„Mul ei ole olnud hetki, kus oleksin mõelnud, et hoolduspereks hakkamine on vale otsus,“ möönab pikaajaline hoolduspere vanem Anne Markvart.
Anne, sa oled hoolduspere vanem alates aastast 2020 ja olnud vanemaks kokku neljale lapsele. Miks sa seda teed? Mis on sinu motivatsioon?
Mulle meeldib aidata ja ma tunnen kurbust nende laste suhtes. See ei tähenda aga haletsust, vaid soovi pakkuda lastele võimalust kasvada perekonnas. Kuna meie perel on olemas ressursid ja võimalus pakkuda kodu, siis me seda ka teeme.
Mul on ka isiklik kogemus, mis aitab seda teemat paremini mõista. Olin väga noor, kui kaotasin oma ema. Juba tema haigestumise ajal pidin minema elama oma vanema õe pere juurde, mis oli sisuliselt minu jaoks kasupere. Seal ma üles kasvasingi. Seega on mul hoolduspere kogemus olemas juba alates kaheksandast eluaastast. Arvan, et selline kogemus aitab paremini mõista, mida laps tunneb, kui ta peab lahkuma oma perekonna juurest ning minema uude kohta, kus kõik on võõras ja teistsugune.
Kas midagi sellist on ka juhtunud, mis on sind endas kahtlema pannud?
Mul ei ole olnud hetki, kus oleksin mõelnud, et hoolduspereks hakkamine on vale otsus. Iga lapsega tulevad kaasa erinevad, just talle omased väljakutsed, mis vajavad tähelepanu ja lahendamist. Uue lapse tulekuga võivad ilmneda probleemid, mida eelmise lapse puhul üldse ei olnud. Kõigeks ei saagi valmis olla ning mõni mure võib tulla suure üllatusena. Siis võib küll hetkeks tekkida küsimus, kas ma teen ikka kõik õigesti. Kui sul ei ole kohe olemas vastuseid ja teadmisi, kuidas tegutseda, siis on loomulik, et hakkad kahtlema. Mina arvan, et see on täiesti normaalne ja osa teekonnast.
Kas sellisel juhul on abiks ka erinevad tugiteenused, mida pakuvad nii riik kui ka KOV? Kas olete neid kasutanud?
Ma olen inimene, kes analüüsib probleemi tekkimisel olukorra läbi ja jõuab siis analüüsi kaudu selgusele, millist abi ma sellel hetkel vajan. Mulle tundub, et abi ei vaja ainult hoolduspere vanemad, vaid ka kõik ülejäänud täiskasvanud, kes lapse ellu kuuluvad, olenemata sellest, kas see aeg lapse elus on lühem või pikem. Näiteks kui lapsel on käitumisprobleemid, mis tulenevad sellest, et lapsel puuduvad oskused õigesti käituda, siis ei piisa ainult sellest, kui laps saab erinevate spetsialistide abi, vaid uusi teadmisi peavad omandama ka täiskasvanud, kes lapsega otseselt kokku puutuvad.
Mulle tundub, et abi ei vaja ainult hooldusvanemad, vaid ka kõik ülejäänud täiskasvanud, kes lapse ellu kuuluvad, olenemata sellest, kas see aeg lapse elus on lühem või pikem.
Tihti vajan ma seda, et täiskasvanud püüaksid mõista traumakogemusega lapse käitumist. Mõistmatus toob kaasa emotsioone ja tundeid, mis vajavad toetamist. Hetkel saan peamise toetuse oma perelt. Kui sellest ei piisa, oleme abikaasaga valmis pöörduma professionaalse abi poole. Veel arvan, et hooldusperedele on suureks abiks ka kvalifitseeritud lapsehoidjad, kes mõistavad traumakogemusega laste käitumist. Selline abi annab vanematele võimaluse veeta kvaliteetaega omavahel – teatris ja kontsertidel käies.
Sul ongi olnud just traumakogemusega lapsed. Kuidas neile läheneda? Mida nende puhul on vaja?
Jah, lapsed on erinevad. Tähtis on last lihtsalt jälgida, sest sageli näitab laps ise ära, mida ta parasjagu vajab. Kuid peab arvestama, et lapse arusaam tema vajadusest võib olla erinev vanema arusaamast lapse vajadusest. Jonniv laps vajab lõunaund, kuid laps on teisel arvamusel, siin otsustab täiskasvanu. Samas peab arvestama ka sellega, et lapse signaalid võivad olla segadust tekitavad. Ühtepidi soovib laps lähedust ja samal hetkel tõukab sind eemale. Või kui laps tahab olla omaette, siis tuleb lubada tal omaette olla. Samal ajal on oluline anda märku, et oled lähedal ja oled tema jaoks olemas. Sa ei suru ennast peale, kuid sa ei kao ka ära.
Veel on tähtis saada lapsega tuttavaks. Tutvumine saab alguse omavahelisest infovahetusest. Näiteks: mis on su lemmiksöök? millised tegevused sulle meeldivad? Kui laps ei soovi rääkida, siis pigem jutustada endast ja oma tegevustest, mis annab lapsele eeskuju vestlemiseks. Samuti tuleb talle tutvustada uut keskkonda – millised toad ja ruumid on kodus, kus toas hakkab ta elama ja millistes tubades elavad teised pereliikmed.
Ühtepidi soovib laps lähedust ja samal hetkel tõukab sind eemale. Või kui laps tahab olla omaette, siis tuleb lubada tal omaette olla. Samal ajal on oluline anda märku, et oled lähedal ja oled tema jaoks olemas. Sa ei suru ennast peale, kuid sa ei kao ka ära.
Oluline on ka ausus selle suhtes, kui kauaks ta meie juurde jääb. Ei tohiks öelda, et „homme“ või „ülehomme“ lähed koju, kui see tegelikult nii ei ole. Lapsega tuleb rääkida tema vanust ja olukorda arvestades nii ausalt kui võimalik aga see ei tähenda sugugi, et kõik läheks lihtsalt. Võivad tekkida frustratsioon ja tugevad emotsioonid olukordades, mida ma ei oska isegi ette näha.
Mis on võib-olla kõige suuremad komistuskivid sellel teel? Mida peaks silmas pidama, mõeldes just tulevastele hoolduspere vanematele?
Arvan, et kõige tähtsam on mitte karta ebaõnnestumist – just selles mõttes, et võib tekkida tunne, nagu sa ei oleks teinud piisavalt.
Samuti ei tohi karta seda, et läheb raskeks, sest raskeks läheb niikuinii ja sellega tuleb arvestada. Ei ole nii, et läbid koolitused, saad hooldusvanemaks, teed nii, nagu koolitustel räägiti ning muresid ei tule. Pigem tuleb jääda kindlaks oma soovile olla hoolduspere ja mõelda, et kõik probleemid on lahendatavad. Ei ole sellist probleemi, millele ei oleks võimalik lahendust leida. Positiivse lahenduse nimel tuleb tööd teha. Samas ei tohi kõiges ainult endale loota. Kui sa saad aru, millist abi sa hetkel vajad, ning oskad seda küsida, siis see on väga hea oskus hoolduspere vanemaks olemisel. Vahel tähendab see ka seda, et midagi tuleb teha teistmoodi või midagi enda käitumises muuta, kuid seda on raske endale tunnistada. Vanemad ei ole imeinimesed, kes kunagi ei eksi. Kõik eksivad ja ka lapsed õpivad sellest. Kui sa eksid, siis tunnistad seda, palud vabandust ja püüad järgmisel korral paremini teha. Ning kui me lahendame ära probleemi, mis meid endast välja viis, siis tõenäoliselt ei tee me sama asja enam teist korda.
Kui laps tuleb ja ütleb, et ta tahab rääkida või midagi jagada, siis tuleb teda kuulata. Kui see hetk mööda lasta, siis võib juhtuda, et ta enam ei tulegi. Rääkimine on kõige juures võti. Kõik asjad, mis hingel on, tuleb lubada välja rääkida. Seda nii lapsel kui ka iseendal. Kui oma soovid ja vajadused enda sisse jätta ning loota, et teised mõistavad sind sõnadeta, siis enamasti tegelikult ei mõista. Julgusta ka lapsi ennast sõnadega väljendama.
Kui laps tuleb ja ütleb, et ta tahab rääkida või midagi jagada, siis tuleb teda kuulata. Kui see hetk mööda lasta, siis võib juhtuda, et ta enam ei tulegi.
Lapsed annavad tegelikult väga hästi märku, kui midagi on valesti. Näiteks võib koolis või trennis hakata halvemini minema. Meie üks laps jättis järjepidevalt koolist antud kodutööd tegemata. Psühholoogi abiga mõistsime, et see oli seotud meie peres toimunud elumuutusega. Mina hakkasin ka ise koolis käima ja seetõttu olin kord kuus viis päeva kodust eemal, mis mõjutas lapse käitumist. Me ei osanud ette näha, et selline elumuutus last nii palju mõjutab. Väline abi ja olukorrast rääkimine aitasid selgust tuua ning parandasid lapse käitumist. Tahan öelda, et selliseid asju juhtub. Vahel tehakse vigu või käitutakse valesti. Aga kõik need olukorrad on lahendatavad. Kõike saab parandada ja lahendada.
Kas psühholoogi abi on olnud vaja ja kas see on üldse vajalik?
Psühholoogi abi on vajalik vajaduspõhiselt. See tähendab jällegi, et iga laps on erinev ja abivajadused on erinevad. Meie pere lapsel oli oma murest lihtsam rääkida n-ö võõrale inimesele – asjadest, millest ta meile ei osanud rääkida, kuna lapsel puudus oskus mõista oma käitumise põhjuseid ja meil vanematena puudus vajalik oskus lapsele õigeid küsimusi esitada. Oluline on anda lapsele võimalus end avada ja oma tunded välja rääkida. Kohalik omavalitsus saab aidata soovitud abi leidmisel.
Hoolduspere puutub bioloogiliste vanematega palju kokku. Kuidas nendega läbi saada? Kuidas on koostöö sujunud ja millised raskused on olnud? Kuidas leida ühine keel?
Bioloogilisi vanemaid tuleb võtta nagu tavalisi inimesi. Meie ülesanne ei ole bioloogilisi vanemaid aidata sõltuvustest vabaks saada või nende elu korda teha – seda peavad nad ise tegema. Suhtlus peab olema lugupidav ja hinnanguid andmata.
Me ei pea saama bioloogiliste vanematega lähedasteks peretuttavateks, kes meid külastavad, millal ise soovivad, küll aga peab andma võimaluse lapsega kohtuda.
Püüda tuleb mõista nende valu, mida nad tunnevad, kuna on pidanud oma lapsest loobuma. See on vanema poolt suur samm, kui ta lepib sellega, et laps kasvab hooldusperes, kuna ta saab aru, et pole ise võimeline oma last kasvatama. Sellist otsust tuleb hinnata, mitte hukka mõista. Me ei pea saama bioloogiliste vanematega lähedasteks peretuttavateks, kes meid külastavad, millal ise soovivad, küll aga peab andma võimaluse lapsega kohtuda. Neid ei saa lapse elust välja lõigata, sest soov vanematega kohtuda ei kao lapsel meie soovide järgi. Kuid lapsele piisab vahel ka lihtsalt teadmisest, et tema vanematega on kõik hästi. Selle tõestuseks sobivad pilt ja vestlus telefoni teel. Lugupidav käitumine lapse vanemate suhtes ei tähenda, et bioloogilised vanemad võivad seada enda reegleid. Kõik otsused tuleb teha täiskasvanute omavaheliste kokkulepete teel. Mõtlen, et kui laps saab vabalt emaga telefonis vestelda, siis kokkusaamised emaga lepivad ikka täiskasvanud omavahel kokku, mitte laps ja bioloogiline ema omavahel. Aga oluline on bioloogiliste vanemate puhul näidata välja tänulikkust, et nad on sellised lapsed sünnitanud. Mina näiteks saadan vanematele pilte lastest. Hinnates lapse vanemaid, anname me positiivse hinnangu lastele, kes ennast vanematega samastuvad. Aja möödudes saame hakata lapsele rääkima, et lapse edu elus ei sõltu tema vanemate tegudest.
