Tere, minu mure on suur, sest ma tunnen oma poja pärast muret.

Ma ei oska kuskilt alustada, sest see teema on minu jaoks siiralt raske.

Nimelt pole ma lapse emaga koos (jättis mind maha interneti teel, kui viibisin Soomes tööl).
Peale minu maha jätmist tekkis tal 2 nädalat kohe peale mind uus isik kõrvale, kes hakkas temaga koos kodu jagama. Lapse emal on veel kaks tütart eelmistest eludest ning erineva mehega. Samuti läks lahku, kui lapsed olid aasta vanused ehk 6- ja 10-aastane. Võtsin ekstra Soome Kelalt lapsevanemapuhkuse ehk aprillini saan osaleda lapse elus 100% ja igal võimalusel olemas olla.

Minule teeb südamest haiget see, et lapse ema ei saa aru, mida kõike ta oma lastele selle uue kaaslasega kaasa toob. Mind ausalt ei huvita, mida või kellega lapse ema on, AGA enda poja pärast soovin mina, et talle tehakse selgeks, et nii väikese lapse puhul ei ole normaalne uut inimest hoida kodus, kus elab minu aastane poeg ja tema teised kaks tütart. Kes parasjagu siiani saavad üle alles minu lahkumisest (kui saavad, sest 10-aastane vajab psühholoogi või logopeedi), tema ema on minu silmis rongaema, sest kui lapsed temaga koos aega tahavad veeta, siis ta tõrjub neid endast eemale. Ma soovin väga, et poeg oleks igapäevaselt minuga VÄHEMALT seni, kuni lapse ema kodust on teine meesenergia kadunud. Ma ei taha oma lapsele lisapingeid… Meil on 50:50 lapsehooldusõigus, kuid ikkagi lapse ema on asjad andnud kohtu poole, et nõuda elatist (tema on öelnud: MA OLEN SELLE VÄLJA TEENINUD). Halloo, laps ei ole mingi asi, mille eest sa midagi välja teenima hakkad (raha). Laps on vähemalt siiani olnud minuga alates jaanipäevast, kui töölt ära tulin ja isapuhkusele jäin – on tema minuga olnud ühes kuus vähemalt 11 ööd. Lapsel on kõk vajalik olemas.
Kuhu ma peaksin pöörduma, et saada tuge ja abi, et laps võimalikult palju saaks minuga olla? Ja lapse ema mööda psühholooge saata.

Minus on südamevalu poja suhtes ja tema kahe tütre pärast, sest muretsen nende heaolu pärast ka (kuigi ei peaks).

Mida ma teen?

Tere
Meil on kodus kaks last, üks on 8-aastane tüdruk ja teine 4-aastane poiss. Mina olen tähtkujult Vähk ja naisterahvas on Neitsi. Oleme saanud hästi läbi ja elutee on ühtne ja olnud toetav. Viimadel ajal oleme olnud rohkem erimeelsustel ja tülid tekivad nii laste kui ka muude probleemide pärast! Austan oma kaaslast. Toetame üksteist ja aitame edasi ronida oma igapäevastel töötegemistel. Tõuseme pidevalt enda redelitel ja oleme selle üle uhked. Mina olen jäänud endiselt olemuselt samale positsioonile, aga kaasa on iga redelikõrgendusega minu suhtes nõudlikum ja silmakirjalikum. Tülid suurenenud, probleeme rohkem. Olen olukorra pärast murelik! Kuna ei oska suunata teda ja ennast, mis võiks aidata vanale heale teele! Olen proovinud üllatusi ja tavalisi nädalasiseseid armsaid hetki. Meeldejäävad hetked on alati ainult halvad ja murettekitavad. Kunagised head ja ilusad hetked oleks nagu minevik ja kadunud.

Tere! Kui menetluse ajaks on laps määratud isa juurde, siis kas sellisel juhul on isal õigus anda enda abikaasale digiloos täieõigusliku esindaja roll, samuti anda luba enda abikaasal käia lapsega arstivisiitidel?
Samuti lapsele räägitakse abikaasast kui kasuemast. Kui mina emana teen ettepanekuid suvisel ajal lapsega veidi kauem koos aega veeta, siis isa otsib vabandusi, et laps ei saaks minuga kauem koos olla, nt suvel lasteaed jne.

Tere

Minu mure on järgmine:
Mul on eelmisest kooselust 3-aastane tütar ning uuel elukaaslasel on eelmisest kooselust 3-aastane poeg. Minu tütar elab kolmveerand ajast minuga ning ülejäänud aja isaga (suhtluskord on kohtus paika pandud), probleeme meil sel teemal suurt ei ole. Probleem on see, et elukaaslase poeg, kes viibib meie juures üks-kaks nädalavahetust kuus, tuleb pidevalt meile haigena, pole ilmastikule vastavat riietust. Mina olen seisukohal, et meie mõlemal lastel on kaks vanemat, kes peavad siis lapse riiete ja asjade eest hoolt kandma, et oleksid puhtad, terved ja ilmastikule vastavad. Minu tütrega seda probleemi ei ole (ostan lapsele kõik vajaliku ise, elukaaslane selle kohapealt ei panusta). Kuid elukaaslase pojal on alatihti midagi puudu (talvel pole kindaid, sügisel pole kombekat, vaid tuleb õhukese kampsuni väel, räpased riided, tossudega, mis on märjad) ning see tekitab minus tugevat stressi ja närvilisust, kui igal korral, kui elukaaslase poeg on meiega, ei saa me minna välja ega kuskil käia, kuna alati on riietuses midagi puudu. Elukaaslane selles enda süüd ei näe ning vajalikke riideid juurde ka ei osta (kuigi palk on hea) ning seetõttu on meie peres kogu aeg tugev pinge, kui elukaaslase poeg on meiega. Kuidas teha elukaaslasele selgeks, et tema kohustus on enda lapsele vajalikud riided soetada ka meie juurde? Elukaaslane ei maksa lapsele elatist ega muid lapse kulusid (mõnel üksikul juhul vaid, kui lapse ema palub midagi osta). Olen tõesti hädas, sest lapsest on tohutult kahju, kuid ei arva, et peaksin ka ise peale enda lapse (enda niigi väikse palga juurest) veel teise lapse riided ostma, kuigi lapsel kaks töötavat vanemat täiesti olemas. :(

Tere taas

Soovin pöörduda veel ühe küsimusega.
1+1 suhtlemise kord on kestnud juba aasta aega ja plaanis on ka edaspidi säilitada ühine hooldusõigus ja jätkuv 1+1 suhtluskord.
Me käime praegu perelepitusteenusel ja oleme koostamas omavahelist kokkulepet koos perelepitaja abiga.
Laste isa esitas mitmeid punkte, mida ta soovib kokkuleppes fikseerida, millest üks puudutab sotsiaalmeediat ja piltide sisu. Formuleeris ta oma mõtet nõnda, et ta ei ole nõus ega anna oma nõusolekut, et laste ema (ehk mina) postitaksin sotsiaalmeediasse pilte, kus ühe pildi peal on meie ühised lapsed ja minu uus elukaaslane.
Soovin uurida, missugused õigused ja kohustused osapooltel antud teemal on – ehk oskate kommenteerida?

Ühtlasi küsiks näiteks tuleviku mõttes sellist küsimust.
Nagu perelepitaja meile seletas ja kirjandust jagas, on meie praegu peremudel lahku läinud vanematega pere, millel on potentsiaali tulevikus kujuneda kärgpereks (näiteks siis, kui minu ja minu uuel elukaaslasel sünnib laps). Küsimus ise võiks kõlada nõnda, et kui mina ja minu uus elukaaslane oleme tulevikus ametlikult abielus ja sünnib veel üks laps, kes on minu olemasolevatele lastele õde/vend (ehk sugulussidemes) ja ma näiteks soovin sotsiaalmeediasse postitada sellist perepilti, kus olen mina ja minu abikaasa ning minu kõik kolm last ühel pildil, siis kas mul ei ole õigust ega võimalust seda teha?

Ma kindlasti ei kuulu nende lastevanemate hulka, kes on n-ö saripostitajad ja igat lapse pilti interneti avarustesse pillab. Ent vahel ma ikka postitan „hea emotsiooni pilte“ ja need ei ole n-ö avalikult kõigile nähtavad. Teisisõnu on minu mõte vast selline, et mul ei ole vajadust kõike sotsiaalmeediasse üles panna, kuid oleks tore, kui mul on see valikuvõimalus olemas.

Ette tänades

Tere. Mul on mure teemal, kus minu abikaasa peab teatuid käitumismustreid meie laste suhtes kasvatamiseks ja distsiplineerimiseks, mina aga seda nii ei näe. Minule tunduvad antud käitumismustrid võimu näitamisena ja oma sõna maksma panemisena, mille tulemusena abielu hetkel kriisis, sest tunnen tungivat vajadust oma lapsi kaitsta, kui nende suhtes rakendatakse ebaõiglust (läbi minu silmade siis). Lapsed on 14 a ja 11 a. Mul oleks palju näiteid, aga panen siia kirja mõned, et tekiks pilt.
1. Näiteks kasutavad lapsed omavahel palju inglise keelt, arvutimänge mängides ja vahel ka niisama. Minu meelest on see lahe ja mind see ei häiri. Abikaasa on aga selle ära keelanud ning on lastele öelnud, et ennem peaksid eesti keeles rääkimise ära õppima. Karistuseks on lubanud 1 kuu arvutikeeldu, kui ikkagi inglise keeles kõneletakse. Minu meelest karistus megakarm ja teema pseudo, millest ma aru ei saa.
2. Kui julgen ühele lastest oma toidu valmistada (ei palu kaasal seda teha), ajab see teda marru. Noorem laps lihtsalt ei söö teatud asju, mida teised söövad (hapukapsas, verivorst, hapukurk näiteks). Minu jaoks pole see probleem ja automaatselt mõtlen, et kui teen ühte neist, mida saaks pisem preili süüa. Meest ajab see aga endast jubedalt välja ja tüli majas naksti.
3. Meie kodus on lubatud nutta ainult juhul, kui sõrm otsast ära ja veri purskab. Kõikidel muudel juhtudel see lubatud pole. Näiteks kui isa karistab last arvutikeeluga ja laps sellest nutma purskab, siis pannakse vihaga karistusele veel paar nädalat otsa, sest laps julgeb nutta, kui füüsiliselt haiget pole tehtud ja verd ei purska.
Minu arvamus on selline, et kodus peab laps tundma, et ta võib olla just tema ise. Võib nutta, võib naerda ja olla nii nagu ta on (hetkel on lapsed mulle maininud, et kardavad issit). Abikaasale mõeldes tundub mulle, et lapsed võivad olla nii nagu temale sobib. Kui oma arvamust avaldan, siis näeb tema selles ainult ühte => nimelt mina ei tahtvat ja oskavat lapsi kasvatada. Kuigi nii see pole. Lihtsalt teatud teemad on minu jaoks veits ulme mõttetud. Kui laps suitsetaks või tarbiks narkootikume, siis need on probleemid, millega tegeleda. Kena oleks kuulda kolmanda ja erapooletu osapoole arvamust. Äkki mõtlen üle. Aitäh, kui kommenteerite.

Tere!
Mu tüdruk on 20-aastane ja oleme suhtes juba 1 aasta, aga see suhe aina laguneb meil! Pruut tujutseb iga ajal ja vajan talle abi, aga kus kohast leida abi?

Soovin uurida, kuidas käituda olukorras, kus lapse lahus elavad vanemad ei suuda leida ühist keelt lapse riiete valiku teemal.

Isa tahab, et laps oleks tema juures viibides just ja ainult tema ostetud riietes. Minu (ema) ostetud riided isa sõnul ei sobi, need olevat määrdunud, kulunud ja katkised. See ei ole minu hinnangul tõsi; lapsel on täiesti tavalised riided – mõni ese uuem, mõni kulunum. Enamasti luban lapsel tema riiete seast ise valida, mida selga panna, võttes arvesse, et oleks soe, mugav ja puhas. Küsisin ka lasteaiaõpetajate arvamust – nad kinnitasid, et lapse riietega pole rühmas probleeme.

Isa nõudmine on, et kõik tema ostetud riided peavad olema tema juures, ka pole ta nõus last üle võtma minu hangitud riietes. Isa tuleb lapsele järele kotitäie enda valitud riietega ja sunnib last juba seljas olevaid riideid (kaasa arvatud aluspesu) enda toodud esemete vastu vahetama.

6-aastasel tüdrukul on keeruline mõista, miks tal juba seljas olevad riided, mis ta ise välja on valinud, ei sobi ja miks ta peab taas hakkama riideid vahetama – see on tema jaoks tüütu. Laps on sellises olukorras häiritud ja hakkab nutma. Tema tahab ju ühe või teise vanemaga koos olla sõltumata sellest, mis vanemal või tal endal seljas on.

On see lapse suhtes on õigustatud, et temalt nõutakse ümberriietumist iga kord, kui ühe vanema juurest teise juurde läheb? Mulle tundub see ebamõistlik ja last kahjustav. Olen mures, et nii võib lapsele jääda mulje, et tema riided on tähtsamad kui tema ise.

Kas ja kuidas mõjutab kujunenud kontekst pikas perspektiivis lapse enesekindlust ja enesehinnangut? Kuidas põhjendada olukorda lapsele (eriti lapse vanemaks saades) ja kuidas suhestuda sel teemal teise vanemaga?

Tere. Lapsel hirm isaga kohtumise ees. Laps sai kõvasti pettuda, 3 a tagasi isa hülgas lapse ja igati vältis kohtumist ja nüüd on sunniviisiline suhtlemiskord. Laps ei taha minna kohtuma isegi motiveerides. Iga kord, kui hakkan rääkima isast, tõstab laps häält ja ei soovi sellest rääkida. Kooselus isa käitus verbaalselt ja füüsiliselt vägivaldselt. Psühhiaatri teadetes on väljendatud, et last ei tohi sundida kohtuma vastu tema tahtmist.
Mõistan, et laps ja isa peavad suhtlema, kuid isal on soov puudu. Isa on sotsiopaat. Otsib igalt poolt tähelepanu ja kaitset. Kuid ta ei taju laste seisundis midagi. Kuidas saan aidata last?

Tere! Mida teha sellises olukorras kus eksnaine on valesüüdistuse esitanud naiste teabe ja tugikeskusele? Tegelikku põhjust polegi. Lapse on viinud omavoliliselt tugikeskuse psühholoogi juurde kohtutõendite kogumiseks minule valetades, et viib lapse psühholoogi juurde kuna laps ei taha ema juures terve nädal olla. Lapsele eksnaine ei selgitanud miks ta psühholoogi juurde peab minema ja psühholoog ka ei selgitanud lapsele miks ta tema juurde tuli. Laps pandi teste täitma lauaarvutis mida ta pole varem eriti kasutanud. Laps ütles mulle, et pidi lause lõppe kirjutama.Samal ajal väitis psühholoog, et on ühe tähtsa paberi kaotanud ning vaatab oma pabereid läbi ja täida sina aga testi. Ka lapsel on õigused mida peavad täiskasvanud talle temale arusaadavas keeles selgitama, miks midagi teeb ja mis on selle tegevuse võimalikud tagajärjed. Veel selline mure, et pöördusin eksnaisega lastekaitsesse kus kahel korral käies kogesin nõustamise asemel rünnakuid enda suhtes. Olulise info tahtliku varjamist minu eest ning kõik mida ütlesin pandi negatiivses mõttes kirja , kuid eksnaise öeldust ei märgitud midagi. Veel selline olukord selgunud, et eksnaise uue partneri lähisugulane omab õigusbürood mille teenuseid eksnaine kasutab ja selle õigusbüroo omanik on isiklik tuttav lastekaitsespetsialistiga. Tunnen lapsevanemana selles osas huvide konflikti. Kas oskate mind suunata kellelt nõu küsida või kuhu pöörduda? Pere lõhkus eksnaine kui tuli välja tema 7 kuud kestnud kõrvalsuhe. Olin kogu see aeg olnud laste põhihooldaja, viisin lasteaedadesse tõin, tegin süüa koristasin, õppisin, käisime rannas suvel, mänguväljaku jne. Eksnaine enam pereelus ca 7 kuud ei osalenud ning selles osas tuli minule shokina see naiste teabe ja tugikeskuse kaebus. Sain sellest juhuslikult teada kui käisin eksnaise soovitatud psühholoogi vastuvõtul. Minule ühtegi süüdistust esitatud pole ja kui eksnaisele küsin mis on kaebuse sisu siis lihtsalt ei vasta sõnumile. Mingeid etteheiteid ka pole teind ja 10 aastat mis koos elasime perevägivalda polnud. Palun nõu ? Meil kokku kolm last (3,6,9,).

Tere. Meie peres elab 10-aastane raske (mitte füüsilise) puudega laps. Ta on mu mehe laps, aga elab meiega. Tema emaga me ei suhtle, last näeb ema mõned korrad kuus, kuna ema ise rohkem ei soovi. Last on hoitud ja hoitakse tänaseni (eriti vanaema poolt) vati sees. Talle on kõik lubatud, piire pole seatud – laps on A ja O, sotsiaalsed oskused on väga kesised, koolis puudub õpihuvi jne. Mulle nii ei sobi ja viimased kaks aastat olen ka proovinud seletada, mis võiks minu arvates teisiti olla. Lapse isa hakkab juba vedu võtma, kuid ämmast ma jagu ei saa. Mida teha? Lapse kasvatamine ajab meid elukaaslasega tülli, me ei saavuta enamik küsimustes, mis kasvatamisega seotud, kokkuleppeid. Ja ämm teeb kõik ikka nii nagu heaks arvab ega kuula mind ega mu elukaaslast.

Elan koos mehega, kel on 16-aastane tütar. Ise olen 31, mees 39. Tütrel käivad hooti tujud (mis peaks olema normaalne pubekatel), aga see, et ta koju tulles ei tereta mind, kui näeb, või kui ära läheb, ei ütle “tsau”, kas ma peaksin ise midagi ütlema, või peaks pigem isa selle teema päevakorda võtma? Olen lapse isaga rääkinud, aga tal ebamugav suhelda tütrega, ütleb, et sellised need pubekad on. Mind väga solvab et minust lugu ei peeta. Olen seda ka elukaaslasele rääkinud, ta on küll murelik, aga selle teemaga midagi ette ei võta… Kas pean ka lõpetama “tere ja head aega” ütlemise neiule, või ma üksi siis korrutan edasi 16-aastasele, mis siis, et vastust ei tule? Et mitte samastuda temaga? Isa on paar korda tütrelt nõudnud, et ta mulle ütleks “tere”, kui ta pole seda teinud, või “head aega”, siis on üle moka otsa tulnud vaikselt mingi piiks… Aga näen, et ta millegipärast tahab mingit viha mu peale välja elada… Oleme koos elanud nüüdseks  juba üle aasta…