Küsi nõu

Tere, olen mures enda äsja 6-aastaseks saanud poja pärast. Olen üksikema ja turvavõrgustik puudub. Teen kodukontorist tööd ja laps kodus. Meil on kunagi enne ka olnud ärrituvusega probleeme, aga nüüd juba uues lasteaias sai jagu. Kahjuks koroonaisolatsioonis koos kodus olles oleme mõlemad muutunud rohkem ärrituvaks. Laps läheb (minu arvates) pisiasjade pärast endast välja ja ei saa siis rahunetud. Palub mind, et ma aitaks tal rahuneda. Mis oleks nipid ja kuidas käituda, kui laps läheb endast välja? Tihti ka selle peale, et mina ei luba talle magusat vms… et siis kallistada tema reaktsiooni peale tundub veider… aga just seda ta nõuab, et ma ei oska tema arvates lapsega suhelda…

–––

Tere!
Olete lapsega keerulises olukorras, palju rutiini ja teineteise seltskonda. Tugivõrgustiku puudumine on väga raske, olete väga tubli ema! Laps palub Teilt täiesti õiget asja, ta ei suuda veel selles vanuses ise rahuneda ja vajab Teie abi. Ärritudes satume me kõik oma aju keskosas asuvate emotsioonide meelevalda. See aju osa on nn ebaintelligentne osa ajust ning ei reageeri eriti seletustele ja manitsustele, see ajuosa otsib lähedust ja turvatunnet. Kui laps läheb endast välja ja ei suuda rahuneda, siis aidake teda kallistades, silitades ja lohutades. Täpselt nii nagu beebidega – kui nad nutavad, võtame nad sülle, silitame, vaatame silma ja hoiame neid. Kui laps on rahunenud, siis saate talle seletada, miks ta ei saa kogu aeg magusat süüa. Selles ei ole midagi halba, kui jonnihoole reageerida armastuse ja mõistmisega, pisike inimene veel ei suuda enda tundeid hallata ning just seda vajabki. Alles „aju rahunedes“ saame mõistlikumat juttu ajada ja kokkuleppeid sõlmida. Lapse lohutamine ja tema vajadustele vastamine ei tähenda aga seda, et peate talle tema nõudmistes järele andma – need on kaks eri asja. Kommi osas jääte endale kindlaks, kuid pakute tuge lapsele tema ängi osas.

Võimalusel hankige endale raamat „Lapse ajukeskne kasvatus“, seal on palju häid nippe ja seletusi.

Palju jaksu selles väga keerulises kodukontori olukorras!

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

15.04.2021

Lapse ainus huvi on olla nutiseadmes. Kuidas laps nutisõltuvusest vabastada nii, et ta ei tunneks, nagu teda karistatakse? Kuidas teha talle selgeks, et vaim ja füüsis peavad olema võrdselt arengus?

–––

Tere!
Selles vanuses laste vanemad on tihti sarnase probleemi ees. Meie uue kasvava põlvkonna sotsiaalne elu ja meelelahutus valdavalt nutiseadmetes ju ongi. Siiski, Teie lapsevanemana olete see, kes võib ja peab oma lapsele ka julgelt piire seadma. Selles vanuses lapsega pole mõistlik enam karme karistusmeetodeid kasutada, olen selles osas Teiega nõus. Püüdke pigem kokkuleppeid sõlmida ja teda nendest kinnipidamise eest premeerida. Karistuseks on aga meeldiva tegevuse/asja eemaldamine tema elust, see pole karm karistus, see on lihtsalt tavaline elu. Tuletage oma lapsepõlve meelde, ka Teie ei saanud alati teha seda, mida soovisite. On aeg nutiseadmes olemiseks ja on ka kokkulepitud ekraanivaba aeg. Raske öelda, kuidas just Teie lapsele selgeks teha, et arenev organism ka muud vajab, seda enam, et selles vanuses, teismeeas, on tihti keeruline näha nn suuremat pilti. See on seotud teismeea ajukeemiliste muutustega. Nutisõltuvus on väga võimas asi ja seda peate kindlasti reguleerima, sest Teie vanemana omate seda autoriteeti, kasutage seda julgelt!

Teismeline vajab mõistmist ja tuge, kuid sama palju vajab ta konkreetseid piire ja raame, seda enam, et ta ise veel ei suuda adekvaatseid otsuseid teha. Tehke näiteks kord nädalas perekoosolek, kus arutate terve pere nutiseadme kasutamise harjumusi ja seadke ka endale eesmärke, kuidas Teie ise oma harjumusi tervislikumaks saaksite muuta, see võiks anda signaali, et te olete selles väljakutses koos.

Kõige lihtsam seletus lapsele nutiseadme kasutamise kahjulikkusest on see, et pidev ekraani taga istumine aktiveerib vaid teatud ajuosasid, teised olulised piirkonnad aga vajalikku stimulatsiooni ei saa ning inimese vaimse võimekuse potentsiaal jääb rakendamata. Kujutlege, et teete sporti ja treenite vaid jalalihaseid. Jalalihased on küll heas vormis, kuid käed jäävad nõrgaks.

Lisaks võib nutiseadmes elamine põhjustada raskeid keskendumisprobleeme, rahutust, ärevust ja unetust ning selle tulemusena huvipuudust ja depressiooni.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

15.04.2021

Tere!

Mure on 2 a ja 10 k poja pärast. Lasteaia rühmaõpetajate sõnul kipuvad teised lapsed minu poega lööma ja lükkama ning kuna ta vastu kellelegi ei hakka, siis on rühmakaaslastele selgeks saanud, et minu poega võibki lükata ja lüüa. Näen, et laps on ise väga häiritud ja stressis sellepärast ega taha lasteaeda üldse minna. Igal hommikul tekib tal paanikahoog (suur protestinutt), kui kuuleb, et peab lasteaeda minema. Kodus aeg-ajalt mainib jutu sees, et see ja teine laps lasteaias lükkas mind.

Kuidas sellises olukorras käituda? Ei tahaks nii väiksele lapsele õpetada, et löö vastu. Ta võib sellest valesti aru saada ja arvata, et teistele haiget tegemine ongi ok. Samas, tahaksin talle õpetada enda eest seismist ja kehtestamist. Ja kas seda saabki õpetada või õpetab enda kehtestamist elu ise?

Ette tänades

–––

Tere!

Kirjeldate oma muret seoses 2-aastase pojaga. Lasteaialapsed tõesti n-ö kiusavad ja lahendavad oma emotsionaalseid raskusi läbi agressiooni, sest sellised on selles vanuses nende oskused. Täiskasvanud on selleks, et anda lastele teada, mis on sotsiaalselt aktsepteeritav ja mis mitte. Soovitaksin rääkida lasteaia õpetajatega, kuidas nemad selle probleemiga tegelevad, sest selles olukorras on nemad need täiskasvanud, kes vastutavad ja peaksid hea seisma selle eest, et lasteaias sellised situatsioonid ei oleks aktsepteeritavad ja kaheaastane laps ei pea veel ise olema valmis sellistes olukordades end kaitsma, see ei ole talle jõukohane! Mina alustaksin lasteaia ja kodu tihedast koostööst.

On ka muidugi tõsi, et elus on tavaline, et sotsiaalsetes kooslustes kedagi tõrjutakse, see on inimloomuse osa, kuid sellega ei pea kindlasti leppima, eriti selles vanuses laste puhul.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

15.04.2021

Tere.
Mure on oma 9-aastase lapsega. Laps on väga närviline, tujutsev, jonnakas ja ei ole suuteline toime tulema oma viha/kurbusega.
Lühidalt kokku võttes – kui midagi ei õnnestu või mingi teatud asjaga hakkama ei saa, läheb kohe närvi ja hakkab hüsteeriliselt nutma. Tihtipeale ka paugutab uksi, igapäevaselt ülbitseb ja ei kuula üldse sõna. Sõna kuulab siis, kui tal midagi on vaja saada.
Selline käitumine on ainult kodus ja viimasel ajal esineb ka sõpradega olles. Kui laps jätta võõrasse seltskonda või kellegi juurde, siis on tegemist sõnakuuleliku lapsega, kes teeb ära kõik asjad, mis tal palutakse.

Kas oleks vajadus pöörduda kuskile? Või kuidas see olukord lahendada?

–––

Tere!
Kas see olukord on juba ammu selline või on tema käitumine äkitselt selliseks muutunud? Arengulised raskused on lastel väga erinevad. Närvisüsteemi ja mina areng võib mingitel perioodidel olla väga intensiivne. Laps, kes on kodust väljaspool väga ontlik ja tubli, elab sageli seda pinget, mida nn hea laps olemine talle põhjustab, välja turvalisemas kodukeskkonnas. 9- ja 10-aastastel on juba eelteismeiga käsil. Nende mina areneb ja neil on enam ärevust ümbritseva maailma suhtes ning oma koha suhtes selles maailmas. Nõudmised neile kasvavad, see tekitab pingeid ja sellega ei ole alati lihtne toime tulla. Vahel võivad ka perekonnas olla käsil muutused, mis last mõjutavad, või on peresuhted mingil põhjusel pingelisemad, laps tajub seda hästi ja ka reageerib. Ta väljendab enda raskusi oma turvalises keskkonnas, kodus, kus ta saab end n-ö vabaks lasta. See on väga hea, et ta seda teha saab. Aidake tal oma tundeid sõnastada ja olge tema jonnimise suhtes leplikud. Mõelge ka, kas lapsel on kodus selged piirid, kas ta saab aru, mida temalt oodatakse ja on tema ümber teatud raamistik, mille peale ta võib kindel olla.

Arengus on nii palju erinevaid keerulisi faase, iga ärevuse ilming ei ole häire, mille osas peaks ulatuslikult sekkuma. Jälgige rahulikult, kuidas olukord edeneb ja mõelge, kas lapse ümber on suhteid või olukordi, mis võiksid tema ärevust kuidagi tavalisest enam mõjutada. Suhted vanemate vahel, vanemate suhted oma vanematega jmt peresuhted. Lapsevanemate ja õdede/vendade emotsionaalne toimetulek (vanemate emotsionaalne seisund – depressioon, alkoholi tarvitamine jmt). Kui palju on lapsel elus turvatunnet ja rutiini? Kui palju peab ta oma väikeses peas muretsema teiste pereliikmete toimetuleku pärast? Kas on ehk tema sotsiaalsed suhted väljaspool kodu muutunud keerulisemaks? Sõbrad/sõbrannad ja sellega kaasnevad pinged?

Sellised küsimused võivad Teid edasi aidata. Kuna mul täpsemat infot pole, siis saan vaid küsimusi püstitada ja oletada.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.04.2021

Elame väikses kortermajas ja lapsel on õues mitmeid mängukaaslasi vanuses 6–7. Minu laps on 5 ja noorim. Tuleb ette, et ta pöördub minu poole murega, et teised teda kiusavad, nimetavad teda väikseks või et ta kutsutakse õue mängu, aga siis temaga ei mängita. Kellegagi kahekesi olles kulgeb mäng ilusti, probleemid tekivad, kui lapsi on enam (õnneks mitte alati, nad mängivad ikka rõõmsalt ka koos). Kuidas peaksin vanemana nendes olukordades käituma? Kardan, et see mõjutab lapse enesehinnangut. Ta on niigi pigem emotsionaalne ja tundlik laps, kes oma ebaõnnestumistele tugevalt reageerib (hakkab kergelt nutma ja kurvastama). Paraku mul ei ole võimalik talle pakkuda täpselt omaealisi mängukaaslasi.

–––

Tere!

Saate selles olukorras oma last jätkuvalt toetada ja teda julgustada ning aidata tal oma emotsioonidega toime tulla. Selline olukord on sage tekkima, et päris omaealisi lapsi pole kuskilt võtta. Laps kasvab natuke ning leiab ka uusi seltskondi ja kooslusi. Laps reguleerib ise, kui palju ja mis moel ta nendega suhelda soovib. Ka peres on sellised olukorrad paratamatud, üks laps ikka on mitmelapselises peres see, kes on noorem ja seetõttu tunneb end vahel väljajäetuna. Sellised olukorrad on elulised ja sinna ei ole midagi parata. Teie saate oma lapse enesehinnangut toetada ja anda talle ka võimalusi muid tegevusi teha, kui näete, et last see kooslus kahjustab. Inimloomusele kuidagi on iseloomulik see, et kui on kolm või enam inimest suhtluses, moodustuvad kolmnurgad. Kahene suhtlus kulgeb vastastikkuse põhimõttel, kolmene seltskond aga hakkab paratamatult moodustama erinevaid liite ja keegi jääb suhetes tõrjutuks või distantsemaks. Need suhtekolmnurgad on aga elus pidevas liikumises. Kahesed diaadid, kes liitu moodustavad suudavad vaid teatud piirini teineteist välja kannatada, siis tuleb mängu kolmas, keda oma liidu tugevdamiseks kas tõrjutakse või hoopis valikuliselt kaasatakse. See on väga inimlik ja normaalne, ka täiskasvanute suhetes võite selliseid kolmnurki ilmselt igapäevaselt jälgida.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.04.2021

6-aastane mängu käigus ähvardas sõbrannat, et mitte-päriselt seob ta kinni ning kägistab surnuks. Minu idee, et laps vaatas mingit filmi vms, kuid selline mäng paneb muretsema.

–––

Tere!
Selles vanuses lapse fantaasiamaailm on kirev ja ilmselt ta tõesti kuulis või nägi midagi sellist ning väljendas seda ka mängu käigus. Ei oska kahjuks praegu teemat laiemalt käsitleda, sest probleemikirjeldus on väga põgus.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.04.2021

Tere!
Minu peagi 6-aastaseks saav poeg on väga valjuhäälne. Kui ta mängib või suhtleb, siis hääletoon tõuseb kõrgustesse. Kodus olles annan lapsele märku, et ta räägiks vaiksemal hääletoonil, kuid see mõjub sekundiks ja kõik kordub. Samuti on lasteaed on teinud mulle viimasel ajal märkusi, et minu poeg räägib liiga valjusti ning see segab rühmakaaslasi. Lapse kuulmine on kõrvaarsti poolt ära kontrollitud ning kuulmislangust ei ole. Kas ja kuidas ma saan oma last aidata?

–––

Tere!

Lapse valjuhäälsel rääkimisel on mitmeid võimalikke põhjusi. Esiteks, lastel tihti see võime veel puudub, et oma hääletooni reguleerida, see on osa sotsiaalsetest oskustest, mis alles arenevad. Lapsele võib tunduda, et teda muul moel ei kuulata, ei panda tähele. Palju oleneb last ümbritsevast keskkonnast – kui peres on palju liikmeid, võib väiksel olla keeruline end kuuldavaks teha. Samuti lasteaiarühmas – kära on palju. Saate teda aidata teda järjepidevalt suunates vaiksema häälega rääkima, muud ilmselt üle ei jäägi. Saate koos proovida ja harjutada, kuidas kõlab vaikse häälega kõne, kuidas kõvema häälega kõne. Proovige, näidake ette ja harjutage. Lasteaias andke teada, et tegelete kodus probleemiga nii palju kui teie võimuses, lapsed on erinevad ja lasteaed peab seda samuti aktsepteerima. Teie võimuses ei ole last kiiresti teistsuguseks teha. Ka osad täiskasvanud inimesed räägivad väga valju häälega!

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.04.2021

Tere. Laps saab varsti juba 4-aastaseks, kuid armastab siiani aeg-ajalt lutti suhu panna. Eelkõige magama minemiseks ja enda rahustamiseks vajab seda. Võtab nt lasteaiast tulles ja pahura/kurvana või kui on väsinud. Oleme rääkinud, et kui saab 4, siis loobub. Olen seletanud, et nii suured ei ime lutti ning mida see hammastega teeb jne. Olen nõutu ja soovin, et laps loobuks lutist. Kuidas peaks seda tegema? Kuna ise ta ei loobu ja ara ei anna, kas siis peaks ise n-ö jõuga ãra võtma (salaja ära viskama vms)? Olen juba lutile ka sälgu sisse lõiganud, aga see ei aidanud.

–––

Tere!

Lapse varajane areng on väga energiamahukas ja sisaldab endas palju nn arengulist ärevust. Lapsel on tihti vaja muutustega kohanemiseks mingit turvalist tegevust, mis aitab tal uute emotsioonidega toime tulla. Hammaste seisukohalt oleks kindlasti kaisukaru või mõni muu turvaobjekt parem lahendus. Samas, 3–4-aastane laps ongi veel väga pisike, ta võib veel hädasti vajada just midagi sellist, mis on tuttav, turvaline ja lohutav. Saate mõelda, milline alternatiiv võiks lapsele sobida, et talle luti kõrvale midagi muud leida. Vajadus selle rutiinse ja tuttava tegevuse järele on kindlasti normaalne ja pisikese inimese emotsionaalset koormust arvestades väga arusaadav. Kui see tegevus on aeg-ajalt esinev, siis ei ole vast lugu nii hull ja kasvades loobub ta sellest ise. Kui lutt täiesti ribadeks kulub või ära kaob (võibolla aitate sellele isegi kaasa:)?), siis tuleb teil lihtsalt tõsiasjale silma vaadata, seda koos lapsega – lutt läks katki ja me peame selle ära viskama. Laps tuleb ka selle pisikese stressiga kenasti toime, alguses on raske, kuid peaks üsna kiiresti laabuma. Usaldage oma sisetunnet, usun, et siinkohal on mõlemad variandid sobivad: a) suhtute rahulikult ja lasete tal aeg-ajalt ennast lutiga lohutada, b) jätate lutiga hüvasti, talute kõik koos ära selle lutikadumise ärevuse ja leiate mõne muu lahenduse emotsionaalse koormuse maandamiseks.
Sellega, et „laps juba nii suur, aga ikka veel….“ ärge ennast piinake, lapsed on erinevad ja ealiste normidega võrdlemine teeb sellistes asjades lapsevanemat vaid ärevaks ja kurvaks. Oma kolme lapse kasvades olen ise selle korduvalt läbi elanud ning kõik need stressorid on lahenenud iseenesest ja asendunud uute teemadega.:)

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

23.03.2021

11-aastane tüdruk soovib väga lõpetada tantsimise ja minna iluvõimlema. Ise arvan, et see halb mõte, kuna paljud juba loobuvad sellises eas, ta ei jõuaks ilmselt mitte kuhugi. Aga ta ise arvab, et tantsimas ei arenda teda enam miski. Ühesõnaga, kas jätta laps tantsima või panna iluvõimlema?

–––

Tere!
Saan aru Teie murest, selles vanuses lastel on muutlik meel ja kardate, et tema valik ei pruugi õige olla. Küsiksin endalt, millist kaugemat eesmärki Te näete last saavutamas? On see oluline, et ta kuskile valitud hobi osas jõuaks? Oleksin seda meelt, et igasugune liikumine on hea ja kui laps soovib iluvõimlemist proovida, miks mitte talle seda võimaldada. Kui lapsel tantsimiseks enam motivatsiooni piisavalt ei ole, on see talle vaid koormaks. Peaasi, et laps liiguks!

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.03.2021

1,5-aastane poiss. Tegu teise lapsega. Selguse huvides lisan, et esimene laps oli hästi rahulik, magas hästi jne. Teine, kõnealune, not so much. Ta ärkas öösiti tihti söögiks, kuid sõi samas vähe. Mind see unepuudus mõjutas ikka väga, mistõttu ma käitusin temaga esimesel kuul mitte eriti kenasti. Ei, ma ei teinud midagi füüsilist, kuid sisisesin kurje sõnu. Ja mitte iga öö, kuid esimesed kuud olid minu jaoks emotsionaalselt väga väga rasked.

Hiljem olen teda mõned korrad lohutamiseks sülle võtnud, kuid ei ole suutnud talle emotsionaalselt toeks olla. Ma lihtsalt olen seal, sest ise olen päris endast väljas. See ei ole regulaarne käitumine, vaid mõned korrad, kus ma lihtsalt enam ei ole suutnud seda karjumist taluda. Enamus kordadest ma ikka lohutan teda ja lasen tal end tühjaks nutta. Päris üksi karjuma ma pole teda kunagi jätnud.

Nüüd mõned nädalad tagasi muutus laps minu osas väga klammerduvaks. Enamus ajast nõuab mind ja lepib ainult minuga. Olen pidanud vägisi suure kisa saatel teda issi sülle andma, kuna ka vanem laps tahab emmet.

Kuigi on ka hetki päevas, kus ta väga kenasti ka üksi toimetab , mööda maja ringi tuulab ning issit töölaua taga katsumas käib.

Ca üle kuu aja oleme temaga teinud ka turvalist unekooli. Algus oli konarlik.

Kas minul on lapsega tekkinud ärev kiindumussuhe, sest kirjade järgi olen ma olnud tema lohutuses kõikuv ja tema jälle klammerduv? Või kujutan ma seda endale ette, sest mul on mure ja süümepiinad?

Kui aga on, siis kas seda saab ka parandada, et kiindumussuhe muutuks turvaliseks või on 1,5-aastasel see juba välja kujunenud ja midagi enam teha ei saa?

–––

Tere!

Olete kahe väikese lapse ema ning see on kirjeldamatult suur emotsionaalne ja füüsiline koormus Teile! Elus tuleb igasuguseid asju ette, määravaks muutuvad käitumisviisid, mis on ajas püsivad, st et ollakse pidevalt ühes äärmuses. Teie kirjelduse järgi tundub, et olete turvalisust pakkuv ja kohalolev lapsevanem, kes on vahel hädas – nagu paljud emad. Ja see on täiesti okei – lapsed kogevad oma lapsepõlve jooksul väga erinevaid situatsioone ja tundeid. Rõhutan veel kord – Teie loomulik olek lapsega on hooliv ja kohalolev, usun, et laps on seda samuti tajunud.

1,5-aastane laps on suures arengulises kriisis – ei ole enam tita, aga ei ole ka veel suur. Ta avastab maailma ja see põhjustab talle suurt stressi, seetõttu võib ta ka Teie külge rohkem klammerduda, otsides turvatunnet oma peamiselt turvatunde allikalt – oma emalt.
Selline faas on mööduv ja suhtuge sellesse rahulikult. Usun, et lapse kiindumussuhtega on kõik korras.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

20.03.2021

Tüdruk on armunud endast paar aastat vanemasse tüdrukusse. Unistab, et olla tema lähedal. Olla tema parim sõber. Teda suudelda. Ise pole teise tüdrukuga väga tuttavgi, aga too on ju populaarne ja kõik tahavad tema lähedal olla. Mismoodi võtta lapsel pingeid maha, sest see soov kuuluda sinna “ägedate gruppi” ja olla selle ihaldatud tüdruku sõber, kuna see tekitab nii palju juttu, õppimisse keskendumise raskust ja nähvamist kodus kõigiga. Geinaljad ajavad lausa marru. Ja just nüüd tundub, et see kauge armastus on üks ja ainus.

–––

Tere!

Selles vanuses on sõpruskonna esikohale seadmine täiesti eakohane ja normaalne. Tekivad ka esimesed armumised ja eale iseloomulikult võtab see noore inimese elu üle. Kiindumused võivad tõepoolest olla ka samasoolistesse, oma seksuaalset identiteeti alles otsitakse. Püüdke lapsega tema tunnetest ja sõpradest rääkida, olge huvitatud tema uuest ja põnevast arengufaasist. Kui kooliasjad unarusse jäävad, siis lapsevanemana peate paratamatult ka piire seadma ning lapsega kokku leppima, millised ülesanded ja kohustused tal on. Tema uut faasi, nähvamist ja peataolekut huvitatult aktsepteerides saate temaga luua uutmoodi suhte. See suhe, mis lapseeas vanema ja lapse vahel on, oli vundamendiks, kuid teismeeas peab ka vanem uue arengufaasiga kohalduma ja aktsepteerima lapses toimuvaid muutusi. Selles vanuses lapse vanemaks olemine nõuab eelkõige ohtralt kannatlikkust. Nähvamised ja tujutsemised on tõesti rasked taluda. Väljendage ka oma tundeid, et teile ei sobi selline toon ja selline rääkimisviis. Mingis ulatuses on see aga aktsepteeritav, ta ju eelkõige seeläbi eraldub oma vanematest, mida ta peabki selles vanuses tegema. Kompab uusi piire ja Teie vanemana saate neid piire taas tagasi nihutada, sellele kohale, mida Teie õigeks peate.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

16.03.2021

Kas 17-aastasel on õigus ära kolida, ilma et vanem nõus oleks?

–––

Tere!

Ära kolimise küsimuses tuleks 17-aastasel noorel ikkagi vanematega kokkuleppele jõuda.

Vastavalt perekonnaseadusele on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise (alla 18-aastase) lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest, õigust hoolitseda lapse vara eest ja õigust otsustada lapsega seotud asju. Ehk et kõiki alaealisesse lapsesse puutuvaid otsuseid langetab lapsevanem, kes seejuures peab lähtuma lapse parimatest huvidest.

Võimalik, et Teie vanem on seisukohal, et omaette kolimine ei vasta veel Teie huvidele ning see põhjendabki tema mittenõusolekut.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

15.03.2021

Tere! Mure on 9-aastase poisiga. Viimasel aastal on ta hakanud palju just minu kui ema suhtes halvasti käituma. Tihti süüdistab mind selles, nagu ma oleksin temaga ebaõiglane ja tema õega, kes on 7,5 aastane, pole üldse nii kuri. Reaalsus on see, et õde ongi hästi püüdlik, pidevalt hoolib teiste tunnetest ja on ka väga abivalmis, kuid ka temale ma ütlen, kui mind miski häirib. Samuti aga kiidan tegevuste eest mõlemaid, mis on minu palve peale tehtud või kui on midagi nad meisterdanud, joonistanud vms. Ma tõesti ei oska öelda, kas ma siis ka päriselt õde n-ö rohkem kiidan ja vähem pahandan, püüan teadlikult pojaga mitte iga asja peale pahandada, aga tihti ma näen, et ta kiusab õde tühja koha pealt ja kui siis midagi ütlen, tuleb kohe vastu jutt, et õele sa küll poleks öelnud jne. Nagu oleks armukade. Isa tavaliselt ei sekku, kui poiss mulle halvasti ütleb või mu peale karjub. Isaga on neil minu meelest sarnased tülid kui minuga, aga isale ta selliseid asju ei ütle. Nii olengi mina peres see halb, tihti kuulengi pojalt, kui halb ema ma olen. Kui me sellest räägime, siis ta ütleb, ta ei mõtle nii ja et sellel hetkel oli mu peale pahane. Aga päev hiljem on kõik jälle endine, ta teeb minu üle halbu nalju ja mõnitab. Mis ma peaksin enda käitumises muutma? Ma räägin pojale iga päev, kuidas teda armastan ja meil on koos toredaid hetki ka, kuid need tülid on juba nii väsitavad ja teevad mind õnnetuks…

–––

Tere!
Kirjeldate oma suhteid lastega ja selle põhjal tundub, et teil on oma lastega lähedased suhted. Armukadedus õdede-vendade vahel on paljudes peredes probleemiks ning see on üks osa õdede ja vendade suhetest. Kirjutate, et isa teie tülidesse ei sekku. Võib-olla proovite isa endale appi võtta? Praeguse põhjal tundub, et isa oma mittesekkumisega lubab vaikivalt pojal emale halvasti öelda. Lapsed tunnevad igasuguseid tundeid ja nende väljendamine on ainult hea (laps julgeb oma emotsioone teile välja näidata, see on väga hea!), kuid kui mingi olukord hakkab üle jõu käima, siis arusaadavalt muutub see frustreerivaks. Kirjeldate peres olukorda, mida lühikese kirjelduse peale julgeksin nimetada kolmnurgaks, kus kahe osapoole (teie ja poja) vahel on konflikt ning isa on tülist eemal ehk n-ö pääseb konfliktist. Kui võtate isa appi ja näitate lapsele oma vanemate tasandi ühtsust, siis nihutate pisut seda dünaamikat, mis hakkab kristalliseerunud kuju võtma. Vanemate üksmeelest (Näiteks: „Selline käitumine EI ole aktsepteeritav, tunnete väljendamine on, kuid inetuste ütlemine ei ole ja siin tõmbame me piiri“) on ehk lapsel ka kindlam tunne – vanemate üksmeel on turvaline, isegi kui see on vahel ebameeldiv ja seab ühtseid piire. See on üks võimalik lahendus ja mõte, mida soovitan, kuid kuna ei tea teie peresuhete täpsemat tausta, siis ei saa ka oma vastuses sügavamale minna. Kui olukord ei lahene, siis otsige julgelt perenõustamist. Vahel piisab vähesest. Ehk on ka lapsel abi, kui saab neutraalse ja turvalise täiskasvanuga oma tundeid jagada, sest vanematele on raske alati kõigest rääkida.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

02.03.2021

Tere!
Kuidas käituda olukorras, kui laps ei allu korraldustele ja haugub vastu õpetajale. (Lasteaias)

–––

Tere!
Teie kirjast ei selgu kahjuks, mis olukordades laps nii käitub ja kas olete murelik õpetaja või lapsevanem? Lisaks oleks hea teada, milline on lapse kodune olukord, kes tema perre kuuluvad ja millised on suhted peres. Püüan siiski natuke vastata.

Lapsed kehtestavad oma piire selles vanuses üsna jõuliselt, 5-aastastel on tihti uus „jonniaeg“. Nad tajuvad, et pole enam väikesed, kuid peavad ka leppima sellega, et paljud asjad neile endiselt üle jõu käivad. Täiskasvanu võiks rahulikult lapsele piire selgitada, mis sobib ja mis mitte. See on mõne lapsega keerulisem. Piiride seadmisel võiks olla kindel, kuid mitte kuri. Lapsel pole selles vanuses veel oskusi oma emotsioonidega toime tulla, meie peame seda toimetulekut lastele õpetama, päev-päevalt ja järjepidevalt ning eriti tore oleks, kui teeksime seda oma enda eeskujuga. Lapsed tahavad alati oma piire katsetada, jonnida ja vastu rääkida, see on normaalne arengu osa ja täiskasvanud nihutavad piire taas omale kohale. See ei ole aga ainult mustvalge protsess – laps võibki vahel oma tahtmist saada ja miks mitte ka vahel halvasti öelda/käituda, see on lapse puhul vaid ootuspärane ja loomulik käitumine. Seega püüdke käituda loomulikult – olete samuti inimene, oma emotsioonidega ning kõik sõltub olukorrast. Kui otsustate, et teatud käitumist te ei aktsepteeri, siis olge selles konkreetses asjad kindel ja andke sellest lapsele sõbralikult, kuid kindlalt teada.

Head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

02.03.2021

Alates 13. kuust kuni siiani (19 kuud) tüdruk tunneb valu?/hirmu?, kui intiimpiirkonda puhastada mähkmevahetuse ajal. Mure suur, kas see on normaalne või peaksin muretsema?
Kui jalgevahel kakane, siis surub jõuga jalgu kokku, hakkab isegi nutma.

–––

Tere!

Soovitame Teil arutada seda muret oma perearstiga.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

23.02.2021

Küsimus seoses 4-aastase tüdruku löömisega. Probleem on selles, et laps lööb täiesti valimatult vanavanemaid, tädisid-onusid, issit. Mind kui emmet harva, pigem ainult siis, kui vihastab millegi peale. Aga teistega seda ei ole, et ta oleks tige vms, vaid lihtsalt läheb juurde ja lööb, mitte midagi sellel hetkel nagu probleemiks pole olnud. Ja see kestab juba vähemalt aasta. Ja sama moodi löömisega on ka siis kõik n-ö “pahad”.
Ja selline käitumine esineb pigem just siis, kui emme/issi on seltskonnas kohal. Kui meid ei ole, on laps ideaalne ja mingit sellist käitumist pole või esineb väga harva. Olen proovinud nii heaga rääkides kui n-ö halvaga ja pannud istuma nurka vms, mõtlema oma käitumise üle ja keelanud magusat jne. Aga miski ei mõju.
Kuidas teha tütrele selgeks, et nii ei tohi?

–––

Tere!

Lapsed ei oska vahel oma emotsioonidega midagi peale hakata. Võimalik, et olukorrad, kus on ema/isa ja veel inimesi, on tema jaoks väga elamusterohked ja tema pisikene aju on sellest n-ö positiivses stressis, mida püüab kuidagi käitumise abil lahendada. See stress võib ka negatiivne olla – vanematega koos kehtestab ta justkui piire teiste inimeste osas ja eristab endale kõige lähedasemad „võõramatest“. Kuna ma teie last põhjalikult ei tunne, saan vaid oletada, mis sellist käitumist võiks esile kutsuda. Võin oletada, et see on tema emotsioonide reguleerimise viis, mis on kujunenud harjumuseks. Sellises vanuses lapsele on löömine üsna loomulik käitumisviis – ta ei oska teisiti. Saate talle jätkuvalt kinnitada, et see ei ole sobilik käitumine. See on vanemate pidev ja vahel tänamatuna tunduv töö – tüütuseni ja päevast päeva muudkui korrutada ja õpetada. Võite pakkuda talle mõne alternatiivse käitumisviisi, õpetage teda patsu lööma, plaksu lööma, julgustage kallistama jne. Tehke sellest mäng, mitte üha kasvav stressiallikas. Ja olge ise rahulik – ta on vaid neljane ja see on ka üks keeruline nn jonniiga, mis tal käsil on. Ta õpib oma MINA tundma ja teistest eristama. Väiksel inimesel on nii keeruline kõiki neid tundeid ja elamusi läbi seedida ning nad vajavad selleks meie kui täiskasvanute abi.

Kannatlikkust soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.02.2021

Teismeline 14-aastane poiss on ülikorralik, terve aeg koristab, sätib, selle all kannatab ka uneaeg, magama 12, kodu sassis pole, aga tema põhitegevus kodus sättimine, kõik peab joont mööda sirge olema jne.

–––

Tere!

Teie teismelise poja vajadus korra järele viitab sellele, et temas on palju ärevust. Korrastamine ja sättimine on üks aju „kaval“ viis kontrolli säilitada ja ärevust alandada. Maailm on kontrollimatu ja hirmutav paik, mille üle kontrollitunne on vähene. Korduvad tegevused aitavad olukorra üle kontrolli saavutada, vähemalt näiliselt. Tegelikkuses on see aga lõputu tegevuste jada, millest abi ei ole, sest ärevus ei kao. Ärevuse põhjused on mujal – teismeiga iseenesest on keeruline ja stressirohke. Ärevust võivad tekitada kõrged nõudmised iseendale, madal enesehinnang, suhted kaaslastega, suhted vanematega ja palju muud. Võiksite pöörduda psühholoogi poole, et ärevuse osas abi otsida.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.02.2021

Tere!
Olen mures iseenda käitumise/reaktsioonide pärast.
Laps on 1 aasta 7 kuune, tore ja armas tüdruk. Magab alates sünnist meiega samas voodis. Hetkel jääb lõuna- ja ööunne ainult minu kõrval või kaisus. Vahel on raskusi uinumisega ning olen siis üritanud süles hoida, laulda, raamatut lugeda, karu tudule panna. Meil on rutiin enne magama jäämist. Aga kui ta üle tunni möllab, siis tunnen, et ei suuda oma emotsioone kontrolli all hoida. Hakkan teda pikali panema, alguses õrnalt, räägin, et tuduaeg. Siis juba jõulisemalt, ei lase tal püsti tõusta, vahel hoian kaisus kinni, kahjuks olen ka jõuliselt vastu madratsit surunud ja hoidnud pikali. Lõpuks olen juba väga frustreeritud, tõstan häält, kärgin, laps nutab ja uinub nutuga. Üritan emnast rahulikuna hoida aga ma ei oska. See ei ole viis, kuidas ma last kasvatada tahan ja ma ise ka ei tahaks sellisel viisil magama jääda. Kardan, et muutun selliseks nagu minu vanemad/vanavanemad, aga tean, et ei taha füüsilise/vaimse vägivallaga last kasvatada. Hetkel ei oska kuidagi sellisest käitumisest välja murda, igakord luban endale, et viimane kord, kuid ikka lähen seda teed.

–––

Tere!
Olete pisikese lapse ema ja teil on palju stressi. On täiesti arusaadav, et olete närviline ja frustreeritud, kui lapse magamapanek nii kaua aega võtab. Igal inimesel on oma stressitaluvuse piir, kujutlegem seda kui ämbrit, kuhu päeva jooksul pingeid tilgub ja mis lõpuks täis saab ning üle ääre ajama hakkab. Kui see juhtub, siis oleme üsna abitud, sest emotsioonikeskus ei ole intelligentne ega empaatiline. Meie emotsionaalne osa ajust ütleb „ämbri“ täitudes meile vaid kolme asja: võitle, põgene või tardu. Aju on justkui häires ja tegutseb kontrollimatult. Saate ennast aidata, kui püüate oma emotsioonide ohjest välja saada. Näiteks võite proovida, et lähete magamapanemise ajal paariks minutiks ise teise tuppa rahunema, las laps möllab natuke aega omapäi. Paluge abi! Mõelge, kuidas lapse isa teid selles olukorras aidata saab – te ei PEA ise olema kogu aeg tugev ja olukorda kontrollima. Olete inimene ja vajate puhkust. Laps eelistab teid, kuid ärge laske end sellest segada, las ta harjub ka isaga uinuma. Alguses on see ehk keeruline, kuid ka igaõhtune trall on keeruline.

Aju „rahunemist“ toetab ka sügav kõhuhingamine. Hingate sügavalt nina kaudu sisse ja aeglaselt suu kaudu välja. See tõesti aitab. Keha kaudu enda tasakaalustamine on kiirem viis kui mõtete abil – läbi keha rahunemise saab ka aju signaali, et oht on möödas.

Laiemalt vaadates on see olukord frustreeriv ehk ka põhjusel, et olete hoopis enda suhtes nõudlik või pahane – miks ma ei suuda last kiiremini magama panna? Hirm – on tal ehk midagi viga, et ta nii rahutu on? Lapse emotsionaalne areng on keeruline ja nõuab lapselt palju ressurssi. Ta ei suuda veel end iseseisvalt rahustada ja vajab selleks teie abi.
See faas võib kiirelt mööduda nagu paljud asjad lastel – uus arengufaas ja uued probleemid.
Olete hea ja hooliv lapsevanem ja ärge süüdistage end selles, et ärritute. See on inimlik.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.02.2021

Tere! Mure 5-aastase poisiga lasteaias. Lapsel on tekkinud suur hirm lasteaias meisterdamiste, joonistamiste vastu. Ta nimetab seda “tööks” ja on juba hommikul kodus enne lasteaeda minekut mures, et kas täna tuleb väga raske töö. Olen julgustanud ja rahustanud, et sa saad kenasti hakkama, ära muretse.
Kodus ei sunni kunagi midagi meisterdama, võimalik, et oleks pidanud temaga rohkem kodus varasemalt meisterdama, et ta ei tunneks ennast ebakindlalt, aga olen lähtunud sellest, mis last huvitab ja tal pole olnud selle vastu suurt huvi. Aga samas on vahendid nagu pliiatsid, värvid, pintslid, voolimisvahendid, käärid olemas ja vahel ta soovi korral ka nendega tegeleb. Mingit suuremat sorti meisterdamist ma temaga kodus teinud ei ole peale värvimiste ja voolimiste, lasen temal juhtida, mis talle meeldib. Näiteks suvel õues kriitidega värvida jne. Laps eelistab teisi tegevusi, oma väljamõeldud mänge ja õuemänge. Lasteaiaõpetajalt aga tagasiside: laps nutab töö tegemise ajal, kardab, et ei saa hakkama, pisarad tekivad ruttu, ja nüüd hiljuti lausa oksendas närvipingest. Enesekindlusest jääb puudu, sest õpetaja ütles, et poiss saab tegelikult väga kenasti hakkama ja õpetaja alati ka julgustab, et väga ilus töö. Lasteaias ka positiivne tagasiside muude asjade kohta: laps hea jutuga, talle meeldib alati esimesena vastata, teiste lastega mängib ilusasti, on töökas ja tubli poiss. Aga vot kuidas teda selles mures aidata, mures, et ta ei saa töödega hakkama, kardab juba ette ja muretseb. Laps on üsna emotsionaalne ja tundlik olnud sünnist saati, uute olukordadega ja inimestega harjumine võtab aega. Olen ka ise sarnase iseloomuga. Kui juba saab sõbraks, on rõõmus ja asjalik.

–––

Tere!
Teie kirjelduse järgi on teil tegemist väga armsa, eakohaselt arenenud ja tubli lapsega. Ka teie vanemana olete jälginud lapse huvisid, tunnete teda hästi ja tundub, et olete väga pühendunud ja hooliv ema! Kõik lapsed ei armasta tõesti meisterdamist ning ei tunne end peenmotoorikaga seotud tegevustes kindlalt. Hirm ebaõnnestuda võib tema jaoks laiem probleem olla, mis väljendub nüüd selle tegevusega seoses. Mul ei ole hetkel piisavalt taustainfot, et seda hirmu laiemalt analüüsida.
Konkreetsest olukorrast: vahel piisab mõnest üksikust negatiivsest pisikesest ebaõnnestumise kogemusest, et selline negatiivne seos konkreetse olukorraga tekiks. Saate talle jätkuvalt kinnitada, et ta saab hästi hakkama ja tulemus ei ole tähtis. Tegelikult on ju lisaks peenmotoorika ja loovuse arendamisele nende tegevuste juures oluline see, et laps sellest rõõmu tunneks. Lasteaias saate ehk teha kokkuleppe, et ta mingi perioodi ei pea kaasa tegema, kui ta ei soovi. Pikemas perspektiivis see jätkusuutlik kindlasti ei ole, koolis ei saa valida, aga kui nii suur ärevus on tekkinud, siis ehk oleks hea lasta tal natuke rahuneda ja anda talle valikuvõimalus. Võite ka kokku leppida, et teete kodus kahekesi seda, mida ta lasteaias teha kardab, kui see talle sobib. Laske natuke lapsel rahuneda ja vaadake, kuidas see mõjub. Kordan veel – rõõm peaks tähtis olema. Kui tal selle tegevusega rõõmu ei ole, no mis seal siis ikka. Meeldivad talle ju teised tegevused. Muretsemiseks pole ka põhjust, arenemisjärgus aju läheb tihti pinge all n-ö häiresse. Hea oleks, kui seda nn meisterdamise foobiat ei süvendataks sundimisega, vaid lähenetaks loovalt. Laps võiks läbi valikuvõimaluse (kas soovib meisterdada või mitte) saada tagasi natuke kontrollitunnet, mis võiks tema aju rahustada

Kõike head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.02.2021

Tere!

Kaheaastane tüdruk on hakanud isa suhtes agressiivselt käituma – lööb, keelab meil omavahel rääkida jne. Eriti juhtub see näiteks siis, kui me omavahel vestleme, aga ka täiesti suvalistel aegadel ja muu mängu vahel, kui laps lihtsalt tuleb ja hakkab isa taguma käe või mõne mänguasjaga. Samuti ei luba isal enam ennast pesta, ei ole nõus temaga riidesse panema, sööma minema ega muid toiminguid tegema. Nõuab ainult minu tähelepanu. Oleme löömist alguses peale keelanud, kuid laps nagu ei saakski aru, et midagi valesti on, pigem naerab keelamise peale.
Laps käib lasteaias liitrühmas.
Ette tänades

–––

Tere!

Kaheaastase lapse puhul on igati normaalne, et ta oma soove või frustratsioone läbi füüsilise agressiooni väljendab – puuduvad oskused oma tugevate tunnetega toime tulla. Võib-olla on tal hetkel käsil faas, mil ta ema külge rohkem klammerdub – vanus on selline, et ilmselt on ta üsna hiljuti lasteaiateed alustanud. Lasteaeda minek on lapsele suur stress – palju uusi asju, mida tema pisike aju peab haldama. Seda võib olla liiga palju. Kui on palju asju, millega toime tulla ja ümbritsev maailm on keeruline, siis püüab laps leida turvalisust läbi selle, et ta ISE kontrollib oma ümbrust. Näiteks läbi selle, et valib ühe vanema ja teist tõrjub. Ta tahab teie jagamatut tähelepanu ja näeb, et isa on sellel teel talle takistuseks – loogiline on tema vanuses end siis kehtestada sellisel viisil, mida kaheaastane valdab. Tõrjumisel võib olla ka muid põhjuseid – mõelge omavaheliste suhete peale lapse isaga, kas selles suhtes on midagi sellist, mida laps tajub ja omal viisil väljendab? Lapsed tajuvad oma kodust õhkkonda ja vanemate vahelisi suhteid vaistlikult ja väljendavad end vahetult. See on tõenäoliselt üks faas ja see läheb mööda. On loomulik, et ta sellises vanuses veel agressiivsest käitumisest ei oska midagi halba arvata, praegu saab ta lähtuda vaid sellest, mida te talle ütlete ja õpetate. Seda teete te lapse kasvamise ajal loomulikult – sotsialiseerite teda – annate teada, mis on okei ja mis mitte.
Ärge muretsege, selles vanuses on sellised arengulised kriisid üsna kiiresti mööduvad!

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

11.02.2021

Peagi kuueaastaseks saav laps vajub sageli mõttesse ega kuule sel hetkel, mida temaga räägitakse. Sellised mõttesse vajumise hetked võivad ette tulla ka keset mänguhoogu ja on juhtunud, et sellisel hetkel ei kontrolli ta ka oma keha (piss on tulnud paar korda püksi). Nimepidi kutsudes tuleb ta küll “oma maailmast” välja, aga kas selline hajameelne käitumine võibki olla osa aju arengust või on põhjust muretsemiseks?

–––

Tere!

Teie kirjast ei loe välja, kas see on talle alati iseloomulik olnud või on see hajevilolek nüüd tekkinud. Tõepoolest on lapse aju areng väga keeruline ja energiamahukas protsess. Erinevad vanused võivad olla väljakutseterohked ja see on iga lapse puhul üsna erinev. Hajevilolek ja nn oma maailmas olemine võib olla seotud sellega, et aju tahab natuke puhata. Stiimulite rohkus väsitab ja tähelepanu hajub. See ei pruugi jääda püsivaks, aga koolis saate selgemalt aimu, kuidas tema tähelepanufunktsioonidega on ja kas selle pärast peaks muretsema.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

11.02.2021

Tere
Mure 2,7-aastase lapsega. Sõimes üks kasvataja räägib üht ja teine teist juttu. Nimelt üks räägib alati, et laps on keeruline ja n-ö eriline. Teine aga, et kõik on eakohane ja ei pea muretsema. Temaga peab n-ö palju rohkem tegelema kui teistega, samuti pidavat ta seal teisi lööma või tõukama vahel. Tema jutu järgi pole lapsel ka püsivust, kuid kodus või mujal seltskonnas mängib vabalt ise üksi (teistega meelsamini), loeme raamatuid, paneme puslesid, mängime pallimänge, laulame jne. Kasvataja ise on pannud diagnoosiks ATH. Kuidas peaksime meie käituma? Tuttavad kasvatajad, kes on last näinud, ütlevad, et kõik on eakohane ja ei pea üldse muretsema.

–––

Tere!
Sellises vanuses, mil aju peadpööritava kiirusega areneb ning n-ö arengulist ärevust on palju, on tõesti vara tõesti lapse kohta selliseid järeldusi teha. 2,7-aastaselt lapselt ei saa veel püsivust üldse oodata. Mõni laps vajab rohkem tähelepanu kui teised ja see võib õpetajas ka frustratsiooni tekitada; on inimlik, et tahaks nähtusi seletada ja neile nime anda, kuid selles vanuses on seda veel tõesti keeruline teha. Lasteaiakollektiivis on lastele sotsiaalseid nõudmisi palju ja see võib üle jõu käia. Lapsel, kel kõne alles arenemas, on loogiline oma raskusi läbi keha väljendada – nad löövad ja tõukavad, see on loomulik. Samuti on pisikesel inimesel veel väga puudulikud oskused oma tugevate tunnetega toimetulekuks. Seda kõike õpib ta täiskasvanute toel ja tasapisi.

Jääge rahulikuks, arendage oma last samamoodi edasi (olete kirjelduse järgi ju suurepärane lapsevanem!) ja ärge muutuge ise ärevaks sellest, kui keegi tahab last iseseisvalt diagnoosida. Selleks on tarvis siiski psühhiaatrit ja tervet rida uuringuid, mida sellises vanuses lapsele keegi veel tegema ei hakka.

Loodan, et saite natuke meelerahu juurde.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

11.02.2021

Tere, minu poeg on pikalt tahtnud Xboxi. Oli kokkulepe, et kui ta loeb 20 raamatut läbi, siis arutame seda täpsemalt. Nüüd selgus, et ta oli ise võtnud minu rahakotist 300 eurot ja ostnud Xboxi ära. Seoses selle avalikuks tulekuga on selgunud ka vassimised ja valetamised. Seni pole varastamise ja valetamisega probleeme olnud, kuigi vassimise märgid hakkasid tekkima. Olen mures ja ei tea, millist käitumisstrateegiat valida. Lisaks selgus, et ta oli klassivennale saatnud pornovideosid ja küsinud, millised kogemused tal sellega on. Kogu see info on tulnud minu infovälja ca 2 viimase päeva jooksul. Aitäh!

–––

Tere!

Mul on natuke vähe infot selleks, et põhjapanevaid järeldusi teha, kuid lähtun sellest, mida kirjeldasite. Piiride kompamine, mida seostatakse teismeeaga, ja väikelapse nn jonniiga on tegelikult kogu lapsepõlve osa. 9-aastane laps ei saa varastamisest sellisel viisil aru nagu teie – tema jaoks on asi siiski lihtsam: tal tekkis vajadus, tingimused selleks olid tema jaoks ebasobivad ja ta leidis viisi, kuidas oma probleem ära lahendada. Tagajärgedele mõtlemise võimekus on selles vanuses veel vähene. Vassimine ja valetamine on väga iseloomulikud käitumisviisid paljudele lastele, selles ei ole midagi ebanormaalset. Saate talle nüüd selgitada, mida see tähendab, et ta nii tegi ja saate seda korduvalt ja korduvalt ka tulevikus teha. Mõni laps on impulsiivsem ja julgem kui teine – teie laps tegutses oma vajadustest lähtuvalt ja leidis probleemile lahenduse. Teie roll lapsevanemana on nüüd piire tagasi oma kohale nihutada. Lapsele teada anda, et te sellist käitumist ei aktsepteeri ja seletada, miks valetamine ei ole oskus, mida endas arendama peaks.

Laps, kes tunnetab oma suuri ja järjest kasvavaid vajadusi ning samas vanemate piiranguid, mis on tema jaoks karmid, võib kogeda jõuetust – ei ole jaksu täita tingimusi, mida vanemad seavad, kuid soovid jäävad alles. 20 raamatu lugemise väljakutse ei tundu ülemäära karm tingimus unistuste realiseerumiseks, pigem väga positiivne motivaator lapsele, tema seda aga nii ei näe. Jääge rahulikuks, looge teole mingi tagajärg (ei ütle meelega karistus, vaid tegu ja tagajärg – mingi lühiajaline ebamugavus näiteks) ja andke oma lapsele uus võimalus teistmoodi käituda. Uurige ka enda sees põhjuseid, miks lapsel võiks olla raske teile tõtt rääkida – kuidas reageerite, kui laps tõtt räägib? Tihti tahame, et lapsed meiega ausad oleksid, kuid see, mida nad siis ausalt ütlevad, ei meeldi meile, tekitab meid hirmu või ärevust.

Laste kasvatamine on lõputu jada selliseid episoode – piiride seadmine, elus oluliste asjade seletamine lapsele – ja siis jälle otsast peale.

Jõudu soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.02.2021

Tere!
Minul poeg on sündinud sügavalt enneaegsena, tema päris vanus on 1,8 ja korrigeeritult 1,6. Mind paneb muretsema tema käitumine, reageerimine, kui mina, tema ema, tulen koju, laps on rõõmus, vaatab mulle otsa ning lööb enda käega vastu enda pead. Teinekord kahe käega niimoodi, et punased laigud on näha. Kui oleme kodus kahekesi ja keelan tema tegevust ilusti rääkides ja selgitades, et ei tohi teha, siis ta teeb seda veel kõvemini nagu karistaks ta ennast. Samuti ta lööb ennast ka läbi une kätega vastu pead. Selline käitumine ainult minuga või siis, kui kuuleb minu häält läbi telefoni ja siis vahepeal saab nii kurjaks, läheb pulksirgeks ja hakkab end lööma. Samuti kui ta midagi kohe ei saa, hakkab lööma ja vahepeal ka niisama… Miks ta ennast nagu “karistab”? Mida ma peaksin tegema ja kuidas käituma?

–––

Tere!

Enneaegsena võib lapsel olla närvisüsteemi areng keerulisem kui ajalisel lapsel. Saate kindlasti sellekohast infot oma arstilt. Nii pisikesel lapsel on oma emotsioonide reguleerimisega keeruline toime tulla. Üks seletus tema enesele haiget tegemisele on selline: ka positiivne emotsioon on tugev stiimul, mitte vaid negatiivne. Aju ei tee aga vahet, kas tegemist on positiivse või negatiivse stiimuliga. Näiteks ema nägemine – see on nii suur tunne, et see võib olla keeruline hallata. Suur rõõm on samasugune koormus ajule nagu ka suur kurbus. Vaistlikult otsib inimene mingit viisi, kuidas seda tunnet maandada. Kõige paremaks abimeheks tunnete ohjeldamisel on meie enda keha – kogete ka ise, et pärast füüsilist pingutust või valukogemust tunnete end hoopis teistmoodi. Laps võib kasutada enese löömist selleks, et tulla toime tundega, mis teda valdab.
Kui märkate ka teisi käitumisviise, mis teis muret tekitavad, siis konsulteerige kindlasti laste neuroloogiga. Tegemist ei ole kindlasti enda karistamisega, nii pisike laps ei tunne enda karistamiseks vähimatki vajadust, tema käitumine on veel siiski suures osas instinktiivne.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.02.2021

Tere! Olen mures 6-aastase poja käitumise pärast!
Perre sündis suvel beebi ja minu raseduse ajal muutus lapses midagi, mōistan seda ja tunnen hirmu, sest siiani on olukord täiesti kontrolli alt väljunud ja ma (me) ei oska last aidata nii kuidas tema seda sooviks.
Alustan siis sellest, et laps ei keskendu, kargab, hüppab, sügab, tirib (pisivennat), naerab, kui teeb midagi ebameeldivat või kui keelatakse, eelkoolis meeldib teiste mängu sekkuda ja see rikkuda (näiteks viskab teise legomaja laiali), õpetajad on nõutud, mina olen samuti.
Lisaks sellele karjub ja röögib, valimata kohta ja aega, mis see on, miks see on, mis toimub minu pojaga, kes enne oli nii armas ja koostööaldis?!
Pisivennat armastab samas väga, käib ja silitab (vahel nii et tita juba rahutu, muudkui musitaks ja katsuks), siis olen öelnud, et rahulikumalt, kallis, ja kui titale enam ei meeldi, siis aitab, see teda muidugi ei peata!
Kuna laps käib eelkoolis, siis suur mure praegu, mis saab koolist, kas üldse panna kooli, äkki on liiga vara???
Kuidas saan mina aidata ja toetada last, kes ilmselgelt on katki ja karjub appi?
Nüüd on lisandunud veel jutud: “ma kardan!” Küsin, mida, siis magama minnes on vastus, et keegi võib tulla kapist voi aknast… miks selline tunne sul, küsin, siis ütleb, ei tea. Täna hommikul palusin panna jalga püksid ja seejärel hambapesu, vastus: “Ma kardan!”, jookseb eest ära, kui ütlen, lähme koos, tule, ma aitan, lõpuks on minul juhe koos, tõstan häält ja olen kuri, siis paha tunne omalgi, et rahulikuks ei jäänud!
Suvel hakkasid jutud: “sitt ema oled, loll oled vä!?” Nii ta räägib vahel täiesti lambi kohast, lihtsalt keset mängu või poes olles või vannis, küsides, miks sa emmele nii ütlesid, tuleb vastus “ei tea”.
Kuidas ma saan oma poega aidata, toetada, et see jama läbi saaks, mis aitab keskendumist taastada ja tema enesekindlust tõsta ning rahuneda?
Lisan veel, et söögiisu ka pole suurem asi, pigem oleks näljas.

Suur tänu juba ette

–––

Tere!

Kirjeldate oma 6-aastase poja muutunud käitumist. Suvel on tõepoolest leidnud aset tema elus suur muutus – tema ellu on lisandunud uus inimene, mis on tema harjumuspärase maailma pisut segi paisanud. Selline muutus, ka positiivne, võib lapses ärevust tekitada. Tema käitumise kirjeldus viitab sellele, et ta on rahutu ja tema aju on valmis pidevalt kujuteldavale ohule reageerima – keskendumisraskused, püsimatus, agressiivsus jmt. Sellised üleminekuperioodid võivad keerulised olla. Lisaks eelkool – see on ka uus kogemus. Lapsed reageerivad elumuutustele erinevalt, agressiivsus on üks loomulik kaitsereaktsioon emotsionaalsele segadusele. Kogu lapse arengulugu on keeruline, lisaks on 6-aastase lapse väljakutse suur – ta ei ole enam väike, aga ei ole veel ka suur, see võib tekitada segadust ja trotsi, vastuhakku vanematele, uute sõnade ja mõjujõu katsetamist. Lapsevanemana saate talle järjepidevalt teada anda, mis teie meelest sobib ja mis mitte ning anda talle ka teada, kuidas oleks parem selles olukorras käituda.

Laps võib uue pereliikme lisandumisel kogeda väga paljusid erinevaid tundeid, sh ka hüljatust ja ebakindlust. Saate tema turvatunnet suurendada oma läheduse pakkumisega ja tema positiivsete külgede rõhutamisega. Laps, kes käitub tihti „halvasti“, saab palju negatiivset tagasisidet nii lasteaias, koolis kui kodus, see on arusaadav. See omakorda kinnistab lapse frustratsiooni. Püüdke tal aidata positiivsemat minapilti taas üles ehitada. Hirmud, mida kirjeldate, on täiesti normaalsed arengulised hirmud ja on osa närvisüsteemi arengust. Mõni arengufaas ongi ärevam ja keerulisem. Nii pedagoogid kui teie ise – püüdke rahulikuks jääda, teie enda ärevus mõjub ka lapsele.

Ärge enda suhtes ka karm olge – arusaadav, et ärritute, ka teie olete lihtsalt inimene, oma emotsioonide, murede ja ärevusega.
Andke endale ja lapsele rahulikult aega selle faasiga kohaneda, see muutub. Püüdke mitte kinnistada n-ö paha lapse kuvandit, sellest võib saada lapse uus identiteet. Inimestega on nii, et kui positiivset minapilti on mingil põhjusel keeruline luua, siis kõlbab ka negatiivne, sest ilma identiteedita on võimatu elada.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.02.2021

2-aastane laps nutab ja kisab väga palju. Mõnel ajaperioodil rohkem, mõnel vähem, seost pole leidnud. Lisaks on äärmiselt minu küljes kinni. Olen lugenud soovitatud raamatuid, nt “Minu mõistus on otsas” ja nõuandeid siit ja püüdnud neid ka ellu rakendada, kuigi alati ei õnnestu. Ma jään rahulikuks, püüan peegeldada ja mõista, võtan sülle, selgitan. Ei aita. Nutu ja kisa põhjuseid on väga palju erinevaid, nt kui midagi ei saa, ei sobi, aga ka lihtsalt siis, kui midagi tahab või kui tahab minu sülle. Kui on asi, mida saan anda, siis teen seda ja selgitan, kuidas sõnadega tuleks küsida. Ka sülle ja lähedust saab piiramatult. Annan võimalusel alati lapsele valida, kui võimalik, ega ütle tema soovidele mugavusest “ei” ja pakun alternatiivi, kui mingit asja teha ei saa, nt joonistame seina asemel paberil. Samas on asjad, mis on kaetud, nt teise löömine, ohtlikud esemed jne. Ikka on tunne, et laps on häiritud ja teen midagi täiesti valesti.

–––

Tere!

Teie kirjelduse kohaselt olete väga kohalolev ja pühendunud ning lapsele lähedust pakkuv lapsevanem. Nagu tihti armastatakse öelda – lapsed on väga erinevad. Lapse aju areng ja emotsionaalne areng veel eriti on keerukas protsess. Mõnel lapsel tuleb kohanemine elu ja välismaailmaga keerulisemalt. Ärevus väljendub tihti jonnimise ja klammerdumise näol. Neid tegureid, mis sellises vanuses lapse emotsioone mõjutavad, on aga lugematul arvul ja täit selgust selles osas ei oska Teile ilmselt keegi anda. See vanus on veel eriti keerukas, kuna verbaalne väljendusvõime on veel piiratud, mistõttu on lapsel keerulisem ka oma ärevuse põhjuseid mõista või selgitada. Püüdke endale rohkem pause anda ja enda omaette olemise vajadust ka rahuldada, et suudaksite lapse nõudmistega paremini toime tulla. Vahel on lapse ärevil olek seotud peresituatsiooniga üldisemalt – keerulised peresuhted ja vanemate enda emotsionaalne seisund. Ärevus tõepoolest on nakkav ja lapsel puudub võimekus seda varjata. Ka piiride seadmine, nagu olete kindlasti lugenud, on lapsele ülimalt vajalik, kehtestage end julgelt. Ma usun, et Te ei tee midagi väga valesti nagu ütlete – olete teadlik ja hooliv lapsevanem. Iga inimene saab lapsevanemana olla parim võimalik variant sellest emast/isast, mis on tema võimete piirides ning eksimine ja pettumuste valmistamine on sellesse valemisse juba sisse kirjutatud. Püüdke enda suhtes lahkem olla. Võimalik, et Teie laps on ärevam, vajab rohkem lähedust ja on tõesti jonnakam kui keskmine 2-aastane, aga see ongi siis just Teie lapse lugu ja saate sellega leppida. Sellises vanuses on asjad kiires muutumises, mõne aja pärast võib Teie laps käituda hoopis teistmoodi.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.02.2021

5-aastasel tüdrukul on tekkinud hirm, et tema emaga võib lapse äraolekul midagi halba juhtuda. Kuidas last selle hirmuga toimetulekuks aidata?

–––

Tere!

Selles vanuses on vanematest eraldamine ja hirm vanemate kaotuse osas arenguline hirm – see tähendab, et see on osa lapse emotsionaalsest arengust. Võib-olla koges ta sellel tundlikul perioodil midagi, mis teda hirmutas. Saate temaga tema hirmust rääkida, kinnitada, et olete tema jaoks olemas ja lasta tal seda hirmu sõnastada. Kui me sõnastame oma tundeid, saab aju luua terviklikumat pilti. Hirmud on väga normaalne osa iga inimese arenguloost, sest just nii orienteerume maailmas, kus ongi objektiivselt palju ohte. Selles vanuses hakkab laps arenguliselt järjest enam oma vanemast eraldiseisvat MINA tunnetama, see võib aga talle ka hirmutav olla ja turvalise isiku külge klammerdumine on loogiline lohutus. Kinnitage talle, et ta ei pea teie pärast muretsema, sest te saate ise suurepäraselt hakkama. Muretsema peaks natuke siis, kui selline arenguline hirm ei taandu mõistliku aja jooksul või teile tundub, et see hirm on nii intensiivne, et segab lapse ja teie toimetulekut. Siis võite ka psühholoogi abi otsida, kes aitaks lapsel selle hirmuga paremini kohaneda.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.02.2021

Tere!
Selline mure, et laps on 4,5-aastane, kõne oli hiline, hetkel räägib ilusti, selgelt ja isegi r-häälik tuleb, aga kui midagi küsida, siis vastab esimese asjana “ma ei tea”, küsida uuesti, siis avaneb ja vastab ja räägib kenasti. Kuidas sellest “ma ei tea” vastusest lahti saada? Kas on õige küsida küsimust uuesti?
Aitäh vastamast!

–––

Tere!

Teie lapse arenguline teekond on pikk ja vahel esineb lapse aju arengus selliseid faase, kus neil on keerulisem infot töödelda. „Ma ei tea“ vastus võib olla üks viis, kuidas laps endale natuke aega võtab, et teie küsimust töödelda. Küsige muidugi uuesti, julgustage teda rääkima. Kõne hilise arenguga seoses võiksite küsida täpsemat selgitust logopeedilt, kuid „ma ei tea“, „ma ei mäleta“ jmt vastused on minu kogemuse põhjal sagedased lapse puhul, kellel on kõne väljendamisega ja kõnest arusaamisega raskusi.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.02.2021

Kirjutan teile oma kohe 9-aastaseks saava poja pärast. Meil on olnud temaga alati kokkulepe, et tema võib kõike küsida ja meie püüame tema küsimustele vastata. Ka kõige puhul, mis tekitab seksi, on ta olnud üsna aus. Vahel on meil olnud keeruline tema küsimustele vastata ja mina olen ka alati öelnud, et kuna minu endaga nendel teemadel lapsena ei räägitud, on mul vahel keeruline emotsionaalselt vastata, aga ma alati püüan.

Mõnda aega tagasi, umbes aasta, tunnistas ta, et on mõelnud, et tahaks oma vennaga seksida. Vend on 3-aastane. Ehmusin muidugi väga, meie reaktsioon abikaasaga oli sellele üsna konkreetne ja kuri, aga lõpuks saime aru, tema arusaam seksist pole see, mida meie mõtleme. Kandsime üle kohe enda arusaama sellest, mis on seks.

Kuigi rääkisime nendest asjadest, ei julenud ta pärast seda meie reaktsiooni vahepeal isegi vennat kallistada, sest arvas, et teeb midagi lubamatut. Aga saime sellest koos rääkides üle.

Eks vanuse lisandudes on tema emotsioonid segased. Ta on öelnud, et teab nüüd, mis tunne võib olla seksida, sest ta on ennast katsunud. Ja oleme selle kohta ka alati öelnud, et jah, see on ok, aga seda peab tegema üksi olles.

Ta on korra rääkinud, et nägi unes, et seksis minuga, emaga. Arutasime seda ja püüdsin selgitada, et kuna tema keha on alles noor ja need tunded uued, ajab see segamini seksi ja armastuse ja läheduse, mida ta meie vastu tunneb.

Ta on ise ka õnnetu vahel ja ütleb, et miks ma ei võiks juba suurem olla ja minu keha targem, et ma saaks aru neist asjadest.

Nüüd hiljaaegu küsis ta uuesti, et emme, kas sa armastaksid mind ikka, kui me vennaga seda teeks. Ta nüüd juba teab küll enamjaolt, mis on seks, kirjeldab seda ka, et ollakse koos paljalt ja mees paneb oma noku naise vastu või sisse.

See tekitas minus taaskord ärevust. Rääkisime ja ta saab aru, et see on vale käitumine. Aga ometi minu ärevus on sees. Ma ei taha talle teha oma ärevusega liiga, kui see on eakohane, lihtsalt vajab selgitamist, aga samas ei taha maha magada ka võimalikke ohumärke.

Ma saan aru, et oma eakaaslastega on seks väga suur teema hetkel ja sel teemal lollitatakse ja tehakse nalja.

Mu abikaasa püüab mind rahustada ja öelda, et kuna oleme lapsele sisendanud, et ta võib meile kõike rääkida, siis ta räägib välja ka need mõtted, mis meile endale on ebamugavamad. Mees meenutas, kuidas omal ajal tahtis tema ema või tädiga abielluda ja neid asju kõvasti välja ütles. Ja see tegi kõigile nalja. Et ehk on tegu sarnase teemaga, aga lihtsalt ta nii avameelselt ütleb välja kõik oma mõtted.

Kuidas peaksime reageerima või mida tegema?

–––

Tere!

Selles vanuses on seksuaalsuse areng tõesti hoogne ja uudishimu suur. Arusaadavalt tekib selles vallas lapsel palju segadust ja ka mõtteid, mis ei ole kohased. See on normaalne. Laps seostab seksi lähedusega väga elutervelt ja tema lähiringi kuuluvadki tema pereliikmed. Vanemana ongi Teie ülesanne teda kuulata ja talle tagasisidet anda, selgitada, mis sobib ja mis ei sobi. Teie mehe öeldu on hea viis, kuidas sellesse rahulikult suhtuda – see on üks selline faas ja kuna olete tähelepanelikud ning hoolivad lapsevanemad, saab ta teid usaldada ja teie omakorda anda talle aimu piiridest ja sotsiaalsetest normidest.

Soovin kannatlikkust!

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.02.2021

5-aastase tüdruku lasteaias juhtus nii, et laste WC-s jäi pissuaaris vesi jooksma ja see tuli üle ääre. Laps nägi pealt, kui õpetajad seda parandasid ja kuivatasid. Pärast seda laps kardab lasteaeda minna. Arvab, et upub ära. Kodus kardab, et potist ei lähe vesi alla ja käib kraanikausse kontrollimas, et ükski toidutükk ei oleks seal ees. Oleme proovinud seletada kõike, aga tal on ikka suur hirm sees ja praegu on täiesti võimatu teda lasteaeda hommikul saada.

–––

Tere!

Näib, et teie pisike tütar on tundnud tõsist hirmu ja püüab nüüd oma turvatunnet taastada. See on normaalne, et lapsed hirmutavaid kogemusi saavad ja mõnda aega seda kogemust oma ajus töötlevad. Te saate teda aidata temaga seda olukorda mitmeid kordi läbi rääkides, et ta saaks väljendada oma tundeid, hirme ja mõtteid ning luua sellest talle sellise narratiivi/jutustuse, mida ta saab oma üleüldisesse kogemusse integreerida, et aju taas rahuneks. Saan aru, et olete seda juba päris palju ka teinud. Võib minna natuke aega, aga jääge ise rahulikuks ning toetavaks. Samas ei saa ka lasta tal hakata seetõttu lasteaeda vältima, sest sellega kinnitate talle, et see olukord tõepoolest on ohtlik. Saate talle seletada mis tollel korral juhtus ja, et see ei ole siiski olukord, kus ta peaks uppumist kartma.
Osad lapsed töötlevad sellist hirmutavat informatsiooni pisut aeglasemalt, aga sellised aeg-ajalt kerkivad hirmud on normaalne osa arengust. Kui lapsevanem ise väga oma ärevusega seda olukorda hullemaks ei muuda, saab laps vanemale toetuda ja oma turvatunde taastada. Märksõna, millele keskenduksin, on NARRATIIV ehk LUGU. Lapsel oleks vaja oma ajule nüüd sellist lugu, mis aitaks tal selle hirmutava olukorra oma kogemustesse integreerida. Juhtus nii, et tekkis uputus, aga täiskasvanud said selle olukorra lahendatud. See oli hirmutav, aga see on nüüd möödas.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.02.2021

Tere. Olen märtsis neljaseks saava poisi ema. Viimased kaks nädalat on lapse käitumine olnud väga keeruline. Tekkinud on metsikud jonnihood. Ta tahab kõike ise teha, alustades hommikul tulede põlema panemisega ning lõpetades uste avamisega. Lisaks tahab ise süüa teha, riidesse panna, enne mind tualetti jõuda jne. Tean, et selline periood on täiesti okei ning lapse arengu toetamiseks peangi laskma lapsel neid asju teha. Lisaks on tema jaoks väga oluline kindel rutiin – iga päev kindel multikas enne lasteaeda ning näiteks peame enne lasteaeda ka pääsekomando majast mööda sõitma, kuigi see jääb teisele poole. Tema jaoks peab kõik olema nii nagu alati olnud. Lasteaias on õpetajad samamoodi öelnud, et tal peab olema kindel päevakava jne. Varem lasi ta mul ennast aidata, kuid hetkel ei tohi ma isegi kätt tema külge panna (nt pusakrae sättimiseks). Kui jonn tekib, siis on see meeletu. Ta ei rahuneb vaid siis, kui ma alla annan. Ehk teen nii nagu tema soovib (nt kui mul olid enne riided juba seljas, siis pean need ära võtma, et saaksin koos temaga riidesse panna ja et tema võidaks). Selline käitumine ajab kohati mind endast välja ja ma olen juba õhtuti väga murelik, kuna ei tea mis hommik toob ja mis asi saab päästikuks jonnihoole. Tunnen ennast väga halvasti, kuna last lasteaeda viies tundub, et ainult minu laps teeb nii. Teised lapsed tulevad rõõmsate emmede-issidega ja siuh-säuh lapsed lasteaias. Mina pean hinge kinni hoidma, et laps ei hakkaks keset lasteaeda röökima, kuna ma tegin midagi valesti või tal tuli meelde, et ta ei saanud näiteks kodus ise oma jopetrukke kinni panna. Kuna alustasin töötamist väga stressirohkel ametil (kiirabi) ning samal ajal lõpetan kooli , siis tunnen, et see ärevus ja pinge mu sees mõjutab ka last. Ma püüan olla rahulik, kuulan last ja räägin temaga, mängime kodus, teen talle vabu päevi, lasen tal ise erinevaid asju teha, mis ta soovib ning tunnustan teda selle eest. Siiski tänane hommik päädis sellega, et tal tekkis metsik jonnihoog sellest, et teises toas tuli põles ja tema seda põlema ei pannud. Lõpuks küll asi rahunes, kuid endal on väga halb tunne. Lisaks ei saa mu mees hetkel last lasteaeda viia, kuna laps pole sellga nõus. Ta tahab emmega minna! Varem ei olnud vahet, kes teda viib. Kui mul vaja kaheksaks tööle jõuda (kuhu ma kindlasti hilineda ei tohi), siis ma ei tea, kuidas ma saan vältida neid jonnihooge enne lasteaeda, mis võibolla päädivad sellega, et hilinen tööle. Olen hädas ja ei oska kuskilt abi küsida.
Tänan lugemast!

–––

Tere!

Teie kirjelduse põhjal näib, et laps ehk samuti kohaneb Teie uue tööga või on mõni muu elusündmus temas suurendanud vajadust kontrolli järele. Selliseid arengulisi ärevuse perioode võib ette tulla küll ja ärevust hakkab väike inimene (ka täiskasvanud) haldama sellega, et leida enda ümber asju, mida ta SAAB kontrollida. Maailm on hirmutav paik, eriti ühele väikesele lapsele ja vahel on seda kõike, millega arenemisjärgus aju peab toime tulema, liiga palju. Olete hea lapsevanem, kirjeldate, kuidas lapsega tegelete ja kindlasti annate endast parima. Püüdke oma meelerahuga tööd teha, hingamisharjutused (sügav hingamine), uurige Mindfulnessi põhimõtteid, magage ja toituge ning liikuge korralikult. Kui saate ise rahulikuks jääda ja talle seda võimaldada, mida ta näib vajavat, saab lapse aju taas rahuneda.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.02.2021

Miks higistab 13 a tüdruk nii meeletult, kuigi käib iga päev pesemas?

–––

Tervist!
Suure tõenäosusega on tüdruku (suurenenud) higistamine seotud puberteediga. Igaks juhuks võiksite nõu pidada oma perearstiga.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

27.01.2021

Tere

Mure 1,5 a poisiga, nimelt alustasime paar nädalat tagasi lapse harjutamist lastehoidu (2 x nädalas, seni iga kord mõned tunnid), umbes samal ajal aga hakkas laps klammerduma aina enam ema külge, tekkisid öised ärkamised koos nutmisega (need on paranenud) ning laps keeldub isa tähelepanust ja hellustest.

Kui varem võis isa anda süüa, pesta ja panna vabadel päevadel last lõuna- ja ööunne (laps magab vanematega samas toas), kusjuures see õnnestus isal paremini kui emal, siis nüüd ei luba laps isa üldse nende toimingute puhul lähedale. Samas mängib ja õues käib endiselt koos isaga hea tujuga. Samuti on laps muutunud väga kadedaks, kui keegi ema puudutab, kogu ema tähelepanu peab olema lapsel.

Olukorra teeb raskemaks asjaolu, et umbes 2,5 kuu pärast on perre sündimas beebi, mistõttu olemegi peres juba tükk aega harjutanud, et pesemised ja magamapanemised teeb võimalikult palju isa, et laps harjuks varakult ning kuna ema ei tohiks last palju tõsta. Nüüd aga peab kõike jälle tegema ema.

Mida oleks antud olukorras võimalik teha, et laps ei klammerduks niiväga ema külge ja aktsepteeriks jälle isa? Hoidu harjutamisest veel ei tahaks loobuda, kuna tegu on väga aktiivse ja sotsiaalse iseloomuga lapsega.

–––

Tere!

Näib, et Teie laps on kogemas pisikest kriisi, tema elus on toimumas suur muutus – lastehoid ja sellega harjumine. Täiesti arusaadavalt on tema harjumuspärane maailm segi paisatud ja ta püüab klammerduda oma turvatunde säilitamiseks kõige lähedasema poole, kelle jaoks selles vanuses lapsele on tihti tõesti ema.

Üleminekuperioodid on keerulised, lapsele tekitavad need ärevust, kuid see on asjade loomulik kulg. Meie vanemapalga süsteem dikteerib halastamatult ajakava, mis tegelikult ei ole lapse arengufaasile vastav. 1,5-aastane laps ei tule veel hästi sellise stressiga toime, mida uus keskkond ja vanematest eemaldumine talle pakub. Suhtuge tema klammerdumisse rahulikult, võimaldage talle seda, mida ta ise targalt küsib – ema. Isa on samuti turvaline ja hea ning küll laps aja jooksul olukorraga kohaneb. Kui lapsele võimaldatakse turvalist lähedust emaga, mida ta praegu rohkem vajab, siis tasapisi tema turvatunne maailma suhtes taastub. Ärge muretsege, asjad laabuvad, kui olete ise paindlikud. Uus suur muutus tuleb beebi sünniga, ka siis on tema emme-vajadus ilmselt jälle suurem. Saate pakkuda seda, mida suudate ja lähtuda sellest, mida laps küsib. Laps on ise nii tark, et annab oma vajadustest märku, me peame lihtsalt rahulikult seda võimaldama.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

20.01.2021

7-aastane tüdruk, 1. klassi õpilane, on hakanud eksessiivselt kasutama sõna “kaka” igasugustes suvalistes kontekstides. Näiteks selle asemel, et öelda õele “tee värav lahti”, ütleb “tee kaka värav lahti”. Kasutab kakat muude sõnade asendajana, koolikaka on kooliasjad, jõuluvanalt sai kakat jne. Samas päris kakanaljade periood oli tal lasteaias juba ära ja tükk aega pole ta selliste teemade vastu huvi tundnud. Millest järsku selline kinnisidee võib tekkida? Ka suurem laps juba noomib teda.

–––

Tere!
Seda nähtust olen kogenud nii oma lastega kui ka klientide puhul. 7-aastane laps iseseisvub. Kooliminek on üks esimesi suuri hüppeid enne teismeea lahtirebimise faasi. Ta on suur ja tark ning ta tahab Teile vastanduda. Üks võimalus selleks on kasutada keelatud sõnu. Teine aspekt on see, et seksuaalsuse areng on algamas ja keelatud sõnad (antud juhul siis näiteks kõik, mis pepu ja kaka jmt-ga seostub) on nende jaoks põnevad. Oma keha tundmaõppimine ja keelatud sõnade kasutamine on esimene võimalik kokkupuude seksuaalsusega. Seetõttu ropendavad ka teismelised ohtralt. Lisaks tundub, et perekond reageerib sellele ja laps saab soovitud tähelepanu. See läheb mööda, varsti on sellised sõnad talle nii piinlikud, et ka Teie ei tohi enam ühtegi sellist sõna kasutada!:)

Niisiis, ärge muretsege, las ta natuke eksperimenteerib. Jääge rahulikuks, ärge pöörake sellele erilist tähelepanu ja varsti olete hädas mõne uue asjaga, sest laste aju areng pakub meile igal sammul väljakutseid.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

07.01.2021

Tere
Mul küsimus 6-aastase tüdruku kohta. Tean enda lapsepõlvest, et tundsin tihti piinlikkust, kui keegi laulis või esines.
Nüüd minu enda 6-aastane tütar tunneb sama. Televiisorist, kui keegi laulab või näiteks isa või ema laulab.
Mida see arengu juures näitab?

–––

Tere!
Selles vanuses lapsed saavad üha teadlikumaks iseendast ja ka teistest inimestest enda ümber. Hakatakse ennast tajuma sotsiaalsete koosluste liikmena. Esinemisega seotud hirmud ja ärevus on selles vanuses ka kerged tekkima. Laps, kes veel paar aastat tagasi võis lasteaiapidudel esineda, hakkab nüüd häbenema. See on loomulik osa arengust, mõnel lapsel on seda rohkem, teisel vähem. Häbenemine on kaitsereaktsioon, häbeneme ka ise, siis kui oleme ärevad. Mina areng, oma isikust ja sellest, kuidas me teistele võiksime paista, teadlikuks saamine tekitabki pisut ärevust. Ärge pöörake sellele palju tähelepanu ja suure tõenäosusega häbelikkus väheneb. Teismeeas muidugi tuleb see tagasi, siis olete nii Teie kui kõik täiskasvanud inimesed tobedad ja piinlikud.:)

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

07.01.2021

14-aastane tüdruk, jookseb mööda Tallinna ringi, algul kohtus ainult sõpradega, siis tulid mokatubakas ja kergemad narkootikumid. Edasi juba ööseks kadumine ja raha varastamine.
Mis võimalused oleks seda lahendada, ei taha seadusega pahuksisse minna ega tüdrukuga suhteid jäädavalt rikkuda.

–––

Tere!

Kirjeldate oma teismelise järjest süvenevat probleemset käitumist. Arusaadavalt proovivad teismelised piiridega katsetada, Teie ülesanne lapsevanemana on aga need piirid jälle oma kohale seada. Teismeeas tuleb sageli ilmsiks see, milline suhe lapsega vanemal varasemalt loodud on. Väga tihedad või problemaatilised emotsionaalsed sidemed katkestatakse teismeeas ekstreemseid vahendeid kasutades. Soov kuuluda on sama tugev kui soov eralduda. Lapsed otsivad nüüd sõprade seas uut perekonnalaadset kooslust. Sellises vanuses lapsega ei ole võimalik vaid keeldude ja käskudega opereerida, nende iseseisvumise ja eraldumise vajadus on niivõrd suur, et lapsevanem ei ole enam autoriteet ja see on loomulik asjade kulg. Abi võib olla kokkulepete sõlmimisest – laps siiski sõltub vanemast veel piisavalt. Kui vanemal puudub igasugune autoriteet ja võimalus lapse käitumist kuidagi mõjutada, on olukord keeruline. Siis võiks otsida abi spetsialistidelt, kes võiksid aidata katkenud sidemeid lapse ja vanema vahel taastada. Teismeline vajab perekonda veel väga ja turvatunne, mida kodu võib pakkuda, on väga oluline. Olge kannatlik ja järjekindel. Astuge oma lapsega dialoogi – ülalt alla autoritaarsus enam ei tööta. Arutlege, leppige kokku ja olge avatud ka sellele, mida laps Teiega jagab. Teismelistel on raske jagada, kuna vanem küll küsib, kuid tegelikult ei taha teada, mis lapse elus toimub, see võib vanemale liialt hirmutav olla. See vanus ei ole aga igavene, vahel on teismeiga keeruline ja valus, aga see on paljudel noortel nii ja ka paljud teised vanemad ei oska oma selles vanuses lastega midagi ette võtta. Olge valmis selleks, et edusammud võivad olla väga väikesed ja ei jää muud üle, kui lapse ületatud piire korduvalt ja korduvalt oma kohale tagasi seada. Teie olete lapsevanem ja Teil on õigus ja kohustus lapse käitumist korrigeerida, ärge kartke oma reegleid kehtestada.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

04.01.2021

Tere

Laps käis sõpradega pidutsemas ja hommikul koju jõudes oksendas voodi kõrvale. Mida teha?

–––

Tere!

Tarkvanem portaalis on mõned materjalid, mis sarnast olukorda käsitlevad: artikkel ja video.

Teismeeas on alkohol ja alkoholi liigtarvitamine tavaliseks piiride katsetamise viisiks. Lapsevanemana saate jääda rahulikuks ja oma lapsega sellest rääkida, sõlmida kokkuleppeid, mida palute lapsel järgida ning mille rikkumisel on tagajärjed. Karistamine ei pea olema esimene lahendus, kuid kui tegemist on korduva käitumisega, saate kokku leppida, milline tagajärg sellisel rikkumisel on. Teie lapsevanemana seate reeglid, kuid sellised vanuses lapsega on mõistlik need temaga ka läbi arutada ja last sellesse protsessi kaasata. Kui piirid on arusaadavad ja põhjendatud, on lihtsam nende raamides toimetada. Peab arvestama sellega, et 15-aastase lapse aju ei võimalda tal endal teha vastutustundlikke otsuseid ning lisaks on selles arengufaasis aju impulsiivsele käitumisele ja kiirele naudingule orienteeritud. Teekond ei pruugi lihtne olla, laps tahab piire nihutada, täiskasvanu aga peab neid piire lolli järjekindlusega oma kohale tagasi nihutama. Ka lapsel võib kasu olla teadmisest, et alkoholi mõju arenevale ajule on laastav. Selle kohta samuti üks video.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.12.2020

Tere!
Ma olen internetist otsinud oma küsimusele vastust, aga ei ole leidnud. Kui see on kuskil olemas, paluks seda lehekülge. Kas nutiseadmetest ja arvutist tekkinud tervisekahju nagu depressioon ja väsimus on võimalik kaotada ning tervis taastada nii, et võõrutad end nutiseadmetest ja piirad võimalikult palju selle kasutamist? Ja kui palju aega see tervise taastamine võtab umbes?

–––

Tere!
Konkreetselt sellist lehekülge, millele viidata, ei tule meelde. Kindlasti tasub nutiseadmete kasutamisega liiale minnes hakata seadmete kasutamist piirama. Aju on paindlik organ, eriti lastel, ja õpib looma uutmoodi seoseid. Ka ränkade ajukahjustuste kiuste on ajul võime end taastada. 10-aastase lapse puhul pole kindlasti hilja. Depressioon ja väsimus on sage kaasnäht nutisõltuvuse puhul. Aju saab mängides ja ekraani taga niivõrd intensiivseid stiimuleid, et igapäevaelu ja n-ö tavaline maailm on ajule lihtsalt liialt igavad, ei köida aju tähelepanu. Väsimus tekib suurenenud koormuse tõttu ajule, sest aju on valmis mängude maailmas pidevalt reageerima, see kurnab. Taastage tasapisi lapse unerütm, jälgige toitumist ja liikumist. Liikumine ja uni on ajule ülitähtsad.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.12.2020

Tere
Mul on mure just 11-aastaseks saanud tüdrukuga.
On hakanud palju valetama (näiteks toon eilse õhtu, kus isa oli tööl ööni, ema läks beebiga sõbranna juurde ja suurem tüdruk tegi live-videot, kus valetas, et käis naabripoisi juures pinna peal pidu panemas ja viinapudel läks ümber ja jooksid minema sealt jne. Live’is mainis ka ära, et tal vaba pind nagu iga reede – mis ei ole kohe kindlasti ei ole tõsi, sest peres kasvab ka 5-kuune beebi. Kodus olles juhtus tal õnnetus, kus pidime pöörduma EMO-sse ja käsi pandi lahasesse, koju tagasi jõudes rääkisime mehega sellest live’ist ja selgitasime, et selline käitumine ei ole n-ö lahe ja sooviksime, et ta pigem tegeleks õpingutega jne, et tegelikult selline joomingute jne tähelepanu saamine ei ole hea, sest jääb mulje, nagu tüdruk oleks lohakas jne. Tundus, et sai asjast aru, kuid hommikul tema vestlusi kontrollides oli naabritüdrukule ikka öelnud, et tal oli poiss siin ja enam vähem ise kutsus kiirabi endale ja ema ei olnud ega ole (ka öösel) ikka kodus. Ühesõnaga, see vale jätkus.).
Veel on nad teinud klassiõega video, kus nagu jooks viinapudelist viina, ja saatnud selle edasi poistele. Kuna see video on tehtud meie juures ja juhuslikult oli sellele pudelile tehtud märgistus, et kus maal jook sees on, siis tean tegelikult, et sealt ei joodud. Aga see valetamine ja et tüdruk arvab, et selline käitumine ongi lahe. Ma ei oska enam midagi edasi teha ja kuidagi korrale kutsuda, et selline asi ära lõppeks. Uurisin, et kas beebi sünniga tundub tal, et saab liiga vähe tähelepanu, kuigi olen üritanud ka temaga võimalikult palju tegeleda, vastas selle peale, et ei ole liiga vähe tähelepanu saanud, et asi hull oleks.
Olen varasemalt olnud liiga leebe, ei ole telefone käest ära võtnud jne. Kas äkki peaks nüüd hakkama seda tegema? Kas see aitaks? Arvasin, et mõistlik rääkimine aitab, aga tundub, et mitte ja endal ahastus juba suur.
Aitäh

–––

Tere!

Teie laps on teismeline ja tundub, et tema käitumise eesmärgiks on jätta endast n-ö lahedat muljet oma eakaaslastele. Selline soov on arusaadav, sotsiaalsed suhted on nüüd olulisemad kui kunagi varem. Valetamine ja suurustamine selles vanuses ei ole midagi kohutavat, seda teevad nad kõik rohkemal või vähemal määral. Lapsevanemana olete käitunud kenasti, uurinud lapse emotsionaalsete vajaduste kohta ja lapsele teada andnud, et valetamine ning enda halvemaks tegemine ei ole see, mis inimese lahedaks teeb. Teismeiga on aga veel pikk ja teie ülesanne selles vanuses lapses vanematena on jätkata lapsele piiride panemist – talle tagasiside andmist tema käitumise kohta ning talle ka jätkuva positiivse tähelepanu pakkumist. Võite lapsega vestelda sõprusest, sellest, millisest tundest/staatusest ta puudust tunneb ja kas seda võiks saavutada ka teistsugusel viisil. Alkoholi jmt vastu huvi tundmine ning nende piiridega katsetamine on samuti teismeeas sage, selle osas saate ka jätkuvalt lapsele teada anda, mis on aktsepteeritav ja mis mitte. Ärge kartke ka piiranguid seada, piirid ja piirangud on teismelisele hädavajalikud – nad ise ei ole selleks veel võimelised, puuduvad enesekontrolliks vajalikud oskused ja eetilised teadmised. Teie olete lapsevanem ja piire seadke julgelt, see on vajalik, et laps ennast turvaliselt tunneks. Kui leiate, et Teie jaoks on piir kätte saabunud, siis saate talle näiteks ekraaniaja piiramise või telefoni konfiskeerimisega teada anda, et siit jookseb üks piir. Ärge aga unustage ka lapsega neid asju läbi arutada, läbi selliste arutelude loote uutmoodi usaldavat suhet ja lähedust, mida teismeline samuti väga vajab.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.12.2020

Kas on normaalne, et 9 a tüdruk mängib Robloxit? Kas see on paha mäng?

–––

Tere!

Arvutimängude huvi on ka tüdrukutel tõesti suur. Ei oska öelda, kas konkreetne mäng on halvem/parem kui teised. Ebanormaalseks seda huvi pidada ei saa, arvestades, kui paljud lapsed, nii poisid kui tüdrukud ja ka veel nooremad seda mängivad. Kindlasti tasuks aga lapse ekraaniaega piirata, sest arvutimängud on ajule mõnuaine sarnaseks tugevaks stiimuliks, mis muudab aju n-ö laisaks vähem intensiivsemate stiimulite suhtes. Lapse aju aga vajab arenguks väga mitmelaadset stimulatsiooni, lisaks ka igavuse tundmist.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.12.2020

Tere!
Minu 6 a tütar on hakanud ennast seksuaalselt rahuldama. Olen leidnud vähestest materjalidest, et on igati normaalne, et ta end avastab. Samas…. Ei tahaks teda julgustada. On seljataga mõnekuine periood, kus ta magama minnes rahuldas end kätega ja n-ö nühkis end voodis, kuniks rahulduse sai. Ta ei lase end häirida sellest, et tal on magama minnes toas ka 2 venda ja mina, kes ma neid magama panen. Kui ma tuletan talle meelde, et kas ta mäletab, mis me rääkisime või lõpuks konkreetsemalt, et austagu palun teisi toas viibijaid, siis ütleb ainult olgu ja vähem kui minutiga on see meelest läinud. Kaisuka kaisutamine ei aita. Hakkasin andma talle oma kätt, et hoiame käest kinni. Sellest on abi. Lasteaias ta seda õnneks ei tee. Olen lugenud, et eneserahuldamine võib olla ärevusest (sellest oli juttu ka siin samas lehel 4-aastase lapse puhul). Mu laps leidis lihtsalt võimaluse selle maandamiseks? Viimased nädalad on hakanud asi õnneks vaibuma, kuna ta käed on mul peos. Viimased ööd ta mu kätt enam vajanud pole. Kuid ta jäi ööseks külla ja oli seal jälle omaette nahistanud. Kuidas ma saan selle ärevuse maha? Peaksin kõigepealt kuidagi selgeks tegema, mis seda tekitab. Tal on lasteaias küll muresid olnud. Praegu juba seisab enda eest rohkem. Võib-olla veel nendest teemadest rääkida, äkki on asi hoopis milleski muus… Või kuidas toime tulla eneserahuldamisega üldse, kui ta ei suuda end taltsutada või kontrollida? Kui normaalne see üldse on, et 6-aastane end nii aktiivselt ja häirimatult vabaks laseb? Kas piisab lihtsalt sellest, et ma räägin veel temaga ja annan aega ning ajaga loksub kõik paika? Et see enesekontroll on õpitav. Või peaksin pöörduma ikkagi seksuaalpsühholoogi poole? Ma vbl ei teekski sellest nii suurt numbrit, kui ta oleks omaette toas ja külas käies ta suudaks end kontrollida. Praegu ei julge teda küll enam ööseks kuhugi jätta. Ma tunnen endas tohutut ebakindlust ja segadust, sest seksuaalkasvatus on nii kaua olnud tabuteema, et ausalt öeldes ma ei tea , mis on õige või vale. Tahaks lihtsalt, et tal oleks kontroll iseenda üle.

Aitäh!

–––

Tere!

Olete mures oma lapse eneserahuldamise pärast. Tõepoolest on selles vanuses lastel eneserahuldamine midagi, mida tänapäeval enam patoloogiliseks ei peeta. See on lapse seksuaalse arengu osa ning oma keha võimete ja piiride tunnetamise õppimine. Vanem peaks lihtsalt lapsele sõbralikult meelde tuletama, et tegemist on privaatse tegevusega, mida teiste ees võiks vältida. Selline meeldetuletamine on nagu teiste sotsiaalsete oskuste õpetamine ja võib võtta aega. Ärevusega võib see samuti seotud olla, see on viis enesemaandamiseks nagu täiskasvanudki seda teavad. Ärevust võivad tekitada lastel paljud asjad, millest me teadlikudki ei ole. Nn arenguline ärevus on igal lapsel, kellel rohkem, kellel vähem. Seotud on see närvisüsteemi eripäradega, üsasisese arenguga ja palju muuga, mida me tegelikult ei oska ega suudagi jälgida. Saate julgustada last jätkuvalt oma tundeid väljendama ja tema jaoks olemas olla – füüsiliselt kohal olles ja teda kuulates. Ka lapse -ö rahulejätmine on lapse vajadustele vastamine. Vahel peavad nad ka omapäi oma muredega pusima. Retsepti on keeruline anda. Kui peate meeles, et see ei ole probleemne käitumine ja vähem muretsete, saate ka tegutseda paindlikumalt ja vastavalt olukorrale. Olete ise vähem ärev ja see mõjub ka lapsele rahustavalt.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

21.12.2020

Mure 5-aastase tüdruku uinumisega. Kuna majas on ka aastane beebi, algab magama sättimine siis, kui mina lähen beebit magama panema. Siis on 5-aastasel kerge snäkk. Vahel võileib, vahel helbed piimaga. Muidu ütleb, et ei saa magama jääda, sest kõht on nii tühi. Isegi siis, kui on korralikult õhtusööki söönud. Siis käib laps vetsus, peseb hambad ja läheb isaga magamistuppa. Magamistoas võib ta vaikselt issiga raamatut vaadata või jutustada umbes 15 minutit. Siis tuleb emme. Räägime veel koos juttu umbes 5 minutit ja ütleme issile head ööd. Issi läheb siis elutuppa. Mina olen alati tema juures, kuni ta uinub. Enamasti jutustame veel 10 minutit, laulan talle unelaulu ja siis oleks justkui aeg magama jääda ja umbes paar kuud tagasi ta siis ka magama jäi. Kuid nüüd hakkab siis lollitamine. Jutustab, mängib, sahmib voodis ringi ja üritab mind justkui kurjaks ajada. Teda keelates hakkab itsitama ja teeb seda, mida keelatakse. Ütleb, et tal on igav ja und pole. Üks pidev võitlus käib ca 1,5–2 tundi. Oleme üritanud rääkida magamise vajalikkusest, üritanud mitte välja teha lollitamisest, üritanud muuta magamamineku kellaaegu, proovinud temaga päeval hästi palju eraldi tegeleda, peegeldanud tema käitumist, rääkinud kasvõi sellest, et minagi tahan magada. Mitte miski ei aita. See lõppeb alati sellega, et ma pean teda millegagi ähvardama. See on nii kohutavalt väsitav ja me ei oska enam midagi teha. Saame ju sellepärast kõik vähem magada. Kellaajaliselt on ta voodis umbes kl 22, magama jääb heal juhul 23.30. Kui me ta varem voodisse paneme, siis ta jäurab lihtsalt kauem. Varem ei jäänud ta kunagi enne 22.30 magama ja sellepärast on ka need kellaajad sellised. Nii on need olnud juba paar aastat. Välja arvatud siis, kui ta lasteaias päeval ei käinud. Siis uinus õhtuti juba pool 10. Arvasime, et äkki magab lasteaias nii palju, et õhtul und ei tule, kuid nüüd on sama trall ka siis, kui ta päeval üldse ei maga. Ta on väsinud, aga võitleb justkui magamise vastu. Kui ta lõpuks alla annab, siis uinub 5 minutiga. Mida teha? Paari kuu jooksul pole meie eludes midagi muutunud, nii et ei oska arvata, milles asi. Beebi peale ta armukade pole, oleme sellest ka rääkinud. Meile ei meeldi teda ähvardada ja ei arva, et see hea oleks. Varem oli magamaminek see mõnus meie aeg. Nüüd on see üks suur kaklus. Päeval on ta heasüdamlik ja rõõmus laps. Aga nii kui voodisse läheb, oleks nagu ära vahetatud.

–––

Tänan, et olete hooliv vanem ja pöördusite tarkvanem.ee poole nõu saamiseks! Teil on mure, et Teie 5-aastane tütar ei jää enam rahulikult ööunne ja unne panemine võtab palju aega.

Olete lapse une heaks juba väga palju teinud – laps saab nii isa kui ema tähelepanu, teeb unerutiinid, saab võimaluse jutustada, kuuleb unelaulu. Olete talle ka une vajalikkust selgitanud, jäänud neutraalseks lollitamise suhtes, katsetanud erinevaid kellaaegasid, kuid see pole aidanud.

5-aastane laps vajab ööpäevas ligi 10 tundi und, sellest 9 tundi võiks olla ööuni ja lisaks veel tunnine päevauni. Kui Teie pere laps uinub alles kell 23.30, siis peaks ta unetundide täis saamiseks ärkama kell 8.30, kuid see ajab jälle lasteaia päevakava segamini ja võib põhjustada raskusi lõunaunne jäämisega. Soovitan tuua voodissemineku aeg julgelt varasemaks, sest esmalt peame kindlustama lapsele olulised unetunnid, teisalt võib varasem unnemineku aeg ennetada üleväsimuse seisundit ja anda seeläbi kergema võimaluse unne jääda. Leebe unekool selgitab seda unerongi analoogiaga – unemaale saab minna õigel ajal väljuva unerongiga, meie kui vanemate ülesanne on leida oma lapse jaoks sobiv rongiaeg. Üleväsimus on üks esmastest põhjustest, miks laps ei suuda uinuda. Unevajadus on individuaalne, seega on mõistlik katsetada just talle sobivat uinumisaega.

Enne unerutiine on hea teha ka helluse tankimist – terve pere koguneb igal õhtul enne magamaminekut ühte kokkulepitud kohta (näiteks diivanile, vaibale, tekile). Lülitage televiisor ja arvuti selles toas välja, pange tuled hämaraks. Tehke midagi oma perele omast – muinasjutu lugemine, massaaž, laulmine vms. Helluse tankimine võiks kesta 5–15 minutit. Eesmärk on, et võetakse kõik koos aeg maha. See on tähtis ka suurematele lastele. Lapsevanemad peaksid ka ise oma tundeid määratlema – ei tohi kogeda hirmu, viha, stressi. Peale „helluse tankimist“ lähevad lapsed magama sinna, kus nad kogu öö magavad.

Hea mõte võib olla kaasata laps unerutiinide väljakujundamisse – arutage koos lapsega, mida ta saab enne unneminekut ise toimetada, näiteks potilkäik, hambapesu, tuduriided. Oluliste tegevuste kohta võib koos teha rutiinikaardid, siis saab laps ise järge pidada, mis on juba tehtud ja mis veel vaja teha. See ennetab võimuvõitlust ja annab lapsele võimaluse arendada iseseisvust. Lisaks rutiinidele aitab ka pimendatud tuba, vähe stiimuleid ja segavaid tegureid magamistoas (mänguasjad, elektroonilised seadmed).

Kõige suurema mõjuga lapse parema une teekonnal on aga iseseisva uinumise õppimine. Siin võivad abiks olla leebed unekooli meetodid. Vajadusel saab pidada nõu Unekooli perenõustajatega parima praktika väljatöötamisel.

Soovin Teie perele toredat ja rahulikku kooskasvamist!

Merit Lilleleht
Leebe unekooli perenõustaja, vanemlusprogrammi „Imelised Aastad“ grupijuht

21.12.2020

Olen pideva probleemi ees, et ei saa 14 a selgeks teha, et ainult telefon ei ole elu. Ta on selle tõttu käest lasknud õppimise, korduvad koolis puudulikud tööd. Ta ei taha meie oma küla tüdrukutega õue minna, väidab, et nendega hakkab igavaks muutuma. Ootab teatud sõbrannat, kes kannab kaasas e-suitsu. Ta on ise ka öelnud, et kui oled nn mittekorralik (nt suitsetad, jood või lihtsalt ropendad), siis saad rohkem tähelepanu. Üritan teda alati poodi kaasa kutsuda, ükskõik kuhu, siis see pidavat igav olema. Huvi ta ei tunne millegi vastu. Olen kehtestanud kodus reeglid, et kui hinded on halvad, läheb telefon ära. Siis ta otsib põhjuse, et minna arvutisse, väidab, et õpib. Kui seda ka ei saa, läheb telekamängu mängima. Valetab üsna palju. Ma ei tea nüüd, mida edasi teha. Tean, et reeglite ja keelamistega olen ise saavutanud selle, mis nüüd toimub. Kui nüüd alla annan ja telefoni annan, siis seal veedab kogu aja, ei õpi ega midagi… Võib lausa varajaste hommikutundideni seal olla. Tunnen, kuidas see rõhub mind, olen vihane, et olen kuskil ise vea teinud ega oska seda enam parandada. Kui keelan, võtan ära telefoni ja muud tema jaoks head asjad, siis tunnen, et see pole õige, aga kui annan need talle, siis süda valutab, kui vaatan pealt, kuidas rikub silmi ja oma hindeid ja ei suhtle reaalselt inimestega… Ei oska enam seisukohta võtta. Keelamisega ma ei saavuta nagunii ka midagi, minu reegleid tema ei austa. Kannatan ise aastaid juba ärevushäirete all ja iga kord, kui töölt tulen, on temaga tüli ja tunnen, kuidas see mulle mõjub. Ma tunnen ka, kuidas olen ise läbikukkunud, kui ei oska teismelisega suhelda.

–––

Tere!

Kirjeldate seda, mida paljud teismeliste vanemad kogevad. Kontakt teismelise lapsega muutub hoopis teistsuguseks, nende pahur olek ja huvipuudus, piiride katsetamised jms tekitavad ängi ja frustratsiooni ning loomulikult ka süütunnet. Kui keelamine on ära väsitanud, siis pangegi paika need mõned lihtsad reeglid (kui hinded pole korras, siis ei ole ligipääsu nutiseadmetele) ja püüdke leppida sellega, et ta neid seatud piire ületada püüab. Alati ei saa olla piiride seadmisel paindumatu, on loomulik, et me vastavalt olukorrale piire aeg-ajalt nihutame, sellega õpetame samuti lapsele vajalikku oskust – paindlikkust. Peamiselt kõlab mulle, et olete kõige rohkem hädas iseenda tunnetega. Tunnete end läbikukkunud lapsevanemana, kehva suhtlejana jmt. Kinnitan, et viga ei ole peamiselt Teis, vaid lapse keerulises vanuses. Teie väljakutse on nüüd tema uue arengufaasiga kohaneda ja leppida ka sellega, et teismelisega on rohkem konflikte ja vähem lähedust. Teismelised rebivad end lahti oma vanematest ning teevad seda vahel üsna jõuliselt, jättes vanematele nõutuse ja frustratsiooni. Samas vajavad ka nn suured lapsed endiselt mõistmist, pai ja lähedust, nad ei oska enam seda aga meile arusaadaval viisil küsida. Vahel on selleks armastuse väljenduseks see, kui laseme tal olla sellisena nagu ta on (kui see just tema elu ja tervist väga otseselt ei mõjuta). Silmi rikub see põlvkond nagunii ning neil on hoopis uued toimemehhanismid ja suhtluskanalid. See on üks paratamatus, mille üle muretsemine kuskile ei vii. Selged piirid ja teadmine, et neid piire tõesti rikutakse, kuid lapsevanem siis vastavalt olukorrale seab neid piire taas oma kohale tagasi. See on üks närvesööv protsess, kuid kui püüate seda eluperioodi võtta sellisena nagu see on – keeruline –, siis on ehk lihtsam leppida ja vähem ärevust endal.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

15.12.2020

Töötan merel ja 5-aastane tütar tahab tihti kaisus magada ja lasteaiast puhkepäevi teha, sest saab minuga vähe koos olla. Kuna endal on süümepiinad, et temast palju eemal pean olen, siis ei teagi, mida ma peaksin nõudma ja mida lubama. Kuhu piirid tõmmata? Peres kasvamas ka veel 3-aastane poeg, aga tema võtab kõike kergemalt.

–––

Tere!

On loomulik, et laps igatseb Teie lähedust ja igati arusaadav, et piiride tõmbamine on keeruline. Kuna olete sageli ära, siis võite ka sellevõrra lapsele rohkem lubada ja vähem piiride pärast muretseda. Hea on, et sellele mõtlete, piiride loomine lapsele on samuti vajalik. Lähtuge oma sisetundest, lapse kasvades muutub piiride seadmine lihtsamaks.

Saan aru, et muretsete ilmselt sellepärast, et laps ehk kaotab klammerdudes oma iseseisvust. Iseseisvust saab ta kindlasti harjutada Teie äraolekul, lapse lähedusevajadust korvata pole kindlasti liiast. Püüdke puhkepäevade ja kaisus magamise osas lapsega mõned kokkulepped sõlmida. Näiteks, et puhkepäevad lasteaiast on kindlad päevad, siis laps teab, millal konkreetselt on puhkepäev ja millal lasteaiapäev. Soovite ju ka oma aega täiskasvanuna ja ka paarisuhe vajab ruumi, püüdke ka enda vajadusi mitte unarusse jätta.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

15.12.2020

Tere

Meie poeg on lõpmatult kange või nõudlik. Ta võib näiteks reaalalt 100 korda järjest öelda õhtul oma voodis, et “ma tahan teha midagi muud” või “tahan süüa” või “tahan pai”. Päeval 100 korda järjest, et “tahan piima”, “tahan jäätist” jne jne. Kui seletame rahulikult põhjusi, miks neid asju ei saa, siis lihtsalt ei kuula. Kui jätta tähelepanuta, siis keerab ennast lõpuks väga üles. Kui anda järele ja tulla vastu, siis lülitab sageli plaadi uuesti sisse. Muidu väga armas, avatud ja taibukas, kuid vahest läheb nagu mingi plaat peale, mida ei saa ühegi trikiga välja lülitada. Ehk kas on mõistlik jääda ise ka endale kindlaks ja mitte järele anda, ignoreerida või proovida lapse mõtted ikkagi oma lugulaulult mingi klounaadiga ära saada?

–––

Tere!

Teie kirjeldusest tundub mulle, et lapsel on vajadus oma tajutud kontrollitunnet suurendada. Aju armastab kordusi ja suurema ärevuse korral võib aju tõesti sellistesse kordustesse kinni jääda. Sellises vanuses laste aju areng on kiire, iga päev omandatakse uusi oskusi ja ajus moodustuvad uued seosed. See töö on väga energiamahukas. Sellega seoses võib teatud arengufaasides lapsel vaja olla rohkem midagi, mille külge klammerduda. Kas või korduvad laused. Lastel väljendub kindluse ja turvatunde otsimine väga erinevalt. Saate mõelda, kas lapse elukorralduses on olnud muudatusi või millised on teda ümbritsevate täiskasvanute emotsionaalne toimetulek ja nendevaheliste suhete kvaliteet. See kõik suurendab täiskasvanute ärevust, mida laps omakorda hästi endasse imab. See ei ole samas midagi kohutavat, see on tavaline elu ja iga lapse areng ning iga pere on erinev.

Tõite välja ühe väga hea viisi sellises olukorras käituda – see on tähelepanu kõrvale juhtimine. Kui ajule natuke tööd anda ja uus sisend luua, võib „plaat katki minna“ ja asenduda uue teemaga. Samas, vahel tahaksite endale siiski teatud asjade osas kindlaks jääda: „Ei, sa ei saa jäätist, kell on 10 ja sul on hambad pestud!“ jne. Lisaks ei ole ka väga halb lasta vahel oma mõtetega üksinda toime tulla ehk ignoreerida, sest me peame andma lastele ka võimaluse oma ärevusega ISE toime tulla. Soovitaksin lähtuda oma sisetundest ning enda emotsionaalsest hetkevõimekusest – ehk siis vastavalt olukorrale. Paindlikkus on väga oluline märksõna laste arengus ja inimestevahelistes suhetes. Rigiidsed raamid, mis on kogu aeg ühesugused, põhjustavad vaid lisaärevust. Mingi etteaimatavus võiks siiski olla –kindlasti on teil lähtuvalt oma tõekspidamisest teatud reeglid paigas ning annate neid ka järjepidevalt ju iga päev edasi: „Peseme enne käed, siis hakkame sööma“, „Ei, sa ei saa selle teise lapse mänguasja omale“ vmt. Julgustan Teid olema loomulik, lähtuma oma sisetundest ja võtma lapse arengulisi ärevuse ilminguid kui mööduvaid nähtusi.

Kõike head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

07.12.2020

Tere, mul on mure et 4,5 a poiss kisab ja kiljub, kui ta on rõõmus. Jookseb lasteaias ringi ja kiljub.
Kodus oleme selle ära saanud, kuna keelasime hästi palju. Tundub, et tahab ennast väljendada, aga ei oska. Palun nõu, kas peaks ka äkki psühholoogiga vestlema.

–––

Tere!

Selles vanuses lapsel võib tõesti olla veel raskusi oma emotsioone sotsiaalselt aktsepteeritud viisil väljendamisega See on samas väga tore, et meil kõigil selline iga on kogeda, mil oma rõõmu spontaanselt ja valjuhäälselt välja näitame, sest elu jooksul kipub see oskus tänu sotsiaalsele survele ja enesest väga teadlik olemisele kaduma.

Teie kirjeldusest ei loe välja, et lapsel oleks ka teiste emotsioonide väljendamisega raskusi. Saate talle omalt poolt õpetada tunnete sõnavara ja oskusi oma tundeid sõnadesse panna. „Näen, et sa oled rõõmus/elevil/erutatud/lõbus …“; „Kas sa oskad öelda, mis sulle nii suurt rõõmu teeb?“ jne. Saate lapsega vesteldes aidata tal oma aju keerukat arenguprotsessi mitmekesistada ja emotsionaalset kogemust aju ülemiste struktuuridega lõimida.

Kui olete väga mures, siis saate muidugi spetsialistiga vestelda ja probleemi arutada. Isiklikult arvan, et sellises vanuses lapse puhul pole heade emotsioonide häälekas väljendamises midagi patoloogilist.

Kõike head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

07.12.2020

Tere,
11-aastane poiss lööb ema käte ja jalgadega. Vanemad on lahus, löömist ema ja isa vahel pole kunagi olnud. Ka koolis on tekkinud kiusamiste pärast probleeme. Kuhu pöörduda?

–––

Tere!

Kirjeldate, et teie varateismelisel pojal on tekkinud probleeme agressiivse käitumise ja koolikiusamisega. Suhetega ja emotsioonide reguleerimise teemadega seoses võiks esimene võimalus kooliealistel lastel olla koolipsühholoog. Ka perearstilt saate küsida suunamist psühholoogi vastuvõtule, perearstidel on teraapiafondi raames võimalik psühholoogi juures käimist toetada. Erasektoris on samuti psühholoogid ja pereterapeudid, kes võiksid selles küsimuses aidata.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

07.12.2020

Kuidas reageerida, kui 4-aastane tüdruk, kes teab, mis on pepu ja tussu, tahab 5-aastase venna ees aluspüksid maha võtta ja talle tagumikku näidata või mängides toas venna sõpradega. Enne magama jäämist tahab panna sõrme pärakusse ja katsub häbet. Multikaid vaadates läheb sageli käsi aluspükstesse.

–––

Tere!

Selles vanuses lapsed hakkavad oma keha ja seksuaalsust tasapisi avastama. Samuti kogeb laps, et enese katsumine võib olla meeldiv ja pakkuda naudingut. See tegevus võib olla ka arengulise ärevuse maandajaks. Igal lapsel on arenguga seotud ärevust, mõnel rohkem, teisel vähem. Reageerige rahulikult ja püüdke teda mitte häbistada, et ta oma keha avastab. Lapsele võiks seletada, et tema keha on tema oma ja see on tähtis ning oma peput ei pea tingimata teistele näitama. Tooge näiteid enda käitumisest –kuidas teie oma privaatsete kehaosadega seoses käitute. Teie enda rahulikkus aitab kindlasti kaasa lapse ärevuse vähendamise osas. Kui teie mure ei lahene, võite nõu küsida seksuaalsusega tegelevate psühholoogide käest. Laste seksuaalsusega on tegelenud näiteks kliiniline psühholoog ja seksuoloog Lemme Haldre.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.11.2020

Tere
Meie 7-aastane poisslaps on väiksest peale olnud väga kange iseloomuga. Näiteks 3-aastasena võis ta pikalt trepikojas röökida, et teda süles üles tassitaks, Ehkki ema/isa seda ei teinud ja vanemad kõndisid lihtsalt minema, ignoreerisid seda karjumist. Aga laps jätkas seda pikalt… ja nii paljude asjadega. Hiljem, kui laps oli 5-aastane ja sai lõpuks oma toa, siis röökis ta mitu kuud enne uinumist, et tahab kaissu (lapsevanemad ei andnud järele ja mingi hetk see lõppes iseenesest). Lühidalt, laps on olnud kogu aeg väga järjepidev enda soovide läbisurumises ja väga häälekas nõudja. Nüüd on ta 7-aastane, läinud 1. klassi ja saanud samal ajal endale väikse õe. Koolis käitumine ideaalne nagu oli lasteaiaski. Väljaspool kodu on väga kartlik ja vaikne.

Kodus on põrguline. See väljendub selles, et sõna absoluutselt ei kuula, kui ei saa asja või tegevust nii nagu TEMA JUST TAHAB, siis hakkab end raputma/väristama/tõmblema/karjuma/trampima/ diivanil või voodil vingerdama / asju peksma… Kui ta ärritub, siis ta ei suuda enda emotsioone tagasi hoida ja n-ö plahvatab! Ja kui temalt paluda, et tee seda või ära tee seda, siis 99% ajast on tema reaktsioon vastupidine.

Me elukaaslasega oleme proovinud KÕIKE! Motiveerinud, käinud kinos, tegelenud temaga spetsiaalselt õhtul peale tööd, rääkinud temaga, arutlenud jne jne jne. Pahandanud oleme ka. Enda tuppa rahunema saatnud ja hüvedest ilma jätnud.
Aga mitte midagi ei aita.
Me püüame tema tundeid peegeldada ja me lubame tal olla lihtsalt laps, Aga tema ülbus ja agressiivne käitumine on päris hirmutavad. Õe vastu on hea ja hell. Ja käitumist parandab see, kui nt nutiseade ära võtta ja ta siis püüab paremini käituda, et see tagasi saada.

Kas see enesekehtestamine või piiride katsumine või suureks saatmise valu kord läheb üle?! Millal peaks lapsega pöörduma spetsialisti poole? Kaua see trall kestab? Kas see on nutiseadmesõltuvus, kui inimene ainult selle tagasi saamise nimel enda käitumist parandab?

–––

Tere!

Kirjeldate probleeme oma 7-aastase pojaga. Kui laps koolikeskkonnas oma käitumist kontrollida suudab, siis järelikult on see võime on aju tasandil olemas – võime kontrollida oma impulsse, hetkeemotsioone. Kui laps on väljaspool kodu kartlik ja ärev, siis võib tõesti olla kodu ja perekond tema jaoks see turvalisuse allikas ja koht, kus saab oma ärevuse ja emotsioonid valla lasta. Olete palju vaeva näinud, et lapsele tema emotsioone kodus lubada ja see on väga oluline. Olete ka märganud, et nutiseadmega seoses saab talle piire seada. See pole ideaalne variant, aga kasutage seda julgelt ära – piire on ärevale lapsele kindlasti tarvis seada, et tema tajutud kontrolli tunnet oma elu osas suurendada.

Vaadake ka üle lapse päevakava, etteaimatavad tegevused – hommiku- ja õhturutiin, toa koristamine, õppimine, hambapesu ajad jne. Aju armastab kordusi ja etteaimatavat, see rahustab aju.

Palju vaieldakse selle üle, mis on lapse n-ö kaasasündinud iseloom ja mis on kodu panus lapse käitumisse. Tõepoolest, tuleb tõdeda, et samade vanemate lapsed võivad olla väga erinevad. Lapse üsasisene areng, sünnikogemus ning esimeste eluaastate kogemused ja mõju aju arengule võivad olla väga erinevad. Lisaks on geneetiline faktor närvisüsteemi arengus kindlasti olemas, st et Teie laps võibki olla n-ö kangem, klammerduvam, kartlikum ja ärevam – selline ta lihtsalt on. Hea indikaator kooliealistel lastel on toimetulek ja edasijõudmine koolis. Kui sellega on hästi, siis saate keskenduda kodus toimuvale. Saate endalt küsida, millised on suhted lapse lähikondsete seas, kas need on stabiilsed ja rahulikud või esineb sageli konflikte. Saate ka mõelda selle peale, kui ärevad olete ise lapsevanematena – lapsed näitavad tihti oma käitumisega välja meie enda allasurutud ja varjatud ärevust.

Kui tunnete, et olete antud olukorras nõutu ning tahaks abi ja nõu, siis pöörduge julgelt pereterapeudi poole.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.11.2020

Tervist. Õde, kes enda arengus on mitmed aastad maas, sai täisealiseks. Otsustas minna enda elu peale, nüüd võlgades, valetab, varastab, joob, tarvitab uimasteid. Lapseeas pole arvestatud tema arengutaseme eriärasustega, koolis jäi hätta. Suhtlemine temaga praktiliselt võimatu, tema täiskasvanu, teab ja teeb ise, mis heaks arvab. Et kust peaks alustama või mismoodi asjale lähenema, et selline teekond muutuks?

–––

Tere!

Saan aru, et Teie täisealiseks saanud õe areng ei ole olnud eakohane. Kirja teel on Teid selles osas keeruline nõustada ja selgeid lahendusi pakkuda. Saan vaid anda mõned mõtted, sest antud teema ei ole ainult psühholoogi pädevuses. Täisealise otsustesse on pereliikmetel tõepoolest keeruline sekkuda. Kui tema toimetulek on intellektiga seotult raskendatud, siis saate pöörduda psühhiaatri poole intellekti hindamiseks ja sellega seonduvalt tema toimetulekut toetavate tegevuste alustamiseks. Selleks peab loomulikult ta ise valmis olema. Võite küsida nõu kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajalt.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.11.2020

Tere!
Olen 17-aastane neiu ja just kogesin vahekorda. Olen teinud oma noormehega kondoomiga. Nüüd proovisime siis ka korra ilma kondoomita. Noormees tegi esimesed 2-3 lüket ilma kondoomita ja edasi jätkasime kondoomiga. Kas peaksin olema mures? Kas peaksin SOS-pille ostma?

–––

Tere

Tänan küsimuse eest. Saan aru, et muretsete toimunud vahekorra pärast ja küsite nõu SOS-pilli osas. Kõige suurem tõenäosusega tekib rasedus, kui seemnepurse on toimunud tupes.

Arvan, et praegu pole vaja SOS-pilli kasutada, kui seemnepurse ei toimunud tupes.
Hetkel soovitan kindlasti iga vahekorra algusest kuni seemnepurske toimumiseni kasutada kondoomi ja mõelda noorte nõustamiskeskusesse pöördumisele, et uurida erinevate rasestumisvastaste vahendite kohta.

Noorte nõustamiskeskustes on nii teenused kui ka külastus kuni 26-aastastele tasuta. Soovi korral leiate kontaktid: https://seksuaaltervis.ee/noorte-noustamiskeskused.

Heade soovidega

Kerli Hannus
seksuaaltervis.ee

27.11.2020

Tere. Minu 17-aastast tütart šantažeerib 18-aastane noormees. Ta läheb kodust ära tema juurde ja elab (vahel nädal aega järjest) tema vanemate korteris.
Koju jõudes ei räägi tütar midagi, ütleb vaid, et rohkem noormehe juurde ei lähe. Aga see noormees kontrollib teda, helistab mulle ja küsib tütre kohta, mõnikord isegi öösiti läbi uksetelefoni. Rääkisin noormehe isaga, palusin tal rääkida pojaga. Mõnda aega elas tütar kodus. Läks mingi aeg mööda ja otsin teda jälle mööda sõbrannasid taga, teadmata, kus ta on ja kuidas temaga on. See noormees on hakanud mulle valetama: tütar oli temaga, aga tema valetas. Pean oma tütre päästma. Kelle poole peaksin pöörduma?

–––

Tere!

Olete mures oma 17-aastase tütre intensiivse suhte pärast. Kirjeldate tema suhet 18-aastase noormehega, kes teda kontrollib ja šantažeerib.

See vanus on seotud oma vanematest ja perest eraldumisega, vahel rebitakse end lahti väga jõuliselt ja leitakse n-ö asenduspere. Intensiivsed suhted ja konfliktid vanematega on vahel põhjuslikus seoses noore enda peres toimuvaga ja sellega, kuidas noor ennast oma pere keskel tunneb. Usalduslikud suhted vanematega on olulised, vahel on noore jaoks aga suhetes oma ema/isaga liiga palju piiranguid ja lähedust, millest soovitakse vabaneda. Domineeriva vanema laps otsib tõenäoliselt enda kõrvale kaaslast, kes samuti teda üle mingil viisil domineerib. See on üks võimalik seletus. Teie kirjast loen, et olete oma tütre pärast mures, arusaadavalt ei taha Te, et ta oleks noormehest sõltuv ja oma kodust ja lähedastest eemalduks. Proovige last kuulata; ka siis, kui tema öeldu teile ei meeldi. Proovige mõista, mis temaga toimub ja millised tunded teda noormehe ja tema perega seoses valdavad. Avage dialoog – ta on juba peaaegu täiskasvanu ja hakkab soovima vanematega võrdsemat suhet. Võite abi otsida ka pereteraapiast, mis võib aidata konfliktseks muutunud suhte lahti harutamisel.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

26.11.2020

Värskelt 16-aastaseks saanud noormees on liitunud ekstremistliku ja seadusega pahuksis olnud noorterühmitusega (EKRE Sinine Äratus) – kuidas teda toetada ja veenda oma meelt muutma, kui noorterühmituse väärtused on vastuolus tema vanemate omadega?

–––

Tere!

Teismeeas on loomulik end oma vanematele vastandada. Selles vanuses on lihtsam haakuda süsteemide ja ideoloogiatega, mis on selgelt piiritletud – see tagab suurema kontrollitunde muidu kontrollimatuna näiva maailma keskel. Head nõuannet on siinkohal raske anda. Saate vanematena talle pakkuda teistsugust perspektiivi, kuid püüda leppida ka noore enda kujunevate väärtushinnangutega. Teistes olulistes eluaspektides teete samamoodi – saate oma elukogemusest ja maailmavaadetest lähtuvalt lapsele oma vaatenurki edasi anda, kõike teatud piirini. Püüdke rahulikuks jääda, selles vanuses võivad maailmavaatelised pöörded kiired olla. Vastandumist toidab tihti see, kui meid püütakse ümber veenda.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

25.11.2020

Tere! Mul on mure seoses lapse pideva väsimuse, jõuetusega. Vahepeal on olnud ka päevi, kus energiat on rohkem, kuid peale koolipäeva lõppu soovib kohe magama minna. Ei huvita teda sport ega sõpradega väljas käimine. Ühesõnaga on tal huvipuudus kõige vastu. Ta teeb kohustuslikud asjad ära, samuti õpib hästi, kuid näen, et midagi on halvasti ja mul ei õnnestu temani jõuda. Ülteb, et mida sa jälle tahad. Mitte kurjalt, aga ükskõikselt. Ehk oskate aidata ja märgata, mida ma valesti teen või kuidas temani jõuda?

–––

Tere!
Kirjutate, et 16-aastane laps ei tunne enam huvi varem huvi pakkunud tegevuste vastu. Meeleolu alanemine, huvi ja elurõõmu kadumine on depressiooni peamised sümptomid. Teismeeas võivad tekkida noorel raskused, millega ta toime ei tule – muutuvad suhted eakaaslastega, hormonaalsed muutused jpm. Kirjeldate ka, et laps magab palju – suurenenud väsitatavus on samuti üks võimalik viide depressiivsele seisundile.

Soovitan Teil pöörduda spetsialisti poole. Võite alustada perearstist ja uurida tema soovitusi. Teraapiafondi raames on perearstidel võimalik oma patsiente suunata kliinilise psühholoogi vastuvõtule, kes saaks tema seisundit hinnata.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

23.11.2020

Mure 3,5-aastase poisiga. Üksi olles on nagu tavaline laps oma tõusude ja mõõnadega, aga vennaga koos (2-aastane) lähevad täiesti käest ära, jooksevad kohtades, kus ei tohi, loobivad asju, teevad üksteisele igal võimalusel haiget jne. On näha, et ta meelega kiusab pisemat – seisab talle meelega ette, et ta ei saaks kuskile minna, võtab huvipakkuva mänguasja eest ja jookseb minema jne. Oleme proovinud abikaasaga eraldada ta situatsioonist ja seletada, kuid ta ei suuda jutule keskenduda, vastab jajaa ja noogutab, kuid silmad/käed on igal pool mujal. Kui jutu lõpetades küsida, kas sa said aru, mis rääkisime, siis vastab jaa, aga kui küsida, mis see oli või mis ta aru sai vms, siis ütleb, et ei tea. Kui üldse õnnestub saada tähelepanu mõne teemaga, siis ongi ainult ma ei tea vastused ja ei oska seda teemat kuidagi edasi arendada. Proovime igal võimalusel peegeldamist, kuid ka see ei tundu mingeid tulemusi andvat.

–––

Tere!
Kirjeldate muret 3,5-aastase lapse pärast. Väikese venna kiusamise osas näib, et teie lapsel on täiesti normaalsed tunded, mis pere vanematele lastele osaks langevad. Tema esmasündinu õigused ja privileegid on pisemaga seoses osaliselt kadunud ning see põhjustab frustratsiooni, mida ta elab välja täiesti eakohaselt – kiusates ja haiget tehes. Vanemate ülesanne on lapsele sellise käitumise kohta tagasisidet anda, mida kindlasti juba teete. Nii nad õpivadki, kõiki elementaarseid oskusi õpetame me lastele ise, emotsioonide kontroll ja sotsiaalsed oskused on keskkonnaga tugevalt seotud. Ka nende koos müramine tundub eakohane käitumine – ühe pere lapsed koos olles kipuvad teineteist võimendama, on teineteise toel julgemad ja selle võrra ka lärmakamad. Teine aspekt, mida kirjeldate, võib olla seotud lapse raskusega tähelepanu koondada. Samas on selles vanuses veel vara lapse tähelepanu ja keskendumise kohta järeldusi teha. Lapse aju areng on kiire ning saate omalt poolt tõesti peegeldades ja rahulikuks jäädes teda toetada ning aidata tal oma mõtteid koondada. Võite püüda talle rutiini ja korrapära luua, et tal teda ümbritsevate stiimulite osas oleks lihtsam korda luua. Keskendumisraskuste korral on raske üleüldisest maailma „kaosest“ endale korda luua. Saate last aidata, kui muudate teatud tegevused rutiinseks (võib-olla juba teetegi seda). Hambapesu, söömine, kätepesu jne, igal tegevusel oma aeg ja kindel järjekord. Kui lapsel tähelepanuprobleemid püsivad, siis saate selles osas abi otsida, kuid praegu on tõesti veel vara – lapse aju on tormilises arengufaasis . Püüdke rahulikuks jääda, oma ärevusega suurendate ka lapse pidetut tunnet. Laste arengu eripärad kipuvad koolieelses eas ja kooliski väga kiiresti vahelduma.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

16.11.2020

Tere!
Kuidas saaks lahti kaheaastase poisi pidevast vajadusest miskit suhu panna? Kõik mänguasjad ja nende puudumisel käed rändavad suhu. Lutist vaba juba pikemat aega ja sedagi sai ainult magamiseks, sellest loobumisel ei täheldanud, et oleks miskit mõjutanud. Praegu saadab kõiki mänge ja tegevusi asjade suhu toppimine. Keelamine, ise asja suust ära võtmine või seletamine pole mitme kuu jooksul midagi paremaks teinud, pigem jookseb siis kaugemale ja paneb demonstratiivselt uuesti suhu.

–––

Tere!
2-aastased lapsed tihti „maitsevadki“ maailma väga innukalt, nad õpivad ümbritsevat tundma väga erinevatel viisidel. Tundub, et teie lapsel on vajadus midagi just suu kaudu avastada või siis endale seeläbi turvatunnet ja pidepunkti otsida, sest 2-aastasele lapsele on iga päev uus ning emotsioone ja ärevust palju. Mida rohkem sellele ise tähelepanu pöörate ja muretsete, seda tõenäolisemalt lapse käest ka asjad suhu rändavad. Katsuge ise rahulikuks jääda, ootused 2-aastasele lapsele peaksid olema tema eale vastavad. Lapse arengutee on käänuline ja erinevad faasid vahelduvad kiiresti.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

16.11.2020

2-aastane laps hakkas septembri lõpus oksendama. Lõpuks läksime haiglasse, kus ta pandi tilgutite alla. Enne seda kurtis ka kakamise teemal, ja ei saanud kakatud normaalselt. Anti Microlaxi kui ka Duphalaci (vms). Microlax ei ole temal kordagi töötanud.

Peale tilgutite all olemist läks tal paremaks ja asi normaliseerus. Järgmine päev ta kakas.

Veri ja uriin olid korras. Kakaproovi toona ei teinud.

Kuu aega hiljem lõi tal palaviku üles, 39 peale. Kestis see ca 3-5 päeva, tekkis ka lööve. Lastehoius oli veel samade tunnustega vähemalt üks laps, ehk tõenäoliselt oli viirus.

Haiguse ajal olid kõhuvalud. Väänles ja üritas nagu midagi teha, aga välja ei tulnud. Nuttis palju valude käes. Kiirabi käis ja käisime EMOs. Tehti teste, aga midagi öelda ei osatud. Võeti verd, kaka- ja uriiniproov. Kõik olid korras.

Laps ikka päevas korra nutab ja väänleb maas ja näitab, et pepu valus. Vahepeal hoiab jalgevahelt kinni.

Nüüd pidime ka keset päeva lastehoiust ära tooma, sest nuttis.

Perearst ei oska öelda, milles asi, ja ütleb, et peaks tulema ülevaatusele, kui ei lähe paremaks. Samas oleme käinud ülevaatamisel, andnud proovid ja midagi see meile andnud ei ole. Ei näe mõtet last traumeerida perearstile minnes (ta kardab paaniliselt arste peale haiglas käimist), sest perearstil pole ühtegi mõtet ega ideed, mis see olla võib.

–––

Tere!

Kirjeldate oma 2-aastase lapse probleeme kõhuvalude ja kakamisega. Vahel on kakamise ja pissimisega seotud probleemid tõesti seotud närvisüsteemiga ning enkoprees (saate selle kohta guugeldada) on ärevuse ja kontrollivajadusega seotud psühhosomaatiline häire. Lapse hirm arstide osas on arusaadav, kuid ilma spetsialisti arvamuseta pole ka võimalik abi saada. Saate pöörduda näiteks lastepsühholoogi poole (soovitavalt kliiniline lapsepsühholoog), kes võiks oma hinnangu anda. Vahel on nii, et lapsed saavad viirushaigusega seoses traumeeriva kogemuse kõhuvalude ja kakamisega või oksendamisega ning see ärevus ja hirm jääb nende sisse n-ö edasi pesitsema. Keha on ärevusega koostoimes häires ja võib põhjustada viirusele sarnaseid tundeid nagu kõhuvalu või kõhukinnisus. Ärevus ja hirm on väga võimsad ajukeemilised mõjutajad kogu organismile.

Võite perearstilt paluda suunamist kliinilise psühholoogi poole ning otsida abi sealt. See on üks võimalik põhjus lapse käitumisele. Sellises vanuses lapsed on veel väga paindliku närvisüsteemiga ning sellised ärevused võivad ka iseenesest taanduda. Peamine on ise rahulikuks jääda, et lapsel säiliks turvatunne ja tema hirm ei süveneks.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

16.11.2020

Minu 10-aastasel pojal pole kunagi sõpru olnud. Väiksena oli ta tihti haige ja lasteaias käis vähe. 5-aastaselt vahetas rühma, uue rühma lapsed ei võtnud teda mängima, vedasid kambakesi nurka ja lõid. Löömistest sain teada hiljem.
Alati oli kuskil trennis või rühmas mõni temast väiksem ja noorem poiss, kes lõi ja narris, mu poeg kannatas välja, püüdis ikkagi edasi suhelda.

Koolis sai ta kohe paralleelklassist trennisõbra, aga lühikest aega, varsti hakkas trennisõber mu poega ignoreerima. Selle poisi mõned klassivennad rääkisid mu pojale, et poeg on imelik, ta haiseb jne. Ka oma klassis olid alguses suhted head, siis tuli ette kiusamist. See sai koostöös klassijuhatajaga lahendatud, kool on liitunud KIVA programmiga.

Aga kellegagi ta ei suhtle, vahetundidel liigub üksi või loeb nurgas raamatut. Rääkisin sellest ka klassijuhatajaga. Klassijuhataja arvas, et mõned lapsed tahavadki omaette olla. Samas, kui juhtub, et tal õnnestub poistega vahetunnil palli mängida, on tal koju tulles rõõmsam nägu ning ta on avatud ja jutukam. Enamik kordi on poeg koolist tulles kinnine ja eemaolev. Ma ei talu enam valentinipäeva, sest poeg ei saa sõbrakaarte, kuigi ise teeb.

Muidu õpib ta väga hästi, abi peaaegu ei vaja. Kodus on meil omavahel lõbus, käime näitustel ja kinos. Isaga veedab nädalavahetused maal vanaema juures.

Kindlasti lisaks sellele, et poeg väiksena tihti haige oli ja vähe teiste lastega suhtles, vähendas poja enesekindlust ja -hinnangut minu lahutus isast. Laps kuulis pealt tülisid, tal tekkisid muremõtted. Käisime lastepsühholoogi juures, saime palju abi.

Kõik see info, mis siin kirja pandud, on väga suure vaevaga tulnud. Kas oli lapses midagi murdunud ja ta nuttes rääkis, või ma olen teda tükk aega “piinanud”, ükskord isegi sain info niimoodi, et tal tekkisid hingamishäired, kui ta garderoobi läks ja ta teisi lapsi nägi, jooksime õue õhku hingama ja siis rääkis.

Minu mure on selles, et praegu ma saan talle seltsi pakkuda, aga kui ta vanemaks saab, jääb talle sellest väheks. Teismelised tahavad ju ikka kusagile kuuluda. Hiljuti oli Halloween, poeg käis vanaema külakohas kommi või pommi kollitamas. Iseenesest väga rõõmustav, et ta üksi julges uste taga käia (isa muidugi seisis läheduses õhtupimeduses).

Aga üks asi pani mind mõtlema – kui küsisin, kus kõige lahedam oli, vastas ta, et üks kristlik perekond. Seal oli palju lapsi. Aga mitte lapsed ei suhelnud minu pojaga, vaid täiskasvanud. Nad olid olnud väga-väga lahked ja tulid veel hiljem õue ja rääkisid kristlusest lapse isaga. Minu pojale avaldas see lahkus muljet, küllap tundis ta, et suur sagiv pere võttis ta omaks. Seda on nii vähe juhtunud. Kardan, et ta võib endale valida “perekonna”, mis ehk pole nii hea…
Olen varem ise proovinud teda mängima panna mõne naabri- või tuttava lapsega, aga pole õnnestunud. Kuidagi jäi kõik pinnapealseks ja araks, ta siiani kardab ilma minuta mõne võõrama lapsega üksi jääda. Ta justkui oleks loobunud.

Mõtlesin korra ka koolipsühholoogi peale, aga samas äkki see mõjuks lapsele veelgi frustreerivamalt, et justkui midagi viga on tal. Kuidagi alandav oleks pojale tema enda juuresolekul rääkida psühholoogile, et näete, mu pojal pole sõpru.

Kas on mingeid alternatiive?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete antud teemal väga palju ja ka väga adekvaatselt oma pojaga seonduvat probleemi juba analüüsinud. Suhtlemistakistus ja raskused eakaaslastega suhete loomisel on kindlasti olulised läheneva teismeea seisukohalt. Toote ka välja selle osa, mida pereterapeudina oleksin ise vaadelnud – lapse koht tema peres vanemate lahutusega seoses. Suur rõõm oli lugeda Teie enda analüüsi ja tähelepanelikkust, olete kindlasti vanemana pojale suureks toeks ja abiks. Lastel võib olla siiski oma vanematele keeruline kõigest rääkida, sest lapsed ei soovi vanemaid muretsema panna.

Enesehinnangu ja sotsiaalsete suhete loomise osas võib abi olla siiski lapsega tegelevast psühholoogist, kes aitaks erinevaid tekkinud ja tekkivaid situatsioone läbi arutada ning lapse enesekindlust ja sotsiaalseid oskusi toetada. Julgustan Teid abi otsima, et laps saaks ise oma muredest neutraalse täiskasvanuga rääkida ja abi saada. Koolipsühholoogile lisaks on näiteks perearstidel võimalik suunata psühholoogi vastuvõtule, teraapiafondi raames. Uurige võimalusi.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

09.11.2020

Kuidas saada 9-aastane tüdruk käsi pesema? Tal ei ole ikka veel tekkinud harjumust käsi pesta (peale kojutulekut, peale WC-s käimist, enne söömist jne). Pean talle iga kätepesu vajadust endiselt igapäevaselt igal juhul meelde tuletama. Ta ei ole rumal ja näib mõistvat kätepesu mõtet ja vajalikkust ning ta ei ole ka nii hajameelne, et ta lihtsalt unustaks. Ta lihtsalt ei taha ega viitsi. Ja enamik kordi ta ka vihastab, kui palun tal käed ära pesta (siis ta karjub mu peale ja viibutab rusikat, on ka löönud). Kui ta siis peseb, siis vaid loputab ja seepi ei viitsi vôtta. Ma ei usu, et olen kõigi nende aastate jooksul liiga palju kätepesu nõudnud. Täiesti normaalsetel juhtudel. Kehv kätehügieen on kindlasti ka üheks põhjuseks, miks ta on olnud liiga palju kordi erinevates ülemiste hingamisteede haigustes, kuid ikka õppust ei võta.

–––

Tere!

Selles vanuses lastele võibki täiskasvanute jaoks elementaarsete tegevuste iseseisev teostamine olla paras väljakutse – ta lähtub sellest, et teie seda vajate, kuid ei tee seda enda pärast. Tuletage meelde oma lapsepõlve – kas kätepesu tulenes teie enda sisemisest vajadusest käsi pesta või tegite seda, sest teile öeldi? Lapsevanema tänamatu töö on lastele igapäevaste hügieenitegevuste, viisakusreeglite jms pidev meeldetuletamine, lootuses, et see neile ühel hetkel harjumuseks saab.

Näib, et sellega seoses on lapsel ka võimalik demonstreerida oma MINA ja iseseisvust – selles tähenduses, et ma ei tee seda, mida sina soovid, et ma teeksin.

Jääb üle soovida kannatlikkust selle oskuse õpetamisel. Kuna mul on vähe infot lapse teiste trotslike või tõrksate käitumisharjumuste kohta, siis ei ole alust arvata, et see tema üleüldine käitumisviis on. Kui see on lapse üldine käitumisviis, siis tasuks mõelda, mis osas on lapsel vähene kontrollitunne oma elu osas? Vahel saavad lapsed kontrollimatut maailma kontrollida läbi selle, et nad keelduvad täitmast reegleid ja korraldusi – nii tajuvad nad, et vähemalt midagi on nende kontrolli all. Väga paljude nõudmiste puhul võib tekkida vähene tajutud iseseisvus, mida laps asub omal moel korrigeerima. Kui neid probleeme on rohkem, võite kaaluda pereterapeudi või psühholoogi poole pöördumist.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

09.11.2020

15-aastasel noormehel on arvutisõltuvus. Pigem ütleks, et ühe arvutimängu sõltuvus, kus siis mängitakse koos üle maailma. Diagnoositud on tal ka depressioon ja saab ravimeid. Kooli ei ole jõudnud kuu aega, kuna öösel on üleval ja päeval magab. Kuidas leida lahendus, sest jõuga ja karmide reeglitega talle peale minna ei saa, kardan, et teeb asja veelgi hullemaks.

–––

Tere!

Teie kirjeldatu põhjal näib, et sõltuvuskäitumine on ulatuslikult välja arenenud. Mängusõltuvus on nagu iga teine sõltuvuskäitumine haigus, mille käsitlemiseks vajate eraldi tuge. Sõltuvuskäitumine on alal hoitud ajus tekkivatest positiivsetest seosetest, mis „tarvitamisega“ seostuvad ja samuti põhineb nn sõltuvusmõtlemisel, mida toetavad arvukad uskumused.

Vanusest tingituna on ajus esikohal kiire rahuldusega seotud mehhanismid, mis tulenevad dopamiini suurenenud hulgast ajutegevuses. Selles vanuses taanduvad pisut planeerimisega seotud funktsioonid ja kaugete eesmärkidega seotud mõtlemise võimekus. Samuti on teismeiga oma olemuselt depressiivne vanus – kiired füüsilised muutused, minapildi areng, enesetaju teravdumine on hea pinnas enesehinnanguga seotud probleemidele ja suurele emotsionaalsele segadusele.

Kirjutate, et noormees saab antidepressantravi. Antidepressantraviga peaks kaasnema ka teraapia, mis aitaks depressioonist tingitud mõttemustrite muutmisel ja emotsioonidega toimetulekul. Mängimine on nagu nõiaring – see pakub tugevaid tundeid ja rahuldust ning on tõenäoliselt ainus motivaator elus, kuid mõjutab unerütmi, liikumist, sotsiaalseid suhteid ja teisi eluliselt olulisi aspekte, mis depressiooni alal hoiavad. Soovitan otsida sõltuvuse alast ja depressiooni käsitlevat teraapiat/nõustamist.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

09.11.2020

Minu 8-aastane tütar oli esmakordselt laagris sel suvel ning 3 kuu jooksul “tilgutab” valusaid laagrimälestusi. Alates sellest, et toakaaslased lubasid tal magama jäädes jalad otsast lõigata ja lõpetades täna pinnale kerkinud mälestusega, et teda hoiti kinni , et “poisiga pulmad teha”. Rohkem ei olnud ta täna (3 kuud hiljem) nõus rääkima. Võimalik, et polegi midagi rääkida… Meil on alati usalduslik suhe olnud, kuid nüüd olen nõutu. Lähipäevil püüan rohkem teada saada, kuid suure tõenäosusega läheb ta küsimuste peale hoopis rohkem lukku. Fakt on see, et laagrist tulles oli ta 2 nädalat palavikuga haige ning on ainult minu kaisus maganud peale seda.

–––

Tere!

Kirjeldate murettekitavat laagrikogemust. Kui laps tasapisi räägib, siis andke talle rahulikult aega avaneda. Võite küsida suunavaid küsimusi, kuid ärge peale käige. Saate jagada kogemusi oma elust, mil olete tundnud, et teid on kiusatud või traumeeritud (kui neid kogemusi on) ning anda märku, et olete valmis kuulama ja võtate asja rahulikult. Lapsel on raske rääkida, kui vanem oma küsimustega on ise ärev, sest siis võib lapsel tunne tekkida, et oma muret jagades saab ta veel ühe mure juurde – ema ärevuse ja hirmu.

Juhtunut enam muuta ei saa, kuid oleks hea, kui laps saaks kogetut jagada ja seda väga halba kogemust sõnastada ning saada ka kinnitust, et tema selles olukorras ei teinud midagi valesti (vahel on ka täiskasvanutel traumeerivate kogemustega seoses süütunne). Lisaks on see kirjeldatud kogemus seotud häbitunde, alanduse ja hirmuga. Need on kõigile inimestele väga halvad ja ohtlikud tunded ning on arusaadav, et laps tahab seda unustada ja mitte oma teadvuses pinnale tuua.

Kogemuse sõnastamine annab ajule võimaluse kogetud emotsioone teadvusesse integreerida, kasutades aju kõrgemaid funktsioone (emotsioonid on inimestel seotud madalamate ajufunktsioonidega, on automaatsed ning aju reageerib negatiivsetele emotsioonidele kui ohule). See rahustab aju pisut ja aitab traumast toibuda. Rõhutan veel, et olge ise rahulik, siis on ka lapsel turvaline ja hea teie peale toetuda. Kui laps sooviks neid teemasid hoopis neutraalse inimesega rääkida, võite kaaluda spetsialisti abi.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.11.2020

Tere!
Tütrel on lasteaias oma rühma sõpruskonnas mure. Kambas 4-5 tüdrukut. Nimelt tema parim sõbranna kamandab kaaslasi, kes kellega mängida võib. Isegi kui sõbranna ise temaga ei mängi, siis keelab teistel temaga või temal teistega mängida (piisab ainult pilgust). See mure puudutab tegelikult kõiki teisi tüdrukuid ka, sest sõbranna teeb nii teistega ka. See on päris jõuline probleem. Õpetajad püüavad rühmas seda kuidagi kontrolli alla saada, lapsevanemad on teadlikud sellest. Lapsel on mure suur. Olen püüdnud teemat seletada ja arutleda koos temaga, et miks sõbranna sedasi käituda võib ja et teised tüdrukud (ka tema) peaksid sellele n-ö vastu hakkama. Keegi teine ei saa sulle ette öelda, kellega ja mida sa mängid või teha võid. Pealegi peaks püüdma ka osata kõik koos mängida. Nii kaua kuni teised tema kamandamisele alluvad, siis saab ta ainult võimu juurde. Hea sõber ei käitu sinuga nii. Aega on mööda läinud u kuu. Laps ütleb, et ikka kõik samamoodi ning et ta ongi siis vahel üksinda omaette ja joonistab, kui teistel temaga mängida ei lubata. Mida ma saaksin veel teha, et olukord lapse jaoks lahenduse leiaks või vähemalt leiaks leevendust?

–––

Tere!

Kirjeldate oma muret seoses 7-aastase tütre lasteaiakaaslasega. Kirjutate ka, et õpetajadki on probleemist teadlikud. Omalt poolt saate lapse enesekindlust toetada ja seletada talle olukorda, nagu juba oletegi edukalt teinud. Lapsevanemana on raske kogeda, kui laps on kurb ja tõrjutud, kuid olukorda kodust kontrollida on keeruline.

Vanemana saate rahulikuks jääda, lapse tundeid kinnitada, seda teemat kodus arutada ja julgustada teda enda eest seisma. Püüdke seda võtta kui lapse võimalust sotsiaalseid suhteid harjutada. Lastekollektiivid imiteerivad edukalt seda võimuvõitlust, mis ka täiskasvanute maailmas aset leiab, küll pisut varjatumal kujul.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.11.2020

Tere!
Miks 10–11-aastane laps riidesse panekul venitab?
Ja kuidas saavutada see, et ta kiiremini teeks?

–––

Tere!

Tundub, et Teie laps on varateismelise ikka sisenenud ja tahab omada suuremat kontrolli oma toimetamiste üle. Võimaldage talle seda – kui riidesse panemisega viivitamine tähendab seda, et laps jääb kooli hiljaks / peab jala kooli minema vmt, siis võimaldage tal seda tagajärge kogeda. Head nippi teismelise tempo tõstmiseks ei olegi, sest teismelise aju arengus on käes faas, kus eesmärgipärased tegevused on pisut enam raskendatud ning tihti ollakse hetkes. Tundub ka, et see on hea viis vanema üle kontrolli saavutada, olete ju sellega hädas ja jääte ehk töölegi hiljaks. Mina areng on väga keeruline protsess, üks oluline osa sellest on tajutud kontrollitunde saavutamine oma elu üle, mis teismeeas on vägagi oluline arengu osa. Kui laps ei saa piisavalt oma elu ja tegemiste üle iseseisvalt otsustada, siis otsib ta pisikesi võimalusi oma kontrollitunde saavutamiseks. Riidesse panekuga venitamine aitab tal võib-olla seda eesmärki täita – kui ma ma midagi muud oma elus kontrollida ei saa, siis kontrollin vähemalt seda, millise tempoga ma riidesse panen ja sellega seoses oman kontrolli ka lapsevanema üle. See on üks võimalik seletus Teie murele.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

29.10.2020

Tere! Minu 1,5-aastane tütar alustas päevahoius käimist. Ta on muidu väga tubli, juba tuleb palju sõnu ja on rõõmus ja sotsiaalne, aga kolmas nädal päevahoius läheb raskelt. Kuigi kallistan ja lohutan ja ütlen ilusti head aega, jääb ta päevahoidu hüsteerilise nutuga. Kui olen lapsele koridoris head aega öelnud, võtab päevahoiu õpetaja ta sülle ja viib uksest sisse! Laps nutab hüsteeriliselt, kell 12.00 lähen järgi! Pärast on kodus rahulik ja rõõmus ja magab hästi, sööb hästi. Kas peaksin selle hüsteerilise nutu pärast mures olema või midagi teisiti tegema?

Vastust ootama jäädes ja kõike head soovides!

–––

Tere!

Saan aru, et Teie tütar alustas hiljuti päevahoius käimisega. Esimene uudsus on ilmselt kadunud ja nüüd mõistab laps, et see muutus jääb püsivaks, seetõttu võib ka temas tõesti ärevus sellele muutuse osas tekkida. Selles vanuses laps on veel nii pisike, et tahab olla ülekaalukalt oma emaga, see on tal täiesti arusaadav soov ja protest hoiu vastu mõistetav. Saan aru, et harjutate teda lühikese ajaga ja lähete juba enne lõunaund järele, see on ju väga sobiv algus. Lapse nutuga on nii, et seda on meil endal väga raske taluda ning tõepoolest ta ju väljendab oma ängi ja soovi Teiega olla oma nutuga. Tihti on nii, et lapse nutt vaibub üsna kiiresti, kui vanem silmapiirilt kaob. Sel juhul on just küsimus meie enda võimekuses seda nuttu taluda. Kui laps aga üldse ei rahune ka Teie kadudes, siis võimalusel olge temaga vahelduvalt kodus ja viige teda hoidu paar korda nädalas mängima. Kui laps ei harju, siis ta tõepoolest veel ei olegi selleks muutuseks valmis. Meie emapalga süsteem paraku just sellise piiri tõmbab, kuid 1,5-aastasele lapsele on tihtipeale kollektiivis olemine veel üle jõu käiv ülesanne. Toimetage oma tunde järgi, kui võimalik, venitage kodus olemise aega natuke veel, 2-aastane laps käitub juba hoopis teistmoodi.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

29.10.2020

Tere
Õige pea 5-aastaseks saav laps on paari nädalaga totaalselt muutunud. Kui varem käis nt ise pesus, siis nüüd viimastel nädalatel on igaõhtune draama sellega. Igasugused hädad kohe, nii kui pesemise aeg. Sama lugu magama minekuga. Ligi paar aastat magab omas toas. Nüüd ei saa kuidagi magama mindud.
Ka tegevused, mida varem väga nautis (erinevate masinatega sõit, nt atv, bagi jne) ei paku enam huvi. Kas peaks lihtsalt ootama ja vaatama, kuni üle läheb või ikkagi ise sekkuma?

–––

Tere!

Kirjeldate, et Teie 5-aastase lapse käitumine on ootamatult muutunud. Üks seletus sellele on tõepoolest see, et see on üks uus faas lapse arengus ja see möödub. 5-aastasel on juba tugev oma mina tunnetus ja protestimine on ealine nähtus. Püüdke ise rahulikuks ja endale kindlaks jääda, samas ei ole ka midagi sellest, kui olete lapsega paindlik ning lähtutegi tema vajadustest – kui ei taha, siis alati ei pea. Laps peab ka tunnetama, et ta oma keskkonda ja elu kontrollib, see annab talle terviklikuma tunnetuse iseendast ja oma võimetest. Tema vajadus on hetkel end kehtestada ja sellest lähtugegi, suhtuge sellesse sõbralikult.

Võite samas ka endalt küsida, kas Teie peresituatsioonis või lapse üldisemas elukorralduses ja lapsega seotud suhetes on viimasel ajal muutusi olnud. Lapsed reageerivad vahel olulistele muutustele väikse viivitusega. Näiteks pingelisele ajale järgneval pingelanguse perioodil on üsna tavaline, et mingid mõjud ilmnevad.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

29.10.2020

Tere, mul on mure nutisõltuvuse teemal. Olukord halveneb. Koolis hinded väga halvad, ei täida kokkuleppeid, ei taha trennis käia, on juba põhjuseta puudumisi. Ainult istub arvutis ja mängib. Mis teha?
Võtame ära arvuti ja interneti, aga tundub , et vajaks ka erialaarsti või spetsialisti abi.

–––

Tere!
Loen Teie kirjast, et 13-aastasel lapsel on arenenud nutisõltuvus. Selles vanuses on see väga tavapärane probleem. Alustada võiks koduste piirangute seadmisest. Selles vanuses on teismeea arengufaasi eripärad haripunktis. Aju tegeleb sel perioodil aktiivselt varasemalt loodud seoste ümberkorraldamisega. Dopamiini vohamine ajus pärsib planeerimisega ja tulevikuga seotud plaanide tegemise võimekust ning on orienteeritud kiire naudingu saamisele. Väheneb ka keskendumisvõime. Hormonaalne areng on kiire ning sage kaasprodukt on kerge või mõõdukas depressiivsus. Arvutimaailma põgenemine võib olla hea toimetulekuviis üle jõu käivate sotsiaalsete suhete osas. Selles vanuses on arenguülesandeks jõuline eraldumine vanematest ja soolise identiteedi areng. Muutused on kiired ning noor ei pruugi sellega toime tulla. Vajadus iseseisvuda ja ise otsustada on suur, kuid vajadus piiride järele on samuti väga oluline.

Kodused piirangud – st kokkulepete sõlmimine. Kokkulepetest mittekinnipidamisel tagajärjed meelepäraste asjade ja tegevuste piiramise näol. Ainult arvutis elav teismeline annab ka märku, et ta on hädas, mingil põhjusel ei tule ta toime keskkonna nõudmistega ning tunnetab oma saamatust sotsiaalses keskkonnas toime tulla.

Psühholoogist või pereterapeudist võiks tõesti abi olla piiride seadmisel ja kokkulepete sõlmimisel, samuti noore raskuste tuvastamisel nii peresuhetes kui üleüldisemas toimetulekus.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

26.10.2020

Tere

Kas arvuti/telefoniviiruse võib saada ka ainult e-kirja avades? St, kaasasolevaid manuseid ega linke ei ava, loetakse ainult teksti? Sellest selgub, et tegu petukirjaga ning kiri saab ilma lisasid avamata kustutatud. Või ikka nii lihtsalt see viirusega nakatumine ei käi?

–––

Tere!

Põhimõtteliselt võib saada viiruse küll ka lihtsalt e-kirja avades.

Nakatumine toimub siis nii, et kirja sisu tehniline vormindus on vastavalt mingi programmi(de) turvanõrkusele seadistatud ja kirja lugemise programmil on vastav parandamata turvaauk. Kui siis kõik nõrkused kokku klapivad, saabki nakatuda.

Lugupidamisega

Madis Vurma
Tervise Arengu Instituudi IT-vanemspetsialist

16.10.2020

Tere!
Mul on mure kaheaastase tüdruku käitumise pärast. Nimelt, kui algas lasteaiaga harjutamine, tekkis tal komme hakata oma huuli ja põski närima (see komme kestnud juba peaaegu 2 kuud). Närib nii, et selle tagajärjel on huuled ja põsed lausa afte täis. See segab juba hammaste pesemist ja muidugi tema toitumist.
Oleme abikaasaga väga mures, sest tundub, et selline tegevus üha süveneb, intensiivistub ja ta suu olukord aina halveneb, sest suu limaskest on kahjustunud.
Proovime peegeldada tema tundeid, leebelt sōnadega tema tegevust peatada ja tegevust mujale suunata, aga täiesti tulutult. Laps saab vâga pahaseks ja ütleb valjuhäälselt ja jonnides “MA TAHAN TEHA”. Me pole aru saanud, mis see küll vallandab temas sellise käitumise, kus peitub tuumpõhjus? Elab lasteaeda minekut liiga raskelt üle? Praegu tundub küll, et talle meeldib lasteaias. Tahab sinna hommikuti ise minna. Alguses esimesed 2 harjutamise nädalat olid veidi raskemad, aga kogu aeg läksin talle peale lōunasööki järgi ja magas une kodus.

Abikaasaga ja perena oleme kokkuhoidvad ja üksteist toetavad.

Kodus ta teeb seda söögilaua taga, samuti koos või üksi mängides, raamatuid uurides, eriti hull nn hammastega suu lõhkumine läheb lahti õhtuti enne ööunne minekut. Ja oleme päeval täheldanud ka lapsepoolset justkui provokatiivset käitumist – närib oma huuli ja pōski ja vaatab nagu meelega otsa, mille tõlgendus võib aga ei pruugi olla, et “kas sa näed emme? mul on valus, aga teen ikkagi endale haiget veel rohkem!”

Mainin veel, et lutist võõrdus ta u 1,5 kuud enne lasteaiaga harjutamist ja rinnast 1,5 aastaselt.

Ühesōnaga, oleme väga mures ja sooviksime abi, mida võiksime sellise probleemi puhul proovida ja kuidas see välja võiks näha? Kuidas me saaksime oma last aidata sellest käitumismustrist välja tulemisel? Ehk on Teil häid nippe soovitada. Kelle poole pöörduda kui probleem peaks süvenema veelgi rohkem praegusest? Perearstile ma juba rääkisin sellest, aga ta ausalt ei osanud midagi sellise asja peale kosta.

Parimate soovidega ja vastust ootama jäädes!

–––

Tere!

Püüan Teie murele vastata psühholoogi vaatenurgast, võimalik, et lastearstil on ka häid alternatiivseid mõtteid.

Kirjeldate oma 2-aastase tütre huulte ja põskede närimist, mis on teie arvates juba ennastkahjustava iseloomuga. Selline käitumine on tihti ärevuse väljenduseks, nn sundkäitumisena tõlgendatav, sarnane küünte närimisele. See tegevus annab suule tööd ja mõjub asendustegevusena rahustavalt. Ka valu võib aidata tugevate tunnetega toime tulla – füüsiline valu tõmbab tähelepanu hingeliselt segaduselt. Lasteaiaga harjumine on selles vanuses kindlasti stressirohke, ka positiivne muutus võib olla väiksele ajule stress. Suure kollektiiviga liitumine, selle reeglite omandamine, vanematest lahus olemine jne, on uued olukorrad ning väike aju vajab selle läbitöötamiseks palju ressurssi. Kirjutate ka, et vaid 1,5 kuud tagasi on ta lutist võõrdunud, st et ta on pikalt olnud harjunud suu kaudu ennast rahustama – rind, lutt jne. Pakkuge talle veel enam füüsilist lähedust, oma kohalolu ning turvalisi ja korduvaid tegevusi – aju vajab rahunemiseks rutiini. Püüdke õpetada teda end paitama ja kallistama. Võib-olla leiate peres mõne muu viisi, kuidas saaks laps endale lohutust ja tuge pakkuda? Paljudel lastel on oma turvaobjektid või kaaslased, keda nad igal pool kaasas kannavad. Miks mitte ei võiks lasta sellises vanuses lapsel mingit mängulooma ka veel järada, kui see teda rahustab:)

Hetkel pole probleem niivõrd selles, et laps on ärev (see olukord ongi objektiivselt võttes kõikidele lastele stressirohke, lihtsalt lapsed ja nende närvisüsteemid ning aju areng on erinevad), vaid et tema toimetulekuviis selle ärevusega on teda juba pisut kahjustav, seega peaksime proovima talle õpetada mõnd teist toimetulekuviisi. Lapse areng selles vanuses on kiire ja sellised nn halvad harjumused võivad kaduda kiirelt või siis asenduda millegi uuega, sest osad lapsed ongi ärevamad ja tundlikumad kui teised Kui seda rahulikult võtame, saame nii ise kui ka laps sellega paremini hakkama.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.10.2020

Tere

Poeg on 2 a 10 k. Kõne on väga vähene, kasutusel vaid üksikud sõnad, suhtleb žestide ja häälitsustega, võtab käest ja viib soovitu juurde. Arstide juures oleme käinud, neuroloog, kõrvaarst, lastearst, muud probleemi peale kõne hilistumise pole leitud (adenoidid küll arvatavasti lähevad lõikamisele). Arusaamine tundub olevat hea, enamasti järgib juhiseid. Hetkel käib kord nädalas logopeedi juures tunnis.

Mure on käitumisega lasteaias. Laps on teiste laste vastu agressiivne, lükkab ja lööb, viskab asju. Ei taha jagada mänguasju, võtab teistelt ära. Ühe konkreetse lapse suhtes olevat ta õpetajate sõnul kõige enam agressiivne. Vähesel määral oli löömist ja lükkamist ka enne lasteaeda minekut (kodus vanema õega mängides), aga on viimasel ajal süvenenud. Lasteaeda läheb hommikuti rõõmsa tujuga. Koormus 4 päeva nädalas, peale lõunaund läheb koju.

Käisime Rajaleidjas nõustamisel, soovitati panna järjekorda tasandusrühma rohkema logopeedilise abi saamiseks, kuna agressiivne käitumine on arvatavasti suurel määral seotud puuduliku kõnega ja tuleb sellega tegeleda. Käitumishäirete vms diagnoosimiseks olevat ta liiga väike.

Tähelepanu on tal samuti väga lühike, raskusi on tema kaasamisega õppetegevusse. Kui temaga personaalselt tegeleda, kahekesi puslet panna, klotsidest ehitada vms, on püsivust kauem. Õpetajad pojaga hädas, ei saavat temaga kontakti, teda peab koguaeg jälgima, et enneteda ja lahendada lapse võimalikke konflikte teistega rühmas. Lapsele järele minnes tuleb peaaegu alati tagasiside, et „päev oli raske, keeruline jne“.

Stressirohkeid sündmusi pole peres olnud (ainus muutus lasteaeda minek), võimaldan lapsele lühemaid ja vabu päevi, veedame koos kvaliteetaega, tegeleme kõne arendamisega. Mida saame veel teha, mure lapse käitumise pärast suur.

Poeg on muidu rõõmsameelne, julge ja aktiivne. Sööb ja magab hästi.

–––

Tere!

Olete mures 2-aastase poja käitumise ja arengu pärast. Teie kirjeldusest loen, et olete enda poolt kõik võimaliku teinud. Soovitan rohkema logopeedilise abi saamiseks tõesti tasandusrühma proovida, sest suure tõenäosusega on lapse emotsionaalsed reaktsioonid palju seotud kõnega. Võimalik, et lapsel on tõesti ka tähelepanu hoidmisega probleeme, kuid need probleemid ilmnevad tõeliselt alles koolieas ja varem põhjalikke järeldusi teha pole väga mõttekas. Laste aju areng on ülikiire ning need probleemid võivad aja jooksul muutuda või kaduda. Lapse vähene võimekus ennast väljendada põhjustab talle üsna püsiva stressiseisundi, ta on valmis reageerima nn ohule oluliselt kiiremini kui rahulikus olekus laps. See tähendab seda, et ta justkui reageeriks üle, kuid tema väike aju ongi segaduses, sest saab osaleda kommunikatsioonis ja väljendada oma vajadusi ebapiisaval määral.

Lapse arengut toetavad igasugused mängulised tegevused, sh liikumine, laulmine jne. Kindlasti teete oma lapse jaoks piisavalt, olge kannatlikud ja püüdke mitte ette muretseda, tegelege vastavalt spetsialistide soovitusele probleemidega järk-järgult. Tasandusrühmas on individuaalne tähelepanu lapsele suurem ning rühmas ka vähem lapsi, see mõjub ilmselt „stressis ajule“ paremini kui rahvarohkem ja seetõttu ka kaootilisem tavarühm.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.10.2020

Tere!

Kirjutan seoses küsimusega, mille puhul ma pole päris kindel, kuidas lapsevanemana reageerida.

Mul on järgmisel nädalal 4-aastaseks saav tütar. Tütrel on lasteaias temast mõned nädalad noorem sõbranna ning sõbrannal omakorda on 6-aastane vend. Kõik nad käivad samas lasteaias. Minu tütar ning sõbranna käivad samas rühmas, vend teises rühmas, kuid õuealal puutuvad nad kokku ja mängivad koos. Olen ka nende teiste laste emaga ühenduses ning nad kutsusid meid mõne nädala eest endale külla. Läksime koos tütrega kohe pärast lasteaeda umbes pooleteiseks tunniks neile külla.

Lapsed mängisid suures osas omaette. Mina ja teine ema ei jälginud väga pingsalt nende mängu. Jõime köögis teed, kuid vahepeal käisid lapsed ka köögis ning me käisime vahepeal vaatamas, mida lapsed teevad. Peamiselt näitasid teise pere lapsed minu omale oma mänguasju ja siis mängisid omavahel peitust. Mind veidi häiris, kuidas see sõbranna vend minu tütart käest sikutades endaga pigem jõuliselt mängima tõmbas. Mu tütar kaebas selle üle ja poisi ema ütles oma lapsele, et ta õrnem oleks ning mina ütlesin oma lapsele, et ta selgelt ütleks sellele poisile, et ta ei taha, et teda sikutatakse. Laste vahel tekkis ka üks konflikt, kus väidetavalt sõbranna oli minu tütart löönud, aga ilmselt mitte eriti tõsiselt, kuna mu tütar hakkas alles nutma selle peale kui sõbranna vend seda löömist kaebama tuli ning ma siis vaatama läksin, et mis juhtus. Mu tütar tundus segaduses olevat, aga justkui igaks juhuks nuttis siis. Mina lohutasin siis oma tütart, aga tundus, et see teine tüdruk oli rohkem haavunud, kuid ma ei saanudki täpselt aru, miks. Tema ema teda igatahes eriti ei lohutanud, vaid lihtsalt ütles, et ta ei jonniks. Ühesõnaga, külaskäik polnud kõige rahulikum juba alguses, kuid samas ka arusaadav, et lapsed olid pärast lasteaiapäeva veidi rohkem energilised ja emotsionaalsed kui tavaliselt.

Kui kõik olid maha rahunenud, siis veidi hiljem hakkasin nii oma lapsele kui ka teistele rääkima, et varsti hakkame me koju minema. Kõik lapsed hakkasid sellele ideele vastu vaidlema. Teise pere tütar tegi ettepaneku, et meil pole vaja koju minna ning mina ja mu tütar võiksime nende elutoa lahtikäival diivanil magada. Sellest ideest sai tema vend innustust ning tegi diivani elutoas lahti. Kuskilt leidsid nad teki ning järgmiseks olid lapsed juba aluspükste väel lahti tehtud diivanil teki all ja mängisid magamist. Sinnamaani oli kõik veel minu jaoks okei, kuid siis tuli see segadust tekitav osa.

Nimelt järgmiseks tuli vanemalt vennalt idee, et lapsed võiksid täiesti alasti olla. Minu tütar läks ka sellega kaasa ning kui nad kõik olid alasti, siis see vend tõmbas neil kõigil teki üle pea ja justkui hakkas minu tütart siis seal teki all kõditama. Siis ma juba olin ka seal juures ning mu tütrele see teki üle pea tõmbamine ja kõditamine ei meeldinud. Seega lõpetasime mängu ja minu tütar pani ennast riidesse ja läksime koju. Igatahes minu jaoks tundus see sobimatu käitumisena poisi poolt. Samas muidugi ta on ise ka alles 6-aastane ja võib-olla selles vanuses see pole midagi ebatavalist. Igatahes miski jäi mind selle vahejuhtumi juures siiski häirima. Võib-olla ka see, et poisi ema seal juures küll ka justkui korrutas, et see mäng ei sobi, aga kuidagi see sõnum selle poisini ei jõudnud ja ema ka rohkem ei seletanud ega kehtestanud mingeid piire sellele.

Mul endal on nüüd tunne, et peaksin sellest olukorrast kuidagi oma tütrega rääkima, aga ei tea täpselt, kuidas ja mida. Hetkeseisuga ma väga ei julgeks enam sellele perele külla minna, enne kui pole olukorda oma lapsega arutanud ja selgitanud. Samas selgitama peaks niikuinii, kuna lasteaias nad ju ikkagi mängivad koos. Ühesõnaga mul oleks vaja nõuandeid, kuidas sellisest olukorrast oma lapsega rääkida.

Parimate soovidega

–––

Tere!

Teie kirjeldatud olukord ei tundu väga ebatavaline käitumine sellises vanuses laste puhul. 6-aastastel on kindlasti juba arenemas esimesed seksuaalsuse alged ja huvi palja ihu vastu samuti suur. Piirid ja selgitused vanemate poolt on kahtlemata vajalikud. Teise pere last saab kontrollida ja aidata tema vanem, teie saate oma tütrele seletada, et iga inimese keha kuulub talle, on tema oma ja seda ei pea lubama teistel puutuda, kui see sulle ei meeldi. Lasteaias ja külas olles ei saa me alati meie lastega toimuva üle kontrolli omada, saame vaid omalt poolt talle teadmisi edastada, mida vajalikuks peame. Samas on huvi seksuaalsuse vastu laste arengu loomulik osa, paljast keha ja poisiks või tüdrukuks olemist ning keha erinevusi ei saa ka käsitleda nii, et see lapsele häbiga seostuks. Soovitan Teil tasapisi neid teemasid käsitleda ja ise rahulikuks jääda.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.10.2020

Koolil oli sünnipäev. Tunde oli sel päeval 3. Peale tunde mingid tegevused ja siis söömine. Minu laps sööma ei läinud, vaid tuli koju. Õpetaja pani talle põhjuseta puudumise kirja. Kas on õige õpetaja käitumine?

–––

Tere!

Peame tunnistama, et ei oska Teie kirjale vastata, sest see ei ole psühholoogiaalane küsimus, vaid sõltub konkreetse kooli reeglitest ja kokkulepetest.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

12.10.2020

Minul mure 11-aastase poja pärast, ta kogu aeg sööb ja igal vabal momendil mõtleb jälle söögist. Ja kui teen perele süüa, siis ta juba arvestab ise välja, kui palju keegi süüa saab ja kas ta saab ka ikka veel vôtta. Meil pole kunagi toiduga probleeme olnud, alati on kõik olemas. Kuidas või mida ette võtta?
Ta on juba üsna tugevas ülekaalus.
Kuidas ja millest ma peaksin alustama?
Ta on väga tujukas ja raske saab see kindlasti olema, kuid ma pean muutusi tegema tervise pärast juba.

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures oma 11-aastase poja liigsöömise pärast.

Siin on ilmselt vaja psühholoogi/psühhiaatri abi (ja kaalu alandamiseks lisaks ka toitumisnõustaja abi.

Liigsöömishäirest saab lähemalt lugeda peaasi.ee/liigsoomishaire/. Söömishäirete korral peaks saama abi Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikust, Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikust, Sensus OÜ-st või Ambromed kliinikust.

Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert

09.10.2020

Tere

Mul on kaks last (kaksikud poisid). Olen mures laste käitumise pärast.
Hakkasin tähele panema, et ühele lapsele meeldib maalida, kuid ta valib musta värvi. Isegi kui pilt õnnestub teha värviliselt, siis võtab ikkagi musta ja värvib selle üle. Ütleb, et see on tema lemmikvärv.
Sama laps hakkab nutma vähimagi märkuse korral.
Teine laps, kui teha talle mingi märkus, hakkab nutma ja solvub väga pikaks ajaks. Püüame abikaasaga mitte noomida, kuid ei taha neil lasta ka üle pea kasvada. Lasteaias on õpetajad nendega rahul. Aga nii kui jõuavad koju, algab nutmine erinevatel põhjustel. Olen proovinud nii seda ignoreerida ja ka nendega rääkida. Ühesõnaga, olen proovinud erinevaid võimalusi, aga paraku… Äkki teen midagi valesti?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures oma 3-aastaste kaksikutest poiste pärast. 3-aastase lapse emotsionaalse arengu tase on üsna algeline – see tähendab, et nutuga on igati adekvaatne end väljendada. Lasteaias kipuvad lapsed end kokku võtma ja kodu turvalises keskkonnas, vastupidiselt, end vabamalt tundma. Kuna neid on kaks, siis ilmselt võistlevad nad omajagu ka vanemate tähelepanu pärast. Seda aga ei ole kunagi küllalt, kui sul on kõrval väike koopia sinust, kes tahab alati just samal ajal seda, mida sina meeleheitlikult hetkel vajad. 3-aastaste laste puhul on rääkimine kindlasti üks hea viis kontakti luua. Siiski püüdke ka füüsiliselt nendega kontaktis olla ja neid sel viisil rahustada, sest selles vanuses laps reguleerib end veel mõtlemise ja kõne abil üsna vähe ning peamiselt toetub oma reaktsioonides aju keskosale, mis aga kõnet palju ei mõista – olulised on kohalolu, hääletoon ja füüsiline kontakt.

Musta värvi eelistamises ei ole ilmselt midagi eriskummalist, lapsele võib tõesti must värv meeldida – see on ju väga intensiivne värv, mis paistab hästi silma.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

09.10.2020

Tervist. Meil on 1,6aastane ja 1kuune beebi. Vanem laps omal volil kohe, kui sünnitusmajast jõudsin koju, hakkas aitama (viskab prügikasti venna mustad mähkmed, vatipulgad, annab lutti jms). Tema hea meelega oma volil istub venna juures, toob talle enda mänguasju, teeb pai-pai ja musi-musi. AGA ta suudleb ka teda suule ning üks päev musitas kõhtu. Kui nägin, kohe ütlesin, et nii ei tohi teha ning selgitasin, miks. Aga ta ikkagi teeb nii, kui ta mõtleb, et ma ei näe seda ning kohe järgmisel päeval hakkas ta ‘proovima’ suudelda teisi lapsi lastemänguväljakul. Kohe pidurdasin teda, aga see käitumine muretseb mind väga.
Kas see on tema reaktsioon venna peale / ta ei saa ta piisavalt tähelepanu? Mida olen valesti teinud? Kuidas selle peale reageerida? Kas on lubatud, et ta musitab venna kõhtu?

–––

Tere!

Saan aru, et olete mures 1,6-aastase lapse käitumise pärast. Sellises vanuses laps ei tee vahet, mis on nn sobilik käitumine ja mis mitte. Kõhule ja suule musitamises ei oska ma midagi halba näha. Ilmselt on ta näinud pealt suudlemist ja imiteerib seda. Võite teda suunata, kuid püüdke asja rahulikult võtta, ta on alles poolteist aastat vana ja proovib õhinaga oma lähedust väljendada ning otsib seda ka teistelt, selles ei ole midagi ebanormaalset.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.10.2020

Tere

Minul mure oma 12 a poja pärast. Nimelt on tal õppimise vastu huvi kadunud ja koolis ei allu korrale, pidevalt märkused. Olen rääkinud kodus ja uurinud, et kas on mingid probleemid koolis või millest see tingitud on, aga poiss lihtsalt istub ja kuulab ja ei räägi midagi. Koolis ei räägi ka klassijuhatajale, kas midagi vaevab, on täiesti kinnine ja lukus. Jutu lõpus, kui küsid, et said aru, mida rääkisin ja et lõpetad ära tundide segamise ja allud korrale, ütleb jaa, aga läheb hommikul kooli ja kõik hakkab otsast peale. Ma ei mõista, mis temaga juhtund on miks nii käitub. Olen täiesti nõutu.

–––

Tere!

Kirjeldate, et Teie 12-aastane poeg on hakanud varasemaga võrreldes väljakutsuvalt käituma ning on kaotanud huvi õppimise vastu. Vanusest lähtudes on alanud teismeiga ning sellega kaasnevad muutused võivad vahel väga keerulised olla nii lapsele kui teda ümbritsevatele täiskasvanutele. Võite proovida klassijuhataja käest uurida, millised on tema tähelepanekud suhete osas koolis – kas laps on viimasel ajal tõrjutud või on tal uus roll liidrina, mida ta saavutab just sellise käitumisega? Selles vanuses ja eriti poisslaps ei pruugi tõesti eriti avatud olla, võimalik, et tal on lihtsam rääkida mõne teise täiskasvanuga.

Kas olete proovinud ka kuidagi tema käitumist korrigeerida mingite tagajärgede näol? Kas märkustele järgneb kodus mingi „karistus“, näiteks nutiaja piiramine vmt? Oluline on selles vanuses lapsele nende suures iseseisvumis- ja protestituhinas ka konkreetseid piire panna, sest ise nad seda ei suuda. Aju tasandil on selles vanuses esikohal impulsiivne käitumine ning lihtsate lahenduste otsimine (nn kiire tasu otsimine). Õppimine aga nõuab süvenemist, keskendumist ja pikaajaliste eesmärkide nägemist, seega on loomulik, et selles vanuses õpimotivatsioon langeb. Teie kirjast ei loe ma välja, mida vanematena peale lapsega rääkimise veel ette olete võtnud, siis saaksin selle põhjal natuke pikemalt vastata.

Selline muutus käitumises võib viidata ka tõsisematele probleemidele nagu ärevus ja meeleolulangus. Üks laste depressiooni väljendus on muutused käitumises ja ka huvipuudus varem huvipakkunud tegevuste vastu. Kas meeldivad tegevused pakuvad talle endiselt pakuvad?

Soovitan probleemide püsimisel psühholoogi või pereterapeudi poole pöörduda.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.10.2020

Laps ei taha kooli minna neiu

–––

Tere!

Teie probleemikirjeldus on väga napp, seega on raske Teie kirjale põhjalikku või adekvaatset vastust anda. Selles vanuses on esikohal suhted eakaaslastega. Koolimineku tõrge võib suure tõenäosusega olla seotud koolis aset leidvate suhetega. Võiksite uurida lapselt nende suhete kohta.

Koolitõrkel võib olla ka teisi põhjuseid – üleüldine väsimus, ärevus klassis vastamise ees, vähene positiivne tagasiside õpetajatelt jpm.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.10.2020

Tere
13-aastane neiu lõigub ennast, ei ole võimeline korralikult koolis käima ega koolitöödele keskenduma, ta ise ütleb, et ta ei leia selleks motivatsiooni. Kuidas aidata noort neidu? Mis võiks tema mure olla? Kuidas saada ta enda muredest rääkima?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures 13-aastase neiu probleemse käitumisega seoses. Saan aru, et ta teeb endale haiget, kogeb keskendumisraskusi ja ka tahteaktiivsuse langust. Teie kirjast ei loe kahjuks välja, milline on Teie suhe selle lapsega, kui kaua need probleemid on kestnud ja mida juba proovinud olete.

Püüan natuke siiski seda teemat avada. Teismeiga on juba oma olemuselt depressiivne periood, kuid Teie kirjeldatu võiks viidata siiski tõsisematele probleemidele ja sellised sümptomid võivad seostuda depressiooniga. Kui ka tegemist ei ole depressiooni episoodiga, on see kindlasti stressi ja kohanemisraskuste väljendus.

Enesevigastamine on noorte seas sage viis tunnetega toime tulemiseks. Selles vanuses on hormonaalsed muutused nii võimsad, et emotsionaalselt on raske sellega kohaneda. Muutused minapildis ja suhted kaaslastega tekitavad palju ebakindlust ja ängi, lisaks on selles vanuses endiselt väga olulisel kohal peresuhted. Uus arengufaas sunnib noorukit vanematest eralduma, kuid kui iseseisvumiseks vajalikke oskusi on vähe, võib see olla valulik protsess. Enesele haiget tegemine aitab noortel tihti sisemise valu ja ängiga toime tulla, see on viis oma tugevaid tundeid vaigistada ja reguleerida. See, kas teismeline oma muret täiskasvanuga või vanemaga jagab, sõltub paljugi sellest, millised suhted on olnud lapsega varasemalt, kuivõrd on läheduse vundamenti panustatud lapseeas. Kui soovite panna noort ennast avama, peab ta end selles turvaliselt tundma. Me ütleme lapsele: „Räägi,“ kuid oluline on ka, et oleksime valmis taluma kõike seda, mida kuulda võime. Kindlasti ei tohiks selles vanuses laps üksi jääda ja soovitan Teil nende kirjeldatud sümptomite valguses siiski ka professionaalset abi otsida. Võimalik, et laps avaneb spetsialistile, kuna selles vanuses on keeruline kõikidest muredest vanematega rääkida, ka siis, kui suhted varasemalt on olnud lähedased.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.10.2020

4-aastane laps ei suuda taluda ebaõnnestumist. Kuidas teda aidata? Näited olukordadest: teistel lastel on raske temaga mängida, sest kaotuse korral (mida tulebki alatasa ette, sest on mängukaaslastest noorim ) ta puhkeb nutma. Võimlemistunnis õpitakse hüppenööriga hüppama, aga temal ei tule välja. Selle peale ta istub nuttes maha ja lõpetab proovimise.

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures 4-aastase lapse pärast, kellel on raske ebaõnnestumist taluda. Selles vanuses lapsel on oma suutmatusega seoses tõesti veel keeruline sisemist motivatsiooni leida, et edasi proovida. Sellega seoses saate teda aidata välise motivatsiooniga, teda julgustades ja kiites. Kirjutate ka, et ta on mängukaaslastest noorim, see on kindlasti raske – kogeda pidevalt seda, kuidas oled teistest kohmakam/saamatum jne. Palju oleneb ka lapse nn iseloomust ehk isiksusest ja temperamendist. Mõni laps talub selliseid olukordi hästi ja püüab seda innukamalt, teine jälle kurvastab südamest – lapsed tõepoolest ON erinevad. Teil ei jäägi üle muud teha, kui teda edasi innustada ja kinnitada, et see on täiesti okei, kui meil asjad välja ei tule. Näidake ka enda eeskujul ette, mida Teie ise ei oska. See võib olla lõbus ja julgustav. Kindlasti leiate mõne asja, võtke perekond ka appi – las vanavanemad demonstreerivad ka oma nõrku külgi, mida nad arendama peaksid.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

28.09.2020

Tere

Meie noorim poeg on 2,5-aastane ning alustas lasteaias käimist. Ta on väga rõõmsameelne, nutikas ja empaatiline ning võõraste suhtes ettevaatlik. Kuna teised lapsed käivad, kas koolis või lasteaias, siis avaldas isegi soovi, et saaks lasteaeda minna. Esimesed kaks päeva sain temaga lasteaias koos olla. Sel ajal istus ta enamuse ajast minu süles või kõrval. Mängima läks mõne aja pärast, kuid kontrollis, et lähedal oleksin. Teisel päeval käisin õues oleku ajal tunnikeseks ära ning kuna vanem vend (teises rühmas) oli samas, sai ilusti hakkama. Õpetajaga (vanem) sain veidi juttu ajada ning tundus kogenud ja sümpaatne inimene.

Koroona tõttu mind rohkem kaasa ei lubatud, nii et kolmandal päeval jäi laps omapead paariks tunniks. Jäi muidugi nutuga (noorema) õpetaja sülle. Kuna tuppa ei lasta, pidime ukse taga nägemist jätma. Hiljem sai õues vanema vennaga kokku ning kui järele läksin, oli rahulik ja rõõmus. Nii kaks päeva. Kodus ütles mingi hetk, et tema ei nuta, ta ei ole tita. See jutt ei olnud tema enda välja mõeldud ja kurvastas mind, sest meil on kodus vastupidine arusaam: nutt ei ole ainult titade privileeg ja kui on mure ning vajadus, peab laps saama nutta, et stressi vähendada. Ise olen samal ajal tema juures, hoian süles või kallistame.

Vahele tuli nädalavahetus ning uuel nädalal keeldus ta kodus riidesse panemast ning väljumast. Rääkisin, kui tore lasteaias on ja et nüüd ta juba teab, kus-mis ja sai tublisti hakkama eelmistel päevadel. Terve tee lasteaeda ning üleandmisel ta nuttis, et ei taha minna. Ütlesin, et saan ta murest aru ja selles ei ole midagi imelikku, kuna uus koht vajab harjumist, aga emme tuleb juba varsti järele. Kordasime päevakava üle ja millal täpselt järgi lähen. Õpetajale (noorem) jõudsin ukselt vaid öelda, et kui tahab nutta, laske nutta. Jäi seekord söögiajani. Isu tal muidugi ei olnud. Kui õpetaja (noorem) pärast pojalt küsis, minu juuresolekul, kas tuled homme jälle, vastas kindlalt “jah”. Päeval oli õpetaja sõnul küll nutnud keskkonnavahetusel (toast õue ja tagasi), kuid muidu tubli. Mängima veel ei kippunud. Järgmine päev oli veel raskem teda lasteaeda meelitada ja minul emotsionaalselt raske teda sinna jätta. Pärast söögiaega järele minnes ei jõudnud midagi küsida, kui õpetaja (vanem): “Näost näete, et ta ei söönud midagi. Isegi leiba mitte.” Poeg oli kogu päeva süles tahtnud olla ja nutnud. Ütlesin pojale, et nutta võib, mille peale õpetaja: “Ei tohi, teised hakkavad ka.” Ning pojale: “Kui nutad, siis ei saa käest kinni hoida. Kui ei nuta, siis saad.” Mul oli pojast nii kahju, et ma ei suutnud tol hetkel midagi öelda. Järgmine päev ma teda lasteaeda ei viinud. Ta oli pahuram kui muidu (rutiini muutus) ning õhtul tõusis tal kõrge palavik (ise arvan, et stressi ja pingelanguse tulem), mis hommikuks oli läinud. Nüüd mõtlen, kuidas õpetajale läheneda, et ta mõistaks, et meie meelest pole nii õige lapse murele reageerida ning ootame temalt muud. Pelgan, et tulemuseks võib olla meie lapse erinevalt kohtlemine. Mida soovitate?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete peamiselt hädas lasteaiaõpetaja suhtumisega nutmisesse. Olen nõus, et lapsele ei tohiks nutmist keelata. Kirjeldate erinevaid viise, kuidas aitate lapsel oma tunnetega toime tulla ja seda on väga tore lugeda, lapse emotsionaalsele arengule on see kindlasti toetav. Lasteasutustes on omad reeglid ja erinevatel spetsialistidel vahel väga erinev lähenemine. Arusaadav, et paljude lastega kollektiivis ei saa õpetajad lastele väga palju individuaalset tähelepanu pöörata ja seega peavad õpetajad lähtuma sellest, et neil oleks võimalikult vähe kisa ning leidma viise, kuidas seda võimalikult kiiresti saavutada. Iga jonniv või nuttev laps võtab õpetajalt ära tähelepanu ja seda teiste laste arvelt. Keeruline on öelda, kuidas siin keskteed leida. Iga lapsevanema õigus on valida lasteasutust, on ka väiksema kollektiiviga eralasteaiad jne. Tore oleks ju siiski, kui saaksite oma koduse lasteaia õpetajaga selles osas rohkem ühele meelele. Teie lapsel on tekkinud tõrge rühma minna, see oleks ehk koht, mille pinnalt dialoogi alustada.

Mida õpetaja arvab, kuidas ta saaks last toetada, et tõrge kaoks? Kuigi lasteaiaõpetajad on suure stressi all ning see töö on raske, on siiski nende kohus samuti lastele emotsionaalselt turvalist keskkonda pakkuda.
Soovitangi just nimelt dialoogi alustada ja läbi rääkida ning uurida, kuidas nad saaksid teid selles olukorras AIDATA ning mis on nende nägemus, kuidas Teie peaksite panustama. See võiks olla hea viis selliste vestluste pidamiseks, keskendudes mõlema osapoole (sh ka lapse) ressurssidele. Võimalik ka, et laps harjub lasteaia uute reeglitega ja õpib oma emotsioonidega lasteaias teisiti toime tulema. See ei pruugi olla teda tingimata oluliselt kahjustav, vaid aitab tal kohanemist õppida.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

28.09.2020

Tere. Mul on 5 a, 3 a ja 9-kuune poeg. Kuna vanem laps kunagi lasteaiast keeldus ja otsest vajadust ka polnud, on mul kõik lapsed kodused. Küsimus on 5 a poja kohta. Üritan võimalikult vähe lastele ekraaniaega kodus anda ja seepärast igapäevaselt telekat ei vaata. Oleme kokku leppinud, et teeme suuremate poistega kord nädalas ühe täispika multaõhtu ja see töötab, aeg-ajalt läheb neil ka meelest ära seda nõuda. Kui vähegi 9-kuuse kõrvalt aega saan, siis aitan poistele ka vajadusel tegevust leida, meisterdame, lahendame ristsõnu, paneme legosid kokku, möllame õues. Aga probleem on selles, et meil naabrite lastel on teleka- ja arvutimängud vabalt saadaval. Kui 8 a naabripoiss koolist koju tuleb kella 14 ajal, siis mu vanim poeg tahab tingimata talle külla minna ja naabripoiss ise ootab ka teda. Aga seal nad vahivad lihtslat 3 h järjest multikaid või naabripoiss mängib teleka-/mobiilimänge ja minu poeg passib kõrvalt. Sama toimub ka teiste naabrilastega. Õhtuti õnneks kogunevad kõik õue. Aga mu poeg tahab saada omaealiste seltsi ja seepärast ootab ta alati teiste kojutulekut, et sõpradega kokku saada. Olen ta alati koju kutsunud paari tunni pärast, et liiga kaua ekraani taga ei passiks naabrite juures. Ja sellest ka küsimus: kuidas seletada 5-aastasele poisile arusaadavalt ekraanide kahjulikkust? Miks ma ikka ei luba tal sõprade juures olla nii kaua, kui ta tahaks. Ta ei saa väga aru mu seletustest, et liiga palju ekraani on kahjulik, eriti kui teistel ju lubatakse ja on paar korda isegi salaja hiilunud külla tagasi.

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures lapse ekraanihuvi pärast. Kõigepealt tahaksin öelda, et olete üks suurepärane ja tubli ema, et olete suutnud oma lapsed ekraanidest eemal hoida ning Teil on ometigi kolm last – oleks igati arusaadav, kui Teil poleks jaksu nende kolmega nii mitmekesiselt tegutseda, nagu kirjeldate. Paratamatult on keeruline kontrollida seda, mis toimub kodust väljaspool. Saate seda kontrollida vaid omapoolsete piiridega – nagu kirjutate, et kutsute mõne tunni möödudes lapse koju.
Nagu näete, siis juba tekib ka salaja hiilimine, see näitab, et päris ära keelamine annab ilmselt vastupidise reaktsiooni. 5-aastasele on tõesti keeruline seletada, saab kasutada vaid lihtsalt seletusi, nt et see teeb silmad haigeks, see teeb su ajule liiga jne. Mina olen oma 5- aastasele pojale öelnud: „Palju tahvliaega ajab sind „peast segi“ ja sa hakkad jonnima.“

Keeruline on vist päris ilma nutiseadmeteta lapsi üles kasvatada, seega peate paratamatult tasapisi selle mõttega harjuma. Peamine on, et mõtlete välja konkreetsed piirid ja jääte nende juurde. Kiidan aga veel kord seda, et olete kodus suutnud sellist ekraanivaba õhustikku luua.

Kuigi kindlasti on nutiseadmed ka osaliselt arendavad ja uus põlvkond kasvab üles hoopis teistsuguses maailmas, on liigne ekraaniaeg loovust pärssiv ning annab ajule väga intensiivseid stiimuleid, millega lapse aju ei pruugi veel toime tulla.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

28.09.2020

Tere. Mul on kaks poega. 12- ja 3-aastane. Pole ühe isa lapsed. 12-aastane igal vabal hetkel, kui ta muude asjadega ei tegele, kiusab väiksemat. Ajab ta nimelt nutma. Ma tahaks ikka, et nad ilusti läbi saaksid. Varem ta niipalju ei kiusanud, aga nüüd üldse läbi ei saa. Seletan küll talle, et väiksemat ei kiusata, aga kasu pole. Kuidas ma käituma peaks edasi? Kas psühholoogi juurde minema suuremaga?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et Teie teismeeas poeg kiusab väiksemat venda.
Kirjutate ka, et lastel on erinevad isad, seega eeldan, et 12-aastane poeg elab kasuisaga. Kuna olete moodustanud uue suhte ja ka pisikese lapse saanud, siis on vanem laps nende mitmete muutustega kohanema pidanud ning olnud sunnitud loovutama oma ainsa lapse positsiooni. See pole lihtne ülesanne, sest ta on seni Teile ju ainus olnud ja kogu tähelepanu on temale koondunud. Võimalik, et ta tunneb end kõrvalejäetuna ja elab seda välja kõige nõrgema peal. Millised on poja suhted noorema lapse isaga? Milline koht on pojal Teie uues peres?

Millised on tema suhted oma isaga? Kas talle võib midagi muud, kodust väljaspool, stressi ja muret tekitada, et temas agressiivsus kasvanud on? On igati loogiline, et laps kiusab endast nõrgemat – see on jõukohane. Vahel võib selline muutus käitumises olla üleüldise ärevuse ja stressi väljenduseks. Võite proovida vanemale pojale rohkem üks ühele tähelepanu pühendada ja uurida temalt, kuidas ta oma pereliikmetesse suhtub ning miks ta nii ühest või teisest inimesest arvab. Lapsel võib olla raske oma tundeid väljendada, saate teda julgustada oma avatud ja mõistva suhtumisega. Kui Teie probleem ei lahene ja 12-aastane endiselt oma stressi sellisel viisil välja elab, võiksite abi otsida pereterapeudi juurest.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

28.09.2020

Tere
Mul on suur mure. Tütar on 7 a ja kaalub 36 kg. Kuidas ma saaksin tema kaalu alla võtta?

–––

Tere!

Kahjuks ei täpsusta Te lapse pikkust, mistõttu on keeruline määrata ülekaalu ulatust. Selleks, et ta ei oleks ülekaaluline, peaks ta praeguse vanuse-kaalu juures olema vähemalt 144 cm pikk. Seda, kui palju on ülekaalu, saate vaadata ise kehamassiindeksi kalkulaatorist. Kui ülekaalu on mõned kilod, siis võib loota, et lapse kasvades, järgides õiget toitumist (keskmise aktiivsusega normaalkaalus 7-aastane tüdruk vajab energiat päevas umbes 1500–1600 kcal) ning piisavalt liikudes kasvab laps ülekaalust välja. 5–10 ülekilo kilogrammi puhul soovitan juba konsulteerida mõne toitumisnõustajaga nii nõuannete saamiseks kui ka selleks, et keegi hoiaks protsessil silma peal. Veelgi suurema ülekaalu puhul soovitan kindlasti abi saamiseks pöörduda arsti poole (nt dr Ülle Einberg).

Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert

25.09.2020

Tere
Kuidas käituda, kui mulle tundub, et minu 8 a lapse koolisõber vaikselt kasutab teda ära. Minu laps on väljaspool kodu hästi uje ja vaikne (kodus vastupidi, kui ei saa, mis tahab, käitub halvasti) ja tundub, et see sõber võtab teda kui kedagi, kellest saab lihtsalt üle olla. Praegu on need asjad küll veel väiksed, näiteks stiilis jagame sinu kommid pooleks, ma enda omad söön ise, aga õige sõber ju nii ei käitu. Mu last ilmselgelt kurvastab ja häirib see, piiri tõmmata või distantsi hoida ta aga siiski ei oska/suuda/taha. Paar päeva läheb mingist intsidendist mööda ja küsib jälle luba külla minna. Kui ei luba, turtsub minuga ja see tekitab meil kodus tülisid juurde. Enam ei tea, kas peaksin sekkuma ja lihtsalt ära keelama selle “sõbra” külastamise või laskma lapsel endal saada ise oma kogemus ja vitsad, ehk siis saab aru?

–––

Tere!

Kirjeldate, et Teie laps on kodus nõudlik, kuid seltskonnas uje. See on sageli nii, et lapsed julgevad kodus oma õigusi enam maksma panna, kuid seltskonnas tunnevad end ebakindlamalt või siis elavad nad kodust väljaspool tuntud ülekohut kodus välja, sest kodu on turvaline keskkond.

Selles vanuses on üheks oluliseks arenguülesandeks sotsiaalsete suhetega kohanemine ja suhetega toimetuleku õppimine. Sellist ebavõrdset sõprust tuleb ette väga tihti, ujedamal lapsel on keeruline ennast kehtestada, kuid saate teda jätkuvalt julgustada oma piire ka väljaspool kodu seadma. Andke talle omalt poolt soovitusi ja toetage teda selles, kuid väljaspool kodu peab ta siiski ise selle suhtega hakkama saama. Tõsi on, et meil on raske kõrvalt vaadata, kui last meie meelest halvasti koheldakse, samas sellises vanuses on sõbrasuhted tihti heitlikud, kombatakse teineteise piire ja omandatakse oskusi keerulistes olukordades toime tulemiseks. Kui lapse jaoks on see sõber oluline, siis laske tal ise omadele järeldustele jõuda ja julgustage ka teiste lastega suhtlema, kes ehk sellisel viisil ei käitu.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

17.09.2020

Tere. 12-aastane tüdruk istub ainult netis, koolis käia ei taha, trennidest on loobunud, õues ei käi. Kuigi probleemi on üritatud lahendada ja on koolis individuaalõppel, on siiski ainult süvenenud käitumine, et kuhugi minna ei taha, kedagi näha ei taha, midagi teha ei taha, oma välimusest ei hooli, kui tõuseb läheb netti, kui õhtul magama palud minna või siis hambaid pesema, siis karjub vastu “palun!”, mis on lühend sellest, et ” Palun mine ära ja jäta mind rahule!” Koduse õppimise vastu huvi ei tunne. Kui võtan ise vihikud-õpikud ja lähen ta juurde, valmis aitama, et teeme koos ära, siis tavaliselt ta vastab “mitte praegu”, paremal juhul läheb väga närvi ja suudab ainult mõne ülesande teha, kui ette ütled ja siis ka mitte rohkem. Kohustuse ega vastutuse tunnet selles suhtes pole. Kogu aeg palub, et jäta mind lihtsalt rahule. Ta on saanud suvi otsa rahulikult olla. Ta võiks lõputult oma toas üksi olla ja ikka öelda “jäta mind rahule” ja kui ma talt küsin, mis ta probleem on, siis ta vastab, et ei taha öelda või ei taha sellest rääkida. Oleme käinud ka psühholoogi, psühhiaatri juures, kuskilt ei tulnud lahendust, sest ta ei räägi sõnakestki. Kuidas sellist sasipundart lahendada?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete väga mures oma 12-aastase tütre meeleolu ja käitumise pärast. Teismeikka sisenemine on keeruline emotsionaalne protsess, millega kaasnevad muutused väga erinevates valdkondades, lisaks on ka teatav depressiivsus teismeeale iseloomulik. Kohuse- või vastutustunne võib selles vanuses muutuda väga ähmaseks mõisteks – aju arengus on faas, mil eesmärgipärane käitumine on häiritud ning lühiajalised heaoluga seotud eesmärgid ja impulsiivne käitumine esiplaanile kerkivad. Selles perioodis aju justkui korrastub ümber, valmistudes ette täiskasvanueaks.

Teie kirjeldusele tuginedes on tõesti probleem tõsine, tundub, et meeleolu on tugevalt alanenud, huvi- ja elurõõmu kadumine, tahteaktiivsuse alanemine oluliselt päevakorral. Depressioonile iseloomulik sümptomaatika on Teid ilmselt ka viinud abi otsima spetsialistidelt. Julgustaksin Teid mitte alla andma, otsige abi edasi ja püüdke leida spetsialist, kellega tütar on nõus rääkima. Võimalik, et teda vaevab miski, mida ta ei julge jagada või ei oska sõnastada.

Vanemana saate teda toetada ja tema jaoks olemas olla. Ka tema üksi jätmine on tema aitamine, kui ta seda vajadust väljendab. Samas ei saa teda päriselt üksi jätta, mida näen, et te polegi teinud. Jätkake abi otsimist!

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

17.09.2020

Tere. Mul on mure oma lapse (poja) pärast. Nimelt, kui lasteaeda järgi lähen, hakkab laps nutma isa taga. Elame eraldi ja lapsel on kaks kodu. See nutt kestab pikalt ja ütleb, tahan issi juurde minna. Proovin hästi rahulikuks jääda ja lohutada, aga mõistus on otsas.

–––

Tere!

Saan Teie kirjast aru, et olete mures oma 6-aastase poja pärast, kes igatseb isa järele. Teie kirjast ei loe ma välja, milline on lapse elukorraldus kahe kodu osas – kas on kindlaksmääratud suhtluskord, näiteks nädal ja nädal, või liigub laps kahe kodu vahel omavahelisel kokkuleppel, vastavalt vajadusele ja kui uus see olukord lapse jaoks on.

Lapse igatsus ühe vanema järele, kui teda silmapiiril pole, on väga loomulik ning olete ise selle igatsuse osas olnud väga rahulik ja kannatlik, mis on suurepärane. Võib-olla on lapsel segadus isaga olemise aegade osas? 6-aastasel võib olla keeruline mõista ajaliselt, millal on isa aeg ja millal ema aeg, see võib talle lisaärevust tekitada. Sellised olukorrad on rasked kõigile ja väga häid lahendusi selles olukorras polegi, eelkõige vajab laps harjumist ja vanusest lähtuvalt ka pidevaid selgitusi, sest tema arengufaas ei ole veel küps seoste loomiseks ning keeruliste inimsuhete mõistmiseks. Kas võib olla mõni põhjus ka, miks ta isa nii väga igatseb? Kas isa on kuidagi kättesaamatu, eemalolev? Kui soovite täpsustada, kirjutage lähemalt ja saan natuke põhjalikumalt vastata.

Head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

17.09.2020

Nii kui teen lapsele mingi märkuse (tavalisel vestluse hääletoonil), siis ta solvub, ronib laua alla ja nutab. Peres on ta kõige vanem laps. Lapsed on 5- ja 3-aastane ning 9-kuune. Väga sageli teeb ta liiga keskmisele lapsele (vennale). Olen küll katsunud kohe teada saada, mille eest ta talle liiga teeb, aga reaktsiooniks oli laua alla ronimine ja pisarad.

–––

Loen Teie kirjast, et olete mures oma pere vanima, 5-aastase lapse käitumise pärast. Pere vanimal lapsel on keeruline roll – ta peab leppima sellega, et nooremad saavad kohati rohkem tähelepanu, eriti beebieas, ja see on loomulik asjade käik igas mitmelapselises peres. Kõige akuutsem võimuvõitlus on tal kindlasti käsil temast järgmisena sündinud vennaga, kellega peab võistlema vanemate tähelepanu pärast. Samuti peab ta omavahelises suhtluses oma vanema positsiooni kindlustama ja toime tulema sellega, et kaks aastat noorem vend ei ole talle alati võrdne mängupartner. 5-aastase lapse võime oma emotsioone väljendada ning nendega toime tulla on veel väga vähene. Saate lapsele veel rohkem lähedust pakkuda (kindlasti teete seda niigi ja kolme lapsega on keeruline oma tähelepanu võrdselt jagada) ning peegeldada talle tema tundeid tagasi: „Ma näen, et sa oled kurb/vihane/murelik. Olen sinu juures. Kas sa oskad öelda, mis sulle muret valmistab?“ Alati ei pea ja ei saa lapsega neid asju läbi arutada – piisab, kui aitate tal rahuneda, kui näete, et ta sellega ise toime ei tule. Samuti saate jälgida, millest peamiselt tülid laste vahel tekivad ja neid vaikselt reguleerida, kuid anda neile ka võimalus ise oma tülisid lahendada, sest noorem peab samuti hakkama saama oma rolliga peres – olla noorem laps ja pere keskmine. Ühe pere laste koos kasvamine ja oma konfliktide juhendatud lahendamine on neile hea võimalus õppida sotsiaalseid suhteid ning see on oluline osa nende arengus.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

14.09.2020

3-aastane tüdruk oli siiamaani julge ja suht hästi seltsiv, aga hakkas lastega rohkem väljas käima ja 5-aastased hüüdsid teda titeks ja mõni päev tõrjusid teda.
Nüüd on kartlik ja kodust väljas emme külge klammerduv. Kas võib kiusamisega seotud olla ja mida tegema peaksin?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures 3-aastase tütre reaktsiooni pärast teiste laste narrimisele. Jah, suure tõenäosusega on tema klammerdumine ja kartlikkus seotud kogemustega, mida ta teiste lastega suheldes on saanud. Paratamatult toimub lastel omavahelises suhtluses võimuvõitlus ja võrdlemine. Teatud vanuseni on nende vanus lastele väga tähtis ja seda rõhutatakse vahel väiksemaid halvustades. Saate oma lapsele selgitada, et suuremad lapsed on väga uhked selle üle, et nad on suured, aga sina oled väga tubli väike (suur) kolmeaastane tüdruk ning julgustada teda teiste lastega edasi seltsima. Lasteaias ja õues teiste lastega mängides peavad lapsed paratamatult õppima oma sotsiaalsete suhetega tasapisi ise toime tulema. Kui olete toeks ja abiks ning annate talle positiivset tagasisidet, saab ta loodetavasti oma hirmust üle.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

11.09.2020

Tere. Lapsel hirm isaga kohtumise ees. Laps sai kõvasti pettuda, 3 a tagasi isa hülgas lapse ja igati vältis kohtumist ja nüüd on sunniviisiline suhtlemiskord. Laps ei taha minna kohtuma isegi motiveerides. Iga kord, kui hakkan rääkima isast, tõstab laps häält ja ei soovi sellest rääkida. Kooselus isa käitus verbaalselt ja füüsiliselt vägivaldselt. Psühhiaatri teadetes on väljendatud, et last ei tohi sundida kohtuma vastu tema tahtmist.
Mõistan, et laps ja isa peavad suhtlema, kuid isal on soov puudu. Isa on sotsiopaat. Otsib igalt poolt tähelepanu ja kaitset. Kuid ta ei taju laste seisundis midagi. Kuidas saan aidata last?

–––

Tere!

Saan aru, et olete hädas oma 5-aastase lapse ja tema isa suhtlemise osas. On tõsi, et lapse ja isa suhte säilitamine on oluline. Mul on natuke vähe infot ja tausta, et väga põhjalikku vastust anda. Kui laps on saanud isa käitumisega seoses trauma, siis on arusaadav, et tal on blokk isaga suhtlemise osas. Lisaks kandub lapsele üle ka Teie enda suhtumine lapse isasse. Kui kohtu poolt on määratud suhtluskord, on see seaduse silmis täitmiseks, samas lapse vastumeelsus näitab, et selles suhtes on asju, millega ta toime ei tule. Sellistes olukordades satuvad lapsed lojaalsuskonflikti. Isegi kui sooviks isa armastada, on isaga suhtlemine midagi, mis teeb halba ilmselt ka Teile, kuna väljendate, et lapse isa on sotsiopaat (selle termini osas oleksin ettevaatlik, see on psühhiaatriline diagnoos) ja ilmselt ei tunne te ise ei enda ega lapse osas turvaliselt seda suhet soodustada ja hoida, see on kõik väga loomulik ja arusaadav.

Kui isal soov Teie meelest puudub, siis võiksite suhtluskorra lastekaitsetöötajaga koos uuesti üle vaadata ja mingi kompromissi leida.
Kuigi seadused on täitmiseks, ei tähenda see seda, et see peaks tulema lapse vaimse heaolu arvelt.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

05.09.2020

Tere

Mure selles, et 7-aastane tütar kogu aeg viriseb ja räägib vinguva häälega. Selline tunne, justkui tal on see harjumus sees.

Vingumise põhjused on ka üsna jaburad. Näiteks, et ma pean tööle minema hommikul, et autos on kitsas, kohvikus ei pakuta menüüs seda, mida ta tahaks, merevesi on liiga külm jne. Ja ta võib vinguda ja nutta 10–20–30 minutit.
Olen seletanud ja seletanud ja arutanud temaga. Küsimuse peale, miks sa jonnid, kehitab lihtsalt õlgu. Ja ütleb, et ma ei tea.

Ma tunnen, et ma enam ei jõua.

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete hädas oma 7-aastase tütre tujutsemisega. Ei loe Teie kirjast välja, kas selline käitumine on talle ka varasemalt iseloomulik olnud või tekkinud viimasel ajal. 7-aastastel lastel on seoses arenguülesannetega hulgaliselt ärevust. Nad ei ole enam väiksed, aga pole veel ka suured, tekib teatav segadus, kuid isiksuse arengu seisukohalt on see loomulik. Lapsed väljendavad virisemise kaudu tihti oma sisemist ärevust ja ebakindlust, kuna oskused oma tundeid teisel viisil väljendada veel puuduvad. Tundub, et ta vajab vanema kinnitust ja lähedust ning tuge, kuid teeb seda kahtlemata ebameeldival viisil.

Samuti tundub, et see on tema viis olukordi ja elu üldisemalt kontrollida, sest maailm on selles vanuses üks suur mõistatus ja lapse jaoks on kontrollitunne vähene. Võib-olla oleks abiks talle tema käitumist pisut tagasi peegeldada ja anda talle nende olukordade lahendamisel enam vastutust. „Saan aru, et sa oled häiritud/kurb/pahur, kuid mida sa sooviksid, et ma selle heaks ette võtaksin?“

Vanematena on meil üheks suur väljakutseks oma laste negatiivsete emotsioonide talumine üldisemalt. Analüüsige pisut, mis tundeid tema käitumine Teis endas tekitab? Frustratsioon, ärevus, süütunne (kas ma olen midagi vanemana valesti teinud, et ta sellisel viisil käitub?). Kas suudate nende tunnetega toime tulla või muutuvad Teie enda tunded takistuseks olukorda hallata?

Sellest käitumisviisist on saanud suurepärane viis lapse jaoks Teid kontrollida. Ärge laske seda enam teha. On mitmeid võimalusi – ignoreerimine näiteks. Peegeldate ära tema tunded ja annate mõista, et paraku nii on ja ta peaks selle tundega ise toime tulema, isegi kui see tähendab nutmist. Kui proovime oma lapsi negatiivsetest tunnetest säästa, ei õpi nad oma tunnetega ise toime tulema. Kui lapsele ei sobi see või teine, siis võiks olla vastuseks see, et sellisel juhul ei saa sa ujuma minna, kui merevesi on külm – see on sinu valik. Samuti võiks anda lapsele teada minasõnumeid kasutades, mida see Teiega teeb, kui ta jonnib. „Kui sa sellisel viisil virised, siis see häirib mind, muudab mind pahuraks ja mulle selline käitumine ei sobi.“ Kui veel kaugemale minna, siis võib proovida lähenemist, mida saab nimetada nn karistamiseks. Karistus seisneb selles, et tema käitumise tulemusena võib ta kaotada teatud hüved. 7-aastane laps on juba võimeline mõistma oma käitumise positiivseid ja negatiivseid tagajärgi. Andke talle võimalus neid negatiivseid tagajärgi kogeda. Ärge muretsege, ta suudab sellega toime tulla, kui olete ise rahulik ja kindel. Võite ka mõelda laiemalt oma peresüsteemi peale – kas lapsel võib seoses peresuhetega olla suurenenud ärevus ja seeläbi ka suurenenud kontrollivajadus? Mida rohkem inimene sisemist ärevust kogeb, seda enam sooviks ta välist maailma kontrollida, see on meie kõigiga nii. Kas laps on vaid Teiega selline või ka teiste pereliikmetega? Millised kasvatusstiilid on Teil ja teistel lähikondsetel? Kas need ühtivad? Ühtsed kasvatusstiilid on oluline turvatunde allikas lapsele.

Loodan, et saite pisut mõtteid.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

05.09.2020

Tere!

Minul mure lapsega magamisega. Nimelt pole ta sünnist saati hea magaja olnud ning unetute ööde küüsis olen ma vaevelnud rohkem kui küll.

Nüüd on ta 5-aastane ja saab aasta lõpus 6-aastaseks ning ikka ta ärkab varavalges! Ahastus ju tekib nii.
Arginädalatel läheb voodisse õhtul kell 9. Kallid, musid, unelaul ja tekk peale. Käib ka pissil enne magamist ära.
Mina lahkun, kuna magab oma toas. Hommikul ta tõuseb kas siis pool seitse või seitse. Heal juhul pool kaheksa.
Ja lasteaia viimise suhtes hea, et ise tõuseb ja ei pea äratama.

Teine lugu on aga nädalavahetused! Ma luban tal vähemalt kümneni üleval olla, aga eiiiiii! Ta ikka tõuseb hommikuti nii vara. :(

Muidu poleks isegi hullu, kui ta õhtuks meeletult ära ei väsiks. Ta nii püstihull õhtuks, sest väsinud. Päevaund tema enam teha ei taha, kuigi see oleks talle vajalik.
Lasteaias ka kasvataja öelnud, et ega lõunauni on talle seal samuti karistuseks. Nihverdab ja ei lase teistel magada.

Olen ise proovinud looduslikku unesiirupit lastele, aga see ka ei aidanud. Tema toas pimedav ruloo ja valgus ei ole segajaks.

Mõistus otsas. Tahaks, et nädalavahetuselgi magaks üheksani.

–––

Tänan, et olete hooliv vanem ja pöördusite tarkvanem.ee poole nõu saamiseks! Teil on mure, et 5-aastane laps kipub nädalavahetusel kella 7 paiku ärkama ja Te sooviks, et laps ärkaks pigem kella 9 paiku.

Rõõm lugeda, et Teil on argipäevadel üks kindel kellaaeg, kui laps läheb voodisse – kell 21. Teete hellust tankivad unerutiinid (kallid, musid, unelaul, tekk peale) ja annate talle võimaluse ise uinuda – väga hästi tehtud!

5-6-aastane laps vajab ööpäevas ligi 10 tundi und, sellest 9 tundi võiks olla ööuni ning lisaks veel tunnine päevauni. Kui Teie pere laps uinub kell 21, siis on igati ootuspärane tema ärkamine kella seitsmeks. Pere jaoks on suur võit, kui laps hommikul ise õigeaegselt ja rõõmsa tujuga ärkab. Selles vanuses lapsed vajavad sageli veel ka päevaund, kuid seda on raske korraldada ja on loomulik, et see kipub osadel päevadel vahele jääma, eriti nädalavahetustel. Siis on oluline tagada, et laps saaks ööune ajal oma olulised unetunnid ikka täis (10 tundi). Vajadusel võib ööunne mineku aega tuua pigem varasemaks.

Laste puhul paraku ei kehti mõte, et kui hiljem magama minna, siis magaksid hommikul kauem. Varajane ärkamine on laste puhul levinud käitumine. Leebe unekooli teooria seletab seda evolutsiooniteooria abil – inimlastel on aegade hämarusest jäänud vajadus aeg-ajalt kontrollida, kas tema kari on ikka olemas. Seetõttu on ka inimlastel mingi tung varahommikuti korraks virguda ja ruum üle kontrollida. Tavaliseks vajaduseks võib siis olla ka vanemate voodisse tulek. Muidu ei oleks inimkond omal ajal ellu jäänud. Teiseks füsioloogiliseks seletuseks varasele ärkamisele on kortisooli taseme tõus veres varastel hommikutundidel, see muudab lapse energilisemaks ja segab ööund. Seega on varane tõusmine tavaline ja seletatav nähtus. On väikelaste vanemaid, kes võtavad seda kui paratamatust ning ärkavad aastaid kell 6 koos lapsega.

Meie und ja virgumist mõjutab otseselt valgus. Kontrollige, et hommikuvagus ei pääseks lapse und segama. Üheks parimaks investeeringuks lapse une tagamisel on pimendavad kardinad või ruloo.

Pange oma pere jaoks paika kokkuleppeline sobiv ärkamise ja toimetama asumise aeg, see võib olla näiteks kell 7. Kui laps püüab varem virguda, ärge „alluge provokatsioonile“ ja näidake igati välja, et Teie veel magate. See annab lapsele aega järelemõtlemiseks ja ehk ka võimaluse taas uinuda. Kui nii järjekindlalt teha, võib laps aru saada, et igav on üksi ärgata. Selles vanuses lapsel võib olla hommikuti ka pissihäda. Äkki aitab pissipott voodi kõrval ja kl 5-6 pissilkäik edasi magada? Loodame, et lapse varane ärkamine on mööduv.

Nädalavahetusel tahaks küll kauem magada, kuid tegelikult tasub lapse jaoks hoida sama rutiini nagu tööpäevadel – sama aeg voodisse minekuks ja sellest tulenevalt ka ärkamisaeg.

Soovin Teie perele toredat ja rahulikku kooskasvamist!

Merit Lilleleht
Leebe unekooli perenõustaja, vanemlusprogrammi „Imelised Aastad“ grupijuht

21.08.2020

Tere
Kuidas käituda? Laps usaldas ja rääkis, kuidas ja millal on alkoholi tarbinud.
Hea meel, et julges rääkida, ütlen alati, et kui mingi jama, siis helista. Kuidas nüüd käituda, kuna lubada ja heaks kiita seda ei saa ja ei taha, aga kui keelan, siis hakkab ju salaja tegema ja ei julge ka helistada, kui peaks midagi juhtuma.

–––

Tere!

Saan aru, et olete hädas oma teismelise alkoholitarbimise katsetustega. Ei loe Teie kirjast kahjuks välja, mis soost lapsega tegu on. Teismeeas on loomulik, et hakatakse ernevate asjade, sh alkoholiga eksperimenteerima.

Loen Teie kirjast, et laps on julgenud oma katsetustest rääkida, mis näitab, et Teil on oma lapsega loodud usalduslik suhe ja see on Teie enda aastatepikkuse töö tulemus! Teismelistele on iseloomulik soov hakata perest eralduma, see on eakohane ja vajalik eraldumisprotsess, üks viis selleks on piiridega katsetamine.

Teismeea aju omapära on see, et arenguliselt toimub frontaalsagara ehk mõtlemise ja planeerimisega seotud funktsioonide ajutine taandareng ning ajukeemiliselt vohab sel perioodil dopamiin, mille tagajärel on esiplaanil impulsiivne käitumine. Lihtsalt öeldes – mõtlemisvõime väheneb oluliselt. Kuna teismeline vajab perest eraldumist, siis muutuvad sõbrad üha olulisemaks, ka see on loomulik osa sellest arengufaasist. Sõpradega käib tihti kaasas alkohol ja muud keelatud või mitteeakohased tegevused ning kuulumine on selles vanuses väga oluline. Siiski, sama palju kui teismeline tahab perest eralduda, tahab ta endiselt ka oma perre kuuluda ja omada vanematega lähedasi suhteid. Loen Teie kirjast, et just seda Teie laps oma usalduslikkusega teebki.

Kuna alaealiste areneva aju jaoks ei ole alkohol ega muud mõnuained soodsa mõjuga, siis, nagu isegi mõistate, mida vähem neid aineid tarbitakse, seda parem.

Nagu öeldud, teismelised hakkavad piire katsetama ja neid paigast nihutama. Teie ülesanne lapsevanemana on aga neid piire jälle n-ö õigele kohale tagasi seada. See on pidev protsess. Kui saate oma lapsega rääkida, siis oleks mõistlik hakata lapsega kokkuleppeid sõlmima – sest Teil on õigus, et kui keelate, siis sellest abi ei ole. Kokkulepped selle kohta, millised on kogused ja milline on Teie peres aktsepteeritav käitumine alkoholiga seoses. Sealjuures peab ka noorele endale jääma mingi valikuvõimalus ehk vastutus. Kui kokkulepetest kinni ei peeta, siis sellele peaks järgnema tagajärg – mitte karistus, vaid mõned hüve piiramine. Kindlasti olete leidlik, millised need hüved võiksid olla, millest nooruk ilma võiks jääda, kui kokkulepped ei kehti.

Kokkuvõttes – see on keeruline iga nii noore enda kui vanemate jaoks. Jääge rahulikuks ja ärge kaotage oma lapsega usalduslikku suhet, sest ta endiselt vajab Teid, kuigi hakkab suureks saama. Samas ärge unustage ka seda, et lapsevanemana on Teil kohustus neid piire seada.

Kõike head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

21.08.2020

Kirjutan seoses suure murega meie pere 5-aastase pojaga. Tal oli juba ka varem piiridest kinnipidamisega raskusi, kuid pärast väikevenna sündi aasta tagasi muutus asi päris hulluks – algas löömine. Vahepeal, kui lasteaia rutiin oli, see kadus, kuid nüüd on ta 5 kuud kodus olnud ja ca kuu aega tagasi algas löömine uuesti. Seda teeb ta vaid minu ja abikaasaga, venda ja sõpru ei löö. Lööma hakkab, kui palume tal midagi teha või keelame midagi teha. Oleme proovinud tundeid peegeldada, selgitada, miks praegu midagi teha on vaja või võtta ei saa, kuid see pole eriti tulemust andnud.

Piirid on meil paigas. Päeva heaks kulgemiseks on väga oluline hommik. Kui siis läheb tuju n-ö halvaks, on terve päev hukas ja kiusu täis. Näide: kuigi meil on alati olnud reegel, et enne hommikusööki (ja ka teisi toidukordi) magusat ei võta, siis temal tuleb ikkagi vahel pähe enne hommikusööki kohukest või jäätist küsida ja kui siis keelata, sealjuures rahulikult selgitades, miks me seda ei luba, võib tema ikkagi keelamise pärast endast välja minna. Ta ei tule kuidagi sellest tujust välja enam ja võib terve päeva meelega teha asju, mida teab, et meie kodus lubatud ei ole – nt asju visata, lüüa nii käte kui jalgadega, trampida, karjuda jne.

Viimasel ajal ei mahugi meie päeva eriti palju teistsugust suhtlemist, kui vaid temaga sellest rääkides, et ta on jälle mingit piiri rikkunud ja miks see reegel oluline on. Tihtipeale asju selgitades ta veiderdab, ei keskendu kuulamisele. Viimastel päevadel on hakanud püksi pissima ja kakama. Ise selgitada ei oska, miks seda tegi. Ainult naerab.

Venda hoiab ja teiste lastega on seltsiv, lahke, sõbralik ja empaatiline.

Üks ühele aega temaga tegutsemiseks on raske leida. Lapsel on koduhoovis sõbrad, kellega ta ilusate ilmadega peaaegu hommikust õhtuni õues mängib. Kui olen teda kutsunud endaga nt poodi kaasa, rattaga sõitma vm ainult kahekesi tegema, siis ta üldiselt ei soovi tulla, kuna sõpradega mäng pooleli. Samas ta nagu mõistab, et tema äraütlemine võib mind kurvaks teha ja lohutab, et lähme meie pärastpoole. Õhtul teda ka varem teistest tuppa ei saa ning ollakse viimase võimaluse ehk magamaminekuajani õues.
Samas puhkustel ja nädalavahetustel võtame sageli midagi vaid oma perega ette – käime looduses matkamas, ratastega sõitmas, rannas, spas, tema oodatud teemaparkides jne.
Ta ei otsi väga füüsilist lähedust, kuid enamasti meie algatusel kallistame võimalikult palju, enne magamaminekut loeme raamatuid, räägime päevast, oleme kuni uinumiseni juures.

Kuid kogu elu on muutunud kui tiksuva pommi otsas istumiseks. Seni, kuni temal tuju hea, on elu päris ilus, kuid kunagi ei tea, mille peale “pomm” plahvatab ja kõik põrguks muutub. Teoorias tean juba päris hästi, mida võiks teha, kuid reaalsuses need asjad ei ole tulemust andnud ning kuna viimased kaks kuud on väga intensiivsed olnud, siis ausalt öeldes jõud raugeb, süütenöör aina lüheneb ning täiesti abitu tunne on.

Abikaasa tegeleb samuti lapsega üsna palju, selles osas pole midagi kurta. Kodus on ka kõik suhted korras, vägivalda ega karjumist pole kunagi olnud. Ekraani on nii palju, et hommikul pärast ärkamist 45-60 min multikaid telekast (peamiselt ETV2 multad, need ei ole vägivaldsed multikad) ja kõik. Telefoni-tahvlit laps ei vaata.

Ma (aeg-ajalt ka abikaasa) ei saa ise ka enam oma emotsioonidega hakkama ning ei suuda järjekordse löömishoo ajal või kokkuleppest üleastumist rahulikuks jääda – on ette tulnud lapse peale hääle tõstmist, tema süles kinnihoidmist (et proovida tal aidata rahuneda, raamatus “Nutt ja jonnihood” soovitati, kuid see pole talle eriti meeldinud).

Väga sooviks olukorda parandada, et side lapsega päris kaduma ei läheks, vaid oleks lähedane ning usalduslik. Tunne on selline, et kui praegu kohe sellega ei tegele ja midagi ette ei võta, läheb meil kooli- ja teismeeas ikka väga keeruliseks. Samas mõistus ja mõtted on otsas, ei oska enam kuidagi asja parandada. Olen täiesti läbi emotsionaalselt, tunnen end halva ja läbikukkunud emana ja olen omadega ummikus.

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete ahastuses oma 5-aastase jonnihoogudega ja piiride eiramisega. Loen kirjast ka, et olete teadlikud ja oma lastele pühendunud lapsevanemad. Halvast ja läbikukkunud emast on asi ikka väga kaugel. Olete väga hooliv ja hea ema, nii palju kui ma kirjast välja loen.

Oluline koht Teie peresüsteemis on kindlasti see, et perre sündis teine laps ja lapsele, kes on 4 aastat olnud AINUS, ongi see suur trauma. Aga see on elu loomulik osa – lapsed sünnivad ja vanemad lapsed peavad sellega kohanema.

5-aastastele on iseloomulik eriti intensiivne mina kehtestamise aeg. Nüüd nad taipavad, et nad ei ole enam vaid vanemate üks osake, vaid täiesti iseseisvad inimesed, kellel on oma soovid ja tahtmised ning nüüd rakendavad nad oma uusi teadmisi täistuuridel. Olete püüdnud last rahustada füüsilise kontaktiga, mis ei ole toiminud. Kui tema aju on „häires“, siis mõtlemisvõime kaob. Ka meid, täiskasvanuid võtab ärritudes ja frustratsioonis üle limbiline süsteem, mis on emotsioonide kodu. Ja see aju osa on pehmelt öeldes rumal, ta on vajalik, sest muidu me ei oleks võimelised tundma, kuid kui n-ö päästik vallandub, siis reageerib meie kõikide aju vaid kolmel viisil: „võitle, põgene või tardu“ – see on evolutsiooniliselt välja kujunenud, et liigina ellu jääksime. Kui füüsiline puudutus last ei rahusta, siis proovige temaga rääkida maheda häälega – sisu temani ei jõua, sest kõnekeskus ei tööta nii hästi sel hetkel, aga see annab talle turvatunde ja teadmise, et ta ei ole üksi.

Võite veel proovida silitada ja kui lubab end mingil hetkel ka sülle võtta, siis kussutage teda nagu beebit. Miks me beebisid kussutame? Sest nende aju on pidevalt häires ja on teaduslikult tõestatud, et emad kussutavad oma lapsi vaistlikult sel sagedusel, mis rahustab maha häires aju ja aitab kaasa aju arengule.

Veel võib proovida rütmilist liikumist, laske end põlvedest natuke kõveraks ja hakake n-ö rappuma, rütmiliselt. Pange mõnus muusika käima ja kutsuge laps ka kampa, et teeme väikse tantsu. Sellel on sama efekt nagu kussutamisel.

Ja viimaks kõige tähtsam – Teie ise! Peate leidma endale võimalusi lastest eemal taastuda ja n-ö oma tassi täita, sest kui vanem on rahulik, rahuneb ka laps pisut rohkem.

Soovin Teile vastupidavust! Kui soovite veel täpsustada, siis kirjutage uus kiri ja saan veel proovida aidata.

Head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

10.08.2020

Tere

Kuidas oleks õige toimida, kui 5-aastane laps ei pea kokkuleppest kinni?

Elame väikeses kohas ning lapsel on lubatud küla peal rattaga sõita. Oleme väiksest peale temaga koos ratastega sõitnud ning reeglid on selged (igal ristmikul tuleb seisma jääda ja vaadata, kas autosid tuleb; sõita ainult kõnniteel ja selle puudumisel autotee ääres). Kui sõidame koos, siis täidab neid reegleid laitmatult. Kui ta on aga sõpradega, siis reeglid ununevad – sõidetakse autoteel, ei jääda ristmikel seisma jne. Oleme selgitanud talle, et selline käitumine on ohtlik, et nemad on väiksed ja teevad ettearvamatuid manöövreid ning autojuht ei pruugi neid tähele panna ja juhtub õnnetus. Saab nagu aru, kui räägime, kuid järgmine kord käitub jälle samamoodi.

Teine asi – võõrastesse hoovidesse mängima minek. Juhtus nii, et laps läks koos sõbraga ühte hoovi mängima, kodu lähedal, kuid seal ei ela meie tuttavad. Jällegi selgitasime rahulikult, miks ei tohi võõrastesse hoovidesse mängima minna. Kuid juba järgmisel päeval läks ta uuesti sinna samasse hoovi tagasi, kuigi olime just pikalt teemat selgitanud ja kindlad piirid paika pannud, kuhu tohib minna. Nüüd tundus, et oleks õiglane mõned päevad last oma hoovist kaugemale mitte lubada, kuna ei pidanud kokkuleppest kinni. Kolm päeva laps oma hoovist kaugemalt ei saanud ja iga kord, kui ta teatas, et tahab hoovist välja, rääkisime jälle üle, miks selline piirang on ning kas saab aru, miks selle seadsime. Kui need päevad läbi said, kordasime hommikul hoovist väljaskäimise reeglid/kokkulepped jälle üle – tema ise oma sõnadega rääkis. Väga kenasti teadis kõiki reegleid – nii rattaga sõitmise kohta kui selles osas, kuhu tohib minna ja kuhu mitte ning et kui tahab kellegi teise hoovi mängima minna, tuleb enne seda koju ütlema.

Ja järgnes jällegi sama muster – rattaga sõitmise reegleid eiras ning õhtul oli ühes hoovis ja lausa ka toas käinud mängimas, mille kohta kodus ütlemas/küsimas ei käinud. See tegi nõutuks – nii palju on räägitud ja lahti seletatud, miks neist reeglitest/kokkulepetest on vaja kinni pidada ning ta on ka ise need oma sõnadega välja öelnud, kuid käitub ikka vastupidi.

Ei oska enam kuidagi toimida. Milline oleks sellise olukorra lahendus?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete hädas oma 5-aastase lapse piiride eiramisega. Ei loe kirjast välja, kas tegemist on poisiga, kuid mulle tundub, et on:) Olete lapsevanematena väga head tööd teinud ja pidevalt piire seadnud ning neid ka lapsele järjekindlalt meelde tuletanud.

5-aastase lapse aju on veel sellises arengufaasis, et kõige lihtsam võrdlus oleks „mis silmist, see südamest“. Ta ei tee seda meelega, tema aju areng ei võimalda tal seda infot talletada ja meeles hoida, kui mingi põnev stiimul ta tähelepanu hajutab. Jätkake seda, mida juba teete, olge kannatlikud. Soovitan proovida n-ö karistusmeetodit, mis tähendab seda, et karistus on millestki heast ilma jäämine. Tõite kas selle ise välja – proovige, kas toimib, kui ta oma hoovis „kinni“ on.

Viieaastased on veel küll aju arengu osas täiesti võimetud oma impulsse kontrollima, kuid meie vanematena peame neile seda tasapisi õpetama.

Proovige ning soovin Teile kannatlikku meelt ja vastupidavust!
Ka minul on viiene poeg ja suudan ka isiklikul tasandil suurepäraselt mõista, mida läbi elate.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

10.08.2020

Tere,

kuhu või kelle poole peaks pöörduma, kui leian kodust väiksevenna tabletid (arvatavasti narkootikum). Venna sümptomid viitavad kõik sellele. Kanepit ja alkohooli olen kordvalt leidnud. Keegi ometigi peab olema, kes selliste asjadega tegeleb? Või kutsuda politsei? Kas nad aitavad?
Võimatu väiksevennaga ka korralikult suhelda. Aitäh!

–––

Tere! Oled mures oma noorema venna narkootikumide tarvitamise pärast. Palun pöördu esimesel võimalusel Lasteabisse. Lasteabi telefon on 116 111 (töötab ööpäevaringselt). Pöörduda saad ka nende kodulehel https://www.lasteabi.ee/ oleva chati kaudu või ka meilitsi info@lasteabi.ee.

Kõike parimat Sulle!

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

30.07.2020

Kuidas õpetada või suunata last, kui ta puutub kokku teiste lastega, kes annab negatiivset eeskuju.
Aitäh

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et soovite nõuandeid või mõtteid, kuidas suunata oma 2-aastast last, kes puutub kokku teiste lastega, kes talle negatiivset eeskuju annavad. Teie kirjast ei loe ma kahjuks välja, mis soost lapsega on tegu ning millised need olukorrad täpsemalt on ja kuidas negatiivne eeskuju välja näeb, mille osas soovite oma last suunata.

Kaheaastane laps ja tema aju on veel väga algelises arenemisjärgus ning sotsiaalsed oskused alles hakkavad tasapisi kujunema. Selle info põhjal saan soovitada püüda lapsele seletada neid olukordi lahti (kui tema kõne areng seda võimaldab) ning näidata või seletada, kuidas nendes olukordades toime tulla ja kuidas Teie arvates oleks nendes olukordades sobilik käituda. Kaheaastane laps on nii pisike, et tema tee sotsiaalsete suhetega seoses on veel pikk – see on tore, et soovite abi otsida ja juba varajasest east last suunamata hakata! Kahjuks on mul liialt vähe infot, et Teile täpsemat vastust anda. Oleks hea, kui kirjutaksite natuke täpsemalt ja kirjeldaksite mõnd konkreetset olukorda.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.07.2020

Olen autismispektri häirega kõnepuudega poisi ema. Minu poeg on seni olnud maailma parim laps vaatamata oma puudele. Sõnakuulelik, korraarmastaja, uudishimulik maailma vastu, aga koroonaaeg on last totaalselt muutnud. Kuna kooli enam ei olnud, kokkpuuteid kellegagi peale koduste sisuliselt polnud pikka aega, muutus laps endassetõmbunuks. Vanematena käime ise ka palgatööl, mina mitte igapäevaselt. Kodus kasvab ka 15-aastane vend, kes siis on saatjaks õues rattasõidul vms, et korragi päevas õue saaks. Suures elamurajoonis suurt midagi selleealistel teha pole, iga päev üks ja sama. Enamus päevast möödubki nii neil kodus omapäi, saatjaks arvuti, telefon, telekas jms. Päeva jooksul hoiame telefonitsi sidet, et kõik oleks kontrolli all. Vabal päeval on meil omad hobid, et ikka saaks uksest välja pikemalt. Mureks aga see, et miski, mis lapsele väga meeldis, ei paku talle enam rõõmu. On mossis ja viriseb ja mainib kogu aeg, et tal on igav. Olen igal vabal päeval lausa eesmärgiks võtnud teha midagi lastega koos, viia neid kuhugi, kus pole käinud, aga kuskil ta olla ei taha ja tahab koju. Samas mingil hetkel ei taha ta ka koju enam, on valmis minema kõndima lihtsalt. Saan aru, et minu last on tabanud nüüd stress. Kuidas saan teda aidata tulla välja sellest mossis maailmast?
Praegu loodan, et kool saab olema ja saame oma elürütmi tagasi, aga kui seda ei peaks juhtuma, ei kujuta ma ettegi, mis saab.

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures oma 14-aastase kõnepuudega ja autismispektri häirega poja viimasel ajal tekkinud stressi pärast.

Kuna autismispektrihäirele on iseloomulik suur vajadus rutiini järele, mida kindlasti ka ise teate, siis koroonaaeg ilmselt lõi tema korrastatud maailma pisut segamini ja see võib olla üks stressi põhjuseid. Teine oluline faktor siin on tema iga – teismeiga algab tavaliselt pisut varem, kuid Teie poja puhul võivad nüüd teismeea probleemid tekkimas olla. See on keeruline iga ja juba eos depressiivne iga – ajukeemiliselt toimub palju muudatusi ning see tekitab noores segadust. Kirjeldate, et panustate palju, et oma last aktiivsetele tegevustele suunata, see on väga tore ja olete väga tubli lapsevanem.

Teismelistele on tihti iseloomulik endassesulgumine, nutimaailm pakub rutiini ja lohutust ning võimaldab segaseid tundeid ehk paremini reguleerida. On tõsi, et selles vanuses lastel pole enam lihtne õues tegevust leida, nad ju ei mängi enam selles vanuses teiste lastega väljas jne. Saate teda selles keerulises elufaasis toetada, samamoodi talle tegevusi pakkuda, kuid ka aktsepteerida tema üksindusevajadust. Püüdke mitte liigselt muretseda, laste kasvades on kõik muutumises ja erinevates arengufaasides toimuvad muudatused on ajutised. Kooliminekuga võivad asjad n-ö normaliseeruda. Kui aga probleem püsib, siis otsige abi noorukitega tegelevalt psühholoogilt või pereterapeudilt.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.07.2020

Mulle meeldib keegi, aga ma olen liiga tagasihoidlik, et seda öelda ning siin ei aita, kui ütleksite, et lihtsalt ütle.

–––

Tere!

Saan aru, et oled hädas tunnetega kellegi vastu ning oled liiga tagasihoidlik, et neid tundeid väljendada. Olen täiesti nõus Sinuga, et ei aita, kui keegi soovitab see „lihtsalt välja öelda“. 13-aastase elu ei ole kerge, see on teismeea algus ja segaseid tundeid ning ebakindlust enda suhtes on paljudel. Püüa olla enda suhtes heasoovlik ja leplik. Kui Sa ei julge oma tundeid väljendada, siis hetkel Sa seda ju tegema ei pea. Anna endale aega ja leia muid viise, kuidas talle lähemale liikuda.

Võib-olla see kiindumusobjekt hakkab ise hoopis selle tulemusena initsiatiivi võtma. Kindlasti on raske, kui tunned midagi tugevat, kuid tagasihoidlikkus takistab. Siinkohal on mul vähe infot, mis osas Sa enda suhtes ebakindel oled ja kas oled alati pisut tagasihoidlikum olnud.
Tugevate tunnetega üksi olla on raske, äkki aitab kui räägid oma tunnetest mõnele sõbrale/sõbrannale? Vahel aitab ka see, kui oma tundeid kirja panna, päeviku vormis. Igaüks leiab endale oma viisi.

Kannatlikku meelt enda suhtes ja jõudu selle keerulise olukorraga toime tulemisel.

Head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.07.2020

Tere. Küsimus oleks, et kuna 14-aastasel lapsel on tekkinud probleemid seoses sattumisega halba seltskonda, kus kasutatakse inetusi, roppusi, kodus reeglitest kinni ei pea, koolis ei viitsi käia, meigib tundide viisi ainult, suitsetab, teadaolevalt tarvitanud ka kanepit, käib riides tema vanusega mittesobivalt. Mingeid kohustusi ei täida. Ise näen siin ainult lahendust igal korral, kui kellaajaliselt kinni ei pea ja koju ei jõua, uks lukku panna ja lasta tal öö nt ukse taga veeta ja mõelda oma tegudele, mitte ei viska kodust välja, lihtsalt selline karistus vaid, kui ei pea kinni kokkulepitud kellaajast. Kas selline asi oleks karitatav?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete hädas teismelise tütre käitumisega.

Teismeeas on noorel vajadus vanematest eralduda, see on arenguliselt oluline etapp ja see on paratamatu asjade kulg elus. Tihti kaasnev sooviga iseseisvuda palju selliseid käitumisviise, mida Te kirjeldasite – reeglitest ja kokkulepetest mitte kinnipidamine, suitsetamine, alkoholi ja/või narkootikumide tarbimine, kampadega liitumine jne.

Sellises vanuses on see üsna ootuspärane käitumine. Tihti on ka nii, et mida rohkem on laps oma vanemate küljes n-ö kinni olnud, seda jõulisemalt peab ta end lahti rebima. Teismelised tahavad küll perest eralduda, kuid samamoodi tahavad nad kuuluda ja olla ikkagi oma päritoluperega lähedastes suhetes, need on väga vastandlikud soovid ja tekitavad segadust. Teismeline tahab kuuluda samamoodi nagu varem oma perre kuulus, kuid ealiselt on see talle üha raskem ja nii tekivadki kambad kui asenduspered. Teismelise ajus vohab dopamiin, mis tähendab, et nad on enam altid impulsiivsele käitumisele ja riskide võtmisele.

Teismelistele on iseloomulik piire muudkui nihutada, Teie ülesanne vanemana on aga neid piire järjekindlalt edasi seada. Püüdke temaga rääkida ja sõlmida mingid kokkulepped, mis mõlemaid pooli võiksid rahuldada. Kui aga kokkulepetest kinni ei peeta, siis paratamatult peab laps arvestama sellega, et sellel on tagajärjed. See, millised need tagajärjed on, on Teie enda otsustada. Kui arvate, et talle oleks vajalik veeta öö ukse taga, siis see on Teie otsus. Võite mõelda ka teisi alternatiive, kuidas kokkulepetest mitte kinni pidamisele reageerida. Lapse öösel ukse taha jätmisega võivad kaasneda ohud – ta on alaealine ja ei pruugi seda ööd koduukse taga veeta. Sel juhul, kui ta kuskil korrakaitse vaatevälja satub, olete Teie kui lapsevanem selle olukorra eest siiski vastutav ja see on seaduse silmis ka karistatav.

Soovitan Teil probleemide jätkumisel pöörduda pereterapeudi poole, kes aitaks Teil seda piiride seadmise protsessi suunata ning teismeeaga kaasnevate probleemidega üldisemalt tegeleda.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

16.07.2020

Kui sinu treener ei luba sul minna kaugemasse majja magama, kuna ta ei usalda piisavalt, siis mida me tegema peaks, kui me tahame sinna maja ikka minna.

–––

Tere!

Saan Sinu kirjast aru, et olete laagris, kus on omad reeglid ja treener vastutab teie kui alaealiste eest. Mulle tundub, et teil pole muud võimalust kui laagri reeglitest ja treeneri korraldustest kinni pidada.

Sest rõhutan veel, olete alaealised ja treener vastutab teie elu ja tervise eest. Teie vanemad on usaldanud oma lapsed treeneri hoole alla, see on talle suur vastutus.

Mõistan, et see teile ei meeldi ja tahate väga sinna kaugemasse majja minna, kuid kahjuks peate ilmselt siiski leppima laagri reeglitega.

Soovin kannatlikku meelt ja loodan, et saate siiski laagrist rõõmu tunda!

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

16.07.2020

Puntras laps ja vanem

Minu 7-aastasele tüdrukule ei meeldi riided, ta saab tihti väga kurjaks, karjub, kui talle ei meeldi, mis talle öeldakse. On iseenda peale kuri, kui on halvasti käitunud. Siis ütleb, et ei soovi olla selline ja ei taha elada. On kade oma suurema õe peale.

Olen mõlemaid samade reeglite järgi kasvatanud. Aga iseloomult on nad väga erinevad. Suurem laps on rõõmsameelne ja väga aktiivne. Ma pole neid enda arust kunagi võrrelnud.

Ma ei tea enam, mida teha. Kas see läheb kooliga ära? Kas pean endale tunnistama, et ei oska kasvatada? Mõni on öelnud, et on ära hellitatud. Aga ta ei saa kõike, mida soovib. Kust leida abi?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures oma 7-aastase koolimineva tütre käitumise pärast. Nooremate laste puhul on paratamatu, et pere pesamunasid kipuvad vanemad pisut hellitama. Selles osas ärge enda peale küll kuri olge, kui kardate, et olete seda teinud.

Mulle näib, et ta on peamiselt hädas oma emotsioonide ohjamisega, kuid samas suudab ta ka hiljem aru saada, et käitus n-ö halvasti ja on iseenda peale kuri, mis näitab, et ta tegelikult tahab õppida uusi viise oma emotsioonidega toimetulemiseks. Sellises vanuses lastel on käsil arenguliselt üks keeruline faas. See on selline identiteedikriisi laadne olukord – kes ma nüüd olen? Pole enam väike, aga pole veel ka suur! Mina areng ja vanematest eraldumise vajadus on kooliminevatel lastel väga olulisel kohal. Nad tahavad hakata ennast kehtestama, kuid ei oska veel seda teha sellisel viisil, et see vanemale meeldiv oleks. Kooliminekuiga on perest eraldumise osas väga oluline faas ja see on loomulik osa lapse arengus – esimesed sammud iseseisvumise suunas. Vanematest lahti rebimine on aga valulik protsess ja see võib tekitada lapses väga tugevaid tundeid, samuti vanemates. Saate talle toeks olla sellega, et olete mõistev tema tugevate tunnete suhtes. Näiteks: „Saan aru, et sa oled praegu vihane, kuidas ma saaksin sind aidata?“ Kui laps on endast väljas, siis tema alles arenemisjärgus aju on n-ö lühises ja see aju mõtlev osa, frontaalsagar, mis on alles kujunemises, lülitub välja ja alles jäävad vaid tunded, millega väike inimene ei oska ja ei peagi veel oskama toime tulla. Abi võib olla ka silmsideme loomisest, füüsilisest kontaktist, rahulikust hääletoonist – seda selleks, et tema „lühises“ aju saaks rahuneda ning taastada ühenduse selle aju osaga, mis suudab ka pisut analüüsida ja mõelda. Kuna sellises vanuses laste emotsioonidega toimetulek on, nagu mainitud, kesine, siis sellised äärmuslikud avaldused nagu „ma ei taha elada“ on ka osa sellest, et nad ei suuda oma tunnetega toime tulla ja ei oska ka veel oma frustratsioonile õigeid nimesid anda.

Selles osas saate samuti teda pisut aidata – uurida, mis tunne teda valdab, proovida sellele koos mingi nimi anda ja see rahulikult läbi arutada.

Kirjutate ka, et vanem laps on hoopis teistsugune ja tõsi on, et lapsed tõepoolest ongi erinevad ja sellel on väga palju põhjuseid. Kaasasündinud temperament näiteks, lisaks esimese lapse koht peres (lapsed sünnivad perre ju erinevatel aegadel, me vanematena oleme tahtmatult ise ja kogu pere samuti erinevate laste sündides ja nende beebieas väga erinevates kohtades oma elus). Kindlasti ei arva ma, et Te pole osanud oma last kasvatada. Kui tunnete, et olete teda tõesti pisut hellitanud, siis võite proovida talle konkreetsemaid piire seada. Laps vajab kindlaid piire selleks, et tema aju saaks areneda ja siis tuleb laps ka paremini oma emotsioonidega toime. Mõelge milliseid piire Te talle seada saaksite.
Peamine – Te ei ole läbikukkunud lapsevanem ja jääge ise rahulikuks. See faas on keeruline, aga see tõesti läheb tasapisi mööda. Kuni järgmise suure arengulise kriisini – teismeeani.:) Siis on jälle uued väljakutsed ees.

Jõudu ja kannatlikkust soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

14.07.2020

Tere,
kuidas lapsevanemana mõista lapse suhet ja armastust samasoolise inimesega, kui lapsevanem ise ei aksepteeri sellist suhet. Samas soovib, et laps oleks elus õnnelik?

–––

Tere!

Saan aru, et Teil on raske mõista oma täisealise lapse suhet ja armastust samasoolise partneriga. Vanemana võib lapse n-ö teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga leppimine olla keeruline, see on täiesti mõistetav.

Lapsevanema ülesanne on lubada täiskasvanud lapsel teha oma valikuid, isegi kui need vanema enda vaadetega kokku ei käi – see on suurim kink, mida lapsevanem oma lapsele teha saab. Lapse eraldumisprotsess ja täiskasvanuks saamine on keeruline igale vanemale ning ka noorele endale. Sellises situatsioonis oleks parim soovitus olla enda suhtes leplik – Te ei peagi südames oma lapse kõiki valikuid aktsepteerima, kuid vanemana oma last armastades saate ta oma valikute tegemises vabaks lasta.

Leppimisprotsess võib olla pikaajaline ja see võib olla nii Teile kui ka lapsele valus ja vaevarikas, kuid lapsel on õigus siiski oma valikud ise teha. See on elu loomulik protsess. Vanemana saate Te olla vaid toetav ja mõistev ning püüda leida enda sees ruumi ka nende valikute aktsepteerimisele, mis Teie nägemustega kokku ei käi.

Soovin Teile kannatlikku ja avatud meelt.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

07.07.2020

mis peab tegema kui sa lõhkusid koos oma sõbraga teise sõbra asja katki

–––

Tere! Loen, et oled mures, et lõhkusid koos sõbraga ühe teise sõbra asja. Kui Sul on võimalik, siis pea nõu oma vanematega. Kui selline võimalus puudub, siis äkki on abiks, kui arutada sõpradega omavahel need asjad läbi. Väljendate lõhutud asja omanikule kahetsust ja saate äkki omavahelised suhted korda. Alati aitab, kui asjadest rääkida võimalikult avameelselt ja ausalt, varjamine tekitab alati paksu pahandust.

Soovin Sulle kõike hea ja tundub, et oled üks vapper laps, et julgesid nõu küsida!

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

03.07.2020

Tere!

Mul on küsimus seoses oma 1 a 9 k vanuse pojaga, kes kogedes pettumust või frustratsiooni lööb oma pead vastu kõva pinda. Ma kardan, et ta võib niimoodi endale tõsiselt viga teha. Kas see hirm on põhjendatud? Ehk oskate soovitada võimalikke strateegiaid, kuidas sellest soovimatust käitumisest vabaneda.

Parimate soovidega

–––

Tere!

Kirjutate, et olete mures pea kaheaastaseks saava poja ennastvigastava käitumisega, kui ta kogeb tugevaid tundeid.

Selles vanuses on see n-ö enesevigastamine üsna tavaline nähtus. Seletada võib seda ehk kõige lihtsamalt sellega, et väike inimene kogeb väga tugevaid tundeid, millega ta ei oska mitte midagi peale hakata ja kasutab nende tunnete leevendamiseks endale füüsilise valu tekitamist. Ka teisemeeas on sage käitumine hingevalu leevendamine läbi füüsilise enesevigastamise. Võib-olla aitaks selline võrdlus, et kui lööte varba ära ja olete selle valuga hädas, siis võib akuutne kõhulahtisus näiteks panna teid seda varbavalu unustama, kas pole nii?

Mehhanism on tegelikult sama – laps kogeb hingelist valu ja kompenseerib seda füüsilisega. Selles vanuses lastel ja ka suurematel on nii palju emotsioone ja frustratsioone, millega igapäevaselt toime tulla, aga neil pole veel oskusi, mida nendega peale hakata. See on loomulik arengu osa.

Olete hooliv lapsevanem ja loomulikult muretsete oma poja turvalisuse pärast. Võite püüda neid n-ö lemmikkohti, mis on tihti näiteks voodi kõrval olev sein, patjadega vooderdada jne. Kui näete, et laps on tunnetega hädas, siis looge temaga silmside, olge talle füüsiliselt lähedal, hoidke teda ja silitage. Samuti aitab süllevõtmine ja kussutamine (aju rahuneb rütmiliste tegevustega seoses, sellepärast me imikuid kussutamegi – seda võite vabalt ka suurema lapsega proovida).

Veel on abiks teie tuttav ja turvaline mahe hääl ja tema tunnete aktsepteerimine: „Ma saan aru, et sa oled hädas, ma olen siin, sa ei ole üksi“ jne. Abi võib olla tähelepanu kõrvalejuhtimisest, rahustavast muusikast või lapse lemmikmänguasjast.

See on faas, mis möödub. Teie saate vanemana oma last suunata funktsionaalsemate viiside suunas, kuidas emotsionaalse frustratsiooniga toime tulla. Ta hakkab teie eeskujul seda tasapisi õppima, see on pikk teekond, aga enamik vanemaid on selleks enam kui võimelised!

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

29.06.2020

Tere!

Meie peagi 5-aastaseks saav poeg on avastanud eneserahuldamise. Oleme talle selgitanud, et seda võib teha omaette olles ja mitte kunagi lasteaias. Ometi ta sellest alati kinni ei pea. Mõnikord oleme pidanud kurjustama, kui ta alustab sellega teiste juuresolekul ega lõpeta keelamise peale ära. Oleme püüdnud asjasse rahulikult suhtuda ja mitte teemat häbeneda, kuid mõned nõuanded kuluksid marjaks ära!

Ette tänades!

–––

Tere!

Loeme Teie kirjast, et olete mures oma 5-aastase poja eneserahuldamise pärast teiste juuresolekul. 5-aastase lapse eneserahuldamine on peale oma keha ja suguelundite uurimise ja avastamise (mis kuulub lapse eakohase psühhoseksuaalse arengu juurde) seotud ka ärevuse maandamisega. Keelamine ja lapsega kurjustamine mingil juhul ei aita, küll aga võib hoopis ärevust suurendada ning tekitada süütunnet, mis omakorda võib panna aluse seksuaalprobleemidele täiskasvanueas.

Kui Teie poeg tegeleb eneserahuldamisega tihti lasteaias, siis võiksite ta käest uurida, kas lasteaias on midagi, mis talle muret teeb ja pinget tekitab? Kuulake last, laske tal vabalt rääkida ja katsuge üheskoos lahendusi leida.

Kirjutate, et olete lapsele selgitanud, et ennast katsuda võib omaette olles ja mitte kunagi lasteaias, kuid ta ei pea sellest alati kinni. Kordamine on tarkuse ema – meenutage pojale iga kord uuesti, et sellist tegevust võib teha omaette olles ja mitte teiste juuresolekul. Samuti võiksite proovida ta tähelepanu sellistel juhtudel lihtsalt eneserahuldamiselt mujale juhtida.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

19.06.2020

Tere
Mul on 13 a poeg. Kuna mina ei näe tema sotsiaalmeedia postitusi, siis saadeti mulle foto, kus ta on koos tüdrukuga ja suudlevad. Mind vanemana ehmatas see, tundub kuidagi vara. Kuidas läheneda lapsele ja selgitada seda seksuaalarengut või kasvatust? Või on mõni kirjandusalane soovitus? Ma ei taha keelata, vaid selgitada, et ei oleks halbu tagajärgi.
Tänan!

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures oma 13-aastase poja tärkava seksuaalsuse osas.

Teismeea muutused on kiired ja sellises vanuses on romantiliste suhete tekkimine täiesti loomulik nähtus. Selles vanuses on esikohal seksuaalne areng ja vanematest eraldumine. Kui 10–12-aastastel on esikohal peamiselt suhted omasooliste kaaslastega, siis 13–14-aastastel on loomulik kulg see, et tekib vastassooga suhete loomise faas. See on kõik arenguliselt vajalik ja tähtis nende seksuaalse arengu ja minapildi loomise osas. Kui Teil on lapsega hea suhe, siis ilmselt saate nendel teemadel rääkida, kuigi ka hea suhte korral võib poisile olla ebamugav neist teemadest just oma emaga rääkida. Võimalik, et ka isaga. Proovida tasub aga kindlasti. Alustage sellest, et nägite sellist pilti ja tahaksite nendel teemadel pisut arutleda. Oluline, et näitaksite välja aktsepteerivat suhtumist tema arengu ja uute suhete vastu (nagu ka ise kirjutate, et tahate selgitada, mitte keelata), sest tõepoolest – see iga on keeruline ka teismelise enda jaoks. Ilmselt läheb Teie mõte uitama selleski, et kas suudlemisest võiks asi ka seksuaalvahekorrani jõuda ja mis on selleks õige aeg? Seda on keeruline öelda, sest teismeea arengu kiirus on laste puhul väga erinev ja veel keerulisem on vanemal oma noorukit selle osas piirata või takistada. Kui vanemate poolt tekivad liiga ranged piirid, tekitab see teismelises pigem soovi vastanduda. Sobiv lähenemine võiks olla püüda olla oma lapsele toetav lapsevanem, kes selgitab teismelisele, mis ohud seksuaalkäitumisega seoses tekivad. Samas ei taha ma ka väita, et te lapsevanemana piire seada ei tohiks. Piire peab seadma ja lastele ka nende tegude tagajärgi selgitama, kuid selles vanuses lastega on oluline need piirid ka väga hoolikalt koos läbi arutada ja kokkuleppeid sõlmida.

Sellisel viisil toetate ka tema enda poolset vastutuse võtmist. Seda, milliseid piire te otsustate seada, on teie kui lapsevanema otsustada.

Kui teie peres on ka teine lapsevanem, siis arutage omavahel läbi, kummal vanemal see vestlus lapsega parem läbi viia oleks.

Raamatusoovitusest leidsin raamatupoest saadaoleva kirjandusena noortele endale raamatu „Räägi mulle armastusest. Teismeiga: avastused ja uued küsimused“, raamatukogust on laenutuseks saadaval „Nii kuum on tunne! Noorte oma seksiraamat“.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

19.06.2020

Tere! Mida teha sellises olukorras kus eksnaine on valesüüdistuse esitanud naiste teabe ja tugikeskusele? Tegelikku põhjust polegi. Lapse on viinud omavoliliselt tugikeskuse psühholoogi juurde kohtutõendite kogumiseks minule valetades, et viib lapse psühholoogi juurde kuna laps ei taha ema juures terve nädal olla. Lapsele eksnaine ei selgitanud miks ta psühholoogi juurde peab minema ja psühholoog ka ei selgitanud lapsele miks ta tema juurde tuli. Laps pandi teste täitma lauaarvutis mida ta pole varem eriti kasutanud. Laps ütles mulle, et pidi lause lõppe kirjutama.Samal ajal väitis psühholoog, et on ühe tähtsa paberi kaotanud ning vaatab oma pabereid läbi ja täida sina aga testi. Ka lapsel on õigused mida peavad täiskasvanud talle temale arusaadavas keeles selgitama, miks midagi teeb ja mis on selle tegevuse võimalikud tagajärjed. Veel selline mure, et pöördusin eksnaisega lastekaitsesse kus kahel korral käies kogesin nõustamise asemel rünnakuid enda suhtes. Olulise info tahtliku varjamist minu eest ning kõik mida ütlesin pandi negatiivses mõttes kirja , kuid eksnaise öeldust ei märgitud midagi. Veel selline olukord selgunud, et eksnaise uue partneri lähisugulane omab õigusbürood mille teenuseid eksnaine kasutab ja selle õigusbüroo omanik on isiklik tuttav lastekaitsespetsialistiga. Tunnen lapsevanemana selles osas huvide konflikti. Kas oskate mind suunata kellelt nõu küsida või kuhu pöörduda? Pere lõhkus eksnaine kui tuli välja tema 7 kuud kestnud kõrvalsuhe. Olin kogu see aeg olnud laste põhihooldaja, viisin lasteaedadesse tõin, tegin süüa koristasin, õppisin, käisime rannas suvel, mänguväljaku jne. Eksnaine enam pereelus ca 7 kuud ei osalenud ning selles osas tuli minule shokina see naiste teabe ja tugikeskuse kaebus. Sain sellest juhuslikult teada kui käisin eksnaise soovitatud psühholoogi vastuvõtul. Minule ühtegi süüdistust esitatud pole ja kui eksnaisele küsin mis on kaebuse sisu siis lihtsalt ei vasta sõnumile. Mingeid etteheiteid ka pole teind ja 10 aastat mis koos elasime perevägivalda polnud. Palun nõu ? Meil kokku kolm last (3,6,9,).

–––

Tere!

Võiksite kirjutada Lasteombudsmani büroole. Juriidilise nõu vajadusel võimaldab seda Lastekaitse Liit.

Lugupidamisega
Tarkvanem.ee meeskond

18.06.2020

Tere!
Varsti kuueseks saaval tüdrukul on raske loobuda kaisuloomast. Seda ta kannab kõikjal kaasas. Kas peaks harjutama last sellest vähehaaval loobuma ning voodis hoidma, mitte kõikjale kaasa võtma?

–––

Tere!

Kirjutate, et Teie laps on väga kiindunud oma kaisulooma ja küsite, kas peaks last sellest loobumise poole suunama.

Väikesel inimesel on suures maailmas palju ärevust ja segadust. Mõnel lapsel rohkem, teisel vähem. Tundub, et Teie lapse jaoks on tema kaisuloom üks kindel turvaobjekt, mis talle tuge ja lohutust pakub.

Ei loe Teie kirjast välja, kas selline harjumus on tal juba päris pisikesest peale või sai kaisuloom mingil ajahetkel olulisemaks kui enne? Lastel on oma arengulistes etappides erinevad väljakutsed, ärevus ja hirmud, mis on loomulik osa nende üleskasvamisest. Võib olla, et mõnes arenguetapis on ärevust rohkem, seetõttu on ka turvaobjekt olulisem.

Mina soovitaks sellesse suhtuda leplikult ja leebelt. Kui olete mures, et äkki see pole enam vanusele sobilik käitumine, siis võite ju tasapisi proovida, kuid ärge võtke seda endale peamiseks eesmärgiks. Lapsed kasvavad tavaliselt sellistest vajadustest ise tasapisi välja. Võib ka lapselt uurida, mis mõtted ja tunded tal selle kaisuloomaga on ning miks see talle oluline on? Võib-olla on lapsel peresituatsioonis või lasteaias olukordi või probleeme, mis teda häirivad ja panevad enam turvaobjekti vajama?

Peamine soovitus – ärge muretsege liialt, paljudel lastel on oma turvaobjektid ning kui see kellelegi halba ei tee, siis ei pea seda ka otseselt keelama, aeg ise teeb oma töö.

Head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.06.2020

Minu laps on 2,5 a tüdruk, väga tragi igatpidi, räägib puhtalt jms. Ta on ka väga sotsiaalne ja julge ning otsib teistega kontakti. Pidevalt aga oleme situatsioonis, kus temavanused ja ka veidi vanemad lapsed on hoopis agressiivsed, lükkavad, löövad, tõukavad või kisuvad asju ära ja on kadedad. Meie lapsel pole kunagi ühtegi sellist omadust olnud ja ta ehmatab sellise käitumise peale. Emana on kõrvalt seda vaadata väga raske – tahaks, et lapsed saaksid omavahel n-ö sõpradeks, aga … Ma ei teagi, miks lapsed sellised on?! Mismoodi ma sellele reageerima pean? Mida ütlema? Mida tegema? Kuidas oma last selliste olukordade eest n-ö kaitsta? Õpetan, et tõuka vastu? Enamasti ta otsibki endast tunduvalt vanemaid lapsi, kellega koos olla, aga ka seal on oma nüansid – vanemad tihti ei viitsi „tittedega“ mängida, on ka erandeid. Kuid siiski – mida teha? Olen mures peagi algava lasteaia ees – kiusajate ja tõukajate pärast. Jah, muidugi alati öeldakse, et elu ongi selline ja peabki harjuma, aga ma ei oska ka käituda kuidagi.

–––

Tere!

Saan aru, et olete mures oma 2,5-aastase tütre sotsiaalsete suhete pärast, seoses teiste laste agressiivse käitumisega.

Sellises vanuses on enamik lapsi tõesti veel mängulistes tegevustes üsna agressiivsed. Teie laps tundub olevat oluliselt vähem agressiivne ja on sotsiaalsete oskuste osas hästi arenenud. See on väga tore! Reeglina siiski sellises vanuses lastel on oma tunnetega keeruline toime tulla ja nad ei oska end veel sõnadega korralikult väljendada. Lisaks tekitab sellises vanuses lastel palju agressiivsust nende puudulik võime oma tundeid juhtida. Emana on kindlasti keeruline vaadata, kui teie lapsele liiga tehakse. Saate last toetada ja tema jaoks olemas olla, seletada, et sõbrad alles õpivad seda, kuidas sõpradena käitutakse. Pisut vanemaks saades õpivad kindlasti ka teie lapse eakaaslased paremaid suhtlemisviise ja tunnetega toimetulemist. Lapsed on tõesti väga erinevad ja arenevad ka erineva kiirusega. Tõsi on ka see, et tõuklemine ja kraaklemine käibki üleskasvamise juurde, see on laste viis omavahelisi võimuvõitlusi pidada, sotsiaalseid suhteid õppida ning täiskasvanute ülesanne ongi lapsi selles juhendada. Kuna te teiste vanemate lapsi ilmselgelt kasvatada ja aidata ei saa, siis saate lihtsalt ise nendes olukordades rahulikuks jääda. Kindlasti on hea, kui saate oma last vägivalla eest kaitsta, kuid päris lõpuni ei ole hea, kui vanem oma last kaitsma jääbki. Laps peab ka ise nendes olukordades õppima toime tulema, see on tema ettevalmistus iseseisvaks eluks.

Kõike head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.06.2020

Tere!
Küsimus selline: Laps tahab endale osta i phone telefoni, mis on muidugi kallis (1000 eur). Lapsevanematena me loomulikult ei ole talle nõus seda ostma. Nüüd tuli laps plaaniga, et ta kogub ise raha ja ostab oma raha eest. Mingi osa on ta juba kogunud. Kohe tuleb lapsel sünnipäev ja siis peaks telefoni raha koos olema. Nüüd on aga mure selles, et isa on nii kalli telefoni ostmise vastu, väites, et nii väiksel lapsel ei ole nii kallist telefoni vaja. Mina emana aga ei näe mingit takistust, sest raha on ju laps ise kogunud ja jätaksin selle lapse otsustada, mida ta enda kogutud rahaga teeb.
Mis oleks nüüd õige käitumine, kas keelata telefoni ostmist või anda vabad käed enda kogutud raha kasutamiseks.

–––

Tere!
Saan Teie kirjast aru, et olete probleemi ees, kas lubada lapsele hinnalise telefoni ostmist. 9-aastane laps, kes on suutnud oma eesmärgi poole püüelda ja suure summa kokku saab, on kahtlemata kiitust väärt. Teie kirjast loen välja, et peamine probleem on teil vanemlikule üksmeelele jõudmisega. Sellised otsused on kindlasti iga pere enda teha, inimestel on väga erinevad arusaamad sellistes küsimustes, kuid minu jaoks on siin oluline koht just teie vanemliku üksmeele puudumine, see on see koht, mis vajaks tegelemist. Arutage lapse isaga läbi ja püüdke ühisele otsusele jõuda. Kui lapsevanemad oma otsustes erimeelsustel on ja üks vanem teise arvamusest n-ö üle sõidab, siis ei ole see paarisuhtele, vanemlikule suhtele ega ka lapsele hea ega turvaline lahendus.
Alustage sellest küsimusest!

Jõudu soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

10.06.2020

Minu 5-aastane laps on sageli vihane ja väljendab oma viha puhkimise, jalgade tõmblemise või emotsionaalsete karjetena. Sõltuvalt olukorrast üritan sellistel hetkedel ta tähelepanu kõrvale juhtida või küsin, proovides mõista viha põhjust – põhjused võivad olla alates sellest, et isa vaatas „hindavalt“, kuni tädikesteni hoovis, kes küsivad, kuidas aidata. Talle ei meeldi, kui hakkad õpetama; kui uurid ja üritad teda parandada – kindlasti toimub emotsionaalne purse, kus ta võib välja öelda, et on vihane. Eakaaslastega seotud olukordades ei suuda ta sõnades oma tundeid väljendada, samas suudab lõputult seista-kuulata-puhiseda, punastada, nutta, vihastada, pingesse minna – mida ma valesti teen? Kuidas peaksin reageerima ja kuidas lapse käitumist korrigeerida ning kuidas lapsele selgitada ja üleüldse, mida kõigepealt selgitada, ette näidata?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete väga hädas oma 5-aastase lapse emotsioonidega, mis üle pea kasvavad. Alustan sellest, et 5-aastase lapse võime oma emotsioonidega toime tulla on tõesti veel väga algeline. Kui võrrelda aju majaga, mille „korruseid“ ühendavad tugevad trepid, mis aitavad ühendada emotsioone ja mõtlemist, siis lapse aju selles vanuses näeb välja nagu üks pooleliolev ehitusplats, kus trepid ning ühendusteed erinevate oskuste ja võimete vahel on väga algelised ja ebakindlad. 5-aastaselt on lastel ka tihti käsil üks arenguline kriis. Nad on juba aru saamas, et on asju, mida nad justkui suudavad, tunnetavad oma MINA juba selgelt, kuid kogevad ka jõuetust ja oskamatust suurel määral. Lisaks hakkab neile tunduma, et nüüd on nende kord ennast tõeliselt kehtestama hakata, see on vajalik arenguetapp, mina jõuliseks arenguks ja vanematest eraldumiseks. Selles vanuses võib olla probleemiks veel kõne vähene areng, mis tähendab lapse jaoks seda, et ta tunneb sagedast võimetust ennast teistele korralikult arusaadavaks teha. Iga sellise arengukriisiga kaasneb hulgaliselt ärevust, sest ülesandeid ajule on palju, aga „programm“ on veel algeline. Raev ja viha on üsna loomulikud reaktsioonid sellele, et väike inimene tunnetab oma mina ohustatust ja üleüldist segadust.
Teie vanemana ei tee kindlasti midagi väga valesti. Saate omalt poolt teda selles raskes faasis toetada näiteks oma eeskujuga, sõnastades oma tundeid. Saate ka temaga koos nendes vihapursetes olla, temaga silmsidet luua, lähedust pakkuda ja sellega tema ärevust alandada. Kui ärevus ja viha võtavad võimust, vajab aju rahunemiseks väga baasilisi asju – beebisid me rahustame silitades, sülle võttes jmt tehes. Aju osad, mis ärevusega ja tugevate tunnetega üldisemalt seostuvad, on väga algelised ning vajavad ka lihtsamat lähenemist – lohutamist, mõistmist ja kinnitamist: „Ma saan aru, et sa oled vihane ja ma olen sinuga koos.“ Keelud ja korralekutsumine läheb „häires ajust“ suure kaarega mööda.

Kui vihapurse on möödas, saate natuke rahulikumalt arutada neid situatsioone. Võite tunnete sõnastamiseks kasutada joonistamist, emotsioone väljendavaid nägusid või mänguasju. Need on sellised pisikesed, kuid kindlasti toetavad sammud selleks, et lapse arusaama avardada ja see on juba oluline samm.

Kirjast ei loe välja, kas tegu on millegi uuega Teie lapse puhul või on tal ka varasemalt olnud oma tunnetega tihti hädas? Võib ka mõelda oma peresituatsiooni peale – millised inimesed ja eeskujud lapse ümber on, kuidas nad oma emotsioonidega toime tulevad? Millised on teie ja teise vanema kasvatusviisid, kas need on üldjoontes sarnased või olete te sageli lapse kasvatamise osas erinevatel arvamustel? Erinevad kasvatusstiilid võivad lapses palju ärevust tekitada, sest tekib segadus – kuidas ma pean käituma? Kas lapse elus on rutiini ja korrapära või on tema päevades liialt ootamatusti? Äreva lapse jaoks on oluline teada, mis ja mil viisil toimuma hakkab.

Mis veel võiks teie peresituatsioonis käesolevalt rohkem ärevust tekitada? Kas on toimunud olulisi või ka pisemaid elukorralduslikke muutusi või muudatusi inimestevahelistes suhetes jne.

Kui Teie probleem püsib, siis võite konsulteerida lastepsühholoogi või pereterapeudiga.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

02.06.2020

Tere

Olen täiesti hulluks minemise äärel. Ma ei saa aru, mida ma valesti teen ja kuidas seda kõike muuta.
Muretsen oma 16-kuuse tütre pärast, kellel on minuga mingisugune raskus. Oleme valdavalt kahekesi, kuna lapse isa on pikalt välismaal ja sugulasi, kellele toetuda, nagu polegi. Küll aga on ema viimasel ajal rohkem olemas ja soovin lapsega tema juures maal aega veeta. Probleem on selles, et nii kui me kuhugi läheme, ei saa mina rahulikult hingatagi või vetsu minna. Laps hakkab jonnima, kriiskama ja lõpuks, kui näeb, et ikkagi astun need kaks sammu temast eemale, muutub asi minu meelest veidi hirmulaadseks nutuks. Võib-olla ei suuda ma neid nutte enam õigesti eristada, sest minu keha ja vaim läheb esimeste kriisete peale blokki (varem suutsin väga rahulik ja kannatlik olla). Kogu minu olemus tegeleb nendel hetkedel enda sisse hoidmisega ja sisemise vulkaaniga, sest ma ei oska enam mitte midagi teha, et seda kuidagi muuta.
Laps saab mult iga päev palju kallistusi, musisid, meil on oma ninapuudutus ja paitamine. Pakun talle nii palju lähedust kui vähegi suudan üksinda kahe vanema ja sugulaste eest. Aga siiski tundub mulle, et midagi on väga valesti.
Emaga (lapse vanemaga) kahekesi olles on väga rahulik, asjalik ja uudishimulik laps, aga nii kui silmanurgastki mind näeb, et läheduses viibin, on maailma lõpp lahti. (kas tõesti ei saagi me koos aega veeta?) Ja see ei ole ainult minu ema juures olles. Ka mujal. Kui laps näeb, et hakkan eemalduma või rääkima, et ma korraks lähen ja tulen kohe tagasi, on pahameel kohe kohal. Aga kui mind ei ole, ollakse väga pai. Inimesi ta mu meelest pole kunagi kartnud ja mingit halba kogemust ei tohiks olla. Pigem teema minuga.
Olen tõesti ahastuses ja ei tea, mida teha, kuhu pöörduda. Perearsti arvamust ma juba tean (mõni laps ongi jonnakas)… Loodan mingitki nõu siit leida.

–––

Tere!

Olete mures oma 1,6-aastase lapse käitumise pärast seoses Teie lahkumisega. Teie kirjast näib, et olete lapsele olnud ainsana peamiseks turvaisikuks ning teie suhe on väga lähedane. Lapse jaoks seostub Teie kohalolu turva- ja kindlustundega. Tema mina ja tema emotsionaalne heaolu on veel Teie omaga väga seotud ning arusaam endast kui iseseisvast ja eraldiseisvast inimesest alles arenemas. Sellises vanuses on lahutamiskartus vanemast sage. Kui beebieas võis laps leppida väga erinevate inimeste lähedusega, siis nüüd väikelapseikka sisenedes areneb parem teadlikkus ümbritsevast ning turvaisikust lahutamine võib tekitada suurt ärevust. Ka hilisemas eas võib tekkida selliseid perioode, mil Teie läheduse kadumine tugevaid reaktsioone tekitab. Lapse arenemisjärgus aju ja arengulised väljakutsed lihtsalt põhjustavad erinevatel aegadel erinevas mahus ärevust ja ka tugevaid reaktsioone.

Vanemana on teil kaks väga olulist ülesannet – esiteks pakkuda lapsele lähedust ja turvatunnet, teiseks aga aidata kaasa lapse eraldumisele ja iseseisvumisele. Tundub, et hetkel ongi esiplaanil see teine ülesanne – aidata lapsel üleseotud suhtest Teiega eralduda ja kogeda seda, et ka teiste inimestega koos on turvaline ja hea. See, et ta just teid märgates ärevaks muutub, on arusaadav, sest tema jaoks tuleb siis teie olemasolu jälle meelde ning täiesti instinktiivselt klammerdub ta turvalise külge. See nutt võib olla kohutav ja raske taluda, selles osas on Teil kindlasti väga raske ja lapse emotsioonid ongi väga paisutatud, tema jaoks ei ole olemas mingit väljakujunenud arusaama maailmast, aja kulgemisest jne. See, mida ta väljendab, ongi täiesti ürgne hirmureaktsioon, aga see on osa arengust ja osa elust. Veel üks oluline ülesanne vanematele on võimaldada lapsel ka negatiivseid emotsioone kogeda ning aidata neil sellega toime tulla. Sellele saate kaasa aidata temaga jätkuvalt rahulikult rääkides, oma käikudest ette teatades (näiteks: „Ma lähen nüüd natukeseks ära ja tulen varsti sinu juurde tagasi“) ning järjekindlalt siiski vajalikke tegevusi tehes ning eemalolekut mitte vältides. Lapse „aju rahunemist“ soodustavad ka temaga silmsideme loomine, silitamine ja miks mitte ka kussutamine – kuigi laps on juba üsna suur, on rütmiline kiigutamine see, mis mõjub ajule rahustavalt ning toetab arengut. Püüdke seda võtta lihtsalt kui üht arengufaasi – kui olete ise ärev ja murelik, on ka laps ärevam ning „jonnakam“.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

27.05.2020

Avastasin oma 11-aastase poja telefonist, et ta on palju otsinud internetist vastuseid küsimusele, kas ta on gay. Samuti märkasin, et ta külastab lehte, kus on koomiksistiilis joonistatud loomategelased, keda on kujutatud sageli ka pornograafiliselt. Üritasin tasapisi rääkida temaga murdeeast ja kasvamisest ning sellest, et on normaalne, et võib sellega seonduvalt tekkida igasugu küsimusi ja ta võib iga kell minuga rääkida või arutada, kui tal soovi, aga ta ei ole tahtnud rääkida ega midagi küsida. Kuna siiani on lapsega alati olnud usalduslik suhe ning ta on alati kõigist muredest ja küsimustest avameelselt rääkinud, siis ei tea, kuidas nüüd käituda või mida arvata ka nt selle lehe külastusest – kas öelda, et selle ta telefonist leidsin ja paluda edaspidi seda mitte külastada?

–––

Tere!
Loen Teie kirjast, et olete mures oma 11-aastase poja huvi pärast samasooliste suhete vastu. 11-aastane laps on murdeea alguses, mil algab seksuaalse identiteedi jõuline areng, see võib lapsele olla keeruline ja segadust tekitav periood. On ka loomulik, et varasem avameelsus asendub häbelikkusega ning järjest kasvava vajadusega oma vanematest eralduda – luua oma privaatset ruumi ja omada privaatseid mõtteid. Võimalik, et seksuaalsetest teemadest on kergem rääkida mõne teise turvalise täiskasvanuga, poisi jaoks võib emaga sellest rääkimine keeruline olla. Kindlasti ei tasuks tekitada lapses tunnet, et ta teeb midagi halba või häbiväärset, on ta ju alles oma teekonna alguses ning igasugune huvi seksuaalsuse vastu on loomulik. Saate talle muu vestluse käigus rääkida samasoolistest suhetest, anda märku, et teie jaoks on see aktsepteeritav (kui see nii on) ja luua võimalusi lapsele selle teema arutamiseks, kui ta selleks valmis on. Kui olete mures sellepärast, et laps tegeleb eale sobimatute lehtede külastamisega, siis siinkohal on keeruline vastust anda – elame varasemaga võrreldes väga avatud infoväljas, kus ligipääs igasuguse sisuga infole on internetiajastu lastele üsna lihtne ja keelamine ei muuda seda huvi ning info leitakse lihtsalt mujalt. See on iga vanema enda otsustada, millisel viisil ta laste internetikäitumist piirab ja jälgib. Kindlasti on hea kursis olla, olete selles osas väga vastutustundlik lapsevanem.

Saan Teile soovitada avatud meelt ja kannatlikkust.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

27.05.2020

Tere!

Peres on 2 a 9 k ja 1 a 1 k laps. Viimasel ajal on mureks vanema lapse käitumine. Nimelt paneb ta väiksemale näppu silma. Seda juhtub vahel täiesti suvalisel aegadel (st laste vahel ei ole omavahelist jagelemist) ja ei saa aru, millega seoses see tekib. Vahel mängimise ajal esineb ka lükkamist – nt situatsioonis, kus väiksem suurema mängu segab või ehitamisel oleva torni lõhub.
Kuidas oleks kõige õigem neid situatsioone lahendada?
Ette tänades!

–––

Tere!

Olete mures oma pea kolmeaastase lapse käitumise pärast seoses pere väiksema lapsega. Vanema lapse käitumine oma noorema venna/õega tundub täiesti eakohane ja loomulik. Kuna selles vanuses lastel ei ole veel häid emotsioonide kontrollimehhanisme arenenud, need on alles arenemisel, ei suuda ta oma impulsse veel ohjeldada. Rivaalitsemine ja võimuvõitlus üldisemalt on ühe pere lastel väga tavaline nähtus.

Vanema lapse ülesanne ei ole lihtsate killast. Ta peab tulema toime sellega, et ema-isa vaatevälja on ilmunud keegi veel, ta peab õppima tähelepanu jagama ja leppima sellega, et tema roll näeb muuhulgas ka ette, et ta kohati oma vajadusi noorema huvides peab alla suruma. Kindlasti tekitab see temas teatud määral frustratsiooni, mille spontaanne väljendamine on ootuspärane. Suurema lapse seisukohalt – kui väiksem teda segab, on tema vaatepunktist igati loogiline oma jõudu rakendada, sest tal lihtsalt on seda jõudu rohkem ning ta ongi suurem ja osavam.

Üldiselt oleks väga hea lasta ühe pere lastel võimalikult palju omavahelist võimuvõitlust lahendada omavahel, on ju õdede-vendade suhted üks suurepärane viis õppida sotsiaalset suhtlust, kuid kuna teie noorem laps on alles aastane ja jõudude vahekord on ebavõrdne, on keeruline neil päris iseseisvalt lasta tülisid lahendada. Vanemana saate olukorda märgates sekkuda, anda vanemale lapsele märku, et tema käitumine teeb nooremale haiget ja pole sobilik. Kindlasti seda juba teetegi. See on aastatepikkune töö, sest laste empaatiavõime ja võime oma käitumist kontrollida areneb aeglaselt. Üks oluline ülesanne vanemana ongi aidata lapsel nende tunnetega toime tulla ja neid väljendada sotsiaalselt aktsepteeritud viisil. Ka nooremat last võib tasapisi õpetada vanema lapsega arvestama, vanem laps vajab samuti kinnitust, et tema tunded on olulised ja tema vajadustega arvestatakse.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

27.05.2020

TERE. TÜDRUK 10 AASTANE KEHAKAAL 59KG , KUHU PÖÖRDUDA. OLEN LAPSE TÄDI, JA SOOVIKS AIDATA.

–––

Tere!

10-aastane tüdruk, kes kaalub 59 kg, peaks olema vähemalt 175 cm pikk, et olla normaalkaalus (vt kehamassi indeksi kalkulaator). Et Te pole kirjutanud lapse pikkust, on väga keeruline hinnata, kas mureks on ülekaal ja kui suur see on. Kui ülekaal on mõned kilod, siis tuleks veidi enam pöörata tähelepanu toitumisele-liikumisele ja lapsed kasvavad kasvuspurdi alates sellest suure tõenäosusega ise välja. Kui ülekilosid on kuni 10 kg, vajaks laps juba täpsemat toitumise suunamist ning kindlasti suuremat füüsilist koormust, et hoida kaal stabiilsena ja oodata kasvu järelejõudmist. Heade teadmiste korral ning kui laps on muudatustega nõus, saavad vanemad sellega ise hakkama, kuid see võtab aega. Kui ülekaalu on üle 10 kg, siis võib olla abi toitumisnõustajast, kuid lapse väga suure vastuseisu korral pigem arstist (nt dr Ülle Einberg). Kui aga lapse vanemad ei näe üldse probleemi, on olukord juba tõsisem. Siis tuleks kõigepealt veenda kuidagi neid, et nende laps on (tugevalt) ülekaaluline ja tal võib hilisemas elus tekkida tõsisemaid terviseprobleeme, rääkimata narrimisest koolis vm. Kahjuks on praegu koolid kinni, muidu võiks olla abi kooliõest, kes juhiks vanemate tähelepanu sellele. Võib-olla oleks abi ka sellest, kui saaksite võtta ühendust lapse perearstiga, kurta oma muret ja küsida temalt nõu edasisteks tegevusteks.

Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert

20.05.2020

Tere!
Ma olen ilmselt ikkagi ise olukorra tekitanud ja nüüd küsingi nõu. Poiss ei viitsi eriti põhjalikult õppimisele keskenduda, lükkab asju edasi, pigem teeb nii, nagu tuleb, ega tahagi teha paremini. Kusjuures ise on sellega rahul ka. Pidevalt vingub ja viriseb, et on palju teha ja raske ja mittemidagieisaaaru… Vastutuse võtmine on keeruline.
Aitäh ette!

–––

Tere!

Loen Teie kirjast välja, et olete hädas 11-aastase poja õpimotivatsiooni puudumisega. 11-aastane poiss on sisenemas jõudsalt teismeikka, ilmselt olete ka muid muutusi tema käitumises märkama hakanud. Sellises vanuses poistel on õpimotivatsiooni langus üsna sage probleem, muud huvid võtavad suurema osa tähelepanust endale. Teie kirjast ei loe ma välja, kuidas poisil varem õppimisega seotud kohustustega läinud on ja milline on tema õppeedukus olnud. 5. klassis (eeldan vanuse järgi, et ta õpib 5. klassis) muutub programm üsna kiiresti keerulisemaks ja n-ö loomulikust intelligentsist on üha raskem ära elada ning peab hakkama süsteematilisemalt pingutama. Kui sellist vajadust varem pole väga olnud või on vanemad aidanud kooliasjadega varasemalt rohkem, võib olukord uudne ja harjumatu olla.

Praegune eriolukord on samuti pannud lapsed uude olukorda – tunnis siiski näeb ka õpetaja vaeva, et lastele uusi peatükke selgeks teha, kuid koduõppel on lastel endal suurem vastutus. Tekib küsimus, milline on lapse varasem kogemus vastutuse võtmisega ja kuidas olete tema vastutuse võtmist toetanud? Kirjast loen ka seda, et laps on ise olukorraga rahul, seega tema motivatsioon pingutada on ilmselt hetkel vaid väline – ehk see on teie soov, mitte tema enda oma. Võib proovida teda motiveerida mõne kokkuleppega – heade tulemuste eest tuleb vääriline tasu. Või teine äärmus – motiveerida sellega, et heade tulemuste puudumisel kaob mõni hüve ära. Samuti on abiks talle anda laiemat pilti, miks üldse on oluline õppimise osas pingutada ja mida see talle tulevikus anda võiks.

Üks keerulisemaid ülesandeid vanemate jaoks ongi lastes kohustus- ja vastutustunde kasvatamine. Seda kipume vahel lapsevanematena ise rikkuma, tehes laste eest palju asju ära, soovides neid negatiivsete kogemuste eest kaitsta. Teisalt teeme seda ka vahel lihtsalt seepärast, et nii tundub lihtsam ja ajakulu on siis väiksem (väga inimlik, sest meil kõigil on palju töid ja tegemisi), see aga ei õpeta lastele ise katsetama, eksima ning eduelamust ja ka läbikukkumist iseseisvalt kogema.
Võiksite kodus arutada, milliseid viise teie peres lapse iseseisvuse kasvatamiseks rakendatakse.

Veel teismeeast rääkides – kiired hormonaalsed muutused tekitavad lapse ajus segadust üsna palju ning tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime vähenemine on sellega paratamatult kaasas käiv nähtus. Vanemal on selles vanuses oluline roll – suunata last tagasi nende kohustuste juurde, mida ta ise ei oska veel oluliseks pidada. Luua lapse ellu süsteemi ja seada piire. Olulised on seejuures ka baasilised asjad, nt ülesärkamise ja magamamineku kellaaeg, mis võiksid olla iga päev enam-vähem samad. Samuti on oluline rutiin ja süsteem õppetükkide tegemisel. On oluline last usaldada, et ta hakkaks ise oma vastutust aduma ja õpiks nägema, et tegudel on tagajärjed, teisalt on selles vanuses laste puhul ka oluline pidevalt neile meelde tuletada, mis nende kohustused on, sest ise nad selleks veel võimelised ei ole.

Lõpetuseks – ka kooliaasta väsimus on kindlasti vastu suve üks oluline faktor laste õpimotivatsiooni languse juures.
Olete kindlasti vanemana väga hooliv ja loodetavasti leiate ka selle mure puhul lahenduse.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

20.05.2020

Ei saa enam hakkama ja jaks otsas!

Sai läbi elatud kohutav kahese periood ja mõtlesin, et oh, läheb lihtsamaks, kui vanust juurde tuleb.

Oh ei! Kogu aeg aina hullemaks! Keegi ei valmista sind ette, kui emaks saad, mis raskused sind tegelikult ees ootavad. Nüüd peab toime tulema viieaastase tujutsemiste, jonnihoogudega, mossitamistega. Kas tõesti varjane puberteet? Solvumise, mossitamise võib esile kutsuda iga väiksem asi. Minu seletamised ja rääkimised on nagu tühi tuul. Kõik tehakse risti vastupidi. Ma ei jõua ega jaksa enam. Isegi ei naudi lapsevanemaks olemist, sest iga jumala päev on nagu võimuvõitlus selle viieaastase kutiga. Tal pole isegi õde ega venda, et võiks armukadetseda. Tänu minu koondamisele aprilli algusest oleme kogu aeg ninapidi koos olnud. Ei teagi, kas see võib olla asja põhjuseks?

Ei mingit sõnakuulamist. Kiusab päevast päeva koera, kes perega liitus 2018. aastal. Minu seletamisest pole kasu, et koera ei pea koguaeg torkima. On koeralt ka näksata saanud, aga see talle ei loe. Vaieldakse vastu päevast päeva ainult. Ma juba olen loobunud seletamistest. Tähelepanu ei saa, siis vaja juba genereerida midagi. Aga ma ei saa 24/7 ainult ka tema päralt olla. Mul vaja ka hingata!

Imelikul kombel lasteaias kasvatajad tema võimatu käitumise üle ei kurda. Samuti kui mind silmapiiril pole, siis ka hea laps. Kellegagi mul rääkida pole, sest keegi ei mõista seda raskust. Endale aega leida on väga raske. Elukaaslasel kaks töökohta ja üks neist selline, kus tal on 24/7 vahetus. Vanemad tööinimesed ja nemad ei saa ka teda iga nädalavahetus enda juurde võtta. Emaga pole mõtet üldse rääkida, et raske on. Ta ei mõista, pigem mõistab hukka. Lastega sõbrannasid mul samuti pole. Lapsehoidjat rahalistel põhjustel samuti palgata ei saa.

Millal see õudus ometi läbi saab või jäängi vägikaigast vedama?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete suures frustratsioonis seoses 5-aastase lapse käitumisega. Kindlasti on väga keeruline, kui veedate palju aega lapsega vaid kahekesi, sest sellises vanuses laps tahab tõepoolest veel palju tähelepanu. Kurb on ka, et tajute vähe tuge oma lähedastelt ja Teie kirja põhjal tundub, et olete lapsele väga lähedane, mistõttu on tal lihtne Teie juuresolekul end vabalt ja turvaliselt tunda (vahel tähendab see ka seda, et saab vabalt jonnida ja mossitada).

Kuna tal ei ole Teie sõnul venda ega õde, siis olete tema võimuvõitluste partneriteks Teie ja pere lemmikloom. 5-aastase lapse puhul on tõesti nii, et mõneks ajaks tekib tunne, et on toimunud pisike taandareng. See on seotud lapse psühholoogiliste arenguülesannetega. Nelja-aastane laps võis veel väga püüdlikult olla „suur“ ja tahta teile meele järele olla, viieselt aga ei ole „suur“ olemine enam kõige tähtsam. Mängukaaslased on sellises vanuses üha tähtsamad ja on olulised lapse sotsiaalsete oskuste arenemise osas. Eriolukord on paljudest lastaialastest teinud kodused lapsed ja tõenäoliselt on lapsel lihtsalt väga igav, sest ükskõik kui tore inimene Teie olete, 5-aastase lapse parim mängukaaslane on teine laps.

Selles vanuses lastel tekib arusaam sellest, et neil on täiesti reaalne võim mõjutada enda ümber olevaid sündmusi ja teisi inimesi. See on väga oluline ja vajalik arengu osa, see on oluline osa lapse positiivse minapildi arenemisest ning annab talle tajutud kontrollitunde oma elus toimuvate sündmuste osas. Arusaadavalt on see aga väga tüütu, sest 5-aastane demonstreerib oma uut avastust igal sammul ja sellest kujuneb igapäevane võimuvõitlus. Nendes võitlustes võiks taotleda keskteed. Me ei saa ja ei tohigi lasta viieaastasel lapsel teha kogu aeg seda, mida tema tahab, aga samas on tal ka vaja vahel seda tunnet, et ta saab oma väikse võidu. Õnneks võimaldab viieaastase lapse kognitiivne arengutase veel lapsevanemale kavaluse kasutamist.

Mossitamine, jonnimine ja tujutsemine on kindlasti väsitavad. On suur vahe, kas laps jonnib sellepärast, et ta on väsinud või sellepärast, et ta on otsustanud, et tema hakkab teie elu juhtima. Selles osas peaks lapsele julgelt piire seadma, andes lapsele võimalust kogeda oma tegevuste tagajärgi. Näiteks kui laps on jonninud ja viivitanud riidesse panemisega, siis võib juhtuda, et ta sel korral õue minna ei saagi. Kõige suurem väljakutse nende katsetuste juures on see, et tuleb pisut rohkem kisa välja kannatada, kuid selles vanuses laps on juba võimeline ka pisikesel määral vastutust võtma ja mõistma, milline käitumine talle soovitud tagajärgi ei too.

Piiride panemisel olge järjekindel ja mõelge esmalt enda jaoks läbi, millised teie nõudmised üldises plaanis olla võiksid, sest nõudmised lapse käitumise osas võiksid olla enamjaolt samad – see annab lapsele turvatunde, alandab tema üleüldist ärevust ja mõjub hästi ka tema käitumisele. Eelnevalt mainisin, et laps võiks kogeda ka n-ö pisikesi võite – st seda, et püüdke olla pandlik, nii liigne järeleandlikkus kui ka liigne nõudlikkus, nagu ikka äärmused, ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlikud. Liigne nõudlikkus seab lapse maailmaavastamisele ja emotsioonide avastamisele liiga jäigad piirid, kuid nõudmiste puudumine tekitab lapses jällegi pidetuse tunde. Nõudmiste pidev muutumine (kord on kõik lubatud, siis jälle mitte midagi) tekitab aga segadust.

Mainiste ka seda, et näete lapse käitumist kui vajadust tähelepanu järele. Kuna raskus lapsele seltsi ja tähelepanu pakkumisel on suures osas Teil, siis on täiesti arusaadav, et olete väsinud ja tunnete, et ei jaksa vanemana vastu pidada. Laps omakorda tajub Teie väsimust ja muutub üha nõudlikumaks. Oleks suureks abiks, kui saaksite tulevikus oma elukorralduse osas midagi muuta, et ei peaks lapsega nii palju üksi olema.

See aeg on raske, aga see ei ole igavene. Igas vanuses on küll uued väljakutsed, kuid 6–7-aastane laps on juba oma võimuvõitlused enamasti ära võidelnud ning kui lapsevanem on lapse suureks saamise iha ja samas tema kohmakust selles toetanud, saab laps rahulikult tõdeda, et ta peab lapsevanemat kui autoriteeti aktsepteerima ning saab sellele vaatamata ka ise oma MINA arendada.

Jõudu soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

14.05.2020

Tere

Oleme nüüd mitu korda avastanud lapse arvutit kontrollides, et ta vaatab ja otsib gaypornot. Oleme varasemalt mitmeid kordi ka pornograafiast kui sellisest rääkinud ja arutanud, aga hetkel ei oskagi nagu kuskilt otsast alustada! Ei taha ju talle piinlikust tekitada, kuidas oleks kõige õigem läheneda?

–––

Tere!

Saan Teie kirjast aru, et olete pisut mures seoses oma 10-aastase lapse huviga geiporno vastu. Kirjast ei loe ma välja, mis soost lapsega on tegu. Üldiselt on selles vanuses lastele seksuaalsusega seotud teemad väga aktuaalsed, hakkavad ju nad tasapisi avastama oma seksuaalsust ja märkama nii enda kui teiste muutuvat keha. Murdeea alguses võib väga erinevaid seksuaalseid huvisid esineda, see ei pea tingimata väljendama lapse tulevast seksuaalset sättumust.

Võib-olla oleks hea endalt küsida, mis Teid selle huvi juures kõige enam häirib? Kas leiate, et see pole vanusele sobiv huvi üldisemalt või on hoopis samasoolise partneri huvi see, mis teid muretsema paneb?

Saan aru, et kontrollite oma lapse arvutikäitumist ja see on tõepoolest väga mõistlik ja vastutustundlik käitumine, selles vanuses lastel on internetis leiduvaid ohte veel keeruline iseseisvalt hinnata.

Kui soovite lapsega sel teemal vestelda, siis võite mainida, et seda huvi märkasite, olles ise rahulik ja seda huvi sõbralikult aktsepteerides, siis on ka ehk lapsel mugavam oma mõtteid teiega jagada. Kui teie ise piinlikkust ei väljenda, siis on ka lapsel kergem piinlikkust vältida. Kuna laps on alles 10-aastane, siis oleks talle kindlasti abiks ja toeks, kui ta saaks mõningaid asju oma vanemaga arutada, mis temas ehk veel segadust tekitavad. Kui aga laps seda teemat teiega arutada ei soovi, siis saate talle teada anda, et olete tema jaoks olemas, kui ta selleks valmis on. Tihti on seksuaalsusega seotud teemade puhul esmaseks takistuseks vanematele see, mis emotsioonid vanemates endis esile kerkivad. Enamik tänastest täiskasvanutest on kasvanud ajal, mil oma vanematega reeglina seksist ei räägitud ning see teema tekitas suurt piinlikkust, meie lapsed aga ei pruugi seda piinlikkust üldse samal määral tunda, saame selles osas olla neile julgustavaks eeskujuks.

Head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

14.05.2020

Kui kaua pean last toas hoidma selle eest, et ta jäi alkoholiga politseile vahele?

–––

Tere!

Saan Teie kirjast aru, et olete hädas 13-aastase lapse käitumisega. Natuke vähe on infot, et aru saada, milline on Teie probleemide ajalugu seoses oma lapsega, kas tegemist on poisi või tüdrukuga ning millised on suhted teie vahel ja peres üldisemalt.

Üldiselt on see iga väga keeruline nii lapsele endale kui ka vanematele. Selles vanuses lapsed hakkavad vanematest üha enam eralduma ja tihti teevad seda läbi piiride katsetamise.

Lapsevanemana saate Te oma lapsega jätkuvalt luua lähedast suhet ja olla talle tema ealistes raskustes toeks. Oluline on aga ka lapsevanemal nüüd muutunud olukorras, kus laps saab suuremaks, luua uutmoodi suhe lapsega. Ta kaugeneb, see on loomulik protsess, kuid ta vajab jätkuvalt teie tuge ja juhendamist.

Lapsevanemana peate lapsele selgeid piire panema, sest see on tema turvatunde allikas. Alkoholi tarvitamine sellises vanuses on aju arengu ja üldise ohutuse seisukohalt kindlasti taunitav ning selged piirid on kindlasti vajalikud – Teie valida on, mil viisil Te neid piire panete. Rohkema info korral saaksin Teie murele tõhusamat tagasisidet anda.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

11.05.2020

Kuidas võidelda unepaanika või ööterroriga? Laps iga öö läbi une nutab või nagu eile, peale magama jäämist mingi tunnikese magas ja hakkas nutma, nii et vaevu sai teda maha rahustada, ja värises üle keha ka. Igatahes toimub see iga öö, tihti öö jooksul.

–––

Tere!

Tänan, et olete hooliv lapsevanem ja pöördusite tarkvanem.ee poole nõu saamiseks! Teil on mure 1 aastase lapse öiste nutuga ärkamiste ja nutuhoogude pärast.

Aastase lapse närvisüsteem ja uneharjumused on alles arenemas ning öised nutuga ärkamised on normaalsed. Selles eas laste päevad on täis sündmusi, mis võivad rahunemist raskendada. Päevasel ajal kogetud elamused võivad jätta mälestusi, mis ei pruugi alati olla meeldivad, vaid hoopis hirmutavad. Hirmuunenäo puhul ärkab laps ebameeldiva unenäo tõttu ja on hirmul või nutab. Hirmuunenäod on korduvad ärkamised unest intensiivselt häiriva unenäo mälestusega, tavaliselt hõlmab unenägu ärevust või hirmu, aga ka viha, kurbust, vastikust ja teisi negatiivseid emotsioone. Kui laps hirmuunenäo ajal äratada, suudab ta kiiresti virguda ning saab aru, et see oli vaid unenägu. Tavaliselt võtab uuesti uinumine kauem aega.

Unepaanika hood algavad sageli nutuhooga, millega kaasneb tugev hingeldamine, higistamine ja muud hirmule iseloomulikud tunnused. Unepaanikas lapsel võivad olla silmad lahti, kuid ta vaatab teist läbi tühjusesse. Hoo ajal võib laps tõusta istuli voodisse või isegi voodist välja tulla ning seosetult ringi kõndida. Unepaanika hoo ajal laps tavaliselt ei ärka ega reageeri kõnele ning lapse äratamise katsed enamasti ebaõnnestuvad (kui äratamine õnnestub, on laps veel suuremas segaduses). Tavaliselt 1-2 tundi peale uinumist esinevad hood kestavad 5-15 minutit.

Unepaanika hoogude tekkel ei ole otsest põhjust, küll aga võivad hoo esile kutsuda näiteks vahele jäänud lõunauni, hilisem televiisorivaatamine, külaskäik, päevane traumeeriv sündmus või muu tavapärasest päevast erinev olukord. Unepaanika tekkepõhjused on siiani ebaselged. Mõned teadlased oletavad, et tegu võib olla lapse alles kujuneva närvisüsteemi arenguga.

Öiste hirmude käes vaevleva lapse nägemine on lapsevanema jaoks tõeline piin, seda enam, et aidata ei saa sel hetkel just eriti palju. Hirmuhoo käes vaevlevat last on pea võimatu äratada, tavaliselt võib hoo möödumiseks ja virgumiseks kuluda kuni pool tundi. Kindlasti ei tohiks püüda last vägisi äratada teda raputades, eredat valgust põlema pannes või kõva häält tehes – see ei aita nagunii.

Parim, mida me lapsevanematena teha saame, on olla lapsele lähedal ning jälgida, et ta endale kogemata viga ei teeks. Aitab ise rahulikuks jäämine, tema kõrval istumine, silitamine (kui laps laseb). Võib proovida lapsele silma vaadata, sest kui laps on võimeline tekitama silmsideme, siis on tal ka taas võimalik teadlikult ärkvele virguda.

Hea uudis on see, et öised paanikahood ei tekita lapsele ei vaimse ega füüsilise tervise häireid ning hommikul vastab laps teie pärimise peale, „Kuidas Sa magasid?“, ilmsüütuna ja rõõmsameelselt: „Hästi!“. Lapsega ei peaks seda teemat päevasel ajal jutuks võtma.

Öiseid hirmuhooge on raske ennetada. Aitab hea unehügieeni järgimine, piisav unetundide arv ööpäevas, kindel päevakava ja sarnased unerutiinid, tavapärane päevarütm, ergutavate toitude ja jookide vältimine, sobiva temperatuuriga magamistuba, sobiv voodi, kaisunukk, vajadusel leebe unekooli meetodite kasutamine.

Positiivsed õhturutiinid, mis eelnevad kindlal ajal ööunne jäämisele, on kõige esimene samm, mida on võimalik ette võtta rahulike ööde nimel. Eesmärgiks on luua lapsele rahulikud ja kindlad magamamineku tavad ehk rituaalid, mida ta naudib ja võtta need kasutusele õhtust õhtusse. Unerituaalide abil õpib laps ennast juba ise uinumiseks ette valmistama ja kogema magamaminekut meeldiva tegevusena.

Kui unepaanika hood ilmnevad sageli ja tavaliselt samal kellaajal, võib aidata leebe unekooli meetod „Plaanipärane äratamine.“ See meetod sobib hästi vanematele, kelle laps ärkab vähemalt 1 korra öösiti umbes samal ajal. Enne meetodi rakendamist peaksid vanemad vähemalt ühe nädala jooksul kaardistama lapse öised ärkamisajad. Kui öörütm on kindlaks tehtud, siis vanemad peaksid äratama lapse 15-30 minutit enne seda, kui laps ise ärkaks. Kui laps ärkab öösel ühe korra, äratatakse ta ühel korral. Äratuse järgselt peaksid vanemad uuesti lapse uinutama samal viisil, nagu õhtul ööunne jäämise ajal. Igal järgneval ööl lükatakse äratamisaega veidi edasi, kuni laps magab iseseisvalt hommikuni. Enne plaanipärase äratamise meetodi kasutamist võib täpsemalt nõu pidada leebe unekooli perenõustajaga.

Soovin teie perele toredat ja rahulikku kooskasvamist!

Merit Lilleleht
Leebe unekooli perenõustaja, vanemlusprogrammi „Imelised Aastad“ grupijuht

05.05.2020

Tere, kirjutan teile seoses enda 13 a tütrega. Ta on olnud väikesest peale suure isuga ja on siiani, aga nüüdseks on tema kehakaal tõusnud 80 kg-ni, ta on umbes 164 cm pikk. Lasteaiast saadik on ta ka olnud arglik, teisi pelgav. Kui ta veel kaalus 50 kg, siis me alustasime tervisliku toitumisega. Tegin talle eraldi söögid, kaalusin lausa kõik eraldi. Mingil määral kaal ka langes, aga mitte oluliselt. Ta oli siis suhteliselt aktiivne tüdruk. Nüüd on aga lood juba teised. Ta ei käi enam trennis. Siiani on tal mingid kompleksid, tahab olla nagu kõik teised. Kõike võrdleb teistega. Tema suurim mure on, et ei saa süüa kõike seda head ja paremat, mida teised lapsed. Olen teda alati toetanud, võimaldanud talle samuti vahel seda, mida teisedki, aga talle sellest ei piisa. Kui ta koju jätta, kui me ise läheme toidupoodi või kuhu iganes, siis ta otsib võimalust, et kõike magusat süüa ja just salaja. Olen rääkinud temaga, et küsi, kui sa soovid midagi, ära võta salaja. Mul on tekkinud arusaam, et äkki olen ise selle kõige põhjustaja, et ta nüüd on sellises kaalus ja lausa õgib, kuna mina olen seda keelanud. Nüüdseks on nii, et kaal aina tõuseb ja tõuseb ja ma pean seda lihtsalt pealt vaatama. Ma ei oska enam midagi teha. Kui talle eraldi menüü koostada ja seda järgida, siis ta ikkagi ütleb, et ei, see ei aita ja ma ei taha seda teha. Tal on lihtsalt kohutav nälg. Ta sööb meil rohkem kui pereisa. Ta soovib lüüa käega ja haletseb ennast. Ta ei taha kellegagi kokku saada, suhelda, on oma toas ja magab, kui õues on ilus ilm. Oleme varasemalt ka arstil lasknud teha analüüsid, mida arst vajalikuks pidas ja kõik pidi korras olema. Ma ei oska ka ise küsida arstilt, mida oleks vaja kontrollida, et mis võiks veel pahasti olla, et tekib selline olukord. Üritan teda suunata, et lähme jalutame koos, teeme seda ja teist – ei. Ta on isegi öelnud, et ta ei taha elada. Olen lootusetus olukorras.

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete väga mures oma 13-aastase tütre kehakaalu, meeleolu ja käitumise pärast. Teie kirjeldusest loen, et olete söömise teemaga hädas juba mitmeid aastaid ja püüdnud erineval viisil last tervislikuma toitumise poole suunata ning teda igati abistada. Teie kirjeldusest loen ka, et lapsel on tekkinud meeleolulangus, huvi kadumine, vähene enesekindlus ja positiivne minapilt.

Teismeiga on oma olemuselt üks keeruline aeg, millega kaasneb ka omajagu depressiivsust. Suurte muutuste perioodi ja sotsiaalse suhtluse osatähtsusega kaasnevad probleemid enesekindlusega, sest tõepoolest kiputakse ju end teistega võrdlema ning kohati ei ole need hinnangud vastavuses reaalsusega, vaid juhinduvad niigi madalast enesehinnangust. Toit on sage emotsioonide reguleerimiseks kasutatav abivahend. Söömisest tekkiv heaolutunne, eriti magusa ja süsivesikuterikka toidu puhul, on võrreldav ajukeemiliselt seisundiga, mida saavutatakse näiteks alkoholi abil. Söömine võib reguleerida ärevust, meeleolu ja olla lohutav kaaslane ja sõber. Lisaks pole ka vähetähtis teie kirjeldatud seos, et laps sööb meeleldi salaja. Toit ja söömiskäitumine võib olla ka üks teie „pereliige“, mis seostub teie peresuhetega.

Teie kirjeldusele tuginedes soovitaksin pöörduda kliinilise psühholoogi poole, kes saaks hinnata lapse seisundi tõsidust ning depressioonile iseloomulike sümptomite sisu ja kulgu ajas. Seejärel võiks spetsialist anda soovituse edasise kohta. Teie kirjale tuginedes võiks teile abi olla ka pereteraapiast, mis aitaks teie pere üldist toimetulekut ja suhteid lähemalt uurida ning leida uusi viise probleemide lahendamiseks.

Füüsilise tervise huvides soovitaksin veel perearstiga konsulteerida, sest suurenev kaal on seotud erinevate terviseriskidega, eriti sellises vanuses, kus aju areng ja füüsilised muutused on väga kiired. Perearstidel on ka teraapiafond, mille raames saab suunata patsiendi kliinilise psühholoogi konsultatsioonile ja teraapiateenusele.

Loodan, et leiate sobiva lahenduse.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

04.05.2020

Tere!
Küsimus selline, et oleme oma lapsi hoidnud digimaailmast edukalt eemal kuni tänaseni. Tüdruk on 2 a 8 k ja poiss 3 a 10 k. Meil on kodus olnud telekamäng ja kuna suuremad lapsed seda siin mängimas on käinud, on meie poiss ka hakanud selle vastu huvi üles näitama. Olen lasknud tal natuke mängida ja ostsin isegi ühe käpapatrulli mängu. Nüüd on nii, et poiss ei taha üldse enam teleka eest ära tulla. Kui varem oli õues käimine lemmiktegevus, siis nüüd palub, et saaks enne ühe mängu mängida. Mäletan isegi, kui huvitav noorena oli telekamängu taga istuda, aga ma ei oska hetkel piire tõmmata. Kas teha mingid reeglid, et nt teisipäev ja neljapäev 1–2 h mängimist või peaks üldse ära likvideerima selle mäng? Milline oleks õige käitumine?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures oma laste telekamängude mängimise üha kasvava soovi pärast ja tahaksite teada, milline oleks õige käitumine – kas piiramine või üldse mängule ligipääsu kaotamine.

Lapsed on veel üsna väiksed, nende huvi digimaailma vastu aga üsna loomulik asjade käik, kuna tänapäeva maailm ja ka ümbritsevad lapsed seda huvi toidavad.

Seda, kas sellises vanuses lastele telekamänge või tahvlis olemist lubada, on kindlasti iga vanema enda otsustada. Ei saa öelda, et arvutimängud on tervikuna halvad, meie lapsed kasvavad täna üles hoopis teistsuguses maailmas ja inforuumis, nende elu osaks saab kõik arvutitega seonduv varem või hiljem nagunii ning oluliselt suuremal määral kui meie põlvkonnale. Kindlasti on teatud mängudel ka positiivseid ja arendavaid külgi, iseasi, millises vanuses võiks lastele seda harjumuseks muuta. Pea 3- ja 4-aastaseks saavatel lastel on tähtsal kohal motoorne areng ning väga oluline on selles vanuses ka kõne areng. Esikohal võiksid olla neid vajadusi toetavad tegevused – liikumine, tasakaalu ja peenmotoorika arendamine, keeleline areng ja esmaste arutlusoskustega seotud ülesanded. Teisisõnu tavaline elu – mängimine, jooksmine, uute oskuste katsetamine, vestlemine, pildiraamatute uurimine ja igasugused käelised tegevused.

Ei usu, et paar tundi telekamängu lapse arengule katastroofilise mõjuga on, kuid Teie kirjast loen välja, et huvi aina kasvab ja on muutunud Teie jaoks murettekitavaks. Kui soovite piire seada, siis on hea välja mõelda, kas soovite mängude aega piirata või mängimist üldse vältida. Mõlemal juhul teete Teie lapsevanemana otsuse ja jääte selle juurde. Laps harjub kenasti sellega, mida vanem otsustab, kui lapsevanem sellele kindlaks jääb. Ärge kartke piire seada, paari päeva jooksul on nad võimelised selle uue ja huvitava asja unustama, kui seda neile meelde ei tuleta. Halvemal juhul kaasneb sellega pisut rohkem kisa. Peamine on see, et teete otsuse vastavalt sellele, mida Teie ise lapsevanemana õigeks peate ja ei karda selgeid piire tõmmata. Selged piirid on olulised selleks, et need oleksid lapsele arusaadavad ja ennustatavad. Kui reeglid pidevalt muutuvad, muutuvad ka lapsed ärevamaks ja on segaduses. Kui arvate, et võiksite neil lasta aeg-ajalt mängida, siis leppige selleks kokku kindel aeg, hoidke sellest kinni ja ärge andke manipulatsioonidele järele.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

27.04.2020

Kuidas käituda olukorras, kus 15-aastane on hakanud sõprusringkonnas tarvitama uimastavaid aineid? Ainete mõjust tema tervisele ja tulevikule oleme korduvalt ja korduvalt rääkinud, ent sellest ei ole abi. Tema üha halvenevast käitumisest kardan, et olukord on halvenemas, aga pere, õpetajate ega kooli tugikeskuse töötajate juttu pea ta millekski, vaid nõuab, et ta rahule jäetaks. Kuidas aidata noort, kes abist üldse huvitatud ei ole?

–––

Loen Teie kirjast, et olete mures 15-aastase nooruki uimastavate ainete tarvitamise pärast.

Teismeeas on ainetega katsetamine üha tavalisem. Vajadus perest eristuda ja täiskasvanuelu juurde kiirustamine on osa sellest arengufaasist. Sellises vanuses on aju arengul mitmeid eripärasid, riskikäitumise tõenäosus suureneb oluliselt, aga võime tegevuste tagajärgi hinnata kahaneb. See on seotud dopamiini „vohamisega“ ajus selles arengufaasis ja planeerimisega seotud funktsioonide tahaplaanile jäämisega. Teismeeale iseloomulik on ka soov kuuluda – perest eraldumine on normaalne asjade käik, kuid vajadus kuulumise ja seotuse järele püsivad. Uus „pere“ leitakse tihti just sõprade näol, kelle hulka kuulumine on oluline ning selle kuuluvuse aluseks on kaaslaste heakskiit. Grupi surve ja vajadus teistega sama julge olla muutub siin oluliseks ohukohaks.

Vajadus läheduse ja terve emotsionaalse seotuse puudumine oma lähedastega võib sageli päädida ebatervete sõltuvustega nagu uimastid, alkohol jne. Lisaks on selles vanuses oluline omada identiteeti, positiivse minapildi puudumisel sobib ka negatiivne minapilt. Neid kahte viimast punkti arvestades tasuks mõelda noore inimese lähedastele suhetele ja nende kvaliteedile ning sellele, millised võimalused noorel positiivse identiteedi kujundamiseks hetkeseisuga olemas on?

Kuna mul puudub laiem taustinfo konkreetse noore peresituatsiooni, õppeedukuse ja varasemate sotsiaalsete suhete osas, siis on minu mõtted vaid hüpoteetilist laadi.

Tõsi on, et sellises vanuses noorele ei pruugi mõju avaldada hoiatused tervise halvenemise või tulevikus hakkamasaamise kohta, sest nagu eelpool mainitud – aju arengufaas sellist tuleviku suunas mõtlemist väga ei toeta. Lisaks on vajadus eristuda see, mis muudab täiskasvanud tervikuna „tobedateks“ ning nende juttu ei pruugi noor inimene tõsiselt võtta. Võib-olla oleks abi mõne suhteliselt noore sõltlase kogemusest narkootikumidega või alkoholiga seoses, mis annaks aimu, kui kiiresti ja lihtsalt tekib sõltuvus, või mõni kogemus noorelt täiskasvanult, kes on narkootikumide tarvitamise tagajärjel kogenud esmast psühhoosiepisoodi.

Nagu öeldud, on selles vanuses piiride katsetamine loomulik vajadus. Täiskasvanute ülesanne on aga neid piire omale kohale tagasi nihutada. Taas, kuna täpsem informatsioon puudub, siis küsin vaid hüpoteetiliselt – millised täiskasvanud selle noore elus on ja mil viisil nad noorele piire võiksid seada? Kuna tegemist on alaealise lapsega, siis seaduse silmis on tema eest vastutavad isikud tema vanemad. Võib-olla vajaksid vanemad siinkohal abi piiride seadmise osas. Selles osas võib olla abi pereterapeudist.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

27.04.2020

Tere

Olen mures, sest minu 12-aastane tütar luges minu eravestluseid, mille sisu ei sobi alla 18-aastase silmadele. Ta oli loetust šokis: ütles, et vihkab mind, et ei soovi mind oma emaks jne. Tema maailm varises kokku. See juhtus teist korda, kui ta minu eravestlusi luges.

Lisaks avastasin hiljuti, et ta oli vestelnud välismaalastest endast vanemate meestega ning kirjade sisu oli sobimatu alaealisele. Temaga sellest rääkides õigustas ta ennast sellega, mida oli minu vestlustest lugenud.

Kõige rohkem teeb mulle muret see, et kuidas võib juhtunu tulevikus mõjutada tema suhtumist seksuaalellu jne. Kuidas see mõjutab tema turvatunnet? Kasvatan last üksinda ning ta on harjunud 90%-lise tähelepanuga ning sellega, et emal ei ole n-ö oma elu meessõprade näol.

Olen väga tänulik minu murele pühendatud aja eest!

murelik ema

–––

Tere!

Saan Teie kirjast aru, et olete mures seoses 12-aastase tütre reaktsiooniga teie privaatsetele vestlustele ning ka tütre enda vestlustega, mis ei olnud Teie kui ema meelest eakohased. Lisaks näib, et olete mures tema tuleviku suhete osas üldisemalt.

Üksikvanemana olete topeltrollis ja see on kindlasti keeruline. Tütar on sisenenud teismeikka ja hakkab avastama oma seksuaalsust, huvitub suhetest vastassooga ning õpib end läbi selle ka ise paremini tundma. See on kindlasti asjade loomulik käik, selles vanuses katsetatakse piire ja pannakse ka oma identiteeti proovile. Täiskasvanu üheks ülesandeks selles vanuses noortega on neid piire kogu aeg oma kohale tagasi nihutada, st seda, et emana on Teie roll siin anda oma tütrele märku, et tema suhtlus vanemate meestega ja suhtluse sisu ei ole tema vanusele sobiv ja te ei kiida seda heaks. Kindlasti on üks teismeeaga kaasas käiv nähtus ka vanemate autoriteedis kahtlema löömine ja tihti vanemale vastandumise kaudu. Ühelt poolt on see väga normaalne ja eakohane, selle kaudu õpib tütar end teist eristama ja tasapisi iseseisvuma. Sellega kaasneb antud olukorras aga ka oma käitumise õigustamine, millega te siiski nõustuda ei saa.

Praegusel juhul heidab tütar Teile ette Teie seksuaalse alatooniga vestlusi. Võiksite lähemalt uurida, mis nende vestluste juures teda kõige enam häiris? Peaksite olema ka avatud neid teemasid läbi arutama. Arvatavasti on tal väga keeruline oma ema sellises rollis ette kujutada ja see on täiesti arusaadav. Täiskasvanuna on teil aga õigus ka suhetele teiste täiskasvanutega ja see, mis on lubatud Teile, ei ole veel lubatud tütrele. Kui Teil endal on selles osas selge veendumus, saate ka ennast tütrele kindlameelselt väljendada.

Ilmselt tuleks teil ka arutada, millised piirid teil vastastikku seoses privaatsusega on. Teie kirjast nähtub, et mõlemad on lugenud privaatseid vestlusi. Siinkohal peab jälle rõhutama, et alaealisena ja veel välja kujunemata isiksusena vajab laps siinkohal vanemapoolset piiride seadmist ja nende piiride selgeks rääkimist.

Lähedus oma lapsega on ülimalt väärtuslik, kuid turvatunde oluline komponent on ka oma vanemliku autoriteedi kehtestamine. Te ei ole oma õiguste ja kohustuste osas võrdsed, kuid sellegipoolest saate olla lähedased. Tütre poolt väljendatud õudus privaatse kirjavahetuse lugemisel on mõistetav, kuid oluline on see, et sellest ka omavahel räägite ja et suudate sellele vaatamata vanemana omapoolseid raame luua. Tuleviku suhete osas on just see oluline, kuivõrd inimene saab vanemalt adekvaatset ja rahulikku tagasisidet ning aktsepteerivat suhtumist oma kujunemisraskuste, oma emotsioonide ja käitumise osas. Kui teie erimeelsused ei lahene, soovitan pöörduda pereterapeudi poole.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

13.04.2020

Mis innustaks mu poissi?

–––

Tere!

Teie kirjast on keeruline välja lugeda, milles Te täpsemalt abi vajate. Saan aru, et soovite nõu oma teismelise poja innustamise osas, kuid millised Teie raskused täpsemalt on?

Selles vanuses laste motiveerimine võib olla keeruline, kuna teismeeaga kaasneb lapsel vajadus oma vanemast eralduda ja seda tihti läbi vanemapoolsete piiride eiramise. Innustamise viise on mitmeid: näiteks innustamine läbi tasu (mingi meeldiv tegevus, preemia), innustamine läbi saavutusteks või kohustusteks motiveerivate põhjenduste leidmise (seda koostöös lapsega), innustamine läbi piirangute seadmise (see on siis tasude või preemiate piiramine) jne.

Saaksin põhjalikumalt vastata, kui omaksin pisut rohkem informatsiooni probleemi olemuse kohta.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

13.04.2020

Mida teha või vastata 2 aasta ja 10 kuusele lapsele, kui ta soovib ka just siis sülle kui tema 6-kuune venna on süles? Alati ei õnnestu mõlemat korraga sülle võtta ja vahel on vaja 6-kuust just lohutada.

–––

Tere!

Saan teie kirjast aru, et olete pisut hädas vanema lapse vajadustele vastamisega ja talle olukorra selgitamisega, seoses väikse vennaga. See uus situatsioon võib tõesti olla vanemale lapsele stressirikas. Tema ema, kes oli talle varasemalt igal hetkel kättesaadav, on nüüd justkui kohati kaugenenud, sest beebi nõuab ja ka vajab oluliselt rohkem tähelepanu. Loomulikult tahab ta nüüd oma positsiooni säilitada ja enda sülle võtmist nõuda, just siis kui väiksem laps ema lähedal on. Rivaalitsemine ühe pere laste vahel on väga tavaline ja loomulik nähtus.

Laste sünnijärjekord peres on paraku aga nii paika pandud, et see, kes sünnib esimesena, peab ühel hetkel kohanema uue reaalsusega ja tasapisi leppima oma vanema lapse positsiooniga peres. See roll või positsioon hakkab talle ka rohkelt eeliseid andma, kui noorem laps kasvab nii suureks, et temast mängukaaslane saab. Teie emana annate endast parima ja tõesti ei õnnestu kogu aeg seda tähelepanu võrdselt jagada, see on paratamatu.

Vanemale lapsele võiks proovida eriliselt rõhutada tema suure ja tähtsa vanema lapse rolli. Näiteks saab esile tuua tema võimekust ja tarkust võrreldes beebiga, kes veel on nii väike ja abitu. „Sina oled juba meil nii suur ja tark, aga vennake alles õpib. Kas sa saad mind selles aidata?“ jne.

Alati ei ole need vestlused võimalikud, eriti just sel hetkel, kui vanem laps nõuab tähelepanu ja on endast väljas. Võib-olla aitab siis lapsega muul moel kontaktis olemine – silmsideme loomine, silitamine, tema vajaduse kinnitamine („jah, ma saan aru, et sa oled praegu pahane, et sa ei saa praegu ka emme süles olla, aga hetkel ei ole see võimalik“). See võiks tema „häiresse“ läinud aju rahustada ja kinnitada, et ema on tema jaoks endiselt olemas.

Paratamatult peab ta aga vanema lapsena ka kohanema ja leppima selle olukorraga, see on n-ö tema saatus, olla selles peres just esmasündinu positsioonil. Lapse frustratsiooni ei pea ka väga pelgama, see on tema arengu loomulik osa ja ta õpib selle kaudu stressiga toime tulema. Kindlasti annate endast parima, et vanem laps end kõrvalejäetuna ei tunneks ja püüdke selle pärast vähem muretseda.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

 

09.04.2020

Tere!

Olen 18-aastane noormees ja tekkis üks küsimus, millele googeldades vastust ei leidnud.

Mis on kõige sagedasem juhtum seksil planeerimata lapse saamisel? Mõtlen isegi natuke statistikat selles osas, et kas kondoomi purunemine või lõpetamine sisse aga arvatakse, et beebipill mõjub… jne?

Suur aitäh juba ette vastuse eest!

–––

Tere!

Tänan kirja eest. Saan aru, et Sind huvitab, et kui kasutatakse rasestumisvastaseid vahendeid, siis millised sagedamini osutuvad ebaefektiivseteks.

Rasestumisvastased tabletid ei ole rasestumise põhjused, kui neid ei ole just unustatud võtta. Ei tea ühtegi juhtu oma valdkonnas töötamise ajal, kus regulaarne rasestumisvastase vahendi kasutamine oleks mitteefektiivne olnud. Kondoomi katkiminemist on inimestel ette tulnud, aga siis on kasutatud SOS-pilli, et soovimatut rasedust vältida.

Kondoom ei lähe katki, kui seda on õigesti hoitud ja kasutatud. Lisan ka lingi, kus saab üle vaadata, et olla kindel ja kõik õigesti teha. Kondoomi ja turvaseksi kohta saad lugeda amor.ee lehel siin.

Kui tekib lisaküsimusi või vajad lisanõustamist kas samal või mõnel uuel teema, saad alati uuesti kirjutada.

Kerli Hannus
www.amor.ee

05.04.2020

Laps närib pea aasta küüsi. Pärast õe sündi probleem intensiivistus. Teeb seda multikaid vaadates, kuulates või vaadates midagi. Kasutanud kibedaid küünelakke, paneme kreemi ja ütlen, et küüned peavad kasvama, kanname võimalusel kindaid. Üritame lapsega koos mängida ja tegutseda. Lasteaias kasvataja pöördus ka juba ja näitas, et küüned näritud ja näpud pidevalt suus. Ei oska enam midagi teha. Perearst soovitas psühholoogi, aga kuhu täpsemalt pöörduda?

–––

Tere!

Saan teie kirjast aru, et olete väga mures oma lapse küünte närimise harjumuse pärast. Toote välja, et probleem intensiivistus pärast õe sündi. Uue lapse perre lisandumisel on vanema lapse jaoks toimunud olulised muutused, seega on ka tema üldine ärevuse tase kindlasti suurenenud. Üldiselt võib küünte närimist pidada sundkäitumise laadseks tegevuseks, mis aitab lapsel oma ärevuse ja tunnetega toime tulla. See on kindel rutiin ja tegevus, mis teda rahustab. Lapse aju on veel arenemisjärgus, seetõttu on lastel erinevates vanustes palju väljakutseid, millega kaasneb ka teataval määral ärevust ja ebakindlust. Kindlasti on õe sünd ja sellega kohanemine lapsele väljakutseid pakkuvaks olukorraks, millega harjumine võib võtta aega. Tihtipeale sellised sundkäitumised kaovad aja jooksul iseenesest. Soovitaksin sellele probleemile mitte liialt keskenduda, sest teie kõrgendatud tähelepanu ja mure selle pärast mõjutab kindlasti ka lapse emotsionaalset seisundit, muudab teda veelgi ärevamaks ning suurema tõenäosusega mõjutab ka probleemi püsimajäämist. Olete juba proovinud mitmeid lahendusi, millest ei ole abi olnud ja näib, et olete tõesti endast parima andnud. Kui see probleem siiski aga püsima jääb, võite konsulteerida psühholoogi või pereterapeudiga. Internetist saate infot nii lastega tegelevate psühholoogide kui pereterapeutide kohta. Perearstidel on psühholoogiliseks abiks ette nähtud teraapiafond ja ka perearst võib olla abiks psühholoogi leidmisel.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

03.04.2020

Tere. Kodus on kasvamas 4,5-aastane poiss. Lapsel puudub igasugune huvi tähtede ja numbrite ja üldse igasuguste asjade õppimise vastu. Tema tähelepanu hajub kohe ja ta hakkab meelega teisi tegevusi otsima. Lisaks ei taha ta ennast ise riietada, sellega kaasneb alati nutt ja hala. Samuti ei ole ta eriti osav käelistes tegevustes nagu joonistamine või kääridega lõikamine – jällegi, õpetamine ja juhendamine on väga raske. Lasteaia rühmas on ta üks nooremaid ning arengu ja oskuste poolest teistest maas. Eneseväljendus on tal ka kohati lapsik. Ta teeb pidevalt veidraid häälitsusi – piiksub ja teeb muid ebamääraseid hääli, sellega koos ka veidrad liigutused nagu lihtsalt keha väristamine ja imelik hüplemine või tõmblemine.
Mida ma peaksin temaga ette võtma, et ta arengus natuke hoogu juurde võtaks?

–––

Tere!

Saan Teie kirjast aru, et olete mures oma 4,5-aastase lapse arengu pärast. Teie kirjelduse põhjal näib, et tal on probleeme oma tähelepanu koondamisega ja ta ei suuda eriti pikalt ühele tegevusele keskenduda. Lisaks olete mures, et lapsel puudub huvi tähtede ja numbrite õppimise vastu, tema käeline osavus ei ole teie arvates eakohane ja ka tema eneseväljendus valmistab teile muret.

Kirja põhjal ei ole mul informatsiooni, et aru saada, milline on lapse verbaalse arengu tase. Kui kõneline areng on pisut eakohasest maha jäänud, võib see mõjutada ka teisi arengulisi aspekte. Iga laps areneb omas tempos, sellises vanuses lapsed ei pruugi tõepoolest veel tähtede ja numbrite vastu huvi tunda. Ja aega veel on, tähtede ja numbrite õppimine võib alata ka vahetult enne kooli. See huvi võib neil tekkida ühel hetkel spontaanselt, võimalik, et kellegi eeskujul. Esiplaanil tundub olevat siiski tema raskus tähelepanu koondada ja tegevuste juures püsida. Selles vanuses lapse aju on veel väga varajases arenemisjärgus, st et võime tegevusele keskenduda on selles vanuses veel üsna minimaalne. Samuti toote välja tema raskused riidesse panemisel – kuna lastel on täidesaatvad ja planeerimisega seotud oskused (tegevuse alustamine, tegevuses osalemine ja selle lõpuleviimine) veel välja arenemata, siis võivad sellised tegevused tõesti raskust valmistada ning selles osas ei jää muud üle kui kannatlik olla. Planeerimisoskus ja täidesaatvad funktsioonid ajus arenevad välja kõige hiljem.

Hea oleks uurida lasteaia pedagoogide käest konkreetset tagasisidet, millistes valdkondades nad tema arengut eakohaseks peavad ja millistes mitte, selle põhjal saaksite ka mõtteid, milliseid tugiteenuseid võiksite vajada. Näiteks kõne arengu toetamisel on kindlasti võimalik abi saada lasetaia logopeedilt. Tihti on kõne areng väga oluline ka käitumuslike eripärade väljenduses. Kui kõne pole eakohane ja laps ei suuda end vajalikul määral teistele arusaadavaks teha ning ise teiste öeldust aru saada, muudab see teda rahutuks ja ärevaks. See võib põhjustada ka nn veidrat käitumist. Teie kirja põhjal on mul raske hinnata, kas tegemist võiks olla sundkäitumisega ehk sundtegevustega, mis on samuti üldise ärevuse väljenduseks.

Kui lapse arengus esineb mitteeakohasust, siis sellega soovitan eelkõige tegeleda vastavate spetsialistide soovitusel. Lapse psühholoogilist hindamist võib teostada näiteks kliiniline lastepsühholoog.

Ise saate antud olukorras eelkõige rahulikuks jääda ning lapse huvide ja võimete piires tema arengut toetada mänguliste tegevustega. Oluline on silmas pidada, et paljudel lastel on mõnes valdkonnas arengulisi puudujääke, mis aja jooksul ise lahenevad. Kui ka lasteaia õpetajad leiavad, et laps vajaks abi eakohaste oskuste arendamisel, siis saate nõuandeid vastavatelt tugispetsialistidelt (nt logopeed, tegevusterapeut, loovterapeut). Loodan, et saite natuke mõtteid, millises suunas edasi liikuda.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

03.04.2020

Tere!
Mure kahe lapse omavahelise läbisaamisega. Üks 4-aastane, teine 5-aastane.
Tihti näha olukorda, kus vanem laps võtab jõuga nooremalt ära tema lemmikmänguasja või teeb sujuvalt „sunniviisilise“ mänguasjade vahetuse (samaaegselt võttes teiselt ja andes midagi muud asemele). Noorem jõulise mänguasja äravõtmisega hakkab röökima. Mänguasja vahetust pakkudes vahel leebub ja on vahetusega nõus, vahel aga pole nõus loobuma ja hakkab ikka röökima. Enamasti vanem laps ainult hoiab mänguasja käes ega mängi sellega. Kui oleme suunanud, et äkki anda tagasi, kui ei ole soov mängida, siis ei ole nõus tagasi andma. Noorem pettub ja röögib. On ka märgata võimuvõitlust (kes jõuab enne millenigi, „mul on, sul ei ole“ või „ma saan, sa ei saa“ uhkustamine) tulenevalt vanemalt lapselt ja krutib sellega noorema üles. Kuidas oleks neid kõige õigem aidata?

–––

Tere!

Kirjeldate oma muret seoses väikse vanusevahega lastega. Teie kirjast ei selgu, mis soost lapsed on. Väikese vanusevahega laste puhul on Teie kirjeldatud võimuvõitlus väga loomulik. Vanema lapse seisukohalt vaadates on tema see, kes oli esimene, tema on suurem, targem ja võimekam. Samuti on tal vanusest tulenevalt rohkem jõudu ja ka vaimseid võimeid. On igati loomulik, et ta neid enda kasuks ära soovib kasutada ja oma jõudu maksma panna. Rivaalitsemine ja armukadedus on igati tavaline nähtus, eriti väikse vanusevahega laste puhul. Sünnijärjekord on isiksuse kujunemises väga määrav. Noorem laps, kes on sündinud perre teisena, peab samuti kohanema just selle rolliga, mis talle osaks on saanud. See tekitab talle hulganisti väljakutseid. Ta peab kohanema sellega, et ta on pisem, tema käest võetakse jõuga asju ära, ta peab tunnetama oma nõrkust ja see muidugi ajab teda ka vihaseks. Kuna ta muud moodi oma jõudu demonstreerida ei saa, kasutab ta selleks hetkel saadavalolevat relva – röökimist.

Selline võimuvõitlus ja oma jõupositsioonide jagamine jääb mingil määral nende ellu ka vanemaks saades. Vanusest tulenevalt õpivad nad lihtsalt paremaid viise, kuidas oma „maad ära jagada“. Laste jaoks on laste allsüsteemis olevad suhted peamine sotsiaalsete suhete õppimise viis ja omajagu aitab kaasa see, kui lasta neil omavahel oma võimuvõitlused ära pidada, sekkudes vaid siis, kui näete, et kellegi vaimne või füüsiline tervis on juba tugevalt ohustatud. Nii õpivad nad kõige paremini teineteisega arvestama ja saate seda protsessi distantsilt pisut suunata.

Kindlasti tajub vanem laps seda väga tugevalt, kui nooremat eelistatakse või kaitstakse, seetõttu võiks mõlemat toetada, nii vanemat last tema frustratsioonis kui ka nooremat tema ängis, et ta on pisem ja kaitsetum.

Vanemale lapsele võib esile tuua tema tugevusi ja teda kiita selle eest, et ta on suurem, tugevam ja võimekam, samas seletada talle, et kuigi noorem laps on pisut väiksem, on ka temal raske ja kurb kui tema käest asju ära võtta. Kindlasti märgake ka seda, kuidas noorem laps vanema lapsega käitub ja püüdke anda ka talle tagasisidet tema käitumise kohta. Püüdke nende mõlema emotsioone mõista ja neid selles toetada. Ja peamine – püüdke võimalikult vähe selle kaklemise pärast muretseda, sest mida murelikum ja ärevam olete teie, seda ärevamad ja riiakamad on ka lapsed.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

03.04.2020

Tere. Meil on kodus 1 aasta ja 9 kuud vana poeg. Mure seisneb selles, et viimase paari kuu jooksul on poeg aina enam hakanud eelistama issit. Lõpetasin rinnaga toitmise lõplikult, kui laps oli 1 aasta ja 7 kuud vana. Rinnaga toitmise ajal oli see tema jaoks väga oluline läheduseallikas, rahustaja. Mulle kohati lausa tundus, et see oli tema jaoks ainus viis rahuneda. Kallistamist ja muid kehalisi läheduse väljendamise viise ta eriti ei tunnista ja kipub pigem kaisutades eemale tõukama, ise olen seostanud seda tema püsimatu loomusega, ei suuda ta n-ö pudeliski paigal olla, rääkimata hetkest kallistuse jaoks. Neid on, aga pigem issiga. Nüüd peale rinnast võõrutamist olen tasapisi muutunud tema jaoks teisejärguliseks. Rinnast võõrutamine jäi mingil määral ka samasse perioodi kui minu osakoormusega tööle asumine, mida teadlikult venitasin, et lapsel turvatunne ei kannataks. Laps hakkas harjuma vaikselt alates 1 a 6 k hoius, kus esialgu oli vaid pool päeva, hiljem terve kuni vaikselt tõstsime koormust 3 päevani nädalas. Nüüd olen mures, kas olen midagi valesti teinud ja lapse ja enda kiindumussuhtesse mõrad löönud? Laps selgelt eelistab issit, minu süles eriti ei rahune, vahel lausa tõukab mind eemale, kui issi on silmapiiril, ja minu kojutulek ei tekita sellist rõõmusööstu nagu issi saabumine. Püüan lapsega palju mängida, mürada, koos lugeda, looduses käia. Issi eelistab kodus lihtsalt olemisega last lõbustada, aga ikkagi tundub tema figuur olevat lapsele atraktiivsem. Kas on võimalik, et lapsel on kiindumussuhe häiritud minuga? Tänades.

–––

Tere!
Saan aru, et olete mures kiindumussuhte pärast oma pojaga, kes on peaaegu kaheaastane. Teie kirjast loen, et olete last pikalt rinnaga toitnud ja andnud endast ka parima selles osas, et last tasapisi hoiuga harjutada. Selle kirjelduse põhjal tundub, et olete palju panustanud lapse turvalise emotsionaalse arengu toetamisse. Kuna esimesel eluaastal on rinnalaps kõige enam emast sõltuv, siis on loomulik, et sel perioodil tundis ta teiega suurt lähedust ja kuuluvust. Arenguliselt hakkavad lapsed pärast esimest eluaastat järjest rohkem ka iseseisvalt maailma avastama ja hakkavad end tajuma üha rohkem kui emast eraldiolevat isiksust, mitte enam ema loomulikku osa. See kõik on täiesti normaalne arengu kulg. Kirjast loen ka, et nüüd on lapse huvi läheduse osas pigem isale koondunud. Kuna rinnaga toitmise ajal on isad tihti natuke tagaplaanil, siis nüüd on aeg, mil ka isal on võimalik pojaga uutmoodi lähedust ja suhet luua. See võib esialgu kindlasti pisut ehmatav olla, et laps isa lähedust näib ülekaalukalt eelistavat. Omajagu tekitab see ka kindlasti kurbust ja kaotusvalu, kuid lapse arengulisest seisukohast on see käitumine pigem asjade loomulik käik. Laps areneb ja otsib uusi kogemusi.

Isadel ja emadel on laste jaoks tihtipeale erinev funktsioon ning see on pigem rikastav. Poisslapsena hakkab ta täiesti vaistlikult otsima teiste meeste ja isa lähedust. Emad jäävad ikka lähedaseks ning helluse ja hoolitsuse allikaks, kuid poistele on arenguliselt väga oluline olla lähedane oma isaga. Isadel on omad viisid lastega toimetamiseks, nende kaudu õpivad poisid seda, kuidas kasvada meheks.

Arvan, et selline ülekaalukas isa eelistamine on mööduv faas ja peagi olete ka Teie talle taas lähedasem. Lapsed on ise nii targad, et tegutsevad vaistlikult vastavalt oma vajadustele. Püüdke selles olukorras rahulikuks jääda ja ärge muretsege kiindumussuhte katkemise pärast, sest Teie kirjeldusele tuginedes näib küll, et see kiindumussuhe on juba tugev ja hästi kinnistunud. Lapse järsud reakstioonid tulenevad sellest, et east lähtuvalt ei oska ta oma eelistusi kuidagi pehmemalt väljendada, see aga ei jää püsivalt selliseks, kui ise jätkuvalt panustate sellesse, et olete poja jaoks samamoodi olemas kui seni.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

03.04.2020

Kuidas rääkida lapsega raske diagnoosiga lähedase teemal? Palun nõu. Aitäh ette.

–––

Tere!

Saan Teie pöördumisest aru, et soovite saada nõu, kuidas rääkida lapsega sellest, et tema lähedasel inimesel on raske haigus. Teie kirjast jääb ebaselgeks, kui vana lapsega on tegu ning millise haigusega tema lähedane silmitsi seisab. Lisaks on ka puudu info selle kohta, kui lähedane kõnealune inimene lapsele on – kas on tegemist tema tuumpere (ema, isa, õde, vend) liikmega, vanavanemaga või sugulase/sõbraga.

Püüan vastata üldiselt, et natuke seda teemat siiski avada.

Lapsele lähedasega toimuvast rääkimine on kindlasti hea mõte, sest kui me lastele informatsiooni ei anna, hakkavad nad oma väikestes peades ise võimalikke stsenaariume välja mõtlema ja see võib kokkuvõttes palju hirmutavam olla kui tegelikkus. Lapsed kindlasti tajuvad, kui peres selline mure on, kas või läbi selle, et tema lähedased inimesed on murelikumad ja ärevamad.

Vastavalt sellele, kui vana lapsega on tegu, tuleks lapsele eakohast informatsiooni anda, talle arusaadavas sõnastuses. Lapsed ei pea tingimata teadma kõiki haiguse üksikasju, oluline on, et nad üldises plaanis mõistaksid, millega on tegu. Lisaks oleks hea last ette valmistada näiteks selleks, kui haigus on pöördumatu ja võib teatud aja jooksul surmaga lõppeda. Inimesed vajavad kõik tunnet, et nad suudavad olukordi kontrollida. Üks osa sellest tundest on informatsiooni omamine. Nii on ka lastega, ka nemad vajavad ülevaadet sellest, mis võib haigusega kaasneda ja millega see võib lõppeda. Informatsiooni võiks lapsele anda järk-järgult, et ta saaks seda n-ö seedida ja vajadusel täpsustavaid küsimusi küsida.

Kuna haigused ja ka surm on loomulik elu osa, siis peavad ka lapsed paratamatult sellega kokku puutuma. Oluline on meeles pidada, et laste aju areng ja võime informatsiooni vastu võtta on veel väga algelises arenemisjärgus, seetõttu peame lähenema samm-sammult. Lapsed on selles osas ka ise head teejuhid ja laps võib oma küsimustega teid edasi aidata.

Loodan, et sellest oli pisut abi. Rohkema informatsiooni korral oleks võimalik natuke täpsemalt teemat käsitleda.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

02.04.2020

Tere

Kuidas on lasteaia õpetajal kõige mõistlikum lahendada olukorda , kus 4-aastase lapse käitumisele tuleb anda kinnistav tagasiside, kui ta on teinud-käitunud valesti?
Tuleb välja et minu lapse rühmaõpetaja teeb kogu rühma ees rikkujale häbi-häbi ning teised lapsed teevad ka koos õpetajaga.
Kas selline teguviis on õige?

Ette tänades
murelik lapsevanem

–––

Tere!

Saan Teist aru, et olete mures lasteaia õpetaja käitumise pärast, kes teeb „valesti“ käitunud lapsele häbi ja kaasab sellesse protsessi ka teised rühma lapsed.

Esiteks tekib Teie kirja lugedes küsimus, millist käitumist peab rühmaõpetaja 4-aastase lapse puhul valeks või sobimatuks. Ehk on tegemist agressiivse käitumisega, kellegi löömisega? Võib-olla on häirivaks jonnimine? Hetkel vaid oletan, kuna seda informatsiooni mul ei ole.

Õppimisteooriale toetudes oleks lapse emotsionaalsele arengule hea, kui postiivset käitumist kinnitada positiivse stiimuliga ehk positiivse tagajärjega. Negatiivset käitumist aga kinnitada sellisel viisil, et laps jääb millestki positiivsest ilma (antud juhul jääks laps ilma heakskiidust ja positiivsest tagasisidest), kuid sellele ei lisandu negatiivset stiimulit ehk karistust.

Arvestades 4-aastase lapse arengufaasi, siis selles vanuses lastel puudub arusaam sellest, milline on õige ja vale käitumine. 4-aastane laps katsetab piire ja täiskasvanute ülesanne on talle turvaliselt õpetada, millised käitumisviisid on sotsiaalselt aktsepteeritavad ja millised mitte. Kui laps saab „hea“ (kasutan jutumärke, sest inimestel võivad ka olla erinevad arusaamad, millist käitumist peetakse heaks käitumiseks) käitumise eest positiivset tagasisidet, siis tema ajus tekib seos. Iga kord, kui ta sellise kiituse osaliseks saab, tugevneb seos sellise käitumisviisi ja sellele järgneva tulemuse vahel.

Kui laps saab negatiivse käitumise osas tagasisidet, mis on häbistav ja lapsele frustreeriv, siis ka see seos tõepoolest kinnistub. Küsimus on aga selles, et häbitunne ja kaaslaste halvakspanu ei aita kaasa lapse emotsionaalsele arengule, vaid tekitab pigem hirmu ja ebakindlust. Sobivam viis negatiivse käitumise korrigeerimiseks oleks lapsele rahulikul viisil teada anda, et seda ei tohi või nii ei sobi käituda. Kui lapse verbalane areng seda võimaldab, siis tuleks lapsele ka rahulikult talle arusaadavas keeles seletada, miks see ei sobi või miks seda ei tohi. Oluline on ka oma käitumisega lastele mudeldada ehk ette näidata, millisel viisil käitumine on sobilik. Antud juhul annab häbistamine lapsele sõnumi, et selline käitumisviis on midagi, mida täiskasvanud kasutavad, järelikult on see sobilik. Selle tulemusena on üsna tõenäoline, et laps ka ise tulevikus sellist käitumisviisi näiteks oma rühmakaaslaste peal katsetama hakkab.

Loodan, et saite natuke mõtteid, mille toel edasi minna.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

01.04.2020

Tere. Olen üksikema ja last kogu aeg üksi kasvatanud. Minul on mure oma lapsega. Viimasel ajal ta ainult märatseb, vaidleb vastu, sõna ei kuula ja on hakanud lööma. Kui tema oma tahtmist ei saa, teeb elu põrguks, eriti teiste juuresolekul. Päris hädas tema tujudega:(

–––

Tänan kirja eest! Olete hädas oma 5-aastasega, kes on agressiivsuseni tujukas. Kahjuks on teie kiri väga lühike ja pole teada, kui kaua ta nii käitub. See aga on oluline. Kuna kirjutate, et viimasel ajal ta märatseb ja lööb, siis on oluline, mida tähendab „viimasel ajal” ning milline oli tema elu enne. Kuidas olid suhted teiega, lasteaia õpetajate ja teiste lastega? Vihana võib väljenduda viha, ärritus, pettumus, ka välja elamata kurbus. Võite proovida paluda lapsel kirjeldada, kuidas ta oma elu ja suhteid näeb: mis teda rõõmustab ja mis kurvastab või ärritab. Ehk nii jutustades saate aimu, millised tunded tema sees on ja oskate teatud sündmustega ehk seostada.

Kindlasti võiksite proovida emotsionaalset juhendamist. See käib nii, et jälgite lapse emotsioone, kui ta midagi teeb ja siis kirjeldate neid. Oluline on see, et ei vormistaks seda küsimusena: „Kas sa oled vihane?”, vaid sõnastaksite selle umbes nii: „Tundub, et hakkad ärrituma” või „Ma näen, et oled vist vihane.” Kui te selle pehmelt sõnastate, siis saab laps vajadusel ka teid parandada, et ta tunneb hoopis muud. Ajapikku õpib laps oma tundeid õigete nimetustega nimetama ning kui ta suudab oma viha sõnadesse panna, on väiksem tõenäosus, et ta elab seda välja ebasobival viisil.

Püüdke oma tundeid samuti sõnastada ja vajadusel võtta rahunemishetk natuke eemal, olles enne lapsele selgitanud, et vajate rahunemiseks omaette olemist. See võib piirduda 5 minutiga ja kui laps seda ette teab, suudab ta nii kaua küll lasta teil eemal olla. Nii õpetate enda eeskujuga ka talle, kuidas ärritunud olekus käituda.
Kindlasti on oluline, et teeksite lapsega koos toredaid asju ehk mängiksite regulaarselt: soovituslikult 15 minutit päevas tema poolt juhitud mängu. Kui teie temale allute ehk tema palveid täidate, siis on suurem tõenäosus, et tema on pärast teiega samuti koostööaltim. Soovin edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

10.03.2020

Tere! Kuidas 7,5-aastasel lapsel kasvatada enesekindlust? Laps on väga endas kahtlev, teiste arvamusest mõjutatav ja tundlik. Kuidas lapsele sisendada enesekindlust; et ta saab hakkama, on tubli ja ilus jne? Kui ma seda sõnades väljendan, siis ta ütleb, et ei ole.

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on seotud koolilapsega, kes tundub liialt endas kahtlev ja ebakindel ning lükkab tagasi vanema ütlused, et on tubli ja ilus. Mul on hea meel, et te seda ütlete ning kui laps kiitust tõrjub, siis see tähendab, et seda tuleb veel rohkem teha. Kiitus on üks väga hea viis enesekindlust tõsta.

Ebakindlus areneb sageli väikse lapsena, kui näiteks paljudes asjades teda aidatakse nii, et tehakse asjad tema eest ära. Loomulikult mingis eas ta ei saagi ise riietuda või saapaid jalga, aga pidevalt on vaja balansseerida iseseisvuse innustamise ja toetuse pakkumise vahel. Last saab sõnadega julgustada: „Sa saad hakkama!”, „Ma usun sinusse!”, „Tean, et oled varem proovinud ja see on sul õnnestunud!” Eriti võiks seda teha, kui laps n-ö poolel teel tunneb, et ei oska või ei suuda. Kui ta siis ikkagi edasi läheb, miks mitte teie suunavaid vihjeid kasutades, siis tal tekib eduelamus ning väike usk, et sellega ta saab hakkama. Väikseid asju, millega hakkama saada, on väga palju, nii et neid kogemusi kogudes, areneb ka üldine enesekindlus.

Sageli oleme enda suhtes kriitilised ja ei pane tähelegi, kuidas lapsed sellest eeskuju võtavad. Eestlaste hulgas on päris levinud „Ah, mis nüüd mina” mentaliteet ning pole harv, kui teeme ennast pigem maha à la „Küll ma olen ikka koba!” kui et ütleme enda kohta kõva häälega: „See söök tuli mul nii hästi välja, olen nii rahul!” Mõelge, kas siin on midagi, mida muuta.

Mainisin kiituse olulisust. Selleks aga, et kiitus toimiks, on vaja see muuta nii kirjeldavaks kui võimalik ehk siis „Tubli!” ütlusele tuleb anda sisu. Pakun välja mõned näited: „Sa sobitasid need riided kenasti omavahel ja kammisid oma juuksed kenasse soengusse – mulle meeldib, kuidas sa välja näed!”, „Sa kirjutasid selle jutu vihikusse kiiresti ja kauni käekirjaga, leidsin ainult kaks kirjaviga, nii et olen väga rahul sinu hoolikuse ja korrektsusega!” Soovin jätkuvat lahket meelt!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

04.03.2020

3-aastane tüdruk ei lase issil beebi õega (5 kuud) tegeleda. Isegi kui issi korraks ütleb beebile tere, siis 3-aastane kohe, et beebi on rahul, ära sega teda. Või et: ei, issi, ei tohi teha! Ise kallistab ja hoiab ning aitab beebiga igati ja emme võib kõike teha. Oleme seletanud, et armastame mõlemat ja et 3-aastane ikkagi meie esimene beebi. Mida teha? Tänu!

–––

Tere! Tänan kirja eest! Te olete murelik sellepärast, et teie kolmene tütar ei lase issil väikse tütrega tegeleda. Tunnistan, et ma ei kujuta hästi ette, kuidas see mittelaskmine välja näeb. Kas vanema tütre sekkumise tulemusena isa lõpetab beebiga tegelemise? Saab isa siis pahaseks ning te soovite olukorda sellepärast muuta? Lapsed õpivad palju eeskuju kaudu. Ma ei imestaks, kui imiku koju saabudes ka teie suunasite nüüdseks suuremat õde, et mida tal on lubatud teha ja mida mitte. Võib-olla ta imiteerib teid – see on igati normaalne ja sellest ei pea meeleolul langeda laskma. Võib-olla on kolmesel tüdrukul selline arenguetapp, kus ta imetleb isa ning ei taha teda õega jagada, et tema ise tohib väiksekest nunnutada, aga issi mitte. Armukadedus on samuti väga tüüpiline, kui perre sünnib teine laps ja ilmselgelt lükkab esimese troonilt. On tore, et kinnitate talle oma armastust! Lisaks vajab ta teie mõlema jagamatut tähelepanu vähemalt 15 minutit päevas, nt mängides. Olete terve perena veel muutuste ajas, aga mida kuu edasi, seda rohkem kõik oma uute rollidega kohanevad. Suurele õele saab anda teatud jõukohaseid ülesandeid beebiga seoses, siis ta tunneb ennast tähtsana ja kaasatuna. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

02.03.2020

4-aastane (+10 kuud) kasutab lasteaias brutaalseid sõnu ja väljendeid, nt „ära tappa“, „maha lasta“, „surm“. Õpetajate väite kohaselt kasutab ta neid provotseerival moel ja väidetavalt olla öelnud kõigi kuuldes, et laseb õpetaja maha. Kodus olen kuulnud kahest viimasest rääkivat ja „mahalaskmise“ jutt sai alguse filmist „Üksinda kodus“. Kodus meil selliseid väljendeid keegi ei kasuta ja vägivaldseid multikaid me ei vaata. Pigem väga teadlikult hoidume neil teemadel rääkimast (võibolla just peaks?). Laps ise väidab, et rühmakaaslane on öelnud, et laseb õpetaja maha. Ta on loomult ekstravertne ja emotsionaalne, väljendab sõnades kohe kõike, mida kuuleb. Kindlasti ei ole aga füüsiliselt ega loomult agressiivne. Pigem naerab ja naudib reaktsioone, mis nendele sõnadele teistelt järgnevad ehk pigem provokatiivne.
Kuidas selles olukorras käituda?

–––

Tänan kirja eest! Teile teeb muret see, et teie loomult mitteagressiivne 4-aastane kasutab jubedaid väljendeid ja naudib reaktsioone, mis järgnevad. Täiskasvanute jaoks on teatud sõnad ehk vähem taunitavad kui teised. Me võime isegi muiata, kui laps ütleb „kaka”, aga meid teeb tõsiseks, kui ta ütleb „lasen su maha”. Me soovime, et laps teeks vahet, mis on lubatud keelekasutus ja mis mitte. Selleks sobib hästi „Imeliste Aastate” programmist lähtuvalt sotsiaalne juhendamine. Kui tahame lapse ebakohast kõnet vähendada, siis peame erilist tähelepanu pöörama tema viisakale kõnele ja järjepidevalt tunnustama teda väga konkreetselt välja öeldes, mis meile meeldib, et ta teeb: „Mulle meeldib, kui sa viisakalt räägid.” Samal ajal võiks püüda ignoreerida ebaviisakusi. Kindlasti peab aga enne seda talle selgitama, milliseid väljendeid ei sobi kasutada. Kui soovite, võite põhjendada ka.

Lapsed õpivad eeskuju kaudu ja eriti kui on tegemist filmiga, siis pole alati aru saada, kas tegemist on hea või halva eeskujuga. Kui filmis keegi ütleb, et ma lasen su maha, siis see võib isegi kontekstist tulenevalt olla heroiline, et head võidavad pahad, või koomiline, kuid 4–5-aastane laps sellist vahet teha ei oska. Seetõttu on oluline vanematel reguleerida, milliseid saateid lapse telekast või muult ekraanilt vaatab ning vajadusel selgitada, mis on reaalsus ja päriselus lubatud. Ka vanemate endi eeskuju on lapsele oluline ehk siis kuidas vanemad räägivad nii omavahel kui temaga. Meie teod on need, millest laps lähtub.

Sotsiaalseid oskusi saab õpetada kolmel viisil: lisaks eeskujule ka vihje andmisega à la „mida sa ütled, kui teisega mängida tahad?” või lausa „Ütle talle: „ma soovin selle autoga mängida, palun anna see mulle.” Kolmas viis on juba ülalmainitud tunnustamine. Seda ei tohi kindlasti ära unustada, et kui laps räägib viisakalt, siis te kiidate teda.

Üldiselt soovitan lähtuda tähelepanu reeglist: kinnistub see käitumine, millele tähelepanu pöörate. Sama võiksite soovitada ka lasteaia õpetajale. Soovin edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

27.02.2020

Tere! Meie peres praegu kaks suurt murekohta: 3-aastase õhtune magamaminek ja kisamine/nutmine, kui issi beebit (5 kuud) süles hoiab või üldse mingit tähelepanu pöörab.
Õhtul loen mina (ema) lapsele pool tundi raamatuid ja siis tuleb issi, kes, tuli kustus, jutustab mõne loo ja laulab. Peale seda hakkab trall, et vaja veel emme kalli, siis vaja WC-sse, jälle emme kalli jne. Ja siis veel lööb issit, kui ta ei ütleb – et ei tohi voodist välja minna või isegi, kui issi ei räägi veel ühte juttu või ei laula rohkem. Kui ta voodisse viia tagasi, siis see pakub talle lõbu. Issi ja 3-aastane tüdruk magavad ühes toas ja emme beebiga teises. Laps veedab mõlemi vanemaga üks ühele aega iga päev ja on üldiselt koostööaldis. Lasteaias käib 3 h kolmel päeval ainult ja meeldib. Oleme püüdnud väga rahumeelselt teda kasvatada, aga pikaks venivate õhtute (2 h magamapanek) stressis on tulnud viimasel ajal ka sisse ähvardusi, et ei saa järgmisel päeval magusat või TV-d vaadata (vaatab pool tundi hommikuti neljal päeval nädalas). Oleme ka proovinud nii varasemat kui hilisemat magamapanekut, aga ikka sama. Mida soovitate?

Teine probleem on, et ta on väga armukade oma beebiõe peale ja ei lase issil peaaegu üldse beebit sulle võtta. Kohe hakkab kisama, et pane maha. Emme võib ja ise on väga armas beebi vastu: kallistab, annab pudelit, aitab mähkut vahetada jne. Oleme talle aega andnud uue olukorraga harjuda ja ikka seletanud, et me teda armastame kogu aeg ja tema oli ikkagi meie esimene beebi. Ei ole sundinud ja tavaliselt olen siis mina beebi võtnud, aga nii on juba 5 kuud olnud ja issi tahaks ka rohkem beebiga hakata suhtlema. Ise arvame, et laps tunneb et emme juba „kaotas“ beebile, aga issi hoiab nüüd täitsa endale. Mida arvate?

–––

Tere!

Tänan, et olete hooliv vanem ja pöördusite tarkvanem.ee poole nõu saamiseks! Teil on praegu kaks murekohta – lapse õhtune magamaminek ning lapse käitumine isa ja beebiga.

Rõõm lugeda, et suudate leida lapse jaoks mõlema vanemana ka eraldi aega ja laps on päevasel ajal üldiselt koostööaldis. Samuti pühendate rohkelt aega ja tähelepanu unerutiinidele.

Positiivsed õhturutiinid, mis eelnevad kindlal ajal ööunne jäämisele, on kõige esimene samm, mida on võimalik ette võtta rahulike ööde nimel. Eesmärgiks on luua lapsele rahulikud ja kindlad magamamineku tavad ehk rituaalid, mida ta naudib ning võtta need kasutusele õhtust õhtusse. Unerituaalide abil õpib laps ennast juba ise uinumiseks ette valmistama ja kogema magamaminekut meeldiva tegevusena.

Une-eelne rutiin või lausa rituaal on üks oluline hea une vundamendikivi. Soovitame üks tund enne uneaega pidada vaikset tundi, kus teler ei tööta, tuled on hämarad ja rahustuseks võib kasutada vaikset muusikat või loodushääli. Lisaks vajalikele toimingutele (pesemine, tuduriided) soovitame kasutada ka helluse tankimise nippi.

Terve pere koguneb igal õhtul enne magamaminekut ühte kokkulepitud kohta (näiteks diivanile, vaibale, tekile). Lülitage televiisor ja arvuti selles toas välja, pange tuled hämaraks. Tehke midagi oma perele omast – muinasjutu lugemine, massaaž, laulmine vms. Helluse tankimine võiks kesta 5–15 minutit. Eesmärgiks on, et võetakse kõik koos aeg maha. See on tähtis ka suurematele lastele. Lapsevanemad peaksid ka ise oma tundeid määratlema – ei tohi kogeda hirmu, viha, stressi. Peale „helluse tankimist“ lähevad lapsed magama sinna, kus nad kogu öö magavad.

Hea mõte võib olla kaasata laps unerutiinide väljakujundamisse – arutage koos lapsega, mida ta saab enne unneminekut ise toimetada, näiteks potilkäik, hambapesu, tuduriided. Oluliste tegevuste kohta võib koos teha rutiinikaardid, siis saab laps ise järge pidada, mis on juba tehtud ja mis veel vaja teha. See ennetab võimuvõitlust ja annab lapsele võimaluse arendada iseseisvust.

Kui sageli on tunne, et peale rutiinide läbiviimist hakkab „trall siiski pihta“, võib raskuseks olla just valitud aeg. Sageli on tralli põhjuseks üleväsimus. Kolmeaastane laps vajab ööpäevas ligi 12 tundi und, sellest 11 tundi öösel ja ühe päevaune ajal veel lisaks 1 tunnike. Näiteks kui ta peab tõusma hommikul kell 7, siis on paras aeg unne jääda juba kell 20. Unevajadus on individuaalne, seega on mõistlik katsetada just talle sobivat uinumisaega. Lisaks rutiinidele aitab ka pimendatud tuba, vähe stiimuleid ja segavaid tegureid magamistoas (mänguasjad, elektroonilised seadmed).

Kõige suurema mõjuga lapse parema une teekonnal on aga iseseisva uinumise õppimine. Siin võivad abiks olla leebed unekooli meetodid.

Esialgne armukadedus beebi suhtes on lapse loomulik reaktsioon. Kindlasti on abiks individuaalne aeg, mida saate ainult talle pühendada. Lastes lapsel mängu juhtida, piisab ka kasvõi 10 minutist mängust päevas. Samuti võib kaasata last beebi eest hoolitsemisse ja kommenteerida kirjeldavalt tema käitumist – sa teed beebile pai, beebil on sinuga hea olla! Kui laps saab ka oma unevajaduse rahuldatud ja unetunnid täis, ehk on tal siis ka kergem toime tulla muude väljakutsetega.

Soovin teie perele toredat ja rahulikku kooskasvamist!

Merit Lilleleht
Leebe unekooli perenõustaja, vanemlusprogrammi „Imelised Aastad“ grupijuht

23.02.2020

Tere!
Kuidas peaks seadma 1,5 a lapsele piire? Tean, et laps avastab maailma ning seega olen püüdnud igati last toetada uurimisel/avastamisel – vaatame, katsume, seletan jne. Samas näen, et kui avastus tehtud, siis keeruline osa on lapsele selgeks teha, et see pole tema mänguasi . Sõna „ei“ peale hakkab naerma ja pigem tekib mängutuju – u 8-kuuselt algas. Ise olen teadlikult vältinud sõna „ei“ – seletan alati juurde, miks ei saa/tohi. Samas negatiivsete tegevuste juures, nt asjade loopimine – olen tegevust katkestanud, võttes asja ära, seletanud ning kuna seda juhtub tihti, siis konkreetsust olen üritanud luua sõnaga „ei“” ning põhjendus juures. Aga näen, et ei toimi. Kuna kahe tüdrukuga sellist muret pole olnud, siis poisi osas olen veidi nõutu. Ehk ongi poiste loomus teine ning peaksin ootama, et vanusega hakkab sõnade tähendust rohkem mõistma?

–––

Tänan kirja eest! Te soovite teada, kuidas 1,5-aastasele pojale piire kehtestada. Te kirjutate, et lubate tal uurida ja avastada ning siis, kui saan õigesti aru, mingil hetkel keelate tal mängida teatud asjadega, mis pole tema mänguasjad. Oletan, et peate silmas näiteks keedupotti või oma hambaharja või käekella. Kujutan ette, et nii väiksele lapsele võib olla natuke segadust tekitav, kui ühe asjaga seondub nii lubav kui keelav käitumine. Ei oska arvata, milliseid põhjendusi toote, aga võib tõesti olla, et ta ei mõista neid. Kuidas teile meeldiks selline variant, et neid asju, millega ta mängida ei tohi, näitate talle enda käest ning lubate puudutada, samal ajal seda kirjeldades: „See on metallist, nõgus ja hõbedase läikega. See on kõva ja natuke jahe materjal, kui katsuda jne”? Loomulikult võite oma nõudmisi põhjendada, aga korralduse täitmine sellest sõltuda ei tohi. See tähendab, et argumenteerimisosavus ei otsusta, kas korraldust on vaja täita. Põhjendada võite enne korralduse andmist, nt „See on minu kallis käekell ning kuna ta on õrn, siis tohid seda ainult minu käest vaadata ja puudutada” või kui korraldus on täidetud: „Ma keelasin sul sellepärast käekella enda kätte võtta, et see on väga kallis ja õrn ese ning sinu käes see võib kogemata katki minna.”

Korralduste puhul on üldiselt soovitav neid öelda üks kord, selgelt ja lühidalt ning enne saavutada lapsega kontakt, et ta saaks aru, et see käib tema kohta. Siis oodake viis sekundit ja kui ta teie palve täidab, kiitke teda. Kui ta soovitut ei tee, siis saate öelda „kui …, siis …“ vormis nt „Kui sa seda käekella mulle tagasi ei anna, siis ma pean selle sinult ise ära võtma.” Kui ta ka siis ei kuuletu, rakendategi tagajärge ja võtate kella enda kätte tagasi. Seda võib teh täiesti neutraalse häälega ja tundub, et see on teile tuttav. On igati normaalne, et laps täidab 2/3 korraldustest, mis talle suunatakse, nii et osaline sõnakuulmatus on tavapärane.

Mulle jääb mulje, et tegutsete õigesti. Jätkake samas vaimus, küll laps õpib!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

18.02.2020

Tere
Mure seoses 4-aastase lapse unepaanikaga. Meil väljendub see selles, et kuskil 45 minutit – 1 tund peale uinumist laps hakkab nutma läbi une ja hakkab oksele. Olen proovinud, et lähen vaikselt juurde ja olen ta kõrval, aga oksendab ikkagi. Kuidas ta niimoodi maha rahustada, et oksele ei hakkaks? Lisan, et paanikahoog tekib ainult siis, kui isa magama paneb. Kui ema paneb, siis lihtsalt tõuseb üles ja tuleb vanemate voodisse magama. Paraku on peres ka väiksem laps (1,8 aastat), kes ka ema tahab. Tekkis see paanika kuskil 1,5 kuud tagasi. Ja ka enne seda panid mõlemad vanemad kordamööda teda magama. Seega ei saa ma ka aru, miks see paanika on tekkinud.

–––

Tere! Tänan, et olete hooliv vanem ja pöördusite tarkvanem.ee poole nõu saamiseks! Teil on mure lapse võimaliku unepaanika hoo pärast.

Unepaanika hood algavad sageli läbilõikava karjatusega, millega kaasneb tugev hingeldamine, südamepekslemine, higistamine ja muud hirmule iseloomulikud tunnused. Unepaanikas lapsel võivad olla silmad lahti, kuid ta vaatab teist läbi tühjusesse. Hoo ajal võib laps tõusta istuli voodisse või isegi voodist välja tulla ning seosetult ringi kõndida.

Tavaliselt 1–2 tundi peale uinumist esinevad hood kestavad 5–15 minutit, misjärel laps läheb üle REM-une staadiumisse. Unepaanika ilmneb une esimeses kolmandikus ja on tingitud mittetäielikust ärkamisest sügava une ajal. Unepaanika hood esinevad sügava une faasis, kui uni on kõige sügavam ja normaalne üleminek REM-unele ebaõnnestub.

Unepaanika hoogude tekkel ei ole otsest põhjust, küll aga võivad hoo esile kutsuda näiteks vahele jäänud lõunauni, hilisem televiisorivaatamine, külaskäik, päevane traumeeriv sündmus või muu tavapärasest päevast erinev olukord. Unepaanika tekkepõhjused on siiani ebaselged. Öiste hirmude käes vaevleva lapse nägemine on lapsevanema jaoks tõeline piin, seda enam, et aidata ei saa sel hetkel just eriti palju. Hirmuhoo käes vaevlevat last on pea võimatu äratada, tavaliselt võib hoo möödumiseks ja virgumiseks kuluda kuni pool tundi. Kindlasti ei tohiks püüda last vägisi äratada teda raputades, eredat valgust põlema pannes või kõva häält tehes – see ei aita nagunii.

Parim, mida me lapsevanematena teha saame, on olla lapsele lähedal ning jälgida, et ta endale kogemata viga ei teeks. Kuna last ei saa eesmärgipäraselt äratada, siis aitab pigem rahulikuks jäämine, tema kõrval istumine, silitamine (kui laps laseb). Võib proovida lapsele silma vaadata, sest kui laps on võimeline tekitama silmsideme, siis on tal ka taas võimalik teadlikult ärkvele virguda.

Öiseid hirmuhooge on raske ennetada. Aitab hea unehügieeni järgimine, piisav unetundide arv ööpäevas, kindel päevakava ja sarnased unerutiinid, tavapärane päevarütm, ergutavate toitude ja jookide vältimine, sobiva temperatuuriga magamistuba, sobiv voodi, kaisunukk. Samuti soovitan vanematel ühtlustada magamamineku rutiinid, kujundada koos välja sarnane magamamineku tava. Aitab ka see, kui laps saab võimaluse iseseisvalt unne jääda. Unerutiinide ajal on abiks ema või isa, jagades hellust ja kindlustunnet. Voodis saab laps võimaluse uinuda iseseisvalt, vanemad eemalduvad toast peale viimast „musi-kalli-head-ööd“ soovimist. Iseseisvat uinumist saab harjutada, kasutades leebe unekooli meetodeid. Loodame, et unepaanika hood mööduvad!

Soovin teie perele toredat ja rahulikku kooskasvamist!

Merit Lilleleht
Leebe unekooli perenõustaja, vanemlusprogrammi „Imelised Aastad“ grupijuht

08.02.2020

Tere
Mina sooviks teada lapse magamapaneku kohta. Minu elukaaslane (naine) ei suuda last päeval magama panna. Kuna ta ei talu lapse karjumist ja jonnimist. Nüüd on laps juba harjunud, et ema on nii-öelda pehme ja jääb alles siis, kui juba üleväsinud. Mulle põhjendab naine, et kui ta ei taha, siis ei pea minema. Ise ta vastutust ei võta, aga annab valiku 2-aastasele, kelle eest ta peaks vastutama. Minuga ta algusaastatel karjus, aga nüüd, kui une aeg, jääb kohe magama. Siit ka küsimus, kas see on okei, kui naine venitab lapse unega ja ei lase lapsel magama saada? Minu arvates on vastutus vanemal. Tema peab hoolitsema lapse heaolu pärast. Aitäh.

–––

Tere!

Tänan, et olete hooliv vanem ja pöördusite tarkvanem.ee poole nõu saamiseks! Teil on mure lapse magamiskorralduse ja lapse ema käitumise pärast.

Lapse hea unetavade kujundamine on lapsevanema ülesanne. Sageli on aga lapse unne suunamine päris raske väljakutse, sest lapse jaoks on mängud põnevamad ning tal on arenguline vajadus panna meie korraldused kahtluse alla. Lastel tuleb kergelt peale ka üleväsimus, mis teeb unne jäämise eriti raskeks.

Kaheaastane laps vajab ööpäevas ligi 13 tundi und, sellest 11 tundi öösel ja ühe päevaune ajal veel lisaks 1–2 tundi. Nii päeva- kui ööune puhul aitavad kindlad sarnased rutiinid häälestuda unne minekuks. Aitab ka pimendatud tuba, vähe stiimuleid ja segavaid tegureid magamistoas (mänguasjad, elektroonilised seadmed). Kindlasti võiks paigas olla üks kindel õhtune aeg, kui laps saab võimaluse minna ööunne ja võimalusel ka sama kellaaeg lõunauneks. Vanemate oskused ja kogemused on erinevad, seetõttu tasub unerutiinide kujundamisel ühtlustada vanemate parim praktika lapse abistamisel. Lapse jaoks on oluline selged kokkulepped ja sarnased unerutiinid, siis on tal ka kergem õnnestuda. Vahel on emade emotsionaalne side lastega tundlikum ning seetõttu on raske seada piire ja olla kindlameelne. Tasub esmalt tunnustada suurt pühendumist, mida lapse ema igapäevaselt teeb ja leida koos toimivad lahendused, mida saate sarnaselt teha lapse unneaitamisel. Vajadusel saab pidada nõu Unekooli perenõustajatega parima praktika väljatöötamisel.

Soovin teie perele toredat ja rahulikku kooskasvamist!

Merit Lilleleht
Leebe unekooli perenõustaja, vanemlusprogrammi „Imelised Aastad“ grupijuht

06.02.2020

Missugused toimingud tuleb teha, et peresisese lapsendamisega alustada? Millised nõuded tuleb täita?
Mismoodi saab lapsendada siis, kui lapse bioloogiline isa sellega ei nõustu, kuigi ta lapsest ei huvitu ja pole kohtunudki.

–––

Tere! Palun võtke lapsendamise korraldamisega seotud küsimustes ühendust Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna spetsialistidega, kes Teile täpsemat nõu annavad: www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/lapsed-ja-pere/lapsendamine.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

05.02.2020

Tere!
Kas peresisesel lapsendamisel tuleb ka läbida PRIDE koolitus? Kui jah, siis kaua see kestab ja kus neid koolitusi tehakse?

–––

Tere! Peresisese lapsendamisel PRIDE-i eelkoolituse läbimise nõuet ei ole. Soovi korral aga võite osaleda PRIDE-i põhikoolitusel, mille eesmärk on pakkuda tuge ja enesearenguvõimalust peredele, kus juba kasvavad teistest vanematest sündinud lapsed. Te ei pea läbima kõiki koolituse teemasid, vaid võite valida vastavalt enda ja pere vajadusele moodulid, millel osaleda soovite. Koolituse kohta leiate rohkem infot tarkvanem.ee/kasupere/pride-i-pohikoolitused.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

05.02.2020

Tere

Kolmeaastane tüdruk on väga valiv toitude osas. Paljud toidud, mis talle varem maitsesid, on nüüd menüüst väljas ja ta ei ole isegi nõus neid proovima. Uusi toitusid ei ole nõus proovima. Lasteaias mööduvad päevad leiva ja piimaga. Ka ei tohi olla toidud „segatud“ (makaronides ei tohi olla hakkliha, peale ei tohi panna kastet). Perearst probleemi ei näe, aga mulle tundub, et tema menüü jääb järjest kitsamaks. Kas selline toidu valimine on osa arengust?

–––

Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:

Tere!

Selline valmimine võib tõesti tulla ealistest iseärasustest. Lastel vahelduvad kiire kasvamise perioodid aeglasemaga, mil ka energiavajadus ja seeläbi kogu toiduvajadus on väiksem. See võib mõjutada lapse toiduvalikut. Kui võimalik, püüdke siiski talle pakkuda mitmekesisemat toiduvalikut ning nii palju kui võimalik, tehke ka kokkuleppeid, et näiteks igast toidust maitseb ta vähemasti nii mitu ampsu, kui vana ta on. Tasub kaaluda, kas parem on lähenemine „las ta sööb midagigi“ (peaasi, et need ei oleks kommid-küpsised-magusad joogid, mis ei anna vajalikke toitaineid ja vähendavad veelgi isu „päris“ söögi järele) või pigem see, et las veidi nälgib, küll siis sööma hakkab. Valik sõltub lapsest ja sellega peab olema väga ettevaatlik, et soovitud tulemusest mitte valele poole liikuda. Kui laps siiski oma praeguse toiduvaliku juures kasvab ja võtab kaalus piisavalt juurde ning aeg-ajalt tehtavad vereanalüüsid on korras, siis vähemalt mõnda aega tõsiselt muretsema ei peaks. Kui aga valik kitseneb veelgi ja see juba mõjutab tema tervist, siis tasub küsida nõu ka psühholoogilt.

25.01.2020

Tere, millal poisslaps kõndima peaks hakkama?!

L

–––

Tere! Ühest reeglit ei ole. Enamasti hakkavad lapsed kõndima 1-aastase sünnipäeva paiku – mõned lapsed hakkavad varem ja teised veidi hiljem. Kui teil on tekkinud mure, kas lapse areng on eakohane, soovitame pöörduda perearsti juurde, kes saab hinnata füüsilist arengut üldiselt – kõndimine on ainult üks osa sellest.

Parimate soovidega
tarkvaneme.ee meeskond

20.01.2020

Tere!

Millal algab kevadine “Imelised aastad” koolitus? Millal on võimalik registreerida end koolitusele?

Ette tänades
Riina

–––

Tere! Koolitused toimuvad üle Eesti. Siit lingilt https://www.terviseinfo.ee/et/projektid/vanemlusprogramm-imelised-aastad/koolitused saate vaadata, kus 2020. a kevadel koolitused toimuvad ning leiate ka kontaktid, kust saate küsida täpsemat infot oma elukohale lähima koolituse toimumise aja ja registreerimisvõimaluste kohta.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

16.01.2020

Tere. Minu laps sööb kohutavalt palju magusat. Kodus meil komme ja šokolaadi pole. Kõike seda saab ta kas vanaemalt või koolist või ostab taskuraha eest. Soolase toidu osas pole ta valiv, sööb puuvilju ja juurvilju. Ma ei mõista, miks tal see nii hirmus suur magusavajadus on. Kaalub juba 50 kg ja on 146 cm pikk.

–––

Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:

Tere! Te ei ole täpsustanud, kas laps on poiss või tüdruk, kuid mõlemal juhul on selliste näitajate puhul põhimõtteliselt tegu mitte isegi enam ülekaalu, vaid rasvumisega.

Väga keeruline on öelda, mis konkreetselt võiks magusaisu põhjustada. Magusa puhul ei saa me rääkida sellisest sõltuvusest nagu alkoholi või narkootikumide puhul, kuid paljudele inimestele magus väga maitseb ja neil ongi väga keeruline sellest loobuda – eriti kui ollakse laps, kes ei saa aru, miks midagi piirama peab.

Kuna ülekilosid on päris palju, siis ei ole väga suurt lootust, et isegi teismeea saabudes laps neist kasvuspurdi ajal ise n-ö välja kasvab. Seega soovitan juba kohe pöörduda mõne toitumisnõustaja poole, kes vaataks koos teiega üle lapse toidulaua, suunaks ja kontrolliks. Kui nõu annab ja söömist jälgib inimene „väljastpoolt“, on sellel ilmselt suurem mõju kui lapsevanemal endal. Toitumisnõustaja võiks osata ka hinnata, kas ehk laps vajab ka arsti ülevaatust, et välistada mõni terviseprobleem. Ilmselt küll on suur kaal tõesti ennekõike suurest magusasöömisest saadud liigse energia tagajärg.

Üheks suuremaks probleemiks saab ilmselt olema vanavanematele selgeks tegemine, et miks enam lapsele magusat (vähemasti kontrollimatutes kogustes) anda ei tohi. Soovin teile jõudu!

03.01.2020

kuidas õpetada last lugema

–––

Tere! Peame tunnistama, et meie ekspertidel laste lugemaõpetamise soovituste andmise pädevust ei ole. Jagame teiega Eesti Lugemisühingu ekspertide soovitusi ja nippe vanematele: Soovitused ja nipid, kuidas meelitada last lugema

Head lapsega koos olemist ja lugemist!
tarkvanem.ee meeskond

02.01.2020

Tere, 1 a 10 k tütar kardab naermist. Kui keegi kuskil naerma hakkab, läheb ta täiesti endast välja. Arvan, et see tekkis hetkel, kui kolisime ja ta oli vankrilaps, u 7–8-kuune, ja meie uus naaber hakkas paar korda tema juuresolekul ootamatult väga kõva häälega naerma. Ta ehmatas väga kõvasti ja hakkas nutma ja siiani ei ole midagi paremaks läinud. Kas see paraneb ajaga või mida peaks ette võtma?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie alla kaheaastane tütar läheb endast välja, kui keegi naerab. Teile tundub, et tal on tekkinud tahtmatult seos naeru ja hirmutundega, et see on kuidagi ohtlik, sest see on ootamatu ja kõva hääl olukorras, kus justkui kõik on hästi. Sellised seoses võivad olla väga tugevad ja tundub, et ka teie lapsel on see kestnud juba üle aasta. Saan aru, et esiti on ehk soov teda üleelamisest säästa ning taolisi situatsioone vältida, aga selle lahenduse nõrk külg on see, et te ei saa lõpuni kontrollida kõiki olukordi, mis võivad ette tulla, sh neid, kus te ise lapse juures kohal ei viibi. Tavaliselt kasutatakse hirmu ja ärevuse vähendamiseks süsteemset tundlikkuse muutmist. Alustatakse kõige n-ö ohutumast naeru olukorrast, nt keegi telekas või videos naerab, aga hääl on päris vaikseks keeratud. Samal ajal kui lapsega seda vaatate, õpetate teda sügavalt hingama ehk rahunema. Teie lapse vanuse lapsega on seda muidugi raskem teha, aga kui ise ette näitate ja temaga koos hingate, siis ehk saate enam-vähem hakkama. Samal ajal võib lisada ka enesesisenduslause, nt: „Ma olen vapper!” Kui olete jõudnud väiksema „ohuga” selleni, et laps ei lähe endast välja või oskab kiiresti rahuneda, siis saate astuda järgmise sammu, nt videos hääle kõvemaks keerata või keegi kõrvaltoas naerab jne. Kui teil endal on seda raske teha, siis ehk saate kasutada ka professionaali abi, kes foobiatega tegeleb. Kindlasti saate tütrele selgitada, et üldiselt väljendab naermine rõõmu ja pole ohtlik, vaid pigem tore. Edu teile!

02.01.2020

Tere

Meil on suur mure 1 a 10 k tüdrukuga. Muidu tubli tüdruk, aga kui talle midagi ei meeldi siis ütleb „teen haiget“. Kogu aeg lubab kellelegi haiget teha. Kui tulevad külalised, siis ütleb, et teeb neile haiget, lubab emmele-issile haiget teha jne. Proovin rääkida sellisel puhul, et haiget ei tohi kellelegi teha, aga miski ei mõju. Mida teha?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teid paneb muretsema teie väike laps, kes lubab teistele haiget teha, kui talle miski ei meeldi. Ma kahjuks ei loe kirjast välja, kas ta lihtsalt ütleb seda või teeb ka. Kui ei tee, siis pigem, saan aru, soovite tema sõnastust muuta, et see teisi ei ehmataks. Sellisel juhul saate teha sotsiaalset juhendamist nii, et ütlete ette, mida selles olukorras öelda, kui ta sooviks lasta käiku väljendi: „Teen haiget!” Saate seda kombineerida ka emotsionaalse juhendamisega järgmiselt: „Ma näen, et oled kergelt ärritunud, sulle ei meeldi, et teine mängib selle asjaga, millega sina tahad mängida. Küsi ta käest, kas sa võid sellega mängida näiteks nii: „Palun luba mul selle nukuga mängida!”” Kui ta siis vastavalt käitub, saate teda kiita, aga kui teine ei anna, saate edasi minna: „Mida sa võiksid veel teha, et sellega mängida saada? Äkki vahetad mingi teise mänguasja vastu? Paku talle midagi muud ja ütle: „Sa võid vahepeal sellega mängida ja mina tollega, 5 minuti pärast vahetame.” Väikestel lastel küll ajataju pole, aga see ei tähenda, et ei võiks juba seda õpetama hakata. Lihtsalt ei maksa ootama jääda, et ta ise teab, millal viis minutit täis saab.

Kui on tegemist olukorraga, kus ta hoiatab, et teeb haiget ja teebki, siis mõnes mõttes on see hea variant, sest tegelikult annab hoiatus teisele märku, et mulle midagi ei sobi ja teisel on valik, kas ta jätkab ja kogeb siis teatud tagajärgi või lõpetab. Selle sõnastuse võiks ka natuke ümber õpetada, à la: „Kui ma oma tahtmist ei saa, siis ma saan pahaseks/vihaseks!” Sellisel juhul on teistel, sh vanematel ka valik, kas asi on piisavalt oluline, et kaalub üles lapse pahameele või mitte. Kuna ta on alla kolmeaastane, siis ei oska ta veel ennast reguleerida ja emotsioonid tulevad välja nii, nagu need tekivad. Sel juhul peate teie aitama tal rahuneda. Üks viis on õpetada teda sügavalt hingama, võib ka ühe rahunemiskoha välja mõelda, kus on turvaline natuke istuda omaette, aga nii, et lähedased on piisavalt lähedal. Hea on, kui juba väiksest peale õpetate teda oma tundeid sõnastama, sest see vähendab emotsioonide jõudu. Saate tema võimalikke tundeid kirjeldada: „Tundub, et oled ärritunud või tundub, et viha sinus kasvab.” Kindlasti tunnustage teda juhtudel, kui ta võiks ärrituda, aga jääb rahulikuks. Kokkuvõttes õpetate talle nii sarnases olukorras teistmoodi ehk konstruktiivsemalt toime tulema. Edu!

02.01.2020

Poisil on probleem lahti riietumisega (st ujumispüksid ikka jäävad) avalikus kohas, st rannas ei võta riideid ära, keeldub ujuma minemast. Keeldub minemast basseini, veekeskusesse. Ei pese ennast peale kehalise tundi koolis. Nüüd kardab paaniliselt, et koolis on tulemas ujumistunnid ja on probleem oma klassi poiste ees lahti riietuda. Ei oska kuidagi asjale läheneda.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie teismelisel pojal on mure kuni ujumispüksteni lahtiriietumisega ning ta püüab vältida olukordi, kus seda teha tuleks. Ilmselgelt on tal hirm ja hea oleks teada, kas see on mõttetöö vili või on midagi juhtunud, mis on selle tekitanud. Vastavalt sellele saaks siis valida, kuidas edasi tegutseda. Võib-olla ta arvab, et tal ei ole piisavalt treenitud keha või kumab kuidagi suguelund läbi pükste, mis teisi võiks panna ehk süütuna kavatsetult nöökima. Ega paljud noored ju ei mõtle sellele, mis on kohane või mis võib teisele piinlikult ja haigettegevalt mõjuda. Samas näiteks rannas ju päriselt ei puurita avalikult hindaval pilgul teisi, mis justkui viitaks, et ta ehk üldiselt häbeneb oma keha. Teismeeas toimuvad kehaga nähtavad muutused ja eks nendega peab kohanema. Kas ta oma isaga või teise täiskasvanud meesterahvaga saab rääkida kehast ja oma tundest selles kehas? Eelkõige on oluline, et täiskasvanud oskaks natuke teemaga suhtestuda ning oma tunnetest sellega seoses räägiks; et poeg tunneks, et ta pole selle murega üksi. Kuniks te ei tea täpsemalt, milles probleem on, on seda raske lahendada. Võite küll pakkuda välja juba ujukatega kooli tulemist ning pärast rätiku all riietumist, aga võib juhtuda, et see pole see päris mure. Kuna ta on juba päris suur, siis võiks pärast probleemi selgitamist paluda tal pakkuda võimalikke lahendusi, sest tegelikult ju peab tema selle olukorraga toime tulema ja õppima, kuidas seda teha. Võite aidata erinevaid variante kaaluda just tagajärgede seisukohast ning paluda tal üks-kaks proovimiseks välja valida. Mõne aja pärast saate siis teema juurde tagasi tulla, et kuidas lahendus töötab. Edu teile!

02.01.2020

Tere! Paar kuud tagasi hakkas 2-aastane tüdruk sikutama küüne servas olevaid nahkasid. Hetkel olen tabanud teda seda tegemas umbes 5– 6 korda päevas (korraga alla 1 minuti ajalises mõistes). Täna avastasin, et tõmbas ka ülahuule lahtist nahka paar korda. Kuidas peaksin selles olukorras teda suunama? Igapäevaelus pole suuri muutusi ega uusi stressiallikaid tekkinud. Lasteaias ei käi, veedan ise palju aega lapsega. Endale tundub, et tegu pole otseselt sundkäitumisega, vaid pigem sellega, et ta on meil väike perfektsionist. Kui kausist läheb putru maha, tahab selle kohe salvrätikuga ära pühkida jne. Seega näib, et kui avastab sõrmedel lahtise naha, tahab ka selle probleemi lihtsalt „ära parandada“. Ootan teie nõuandeid! Aitäh!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on küsimus seoses oma kaheaastase lapsega, kes sikutab küünenahkasid ja natuke ka ülahuult. Sageli aitab käeline motoorika keskenduda, mis ühtlasi tähendab rahunemist või ärevuse vähendamist teatud tegevuse abil. On palju inimesi, kes keerutavad käes pastakat ja ise vajuvad sügavale mõttesse, mõni keerutab juukseid, mõni võib huult näppida. Vabalt aga võib see olla ka tegevus samal ajal kui mõte uitab ehk lihtsalt harjumus, mis ei pruugi olla konstruktiivne, aga üldiselt kedagi väga ei sega ka. Kas teie laps näpib küünenahka või huult pigem kui keskendub või kui mõte uitab? Tore, et võtate vaevaks analüüsida, kas lapse stressitase on tõusnud ja veel toredam on, et olete jõudnud järeldusele, et pigem mitte. Kaheaastane väga selgelt avastab oma keha ja mida sellega teha saab. See on ka ju periood, mil enamik lapsi hakkavad potil käima, mis tähendab, et nad suudavad oma kehalisi funktsioone paremini kontrollima õppida. Pole ime, kui ta on avastanud, et on olemas küünenahad, mida saab sikutada ja see on olnud põnev ning nüüd teeb ta seda juba harjumusest. See võib olla asi, mis möödub iseenesest, et ühel hetkel ta leiab uue põnevama asja ja tüdib sellest, aga kui te soovite sellest käitumisest varem lahti saada kui ehk see loomulikult läheks, siis saate teha talle preemiasüsteemi. Saan aru, et jälgite teda ja suudate tuvastada neid hetki, mil sikutamine hakkab. Sel juhul saate meelde tuletada nt vihje andmisega sobivat käitumist ning kui laps kuuletub, teenib ta ühe kleepsu. Kleepsu teenib ta ka siis, kui nt poole tunni jooksul pole küünenahka sikutanud. Kui on kokku kogutud näiteks viis kleepsu, saab ta väikse preemia. Kõige parem oleks mõni tasuta preemia, kas siis suur kalli emme poolt või koos mängimine 15 minutit vms, mida ta hindab. Kui lubate kommi süüa, võib ka see preemiaks olla. Kui kahe nädala jooksul lähevad asjad oluliselt paremaks, siis võib preemiasüsteemi ära jätta. Kindlasti peaks teda aga jätkuvalt kiitma, kui käed joonistavad või mängivad, selle asemel et teist kätt näppida. Sarnane soovitus kehtib huulte näppimise kohta. Mis puudutab salvrätiga pudru pühkimisse, siis see ei pruugi niivõrd olla perfektsionismi väljendus kuivõrd korraarmastus, mis on ju igati kiiduväärt. Head uut aastat ja edu!

02.01.2020

Tere

Minul selline mure, et mul on 4 a tütar, kellel on õhtul magama jäädes väga suur läheduse vajadus. Eriti just ema järele. Paneme lapsi magama kordamööda – üks õhtu mina ja järgmine õhtu abikaasa. Kui paneb abikaasa, siis laps ei luba emal toast lahkudagi ja tahab, et ema tal käest kinni hoiaks. Kui mina teda magama panen, siis mina ei ole tema toas, vaid istun koridoris, kus mõlemad lapsed (mul on 6 a poeg ka) mind näevad. Tütar aga läheb päris tihti hüsteeriasse, kui minu kord on lapsi magama panna ning karjub ja nutab emme järele.

Oleme läbinud 2019. a talvel Imeliste Aastate koolituse, enne magamaminemist pühendame lastele aega ja mängime nendega, õhtused rutiinid on paigas, kuid ikkagi laps ainult röögib ema järele.

Mida antud olukorras teha? 4 a peaks suutma juba iseseisvalt magama jääda ju? Kas mina ja naine peaksime istuma iga õhtu lapse voodi kõrval 1,5 h, kuniks ta magama jääb, teda rahustama ja patsutama? Või peaksime tal laskma ennast tühjaks röökida, ignoreerima seda käitumist ja endale kindlaks jääma, et kui on issi kord magama panna, siis emme enam pärast õhtumusisid ja -kallisid ei tule?

Palun abi ?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et 4-aastane ei ole nõus emmeta magama jääma, vaid röögib tema järele. Siin on nüüd oluline teha vahet, kas see on hädakisa turvatunde järele, mida ainult ema suudab pakkuda, või on see jonn, et ta oma tahtmist ei saa. Vastavalt sellele, kumb variant teie puhul kehtib, on tegevus üsna erinev. Jonni võib vabalt ignoreerida, aga hädakisa mitte. Tore, et olete koolitusel osalenud, mängite lastega ja et rutiinid on paigas – kiidan teid! See kõik aitab magamaminekut sujuvamaks muuta. Kas te teate, miks laps emmet vajab? Võib-olla tal on hirm selle hetke ees, kus ta veel ei maga, fantaasia töötab, on piisavalt pime ja siis ta kujutab ette, kuidas koll tuleb või midagi muud jubedat juhtub? Sellisel juhul on rahustav, kui turvaisik hoiab natuke käest kinni. Selleks aga, et teie muutuksite ka turvaisikuks, võiksite alguses mõlemad tal käest kinni hoida. Võite eelnevalt lapsega arutada, kas saate tuba natuke valgemaks jätta, milline kaisukas teda une eel ja magades võiks kaitsta, milline sõnapaar võiks sobida enesesisenduseks, nt: „Olen vapper ja rahulik!” Kui ära lähete, siis konkreetselt ja võite öelda, et olete lähedal valvamas ning tulete veel kaks korda tagasi. Alguses taas võiks seda koos teha ja uks võib vahepeal lahti või praokil olla. Kui viis minutit on möödas, lähete tagasi, annate musi, naeratate, kinnitate, et küll tuleb hea uni, võite paluda ka lapsel mõelda, millist und ta soovib näha. Üldiselt peaks see kestma vaid viivu. Seejärel lähete ära ning viimasel korral võiks enam mitte suhelda muul moel kui väike puudutus või pai. Kui uneaeg on õigesti valitud, siis peaks laps suutma 15 minutiga uinuda. Edu teile!

18.12.2019

Mida teha 13-aastase lapsega, kes koolis käia ei taha, millegi vastu huvi ei tunne. Kodus kakleb teistega, enda järgi ei korista. Lapse maailm on vaid netis istumine. Kui rahulikult last korrale kutsuda, siis ähvardab minema jooksmisega. See pole enam normaalne. See kõik kurnab ka teisi pereliikmeid.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure oma 13-aastase lapsega, kes istub netis, vahepeal kakleb teistega ja sellega kurnab teisi pereliikmeid. Kujutan ette, et tõesti võib olla emotsionaalselt raske, eriti kui see on igapäevane, et laps on vaheldumisi pahur ja apaatne. On tavapärane, et teismelisel on päeva jooksul palju erinevaid ja tugevaid emotsioone, mis teda ennast ka segadusse ajavad ja murelikuks teevad, eriti kui neist tülid välja kasvavad. Võib olla tõsi, et ta ei oska nendega toime tulla ja sellisel juhul oleks täiskasvanu pahandamine vaid kurvastust või viha õhutav. Kas tal on objektiivselt võttes kodus hea olla? Ma ei mõtle seda, et kas tal lastakse piiramatult internetis istuda, vaid et kas tema arvamusi küsitakse, võetakse kuulda, arvestatakse? Kas tal on kodus üldiselt rahulik õhkkond ning suhted teiste pereliikmetega usalduslikud ja lugupidavad? Räägite te pereringis südamest südamesse, elate üksteisele kaasa, toetate? Kui jah, siis võiks kodu olla talle siiski turvaline paik ning ärajooksmise jutt pigem ähvardus. Sageli tulevad laste ähvardused vanemate ähvarduste pealt, mida nad on kunagi kasutanud, et oma tahtmist läbi suruda. Kuigi osaliselt on 13-aastane juba suur laps, siis ta on siiski alaealine ja ei saa teha alati enda jaoks häid valikuid. Teie roll vanemana on talle piire seada, sh internetis veedetud aja osas. Kui te ise kaasate teda tegevusse, mis talle meeldib, siis tal oleks ehk ka vähem põhjust seal istuda. See on lihtsalt üks kerge viis vaba aega veeta. Tegutsega koos perega, mängige lauamänge, vestelge, soovi korral saate ehk kaasata ka ühe tema sõbra, kui see talle oluline on. Lugege e-nõuandlast ka teisi sarnaste kirjade vastuseid – ehk saate sealt ka mõne mõtte. Soovin edu!

18.12.2019

Tere
Küsimus lapse armukadeduse kohta. Preili on 6 ja poiss on 1-aastane ning muidugi saab väiksem rohkem tähelepanu. Mängivad ka koos, aga väga hinge läksid eile öeldud sõnad: „Ma sooviksin seda aega, kui vennat veel polnud, siis oli palju parem (elevandipisaratega ja hingepõhjast öeldud)…” Kuidas sellises olukorras käituda? Ma ei osanud midagi vastata…

Tänan!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud oma tütrega, kes soovis, et tal polekski vennat. Loomulikult on teile mõlemad lapsed väga kallid ja raske on kuulda, et nad ei eksisteeri koos nii harmooniliselt kui sooviksite või olete seda ette kujutanud. Võin lohutada, et õdede-vendade rivaalitsemine on üldiselt loomulik ning osaliselt näitab, et laps on valmis oma soove ja vajadusi väljendama. Tavaliselt väiksemad kaklevad, suuremad peavad omavahel sõnasõda. Uuringud üldiselt ei näita, et rivaalitsemine kandub üle täiskasvanuikka, pigem normaliseeruvad suhted 17. eluaasta paiku. Mida teha, kui laps soovib, et ta venda poleks olemas? On tegelikult väga kiiduväärt, et tütar ennast nii väljendada oskab, et ta suudab enda tunded sõnadesse panna. See on teie teene! Ei saa ju pahaks panna, et ta soovib tagasi aega, mil vanemad olid tema päralt, enamik lihtsalt ei oskaks või ei julgeks seda välja öelda. Kui te suudate teda mõista, siis võiksite neid tundeid talle tagasi peegeldada. Tema soov aega tagasi keerata ei täitu, seda enam on tal vaja leppida sellega, et nüüd on peres kaks last ja tema on see vanem, kes peab nüüd iseseisvam olema. Võite peegeldada umbes nii: „Kurb on kuulda, et sa soovid tagasi seda aega, kui vennat ei olnud, aga ma saan sinust aru. Siis ma olin rohkem sinu päralt ja olime rohkem koos. Nüüd justkui pead sina suurem olema ja rohkem ise hakkama saama, aga väike venna saab hoolitsust ja tuge.” Võite ka lisada: „Mul on hea meel, kui sa oma muret väljendad, tee seda ikka. Soovin sinu jaoks endiselt olemas olla. Mida sa soovid koos teha?” Kindlasti võtke iga päev 6-aastase jaoks 15 minutit aega, et temaga tema soovitud mänge mängida. Nii hoiate temaga kontakti ja vähendate rivaalitsemist. Lisaks kindlasti ärge võrrelge lapsi omavahel, nt väikevenna on palju rahulikum kui sina vms. Poolte valimine pole samuti paslik (à la sina pead järele andma, sest sa oled suurem). Kui kiidate, siis kiitke ilma võrdlemata. Usun, et olete suurepärane lapsevanem!

17.12.2019

Tere

6-aastane laps elab kärgperes täpselt võrdse aja ühe ja teise bioloogilise vanema (ja nende uute partnerite) kodus. Eesoleval sügisel läheb ta kooli ning seetõttu küsin – kas olemasolev 50/50 ajajaotusega graafik toimib ka koolilapse puhul või on koolis õppivale lapsele ühe n-ö põhilise kodu olemasolu koolis käimise perioodil mõistlikum? St jagada aega näiteks selliselt, et nädala sees elab laps alati ühe vanema juures ning nädalavahetustel ja näiteks ka koolivaheaegadel teise vanema juures. Soovime lapsele võimaldada maksimaalselt hea ja tugeva taustsüsteemi, mis toetaks edukat kooliteed ja igapäevast stabiilsemat rutiini ning hoiaks ära pidevast ühest kodust teise kolimise stressi (kas see saab üldse olla miski, mis edukat õppimist mõjutab?).

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie küsimus on tulevikku vaatav ja puudutab aega, mil laps läheb kooli. Soovite teada, kas senist elukorraldust peaks muutma. Mulle väga meeldib, et te juba selle peale mõtlete ja küsimus on igati asjakohane. Te ei täpsusta, mida praegune 50:50 ajaliselt tähendab: on see nädal ja nädal või kaks nädalat ja kaks nädalat? Ma ei tea ka, kui kaua laps on sellisel viisil elanud ning kuidas see tundub talle sobivat. Üldiselt mina alla nädala teie moodi graafikuga ühes kohas viibimist ei poolda, sest siis ei teki tavapärast rütmi, justkui kogu aeg toimub sipsimine ühest kodust teise. Kool võiks olla mõlema vanema kodust nii kaugel, et laps saab perspektiivis sinna kas ise minna või on vanem valmis teda sõidutama. Kooli puhul on oluline teatud argirutiin, mida iseenesest saab nädala kaupa läbida. Eriti ideaalne oleks, kui sarnane rutiin oleks mõlemas kodus, aga kui te ei suuda selles kokku leppida, siis nii saab ka, et on erinev päevakava. Ma üldiselt pooldan jagatud vanemlust, sest see võimaldab jätkuvat lähedast suhet mõlema vanemaga, mis tulevikus on suhete loomise ja tugivõrgustiku seisukohalt ülioluline. Nii tekib ka vähem konflikte sellelt pinnalt, et üks saab lapsele rohkem lubada, kuna tegemist on nädalavahetuse või vaheajaga ja teine on siis see distsiplineerija. Kui teil praegu on nädal ja nädal, siis võite kaaluda ka kaks nädalat ja kaks nädalat, selleks et kolimise sagedus oleks väiksem, aga siin on väga oluline teie tunnetus sellest, kas see lapsele sobiks. Suhelda loomulikult võib vahepeal ka, aga asjad ja ööbimine oleks ikkagi ühe juures korraga. Kirjas sisalduva informatsiooni põhjal ei näe ma otsest vajadust praegust elukorraldust muuta. Kui lapse jaoks läheb kõik edasi nagu seni, siis see on talle tuttav ja kooli kõrval lisastressi ei tohiks tekitada. Soovin edu!

11.12.2019

Mure lapse käitumisega. Laps on raske iseloomuga ning ei taha sõna kuulata. Kuna me lapse isaga oleme täiesti kurnatud ja ei oskagi siitkohalt edasi minna, küsiks nõu. Olen lugenud et selles vanuses lapsed üritavadki oma võimu näidata, aga kuna meil peres ka teine laps (üldiselt rahulik) siis kuidas me saaksime ta sõna kuulama panna? On hakanud vastu nähvama, olen ka nii-öelda ähvardada proovinud, et kui sa ei kuula, siis nt multikat ei saa. Olen seadnud reeglid ja piirid, mis meil kodus olema peavad, aga siiski laps väga palju jonnib ja on raske iseloomuga. Käib lasteaias ja oleme pannud ta ka füüsilistesse trennidesse, et elaks end välja, aga koju tulles ikka ei täida neid palveid, mida ma heaga palun. Lõpuks lõppeb jälle kõik kisaga, tõstan mina tema peale häält ja tema nutab, vaidleb vastu, paugutab uksi, karjub. Minu jutt on tema jaoks justkui nagu rong, mis sõidab ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Varsti ei julge isegi mina temaga enam avalikult kuhugi minna, sest kardan tema tulevast käitumist ette.

Palun nõu, ta on alles 4 a ja kui praegu tundub olukord juba hull, siis ma ei tea, mis saama hakkab, kui ta puberteedivanusesse jõuab.
Muidu on ta hea vend oma õele, nad väga ei kakle ja mängivad koos, aga poeg ei anna minule isegi võimalust olla kasvõi üks päev nii, et ma ei peaks tema peale hääletooni tõstma ja me ei läheks tülli. Kas asi on minus endas, või peaksime otsima ikka temas põhjust?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure 4-aastase pojaga, kes sageli teie palveid ei täida ja jonnib. Lapsed peavad õppima seda, et kõik soovid ei täitu ja selle jaoks on piirid väga olulised juba varajasest lapseeast peale – kiidan teid, et julgete neid kehtestada. On tõsi, et iseseisvumisega hakkab laps rohkem oma tahet väljendama ja see on normaalne arenguetapp. Öeldakse, et tavaliselt lapsed ei kuuletu 1/3 ajast. Kui nüüd mõtlete ennast ise lapse rolli, siis milline teie arvates tema päev olulisel määral on – kas selline, kus ta saab teha, mida soovib või on nii lasteaias kui kodus päris palju korraldusi, käske ja keelde, mida ta peaks täitma? Me ei pane tähelegi, kui palju me tegelikult korraldusi anname ja see võib ka täiskasvanu teha trotslikuks. Seega püüdke anda ainult neid käsklusi, millega olete valmis lõpuni minema ja mida moel pole mõistlik või võimalik esitada: nt ettepanekuna, valiku andmisena (kas see/siis … või see/siis).

Üks oluline asi, mida soovitan teil teha, on lapsega iga päev 15 minutit mängida tema poolt valitud ja ka tema reeglitega mängu. Küsigegi tema käest, kuidas ta tahab, et te mängiksite, millega mängiksite ja mida ütleksite. Kui laps on saanud ise boss olla, on tal kergem teile pärast vastu tulla. Järgmiseks soovitan sotsiaalset juhendamist ehk olge ise koostöö osas eeskujuks. Näiteks, laps palub teilt midagi, teie ütlete: „Ma hea meelega teen nii nagu palud!” ja siis teete seda. Kui tema siis ka midagi vastuvaidlemata teeb, isegi kui natuke poriseb, siis palun kiitke teda, öeldes täpselt välja, mis teile meeldib: „Mulle nii meeldib, kui sa täidad mu palve vastuvaidlemata!” Kuna lapsed üldiselt soovivad vanematele meele järele olla, siis ta võiks õige ruttu õppida, et tasub koostööd teha, sest siis saab tähelepanu ja kiitust. Seega pigem soovitan n-ö heaga läheneda, sest üldiselt ükskõik, millisele käitumisele tähelepanu pöörates see kinnistub. Kui te tema jonni peale hakkate pahandama või teda hurjutama, siis see kinnistab jonnimist ehk viib teid kaugemale oma eesmärgist, et kodus oleks rahulikum õhkkond. Kui mu nõu kasutusele võtate, oma käitumist natuke muudate, siis võib muutusi lapse käitumises oodata suhteliselt ruttu, seda juhul, kui probleem pole sügavam (mida hetkel kirjast välja ei loe). Edu!

11.12.2019

Kuidas vastata 9-aastase tütre küsimusele, mis on seks? Praegu klassis räägitakse sellel teemal. Me oleme eelnevalt rääkinud poiste ja tüdrukute erinevustest, sellest, kuidas beebid sünnivad. Aga ma ei osanud sellele küsimusele kohe vastata, kuna ei tea, kui palju võiks rääkida 9-aastasele.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on see, kuidas rääkida oma 9-aastasega seksist. Tänapäeval tundub, et lapsed saavad kiiremini suureks. Kunagi tundus väga vara rääkida algklassilapsele täiskasvanute maailmast intiimses vallas, aga nüüd on info nii kergesti kättesaadav, et raske on ise selle jagamist kontrollida. Ma ei saa täpselt aru, kas õpetaja räägib lastega seksist või lapsed omavahel. Kui on vanemaid vendi ja õdesid (eriti vendi), siis usun, et nende kõrvalt võivad küll seksiteemad üles tõusta. On väga tore, et olete juba last harinud sugude erinevusest ja beebide sündimisest. Soovitan esiti paluda lapsel rääkida seda, mida tema teab või arvab teadvat seksist. Nii saate aimu tema teadmiste haardest ja tõesusest. Kui on midagi, mis on vale ja soovite korrigeerida, siis saate seda ilma liigselt detailidesse laskumata teha. Ühtlasi saate kinnitada, et kui tal tekib sel teemal uusi küsimusi, siis vastate hea meelega. Minu meelest on kõige toredam rääkida seksist kui täiskasvanud inimeste vahelisest ühest armastuse väljendamise viisist, mis ühtlasi võimaldab ka lapsi saada. Kuidas tundub? Kindlasti ei pea tekitama sellist tunnet, et seksist ei tohi rääkida, et see on tabu, häbi või vale, sest nii kujundame hoiakuid, millega tulevased suured inimesed kimpus on. Usun, et saate kenasti selle olukorraga hakkama. Edu!

11.12.2019

Tere. Avastasin et minu 13-aastane tütar tarbib narkootikumi metamfetamiin. Andsin ka asja politseisse eesmärgiga teada saada, kes müüb. Aeg ka kinni pandud terapeudi juurde, paraku kahe nädala pärast alles! Soovin teada, mida ma kindlalt teha ei tohiks? Pean silmas pöördumisi ja kõnetamisi oma teismelise suunas. Tundub, et olen millegagi väga mööda pannud, et tütar selles olukorras, ja ei soovi asjade kulgu veel hävituslikumaks muuta!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on suur mure seoses sellega, et avastasite, et teie teismeline tütar tarbib narkootikumi. Mõistan, et see võib olla hirmus, arusaamatu ja ahastamapanev kogemus. Tunnistan, et mina ei ole narkoteema ekspert. Selles osas saate ehk pädevamat nõu http://peaasi.ee/kysi-noustajalt/. Kui teie kirja lugeda, siis minu meelest on teie tegevus olnud väga mõistlik: politseisse pöördumine müüja väljaselgitamiseks ja ka terapeudi juurde aja kinni panemine on head mõtted. On nii südantsoojendav lugeda, et vaatamata oma emotsioonidele toimunu osas püüate säilitada kontakti oma lapsega ning tõesti läbi mõelda, mida öelda ja mida mitte. Ma ei tea, kui usalduslik suhe teil on olnud, aga usaldusliku suhte jaoks on vaja vanemal väga palju kuulata, peegeldada, sest selle läbi on kergem mõista, mida laps tunneb ja mõtleb. Teismelistel on ju suur vajadus reeglite vastu protestida, et iseseisvuda, ning paljud tunnevad ka eakaaslate poolt n-ö grupisurvet teatud asju teha, mida muidu ise ei teeks. Tore oleks, kui paluksite tal selgitada, mida ta ise kogu loost arvab, mida tunneb ning väljendaksite oma tunnetest just mure ja hoolivuse poolt. Ristküsitlus, tänitamine, moraali lugemine, karmilt karistamine on ehk need asjad, mida võiks vältida. Loomulikult on teie roll vanemana endiselt piire seada ja teil on õigus ka tagajärgi rakendada. Tagajärgede rakendamine peab olema enne kokku lepitud ning nii vanale lapsele võib selle kestus olla 1–2 päeva. Pikem tagajärg ei ole mõjusam, pigem tekitab trotsi ja noor peab saama võimaluse uuesti sobivalt käituda. Tõenäoliselt on mõistlik ennast harida narkootikumide mõjust aju arengule jm ning jagada lugemismaterjali ka tütrele. Soovin teile südamest edu!

11.12.2019

Kas 19-aastasel võib olla paarisuhe 16-aastasega?

–––

Tere!

Jah, võib – keelatud see ei ole. Hetkel on seksuaalelu legaalse ea alampiir 14. eluaasta.
Kehtiva karistusseadustiku kohaselt on täisealisel keelatud suguühendus noorema kui 14-aastasega ja selle eest võib karistada kuni viieaastase vangistusega.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

10.12.2019

Kuidas õpetada vanemale lapsele, et väiksemat venda (2-aastane) ei lööda ega kiusata (mänguasjade äravõtmine, lahtise käega löömine). Tihti juhtub see pärast lasteaiast kojutulekut.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et kolmeaastane lööb kaheaastast. Mul on hea meel, et tahate lastele õpetada vägivallatut suhtlemist – see on tõepoolest väga oluline. Mainite siia juurde tähtsa seiga, et sageli tuleb löömist ette pärast lasteaiapäeva. Mõlemad lapsed on väikesed. Kolmeaastased alles hakkavad õppima oma tunnete reguleerimist. Kindlasti tekib neil päeva jooksul palju hetki, kus nad pettuvad, pahandavad, solvuvad, vihastavad jne ning nende emotsioonidega jõuavad nad ka koju. Kodu võiks üldiselt olla turvaline koht, kus ennast lõdvaks lasta, aga sageli see tähendab ka n-ö negatiivsete tunnete väljaelamist. Kuidas siis teha seda vägivalda kasutamata? Siin tulevad appi emotsionaalne ja sotsiaalne juhendamine. Kirjeldage, mida laps võib tunda: „Sul oli erinevaid emotsioone täis päev. Sa võid tunda praegu väsimust ja ärritust.” Nii õpib laps seostama oma keha aistinguid ja emotsioonide nimetusi. Eesmärk on see, et edaspidi ta oskab ise enda tundeseisu sarnaselt kirjeldada: „Olen pahur.” See annab teistele indikatsiooni, kuidas käituda. Mida võiks teha siis, kui üks pereliikmetest on pahur? Tal võiks lasta natuke rahuneda, omaette olla. Seda saate õpetada mõlemale lapsele: ühel on õigus siis eemalduda, teisele on vaja tähelepanu kõrvale juhtimiseks muud tegevust, et ta esimest segama ei läheks. Samuti saab 2-aastasele õpetada sõnastama oma tundeid, kui vanem laps lööb: „Mul on valus, palun ole sõbralik!” Kolmesele võib samuti kirjeldada noorema võimalikke tundeid, et areneks empaatiavõime ja tegude-tagajärgede seos: „Tal on valus ja kurb, kui sa teda lööd.” Mänguasjade jagamise osas tuleb õpetada oma eeskujuga (kui olete ka mängus sees) või vihje andmisega ja siis sobiva käitumise kiitmisega asju jagama, kordamööda mängima, luba küsima ja oma järge ootama. Edu teile!

09.12.2019

Tere
Kuidas soovitate 2,5-aastast uuesti ilusti ööunne jääma.
Ta magab oma toas, tegelikult ta jäi väga kenasti mingi periood magama, viimasena õhtul muinasjutt ja siis magama ja ta jäi suht kohe. Nüüd, kui muinasjutt loetud, soovib ta ka mulle lugeda, ehk ta lehitseb terve raamatu läbi ja räägib, mis seal on, see on ok veel. Aga peale seda hakkab trall. Iga natukese aja pärast leitakse mingi mure.
Isegi kui tema juures istuda, seni kuni ta magama jääb, siis ta aina lollitab.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on õnnestunud oma last kenasti oma toas ööunne panna, mida on tore lugeda. Viimasel ajal aga toimub tema poolt venitamine ja lollitamine. Magamajäämine on oma olemuselt sarnane lahkumisrutiinile, kui jätate lapse näiteks lasteaeda ja lähete ise ära. Kuidas seda kenasti teha, selle jaoks on „Imeliste Aastate” programmil mitmeid soovitusi. Esiteks ei tohi kunagi ära hiilida, vaid tuleb öelda selge sõnaga, et nüüd ma lähen ära, head aega või siis antud juhul head ööd. See on siis pärast muinasjutu lugemist. Võib juurde lisada, mida laps võib päeval toredat oodata või magamamineku puhul, milliseid toredaid unenägusid ta võiks näha. Seejärel tuleb ära minna ja lapse protestile, kauplemisele või lollitamisele tähelepanu mitte pöörata. Kui see takistab teid lahkumast, siis on laps leidnud hea nipi, kuidas teid kinni hoida st endale lähedal hoida, sest talle ju meeldib see. Ei saa eeldada, et väike laps ütleks vanemale, et mulle on parem, kui sa nüüd ära lähed, sellepärast peab seda tegema vanem.

Igaks juhuks lisan, et hea oleks, kui voodi oleks ainult magamiseks ja muid tegevusi, nt mängimist seal ei toimuks – siis seostub see rahuliku oleku ja unega. Tuba võiks samuti olla hämar, siis saab ka meie keha aru, et võiks magama jääda. Vähemalt tund enne tuttu minekut peaks olema rahulikult, kindlasti ilma ekraanita. See võib olla hea aeg, mil laps saab teile raamatut „lugeda”. Soovin järjekindlust, siis tuleb ka edu!

09.12.2019

Tere, neiu on 16-aastane ja tarvitab alkoholi, suitsetab, teeb mokatubakat, teeb e-sigaretti, teeb narkootilisi aineid ja seksib.
On tekkinud mure ta pärast. Neiu lõigub ennast. Vanemad tal ei tea sellest. Tal on diagnoositud depressioon. Ise väidab, et on väga õnnelik enda eluga. Ma olen ta lähikondlane. Tüdruk kiitleb sellega ,et tal on 5 poissi samal ajal ja räägib avalikult suguvõsa ees, kuidas iga intiimkogemus on. Koolis on tal halvad hinded ja väga palju puudumisi.
Ema ja isa on tal mures ja paanikas. Neiu käitub nendega väga halvasti, sõimab ja karjub nende peale. Sooviksin leida tüdrukule abi või nõu siit. Olen ka ise meeleheitel.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! On suur rõõm, et sellel neiul on mitmeid inimesi, kes temast hoolivad. Siiski tundub, et ta ei tunneta seda. Oletan, et tal on olnud kui mitte kodus, siis eakaaslastega suuri muresid ja südamevalu, mida ta välja ei kannata ning mis võiksid selgitada lõikumist. Äkki on ta püüdnud olla väga korralik ja täiuslik, aga kogenud palju kriitikat ja kõrgeid nõudmisi? Ehk on ta hiljuti mõistnud, et ta ei suuda kõigile ootustele vastata ja siis reaktsiooniks kõigele käega löönud? Tema käitumises tundub olevat protesti, aga ka armastuse otsimist või enda väärtuse kinnitamise püüdu. Need on muidugi hüpoteesid, mida peaks teraapiatöö käigus kontrollima. Kõige üldisemas mõttes on vaja neiul kedagi, keda ta võiks usaldada sellega, mida ta tegelikult mõtleb ja tunneb. Võib-olla ta kardab, et kui ta sellest räägib, siis tema üle naerdakse, ta tunded tühistatakse, loetakse moraali või saadakse kurjaks? Seetõttu oleks muidugi neutraalne ja professionaalne terapeut hea variant. Võib-olla suudate ja saate teie see usaldusisik olla? Sageli kestab enesehävituslik käitumine nii kaua, kuni teine n-ö vastasjõud ei kaalu seda üles ehk siis – kuni tal puudub motivatsioon teisiti käituda. Ei oska öelda, mis võiks seda tekitada. Mul on tõesti kahju, ei oska rohkem aidata. Soovin edu ja tänan, et olete hooliv!

02.12.2019

Mida teha 17-aastase lapsega, kes ei hooli mitte millestki, on ükskõikne ning vastutustundetu? Ei hooli kodutöödest, kodustest ülesannetest, hinnetest, koduloomast, söömisest ega millestki muust peale netimaailma ja sõpradega väljas käimise. Tal oli esimesest eluaastast kuni 14-aastaseni terviseviga, mille tõttu oli tihti haiglas ning seetõttu on ta oma vanusest käitumisviisidega maas. Mentaliteet kuskil 12-aastase lapse oma, kuna tavaelu algas hiljem, kui terviseprobleemist lahti sai. Oleme emaga üritanud igasugu viise, kas kõigega aidanud toime tulla või osaliselt või lasknud tal täitsa ise oma asjadega hakkama saada, aga arengut pole kuskil. Kui temaga kooli/kodu/kohustuste täitmise teemadel rääkida, hakkab kohe nutma ja jookseb oma tuppa. (Rääkimine toimub rahulikult, keegi ei karju.) Psühholoogi juurde ei soovi minna, kuna ei taha ema raha raisata. (Kuid ka see on väljamõeldud põhjus, kuna meil peres rahaprobleeme pole.) Üritame saada aega läbi perearsti, tasuta psühholoogi juurde. Kuid siiski sooviksin teada, kuidas sellise lapsega käituma peaks, kuidas teda aidata, et ta vastutustundlikum oleks.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on suur mure lapse pärast, kes käitub vastutustundetult. Te kirjutate küll natuke teatud asju lahti, aga ikkagi on mul väga raske vastata, sest nii palju infot on puudu, mis määrab, kuidas vastata. Seega ütlen kohe ära, et soovitan kindlasti pöörduda psühholoogi poole. Saate alguses minna kaks vanemat koos, sest juba see võib aidata teil teatud asju teisiti teha, mis tütre käitumist muudab. Kui leiate terapeudi, kes on lisaks veel tunnetekeskset teraapiat õppinud, siis usun, et see on plussiks.

Tunnistan, et ei oska teie kirjast välja lugeda, kas tal on olnud vastutustunne või pole te seda välja arendanud. Üldiselt saab vastutustunnet arendada nii, et laps kogeb teatud tegude või tegemata jätmiste tagajärgi. Alustama peab aga sellest, et kui hea kontakt mõlemal vanema eraldi oma lapsega on. Kui kontakt pole kiita (st suhted on jahedad või konfliktsed), siis on ka raske temalt kuuletumist nõuda. Üldiselt sellises vanuses noorukiga on pigem oluline koostöö, sest nõuda ta enam vist väga ei lase. Kas tema teismeiga on möödumas või täies hoos? Teismelistele on ju kombeks kõiki piire katsetada ning öelda, et mind ei huvita paljude asjade peale, mis ilmselgelt ei väljenda nende tegelikke tundeid. Seega mittehoolimine ei pruugi olla tema tegelik tunne. Esimese asjana püüdke temaga vestelda hoopis teistel teemadel ja mitte küsimuste kaudu, vaid kasvõi ise oma päevast rääkimisega alustades: mis oli toredat, mis ärritas ning siis paluda temal oma päeva emotsioone ja tegemisi kirjeldada. Kui tal on tunne, et ta võib teid usaldada, siis ta avab end rohkem. Mulle tundub, et ta on päris mures ja tunneb ennast üksi, aga ei oska ennast piisavalt väljendada ja võib-olla kardab ka nahutamist või moraali lugemist, ükskõik kas selleks on alust või mitte. Olete proovinud nii ja teisiti. Taaskord ma ei loe välja, mis siis edasi saab, kui ta teema ülesvõtmisel nutma puhkeb – kas nii jääbki, et siis jutuajamist ei tule? Ja kas ma saan õigesti aru, et tal on lubatud netis ja sõpradega aega veeta, kuigi tal on kohustused täitmata? Loogiline on, et enne tuleb töö ja siis lõbu. Järjekord on sellepärast just selline, et lõbust saadav emotsioon aitab ka vähem meeldivad tegevused ära teha. Kas kardate olla temaga konkreetsed, sest ta on nii kaua tervisega kimpus olnud ja te tahate talle lubada asju, mis talle rõõmu pakuvad, sest olete rõõmsad, et ta üldse elab ja nüüd terve on? Kui on oht, et netimaailmast on sõltuvus kujunenud, siis seda enam peavad vanemad südame kõvaks tegema ning ta sellest võõrutama. Loodan, et mu soovitustest on abi!

02.12.2019

Ei leia kuskilt 12-aastase soovituslikku nn tööpäeva pikkust. Murekoht on selles, et laps on igapäevaselt kodust ära üle 12 tunni ning siis koju jõudes hakkab alles õppima, see on kl 20–21 vahel. Tegemist on mehe lapsega esimesest suhtest ning laps ei ela meiega pidevalt koos.

–––

Tere! Olete mures, et teie partneri 12-aastane laps on iga päev kodust üle 12 tunni ära ning alles õhtul koju jõudes hakkab õppima. Teie kirjast ei selgu, kas laps käib pärast kooli tööl või osaleb ta trennides ja huviringides ning kelle soovil ta seal käib. Mis puudutab töötamist väljaspool kooliaega, siis seaduse järgi võib 7–12-aastase lapse täistööaeg olla kuni 2 tundi päevas ja 12 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul õppeveerandi kestel väljaspool kooliaega ning 3 tundi päevas ja 15 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul koolivaheajal. 7–12-aastasel alaealisel on lubatud teha kergeid töid kultuuri-, kunsti-, spordi- või reklaamitegevuse alal (eelkõige osalemine etendusasutuse töös loomingulise töötajana, töö modellina).

Selles vanuses kooliealised lapsed vajavad ööpäevas 9–11 tundi und. Kui teile tundub, et lapse nn tööpäevad on liiga pikad ja tema aega liiga ülekorraldatud ning ta ei saa piisavalt puhkust, siis peaksite rääkima oma partneriga. Vanem peab tegutsema lapse parimates huvides. Kas lapse isa on sama meelt, et laps on ülekoormatud? Mida laps ise sellest arvab? Kui laps ja tema isa näevad selles murekohta, siis tuleks teie partneril see teema ja võimalikud lahendused läbi arutada ka lapse emaga, kelle juures laps püsivalt elab. Edu teile!

tarkvanem.ee meeskond

02.12.2019

Tere. Minu poeg on 3 a 2 k. Oleme kakskeelne perekond. Laps räägib 5 sõnast koosnevaid lauseid. Oktoobri lõpus kolisime uude koju. Laps läks lasteaeda 1,8-aastaselt. Lastead asub u 1 km kaugusel – sõidame hommikul autoga ja õhtul tuleme jala. Väiksena hammustas rühmas, kuna ei saanud ennast väljendada.
Kuid nüüd tekkis olukord, kus üks lapsevanem tuli ja ütles, et tema laps ei taha lasteaeda tulla, kuna minu poeg kiusab – näpistab! Mulle läks hinge see olukord. Õpetajalt pärides (tööl olid mõlemad õpetajad) läksime ühe õpetajaga emotsioonidele, kus tema väitis, et lapsel on aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Samal ajal laps ronis, karjus, nuttis, kui rääkisin teise isikuga. Emana koheselt reageerisin ning käisin tasulise kliinilise psühholoogi juures.
Laps pidavat veel vaikuse ajal pidevalt segama ning kaasa pidi tegema tegevustes vähe. Uurides muusikaõpetajalt  öeldi, et laps püsib toolil 5 minutit ning liikumisōpetajal ei ole lapsega üldse probleeme.
Kodune olukord – laps on hakkanud rohkem lööma, siis kui midagi talle ei meeldi või ei tule välja, viskab maha ja on vihane. Oma pahameelt väljendab valjult röökides. Samas varem ma sellisele käitumisele reageerisin karjumisega ja kiskumisega nt käest! Nüüd, kui tekib selline olukord, räägin, et mul on valus, kurb jne! Kas sul on hea, kui mina nii teen… laps ütleb: emme, vabandust, oled sõber, mina kuulan sõna… jne!
Abikaasaga oleme mõlemad valjuhäälsed ja probleeme samuti lahendame valjuhäälselt ning emotsioonidel – püüan lahendada olukorda.
Pühholoogi juures oli 1 h, kus psühholoog jälgis, vaatas ning kuulas mind, esitades mõningaid küsimusi. Psühholoog kirjutas, et ühekordse kohtumise järgselt ATH-le iseloomulikku sümptomaatikt ei avaldu ning täpsema arvamuse saamiseks on vaja teha lapse arengu hindamine. Käisime ka seal, öeldi, et diagnoose ei panda, aga kuhugi soovitusi minna ka ei ole vaja. Tegeleda lapse püsivusega ning et laps hoiaks pliiatsit tugevamini ja kääride lõikamisega.
Aga olen nii mures juba, et endal raske juba uskuda, et kõik hästi. Üks opetajatest oli ruhmas last juba sildistanud.
Panin lapsele veel ühe aja psühholoogile, sest mind on nii palju mõjutatud, et lapsega on midagi valesti.
Kodus suudab ilusti mängida, paneb puslesid (12 tükki), lemmikmänguasjad autod, tegeleme sorteerimisega, tunneb kõiki värve, kujundid – kolmnurk, ruut ja ring, loendab 5-ni, edasi läheb mõnikord sassi. Ostsime peenmotoorika arendamiseks legod – 15 min mängis korraga, kuna uus asi jne.
Mängides räägib valjult. Praegu on periood, kus tal vaja kogu aeg olla esimene, kui ei saa, siis hakkab viha voi nutt.
Lasteaias pidi magama 1 tund, aga kodus magab 2–3 tundi lõunaund.
Hommikuringis pidavat laps kõrvalkaaslasi segama.
Kas oleks mõistlik lasteaeda vahetada või teeb see stressi juurde?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure oma poja pärast, kellel on lasteaias vanemate arvates agressiivsuse ja liigse aktiivsusega probleeme. Tore on, et kirjutate lahti, mida ta oskab ja mida olete ette võtnud. Mul on hea meel kuulda, et võtate teemat tõsiselt ja otsite abi. Nii nagu kirjutate, siis laps õpib eelkõige eeskuju kaudu. Kui teie olete valjuhäälsed ja emotsionaalsed, siis ka laps õpib nii oma arvamust avaldama. Tore on lugeda, et olete mõistnud, et karjumine pole hea viis last distsiplineerida. Kõigepealt peaksime enda emotsioonidega õppima toime tulema, rahunemistehnikaid õppima, siis saame neid ka lapsele õpetada. Üks hea viis on tõepoolest see, mida ka kasutate: kirjeldate oma emotsioone, kui laps teatud viisil käitub. Võiksite kirjeldada ka lapse emotsioone, kui ta emotsionaalne on. Nii õpib ta tunnetama ja nimetama, mis on viha, pettumus, hirm, ärritus, ehmatus jne. Lisaks emotsionaalsele juhendamisele on lapsel oluline õppida püsivust ja sotsiaalseid oskusi ehk kuidas kollektiivis teistega rahumeelselt toimetada. Püsivust saab õpetada nii, et kui laps paneb vaikselt puslesid kokku või sorteerib autosid, siis kommenteerite kõrval: „Sa oled nii kannatlik kui sa nii mängid,” või „Sa oled nii keskendunud nendele pusledele”. Siis laps õpib, mis tunne on püsivalt midagi teha. Võiksite lisada ka kiituse ehk kui väga teile meeldib, kui ta kannatlik on, siis ta soovib seda käitumist korrata. Sotsiaalseid oskusi saab õpetada kolmel moel: ise eeskujuks olles (näiteks palud viisakalt, ootad oma järge, jagad oma asju jne), andes vihjeid õigeks käitumiseks, nt „Mäletad, mida öelda kui me kedagi tuttavat näeme?” ning viimane ja väga tähtis on kiitus, mis järgneb sobilikule käitumisele. Kiitus kinnistab – see on väga oluline printsiip kasvatuses.

Ma ei ole kindel, et lasteaia vahetus tingimata probleemid lahendaks, sest uues kohas võib ju ka olla lapsi, keda ta segab või kellega ei klapi ning õpetajaid, kellel on temaga raske. Pigem peaks võimalikult palju tegema õpetajaga koostööd, et aidata tal taibata, mis teie lapse puhul töötab, et tema saaks ka siis seda kasutada. Psühholoogi juures kasvatuslikel teemadel vestlemine on ka hea mõte ning usun, et ka ülaltoodud soovitustest võiks abi olla. Kui teie kodukandis korraldatakse „Imeliste aastate” vanemluskoolitust, siis soovitan osaleda. Uue aasta alguses peaks taas grupid alustama. Edu teile!

02.12.2019

Mis teha, kui laps näeb laes kedagi ja pakub asju talle?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud väikelapsega, kes näeb nähtamatut ja suhtleb temaga. On arusaadav, et kui täiskasvanud inimene nii käituks, siis tekiks meil kahtlus, kas ta on vaimselt terve. Oleme harjunud nägema nähtavat ja peame seda normiks. See, mis on normist erinev, võib olla võõras ja hirmutav. Ma ei tea, kas olete kuulnud, et lastel võib olla kujutletavaid sõpru. Laste fantaasiamaailm on lihtsalt nii elav, et raske on vahet teha reaalsuse ja kujutletava vahel. Ma esimese hooga arvaks, et ka teie laps on täiesti normaalne koos oma kujutluspiltidega. Eks te käite ju perearsti juures niikuinii regulaarsetel visiitidel, tema näeb üldises plaanis ära, kas lapse areng on eakohane. Kui tervis tundub üldiselt korras olevat, siis ehk pole muretsemiseks põhjust. Teie võite tal lasta seda teha ilma pahandamata ja eitamata. Lapse fantaasia väheneb 8. eluaasta paiku oluliselt, aga enne seda on veel palju aastaid, kus talle erinevad fantaasiamängud, sh rollimängud meeldivad. Loodan, et suudate siis aeg-ajalt neid koos temaga nautida, kui ta seda soovib. Head kooskasvamist!

02.12.2019

Tere! Minu elukaaslasel on eelmisest suhtest 7 a tütar, kes läheb järgmisel aastal kooli. Hetkel on minu elukaaslasel ja tema tütre emal pooleli tuline vaidlus teemal, kelle juures peaks laps elama ning millises koolis käima. Kuni praeguseni on viimased 5 aaastat laps olnud üle nädala isaga ja teine nädal emaga. Laps käib lasteias isa kodu lähedal ja ka eelkoolis just isa kodule lähemal (samas rajoonis), lapse ema elab ca 10 km eemal praegusest lasteaiast ja eelkoolist.
Lapse ema survestab last rääkima, et soovib elada emaga; kui küsida, et miks, on alati vastus, et emme ütles, et ta ütleks, et tahab elada emme juures, kuigi tegelikult soovib just elada isaga.
Lapsel on mõlema vanema juures ideaalsed tingimused, v.a asjaolu, et lapse emal vahetuvad partnerid väga tihti (intervall ca 6 k) ja ema valetab lapsele.
Kuidas peaks antud olukorras toimima? Mul on väga raske näha enda elukaaslast selle surve all vaikselt murdumas, tema laps on mulle kui oma, hoiame väga kokku ja meil on on peres täielik harmoonia.
Kui suure osakaaluga on lapse enda soov ja kuidas seda välja selgitada, juhul kui lapsele on ema poolt tehtud tugevat mõjutustööd teemal, “ära ütle issile, et ma ütlesin, et sa hakkad minu juures elama” , ”Ütle issile, et sa tahad elada emmega ja käia emme juures koolis”…
Suured tänud juba ette!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure puudutab teie elukaaslase tütart ja elukaaslase suhteid eksnaisega. On mõistetav, et teil on raske selles situatsioonis neutraalne olla, eriti kui näete endale kallite inimeste viha, abitust või kurbust. Ma siiski tuletan meelde, et probleemi peaks lahendama need inimesed, kelle vahel see on. Antud juhul on oluline lapsevanemate kokkuleppe sünd eelkõige tulevase kooli osas, aga ma saan aru, et ka lapse edasine elukoht on küsimärgiga. On rõõmustav, et seni on lapse kasvatamisel vanemad kenasti toime tulnud. See annab lootust, et ka uus kokkulepe võiks sündida. Ma ei oska öelda, miks hetkel on konflikt tekkinud, aga kordan, et seda peaks lahendama just vanemad. Kui mõlemale tundub, et just temal on õigus, siis see võibki nii olla, aga kokku peaks ikkagi leppima. Seitsmeaastase lapse eest teevad otsused ikkagi tema vanemad, sest laps ei oska näha suurt pilti ega kõiki võimalikke tagajärgi, mis aga otsustamisel määrava tähtsuse omandavad. Kuna laps tahab reeglina olla koos mõlema vanemaga, siis ei tohiks teda panna vanemate vahel valima. Lapsel on vaja vähemalt neutraalselt teineteisesse suhtuvaid vanemaid ja kindlasti mõjub stressitekitavalt, kui vanemad tülitsevad, eriti kui lapsest saab n-ö sõnumitooja. Mina soovitan vanematel pöörduda lepitaja poole, kelle pädevuses sellised küsimused on. Teie roll on toetada oma elukaaslast, kuidas iganes ta seda vajab, ning kui laps teiega on, olla selline nagu kirjeldate, et olete – hooliv, turvaline täiskasvanu.   

29.11.2019

Minu laps on peagi 2-aastaseks saamas.
Meil on tekkinud probleem riidesse panemisega. Ta ei ole nõus, lihtsalt viskab kõhuli ja selili. Mida teha?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie peaaegu kahene laps protesteerib riidessepaneku vastu ja soovite nõu, mida selles olukorras teha. Tõepoolest, kaheaastane laps on juba palju iseseisvam kui imik või beebi. Ta oskab käia ja on õppinud, et ta on eraldiseisev isik. Tal on kujunemas oma tahtmised ja see on arenguliselt igati normaalne. Pole siis ime, et võib tekkida probleem, kui teie soov ja tema soov ei lähe kokku. Lastel ei ole ajataju, nemad ei saa aru, miks peab kiirustama. Lisaks pole neile üldsegi nii tähtis riiete teema. Nad ei oska näha olukordi ja tagajärgi ette. See tähendab, et teil on paljudes olukordades siiski õigus oodata ta kuuletumist ja kõige kenam on seda nimetada koostööks. Selleks, et koostöö paremini sujuks, peab lapsel olema piisavalt võimalusi oma valikuid ellu viia. Üks tore aeg selle jaoks on mänguaeg, mis võiks aset leida igal päeval 10–15 minutit ja sellisel viisil, et laps kehtestab kõik reeglid ehk siis dikteerib, kuidas mängitakse. Ka muul ajal saab anda valikuvõimalusi, et kas paned selle või selle seeliku ehk siis valida võib anda nii, et teie jaoks on mõlemad variandid sobilikud. Loomulikult vajab laps kiitust siis, kui ta paneb rahulikult ja parajas tempos riidesse – see võiks juba soodustada tema käitumise kordust, sest talle ju meeldib vanema kiitus. Kui olete kõike seda teinud ja ikka tekib riidessepanekul vastuseis, siis võin soovitada kehtestada preemiasüsteem. Kuna ta on väike, siis iga kord, kui ta teatud ajaga riidesse paneb (või laseb ennast riidesse panna?), siis saab ta väikse preemia – tal võiks lasta see ise valida. Eriti head on tasuta stiimulid nagu kõva kalli või musimops, selline asi, mida võiks koheselt pakkuda. Soovin edu!

29.11.2019

Tere

Meie 4,5-aastasel pojal on tekkinud hirmud. Kardab lasteaeda jääda, sest tunneb, et vanemad unustavad ta ära. Kardab, kui emme poodi läheb. Et kas tuleb ikka tagasi. Pimedust on hakanud kartma. Kas tegu on ealise iseärasusega? Kui jah, siis kui kaua see võib kesta? Kuidas kõige paremini toetada last? Aitäh!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie peagi viieseks saaval lapsel on tekkinud hülgamishirm ning teid huvitab, kas see on lapse arenguetapist tulenev ja kas vanemad peaks kuidagi teda toetama. Hirmud võivad olla lapse vaatest põhjendatud ja teie vaatest põhjendamata. Toon näite, kuigi ei tea, kas see teie kohta kehtib. Kui lasteaed pannakse kell 18 kinni, kõik teised lapsed on juba ära läinud ja tema on viimane, siis tal võib tekkida tunne, et teda on sinna unustatud, kuigi teie oletegi nii planeerinud, et lõpetate ühe koosoleku ära ja siis jõuate viis minutit enne asutuse sulgemist lasteaeda. Seega hirm võib tekkida teie jaoks n-ö tühja koha pealt, aga lapse jaoks teadmatusest. Sageli kardame asju, mida me ei tea. Meil on komme täita n-ö tühikud kõige jubedamate stsenaariumitega, mida ette kujutada suudame. Seega soovitan, et võiksite lapse jaoks lahti seletada, millal keegi talle järele tuleb, kes tuleb, miks mitte lisada ka, mis edasi toimub. Kui laps kella veel ei tunne, saab rääkida tegevuste järgnevustest, näiteks: kui oled oote ära söönud pärast lõunaund, õues ära käinud ja tulete rühmaruumi mängima, siis saad veel päris pikalt mängida, enne kui ma tulen. Kindlasti on oluline lühike hüvastijätt, mitte salaja ärahiilimine.

Ootajale on aeg pikk. Kui lähete poodi, siis võite näidata kella peale, et vaata, kui seier on seal, siis tulen, või helistada poest, et nüüd mul on enamik asju ostetud, kohe lähen kassasse ja hakkan kodu poole sõitma. Usun, et kontakt teiega, isegi kui te pole kohal, annab talle vajalikku turvatunnet.

Kindlasti võib osa olla ka elaval fantaasial ja tõepoolest, arenguliselt on sageli selles vanuses raske vahet teha reaalsusel ja fantaasial, sest viimane on väga elav. Siin võib aidata normaliseerimine, et me kõik tunneme vahel hirmu, aga enamasti sellel pole alust. Võib rääkida, mis teda julgustaks – näiteks kaisuka kallistamine, positiivne enesesisendus „Olen vapper!” vms. Kui olete telefonitsi kättesaadav, siis saate talle selgeks õpetada teile helistamise, mida ta saab suure hirmu korral teha. Variante on mitmeid. Edu teile!

29.11.2019

Kuidas on õige last rahustada, kui ta ärritub? Muutub agressiivseks.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on lapse pärast, kes ärritudes muutub agressiivseks. Tunnistan, et see pole ebatavaline, kui väiksemad lapsed ei oska oma ärritust maandada muud moodi kui näiteks käsi appi võttes. Õnneks saab tõepoolest teda aidata omandada sobilikumaid viise enda emotsioonide väljendamiseks. Üldiselt on ju loomulik, et meil kõigil aeg-ajalt tugevad emotsioonid tekivad, sh ka ärritus. Mida siis teha? Teil on õigus, et kõige parem on siis rahuneda, et mitte tegeleda oma esimese reaktsiooni ebameeldivate tagajärgedega. Kuidas te ise ennast rahustate? Saate lapsele selgitada, et ärritumine on normaalne ning kirjeldada talle, kuidas teie sellega toime tulete. Võite neid meetodeid ka talle õpetada. Lisaks on teatud lastepäraseid viise, mida lapsele õpetada. Näiteks hoida ühes käes kujutletavat lille ja teises kujutletavat küünalt. Kõigepealt tuleb nuusutada lille ja siis puhuda küünal ära nii, et rasva teiste poole ei lenda. Võib ka mõelda, et olen NASA-s rakettide kuule lennutaja. Tõmban kopsud õhku täis ja puhun välja, kätega näidates, kuidas rakett taeva poole tõuseb. Nii võib lennutada taevasse näiteks neli raketti. Tegelikult on mõlema harjutuse taga sügavalt hingamine. Palun tehke koos lapsega sobivat harjutust rahulikul ajal läbi selleks, et ärritunud seisundis ta juba oskaks rahuneda.

Oluline on ka aidata tal oma keha paremini tunnetama õppida. Tal võiks paluda kirjeldada, mida keha tunneb, kui ärritus tuleb. Saab rääkida juurde, et ta võib tunda kiiremat hingamist, peas pulseerimist, käte higistamist, hääle valjenemist. Kui märkate, et ta hakkab ärrituma, saate kirjeldada seda, mida ta võib tunda ehk öelda: „Näen, et hakkad vist ärrituma.” Sellega võiks ta tähelepanu suunata oma kehale, et kontrollida, mida see ütleb. Järgmine samm on rahunemistehnikat kasutada. Soovin edu!

28.11.2019

Mul on mure oma vanema poisi pärast, kes sellel aastal alustas teed esimeses klassis. Mure taust on pikk: kui poeg oli 3,5 a, siis hakkasid käitumises tekkima olukorrad, mis käivitasid minu alateadvuses mustrid (millest ma kohati teadlik polnud), mis ei ole üldse olnud leevendav ja teadlik vanemlus. Kahjuks laps sai kannatada „vana aja stiili“ kasvatamisest, mis päädis sellega, et lapsel on madal enesehinnang, varasematel aegadel löönud ennast (käega vastu pead, kriimustanud, halvustanud ennast jne) – see on minu arvates olnud kogu aeg minu tehtud teguviisi pärast. Terve see aeg on minul sellepärast olnud depressioon, mis on süvenenud. Olen saanud 2 aastat nõustamisabi, saanud veidi jagu vanadest mustritest (peres puuduvad nüüd vanad viisid, peale kõva hääle ja närvilisuse). Lapsel on ilmselt minu isiksusest, eeskujust ja käitumise tagajärjest tekkinud sellised teguviisid. Poiss küll pikka aega ei löönud ja oleme rohkem tunnetest rääkinud – teinud teadlikke protsesse. Siiski esineb tal madalat enesehinnangut, kohati on tunda, et on tavapärasest tundlikum laps, kergesti läheb teiste rumalustega kaasa (mis tekitab minus kui melanhoolikust ja perfektsionismi suhtes frustratsiooni), kui keegi kasvõi natuke pahandab, siis lööb ennast, paanitseb palju jne.
Küsimuse juurde jõudes, kuna me mehega proovime teadlikult palju tööd teha nii peresuhetes kui endaga, kuid kuna selleni läheb üpris kaua aega (eriti mul, kahtlustan jätkuvalt depressiooni), seega oleks vaja ka tegeleda vanema pojaga (tema hingemaailmaga, et tulevikus ei kasutaks meie vanu mustreid ja ei rikuks oma elu valede valikutega), kuid ma ei tea, kuidas tegeleda? Kas peaksin lapse viima psühholoogi või terapeudi juurde? Ma tean, et kui laps paraneb ja meie mitte, siis pole sellest kasu, kõik tuleb meist endast. Siiski, ma kardan kõike seda, et olen äkki hiljaks jäänud ja ma ei saa endast jagu, kui ka parandada oma suhet lapsega ja usaldust.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tore, et kirjutate pikemalt – kui on rohkem infot, on kergem vastata. Teil on mure enda ja poisiga seoses. Alustan poisist, kes käib esimeses klassis. Meie haridussüsteem, eriti kooliaeg on üles ehitatud nii, et õpetajad peavad pidevalt andma hinnanguid õige-vale. Sageli lapsed võtavad seda aga hea-halb ning hakkavad ennast maha tegema, lootusetuks ja rumalaks tunnistama. Seda on raske pealt vaadata ja kuulata. Enesehinnangut on kõige parem tõsta, lastes lapsel iseseisvalt tegutseda nendes asjades, kus ta hakkama saab ja siis teda tunnustades. Variant on ka kõrval olla, suunata, aga mitte ette öelda või ise ära teha. Tal peab jääma tunne, et ta ise saab hakkama, ise rakendab vanemalt saadud teoreetilised teadmised praktikasse. Siis saab ta ise rõõmustada ja vanemapoolne kiitus on väga võimas. Kindlasti peaks kiitma kirjeldavalt ehk konkreetselt ning eriti tore on, kui seostate seda oma positiivse tundega, mida poisi käitumine teis tekitab: „Selle lugemisülesande tegid kiiresti ja keskendunult ära – mul on selle üle väga hea meel!” Laps soovib vanemale rõõmu valmistada, kui te ise olete nukker või pinges, siis ta võib arvata, et see on tema pärast. Seda enam väljendage talle oma rõõmu ja rõõmu ka tema üle. Teine asi, mida pojaga seoses teha, on rääkida talle, et me kõik eksime iga päev ja see on väga inimlik – kõik teevad seda. Hea oleks saada vähemalt kodus lahti kategooriast hea-halb, vaid juurutada „seda soovime rohkem, seda vähem” mõtteviis. Näiteks soovime rohkem sõbralikkust ja vähem agressiivset käitumist, sh enda vastu. VEPA metoodika järgi võiks lausa teha pere ühise visiooni, mida me perena ehk kõik liikmed sooviksime rohkem näha, kuulda, teha, tunda, ja sarnaselt vähem kuulda, näha, tunda, teha, ning keskenduda siis igapäevaselt sellele esimesele osale, mida kutsume VEPA-ks.

Teil on oluliselt lihtsam pojaga neid asju teha, kui lubate endal eksida ja olete enda vastu andestav, kui märkate pisikesi positiivseid asju ja liikumist selles suunas. Võin omalt poolt öelda, et iga päev on uus võimalus oma pojaga uut suhet luua. Palun mängige temaga 10–15 minutit päevas seda mängu, mida tema tahab ja nii nagu tema tahab, sama soovitus on ka isale. Nii uuendate seda sidet ning loote koos mõnusaid hetki, kus ta saab ennast hästi, märgatuna ja enesekindlalt tunda. Psühholoog võib vajadusel lisaks teid mõlemaid toetada. Olete väga hooliv lapsevanem – kiidan teid selle eest!

22.11.2019

Paar viimast kuud näeb meie 9-aastane õudusunenägusid. Ärkab keset ööd üles, üleni higine ja süda tambib. Laps magab teises toas koos vanema vennaga (13 a). Tal on ka lisaks väike öötuli ja kaisukutsu. Magama lähevad kl 10 ajal. Olgu veel lisaks öeldud, et juba 3-aastasest peale on tal diagnoositud 1. tüübi diabeet e suhkruhaigus. Käime iga öö tal veresuhkrut mõõtmas. Et saavutada kiirelt uinumine, jääb ta vanemate voodisse ja tihti isa kolib siis diivanile magama. Oleme selgitanud, et pole vaja midagi karta. Ta ei mängi ka arvutimänge. Aga koos sõpradega kasutatakse usinalt Youtube’i. Kuidas teda aidata?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure poja pärast, kes näeb õudusunenägusid – te ei oska nende põhjust selgitada ning see hirmutab teid. Tunnistan, et ei oma teadmisi, kuidas diabeet ja uni omavahel seotud on, nii et seda ei oska kommenteerida. Selgituste otsimisel on oluline minna ajas tagasi ja kui paari kuu tagusest ajast midagi ei meenu, kuidas teie elu on teistsugune olnud, siis minge natuke rohkem tagasi, sest lastel võib teatud üleelamiste väljendumine toimuda päris suure nihkega. Suuremate traumade puhul võib see vahe olla ka aasta. Üldiselt, magades sorteerime me toimunud sündmused ära nii, et mis talletuvad ja mis unustame. Kuidas tema päevad mööduvad – kas ta tunneb teatud olukordades hirmu? On tal ehk hirm, et eakaaslased ei aktsepteeri teda või õpetaja pahandab või ta ei tea vastust, kui küsitakse ning näib rumalana? Rääkige temaga tema päevast tunnete keeles, olles ise eeskujuks ja kirjeldades oma päeva sarnaselt: „Hommikul oli mul üks koosolek, kus kartsin, et ma ei oska kõigile küsimustele vastata, aga läks õnneks, et eriti ei küsitudki. Päeval tegin arvutiga tööd – oli rahulik ja meeldiv nii omaette nokitseda. Õhtul nägin ühte tööklaaslast, kellega oli lõbus lihtsalt natuke elust rääkida.” Sellise jutuajamise võiksite traditsiooniks muuta ja seda terve perega teha näiteks ühise õhtusöögilaua taga. Te ei kirjuta, kas olete kursis, mida poiss Youtube’is teeb. See on oluline välja selgitada – las ta ise näitab teile, mida talle meeldib seal vaadata. Youtube’is võib olla samuti hirmutavaid asju. Tund enne uinumist tehke rahulik periood, kus on rahulik mäng või lugemine, kindlasti peaks see olema ekraanivaba aeg. Kaisukas ja öötuli on hea lahendus. Saate temalt uurida, mida ta veel vajaks. Mõni laps näiteks omistab kaisukale võime teda unes kaitsta, nii et isegi kui ta halva unenäo peale ärkab, siis oskab ennast ise rahustada: „Ma rahunen, see oli ainult uni” ning kallistab kaisukat. Edu!

21.11.2019

2-aastane poisslaps eelistab järsku silmnähtavalt ainult isa. Mure selles, et minu perekond läks laiali ja laps on nüüd üle nädala minuga, viimasel ajal olen märganud, et laps on minu suhtes vaenulik, ta nutab ainiti taga isa, seda nii päeval kui öösel, aga ainult minu juures olles, lasteaias on kõik OK. Lisaks sellele, et laps ei soovi minuga olla ega kontakti luua, kutsub laps mind Tädiks. Harjumine sellega, et ma olen EMME, võtab aega, üldjuhul hakkab ta minuga leppima 4.–5. päeval, kuid siis, peale nädalat oma isaga, on laps jälle väga vaenulik.
Kuidas ma saaksin välja uurida, kas last suunatakse sihilikult minu vastu, selline olukord on mulle muserdav, sest näen, et lapsel on minuga paha… Ja kuidas peaksin edasi toimima?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et kui üle nädala last näete, siis ta nutab pool ajast isa taga. Te ei täpsusta küll, millal te lahku läksite, aga oletan, et see ei olnud aastaid tagasi. Selline juhtum on ju ka täiskasvanutele suur elumuutus ja stressirohke aeg, rääkimata väiksest lapsest, kelle psühholoogilised kaitsemehhanismid pole välja kujunenud. On väga rõõmustav, et olete saanud paika kokkuleppe, kus jagate lapse kasvatamist nädala kaupa. Väikse lapse puhul on see minu hinnangul minimaalne, aga tõenäoliselt ka optimaalne aeg ühe vanemaga. Mõtleme sellele, et laps oli harjunud, et pere elab ühes kohas. Nüüd, iga kord kui ta hakkab minema ema juurde või isa juurde, tuleb talle meelde, et nii enam ei ole ja see tekitab kurbust, võib-olla ka viha ehk ka süüd, et ta ei olnud piisavalt hea laps. Ta ei oska neid tundeid sõnastada. Nädalaga harjub ühe vanema rutiiniga ära, rutiinid on turvalised ning siis kõik muutub ja peab uuesti kohanema, sh sellega, et ühte vanemat nädal aega ei näe (tavaliselt ei näe, võib-olla teil on teisiti). Minu meelest on see hea märk, et ta ennast teie juures välja elab – minu meelest näitab see, et ta usaldab teid oma tunnetega.

Kuidas siis last aidata? Kõige paremad on rutiinid ehk kujundage välja mingi tore tegevus, mida saaksite koos teha, kui laps saabub (selles mõttes oleks hea vahetust teha reede õhtuti) ning mis võiks ta meeleolu parandada. Kindlasti peegeldage ta tundeid: „Näen, et oled kurb,” või „Sa vist oled ärritunud.” Kui ta tunneb mõistmist, saab nendest tunnetest kiiremini üle. Tean emasid, kes on lapse isast eemalolekul pannud ta pildi karpi ja öelnud, et nüüd issi on seal, kuniks sa teda jälle näed. Karp ise on kuskil lähedal ning kui suur igatsus tuleb, siis võib pilti vaadata. Püüdke mitte võtta tema käitumist isiklikult, muidu keerate ennast üles, laps tajub teie frustratsiooni ja omakorda ärritub. Edu teile!

21.11.2019

Tere

Mure 2,5-aastase poisiga. Kõige peale, mida palume teha või mida ise proovib teha, tuleb kohe vastus „Ei oska“ (kuigi tegelikult oskab). Riietevahetus näiteks võtab aega ca 30 min, mille jooksul iga 10 sekundi tagant tuleb jonnida „Ei oska“ ja ennast täitsa higiseks röökida. Aidata/õpetada ennast ei lase ning tema jaoks kõige aktsepteeritavam variant on see, et emme/issi teevad selle ise ära. Lasteaias ja teistega olles teeb asju ilusasti ja jonnimata. Kodus aga kisub iga lause/tegevuse peale jonni lahti. Oleme proovinud peegeldada/seletada/kaisutada/ignoreerida, aga kohati hakkavad juba närvid üles ütlema. Kas tõesti pole muud lahendust, kui see ära kannatada?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud oma väikese pojaga, kes jonnib, et ta paljusid asju teha ei oska ja viib nii teie närvid pingule. Hea meel on lugeda, et olete erinevaid lahendusi proovinud, täpselt ei loe välja, kas mõni neist töötab ka. Kui mõtleme 2,5-aastasele lapsele, siis arenguliselt on ta sealmaal, kus tal on kaks soovi korraga: aita mind ja las ma ise. Vanematel on kohati raske aru saada, millal kehtib üks ja millal teine, aga tavaliselt tahavad lapsed paljusid asju ise katsetada ning vahepeal, kui ebakindlus sisse lööb, soovivad nad, et vanemad aitaks. Kui teie laps soovib, et vanemad tema eest asju teeks, siis ma arvan, et see võib olla sellest, et see on meeldiv ja näitab temast hoolimist. Alles hiljuti oli ju see aeg, kus ei saanudki eeldada, et ta ise riietub, nii et kindlasti on ta ka harjunud sellega, et tema ümber toimetatakse. Samas on vanemate poolt oluline lapse iseseisvust ja enesekindlust toetada ning seda kindlasti ei saa teha tema eest asju ise ära tehes. Soovitan teil lapsega aega veeta (teadmata, kui palju te seda praegu teete), temaga iga päev 15 minutit mängida nii nagu tema tahab, et ta tunneks teiega lähedust sellisel moel. Ise riietumise katseid saate suurelt tunnustada, kirjeldades täpselt, mis teile meeldib. Nii tekib seos käitumisega, mille kordumist te soovite. Näiteks: „Mulle nii meeldib, et sa ise paned särki selga ja pükse jalga!“ Vajadusel saab tunnustust toetada preemiasüsteemiga, kus iga ise riietumise eest saab ühe kleepsu ja näiteks kolme kleepsu kogumisel saab ühe (lisa)jutu või kommi vms, mis lapsele väga meeldib. Jonni võite ignoreerida, aga kui see lõpeb ja samal ajal laps ikkagi riietub, saate teda selle eest kiita. Edu teile!

19.11.2019

Tere!
Mul on suur mure oma 16-aastase poja pärast. Umbes poole aasta jooksul on toimunud muutus – tal on raskusi hommikul ärkamisega, vahel lihtsalt keeldub kooli minemast, õppeedukus on langenud, õpetajatelt tuleb pidevalt märkusi (jutustab ja segab tundi, jääb klassis magama jne). Talle on tekkinud mõned uued sõbrad, kellega liigub rohkem väljas (vahel ka öösel). Tekkinud on tugevad meeleolumuutused ja masendusperioodid, käed värisevad. Muidu on ta siiani väga hea õppedukusega olnud, sõbralik ja hooliv, nüüd siis selline pööre. Ta jättis mu arvutis oma FB lahti ja vaatasin ta vestlusi, kas sealt võiks selguda tema käitumise põhjus. Sest rääkides ta ütleb, et ei oska seletada, mis toimub. Vestluste põhjal sain aru, et ta kasutab ectasyt ja kanepit, samuti suitsetab ja tarvitab alkoholi. See, et ta vahel suitsetab ja joonud on, sellest olin isegi enne aru saanud, aga uimastid oli üllatus. Ma ei saa ju talle öelda, et lugesin ta vestlusi ja seetõttu tean, millega ta tegeleb. Proovisin temaga üldiselt sellel teemal rääkida, aga ta eitas igasugust narkootikumide tarvitamist. Kuidas sellises olukorras ma saaksin teda toetada? Kuidas takistada tal narkootikumide kasutamist, kui ma ei saa öelda, et ma tean, et ta tegelikult seda teeb? Ma ei saa riskida, et kaotan ta usalduse, et tema asju vaatasin. Ta meeleolu langused on järjest tihedamini ja kestavad kauem, arvan, et tal on tekkinud depressioon juba. Ma väga tahan teda aidata, aga ei oska seda sellises olukorras teha.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan teid kirja eest! Jagan teie muret poja pärast, kelle käitumine on olulisel määral muutunud. Ütlen kohe ära, et mina ei ole teismeliste depressiooni ega ka mõnuainete spetsialist, nii et ehk oleks paslik ka mujalt nõu küsida, aga vastan nii nagu oskan.

Uni on meie vaimse tervise, sh keskendumise ja meeleolu juures ülioluline. National Sleep Foundationi andmetel peaks teie poeg magama 8–10 tundi ööpäevas. Keeruliseks teeb selle tõenäoliselt see, et teismelistel unerütmid muutuvad ja sageli nad ei suuda enne keskööd uinuda, samas kool algab tavaliselt vara. Seega jääb unevõlg, mida magatakse välja näiteks nädalavahetustel. Esimesena soovitan seega temaga koos tema unerutiin üle vaadata ja vajadusel seda natuke muuta.

Aju areneb kuni 20.–25. eluaastani, sh see osa, mis aitab meil teha mõistlikke otsuseid ja kontrollida oma impulsse. Seetõttu on väga oluline, et sellel ajal alkoholi ega narkootikume ei tarbita. Lähemalt saate lugeda siit. Ei oska öelda, kas osa teile silmaga nähtavaid ilminguid tuleneb mõnuainete tarbimisest, aga seal võib olla seos. Väidetavalt suurendab kanepi suitsetamine ärevust, mis võib raskendada keskendumist. Narkootikumidest on raske vanema lapsega nii rääkida, et laps usuks, et ta ei satu pahandusse, kui ennast avab ja tõtt räägib. Võib-olla on isegi lihtsam suunata ta vestlema koolipsühholoogi või psühhoterapeudiga (vt nt peaasi.ee), kes on talle piisavalt võõras, tagab vestluse konfidentsiaalsuse ning on toeks ja samas neutraalne. Kui on oht, et tal endal on ka arusaamatu, mis temaga toimub, siis jätkuv dialoog teie vahel vähemalt meeldivatest ja neutraalsetest asjadest on ülioluline. Saate ise talle rääkida, millised sündmused ja emotsioonid teil päeval olid ning paluda tal sama teha. Võiksite koos õhtustada ja sellest ühendava rutiini kujundada. Teismelistele on küll sõbrad olulised, aga kui on väga raske või suur jama, siis ikka on vanemad need, kelle poole pöörduda. Seetõttu on usalduslik suhe endiselt oluline.

Kui teie poeg tegi midagi, mis oli vale, siis kuidas sooviksite, et ta käituks? Kas soovite, et ta varjaks seda teie eest? Teie tegite midagi, mis oli vale, aga nüüd on teil võimalus käituda nii nagu soovite, et teie laps käituks, isegi kui ta pelgab pahandusse sattumist. Saategi rääkida tunnete keeles, näiteks: „Ma ei julge seda sulle praegu öelda, sest kardan, et vihastad, aga murest sinu pärast vaatasin kord su Facebooki, mille olid lahti jätnud. Mul on väga piinlik ja paha tunne, palun anna andeks. Ma nii sooviks, et me saaksime südamest südamesse rääkida. Kui teaksin rohkem, mida sa tunned, oleksin ehk rahulikum ja saaksin sind paremini toetada.” Otsus, kas seda sellisel moel teha, jääb muidugi teile. Edu!

P.S. Leidsin ka ühe koolituse lingi, mida julgen teile soovitada.

18.11.2019

Minu poeg on kuueaastane ja teeb püksi nii pissi kui ka kaka. Tal ei tekita see ebamugavust tunnet, et on püksi teinud.
Kui me ise ei avasta seda, siis võib toimetada edasi oma asju, kellelegi ütlema ei tule. Kui avastan, et on püksi teinud , siis ei tunnista seda, et tema tegi.
Ma olen temaga käinud uroloogi juures, lastearstil, ultraheliuuringutel. Anatoomiliselt ei ole tal midagi viga. Nõustaja juures olen ma käinud, juba 1 aasta oleme tema soovitusel teinud seda 2 h tagant tualetti saatmist.
Lisaks on tema WC-sse saamine ka alati raske – karjub, et ei taha või pole pissihäda. Samas, kui lõpuks ta potile saame, siis teeb ilusti häda ära.
Mis ma veel teha saan? Laps on 6-aastane, järgmine aasta juba algab kool. See probleem juba oma 3 aastat kindlasti. Olen nõutu…

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud eelkooliealise pojaga, kes teeb oma hädasid püksi ja teie tegevused olukorra lahendamisel ei ole täielikult rahuldavat tulemust toonud. Loomulikult mõtlete juba sellele, et kui kõik samamoodi jätkub, siis koolis saab tema jaoks olema keeruline ja ka piinlik, kui klassikaaslased peaksid tema häda püksi tegemisest aimu saama. Hea on pigem praegu teemaga tegeleda. Mainite, et olete teda regulaarsete ajavahemike tagant tualetti saatnud ja pidanud vastu tema protesti – tubli saavutus! Nüüd soovite vähem pingeid tekitavat lähenemist proovida. Soovitan selleks preemiasüsteemi. Kirjeldan, kuidas vestlus sellest lapsega välja võiks näha. Kiitke last kõigepealt nende paljude asjade eest, mida ta hästi teeb. Siis tooge esile murekoht ja miks see teie jaoks probleemi tekitab. Rääkige lapsele, et iga kord, kui tal häda on ja ta ise potil ära käib nii, et püksi ei tule (peale võib-olla mõne piisa või määrimise), saab ta kleepsu. Kui on kogunud kolm kleepsu, saab preemia. Seejärel uurige, millist preemiat ta sooviks ehk mis paneks teda pingutama ja teie jaoks soovitud suunas käituma. Sageli ei ole laste soovid nii suured kui vanematena seda ette kujutame. Oletame, et talle meeldib teiega ujumas käia või teiega koos legodega mängida, siis saate preemiaks kasutada ühist ajaveetmist ja mitte tingimata materiaalset asja. Tehke koos tabel, las poeg valib ise välja kleepsud, mida tahab ja kui häda potti jõuab, olete teie, kes siis kleepsu annab (ta ise võib kleepida). Alati peab sellega kaasas käima ka kiitmine sõnades-kalliga vms. Iga päeva lõpus tehke kokkuvõte, kuidas on läinud ja palju preemiani veel maad on. Selline süsteem jätab talle võimaluse eksida ja sellest midagi ei juhtu, julgustage, et järgmine kord ehk õnnestub. Hea mõte on talle ka meelde tuletada, nagu niikuinii olete teinud, et võiks WC-sse minna – aidake tal edukas olla. Kui läheb hästi, võiksite sarnast süsteemi kasutada 5 kleepsuga ja seejärel edasi vaadata, kas on vaja endiselt lisainnustust, et ta häda potti teeks. Edu teile mõlemale!

14.11.2019

Tere.
Mure on kohe kolmeaastaseks saava tüdrukuga. Nimelt ei soovi ta jääda lõunaunne magama. Kui lõpuks jääb magama ja üles ärkab, siis ta on väga rahutu, pahas tujus ja karjub. Ta ei ütle, mis teda segab või häirib. Paari tunni pärast on kõik korras. Kui last lõunaunne ei pane, siis sellist olukorda ei ole ja laps on terve päeva väga heas tujus. Kuid meie päevad on enamasti 12–14 h pikad. Tema suudab sellise aja olla väga rõõmsas ja heas tujus. Kuid muretsen, kas on normaalne ja lapse tervisele hea, kui ta nii pikalt üleval on? Lisan veel, et ta on sünnist saadik päeval vähem maganud kui n-ö soovitatakse. Aga juba ühekuuselt hakkas magama kogu öö.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et pea kolmene tütar päeval hea meelega ei maga ning kui magab, siis ärkab pahas tujus. Unekool soovitab 3-aastasel lapsel ööune pikkuseks 11 h ja päevase une pikkuseks 1 h, et kokku tuleks 12 h. See tähendaks, et ärkveloleku aega on 12 h.

Millest on tekkinud teie mure, et lõunaune puudumine pole teie tütre tervisele hea? Kas ta on lõpuks üleväsinud, emotsionaalne, hommikul ärkab ja pole välja puhanud, on vähese energia ja huviga ümbritseva vastu? On ta sageli haige? Unepuudus võib mõjutada kognitiivset sooritust (oled hajameelsem, aeglasema mõtlemise ja reageerimisega). Pidev unepuudus mõjutab närvisüsteemi arengut ja nõrgestab immuunsüsteemi. Teie olete oma lapse ekspert, kes tunneb teda kõige paremini. Mainite, et olete proovinud jätta päevane magamine ära. Selle tulemus on lapse hea tuju terve päev. On mõistetav, et võrdlete oma last teiste lastega ning sellest võib tekkida küsimus, kas tegemist on ohtliku kõrvalekalde ja mitte lihtsalt erisusega.

Kui te perearst, kes last perioodiliselt näeb, hindab lapse arengu normaalseks ja tervise heaks, siis kuniks see nii püsib, võib ehk tegemist olla siiski eripäraga?

11.11.2019

Tere. Minu kaheaastane käib poti peal, aga enne kui ta sinna jõuab, on juba natuke püksis. Öösiti on ka tihti märg. Kas on mingeid nippe, kuidas sellest „tilk püksis” lahti saada?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud kaheaastasega, kes ei jõua alati õigel ajal potile ja tilk läheb püksi. Sellega seoses soovite nõu, kuidas „õnnetust” vältida. Te ei täpsusta, kui vana laps konkreetselt on, sest väikelapseeas on mitme kuu jooksul võimalik suur arenguhüpe läbi teha ning laps võib homme õppida ära asjad, mis veel eile tundusid võimatud. Üldiselt on kaheaastane jõudnud või jõudmas (individuaalsed erinevused on normaalsed) nii füsioloogiliselt kui psühhoseksuaalselt sellisesse arenguetappi, et ta on võimeline ära õppima häda tegemise potil. Pole ime, et alguses ei oska ta nii täpselt oma keha kuulata, kui see annab märku, et põis või sool on täis, aga harjutamine toob ka selles vilumuse. Eriti öösel sügavas unes on raske „kuulata” märguannet WC-sse minekuks. Ma julgeks öelda, et hetkel ei pea ma seda halvaks või kahtlaseks, kui tal õnnestusi juhtub. Kuidas saate teda aidata, et areng õiges suunas jätkuks? Püüdke talle viimane kord õhtul juua anda mitte hiljem kui kaks tundi enne magamaminekut. Kui siis väga janutab, võite piirduda lonksu andmisega. Sellisel juhul väldite öösiti pissil käimist. Lisaks kindlasti ärge pöörake sellele tähelepanu (eriti kurvastavat või halvustavat tähelepanu), kui tilk püksi tuleb, et lapsel ei tekiks pissimisega seoses häbi- ega alaväärsustunnet. Pigem soovitan teda kiita, kui püksid on kuivad. Kui asi läheb hullemaks või näiteks kolme-nelja kuu vältel pole paremaks läinud, siis soovitan arsti poole pöörduda. Senimaani, kui muid kaebusi pole, saate ehk ise hakkama. Edu teile!

31.10.2019

Tere. Minu lapsel on seljavalu ja ta on alles 14, see on kestnud juba aasta aega ja isegi rohkem. Käisime perearsti juures, aga arst ütles, et ei näinud midagi ja selgroog on natuke paindund vasakule poole. Ei tea, mida ise teha. Selga ta maha ei saa panna normaalselt, nagu mingi sild tegib selja alla ja raske hingata. Palun aidake!

–––

Tere! Peaksite oma lapse seljavalu probleemiga pöörduma taastusarsti poole.
Taastusarsti vastuvõtule pääsete perearsti saatekirja alusel, palun pöörduge uuesti oma perearsti poole ja küsige saatekirja taastusarstile.

Jõudu soovides
tarkvanem.ee meeskond

31.10.2019

Tere! Olen murelik pealtvaataja, mure siis selles, et minu mehel on varasemast suhtest 8 a tütar. Lapse kaal on 58 kg, kui mitte tänaseks rohkem. Laps ei liigu piisavalt ja lapse ema, kes teda kasvatab, tema sõnad olid, et kasvaval lapsel ei saa kaalu jälgida, millest mina aru ei saa. Ja veel, laps on isalt pärinud selle, et lapse kehal on samapalju karvu kui tema isal, kas on mingi oht, et tal meeshormoone nii palju ja sellest tuleb ka tema isu? Keegi mitte midagi ette ei võta, aga vaatan, uurin ise infot ja kas sellise asjaga peaks vanemad arstile pöörduma?

–––

Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:

Tere! Kui vaadata laste keskmisi kaalusid, siis 8-aastaselt võiks see olla ca 26 kg. Seega on laps raskem küll, ilmselt siis mingil määral ka omavanustest pikem. Samas on raske kohe öelda, kelle poole pöörduda, sest kui lapse vanemad ise ei tunnista probleemi, siis väljastpoolt on aidata väga keeruline. Probleemile saaksid juhtida tähelepanu lastearst ja kooliõde, aga ka nemad võivad põrkuda vanematepoolse vastuseisu vastu.

28.10.2019

Lasteaias on probleem, et minu laps on hajameelne. Tõepoolest, ta on ka kodus hajameelne. Siis kui tal on parasjagu peas mõtted mängust, ei kuule ta ega näe, et keegi käskis tal asjad ära koristada või midagi muud. Ja ta ei suuda mängult lülitada ennast tegema asju, mida talt palutakse. Unustab sada korda ära, mida ta tegema pidi ja kohe mitte ei suuda meelde jätta. Endale mulle tundub, et see on selles eas suhteliselt normaalne ealine omadus, juhul kui laps ongi veidikene hajameelsemat tüüpi, või peaks laps ikkagi selles vanuses juba kergelt ennast ümber lülitama ja korrektne olema? Kogu aeg treenime teda, aga ikka on vaja kõiki asju sada korda üle korrata ja no kohe unustab ära.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud 6-aastase lapse hajameelsusega, et ta ei suuda ennast mängult ümber lülitada näiteks korralduste täitmisele. Siin võin avaldada, et see aju osa, mis on seotud eneseregulatsiooniga, areneb pikalt. Praeguses eas on võimalik treeninguga olukorda teatud piires muuta ja tahtliku tähelepanu suunamist õpetada, aga püüdke olla mõistev nagu seni, kui laps siiski „eksib”. Kui laps mängib, siis ta on mängumaailmas sees – ta on süvenenud, tal kaob ajataju ning tal on mõnus olla. Kui te soovite seda voogu katkestada, siis peate kõigepealt saavutama temaga kontakti, soovitavalt nii, et olete temaga ühel tasemel ja mõlemad vaatate teineteisele silma. Seejärel andke eelhoiatus, sest lapsel on vaja üleminekuaega: „Viie minuti pärast palun sul asjad kokku panna.” Kui see aeg täis on, saate öelda: „Viis minutit sai läbi, palun korja mänguasjad kokku ja pane sinna, kus on nende koht.” Kui annate korraldusi, siis üks korraga. Samuti peab korraldus olema lubavas vormis ja selge. Kui ta hakkab liigutama, siis kiitke teda, et on nii koostööaldis, ja lõpus, et ta kenasti asjad oma kohale pani. On normaalne, et tähelepanu hajub, seega võiks ise olla pigem lähedal ning vajadusel vihje anda, mida ootate, et laps teeb à la: „Tuleta meelde, mida ma sul teha palusin.” Korraldust korrata ei maksaks, muidu te vähendate oma sõna võimu. Kui te olete oodanud 5 minutit ja midagi ei toimu, saate kasutada ka väikse motivaatorina „kui…, siis…” lauset, näiteks: „Kui sa praegu mänguasjad kenasti oma kohale paned, saad pikema unejutu.” Võite kõigepealt kodus katsetada ja kui sujub, saate sama soovitada ka lasteaiaõpetajale. Edu teile!

25.10.2019

Tere.
Minu 9-aastasel pojal on vihahood. Oleme saanud tunnete ümbersõnastamise ja peegeldamisega nii kaugele, et laps enam füüsiliselt enamasti teistele haiget ei tee. Küll aga lõhub asju ja karjub järsult ja kõvasti.
Küsin siinkohal, millist kirjandust lugeda, et toetada lapse tunnete väljendamist?
Millist kirjandust lugeda, mis aitaks meid ja last?
Rahulikul ajal õpitud ja korratud erinevate rahunemistehnikate rakendamine viha ajal ei õnnestu.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure oma poja vihahoogude pärast, mil ta lõhub asju ja karjub kõvasti. Loen kirjast, et olete sellega vaeva näinud ja erinevaid lahendusi proovinud. Kiidan teid, et olete last emotsionaalselt juhendanud, nii et ta oskab neid tugevaid tundeid sõnadesse panna ja enam teistele füüsiliselt haiget ei tee. See on suur samm! Olete väga teadlik lapsevanem tunnete teemal ja kindlasti julgen soovitada lugeda „Imelised Aastad” kursuse õpikut, mida väikses tiraažis on ka vabamüügis saada. See on eagrupile 2–8 aastat, aga usun, et paljud võtted sobivad kasutamiseks ka 9-aastasele.

Teil on õigus, et rahunemistehnikaid tuleb õppida ja n-ö kuiva trenni tehes. See tähendab, et rahulikul ajal saab arutada, milliseid tehnikaid tema kasutada soovib. Põhiliselt on need seotud aeglustava ja sügava hingamisega, keha lõdvestamisega ja enesesisendusega: „Ma rahunen!” Saate koos ette kujutada situatsiooni, mis tekitab viha ja siis mängult läbi teha, kuidas rahuneda. Te märgite, et viha ajal see ei õnnestu. Siin on nüüd väga oluline kasvatada teadlikkust oma keha aistingutest – kuidas keha annab märku, et ärrituvus tõuseb? Laps saab ise öelda, mida ta kogeb. Näiteks lähevad peopesad higiseks, hingamine muutub kiiremaks, punased laigud tulevad kaelale, peas hakkab pulseerimine või kohisema jne. Meie kursusel „Imelised Aastad” kasutame tunnete termomeetrit, kus all on sinine ja rahulik ning üleval erepunane ja tulivihane. Lapsel võiks see termomeeter olla käepärast ja ta saab aeg-ajalt oma keha skaneerides määratleda, kus ta parasjagu sellel tunnete intensiivsuse skaalal asub. Kui ta märkab kehas kasvavat ärritust, siis saab ta ka püüda skaalal õige koha välja otsida. See juba aitab ratsionaalset aju osa töös hoida ja ülekuumenemist vältida. Kui viha kasvab, saab ennast korra miks mitte ka füüsiliselt olukorrast eemaldada ning rahuneda. Vihapurske ennetamine on minu meelest selle olukorra lahenduse võti. Edu teile!

25.10.2019

Tüdruk, 7 a, esimene klass. Aasta tagasi oli peres lahutus. Ka kooliga harjumine on pigem keerulisem olnud. See on taust.
Mureks aga see, et ma kahtlustan, et laps näppab. Olen mitu korda leidnud võõra mänguasja, mida ta on üritanud varjata (koolikotis, jope taskus) ja kui küsin, kust sai, läheb väga tigedaks ja trotslikuks. Põhjendused erinevad: leidis maast, oli kodus tema sahtlis ja ei tea, kust sinna sai jne. Paraku neid juhtumeid mitmeid ja just äge reaktsioon + mu enda sisetunne ütlevad, et kõik pole korras. Olen otse küsinud, et kas see on kellegi teise oma, eitab.
Oleme peres alati rakendanud poliitikat, et ükskõik mis on juhtunud, kui ise ära rääkida, aitan lahendada ja pahandust ei tule. Vanemate lastega on see väga hästi toiminud, nüüd nooremaga aga mitte. Andke nõu, kuidas kõige paremini olukorda lahendada. Internetis ja tarkvanem.ee lehel on nõuandeid küll, aga need eeldavad, et laps oleks kas otse vahele jäänud või siis tunnistaks oma tegu. Mul pole muud kui võõrad asjad ja tunne, et jama on.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Loen siit välja, et olete suure kogemustepagasiga ema, aga hetkel nõutu, sest seni toiminu ei tööta. Te kahtlustate, et teie laps näppab asju, kuigi otseseid tõendeid pole. Mäletan oma psühhoteraapia väljaõppest, et üldiselt, kui varastatakse, siis varastatakse armastust, mitte neid asju, mis laps on omastanud. Kui nüüd mõelda lapse tausta peale, siis kindlasti on oluline teada, et keerulised situatsioonid ja elumuutused nagu lahutus võivad lapsele tekitada emotsionaalseid raskusi ka veel aasta hiljem. Ma ei tea, kui head suhted lapsel on oma isaga, aga esimene hüpotees, mis pähe tuleb, on see, et ta tunneb ehk isast puudust. Kui on võimalik nende suhet lähedasemaks ja soojemaks muuta, et ta tunneks armastust mõlemalt vanemalt, siis ehk olukord muutuks. Laps ise ei oska sellist seost välja tuua, aga vanemate lahkuminek võib tekitada nii kurbust kui viha. Kindlasti teab koolilaps juba, et näpata ei tohi ja ma ei imestaks, kui ta ise ka ei tea, miks ta seda teeb. Sellisel juhul võib ta peljata teie pahameelt, eriti siis, kui te küsiksite, miks, ning ta ei oskaks vastata, aga teie sellise vastusega, nagu ta oletab, rahule ei jää. Ta võib olla enda peale pahane, et näppab, ja ka sellepärast, et valetab (kui see nii on). Igal juhul on väga tänuväärne, et püüate teda aidata. Esimese hooga soovitaksin temaga tema emotsioone pikema aja vältel arutada, sekka enda omadest ka rääkida, eriti neist, mis puudutavad lahutust. Kui te ise seda ei oska või tunnete, et jääte jänni, saate ka psühholoogi vastuvõtule minna. Edu teile!

21.10.2019

12-aastasel lapsel on mure koolis suhtlemisega. Ta ise tunneb, et ei oska suhelda ei õpetajate ega kaasõpilastega. Kaasõpilastega tegelikult probleeme pole, lihtsalt häid sõpru pole koolist leidnud, aga suheldud saab ja konflikte pole olnud. Õpetajatega on keerulisem. Laps ei saa tihti õpetajate antud ülesannetest aru või saab aru teistmoodi kui on ette nähtud. Õpetajalt selgitusi küsida ei suuda. Seejuures on tegu võimeka lapsega, keda pidevalt kooli igasugustel olümpiaadidel esindama saadetakse (ja tal läheb hästi ka, reaalaladel). Raskusi valmistab nii kirjalik kui suuline eneseväljendus. Laps loeb palju, kuid ise sidusat teksti nõutud teemal ei suuda hästi teha (ilma suunamiseta ja ülesande mitmekordse selgitamiseta teeb valmis sellise teksti, mis kuskilt otsast nõutule ja isegi teemale ei vasta).
Kuidas last aidata?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Te soovite aidata oma last, kes tunneb, et ei oska koolis suhelda ei eakaaslaste ega õpetajaga. Mul on väga hea meel, et olete püüdnud täpsustada, mis täpselt on see, mida ta nimetab suhtlemise mitteoskamiseks. Kui see on üldiselt üleval, siis on raske seda hoomata, veel vähem lahendada ja justkui suur koorem lasub peal. Kui aga teha asi tükkideks, saab genereerida lahendusi ja valida proovimiseks mõned välja. Seetõttu on oluline, et te ei lähe olukorda lapse eest lahendama, vaid toetate teda ise lahendamisel. Esimene samm ongi probleemi määratlemine. Seda olete vähemalt osaliselt teinud ehk siis teie saate küsida, mis täpsemalt toimub, millal ehk millises situatsioonis see nii on ja kellega see nii on? Võtame näiteks selle, et koolis pole häid sõpru leidnud. Järgmine etapp on aidata last mõelda täiesti raamidest väljas, millised on võimalikud lahendusvariandid. Alguses võiks välja käia kõige totramaid ja teie saate siin aidata. Näiteks, võta vahetunni ajal tool, roni selle otsa ja hüüa ruuporisse: „Kes tahaks olla minu sõber?” Oluline on, et loovus vabaneks. Selles etapis ei tohiks ühtegi lahendusvarianti kritiseerida või leida põhjuseid, miks see ei töötaks. Eesmärk on saada vähemalt viis varianti kirja ja eelkõige nii, et laps neid ise pakub, vanem lihtsalt juhendab küsimustega, nt „Mida sa veel võiksid teha, et sõpru leida?” Edasi toimub tagajärgede kaalumine ja seda oskab 12-aastane teha ka ise. Kui valida see variant, siis kas see teeb kellelegi haiget – see on nüüd fookuses. Kui olete nii mõned ehk kõrvale jätnud, saab lõpuks valida üks või kaks, mida proovida ning kindlasti leppida kokku aeg, millal uuesti teema juurde tullakse, et arutada, kuidas on läinud – nt kahe nädala pärast. Vanema kohustus on siis initsiatiivi näidata ja vestlust alustada. Probleemi võib muidugi sõnastada ka nii, et kust leian sõpru ning võib-olla jääb kool üldse kõrvale ja taastatakse sidemed naabrilastega või lasteaiakaaslasega.

Sarnaselt kirjeldatule saate arutada ka õpetajaga suhtlemist. Nii õpetate last ise oma probleeme lahendama, mis on eluks väga vajalik oskus. Edu teile mõlemale!

21.10.2019

Kolmeaastane tüdruk, ei lase ennast pesta. Hakkab hüsteeriliselt nutma. Kõige suuremaks mureks on intiimpiirkonna pesemine, selle eest hoolitsemine. Täiesti paanikas. Oleme rahustanud, rääkinud, koos pesnud jne. Ei aita. Iga kord sama sama, kui hakkab vanni või duši alla minema.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et tütar ei luba ennast intiimpiirkonnast pesta ja läheb selle peale paanikasse. See võib tõesti ühelt poolt nõutuks, teiselt poolt murelikuks teha. Tunnistan, et mul on liiga vähe informatsiooni, et teile piisavalt vastata. Üldiselt on paljud hirmud õpitud ja sageli selle kaudu, kuidas ümberkaudsed teatud olukorda suhtuvad. Näiteks, kui koer läheneb lapsele ja ema ehmatab ning ütleb lapsele, et ta tuleks tema juurde n-ö varju, siis laps õpib, et koeri tasub karta. Teie näite osas ei oska ma arvata, kas ta on saanud otsese või kaudse kogemuse, et intiimpiirkonna puudutamine ei ole sobilik ning laiendanud seda ka pesemise olukorda. Sageli väiksed lapsed katsuvad oma genitaale ja vanemad keelavad, et ei tohi või et see pole sobilik. Sellest võib küll tekkida arusaamine, et genitaalide puutumine on igal juhul lubamatu. Kui siis näiteks ema püüab pesta, võib see tekitada segadust, sest laste jaoks on reeglid väga tähtsad. Samas ütlete, et olete rääkinud. Oletan, et see tähendab, et olete selgitanud, et intiimpiirkonda tuleb pesta ja see on ok.

On ka teoreetiline variant, et keegi on kunagi last puudutanud ebasobivalt, see on talle trauma tekitanud ning ka neutraalses pesemise situatsioonis see trauma elustub. Ma soovitan igaks juhuks pöörduda psühholoogi pole, kasvõi välistamiseks. Soovin kannatlikku ja rahulikku meelt!

21.10.2019

Minu 2 a ja 2 kuud vana poeg jäi pärast ligi kahekuulist kooskäimist ilma minuta lasteaeda. Oli poolikuid päevi, mil tõin ta enne lõunaund ära, ja ka pikki päevi, läksin järele 15.30. Pärast ühte nädalat sai muidu väga lahkest lapsest kadeduse etalon. Ei jaga oma toitu, rääkimata maiustest. Ei luba oma mänguasju mitte kellelegi, või narritab – ütleb, et annab ja tõmbab siis tagasi. Rebib ise meie käest asju ära. Varem jagas meile kõigile (vend, isa, ema, vanavanemad) lelud ja mängisime kõik koos. Väga piinlik sõprade ja vanavanemate ees. Viis varem oma uusi mänguasju, joonistusi jm kõigile vaadata, enam mitte. Ütleb ei anna. Kõik oleme rääkinud, kuidas kadedate lastega ei taheta enam mängida, ei aita. Rühma minnes on ta paaril korral minu kuuldes mänguasja rebima tulnud kaaslasele öelnud “ei võta minu käest ära, võtsin kodust kaasa”. Sama lauset olen ka kodus talle pärast öelnud, ja rääkinud, et talle ju ka ei meeldi, kui temalt asju võetakse, kuid ei aita seegi.
Kõne oli tal ka väga selge, 4–7-sõnalised laused. Praeguse pudistavama ja lalisevama keele tahaksin lükata rühmakaaslaste vähesema kõne süüks, kuna kodus toimime täpselt nii kui varem.
Mida kadedusega peale hakata? Nagu teistel murelikel vanematel, hakkab mulgi juba tulema väsimus ja tüdimus sama selgituse järjepidevast ütlemisest.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on käsil lapse lasteaiaga harjutamine ning kuigi olete rõõmus, et pärast kahte kuud jäi ta nüüd ilma teieta lasteaeda, siis samavõrra teeb murelikuks ja väsitab, et ta on kadedaks muutunud. Ma ei tea, kuidas nägi teie elu välja enne lasteaeda selles mõttes, et kui palju olite lapsega koos, aga usun, et see võib olla talle suur muutus. Nüüd on ta üks paljudest, keda teised, sh õpetajad veel nii hästi ei tunne ja seetõttu ei oska ka sobivalt käituda. Lisaks ei saa õpetajalt nii palju tähelepanu kui meelepärane oleks. Ma ei imesta, kui kõik see on tema jaoks väga frustreeriv ja ajab lausa vihale. Kui oled vihane, siis ei taha teistega midagi jagada ning võid käituda nii, et endalgi pärast piinlik. Väike laps ei oska kõike seda sõnadesse panna ja nii ta käitubki nagu käitub. See on muidugi üks võimalik selgitus olukorrale. Kui aga selle hüpoteesiga edasi minna, siis võiks mõelda, mida selline inimene, eriti laps, vajab? Ta vajab mõistmist, et see, mida tunneb, on nimetatud olukorras normaalne. Ma arvan, et ta ei oska ise seda olukorda lahendada (ei peagi oskama) ning talle võib haiget ja hirmu teha, kui ta kuuleb, et varsti tal ei ole enam ühtegi mängukaaslast, sest ta on nii kade. Teil on õigus neid seoseid luua, aga see teie lapse sobimatut käitumist ei vähenda.

Soovitan talle erinevatel sobivatel hetkedel öelda: „Sa tundud pahane ja siis ei taha oma asju jagada” vms. Kui kirjeldate seda tunnet, mida ta võib tunda, on see tee mõistmisele ja loodetavast rahustab teda. Edasi peaks teda kiitma iga kord, kui ta teeb vastupidist kadetsemisele, st iga kord, kui ta jagab oma asju. Kiitus peab olema kirjeldav, st on selgelt välja öeldud, mille eest te tunnustate: „Mulle meeldib, kui sa jagad oma maiustusi.” Kuna tegemist on tema jaoks stressirikka perioodiga, siis püüdke pärast lasteaiapäeva talle võimalikult palju toetust ja lähedust pakkuda, et ta tunneks, et te olete ikka tema jaoks olemas. Ma tean, et olete!:)

12.10.2019

Tere!
Meie 9-aastane poeg (saab kevadel 10) ärkab igal öösel kella 23–24 üles ja kolib siis meie juurde magama. Magama läheb 21+ ajal, hiljemalt 21.30, uinub ca poole tunni jooksul, nutiseadmeid voodis ei kasuta, hommikul on äratus kell 7. Igaks juhuks mainin, et kodus on ka 2,5-aastane tütar. Suvel, kui oli vaheaeg, siis kadus see komme ära, magas ilusti õhtust hommikuni, aga nüüd sügisel nagu hakkab jälle korduma. Talle meeldib, kui ma õhtuti ka tema juures pikutan enne uinumist, mida ma olen ka teinud. Ma olen lubanud tal aeg-ajalt (nädalavahetuseti) meie juures magada, aga pigem murelikuks teeb see igaöine ärkamine. Et miks ta ärkab? Ta on muidu tubli koolipoiss, väga püüdlik. Kaks korda nädalas käib kergejõustikus. Küll tihti unustab asju kooli, aga üldiselt tubli. Mida me teha saaksime, et ta öösiti ei ärkaks? Ta pelgab pimedust, oleme jätnud talle ka öölambi põlema (ja ka ära kustutanud, et vaadata, kas lamp segab), aga sellest ei ole abi olnud. Voodi asukoht peaks ka õige olema, pea põhja poole. Või tuleks unekliiniku poole pöörduda? Tänu juba ette vastuse eest.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Mul on hea meel, et kirjutate natuke pikemalt, et mul oleks rohkem informatsiooni, et teile täpsemalt vastata – aitäh! Teie mure on seotud pea kümnese pojaga, kes sügisest alates taas igal keskööl teie juurde magama kolib. Samas te justkui niivõrd ei pane pahaks tema teie voodis magamist kuivõrd olete nõutu, miks ta öösiti ärkab. Unerütmid vahelduvad öö jooksul mitmeid kordi ning n-ö kerges ehk pinnapealses unes oleme me ka mitmel korral. See tähendab, et me hetkeks virgume, aga siis magame edasi. Seega julgen teie kirja põhjal väita, et tema ärkamine võib olla täiesti normaalne. Nüüd tekib küsimus, miks ta ei jää oma voodisse edasi. Sellele on lihtne vastata: väga õdus ja turvaline on vanemate juures magada. Väga paljud lapsed tahavad seda teha ja kui vanemad lasevad, siis pole neil põhjust ümber harjuda. Mina kindlasti ei ole see, kes ütleks teile, millal see ära lõpetada, aga võite kaaluda ka teisi viise, kuidas mõnusat lähedust jagada. Ühe näite tõite juba ise oma kirjas välja: koos pikutamine enne uinumist. Seda võib laiendada ka nädalavahetusel pikutamisele pärast ärkamist. Kui on aega, võite seda 5 minutit teha ka äripäeva hommikul.

Paljudel lastel on elav fantaasia, telekas ja arvutimängud teevad ka oma töö. Hetk enne uinumist võib lapsel tekkida kerge hirm ja seda ka öösel ärgates. Lambi põlema jätmine on hea mõte, ukse lahti jätmine ööseks võib ka toimida. Lemmikkaisukas võiks turvatunnet tekitada ja ka positiivne enesesisendus: „Ma saan hakkama, olen julge ja vapper.” Kui soovite, et ta magaks terve öö oma voodis ja see on poisile raske, saate luua preemiasüsteemi, et igal hommikul, kui ta on terve öö oma voodis maganud, saab ta kleepsutabelisse kleepsu. Kui on kogunud viis kleepsu, saab endale meelepärase preemia (tema valikul, aga võimalikult väike/odav). See ei pea olema asi, ei tohiks olla raha, võib olla vanematega kinno või ujuma minek või sõbra külla kutsumine. Edu teile!

12.10.2019

Tere! Mul on mure lapse pärast. Ta nutab ennast igal õhtul magama ja näeb õudusunenägusid. On see normaalne?

–––

Tere! Nii napi info põhjal on Teile raske vastata. Millal see algas ja mis siis veel Teie elus toimus?

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

04.10.2019

Tere, olen ühe 3,5-aastase poisi ja 6-aastase tüdruku ema, olen lugenud läbi terve Tark Vanema teemad, siiski on mul küsimus: 1. Ma ei saa oma lapsi magama panna ilma ettetulevate põhjusteta (juua, pissile, kalli) tunniajaliste kaupa, nad magavad ühes toas, olen neile seletanud ilusti ja lõpuks olen eraldanud tüdruku, et poiss jääks enne magama, paraku venib see aeg pikemaks kui tüdruku unevajadus saaks täidetud, kui nad on koos, siis poiss ronib õe voodisse. Ma olen segaduses, kuidas ma saaks nad ilusti magama.

2. küsimus, kuidas laps korrale kutsuda avalikus kohas, kui on kiire ja laps on ülemeelik ja on näiteks samal ajal eakaaslasega koos?

3. küsimus kodus söögilauas käitumine, mul on kogu aeg olnud reegel, et kui süüakse, et ollakse vaikselt ja ei lollitata, sellest astutakse üle, ka siis olen ilusti ja rahulikult seletanud või lõpuks neid ka eraldanud (üks sööb ära ja siis teine ).

4. küsimus, poiss on küll selles eas, et ei tule oma tunnetega toime, seega mind solvatakse, et ma olen paha emme ja et tema läheb ära emme juurest, kuidas ma saaks selle situatsiooni lahendada?

Lugupidamisega

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Vastan teie küsimustele ühekaupa.

Esimene küsimus. Teie jaoks on väsitav, et laste magamapanek võtab nii kaua aega ning teil on ideed otsas, kuidas seda aega lühendada. Kiidan teid, et olete portaalist abi otsinud ja tahate laste magamapaneku protsessi sujuvamaks muuta. Tavaline laps on täpselt selline, nagu te kirjeldate: ta ei taha magama minna ja leiab loovalt erinevaid põhjuseid, miks seda edasi lükata. Kui neid on veel kaks koos, siis üks võib teisest inspiratsiooni ja hoogu juurde saada, isegi kui muidu läheks tema uinumine kergemalt. Siin on tähtsad kaks aspekti: korralduse lõpuni viimine ja lisaks kiitmisele ka preemiasüsteem. Kui lapsed õpivad või on juba õppinud, et kui küsida juua, pissile, kallit, siis seda ikka saab, siis on nad targad lapsed. Ma ei tea, milline on teie magamamineku rutiin, aga üldiselt kaks tundi enne voodisse minekut võiks olla viimane joomine, vahetult enne pissilkäik ja kalli. Rohkem pole vaja ja edasine on lihtsalt venitamine. Seega püüdke jääda endale kindlaks, et lapsed püsiksid pärast rutiini läbimist voodis. Te saate teha n-ö kaks kohtumist, et kõigepealt ütlete head ööd ja vihjate, et tulete 5 minuti pärast tagasi. Kui tagasi tulete, kiidate neid, et nad ilusti voodis on ja lubate, et tulete veel üks kord 10 min pärast, aga siis avaldate lootust, et näete magavaid lapsi. Kui uneportaal on avatud, siis peaks laps 15 minuti jooksul uinuma, nii et kui viimane kord lähete, siis nad peaks olema juba une-eelses seisus ning midagi muud peale oma kohalolu markeerimise ei peakski siis tegema. Kui ainult kiitusest ei piisa ja ülesanne on nende jaoks liiga raske, siis tehke kaks erinevat preemiasüsteemi: üks poisile, teine tüdrukule. Las nad valivad välja, mis see väike preemia võiks olla (nt lisamänguaeg emme või issiga, komm või jäätis), kui nad on viiel õhtul ilusti vaikselt (mangumata) voodis püsinud. Igal hommikul saate siis tabelisse kleepsu panna, et oleks seos positiivse käitumisega ja arvepidamine õige. Loodan, et näete varsti positiivseid muutusi!

Teine küsimus. Saan aru, et teile teeb muret situatsioon, kus mitu samas vanuses last on koos, on vaja hakata ära minema ja laps(ed) hakkavad lollitama. Ei taha kurja häält teha ega stseeni korraldada, pärast oleks endal natuke piinlik, aga olukord võib siis kontrolli alt väljuda. Lapsed tunnevad ära, kui vanem on leebe ehk kui tal on raske piire seada. Ta lubab endale siis rohkem kui laps, kes teab, et ei tähendab ei, mitte varsti või võib-olla. Kindlasti on hea lapsele anda eelhoiatus, et viie minuti pärast lõpetame ja hakkame minema. Selle jaoks saavutage lapsega silmside, et ta fikseeriks, et te talle midagi räägite. Kui äramineku aeg on käes, andke korraldus, näiteks: „Nüüd on aeg täis, palun pane jope selga.” Korraldus peab olema väga konkreetne ning sõnastatud lubavalt ehk millist käitumist lapselt ootate. Kui ta ei kuuletu, saate anda valiku: „Kui sa jopet ise selga ei pane nagu suur laps, siis aitan sind.” Tihti see aitab, sest laps tahab olla suur. Kui ta kuuletub, palun tänage teda koostöö eest. Kui teil on samas kaks last, kellest üks kuuletub ja teine mitte, siis kiitke seda, kes kuuletub. Sageli siis teine tahab ka kiita saada, mida te muidugi peaksite siis ka tegema. Võite teha võistluse, et kes enne valmis saab, saab autos koha valida või saab kodus kommi või valida, millist magustoitu teeme. Mänguline lähenemine sageli sobib lastele hästi. Soovin edu!

Kolmas küsimus. Mul on väga hea meel, et teil on kodus reeglid. Reegleid on vaja nii suurtele kui lastele. Tore on lugeda, et seletate neile reegleid üle ja vajadusel ka eraldate lapsed – see on üks variant, mis võib töötada, et nad üksteist „käima ei tõmbaks”. Üks reegel, nagu aru saan, on see, et süüakse vaikselt. Ma ei saa täpselt aru, kas see tähendab, et juttu ajada tohib, aga vähemalt lollitada ei tohi? Kas lapsed teavad, mis on vaikselt söömine ja mis lollitamine? Kas naermine on lollitamine? Küsige nende käest, kuidas nad aru saavad, kuidas te sooviksite, et nad söögilauas käituksid ning vajadusel täpsustage oma ootust. Kindlasti tuleb ise seejuures eeskujuks olla. Väga raske, aga samas vajalik on sõnastada oma ootus lubavalt, mitte keelavalt. „Ära lollita!” asemel on vaja reeglit: „Sööge vaikselt!”, mis, nagu ma saan aru, on teil olemas, aga ehk vajab täpsustamist. Nüüd tuleb tähtis koht. Kuna kinnistub see käitumine, millele tähelepanu pöörate, siis peate pöörama tähelepanu ainult sobilikult käitumisele, ükskõik kes siis seda parasjagu teeb: mees, ise, õde või vend. Soovitan kiita teda või neid, kes vaikselt söövad, öeldeski selle nii välja. Nagu ka eelmises vastuses, võite teha nn proksimaalset kiitmist, et kui üks lollitab, aga teine sööb vaikselt, siis kiidate viimast, ning kui esimene siis ka oma käitumist muudab, siis teda ka.

Neljas küsimus on 3,5-aastase poisi kohta, kes väljendab oma pahameelt selliselt, et ütleb emale, st teile halvasti. Loomulikult on valus kuulda, kui oma laps teeb sõnadega haiget, isegi kui ta oma ähvardust täide ei vii. Teie küsimus on, kuidas seda situatsiooni lahendada, aga ma ei saa aru, kas mõtlete, et kuidas teha nii, et poiss teile halvasti ei ütleks või kuidas te sellega toime võiksite tulla? Alustan viimasest. Üks viis, kuidas oma tunnetega toime tulla, on mõelda abistavaid mõtteid, nt ta ei oska muul moel oma tundeid väljendada, ma tean, et ta tegelikult ei mõtle nii nagu ütleb. See võiks ju aidata? Kui oleme isegi pahased, siis vahel ütleme sõnu, mis on küll selle hetke tunde väljendused, aga kui tunne möödub, siis pole sõnad ka enam tõesed. Kui tulla poisi tunnete väljendamise juurde, siis palun kirjeldage talle minasõnumina, mida te tunnete, kui ta nii ütleb: „See teeb mind kurvaks, kui sa ütled, et olen paha emme.” Võite tema tundeid ka peegeldada: „Sa oled praegu (mu peale) pahane.” Lapsed peavad õppima oma tundeid sõnastama, et neid vähem ekstreemselt tunda. Lisaks õpetage talle, kuidas rahuneda, kui ta pahane on. Selleks võib mõelda, et ta on rakett, kes hakkab kohe startima. Tõmbab kopsud õhku täis ja siis lendab õhku „puhh” (puhub suu kaudu õhu välja). Kätega võib samas teha liigutust, nagu miski tõuseks kiiresti õhku. Seda võiks teha mitu korda, põhiline on hingata aeglaselt ja võib ka õpetada endale sisendamist: „Ma rahunen, ma saan hakkama.” Alguses näidake ette, siis proovige koos n-ö kuivalt, ja kui olukord käes, tuletage seda meelde. Edu teile!

01.10.2019

Tere.
Küsimus selline, et kas 7 a last võib panna üksi bussile ja saata Tartust Võrru ja pärast vastupidi? Laste isa nõuab, sest ta ise ei viitsi järele tulla, kuigi lastekaitses tegime suhtluskorra, et ise tuleb järele ja toob pühapäeval koju tagasi.
Ja nii kui ma ütlen, et mul on raske bussile panna, siis ta hakkab mind ähvardama, et alimente ei maksa, annab mind kohtusse ja veel ütleb igasugu inetuid sõnu. Et bussile viia, pean selleks 1-aastase lapse kaasa võtma, autoga bussijaama sõitma 15 min ja pärast tagasi.
Aitäh

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on väga konkreetne küsimus 7-aastase lapse üksi reisimise kohta. Kuna sellele vastamine pole minu pädevuses, siis otsisin abi Õiguskantsleri Kantselei õigusteenistuselt ja lugesin välja järgmist: „Vastavalt perekonnaseaduse § 116 lõikele 2 on vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab muuhulgas õigust otsustada lapsega seotud asju. Tulenevalt eeltoodust langetab kõiki lapsesse puutuvaid otsuseid lapsevanem, kes seejuures peab järgima lapse parimaid huve. Iga sellise otsuse langetamisel peab lapsevanem kaaluma, kas selline lahendus on turvaline ning laste parimates huvides. Õigusnormidega ei ole võimalik ammendavalt reguleerida kõiki elus ette tulevaid olukordi. Paratamatult peab selliseid küsimusi lahendama juhtumipõhiselt ning sõltuvalt konkreetse lapse küpsusastmest ja sõltuvalt asjaoludest.”

Siit justkui võiks välja lugeda, et kui teie laps on vanema hinnangul küps üksi reisima, siis võib seda proovida ja kui see läheb kenasti, võib ka edaspidi nii teha. Kujutan ette, et põhiküsimus üksi reisimisel on hirm õiget peatust maha magada. Kui buss vahepeal peatusi ei tee, siis on lihtne, kui teeb, siis on see vanema vastutusel, et kuidas tagada, et ta enne lõpp-peatust maha ei lähe. Kui laps oskab lugeda, võib kaasa panna peatuste nimed järjestikku, nii nagu need tulevad, ja järjest saab neid maha tõmmata, kuniks jääb alles ainult lõpp-peatuse nimi. Ühesõnaga, võimalik see lahendus on, aga kas teie olukorras sobiv – ei oska öelda.

Kahju on sellest, kui vanemad oma vahel hästi läbi ei saa, lahku lähevad ja siis endiselt kraaklevad. Ma nii tahaks uskuda, et iga vanem soovib oma lapsele parimat ja et kui vanem arvab, et laps on küps ise bussiga sõitma, siis võiks ju seda proovida. Sageli aga on koostöö soovi asemel pahameel ja ka jonn ning ka lihtsad kokkulepped muutuvad vägikaikaveoks. Ma ei tea, kas nii on õige iseloomustada teievahelist suhtlust, aga ma saan aru, et kui näiteks lapse isa ei tule mingites küsimustes teile vastu, siis miks peaksite teie talle vastu tulema. Nii saabki argumendiks, et me leppisime ju teisiti kokku, kuigi tegelikult võiks kokkulepet ka muuta. Kogu lugu on piisavalt frustreeriv, et lõpuks jõuda ähvardusteni, nii nagu ka teie loo puhul.

Lapsele on tähtis, et vanemad suhtleksid vähemalt neutraalselt. Mul on nii hea meel, et kirjutate, sest nii saan teile soovitada: püüdke teha midagi väikest teistmoodi, et see muster, mis teie ja teie eksi vahel on, saaks muutuda. Ma soovitaksin sama talle, aga mul ei ole temani võimalik jõuda. Uskuge mind, teie laps on pärast teile nii tänulik!

01.10.2019

Tere, küsiksin 4-aastase lapse käitumise kohta. Laps kipub lööma lasteaias, mänguväljakul käies, külas olles jm. Lasteaias on probleeme ka lükkamise, teiste mängude lõhkumisega. Õpetajate, vanemate ja täiskasvanutele kuuletuda jm ei taha, tuleb kas jonn, trots, mis väljendub vastu karjumisega, keele näitamisega. Nüüd on löönud lasteaias ka õpetajat ja ühe lapse tugiisikut. Kas põhjus võib olla tõesti ainult tähelepanu vajaduses? Suur mure ka täiskasvanule mittekuuletumisel. Või võtab ta täiskasvanut kui “omasugust”, mängukaaslast.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud oma 4-aastase lapsega, kes kipub teisi lööma, lükkama, lisaks karjub, kui teda korrale kutsutakse. Tahaks väga teada, kui kaua selline olukord on kestnud? Kuivõrd on see tema jaoks ebatüüpiline või kogu aeg tavaline käitumine olnud?

Kas on midagi, mis teda kurvastab või pahandab? Kui sageli vanemad temaga mängivad, kas see on 10–15 minutit päevas ja nii, et ta saab sel ajal ise mängu juhtida? See on esimene asi, mida soovitan tegema hakata, kui praegu nii pole.

Kui ülalkirjeldatu on viis, kuidas ta oma frustratsiooni väljendab, siis kindlasti peaks tegema kahte asja: sotsiaalset ja emotsionaalset juhendamist. Sotsiaalne juhendamine tähendab antud kontekstis seda, et olete ise talle eeskujuks, kuidas käitute, kui te midagi ei saa. Kas tõstate häält, isegi karjute, nügite, suunate füüsiliselt või väljendate oma soovi rahulikult ja ägestumata. Kui ta siis ühes situatsioonis suudab rahulikuks jääda, peate teda kirjeldavalt kiitma: „Mulle nii meeldib, et sa jäid rahulikuks, kuigi teine ütles sulle midagi, mis sind häiris.” Sama soovitan teha õpetajatel lasteaias. Koostöövalmidust saab väga edukalt kiitmisega suurendada, aga see tähendab, et iga kord, kui ta kuuletub, siis tuleb teda selle eest kiita. Lisaks on väga oluline tema emotsioonide kirjeldamine: „Sa vist oled praegu pahane/ärritunud/solvunud.” Eesmärk on, et ta ise õpiks erinevaid tundeid nimetama, mis omakorda vähendab nende tundmise intensiivsust. Loodan, et sellest on abi.

01.10.2019

Tere!

3-aastane ei kuula üldse vanemate sõna. Näiteks, kui tahab välja minna, siis jaurab kuni hüsteeriani. Rahuneb ehk pooleks tunniks maha ja siis hakkab uuesti. Nii on enamiku asjadega: paar korda tunnis on täiest kõrist röökimine, et ei taha või just tahab. Ja nii iga päev. Varasemalt on üritatud lapsega pidevalt arvestada – küsimused: kas lähme mänuväljakule, millisele mänguväljakule me läheme, kas tuled poodi kaasa, kas tahad nüüd käsi pesta, kas lähme pissile. Kas see võib olla nüüd sellise käitumise tagajärg, et tegelikult peaks ütlema, mitte küsima? Kas üldse on võimalik olukorda veel lahendada?

Tänud ette!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Olete mures oma kolmeaastase pärast, kes ei kuula teie sõna, jaurab igapäevaselt paar korda tunnis ja on teis tekitanud kohati lootusetusetunde, et kas seda on võimalik veel muuta. Üldiselt on ju väga tore, kui lapsel lastakse teatud asju ise otsustada ja küsitakse, mida ta soovib. Ma ei oska kommenteerida, kas olete sellega liiale läinud, aga vahel tõepoolest nii võib juhtuda, et küsimuste küsimisega justkui pannakse lapsele vastutus, mida ta ei ole valmis kandma. Vahel täiskasvanudki soovivad, et keegi teine otsustaks, sest nii on kergem. Kui teil endal selline mõte tekkis, siis soovitan proovida natuke oma senist käitumist muuta ning teha pigem ettepanek või siis anda korraldus vastavalt sellele, kas teil pole vahet või tahate, et ta midagi konkreetset teeks. Kolmeaastane ei pea reeglina ise kätepesu ja pissil käimist nii tähtsaks kui suured inimesed. Need võivad pigem mänguhoogu segada. Seega nende tegevuste puhul soovitan anda korraldus: „Palun käi enne õueminekut pissil ära,” või „Palun pese enne sööki seebiga käed puhtaks.” Kui teie lapsel on varasemaga seoses tekkinud segadus, et milliseid asju ta siis saab otsustada ja milliseid mitte, siis erinevate pöördumistega saate seda reguleerida. Kui laps hakkab mänguväljaku ettepaneku peale pahandama, et sinna ei taha, siis võite ka talle valiku anda: „Kas läheme mänguväljakule või lihtsalt jalutama?” vms. Näete tema reaktsioonist ära, kas talle selline kitsendustega valik „kas see või too” meeldib.

Üldiselt ei ole kolmeaastaste puhul ebatavaline, et nad jonnivad ja püüavad oma tahtmist saada. Nad ei pea alati seda saama, aga ikkagi võite tema tunnet peegeldada: „Sa oled praegu pahane, et sa õue minna ei saa.” See annab talle märku, et mõistate ta tundeid ja võimaldab natuke rahuneda. Kui olete otsustanud, et midagi hetkel näiteks ei saa, siis peate sellega lõpuni minema, muidu laps näeb, et jauramisest on kasu. Edu teile!

30.09.2019

Tere. Küsimus oleks selline: 17 a poeg läks kutsekooli,aga teatas mulle, et mina peaks midagi tegema, kuna tal puudub motivatsioon.
Teda ei huvita midagi ega tea, mida tahab teha!

Palun abi.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Teie kiri kõlab väga murelikult. Poeg läks kutsekooli, aga ei taha seal õppida. Ta ei tea ka midagi muud, mis teda köidaks. Teil on raske seda pealt vaadata, sest tõenäoliselt pelgate, et tal ei lähe elus siis edaspidi nii hästi kui võiks ja nagu teie talle kogu südamest soovite. Kuna kiri on lühike, siis rahuldava vastuse jaoks on palju infot puudu. Kelle mõte see oli, et ta kutsekooli ja just sellesse kooli läks? Natuke jääb mulje, et see polnud tema soov, aga tundis kerget (ühiskondlikku) survet, et kuskile ikkagi minna ja nüüdseks on selgunud, et teda õpitav ei huvita. On arusaadav, et paljude noorte ja nende vanemate eeldus on, et laps peab minema pärast põhikooli gümnaasiumisse. On aga lapsi, kellele n-ö akadeemiline koolisüsteem tundub raske ja neile sobiks paremini ameti õppimine, mis on praktilisem ja kohati konkreetsem. Selles eas aga ei tunne veel iseennastki, rääkimata sellest, mida ma oma eluga peale hakata tahan. Pole siis ime, et tema õpimotivatsioon on madal. Nüüd on oluline see, kuidas te olete teda kasvatanud: kas peab pingutama ja ettevõetu lõpule viima, või kuulad sa oma sisetunnet ja kui see ütleb ühel hetkel teisiti, siis võid ümber otsustada. Vastavalt sellele saate siis ka temaga vestelda. Ma ei saa aru, kas teie jaoks on oluline, et ta lihtsalt midagi teeks või just seal koolis edasi käiks. Sellest sõltub ka, kuidas temaga vestelda. Üldiselt pigem arvan, et vastutust oma valikute eest ei tohiks temalt ära võtta, küll aga peaks koos temaga ja eelkõige tema eestvõttel vastama küsimustele, mis on ühe või teise otsuse tagajärjed. Vastavalt sellele saate ajurünnaku vormis genereerida ideid, milline järgmine samm teda enim toetaks. Kindlasti soovitan talle tagasi peegeldada seda, et te kuulete, mida ta teile ütleb: ta on segaduses, ta vajab abi. Ma omalt poolt rõhutan ja te võiksite ka seda teha, et see on mõistetav, et sellises vanuses nii võib tunda. Kui ta tunneb teie tuge ükskõik, mida ta otsustab teha, on tal igal juhul emotsionaalselt kergem. Ehk saab abi ka karjäärinõustamisest, mis suunas edasi minna. Soovin edu!

30.09.2019

Kuidas panna laps sööma liha? Alguses sõi kenasti, aga nüüd väga talle ei meeldi ja sama kehtib teatud köögiviljade kohta.

–––

Vastab lastearst Reet Raukas:

Laste söömisharjumusi õnnestub nooremas eas kujundada, üheaastaselt ei tohiks laps veel väga valiv olla.

Aastase lapse igapäevane lihavajadus pole kuigi suur, ainult kümmekond grammi. Kui laps ei taha teatud köögivilju, siis tasub toidu valmistamisel kasutada pigem neid, mida ta sööb ja väikeses koguses peita toitu neid, mis väga ei maitse. Lihaga on sama lugu – enamasti õnnestub liha lisada toidule nii, et laps ei pane tähele. Kindlasti tasub proovida toidus kasutada muna, kala ja linnuliha, nende abil saab loomse valgu vajadust katta, ja mõne aja pärast taas pakkuda punast liha. Mõne lapse puhul aitab see, kui laps saab ise süüa, näiteks teha erineva kujuga (pisikesi) lihapalle, mida oleks tore kas kahvliga püüda või suisa näppude abil suhu pista.

Lapse vanuse tõusuga kahjuks söömiseelistused ja söödud toidu kogused muutuvad. Vanematele soovin kannatlikku meelt koos lapsega söömisel.

20.09.2019

2-aastane laps karjub paar korda iga öö. Kas see on normaalne?

Aitäh vastuse eest!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud oma kaheaastasega, kes igal öösel paar korda karjub. Te pelgate, et see pole normaalne. Ma ei kujuta päris hästi ette, mida teie jaoks karjumine tähendab. Oletan, et see on kõva häälega meeleheitlik hüüatus. Väga sooviks teada, millal see algas. Kui ta teeb seda kogu aeg, siis ehk peaksite seda juba tema eripäraks, aga tundub, nagu see pole toimunud sünnist peale. Kui mõtlete sellele, mis lapse elus ja teie pere elus sel ajal toimus, kui karjumine hakkas, saate ehk rohkem aimu, millele see võib reaktsiooniks olla. Üldiselt lappab meie aju öösel magades päevasündmusi läbi – osa unustame, osa talletatakse ning kui on pidevalt teatud pingeolukord, võib see küll karjatustena ilmneda. Samamoodi võib uni olla nii elav ja samas hirmutav, et väljenduda kõva hääle tekitamisega.

Kui laps ärkab puhanuna ning tema käitumises ja olekus üldisi muutusi negatiivse poole pole, siis tasub ehk lihtsalt jälgida, kas see jääb ajapikku harvemaks või vähem intensiivsemaks või kestab vähem aega järjest. Kui mitte, võiks lastearsti või -psühholoogi poole pöörduda. Soovin edu!

17.09.2019

Tere

Mul on 9-aastane tütar, ainus laps. Lapse isaga kolisime lahku, kui tütar oli viiene. Saime kenasti hakkama suhtluse jms. Umbes aasta tagasi tekkis lapse isale uus kaaslane ja probleemid algasid. Lapse isal ei ole enam aega oma tütre jaoks, ta uus elukaaslane kohtleb tütart halvasti ja lapse isa eelistab elukaaslase last oma tütrele, ka siis, kui tütar seal on. Suve alguses pöördus lapse isa kohalikku omavalitsusse suhtluskorra määramiseks. See oli ühes mõttes hea, sest nüüd on isal kohustus olla tütrega 7 päeval kuus (varem oli see isa soovil 2–3 päeva). Aga tütar on stressis, sest lisaks isa jagamisele peab ta vestlema KOV ametnikega ja tema elu reguleerib nüüdsest dokument. Laps leevendab oma kurbust magusa söömisega. Salaja otsib kappidest. Kui ma koju midagi ei osta või peidan ära, siis teeb koogelmoogelit või nt hapukoort suhkru ja kakaoga. Toitu olen alati valmistanud ise kodustest toorainetest. Hommikul teen alati putru enne kooli. Laps sööb korralikult enamikku toite. Eeskuju ja eeldused tervislikuks toitumiseks olen justkui loonud. Kas peaksin lapsega psühhiaatri poole pöörduma? Või kuidas ma saan oma last aidata, et temast ei tuleks „paksukest“?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja pika eest! Palju kergem on vastata, kui infot on rohkem kui üks lause. Loen, et lahkuminek läks teil sujuvalt ja selle eest suur tunnustus teile – vähesed suudavad nii. Edasi läheb minu jaoks segaseks – te küll kirjutate, et lapse isal pole uue elukaaslase tekkimisega tütre jaoks enam aega, aga samas loen, et varasemaga võrreldes soovib isa tütrega koos olla oluliselt rohkem ehk kahe-kolme päeva asemel seitse. Kirjeldate, et tajute lapsel stressi seoses eluga kärgperes nendel hetkedel, kui tütar isa juures on. Teile tundub, et ta on ka kurb ja leevendab seda magusa söömisega. Teie mure ongi seotud sellega, et kardate, et ta läheb paksuks. Olen natuke plindris, sest justkui peaksin vastama teie küsimusele, aga võib-olla peaksin hoopis kirjutama söömisest kui tagajärjest ja probleem on mujal.

Ma siiski natuke arutleks selle üle, mis lapses võib pinget tekitada ja kuidas teie saate teda aidata, nii et ta ei peaks magusaga liialdama. Saan aru, et teie pinge on aastajagu kerinud, sest kolm aastat toimis üks süsteem ning kuigi te ehk alul olite pettunud, et isa lapsega vähe suhtles, harjusite sellise elukorraldusega ära. Nüüd, kui kuulete lapse kurtmist, et isa uus elukaaslane kohtleb teda halvasti ning et ta tunneb, et pigem on elukaaslase laps eelistatud seisuses, siis loomulikult pahandate oma ekskaasa peale, et kuidas ta tütre suhtes ise käitub ja laseb käituda. Lisaks tunnete tütrele kaasa, et tema on veel liiga väike, et olukorda muuta. Nii tekib viha ja osalt ka abituse tunne. Ma ei imesta, kui te oma ekskaasaga kontakti võtsite ja temaga pragasite. Oletan, et ta sai omakorda pahaseks ja asi kulmineerus suhtluskorra määramisega. Mul on hea meel, et näete seda situatsiooni pigem positiivselt. Ma ei ole aga kindel, et laps oskab mõelda nii, nagu te kirjeldate: et ta on stressis sellepärast, et tema elu reguleerib dokument. 9-aastane laps oskab nii mõelda, nagu nende vanemad neile välja pakuvad, et nad võiksid mõelda. See ongi esimene koht, kus ma näen, et saate oma lapse stressi leevendada, alustades sellest, et teid rõõmustab, et nüüd on selge kord, millal vanemad oma lapsega koos on – konkreetsus ja struktuur on hea. Laps võib kurvastada, et isa pole ainult tema päralt – teie võite talle lootust anda, et potentsiaalselt on tal nüüd kaks inimest juures, kes teda kalliks ja tähtsaks peavad – isa elukaaslane ja tema laps. Mis puudutab lapse probleeme, kui ta isa juures on, siis soovitan need ära kuulata ja empaatiliselt reageerida, et ta tunneks teie mõistmist ja tuge, aga lahenduse otsimine suunata tütre ja isa vahele. Te ei suuda seal vahel selle pere suhteid korraldada. Kui teie enda stress võimetusest oma lapse jaoks kõike heaks muuta leeveneb, siis võib ka lapse pinge väheneda. Seega on palju võimalusi, kuidas lapse stressi vähendada ja sellega loodetavasti ka tema magusaisu. Edu teile!

17.09.2019

Kas Teil on soovitada arendavaid mänge/äppe veebikeskkonnas?

–––

Tere! Arendavaid mänge või äppe 2-aastastele meil soovitada ei ole. See ei ole küll otseselt vastus Teie küsimusele, kuid Maailma Terviseorganisatsiooni soovitus alla 2-aastaste ekraaniaja kohta on 0 minutit päevas, üle 2-aastaste laste kohta kehtib reegel „mida vähem, seda parem“. 2–3-aastastel lastel peaks ekraaniaeg jääma alla ühe tunni päevas ja olema kindlasti lapsevanema järelevalve all. Piisab, kui pakkuda lapsele näiteks osalemist videokõnedes vanavanemate või teiste lähedastega, vaadata fotosid nutitelefonis vm. Last ei tohiks jätta üksi digiseadmega mängima.

Lapse kõne arengu kriitiline periood on 1.–3. eluaasta. Et lapse kõne areneks, on tal vaja dialoogilist suhtlemist vanematega (ja teiste inimestega) – digiseadmed seda ei paku. Emotsionaalselt ja sotsiaalselt arendav on ennekõike silmast-silma suhtlemine ning mäng lapsega.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

11.09.2019

Kuidas öelda poisile, et ta meeldib sulle, kui ei tea, kas sina talle meeldid?

–––

Tere! Aitäh Sulle küsimuse saatmise eest!

Esitad päris keerulise küsimuse, sest kui Sulle tõesti meeldib keegi ja Sa pole kindel, kas tunded on vastastikused, siis tekib hirm jääda naeruväärseks – ja see on täiesti mõistetav. Tunded on haprad asjad, nendega tuleb õrnalt ringi käia.

Kui Sa mõtled Eesti filmiklassikale, siis Oskar Lutsu „Suve“ ainestikul tehtud filmis vastab Raja Teele Tootsile, kes on pruudi leidmisega kimbatuses, et ta võiks ennast pruudiks pakkuda.. Mille peale filmis Tootsil sigarett suust kukub – sest sajanditaguses kultuurikontekstis oli ennekuulmatu, et tüdruk või naine ise initsiatiivi haarab ja esimese sammu suhete loomises ette võtab.

Tänapäeval pole vahet, kes see aktiivsem ja julgeb pool on, Raja Teele julgustükk pole nüüd enam midagi nii jalustrabav. Aga ikkagi, nii poiss kui tüdruk soovib oma tunnete rääkimisel olla kindel, et see kõik tobedalt välja ei kuku.

Elu näitab seda, et kui Sa oled enda ümber olevate inimeste suhtes tähelepanelik, lahke, hooliv, oled kaasatud kooli- ja koolivälistesse tegevustesse, siis Sind märgatakse. Märkavad nii täiskasvanud, sest oled lihtsalt asjalik, aga märkavad ka Sinu sõbrad ja sõbrannad, märkab ka see poiss, kes Sulle meeldib.

Mul on Sulle raske anda konkreetset retsepti, kuidas Sa peaksid Sulle meeldivale poisile oma sõnumi edasi andma. Võimalusi on selleks ju päris palju: nii otsesuhtluse kui kaudsete e-kanalite kaudu. Teinekord on vaja olla kannatlik ja anda aega, et Sind märgataks. Elu on täis kummalisi kokkusattumisi ja minu isiklik arusaam on, et me ei pea oma suhete ja märkamiste pärast meeletult vaeva nägema ega muretsema.

Armumised ja tunded leiavad ise oma tee ja võimaluse ning nad ei ole mõistuspäraselt planeeritavad ja nende käik ette ennustatav. Nagu kunagi üks naljatilk ütles – armastus ei hüüa tulles!:) Jää ennekõike iseendaks, hoia oma väärtustest kinni – ja kõik head asjad leiavad ise, kuidagi märkamatult tee Su juurde.

Loodan, et sain Sulle pisut abiks olla.

Kerli Hannus
www.amor.ee

11.09.2019

Kuidas toime tulla lapse unepaanikaga?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et lapsel on unepaanika ning te ei oska sellega toime tulla. Saan aru, et laps ka ei oska ja siis tunnete ennast abituna. Mul on raske vastata, kuna ma ei tea, mida mõtlete unepaanika all. Võin eeldada, et see on hirm magamajäämise ees, aga ei oska arvata, millest see võib tulla. Kui väike laps saab esimest korda oma voodi või oma toas oma voodi, siis pole ime, et tal on alguses võõras ja ebaturvaline tunne. Selleks, et see üle läheks, saab voodisse kaasa anda lemmikkaisuka(d), mis on tuttav(ad), sama voodipesu ning ka ise võiks olla turvaisikuna lähedal. Tegelikult võiks alustada kaugemalt, et paar tundi enne magamaminekut on rahulikud mängud ja olemine. Nii saab päevane erutus taanduda ja rahu saabuda. Rituaalid aitavad ka turvatunnet hoida – et pärast mängu panen asjad kokku, lähen pessu, panen pidžaama, mulle loetakse unejuttu. Mõnele lapsele on oluline, et toas oleks valgus, mõni soovib vaikset muusikat või voodikarusselli. Kui alustate sellest, et olete lapse juures, kuniks ta uinub, siis kindlasti peate lisama, et te lahkute, kui ta magama jääb, et ta ei tunneks ennast mahajäetuna, kui korraks nt pissile minekuks virgub. Võib jätta oma magamistoa ja tema toa ukse lahti, et tekiks tunne, et olete lähedal. Soovitan proovida ka seda, et kui olete „Head ööd!“ ära öelnud ja lahkunud oma toimetusi tegema, siis enne ütlete, et tulete teda kümne minuti pärast vaatama. Loomulikult peate siis oma lubadusest kinni pidama. Saate talle naeratada, pai teha, kiita, et ta on voodis ja lubada, et tulete kümne minuti pärast uuesti. Kui lapsel on õige unerütm, siis selleks ajaks peaks ta olema uinunud. Soovi korral saate pöörduda ka Unekooli poole, kus spetsialistid annavad just teie vajadustele vastavat nõu.

Kui laps on seni rahulikult maganud ning ootamatult on tal tekkinud unepaanika, siis tasub mõelda stressorite peale tema elus. Mis on olnud teisiti kui tavaliselt? Kas te olete rohkem ära olnud kui muidu? Kas lapsel on lasteaias sõbraga tüli? Kuna laps ise ei oska paljudele küsimustele vastata ja teie ehk ei oska ka kõiki võimalikke seoseid näha, siis võib pöörduda loov- või pereterapeudi poole. Olen kindel, et saate abi.

09.09.2019

Kui laps saab pahaseks või kui teda keelata, siis ta näpistab. Kuidas peaks vanem käituma lapsega?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Saan aru, et teie laps näpistab, kui saab pahaseks. Sageli saab ta pahaseks siis, kui teda keelata. Soovite saada nõu, kuidas siis käituda. On selge, et näpistamine teeb valu ja on selgelt ebasoovitav käitumine. Samas usun, et see on lapse reaktsioon teda valdavale tundele, mis tõenäoliselt on „sain haiget“. On teada, et sõnad võivad samamoodi haiget teha kui käed. Küsimus on, kuidas peaks laps õppima reageerima, kui tunneb, et talle tehakse haiget.

Üks viis on kindlasti kirjeldada nii enda tundeid („Ma olen kurb, kui sa mind näpistad“)  kui lapse võimalikke tundeid („Sind pahandab, kui ma sind keelan“). Kui te olete teda keelanud ja on näha, et ta saab pahaseks, siis võite proovida ka n-ö sõnade suhu panemist, à la: „Ütle: „Mulle ei meeldi, et sa keelad mind. Ma olen pahane.““ Loomulikult ei piisa ühest korrast, vaid seda on vaja teha palju kordi, enne kui see uueks harjumuseks saab. Üldiselt on üks väga tõhus sotsiaalsete oskuste õppimise viis see, et kui laps midagi õigesti teeb, siis vanem teda kiidab. Antud näite puhul võiksite teda kiita, kui ta suudab mitte näpistada. Kui vajate veel lisahooba, saate kasutada preemiasüsteemi, kus iga korra eest, kui ta pahane on, aga ei näpista, saab ta kleepsu ning kui neli-viis kleepsu koos, on ta välja teeninud väikse preemia, olgu see siis koos kiikuma minek või koos muu lemmiktegevuse tegemine.

09.09.2019

Esita enda küsimus

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.
Sinu küsimus avaldatakse koos vastusega viie tööpäeva jooksul. Vastus saadetakse ka sinu e-posti aadressile.