Vanemad kuulevad pidevalt, et nad peavad olema lastele õpetajad, et nende võsukesed saaksid lasteaias, koolis ja elus hästi hakkama. Selle tulemusena püüavad nad juba 2–3-aastaseid lapsi õpetada, panna faktidest ja seostest aru saama ning harjutavad koos lugemist ja kirjutamist.
Levinud on veendumus, et mängimine on see, mida lapsed omavahel teevad. Seda mõtteviisi on ühiskonnas väga raske muuta, kuna suurt rõhku pannakse välisele edukusele – näiteks, millises koolis laps käib; kui kõrgel ametikohal vanem töötab või kui palju ta teenib.
Õpetaja rolli võtmist võib täheldada lapsega mängides, kui ema või isa õpetavad, kuidas puslet kokku panna, maja ehitada või värviraamatus pilte värvida. Julgustame sind, lapsevanem, mängu käigus juhendaja rollist loobuma, et lasta lapsel ise tegevusi välja mõelda ning protsessi juhtida!
Laps õpib kõige paremini just katsetades. Lase lapsel mänguprotsessi juhtida ning tänu sellele saada juurde loovust, enesekindlust, uusi oskusi ja katsetada oma võimeid. Lisaks lapse arengule loob lapse poolt juhitud mäng lapse ja vanema vahel vundamendi, mis aitab läbi keerulisematest aegadest, nagu näiteks teismeliseaeg võib olla.
Tähtis ei ole mitte mängu sisu, vaid see, et vanem veedab lapsega koos aega ja järgib tema initsiatiivi, aktsepteerides lapse soove.
