Kas valetamine on märk lapse iseseisvumisest?

Harilik juhtum iga vanema elus: ema avastab 4-aastase tütre toast, et värskelt värvitud seina peale on paksu vildikaga kritseldatud suur kriipsujuku. Ta kutsub lapse sinna ja küsib: “Kas sina tegid selle?” Väike tüdruk vaatab emale suurte silmadega otsa ja raputab pead: “Mina ei teinud.” Tema näost paistab ehmatus ja hirm. Ema sees kasvab pahameel ja nördimus.

Miks lapsed valetavad?

Peaaegu iga laps valetab. Lapsed valetavad selleks, et katsetada piire ja saada aru, mis on lubatud ja mis juhtub siis, kui nad kokkulepetest või reeglitest kinni ei pea. See on üks osa nende soovist iseseisvuda. Samuti tahavad lapsed olla oma vanemate silmis parimad ja saada kiitust, mis aga tekitab tahtmist oma kogemustega ärbelda ja mõnikord fakte valedega vürtsitada. Eelkooliealised lapsed kasutavad tihti fantaasiavalet, sest neil on keeruline teha vahet fantaasia ja reaalsuse vahel. Samuti võib valetamise põhjus olla soov varjata oma pahandust või kogemata juhtunut, et pääseda karistusest. Kui laps on näinud või kogenud, et teatud juhtudel võib asi lõppeda karistusega ning karistus ei ole meeldiv, siis tekib temas alateadlik soov peita, varjata ja valetada.

Kust tuleb oskus valetada?

Valetamist õpivad lapsed tasapisi kõikjalt enda ümber. Koolieeliku ja algklassides õppiva lapse näoilme reedab tavaliselt valetamise, kuid näiteks 12–13-aastane võib juba osata ka näoilmega oma valet kinnitada. Algkooliealine laps õpib end tasapisi kontrollima ja olema teadlik sellest, mida ja millal ta räägib. Lapsed ei käitu enam nii spontaanselt, pigem veeretavad nad omi mõtteid enda peas ja mõtisklevad rohkem. Seetõttu räägivad nad ka järjest vähem oma asjadest teistele ja valivad enne põhjalikult, kellele ning mida räägivad.

Lasteaiaealised lapsed kontrollivad pisikeste valedega, kas vanemad näevad neid läbi ja kuidas neile reageerivad. Kui laps mõistab, et vanem ei saagi alati aru, et ta valetab, või vanem eirab situatsiooni, siis lapse jaoks on see märk, et tegevust võib enda huvides korrata.

Üks valetamise levinumaid põhjusi on aga ka soov kuuluda eakaaslaste seltskonda, mille vääriliseks laps end seesmiselt ei pea. Sellisel juhul võtabki laps appi väiksed valed, et endast kaaslastele ilusam kuvand luua. Enamjaolt aga ei ole lapse kavatsused pahatahtlikud, pigem kasutab ta väikseid valesid selleks, et kindlustada elus turvalisus, kindlus ja sõbrasuhted.

Teismeliste puhul mängib samuti olulist rolli see, milline on nende suhe vanematega. Selle põhjal otsustab laps, kui palju ja kuidas ta oma isiklikest asjadest räägib. Laps valetab tihti siis, kui ta ei tea või pelgab vanema reaktsiooni. Usaldusliku suhte puhul esineb seda vähem, kuna laps teab, et vanem on valmis teda kuulama ja mõistma.

Kuidas vanemana valetamisele reageerida?

Kui laps valetab, siis tuleks vanemal jääda rahulikuks, sest see on võimalus last õpetada. Vanema eesmärk ei tohiks olla lapse süüdistamine ja üles tunnistama sundimine, vaid ta peaks selgelt ning konkreetselt väljendama, mida ta nägi ja kuidas selles olukorras edasi peaks käituma. Näiteks ei ole mõtet küsida: “Kas sina lõhkusid taldriku?”, kui on juba teada, et laps seda tegi. Lapsevanem peaks ütlema konkreetsemalt: “Ma nägin, et sul läks taldrik katki. Me peame selle olukorraga nüüd kohe midagi ette võtma.”

Koolieelikud esitavad sageli väljamõeldud põhjendusi, miks üks või teine asi juhtus. Näiteks võivad nad öelda: “Üks suur poiss käis siin minu toas ja ajas kõik sassi.” Sellisel juhul võiks vanem vastata: “See on huvitav väljamõeldud lugu. Palun räägi mulle, mis siis sinu toas tegelikult juhtus.” Eesmärk on jõuda lahendusteni viisil, mis ei tekitaks lapses hirmu ja kaitsereaktsiooni.

Sageli kaotavad vanemad sarnastes olukordades enesekontrolli, tõstes häält ja nõudes valetamise ülestunnistamist. Valetamisele konstruktiivselt reageerida on keeruline, sest ka vanema enda emotsioonid tõusevad kõrgele. Samas ei saa sellist probleemi lahendada noomimise, valjuhäälse nõudmise ega kogu juhtunu eiramisega. Tähtis on püüda mõista, miks laps valetab. Kui märkad, et laps ei julge sinuga avameelselt rääkida, siis peaksid jälgima, et viisid, kuidas sa lapsega suhtled, ei oleks tema jaoks hirmuäratavad. Sageli on just hirm see, mis paneb lapsed valetama.

Ly Kasvandik, Tervise Arengu Instituudi vanemahariduse ekspert

Foto: Shutterstock