Küsi nõu

Tere!

Tüdruk, kes on varasemalt hästi maganud oma toas ja üksi, ei taha viimased pool aastat oma tuppa minna. Otsib oma 10-aastase õe seltsi. Tahab magada tema toas ja koos õega. Tihti räägib ka kummitustest. Oleme proovinud kõike… temaga arutada ja küsida, miks ta ei taha. Vastus selline, et ma ei taha. Kodus probleeme pole, õpib hästi ja pere pole ka lahutatud ning läbisaamine kõigil omavahel väga hea. Iga õhtu viimased 3 kuud on maganud õe toas. Kuidas käituda?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Ehk võiks selles olukorras varuda veelgi kannatust ja lasta lapsel magada õe toas. Samal ajal võiks võimaluse tekkel alati püüda last kuulata ja hirmu mõista. Laps (ja tihti ka suur inimene) ei oska selgitada oma hirmu tagamaad. Kui me küsime: „Miks?“, siis see pigem tekitab lisahirme: kas ma peaksin teadma, miks; kas teised saavad pahaseks, kui ma ei tea, miks; kas ma olen imelik, et ma nii tunnen jpm. Nii nagu kõigi teiste tunnetega, kehtib ka hirmuga sama loogika: kui oleme nõus oma tundes olema, sellele otsa vaatama, seda uurima, seda normaliseerima, siis just see on võimalus hirmu vähendada. Seni, kuni me hirmu eitame, püüame seda mitte tunda, eemale lükata jne, seni see tunne püsib meie juures.

Meie tundeaju vajab rahustust, et kõik see, mida me tunneme, on normaalne, on lihtsalt tunne, mis tõusetub, raugeb ja kaob, tekivad uued tunded, needki kaovad. Lubame tunnetel olla, lubame neil minna. Tunded on sageli seotud irratsionaalsete hirmudega. Lapse aju on vähemalt kuni 14-aastaseni paljus seotud müstiliste ettekujutuste ja seega ka irratsionaalsete hirmudega. Kunagi pole kasu hirmutava ettekujutuse tühistamisest. Ma ei oska arvata, kuidas olete käitunud teie oma peres, kuid igaks juhuks ütlen, et seda kummitust oleks vaja uurida, st arutada lapsega, milline kummitus välja näeb, mida ta teeb, kus ta välja ilmub, millal kaob jne. Hirmu allikast rääkides võib hirm küll esialgu suureneda, kuid täiskasvanu toel (mina olen sinuga siin hirmus koos!) on võimalik see läbida ja selle kaudu hirmu vähendada. Kummitust võib ka joonistada ja siis arutleda, kes-mis ta selline on. Kui laps tunneb, et tema hirmu võetakse tõsiselt, on see tee hirmu vähendamiseks. Samas saab koos teha plaani, kuidas hirmuga paremini toime tulla.

Ehk võiks ka mõelda sammsammulisele plaanile, kuidas ja milliste tegevuste ning toetuste abil laps oma hirmuga paremini toime saab ja jälle oma toas magada julgeb. 4-aastasele võib teha voodi ümber patjadest kollivastase müüri ja talle tiigri kaissu anda; aga ka 8-aastasele on teinekord midagi taolist vaja – mida just, seda saab lapsega rääkida ja kokku leppida. Kõige olulisem on mõistev kuulamine. Vanemad ei pea hakkama uskuma, et kummitused on olemas, kuid peaksid püüdma aru saada lapse mõtteviisi eripärast ja hirmu tagamaadest.

10.08.2018

Tere! Mure seisneb järgnevas.

Oleme perega mures 13-aastase neiu pärast, preilil on tekkinud ebameeldivad sõbrad, kes kaasavad teda suitsetama ja muid aineid tarbima, tihti tahetakse jääda üksi koju ning siis tuleb tuttavatelt kirju või helistamisi, kus preili jälle parasjagu jama kokku keerab. Tüdruk oli kunagi väga lahke ja armas, arvestas teistega ja väljendas ennast suurepäraselt. Tänaseks on tal mälulüngad, tõsised tähelepanuhäired, igasugune vastutustunde puudumine, vaidleb vanematele vastu ning ei kuula ka vanemaid õdesid ega vendi. Mõned aastad tagasi olid preilil tunnistusel neljad-viied, mõni kolmgi eksis ära, kuid sel aastal ei leidnud me tunnistuselt muud kui puudumisi, millest keegi peres ei teadnud ning millest ta ise keeldus rääkima, kahed ja kolmed aastahinnetes.
Samuti ei suuda ta telefonist kasvõi mõnda aega eemal olla. Oleme üritanud asja piirata, kuid tulutult.

Neiu ise ajab kõik ema ja isa lahkumineku ning tülide kaela. Kuid see on vaid labane vabandus, sest tema käitumine sääraselt on kestnud juba umbes kaks aastat, kuid vanemad läksid lahku vähem kui aasta eest.

Kuhu peaksime pöörduma? Või mida tegema?

Isa ja ema omavahel koostööd kahjuks ei tee, kuna on lahus ning preili keerab sinna vahele vaid valede puntraid. Kasvatusmeetodid on samuti väga erinevad.

-vanemõde

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

On arusaadav, et olete mures. Kuid nii ongi: väikesed armsad tüdrukud saavad täiskasvanuks ning kuigi mitte iga kord, kuid siiski piisavalt tihti käibki suurekskasvamine läbi seesuguse käitumise, mida te kirjeldate. On ju tegu keeruka füsioloogilise ja psüühilise arenguetapiga, mida teie 13-aastane on läbimas, ja suurte muutustega kaasneb ikka pinget, mis võib kaasa tuua kriitilisi olukordi, millega toimetulekuks vajab teismeline tegelikult väga palju pere toetust, kuigi ta sõnades võib seda eitada ja kõiki teid n-ö pikalt saata. Piltlikult öeldes käivad teismelise peas ja kogu kehas suured ümberehitustööd, ja sellel suurel „ehitusplatsil“ on loomulikult palju segadust. Vanemate lahkuminek võib teismeliseea kriisi süvendada, kuid mitte põhjustada.

Ühest äärest teise kõikumine, mustvalge mõtlemine ja ka mõtlematu (vastutustundetu) käitumine kuuluvad selle ea juurde. Puberteet peabki piire katsetama, sellega õpib ta tundma iseennast, teisi ja maailma. Pere ülesanne selles olukorras on püüda last mõista ja toetada. Just mõistmise ja empaatia puudus on tihti see, mis paneb noort inimest teie kirjeldatud moel käituma: see on nagu sisemine karje: mitte keegi ei saa minust aru!

Teismelise toetamine võiks käia kahe tegevuse kaudu. Ühelt poolt selle kaudu, et talle antakse eakohaseid vabadusi (nt peaks saama pubekas valida ise oma riietumisstiili ja sõbrad, kaunistada iseend või oma tuba oma maitse kohaselt, kuulata oma muusikat, ükskõik kui hull see teistele ka ei tunduks, erimeelsuste puhul peaks kasutama kindlasti läbirääkimisi, ei tohiks kasutada jõudu – sest kohe saab sama palju jõudu vastu jne). Teiselt poolt käib teismelise toetamine selle kaudu, et pere poolt on väga konkreetselt ja kindlalt paika pandud piirid, mis on samuti mõistlik läbi rääkida. Nt kojutuleku aeg, hügieenirutiinid, õppimisse ja ekraanidesse puutuv, kodused ühisreeglid jms.

Väga oluline on võtta aega koostegevusteks ja kindlasti on vaja teismelist kuulata. Tõeline kuulamine tähendab, et on piisavalt aega ja koht, kus segamatult olla ning keskendutakse täielikult vaid kuulamisele. Seesuguse abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (tüdruku mõtted-ideed ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu). Kuulamise juurde ei kuulu moraalilugemine ega hukkamõist, ka mitte lohutamine ega nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju teismelisele hoopis vastupidist – et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. See ongi kuulamise kõige olulisem idee: ma annan teisele märku, et tema tunded ja mõtted on väga tähtsad. Alles pärast seda saab arutleda selle üle, mida saaks, võiks, tahaks teisiti teha. Seesuguse käitumisviisi valimine aitab luua ja hoida häid suhteid, usaldust – ja just seda on tüdrukule praegu hädasti vaja. Ta ei tule oma „ehitusplatsil” ehitustööde juhtimisega ise toime, kuid vaid pealtnäha võib tunduda, et ta ei soovi näha seal ühtegi teist, kes ütleks, kuidas ja mis. Ta ei usalda käsku, kuid dialoogis olles ja selle toel võib leida paremaid lahendusi ja käitumisviise, kui kirjas kirjeldatud. Kui leiate aega ka midagi lugeda, siis soovitan I. Filliozat’ raamatut „See on hullem, kui ma kartsin”, kus teismelise mõttemaailma arengut ja tema toetamisviise on kirjeldatud lühidalt ning selgelt. Vajadusel saate pöörduda ka psühholoogi või pereterapeudi poole.

23.07.2018

Tere! Väga huvitaks see koolitus tarkvanem.ee/koolitused/imelised-aastad/, aga mis on hind ja kas 14-inimesega kamp tuleb ise kokku saada?

P.S. Kas teil on ka juriste/nõustajaid, kes abistavad peresuhetes teise poolega hätta jäänud vanemat? Selliseid on tutvusringkonnas palju.

–––

Vastab TAI perede ja vanemahariduse valdkonna vanemspetsialist Kärt Vajakas:

Rõõm kuulda, et olete huvitatud “Imeliste aastate” koolitusest. Praegu korraldame koolitusi koostöös kohalike omavalitsustega ja seetõttu on koolitusele võimalik hetkel pääseda läbi oma piirkonna lastekaitsetöötaja. Laiemalt me koolitusi hetkel kahjuks ei paku.

Peatselt ilmub tarkvanem.ee lehele ka moodul, kus lapsevanemal on võimalik jätta meile oma kontaktandmed, et saaksime vanemaid teavitada, kui teatud piirkonnas on alustamas grupp, kus veel on vabu kohti.

Praegu tuleks aga tõesti võtta ühendust lastekaitsetöötajaga ning uurida, kas ja millal on teie piirkonnas järgmine koolitus algamas ja kas seal on veel vabu kohti.

Juriidiliseks nõustamiseks soovitame pöörduda Lastekaitse Liitu www.lastekaitseliit.ee/vajad-abi/hea-nou-lastega-peredele/.

08.06.2018

Tere! Kas 1,9 a lapse käitumine saab olla mõjutatud negatiivselt ühe konkreetse lapsega koosolemisest (2,9 a)? Mida sellisel juhul teha, kuidas toimida?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Väikelastele on jäljendamine väga omane, see on üks viis, kuidas nad oma oskusi ja arusaamu täiendavad. Seetõttu on täiskasvanu pidev positiivne eeskuju väga vajalik. Samas vajab väikelaps tingimata tagasisidet oma käitumise kohta, sest laps ei tea veel, kuidas asjad käivad. N-ö paha last ei ole ju tegelikult olemas, on vaid laps, kes oma arenguliste eripärade tõttu ei ole veel võimeline kõigest aru saama, ei ole veel õppinud, kuidas peaks tegema, kuid samas seisab (ja vahel väga ägedalt) oma vajaduse eest just sel moel, mida ta sel hetkel juba oskab ja teab. Nii et kõigi käitumiste kohta tuleks anda tagasisidet: jah, just nii asjad käivad, või ei – teeme seda teisiti. Väikelaste puhul on just väga oluline see, et me ka nende käitumiste puhul, mis ei ole täiskasvanu arvates kohased, reageeriks mõistvalt, rahulikult, selgitavalt. Last ei tohiks negatiivselt sildistada (paha laps, seda ei tohi teha), vaid just nimelt näidata seda poolt, mis aitab õppida, kuidas teha nii, nagu peab ja võib.

On tavaline, et väikelapsed teineteiselt õpivad, sh neid tegevusi ja reageeringuid, mida meie vanematena kohasena ei näe. Nii et neis olukordades, kus lapsed koos käituvad sel moel, mis teie arvates ei ole sobiv, tuleks mõlemale näidata, kuidas asjad käivad ja takistada neid nt löömast, hammustamast, tõukamast, rebimast ja õpetada selle asemel, kuidas teha pai, kuidas küsida, kuidas jagada. Kui laps on olnud vanemast eraldi keskkonnas, mis on teda negatiivselt mõjutanud, tuleks rahulikult ja mõistvalt suunata last nende käitumiste poole, mis on teie poolt soovitud. Samal ajal tuleks aga silmas pidada, et väikelapseiga ongi ses osas keerukas, et lapse impulsiivsus ja oma tahte esil olemine on suured, seda ei saa eemaldada. Saab aga järjekindlalt suunata, aina korrata, kuidas asjad käivad, ja nii laps tasapisi õpib. Seejuures on aga kindlasti vaja ka suurt mõistvust, soojust ja kannatlikkust.

25.05.2018

Tere! Teemaks oleks saanud valida nii narkootikumid, alkohol kui tubakas. Räägin loost lähemalt. Tegemist on 16-aastase noore neiuga, kes hakkas eelmisel aastal suitsetama, seksima, tarvitama alkoholi. Kõik algas uue seltskonnaga suheldes ja poiss-sõbra tekkimisel. Isa tervise tõttu hakkas neiu elama koos oma vennaga. Jälle uues keskkonnas ja jälle uute halbade sõpradega kogu eluviis jätkus. Vahepeal oli arvamus, et ta on jäänud rasedaks, kuid testi tehes tegime kindlaks, et õnneks see nii ei ole. Peale seda tundis ta ennast veel eriti hästi ja kergendunult ning jätkas kõike. Nüüdseks on asi nii kaugel, et ta jooksis venna kodust ära ja elas sõbranna juures. Sõbranna emale see ei meeldinud ning siis kolis ta oma poisi juurde. Peale seda on tekkinud kätele armid ja kriimustused, aga tema meel on hea. Armid võivad ka mujal olla, aga keha ei ole saanud vaadata. Tundub, et seksimängud või poisi mõjutused on päris kaugele läinud.

Mis võimalused ja õigused on vennal?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Olete mures õe eluviisi pärast ja soovite teada venna mõjutamisvahendeid ja õigusi.

Kui venda ei ole ametlikult määratud õe hooldajaks, siis on venna õigused vaid moraalset laadi, st ta saab oma õega rääkida, teda kuulata, püüda teda mõjutada tegema teisi valikuid, ka pakkuda talle teisi valikuid. See on võimalik siis, kui venna ja õe vahel on usaldussuhe, õde on nõus venda kuulama ja venna arvamusega arvestama. Loodatavasti on vennal olemas vennalik mõjuvõim ehk autoriteet – sel juhul saab ta neid olukordi koos õega arutada, võtta jutuks, kui palju ta olukorra pärast muretseb, mida kõige rohkem pelgab, kuidas seesugune eluviis võiks mõjutada õe tulevikku: tema tervist, haridusteed, valikuid tulevastes lähisuhetes, pere loomist. Ilmselt ka suhteid vennaga. Võib ju olla, et tal ei olegi juhust, põhjust või tahtmist neile asjadele mõelda olnud, kuid vennaga koos ehk saaks seda teha.

16-aastast enam ei kasvata. Ta on teel täiskasvanu elu poole ja kõik, mis kunagi kodust ja kasvatusega kaasa saadud on, peaks olema kaasas. Vägisi kedagi muuta ei saa, koduarest vaevalt et aitab. Kui vend on püüdnud piisavalt teda kuulata, tema valikutest aru saada, püüdnud suunata, mõista ja toetada, ent õde jätkab samasugust ohtlikku elu, siis ega muud olegi, kui tuleb leppida sellega, et ta küll püüdis, kuid ei õnnestunud.

Kui olukorrad kujunevad selliseks, et on vaja ka arsti või politsei abi, siis tuleb pöörduda. Kui on kahtlusi õe vaimses tervises, tuleks pöörduda psühhiaatriahaigla valveosakonda, mis on lahti 24/7. Kui on kahtlus, et õega on juhtunud midagi, mis nõuab politsei sekkumist, tuleks pöörduda noorsoopolitseisse.

09.05.2018

Lugesin, et päevakava oleks hea ja annab lapsele turvatunde ja vanematele võimaluse oma aega paremini planeerida. Laps saab kohe 6, oleme üritanud päevakavaga elada sündimisest saadik, kuid ebaõnnestunult. Laps kas magas liiga vähe või liiga kaua ja söögiajad läksid nihkesse. Alati on juhtunud nii, et päevakava elluviimine ebaõnnestubki totaalselt. Kas on olemas lapsi, kes lihtsalt ei saa ja ei suuda päevakava järgida? Meie lapsel on diagnoositud hilise uneaja sündroom ja seetõttu oleks päevakava oluline, samas ei jää ta ikkagi magama. Laupäevad-pühapäevad erinevad argipäevadest. Suvi on lühike ja valget suveõhtut tahaks ta nautida kauem. Lisaks on kellakeeramine, mis mõjub laastavalt. Pika jutu lühike mõte – kas on lapsi, keda ei olegi võimalik režiimi raamidesse panna? Aitäh vastamast :)

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Päevakava annab tõesti meie päevadesse teatud rahustuse, see on nii laste kui ka täiskasvanute puhul nii. Vanema oluline kasvatuslik ülesanne on luua kasulikke harjumusi, mis aitavad lapsel igapäevaste rutiinidega toime tulla ning rahustada ärevat meelt. Kuna lapse maailm on tema enda jaoks paljus ettearvamatu ja määramatu, siis on hea, kui laps teab, mis millele järgneb: see lisab turvalisust. Harjumused aitavad ka elu organiseerida, samas on harjumused kasulikud ka selle poolest, et harjumus, millest on saanud automatism, aitab ühelt poolt energiat kokku hoida, teiselt seda sama energiat kasutada millegi uue õppimiseks, loovaks tegevuseks jne. Näiteks: astun uksest sisse, võtan jalanõud ära, riputan jope nagisse, panen salli korvi, lähen pesen käed. Enamasti teeme seda kõike automaatselt, ei pea energiat kulutama mõtlemisele, et mis ma nüüd järgmisena teen. Või kui õpetame last oma asju korras hoidma: pliiatsid on topsis, paber on teises sahtlis, kustukumm on esimeses sahtlis. Laps saab kohe joonistama asuda, selle asemel, et aega kulutada paberi ja pliiatsi otsimisele, kui vastav harjumus on kujundamata. Kui laps hakkab koolis käima, on eriti oluline, et teatavad rutiinid oleksid juba välja kujundatud, see hõlbustab õppimisele keskendumist.

Loomulikult on reeglitel ja harjumuste kujundamisel meie elus ka laiem tähendus. Kodus on reeglid, koolis on reeglid, kohvikus on reeglid, ühiskonnas on reeglid. Kogu elu põhineb reeglitel ja kokkulepetel, nii on inimeste maailmas lihtsam elada ja kõigil on mugavam olla, kui reeglid on üldteada.

Mida väiksem on laps, seda tundlikum on tema närvissüsteem. Lapse turvalisus ja rahuolek sõltub paljuski sellest, kui rutiinne elu ümberringi on.

Rutiinide ja harjumuste kujundamine oleneb palju sellest, kui struktuurne vanem ise suudab olla. Kui vanem ise armastab pigem tegutseda oma tujude järgi, just päevade erinevus võlub teda – siis on tal raske ka lapsele rutiinsust sisse harjutada. Sest harjumus, nagu sõna isegi ütleb, on midagi sellist, mida me oleme harjunud tegema, sest oleme seda juba nii palju kordi teinud. Neuroteadlased räägivad 3+3 nädalast. Kui soovime juurutada uut harjumust, peaksime vähemalt kolm nädalat endalt (või lapselt, või teistelt kodustelt) nõudma sama asja sarnast tegemist. Mis lapsi puudutab, siis siin on järjekindlus eriti oluline. Kui me kord nõuame ja kord ei nõua, siis lapsel ei kujune arusaama, et see on kindel nõue. Kui aga järelejätmatult nõuame, siis kolmele nädalale peaks lisama veel teise kolm kinnistamiseks. Kui järgepidevalt ei tee, siis harjumus kustub. Lapse mehhaaniline mälu läheb paremaks eelkoolieas. Alla 4 a lapselt veel ei saa nõuda, et ta kokkulepitud rutiinist ise kinni peaks. Ta küll võib näidata suutlikkust, kuid vanem on see, kes silma peal hoiab.

Elu on isiklik asi, seetõttu on igaühel endal vaja mõelda, millist elu ta tahab. Laste puhul on oluline mõelda kaugemast mõjust. Kui mina vanemana teen neid asju – siis on mõju selline, ja kui teen teistsuguseid asju – mõju on teine. Millist last teie tahate? Sellele on oluline mõelda, sest kasvatuskeskkonna ja suhte mõju on võimsad. Vähem rutiini toob ikka kaasa teatava rahutuse ja rohkem konfliktivõimalusi. Kui see pole iseenesest probleem, siis miks mitte elada pigem rutiinivaba elu.

04.05.2018

Tere! Mure. Mul on lasteaias käiv tütar, kes on 6-aastane. Täna natukene pahandasin temaga ja ütlesin, et täna läheb ta ise magama, ilma et ma tuleksin kaasa. Ta oli kurb ja nuttis. Kui hakkasime magama sättima, läksin ikka temaga kaasa ja arutasime tekkinud probleemi. Ta ütles, et kogu selle aja, kui ta end pesi, oli ta nii kurb ja tundis end üksikuna, et lausa tahaks end tappa. Küsisin, kust tal sihukesed mõtted pähe tulid. Vastas, et tema parim sõbranna kogu aeg räägib seda. Ja kui ta/mu laps tunneb end üksikuna, mõtleb selle peale, et tahaks end tappa. Arvatavasti kuna on kurb. Palusin teda niimoodi mitte mõelda, ütlesin, et olen alati temaga, mis ka ei juhtuks. Ning kui ta on kurb, mõelgu selle peale, kui palju teda armastan. Mida ma peaksin sellises olukorras tegema? Tahan rääkida nii sõbranna vanematega kui ka kasvatajatega. Oskate ehk suunata, kuidas saan last aidata, et ta nii ei mõtleks. Kui miskit ei muutu, tahan ta isegi rühmast ära võtta.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Tunnete ärevust lapse muremõtete tõttu, ja loomulikult ongi hirmutav kuulda lapse suust, et ta soovib end tappa.

Kindlasti oli väga asjakohane ja last toetav teie ütlus, et olete alati temaga, ükskõik mis ka ei juhtuks. See, et keegi meid tingimusteta armastab, on elus ikka tore asi, ja selle armastuse sisse peaks kindlasti kuuluma ka hoiak: aktsepteerin sinu tundeid, võtan sinu muret tõsiselt, ei hakka seda vähendama ega tühistama.

Ühelt poolt on loomulik, et sooviksime lapse mõtteist surma teema kohe eemaldada, selle mõtte ebakohaseks tunnistada, sest see võib tunduda lausa lubamatu, liiga hirmus. Teisalt on kindlast vaja aru saada lapse ja täiskasvanu arusaamade erinevusest. Täiskasvanu saab aru surmateema tõsidusest ja surma lõplikkusest – kuid laps adub neid teemasid teisiti, sest lapse realism on teine, kogemus on teine. Alla 10-aastase lapse eluvaates on veel palju müstilist mõtlemist. Lapsel ei ole eelhoiakut, kuni see pole kujunenud / vanemate poolt kujundatud. Lähtuvalt kogetust võib täiskasvanul surmateema tekitada hirmukrambi, laps aga võib rõõmsa uudishimuga küsida: mis on surm? kus on surm? uurime seda, räägime sellest!

Teil on vaja aru saada, kuidas teie laps neist asjust mõtleb, seega on igati asjakohane teie küsimus „kust tal sihukesed mõtted pähe tulid” nagu te kirjutate. Ja uurima peaks seda olukorda kindlasti selleks aega võttes, lapse kuulamisele pühendudes ning lapse väljaöeldule hinnanguvabu, mõtlikke peegeldusi andes. Nt “Jah… üksiolek ja kurbus tegid sellise tunde, et see pole enam üldse tore elu… et niisugust elu ei tahakski. Ja sa oled sõbrannaga seda teemat arutanud. Teile kummalegi tundub, et üksindus on väga paha tunne, peaaegu nii hirmus, mida ei jaksa välja kannatada. Ja siis võivad veelgi kurvemad mõtted tulla. Muidugi… siis võib olla tunne nagu keegi ei saakski aidata…”

Teil võib tekkida ohutunne, et seesugune jutuajamine lapsega teeb tema kurvad tunded veel suuremaks. Osati see ongi tõsi, kuid just nii on võimalik need rasked tunded läbi töötada – need justkui veelkord läbi käia, enne kui need saab kõrvale panna. (Nii et enne ei saa ära panna, kui on justkui suurendusklaasi all üle vaadatud:).)

Kõige olulisem on anda lapsele teada, et püüate igati tema muret mõista, ükskõik kuidas ta ka pole end tundnud. Just teie mõistvuse kaudu saab laps aru, et te võtate teda koos tema probleemiga tõsiselt. See tõsiseltvõetavus saab säilida ühtlasi selle kaudu, et te lubate lapsel olla oma tunnetes, ei kiirusta teda rõõmsaks muutuma ega kohe lahendusi leidma. Laps õpib aja jooksul just teie abiga iseenda tundeid ja mõtteid mõistma, iseendast aru saama.

Seetõttu on oluline ärgitada mõtlema selle üle, kuidas see mõte pähe tuli, millega seoses see võib olla, ja kõige lõpuks: mis selle kõigega peale hakata ehk millised on lahendused.

Nii käitudes anname lapsele kogemuse, et tunded kuuluvad inimese juurde ja et nendest arusaamine annab meile võimaluse iseenda vajadusi mõista ning nende eest seista. Nii et kui olete last piisavalt kuulanud, ärgitage teda rääkima ka lahendustest. Mis tema arvates aitab, kui ta on kurb? Aga kui on kuri? Pettunud? Saate ka koos mõelda variante, kuidas saab liikuda ühest meeleolust teise, saate lapsega jagada oma kogemust.

Tunnete teema käsitlus on tähtis ka lasteaias. Ka rühmas on oluline rääkida tunnetest, jagada neid, arvestada nendega. Laste tunded on ju pidevalt esil, ja iga tunne on tähtis, ühtegi ei tohiks ära keelata. Loodetavasti tegeldakse tundeteemadega tõsiselt ka teie lapse lasteaias.

28.04.2018

Tere!

Olukord, mida kirjeldasite, on Teile väga raske. Teie kirjast saame aru, et olete tulemusteta läbi katsetanud erinevaid vabatahtlike teenuseid. Pakuksime lisaks välja MDFT (multidimensioonilise pereteraapia) või Sotsiaalkindlustusameti kinnise lasteasutuse teenuse, mis on mõelnud lastele, kelle käitumine ohustab tõsiselt lapse enda või teiste inimeste elu või tervist. Täiendava informatsiooni saamiseks mõlema teenuse kohta peaksite pöörduma Sotsiaalkindlustusameti spetsialisti Egle Välba (egle.valba@sotsiaalkindlustusamet.ee) poole.

Loodame, et saime Teile veidi abiks olla. Kui Teil tekib veel küsimusi, näiteks vabatahtlike teenuste kohta, siis palun võtke meiega ühendust.

Heade soovidega
Tervise Arengu Instituut

–––

Tere. Mida ma veel teha saaksin? Lühidalt: Mul on teismeline (15 a)poeg, kes ei käi koolis, tihtipeale ei ööbi kodus – vahel ka nädala kaupa, ei vasta mu kõnedele, tarbib alkoholi, kanepit (v-o ka muud) ja suitsetab, pidevalt puutub kokku ka politseiga. Seltskond, kellega läbi käib, on väga kahtlane. Valetab ja jagab mulle katteta lubadusi. Olen vedanud teda mööda psühholooge, psühhiaatrit, pereteraapias osaleme, lastekaitsega suhtleme, kodus motiveerime kõikvõimalike asjadega. Ühesõnaga, olen kõik läbi proovinud, kuid mitte midagi ei muuda tema suhtumist. Kas ma peaksin ta saatma kinnisesse lasteasutusse kuhugi (kuhu?), et ta oma elu täielikult põhja ei laseks? Või on veel mingigi variant, kuidas lapsele mõistus pähe tuua… Lihtsalt rääkimisest pole kasu, olen seda meeletult palju teinud… Mul on hirm, et ta lõpuks teeb midagi hirmsat, kas endale või teistele. Ta on väga kergesti ärrituv. Ja mul ei ole õrna aimugi, kus ta viibib või millega tegeleb. Mida teha?

Ette tänades
ema

11.04.2018

Tere

Noortevangla https://seehaus-ev.de/ (Leonberg, Saksamaa). Elu seal noortevanglas on tegelikult tavapärane rutiin, mida aga noorte jaoks peetakse hullemaks kui vangla… Kuid sealt asutusest lähevad inimesed väga kõrge tõenäosusega reaalsesse ellu ega satu enam kuritegelikku maailma. Kuid kas peab enne kurjategijaks saama, et saada aru kuidas peab elama? Ehk oleks võimalik noori inimesi säästa ja neile varem mõistus pähe panna, enne kui nad kuritegelikule teele satuvad?

See lugu oli eetris Kanal2 saates “Galileo”, mis oli eetris 01.04.2018 kl 8.30–10.00. Seda peaks olema võimalik veel järelvaadata https://kanal2.postimees.ee/pluss/video/?id=85636.

Ehk töötaks see ka Eestis? Teen ettepaneku seda ideed kaaluda seda ka Eestis meie laste kasvatamisel rakendada. See ei pea olema

„vangla” vaid „igapäevaelu”. Seda võiks teisiti sõnastada, näiteks „Hea Elu Lahendus”, „Tuleviku Tegija Programm” vms.

Ma ei tea täpselt, kellele seda infot kirjutada. Kui teie ei tegele, siis kes tegeleks? Sotsiaalministeerium? Vanglaamet? Kas teie näete sellel ideel jumet? Ehk teate seda infot edasi saata asjakohastele inimestele? Kui teie saadate, siis ehk võetakse kuulda? Mina olen sisuliselt mittekeegi….

–––

Tere

Täname kirja ja info eest! Jagame seda infot omalt poolt kasvatusvaldkonna spetsialistidele.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

02.04.2018

Tere! Palun abi. Laps käib esimeses klassis, on 8-aastane. Mure – laps ei julge / ei taha teha asju, millega ta pole harjunud või mida kogenud. Nt ujumistrenni pidin teda esimest korda nutuga viima. Viisin ta riietusruumi, kus toimus triangel, et ta ei julge minna. Erinevate ähvardustega sain ta riidest lahti ja aitasin trikoo selga, siis viisin treeneri juurde. Kuna ta palus, et oleksin kohal, siis veetsin terve tunni basseinis teda vaadates. Ta tegi kõike ilusti kaasa ja oli pärast väga õnnelik. Seal oli ka paar tema sõbrannat. Järgmisest korrast ta käis ilusti trennis. Kord analoogsel moel (sundides ja nutuga) viisin ta iluvõimlemise trenni, kus talle samuti esialgu väga meeldis, aga mingi aeg hakkas ütlema, et treener on liiga karm, et ta ei taha seal käia. Ta käib koos sõbrannaga. Kui sõbranna ei tule trenni, siis ka minu tütar keeldub minemast. Ütleb, et kardab üksi minna ja ei lähe. Praegu on sama mure kooliujumisega, kus ta pole 3 tunnis käinud.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Olete mures oma tütre pärast, kes võib mõnes olukorras olla kartlik ja kel vahel tundub puudu olevat pealehakkamisest. Olete neid olukordi lahendanud nõudlikkusega, kuid tundub, et see ei anna siiski alati tulemust.

Nõudlikkus ja järjekindlus kuuluvad kindlasti hea vanemluse juude nagu ka mõistvus ja hoolivus. Kindlasti on oluline jälgida, millises järjekorras midagi teeme. Kui me lapse probleemi ilmnedes võtame esimesena aktsepteeriva hoiaku, püüdes kuulamise kaudu aru saada, mis lapsele muret valmistab ja alles seejärel üheskoos lahenduste pole liigume, on lapsel võimalik rahuneda, tunda vanema toetust ning hõlpsamalt toime tulla olukorraga, mis hirmu valmistas.

Lapsed on oma temperamenditüübilt erinevad. Osa lapsi ongi ujedama loomuga, nad on arglikumad ja vajavad uute tegevuste alustamiseks ja uutesse olukordadesse sisenemiseks julgustamist ning toetamist. Lapse eripäraga on vaja arvestada. Uje laps võib liigse surve tulemusena muutuda veelgi kartlikumaks. Oluline on aru saada, milles olukorraga seonduv hirm täpsemalt seisneb: mida ta kõige enam pelgab, mida hirmsat võib tema arvates juhtuda, millega ta arvab end mitte toime tulevat jne.

8-aastane ei suuda veel iseennast mõista, selleks on tal vaja vanema abi. Kui uurime koos lapsega tema hirmude põhjuseid ning kaalume koos temaga võimalikke lahendusi olukorrale, arendame lapse oskust mõelda iseendast, leida lahendusi ning iseendaga toime tulla. Mõistvus ja ühised arutelud suurendavad ka lapse eneseusaldust, mis omakorda tõstab lapse toimetulekuvõimet. Lapsel on vaja tunda, et tema tundeid ja vajadusi võetakse tõsiselt. Tunne, et „keegi saab aru“ on iga inimese jaoks reeglina kergendav, tundelaine alaneb ja taas on võimalik selgemalt mõelda.

Lapse kuulamine ja aktsepteerimine ei tähenda, et loobume nõudlikkusest. Kindlasti on igati normaalne olla lapsega nõudlik (nt et trennis tuleb käia, kokkulepetest tuleb kinni pidada jne) ja seeläbi suurendada tema võimet pingutada. Laps peab õppima arvestama täiskasvanud autoriteetse inimese (lapsevanem, õpetaja jt) arvamusega. On tähtis aru saada, millised otsused on kohane teha vanemal, millistes ka laps kaasa räägib või millistes ise otsustada võib. Me ei küsi lapse käest, kas ta soovib minna kooli, trenni, kas ta tahab õppida, teleka kinni panna, kodutöid teha jne. Need on kõik vanemlikud otsused. Küll aga saab kõigi näiteks toodud tegevuste juures olla lapsele toeks, aidata tal toime tulla võimaliku vastupanu, pettumuse, hirmu, kurbuse jm tunnetega, et hõlbustada tema toimetulekut olukorras, kus kerkib üles lapse „ei taha“. Kui arvestame lapse vajadusega olla mõistetud ja ärakuulatud, suureneb lapse võime vanemaga koostööd teha.

28.03.2018

Tere! Kust saab abi, kui alaealisel on alkoholiprobleeme? Laps on 17 -aastane ja kuritarvitab alkoholi. Kas on olemas mingit kohta või kuidas võiks üldse abi saada antud olukorras, kui on tegemist alaealisega?

–––

Tere!

Soovitame Teil kõigepealt pöörduda Laste Vaimse Tervise Keskusesse Tallinna Lastehaiglas. Registratuuri tel on 678 7400, e-post psuhhiaatriakliinik@lastehaigla.ee.

Hingejõudu soovides
tarkvanem.ee meeskond

24.03.2018

Leidsin oma 13 a poisi koolikotist suitsupaki ja ta väidab, et see pole tema oma. Aga seda juttu ma ei usu. Mida ma peaksin tegema selle olukorra lahendamiseks? Laps on kinnine ega suhtle väga ning ka käitub vastu vaieldes igale asjale nagu ta oleks maailma naba. Seoses sellega plaanin minna psühholoogi juurde, et ehk aitab avada last ja saan probleemide põhjused kätte, et neid parandada ja tulevikus asjad korda. Aga seni soovin nõu selle suitsu kohta: mida, kuidas teha-reageerida?

–––

Tere

Olete mures, et leidsite oma lapse koolikotist suitsupaki. Olete lapsega sellest rääkinud ning laps ütleb, et suitsupakk ei ole tema oma. Kuna laps on kinnine ja pigem vaidleb vastu, on Teil plaanis psühholoogi juurde minna, kuid sooviksite ka nõu, kuidas ise sellele olukorrale koheselt reageerida. Kirja lugedes tundub, et Teie lapsel on käsil teismelisele omased arenguetapid. See tähendab, et on alanud iseseisvaks täiskasvanuks kasvamise protsessid – seepärast ta vaidleb, vastandub ja on emotsionaalne. Teismeline otsib ennast, katsetab ja proovib erinevaid väljakutseid. Üheks tavaliseks riskikäitumiseks on ka suitsetamine.

Võiksite proovida lapsega uuesti rääkida. Näiteks leppige kokku mõlemale sobiv aeg, kui kummalgi pole kiire ja saate olla omaette, ilma segajateta. Vestluse eesmärgiks on ühelt poolt mõista, kuidas laps suitsupakini jõudis, teiselt poolt selgitada lapsele Teie suhtumist suitsetamisesse. Küsige lapselt, mida ta suitsetamisest arvab. Kas ta on suitsu proovinud? Kui on, siis kuidas oli? Mida arvavad suitsetamisest tema sõbrad, kuidas suhtuvad suitsetamisesse klassikaaslased? Kuulake last ja hoiduge vestluse ajal hinnangutest. Mõned lapse väljaütlemised võivad olla üllatavad või ehmatavad, nende peale ei tohiks kohe reageerida, vaid proovida rahulikuks jääda. Kui laps on ära rääkinud, siis selgitage lapsele mina-sõnumit kasutades, miks te ei taha, et laps suitsetaks – näiteks millised ohud suitsetamisega võivad kaasneda („Mina hoolin sinust ja ei taha, et sa suitsetaksid, sest…“).

Lapse suitsetamisega alustamisel võib olla erinevaid põhjuseid – suitsetavad eakaaslased klassis või huviringis, sõprade surve… Võib-olla ongi laps ühe korra suitsu proovinud ja see ei tähenda, et ta pidevalt suitsetab. Iseenesest on hea, et see suitsupakk koolikotis praegu välja tuli, siis saab lapsega rääkida ka teistest riskikäitumistest. Lapsega keerulistel teemadel aeg-ajalt rääkimine aitab hoida ja arendada usalduslikku suhet lapsega ning suurendab tõenäosust, et kui lapsel tekib probleem, siis julgeb ta ka Teie poole pöörduda.

Püüdke jõuda lapsega kokkuleppele selles, et ta rohkem ei suitseta („Kuidas me saame kokku leppida, et sa enne täiskasvanuks saamist ei suitseta?“). Ja kui tahab proovida (sh e-sigaretti, vesipiipu, huuletubakat), siis tuleb ja räägib kõigepealt Teiega.
Kui selgub, et lapse koolis või klassis on probleem suitsetamisega, siis oleks hea vestelda klassijuhatajaga ja uurida, kas ta teab, mis olukord koolis on ning kuidas koolis selle teemaga tegeletakse. Kui probleem on sõpradega, siis võiks läbi rääkida oma lapse sõprade vanematega. Kindlasti oleks hea psühholoogiga arutada ka seda, kuidas probleemist võiks teiste lastevanematega rääkida ja tulevikus sarnaseid probleeme ennetada.

Lugupidamisega

Triin Sokk
lapsevanemate koolitaja

18.03.2018

6-aastane poiss, loova fantaasiaga, sõbralik ja hinnatud mängukaaslane, samas soovib olla ka mängujuht ning kehtestada mängudes oma reeglid, millest võivad tekkida konfliktid teiste lastega, võib kaotada ka enesevalitsuse teatud situatsioonides, ei talu kaotamist ning hirm uute olukordade ees (mugavustsoonist väljatulek). Hetkel põhiprobleemiks kiuslik lasteaiakaaslane, kes meelega käib kannul ja n-ö pressib oma suhtlust peale, kahjuks laps ei soovi kaaslasega mängida ning tekib enesekontrolli kaotamine ja tüli. Milliste tehnikatega õpetada lapsele enesevalitsemist, kui on paratamatus, et peab viibima ruumis lapsega, kellega läbisaamine on konfliktne? Proovitud variandid „ära tee temast välja” ning „loe kümneni ja rahune” enam ei toimi.

–––

Teie kirjast selgub, et hetkel on teile esmajoones oluline aidata pojal lahendada probleem ühe lasteaiakaaslasega suhtlemisel. Üldjuhul võib see olla seotud laiemalt ka teie poja toimetulekuga kaaslastega suhtlemisel ühistes mängudes, mida ka oma kirjas välja toote. Kuna 6-aastase lapse puhul on ebakindlus kiire tekkima (ei ole veel välja kujunenud tugevat enesekindluse põhja), siis on hea, kui saate regulaarselt lapsega ka ise mängida nii, et temal on mängujuhi roll. Siinjuures on tähtis märgata ja kiita tema positiivseid külgi (mõnele neist viitate ka oma kirjas). Nende tugevuste nimetamisega ehitate tasapisi üles tema enesekindlust, et ta tuleb toime. Oluline on seejärel harjutada teda väikeste sammude haaval toime tulema ka sellega, et alati ei ole kõik mängukaaslased valmis tema soove arvesse võtma ja alati ei õnnestu tal olla mängujuht. Kui laps on valmis arutlema, siis alustada võiks nende situatsioonide üle arutlemisest temaga. Nii tõuseb tema teadlikkus, mis ja miks võib minna teisiti kui tema tahaks. Samas saab ta teiega mängides siiski oma tugevusi kinnistada. Seda kõike tasub võtta kui väikest treeningut, et treenida laps eakaaslastega mängides ette tulevate keerulisemate olukordadega toime tulema. See võtab tavaliselt aega nagu kõikide uute oskuste treenimine ikka.

Konkreetselt ja praegu kohe lasteaiakaaslasega suhtlemisel võib olla abi, kui lasteaiaõpetajaga koostöös aidata lapsel selles olukorras ennast kehtestada ja kaaslasele selgesõnaliselt väljendada, et ei soovi temaga mängida. Õpetaja tugi konkreetses situatsioonis on sellises vanuses lapse puhul enamasti väga vajalik, sest 6-aastasel ei ole veel neid vajaminevaid mõjusaid suhtlusoskusi. Samuti ei ole ka veel järjepidevust ühe selge eitava sõnumi kordamiseks nii kaua, kuni eakaaslase käitumises toimub muutus. 6-aastane vajab siin mitte ainult oma tunnetega toimetuleku oskusi, mida kirjeldate kirjas, vaid eeskuju ja tuge, kuidas selgesõnaliselt öelda eakaaslasele ei.

Ly Kasvandik
Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

12.03.2018

Tere!

Hiljuti sain oma tütre sõbranna kaudu teada, et minu 5. klassis käiv 11-aastane tütar on sotsiaalmeediasse postitanud pilte enda lõigutud käest ja lisanud juurde teksti: „Kui saan teada, et ma kellelegi ei meeldi, siis ma teen seda (see oli mul juba kolmas kord.)” Samuti lisas sõbranna ärevakstegevaid jutte minu tütre juttudest, kus ta räägib enesetapust ja suitsidaalsetest mõtetest. Kuidas peaksin lapsevanemana edasi käituma? Tütar ei tea, et antud infot oman. Kas esmalt lapsega ise rääkima ja siis psühholoogi pole pöörduma?

–––

Tere!

Teie kirjast selgub, et tütar on jõudnud teismeliseikka ning teie poolt avastatud tütre käitumise osas tuleks teil kindlasti kiiresti reageerida. Soovitame enne tütrega rääkimist kirjutada või helistada www.peaasi.ee lehel leitavatel nõustamise kontaktidel. Oluline on koos nõustajaga mõelda korra läbi, kuidas tütrega täpselt rääkida ja siis esimesel võimalusel tütrega vestelda.

Lugupidamisega

Ly Kasvandik
Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

07.03.2018

Tere! Olen mures enda 8-aastase tütre pärast. Ta on viimane aeg väga tujukas, sõnakuulmatu, ennast alavääristav (ütleb, et ei saa millegagi hakkama, on paha jne) ja kui tekib olukord, kus talle midagi keelan, siis vahel ta mõistab seda, teinekord aga muutub nii hüsteeriliseks ja hakkab karjuma ja kisama, millest ta lõpuks nii väsinud on, et heidab magama. Püüan aru saada, et temas toimuvad keerulised muutused, millega on raske toime tulla. Püüan toeks olla ning kisale ja karjumisele mitte väga tähelepanu pöörata ning selgitada asju rahumeelselt. Teinekord muidugi libastun ning hakkan samuti häält tõstma. Lapse isa aga ei suuda neid asju üldse mõista ning aegajalt arvab, et laps on psüühiliselt haige. Ärritub lapse meeleolude peale kergelt. Tihtipeale on süüdistus, et olen liiga leebe ja olen lapse ära hellitanud jne. Kui lapsel on suurem tujumuutus, siis lõpuks ongi laps isa peale pahane, et karjub ning mina samamoodi ja endiselt pinge alles. Koolis on laps viisakas, tubli.

–––

Tere!

Kirjutate oma kirjas, et 8-aastasel tütrel on tekkinud probleeme emotsioonidega toimetulekuga ja ta süüdistab ennast saamatuses. Selline käitumine (eriti kui laps enne on käitunud teisiti) võib muidugi olla ehmatav, tekitada ebameeldivaid tundeid ja pingeid vanemates.

8-aastaste puhul on tegemist arenguetapiga, kus toimub kiire kasv ja tavaliselt tahavad lapsed selles eas olla väga aktiivsed, st lapsed soovivad üha rohkem teada saada, kogeda ja proovida teha omamoodi. Samas ei ole veel nende närvisüsteem nii väljaarenenud, et tulla toime kõikide olukordadega ning reageerida adekvaatselt. 8-aastane vajab endiselt vanema(te)ga ühiseid tegevusi, olgu nendeks siis väiksed õhtused arutelud päeval kogetud sündmuste üle või ühised hobitegevused, kus laps saab olla koos vanemaga ja tunda end võrdväärse partnerina. Hüsteeriahoogude ennetamiseks on hea püüda aru saada, mis on need olukorrad, kus laps agressiivselt reageerib (mille poolest need erinevad teistest situatsioonidest, kus laps reageerib rahulikult) ja neid olukordi siis võimalusel ennetada või vanemana ise nendes püüda teisiti käituda. Kui vanematena muudame oma käitumist, hakkab tasapisi muutuma ka lapse käitumine.

8-aastasel hakkab tekkima kujutelm, kuidas asjad võiksid käia, mida ja kuidas võiks teha. See aga ei pruugi kokku minna vanemate reaalse maailma ja kogemusega. Laps kujutab asju ette veidi teisiti ja tahab tegutseda oma väljamõeldu järgi. Nendes olukordades tahame tavaliselt last keelata, suunata, õpetada. Aga laps ei pruugi meie õpetusi mõista, ta lihtsalt tunneb end läbikukkununa ja tahaks proovida omamoodi.

Selleks, et võimaldada lapsele tema nägemuse järgi tegutsemist, võib valida lihtsaid tegevusi. Näiteks tema kapi või riiulite korda seadmine. Siinjuures on oluline, et vanemad siis ka tegelikult aktsepteerivad seda, kuidas laps asjad korraldab. Aga ka lapsega koos mängude mängimine, kus vanem laseb lapsel valida mängu ja otsustada reeglite üle, mõjub talle arendavalt. See aitab Teil lapsega paremat kontakti hoida. Kui lapsel on vanematega turvaline ja ta ei karda oma käitumisega ärritada, saate temaga arutada ka tunnetega toimetuleku üle. Oluline on last julgustada, et kõik tunded on normaalsed ning õpetada viise, kuidas seda kõige parem teha oleks.

Tähtis on anda lapsele tegutsemise aega, millal ta tunneb, et tema saab ise otsustada ja juhtida tegevust. Seeläbi kasvab lapse enesekindlus ning tekib usaldus oma hakkamasaamisesse.

Emotsioonidega toimetuleku kohta soovitan veel lugeda http://peaasi.ee/pohiemotsioonid/.

Ly Kasvandik
Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

19.02.2018

Tere. Minu 8-aastane tütar kurdab viimasel ajal, et ei saa oma tunnetest jagu. Tunnete all peab silmas peamiselt viha. Et ta ei taha vihastada, aga ikka hakkab mossitama ja halvasti ütlema. Olen talle rääkinud, et tunded on normaalsed, soovitanud tal sellises olukorras „aeg maha“ võtta, üritada mõelda, mis täpselt teda vihaseks ajas ja kas viha olukorda muudaks. Oleme rääkinud sel hetkel mõne rahustava mälestuse või asja peale mõtlemisest või kui viha väga suur on, siis padja klohmimisest, kas või hüppenööriga hüppamisest. Kuidas ma saaksin teda veel aidata? Kui tal kodus tunded „üle keevad“, siis me saame sellest rääkida, aga koolis või sõprade juures peab ta ise hakkama saama. Muidu on ta asjalik ja tubli, koolis muresid ei ole, õpetaja sõnul saab teistega hästi läbi.

–––

Tere!

Teie kirjast selgub, et teete oma lapse jaoks palju, mõistate ja toetate teda, et lapsel areneks parem emotsioonidega hakkamasaamine. Kõike seda, mida ta teeb koos teiega kodus, et oma keeruliste tunnetega toime tulla, võiks õpetada tal tasapisi tegema ka üksi, nendes olukordades, kus Teid ei ole tema kõrval. Tehnikad, mida kirjeldate oma kirjas (nt „aeg maha“ vms), on hea õpetada lapsele selgeks nii, et ta oskaks neid kasutada ka nt sõprade juures või koolis või ükskõik kus mujal, kus Teid ei ole juures. Kõige lihtsam on tõepoolest õppida ära keerulistes olukordades viima tähelepanu hetkeks kõrvale, lugedes näiteks kümneni ja keskendudes samal ajal numbrite lugemisele, mitte ärritavale olukorrale. Õpetage last tasapisi ja tunnustage, kui juba väikseimgi katse oma tunnetega toime tulla lapsel õnnestub. Soovitan ka uurida emotsioonidega toimetuleku ja meelerahuharjutuste kohta järgmistelt linkidelt http://peaasi.ee/pohiemotsioonid/ ja www.vaikuseminutid.ee.

Ly Kasvandik

Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

12.02.2018

Tere!

16 a laps ütleb, et käib koolis siis kui tahab ja vaatamata viisakale seletamisele vanemate poolt ei lähe õigel ajal magama, mistõttu ei saa õigel ajal üles ega jõua õigel ajal kooli ja teinekord ei minda üldse kooli ning sellest on tekkinud ka võlgnevused koolis ja pinged koduses suhtluses. Samal ajal peab sporti oluliseks ja käib trennis, kuigi teinekord sinna ei jõua, kuna on hilja üleval oldud ja väsinud.

Kui koolist puudumist, hilinemist ja üldist väsimust püüame seletada ning mõista anda, et peaks õigel ajal magama minema, siis vastatakse, et ei vaja seda seletamist ja keegi ei tule talle seda ütlema, kuidas tema teeb, kuna ta on peaaegu täiskasvanu (saab paari kuu pärast 17, habe juba kasvab, kasv on täiskasvanu mõõtu) ja et ta on niigi kursis oma võlgnevustega ning tegeleb sellega. Võlgnevustega tõesti ka tegeletaks,e ent tagantjärele, mõni asi jääb ka tegemata ja selletõttu kokkuvõttes õppeedukus kannatab ja ei ole kindel, kaua selliselt jaksu jätkub…

Palju veedetakse aega nutitelefonis, arvutis, mistõttu ka hilja üleval ollakse. Kui need ära võtta, siis ei tulda enam koju ja ööbitakse mujal (sõprade juures), kus on arvuti ja internet ning paraku ka muud probleemid. Kui pakkusime iseseisva elu alustamise võimalust (nt kooli ühiselamus), kus keegi ei kontrolli, siis seda ei soovita – kodus ikka parem olla, kõlas vastuseks. Samas me seda ei soovi – siis on tõenäoline, et ei käida üldse koolis ja võib väga halvasti hakata minema. Seetõttu on parem, kui laps elab kodus – siis vähemalt on mingi tugi talle võimalik anda ja tagada koolis käimine.

Millist nõu siin oskate anda?

–––

Tere

Saan aru, et olete oma lapse kohustuste täitmise pärast mures. Tegu pole ka enam niivõrd lapsega, vaid ikka noorukiga, kes tunneb, et on võimeline ise otsustama. Samas tundub, et tal jääb vajaka oskusest ennast juhtida ja reguleerida.

Saan aru, et ta käib juba gümnaasiumis, mistõttu ei ole Teil vastutus tema koolikohustuse täitmise eest. Nii ei saa Te ka seda välja tuua, miks Teil oleks vaja, et ta koolis käiks ja kohustusi õigeaegselt täidaks.

See tundub olevat olukord, kus Teil ongi keeruline midagi käskida või keelata. Saab vaid mõjutada ja temaga kontakti tugevdada. Selleks on oluline olla võimalikult hinnanguvaba. Tema mõtetest ja arusaamadest rääkimisel kasutage aktiivset kuulamist. Peegeldage talle tagasi seda, mis ta räägib, tunneb, arvab. Näiteks: „Sulle ei meeldi minu räägitu, sest sa soovid ise otsustada”, „Sa tunned, et saad oma vastamised järje peale” jne. Edasi võib uurida, mis on tema plaanid näiteks siis, kui tal ei õnnestu järele vastata. Ärge hakake kohe temaga vaidlema, isegi siis, kui näete selles plaanis vastuolusid ja nõrku kohti. Kuulake ära. Alles peale kuulamist avaldage oma mõtteid pigem mina-keeles. Näiteks: „Mul on hea meel kuulda, et sul on plaan. Aga ma olen mures, et mis saab siis, kui sa….”. Samuti võite öelda: „Ma olen väga mures, kui sa magad vähe. See ei ole sinu tervisele hea.” Kui sealt tuleb vastulause, et ta teab ise ja ärge sekkuge, siis on see jälle kuulamise koht. Näiteks: „Sinu jaoks on tüütu, et ma seda taas räägin, aga ma olen tõesti mures”.

Samuti võiksite mõelda, mida Te temalt ootate, kui ta kodus on ja soovib olla iseseisev. Millist abi on Teil vaja. Näiteks mingites kodutöödes, mida ta võiks teha ilma mingi tasuta. Lihtsalt sellepärast, et ta elab Teie juures ja on juba iseseisev. Võite öelda näiteks: “Ma vajan nende ja nende kodutööde juures abi. Ma tunnen, et ma ei jõua kõike ise korda ajada. Milliseid töid/tegemisi oled sa valmis enda peale võtma?” Nii saate talle ka kodus vastutusi panna ja suunata teda oma aega planeerima.

Kirjutate, et olete temaga korduvalt rääkinud ja ilmselt selgitanud ka une vajadust. Kindlasti tuleks talle rahulikult selgitada, mis toimub tema ja kõigi teiste inimeste ajus, kui inimene ei maga piisavalt. Päeval mõeldes ja õppides tekivad ajus ainevahetuse jääkproduktid, mis on toksilised. Uni on inimesele vajalik, et aju saaks neist ainetest vabaneda. Kui uneaeg jääb lühikeseks, siis jäävad mürgised ained ajju ja segavad järgmisel päeval tugevalt mõtlemist. Teie laps on vanuses, kus aju areneb eriti intensiivselt. Seetõttu on ka unevajadus suurem. Sellist selgitustööd saate aga teha ainult siis, kui olete temaga heas kontaktis ja olete teda ise eelnevalt kuulanud. Seejärel uurige, mis ta kuuldust arvab ja mis ta plaanib ette võtta. Küsige ka, millist abi ta vajab plaani teostamisel.

Kõik tema käitumised, mis Teile muret valmistavad, võiksid olla välja toodud Teie vajaduste keeles – miks on Teil vaja, et ta midagi teeks. Mis on tema käitumise otsene mõju Teile. Oma vajaduste väljendamisel võite olla ka rangem. Need ei pea kindlasti olema ainult lahked vestlused. Kui ta hakkab vastu vaidlema, siis jälle kuulake.

Soovitan siiski ka vajadusel pöörduda psühholoogi poole, et saada veel nippe, kuidas pojaga kontakti saada nii, et ta Teid ka kuulaks.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.02.2018

Tere!

Mida teha, et laps ei jonniks ega näitaks oma iseloomu koolis?

–––

Tere

Saan aru, et lapsel on koolis käitumisega probleeme. Teie kirjast ei selgu, mida täpsemalt mõtlete jonnimise ja iseloomu näitamise all. Oletan, et laps ei kuuletu ja ei tee koolis teistega koostööd.

Igal juhul tasuks neid märke võtta tõsiselt, sest nad viitavad, et lapsel on mingi mure, mida ta ise lahendada ei saa või ei oska. Tuleks aga lähemalt uurida, mis käitumised need on ja mis abi ta vajaks.

Kool peab tagama Teie lapsele koolipsühholoogi või sotsiaalpedagoogi teenuse. See tähendab, et koolis peaks kohapeal need spetsialistid olema või siis on koolil kontaktid, kellega saate ühendust võtta. See abi peab olema Teile tasuta ja kiiresti kättesaadav.

Kui Te ei soovi kooli kaudu abi otsida, siis võite ise võtta ühendust oma kodukandi Rajaleidja keskusega. Kontaktid leiate siit: https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/

Neis keskustes töötavad nii koolipsühholoogid kui ka sotsiaalpedagoogid. Teenus samuti tasuta.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

01.02.2018

Kui klassikaaslased kiusavad 14 a poissi, siis kas ainuvõimalik samm on kooli vahetada?

–––

Tere

Kiusamine ei ole kindlasti mitte ainult pere ja lapse probleem, aga ennekõike ikka kooli vastutus. Seetõttu võiks kooli vahetamine olla viimane abinõu. Teie kirjast ei selgu, mida kool siiani teinud on. Kuidas klassijuhataja on proovinud suhteid selgitada ja suunata?

Kiusamisküsimuste lahendamiseks on olemas mitmeid meetodeid, mida kool saab rakendada. Näiteks võiks sobida Ühise Mure meetod, mida pakub Lastekaitse Liit. Sealt saaks ka spetsialisti kooli kutsuda.

Samuti tasub uurida, kas koolis on kasutusel KIVA programm. See program on kiusamise ennetamiseks, aga mõjutab kooli kogu suhtumist kiusamisse ning pakub viise, kuidas neist teemadest rääkida. Selle kohta saate uurida siit: http://www.kivaprogram.net/estonia.

Väga oluline on, et kiusamise puhul võtavad õpetajad ja üldse kogu kool seisukoha, et see on vastuvõetamatu käitumine. Oluline on, et ka klassikaaslased hakkaksid kiusamisse sekkuma ja kiusajaid kõrvalt korrale kutsuma. Uuringud näitavad, et kiusamine lõppeb siis väga kiirelt ja palju suurema tõenäosusega.

Soovitan Teil kooli ja õpetajatega rääkida ning küsida, mis on nende sammud ja ettepanekud, mida tuleks nüüd selle probleemi lahendamiseks teha. Kui kool hakkab rääkima, et Teie lapse käitumine põhjustab kiusamist, siis teadke, et kiusamine on ikkagi laiema tasandi fenomen. Ei ole lihtsat põhjus-tagajärg seost, vaid kõik suhted mõjutavad kiusamise tekkimist või kadumist.

Uurige ka, kas koolis on koolipsühholoog või sotsiaalpedagoog. Teil on õigus nõuda, et kool Teile teenust kas soovitab või isegi pakub. Koolil peaksid olema Teie piirkonna koolipsühholoogide või sotsiaalpedagoogide kontaktid. Kui neil seda pole, siis palun otsige üles oma piirkonna Rajaleidja keskus. Kontaktid leiate siit: https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/.

Neis keskustes on tööl vajalikud spetsialistid, kes saavad tulla Teie lapse kooli nõustama nii õpilasi kui ka õpetajaid. Paraku peate olema ise üsna teadlik abi nõudmisel. Teie vanemana ei pea teadma, kuidas antud juhul käituda. Seda abi tuleb küsida spetsialistidelt ja olla selles järjekindel.

Loodetavasti leiate spetsialistide ja kooliga koostöös lapsele lahenduse. Kui tekib veel küsimusi, siis hea meelega vastan.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

27.01.2018

Minu laps on 7-aastane ja kaalub 41 kg, pikkus 140 cm. Ta on ülekaaluline. Mida võiksin teha?

–––

Tere!

Kahjuks n-ö imenippi ülekaalu vähendamiseks ei ole. Kui lapsel iseenesest on tervis korras, soovitan üle vaadata lapse söömis- ja liikumisharjumused.

Kõigepealt tuleks seada eesmärgiks kehakaalu tõusmise pidurdamine ja kehakaalu säilitamine, eriti kui liigne kehakaal on tekkinud viimase aja jooksul. Nii kasvaks laps liigsest kehakaalust lõpuks välja.

Soovitan alustada muudatuste tegemist väikeste sammude kaupa, olla loov ning mänguline, et lapsel ei tekiks ülekaalu vähendamise vastu trotsi.

Söömise juures võiks piirata kommide, saiakeste, magusate jookide ja muu säärase tarbimist, mille vitamiinide, mineraalainete ja kiudainete sisaldus on energiasisaldusega võrreldes väga väike. Süüa võiks regulaarselt: kolm põhitoidukorda ja kaks-kolm vahepala. Regulaarne söömine aitab hoida isusid kontrolli all. Ka mitmekesisus on oluline. Kui laps käib lasteaias või koolis, soovitan tutvuda ka seal pakutava menüüga, et kodus pakutav toit igapäevaselt ei kattuks. Koolilaps ei tohiks lõunasööki asendada puhvetis müüdavate saiakeste või muu sellisega. Mitmekesisuse jälgimisel soovitan järgida toidusoovitusi ning süüa toite kõikidest toidugruppidest. Ideaalis võiksid tasakaalustatud toitumise põhimõtteid järgida kõik pereliikmed, et lapsel oleks muudatustega kergem kohaneda.

Temavanuselt võiksid lapsed liikuda päevas vähemalt 60 minutit, osa sellest võiks olla pingutust nõudev. Alustada võib muidugi vähesema aktiivsusega, olenevalt lapse praegusest aktiivsuse tasemest.

Nii söömis- kui ka liikumisharjumuste muudatustest peaks kujunema välja elustiil, mistõttu kindlasti ei tohiks lapsele sisendada, et tegu on vaid lühiajalise dieediga, mis lõppeb siis, kui kehakaal normi saadakse.

Lugupidamisega

Kristin Salupuu
toitumisnõustaja

17.01.2018

Meie pere mureks on, et kasvatame peagi 3-aastaseks saavat tütart. Kevadel läksid meie teed lahku ja laps elab paar päeva ühe ja paar päeva teise vanema juures. Laps on sellega justkui hästi leppinud.

Nüüdne olukord aga nõuab muud korraldust, kuna lapse isa kolib teise linna ja minu kui ema töökoht on vahetustega ja pikad päevad. Dilemma seisneb selles, kas oleks õigem, kui laps kasvaks põhiliselt isa juures ja minu juures oleks ta kuus korra nädal aega. Või laps on nädal isaga ja teine nädal emaga? Minuga olles peaks laps olema nädalas siis kaks päeva ka lapsehoidjaga.

–––

Tere

Olete päris keerulise valiku ees. Saan aru, et siiani on laps saanud olla mõlema vanemaga võrdselt. Selles vanuses on lapse jaoks väga oluline kiindumussuhte kujunemine ja tema jaoks oluliste inimeste stabiilne olemasolu. Kui seni olete olnud mõlemad lapse jaoks olemas, siis võib olla probleemiks, kui üks vanematest ühel hetkel tunduvalt vähem aega lapsega olema hakkab.

Koos elamine ei ole aga ainus viis lapse emotsionaalsetele vajadustele vastamiseks ja kiindumussuhte hoidmiseks. Suhelda saab ka muid kanaleid pidi ning see sõltub päris palju lapsest (ja ka vanemast endast), mis viisid sobivad. Näiteks iga päev telefoni teel või Skype’is suhtlemine on samuti abistav. Suhte hoidmiseks on oluline, et vanem oleks suhtlusmomentidel lapse jaoks emotsionaalselt kohal (mitte ei mõtleks näiteks tööasju), kuulaks teda, tunneks tema mõtete ja jutu vastu siirast huvi jne. Suhtlus peaks siis olema regulaarne, mitte vahel harva.

Ilmselt tuleb Teil lapse isaga koostöös lihtsalt hakata proovima, kuidas laps planeeritavatele muutustele reageerib. Tasub olla kannatlik ja arvestada, et olukorraga kohanemine võtab aega ja mõlema vanema energiat. Kui näete, et laps siiski igatseb Teid väga ja tema jaoks ei ole suhtlus piisav, siis saate teha elukorralduses muudatusi. Selleks on oluline, et mõlemad vanemad teeksid koostööd ja annaksid lapsega toimuvast teineteisele teada.

Lapsel aitab muudatustega kohaneda ka see, kui mõlemad vanemad oskavad teda aktiivselt kuulata. See tähendab, et kui laps igatseb, on kurb või pahane, siis tuleks neid tundeid ilma hinnanguid ja selgitusi andmata lihtsalt vastu võtta. Öelda näiteks “Sa oled kurb”, “Sa tahaksid praegu minu juures olla” jm. Negatiivseid tundeid ei saa ega pea ära hoidma või neile väga kiirelt selgitusi otsima. Lapsele on abistavam, kui vanem aitab neid tundeid sõnadesse panna ja suudab ise ka seejuures rahulikuks jääda. See on lapsele niisugustes kohanemise olukordades väga oluline. Ta saab aru, et tunnete tundmine on ok ja vanem on tema jaoks ka keerulistes olukordades olemas. Kui Te mõlemad lapse isaga saate aeg-ajalt sel moel last kuulata, siis tugevdate kindlasti temaga olemasolevat kiindumussuhet ja aitate elukorralduse muudatustega kohaneda.

Ehk siis – olulisem lihtsalt koos elamisest on siiski suhte sisu ja kvaliteet. Ainult nädal kuus Teiega veeta on lapse jaoks ilmselt vähe. Kui Te aga suhtlete ka vahepealsel ajal kasutades muid kanaleid ja laps teab, et mõlemad vanemad on tema jaoks olemas, kui ta neid vajab, siis loodetavasti kõik laabub.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.01.2018

Tere. Mul on suur mure ja ma ei tea, kuidas ma edasi reageerima pean. 12-aastane laps on omale ostnud e-sigareti ja seda mõned nädalad teinud. Õnneks sain jälile ja asi on nüüd temalt ära võetud. Mida teha? Kuidas last karistada? Sellise asja eest peab olema ka karistus, et enam seda ei teeks kunagi. Samuti teevad seda ka teised klassi- ja koolikaaslased. Ma ei tea, mida teha.

–––

Tere!

Teie laps on paar nädalat e-sigaretti kasutanud ja ilmselt teevad seda ka tema sõbrad. Mõtlete, milline peaks olema karistus, et ta seda enam ei teeks. Kuidas vanemana sellises keerulises olukorras edasi käituda?

  • Alustuseks proovige leida infot e-sigarettide kohta, et oskaksite lapsele seletada, mis on sellise tegevuse kahjulikud mõjud. Mõned viited eestikeelsetele materjalidele leiate teksti lõpust.
  • Seejärel võtke ette pikem vestlus lapsega. Esmalt kuulake ära, mida tema ja ta sõbrad e-sigarettide kohta arvavad. Nii saate teada, milliseid selgitusi on Teil hiljem lapsele vaja anda. Kui hakkate ise kohe kahjulikest mõjudest rääkima ja last enne ära ei kuula, siis ilmselt ei kuula ka tema Teid.
  • Kuulates proovige olla hinnanguvaba ja last mitte kritiseerida. Vastasel juhul ta ilmselt ütleb, et Teid ei huvita või Te nagunii ei saa aru. Hinnanguvaba kuulamine ei tähenda, et Te lapse arvamusega nõustute. Eesmärk on aru saada, miks laps e-sigarettideni on jõudnud. Üsna tõenäoliselt usub ta, et tegu on kahjutu tegevusega või siis ei oska sõpradele „ei“ öelda. Sageli tahetakse ka kampa kuuluda ja seetõttu tehakse kahjulikke asju. Kuulates hinnanguvabalt ja last kritiseerimata, saate tegelikud põhjused paremini teada. Põhjuseid mõistes saate aidata lapsel tervist kahjustavat käitumist suurema tõenäosusega lõpetada.
  • Kui olete lapse arvamuse teada saanud, siis alles rääkige sellest, miks e-sigaretid ja üldse suitsetamine on kahjulik. Rääkige ausalt. Näiteks ei usu lapsed, et iga suitsetaja saab vähi, sest reaalne elu seda ei kinnita.
  • Kui laps vaidleb vastu, siis taas pigem kuulake, et aru saada, mida ta mõtleb. Kui olete selle teada saanud, siis saate uuesti selgitada fakte.
  • Seejärel öelge lapsele, mis on Teie hoiak ja arvamus sellise tegevuse suhtes. Öelge, et Te ei luba tal e-sigarette osta ja kasutada, sest see on seadusevastane ning lapse tervist kahjustav. Teie aga vastutate lapse eest. Olge oma arvamuse selgitamisel konkreetne ja väljendage ka tundeid. Öelge, kui häiritud Te tegelikult olete sellest, et laps e-sigarette kasutanud on.
  • Seejärel küsige, milline on lapse ettepanek, et sellist olukorda enam ei tekiks. Nii panete ka temale vastutuse oma käitumise muutmise eest. Vajadusel rääkige, kuidas eakaaslastele „ei“ öelda või kas see kamp, kuhu kuulumiseks peab suitsetama, on tegelikult ka lahe ja ihaldusväärne.
  • Tehke kokkulepe, et laps enam e-sigarette ei kasuta. Selline kokkulepe võib tunduda utoopiline, aga toimib siis, kui eelnev vestlus on olnud põhjalik ja vastastikku lugupidav. Eelpool kirjeldatud viis vestlust läbi viia on tõhus, sest see tugineb lapse ja vanema vahelisel heal ning usalduslikul suhtel. Lisaks on lastel sageli puudulikud/väärad teadmised e-sigarettide kohta ja adekvaatne info on õigete otsuste tegemiseks hädavajalik. Kuigi see võib tunduda meie tavamõtlemisele risti vastupidine, siis on ka uuringud kinnitanud, et karistused ja ähvardused ei ole tõhusad, sest tuginevad hirmul. Hirm omakorda soodustab valetamist ja varjamist ning vaenu vanemate vastu.
  • Veel tehke lapsega kokkulepe, et informeerite ka kooli või õetajat, et õpilased e-sigarette kasutavad. Paluge õpetajalt anonüümsust, siis ei pea Teie laps kartma eakaaslaste pahameelt, mis võib omakorda uusi probleeme tekitada. Kool saab aga teha omalt poolt selgitustööd kõigile vastava vanusegrupi õpilastele.

Siin aga mõned viited artiklitele ning lehekülgedele, mida uurida:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

29.12.2017

Tere. Sooviks alkohoolist loobuda, aga ei oska ega suuda kuidagi, ehk oskaksite kuidagi mind aidata?

–––

Tere!

Tunnustan Teid selle otsuse vastuvõtmise eest. Esimene samm on juba tehtud! Muutus saabki alguse Teist endast ja meelekindluse säilitamisel on kõige olulisem just Teie enda tahe. Eneseusku saate juurde, kui kogete esimest eduelamust enda jaoks. Kui otsite abi ja lasete end aidata, siis on võimalik teistsugune elu – elu kainena. Soovin Teile vaimujõudu, järjepidevust ja sihikindlust sellel teel. Kui vahel ka esineb raskeid hetki, siis ärge heitke meelt ja proovige edasi. Kaineks saamise tee on igaühe jaoks väga individuaalne. Leidke see enda tee spetsialistide abiga! Põhjus, miks ma julgustan Teid just spetsialisti poole pöörduma, on see, et kaineks saamine ei ole keeruline, kuid kaineks jääda on palju raskem. Siinkohal kulub ära teise inimese toetus.

Infot selle kohta, kuhu pöörduda konsultatsioonile ja millised on ravivõimalused Eestis alkoholi liigtarvitamise puhul, saate küsida kas oma perearstilt või pöörduda programmi „Kainem ja tervem Eesti” raames vaimse tervise õe vastuvõtule, kes suunab vajadusel edasi teiste spetsialistide vastuvõtule. Kontaktid, kuhu enda elukohas pöörduda, leiate kodulehelt http://alkoinfo.ee/et/nou-ja-abi/spetsialisti-abi/kuhu-poorduda/.Teenus on tasuta. Paljud perearstid on samuti juba saanud väljaõppe, kuidas nõustada alkoholi tarvitavat patsienti ja teda motiveerida. Praeguses meditsiinisüsteemis on erinevaid võimalusi, mis aitavad alkoholi tarvitamist lõpetada või seda kontrolli alla saada.

Eneseteadlikkuse tõstmiseks soovitan Teil lugeda alkoinfo.ee kodulehelt http://alkoinfo.ee/et/kuidas-vahendada/ infot selle kohta, kuidas vähendada, kuidas viia muutus ellu ja seda tulevikus säilitada, kuidas himuga toime tulla, kuidas „ei” öelda ja eneseusku suurendada ning palju muud kasulikku.

Lugupidamisega

Ljudmilla Atškasov
AJK-Kliinik OÜ psühholoog

16.11.2017

Tere!

Sain tavalasteaiast soovituse panna laps tasandusrühma ja sellest aastast läkski laps tasandusrühma, aga probleem on selles, et lapsele ei meeldi seal üldse. Tal on viimane lasteaia-aasta ja nüüd tagantjärele ma mõtlen, et kas oli üldse mõtet teda teise lasteaeda panna, kus ta peab harjuma uute inimestega, eriti kui ainult aastaks. Laps ei ole üldse rõõmus lasteaeda minnes. Vanas lasteaias oli aga rõõmus. Tasandusrühma läks laps logopeedilist abi saama. Mõtlen, kui ta tavalasteaeda panna, kas see tooks rohkem kasu või kahju? Suurim probleem rühmas on see, et õpetajad sunnivad sööma selles mõttes, et nõuavad, et laps peab sööma isegi siis, kui toit ei maitse, aga mina kodus ei ole kunagi sundinud kedagi sööma, aga õpetajatega rääkida lahenduseks ei ole nagunii, kuna need ei ole just väga toredad õpetajad.

–––

Tere

Olete päris keerulise probleemi ees. Teie kirja põhja saan aru, et lapsel on raske uue rühmaga kohaneda ja teile tundub, et õpetajatest pole selles ka suurt abi.

Otsust vanasse rühma tagasi minna võib olla keeruline langetada. Lapse jaoks tähendab see taas kohanemist. Tavarühmas tuleb tagada lapsele logopeediline abi, mida ta muidu saaks tasandusrühmast. Logopeediliste probleemidega tegelemiseks on just kõige parem aeg, et lapsel koolis kergem oleks.

Ilmselt võiksite konsulteerida nende spetsialistidega, kes lapsele tasandusrühma soovitasid (Rajaleidjas?). Rääkida kohanemisraskustest ja sellest, kuidas Te õpetajaid tajute. Saate paluda, et spetsialistid õpetajaid nõustaksid. Seda teenust nad Teile ilmselt ise pakkuma ei hakka, nii et küsige ja nõudke ise julgelt. Samuti tuleks uurida võimalusi, kuidas ja mis tingimustel laps logopeedilist abi saaks, kui ta käib tavarühmas. Seda infot saate samuti Rajaleidjast.

Siiski võiks ka õpetajate ja lasteaia juhatajaga maha istuda ja küsida neilt, mida nende meelest teha tuleks, et lapsel oleks kohanemine lihtsam. Laske neil endil lahendusi pakkuda ja küsige ära kõik küsimused, mis Teil küsida on. Lasteaia jaoks võite olla küll “tüütu” vanem, aga olulisemad on Teie lapse huvid ja vajadused.

Seega soovitan veidi rohkem infot koguda enne, kui otsustate vanasse rühma tagasi minna.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

15.11.2017

Tere. Oleks kasulikum, kui siin lehel oleks ära toodud Imeliste Aastate koolituste toimumise ajad ja kohad, mitte ei palutaks kontakteeruda kohaliku sotsiaaltöötajaga, mida keegi niikuinii ei tee.

–––

Tere

Aitäh, et sellele tähelepanu juhite. Oleme ise ka mõelnud, et see juhis on liiga ebamäärane, ja oleme nuputamas, kuidas seda infot arusaadavamalt esitleda, et inimene ette ei loobuks ja ikka koolitusele pääseks. Praegu on koolituste korraldus selline, et neid korraldatakse Tervise Arengu Instituudi ja kohalike omavalitsuste koostöös. Kohalik omavalitsus komplekteerib ise ka grupid ehk et koolitusele saamiseks tuleb kohaliku lastekaitsetöötajaga suhelda ja oma soovist teada anda. Iga aastaga on tulnud uusi kohalikke omavalitsusi juurde, kes peavad oluliseks ja soovivad koolitusi läbi viia. Viimati, oktoobris alustas 16 koolitusgruppi üle Eesti: Antsla, Haljala, Vihula, Võru, Anija, Kuusalu, Rapla, Raasiku, Ülenurme ja Jõhvi vallas ning Tallinna, Tartu, Haapsalu, Keila ja Kohtla-Järve linnas.

Kus kandis Te elate? Kui olete Tallinnast, siis saate endast märku anda Tallinna Perekeskusele, kus koolitused toimuvad: https://pk.ee/nustamisteenistus-2/vanemakoolitus.

Parimate soovidega

tarkvanem.ee meeskond

10.11.2017

Tere. Kust leida infot 5-aastase lapse hirmudega toime tulemiseks? Need on igapäevased, alates sellest, et ei julge oma voodis magada, kuid põhjendada ei oska, mida kardab ja ka ootamatute sündmuste, asjade suhtes, mida varem pole ette tulnud.

–––

Tere

Laste hirmud on üsna sagedased. Mõned neist hirmudest on eakohased eriti lastel, kel on hea fantaasia. Kui hirmud segavad suurel määral igapäevast toimetamist, siis tuleks nendega siiski tegeleda.

Soovite infot, kuidas hirmudega toime tulla. Lapsed enamasti ei oskagi põhjendada, miks nad midagi kardavad. Seetõttu ei tasu neilt miks-küsimust küsida. Neil võib tekkida suurem abitus, sest nad ei oska küsimusele vastata, kuigi täiskasvanu neilt vastust ootab. Ja isegi kui laps vastab, mida ta oletatavalt kardab, ei pruugi see olla hirmu tegelik põhjus, millega tegeleda.

Samuti ei ole mõtet hakata lapse hirme vähendama öeldes talle “ära karda”, “see pole üldse hirmus”, “sa saad hakkama” jne. Pigem tuleks hirmutunnet tõsiselt võtta ja öelda lapsele, et saate tema tunnetest aru. Selleks sobib hästi aktiivse kuulamise tehnika. Peegeldage lapsele tagasi tema tundeid ja käitumist. Proovige ennast panna lapse “sussidesse” ja mõelda, mis temas neid tundeid tekitab. Näiteks “Sa kardad oma voodis magada, sest tuba on pime” või “Sa kardad sinna minna, sest sa ei tea, mis seal ees ootab”. Võite ka lihtsalt tunnet peegeldada näiteks “Sul on hirm”, “Sulle ei meeldi uude kohta minna”, “Sa kardad”.

Koolieelikutel ei ole veel tõhusaid oskusi, kuidas ennast rahustada või  hirmudest teismoodi mõelda. Seetõttu ei tasu last ümber veenda, et mingi asi tegelikult ei ole hirmus. Kui laps tunneb, et vanem lubab tal erinevaid tundeid tunda, siis aitab see tal paremini rahuneda ja ta õpib tasapisi oma tunnetega ise toime tulema.

Võite koos lapsega ka mõelda, mis aitab hirmusid minema ajada. Tehke seda siis, kui teil on koos mõnus olla ja laps hetkel ei karda. Näiteks võib aidata, kui hirmu joonistada, voolida. Võite olla loovad. Näiteks võib laps meisterdada karbi, kuhu kõik hirmud sisse elama paneb. See muidugi ei tähenda, et kartmine päeva pealt lõppeb, aga kindlasti aitab kaasa, et laps tunneks ennast veidi rahulikumalt ja tal oleks nippe, mille abil ise oma tundeid juhtida.

Mõelge veel tegevusi, mis aitaksid lapsel tunda, et ta saab hakkama ja kontrollib olukorda. Näiteks, milliste töödega ta saab kodus abiks olla? Kas katab lauda, koristab jne. Selles vanuses lapsel võiks olla võimalus vanemaid kodustes tegevustes abistada, et tunda ennast iseseisvana.

Samuti võite näiteks koos lapsega kohvikus olles lasta lapsel ise mõnda asja teenindajalt küsida. Alguses võite seista tema kõrval ja koos küsida, seejärel seisate veidi eemal jne. Tehke seda julgustades ja tunnustage lapse pingutust. Olge selliste igapäevaste olukordade leidmisel loov ning katsetage samm sammu haaval, milleks laps juba valmis on. Igal juhul annab iseseisvus lapsele enesekindlust ja julgust ning võib aidata tal hirme leevendada.

Kui mure on püsiv ja Teie igapäevaelu häiriv, siis tasub mõelda hirmude põhjustele laiemas plaanis. Vahel võivad laste hirmud olla märk peres toimunud muutustest, millega pereliikmed hästi kohanenud ei ole. Tasub mõelda sellelegi, millised on suhted pereliikmete vahel. Kuidas üksteisega läbi saadakse, kas mõni pereliige on ülemääraselt stressis, pinges. Näiteks, kui üks vanem on ise ärev või depressiivne või kui vanemate vahelises paarisuhtes on pingeid, siis võivad need väljenduda ka lapse käitumises. Neid seoseid on meil ise oma peres enamasti raske näha. Seetõttu võite kahtluse korral abi küsida pereterapeudilt, kes oskab peret ja teisi last ümbritsevaid inimesi näha tervikuna ning Teile ka vajalikke nõuandeid anda.

Kontakte leiate siit:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.11.2017

Kuidas peaks käituma olukorras, kus laps (9 a) kaotab täielikult enesevalitsemise (karjub, laamendab). Kuidas aidata tal oma emotsioone kontrolli alla saada, et niisuguseid olukordi ei tekiks? Ema on püüdnud jääda rahulikuks, viia laps rahunema ja selgitanud, et see ei ole aktsepteeritav käitumine ja mõne aja möödudes on rahunemine toimunud. Samas need hood pigem sagenevad ja lähevad hullemaks.

–––

Tere

Olete mures 9-aastase pärast, kes läheb tugevalt endast välja. Olete ka märganud, et selline käitumine sageneb.

Vihastamist täielikult vältida ei saa ja pole vajagi. Küll aga võikski siis eesmärk olla, et laps õpib frustreerivate tunnetega toime tulema ilma laamendamise ja karjumiseta. Tunded on meile kõigile lubatud (sealhulgas ka viha). Küll aga tuleb õppida tundeid väljendama ilma karjumise ja laamendamiseta.

Esmalt on abiks, kui me teame, mis lapse ajus toimub, kui ta endast välja läheb. Lapse ajus on lihtsalt öeldes kaks „korrust“. Aju alumised osad on seotud tunnetega. Kui ta vihastab, asju jalaga lööb jne, siis on aktiivsed just need osad, mis „ujutavad“ muu aju üle. Aju ülemine „korrus“ on seotud mõtlemisega ja eneseregulatsiooniga ning asub otsmiku taga. See osa Teie lapsel alles areneb. Ülemise osa roll on alumist osa ohjata. Närviühendused, mis on alumise ja ülemise osa vahel, on täiskasvanutel enamasti tugevad ja toimivad hästi. Sellepärast me ei hakkagi poes röökima (enamasti), kui piima ei ole????. Lastel seevastu need ühendused alles küpsevad. Mõnel kiiremini, mõnel aeglasemalt. Mida väiksem laps, seda kiiremini ta võib kontrolli kaotada (näiteks väsides või kui lapsel on liiga põnev või infoküllane päev olnud). Vanemad saavad kaasa aidata, et need ülemise ja alumise korruse vahel olevad ühendused muutuksid tugevamaks. Nii saab ka pikemas perspektiivis vähendada endast välja minemise võimalusi. Järgnevalt nipid, kuidas seda teha.

  • Rääkige lapsele sedasama aju mudelit. Tehke seda siis, kui olete mõlemad heas tujus ja ühtegi tüli pole. Lapse teadlikkus oma kehas toimuvast aitab tal ennast paremini kontrollida.
  • Heas tujus olles võiksite lapsega rääkida tema vihastamistest. Selgitage, mida olete märganud. Kuulake, mis laps sellest arvab. Öelge, et Teie jaoks pole selline käitumine vastuvõetav. Me kõik võime viha tunda ja see on loomulik, aga oluline on see, mida vihaga peale hakata. Küsige lapselt, kas tal on mõni mõte, kuidas inimesed tavaliselt oma tunnetega hakkama saavad? Mis aitaks lapsel rahuneda? Kui ideid pole, siis võiksite abiks võtta „Tugevate tunnetega toimetuleku kaardid“. Sealt saate rahunemiseks mitmeid nippe. Kaartide kohta leiate infot siit (on müügil ka raamatupoes): http://www.vianaturale.ee/epood/tugevate-tunnetega-toimetuleku-kaardid
  • Rahunemise võtteid tuleb harjutada alguses rahulikuna ja korduvalt, et nad oleksid tugevate tunnete hetkel hiljem käepärased. Eelpool nimetatud kaardid sobivad kogu perega mängimiseks ja uurimiseks. Nii ei tunne Teie poeg, et ainult tema ongi probleemne.
  • Nagu eelpool juba öeldud, siis väga oluline on, et täiskasvanud oleksid nendel emotsionaalsetekl hetkedel ise rahulikud ja ei karjuks. Sekkuge lapse käitumisse konkreetselt. Öelge selgelt (võib ka pisult karmi häält kasutada) „Ma saan aru, et oled vihane, aga ma ei luba lüüa/lõhkuda/loopida/karjuda.“ Katkestage tema tegevus. Kui Te ise lapse tunnete peale vihastate, siis Te pigem ärritate aju alumist „korrust“ ja ei aita kuidagi kaasa eneseregulatsiooni kujunemisele.
  • Seejärel tuletage lapsele meelde mõnda rahunemisvõtet, millest olete rääkinud.
  • Kui lapsel on olnud tugevaid tundeid ja ta rahuneb, siis leidke hiljem hetk, et temaga juhtunust rääkida. Nimetage talle tundeid, mis ta tunda võis. Tuletage meelde, mis ajus toimuda võis ja vaadake üle rahunemise nipid.

Lisaks neile nippidele tuleks aga mõelda, miks laps nii reageerima on hakanud ja miks selline käitumine aina sagedamini esineb. Enamasti lapsed õpivad olukordadele reageerimist kas oma vanematelt või mõnelt teiselt oluliselt inimeselt. Kusagilt ta sellise käitumismudeli on võtnud, nüüd tuleks see ümber õppida. Kirjeldate, et ema on rahulik ja on püüdnud aidata lapsel rahuneda. Vanema rahulik olek ongi esimene oluline samm sellel teel.

Lisaks õpitud käitumismustritele võib olla põhjus mõnes probleemis, mis lapsel on. Samuti mõjutavad last teda ümbritsevate inimeste omavahelised suhted. Kui seal esineb pingeid ja tugevamat rahulolematust, siis võib see ka lapse käitumisprobleemidena väljenduda. Nende teemade uurimiseks võiksite pöörduda mõne pereterapeudi poole. Kontakte leiate siit:

http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
http://perekonsultatsioonid.ee/pereteraapiakeskus/tootajad/

Samuti soovitan lugeda järgmiseid raamatuid:

  1. Siegel „Lapse ajukeskne kasvatus“ http://www.apollo.ee/lapse-moistuse-areng.html
  2. Filliozat „Ta seeb seda meelega“ http://www.apollo.ee/ta-teeb-seda-meelega.html

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.11.2017

Kirjutan murega, kuna ei tea, kas peaks laskma asjal nüüd olla või ikkagi spetsialisti külastama. Nädalavahetusel oli meie 10-aastase tütre sõbranna sünnipäev. Kuid lahkudes võttis ta kaasa ühe kingi. Sõbranna avastas selle puudumise pühapäeval ning küsis ka temalt, aga ta salgas seda. Esmaspäeval käitus tütar imelikult, õhtul õppides nuttis – väitis, et on väsinud. Lõpuks tahtis õhtul voodis rääkida – see on meie salajuttude aeg. Sinnani me ei jõudnud. Sõbranna ema helistas, et minu käest küsida. Kui tütar mõistis, kes helistab, läks täiesti endast välja. Lubasin tütrega rääkida ja tagasi helistada. Mulle tunnistas ta üles, aga ei osanud kuidagi oma käitumist seletada. Ta pakkus ise, et helistab sõbrannale, tunnistab üles ja vabandab. Seda ta ka tegi. Rääkisin ka sõbranna emaga, kõik olid mõistvad. Ostsime kingi ning käisime koos seda sõbrannale viimas ja ta vabandas veel kord. Rääkisime pikalt põhjustest ja tagajärgedest. Leppisime kokku karistuse. Tänaseks ta jälle rõõmsameelne.

–––

Tere

Olete mures, sest laps varastas sõbranna kingituse. Teie kirjast saan aru, et olete lapsega põhjalikult rääkinud ja andnud talle võimaluse olukord lahendada. Saan ka aru, et tütar tundis ennast halvasti ja mõistis, et tema tegu polnud õige. Vahel võib juhtuda, et laps ei mõtle oma tegu läbi. Nii võibki ta teada, et tegu on vale, aga ikkagi seda teha.

Kuna see on siiani ainus kord olnud ja Te olete selle olukorra põhjalikult lahendanud, siis soovitan lasta asjal olla. Enamasti jäävad näppamised ühekordseks ja kõik laabub. Teie kirjast saan ka aru, et Teil on lapsega ilmselt head suhted ning ta usaldab Teid. Salajuttude aeg on väga hea ja aitab lapsel oma muresid lihtsamalt välja rääkida.

Alles siis, kui laps peaks veel midagi näppama, tasub otsida nõu spetsialistidelt (näiteks pereterapeudilt).

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.11.2017

Laps ei taha koolis käia. Lapse klassis on kaks poissi, kes pidevalt rikuvad tunnis korda ja kiusavad klassikaaslasi. Õpetajad kutsuvad neid korrale, aga sellest pole kasu eriti midagi. Nii on see kestnud juba pea viis aastat. Oma lapsele ma enam nõu anda ei oska. Õpetajad on nende kahe poisi vanematega rääkinud, aga tulemust ei paista kuskilt. Mis nõu ma peaksin oma lapsele andma, et saaks hakkama sellises kaoses? Siiamaani olen kogu aeg rääkinud, et ära pane neid tähele. Ta ütleb, et ei jaksa enam seda poistega riidlemist kuulata. Tundub, et õpetajatel on ka neist poistest isu täis. Kas sellist olukorda on kuidagi võimalik lahendada?

–––

Tere

Kirjutate, et Teie lapse klassis on kiusamine ja korra rikkumine kestnud juba pikka aega. Seda on väga kurb kuulda, et kool ei ole probleemi lahendanud.

Teie kirjast ei selgu, kas kool on abi ka väljaspoolt otsinud (koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog). Kui mõni laps rikub pidevalt korda ja kiusab ning korralekutsumised ei aita, siis on väga sageli probleemid ikkagi nende laste kodudes. Seetõttu ei ole kasu ka sellest, kui õpetaja ainult räägib vanematega. Kool saab vanemaid suunata abi otsima ja spetsialistide poole pöörduma. Kui vanemad ei lähe, siis peaks kool olema nõudlikum, et ikkagi mindaks. Teine võimalus ongi siis kutsuda Rajaleidja spetsialist kooli asjaga tegelema.

Sellises olukorras kannatavad kõik lapsed. Ka Teie laps ei pea kuidagi sellega ise toime tulema, sest lahendused peavad tulema ikkagi kooli poolt. Teie saate vanemana pöörduda hoolekogu poole ja teema tõstatada. Ilmselt pole Te ainus vanem, kes on olukorrast häiritud.

Veel saate ka ise Rajaleidjasse pöörduda ja abi kutsuda, sest ka Teie laps on häiritud. Rajaleidja kontaktid leiate siit: https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/.

Igal juhul tuleks nõuda, et olukord lahendataks ja mitte asjaga leppida.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

08.11.2017

Mul on mure 5-aastase pojaga, kes võtab salaja teiste asju. Probleem ilmnes esimest korda 4-aastaselt: laps hakkas lasteaiast rühmakaaslaste mänguasju salaja koju tooma. Selgitasime lapse isaga, et nii ei tohi teha ja et tegemist on varastamisega. Andsime ülesandeks pätsatud asjad omanikele tagasi viia ning seda oli lapsel raske ja piinlik teha. Tänu sellel ilmselt see pätsamine ka lõppes. Tänaseks, aasta hiljem, on see probleem tagasi. 5-aastane poiss on varastanud poest mänguasja (isa ostab talle pidevalt uusi mänguasju ja puuduse käes laps ei kannata), ta on lasteaiast pätsanud korduvalt kommi.

Lihtsalt ei tea enam, mida teha, sest tundub, et rääkimine ei mõju. Olen selgitanud, kui tõsine asi on varastamine – et selle eest pannakse vangi. Olen toonud talle näite, et kui halb tunne võib olla, kui keegi temalt või meie kodust midagi varastaks. Ta kuulab ära ja ütleb, et saab aru, lubab nii enam mitte teha, aga ikkagi teeb.

Mis oleks teie soovitus, mida sellises olukorras teha?

–––

Tere!

Olete tõsise probleemiga hädas ja ei tea, mida teha.

Selles vanuses lapsed varastavad kas teadmatusest (mida tähendab varastamine), tähelepanu saamiseks või siis mõne ebameeldiva tunde ajel. Esimene variant ilmselt enam kõne alla ei tule, sest olete juba tublisti selgitustööd teinud. Olete lapsele selgitanud, mida tähendab teiste asjade endale võtmine ja oma hoiakuid edasi andnud, et selline käitumine pole lubatud. Seega tuleks mõelda sügavamate põhjuste peale, miks laps varastab.

Edasi võiks mõelda, mis ajahetkedel need näppamised on toimunud? Kas on olnud aegadel, mil on rohkem pingeid, muresid, kohanemisi või vähe võimalusi Teiega koos olemiseks? On lasteaias mingeid muutusi ja kuidas õpetajad tema käitumist näevad. Varastamine on märk, et laps ei tunne ennast hästi ja on mingil põhjusel hädas.

Perel endal võib olla päris keeruline lapse käitumise põhjuseid leida. Veel keerulisem on aga ise lahendusteni jõuda. Vanemad saavad aga enamasti päris palju teha, et olukorda muuta. Ainult lapsega rääkimisest või tema käitumise põhjuste uurimisest ei pruugi siinkohal abi olla.

Seetõttu soovitan pöörduda perenõustaja või pereterapeudi poole, kes näeb peret kui tervikut ja oskab Teile anda juhiseid, kuidas lapsega edasi käituda. Olete siiani juba ise väga palju ära teinud ning see on kindlasti oluline olnud. Lihtsalt vahel on vaja kellegi neutraalset pilku, et edasi liikuda. Pereterapeutide kontakte võib leida järgmistest kohtades:

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina pereterapeut ja koolitaja

02.11.2017

Mure poja ja tema alkoholi tarbimisega. Viimasel ajal on tulnud juba väga tihti ette tema alkoholi pruukimist. Ja saan aru, et selles vanuses tahetakse proovida, aga kui asi juba liiga tihedaks läheb, siis on asjad pahad. Olen proovinud rääkida, jätnud karistamata. Olen ka proovinud teatud hüvede piiramist, aga miski ei mõju. Mida soovitate? Kas oleks võimalik kellegi kolmanda poole pöörduda, et asi päris hulluks ei läheks? (Emana arvan, et on juba piisavalt hull olukord, kus alaealine alkoholi tarbib.)

–––

Tere

Olete mures, et laps tarbib alkoholi. Saan aru, et olete rääkinud ja erinevaid võtteid kasutanud, et ta enam ei jooks, aga tema käitumine ei muutu. Olete väga mures. Nõustun, et isegi mõned joomised pole ok ja tuleks otsida olukorrast väljapääsu.

Teil on emana kindlasti keerulisem üksi sellest olukorrast välja tulla. On hea mõte pöörduda spetsialisti poole. Soovitan väga pereterapeuti, kes oskaks vaadata last koos teda ümbritseva kontekstiga. Näiteks sõprade ringkonda arvestada, suhteid eakaaslastega ja teiste lähedastega. Samuti oskab anda Teile nõuandeid, kuidas lapsega edasi toimetada, suhelda ja piire seada. Lapse käitumist saab kõige paremini muuta läbi teda ümbritsevate inimeste.

Teie kirjast ei selgu, kus Eesti piirkonnas Te elate. Siit leiate kontakte erinevates kohtades tegutsevate pereterapeutide kohta.

Loodetavasti saate tuua muutuse ja problem ei süvene edasi.

Kõike head soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

01.11.2017

Mida teha olukorras, kui laps on võtnud isa krediitkaardilt 400 eurot ja kulutand selle omavoliliselt?

–––

Tere

Olete mures, et laps on vanema krediitkaardilt suure summa kulutanud. Oletan, et tegu on teismeeas lapsega, kes juba oskab krediitkaardiga toimetada.

Saan ka aru, et see on olnud esimene kord. Kindlasti tuleks nüüd pidada maha üks tõsisem vestlus. Leidke selleks rahulik aeg, kui keegi ei pea kuhugi kiirustama. Andke lapsele juba veidi varem teada, et tahate temaga rääkida ja leppige kokku, millal seda teete.

Vestlust on mõtet läbi viia nii, et proovite alguses last kuulata. Sel moel saate talle rohkem vastutust panna ja lasta tal endal mõelda, miks nii juhtus. Kui hakkate ise esimesena rääkima, kui halb tegu see oli, siis on vastutus pigem Teil. Ilmselt on Teil endal ka mõni mõte, miks laps raha võttis. Uurige, kas Teie sisetunne võib õige olla. Öelge näiteks “Ma saan aru, et sul oli kiusatus osta neid asju / tunned, et taskuraha on vähe / teistel on mingeid asju, mida sul ei ole jne”. Nii saate ehk selgitada veel paremini lapse teo põhjuseid ja hiljem nende üle arutada.

Seejärel saate väljendada oma hoiakut ja arvamust. Öelge, mis tunne Teil on, kui laps nii teeb ja mida see Teie jaoks tähendab. Olge oma jutus konkreetne. Seejärel uurige, mis on lapse ettepanekud, kuidas nüüd seda olukorda lahendada ja mida teha, et sarnast asja enam ei juhtuks. Proovige oma ettepanekuid esialgu taas mitte avaldada, et laps ise ka panustaks ja vastutust võtaks. Võite talle anda aega mõelda, et mida edasi teha, ning näiteks järgmisel päeval vestlust jätkata.

Teie kirjast ei selgu, kas olete lapsega varasemalt rääkinud raha väärtusest. Kui Te pole seda juhtumisi teinud, siis tasub nüüd sellest rääkida. Kui raha võtmise põhjus oli vähene taskuraha, siis mõelge koos lapsega, kuidas ta saaks taskuraha juurde teenida. Hea oleks, kui laps ei saaks taskuraha koduste tööde eest (nõudepesemine, koristamine jm), vaid ehk leiate mõne sugulase ja tuttava, kelle juures ta saaks mõne tööga abiks olla.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

25.10.2017

Tere, mul selline küsimus. 9 a tüdruk on ülekaaluline. Olen talle seletanud, et tuleb palju liikuda ja magusat väga vähe süüa. Koolis on juba palju teda kaalu pärast narritud, iga kord, kui ta selle murega tuleb, olen korranud sama, vähe magusat (viimati oli kokkulepe, et ainuke magus on magustoit koolis) ja palju liikumist. Läheb natuke aega mööda ja kõik on justkui ununenud. Käime igal nädalal ka ujumas. Äkki on midagi veel, mida annaks ära teha, muuta, teisiti käituda, rääkida jne. Nüüd piiran ka ise magusasöömist ning igal esmaspäeval kirjutame kalendrisse minu ja tüdruku kaalud, loodan, et kui on märgata kaalu vähenemist, annab see motivatsiooni juurde, et jätkata.

–––

Tere!

Kuna taustaandmeid on vähe, on raske öelda, kas ülekaalu on palju või vähe. Kas “Läheb natuke aega mööda ja kõik on justkui ununenud” tähendab, et laps ostab ise salaja magusat, käib kodus kappide kallal või lihtsalt küsib magustoidu järele? Kindlasti ei peaks laps nälga tundma, kuid kõht ei tohiks olla ka ebamugavalt täis. Võib-olla sööb laps mõni päev liiga vähe, eriti just süsivesikuterohkeid teraviljatooteid ja kiudaineterohkeid köögivilju, jätab koolitoidu söömata, mistõttu tekib nälg ja vajadus magusa järele? Siinjuhul oleks menüü analüüsimiseks kindlasti abiks NutriData (http://tap.nutridata.ee/). Jälgida tasuks ka seda, kui kiiresti laps sööb – väga kiired sööjad kipuvad mõnikord üle sööma. Rahulikult toidule keskendudes on see mure harvem tekkima. Üle tasuks vaadata ka lapse uneaeg, sest ka väsimus võib tingida suurenenud magusaisu.

Võib-olla tasuks võtta eesmärgiks, vähemalt esialgu, kaaluseisak. Kasvava lapse puhul on ka see juba tubli tulemus ja pikkusesse kasvades läheb ülekaal iseenesest normi.

Tunnustada tuleks tehtud muudatusi: ujumas käimine ja magusapiiramine on kindlasti suur edasiminek, mis vajab järjepidevust hoolimata tekkivatest raskustest. Hea oleks lapsega neid arutada ja analüüsida ning üheskoos jõuda arusaamisele, et allaandmine ei ole hea mõte. Alguses võib füüsilise aktiivsuse suurendamine olla küll tüütu ja vaevaline, kuid õige varsti muutub selline natukene ebameeldiv ja pingutust nõudev tegevus meeldivaks ning tõenäoliselt tekib soov ka rohkem liikuda. Magusat aitab piirata see, kui varu kapis karjumas ei ole ja keegi teine pereliige oma magusasöömisega ei ahvatle, vähemalt mitte tüdruku juuresolekul.

Narrijad on tavaliselt ise ebakindlad ja nende juttu ei tohiks üldse kuulata. Enesekindlad ja edukad inimesed ei ürita kunagi kellegi teise arvelt ennast maksma panna. Magusa söömine võib olla väljendus kurbust leevendada, kuid see ei peaks nii olema. Kaalu ei tohiks tüdruk langetada klassikaaslaste või mures ema pärast, vaid ikka iseenda pärast.

Loodan, et sellest on abi.

Tervitades

Kristin Salupuu
toitumisnõustaja

11.10.2017

Tere, minu küsimus on järgmine. Mul on 12 a, peagi 13 a saav tütar, kes mõnel päeval lihtsalt ei lähe kooli (õnneks pole neid päevi olnud väga palju, aga ikkagi). Ta ei tule voodistki välja, lihtsalt ei lähe ja kõik. Mõtleb, et milleks see kool (ilmselt nagu enamik teismelisi). Vahest olen täitsa nõutu, mida teha. Viimati võtsin telefoni (kus talle meeldib pidevalt olla) ära ja ütlesin, et kui jääd koju, järelikult on sul halb olla, pead puhkama, mitte telefonis olema. Siis lubasin klassijuhatajaga sellest murest rääkida, mille peale ta ütles, et ei ära räägi, ma ei jää enam niisama koju. Olen nõutu ikkagi, kui on selline olukord, mida teha?

–––

Tere!

Olete mures, et peagi 13-aastane tütar ei taha vahel kooli minna. Selles vanuses lapsed võivad tõesti mõelda, et õppimist polegi vaja. Põhjus selles, et nende sisemine motiveeritus (õpin enda hea tuleviku pärast või iseendale), ei ole veel välja kujunenud. Küll aga tahavad teismelised koolis käia seltskonna pärast. Sõbrad meelitavad kooli ka siis, kui tunnid on tüütud. Seetõttu tasuks tähelepanelik olla, et miks tütar kooli ei tahtnud minna ja eelistas voodisse jäämist.

Saan aru, et õpetajale rääkimise hirm ajas ta kooli. Võiksite selle teema siiski veelkord üles võtta. Öelda, et olete mures ja soovite õpetajaga rääkida, et aru saada, kas kõik on ikka hästi. Kui laps veenab teid mitte minema, siis kuulake teda ja ärge hakake omalt poolt talle selgitusi andma. Peegeldage talle tagasi näiteks „Sa ei taha, et õpetaja minuga räägiks“, „Sa kardad, et õpetaja ei saa aru“, „Sul on teiste ees piinlik, kui ma kooli lähen“ jm. Usaldage oma sisetunnet ja mõelge, miks Teie laps ei taha, et Te koolis ära käiksite. Seda kahtlust saategi lapsele tagasi peegeldada ja vaadata, mis ta edasi arvab. Oluline on lapse mure ära kuulata ilma hinnanguid või omapoolseid kommentaare andmata. Nii võite ehk teadagi saada, mis koolist puudumiste taga tegelikult on. Kool võib olla tüütu, aga nagu eelpool ütlesin, siis see enamikke lastest puuduma ei pane. Hästi kuulates võib juhtuda, et Te ei peagi kooli minema, vaid võite lapse muredele juba kodus jälile saada.

Kui olete teda piisavalt kuulanud, siis võite edasi ikkagi selgitada, miks Teile on oluline tütart aidata. Uurige temapoolseid ettepanekuid, kuidas tulevikus kooli mitteminemist vältida. Küsige temalt, kuidas Teie saate teda aidata, mida ta Teilt ootaks. Proovige ise lahendusi mitte kohe pakkuda, vaid kuulake lapse mõtteid. Siis võtab tema ka suurema tõenäosusega ise probleemide lahendamise eest vastutust.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

11.10.2017

Tere. Mure selline, et lapsel puudub täielikult elurõõm. Ta on trotsi täis ja ei ole eriti suhtlusaldis. Oskate ehk soovitada, kuhu pöörduda?

–––

Tere

Märkate, et laps on muutunud rõõmutuks ja ei taha suhelda. Need on kindlasti märgid, millele tasub tähelepanu pöörata ja spetsialistilt nõu küsida.

Teie kirjast ei selgu, millises Eesti piirkonnas laps on. Seetõttu annan üldised kontaktid. Võite muidugi esimese käigu teha ka perearsti juurde, kes peaks olema võimeline ka Teile oma piirkonnast kontakte leidma.

Vaimse Tervise Keskused ja kabinetid:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

11.10.2017

Olen mures oma perekonnatuttava tütre pärast, kes on 12-aastane. Teda kasvatab isa sellest ajast, kui tüdruk oli  alla aastane. Nüüd on raskused käitumise pärast, ta ei kuula sõna, haugub vastu ja kuigi on alles esimene veerand, on tema õppimine olematu. Ta süüdistab õpetajaid, et õpetajad ei saa temaga läbi. Rääkisin mõni päev tagasi lapse isaga, aga ta ütles, et proovib ise hakkama saada. Ka koolipsühholoog on temaga rääkinud, ta arvab, et pole vaja kuskile mujale pöörduda. Kuna me oleme väga pikka aega perekonnasõbrad, siis ma ei suuda vaadata, kuidas lapsel halvasti läheb. Lapse isa ei tea, et ma teile kirjutan. Olen peaaegu kindel, et üksinda nad toime ei tule (eelmisel aastal kiusati teda ka koolis, mille pärast käis ka isa koolis). Soovin teada, kelle poole peaks abi saamiseks pöörduma, olen aru saanud isa jutust, et koolipsühholoogist pole kasu.

–––

Tere!

Näete, et Teie lähedane tuttav vajaks oma lapsega abi. Saan aru, et isa ja lapsega on tegelenud koolipsühholoog, kuid siiani pole tulemusi olnud. Sageli usuvad vanemad, et saavad ise hakkama. Põhjuseks võib olla ka see, et ise ei osata oma kõige lähedasemate abivajadust hinnata, mis on väga loomulik.

On väga hea, et Teie olete probleemi märganud. Mis Te aga teha saate? Ilmselt tuleks veel ja veel isaga rääkida ja proovida ära kuulata, miks ta ise tahab hakkama saada. Kas selle soovi taga on mure saada kooli/spetsialistide poolt sildistatud või on tegu tundega, et ta on vanemana läbikukkunud? Vahel on inimestel ka lootus, et spetsialist aitab kohe olukorda muuta ning kui oodatud tulemust ei saada, siis pettutakse abi saamise võimalustes. Ja tõesti võib ka olla, et iga spetsialist ei olegi abistav, mis aga ei tähenda, et kõik oleks sellised. Neist teemadest võiksite oma tuttava isaga rääkida.

Saate teda julgustada ikkagi abi küsima, sest ta tahab ju oma lapsele kindlasti kõige paremat. Mida vanemaks saab laps, seda keerulisem on teda edaspidi aidata. Teie poolt antud lapse käitumise kirjeldus ei ole kindlasti tavaline teismeea iseärasus (vahel usuvad vanemad ka seda), vaid ikkagi viide, et laps on hädas ja isa vajab tuge.

Kuhu veel pöörduda? Isa võiks proovida edasi abi küsida pereterapeudilt, kes oskab näha lapse probleemide sügavamaid juuri, jõustada vanemat ja mõelda, kuidas peret mitmekülgselt toetada. Teie kirjast ei selgu, kus isa elab. Lisan viited lehekülgedele,kust saate leida erinevates Eesti piirkondades tegutsevate pereterapeutide kontakte.

Mulle tundub hetkel, et kõige mõistlikum oleks Teil ise ka koolipsühholoogiga ühendust võtta ja paluda, et ta ikkagi prooviks kooli poolt motiveerida isa abi otsima. Õppeedukuse kiire langus on siiski pigem märk pereprobleemidest ja hädas olevast lapsest.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.10.2017

Tahan osaleda lapse kasvatamise koolitusel. Võimalusel eelistaks vene keeles.

–––

Tervist!

Kus kandis Te elate? “Imeliste aastate” programmi koolitustele saab oma piirkonna lastekaitsetöötaja kaudu. Võtke palun temaga ühendust ja uurige, millal Teie kodukandis koolitused toimuvad. Kui olete Tallinnast, siis koolitused toimuvad Tallinna Perekeskuses (https://pk.ee/kontaktid_1) – sealt saate täpsemalt uurida, millal uus grupp alustab ja kuidas saaksite liituda.

Lugupidamisega

tarkvanem.ee meeskond

10.09.2017

Minu 14-aastasel tütrel tekkis eelneval õppeaastal tõrge kooli suhtes, kus seni õppis. Nüüd soovib ta minna teise kooli, kahjuks soovitud koolis käimiseks peaks ta iseseisvalt elama linnas. Ta ei suuda aru saada, et ilmselt tekiks sellega probleeme. Samas linnas elab ka tema täisealine õde, kes saaks tal kõrvalt silma peal hoida, kuid koos elamiseks puudub võimalus ja noorem poleks ka nõus. Sooviksin teada, kas 14-aastasel on üldse õigus omaette elada vanemast eraldi üürikorteris või -toas? Tütar on muidu väga iseteadlik ja otsusekindel. Eelmise aastani oli väga hea õpilane ja koolielus aktiivne kaasarääkija.

–––

Tere

Minu teada võib ka 14-aastane elada vanematest eraldi. Seaduse järgi vastutab vanem lapse heaolu eest ja otsustab ise, kui iseseisev tema laps on.

Mida 14-aastane ilmselt üksi elades vajab, on ikkagi mõne täiskasvanu regulaarne järelvalve ja toetus. Kui ta omaette elab, siis oleks hea, kui saaksite teda aeg-ajalt külastada, hoida silma peal õppimisel ja kindlasti pakkuda talle tuge. Selgitada lapsele, et mis iganes mure või probleem on, siis olete Teie tema jaoks olemas. Kui Teie suhted tütrega on siiani olnud usaldavad ja tugevad, siis ilmselt kõik laabub.

Siiski võiksite tütrega mõelda ka selle üle, miks eelmises koolis tõrge tekkis ja kuidas selliseid asju uues koolis vältida. Alati ei pruugi kooli vahetus olla lahendus.

Head soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

08.09.2017

1 a 10 kuune laps hakkas 2 nädalat tagasi lasteaias käima ja on viimase nädala jooksul korduvalt löönd mind näkku. Lasteaias ei pidanud seda tegema. Olen korduvalt lapsele proovinud seletada, et nii saab emme haiget, nii pole ilus, ise rahulikuks jäädes, aga midagi ei aita. Kuidas toimima peaks?

–––

Tere!

Nii väike laps võib löömisega märku anda, et ta on väga väsinud. Nii väikse inimese jaoks on suur väljakutse olla võõraste inimeste keskel, teha uusi tegevusi jne. Seetõttu saab lapse aju lasteaiapäeva jooksul ikka korralikult stimuleeritud (mis tegeikult ei ole ju paha, sest nii laps õpib), et enda jaoks turvalist isikut nähes (ehk siis Teiega koos olles) ta ei pruugi enam jaksata ennast kontrollida. Löömine on nii väikese lapse puhul üks viis oma rasket või halba olekut välja näidata.

Kirjeldate, et selgitate lapsele enda tundeid ja olete rahulik. See on suurepärane. Kui laps lööb, siis võite kasutada ka sõna „Stopp“ ja peatada lapse käsi. Seejärel öelgegi „Ai, ma sain/saan haiget“. Seejärel võtke laps sülle ja aidake tal rahuneda. Kui ta sipleb, siis hoidke süles, hingake ise rahulikult. Kui ta aga lüüa ei taha, siis proovige talle pakkuda võimalikult palju lähedust. Kõdistage, kaisutage, musitage, silitage või istuge niisama teda süles hoides ja ise rahulikult hingates või vaikselt kiigutades. Läheduse pakkumist võib kasutada ka kohe, kui laps aiast tuleb (ennetades löömise tekkimist). Planeerigegi oma ajakavasse sisse, et olete kohe lasteaiast tulles lapsega ilma muudele asjadele tähelepanu pööramata. Nii täidate lapse vajaduse läheduse järele, mis päeval võõraste inimeste keskel olles paratamatult tekib.

Nagu öeldud, võib laps löömisega märku anda, et tal on halb või ta on pinges. Esmane eesmärk ei peaks olema mitte löömise lõpetamine, vaid lapse emotsioonide jälgimine ja talle vajadusel läheduse pakkumine. Nii kaob pikemast perspektiivis ka vajadus lüüa. Sageli lapsed on peale lasteaeda virilamad, jonnivad. Ka see on märk, et nende aju on ikka väga väsinud ja lahendus on samuti läheduse pakkumine.

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.09.2017

Ma ei oska mujalt küsida, mida teha. Mul on sõbrannal kaks väikese vahega last, vanem 2-aastane ja noorem seitsmekuune. Tal ei ole vanemate abi, mehega suhted sassis ja kelleltki teiselt ei oska ka abi vastu võtta, selle tulemusena on ta täiesti sassis juba ja ääretult kergestisüttiv ja depressiivne. Ma muretsen tema ja ta laste pärast, aga ta ei lase ennast aidata ka. Mida sellises olukorras üldse tegema peaks?

–––

Tere

Olete üsna keerulises olukorras. Lähedase rasket olukorda on kurb pealt näha. Samas abi peale sundida ei saa. Ilmselt kõik, mida saate teha, on veenda oma sõbrannat abi otsima. Julgustada kõigepealt minema perearsti juurde, kes saaks kindlaks teha, kas on depressioon, ja vajadusel ravi pakkuda.

Samuti võiks pöörduda mõne pereterapeudi poole, kes saaks aidata pereelu tasakaalustada. Kui mehega suhted on nii sassis, et juba lahku minek käes, siis on ikkagi vajalik, et spetsialist aitaks olukorda lahendada nii, et lapsed võimalikult vähe kannataksid. Kui lahku minekut ei ole, siis sassis suhteid saab ka korraldada. Ehk saate aidata leida sõbrannale mõne kontakti ja pakkuda, et panete koos aja kinni. Ta ei pea ju jääma teraapias käima, kui ta seda ei soovi, aga kaotada pole ka midagi, kui ta läheb. Kontakte leiab siit: http://perekonsultatsioonid.ee/pereteraapiakeskus/tootajad/ ja http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/

Kuidas aga veenda abi otsima, see on päris keeruline. Esmalt võiksite proovida kasutada võimalikult palju aktiivset kuulamist ehk siis sõbrannale tagasi peegeldada seda, mida ta tunneb või ütleb. Näiteks „Sulle tundub, et sa pead ise hakkama saama“ või „Abi küsimine on hirmutav“. Proovige esmalt lasta temal rääkida ja alles siis rääkige oma mõtteid, tundeid. Peale kuulamist saate selgitada sedagi, et vanemate omavaheline suhe ja ka mõlema vanema tervis mõjutavad väga laste arengut. Kui ta enda pärast ei taha minna, siis laste pärast tuleks spetsialistidega konsulteerida, et kas kõik on korras.

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

05.08.2017

Tere, mul on selline küsimus, et kas lapsevanem peaks lapse peale kõva häälega karjuma või talle roppusi ütlema, kui ta on midagi halvasti teinud? Olen 15 ja pool. Ma armastan oma vanemaid väga ja nad hoolivad minust ja mina nendest! Nad on sellise vana kasvatusega, et karm käsi jne.

–––

Tere

Sinu küsimus on igati õigustatud ja on tore, et Sa teema tõstatad. Tegelikult ei tohiks ükski vanem lapse peale kõva häälega karjuda ja ropendada. Paraku on elu aga selline, et vanemad sageli muud ka ei oska teha. Minu kogemus on, et isegi kõige karmima käega vanemad ikkagi armastavad oma lapsi väga. Kirjutad ka ise, et nad hoolivad Sinust ja Sina hoolid neist :). Samas ei oska nad oma armastust välja näidata nii, et suhted oleksid lugupidavad (karjudes on raske lugupidavaks jääda ju).

Vihaste reaktsioonide taga on pigem vanemate enda kasvatus. Sageli on karmid vanemad kogenud ka ise karmi kasvatust või siis vastupidi – hooletusse jätmist. Mustrid aga kipuvad korduma, kui neid ei teadvustata ja neid ise muuta ei proovita. Võid oma vanematega seda mõnikord arutada, et kuidas neid kasvatati ja mis tunne neil siis oli. Vahel on hea, kui vaadata näiteks vanu pilte vanemate lapsepõlvest ja vanavanematest. Siis saab uurida, millised olid elutingimused, suhted, kuidas lapsi kasvatati jne. Kui vanemad räägivad karmidest kasvatusviisidest, siis saad uurida, mis tunne neil siis oli, kui nende peale karjuti või muul moel karistati. Nii saad ka ise öelda, kuidas Sina tunned, kui nemad Sinu peale ropusti karjuvad.

Kuid vanemate karjumise põhjuseks võib vahel olla ka väsimus või mõned muud probleemid. Neid asju Sina kindlasti lahendama ei pea ja ei pea ka nende pärast muretsema. Küll aga saad Sa välja öelda, kuidas Sulle mõjub, kui nad ropendavad ja karjuvad. Saad teha ka ise ettepaneku, et mõtlete muud moodi läbi, kuidas tülisid lahendada.

Kui Sinu koolis on koolipsühholoog või sotsiaalpedagoog, siis sa võid ka tema poole pöörduda oma murega. Tema saab paluda Sinu vanemaid vastuvõtule tulla ja aidata neil leida mõned paremad nipid, kuidas suhelda. Lapsevanemaks olemine pole nii iseenesest mõistetav midagi, seda saab ja võiks kindlasti ka õppida.

Ja kindlasti rõhutan, et ei Sina ega Su vanemad ole halvad või kuidagi saamatud. Vahel on lihtsalt nii, et muud moodi ei osta suhelda. Psühholoogi roll ongi aidata pereliikmetel leida viise, kuidas probleemidest ja muredest rääkida nii, et ei peaks teineteise peale karjuma või halvasti ütlema.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskus Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

20.07.2017

Minul on mure. Nimelt oli meil selline seik, et minu abikaasa õde ja tema 8-aastane poeg tulid meile külla. Sel samal õhtul tuli minu 7-aastane tütar mulle ütlema, et poiss näitas talle nokut ja peput ja ütles, et ka tema näitaks oma tussut temale. Sellist asja on veel ette tulnud kolm korda. Esimest korda tegi ta seda umbes 5-aastaselt – sellest ma sain veel aru, kuna laps avastab oma keha jne.
Iga kord on poisiga sel teemal ilusasti räägitud ka, et niimoodi ei ole ilus teha jne.
See, et 8-aastane poisslaps niimoodi teeb, ei ole minu arvates normaalne – see viitab juba haigusele. Või arvan mina valesti?
Mis lapse ema tegema peaks? Kas siinkohal oleks esmavajalik kohtuda psühholoogiga?
Või ehk oskate muid soovitusi anda?

–––

Tere

Olete mures, kas 8-aastase suguelundite näitamise mängud on eakohased või peaks nende pärast muretsema. Küsimus on igati õigustatud. Esmalt võiks mõelda, mis on lapse huvi taga.

Selles vanuses lastel võib olla jätkuvalt huvi avastada inimkeha iseärasusi. Huvi ei ole seksuaalse sisuga, vaid pigem suguelundite ja seeläbi ka sooliste erinevuste vastu. Vahel on huvi püsiv näiteks ka seetõttu, et laps ei ole saanud kõikidele oma küsimustele vastuseid ja ilmselt ei oska neid küsimusi täiskasvanutelt ka küsida. Kindlasti on abiks, kui lapsega rääkida, mida võib teha ja mida mitte või kuidas öelda „ei“, kui mõni mäng ei meeldi. Saan aru, et olete seda juba korduvalt teinud.

Küll aga võiks lastele pakkuda võimalust teemat veidi rohkem uurida. Kui ainult piirduda sõnumiga, et nii teha ei tohi, siis huvi ei kao, vaid võib suureneda. Näiteks saab koos lapsega vaadata inimese anatoomia raamatuid ja seeläbi vastata kõigile tema küsimustele. Samuti raamatuid selle kohta, kuidas lapsed tulevad, sest ka see teema võib neid huvitada. Üks hea raamat on näiteks „Nii tulin mina“ (https://www.apollo.ee/nii-tulin-mina.html). Sellegi raamatu kaudu saab kenasti sooliseid erinevusi teemaks võtta. Samuti rääkida suhetest üldisemalt, mis samuti 7–8-aastaseid huvitada võivad. Kindlasti ei pea neid teemasid käsitledes laskuma kõikidesse detailidesse, vaid teha seda ikka lapse vanust arvestades. Hea reegel, millest juhinduda on see, et pakute lapsele võimalusi küsimuste küsimiseks ja oma mõtete avaldamiseks. Nii saate kiirelt teada, mis teemade vastu täpsemalt huvi on ja millist infot laps on valmis vastu võtma. Lapsega rääkides olge võimalikult hinnanguvaba ja proovige vältida lapse huvi halvustamist. Vestlus lõpetage ikka sõnumiga, et olete lapse küsimustele iga kell avatud. Enamasti kaovad mängud siis, kui laps saab oma uudishimu muul moel rahuldada või siis teema ei ole enam keelatud teemade hulgas.

Millal on muretsemiseks põhjust? Esmalt ikka siis, kui enamus ajast laps tahabki ainult selliseid mänge mängida. Kolm korda ei ole kindlasti veel ülemäärane huvi. Samuti võiks olla alarmeeriv, kui lapsed imiteerivad seksuaalse sisuga tegevusi. Sellisel juhul tasub kaaluda psühholoogi poole pöördumist.

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut

17.07.2017

Tere. Kirjutan oma ema nimel. Ta kasvatab 13-aastast tütart. Siiani on kõik tundunud väga hästi, laps on küll kinnisema loomuga, aga on alati jäänud mulje, et ta alati räägib, kui on mure. Nüüd leidis ema prügikasti kõrvalt kirja, mille tüdruk oli kirjutanud. Seal rääkis laps mitmest halvast asjast, mis on temaga juhtunud ning kuidas tema elus on kõik halvasti ja ta oli enne nii õnnelik, aga nüüd mitte.
Kuidas sellises olukorras käituda? Lapsele peale vaadates ja temaga suheldes ei näita ta mingit märki sellest, et tal sellised mured on. Ja samas ei saa ka minna nüüd, et näe leidsin selle kirja – ta oli selle kirjutanud nii, et seda keegi ei näeks, lihtsalt ära visates kukkus prügikastist mööda.
Tahaks last aidata, aga kuidas saada sellest rääkida ilma, et ta võtaks seda rünnakuna või et ta end avaks? Muidu, kui midagi küsida, vastab alati, et kõik on hästi

–––

Tere

Olete mures, kuidas läheneda 13-aastasele, kes on ilmselt omadega täitsa hädas. Teie kirja lugedes tekib kohe mõte, et miks laps selle kirja kirjutas ja kellele? Vahel teismelised, kes ei oska või ei söenda oma muredest rääkida, teevad seda kirja teel. Vahel võib ka olla, et kuigi kiri oli ära visatud, siis võis laps ikkagi loota, et keegi selle leiab (n-ö appikarje).

Ja isegi, kui laps soovis, et keegi seda kirja ei näeks, siis tasuks Teil temaga rääkida ja oma muret talle väljendada. Lapsed sageli ei tea ja ei oska ise esimest sammu abi otsimisel teha. Näiteks saate tüdrukule öelda, et leidsite sellise kirja ja olete nüüd mures, sest kirjas järgi saate aru, et tal ei ole kõik korras. Väljendage talle tundeid ja mõtteid, mis Teil tema kirja lugedes tekkisid. Kasutage aktiivset kuulamist, ehk siis peegeldage talle tagasi seda, mida te näete või kuuulete teda ütlemas. Näiteks „Ma näen, et sa ehmatasid/pahandad/oled segaduses, et ma selle kirja leidsin“, „Saan aru, et sa ei taha sellest rääkida“, „Sulle tundub, et ma pahandan sinuga“, „Sa tunned ennast üksildasena ja ei tea, kuidas neist asjadest rääkida“, „Oled elus pettunud“ jm. Peegelduste tegemisel usaldage oma „kõhutunnet“. Siin ei ole õigeid ja valesid vastuseid. See on vaid hea viis jõuda lähemale teemadele, mis lapse jaoks tegelikult on olulised ning aidata tal ka neist rääkida.

Vahel võib olla, et teismeline vajab aega ning jääb sootuks vait või eitab probleemi. Siis jätke „uks lahti“ ja öelge talle, et olete tema jaoks olemas, millal iganes ta tahab edasi rääkida. Samuti tasub ilmselt öelda, et see jutt jääb teie kahe vahele. Seejärel laske teemal veidi olla ja vaadake, kas tüdruk ise Teie juurde tuleb. Kui ei, siis minge mõne aja möödudes ta juurde ja võtke uuesti teema üles. Öelge, et Teil on ikka mure ja tahaksite väga teda aidata ja mõista. Kui ta jätkuvalt ei taha rääkida, siis pakkuge talle võimalust pöörduda mõne nõustaja poole. Vahel on võõrale inimesele oma asjadest lihtsam rääkida.

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

 

12.07.2017

Tere! Mul on kaks poega, 2 a ja 3 a ja sügisel sünnib tüdruk. Mees läks Soome tööle ja peale seda on laste käitumine väga halvaks muutunud. Kuhu ma võiks Pärnus pöörduda, et saada head nõu lastekasvatamiseks ja nendega õigesti käitumiseks?

–––

Tere!

Soovitame Teil nõu küsimiseks Pärnus pöörduda Pärnumaa laste ja noorte vaimse tervise keskusesse, seal töötavad pereterapeut ja psühholoogid: http://www.ph.ee/vtk/kontaktid, või psühhiaatria ja psühhoteraapia keskusesse Sensus http://www.sensus.ee/parnu.

Jõudu ja jaksu soovides

tarkvanem.ee meeskond

05.07.2017

Tere. Meie peres elab 10-aastane raske (mitte füüsilise) puudega laps. Ta on mu mehe laps, aga elab meiega. Tema emaga me ei suhtle, last näeb ema mõned korrad kuus, kuna ema ise rohkem ei soovi. Last on hoitud ja hoitakse tänaseni (eriti vanaema poolt) vati sees. Talle on kõik lubatud, piire pole seatud – laps on A ja O, sotsiaalsed oskused on väga kesised, koolis puudub õpihuvi jne. Mulle nii ei sobi ja viimased kaks aastat olen ka proovinud seletada, mis võiks minu arvates teisiti olla. Lapse isa hakkab juba vedu võtma, kuid ämmast ma jagu ei saa. Mida teha? Lapse kasvatamine ajab meid elukaaslasega tülli, me ei saavuta enamik küsimustes, mis kasvatamisega seotud, kokkuleppeid. Ja ämm teeb kõik ikka nii nagu heaks arvab ega kuula mind ega mu elukaaslast.

–––

Tere

Olete mures, et Teie vaated lapse kasvatamise küsimustes erinevad lapse vanaema arusaamadest ning see omakorda muudab ka Teie elu keerulisemaks. Paraku ongi vanavanemate meelt keerulisem muuta. Eriti oma pere liikmeid ei taheta sageli kuulda. Ilmselt olete proovinud juba erinevaid viise, kuidas oma arusaamasid ämmani ja ka oma meheni viia.

Esmalt tuleks aga rääkida ikkagi oma mehega ja proovida temaga ühiste arusaamadeni jõuda. Kuna tegu on mehe emaga, siis on see rohkem mehe vastutus neis asjus oma emaga piirid paika saada. Ilmselt olete seda ka juba teinud, aga igaks juhuks toon välja, et väga oluline on mehele rääkida, kuidas kujunenud olukord Teid otseselt mõjutab ja millised on Teie vajadused. Proovige seejuures vältida juttu sellest, mida mees võiks teisiti teha ja rääkige pigem sellest, mida Teie vajate.

Kui lapsel on erivajadus, siis on tema koolis ilmselt olemas ka tugimeeskond – psühholoog või eripedagoog. Hea oleks mõni neist spetsialistidest kaasata ja paluda selgitusi ning juhiseid, kuidas lapse potentsiaali võimalikult hästi välja arendada. Saate sellisele vestlusele kaasata kõik täiskasvanud, kes lapse kasvatamisega kodus seotud on.

Võite ka koos mehega minna mõne spetsialisti jutule, kes töötab väljaspool kooli. Saate mehe kaasa kutsuda näiteks öeldes, et lähme kuulame, mida me kõik saame veel lapse heaks ära teha. Isegi, kui kunagi on Teile neid asju selgitatud, siis on Teil õigus veelkord üle küsida.

Kui tunnete, et pinge hakkab lõhkuma Teie paarisuhet ja keeruline on mehega üksmeelele jõuda, siis leidke võimalus pöörduda esmalt hoopis pereterapeudi poole, kes saab aidata Teil mehega neid kõnelusi pidada ja taas ühist meelt leida. Koostööts mehega saate anda ka lapsele parimad tingimused.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

20.06.2017

Tere. Küsimus lapse õhtuse magamamineku kohta. Laps 1 a 5 k. Maganud võrevoodis meie voodi kõrval, kuid hommikul viimased tunnid tuleb ise meie kaissu. Kui ta juba magab, siis hommikuni. Magamapanek toimub aga nii et alati umbes-täpselt kell 12 öösel uinub. Pool 11 tuleme voodisse – laps ja ema. Laps on piisavalt väsinud, et panna pea padja peale ja olla pikaliasendis. Reaalselt ta aga magama ei jää. Enamiku ajast näpistab kõvasti emmet, kisub emmet juustest või patsutab emmet hoogsalt. Ei sõnast sel ajal abi ei ole. Näpistama hakkab siis, kui uniseks jääb. Võrevoodis enne uinumist on nõus olema seni, kuni mänguasjadel järgi käib. Kui auk kinni panna, kust ise välja saab, tuleb nutt.

Kuidas sellest näpistamisest lahti saab? Kas peaks lapse (üksi) jätma võrevoodisse ja lootma, et uinub ise – see tähendaks suurt nuttu. Kas tõsta laps võrevoodisse ja ise enda voodisse jääda nutvat last kuulama? Siis on muidugi oht, et ronib üle voodi serva. Aitäh.

–––

Tere

Saan aru, et teie 1,5-aastasel lapsel võtab magama jäämine päris kaua aega ja enne uinumist hakkab ta Teid näpistama või juustest kiskuma.

Esmalt võiks mõelda, kas saaksite lapse uneaja nihutada varasemaks. Selles vanuses laps võiks juba harjuda kella 21 ajal magama minema või isegi veel varem. Sõltub, mitu päevaund tal veel on. Vahel võib olla, et laps on liiga väsinud ja siis võtabki uinumine kauem aega. On üsna keeruline leida lapsele sobiv uneaeg, sest sageli lapsed näivad erksad, kuigi neil tegelikult on ammu aeg puhata.

Kindlasti ei tohiks lasta endale haiget teha. Ei näpistamiste, patsutamiste ega ka juustest kiskumisega. Kui ta seda teeb, siis öelda kindlalt „Ai, valus on“ ja peatada tema tegevus. Ta võib muidugi nutma hakata, aga siis ütlete, et Teil on valus ja „tee mulle pai“. Seejärel näidake lapsele tema enda käega ette, kui õrnalt pai teha. Kui ta teeb pai, siis öelge, et nii on hea ja pole enam valus. Hiljem võite isegi midagi ütlemata ta käe peatada ja suunata pai tegema.

Vahel võib ka olla, et laps ei uinu just sellepärast, et vanem on liiga lähedal ja lapsel on soov vanemaga edasi suhelda. Sellisel juhul võiks aidata, kui panete lapse võrevoodisse ja istute ise voodi kõrvale. Kui soovite pikutada, siis nihutage lapse voodi enda voodi kõrvale. Kui laps hakkab nutma, siis silitage teda ja öelge, et on magamise aeg ja võtke käsi jälle ära. Kui ta ajab voodis ennast püsti või siis ronib voodist välja, siis tõstke ta tagasi, pange pikali ja samuti öelge, et on magamise aeg. Ärge lapsega pikalt rääkige ja andke oma olekuga ka igati märku, et on magamise aeg. Näiteks pikutage tema voodi kõrval kinniste silmadega.

Paraku tuleb arvestada, et laps võib korduvalt voodist välja ronida ja Teil tuleb teda ka korduvalt sinna tagasi panna. Nii võib juhtuda mitu õhtut järjest enne kui uneharjumused muutuma hakkavad ja laps ise oma voodis uinub. Samuti on üsna loomulik, et laps hakkab protestiks nutma. Sel juhul on oluline, et olete ise rahulikult tema lähedal. Ei maksa teda üksi nutma jätta, vaid olla temaga ikka samas toas. Ärge võtke teda voodist välja vaid vaiadusel silitage või hoidke lihtsalt oma kätt tema selja peal. Nutt võib kesta kaua, aga see on pigem turvaline nutmine, kui olete läheduses ja ise rahulik.

Lapse magama jäämisele kaasa aitamisest võite lugeda siit: http://www.unekool.ee/est/filosoofia/leebe_unekool/pohimotted/

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

16.06.2017

Kui palju tohivad olla arvutis, nutiseadmes lapsed, kes on 9 ja 12 aastat vanad? Nimelt on minul selline olukord, kus laste isa lubab neil olla piiramatult arvutis jne. Elame kuus aastat lahus. Praegu käib perelepituse protsess, kus perelepitaja vahendab minu ja lapse isa vahelist kokkulepet. Isa nõuab, et lapsed võiks olla arvutis 4 tundi iga päev + 1 tund nutiseadmes, st telefonis. Kokku 5 tundi iga päev ja reisid jne oleks piiramatu ajaga. Lastel prillid ja nägemine kehvemaks läinud paari aastaga. 12-aastane poeg on arvutisõltlane. Kodus on minul piirang 1 tund, aga lastekaitsespetsialisti juures leppisime kokku 2 tundi, aga isa ei tunnista seda kokkulepet. Olen pöördunud http://15410.ee/index.php? poole poja arvutisõltuvusega, aga praegu on seal kollektiivpuhkus tulemas ja pole sobivat aega saanud, et Tallinna sõita. Mina teeks suve üldse nutiseadmete vabana. Kust ma saaksin infot, kui palju võib laps olla arvutis?

–––

Tere

Olete mures oma laste nutiseadmete kasutamise pärast. Erinevate uuringute kohaselt võiskid Teie mõelmad lapsed olla kuni 2 tundi päevas ekraanide taga. Kuid palju sõltub ka lapsest ja sellest, mida ta nutiseadmes teeb. Seetõttu tasuks oma laste käitumist jälgida. Kui laps on peale ekraani taga veedetud aega ärritunud, rahutu jne, siis on ta ilmselt liiga kauaks ekraani kasutama jäänud. Samuti tuleks jälgida, mida laps nutiseadmes teeb. Leidub ka harivaid ja mõtlemist nõudvaid tegevusi või rakendusi. Näiteks malemäng vajab keskendumist ja laps ei hüple ühelt tegevuselt teisele. Lapsevanema ülesanne on lapsi nende tegevuste juurde suunata.

Põhiline probleem nutiseadmetega on see, et nad pakuvad liiga kergelt meelelahutust või infot, mis on lapse jaoks uudne. Uus ja põneb ergutab ajus neid närviringeid, mis on seotud naudinguga. Kui laps harjub päevast päeva kiirelt naudingut saama, siis on ka sõltuvuse tekkimise oht suurem. Teine probleem on ühelt tegevuselt teisele hüplemine ja mitme asja korraga tegemine. N-ö rööprähklemine ei ole lapse areneva aju jaoks just parim. Kui laps ei õpi keskenduma, siis on tal hiljem seda raskem teha. Seega tuleks Teil mitte ainult aja piiramisega tegeleda, vaid tunda huvi ka tegevuste vastu, mida laps teeb. Te ei pea kindlasti kogu aeg kõrval seisma, aga võiksite vahel paluda lastel näidata, mis mänge nad mängivad või mis rakendusi teistega vestlemiseks kasutavad jne. See annab Teile võimaluse lastega arutada, millised tegevused on sellised, kus peab näiteks keskenduma ja mis juhtub siis, kui laps teeb mitut asja korraga (näiteks on tal pooleli kolm vestlust ja ka mängib samal ajal).

Kirjutate, et Teil on lapse isaga erinevad arusaamad, kui palju laps võib nutiseadmeid kasutada. Sageli on liigse lubamise taga ka teadmatus, kuidas neid piire siis kehtestada. Soovitakse lapsele head meelt teha ja ei taheta, et laps vihastaks. Ilmselt võiksite seda koos lastekaitsega arutada, et kuidas nii Teil kui ka lapse isal piiride kehtestamisega läheb.

On väga hea, et käite perelepitaja juures ja tegelete konfliktiga, mis Teil oma endise elukaaslasega on. Teie 12-aastase arvutisõltuvuse taga võib olla just see sama konflikt. Lapsed tajuvad väga hästi, kui vanemate vahel on pinged (ka siis, kui vanemad on lahutatud) ning neil on selliste olukordadega raske toime tulla. Arvutis liigse aja veetmine on kui muude probleemide unustamine ja põgenemine. Seega on väga oluline, et Te mõlemad endise mehega oma konflikti lahendate, et laps ei peaks n-ö põgenema.

Oma 12-aastase arvutisõltuvusega võiksite pöörduda ka Laste Vaimse Tervise keskusesse. Teile lähimad keskused on Pärnus (http://www.ph.ee/vtk/keskusest) ja Tallinnas (http://www.lastehaigla.ee/laste-vaimse-tervise-keskus-viib-laste-psuhhiaatrilise-abi-uuele-tasemele/).

Ja veel mõned mõtted. Seniks, kuni Teil on lapse isaga erinevad arusaamad, olge Teie ikka järjekindel. Selgitage lastele, et Teie juures on sellised reeglid, sest olete mures nende tervise pärast. Kui Te seda veel teinud pole, siis rääkige ka seda sama naudingute närviringe juttu, mida ma siin kirjas selgitasin. Tehke seda hetkel, kui Teil on lastega hea suhe ning mõnus koos olla. Kuulake, mis on nende mõtted, mis nad arvavad sõltuvusest, millist abi nad vajaksid, et piiridest kinni pidada jm.

Võite uurida ka rakenduste kohta, mis aitavada nutiseadmete kasutust piirata. Meie peres on kasutusel Screen Time’i nimeline rakendus, mis jälgib kõiki lapse poolt kasutatavaid nutiseadmeid. Vanem saab oma nutiseadme või arvuti kaudu näha, kui palju aega lapsel erinevate tegevuste peale kulub. Samuti saab piirata erinevate rakenduste kasutamist näiteks öösel või siis koolipäeva ajal. Laps saab ka ise jälgida, kui palju ta aega ekraani taga on veetnud. Sarnaseid rakendusi on teisigi, kui edasi uurite.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

08.06.2017

18-aastane tüdruk on pidevalt tujust ära, vinguv, kalduvus süüdistada teisi kõiges, ei austa oma lähedasi jne. Küsimus: Palun kirjutage tüüpilisi hirme selles vanuses ja ülaltoodud omadustega tüdrukutel, et saaksime kavandada vestlust.

–––

Tere

Esitate väga hea küsimuse. Minu kogemus noortega töös on see, et sageli kardetakse selles vanuses iseseisvumist. Ei teata, mida oma tulevikuga peale hakata, iseseisev elu võib tunduda keeruline ja raske. Vahel tajutakse mingeid ootusi pere või ühiskonna poolt, millele tuntakse, et ei suudeta vastata.

Paraku noored sageli ise ei teadvusta, et neil need hirmud on. Pigem tunnevad ennast halvasti ja käitumise tagant on hirmu ja ebakindlust raske välja lugeda. Seetõttu võib olla abistav, kui saate neil teemadel teda ära kuulata, et ta saaks ka ise selgust.

Kuid põhjused võivad olla ka milleski muus. Kahjuks on paari märksõna kaudu keeruline neid leida. Kõige mõistlikum on Teil ilmselt kavandada vestlus nii, et pühendate alguses aega tema ärakuulamisele. See tähendab, et peegeldate talle tagasi neid käitumisi, mida Te olete märganud ja näidate üles soovi teda mõista. Näiteks „Oled viimasel ajal tujust ära ja süüdistad teisi. Ma  väga tahaksin aru saada, miks see nii on.“ Proovige talle kirjeldada, milliseid käitumisi Te olete täheldanud. Mida näiteks tähendab see, et ta ei austa oma lähedasi? Kas see tähendab, et ta ei arvesta teiste vajadustega või midagi muud. Kui ta Teile midagi ei vasta, siis pakkuge oma hüpoteese. Näiteks „Ma olen mõelnud, et äkki sa tunned…“ või „Kas võib olla, et sa vajad…“ jm.

Kui tal on käitumisi, mis Teile mitte kuidagi ei sobi, siis on väga asjakohane peale kuulamist ennast ka kehtestada. Kirjeldage, kuidas Te tunnete, kui ta ühel või teisel viisil käitub. Mis mõju tema käitumisel Teile on. Uurige, mis tema meelest sellises olukorras lahendused võiksid olla. Nii saate panna teda ka vastutama enda käitumise eest.

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

08.06.2017

Mul on kodus kohe kuuekuune poiss ja kaheaastane piiga. Olukord on minu jaoks üle pea kasvanud, sest korraga on piiga hakanud poissi kiusama. Lööma, küünistama, mänguasju ära kakkuma, provotseerivalt ümber poisi kõndima nii, et üks hetk jääb jala alla kas poja käsi või jalg. Torgitakse silmi ja tehakse kõike. Ma saan aru, et piiga püüab saada niimoodi minu tähelepanu. Ma ei ütle, et tal sellest vähe oleks  – kui poiss magab, tegelen tüdrukuga. Proovin piigat kaasata mähkimisse, pudeliga toitmisse jne. Kuid hetkel üks kõik, mis ma ka ei teeks – poiss kannatab piiga terroriseerimise all. Mida teha?

Kas tasuks proovida nii, et piiga ei saa kehvasti tehtud asja suhtes enam tähelepanu, võtaksin poisi ja viiks turvalisemasse kohta?

–––

Tere

Olete hädas oma 2-aastasega, kes teeb väikesele vennale liiga. Esmalt tuleks mõelda, mis on lapse käitumise põhjuseks. Kirjutate, et laps saab Teie tähelepanu. Kaasate teda ka olulistesse beebiga seotud tegevustesse. Kas ka isa leiab aega lapsega üks-ühele koos aega veeta? Või teised siiani lapse jaoks olulised inimesed?

Veel võiks jälgida, et kui Teil käivad külalised, siis kas ka vanema lapse poole pöördutakse, teda esimesena märgatakse ja tervitatakse? Vahel võib juhtuda, et beebi poole pöörduvad külalised esimesena ja enamik aega beebi ongi tähelepanu keskpunktis. Vanemad lapsed võivad sellele valuliselt reageerida.

Teie kirjast kahjuks ei selgu, kuidas Te täpsemalt reageerite, kui vanem laps väiksemale haiget teeb. Kas võib olla, et laps tahab haiget tehes Teie tähelepanu köita? Te kirjutate, et võiksite võtta poisi ja viia ta eemale. Seda tasuks kindlasti proovida. Kui näete, et tütar teeb haiget, siis sekkuge, öelge rangelt „oled venna peale pahane, aga ma ei luba lüüa/haiget teha/torkida“ ning seejärel minge väiksemaga eemale.  Proovige olla võimalikult rahulik ja mitte tütrega sel hetkel rohkem pahandada.

Veel on vajalik vanema lapsega kasutada võimalikult palju aktiivset kuulamist, et ta saaks aru, et tema tunded on aktsepteeritud. See tähendab, et peegeldate tema tundeid („oled rõõmus“, „oled kurb“, „oled venna peale vihane, sest tema saab minu sülle“ jne). Ehk siis löömine, torkimine ja muul moel haiget tegemine ei ole lubatud. Seevastu tunded on aktsepteeritud ja loomulikud.

Veel mõned mõtted. Kui näete, et tütar hakkab vennale lähenema ja aimate, et nüüd ta võib haiget teha, siis minge juurde ja näidake tütrele, kuidas venda puudutada (kuidas teha pai, sülle võtta jne). Rääkige korduvalt, millised tegevused on lubatud ja näidake ette ning tehke koos. Tunnustage tütart, kui ta vennaga õrnalt ümber käib.

Mis veel vanemate õdede-vendadega beebi sündides juhtuda võib, on see, et vanemad hakkavad alateadlikult suuremalt lapselt ootama rohkemat iseseisvumist. See on väga loomulik, sest beebi kõrval võibki 2-aastane tunduda täitsa suure lapsena. Vanema õe-venna jaoks on aga vanemate ootuste muutus enamasti liiga järsk. Pigem võiks lasta vanemal lapsel olla vahel ka tita moodi, kui ta selleks soovi avaldab (näiteks beebi moodi siputab või hääli teeb).

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

04.06.2017

Olen ahastuse äärel. Minu kolme ja poole aastane tütar ei ole nõus pükse ja sokke jalga panema. Olenemata, kas on hommik, päev või õhtu. Lasteaias saadakse väikse jonniga püksid ja sokid jalga. Kodus olen proovinud nii hea kui halvaga. Olen hoiatanud, et ei näe multikaid, ei saa uusi asju, ei saa meelepärast maiust – miski ei toimi. Lihtsalt ei ole nõus pükse jalga panema. Ka kleidi või pluusiga on raskusi, aga need saame selga. Ma ei oska enam midagi teha. Saan aru, et ta tahab end kehtestada ja näitab oma iseloomu. Tean, et kui nüüd alla annan, siis ta tunneb, et ta on võitnud ja emmest/issist üle. Seda ma lubada ei saa. Palun abi!

–––

Tere

Olete hädas oma 3,5-aastasega, kes ei taha pükse ja sokke jalga panna. Saan aru, et lasteaias laps suuremat vastupanu nende riideesemate selgapanemisel ei osuta.

Ütlete, et olete proovinud last mõjutada nii hea kui ka halvaga ja toote välja, et olete kasutanud ka hoiatusi või ähvardusi. Kahjuks ei selgu Teie kirjast, mida Te täpsemalt peale ähvarduste ja premeerimise veel kasutanud olete.

On üsna abitukstegev, kui nii väike inimene on väga järjekindel. Paraku on selles vanuses võimalik, et mida enam me vanemana midagi lapsele peale surume, seda vähem ta tahab koostööd teha. Oluline on leida toimivad võtted, kuidas üldse piire kehtestada.

Väikelapsele piiride kehtestamine ei peaks olema võitlus, et kes jääb peale, vaid pigem võiks lähtuda nii vanema kui ka lapse vajadustest ja lapse arengulistest iseärasustest. Kui me vanematena keskendume peamiselt võitlusele, siis see ei ole hea pinnas lapsega koostöö tegemiseks ning enamasti tekibki siis lapses vastupanu.

Esmalt võiksite mõelda, miks laps tegelikult nende riideesemetega vastupanus on? Kas see on tõesti lapse soov oma tahtmist saada? Selles vanuses võib olla küll, et lapse jaoks on oluline ise otsustada, sest nii areneb tema enda mina-tunnetus. Sellepärast võiks lapsele anda valikuid. Kas ta tahab panna jalga täppidega sokid või kollased sokid? Valikuid anda ka paljudes muudes kohtades, kus see võimalik on. Nii tekib lapsel järjest enam tunne, et ta on võimeline ise häid valikuid tegema ja saab olla iseseisvam.

Kuid lapse sokkide ja pükste vastupanu põhjus võib olla ka selles, et lapse jaoks on riided ahistavad ja tal on neis ebamugav. Näiteks õmblused kraabivad ja sildid torgivad. On lapsi, kelle nahk on tundlikum. Seetõttu tuleks leida riided, mis on elastsed ja siltideta.

Kui soovite vastupanus lapsele piire seada, siis alustage esmalt kuulamisest. Püüdke aru saada, mis ta tahab või tunneb ja peegeldage seda talle tagasi. Näiteks „Sa tahad ise otsustada, mis sa jalga paned“, „Sulle ei meeldi, et ma nõuan sokkide jalga panemist. Su tuju on nüüd täitsa halb“ jne. Kuulates annate lapsele mõista, et ta ei pea Teiega võitlema, sest Te üritate temast aru saada. See loob Teie ja lapse vahel kontakti, mis on kehtestamisel esmatähtis. Ähvardused asjad ära võtta või lapsele mitte anda on pigem kontakti lõhkujad ja vastupanu tekitajad.

Alles peale mõningast kuulamist öelge, miks Teil on vaja, et laps sokid jalga paneb. Öelge näiteks „Njahh, on päris keeruline, kui pead panema jalga midagi, mis sulle ei meeldi. Aga mina olen mures, et sa külmetad ja siis ma pean oma plaanid kõik ümber tegema. See ei meeldi mulle ja mul on vaja, et sa paneksid sokid jalga.“

Kui ka nüüd laps ei kuula, siis peegeldage talle veelkord olukorda tagasi. Püüdke olla rahulik ja ennast tema sussidesse panna, et mõista, mis tema väikses peas tegelikult toimub. Seejärel minge jälle enda vajaduste juurde.

Teie laps on juba nii vana, et võite ka proovida temalt lahendusi küsida. Öelge näiteks „Nüüd on küll paha lugu. Sina ei taha sokke jalga, aga minul on vaja, et sa nad ikkagi jalga paneksid. Mis me sinu meelest nüüd teeme?“ Neid arutelusid saab teha aga siis, kui laps ei ole endast väljas ja suudab rahulikult kaasa mõelda. Kui laps on endast väljas, siis ärge üldse survestage, võtke korraks aeg maha ja jätke sokkide nõudmine sinnapaika seniks, kuni laps on rahunenud. Seejärel proovige uuesti.

Lapsed vajavad piire, et neil oleks hea ja turvaline areneda. Piire ei saa kehtestada aga võimu kasutades, sest see tekitab vastupanu. Soovitan leida võimalus uurida tõhusamate kehtestamisviiside kohta ning katsetada uusi oskusi. Üks võimalus on piiride kehtestamise e-koolitus, mille leiate siit: http://www.sinamina.ee/e-koolitused/koolitused/koolitus/?sid=2

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

01.06.2017

Tere. Kuhu/kelle poole Tallinnas pöörduda, et saada nõustamist, kuidas õpetada last probleemide ja tülitsemisega tervislikult toime tulema. Vanemad ei ole selles suhtes eriti heaks eeskujuks, sest ema (so mina) üritan probleeme ja tülisid vältida ning nende tekkimisel pigem neelan pahameele alla kui et midagi ette võtan, isa jälle on veendunud, et temal on alati õigus ja oma seisukohtadelt ei taandu. Laps on kohe 8-aastaseks saav neiu ning kardan juba ette tulevasi isa ja tütre tülisid.

–––

Tere

Olete mures, et isa ja tütre vahel võib tulevikus tulla suuremaid arusaamatusi ja sooviksite nõustamist. Soovitan pöörduda pereterapeudi poole, kes oskab Teile nõu anda ja aidata Teil peres tõhusamaid tülide lahendamise võtteid kasutada. Kontakte leiate siit:

Perekeskus Sina ja Mina: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/ ja ka siit: http://perekonsultatsioonid.ee/koolituskeskus/pereterapeudid/tallinna-tootajad/

Samuti võite mõelda Gordoni perekooli peale, kus samuti ühe oskusena õpitakse tülide lahendamist. Tallinnas tuleb sügisel mitu gruppi. Infot leiate siit: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/

Gordoni perekooli kohta saate lugeda siit: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/gordoni-perekool/

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

29.05.2017

Kuidas ma saan abiks olla lapsele, kes lastekollektiivis (koolis, trennis) viibides valib eriarvamuste/vaidluste/tülide/norimiste lahendamiseks kohe pigem füüsilise jõu kasutamise või sellega ähvardamise?

–––

Tere

Soovite aidata last, kes eriarvamuste lahendamiseks pigem füüsilist jõudu või ähvardusi kasutab. Saan aru, et tegu on koolilapsega.

Esmalt tuleks mõelda, mis on lapse selliste reaktsioonide taga. Näiteks võib käitumise taga olla raskus oma tugevate tunnetega toimetulemisel ja tunnete sõnadesse panemisel. Kui see on nii, siis tuleks hakata lapsega tunnetest rääkima (ja mitte ainult vihast, vaid kõigist tunnetest). Üks võimalus selleks on aktiivse kuulamise kasutamine. Kui laps näiteks solvub, on kurb jne, siis tuleks talle neid tundeid tagasi peegeldada. Näiteks „Sa oled pettunud, et…“ Aktiivne kuulamine suurendab aja jooksul ka lapse enesregulatsiooni võimet ehk siis laps õpib enda tundeid ja käitumist ise paremini ohjama. Samuti võib tunnete ohjamiseks kasutada ühte kaardimängu, mis pakub palju loovaid võimalusi tugevate tunnetega hakkama saamisel (http://www.vianaturale.ee/epood/tugevate-tunnetega-toimetuleku-kaardid).

Teine põhjus, miks lapsed võivad nii käituda, on lapse oskamatus tülides ja pingeolukordades käituda. Näiteks on lapsel endal kogemus, et eriarvamusi lahendatakse nii ja ta ei tule selle pealegi, et võiks kuidagi teistmoodi. Laps võib olla agressiivne ka siis, kui täiskasvanud lapse ebameeldivale käitumisele reageerivad ise vägivaldselt (sakutades, ähvardades jne), andes lapsele pidevalt „eeskuju“. Kui lapse käitumine peegeldab seda, mida ta täiskasvanutelt kogenud on, siis ei aita jutud, et lüüa ei tohi. Eeskuju on ikkagi võimsam ja laps oma käitumist ei pruugi muuta. Alustada võiks sellest, et räägite lapsega siis, kui teil on omavahel hea kontakt. Kuulake lapse mõtteid, kust ta on võtnud selle, et vägivallaga võiks tülisid lahendada? Kas ta on ise kogenud seda ja mis ta siis tundis? Proovige olla hinnanguvaba ja mitte last kritiseerida või hakata ise rääkima, milline käitumine on õige. Lihtsalt kuulake ja aktsepteerige tema mõtteid. Öelge lapsele, et tunded on kõik aktsepteeritud, aga on käitumisi, mis ei ole lubatud. Näiteks on igati loomulik, et me vahel vihastame, solvume, ärritume, kuid ei ole lubatud, et me seejärel kedagi lööme, ähvardame, kiusame. Edasi saab arutada, mis on need viisid, kuidas veel neis olukordades reageerida.

Vägivaldne käitumine võib olla ka märk, et lapse jaoks olulised vajadused on rahuldamata (näiteks kontakt vanemaga, lähedased suhted) või on tal mingi muu mure. Seda eriti teismeliste puhul. Neid põhjuseid saab aidata selgitada pereterapeut või koolipüshholoog ning ise neile jälile saada võib olla keeruline.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

18.05.2017

Tere. Oleksin huvitatud abi saamisel lastekasvatamise suhtes, nad on hetkel minust eraldatud minu vanemate juurde, aga mul on piiratud hooldusõigus hetkel, aga sooviksin teha kõike selleks, et lapsi tagasi saada. Ning sooviksin teada, kust ma saaksin infot lapsevanema koolituse kohta.

–––

Tere!

Info saamiseks vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ koolituste kohta peaksite pöörduma oma kodukandi (linna või valla) lastekaitsespetsialisti poole, sest koolitustele suunamine toimub kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialisti või sotsiaalosakonna kaudu. Kui olete Tallinna inimene, siis võite pöörduda ka otse Tallinna Perekeskusesse, kus samuti vanemakoolitusi läbi viiakse (https://pk.ee/, tel 655 6970, info@pk.ee).

Kõike parimat soovides

tarkvanem.ee meeskond

11.05.2017

Tere. Mul on selline mure, et laps saab kohe 3-aastaseks ja käib esimest aastat sõimerühmas. Enne pole selliseid probleeme olnud, aga nüüd ütlevad õpetadajad, et laps ei kuula sõna ning ei allu ja naerab näkku. No ta on jah natukene sõnakuulmatu. Aga põhiküsimus on hoopis selles, et õpetajad ei luba enam ta kõige kallimat kaisulooma kaasa võtta lasteaeda, et see on nagu karistuseks sõnakuulmatuse eest. Kas selline keeld on okei, mulle tundub, et tema turvaelementi küll keelata ei tohiks?

–––

Tere

Kaisuloomad on lastele olulised. See on tõesti turvaelement, nagu Te isegi ütlete, ja ei peaks olema seotud lapse käitumisega.

Kui õpetajad keelavad kaisulooma kaasa võtta, siis paraku ei seostu see lapse jaoks tema käitumisega. Laps võib hirmust oma käitumist muuta, aga sisulist põhjus-tagajärg seost tal ei teki. Pigem võib oletada, et lapse käitumine pikemas perspektiivis ilmselt ei muutu.

Lapse probleemse käitumisega hakkamasaamiseks tuleks õpetajatel ikkagi proovida muid nippe. Teie saate ise omalt poolt konsulteerida mõne lastepsühholoogiga, kas lapse käitumine on eakohane või kas Teie enda kehtestamisoskused on piisavalt tõhusad. Kui Teil on endal nipid, kuidas ennast lapsele kehtestada, siis saate neid soovitusi ka õpetajatele jagada.

Soovitan ka õpetajatega asja arutada. Kuidas nemad lapse käitumist näevad, kas neil on Teile soovitusi või kuidas edasi tegutseda? Teie saate ka öelda, et ei nõustu kaisulooma äravõtmisega, sest see on karistamine. Uuringud kinnitavad, et karistuse puhul muudab laps oma käitumist hirmu tõttu. Piire saab kehtestada ka selliselt, et see last ei kahjustaks.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

11.05.2017

Tütar käib esimeses klassis. Ta on olnud septembrist peale üsna hajameelne. Füüsiliselt on ta väga aktiivne ja muidu rõõmsameelne, aga ta unustab kogu aeg. Unustab asju kooli, trenni, bussijaama, õpetaja peab teda pidevalt noomima, et oma asju koolis laiali ei jätaks jne. Nüüd on õpetajad läinud juba rangemaks, ta saab pidevalt märkusi, eks meiegi kodus pidevalt räägime sellel teemal. Kevadel on aga asi läinud hullemaks, ta ei pane enam koolis tunnis tähele, on mõtetega mujal, saab halbu hindeid. Nüüd on muutunud ka väga tundlikuks, kurdab, et ta on koolis üksik, teda ei taheta punti võtta/mängida, tema üle naerdakse jne. Nutab pidevalt koolist tulles ja tahab teise kooli minna. Õpetajaga rääkides, siis tema nii suurt probleemi (sõprade kohapealt) ei näe, kui laps kirjeldab. Mulle tundub, et tal on tekkinud stress, sest tal IKKA juhtub midagi ja siis tundub kogu maailm halb. Kas võib asi olla selles või ikka on koolikaaslastega suhtlemises probleem? Kuidas saaksime last aidata?

–––

Tere

Olete mures, et tütar tunneb ennast koolis halvasti. Ta on saanud juba esimese aasta jooksul palju negatiivset tagasisidet enda kohta, sest on hajameelne. Laps ise ütleb, et ta tunneb ennast koolis üksikuna. Kui laps nii ütleb, siis võib see ka nii olla. Tema käitumine viitab igati sellele, et koolirõõm on mingil põhjusel kadunud.

Teie kirjast ei selgu, kui sageli laps koolis õpetajalt ja ka Teilt positiivset tagasisidet saab. Keskendumine negatiivsele võib kujundada lapsel endast negatiivse minapildi ja seetõttu langeb ka koolirõõm ning maailm tundubki halb. Tunnustus, mida lapsele saate anda, võiks olla mina-keeles. Kirjeldage, mis Teile tema juures meeldib. Näiteks „Mulle meeldib, kuidas sa…“, „Ma märkasin, et sa…“. Või siis kui on olukorrad, kus laps peabki oma asjad meeles ja paneb tähele, siis öelge näiteks „Ma märkasin, et sa…“. Sina-keeles kiitmine ei ole nii tõhus kui mina-keeles. Seetõttu vältige lauseid nagu „Sa oled tubli“ või „Sa saad hakkama“.

Tunnustada võiksite ka lapse pingutusi olla tähelepanelik. Isegi siis, kui tulemus ei ole see, mida ootate. Märgake tema püüdlusi ja tunnustage teda ka pingutuste eest.

Hajameelsete laste puhul ei ole enamasti abiks, kui vanem käib järel ja küsib näiteks „Kas sa seda tegid, kas sa võtmed võtsid, kas sa…“ või annate talle ette lahendusi näiteks „Tee nüüd nii või naa“. Kirjutate, et kodus pidevalt räägite sel teemal. Rääkida tuleb, aga ilmselt pole see antud juhul enam abistav ja proovida võiks mõnda muud nippi. Pidev rääkimine tekitab lapses pigem abitu tunde ja ta ei õpi oma peaga mõtlema ning vastutust võtma. Kui siiani olete nii teinud, siis võiksite lähenemist muuta. Kui mingi mure või probleem tekib, siis peegeldage lapsele seda tagasi. Näiteks „Ma saan aru, et sinu mure on…“ Seejärel ärge pakkuge ise lahendusi, vaid küsige lapselt, mis on tema meelest sellele murele lahendused. Kui ta midagi pakub, siis arutage neid lahendusi koos. Kui ta midagi pakkuda ei oska, siis öelge, et Teil on mõned mõtted ja jagage neid lahendusi lapsega. Uurige, mis ta neist arvab. Vestluse mõte on anda lapsele tunne, et ta osaleb otsustamisel, et tema mõtted on ära kuulatud, ja anda talle tunne, et ta suudab ise lahendusi leida ja seeläbi oma elu kontrollida. Kui leitud lahendused ei toimi, siis mõelge uuesti koos lapsega, miks lahendus ei toimi ja mis vajaks muutmist.

Kirjutate, et laps jätab koolis asju laokile. Kas ta teeb seda ka kodus ja kes need asjad ära paneb? Suunake last ise oma asju ära panema ja kui ta näiteks midagi ei leia, siis ärge ise asja kohe otsima asuge. Andke lapsele aega ise otsida ja ärge seejuures temaga kurjustage. Öelge näiteks „Sa ei leia oma pliiatsit. Hmm, Mina ka ei tea, kus see olla võiks. Kus sa seda viimati nägid?“

Kindlasti soovitan siiski pöörduda ka koolipsühholoogi poole. Kui Teie lapse koolis sellist spetsialisti ei ole, siis minge Rajaleidja keskusesse (kontakte leiate siit: https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/). Uurima peaks lapse suhteid koolikaaslastega, sest õpetaja ei pruugi ka kõike märgata. Lapse muret tuleb aga tõsiselt võtta.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

05.05.2017

Mul on mure lapse tähelepanuvajaduse ja kakamisega. Piiga on nüüd 1 a 10 k, perre sündinud poeg neljakuune. Potitamine läks üle ootuste edukalt, kuni ühel hetkel hakkas piiga kakat kinni hoidma. Arvasime algul, et kõht kinni ning jooksime ja nunnutasime kuidas saime, et potile panna. Ühel hetkel aga ilmnes, et ta hoiab kinni meelega. Ja üha pikemalt ja hullemini. Tal võib kakahäda olla nii meeletult suur, et kinnihoidmine paneb teda lausa higistama (ja pidev ning lakkamatu kisa).

Mida teha, et selline asi lõppeks ja ta hakkaks taas normaalselt potil käima (või kas või mähkmesse kakama esialgu)? Tema kinnihoidmisest tulenev tuju ja kisa muudavad kõik kodus närviliseks, poiss ei saa magada, sest keegi lihtsalt jaurab lõputult.

–––

Tere

Sarnased kakamise mured tekivad lapsel enamasti mõne negatiivse kogemuse põhjal. Näiteks on lapsel olnud kakamine valus või siis pott liiga külm jne. Mingi ebameeldiv aisting võib mõjuda nii, et laps ei taha enam kakada. Kuid ka vanemate suur mure võib probleemi süvendada, sest laps loeb vanemate reaktsioonist välja, et ongi paha lugu.

Kas lapsel võib kõht ka praegu kinni olla? Või on pepu vahelt katki? Konsulteerige kindlasti perearstiga ja uurige, kas peaksite kasutama mõnda kõhtu ja kakat pehmendavat lapsesõbralikku preparaati või muutma lapse menüüd. Pepu vahele saab panna pehmendavat salvi.

Kuigi lapse kisa on ebameeldiv ja mul on seda Teile lihtsam soovitada kui Teil teha, siis vanemate rahulik suhtumine probleemi on üks võtmekoht. Ärge pahandage, kui laps karjub, laske tal olla. Küsige vahepeal, kas saate teda aidata ning pange pott nähtavasse kohta. Kui laps saab kogemuse, et kakamine ei ole valus ega hirmutav ning vanemate reaktsioon on rahulik, siis probleem möödub üsna kiiresti. Paradoks on see, et mida rohkem tähepelapanu kakamine saab, seda hullemaks võib probleem minna.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

04.05.2017

Tere! Olen segaduses ja mures oma 10-aastase poja käitumise pärast. Kui ta puutub kokku millegi uuega, siis ta hakkab hirmust karjuma, solvama, ähvardama ja kui isa pole kõrval, siis ka võib kallale tulla või meile olulisi asju lõhkuda. Uudseks mõtteks, mille vastu sõdida, võib osutuda uus õppeaine, haiguse järel enese kraadimine (et teada saada, kas võib kooli minna) vms. Tema arvatavate tunnete tagasipeegeldamine, kõhuhingamisele või õue loodushelide kuulamisele suunamine ei toimi. Väiksemad vaid kardavad ja korjavad suure venna hävitustöö jälgi, kui ta peaks taas ärrituma. Tunnen end päris saamatuna ja tahaksin abi. Seda nii lapsele, et ta õpiks oma tundeid vastuvõetavamalt väljendama kui ka ülejäänud perele. Kuid kust ja kellelt? Kust leida psühholoogide kontakte? ja mis ma teen, kui laps keeldub sinna tulemast? kas räägin üksi ainult oma nägemust?

–––

Tere

Kirjutate, et Teie 10-aastane tunneb hirmu uute asjade suhtes ja võib muutuda agressiivseks. Kindlasti tuleks Teil pöörduda psühholoogi poole. Tasuta abi saab laste ja noorte vaimse tervise keskustest, mis asuvad:

Kindlasti soovitan ka pereterapeudiga konsulteerida. Pereterapeut vaatab peret tervikuna ja võib aidata Teil leida käitumismustreid, mida saate muuta. Mõnes neist keskustest saab ka pereterapeudi teenust (Tallinnas ja Tartus). Muidu on teenus kahjuks tasuline. Kontakte leiab järgnevatest kohtadest:

Hea oleks, kui esimesel vastuvõtul saaks kaasas olla ka lapse isa ning teised lapsega lähedalt kokku puutuvad isikud (näiteks vanavanemad, kes lapse kasvatamises aktiivsemalt osalevad). Nii on spetsialistil mitmekülgsem info.  Kui laps kaasa tulla ei taha, siis ärge sundige. Saate spetsialistilt ehk nõuandeid, kuidas edasi toimetada ja last kaasa kutsuda.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

28.04.2017

Tere. Minu sügisel nelja-aastaseks saav tütrel löövad kohati välja väga ebaviisakad käitumismaneerid, kus ta „käratab“ vanemate peale stiilis: „Sina ei räägi praegu” või „Ole tasa, ole vait”. Olen püüdnud talle sellistel juhtumitel rahulikult kuid konkreetselt öelda, et nii ei tohi vanematega rääkida ja see ei ole viisakas, aga see ei ole sellist käitumist ära kaotanud.
Palun soovitusi, kuidas tegutseda ja mis võib selliseid puhanguid tekitada.

–––

Tere

Kirjutate, et peatselt 4-aastaseks saab laps käitub ebaviisakalt. Esmalt võimalikest põhjustest.

Kolme- ja neilja-aastane on juba iseteadlik. Ta võib tunda ennast kõikvõimsana ja olla üsna egotsentriline. Nii võib juhtuda, et piiride seadmine on talle frustreeriv ja tal on raske muudmoodi oma pahameelega toime tulla. Vahel võib lugupidamatu käitumise taga olla ka tähelepanuvajadus või kui laps tunneb, et teda pole ära kuulatud. Kuid kindlasti tuleks mõelda ka sellele, kas laps kuuleb kedagi sarnaselt rääkimas? Kas keegi lapse lähedastest võiks olla halvaks eeskujuks?

Mis iganes on põhjus, ei anna see alust lapsel ebaviisakalt käituda. Vanemate roll on lapsele õpetada oma tundeid nii väljendama, et need ei oleks teste suhtes solvavad. Õpetust ei saa aga anda siis, kui tunded on tugevad (laps on Teile just halvasti öeldnud), sest tema aju need osad, mis tegelevad mõtlemisega, ei tööta ja Teie jutt ei jõua kohale. Teie rahulik reaktsioon on kindlasti asjakohane. Öelge lapsele rahulikult ja kindlalt „Ma ei luba sul endale nii öelda. See solvab mind. Ma saan aru, et sa oled pettunud/vihane, aga ma ei luba endaga nii rääkida.“ Rohkem selgitusi ärge talle sel hetkel andke. Seejärel mõelge, mis paneb last nii käituma. Kas ta tunneb, et tal ei ole otsustamisõigust ja teda pole piisavalt ära kuulatud? Arvestades vanust, võib ka olla, et ta vajab kontrollitunnet („Mina juhin maailma“) ja ta on õppinud seda tegema ebaviisakal moel. Kui olete ise rahunenud ja seda on ka laps, siis proovige talle tema tundeid tagasi peegeldada. Näiteks „Sa tahad rääkida ja oled pettunud, et sa ei saa. Ma saan sellest aru, aga mis sa arvad, kuidas sa seda veel öelda võiksid?“ Kui laps midagi vastata ei oska, siis pakkuge ise lahendusi, kuidas viisakalt öelda.

Vahel võib ka aidata, kui olete lapsele öelnud, et Te ei luba endaga nii rääkida ja seejärel jätate teema sinnapaika. Räägite lapsega edasi, kui ta viisakalt Teie poole pöördub.

Tasub ka mõelda, kas neil hetkedel, mil laps sel moel käituma hakkab, on ka midagi ühist. Juhtub see ehk rohkem õhtuti või siis, kui Teil ei ole olnud võimalust lapsega mõnda aega kontaktis olla (teda kaisutada, temaga mängida, teda kuulata ja tema vastu päriselt huvi tunda). Vahel mõned lapsed hakkavad siis ebaviisakalt käituma, kui nad tegelikult tunnevad, et on vanematet kaugele jäänud. Siis aitab kõigest hoolimata lapsega ühise ja lähedase aja leidmine.

Lapse käitumismaneeri muutumine võtab aga aega. Pole imenippi, mis selle kohe lõpetaks. Peate olema kannatlik ja järjekindlalt ütlema, et tema käitumine pole sobiv ning õpetama teismoodi reageerima. Andke ise igal moel eeskuju ja mudeldage talle, kuidas lugupidavalt teistesse inimestesse suhtuda.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

16.04.2017

Tere. Laps on laadinud nutimängurakenduse kasutaja fotoraamatusse üles isiklikke fotosid ning hiljem rakenduse küll desinstallinud. Kas kasutajapõhised telefoniga tehtud rakendusesisesed fotod salvestuvad kasutajakonto põhiselt oma telefonis või on siiski need kuskil rakenduse looja serverites ja taasesitatavad hea/halva tahte korral? Viimasel juhul – kas on üldse võimalik rakenduse looja poole pöörduda piltide kustutamise palvega või kas aitaks veebikonstaabli poole abipalvega pöördumine? Kuna pole 100% kindel vastustes, siis küsin eksperdilt nõu.

–––

Tere

See, kas need fotod võivad olla ka kusagil rakenduse looja serverites, sõltub juba konkreetsest nutimängurakendusest – täpsemaks kommenteerimiseks peaks teadma, mis programmiga tegu on, vaatama tingimusi jm.

Fotode kustutamise palvega on programmi looja poole ikka võimalik pöörduda, samamoodi abipalvega veebikonstaabli poole. Nutimängurakenduse täpsustamisel võiksite tehnilise poole pealt nõu küsida veebikonstaabel Maarja Punakult: https://www.facebook.com/veebikonstaabel.maarja/?fref=ts.

Samuti oleks praegu hea hetk vestelda lapsega, uurida tema arusaamasid ja seda, kui palju ta üldse teab netiturvalisuse kohta. Võiksite uurida lapsega koos ka veebilehte http://www.targaltinternetis.ee/.

Lugupidamisega

tarkvanem.ee meeskond

03.04.2017

Olen mures lapse käitumise pärast lasteaias ja eelkoolis (kollektiivis enamasti, vahel ka kodus). Nimelt 6-aastane poiss süttib väga-väga kergesti, läheb närvi (väikese asja peale, näiteks kui ei oska või midagi sassi läheb), hakkab asju loopima, laseb käed käiku, rebib asju katki, lööb jalaga kotti vms. Ei suuda/oska kahjuks oma vihaga midagi peale hakata. Saan aru, et niimoodi kirjutamise teel abi ei saa ja peame midagi ette võtma, kuid ehk on mingit kindlat „võlunippi”, kuidas saaks õpetada lapsele oma tunnete kontrollimist ja et koolis/lasteaias õpetajate, teiste laste ja endaga probleeme ei tekiks. Kahjuks saan kõikjalt vaid järelkaja, et nii ei saa teisi õpetada (segab tundi, läheb närvi ja on agressiivne) ja et midagi peab välja mõtlema. Nõutu ja õnnetu…

–––

Tere

Kirjutate, et Teie 6-aastane ei oska oma viha ja pettumisega midagi peale hakata. Olete tema kohta saanud negatiivset tagasisidet ka kollektiividest, kus ta käib.

Vihaga toimetuleku nippi, mis kohe toimiks,kahjuks ei ole. Küll aga on olemas viise, kuidas lapsele õpetada tugevate tunnetega toimetulemist ja aidata tal enesekontrolli tasapisi suurendada.

Kõigepealt tuleks mõista, mis lapse ajus toimub, kui ta endast välja läheb. Lapse ajus on lihtsalt öeldes kaks „korrust“. Aju alumised osad on seotud tunnetega. Kui ta vihastab, asju jalaga lööb jne, siis on aktiivsed just need osad, mis „ujutavad“ muu aju üle. Aju ülemine „korrus“ on seotud mõtlemisega ja eneseregulatsiooniga ning asub otsmiku taga. See osa Teie lapsel alles areneb. Ülemise osa roll on alumist osa ohjata. Närviühendused, mis on alumise ja ülemise osa vahel, on täiskasvanutel enamasti tugevad ja toimivad hästi. Sellepärast me ei hakkagi poes röökima (enamasti), kui piima ei ole.???? Lastel seevastu need ühendused alles küpsevad. Mõnel kiiremini, mõnel aeglasemalt. Mida väiksem laps, seda kiiremini ta võib kontrolli kaotada (näiteks väsides või kui lapsel on liiga põnev või infoküllane päev olnud). Vanemad saavad kaasa aidata, et need ülemise ja alumise korruse vahel olevad ühendused muutuksid tugevamaks. Järgnevalt nipid, kuidas seda teha.

  • Rääkige lapsele seda sama aju mudelit. Tehke seda siis, kui olete mõlemad heas tujus ja ühtegi tüli pole. Lapse teadlikkus oma kehas toimuvast aitab tal ennast paremini kontrollida.
  • Heas tujus olles võiksite lapsega rääkida tema vihastamistest. Selgitage, mida olete märganud. Kuulake, mis laps sellest arvab. Öelge, et Teie jaoks pole selline käitumine vastuvõetav. Me kõik võime viha tunda ja see on loomulik, aga oluline on see, mida vihaga peale hakata. Küsige lapselt, kas tal on mõni mõte, kuidas inimesed tavaliselt oma tunnetega hakkama saavad? Mis aitaks lapsel rahuneda? Kui ideid pole, siis võiksite abiks võtta „Tugevate tunnetega toimetuleku kaardid“. Sealt saate rahunemiseks mitmeid nippe. Kaartide kohta leiate infot siit (on müügil ka raamatupoes): http://www.vianaturale.ee/epood/tugevate-tunnetega-toimetuleku-kaardid.
  • Rahunemise võtteid tuleb harjutada alguses rahulikuna ja korduvalt, et nad oleksid tugevate tunnete hetkel hiljem käepärased. Eelpool nimetatud kaardid sobivad kogu perega mängimiseks ja uurimiseks. Nii ei tunne Teie poeg, et ainult tema ongi probleemne.
  • Kui laps vihastab, siis proovige ise olla rahulik. Sekkuge tema käitumisse konkreetselt. Öelge selgelt (võib ka pisult karmi häält kasutada) „Ma saan aru, et oled vihane, aga ma ei luba lüüa/lõhkuda/loopida“. Katkestage tema tegevus. Kui Te ise lapse tunnete peale vihastate, siis Te pigem ärritate aju alumist „korrust“ ja ei aita kuidagi kaasa eneseregulatsiooni kujunemisele.
  • Seejärel tuletage lapsele meelde mõnda rahunemisvõtet, millest olete rääkinud.
  • Kui lapsel on olnud tugevaid tundeid ja ta rahuneb, siis leidke hiljem hetk, et temaga juhtunust rääkida. Nimetage talle tundeid, mis ta tunda võis. Tuletage meelde, mis ajus toimuda võis ja vaadake üle rahunemise nipid.
  • Vältige lapse sildistamist halvaks (halb laps). Saan aru, et õpetajad on lapse käitumisega rahulolematud. Laps saab sellest ka ise ju aru, mistõttu tuleks järjest rohkem märgata olukordi, millega ta toime tuli või vähemalt proovis toime tulla ja teda selle eest tunnustada.

Lisaks neile nippidele tuleks aga mõelda, miks laps nii reageerib. Kas sellise käitumise taga võib olla ebakindlus? Miks tal on raske näiteks oma tehtud tööga rahul olla? Nende teemade uurimiseks võiksite pöörduda mõne pereterapeudi poole.

Kontakte leiate siit:

Samuti soovitan lugeda järgmiseid raamatuid:

  1. Siegel „Lapse ajukeskne kasvatus“ http://www.apollo.ee/lapse-moistuse-areng.html
  2. Filliozat „Ta seeb seda meelega“ http://www.apollo.ee/ta-teeb-seda-meelega.html

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

 

03.04.2017

Tere!

Lastele ei soovitata telekat tutvustada enne, kui ta on 2 a, kui mitte hiljem. Täitsa nõus.
Kuidas on lood muusikaga ja videoga? Mu laps on üheksakuune ning olen talle lastelaule näidanud, kus ta tantsuliigutusi teeb ja muusikat ilmselgelt naudib. Päevas u 30 minutit.
Kas see võib lapsele kuidagi hüpnootiliselt hoopis mõjuda ning pigem tema arengut kahjustada ning samuti nutiseadmete suhtes sõltuvust põhjustada?

–––

Tere!

Tunnete huvi, kas 9-kuune laps võiks lastelaule vaadata. Kui kasutate nutiseadmeid ja muid ekraane lapsehoidjana, siis see võib tekitada olukorra, kus laps ekraani nähes seda kohe nõudma hakkab ja Teil läheb aina keerulisemaks talle seda keelata. Ekraanid on ahvatlevad lapsehoidjad, aga hiljem teevad Teile karuteene.

Alla 2-aastastele ei soovitata ekraane seetõttu, et laps saab oma arenguks vajaliku impulsi vahetust kontaktist teiste inimestega (ennekõike vanemaga). Passiivselt ekraani jälgimine koormab liigselt tema aju, sest ta saab liiga palju infot. Passiivse ekraani jälgimisel puudub ka arendav moment. Samas on muusika lastele ikka meeldinud ja näha teisi lapsi tantsimas võib ka tore olla. Kui näete, et Teie laps sellisele tegevusele kaasa elab, siis vaadake neid lastelaule koos. Rääkige talle, mida lapsed teevad, juhtige tähelepanu muusikale, tantsige koos lapsega. See on kindlasti arendavam. Küll aga soovitan pigem kuulata muusikat raadiost või lastelaulude plaadilt. See on lapse ajule vähem koormav, sest ta ei pea jälgima ka visuaalset pilti. Tantsige koos ja julgustage last rütmi kaasa lööma. Laulge lapsele. Nii pakute talle kõige väärtuslikumat – kontakti ja koosolemise rõõmu.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.04.2017

Meie 4-aastane, peatselt 5-aastaseks saav poeg on pisikesest peale väga põikpäine olnud. Viimasel ajal on see aga üle piiride läinud. Ta ei kuula üldse, mida vanemad talle räägivad. See sõnakuulmatus tekitab ohtlikke olukordi. Näiteks palus vanem õde, et poiss ei tuleks tema juurde. Poiss aga jooksis ja selle tulemusel läks õel sõrm tagurpidi. Täna sõitis ta jalgrattaga ümber maja ja suundus suure tee poole. Abikaasaga selgitasime, et ta ei tohi suurele teele ilma täiskasvanuteta minna, kuna see on ohtlik ja ta peab pöörama ratta maja juurde tagasi. Ta vaatas meile otsa ja lükkas rattale hoogu juurde suunaga tee poole. Ka lasteaiaga jalutamas käies on ta õpetajatele vastu hakanud ja kord peaaegu sõiduteele jooksnud seetõttu.
Peres on peale tema veel kaks last ja me kardame, et ühel päeval juhtub tõsine õnnetus, kuna ta tahab teha kõike nii, nagu temale meeldib.

–––

Tere!

Olete hädas oma põikpäise pojaga, kes saab peagi 5-aastaseks. Teie laps on vanuses, kus eneseteadlikkus ja iseseisvus aina suurenevad. Samas ei oska ta ohtu hinnata ja võib arvata, et temaga ei juhtu midagi.

Väga oluline on, kuidas selliselt käituvale lapsele piire seada. Kahjuks ei selgu Teie kirjast, kuidas Te täpsemalt teda korrale kutsute ja milliseid võtteid kasutate. Teie kirja põhjal tundub, et laps võiks vajada veelgi selgemaid piire ja toetust nendest piiridest kinni pidamisel. Järgnevalt mõned nipid, kuidas kehtestada.

  • Kehtestamisel kasutada mina-keelt – miks minul on vaja, et laps midagi teeks/ei teeks. Kuidas mind mõjutab, kui ta rattaga tee poole sõidab? Näiteks: „Kui sõidad rattaga tee poole, siis ma kardan, et sinuga juhtub õnnetus!“ Seda tuleb öelda karmi häälega ja näidata igati oma kehakeelega ja hääletooniga, et Teil on tõsi taga.
  • Seda öeldes on oluline, et oleksite lapsega kontaktis – saate tema tähelepanu talle silma vaadates, käest kinni hoides.
  • Kui ta ikka tahab sõita tee poole, siis öelge „Jah, ma saan aru küll, et sul on põnev sinna sõita, aga ma ei luba, sest see on ohtlik.“ Ja siis jäägegi endale kindlaks. Aidake lapsel ratas maja poole tagasi keerata ja ärge lubage tal sõita. Kui ta protestib või nutma hakkab, siis öelge, et saate aru küll, et see talle ei meeldi, aga midagi pole teha, teele sõita ei tohi.
  • Veel võite proovida sellise lapse puhul eitavat kõneviisi vältida. Selle asemel, et öelda „Teele ei tohi sõita“, öelge parem, kus tohib sõita („Rattaga sõidame ainult maja ümber“).
  • Kehtestamisel vältige lapse sildistamist („Paha laps“, „Sa ei oska üldse käituda“, „Sa kunagi ei kuula sõna“ jne). Pigem rääkige ikka sellest, kuidas tema käitumine Teid mõjutab.
  • Kehtestamisel on oluline järjepidevus. Kui on mingid piirid seatud, siis tuleks neist ka kinni pidada. Kui laps ikkagi piire ületab, siis tuleb sellest temaga rääkida ja selgelt märku anda, et tema käitumine ei ole Teile vastuvõetav.

Kui kehtestamine ikka ei toimi, siis soovitan pöörduda näiteks perenõustaja poole, kes saab aidata uurida lapse käitumise tagamaid ja leida sobivamaid viise, kuidas lapsega hakkama saada.

Nõustajate kontakte leiate siit:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
PerekeskuseSina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.04.2017

Olen väga mures vanima poja pärast. Ta on 12-aastane ja ma tunnen, et ei saa temaga enam kontakti. Meil on peres neli last. Tema  noorem vend on 11-aastane ja põhiline mure ongi nende kahe pärast. Vanem poeg on vägivaldne ja ei oska õigel ajal lõpetada. Ja tunnen, et ei suuda ka ise nendes situatsioonides enam adekvaatseks jääda. Ärritun liialt…
Mure on ka vanema poja ülimalt suur huvi arvuti- ja videomängude vastu. Oleme oma peres küllaltki piiranud arvutikasutust ja poisi halva käitumise korral üldse keelenud telefoni kasutamise ja PlayStationi. Sisimas tunnen, et keelud pole õige tee. Samas poleks ju ka õige lubada, kui ta venna vastu vägivaldne on või on koduses sõnavahetuses liiga vaba. Ta on mulle juba ka idioot öelnud… Olen tõesti ummikus ja ei tea, kuidas teda lahti muukida ja kuidas saada omavahelises suhtluses siirusele ja austusele. Olen Gordoni põhimõtetega kursis, läbinud isegi koolituse, kuid tunnen, et jään ikka jänni.

–––

Tere!

Olete mures suhete pärast, mis Teil oma vanima lapsega on. Teil on raske lapsega kontakti saada ehk siis teda mõista ja kuulata, mistõttu ei õnnestu ilmselt ka kehtestamine. Kui laps käitub vägivaldselt, siis vanemates tekitab see enamasti suurt ärritust, sest selline käitumine on täiesti vastuvõetamatu. Sama on ka lapse lugupidamatu käitumisega ja solvanutega, mis ta vanemate kohta ütleb. Need tekitavad pahameelt või isegi abitust ja sageli ka vajadust olla lapsega veelgi karmim. Nii võib juhtuda, et kontakt lapsega muutub järjest hapramaks ja lapses tekib rohkem vastupanu. Tema käitumise tegelikud põhjused mattuvad pigem tülide ja tugevate tunnete alla.

See ei tähenda, et vanem peaks lubama lapsel endale halvasti öelda või venna kallal vägivalda tarvitada. Te peate ennast ikkagi kehtestama, kuid tugevalt ärritudes on Teil raske seda teha, ilma et vastupanu ei suureneks. Seega tuleks vanemal esmalt mõista, mis teda kõige enam ärritab ja see sõnadesse panna. Kas see on hirm, et laps läheb täiesti käest ära ja kontroll kaob? On see uskumus, et laps peab iga hinna eest olema vanema suhtes lugupidav? Ärritumise põhjuseid on erinevaid. Nende teadvustamine võib olla abistav.

Veel tuleks mõelda poja käitumise põhjuste üle. Nagu Te ilmselt Gordoni perekoolist juba teate, siis vägivaldsus, trots ja lugupidamatus on märk, et lapsel on mingi mure. Tavaliselt väljendab teismeline oma käitumisega pingeid, mis teda ümbritsevates suhetes on. Viha ja agressiivsus on pigem enda ebakindluse ja segaduse varjamine.

Kontakti saamiseks võiksite leida hetke probleemideta ajal ja proovida poega lihtsalt kuulata. Aja leidmiseks andke pojale ennetav sõnum, et tahaksite temaga koos aega veeta. Ehk on Teil mõni tegevus, mis teile mõlemale meeldib. Teismelistel on vahel ennast tegevuste käigus parem avada. Aga kui  tundub õigem ka lihtsalt kodus olles lapsega rääkida, siis tehke seda. Teie tunnete oma poega kõige paremini ja usaldage seda tunnet. Peaasi, et vestlus toimuks tülidest vabal ajal.

Vestlust võiksite alustada rääkides esmalt ausalt oma tunnetest kujunenud olukorra suhtes. Näiteks, tunnete, kuidas Teil on pojaga kontakt kehvem ja tunnete heast suhtlusest puudust. Olete olnud temaga ärrituv ja tunnete, et see pole õige ega abistav. Seejärel peegeldage pojale, kuidas Teie temaga toimuvat näete. Olge ikka hinnanguvaba ja häälestuge tema mõistmisele. Kui ta Teile ebaviisakalt vastab, siis võtke seda kui vastupanu, mida saab tagasi peegeldada. Näiteks öelda, et „Sulle ei meeldi, et ma sellest räägin“ jne.

Kirjutate ka, et olete piiranud lapse nutiseadmete ja arvutimängude kasutamise võimalusi, kui ta käitub halvasti. Piiramine on igati õigustatud, kui laps on neis seadmetes liialt kaua. Nii vana laps ei suuda sageli veel ise piire tajuda ja ennast reguleerida. Küll aga võib halvasti käitumise tagajärjel piiramine pigem vastupanu tekitada ja ei lahenda probleemi. See ei pane last paremini käituma. Mida siis teha?

Kui näete, et laps on venna suhtes vägivaldne, siis sekkuge kohe. Eraldage lapsed ja öelge (kasutades karmi hääletooni), et Te ei luba lüüa / halvasti öelda. Seejärel suunake kõik rahunema. Kui olete ise ja ka lapsed on veidi rahunenud, siis proovige teema uuesti üles võtta. Andke teada, et Te saate aru küll, et neil on probleem, aga Te ei luba lüüa. Seejärel proovige lapsi ära kuulata ja panna neid omavahel suhtlema. Ei ole ilmselt kõige kergem ülesanne enamiku vanemate jaoks, sest tundeid on palju, aga proovida ikkagi võiksite.

Samamoodi sekkuge, kui laps ütleb Teile halvasti. Reageerige kohe ja öelge, et Te saate aru küll, et ta on vihane/pettunud/solvunud jm, aga Te ei luba endale halvasti öelda. Taas, kui olete rahunenud, siis saate teema uuesti ette võtta. Tunnetemöllus ei ole üldse mõtet midagi arutada, sest aju mõtlevad osad ei ole siis eriti kaasatud.

Löömise ja halvasti ütlemisega peate ka jälgima, et Te ise ärritudes neid samu asju ei teeks. Vastasel juhul ei ole Teie sõnadel mingit kaalu, Seetõttu on väga oluline, et vanem endasse korra vaatab ja mõtestab, mis teda lapse käitumise juures kõige enam ärritab.

Kui tunnete, et see olukord on ikkagi keeruline ja raske lapsega kontakti saada, siis soovitan kindlasti otsida spetsialisti abi. Võiksite pöörduda pereterapeudi poole, kes aitab vaadata Teie peres toimuvat tervikuna ja ehk mõista, kuidas kõige paremini tekkinud suhetemustrist välja pääseda.

Kontakte võite leida siit:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

01.04.2017

Lapsed teevad vahepeal ikka pahandust. Kuidagi peaks neid karistama, aga vitsa ju ei hakka andma ja samas ainult noomimisest ka ei paista piisavat. Kas koduarest või taskurahast ilmajätmine on sobivad karistusmeetodid? Kui vanem laps saab koolis kahe, kas siis peaks ka kuidagi last karistama või on see minu viga ja peaksin teda rohkem kontrollima?

–––

Vastupidiselt sellele, mida paljud vanemad usuvad, ei tekita taskurahast ilmajätmine, koduarest ja noomimised pikemas perspektiivis lapses oskust teistega arvestada ja ise vastutust võtta. Need on karistused, kus vanema käes on võim ja lapses tekib pigem hirm. Tagajärjeks on käitumise muutumine hirmu tõttu. Kas see on midagi, mida me oma lapsele õpetada tahame? Kas peaksin näiteks liiklusreeglitest kinni hirmust trahvi ees või sellepärast, et mulle läheb korda minu ja teiste liiklejate turvalisus? Karistamine soodustab pigem hirmu tõttu oma käitumise muutmist ning ei õpeta teistega arvestamist ja vastutamist.

Peale karistuste on olemas tõhusamaid ja lapse arengut toetavaid viise piire seada. See ei tähenda, et laps teeb, mis tahab ja lubamatute käitumiste peale me vaid ohkame ja laiutame käsi.

Tõhus piiride kehtestamine tähendab, et vanem on üheaegselt nõudlik ja järjepidev, aga teeb seda last toetaval moel. Vanem ütleb väga konkreetselt, kuidas lapse käitumine talle mõjub ja miks ta seda ei luba. Seejuures tuleb oma tunnetes olla ehe. Leebe häälega selgitus ajal, mil olete tõsiselt häiritud, mõjub ebaadekvaatselt ja laps teie juttu tõsiselt ei võta.

Enamasti järgneb aga vanemapoolsele kehtestamisele lapse pahameel, mida võiks ära kuulata. Lapsele võiks näiteks öelda: „Jah, ma saan aru, et sa tahaksid…“, „Sulle ei meeldi, et ma seda nõuan.“ Seejärel selgitate uuesti, miks teie sellist käitumist ei luba. Kui kuulate lapse ära, siis teeb ta teiega parema meelega koostööd ja kuulab teid. Kui räägite ainult oma nõudmistest, loete moraali või ähvardate, siis koostöö tõenäosus väheneb tunduvalt ja laps oma tegude eest vastutada ei taha.

Tõhus piiride seadmine eeldab, et laps osaleb lahenduste leidmises, misläbi ta võtab rohkem vastutust. Näiteks: „Kui sa kokkulepitud ajal koju ei tule, olen ma mures. Ma saan aru, et sa unustad kella vaadata, aga mis on sellisel juhul sinu lahendused, et kokkulepe peaks?“ Siinkohal peab vanem ka ise lahendusi pakkuma ja võiks tekkida arutelu, mis lõppeb kokkuleppega. Kui kokkulepe ei pea, siis tuleb otsast alustada ja leida põhjus, miks ei olnud lapsel võimalik sõna pidada. Mis on vanema vajadused ja mis on lapse vajadused, et ta kokkuleppest kinni ei saa pidada? Kui veelkord last kuulata, siis võite jõuda hoopis uute vajaduste ja seeläbi ka lahendusteni.

Kui laps saab koolis kahe, siis tuleks lapsega tõsisem jutuajamine maha pidada. Esmalt öelge, mis tundeid teis tema kaks tekitab. Seejärel kuulake teda, mis ta arvab selle hinde põhjuseks olevat, mida sellega seoses tunneb. Enne omapoolseid lahendusi küsige lapse ettepanekuid, mida nüüd teha. Mida ta kavatseb ette võtta? Kuidas ta plaanib edaspidi õppimist korraldada jne? Tehke omalt poolt ettepanek, et kontrollite tema õppimist. Kui ta selle vastu protestib – mida ta ilmselt teeb – siis jällegi kuulake ta ära ja selgitage seejärel oma argumente. Jääge endale kindalaks. Veenduge ka, et lapsel oleksid olemas õpioskused ja tema teadmistes ei oleks väga suurt lünka. Need võivad ka olla halva hinde põhjused, mida lapsed enamasti ise välja tuua ei oska.

Tõhusalt kehtestada pole alati väga lihtne, sest vanematel ei pruugi olla head oskust last aktiivselt kuulata ega ka oma vajadustest konkreetselt rääkida. Need oskused on aga õpitavad.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Oleme hädas oma kaheksa-aastase tütrega, kes hakkab iga kord, kui kusagil külas olles koju hakkame minema, jonnima. Karjub ja jookseb peitu. Tal on see komme olnud väiksest peale ja me pole leidnud head viisi, kuidas sellist käitumist vältida.

–––

Kaheksaaastane on juba piisavalt vana, et temaga sellest kombest esmalt rääkida. Seda võiks teha enne, kui külla lähete ja probleem tekib. Öelge, kuidas teid häirib, kui ta kojumineku eel karjub ja peitu jookseb. On see piinlik, tüütu, peate teda taga ajama, teeb abituks, teil kulub palju rohkem aega, et koju minna? Öelge seda mina-keeles: „Kui sa kojumineku eel karjud ja ära jooksed, hakkab mul õueriietes palav ja ma ei taha sind taga ajada. Mul on palav ja piinlik.“ Olge oma põhjendustes aus. Öelgegi, mis teid tegelikult häirib.

Siis mõelge, kuidas laps külast ära tulles end tunda võib. Kas talle meeldib seal? On tal olnud põnev mäng pooleli? Peegeldage seda talle tagasi. „Ma saan aru, et mängida on põnev ja sa ei taha ära tulla, aga mina ei taha sind taga ajada. Ma olen väsinud ja tahan koju minna.“

Vajadusel kuulake veel last. Võib olla ta räägib, mis talle enamasti külas olles meeldib ja et ta tahaks kauemaks jääda või kojuminek tuleb liiga ruttu. Ärge andke selgitusi ega hinnanguid, vaid kuulake. „Sulle väga meeldib….“, „Sul on hea tuju ja ärajooksmine on sinu jaoks mäng“. Peale kuulamist minge ikkagi oma mina-keeles öeldud sõnumi juurde ja öelge, et teile selline käitumine ei sobi ning selgitage, miks. Kui olete last piisavalt kuulanud, siis ta on valmis ka teid ära kuulama.

Uurige, mis on lapse mõtted, kuidas võiks külast äraminek korraldatud olla. Kui tal ideid pole, siis öelge, et võiksite lapsele veidi varem anda ennetava sõnumi ning öelda, mitme minuti pärast on kojuminek ja et teil on kokkulepe.

Kui olete külas, siis pidage oma sõna ja andke veidi varem teada äraminekust. Kui laps hakkab seejärel ikka jooksma, siis öelge, et teid paneb tema käitumine nördima, sest teil on kokkulepe. Öelge: „Ma saan aru, et sa tahad edasi olla. Siin on tõesti vahva, aga kui sa jooksed ära, siis ma tunnen…“ või „…siis mul hakkab palav ja ma ei taha seda. On aeg ära minna.“ Hääl olgu nõudlik ja andke kogu kehaga märku, et teil on tõsi taga.

Hiljem kodus, kui kõik on rahunenud, võtke teema uuesti üles. Küsige lapselt, mis on tema ettepanek, kuidas järgmine kord külast äraminek saab olema. Väljendage väga selgelt, et teile selline ärajooksmine ei meeldi.

Veel võite mõelda, kui kauaks te tavaliselt külla jääte. Ehk on laps kojuminekuks liialt väsinud ja ei jaksa enam oma käitumist kuidagi suunata? Sellise juhul tuleks veidi varem koduteed alustada.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Kui palju peaks andma esimese klassi lapsele taskuraha, et ta end hästi tunneks ja ei oleks näiteks klassikaaslaste seas tõrjutud, aga samas ei tekiks ka seda olukorda, kus reaalsustaju pole ja ta raiskab kõik maiustuste ja karastusjookide või muu rämpsu peale ära. Mõtlesin ka, et annan talle näiteks raha väikeste kodutööde eest. Näiteks nii, et ta koristab oma toa ära ja saab kümme eurot. Kas sellest võiks abi olla või võib talle siis tekkida tunne, et peabki kõigi tehtud asjade eest raha saama?

–––

Lapsele taskuraha andmine sõltub paljuski konkreetsetest vajadustest ja keskkonnast, kus laps koolis käib. Mõnel juhul ei ole selleks veel esimeses klassis üldse vajadustki. Näiteks siis, kui laps elab maal ja käib väikses koolis, mille lähedal ei ole kohvikuid ega poode.

Kui aga sellised kohad on lapse kooliteel olemas, võiks tasapisi, kasvõi euro kaupa hakata lapsele taskurahaga ringikäimist õpetama. Kindlasti on siis oluline arutada koos lapsega läbi, mida ta selle raha eest saab ja mõelda koos, mida on otstarbekas osta.

Samuti on oluline, et vanem jälgiks, kuidas laps raha kulutama hakkab ja vajadusel kohe ka sekkuda ja uuesti olulised asjad üle rääkida. Arutama peaks ka, kuidas laps suhtub kaaslaste taskuraha kasutamisesse ja et ta ei tunneks end halvasti juhul, kui tema saab vähem. Kõik ei saa alati sarnast summat oma lastele taskurahaks võimaldada, aga kindlasti tekivad lapsel küsimused, miks näiteks tema saab vähem kui mõni teine. Lapsega tuleb sel juhul rääkida ja püüda selgitada, miks ühel on ühte moodi ja teisel teisiti.

Kodutööde eest rahas tasumine võib olla „libe tee“. Pigem peaks lapses kasvatama arusaama, et kodutööd on midagi, mis on iseenesest mõistetav teha. Kui tahta last hästi tehtud koduste tööde eest kiita ja premeerida, siis see võiks olla näiteks mingi tore ühisüritus vanematega vms. Vanemana tuleb teil sel juhul ikkagi rahaline kulutus võib-olla teha, aga laps ei näe seda kui lihtsalt tema töö kinnimaksmist, vaid kui ühte meeldivat kingitust selle eest, et ta tegi omalt poolt midagi (näiteks koristas köögi) ja aitas sellega vanematel aega säästa.

Ly Kasvandik
Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

26.03.2017

Minu kolmeaastane tütar on peale väikese õe sündi hakanud küüsi närima. Püüan talle küll endiselt piisavalt tähelepanu pöörata, et ta ei tunneks end kõrvalejäetuna, ent ei oska arvata, mis võis beebi majja tuleku järel teda nii häirida, et ta end küünte närimisega välja elab. Mida soovitate?

–––

Uue pereliikme sünd on muutus kogu perele. Olete oma suurema lapse suhtes väga tähelepanelik olnud ning veetnud temaga koos aega. Samas võtab beebiga kohanemine lapsel lihtsalt aega ja kõiki pingeid te temalt ära võtta ei saa.

Mida teha küünte närimisega? Ärge keelake ja pahandage lapsega, sest ta ise ei märka, et ta seda teeb. Keelamine võib hoopiski tema huvi ja trotsi suurendada. Parem on asjast üldse mitte välja teha ning pakkuda lapsele edasi võimalust koos olla. Kaasake teda ka beebi eest hoolitsemisse ja lubage tal abistada. Tunnustage teda abi eest.

Veel võite jälgida, mis hetkedel tal sõrmed suhu lähevad. On see igavledes, autos sõites või kusagil mujal? Selleks puhuks kandke kaasas mõnda väikest stressipalli, pisikest mänguasja, näpunukke või muid asju, mis lapse kätele tegevust annaks. Taas – ärge keelake last ega juhtige tähelepanu närimisele, lihtsalt pakkuge talle vahvaid tegevusi.

Tehke koos maniküüri, nii et see oleks vahva ja mänguline. Masseerige sõrmi, lõigake küüned piisavalt lühikeseks, vaadake koos, kuidas küüned välja näevad. Nii õpetate enda eest hoolitsemist, saate koos tütrega aega veeta ning kasutada juhust lapse küüned korda teha. Jällegi vältige märkusi, nagu: „Oi kui koledasti oled selle küüne ära närinud!“

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Viieaastane laps läheb iga päev lasteaeda suure kisaga. Lasteaias on väga toredad õpetajad ja rühmakaaslased ning lapsele tegelikult meeldib seal käia. Tundub, et need draamaminutid on tema jaoks juba osa igahommikusest rituaalist. Mida teha, et olukorda muuta?

–––

Lapse nutt enne lasteaeda ei olegi alati seotud rühmas toimuvaga. Nutusemad võivad olla ärevamad lapsed, kelle jaoks on ühest keskkonnast teise minek keerulisem.

Nuttu keelata ei saa. Pigem tuleks lapse tundeid aktsepteerida ja aidata tal neid väljendada. Kui laps saab oma tundeid maha laadida ja tunneb teie toetust, siis on ka lootust, et ühel hetkel ta enam ei vajagi nuttu.

Kuidas seda teha? Proovige panna ennast tema asemele. Mida ta võiks hommikuti tunda? Mis tunne on emast-isast terve pikk päev eemal olla? Kas see võib olla väsitav – käia iga päev lasteaias? Usun, et sisetunne ütleb teile, mis võib olla nutu taga. Kasutage aktiivset kuulamist ja peegeldage neid tundeid lapsele tagasi. Näiteks: „Sa tahaksid kodus olla“, „Kodus on mõnus“, „Sulle tundub päev nii pikk, et ei jaksa oodata, kui sulle järele tulen.“ Öelge seda sõbralikult, tehke lapsele kalli ja musi.

Kui peate minema tööle, siis öelge peale kuulamist: „Mina pean minema tööle ja ei saa sinuga kodus olla. Õhtul kohtume!“ Vajadusel kuulake veel lapse tundeid.

Kui olete apse ära kuulanud, siis tuletage paari sõnaga meelde vahvaid asju, mida laps lasteaia kohta rääkinud on. Ärge asuge veenma ja pikka vestlusesse laskuma. Seejärel toimetage oma toimetusi edasi ja proovige jääda rahulikuks. Ju lapsel on vaja oma nutt ära nutta. Kui te seda maha ei suru, siis läheb see kiiremini üle.

Peale lasteaeda rääkige päevast. Küsige näiteks: „Mis oli kõige naljakam asi täna? Midagi sellist, kus sa said kõvasti naerda?“, „Milline oli kõige põnevam mäng, mida täna mängisid?“, „Mida uut õppisid?“ Nii kinnistuvad päeva vahvad sündmused ja neid saab hommikuste vestluste ajal kasutada.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Õpetaja räägib, et lapsel on koolis probleemid. Ta käib kolmandas klassis. Õpetaja on märganud, et teised klassikaaslased kiusavad ja ta vist kiusab teisi vastu ka. Kui kodus küsin lapselt, siis ta ei räägi midagi ja ütleb, et kõik on korras. Mida tegema peaksin?

–––

Kiusamisprobleemid on kooli ja kodu koostöö koht. Teil tuleks koos õpetaja ja lapsega arutada, mida „probleemid koolis“ täpsemalt tähendavad ja kui tegu on kiusamisega, siis koos õpetajaga leida olukordadele lahendused. Saate uurida, mida õpetaja on juba kiusamise teema käsitlemiseks teinud ja mida ta soovitab lapsel ja teil ette võtta.

Sageli lapsed kodus ise neist asjust rääkida ei tahagi. Neil võib olla tunne, et saavad ise hakkama või siis ei taha vanemaid muretsema panna. Kui ollakse ise kiusaja rollis, siis võib olla kartus, et tuleb pahandus.

Proovige küsimise asemel lapsele hoopiski rääkida, mida te õpetajalt kuulsite ja kuidas te selles suhtes tunnete. Näiteks võiks öelda: „Õpetaja rääkis, et sinu klassis on kiusamist. Sain aru, et sind on kiusatud ja sina kiusad ka vastu. Ma olen selle pärast mures ja tahan sind aidata.“ Kui laps ei taha rääkida ja ütleb, et kõik on korras, siis mõelge, miks see nii on. Usaldage oma sisetunnet ja peegeldage seda siis lapsele tagasi. Näiteks: „Ma saan aru, et sa ei taha sellest rääkida. Sa kardad, et ma hakkan pahandama / sulle tundub, et see pole probleem…“ Jätke ka edasisse suhtlemise osas „uks lahti“, öeldes: „Saan aru, et sa ei taha rääkida, aga kui sul mõni mure on, siis võid alati rääkima tulla.“

Soovitan lapsega kodus kiusamisest üldisemalt ka rääkida. Seda isegi siis, kui kiusamist ei esine, sest need on olulised teemad. Mõelge koos, kes tavaliselt kiusavad, mida nad tahavad ja miks nad nii teevad. Millist käitumist saab üldse kiusamiseks pidada ja mida tuleks teha? Kuidas tunneb kiusatav ja mis võib talle olla abistav?

Selgitage lapsele, et keegi ei tohi teisele öelda halvasti, välimust ette heita vms. Julgustage last hoopiski sekkuma, kui ta kiusamist pealt näeb. See on üks tõhusamaid viise, kuidas kiusamist lõpetada.

Abiks võite võtta ühe raamatu, mida võiksite koos lapsega lugeda. Raamatus räägitakse kiusamisest erinevate nurkade alt ja antakse soovitusi tegutsemiseks: M. Elliott „Kiusamine“: http://www.apollo.ee/kiusamine.html.

Lapsevanemana saate uurida, kas teie koolil on juba kasutusel mõni kiusamisega tegelev programm. Näiteks on lastekaitse liidu kaudu koolil võimalik osaleda lillade karude projektis (Kiusamisest Vabaks http://www.kiusamisestvabaks.ee/) või KiVa programmis (http://www.kivaprogram.net/estonia). Need on ennetavate tegevustega programmid ja annavad õpetajatele ka vahendid, et olukordi lahendada.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Mida teha, kui esimese klassi laps on hakanud valetama? Kui ta valega vahele jääb, ei tunnista oma tegu, vaid ajab süü teiste kaela.

–––

Kui laps valetab, siis tuleks kõigepealt mõelda, mis seda põhjustab. Sagedaseks valede põhjuseks võivad olla kodused reeglid, mis on paika pandud ainult vanema poolt ning mis on ehk liiga jäigad või siis paika pandud ilma last ära kuulamata. Valetamisega üritab laps vältida pahandusi. Lapse on veel raske mõista, et valed kipuvad välja tulema ja see on ebatõhus viis probleemide lahendamiseks.

Kui laps valetab ja jääb vahele, siis öelge, kuidas lapse käitumine teile mõjub. Näiteks võiks öelda: „Kui sa ei ütle mulle, kuidas asjad tegelikult olid, siis ma tunnen, et see on mulle solvav / teeb abituks / olen segaduses.“ Ei ole vaja asuda karistusi välja mõtlema, sest need ainult suurendavad valetamise tõenäosust.

Edasi kuulake laps ära. Mõelge enne, mida laps valega saavutada soovib. Kas see on tõesti selleks, et mitte pahandada saada või selleks, et ei peaks mõnda ebameeldivat kohustust täitma? Need põhjused saate teada vaid last kuulates. Kasutades aktiivset kuulamist võite aidata lapsel ennast avada. Näiteks: Mulle tundub, et sa ei rääkinud mulle tõtt, sest…“

Seejärel tehke kokkulepe. Uurige lapselt, mida tema meelest tuleks teil mõlemal teha, et valetamist enam ei juhtuks. Mõelge valmis ka omapoolsed lahendused ja jagage neid lapsega. Uurige, mida tema sellest arvab ja taas kuulake.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Laps on hakanud viimasel ajal ropendama. Vist on lasteaias neid sõnu kuulnud ja ütleb järele. Mida rohkem me teda keelame, seda suurem tahtmine on neid sõnu veel öelda. Mismoodi võiks sellest lahti saada? Kas peaks lihtsalt ootama, et kasvab välja?

–––

Roppude sõnadega katsetamise etappi läbivad paljud lasteaialapsed. Põnevust pakub nende sõnade kasutamise järel tekkivad täiskasvanute reaktsioonid. Tegu on sõnade mõju jälgimise, aga ka piiride katsetamisega, mis on igati eakohane tegevus.

Kui laps on lasteaiast sõnad koju toonud ja neid katsetab, siis võiks võtta aja ja uurida, kas ta teab ka nende tähendust. Samuti selgitada, miks selliste sõnade kasutamine ei ole sobiv ja kuidas see ümbritsevaid inimesi võib solvata.

Tasub ka proovida sõnadest mitte välja tegemist. Kui ümbritsevad enam ei reageeri, siis pole ka enam põnevust.

Kui sõnade kasutamine aga ikkagi jätkub, siis on vaja end kehtestada. Öelge lapsele, miks te ei soovi, et ta neid sõnu kasutab ja kuidas te ennast tunnete. Näiteks võiks öelda: „Kui sa neid sõnu ütled, siis see solvab mind.“ Kui te ise kodus neid sõnu ei kasuta, siis möödub selline etapp huvi raugedes.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Kuidas aru saada, kas lapsel on käitumisega probleeme või tal on aktiivsus- ja tähelepanuhäire?

–––

Selleks, et eristada, kas lapsel on pigem eakohased käitumismustrid, mitte tõhusatest kehtestamisviisidest tingitud probleemid käitumisega või aktiivsus- ja tähelepanuhäire, soovitan konsulteerida pereterapeudi või lastepsühholoogiga. Kui laps käib koolis, kus on koolipsühholoog, saate ka temalt nõu küsida.

Spetsialisti vastuvõtul saate pikemalt lahti rääkida, millised käitumised on teid murelikuks teinud. Samuti on siis võimalus last tegutsemas näha ja vajadusel hinnata, millega tegu.

Pöördumise põhjus ei pea olema alati midagi väga hullu, nagu vahel vanemad arvavad. Tegelikult tasub küsida kohe, kui miski meele murelikuks teeb või on tunne, et ei saa hakkama.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Kuidas harjutada pea kolmeseks saavaid kaksikuid magama jääma? Kuni möödunud aasta lõpuni toimis kõik rahulikult ja lapsed uinusid umbes 20 minuti kuni ühe tunniga. Erilisi probleeme sellega ei olnud. Siis aga toimus täiesti äkki pööre ja enam nad oma voodis (väikelapse tavavoodis) magama nõus ei ole. Lapsed segavad üksteist, kardavad igasuguseid tänavalt tulevaid helisid (saluut, autode liikumine jne). Magama paneme kaasaga lapsi kordamööda õhtuti, et üks saaks vähegi puhata, aga tihtipeale lõppeb see sellega, et ühe vanema närvid on nii krussis, et teine peab ka sekkuma. Krussis närvidega vanem läheb siis allkorrusele rahunema. Oleme küll püüdnud nii ja naa, aga ei miskit. Alustame magamist alati lastevoodites (kell 21), aga ööseks (kell 23.30–24) kolivad nad ikka suure nutuga vanemate voodisse. Seal siis unuvad hetkega ja probleemi magamisega ei ole. Kuidas saada lapsed normaalselt oma voodites magama?

–––

Teie kirjast ei selgu, kuidas magama panek teie peres käib, millised on rutiinid ja mida lapsed täpsemalt teevad, kui nad jonnivad ja mida teete siis teie, et neid rahustada. Seega toon välja mõned peamised juhised, mida sellistes olukordades arvestada võiks.

Esmalt tasuks mõelda, miks lapsed õhtul rahutud on. Kuigi nad on oma voodites juba kell üheksa õhtul, siis kas võib olla, et nad võiksid sinna jõuda veel varem? Vahel võivad uinumisraskused tulla üleväsimusest. Võib olla ka vastupidi – nad ei pruugi voodisse jõudmise ajaks piisavalt väsinud olla. See võib juhtuda näiteks siis, kui päevauni on liiga hilja.

Kas rahutuse taga võib olla vajadus saada rohkem lähedust? Kui üks vanem paneb kahte last magama, siis ta ka hea tahtmise korral ei jõua mõlemale piisavalt lähedust anda. Sellisel juhul võiks aidata, kui panustate mõlemad kaasaga enne laste vooditeni jõudmist ekstra aega, et kallistada, kudistada ja kaisus raamatut vaadata.

Kui tundub, et lapsed katsetavad piire, et ehk ei pea magama jääma, siis proovige järgmiseid samme. Kui laps on voodis püsti / tuleb välja / hõikab, siis minge lapse juurde ja öelge: „On magamise aeg. Head ööd!“ ja pange ta pikali tagasi. Muud midagi pole vaja öelda. Seejärel minge veidi eemale või isegi ukse taha. Kui laps jälle püsti, siis korrake sama tegevust. Enamasti tuleb seda asja läbi teha kordi ja kordi, enne kui lapsed saavad aru, et magamisega on tõsi taga. Ilmselt on see üks väsitavamaid tegevusi vanemale, samas viib enamasti tulemuseni.

Kui aga tundub, et une-eelse rahmeldamise taga on oskamatus rahuneda, siis on abiks, kui istute tooliga voodi kõrvale, silitate last, panete pikali tagasi, kui ta tõuseb. Ütlete taas: „Magamise aeg on.“ Last voodist välja ei võta, pikka juttu ei räägi. Kui nutab, siis silitage lihtsalt ja laske tal nutta. Kui päevad on põnevad, siis nutt aitab kogunenud elamuste pingeid välja lasta.

Laste öised rännakud teie voodisse peaksid lõppema sellega, et te viite nad oma voodisse tagasi. Jällegi tuleb arvestada, et ilmselt peate seda tegevust tegema korduvalt.

Kõik need soovitused on raskesti jälgitavad, kui olete ise väga väsinud, sest need eeldavad rahulikku meelt. Mõelge, kas saate kedagi appi kutsuda, kes aitaks näiteks nädalavahetusel lastega väljas käia või muidu tegeleda. Kuidas saaksite ise aega enda ja oma kaasaga koos olemiseks (ilma lasteta).

Uurige ka leebe unekooli veebilehte http://unekool.ee/. Sellelt lehelt leiate unenõustajate kontakte ja nõuandeid.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Mu poeg saab varsti kaheseks, aga üldse sõna ei kuula. Ta ei räägi ka eriti, mõne üksiku sõna. Tundub, nagu ta ei saaks üldse käsklustest või ka muust jutust aru. Lasteaias on vist tubli poiss, aga kodus – halb öelda – nagu metslane. Ta kisub asju laualt maha, lööb, jonnib jne. Külaliste juures käitub ka mõnikord samamoodi. Kas peaks minema psühholoogi juurde või on see selles vanuses normaalne? Kas löömisele peaks eraldi tähelepanu pöörama?

–––

Teie laps on vanuses, mis on paras väljakutse. On eakohane, et ta tahab uurida maailma, katsetada piire ja panna proovile oma arenevaid oskusi. Kuna ta ennast veel kõnega väljendada ei oska, siis on sagedasem ka tugevate tunnete väljendamine lüües.

Kõik see aga ei tähenda, et vanem laseb lapsel teha asju, mis pole lubatud. Oluline on osata piire kehtestada ja olla järjepidev käituma õpetamisel. Tõhus piiride seadmine eeldab, et olete korraga nii nõudlik kui ka last toetav ja tema tundeid aktsepteeriv. Näiteks võiks lapsele öelda: „Sa oled pettunud, aga ma ei luba sul lüüa. Ma saan haiget.“ Seda tuleks teha range häälega, aga kindlasti mitte karjudes või last muul moel hirmutades. Tõhus piiride seadmine ei saa toimuda läbi karistuste, mis pikemas perspektiivis hoopiski probleeme süvendavad.

Arvestada tuleb ka sellega, et laps võib väsimuse tõttu olla pidurdamatu ja mitte sõna kuulata. Lapse aju need osad, mis tegelevad käitumise juhtimise ja tunnete kontrollimisega, väsivad näiteks lasteaiapäeva lõpuks ära. Kui aias olles laps pingutab, et hästi käituda, siis kodus ta seda enam ei jaksa. Nii võivad õhtud mööduda jonni ja nutuga. Vanem saab siin pakkuda toetust ja aidata lapsel rahuneda.

Kui tunnete, et vajate abi ja nõuannet, siis võib alati pöörduda psühholoogi või pereterapeudi poole, kes aitavad teil oma lapse käitumist paremini mõista ja suunata. Soovitan osaleda ka mõnel loengul või koolitusel, mis nende teemadega tegeleb ja kus saab lapse arengu kohta rohkem infot. Lisaks mõned raamatusoovitused, mida selles vanuses laste vanemad võiksid lugeda:

I. Filliozat „Minu mõistus on otsas“: http://www.apollo.ee/minu-moistus-on-otsas.html
D. Siegel ja T. Bryson „Lapse ajukeskne kasvatus“: http://www.apollo.ee/lapse-moistuse-areng.html

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Kui kaua oleks normaalne, et laps on emaga kodus, enne kui ta lasteaeda pannakse? Kui pikad peaksid lasteaiapäevad vanusest olenevalt olema?

–––

Lapse arengu ja turvalisuse tunde kasvamise seisukohast ei soovita kasvatusteadlased üldjuhul alla 3-aastast last lasteasutusse veel viia. Paljudel peredel ei ole siiski võimalik nii kaua lapsega kodus olla. Sellisel juhul soovitame võimalusel viia last lasteaeda mõnel päeval nädalas ja/või mõneks tunniks.

Lapsed on erinevad ja mõni kohaneb võõra keskkonnaga kiiremini, mõni aeglasemalt, aga selleks, et laps saaks hakata harjuma uues keskkonnas, peab tal olema tekkinud turvaline kiindumussuhe oma vanemaga. Alla kolmeaastase lapse puhul ei ole tema areng veel nii kaugel, et temas oleks kinnistunud arusaam ema kindlast olemasolust ja teadmine, et ema tuleb alati talle järele.

Lasteaiaga harjutamise ajal (vähemalt 1. kuu jooksul) võiks vanem olla lapsega mõne aja rühmas koos, aidata tal avastada uusi asju, uusi kaaslasi ja seeläbi aidata lapsel turvalisemalt kohaneda. Harjutamise aja pikkuse ja lapse lasteaia päeva pikkuse saab otsustada lapse vanem, jälgides oma lapse toimetulekut ja rahulolu uue keskkonnaga kohanemisel.

Üldiselt hakkab laps 2,5–3-aastaselt vajama eakaaslaste seltsi ja seda saab ta kindlasti lasteaias. Aga selleks võib piisata ka mõnes huviringis lastega koos mängimisest. Peaasi, et tal tekiks kaaslasi, kellega mängida ja luua püsivaid suhteid.

Ly Kasvandik
Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

26.03.2017

Kui minu 8-aastane laps läheb vihaseks ja tal tekkib jonnituur, võib ta otsemaid lüüa rusikate või jalgadega enda ema, minu elukaaslast… Me oleme omavahel nende olukordade pärast tugevasti tülis ja ma ei tea enam, mida teha… Meil kipub pereelu täiesti vussi minema. Ma tean, et n vale last füüsiliselt karistada, aga ma ei näe enam teist võimalust, kui vanal heal moel tal lihtsalt vitsaga kere kuumaks kütta… See ei ole mitte esimene kord, kui minu tütar enda ema rusikaga lööb, vaid ehk 10.–15. kord. Täna lihtrsalt virutas ta nii tugevalt, et mu elukaaslasel läks süda pahaks ja ta lebab praegu voodil ja nutab. Kui ma olen teinud ettepaneku otsida psühholoogi abi, lubab mu naine sellega tegeleda, aga ei tee seda kunagi… Laps näeb, et mitte mingit reaalset karistust ei järgne (oleme karistanud asjadest ja üritustest ja internetist ilmajätmisega, aga iga järgmine rünnak on ikka jälle hullem).

–––

Tere

Teie 8-aastane muutub ärritudes Teie elukaaslase suhtes vägivaldseks. See on olukord, mida on väga keeruline kõrvalt vaadata ja teeb ilmselgelt abituks. Nii tekib ka mõte, et lapse käitumist võiks korrale kutsuda teda karistades. Olete ka karistusi rakendanud, aga need on ajanud asja hullemaks ja löömine ei lõppe.

Kuigi vanematena me võime mõelda, et karistus kutsub korrale, siis tegelikkuses on efekt vastupidine. Kui laps võib kohe vahetult käitumist muuta, siis mõne aja möödudes tekivad ikkagi probleemid, mis aina süvenevad. Sellel on kaks põhjust. Esiteks anname last karistades talle väga selgelt mõista, et vägivald on lubatud. Karistustele reageerivad lapsed erinevalt. Mõned tõmbuvad endasse, mõned hakkavad vastu. Teie laps on ilmselt vastuhakkaja. Kahjulik on aga karistus kõigile lastele hoolimata sellest, kuidas nad reageerivad.

Teine põhjus, miks karistused ei toimi ja on kahjulikud, on lapse ja vanema vahelistes suhetes. Lapse ja vanema vaheline lähedus ja kontakt saab karistusi kasutades kannatada ja see paneb lapse veel enam trotslikult käituma (või siis mõne lapse ka endasse tõmbuma). Tekib nagu lumepalliefekt. Mida hullemini käitub laps, seda jõulisemalt vanem püüab teda korrale kutsuda, mis omakorda paneb lapse veel rohkem eemalduma ja probleemselt käituma. Kehtestada on aga keeruline, kui lapse ja vanema vahelised suhted on probleemsed.

Selles vanuses laps ei peaks oma pahameelt rusikatega väljendama. Kui ta seda teeb, siis on see märk, et temaga ei ole kõik korras ja ta vajab abi. Tuleks uurida, mis on tema käitumise tinginud ja kuidas on suhetega tema ümber. Selleks soovitan Teil ise kiirelt ühendust võtta pereterapeudiga ja minna kogu perega vastuvõtule. Pereterapeut saab selgitada, mis on lapse käitumise põhjus ja aidata Teil ja Teie naisel leida ka kehtestamiseks paremad võtted, mis aitaksid olukorda stabiliseerida.

Terapeutide kontaktid leiate siit:

Seniks aga mõni nõuanne, mida teha, kui laps lööb. Esimene asi on tema tegevusse sekkuda kindlalt, aga mitte teda sakutades, tema peale karjudes. Öelge rangelt „Stopp. Ma ei luba sul ema lüüa!“ ja samal ajal püüdke löömist takistada. Pole vaja lapsega hakata pikka juttu ajama. Liikuge koos temaga olukorrast eemale, näiteks teise tuppa ja öelge „Nüüd peame rahunema. Löömine pole lubatud.“ Olge lapse juures, kuni ta rahuneb. Ärge lubage tal ennast ja ka Teid lüüa. Proovige olla võimalikult rahulik. Kuna olete lapsele kindlasti korduvalt selgitanud, miks löömine pole lubatud, siis ärge seda enam rääkige. Ta teab seda niigi. Peamine on anda väga lühike ja konkreetne sõnum, et Te ei luba lüüa. Laps õpib teie kindlast reaktsioonist ja keelust tunduvalt rohkem kui karistustest, vihast ja ähvardustest.

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskus Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

19.03.2017

Tere! Olen 37-aastane naine. Kui olin 18, siis meie pere (minu vanemad) lapsendasid ema vennatütre, st suguluselt on ta mu onutütar.
Mul on juba ammu oma pere, lapsed ja ma ei ela oma vanematega koos… kuid see, mis toimub minu vanematekodus, tekitab minus šokki ja ma saan aru, et midagi tuleb kiiresti teha, kuid ei tea – mida!?
Ta on peaaegu 19-aastane, on lõpetanud 9 klassi ja mingid kokakursused, ta ei taha ei õppida ega töötada, elab eakate vanematega mugavuses ja heaolus, kuid sõna otseses mõttes – ta mõnitab neid, asi läheb kätega kallale minekuni välja. Mina lõpetasin temaga suhtlemise pärast seda, kui ta mulle kätega kallale tuli ja ähvardas mind tappa pikal ja piinaval viisil…
Teismelisel on justnagu mingi isiksuse kahestumine.. ja tema teine pool on väga agressiivne! Üleüldse, ma isegi kardan teda. Aga veel enam kardan oma vanemate pärast!!!
Mõistan, et kusagil on midagi käest lastud ja juba ammu, ning et lapsega oleks pidanud tegelema juba märksa varem. Vanemad ei tule reaalselt temaga toime. Mis nad peaksid tegema?

–––

Tere

Olete väga mures 19-aastase sugulase pärast, kes on agressiivne. Kardate, et ta võib ka Teie vanematele liiga teha, kuna elab nende juures. Kirjutate, et murega oleks pidanud ammu tegelema. Teie kirja põhjal tundub tõesti, et probleem on sügavate juurtega ja seetõttu ei ole siin ka lihtsaid lahendusi. Noor inimene tundub endaga pahuksis olevat ja vajab abi. Ilmselt ta seda ise ei teadvusta.

Kas Teie vanemad näevad probleemi? Kuna probleem on tõsine ja Teil on sinna sekkuda üsna keeruline, siis saate suunata oma vanemaid abi otsima. Soovitan pöörduda pereterapeudi poole. Kui 19- aastane sugulane kaasa ei taha minna, siis ärge sundige. Vanemad saavad pereterapeudile selgitada olukorra täpsemaid detaile ja sealt saab edasi otsustada, kuidas tegutseda. Niisuguses olukorras vajavad vanemad kindlasti ka ise spetsialisti abi ja toetust.

Tere kirjast ei selgu, kus Teie vanemad elavad. Pereterapeudina soovitaksin selle teemaga pöörduda Mare Venniku poole. Ta töötab Tallinnas ja tema e-posti aadress on mare.vennik@gmail.com.

Veel kontakte leiate allpool:

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

16.03.2017

Tere
Mul on 10-aastased 3. klassis käivad kaksikud, tütar ja poeg. Tütrega probleeme pole. Pojal ilmnevad järjest enam tähelepanematus, pea igas aines. Matemaatika tekstülesandes ei viitsi teksti läbi lugeda, vaid liidab, lahutab, korrutab ja jagab täiesti juhuslikke numbreid. Loodusõpetuses/inimeseõpetuses õpikust juttu läbi lugeda ei viitsi ja kirjutabki lünkadesse lollusi, peaasi et lüngad täidetud. Nüüd oli eesti keeles iseseisev töö tekstiga, vaja tekst läbi lugeda ja küsimustele vastata ja teha erinevaid teisi ülesandeid tekstiga. Seda tööd ma näinud veel pole, aga hinne on 3. Ainuke halvem hinne kui 5 ja 5- klassis. Teksti peaks laps mõistma, kuna jutustab mulle aegajalt loetut.
Mida ma tegema peaksin? Probleem ju ilmne: tähelepanematus, viitsimine.

–––

Tere

Saan aru, et tähelepanematust on ilmnenud ka varem, aga see on nüüdseks süvenenud.

Põhjusi võib siin olla mitmeid. Ütlete, et tekstist arusaamine peaks olema korras. Võiks aga uurida, kuidas on kujunenud õpioskused ja harjumused. Iga klassiga lähevad ülesanded ja nõudmised keerulisemaks ning olulisemaks muutuvad head õpioskused. Teie kirjast ei selgu, kuidas ta kodutöid teeb. Kas saate teda suunata ja kas ta kodus süveneb? Samuti võiks vaadata, kas teadmistes on tekkinud lünki, mis muudavad õppimise keerulisemaks ja seetõttu väheneb õpimotivatsioon.

Kui Te veel seda teinud ei ole, siis kindlasti võiksite esimese asjana pöörduda klassijuhataja poole ja uurida, mida tema märganud on. Kas on lapse käitumises ka muid muutusi või on see seotud ainult koolitööde tegemisega? Kui koolis ei ole tugispetsialiste (psühholoog, sotsiaalpedagoog, eripedagoog), siis uurige õpetajalt, kellega nende kool koostööd teeb. Enamasti tehakse koostööd Rajaleida keskustega. Võite sinna julgesti pöörduda ja paluda neil probleemile lahendust leida. Kui tähelepanematuse tõttu lünk teadmistes süveneb, siis on hiljem raske seda tasa teha. Hetkel on just hea, et olete muutust märganud ja saate lasta spetsialistidel asja edasi uurida.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

13.03.2017

Tütar on 14-aastane. Kui tema soovidele ära öeldakse, siis reageerib tormiliselt. Kuidas sellega toime tulla? Saan aru, et ei tule murdeealisega toime. Mida teha?

–––

Tere

Olete oma 14-aastasega hädas, sest ta reageerib tugevalt, kui ta ei saa, mida soovib. Tuleks uurida, kas tema reaktsioonid võiksid olla seotud eakohaste muutustega. Teismelised mutuvad emotsionaalsemaks ja ei suuda ennast nii hästi pidurada. Samuti võiks mõelda, millised on last ümbritsevad suhetega nii koolis kui ka kodus.  Kui tegu on lihtsalt kehtestamisprobleemidega, siis tuleks uurida, kuidas siiani piire seadnud olete ja mis selles viisis on toiminud ja mis mitte.

Probleemi selgitamiseks ja nõuannete saamiseks soovitan ennekõike pöörduda pereterapeudi poole, kes oskab Teile anda nõu, kuidas lapse reaktsioonidele vastata ja leida ka põhjused, miks laps nii reageerib. Samuti oskab pereterapeut selgitada, millised lapse reaktsioonid võivad olla eakohased ja millised mitte. Pereterapeutide kontakte üle Eesti võite leida siit: http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/

Samuti võite pöörduda lapse koolis oleva koolipsühholoogi poole või kui koolis vastavat spetsialisti ei ole, siis uuriga oma lähimast Rajaleidja keskusest, kas saate psühholoogi juurde aja.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

13.03.2017

Tere, mul on mure seoses 1 a ja 11 k lapsega. Ta on väga taibukas, tark ja tubli laps – räägib, käib potil, sööb ise ja kõik on nagu hästi, kuid viimasel ajal muutub aina tihedamaks see, et kui talle midagi ei meeldi või ta midagi ei saa, siis ta viskab end pikali ja röögib, sülle vōttes rahmeldab… Olen proovinud rahulikult rääkida, paitada, seletada, tema kohale kummardudes… kõike… suvel oleks lihtne laps kaenlasse võtta ja autosse minna, kuid talvel on vaja kuidagi jope ja müts pähe saada. Mida ma peaksin sellistes olukordades tegema? Ja need situatsioonid ei ole toidupoes, seal ta käitub hästi. Pigem suvalistes kohtades nagu söömas käies ja koridoris, kus toimub riietumine või lihtsalt jääb kuskile istuma ja pole nõus liikuma.

–––

Tere

Teil on taibukas laps, kes on juba üsna iseseisev. Paraku on ta jõudnud vanusesse, kus ta õpib enda mina tundma ja soovib ise asjade kulgu juhtida. Arengu mõttes on see väga vajalik ja loomulik periood.

Kirjutate, et kui laps midagi ei saa, siis hakkab röökima ja rahmeldama. Kuigi laps tundub kohati väga asjalik, siis tema aju on tegelikult veel üsna ebaküps. Millegi mittesaamine tekitab suure pettumuse ja aju tundeid juhtivad keskused aktiveeruvad ja „uputavad“ aju mõtleva osa üle. Ta ei suuda veel oma tundeid juhtida ja see on eakohane.

Kui laps on juba karjumas ja püherdab põrandal, siis Teie poolt kirjeldatud tegevused on väga sobivad. Jääge rahulikuks, proovige last sülle võtta. Kui ta rahmeldab, siis proovige teda ikka hoida, silitada. Ärge laske lapsel endale või teistele haiget teha. Selgitusi jagada ei ole sel hetkel mõtet, sest lapse aju mõtlev osa ei tööta nii, et ta seda mõistaks. Piirduge tunnete peegeldamisega. „Sa oled pettunud, et ma sulle seda ei anna. See teeb tõesti vihaseks. Ma aitan sul tunnetega hakkama saada.“ Kui olete suurema tormi üle elanud, siis saate juba veidi rohkem selgitusi anda ja rääkida lapsele, mis juhtus.

Neil hetkedel on lapsele kõige abistavam, kui ta tunneb, et Teie olete talle abiks, kannatlik ning ei anna tema soovidele järele. Teie oma rahulikkusega annate lapsele raamid, mille sees ennast turvaliselt tunda. Siis ta õpib ajapikku ise oma tundeid juhtima ja rahunema.

Muidugi on koridoris või söögikohas lapsel karjuda laskmine kohati võimatu ja väga ebamugav. Sel juhul minge kusagile, kus on rahulikum. Näiteks veidi eemale või mõnda teise ruumi, kus ei ole inimesi. Kui ka see ei ole võimalik, siis pange talle lihtsalt jope ümber, kapuuts pähe ja tõtake autosse nutma. Õnneks pole ilmad pakaselised ja lähevad ehk aina soojemaks. Võite lapse ka oma jope sisse panna, mis on suurem, aga siis jälgige, et ise külma ei saa. Autos hoidke last süles ja jätkake rahulikku peegeldamist.

Laps võib endast välja minna ka siis, kui ta on liialt stimuleeritud ja ta aju ei tule uue infoga enam toime. Söögikohas võib selline asi vabalt juhtuda. Täiskasvanu jaoks pole olukord uus, aga lapse jaoks on. Eriti suur väljakutse on ju laua taga istumine. Üks võimalus selliseid hooge vältida ongi ennetus. Kui olete käinud juba mänguväljakul ja lähete siis sööma, võib see lapse jaoks olla juba liig. Iga laps on erinev ja siin peate lihtsalt oma last jälgima ja katsetama, kui palju ta vastu võtta jaksab.

Kui Te aga ei saa väsimust ennetada ja näete esimesi märke, et lapsel hakkab kontroll käest minema, siis andke lapsele tegevusi, kus olete ka ise osaline (pakute talle tähelepanu). Hoidke temaga kontakti ja pakkuge lähedust.

Ennetav on kindlasti ka lapsele valikute andmine. Näiteks riietumisel küsige, kas ta tahab panna selga enne püksid või kampsuni? Kumma saapa ta enne tahab jalga panna? Kas ta tahab uksest välja minna hüpates või kõndides? Käsklused nagu „Pane riidesse!“ tekitavad temas tunde, et ta ise ei juhigi oma elu. Sel perioodil on tema arenguülesanne just veelgi suurema iseseisvuse saavutamine ja enda võimete tundmaõppimine. Teie saate teda toetada, kui pakute talle võimalusi tunda ennast otsustajana ja valikute tegijana.

Väikelapse arengu mõistmiseks ja kasvatusnippide saamiseks soovitan lugeda järgmiseid raamatuid:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.03.2017

Mul on kaks last. Piiga 1 a 8 k ja poja on 2 kuud ja nädal. Probleem: Piiga teeb sellist lärmi (karjub, jonnib, kolistab), et poiss ei saa magada. Eile näiteks tuli pojal päeval 0 und, tukastab vaid 10 minutit ja kohe üleval, kui mingi kisa. Mida olen proovinud?
– piigale tegevust leida: heal juhul 2 minutit mängib/joonistab, siis on taas lihtsalt nö pahandusi otsimas.
– kaasata piigat – kui ma saan mähkmevahetusse kaasata, siis jah. Aga pudeliga toitmine: võtab pudeli pigem ära kui annab. Ja kuidas kaasata magamapanemisse?
– Nutiseadme kätteandmine: hiljem on suurem sõda selle äravõtmine ja siis poeg ärkab ikkagi.

Lisaks meeletud armukadedushood.

Mida rohkem ma pööran piigale tähelepanu, seda rohkem ta seda nõudma hakkab ja ei aksepteeri, et üks üks hetk pean poisi eest ka hoolitsema.

Ma tunnen end läbikukkunu ja väsinuna. Mida teha?

–––

Tere

Olete äsjasünnitanud, kahe väikelapse ema. Ilmselt on see periood emaks olemise kõige keerulisem koht. Teie keha ja meel paranevad sünnitusest ning peate kohanema, et Teil on nüüd ühe asemel kaks hoolelalust, kelle vahel ennast jagada. Olukorraga kohaneb ilmselgelt ka Teie piiga. Käitumised, mida kirjeldate, on pigem märk, et ta on uuest olukorrast segaduses ja see on väga normaalne. See pole Teie süü või möödalaskmine.

Kirjutate, et olete proovinud leida lahendusi, et tütar ei segaks. Olete andnud ennast parima ja kindlasti ei ole Te läbikukkunud, kuigi see võib Teile endale nii tunduda. Vanem laps vajab aega, et kohaneda ja vahel ei olegi seal palju midagi teha, kui tema tundeid mõista ja talle selgelt, kuid rahulikult piire seada.

Tütar on siiani olnud tähelepanu keskmes ja sellega harjunud. Nüüd lisandus keegi, kes saab osa tähelepanust endale. 2–3-aastased peavad ennast arenguliste iseärasuste tõttu maailma keskpunktiks. See on iseseisvumise ja mina-teadvuse tekkimise aeg. Venna sünd on ühe väikese inimese jaoks päris raske õppetund – kuidas harjuda jagatud tähelepanuga ja sellega, et sa polegi maailma keskmes. See on aga väga vajalik õppetund, et laps saaks edasi iseseisvuda ja õppida teistega arvestama. Vanematele on väljakutse see, et kohanemine nõuab aega ja rahulikku meelt.

Kui olete väsinud, siis ei jaksa Te mõlemale lapsele tähelepanu jagada ega ka vanemale lapsele toetavalt piire seada. Vanema lapse käitumised teevad abituks ja võivad ka kurjaks ajada. Kasvav pahameel ajab tütre aga veel rohkem segadusse, mistõttu ta võib veel rohkem püüda tähelepanu saada.

Kas saate kedagi endale appi paluda? Kas saab isa võtta veidi puhkust või on ehk mõni lähisugulane valmis appi tulema? Kui toimetate beebiga, siis võiks olla keegi, kes läheb vanema lapsega välja. Kui beebi magab, siis keegi, kes valvaks beebit ja Teie saaksite tütrega rahus olla. Või kui olete väga väsinud, siis saaksite magada koos beebiga ja keegi võtaks tütre eest hoolitsemise üle. Ehk siis vanema lapse elus võiks nüüd olla veel täiskasvanuid, kellega tal on tore koos olla.

Kui saate taastuda, ise olukorraga kohaneda, siis jaksate vanema lapsega ka tegeleda ja teda kohanemisel toetada. Näiteks armukadeduse korral tuleks laps rahulikult sülle võtta, vaadata talle silma ja öelda „Jah, ma näen, et sa tahad minuga olla, sulle ei meeldi, et ma beebi juurde pean minema. See on sulle täitsa raske. Aga ma pean beebile süüa andma.“ Seejärel võiks olla võimalus, et keegi aitab vanema tütre tähelepanu endale saada ja Teie saate siis minna väiksemat toitma. Tütar võib protestida, aga kui olete ise rahulik, siis aegamööda olukord peaks rahunema.

Ilmselt olete seda juba teinud, aga üks nipp kohanemise kergendamiseks on pakkuda lapsele tähelepanu ja kallistusi siis, kui ta seda tegelikult oma käitumisega ei nõuagi. Kui ta mängib, siis tehke talle mööda minnes musi või tehke mingit nalja. Võtke vahel lihtsalt sülle, kõdistage.

Ütlen aga veel, et neid soovitusi on raske järgida, kui olete väsinud. Väsimus on selles etapis ka loomulik. Seetõttu andke endale ja lapsele aega ning kutsuge abilisi. Te pole läbikukkunud, vaid hoopiski ema, kes on uue elukorraldusega harjumas.

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina pereterapeut ja koolitaja

08.03.2017

Tere!
Minul on selline mure, et mul on 1 a 8 k vana tütar, kes üldse ei kuula mind. Isa sõna kuulab, aga mind üldse mitte. Pigem tundub, et ta naudib seda, kui ma närvi lähen. Rahulikku keelamist ei kuula, ärritunud varianti samuti mitte. Tal on kogu aeg käsil mõni pahandus ja isegi kui suure pahandamise peale loobub oma tegevusest, siis viis minutit hiljem teeb sama asja uuesti. Ja nii iga päev. Ma olen väga rahulik ja kannatlik inimene, aga ma ka enam ei suuda, ma ärritun väga kergesti praeguseks ja tunnen ennast meeletult süüdi, et ma ei suuda olukorda enam kontrollida ja ärritun pidevalt.
Palun aidake, ma ei taha, et meie suhtlus olekski üks suur pahandamine.

–––

Tere

Olete väsinud pahandustest ja tunnete, et peagi 2-aastaseks saav laps ei kuuletu Teile. Saan aru, et isa sõna ta kuulab ja siis on käitumisega korras. Olete ilmselt sattunud sellisesse nõiaringi, kuhu paraku paljud väsinud vanemad satuvad – mida väsinum ja ärritunum olete, seda raskem on ennast kehtestada, ning mida vähem see õnnestub, seda ärritavamalt paraku laps käitub. Mida rohkem pahandusi, seda suurem süütunne ja abitus ning seda enam olukord väljub kontrolli alt.

Kõik see ei tähenda, et olete emana läbikukkunud. Kaheaastase kasvatamine on paras väljakutse. Kui olete väsinud, siis on keeruline rahulikult piire seada. Seega mõelge, millal saite viimati aega iseendale ja mida selle ajaga tegite? Kas see oli Teie jaoks puhkus või pigem mitte? Kes on Teil veel peale mehe abiks? Kindlasti tasub mõelda, millal viimati saite ka koos mehega ja ilma lapseta aega veeta. Väikelapsed on äärmiselt nõudlikud ja neil on palju vajadusi. Te ei saa neid vajadusi rahuldada, kui Teie enda vajadused on rahuldamata. Kui olete kodune ema, siis tuleks sellele kohe eriti rõhku panna. Päev läbi koos lapsega olla on väga intensiivne.

Kui puhkust on olnud piisavalt, siis edasi tasuks uurida, mis toimub 2-aastaste arengus. Neid iseärasusi mõistes on ehk lihtsam rahulikuks jääda ja ennast kehtestada. Näiteks ei suuda kahene enda tegevust pidurdada ja kontrollida. Seetõttu tuleks kodune keskkond muuta võimalikult ahvatlustevaeseks. Kõik asjad, millest potentsiaalselt võib pahandus tulla, pange silma alt ära (telekapult, telefon, purunevad asjad jm). Nii saate ehk mõne keelamise päevas vähem teha.

Lapse vajadus on maailma katsetada ja uurida, mis täiskasvanute jaoks näeb enamasti välja pahanduste tegemisena. Kui on mingeid tegevusi, mis ei sobi (näiteks toas jooksmine), siis suunake need tegevused mujale (jooksmine õues). Kui lapsele meeldib asju sahtlitest välja kiskuda, siis tehke talle üks sahtel, kuhu panete igasugu põnevat kraami, mida ta tohib kiskuda ja lubage ainult seda sahtlit sorteerida. Kui ta valab tassist piima lauale, siis minge peale sööki vannituppa ja laske tal veega mängida.

Lapse maailm on enesekeskne. Mina ja maailm. Ta tahab tegevusi ja inimesi kontrollida, et ennast tundma õppida. Andke talle valikuvõimalusi. „Kas sa tahad neid lillelisi või täpilisi sukapükse?“, „Kas sa tahad vannituppa minna joostes või hüpates?“

Kasutage keelamise asemel pigem jah-ütlemist ja öelge talle, mida ta VÕIB teha. Kui laps läheb kiskuma sahtlit, mida ta ei tohi puutuda, siis öelge „Tule vaata seda sahtlit“ (ja suunake ta tema enda asjade juurde). See toimib paremini kui keeld „Ei tohi kiskuda“. Kui laps jookseb tänaval, siis öelge „Tänaval kõnnime käest kinni!“ (võtate käest kinni), mitte ei ütle „Ei tohi joosta!“ Kui laps tahab mängida, aga on söögiaeg, siis öelge „Jah, sa saad peale sööki edasi mängida“, mitte „Pane ära ja tule sööma!“

Arvestage, et mingeid asju peate lapsele selgitama või siis piire seadma kümneid ja kümneid kordi. See on väsitav, aga väikelaste puhul väga tavaline.

Ilmselt olete mehega arutanud, mida tema teeb teisiti, et laps teda kuulab. Kui vanemad teineteisega oma nippe jagavad, siis võib see ka abistav olla. Jagamised ei tohiks minna etteheideteks, vaid võiks toimuda ikka koostööna.

Kui tunnete, et ikkagi on raske leida jõudu olla rahulik ja kehtestav, siis saate neid olukordi mõne perenõustaja juures lahti rääkida. Konkreetsete näidete abil lahenduste otsimine on alati vanematele abistav.

Soovitan ka kahte raamatut, mis võiksid anda mõtteid:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

08.03.2017

3,5-aastane laps rääkis kodus, et lasteaias üks tüdruk teeb pahandust ning ei jää magama. Kasvataja paneb selle peale plaastri huultele. Selline meetod on ka avalikkuse eest Paide juhtumi osas läbi käinud. Küsimus, kas see on tänapäevane kasvatusmeetod? Kas see on levinud meetod ja kui ei, siis kas sellest peaksid olema lapsevanemad teadlikud?

–––

Tere

Plaastri suule panemine ei ole kindlasti kasvatusmeetod, mida soovitaks kasutada. Ilmselt on õpetaja lapsega hädas ja ei oska muud ette võtta. Olemas on aga tunduvalt tõhusamaid ja lapse arengut toetavaid viise, kuidas kehtestada või aidata lapsel enne uinumist rahuneda. Teipimine ei ole kindlasti üks neist viisidest.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

08.03.2017

Tere. Millised on nõuanded lapsevanematele sellises olukorras käitumiseks – http://www.postimees.ee/4032547/internetis-levivat-enesetapumaengu-maenginud-tuedruk-kui-sa-end-aera-ei-tapa-siis-aehvardavad-nad-tappa-sinu-ja-su-pere
Ei leidnud ka aadressilt http://www.targaltinternetis.ee/lapsevanematele juhiseid. Praegu kipub iga lapsevanem ise leiutama.

–––

Tere!

Kui laps on aktiivne internetikasutaja, siis tuleks temaga Teie poolt viidatud mängust rääkida. Kuidas seda teha?

Alustuseks kuulake, kas laps teab seda mängu, mida ta sellest arvab ja mida kuulnud on? Teismelised on üldiselt hästi informeeritud ja arutavad omavahel neid asju.

Kuulake last hinnanguvabalt ja omapoolsete kommentaarideta ehk siis jätke oma arvamus veel enda teada. Kui vanem liialt kiiresti oma arvamust avaldab, siis ei pruugi laps hiljem oma tegelikke mõtteid avalikustada.

Uurige ka, mida lapse sõbrad arvavad või mida nad on arutanud. Milliseid sarnaseid veebi- või päriselu mänge nad veel teavad? Olge lihtsalt uudishimulik ja avatud infole isegi siis, kui see võib olla ehmatav, ebameeldiv jm.

Alles peale kuulamist jagage oma mõtteid ja tundeid selliste mängudega seoses.

Hea oleks koos lapsega arutada, kes selliseid mänge võiksid välja mõelda või miks lapsed neid mänge mängivad, kuidas nad tunda võivad, miks nad abi ei küsi. Jällegi kuulake ja mõelge ise kaasa.

Kõige olulisem on koos läbi mõelda tegevusplaan hätta sattumise korral. Mida laps võiks, tahaks või peaks tegema, kui ta satub sarnasesse mängu? Mida teha, kui lapse sõber sinna satub? Kellele võiks ja tahaks laps asjast rääkida? Miks üldse tuleks kellelegi rääkida? Öelge, et laps võib Teile alati öelda, kui tal on virtuaalmaailmas või päriselus probleeme. Koos saate neid asju lahendada. Samuti on olemas lasteabi telefon, kuhu helistada (116 111).

Surmamängude mängimine on riskikäitumine (nii nagu ka sõltuvusainete tarbimine, liikluses kihutamine jm). Parim ennetus riskikäitumistele on hea vanema-lapse suhe. See tähendab, et vanem on küll nõudlik ja seab selged piirid, kuid ei tee seda last alandades, ähvardades, haiget tehes, vaid kuulab ka lapse ära. Samuti aitab lähedasemat suhet luua ja hoida, kui vanemal on aega lapsega maailma asju arutada ja oma mõtteid jagada. Kui vanem on enamiku ajast lapse suhtes avatud, märkab muutusi ja on toetav, siis ei tunne laps, et peaks toetust väljastpoolt kodu otsima. Enamasti jäävad riskikäituvad lapsed ja noored oma hädas üksi just põhjusel, et nad ei tunne lähedaste toetust (kuigi lähedased on olemas) ning ei taipa või ei julge vanemale rääkida. Kardetakse pahandusi, karistusi jm.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

03.03.2017

Tere, mul on mure seoses 1 a ja 11 k lapsega. Ta on väga taibukas, tark ja tubli laps – räägib, käib potil, sööb ise ja kõik on nagu hästi, kuid viimasel ajal muutub aina tihedamaks see, et kui talle midagi ei meeldi või ta midagi ei saa, siis ta viskab end pikali ja röögib, Sülle vōttes rahmeldab… Olen proovinud rahulikult rääkida, paitada, seletada, tema kohale kummardudes… Kõike… Suvel oleks lihtne laps kaenlasse võtta ja autosse minna, kuid talvel on vaja kuidagi jope ja müts pähe saada. Mida ma peaksin sellistes olukordades tegema? Ja need situatsioonid ei ole toidupoes – seal ta käitub hästi. Pigem suvalistes kohtades nagu söömas käies ja koridoris, kus toimub riietumine või lihtsalt jääb kuskile istuma ja pole nõus liikuma.

–––

Tere

Teil on taibukas laps, kes on juba üsna iseseisev. Paraku on ta jõudnud vanusesse, kus ta õpib enda mina tundma ja soovib ise asjade kulgu juhtida. Arengu mõttes on see väga vajalik ja loomulik periood.

Kirjutate, et kui laps midagi ei saa, siis hakkab röökima ja rahmeldama. Kuigi laps tundub kohati väga asjalik, siis tema aju on tegelikult veel üsna ebaküps. Millegi mittesaamine tekitab suure pettumuse ja aju tundeid juhtivad keskused aktiveeruvad ja „uputavad“ aju mõtleva osa üle. Ta ei suuda veel oma tundeid juhtida ja see on eakohane.

Kui laps on juba karjumas ja püherdab põrandal, siis Teie poolt kirjeldatud tegevused on väga sobivad. Jääge rahulikuks, proovige last sülle võtta. Kui ta rahmeldab, siis proovige teda ikka hoida, silitada. Ärge laske lapsel endale või teistele haiget teha. Selgitusi jagada ei ole sel hetkel mõtet, sest lapse aju mõtlev osa ei tööta nii, et ta seda mõistaks. Piirduge tunnete peegeldamisega. „Sa oled pettunud, et ma sulle seda ei anna. See teeb tõesti vihaseks. Ma aitan sul tunnetega hakkama saada.“ Kui olete suurema tormi üle elanud, siis saate juba veidi rohkem selgitusi anda ja rääkida lapsele, mis juhtus.

Neil hetkedel on lapsele kõige abistavam, kui ta tunneb, et Teie olete talle abiks, kannatlik ning ei anna tema soovidele järele. Teie oma rahulikkusega annate lapsele raamid, mille sees ennast turvaliselt tunda. Siis ta õpib ajapikku ise oma tundeid juhtima ja rahunema.

Muidugi on koridoris või söögikohas lapsel karjuda laskmine kohati võimatu ja väga ebamugav. Sel juhul minge kusagile, kus on rahulikum. Näiteks veidi eemale või mõnda teise ruumi, kus ei ole inimesi. Kui ka see ei ole võimalik, siis pange talle lihtsalt jope ümber, kapuuts pähe ja tõtake autosse nutma. Õnneks pole ilmad pakaselised ja lähevad ehk aina soojemaks. Võite lapse ka oma jope sisse panna, mis on suurem, aga siis jälgige, et ise külma ei saa. Autos hoidke last süles ja jätkake rahulikku peegeldamist.

Laps võib endast välja minna ka siis, kui ta on liialt stimuleeritud ja ta aju ei tule uue infoga enam toime. Söögikohas võib selline asi vabalt juhtuda. Täiskasvanu jaoks pole olukord uus, aga lapse jaoks on. Eriti suur väljakutse on ju laua taga istumine. Üks võimalus selliseid hooge vältida ongi ennetus. Kui olete käinud juba mänguväljakul ja lähete siis sööma, võib see lapse jaoks olla juba liig. Iga laps on erinev ja siin peate lihtsalt oma last jälgima ja katsetama, kui palju ta vastu võtta jaksab.

Kui Te aga ei saa väsimust ennetada ja näete esimesi märke, et lapsel hakkab kontroll käest minema, siis andke lapsele tegevusi, kus olete ka ise osaline (pakute talle tähelepanu). Hoidke temaga kontakti ja pakkuge lähedust.

Ennetav on kindlasti ka lapsele valikute andmine. Näiteks riietumisel küsige, kas ta tahab panna selga enne püksid või kampsuni? Kumma saapa ta enne tahab jalga panna? Kas ta tahab uksest välja minna hüpates või kõndides? Käsklused nagu „Pane riidesse!“ tekitavad temas tunde, et ta ise ei juhigi oma elu. Sel perioodil on tema arenguülesanne just veelgi suurema iseseisvuse saavutamine ja enda võimete tundmaõppimine. Teie saate teda toetada, kui pakute talle võimalusi tunda ennast otsustajana ja valikute tegijana.

Väikelapse arengu mõistmiseks ja kasvatusnippide saamiseks soovitan lugeda järgmiseid raamatuid:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskus Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

03.03.2017

Tere

Meil peres üks laps, kohe 10 saav poeg. On tekkinud olukord, kus on väga raske ette võtta midagi toredat koos perega. Ise mehega oleme mägimatkajad ja sportlikud. Ei saa öelda, et laps ei näeks kodus sellesarnast eeskuju. 2 a tagasi, kui oli trenni valimise aeg, tahtis minna suusatrenni. Nüüd on seal 2 a  käinud, aga räägib kogu aeg, et ema sunnib ja ta ise vihkab suusatamist. Olen tõesti trenni osas järeleandmatu ja jäik. Suusatrenn on üks vähestest trennidest, mis toimub õues. Ja kuna tänapäeva linnalapsed eriti väljas ei käi, pean seda oluliseks. Kolm korda nädalas on siis see “kohustuslik” suusatrenn ja raamatuid armastab ka lugeda ja siis muidugi nutiseade… Kuidas aga saada laps rõõmsa meelega osa võtma perega ühistest rabamatkadest või suusatamistest?? Sellistele väljasõitudele eelneb suur tüli ja hea idee on sumbub autos istudes. Kui aga kohale jõuame, on kõik hästi. Kuidas jõuda ilma stressita autosse???

–––

Tere

Teil on liikuv ja sportlik pere. Samas kurvastab, et teie 10-aastane poeg ei taha enam suusatrenni minna ja ka matkast osa võtta. Kuidas teda rõõmsal meelel ja tülita kaasa saada?

Saan aru, et varem on poeg koos matkamisest huvitunud? Kas olete teda kuulanud, et mõista, mis muutunud suhtumise taga on? Proovige kuulata nii, et Te ei hakka küsima „miks“-küsimusi („Miks sa ei taha tulla?“), vaid pigem peegeldate talle tagasi seda, mida ta ilmselt tunda võib või arvab. Usaldage oma sisetunnet ja pange ennast tema „sussidesse“. Öelge näiteks: „Ma saan aru, et minuga rabamatkale tulek ei tundu enam huvitav“, „Sinu jaoks on igav/tüütu välja minna“. Kuulake, mis ta vastab. Kas nõustub või lisab enda poolt midagi. Seejärel kuulake edasi. Ärge hakake veel oma tõekspidamisi selgitama või last veenma. Öelge näiteks „Siis on küll paha kaasa tulla, kui huvi ei ole“. Sellise kuulamisega võib selguda, mis on tegelik põhjus, miks ta kaasa tulla ei taha. On see igavus, tüdimus, muud huvid. Lisaks sellele tunneb laps, et tema arvamus on oluline ja ta saab matka asjus kaasa rääkida, mis selles vanuses lapse jaoks on tegelikult oluline.

Kuulake ja proovige tema mõtteid ja tundeid aktsepteerida. Need ei pruugi kokku minna sellega, mida Teie asjast arvate, aga kui tema tunneb, et Te vähemalt proovite temast aru saada, siis on ta valmis ka Teid kuulama ja kaasa mõtlema.

Soovitan lapselt küsida, mida tema tahaks koos perega teha? Mis on tema jaoks põnev koos perega tegevus? Või milline õues toimuv tegevus on tema jaoks vahva? Samuti võib mõelda, et kui minna metsa, siis mis võiks olla see tore asi, mida seal teha. Kuulake neid ideid kriitikata ja omapoolsete hinnanguteta. Võite koos mõelda, mis tegevusi metsas ja rabas teha, et oleks põnevam. Näiteks peab iga pereliige mingi eelnevalt ettevalmistatud töölehe ära täitma või mingeid taimi leidma. Laske lapsel mõelda, mida sellel matkal teisiti teha, et oleks vahva.

Kui lapsele meeldib lugeda, siis võtke abiks raamatud. Näiteks raamatud, mis räägivad ellujäämisest looduses või annavad nippe, kuidas metsas orienteeruda. On ka loomade jäljeraamatuid ning muud toredat. Peate ilmselt oma lapse huvidest lähtuma, et leida see tore raamat, mida enne matkale minekut lugeda või isegi kaasa võtta.

Kui laps ei taha koos tegutsemisest midagi kuulda, siis selgitage, miks Teile see oluline on, et saate koos väljas liikuda. Näiteks: „Ma tahan sinuga koos aega veeta. Mul on sinuga koos mõnus. Ma soovin, et me saaksime koos midagi vahvat kogeda“. Mõelge eelnevalt välja, mis Teile koos tegutsemise juures oluline on ja rääkige siis sellest.

Kohustusliku ja vihatud suusatrenniga võiks teha sama – kuulata. Peegeldage tagasi poja tundeid. „Sa oled suusatamisest tüdinenud. Sa tahaksid pigem kodus olla“. Nii võite ehk kuulda, mis trennis tegelikult probleemiks on. Võite ka näiteks anda lapsele ülesandeks öelda vähemalt 3 asja, mida tema suusatreenerina teisiti teeks, et lastel oleks trennis äge.

Kuulates olge kannatlik. On suur kiusatus hakata seletama, juhendama, mis on tema tervisele hea ja kuidas liikumine on tervisele hea jne. Enne kuulake ja alles siis öelge, miks Teile on oluline, et laps liiguks värskes õhus. Tehke seda lühidalt ja ilma lapsele hinnanguid andmata.

Teie kirjast ei selgu, kas kaasate last reiside planeerimisse. Iga rabamatk vajab ju ka läbimõtlemist. Olemas on ju ka matkaradade kaardid. Laps saab neid ise otsida ja teha ettepanekuid, kuhu minna ja mida teha.

Samuti olge avatud ka muudele vabaõhutegevustele, mis laps ehk jutu käigus välja toob.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

03.03.2017

Tere, minu õde on üksikema, poiss saab varsti kuueseks. Reedest saadik on laps nagu ära vahetatud, kui oma tahtmist ei saa, siis lööb oma ema. Mida teha mis last võiks vaevata, et ta nii käitub?

–––

Tere

Olete mures õe lapse pärast, kelle käitumine on äkitselt muutunud.

Kui lapse käitumine muutub tavalisest erinevaks, siis on see tõesti märk mõnest murest või rahuldamata vajadusest. Teie kirjast ei selgu, mis muutuseid on lapse elus olnud. Seega mõned mõtted, mis mured selles vanuses lastel tavaliselt on.

Üks oluline lapse vajadus on kontakt ja lähedus vanemaga. Kas on võimalik, et ema on olnud eemal (ka emotsionaalses mõttes), väsinud ja ei jaksa lapsele aega pühendada? Üksikema olla on keeruline ja väsitav. Laps ei oska seda aga mõista ja nõuab lähedust ka näiteks lüües.

Kui muutus on olnud äkiline ja varem on emal piirid paigas olnud, siis võib lapse käitumise taga olla ka lapse enda väsimus. See võib tekitada nõudlikkust, frustreeritust, viha.

Mida saate Teie teha? On väga hea, et oma õe ja tema lapse muret olete märganud. Kui Te seda veel teinud ei ole, siis võiksite õele öelda, et olete olukorda märganud. Näiteks „Ma märkasin, et laps on ärrituvam ja lõi sind. Olen mures. Kuidas sina ennast tunned? Kas ma saan sind kuidagi aidata?“ Vahel on märkamine ja selle sõnadesse panemine juba abistav ja toetav.

Ka lapsega võiksite rääkida. Kirjast ei selgu, kui lähedane Te poisiga olete, aga võiksite koos ehk aega veeta. Saab ema puhata ja Teie võimaluse last kuulata. Kasutage peegeldusi. See tähendab, et räägite lapsele, mida olete tema käitumises märganud ja mida arvate, et ta tunda võib. Näiteks „Ma saan aru, et sa oled ise ka hädas. Sa oled vihane. Ma tahaksin sind kuidagi aidata.“

Võib ka piisata, kui lapsega lihtsalt midagi vahvat koos teete, et oleks vaheldust.

Teie kirjast ei selgu, kas lapsel on isa olemas ja kas laps saab temaga suhelda. Võiks mõelda, kas see suhtlus on piisav ja kuidas isa saab panustada lapsega aja veetmisesse.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

03.03.2017

Tere

Mul on väga suur mure oma pisikese 2-aastase tütrega. Nii kui ma midagi keelan või ei luba, läheb laps täis kohutavat jonni ja hakkab mind kätega lööma ja kohe vihaga. Minu mõistus on otsas ja ei tea tõesti, mida ette võtta või kuidas ennast kehtestada? Kuidas saada lahti meeletust jonnist, kui mingeid asju ei lubata ja kõige suurem mure on löömine!

–––

Tere

Olete mures, et kahene läheb keelamiste peale endast välja ja lööb.

Teie laps on vanuses, mis on paras väljakutse ja käitumised, mida kirjeldate, on eakohased. Ta katsetab piire ja näeb maailma enesekeskselt. Sellest ka kannatamatus oodata või siis pahameel, kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab. Kuna ta ennast ilmselt veel kõnega väljendada ei oska, siis on sagedasem tugevate tunnete väljendamine lüües. Teie abiga õpib ta aegamisi oma tundeid kontrollima ja pahameelt sobival moel väljendama. See ongi selle vanuse arenguülesanne.

Järgnevalt mõned juhised, kuidas „ei“ öelda ja piire seada ning seeläbi lapse enesekontrolli võimet toetada.

  • Proovige „ei“ asemel kasutada „jah“-vormi. Näiteks „jah, sa tahad sellega mängida, aga me teeme seda pärast sööki“. Või näiteks, kui laps jookseb tänaval, siis öelda „Tänaval kõnnime käest kinni“ (võtate käest kinni), mitte „Ei tohi joosta“. Sagedased „ei“-ütlemised mõjuvad frustreerivalt nii lapsele kui vanemale.
  • Keelates või piire seades jälgige, et Teie kehakeel, miimika ja hääletoon väljendaksid igati, et Teil on tõsi taga. Hääl võiks olla range, aga mitte karjuv või leebe.
  • Olge lapsega silmkontaktis, laskuge tema tasandile, vaadake talle silma. Võite käest kinni võtta.
  • Kisa ja pahameelt on 2-aastaste puhul keeruline vältida. Kui ta keelamise peale karjuma ja lööma hakkab, siis öelge lühidalt „Sa oled vihane/pettunud, aga ma ei luba lüüa“. Takistage teda löömisel ja võtke ta pigem sülle. Seejärel tuleb kisa rahulikult ära kannatada aeg ajalt talle peegeldades, et „jah, oled vihane, aga…“.
  • Kui ta veidi rahuneb, siis öelge, kuidas tema käitumine Teile mõjub ja miks see ei ole sobiv. Näiteks „Ma saan haiget, kui sa mind lööd. Sa oled vihane, aga ma ei luba lüüa“.
  • Oluline on lapsele õpetada, et tunded (ka viha) on lubatud, aga on käitumisi, mis pole lubatud. Kui lapse tunded sõnadesse panete (oled vihane/pettunud/solvunud jne), siis ta õpib tasapisi endast aru saama ja seeläbi paraneb kontroll tunnete üle. Viimasele aitab kaasa seegi, kui jääte ise olukordades rahulikuks ja enesekindlaks. On küll väga väsitav võitluste aeg, aga Teie eeskuju on oluline.

Lisan ka mõned raamatusoovitused, mida selles vanuses laste vanemad võiksid lugeda.

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.03.2017

Tere!

Minu 2,6 a tütar on viimasel ajal hakanud lausa hüsteeriliselt jonnima, kui ta midagi ei saa, mida ta tahab.
Ma pole järele andnud ja lasnud tal karjuda. Vahel olen toast ära läinud ja jätnud ta üksi oma tuppa karjuma, aga siis tuleb tal alati kas pissihäda või ütleb, et sai ai-ai ja läbi nutu siis räägib, et emme pissihäda vms ja olen tagasi läinud. Kuidas peaksin käituma?

–––

Tere

Teie laps on vanuses, kus ta tahab, et maailm käikski tema järgi ja pahameel on kiire tulema, kui asjad ei lähe nii, nagu ta soovib. See on igati eakohane.

On väga hea, et Te järele ei anna. Kuidas ta muidu õpiks, et alati kõike ei saa. Kuidas aga karjumisele reageerida?

Minge lapsega koos teise tuppa, sest ta vajab Teie tuge rahunema õppimiseks.

Proovige olla rahulik, sest siis õpib tema ka rahunema. Kui Teil on raske kisa kuulata, siis öelge lapsele, et lähete korra ära, aga hõigaku, kui Teid vajab. Kui olete rahunenud, siis minge tagasi, uurige, kuidas tal läheb ja proovige ta sülle võtta.

Lapsel on raske oma tunnetega hakkama saada ja Teie rahulik juuresolek aitab teda. Peegeldage lapsele tema tundeid. Öelge näiteks „Sa oled vihane/pettunud/solvunud“, „Kohe suur nutt tuleb peale, nii pahane oled“. Aktsepteerige tema tundeid, sest muudmoodi ta ei oska veel ennast väljendada.

Lapsega koos rahunemine ei anna lapsele kuidagi märku, et ta on oma tahtmist saanud. Pigem aitab tal olukorraga leppida. Kontakti soovi või läheduse vajadus on midagi sellist, millele tuleks ikka vastata, sest need annavad lapsele turvatunde.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.03.2017

Minu 14 a tütar on viimasel aastal eelistanud taimset toitu. Ta küll sööb muna ja piimatooteid, kuid lihast on loobunud, vahetevahel sööb kala. Tervis on korras ja koolis on tubli sportlane. Kas peaksin tema eelistusi katsuma muutma või saab ta piisavalt vajalikke toitaineid? Värskeid puu- ja köögivilju sööb ta heameelega  nii toorelt kui töödeldult.

–––

Taimetoitluse puhul on väga oluline jälgida, et Teie tütar saaks piisavalt kõiki vajalikke toitaineid (eriti kasvava organismi jaoks). Kuna ta sööb mune ja piimatooteid, siis asendamatute aminohapetega probleeme tekkida ei tohiks. Asendamatute rasvhapete jaoks peaks kala sööma vähemalt paaril korral nädalas, lisaks seemneid ja ka nt rapsi- või linaseemneõli. Vitamiini D peaksid niikuinii kõik võtma juurde toidulisandina, vitamiiniga B12 ei tohiks samuti probleeme tekkida, kuna ta muna ja piimatooteid sööb. Puudu võib jääda rauast, selleks tasuks paar korda aastas käia perearsti juures analüüse tegemas.

Hea oleks aeg-ajalt ka toidupäevikut pidada (http://tap.nutridata.ee/), et veenduda, et ta saab lisaks vajalikele toitainetele ka piisavalt energiat, eriti kui arvestada seda, et ta lisaks spordiga tegeleb.

Lugupidamisega

Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert

27.02.2017

Mure selles, et laps käitub koolis väga halvasti, lööb ja tõukab klassikaaslasi, on olnud olukordi, kui rikub teiste riideid ja loobib neid. Poiss on 9-aastane ja õpib teises klassis. Probleeme esines ka esimeses klassis õppides. Eelnevalt oleme käinud psühholoogi/psühhiaatri  vastuvõtul. Seal tehtud testide põhjal avastati õpiraskus, mis ei sega õppimist tavaklassis. Koolis on rakendatud õpiabi ja koolipsühholoogi vastuvõtt. Lisaks käib ta ka põhikooli õpiabi individuaaltundides. Kolmel korral nädalas tegeleb ta jalgpalliga. Muidu on ta igati aktiivne ja lõbus laps. Talle meeldib kinos käia ja lauamänge mängida. Eripäraks võib pidada ehk kiiret solvumist, kui midagi ei meeldi. Igapäevaelus pole muutusi olnud. Oskate ehk soovitada, mida sellises olukorras teha?

–––

Tere

Kirjutate, et Teie 9-aastana käitub koolis teiste suhtes halvasti. Tal on õpiraskusi, kuid saab õpiabi ja peaks tavakoolis hakkama saama.

Käitumisprobleemide taga võib olla ühe põhjusena lapse ja kaaslaste vahelised probleemsed suhted. Samuti võib lapse probleemne käitumine märku anda, et ta tajub ennast kuidagi teistest erinevana ja sellega on raske kohaneda.

Millised on tema suhted klassikaaslastega? Kas sellega on ka tegeletud? Kas tal on klassis võimalik millegi toredaga silma paista ning milles tema õpetajalt ja teistelt kaaslastelt tunnustust saab? Kui laps käitub probleemselt, siis võib õpetajatel ja teistel last ümbritsevatel olla keeruline lapses tugevaid külgi pidevalt märgata ja tunnustust jagada. Õpiraskustega laps võib seda aga üsnagi palju vajada.

Kas koolipsühholoogi juures käib laps üksi? Koolipsühholoog peab koostööd tegema nii Teie kui ka õpetajaga, et kasu oleks suurem. Teie saate uurida konkreetseid näpunäiteid, mida Te saate lapse heaks ära teha. Koolipsühholoog tunneb ja näeb last ning saab neid juhiseid vastavalt olukorrale anda. Ta saab ka õpetajaid suunata last toetama ja ebasobivatele käitumistele reageerima.

Kirjutate ka, et laps solvub kiiresti. Siin saate Teie ka kaasa aidata, et tal oleks lihtsam tunnetega toime tulla. Kui Marten solvub, siis aidake tal oma tundeid sõnadesse panna. Väga hästi sobib aktiivne kuulamine. Peegeldage tundeid tagasi. Öelge näiteks „Sa solvusid, sest….“, „Sind pahandab see, et…“. Võite ka uurida, kas saate teda kuidagi aidata, kui ta nii tunneb. Sõnadesse pandud tunded muudavad nendega toimetuleku pikapeale lihtsamaks.

Kui saate mõnusalt koos aega veeta, siis võite vahel arutada solvumise kui tunde üle. Uurige, mis tema meelest sellistes olukordades teha võiks. Arutage, mis solvumine üldse on, mille peale tema solvub ja jagage ka oma kogemust, et mis Teid solvab. Kui solvumisele järgneb vihastamine, siis saate mõelda, mis vihaga teha võiks, et see teistele ja talle endale halba ei teeks. Mõte on selles, et kõik tunded on lubatud, aga käitumisi tuleb osata valida. Teistele ja endale liiga ei tohi teha.

Kuulake Martenit aktiivselt ka selle koha pealt, mis koolis toimub. Kui Ta viskab teiste asju, lõhub jne, siis selle taga peab ju mingi tunne olema ja ka mingid sündmused eelnema. Kas ta pahandas kellegi peale, solvus või soovib tähelepanu? Kas talle tundub, et see on teiste meelest naljakas? Kuulamine tähendab, et Teie muudkui peegeldate tema juttu tagasi, ilma et Te oma mõtteid, hinnanguid ja soovitusi jagaksite. Proovige ennast tema asemele panna ja usaldage oma sisetunnet. Näiteks: „Sa viskasid tema koti sinna, sest…“, „Sulle ei meeldinud see ja siis sa….“.

Kuulates võite aru saada, mida laps tegelikult vajab. Sageli me hakkame küsitlema. Näiteks miks-küsimusi esitama. Need ei ole paraku enamasti abistavad, sest laps ei pruugi isegi aru saada, miks ta midagi teeb või siis vastab Teile sobivaid vastuseid. Minu kogemus on, et tunduvalt tõhusam on anda lapsele aega ja kasutada just seda eelpool kirjeldatud kuulamise tehnikat.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

27.02.2017

Tere. Minul on mure 6-aastase tüdruku öise pissimisega voodisse. Hoolimata sellest, et õhtul käib ilusti ära, on umbes nelja tunni pärast õnnetus juhtunud, kui ei ole ise ärganud ja unesegase lapsega WC-s käinud. Sooviksin oma last aidata, enne kooliminekut, kui olukord taas muutub.

–––

Tere

Olete mures, et 6-aastane pissib öösel voodisse. Teie kirjast ei selgu, kui kaua see probleem on kestnud ja kas lapse elus on hetkel mingeid suuremaid muutuseid või pingeid. Kas olete ka perearstiga konsulteerinud, et välistada füüsilised probleemid?

Kui voodi märgamist juhtub harva, siis on pigem tegu liialt väsinud lapsega, kes magab väga sügavalt. Kui aga voodisse pissimist toimub pea igal ööl, siis võib see nii vana lapse puhul olla pigem märk mingitest pingetest ja ärevusest. Seega peaks vaatama, mis lapse elus hetkel toimub ja kuidas ta ennast tunneb.

Soovitaksin konsulteerida pereterapeudiga, kes oskab last ja peret tervikuna näha ja vastavalt olukorrale siis ka soovitusi anda. Kontakte leiate siit:

Veel mõned soovitused, mida Te ehk juba järgite, aga mis on olulised, et need siinkohal välja tuua. Vanematele on lapse märjad linad tüütud ja on ka väsitav neid näiteks öösel või hommikul vahetada. Samuti teeb see vanema abituks. Sellest võib aga kasvada pahameel. Kindlasti tuleks aga vältida lapsega pahandamist, süüdistamist või naeruvääristamist, sest see pigem süvendab probleemi.

Joomise piiramine võiks olla samuti mõõdukas. Minu kogemus on, et kui vanemad väga muretsevad ja seda ärevalt piiravad, siis võib see lapses ärevust tõsta, mis omakorda võib mõjutada ka allapissimist. Kaks tundi enne magamaminekut võiks mitte juua. Neid piire aga tuleks seada rahulikult ja last toetavalt. Taas vältida pahandamist.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

22.02.2017

Tere!

17-aastane on päevas 15 tundi arvutis ja ei pea seda mingiks probleemiks. On tekkinud unehäired, hommikuti üles ei saa, puudub koolist ja magab lõunani. Siis jälle ööni arvutis, hommikul magamata jne jne. Oleme kõik rääkinud, et vaja arvuti paar tundi enne magamist kinni panna, hommikul vara tõusta, ennast füüsiliselt liigutada jne. Räägi nagu seinale; muidu iseenesest mõistlik ja arukas poiss. Ei oska enam midagi teha. Nüüd radikaalse meetmena ütlesin, et kui tema kooli ei lähe, siis viin arvuti endaga tööle kaasa ja olengi nii teinud. Siis magab päev otsa ja on telefonis.  Just viimasel ajal asi hulluks läinud (koolis probleeme pole, õpetajatega saab hästi läbi,  toredad sõbrad ka). Psühholoogi aja saime ka alles pooleteise kuu pärast, ei oska enam välja mõelda, mida veel ise teha annaks. Olen tänulik, kui oskate veel midagi soovitada.

–––

Tere

Olete hädas 17-aastase arvutikasutamisega. Olete temaga rääkinud, selgitanud ja isegi arvuti ära võtnud, aga laps kooli ei jõua. Positiivne on kindlasti see, et koolis hetkel probleeme ei ole.

Kui rääkimine ei aita, siis kas olete proovinud kuulamist, et aru saada, mida ta tegelikult mõtleb ja kus ta oma eluga on? Saan aru, et tegu on gümnaasiumis käiva noorega. See on muutuste aeg. Mis on tema viisid muutustega toimetulemiseks? Kas on tema elus olnud veel mingeid muutuseid või elu läinud pingelisemaks?

Kuulamine võiks toimuda pigem rahulikus õhkkonnas ja seda ei peaks siduma arvutiga. Hoiduda tasub ka omapoolsetest õpetussõnadest või hinnangutest.

Kas olete uurinud, mida ta arvutis teeb, kellega suhtleb, mis mänge mängib, millest huvitub? Kas tema jaoks on arvutisolek ja tema sassiläinud päevakava pigem normaalsus ja pole midagi hullu või on see ka temale probleem? Taas tasub ennem kuulata ja hoiduda omapoolsetest õpetustest. Kui olete juba korduvalt arvuti kahjulikkusest jm rääkinud, siis see jutt on tal ilmselt selge. Iseküsimus on, kas ta on valmis neisse nõuannetesse panustama, neid tõsiselt võtma. Käitumise järgi tundub, et ta kas ei suuda ega oska ennast tegutsema panna või ta ei peagi seda oluliseks.

17-aastast ilma süüdistuste ja hinnanguteta kuulamine annab hea võimaluse temaga paremat kontakti saada. Seeläbi suureneb ka tõenäosus, et tema Teie arvamust rohkem kuulda võtab.

Kas proovisite erinevatesse kohtadesse psühholoogile aega saada? Poolteist kuud on tõesti pikk aeg oodata. Näiteks saab pöörduda Laste Vaimse Tervise Keskustesse või Rajaleidja keskustesse. Lisaks on ka eravastuvõtt. Sel juhul soovitan pöörduda pereterapeutide poole, kes oskavad ka arvutisõltuvustega tegeleda. Kontakte leiate siit:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

22.02.2017

Tere!

Meie laps kasvab segaperes ja tal on eesnimi, mis erineb nimedest, mida kannab palju lapsi. Ta on seitsmeaastane ja käib esimeses klassis. Täna ütles ta, et poisid narrivad teda nime pärast. Arutasime seda teemat, aga küsiksin igaks juhuks, mida teha?

–––

Tere

Saan aru, et last on tema eesnime pärast kiusatud. Olete juba lapsega arutanud ja soovite teada, mida veel teha.

Kuna tegu on esimese klassiga, siis on tõenäoline, et seal lapsed alles loovad omavahelisi suhteid ja siinkohal on ka õpetajal väga oluline roll, kuidas ta klassikollektiivi liidab ja ebakõlasid lahendab. Kui Te seda veel teinud ei ole, siis võiksite lapsega kokku leppida, et võtate õpetajaga ühendust ja annate probleemist märku. Tegu võib olla mööduva nähtusega, aga õpetajal on ikkagi hea teada igasuguseid ebakõlasid. Kui laps kardab, et teised saavad teada, et tema kaebas, siis öelge seda ka õpetajale. Ilmselt ei pea õpetaja tegelema just selle juhtumiga, vaid suhetega üldisemalt.

Mida aga laps ise teha saaks? Ütlesite, et arutasite asja. Võib olla olete seda kõike juba teinud, aga igaks juhuks mõned mõtted.

Võite arutada, mida laps tunneb, kui talle nii öeldakse. Oluline on laps ära kuulata, et ta saaks ka ise selgust, mis see tema jaoks tähendab. Kui ta seda mõistab, siis on tal lihtsam ka kiusamisest mitte välja teha ja endale kindlaks jääda. Kasutage peegeldusi ehk aktiivset kuulamist. Proovige ennast tema asemele panna ja mõelda ise kaasa, mis tunne tal olla võib. Saate siis seda lapsele peegeldada. Näiteks „Ma saan aru, et see teeb haiget, sa tunned, et sa ei meeldi neile“. Edasi saate arutada, kas teistel inimestel on üldse õigust midagi halba kellelegi öelda ja mida see selle inimese kohta ütleb. Enamasti võivad kiusajad tunda ennast hoopiski ebakindlalt või siis ei tea nad, kuidas ja mida on viisakas teistele öelda. Vahel lapsed ei tea, kuidas mingid nende käitumised teistele mõjuvad, sest nende vanemad pole osanud seda neile selgitada. Seda tavaliselt siis saab ka klassiõpetaja juba esimestes klassides teha, kui kiusamise ja suhete teemaga üldisemalt tegeletakse.

Edasi saate uurida, mida laps arvab, et ta neis olukordades teha võiks. Ärge ise kiirustage kohe lahendusi andma, sest igasugused nipid on lapse jaoks abistavamad, kui ta ise nende peale tuleb. Kui tal aga ühtegi lahendust pole, siis öelge, et Teil on mõni mõte ja laps saab ise otsustada, kas see võiks olla abistav ja kas ta tahab seda proovida. Näiteks, kui keegi tuleb halvasti ütlema, siis läheb laps mõne oma sõbra juurde ja teeb lihtsalt asja – küsib midagi, näitab mõnda asja jne. Ühesõnaga annab oma käitumisega igati märku, et talle ei lähe narrijate ütlemine korda. Tavaliselt ootavad narrijad vastureaktsioone, mis on pigem valulikud. Kui laps annab oma käitumisega märku, et ta ei tee sellest välja, siis on lootust, et kiusajatel kaob huvi. Neid asju tuleb lapsega arutada ja miks mitte ka läbi mängida.

Ainult nõuanne „Ara tee neist välja“ ei ole abistav, kui lapse tunded ei saa läbi räägitud ja uut tegevusplaani paika pandud.

Lapsevanemana saate uurida, kas Teie koolil on juba kasutusel mõni kusamisega tegelev programm. Näiteks on Lastekaitse Liidu kaudu koolil võimalik osaleda lillade karude projektis (Kiusamisest vaba kool) või KiVa programmis (http://www.kivaprogram.net/estonia). Kui koolid ei osale, siis hoolekogu kaudu saab seda soovitada. Need on ennetavate tegevustega programmid ja annavad õpetajatele ka vahendid, et olukordi lahendada.

Lisaks ka üks raamatusoovitus: M. Elliott „Kiusamine“ (http://www.apollo.ee/kiusamine.html). See on juba üsna ammu aega tagasi ilmunud raamat, aga minu meelest üks lihtsamaid ja tõhusamaid, mida laps saab ise lugeda või mida koos uurida. Seal on räägitud kiusamisest erinevate nurkade alt ja jagatud ka nõuandeid, mida laps kiusatavana teha saab.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

22.02.2017

Tere. Olen mures 12-aastase lapse (poiss) käitumisega. Nimelt on tal komme raha näpata. Oleme talle loonud rahateenimisviisi, kuid tulutult. Lihtsam on näpata. See on väikest viisi kestnud juba enne seda, kui esimesse klassi läks, nüüd on juba viies klass ja tundub, et asi kestab edasi. Näppamisega jäi vahele eelmisel aastal korra kooliski, kui kaamerate all teiste taskutes tuhnis. Olen ähvardanud isegi juba Tapa erikooli saata, aga muutuseid ei ole. Kas on mingeid muid lahendusi veel sellisele probleemile kui see, et ikkagi saata kodust minema erikooli???

–––

Tere.

Olete mures, et 12-aastane varastab ja kuigi talle on asja selgitatud, siis pole olukord muutunud.

Nii vana lapse puhul on selline käitumine enamasti märk, et tal on mingi mure, mida ta ise ei oska või ei saa lahendada. Mure ei ole enamasti seotud asjade ja rahaga (näiteks liiga väike taskuraha), vaid pigem on sellise käitumise taga suhted või mõned muud emotsionaalsed vajadused, mis on rahuldamata. Laps ise neile vajadustele tähelepanu juhtida ei oska, vaid käitub täeisti vastuvõetamatul moel.

Kuna Teie kirjast ei selgu, kas ja millised muutused on lapse elus olnud ja kuidas on tal suhted lähedastega, siis ei oska kahjuks ka lähemalt kommenteerida, miks varastamine antud juhul aset leiab. Põhjuseid aga tasuks lähemalt uurida.

Lapsevanemal endal on neis olukordades väga keeruline põhjuseid leida ja seega ka olukorda lahendada. Kirjeldate, et olete juba isegi ähvardusteni läinud. Selline käitumine ongi vanema jaoks väga abituks tegev ja keeruline.

Teie kirjast ei selgu, kas olete mõne spetsialisti poole juba pöördunud. Et lapsega toimuvat lähemalt uurida, soovitan kindlasti pöörduda mõne pereterapeudi või koolipsühholoogi poole, kes oskavad lapsega kontakti saada. Nemad oskavada Teid aidata ja anda juhtnööre, mida just Teie oma lapse puhul saate veel ette võtta. Erikooli saatmine pole kindlasti ainus lahendus, kui see üldse lahendus tegelikult on.

Kui Teie lapse koolis koolipsühholoogi ei ole või Te ei soovi sinna pöörduda, siis tuleks leida oma kodukoha lähim Rajaleidja keskus, kus töötavad ka koolipsühholoogid. Pereterapeute võib leida järgmistest kohtades:

Eesti Pereteraapia Keskus http://perekonsultatsioonid.ee/pereteraapiakeskus/tootajad/
Eesti Pereteraapia Ühing http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
Perekeskus Sina ja Mina http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

22.02.2017

Tere. Mul on 6 a tütar. Üldjuhul ma ei kurda, ta on tubli laps nii kodus kui lasteaias.  Kuid viimasel ajal, kui nt arutame mingit teemat või mängime ja talle ei sobi midagi, võib ta päris kurjaks saada, tahab lüüa. See tuleb järsku. Õnneks peale vestlusi ei löö enam mind, vaid nt vastu diivanit vms. Ja muidugi lajatab pahade sõnadega, nagu ma ei taha sind, mine ära jne jne.  Ta veidi aja pärast rahuneb ja me alati peale tülisid ka lepime. Kuid olen ikkagi mures. Miks ta nii käitub?  Kas elab pingeid kodus?  Kuidas saaksin teda aidata? Tegelen temaga ka käime laulmas ja trennis. Ka kodus õhtuti ei ole kogu aeg teleka ees ega arvutis vms, ikka mängime ka.

–––

Tere

Kirjutate, et teie 6-aastane tütar on hakanud ärrituma ja on ka löönud. Olete talle piisavalt aega pühendanud ja Te ei tea, miks ta nii käitub.

Arvate, et ehk elab laps kodus pingeid välja. See võib tõesti ka nii olla. Kui tegu on näiteks lasteaias korralikult käituva lapsega, kes teeb seal koostööd ja on sõnakuulelik, siis see on ühe 6-aastase jaoks paras pingutus. Kui tegu on ka näiteks koolieelse rühmaga, siis tasub arvestada, et see võib lapse jaoks olla väsitavam, kui rühmas tehakse näiteks kooliks ettevalmistusi.

Kas lapse elus on olnud suuremaid muutusi, muresid või kas ta saab piisavalt magada? Ka neile asjadele tasub mõelda. Saan aru, et laps saab Teilt ilmselt piisavalt tähelepanu ja olete temaga heas kontaktis. Võib ka olla, et Teie laps on lihtsalt ühes muutuste faasis, mis selle vanusega võib kaasas käia. Ei olda enam väikelaps ja pigem on soov olla järjest enam iseseisvam. Ka see ei pruugi olla lapsele kerge.

Oluline on viis, kuidas Teie tema tunnetele reageerite. Kõik tunded, ka viha, võiksid olla aktsepteeritud ja on lubatud neid tunda. Käitumistega on aga teine asi. Kirjeldate, et olete juba lapse tähelepanu viha väljendamise viisidele juhtinud ning ta on proovinud seda muul moel väljendada. See on lapsele väga abistav. Lapsed vajavad õpetust, mida oma tunnetega teha. Parim viis seda õpetust anda on lapse tundeid aktsepteerida ja märgata, õpetada teda neid nimetama ning ennast ja teisi säästval moel väljendama.

Viha puhul tasub vaadata, mis viha „all“ veel peidus on. Viha on jäämäe tipp. Võime olla tegelikult pettunud, solvunud, kurvad, tunda valu jm. Võite koos lapsega uurida, mis on tunnete jäämägi ja kuidas lapsel vihaaluste tunnetega on. Tunnete jäämäe kohta saab lugeda siit (on küll ingliskeelne kahjuks): https://www.gottman.com/blog/the-anger-iceberg/

Veel saab tunnetega toimetulekut õppida näiteks tugevate tunnete kaartidega, mida saab koos lapsega mõnusatel koos olemise hetkedel uurida. Annavad päris häid mõtteid, kuidas erinevate tunnetega toimetada. Lisainfot siit. https://angelajakobson.wordpress.com/lausete-lopetamise-kaardid/

Veel soovitan lugeda ühte tõesti head ja lihtsat raamatut, mis käsitleb 6–11-aastaste lastega toimuvaid arengulisi muutusi, tavalisemaid probleeme ja annab häid juhiseid probleemidega toime tulemiseks. Ehk saate sealtki mõtteid: I. Filliozat „Ta teeb seda meelega. Mis toimub 6–11-aastase lapse peas“ (http://www.apollo.ee/ta-teeb-seda-meelega.html).

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

22.02.2017

Tere. Pole kindel, kas valisin õige teema, aga mul on 7-aastane tütar, kes käib 1. klassis ja mõned nädalad tagasi sattusin juhuslikult vaatama tema telefonis internetilogi ja avastasin sealt hunniku pornosaite. Olin šokis kohe tükk aega, hiljem üritasin temaga rääkida, aga ta oli nii endasse tõmbunud ja sai muidugi aru, et oli vahele jäänud. Asi vaibus ja võtsin tal ka interneti telefonis maha. Nüüd tegin mingeid seadistusi tema telefonis ja internet jäi peale ning õhtul vaadates olid jälle pornoleheküljed mälus. Ma ei tea, kust ta üldse mingi ajendi selleks sai. Mismoodi talle seda seletada? Olen täiesti hämmingus… Kust otsast peale hakata?

–––

Tere

Olete ootamatus olukorras. On ehmatav, kui 7-aastane laps vaatab või tunneb huvi asjade vastu, mis tema eaga meie meelest kuidagi kokku ei kuulu.

Enamasti satuvad lapsed porno- või erootikavideode peale väga juhuslikult või mõne „teadlikuma“ sõbra initsiatiivil. Kuid küsimused seksi kohta võivada selles vanuses tekkida ka ilma videote nägemiseta. Ehk siis lapse huvi on pigem uudishimu ja see on eakohane.

Et lapsel oleks edaspidises elus eluterve suhtumine seksuaalsusesse ning ta oskaks olla mõlemaid osapooli austavas lähedussuhtes, siis on tähtis viis, kuidas neil teemadel lapsega rääkida. Riidlemine või vastused nagu „Sa oled veel liiga väike ja me sellest ei räägi“ või „Sellest ei räägita“, võivad tekitada pigem tunde, et tegu on mingi ebaloomuliku teemaga. Seeläbi huvi pigem kasvab, kuid vanematena ei saa me enam olla kindlad, mis allikatest laps oma küsimustele vastuseid otsima hakkab. Nii võib ka juhtuda, et laps vaatab pornograafiat ja peab seda normaalsuseks ning tal tekivad hilisemas elus ebarealistlikud ootused seksuaalsuhetele.

Seega on hea, et Te oma lapse telefonist sellised videod leidsite. See annab Teile võimaluse teema üles võtta. Lapsevanemana võite tunda, et laps ei peaks nende asjade vastu huvi tundma, mistõttu võib Teil endal olla ebamugav rääkida. Lapsel on aga loomulik uudishimu maailma vastu. Enamasti laste huvi peale oma küsimustele vastuste saamise ja teema normaliseerumise ka vaibub. Mida enam keelata ja öelda, et see on asi, millest ei räägita, seda põnevam.

Proovige leida aeg, et koos lapsega rahulikult rääkida. Öelge, et leidsite veel tema telefoni mälust videosid ja saate aru, et tal on nende vastu huvi. Selgitage, et tahate temaga sellest rääkida ja mitte pahandada.

Enne, kui hakkate ise selgitusi andma, proovige uurida, kas lapsel tekkis nähtud videote kohta küsimusi. Siinkohal tasub teada, et lapse jaoks võib seksuaalakt tunduda vägivaldse tegevusena (eriti kui tegu on pornograafiaga) ja see on hirmutav. Nemad ei vaata selliseid videoid kindlasti mitte sarnaselt kui täiskasvanud. Neil puudub seksuaalne alatoon, tegu on pigem uudishimuga. Uurige, kuidas Teie lapsega on? Mis mõtteid või tundeid tal tekkis?

Kui laps ei oska midagi küsida või arvata, selgitage ise lühidalt, et kui inimesed teineteist armastavad, siis nad on väga lähedased ja tahavad koos olla. Seks on üks viis, kuidas lähedust jagada, kui mõlemad seda soovivad. Rääkige ka, et mitte kunagi ei pea tegema midagi sellist, mida ta ei taha. Kui nähtud videote sisu erineb tunduvalt sellest, mis võiks olla tavaline seksuaalsuhe (pornograafia enamasti selline on), siis selgitage ka, et lähedust ei pea jagama sel moel nagu ta videos nägi. Nii teevad pigem vähesed.

Ärge hakake last ise küsimustega pinnima või talle liialt infot jagama. Piisab lihtsast seletusest. Oluline on tekitada lapses tunne, et neil teemadel Teiega arutamine on lubatud ja ta saab edaspidi oma küsimustega Teie poole pöörduda. Võite seda lapsele ka otse öelda, et kui ta tahab veel midagi küsida ja uurida, siis olete valmis temaga rääkima (muidugi peategi siis selle võimalusega arvestama).

Leppige lapsega kokku, et ta enam neid videosid vaatamas ei käi, sest seal on ka suur oht saada oma nutitelefoni viiruseid. Küsimuste ja uudishimu jaoks olete Teie ja võite appi võtta ka mõne raamatu või kasutada ära meedia poolt pakutavaid vihjeid (näiteks reklaamid), mille üle mõtiskleda. Ja rääkida ei tuleks ainult seksist, vaid pigem võiks selles vanuses arutleda armastuse, kahe inimese vahelise suhte, laste saamise jm sellise üle.

Ehk on abiks, kui siit ka juurde loete: http://eestinaine.ohtuleht.ee/676930/millal-ja-kuidas-raakida-lapsele-seksist

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

21.02.2017

Tere! Kuidas lapsega (4 a) õigesti käituda, kui ta üritab kedagi jalaga lüüa (tegevus, mis on täiesti mittetolereeritav)?

–––

Tere!

Soovite teada, mida teha, kui laps üritab kedaga jalaga lüüa. Juhised võiksid olla järgmised:

  1. Kui laps lööb, siis tuleb teda takistada. Näiteks käest kinni võtta (mitte tugevalt, aga kindlalt ja rahulikult) ning öelda „Ei tohi lüüa“. Hääl olgu pigem selline, mis väljendaks, et Teil on tõsi taga. Kindlasti tasub vältida vihast või karjuvat hääletooni.
  2. Seejärel võiks mõelda, mis ajendas last lööma. Kas ta on vihane või pettunud? Proovige tema tundeid ise sõnadesse panna. Näiteks „Sa oled vihane, sest…, kuid löömine pole lubatud“, „Sa oled pettunud, sest…“, „Sa nii väga tahtsid seda ja oled nüüd solvunud, et sa ei saa“, „Ma saan aru, et sa oled vihane/pettunud/solvunud/kurb, aga löömine pole lubatud“ jne. Nii õpib laps aru saama, mis temaga toimub. Kui lapse tunnete sõnavara kasvab, siis on tal lihtsam ennast ilma löömata väljendada.
  3. Oluline on, et vanem jääks kõige selle juures rahulikuks ja kindlaks. Vanema vihastamine võib anda lapsele märku, et ka vanem kaotab kontrolli ja olukord pole enam turvaline. See omakorda ei aita lapsel rahuneda.
  4. Vahel vanemad ärrituvad lapse käitumise peale nii, et hakkavad last omakorda karistama. Näiteks saadetakse laps teise tuppa järele mõtlema, nurka seisma või antakse laksu. Kõik vanema käitumised, mis on hirmutavad, ei aita lapsel enesekontrolli õppida. Pealegi näitab täiskasvanu ise vägivalda kasutades, et löömine on siiski lubatud.

Pikemad arutelud, miks lüüa ei tohi, võiks jääda pigem hetkedesse, kui laps on juba enam-vähem rahunenud või isegi aega, kus Te mõnusasti koos saate olla ja maailma asju arutada. Ühe asjana siis võibki võtta teemaks tugevad tunded ja mida nendega teha.

Arutamise käigus võib tekkida kiusatus esitada lapsele „miks“-küsimusi, kuid need ei ole eriti tõhusad. Laps nagunii ei oska miksidele vastata või kui vastab, siis ilmselt seda, mida ta eeldab, et vanem temalt kuulda tahab. Pigem võiks temaga arutleda, mis ta löömise asemel teha võiks. Saate ka õpetada erinevaid nippe. Näiteks hingamise jälgimine (kõht läheb sisse hingates punni) või kükkide tegemine. See muidugi ei tähenda, et laps järgmisel korral enam lüüa ei ürita. Uute toimetulekutehnikate rakendamine nõuab aega ja harjutamist.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

18.02.2017

3,5 a tütarlaps, väsimatu ja aktiivne kodus, väljas teistega eriti ei seltsi, küllaltki isekas ja ei taha eriti sõna kuulata, lasteaias ei taha olla. Liigitan ta koleeriku gruppi, tal on kaksikvend, kes on rohkem flegmaatiku tüüp, aeglane, hea unega nii päeval kui öösel, kuid memmekas ja nutab iga väiksema asja peale, omavahel ei saa eriti läbi. Küsimus puudutab öist und tüdrukul. Olen vanaema ja tüdruk on praegu minu juures olnud 1 kuu, päeval ta magada ei taha, kell 10 õhtul läheb magama, hommikul kl 9–10 ärkab, kuid igal ööl ärkab suure nurga pärast 2 tundi magamist, saab ruttu maha vaigistatud, kuid kahel korral on nutt kestnud hirmutavalt kuni 20 min, vehib jalgadega, kätega, lööb end pulksirgeks ja ei saa millestki aru. Päevad mööduvad rahulikult, mõni päev on jonni rohkem, teine päev vähem, iga päev on kodust väljas käidud, mida teha sellise unehäiretega, minu lastel 40 a tagasi selliseid probleem polnud. Palun aidake meid, mida ette võtta. Teid ette tänades

–––

Tere

Olete mures lapse öiste nutuhoogude pärast, mis on vahel pikad ja Te ei tea, mida ette võtta.

Selles vanuses lastel võib nutuhooge aeg ajalt esineda. Enamasti on need seotud suuremate muutustega lapse elus või siis kiiremate arenguspurtidega. On ka lapsi, kes on paraku tundlikumad päevastele sündmustele ja elavad seda välja öistes unenägudes.

Teie kirjeldatu põhjal saan aru, et lapsel on viimasel ajal olnud elus suuremaid muutusi. Kirjutate, et laps on Teie juures elanud kuu aega. Kas enne Teie juurde elama tulemist olid lapsel ka nutuhood? Elukoha või lähedaste hoidjate vahetumine võib lapse jaoks olla juba piisavalt suur muutus, mis võib öiseid hoogusid põhjustada.

Kiire kasvuga seotud öised nutuhood lähevad enamasti ise üle. Muutustest tekkinud nutuhood mööduvad siis, kui laps kohaneb ja elu stabiliseerub. Kohanemiseks on vaja aga aega.

Mõned soovitused, mida nutuhoo ajal teha. Ütlete, et vahel õnnestub ta maha rahustada. Katsetagegi neid nippe, mis siis toimivad. Kui aga ei rahune, siis jääge ise rahulikuks ja jälgige lihtsalt, et laps ennast ei vigastaks. Ütlete, et ta ärkab enamasti 2 tundi peale uinumist ja ta ei saa selle hoo ajal millestki aru. Isegi kui lapse silmad on lahti, siis võib olla, et ta tegelikult magab (sügava une faas). Hommikul ei pruugi laps mäletada, et nuttis. Kui küsite hommikul, kuidas ta magas, siis võib laps vastata, et hästi. Ärge proovigegi last sellise hoo ajal äratada näiteks raputades, temaga kõva häälega rääkides või kõiki tulesid põlema pannes. See ei aita nagunii ja parem on, kui laps ei ärkagi, vaid saab peale hoogu edasi magada. Nutt võibki kesta 15–20 minutit. Kui laps rahuneb, siis aidake tal jälle pea padjale saada ja tekk peale võtta.

Sellised nutuhood ei ole lapsele kuidagi kahjulikud. Need tuleb lihtsalt üle elada. Kõige keerulisem on ilmselt Teil, sest oma lastega selline kogemus puudub ja nutt võib olla ka hirmutav. Lisaks Teie uni on ju ka häiritud ja jääb lühikeseks.

Kui Teil on veel küsimusi või muresid, siis võite uuesti kirjutada.

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

17.02.2017

Mul on 14-aastane vend ja tuttav 15-aastane poiss, kes ei käi koolis. Hommikul vanemad viivad, aga poisid kooli ei jõua. Kuidas teha lapsele selgeks, et koolikohustuse ignoreerimine tekitab vanematele probleeme ja et koolis peab käima juba iseenda jaoks?

–––

Tere

Oled mures, et Su vend ja tema sõber ei jõua kooli. Tahad teada, kuidas poistele selgeks teha, et nad peaksid kooli minema. See ülesanne võib olla üsna keeruline. Sinu vend ja tema sõber on sellises vanuses, kus tavaliselt teismelistel ongi raske leida sisemist motivatsiooni. See tähendab, et ei ole tekkinud veel arusaama, et õppida võiks iseenda jaoks, et see on enda tulevikule kasulik. Tunduvalt põnevam on aega veeta sõpradega ja tegeleda kõige muuga, mis kooliga seotud ei ole. Enamasti on puudumiste taga ka mingit sorti mahajäämus ja võlgnevused, mistõttu võib mõni aine muutuda eriti ebameeldivaks.

Mida aga Sina teha saaksid? Ilmselt oled juba proovinud neid veenda ja see pole tulemust andnud. Sinul õena ongi kahjuks üsna keeruline poisse suunata. See on ikkagi vanemate ja teiste täiskaasvanute vastutada. Kas Sa tead, kas poiste koolis on sotsiaalpedagoog või koolipsühholoog? Kui on, siis Sa võiksid temaga rääkida. Enamasti õpetajad reageerivad puudumistele kiiresti, aga vahel võib juhtuda ka, et ei märgata. Sa saad siis tugispetsialistiga arutada, mida teha. Psühholoog või sotsiaalpedagoog saaksid ka ise poistega rääkida. Kui neid spetsialiste pole teie koolis, siis räägi õpetajaga. Kui kardad, et vend Sinu peale pahaseks saab, siis ütle seda ka õpetajale, et ta oskaks sellega arvestada. Ta ei pea rääkima, et Sina temaga poiste puudumisest kõnelesid.

Saan aru, et oled mures ka vanemate pärast. Kas oled märganud, et vanematel on niigi keeruline või saavad nad puudumiste pärast kurjaks? Ilmselt on nemadki hädas ja neile on abistav, kui saaksid kellegagi väljaspoolt peret rääkida. Tegelikult võiksid vanemad ise kooli tugispetsialistiga rääkida või minna Teie kodukandi Rajaleidja keskusesse (https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/), kus needsamad spetsialistid töötavad. Esmalt tuleks leida põhjused, miks poisid puuduvad (kas huvipuuduse taga võib olla lünk teadmistes või midagi muud) ning alles siis saab leida selle sobiva viisi, kuidas poisid kooli tagasi saada. Minu kogemus on, et ainult sundides ja käskides selles vanuses lapsed koolis käima ei hakka. Tuleb ikka aru saada, miks puudutakse ja siis koos õpetajatega seda asja lahendama hakata.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

16.02.2017

Mis teha, kui poisid kiusavad koolis? (8-aastane tüdruk)

–––

Tere

On väga tore, et Sa meid leidnud oled ja abi küsid. Oled kiusamisega hädas ja ei tea, mida teha.

Kas oled mõnele täiskasvanule sellest juba rääkinud? Näiteks oma õpetajale või vanematele? Kui Sa veel pole, siis võiksid seda teha, sest nemad saavad Sind ilmselt kõige paremini aidata. Kui kardad, et äkki kiusajad saavad teada, et Sina rääkisid, siis ütle õpetajale, et Sa ei taha, et teada saadakse, et Sina rääkisid. Õpetaja oskab asja lahendada ka nii, et ta üldse ei ütlegi, keda kiusatakse. Pealegi kiusajad kiusavad ilmselt teisi ka.

Mis Sa arvad, kas saaksid rääkida? Ja kui Sa juhtumisi oled juba rääkinud ja ikka abi ei ole, siis räägi veel oma vanematele ja palu, et nad otsiksid mõne psühholoogi, kellega saaks asja arutada. Või on Sinu koolis äkki psühholoog või sotsiaalpedagoog? Neile võid kindlasti ka rääkida.

Mõnda asja saad veel teha. Näiteks proovi mitte välja teha. See võib olla keeruline, sest on vastik, kui kiusatakse, aga proovi näiteks kiusajatest mõelda nii, et need lapsed on ise hädas. Kiusajad tavaliselt ei tunne ennast hästi ja kardavad, et neid hakatakse kiusama. Võib olla see teadmine aitab Sul teha nägu, et Sa neid ei kuule ega näe. Võid näiteks mõne teise lapse juurde minna ja midagi rääkima hakata ning kiusajatele üldse selja pöörata. Mida rahulikumaks ja ükskõiksemaks jääd, seda igavam on kiusajatel. Ära kindlasti vastu kiusa, sest seda nad ootavadki ja nii võid kiusamise hullemaks ajada. Võid ka vastata midagi ükskõikset nagu „No ja siis!“

Kui nad kiusavad nii, et lõhuvad Sinu asju või võtavad ära või teevad haiget, siis sellest tuleb ikkagi rääkida. Sul endal on ehk veidi keeruline sellisele käitumisele üksi vastu astuda.

Igal juhul on kiusamine lubamatu ja kellelgi pole õigust Sulle nii teha. Võid mulle uuesti kirjutada, kui tahad edasi midagi küsida või kui Sa pole abi saanud. Aga võid ka helistada lasteabi telefonile, mille number on 116 111. Neile saad oma mure täpsemalt ära rääkida ja saate koos mõelda, mida võiksid veel teha. Ära kindlasti selle asjaga üksi jää. Oled väga tubli, et küsid abi.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

16.02.2017

Tere. Mul on väga suur mure. Nimelt on mu laps narkosõltuvuses ja ma ei tea, kuidas teda aidata!! Kõik algas sellest,et politsei helistas ja teatas, et koolis oli ta mingi tabletiga vahele jäänud. Poisi jutu põhjal oli talle perearst need ärevushäirete pärast välja kirjutanud ja kas ma tean sellest midagi. Loomulikult oli poisi jutt vale ja väga kahtlane ning otsustasin poisiga koos politseisse pöörduda, kus talle tehti kiire test, mis osutus positiivseks kanepi alusel. Tema käitumine on muutunud viimasel ajal väga agressiivseks. Palun aidake mind ja mu poega, ei taha, et ta nii lõpetaks. Poeg on mul alles 16 a.

–––

Tere

Olete raskes olukorras ja vajaksite kiiresti abi oma lapsele ja kogu perele. Olete juba väga selgeid samme astunud ja tuvastanud, et laps tarvitab narkootikume.

Järgmisena tuleks kiiresti pöörduda abi saamiseks lastepsühhiaatri poole, et teha kindlaks, kas tegu on juba sõltuvusega või on see kuritarvitamine. Abi vajab teie laps mõlemal juhul ja kiiresti. Siit lehelt leiate veel kontakte, kellega ühendust võtta: http://www.narko.ee/teenused-alaealistele-ja-lastevanematele/

Kontakte saate ka siit: https://www.innove.ee/UserFiles/Kutseharidus/Liina/Uimastid_abivoimalused.pdf

Teil üksi ongi sellele murele raske lõppu teha. Spetsialistide abiga saab laps kiiremat abi.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

16.02.2017

Tere! Kuidas saada 10-aastane poiss oma õppimiskohustusi täitma?
Tegemist on suhteliselt andeka lapsega, kes on ennast sidunud paljude kohustustega: ujumistrenn (spordigrupp), judo, poistekoor, rahvatants, klaveritunnid, pillisolfedžo….
Kõrvalt paistab, et lapsel pole aega olla laps – ainult kohustused ja väga minimaalne vaba aeg. Sõbrad kutsuvad õue, aga ei saa minna nädala sees.
Õppimisel ( peale trenne, tihti alates kl 21) esineb keskendumisraskuseid – käib tihti süüa näppamas või WC-s istumas (raamatuga), ei suuda ühte ainetki lõpuni õppida ilma omavoliliste katkestusteta.
Oleme proovinud üks aine korraga, siis paus 5 min, kontrollime tehtut. Siiski leiame tihti, et õppimise asemel teeb ta midagi täiesti arusaamatut (teritab pliiatseid lühikeseks, matemaatikas maalib tehete märke ette valmis, aga ei kirjuta kogu tehet vms, vahel joonistab eraldi väikestele paberijuppidele või on õpikut lõpuni lugema jäänud). Viimasel ajal ei saa enne kl 23 magamagi.

–––

Tere

Soovite teada, kuidas saada üks tegus 10-aastane õppima. Teie kirjelduse põhjal tundub, et tal on raske keskenduda. Ta hüpleb ühelt tegevuselt teisele ja tal on alustatut raske lõpule viia. Mis võivad olla põhjused? Teie kirjast saan aru, et laps tegeleb väga paljude huvialadega ja saab väga hilja magama. Kas võib olla, et seda kõike on ühe 10-aastase jaoks liiga palju? Ütlete, et ta ilmselt ei saa olla laps. Nii võibki olla. Selles vanuses lapsed peavad aga saama aega lihtsalt mängida ja sõpradega olla. See on jätkuvalt üks arendavamaid tegevusi.

Kas ta on need huviringid kõik ise valinud ja ei soovi neist loobuda? Kui nii, siis tuleks aidata tal ikkagi teha valik, et jääks ka aega mängida. On tore, et ta paljudest asjadest huvitub, kuid tuleb teha valik. Aega tuleks planeerida nii, et õppimisele ei jääks vaid hiline õhtu. Kella üheksaks õhtul on lapsed tavaliselt ka ilma trennita nii väsinud, et tekivad raskused ühe tegevuse juures püsimisel ja õppimisel. Nii juhtubki, et laps teritab pliiatseid ja teeb muid asju, mis nõuavad vähem pingutust. Tundub ka, et tegu on ühe kohusetundliku lapsega, kes küll proovib asju lõpuni teha, huvitub, aga ta aju ilmselt lihtsalt ei jaksa enam uut infot vastu võtta.

Mis kell laps ärkama peab ja kui pikaks jääb ööuni? Selles vanuses laps vajab kindlasti 10-11 tundi ööund. Saate jälgida, kas ta saab une täis magatud. Kui ei, siis see mõjutab kõiki päevaseid tegevusi.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

15.02.2017

Meil on kärgpere, kus kasvab minu varasemast suhtest 10-aastane poeg ja kolm ühist last: 4-aastased kaksikud ning 2-aastane pesamuna. Kolm väiksemat moodustavad lahutamatu trio. Suurem poiss vastandab end ja otsib võimalust argielust põgenemiseks elektroonilisse mängudemaailma. Kuna sõnad ei mõju, siis võtsin kasutusele elektroonilise ekraanikontrolli Screentime. Piirasin ekraani kasutusaja 2-le tunnile päevas. Ilmselt on ka seda liiga palju. Poiss elab fantaasiamaailmas ja keeldub mängu kinni panemast, kui midagi on parajasti pooleli jäänud. Ta on ilmselgelt ärritunud, kasutab ebasobivaid väljendeid ja õigustab oma tegevust lõputu vaidlusega. Kui mänguaeg on läbi saanud või olen lihtsalt nuppu vajutanud, siis otsib poiss uusi teravaid väljakutseid. Enamasti jääb ette 4-aastane väikevend. Müramine ja  tögamine muutub loetud minutitega jõuprooviks ning väiksem vend saab eranditult haiget. Loomulikult ma tõttan lahutama ja lohtuma. Mida teha?

–––

Tere

Saan aru, et olete hädas 10-aastase nutiseadmete kasutamisega. Teile tundub ka, et laps võib tunda ennast teistest lastest eraldatuna (ei kuulu triosse). Olete rakendanud ekraaniaja piiramist, aga see paneb poja hoopiski agressiivsemalt käituma.

Ütlete, et rääkimine pole aidanud. Mida Te rääkimise all mõtlete? Oletan, et olete talle piire selgitanud, miks Te ekraaniaega piirate. Kas olete proovinud last ka kuulata ja uurinud, kuidas tema seda olukorda näeb? Näiteks „Ma saan aru, et sinu jaoks on need mängud olulised“, „Sul on raske lõpetada ja sind ajab vihale, kui mina seda käsin“ jne. Kuulamine tähendab, et te peegeldate lapsele tagasi seda, mida Te näete või arvate teda tundvat või mõtlevat. See vähendab enamasti lapse vastupanu ja ta on peale seda rohkem valmis omakorda ka Teid kuulama.

Et kehtestamine paremini toimiks, tasub huvi tunda selle vastu, mida laps mängib, kus internetis liigub, kellega suhtleb. Tundke lihtsalt huvi ja proovige vältida hinnanguid (näiteks „See mäng on küll ajaraiskamine“). Pigem proovige aru saada, mis teda köidab ja miks.

Peale seda, kui olete last kuulanud ja tema tegemiste vastu huvi tundnud, saate üle rääkida, miks Te ekraaniaja piiramist vajalikuks peate. Rääkige, kuidas see Teile mõjub, kui Te näete teda pikalt ekraani taga istumas. Näiteks „Ma näen, et sul on raske lõpetada ja sa muutud vihaseks, kui seda tegema pead. Mul on siis keeruline sinu tunnetega toime tulla“. Mõelge, mis just Teile mõjub, miks Te tahate, et ta lõpetaks. Kui Te räägite enda vajadustest, miks ta lõpetama peaks, siis on tal sellele ka raskem vastu vaielda. Kui Te keskendute ainult sellele, miks tal oleks kasulikum mitte mängida, siis on tal sellele ka lihtsam vastu argumeteerida ja ennast õigustada.

Seejärel uurige, mis on tema ettepanekud, kuidas ta saab ajapiirangust kinni pidada või mis aitaks tal lõpetada. Kui tal ideid pole, siis pakkuge enda poolt mõni idee. Näiteks Te küll juba kasutate Screentime rakendust, aga ehk on veel mõni vahend. Näiteks ennetav sõnum, kui aeg hakkab otsa saama. Võite koos vaadata, mis rakendusi veel on, et oleks lihtsam ajast kinni pidada.

Võiksite kehtestada ka reegli, et nutseadmeid kasutatakse ainult elutoas. Kõigi pereliikmete magamistoad võiks olla seadmevabad. Kui lapsel on oma toas arvuti ja telefon või tahvel, siis on tal pidev kiusatus neid avada. See võib olla üsna frustreeriv ja Teil on ka raske seadmete kasutust jälgida.

Uurige ka, mis ajal päevas ta tahab oma ekraaniaega kasutada. Kui mängud on võrgus, siis võib juhtuda, et teatud ajal on mängimas ka olulised sõbrad. Ta võiks selle aja ise valida ja edaspidi jälgite, et Te sellest ka kinni peate.

Lapsega rääkimise, kuulamise ja tema kaasamise mõte on selles, et nii saate talle anda osa vastutusest ja tekitada tunde, et ta ise saab ka otsustes osaleda. Lõplik kontroll jääb ikka Teie kanda, aga ära kuulatuna on lapsel kergem koostööd teha ja mitte vastupanuga reageerida.

Jälgige ka, kui palju teised pereliikmed ja Te ise nutiseadmeid kasutate. Kas olete ise heaks eeskujuks või pigem juhtub, et jääte tunniks, paariks ekraani kinni? Eeskuju on selle teema puhul üsna määrav.

Kirjutate ka, et poeg sukeldub mängude maailma, et väiksematele vastanduda. See on nagu põgenemine. Kas olete sellest temaga rääkinud ja öelnud, et Te sellist asja märganud olete? Kuidas poeg ennast peres üldse tunneb? Teie poolt kirjeldatud fantaasiamaailma sukeldumine võib olla märk ka suhete halvenemisest peres või siis mingitest pingetest, mis käivad kaasas muutustega. Kui palju poeg ise tunneb, et tähelepanu saab? Kui palju aega veedate kahekesi ja kas ta saab ka teise vanemaga suhelda? Kuidas ta ise tunneb, kas see aeg on piisav? Teil on peres palju lapsi ja väiksemad nõuavad kindlasti suure hulga tähelepanu. Kuidas Teil endal jõuga on, kas jaksate tähelepanu jagada?

Mõelge ka, milliseid ühistegevusi võite pojaga veel teha. Uurige, mida tema tahaks teha. Tingimus on see, et keegi sel ajal nutiseadmeid ei kasuta.

See, et poeg 4-aastast torkima läheb, on ilmselt märk, et ta ei tule oma tunnetega toime ja ei oska neid muul moel maandada. Kui olete väiksemat lohutanud, siis tasub ära kuulata ka 10-aastane. Kasutage jälle peegeldamist. Näiteks „Ma saan aru, et sa lähed torkima, sest sa tunned ennast halvasti“, „Sa tahaksid temaga mängida, aga ei tea, kuidas, ja siis ta saab haiget“, „Kui ma väiksemat lohutan, siis sa tunned ennast kõrvalejäetuna“. Usaldage oma sisetunnet ja rääkige, mis Teie meelest lapsega toimub. Aidake tal oma tundeid sõnadesse saada, et ta ei peaks seda teise torkimisega väljendama.

Kui poeg Teile ebasobivate väljenditega vastab, siis öelge, et see ei ole ok. „Ma ei luba sul endaga nii rääkida“ või „Mind solvab, kui sa mulle neid sõnu ütled. Me saame edasi rääkida, kui oled rahunenud“. Kuidas rahuneda – seda võiksite õpetada mõnel hetkel, kui Te hästi läbi saate, kui Te ei tülitse. Näiteks uurige, mis poja meelest aitaks tal sellistel vihastel hetkedel rahuneda. Õpetage talle ka näiteks hingamise jälgimist ja tehke ka kokkulepe, et kes väga vihastab, läheb teistest eemale ja proovib rahuneda. Kui rahunemise võtteid järjest enam rahuhetkedel meelde tuletada ja harjutada, siis muutuvad nad lapsele omaseks ja ta muutub paremaks oma tunnete juhtijaks.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

11.02.2017

Mida teha, kui lapse lapse ema suhtub 17-aastasesse nagu 10-aastasesse ja ei saa justkui aru, et laps pole igavesti väike ja kohelda tuleb vastavalt vanusele?

–––

Tere!

Te ei tea, mida teha emaga, kes ei taha kuidagi lasta teismelisel suureks saada ja kohtleb teda ikka kui 10-aastast last. Esmalt tasuks mõelda, miks ema nii teeb?

Minu kogemus on, et vahel on vanematel liialt vähe teadmisi lapse arengu ja iseseisvumise kohta. Ei teata, miks ja kuidas lapsele rohkem iseseisvust anda ja kuidas piire kehtestada. Vahel ei oska vanemad ka lapsega kontaktis või lähedased olla. Neile on hirmutav, et teismeline eriti midagi ei räägi, et nad ei saa tema elust nii palju osa, kui ehk varem said. Nii võib ka juhtuda, et vanem üritab oma teismelist järjest enam kontrollida, et tema elust osa saada. Ehk siis sageli puuduvad emadel ja isadel vanemlikud oskused, kuigi last armastatakse ikka kogu südamest.

Vahel võib ka olla, et vanema jaoks ongi teismeline ainus lähedane, kellest on hirm lahti lasta. Näiteks kui vanemate paarisuhe hästi ei toimi või on juba ammu katki läinud, siis võib lapse iseseisvumine ja peatselt kodust lahkumine muuta vanema ärevaks. Kui pole last, kellega tegeleda, siis tuleb ju ühel hetkel enda üksindusele ja muredele otsa vaadata. See võib olla hirmutav, kuigi seda endale tavaliselt vanemad ise ei teadvusta.

Mida aga teha? Kui sellist olukorda näeb kõrvalt täiskasvanu, siis aitaks ilmselt, kui keegi leiaks aega ema ära kuulata ja proovida mõista tema seisukohta. Ema kindlasti kohtleb last eakohasest nooremana pigem soovist teha head ning seetõttu tuleks hoiduda süüdistustest. Kui on näha, et ka ema on teismelisega enda meelest hädas või kõhklev, siis saab soovitada pöördumist näiteks pereterapeudi poole, kes oskab selgitada muuhulgas ka laste ealiseid iseärasusi. Kontakte leiab siit: http://perekonsultatsioonid.ee/pereteraapiakeskus/tootajad/ või http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/.

Mida saaks aga teha üks 17-aastane, kellel on oma emaga sellised mured? Mina soovitaksin pöörduda võimalusel näiteks koolipsühholoogi poole, kes saab kutsuda vestlusele ka ema. Psühholoog saab aidata teismelise ja vanema vahelist vestlust läbi viia, et kumbki saaks ära kuulatud ja vajadused ära räägitud. Spetsialistil on ka teadmised, mida vajadusel vanemale edasi anda (näiteks vanemlike oskuste või siis teismeea arengu iseärasuste kohta). Kui 17-aastane enam koolis ei käi, siis võiks pöörduda lähimasse Rajaleidja keskusesse, kus on ka psühholoogid (https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/ ) või võtta ühendust lastele mõeldud muretelefoniga (olemas ka Skype- ja elektrooniline nõustamine), mille kontaktid leiab siit: http://www.lapsemure.ee/?tutvustus.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

07.02.2017

Kuidas arendada lapsel keelelist arengut? Lapse vanus on 1 a ja 9 k ehk siis kohe saamas 2 a, paraku on tema sõnavara väga väike: issi, ei, emme, aitäh, see ja aeg-ajalt ka mis see, näidates näpuga asjadele. Aru saab küll, kui küsin, kus nina, suu kõrvad jne on. Aga sõnavara on väga väike. Millest võib see tulla, et sõnavara on väike? Kas see on kuidagi seotud ka sellega, et ta on meil kasvult/kaalult pisem kui temaealised? Enamiku ajast ta suhtleb enda keeles.

–––

Tere!

Olete mures oma 1,9-aastase lapse kõne arengu pärast. Lapsed on oma arengult väga erinevad. Mõnel areneb kõne kiiremini, mõnel aeglasemalt. Kasv ja kaal sõnavara arengut kindlasti ei mõjuta. Pigem mängib siin rolli pärilikkus, see, kui palju lapsega räägitakse ja ka näiteks sugu. Tüdrukutel võib kõne kiiremini areneda.

Tuleb arvestada ka lapse vanusega. Tavaliselt tuleb sõnavaras arenguspurt ikka alles peale teist eluaastat. Peale 2. eluaastat tulevad ka kahesõnalised lausejupid. Kõnest arusaamine tekib lastel aga varem. Kirjeldate, et Teie laps juba teab, kus on ta nina, suu ja kõrvad. Seega tundub Teie lapse kõne areng olevat pigem eakohane ja tundub ka, et Te olete ise sellele juba kenasti kaasa aidanud.

Kuidas veel arendada? Usun, et Te seda juba teete, aga kõige parem viis on lapsega rääkimine. Kõne ei peaks olema keeruline ja pikkade lausetega. Nimetage näiteks enda tegevusi või siis asju. Vaadake koos raamatuid ja kirjeldage lapsele, mis on piltidel. Näiteks „Vaata kui suur karu. Karu istub.“ Samuti arendab kõnet koos mängimine. Näiteks mängite koos palli ja iga kord, kui pall Teie käes on, siis ütlete „pall“. Sõnade kordamine lastele väga meeldib ja see on ka arendav.

Andke lapsele aega areneda ja nautige koosolemist ning suhtlemistJ Kui ikka väga muretsema jääte, siis võite ka logopeedi poole pöörduda, kes saab lapse ise üle vaadata, kuid Teie kirjelduse põhjal selleks küll hetkel põhjust ei tundu olevat.

Lisan viite ühele artiklile, mille lõpus on toodud tabel tegevustega, mida eri vanuses lastega teha, et kõnearengule kaasa aidata: http://www.teadlikvanem.ee/mida-tuleks-teada-lapse-kone-arengust/#prettyPhoto/1/

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

06.02.2017

Tere. Mure on selline, et minu kuueaastane, kohe seitsmeseks saav laps on väga arglik. Laps ei ole käinud lasteaias, sest klapp omavanustega ja üleüldse võõrastega puudub, suhtlemine toimub ainult pereringis (ema, isa, õde). Oleme püüdnud teda harjutada ühe-kahe võõraga või teise temavanuse lapsega, kuid ei, laps läheb nii pingesse. Laps on pigem üksinda ja omaette, teda isegi ei huvita teistega suhtlemine ega mängimine, meeldib olla omapead. Nüüd sügisel on vaja kindlasti minna kooli, sest laps on kooliks valmis, kuid mure, kuidas ta saab hakkama klassis, kus on 30 last, kui ta ei saa isegi olla 1–2 võõraga? Oleme käinus psühholoogide juures, kuid neist pole olnud abi. Mõtlesin, äkki oskate teie midagi soovitada/aidata?

–––

Tere!

Olete mures, et laps ei ole harjunud teiste lastega, kuid peab varsti minema kooli. Ütlete, et ta läheb pingesse. Mida see täpsemalt tähendab? Kas ta hakkab nutma või mängib lihtsalt omaette, teeb midagi muud? Mida tähendab ka, et klapp omavanuste ja võõrastega puudub? Kas see tähendab, et ta väga kardab teisi inimesi või on see pigem lihtsalt vaikimine, kontakti mittevõtmine ja ise tegutsemine? Kas arglikkusele on leidnud psühholoogid, kelle poole olete pöördunud, ka mingeid põhjendusi? Saan aru, et olete saanud ka soovitusi, kuid nendest pole abi olnud. Et Teid edasi aidata, oleks hea teada ka, mida Te siiani proovinud olete ja mis pole toiminud.

Kuna arglikkuse põhjuste leidmiseks ja teema lahendamiseks oleks hea näha last ja kuulda rohkem infot tema arenguloo kohta, siis kahjuks on kirja teel nõu keeruline anda. Saan aru, et olete psühholoogide abis pettunud, ja ilmselt ei näe põhjust enam nende poole pöörduda. Ma paraku siiski soovitaksin edasi uurida ja nõuda lahendusi.

Kuigi vanuse poolest võiks laps minna kooli, siis üks kooliküpsuse näitaja on paraku ka sotsiaalne küpsus ehk siis teistega suhtlemine. Kuna teema vajaks kindlasti lähemalt uurimist ja koolimineku aeg tuleb aina lähemale, siis oleks Teil ilmselt mõistlik pöörduda lähimasse Rajaleidja keskusesse ja küsida sealt konsultatsiooni. Infot saate siit: https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/.

Rajaleidja keskuste juures töötavad ka nõustamiskomisjonid, mille kaudu saate vajadusel taotleda koolipikendust või leida lapsele sobiva õpivormi.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

06.02.2017

Mida ma peaks tegema, kui laps valetab ja varastab? Ta on 11-aastane tüdruk.

–––

Tere!

Olete mures, et 11-aastane valetab ja varastab. Nii vana lapse puhul on selline käitumine märk, et tal on mingi mure, mida ta ise ei oska või ei saa lahendada. Mure ei ole enamasti seotud asjade ja rahaga (näiteks liiga väike taskuraha), vaid pigem on sellise käitumise taga suhted või mõned muud emotsionaalsed vajadused, mis on rahuldamata. Laps ise neile vajadustele tähelepanu juhtida ei oska ja ka ei tea ning sageli võibki öelda, et tahab asju või raha on vähe.

Kuna Teie kirjast ei selgu, millised muutused on lapse elus olnud ja kuidas on tal suhted lähedastega, siis ei oska kahjuks lähemalt kommenteerida, miks valetamine ja varastamine antud juhul aset leiavad.

Minu kogemus töös lastega, kel on sarnased mured, näitab, et kõige tõhusam on aidata last ümbritsevatel täiskasvanutel saada lapsega selline kontakt, et ta ei peaks ega saaks enam valetada või varastada. Oluline on anda ka lapsele selgelt teada, et tema käitumine ei ole vastuvõetav ja lubatav ning selgitada, milliseid tundeid see Teis tekitab. Neid asju saab öelda ka karmimalt, kuid kindlasti ei soovita kasutada karistusi (näiteks koduaresti panemist). Karistused pigem suurendavad lapse probleemset käitumist ja tekitavad trotsi. Pigem võiksite öelda, et olete lapse pärast mures ja tahate nüüd aru saada, mis temaga toimub ja miks ta nii käitub.

Et lapsega toimuvat lähemalt uurida ja neid vestlusi läbi viia, soovitan kindlasti pöörduda mõne pereterapeudi või koolipsühholoogi poole. Nemad oskavada Teid juhendada ka lapsega edasises suhtlemises. Kui Teie lapse koolis koolipsühholoogi ei ole või Te ei soovi sinna pöörduda, siis tuleks leida oma kodukoha lähim Rajaleidja keskus, kus töötavad ka koolipsühholoogid. Pereterapeute võib leida järgmistest kohtades:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.02.2017

Kuidas käituda teismelise tütrega, kui ta häbeneb vanemaid? Kui olen küsinud, et miks, siis ta on öelnud, et ta ei taha, et teda koolis narrima hakataks. Kas peaks jätma teema sinnapaika, et üks hetk see lahtub ise või peaks sellega tegelema?

–––

Tere

Kirjutate, et Teie tütar häbeneb Teid ja põhjendab seda koolis narrimisega ning Te ei tea, kas ja kuidas temaga sel teemal rääkida.

Teismelisele võib olla mingil ajaperioodil oluline, et ta näeks kaaslaste ees välja iseseisvam ja vanematest sõltumatum, kui ta seda tegelikult on. Seetõttu ei taheta näiteks, et vanemad kooli järele tuleks või üldse koolis mingeid asju ajamas käiks. Seda teades saate vajadusel koos lapsega mõelda, kas häbenemise taga võib olla tema soov saada rohkem iseseisvust ja kui see nii on, siis saate kokku leppida, kuidas Teile mõlemale sobiks edasi toimetada.

Kuna aga laps on välja toonud narrimise hirmu, siis sellel teemal tuleks rohkem peatuda. Kui võimalik, siis proovige teema veelkord üles võtta ja selgitada, kui tõsine olukord on ja kes täiskasvanutest sellest probleemist koolis teab. Väljendage oma muret ja öelge, et narrimine ei ole OK. Andke lapsele ka teada, et te võiksite koos mõelda, kuidas sellistes olukordades käituda – mida vastata, kelle käest abi küsida jne.

Kui laps ei taha neil teemadel rääkida, siis proovige küsitlemise asemel aktiivset kuulamist. See tähendab, et peegeldate tütrele tagasi seda, mida Te näete temaga toimuvat või kuulete ütlevat. Näiteks „Ma saan aru, et see teeb sind kurvaks/vihaseks ja sa ei taha sellest rääkida“, „Sa kardad, et sind võidakse ka kiusama hakata/juba kiusatakse ja see läheb hullemaks“ jne. Kui laps ikka keeldub midagi rääkimast, siis andke talle aega ja öelge „Ma saan aru, et sa ei soovi praegu rääkida. Aga ma olen mures ja olen sinu jaoks olemas, kui sa tahad neid asju arutada. Nii on halb koolis olla, kui seal pole turvaline.“ Mõne aja pärast võite uuesti oma muret väljendada ja uurida, kas ta on valmis rääkima.

Ka häbenemise teema puhul võite proovida aktiivset kuulamist. Näiteks „Sulle ei meeldi, kuidas ma välja näen“, „Sulle tundub, et ma olen vanamoodne ja ei saa sinust aru“, „ Sa soovid, et ma ei tuleks sinu tuppa, kui sul sõbrad külas on“ jne. Aktiivne kuulamine tähendab, et Te ei räägi oma arusaamu asjadest, vaid peegeldate lapsele tagasi seda, kuidas ta Teie meelest tunda võib või mida mõtleb. Isegi kui Te oma oletustes eksite, on see ikkagi lapsele edasirääkimise mõttes abistav ja ta saab Teid parandada. Ta võib näiteks öelda, et „Ei, mitte sinu välimus, aga…“. Kuulamise eelis rohkete küsimuste esitamise ees on kindlasti see, et laps tunneb end ära kuulatuna ja saab sellest tuge. Ta hakkab ka paremini aru saama, mida ta tegelikult tunneb ja soovib.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

27.01.2017

Mul mure laste pärast, kes peavad elama koos inimesega, kes tarvitab rohkelt alkoholi. Lapsed nii kannatavad selle pärast. Ei suuda kuidagi inimesele selgeks teha, et ta ei jooks laste nähes.

–––

Tere!

Olete mures laste pärast, kes näevad täiskasvanut alkoholi tarvitamas. Saan aru, et olete oma jõududega proovinud sekkuda, kuid siiani tulutult. Sageli on alkoholi kuritarvitaval inimesel keeruline ise joomist lõpetada või mõista, et on probleem. Seetõttu on ka kõrvalseisjal raskem olukorda muuta.

Kui Te aga näete, et lapsed kasvavad neid kahjustavas keskkonnas ja Teil endal ei õnnestu olukorda muuta, siis võiksite pöörduda laste kodukoha lastekaitsespetsialisti poole. Saate täpsemalt selgitada, mis olukord Teie meelest on ja uurida, kas ehk spetsialist saab sekkuda ja appi minna.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.01.2017

Tere. Avastasin hiljuti lapse telefoni mälu „ajaloost“ pornovideo. Küsisin temalt, et kust see pärineb. Alguses vastas, et juhuslikult… pärast tunnistas üles, et üks kord sattus peale ja pärast vaatas… Saan kõigest aru… huvi… kuid tütar on 6-aastane. Ma ei riielnud temaga, kuid olen šokis. Palun andke nõu, kuidas toimida?

–––

Tere

Olete ootamatus olukorras. On ehmatav, kui nii väike laps vaatab või tunneb huvi asjade vastu, mis tema eaga meie meelest kuidagi kokku ei kuulu.

On väga hea, et Te lapsega ei riielnud ning mõistate tema uudishimu asjade vastu, mida ta varem näinud pole. Enamasti satuvad lapsed porno- või erootikavideote peale väga juhuslikult või mõne „teadlikuma“ sõbra initsiatiivil. Kuid küsimused seksi kohta võivada tekkida ka ilma videote nägemiseta.

Et lapsel oleks edaspidises elus eluterve suhtumine seksuaalsusesse, siis on tähtis viis, kuidas neil teemadel lapsega rääkida. Riidlemine või vastused nagu „sa oled veel liiga väike ja me sellest ei räägi“ või „sellest ei räägita“, võivad tekitada pigem tunde, et tegu on mingi ebaloomuliku teemaga. Seeläbi huvi pigem kasvab, kuid vanematena ei saa me enam olla kindlad, mis allikatest laps oma küsimustele vastuseid otsima hakkab.

Seega on hea, et Te oma lapse telefonist sellise video leidsite. See annab Teile võimaluse ise teema üles võtta. Leidke aeg, et koos lapsega rahulikult rääkida. Esmalt võiksite uurida, kas tal tekkis nähtud videote kohta küsimusi. Tasub teada, et lapse jaoks võib seksuaalakt tunduda vägivaldse tegevusena (eriti kui tegu on pornograafiaga) ja see on hirmutav. Uurige, kuidas Teie lapsega on? Mis mõtteid või tundeid tal tekkis?  Kui laps ei oska midagi küsida või arvata, selgitage ise lühidalt, et see, mida need inimesed tegid, on pigem täiskasvanute mäng ja kui inimesed teineteist armastavad, siis nad võivad nii teha. Ärge hakake last ise küsimustega pinnima või talle liialt infot jagama. Pigem on oluline tekitada lapses tunne, et neil teemadel Teiega arutamine on lubatud ja ta saab edaspidi oma küsimustega Teie poole pöörduda.

Pöörake tähelepanu ka lapse telefoni ja muude koduste nutiseadmete turvalisusele. On mitmeid võimalusi, kuidas saate teatud sisuga infot oma lapse telefonist eemale hoida ja telefoni lapse jaoks turvalisemaks teha.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

20.12.2016

Olen suure probleemi ees. Hakkasime guugeldama oma lapse nime ja leidsin, et tal on YouTube’is videod. Palusin tal need kustutada, aga ta ei mäleta ei meiliaadresse ega salasõna. Oleme kirjutanud YouTube’i, aga sealt pole veel vastatud. Olen murest murtud ja ei oska enam midagi ega kuhugi pöörduda.

–––

Tere

Olete ehmunud, et lapsel on veebis videod, mida ta enam kustutada ei saa. Teie kirjast ei selgu, mis sisuga need videod on, kuid igal juhul on see väga hea koht lapsega arutamiseks, mida ja miks üldse veebi üles riputada.

Lapsed (paraku ka paljud täiskasvanud) ei taju veebipostituste jäädavust ega ka seda, kui palju inimesi neid postitusi tegelikult näha võib. Uurige lapselt esmalt, kuidas tema meelest veebi postitatud asjad levivad? Kas ja mis on tema meelest võimalikud ohud, kui sa midagi postitad? Ehk siis, uurige tema arusaamasid ja kui palju ta üldse teab netiturvalisuse kohta. Kas ta teab ka, mis veebis on viisakas teha ja mis mitte?

Kui laps on unustanud oma meiliaadressi ja parooli, siis sellestki tuleks rääkida. Mis ohud on, kui ta oma paroole ei hoia? Kui ta oma kontole ligi ei pääse või seda kustutada ei saa, siis võib juhtuda, et keegi tema kontole ikkagi sisse häkib ja seda kuritarvitab.

Uurige koos ka veebilehte http://www.targaltinternetis.ee/

Tehnilise poole kohta võite nõu küsida ka veebikonstaabel Maarja Punakult https://www.facebook.com/veebikonstaabel.maarja/?fref=ts. Usun, et tema võiks Teile ehk veel mõne soovituse anda, kuidas ikkagi kontole ligi pääseda ja videosid kustutada.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

17.12.2016

Tegelikult on mu küsimus seotud tätoveerimisega. Minu äsja 17-aastaseks saanud poeg on juba ca 2 aastat rääkinud enda tätoveerimisest. Mina ei ole talle seda lubanud ja tean (ei ole 100% kindel), et salongid enne 18 a tätoveeringut ilma vanema loata ei tee. Meil on omavahel väga head suhted ja tavaliselt ta räägib mulle kõike ja on minu otsustega nõus olnud, aga seda tätoveeringu tegemise mõtet ma ei saa ta peast ära. Olen talle öelnud, et kui saab täiskasvanuks, et siis ju jõuab veel ja et peab tegelikult teadma üldse, mida tätoveerida jne. Vahepeal olime selle teema unustanud, vähemalt mina arvasin nii, aga täna sain oma tütre käest teada, et poeg oli talle rääkinud, et sai kelleltki tätoveerimissalongi kinkekaardi ja tahab nüüd omale tätoveerida risti ja sünnikuupäeva. Mulle ta sellest ei ole midagi rääkinud. Kui ma nüüd temaga jälle seda teemat puudutan, siis ilmselt ta saab aru, et info tuli mulle õe kaudu ja ma kuritarvitan tema usaldusega õe vastu ja mis sellises situatsioonis üldse teha annaks.

–––

Tere

Enamikes usaldusväärsetes salongides ilmselt Teie poeg ilma Teie nõusolekuta seda tätoveeringut teha ei saagi. Kuid saan aru, et küsimus on nüüd ka laste vahelises usalduses. Saite info poja kohta oma tütrelt ja Teile pole poeg veel oma kinkekaardist rääkinud.

Võite aga teema ise üles võtta ja öelda näiteks, et kunagi oli Teil pojaga jutuks tätoveeringu tegemine. Vahepeal on teema soiku jäänud, kuid nüüd poeg taas aasta vanem. Öelge, et olete mõelnud, mis poeg hetkel sellest teemast arvab. Mida arvavad tema sõbrad ja kuidas nende vanemad käituvad?

Kas olete pojaga varasemalt mõnes salongis vaatamas käinud, kuidas tätoveeringuid tehakse? Võiksite ise enne vestlust mõnes salongis käia ja leida tätoveerija, kes suudaks lapsele rääkida ka ohtudest, mis sellise tegevusega kaasnevad. Või leidub Teil mõni tuttav, kes on kahetsenud mõne tätoveeringu või augustamise tegemist? Mis on nende kogemused? Nahaarstid oskavad ilmselt selgitada ka seda, kuidas tätoveeringuid kustutatakse ja mis mõjud sellisel tegevusel on.

Vanemana ei pea Te aga oma nõusolekut tätoveeringu tegemiseks andma. Selgitage oma tõekspidamisi ja öelge, et Teil on raske seda lubada. Olge samas poja suhtes toetav ja andke märku, et teda mõistate.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

15.12.2016

Palun Teie nõu: kuidas tavaline kodanik saaks propogeerida tervislikku eluviisi? Ma olen väga mures ja soovin seda teha, just tunnen, et ma peaksin, aga ei tea kuidas. Ise olen just selle vastu, et alkohol väikestes kogustes on norm ja justkui hea. Ise ma selge asi ei suitseta, narkootikume pole proovinud ja alkoholi otsustasin mitte tarvitada üldse ja ei tarvita juba ammu. Seoses sellega igal peol mind vaadatakse nagu oleksin haige, miks mitte tilkagi?! Inimesed on veendunud, et natukene ju võib, asi ka selles, et see natukene iga kord kasvab. Miks mitte teha alkovabaks meie elu ja mõtlemisviisi?

–––

Tere

On väga tore, et tahate kaasa aidata tervislike eluviiside propageerimisele ja olete suutnud ümbritseva survele vastu panna ning endale kindlaks jääda.

Võib tunduda, et seda pole palju, aga tegelikult saate oma veendumustele kindlaks jäädes ja vastavalt käitudes väga palju ära teha. Näiteks peol mitte juua ja kui keegi küsib, kas olete haige, siis vastata kindlalt „ei, aga ma lihtsalt ei joo“. Te ei pea kellelegi midagi selgitama. Samas laske imestajatel Teie käitumise üle imestada, sest nende jaoks on ju joomine siiani norm olnud. Teie aga saate uue normi kujundamisele kaasa aidata ja teha teistmoodi. Läheb küll aega, aga ilmselt peagi inimesed harjuvad, et Te ei joo ja ehk mõni hakkab Teie eeskuju ka järgima.

Kui korraldate ise peo, siis öelgegi välja, et see on alkoholi- ja suitsuvaba (miks mitte ka nutitelefonidest vaba:)) Nii hakkavad peagi Teie ümber koonduma ka inimesed, kes on sarnaste tõekspidamistega. Koos on sel moel lihtsam oma veendumustele kindlaks jääda ja neid sel moel levitada.

Mida rohkem on Teie moodi mõtlevaid inimesi, kes oma veendumustele kindlaks jäävad ja nende üle uhked on, seda kindlamalt levivad ka tervislikud eluviisid.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

07.12.2016

Minu poeg käib 1. klassis. Ta on kaks korda jäänud vahele loata teiste laste telefonide omastamises. Koolis on hetkeseis selline, et poiss jätkuvalt püüab möödaminnes teiste asju omastada, n-ö vahele jäädes nimetab ise oma teguviisi varguseks. Klassikaaslased on heitunud ja hirmul oma asjade turvalisuse pärast ja seda antakse ka poisile teada ehk klassis on häiriv mikrokliima nii mu poja kui ka teiste jaoks.
Et teada saada põhjus, miks poeg nii käitub, soovitas koolipsühholoog minna loovteraapiasse. Samas me oleme pojaga pidevalt rääkinud, et ei tohi võõraid asju võtta. Ta saab väga hästi aru, aga ikkagi juhtub. Samas ta räägib, et kui ta saab endale Samsungi nutitelefoni, siis enam nii ei tee. Kas tõesti peab talle selle telefoni ära ostma? Samas ma ei arva, et see on probleemi lahendus.

–––

Tere

Olete tõsise probleemiga hädas ja ei tea mida teha. Laps on koolis juba korduvalt teiste asju võtnud.

Olete lapsele selgelt oma hoiakuid edasi andnud ja öelnud, et vargused pole lubatud, kuid see pole tema käitumist muutnud. Seega tuleks mõelda sügavamate põhjuste peale, miks laps varastab. Uue nutitelefoni saamine kindlasti varguseid ei lõpeta ja sellele soovile ei tasu järele anda.

Selles vanuses lapsed varastavad pigem tähelepanu saamiseks või siis mõne ebameeldiva tunde ajel. Võiks ka mõelda, mis ajahetkedel need näppamised on toimunud? Kas on olnud aegadel, mil on rohkem pingeid, muresid, kohanemisi või vähe võimalusi Teiega koos olemiseks? Varastamine on märk, et laps ei tunne ennast hästi ja on mingil põhjusel hädas.

Perel endal võib olla päris keeruline lapse käitumise põhjuseid leida. Veel keerulisem on aga ise lahendusteni jõuda. Vanemad saavad aga enamasti päris palju teha, et olukorda muuta. Loovteraapia tegeleb paraku ainult lapsega. Sama teevad sageli ka koolipsühholoogid. Ainult lapsega rääkimisest või tema käitumise põhjuste uurimisest ei pruugi aga siinkohal abi olla.

Seetõttu soovitan ikkagi pöörduda perenõustaja või pereterapeudi poole, kes näeb peret kui tervikut ja oskab Teile anda juhiseid, kuidas lapsega edasi käituda. Kuna klassis on ka juba pingeid tekkinud, siis võiksite leida abi võimalikult kiiresti. Pereterapeute võib leida järgmistest kohtades:

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

05.12.2016

Tere!
Minu kaksikud lapsed on nüüd juba 17- aastased. Mina otsustasin jätkata oma õpinguid ülikoolis ja nüüd tekkis võimalus sõita 5 kuuks välismaale. Sealt saaksin käia koju iga nädal mitmeks päevaks. Mis mõju teie arvates minu selline tegevus võib lastele avaldada?

–––

Tere

Teil on võimalus minna välismaale õppima ja soovite arvamust, kuidas Teie eemalviibimine 17-aastastele lastele mõjuda võib.

Oluline on lastega läbi rääkida ja kuulata, mida nemad asjast arvavad. Mõelda ka selle peale, kui iseseisvad lapsed siiani on olnud ja kuidas nad hakkama on saanud. Enamasti ollakse selles vanuses juba täitsa tegusad ja asjalikud ning vanema eemalolekuga saadakse kenasti hakkama. Kui lapsed on siiani pigem Teist sõltunud, siis on kohanemine uue olukorraga ilmselt keerulisem, sest tuleb hakata rohkem vastutama ja keegi pole ütlemas, mida ja kuidas teha. Ohuks on seegi, et liigne vabadus ja iseseisvus võib anda tunde, et nüüd võib teha kõike.

Kui mõni täiskasvanu jääb lastega koos elama, siis on kohanemine ilmselt lihtsam. Kui ei, siis tasuks mõelda, kes lastel Teie äraolekul silma peal hoiab ja aitab ootamatuid olukordi lahendada. Leppige lastega kokku plaan hädajuhtumiteks – kellele saavad helistada, keda appi kutsuda jne.

Kuna saate sageli kodus käia, siis on kindlasti lihtsam lastega kontakti hoida. Kuid ka siin võiksite teha selgelt läbi räägitud plaani, kuidas eemal oleku ajal suhtlema hakkate. Millal ja kuidas lapsed Teid kätte saavad. Näiteks päeval sõnumid, õhtul Skype jm. Ka nemad peaksid omalt poolt lubama, mis kanaleid pidi Teie neid vajadusel kätte saate.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

25.11.2016

Kas ja miks peaks lapsele taskuraha andma? Kas lapsel on seadusest tulenev õigus taskurahale?

–––

Tere

Seaduses ei ole minu teada kirjas, et lapsele tuleks taskuraha anda. See, kas ja kui palju lapsele raha anda, on ikka pere enda otsustada.

Tasub teada, et taskuraha andes saab lapsele õpetada raha väärtust ja suunata teda oma otsuseid kaaluma, eelarvet koostama jne. Seda muidugi juhul, kui koos taskurahaga leiab vanem aega lapse juhendamiseks ja teemade arutamiseks.

Näiteks kui laps otsustab raha koguda ja siis mõne suurema asja osta, siis võiksite aidata lapsel otsust kaaluda. Oluline on kuulata, kas ja miks lapsel seda asja vaja on. Näiteks võivad lapsed tahta asju ainult sellepärast, et teistel on. Kas asjaga üritatakse leida sõpru, kuhugi kuuluda? Samuti saate meenutada kogemusi, kus ostetud asjaga ei olegi olnud põnev mängida või asi läks kiirelt katki. Kas soovitav asi on samuti selline, mis võib kiirelt puruneda või on igav? Uurige ka, kas erinevates poodides on sellel asjal sama hind või on kusagil soodsam. Otsuse peab langetama aga laps.

Taskuraha suuruse üle otsustab taas iga pere ise. Üks viis, kuidas seda teha, on arvutada kokku, kui palju  Teil peres lapse peale kulub. Tehke kuludest nimekiri ja laske lapsel sellest nimekirjast valida paar kuluartiklit, mida ta võiks hakata oma taskuraha eest maksma. Näiteks maiustused, telefoniarve või kinos käigud. Seejärel uurige lapselt, kui palju tal võiks nende kulude katmiseks nädalas/kuus raha vaja minna. Aidake neid summasid realistlikumaks timmida. Lõpuks tehke kokkulepe, et laps hakkab enda taskuraha eest ka neid kulusid katma. Aidake tal teha enda väike eelarve ja hoidke ikka silma peal, kuidas tal läheb. Kui näete, et tal ei jätku ikkagi raha, siis vaadake koos üle, kuhu raha kulub. Nii saate teda õpetada oma rahaga ümber käima ja kulusid planeerima.

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

21.11.2016

Laps õppis 2-aastaselt nädalaga potil käima ja aasta aega ei juhtunud kordagi isegi õnnetusi. Kolmeselt tekkis talle kolibakter ja ta hakkas püksi pissima. Kolibakteri ravisime antibiootikumidega välja, kuid pissimine jäi. Nüüd saab ta poole aasta pärast viis ja pissib ikka veel alla, nii päeval kui öösel, kusjuures pole mingeid kindlaid põhjusi (nt väsimus, riid). Mõni päev on ka täitsa kuiv, isegi mõni öö, aga neid on vähe. Mismoodi ma peaksin käituma või tegelema temaga, et ta hakkaks potil käima? Poolteist aastat KÕIGE proovimist ja minu mõistus on otsas.

–––

Tere

Olete mures, et laps pissib püksi. Olete oma peagi 5-aastaseks saava lapse püksi pissimise probleemidele lahendusi otsinud ja kõike proovinud, aga mure ei lahene. See võib olla üsna palju pingeid tekitav olukord ja teha abituks.

Teie kirjast ei selgu, kas olete juba mõne spetsialistiga rääkinud ja vaadanud üle kõik, mis Te siiani teinud olete ja mis ei mõju. Kui Te seda teinud pole, siis kindlasti soovitan mõne lastega tegeleva psühholoogi või pereterapeudi poole pöörduda, et saada kõrvaltseisja hinnang.

Omalt poolt pakun ühe nõuande, mis otseselt potil käimisega seotud ei ole, kuid võib aidata lapsel oma keha vajadusi paremini mõista ja kontrollida. Õpetage last oma keha jälgima. Näiteks arutage, mis tunded on kehas kui kõht hakkab täis saama või hoopiski tühi on? Kui laps sööb ja ütleb, et kõht on täis, siis saate kohe arutada, kuidas tema keha sellest märku annab. Seejuures usaldage lapse öeldut ja ärge sundige taldrikut tühjaks sööma. Samuti saab teha väsimusega. Rääkige lapsele, kuidas Teie enda keha märku annab, et ta on väsinud. Seejärel uurige, kuidas laps tunneb väsimust ja kuidas ta näiteks hommikul peale ärkamist tunneb. Millistes kehaosades on mõnus, kas kusagil on ebamugav?

Soovitan õpetada last lõdvestuma. Kõik laste jooga harjutused (leiate ka veebist) tulevad kasuks. Õhtune kerge selja või kõhu masseerimine ei tee paha. Seejuures võite jällegi juhtita lapse tähelepanu, kuidas ta käed, jalad, kõht, selg jm kehaosad ennast tunnevad. Kõige selle mõte on õpetada lapsele oma keha vajadusi kuulama. Esialgu jätke pissile mineku teema kõrvale. Tegelege muude kehaliste aistingutega. Kui kasvab lapse oskus oma keha kuulata ja kontrollida, siis see võib kaasa aidata ka põietegevuse juhtimisele.

Vahel võib juhtuda, et kui laps tajub pissimise ümber suurt muret ja ärevust, siis see ei aita probleemil laheneda ja lapsel oma põietegevuse üle kontrolli taas saavutada. Abiks võib olla, kui jätta pissimise teemale reageerimine või lahenduste otsimine mõneks ajaks kõrvale ja lasta asjadel lihtsalt olla. Kui laps teeb püksi, siis suunata ta kuivade riiete järele ja aidata riided vajadusel selga. Ärge selgitage ega rääkige sel teemal, meelitage või sundige teda potile minema. Paraku toimib see nipp vaid siis, kui kõik pereliikmed jaksavad oma mure ja rahulolematusega toime tulla ning lasta asjadel minna. Kui seejuures ise ikka muretsete, siis pinged ei kao.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

17.11.2016

Mul on tark, südamelt hea poeg. Käib neljandas klassis. Füüsiliselt hästi aktiivne. Aeg-ajalt tekib tal koolis käitumisprobleeme. Praegu on tal koolis tekkinud tõsised probleemid. Jätab kodutööd tegemata, eirab õpetajat, tegeleb tunni ajal kõige muuga. Õppeedukus on muidugi selle all kõvasti kannatanud. Ise ta väidab, et tal on koolis nii igav. Ma kindlasti ei ole tema hinnanguga nõus, sest tean, et õpetaja on neil väga hea ja kool tugev. Kahtlustan, et tegemist on äkki mingi tähelepanuhäirega, et laps lihtsalt ei suuda keskenduda. Samas pea on tal väga hea, saab asjadest kergesti aru ja meelde jääb talle ka kõik väga hästi. Olen hetkel väga nõutu ja sooviks nõu, kuidas last toetada. Kas oskate soovitada, kelle poole võin sellise murega pöörduda.

–––

Tere

Olete mures oma neljandas klassis käiva poja käitumise pärast. Kirjutate, et aeg ajalt tekib tal koolis probleeme. Saan aru, et mure pole olnud püsiv, vaid vahel on ka käitumisega hästi olnud? Igal juhul on toimunud muutused märk mingist lapse murest või raskusest ja sellesse tuleks põhjalikumalt süveneda.

Kui Te seda veel teinud ei ole, siis võtke klassiõpetajaga ühendust ja paluge kohtumist. Uurige, kuidas õpetaja olukorda näeb ja mis ta arvab, miks lapse käitumine muutunud on. Kas muutused on olnud püsivad või vahel on ka keskendumisega kõik korras? Kas mõnes tunnis on lapsel keerulisem ja mõnes lihtsam keskenduda? Tähtis oleks leida põhjused, miks lapse käitumine on muutunud. Kui need on teada, siis saab leida ka lahendusi. Näiteks võib olla põhjus mõnes aines maha jäämine või on laps andekas ja tunnis tehtav ei paku väljakutset. Mõjuda võivad suhted klassikaaslastega või õpetajaga, aga üle vaadata tuleks ka kodused võimalikud pinged, elumuutused jm.

Uurige ka, kas koolis on psühholoog. Kool peab tagama psühholoogi teenuse kättesaadavuse ja kui kohapeal spetsialist ei tööta, siis peab olema vähemalt mõni kontakt, kelle poole pöörduda. Kui koolil seda ka pole, siis pöörduge oma piirkonna Rajaleidja keskusesse  (https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/). Neis keskustes on tööl psühholoogid, kes saavad aidata probleemi juuri edasi otsida. Veel võivad Teid aidata pereterapeudid, keda samuti üle Eesti leida võib (http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/ ).

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

17.11.2016

Näide elust: psühholoogi abi vajav teismeline tüdruk sai psühholoogi käest märkuse, nagu ta ei hoolitseks enda hügieeni eest. Tegelikult hoolitseb tüdruk väga puhtuse eest – käib iga päev duši all, peseb pead. Nüüd on laps suures masenduses, ei taha enam psühholoogi jutule minna.

–––

Tere

See on kurb kuulda, et lapsel kadus usaldus inimese vastu, kes teda aidata võiks. On arusaadav, et ta ei taha enam jutule minna ja mure hoopiski suurem. Võimalusel kuulake lapse muret. Võite näiteks öelda „Sa oled psühholoogis pettunud, et ta sulle nii ütles. Sul on tunne, et sa ei saa teda usaldada ja ta ei saa sinust aru.“ Andke igati märku, et mõistate muret.

Seejärel uurige lapselt, mis on tema mõtted, mida edasi teha. Kas ta on mõelnud, kes võiks teda veel aidata? Kui tal ideid pole või ta lihtsalt ei taha kellegagi enam muresid arutada, siis pakkuge ise lahendusi. Näiteks võiks laps minna veel korra psühholoogi juurde ja öelda, kuidas ta ennast tunneb peale sellist märkust. Kui ta seda üksi teha ei taha, siis pakkuge ennast kaasa minema ja rääkige koos. Hea oleks ikkagi psühholoogile öelda, mis juhtus, et asjas selgust saada. Öelge lapsele ka, et kui selle käigu jooksul usaldus ei taastu, siis ta ei pea oma muresid jagama ja saate otsida mõne teise spetsialisti, kellega ehk parem klapp tekib.

Kui laps aga ikka ei taha kellegi juurde pöörduda, siis võite ise otsida mõne perepsühholoogi, kes ka lastega tegeleb ja luua ise esimene kontakt. Perepsühholoogilt võite saada häid nõuandeid, kuidas Te lapsele lähedase inimesena saate tema enesehinnangut tõsta ja toetada ning muude probleemide puhul toimida. Oluline on, et lapse mured ei jääks lahenduseta.

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

17.11.2016

Tere
Mul on selline probleem. Mul on 12 a poisslaps, õpib 6. klassis. Saab pidevalt tundides märkusi, häirib teisi, räägib juttu, segab õpetajat. Meid on juba kooli kutsutud, sotsiaalpedagoog vestles meiega. Räägin lapsega käitumisest iga kord, et koolis tuleb tundides istuda vaikselt ja kuulata õpetajat. Koolipsühholoogi juures käisime ka, tema mingeid kõrvalekaldeid lapsel ei tuvastanud. Novembri lõpuks peavad tal olema muutused käitumises, kuid neid ei ole. Edasi kutsutakse meid ümarlaua taha direktoriga ja sotsiaalteenuste esindajatega… Laps saab suurepäraselt sellest perspektiivist aru, kuid muutusi paremuse poole tema käitumises pole. Iga päev saab märkusi.
Kuhu peaksin temaga minema? Kust leida abi?

–––

Tere

Olete hädas, et laps ei kuula tunnis sõna. Olete käinud nii koolipsühholoogi kui sotsiaalpedagoogi jutul ja nende hinnangul ei ole lapsel mingeid märkimisväärseid kõrvalekaldeid. Kas neilt spetsialistidelt tuli mõni nõuanne, et mida edasi teha? Teile ja õpetajale juhiseid, kuidas last aidata tunnis rahulikum olla? Või mõni mõte, mis last siis tegelikult nii käituma paneb? Sellele viimasele küsimusele tulekski esmajoones mõelda.

On tal koolis liiga raske/kerge või on ta hoopis ärev ja püüab seda oma käitumisega peita. Samuti tuleks uurida, mis suhted on tal klassis. On seal mingit sorti võimuvõitlus? Kui seda pole veel tehtud, siis tasub uurida, kuidas koolis õpetajad teda distsiplineerida proovivad ja mis võtteid Te ise kodus kasutate. Kas kodus on pojaga lihtsam ja ta teeb Teiega koostööd? Mis võtetega Te oma lapse koostööle saate? Sageli on ka kodused pinged need, mis lapsi koolis probleemselt käituma panevad, mistõttu tasuks sedagi uurida. Kuidas on lapsel kontakt Teiega ja oma isaga? Kas see tundub olevat piisav?

Need ja mitmed muud küsimused on sellised, mis vajaksid vastuseid. Üks võimalus on minna koolipsühholoogi juurde tagasi ja ikkagi edasi uurida, mis Teie poega nii käituma paneb.  Põhjuste leidmine ei pruugi kulgeda kiirelt ja vastuseid ei saa ühe või kahe kohtumisega või ainult testimisega.

Soovitan Teil mõelda pereterapeudi poole pöördumisele, et saada näpunäiteid, kuidas last distsiplineerida ja uurida seda probleemi veidi laiemalt. Enamasti ei ole asi ainult lapses, et tal on midagi viga. Lapse käitumine viitab pigem mingitele murekohtadele kas siis koolis ja/või kodus.

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

15.11.2016

Laps ei taha kodus õppida, mis teha?

–––

Tere

Olete hädas, et laps ei taha kodus õppida ja ei tea, mida teha. Teie kiri on üsna napisõnaline, mistõttu ma ei tea, kui vana lapsega on tegemist ja mis kooliastmes ta õpib. Aga mõned mõtted siiski.

Esmalt tasuks mõista, mis põhjustel laps õppida ei taha. Neid võib olla mitmeid. Sagedaseim põhjus on madal motivatsioon. Kuni põhikooli lõpuni ei ole lastel veel sisemist motiveeritust ehk siis nad õpivad mingi välise ajendi pärast. Näiteks sellepärast, et õpetaja käsib, mitte sellepärast, et saada kunagi töötada erialal, mis endale meeldib, minna edasi õppima jne. Vanematena aga usume, et vähemalt põhikooli keskastmest peaks laps ise õppima ja me ei peaks teda kontrollima või suunama. Paraku vajab enamik lapsi just madala motivatsiooni tõttu ka vanemate poolset järjepidevat suunamist.

Põhjus mitte õppimiseks võib olla ka probleem mõne ainega. Näiteks on mõni aine raske, ei tule nii hästi välja. Siis on keerulisem ennast sundida tegema asja, mis ebameeldiv. Samuti võib olla teadmistes tekkinud juba lünk ja seetõttu on kadunud järg. Kui see võib olla põhjus, siis tuleks rääkida vastava aine õpetajaga ja paluda temalt nõuandeid, mida edasi teha. Õpetaja saab ilmselt ka öelda, kui suur see teadmiste lünk on ja mis materjali peaks läbi töötama.

Kuid põhjus võib olla ka õpiharjumuse puudumises. Algklasside lapsele kujundab kodus õppimise harjumust vanem. See tähendab, et vanem suunab lapse koduseid töid tegema, teeb asju koos lapsega, juhendab, kuidas vaadata õppimist, tegevusi järjestada jne. Kui algklassides õpiharjumust ei teki, siis on ka hiljem palju keerulisem, sest õppimise maht läheb suuremaks ja ained keerulisemaks. Näiteks mõni terasem ja targem laps saab algklassides ise oma asjadega hakkama, kuid ühel hetkel, kui õppimine nõuab paremaid oskusi (tegevuste planeerimine, pikkade tekstide lugemine jne), siis napib ikkagi oskusi.

Põhjustest tuleks rääkida ka lapsega. Öelge lapsele, et olete mures tema õppimise pärast ja soovite mõista, miks ta kodus ei õpi. Kasutage aktiivset kuulamist ehk siis peegeldage lapsele tagasi, mida ta tunneb, teile vastab, kuidas käitub. Näiteks: „Ma näen, et sa ei taha sellest rääkida“, „Sulle tundub, et kõik muud asjad on huvitavamad“, „Sa tahaksid pigem mängida“, „Sulle üldse ei meeldi õppida“ jne. Hoolikal kuulamisel võite aidata lapsel ise välja öelda, mis probleem on. Mõelge ise ka samal ajal põhjuste peale, mida eespool kirjeldasin.

Minu kogemus töös lastega on näidanud, et lapsed ei taha teha asju, mis on nende jaoks igavad või ebameeldivad ning nad ka ei oska ennast sundida (ja see üsna loomulik). Seetõttu oleks vaja ikkagi ka teismelist last veel õppima suunata ja tema tegemisi kontrollida. Kui põhjus on kehvades õpioskustes, siis ka seda saab veel õppida. Õpioskuste kohta on päris palju kirjandust nii raamatukogus kui ka internetis.

Üle võiks vaadata, mis ajal laps õpib. Siin tuleks lähtuda nii lapse kui ka vanema vajadustest. Vanemana Te ei jaksa liiga hilja õhtul enam lapse õppimisega tegeleda ja tema võimalikele küsimustele vastata. Lapsega sama lugu –õhtul pea väsinud ja veel raskem ennast sundida. Samas võib ka kohe peale kooli laps vajada hetke niisama olemiseks. Kuna laps ei taha õppida, siis tuleks alustuseks leida aeg, mil vanem või siis mõni muu täiskasvanu saab last suunata ja vajadusel aidata.

Sageli on laps vastupanus, kui saabub hetk õppimiseks. Ikka tuleb pahameelt ja ka viha, et miks peab. Siin tasub taas kasutada aktiivset kuulamist, sest see aitab rahuneda ja annab lapsele üheselt mõista, et proovite teda mõista. Samas jääge endale ikka kindlaks, sest õppima peab. Näiteks „Sulle ei meeldi õppida, see tundub sulle tüütu. Aga õppima peab ja ma saan sind just praegu aidata. Jah, ma saan aru, et sa ei taha, aga kahjuks on nii, et ikkagi tuleb õppida.“

Kui probleem jääb püsima, siis soovitan pöörduda koolipsühholoogi või sotsiaalpedagoogi poole. Kui koolis selliseid spetsialiste pole, siis pöörduge oma piirkonna Rajaleidja keskusesse.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

13.11.2016

Tere! 17-aastane poeg suitsetab ja tarvitab kanepit. Gümnaasiumis on 1. kursusel jooksvad hinded ainult „1“ ja „2“. Raha me talle pole enam tükk aega andnud, kuid kuidagi saab aineid. Ilmselt on minult varastanud, viimati võttis 50 eurot, siis tunnistas üles ja andis 20 tagasi. 30 eurot olla maksnud võlgadeks. Rääkisin avalikult oma lähikonnas, ei pidanud salajas, et tal oleks häbi. Eile kadus uuesti 50 eurot. Meil oli väga asjalik vestlus, ta lubas jälle õppimia hakata. (Meil on peres ka noorem, 14 a poeg, kes pole veel teadaolevalt varastanud, kuid just avastasime, et on suitsetanud.) Olen ise väga hajameelne ja suur unustaja, seda teavad ka pojad. Olen seekord täitsa kindel, et mul polnud seda raha kuskil võimalik kaotada. Kuidad käituda, kas jätta pojad rahule ja mitte tegelda rahaga, või jätta ostmata asjad, mida nad soovivad?

–––

Tere

Kirjutate, et poeg tarvitab kanepit ja selle saamiseks on ilmselt raha varastanud. Probleem tundub süvenevat ka nooremal pojal. Selline laste käitumine on murelikuks tegev ja märk, et neil on probleem. Soovitan pöörduda abi saamiseks kindlasti mõne spetsialisti poole, kes aitaks lahendusi leida (koolipsühholoog, pereterapeut). Teil on kodus üksi ja ilma vastavaid teadmisi saanud spetsialistita keerulisem midagi muuta.

Kuna Teie kirjast ei selgu, kus piirkonnas Te elate, siis saan anda kontakte, kust oma piirkonna spetsialistide kohta uurida. Näiteks võite pöörduda Rajaleidja keskusesse https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/ ja uurida, mis võimalused neil Teid aidata on. Endale lähima pereterapeudi võite leida siit: http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

09.11.2016

Kodus on 2-aastane tüdruk, nüüd sündis väikene vend, kelle tänu sellele on tekkinud käitumisprobleemid. Laps läks septembri algusest ka lasteaeda, aga lasteaeda minek selliseid probleeme kaasa ei toonud, laps oleks nagu liimist lahti, ta tuleb ja nunnutab venda, kuid samas pean ma alati valmis olema, et võib teda lüüa või sõrmest hammustada. Varem käis potil ilusti ja öösel ka alla ei teinud, nüüd pissib ja kakab nagu meelega püksi, öösel ärkab vähemalt korra nuttes. Kui teda millegi suhtes keelan või palun midagi teha, siis käitub ta nagu kurt, isegi üritab kiuslikult jätkata. Mismoodi ma ise peaksin käituma, et ta sellest üle saaks ja taas normaalsesse rütmi tagasi saaks?

–––

Tere

Kõigepealt õnnesoovid Teile pisipoja sünni puhul:)

Olukord on nüüd uus ja nõuab kõigil harjumist. Teie kirjast saan aru, et 2-aastane tütar on venna sünnist häiritud ja Te ei tea, kuidas Teda aidata. Olukord, mida kirjeldate, on küllaltki tavapärane, kui lapsed sünnivad väikese vanusevahega.

Esmalt proovin selgitada, kuidas üks 2-aastane seda olukorda näeb. Tema on siiani olnud tähelepanu keskmes ja sellega harjunud. Nüüd lisandus keegi, kes on ka küll armas, aga kes siiski saab osa tähelepanust endale. 2-3-aastased peavad ennast arenguliste iseärasuste tõttu maailma keskpunktiks. See on iseseisvumise ja mina-teadvuse tekkimise aeg. Venna sünd on ühe väikese inimese jaoks päris raske õppetund – kuidas harjuda jagatud tähelepanuga ja sellega, et sa polegi maailma keskmes. See on aga väga vajalik õppetund, et laps saaks edasi iseseisvuda ja õppida teistega arvestama.

Mida Teie vanemana saate teha, et aidata lapsel uue olukorraga kohaneda? Esmalt on vaja kannatlikku meelt. Aidake lapsel õppida beebiga ümber käima. Selles vanuses lapsed ei oska oma puudutuste tugevust kontrollida. Laps võib olla impulsiivne – enne teeb ära ja siis alles saab aru, et ei tohtinud. Ta ei oska ennast pidurdada. Nii võibki juhtuda, et ühel hetkel on ta hell ja juba järgmisel hammustab sõrmest või lööb. Olge alati ise juures või vähemalt läheduses, kui tütar beebi juures on. Näidake talle ette, millised puudutused on head. Kui laps teeb haiget, siis takistage teda kindlalt, kuid mitte kurjalt ja näidake taas ette, kuidas puudutada. Vahel võib lapse agressiivse käitumise taga olla hoopiski vajadus tähelepanu järele. Seda ei maksa karta, et hellitate lapse ära. Pigem tuleb sellele vajadusele vastata. Öelge lapsele näiteks „Ei tee haiget, tule teeme parem ühe suure kalli“ ja siis kallistage last.

Proovige leida tütrele tegevusi, mis tal aitaksid beebiga toimetamisel ennast vajalikuna tunda. Näiteks paluge lapsel tuua beebile tekk ja juhendage, kuidas seda peale panna või kaasake teda mingil muul moel tegevustesse. Kui laps ei taha, siis ärge sundige. Pakkuge mõne aja pärast uut võimalust tegevustes osaleda.

Olete nüüd ise ka olukorras, kus peate oma tähelepanu kahe lapse vahel jagama. Hetkel nõuab beebi suurema osa, kuid proovige leida hetki, mil saate olla ainult tütrega. Näiteks siis, kui beebi magab. Kasutage võimalusi võtta laps sülle, teda kallistada või kõdistada.

Kiuslikkuse ja sõnakuulmatuse taga võib samuti olla vajadus tähelepanu järele. See aga ei tähenda, et peaksite piiridest ja nõudmistest loobuma. Oluline on, kuidas neid piire seada. Kui on vaja keelata, siis mõelge kuidas lapse käitumine Teile mõjub ja rääkige mina-keeles. Näiteks „Kui sa toas trambid ja karjud, siis ärkab beebi üles ja MUL läheb kaua aega, et teda rahustada“. Ehk esmalt kirjeldage lapse käitumist, seejärel selle käitumise mõju Teile ja lõpuks võite lisada ka oma tundeid.

Vahel on võimalik „ei“ asemel öelda ka „jaa“. Näiteks „Jah, ma vaatan sinuga seda raamatut, aga enne sööme kõhu täis“. Selle peale ei jää enamasti protest tulemata, kuid lapse jaoks on jaatuse mõju vähem frustreeriv. Peegeldada lapse protesti tagasi öeldes „Jah, sulle ei meeldi see. Sa tahad kohe lugeda. Ma loengi, aga enne tuleb ära süüa“.

Märk kohanemisraskustest on ka alla pissimine ja kakamine ning öised nutuga ärkamised. Tütar ei tee seda meelega, kuigi see võib nii tunduda. Kui lapsega mitte pahandada, siis on tõenäoline, et tegu on mööduva murega.

Kuigi jagate enda tähelepanu nüüd kahe lapse vahel, siis ei tohi unustada ka iseennast. Enda vajaduste eest hoolitsemine on äga oluline, et jaksaksite laste vajadustele vastata.

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

30.10.2016

Tere päevast, mul on mure. Minu laps ei ole viimased kolm päeva õigel ajal koju tulnud ja mul on kahtlused, et ta on tarvitanud kanepit. Mida teha?

–––

Tere

Olete mures, et laps pole viimasel ajal õigeks ajaks koju tulnud ja on ka kahtlus, et ta võib kanepit tarvitada. See on ärevaks ja murelikuks tegev olukord. Kui leiate rahuliku momendi, mil Teil on lapsega hea kontakt, siis tuleks oma murest rääkida. Öelge lapsele, et Teil on vaja rääkida. Selgitamisel kasutage mina-keelt. See tähendab, et kirjeldate tema käitumist ning ütlete, kuidas see käitumine just Teile mõjub. Näiteks „Kui sa kokkulepitud ajal koju ei tule, siis ma olen mures/hakkan mõtlema, et midagi halba on juhtunud“. Võiksite lisada ka oma mure kanepi tarvitamise pärast ja öelda näiteks „Võib olla ma eksin, aga mul on kahtlusi, et sa oled tarvitanud kanepit ja see teeb mind väga murelikuks“.

Oluline on neid asju öelda ilma kurjustamata, karistustega ähvardamata, aga siiski rangelt. Kuigi see võib tunduda kummaline, siis antud juhul võib erinevate karistuste (koduarest jm) kasutamine või ohtrate sõnade peale lugemine muuta lapse üsna kidakeelseks ja tekitada olukorra, kus ta võib proovida teatud käitumisi varjata. Kui rääkida, kuidas tema käitumine Teile mõjub, on tõenäolisem, et laps Teid ka kuulda võtab. Mina-keeles rääkimine ei tähenda, et Te kiidate tema teguviisi heaks. See on võimalus väga selgelt ja tõsiselt oma arusaamist ja hoiakut ning ka tundeid väljendada. Kui Teil on lapsega üldiselt hea suhe, siis võib see olla väga mõjus vahend enda mõtete selgitamiseks.

Kui  olete oma mõtted ära rääkinud, siis kuulake, mis lapsel öelda on. Proovige ka siin olla hinnanguvaba ja mitte ise väga vahele rääkida. Peegeldage, kuidas Te lapse öeldud, käitumist, mõtteid või tundeid tajute. Näiteks „Sul oli nii põnev, et kaotasid ajataju“ või „Sa ei julenud sõpradele ei öelda“. Kui laps on lihtsalt vait, siis saab sedagi käitumist tagasi peegeldada öeldes näiteks „Ma saan aru, et sa ei taha sellest rääkida“, „See on ebameeldiv teema“, „Sulle tundub, et ma ei saa millestki nagunii aru ja pole mõtet rääkida“ jne.

Kui olete saanud last piisavalt kuulata ja enda mõtteid väljendada, siis tehke kokkuvõtte („Saan aru, et sinu jaoks on oluline… Aga minu jaoks on oluline, et….“) ning uurige, mis lapse meelest lahendus oleks. Ärge öelge talle esimese hooga ette, kuidas ta edasi käituma peaks, vaid andke talle võimalus võtta ka ise vastutus. Alles peale tema arvamust öelge talle, millised on Teie ootused ja vajadused edasise suhtes. Kasutage taas mina keelt ja olge üsna konkreetne.

Kui jutu käigus selgub, et laps tõesti tarvitab kanepit, siis selgitage talle, mis on Teie seisukoht. Näiteks „Ma saan aru, et sinu jaoks on see huvitav/sa tunned, et oled siis täiskasvanulikum jne. Aga mina ei saa lubada, et sa seda edasi tarvitad, sest mina vastutan sinu tervise eest“. Selgitage lapsele, et tema aju on hetkel väga intensiivses arenemise järgus. Kui ta kasutab mõnda sõltuvusainet, siis areng ei saa toimuda oma loomulikus tempos, vaid aeglustub. Ja kahjustuda saavad suure tõenäosusega need ajuosad, mis on seotud tegevuste planeerimise, otsustamise, järjekindluse ja kõige muu vajalikuga, mida tal tulevikus hea töö saamiseks või elu sujuvaks kulgemiseks vaja on. Kahju ei pruugi olla kohe tuntav ja nähtav, vaid ilmneda aja jooksul.

Oluline on jutu lõpuks teha kokkulepped, millega ka laps nõustub ja mille mõtlemises ta ise osaleb.

Kui lapse probleemne käitumine jääb püsima või lapsega on ikkagi raske kontakti saada, siis võiksite otsida abi kas koolipsühholoogilt või pereterapeudilt, kes aitaks lapseni jõuda. Mida varem seda teha, seda parem.

Infot sõltuvusainete mõjust ajule ja kuidas sellest lapsega rääkida, leiate siitsamast www.tarkvanem.ee lehelt.  Veel tasub vaadata narko.ee lehele, kus on üsna konkreetsed juhised, kuidas käituda, kui lapsel on juba tõsisemad probleemid ja ainult kokkulepped ja rääkimine enam ei toimi.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

27.10.2016

Lugu siis selline, et olen kolme lapse ema, kaks neist on tüdrukud ja noorem on poiss. Poisi vanus on 2 aastat ja 2 kuud ja tüdrukud on 7 -ja 5-aastane. Mure seisneb just pojas, ma ei tea enam, mida teha, kuidas käituda või kuhu pöörduda, kuna ta on tegelikult veel pisike. Nimelt tema käitumine teeb mind murelikuks, ta on selline, et kui midagi ei saa, siis läheb paanikasse, kas karjub, loobib asju laiali või läheb ükskõik kellele kallale. See ei ole ainult siis, kui midagi ei saa, ta käitub ka siis nii, kui talle midagi ei meeldi, nt see, et õde ta kõrval istub või näiteks kui õde tema asju puutub või kui ta ei saa oma joogipudelit kohe. Näiteks kui mul läheb pudeli täitmisega aega, siis hakkab samuti laamendama või röökima, mitte nutma, vaid just lihtsalt röögib täiest kõrist. Neid juhutumeid, mille peale tema käitumine selliseks muutub, on väga palju. Küsimus siis selline, miks ta nii käitub, kuidas ma peaks sellele reageerima, mida tegema ma peaks? Sooviks kõike teada, mis vähegi aitab meid.

–––

Tere

On päris segadusse ajav ja ka väsitav, kui laps karjub, asju loobib või röögib. Tekib mure, kas temaga on kõik hästi ja kuidas temaga käituda.

Teie poeg on tegelikult ühes keerulises vanuses. Minateadvus areneb, tekib tunne, et ollakse maailma keskpunkt, kõikvõimas (mina ütlen, kes mu kõrvale istub, mina tahan just praegu seda pudelit jne). Aga samas tajub laps, et kõik asjad ei allu tema kontrollile või ei toimu see nii kiirelt, kui ta sooviks. Nii tekib frustratsioon ja pahameel. Need on tugevad tunded. Lapse aju tundeid kontrollivad osad aga ei ole veel piisavaalt tugevad, et laps saaks ise oma reaktsioone ohjata. Küpsemas on ka kõik need aju osad, mis aitavad tal oodata oma järjekorda. Pealegi teeb selles vanuses tunnetega toimetuleku raskemaks tõsiasi, et enamik 2-aastaseid siiski veel ei räägi. Väljendada saavadki nad ennast kõiksugu muid vahendeid kasutades.

Oletan, et Teie vanemad lapsed pole sarnaselt käitunud, mistõttu võivadki pere pesamuna reaktsioonid olla ootamatud. Olles ise kolme lapse ema, võin öelda, et lapsed ongi oma iseloomudelt täiesti erinevad. Nii ei pruugi ka nende reaktsioonid ja arengu kulg olla sarnane.

Veel võib lapse käitumist mõjutada asjaolu, et tal on juba kaks õde, kelle suhtes tal tuleb ennast kehtestada. Lapse jaoks on lihtsaim viis teha ennast igati märgatavaks ja kuuldavaks, tõstes häält. Ehk siis, Teie pojal on palju suuremad väljakutsed enda koha leidmisel ja kehtestamisel, kui seda on siiani olnud kahel esimesel lapsel.

Võiks arvata, et Teie lapse käitumine on üsna eakohane. On elu paratamatu osa, et elus kõik ei allu meie tahtele ja me ei saa kõike kontrollida. Ilmselt on lapsel hetkel käsil ühe keerukaima elu õppetunni läbimine. See aga ei tähenda, et ta võiks laamendada ja röökida. Pigem on just nüüd hea aeg teda õppetunni läbimisel toetada ja hakata talle õpetama teisi käitumisviise.

Mida siis teha, kui laps läheb endast välja?

  • Kui laps on vihane, karjub või jonnib, siis täiskasvanul tuleks rahulikuks jääda (see on raske, aga vaeva väärt). Täiskasvanu pahameel vaid tekitab ärritust juurde ja lapsel on veel raskem rahuneda. Pealegi on vanema käitumine lapsele eeskujuks ja pikapeale mõjutab tema probleemilahenduse viise. Häält tõstvatel vanematel on sageli lapsed, kes ise ka probleemide korral häält tõstavad.
  • Kui laps lööb, asju loobib või lõhub, tuleb proovida tema käitumisse kohe sekkuda ja see lõpetada. Näiteks võtta ta sülle, võtta käest kinni (mitte tugevalt ja äkiliselt, vaid rahulikult, kuid kindlalt) või panna asjad, mida ta loopida tahab, käeulatusest eemale. Öelge samal ajal „Ei löö/loobi.“
  • Kui ta röögib, karjub, siis minge ta juurde, looge temaga silmkontakt ja rääkige temaga ise rahuliku häälega.
  • Kui ta ei jõua oma järjekorda oodata, siis minge lapse juurde, vaadake talle otsa ja peegeldage talle tagasi seda, mis Teie meelest laps tunda võib. Näiteks „Jah, sa ei jaksa oodata, aga mul läheb veel aega. Palun oota.“ Karjumist see kohe ära ei võta, aga annab lapsele märku, et tema hädas olemist on märgatud. Nii tekib taas turvatunne ja see aitab rahuneda.
  • Kui poeg kuidagi ei saa rahunetud, siis viige ta olukorrast veidi eemale (kui võimalik). Samal ajal peegeldage talle näiteks „Sa oled vihane/pettunud, sest… Ma aitan sul rahuneda. Lähme korraks koos eemale.“
  • Kui ta ennast puutuda ei luba, siis olge lihtalt temaga ja jälgige, et ta midagi ei loobiks või endale haiget ei teeks. Ükskord see torm vaibub ja Teie oma rahuliku olekuga saate sellele kaasa aidata.

Kuigi kolme lapsega toimetamine nõuab igalt vanemalt päris kannatlikku närvi, siis tasub teada, et just vanema rahulik, kuid kindel ja otsustav tegutsemine aitab sellist karjumise ja endast välja minemise perioodi kiiremini läbida. Kui vanem on väsinud ja ärritub lapse peale, siis ta annab lapsele märku, et olukord pole enam kontrolli all ja järelikult pole ka turvaline. See on aga lapse jaoks raske ja tema käitumine võib veel häirivamaks muutuda.

Kuid vanem saab rahulikuks jääda vaid siis, kui ta enda vajadused on enam vähem rahuldatud ja on aega ka omi mõtteid mõelda ja omi asju teha. Kolme lapse kõrvalt pole see sugugi nii lihtne, kuid heade abiliste olemasolul kindlasti võimalik.

Edasi soovitan lapse mõistmiseks ja veel mitmete nippide saamiseks lugeda ühte hästi lihtsat vanematele mõeldud raamatut, mis annab kiirelt selgitusi ja juhiseid just selles vanuses lastega toimetamiseks. Raamatu on I. Filliozat „Minu mõistus on otsas“. Veebilink ka siia: https://www.rahvaraamat.ee/p/minu-m%C3%B5istus-on-otsas/49424/et?isbn=9789949528080

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina pereterapeut ja koolitaja

25.10.2016

Minu peagi 10 a saav poeg varastas poest raamatu. Ta käis seda poes lugemas ja kuna raamatukogus seda raamatut veel ei olnud, siis varastas. Nii ta sellest räägib. Väga rääkida ka ei taha. Ta ütles, et ütleb mulle ainult sel tingmusel, kui ta kuskile minema ei pea.. Aasta tagasi tuli välja, et ta on poest kommi varastanud. Siis käisime temaga koos poe juhatajaga rääkimas ja ta tunnistas üles, vabandas ja maksime kahju kinni. Talle oli see väga raske.
Nüüd oleme iga päev ca 15 min arutanud, et mis selle looga siis teha. Tema ei taha ise poodi minna (koos minuga ka mitte). Samas arvab, et nii oleks õige aga lihtsalt ta ei ole valmis seda tegema. Ta tahaks et mina ise läheks. Ma ei pea seda õigeks. Ja olen mures, et ta siis eelmise aasta kogemusest juba ei õppinud. Mida võiksin teha või kuidas üldse lähtuda…? Raamat maksis ca 30 eurot. Tänan!

–––

Tere

Teie poeg on kahel korral poest näpanud ja Te ei tea, mida peale hakata. Saan aru, et laps saab tegelikult aru, et tema tegu pole aktsepteeritav, kuid tal on raske seda poodi ütlema minna. Tal võib olla piinlik ja ka hirm, et kui ta poodi raamatu tagasi viib, siis läheb asi politseisse, saavad kõik teada jm. Tagajärgedega silmitsi olemine ongi lapsele keeruline, kuid sellest mööda minna ka ei saa.

Võiksite kõigepealt aidata pojal selgusele saada, mida ta juhtunuga seoses tunneb. Peegeldage talle tagasi tema tundeid. Öelge „Sul on piinlik poodi tagasi minna. Sa tead, et sinu tegu polnud lubatud ega ka viisakas ja sa kardad, et nad poes saavad kurjaks“. Usaldage siinkohal oma sisetunnet ja rääkige lapsele sellest, mis Teie meelest temaga toimub.

Seejärel selgitage enda seisukohta, miks ta peab raamatu ise tagasi viima. Väljendage ka oma hoiakut varastamise suhtes.

Kui Te seda veel teinud ei ole, siis aidake lapsel näha vargust ka äripidaja „mätta“ otsast. Paluge tal mõelda, kuidas isegi ühe raamatu vargus poepidajat mõjutab. Selgitage hästi lihtsalt äri põhialuseid.

Edasi küsige lapselt, mis tema meelest ikkagi lahendus on. Kui ta tahab, et Te ise raamatu poodi viite, siis keelduge. Öelge, et Te võite temaga kaasa tulla ja teda julgustada, aga ta peab ise minema ja vabandama või siis maksma raamatu eest. Öelge näiteks „Ma saan aru, et sul on häbi. Raske on pood minna, aga see on ikkagi ainuõige. Mina ei saa sinna poodi üksi minna. Võin sinuga kaasa tulla ja me võime ka koos mõelda, mida sa seal räägid, aga minekut kuidagi vältida ei saa“. Kui siit ikka veel hirme välja tuleb, siis kuulake rahulikult neid ja hiljem normaliseerige veidi olukorda. Näiteks vangi teda selle eest nagunii ei panda (aga laps võib arvata, et nii juhtub), kuid oma tegude eest tuleb vastutada läbi selle, et tunnistad oma teo üles ja vabandad.

Kuigi tegu on tõsise asjaga, siis proovige vältida ähvardamist, karistamist või lapse sildistamist vargaks. Need võtted viivad ainult selleni, et laps ei räägi Teile enam asjadest, mis temaga juhtuvad. Hetkel ta õnneks seda teeb ja nii saate Te olla kursis, mis temaga toimub. Proovige olla toetav, aga samal ajal ka järjekindel oma nõudmises, et laps ise vastutaks ja raamatupoodi läheks. Toetava oleku all ei mõtle ma kindlasti seda, et patsutate lapsele õlale ja ütlete „pole hullu“, vaid pean silmas, et te suunate last ise endast aru saama ja lahendusi otsima ning seeläbi vastutust võtma.

Kuna poeg näppab teist korda, siis võiks mõelda ka sügavamate põhjuste peale. Selles vanuses lapsed varastavad pigem tähelepanu saamiseks või siis mõne ebameeldiva tunde ajel. Aga vahel ka seetõttu, et nad muud lahendust ei näe. Need on ilmselt teemad, mida koos pojaga arutada. Kas tal nappis taskuraha või tundub, et raamatute ostmine pole ok? Võiks ka mõelda, mis ajahetkedel need näppamised on toimunud? Kas on olnud aegadel, mil on rohkem pingeid, muresid, kohanemisi või vähe võimalusi Teiega koos olemiseks? Kui tundub, et Te ei saa lapsega jutule, siis võite pöörduda abi saamiseks koolipsühholoogi või siis pereterapeudi poole.

Kuigi see tundub ehk kummaline, siis on antud juhul väga oluline tunnustada last selle eest, et ta ikkagi raamatuloo üles tunnistas. Öelge, et Te ei pea raamatu varastamist õigeks, kuid Teil on hea meel, et ta Teid usaldas. Kui Te viite neid vestlusi läbi ilma ähvarduste ja karistusteta, kuid samal ajal olles toetav ja väga selgelt oma seisukohti väljendav, siis on lootust, et kui laps hätta satub, siis ta Teile sellest ka edaspidi räägib.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

 

25.10.2016

Tere. Meil kodus 3-aastane poeg. Lapsel on selline komme, et kui me talle midagi keelame, mida ta väga tahab, siis ta vihastab ja lööb meid. Me ise ei ole naisega üldse vägivaldsed inimesed, ei löö ei üksteist ega last. Mis oleks hea käitumine?

–––

Tere

Selles vanuses lastel on veel arengulistel põhjustel keeruline oma tunnetega toime tulla. Löömine polegi sageli kellegi eeskujul õpitud, vaid hoopiski lapse aju need osad, mis peaksid tundeid kontrollima ja tegevusi planeerima, ei ole veel nö küpsenud. Ta võib isegi teada, et löömine pole hea, aga käsi käib ikka enne ära, kui mõte järele jõuab. Tundeid on lihtsalt liiga palju selle väikese inimese areneva aju jaoks.

Mida teha? Vanemad saavad kaasa aidata, et eneseregulatsioon tasapisi küpseks ja laps õpiks endaga toime tulema.

  • Kui laps lööb, siis tuleb teda takistada. Näiteks käest kinni võtta (mitte tugevalt, aga kindlalt ja rahulikult) ning öelda „Ei tohi lüüa“. Võib nimetada ka enda tundeid öeldes „Ai, valus on. Ei tohi lüüa“. Hääl olgu rahulik, aga mitte vihane.
  • Seejärel tuleks lapsele tagasi peegeldada temaga toimuvat. Näiteks „Sa oled vihane, et ma ei luba sul…“, „Sa oled pettunud, sest…“, „Sa nii väga tahtsid seda ja oled nüüd solvunud, et sa ei saa“ jne. Nii õpib laps aru saama, mis temaga toimub. Kui lapse tunnete sõnavara kasvab, siis on tal lihtsam ennast ilma löömata väljendada. Selline tagasi peegeldamine aitab ka aju tunnetega seotud keskustel rahuneda ja laps saab kiiremini enesekontrolli tagasi.
  • Oluline on, et vanem jääks kõige selle juures rahulikuks ja kindlaks. Vanema vihastamine võib anda lapsele märku, et ka vanem kaotab kontrolli ja olukord pole enam turvaline.
  • Last löömise eest karistada ei ole samuti mõtet (panna üksi teise tuppa järele mõtlema või kuhugile istuma). Laps vajab rahunemiseks hoopiski vanema abi. Karistused pigem hirmutavad ja ei aita kaasa eneseregulatsiooni küpsemisele.
  • Pikemad arutelud (kui need selles vanuses juba võimalikud on), miks lüüa ei tohi, võiks jääda pigem hetkedesse, kui laps on rahulik ja saate niisama toredalt maailmaasju uurida.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

20.10.2016

Tere! Selline mure! Meie poiss käib 3. klassis ja tal on tõsine probleem kuulata täiskasvanuid! Teeb mis tahab! Kurdavad ka õpetajad! Mida meie kui vanemad muuta saaksime?

–––

Tere

Olete mures, et laps ei kuula täiskasvanuid. Saan aru, et probleem on nii koolis kui ka kodus. Kahjuks ei selgu Teie kirjast, kuidas Te siiani olete üritanud ennast kehtestada ja last koostööle saada või milles tema allumatus väljendub. Kui lapse käitumise põhjustele jälile saada, siis saab ka midagi muuta. Järgnevalt mõned mõtted põhjustest, mis võivad lapse käitumise taga olla.

Sageli võib lapse allumatus tuleneda viisidest, kuidas lapsega suheldakse. Näiteks viitavad uuringud ja ka minu enda praktika on andnud sellele kinnitust, et karistuste kasutamine ja kamandamine pigem suurendavad allumatut käitumist. Sellised kasvatusviisid lõhuvad vanema ja lapse vahelist kontakti ja tekitavad vastupanu. Lapsed on ise karistavate täiskasvanute kohta mulle öelnud näiteks nii, et kui tema minust lugu ei pea, siis miks mina peaks teda kuulama. Ja karistused on tõesti alandavad ning ei kutsu last koostööle. Nii juhtubki sageli, et mida vanemaks saab laps, seda pingelisemaks võib suhe vanemaga muutuda ja seda vähem tahab laps vanemaga koostööd teha. Sellisel juhul tuleks karistamised lõpetada ja esmalt lapsega kontakt taastada. Karistuste mittekasutamine ei tähenda, et lastele ei tuleks piire seada ja lapsele teeme pai, kui ta mingi pättusega hakkama saab. See pole kindlasti nii. Lapsed vajavad väga selgeid piire, et tunda ennast turvaliselt. Kuid piire saab seada ka lugupidavalt ja lapse mina mitte kahjustades.

Toon ühe näite. On õhtu ja juba ammu on magamamineku aeg. Laps aga tahab, et ma talle ikka veel raamatut ette loeksin, kuigi meil on kokkulepe, et kui magamaminek venib, siis raamatut ei loe. Mul on tegelikult kolm võimalust.

  1. Esiteks ütlen, et olgu peale, loeme (rikun ise meie kokkulepet). Selline lahendus pole tegelikult hea ei lapsele ega vanemale. Annan ju oma käitumisega märku, et kokkulepped pole olulised.
  2. Teine võimalus on saada kurjaks ja öelda näiteks „Mida sa mangud, meil oli kokkulepe. Ise oled süüdi, et hambapesuga venitasid. Kui sa nii jätkad, siis ma ei loegi sulle enam õhtuti.“ Ka see lähenemine pole OK, sest see on lapse suhtes alandav ja rikub meie suhet (karistamine).
  3. Kolmas võimalus on lähtuda enda vajadustest. Miks ma ei taha talle lugeda, kui kell on juba palju? Näiteks ma ei saa last hommikul üles ja olen hädas tema väsimusest tingitud virisemisega. Ähvarduste ja süüdistuste asemel võiks vanem rääkida oma vajadustest ja öelda näiteks „Kui sa saad hilja magama, siis mina ei saa sind hommikul üles ja pean siis ka ise tööle tormama. Mulle see üldse ei meeldi.“ Muidugi hakkab laps virisema ja nõuab lugemist. Siis võiks öelda kindlalt „ Jah, sa oled pettunud, et me ei loe, aga meil oli kokkulepe ja ma tõesti ei taha hommikust tormamist.“ Selline põhjendus on tunduvalt lugupidavam lapse suhtes. Muidugi võib laps olla kurb või pahane, et ma ei loe, see on loomulik. Kuid ma saan tema tundeid aktsepteerida, kuid jääda ikka seatud piiridele kindlaks („jah, sulle ei meeldi see, aga…“). Nii annan lapsele märku, et minu ja tema vajadused on olulised, kuid ka kokkulepped on tähtsad.

Sageli usuvad vanemad, et on ainult kaks võimalust, kuidas lapsi kasvatada – karistades või kõike lubades. Tegelikult on täiesti olemas ka kesktee – selgete piiride seadmine last toetades ja enda vajadustega arvestades. Neid oskusi saab õppida. Kuulamise ja kehtestamise kohta saab vaadata ka näidisvideosid (lehe allosas): http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/gordoni-perekool/

Kuid lapse allumatuse taga võib olla ka teisigi põhjuseid. Lapse käitumisprobleemid võivad olla märk mingist lapse murest, raskusest kohanemisel, perepingetest, kooliprobleemidest jm. See on koht, mis ka tasuks uurimist. Kas peres on olnud muutusi? Mis hetkest märkasite, et laps ei kuula sõna? Kas on täiskasvanuid, kes suudavad väga hästi ennast lapse suhtes kehtestada? Kui Teie lapse koolis juhtub olema koolipsühholoog, siis võite tema poole pöörduda ja neid teemasid edasi uurida. Samuti on olemas piirkondlikud Rajaleidja keskused, kus on spetsialiste, keda kaasata. Vanematel võibki olla raske oma pereringis neile põhjustele jälile jõuda.

Kolmas võimalus on seegi, et lapsel on mingitel bioloogilistel põhjustel raske ennast pidurdada. Näiteks võib olla tegu hüperaktiivsusega või mõne muu probleemiga. Sageli on sellistel juhtudel eriti oluline, millised on vanemate oskused lapsega toime tulla. Ainult diagnoos ei  aita. Seetõttu tasuks ikkagi konsulteerida mõne spetsialistiga. Kui Te ei tea oma kodukandi abivõimalusi, siis uurige oma perearstilt. Tavaliselt oskavad nemad ka juhendada, mida edasi teha.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

19.10.2016

Tere. Mul on selline probleem. Laps on 9-aastane, käib kolmandas klassis. Hakkas mind petma ja koolis ei taha midagi teha. Kodus teeb õppetükke minuga koos ja tal tuleb kõik välja! Ma ei saa kuidagi aru, milles probleem on. Kas te saaks nõu anda, kuidas talle õigesti seletada ja aidata korda saada tema käitumine koolis.

–––

Tere

Olete mures, et teie 3. klassis käiv laps ei taha koolitundides kaasa teha. Saan aru, et kodus saate temaga kenasti õpitud ja ta saab ka õpitust aru. Seega tundub probleem olevat pigem koolis. Teil on kodus keeruline lapse tunnis osalemist mõjutada. Selleks on Teil vaja teha koostööd kooliga. Kas olete rääkinud õpetajaga ja uurinud tema lahendusi? Kuidas tema lapse käitumist koolis näeb ja kuidas on proovinud olukorda muuta? Kui koolis juhtub olema koolipsühholoog, siis võiks temagi kaasata ja mõelda, mis võiksid olla lahendused.

Ütlete ka, et laps hakkas Teid petma. Kirjast kahjuks täpselt ei selgu, kas laps valetab koolis toimuva kohta? Või veel midagi muud? Petmise taga on enamasti lapse hirm pahanduste ees, soov ebameeldivusi vältida ja vanema meelejärgi olla. Kui avastate, et ta pole Teile tõtt rääkinud, siis väljendage oma pettumust tema käitumise suhtes. Lapsele arusaadavaim on just mina-keeles väljendatu. Ehk siis öelge, kuidas just Teid tema käitumine mõjutab. Näiteks „Ma olen kurb, et sa mulle tõtt ei rääkinud“.

Kuna valetamine on märk, et laps on hädas, siis andke talle teada, et tahate teda aidata. Näiteks ” Saan aru, et olukord on sulle ebameeldiv, aga me saame seda koos lahendada vaid siis, kui sa mulle räägid“. Kuigi petmine võib Teid vihastada ja võib tekkida tunne, et peaksite lapse suhtes karm olema, siis vältige ikkagi karistusi. Karistused ainult suurendavad hirmu ja laps võib hakata veelgi enam varjama ning oma muresid enda teada jätma.

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

14.10.2016

Tere. Mure on selles, et poiss ei taha kohe üldse õppida ja koolis käia. Mida teha sellises olukorras, et see talle selgeks teha? Iga on ka selline raske. Olen proovinud igasuguseid asju, aga ei midagi. Äkki teie oskate nõu anda.

–––

Tere

Olete hädas lapse motiveerimisega. Ilmselt on siis tegu teismeealisega, kel veel sisemist motiveeritust pole kujunenud. See tähendab, et ta ei oska tema jaoks tüütute kohustuste taga veel näha seda kasu, mida ta tulevikus võiks enda jaoks saada. Asju tehakse pigem sellepärast, et peab ja teised nõuavad. Loomulikult on see keeruline nii lapsele kui ka vanemale.

Saan aru, et olete proovinud talle selgitada, miks peab koolis käima ja õppima. Kui vastumeelsus on suur, siis polegi neist selgitustest paraku väga kasu. Tasuks proovida last kuulata ja omapoolseid selgitusi mitte anda. Nii võib ehk leida veel põhjuseid, miks ta kooli ei taha minna. Näiteks võiks öelda „Ma saan aru, et kool on sinu jaoks ebameeldiv“, „Sulle koolis üldse ei meeldi“, „Sa ei näe koolis midagi toredat“. Lapse reaktsioonidest ja ka oma sisemist tunnet usaldades võite mõelda, mis veel võib vastumeelsuse taga olla ja neid võimalusi lapsele pakkuda. Näiteks „Mulle tundub, et sul on mõnes aines raske/läksid tülli/õpetaja ei meeldi ja sellepärast sa ei taha minna“.

Isegi kui Te ei saa jälile, miks ta minna ei taha, näidake talle, et Te proovite mõista ja teema Teile oluline. Öelge näiteks „Ma tahaksin väga aru saada, miks kool sulle nii vastumeelne on. Ma olen mures ja tahan Sind aidata“.

Kui olete lapse ära kuulanud, siis võite ka öelda mina-keeles, miks Teile on tähtis, et ta koolis käiks. Näiteks „Ma saan aru, et sulle koolis ei meeldi. Aga kui sa koolist puudud, siis sa jääd mõnes keerulisemas aines maha. Mina pean sulle leidma kellegi, kes sind järele aitab ja see on kulukas“. Mõelge hetke, miks on just Teile vaja, et laps koolis käiks? Neid põhjuseid leiab, sest kui laps on põhikoolis, siis just lapsevanem vastutab, et ta koolikohustust täidaks.

Kui Te pole veel seda teinud, siis proovige rääkida lapse õpetajatega. Vahel määrkavad nemad mingeid muutusi. Üle tasuks vaadata ka lapse hinded. Kui mõnes aines on tekkinud raskused, siis võib kool eriti vastumeelseks muutuda.

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

13.10.2016

Tere. Minu suur mure on seotud minu sellel aastal esimesse klassi läinud tütrega.
Olen hetkel sellises olukorras, kus ma ei tea, ei oska ja ei saa aru, mis toimub.
Probleem seisneb selles, et laps käib nädalas mitu korda pikapäevarühmas. Tema jutu järgi on seal tore ja kõik on hästi. Paar nädalat tagasi sai alguse see, et hommikul teda kooli viies me lepime kokku, et kohe, kui tunnid saavad läbi, siis ta helistab mulle, et leppida kokku, mis numbri bussiga ja kuhu peatusse ta tuleb (kodupeatus või minu töö juurde).
Kogu see kaks nädalat ta ei ole mulle helistanud ega vasta ka minu kõnedele, vaid on kas üksinda koju tatsanud või ilmub ootamatult minu töö juurde (selle vastu ei ole minul midagi, aga see aeg, mil ma tean, et tunnid on lõppenud ja ma ei saa teda kätte, paneb muretsema). Ta on mulle tänaseks juba mitu korda valetanud, et ta on pikapäevarühmas, kuigi tegelikult teda seal pole. Mida ma peaksin tegema?

–––

Tere

On kindlasti ehmatav ja muretsema panev, kui lapsega on tehtud kokkulepped, aga need ei toimi ja Te last ka kuidagi kätte ei saa.

Teie kirjast ei selgu, kuidas Te täpsemalt olete lapsele selgitanud oma muret. Jagan Teiega mõningaid mõtteid, mida võiks teha. Kui olete neid juba proovinud, siis andke teada ja mõtleme edasi J

Oluline on lapsele oma muret väljendada selgelt. Hästi sobib mina-keel. Öelge talle, kuidas tema käitumine Teile mõjub. Näiteks: „Kui me oleme kokku leppinud, et sa helistad ja ma sind kätte ei saa, siis on mul hirm. Ma muretsen, et midagi on juhtunud. Mulle on oluline, et sa mu kõnedele vastad või mulle helistad“.

Proovige väljendada oma muret ja mitte pahandada. Kuri olemine võib olla ka valetamise põhjus. Valetamise kohta öelge pigem „Mind teeb kurvaks, et sa mulle tõtt ei ütle“. Edasi tasuks last kuulata ja koos mõelda, mida ta kardab, et valetab? Või mida ta tahab tegelikult peale kooli teha? Kirjelduse põhjal tundub, et ta on igati iseseisev, et ise koju teab tatsata. Võib olla ta ei vajagi rohkem juhendamist? Kui see ka Teile sobib, siis leppige kokku, et ta läheb ise koju ja kohale jõudes annab Teile teada kasvõi sõnumiga, et kõik on korras. Kui sõnum ununeb, siis ärge taas pahandage. Pigem laske lapsel ise mõelda, mis lahendus oleks. Võib öelda näiteks „Minul on ikkagi mure, ma tahaksin, et sa annaksid teada, kas jõudsid koju. Siis ma ei muretse ja tean. Aga ma näen, et sinul läheb see meelest. Mis sa arvad, kuidas seda asja nüüd lahendada?“. Kui laps ei tea, siis pakkuge omapoolsed variandid. Näiteks jätate lapsele koju nähtavasse kohta kirja „Helista“. Veel parem kui laps selle ise kirjutab. Või on mõni muu lahendus.

Ja veel üks mõte. Kui lapsel on nutitelefon, siis saab sinna panna erinevaid äppe, mis aitavad lapse asukohta määrata (mõni täpsemalt, mõni mitte nii täpselt). Ka nuputelefoni asukohta peaks olema võimalik kindlaks teha. Neid võimalusi siis tasuks ka uurida.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

11.10.2016

Mida teha, kui peatselt 14-aastaseks saav tütar suhtleb ja kirjutab, külastab 41-aastast meest? Ootavad sünnipäeva, et voodisse hüpata. Olen selle mehega rääkinud, et saagu aru, see ei sobi. Lapsega ka pikalt-laialt rääkinud, ei miskit. See tema suur armastus. Peangi laskma asjal minna?

–––

Tere

Olete keerulises olukorras. 14-aastase suhe endast vanema mehega tundub arusaamatu ja tekitab Teis palju küsimusi ja tundeid. Te olete proovinud rääkida, aga  ei ole saanud kuidagi ei lapse ega temaga suhtleva mehe meelt muuta. See on ilmselt üsna abituks tegev olukord.

Kirjutate, et olete selgitanud oma seisukohti, kuid laps väidab, et tegu on armastusega ja oma meelt ei muuda. Kas olete proovinud tütre mõtteid ja tundeid pikemalt ära kuulata ja teha seda nii, et Te ise oma mõtteid ja hinnanguid vahele ei ütle?  Ei hakka vaidlema, ega ümber veenma või kedagi arvustama? Olukord on pingeline ja mängus on palju tundeid. Kui last pole eelnevalt ära kuulatud ja märku antud, et olete püüdnud temast aru saada, siis on tal keeruline ka Teie nõuandeid tõsisemalt kaaluda. Tekib olukord, kus kumbki püüab teisele tõestada oma seisukohta ilma teist reaalselt ära kuulamata.

Seega tasuks esmalt lasta tütrel rääkida oma tunnetest ja mõtetest ning teha seda nii, et Te ei sekku, ei hakka vastu vaidlema, oma tundeid väljendama, meest või kedagi teist halvustama. Pigem võiks teha tagasipeegeldusi nagu näiteks „Jah, ma saan aru, et see suhe on sinu jaoks väga oluline“, „Sa tahaksid väga, et see suhe edasi areneks“, „Sulle tundub, et kui sa temaga seksuaalsuhte lood, siis olete veel lähedasemad“, „Sa tunned, et tahad ise oma elu üle otsustada“ jne. Peegeldage tagasi seda, mida laps Teile räägib või tundub arvavat, tundvat. See võib antud olukorras olla raske, sest Teile endale võib tunduda nagu Te peaksite tütart kuulates tema öelduga nõustuma. Pigem tahaks ju vastu vaielda. Kuulamine aga ei tähenda, et Te ilmtingimata nõustute kõigega. Teil on õigus oma arvamusele, aga seda arvamust pole võimalik tütrele mõistetavaks teha, kui Te enne ei ürita teda kuulates tema seisukohti mõista ja talle märku anda, et olete tema arvamusest huvitatud. Kuulamine aitab vastupanu ja tugevaid tundeid leevendada. Aitab ka kontakti paremaks muuta. Kui kontakt on hea ja teine tunneb, et teda on kuulatud, siis on ta võimeline ka Teie seisukohti kuulama ja ehk isegi kaasa mõtlema.

Peale kuulamist võtke lapse öeldu kokku ja seejärel selgitage, et soovite oma arvamust avaldada. Öelge näiteks „Ma saan aru, et sinu jaoks….. Ma soovin nüüd oma arvamust veelkord selgitada. Ma tean, et sulle see ilmselt ei meeldi, aga kas sa oled valmis mind kuulama ja mitte kohe vastu vaidlema? Minu jaoks on see väga oluline“. Seejärel selgitage oma seisukohti. Enne vestlust mõelge hästi läbi, miks Teile selline suhte kulg ei meeldi? Mida Te kardate, tunnete? Mida tegelikult soovite? Kui olete endas selguse saanud, on lihtsam ka oma mõtetest rääkida.

Vestlusel proovige vältida umbmääraseid selgitusi nagu näiteks „Selline suhe lihtsalt ei sobi“, „Sa saad haiget“, „See mees kasutab sind ära“, „Pärast nutad ja oled õnnetu“ jne. Need kõik on sina-sõnumid ja pigem tekitavad tütres vastupanu. Ilmselt on praegu see hetk, kus ta tunneb, et tahab ise oma elu juhtida ja otsustada. Sina-sõnumid tekitavad tunde, nagu talle surutakse midagi peale. Väljendage oma mõtteid mina-keeles. Rääkige endast.  Öelge näiteks „Mina kardan/olen mures/olen kogenud, et….“, „Mul on valus näha, kui sa haiget saad“, „Ma mõistan, et sul on tunded, aga ma olen mures, et….“, „Mina vastutan ju veel sinu heaolu eest ja see läheb mulle väga korda. Ma ei taha, et sinuga juhtuks midagi, mida sa hiljem kahetsed“ jne.

Kui olete last eelnevalt piisavalt kuulanud ja teil on tekkinud hea kontakt, siis on lootust, et ta ehk mõtleb ka Teie öeldu peale. Peamine, et te ei lõhuks temaga kontakti teda või seda meest sildistades, kirudes või ähvardades. Sellisel juhul on vähem lootust, et midagi muutuks.

Võite tütrelt ka uurida, mida ta Teie öeldust arvab või kuidas saab aru, mis Teie soov on. Kas tal on ehk mõtteid, kuidas edasi. Kui saate rääkida südamest südamesse, siis ehk saate ka suhete üle üldisemalt arutada. Jagada oma kogemusi ja mõelda koos, mida suhtes olemine tähendab. Proovige vestlust juhtida nii, et see  poleks pelgalt Teie poolne loeng, vaid kuulake ka tütre mõtteid kasutades eelpool kirjeldatud peegeldamist. Hetkel tundub, et tütrel on vaja, et keegi teda kuulaks, tema tundeid aktsepteeriks ja aitaks ka enda jaoks selgeks mõelda, kuidas edasi.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskus Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.10.2016

Laps on kuueaastane poiss ja laps käitub hüsteeriliselt: karjub, lõhub jalgadega, ei kuule ema-isa. Näide üks: täna õhtul ei tahtnud anda mänguautot teisele lapsele (poiss), aga mänguauto oli teise lapse oma. Mina, isa, ütlesin, et olgu, ära anna, aga mina annan teisele siis teise asja. Kui esimene nägi, mis ma andsin, hakkas tema hüsteeritsema – jalgadega trampima, kätega lõhkuma, karjuma jne. Seletasin, miks sai teine jne, aga sellest ei olnud kasu. Käisin suitsemas ära, tagasi tulles käitus laps veel hullemini. Nüüd ta ei kuulanud kedagi. Panin ta toolile maha rahunema, läks aega umbes 15 minutit, enne kui maha rahunes. Siis palus ilusti vabandust ja meie, vanemad, seletasime ära, miks istus jne. See asi on läinud viimasel ajal väga pahaks. Mida teha, kust saada abi ja kuidas edasi käituda?

–––

Tere

Saan aru, et olete viimasel ajal märganud, et laps läheb endast välja ja tal on raske rahuneda. Ta ei kuula Teie selgitusi. Sellise käitumise taga võib olla mitmeid põhjuseid. Üks sagedasemaid on väsimus või liiga tihedad ja tegemist täis päevad. Samuti ka vajadus vanema üks-ühese tähelepanu järele.

Mis iganes ka põhjus on, siis lapsega toimetulekuks tasuks teada mõningaid lapse aju iseärasusi. Kui laps on endast väljas, siis aju need osad, mis tegelevad mõtlemisega ja peaksid Teie poolseid selgitusi ja arutelu kuulama, enam hästi ei toimi. Üle on erutunud see osa ajust, mis on seotud tunnetega. Lapsel on raske rahuneda ja ta võibki karjuda kas või 15 minutit või rohkemgi. Sel ajal talle selgitada, miks mänguasju nii jagati või teha kokkuleppeid, ei ole väga mõtet. Ta ei kuula neid just seetõttu, et aju mõtleva osa tegevus on häiritud. Seda võib ka nii võtta, et need keskused, mis ajus on seotud tunnetega (viha, kurbus, pettumus jne) ning mis on aktiivsed, kui laps nö jonnib, need keskused „ujutavad“ ülejäänud aju oma aktiivsusega üle ja tagajärjeks ongi palju kontrollile allumatuid tundeid. Ajapikku lapsed õpivad ennast ise reguleerima, kuid 6-aastaselt täit kontrolli nõuda on veel vara. Kui aitate lapsel rahuneda, siis õpib ta kiiremini ennast kontrollima. Allpool mõned juhised.

  • Kui laps on vihane, karjub või jonnib, siis täiskasvanul tasuks rahulikuks jääda. Täiskasvanu pahameel vaid ärritab lapse tunnetega seotud aju osi ja ei aita rahuneda. Seega pole mõtet öelda „Ära vingu“, „Mida sa karjud“ jne. mida vanemad sageli teevad.
  • Pole mõtet ka seletada, kuidas laps käituma peab, miks ta midagi ei saa jm. Seda teha alles siis, kui laps on rahunenud.
  • Vii laps olukorrast veidi eemale (kui võimalik). Samal ajal ütle näiteks „Sa oled vihane/pettunud, et seda mänguasja ei saanud. Ma aitan sul rahuneda. Lähme korraks koos eemale“.
  • Kui laps sülle ei taha, siis ära võta. Kui Sa tema juurde jääda ei saa, siis ütle näiteks „Ma olen teises toas, palun hüüa, kui sul mind vaja on“. Vahepeal võid käia vaatamas ja küsida, kas ta vajab Sind praegu. Oluline on luua lapsele turvaline õhkkond. Eemale minek ei tohi saada külge karistamise silti või teadmist, et laps on halb ja peab eemale minema. Pigem võiks olla teadmine, et eemal olek on abistav, et rahuneda.
  • Anna vanemana lapsele teada, et tema tunded on OK. Me kõik vahel vihastame, oleme pettunud, kurvad, solvunud. Tunded on kõik lubatud. Küll aga pole lubatud ennast või teisi lüüa, kellelegi haiget teha. Neid käitumisi tuleb takistada kohe ja öelda selgelt „Ei tohi lüüa“. Võib ka öelda „jah, sa oled vihane ja ma mõistan seda, aga ma ei luba lüüa!“.
  • Kui laps on rahunenud, siis alles kirjelda olukorda ja jaga selgitusi.

Üks võimalus lapse endast väljaminekuid vähendada on mõelda sellise käitumise põhjuste peale. Nagu eespool mainitud, võivad põhjused olla erinevad. Peamiselt aga siiski väsimus ja vajadus läheduse järele. Tasuks mõelda, kui palju olete viimasel ajal kahekesi koos midagi teha saanud. Kui peres on mitu last, siis leida veidi aega igaühega omaette olekuks. See ei pea olema tundide pikkune mänguväljaku külastus või kinoskäik. Võivad olla ka regulaarsed lühikesed hetked, mil vanem on täiesti kohal ja valmis last kuulama või maailmaasju arutama.

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

07.10.2016

9-aastane poiss kas ignoreerib korraldusi (kell on palju, mine hambaid pesema / õue saab minna alles siis, kui õpitud on jne) või siis hakkab tõestama, miks ta seda tegema ei pea, või siis ütleb lihtsalt “Ma ei taha….”. Kuni ma häält ei tõsta, ei juhtu midagi (oleme lahutatud pere). Minu mõistus on otsas… Help!

–––

Tere

Selles vanuses lastel on veel sisemise motiveeritusega kehvasti. See tähendab, et nad küll teavad, et hambaid tuleb pesta, sest muidu tulevad augud ja on valus, kuid nad ei oska seda teadmist ikkagi päris endaga seostada. Nii ongi kohustused pigem tüütud ning teda motiveerivad pigem asjad, mis teda huvitavad. Samuti mängib olulist osa vajadus piire katsetada, mis käib arengu juurde.

Seetõttu on väga oluline, kuidas me ennast vanematena kehtestame. Üks nipp on öelda, miks MINUL on vaja, et laps midagi teeks (mina-keel). Kuidas mind mõjutab, kui ta näiteks hambaid ei pese ja magama minekuga venitab või siis ära ei õpi? Esimesel juhul võib venitamise tagajärg minu jaoks olla see, et ka minu õhtused toimetused venivad öösse, mis on väsitav või siis ma ei saa last hommikul õigel ajal üles. Selle asemel, et öelda „Mine pese hambad ära“ võiks pigem öelda „Kui sa saad hilja magama, siis olen mina hädas sinu hommikul üles saamisega.“ Õppimise puhul võiks endalt küsida, miks ma tahan, et ta enne õue minekut ära õpib? Kas sellepärast, et peale õues käiku on ta väsinud ja kui on mõni teema, mida Sul tuleb lapsele seletada või mõni keerulisem ülesanne, siis Sa pead rohkem vaeva nägema, et väsinud lapsele asja seletada? Või oled ise väsinud? Näiteks: „Kui sa jätad õppimise õhtuks, siis mina enam sinuga koos ei jaksa neid ülesandeid üle vaadata. Mul on endal pea väsinud. Õpi enne ära ja siis lähed õue.“

Üsna tõenäoline on, et laps ikkagi vaidleb vastu või näitab oma pahameelt. Kui nii, siis ütle talle, et saad temast aru, kuid jääd endale ikkagi kindlaks („Ma saan aru, et sul on õues põnevaid asju teha. Aga mina… „ või “ Jah, ma saan aru, et sinu meelest…., aga mina tunnen, et ma ei jõua ja mulle on oluline, et…“).

Keerulisim seejuures ongi ehk enda tegelike vajaduste leidmine ja harjumine, et neist võiks nii otse rääkida. Kui vanemal on lapsega üldiselt head suhted ja hea kontakt, siis nii üllatav kui see ka pole, on lapsel vanema mina-keelest palju lihtsam aru saada.

Muidugi võiks ka vajadusel lapse vastuargumente kuulata, et aru saada tema vajadustest. Näiteks miks on vaja enne õppimist õue minna? Seal võivad just sel ajal sõbrad olla ja kui laps hiljem välja läheb, siis on teised juba tuppa läinud. Kui lapse vajadusi ära kuulata, siis saab edasi mõelda, mis on nii lapsele kui ka Sulle endale sobivad lahendused. Esmalt küsida siis lapselt, et mis ta arvab, kuidas seda olukorda lahendada. Kui laps ei oska midagi pakkuda, siis mõelda koos või pakkuda oma variante.

Mina-keeles kehtestamise ja kuulamise kohta saab vaadata ka videosid. Videod asuvad siin (lehe alumises osas): http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/gordoni-perekool/

Näiteks „Söögiaeg ja mänguaeg“ on kehtestamisest ja ka kuulamisest. Esimene video on sellest, mida me vanematena sageli teeme ja mis ei toimi, teine video aga mina-keelest ja kuulamisest.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

07.10.2016

Tere. Mul on mure oma 3-aastase lapsega. Saime omale lasteaiakoha ja tahaks, et ta käiks mõned päevad nädalas lasteaias teistega mängimas ja muusikatunnis. Oleme nüüd kuu aega proovimas käinud, aga laps ei ole üldse nõus üksi seal olema. Nutab seal ainult ja mõnel päeval ei ole nõus kodustki ära minema. Sellega seoses ei ole ta nõus ka enam kellegi teisega koos kuhugi minema ja midagi tegema. Emme peab koguaeg juures olema. Kas oskate soovitada, kuidas peaks käituma, et laps saaks üle hirmust vanematest eemal olla? Või oskate soovitada mõnda terapeuti, kellega sellest probleemist rääkida? Laps on meil muidu väga rõõmsameelne ja nutikas ja oleks tore, kui ta ikkagi lasteaiaga kohanduks ja sõpru leiaks.

–––

Tere!

Lapse lasteaiaga harjutamine on paljudele vanematele suur üleminek. Siin juures on oluline ise püüda rahulik olla, näidates lapsele seeläbi, et kõik see protsess on normaalne. Tavaliselt hakkavad 3-aastased lapsed kartma, et vanem kaobki ära. Selline turvatunde kadumine panebki nad hirmunult lasteaeda mineku vastu olema. Abiks võib olla siin väikeste sammude haaval hakata last harjutama, et vanem on eemal. Oluline on esmalt aidata lapsel lasteaias rühmas mänge ja mängukaaslasi leida, siis kasvõi pooleks tunniks eemale minna ja kui laps lepib, siis tasapisi vanema äraoleku aega pikendada.
Isegi kui vanemale tundub, et lasteaias on ju nii palju mänguasju ja kaaslasi, kellega lapsel ei tohiks ju igav hakata, vajavad lapsed algul siiski õpetust, mida ja kuidas mängida. Kui aga laps on hirmunud ja kardab, siis ei ole ta enamasti võimeline mängima ja teistega sõbrunema. Seega, esmalt oleks vaja kasvatada lapses arusaama, et vanem ei kao päris ära. Kui turvatunne on tekkinud ja laps vähemalt vanemaga koos valmis rühma minema, siis saab hakata ka mänge ja mängukaaslasi tutvustama.

Edu ja kannatlikku meelt teile.

Lugupidamisega

Ly Kasvandik
lapsevanemate koolitaja-nõustaja

05.10.2016

Poeg on 12-aastane, peatselt 13. Käsil on lahutus.
Kuidas õigesti selgitada ja rääkida lapsega, et mitte häirida tema psüühikat?

–––

Tere

Lapsele lahutusest rääkimine on väga oluline. Mõned juhised, kuidas seda teha.

  • Kui vanemad saavad, siis võiksid nad koos lapsele lahutusest rääkida. Kui ei, siis eraldi. Aga oluline on, et laps kuuleks lahutusest mõlema vanema käest.
  • Kui peres on veel lapsi, siis rääkida kõikidele korraga.
  • Hea oleks, kui vanemad lepiksid eelnevalt kokku, mida rääkida. Kindlasti ei peaks rääkima kõiki detaile, mida laps teadma ei pea. Võiks öelda näiteks “Meie tunded said otsa. Meie läheme küll lahku, aga meie suhted sinuga ei muutu. Me armastame sind ikka ja oleme alati sinu jaoks olemas” (Sellest lubadusest tuleks siis ka kinni pidada).
  • Lapsele tuleb mitmeid kordi öelda, et tema pole lahkuminekus süüdi.
  • Vältida tuleb teisest vanemast halvasti rääkimist. Eksabikaasadena olete haiget saanud ja teineteise suhtes võivad olla päris valulikud tunded, kuid lapse jaoks olete te ikkagi ema ja isa. Teise vanema kirumine paneb lapsele liigse vastutuse, mida ta kandma ei pea.  Seda jälgida nii lahutusest rääkides, kui ka hiljem.
  • Peale vestlust ole lapse läheduses. Tal võivad tekkida küsimused. Leia aega neile vastata. Arvesta, et küsimusi võib tulla ka aastaid hiljem. Ole neile avatud ja vasta ausalt.
  • Aita lapsel tundeid sõnadesse panna. Kui märkad, et ta on kurb, vihane segaduses, siis ütle talle “ma näen, et see ajab sind segadusse”. Julgusta last oma tunnetest rääkima.
  • Selgitage lapsele täpselt, mis teie elukorralduses muutub. Kus keegi elama hakkab jne. Kuulake ka lapse soove.
  • Kui Sinu ja su eksabikaasa suhted on väga pingelised, siis katsu neile lahendust leida. Proovi mitte rolle segamini ajada. Lapse jaoks oled ikkagi lapsevanem ja teda ei tohiks kaasata oma eksiga suhete klaarimisse.

Palju jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

04.10.2016

Tere, läksime lapse isaga 3 aastat tagasi lahku, mis jättis tollal 3-aastasele tütrele tugeva jälje. Kolme aasta jooksul on lapse olukord süvenenud ja halvemaks läinud, et tänasel päeval tegelen tugevate käitumishäirete ja hüsteerilise lapsega. Laps on kergesti ärrituv, pisikeste asjade pärast läheb tihti nii hüsteeriasse, et tuleb kallale, hammustab, viskab asju puruks ja ei kuula üldse, mis talle öeldakse. Nii ei ole ainult kodus ,vaid viimasel ajal isegi rohkem lasteaias. Suvelasteaed möödus ilma suuremate probleemideta, kui aga septembris õppetöö pihta hakkas, siis muutus kõik. Mind on 3 nädala jooksul 5 korda lasteaeda lapsele järgi kutsutud, sest ta ei allu kasvatajale, läheb kallale ja hüsteeritseb. Tihtipeale pole otsest põhjust, vaid hea laps muutub järsku hüsteeriliseks paharetiks. Peale seda aga südamest nutab, tundub, et ta ei saa ise ka täpselt aru, mis toimub. Ainukeseks seletuseks saan, et ma tahan, et emme ja issi koos oleks. Lisaks sortsutab püksi :( Palun abi!

–––

Tere!

Teie poolt kirjeldatu näitab, et teie laps on tõesti hädas. Kuna olukord on süvenenud, siis võiks justkui järeldada, et ka teie ja lapse isa vahel toimuv suhtlus ei ole paranenud? Või on teie enda või lapse isa suhtumine olukorra suhtes leppimatu?

Laps käitub välja oma segadust olukorra suhtes, lisaks näitab ta oma käitumisega ka lapsevanema emotsionaalset olukorda, ehk siis käitub välja lapsevanema raskeid tundeid. Lapsed, elades täiskasvanute mõjuväljas, lihtsalt on nii tundlikud, et tajuvad täiskasvanu seisundit. Lisaks on täiskasvanu lapse jaoks õppimise mudeliks. Kui täiskasvanu elab oma emotsioone mingil mitteturvalisel kombel välja, siis seda õpib tegema ka laps. Isegi, kui olukord on täiskasvanu jaoks muutunud, võib olla laps olukorda n-ö kinni jäänud. Lisan teile mõned soovitused, mille kasutamist võiksite kaaluda.

  • Lapse aktiivne kuulamine. See on väga konkreetne tegevus, kus last ei mõisteta hukka ja peegeldatakse tagasi tema mõtteid. Tulemusena lapse aju ja keha rahuneb, stressihormoonid taanduvad ja aju osa, mis tegeleb ratsionaalsete mõtete ja lahenduste otsimisega saab aktiveeruda.
    Vaadake näiteid siit:
    http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
  • Kui laps on rahulikus seisundis, arutlege koos emotsioonide üle, mis panevad inimesi käituma mõnikord ebameeldivalt ja mõnikord isegi hirmutavalt. Võite printida netist pilte erinevate emotsioonidega nägudest ja siis koos arutada, mida pildil olevad inimesed tunnevad ja kuidas nad võiksid käituda, et neil enesetunne parem oleks. Raamatupoodides müüakse ka emotsioonide kaarte, mille uurimine võiks abiks olla.
  • Olge ise mudeliks. Kui teil on halb enesetunne, siis öelge see välja ja tehke midagi enda rahustamiseks. Näiteks:”Nüüd olen ma küll vihane! Vajan tõesti üht rahulikku momenti ja klaasikest vett! / Olen väga kurb! Mind aitaks üks tugev kallistus!/ See olukord tõesti rõõmustab mind!/ Olen nüüd väga põnevil!”
  • Jälgige, et teie ja lapse isa vahel toimuv suhtlus on neutraalne ja last toetav. Vältige n-ö läbi lapse suhtlemist (ütle isale, et…), ärge pange lapsele rolle, mida ta ei ole arenguliselt valmis kandma (laps ütles, et tahab rohkem olla emaga/ isaga vms.). Teie olete täiskasvanud, kes teevad last puudutavaid otsuseid, teevad kokkuleppeid ja annavad neist siis lapsele teada.
  • Eestis on algamas lahku läinud konfliktsete lapsevanemate koolitused “Dialoog laste nimel”. Kaaluge, kas ehk vajate seda. www.dialooglastenimel.ee.
  • Broneeerige aeg pereterapeudi vastuvõtule. Võiksite külastada nõustajat koos lapse isaga. Nii saate arutada, kuidas luua lapsele turvalist keskkonda kasvamiseks isegi siis, kui olete juba mõnda aega lahus.

Lapsevanemateks jääte te elu lõpuni.

Soovin teile edu oma lapse aitamisel!

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

30.09.2016

Tere! Olen 2 a 6 k vanuse tüdruku ema. Augusti lõpust alates hakkas lasteaias käima. Harjutamine toimus tasapisi järk-järgult. Algul oli ikka nutuga sinna jäämine, aga lõpuks asi paranes, saime ilma pisarateta hakkama. Ka magamajäämine läks ilma nututa. Nüüdseks on ta pikki päevi kolmandat nädalat, kusjuures kolmapäevad on olnud kodus.
Probleem on kestnud u. nädala. Nimelt ei saa enam lapsest jagu. Hommikul riideid vahetada ei taha, ei lase ei ise ega minul. Võtan siis lihtsalt jõuga kinni ja katsun kuidagi hakkama saada. Edasi järgmine etapp, üleriided selga saada, kordub kõik taas. Nutab, ei taha, ei taha. Saame riidesse ja uksest välja, siis ei taha minema hakata. Nutab, et opa ja opa. Meil on jalgsi minek. Lihtsalt seisab ja nutab. Niisiis tassin terve tee süles, sest nii kui maha panen, hakkab jälle kisama. Jõuame lasteaeda, ei taha jalanõusid ära võtta ja riietuda. Rühma jõudes jääb isegi nutt järgi. Õpetajad ütlevad, et laps viks ja tubli, et uskumatu jutt, mis ma räägin.
Õhtul kordub kõik.

–––

Tere!

Teie laps on sügisel alustanud lasteaiateed, kuid see ei ole kulgenud ilma viperusteta, Algselt väljendas laps oma vastumeelsust läbi nutu, viimasel ajal läbi riidessepaneku jms tegevuse.

On üsna tavapärane, et laps, kes oma vanematega erinevates situatsioonides protestib, on teises ümbruses ja teiste inimestega justkui äravahetatud. Laps käitub välja oma emotsioonid tema jaoks kõige turvalisemas keskkonnas. Ilmselt tekitab lasteaed lapses ikkagi stressi ja seepärast kasutab ta kõiki meetodeid, et sinna minekut küsitavaks teha. Mõni laps näitab vastumeelsust käitumisega, teine jääb hoopis haigeks. Kindlasti on ka harjutamise aeg alates augusti lõpust olnud veel liiga lühike.

2 a ja 6 k laps ei ole oma arengus veel niikaugel, et võiks eeldada, et pikk päev lasteaias jälgi jätmata mööduks. Tegelik iseseisvumine toimub keskmiselt alates 3. eluaastast.

Kui teil ei ole võimalik aega maha võtta ja lasteaiaga harjutamist veelgi sujuvamaks muuta, siis:

  • Võtke peale lasteaiapäeva kindlasti aega koosolemiseks. Arutlege, kuidas päev möödus, mis läks hästi ja mida toredat tehti. Kindlasti on vajalik füüsiline kontakt –süllevõtmine, kallistamine jne. Nii täidate n-ö lapse patareisid ja loote positiivse sideme lasteaiapäeva ja õhtuste tegevuste vahel.
  • Julgustage last lasteaia erinevate tegevuste osas end väljendama.
  • Jälgige iseenda suhtumist lasteaeda. Kui laps tajub, et teil endal on ebakindlus, kui kuuleb paari juhuslikku sõna teie vestlusest teiste pereliikmetega, kuidas ta ei ole lasteaiaga harjunud, siis lapse ebakindlus lasteaia ees suureneb.
  • Lapse iseseisvumist saab täiendavalt toetada, kui lubada tal rahulikus situatsioonis teha piisavalt valikuid. Aega kulub küll rohkem, aga igasugune kiirustamine (kui see ei ole mänguline) aktiveerib lapse stressihormoonid.

Varuge aega ja kannatust, nii saate toetada oma last lasteaiaga harjutamisel.

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

30.09.2016

Kuidas muuta 2. klassi poisi suhtumist õppimisse? Esimesed kaks nädalat oli vaimustus suur, tuli koolist, tegi oma ülesanded ise ära, aga nüüd peab iga päev tunde last keelitama, et ta koduseid ülesandeid tegema hakkaks. Esimeses klassis oli sama lugu. Õppimine on tema sõnul vastik, oleks vaja see ümber muuta nii, et oleks õppimine võimalus ennast arendada. Poiss on elavaloomuline, pigem huvitab teda kõik muu peale õppimise. Kui süveneb, siis oskab, aga enamasti ei viitsi isegi mõelda, mida ta parajasti kirja paneb ja siis on tulemus ka olematu.
Kuidas teha lapsele selgeks, et keeruline ja raske ei tähenda tingimata vastikut või ebameeldivat, mida annab edasilükkamise teel lõpmatuseni vältida?

–––

Tere

Kirjeldate oma kirjas muret poja edasijõudmise pärast koolis ja teil on raske selle olukorras leida sobivaid lahedusi, mis teeksid õppimise pojale huvitavamaks.

Esmalt soovitan teil vestelda ka poja õpetajaga (juhul kui te seda juba ei ole teinud) ja uurida, kuidas poiss koolitundides õppimisele pühendunud on. Samas saate te kindlasti ka sellest vestlusest infot, kuidas õpetaja ise suhtub laste õpimotivatsiooni tekitamisesse. Mõned õpetajad on veendumusel, et aine õpetamine nii nagu õpikutes kirjas on nende ainus ülesanne ja motivatsiooni õppimiseks peaks ikka laps ise leidma ning vajadusel siis vanemad peavad aitama. Kuid see on kooli ja kodu koostöös tehtav asi. Näiteks, kui koolitunnid on igavalt sisustatud, siis ongi ka vanematel kodus last õppima keeruline suunata. Proovige mõelda koos õpetajaga, mida ühiselt teha, et poja huvi õppimise vastu soodustada.

Teiseks, vanemana kodus saate te kindlasti ka omalt poolt midagi ära teha.

2. klassi lapsele tuleb võimalusel teha õppimine mänguliseks ja põnevaks. Koos võiks avastada, kuidas näiteks matemaatika ei ole lihtsalt kuiv arvutustehete tegemine töövihikus, vaid seda kasutada poekäikudel raha arvestamiseks ja paljudes teistes elulistes teemades. Kui lapsed näevad elulisi seoseid asjade õppimise juures, tuleb neil ka “kuivade” õpikutekstide lugemine ja töövihikuülesannete tegemine palju ladusamalt välja.

Te ütlete, et teie poeg on elav laps. Sellisel juhul on hea jälgida, et koduste õppimisülesannete tegemine ei kestaks liiga pikalt, vahele tuleks teha pause, millal laps saaks midagi muud teha.

Soovitan hästi kuulata ja püüda mõista, mida poeg vajab, et püsivam ja motiveeritum olla õppimise juures. Käskude ja keeldudega siin võib saavutada pigem vastupidise tulemuse. Mängulisus ja loovus ning vahepausid kodus õppimisel oleksid siin ühed abistavad märksõnad.

Lugupidamisega

Ly Kasvandik
lapsevanemate koolitaja-nõustaja

30.09.2016

Tere. Olen lastekodus vabatahtlik. Üks 14-aastane poiss rääkis mulle, et on öösiti nutiseadmega Facebookis. Nii kahe-kolmeni, vahel ka koolipäevadel. Koolis on küll kõik korras, aga muret valmistab ikka. Mida soovitate teha?

–––

Tere!

Küsite, mida peaksite tegema, kuna kuulsite vabatahtlikuna töötades ühe lapse kohta informatsiooni, mis teid häirib.

Kuna tegu ei ole otseselt lapse jaoks eluohtliku situatsiooniga, siis ei ole vaja ka eriliselt reageerida. Kui teil on noormehega hea kontakt, siis võiksite muidugi soovitada tal loobuda öistest FB külastustest.

Kuigi noormehe poolt öeldu ei viita veel otseselt netisõltuvusele, võite enda toetuseks uurida Hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse kodulehte. Lisan lingi: http://www.15410.ee/avaleht.php?c=27&h=127&a=111

Kõike head soovides
Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

29.09.2016

Tere! Mure 9-aastase tüdrukuga, kes ei taha õppida.
Ma ei jõua enam rääkida.
Ise väidab, et oskab, tegelikult, kui küsima hakkad, ei oska midagi.
Ta ei kuula sõna, et korista tuba ära, vastab ja-jaa, küll ma teen. Koristab ära küll minu pika õienduse peale, aga homme on jälle kõik sam,a ma pean ainult karjuma koguaeg, siis hakkab alles liigutama. Ma ka ei jõua enam. Kuidas ajada teda õppima ilma karjumiseta?
Miks ta ei kuula sõna?

–––

Tere!

Olete häiritud, sest teie 9-aastane tütar vajab korduvat meeldetuletamist, et koolitööd teha või oma tuba koristada.

Üldiselt soovivad 8–9–10-aastased lapsed olla tublid ja teha kõike nagu “peab”. Lapsi innustab hea tulemus, võistlusmoment ja võitmine, tunnustus. Selles vanuses lapsed on omamoodi perfektsionistid. Samas tuleb ette, et tähelepanu hajub, tal võib olla muresid sõpradega jms. Lapsed armastavad mängulisust ja reegleid, kusjuures mõnikord kasutavad nad neid reegleid selleks, et neid muuta oma tahtmise järgi. Keelamine, riidlemine, karjumine ja kurjustamine pöörab lapse tähelepanu probleemsele käitumisele ja tekitab läbikukkumise tunde. Kui aidata lapsel reeglite järgi toimetada, siis toetab see sisemise motivatsiooni ja kohusetunde arenemist.

Selgitage lapsele, et kõikidel inimestel on kohustused. Rääkige, kuidas teie ise ja teised täiskasvanud kohustusi täidavad. Ärge üldistage, vaid rääkige konkreetselt. Näiteks: Minul on kohustus süüa teha, vannituba koristada jne. Mainige, et see ei ole alati kõige meelsam tegevus ja raske on alustada, aga kui saate tehtud, on kohe kergem tunne.

Leppige kokku, millised on reeglid kohustuste täitmiseks, nii teil endal kui lapsel. Leppige kokku, kuidas te kokkuvõtteid teete. Näiteks õhtul kell 20 võiksid kohustuslikud tegevused olla tehtud ning siis saate koos meeldivalt aega veeta ja üksteisele rääkida, kuidas täna läks, mis oli kerge ja mis nõudis pusimist. Lisaks saate hea kontakti oma lapsega, kuulete, mis teda vaevab ja mis talle rõõmu teeb.

Võiksite kaaluda, kas lapse oskused õppimiseks ja koristamiseks on piisavad. Kui tulemus ei ole enamikul kordadel selline nagu sooviksite, siis võiksite lapsega läbi arutada, kuidas täpsemalt õppimine peaks käima või kuidas tuba koristatakse: millised tegevused üksteisele järgnevad. Kui täiskasvanule võib tunduda mõni toiming enesestmõistetav, siis lapse jaoks ei pruugi see kindlasti nii olla.

Niisiis, eelkõige oleks vaja iseenda stressi eest vastutus võtta (leida meeldivaid tegevusi, puhkust, jms), lõpetada karjumine, õpetada lapsele uusi oskusi, pakkuda talle emotsionaalset tuge, et tal jätkuks motivatsiooni koolitöö tegemisel. Lapse tuba on lapse territoorium ja selle territooriumi organiseerimisel võiks lapse enda soovi austada. Näiteks: Elutoas, ühisele territooriumile asju vedelema ei jäeta, oma toas tuleks koristada vähemalt 1x nädalas.

Võiksite lugeda ka raamatut: Ben Furman “Oskuste õppe käsiraamat”

Soovin teile edu!

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

27.09.2016

Minu kolmeaastasel pojal käivad vihahood, kus ta läheb nii endast välja, et lõhub ja viskab valimatult asju või lööb kedagi. Kuidas sellist emotsiooni suunata? Minu reaktsioon on automaatselt karistamine või karjumine, aga see ei ole see lahendus, mida lapsel vaja on. Pealegi naerab ta karistuse ja keelamise peale mulle näkku. Olen nõutu. Ta just sai 3…

–––

Tere!

Olete hädas oma kolmeaastase poja vihahoogudega.

Teie poolt kirjeldatud lapse käitumisviis on arenguliselt väga hästi mõistetav. Samas on see periood lapsevanemalt suurt tasakaalukust nõudev. Orienteeruvalt 1,5- kuni 3–4-aastaselt õpib laps, et ta saab enda ümber paljusid asju mõjutada, sealhulgas ka inimesi. Ta saab näiteks ise keelduda mingist situatsioonist ja öelda “ ei” või nõustuda ja öelda “jaa”, ta saab teha oma valikuid. Samas hindab laps tihti oma võimeid ja võimalusi üle ning siis kaasneb suur pettumus. Kuna laps ei oska oma negatiivsete emotsioonidega ise hakkama saada, siis kaasneb pettumusega äärmuslik rahulolematus ja nutt. Mida aktiivsem ja tundlikum on laps, seda jõulisemalt ta tõenäoliselt oma pettumust väljendab. Sel perioodil on vajalik, et lapsevanem ei laskuks lapsega samale tasemele. Lapsevanema roll on eelkõige luua situatsioone, kus ei teki nii suurt vajadust vastanduda. Näiteks pakutakse lapsele väikeseid valikuid, et ta saaks ise otsustada (kas selga punane või sinine pusa, kas juua vett või morssi, kas täpilisest või kutsuga tassist jne). Kui lõpptulemus on tähtis, siis juhitakse lapse tähelepanu võtmeolukorrast kõrvale. Näiteks, kui on oluline, et kodust lahkutakse kl 8.00, siis varutakse piisavalt vaba aega ja küsitakse lapse käest hoopis, mis ta arvab, kes esimesena trepile jõuab vms. Nii võib hoopis rohkem loota, et laps saab riidesse palju kiiremini kui tüütule riietumisele keskendudes. Kui ei ole võimalik, et laps valib või otsustab, siis tuleb end üheselt mõistetavalt kehtestada, vajadusel lapse keha juhtides. Kui laps läheb endast välja, siis on täiskasvanu roll mitte karistada (laps on niigi hädas) vaid last rahustada ja lohutada.

Mõistan, et kui laps on oma Mina-arengu etapis tugev vastanduja ja katsetaja, siis on lapsevanemal raske rahulikuks jääda. Paraku õpib laps ainult teie poolt etteantud mudeli, mitte sõnade alusel. Kui teie olete keevaline, siis laps jäljendab teid ja teie omakorda vihastate jne. Ainus ringi katkestav sündmus oleks see, kui teie püüate jääda rahulikuks, peegeldate lapsele tema pettumustunnet ja ütlete, et mõistate, et ta on vihane/pettunud/kurb, kuid te ei luba mänguasju loopida / lüüa jne.

Soovitan teil enda toetuseks ja lapse paremaks mõistmiseks lugeda Isabelle Filliozati raamatut “Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1–5 aastat”.

Soovin edu!

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

27.09.2016

Tere! Lugesin artiklit http://perejalaps.delfi.ee/koolilaps/kuidas-raakida-oma-lapse-opetajaga-kui-oled-vaga-vihane?id=70099127. Aga ehk oskate Te jagada mõnda linki ja nõuandeid, kuidas käituda siis kui õpetaja kaotab enesevalitsuse ja ei kuula lapsevanemat lõpuni ning võtab lapsevanema pöördumist kui isikliku rünnakuna. Kuidas siis neid suhteid hoida saaks, et lapsele karuteenet ei tee? Kui õpetaja ei pea lubadustest kinni ehk siis kui ta ütleb, et murede korral julgelt pöörduda aga kui seda teed, saad ise sellise peapesu ja süüdistuse, et laps on lohakas ja vanem ei saa hakkama ning murele koos lahendust ei leita sest koostöö õpetajaga ei suju. Tervitades, lapsevanem, kes ei julgegi enam õpetajaga kontakti astuda, kartes teha lapsele karuteenet. Lisamärge, et tegemist on 2. klassi õpilasega.

–––

Tere!
Olete häiritud, sest teil ei ole võimalik oma lapse õpetajaga koolis tekkinud olukordi arutada. Õpetaja tõlgendas teie pöördumist pigem rünnakuna.
Mõistan teie muret, sest laps veedab koolis päris suure osa oma päevast ja õpetaja on oluline täiskasvanu lapse igapäevaelus. Isegi, kui teile tundub, et õpetaja ei ole õiglane, ei soovita ma laskuda võimuvõitlusesse teemal, kellel on õigus, kes mida ütles vms. Mõnikord võib juhtuda nii, et ka kõige toredamal ja mõistvamal inimesel on halb päev, kus ta ei suuda käituda just kõige ideaalsemalt. Kuna mängus on teie lapse heaolu, siis tasub alati proovida uuesti. Vaid teie ise oma täiskasvanuliku tasakaalukuse ja tarkusega saate teda aidata. Paluge uut kohtumist. Laps ei pea sellest ilmtingimata teadma. Öelge, et mõistate, et õpetaja teeb rasket tööd ja lapsi on palju. Usun, et kui niiviisi pöördute, jätate lapse esialgu koju ning sõna otseses mõttes palute õpetajalt abi, siis ei öelda teile ka ära. Pidage meeles, selle kohtumise eesmärk ei ole välja selgitada, mis on valesti , vaid, kas ja kuidas saaksime last toetada, et varem tekkinud probleem väheneks. Küsige õpetajalt nõu ja kuulake teda. Teile ei pea tema nõuanded esialgu meeldima, aga need on midagi, mis lapse nimel katsetamist väärivad.
Lisaks panen kirja veel mõned mõtted, mida võiksite kaaluda.

  • Õpetaja ei pea teile meeldima ja teie ei pea õpetajale meeldima. Teie aitate vaid oma last!
  • Teil ja õpetajal võivad olla erinevad väärtushinnangud ja maailmanägemus. See on normaalne! Teie laps on ka edaspidi erinevate inimtüüpide ja väärtushinnangute toimimisväljas. See on paratamatus.
  • Õpetajaga kokkusaamisel kuulake teda ilma vahelesegamiseta. Kuulake tõeliselt! Siis paluge võimalust enda seisukoha selgitamiseks. Pakkuge ise võimalikke lahendusi suunaga tulevikku:“ Jah, ma mõistan, et see ei tulnud hästi välja. Kas võiksime tulevikus…..?“
  • Kohtumisel keskenduge ühe kindla probleemi lahendamisele. Milline peaks olema kõiki rahuldav tulemus ja kuidas selleni jõuda?
  • Kui lähete õpetajaga kohtuma või kui räägite lapsega õpetaja teemal, siis vältige üldistamist ja sildistamist. Näiteks: „Õpetaja on nii mõistmatu/ pealiskaudne/ ta ei tee mitte midagi…“ jne. See ei aita teid ega last, pigem loob ebasoodsa häälestuse. Pidage silmas, et ka mõistmatu inimesega saab teha kindlaid, ühe probleemi lahendamisele suunatud kokkuleppeid.
  • Vältige olukorda, kus teie suhtumine õpetajasse kandub lapsesse. Olge teadlikud, kuidas te räägite õpetajast ja koolist teiste täiskasvanutega, kui teie laps kuulmas on.
  • Alati on võimalik lapsele seletada, et õpetaja on tavaline täiskasvanu, kellel on mõnikord raskeid aegu ja kes teevad ka vigu.
  • Valmistage end kohtumiseks ette, häälestage positiivselt ja pange emotsioonid n.ö. luku taha. Aitab vaid puhas ratsionaalsus. Ainus oluline asi on see, kuidas on võimalik last aidata, et tema õppimine ja arenemine toimuks turvalises keskkonnas.
  • Kaaluge külaskäiku koolipsühholoogi juurde.
  • Kui kõik üritused õpetajaga kontakti saada luhtuvad, siis saate pidada nõu kooli juhtkonnaga või äärmisel juhul vahetada kooli.

Lapse arengu seisukohalt on kõige olulisem see, et teil on oma lapsega usalduslik suhe ja laps saab väljendada oma mõtteid ja arvamusi, kahtlusi ja pettumusi. Seejuures on jälle imettegevaks tööriistaks kuulamine, mis rahustab lapse emotsionaalset poolt ja laseb esile tulla ratsionaalsel poolel. See omakorda loob eelduse, et võib olla leiab laps ise sobilikud lahendused kooliprobleemi lahendamisel.

Soovin teile rahulikku meelt!

Tiina Teska
pereterapeut ja Gordoni perekooli koolitaja

26.09.2016

Tere,
Probleem rahas. Kui kodus mõni sent kuskil vedeleb, siis 8-aastane poeg ajab kohe näpud taha ja kõik, mis leiab, on tema oma, sest tal oli seda hirmsasti mingi vidina või lolluse ostmiseks vaja. Mina ju neid talle nagunii ei osta, ütleb tema. Neid sõnelusi on olnud ühel ja samal teemal lõputuid, aga edusamme ei ole. Karistuseks nutivaba-telekavaba elu, aga ega see teda ei morjenda. Äkki oskate midagi soovitada.

–––

Tere!

Teie 8-aastane poeg soovib endale võtta peenraha, mis kodust leiab, põhjendades seda vajadusega osta uus mänguasi.

Lapse poolt väljendatud soov osta uusi asju on üldjuhul vajadus parema kontakti järele oma vanemaga. Soovitan alustada natuke kaugemalt kui keeldudest ja leida rohkem võimalusi lapsega koos tegutsemiseks ning eelkõige tema tõeliseks kuulamiseks. Laps tunneb, et tal on midagi puudu, aga ta ei tea, mis see täpselt on. Seega nõuab ta häälekalt seda, mis tal kõige kergemini pähe tuleb. Samuti võib tekkinud olukord olla seotud koolis toimuvaga. Kas olete kursis, kuidas teie lapsel on õnnestunud sõpru leida, kuidas läheb suhtlemine koolis? Tahan öelda seda, et lapse mittesoovitud käitumise põhjus on alati sügavamal, kui esmapilgul paistab. Lapse karistamine võib küll lõpetada ebasoovitud käitumise, kuid kuna põhjus jääb leidmata, siis avaldub see suure tõenäosusega järgmise mittesoovitud käitumisena. Näiteks ei tule laps toime oma emotsioonide juhtimisega, muutub agressiivseks või, vastupidi, tõmbub endasse.

Lisaks arvan, et kuna lapsel on tekkinud suur huvi raha vastu, siis võiks seda vaadata kui ressurssi, mida lapse arengu heaks kasutada. Võib olla saate arutada, kuidas raha koguda, et suuri unistusi täita? Võib olla saate niiviisi arendada matemaatikaoskust, mis on tulevikus erialavalikul üsna oluline. See, kuidas praegusest etapist koos edasi lähete, sõltub teie loomingulisusest ja võimest muuta olukord mänguliseks ning eriti teie ja lapse vahel olevast kontaktist.

Selleks, et kontakti lapsega parandada ja lapse vajadusi mõista, on eelkõige vajalik, et pööraksite tähelepanu iseenda stressitasemele. Kui n-ö teie enda tass on täis, siis jagub sealt ka teistele kallata.

Soovin kõike head!

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

23.09.2016

Tere

Tütar läks sügisel esimesse klassi ja miskipärast on ta hakanud koolis pea iga päev käima kooli arsti juures. Kurdab erinevaid valusid (peavalu, kõhuvalu), täna olevat öelnud, et ta juba kolm päeva oksendanud ja kõht lahti. Midagi sellist aga ei ole, kodus on ta treve, aktiivne ja rõõmus. Ega kooliski on ta muidu igati rõõmus ja terve. Miskipärast aga ikkagi mõtleb mingid haigused külge endale.
Mis seda võiks põhjustada? Kuidas peaksin sellele reageerima?
Miskipärast on ta üldse hakanud lugusid välja mõtlema, valetama ja seda isegi ilma igasuguse põhjuseta. Ei ole n-ö hädavaled.
Ta on peres üksiklaps, kodus suhted on kõigivahel väga head, muidu on tütar rõõmus ja aktiivne.

–––

Tere!

Kirjutate, et teie tütar kurdab koolis erinevaid tervisehädasid ja mõtleb välja erinevaid lugusid.

Usun, et teie last ajendavad kirjeldatud kujul käituma kaks põhilist arengulist eripära.

Seitsmenda eluaasta ümber on lastel vajadus olla väga tubli, nad tahavad teha kõike õigesti. Seepärast võib ette tulla, et ta räägib asju, mida tegelikult ei olegi juhtunud. Laps kaitseb seeläbi oma minapilti. Igasuguse kriitika ja ebaõnnestumisega on tal väga raske toime tulla.

Teiseks iseloomulikuks asjaoluks on segadus ebarealistliku, muinasjutulise ja reaalse elu vahel. Just sellele eluetapil on lastel mõnikord kujutletavad kaaslased, kellega oma päevategemisi jagatakse.

Seega, soovitan teil olla lapse poolt räägitud lugude suhtes leplik, ärge nõudke temalt ausust täiskasvanulikus mõttes. Kuulake tema versioone, peegeldage talle tema poolt öeldut tagasi : “Tõesti…!?/ Sulle tundub nii….!?/ Ahaa….!?” Jätke vestlustesse n-ö õhku ja ruumi ning lubage lapsel väljendada oma nägemusi.Tavaliselt jõuab laps oma arutlustes sammuke sügavamale ehk ta annab ise olukorrale uue seletuse. Mõnikord, kui laps saab teie abiga võimaluse situatsioonile kõrvalt vaadata, leiab ta ise hoopis paremaid lahendusi. Olge talle usaldusisikuks. Mõnikord võiksite avaldada oma seisukohta ja seda näiteks küsides: “Kas võib olla ka nii, et……?”

Võiksite koos katsetada nukuteatrimängu, kus etendate läbi situatsioone, mis päevakorral on olnud. Nii võite peagi avastada, et mängukaru, kes jäi haigeks, sai kiiresti terveks, sest läks pärast väikest köhatust kohe arstitädi juurde / mängukarule lihtsalt meeldis kooli arstitädi / mängukaru leidis arstitädis endale sõbra / mängukaru käis oma haigusest rääkimas arstitädiga ja ei pidanud siis tunnis paigal istuma vms. Saate mängu käigus küsida, kas mängukarul on mõni mure, mida ta tahaks hoopis võluril paluda lahendada jne. Laps omistab oma tundeid ja mõtteid mängutegelastele. Nii saaate koos mängu ja lähedust nautida ning saate kindlasti oma lapse mõttemaailmale sammukese lähemale.

Soovin teile rahulikku meelt ja loomingulisust oma tütre mõistmisel!

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

23.09.2016

Olen püstihädas oma 4-aastase pojaga. Nii kui kõlavad sõnad, mis seostuvad magama minemisega, läheb põrgu lahti. Nutab, karjub, lõugab teiste peale, peksab. Kui ütlengi, et nn asju, mida ta tahaks saada, ei saa, kui nii käitud, siis ta ütleb, et enam ei tahagi. Voodist loobib asju välja ja mina panen jälle korda ja teki peale. Ja nii iga õhtu, ja 6–8 korda nii. Magama minemise ja jäämise peale kulub juba 2–3 tundi. See kestab nii juba paar kuud.

–––

Tere!

Teie 4-aastane poeg näitab viimastel kuudel magamamineku suhtes tugevat vastupanu.

Lapsed ei taha magama minna, sest neile tundub, et nad jäävad millestki olulisest ilma, kui magavad. Eriti tunnevad nad seda siis, kui kõik teised jäävad üles. Probleemiks võib olla ka mingi konkreetne hirm, näiteks pime tuba, koll kapis, päeva jooksul toimunud arusaamatu sündmus, mille üle ei ole saanud emmega nõu pidada vms.

Teie poeg on vanuses, kus väljamõeldud ja väljaöeldud asjad või kujutlused ongi reaalsuseks. 4. eluaastal tekib kujutlusvõime ja sagedasti esineb alateadlikke hirme ja hirmuunenägusid. Lisaks on lapse mina areng sealmaal, kus ta tahab tunnetada oma sõna jõudu, ta tahab teha oma reegleid ja siis vaadata, mis juhtub.

Usun, et kui te eelmainitut arvestate ja vaatate lapse arengu ja kasvamise seisukohalt lihtsalt ühe konkreetse perioodina, siis on sellega kergem toime tulla.

Kindlasti üritage kinni pidada magamaminekurutiinidest ja alustage sellega juba vähemalt tund-paar enne magamaminekut. Hea oleks, kui need ei ole ainult lapse rutiinid, vaid kogu pere rutiinid: võib olla koos mängimine, rahulik muusika, teler vaiksemaks, kindlad kellaajad, võib olla ka hämaram valgus. Võiksite küsida lapselt, mida tema õhtul teha sooviks või kõik koos teha sooviks. Kui laps ei oska öelda, siis pakkuge välja variandid, mille vahel valida. Püüdke suunata kogu tegevus rahunemise suunas. Kuna lapse üks põhivajadusi on emotsionaalne kontakt oma vanematega, vähemalt ühega neist, siis võib juhtuda, et igapäevatoimingute tegemise käigus küll suhtlete lapsega, kuid see suhtlus jääb tasemele: läheme nüüd õue, oota, ma teen süüa, mine mängi vms. Õhtune koos mängimine leevendaks kontakti puudust ja ehk aitaks koos ka magamaminekuks valmistuda. Loomulikult, nagu ikka, on hädavajalikud pesemine, armsad ööriided, mida laps ehk ise valida on saanud, kaisukaru või mõni muu lemmikese, unejutt, mis annab lapsele lisavõimaluse oma päeva emotsioone ema või isaga jagada ja lahti mõtestada, unemusi ja unekalli.

Mõelge läbi ka oma suhtlemisstiil. Kas see on piisavalt usutav lapsele? Kas te jääte olulistes asjades andale kindlaks? Kas teie sõnad ja silmad ja kogu olek räägib ühte ja sama keelt? Kui teie sõna ei ole kindel, siis see tekitab lapses segadust ja suurendab jonnihoogusid. Kuulake laps ära, andke talle teada, et te olete kuulnud ja mõistnud teda: “Ma mõistan, et sa ei taha veel magama minna ja see tundub sulle ebaõiglane , et ema ja isa veel ülesse jäävad.” Peale seda selgitage lapsele oma seisukohta: “Kui sa ei jää ilusti magama, siis ma pean veel väga kauaks üles jääma, et oma tööd lõpetada. Homme olen ma siis väga väsinud.” Kui kõik rituaalid on lõpule viidud ja laps on saanud ema või isaga usalduslikult mõned sõnad vahetada, siis jääge endale kindlaks. Ei mingit joomist ega üks kord millegi muu tegemist.

Kuna igasugune harjumuse muutmine nõuab aega ja energiat, siis otsustades olukorda muuta, olge pühendunud, pakkuge lapsele rohkem rahulikku kohalolekut, vaadake pilte raamatutest või mängige mänge, kus tegelased (mänguloomad) teevad oma päevatoimetusi ja lähevad siis magama ja näevad ilusaid unenägusid ja tõusevad hommikul rõõmsa taasnägemise rõõmuga ja näiteks huviga, et vaadata koos emme või issiga, milline ilm on täna õues. Kas paistab päike, või on tuul liigutamas lehti või hoopis sajab. Ja kui sajab, siis kuidas sajab, kas natuke õrnalt tibades või suure jõuga ja isegi häält tehes jne. Nii läheb tähelepanu uinumiselt ja eraldumiselt kaugemale ning fookusesse tuleb hoopis põnev ärkamine. Kõige olulisem on järjepidevus, et lapsed teaksid, mis on järgnemas ja et vanemad jäävad endale kindlaks.

Lisan ka lingi perekeskus Sina ja Mina koduleheküljelt.
http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/e-noustamine/postitused/?fid=6&tid=4917

Kõike head soovides

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

23.09.2016

Tere! Mul on kuueaastane poeg, kes ei taha minna lasteaeda, sest seal peab magama ja jonn lasteaeda minekul on igapäevane, samas käib ta muusikakoolis ning kaks päeva nädalas on ta lõunani, ja siis läheb hea meelega lasteaeda. Muidu talle meeldib lasteaias ja kui ma õhtul küsin, miks sa siis hommikul jonnid, siis ta vastab, et ta ei tea ja lubab, et homme ei jonni, aga hommikul algab kõik otsast peale… Minu mõistus on otsas.

–––

Tere!

Teil on 6-aastane poeg, kes ei soovi minna mõnel hommikuti lasteaeda. Laps väidab, et põhjuseks on lõunane uni.

Tõepoolest, 6-aastaselt ei vaja kõik lapsed otseselt enam lõunaund. Samas ei ole see kindlasti, midagi, mis võiks lapsele halvasti mõjuda. Eks lõunauni on enamiku laste arvates tüütu tegevus. Nii palju toredaid mänge on ju pooleli. Lasteaedades on lõunauni siiski päevakavas, sest tõenäoliselt on päris keeruline korraldada elu nii, et üks osa lapsi magab ja teine osa mitte. Lasteaia päevad on pikad ja rühmades on üleväsinud lapsi õhtuks üsna raske turvaliselt tegevuses hoida. Üleväsinud laps on ju vastupidiselt täiskasvanule üleerutunud, ringi rahmeldav ja pinges.

Kui teil ei ole võimalik pojale teistsuguseid lahendusi pakkuda, siis aitab ikka aktiivne kuulamine. Nii annate lapsele teada, et te teate, et talle ei meeldi see tegevus. Võib-olla selgub jutus sügavamale minnes veel mõni teinegi põhjus, miks lasteaeda minek vastumeelne on. Näiteks muusikakooli päevadel tuleb keegi lähedastest varakult lasteaeda ja siis on päev hoopis teistsugune. Ilmselt saab ka palju rohkem kodus emme/ issiga olla. Pealegi on uhke tunne, kui teised lähevad magama (on väikesed), tema aga läheb juba (muusika)kooli (suur).

Mõnikord sõltub lapse meelestatus sellest, kuidas on teie enda suhtumine lõunaunesse. Võib-olla on ta kunagi kuulnud, et vanemad on omavahel sel teemal rääkinud. Saate last aidata sellega, et näitate ise, et lõunauni on OK, meeldiv tegevus ja saab korraks puhata.

Kui laps käib kahel päeval nädalas muusikakoolis, laupäeval ja pühapäeval ta tõenäoliselt lõuna ajal ei maga, siis jääbki ainult kolm päeva, kus peaks lõuna ajal puhkama. Lapsele on oluline rutiin. Kui laps tajub, et on erinevad võimalused, näiteks kas magada või mitte, siis ta valib ikka tema jaoks hetkel toredama variandi.

Eelkõige saate last aidata näidates enda positiivset suhtumist magamisse ja seda et mõistate last. Usun, et kui poeg niiviisi rahuneb, siis võib ta teid üllatada omaenda isiklike ideedega, kuidas tüütu tegevus meeldivaks muuta.

Kõike head soovides

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

21.09.2016

Tere. Mida teha 16 a tüdrukuga, kes on istunud emale pähe ja teeb, mis ise tahab juba mitu aastat? Ei ööbi pidevalt kodus ja emal pole õrna aimugi, kus viibib. Nüüd on ka mingi 23 a poisi leidnud, kellega joob, suitsetab ja seksib ema korteris, kus on tal küll oma tuba. Kuid ei salli seda ei ema ega tüdruku 15 a vend. Ema ei julge ka midagi öelda, sest siis tuleb sellist sõimu jm! Ootame emaga kiiret vastust.

–––

Tere!

Küsite, mida ette võtta, kui teismeline käitub perele ja vanematele vastuvõtmatult.

Situatsioon, mida kirjeldate, on üsna äärmuslik ja teie mure on mõistetav. Tundub, et juba mõnda aega tagasi on ema ja tütre suhe kannatada saanud. Teismelise hullu käitumise taga on alati suur segadus ja palju kõikuvaid emotsioone.

Arvan, et pikemas perspektiivis oleks vajalik üritada tütrega luua usalduslikke suhteid, kuid lühemas perspektiivis tuleks end kehtestada ja öelda selgelt välja millised on reeglid kodus. Mittesoovitud külalistel tuleb paluda lahkuda. Võimaluse korral proovige seda teha rahulikult, aga kindlasti üheselt mõistetavalt. Kui seda mitte teha, siis väheneb tütre austus ema vastu veelgi. On selge, et tütre reaktsioon tuleb tormiline, kuid selle peaks välja kannatama. Lapsega kontakti saamiseks võiks ema anda tütrele teada, et hoolib temast väga ja soovib suhteid parandada. Mõnikord töötab näiteks kirja kirjutamine. Ehk õnnestub ka koos aeg maha võtta ja kokkuleppeid teha, kuidas edasi minna.

Kuna ilmselgelt on lapse käitumise taga palju põhjuseid ja kihte, siis üsna võimatu on aidata korrigeerida teie poolt kirjeldatud suhteid kirja teel. Seepärast soovitan tungivalt pöörduda spetsialisti (psühholoog, pereterapeut) poole, kes oleks eelkõige toeks ja nõuandjaks, et emal oleks jõudu, et lapsega suhteid parandada, tema käitumist talitseda ja kodus turvaline õhkkond luua.

Soovin edu!

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

21.09.2016

Tere,

Minul on mure 2,8-aastase neiuga, kes viimasel ajal igale asjale vaid EI ütleb ning põhjuseta röökima pistab. Teeb ta seda nii päeval kui öösel. Olen ise lasteaia õpetaja haridusega ja üritanud heaga rääkida ning mis teha, vahel ka \”ähvardanud\” kusagile minemata jätmisest või ise ära minna. Tavaliselt on röökimishood (täiest kõrist) õhtuti ja hommikuti, lasteaias pidi ta ideaalne laps olema.
Äkki on veel mõni meetod, ennem, kui ma ise juba mõistuse kaotama hakkan, mida tema puhul kasutada saaksin. Tean, et rutiin on tema vanuses tähtis, seega olen üritanud seda ka taga ajada, suuri muutusi kodus ei ole.

–––

Tere!

Olete nõutu, sest vaatamata stabiilsusele kodus ja lapse elus, väljendab teie 2,8-aastane tütar oma emotsioone häälekalt ja põhiliselt “ei” öeldes.

Iga käitumise taga on põhjus. Põhjuseid tuleks uurida lähtuvalt keskkonnast või kontekstist ehk siis tuleks vaadata veidi laiemat pilti. Esmalt arvan, on vaja silmas pidada lapse arenguetappi. 2–3-aastane on aktiivselt hõivatud oma isiksuse ja n.ö. mina arendamisega. Laps tajub, et suudab juba ise päris palju ümbritsevat mõjutada ja tahab üha rohkem ja rohkem seda katsetada. Laps mõistab, et üks enesekehtestamise vahendeid on “ei” ütlemine. Seepärast ei ole “ei” tähendus alati soovimatus teha konkreetset tegevust vaid pigem võiks selle tähendus kõlada ”Ma tahan olla ka sama suur ja tark nagu emme/issi!” Kui vanemad seostavad lapse eituse vaid konkreetse olukorraga ja tunnevad vajadust piire seada, siis on olukord lapse jaoks vägagi pettumust tekitav, sest kõigepealt ei saa ta oma väljaöeldud tahtmist ja teda ei ole ka sügavamalt mõistetud. Kuna laps proovib uusi asju, siis tihtipeale ei tule need üldse alati nii välja nagu ta oma nägemuses sooviks. Laps tunneb jällegi pettumust, mis nii mõnigi kord saab hääleka väljenduse. See katsumus tuleb vanematel lihtsalt üle elada. Põhilised tegevused, millega te oma last saate aidata on tema kuulamine ja tema mõtte talle tagasi peegeldamine. Selline tegevus toetab lapse minatunnetuse arengut. Laps saab ajapikku teadmise, et tema mõtted ja tundet on lapsevanemale vastuvõetavad ja temaga on kõik korras. Laps hakkab tajuma, et selleks, et oma tahet ja mõtet välja näidata, ei pea nii palju “ei`d” kasutama. Tõeline kuulamine ja kontaktis olemine rahustab last emotsionaalselt ja kehaliselt ning alles rahunenult on laps võimeline täiskasvanut kuulama või ise lahendusi pakkuma. Kui laps ei tule oma emotsioonidega toime, siis lapsevanem aitab tal rahuneda. Sellisel hetkel töötab kehaline kontakt, sülle võtmine, kallistamine, selja silitamine, kindlasti paremini kui sõnad. Soovitan lapsele pakkuda erinevaid võimalusi, et ta saaks ise teha eakohaseid valikuid. Näiteks, kas soovid enne õhtusööki kurgiviilu või porgandijuppi/kas paned lasteaeda kollase või sinise särgi jne.

Teine teema on lapse vajadused ja nende eest hoolt kandmine. Vajadused on muutuvad ja see, kui kodus justkui ei olegi midagi juhtunud, ei pruugi tähendada, et lapse vajaduste osas ei ole muutust toimunud. Kui laps käitub lasteaias hästi, kodus ema- isaga aga oluliselt nõudlikumalt, võib tähendada, et laps on väsinud või stressis. Laps käitub oma emotsiooni välja kõige turvalisemas keskkonnas ja kõige turvalisema isikuga. Võiksite kaaluda, kas tütre päeva oleks võimalik mingil kombel muuta vähem pingelisemaks? Edu võivad tuua ka väikesed muudatused. Kas laps magab piisavalt (12–14 tundi)? Kas leiate lapse jaoks piisavalt aega, kas olete temaga tõelises kontaktis? Juba 30 minutit lapsega koos olemist päevas (näiteks esimese asjana peale lasteaiast koju jõudmist), ilma telefonideta, televiisorita, kodutöödeta jms., võib oluliselt vähendada lapse stressi taset.

Tegelikult on ka kolmas ja isegi kõige olulisem faktor. See on lapsevanemate stress ja sellega toimetulek. Kui võtate korraks aja maha, vaatate olukorda justkui kõrvalt, planeerite tegevused, kuidas saaksite n-ö oma tassi täita, siis suudate mõista oma last paremini, jaksate tegeleda tema ümber veelgi turvalisema arengukeskkonna loomisega.

Soovin teile jaksu!

Tiina Teska
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

21.09.2016

Abikaasaga avastasime meie 12-a noormehe telefonist vestluse tüdruksõbraga. Seal oli kirjas, et “poon ennast üles, kui maha jätad.” Kas peaksime kuidagi reageerima sellele? Hetkel said nutiseadmed käest võetud. Ja rahulikult räägitud ilma pahanduseta, aga jääb kuidagi imelik tunne, et selles vanuses juba räägitakse niimoodi.

Leidsime ka telefoni kaane taskust tüdruku armastuskirja ja seal lubati veenid läbi lõigata, kui pois tema maha jätab. Kas peaksime ka tüdruku vanemaid sellest teavitama? Natuke segane vast sai see küsimus, aga loodan et mure arusaadav.

–––

Tere!

Teie poeg on jõudnud teismeea lävele. Sellega kaasnevad suured muutused lapse kehas. Teismeliste hormonaalne tasakaal on olematu ja tekitab pinget. Laps on segaduses ja tihtipeale käitub oma tasakaalutust välja vanematele vastandumisega. Ka kõige rõõmsam laps võib muutuda ühel hetkel kurvameelseks, pahuraks või ülimalt kergesti ärrituvaks. Laps on justkui juba suur ja nõuab endale täiskasvanutega sarnaseid õigusi, kuid tahab samal ajal olla veel laps ja nautida vanemate hellitusi ja hoolitsusi. Teismelised arutavad surma teemal, mõnikord nagu mängivad sellega, aga see on samuti justkui piiride katsetamine. Vastuolulisus lapse käitumises on pigem normaalne kui ebanormaalne. Õeldakse, et need vead, mida lapsevanemad on juhtumisi teinud lapse esimestel eluaastatel, on nüüd mõneti korrigeeritavad. N.ö. parandustöid ei ole võimalik teha läbi keeldude ja käskude vaid läbi hea suhte. Tegelikult usalduslik suhe lapsevanemaga on ainus vahend, millega last veel mõjutada saab. On suur oskus tunnustada lapse privaatsusvajadust, usaldada, iseennast kehtestada ning vajadusel tingimusteta andestada.

Ma arvan, et praegusel hetkel olete te juba reageerinud. Last on karistatud nutiseadmete äravõtmisega. Ilmselt tunneb ta hetkel pettumust, sest tema privaatruumi on tungitud ilma temalt luba küsimata. Võib olla oleks teie enda jaoks vajalik läbi mõelda, miks niiviisi reageerisite. Otsige seda päris põhjust. Selgitus, et niiviisi ei tehta jms. ei ole päris põhjus. Näiteks, kui jõuate selleni, et tunnete hirmu lapse pärast (varane huvi vastassoo vastu+ enesetapuähvardus), siis andke sellest lapsele ausalt teada. Tähtis on, et teil vastastikku tekiks n.ö. ruum ja võimalus arutluseks ja oma tegelike tunnete väljaütlemiseks. Võib olla on aeg, kus saate lapsele teada anda, et te mõistate, et ta on juba suur ja tal on omad vajadused, mis ei ole enam päris lapse omad. Öelge, et teile on oluline teda mõista ja et ta teaks, et võib alati oma murega teie poole pöörduda. Võib olla saaksite algust teha mõne toreda traditsiooniga, näiteks perekoosolekud kord kuus kohvikus (või kodus pühapäeva ennelõunal), kus saaksite arutada, kuidas teil on läinud, teha kokkuleppeid, millised reeglid teie kodus edaspidi kehtivad.

Teismelise lapsevanemana peaksite te olema kindlad, et tõenäoliselt teie lapsed teevad vigu. Mõnikord nad vannuvad, proovivad alkoholi (või joovad end esimest korda purju), proovivad suitsetamist (loodetavasti mitte narkootikume), tunnevad järjest suuremat huvi vastassugupoole vastu ja teevad veel palju muudki, mida ükski vanem kunagi teada ei saa. Me teame lastest rohkem siis, kui meie omavaheline suhe on avatud, erinevaid arvamusi aktsepteeriv ja usalduslik. Kui suhe on korras ja lapsevanem on last tõeliselt kuulanud, temaga kontaktis olnud, siis saab ta suurema tõenäosusega öelda:” Aga tead, mida mina asjast arvan?” Isegi, kui laps esialgu teie seisukohaga vastandub, on ta kuulnud teie arvamust ja siis kui tuleb aeg teha valik, on tal ikkagi kaks varianti, mille vahel valida.
Keeruline on anda kirja teel nõu selles osas, kas peaksite tüdruku vanematega rääkima, Arvan, et te saaksite tüdruku vanematega delikaatselt nõu pidada, kuidas teil oleks võimalik lapsi aidata.

Allpool mõned soovituslikud raamatud.
Juul, Jesper “Puberteet”, Väike Vanker 2011 Campbell, Ross „Meie teismeline”, Logos 1996 Mall Johanson, „Kuidas ma maailma tulin?“, Valgus 2005

Kõike head soovides

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

21.09.2016

Laps sööb kolmandast eluaastast vaid teatud toitu, makarone, putru, kalapulki, kurki, praekartuleid, arbuusi, õuna ja banaani. Saia, leiba, keeduvorsti ja juustu. Ta käib nüüd teises klassis ja kuna koolitoit ei sisalda tihtilugu neid aineid, siis panen talle kaasa karbiga toitu. Viimasel ajal ta ei taha oma karpi teiste ees välja võtta ja on söömata kuni õhtu 6–7-ni, kuna käib õhtupoolses klassis. Mida teha? Oleme psühhiaatrite ja psühholoogide juures käinud palju ja viimane soovitus oli, et las ta olla, küll ta proovib uusi maitseid, kui ta selleks ise valmis on. Aga ta on söömata terveid päevi. Mida teha?

–––

Tere

Mõned lapsed ongi toidu suhtes väga valivad, kuid üldjuhul ajapikku hakkavad vaikselt ka teisi toite sööma. On juhuseid, kus laps elab praktiliselt ainult praetud kartulitest ja keedetud makaronidest täiskasvanuks saamiseni. Tasapisi peaks siiski proovima talle uusi toite tutvustada. Ühekülgse toiduvaliku tagajärjeks võib olla mõningate vitamiinide-mineraalainete defitsiit, mistõttu oleks hea käia aeg-ajalt perearsti juures vereanalüüsi tegemas ning võib-olla osutub vajalikuks osade toitainete võtmine toidulisandina. Suurem probleem on sellega, et ta ei julge kaasapandud toitu süüa. Siin peaksid siiski psühholoogid tulema appi ja andma hea nõu, kuidas sellest hirmust üle saada. Kuna laps iseenesest on ilmselt näljas ja tahaks süüa, lihtsalt ei julge.

Lugupidamisega
Tagli Pitsi
toitumisekspert

21.09.2016

Küsiks nõu, kuidas oleks õige käituda. Juttu tuleb minu 1,5-a pojast. Isiksuselt on ta üsna temperamentne.

Ilmselt on tema käitumine tingitud ka tema vanusest ja sellest et hakkab kujunema “mina” , kuid näen ka seda, et teatud käitumisharjumusi peaksin siiski muutma, kuid ma ei tea, kuidas seda oleks kõige õigem teha. Nimelt, kui ta ei saa just seda, mida ta hetkel tahab teha, siis kas viskab midagi maha, hakkab nutma, viskab pulgaks, tambib midagi jne. Vahel ta kuulab, kuid vahel ajab väga hullusti just seda oma jonni taga.

Loodan et selgitasin piisavalt. Suur tänu, kui saate vastata.

–––

Tere!

On rõõmustav lugeda, et arvestate poja kasvatamisel lapse arenguliste iseärasustega.

1,5-aastasel lapsel ongi keeruline oma emotsioonidega, antud juhul pettumuse ja segadusega, toime tulla. Pealegi on tõenäoline, et täiskasvanu ei tõlgenda lapse käitumist alati just nii nagu laps parasjagu eeldas. Kui laps osutab millelegi, siis võib see mõnikord tähendada ka lihtsalt huvi selle asja vastu. Kuna täiskasvanu näoilme peegeldab aga juba hoiatust. “Seda ei saa!”, siis lapse aju saab teate, et ta on millestki toredast ilma jäetud ja reaktsioon on juba teada. Võiksite katsetada soovitud asja koos uurimist ja siis tähelepanu mingile teisele asjale juhtimist.

Tähelepanu kõrvale juhtimine ongi üks kõige efektiivsemaid meetodeid selles vanuses. Kui laps soovib midagi ja te olete nõus talle seda andma, kuid mitte kohe, siis võiks silmas pidada, et laps ei taju aega ja ootamist sarnaselt täiskasvanuga. 1,5-aastane ei mõista, kui ütlete, et ma lõpetan selle tegevuse enne ära. Kui te vajate aega, siis hoidke lapse tähelepanu aktiivne, rääkige temaga, pakkuge midagi asenduseks. Nii saate oma tegevuse lõpetada.

Kui laps nõuab siiski midagi ebasobilikku, te olete otsustanud keelduda ja tähelepanu kõrvalejuhtimine ei ole õnnestunud ning teie laps on oma emotsioonide tormi käes, siis ei ole muud võimalust, kui aidata lapsel rahuneda. Vaid rahunenud lapsele on võimalik midagi selgitada. Sõnadest efektiivsem on kehaline kontakt. Kallistage last, võimalusel võtke sülle, öelge, et mõistate, et ta on pettunud. Sellised tormid on ka lapsevanemale väga kurnavad. Kindel on, et laps õpib ajapikku täiskasvanut jäljendades. Kui olete ise pahas tujus või pettunud, siis öelge see välja nii, et laps kuuleb. Näiteks: ”Nüüd olen ma küll pahane! Ma pean rahunema. Istun hetkeks siia patjade vahele diivanile / võtan lonksu vett / vajan kallistust / hingan sügavalt 3 korda” vms. Peagi näete, et teie laps hakkab teid jäljendama.

Toredat sügist soovides

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

19.09.2016

Tere! Mul on mure oma 6-a poja toitumise pärast. On teatud toidud, mis tekitavad temas oksereaktsiooni, näiteks pudrud (ka kartulipuder), õpetaja lasteaias ütleb, et ta sööb vahel peaaegu kõik ära ja siis äkki hakkab pihta, vahel – oksendab alles peale magustoidu söömist. Arstile olen kurtnud, kuid meditsiinilist seletust ei osanud ta sellele anda, sest sellega ei kaasne muid haigusnähtusid, samas oksendamist tuleb ette kord/kaks nädalas. Mida teha?

–––

Tere!

Ilmselt peaksite pidama paari nädala jooksul toitumispäevikut ning lisama juurde päeva tegevuste kirjelduse, et vaadata, kas joonistub välja mingi kindel muster. Võiksite rääkida psühholoogiga ning perearst saab suunata vajadusel edasi ka mõne lastega tegeleva gastroenteroloogi juurde.

Ikka parimatega,
Kristel Ehala-Aleksejev, Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-toitumisnõustaja

19.09.2016

Tere. Mul on 8-aastane tütar. Probleem on selles, et ta ei tee oma koduseid kohustusi kunagi ilma minu ütlemata ära ja siis pean ka vähemalt kolm korda ütlema. Olen proovinud temaga rääkida heaga ja olen keelanud telekavaatamise ja arvuti, aga kasu sellest suurt pole. Ta on nii laisk. Kuidas ma saaks seda muuta?

–––

Tere!

Küsite, kuidas muuta olukorda nii, et te ei peaks oma 8-aastasele tütrele koduseid kohustusi korduvalt meelde tuletama.

8-aastasele lapsele sobivad kohustused, mis ei ole liiga keerukad ja ei sea last ohtu ja mis ei ole liiga suurt vastutust nõudvad. Kindlasti ei sobi siia nimekirja väiksema õe või venna hoidmine, toidu valmistamine vms. Sobivad on näiteks kodulooma toitmine, 1 x nädalas elutoas tolmu võtmine, abistamine toidu valmistamise juures, näiteks salati valmistamine, laua katmine jne.

Oluline on silmas pidada, et koduste tööde tegemise OSKUS tekib läbi lapsevanema eeskuju ja selgitamise. Ehk siis te näitate ette ja selgitate, mida te teete ja milline peaks olema tulemus. Oskuste õppel ei ole ükski asi endastmõistetav. Kõik olukorrad tuleb lahti rääkida ja vajadusel uuesti rahulikult korrigeerida.

Koduste tööde tegemise MOTIVATSIOON tekib aga vaid läbi hea kontakti ja mängulisuse. Hea kontakt tekib siis, kui olla lapsega suheldes mõtets kohal, tunnustada, suhelda, kallistada, naerda ja veeta koos aega lihtsaid asju tehes, lihtsate asjade üle arutledes. 8-aastastele meeldivad reeglid veel päris hästi. On mõistetav, et nad tahavad, et reeglid ja kokkulepped on kõigile pereliikmetele ühtviisi kehtivad. Kui teete koduse koosoleku ja lepite kokku, millised on kellegi kohustused kodutööde tegemisel,siis jälgige, et ka täiskasvanud täidaksid kokkuleppeid. Lapse koolitöö tegemine järgmiseks päevaks on samuti arvestatav kohustus. Kui laps armastab väga nutiseadmetes aega veeta, siis võiks ka näiteks 30 min õues jalutamist või koeraga mängimist olla heaks ka kasulikuks kohustuseks. Lisaks mainin, et 8-aastasele on vaja aeg-ajalt meeldetuletusi teha. Seda ei maksa teha pideva näägutamisena. Ilmselt on efekt üsna tühine ja ehk isegi vastupidine. Pange pereliikmete kohustused paberilehele kirja ja aeg ajalt juhtige lapse tähelepanu kirjapandule. Olge loominguline. Ähvardamine ja karistamine võib tunduda kõige efektiivsemana, kuid kindlasti ei tööta see pikemas perspektiivis. 8-aastase lapse puhul töötab tunnustus, võistlusmoment, enda kasulikuna tundmine.

Jah, paraku on nii, et lapsega kodutööde jagamine ei kergenda kohe lapsevanemate eluolu. Pigem toob juurde nüansse, millele mõelda. Samas pikemas perspektiivis aitab see lapsel areneda, motivatsiooni leida, kohusetunnet kasvatada. Näägutamine, karistamine ja ähvardamine tekitab vastupanu ja vähendab motivatsiooni.

Soovin teile jaksu ja loomingulisust!

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

15.09.2016

Elan koos mehega, kel on 16-aastane tütar. Ise olen 31, mees 39. Tütrel käivad hooti tujud (mis peaks olema normaalne pubekatel), aga see, et ta koju tulles ei tereta mind, kui näeb, või kui ära läheb, ei ütle “tsau”, kas ma peaksin ise midagi ütlema, või peaks pigem isa selle teema päevakorda võtma? Olen lapse isaga rääkinud, aga tal ebamugav suhelda tütrega, ütleb, et sellised need pubekad on. Mind väga solvab et minust lugu ei peeta. Olen seda ka elukaaslasele rääkinud, ta on küll murelik, aga selle teemaga midagi ette ei võta… Kas pean ka lõpetama “tere ja head aega” ütlemise neiule, või ma üksi siis korrutan edasi 16-aastasele, mis siis, et vastust ei tule? Et mitte samastuda temaga? Isa on paar korda tütrelt nõudnud, et ta mulle ütleks “tere”, kui ta pole seda teinud, või “head aega”, siis on üle moka otsa tulnud vaikselt mingi piiks… Aga näen, et ta millegipärast tahab mingit viha mu peale välja elada… Oleme koos elanud nüüdseks  juba üle aasta…

–––

Tere!

Olete elanud oma elukaaslase ja tema teismelisest tütrega koos üle aasta. Tunnete end solvatuna, sest  tüdruk ei näi teist lugu pidavat.

Sellises olukorras on vaja kannatlikkust ja aega. Tasuks silmas pidada, et 16-aastane on eelkõige laps, kes vajab stabiilseid, täiskasvanulikke  vanemaid ning kes kindlasti ei oska oma emotsioone veel piisavalt juhtida. Rolli  mängib  ka teie kooselule eelnenud peremuster ja  toimunud sündmused.

Kui suhted kodus on ebastabiilsed, siis soovitan koos elukaaslasega tõsiselt arutada, kuidas luua muutust, kes mida teeb ja millised on ootused ja kokkulepped ühise kodu jagamisel. Üks võimalus on kaasata ka pereterapeut.

On pea võimatu öelda, mis oleks õige, kas jätkata „tere/ head aega“ ütlemist või loobuda mõneks ajaks. Eelkõige peaks täiskasvanu jääma täiskasvanuks ja suutma lapse (jah, ka teismelise lapse) negatiivseid tundeid n-ö konteinerdada.

Kõike head soovides

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

13.09.2016

Mul on mure peagi 17 a saava noormehega, kes on ainult arvutis ja nutitelefonis. Terve suvi järjest 12-15 t oli ta arvutis. Vahepeal sain ta küll muru niitma või lihtsalt arvutist ja telefonist eemal olema tunnikeseks, aga see ka kõik ning suure veenmisega. Nüüd on alanud kool ning peale koolipäeva kodus esimese asjana ikka arvuti pannakse käima, nüüd läheb magama kl 22.30–23, kuid kõik õhtupooliku istub arvutis (vaatab animaid). Õppimise teeb kiirelt ära ja kohe arvuti. Kui annan teada, et oled nt täna 3 t arvutis, rohkem mitte, siis muutub kurjaks, hakkab karjuma, mis ma siis teen siin jne. Ühtegi sõpra tal pole, kõik on arvutisõbrad, kellega pole elus kunagi kohtunudki. Kuidas ma saaksin teda nn päästa virtuaalmaailmast? Vanasti meeldis talle väga väga lugeda raamatuid, nüüd on aga ainult arvuti ja nutitelefon, isegi koolis. Ta on väga kinnine ja tagasihoidlik poiss, kes ei oskagi enam nn päris maailmas suhelda, ka klassis pole kedagi, kellega ta räägiks.

–––

Tere!

Mõistan, et teie teismeline poeg veedab kõik oma vähegi vabad hetked arvutis ja nutitelefonis. Noormees on tagasihoidlik ja reaalelus mitte just suur suhtleja.

Lugedes teie kirjeldust olukorrast, mõistan teie muret.  Kui arvuti ja telefon on hõivanud kogu elu ja laps (või täiskasvanu) ei oska leida motivatsiooni millegi muuga tegelemiseks, kui ta ärritub, kui on mingi takistus ja ta ei saa  oma meelistegevusega tegeleda, siis on see märk, et probleemiga oleks mõistlik sügavamalt tegeleda.

Kindlasti ei ole 16-17-aastasele noorele võimalik seada lihtsalt rangeid keelde. See tekitab vaid vastupanu. Eelkõige peaks lapsel tekkima mõistmine, et midagi on valesti ja ta vajab abi. Alles peale seda saab eeldada, et noormees võtab vastutuse olukorra üle ja isegi siis vajab ta suure tõenäosusega oma pere abi.

Päris põhjalikku infot leiate Hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse kodulehelt. Vaadake: Avaleht/teised käitumuslikud sõltuvused/Arvutisõltuvus.

Lisan ka vastava lingi.

http://www.15410.ee/avaleht.php?c=27&h=127&a=111

http://www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/vaimne-tervis/ulevaade-vaimse-tervise-probleemidest/digisoltuvus

Selleks, et aidata oma last, on eriti oluline, et teil oleks temaga hea kontakt ja usalduslik suhe. Sõltuvuse osas saate te jagada informatsiooni. Kui laps ei soovi rääkida (teismelistega juhtub tihti nii), siis võiksite proovida suhelda alustuseks meili teel. Kirjutage talle kiri, kus kinnitate, et armastate ja hoolite temast väga, kus väljendate oma muret olukorra üle. Paluge, et laps vaataks üle ka Hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse kodulehe. Küsige, kas näiteks järgmise päeva õhtul oleks ta nõus teiega arutlema olukorra üle. Kui ta vastab, et tal ei ole aega vms, siis paluge, et ta teeks ise ettepaneku, millal saaksite rääkida. Kui teil õnnestub nõusolek saada, siis jooge näiteks koos teed, pakkuge kooki vms., mis lapsele maitseb. Ärge hellitage esimeselt katselt liiga suuri lootusi. Arvan, et seda tegevust võiks katsetada mitmeid kordi. Väljendage oma muret ja küsige, kas teie saate mingil kombel last aidata, et olukord muutuks. Kui laps kasvõi midagi räägib, siis olge pigem hea kuulaja. Ärge mõistke hukka. Peegeldage talle tagasi tema enda mõtteid. Kui laps tajub, et tema mõtted on aktsepteeritud, siis võimaldab see tal endal olukorda justkui kõrvalt vaadata. Kui jagate õpetusi, keelde ja soovitusi, ilma, et ta neid küsinud oleks, siis aktiveerub vastupidine protsess ja vastupanu. Kindlasti saate te mingil hetkel küsida, kas poeg oleks nõus kuulama teie soovitusi. Selleks hetkeks võiksite olla valmistunud. Teil võiks olla mõned konkreetsed ettepanekud, kuidas poega aidata. Näiteks võiksite minna koos nõustamisele. Või saate planeerida hoopis huvitavaid tegevusi ühiselt pereringis. Võib olla pakute lapsele mõne toreda idee uue hobi alustamiseks.

Võib juhtuda ka nii, et pojaga vesteldes, tema mõtteid kuulates ja natuke ka enda omi jagades, saate hoopis kinnitust, et olukord ei olegi nii hull, pinge langeb ja mõistate oma last paremini.

Edu soovides

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

13.09.2016

Kuidas väiksele lapsele selgeks teha, et vanemaid lüüa on inetu, ta pole pealt näinud, et keegi lööks emmet, aga nii kui tuleb vihahoog, solvumine, lähevad käed käiku.

–––

Tere!

Tunnete muret, sest Teie lapsel on tekkinud harjumus oma emotsioone maandada läbi löömise.

Usun, et löömine väikelapseeas on märk sellest, et laps ei oska oma emotsioonidega toime tulla. Kui last valdab suurem või väiksem pettumus mingi olukorra üle, siis napib tal n-ö tööriistu. Lapse jaoks stressirikas situatsioon vallandab stresihormoonide tormi tema ajus ja kehas. Kui lapse vanematel on mured või kui laps ise on olnud stressirikkas situatsioonis juba mõnda aega, siis kipuvad stressihormoonid vallanduma hoopis kergemini ja tühiste asjade peale. Rahunemiseks kasutab laps just neid meetodeid, mida tema arenguline tase ja õpitud käitumine võimaldavad. Õpitud käitumise all pean ma silmas seda, et laps saab läbi löömise ema n-ö reageerima. Siinkohal ei pruugi olla alati oluline, kas saadud reaktsioon on positiivne või negatiivne. Seegas on teatud mõttes ootuspärane, et väikelapsed lükkavad, viskavad end põrandale (kasvõi keset tänavat), löövad jne.

Olukorra muutmiseks olge kõigepealt veendunud, et olete oma lapse jaoks piisavalt kohal. Te kuulate teda, ta saab Teilt piisavalt kehalist kontakti, kallistusi ja silitusi. Nii loote eelduse, et laps ei reageeri iga väikseima pettumuse peale ja omandab uusi oskusi kergemini.

Kui laps jälle lööb, siis lõpetage see tegevus kohe. Väikelapsele mõjub eelkõige kehaline kontakt ja hääletoon. Võtke lapse käest ja öelge üheselt mõistetavalt: „Stop!/ Mul on valus!/Ei!“ vms.
On võimalik, et peale konkreetset tegevuse lõpetamist hakkab laps omakorda nutma. Siis on Teie kord aidata tal rahuneda. Võtke laps sülle, silitage ja öelge, et mõistate, et ta ehmus, aga Te ei saa lubada tal endale haiget teha.

Kindlasti ei teki muutus kohe peale esimest korda. Varuge kannatust.

Lapsed õpivad mudeli järgi. Mõelge, kuidas käituvad Teie pere teised liikmed, kui on pettunud, vihased või kurvad. Te saate anda lapsele uusi tööriistu ka läbi enda näite. Te ei pea otseselt õpetama. Järgmine kord, kui tunnete end halvasti, siis justkui muuseas andke sellest lapse kuuldes teada. Näiteks: „ Nüüd on mul küll paha tuju/ olen vihane/ pettunud/kurb! Pean rahunema. Lähen joon paar lonksu vett./ Vajan sinu kallistust./ teen paar sügavat hingetõmmet.“ Võib juhtuda, et näete oma last peagi sarnaselt käitumas.

Parimat soovides

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

13.09.2016

Tere, perre sündis pesamuna. Peale seda vanem tütar, kes on 8 aastat vana, arvab, et tema vennat armastatakse rohkem. Kuidas tütrele selgitada, et nii ei ole?Olen küll rääkinud, et emme.armastab mõlemat last võrdselt. Pesamuna isa on aga tütrele kasuisa. Pärisisaga nemad ei kohtu. Tütar arvab ka, et kasuisa hoiab oma päris poega rohkem. Veedame mõlemad lastega koos aega nii koos kui ka eraldi. Tütar tihti heidab kasuisale ette, et too pole tema pärisisa ja et ta ei hooli temast. Kuidas oleks õige toimida? Tänan!

–––

Tere!

Küsite, kuidas toimida olukorras, kus perre on sündinud beebi ja 8-aastane tütar tunneb end kõrvalejäetuna.

8-aastane laps näeb maailma üsna must-valgena. Teiste inimese mõistmise võime on alles arenemisjärgus. Ta mõtleb küll teiste vajadustele, kuid on oma maailmakäsitluses üsna enesekeskne. See on normaalne, sest rohkemat tema ajus toimivad ühendused veel ei võimalda. Kindlasti mõjutavad lapse käitumist asjaolud, mis on eelnenud tekkinud olukorrale, ning ka see, et lapsel ei ole võimalik suhelda oma isaga.

Kõige olulisem on, et lapsevanemana kuulaksite tütart, mis paneb teda nii tundma. Kindlasti jätkake kinnitamist, et armastate teda piiritult, kuid ärge peljake kuulata tema nägemusi ja selgitusi. Peegeldage lapsele tagasi tema tunnet ja mõtet, ükskõik kui jabur see Teile ka tol hetkel tundub. Kui laps on oma arvamust mingil kombel avaldanud, siis peegeldage näiteks: „Sulle tundub, et ma ei armasta sind piisavalt!!?“ või „Sa oled pettunud, sest …….!“ või „Sulle tundub ebaõiglane, et ……..!“ või öelge lihtsalt:“Tõesti….!?“. Niiviisi saate lapse ebamugavust tekitavaid tundeid täiskasvanulikul kombel n-ö konteinerdada. Nii saab laps teadmise, et tema mõtted ja tunded on olulised ja tema otsmikuaju rahuneb, mis omakorda loob võimaluse arutelu tekkeks. 8-aastane tahab ise pakkuda lahendusi. Kui tema aju ja keha ei ole stressihormoonide vallas, saab arutleda selle üle, mida saaksite koos ette võtta, et ta end niiviisi kehvasti ei tunneks.

Kuna 8-aastane laps tahab teha kõike hästi, siis proovige kaasata teda beebi eest hoolitsemisse. See ei peaks olema kohustus, pigem abipalve. Laps tahab tunda, et on vajalik, ja uhkustunne kasulik olemise üle vähendab oluliselt ilmajäämise tunnet.

8-aastane laps on ebaõnnestumiste osas tundlik ja vajab lohutust, kuid mitte ülehoolitsust. Näiteks, kui millegi eest tasustatakse, tekitab see tunde, et tegevus ise on väärtusetu. Kui koheldakse kuidagi eriti hoolitsevalt, siis see võimendab tunnet, et mind koheldakse seepärast nii, sest ma olen millestki ilma jäetud.

Kindlasti tahab 8-aastane veel kuulata lugusid, kuidas ta sündis ja mida toredat tegi ning kuidas tema vanemad rõõmustasid tema sünni üle jne. Vaadake kahekesi koos vanu fotosid, muutuge fantaasiarikkaks lugude jutustajaks. Nähke ja avage enda jaoks eelmise suhte positiivne osa. Nii saab Teie tütar need lood kaasa võtta oma elukestvasse sisetundesse: “Ma olin armastatud = ma olen armastatud!”

Soovin Teile edu!

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

12.09.2016

Kuidas on õige käituda, kui 11-kuune poisslaps pärast vanaemaga või isaga koos olemist, hakkab ära minnes nutma? Laps hakkab nutma, kui vanaemal külast ära minnakse, või õhtul, kui isa jääb elutuppa ja viin lapse magamistuppa magama. Kas sellise väikse igapäevase lahkumistrauma vältimiseks saan midagi teha?

–––

Teie 11-kuune poeg hakkab nutma, kui lahkute temaga teiste lähedaste inimeste juurest. Küsite, mida saaksite teha, et seda vältida.

Minu mõtted on ajendatud oletusest, et küsijana olete Te lapse ema.

Arenguliselt on 11-kuune laps veel üsna oma esmase hooldajaga, üldjuhul emaga, seotud. Arvatakse, et lapse eraldatuse ärevus on intensiivseim just 7–12 kuu vanuses. See on normaalne. Laps ei oska veel objekte ette kujutada, et nende olemasolu eemalolekul mäletada ning taasilmumist uskuda. Ta tahab näha ja katsuda, et olla veendunud, et inimesed või asjad ei ole kusagile kadunud. Lapse aju areng ei võimalda veel selgituste mõistmist. Olulised on kehalised aistingud, liigutused, puudutused ja pilgud. Laps ei mõista kõnet nagu täiskasvanu. Kui lapse jaoks seostub lahkumine teatavate toimingutega nagu lehvitamine, vaateväljast kadumine, siis näiteks selgitus „Magame ainult öö ära ja siis näed jälle issit“ ei pruugi tema jaoks olla mõistetav. Tähele tasub panna, et 11-kuuse lapse sõnadega lohutamine võib tekitada hoopis vastupidise reaktsiooni. Näiteks, kui laps tegeleb mingi ebasoovitud tegevusega ja teda keelata, siis ta teeb just seda keelatut veel intensiivsemalt. Just seepärast, et tema tähelepanu juhiti sellele tegevusele ja eitust, kui sellega ei kaasne hoiatav hääletoon, ta ei mõista.

Seega ei ole alati otseselt võimalik vältida lapse reaktsiooni ükskõik millisele pettumusele, kaasa arvatud lahkumisest tingitud pettumusele. Alla aastase lapse turvalise arengu tarvis on kõige olulisem, et lapsel on üks esmahooldaja, kes lapse vajadusi põhiliselt rahuldab. Tihtipeale on selleks ema, tänapäeval üha rohkem ka isa. Esmahooldaja on see, kellelt laps saab toetust ja lohutust, kui tuleb ette pettumusi. Esmahooldaja on lapse jaoks harjumuspärane ja turvaline ning n-ö konteinerdab lapse negatiivseid tundeid ja peegeldab ka tema rõõmsaid eneseväljendusi. Esmahooldaja on see, kellega laps tunneb sümbiootilist (sõltuvat) suhet. Sümbiootiline suhe on aluseks lapse iseseisvuse arengule peale esimest eluaastat.

Seega last aitab kõige rohkem, kui te ise olete rahulik ja puhanud, sest siis suudate lapse normaalset pettumust ja ärevust maandada ehk konteinerdada. Lapse turvatunne on eelkõige lapse esmase hooldaja turvatunne. Laps loeb ema näost välja terve maailma tõe. Ilmekaks näiteks võiksite vaadata netist ühte tuntud klippi „Still face experiment“, kuidas laps reageerib ema tundeväljendustele.

11-kuuse lapse lohutamiseks on olulisem kehaline kontakt ja hääletoon kui sõnad. Nutt on lapse jaoks pigem ressurss. See rahustab ja lõdvestab, võtab stressiolukorras pinget maha. Ühtlasi annab nutt lapsevanemale teate: „Appi, ma ei tule olukorraga toime, vajan sinu abi!“ Aktsepteerige lapse pinget, väsimust, pettumust, rahustage kehalise kontakti, hääletooni kaudu, öelge, et mõistate, silitage jne. Mõte ei ole mitte lapse pettumust ära hoida, vaid aidata tal pettumusest tuleneva emotsiooniga toime tulla.

Lahkumisärevuse vähendamiseks, eriti enne uinumist, on vajalik sisse seada teatud rutiinid, mille alusel hakkab laps üles ehitama oma tähenduste süsteemi. Lapsel võiks olla üks lemmikmänguasi ehk n-ö siirdeobjekt, mida endaga kaasa võtta. Lapsed kasutavad siirdeobjekti oma seletamata tunnete maandamiseks, turvatunde tekitamiseks. Mõnikord on lapsel selleks pehme mänguasi, mõnikord aga hoopis lemmikpadi vms.

Soovin teile eelkõige rahulikku meelt, et saaksite oma last emotsioonidega toimetulekul aidata!

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

12.09.2016

Kirjutan seoses oma pojaga (8-a). Olen natuke mures oma poja pärast, kuna näen, et lapsel on üha enam negatiivne meelestatus, raskusi oma viha ja emotsioone taltsutada. Üldises plaanis on kõik justkui hästi, kuid on näha, et miskit teda justkui häirib. Olen rääkinud õpetajaga koolis, ehk kiusamist teadaolevalt ei esine ja saab ka õppimisega hästi hakkama, kuid ei talu väga ebaõnnestumisi ja seab endale väga kõrgeid ootusi või siis esimesest ebaõnnestumisest tekib mõte, et ta ei saa sellega hakkama. Oleme lapsega rääkinud kodus omavahel, proovinud aru saada, kuidas last aidata ning igati julgustanud ja toetanud, kuid kardan, et see meelestatus süveneb ajaga veelgi. Suures plaanis oleks kõik justkui hästi, kuid näen, et lapsel on enda sees negatiivsed emotsioonid – ei viitsi, mul suva, kool on igav ja vastik, ning tekib vihaemotsioon tihti justkui pisiasjadest, ehk see kõik hakkab mõjutama ühel hetkel ka tema suhteid. Kas oskate soovitada kedagi, kelle abil saaks ehk last aidata?

–––

Tere

Vanemana on Teie mure täiesti mõistetav ja lapse toetamiseks sobiva nõuande saamiseks soovitan pöörduda psühholoogi poole. Mõnedes koolides on koolipsühholoog iganädalaselt ka olemas, aga kui Teie lapse koolis ei ole, siis loodan, et leiate sobiva kontakti siit infovoldiku lõpus olevast nimekirjast: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/IMCE/Lasteombudsman_ps%C3%BChh%20abi%20EST%202016%20%28veeb%29.pdf.

Edu ja jõudu soovides

Ly Kasvandik
Vanemahariduse ekspert

07.09.2016

Laps on 9-aastane. Teda ei huvita õppimine, koolis käitumine on hea. Ootan vastust ma Teilt.

–––

Esmalt oleks hea lapselt endalt küsida, mis teeb õppimise tema jaoks vastumeelseks. Niimoodi infot kogudes on võimalik leida sobivad viisid lapse toetamiseks ja õppimissoovi kasvatamiseks.

Üldiselt vajavad lapsed, eriti algklassides käivad lapsed, mängulisust ja põnevust, et suudaksid säilitada huvi õppimise vastu. Sageli aga juhtub, et just umbes 8–9-aastased juba väsivad õppimisest. See ei ole nende jaoks enam põnev ja uudne. 1. klassis on tavaliselt kõik uus, aga üsna pea saab laps aru, et põnevate tegevuste asemel tuleb õppides teha rutiinseid ja suurt pingutust vajavaid tegevusi. Õpimotivatsiooni leidmiseks ja selle hoidmiseks on oluline aidata lapsel õppimise rutiiniga toime tulla ja võimalusel teha sellest lapse jaoks põnev tegevus. Tavaelust näidete kasutamine ja uute oskuste mänguline läbiproovimine aitavad algklasside lastel õppimise huvi säilitada. Nii ei muutu õppimine lapse jaoks igavaks ja rutiinseks tegevuseks.

Teine oluline teema motivatsiooni hoidmise juures on lapse kiitmine. Lapsed, nagu me isegi, vajavad tunnustust. Tunnustama peaks mitte ainult lapse saavutusi, vaid ka tema tegutsemist eesmärgi saavutamise nimel. See tähendab, et kui laps näiteks peab suvevaheajal lugema kohustuslikku kirjandust, siis on oluline teda kiita mitte ainult siis, kui ta raamatu läbi loeb, vaid iga väiksema sammu puhul, mis viib teda eesmärgi poole.

Siin on mõned nõuanded, mida lapse õppimissoovi toetamiseks silmas pidada:

  • Jälgi ja ole kursis lapse tegutsemisviisidega. Märka, kui laps teeb väikseid edusamme.
  • Tunnusta lapse pingutusi midagi saavutada, mitte ainult saavutusi. Näiteks: „Sa joonistasid väga ilusa pildi. Mulle meeldib, et sa proovisid joonistades erinevaid värve ja selle tulemusena jõudsid kõige enam sobivate värvideni.“
  • Tunnusta last iga väiksemagi pingutuse eest. Lapsed kordavad nii positiivset käitumist palju suurema tõenäosusega. Näiteks: „See oli raske ülesanne ja mul on hea meel, et sa pühendusid sellele, olid keskendunud.“

Ly Kasvandik
lapsevanemate koolitaja-nõustaja

22.07.2016

Kuidas kasvatada 3-aastast poissi ja 1-a tüdrukut, et nad omavahel hästi läbi saaks? Tüdruku sünnist saati on venna kade ning lükkab väikest ja lööb. Õnneks on asi paremaks läinud ja enam väga palju haiget ei tee, võib-olla asi selles, et poiss juba 3 a? Teine probleem, et kuidas ma sean lapsele piirid ja päevakorra, kui lapse isa ei pea sellest kinni, sest ta ei viitsi, ta käib ju niigi tööl E–R 9–19 ja tema arvamus on, et naine peabki lapsi kasvatama. Kuidas sellises olukorras käituda?

Millest tuleb 3-aastasel selline jutt, et “ma tapan sinu ära”, “tapan issi ära, emme tapan ära”??? See on nii ehmatav. “Ma teen õe katki” :( Me kodus pole keegi teineteisele nii rääkinud. Mida ma küll valesti teinud olen, et laps nii räägib, tihti tahab ta asju ka lõhkuda, papist raamatuid sööb sünnist saati ja siiani närib raamatud, kas see on ka mingi suurem probleem?

–––

Teise lapse sünd perre tähendab sageli seda, et esimesele lapsele jääb vanematel vähem aega. Vanem laps aga on enne harjunud kogu tähelepanu endale saama, nüüd aga on tal väike „rivaal“. See võib panna lapse käituma uut moodi ja otsima erinevaid, ja teile ootamatuna tunduvaid lahendusi, et vanematelt tähelepanu endale saada. Sellisteks mittesoovitud käitumisteks võivad olla ka need, mida kirjeldate teie oma kirjas (õele haiget tegemine, jutt „ma tapan su ära“ jne jne). Soovitav on teil teadlikult võtta aega poja jaoks ja olla regulaarselt mõnda aega ainult temaga. Näiteks mängida temaga kahekesi, nii et kedagi teist ei ole ja kogu teie tähelepanu läheb sellel hetkel ainult pojale. Seeläbi hakkab tasapisi kasvama poja enesekindlus ja kaob tema soov tähelepanu eest võistelda.

Poja sobimatu käitumise korral on oluline sekkuda ja kehtestada, et selline käitumine koheselt lõppeks. Järjepidevus ja nii poja kui tütre omavahelistele sõbralikele mängudele suunamine ning õpetamine aitab lastel tasapisi üksteisega arvestavaks kasvada.
Poja veidi agressiivsena tunduda võiva käitumise põhjuseid võib olla mitmeid ja kirja teel on veidi keeruline sellest olukorrast täpsemat selgust saada. Kui see on silmatorkav käitumine, mis teid vanematena väga häirib, siis on soovitav küsida nõu pereterapeudi käest.

Selged piirid ja päevakord on laste kasvatamisel ja neile turvalise keskkonna loomisel olulised. Seepärast on tähtis isaga siiski saavutada kokkulepped, et teatud reeglid aitavad lastel turvaliselt kasvada. Kuid need reeglid tuleb üheskoos läbi arutada, siis on tõenäosus, et ka isa soovib nendest lähtuda. Kui lastekasvatuse teemades isa ja ema vahel lahkhelid tekivad on soovitav nendest esimesel võimalusel omavahel rääkida. Siinjuures tuleks mõlema osapoole vajadused ja soovid ära kuulata ja seejärel üheskoos mõlemale sobivad lahendused otsida. Laste kasvatamine on tihti nii ema kui isa poolt mõningate kompromisside tegemine. Kui omavahel nende teemade läbirääkimiseks oskustest puudu jääb, on hea otsida üheskoos abi pereterapeudi vastuvõtult. Vastavaid spetsialiste leiab Pereteraapia ühingu lehelt http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/.

Ly Kasvandik
lapsevanemate koolitaja-nõustaja

28.04.2016

Mida teha, kui vanem vend (3,6 aastane) kiusab (vajutab ja pigistab kõvasti) nooremat venda, kes on 5-kuune?

–––

Selline käitumine, nagu kirjeldate oma kirjas, kus 3–4-aastane laps kiusab oma väiksemat venda, on väikeste lastega peredel sageli murekohaks. Kui perre sünnib teine laps, jääb emal tihti aega vähemaks, et tegeleda suurema lapsega. Palju aega kulub nüüd väiksema lapse eest hoolitsemisele. Suurem laps aga vajab samuti tähelepanu ja loodab saada seda jätkuvalt sama palju, kui ta sai enne väikese venna sündi. Kiusates venda ja muul viisil sobimatult käitudes võib 3-aastane näidata oma muret, ebavõrdsuse tunnet ja tähelepanuvajadust.

Kui vähegi võimalik, siis on selles olukorras hea läbi mõelda, kui palju saab positiivset tähelepanu vanem laps ja kas kuidagi on võimalik suurendada aega, mil tegelete suurema lapsega. Mõelge, mis on need tegevused, mis lapsele meeldivad ja mida saaksite teha kahekesi koos. Näidake üles suurt huvi lapse tegevuste vastu ja märgake, mida ta teeb hästi. Need on kohad, kus saate last kiita, mis omakorda kasvatab tema enesekindlust ning kinnistab positiivset käitumist.

Olukorrad, kus näete, et vanem vend teeb väiksemale haiget, vajavad kindlasti kohest sekkumist. Soovitav on võtta lapsel õrnalt käest kinni ja öelda: „Kui sa pigistad väikest venda, siis temal on valus ja emme on mures, et vend saab väga-väga haiget. Palun ära enam nii tee.“ Ütlemisele aitab kaasa lapsevanema selge ja konkreetne ütlemise viis (sh hääletoon, kehakeel). Nii ei jää lapsele kahtlust, et mõtlete seda tõsiselt.

Kui laps selles konkreetses olukorras ka lõpetab venna kiusamise, võib see käitumine mõne aja pärast siiski uuesti korduda. Vanema korduv kohene sekkumine nendes olukordades ja lapsele keelava sõnumi ütlemine viib aga lõpuks sihile. Vanemat aitab siin kindlasti kannatlikkus ja valmisolek mitmeid kordi sellist sõnumit uuesti ja uuesti öelda.

Ly Kasvandik
lapsevanemate koolitaja-nõustaja

18.02.2016

Kuidas tegeleda sellega, kui laps ei talu kaotust mängus või võistlustel? On enda peale pahane ja nutab, kui saab koolis nelja jne. Ta ägestub ja käitub halvasti – süüdistab teisi, nähvab, poriseb, astub tegevusest kõrvale, kui tema tahtmist ei arvestata jne. Näiteks: koolis kehalise kasvatuse tunnis, õpetaja kirjutab, et on probleem kaotuse talumisega. Kui pärisin lapse käest, vastas ta „meil on ju klassis reeglid, et tuleb teistega arvestada, aga teised ei arvesta ju minuga, et ma ka tahan tugevamas võistkonnas olla ja võita!!” Ta on nutikas, hea suhtleja jne. Tunnen, et minu oskused talle miskit seletada suudab ta alati oma väidetega küsitavaks teha. Ta on tütarlaps ja käib esimeses klassis.

–––

Nii nagu meie täiskasvanutena, nii ei soovi ka lapsed olla pikalt kaotaja rollis. Teie lapse vanuses lapsed vajavad edukogemusi. Nad vajavad, et nende igat õnnestumist märgatakse. Kui neid kogemusi ei ole mõnda aega olnud, võibki tekkida trots ja tujukus. Kaotaja rolliga toimetulek on keeruline. Esmalt tuleks saavutada lapsega hea kontakt, et oleks võimalik temaga sellel teemal arutleda. Kui teie tütar tunneb, et teda ei ole kuulatud ja temaga arvestatud, siis on hea talle märku anda, et see on arusaadav, et ta nii tunneb. Vahel aitab kui seda teha mõne muu toreda tegevuse ajal. Näiteks vahel mängides lapsega lauamängu, saab vanem näidata, kuidas ise talub ja käitub olukorras, kus peab loobuma võidust ja asjad ei lähe päris nii kui tahaks. Esmajoones õpivad selles vanuses lapsed eeskujude kaudu. Tasapisi kinnistuvad sarnased käitumised ka lapsel.

Väga oluline on märgata ja tunnustada lapse õnnestumisi ja anda talle täpselt teada, mida ta tegi hästi. Laps, kes on juba mõnda aega olnud tundega, et ta on kaotaja ja teised ei arvesta temaga, vajab positiivsete asjade välja toomist tema käitumises. Te ka oma kirjas kirjutate, et laps on hea suhtleja. Siin on hea täpselt talle kirjeldada, milles ta on hea, mis tuleb tal hästi välja. Laps vajab tunnet, et temaga arvestatakse ja teda märgatakse, alles siis saab ta hakata omalt poolt leppima sellega, et vahel on vaja võtta vastu kaotus, või et alati ei valita sind tugevamasse meeskonda. Kokkuvõttes aitab just positiivsete asjade väljatoomine lapse käitumises jääda tal edaspidi rahulikumaks negatiivsete olukordadega toimetulemisel.

Ly Kasvandik
lapsevanemate koolitaja-nõustaja

05.01.2016

Esita enda küsimus

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.
Sinu küsimus avaldatakse koos vastusega viie tööpäeva jooksul. Vastus saadetakse ka sinu e-posti aadressile.