Küsi nõu

Tere

Mure 2,5-aastase poisiga. Kõige peale, mida palume teha või mida ise proovib teha, tuleb kohe vastus „Ei oska“ (kuigi tegelikult oskab). Riietevahetus näiteks võtab aega ca 30 min, mille jooksul iga 10 sekundi tagant tuleb jonnida „Ei oska“ ja ennast täitsa higiseks röökida. Aidata/õpetada ennast ei lase ning tema jaoks kõige aktsepteeritavam variant on see, et emme/issi teevad selle ise ära. Lasteaias ja teistega olles teeb asju ilusasti ja jonnimata. Kodus aga kisub iga lause/tegevuse peale jonni lahti. Oleme proovinud peegeldada/seletada/kaisutada/ignoreerida, aga kohati hakkavad juba närvid üles ütlema. Kas tõesti pole muud lahendust, kui see ära kannatada?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud oma väikese pojaga, kes jonnib, et ta paljusid asju teha ei oska ja viib nii teie närvid pingule. Hea meel on lugeda, et olete erinevaid lahendusi proovinud, täpselt ei loe välja, kas mõni neist töötab ka. Kui mõtleme 2,5-aastasele lapsele, siis arenguliselt on ta sealmaal, kus tal on kaks soovi korraga: aita mind ja las ma ise. Vanematel on kohati raske aru saada, millal kehtib üks ja millal teine, aga tavaliselt tahavad lapsed paljusid asju ise katsetada ning vahepeal, kui ebakindlus sisse lööb, soovivad nad, et vanemad aitaks. Kui teie laps soovib, et vanemad tema eest asju teeks, siis ma arvan, et see võib olla sellest, et see on meeldiv ja näitab temast hoolimist. Alles hiljuti oli ju see aeg, kus ei saanudki eeldada, et ta ise riietub, nii et kindlasti on ta ka harjunud sellega, et tema ümber toimetatakse. Samas on vanemate poolt oluline lapse iseseisvust ja enesekindlust toetada ning seda kindlasti ei saa teha tema eest asju ise ära tehes. Soovitan teil lapsega aega veeta (teadmata, kui palju te seda praegu teete), temaga iga päev 15 minutit mängida nii nagu tema tahab, et ta tunneks teiega lähedust sellisel moel. Ise riietumise katseid saate suurelt tunnustada, kirjeldades täpselt, mis teile meeldib. Nii tekib seos käitumisega, mille kordumist te soovite. Näiteks: „Mulle nii meeldib, et sa ise paned särki selga ja pükse jalga!“ Vajadusel saab tunnustust toetada preemiasüsteemiga, kus iga ise riietumise eest saab ühe kleepsu ja näiteks kolme kleepsu kogumisel saab ühe (lisa)jutu või kommi vms, mis lapsele väga meeldib. Jonni võite ignoreerida, aga kui see lõpeb ja samal ajal laps ikkagi riietub, saate teda selle eest kiita. Edu teile!

19.11.2019

Tere!
Mul on suur mure oma 16-aastase poja pärast. Umbes poole aasta jooksul on toimunud muutus – tal on raskusi hommikul ärkamisega, vahel lihtsalt keeldub kooli minemast, õppeedukus on langenud, õpetajatelt tuleb pidevalt märkusi (jutustab ja segab tundi, jääb klassis magama jne). Talle on tekkinud mõned uued sõbrad, kellega liigub rohkem väljas (vahel ka öösel). Tekkinud on tugevad meeleolumuutused ja masendusperioodid, käed värisevad. Muidu on ta siiani väga hea õppedukusega olnud, sõbralik ja hooliv, nüüd siis selline pööre. Ta jättis mu arvutis oma FB lahti ja vaatasin ta vestlusi, kas sealt võiks selguda tema käitumise põhjus. Sest rääkides ta ütleb, et ei oska seletada, mis toimub. Vestluste põhjal sain aru, et ta kasutab ectasyt ja kanepit, samuti suitsetab ja tarvitab alkoholi. See, et ta vahel suitsetab ja joonud on, sellest olin isegi enne aru saanud, aga uimastid oli üllatus. Ma ei saa ju talle öelda, et lugesin ta vestlusi ja seetõttu tean, millega ta tegeleb. Proovisin temaga üldiselt sellel teemal rääkida, aga ta eitas igasugust narkootikumide tarvitamist. Kuidas sellises olukorras ma saaksin teda toetada? Kuidas takistada tal narkootikumide kasutamist, kui ma ei saa öelda, et ma tean, et ta tegelikult seda teeb? Ma ei saa riskida, et kaotan ta usalduse, et tema asju vaatasin. Ta meeleolu langused on järjest tihedamini ja kestavad kauem, arvan, et tal on tekkinud depressioon juba. Ma väga tahan teda aidata, aga ei oska seda sellises olukorras teha.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan teid kirja eest! Jagan teie muret poja pärast, kelle käitumine on olulisel määral muutunud. Ütlen kohe ära, et mina ei ole teismeliste depressiooni ega ka mõnuainete spetsialist, nii et ehk oleks paslik ka mujalt nõu küsida, aga vastan nii nagu oskan.

Uni on meie vaimse tervise, sh keskendumise ja meeleolu juures ülioluline. National Sleep Foundationi andmetel peaks teie poeg magama 8–10 tundi ööpäevas. Keeruliseks teeb selle tõenäoliselt see, et teismelistel unerütmid muutuvad ja sageli nad ei suuda enne keskööd uinuda, samas kool algab tavaliselt vara. Seega jääb unevõlg, mida magatakse välja näiteks nädalavahetustel. Esimesena soovitan seega temaga koos tema unerutiin üle vaadata ja vajadusel seda natuke muuta.

Aju areneb kuni 20.–25. eluaastani, sh see osa, mis aitab meil teha mõistlikke otsuseid ja kontrollida oma impulsse. Seetõttu on väga oluline, et sellel ajal alkoholi ega narkootikume ei tarbita. Lähemalt saate lugeda siit. Ei oska öelda, kas osa teile silmaga nähtavaid ilminguid tuleneb mõnuainete tarbimisest, aga seal võib olla seos. Väidetavalt suurendab kanepi suitsetamine ärevust, mis võib raskendada keskendumist. Narkootikumidest on raske vanema lapsega nii rääkida, et laps usuks, et ta ei satu pahandusse, kui ennast avab ja tõtt räägib. Võib-olla on isegi lihtsam suunata ta vestlema koolipsühholoogi või psühhoterapeudiga (vt nt peaasi.ee), kes on talle piisavalt võõras, tagab vestluse konfidentsiaalsuse ning on toeks ja samas neutraalne. Kui on oht, et tal endal on ka arusaamatu, mis temaga toimub, siis jätkuv dialoog teie vahel vähemalt meeldivatest ja neutraalsetest asjadest on ülioluline. Saate ise talle rääkida, millised sündmused ja emotsioonid teil päeval olid ning paluda tal sama teha. Võiksite koos õhtustada ja sellest ühendava rutiini kujundada. Teismelistele on küll sõbrad olulised, aga kui on väga raske või suur jama, siis ikka on vanemad need, kelle poole pöörduda. Seetõttu on usalduslik suhe endiselt oluline.

Kui teie poeg tegi midagi, mis oli vale, siis kuidas sooviksite, et ta käituks? Kas soovite, et ta varjaks seda teie eest? Teie tegite midagi, mis oli vale, aga nüüd on teil võimalus käituda nii nagu soovite, et teie laps käituks, isegi kui ta pelgab pahandusse sattumist. Saategi rääkida tunnete keeles, näiteks: „Ma ei julge seda sulle praegu öelda, sest kardan, et vihastad, aga murest sinu pärast vaatasin kord su Facebooki, mille olid lahti jätnud. Mul on väga piinlik ja paha tunne, palun anna andeks. Ma nii sooviks, et me saaksime südamest südamesse rääkida. Kui teaksin rohkem, mida sa tunned, oleksin ehk rahulikum ja saaksin sind paremini toetada.” Otsus, kas seda sellisel moel teha, jääb muidugi teile. Edu!

P.S. Leidsin ka ühe koolituse lingi, mida julgen teile soovitada.

18.11.2019

Minu poeg on kuueaastane ja teeb püksi nii pissi kui ka kaka. Tal ei tekita see ebamugavust tunnet, et on püksi teinud.
Kui me ise ei avasta seda, siis võib toimetada edasi oma asju, kellelegi ütlema ei tule. Kui avastan, et on püksi teinud , siis ei tunnista seda, et tema tegi.
Ma olen temaga käinud uroloogi juures, lastearstil, ultraheliuuringutel. Anatoomiliselt ei ole tal midagi viga. Nõustaja juures olen ma käinud, juba 1 aasta oleme tema soovitusel teinud seda 2 h tagant tualetti saatmist.
Lisaks on tema WC-sse saamine ka alati raske – karjub, et ei taha või pole pissihäda. Samas, kui lõpuks ta potile saame, siis teeb ilusti häda ära.
Mis ma veel teha saan? Laps on 6-aastane, järgmine aasta juba algab kool. See probleem juba oma 3 aastat kindlasti. Olen nõutu…

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud eelkooliealise pojaga, kes teeb oma hädasid püksi ja teie tegevused olukorra lahendamisel ei ole täielikult rahuldavat tulemust toonud. Loomulikult mõtlete juba sellele, et kui kõik samamoodi jätkub, siis koolis saab tema jaoks olema keeruline ja ka piinlik, kui klassikaaslased peaksid tema häda püksi tegemisest aimu saama. Hea on pigem praegu teemaga tegeleda. Mainite, et olete teda regulaarsete ajavahemike tagant tualetti saatnud ja pidanud vastu tema protesti – tubli saavutus! Nüüd soovite vähem pingeid tekitavat lähenemist proovida. Soovitan selleks preemiasüsteemi. Kirjeldan, kuidas vestlus sellest lapsega välja võiks näha. Kiitke last kõigepealt nende paljude asjade eest, mida ta hästi teeb. Siis tooge esile murekoht ja miks see teie jaoks probleemi tekitab. Rääkige lapsele, et iga kord, kui tal häda on ja ta ise potil ära käib nii, et püksi ei tule (peale võib-olla mõne piisa või määrimise), saab ta kleepsu. Kui on kogunud kolm kleepsu, saab preemia. Seejärel uurige, millist preemiat ta sooviks ehk mis paneks teda pingutama ja teie jaoks soovitud suunas käituma. Sageli ei ole laste soovid nii suured kui vanematena seda ette kujutame. Oletame, et talle meeldib teiega ujumas käia või teiega koos legodega mängida, siis saate preemiaks kasutada ühist ajaveetmist ja mitte tingimata materiaalset asja. Tehke koos tabel, las poeg valib ise välja kleepsud, mida tahab ja kui häda potti jõuab, olete teie, kes siis kleepsu annab (ta ise võib kleepida). Alati peab sellega kaasas käima ka kiitmine sõnades-kalliga vms. Iga päeva lõpus tehke kokkuvõte, kuidas on läinud ja palju preemiani veel maad on. Selline süsteem jätab talle võimaluse eksida ja sellest midagi ei juhtu, julgustage, et järgmine kord ehk õnnestub. Hea mõte on talle ka meelde tuletada, nagu niikuinii olete teinud, et võiks WC-sse minna – aidake tal edukas olla. Kui läheb hästi, võiksite sarnast süsteemi kasutada 5 kleepsuga ja seejärel edasi vaadata, kas on vaja endiselt lisainnustust, et ta häda potti teeks. Edu teile mõlemale!

14.11.2019

Tere.
Mure on kohe kolmeaastaseks saava tüdrukuga. Nimelt ei soovi ta jääda lõunaunne magama. Kui lõpuks jääb magama ja üles ärkab, siis ta on väga rahutu, pahas tujus ja karjub. Ta ei ütle, mis teda segab või häirib. Paari tunni pärast on kõik korras. Kui last lõunaunne ei pane, siis sellist olukorda ei ole ja laps on terve päeva väga heas tujus. Kuid meie päevad on enamasti 12–14 h pikad. Tema suudab sellise aja olla väga rõõmsas ja heas tujus. Kuid muretsen, kas on normaalne ja lapse tervisele hea, kui ta nii pikalt üleval on? Lisan veel, et ta on sünnist saadik päeval vähem maganud kui n-ö soovitatakse. Aga juba ühekuuselt hakkas magama kogu öö.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et pea kolmene tütar päeval hea meelega ei maga ning kui magab, siis ärkab pahas tujus. Unekool soovitab 3-aastasel lapsel ööune pikkuseks 11 h ja päevase une pikkuseks 1 h, et kokku tuleks 12 h. See tähendaks, et ärkveloleku aega on 12 h.

Millest on tekkinud teie mure, et lõunaune puudumine pole teie tütre tervisele hea? Kas ta on lõpuks üleväsinud, emotsionaalne, hommikul ärkab ja pole välja puhanud, on vähese energia ja huviga ümbritseva vastu? On ta sageli haige? Unepuudus võib mõjutada kognitiivset sooritust (oled hajameelsem, aeglasema mõtlemise ja reageerimisega). Pidev unepuudus mõjutab närvisüsteemi arengut ja nõrgestab immuunsüsteemi. Teie olete oma lapse ekspert, kes tunneb teda kõige paremini. Mainite, et olete proovinud jätta päevane magamine ära. Selle tulemus on lapse hea tuju terve päev. On mõistetav, et võrdlete oma last teiste lastega ning sellest võib tekkida küsimus, kas tegemist on ohtliku kõrvalekalde ja mitte lihtsalt erisusega.

Kui te perearst, kes last perioodiliselt näeb, hindab lapse arengu normaalseks ja tervise heaks, siis kuniks see nii püsib, võib ehk tegemist olla siiski eripäraga?

11.11.2019

Tere. Minu kaheaastane käib poti peal, aga enne kui ta sinna jõuab, on juba natuke püksis. Öösiti on ka tihti märg. Kas on mingeid nippe, kuidas sellest „tilk püksis” lahti saada?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud kaheaastasega, kes ei jõua alati õigel ajal potile ja tilk läheb püksi. Sellega seoses soovite nõu, kuidas „õnnetust” vältida. Te ei täpsusta, kui vana laps konkreetselt on, sest väikelapseeas on mitme kuu jooksul võimalik suur arenguhüpe läbi teha ning laps võib homme õppida ära asjad, mis veel eile tundusid võimatud. Üldiselt on kaheaastane jõudnud või jõudmas (individuaalsed erinevused on normaalsed) nii füsioloogiliselt kui psühhoseksuaalselt sellisesse arenguetappi, et ta on võimeline ära õppima häda tegemise potil. Pole ime, et alguses ei oska ta nii täpselt oma keha kuulata, kui see annab märku, et põis või sool on täis, aga harjutamine toob ka selles vilumuse. Eriti öösel sügavas unes on raske „kuulata” märguannet WC-sse minekuks. Ma julgeks öelda, et hetkel ei pea ma seda halvaks või kahtlaseks, kui tal õnnestusi juhtub. Kuidas saate teda aidata, et areng õiges suunas jätkuks? Püüdke talle viimane kord õhtul juua anda mitte hiljem kui kaks tundi enne magamaminekut. Kui siis väga janutab, võite piirduda lonksu andmisega. Sellisel juhul väldite öösiti pissil käimist. Lisaks kindlasti ärge pöörake sellele tähelepanu (eriti kurvastavat või halvustavat tähelepanu), kui tilk püksi tuleb, et lapsel ei tekiks pissimisega seoses häbi- ega alaväärsustunnet. Pigem soovitan teda kiita, kui püksid on kuivad. Kui asi läheb hullemaks või näiteks kolme-nelja kuu vältel pole paremaks läinud, siis soovitan arsti poole pöörduda. Senimaani, kui muid kaebusi pole, saate ehk ise hakkama. Edu teile!

31.10.2019

Tere. Minu lapsel on seljavalu ja ta on alles 14, see on kestnud juba aasta aega ja isegi rohkem. Käisime perearsti juures, aga arst ütles, et ei näinud midagi ja selgroog on natuke paindund vasakule poole. Ei tea, mida ise teha. Selga ta maha ei saa panna normaalselt, nagu mingi sild tegib selja alla ja raske hingata. Palun aidake!

–––

Tere! Peaksite oma lapse seljavalu probleemiga pöörduma taastusarsti poole.
Taastusarsti vastuvõtule pääsete perearsti saatekirja alusel, palun pöörduge uuesti oma perearsti poole ja küsige saatekirja taastusarstile.

Jõudu soovides
tarkvanem.ee meeskond

31.10.2019

Tere! Olen murelik pealtvaataja, mure siis selles, et minu mehel on varasemast suhtest 8 a tütar. Lapse kaal on 58 kg, kui mitte tänaseks rohkem. Laps ei liigu piisavalt ja lapse ema, kes teda kasvatab, tema sõnad olid, et kasvaval lapsel ei saa kaalu jälgida, millest mina aru ei saa. Ja veel, laps on isalt pärinud selle, et lapse kehal on samapalju karvu kui tema isal, kas on mingi oht, et tal meeshormoone nii palju ja sellest tuleb ka tema isu? Keegi mitte midagi ette ei võta, aga vaatan, uurin ise infot ja kas sellise asjaga peaks vanemad arstile pöörduma?

–––

Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:

Tere! Kui vaadata laste keskmisi kaalusid, siis 8-aastaselt võiks see olla ca 26 kg. Seega on laps raskem küll, ilmselt siis mingil määral ka omavanustest pikem. Samas on raske kohe öelda, kelle poole pöörduda, sest kui lapse vanemad ise ei tunnista probleemi, siis väljastpoolt on aidata väga keeruline. Probleemile saaksid juhtida tähelepanu lastearst ja kooliõde, aga ka nemad võivad põrkuda vanematepoolse vastuseisu vastu.

28.10.2019

Lasteaias on probleem, et minu laps on hajameelne. Tõepoolest, ta on ka kodus hajameelne. Siis kui tal on parasjagu peas mõtted mängust, ei kuule ta ega näe, et keegi käskis tal asjad ära koristada või midagi muud. Ja ta ei suuda mängult lülitada ennast tegema asju, mida talt palutakse. Unustab sada korda ära, mida ta tegema pidi ja kohe mitte ei suuda meelde jätta. Endale mulle tundub, et see on selles eas suhteliselt normaalne ealine omadus, juhul kui laps ongi veidikene hajameelsemat tüüpi, või peaks laps ikkagi selles vanuses juba kergelt ennast ümber lülitama ja korrektne olema? Kogu aeg treenime teda, aga ikka on vaja kõiki asju sada korda üle korrata ja no kohe unustab ära.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud 6-aastase lapse hajameelsusega, et ta ei suuda ennast mängult ümber lülitada näiteks korralduste täitmisele. Siin võin avaldada, et see aju osa, mis on seotud eneseregulatsiooniga, areneb pikalt. Praeguses eas on võimalik treeninguga olukorda teatud piires muuta ja tahtliku tähelepanu suunamist õpetada, aga püüdke olla mõistev nagu seni, kui laps siiski „eksib”. Kui laps mängib, siis ta on mängumaailmas sees – ta on süvenenud, tal kaob ajataju ning tal on mõnus olla. Kui te soovite seda voogu katkestada, siis peate kõigepealt saavutama temaga kontakti, soovitavalt nii, et olete temaga ühel tasemel ja mõlemad vaatate teineteisele silma. Seejärel andke eelhoiatus, sest lapsel on vaja üleminekuaega: „Viie minuti pärast palun sul asjad kokku panna.” Kui see aeg täis on, saate öelda: „Viis minutit sai läbi, palun korja mänguasjad kokku ja pane sinna, kus on nende koht.” Kui annate korraldusi, siis üks korraga. Samuti peab korraldus olema lubavas vormis ja selge. Kui ta hakkab liigutama, siis kiitke teda, et on nii koostööaldis, ja lõpus, et ta kenasti asjad oma kohale pani. On normaalne, et tähelepanu hajub, seega võiks ise olla pigem lähedal ning vajadusel vihje anda, mida ootate, et laps teeb à la: „Tuleta meelde, mida ma sul teha palusin.” Korraldust korrata ei maksaks, muidu te vähendate oma sõna võimu. Kui te olete oodanud 5 minutit ja midagi ei toimu, saate kasutada ka väikse motivaatorina „kui…, siis…” lauset, näiteks: „Kui sa praegu mänguasjad kenasti oma kohale paned, saad pikema unejutu.” Võite kõigepealt kodus katsetada ja kui sujub, saate sama soovitada ka lasteaiaõpetajale. Edu teile!

25.10.2019

Tere.
Minu 9-aastasel pojal on vihahood. Oleme saanud tunnete ümbersõnastamise ja peegeldamisega nii kaugele, et laps enam füüsiliselt enamasti teistele haiget ei tee. Küll aga lõhub asju ja karjub järsult ja kõvasti.
Küsin siinkohal, millist kirjandust lugeda, et toetada lapse tunnete väljendamist?
Millist kirjandust lugeda, mis aitaks meid ja last?
Rahulikul ajal õpitud ja korratud erinevate rahunemistehnikate rakendamine viha ajal ei õnnestu.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure oma poja vihahoogude pärast, mil ta lõhub asju ja karjub kõvasti. Loen kirjast, et olete sellega vaeva näinud ja erinevaid lahendusi proovinud. Kiidan teid, et olete last emotsionaalselt juhendanud, nii et ta oskab neid tugevaid tundeid sõnadesse panna ja enam teistele füüsiliselt haiget ei tee. See on suur samm! Olete väga teadlik lapsevanem tunnete teemal ja kindlasti julgen soovitada lugeda „Imelised Aastad” kursuse õpikut, mida väikses tiraažis on ka vabamüügis saada. See on eagrupile 2–8 aastat, aga usun, et paljud võtted sobivad kasutamiseks ka 9-aastasele.

Teil on õigus, et rahunemistehnikaid tuleb õppida ja n-ö kuiva trenni tehes. See tähendab, et rahulikul ajal saab arutada, milliseid tehnikaid tema kasutada soovib. Põhiliselt on need seotud aeglustava ja sügava hingamisega, keha lõdvestamisega ja enesesisendusega: „Ma rahunen!” Saate koos ette kujutada situatsiooni, mis tekitab viha ja siis mängult läbi teha, kuidas rahuneda. Te märgite, et viha ajal see ei õnnestu. Siin on nüüd väga oluline kasvatada teadlikkust oma keha aistingutest – kuidas keha annab märku, et ärrituvus tõuseb? Laps saab ise öelda, mida ta kogeb. Näiteks lähevad peopesad higiseks, hingamine muutub kiiremaks, punased laigud tulevad kaelale, peas hakkab pulseerimine või kohisema jne. Meie kursusel „Imelised Aastad” kasutame tunnete termomeetrit, kus all on sinine ja rahulik ning üleval erepunane ja tulivihane. Lapsel võiks see termomeeter olla käepärast ja ta saab aeg-ajalt oma keha skaneerides määratleda, kus ta parasjagu sellel tunnete intensiivsuse skaalal asub. Kui ta märkab kehas kasvavat ärritust, siis saab ta ka püüda skaalal õige koha välja otsida. See juba aitab ratsionaalset aju osa töös hoida ja ülekuumenemist vältida. Kui viha kasvab, saab ennast korra miks mitte ka füüsiliselt olukorrast eemaldada ning rahuneda. Vihapurske ennetamine on minu meelest selle olukorra lahenduse võti. Edu teile!

25.10.2019

Tüdruk, 7 a, esimene klass. Aasta tagasi oli peres lahutus. Ka kooliga harjumine on pigem keerulisem olnud. See on taust.
Mureks aga see, et ma kahtlustan, et laps näppab. Olen mitu korda leidnud võõra mänguasja, mida ta on üritanud varjata (koolikotis, jope taskus) ja kui küsin, kust sai, läheb väga tigedaks ja trotslikuks. Põhjendused erinevad: leidis maast, oli kodus tema sahtlis ja ei tea, kust sinna sai jne. Paraku neid juhtumeid mitmeid ja just äge reaktsioon + mu enda sisetunne ütlevad, et kõik pole korras. Olen otse küsinud, et kas see on kellegi teise oma, eitab.
Oleme peres alati rakendanud poliitikat, et ükskõik mis on juhtunud, kui ise ära rääkida, aitan lahendada ja pahandust ei tule. Vanemate lastega on see väga hästi toiminud, nüüd nooremaga aga mitte. Andke nõu, kuidas kõige paremini olukorda lahendada. Internetis ja tarkvanem.ee lehel on nõuandeid küll, aga need eeldavad, et laps oleks kas otse vahele jäänud või siis tunnistaks oma tegu. Mul pole muud kui võõrad asjad ja tunne, et jama on.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Loen siit välja, et olete suure kogemustepagasiga ema, aga hetkel nõutu, sest seni toiminu ei tööta. Te kahtlustate, et teie laps näppab asju, kuigi otseseid tõendeid pole. Mäletan oma psühhoteraapia väljaõppest, et üldiselt, kui varastatakse, siis varastatakse armastust, mitte neid asju, mis laps on omastanud. Kui nüüd mõelda lapse tausta peale, siis kindlasti on oluline teada, et keerulised situatsioonid ja elumuutused nagu lahutus võivad lapsele tekitada emotsionaalseid raskusi ka veel aasta hiljem. Ma ei tea, kui head suhted lapsel on oma isaga, aga esimene hüpotees, mis pähe tuleb, on see, et ta tunneb ehk isast puudust. Kui on võimalik nende suhet lähedasemaks ja soojemaks muuta, et ta tunneks armastust mõlemalt vanemalt, siis ehk olukord muutuks. Laps ise ei oska sellist seost välja tuua, aga vanemate lahkuminek võib tekitada nii kurbust kui viha. Kindlasti teab koolilaps juba, et näpata ei tohi ja ma ei imestaks, kui ta ise ka ei tea, miks ta seda teeb. Sellisel juhul võib ta peljata teie pahameelt, eriti siis, kui te küsiksite, miks, ning ta ei oskaks vastata, aga teie sellise vastusega, nagu ta oletab, rahule ei jää. Ta võib olla enda peale pahane, et näppab, ja ka sellepärast, et valetab (kui see nii on). Igal juhul on väga tänuväärne, et püüate teda aidata. Esimese hooga soovitaksin temaga tema emotsioone pikema aja vältel arutada, sekka enda omadest ka rääkida, eriti neist, mis puudutavad lahutust. Kui te ise seda ei oska või tunnete, et jääte jänni, saate ka psühholoogi vastuvõtule minna. Edu teile!

21.10.2019

12-aastasel lapsel on mure koolis suhtlemisega. Ta ise tunneb, et ei oska suhelda ei õpetajate ega kaasõpilastega. Kaasõpilastega tegelikult probleeme pole, lihtsalt häid sõpru pole koolist leidnud, aga suheldud saab ja konflikte pole olnud. Õpetajatega on keerulisem. Laps ei saa tihti õpetajate antud ülesannetest aru või saab aru teistmoodi kui on ette nähtud. Õpetajalt selgitusi küsida ei suuda. Seejuures on tegu võimeka lapsega, keda pidevalt kooli igasugustel olümpiaadidel esindama saadetakse (ja tal läheb hästi ka, reaalaladel). Raskusi valmistab nii kirjalik kui suuline eneseväljendus. Laps loeb palju, kuid ise sidusat teksti nõutud teemal ei suuda hästi teha (ilma suunamiseta ja ülesande mitmekordse selgitamiseta teeb valmis sellise teksti, mis kuskilt otsast nõutule ja isegi teemale ei vasta).
Kuidas last aidata?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Te soovite aidata oma last, kes tunneb, et ei oska koolis suhelda ei eakaaslaste ega õpetajaga. Mul on väga hea meel, et olete püüdnud täpsustada, mis täpselt on see, mida ta nimetab suhtlemise mitteoskamiseks. Kui see on üldiselt üleval, siis on raske seda hoomata, veel vähem lahendada ja justkui suur koorem lasub peal. Kui aga teha asi tükkideks, saab genereerida lahendusi ja valida proovimiseks mõned välja. Seetõttu on oluline, et te ei lähe olukorda lapse eest lahendama, vaid toetate teda ise lahendamisel. Esimene samm ongi probleemi määratlemine. Seda olete vähemalt osaliselt teinud ehk siis teie saate küsida, mis täpsemalt toimub, millal ehk millises situatsioonis see nii on ja kellega see nii on? Võtame näiteks selle, et koolis pole häid sõpru leidnud. Järgmine etapp on aidata last mõelda täiesti raamidest väljas, millised on võimalikud lahendusvariandid. Alguses võiks välja käia kõige totramaid ja teie saate siin aidata. Näiteks, võta vahetunni ajal tool, roni selle otsa ja hüüa ruuporisse: „Kes tahaks olla minu sõber?” Oluline on, et loovus vabaneks. Selles etapis ei tohiks ühtegi lahendusvarianti kritiseerida või leida põhjuseid, miks see ei töötaks. Eesmärk on saada vähemalt viis varianti kirja ja eelkõige nii, et laps neid ise pakub, vanem lihtsalt juhendab küsimustega, nt „Mida sa veel võiksid teha, et sõpru leida?” Edasi toimub tagajärgede kaalumine ja seda oskab 12-aastane teha ka ise. Kui valida see variant, siis kas see teeb kellelegi haiget – see on nüüd fookuses. Kui olete nii mõned ehk kõrvale jätnud, saab lõpuks valida üks või kaks, mida proovida ning kindlasti leppida kokku aeg, millal uuesti teema juurde tullakse, et arutada, kuidas on läinud – nt kahe nädala pärast. Vanema kohustus on siis initsiatiivi näidata ja vestlust alustada. Probleemi võib muidugi sõnastada ka nii, et kust leian sõpru ning võib-olla jääb kool üldse kõrvale ja taastatakse sidemed naabrilastega või lasteaiakaaslasega.

Sarnaselt kirjeldatule saate arutada ka õpetajaga suhtlemist. Nii õpetate last ise oma probleeme lahendama, mis on eluks väga vajalik oskus. Edu teile mõlemale!

21.10.2019

Kolmeaastane tüdruk, ei lase ennast pesta. Hakkab hüsteeriliselt nutma. Kõige suuremaks mureks on intiimpiirkonna pesemine, selle eest hoolitsemine. Täiesti paanikas. Oleme rahustanud, rääkinud, koos pesnud jne. Ei aita. Iga kord sama sama, kui hakkab vanni või duši alla minema.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et tütar ei luba ennast intiimpiirkonnast pesta ja läheb selle peale paanikasse. See võib tõesti ühelt poolt nõutuks, teiselt poolt murelikuks teha. Tunnistan, et mul on liiga vähe informatsiooni, et teile piisavalt vastata. Üldiselt on paljud hirmud õpitud ja sageli selle kaudu, kuidas ümberkaudsed teatud olukorda suhtuvad. Näiteks, kui koer läheneb lapsele ja ema ehmatab ning ütleb lapsele, et ta tuleks tema juurde n-ö varju, siis laps õpib, et koeri tasub karta. Teie näite osas ei oska ma arvata, kas ta on saanud otsese või kaudse kogemuse, et intiimpiirkonna puudutamine ei ole sobilik ning laiendanud seda ka pesemise olukorda. Sageli väiksed lapsed katsuvad oma genitaale ja vanemad keelavad, et ei tohi või et see pole sobilik. Sellest võib küll tekkida arusaamine, et genitaalide puutumine on igal juhul lubamatu. Kui siis näiteks ema püüab pesta, võib see tekitada segadust, sest laste jaoks on reeglid väga tähtsad. Samas ütlete, et olete rääkinud. Oletan, et see tähendab, et olete selgitanud, et intiimpiirkonda tuleb pesta ja see on ok.

On ka teoreetiline variant, et keegi on kunagi last puudutanud ebasobivalt, see on talle trauma tekitanud ning ka neutraalses pesemise situatsioonis see trauma elustub. Ma soovitan igaks juhuks pöörduda psühholoogi pole, kasvõi välistamiseks. Soovin kannatlikku ja rahulikku meelt!

21.10.2019

Minu 2 a ja 2 kuud vana poeg jäi pärast ligi kahekuulist kooskäimist ilma minuta lasteaeda. Oli poolikuid päevi, mil tõin ta enne lõunaund ära, ja ka pikki päevi, läksin järele 15.30. Pärast ühte nädalat sai muidu väga lahkest lapsest kadeduse etalon. Ei jaga oma toitu, rääkimata maiustest. Ei luba oma mänguasju mitte kellelegi, või narritab – ütleb, et annab ja tõmbab siis tagasi. Rebib ise meie käest asju ära. Varem jagas meile kõigile (vend, isa, ema, vanavanemad) lelud ja mängisime kõik koos. Väga piinlik sõprade ja vanavanemate ees. Viis varem oma uusi mänguasju, joonistusi jm kõigile vaadata, enam mitte. Ütleb ei anna. Kõik oleme rääkinud, kuidas kadedate lastega ei taheta enam mängida, ei aita. Rühma minnes on ta paaril korral minu kuuldes mänguasja rebima tulnud kaaslasele öelnud “ei võta minu käest ära, võtsin kodust kaasa”. Sama lauset olen ka kodus talle pärast öelnud, ja rääkinud, et talle ju ka ei meeldi, kui temalt asju võetakse, kuid ei aita seegi.
Kõne oli tal ka väga selge, 4–7-sõnalised laused. Praeguse pudistavama ja lalisevama keele tahaksin lükata rühmakaaslaste vähesema kõne süüks, kuna kodus toimime täpselt nii kui varem.
Mida kadedusega peale hakata? Nagu teistel murelikel vanematel, hakkab mulgi juba tulema väsimus ja tüdimus sama selgituse järjepidevast ütlemisest.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on käsil lapse lasteaiaga harjutamine ning kuigi olete rõõmus, et pärast kahte kuud jäi ta nüüd ilma teieta lasteaeda, siis samavõrra teeb murelikuks ja väsitab, et ta on kadedaks muutunud. Ma ei tea, kuidas nägi teie elu välja enne lasteaeda selles mõttes, et kui palju olite lapsega koos, aga usun, et see võib olla talle suur muutus. Nüüd on ta üks paljudest, keda teised, sh õpetajad veel nii hästi ei tunne ja seetõttu ei oska ka sobivalt käituda. Lisaks ei saa õpetajalt nii palju tähelepanu kui meelepärane oleks. Ma ei imesta, kui kõik see on tema jaoks väga frustreeriv ja ajab lausa vihale. Kui oled vihane, siis ei taha teistega midagi jagada ning võid käituda nii, et endalgi pärast piinlik. Väike laps ei oska kõike seda sõnadesse panna ja nii ta käitubki nagu käitub. See on muidugi üks võimalik selgitus olukorrale. Kui aga selle hüpoteesiga edasi minna, siis võiks mõelda, mida selline inimene, eriti laps, vajab? Ta vajab mõistmist, et see, mida tunneb, on nimetatud olukorras normaalne. Ma arvan, et ta ei oska ise seda olukorda lahendada (ei peagi oskama) ning talle võib haiget ja hirmu teha, kui ta kuuleb, et varsti tal ei ole enam ühtegi mängukaaslast, sest ta on nii kade. Teil on õigus neid seoseid luua, aga see teie lapse sobimatut käitumist ei vähenda.

Soovitan talle erinevatel sobivatel hetkedel öelda: „Sa tundud pahane ja siis ei taha oma asju jagada” vms. Kui kirjeldate seda tunnet, mida ta võib tunda, on see tee mõistmisele ja loodetavast rahustab teda. Edasi peaks teda kiitma iga kord, kui ta teeb vastupidist kadetsemisele, st iga kord, kui ta jagab oma asju. Kiitus peab olema kirjeldav, st on selgelt välja öeldud, mille eest te tunnustate: „Mulle meeldib, kui sa jagad oma maiustusi.” Kuna tegemist on tema jaoks stressirikka perioodiga, siis püüdke pärast lasteaiapäeva talle võimalikult palju toetust ja lähedust pakkuda, et ta tunneks, et te olete ikka tema jaoks olemas. Ma tean, et olete!:)

12.10.2019

Tere!
Meie 9-aastane poeg (saab kevadel 10) ärkab igal öösel kella 23–24 üles ja kolib siis meie juurde magama. Magama läheb 21+ ajal, hiljemalt 21.30, uinub ca poole tunni jooksul, nutiseadmeid voodis ei kasuta, hommikul on äratus kell 7. Igaks juhuks mainin, et kodus on ka 2,5-aastane tütar. Suvel, kui oli vaheaeg, siis kadus see komme ära, magas ilusti õhtust hommikuni, aga nüüd sügisel nagu hakkab jälle korduma. Talle meeldib, kui ma õhtuti ka tema juures pikutan enne uinumist, mida ma olen ka teinud. Ma olen lubanud tal aeg-ajalt (nädalavahetuseti) meie juures magada, aga pigem murelikuks teeb see igaöine ärkamine. Et miks ta ärkab? Ta on muidu tubli koolipoiss, väga püüdlik. Kaks korda nädalas käib kergejõustikus. Küll tihti unustab asju kooli, aga üldiselt tubli. Mida me teha saaksime, et ta öösiti ei ärkaks? Ta pelgab pimedust, oleme jätnud talle ka öölambi põlema (ja ka ära kustutanud, et vaadata, kas lamp segab), aga sellest ei ole abi olnud. Voodi asukoht peaks ka õige olema, pea põhja poole. Või tuleks unekliiniku poole pöörduda? Tänu juba ette vastuse eest.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Mul on hea meel, et kirjutate natuke pikemalt, et mul oleks rohkem informatsiooni, et teile täpsemalt vastata – aitäh! Teie mure on seotud pea kümnese pojaga, kes sügisest alates taas igal keskööl teie juurde magama kolib. Samas te justkui niivõrd ei pane pahaks tema teie voodis magamist kuivõrd olete nõutu, miks ta öösiti ärkab. Unerütmid vahelduvad öö jooksul mitmeid kordi ning n-ö kerges ehk pinnapealses unes oleme me ka mitmel korral. See tähendab, et me hetkeks virgume, aga siis magame edasi. Seega julgen teie kirja põhjal väita, et tema ärkamine võib olla täiesti normaalne. Nüüd tekib küsimus, miks ta ei jää oma voodisse edasi. Sellele on lihtne vastata: väga õdus ja turvaline on vanemate juures magada. Väga paljud lapsed tahavad seda teha ja kui vanemad lasevad, siis pole neil põhjust ümber harjuda. Mina kindlasti ei ole see, kes ütleks teile, millal see ära lõpetada, aga võite kaaluda ka teisi viise, kuidas mõnusat lähedust jagada. Ühe näite tõite juba ise oma kirjas välja: koos pikutamine enne uinumist. Seda võib laiendada ka nädalavahetusel pikutamisele pärast ärkamist. Kui on aega, võite seda 5 minutit teha ka äripäeva hommikul.

Paljudel lastel on elav fantaasia, telekas ja arvutimängud teevad ka oma töö. Hetk enne uinumist võib lapsel tekkida kerge hirm ja seda ka öösel ärgates. Lambi põlema jätmine on hea mõte, ukse lahti jätmine ööseks võib ka toimida. Lemmikkaisukas võiks turvatunnet tekitada ja ka positiivne enesesisendus: „Ma saan hakkama, olen julge ja vapper.” Kui soovite, et ta magaks terve öö oma voodis ja see on poisile raske, saate luua preemiasüsteemi, et igal hommikul, kui ta on terve öö oma voodis maganud, saab ta kleepsutabelisse kleepsu. Kui on kogunud viis kleepsu, saab endale meelepärase preemia (tema valikul, aga võimalikult väike/odav). See ei pea olema asi, ei tohiks olla raha, võib olla vanematega kinno või ujuma minek või sõbra külla kutsumine. Edu teile!

12.10.2019

Tere, olen ühe 3,5-aastase poisi ja 6-aastase tüdruku ema, olen lugenud läbi terve Tark Vanema teemad, siiski on mul küsimus: 1. Ma ei saa oma lapsi magama panna ilma ettetulevate põhjusteta (juua, pissile, kalli) tunniajaliste kaupa, nad magavad ühes toas, olen neile seletanud ilusti ja lõpuks olen eraldanud tüdruku, et poiss jääks enne magama, paraku venib see aeg pikemaks kui tüdruku unevajadus saaks täidetud, kui nad on koos, siis poiss ronib õe voodisse. Ma olen segaduses, kuidas ma saaks nad ilusti magama.

2. küsimus, kuidas laps korrale kutsuda avalikus kohas, kui on kiire ja laps on ülemeelik ja on näiteks samal ajal eakaaslasega koos?

3. küsimus kodus söögilauas käitumine, mul on kogu aeg olnud reegel, et kui süüakse, et ollakse vaikselt ja ei lollitata, sellest astutakse üle, ka siis olen ilusti ja rahulikult seletanud või lõpuks neid ka eraldanud (üks sööb ära ja siis teine ).

4. küsimus, poiss on küll selles eas, et ei tule oma tunnetega toime, seega mind solvatakse, et ma olen paha emme ja et tema läheb ära emme juurest, kuidas ma saaks selle situatsiooni lahendada?

Lugupidamisega

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Vastan teie küsimustele ühekaupa.

Esimene küsimus. Teie jaoks on väsitav, et laste magamapanek võtab nii kaua aega ning teil on ideed otsas, kuidas seda aega lühendada. Kiidan teid, et olete portaalist abi otsinud ja tahate laste magamapaneku protsessi sujuvamaks muuta. Tavaline laps on täpselt selline, nagu te kirjeldate: ta ei taha magama minna ja leiab loovalt erinevaid põhjuseid, miks seda edasi lükata. Kui neid on veel kaks koos, siis üks võib teisest inspiratsiooni ja hoogu juurde saada, isegi kui muidu läheks tema uinumine kergemalt. Siin on tähtsad kaks aspekti: korralduse lõpuni viimine ja lisaks kiitmisele ka preemiasüsteem. Kui lapsed õpivad või on juba õppinud, et kui küsida juua, pissile, kallit, siis seda ikka saab, siis on nad targad lapsed. Ma ei tea, milline on teie magamamineku rutiin, aga üldiselt kaks tundi enne voodisse minekut võiks olla viimane joomine, vahetult enne pissilkäik ja kalli. Rohkem pole vaja ja edasine on lihtsalt venitamine. Seega püüdke jääda endale kindlaks, et lapsed püsiksid pärast rutiini läbimist voodis. Te saate teha n-ö kaks kohtumist, et kõigepealt ütlete head ööd ja vihjate, et tulete 5 minuti pärast tagasi. Kui tagasi tulete, kiidate neid, et nad ilusti voodis on ja lubate, et tulete veel üks kord 10 min pärast, aga siis avaldate lootust, et näete magavaid lapsi. Kui uneportaal on avatud, siis peaks laps 15 minuti jooksul uinuma, nii et kui viimane kord lähete, siis nad peaks olema juba une-eelses seisus ning midagi muud peale oma kohalolu markeerimise ei peakski siis tegema. Kui ainult kiitusest ei piisa ja ülesanne on nende jaoks liiga raske, siis tehke kaks erinevat preemiasüsteemi: üks poisile, teine tüdrukule. Las nad valivad välja, mis see väike preemia võiks olla (nt lisamänguaeg emme või issiga, komm või jäätis), kui nad on viiel õhtul ilusti vaikselt (mangumata) voodis püsinud. Igal hommikul saate siis tabelisse kleepsu panna, et oleks seos positiivse käitumisega ja arvepidamine õige. Loodan, et näete varsti positiivseid muutusi!

Teine küsimus. Saan aru, et teile teeb muret situatsioon, kus mitu samas vanuses last on koos, on vaja hakata ära minema ja laps(ed) hakkavad lollitama. Ei taha kurja häält teha ega stseeni korraldada, pärast oleks endal natuke piinlik, aga olukord võib siis kontrolli alt väljuda. Lapsed tunnevad ära, kui vanem on leebe ehk kui tal on raske piire seada. Ta lubab endale siis rohkem kui laps, kes teab, et ei tähendab ei, mitte varsti või võib-olla. Kindlasti on hea lapsele anda eelhoiatus, et viie minuti pärast lõpetame ja hakkame minema. Selle jaoks saavutage lapsega silmside, et ta fikseeriks, et te talle midagi räägite. Kui äramineku aeg on käes, andke korraldus, näiteks: „Nüüd on aeg täis, palun pane jope selga.” Korraldus peab olema väga konkreetne ning sõnastatud lubavalt ehk millist käitumist lapselt ootate. Kui ta ei kuuletu, saate anda valiku: „Kui sa jopet ise selga ei pane nagu suur laps, siis aitan sind.” Tihti see aitab, sest laps tahab olla suur. Kui ta kuuletub, palun tänage teda koostöö eest. Kui teil on samas kaks last, kellest üks kuuletub ja teine mitte, siis kiitke seda, kes kuuletub. Sageli siis teine tahab ka kiita saada, mida te muidugi peaksite siis ka tegema. Võite teha võistluse, et kes enne valmis saab, saab autos koha valida või saab kodus kommi või valida, millist magustoitu teeme. Mänguline lähenemine sageli sobib lastele hästi. Soovin edu!

Kolmas küsimus. Mul on väga hea meel, et teil on kodus reeglid. Reegleid on vaja nii suurtele kui lastele. Tore on lugeda, et seletate neile reegleid üle ja vajadusel ka eraldate lapsed – see on üks variant, mis võib töötada, et nad üksteist „käima ei tõmbaks”. Üks reegel, nagu aru saan, on see, et süüakse vaikselt. Ma ei saa täpselt aru, kas see tähendab, et juttu ajada tohib, aga vähemalt lollitada ei tohi? Kas lapsed teavad, mis on vaikselt söömine ja mis lollitamine? Kas naermine on lollitamine? Küsige nende käest, kuidas nad aru saavad, kuidas te sooviksite, et nad söögilauas käituksid ning vajadusel täpsustage oma ootust. Kindlasti tuleb ise seejuures eeskujuks olla. Väga raske, aga samas vajalik on sõnastada oma ootus lubavalt, mitte keelavalt. „Ära lollita!” asemel on vaja reeglit: „Sööge vaikselt!”, mis, nagu ma saan aru, on teil olemas, aga ehk vajab täpsustamist. Nüüd tuleb tähtis koht. Kuna kinnistub see käitumine, millele tähelepanu pöörate, siis peate pöörama tähelepanu ainult sobilikult käitumisele, ükskõik kes siis seda parasjagu teeb: mees, ise, õde või vend. Soovitan kiita teda või neid, kes vaikselt söövad, öeldeski selle nii välja. Nagu ka eelmises vastuses, võite teha nn proksimaalset kiitmist, et kui üks lollitab, aga teine sööb vaikselt, siis kiidate viimast, ning kui esimene siis ka oma käitumist muudab, siis teda ka.

Neljas küsimus on 3,5-aastase poisi kohta, kes väljendab oma pahameelt selliselt, et ütleb emale, st teile halvasti. Loomulikult on valus kuulda, kui oma laps teeb sõnadega haiget, isegi kui ta oma ähvardust täide ei vii. Teie küsimus on, kuidas seda situatsiooni lahendada, aga ma ei saa aru, kas mõtlete, et kuidas teha nii, et poiss teile halvasti ei ütleks või kuidas te sellega toime võiksite tulla? Alustan viimasest. Üks viis, kuidas oma tunnetega toime tulla, on mõelda abistavaid mõtteid, nt ta ei oska muul moel oma tundeid väljendada, ma tean, et ta tegelikult ei mõtle nii nagu ütleb. See võiks ju aidata? Kui oleme isegi pahased, siis vahel ütleme sõnu, mis on küll selle hetke tunde väljendused, aga kui tunne möödub, siis pole sõnad ka enam tõesed. Kui tulla poisi tunnete väljendamise juurde, siis palun kirjeldage talle minasõnumina, mida te tunnete, kui ta nii ütleb: „See teeb mind kurvaks, kui sa ütled, et olen paha emme.” Võite tema tundeid ka peegeldada: „Sa oled praegu (mu peale) pahane.” Lapsed peavad õppima oma tundeid sõnastama, et neid vähem ekstreemselt tunda. Lisaks õpetage talle, kuidas rahuneda, kui ta pahane on. Selleks võib mõelda, et ta on rakett, kes hakkab kohe startima. Tõmbab kopsud õhku täis ja siis lendab õhku „puhh” (puhub suu kaudu õhu välja). Kätega võib samas teha liigutust, nagu miski tõuseks kiiresti õhku. Seda võiks teha mitu korda, põhiline on hingata aeglaselt ja võib ka õpetada endale sisendamist: „Ma rahunen, ma saan hakkama.” Alguses näidake ette, siis proovige koos n-ö kuivalt, ja kui olukord käes, tuletage seda meelde. Edu teile!

01.10.2019

Tere.
Küsimus selline, et kas 7 a last võib panna üksi bussile ja saata Tartust Võrru ja pärast vastupidi? Laste isa nõuab, sest ta ise ei viitsi järele tulla, kuigi lastekaitses tegime suhtluskorra, et ise tuleb järele ja toob pühapäeval koju tagasi.
Ja nii kui ma ütlen, et mul on raske bussile panna, siis ta hakkab mind ähvardama, et alimente ei maksa, annab mind kohtusse ja veel ütleb igasugu inetuid sõnu. Et bussile viia, pean selleks 1-aastase lapse kaasa võtma, autoga bussijaama sõitma 15 min ja pärast tagasi.
Aitäh

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on väga konkreetne küsimus 7-aastase lapse üksi reisimise kohta. Kuna sellele vastamine pole minu pädevuses, siis otsisin abi Õiguskantsleri Kantselei õigusteenistuselt ja lugesin välja järgmist: „Vastavalt perekonnaseaduse § 116 lõikele 2 on vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab muuhulgas õigust otsustada lapsega seotud asju. Tulenevalt eeltoodust langetab kõiki lapsesse puutuvaid otsuseid lapsevanem, kes seejuures peab järgima lapse parimaid huve. Iga sellise otsuse langetamisel peab lapsevanem kaaluma, kas selline lahendus on turvaline ning laste parimates huvides. Õigusnormidega ei ole võimalik ammendavalt reguleerida kõiki elus ette tulevaid olukordi. Paratamatult peab selliseid küsimusi lahendama juhtumipõhiselt ning sõltuvalt konkreetse lapse küpsusastmest ja sõltuvalt asjaoludest.”

Siit justkui võiks välja lugeda, et kui teie laps on vanema hinnangul küps üksi reisima, siis võib seda proovida ja kui see läheb kenasti, võib ka edaspidi nii teha. Kujutan ette, et põhiküsimus üksi reisimisel on hirm õiget peatust maha magada. Kui buss vahepeal peatusi ei tee, siis on lihtne, kui teeb, siis on see vanema vastutusel, et kuidas tagada, et ta enne lõpp-peatust maha ei lähe. Kui laps oskab lugeda, võib kaasa panna peatuste nimed järjestikku, nii nagu need tulevad, ja järjest saab neid maha tõmmata, kuniks jääb alles ainult lõpp-peatuse nimi. Ühesõnaga, võimalik see lahendus on, aga kas teie olukorras sobiv – ei oska öelda.

Kahju on sellest, kui vanemad oma vahel hästi läbi ei saa, lahku lähevad ja siis endiselt kraaklevad. Ma nii tahaks uskuda, et iga vanem soovib oma lapsele parimat ja et kui vanem arvab, et laps on küps ise bussiga sõitma, siis võiks ju seda proovida. Sageli aga on koostöö soovi asemel pahameel ja ka jonn ning ka lihtsad kokkulepped muutuvad vägikaikaveoks. Ma ei tea, kas nii on õige iseloomustada teievahelist suhtlust, aga ma saan aru, et kui näiteks lapse isa ei tule mingites küsimustes teile vastu, siis miks peaksite teie talle vastu tulema. Nii saabki argumendiks, et me leppisime ju teisiti kokku, kuigi tegelikult võiks kokkulepet ka muuta. Kogu lugu on piisavalt frustreeriv, et lõpuks jõuda ähvardusteni, nii nagu ka teie loo puhul.

Lapsele on tähtis, et vanemad suhtleksid vähemalt neutraalselt. Mul on nii hea meel, et kirjutate, sest nii saan teile soovitada: püüdke teha midagi väikest teistmoodi, et see muster, mis teie ja teie eksi vahel on, saaks muutuda. Ma soovitaksin sama talle, aga mul ei ole temani võimalik jõuda. Uskuge mind, teie laps on pärast teile nii tänulik!

01.10.2019

Tere, küsiksin 4-aastase lapse käitumise kohta. Laps kipub lööma lasteaias, mänguväljakul käies, külas olles jm. Lasteaias on probleeme ka lükkamise, teiste mängude lõhkumisega. Õpetajate, vanemate ja täiskasvanutele kuuletuda jm ei taha, tuleb kas jonn, trots, mis väljendub vastu karjumisega, keele näitamisega. Nüüd on löönud lasteaias ka õpetajat ja ühe lapse tugiisikut. Kas põhjus võib olla tõesti ainult tähelepanu vajaduses? Suur mure ka täiskasvanule mittekuuletumisel. Või võtab ta täiskasvanut kui “omasugust”, mängukaaslast.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud oma 4-aastase lapsega, kes kipub teisi lööma, lükkama, lisaks karjub, kui teda korrale kutsutakse. Tahaks väga teada, kui kaua selline olukord on kestnud? Kuivõrd on see tema jaoks ebatüüpiline või kogu aeg tavaline käitumine olnud?

Kas on midagi, mis teda kurvastab või pahandab? Kui sageli vanemad temaga mängivad, kas see on 10–15 minutit päevas ja nii, et ta saab sel ajal ise mängu juhtida? See on esimene asi, mida soovitan tegema hakata, kui praegu nii pole.

Kui ülalkirjeldatu on viis, kuidas ta oma frustratsiooni väljendab, siis kindlasti peaks tegema kahte asja: sotsiaalset ja emotsionaalset juhendamist. Sotsiaalne juhendamine tähendab antud kontekstis seda, et olete ise talle eeskujuks, kuidas käitute, kui te midagi ei saa. Kas tõstate häält, isegi karjute, nügite, suunate füüsiliselt või väljendate oma soovi rahulikult ja ägestumata. Kui ta siis ühes situatsioonis suudab rahulikuks jääda, peate teda kirjeldavalt kiitma: „Mulle nii meeldib, et sa jäid rahulikuks, kuigi teine ütles sulle midagi, mis sind häiris.” Sama soovitan teha õpetajatel lasteaias. Koostöövalmidust saab väga edukalt kiitmisega suurendada, aga see tähendab, et iga kord, kui ta kuuletub, siis tuleb teda selle eest kiita. Lisaks on väga oluline tema emotsioonide kirjeldamine: „Sa vist oled praegu pahane/ärritunud/solvunud.” Eesmärk on, et ta ise õpiks erinevaid tundeid nimetama, mis omakorda vähendab nende tundmise intensiivsust. Loodan, et sellest on abi.

01.10.2019

Tere!

3-aastane ei kuula üldse vanemate sõna. Näiteks, kui tahab välja minna, siis jaurab kuni hüsteeriani. Rahuneb ehk pooleks tunniks maha ja siis hakkab uuesti. Nii on enamiku asjadega: paar korda tunnis on täiest kõrist röökimine, et ei taha või just tahab. Ja nii iga päev. Varasemalt on üritatud lapsega pidevalt arvestada – küsimused: kas lähme mänuväljakule, millisele mänguväljakule me läheme, kas tuled poodi kaasa, kas tahad nüüd käsi pesta, kas lähme pissile. Kas see võib olla nüüd sellise käitumise tagajärg, et tegelikult peaks ütlema, mitte küsima? Kas üldse on võimalik olukorda veel lahendada?

Tänud ette!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Olete mures oma kolmeaastase pärast, kes ei kuula teie sõna, jaurab igapäevaselt paar korda tunnis ja on teis tekitanud kohati lootusetusetunde, et kas seda on võimalik veel muuta. Üldiselt on ju väga tore, kui lapsel lastakse teatud asju ise otsustada ja küsitakse, mida ta soovib. Ma ei oska kommenteerida, kas olete sellega liiale läinud, aga vahel tõepoolest nii võib juhtuda, et küsimuste küsimisega justkui pannakse lapsele vastutus, mida ta ei ole valmis kandma. Vahel täiskasvanudki soovivad, et keegi teine otsustaks, sest nii on kergem. Kui teil endal selline mõte tekkis, siis soovitan proovida natuke oma senist käitumist muuta ning teha pigem ettepanek või siis anda korraldus vastavalt sellele, kas teil pole vahet või tahate, et ta midagi konkreetset teeks. Kolmeaastane ei pea reeglina ise kätepesu ja pissil käimist nii tähtsaks kui suured inimesed. Need võivad pigem mänguhoogu segada. Seega nende tegevuste puhul soovitan anda korraldus: „Palun käi enne õueminekut pissil ära,” või „Palun pese enne sööki seebiga käed puhtaks.” Kui teie lapsel on varasemaga seoses tekkinud segadus, et milliseid asju ta siis saab otsustada ja milliseid mitte, siis erinevate pöördumistega saate seda reguleerida. Kui laps hakkab mänguväljaku ettepaneku peale pahandama, et sinna ei taha, siis võite ka talle valiku anda: „Kas läheme mänguväljakule või lihtsalt jalutama?” vms. Näete tema reaktsioonist ära, kas talle selline kitsendustega valik „kas see või too” meeldib.

Üldiselt ei ole kolmeaastaste puhul ebatavaline, et nad jonnivad ja püüavad oma tahtmist saada. Nad ei pea alati seda saama, aga ikkagi võite tema tunnet peegeldada: „Sa oled praegu pahane, et sa õue minna ei saa.” See annab talle märku, et mõistate ta tundeid ja võimaldab natuke rahuneda. Kui olete otsustanud, et midagi hetkel näiteks ei saa, siis peate sellega lõpuni minema, muidu laps näeb, et jauramisest on kasu. Edu teile!

30.09.2019

Tere. Küsimus oleks selline: 17 a poeg läks kutsekooli,aga teatas mulle, et mina peaks midagi tegema, kuna tal puudub motivatsioon.
Teda ei huvita midagi ega tea, mida tahab teha!

Palun abi.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Teie kiri kõlab väga murelikult. Poeg läks kutsekooli, aga ei taha seal õppida. Ta ei tea ka midagi muud, mis teda köidaks. Teil on raske seda pealt vaadata, sest tõenäoliselt pelgate, et tal ei lähe elus siis edaspidi nii hästi kui võiks ja nagu teie talle kogu südamest soovite. Kuna kiri on lühike, siis rahuldava vastuse jaoks on palju infot puudu. Kelle mõte see oli, et ta kutsekooli ja just sellesse kooli läks? Natuke jääb mulje, et see polnud tema soov, aga tundis kerget (ühiskondlikku) survet, et kuskile ikkagi minna ja nüüdseks on selgunud, et teda õpitav ei huvita. On arusaadav, et paljude noorte ja nende vanemate eeldus on, et laps peab minema pärast põhikooli gümnaasiumisse. On aga lapsi, kellele n-ö akadeemiline koolisüsteem tundub raske ja neile sobiks paremini ameti õppimine, mis on praktilisem ja kohati konkreetsem. Selles eas aga ei tunne veel iseennastki, rääkimata sellest, mida ma oma eluga peale hakata tahan. Pole siis ime, et tema õpimotivatsioon on madal. Nüüd on oluline see, kuidas te olete teda kasvatanud: kas peab pingutama ja ettevõetu lõpule viima, või kuulad sa oma sisetunnet ja kui see ütleb ühel hetkel teisiti, siis võid ümber otsustada. Vastavalt sellele saate siis ka temaga vestelda. Ma ei saa aru, kas teie jaoks on oluline, et ta lihtsalt midagi teeks või just seal koolis edasi käiks. Sellest sõltub ka, kuidas temaga vestelda. Üldiselt pigem arvan, et vastutust oma valikute eest ei tohiks temalt ära võtta, küll aga peaks koos temaga ja eelkõige tema eestvõttel vastama küsimustele, mis on ühe või teise otsuse tagajärjed. Vastavalt sellele saate ajurünnaku vormis genereerida ideid, milline järgmine samm teda enim toetaks. Kindlasti soovitan talle tagasi peegeldada seda, et te kuulete, mida ta teile ütleb: ta on segaduses, ta vajab abi. Ma omalt poolt rõhutan ja te võiksite ka seda teha, et see on mõistetav, et sellises vanuses nii võib tunda. Kui ta tunneb teie tuge ükskõik, mida ta otsustab teha, on tal igal juhul emotsionaalselt kergem. Ehk saab abi ka karjäärinõustamisest, mis suunas edasi minna. Soovin edu!

30.09.2019

Kuidas panna laps sööma liha? Alguses sõi kenasti, aga nüüd väga talle ei meeldi ja sama kehtib teatud köögiviljade kohta.

–––

Vastab lastearst Reet Raukas:

Laste söömisharjumusi õnnestub nooremas eas kujundada, üheaastaselt ei tohiks laps veel väga valiv olla.

Aastase lapse igapäevane lihavajadus pole kuigi suur, ainult kümmekond grammi. Kui laps ei taha teatud köögivilju, siis tasub toidu valmistamisel kasutada pigem neid, mida ta sööb ja väikeses koguses peita toitu neid, mis väga ei maitse. Lihaga on sama lugu – enamasti õnnestub liha lisada toidule nii, et laps ei pane tähele. Kindlasti tasub proovida toidus kasutada muna, kala ja linnuliha, nende abil saab loomse valgu vajadust katta, ja mõne aja pärast taas pakkuda punast liha. Mõne lapse puhul aitab see, kui laps saab ise süüa, näiteks teha erineva kujuga (pisikesi) lihapalle, mida oleks tore kas kahvliga püüda või suisa näppude abil suhu pista.

Lapse vanuse tõusuga kahjuks söömiseelistused ja söödud toidu kogused muutuvad. Vanematele soovin kannatlikku meelt koos lapsega söömisel.

20.09.2019

2-aastane laps karjub paar korda iga öö. Kas see on normaalne?

Aitäh vastuse eest!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud oma kaheaastasega, kes igal öösel paar korda karjub. Te pelgate, et see pole normaalne. Ma ei kujuta päris hästi ette, mida teie jaoks karjumine tähendab. Oletan, et see on kõva häälega meeleheitlik hüüatus. Väga sooviks teada, millal see algas. Kui ta teeb seda kogu aeg, siis ehk peaksite seda juba tema eripäraks, aga tundub, nagu see pole toimunud sünnist peale. Kui mõtlete sellele, mis lapse elus ja teie pere elus sel ajal toimus, kui karjumine hakkas, saate ehk rohkem aimu, millele see võib reaktsiooniks olla. Üldiselt lappab meie aju öösel magades päevasündmusi läbi – osa unustame, osa talletatakse ning kui on pidevalt teatud pingeolukord, võib see küll karjatustena ilmneda. Samamoodi võib uni olla nii elav ja samas hirmutav, et väljenduda kõva hääle tekitamisega.

Kui laps ärkab puhanuna ning tema käitumises ja olekus üldisi muutusi negatiivse poole pole, siis tasub ehk lihtsalt jälgida, kas see jääb ajapikku harvemaks või vähem intensiivsemaks või kestab vähem aega järjest. Kui mitte, võiks lastearsti või -psühholoogi poole pöörduda. Soovin edu!

17.09.2019

Tere

Mul on 9-aastane tütar, ainus laps. Lapse isaga kolisime lahku, kui tütar oli viiene. Saime kenasti hakkama suhtluse jms. Umbes aasta tagasi tekkis lapse isale uus kaaslane ja probleemid algasid. Lapse isal ei ole enam aega oma tütre jaoks, ta uus elukaaslane kohtleb tütart halvasti ja lapse isa eelistab elukaaslase last oma tütrele, ka siis, kui tütar seal on. Suve alguses pöördus lapse isa kohalikku omavalitsusse suhtluskorra määramiseks. See oli ühes mõttes hea, sest nüüd on isal kohustus olla tütrega 7 päeval kuus (varem oli see isa soovil 2–3 päeva). Aga tütar on stressis, sest lisaks isa jagamisele peab ta vestlema KOV ametnikega ja tema elu reguleerib nüüdsest dokument. Laps leevendab oma kurbust magusa söömisega. Salaja otsib kappidest. Kui ma koju midagi ei osta või peidan ära, siis teeb koogelmoogelit või nt hapukoort suhkru ja kakaoga. Toitu olen alati valmistanud ise kodustest toorainetest. Hommikul teen alati putru enne kooli. Laps sööb korralikult enamikku toite. Eeskuju ja eeldused tervislikuks toitumiseks olen justkui loonud. Kas peaksin lapsega psühhiaatri poole pöörduma? Või kuidas ma saan oma last aidata, et temast ei tuleks „paksukest“?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja pika eest! Palju kergem on vastata, kui infot on rohkem kui üks lause. Loen, et lahkuminek läks teil sujuvalt ja selle eest suur tunnustus teile – vähesed suudavad nii. Edasi läheb minu jaoks segaseks – te küll kirjutate, et lapse isal pole uue elukaaslase tekkimisega tütre jaoks enam aega, aga samas loen, et varasemaga võrreldes soovib isa tütrega koos olla oluliselt rohkem ehk kahe-kolme päeva asemel seitse. Kirjeldate, et tajute lapsel stressi seoses eluga kärgperes nendel hetkedel, kui tütar isa juures on. Teile tundub, et ta on ka kurb ja leevendab seda magusa söömisega. Teie mure ongi seotud sellega, et kardate, et ta läheb paksuks. Olen natuke plindris, sest justkui peaksin vastama teie küsimusele, aga võib-olla peaksin hoopis kirjutama söömisest kui tagajärjest ja probleem on mujal.

Ma siiski natuke arutleks selle üle, mis lapses võib pinget tekitada ja kuidas teie saate teda aidata, nii et ta ei peaks magusaga liialdama. Saan aru, et teie pinge on aastajagu kerinud, sest kolm aastat toimis üks süsteem ning kuigi te ehk alul olite pettunud, et isa lapsega vähe suhtles, harjusite sellise elukorraldusega ära. Nüüd, kui kuulete lapse kurtmist, et isa uus elukaaslane kohtleb teda halvasti ning et ta tunneb, et pigem on elukaaslase laps eelistatud seisuses, siis loomulikult pahandate oma ekskaasa peale, et kuidas ta tütre suhtes ise käitub ja laseb käituda. Lisaks tunnete tütrele kaasa, et tema on veel liiga väike, et olukorda muuta. Nii tekib viha ja osalt ka abituse tunne. Ma ei imesta, kui te oma ekskaasaga kontakti võtsite ja temaga pragasite. Oletan, et ta sai omakorda pahaseks ja asi kulmineerus suhtluskorra määramisega. Mul on hea meel, et näete seda situatsiooni pigem positiivselt. Ma ei ole aga kindel, et laps oskab mõelda nii, nagu te kirjeldate: et ta on stressis sellepärast, et tema elu reguleerib dokument. 9-aastane laps oskab nii mõelda, nagu nende vanemad neile välja pakuvad, et nad võiksid mõelda. See ongi esimene koht, kus ma näen, et saate oma lapse stressi leevendada, alustades sellest, et teid rõõmustab, et nüüd on selge kord, millal vanemad oma lapsega koos on – konkreetsus ja struktuur on hea. Laps võib kurvastada, et isa pole ainult tema päralt – teie võite talle lootust anda, et potentsiaalselt on tal nüüd kaks inimest juures, kes teda kalliks ja tähtsaks peavad – isa elukaaslane ja tema laps. Mis puudutab lapse probleeme, kui ta isa juures on, siis soovitan need ära kuulata ja empaatiliselt reageerida, et ta tunneks teie mõistmist ja tuge, aga lahenduse otsimine suunata tütre ja isa vahele. Te ei suuda seal vahel selle pere suhteid korraldada. Kui teie enda stress võimetusest oma lapse jaoks kõike heaks muuta leeveneb, siis võib ka lapse pinge väheneda. Seega on palju võimalusi, kuidas lapse stressi vähendada ja sellega loodetavasti ka tema magusaisu. Edu teile!

17.09.2019

Kas Teil on soovitada arendavaid mänge/äppe veebikeskkonnas?

–––

Tere! Arendavaid mänge või äppe 2-aastastele meil soovitada ei ole. See ei ole küll otseselt vastus Teie küsimusele, kuid Maailma Terviseorganisatsiooni soovitus alla 2-aastaste ekraaniaja kohta on 0 minutit päevas, üle 2-aastaste laste kohta kehtib reegel „mida vähem, seda parem“. 2–3-aastastel lastel peaks ekraaniaeg jääma alla ühe tunni päevas ja olema kindlasti lapsevanema järelevalve all. Piisab, kui pakkuda lapsele näiteks osalemist videokõnedes vanavanemate või teiste lähedastega, vaadata fotosid nutitelefonis vm. Last ei tohiks jätta üksi digiseadmega mängima.

Lapse kõne arengu kriitiline periood on 1.–3. eluaasta. Et lapse kõne areneks, on tal vaja dialoogilist suhtlemist vanematega (ja teiste inimestega) – digiseadmed seda ei paku. Emotsionaalselt ja sotsiaalselt arendav on ennekõike silmast-silma suhtlemine ning mäng lapsega.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

11.09.2019

Kuidas öelda poisile, et ta meeldib sulle, kui ei tea, kas sina talle meeldid?

–––

Tere! Aitäh Sulle küsimuse saatmise eest!

Esitad päris keerulise küsimuse, sest kui Sulle tõesti meeldib keegi ja Sa pole kindel, kas tunded on vastastikused, siis tekib hirm jääda naeruväärseks – ja see on täiesti mõistetav. Tunded on haprad asjad, nendega tuleb õrnalt ringi käia.

Kui Sa mõtled Eesti filmiklassikale, siis Oskar Lutsu „Suve“ ainestikul tehtud filmis vastab Raja Teele Tootsile, kes on pruudi leidmisega kimbatuses, et ta võiks ennast pruudiks pakkuda.. Mille peale filmis Tootsil sigarett suust kukub – sest sajanditaguses kultuurikontekstis oli ennekuulmatu, et tüdruk või naine ise initsiatiivi haarab ja esimese sammu suhete loomises ette võtab.

Tänapäeval pole vahet, kes see aktiivsem ja julgeb pool on, Raja Teele julgustükk pole nüüd enam midagi nii jalustrabav. Aga ikkagi, nii poiss kui tüdruk soovib oma tunnete rääkimisel olla kindel, et see kõik tobedalt välja ei kuku.

Elu näitab seda, et kui Sa oled enda ümber olevate inimeste suhtes tähelepanelik, lahke, hooliv, oled kaasatud kooli- ja koolivälistesse tegevustesse, siis Sind märgatakse. Märkavad nii täiskasvanud, sest oled lihtsalt asjalik, aga märkavad ka Sinu sõbrad ja sõbrannad, märkab ka see poiss, kes Sulle meeldib.

Mul on Sulle raske anda konkreetset retsepti, kuidas Sa peaksid Sulle meeldivale poisile oma sõnumi edasi andma. Võimalusi on selleks ju päris palju: nii otsesuhtluse kui kaudsete e-kanalite kaudu. Teinekord on vaja olla kannatlik ja anda aega, et Sind märgataks. Elu on täis kummalisi kokkusattumisi ja minu isiklik arusaam on, et me ei pea oma suhete ja märkamiste pärast meeletult vaeva nägema ega muretsema.

Armumised ja tunded leiavad ise oma tee ja võimaluse ning nad ei ole mõistuspäraselt planeeritavad ja nende käik ette ennustatav. Nagu kunagi üks naljatilk ütles – armastus ei hüüa tulles!:) Jää ennekõike iseendaks, hoia oma väärtustest kinni – ja kõik head asjad leiavad ise, kuidagi märkamatult tee Su juurde.

Loodan, et sain Sulle pisut abiks olla.

Kerli Hannus
www.amor.ee

11.09.2019

Kuidas toime tulla lapse unepaanikaga?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et lapsel on unepaanika ning te ei oska sellega toime tulla. Saan aru, et laps ka ei oska ja siis tunnete ennast abituna. Mul on raske vastata, kuna ma ei tea, mida mõtlete unepaanika all. Võin eeldada, et see on hirm magamajäämise ees, aga ei oska arvata, millest see võib tulla. Kui väike laps saab esimest korda oma voodi või oma toas oma voodi, siis pole ime, et tal on alguses võõras ja ebaturvaline tunne. Selleks, et see üle läheks, saab voodisse kaasa anda lemmikkaisuka(d), mis on tuttav(ad), sama voodipesu ning ka ise võiks olla turvaisikuna lähedal. Tegelikult võiks alustada kaugemalt, et paar tundi enne magamaminekut on rahulikud mängud ja olemine. Nii saab päevane erutus taanduda ja rahu saabuda. Rituaalid aitavad ka turvatunnet hoida – et pärast mängu panen asjad kokku, lähen pessu, panen pidžaama, mulle loetakse unejuttu. Mõnele lapsele on oluline, et toas oleks valgus, mõni soovib vaikset muusikat või voodikarusselli. Kui alustate sellest, et olete lapse juures, kuniks ta uinub, siis kindlasti peate lisama, et te lahkute, kui ta magama jääb, et ta ei tunneks ennast mahajäetuna, kui korraks nt pissile minekuks virgub. Võib jätta oma magamistoa ja tema toa ukse lahti, et tekiks tunne, et olete lähedal. Soovitan proovida ka seda, et kui olete „Head ööd!“ ära öelnud ja lahkunud oma toimetusi tegema, siis enne ütlete, et tulete teda kümne minuti pärast vaatama. Loomulikult peate siis oma lubadusest kinni pidama. Saate talle naeratada, pai teha, kiita, et ta on voodis ja lubada, et tulete kümne minuti pärast uuesti. Kui lapsel on õige unerütm, siis selleks ajaks peaks ta olema uinunud. Soovi korral saate pöörduda ka Unekooli poole, kus spetsialistid annavad just teie vajadustele vastavat nõu.

Kui laps on seni rahulikult maganud ning ootamatult on tal tekkinud unepaanika, siis tasub mõelda stressorite peale tema elus. Mis on olnud teisiti kui tavaliselt? Kas te olete rohkem ära olnud kui muidu? Kas lapsel on lasteaias sõbraga tüli? Kuna laps ise ei oska paljudele küsimustele vastata ja teie ehk ei oska ka kõiki võimalikke seoseid näha, siis võib pöörduda loov- või pereterapeudi poole. Olen kindel, et saate abi.

09.09.2019

Kui laps saab pahaseks või kui teda keelata, siis ta näpistab. Kuidas peaks vanem käituma lapsega?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Saan aru, et teie laps näpistab, kui saab pahaseks. Sageli saab ta pahaseks siis, kui teda keelata. Soovite saada nõu, kuidas siis käituda. On selge, et näpistamine teeb valu ja on selgelt ebasoovitav käitumine. Samas usun, et see on lapse reaktsioon teda valdavale tundele, mis tõenäoliselt on „sain haiget“. On teada, et sõnad võivad samamoodi haiget teha kui käed. Küsimus on, kuidas peaks laps õppima reageerima, kui tunneb, et talle tehakse haiget.

Üks viis on kindlasti kirjeldada nii enda tundeid („Ma olen kurb, kui sa mind näpistad“)  kui lapse võimalikke tundeid („Sind pahandab, kui ma sind keelan“). Kui te olete teda keelanud ja on näha, et ta saab pahaseks, siis võite proovida ka n-ö sõnade suhu panemist, à la: „Ütle: „Mulle ei meeldi, et sa keelad mind. Ma olen pahane.““ Loomulikult ei piisa ühest korrast, vaid seda on vaja teha palju kordi, enne kui see uueks harjumuseks saab. Üldiselt on üks väga tõhus sotsiaalsete oskuste õppimise viis see, et kui laps midagi õigesti teeb, siis vanem teda kiidab. Antud näite puhul võiksite teda kiita, kui ta suudab mitte näpistada. Kui vajate veel lisahooba, saate kasutada preemiasüsteemi, kus iga korra eest, kui ta pahane on, aga ei näpista, saab ta kleepsu ning kui neli-viis kleepsu koos, on ta välja teeninud väikse preemia, olgu see siis koos kiikuma minek või koos muu lemmiktegevuse tegemine.

09.09.2019

Tere

Laps lööb väiksemat õde, mida teha?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on selles, et vanem laps lööb väiksemat õde ning te soovite selle halva harjumuse temalt ära harjutada. Selles vanuses laste puhul on tavapärane, et lööja-laps ei ole veel õppinud oma emotsioone teisiti väljendama kui agressiivselt käitudes selle vastu, kes on lähedal ja nõrgem pool. Esmase eeskuju oma tunnete väljendamiseks saab laps vanematelt. Kui teie kodus üldiselt ei lööda, siis vajab ta abi, et õppida ära sõnavara, kuidas erinevaid tundeid kirjeldada. Kui näete, et ta on ärritunud, siis kirjeldage seda (oluline on mitte küsida!): „Sa oled vist praegu ärritunud.“ Tehke seda rahulikult nagu vaatleja. Järgmisel hetkel võite märgata, et ta on üllatunud ja elevil, siis kirjeldage seda: „Tundub, et oled üllatunud ja elevil.“ Nii õpib laps seostama oma kehaaistinguid tunnete nimetustega. Mingil hetkel suudab ta juba ise õele öelda, eriti kui te ise sama enda kohta teete: „Ma olen su peale pahane ega soovi praegu mängida.“ Õel (aga tegelikult mõlemal lapsel) on oluline õppida, et kui teine on endast väljas, siis tuleb lasta tal rahuneda. „Mis sul viga on?“ küsimus ajab sel hetkel rohkem närvi kui mõjub empaatiliselt. „Imelised aastad“ metoodika pakub võimalust luua preemiasüsteem selle kohta, kui lapsed kenasti ja rahulikult mängivad nt 15 minutit järjest. Iga veerandtunni eest on võimalik siis tabelisse kleeps saada. Kui on näiteks neli-viis kleepsu kogutud, saavad nad väikse preemia – vanematega lisamänguaeg, lisalugemine vms. See ei pea olema asi, vaid võib olla ka tegevus. Usun, et nii tegutsedes löömise sagedus kindlasti väheneb. Edu teile!

09.09.2019

1 a 10 k laps hakkas uuesti mähkmesse kakama, kuigi vahepeal küsis juba potile ja mähkmesse sattus kaka haruharva. Millest võib see olla tingitud?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Saan aru, et harjutasite last juba varakult potti kakama ja lootsite, et potitreening ongi edukalt läbitud, kuniks ta nüüd natuke alla kaheaastaselt hakkas mähkmesse häda tegema. Paljud vanemad on rõõmsad, et beebid oskavad potti kakada ja imestavad, miks 2–3-aastastel sellega probleeme on. Sageli tabab neid aga pettumus, et see ei jätku ning tuleb ikkagi otsast alata. Mina selgitan seda psühhoseksuaalsete etappidega, mis algavad sündides ja muutuvad, kui laps saab suuremaks. Kuni aastane laps on oraalses faasis ja nagu nimetuski ütleb, saab oma naudinguid suu kaudu. Anaalne faas algab 1,5 aasta paiku ja lõpeb kolmeaastaselt. Selles faasis on tegemist kontrolli õppimisega keha funktsioonide üle ja just päraku kaudu. Samal ajal eraldub lapse mina rohkem vanema minast, eriti kui on tegemist imetamise lõpetamisega. Pole ime, et laps soovib omada rohkem kontrolli ja olla iseseisvam just kakamisega seoses. Tõenäoliselt peaksite sarnast protsessi kordama, mille juba väiksema lapsega läbi tegite. Palju saate saavutada tema tunnustamisega ja vajadusel saate ka preemiasüsteemi kasutusele võtta. Edu!

09.09.2019

Kui vanalt oleks õige aeg laps oma voodisse magama harjutada?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Loen teie kirjast, et teie laps magab praegu teie voodis (ei loe välja, kas see on ka teie kaasa voodi) ning teil on tekkinud huvi selle vastu, kas võiks olla juba õige aeg ta oma voodisse magama harjutada. Siin on hästi oluline küsimus see, et mida teie vajate, sest kui ma peaksin soovitama, et praegu on õige aeg, aga millegipärast ei ole teie selleks valmis, siis ei ole see nõu teile abiks. Laps tajub teie tunde ära ja püüab „teile vastu tulla“, et võiksite jätkata nagu seni.

Paljudes peredes on paari vahel pinged ning soov hoiduda teise seksuaalsest lähenemisest ja vahekorrast. Siis on mugav mitte otse välja öelda, et ma ei soovi sinuga intiimsust jagada, vaid näidata armsa lapsukese peale, kellel on nii mõnus ja turvaline oma vanemate voodis põõnata, et kumb tahab olla see „julmur” ja ta sealt soojast pesast välja ajada.

Kui te aga küsite, millal on laps valmis oma voodis magama, siis siin annab teile parima märguande laps ise. Võite alustada kasvõi kohe, sest kaheaastasel on juba tavaliselt oma mina eraldamise ja iseseisvuse soov. Kui rõhutate, et ta saab oma voodi nagu suur laps, siis see võib esialgu huvi tekitada. Kui see voodi on teises toas, saate kokku leppida, et alguses on üks vanem temaga seal kuni ta uinub või lausa ööbib seal temaga koos, kuniks talle saab uus voodi (ja uus tuba) omaseks ja turvaliseks. Siis saab hoida ust lahti, samal ajal kui vanemad magavad oma toas. Kui laps tuleb vanemate voodisse, peab ta ilma vestluseta, rahulikult ja kindlalt tagasi oma voodisse viima. Väike jonn ja protest kuulub asja juurde. Kui tegemist on hüsteeriaga, mis paari päevaga üle ei lähe, siis võite seda võtta kui märki, et laps ei ole eraldumiseks valmis. Saate uuesti proovida näiteks poole aasta pärast. Elan teile kaasa!

09.09.2019

Kuidas võõrutada 2 a last pisikeste kakakuulide kakamise kombest? Tundub, nagu laps kardaks suurt kakat teha. Samas kuulikesed on tihtipeale pehmed, et ei tohiks hirmu tekitada.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie küsimus puudutab väikelapse võõrutamist pisikeste kakakuulide kakamise kombest. Esimese hooga tundub see küsimus mulle pigem pediaatri või perearsti valdkonda puudutav. See, milline väljaheide on, sõltub kindlasti toidust, aga osadel juhtudel on ka stressikomponent tugev. Saan aru, et sellele te viitategi, kui kirjutate, et laps kardab suurt kakat teha.

Vahel võib kakamine natuke valu teha ja laps, püüdes valuaistingut vältida, võib kakat kinni hoida. Sellega seoses tekib stress ja lõpuks ongi kaka nagu kuulikesed. Mulle tundub, et siin võiks hästi toimida preemiasüsteem, mida võib kasutada alates 2-aastaste lastega, kui mingi oskus või harjumus on muidu raske tulema. Kui teie eesmärk on, et laps kakaks siis, kui tal esimene tunne tuleb, et võiks potile minna, siis võiks see olla esimene asi, mille eest kiita: „Tore, et sa tunnetasid oma keha vajadust ja läksid potile!” Kui ta kakab ja talub ära kerge ebamugavustunde, siis on järgmine kord, kus teda peaks kiitma: „Mulle väga meeldib, et sa oma häda vapralt ära tegid, nüüd on kohe kehal kergem olla!” Lisaks sotsiaalsele tunnustusele võite lisada kleepsud. Kleepse võiks anda nii esimese korraga kohe potile mineku korral kui kakamise korral. Kui on nt neli kleepsu täis, võib lapsele anda midagi väikest, mis talle tähtis on, nt ühe lemmikkommi. Seda süsteemi tutvustage eelnevalt lapsele, et teda innustada teile soovitult käituma. Proovige, kas nii õnnestub muret leevendada!

09.09.2019

Kui lapsel tekkib ootamatult hommikul ärgates käe valu. Valu hakkab õlast ja kätt on ka raske liigutada. Mida tegema peaks?

–––

Tere! Põhjuseid võib olla erinevaid. Peaksite konsulteerima oma pereõe/-arstiga.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

28.08.2019

Mu 9 a pojal tekib iga asja suhtes trots. Miks see nii on? Eriti just uute olukordade ees (hirm ilmselt), aga kuidas seda toetada? Tal tekib pika aja peale kõikide asjade suhtes trots. Näiteks kui ta läks 1. klassi, siis oli meil väga raske, ta ei tahtnud õppida ja oli väga vihane, karjus ja jonnis iga päev õppimise pärast. Siis raamatute lugemise kohta ja kitarri ringis käimise kohta. Talle muidu meeldib, aga siis nagu nädala jooksul ununeb ja siis ütleb, et tema enam ei lähe. Kuidas ma teda toetada saaks ja julgustada? 2. klassis oli temaga veidi kergem, aga siiski veerand õppeaastal jonnis iga päev õppimise teemal. Tal on ka raskusi uinumisega, ütleb, et ei saa magada ja käib tihti pissil. Alates kevadest kuni siiani on tal nagu ärevus ja magamisraskused ja see on juba nii väsitav. Lihtsalt, et kui ta koolis käima hakkab, siis on ta ise väga-väga väsinud. Ja poisi 3. klassi minekut ma juba kardan, sest ma ise olen lõpuks kohutavalt väsinud nn kaklemisest ja ootan koolivaheaega. Kas ma peaksin pöörduma ka psühholoogi juurde? Aitäh.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Saan aru, et teie nüüd 3. klassi mineval pojal tekib teatud kohustuste osas vastupanu, mis väljendub karjumise ja jonnimisega. Lisaks tundub, et kooliaeg tekitab temas nii palju ärevust, et tal on raske uinuda.

Mul on väga hea meel, et te otsite nõu ja abi väljaspool oma kodu ja oma mõtetele lisaks. Selleks ongi psühholoogid ja teised toetavad professionaalid, et ei saa eeldada, et vanemad kõigega ise suudavad toime tulla. See formaat võimaldab vastata lühidalt, aga soovitan kindlasti pöörduda ka psühholoogi või pereterapeudi poole.

Teie probleem on minu jaoks väga kompleksne. Sooviks kohe teada, kas ta käitus ka enne kooli näiteks lasteaias sarnaselt või millal trots algas? Lisaks on tähtis, kas kõiki tegevusi (mis on uued) saadab trots või on ka vastupidist käitumist. See võib palju olulist infot anda ja vaadet avardada. Kuna mul vastuseid pole hetkel võtta, siis saan püstitada hüpoteese. On lapsi, kelle eelkooliiga on väga kaunis ja see hõlmab vabadust kohustustest. Neil lastakse kulgeda ning vanemad pole väga ranged ega nõudlikud. Kui selline laps läheb kooli, siis paratamatult seab see keskkond palju piiranguid, mis on harjumatud ja tekitavad ebamugavustunnet. Kui kodu täiendab oma piirangute ja reeglitega, à la kui on õpitud, saad/saame mängida, siis võiks esimese klassi lõpuks olla uus rütm käes ja rahu üldplaanis majas. Kui aga kodus on üks vanem ebakindel, kas ikka peab laps nii palju õppima ja et kui ta on väsinud, lasen tal siis ikkagi puhata ja õppimise asemel lemmiktegevusi teha, siis saab laps signaali, et tasub protestida, sest äkki see töötab. Sama toimub ka siis, kui laps elab üksikvanema peres, kes mõtleb distsipliini osas kord nii kord naa. Siit soovitus, et mõned reeglid, sh kooli osas, peaksid olema ja nende nõudmisel tuleb järjekindlaks jääda. Kõige parem on luua preemiasüsteem, kus preemia ei pea olema niivõrd asi kui näiteks tegevus vanema või sõbraga.

Ärevuse teema peale mõeldes võib olla, et koolis toimub midagi, mis talle ei meeldi, aga ta ei oska või ei julge sellest rääkida. Siin saab ehk vestlust alustada endast, et mul on vahel tööl raske ja kurb, vahel ka viha ning tundub, nagu ei oska oma muret lahendada ja siis on hea, kui keegi kuulab ja aitab kaasa mõelda. „Äkki sulle ka meeldiks, kui ma kuulaks su mõnda muret ja aitaks seda lahendada?” Saab ka aidata alustada küsimustega, et kes on koolis su sõbrad ja miks nad sulle meeldivad ning mis veel koolis toredat on. Nii saab jõuda selleni, mida tahaks vältida või ära hoida. Võib ka fantaseerida, et kui oleksid supermän, siis kuidas sa ennast aitaksid.

Arvan, et pojal on endal ka paha tunne, et paneb teid kurvastama ja pahandama, nii et kindlasti soovitan leida palju kohti, kus ta teeb midagi hästi või käitub kenasti, eriti kui see puudutab neid külgi, millega tavaliselt probleeme on. Heaga jõuab kaugele!:) Edu!

15.08.2019

Tere,
Olen hädas tütre käitumisega minu suhtes. Ükskõik, mida ma tema heaks ei teeks, olen ma alati „paha emme“, keda igal võimalusel lüüakse ja isegi sülitatakse mu peale. Kuna mina püüan reegleid luua, et enne sööki kommi ei sööks, et söögi ajal ei jonnita jms. Lapse isa on aga alati hea, sest tema lubab kõike teha ja tal on aega temaga mängida, kuna igapäevakohustused on kõik minu kanda. Olukord väljub minu jaoks juba täielikult kontrolli alt. Olen pannud teda paha lapse toolile, kust ta naerdes ära tuleb ja magusa ärajätmine ei mõju, kuna issi naguinii annab. Lapse isa vaatab tavaliselt vaikselt naerdes pealt ja ei sekku kunagi. Olen lapsele kogu aeg rääkinud, et haiget teha ei tohi, aga miski ei mõju. Kuidas peaksin käituma, et lapse selline käitumine lõppeks? Füüsiliselt ma last ei karista, seega ei tea, kust ta sellise kombe võtab. Lasteaias löövad ikka üksteist, aga emana tahaks olla lapsele autoriteet, mitte peksukott.
Olen tänulik väiksemagi nõu eest.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan pöördumast! Teil on soov oma lapse käitumisele reegleid seada, aga teie mees ei toeta teid selles. Nii jääte oma meetodite juures üksi ja lapsele jääb mulje, et teie olete paha, kuna olete nõudlik. Te ei soovi, et teie laps teisse nii suhtuks ning veel enam – teid ka füüsiliselt halvustaks. Mõistan teie muret!

Väga raske on kasvatada last väga erinevalt. See, kes lubab, on automaatselt hea ja kes ei luba – paha. Väikestel lastel on mustvalge maailm. Kui minnakse omavahel tülli, siis ei osata mõelda, et küll see möödub ja mängime edasi. Nii öeldaksegi, et sa pole enam minu sõber ja kui nii öeldakse, siis järelikult on see tõsi. Lapsed ei oska mõelda, et ta on lihtsalt pahane, aga sõber võibki vahepeal pahane olla. Sarnaselt on kasvatusmeetoditega. Ei saa olla, et emme, kes keelab, on tegelikult hea, eriti kui kõrval on headuse etalon – lubav isa. Kui emme pole nagu issi, kes on hea, siis ta ei saa olla hea. Kõlab isegi loogiliselt, eksole. Seega on kõige esimene samm saavutada mehega kokkulepped kõige olulisemates asjades, nt viis reeglit, mis peavad alati kehtima, st erandeid ei tehta. Üks neist võiks olla autos turvarihma kinnitamine ja teine võiks olla vägivallatu suhtlus. Siis võiks kokku leppida 3–5 reeglit, mis enamjaolt kehtivad, aga kus võib teha erandeid, nt magamamineku aeg, teleka ees söömine, magusa söömine enne soolast, teiste jutule vahelesegamine vms. Ülejäänud asjade osas võiks proovida võtta rahulikult ehk need võiksid olla asjad, mis võivad olla nii ja naa, midagi põhjapanevat sellest ei muutu. Siin võib-olla peab esmalt endas püüdma leppida sellega, et kõrged standardid endale ja teistele ei pruugi olla kasulikud just suhete harmoonia seisukohalt. Kui kokkulepped on tehtud, siis mõlemad vanemad ühiselt toetavad nende täitmist. Kui ühel vanemal jääb vaimujõudu väheks, saab teine sama sõnumiga appi tulla.

Lapsel on vaja eraldi suhet mõlema vanemaga, mis tähendab, et teie peaksite oma suhte arendamiseks lapsega võtma aega temaga mängimiseks vähemalt 10–15 minutit päevas. Mängige seda, mida tema soovib mängida, ning mängu käigus las tema dikteerib, milline teie roll on. Koduseid toimetusi saab teha vähem korralikult, vähem või hiljem. Kui laps on saanud teiega mõnusalt regulaarselt koos aega veeta, siis ta on ka vastutulelikum teie palvetele ning loodetavasti vähem frustreeritud, et seda löömise või sülitamisega väljendada. Edu teile!

13.08.2019

Lapselaps on nädala külas koos väiksema õega. Ükski söök ei kõlba, valed makaronid jm. Määrab õde ja ka vanavanemaid. Olime reisil ja tema määrab, kes kus magab või mida järgmiseks teeme. Loomulikult me ei teinud kõike tema tahtmist mööda. Väike 6-aastane õde tunnistas, et tal pea valutab ja vahel tahab oksendada kamandamise pärast. Samuti ei pidanud tal olema koolis sõpru. Olen märganud, et ta muigab, kui on saanud midagi ebameeldivat teha. Olen proovinud tütrele öelda, et käiks lapsega psühholoogi juures vestlusel, aga tütar väidab, et see on iseloom. Kas on?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan pöörumast! Saan aru, et teil on mure oma 8-aastase tütrelapse pärast, kes kamandab palju, mis füüsiliselt häirib väiksemat õde, ja arvate, et seetõttu pole tal ka palju sõpru. Teie tütar arvab, et tegemist on iseloomuga, millest loen välja, et ta ei eelda, et seda saab muuta, aga teie pole selles nii kindel.

Mis on iseloom? On teatud omadused, mis on meile n-ö kaasa antud ja need elu jooksul eriti ei muutu. Näiteks temperamenditüüp on see, millega suures osas peab leppima. Kui laps on loomult aktiivne, siis see suures plaanis saadab teda terve elu, kui laps on pigem sissepoole suunatud tundemaailmaga (introvert), siis ka see saadab teda. Teatud piires suudavad inimesed ühele või teisele poole liikuda, aga see manööverdamisruum pole kindlasti teise äärmusesse välja. Täiskasvanud inimesed suudavad mõnda aega väljapoole näidata ühte, kuigi loomus on midagi muud, aga pikalt see kesta ei saa, sest see on väga energiamahukas ning tekitab ka sisemist konflikti.

Kamandamine on õpitud käitumine. Kui seda püüda näha positiivse poole pealt, siis võiks väita, et on hea, kui laps teab, mis talle sobib, mis mitte, ning julgeb seda ka väljendada. See ei tähenda aga seda, et kõik peab nii minema. Pettumustega toimetulek on väga vajalik oskus, mille omandamise algus peaks toimuma väikelapseeas. Kaheksa-aastased võiksid seda juba nii palju osata, et nad ei lähe täiesti endast välja, kui ei saa, mida tahavad. Kui laps on õppinud, et tema soove austatakse ja ka täidetakse, siis seda enam julgeb ta neid väljendada. Aga võib ka juhtuda nii, et kui laps õpib, et nii saab vanema või teise lähedase tähelepanu, siis ta hakkab seda liialdatult kasutama. Päris tore on ju, kui ema teeb söögi, ma ütlen, et ei taha seda, ta uurib, mida ma soovin, jookseb kööki, teeb uue, aga kui see valmis saab, siis on mu meel juba muutunud. See võib lapse jaoks kujuneda ka teatud mänguks ning ta ise ei tunneta ära vajadust lõpetada, kui täiskasvanu ei anna talle sellest märku, à la vali, millist ühte nendest kolmest asjast, mis laual on, sa sööd.

Täiskasvanud inimesed peavad lastele piire panema ja rääkima teiste tunnetest, mida nende käitumine põhjustab. Eelkooliealine ja sageli ka algklassilaps on veel piisavalt enesekeskne, et ta ei oska mõelda automaatselt sellele, kuidas käituda teistele sobivalt. Sõprussuhted aga eeldavad teatud sotsiaalseid oskusi nagu viisakus, oma järjekorra ootamine, asjade jagamine, ka „ei!” aktsepteerimine. On oht teha oma lapsele karuteene, kui jääda lootma, et laps ilma õpetamata jõuab õige käitumiseni.

Kui teie tütar ei soovi muutust, siis saate teie ikkagi ise lapselapsega suheldes käituda nii nagu õigeks peate. Kindlasti ei pea olema kuri ega ähvardav. Kui senine lapse käitumine on õpitud, saab ka ümber õppida. Edu teile!

13.08.2019

Tere!
6-aastasel pojal oli külas sama vana sõber. Mõned päevad hiljem avastas sõbra ema oma lapse telefonist foto minu poja urruaugust, poeg tõmbamas kätega tuharaid laiali, pildistajaks oli sõber. Foto on pornograafilise tooniga, šokeeriv. Mõlemad tunnistavad, et tegid pildi, aga tagamaade kohta aru ei anna. Kuidas oma pojaga sellest rääkida? Kas see on aktsepteeritav teguviis? Miks? Kas ja kuidas karistada?

–––

Tere! Tänan kirja eest. Saan aru, et samaealine laps pildistas teie lapse anust.

Ärge ehmatage ega nähke antud situatsiooni pornograafilisena. Nad on 6-aastased ja nad ei tõlgenda seda kindlasti nii. Mida nad täpselt mõtlesid ja kuidas nad sellise teoni jõudsid, ei ole väga tähtis. Võib-olla nägid internetis või telekas midagi, mis oli intiimpiirkonna paljastusega seotud. Lapsed ikka sellises vanuses võivad tahta üksteise suguelundeid, intiimpiirkonda näha ja/või mängivad mänge, kus see näitamine ja vaatamine teemaks tuleb, tänapäeval siis ka pildistamine.

Karistada kindlasti ei tohi, ega ka pahandada. Rääkida julgelt ja väga rahulikult, et intiimpiirkond on selline piirkond, mida teistele ei näidata ja kindlasti ei lasta pildistada. Seletage rahulikult lahti, mida tähendab intiimpiirkond – poiste puhul siis genitaalid, tuharad, anus. Rääkige ka sõbra vanemaga, et sellisele teole ei omistataks pornograafilist sisu ja et ei pahandaks, vaid räägitaks rahulikult teema läbi. Hea, et see situatsioon juhtus, saate rääkida varakult, mida ja kas teha seoses intiimpiirkonna näitamisega. Rääkige rahulikult ja kindlalt, mitte pahandades ega häbistades. Laps on arengus ja toetage igakülgselt tema arengut. Kui kord räägitud, siis ärge hiljem uuesti seda jutuks võtke. Ainult juhul, kui analoogne situatsioon kordub.

Headust ja rahulikku meelt soovides

Kerli Hannus
www.amor.ee

12.07.2019

Tere, meil on kodus 1 a 3 k tüdruk, kes oli rinnalaps kuni eelmise nädalani. Varem rahustasin teda rinnaga, ka uinus rinna otsas. Viimastel päevadel domineerib lapsel soov olla isa süles ning isa on osutunud selleks, kes teda rahustada suudab. Minu sülest soovib laps enamjaolt isa sülle. Õhtuti magama minnes tõukab mind eemale, ei taha minu puudutusi. Meeldib uinuda pigem nii, kui isa käsi tema peal. Nii kui mina oma käe panen, saab aru ja järgneb nutt. Magama jäädes piilub, kas endiselt issi tema kõrval. See kõik on tekkinud nüüd viimastel päevadel. Mul on tekkinud hirm, et miks laps minuga ei rahune ja miks nüüd isa mõjub rahustavalt, miks nüüd isa süles pigem. Kas minu ja lapse kiindumissuhe on ikka korras? Ma olen ka õnnelik, et isa lapsega tegeleb, aga samas mõlgub peas mõte, et miks laps mind vahepeal eemale tõukab. Aitäh, kui saate vastata.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Mulle väga meeldib teie kiri! Pole palju vanemaid, kes kiindumussuhtele mõtlevad ja teadlikult selle turvaliseks muutmisega tegelevad. Kiidan teid! Saan aru, et teie mure on selles, et laps tõukab teid järsku eemale ja see on toimunud mitte üks kord, vaid juhtub viimastel päevadel pidevalt. Ta tahab issi lähedust ja teie oma üldse mitte. Alati, kui probleemidega nõustamise käigus tegelema hakkan, uurin, kui kaua see on kestnud ja mis siis, kui see tekkis, veel elus toimus. Teie juba ennetate seda küsimust ning toote välja, et äsja võõrutasite väikelapse rinnast. Ta nautis teiega aasta ja kolme kuu jagu ülimat lähedust ja turvatunnet. Lisaks oli rind talle rahustuse pakkujaks ja uinutajaks. Kui lapse poolt vaadata, siis võeti see kõik korraga ära ja keda ikka „süüdistada“ kui mitte emmet. Seega tema tõrjuv olek võib olla selgitatav rinnast võõrutamisega. Nüüd te võib-olla ehmatate, et kas tegite siis valesti. Ei, kindlasti mitte!

Ei tasu segamini ajada loomulikku reaktsiooni ja üldist heaolu halvenemist. Pigem on minu oletust mööda tegemist uue olukorraga harjumisega ning siin on lapsel väga vedanud, et tal on isa pea sama lähedane kui ema. Tundub, et ta on ka isasse tugevalt kiindunud, tema süli rahustab ja lähedalolek uinutab. Rõõmustage selle üle, et tütrel ja isal on omavahel selline kontakt – see on tuleviku lähisuhete osas väga oluline!

Teie saate mõelda selle peale, kuidas nüüd uuel viisil lapsega lähedane olla. Kindlasti saate temaga koos mängida, kui ta jälle lubab teda süles hoida, kussutada, kaisutada jne. Ja vahepeal võite rõõmustada ka selle üle, et saate endale lubada natuke lapsest eemal olemist, teades, et tütar on samal ajal hästi hoitud.

01.07.2019

Tere! 1,6-aastane tüdruk ärritub kergesti, loobib mänguasju ning lööb ema. Isaga sellist käitumist nii palju ei esine, kuid nii kui ema uuesti silmapiiril, läheb lahti suur kisa ja nõudmine. Kuidas peaksin emana käituma tütre asjade loopimisele ning löömisele? Kuri hääletoon ja selgitamine ei ole siiani mitu kuud tulemusi andnud, pigem hakkab ta vaikselt naerma ning käitub üsna pea täpselt samamoodi. Tundub, et ta ei võta pahandamist tõsiselt. Ka jonn ja kisa tulevad väga kergesti pisikeste asjade peale nii kodus kui avalikes kohtades ning seda kisa ei peata miski, enne kui on rahunemiseks saanud oma luti ja kaisuka. Olen otsinud abi, kuidas oleks kõige õigem käituda, kuid arstilt olen saanud vastuseks, et laps ongi lihtsalt kange loomuga ning sooviti jõudu ja jaksu.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teile teeb muret, et teie väike tütar ärritub, jonnib ja kisab kergesti ning pahandamine ega selgitamine pole teie jaoks loodetud tulemust toonud.

Kui laps on pooleteistaastane, siis ta tavaliselt enam rinnapiima ei saa ning hakkab mõistma, et ta on eraldiseisev inimene. Tal hakkab arenema oma mina ja sellega ka oma tahe ning ta avastab, et see põrkub tihti teiste tahtega. Kumb siis peale jääb? Pole üllatus, et lapse jaoks on talle oluline tema soov. Nii väike laps ei oska veel sotsiaalselt õigesti käituda – teistega arvestada. See teadmine, et alati ei saa mida tahad, tuleb paljudele läbi n-ö valu, aga see õppetund on vajalik, sest elus ongi ju nii, et kõike ei saa. Mida väike laps teeb, kui ta on frustreeritud? Ta ei oska seda sõnadesse panna, vaid ta väljendab seda kas häälega (kisa) või tegudega (löömine, tõukamine, asjade loopimine). Seega võiks pidada teie tütre käitumist arenguliselt väga kohaseks.

Kuna te ei taha anda talle signaali, et selline käitumine on sobilik, vaid hoopis vastupidi, siis on vaja tema käitumist kujundada, et ta saaks õppida käituma sobilikumal viisil. Nii väikse lapse puhul nagu teie laps on hea mõte anda rahunemiseks kaisukas või lutt. Alles kolmeaastased on võimelised õppima hakkama muid rahunemisvõtteid, enne seda vajavad nad kõrvalist abi kas vanema või turvalise asenduse näol (nagu lutt ja kaisukas võivad olla). Jonni võiks nii palju kui võimalik ignoreerida, aga mitte enne kui laps saab vähemalt kaheseks. Lastepsühholoogid ütlevad, et paariks minutiks võib jonniva lapse n-ö üksi jätta, aga mitte kaugele ära minnes, ning kui kuulete edasi juba pigem hädakisa, siis võiks ta kõrval olla. Soovitan siiski võimalikult vähe talle sel ajal tähelepanu pöörata: mitte rääkida ega silma vaadata ning kohe, kui ta kisamise lõpetab, temaga vestlusesse astuda või teda kiita rahunemise eest. Teie tütre vanustele sobib kõige paremini tähelepanu kõrvale juhtimine enne kui üldse jonniks läheb ehk siis tugevate emotsioonide ennetus võiks olla üks võtmesõna. Kindlasti saate ka läbi mõelda, kuidas kujundada selline keskkond või õhkkond, kus lapsel on põhjust vähem jonnida. Näiteks kui hommikud on kiired ja laps venitab sokkide jalgapanekuga, siis teda tagant utsitades võib tüliks minna ja läheb veel rohkem aega kaotsi. Kui ärgata varem ja liigutada rahulikuma tempoga, on lootust, et asjad lähevad sujuvamalt. Lapsele saab ka valikuid anda, et kas paned selle või selle pluusi. Kui vanemale sobivad mõlemad variandid, siis kaotajaid pole.

„Imeliste aastate” koolitusprogrammis on üks tähtsamaid printsiipe, mida vanematele õpetatakse, tähelepanu printsiip: kinnistub see käitumine, millele tähelepanu pöörad. Seega kindlasti tasub last kiita, kui ta on rahulik ja koostööaldis. Edu teile!

01.07.2019

Ma ei oska kuskilt nõu küsida ja ise ka enam ei oska. Mu poiss on 4,5 a. Talle on väiksest peale väga meeldinud võtmed. Vanu võtmeid on ta ka mängimiseks saanud. Nüüd viimaste kuudega on väga meeldima hakanud raha ja rahakotid. Tal on mängimiseks ka mänguraha ja vanad sendid ning mitu erinevat rahakotti. Aga sellest ei piisa. Nendega ta ei mängi. Me ei saa kodus enda rahakotte nähtavale kohale jätta, sest siis võtab ta need salaja ning võtab sealt kaardid ja rahad välja ja peidab ära. Täna oli selline juhus, et võttis salaja mehe autost rahakoti ja peitis ennast ära. Otsisime pea 20 minutit, käisime isegi külapeal juba otsimas. Leidsime siis lõpuks kõrvalhoonest üles. Oli raha endale tasku toppinud.

Võtmeid ei saa me ka kuhugi vedelema jätta. Ükskord oli leidnud seifi võtme ja siis toimetas toas, kui kõik õues olid. Raha oli igale poole eri kohtadesse ära peidetud. Sõbranna juures käisime külas, siis ta oli seal ka kuskilt raha kätte saanud. Avastasime enne kojutulekut, et tal taskus. Külas käies pean väga hoolega jälgima, et ta üksi toimetama ei jää, sest siis on võtmed jms kuhugi ära peidetud jälle.

Oleme talle seletanud, et see pole ok, kui ta nii teeb, aga täiesti tulutult. On jäänud ilma ka magusast või kuskile minekust, aga see ei mõju. Ma ei julge külla kuhugi minnagi enam, sest häbi on ja ei oska kuidagi. Kui ma midagi kohe ette ei võta, siis kardan, et see asi läheb hullemaks. Kuhu ma peaksin pöörduma ja kelle käest nõu küsima?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Nagu ma kirjast välja loen, olete ahastuses oma poja võtmete ja raha peitmise pärast. See teeb tüli ja tekitab piinlikkust. Olete olukorda püüdnud lahendada talle selgitades, et see pole sobilik käitumine, olete jätnud ära kuskile mineku või magusa, aga tundub, et tema teguviis sellest ei parane. See tekitab tõesti abitust ja ahastust!

Kas on võimalik, et see on tema jaoks mäng, millega Teie temaga kaasa mängite ja talle see meeldib, isegi kui osa sellest on kurjustamine? Lapsed väga soovivad oma vanemate tähelepanu ja ka nendega aega veeta. Kuna laste jaoks on mängimine põhiline suhtlemise ja ka olemise viis, siis võib-olla nii otsib tema Teiega kontakti. Võiksite proovida temaga iga päev 10–15 minutit mängida ja kasvõi sama peitmise mängu, aga vanade võtmete ja mängurahaga, kus tema või miks mitte ka kordamööda peidate paar asja ära ning siis külm-leige-soe vihjetega teine või teised otsivad. Nii muudate lubamatu justkui lubatuks ning äkki sellest juba tekib positiivne muutus.

Kindlasti võite jätkata rahakoti ja kasutuselolevate võtmete panemist kohtadesse, kus ta neid kätte ei saa. Kui külla lähete, võite paluda sama teha seal. Hea oleks luua tingimused, kus laps saaks käituda sobilikult, mitte ei peaks võitlema ahvatlusega laokile jäänud raha või võtmeid peita. Viiesed lapsed ei ole veel kuigi head enesekontrollijad, et suudaksid endale öelda, et ei tohi ja siis nii jääbki. Kui mõni intsident juhtub, siis saate kirjeldada oma tundeid selles olukorras ja arutleda kasvõi nukkude abiga (et vestlus oleks neutraalsem), mida siis teha, kui tal/nukul on näiteks oma lemmiktenniseid vaja, et õue minna, või ratast vaja, et sellega ringi kimada, aga keegi on need ära peitnud. Soovin edu!

19.06.2019

Tere. Kuidas suhtuda sellesse, kui laps magab ema uu(t)e boyfriendi(de)ga samas voodis?

Olen isa n-ö uus naine ja ma olen nõutu ning mures, kuna minu arusaama järgi ei ole poisslapse (7 a) kodused tingimused normaalsed. Laps on alates sünnist maganud emaga ühes voodis (isa peksti sealt välja peale sündi) ja kui laps sai 4-aastaseks, siis kooselu lagunes. Peale seda on emal olnud uued kaaslased (sh ka isa poolt lähisugulane, keda poiss seni väga kalliks pidas), kes on kiiresti jõudnud ka neile n-ö külla ja niisiis magataksegi kolmekesti kõik koos voodis. Mehed on olnud siiani pigem vanemad (vanusevahe emaga kuni 30 aastat) ja lapse arvates on okei meestega voodit jagada, kuna ema ju tunneb neid.

Asjalood on loomulikult oluliselt kirevamad, kuid minu mure on, et mis hetkel peaks otsima abi sellise teema lahendamiseks väljastpoolt, kuna ema keeldub neil teemadel lapse isaga rääkimast ja mingeid muudatusi oma käitumises ei tee? Kas ma kujutan ette või on tegemist tõsise probleemiga, mis võib muutuda lapse jaoks mingil hetkel traumaks, kui ta lõpuks aru saab, mis olukorda on teda pandud?

Olen tänulik tagasiside eest ning võimalusel ka soovituse eest, kuhu ehk peaks antud murega edasi pöörduma (eeldusel, et ma ei kujuta ette probleemi tõsidust).

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Tunnistan, et mul on raske lõpuni aru saada, milles probleem on. Kas olete mures, et Teie elukaaslase 7-aastane laps magab oma ema juures ema ja tema uue mehega ühes voodis? Miks see Teile muret teeb? Kas Te pelgate, et ta muutub geiks või kardate, et ema elukaaslane võib teda seksuaalselt väärkohelda? Ma ei suuda Teie hirmu päris tabada. Te väidate, et kodused tingimused ei ole normaalsed, samas kirjutate, et poiss peab tavapäraseks ühes voodis magamist. Kelle normaalsus siis küsimuse all on? Kelle jaoks on see mure probleem?

Kindlasti ei soovi ma Teie muret pisendada ja kui pelgate, et lapse õigusi rikutakse, siis esimene asi on koguda fakte. Saan aru, et Te ise ei ole nende situatsioonide tunnistaja, vaid Teie kujutelm põhineb kellegi kirjeldusel. Kelle omal? Kas tema on isiklikult seotud osapool ja võib infot tahtlikult või tahmatult moonutada?

Raskeks teeb olukorra see, et tegutsete oma mõjuringist väljas või selle piiril. See tähendab, et Teil on ehk mõju oma mehele, kellel on ehk mingi mõju oma eksnaisele, kes siis võiks aru saada, et laps võiks eraldi voodis magada. See on päris pikk ahel, mis ei pruugi toimida. Kui olete kindel, et lapsel on ühises voodis magada halb, siis kui olete kõigiga rääkinud ja tulemust ei ole, võib nõu pidada lastekaitse spetsialistiga ning tema võib siis juba edasiseks tegevuseks soovitusi jagada. Edu Teile!

19.06.2019

Õpetajad on sätestanud reegli, et enne mängu minemist tuleb küsida luba. Tekkinud on olukord, et keegi ei luba mängu, laps tunneb end tõrjutuna. Kas nii on õige, kas ei peaks juba maast ja madalast suunama neid, et ei tekiks gruppe, vaid kõiki mängu lubama.. :(

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Kirjutate oma murest seoses lasteaiareegliga, kuidas selle järgi toimimine on viinud Teie lapse halba seisu ning kuidas Te soovite teda selles olukorras aidata. Eks vanem peabki oma lapse eest seisma, eriti sellel moel, et annab õpetajatele märku, kuidas laps ennast tunneb, mis talle rohkem sobib ja mis vähem. Vanem ju tunneb oma last kõige paremini, enamjaolt laps usaldab vanemale ka ehk rohkem kui õpetajale, eriti emotsionaalsete raskuste osas – ja see on hea positsioon õpetajaga vestluseks. Tundub, et just vestlus õpetajaga on see, mille antud olukorras võiksite ette võtta. Viiene laps võib nimelt mitte olla veel võimeline või piisavalt julge ise situatsiooni teisiti lahendama kui see, mida praegu teeb – aktsepteerib, et öeldi „ei!” ning kurvastab. Õpetajaga rääkides saab ta muuhulgas avada reegli kehtestamise tagamaid, miks ta seda vajalikuks peab ning mis on tema märkamine seoses nende situatsioonidega, mille osas lapse nägemus on Teil juba olemas. Lapse poolt edastatav info ei pruugi olla nii faktitruu ja kindlasti oleks hea saada juurde ka suure inimese vaade. Seejärel saate õpetajat informeerida, kuidas Teie asjast aru saate, ja koos lahendustele mõelda.

Kirjast kahjuks ei selgu, kuivõrd on lapsel arenenud prosotsiaalsus ehk kuivõrd ta teisi abistab, toetab, kiidab ja teeb muud seesugust, mis loob häid suhteid. See küsimus tekib, kui mõelda selle peale, mis põhjus võib olla teistel tema mängu mittevõtmiseks. Ehk on siiski aspekte, kus saab lapsel areneda aidata, nii et võetakse ta kampa ka siis, kui mäng juba käib ja rollid on kõik ära jaotatud. Edu Teile!

19.06.2019

Tere! Soovin küsida, kas teil on häid nõuandeid arvutiprogrammide kohta, millega efektiivselt piirata laste arvutikasutamise aega päevas?
Oleme proovinud erinevaid programme, aga 11- ja 15-aastased poisid oskavad piirangud maha võtta ning mängivad ikka ettenähtud ajast kauem (nii päevas kokku kui õhtuti). Suuremal (15) on kõik digisõltuvuse nähud selgelt välja joonistunud. Õppimine on alla igasugust arvestust, kui arvutiaeg saab läbi, minnakse koheselt telefoni (ja samal ajal istutakse teleka ette). Trennidest on loobutud, õues ei käida.
Püüame rääkida, selgitada, mõista, aga tundub, et õppima saab lapse siiski vaid siis, kui arvutiaeg konkreetselt lõpeb ja ei ole võimalust minna sõpradega mängima.

Tänud suured ette!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Soovite programmisoovitusi lapse arvutikasutamise piiramiseks. Konkreetselt programmide kohta ei oska vastata, aga kirjutan natuke laiemalt sellest teemast ja ehk on natuke abi. Saan aru, et 15-aastane poeg istub kodus viibides palju ekraani taga, olgu see siis telefon, arvuti või telekas. Ta ei ole loobunud sõpradega mängimisest, kuigi ei selgu, millised mängud neil omavahel on, aga trennis ega õues enam ei käi ning õppimine tuleb raskustega. Kui räägime arvutimängudest, siis need on ehitatud nii, et need tähelepanu köidaks, tekitaks hasarti ja paneks unustama ajataju. Kui laps on harjunud sellise pideva stimulatsiooniga, siis võib tal teiste n-ö igavamate asjade vastu nagu õppimine huvi langeda või kaduda. Samas võib ta olla ülestimuleeritud, mistõttu võib keskendumine õppimisele olla raskem. Tihti muutub laps või nooruk palju ekraani taga aega veetes agressiivsemaks kas sõnades või tegudes, mõni vanem kirjeldab, et laps on kuri. Tundub, et teie lapsed vajavad teie abi ekraaniaja piiramiseks, sest nad ise ei suuda sellest loobuda. Samas kõige ebameeldivam on seda teha käskude või keeldudega. Et olukorda muuta, on vaja kõigepealt jälgida oma käitumisharjumusi kodus ekraani vaadata, sest kui te ise näitate eeskuju, siis on raske nii suurtele lastele põhjendada, et mis on lubatud teile, ei ole aktsepteeritav nende puhul. Lisaks võivad nad abi vajada alternatiivse ja samas toreda tegevusega alustamiseks. Noorukitel on vanematega ajaveetmine küll vähem prioriteetsem kui väiksematel, aga siiski võiksite pakkuda ennast näiteks rattasõidu, lauamängu või roboti ehitamise kaaslaseks. Kui olete välja mõelnud, kui palju lapsel päevas ekraani aega on lubatud, saate selle jagada näiteks kaheks osaks. Üks on päevane ports, mida ta saab omal valikul kasutada. Selleks, et aga õppimine tehtud saaks, võib koos välja mõelda preemiasüsteemi, kus näiteks 20 minutit õppimist annab 5 minutit mänguaega (mitte rohkem), mis tähendab, et kui tund aega keskenduda, saab 15 minutit mänguaega juurde. Võite kokku kuni näiteks tunni ulatuses päevas mänguaega lisada ka enda aitamise eest, olgu see siis elutoa koristamine vms. Loodan, et see töötab. Kui tõesti heaga ei õnnestu, siis saab kehtestatud reegli täitmist nõuda ka nii, et kui sa kohe mängu ei lõpeta, siis ma lülitan interneti välja või lülitan arvuti välja ning panen parooli alla. Soovin edu!

11.06.2019

Tere

Kuidas leida inimest, kes viiks läbi lastele (osaliselt vanematele?) seksuaalkasvatuse kursuse. Eesmärgiks see, et vanemad väldiksid kõigi oma võimalike vigade otsejoones edasi andmist ning lapsed saaks infot pereväliselt inimeselt, mille kvaliteet on veidi teine.

–––

Tere!

Soovitame Teil uurida Eesti Seksuaaltervise Liidust: https://www.estl.ee/, koolitus@estl.ee. Samuti kuulub seksuaaltervis näiteks MTÜ VAITER koolituste paketti: https://www.vaiter.ee/koolitused/.

Kui elate Lõuna-Eestis, siis ka Tartu Noorte Nõustamiskeskus: https://www.tstk.ee/sisu-seksuaalhariduslikud-loengud.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

11.06.2019

Tere
Laps sai just 3-aastaseks ja on lasteaias käinud 8 kuud väga hea meelega. Olen igal nädalal talle pakkunud ühe lasteaiavaba päeva, aga nii mõnigi kord on just tema otsustanud lasteaia kasuks. Umbes üks kuu tagasi algasid jutud lükkamistest ja löömistest. Lasteaiavabadel päevadel ta kordas ja kordas mulle, kuidas üks ja teine lööb ja lükkab teda. Seejärel ei olnud tal enam soovi lasteaeda minna – igal hommikul oli meil pikk vestlus sellel teemal. Teavitasin sellest ka rühma õpetajat. Ühel järjekordsel läbirääkimiste hommikul, just kui ta viimaks nõustus rühmaruumi väravast sisse astuma, tuli sama rühma poiss ja lihtsalt lõi minu tütart täie jõuga lagipähe. Kõik olid kõrval – mina, rühma õpetaja ja poisi ema. Minu tütar läks väga endast välja, sellel päeval ta ei nõustunud mingil juhul lasteaeda jääma ja nii läksimegi tagasi koju. Nüüd on sellest möödas nädal ja põhimõtteliselt pole tal kodus hommikuti midagi selle vastu, et lasteaeda minna, lähme rõõmsalt, võtame riidest lahti garderoobis, soovime head aega – ja kohe, kui rühma tuleb astuda – on teine laps. „Emme, ära mine ära!“ Mul on väga halb tunne teda sellisena sinna jätta, sest ilmselgelt ei tunne ta seal end turvaliselt. Mida ma saaksin omalt poolt teha või kas rühma õpetaja saaks omalt poolt midagi teha?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie lapsele on seni meeldinud lasteaias käia, kuni kuu tagasi hakkas ta kogema löömist ja lükkamist ning isegi kui ta lasteaeda kodust rahulikul meelel läheb, siis kohale jõudes tekib tal hirm emmest lahkuda. Te väga kenasti kirjeldasite seda seost, mis teie jaoks lapses hirmu tekitab – ta ei tunne ennast seal turvaliselt, sest on seal kogenud haigetsaamist. Teie kirjast ei loe välja, kas tegemist on pere ainukese lapsega või kas käite tihedalt läbi mõne perega, kellel on ka lapsed. Kui seni on laps pigem lähemalt suhelnud oma vanema või vanematega, kes käituvad viisakalt ja mõistlikult, kindlasti ei löö ega lükka teda, siis see maailm, mis lasteaias teiste lastega päevast päeva ühte ruumi jagades avaneb, võib olla hirmutav ja ebaturvaline. Need lapsed, keda kodus õed-vennad alatihti togivad või müksavad, ka kergelt löövad, võivad ka lasteaias sellesse rahulikumalt suhtuda kui need, kelle jaoks see on esmakordne kokkupuude kellegi poolt haiget tegemisega. Eriti võib hirmutada teie kirjeldatud juhtum, kui näiliselt selge põhjuseta või vähemalt teie lapse poolt mitte põhjustatult see jõuga lagipähe löömine toimus. Huvitav oleks teada, kuidas olukord sel päeval lahenes ehk millise õppetunni kõik osapooled said: kas poiss mõistis, et selline haiget tegemine ei ole ok, kas poisi ema mõistis, et ta ei tohi lasta oma lapsel teist lüüa, kas õpetaja mõistis, et ta peab taolist haigettegemist lasteaias vältima või jäi neil mulje, et mis toimus on küll kahetsusväärne, aga kannatanu oma emaga tegelevad sellega eraldi ja omal viisil, nemad ei pea sekkuma ning olukorda lahendama. Seega esimene asi, mida võiks teha, on eelkõige õpetajale kommunikeerida, et teie jaoks see, mis toimus, ei ole ok ning kui on soovi, saate koos arutada, kuidas edaspidi vältida teie lapse haiget saamist. Minu nägemuses lööja vanemaga võiks pigem suhelda õpetaja, et saada juhiseid, kuidas poissi sobivalt käituma suunata. „Imeliste aastate” programmis rõhume me pigem kiitusele ja vajadusel preemiasüsteemile kui sõbralikuma käitumise esilekutsujale, mida saavad rakendada nii õpetaja kui kodus poisi vanem (kui nad on sellega nõus).

Kindlasti võiks oma lapsele õpetada, et kui talle haiget tehakse, siis ta läheks ja ütleks seda õpetajale ning ülaltoodust lähtuvalt õpetaja annaks lastele selgelt märku, et löömine ei ole ok. Lisaks saate õpetajale vihjeid anda, kuidas pärast taolist intsidenti teie lapsele turvatunne tagasi anda: kas lasta tal üksi kuskil keras olla või vastupidi vajab ta süllevõtmist ja lohutust. Natuke saab lapsele selgitada, et lasteaias on erinevaid lapsi, kes kõik ei oska oma soove ja tundeid veel sõnadega väljendada ning teevad seda kätega. Kindlasti saate siin oma tütrele eeskujuks olla, et tema oma tundeid väljendama õpiks ja julgeks ka lööjale öelda, et sa tegid mulle haiget, mul on valus. Käed on pigem pai tegemiseks.:) Jõudu!

31.05.2019

Tere
Minul selline hingeline segadus ühes küsimuses, mis on seotud mu 3-aastase pojaga.
Ta käib lasteaias eelmise aasta augustist, hiljutise arenguvestluse põhjal sain teada, et kehaline areng on tal eakohane, ainult kõne on vähene, kuigi ka selles on märgata muutusi paremuse suunas. Nüüd aga soovib lasteaia pedagoog mu last saata psühholoogi jutule, et välja selgitada, kas kõik on lapsega korras. Murekoht olevat selles, et nende arust ei saavat laps käskude täitmisest aru. Nt palun too mulle riiulilt auto. Kodus ta neid asju teeb. Mida nüüd arvata? Kui kasvataja midagi palub, vaatavat laps otsa pilguga, mis paistab segaduses, et mida sa minult nüüd soovid? Mina ei näe põhjust last selles asjas kuhugi suunata, see oligi mulle pigem selline valikuline, et mina otsustan, kas lähen. Kas mu lapsel on siis midagi viga?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Saan aru, et Teie mure on selles, et käskudest mitte aru saamise või vähemalt nende mittetäitmise pärast soovitati Teil lapsega psühholoogi juurde minna ja see ehmatas Teid ära, et kas tõesti lapsel on midagi viga. Ma ei oska seda kommenteerida, kas lapsel on või ei ole midagi viga. Kui laps käske ei täida, siis on kaks varianti: kas ta ei mõista neid või ta ei täida neid. Kui ta ei täida neid, siis on variant, et ta ei oska, aga ei julge seda öelda või ei julge ega julge ka seda öelda või ei taha, sest temas on trots. Ehk ei ole lasteaia pedagoogid ise osanud selgeks teha, millise stsenaariumiga on tegemist ning arvavad, et spetsialist võiks siin aidata. Omalt poolt võin öelda, et psühholoogiga kohtumine ei tähenda tingimata, et midagi on viga, lihtsalt tema saab aidata ehk teatud asju välja selgitada, mis omakorda aitavad siis õpetajatel ja miks mitte ka perel teatud viisil käituda, et probleem võiks laheneda. Seega psühholoogi juurde saatmine ei pea tingimata olema negatiivne sõnum ning kindlasti mitte hinnang teie poisile. Seda enam, kui ta kõne on vähene, siis ehk õpetajad ei saa temast aru ning loodavad, et spetsialistil on võtteid, kuidas temaga kontakti saada ja nii teda ehk paremini mõista. Ise kaldun mõtlema, et kui ta kodus korraldusi täidab, siis võiks ju järeldada, et ta mõistab neid. Huvitav oleks teada, kuidas õpetaja oma korraldused sõnastab, et need segadust tekitavad ning millise tähenduse võiks segadust väljendavale pilgule veel anda. Kui õpetajal on lapsega seoses nõu otsas, siis ega tal väga kellegi poole pöörduda pole peale vanema. Pigem julgen psühholoogiga kohtumist soovitada, aga mitte selles võtmes, et kas temaga on kõik korras, vaid kirjeldada seda teemat, mis lasteaias tõstatus ning siis koos seda arutada. Soovin edu!

31.05.2019

Tere, sooviksime osaleda koolitusel „Imelised aastad “ – kas kevadel Viljandis või alates sügisest Tallinnas. Kust oleks võimalik saada infot koolituste toimumise ajakava ja maksumuse kohta?

–––

Vastab Tervise Arengu Instituudi perede ja vanemahariduse valdkonna vanemspetsialist Eve-Mai Rao:

Tere! Meie teada on sügisel Tallinnas planeeritud koolitusgrupid Haabersti linnaosas ja üks grupp läbi Tallinna Haridusameti ühes Tallinna lasteaias. Kuna nende gruppide toimumine ei ole veel Tervise Arengu Instituudi poolt ametlikult kinnitatud, siis me ei saa praegu ka öelda, et need grupid kindla peale toimuvad. Soovitame pöörduda otse Tallinna Haridusametisse (Age Tamm, tel 640 4010, age.tamm@tallinnlv.ee) ja anda endast märku, et olete huvitatud koolitusel osalema. Võite uurida ka Haabersti linnaosa valitsusest (Liina Kaev, tel 640 4860, liina.kaev@tallinnlv.ee), kui see juhuslikult on Teie elukoha läheduses.

Selle kevade grupid juba hakkavad oma koolitusi lõpetama, nii et kahjuks sel kevadel enam osaleda ei jõua. Kui soovite osaleda kevadel, siis neid gruppe komplekteeritakse juba aasta alguses. Igal juhul võiksite oma huvist kohe teada anda kohalikku omavalitsusse või siis Tallinnas praegusel juhul Haridusametisse ja ennast juba tulevaste gruppide jaoks huviliste nimekirja panna.

21.05.2019

Tere. Mure on järgnev. Poeg on 15-aastane ja ta käitumine läheb järjest hullemaks, koolis käib mõnes tunnis, hinded on ühest viieni – pigem halvad laiskusest. Sõimab õpetajaid ja läheb kergelt närvi. Suitsetab ja joob. Eriti hulluks on läinud kõik kahe viimase kuuga. Olen olnud mõistlik, rääkinud temaga, aga tulemus null. Annab lubadusi, mida ei pea. Nüüd tuli koju täis ja lõi mind. Sõimas ja ropendas. Hommikul palus vabandust. Kaotas rahakoti ja läks seda otsima ja juba öötund, aga last pole kusagil. Meil on abi vaja, aga kuhu pöörduda? Olen ahastuse äärel ja mures lapse tuleviku pärast. Koolis õpetajatega väga halvad suhted. Nüüd tulemaski ümarlaud. Politseiga siiani õnneks kokkupuuteid pole, aga kardan, et see ootab meid ees.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure oma teismelise poja pärast, kelle käitumine on muutunud viimase kahe kuuga ebameeldivaks ja ebaviisakaks. Te soovite teda aidata, aga rääkimine ei tundu tulemusi andvat ning tema lubadused ei pea. Olete mõlemad raskes olukorras. Vastuse jaoks oleks väga oluline teada, mis enne seda kahte viimast kuud on tema elus toimunud. Kui poeg käitub väga teistmoodi kui tavapäraselt, võib oletada, et tegemist on reaktsiooniga mingisugusele olukorrale, mis talle tugevat mõju avaldas. Kas Te teate, kus ta käib ja kellega suhtleb? Kas teate, mida ta mõtleb ja tunneb? Sageli just teismelistega on raske suhelda, sest nad tunduvad soovivat meid vältida, kuigi tegelikult vajavad meie tuge, mõistmist ja lohutust. Kindlasti on talle oluline kogeda, et te märkate teda, mitte ainult tema probleemi. Küsimused võivad tekitada pahameelt, aga kui paluda tal rääkida, mida ta mõtleb ja tunneb ning ta vaikselt ära kuulata ilma hukkamõistu, targutamise ja moraalilugemiseta, siis ehk saaksite rohkem aimu, mis tema sees toimub. Kui Te suudate enda rahulikuks sundida ning teda tõepoolest kuulata, siis ehk suudate ka mõista ning jõuda punkti, kus saate koos lahendusi otsima hakata. Ehk enne avaneb Teil ka võimalus selgitada oma hirme ja et nende taga on armastus. Sageli väljendub meie hoolimine pahandamisena ja lastele jääb mulje, et nad ei meeldi meile ning pigem on meile pettumuseks kui rõõmuks. Tore oleks, kui Te leiaks endas usku, et olukord võib laheneda ja et ka poiss ise suudab seda lahendada: oma suhteid õpetajatega parandada ning klass lõpetada. See aitaks tal ka uskuda, et siit edasi saab paremaks minna ja tasub pingutada. Hästi tähtis on teievaheline usalduslik suhe, siis on võimalik teda mõista ja toetada püüda. Ei pea tingimata tema eest temaga seotud probleeme lahendama, aga kindlasti võiks koos ajurünnaku teha, et saada erinevaid mõtteid, millest mõned proovimiseks välja valida.

20.05.2019

Tere!
Otsustasime ette võtta lutist võõrutamise äsja 2,3-aastaseks saanud lapsega. Pikka aega on lutt kasutusel olnud ainult lõuna- ja ööune ajal, lasteaias magab esimesest päevast ilma. Võõrutamisega on kujunenud magamaminekueelsed mitmetunnised hüsteeria- ja nutuhood ning järjepidevad peaga tagumised vastu kõva pinda (kapp, sein, uks, põrand jne). Mõistetav, et uus algus ja võõrutus on keerulised, kuid muret tekitab meeletu peaga tagumine, iga päev on muhud ja vahepeal nahaalused verevalumidki otsa ees. Voodisse pannes taob mitukümmend korda peaga vastu voodikülgi. Seda on nii südantlõhestav näha ja kuulda. Kas peaksime võõrutusest loobuma? Hetkel on seljataga kolm ööd. Peaga tagumine on olnud 1,2-aastasest saati üsna aktuaalne, vahepealsete vaibumistega, kuid nüüd on see väga intensiivne. Igal momendil, kui midagi ei sobi, otsitakse koht, kuhu oma pead taguda.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Kurb on lugeda, et laps elab oma frustratsiooni selliselt välja, et taob oma pead vastu kõva pinda. Saan aru, et see ei ole alanud lutist võõrutamise ajal, vaid on kestnud juba aastajagu. Te ei selgita, miks võtsite võõrutamise ette just nüüd, aga tõepoolest, mingist hetkest alates võib see hambumust segada ning 2,3-aastane laps võiks olla piisavalt suur, et katsetada lutist ilma olemist. Samas kui lutt on talle pikka aega olnud oluline rahunemisvahend, siis mitte ainult ei võta Te ära luti, vaid ka viisi, kuidas ennast rahustada. Hüsteeriline nutt on väga erinev jonninutust ja viitab hirmule. Teil on õigus, et siis ei tohiks last üksi jätta. Kirjast ei loe välja, kas kasutate muud viisi tema rahustamiseks. Variant on olla tema voodi kõrval ja alguses kasvõi käest hoida või pead silitada, kuni ta magama jääb. Variant on ka tekitada kaisukas – miks mitte looga, et kaisukas sõi luti ära, nii et kui tahad lutti, siis see on tal kõhus, nii et seda suhu panna ei saa, aga kaisus võib hoida.

Tean vanemaid, kes on proovinud last lutist võõrutada, aga pole vastu pidanud lapse röökimisele kui reaktsioonile ning on luti tagasi andnud. Hiljem uuesti proovides on asi libedamalt läinud ning üldiselt pole ju ükski koolilaps lutiga kooli läinud, nii et kuidagi on lapsed ja ka vanemad suutnud sellest loobuda. Kuigi üldiselt on hea õpetada lapsele, et alustatuga minnakse lõpuni, siis kui ta ei ole valmis ja te tunnetate, et võõrutamise hind on liiga suur, saate siiski erandi teha ning kasvõi paari kuu pärast uuesti proovida. Enne otsustamist soovitan esmalt proovida teisi lapse rahustamisvõtteid, millest mõnda kirjeldasin ülal. Võite ka uurida lasteaiast, kuidas nad seal saavutavad olukorra, kus ta lõunal lutita magab (kui ma nüüd õigesti Teie kirjast välja lugesin). Edu Teile!

18.05.2019

Tere :)
Enda last kasvatan parimas usus – üritan tema soove märgata ja toetada. Mõtlen igapäevaselt, et lapsel oleks huvitav – meisterdame, loeme raamatuid, jalutame, käime mänguväljakutel ja mängin nendega. Kuna mul on kaks last, siis igapäevaselt hoolitsen, et saaksid omavahel väga hästi läbi. Õpetan sotsiaalseid oskuseid palun aita ja mõistma, et teine inimene võibki teisiti teha. Isiklikult tunnen, et selline käitumine sobib mulle kõige rohkem, ennetan konfliktisituatsioone –  samas lasen neil valida, kuidas tahavad olukorda lahendada. Minu nelja-aastane käib huviringis, kus maalitakse, lauldakse ja tantsitakse. Täna tekkis minu lapsel probleem, et üks laps ütles, et ta ei tohi selle ja teise värviga maja värvida ja siis lõpuks oli õnnetu, sest pilt jäi lõpetamata ja tahtis seda kodus lõpetada. Kuna tal on alati niivõrd armsad tööd ja ma neid ka kiidan, ja tegutsemislusti on temas kuhjaga, siis olin väga õnnetu. Samas olen ma ka mures, kuna laps väga soovib jällegi sama tüdrukuga ka mängida ja minu tüdrukule tihti öeldakse, et ta pole piisavalt suur või ei olda tema sõber. Probleem on siis minu lapse tunded pärast huviringi – see kurbus, et tal ei lubata maalida nii nagu tahab ja ka nn kiusumängud – ta tahab mul väga suhelda nn sõpradega. Kas peaksin juba rääkima, et kõigiga ei saagi sõber olla ja õpetama eemale hoidma. Mulle tema puhul meeldibki, et ta põhimõtteliselt igal mänguväljakul leiab endale sõbra, et ta julgeb ja tahab suhelda. (Väga palju, väga toredate lastega oleme kohtunud.) Kardaks sellise jutuga midagi temas ära lõhkuda. Loodan, et mõistate minu muret ja oskate soovitada head lahendust.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Nii tore on lugeda seda kirja just selle kandi pealt, et olete teadlik vanem. On väga armas, et püüate lapse soove märgata, sest nii tunneb ta teie armastust ja lisaks olete eeskujuks, kuidas teistega suhelda. Oluline on ka see, et õpetate lapsele sotsiaalseid oskusi, sest need ei tule iseenesest ja õigesti. Lisaks jagamisele, kordamööda mängimisele, oma järje ootamisele on oluline koht ka emotsionaalsel juhendamisel. Selle kaudu õpib laps emotsioonide nimesid ning seostama neid oma kehas toimuvaga, à la „Ahhaa, selline tunne on siis kadedus.” On loomulik, et soovite, et laps saaks rõõmu tunda piirideta loomingust ning tõepoolest, miks peavad autorattad pildil olema ümmargused ja musta värvi! Kindlasti saate ühel hetkel ka sellest rääkida, miks rattad päriselus on mustad ja ümmargused, aga pilt võib ju olla raamidest väljas.

Nelja-aastaste arengus on aga tähtsal kohal reeglid. Kui ühte last on õpetatud teatud viisil joonistama, siis ta võib otsida sellele reeglile kinnitust nendes situatsioonides, kus teised lapsed teevad omamoodi ehk tema hinnangul valesti. See ei pea üldse olema pahatahtlik ega osatav, vaid viis, kuidas laps maailmaasjadest aru saab ehk siis antud juhul sellest, et reeglid on kõikidele järgimiseks. Samas ükskõik mis taust võib olla, kui teie laps kurvastab, siis tal on õigus ennast nii tunda. Siinkohal ongi kõige parem kirjeldada tema emotsiooni ehk peegeldada: „Ma näen, et sa oled kurb.” Võib ka lisada: „See võis ka sind ehmatada ja segadust tekitada, et miks ei tohi nii värvida nagu sa seda teed, sest emme lubab kodus vabamalt joonistada ja maalida.” Kui lapse kurbus on üle läinud, saate soovi korral selgitada, kuidas teistes kodudes võib sama tegevus käia teistmoodi ja mõlemad on ok.

Lastel on hästi oluline õppida kogema pettumust ja kurbust, sest neid tundeid esineb elu jooksul palju ning kõige parem viis nendega toime tulemiseks on pidada neid normaalseks ning need üle elada. Ei pea näiteks nuttu takistama või tähelepanu kõrvale suunama. On täiesti sobiv öelda: „Sa oled pettunud, et see laps, kellega sa mängida tahtsid, sinuga mängida ei soovinud.” Kindlasti tuleb lapsele kasuks, kui räägite üldiselt, et nii nagu tema valib, kellega tahab mängida, nii ka teised valivad ja kokkuvõttes saavad koos mängida need, kes seda mõlemad tahavad. Siis on ka mäng kõige vahvam. See ei tohiks lähenemisjulgust mänguväljakul kahandada, võib-olla hoopis tekitab hasarti, et vaatame, kas see laps tahab minuga sama palju mängida kui mina. Mõnusat kooskasvamist ja edu Teile!

17.05.2019

Mida teha, kui 5-aastane laps ei kuula sõna, teeb meelega kõigile haiget, räägib ebaviisakalt?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan Teid kirja eest! Teie mure on konkreetselt ja lühidalt kirja pandud – eelkooliealine laps ei kuula sõna, räägib ebaviisakalt ja teeb teistele meelega haiget. See on vanemale väga frustreeriv, kui pidevalt käib lapsega võitlus, et ta sobivalt käituks. Kohati olete ehk Teiegi tundnud, et ma ei oska seda olukorda lahendada, tekib viha või abitus ja lootusetus. Seda enam on mul hea meel, et kirjutasite ja küsite nõu.

On raske mõista, miks laps halvasti käitub, eriti kui ta teab, et pärast ta saab pahandada. Võib jääda mulje, et ta teeb seda meelega. On lapsi, kes on nii palju pahandada saanud ja nii palju pettumust valmistanud, et nad enam ei usu, et nad võiksid teisiti ehk „hästi” käituda ning leppinud oma „patuoina” rolliga. Üldiselt võin aga kinnitada, et lapsed soovivad oma vanematele meeldida. Usun, et ka Teie laps soovib seda. Mõelge, kui palju Te talle tähelepanu pöörate siis, kui ta hästi käitub, versus siis, kui ta halvasti käitub. Sageli jääb sobiv käitumine, sh esimese korralduse peale koostöö alustamine, rahulik mängimine, viisakas vestlus tähelepanuta, aga siis, kui laps eksib, saab ta pahandada. Igasugune tähelepanu on tähelepanu ja üldiselt laps seda pidevalt oma vanemalt otsib. Kui ei saa heaga, saab tavaliselt halvaga ja see on parem kui mitte midagi. Seega on võimalik, et kui kiidate teda sobiva käitumise puhul, soovib ta rohkem sellisel viisil käituda ja sellega seoses väheneb ebasoovitav käitumine. Kiitma peaks vähemalt alguses järjepidevalt kõige selle eest, mis Teile meeldib ja mis oma vastupidises vormis on Teile täna probleemiks. Lisaks soovitan lapsega kindlasti 10–15 minutit päevas mängida sellist mängu, mida laps soovib. Ka see aitab sõnakuulmatust taltsutada, kui lapsel on võimalus teatud olukordades boss olla ja hoopis teisi „käsutada”. Selliseid käitumisi, mis ei ole enda või teiste tervisele ohtlikud, võib ignoreerida. Positiivne tähelepanu mänguga, kiitus ja ignoreerimine on olulised viisid, kuidas Teie pereelus positiivset muutust luua. Lisaks on oluline julgustav suhtumine: „Sa suudad olla hästi käituv laps!”, pidades silmas, et normaalsed lapsed ongi 1/3 ajast sõnakuulmatud. Edu Teile!

10.05.2019

Tere! Minu kohe 9-kuuseks saav tütar kiljub kogu aeg, isegi öösiti, kui unest korra ärkab, kiljatab täiest kõrist ja siis magab edasi. Hommikuti ärkab ta kell 5 ja pean ta kohe voodist välja võtma, sest muidu hakkab kiljatama, nii et kõrvadel on valus. Elame korteris ja naabrid juba kopsivad, kui laps kriiskab, sest see hääl on tõesti väga vali ja seinu läbiv. Ta teeb seda igal pool – õues, poes, bussis, autos – ja kestnud on see juba 3 kuud. Perearstile on ka muret kurdetud ja kontrolliti ka lapse kõrvu, kõik refleksid olid olemas. Keelan last, kui ta kiljub, aga ta ei tee sellest üldse välja. Raske on elada, kui laps nii käitub ja naabrite ees on ka juba häbi.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud beebiga, kes teie sõnul kiljatab ja kiljub igal pool ning ka öösel. See on lisaks murele ka piinlik, kuna elate kortermajas, mille elanikud paratamatult seda heli ka regulaarselt kuulevad. Saan aru, et olete perearsti kaudu välistanud füüsilise põhjuse ning kuna kõik on korras, tekib küsimus, kas põhjus on psühholoogiline või sotsiaalne. Mul on raske ette kujutada, mida täpsemalt kiljumise alla mõtlete, aga see vist on kõrgel toonil terav heli või nende jada. Võib-olla asi algas sellest, et ta häälitses erineval moel ja talle endale hakkas lõbu pakkuma just sellisel moel heli tekitamine? Mida teie teete, kui ta kiljub? Kui ta saab sellega tähelepanu – te küsite, kas tal on midagi viga või manitsete, et ta oleks tasem või võtate ta sülle ja kussutate eesmärgiga teda rahustada – siis see kõik tasub ennast ära. Kui veel naabrid ka kopsivad, siis see võib justkui lõbus ja põnev mäng olla. Tundub, et tal ei ole sellest ebamugav ega piinlik. Seega esimene asi, mida julgen soovitada on seda käitumist, mis teid häirib ja millest te tahaksite lahti saada, ignoreerida. Ignoreerimine tähendab silmkontakti, füüsilise kontakti ja verbaalse kontakti puudumist ajaks, mil see käitumine kestab. Kuna ta on nii väike, siis kindlasti ei tohi ära minna, vaid ta lähedale jääda, et tal ei tekiks hülgamise hirmu. Peab olema valmis selleks, et võib-olla on teie temast mitte välja tegemine harjumatu ning ta paneb vunki juurde. Kui tegemist pole hüsteeria ja hädasolija nutuga, siis on oluline ignoreerimist jätkata, ise rahulikuks jäädes ning oodata, kuniks toimub pööre positiivses suunas. Kindlasti peab ignoreerimisel olema konkreetne lõpp, kui laps hakkab soovitud viisil käituma, st vanem peab lapsele tähelepanu pöörama, ja eriti tõhus on, kui leiab asja, mille eest teda kiita. Teie puhul võiks see olla häiriva käitumise vastand ehk „Mul on nii hea meel, et sa nii vaikselt oled!” Edu katsetamisel!

10.05.2019

Tere! Minul on suur mure oma 2-aastase tütre pärast. Kaks kuud tagasi sündis meile perre väike õde. Enne beebi sündi sõi laps ise ja korralikult. Sai ka rinda enne magama jäämist. Öösel magas ilusti ärkamata hommikuni. Nüüd olukord täitsa hull. Ei söö enam, sülitab toidu välja ja keeldub. Olen püüdnud meelitada nii ja naa, miski ei aita. Võtab vaid paar ampsu ja kõik. Tahab ainult tissi, nii päeval kui öösel. Ööd on kõik rahutud, ärkab mitu korda ja küsib tissi. Ma ei tea, mis teha. Kuidas oma vanem tütar jälle ka tavalist toitu sööma saada? Rinnapiima mõlema tüdruku jaoks jätkub ja vanemat last veel võõrutada ei taha. Soovin vaid, et vanem tüdruk ka tavalist toitu jälle sööma hakkaks.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Saan aru, et teie nüüdseks vanem tütar on seni söönud korralikult tahket toitu lisaks rinnapiimale, aga nüüd seda enam ei taha. Mõistan, et see on murettekitav olukord. Ma ei ole selle teema ekspert, mis puudutab imetamist, ja selle osas julgen soovitada pöörduda Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu imetamisnõustaja poole. Te märkasite, et probleem algas siis, kui beebi sündis. Kuidas see teie pere elu ja eriti tema elu muutis? Oletan, et väike õde on söötmise jaoks tihti rinna otsas ning sellega teile lähedal. Kuna olete kuni beebi sünnini ka suuremat rinnaga toitnud, siis ta on saanud olla teile päris kaua väga lähedal. Kindlasti on see olnud väga meeldiv ja turvaline tunne, millest, kui vähegi võimalik, ei taha loobuda. Kui laps soovib teiega endiselt lähedane olla, siis on päris nutikas loobuda tahkest toidust rinnapiima kasuks. Nüüd on küsimus, kas talle seda võimaldada. On teada, et kaheaastasele on vaja rohkem kui ainult rinnapiima ja üldiselt on teada ka, et nii väiksed lapsed ennast ise nälga ei jäta. Ühelt poolt tundub, et see oleks hea aeg ta võõrutamiseks, sest kui te vahepeal annate rinda ja siis mitte, siis võib olla raskem seda mitte kogu aeg küsida. Kui te olete kindlal veendumusel, et te siiski ei soovi veel suuremat võõrutada, siis jääb üle olla järjekindel rinnaga mittetoitmisel, välja arvatud enne magama jäämist. Tahket toitu sööma sundima ei pea ja meelitama ei pea, pakkuma peaks. Sellest ei tohiks kujuneda olukord, kus saada teie tähelepanu, olgugi et natuke negatiivsel moel. Sellele lisaks võiksite võtta temaga kahekesi aega ka päeval, näiteks kui õeke magab. Kui talle meeldib füüsiline lähedus, siis võib ta süles istuda või lamate koos kaisus voodi peal ning loete või mängite rahulikku mängu. Nii võiks ta saada natuke teistsugust lähedust, aga siiski turvalist ja mõnusat lähedust muul moel, millega ta mingil hetkel peab niikuinii leppima. Edu teile!

03.05.2019

Tere, kuidas saab osaleda vanemlusprogrammis „Imelised aastad”?

–––

Tere! Rõõm kuulda, et olete huvitatud „Imeliste aastate” koolitusest. Tervise Arengu Instituut korraldab koolitusi koostöös kohalike omavalitsustega ja seetõttu on koolitusele võimalik pääseda läbi oma piirkonna lastekaitsetöötaja.

Millistes kohalikes omavalitsustes praegu koolitused toimuvad, saate vaadata siit: https://tarkvanem.ee/koolitused/imelised-aastad/.

Soovitame Teil ühendust võtta lastekaitsetöötajaga ning uurida, kas ja millal on Teie piirkonnas järgmine koolitus algamas ja kas saaksite liituda.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

04.04.2019

Tere!

Mida soovitada 4-aastasele lasteaialapsele, kui ta kodus räägib, et sõber lasteaias lõi teda või tegi muudmoodi haiget. Kas peaks soovitama kasvatajale kaebama minna, ei saa ju soovitada vastu lüüa? Kuidas saaks väike laps end sellises olukorras kaitsta või probleemi ennetada? Mida soovitada, kui probleemiks on sõnadega haiget tegemine („Sa ei ole minu sõber!” või „Ma ei taha sinuga koos mängida!”)?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Teil on mure seoses sellega, et vahel lapse sõber lasteaias teeb talle haiget näiteks löömisega ja laps ei oska seda olukorda lahendada, rääkimata selle ennetamisest. Teie tahate teda aidata ning soovite teada, milline oleks sellisel puhul õige käitumine.
Võime alustuseks endalt küsida, kas vastu löömine teeks kellegi jaoks olukorra paremaks? Tõenäoliselt see pigem eskaleeriks situatsiooni: sõber saaks haiget, nad mõlemad saaksid õpetajalt riielda ja ma arvan, et ka vanematelt pragada. Tegema peaks midagi, mis annaks teisele märku, et tema käitumine on vale ja teeb haiget. Kõige parem on lapsele õpetada oma tundeid sõnastama, à la kui sa lööd, siis mul on valus ja kurb ka, sest sa oled ju mu sõber. Nii saab teine teada, kuidas tema käitumine teisele mõjub. Seda saab teha, kui esmalt olete eeskujuks oma tunnete sõnastamisega, nt: „Täna oli raske päev, vihastasin ühe kolleegi peale ja tükk aega pidin rahunema, et mitte talle halvasti öelda.“ Saate kirjeldada ka tema tundeid, mida ta võib tunda: „Nüüd sa paistad kurb, sa oled vist ärritunud, tundub, et oled hirmul.“ Kui laps veel hästi ei oska ennast kaitsta, siis on hea paluda abi täiskasvanult. Ma ei tea täpselt, miks on see saanud nimetuse „kaebamine“ või miks oma mure kurtmist võetakse kitumisena ning pannakse pahaks. Vastupidi, on hea mõte suunata õpetaja tähelepanu sellele, mis põhjustab endal halba tunnet, et ta aitaks olukorda lahendada. Võite koos kodus mõelda erinevatele lahendustele ja ta saab valida, millist proovib. Kui ta on proovinud, saate uurida, kuidas läks, ning hinnata, kas nii võiks jätkata.

Minu hinnangul on tavapärane, et 4-aastased lapsed väljendavad oma pahameelt tavapäraselt lausega: „Sa pole enam minu sõber.“ Natuke naljakas on see, et kui neile nii öeldakse, siis nad haavuvad, võtavad seda sõna-sõnalt ja lõplikult, aga kui endal sarnane olukord käes, öeldakse sama teisele. Sellepärast ongi hea lastes juba varakult empaatiavõimet arendada ning rääkida sellest, mida teine võib tunda, kui talle sõber nii ütleb – laps ise ei tule selle peale. Õnneks on tavaliselt järgmisel päeval kõik halb unustatud ja mäng läheb koos edasi. Rasketel hetkedel on ehk seegi mõte abiks. Kui aga üks laps ütleb teisele, et ma ei taha sinuga praegu koos mängida, siis see ei pea olema üldse pahatahtlik, vaid aus ja pigem viisakas kirjeldus oma hetkeemotsioonist ning väärib kiitust, et ta seda suudab sõnastada, mitte ei tõuka lihtsalt teist ära. Sellises olukorras saab selle lapsega, kes kõrvale jäetakse, arutleda, et kuidas tema võiks reageerida, nii et kõigil oleks hea. Ehk ta ise pakub (ja hea oleks julgustada teda seda tegema), et ta võib siis kellegi teise mängu lülituda või mõnda aega üksi mängida. Soovin edu!

28.03.2019

Peagi viieseks saav poiss ei julge oma käsi mustaks teha. Just toiduainetega on probleem. Liiva, plastiliini ja muid selliseid asju julgeb katsuda. Näiteks ta ei söö võileibu, kuna kardab käed mustaks teha. Kui käele satub mingi väike söögipuru, pudrutükk, siis satub paanikasse ja tahab kohe käed paberisse ära pühkida.
Kui sülle midagi kukub, siis ei julge ise ära võtta. Moosisaia ka tükk aega ei söönud. Nüüd võtab näpuotstega kinni kuidagi. Suu ei tohi ka millegagi koos olla. Seetõttu ei taha eriti ka kama juua. Nüüd juba vaikselt joob. Just selliste määrivate asjadega on mure.

Ning üleüldse väga valib, mida sööb. Uusi asju väga ei julge proovida. Kartul on lemmik. Makarone ja riisi väga ei armasta, kui neid vahel teengi, siis algul on suur kisa ja pärast sööb heameelega.

Mida ette võtta?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on kaks muret, millest üks on seotud sellega, et pea viiene poeg ei taha käsi mustaks teha, aga sellega teeb ta enda jaoks keeruliseks teatud toitude söömise. Teine mure on seotud sellega, et ta ei taha uusi toite proovida.

Alustan lõpust. Paljud lapsed on sellised nagu teie laps ning vaatavad võõristusega brokolit, sparglit, nuikapsast, aga miks mitte ka riisi. Meie „Imeliste aastate“ koolitusgruppides on samuti olnud vanemaid, kes sellise murega koolituselt abi otsivad. Saate kiita seda, kui ta kama joob, kui kuidagigi moosisaiast näpuotstega kinni võtab jne. Nii soodustate selle tegevuse kordumist. Vajadusel saate abi preemiasüsteemist, mille koos lapsega loote.

Iga kord, kui midagi uut menüüs on, on soovitud käitumine, et ta proovib vähemalt ühe suutäie. Uut maitset võiks proovida anda erinevatel aegadel kolm korda, enne kui ta otsustab, et see ei maitse. Iga kord, kui ta proovib, saab kleepsu (eriti tore on, kui ta saab ise valida, millise). Kui päevas on kaks toidukorda, mida kodus sööte, siis võiks seitsme kleepsu täitumisel saada mingi preemia, mille osas võiksite lapsega kokku leppida, mis see on. See võiks olla esmajärjekorras mingi koostegevus või siis varuvariandina mingi väike asi. Oluline on see, et lapse jaoks oleks see ette teada ning piisavalt ahvatlev, et sellepärast pingutada. Kui laps kleepsu välja ei teeni, siis sellest numbrit ei tasu teha, pigem võib teda julgustada, et tuleb uus võimalus. Kui olete kaks nädalat proovinud ja laps on edukas olnud, võite preemia ära jätta ning loota, et tema kiitmisest edaspidiseks piisab. Võite lisaks lapsega koos süüa teha – kui ta on selles protsessis osalenud, siis ehk sööb parema meelega.

Käte mustaks tegemise mure osas ma hea meelega sõna ei võta. Siin peaks pöörduma teise spetsialisti poole, näiteks peaasi.ee kaudu.

Soovin teile edu!

27.03.2019

Tere

Mul on mure enda 12-aastase tütrega. Nimelt tal puudub täielikult enesekindlus. Ta on mul olnud tegelikult ikkagi väikesest peale tagasihoidlikum kui teised, lasteaias ta alati oli see, kes magama jääda ei tahtnud ja tuli lõunast koju, ajapikku küll harjutades saime ka veidikene sellega asja korda. Koolis algas kõik uuesti peale, tekkisid uued inimesed, uued näod, kellega jälle harjuda. Nüüd on kõik tuttav, aga mingi hirm on tal ikkagi sees. Hirmu all ma mõtlen seda, et ta kardab tähelepanu, teiste arvamust ja ei julge enda kaitseks ka midagi öelda.

Kehakaaluga on tal samuti probleeme, hetkel oleme jälle uuel katsel oma toitumist jälgida. Oleme seda korduvalt teinud, aga kuna ta on laps, siis magusast ei suuda kuidagi hoiduda ja on ka tulnud ette salaja söömist. Hetkel tundub, et ta on natukene aru saanud ja aitab kaasa. Üks enesehinnangu langetajatest ongi tal kehakaal. Kuigi, kui teda vaadata, siis ta ei ole paks, ta on lihtsalt suurema kondiga tütarlaps ja ei erine teistest selliselt. Koolis on tema klassis ka väga peenikesed tüdrukud, kellega ta just ennast alati võrdleb.

Mis mulle kõige rohkem muret teeb, on see, et ta kardab enda eest seista. Ta käib jalgpallitrennis ja seal on samuti vaja võistelda oma võistkonna eest ning seega tekib ka seal selliseid olukordi, kus talle mängus karjutakse, kuhu ta peab minema ja keda kaitsma. Nüüd viimased treeningud on ta koju tulnud ja öelnud, et ei taha enam seal edasi käia, sest kõik karjuvad tema peale. Ta kardab võtta ette ise samme ja ennast teostada, alatasa kardab, et äkki teeb midagi valesti ja kellelegi see ei meeldi. Räägin talle alati, et seisma enda eest peab, ei tohi lasta endale halvasti öelda ega enda peal trampida, alati peab olema enda arvamus nagu teistelgi.
Ta ütleb, et ei julge kellelegi midagi öelda, sest äkki saab ise riielda ja äkki see pole õige, mis ta parasjagu ütleb.

Ma ei oska teda õpetada, kuidas ta peaks käituma nende klassi liidritega, kes muudkui kommenteerivad või iga asja peal sõna võtavad. Olen olnud suhtluses klassijuhatajaga, kes on teatud tüdrukud viinud ka kooli psühholoogi juurde, et neile selgitada, et nende käitumine on vale, kui nad ütlevad halvasti. Nad saavad aru vaid mõneks ajaks ja siis unustavad ja jätkavad. Ma ei taha ise kooli minna, et mõne lapsega ise rääkida, et nad minu tütre rahule jätaks, sest kardan, et see teeb asja hullemaks.

Ma ei oska edasi midagi võtta, kas viia tüdruk psühholoogi juurde, kui palju see teda aitaks. Millal see enesekindlus tal tuleb? Millal ta lõpetab enda võrdlemise teistega? Ma räägin temaga kõikidest asjadest, toetan teda, aga see, kui mina talle räägin, siis tundub, et ta arvab, et räägingi seda just sellepärast, et tema enesetunnet paremaks muuta, mitte et see tõsi oleks. Kui temaga räägiks psühholoog, kas ta võtaks teatud asju tõsisemalt?

Tunnen, et mul oleks abi vaja tema aitamisel, kuna ta ju saab vanemaks ja kui see jätkub, kardan hullemaid tagajärgi.

Tänades

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Saan hästi aru teie murest oma tütre pärast, sest arvestades, et tal on praegu juba raske, siis mis saab siis, kui ta suureks kasvab ja täiskasvanute karmis maailmas hakkama peab saama. Te vist pelgate, et siis te ei suuda teda nii palju toetada ning ta saab valusaid „hoope“, mis teevad ta elu õnnetuks.

Teie kirjast kumab läbi eeldus, et edukad ja õnnelikud on need, kes enda eest seisavad, kellele meeldib olla esiplaanil ja võistelda ning kes kohanevad hästi uute olukordadega. Huvitav, kui palju tegelikult selliseid inimesi on? Ja huvitav, kas nad siis tõesti on õnnelikud, isegi kui nad edukad on? Kumb on tähtsam, kas õnn või edukus?

Ma arvan, et suurim kingitus, mis te saate oma tütrele teha, on anda talle mõista, et ta on täiesti väärtuslik ja piisav sellisena nagu ta on, just oma eripäraga. See seondub ka enesekindluse kasvatamisega. Kui te teete talle küll heade kavatsustega ettepanekuid käituda nii või naa ehk teisiti, siis ridade vahelt võib ebakindel tüdruk välja lugeda, et praegu on halvasti. Samuti pelgan, et kui te saadate ta üksi psühholoogi juurde, siis ta tunneb veel enam, et temas on probleem, mis vajab korda tegemist. Kui te vajate tema toetamiseks abi, siis võiksite pöörduda psühholoogi pole ja kaaluda tütrega koos ka pereteraapiat.

Soovitan kasutada emotsionaalset juhendamist ehk kirjeldada tema tundeid erinevate olukordadega seoses, mis te arvate teda tundvat. Näiteks „Sul on vist hirmutav ja piinlik, kui teised sulle mängu ajal karjuvad, mida järgmiseks teha?“ või „Tundub, et sa ei julge oma arvamust välja öelda, sest kardad naeruvääristamist.“ Kindlasti vajab ta palju kiitust. Saate teda kiita selle eest, et ta on kohusetundlik ja teeb regulaarselt sporti, sest see on tervislik. Kiita võib selle eest, et ta ei otsi teistega konflikte, et ta panustab meeskonnamängijana oma võistkonda jne. Kui ta alguses kiitmist tõrjub ehk vaidleb vastu või püüab seda pisendada, siis seda enam peaksite teda kiitma. Konkreetne tunnustus tõstab enesekindlust. See on suur asi, kui ta tuleb koju ja te olete talle toeks ning aktsepteerite teda. Ühest turvalisest kohast piisab, et hirm ümbritseva ees väheneks.

Kaalulangetamise osas ma pigem paneks rõhuasetuse sinna, et toitume terve perega tervislikult ning koguste mõttes mõõdukalt.

Soovin teile edu!

27.03.2019

Olen mures oma kuueaastase poja pärast. Meil on peres kolm poisslast: 9 a , 6 a ja 1 a. Elame n-ö kärgpere elu. Suuremate poiste isa elab eraldi (lapsed suhtlevad, näevad ja selles probleemi ei esine). Kõige noorema poja isaga oleme koos elanud juba 4 aastat. Viimase aastaga on minu keskmise poja ja elukaaslase suhe nii kehvaks läinud, et laps räägib, kuidas ta ei soovi enam temaga koos elada ja et ta ei meeldi lapsele. Elukaaslane on üpris karm, keelab alatihti, ei luba erinevaid asju, mis minu silmis ei vajaks nt keelamist jne. Isegi oma väikest venda keelab kohati n-ö liiga palju kallistamast voi musitamast (see ei pidavat normaalne olema) – taaskord leian mina, et tegu on täiesti normaalse asjaga. Igal juhul on minu kuuese käitumine muutunud drastiliselt, ta eirab kõiki palveid, mis ma temalt palun, teeb kõike absoluutselt vastupidi minu öeldule. Vaidleb igal sammul, vihastab, solvub, karjub ja tõesti käitub väga-väga halvasti. Aeg-ajalt läheb ja limpsab üle venna põse keelega, tõstab teda vahetpidamata, kuigi olen palunud seda mitte teha, et vältida kasvõi hilisemat kõhuvalu või kukkumist. Mina olen enamjaolt rahulikuks jäänud ja seletada püüdnud, aga elukaaslane kaotab sellises olukorras absoluutselt enesevalitsuse ja pole probleemi karjuda või sõimata last. Lasteaias probleeme ei esine. Vahel tuleb hirm peale, et kas tegu võiks olla käitumishäiretega, kuid samas ta suudab olla ka väga kenasti. Oeh, tuli pikk-pikk jutt, aga loodan, et saab vähekenegi abi või nõu. Tervitades.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Saan aru, et teil on kahe mehega kolm last ning probleem on 6-aastase pojaga, kes elab oma kasuisaga. See võib tekitada teie jaoks palju pingeid, olla justkui kahe vahel. Tahaks olla mehega solidaarne, aga samas ka lapse osas empaatiline, aga tundub, nagu mõlemat korraga ei saa. Loomulikult on kurvastav ja ka vihastav, kui laps protestib nii palju, et jääb mulje, nagu see toimuks kogu aeg. Samuti on frustreeriv, kui mees on lastega liiga karm, aga ta ise sellega ei nõustu.

Te märgite, et teie noorim laps on aastane ja ühtlasi toote välja, et aastajagu on keskmine poeg ja kasuisa omavahel halvasti läbi saanud. Mis teie peres sel ajal toimus, kui suhted halvenesid? Tundub, et lapse sünnil on siin mingi roll. Kas te kujutate ette, et mehe käitumine võib muutuda, kui ta enne on olnud oma naise laste kasuisa ja nüüd saab päris oma lapse isaks? Kas võib nii olla, et kui teised lapsed on juba suured, siis eeldatakse, et nemad saavad nüüdsest rohkem ise hakkama, sest beebi vajab vanemate rohket tähelepanu. Kuuene on täpselt nii vana, et ta suudab olla iseseisev, aga ta kindlasti vajab veel palju vanemate tähelepanu ja hoolt. Mida ta oma kasuisalt ootab, on ka armastus ja kui ta saab pigem signaale, et ta pole piisav, st teeb pidevalt asju valesti, siis see tekitab kurbust ning pikema aja jooksul viha, eriti kui ta oma kurbust varjata püüab. „Imeliste aastate“ programmi üks alustala on tähelepanu reegel, mis ütleb, et kinnistub see käitumine, millele tähelepanu pöörad. Kui nüüd mõelda teie perele, siis millist käitumist olete pigem kinnistanud? Kui vastus on, et negatiivset, siis on õige aeg kasvatusstiili muuta ning kiita last iga kord, kui ta teeb midagi, mis teile meeldib ja te soovite, et ta seda kordaks. Nii suureneb sobiva käitumise osa ja ühtlasi väheneb ebasobiva käitumise osa. Distsiplineerimisel on väga tähtis, et lapse ja vanema vahel oleks soe ja lähedane suhe. Suhe areneb, kui mängite lapsega, kiidate teda, hoolitsete tema eest, julgustate jne. Kõik loetletu aitab lapse koostöövalmidust suurendada.

Oma emotsioonidega toimetulek on üks oskus, mida igaüks peab õppima ja saab õppida. Kui vanem ise karjub, sõimab vms, siis muutub see lapsele eeskujuks, mida ta järgib. Tore oleks, kui osaleksite „Imelised aastad“ koolitusprogrammis koos oma mehega, et te mõlemad saaksite häid mõtteid, kuidas kodus rahulikum õhkkond ja parem läbisaamine oleks. Uued grupid alustavad juba sügisel ja infot saab kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajalt või Tervise Arengu Instituudist, kes on programmi koordinaator riigi poolt.

27.03.2019

Tere.
Küsiksin oma 15-kuuset last silmas pidades. Erinevatest allikatest olen lugenud, et väikelapse puhul võiks justkui igale lapse tähelepanuvajadusele reageerida (sh virinale), kuid millal oleks arengu seisukohalt õige aeg hakata lapsele tasapisi õpetama ka seda, et tema soovile lisaks on ka emal soovid ning alati ei pruugi need ühtida? Laps saab vähemalt 1/3 ärkveloleku ajast 100% minu tähelepanu, muu aja veedame koos koduseid toimetusi tehes (teeme koos süüa, koristame, paneme pesumasinat käima jne). Õhtul on u 1–2 t laps peamiselt isa mängitada/lõbustada, kuid ise olen samuti lähedal, mitte aktiivselt. Laps aga tahab ikkagi, et just mina temaga midagi teeksin (nt kui istun diivanil, siis tuleb mind püsti sikutama, et läheksin temaga teise tuppa). Kas praegu on veel vara tema soovile mitte järele anda?

Tean, et praegu ka „mina”-periood käimas, kuid millal on vanuseliselt õige hakata õpetama ka seda, et kõigil inimestel on omad soovid, ning milliste meetoditega seda teha?

Lahusolekuärevust ei tohiks lapsel olla. Siiani on laps jäänud isaga koju vaid siis, kuni ise nt poes/juuksuris/vanema lapsega kinos vmt olen/käin. Siis jääb ilma nututa, lehvitab ja on rõõmus, kui koju tulen. Eriti ei võõrasta ka võõramaid (nt perearst). Pigem on julge ja aktiivne laps.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Tundub, et mure asemel on pigem küsimus ja soov asju õigesti teha või vähemalt nii, nagu lapsele parim. Olete hea meelega temaga koos ja tema lähedal ning rahuldate ta vajadusi, aga teil on tekkinud küsimus, kas mõni tähelepanupüüdmise katse võib olla pigem soov või vahest ka hoopis kapriis, millega ei pea kaasa minema. On mõistetav, et soovite lapsest kasvatada inimest, kes oskaks ka teistega arvestada. Sellised inimesed meeldivad teistele rohkem, lisaks on tulevasel täiskasvanul endal siis kergem elada – tekib vähem konflikte. On väga hea, kui lasete juba väikesel lapsel õppida toime tulema selle ebamugavustundega, mida tekitavad teatud piirangud, nt tema tahab sülle, teie teete õhtusööki ning kohe ei saa teda sülle võtta. Sellisel juhul on lapse protest mõistetav, aga te ei pea endale eesmärgiks võtma sekundi pealt tema nutt lõpetada.

Olete ilmselgelt kursis lapse arenguetappidega ning teate, et samm-sammult on laps õppimas ennast teist eraldama. Beebina tajub laps tavaliselt ema kui tema osa. Kuna ta on nii abitu, siis uus ilmakodanik sõltub temast. Kui ta enam rinnapiima ei saa, hakkab lisatoitu saama, saab ise liikuma ehk hakkab roomama ja siis veel käima – kõik see võimaldab tal ennast vanemast eraldi kogeda. Kaheaastased on sageli just need, kes tunnevad eriti tugevalt, et nende tahtmine on väga tähtis ja seda tuleb kohe rahuldada. Jonninutt on teistmoodi kui hädakisa. Seda võib edukalt ignoreerida, aga nii väikese lapse puhul mitte rohkem kui 1–2 minutit. Kuna ta ise ei oska ennast rahustada, võib ta teie abi vajada, et te olete ta lähedal, hoiate tal õrnalt käest või võtate ta sülle, kus on turvaline rahuneda. Te näete-kuulete selle hetke ära, kui laps hakkab rahunemise asemel hüsteeriliseks muutuma, siis peab kindlasti sekkuma. Alates kolmandast eluaastast on tavaline laps võimeline õppima erinevaid enda rahustamise viise ning suudab vahest seda iseseisvalt ka teha.

Teie kirjast loen välja, et talle meeldib ja ta on harjunud teiega koos aega veetma. Kui teile see sobib, siis on kõik hästi. Kui teie aga tahaksite vahepeal lapsest puhata ning ühtlasi soovite lapse ja isa vahelist kontakti tugevdada, siis on ehk selguse mõttes hea eemalduda teise tuppa, sest lapsel võib olla segadust tekitav olukord, kui ema on olemas, aga ei suhtle. Oma kontakti pärast lapsega te muretsema ei pea – teie poolt kirjeldatud tähelepanu mahust talle, piisab täiesti. Edu!

20.03.2019

Olen 14-aastane neiu, üsna varsti 15 ja olen lapseootel… Kas lapsetoetust saab ka siis, kui tööl pole käinud? Selline küsimus, kuna kavatsen lapse alles jätta.

Aitäh ette.

–––

Tere ja aitäh kirja eest!

Lühike vastus Sinu küsimusele on: Jah, lapsetoetust saab ka siis, kui tööl ei ole käinud.

Riigi poolt on igale lapsele ette nähtud ühekordne sünnitoetus. See on 320 eurot ja seda maksab Sotsiaalkindlustusamet. Ühekordset või mitmeks osaks jaotatud sünnitoetust maksavad lastele ka kohalikud omavalitsused. Selle toetuse saamise tingimused ja toetuse suurus on erinevates omavalitsustes erinevad ning selle kohta peaksid üle küsima oma elukohajärgsest kohalikust omavalitsusest.

Vanemahüvitist saad alates lapse sünnikuupäevast täiskuu eest 18 kuud. Kui Sa ei ole tööl käinud, siis on see 2019. aastal 500 eurot kuus.

Samuti makstakse igakuist lapsetoetust (lapse 16-aastaseks saamiseni (lapse õppimise korral tema 19-aastaseks saamiseni). Esimese lapse puhul on lapsetoetus praegu 60 eurot kuus.

Pärast vanemahüvitise lõppu makstakse lapsehooldustasu (see on praegu 38,36 eurot kuus ja seda makstakse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni).

Palun uuri toetuste kohta lisa Sotsiaalkindlustusameti lehelt ja portaalist eesti.ee sellistelt linkidelt:

Toetusi saad taotleda Sotsiaalkindlustusametist ja eesti.ee portaali kaudu. Kuna oled alaealine, siis peaksid kaasa panema oma seadusliku esindaja vabas vormis ja digiallkirjastatud kinnituse, et Su ema või isa on nõus, et tema tütar (Sinu nimi, isikukood) taotleb seoses lapse sünniga kõik hüvitised ja toetused oma lapse eest.

Kõigi küsimustega saad pöörduda ka Sotsiaalkindlustusametisse, nende infotelefon on 612 1360 ja e-posti aadress info@sotsiaalkindlustusamet.ee.

Kõike head Sulle!
tarkvanem.ee meeskond

20.03.2019

Tere.
Tegemist on 7-aastase poisiga, eelnevalt ei ole veel väga palju seksi teemal vestlusi olnud. Poiss käis sõbral külas, kes on temast 2 aastat vanem. Tuli koju ja rääkis, et sõber näitas talle pilte telefonist, need olid nii hullud pildid ja see on seks ja et seda hullu asja teevad täiskasvanud. Mõne hetke möödudes lisas, et üks hull seks oli selline, kus naine hammustas meest nokust.
Kuidas sellises olukorras lapsele seksist rääkida? Keeruline on selgitada, et seks on seotud laste tegemisega, kui laps näeb esimese kogemusena sellist pilti.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!

Tänan kirja eest! Saan aru, et teie teada oli lapse enam-vähem esimene kogemus seksiga selle pildilt nägemine, kus naine tegi mehele suuseksi. Nüüd tundub raske ise sel teemal vestlust alustada, sest pelgate, et see pilt on talle mällu sööbinud ja hirmutav.

Psühhoseksuaalsete etappide kirjeldaja, kuulus S. Freud märkis, et umbes 3.–7. eluaastani on lastel suur huvi oma keha ja seejuures oma suguelundite vastu. Kui laps läheb kooli ja kuni teismeeani on tema seksuaalsus pigem uinunud, et siis hoogsalt ilmneda sugulise küpsemisena. Tihti tunnevad eelkooliealised lapsed huvi, kust lapsed tulevad ja siis võib rääkida, et munarakk ja seemnerakk saavad kokku ja laps kasvab ema kõhus, kuni sealt välja tuleb. Rohkem detaile ja viidet seksile ei tarvitse teha, sest see teadmine pole sellel hetkel lapsele oluline. Kui vanemad on voodis teineteise kaisus, miks mitte paljalt (mitte ei seksi) ja laps seda näeb, siis see on igati terve ja võiks talletuda kui meeldiv vaatepilt lähedusest. Võib selgitada, et emme-issi võivad omavahel nii teha. Millal on õige aeg rääkida seksist? Minu teada koolis käsitletakse seda inimeseõpetuse raames. Sellest võib lähtuda. Õige aeg on ka siis, kui lapsel küsimused tekivad ehk teie puhul nüüd. Te võiksite rääkida sellest, mis poissi huvitab. Nii ei pea jagama üleliigset ja tema jaoks sel hetkel ebavajalikku infot. Küsige, mida ta soovib selle pildi taustal rohkem teada? Võib mainida, et tegemist võis olla mitte haiget tegemisega, kuigi selline mulje jäi. Kindlasti peab rõhutama, et seksida võivad ainult täiskasvanud. Mida loomulikumalt te ise suudate vestelda, seda julgustavam on see poisile, et kui tal edaspidi küsimusi tekib, saab ta taas teie poole pöörduda. Kui lapsest puberteet saab, siis on oodata, et ta eakaaslastega teemat arutab. Siis oskab ta õnneks juba rohkem vahet teha, mis on normaalne ja mis taunitav.

15.03.2019

Tere. Kuidas peaksin käituma, kui mu 15-aastane poeg ei taha enam koolis käia ega õppida? Karjub, et see kõik on pask. Palun tal korduvalt õppima asuda ja pakun ka ise abi, aga tulemuseks on pruntis suu ning voodis vedelev laps. Hinded on alla läinud ja tegemata töid terve virn. Kuhu peaksin pöörduma, et ta taas rajale saada? Haridus on ju tänapäeval väga tähtis. Aitäh.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Lugedes tunnen teie frustratsiooni ja abitust sellise olukorraga toime tulla, kus laps, õigemini nooruk ei käitu koolikohustuse suhtes vastutustundlikult ning teie sõnum, et haridus on tähtis, ei jõua talle kohale.

Vastamisel pean oluliseks korra peatuda sellel, et teismeiga võibki vanematele olla raske periood, aga veel raskem on see teismelisele endale. See on oma mina laiali lammutamise ja uuesti kokku panemise aeg, käib identiteediotsing – kes ma olen? Kui siiani kujundasite teda teie, siis nüüd soovib ta ennast ise määratleda, mis hõlmab parajal annusel protesti selle vastu, mida teised, eriti vanemad inimesed, räägivad. Lisaks möllavad hormoonid, mis tekitavad tugevaid emotsioone ja tuju kõikumist. Noorukil on raske endast aru saada, rääkimata enda selgitamisest täiskasvanutele.

Mida ta väga vajab, on see, mida me kõik vajame – mõistmist. See ei ole sama, mis takka kiitmine või isegi aktsepteerimine. Hästi oluline on, et ta tunneks, et saab teiega oma mõtetest ja tunnetest turvaliselt rääkida. See tähendab, et te kuulate teda, peegeldate tagasi, mida kuulsite kirjeldavalt ja hinnanguvabalt. See ei hõlma moraali lugemist, manitsemist, õpetust. Te ju soovite teada, mida ta mõtleb – kujutage siis ette, et olete heasoovliku uudishimuga teadlane, kes uurib ühte subjekti, kes ta küll selline on. Kui ta on saanud võimaluse rääkida, siis võite teie rääkida ausalt oma hirmudest, nt „Ma kardan, et kui sa praegu ei õpi, siis su haridustee jääb pooleli ning sind ootab ees keskpärane elu. Ma armastan sind väga ja soovin sulle suurepärast elu. Ma ei oska seda näha ilma koolis käimata ja pingutamata.“ Hea oleks, kui te jõuaksite koos ajurünnakuni, kuidas täita koolikohustust ja samal ajal ka „oma elu elada“ ning et ta valiks ise välja need mõtted, mida rakendama hakata.

Üks asi, mida on väga raske teha ja selle osas peate kindlasti ise otsustama, kas see soovitus teile sobib, on usaldada oma poega, et ta ise jõuab selleni, et parem on õppida ja koolis käia. Tihti vanemad ei ole valmis mõõnaperioodi ära taluma, selleks et laps saaks oma n-ö õppetunni kätte, et tegudel on tagajärjed. Tal on oluline õppida vastutust võtma ja vahel õpitakse seda raskete olukordade kaudu.

Kindlasti peaksite teda iga kord kiitma, kui ta kas ise õpib või teie palumise peale õpib. Võite lisaks luua preemiasüsteemi, kus oodatud tegevusteks on tundides kaasa tegemine ja kodus õppimine ning preemiaks midagi, mille nimel ta on selleks pingutuseks valmis. Koduse õppimise juures võite teha, et nt 20 min tööd ja 10 min lõbu (tema valikul) jne. Kui ta on kõik tööd järgi teinud, siis võib selle eest olla preemia. Variante on erinevaid. Võite silmast silma nõu pidada (kooli)psühholoogiga, kui endal ideid puudu jääb või pelgate midagi valesti teha.

On palju mehi, kes on kooliajal teinud läbi umbes sellise situatsiooni nagu teie poeg ning kasvanud edukateks ja hästi hakkamasaavateks inimesteks. Loodan, et teie pojal läheb ka kokkuvõttes elus hästi!

11.03.2019

Tere, laps on 2,5-aastane. Küsiks nõu toitumise kohta. Kas enne magamaminekut on hea anda lapsele putru? Kl 5–6 ajal on õhtusöök. Magama läheb kl 8–9 ja siis annan talle putru. Otsisin netist infot selle kohta ning leidsin ainult perefoorumist, mida teised on teinud, aga sooviksin ikka asjatundjatelt nõu saada. Kui kaua vajab laps üldse õhtuti lisatoitu? Või midagi kergemat sobiks ka?

–––

Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:

Kõik sõltub sellest, kui palju ja mida laps kogu päeva jooksul üldse sööb. Peamine on, et ta saaks piisavalt (mitte liiga vähe, aga ka mitte liiga palju) energiat ja vajalikke toitaineid. Kui laps soovib enne magamaminekut süüa ja magab niimoodi paremini hommikuni välja, on õhtune toidukord (ja vahet ei ole, on see puder või midagi kergemat) igati õigustatud. Samas peaks jälgima, et viimane toidukord ei oleks vahetult enne magama minemist (väga täis kõhuga võib olla raskem uinuda). Samuti võiks jälgida seda, et lapse kasvamine, sh kaal ja selle muutumine oleks eakohane (nt märkides lapse andmeid üles kasvukõverale, mille leiate Eesti toitumis- ja liikumissoovituste lisast 4).

Toitumisnõustaja Kristin Salupuu lisab:

Ühtegi toidukorda ei saa kontekstist välja rebida ja üksinda analüüsida, vaid tuleks mõelda kogu päeva ja nädala toitumisele. Kindlasti on puder parem alternatiiv energia ja süsivesikute, rasvade, valkude saamiseks kui mõni magus kohupiimakreem või muu magustoit. Ma ei tea, kas oleks asjakohane kommenteerida, et toiduvalmistamisel tasuks jälgida ka maitsestust, last ei tohiks harjutada liigse suhkru ja soolarikaste toitudega, nt väga magus puder, eriti õhtul.

25.02.2019

3-aastane tüdruk närib või lutsutab alahuult tihti, kui midagi vaatab või magama jääb, sõidab autos jne. Ning samuti tahab kätt panna ema tissile – igal võimalikul hetkel… Ka sellega kaasneb huule lutsutamine. Kuidas saaks neist pahedest lahti?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Saan aru, et teie jaoks on natuke piinlik vaadata, kui tütar alahuult lutsutab ja kätt ema rinnale paneb. Soovite, et ta sellest vabaneks. Arusaadav. Te küll ei kirjelda tema beebiaega, et kas ja kaua teda rinnaga toideti, aga jääb mulje, et toitmise-söömise rituaal oli tema jaoks rahustav ja lähedust tekitav – meeldiv kogemus. Ka praegu püüab ta tõenäoliselt teid häirivaid käitumisi teha eesmärgiga ennast rahustada või enda turvalisemalt tundmiseks. 3-aastased teevad esimesi samme õppimaks eneseregulatsiooni oskust ja tihti vajavad nad selles protsessis meie tuge ja suunamist. Kui lähtume lapse vajadusest, siis ei saa talle huule lutsutamist ja rinna katsumist pahaks panna. Küll aga saab mõelda mõningatele alternatiividele, mis toimiks sarnaselt ehk rahustavalt, aga poleks vanematele piinlikkustekitavad. Mis te arvate, mis võiks teie lapsele veel rahustavalt mõjuda, eriti kui te pole temaga parasjagu koos? Sageli on ema asenduseks väiksele lapsele kallis kaisukas, keda saab kallistada; mõni laulab armsaks saanud laulujuppi, mõni hakkab joonistama… Variante on väga palju ja teie saate kasutusele võtta just teie pere liikmetele sobiva viisi. Nüüd, kui olete õpetanud lapsele teda suunates, talle ette öeldes või vihjates uue viisi oma mõningase ärevuse maandamiseks ja see on kinnistunud, nii et ta enamiku ajast valibki sobiva viisi, ning siis kui vahel endiselt juhtub, et ta lutsib huult, siis lihtsalt ignoreerige seda rahulikult, kuniks ta lõpetab. Seejärel otsige temaga taas kontakti kas pilgu või ütlusega. Edu teile!

19.02.2019

Tere
Vanemlusprogramm Imelised aastad, millal ja kus planeeritud Tallinnas? Kas tasuta või tasuline?
Tänud

–––

Vastab Tervise Arengu Instituudi perede ja vanemahariduse valdkonna vanemspetsialist Eve-Mai Rao:

Tere!

Järgmine vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ eestikeelne grupp alustab Tallinnas 07.03.2019. Grupp on lastevanematele tasuta, kohapeal on organiseeritud lastehoid ja toitlustus osalejatele.

Täpsemat infot vabade kohtade olemasolust saab Tallinna Perekeskusest: Kannike Suurhans, tel 655 6970, info@pk.ee.

11.02.2019

Tere

Palun nõu, kuidas käituda järgmises olukorras.

Peres algab laste ööune rutiin kell 20.30, mis algab pesema minekuga. Ühel õhtul paluti lastel tavapäraselt pesema minekuks valmistuda, mille peale 5-aastane laps nutma hakkas. Peagi selgus, et pisarad voolasid, kuna ta ei saanud vahetult enne duši alla minekut kaneelisaia süüa (üheks reegliks kodus on, et õhtusöök on viimane toidukord ning pärast seda enam magusat ei söö). Lapsed teavad seda ning varem sellega probleemi ei ole olnud.

Peagi muutus nutt hüsteeriliseks ning laps ei suutnud ise maha rahuneda – vajas selleks vanema abi.

Kas ja kuidas peaks lapsevanem reageerima olukorras, kus laps väljendab pahameelt jonniga millegi osas, mis on vastuolus kodu reeglitega? Kuidas õpetada lapsele taolises olukorras iseenda emotsioonidega toime tulema selliselt, et pahameel n-ö tühise asja pärast ei muutuks väga kiiresti hüsteeriliseks nutuks?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Tore on lugeda, et teie peres on kasutusel reeglid ja rutiinid. Need aitavad lastel ennast turvaliselt tunda ja õppida ka kogema seda ebamugavustunnet, mis tekib, kui peab leppima teatud piirangutega.

Arenguliselt on lapsed rohkem võimelised õppima oma tunnetega toime tulema alates kolme aasta vanusest. Saan aru, et tavaliselt lapsed aktsepteerivad seda, et enne pesema minekut enam midagi ei söö ning teie jaoks oli nutt ja sealt edasi hüsteeria ootamatu. See vist ehmatas ka piisavalt, et ajendas kirjaga pöörduma. Ma ei tea, kuidas teie kogemus on, aga võin avada, et kui laps ei täida 1/3 ajast vanema korraldusi, siis see on igati normaalne. See tähendab, et ei pea olema olulist põhjust, miks mõnikord tuleb nutt seal, kus tavaliselt ei tule. Kirjas ei ole lähemalt selgitatud, kuidas laps tavaliselt rahuneb, aga eeldan, et see toimub ilma vanemata. Kui ta oskab ise ennast maha rahustada (olete talle seda õpetanud), siis jonni puhul, mis on ebameeldiv, aga tervisele ohutu, võib last rahulikult ignoreerida: vaadata mujale, mitte temaga vestelda jms. Selleks peaks olema tema nägemisulatuses, et kui ta ebasoovitava käitumise lõpetab, siis saab talle taas tähelepanu pöörata, nt temaga vestlust alustades. Nii saate teha selge vahe – suhtlen sinuga siis, kui käitud sobivalt. Vanemad üldiselt tunnevad lapse nutu erinevaid vorme ning oskavad vahet teha jonnil ja hädakisal. Vahel juhtub nii, et nutt läheb üle hädakisaks ning tõesti on vaja vanema abi ja laps mitte lihtsalt ei tee kõvemat häält, et oma tahtmist saada. Sellisel juhul rahuneda aitamine on igati hooliv tegevus.

Nii nagu ühele partnerile võib vahel oma kaasa soov tühine tunduda, nii võivad tunduda ka mõned lapse soovid tühised. Lapse enda jaoks on aga kaneelisai oluline. Üks variant, mis on pehmem kui ignoreerimine, on tema tunnete peegeldamine: „Saan aru, et oled pahane, et enam kaneelisaia ei saa süüa. Just tuli suur isu selle järele ja teeb kurvaks, et meil on kodus selline reegel, et pärast õhtusööki enam süüa ei saa.“ Kui ta selle peale nutab rohkem, võib edasi peegeldada: „Tundub, et sa oled ikka väga kurb ja pahane.“ Üldiselt aga peegeldamisega emotsioon väheneb, sest saab rahuldatud soov olla mõistetud, mis on lähedastega omavahelises suhtluses väga tähtsal kohal. Alati on hea õpetada ka hingamisharjutusi, kus rõhk on sügaval sisse- ja väljahingamisel.

11.02.2019

Tere. Olen juba pikka aega olnud mures. Elan oma abikaasast lahus viimased kolm aastat. Kahe aasta eest kolis minu poeg isa juurde elama seoses gümnaasiumi minekuga – soov oli pääseda konkreetsesse kooli. Minu juures elab meie tütar, kes on kohe saamas 15. Poeg ei ole huvitatud minuga kohtumisest, ise initsiatiivi ei ilmuta, et minu poole tulla – elame erinevates linnades. Käin võimalikult igal nädalavahetusel poega vaatamas ning abikaasa ei ole keelanud mul ka sealses kodus ööbida ja olla. Lapsega kontakti saamine on väga raske, samas ta pole kinnine – on vägagi seltskondlik ning otsib loomulikult omaealiste seltsi. Kui olen pojaga koos, siis ta vahel on veidi tõrges, kuid samas kallistame ja ta ikka üht-teist räägib. Ma olen paraku kahe linna vahel sõitmisest – kuni möödunud aasta sügiseni tegin ka korra nädalas seal linnas tööd – väga väsinud. On ka reaalsuse mõõde, mis kardetavasti muudab poja külastused minu juurde keerulisemaks – ma elan nüüd paraku oma vanemate juures. Möödunud aastal olin omaette korteris, nüüd kahjuks see polnud enam majanduslikult võimalik. Isa ja poeg elavad meie koosehitatud majas. Ma tunnen end väga süüdi, et olen mehest lahus, süütunne on tugev ka laste ees, et olen neilt võtnud stabiilse kodusüsteemi. Samas on pidev mure, et kuidas laps seal ikkagi hakkama saab. Ma olen korra tõstatanud abielulahutuse teemat, kuid abikaasa ütles väga järsu „ei“ ja ma pole julgenud seda teemat rohkem puudutada, samas mõistes, et lahutus annaks mulle majandusliku iseseisvuse oma vanematest. Kuid sellega kardetavasti võtaksin mõlemalt lapselt nende lapsepõlvekodu – tütar käib võimalikult igal nädalavahetusel isa ja venna juures. Mu abikaasa on kinnine inimene olnud kogu aeg ja ma ei suutnud ühel hetkel enam selles suhtes toime tulla. Tekkisid peavaluravimite ja uinutite väär- ja liigkasutus, selleks et reaalsusest pääseda. Saan ka väga hästi aru, et pean enda sisse vaatama ning mitte teistes vigu leidma. Olen läbi teinud ja nüüd remissioonis depressiooni osas. Aga laste pärast on suur mure. Lisaks ka asjaolu, et olen 40 ja elan taas pisikeses korteris koos oma vanematega ega tütrelegi see eriti meeldiv pole, kuigi talle on võimaldatud oma tuba. Loodan, et oskate mõne näpunäite anda. Tänan.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Loen siit välja päris mitmeid muresid: poeg ei ole huvitatud teiega kohtumisest ja edaspidi muutuvad teie külaskäigud tema juurde harvemaks, te tunnete ennast mitmes asjas süüdi, te olete abielus, aga ei ela koos perega, vaid oma vanematega, teie jaoks on lahutus päris mitme agaga. Ma ei leia teie kirjast konkreetset küsimust, millele vastata ja mille osas näpunäiteid anda, aga püüan siis arvestades portaali eesmärki adresseerida pojaga seonduvat.

Loen kirjast, et teie kolisite lastega (siis 12 a ja 14 a) mehe juurest ja ühisest kodust kolm aastat tagasi ära. See on suur muutus kõigi jaoks ning võtab tükk aega, et vana elu leinast üle saada. Lapsed olid sel ajal juba selles vanuses, kus nende maailmapilt ei ole ainult must ja valge, aga siiski võib neil olla oma nägemus sellest, kes vanemate lahkuminekus süüdi on. Sageli on lihtsam süüdistada seda, kes ära läks ja teise n-ö maha jättis. Kui aga nad teiega koos elasid, siis ei saanud samal ajal teid süüdistada. Ei oskagi arvata, kas poeg siiski paneb teile pahaks, et elu on nii läinud või on tal puberteet ning sellega seotud oma maailmavalu ja identiteediotsingud. Kui teie abikaasa on kinnine, siis võib-olla on ka poeg kinnine. Osades peredes ei ole probleemidest rääkimise ja nende rahuliku lahendamise kogemust, siis ei oska lapsed ka keerulistes situatsioonides toime tulla. On loomulik, et pojale on eakaaslased olulised. Võib loota, et ta sõbrad on talle toeks ja mõttekaaslasteks. Leidke siiski aega talle helistada ja paluda tal rääkida sellest, mis talle tähtis on, kuulata ja seda tagasi peegeldada. Kindlasti saage kokku ja tehke koos tegevusi, mis talle meeldivad. See liidab ja pärast on kergem ka erinevatel jututeemadel avaneda. Hea eeskuju on, kui räägite oma mõtetest ja tunnetest, aga soovitavalt mitte oma mehega seonduvalt. Soovitan lisaks pöörduda pereterapeudi poole, kes aitaks murede sõlmpundart lahti harutada.

Minu jaoks kõlab muljetavaldavalt ja imetlusväärselt, et olete depressioonist välja tulemas või tulnud – see on suur võit enda üle ja suur asi ka laste jaoks. Elu saab minna paremaks!

04.02.2019

Miks 3-aastane, kes oskab ise riidesse panna ja on muidu igati tubli, armastab aeg-ajalt, vahel isegi iga päev, mängida, et ta on tita – räägib titakeelt, käputab ringi, teeskleb, et ei oska riideid vahetada?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Saan aru, et laps teeb ennast saamatumaks ja abitumaks kui ta tegelikult arenguliselt on ja teid see veidi frustreerib. Pakun huupi, et ehk olete oodanud seda aega, mil ta saab natuke iseseisvamaks ning elementaarsemate asjadega ise hakkama. See võib olla halb üllatus, et lisaks oskusele on ka muu faktor, mis mõjutab seda, kas laps kasutab õpitut. Mainitud faktor on sageli motivatsioon ehk mida head mind ees ootab, kui oma oskusi kasutan. Kui mõtlete beebi ja väikelapse peale, siis paljuski sõltub ta täiskasvanust. Ta ei saa ise süüa, ise oma hügieeni eest hoolitseda ning ka selle eest, et poleks külm ega palav, peab hoolitsema suur inimene. See on vajadus, aga see võib olla ka nauding, eriti kui see tähendab rohkem koos olemist, märki hoolimisest ja armastusest. Kui laps suuremaks kasvab ja saab paljude asjadega juba ise hakkama, võib kaduda osa kontaktist, mis teatud toimingutega ühel hetkel nii loomulik tundus. See ei pruugi lapsele hea valik tunduda – et olen rohkem üksi, sest oskan rohkem asju teha. On teatud hetki, kus suur olla on uhke, ja on olukordi, kus tahaks olla väike ja abitu. Viimast võib siis rohkem ette tulla, kui lapse stressitase läheb korraks kõrgemale kui tavaliselt. Seega, tõenäoliselt ootab laps seda, et te käituks temaga „poputavalt“ ning nagu ta oleks teie maailma naba:) – talle meeldib see tunne, mille siis temas tekitate. Kui soovite seda tasakaalustada, siis saate teda rohkelt kiita juhtudel, mil ta saab ise riiete vahetamise jms hakkama.

04.02.2019

Tere.
Minu mure seisneb selles. Seljataga on lahutus, kolimine ja uus kodu. Mu 6 a tütar on muutunud, ta on agressiivne, ei taha rääkida, hoiab eemale ja see ei ole pidev. Vahel lihtsalt jookseb nagu must kass meie vahelt läbi.
Kuidas ma peaksin talle lähenema?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Teie kiri on väga lühike, aga loen sealt välja, et teil on seljataga raske aeg. Tõenäoliselt on see pikem kui alates lahutusest. Lühikese aja jooksul on olnud palju muutusi, kindlasti loodate, et paremuse poole. Ka täiskasvanu jaoks on vaja kohanemisaega, seda enam väiksele lapsele, kelle kaitsemehhanismid ja emotsioonide reguleerimine on alles arenemisjärgus. Eelkooliealised lapsed pigem reageerivad kui räägivad, paljud ei oska oma mõtteid ja emotsioone sõnastada, aga ega ei oska seda ju ka paljud suured inimesed. Seega osaliselt on tekkinud olukord mõistetav. Ma ei tea, kas teie olite see, kes kolis tütrega ära, aga kui see nii oli ja ta näeb nüüd issit harvemini, siis võib ta olla teie peale pahane. Samas, kui ta elab teiega koos, siis n-ö ellujäämise seisukohalt ei saa ta teiega väga tüli kiskuda – tema heaolu ju sõltub teist. Sageli on inimestel vastukäivaid tunded, nt kadedus ja samas rõõm, viha ja teisalt mõistmine. Teie lapsel on ka kindlasti seoses teie kirjeldatud olukorraga palju tundeid. Hästi oluline on nendest rääkida ja eelkõige mitte küsivas toonis, vaid püüda kirjeldada, mida te arvate, et ta tunneb, à la „Sa tundud vihane,“ „ Sa vist oled kurb,“ „Sa näed välja nagu oleksid mu peale väga pahane.“ Nii ei sunni te last vastama, ta ei pea ennast halvasti tundma, kui ei oska vastata, aga ta õpib teie eeskujul emotsioonidele nimesid andma ja kindlasti osade puhul oskab juba ka ise täpsustada või teid korrigeerida, kui te eksite. Kindlasti on abiks, kui ise räägite oma tunnetest ja kuidas vahepeal teil näiteks on kurb elada uut elu, sest kahju on ühisest minevikust, aga vahepeal tekitab rõõmu lootus, et kõik läheb paremaks.

On olemas abivahendeid, kuidas lapsega emotsioonidest rääkida. Võite otsida märksõnade „tugevate tunnetega toimetuleku kaardid“ või „tundekaardid“ alt. Selleks et lapsega paremat kontakti saada, sobivad ka „lausete lõpetamise kaardid“.

29.01.2019

Meil on mure 4-aastase poja eneseväljendamisega. Nimelt, kui ta ei saa seda, mida soovib, paisub tema viha hetkega ja ta väljendab seda kriisates, vastu hakates. Näide – kui ei saa multikaid vaadata või lõpetame multika vaatamise peale kindlaksmääratud vaatamist, siis tuleb vastuseks, et tema pole sellega nõus. Peale lühikest vaidlust ja seletamist, miks enam ei saa multikaid, tuleb vastuseks kriiskav kisa ja nutt/jonn, mis võib kesta 10 minutit kuni tund. Oleme proovinud tähelepanu mujale viimist (uue tegevuse näol), seletamist, miks enam ei saa ja millal jälle saab.
Kuidas on õigem tema vihahoogudega toime tulla või pigem, kuidas neid vältida?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Mure vihahoogude pärast on mõistetav ja päris levinud. 4-aastased on juba võimelised õppima enda rahustamist, nii et esimene asi, mida saate teha, on õpetada talle teatud rahunemisvõtteid siis, kui kõik on harmooniline. Need on seotud hingamise aeglustamisega. Üks on „Lill ja küünal“, kus ühes käes on kujutletav lill, teises kujutletav küünal. Poisi ülesanne on nuusutada korralikult lille ja siis puhuda pikalt küünal ära (mitte kiirelt, nii et küünlarasv pritsib). Teine harjutus on „Rakett“, kus kõigepealt peab sügavalt sisse hingama ning siis välja hingates saab kätega teha liigutust, justkui saadakse raketti kosmosesse, st käed on koos ja liiguvad üles. Seda peab vanem selgitama, ette näitama ja lapsega koos tegema.

4-aastasel areneb jõudsalt oma mina ja sellega koos ka oma tahe ning tegelikult me ju soovime, et ta muutuks aina iseseisvamaks, sh teaks, mida soovib ja mida mitte. Samas on tal oluline õppida, et kõike ei saa. Seega kõigepealt soovitan mõelda, kui palju on teie kodus käske ja keelde. Tavaliselt on neid palju rohkem kui ise arvata oskaks. Kui see nii on, siis pole ime, et lapsed protestivad. Neile on oluline, et oleks piisavalt asju, mille üle nemad saaksid otsustada – näiteks, millist multikat vaadata ja millal. Seda, kui kaua telekat vaadata, peaks vanem otsustama. Nii on tasakaal rohkem paigas. Tähelepanu kõrvale juhtimine on üks hea lahendus ja sageli töötab. Selgitus miks te mingi korralduse annate, peaks olema väga lühike ning kas enne korraldust või pärast selle täitmist. Seda põhjusel, et tegelikult te tahate kasvatada lapses sõnakuulmist ehk koostöövaimu. Kui te olete otsustanud, et see on korraldus, millest te ei tagane, siis te peate selle täitmise nõudmisega lõpuni minema ehk siis lapsel peab olema selge, et kui teie ütlete stopp või käib taimer või telekas läheb kinni, siis ta suudaks jääda rahulikuks või ise ennast nt 5 minutiga maha rahustada. Jonni peaks ignoreerima, st ei tohi olla pilkkontakti, rääkimist, soovitavalt füüsilist kontakti. Nii kui see lõpeb, peaks last kiitma, et ta suudab kenasti rahuneda. Nii peaks toimima järjepidevalt mitmeid kordi, enne kui laps õpib 2/3 ajast sobivalt käituma. See, et lapsed 1/3 ajast sõnakuulmatud on, on normaalne. Edu teile!

25.01.2019

Tere. Mure on 12 a tüdruku pärast ja 10 a poisi pärast, kes ei käi koolis. Poisi probleemid said alguse juba lasteaias, kui keeldus juba sinna minemisest. Tüdruku probleem sai alguse eelmine aasta, kuid on sel aastal süvenenud ja tõsisem. Oleme käinud psühholoogi juures, lapsed on kinnised ja ei ava ennast. Kooli vastu huvi ei tunne ja ei taha üldse minna. Kodus on käinud korduvalt lastekaitsespetsialist ja ka tema pole saanud lapsi kooli. Politsei on käinud ja ka siis läks poiss kooli, aga tüdruk ei jõudnud kooli. Viimasel koosolekul öeldi mulle lihtsalt, et keegi enam koju ei tule ja saage ise hakkama. Mainin ka, et koolipsühholoogi juures käidud ja temagi kodus käinud, kuid kasutult. Viimasel kokkusaamisel, kus viibisid kõik need inimesed, kes meie olukorraga kursis, siis öeldi lihtsalt, et koju enam keegi ei tule, et n-ö saage ise hakkama. Olen ise läbi ja on elukaaslane läbi vaimselt. Kuhu ma saaksin veel pöörduda või mida ette võtta, et lapsed käiksid koolis?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Saan aru, et teil on suur mure ja mitte ühe, vaid kahe lapse pärast. Te kirjeldate probleemi, et nad ei käi koolis ja erinevad spetsialistid on püüdnud seda olukorda lahendada, aga edutult. Siit järeldan, et probleem on piisavalt kompleksne. Loen, et olete palju olukorra lahendusse panustanud ja teie elukaaslane samuti – see on suurepärane ning väga kiiduväärt, et olete nii järjekindel ja nii hooliv! On arusaadav, et olukord on väsitav ja kindlasti vähemalt hetketi lootusetuna tunduv. Tekivad küsimused, mille või kelle vastu nad protestivad – kas vanemate või kooli? Kas nad ei taha kooli minna või kodust ära minna? Mis võib olla kodus sellist, et nad ei soovi lahkuda või koolis sellist, mille pärast hirmu, alandatust, viha või piinlikkust tunda?

Millised suhted teie peres valitsevad: kas lapsed saavad elukaaslasega hästi läbi, kas teie olete elukaaslasega üksmeelel? Üldiselt kaaluvad laste kodused mured alati üles kooliga seotud mured. Kui on probleemid lähedastega, siis õppimine tundub teisejärguline ja see on mõistetav. Kui laste koolis mittekäimine tekitab teie ja elukaaslase vahel tülisid ning lastele pigem meeldiks, kui nad saaksid ainult teiega koos olla, võib aru saada, miks see olukord jätkub. Hüpoteese on mitmeid ja neid kontrollida saab teie perega vesteldes ja pereteraapia käigus.

Kuidas noored ise olukorda näevad – kas koolis mittekäimine on nende jaoks probleem? Kui mitte, siis võttes nendelt vastutuse ja püüdes ise asju lahendada, võib neil ühtlasi tekkida mugav olukord, kus teised „võimlevad“, aga nemad lihtsalt kujundlikult kehitavad õlgu, et seekord läks nii. Ma ei väida, et see on õige lahendus, aga võite seda kaaluda, kas lasta lastel ise kogeda teatud maani oma valikute tagajärgi – need oleks siis loomulikud tagajärjed. Samuti võib lastele kooliskäimise kohta kehtestada loogilised tagajärjed – näiteks kui koolis ei käi, peab kodus õppima kõik ära, enne kui saab sõbrale külla minna või arvutimängu mängida. Parem variant oleks muidugi eelnevalt aga proovida preemiasüsteemi, kus lapsed pakuvad ise välja, mille nimel nad on nõus koolis käima: nt kui osalen viiel päeval kõigis tundides, siis läheme koos ujuma või kinno. Üldiselt on hea uskuda, et laps on võimeline hästi käituma, sellepärast on preemiasüsteem häid suhteid hoidev ja loov. Kindlasti ei tohiks esimeses järjekorras võtta vastu lapse ettepanekut anda talle raha, pigem võiks preemia olla koostegevus selleks, et omavaheline kontakt hea oleks ja lapsed sooviksid rohkem koostööd teha. Edu teile!

25.01.2019

Tere.
Hiljuti sain lasteaiast teada, et mu poeg on hakanud teisi lapsi lükkama ilma põhjuseta. Ja pidavat lükkama ainult oma rühmakaaslasi. Nende rühmas käis eelnevalt ka üks noorem poiss, kes hammustas, näpistas, küünistas, lõi ja samuti tõukas teisi lapsi. Ka minu poeg oli pidevalt katki kriimustatud, hammustada sai pea igapäevaselt jne. Tänu sellele on meil lasteaiaga kohanemisel suuri raskusi olnud. See laps lahkus meie rühmast mõni kuu tagasi. Mingi periood läks hea meelega lasteaeda, kuid nüüd peale pikemat pausi (jõulud) on laps iga hommik lausa hüsteerias, kui ära lähen. Ja hiljuti õpetaja ütles, et ta on juba mitmeid kuid teiste lastega halvasti käitunud.
Ta ei olnud selline eelnevalt, sellest ka minu küsimus, et millest selline käitumise muutus tuleneda võiks? Kas sellest, et teda ennast kiusati ja ta nägi seda kõike igapäevaselt pealt? Ja oli ka olukord, kus minu poeg oli saanud hammustada ja enda kaitseks lükkas ta hammustajat. Ma ei tea kuidas see olukord lasteaias lahendati aga kas sellel võib olla mingi seos tema käitumise muutuses?
Vabandust nii pika jutu pärast.
Ette tänades.

–––

Vastab pereterapeut-psühholoog ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Teie mure puhul sooviks nii väga teada, kas poiss on just kolmeseks saanud või saab juba varsti neli. Nimelt hakkab eneseregulatsiooni oskus arenema just üle kolmestel. Nooremate puhul on täiskasvanu sekkumine olukorra lahendamiseks sellel hetkel kindlasti vajalik. Esimesena tekib kohe mõte, et ilma põhjuseta tavaliselt suuremad käitumise muutused ei toimu, eriti kui need korduvad, mitte pole ühekordsed erandid. Kõigepealt on oluline esitada küsimus: kus, kellega ja kui sageli see lükkamine toimub – siis saab ehk rohkem aimu selle tagamaadest. Kui ta lükkab (ainult) kõiki oma rühmakaaslasi, siis võib oletada, et tal võib olla tekkinud vastumeelsus nendega seoses või nad on lihtsalt lähedal, kui tal selline emotsioon peale tuleb, et kedagi lõpuks lükkab.

Kindlasti võib ta olla õppinud, et lükkamise teel lahendatakse probleeme ja siin võib tulla kasuks õpetada teda oma emotsioone väljendama. „Imeliste aastate“ vanemlusprogrammis õpetame emadele-isadele emotsionaalset juhendamist, kus vanemad kirjeldavad igapäevaelu situatsioonides lapse poolt tulevaid emotsioone à la „Näen, et oled ärritumas,“ „Tundub, et oled solvunud,“ „Oled nii vihane, et tahaksid lüüa/karjuda.“ Selle eesmärk on, et laps õpiks seostama oma tundeid teatud sõnadega ja et tal oleks võimalik tulevikus teistele seda kirjeldada, et võimaldada neil siis taanduda. Samas, kui emotsioon sõnadesse panna, siis selle intensiivsus väheneb ja vahel sellest juba piisab, et olukord rahuneb. Emotsionaalset juhendamist võib soovitada ka õpetajatel lasteaias kasutada.

Kuna mainite, et jõulupühade paiku oli lasteaiast pikem paus, siis ma ei imesta, kui teie perega veedetud aeg talle meeldis ning ta on kurb, et see läbi on ja tema jälle ilma vanemateta lasteaias. Kui ta paari nädalaga kohaneb ja lükkamine harveneb või sootuks kaob, võis olla tegemist lihtsalt keskkonnamuutusest tingitud stressiga, millega eriti väiksed lapsed sageli just kergelt agressiivselt käitudes toime püüavad tulla. Tore, et olete osavõtlik ja soovite, et olukord laheneks! Soovin edu!

25.01.2019

Tervist! Olen 16-aastase neiu ema. Mure selles, et tütar enam ei ööbi kodus. On küll minu teada kindlas kohas, oma noormehe juures, kellega koos nüüdseks aasta. Koolis käib, kuid hinded on väga kehvas seisus. Ei usu, et kuidagi 9. klassi lõpetab. Minuga ta enam mitte millestki ei räägi. Tuleb vahel üheks ööks koju ja toob hunniku pesu pesta ja küsib raha. Kui midagi küsin-räägin, saan ainult napisõnalise vastuse. Tahaks lihtsalt teada, kas nii ongi okei ja kas mul pole enam mingit võimu lapse üle. Kas ta tohib niimoodi ära olla? Kuidas üldse neiuga käituda? Lisan, et olen üritanud väga rahulikuks jääda ja talle ruumi andnud.
Aitäh.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Mõistan teie muret oma tütre pärast. Kui rääkida arengulisest aspektist, siis noore ülesanne on iseseisvuda. See paljuski tähendab seda, et teie senine võim tema üle väheneb ning kui te püüate seda taastada, siis selle vastu protestitakse ägedalt. See protsess võib olla kogu pere jaoks stressirohke, sest senine elu muutub ja sellega peab kohanema. Loen teie kirjast välja, et ta käib korralikult koolis ja tal on oma noormees, kellega nende suhe on juba päris pikk ja tõsine. Siit võib positiivse noodina välja lugeda, et ta oskab olla kohusetundlik ning suudab ka suhteid luua ja hoida. Puberteediiga on aeg, mil oma mina võetakse kujundlikult lahti ja pannakse kokku tagasi. See on emotsionaalselt ja ka vaimselt segane aeg ning pole ime, et teatud teemad, näiteks õppimine, võib jääda tahaplaanile. Lisaks kasvab eakaaslaste olulisus märgatavalt ja vanematel justkui polekski enam sõnaõigust. Minu jaoks on teie suhte puhul oluline see, et tütar mõistaks, et te olete tema jaoks olemas, kui ta teid vajab. Et kui ta pöördub, kurdab vms, siis te ei nääguta, ei moraalitse (ma ei väida, et te seda teete), vaid püüate teda kuulata ja mõista. Teie tütrel on endiselt oluline teile meeldida, tunda, et ta on tähtis ja armastatud. Seda peaks ka teievaheline suhtlus peegeldama. Sageli suhtleme oma lastega pigem korralduste ja küsimuste kaudu, milles võivad peituda etteheited à la „Sul ei olegi veel õpitud?“ Püüdke mõelda, milline on teie vestluste tonaalsus ja võimalusel seda positiivsemaks pöörata, et tuleks välja sõnum: „Ma armastan ja hoolin sinust!“ Vanem peab kindlasti olema esimese sammu tegija, siis saab laps ka rohkem avaneda.

Hästi oluline on uskuda, et tütar suudab põhikooli lõpetada ning kui see sõnum talle selgelt kohale jõuab, siis võite arutada, kuidas seda kõige paremini teha on, uurides esmalt tema mõtteid ja püüdes jääda kriitikavabaks. See kõik on päris keeruline, sest vahepeal võib tunduda, et olukord läheb paremaks ja siis jälle hullemaks. Loota võib sellele, et kui üldiselt olete tema kasvatuses rõhutanud õppimise, hariduse, pingutuse, kohusetundlikkuse ja vastutuse võtmise vajadust, siis neiu oskab teha õigeid valikuid. Edu teile!

25.01.2019

Tere,
Ma olen 12 aastat vana tüdruk ja mul on natukene probleeme. Nimelt mu vanemad karjuvad mu peale kui midagi valesti olen teinud aga mitte alati, näiteks kui ma otse koju ei tule või kui olen kahe saanud. Mulle tundub nii, et mu vanemad nagu ei hooliks või nad ei oska kasvatada ning ema ei lase piisavalt välja. Pärast kooli lubaküsimata lähen välja, sest kui ma otse koju läheksin ja ilusti ära õpiks ei saaks ma enam välja ning mu vanemad teavad, et läksin just oma parima sõbraga tülli ning nüüd sain kahe. Ma olen proovinud kooli psühholoogi juurde minna ja olen proovinud tema lahendusi kasutada kuid need ei aita. Kas oskate nõu anda?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Mul oleks lihtsam vastata, kui teaksin, milliseid nõuandeid sulle andis kooli psühholoog. Võib juhtuda, et annan sulle samalaadset nõu – sa kirjutad, et need asjad ei ole aidanud, kuigi oled proovinud. Teinekord juhtub, et proovime midagi teisti teha: teisiti öelda, teisiti käituda, kuid ootame muutust ja head tulemust liiga ruttu. Muutuse läbiviimine nõuab aega ja kannatlikkust. Just viimasega neist võib vahel keeruline olla. Nii et saad mõelda selle üle, kas midagi koolipsühholoogi nõuannetest võiksid veel proovida.

Sinu kirja järgi saan aru, et probleem on teil mõlemal, nii emal kui ka sinul. Perekonna elu üldisem inimlik seadus on selline, et vanemad vastutavad lapse eest, kuid lapse kasvades annavad aina enam vastutust lapsele. See vastutus peaks olema täpselt paras: mitte liiga palju ning mitte ka liiga vähe. Sina oled 12, mille eest sina vastutad? Mina arvan, et sinu vastutus on käia koolis, õppida, teha ära kodutööd (nii õppimine kui ka enese järelt koristamine). Sinu vastutus on seegi, kes on sinu sõbrad ja kindlasti on sinu vastutada kokkulepetest kinnipidamine. Kui keegi on sinuga sõlminud kokkuleppe, olgu siis õpetaja, ema, sõbranna või veel keegi – 12-aastaselt on inimese aju juba nii palju arenenud, et kokkulepped püsivad meeles ja osa elureegleid peaks juba selged olema.

Siin ongi nüüd üks keeruline koht. Tähtis elureegel on, et inimesed peavad teineteisega arvestama, ainult nii on head suhted võimalikud. Kas võib olla, et just kokkulepped on see teema, mis tekitab pahandusi? Ema ilmselt soovib, et peaksid kokkulepetest kinni. Näiteks, et teeksid koolis antud kodutöö alati pärast kooli ära, ja et kui lähed sõbrannaga välja, siis tuleksid koju kokkulepitud ajal. Sinul aga on juhtunud, et on jäänud õppimata ja tuleb 2, või on sõpradega nii tore olla, et kojutulemise aeg on ununenud. Kui nii on juhtunud mitmel korral, siis loomulikult on ema usaldus sinu vastu vähemaks jäänud, sina aga tunned, et ema ei saa sinust aru ja teed asju omatahtsi edasi. Nii juhtub, et usaldus võib täiesti ära kaduda ja vastastikune pahameel on suur.

Mida siis ette võtta? Esimene asi, mida saad teha – saad emaga rääkida. Palu, et ta sind kuulaks. Enne mõtle järele, mida kõike sa talle öelda tahad, ja millised on sinu ettepanekud, et olukord paraneks. Ilma usalduseta ei ole head suhted võimalikud. Emal on kindlasti oma arvamus ja ta ehk tahab sinu jutu sisse oma arvamusi öelda. Palu ema, et ta kuulaks sind lõpuni. Kui oled kõik ära saanud rääkida, siis kuula, mis emal öelda on. Püüa samuti niimoodi kuulata, et ei ütle midagi vahele. Nii saate suurendada mõistmist. Ehk on siis võimalik sõlmida uusi kokkuleppeid ja nendest kinnipidamise kaudu suurendada usaldust.

Sina oled teel täiskasvanute maailma poole. See tähendab, et sa püüad ka käituda vastavalt: hoida kokkuleppest kinni ja kui see vahel ei ole võimalik, siis anda sellest varakult teada. Kui näed, et oled kojuminekuga hiljaks jäämas – helista emale. Kui tuba jäi koristamata, ütle emale, et teed seda kindlasti homme või mõnel muul päeval (ja siis teed ka). Loomulikult on kokkuleppest kõrvalekaldumine erand. Kui vabandustest saab reegel, on usaldus jälle ohus.

Nii et minu poolest võiksid püüda teha kolme asja: p1 paluda, et ema sind kuulaks ja kuulata ka teda, p2 sõlmida kokkuleppeid (enne asjaolusid põhjalikult läbi arutades) ja siis – p3 kokkulepetest kinni pidada.

Soovin sulle ilusat jõuluaega.

21.12.2018

Tere,
kas oskate soovitada (humoorikat) lasteraamatut, kus lugusid 5 a laste elust (sh jonnist jms)?

–––

Tere! Isiklikult ehk kohe ei oskagi. Aga Tartu Linnaraamatukogu näiteks soovitab oma blogis Venno Loosaare raamatut „Eitahalood“ https://headlasteraamatud.wordpress.com/2018/01/02/venno-loosaar-eitahalood/ – kas seda raamatut olete juba lugenud?

Parimate tervitustega
tarkvanem.ee meeskond

14.12.2018

Kui poisslaps ei allu kodus korrale ja valetab. Ei taha iseseisvalt õppida. Kutsub sõpru külla, kuigi oleme nädala sees ära keelanud. Tingimusel, kui pole õpitud, siis ei tohi ka sõpru kutsuda, kui õpitud, siis ikka võib. Lepime hommikul kokku ja õhtul selgub, et õppimata ja sõber ka külas käinud arvuti- ja bleisimänge mängimas. Olen võtnud bleisipuldi ja arvuti ära peitnud, ta otsib üles ja ikka mängib. Kuidas teha lapsele selgeks, et nii pole õige? Oleme selgitanud ja rääkinud, miski ei aita :(

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Selles olukorras peaks alustama usalduse taastamisest. Kirja järgi tundub, et usaldamatus on vastastikune: teie ei usalda last, kuna kokkulepped ei ole pidanud, ja laps ei usalda teid. Miks? Selle tagamaade üle ei saa nii lühikese kirjelduse põhjal otsustada, kuid üks asi kipub küll olema selge mõjuga: kui me kasutame suhetes jõudu (karistan, keelan, piiran jms), siis saame ikka sama palju jõudu vastu: ei tee, teen risti vastu, ei kuula…

Lapse ja vanema suhe on oma algselt loomult usaldussuhe. Kõik lähedased suhted (elukaaslased, sõbrad, vanem-laps jm) põhinevad usaldusel. Kuidas tekib usaldus? Kindlasti on teil oma vastus, minu vastus on, et usalduslik suhe saab tekkida siis, kui kummalgi suhte osalisel on tunne, et teda kuulatakse, mõistetakse, toetatakse, et ta on teisele tähtis ja aktsepteeritud just sellisena nagu ta parajasti on. Jõu kasutamine ei kuulu hea suhte juurde, see tekitab tunde, et teine ei hooli ei minu muredest ega piiridest.

Kuidas usaldust taastada? Lapse ja vanema suhetes peab suhte juhtija olema vanem, kuna laps lihtsalt ei oska seda piisavalt. Ehk on teilgi võimalik tasapisi usaldust tagasi võita, esmalt selle kaudu, et annate lapsele mõnes lähimas rahumeelses olukorras teada, et olete mures ja hädas, et soovite teistsugust suhet ning et soovite alustuseks kuulda, mida poiss ise neist asjust arvab. Millised peaksid tema arvates olema reeglid? Mis on tema arvates kokkulepe? Mis teda ennast takistab kokkuleppest kinni pidamast? Mida tema tahaks, et teie teisiti teeksite? Kui teie võtate esialgu, suhet taastada püüdes, kuulaja rolli, siis see on esimene asi, mis tasapisi ehk ka poisil teid kuulata aitab. Lapsed ei kuula meid, kui nad tunnevad, et neid ei ole kuulatud. See võib tekitada neis väärtusetuse tunde (nagunii keegi ei kuula, ei pea minu arvamust tähtsaks, ei mõista, ma olen mõttetu), ja kui lapsel see tunne on juba piisavalt suur ja kaua kestnud, siis tekib ka ükskõiksus: nagunii on halvasti, mis siin ikka pingutada. Mõistva kuulamise juures on tähtis enda isiklik-vanemlik arvamus esialgu endale hoida. Mõistev kuulamine tähendab, et ma panen iseenda ajutiselt kõrvale ja püüan igati mõista last. Kui laps on saanud piisavalt oma seisukohti kirjeldada (ja teda saab vahepeal ka aidata küsimuste, ümbersõnastuste, peegelduste kaudu), alles siis saame hakata liikuma ühiste lahenduste poole. Koos loodud reeglistik toimib paremini, lapsel on hõlpsam kinni pidada reeglitest, mille loomisel ta ise osaline on olnud. Loomulikult on vanem see, kes jälgib, et sõlmitud kokkulepete täitmine teoks saab, kuid meeldetuletused peaksid olema süüdistusevabad ja endakohased (nt ma märkan, et see asi on tegemata).

Mõistlik oleks püüda esialgu mõnedki kokkulepped toimima saada, et tasapisi muuta kogu reeglistik selliseks, et igaüks teab oma õigusi ja kohustusi. 12-aastane laps on arenguliselt võimeline reegleid meelde jätma ja ta peaks juba teadma, et inimestevahelistes suhetes kehtib vastastikkuse printsiip: me peame teineteisega arvestama. Ikka juhtub, et need asjad jäävad lapsele õigel ajal selgitamata, ega siis muud olegi, kui tuleb neid selgitada siis, kui puudujääk ilmneb ning olla oma nõudmistes ja selgitustes järjekindel. Kui usaldussuhe tasapisi taastub, peaksid ka kokkulepped paremini pidama.

06.12.2018

Tere!

Mul on suur mure oma 2 a 10 kuud vana lapselapse toitumise pärast. Tema menüüs on põhiliselt ainult kaks toiduainet: suhkur ja nisujahu. Ta sööb kodus magusaid krõbinaid, küpsiseid, komme, šokolaadi. Kooke, mis sisaldavad neile lisaks nt puuvilja (õunakook jne) või piimatooteid (kohupiimakook) ei söö ta suutäitki. Ma ei utreeri olukorda, ka lapse ema ütleb, et nii see on ja et ta ei saa sinna midagi teha. Puuvilju sööb ta ehk vahel 1/4 õuna või viil mandariini, kuid mitte iga päev. Varem sõi ta ka putru ja vähemasti juurviljasuppi, kuid nüüd ei tule isegi laua ligi, kui näeb seal mingit muud toitu peale oma igapäevaste helveste. Liha ta ei ole kunagi söönud, lihtsalt ei võta suhugi. Varem sõi mõnd piimatoodet, nüüdseks on jäänud ainult piim, mida helvestega koos sööb. Vahel, aga mitte iga päev, sööb ka leiba, lihtsalt paljast leiba mõne suutäie. Kindlasti mitte tervet viilu. Ma palun lapse emal täita mõne nädala jooksul päevikut, mida ja kui palju laps sööb, aga ma ei ole kindel, kas tal on aega seda teha. Ta teab küll ise ka, et see ei ole tervislik ja õige, mis toimub, aga ütleb, et mida ta siis tegema peaks. Poiss ei ole ülekaalus, pigem vastupidi, sest mitte midagi muud ta ju ei söö, ja sedagi, mida ta sööb, ei ole palju.
Küll aga on laps äärmiselt närviline, viril ja rahutu. Lasteaiast öeldakse, et mõnel päeval ta sööb seal, mõnel üldse mitte. Koguste osas ei oska nad midagi öelda.
Laps saab aga mitmesuguseid erinevaid toidulisandeid ja vitamiine. Perearstiga ema lapse toitumisest rääkinud ei ole ega kavatse seda ka teha. Minu mure on , kas laps saab niiviisi oma tulevasele tervisele kindla alus või võib see viia tõsiste tervisehädadeni. Sellist toitumist on nüüd olnud ca aasta.

–––

Vastab toitumisnõustaja Kristin Salupuu:

Kui lapsevanemad ise asjas probleemi ei näe, siis on keeruline (kuigi siiski mitte võimatu) lapse harjumusi muuta. Muidugi võib mõnikord lapse tujudele järeleandmine tunduda ajavõiduna, kuid pikemas perspektiivis, arvestades, et puudu võib jääda olulistest toitainetest – mõjutades nii lapse arengut, tervislikku seisundit, immuunsüsteemi kui ka meeleolu – sellega aega ja raha sugugi kokku ei hoia.

Soovitaksin last meelitamise ja põnevate lugude abil mitmekesist toitu sööma saada. Proovida võiks lapses tervisliku toitumise vastu huvi tekitada ja seda alustuseks mitte üldse söögilaua taga istudes, vaid mänguhoos või lapsega mõnd raamatut lugedes. Mõnele lapsele meeldib Ämblikmees, teisele Raudmees, kolmandale Printsess Anna. Neid kõiki tegelasi ühendab see, et nende toidulaud on täis köögivilju, kala, maiustuseks söövad puuvilju jne.

Uute toiduainete pakkumisel tasuks olla järjepidev. Sööma otseselt sundima ei peaks. Pigem tuleks last kohelda kui omasugust, pidada läbirääkimisi, selgitades olukorda ja toitumise olulisust. Probleem liigsete maiustuste-krõbinate söömise osas kaob, kui lapsele neid enam igapäevaselt tavatoidu asemel ei anta või koju ei osteta.

29.11.2018

Ülekaal, 157 cm pikk tütarlaps kaalub 66 kg. Kuidas alla võtta?

–––

Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:

Tere! Ülekaal on umbes 10 kg. Kuna tegemist tüdrukuga, siis on ta ilmselt oma kasvamise peaaegu et lõpetanud. Seega siinkohal peab siiski hakkamagi tegelema kaalu alandamise, mitte ainult hoidmisega. Soovitaksime selleks pigem mõne toitumisnõustaja (http://www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/toitumine/toitumisnoustaja-ja-terapeudi-kutse/noustajad-ja-terapeudid)
jutule pöörduda, et laps ei hakkaks ennast ise omaenese „tarkusest” näljutama.

Toitumisnõustaja Kristin Salupuu lisab:

Kuna ülekaal on päris suur ja kaalulangetusel hästi toimivaid imenippe pole, siis tõenäoliselt pere üksi edukalt sellega toime ei tule. Samas – võimatus on piiratud nägemus võimalikkusest. Kaalulangetust võiks võtta kui maratoni: varuda aega, olla ise kannatlik ja positiivne ka sisendada seda ka lapsele. Toitumise analüüsimiseks soovitan kasutada NutriData toitumisprogrammi: http://tap.nutridata.ee/, mis on tasuta ja võimaldab analüüsida menüü toitainete ja energiasisalduse vastavust riiklike toitumissoovitustega. Usaldusväärset infot toitumise kohta leiab lisaks toitumine.ee lehelt. See, kuidas toitu valmistada ja kuidas süüa, on pea sama oluline kui see, mida süüa. Seetõttu soovitan tähelepanu pöörata nii toiduvalmistamise viisidele, kui ka sellele, et süüakse rahulikus keskkonnas ja toitu nautides. Üle tuleks vaadata ka liikumisharjumused ja uneaeg, sest ka vähene liikumine ning uni soodustavad kehakaalu tõusu. Kuna ülekaalu on päris palju, siis soovitan jagada suurem eesmärk väiksemateks etappideks, et kohe ja korraga tehtavad muudatused lapses liigselt stressi ei tekitaks. Oluline on last toetada ja mõista, kui kõik ei lähe kohe plaanitult. Kuna lapseeas on ülekaalu langetamine kergem kui täiskasvanuna ning tegu pole asjaga, mis ise heast peast üle läheks, siis on just õige aeg selles osas midagi ette võtta!
Soovin Teile jõudu!

12.11.2018

Minu 9-aastane tütar saab igal aastal arstilt tagasiside… alakaal. Nüüdseks on ta 140 cm pikk ja kaalub 26,7 kg. Ta ei ole kõige parema söögiisuga. Koolitoit talle enamasti ei maitse. Kodusel toidul on tema söögieelistused pigem taimsed toidud. Kas ma peaksin muretsema ja kuidas oleks võimalik last sööma meelitada?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Kui perearst on teinud analüüsid ja lapse füüsilise tervise näitajad on korras, siis otseselt pole muretsemiseks põhjust, kuid regulaarne arstlik kontroll on kindlasti vajalik. Kui suguvõsas on pikki-kõhnu inimesi, siis saab mõelda geneetilise eelsoodumuse peale. Siiski on oluline leida üles see, mis vähegi lapsele maitseb (loomulikult tervislikkuse seisukohast lähtudes), proovides erinevaid tooraineid ja neist tehtud sööke. Üks kavalus on teha neid sööke, mida laps sööb, rammusama toorainega. Nt valida salatisse rasvarikkam hapukoor, kastmete tegemisel piima asemel kasutada rõõska või vahukoort, samuti valida juust, või jm võileivakatted rasvarikkamad. Kui koolitoit ei maitse, peaks lapsel olema vahepala kaasas või võimalus seda osta.

Mõelda võiks ka pere ja lapse sõprade hoiakutele kehakaalu osas. Kas lapsel võib millegipärast olla hirm suurema kehakaalu ees? Kas ülekaalulisus võib millegi poolest olla hirmutav või koledaks sildistatud? Millises kaalus on teised pereliikmed – seegi võib mõjutada, samuti see, millised hoiakud või uskumused leiavad väljendamist lapse sõprade seas koolis ja/või trennis. Vahel juhtub, et vanemad või ka lähikondsed ei pane ise tähelegi, kui naljaga pooleks või lendlausetena kasutatakse „vaata, et sa paksuks ei lähe“, „ma hoian saledat joont“, „appi, ma olen juurde võtnud“, „pean vist dieeti pidama hakkama“ jms. Kuna ses vanuses laps võib oma arengus olla juba eelpuberteedis, siis võib seegi tuua kaasa hirme, sundkäitumisi ja uskumusi, mis suunavad teda valima just sellist söömiskäitumist. Oluline on ka last kuulata – kas teate piisavalt palju sellest, mida ta ise neist asjadest arvab-mõtleb? Kas aktsepteerite lapse arvamusi? On ta ehk mõjutatud veganite põhimõtetest? Mõtlemiseks veelgi küsimusi: kas lapsel on piisavalt eakohast otsustusõigust? Kuna sööma ei saa otseselt sundida, siis on teinekord nähtav, et selle kaudu saab laps ennast kehtestada. Kuidas hindate enda ja lapse suhet? Usalduslik suhe alati kaitseb last, kui see on olemas, saate avameelselt lapsega arutleda selle üle, mis teile muret teeb ja mis lapsele. Ka lapse üldine toimetulek võib siin olla kõnekas: kuidas lapsel koolis läheb? Käib ta trennis? Palju on ekraaniaega? Kas on olemas sõbrad? Kas peresuhted on toetavad? Kuidas ta tunneb end oma kehas? Kas leiate teisigi teemasid tütrega rääkimiseks, kui „miks sa ei söö“? Teinekord on tasakaalutuse tekkekohta vaja otsida palju kaugemalt kui see mõistlik tundub. Teinekord on aga lahendused lihtsamad: näiteks rammusam toit ja vähem survet söögiteemades.

12.11.2018

Tegemist poisiga, kes ei tea täpselt, kas kasutada vasakut või paremat kätt. Söömisel proovib mõlemat, aga enamasti jääb vasaku juurde. Lasksin tal kääridega lõigata, seekord olid käärid liiga suured: ei saanud hästi hakkama. Proovis mõlema käega. Nüüd küsimus, kas pakkuda talle laste kääre tavalisi või vasakukäelisele sobivaid? Ostsin mõlemad, aga ei tea, kas on õige vasaku käe omasid anda? Või proovin esmalt tavalisi?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Sellel, kas laps on vasaku- või paremakäeline, on geneetilised põhjused. Ei ole põhjust eelistada üht või teist. Kui laps on vasakukäeline, kuid on õpetatud paremakäeliseks, jääb tema osavamaks käeks ikkagi vasak käsi. Endistel aegadel oli selge suunis: kõik lapsed pidid olema paremakäelised. Nüüd seda sundi õnneks enam ei rakendata. Laps saab kasutada oma sünnipärast eeldust. Siiski on palju lapsi, kes kuni kooli alguseni justkui ei „otsusta“ ära, kummakäelised nad on, tehes tähtsaid asju kord ühe, kord teise käega. Laske lapsel rahulikult toimetada, samas saate jälgida, kas laps spontaanselt võtab hambaharja, pliiatsi, käärid jms paremasse või vasakusse kätte. On ka lihtsaid teste: näiteks ootamatus olukorras haarab laps spontaanselt selle käega, mis on dominantne. Kui märkate, et laps kaldub pigem vasakukäelisuse poole, siis on loomulik, et aitate tal teha asju vasakukäeliste kombel. Kuna laps õpib jäljendades, siis on märgatav, et kui pere teised liikmed on paremakäelised, siis püüab ka vasakukäeline laps teha asju ikka parema käega, kuid see ei pruugi hästi õnnestuda. Ka neis olukordades saab jälgida, kas vasaku käega õnnestub sama toiming paremini.

12.11.2018

Kuidas aidata last, kellel on tekkinud koolihirm? Koolihirm tekkis kahe noormehe käitumise järel, kes kiusasid teisi. Üks noormees saadeti ära, aga teine jäi alles. Allesjäänud noormees ei tee enam kellelegi liiga, kuid minu poiss ikka kardab teda ja ei julge kooli minna. Ta nagu ei usalda teda. Hetkel koduõppel ja käib õpetajatele vastamas. Enne kooliminekut tekib ärevus ja see lööb meeled sassi ning ta hakkab nutma ja haletsema ennast.(miks ma nii nõrk olen, miks ma hakkama ei saa jne…) Arst soovitas meil enne kooli palderjani sisse võtta rahustuseks. Käime ka psühholoogi juures mõtteid korrastamas. Koolil endal psühholoogi pole. Kui palju peaks kool aitama last ,et laps saaks kooli tagasi või see jääb ainult lapsevanema mureks? Mida lapsevanem saaks veel ära teha sellises olukorras? Kodus olles tundub, et mida pikem eemalolek koolist on, seda raskem on sinna tagasi minna. Kodus laps rahulik, teisi võõrad inimesi ja lapsi ei karda, ainult oma klassi juurde minna kardab, kuna üks kiusaja on alles klassis (ei kiusa enam). Halvad mälestused hoiavad nagu teda tagasi.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

On loomulik, et millegi seesuguse juhtudes hirm püsib pikemat aega. Usalduse taastumine võtab tõsisema kriisi korral alati küllalt aega, seda nii suurtel kui ka väikestel inimestel. See protsess läheb lihtsamalt, kui laps tunneb, et teda ei sunnita usaldama, et temast ja tema hirmust saadakse aru. Ilmselt nii oletegi püüdnud teha, laps on koduõppel ja olete otsinud abi spetsialistidelt. Koduõpe võib aga tõesti aidata kaasa hirmu püsimisele. Vältimine hoiab hirmu alal. Hea oleks, kui poiss saaks kogemusi, mis kinnitavad, et ta saab hakkama: oskab käituda ja oma soove-mõtteid väljendada ka pingelises olukorras. Mõistagi aitab usaldust suurendada ka teiste käitumine: et klassikaaslased on sõbralikud, et õpetaja on mõistev, et abi on kohe olemas, kui ka midagi juhtub. Kool ja kodu peaksid siin koostööd tegema. Loodetavasti olete lapse klassijuhatajaga asja arutanud, koos saab kavandada abinõusid, et laps hakkaks saama toimetulemise kogemust. Kool/juhtkond/hoolekogu saab palju ära teha, et kiusamine koolis väheneks ja lõpeks. Igasse kiusamise ilmingusse peavad sekkuma täiskasvanud ja lapsi tuleb kindlasti harida ses osas, mis on kiusamine ning kuidas sellele vastu astuda.

Nii et suures piires on siin vaja teha kolme tähtsat tegevust. Esiteks: poega peaks kindlasti kuulama, kinnitama arusaama, et mõistate tema tundeid, ükskõik kui ebarealistlikud ja imelikud need vahel ka ei paistaks. Lapsel ei tohi tekkida tunnet, et keegi ei saa aru, või et ta on imelik, et kardab, või et ta tunneb, et ka kodused kuidagi löövad tema probleemi peale käega. Seda ei tohiks juhtuda. Teiseks: kuulamise tulemusel peaks jõudma ka selleni, millised võiksid olla lahendused, mida poiss ise näeb ning saate lisada ka need, mida teie näete-arvate toimivat. Need arutelud võiksid olla ka käitumise arutelud. Kaaluge koos, mida võiks teha erinevates olukordades, mille kujutlemisel poeg tunneb pinget ja toimetulematust. Võib täiesti lausete kaupa õppida, mida poeg saab öelda või ka mida teha, kui ta satub olukorda, kus tunneb ärevust ja hirmu. Püüdke normaliseerida hirme ja normaliseerida ka seda, et igaüks saab õppida juurde käitumisi, mis aitavad paremini toime tulla. Kolmandaks: kodu ja kooli koostöö. Klassijuhataja ja õpetajad saavad kindlasti soodustada seda, et pojal oleks lihtsam tagasi minna. Saate ka nendega arutleda ja plaane teha, mida õpetajad võiksid rääkida nt klassiga, mida aga konkreetsetes olukordades, mis koolis tekivad.

12.11.2018

5-aastane poiss teeb füüsiliselt ja sõnaliselt haiget oma 2-aastasele õele. Oleme poisiga käinud Rajaleidjas psühholoogi juures, kuid seal öeldi, et lapsega kõik korras. Ta on tüdruku sünnist saadik olnud kuri ta vastu, ütleb, et õde on paha jne. Soovitati päevas vähemalt pool tundi tegeleda ainult poisiga, mida olen püüdnud ka teha, kuid pigem poiss eirab tüdrukut, on sünnist saadik talle füüsiliselt haiget teinud. Oleme teda keelanud, selgitanud, kuid mitte midagi, ise veel naerab selle peale, kui on jälle saanud haiget teha. Kui küsida talt, miks õde nutab, ei vasta sellele küsimusele. Käin üksinda täiskohaga tööl, mees on 2-aastasega kodune. Oma tervise tõttu (probleemid selja ja kõrge vererõhuga) ei ole ta kuskile ka tööle saanud. Käin ise iga päev bussiga tööle ja elame väikeses kohas üürikorteris. Perearst soovitas mul hakata antidepressante võtma, sest kõik keeb üle pea. Ei ole siiamaani neid veel võtnud.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Sama pere laste vahel on ikka võitlemist ja konkureerimist, see on loomulik. On ju nii, et alati, kui peresse sünnib uus laps, on see suurema lapse jaoks kaotus. Rohkem lapsi peres tähendab ikka seda, et vanemlik tähelepanu igaühele jääb veidi väiksemaks. Nii et suur osa sellest varjatud sõnumist, mis poeg teile oma käitumisega edasi annab, on kurbus ja pahameel selle olukorra pärast ning igatsus vanemate suurema tähelepanu järele. Laps ise selles vanuses ei oska selgitada, mida ta täpselt tunneb ja tahab, ta lihtsalt käitub. Vanema ülesanne on välja nuputada, milline lapse oluline vajadus on jäänud katteta, et ta neid asju teeb, mida te kirjeldate. Omal moel on siin kerge tekkima n-ö surnud ringi moodi olukord. Laps teeb õele haiget või ütleb haiget tegevaid sõnu, teie reageerite selle peale. Nii tekib lapsel kogemus, et alati, kui ta teeb neid asju, saab ta teie tähelepanu. Asi on selles, et lapse vajadus vanemate tähelepanu järele on nii oluline, et kui ta seda heal viisil ei saa, siis ta harjubki kordama neid, vanema hinnangul halbu tegevusi, sest vanem, kes lapsega riidleb ja on kuri, on vähemalt sel ajal lapsega suhtlev, tuleb lähedale, vaatab otsa jne.

Nii et usun samuti, et lapsega pole midagi muud lahti, kui et tal on vaja teie lähedust: kallistamist ja paisid, ühiseid mänge ja tegevusi (ka lapse kaasamine kodutöödesse on tore koos olemine), toredaid jutuajamisi, kus laps tunneb, et vanemal ei ole kiire, et ta on kohal ning kuulab ja mõistab. Saan aru, et olete tööga väga hõivatud ja ilmselt ka väsinud-ülekoormatud (kirjutate, et kõik keeb üle pea) ning see on kindlasti ka üks põhjus, mis hoiab alal seda olukorda, mida kirjas kirjeldate. Antidepressant küll korrastab ajukeemiat, kuid elu ta ümber ei korralda, seda tuleb teha teil endal. Ehk saate koos mehega arutada, kuidas oma elu korraldada nii, et pinget oleks vähem ja rahulikkust rohkem. Ehk on lähedal keegi inimene, kes saaks appi tulla, olgu siis teie endi vanemad, üksik naabritädi või keegi muu, kes võiks vahel tulla ja hõlpu anda. Lapsed teevad lihtsalt oma lapseasju ja lapsevanematel on vaja teha täiskasvanute asju, mis tähendab, et laste käitumisele tuleb reageerida rahulikult, vajadusel nõudlikult, kuid kuri ei tohi olla. Poissi tuleks suunata heade tegevuste poole. Keelamise asemel saab öelda, kuidas tohib, kuidas käib. Nii õpib laps tasapisi uusi käitumisi. Kui annate selgitusi, siis tehke lühidalt. Naermine võib olla poisi pinge ja ärevuse märk. 5-aastasel ei ole enamasti vastust küsimustele, mis algab sõnaga miks. Pigem kommenteerige ja uurige võimalusi teisteks lahendusteks. Näiteks: „Oi-oi, õde nutab, ta sai haiget. Mis me saame teha, et õde enam ei nutaks?“ Teie poiss ei ole kindlasti paha laps, ta on lihtsalt üks hädas laps, kes vajab teie tähelepanu ja aega. Pool tundi päevas ainult poisiga tegelemine, mida Rajaleidjast soovitati, oleks kindlasti abiks. Parem, kui saaksite koos olla kusagil, kus väikest õde ei ole, nt lähete koos poodi või jalutama, rattaga sõitma… Laps peab saama tagasi tunde, et emme armastab mind, ma olen talle tähtis, vähemalt sama tähtis kui väike õde. Siis on lootust, et nood muret tekitavad käitumised jäävad vähemaks.

16.10.2018

Tere! Olen mures oma 2-aastase tütre pärast, kes sai üsna kaua lutipudelit. Vanuses 2 aastat ja 1 kuud jätsime päevapealt lutipudelist joomise ära. Neiu ei tahtnud enne juba midagi kuulda erinevatest kõva/pehme nokaga tassidest, kõrrega topsist ja tavalisest tassist, ütleb „ei taha“ ja nüüd, mil on vanem, kordub sama – ei ole nõus kuskilt jooma. Laps ei joo hetkel ise, joodame supilusika ja süstlaga, kuid kardan, et harjub ära ja siis peamegi teda niimoodi jootma. Laps on isaga kodus ja mina käin täiskohaga tööl. Kas lapsel võib stress olla? Käib potil alates 11 kuu vanusest, hetkel ei taha ka pükse jalga. Küsib potile, kuid potil istudes tõmbab püksid jalast ära. Olen mures, et kui laps ei joo, tekib tal niimoodi vedelikupuudus. Peres on teine laps veel, kes on 5-aastane (poiss).

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

2-aastasele on üldiselt juba jõukohane juua nokaga tassist, tavaline tass kipub selles eas veel ümber minema, kuna lapse kindlus esemete haaramisel ja hoidmisel alles areneb. Samas on oluline silmas pidada, et kui viite läbi mingit muutust, mis on teie arvates kohane, siis tuleb kindlasti jälgida, et samal ajal ei oleks lapse elus mingit muud olulist muudatust, sest iga muutus on pinge allikas ja seega ka stressi tekitav. Liigsest pingest tuleks last hoida. Muudatuse läbiviimise ajal on oluline vanema kannatlikkus ja rahu, ei tohi olla riidlev, ähvardav ega pealesuruv. Kui vanem soovib muutust, peaks see kindlasti olema pigem sõbralik ettepanek, mitte kuri käsk. Kui sunnime last, hakkab ta kindlasti vastu, seda enam, et märkate, kuidas lapses on praegu tärkamas MINA. See on lapse loomulik ja igati tore arengujärk, kus ta õpib, kes on MINA, kuidas enda eest seista, kuidas öelda EI. Edaspidise elu seiskohalt on need õppimised äärmiselt olulised. Olgu tegu sellega, et laps ei taha nokaga tassist juua või tõmbab potil istudes püksid ära või näitab ükskõik millises teises olukorras, et tal on OMA lahendus – alati tuleks kõigepealt kinnitada oma arusaamist lapse arvamusest või soovist. See ei tähenda, et vanem loobub oma arvamusest või ettepanekust (kuigi ka seda võib vahel teha), vanem lihtsalt annab lapsele teada, et ta mõistis lapse käitumist. „Sa ei taha tassist juua? Sulle meeldib potil istudes püksid ära võtta! Sa ei tahakski pükse enam jalga panna.“ Seesugused laused annavad lapsele teada, et vanem on tema soovi mõistnud ja see loob lapses tunde, et temaga arvestatakse. Just see on alus edasiseks koostööks. Kui laps kuuleb liialt palju käske-keelde, siis tema sisetunne muutub ärevaks ja vastupanu suureneb veelgi. Vanema kinnitused temast arusaamise kohta pluss mängulised ja loovad lahendused on siin igati kohased, need meelitavad lapse koostööle, ja nii saavad vanema soovitud tegevused ikkagi tehtud. Vanema pahameel tekitab lapses tunde, et temaga on midagi valesti, kuid tegelikult see ju ei ole nii: laps lihtsalt ei oska veel paljusid asju.

Minu poolest võiks süstla küll kõrvale jätta, lusikas võib olla, seda enam, et nagunii tuleb lusikaga toimetamine selgeks õppida, las püüab siis ise lusikaga vedelikku kätte saada, nt mõnest laiemast anumast. Samal ajal võiks vanem ikka jätkuvalt pakkuda nokaga tassi, aga mitte pealesuruvalt, stiilis: „Näe, sellega on hea juua, näe, see on siin, siin on hea jook sees. Sa ei soovi? Palun – siin on lusikas.“ Nokaga tass võiks olla ka pidevalt lapse käeulatuses. Kui ta tunneb, et survet ei ole, võib ta ise initsiatiivi võtta. Vedeliku tarbimise osas võiks lihtsalt vaadata, et menüüs oleks piisavalt vedelamaid toite (supp, kissell jms). Küll laps ühel päeval kõik vajaliku selgeks saab. Kõigepealt on vaja eemaldada liigset pinget tekitav surve.

16.10.2018

Kuidas last koolis aidata? Kodus õpib kõik ilusti ära, aga kooli minnes teeb näo, nagu ta ei oskaks midagi ja ei saavat hakkama. Tundides kaasa ei tee, häälitseb, töid teeb valikuliselt. Kui midagi ei meeldi, siis keeldub üldse kaasa tegemast või jalutab klassis ringi ja õpetajale ei allu.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Lugedes teie kirja tekib mul küsimus, kas lapsel on olemas koostööoskused ja eakohased arusaamad selle kohta, mida tähendab reegel, mis on kokkulepe, mida tähendab teistega arvestamine jms. Kodus on need arusaamad ju samuti vajalikud nagu kooliski. Kuna laps enne kooliminekut kasvab kodus, siis on loomulik, et alusoskused teistega arvestamise osas peaks ta kaasa saama kodust (ka lasteaias kinnistatakse samu oskusi).

Kas teie laps kodus teeb teiega koostööd, kas ta arvestab teie ja teiste pereliikmete vajadustega, kas ta peab kinni kokkulepetest, mis te olete üheskoos läbi rääkinud ja kokku leppinud, kas lapsel on olemas eakohased kohustused, mille täitmisest ta kinni peab? Kui kodus on lapse kasvades algusest peale tegeldud reeglite-rutiinide selgitamisega, ja seda on tehtud järjekindlalt, siis peaksid tal põhireeglid selged olema. Kui see aga ei ole nii, siis tuleb see vanemlik töö ette võtta.

10-aastane laps on oma arengus sealmaal, et ta peaks olema võimeline mõistma, et inimeste maailmas kehtivad reeglid, tema mehaaniline mälu on võimeline kokkuleppeid meelde jätma ning ka esialgsed arusaamad põhjuse-tagajärje seostest peaksid juba olema jõukohased. Üks koolivalmiduse tunnuseidki on ju see, et laps saab aru, et oma reeglistik käitumises on kodus, koolis, poes, külas olles, kohvikus, tänaval jne. Loomulikult on 10-aastane veel oma reaktsioonides impulsiivne, ta võib küll teada reeglit, kuid käituda ikkagi reeglit mitte arvestades. Siinkohal ongi vaja ühelt poolt nii täiskasvanulikku mõistmist, et tegu on lapsega, samas aga ka täiskasvanulikku nõudlikkust reeglite täitmise osas.

Perekond ja ka kool on hierarhilised süsteemid, see tähendab, et on palju olukordi, mille lahendusi teavad ja nende eest vastutavad isa-ema (kodus) või pedagoogid (koolis-lasteaias). See on loomulik vaimsel mõjujõul põhinev autoriteet, millele lapsel on turvaline alluda. (Samal ajal on loomulik, et laps saab ise otsustada talle ealiselt jõukohaste asjade üle, ning on rohkesti asju, mille osas laps ja täiskasvanu omavahel kokku lepivad, kusjuures täiskasvanu on see, kes kokkulepete kehtivust vajadusel meelde tuletab, et laps saaks aru, et reegel on täitmiseks, mitte niisama jutt. Sel moel saab vanem seista heade harjumuste kujunemise eest.)

Ehk on teil esmalt vajalik läbi mõelda, milline reeglistik ja millised kokkulepped teie kodus on, ning mis ehk järeleaitamist vajab. Oluline on siin ka kodu-kooli koostöö, et nõudlikkus reeglite täitmise osas oleks sarnane. Konkreetse koolitunniolukorra eest vastutab pedagoog, ent alusreeglistiku selgitamine ja nõudlikkus sellest kinnipidamise osas (nt see, et õpetaja on autoriteetne isik, kelle korraldusi tuleb kuulata) on vanema järjepidev ülesanne.

09.10.2018

Tere!
Meie peres kasvab 2-aastane tüdruk. Ta on maganud kogu aeg kas ema või isa kaisus. Tundub, et ta kohe vajab seda. Kui ta öösel avastab, et ei ole emme vastas, siis ärkab ta kohe üles ja hakkab mind otsima. Kaissu võttes ta uinub kohe uuesti. Ta väga vajab füüsilist lähedust öösiti millegipärast. Kas oleks õige või vale hakata teda suruma oma voodisse? Oleme püüdnud, aga siiamaani tulutult. Hirm on ka selles, et ta võib öösiti oma vanemaid otsima hakata ja pimedas toas kukkudes haiget saada. Mure aga selles, et perre on sündimas kolmas laps. Sel juhul peaks ta siiski magama kas isaga või oma voodis… Ei teagi, mida teha… Kui lapsel on vajalik see lähedus ja turvatunne, kas on õige seda talt ära võtta?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Turvatunne on lapse äärmiselt oluline arenguline eeldus, see peab loomulikult olema ja jääma, kuid kindlasti on vaja arvestada lapse arengujärguga. On arusaadav, et beebi magab emme juures-kaisus, kuid 2-aastast last võiks siiski juba harjutada oma voodikesega, mis on issi-emme voodi lähedal.

Aeglane, järk-järguline muutus on lapsele kergem taluda (teises toas magamine võib olla liialt ärevust tekitav muutus nii lapsele kui ilmselt ka teile endalegi) ning looma peaks ka turvalised rutiinid, mis õhtust õhtusse korduvad. Näiteks: tuduriided selga, hambad puhtaks, pluss mingi u 15 min kestev rahulik ühistegevus – laulmine, raamatu vaatamine, lühikeste salmikeste lugemine vm koos kaisutuste ja süles olemisega. Kindlasti on vaja juures/lähedal olla, kuni laps uinub, tähtis on ka vanemlik rahu ja kindlus, et soovite uue harjumuse kujundada. Alati, kui laps ärkab ja soovib teie voodisse tulla, on vaja teda rahustada ja oma voodisse tagasi panna. See võib võtta aega ja vaeva, sest laps on teisiti harjunud. Väikelapse närvisüsteem on veel väga õrnake, sellega tuleb arvestada. Uue harjumuse kujundamine, kui olete lapsega rahulikud ja järjekindlad, võtab tavaliselt umbes kuu aega. Kuna iga muutus on pinge, on vajalik lapsega eriti kannatlik ja rahulik olla ka kogu päeva kestel. Oluline on pakkuda võimalikult palju lähedust just päeva jooksul ja jälgida, et õhtud oleksid rahulike tegevustega ka juba vähemalt tund enne uneaega. Uue beebi sünd võib selle rutiini taas ohtu seada, siis on oluline, et issi oleks 2-aastase öine patsutaja-rahustaja, kuna emme on ilmselt beebiga ametis. Kui magamistuba võimaldab, on mõistlik paigutadagi laste voodid kahele poole vanemate voodit ja kummalgi on sel juhul oma öine vastutus. Mõistagi võib juhtuda, et lapsed teineteist oma nutuga äratama hakkavad ja eks sel juhul tuleb taas mõelda võimalike uute lahenduste peale. Ühelt poolt ei maksa oma elu liialt keeruliseks teha ja luua reeglid, mis just teile mugavad ja kohased tunduvad. Teisalt on vaja meeles pidada, et kõik tegevused, mis on korduvad, kipuvad looma harjumuse. Nii et vanemlik ülesanne on ikka mõelda sammuke ette: milliseid harjumusi soovin oma lapses kujundada.

03.10.2018

Meil on veendumus, et laps ei pea käima aasta läbi, igal tööpäeval lasteaias. Näiteks suvel võiks ta puhata, eriti arvestades, et on olemas vanavanemate maakodu (muidu on tegemist sellise lasteaiaga, kuhu on last võimalik viia ka suvel). Ettevõtjatena on meil võimalus ka oma asju planeerida nii, et saab nohuse lapsega koju jääda, et olukord haiguseks ei areneks. Samuti teeme vahel lihtsalt niisama lasteaiavabu päevi, kus käime jalutamas, kohvikus, õpime koos midagi uut ja laps saab ka niisama omaette mängida (peres on ka 7-aastane ja muidu on kõik mängud suurema juhtimisel või eeskujul).
Üks sugulastest väidab, et lasteaiast puudumine on halb kasvatus ja lapsel läheb režiim sassi. Siis kaduvat lapsel ka järg ja õppimisse tekkivat lünk – laps ei tea, millega teised eelmisel päeval tegelesid ning tal jääb midagi kasulikku omandamata. Lisaks polevat ka nohu mingi põhjus koju jääda, sest nii see immuunsus arenebki.
Meie oleme aga endiselt veendumusel, et lasteaed on väikesele inimesele küll põnev ja huvitav, aga vahel ka silmaga nähtavalt väsitav, ning kui vanemal on võimalus lapsele sellest aeg-ajalt puhkust anda, on see vaid tervitatav nähtus.
Kui hoolega peaks lasteaiakohustust täitma?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Iga vanem on oma elu ja oma laste ekspert. On loomulik, et vanem teab oma olukorda, oma laste eripära ja arengujärku, iga pere loob ise oma argirutiinid, reeglid, traditsioonid jm. Olete kindlasti vaba käituma oma arusaama kohaselt ka lapse lasteaias käimise osas. 4-aastasele lapsele, arvestades tema arengujärku, ongi sobivam n-ö lühem töönädal, sest kollektiiv on siiski lapsele päris suur pingutus ja pinge. Kui lapse kodune keskkond on turvaline ja igati arengut toetav, sh kindlad päevarutiinid, koostegemised, lugemised-mängimised-õueskäimised jms, siis peaks ju kõik korras olema. Kuna rutiin on reeglina rahustav, siis võiks ehk kaaluda varianti, et lasteaiapäevad on kindlad nädalapäevad ja neid on kindel arv. Võib ju ka lasteaia pedagoogidega arutada, mis tegevused on kindlasti need, mida laps nende arvates võiks kindlasti kaasa teha (nt osalemine spordipäeval, jõulunäidendis vms), et laps tunneks end ikkagi rühma liikmena, kaasatuna. Lapse arengujärku silmas pidades tulekski meeles hoida, et 4-aastase lapse kõige olulisem suhtlus peabki toimuma perekonnas.

03.10.2018

Tere, soovin nõu, kuidas käituda järgnevas olukorras. Tütar tuleb koju mõne pisikese vidinaga või rahaga, mis ta olla oma sõpradelt saanud. Näiteks andsin talle täna 1 euro ja ta tuli koju – kotis 1. 30?? Kui küsisin selle fenomeni kohta, siis vastas nagu tavaliselt – teised andsid, mina ei tahtnud võtta! Samuti kui on trennipäev, siis tema lihtsalt ei lähe, sest ei tahtnud. Taoline käitumine hakkas juba viimases lasteaiarühmas. Kuidas/millist tagajärge kasutada, et sellest ka kasu oleks? Rääkimisest enam ei piisa. Ma olen keeldunud ostmast mõttetult kalleid ja pisikesi vidinaid, kodus on kõike piisavalt. Kas tõesti mõjub keelamine nii, et tekitab mingi puudustunde? Ausalt öeldes ei julge teda enam teistele küllagi lubada. Luiskamist on ka ette tulnud, ehkki hammustan selle enamjaolt läbi, siis kardan, et varsti on ta meistervaletaja. Nõutu ema.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Laste mõtteviisist arusaamise eeldus on kuulamine. Selle kaudu on enamasti võimalik n-ö läbi hammustada – nagu te toredasti kirjutate –, mida laps mõtleb, kuidas tema maailma asjadest aru saab, mis on tema arusaam reeglitest ja kokkulepetest jne. Ükskõik mis ka ei oleks juhtunud, esimene ülesanne on mõista, kuulata, aru saada ja alles siis reageerida. Kuna inimene on üldiselt emotsionaalne tegelane, siis juhtub tihti, et me kõigepealt reageerime ning kui reaktsioon on seda tüüpi, mis lapses tekitab süüd või häbi või mõistmatust, siis siit edasi minna mõistmise ja aruteluga on keerukas. Kuid just usalduslike arutelude kaudu saame teada lapse mõtteviisist ja alles siis, kui laps tunneb end ärakuulatuna, on tal võimalik kuulda võtta ka meid. Kuulamine tähendab keskendumist kuulamisele: kuulamise kestel on vaja oma vanemlikud mõtted-ideed-reeglid ajutiselt kõrvale panna. Kui midagi lapse jutus jääb segaseks, võib küsida täpsustavad küsimusi, peegeldada oma arusaama, teha vahekokkuvõtteid. Vanema aeg täiskasvanuliku seisukoha, ettepaneku või reegli esitamiseks tuleb alles siis, kui laps on saanud kõik selle ära rääkida, mis hetkel talle tähtis tundub. Miski ei soodusta lapse rääkimist nii palju kui mõistev kuulamine. See loob lapses tunde, et teda püütakse mõista, et temaga ei ole midagi valesti, kui ta mõtleb või räägib nii. Just see on võti sellistes tundlikes küsimustes nagu raha ja ausus. Laps alles õpib elureegleid. Viltuminek kuulub kasvamise juurde. Kui lapsel on kogemus, et viltuminek pole küll tore, kuid vanemad on mõistvad ja koos saab arutada selle üle, kuidas võiks-peaks tegema, siis selle kaudu õpib laps rohkem.

7-aastane laps on oma arengus selles järgus, et ta peaks juba teadma, millised on reeglid kodus, koolis, külas, poes, kohvikus jne. Kui ilmneb, et veel pole päris selge, siis on lihtsalt vaja reegel luua või reeglit meelde tuletada. Lapse eripära on, et ta võib küll reeglit teada, kuid kuna tahteimpulss on võimas, siis ta ei saa alati n-ö enda vastu, st teeb ikka, kuigi teab, et ei tohi. Ega reeglite-kokkulepete jaoks paremat juhist ei ole kui järjekindlus ja isiklik eeskuju. Kui meie vanematena oleme nõudlikud ja järjekindlad reeglite järgijad ja meeldetuletajad, siis on ikka lootust, et lõpuks see reegel või põhimõte kinnistub. Loomulikult on ka olukordi, kus vaatamata kuulamisele, mõistmisele ja reegli meeldetuletamisele laps ikkagi ei võta vanemat kuulda. Neil juhtudel on oluline olla mõistev lapse tunnete osas, kuid jääda endale kindlaks.

03.10.2018

Kas 4–7 a lapse menüüsse on soovitatav ketšup ja seda 2–3 korda nädalas?

–––

Vastab toitumisnõustaja Kristin Salupuu:

Lapseeas kujunevad söömisharjumused mõjutavad meid ka tulevikus. Regulaarne ketšupi tarbimine ei ole vajalik, laps ei peaks harjuma toidu loomulikku maitset ketšupiga „tapma“. Iseenesest muidugi võib ketšupitarbimine olla tasakaalustatud toitumise osa: kui laps sööb mitmekesiselt, piisavalt puu- ja köögivilju, ketšupit korraga serveerida näiteks supilusikatäis, siis ei ole põhjust seda ka ära keelata. Osta tasuks võimalikult kõrge tomati- ning võimalikult madala soola- ja lisatud suhkru sisaldusega ketšupit. Juhul kui aga laps kipub oma toitu ketšupiga üle valama, siis on mõistlikum seda ahvatluseks mitte koju osta.

02.10.2018

Tere. Millal algab järgmine koolitus Tallinnas, kuhu saaksime registreeruda? Meil on peres 3 last ja 8 a poiss valmistab muret nii koolis kui kodus, sest ei kuula lihtsalt sõna.

–––

Tervist

Tallinnas toimuvate koolituste kohta saate täpsemat infot Tallinna Perekeskusest, palun võtke nendega ühendust info@pk.ee,  https://pk.ee/nustamisteenistus-2/vanemakoolitus.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

27.09.2018

12 a poiss ei taha kooli minna. Tegemist on väikse maakooliga , kus klassis on 8 last ( 5 poissi ja 3 tüdrukut ). Kaks poissi seal klassis terroriseerivad teisi ja ka õpetajaid. Minu last nad otseselt puutunud ei ole, aga teistele teevad nii vaimselt kui füüsiliset liiga. Minu poisil on tekkinud hirm, et äkki nad tulevad ja teevad talle lliga ja sellepärast ei taha ta kooli minna. Pöördusime ka Rajaleidja poole, et seda olukorda natuke paremaks muuta, aga nende kahe poisi vanemad ei ilmunud välja. Üks poistest lubati ära saata internaatkooli, aga sügisel selgus, et ta on endiselt siin ja terror kestab edasi. Minu poiss on nii pettunud, et nutab kodus ja keeldub kooli minemast. Pöördusime kooli poole ja nemad ütlevad, et minu laps on sotsialiseerimata. Kästi lausa psühhiaatri vastuvõtule minna, põhjendades seda sellega, et teised ju saavad hakkama. Teised ütlevad ja löövad vastu, aga minu poiss ütleb, et ei taha seda teha. Tema tahab, et need poisid muutuksid paremaks ja klass võiks normaalselt läbi saada omavahel. Kas laps peab sellise keskkonnaga harjuma ja kuidas last sotsialiseerida vägivallaga? Minu laps on hetkel koduõppel, aga need noormehed käivad koolis edasi. Kool põhjendab seda sellega, et neid poisse ei saa koolist kõrvaldada, kuna nad ei õpi kodus. Minu lapsel õppimine korras, 3 klassi kiituskirjaga lõpetatud ja 4.–5. klass neljad viied. Rajaleidja poolt soovitati kooli vahetust, aga poiss kardab minna, sest äkki on ka teises koolis selliseid poisse. Kas on tegemist sellega, et minu lapsel on probleem või on koolis probleem. Sotsiaalpedagoog ütleb selle kohta, et elu peabki karm olema. Poisil suhtlemisega probleeme pole, kui kõrval on rahulikud lapsed. Kui kedagi kiusatakse, siis ütleb, et tal on seda valus vaadata. Teine laps käib samas koolis 3. klassis, seal kõik aitavad kõiki ja keegi halvasti ei ütle teisele. Mul on nii valus seda kõrvalt vaadata. Kas koolil on probleem või on tõesti minu lapses viga, et ta ei saa hakkama sellises keskkonnas? Endal selline tunne, et olen last valesti kasvatanud (hoolivaks , sõbralikuks, viisakaks, aitajaks). Praegu nagu tundub, et ta on pettunud ka õpetajates, sest nemad väidavad, et nende käed on seotud. Palun andke nõu, mida teha?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Kindlasti on äärmiselt tark ja hooliv kasvatada lapses väärtusi nagu hoolivus, sõbralikkus ja viisakus. Just need väärtused aitavad eluga väärikalt toime tulla, eeskätt rasketes olukordades, kus paljudel inimestel on sageli raske säilitada lugupidavust iseenda ja teise vastu.

Mul on väga kahju lugeda teie kirjeldust olukorrast, kus igati kohane lahendus oleks kooli juhtkonna tõsine sekkumine. Lapsed, kellele ei ole õpetatud teistega arvestamist, hoolivust ja koostööoskusi, ei ole selles süüdi. Selle eest vastutavad nende vanemad, sest see on nende tegemata töö. Kui olulised oskused on lastele õigel ajal selgitamata jäänud, siis peaks lahendus olema see, et täiskasvanud nende laste ümber püüavad kannatlikult, hoolivalt ja nõudlikult neid oskusi õpetada ja on järjekindlad nende õpetuste läbiviimisel.

Kui täiskasvanud (nimetatud poiste vanemad, kooli pedagoogid) ei võta piisavalt vastutust selles olukorras, siis mõistagi on võimalik vahetada kooli, eelnevalt põhjalikult tegeldes hirmude maandamisega, mis pojal on. Samas on ka võimalus pojale selgitada, et kõigil inimestel maailmas ei ole kahjuks samu arusaamu ja vägisi midagi muuta pole võimalik. See oleks variant, kus poeg – ja ka teie – saab jääda oma väärtuste juurde ümbritsevatelt samade väärtuste järgimist nõudmata. Loomulikult – see on keeruline ülesanne ka täiskasvanule, mis siis veel lapsele. Kui kõne all on isiklikud olulised elulised põhimõtted, siis on ju raske aktsepteerida väärtusi, mis enda omadega väga suures vastuolus. Mõneti seesugune ennast taandav suhtumine võib aga ka rahustav olla. Kindlasti saab poeg hoida nende klassikaaslaste ja sõprade poole, kes on temaga hoiakutelt sarnased. See aitab hoida lapses tunnet, et temaga on kõik õigesti. Ka täiskasvanud ju loovad sõpruskondi eelkõige sarnaste eluväärtuste põhjal. Poja hädasoleku ja kurbuse puhul on ikka ja jälle abi kuulamisest ning mõistmisest ja ka selle üle kordamisest, et on tähtis omaenda väärtustest kinni hoida.

12.09.2018

Tere
Meil on 2,5-aastased kaksikud. Harjutame neid hetkel lasteaiaga. Ühe nädala olin lastega koos rühmas. Kontakt teiste lastega on hea, suhtlevad ja mängivad teistega ning vajadusel lohutavad teisi. Kui üritasin korraks näiteks WC-sse minna, siis üks tüdrukutest ei lubanud. Teisel nädalal läks harjutama õpetajate soovitusel isa. Kui ütles, et peab nüüd küll koosolekule minema ja emme tuleb varsti, siis hakkasid kaksikud täiest kõrist röökima. Õpetajad ei suutnud nende tähelepanu mujale juhtida ja 10 minutit hiljem oligi kõne lasteaiast, et õpetajad on juba ka pea peal seisnud, aga kasu pole midagi, et lapsed ei nutaks. Kodus olles ka aeg-ajalt tekivad sellised jonnihood ning nad annavad üksteisele hoogu karjumisel. Kuidas peaks nüüd edasi käituma, kas üritama edasi harjutada või proovima alles mingi aja pärast uuesti lasteaeda?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Väikelaps vajab kindlasti aeglast ja turvalist harjutamist rühmaga, ja harjutamise aja jooksul (ja ka hiljem) võib ikka juhtuda tagasilööke. Asi on selles, et kuni 3-aastane ei ole veel oma arengu poolest valmis kollektiivis olema. Tema arenguline vajadus on otsekontakt täiskasvanuga ja pidev tagasiside oma tegevusele. Lapsesõbralik on väike rühm ja lühike hoiuaeg. Selles eas lapsed veel ei mängi koos, nad pigem jälgivad teineteise mängu ja tegutsevad paralleelselt. Täiskasvanu laste kõrval peab olema pidevas valmiduses, et anda tagasisidet, positiivseid kinnitusi, tal on vaja sekkuda, õpetada, pakkuda lohutust, rahustust ja turvatunnet. Kui lasteaia personal kõike seda tähtsaks peab, on lapse psüühika paremini kaitstud. Selles vanuses lapse käitumine on loomulikuna väga impulsiivne ja ettearvamatu. On normaalne, et laps reageerib otsekohe välja oma pahameele, pettumuse, hirmu, pinge, ärevuse jms. Kuna kollektiiviga harjutamise aeg kõiki nimetatud tundeid esile kutsub, siis on vaja kindlasti osata olla rahulik, kannatlik ja mõistev. Lapse tundeid on vaja mõista ja anda selle mõistvuse kohta lapsele ka teateid: nii kehalisi kui ka verbaalseid. Vahel on tõesti abi ka tähelepanu kõrvalejuhtimisest, kuid see ei tohiks olla läbiv viis tunnetega toimetulekuks. Kõige kohasem on lapse tundeid peegeldada: „Jaa, sa oled nii kurb praegu“, „Sa ei taha, et ma ära lähen“, „Sa kardad üksijäämist“, „Sulle meeldiks siin koos minuga olla“ jne. Sellised peegeldused ei ole lubadus, et vanem kohale jääb, vaid sõnumi andmine lapsele: ma saan aru sinu tunnetest, ma saan aru sinu hirmust ja valust, ja mis eriti oluline – ma ei kohku sinu tunnetest ära ega reageeri pahameele või keelamisega, ma ei muutu sinu tunnete tõttu ka ise kurvaks või pahaseks. Ma lihtsalt mõistan. Mõistvuse tunnus on ka kehaline lähedus: süles hoidmine, paitamine jm. Tunnete mõistmine ja lubamine, nende normaalseks tunnistamine on inimesele alati rahustav. Nii et ei ole vaja pea peal seista, on vaja mõista lapse tundeid. Täiskasvanu mõistev rahulikkus rahustab ka last.

Ka nn jonnihoog on oma sisult lapse antud sõnum selle kohta, et ta ei tule oma tunnetega toime. Vanema mõistvus ja rahustus aitab lapsel rahuneda. Arvestama peab, et mida suurem nutt, seda kauem võtab aega rahunemine.

Lasteaiaga harjutamise ajal, mis on suur muutus lapse elus, on vaja kindlasti olla veel enam tähelepanelik, kannatlik ja mõistev lapse vastu. „Karjumine“ on samuti lihtsalt lapse teade selle kohta, et tal on parajasti paha olla ning lapsed tõesti võimendavad teineteise tundeid, sest ei tee veel vahet enda ja teise tunnete vahel. Kui on võimalus, siis tehke lasteaeda harjutamisse vahe 1–2 nädalat ja proovige siis uuesti. Tunnete mõistev peegeldamine võiks aga olla igapäevaelu loomulik osa.

07.09.2018

Tere!
Mul on 6-aastased kaksikud ja ma panin nad kevadel eelkooli kirja. Mure seisneb selles, et nad ei tunne üldse tähti – tunnevad maksimaalselt 3–5 tähte. Meil on ka olnud mõtteid, et panna nad kooli mitte 7-, vaid 8-aastaselt, aga peame ära otsustama, kas panna nad eelkooli või mitte. Kas nad õpiksid eelkoolis asju juurde või just vastupidi, peaksin eelkooli mitte panema ning kodus üritama rohkem neid arendada. Eelkool algab oktoobrist ja ma ei tea, mida teha. Üritasin nendega ükspäev tähti kirjutada ja see oli neile nii raske. Siis ühel tuleb 1–10 arvude loendamine hästi välja, teine näeb suurt vaeva 1–5 loendamisel. Nad on õppimises väga nõrgad. Kardan, et nad eelkoolis ei saaks asjadest aru ja kuidas õpetaja suhtub neisse, kui nad paljusid asju teistega võrreldes ei oska.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Koolivalmidus on küllalt konkreetne mõiste, kus vaadeldakse ja hinnatakse lapse omadusi ja oskusi. Oluline on lapse üldine arengutase – laps peaks olema võimeline üleminekuks mängult õppimisele. See tähendab, et lapsel ei tohiks olla liialt suuri raskusi kuuletuda õpetajale, alluda korraldustele, lõpetada tegevusi ja alustada uusi tegevusi vastavalt täiskasvanu ettepanekule. Ühelt poolt loetakse koolivalmiduse oskuste kogumisse lapse esialgne lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskus, teisalt on aga väga olulised ka lapse sotsiaalsed oskused ja füüsiline võimekus. Toimetulek kollektiivis nõuab lapselt arusaama, kuidas suhelda, kuidas seista enda eest, kuidas näha ka teiste vajadusi ja enda vajadusi kõrvale panna, kuidas teha koostööd. Loomulikult laps alles õpib seda kõike täiskasvanu toel, ent valmidus ja esialgsed oskused võiksid olemas olla. Füüsilise võimelisuse all peetakse silmas, kas laps jaksab kanda koolikotti, käia kooliteed, istuda tunnis paigal jne.

Kui teie lapsed käivad lasteaias, siis ilmselt on teil olemas igapäevane tagasiside laste käitumise ja toimetuleku kohta. Lasteaias tehakse regulaarselt arenguvestlusi, need annavad enamasti palju infot ja edasisi suundi. Saate toetuda ka lasteaia spetsialistide arvamusele. Kui teie lapsed on olnud kodused, või kui soovite igal juhul nõustamist, soovitan teil pöörduda Rajaleidjasse, kus on head spetsialistid ja tasuta teenused ka lapse koolivalmiduse kindlakstegemiseks. Saate vaadata https://www.innove.ee/rajaleidja/oppenoustamine/.

30.08.2018

Tere!
Mure minu 3-aastases lapses (tüdruk). Nimelt on tal komme teisi lapsi lüüa ja hammustada. Ja see komme on tal ainult lasteaias, suures kollektiivis. Mure on meil nüüdseks väga suureks kasvanud ja enam ei oska kuskilt abi otsida. Oleme abi otsinud psühhiaatrilt, psühholoogilt, logopeedilt, perearstilt ja praeguse seisuga ei ole lapsel diagnoositud ühtegi häiret ega ka erivajadusi, millele tähelepanu pöörata. Oleme ka üritanud lasteaias õpetajatega koostööd teha, kuid tundub, et mida rohkem üritame, seda kaugemaks nad meist jäävad. Kui alguses üritasid õpetajad kuidagi hakkama saada, siis nüüdseks tundub, et nad on loobunud.
Muidu on meil tüdruk väga positiivne, rõõmsa ellusuhtumisega ja teistest lastest aktiivsem.
Kuidas nüüd sellises olukorras edasi käituda, kuhu on võimalik veel pöörduda või kuidas peaks edaspidi käituma, et saaksime jätkata lasteaias käimist nii, et kannatajaid ei ole?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

2–3-aastase lapse hammustamine on küllalt tavaline ealine käitumine: kuna lapsel on sõnu eneseväljendamiseks veel vähevõitu, endast arusaamine on samuti vähene, siis on hammustamine sõnum, mida tuleks tõlkida. Keeruliseks teeb asja see, et sõnumeid, mida hammustamine kannab, võib olla erinevaid ja need võivad erineda ka sarnastes olukordades. Hammustamine võib kanda näiteks sõnumit: mul on hirm, ma tunnen end pahasti, mul on ärev olla, mul on liiga suur pinge. Need tunded on loomulikud, kui laps on suures kollektiivis, sest arenguliselt ei ole laps selleks katsumuseks veel päriselt valmis. Laps ei oska öelda: mulle ei meeldi siin olla, igatsen emmet, sa ei meeldi mulle, anna mu karu tagasi, mine minust kaugemale, ära tule minu juurde, hammustamine on lõbus jne. Väikelapse juurde kuulub kiire kehaline reageerivus. Tundes midagi ta ka reageerib kohe, nii et hammustamine võib toimuda välkkiirelt.

Kirjutate, et olete käinud paljude spetsialistide juures. Usun, et spetsialistid on andnud teile ka nõuandeid. Ma ei oska arvata, mida neist nõuannetest olete kuulda võtnud ja proovinud. Koostöö lasteaiaga on siin tõesti tähtis ja pedagoogidel peaksid olema piisavad teadmised väikelapse eripäradest. Põhiline siin on ennetav käitumine, aga kui enne hammustamist jaole ei saa, on oluline, kuidas me reageerime pärast lapse käitumist. Kui hammustamist on palju juhtunud ning laps saab seepeale alati kontakti ja tähelepanu (sh negatiivse), siis võib see kinnistada hammustamise kui kontaktiotsiva käitumise. Kuna laps otsib kinnitusi ja tagasisidet, siis võib ka olla, et lapse väikeses ajus on tekkinud ühendus hammustamise ja mingi reaktsiooni vahel, mida ta hakkab justkui tahtmatult esile kutsuma, et saada rahustust. (See on ka üldisem psüühika tunnus: meid rahustavad korduvad, tuttavad käitumised ja reaktsioonid, need annavad meile kinnitust, et oleme maailma toimimisest õigesti aru saanud ja et saame seda toimimist ka osati juhtida.) Kontrollida võib ka lapse emotsionaalse pinge taset, vähendades lasteaias oleku aega ja hoides kodus rahulikke korduvaid rutiine. Mõelda võiks ka, kas kodus on piisavalt kontakti, usaldust, lähedust, kas piiride panek lapsele käib kohasel moel, kas lapse isa-ema suhe on rahulik. Teinekord tekitab lapsele pinget hoopis mõni kodune olukord või korduv käitumine ja laps võib selle siis omakorda lasteaias n-ö välja elada.

Soovin teile kannatlikkust lapse sõnumite mõistmiseks ja teadlikkust koduste ja lasteaia mõjude jälgimiseks.

30.08.2018

Tere!

Tüdruk, kes on varasemalt hästi maganud oma toas ja üksi, ei taha viimased pool aastat oma tuppa minna. Otsib oma 10-aastase õe seltsi. Tahab magada tema toas ja koos õega. Tihti räägib ka kummitustest. Oleme proovinud kõike… temaga arutada ja küsida, miks ta ei taha. Vastus selline, et ma ei taha. Kodus probleeme pole, õpib hästi ja pere pole ka lahutatud ning läbisaamine kõigil omavahel väga hea. Iga õhtu viimased 3 kuud on maganud õe toas. Kuidas käituda?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Ehk võiks selles olukorras varuda veelgi kannatust ja lasta lapsel magada õe toas. Samal ajal võiks võimaluse tekkel alati püüda last kuulata ja hirmu mõista. Laps (ja tihti ka suur inimene) ei oska selgitada oma hirmu tagamaad. Kui me küsime: „Miks?“, siis see pigem tekitab lisahirme: kas ma peaksin teadma, miks; kas teised saavad pahaseks, kui ma ei tea, miks; kas ma olen imelik, et ma nii tunnen jpm. Nii nagu kõigi teiste tunnetega, kehtib ka hirmuga sama loogika: kui oleme nõus oma tundes olema, sellele otsa vaatama, seda uurima, seda normaliseerima, siis just see on võimalus hirmu vähendada. Seni, kuni me hirmu eitame, püüame seda mitte tunda, eemale lükata jne, seni see tunne püsib meie juures.

Meie tundeaju vajab rahustust, et kõik see, mida me tunneme, on normaalne, on lihtsalt tunne, mis tõusetub, raugeb ja kaob, tekivad uued tunded, needki kaovad. Lubame tunnetel olla, lubame neil minna. Tunded on sageli seotud irratsionaalsete hirmudega. Lapse aju on vähemalt kuni 14-aastaseni paljus seotud müstiliste ettekujutuste ja seega ka irratsionaalsete hirmudega. Kunagi pole kasu hirmutava ettekujutuse tühistamisest. Ma ei oska arvata, kuidas olete käitunud teie oma peres, kuid igaks juhuks ütlen, et seda kummitust oleks vaja uurida, st arutada lapsega, milline kummitus välja näeb, mida ta teeb, kus ta välja ilmub, millal kaob jne. Hirmu allikast rääkides võib hirm küll esialgu suureneda, kuid täiskasvanu toel (mina olen sinuga siin hirmus koos!) on võimalik see läbida ja selle kaudu hirmu vähendada. Kummitust võib ka joonistada ja siis arutleda, kes-mis ta selline on. Kui laps tunneb, et tema hirmu võetakse tõsiselt, on see tee hirmu vähendamiseks. Samas saab koos teha plaani, kuidas hirmuga paremini toime tulla.

Ehk võiks ka mõelda sammsammulisele plaanile, kuidas ja milliste tegevuste ning toetuste abil laps oma hirmuga paremini toime saab ja jälle oma toas magada julgeb. 4-aastasele võib teha voodi ümber patjadest kollivastase müüri ja talle tiigri kaissu anda; aga ka 8-aastasele on teinekord midagi taolist vaja – mida just, seda saab lapsega rääkida ja kokku leppida. Kõige olulisem on mõistev kuulamine. Vanemad ei pea hakkama uskuma, et kummitused on olemas, kuid peaksid püüdma aru saada lapse mõtteviisi eripärast ja hirmu tagamaadest.

10.08.2018

Tere! Mure seisneb järgnevas.

Oleme perega mures 13-aastase neiu pärast, preilil on tekkinud ebameeldivad sõbrad, kes kaasavad teda suitsetama ja muid aineid tarbima, tihti tahetakse jääda üksi koju ning siis tuleb tuttavatelt kirju või helistamisi, kus preili jälle parasjagu jama kokku keerab. Tüdruk oli kunagi väga lahke ja armas, arvestas teistega ja väljendas ennast suurepäraselt. Tänaseks on tal mälulüngad, tõsised tähelepanuhäired, igasugune vastutustunde puudumine, vaidleb vanematele vastu ning ei kuula ka vanemaid õdesid ega vendi. Mõned aastad tagasi olid preilil tunnistusel neljad-viied, mõni kolmgi eksis ära, kuid sel aastal ei leidnud me tunnistuselt muud kui puudumisi, millest keegi peres ei teadnud ning millest ta ise keeldus rääkima, kahed ja kolmed aastahinnetes.
Samuti ei suuda ta telefonist kasvõi mõnda aega eemal olla. Oleme üritanud asja piirata, kuid tulutult.

Neiu ise ajab kõik ema ja isa lahkumineku ning tülide kaela. Kuid see on vaid labane vabandus, sest tema käitumine sääraselt on kestnud juba umbes kaks aastat, kuid vanemad läksid lahku vähem kui aasta eest.

Kuhu peaksime pöörduma? Või mida tegema?

Isa ja ema omavahel koostööd kahjuks ei tee, kuna on lahus ning preili keerab sinna vahele vaid valede puntraid. Kasvatusmeetodid on samuti väga erinevad.

-vanemõde

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

On arusaadav, et olete mures. Kuid nii ongi: väikesed armsad tüdrukud saavad täiskasvanuks ning kuigi mitte iga kord, kuid siiski piisavalt tihti käibki suurekskasvamine läbi seesuguse käitumise, mida te kirjeldate. On ju tegu keeruka füsioloogilise ja psüühilise arenguetapiga, mida teie 13-aastane on läbimas, ja suurte muutustega kaasneb ikka pinget, mis võib kaasa tuua kriitilisi olukordi, millega toimetulekuks vajab teismeline tegelikult väga palju pere toetust, kuigi ta sõnades võib seda eitada ja kõiki teid n-ö pikalt saata. Piltlikult öeldes käivad teismelise peas ja kogu kehas suured ümberehitustööd, ja sellel suurel „ehitusplatsil“ on loomulikult palju segadust. Vanemate lahkuminek võib teismeliseea kriisi süvendada, kuid mitte põhjustada.

Ühest äärest teise kõikumine, mustvalge mõtlemine ja ka mõtlematu (vastutustundetu) käitumine kuuluvad selle ea juurde. Puberteet peabki piire katsetama, sellega õpib ta tundma iseennast, teisi ja maailma. Pere ülesanne selles olukorras on püüda last mõista ja toetada. Just mõistmise ja empaatia puudus on tihti see, mis paneb noort inimest teie kirjeldatud moel käituma: see on nagu sisemine karje: mitte keegi ei saa minust aru!

Teismelise toetamine võiks käia kahe tegevuse kaudu. Ühelt poolt selle kaudu, et talle antakse eakohaseid vabadusi (nt peaks saama pubekas valida ise oma riietumisstiili ja sõbrad, kaunistada iseend või oma tuba oma maitse kohaselt, kuulata oma muusikat, ükskõik kui hull see teistele ka ei tunduks, erimeelsuste puhul peaks kasutama kindlasti läbirääkimisi, ei tohiks kasutada jõudu – sest kohe saab sama palju jõudu vastu jne). Teiselt poolt käib teismelise toetamine selle kaudu, et pere poolt on väga konkreetselt ja kindlalt paika pandud piirid, mis on samuti mõistlik läbi rääkida. Nt kojutuleku aeg, hügieenirutiinid, õppimisse ja ekraanidesse puutuv, kodused ühisreeglid jms.

Väga oluline on võtta aega koostegevusteks ja kindlasti on vaja teismelist kuulata. Tõeline kuulamine tähendab, et on piisavalt aega ja koht, kus segamatult olla ning keskendutakse täielikult vaid kuulamisele. Seesuguse abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (tüdruku mõtted-ideed ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu). Kuulamise juurde ei kuulu moraalilugemine ega hukkamõist, ka mitte lohutamine ega nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju teismelisele hoopis vastupidist – et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. See ongi kuulamise kõige olulisem idee: ma annan teisele märku, et tema tunded ja mõtted on väga tähtsad. Alles pärast seda saab arutleda selle üle, mida saaks, võiks, tahaks teisiti teha. Seesuguse käitumisviisi valimine aitab luua ja hoida häid suhteid, usaldust – ja just seda on tüdrukule praegu hädasti vaja. Ta ei tule oma „ehitusplatsil” ehitustööde juhtimisega ise toime, kuid vaid pealtnäha võib tunduda, et ta ei soovi näha seal ühtegi teist, kes ütleks, kuidas ja mis. Ta ei usalda käsku, kuid dialoogis olles ja selle toel võib leida paremaid lahendusi ja käitumisviise, kui kirjas kirjeldatud. Kui leiate aega ka midagi lugeda, siis soovitan I. Filliozat’ raamatut „See on hullem, kui ma kartsin”, kus teismelise mõttemaailma arengut ja tema toetamisviise on kirjeldatud lühidalt ning selgelt. Vajadusel saate pöörduda ka psühholoogi või pereterapeudi poole.

23.07.2018

Tere! Väga huvitaks see koolitus tarkvanem.ee/koolitused/imelised-aastad/, aga mis on hind ja kas 14-inimesega kamp tuleb ise kokku saada?

P.S. Kas teil on ka juriste/nõustajaid, kes abistavad peresuhetes teise poolega hätta jäänud vanemat? Selliseid on tutvusringkonnas palju.

–––

Vastab TAI perede ja vanemahariduse valdkonna vanemspetsialist Kärt Vajakas:

Rõõm kuulda, et olete huvitatud “Imeliste aastate” koolitusest. Praegu korraldame koolitusi koostöös kohalike omavalitsustega ja seetõttu on koolitusele võimalik hetkel pääseda läbi oma piirkonna lastekaitsetöötaja. Laiemalt me koolitusi hetkel kahjuks ei paku.

Peatselt ilmub tarkvanem.ee lehele ka moodul, kus lapsevanemal on võimalik jätta meile oma kontaktandmed, et saaksime vanemaid teavitada, kui teatud piirkonnas on alustamas grupp, kus veel on vabu kohti.

Praegu tuleks aga tõesti võtta ühendust lastekaitsetöötajaga ning uurida, kas ja millal on teie piirkonnas järgmine koolitus algamas ja kas seal on veel vabu kohti.

Juriidiliseks nõustamiseks soovitame pöörduda Lastekaitse Liitu www.lastekaitseliit.ee/vajad-abi/hea-nou-lastega-peredele/.

08.06.2018

Tere! Kas 1,9 a lapse käitumine saab olla mõjutatud negatiivselt ühe konkreetse lapsega koosolemisest (2,9 a)? Mida sellisel juhul teha, kuidas toimida?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Väikelastele on jäljendamine väga omane, see on üks viis, kuidas nad oma oskusi ja arusaamu täiendavad. Seetõttu on täiskasvanu pidev positiivne eeskuju väga vajalik. Samas vajab väikelaps tingimata tagasisidet oma käitumise kohta, sest laps ei tea veel, kuidas asjad käivad. N-ö paha last ei ole ju tegelikult olemas, on vaid laps, kes oma arenguliste eripärade tõttu ei ole veel võimeline kõigest aru saama, ei ole veel õppinud, kuidas peaks tegema, kuid samas seisab (ja vahel väga ägedalt) oma vajaduse eest just sel moel, mida ta sel hetkel juba oskab ja teab. Nii et kõigi käitumiste kohta tuleks anda tagasisidet: jah, just nii asjad käivad, või ei – teeme seda teisiti. Väikelaste puhul on just väga oluline see, et me ka nende käitumiste puhul, mis ei ole täiskasvanu arvates kohased, reageeriks mõistvalt, rahulikult, selgitavalt. Last ei tohiks negatiivselt sildistada (paha laps, seda ei tohi teha), vaid just nimelt näidata seda poolt, mis aitab õppida, kuidas teha nii, nagu peab ja võib.

On tavaline, et väikelapsed teineteiselt õpivad, sh neid tegevusi ja reageeringuid, mida meie vanematena kohasena ei näe. Nii et neis olukordades, kus lapsed koos käituvad sel moel, mis teie arvates ei ole sobiv, tuleks mõlemale näidata, kuidas asjad käivad ja takistada neid nt löömast, hammustamast, tõukamast, rebimast ja õpetada selle asemel, kuidas teha pai, kuidas küsida, kuidas jagada. Kui laps on olnud vanemast eraldi keskkonnas, mis on teda negatiivselt mõjutanud, tuleks rahulikult ja mõistvalt suunata last nende käitumiste poole, mis on teie poolt soovitud. Samal ajal tuleks aga silmas pidada, et väikelapseiga ongi ses osas keerukas, et lapse impulsiivsus ja oma tahte esil olemine on suured, seda ei saa eemaldada. Saab aga järjekindlalt suunata, aina korrata, kuidas asjad käivad, ja nii laps tasapisi õpib. Seejuures on aga kindlasti vaja ka suurt mõistvust, soojust ja kannatlikkust.

25.05.2018

Tere! Teemaks oleks saanud valida nii narkootikumid, alkohol kui tubakas. Räägin loost lähemalt. Tegemist on 16-aastase noore neiuga, kes hakkas eelmisel aastal suitsetama, seksima, tarvitama alkoholi. Kõik algas uue seltskonnaga suheldes ja poiss-sõbra tekkimisel. Isa tervise tõttu hakkas neiu elama koos oma vennaga. Jälle uues keskkonnas ja jälle uute halbade sõpradega kogu eluviis jätkus. Vahepeal oli arvamus, et ta on jäänud rasedaks, kuid testi tehes tegime kindlaks, et õnneks see nii ei ole. Peale seda tundis ta ennast veel eriti hästi ja kergendunult ning jätkas kõike. Nüüdseks on asi nii kaugel, et ta jooksis venna kodust ära ja elas sõbranna juures. Sõbranna emale see ei meeldinud ning siis kolis ta oma poisi juurde. Peale seda on tekkinud kätele armid ja kriimustused, aga tema meel on hea. Armid võivad ka mujal olla, aga keha ei ole saanud vaadata. Tundub, et seksimängud või poisi mõjutused on päris kaugele läinud.

Mis võimalused ja õigused on vennal?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Olete mures õe eluviisi pärast ja soovite teada venna mõjutamisvahendeid ja õigusi.

Kui venda ei ole ametlikult määratud õe hooldajaks, siis on venna õigused vaid moraalset laadi, st ta saab oma õega rääkida, teda kuulata, püüda teda mõjutada tegema teisi valikuid, ka pakkuda talle teisi valikuid. See on võimalik siis, kui venna ja õe vahel on usaldussuhe, õde on nõus venda kuulama ja venna arvamusega arvestama. Loodatavasti on vennal olemas vennalik mõjuvõim ehk autoriteet – sel juhul saab ta neid olukordi koos õega arutada, võtta jutuks, kui palju ta olukorra pärast muretseb, mida kõige rohkem pelgab, kuidas seesugune eluviis võiks mõjutada õe tulevikku: tema tervist, haridusteed, valikuid tulevastes lähisuhetes, pere loomist. Ilmselt ka suhteid vennaga. Võib ju olla, et tal ei olegi juhust, põhjust või tahtmist neile asjadele mõelda olnud, kuid vennaga koos ehk saaks seda teha.

16-aastast enam ei kasvata. Ta on teel täiskasvanu elu poole ja kõik, mis kunagi kodust ja kasvatusega kaasa saadud on, peaks olema kaasas. Vägisi kedagi muuta ei saa, koduarest vaevalt et aitab. Kui vend on püüdnud piisavalt teda kuulata, tema valikutest aru saada, püüdnud suunata, mõista ja toetada, ent õde jätkab samasugust ohtlikku elu, siis ega muud olegi, kui tuleb leppida sellega, et ta küll püüdis, kuid ei õnnestunud.

Kui olukorrad kujunevad selliseks, et on vaja ka arsti või politsei abi, siis tuleb pöörduda. Kui on kahtlusi õe vaimses tervises, tuleks pöörduda psühhiaatriahaigla valveosakonda, mis on lahti 24/7. Kui on kahtlus, et õega on juhtunud midagi, mis nõuab politsei sekkumist, tuleks pöörduda noorsoopolitseisse.

09.05.2018

Lugesin, et päevakava oleks hea ja annab lapsele turvatunde ja vanematele võimaluse oma aega paremini planeerida. Laps saab kohe 6, oleme üritanud päevakavaga elada sündimisest saadik, kuid ebaõnnestunult. Laps kas magas liiga vähe või liiga kaua ja söögiajad läksid nihkesse. Alati on juhtunud nii, et päevakava elluviimine ebaõnnestubki totaalselt. Kas on olemas lapsi, kes lihtsalt ei saa ja ei suuda päevakava järgida? Meie lapsel on diagnoositud hilise uneaja sündroom ja seetõttu oleks päevakava oluline, samas ei jää ta ikkagi magama. Laupäevad-pühapäevad erinevad argipäevadest. Suvi on lühike ja valget suveõhtut tahaks ta nautida kauem. Lisaks on kellakeeramine, mis mõjub laastavalt. Pika jutu lühike mõte – kas on lapsi, keda ei olegi võimalik režiimi raamidesse panna? Aitäh vastamast :)

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Päevakava annab tõesti meie päevadesse teatud rahustuse, see on nii laste kui ka täiskasvanute puhul nii. Vanema oluline kasvatuslik ülesanne on luua kasulikke harjumusi, mis aitavad lapsel igapäevaste rutiinidega toime tulla ning rahustada ärevat meelt. Kuna lapse maailm on tema enda jaoks paljus ettearvamatu ja määramatu, siis on hea, kui laps teab, mis millele järgneb: see lisab turvalisust. Harjumused aitavad ka elu organiseerida, samas on harjumused kasulikud ka selle poolest, et harjumus, millest on saanud automatism, aitab ühelt poolt energiat kokku hoida, teiselt seda sama energiat kasutada millegi uue õppimiseks, loovaks tegevuseks jne. Näiteks: astun uksest sisse, võtan jalanõud ära, riputan jope nagisse, panen salli korvi, lähen pesen käed. Enamasti teeme seda kõike automaatselt, ei pea energiat kulutama mõtlemisele, et mis ma nüüd järgmisena teen. Või kui õpetame last oma asju korras hoidma: pliiatsid on topsis, paber on teises sahtlis, kustukumm on esimeses sahtlis. Laps saab kohe joonistama asuda, selle asemel, et aega kulutada paberi ja pliiatsi otsimisele, kui vastav harjumus on kujundamata. Kui laps hakkab koolis käima, on eriti oluline, et teatavad rutiinid oleksid juba välja kujundatud, see hõlbustab õppimisele keskendumist.

Loomulikult on reeglitel ja harjumuste kujundamisel meie elus ka laiem tähendus. Kodus on reeglid, koolis on reeglid, kohvikus on reeglid, ühiskonnas on reeglid. Kogu elu põhineb reeglitel ja kokkulepetel, nii on inimeste maailmas lihtsam elada ja kõigil on mugavam olla, kui reeglid on üldteada.

Mida väiksem on laps, seda tundlikum on tema närvissüsteem. Lapse turvalisus ja rahuolek sõltub paljuski sellest, kui rutiinne elu ümberringi on.

Rutiinide ja harjumuste kujundamine oleneb palju sellest, kui struktuurne vanem ise suudab olla. Kui vanem ise armastab pigem tegutseda oma tujude järgi, just päevade erinevus võlub teda – siis on tal raske ka lapsele rutiinsust sisse harjutada. Sest harjumus, nagu sõna isegi ütleb, on midagi sellist, mida me oleme harjunud tegema, sest oleme seda juba nii palju kordi teinud. Neuroteadlased räägivad 3+3 nädalast. Kui soovime juurutada uut harjumust, peaksime vähemalt kolm nädalat endalt (või lapselt, või teistelt kodustelt) nõudma sama asja sarnast tegemist. Mis lapsi puudutab, siis siin on järjekindlus eriti oluline. Kui me kord nõuame ja kord ei nõua, siis lapsel ei kujune arusaama, et see on kindel nõue. Kui aga järelejätmatult nõuame, siis kolmele nädalale peaks lisama veel teise kolm kinnistamiseks. Kui järgepidevalt ei tee, siis harjumus kustub. Lapse mehhaaniline mälu läheb paremaks eelkoolieas. Alla 4 a lapselt veel ei saa nõuda, et ta kokkulepitud rutiinist ise kinni peaks. Ta küll võib näidata suutlikkust, kuid vanem on see, kes silma peal hoiab.

Elu on isiklik asi, seetõttu on igaühel endal vaja mõelda, millist elu ta tahab. Laste puhul on oluline mõelda kaugemast mõjust. Kui mina vanemana teen neid asju – siis on mõju selline, ja kui teen teistsuguseid asju – mõju on teine. Millist last teie tahate? Sellele on oluline mõelda, sest kasvatuskeskkonna ja suhte mõju on võimsad. Vähem rutiini toob ikka kaasa teatava rahutuse ja rohkem konfliktivõimalusi. Kui see pole iseenesest probleem, siis miks mitte elada pigem rutiinivaba elu.

04.05.2018

Tere! Mure. Mul on lasteaias käiv tütar, kes on 6-aastane. Täna natukene pahandasin temaga ja ütlesin, et täna läheb ta ise magama, ilma et ma tuleksin kaasa. Ta oli kurb ja nuttis. Kui hakkasime magama sättima, läksin ikka temaga kaasa ja arutasime tekkinud probleemi. Ta ütles, et kogu selle aja, kui ta end pesi, oli ta nii kurb ja tundis end üksikuna, et lausa tahaks end tappa. Küsisin, kust tal sihukesed mõtted pähe tulid. Vastas, et tema parim sõbranna kogu aeg räägib seda. Ja kui ta/mu laps tunneb end üksikuna, mõtleb selle peale, et tahaks end tappa. Arvatavasti kuna on kurb. Palusin teda niimoodi mitte mõelda, ütlesin, et olen alati temaga, mis ka ei juhtuks. Ning kui ta on kurb, mõelgu selle peale, kui palju teda armastan. Mida ma peaksin sellises olukorras tegema? Tahan rääkida nii sõbranna vanematega kui ka kasvatajatega. Oskate ehk suunata, kuidas saan last aidata, et ta nii ei mõtleks. Kui miskit ei muutu, tahan ta isegi rühmast ära võtta.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Tunnete ärevust lapse muremõtete tõttu, ja loomulikult ongi hirmutav kuulda lapse suust, et ta soovib end tappa.

Kindlasti oli väga asjakohane ja last toetav teie ütlus, et olete alati temaga, ükskõik mis ka ei juhtuks. See, et keegi meid tingimusteta armastab, on elus ikka tore asi, ja selle armastuse sisse peaks kindlasti kuuluma ka hoiak: aktsepteerin sinu tundeid, võtan sinu muret tõsiselt, ei hakka seda vähendama ega tühistama.

Ühelt poolt on loomulik, et sooviksime lapse mõtteist surma teema kohe eemaldada, selle mõtte ebakohaseks tunnistada, sest see võib tunduda lausa lubamatu, liiga hirmus. Teisalt on kindlast vaja aru saada lapse ja täiskasvanu arusaamade erinevusest. Täiskasvanu saab aru surmateema tõsidusest ja surma lõplikkusest – kuid laps adub neid teemasid teisiti, sest lapse realism on teine, kogemus on teine. Alla 10-aastase lapse eluvaates on veel palju müstilist mõtlemist. Lapsel ei ole eelhoiakut, kuni see pole kujunenud / vanemate poolt kujundatud. Lähtuvalt kogetust võib täiskasvanul surmateema tekitada hirmukrambi, laps aga võib rõõmsa uudishimuga küsida: mis on surm? kus on surm? uurime seda, räägime sellest!

Teil on vaja aru saada, kuidas teie laps neist asjust mõtleb, seega on igati asjakohane teie küsimus „kust tal sihukesed mõtted pähe tulid” nagu te kirjutate. Ja uurima peaks seda olukorda kindlasti selleks aega võttes, lapse kuulamisele pühendudes ning lapse väljaöeldule hinnanguvabu, mõtlikke peegeldusi andes. Nt “Jah… üksiolek ja kurbus tegid sellise tunde, et see pole enam üldse tore elu… et niisugust elu ei tahakski. Ja sa oled sõbrannaga seda teemat arutanud. Teile kummalegi tundub, et üksindus on väga paha tunne, peaaegu nii hirmus, mida ei jaksa välja kannatada. Ja siis võivad veelgi kurvemad mõtted tulla. Muidugi… siis võib olla tunne nagu keegi ei saakski aidata…”

Teil võib tekkida ohutunne, et seesugune jutuajamine lapsega teeb tema kurvad tunded veel suuremaks. Osati see ongi tõsi, kuid just nii on võimalik need rasked tunded läbi töötada – need justkui veelkord läbi käia, enne kui need saab kõrvale panna. (Nii et enne ei saa ära panna, kui on justkui suurendusklaasi all üle vaadatud:).)

Kõige olulisem on anda lapsele teada, et püüate igati tema muret mõista, ükskõik kuidas ta ka pole end tundnud. Just teie mõistvuse kaudu saab laps aru, et te võtate teda koos tema probleemiga tõsiselt. See tõsiseltvõetavus saab säilida ühtlasi selle kaudu, et te lubate lapsel olla oma tunnetes, ei kiirusta teda rõõmsaks muutuma ega kohe lahendusi leidma. Laps õpib aja jooksul just teie abiga iseenda tundeid ja mõtteid mõistma, iseendast aru saama.

Seetõttu on oluline ärgitada mõtlema selle üle, kuidas see mõte pähe tuli, millega seoses see võib olla, ja kõige lõpuks: mis selle kõigega peale hakata ehk millised on lahendused.

Nii käitudes anname lapsele kogemuse, et tunded kuuluvad inimese juurde ja et nendest arusaamine annab meile võimaluse iseenda vajadusi mõista ning nende eest seista. Nii et kui olete last piisavalt kuulanud, ärgitage teda rääkima ka lahendustest. Mis tema arvates aitab, kui ta on kurb? Aga kui on kuri? Pettunud? Saate ka koos mõelda variante, kuidas saab liikuda ühest meeleolust teise, saate lapsega jagada oma kogemust.

Tunnete teema käsitlus on tähtis ka lasteaias. Ka rühmas on oluline rääkida tunnetest, jagada neid, arvestada nendega. Laste tunded on ju pidevalt esil, ja iga tunne on tähtis, ühtegi ei tohiks ära keelata. Loodetavasti tegeldakse tundeteemadega tõsiselt ka teie lapse lasteaias.

28.04.2018

Tere!

Olukord, mida kirjeldasite, on Teile väga raske. Teie kirjast saame aru, et olete tulemusteta läbi katsetanud erinevaid vabatahtlike teenuseid. Pakuksime lisaks välja MDFT (multidimensioonilise pereteraapia) või Sotsiaalkindlustusameti kinnise lasteasutuse teenuse, mis on mõelnud lastele, kelle käitumine ohustab tõsiselt lapse enda või teiste inimeste elu või tervist. Täiendava informatsiooni saamiseks mõlema teenuse kohta peaksite pöörduma Sotsiaalkindlustusameti spetsialisti Egle Välba (egle.valba@sotsiaalkindlustusamet.ee) poole.

Loodame, et saime Teile veidi abiks olla. Kui Teil tekib veel küsimusi, näiteks vabatahtlike teenuste kohta, siis palun võtke meiega ühendust.

Heade soovidega
Tervise Arengu Instituut

–––

Tere. Mida ma veel teha saaksin? Lühidalt: Mul on teismeline (15 a)poeg, kes ei käi koolis, tihtipeale ei ööbi kodus – vahel ka nädala kaupa, ei vasta mu kõnedele, tarbib alkoholi, kanepit (v-o ka muud) ja suitsetab, pidevalt puutub kokku ka politseiga. Seltskond, kellega läbi käib, on väga kahtlane. Valetab ja jagab mulle katteta lubadusi. Olen vedanud teda mööda psühholooge, psühhiaatrit, pereteraapias osaleme, lastekaitsega suhtleme, kodus motiveerime kõikvõimalike asjadega. Ühesõnaga, olen kõik läbi proovinud, kuid mitte midagi ei muuda tema suhtumist. Kas ma peaksin ta saatma kinnisesse lasteasutusse kuhugi (kuhu?), et ta oma elu täielikult põhja ei laseks? Või on veel mingigi variant, kuidas lapsele mõistus pähe tuua… Lihtsalt rääkimisest pole kasu, olen seda meeletult palju teinud… Mul on hirm, et ta lõpuks teeb midagi hirmsat, kas endale või teistele. Ta on väga kergesti ärrituv. Ja mul ei ole õrna aimugi, kus ta viibib või millega tegeleb. Mida teha?

Ette tänades
ema

11.04.2018

Tere

Noortevangla https://seehaus-ev.de/ (Leonberg, Saksamaa). Elu seal noortevanglas on tegelikult tavapärane rutiin, mida aga noorte jaoks peetakse hullemaks kui vangla… Kuid sealt asutusest lähevad inimesed väga kõrge tõenäosusega reaalsesse ellu ega satu enam kuritegelikku maailma. Kuid kas peab enne kurjategijaks saama, et saada aru kuidas peab elama? Ehk oleks võimalik noori inimesi säästa ja neile varem mõistus pähe panna, enne kui nad kuritegelikule teele satuvad?

See lugu oli eetris Kanal2 saates “Galileo”, mis oli eetris 01.04.2018 kl 8.30–10.00. Seda peaks olema võimalik veel järelvaadata https://kanal2.postimees.ee/pluss/video/?id=85636.

Ehk töötaks see ka Eestis? Teen ettepaneku seda ideed kaaluda seda ka Eestis meie laste kasvatamisel rakendada. See ei pea olema

„vangla” vaid „igapäevaelu”. Seda võiks teisiti sõnastada, näiteks „Hea Elu Lahendus”, „Tuleviku Tegija Programm” vms.

Ma ei tea täpselt, kellele seda infot kirjutada. Kui teie ei tegele, siis kes tegeleks? Sotsiaalministeerium? Vanglaamet? Kas teie näete sellel ideel jumet? Ehk teate seda infot edasi saata asjakohastele inimestele? Kui teie saadate, siis ehk võetakse kuulda? Mina olen sisuliselt mittekeegi….

–––

Tere

Täname kirja ja info eest! Jagame seda infot omalt poolt kasvatusvaldkonna spetsialistidele.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

02.04.2018

Tere! Palun abi. Laps käib esimeses klassis, on 8-aastane. Mure – laps ei julge / ei taha teha asju, millega ta pole harjunud või mida kogenud. Nt ujumistrenni pidin teda esimest korda nutuga viima. Viisin ta riietusruumi, kus toimus triangel, et ta ei julge minna. Erinevate ähvardustega sain ta riidest lahti ja aitasin trikoo selga, siis viisin treeneri juurde. Kuna ta palus, et oleksin kohal, siis veetsin terve tunni basseinis teda vaadates. Ta tegi kõike ilusti kaasa ja oli pärast väga õnnelik. Seal oli ka paar tema sõbrannat. Järgmisest korrast ta käis ilusti trennis. Kord analoogsel moel (sundides ja nutuga) viisin ta iluvõimlemise trenni, kus talle samuti esialgu väga meeldis, aga mingi aeg hakkas ütlema, et treener on liiga karm, et ta ei taha seal käia. Ta käib koos sõbrannaga. Kui sõbranna ei tule trenni, siis ka minu tütar keeldub minemast. Ütleb, et kardab üksi minna ja ei lähe. Praegu on sama mure kooliujumisega, kus ta pole 3 tunnis käinud.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Olete mures oma tütre pärast, kes võib mõnes olukorras olla kartlik ja kel vahel tundub puudu olevat pealehakkamisest. Olete neid olukordi lahendanud nõudlikkusega, kuid tundub, et see ei anna siiski alati tulemust.

Nõudlikkus ja järjekindlus kuuluvad kindlasti hea vanemluse juude nagu ka mõistvus ja hoolivus. Kindlasti on oluline jälgida, millises järjekorras midagi teeme. Kui me lapse probleemi ilmnedes võtame esimesena aktsepteeriva hoiaku, püüdes kuulamise kaudu aru saada, mis lapsele muret valmistab ja alles seejärel üheskoos lahenduste pole liigume, on lapsel võimalik rahuneda, tunda vanema toetust ning hõlpsamalt toime tulla olukorraga, mis hirmu valmistas.

Lapsed on oma temperamenditüübilt erinevad. Osa lapsi ongi ujedama loomuga, nad on arglikumad ja vajavad uute tegevuste alustamiseks ja uutesse olukordadesse sisenemiseks julgustamist ning toetamist. Lapse eripäraga on vaja arvestada. Uje laps võib liigse surve tulemusena muutuda veelgi kartlikumaks. Oluline on aru saada, milles olukorraga seonduv hirm täpsemalt seisneb: mida ta kõige enam pelgab, mida hirmsat võib tema arvates juhtuda, millega ta arvab end mitte toime tulevat jne.

8-aastane ei suuda veel iseennast mõista, selleks on tal vaja vanema abi. Kui uurime koos lapsega tema hirmude põhjuseid ning kaalume koos temaga võimalikke lahendusi olukorrale, arendame lapse oskust mõelda iseendast, leida lahendusi ning iseendaga toime tulla. Mõistvus ja ühised arutelud suurendavad ka lapse eneseusaldust, mis omakorda tõstab lapse toimetulekuvõimet. Lapsel on vaja tunda, et tema tundeid ja vajadusi võetakse tõsiselt. Tunne, et „keegi saab aru“ on iga inimese jaoks reeglina kergendav, tundelaine alaneb ja taas on võimalik selgemalt mõelda.

Lapse kuulamine ja aktsepteerimine ei tähenda, et loobume nõudlikkusest. Kindlasti on igati normaalne olla lapsega nõudlik (nt et trennis tuleb käia, kokkulepetest tuleb kinni pidada jne) ja seeläbi suurendada tema võimet pingutada. Laps peab õppima arvestama täiskasvanud autoriteetse inimese (lapsevanem, õpetaja jt) arvamusega. On tähtis aru saada, millised otsused on kohane teha vanemal, millistes ka laps kaasa räägib või millistes ise otsustada võib. Me ei küsi lapse käest, kas ta soovib minna kooli, trenni, kas ta tahab õppida, teleka kinni panna, kodutöid teha jne. Need on kõik vanemlikud otsused. Küll aga saab kõigi näiteks toodud tegevuste juures olla lapsele toeks, aidata tal toime tulla võimaliku vastupanu, pettumuse, hirmu, kurbuse jm tunnetega, et hõlbustada tema toimetulekut olukorras, kus kerkib üles lapse „ei taha“. Kui arvestame lapse vajadusega olla mõistetud ja ärakuulatud, suureneb lapse võime vanemaga koostööd teha.

28.03.2018

Tere! Kust saab abi, kui alaealisel on alkoholiprobleeme? Laps on 17 -aastane ja kuritarvitab alkoholi. Kas on olemas mingit kohta või kuidas võiks üldse abi saada antud olukorras, kui on tegemist alaealisega?

–––

Tere!

Soovitame Teil kõigepealt pöörduda Laste Vaimse Tervise Keskusesse Tallinna Lastehaiglas. Registratuuri tel on 678 7400, e-post psuhhiaatriakliinik@lastehaigla.ee.

Hingejõudu soovides
tarkvanem.ee meeskond

24.03.2018

Leidsin oma 13 a poisi koolikotist suitsupaki ja ta väidab, et see pole tema oma. Aga seda juttu ma ei usu. Mida ma peaksin tegema selle olukorra lahendamiseks? Laps on kinnine ega suhtle väga ning ka käitub vastu vaieldes igale asjale nagu ta oleks maailma naba. Seoses sellega plaanin minna psühholoogi juurde, et ehk aitab avada last ja saan probleemide põhjused kätte, et neid parandada ja tulevikus asjad korda. Aga seni soovin nõu selle suitsu kohta: mida, kuidas teha-reageerida?

–––

Tere

Olete mures, et leidsite oma lapse koolikotist suitsupaki. Olete lapsega sellest rääkinud ning laps ütleb, et suitsupakk ei ole tema oma. Kuna laps on kinnine ja pigem vaidleb vastu, on Teil plaanis psühholoogi juurde minna, kuid sooviksite ka nõu, kuidas ise sellele olukorrale koheselt reageerida. Kirja lugedes tundub, et Teie lapsel on käsil teismelisele omased arenguetapid. See tähendab, et on alanud iseseisvaks täiskasvanuks kasvamise protsessid – seepärast ta vaidleb, vastandub ja on emotsionaalne. Teismeline otsib ennast, katsetab ja proovib erinevaid väljakutseid. Üheks tavaliseks riskikäitumiseks on ka suitsetamine.

Võiksite proovida lapsega uuesti rääkida. Näiteks leppige kokku mõlemale sobiv aeg, kui kummalgi pole kiire ja saate olla omaette, ilma segajateta. Vestluse eesmärgiks on ühelt poolt mõista, kuidas laps suitsupakini jõudis, teiselt poolt selgitada lapsele Teie suhtumist suitsetamisesse. Küsige lapselt, mida ta suitsetamisest arvab. Kas ta on suitsu proovinud? Kui on, siis kuidas oli? Mida arvavad suitsetamisest tema sõbrad, kuidas suhtuvad suitsetamisesse klassikaaslased? Kuulake last ja hoiduge vestluse ajal hinnangutest. Mõned lapse väljaütlemised võivad olla üllatavad või ehmatavad, nende peale ei tohiks kohe reageerida, vaid proovida rahulikuks jääda. Kui laps on ära rääkinud, siis selgitage lapsele mina-sõnumit kasutades, miks te ei taha, et laps suitsetaks – näiteks millised ohud suitsetamisega võivad kaasneda („Mina hoolin sinust ja ei taha, et sa suitsetaksid, sest…“).

Lapse suitsetamisega alustamisel võib olla erinevaid põhjuseid – suitsetavad eakaaslased klassis või huviringis, sõprade surve… Võib-olla ongi laps ühe korra suitsu proovinud ja see ei tähenda, et ta pidevalt suitsetab. Iseenesest on hea, et see suitsupakk koolikotis praegu välja tuli, siis saab lapsega rääkida ka teistest riskikäitumistest. Lapsega keerulistel teemadel aeg-ajalt rääkimine aitab hoida ja arendada usalduslikku suhet lapsega ning suurendab tõenäosust, et kui lapsel tekib probleem, siis julgeb ta ka Teie poole pöörduda.

Püüdke jõuda lapsega kokkuleppele selles, et ta rohkem ei suitseta („Kuidas me saame kokku leppida, et sa enne täiskasvanuks saamist ei suitseta?“). Ja kui tahab proovida (sh e-sigaretti, vesipiipu, huuletubakat), siis tuleb ja räägib kõigepealt Teiega.
Kui selgub, et lapse koolis või klassis on probleem suitsetamisega, siis oleks hea vestelda klassijuhatajaga ja uurida, kas ta teab, mis olukord koolis on ning kuidas koolis selle teemaga tegeletakse. Kui probleem on sõpradega, siis võiks läbi rääkida oma lapse sõprade vanematega. Kindlasti oleks hea psühholoogiga arutada ka seda, kuidas probleemist võiks teiste lastevanematega rääkida ja tulevikus sarnaseid probleeme ennetada.

Lugupidamisega

Triin Sokk
lapsevanemate koolitaja

18.03.2018

6-aastane poiss, loova fantaasiaga, sõbralik ja hinnatud mängukaaslane, samas soovib olla ka mängujuht ning kehtestada mängudes oma reeglid, millest võivad tekkida konfliktid teiste lastega, võib kaotada ka enesevalitsuse teatud situatsioonides, ei talu kaotamist ning hirm uute olukordade ees (mugavustsoonist väljatulek). Hetkel põhiprobleemiks kiuslik lasteaiakaaslane, kes meelega käib kannul ja n-ö pressib oma suhtlust peale, kahjuks laps ei soovi kaaslasega mängida ning tekib enesekontrolli kaotamine ja tüli. Milliste tehnikatega õpetada lapsele enesevalitsemist, kui on paratamatus, et peab viibima ruumis lapsega, kellega läbisaamine on konfliktne? Proovitud variandid „ära tee temast välja” ning „loe kümneni ja rahune” enam ei toimi.

–––

Teie kirjast selgub, et hetkel on teile esmajoones oluline aidata pojal lahendada probleem ühe lasteaiakaaslasega suhtlemisel. Üldjuhul võib see olla seotud laiemalt ka teie poja toimetulekuga kaaslastega suhtlemisel ühistes mängudes, mida ka oma kirjas välja toote. Kuna 6-aastase lapse puhul on ebakindlus kiire tekkima (ei ole veel välja kujunenud tugevat enesekindluse põhja), siis on hea, kui saate regulaarselt lapsega ka ise mängida nii, et temal on mängujuhi roll. Siinjuures on tähtis märgata ja kiita tema positiivseid külgi (mõnele neist viitate ka oma kirjas). Nende tugevuste nimetamisega ehitate tasapisi üles tema enesekindlust, et ta tuleb toime. Oluline on seejärel harjutada teda väikeste sammude haaval toime tulema ka sellega, et alati ei ole kõik mängukaaslased valmis tema soove arvesse võtma ja alati ei õnnestu tal olla mängujuht. Kui laps on valmis arutlema, siis alustada võiks nende situatsioonide üle arutlemisest temaga. Nii tõuseb tema teadlikkus, mis ja miks võib minna teisiti kui tema tahaks. Samas saab ta teiega mängides siiski oma tugevusi kinnistada. Seda kõike tasub võtta kui väikest treeningut, et treenida laps eakaaslastega mängides ette tulevate keerulisemate olukordadega toime tulema. See võtab tavaliselt aega nagu kõikide uute oskuste treenimine ikka.

Konkreetselt ja praegu kohe lasteaiakaaslasega suhtlemisel võib olla abi, kui lasteaiaõpetajaga koostöös aidata lapsel selles olukorras ennast kehtestada ja kaaslasele selgesõnaliselt väljendada, et ei soovi temaga mängida. Õpetaja tugi konkreetses situatsioonis on sellises vanuses lapse puhul enamasti väga vajalik, sest 6-aastasel ei ole veel neid vajaminevaid mõjusaid suhtlusoskusi. Samuti ei ole ka veel järjepidevust ühe selge eitava sõnumi kordamiseks nii kaua, kuni eakaaslase käitumises toimub muutus. 6-aastane vajab siin mitte ainult oma tunnetega toimetuleku oskusi, mida kirjeldate kirjas, vaid eeskuju ja tuge, kuidas selgesõnaliselt öelda eakaaslasele ei.

Ly Kasvandik
Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

12.03.2018

Tere!

Hiljuti sain oma tütre sõbranna kaudu teada, et minu 5. klassis käiv 11-aastane tütar on sotsiaalmeediasse postitanud pilte enda lõigutud käest ja lisanud juurde teksti: „Kui saan teada, et ma kellelegi ei meeldi, siis ma teen seda (see oli mul juba kolmas kord.)” Samuti lisas sõbranna ärevakstegevaid jutte minu tütre juttudest, kus ta räägib enesetapust ja suitsidaalsetest mõtetest. Kuidas peaksin lapsevanemana edasi käituma? Tütar ei tea, et antud infot oman. Kas esmalt lapsega ise rääkima ja siis psühholoogi pole pöörduma?

–––

Tere!

Teie kirjast selgub, et tütar on jõudnud teismeliseikka ning teie poolt avastatud tütre käitumise osas tuleks teil kindlasti kiiresti reageerida. Soovitame enne tütrega rääkimist kirjutada või helistada www.peaasi.ee lehel leitavatel nõustamise kontaktidel. Oluline on koos nõustajaga mõelda korra läbi, kuidas tütrega täpselt rääkida ja siis esimesel võimalusel tütrega vestelda.

Lugupidamisega

Ly Kasvandik
Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

07.03.2018

Tere! Olen mures enda 8-aastase tütre pärast. Ta on viimane aeg väga tujukas, sõnakuulmatu, ennast alavääristav (ütleb, et ei saa millegagi hakkama, on paha jne) ja kui tekib olukord, kus talle midagi keelan, siis vahel ta mõistab seda, teinekord aga muutub nii hüsteeriliseks ja hakkab karjuma ja kisama, millest ta lõpuks nii väsinud on, et heidab magama. Püüan aru saada, et temas toimuvad keerulised muutused, millega on raske toime tulla. Püüan toeks olla ning kisale ja karjumisele mitte väga tähelepanu pöörata ning selgitada asju rahumeelselt. Teinekord muidugi libastun ning hakkan samuti häält tõstma. Lapse isa aga ei suuda neid asju üldse mõista ning aegajalt arvab, et laps on psüühiliselt haige. Ärritub lapse meeleolude peale kergelt. Tihtipeale on süüdistus, et olen liiga leebe ja olen lapse ära hellitanud jne. Kui lapsel on suurem tujumuutus, siis lõpuks ongi laps isa peale pahane, et karjub ning mina samamoodi ja endiselt pinge alles. Koolis on laps viisakas, tubli.

–––

Tere!

Kirjutate oma kirjas, et 8-aastasel tütrel on tekkinud probleeme emotsioonidega toimetulekuga ja ta süüdistab ennast saamatuses. Selline käitumine (eriti kui laps enne on käitunud teisiti) võib muidugi olla ehmatav, tekitada ebameeldivaid tundeid ja pingeid vanemates.

8-aastaste puhul on tegemist arenguetapiga, kus toimub kiire kasv ja tavaliselt tahavad lapsed selles eas olla väga aktiivsed, st lapsed soovivad üha rohkem teada saada, kogeda ja proovida teha omamoodi. Samas ei ole veel nende närvisüsteem nii väljaarenenud, et tulla toime kõikide olukordadega ning reageerida adekvaatselt. 8-aastane vajab endiselt vanema(te)ga ühiseid tegevusi, olgu nendeks siis väiksed õhtused arutelud päeval kogetud sündmuste üle või ühised hobitegevused, kus laps saab olla koos vanemaga ja tunda end võrdväärse partnerina. Hüsteeriahoogude ennetamiseks on hea püüda aru saada, mis on need olukorrad, kus laps agressiivselt reageerib (mille poolest need erinevad teistest situatsioonidest, kus laps reageerib rahulikult) ja neid olukordi siis võimalusel ennetada või vanemana ise nendes püüda teisiti käituda. Kui vanematena muudame oma käitumist, hakkab tasapisi muutuma ka lapse käitumine.

8-aastasel hakkab tekkima kujutelm, kuidas asjad võiksid käia, mida ja kuidas võiks teha. See aga ei pruugi kokku minna vanemate reaalse maailma ja kogemusega. Laps kujutab asju ette veidi teisiti ja tahab tegutseda oma väljamõeldu järgi. Nendes olukordades tahame tavaliselt last keelata, suunata, õpetada. Aga laps ei pruugi meie õpetusi mõista, ta lihtsalt tunneb end läbikukkununa ja tahaks proovida omamoodi.

Selleks, et võimaldada lapsele tema nägemuse järgi tegutsemist, võib valida lihtsaid tegevusi. Näiteks tema kapi või riiulite korda seadmine. Siinjuures on oluline, et vanemad siis ka tegelikult aktsepteerivad seda, kuidas laps asjad korraldab. Aga ka lapsega koos mängude mängimine, kus vanem laseb lapsel valida mängu ja otsustada reeglite üle, mõjub talle arendavalt. See aitab Teil lapsega paremat kontakti hoida. Kui lapsel on vanematega turvaline ja ta ei karda oma käitumisega ärritada, saate temaga arutada ka tunnetega toimetuleku üle. Oluline on last julgustada, et kõik tunded on normaalsed ning õpetada viise, kuidas seda kõige parem teha oleks.

Tähtis on anda lapsele tegutsemise aega, millal ta tunneb, et tema saab ise otsustada ja juhtida tegevust. Seeläbi kasvab lapse enesekindlus ning tekib usaldus oma hakkamasaamisesse.

Emotsioonidega toimetuleku kohta soovitan veel lugeda http://peaasi.ee/pohiemotsioonid/.

Ly Kasvandik
Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

19.02.2018

Tere. Minu 8-aastane tütar kurdab viimasel ajal, et ei saa oma tunnetest jagu. Tunnete all peab silmas peamiselt viha. Et ta ei taha vihastada, aga ikka hakkab mossitama ja halvasti ütlema. Olen talle rääkinud, et tunded on normaalsed, soovitanud tal sellises olukorras „aeg maha“ võtta, üritada mõelda, mis täpselt teda vihaseks ajas ja kas viha olukorda muudaks. Oleme rääkinud sel hetkel mõne rahustava mälestuse või asja peale mõtlemisest või kui viha väga suur on, siis padja klohmimisest, kas või hüppenööriga hüppamisest. Kuidas ma saaksin teda veel aidata? Kui tal kodus tunded „üle keevad“, siis me saame sellest rääkida, aga koolis või sõprade juures peab ta ise hakkama saama. Muidu on ta asjalik ja tubli, koolis muresid ei ole, õpetaja sõnul saab teistega hästi läbi.

–––

Tere!

Teie kirjast selgub, et teete oma lapse jaoks palju, mõistate ja toetate teda, et lapsel areneks parem emotsioonidega hakkamasaamine. Kõike seda, mida ta teeb koos teiega kodus, et oma keeruliste tunnetega toime tulla, võiks õpetada tal tasapisi tegema ka üksi, nendes olukordades, kus Teid ei ole tema kõrval. Tehnikad, mida kirjeldate oma kirjas (nt „aeg maha“ vms), on hea õpetada lapsele selgeks nii, et ta oskaks neid kasutada ka nt sõprade juures või koolis või ükskõik kus mujal, kus Teid ei ole juures. Kõige lihtsam on tõepoolest õppida ära keerulistes olukordades viima tähelepanu hetkeks kõrvale, lugedes näiteks kümneni ja keskendudes samal ajal numbrite lugemisele, mitte ärritavale olukorrale. Õpetage last tasapisi ja tunnustage, kui juba väikseimgi katse oma tunnetega toime tulla lapsel õnnestub. Soovitan ka uurida emotsioonidega toimetuleku ja meelerahuharjutuste kohta järgmistelt linkidelt http://peaasi.ee/pohiemotsioonid/ ja www.vaikuseminutid.ee.

Ly Kasvandik

Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

12.02.2018

Tere!

16 a laps ütleb, et käib koolis siis kui tahab ja vaatamata viisakale seletamisele vanemate poolt ei lähe õigel ajal magama, mistõttu ei saa õigel ajal üles ega jõua õigel ajal kooli ja teinekord ei minda üldse kooli ning sellest on tekkinud ka võlgnevused koolis ja pinged koduses suhtluses. Samal ajal peab sporti oluliseks ja käib trennis, kuigi teinekord sinna ei jõua, kuna on hilja üleval oldud ja väsinud.

Kui koolist puudumist, hilinemist ja üldist väsimust püüame seletada ning mõista anda, et peaks õigel ajal magama minema, siis vastatakse, et ei vaja seda seletamist ja keegi ei tule talle seda ütlema, kuidas tema teeb, kuna ta on peaaegu täiskasvanu (saab paari kuu pärast 17, habe juba kasvab, kasv on täiskasvanu mõõtu) ja et ta on niigi kursis oma võlgnevustega ning tegeleb sellega. Võlgnevustega tõesti ka tegeletaks,e ent tagantjärele, mõni asi jääb ka tegemata ja selletõttu kokkuvõttes õppeedukus kannatab ja ei ole kindel, kaua selliselt jaksu jätkub…

Palju veedetakse aega nutitelefonis, arvutis, mistõttu ka hilja üleval ollakse. Kui need ära võtta, siis ei tulda enam koju ja ööbitakse mujal (sõprade juures), kus on arvuti ja internet ning paraku ka muud probleemid. Kui pakkusime iseseisva elu alustamise võimalust (nt kooli ühiselamus), kus keegi ei kontrolli, siis seda ei soovita – kodus ikka parem olla, kõlas vastuseks. Samas me seda ei soovi – siis on tõenäoline, et ei käida üldse koolis ja võib väga halvasti hakata minema. Seetõttu on parem, kui laps elab kodus – siis vähemalt on mingi tugi talle võimalik anda ja tagada koolis käimine.

Millist nõu siin oskate anda?

–––

Tere

Saan aru, et olete oma lapse kohustuste täitmise pärast mures. Tegu pole ka enam niivõrd lapsega, vaid ikka noorukiga, kes tunneb, et on võimeline ise otsustama. Samas tundub, et tal jääb vajaka oskusest ennast juhtida ja reguleerida.

Saan aru, et ta käib juba gümnaasiumis, mistõttu ei ole Teil vastutus tema koolikohustuse täitmise eest. Nii ei saa Te ka seda välja tuua, miks Teil oleks vaja, et ta koolis käiks ja kohustusi õigeaegselt täidaks.

See tundub olevat olukord, kus Teil ongi keeruline midagi käskida või keelata. Saab vaid mõjutada ja temaga kontakti tugevdada. Selleks on oluline olla võimalikult hinnanguvaba. Tema mõtetest ja arusaamadest rääkimisel kasutage aktiivset kuulamist. Peegeldage talle tagasi seda, mis ta räägib, tunneb, arvab. Näiteks: „Sulle ei meeldi minu räägitu, sest sa soovid ise otsustada”, „Sa tunned, et saad oma vastamised järje peale” jne. Edasi võib uurida, mis on tema plaanid näiteks siis, kui tal ei õnnestu järele vastata. Ärge hakake kohe temaga vaidlema, isegi siis, kui näete selles plaanis vastuolusid ja nõrku kohti. Kuulake ära. Alles peale kuulamist avaldage oma mõtteid pigem mina-keeles. Näiteks: „Mul on hea meel kuulda, et sul on plaan. Aga ma olen mures, et mis saab siis, kui sa….”. Samuti võite öelda: „Ma olen väga mures, kui sa magad vähe. See ei ole sinu tervisele hea.” Kui sealt tuleb vastulause, et ta teab ise ja ärge sekkuge, siis on see jälle kuulamise koht. Näiteks: „Sinu jaoks on tüütu, et ma seda taas räägin, aga ma olen tõesti mures”.

Samuti võiksite mõelda, mida Te temalt ootate, kui ta kodus on ja soovib olla iseseisev. Millist abi on Teil vaja. Näiteks mingites kodutöödes, mida ta võiks teha ilma mingi tasuta. Lihtsalt sellepärast, et ta elab Teie juures ja on juba iseseisev. Võite öelda näiteks: “Ma vajan nende ja nende kodutööde juures abi. Ma tunnen, et ma ei jõua kõike ise korda ajada. Milliseid töid/tegemisi oled sa valmis enda peale võtma?” Nii saate talle ka kodus vastutusi panna ja suunata teda oma aega planeerima.

Kirjutate, et olete temaga korduvalt rääkinud ja ilmselt selgitanud ka une vajadust. Kindlasti tuleks talle rahulikult selgitada, mis toimub tema ja kõigi teiste inimeste ajus, kui inimene ei maga piisavalt. Päeval mõeldes ja õppides tekivad ajus ainevahetuse jääkproduktid, mis on toksilised. Uni on inimesele vajalik, et aju saaks neist ainetest vabaneda. Kui uneaeg jääb lühikeseks, siis jäävad mürgised ained ajju ja segavad järgmisel päeval tugevalt mõtlemist. Teie laps on vanuses, kus aju areneb eriti intensiivselt. Seetõttu on ka unevajadus suurem. Sellist selgitustööd saate aga teha ainult siis, kui olete temaga heas kontaktis ja olete teda ise eelnevalt kuulanud. Seejärel uurige, mis ta kuuldust arvab ja mis ta plaanib ette võtta. Küsige ka, millist abi ta vajab plaani teostamisel.

Kõik tema käitumised, mis Teile muret valmistavad, võiksid olla välja toodud Teie vajaduste keeles – miks on Teil vaja, et ta midagi teeks. Mis on tema käitumise otsene mõju Teile. Oma vajaduste väljendamisel võite olla ka rangem. Need ei pea kindlasti olema ainult lahked vestlused. Kui ta hakkab vastu vaidlema, siis jälle kuulake.

Soovitan siiski ka vajadusel pöörduda psühholoogi poole, et saada veel nippe, kuidas pojaga kontakti saada nii, et ta Teid ka kuulaks.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.02.2018

Tere!

Mida teha, et laps ei jonniks ega näitaks oma iseloomu koolis?

–––

Tere

Saan aru, et lapsel on koolis käitumisega probleeme. Teie kirjast ei selgu, mida täpsemalt mõtlete jonnimise ja iseloomu näitamise all. Oletan, et laps ei kuuletu ja ei tee koolis teistega koostööd.

Igal juhul tasuks neid märke võtta tõsiselt, sest nad viitavad, et lapsel on mingi mure, mida ta ise lahendada ei saa või ei oska. Tuleks aga lähemalt uurida, mis käitumised need on ja mis abi ta vajaks.

Kool peab tagama Teie lapsele koolipsühholoogi või sotsiaalpedagoogi teenuse. See tähendab, et koolis peaks kohapeal need spetsialistid olema või siis on koolil kontaktid, kellega saate ühendust võtta. See abi peab olema Teile tasuta ja kiiresti kättesaadav.

Kui Te ei soovi kooli kaudu abi otsida, siis võite ise võtta ühendust oma kodukandi Rajaleidja keskusega. Kontaktid leiate siit: https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/

Neis keskustes töötavad nii koolipsühholoogid kui ka sotsiaalpedagoogid. Teenus samuti tasuta.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

01.02.2018

Kui klassikaaslased kiusavad 14 a poissi, siis kas ainuvõimalik samm on kooli vahetada?

–––

Tere

Kiusamine ei ole kindlasti mitte ainult pere ja lapse probleem, aga ennekõike ikka kooli vastutus. Seetõttu võiks kooli vahetamine olla viimane abinõu. Teie kirjast ei selgu, mida kool siiani teinud on. Kuidas klassijuhataja on proovinud suhteid selgitada ja suunata?

Kiusamisküsimuste lahendamiseks on olemas mitmeid meetodeid, mida kool saab rakendada. Näiteks võiks sobida Ühise Mure meetod, mida pakub Lastekaitse Liit. Sealt saaks ka spetsialisti kooli kutsuda.

Samuti tasub uurida, kas koolis on kasutusel KIVA programm. See program on kiusamise ennetamiseks, aga mõjutab kooli kogu suhtumist kiusamisse ning pakub viise, kuidas neist teemadest rääkida. Selle kohta saate uurida siit: http://www.kivaprogram.net/estonia.

Väga oluline on, et kiusamise puhul võtavad õpetajad ja üldse kogu kool seisukoha, et see on vastuvõetamatu käitumine. Oluline on, et ka klassikaaslased hakkaksid kiusamisse sekkuma ja kiusajaid kõrvalt korrale kutsuma. Uuringud näitavad, et kiusamine lõppeb siis väga kiirelt ja palju suurema tõenäosusega.

Soovitan Teil kooli ja õpetajatega rääkida ning küsida, mis on nende sammud ja ettepanekud, mida tuleks nüüd selle probleemi lahendamiseks teha. Kui kool hakkab rääkima, et Teie lapse käitumine põhjustab kiusamist, siis teadke, et kiusamine on ikkagi laiema tasandi fenomen. Ei ole lihtsat põhjus-tagajärg seost, vaid kõik suhted mõjutavad kiusamise tekkimist või kadumist.

Uurige ka, kas koolis on koolipsühholoog või sotsiaalpedagoog. Teil on õigus nõuda, et kool Teile teenust kas soovitab või isegi pakub. Koolil peaksid olema Teie piirkonna koolipsühholoogide või sotsiaalpedagoogide kontaktid. Kui neil seda pole, siis palun otsige üles oma piirkonna Rajaleidja keskus. Kontaktid leiate siit: https://www.innove.ee/organisatsioonist/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontaktandmed/.

Neis keskustes on tööl vajalikud spetsialistid, kes saavad tulla Teie lapse kooli nõustama nii õpilasi kui ka õpetajaid. Paraku peate olema ise üsna teadlik abi nõudmisel. Teie vanemana ei pea teadma, kuidas antud juhul käituda. Seda abi tuleb küsida spetsialistidelt ja olla selles järjekindel.

Loodetavasti leiate spetsialistide ja kooliga koostöös lapsele lahenduse. Kui tekib veel küsimusi, siis hea meelega vastan.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

27.01.2018

Minu laps on 7-aastane ja kaalub 41 kg, pikkus 140 cm. Ta on ülekaaluline. Mida võiksin teha?

–––

Tere!

Kahjuks n-ö imenippi ülekaalu vähendamiseks ei ole. Kui lapsel iseenesest on tervis korras, soovitan üle vaadata lapse söömis- ja liikumisharjumused.

Kõigepealt tuleks seada eesmärgiks kehakaalu tõusmise pidurdamine ja kehakaalu säilitamine, eriti kui liigne kehakaal on tekkinud viimase aja jooksul. Nii kasvaks laps liigsest kehakaalust lõpuks välja.

Soovitan alustada muudatuste tegemist väikeste sammude kaupa, olla loov ning mänguline, et lapsel ei tekiks ülekaalu vähendamise vastu trotsi.

Söömise juures võiks piirata kommide, saiakeste, magusate jookide ja muu säärase tarbimist, mille vitamiinide, mineraalainete ja kiudainete sisaldus on energiasisaldusega võrreldes väga väike. Süüa võiks regulaarselt: kolm põhitoidukorda ja kaks-kolm vahepala. Regulaarne söömine aitab hoida isusid kontrolli all. Ka mitmekesisus on oluline. Kui laps käib lasteaias või koolis, soovitan tutvuda ka seal pakutava menüüga, et kodus pakutav toit igapäevaselt ei kattuks. Koolilaps ei tohiks lõunasööki asendada puhvetis müüdavate saiakeste või muu sellisega. Mitmekesisuse jälgimisel soovitan järgida toidusoovitusi ning süüa toite kõikidest toidugruppidest. Ideaalis võiksid tasakaalustatud toitumise põhimõtteid järgida kõik pereliikmed, et lapsel oleks muudatustega kergem kohaneda.

Temavanuselt võiksid lapsed liikuda päevas vähemalt 60 minutit, osa sellest võiks olla pingutust nõudev. Alustada võib muidugi vähesema aktiivsusega, olenevalt lapse praegusest aktiivsuse tasemest.

Nii söömis- kui ka liikumisharjumuste muudatustest peaks kujunema välja elustiil, mistõttu kindlasti ei tohiks lapsele sisendada, et tegu on vaid lühiajalise dieediga, mis lõppeb siis, kui kehakaal normi saadakse.

Lugupidamisega

Kristin Salupuu
toitumisnõustaja

17.01.2018

Meie pere mureks on, et kasvatame peagi 3-aastaseks saavat tütart. Kevadel läksid meie teed lahku ja laps elab paar päeva ühe ja paar päeva teise vanema juures. Laps on sellega justkui hästi leppinud.

Nüüdne olukord aga nõuab muud korraldust, kuna lapse isa kolib teise linna ja minu kui ema töökoht on vahetustega ja pikad päevad. Dilemma seisneb selles, kas oleks õigem, kui laps kasvaks põhiliselt isa juures ja minu juures oleks ta kuus korra nädal aega. Või laps on nädal isaga ja teine nädal emaga? Minuga olles peaks laps olema nädalas siis kaks päeva ka lapsehoidjaga.

–––

Tere

Olete päris keerulise valiku ees. Saan aru, et siiani on laps saanud olla mõlema vanemaga võrdselt. Selles vanuses on lapse jaoks väga oluline kiindumussuhte kujunemine ja tema jaoks oluliste inimeste stabiilne olemasolu. Kui seni olete olnud mõlemad lapse jaoks olemas, siis võib olla probleemiks, kui üks vanematest ühel hetkel tunduvalt vähem aega lapsega olema hakkab.

Koos elamine ei ole aga ainus viis lapse emotsionaalsetele vajadustele vastamiseks ja kiindumussuhte hoidmiseks. Suhelda saab ka muid kanaleid pidi ning see sõltub päris palju lapsest (ja ka vanemast endast), mis viisid sobivad. Näiteks iga päev telefoni teel või Skype’is suhtlemine on samuti abistav. Suhte hoidmiseks on oluline, et vanem oleks suhtlusmomentidel lapse jaoks emotsionaalselt kohal (mitte ei mõtleks näiteks tööasju), kuulaks teda, tunneks tema mõtete ja jutu vastu siirast huvi jne. Suhtlus peaks siis olema regulaarne, mitte vahel harva.

Ilmselt tuleb Teil lapse isaga koostöös lihtsalt hakata proovima, kuidas laps planeeritavatele muutustele reageerib. Tasub olla kannatlik ja arvestada, et olukorraga kohanemine võtab aega ja mõlema vanema energiat. Kui näete, et laps siiski igatseb Teid väga ja tema jaoks ei ole suhtlus piisav, siis saate teha elukorralduses muudatusi. Selleks on oluline, et mõlemad vanemad teeksid koostööd ja annaksid lapsega toimuvast teineteisele teada.

Lapsel aitab muudatustega kohaneda ka see, kui mõlemad vanemad oskavad teda aktiivselt kuulata. See tähendab, et kui laps igatseb, on kurb või pahane, siis tuleks neid tundeid ilma hinnanguid ja selgitusi andmata lihtsalt vastu võtta. Öelda näiteks “Sa oled kurb”, “Sa tahaksid praegu minu juures olla” jm. Negatiivseid tundeid ei saa ega pea ära hoidma või neile väga kiirelt selgitusi otsima. Lapsele on abistavam, kui vanem aitab neid tundeid sõnadesse panna ja suudab ise ka seejuures rahulikuks jääda. See on lapsele niisugustes kohanemise olukordades väga oluline. Ta saab aru, et tunnete tundmine on ok ja vanem on tema jaoks ka keerulistes olukordades olemas. Kui Te mõlemad lapse isaga saate aeg-ajalt sel moel last kuulata, siis tugevdate kindlasti temaga olemasolevat kiindumussuhet ja aitate elukorralduse muudatustega kohaneda.

Ehk siis – olulisem lihtsalt koos elamisest on siiski suhte sisu ja kvaliteet. Ainult nädal kuus Teiega veeta on lapse jaoks ilmselt vähe. Kui Te aga suhtlete ka vahepealsel ajal kasutades muid kanaleid ja laps teab, et mõlemad vanemad on tema jaoks olemas, kui ta neid vajab, siis loodetavasti kõik laabub.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.01.2018

Tere. Mul on suur mure ja ma ei tea, kuidas ma edasi reageerima pean. 12-aastane laps on omale ostnud e-sigareti ja seda mõned nädalad teinud. Õnneks sain jälile ja asi on nüüd temalt ära võetud. Mida teha? Kuidas last karistada? Sellise asja eest peab olema ka karistus, et enam seda ei teeks kunagi. Samuti teevad seda ka teised klassi- ja koolikaaslased. Ma ei tea, mida teha.

–––

Tere!

Teie laps on paar nädalat e-sigaretti kasutanud ja ilmselt teevad seda ka tema sõbrad. Mõtlete, milline peaks olema karistus, et ta seda enam ei teeks. Kuidas vanemana sellises keerulises olukorras edasi käituda?

  • Alustuseks proovige leida infot e-sigarettide kohta, et oskaksite lapsele seletada, mis on sellise tegevuse kahjulikud mõjud. Mõned viited eestikeelsetele materjalidele leiate teksti lõpust.
  • Seejärel võtke ette pikem vestlus lapsega. Esmalt kuulake ära, mida tema ja ta sõbrad e-sigarettide kohta arvavad. Nii saate teada, milliseid selgitusi on Teil hiljem lapsele vaja anda. Kui hakkate ise kohe kahjulikest mõjudest rääkima ja last enne ära ei kuula, siis ilmselt ei kuula ka tema Teid.
  • Kuulates proovige olla hinnanguvaba ja last mitte kritiseerida. Vastasel juhul ta ilmselt ütleb, et Teid ei huvita või Te nagunii ei saa aru. Hinnanguvaba kuulamine ei tähenda, et Te lapse arvamusega nõustute. Eesmärk on aru saada, miks laps e-sigarettideni on jõudnud. Üsna tõenäoliselt usub ta, et tegu on kahjutu tegevusega või siis ei oska sõpradele „ei“ öelda. Sageli tahetakse ka kampa kuuluda ja seetõttu tehakse kahjulikke asju. Kuulates hinnanguvabalt ja last kritiseerimata, saate tegelikud põhjused paremini teada. Põhjuseid mõistes saate aidata lapsel tervist kahjustavat käitumist suurema tõenäosusega lõpetada.
  • Kui olete lapse arvamuse teada saanud, siis alles rääkige sellest, miks e-sigaretid ja üldse suitsetamine on kahjulik. Rääkige ausalt. Näiteks ei usu lapsed, et iga suitsetaja saab vähi, sest reaalne elu seda ei kinnita.
  • Kui laps vaidleb vastu, siis taas pigem kuulake, et aru saada, mida ta mõtleb. Kui olete selle teada saanud, siis saate uuesti selgitada fakte.
  • Seejärel öelge lapsele, mis on Teie hoiak ja arvamus sellise tegevuse suhtes. Öelge, et Te ei luba tal e-sigarette osta ja kasutada, sest see on seadusevastane ning lapse tervist kahjustav. Teie aga vastutate lapse eest. Olge oma arvamuse selgitamisel konkreetne ja väljendage ka tundeid. Öelge, kui häiritud Te tegelikult olete sellest, et laps e-sigaretti kasutanud on.
  • Seejärel küsige, milline on lapse ettepanek, et sellist olukorda enam ei tekiks. Nii panete ka temale vastutuse oma käitumise muutmise eest. Vajadusel rääkige, kuidas eakaaslastele „ei“ öelda või kas see kamp, kuhu kuulumiseks peab suitsetama, on tegelikult ka lahe ja ihaldusväärne.
  • Tehke kokkulepe, et laps enam e-sigaretti ei kasuta. Selline kokkulepe võib tunduda utoopiline, aga toimib siis, kui eelnev vestlus on olnud põhjalik ja vastastikku lugupidav. Eelpool kirjeldatud viis vestlust läbi viia on tõhus, sest see tugineb lapse ja vanema vahelisel heal ning usalduslikul suhtel. Lisaks on lastel sageli puudulikud/väärad teadmised e-sigarettide kohta ja adekvaatne info on õigete otsuste tegemiseks hädavajalik. Kuigi see võib tunduda meie tavamõtlemisele risti vastupidine, siis on ka uuringud kinnitanud, et karistused ja ähvardused ei ole tõhusad, sest tuginevad hirmul. Hirm omakorda soodustab valetamist ja varjamist ning vaenu vanemate vastu.
  • Veel tehke lapsega kokkulepe, et informeerite ka kooli või õetajat, et õpilased e-sigarette kasutavad. Paluge õpetajalt anonüümsust, siis ei pea Teie laps kartma eakaaslaste pahameelt, mis võib omakorda uusi probleeme tekitada. Kool saab aga teha omalt poolt selgitustööd kõigile vastava vanusegrupi õpilastele.

Siin aga mõned viited artiklitele ning lehekülgedele, mida uurida:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

29.12.2017

Tere. Sooviks alkohoolist loobuda, aga ei oska ega suuda kuidagi, ehk oskaksite kuidagi mind aidata?

–––

Tere!

Tunnustan Teid selle otsuse vastuvõtmise eest. Esimene samm on juba tehtud! Muutus saabki alguse Teist endast ja meelekindluse säilitamisel on kõige olulisem just Teie enda tahe. Eneseusku saate juurde, kui kogete esimest eduelamust enda jaoks. Kui otsite abi ja lasete end aidata, siis on võimalik teistsugune elu – elu kainena. Soovin Teile vaimujõudu, järjepidevust ja sihikindlust sellel teel. Kui vahel ka esineb raskeid hetki, siis ärge heitke meelt ja proovige edasi. Kaineks saamise tee on igaühe jaoks väga individuaalne. Leidke see enda tee spetsialistide abiga! Põhjus, miks ma julgustan Teid just spetsialisti poole pöörduma, on see, et kaineks saamine ei ole keeruline, kuid kaineks jääda on palju raskem. Siinkohal kulub ära teise inimese toetus.

Infot selle kohta, kuhu pöörduda konsultatsioonile ja millised on ravivõimalused Eestis alkoholi liigtarvitamise puhul, saate küsida kas oma perearstilt või pöörduda programmi „Kainem ja tervem Eesti” raames vaimse tervise õe vastuvõtule, kes suunab vajadusel edasi teiste spetsialistide vastuvõtule. Kontaktid, kuhu enda elukohas pöörduda, leiate kodulehelt http://alkoinfo.ee/et/nou-ja-abi/spetsialisti-abi/kuhu-poorduda/.Teenus on tasuta. Paljud perearstid on samuti juba saanud väljaõppe, kuidas nõustada alkoholi tarvitavat patsienti ja teda motiveerida. Praeguses meditsiinisüsteemis on erinevaid võimalusi, mis aitavad alkoholi tarvitamist lõpetada või seda kontrolli alla saada.

Eneseteadlikkuse tõstmiseks soovitan Teil lugeda alkoinfo.ee kodulehelt http://alkoinfo.ee/et/kuidas-vahendada/ infot selle kohta, kuidas vähendada, kuidas viia muutus ellu ja seda tulevikus säilitada, kuidas himuga toime tulla, kuidas „ei” öelda ja eneseusku suurendada ning palju muud kasulikku.

Lugupidamisega

Ljudmilla Atškasov
AJK-Kliinik OÜ psühholoog

16.11.2017

Tere!

Sain tavalasteaiast soovituse panna laps tasandusrühma ja sellest aastast läkski laps tasandusrühma, aga probleem on selles, et lapsele ei meeldi seal üldse. Tal on viimane lasteaia-aasta ja nüüd tagantjärele ma mõtlen, et kas oli üldse mõtet teda teise lasteaeda panna, kus ta peab harjuma uute inimestega, eriti kui ainult aastaks. Laps ei ole üldse rõõmus lasteaeda minnes. Vanas lasteaias oli aga rõõmus. Tasandusrühma läks laps logopeedilist abi saama. Mõtlen, kui ta tavalasteaeda panna, kas see tooks rohkem kasu või kahju? Suurim probleem rühmas on see, et õpetajad sunnivad sööma selles mõttes, et nõuavad, et laps peab sööma isegi siis, kui toit ei maitse, aga mina kodus ei ole kunagi sundinud kedagi sööma, aga õpetajatega rääkida lahenduseks ei ole nagunii, kuna need ei ole just väga toredad õpetajad.

–––

Tere

Olete päris keerulise probleemi ees. Teie kirja põhja saan aru, et lapsel on raske uue rühmaga kohaneda ja teile tundub, et õpetajatest pole selles ka suurt abi.

Otsust vanasse rühma tagasi minna võib olla keeruline langetada. Lapse jaoks tähendab see taas kohanemist. Tavarühmas tuleb tagada lapsele logopeediline abi, mida ta muidu saaks tasandusrühmast. Logopeediliste probleemidega tegelemiseks on just kõige parem aeg, et lapsel koolis kergem oleks.

Ilmselt võiksite konsulteerida nende spetsialistidega, kes lapsele tasandusrühma soovitasid (Rajaleidjas?). Rääkida kohanemisraskustest ja sellest, kuidas Te õpetajaid tajute. Saate paluda, et spetsialistid õpetajaid nõustaksid. Seda teenust nad Teile ilmselt ise pakkuma ei hakka, nii et küsige ja nõudke ise julgelt. Samuti tuleks uurida võimalusi, kuidas ja mis tingimustel laps logopeedilist abi saaks, kui ta käib tavarühmas. Seda infot saate samuti Rajaleidjast.

Siiski võiks ka õpetajate ja lasteaia juhatajaga maha istuda ja küsida neilt, mida nende meelest teha tuleks, et lapsel oleks kohanemine lihtsam. Laske neil endil lahendusi pakkuda ja küsige ära kõik küsimused, mis Teil küsida on. Lasteaia jaoks võite olla küll “tüütu” vanem, aga olulisemad on Teie lapse huvid ja vajadused.

Seega soovitan veidi rohkem infot koguda enne, kui otsustate vanasse rühma tagasi minna.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

15.11.2017

Tere. Oleks kasulikum, kui siin lehel oleks ära toodud Imeliste Aastate koolituste toimumise ajad ja kohad, mitte ei palutaks kontakteeruda kohaliku sotsiaaltöötajaga, mida keegi niikuinii ei tee.

–––

Tere

Aitäh, et sellele tähelepanu juhite. Oleme ise ka mõelnud, et see juhis on liiga ebamäärane, ja oleme nuputamas, kuidas seda infot arusaadavamalt esitleda, et inimene ette ei loobuks ja ikka koolitusele pääseks. Praegu on koolituste korraldus selline, et neid korraldatakse Tervise Arengu Instituudi ja kohalike omavalitsuste koostöös. Kohalik omavalitsus komplekteerib ise ka grupid ehk et koolitusele saamiseks tuleb kohaliku lastekaitsetöötajaga suhelda ja oma soovist teada anda. Iga aastaga on tulnud uusi kohalikke omavalitsusi juurde, kes peavad oluliseks ja soovivad koolitusi läbi viia. Viimati, oktoobris alustas 16 koolitusgruppi üle Eesti: Antsla, Haljala, Vihula, Võru, Anija, Kuusalu, Rapla, Raasiku, Ülenurme ja Jõhvi vallas ning Tallinna, Tartu, Haapsalu, Keila ja Kohtla-Järve linnas.

Kus kandis Te elate? Kui olete Tallinnast, siis saate endast märku anda Tallinna Perekeskusele, kus koolitused toimuvad: https://pk.ee/nustamisteenistus-2/vanemakoolitus.

Parimate soovidega

tarkvanem.ee meeskond

10.11.2017

Tere. Kust leida infot 5-aastase lapse hirmudega toime tulemiseks? Need on igapäevased, alates sellest, et ei julge oma voodis magada, kuid põhjendada ei oska, mida kardab ja ka ootamatute sündmuste, asjade suhtes, mida varem pole ette tulnud.

–––

Tere

Laste hirmud on üsna sagedased. Mõned neist hirmudest on eakohased eriti lastel, kel on hea fantaasia. Kui hirmud segavad suurel määral igapäevast toimetamist, siis tuleks nendega siiski tegeleda.

Soovite infot, kuidas hirmudega toime tulla. Lapsed enamasti ei oskagi põhjendada, miks nad midagi kardavad. Seetõttu ei tasu neilt miks-küsimust küsida. Neil võib tekkida suurem abitus, sest nad ei oska küsimusele vastata, kuigi täiskasvanu neilt vastust ootab. Ja isegi kui laps vastab, mida ta oletatavalt kardab, ei pruugi see olla hirmu tegelik põhjus, millega tegeleda.

Samuti ei ole mõtet hakata lapse hirme vähendama öeldes talle “ära karda”, “see pole üldse hirmus”, “sa saad hakkama” jne. Pigem tuleks hirmutunnet tõsiselt võtta ja öelda lapsele, et saate tema tunnetest aru. Selleks sobib hästi aktiivse kuulamise tehnika. Peegeldage lapsele tagasi tema tundeid ja käitumist. Proovige ennast panna lapse “sussidesse” ja mõelda, mis temas neid tundeid tekitab. Näiteks “Sa kardad oma voodis magada, sest tuba on pime” või “Sa kardad sinna minna, sest sa ei tea, mis seal ees ootab”. Võite ka lihtsalt tunnet peegeldada näiteks “Sul on hirm”, “Sulle ei meeldi uude kohta minna”, “Sa kardad”.

Koolieelikutel ei ole veel tõhusaid oskusi, kuidas ennast rahustada või  hirmudest teismoodi mõelda. Seetõttu ei tasu last ümber veenda, et mingi asi tegelikult ei ole hirmus. Kui laps tunneb, et vanem lubab tal erinevaid tundeid tunda, siis aitab see tal paremini rahuneda ja ta õpib tasapisi oma tunnetega ise toime tulema.

Võite koos lapsega ka mõelda, mis aitab hirmusid minema ajada. Tehke seda siis, kui teil on koos mõnus olla ja laps hetkel ei karda. Näiteks võib aidata, kui hirmu joonistada, voolida. Võite olla loovad. Näiteks võib laps meisterdada karbi, kuhu kõik hirmud sisse elama paneb. See muidugi ei tähenda, et kartmine päeva pealt lõppeb, aga kindlasti aitab kaasa, et laps tunneks ennast veidi rahulikumalt ja tal oleks nippe, mille abil ise oma tundeid juhtida.

Mõelge veel tegevusi, mis aitaksid lapsel tunda, et ta saab hakkama ja kontrollib olukorda. Näiteks, milliste töödega ta saab kodus abiks olla? Kas katab lauda, koristab jne. Selles vanuses lapsel võiks olla võimalus vanemaid kodustes tegevustes abistada, et tunda ennast iseseisvana.

Samuti võite näiteks koos lapsega kohvikus olles lasta lapsel ise mõnda asja teenindajalt küsida. Alguses võite seista tema kõrval ja koos küsida, seejärel seisate veidi eemal jne. Tehke seda julgustades ja tunnustage lapse pingutust. Olge selliste igapäevaste olukordade leidmisel loov ning katsetage samm sammu haaval, milleks laps juba valmis on. Igal juhul annab iseseisvus lapsele enesekindlust ja julgust ning võib aidata tal hirme leevendada.

Kui mure on püsiv ja Teie igapäevaelu häiriv, siis tasub mõelda hirmude põhjustele laiemas plaanis. Vahel võivad laste hirmud olla märk peres toimunud muutustest, millega pereliikmed hästi kohanenud ei ole. Tasub mõelda sellelegi, millised on suhted pereliikmete vahel. Kuidas üksteisega läbi saadakse, kas mõni pereliige on ülemääraselt stressis, pinges. Näiteks, kui üks vanem on ise ärev või depressiivne või kui vanemate vahelises paarisuhtes on pingeid, siis võivad need väljenduda ka lapse käitumises. Neid seoseid on meil ise oma peres enamasti raske näha. Seetõttu võite kahtluse korral abi küsida pereterapeudilt, kes oskab peret ja teisi last ümbritsevaid inimesi näha tervikuna ning Teile ka vajalikke nõuandeid anda.

Kontakte leiate siit:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.11.2017

Kuidas peaks käituma olukorras, kus laps (9 a) kaotab täielikult enesevalitsemise (karjub, laamendab). Kuidas aidata tal oma emotsioone kontrolli alla saada, et niisuguseid olukordi ei tekiks? Ema on püüdnud jääda rahulikuks, viia laps rahunema ja selgitanud, et see ei ole aktsepteeritav käitumine ja mõne aja möödudes on rahunemine toimunud. Samas need hood pigem sagenevad ja lähevad hullemaks.

–––

Tere

Olete mures 9-aastase pärast, kes läheb tugevalt endast välja. Olete ka märganud, et selline käitumine sageneb.

Vihastamist täielikult vältida ei saa ja pole vajagi. Küll aga võikski siis eesmärk olla, et laps õpib frustreerivate tunnetega toime tulema ilma laamendamise ja karjumiseta. Tunded on meile kõigile lubatud (sealhulgas ka viha). Küll aga tuleb õppida tundeid väljendama ilma karjumise ja laamendamiseta.

Esmalt on abiks, kui me teame, mis lapse ajus toimub, kui ta endast välja läheb. Lapse ajus on lihtsalt öeldes kaks „korrust“. Aju alumised osad on seotud tunnetega. Kui ta vihastab, asju jalaga lööb jne, siis on aktiivsed just need osad, mis „ujutavad“ muu aju üle. Aju ülemine „korrus“ on seotud mõtlemisega ja eneseregulatsiooniga ning asub otsmiku taga. See osa Teie lapsel alles areneb. Ülemise osa roll on alumist osa ohjata. Närviühendused, mis on alumise ja ülemise osa vahel, on täiskasvanutel enamasti tugevad ja toimivad hästi. Sellepärast me ei hakkagi poes röökima (enamasti), kui piima ei ole????. Lastel seevastu need ühendused alles küpsevad. Mõnel kiiremini, mõnel aeglasemalt. Mida väiksem laps, seda kiiremini ta võib kontrolli kaotada (näiteks väsides või kui lapsel on liiga põnev või infoküllane päev olnud). Vanemad saavad kaasa aidata, et need ülemise ja alumise korruse vahel olevad ühendused muutuksid tugevamaks. Nii saab ka pikemas perspektiivis vähendada endast välja minemise võimalusi. Järgnevalt nipid, kuidas seda teha.

  • Rääkige lapsele sedasama aju mudelit. Tehke seda siis, kui olete mõlemad heas tujus ja ühtegi tüli pole. Lapse teadlikkus oma kehas toimuvast aitab tal ennast paremini kontrollida.
  • Heas tujus olles võiksite lapsega rääkida tema vihastamistest. Selgitage, mida olete märganud. Kuulake, mis laps sellest arvab. Öelge, et Teie jaoks pole selline käitumine vastuvõetav. Me kõik võime viha tunda ja see on loomulik, aga oluline on see, mida vihaga peale hakata. Küsige lapselt, kas tal on mõni mõte, kuidas inimesed tavaliselt oma tunnetega hakkama saavad? Mis aitaks lapsel rahuneda? Kui ideid pole, siis võiksite abiks võtta „Tugevate tunnetega toimetuleku kaardid“. Sealt saate rahunemiseks mitmeid nippe. Kaartide kohta leiate infot siit (on müügil ka raamatupoes): http://www.vianaturale.ee/epood/tugevate-tunnetega-toimetuleku-kaardid
  • Rahunemise võtteid tuleb harjutada alguses rahulikuna ja korduvalt, et nad oleksid tugevate tunnete hetkel hiljem käepärased. Eelpool nimetatud kaardid sobivad kogu perega mängimiseks ja uurimiseks. Nii ei tunne Teie poeg, et ainult tema ongi probleemne.
  • Nagu eelpool juba öeldud, siis väga oluline on, et täiskasvanud oleksid nendel emotsionaalsetekl hetkedel ise rahulikud ja ei karjuks. Sekkuge lapse käitumisse konkreetselt. Öelge selgelt (võib ka pisult karmi häält kasutada) „Ma saan aru, et oled vihane, aga ma ei luba lüüa/lõhkuda/loopida/karjuda.“ Katkestage tema tegevus. Kui Te ise lapse tunnete peale vihastate, siis Te pigem ärritate aju alumist „korrust“ ja ei aita kuidagi kaasa eneseregulatsiooni kujunemisele.
  • Seejärel tuletage lapsele meelde mõnda rahunemisvõtet, millest olete rääkinud.
  • Kui lapsel on olnud tugevaid tundeid ja ta rahuneb, siis leidke hiljem hetk, et temaga juhtunust rääkida. Nimetage talle tundeid, mis ta tunda võis. Tuletage meelde, mis ajus toimuda võis ja vaadake üle rahunemise nipid.

Lisaks neile nippidele tuleks aga mõelda, miks laps nii reageerima on hakanud ja miks selline käitumine aina sagedamini esineb. Enamasti lapsed õpivad olukordadele reageerimist kas oma vanematelt või mõnelt teiselt oluliselt inimeselt. Kusagilt ta sellise käitumismudeli on võtnud, nüüd tuleks see ümber õppida. Kirjeldate, et ema on rahulik ja on püüdnud aidata lapsel rahuneda. Vanema rahulik olek ongi esimene oluline samm sellel teel.

Lisaks õpitud käitumismustritele võib olla põhjus mõnes probleemis, mis lapsel on. Samuti mõjutavad last teda ümbritsevate inimeste omavahelised suhted. Kui seal esineb pingeid ja tugevamat rahulolematust, siis võib see ka lapse käitumisprobleemidena väljenduda. Nende teemade uurimiseks võiksite pöörduda mõne pereterapeudi poole. Kontakte leiate siit:

http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
http://perekonsultatsioonid.ee/pereteraapiakeskus/tootajad/

Samuti soovitan lugeda järgmiseid raamatuid:

  1. Siegel „Lapse ajukeskne kasvatus“ http://www.apollo.ee/lapse-moistuse-areng.html
  2. Filliozat „Ta seeb seda meelega“ http://www.apollo.ee/ta-teeb-seda-meelega.html

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.11.2017

Kirjutan murega, kuna ei tea, kas peaks laskma asjal nüüd olla või ikkagi spetsialisti külastama. Nädalavahetusel oli meie 10-aastase tütre sõbranna sünnipäev. Kuid lahkudes võttis ta kaasa ühe kingi. Sõbranna avastas selle puudumise pühapäeval ning küsis ka temalt, aga ta salgas seda. Esmaspäeval käitus tütar imelikult, õhtul õppides nuttis – väitis, et on väsinud. Lõpuks tahtis õhtul voodis rääkida – see on meie salajuttude aeg. Sinnani me ei jõudnud. Sõbranna ema helistas, et minu käest küsida. Kui tütar mõistis, kes helistab, läks täiesti endast välja. Lubasin tütrega rääkida ja tagasi helistada. Mulle tunnistas ta üles, aga ei osanud kuidagi oma käitumist seletada. Ta pakkus ise, et helistab sõbrannale, tunnistab üles ja vabandab. Seda ta ka tegi. Rääkisin ka sõbranna emaga, kõik olid mõistvad. Ostsime kingi ning käisime koos seda sõbrannale viimas ja ta vabandas veel kord. Rääkisime pikalt põhjustest ja tagajärgedest. Leppisime kokku karistuse. Tänaseks ta jälle rõõmsameelne.

–––

Tere

Olete mures, sest laps varastas sõbranna kingituse. Teie kirjast saan aru, et olete lapsega põhjalikult rääkinud ja andnud talle võimaluse olukord lahendada. Saan ka aru, et tütar tundis ennast halvasti ja mõistis, et tema tegu polnud õige. Vahel võib juhtuda, et laps ei mõtle oma tegu läbi. Nii võibki ta teada, et tegu on vale, aga ikkagi seda teha.

Kuna see on siiani ainus kord olnud ja Te olete selle olukorra põhjalikult lahendanud, siis soovitan lasta asjal olla. Enamasti jäävad näppamised ühekordseks ja kõik laabub. Teie kirjast saan ka aru, et Teil on lapsega ilmselt head suhted ning ta usaldab Teid. Salajuttude aeg on väga hea ja aitab lapsel oma muresid lihtsamalt välja rääkida.

Alles siis, kui laps peaks veel midagi näppama, tasub otsida nõu spetsialistidelt (näiteks pereterapeudilt).

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.11.2017

Laps ei taha koolis käia. Lapse klassis on kaks poissi, kes pidevalt rikuvad tunnis korda ja kiusavad klassikaaslasi. Õpetajad kutsuvad neid korrale, aga sellest pole kasu eriti midagi. Nii on see kestnud juba pea viis aastat. Oma lapsele ma enam nõu anda ei oska. Õpetajad on nende kahe poisi vanematega rääkinud, aga tulemust ei paista kuskilt. Mis nõu ma peaksin oma lapsele andma, et saaks hakkama sellises kaoses? Siiamaani olen kogu aeg rääkinud, et ära pane neid tähele. Ta ütleb, et ei jaksa enam seda poistega riidlemist kuulata. Tundub, et õpetajatel on ka neist poistest isu täis. Kas sellist olukorda on kuidagi võimalik lahendada?

–––

Tere

Kirjutate, et Teie lapse klassis on kiusamine ja korra rikkumine kestnud juba pikka aega. Seda on väga kurb kuulda, et kool ei ole probleemi lahendanud.

Teie kirjast ei selgu, kas kool on abi ka väljaspoolt otsinud (koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog). Kui mõni laps rikub pidevalt korda ja kiusab ning korralekutsumised ei aita, siis on väga sageli probleemid ikkagi nende laste kodudes. Seetõttu ei ole kasu ka sellest, kui õpetaja ainult räägib vanematega. Kool saab vanemaid suunata abi otsima ja spetsialistide poole pöörduma. Kui vanemad ei lähe, siis peaks kool olema nõudlikum, et ikkagi mindaks. Teine võimalus ongi siis kutsuda Rajaleidja spetsialist kooli asjaga tegelema.

Sellises olukorras kannatavad kõik lapsed. Ka Teie laps ei pea kuidagi sellega ise toime tulema, sest lahendused peavad tulema ikkagi kooli poolt. Teie saate vanemana pöörduda hoolekogu poole ja teema tõstatada. Ilmselt pole Te ainus vanem, kes on olukorrast häiritud.

Veel saate ka ise Rajaleidjasse pöörduda ja abi kutsuda, sest ka Teie laps on häiritud. Rajaleidja kontaktid leiate siit: https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/.

Igal juhul tuleks nõuda, et olukord lahendataks ja mitte asjaga leppida.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

08.11.2017

Mul on mure 5-aastase pojaga, kes võtab salaja teiste asju. Probleem ilmnes esimest korda 4-aastaselt: laps hakkas lasteaiast rühmakaaslaste mänguasju salaja koju tooma. Selgitasime lapse isaga, et nii ei tohi teha ja et tegemist on varastamisega. Andsime ülesandeks pätsatud asjad omanikele tagasi viia ning seda oli lapsel raske ja piinlik teha. Tänu sellel ilmselt see pätsamine ka lõppes. Tänaseks, aasta hiljem, on see probleem tagasi. 5-aastane poiss on varastanud poest mänguasja (isa ostab talle pidevalt uusi mänguasju ja puuduse käes laps ei kannata), ta on lasteaiast pätsanud korduvalt kommi.

Lihtsalt ei tea enam, mida teha, sest tundub, et rääkimine ei mõju. Olen selgitanud, kui tõsine asi on varastamine – et selle eest pannakse vangi. Olen toonud talle näite, et kui halb tunne võib olla, kui keegi temalt või meie kodust midagi varastaks. Ta kuulab ära ja ütleb, et saab aru, lubab nii enam mitte teha, aga ikkagi teeb.

Mis oleks teie soovitus, mida sellises olukorras teha?

–––

Tere!

Olete tõsise probleemiga hädas ja ei tea, mida teha.

Selles vanuses lapsed varastavad kas teadmatusest (mida tähendab varastamine), tähelepanu saamiseks või siis mõne ebameeldiva tunde ajel. Esimene variant ilmselt enam kõne alla ei tule, sest olete juba tublisti selgitustööd teinud. Olete lapsele selgitanud, mida tähendab teiste asjade endale võtmine ja oma hoiakuid edasi andnud, et selline käitumine pole lubatud. Seega tuleks mõelda sügavamate põhjuste peale, miks laps varastab.

Edasi võiks mõelda, mis ajahetkedel need näppamised on toimunud? Kas on olnud aegadel, mil on rohkem pingeid, muresid, kohanemisi või vähe võimalusi Teiega koos olemiseks? On lasteaias mingeid muutusi ja kuidas õpetajad tema käitumist näevad. Varastamine on märk, et laps ei tunne ennast hästi ja on mingil põhjusel hädas.

Perel endal võib olla päris keeruline lapse käitumise põhjuseid leida. Veel keerulisem on aga ise lahendusteni jõuda. Vanemad saavad aga enamasti päris palju teha, et olukorda muuta. Ainult lapsega rääkimisest või tema käitumise põhjuste uurimisest ei pruugi siinkohal abi olla.

Seetõttu soovitan pöörduda perenõustaja või pereterapeudi poole, kes näeb peret kui tervikut ja oskab Teile anda juhiseid, kuidas lapsega edasi käituda. Olete siiani juba ise väga palju ära teinud ning see on kindlasti oluline olnud. Lihtsalt vahel on vaja kellegi neutraalset pilku, et edasi liikuda. Pereterapeutide kontakte võib leida järgmistest kohtades:

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina pereterapeut ja koolitaja

02.11.2017

Mure poja ja tema alkoholi tarbimisega. Viimasel ajal on tulnud juba väga tihti ette tema alkoholi pruukimist. Ja saan aru, et selles vanuses tahetakse proovida, aga kui asi juba liiga tihedaks läheb, siis on asjad pahad. Olen proovinud rääkida, jätnud karistamata. Olen ka proovinud teatud hüvede piiramist, aga miski ei mõju. Mida soovitate? Kas oleks võimalik kellegi kolmanda poole pöörduda, et asi päris hulluks ei läheks? (Emana arvan, et on juba piisavalt hull olukord, kus alaealine alkoholi tarbib.)

–––

Tere

Olete mures, et laps tarbib alkoholi. Saan aru, et olete rääkinud ja erinevaid võtteid kasutanud, et ta enam ei jooks, aga tema käitumine ei muutu. Olete väga mures. Nõustun, et isegi mõned joomised pole ok ja tuleks otsida olukorrast väljapääsu.

Teil on emana kindlasti keerulisem üksi sellest olukorrast välja tulla. On hea mõte pöörduda spetsialisti poole. Soovitan väga pereterapeuti, kes oskaks vaadata last koos teda ümbritseva kontekstiga. Näiteks sõprade ringkonda arvestada, suhteid eakaaslastega ja teiste lähedastega. Samuti oskab anda Teile nõuandeid, kuidas lapsega edasi toimetada, suhelda ja piire seada. Lapse käitumist saab kõige paremini muuta läbi teda ümbritsevate inimeste.

Teie kirjast ei selgu, kus Eesti piirkonnas Te elate. Siit leiate kontakte erinevates kohtades tegutsevate pereterapeutide kohta.

Loodetavasti saate tuua muutuse ja problem ei süvene edasi.

Kõike head soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

01.11.2017

Mida teha olukorras, kui laps on võtnud isa krediitkaardilt 400 eurot ja kulutand selle omavoliliselt?

–––

Tere

Olete mures, et laps on vanema krediitkaardilt suure summa kulutanud. Oletan, et tegu on teismeeas lapsega, kes juba oskab krediitkaardiga toimetada.

Saan ka aru, et see on olnud esimene kord. Kindlasti tuleks nüüd pidada maha üks tõsisem vestlus. Leidke selleks rahulik aeg, kui keegi ei pea kuhugi kiirustama. Andke lapsele juba veidi varem teada, et tahate temaga rääkida ja leppige kokku, millal seda teete.

Vestlust on mõtet läbi viia nii, et proovite alguses last kuulata. Sel moel saate talle rohkem vastutust panna ja lasta tal endal mõelda, miks nii juhtus. Kui hakkate ise esimesena rääkima, kui halb tegu see oli, siis on vastutus pigem Teil. Ilmselt on Teil endal ka mõni mõte, miks laps raha võttis. Uurige, kas Teie sisetunne võib õige olla. Öelge näiteks “Ma saan aru, et sul oli kiusatus osta neid asju / tunned, et taskuraha on vähe / teistel on mingeid asju, mida sul ei ole jne”. Nii saate ehk selgitada veel paremini lapse teo põhjuseid ja hiljem nende üle arutada.

Seejärel saate väljendada oma hoiakut ja arvamust. Öelge, mis tunne Teil on, kui laps nii teeb ja mida see Teie jaoks tähendab. Olge oma jutus konkreetne. Seejärel uurige, mis on lapse ettepanekud, kuidas nüüd seda olukorda lahendada ja mida teha, et sarnast asja enam ei juhtuks. Proovige oma ettepanekuid esialgu taas mitte avaldada, et laps ise ka panustaks ja vastutust võtaks. Võite talle anda aega mõelda, et mida edasi teha, ning näiteks järgmisel päeval vestlust jätkata.

Teie kirjast ei selgu, kas olete lapsega varasemalt rääkinud raha väärtusest. Kui Te pole seda juhtumisi teinud, siis tasub nüüd sellest rääkida. Kui raha võtmise põhjus oli vähene taskuraha, siis mõelge koos lapsega, kuidas ta saaks taskuraha juurde teenida. Hea oleks, kui laps ei saaks taskuraha koduste tööde eest (nõudepesemine, koristamine jm), vaid ehk leiate mõne sugulase ja tuttava, kelle juures ta saaks mõne tööga abiks olla.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

25.10.2017

Tere, mul selline küsimus. 9 a tüdruk on ülekaaluline. Olen talle seletanud, et tuleb palju liikuda ja magusat väga vähe süüa. Koolis on juba palju teda kaalu pärast narritud, iga kord, kui ta selle murega tuleb, olen korranud sama, vähe magusat (viimati oli kokkulepe, et ainuke magus on magustoit koolis) ja palju liikumist. Läheb natuke aega mööda ja kõik on justkui ununenud. Käime igal nädalal ka ujumas. Äkki on midagi veel, mida annaks ära teha, muuta, teisiti käituda, rääkida jne. Nüüd piiran ka ise magusasöömist ning igal esmaspäeval kirjutame kalendrisse minu ja tüdruku kaalud, loodan, et kui on märgata kaalu vähenemist, annab see motivatsiooni juurde, et jätkata.

–––

Tere!

Kuna taustaandmeid on vähe, on raske öelda, kas ülekaalu on palju või vähe. Kas “Läheb natuke aega mööda ja kõik on justkui ununenud” tähendab, et laps ostab ise salaja magusat, käib kodus kappide kallal või lihtsalt küsib magustoidu järele? Kindlasti ei peaks laps nälga tundma, kuid kõht ei tohiks olla ka ebamugavalt täis. Võib-olla sööb laps mõni päev liiga vähe, eriti just süsivesikuterohkeid teraviljatooteid ja kiudaineterohkeid köögivilju, jätab koolitoidu söömata, mistõttu tekib nälg ja vajadus magusa järele? Siinjuhul oleks menüü analüüsimiseks kindlasti abiks NutriData (http://tap.nutridata.ee/). Jälgida tasuks ka seda, kui kiiresti laps sööb – väga kiired sööjad kipuvad mõnikord üle sööma. Rahulikult toidule keskendudes on see mure harvem tekkima. Üle tasuks vaadata ka lapse uneaeg, sest ka väsimus võib tingida suurenenud magusaisu.

Võib-olla tasuks võtta eesmärgiks, vähemalt esialgu, kaaluseisak. Kasvava lapse puhul on ka see juba tubli tulemus ja pikkusesse kasvades läheb ülekaal iseenesest normi.

Tunnustada tuleks tehtud muudatusi: ujumas käimine ja magusapiiramine on kindlasti suur edasiminek, mis vajab järjepidevust hoolimata tekkivatest raskustest. Hea oleks lapsega neid arutada ja analüüsida ning üheskoos jõuda arusaamisele, et allaandmine ei ole hea mõte. Alguses võib füüsilise aktiivsuse suurendamine olla küll tüütu ja vaevaline, kuid õige varsti muutub selline natukene ebameeldiv ja pingutust nõudev tegevus meeldivaks ning tõenäoliselt tekib soov ka rohkem liikuda. Magusat aitab piirata see, kui varu kapis karjumas ei ole ja keegi teine pereliige oma magusasöömisega ei ahvatle, vähemalt mitte tüdruku juuresolekul.

Narrijad on tavaliselt ise ebakindlad ja nende juttu ei tohiks üldse kuulata. Enesekindlad ja edukad inimesed ei ürita kunagi kellegi teise arvelt ennast maksma panna. Magusa söömine võib olla väljendus kurbust leevendada, kuid see ei peaks nii olema. Kaalu ei tohiks tüdruk langetada klassikaaslaste või mures ema pärast, vaid ikka iseenda pärast.

Loodan, et sellest on abi.

Tervitades

Kristin Salupuu
toitumisnõustaja

11.10.2017

Tere, minu küsimus on järgmine. Mul on 12 a, peagi 13 a saav tütar, kes mõnel päeval lihtsalt ei lähe kooli (õnneks pole neid päevi olnud väga palju, aga ikkagi). Ta ei tule voodistki välja, lihtsalt ei lähe ja kõik. Mõtleb, et milleks see kool (ilmselt nagu enamik teismelisi). Vahest olen täitsa nõutu, mida teha. Viimati võtsin telefoni (kus talle meeldib pidevalt olla) ära ja ütlesin, et kui jääd koju, järelikult on sul halb olla, pead puhkama, mitte telefonis olema. Siis lubasin klassijuhatajaga sellest murest rääkida, mille peale ta ütles, et ei ära räägi, ma ei jää enam niisama koju. Olen nõutu ikkagi, kui on selline olukord, mida teha?

–––

Tere!

Olete mures, et peagi 13-aastane tütar ei taha vahel kooli minna. Selles vanuses lapsed võivad tõesti mõelda, et õppimist polegi vaja. Põhjus selles, et nende sisemine motiveeritus (õpin enda hea tuleviku pärast või iseendale), ei ole veel välja kujunenud. Küll aga tahavad teismelised koolis käia seltskonna pärast. Sõbrad meelitavad kooli ka siis, kui tunnid on tüütud. Seetõttu tasuks tähelepanelik olla, et miks tütar kooli ei tahtnud minna ja eelistas voodisse jäämist.

Saan aru, et õpetajale rääkimise hirm ajas ta kooli. Võiksite selle teema siiski veelkord üles võtta. Öelda, et olete mures ja soovite õpetajaga rääkida, et aru saada, kas kõik on ikka hästi. Kui laps veenab teid mitte minema, siis kuulake teda ja ärge hakake omalt poolt talle selgitusi andma. Peegeldage talle tagasi näiteks „Sa ei taha, et õpetaja minuga räägiks“, „Sa kardad, et õpetaja ei saa aru“, „Sul on teiste ees piinlik, kui ma kooli lähen“ jm. Usaldage oma sisetunnet ja mõelge, miks Teie laps ei taha, et Te koolis ära käiksite. Seda kahtlust saategi lapsele tagasi peegeldada ja vaadata, mis ta edasi arvab. Oluline on lapse mure ära kuulata ilma hinnanguid või omapoolseid kommentaare andmata. Nii võite ehk teadagi saada, mis koolist puudumiste taga tegelikult on. Kool võib olla tüütu, aga nagu eelpool ütlesin, siis see enamikke lastest puuduma ei pane. Hästi kuulates võib juhtuda, et Te ei peagi kooli minema, vaid võite lapse muredele juba kodus jälile saada.

Kui olete teda piisavalt kuulanud, siis võite edasi ikkagi selgitada, miks Teile on oluline tütart aidata. Uurige temapoolseid ettepanekuid, kuidas tulevikus kooli mitteminemist vältida. Küsige temalt, kuidas Teie saate teda aidata, mida ta Teilt ootaks. Proovige ise lahendusi mitte kohe pakkuda, vaid kuulake lapse mõtteid. Siis võtab tema ka suurema tõenäosusega ise probleemide lahendamise eest vastutust.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

11.10.2017

Tere. Mure selline, et lapsel puudub täielikult elurõõm. Ta on trotsi täis ja ei ole eriti suhtlusaldis. Oskate ehk soovitada, kuhu pöörduda?

–––

Tere

Märkate, et laps on muutunud rõõmutuks ja ei taha suhelda. Need on kindlasti märgid, millele tasub tähelepanu pöörata ja spetsialistilt nõu küsida.

Teie kirjast ei selgu, millises Eesti piirkonnas laps on. Seetõttu annan üldised kontaktid. Võite muidugi esimese käigu teha ka perearsti juurde, kes peaks olema võimeline ka Teile oma piirkonnast kontakte leidma.

Vaimse Tervise Keskused ja kabinetid:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

11.10.2017

Olen mures oma perekonnatuttava tütre pärast, kes on 12-aastane. Teda kasvatab isa sellest ajast, kui tüdruk oli  alla aastane. Nüüd on raskused käitumise pärast, ta ei kuula sõna, haugub vastu ja kuigi on alles esimene veerand, on tema õppimine olematu. Ta süüdistab õpetajaid, et õpetajad ei saa temaga läbi. Rääkisin mõni päev tagasi lapse isaga, aga ta ütles, et proovib ise hakkama saada. Ka koolipsühholoog on temaga rääkinud, ta arvab, et pole vaja kuskile mujale pöörduda. Kuna me oleme väga pikka aega perekonnasõbrad, siis ma ei suuda vaadata, kuidas lapsel halvasti läheb. Lapse isa ei tea, et ma teile kirjutan. Olen peaaegu kindel, et üksinda nad toime ei tule (eelmisel aastal kiusati teda ka koolis, mille pärast käis ka isa koolis). Soovin teada, kelle poole peaks abi saamiseks pöörduma, olen aru saanud isa jutust, et koolipsühholoogist pole kasu.

–––

Tere!

Näete, et Teie lähedane tuttav vajaks oma lapsega abi. Saan aru, et isa ja lapsega on tegelenud koolipsühholoog, kuid siiani pole tulemusi olnud. Sageli usuvad vanemad, et saavad ise hakkama. Põhjuseks võib olla ka see, et ise ei osata oma kõige lähedasemate abivajadust hinnata, mis on väga loomulik.

On väga hea, et Teie olete probleemi märganud. Mis Te aga teha saate? Ilmselt tuleks veel ja veel isaga rääkida ja proovida ära kuulata, miks ta ise tahab hakkama saada. Kas selle soovi taga on mure saada kooli/spetsialistide poolt sildistatud või on tegu tundega, et ta on vanemana läbikukkunud? Vahel on inimestel ka lootus, et spetsialist aitab kohe olukorda muuta ning kui oodatud tulemust ei saada, siis pettutakse abi saamise võimalustes. Ja tõesti võib ka olla, et iga spetsialist ei olegi abistav, mis aga ei tähenda, et kõik oleks sellised. Neist teemadest võiksite oma tuttava isaga rääkida.

Saate teda julgustada ikkagi abi küsima, sest ta tahab ju oma lapsele kindlasti kõige paremat. Mida vanemaks saab laps, seda keerulisem on teda edaspidi aidata. Teie poolt antud lapse käitumise kirjeldus ei ole kindlasti tavaline teismeea iseärasus (vahel usuvad vanemad ka seda), vaid ikkagi viide, et laps on hädas ja isa vajab tuge.

Kuhu veel pöörduda? Isa võiks proovida edasi abi küsida pereterapeudilt, kes oskab näha lapse probleemide sügavamaid juuri, jõustada vanemat ja mõelda, kuidas peret mitmekülgselt toetada. Teie kirjast ei selgu, kus isa elab. Lisan viited lehekülgedele,kust saate leida erinevates Eesti piirkondades tegutsevate pereterapeutide kontakte.

Mulle tundub hetkel, et kõige mõistlikum oleks Teil ise ka koolipsühholoogiga ühendust võtta ja paluda, et ta ikkagi prooviks kooli poolt motiveerida isa abi otsima. Õppeedukuse kiire langus on siiski pigem märk pereprobleemidest ja hädas olevast lapsest.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.10.2017

Tahan osaleda lapse kasvatamise koolitusel. Võimalusel eelistaks vene keeles.

–––

Tervist!

Kus kandis Te elate? “Imeliste aastate” programmi koolitustele saab oma piirkonna lastekaitsetöötaja kaudu. Võtke palun temaga ühendust ja uurige, millal Teie kodukandis koolitused toimuvad. Kui olete Tallinnast, siis koolitused toimuvad Tallinna Perekeskuses (https://pk.ee/kontaktid_1) – sealt saate täpsemalt uurida, millal uus grupp alustab ja kuidas saaksite liituda.

Lugupidamisega

tarkvanem.ee meeskond

10.09.2017

Minu 14-aastasel tütrel tekkis eelneval õppeaastal tõrge kooli suhtes, kus seni õppis. Nüüd soovib ta minna teise kooli, kahjuks soovitud koolis käimiseks peaks ta iseseisvalt elama linnas. Ta ei suuda aru saada, et ilmselt tekiks sellega probleeme. Samas linnas elab ka tema täisealine õde, kes saaks tal kõrvalt silma peal hoida, kuid koos elamiseks puudub võimalus ja noorem poleks ka nõus. Sooviksin teada, kas 14-aastasel on üldse õigus omaette elada vanemast eraldi üürikorteris või -toas? Tütar on muidu väga iseteadlik ja otsusekindel. Eelmise aastani oli väga hea õpilane ja koolielus aktiivne kaasarääkija.

–––

Tere

Minu teada võib ka 14-aastane elada vanematest eraldi. Seaduse järgi vastutab vanem lapse heaolu eest ja otsustab ise, kui iseseisev tema laps on.

Mida 14-aastane ilmselt üksi elades vajab, on ikkagi mõne täiskasvanu regulaarne järelvalve ja toetus. Kui ta omaette elab, siis oleks hea, kui saaksite teda aeg-ajalt külastada, hoida silma peal õppimisel ja kindlasti pakkuda talle tuge. Selgitada lapsele, et mis iganes mure või probleem on, siis olete Teie tema jaoks olemas. Kui Teie suhted tütrega on siiani olnud usaldavad ja tugevad, siis ilmselt kõik laabub.

Siiski võiksite tütrega mõelda ka selle üle, miks eelmises koolis tõrge tekkis ja kuidas selliseid asju uues koolis vältida. Alati ei pruugi kooli vahetus olla lahendus.

Head soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

08.09.2017

1 a 10 kuune laps hakkas 2 nädalat tagasi lasteaias käima ja on viimase nädala jooksul korduvalt löönd mind näkku. Lasteaias ei pidanud seda tegema. Olen korduvalt lapsele proovinud seletada, et nii saab emme haiget, nii pole ilus, ise rahulikuks jäädes, aga midagi ei aita. Kuidas toimima peaks?

–––

Tere!

Nii väike laps võib löömisega märku anda, et ta on väga väsinud. Nii väikse inimese jaoks on suur väljakutse olla võõraste inimeste keskel, teha uusi tegevusi jne. Seetõttu saab lapse aju lasteaiapäeva jooksul ikka korralikult stimuleeritud (mis tegeikult ei ole ju paha, sest nii laps õpib), et enda jaoks turvalist isikut nähes (ehk siis Teiega koos olles) ta ei pruugi enam jaksata ennast kontrollida. Löömine on nii väikese lapse puhul üks viis oma rasket või halba olekut välja näidata.

Kirjeldate, et selgitate lapsele enda tundeid ja olete rahulik. See on suurepärane. Kui laps lööb, siis võite kasutada ka sõna „Stopp“ ja peatada lapse käsi. Seejärel öelgegi „Ai, ma sain/saan haiget“. Seejärel võtke laps sülle ja aidake tal rahuneda. Kui ta sipleb, siis hoidke süles, hingake ise rahulikult. Kui ta aga lüüa ei taha, siis proovige talle pakkuda võimalikult palju lähedust. Kõdistage, kaisutage, musitage, silitage või istuge niisama teda süles hoides ja ise rahulikult hingates või vaikselt kiigutades. Läheduse pakkumist võib kasutada ka kohe, kui laps aiast tuleb (ennetades löömise tekkimist). Planeerigegi oma ajakavasse sisse, et olete kohe lasteaiast tulles lapsega ilma muudele asjadele tähelepanu pööramata. Nii täidate lapse vajaduse läheduse järele, mis päeval võõraste inimeste keskel olles paratamatult tekib.

Nagu öeldud, võib laps löömisega märku anda, et tal on halb või ta on pinges. Esmane eesmärk ei peaks olema mitte löömise lõpetamine, vaid lapse emotsioonide jälgimine ja talle vajadusel läheduse pakkumine. Nii kaob pikemast perspektiivis ka vajadus lüüa. Sageli lapsed on peale lasteaeda virilamad, jonnivad. Ka see on märk, et nende aju on ikka väga väsinud ja lahendus on samuti läheduse pakkumine.

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.09.2017

Ma ei oska mujalt küsida, mida teha. Mul on sõbrannal kaks väikese vahega last, vanem 2-aastane ja noorem seitsmekuune. Tal ei ole vanemate abi, mehega suhted sassis ja kelleltki teiselt ei oska ka abi vastu võtta, selle tulemusena on ta täiesti sassis juba ja ääretult kergestisüttiv ja depressiivne. Ma muretsen tema ja ta laste pärast, aga ta ei lase ennast aidata ka. Mida sellises olukorras üldse tegema peaks?

–––

Tere

Olete üsna keerulises olukorras. Lähedase rasket olukorda on kurb pealt näha. Samas abi peale sundida ei saa. Ilmselt kõik, mida saate teha, on veenda oma sõbrannat abi otsima. Julgustada kõigepealt minema perearsti juurde, kes saaks kindlaks teha, kas on depressioon, ja vajadusel ravi pakkuda.

Samuti võiks pöörduda mõne pereterapeudi poole, kes saaks aidata pereelu tasakaalustada. Kui mehega suhted on nii sassis, et juba lahku minek käes, siis on ikkagi vajalik, et spetsialist aitaks olukorda lahendada nii, et lapsed võimalikult vähe kannataksid. Kui lahku minekut ei ole, siis sassis suhteid saab ka korraldada. Ehk saate aidata leida sõbrannale mõne kontakti ja pakkuda, et panete koos aja kinni. Ta ei pea ju jääma teraapias käima, kui ta seda ei soovi, aga kaotada pole ka midagi, kui ta läheb. Kontakte leiab siit: http://perekonsultatsioonid.ee/pereteraapiakeskus/tootajad/ ja http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/

Kuidas aga veenda abi otsima, see on päris keeruline. Esmalt võiksite proovida kasutada võimalikult palju aktiivset kuulamist ehk siis sõbrannale tagasi peegeldada seda, mida ta tunneb või ütleb. Näiteks „Sulle tundub, et sa pead ise hakkama saama“ või „Abi küsimine on hirmutav“. Proovige esmalt lasta temal rääkida ja alles siis rääkige oma mõtteid, tundeid. Peale kuulamist saate selgitada sedagi, et vanemate omavaheline suhe ja ka mõlema vanema tervis mõjutavad väga laste arengut. Kui ta enda pärast ei taha minna, siis laste pärast tuleks spetsialistidega konsulteerida, et kas kõik on korras.

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

05.08.2017

Tere, mul on selline küsimus, et kas lapsevanem peaks lapse peale kõva häälega karjuma või talle roppusi ütlema, kui ta on midagi halvasti teinud? Olen 15 ja pool. Ma armastan oma vanemaid väga ja nad hoolivad minust ja mina nendest! Nad on sellise vana kasvatusega, et karm käsi jne.

–––

Tere

Sinu küsimus on igati õigustatud ja on tore, et Sa teema tõstatad. Tegelikult ei tohiks ükski vanem lapse peale kõva häälega karjuda ja ropendada. Paraku on elu aga selline, et vanemad sageli muud ka ei oska teha. Minu kogemus on, et isegi kõige karmima käega vanemad ikkagi armastavad oma lapsi väga. Kirjutad ka ise, et nad hoolivad Sinust ja Sina hoolid neist :). Samas ei oska nad oma armastust välja näidata nii, et suhted oleksid lugupidavad (karjudes on raske lugupidavaks jääda ju).

Vihaste reaktsioonide taga on pigem vanemate enda kasvatus. Sageli on karmid vanemad kogenud ka ise karmi kasvatust või siis vastupidi – hooletusse jätmist. Mustrid aga kipuvad korduma, kui neid ei teadvustata ja neid ise muuta ei proovita. Võid oma vanematega seda mõnikord arutada, et kuidas neid kasvatati ja mis tunne neil siis oli. Vahel on hea, kui vaadata näiteks vanu pilte vanemate lapsepõlvest ja vanavanematest. Siis saab uurida, millised olid elutingimused, suhted, kuidas lapsi kasvatati jne. Kui vanemad räägivad karmidest kasvatusviisidest, siis saad uurida, mis tunne neil siis oli, kui nende peale karjuti või muul moel karistati. Nii saad ka ise öelda, kuidas Sina tunned, kui nemad Sinu peale ropusti karjuvad.

Kuid vanemate karjumise põhjuseks võib vahel olla ka väsimus või mõned muud probleemid. Neid asju Sina kindlasti lahendama ei pea ja ei pea ka nende pärast muretsema. Küll aga saad Sa välja öelda, kuidas Sulle mõjub, kui nad ropendavad ja karjuvad. Saad teha ka ise ettepaneku, et mõtlete muud moodi läbi, kuidas tülisid lahendada.

Kui Sinu koolis on koolipsühholoog või sotsiaalpedagoog, siis sa võid ka tema poole pöörduda oma murega. Tema saab paluda Sinu vanemaid vastuvõtule tulla ja aidata neil leida mõned paremad nipid, kuidas suhelda. Lapsevanemaks olemine pole nii iseenesest mõistetav midagi, seda saab ja võiks kindlasti ka õppida.

Ja kindlasti rõhutan, et ei Sina ega Su vanemad ole halvad või kuidagi saamatud. Vahel on lihtsalt nii, et muud moodi ei osta suhelda. Psühholoogi roll ongi aidata pereliikmetel leida viise, kuidas probleemidest ja muredest rääkida nii, et ei peaks teineteise peale karjuma või halvasti ütlema.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskus Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

20.07.2017

Minul on mure. Nimelt oli meil selline seik, et minu abikaasa õde ja tema 8-aastane poeg tulid meile külla. Sel samal õhtul tuli minu 7-aastane tütar mulle ütlema, et poiss näitas talle nokut ja peput ja ütles, et ka tema näitaks oma tussut temale. Sellist asja on veel ette tulnud kolm korda. Esimest korda tegi ta seda umbes 5-aastaselt – sellest ma sain veel aru, kuna laps avastab oma keha jne.
Iga kord on poisiga sel teemal ilusasti räägitud ka, et niimoodi ei ole ilus teha jne.
See, et 8-aastane poisslaps niimoodi teeb, ei ole minu arvates normaalne – see viitab juba haigusele. Või arvan mina valesti?
Mis lapse ema tegema peaks? Kas siinkohal oleks esmavajalik kohtuda psühholoogiga?
Või ehk oskate muid soovitusi anda?

–––

Tere

Olete mures, kas 8-aastase suguelundite näitamise mängud on eakohased või peaks nende pärast muretsema. Küsimus on igati õigustatud. Esmalt võiks mõelda, mis on lapse huvi taga.

Selles vanuses lastel võib olla jätkuvalt huvi avastada inimkeha iseärasusi. Huvi ei ole seksuaalse sisuga, vaid pigem suguelundite ja seeläbi ka sooliste erinevuste vastu. Vahel on huvi püsiv näiteks ka seetõttu, et laps ei ole saanud kõikidele oma küsimustele vastuseid ja ilmselt ei oska neid küsimusi täiskasvanutelt ka küsida. Kindlasti on abiks, kui lapsega rääkida, mida võib teha ja mida mitte või kuidas öelda „ei“, kui mõni mäng ei meeldi. Saan aru, et olete seda juba korduvalt teinud.

Küll aga võiks lastele pakkuda võimalust teemat veidi rohkem uurida. Kui ainult piirduda sõnumiga, et nii teha ei tohi, siis huvi ei kao, vaid võib suureneda. Näiteks saab koos lapsega vaadata inimese anatoomia raamatuid ja seeläbi vastata kõigile tema küsimustele. Samuti raamatuid selle kohta, kuidas lapsed tulevad, sest ka see teema võib neid huvitada. Üks hea raamat on näiteks „Nii tulin mina“ (https://www.apollo.ee/nii-tulin-mina.html). Sellegi raamatu kaudu saab kenasti sooliseid erinevusi teemaks võtta. Samuti rääkida suhetest üldisemalt, mis samuti 7–8-aastaseid huvitada võivad. Kindlasti ei pea neid teemasid käsitledes laskuma kõikidesse detailidesse, vaid teha seda ikka lapse vanust arvestades. Hea reegel, millest juhinduda on see, et pakute lapsele võimalusi küsimuste küsimiseks ja oma mõtete avaldamiseks. Nii saate kiirelt teada, mis teemade vastu täpsemalt huvi on ja millist infot laps on valmis vastu võtma. Lapsega rääkides olge võimalikult hinnanguvaba ja proovige vältida lapse huvi halvustamist. Vestlus lõpetage ikka sõnumiga, et olete lapse küsimustele iga kell avatud. Enamasti kaovad mängud siis, kui laps saab oma uudishimu muul moel rahuldada või siis teema ei ole enam keelatud teemade hulgas.

Millal on muretsemiseks põhjust? Esmalt ikka siis, kui enamus ajast laps tahabki ainult selliseid mänge mängida. Kolm korda ei ole kindlasti veel ülemäärane huvi. Samuti võiks olla alarmeeriv, kui lapsed imiteerivad seksuaalse sisuga tegevusi. Sellisel juhul tasub kaaluda psühholoogi poole pöördumist.

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut

17.07.2017

Tere. Kirjutan oma ema nimel. Ta kasvatab 13-aastast tütart. Siiani on kõik tundunud väga hästi, laps on küll kinnisema loomuga, aga on alati jäänud mulje, et ta alati räägib, kui on mure. Nüüd leidis ema prügikasti kõrvalt kirja, mille tüdruk oli kirjutanud. Seal rääkis laps mitmest halvast asjast, mis on temaga juhtunud ning kuidas tema elus on kõik halvasti ja ta oli enne nii õnnelik, aga nüüd mitte.
Kuidas sellises olukorras käituda? Lapsele peale vaadates ja temaga suheldes ei näita ta mingit märki sellest, et tal sellised mured on. Ja samas ei saa ka minna nüüd, et näe leidsin selle kirja – ta oli selle kirjutanud nii, et seda keegi ei näeks, lihtsalt ära visates kukkus prügikastist mööda.
Tahaks last aidata, aga kuidas saada sellest rääkida ilma, et ta võtaks seda rünnakuna või et ta end avaks? Muidu, kui midagi küsida, vastab alati, et kõik on hästi

–––

Tere

Olete mures, kuidas läheneda 13-aastasele, kes on ilmselt omadega täitsa hädas. Teie kirja lugedes tekib kohe mõte, et miks laps selle kirja kirjutas ja kellele? Vahel teismelised, kes ei oska või ei söenda oma muredest rääkida, teevad seda kirja teel. Vahel võib ka olla, et kuigi kiri oli ära visatud, siis võis laps ikkagi loota, et keegi selle leiab (n-ö appikarje).

Ja isegi, kui laps soovis, et keegi seda kirja ei näeks, siis tasuks Teil temaga rääkida ja oma muret talle väljendada. Lapsed sageli ei tea ja ei oska ise esimest sammu abi otsimisel teha. Näiteks saate tüdrukule öelda, et leidsite sellise kirja ja olete nüüd mures, sest kirjas järgi saate aru, et tal ei ole kõik korras. Väljendage talle tundeid ja mõtteid, mis Teil tema kirja lugedes tekkisid. Kasutage aktiivset kuulamist, ehk siis peegeldage talle tagasi seda, mida te näete või kuuulete teda ütlemas. Näiteks „Ma näen, et sa ehmatasid/pahandad/oled segaduses, et ma selle kirja leidsin“, „Saan aru, et sa ei taha sellest rääkida“, „Sulle tundub, et ma pahandan sinuga“, „Sa tunned ennast üksildasena ja ei tea, kuidas neist asjadest rääkida“, „Oled elus pettunud“ jm. Peegelduste tegemisel usaldage oma „kõhutunnet“. Siin ei ole õigeid ja valesid vastuseid. See on vaid hea viis jõuda lähemale teemadele, mis lapse jaoks tegelikult on olulised ning aidata tal ka neist rääkida.

Vahel võib olla, et teismeline vajab aega ning jääb sootuks vait või eitab probleemi. Siis jätke „uks lahti“ ja öelge talle, et olete tema jaoks olemas, millal iganes ta tahab edasi rääkida. Samuti tasub ilmselt öelda, et see jutt jääb teie kahe vahele. Seejärel laske teemal veidi olla ja vaadake, kas tüdruk ise Teie juurde tuleb. Kui ei, siis minge mõne aja möödudes ta juurde ja võtke uuesti teema üles. Öelge, et Teil on ikka mure ja tahaksite väga teda aidata ja mõista. Kui ta jätkuvalt ei taha rääkida, siis pakkuge talle võimalust pöörduda mõne nõustaja poole. Vahel on võõrale inimesele oma asjadest lihtsam rääkida.

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

 

12.07.2017

Tere! Mul on kaks poega, 2 a ja 3 a ja sügisel sünnib tüdruk. Mees läks Soome tööle ja peale seda on laste käitumine väga halvaks muutunud. Kuhu ma võiks Pärnus pöörduda, et saada head nõu lastekasvatamiseks ja nendega õigesti käitumiseks?

–––

Tere!

Soovitame Teil nõu küsimiseks Pärnus pöörduda Pärnumaa laste ja noorte vaimse tervise keskusesse, seal töötavad pereterapeut ja psühholoogid: http://www.ph.ee/vtk/kontaktid, või psühhiaatria ja psühhoteraapia keskusesse Sensus http://www.sensus.ee/parnu.

Jõudu ja jaksu soovides

tarkvanem.ee meeskond

05.07.2017

Tere. Meie peres elab 10-aastane raske (mitte füüsilise) puudega laps. Ta on mu mehe laps, aga elab meiega. Tema emaga me ei suhtle, last näeb ema mõned korrad kuus, kuna ema ise rohkem ei soovi. Last on hoitud ja hoitakse tänaseni (eriti vanaema poolt) vati sees. Talle on kõik lubatud, piire pole seatud – laps on A ja O, sotsiaalsed oskused on väga kesised, koolis puudub õpihuvi jne. Mulle nii ei sobi ja viimased kaks aastat olen ka proovinud seletada, mis võiks minu arvates teisiti olla. Lapse isa hakkab juba vedu võtma, kuid ämmast ma jagu ei saa. Mida teha? Lapse kasvatamine ajab meid elukaaslasega tülli, me ei saavuta enamik küsimustes, mis kasvatamisega seotud, kokkuleppeid. Ja ämm teeb kõik ikka nii nagu heaks arvab ega kuula mind ega mu elukaaslast.

–––

Tere

Olete mures, et Teie vaated lapse kasvatamise küsimustes erinevad lapse vanaema arusaamadest ning see omakorda muudab ka Teie elu keerulisemaks. Paraku ongi vanavanemate meelt keerulisem muuta. Eriti oma pere liikmeid ei taheta sageli kuulda. Ilmselt olete proovinud juba erinevaid viise, kuidas oma arusaamasid ämmani ja ka oma meheni viia.

Esmalt tuleks aga rääkida ikkagi oma mehega ja proovida temaga ühiste arusaamadeni jõuda. Kuna tegu on mehe emaga, siis on see rohkem mehe vastutus neis asjus oma emaga piirid paika saada. Ilmselt olete seda ka juba teinud, aga igaks juhuks toon välja, et väga oluline on mehele rääkida, kuidas kujunenud olukord Teid otseselt mõjutab ja millised on Teie vajadused. Proovige seejuures vältida juttu sellest, mida mees võiks teisiti teha ja rääkige pigem sellest, mida Teie vajate.

Kui lapsel on erivajadus, siis on tema koolis ilmselt olemas ka tugimeeskond – psühholoog või eripedagoog. Hea oleks mõni neist spetsialistidest kaasata ja paluda selgitusi ning juhiseid, kuidas lapse potentsiaali võimalikult hästi välja arendada. Saate sellisele vestlusele kaasata kõik täiskasvanud, kes lapse kasvatamisega kodus seotud on.

Võite ka koos mehega minna mõne spetsialisti jutule, kes töötab väljaspool kooli. Saate mehe kaasa kutsuda näiteks öeldes, et lähme kuulame, mida me kõik saame veel lapse heaks ära teha. Isegi, kui kunagi on Teile neid asju selgitatud, siis on Teil õigus veelkord üle küsida.

Kui tunnete, et pinge hakkab lõhkuma Teie paarisuhet ja keeruline on mehega üksmeelele jõuda, siis leidke võimalus pöörduda esmalt hoopis pereterapeudi poole, kes saab aidata Teil mehega neid kõnelusi pidada ja taas ühist meelt leida. Koostööts mehega saate anda ka lapsele parimad tingimused.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

20.06.2017

Tere. Küsimus lapse õhtuse magamamineku kohta. Laps 1 a 5 k. Maganud võrevoodis meie voodi kõrval, kuid hommikul viimased tunnid tuleb ise meie kaissu. Kui ta juba magab, siis hommikuni. Magamapanek toimub aga nii et alati umbes-täpselt kell 12 öösel uinub. Pool 11 tuleme voodisse – laps ja ema. Laps on piisavalt väsinud, et panna pea padja peale ja olla pikaliasendis. Reaalselt ta aga magama ei jää. Enamiku ajast näpistab kõvasti emmet, kisub emmet juustest või patsutab emmet hoogsalt. Ei sõnast sel ajal abi ei ole. Näpistama hakkab siis, kui uniseks jääb. Võrevoodis enne uinumist on nõus olema seni, kuni mänguasjadel järgi käib. Kui auk kinni panna, kust ise välja saab, tuleb nutt.

Kuidas sellest näpistamisest lahti saab? Kas peaks lapse (üksi) jätma võrevoodisse ja lootma, et uinub ise – see tähendaks suurt nuttu. Kas tõsta laps võrevoodisse ja ise enda voodisse jääda nutvat last kuulama? Siis on muidugi oht, et ronib üle voodi serva. Aitäh.

–––

Tere

Saan aru, et teie 1,5-aastasel lapsel võtab magama jäämine päris kaua aega ja enne uinumist hakkab ta Teid näpistama või juustest kiskuma.

Esmalt võiks mõelda, kas saaksite lapse uneaja nihutada varasemaks. Selles vanuses laps võiks juba harjuda kella 21 ajal magama minema või isegi veel varem. Sõltub, mitu päevaund tal veel on. Vahel võib olla, et laps on liiga väsinud ja siis võtabki uinumine kauem aega. On üsna keeruline leida lapsele sobiv uneaeg, sest sageli lapsed näivad erksad, kuigi neil tegelikult on ammu aeg puhata.

Kindlasti ei tohiks lasta endale haiget teha. Ei näpistamiste, patsutamiste ega ka juustest kiskumisega. Kui ta seda teeb, siis öelda kindlalt „Ai, valus on“ ja peatada tema tegevus. Ta võib muidugi nutma hakata, aga siis ütlete, et Teil on valus ja „tee mulle pai“. Seejärel näidake lapsele tema enda käega ette, kui õrnalt pai teha. Kui ta teeb pai, siis öelge, et nii on hea ja pole enam valus. Hiljem võite isegi midagi ütlemata ta käe peatada ja suunata pai tegema.

Vahel võib ka olla, et laps ei uinu just sellepärast, et vanem on liiga lähedal ja lapsel on soov vanemaga edasi suhelda. Sellisel juhul võiks aidata, kui panete lapse võrevoodisse ja istute ise voodi kõrvale. Kui soovite pikutada, siis nihutage lapse voodi enda voodi kõrvale. Kui laps hakkab nutma, siis silitage teda ja öelge, et on magamise aeg ja võtke käsi jälle ära. Kui ta ajab voodis ennast püsti või siis ronib voodist välja, siis tõstke ta tagasi, pange pikali ja samuti öelge, et on magamise aeg. Ärge lapsega pikalt rääkige ja andke oma olekuga ka igati märku, et on magamise aeg. Näiteks pikutage tema voodi kõrval kinniste silmadega.

Paraku tuleb arvestada, et laps võib korduvalt voodist välja ronida ja Teil tuleb teda ka korduvalt sinna tagasi panna. Nii võib juhtuda mitu õhtut järjest enne kui uneharjumused muutuma hakkavad ja laps ise oma voodis uinub. Samuti on üsna loomulik, et laps hakkab protestiks nutma. Sel juhul on oluline, et olete ise rahulikult tema lähedal. Ei maksa teda üksi nutma jätta, vaid olla temaga ikka samas toas. Ärge võtke teda voodist välja vaid vaiadusel silitage või hoidke lihtsalt oma kätt tema selja peal. Nutt võib kesta kaua, aga see on pigem turvaline nutmine, kui olete läheduses ja ise rahulik.

Lapse magama jäämisele kaasa aitamisest võite lugeda siit: http://www.unekool.ee/est/filosoofia/leebe_unekool/pohimotted/

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

16.06.2017

Kui palju tohivad olla arvutis, nutiseadmes lapsed, kes on 9 ja 12 aastat vanad? Nimelt on minul selline olukord, kus laste isa lubab neil olla piiramatult arvutis jne. Elame kuus aastat lahus. Praegu käib perelepituse protsess, kus perelepitaja vahendab minu ja lapse isa vahelist kokkulepet. Isa nõuab, et lapsed võiks olla arvutis 4 tundi iga päev + 1 tund nutiseadmes, st telefonis. Kokku 5 tundi iga päev ja reisid jne oleks piiramatu ajaga. Lastel prillid ja nägemine kehvemaks läinud paari aastaga. 12-aastane poeg on arvutisõltlane. Kodus on minul piirang 1 tund, aga lastekaitsespetsialisti juures leppisime kokku 2 tundi, aga isa ei tunnista seda kokkulepet. Olen pöördunud http://15410.ee/index.php? poole poja arvutisõltuvusega, aga praegu on seal kollektiivpuhkus tulemas ja pole sobivat aega saanud, et Tallinna sõita. Mina teeks suve üldse nutiseadmete vabana. Kust ma saaksin infot, kui palju võib laps olla arvutis?

–––

Tere

Olete mures oma laste nutiseadmete kasutamise pärast. Erinevate uuringute kohaselt võiskid Teie mõelmad lapsed olla kuni 2 tundi päevas ekraanide taga. Kuid palju sõltub ka lapsest ja sellest, mida ta nutiseadmes teeb. Seetõttu tasuks oma laste käitumist jälgida. Kui laps on peale ekraani taga veedetud aega ärritunud, rahutu jne, siis on ta ilmselt liiga kauaks ekraani kasutama jäänud. Samuti tuleks jälgida, mida laps nutiseadmes teeb. Leidub ka harivaid ja mõtlemist nõudvaid tegevusi või rakendusi. Näiteks malemäng vajab keskendumist ja laps ei hüple ühelt tegevuselt teisele. Lapsevanema ülesanne on lapsi nende tegevuste juurde suunata.

Põhiline probleem nutiseadmetega on see, et nad pakuvad liiga kergelt meelelahutust või infot, mis on lapse jaoks uudne. Uus ja põneb ergutab ajus neid närviringeid, mis on seotud naudinguga. Kui laps harjub päevast päeva kiirelt naudingut saama, siis on ka sõltuvuse tekkimise oht suurem. Teine probleem on ühelt tegevuselt teisele hüplemine ja mitme asja korraga tegemine. N-ö rööprähklemine ei ole lapse areneva aju jaoks just parim. Kui laps ei õpi keskenduma, siis on tal hiljem seda raskem teha. Seega tuleks Teil mitte ainult aja piiramisega tegeleda, vaid tunda huvi ka tegevuste vastu, mida laps teeb. Te ei pea kindlasti kogu aeg kõrval seisma, aga võiksite vahel paluda lastel näidata, mis mänge nad mängivad või mis rakendusi teistega vestlemiseks kasutavad jne. See annab Teile võimaluse lastega arutada, millised tegevused on sellised, kus peab näiteks keskenduma ja mis juhtub siis, kui laps teeb mitut asja korraga (näiteks on tal pooleli kolm vestlust ja ka mängib samal ajal).

Kirjutate, et Teil on lapse isaga erinevad arusaamad, kui palju laps võib nutiseadmeid kasutada. Sageli on liigse lubamise taga ka teadmatus, kuidas neid piire siis kehtestada. Soovitakse lapsele head meelt teha ja ei taheta, et laps vihastaks. Ilmselt võiksite seda koos lastekaitsega arutada, et kuidas nii Teil kui ka lapse isal piiride kehtestamisega läheb.

On väga hea, et käite perelepitaja juures ja tegelete konfliktiga, mis Teil oma endise elukaaslasega on. Teie 12-aastase arvutisõltuvuse taga võib olla just see sama konflikt. Lapsed tajuvad väga hästi, kui vanemate vahel on pinged (ka siis, kui vanemad on lahutatud) ning neil on selliste olukordadega raske toime tulla. Arvutis liigse aja veetmine on kui muude probleemide unustamine ja põgenemine. Seega on väga oluline, et Te mõlemad endise mehega oma konflikti lahendate, et laps ei peaks n-ö põgenema.

Oma 12-aastase arvutisõltuvusega võiksite pöörduda ka Laste Vaimse Tervise keskusesse. Teile lähimad keskused on Pärnus (http://www.ph.ee/vtk/keskusest) ja Tallinnas (http://www.lastehaigla.ee/laste-vaimse-tervise-keskus-viib-laste-psuhhiaatrilise-abi-uuele-tasemele/).

Ja veel mõned mõtted. Seniks, kuni Teil on lapse isaga erinevad arusaamad, olge Teie ikka järjekindel. Selgitage lastele, et Teie juures on sellised reeglid, sest olete mures nende tervise pärast. Kui Te seda veel teinud pole, siis rääkige ka seda sama naudingute närviringe juttu, mida ma siin kirjas selgitasin. Tehke seda hetkel, kui Teil on lastega hea suhe ning mõnus koos olla. Kuulake, mis on nende mõtted, mis nad arvavad sõltuvusest, millist abi nad vajaksid, et piiridest kinni pidada jm.

Võite uurida ka rakenduste kohta, mis aitavada nutiseadmete kasutust piirata. Meie peres on kasutusel Screen Time’i nimeline rakendus, mis jälgib kõiki lapse poolt kasutatavaid nutiseadmeid. Vanem saab oma nutiseadme või arvuti kaudu näha, kui palju aega lapsel erinevate tegevuste peale kulub. Samuti saab piirata erinevate rakenduste kasutamist näiteks öösel või siis koolipäeva ajal. Laps saab ka ise jälgida, kui palju ta aega ekraani taga on veetnud. Sarnaseid rakendusi on teisigi, kui edasi uurite.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

08.06.2017

18-aastane tüdruk on pidevalt tujust ära, vinguv, kalduvus süüdistada teisi kõiges, ei austa oma lähedasi jne. Küsimus: Palun kirjutage tüüpilisi hirme selles vanuses ja ülaltoodud omadustega tüdrukutel, et saaksime kavandada vestlust.

–––

Tere

Esitate väga hea küsimuse. Minu kogemus noortega töös on see, et sageli kardetakse selles vanuses iseseisvumist. Ei teata, mida oma tulevikuga peale hakata, iseseisev elu võib tunduda keeruline ja raske. Vahel tajutakse mingeid ootusi pere või ühiskonna poolt, millele tuntakse, et ei suudeta vastata.

Paraku noored sageli ise ei teadvusta, et neil need hirmud on. Pigem tunnevad ennast halvasti ja käitumise tagant on hirmu ja ebakindlust raske välja lugeda. Seetõttu võib olla abistav, kui saate neil teemadel teda ära kuulata, et ta saaks ka ise selgust.

Kuid põhjused võivad olla ka milleski muus. Kahjuks on paari märksõna kaudu keeruline neid leida. Kõige mõistlikum on Teil ilmselt kavandada vestlus nii, et pühendate alguses aega tema ärakuulamisele. See tähendab, et peegeldate talle tagasi neid käitumisi, mida Te olete märganud ja näidate üles soovi teda mõista. Näiteks „Oled viimasel ajal tujust ära ja süüdistad teisi. Ma  väga tahaksin aru saada, miks see nii on.“ Proovige talle kirjeldada, milliseid käitumisi Te olete täheldanud. Mida näiteks tähendab see, et ta ei austa oma lähedasi? Kas see tähendab, et ta ei arvesta teiste vajadustega või midagi muud. Kui ta Teile midagi ei vasta, siis pakkuge oma hüpoteese. Näiteks „Ma olen mõelnud, et äkki sa tunned…“ või „Kas võib olla, et sa vajad…“ jm.

Kui tal on käitumisi, mis Teile mitte kuidagi ei sobi, siis on väga asjakohane peale kuulamist ennast ka kehtestada. Kirjeldage, kuidas Te tunnete, kui ta ühel või teisel viisil käitub. Mis mõju tema käitumisel Teile on. Uurige, mis tema meelest sellises olukorras lahendused võiksid olla. Nii saate panna teda ka vastutama enda käitumise eest.

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

08.06.2017

Mul on kodus kohe kuuekuune poiss ja kaheaastane piiga. Olukord on minu jaoks üle pea kasvanud, sest korraga on piiga hakanud poissi kiusama. Lööma, küünistama, mänguasju ära kakkuma, provotseerivalt ümber poisi kõndima nii, et üks hetk jääb jala alla kas poja käsi või jalg. Torgitakse silmi ja tehakse kõike. Ma saan aru, et piiga püüab saada niimoodi minu tähelepanu. Ma ei ütle, et tal sellest vähe oleks  – kui poiss magab, tegelen tüdrukuga. Proovin piigat kaasata mähkimisse, pudeliga toitmisse jne. Kuid hetkel üks kõik, mis ma ka ei teeks – poiss kannatab piiga terroriseerimise all. Mida teha?

Kas tasuks proovida nii, et piiga ei saa kehvasti tehtud asja suhtes enam tähelepanu, võtaksin poisi ja viiks turvalisemasse kohta?

–––

Tere

Olete hädas oma 2-aastasega, kes teeb väikesele vennale liiga. Esmalt tuleks mõelda, mis on lapse käitumise põhjuseks. Kirjutate, et laps saab Teie tähelepanu. Kaasate teda ka olulistesse beebiga seotud tegevustesse. Kas ka isa leiab aega lapsega üks-ühele koos aega veeta? Või teised siiani lapse jaoks olulised inimesed?

Veel võiks jälgida, et kui Teil käivad külalised, siis kas ka vanema lapse poole pöördutakse, teda esimesena märgatakse ja tervitatakse? Vahel võib juhtuda, et beebi poole pöörduvad külalised esimesena ja enamik aega beebi ongi tähelepanu keskpunktis. Vanemad lapsed võivad sellele valuliselt reageerida.

Teie kirjast kahjuks ei selgu, kuidas Te täpsemalt reageerite, kui vanem laps väiksemale haiget teeb. Kas võib olla, et laps tahab haiget tehes Teie tähelepanu köita? Te kirjutate, et võiksite võtta poisi ja viia ta eemale. Seda tasuks kindlasti proovida. Kui näete, et tütar teeb haiget, siis sekkuge, öelge rangelt „oled venna peale pahane, aga ma ei luba lüüa/haiget teha/torkida“ ning seejärel minge väiksemaga eemale.  Proovige olla võimalikult rahulik ja mitte tütrega sel hetkel rohkem pahandada.

Veel on vajalik vanema lapsega kasutada võimalikult palju aktiivset kuulamist, et ta saaks aru, et tema tunded on aktsepteeritud. See tähendab, et peegeldate tema tundeid („oled rõõmus“, „oled kurb“, „oled venna peale vihane, sest tema saab minu sülle“ jne). Ehk siis löömine, torkimine ja muul moel haiget tegemine ei ole lubatud. Seevastu tunded on aktsepteeritud ja loomulikud.

Veel mõned mõtted. Kui näete, et tütar hakkab vennale lähenema ja aimate, et nüüd ta võib haiget teha, siis minge juurde ja näidake tütrele, kuidas venda puudutada (kuidas teha pai, sülle võtta jne). Rääkige korduvalt, millised tegevused on lubatud ja näidake ette ning tehke koos. Tunnustage tütart, kui ta vennaga õrnalt ümber käib.

Mis veel vanemate õdede-vendadega beebi sündides juhtuda võib, on see, et vanemad hakkavad alateadlikult suuremalt lapselt ootama rohkemat iseseisvumist. See on väga loomulik, sest beebi kõrval võibki 2-aastane tunduda täitsa suure lapsena. Vanema õe-venna jaoks on aga vanemate ootuste muutus enamasti liiga järsk. Pigem võiks lasta vanemal lapsel olla vahel ka tita moodi, kui ta selleks soovi avaldab (näiteks beebi moodi siputab või hääli teeb).

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

04.06.2017

Olen ahastuse äärel. Minu kolme ja poole aastane tütar ei ole nõus pükse ja sokke jalga panema. Olenemata, kas on hommik, päev või õhtu. Lasteaias saadakse väikse jonniga püksid ja sokid jalga. Kodus olen proovinud nii hea kui halvaga. Olen hoiatanud, et ei näe multikaid, ei saa uusi asju, ei saa meelepärast maiust – miski ei toimi. Lihtsalt ei ole nõus pükse jalga panema. Ka kleidi või pluusiga on raskusi, aga need saame selga. Ma ei oska enam midagi teha. Saan aru, et ta tahab end kehtestada ja näitab oma iseloomu. Tean, et kui nüüd alla annan, siis ta tunneb, et ta on võitnud ja emmest/issist üle. Seda ma lubada ei saa. Palun abi!

–––

Tere

Olete hädas oma 3,5-aastasega, kes ei taha pükse ja sokke jalga panna. Saan aru, et lasteaias laps suuremat vastupanu nende riideesemate selgapanemisel ei osuta.

Ütlete, et olete proovinud last mõjutada nii hea kui ka halvaga ja toote välja, et olete kasutanud ka hoiatusi või ähvardusi. Kahjuks ei selgu Teie kirjast, mida Te täpsemalt peale ähvarduste ja premeerimise veel kasutanud olete.

On üsna abitukstegev, kui nii väike inimene on väga järjekindel. Paraku on selles vanuses võimalik, et mida enam me vanemana midagi lapsele peale surume, seda vähem ta tahab koostööd teha. Oluline on leida toimivad võtted, kuidas üldse piire kehtestada.

Väikelapsele piiride kehtestamine ei peaks olema võitlus, et kes jääb peale, vaid pigem võiks lähtuda nii vanema kui ka lapse vajadustest ja lapse arengulistest iseärasustest. Kui me vanematena keskendume peamiselt võitlusele, siis see ei ole hea pinnas lapsega koostöö tegemiseks ning enamasti tekibki siis lapses vastupanu.

Esmalt võiksite mõelda, miks laps tegelikult nende riideesemetega vastupanus on? Kas see on tõesti lapse soov oma tahtmist saada? Selles vanuses võib olla küll, et lapse jaoks on oluline ise otsustada, sest nii areneb tema enda mina-tunnetus. Sellepärast võiks lapsele anda valikuid. Kas ta tahab panna jalga täppidega sokid või kollased sokid? Valikuid anda ka paljudes muudes kohtades, kus see võimalik on. Nii tekib lapsel järjest enam tunne, et ta on võimeline ise häid valikuid tegema ja saab olla iseseisvam.

Kuid lapse sokkide ja pükste vastupanu põhjus võib olla ka selles, et lapse jaoks on riided ahistavad ja tal on neis ebamugav. Näiteks õmblused kraabivad ja sildid torgivad. On lapsi, kelle nahk on tundlikum. Seetõttu tuleks leida riided, mis on elastsed ja siltideta.

Kui soovite vastupanus lapsele piire seada, siis alustage esmalt kuulamisest. Püüdke aru saada, mis ta tahab või tunneb ja peegeldage seda talle tagasi. Näiteks „Sa tahad ise otsustada, mis sa jalga paned“, „Sulle ei meeldi, et ma nõuan sokkide jalga panemist. Su tuju on nüüd täitsa halb“ jne. Kuulates annate lapsele mõista, et ta ei pea Teiega võitlema, sest Te üritate temast aru saada. See loob Teie ja lapse vahel kontakti, mis on kehtestamisel esmatähtis. Ähvardused asjad ära võtta või lapsele mitte anda on pigem kontakti lõhkujad ja vastupanu tekitajad.

Alles peale mõningast kuulamist öelge, miks Teil on vaja, et laps sokid jalga paneb. Öelge näiteks „Njahh, on päris keeruline, kui pead panema jalga midagi, mis sulle ei meeldi. Aga mina olen mures, et sa külmetad ja siis ma pean oma plaanid kõik ümber tegema. See ei meeldi mulle ja mul on vaja, et sa paneksid sokid jalga.“

Kui ka nüüd laps ei kuula, siis peegeldage talle veelkord olukorda tagasi. Püüdke olla rahulik ja ennast tema sussidesse panna, et mõista, mis tema väikses peas tegelikult toimub. Seejärel minge jälle enda vajaduste juurde.

Teie laps on juba nii vana, et võite ka proovida temalt lahendusi küsida. Öelge näiteks „Nüüd on küll paha lugu. Sina ei taha sokke jalga, aga minul on vaja, et sa nad ikkagi jalga paneksid. Mis me sinu meelest nüüd teeme?“ Neid arutelusid saab teha aga siis, kui laps ei ole endast väljas ja suudab rahulikult kaasa mõelda. Kui laps on endast väljas, siis ärge üldse survestage, võtke korraks aeg maha ja jätke sokkide nõudmine sinnapaika seniks, kuni laps on rahunenud. Seejärel proovige uuesti.

Lapsed vajavad piire, et neil oleks hea ja turvaline areneda. Piire ei saa kehtestada aga võimu kasutades, sest see tekitab vastupanu. Soovitan leida võimalus uurida tõhusamate kehtestamisviiside kohta ning katsetada uusi oskusi. Üks võimalus on piiride kehtestamise e-koolitus, mille leiate siit: http://www.sinamina.ee/e-koolitused/koolitused/koolitus/?sid=2

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

01.06.2017

Tere. Kuhu/kelle poole Tallinnas pöörduda, et saada nõustamist, kuidas õpetada last probleemide ja tülitsemisega tervislikult toime tulema. Vanemad ei ole selles suhtes eriti heaks eeskujuks, sest ema (so mina) üritan probleeme ja tülisid vältida ning nende tekkimisel pigem neelan pahameele alla kui et midagi ette võtan, isa jälle on veendunud, et temal on alati õigus ja oma seisukohtadelt ei taandu. Laps on kohe 8-aastaseks saav neiu ning kardan juba ette tulevasi isa ja tütre tülisid.

–––

Tere

Olete mures, et isa ja tütre vahel võib tulevikus tulla suuremaid arusaamatusi ja sooviksite nõustamist. Soovitan pöörduda pereterapeudi poole, kes oskab Teile nõu anda ja aidata Teil peres tõhusamaid tülide lahendamise võtteid kasutada. Kontakte leiate siit:

Perekeskus Sina ja Mina: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/ ja ka siit: http://perekonsultatsioonid.ee/koolituskeskus/pereterapeudid/tallinna-tootajad/

Samuti võite mõelda Gordoni perekooli peale, kus samuti ühe oskusena õpitakse tülide lahendamist. Tallinnas tuleb sügisel mitu gruppi. Infot leiate siit: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/

Gordoni perekooli kohta saate lugeda siit: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/gordoni-perekool/

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

29.05.2017

Kuidas ma saan abiks olla lapsele, kes lastekollektiivis (koolis, trennis) viibides valib eriarvamuste/vaidluste/tülide/norimiste lahendamiseks kohe pigem füüsilise jõu kasutamise või sellega ähvardamise?

–––

Tere

Soovite aidata last, kes eriarvamuste lahendamiseks pigem füüsilist jõudu või ähvardusi kasutab. Saan aru, et tegu on koolilapsega.

Esmalt tuleks mõelda, mis on lapse selliste reaktsioonide taga. Näiteks võib käitumise taga olla raskus oma tugevate tunnetega toimetulemisel ja tunnete sõnadesse panemisel. Kui see on nii, siis tuleks hakata lapsega tunnetest rääkima (ja mitte ainult vihast, vaid kõigist tunnetest). Üks võimalus selleks on aktiivse kuulamise kasutamine. Kui laps näiteks solvub, on kurb jne, siis tuleks talle neid tundeid tagasi peegeldada. Näiteks „Sa oled pettunud, et…“ Aktiivne kuulamine suurendab aja jooksul ka lapse enesregulatsiooni võimet ehk siis laps õpib enda tundeid ja käitumist ise paremini ohjama. Samuti võib tunnete ohjamiseks kasutada ühte kaardimängu, mis pakub palju loovaid võimalusi tugevate tunnetega hakkama saamisel (http://www.vianaturale.ee/epood/tugevate-tunnetega-toimetuleku-kaardid).

Teine põhjus, miks lapsed võivad nii käituda, on lapse oskamatus tülides ja pingeolukordades käituda. Näiteks on lapsel endal kogemus, et eriarvamusi lahendatakse nii ja ta ei tule selle pealegi, et võiks kuidagi teistmoodi. Laps võib olla agressiivne ka siis, kui täiskasvanud lapse ebameeldivale käitumisele reageerivad ise vägivaldselt (sakutades, ähvardades jne), andes lapsele pidevalt „eeskuju“. Kui lapse käitumine peegeldab seda, mida ta täiskasvanutelt kogenud on, siis ei aita jutud, et lüüa ei tohi. Eeskuju on ikkagi võimsam ja laps oma käitumist ei pruugi muuta. Alustada võiks sellest, et räägite lapsega siis, kui teil on omavahel hea kontakt. Kuulake lapse mõtteid, kust ta on võtnud selle, et vägivallaga võiks tülisid lahendada? Kas ta on ise kogenud seda ja mis ta siis tundis? Proovige olla hinnanguvaba ja mitte last kritiseerida või hakata ise rääkima, milline käitumine on õige. Lihtsalt kuulake ja aktsepteerige tema mõtteid. Öelge lapsele, et tunded on kõik aktsepteeritud, aga on käitumisi, mis ei ole lubatud. Näiteks on igati loomulik, et me vahel vihastame, solvume, ärritume, kuid ei ole lubatud, et me seejärel kedagi lööme, ähvardame, kiusame. Edasi saab arutada, mis on need viisid, kuidas veel neis olukordades reageerida.

Vägivaldne käitumine võib olla ka märk, et lapse jaoks olulised vajadused on rahuldamata (näiteks kontakt vanemaga, lähedased suhted) või on tal mingi muu mure. Seda eriti teismeliste puhul. Neid põhjuseid saab aidata selgitada pereterapeut või koolipüshholoog ning ise neile jälile saada võib olla keeruline.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

18.05.2017

Tere. Oleksin huvitatud abi saamisel lastekasvatamise suhtes, nad on hetkel minust eraldatud minu vanemate juurde, aga mul on piiratud hooldusõigus hetkel, aga sooviksin teha kõike selleks, et lapsi tagasi saada. Ning sooviksin teada, kust ma saaksin infot lapsevanema koolituse kohta.

–––

Tere!

Info saamiseks vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ koolituste kohta peaksite pöörduma oma kodukandi (linna või valla) lastekaitsespetsialisti poole, sest koolitustele suunamine toimub kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialisti või sotsiaalosakonna kaudu. Kui olete Tallinna inimene, siis võite pöörduda ka otse Tallinna Perekeskusesse, kus samuti vanemakoolitusi läbi viiakse (https://pk.ee/, tel 655 6970, info@pk.ee).

Kõike parimat soovides

tarkvanem.ee meeskond

11.05.2017

Tere. Mul on selline mure, et laps saab kohe 3-aastaseks ja käib esimest aastat sõimerühmas. Enne pole selliseid probleeme olnud, aga nüüd ütlevad õpetadajad, et laps ei kuula sõna ning ei allu ja naerab näkku. No ta on jah natukene sõnakuulmatu. Aga põhiküsimus on hoopis selles, et õpetajad ei luba enam ta kõige kallimat kaisulooma kaasa võtta lasteaeda, et see on nagu karistuseks sõnakuulmatuse eest. Kas selline keeld on okei, mulle tundub, et tema turvaelementi küll keelata ei tohiks?

–––

Tere

Kaisuloomad on lastele olulised. See on tõesti turvaelement, nagu Te isegi ütlete, ja ei peaks olema seotud lapse käitumisega.

Kui õpetajad keelavad kaisulooma kaasa võtta, siis paraku ei seostu see lapse jaoks tema käitumisega. Laps võib hirmust oma käitumist muuta, aga sisulist põhjus-tagajärg seost tal ei teki. Pigem võib oletada, et lapse käitumine pikemas perspektiivis ilmselt ei muutu.

Lapse probleemse käitumisega hakkamasaamiseks tuleks õpetajatel ikkagi proovida muid nippe. Teie saate ise omalt poolt konsulteerida mõne lastepsühholoogiga, kas lapse käitumine on eakohane või kas Teie enda kehtestamisoskused on piisavalt tõhusad. Kui Teil on endal nipid, kuidas ennast lapsele kehtestada, siis saate neid soovitusi ka õpetajatele jagada.

Soovitan ka õpetajatega asja arutada. Kuidas nemad lapse käitumist näevad, kas neil on Teile soovitusi või kuidas edasi tegutseda? Teie saate ka öelda, et ei nõustu kaisulooma äravõtmisega, sest see on karistamine. Uuringud kinnitavad, et karistuse puhul muudab laps oma käitumist hirmu tõttu. Piire saab kehtestada ka selliselt, et see last ei kahjustaks.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

11.05.2017

Tütar käib esimeses klassis. Ta on olnud septembrist peale üsna hajameelne. Füüsiliselt on ta väga aktiivne ja muidu rõõmsameelne, aga ta unustab kogu aeg. Unustab asju kooli, trenni, bussijaama, õpetaja peab teda pidevalt noomima, et oma asju koolis laiali ei jätaks jne. Nüüd on õpetajad läinud juba rangemaks, ta saab pidevalt märkusi, eks meiegi kodus pidevalt räägime sellel teemal. Kevadel on aga asi läinud hullemaks, ta ei pane enam koolis tunnis tähele, on mõtetega mujal, saab halbu hindeid. Nüüd on muutunud ka väga tundlikuks, kurdab, et ta on koolis üksik, teda ei taheta punti võtta/mängida, tema üle naerdakse jne. Nutab pidevalt koolist tulles ja tahab teise kooli minna. Õpetajaga rääkides, siis tema nii suurt probleemi (sõprade kohapealt) ei näe, kui laps kirjeldab. Mulle tundub, et tal on tekkinud stress, sest tal IKKA juhtub midagi ja siis tundub kogu maailm halb. Kas võib asi olla selles või ikka on koolikaaslastega suhtlemises probleem? Kuidas saaksime last aidata?

–––

Tere

Olete mures, et tütar tunneb ennast koolis halvasti. Ta on saanud juba esimese aasta jooksul palju negatiivset tagasisidet enda kohta, sest on hajameelne. Laps ise ütleb, et ta tunneb ennast koolis üksikuna. Kui laps nii ütleb, siis võib see ka nii olla. Tema käitumine viitab igati sellele, et koolirõõm on mingil põhjusel kadunud.

Teie kirjast ei selgu, kui sageli laps koolis õpetajalt ja ka Teilt positiivset tagasisidet saab. Keskendumine negatiivsele võib kujundada lapsel endast negatiivse minapildi ja seetõttu langeb ka koolirõõm ning maailm tundubki halb. Tunnustus, mida lapsele saate anda, võiks olla mina-keeles. Kirjeldage, mis Teile tema juures meeldib. Näiteks „Mulle meeldib, kuidas sa…“, „Ma märkasin, et sa…“. Või siis kui on olukorrad, kus laps peabki oma asjad meeles ja paneb tähele, siis öelge näiteks „Ma märkasin, et sa…“. Sina-keeles kiitmine ei ole nii tõhus kui mina-keeles. Seetõttu vältige lauseid nagu „Sa oled tubli“ või „Sa saad hakkama“.

Tunnustada võiksite ka lapse pingutusi olla tähelepanelik. Isegi siis, kui tulemus ei ole see, mida ootate. Märgake tema püüdlusi ja tunnustage teda ka pingutuste eest.

Hajameelsete laste puhul ei ole enamasti abiks, kui vanem käib järel ja küsib näiteks „Kas sa seda tegid, kas sa võtmed võtsid, kas sa…“ või annate talle ette lahendusi näiteks „Tee nüüd nii või naa“. Kirjutate, et kodus pidevalt räägite sel teemal. Rääkida tuleb, aga ilmselt pole see antud juhul enam abistav ja proovida võiks mõnda muud nippi. Pidev rääkimine tekitab lapses pigem abitu tunde ja ta ei õpi oma peaga mõtlema ning vastutust võtma. Kui siiani olete nii teinud, siis võiksite lähenemist muuta. Kui mingi mure või probleem tekib, siis peegeldage lapsele seda tagasi. Näiteks „Ma saan aru, et sinu mure on…“ Seejärel ärge pakkuge ise lahendusi, vaid küsige lapselt, mis on tema meelest sellele murele lahendused. Kui ta midagi pakub, siis arutage neid lahendusi koos. Kui ta midagi pakkuda ei oska, siis öelge, et Teil on mõned mõtted ja jagage neid lahendusi lapsega. Uurige, mis ta neist arvab. Vestluse mõte on anda lapsele tunne, et ta osaleb otsustamisel, et tema mõtted on ära kuulatud, ja anda talle tunne, et ta suudab ise lahendusi leida ja seeläbi oma elu kontrollida. Kui leitud lahendused ei toimi, siis mõelge uuesti koos lapsega, miks lahendus ei toimi ja mis vajaks muutmist.

Kirjutate, et laps jätab koolis asju laokile. Kas ta teeb seda ka kodus ja kes need asjad ära paneb? Suunake last ise oma asju ära panema ja kui ta näiteks midagi ei leia, siis ärge ise asja kohe otsima asuge. Andke lapsele aega ise otsida ja ärge seejuures temaga kurjustage. Öelge näiteks „Sa ei leia oma pliiatsit. Hmm, Mina ka ei tea, kus see olla võiks. Kus sa seda viimati nägid?“

Kindlasti soovitan siiski pöörduda ka koolipsühholoogi poole. Kui Teie lapse koolis sellist spetsialisti ei ole, siis minge Rajaleidja keskusesse (kontakte leiate siit: https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/). Uurima peaks lapse suhteid koolikaaslastega, sest õpetaja ei pruugi ka kõike märgata. Lapse muret tuleb aga tõsiselt võtta.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

05.05.2017

Mul on mure lapse tähelepanuvajaduse ja kakamisega. Piiga on nüüd 1 a 10 k, perre sündinud poeg neljakuune. Potitamine läks üle ootuste edukalt, kuni ühel hetkel hakkas piiga kakat kinni hoidma. Arvasime algul, et kõht kinni ning jooksime ja nunnutasime kuidas saime, et potile panna. Ühel hetkel aga ilmnes, et ta hoiab kinni meelega. Ja üha pikemalt ja hullemini. Tal võib kakahäda olla nii meeletult suur, et kinnihoidmine paneb teda lausa higistama (ja pidev ning lakkamatu kisa).

Mida teha, et selline asi lõppeks ja ta hakkaks taas normaalselt potil käima (või kas või mähkmesse kakama esialgu)? Tema kinnihoidmisest tulenev tuju ja kisa muudavad kõik kodus närviliseks, poiss ei saa magada, sest keegi lihtsalt jaurab lõputult.

–––

Tere

Sarnased kakamise mured tekivad lapsel enamasti mõne negatiivse kogemuse põhjal. Näiteks on lapsel olnud kakamine valus või siis pott liiga külm jne. Mingi ebameeldiv aisting võib mõjuda nii, et laps ei taha enam kakada. Kuid ka vanemate suur mure võib probleemi süvendada, sest laps loeb vanemate reaktsioonist välja, et ongi paha lugu.

Kas lapsel võib kõht ka praegu kinni olla? Või on pepu vahelt katki? Konsulteerige kindlasti perearstiga ja uurige, kas peaksite kasutama mõnda kõhtu ja kakat pehmendavat lapsesõbralikku preparaati või muutma lapse menüüd. Pepu vahele saab panna pehmendavat salvi.

Kuigi lapse kisa on ebameeldiv ja mul on seda Teile lihtsam soovitada kui Teil teha, siis vanemate rahulik suhtumine probleemi on üks võtmekoht. Ärge pahandage, kui laps karjub, laske tal olla. Küsige vahepeal, kas saate teda aidata ning pange pott nähtavasse kohta. Kui laps saab kogemuse, et kakamine ei ole valus ega hirmutav ning vanemate reaktsioon on rahulik, siis probleem möödub üsna kiiresti. Paradoks on see, et mida rohkem tähepelapanu kakamine saab, seda hullemaks võib probleem minna.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

04.05.2017

Tere! Olen segaduses ja mures oma 10-aastase poja käitumise pärast. Kui ta puutub kokku millegi uuega, siis ta hakkab hirmust karjuma, solvama, ähvardama ja kui isa pole kõrval, siis ka võib kallale tulla või meile olulisi asju lõhkuda. Uudseks mõtteks, mille vastu sõdida, võib osutuda uus õppeaine, haiguse järel enese kraadimine (et teada saada, kas võib kooli minna) vms. Tema arvatavate tunnete tagasipeegeldamine, kõhuhingamisele või õue loodushelide kuulamisele suunamine ei toimi. Väiksemad vaid kardavad ja korjavad suure venna hävitustöö jälgi, kui ta peaks taas ärrituma. Tunnen end päris saamatuna ja tahaksin abi. Seda nii lapsele, et ta õpiks oma tundeid vastuvõetavamalt väljendama kui ka ülejäänud perele. Kuid kust ja kellelt? Kust leida psühholoogide kontakte? ja mis ma teen, kui laps keeldub sinna tulemast? kas räägin üksi ainult oma nägemust?

–––

Tere

Kirjutate, et Teie 10-aastane tunneb hirmu uute asjade suhtes ja võib muutuda agressiivseks. Kindlasti tuleks Teil pöörduda psühholoogi poole. Tasuta abi saab laste ja noorte vaimse tervise keskustest, mis asuvad:

Kindlasti soovitan ka pereterapeudiga konsulteerida. Pereterapeut vaatab peret tervikuna ja võib aidata Teil leida käitumismustreid, mida saate muuta. Mõnes neist keskustest saab ka pereterapeudi teenust (Tallinnas ja Tartus). Muidu on teenus kahjuks tasuline. Kontakte leiab järgnevatest kohtadest:

Hea oleks, kui esimesel vastuvõtul saaks kaasas olla ka lapse isa ning teised lapsega lähedalt kokku puutuvad isikud (näiteks vanavanemad, kes lapse kasvatamises aktiivsemalt osalevad). Nii on spetsialistil mitmekülgsem info.  Kui laps kaasa tulla ei taha, siis ärge sundige. Saate spetsialistilt ehk nõuandeid, kuidas edasi toimetada ja last kaasa kutsuda.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

28.04.2017

Tere. Minu sügisel nelja-aastaseks saav tütrel löövad kohati välja väga ebaviisakad käitumismaneerid, kus ta „käratab“ vanemate peale stiilis: „Sina ei räägi praegu” või „Ole tasa, ole vait”. Olen püüdnud talle sellistel juhtumitel rahulikult kuid konkreetselt öelda, et nii ei tohi vanematega rääkida ja see ei ole viisakas, aga see ei ole sellist käitumist ära kaotanud.
Palun soovitusi, kuidas tegutseda ja mis võib selliseid puhanguid tekitada.

–––

Tere

Kirjutate, et peatselt 4-aastaseks saab laps käitub ebaviisakalt. Esmalt võimalikest põhjustest.

Kolme- ja neilja-aastane on juba iseteadlik. Ta võib tunda ennast kõikvõimsana ja olla üsna egotsentriline. Nii võib juhtuda, et piiride seadmine on talle frustreeriv ja tal on raske muudmoodi oma pahameelega toime tulla. Vahel võib lugupidamatu käitumise taga olla ka tähelepanuvajadus või kui laps tunneb, et teda pole ära kuulatud. Kuid kindlasti tuleks mõelda ka sellele, kas laps kuuleb kedagi sarnaselt rääkimas? Kas keegi lapse lähedastest võiks olla halvaks eeskujuks?

Mis iganes on põhjus, ei anna see alust lapsel ebaviisakalt käituda. Vanemate roll on lapsele õpetada oma tundeid nii väljendama, et need ei oleks teste suhtes solvavad. Õpetust ei saa aga anda siis, kui tunded on tugevad (laps on Teile just halvasti öeldnud), sest tema aju need osad, mis tegelevad mõtlemisega, ei tööta ja Teie jutt ei jõua kohale. Teie rahulik reaktsioon on kindlasti asjakohane. Öelge lapsele rahulikult ja kindlalt „Ma ei luba sul endale nii öelda. See solvab mind. Ma saan aru, et sa oled pettunud/vihane, aga ma ei luba endaga nii rääkida.“ Rohkem selgitusi ärge talle sel hetkel andke. Seejärel mõelge, mis paneb last nii käituma. Kas ta tunneb, et tal ei ole otsustamisõigust ja teda pole piisavalt ära kuulatud? Arvestades vanust, võib ka olla, et ta vajab kontrollitunnet („Mina juhin maailma“) ja ta on õppinud seda tegema ebaviisakal moel. Kui olete ise rahunenud ja seda on ka laps, siis proovige talle tema tundeid tagasi peegeldada. Näiteks „Sa tahad rääkida ja oled pettunud, et sa ei saa. Ma saan sellest aru, aga mis sa arvad, kuidas sa seda veel öelda võiksid?“ Kui laps midagi vastata ei oska, siis pakkuge ise lahendusi, kuidas viisakalt öelda.

Vahel võib ka aidata, kui olete lapsele öelnud, et Te ei luba endaga nii rääkida ja seejärel jätate teema sinnapaika. Räägite lapsega edasi, kui ta viisakalt Teie poole pöördub.

Tasub ka mõelda, kas neil hetkedel, mil laps sel moel käituma hakkab, on ka midagi ühist. Juhtub see ehk rohkem õhtuti või siis, kui Teil ei ole olnud võimalust lapsega mõnda aega kontaktis olla (teda kaisutada, temaga mängida, teda kuulata ja tema vastu päriselt huvi tunda). Vahel mõned lapsed hakkavad siis ebaviisakalt käituma, kui nad tegelikult tunnevad, et on vanematet kaugele jäänud. Siis aitab kõigest hoolimata lapsega ühise ja lähedase aja leidmine.

Lapse käitumismaneeri muutumine võtab aga aega. Pole imenippi, mis selle kohe lõpetaks. Peate olema kannatlik ja järjekindlalt ütlema, et tema käitumine pole sobiv ning õpetama teismoodi reageerima. Andke ise igal moel eeskuju ja mudeldage talle, kuidas lugupidavalt teistesse inimestesse suhtuda.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

16.04.2017

Tere. Laps on laadinud nutimängurakenduse kasutaja fotoraamatusse üles isiklikke fotosid ning hiljem rakenduse küll desinstallinud. Kas kasutajapõhised telefoniga tehtud rakendusesisesed fotod salvestuvad kasutajakonto põhiselt oma telefonis või on siiski need kuskil rakenduse looja serverites ja taasesitatavad hea/halva tahte korral? Viimasel juhul – kas on üldse võimalik rakenduse looja poole pöörduda piltide kustutamise palvega või kas aitaks veebikonstaabli poole abipalvega pöördumine? Kuna pole 100% kindel vastustes, siis küsin eksperdilt nõu.

–––

Tere

See, kas need fotod võivad olla ka kusagil rakenduse looja serverites, sõltub juba konkreetsest nutimängurakendusest – täpsemaks kommenteerimiseks peaks teadma, mis programmiga tegu on, vaatama tingimusi jm.

Fotode kustutamise palvega on programmi looja poole ikka võimalik pöörduda, samamoodi abipalvega veebikonstaabli poole. Nutimängurakenduse täpsustamisel võiksite tehnilise poole pealt nõu küsida veebikonstaabel Maarja Punakult: https://www.facebook.com/veebikonstaabel.maarja/?fref=ts.

Samuti oleks praegu hea hetk vestelda lapsega, uurida tema arusaamasid ja seda, kui palju ta üldse teab netiturvalisuse kohta. Võiksite uurida lapsega koos ka veebilehte http://www.targaltinternetis.ee/.

Lugupidamisega

tarkvanem.ee meeskond

03.04.2017

Olen mures lapse käitumise pärast lasteaias ja eelkoolis (kollektiivis enamasti, vahel ka kodus). Nimelt 6-aastane poiss süttib väga-väga kergesti, läheb närvi (väikese asja peale, näiteks kui ei oska või midagi sassi läheb), hakkab asju loopima, laseb käed käiku, rebib asju katki, lööb jalaga kotti vms. Ei suuda/oska kahjuks oma vihaga midagi peale hakata. Saan aru, et niimoodi kirjutamise teel abi ei saa ja peame midagi ette võtma, kuid ehk on mingit kindlat „võlunippi”, kuidas saaks õpetada lapsele oma tunnete kontrollimist ja et koolis/lasteaias õpetajate, teiste laste ja endaga probleeme ei tekiks. Kahjuks saan kõikjalt vaid järelkaja, et nii ei saa teisi õpetada (segab tundi, läheb närvi ja on agressiivne) ja et midagi peab välja mõtlema. Nõutu ja õnnetu…

–––

Tere

Kirjutate, et Teie 6-aastane ei oska oma viha ja pettumisega midagi peale hakata. Olete tema kohta saanud negatiivset tagasisidet ka kollektiividest, kus ta käib.

Vihaga toimetuleku nippi, mis kohe toimiks,kahjuks ei ole. Küll aga on olemas viise, kuidas lapsele õpetada tugevate tunnetega toimetulemist ja aidata tal enesekontrolli tasapisi suurendada.

Kõigepealt tuleks mõista, mis lapse ajus toimub, kui ta endast välja läheb. Lapse ajus on lihtsalt öeldes kaks „korrust“. Aju alumised osad on seotud tunnetega. Kui ta vihastab, asju jalaga lööb jne, siis on aktiivsed just need osad, mis „ujutavad“ muu aju üle. Aju ülemine „korrus“ on seotud mõtlemisega ja eneseregulatsiooniga ning asub otsmiku taga. See osa Teie lapsel alles areneb. Ülemise osa roll on alumist osa ohjata. Närviühendused, mis on alumise ja ülemise osa vahel, on täiskasvanutel enamasti tugevad ja toimivad hästi. Sellepärast me ei hakkagi poes röökima (enamasti), kui piima ei ole.???? Lastel seevastu need ühendused alles küpsevad. Mõnel kiiremini, mõnel aeglasemalt. Mida väiksem laps, seda kiiremini ta võib kontrolli kaotada (näiteks väsides või kui lapsel on liiga põnev või infoküllane päev olnud). Vanemad saavad kaasa aidata, et need ülemise ja alumise korruse vahel olevad ühendused muutuksid tugevamaks. Järgnevalt nipid, kuidas seda teha.

  • Rääkige lapsele seda sama aju mudelit. Tehke seda siis, kui olete mõlemad heas tujus ja ühtegi tüli pole. Lapse teadlikkus oma kehas toimuvast aitab tal ennast paremini kontrollida.
  • Heas tujus olles võiksite lapsega rääkida tema vihastamistest. Selgitage, mida olete märganud. Kuulake, mis laps sellest arvab. Öelge, et Teie jaoks pole selline käitumine vastuvõetav. Me kõik võime viha tunda ja see on loomulik, aga oluline on see, mida vihaga peale hakata. Küsige lapselt, kas tal on mõni mõte, kuidas inimesed tavaliselt oma tunnetega hakkama saavad? Mis aitaks lapsel rahuneda? Kui ideid pole, siis võiksite abiks võtta „Tugevate tunnetega toimetuleku kaardid“. Sealt saate rahunemiseks mitmeid nippe. Kaartide kohta leiate infot siit (on müügil ka raamatupoes): http://www.vianaturale.ee/epood/tugevate-tunnetega-toimetuleku-kaardid.
  • Rahunemise võtteid tuleb harjutada alguses rahulikuna ja korduvalt, et nad oleksid tugevate tunnete hetkel hiljem käepärased. Eelpool nimetatud kaardid sobivad kogu perega mängimiseks ja uurimiseks. Nii ei tunne Teie poeg, et ainult tema ongi probleemne.
  • Kui laps vihastab, siis proovige ise olla rahulik. Sekkuge tema käitumisse konkreetselt. Öelge selgelt (võib ka pisult karmi häält kasutada) „Ma saan aru, et oled vihane, aga ma ei luba lüüa/lõhkuda/loopida“. Katkestage tema tegevus. Kui Te ise lapse tunnete peale vihastate, siis Te pigem ärritate aju alumist „korrust“ ja ei aita kuidagi kaasa eneseregulatsiooni kujunemisele.
  • Seejärel tuletage lapsele meelde mõnda rahunemisvõtet, millest olete rääkinud.
  • Kui lapsel on olnud tugevaid tundeid ja ta rahuneb, siis leidke hiljem hetk, et temaga juhtunust rääkida. Nimetage talle tundeid, mis ta tunda võis. Tuletage meelde, mis ajus toimuda võis ja vaadake üle rahunemise nipid.
  • Vältige lapse sildistamist halvaks (halb laps). Saan aru, et õpetajad on lapse käitumisega rahulolematud. Laps saab sellest ka ise ju aru, mistõttu tuleks järjest rohkem märgata olukordi, millega ta toime tuli või vähemalt proovis toime tulla ja teda selle eest tunnustada.

Lisaks neile nippidele tuleks aga mõelda, miks laps nii reageerib. Kas sellise käitumise taga võib olla ebakindlus? Miks tal on raske näiteks oma tehtud tööga rahul olla? Nende teemade uurimiseks võiksite pöörduda mõne pereterapeudi poole.

Kontakte leiate siit:

Samuti soovitan lugeda järgmiseid raamatuid:

  1. Siegel „Lapse ajukeskne kasvatus“ http://www.apollo.ee/lapse-moistuse-areng.html
  2. Filliozat „Ta seeb seda meelega“ http://www.apollo.ee/ta-teeb-seda-meelega.html

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

 

03.04.2017

Tere!

Lastele ei soovitata telekat tutvustada enne, kui ta on 2 a, kui mitte hiljem. Täitsa nõus.
Kuidas on lood muusikaga ja videoga? Mu laps on üheksakuune ning olen talle lastelaule näidanud, kus ta tantsuliigutusi teeb ja muusikat ilmselgelt naudib. Päevas u 30 minutit.
Kas see võib lapsele kuidagi hüpnootiliselt hoopis mõjuda ning pigem tema arengut kahjustada ning samuti nutiseadmete suhtes sõltuvust põhjustada?

–––

Tere!

Tunnete huvi, kas 9-kuune laps võiks lastelaule vaadata. Kui kasutate nutiseadmeid ja muid ekraane lapsehoidjana, siis see võib tekitada olukorra, kus laps ekraani nähes seda kohe nõudma hakkab ja Teil läheb aina keerulisemaks talle seda keelata. Ekraanid on ahvatlevad lapsehoidjad, aga hiljem teevad Teile karuteene.

Alla 2-aastastele ei soovitata ekraane seetõttu, et laps saab oma arenguks vajaliku impulsi vahetust kontaktist teiste inimestega (ennekõike vanemaga). Passiivselt ekraani jälgimine koormab liigselt tema aju, sest ta saab liiga palju infot. Passiivse ekraani jälgimisel puudub ka arendav moment. Samas on muusika lastele ikka meeldinud ja näha teisi lapsi tantsimas võib ka tore olla. Kui näete, et Teie laps sellisele tegevusele kaasa elab, siis vaadake neid lastelaule koos. Rääkige talle, mida lapsed teevad, juhtige tähelepanu muusikale, tantsige koos lapsega. See on kindlasti arendavam. Küll aga soovitan pigem kuulata muusikat raadiost või lastelaulude plaadilt. See on lapse ajule vähem koormav, sest ta ei pea jälgima ka visuaalset pilti. Tantsige koos ja julgustage last rütmi kaasa lööma. Laulge lapsele. Nii pakute talle kõige väärtuslikumat – kontakti ja koosolemise rõõmu.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.04.2017

Meie 4-aastane, peatselt 5-aastaseks saav poeg on pisikesest peale väga põikpäine olnud. Viimasel ajal on see aga üle piiride läinud. Ta ei kuula üldse, mida vanemad talle räägivad. See sõnakuulmatus tekitab ohtlikke olukordi. Näiteks palus vanem õde, et poiss ei tuleks tema juurde. Poiss aga jooksis ja selle tulemusel läks õel sõrm tagurpidi. Täna sõitis ta jalgrattaga ümber maja ja suundus suure tee poole. Abikaasaga selgitasime, et ta ei tohi suurele teele ilma täiskasvanuteta minna, kuna see on ohtlik ja ta peab pöörama ratta maja juurde tagasi. Ta vaatas meile otsa ja lükkas rattale hoogu juurde suunaga tee poole. Ka lasteaiaga jalutamas käies on ta õpetajatele vastu hakanud ja kord peaaegu sõiduteele jooksnud seetõttu.
Peres on peale tema veel kaks last ja me kardame, et ühel päeval juhtub tõsine õnnetus, kuna ta tahab teha kõike nii, nagu temale meeldib.

–––

Tere!

Olete hädas oma põikpäise pojaga, kes saab peagi 5-aastaseks. Teie laps on vanuses, kus eneseteadlikkus ja iseseisvus aina suurenevad. Samas ei oska ta ohtu hinnata ja võib arvata, et temaga ei juhtu midagi.

Väga oluline on, kuidas selliselt käituvale lapsele piire seada. Kahjuks ei selgu Teie kirjast, kuidas Te täpsemalt teda korrale kutsute ja milliseid võtteid kasutate. Teie kirja põhjal tundub, et laps võiks vajada veelgi selgemaid piire ja toetust nendest piiridest kinni pidamisel. Järgnevalt mõned nipid, kuidas kehtestada.

  • Kehtestamisel kasutada mina-keelt – miks minul on vaja, et laps midagi teeks/ei teeks. Kuidas mind mõjutab, kui ta rattaga tee poole sõidab? Näiteks: „Kui sõidad rattaga tee poole, siis ma kardan, et sinuga juhtub õnnetus!“ Seda tuleb öelda karmi häälega ja näidata igati oma kehakeelega ja hääletooniga, et Teil on tõsi taga.
  • Seda öeldes on oluline, et oleksite lapsega kontaktis – saate tema tähelepanu talle silma vaadates, käest kinni hoides.
  • Kui ta ikka tahab sõita tee poole, siis öelge „Jah, ma saan aru küll, et sul on põnev sinna sõita, aga ma ei luba, sest see on ohtlik.“ Ja siis jäägegi endale kindlaks. Aidake lapsel ratas maja poole tagasi keerata ja ärge lubage tal sõita. Kui ta protestib või nutma hakkab, siis öelge, et saate aru küll, et see talle ei meeldi, aga midagi pole teha, teele sõita ei tohi.
  • Veel võite proovida sellise lapse puhul eitavat kõneviisi vältida. Selle asemel, et öelda „Teele ei tohi sõita“, öelge parem, kus tohib sõita („Rattaga sõidame ainult maja ümber“).
  • Kehtestamisel vältige lapse sildistamist („Paha laps“, „Sa ei oska üldse käituda“, „Sa kunagi ei kuula sõna“ jne). Pigem rääkige ikka sellest, kuidas tema käitumine Teid mõjutab.
  • Kehtestamisel on oluline järjepidevus. Kui on mingid piirid seatud, siis tuleks neist ka kinni pidada. Kui laps ikkagi piire ületab, siis tuleb sellest temaga rääkida ja selgelt märku anda, et tema käitumine ei ole Teile vastuvõetav.

Kui kehtestamine ikka ei toimi, siis soovitan pöörduda näiteks perenõustaja poole, kes saab aidata uurida lapse käitumise tagamaid ja leida sobivamaid viise, kuidas lapsega hakkama saada.

Nõustajate kontakte leiate siit:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
PerekeskuseSina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.04.2017

Olen väga mures vanima poja pärast. Ta on 12-aastane ja ma tunnen, et ei saa temaga enam kontakti. Meil on peres neli last. Tema  noorem vend on 11-aastane ja põhiline mure ongi nende kahe pärast. Vanem poeg on vägivaldne ja ei oska õigel ajal lõpetada. Ja tunnen, et ei suuda ka ise nendes situatsioonides enam adekvaatseks jääda. Ärritun liialt…
Mure on ka vanema poja ülimalt suur huvi arvuti- ja videomängude vastu. Oleme oma peres küllaltki piiranud arvutikasutust ja poisi halva käitumise korral üldse keelenud telefoni kasutamise ja PlayStationi. Sisimas tunnen, et keelud pole õige tee. Samas poleks ju ka õige lubada, kui ta venna vastu vägivaldne on või on koduses sõnavahetuses liiga vaba. Ta on mulle juba ka idioot öelnud… Olen tõesti ummikus ja ei tea, kuidas teda lahti muukida ja kuidas saada omavahelises suhtluses siirusele ja austusele. Olen Gordoni põhimõtetega kursis, läbinud isegi koolituse, kuid tunnen, et jään ikka jänni.

–––

Tere!

Olete mures suhete pärast, mis Teil oma vanima lapsega on. Teil on raske lapsega kontakti saada ehk siis teda mõista ja kuulata, mistõttu ei õnnestu ilmselt ka kehtestamine. Kui laps käitub vägivaldselt, siis vanemates tekitab see enamasti suurt ärritust, sest selline käitumine on täiesti vastuvõetamatu. Sama on ka lapse lugupidamatu käitumisega ja solvanutega, mis ta vanemate kohta ütleb. Need tekitavad pahameelt või isegi abitust ja sageli ka vajadust olla lapsega veelgi karmim. Nii võib juhtuda, et kontakt lapsega muutub järjest hapramaks ja lapses tekib rohkem vastupanu. Tema käitumise tegelikud põhjused mattuvad pigem tülide ja tugevate tunnete alla.

See ei tähenda, et vanem peaks lubama lapsel endale halvasti öelda või venna kallal vägivalda tarvitada. Te peate ennast ikkagi kehtestama, kuid tugevalt ärritudes on Teil raske seda teha, ilma et vastupanu ei suureneks. Seega tuleks vanemal esmalt mõista, mis teda kõige enam ärritab ja see sõnadesse panna. Kas see on hirm, et laps läheb täiesti käest ära ja kontroll kaob? On see uskumus, et laps peab iga hinna eest olema vanema suhtes lugupidav? Ärritumise põhjuseid on erinevaid. Nende teadvustamine võib olla abistav.

Veel tuleks mõelda poja käitumise põhjuste üle. Nagu Te ilmselt Gordoni perekoolist juba teate, siis vägivaldsus, trots ja lugupidamatus on märk, et lapsel on mingi mure. Tavaliselt väljendab teismeline oma käitumisega pingeid, mis teda ümbritsevates suhetes on. Viha ja agressiivsus on pigem enda ebakindluse ja segaduse varjamine.

Kontakti saamiseks võiksite leida hetke probleemideta ajal ja proovida poega lihtsalt kuulata. Aja leidmiseks andke pojale ennetav sõnum, et tahaksite temaga koos aega veeta. Ehk on Teil mõni tegevus, mis teile mõlemale meeldib. Teismelistel on vahel ennast tegevuste käigus parem avada. Aga kui  tundub õigem ka lihtsalt kodus olles lapsega rääkida, siis tehke seda. Teie tunnete oma poega kõige paremini ja usaldage seda tunnet. Peaasi, et vestlus toimuks tülidest vabal ajal.

Vestlust võiksite alustada rääkides esmalt ausalt oma tunnetest kujunenud olukorra suhtes. Näiteks, tunnete, kuidas Teil on pojaga kontakt kehvem ja tunnete heast suhtlusest puudust. Olete olnud temaga ärrituv ja tunnete, et see pole õige ega abistav. Seejärel peegeldage pojale, kuidas Teie temaga toimuvat näete. Olge ikka hinnanguvaba ja häälestuge tema mõistmisele. Kui ta Teile ebaviisakalt vastab, siis võtke seda kui vastupanu, mida saab tagasi peegeldada. Näiteks öelda, et „Sulle ei meeldi, et ma sellest räägin“ jne.

Kirjutate ka, et olete piiranud lapse nutiseadmete ja arvutimängude kasutamise võimalusi, kui ta käitub halvasti. Piiramine on igati õigustatud, kui laps on neis seadmetes liialt kaua. Nii vana laps ei suuda sageli veel ise piire tajuda ja ennast reguleerida. Küll aga võib halvasti käitumise tagajärjel piiramine pigem vastupanu tekitada ja ei lahenda probleemi. See ei pane last paremini käituma. Mida siis teha?

Kui näete, et laps on venna suhtes vägivaldne, siis sekkuge kohe. Eraldage lapsed ja öelge (kasutades karmi hääletooni), et Te ei luba lüüa / halvasti öelda. Seejärel suunake kõik rahunema. Kui olete ise ja ka lapsed on veidi rahunenud, siis proovige teema uuesti üles võtta. Andke teada, et Te saate aru küll, et neil on probleem, aga Te ei luba lüüa. Seejärel proovige lapsi ära kuulata ja panna neid omavahel suhtlema. Ei ole ilmselt kõige kergem ülesanne enamiku vanemate jaoks, sest tundeid on palju, aga proovida ikkagi võiksite.

Samamoodi sekkuge, kui laps ütleb Teile halvasti. Reageerige kohe ja öelge, et Te saate aru küll, et ta on vihane/pettunud/solvunud jm, aga Te ei luba endale halvasti öelda. Taas, kui olete rahunenud, siis saate teema uuesti ette võtta. Tunnetemöllus ei ole üldse mõtet midagi arutada, sest aju mõtlevad osad ei ole siis eriti kaasatud.

Löömise ja halvasti ütlemisega peate ka jälgima, et Te ise ärritudes neid samu asju ei teeks. Vastasel juhul ei ole Teie sõnadel mingit kaalu, Seetõttu on väga oluline, et vanem endasse korra vaatab ja mõtestab, mis teda lapse käitumise juures kõige enam ärritab.

Kui tunnete, et see olukord on ikkagi keeruline ja raske lapsega kontakti saada, siis soovitan kindlasti otsida spetsialisti abi. Võiksite pöörduda pereterapeudi poole, kes aitab vaadata Teie peres toimuvat tervikuna ja ehk mõista, kuidas kõige paremini tekkinud suhetemustrist välja pääseda.

Kontakte võite leida siit:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

01.04.2017

Lapsed teevad vahepeal ikka pahandust. Kuidagi peaks neid karistama, aga vitsa ju ei hakka andma ja samas ainult noomimisest ka ei paista piisavat. Kas koduarest või taskurahast ilmajätmine on sobivad karistusmeetodid? Kui vanem laps saab koolis kahe, kas siis peaks ka kuidagi last karistama või on see minu viga ja peaksin teda rohkem kontrollima?

–––

Vastupidiselt sellele, mida paljud vanemad usuvad, ei tekita taskurahast ilmajätmine, koduarest ja noomimised pikemas perspektiivis lapses oskust teistega arvestada ja ise vastutust võtta. Need on karistused, kus vanema käes on võim ja lapses tekib pigem hirm. Tagajärjeks on käitumise muutumine hirmu tõttu. Kas see on midagi, mida me oma lapsele õpetada tahame? Kas peaksin näiteks liiklusreeglitest kinni hirmust trahvi ees või sellepärast, et mulle läheb korda minu ja teiste liiklejate turvalisus? Karistamine soodustab pigem hirmu tõttu oma käitumise muutmist ning ei õpeta teistega arvestamist ja vastutamist.

Peale karistuste on olemas tõhusamaid ja lapse arengut toetavaid viise piire seada. See ei tähenda, et laps teeb, mis tahab ja lubamatute käitumiste peale me vaid ohkame ja laiutame käsi.

Tõhus piiride kehtestamine tähendab, et vanem on üheaegselt nõudlik ja järjepidev, aga teeb seda last toetaval moel. Vanem ütleb väga konkreetselt, kuidas lapse käitumine talle mõjub ja miks ta seda ei luba. Seejuures tuleb oma tunnetes olla ehe. Leebe häälega selgitus ajal, mil olete tõsiselt häiritud, mõjub ebaadekvaatselt ja laps teie juttu tõsiselt ei võta.

Enamasti järgneb aga vanemapoolsele kehtestamisele lapse pahameel, mida võiks ära kuulata. Lapsele võiks näiteks öelda: „Jah, ma saan aru, et sa tahaksid…“, „Sulle ei meeldi, et ma seda nõuan.“ Seejärel selgitate uuesti, miks teie sellist käitumist ei luba. Kui kuulate lapse ära, siis teeb ta teiega parema meelega koostööd ja kuulab teid. Kui räägite ainult oma nõudmistest, loete moraali või ähvardate, siis koostöö tõenäosus väheneb tunduvalt ja laps oma tegude eest vastutada ei taha.

Tõhus piiride seadmine eeldab, et laps osaleb lahenduste leidmises, misläbi ta võtab rohkem vastutust. Näiteks: „Kui sa kokkulepitud ajal koju ei tule, olen ma mures. Ma saan aru, et sa unustad kella vaadata, aga mis on sellisel juhul sinu lahendused, et kokkulepe peaks?“ Siinkohal peab vanem ka ise lahendusi pakkuma ja võiks tekkida arutelu, mis lõppeb kokkuleppega. Kui kokkulepe ei pea, siis tuleb otsast alustada ja leida põhjus, miks ei olnud lapsel võimalik sõna pidada. Mis on vanema vajadused ja mis on lapse vajadused, et ta kokkuleppest kinni ei saa pidada? Kui veelkord last kuulata, siis võite jõuda hoopis uute vajaduste ja seeläbi ka lahendusteni.

Kui laps saab koolis kahe, siis tuleks lapsega tõsisem jutuajamine maha pidada. Esmalt öelge, mis tundeid teis tema kaks tekitab. Seejärel kuulake teda, mis ta arvab selle hinde põhjuseks olevat, mida sellega seoses tunneb. Enne omapoolseid lahendusi küsige lapse ettepanekuid, mida nüüd teha. Mida ta kavatseb ette võtta? Kuidas ta plaanib edaspidi õppimist korraldada jne? Tehke omalt poolt ettepanek, et kontrollite tema õppimist. Kui ta selle vastu protestib – mida ta ilmselt teeb – siis jällegi kuulake ta ära ja selgitage seejärel oma argumente. Jääge endale kindalaks. Veenduge ka, et lapsel oleksid olemas õpioskused ja tema teadmistes ei oleks väga suurt lünka. Need võivad ka olla halva hinde põhjused, mida lapsed enamasti ise välja tuua ei oska.

Tõhusalt kehtestada pole alati väga lihtne, sest vanematel ei pruugi olla head oskust last aktiivselt kuulata ega ka oma vajadustest konkreetselt rääkida. Need oskused on aga õpitavad.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Oleme hädas oma kaheksa-aastase tütrega, kes hakkab iga kord, kui kusagil külas olles koju hakkame minema, jonnima. Karjub ja jookseb peitu. Tal on see komme olnud väiksest peale ja me pole leidnud head viisi, kuidas sellist käitumist vältida.

–––

Kaheksaaastane on juba piisavalt vana, et temaga sellest kombest esmalt rääkida. Seda võiks teha enne, kui külla lähete ja probleem tekib. Öelge, kuidas teid häirib, kui ta kojumineku eel karjub ja peitu jookseb. On see piinlik, tüütu, peate teda taga ajama, teeb abituks, teil kulub palju rohkem aega, et koju minna? Öelge seda mina-keeles: „Kui sa kojumineku eel karjud ja ära jooksed, hakkab mul õueriietes palav ja ma ei taha sind taga ajada. Mul on palav ja piinlik.“ Olge oma põhjendustes aus. Öelgegi, mis teid tegelikult häirib.

Siis mõelge, kuidas laps külast ära tulles end tunda võib. Kas talle meeldib seal? On tal olnud põnev mäng pooleli? Peegeldage seda talle tagasi. „Ma saan aru, et mängida on põnev ja sa ei taha ära tulla, aga mina ei taha sind taga ajada. Ma olen väsinud ja tahan koju minna.“

Vajadusel kuulake veel last. Võib olla ta räägib, mis talle enamasti külas olles meeldib ja et ta tahaks kauemaks jääda või kojuminek tuleb liiga ruttu. Ärge andke selgitusi ega hinnanguid, vaid kuulake. „Sulle väga meeldib….“, „Sul on hea tuju ja ärajooksmine on sinu jaoks mäng“. Peale kuulamist minge ikkagi oma mina-keeles öeldud sõnumi juurde ja öelge, et teile selline käitumine ei sobi ning selgitage, miks. Kui olete last piisavalt kuulanud, siis ta on valmis ka teid ära kuulama.

Uurige, mis on lapse mõtted, kuidas võiks külast äraminek korraldatud olla. Kui tal ideid pole, siis öelge, et võiksite lapsele veidi varem anda ennetava sõnumi ning öelda, mitme minuti pärast on kojuminek ja et teil on kokkulepe.

Kui olete külas, siis pidage oma sõna ja andke veidi varem teada äraminekust. Kui laps hakkab seejärel ikka jooksma, siis öelge, et teid paneb tema käitumine nördima, sest teil on kokkulepe. Öelge: „Ma saan aru, et sa tahad edasi olla. Siin on tõesti vahva, aga kui sa jooksed ära, siis ma tunnen…“ või „…siis mul hakkab palav ja ma ei taha seda. On aeg ära minna.“ Hääl olgu nõudlik ja andke kogu kehaga märku, et teil on tõsi taga.

Hiljem kodus, kui kõik on rahunenud, võtke teema uuesti üles. Küsige lapselt, mis on tema ettepanek, kuidas järgmine kord külast äraminek saab olema. Väljendage väga selgelt, et teile selline ärajooksmine ei meeldi.

Veel võite mõelda, kui kauaks te tavaliselt külla jääte. Ehk on laps kojuminekuks liialt väsinud ja ei jaksa enam oma käitumist kuidagi suunata? Sellise juhul tuleks veidi varem koduteed alustada.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Kui palju peaks andma esimese klassi lapsele taskuraha, et ta end hästi tunneks ja ei oleks näiteks klassikaaslaste seas tõrjutud, aga samas ei tekiks ka seda olukorda, kus reaalsustaju pole ja ta raiskab kõik maiustuste ja karastusjookide või muu rämpsu peale ära. Mõtlesin ka, et annan talle näiteks raha väikeste kodutööde eest. Näiteks nii, et ta koristab oma toa ära ja saab kümme eurot. Kas sellest võiks abi olla või võib talle siis tekkida tunne, et peabki kõigi tehtud asjade eest raha saama?

–––

Lapsele taskuraha andmine sõltub paljuski konkreetsetest vajadustest ja keskkonnast, kus laps koolis käib. Mõnel juhul ei ole selleks veel esimeses klassis üldse vajadustki. Näiteks siis, kui laps elab maal ja käib väikses koolis, mille lähedal ei ole kohvikuid ega poode.

Kui aga sellised kohad on lapse kooliteel olemas, võiks tasapisi, kasvõi euro kaupa hakata lapsele taskurahaga ringikäimist õpetama. Kindlasti on siis oluline arutada koos lapsega läbi, mida ta selle raha eest saab ja mõelda koos, mida on otstarbekas osta.

Samuti on oluline, et vanem jälgiks, kuidas laps raha kulutama hakkab ja vajadusel kohe ka sekkuda ja uuesti olulised asjad üle rääkida. Arutama peaks ka, kuidas laps suhtub kaaslaste taskuraha kasutamisesse ja et ta ei tunneks end halvasti juhul, kui tema saab vähem. Kõik ei saa alati sarnast summat oma lastele taskurahaks võimaldada, aga kindlasti tekivad lapsel küsimused, miks näiteks tema saab vähem kui mõni teine. Lapsega tuleb sel juhul rääkida ja püüda selgitada, miks ühel on ühte moodi ja teisel teisiti.

Kodutööde eest rahas tasumine võib olla „libe tee“. Pigem peaks lapses kasvatama arusaama, et kodutööd on midagi, mis on iseenesest mõistetav teha. Kui tahta last hästi tehtud koduste tööde eest kiita ja premeerida, siis see võiks olla näiteks mingi tore ühisüritus vanematega vms. Vanemana tuleb teil sel juhul ikkagi rahaline kulutus võib-olla teha, aga laps ei näe seda kui lihtsalt tema töö kinnimaksmist, vaid kui ühte meeldivat kingitust selle eest, et ta tegi omalt poolt midagi (näiteks koristas köögi) ja aitas sellega vanematel aega säästa.

Ly Kasvandik
Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

26.03.2017

Minu kolmeaastane tütar on peale väikese õe sündi hakanud küüsi närima. Püüan talle küll endiselt piisavalt tähelepanu pöörata, et ta ei tunneks end kõrvalejäetuna, ent ei oska arvata, mis võis beebi majja tuleku järel teda nii häirida, et ta end küünte närimisega välja elab. Mida soovitate?

–––

Uue pereliikme sünd on muutus kogu perele. Olete oma suurema lapse suhtes väga tähelepanelik olnud ning veetnud temaga koos aega. Samas võtab beebiga kohanemine lapsel lihtsalt aega ja kõiki pingeid te temalt ära võtta ei saa.

Mida teha küünte närimisega? Ärge keelake ja pahandage lapsega, sest ta ise ei märka, et ta seda teeb. Keelamine võib hoopiski tema huvi ja trotsi suurendada. Parem on asjast üldse mitte välja teha ning pakkuda lapsele edasi võimalust koos olla. Kaasake teda ka beebi eest hoolitsemisse ja lubage tal abistada. Tunnustage teda abi eest.

Veel võite jälgida, mis hetkedel tal sõrmed suhu lähevad. On see igavledes, autos sõites või kusagil mujal? Selleks puhuks kandke kaasas mõnda väikest stressipalli, pisikest mänguasja, näpunukke või muid asju, mis lapse kätele tegevust annaks. Taas – ärge keelake last ega juhtige tähelepanu närimisele, lihtsalt pakkuge talle vahvaid tegevusi.

Tehke koos maniküüri, nii et see oleks vahva ja mänguline. Masseerige sõrmi, lõigake küüned piisavalt lühikeseks, vaadake koos, kuidas küüned välja näevad. Nii õpetate enda eest hoolitsemist, saate koos tütrega aega veeta ning kasutada juhust lapse küüned korda teha. Jällegi vältige märkusi, nagu: „Oi kui koledasti oled selle küüne ära närinud!“

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Viieaastane laps läheb iga päev lasteaeda suure kisaga. Lasteaias on väga toredad õpetajad ja rühmakaaslased ning lapsele tegelikult meeldib seal käia. Tundub, et need draamaminutid on tema jaoks juba osa igahommikusest rituaalist. Mida teha, et olukorda muuta?

–––

Lapse nutt enne lasteaeda ei olegi alati seotud rühmas toimuvaga. Nutusemad võivad olla ärevamad lapsed, kelle jaoks on ühest keskkonnast teise minek keerulisem.

Nuttu keelata ei saa. Pigem tuleks lapse tundeid aktsepteerida ja aidata tal neid väljendada. Kui laps saab oma tundeid maha laadida ja tunneb teie toetust, siis on ka lootust, et ühel hetkel ta enam ei vajagi nuttu.

Kuidas seda teha? Proovige panna ennast tema asemele. Mida ta võiks hommikuti tunda? Mis tunne on emast-isast terve pikk päev eemal olla? Kas see võib olla väsitav – käia iga päev lasteaias? Usun, et sisetunne ütleb teile, mis võib olla nutu taga. Kasutage aktiivset kuulamist ja peegeldage neid tundeid lapsele tagasi. Näiteks: „Sa tahaksid kodus olla“, „Kodus on mõnus“, „Sulle tundub päev nii pikk, et ei jaksa oodata, kui sulle järele tulen.“ Öelge seda sõbralikult, tehke lapsele kalli ja musi.

Kui peate minema tööle, siis öelge peale kuulamist: „Mina pean minema tööle ja ei saa sinuga kodus olla. Õhtul kohtume!“ Vajadusel kuulake veel lapse tundeid.

Kui olete apse ära kuulanud, siis tuletage paari sõnaga meelde vahvaid asju, mida laps lasteaia kohta rääkinud on. Ärge asuge veenma ja pikka vestlusesse laskuma. Seejärel toimetage oma toimetusi edasi ja proovige jääda rahulikuks. Ju lapsel on vaja oma nutt ära nutta. Kui te seda maha ei suru, siis läheb see kiiremini üle.

Peale lasteaeda rääkige päevast. Küsige näiteks: „Mis oli kõige naljakam asi täna? Midagi sellist, kus sa said kõvasti naerda?“, „Milline oli kõige põnevam mäng, mida täna mängisid?“, „Mida uut õppisid?“ Nii kinnistuvad päeva vahvad sündmused ja neid saab hommikuste vestluste ajal kasutada.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Õpetaja räägib, et lapsel on koolis probleemid. Ta käib kolmandas klassis. Õpetaja on märganud, et teised klassikaaslased kiusavad ja ta vist kiusab teisi vastu ka. Kui kodus küsin lapselt, siis ta ei räägi midagi ja ütleb, et kõik on korras. Mida tegema peaksin?

–––

Kiusamisprobleemid on kooli ja kodu koostöö koht. Teil tuleks koos õpetaja ja lapsega arutada, mida „probleemid koolis“ täpsemalt tähendavad ja kui tegu on kiusamisega, siis koos õpetajaga leida olukordadele lahendused. Saate uurida, mida õpetaja on juba kiusamise teema käsitlemiseks teinud ja mida ta soovitab lapsel ja teil ette võtta.

Sageli lapsed kodus ise neist asjust rääkida ei tahagi. Neil võib olla tunne, et saavad ise hakkama või siis ei taha vanemaid muretsema panna. Kui ollakse ise kiusaja rollis, siis võib olla kartus, et tuleb pahandus.

Proovige küsimise asemel lapsele hoopiski rääkida, mida te õpetajalt kuulsite ja kuidas te selles suhtes tunnete. Näiteks võiks öelda: „Õpetaja rääkis, et sinu klassis on kiusamist. Sain aru, et sind on kiusatud ja sina kiusad ka vastu. Ma olen selle pärast mures ja tahan sind aidata.“ Kui laps ei taha rääkida ja ütleb, et kõik on korras, siis mõelge, miks see nii on. Usaldage oma sisetunnet ja peegeldage seda siis lapsele tagasi. Näiteks: „Ma saan aru, et sa ei taha sellest rääkida. Sa kardad, et ma hakkan pahandama / sulle tundub, et see pole probleem…“ Jätke ka edasisse suhtlemise osas „uks lahti“, öeldes: „Saan aru, et sa ei taha rääkida, aga kui sul mõni mure on, siis võid alati rääkima tulla.“

Soovitan lapsega kodus kiusamisest üldisemalt ka rääkida. Seda isegi siis, kui kiusamist ei esine, sest need on olulised teemad. Mõelge koos, kes tavaliselt kiusavad, mida nad tahavad ja miks nad nii teevad. Millist käitumist saab üldse kiusamiseks pidada ja mida tuleks teha? Kuidas tunneb kiusatav ja mis võib talle olla abistav?

Selgitage lapsele, et keegi ei tohi teisele öelda halvasti, välimust ette heita vms. Julgustage last hoopiski sekkuma, kui ta kiusamist pealt näeb. See on üks tõhusamaid viise, kuidas kiusamist lõpetada.

Abiks võite võtta ühe raamatu, mida võiksite koos lapsega lugeda. Raamatus räägitakse kiusamisest erinevate nurkade alt ja antakse soovitusi tegutsemiseks: M. Elliott „Kiusamine“: http://www.apollo.ee/kiusamine.html.

Lapsevanemana saate uurida, kas teie koolil on juba kasutusel mõni kiusamisega tegelev programm. Näiteks on lastekaitse liidu kaudu koolil võimalik osaleda lillade karude projektis (Kiusamisest Vabaks http://www.kiusamisestvabaks.ee/) või KiVa programmis (http://www.kivaprogram.net/estonia). Need on ennetavate tegevustega programmid ja annavad õpetajatele ka vahendid, et olukordi lahendada.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Mida teha, kui esimese klassi laps on hakanud valetama? Kui ta valega vahele jääb, ei tunnista oma tegu, vaid ajab süü teiste kaela.

–––

Kui laps valetab, siis tuleks kõigepealt mõelda, mis seda põhjustab. Sagedaseks valede põhjuseks võivad olla kodused reeglid, mis on paika pandud ainult vanema poolt ning mis on ehk liiga jäigad või siis paika pandud ilma last ära kuulamata. Valetamisega üritab laps vältida pahandusi. Lapse on veel raske mõista, et valed kipuvad välja tulema ja see on ebatõhus viis probleemide lahendamiseks.

Kui laps valetab ja jääb vahele, siis öelge, kuidas lapse käitumine teile mõjub. Näiteks võiks öelda: „Kui sa ei ütle mulle, kuidas asjad tegelikult olid, siis ma tunnen, et see on mulle solvav / teeb abituks / olen segaduses.“ Ei ole vaja asuda karistusi välja mõtlema, sest need ainult suurendavad valetamise tõenäosust.

Edasi kuulake laps ära. Mõelge enne, mida laps valega saavutada soovib. Kas see on tõesti selleks, et mitte pahandada saada või selleks, et ei peaks mõnda ebameeldivat kohustust täitma? Need põhjused saate teada vaid last kuulates. Kasutades aktiivset kuulamist võite aidata lapsel ennast avada. Näiteks: Mulle tundub, et sa ei rääkinud mulle tõtt, sest…“

Seejärel tehke kokkulepe. Uurige lapselt, mida tema meelest tuleks teil mõlemal teha, et valetamist enam ei juhtuks. Mõelge valmis ka omapoolsed lahendused ja jagage neid lapsega. Uurige, mida tema sellest arvab ja taas kuulake.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Laps on hakanud viimasel ajal ropendama. Vist on lasteaias neid sõnu kuulnud ja ütleb järele. Mida rohkem me teda keelame, seda suurem tahtmine on neid sõnu veel öelda. Mismoodi võiks sellest lahti saada? Kas peaks lihtsalt ootama, et kasvab välja?

–––

Roppude sõnadega katsetamise etappi läbivad paljud lasteaialapsed. Põnevust pakub nende sõnade kasutamise järel tekkivad täiskasvanute reaktsioonid. Tegu on sõnade mõju jälgimise, aga ka piiride katsetamisega, mis on igati eakohane tegevus.

Kui laps on lasteaiast sõnad koju toonud ja neid katsetab, siis võiks võtta aja ja uurida, kas ta teab ka nende tähendust. Samuti selgitada, miks selliste sõnade kasutamine ei ole sobiv ja kuidas see ümbritsevaid inimesi võib solvata.

Tasub ka proovida sõnadest mitte välja tegemist. Kui ümbritsevad enam ei reageeri, siis pole ka enam põnevust.

Kui sõnade kasutamine aga ikkagi jätkub, siis on vaja end kehtestada. Öelge lapsele, miks te ei soovi, et ta neid sõnu kasutab ja kuidas te ennast tunnete. Näiteks võiks öelda: „Kui sa neid sõnu ütled, siis see solvab mind.“ Kui te ise kodus neid sõnu ei kasuta, siis möödub selline etapp huvi raugedes.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Kuidas aru saada, kas lapsel on käitumisega probleeme või tal on aktiivsus- ja tähelepanuhäire?

–––

Selleks, et eristada, kas lapsel on pigem eakohased käitumismustrid, mitte tõhusatest kehtestamisviisidest tingitud probleemid käitumisega või aktiivsus- ja tähelepanuhäire, soovitan konsulteerida pereterapeudi või lastepsühholoogiga. Kui laps käib koolis, kus on koolipsühholoog, saate ka temalt nõu küsida.

Spetsialisti vastuvõtul saate pikemalt lahti rääkida, millised käitumised on teid murelikuks teinud. Samuti on siis võimalus last tegutsemas näha ja vajadusel hinnata, millega tegu.

Pöördumise põhjus ei pea olema alati midagi väga hullu, nagu vahel vanemad arvavad. Tegelikult tasub küsida kohe, kui miski meele murelikuks teeb või on tunne, et ei saa hakkama.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Kuidas harjutada pea kolmeseks saavaid kaksikuid magama jääma? Kuni möödunud aasta lõpuni toimis kõik rahulikult ja lapsed uinusid umbes 20 minuti kuni ühe tunniga. Erilisi probleeme sellega ei olnud. Siis aga toimus täiesti äkki pööre ja enam nad oma voodis (väikelapse tavavoodis) magama nõus ei ole. Lapsed segavad üksteist, kardavad igasuguseid tänavalt tulevaid helisid (saluut, autode liikumine jne). Magama paneme kaasaga lapsi kordamööda õhtuti, et üks saaks vähegi puhata, aga tihtipeale lõppeb see sellega, et ühe vanema närvid on nii krussis, et teine peab ka sekkuma. Krussis närvidega vanem läheb siis allkorrusele rahunema. Oleme küll püüdnud nii ja naa, aga ei miskit. Alustame magamist alati lastevoodites (kell 21), aga ööseks (kell 23.30–24) kolivad nad ikka suure nutuga vanemate voodisse. Seal siis unuvad hetkega ja probleemi magamisega ei ole. Kuidas saada lapsed normaalselt oma voodites magama?

–––

Teie kirjast ei selgu, kuidas magama panek teie peres käib, millised on rutiinid ja mida lapsed täpsemalt teevad, kui nad jonnivad ja mida teete siis teie, et neid rahustada. Seega toon välja mõned peamised juhised, mida sellistes olukordades arvestada võiks.

Esmalt tasuks mõelda, miks lapsed õhtul rahutud on. Kuigi nad on oma voodites juba kell üheksa õhtul, siis kas võib olla, et nad võiksid sinna jõuda veel varem? Vahel võivad uinumisraskused tulla üleväsimusest. Võib olla ka vastupidi – nad ei pruugi voodisse jõudmise ajaks piisavalt väsinud olla. See võib juhtuda näiteks siis, kui päevauni on liiga hilja.

Kas rahutuse taga võib olla vajadus saada rohkem lähedust? Kui üks vanem paneb kahte last magama, siis ta ka hea tahtmise korral ei jõua mõlemale piisavalt lähedust anda. Sellisel juhul võiks aidata, kui panustate mõlemad kaasaga enne laste vooditeni jõudmist ekstra aega, et kallistada, kudistada ja kaisus raamatut vaadata.

Kui tundub, et lapsed katsetavad piire, et ehk ei pea magama jääma, siis proovige järgmiseid samme. Kui laps on voodis püsti / tuleb välja / hõikab, siis minge lapse juurde ja öelge: „On magamise aeg. Head ööd!“ ja pange ta pikali tagasi. Muud midagi pole vaja öelda. Seejärel minge veidi eemale või isegi ukse taha. Kui laps jälle püsti, siis korrake sama tegevust. Enamasti tuleb seda asja läbi teha kordi ja kordi, enne kui lapsed saavad aru, et magamisega on tõsi taga. Ilmselt on see üks väsitavamaid tegevusi vanemale, samas viib enamasti tulemuseni.

Kui aga tundub, et une-eelse rahmeldamise taga on oskamatus rahuneda, siis on abiks, kui istute tooliga voodi kõrvale, silitate last, panete pikali tagasi, kui ta tõuseb. Ütlete taas: „Magamise aeg on.“ Last voodist välja ei võta, pikka juttu ei räägi. Kui nutab, siis silitage lihtsalt ja laske tal nutta. Kui päevad on põnevad, siis nutt aitab kogunenud elamuste pingeid välja lasta.

Laste öised rännakud teie voodisse peaksid lõppema sellega, et te viite nad oma voodisse tagasi. Jällegi tuleb arvestada, et ilmselt peate seda tegevust tegema korduvalt.

Kõik need soovitused on raskesti jälgitavad, kui olete ise väga väsinud, sest need eeldavad rahulikku meelt. Mõelge, kas saate kedagi appi kutsuda, kes aitaks näiteks nädalavahetusel lastega väljas käia või muidu tegeleda. Kuidas saaksite ise aega enda ja oma kaasaga koos olemiseks (ilma lasteta).

Uurige ka leebe unekooli veebilehte http://unekool.ee/. Sellelt lehelt leiate unenõustajate kontakte ja nõuandeid.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Mu poeg saab varsti kaheseks, aga üldse sõna ei kuula. Ta ei räägi ka eriti, mõne üksiku sõna. Tundub, nagu ta ei saaks üldse käsklustest või ka muust jutust aru. Lasteaias on vist tubli poiss, aga kodus – halb öelda – nagu metslane. Ta kisub asju laualt maha, lööb, jonnib jne. Külaliste juures käitub ka mõnikord samamoodi. Kas peaks minema psühholoogi juurde või on see selles vanuses normaalne? Kas löömisele peaks eraldi tähelepanu pöörama?

–––

Teie laps on vanuses, mis on paras väljakutse. On eakohane, et ta tahab uurida maailma, katsetada piire ja panna proovile oma arenevaid oskusi. Kuna ta ennast veel kõnega väljendada ei oska, siis on sagedasem ka tugevate tunnete väljendamine lüües.

Kõik see aga ei tähenda, et vanem laseb lapsel teha asju, mis pole lubatud. Oluline on osata piire kehtestada ja olla järjepidev käituma õpetamisel. Tõhus piiride seadmine eeldab, et olete korraga nii nõudlik kui ka last toetav ja tema tundeid aktsepteeriv. Näiteks võiks lapsele öelda: „Sa oled pettunud, aga ma ei luba sul lüüa. Ma saan haiget.“ Seda tuleks teha range häälega, aga kindlasti mitte karjudes või last muul moel hirmutades. Tõhus piiride seadmine ei saa toimuda läbi karistuste, mis pikemas perspektiivis hoopiski probleeme süvendavad.

Arvestada tuleb ka sellega, et laps võib väsimuse tõttu olla pidurdamatu ja mitte sõna kuulata. Lapse aju need osad, mis tegelevad käitumise juhtimise ja tunnete kontrollimisega, väsivad näiteks lasteaiapäeva lõpuks ära. Kui aias olles laps pingutab, et hästi käituda, siis kodus ta seda enam ei jaksa. Nii võivad õhtud mööduda jonni ja nutuga. Vanem saab siin pakkuda toetust ja aidata lapsel rahuneda.

Kui tunnete, et vajate abi ja nõuannet, siis võib alati pöörduda psühholoogi või pereterapeudi poole, kes aitavad teil oma lapse käitumist paremini mõista ja suunata. Soovitan osaleda ka mõnel loengul või koolitusel, mis nende teemadega tegeleb ja kus saab lapse arengu kohta rohkem infot. Lisaks mõned raamatusoovitused, mida selles vanuses laste vanemad võiksid lugeda:

I. Filliozat „Minu mõistus on otsas“: http://www.apollo.ee/minu-moistus-on-otsas.html
D. Siegel ja T. Bryson „Lapse ajukeskne kasvatus“: http://www.apollo.ee/lapse-moistuse-areng.html

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

26.03.2017

Kui kaua oleks normaalne, et laps on emaga kodus, enne kui ta lasteaeda pannakse? Kui pikad peaksid lasteaiapäevad vanusest olenevalt olema?

–––

Lapse arengu ja turvalisuse tunde kasvamise seisukohast ei soovita kasvatusteadlased üldjuhul alla 3-aastast last lasteasutusse veel viia. Paljudel peredel ei ole siiski võimalik nii kaua lapsega kodus olla. Sellisel juhul soovitame võimalusel viia last lasteaeda mõnel päeval nädalas ja/või mõneks tunniks.

Lapsed on erinevad ja mõni kohaneb võõra keskkonnaga kiiremini, mõni aeglasemalt, aga selleks, et laps saaks hakata harjuma uues keskkonnas, peab tal olema tekkinud turvaline kiindumussuhe oma vanemaga. Alla kolmeaastase lapse puhul ei ole tema areng veel nii kaugel, et temas oleks kinnistunud arusaam ema kindlast olemasolust ja teadmine, et ema tuleb alati talle järele.

Lasteaiaga harjutamise ajal (vähemalt 1. kuu jooksul) võiks vanem olla lapsega mõne aja rühmas koos, aidata tal avastada uusi asju, uusi kaaslasi ja seeläbi aidata lapsel turvalisemalt kohaneda. Harjutamise aja pikkuse ja lapse lasteaia päeva pikkuse saab otsustada lapse vanem, jälgides oma lapse toimetulekut ja rahulolu uue keskkonnaga kohanemisel.

Üldiselt hakkab laps 2,5–3-aastaselt vajama eakaaslaste seltsi ja seda saab ta kindlasti lasteaias. Aga selleks võib piisata ka mõnes huviringis lastega koos mängimisest. Peaasi, et tal tekiks kaaslasi, kellega mängida ja luua püsivaid suhteid.

Ly Kasvandik
Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

26.03.2017

Kui minu 8-aastane laps läheb vihaseks ja tal tekkib jonnituur, võib ta otsemaid lüüa rusikate või jalgadega enda ema, minu elukaaslast… Me oleme omavahel nende olukordade pärast tugevasti tülis ja ma ei tea enam, mida teha… Meil kipub pereelu täiesti vussi minema. Ma tean, et n vale last füüsiliselt karistada, aga ma ei näe enam teist võimalust, kui vanal heal moel tal lihtsalt vitsaga kere kuumaks kütta… See ei ole mitte esimene kord, kui minu tütar enda ema rusikaga lööb, vaid ehk 10.–15. kord. Täna lihtsalt virutas ta nii tugevalt, et mu elukaaslasel läks süda pahaks ja ta lebab praegu voodil ja nutab. Kui ma olen teinud ettepaneku otsida psühholoogi abi, lubab mu naine sellega tegeleda, aga ei tee seda kunagi… Laps näeb, et mitte mingit reaalset karistust ei järgne (oleme karistanud asjadest ja üritustest ja internetist ilmajätmisega, aga iga järgmine rünnak on ikka jälle hullem).

–––

Tere

Teie 8-aastane muutub ärritudes Teie elukaaslase suhtes vägivaldseks. See on olukord, mida on väga keeruline kõrvalt vaadata ja teeb ilmselgelt abituks. Nii tekib ka mõte, et lapse käitumist võiks korrale kutsuda teda karistades. Olete ka karistusi rakendanud, aga need on ajanud asja hullemaks ja löömine ei lõppe.

Kuigi vanematena me võime mõelda, et karistus kutsub korrale, siis tegelikkuses on efekt vastupidine. Kui laps võib kohe vahetult käitumist muuta, siis mõne aja möödudes tekivad ikkagi probleemid, mis aina süvenevad. Sellel on kaks põhjust. Esiteks anname last karistades talle väga selgelt mõista, et vägivald on lubatud. Karistustele reageerivad lapsed erinevalt. Mõned tõmbuvad endasse, mõned hakkavad vastu. Teie laps on ilmselt vastuhakkaja. Kahjulik on aga karistus kõigile lastele hoolimata sellest, kuidas nad reageerivad.

Teine põhjus, miks karistused ei toimi ja on kahjulikud, on lapse ja vanema vahelistes suhetes. Lapse ja vanema vaheline lähedus ja kontakt saab karistusi kasutades kannatada ja see paneb lapse veel enam trotslikult käituma (või siis mõne lapse ka endasse tõmbuma). Tekib nagu lumepalliefekt. Mida hullemini käitub laps, seda jõulisemalt vanem püüab teda korrale kutsuda, mis omakorda paneb lapse veel rohkem eemalduma ja probleemselt käituma. Kehtestada on aga keeruline, kui lapse ja vanema vahelised suhted on probleemsed.

Selles vanuses laps ei peaks oma pahameelt rusikatega väljendama. Kui ta seda teeb, siis on see märk, et temaga ei ole kõik korras ja ta vajab abi. Tuleks uurida, mis on tema käitumise tinginud ja kuidas on suhetega tema ümber. Selleks soovitan Teil ise kiirelt ühendust võtta pereterapeudiga ja minna kogu perega vastuvõtule. Pereterapeut saab selgitada, mis on lapse käitumise põhjus ja aidata Teil ja Teie naisel leida ka kehtestamiseks paremad võtted, mis aitaksid olukorda stabiliseerida.

Terapeutide kontaktid leiate siit:

Seniks aga mõni nõuanne, mida teha, kui laps lööb. Esimene asi on tema tegevusse sekkuda kindlalt, aga mitte teda sakutades, tema peale karjudes. Öelge rangelt „Stopp. Ma ei luba sul ema lüüa!“ ja samal ajal püüdke löömist takistada. Pole vaja lapsega hakata pikka juttu ajama. Liikuge koos temaga olukorrast eemale, näiteks teise tuppa ja öelge „Nüüd peame rahunema. Löömine pole lubatud.“ Olge lapse juures, kuni ta rahuneb. Ärge lubage tal ennast ja ka Teid lüüa. Proovige olla võimalikult rahulik. Kuna olete lapsele kindlasti korduvalt selgitanud, miks löömine pole lubatud, siis ärge seda enam rääkige. Ta teab seda niigi. Peamine on anda väga lühike ja konkreetne sõnum, et Te ei luba lüüa. Laps õpib teie kindlast reaktsioonist ja keelust tunduvalt rohkem kui karistustest, vihast ja ähvardustest.

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskus Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

19.03.2017

Tere! Olen 37-aastane naine. Kui olin 18, siis meie pere (minu vanemad) lapsendasid ema vennatütre, st suguluselt on ta mu onutütar.
Mul on juba ammu oma pere, lapsed ja ma ei ela oma vanematega koos… kuid see, mis toimub minu vanematekodus, tekitab minus šokki ja ma saan aru, et midagi tuleb kiiresti teha, kuid ei tea – mida!?
Ta on peaaegu 19-aastane, on lõpetanud 9 klassi ja mingid kokakursused, ta ei taha ei õppida ega töötada, elab eakate vanematega mugavuses ja heaolus, kuid sõna otseses mõttes – ta mõnitab neid, asi läheb kätega kallale minekuni välja. Mina lõpetasin temaga suhtlemise pärast seda, kui ta mulle kätega kallale tuli ja ähvardas mind tappa pikal ja piinaval viisil…
Teismelisel on justnagu mingi isiksuse kahestumine.. ja tema teine pool on väga agressiivne! Üleüldse, ma isegi kardan teda. Aga veel enam kardan oma vanemate pärast!!!
Mõistan, et kusagil on midagi käest lastud ja juba ammu, ning et lapsega oleks pidanud tegelema juba märksa varem. Vanemad ei tule reaalselt temaga toime. Mis nad peaksid tegema?

–––

Tere

Olete väga mures 19-aastase sugulase pärast, kes on agressiivne. Kardate, et ta võib ka Teie vanematele liiga teha, kuna elab nende juures. Kirjutate, et murega oleks pidanud ammu tegelema. Teie kirja põhjal tundub tõesti, et probleem on sügavate juurtega ja seetõttu ei ole siin ka lihtsaid lahendusi. Noor inimene tundub endaga pahuksis olevat ja vajab abi. Ilmselt ta seda ise ei teadvusta.

Kas Teie vanemad näevad probleemi? Kuna probleem on tõsine ja Teil on sinna sekkuda üsna keeruline, siis saate suunata oma vanemaid abi otsima. Soovitan pöörduda pereterapeudi poole. Kui 19- aastane sugulane kaasa ei taha minna, siis ärge sundige. Vanemad saavad pereterapeudile selgitada olukorra täpsemaid detaile ja sealt saab edasi otsustada, kuidas tegutseda. Niisuguses olukorras vajavad vanemad kindlasti ka ise spetsialisti abi ja toetust.

Tere kirjast ei selgu, kus Teie vanemad elavad. Pereterapeudina soovitaksin selle teemaga pöörduda Mare Venniku poole. Ta töötab Tallinnas ja tema e-posti aadress on mare.vennik@gmail.com.

Veel kontakte leiate allpool:

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

16.03.2017

Tere
Mul on 10-aastased 3. klassis käivad kaksikud, tütar ja poeg. Tütrega probleeme pole. Pojal ilmnevad järjest enam tähelepanematus, pea igas aines. Matemaatika tekstülesandes ei viitsi teksti läbi lugeda, vaid liidab, lahutab, korrutab ja jagab täiesti juhuslikke numbreid. Loodusõpetuses/inimeseõpetuses õpikust juttu läbi lugeda ei viitsi ja kirjutabki lünkadesse lollusi, peaasi et lüngad täidetud. Nüüd oli eesti keeles iseseisev töö tekstiga, vaja tekst läbi lugeda ja küsimustele vastata ja teha erinevaid teisi ülesandeid tekstiga. Seda tööd ma näinud veel pole, aga hinne on 3. Ainuke halvem hinne kui 5 ja 5- klassis. Teksti peaks laps mõistma, kuna jutustab mulle aegajalt loetut.
Mida ma tegema peaksin? Probleem ju ilmne: tähelepanematus, viitsimine.

–––

Tere

Saan aru, et tähelepanematust on ilmnenud ka varem, aga see on nüüdseks süvenenud.

Põhjusi võib siin olla mitmeid. Ütlete, et tekstist arusaamine peaks olema korras. Võiks aga uurida, kuidas on kujunenud õpioskused ja harjumused. Iga klassiga lähevad ülesanded ja nõudmised keerulisemaks ning olulisemaks muutuvad head õpioskused. Teie kirjast ei selgu, kuidas ta kodutöid teeb. Kas saate teda suunata ja kas ta kodus süveneb? Samuti võiks vaadata, kas teadmistes on tekkinud lünki, mis muudavad õppimise keerulisemaks ja seetõttu väheneb õpimotivatsioon.

Kui Te veel seda teinud ei ole, siis kindlasti võiksite esimese asjana pöörduda klassijuhataja poole ja uurida, mida tema märganud on. Kas on lapse käitumises ka muid muutusi või on see seotud ainult koolitööde tegemisega? Kui koolis ei ole tugispetsialiste (psühholoog, sotsiaalpedagoog, eripedagoog), siis uurige õpetajalt, kellega nende kool koostööd teeb. Enamasti tehakse koostööd Rajaleida keskustega. Võite sinna julgesti pöörduda ja paluda neil probleemile lahendust leida. Kui tähelepanematuse tõttu lünk teadmistes süveneb, siis on hiljem raske seda tasa teha. Hetkel on just hea, et olete muutust märganud ja saate lasta spetsialistidel asja edasi uurida.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

13.03.2017

Tütar on 14-aastane. Kui tema soovidele ära öeldakse, siis reageerib tormiliselt. Kuidas sellega toime tulla? Saan aru, et ei tule murdeealisega toime. Mida teha?

–––

Tere

Olete oma 14-aastasega hädas, sest ta reageerib tugevalt, kui ta ei saa, mida soovib. Tuleks uurida, kas tema reaktsioonid võiksid olla seotud eakohaste muutustega. Teismelised mutuvad emotsionaalsemaks ja ei suuda ennast nii hästi pidurada. Samuti võiks mõelda, millised on last ümbritsevad suhetega nii koolis kui ka kodus.  Kui tegu on lihtsalt kehtestamisprobleemidega, siis tuleks uurida, kuidas siiani piire seadnud olete ja mis selles viisis on toiminud ja mis mitte.

Probleemi selgitamiseks ja nõuannete saamiseks soovitan ennekõike pöörduda pereterapeudi poole, kes oskab Teile anda nõu, kuidas lapse reaktsioonidele vastata ja leida ka põhjused, miks laps nii reageerib. Samuti oskab pereterapeut selgitada, millised lapse reaktsioonid võivad olla eakohased ja millised mitte. Pereterapeutide kontakte üle Eesti võite leida siit: http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/

Samuti võite pöörduda lapse koolis oleva koolipsühholoogi poole või kui koolis vastavat spetsialisti ei ole, siis uuriga oma lähimast Rajaleidja keskusest, kas saate psühholoogi juurde aja.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

13.03.2017

Tere, mul on mure seoses 1 a ja 11 k lapsega. Ta on väga taibukas, tark ja tubli laps – räägib, käib potil, sööb ise ja kõik on nagu hästi, kuid viimasel ajal muutub aina tihedamaks see, et kui talle midagi ei meeldi või ta midagi ei saa, siis ta viskab end pikali ja röögib, sülle vōttes rahmeldab… Olen proovinud rahulikult rääkida, paitada, seletada, tema kohale kummardudes… kõike… suvel oleks lihtne laps kaenlasse võtta ja autosse minna, kuid talvel on vaja kuidagi jope ja müts pähe saada. Mida ma peaksin sellistes olukordades tegema? Ja need situatsioonid ei ole toidupoes, seal ta käitub hästi. Pigem suvalistes kohtades nagu söömas käies ja koridoris, kus toimub riietumine või lihtsalt jääb kuskile istuma ja pole nõus liikuma.

–––

Tere

Teil on taibukas laps, kes on juba üsna iseseisev. Paraku on ta jõudnud vanusesse, kus ta õpib enda mina tundma ja soovib ise asjade kulgu juhtida. Arengu mõttes on see väga vajalik ja loomulik periood.

Kirjutate, et kui laps midagi ei saa, siis hakkab röökima ja rahmeldama. Kuigi laps tundub kohati väga asjalik, siis tema aju on tegelikult veel üsna ebaküps. Millegi mittesaamine tekitab suure pettumuse ja aju tundeid juhtivad keskused aktiveeruvad ja „uputavad“ aju mõtleva osa üle. Ta ei suuda veel oma tundeid juhtida ja see on eakohane.

Kui laps on juba karjumas ja püherdab põrandal, siis Teie poolt kirjeldatud tegevused on väga sobivad. Jääge rahulikuks, proovige last sülle võtta. Kui ta rahmeldab, siis proovige teda ikka hoida, silitada. Ärge laske lapsel endale või teistele haiget teha. Selgitusi jagada ei ole sel hetkel mõtet, sest lapse aju mõtlev osa ei tööta nii, et ta seda mõistaks. Piirduge tunnete peegeldamisega. „Sa oled pettunud, et ma sulle seda ei anna. See teeb tõesti vihaseks. Ma aitan sul tunnetega hakkama saada.“ Kui olete suurema tormi üle elanud, siis saate juba veidi rohkem selgitusi anda ja rääkida lapsele, mis juhtus.

Neil hetkedel on lapsele kõige abistavam, kui ta tunneb, et Teie olete talle abiks, kannatlik ning ei anna tema soovidele järele. Teie oma rahulikkusega annate lapsele raamid, mille sees ennast turvaliselt tunda. Siis ta õpib ajapikku ise oma tundeid juhtima ja rahunema.

Muidugi on koridoris või söögikohas lapsel karjuda laskmine kohati võimatu ja väga ebamugav. Sel juhul minge kusagile, kus on rahulikum. Näiteks veidi eemale või mõnda teise ruumi, kus ei ole inimesi. Kui ka see ei ole võimalik, siis pange talle lihtsalt jope ümber, kapuuts pähe ja tõtake autosse nutma. Õnneks pole ilmad pakaselised ja lähevad ehk aina soojemaks. Võite lapse ka oma jope sisse panna, mis on suurem, aga siis jälgige, et ise külma ei saa. Autos hoidke last süles ja jätkake rahulikku peegeldamist.

Laps võib endast välja minna ka siis, kui ta on liialt stimuleeritud ja ta aju ei tule uue infoga enam toime. Söögikohas võib selline asi vabalt juhtuda. Täiskasvanu jaoks pole olukord uus, aga lapse jaoks on. Eriti suur väljakutse on ju laua taga istumine. Üks võimalus selliseid hooge vältida ongi ennetus. Kui olete käinud juba mänguväljakul ja lähete siis sööma, võib see lapse jaoks olla juba liig. Iga laps on erinev ja siin peate lihtsalt oma last jälgima ja katsetama, kui palju ta vastu võtta jaksab.

Kui Te aga ei saa väsimust ennetada ja näete esimesi märke, et lapsel hakkab kontroll käest minema, siis andke lapsele tegevusi, kus olete ka ise osaline (pakute talle tähelepanu). Hoidke temaga kontakti ja pakkuge lähedust.

Ennetav on kindlasti ka lapsele valikute andmine. Näiteks riietumisel küsige, kas ta tahab panna selga enne püksid või kampsuni? Kumma saapa ta enne tahab jalga panna? Kas ta tahab uksest välja minna hüpates või kõndides? Käsklused nagu „Pane riidesse!“ tekitavad temas tunde, et ta ise ei juhigi oma elu. Sel perioodil on tema arenguülesanne just veelgi suurema iseseisvuse saavutamine ja enda võimete tundmaõppimine. Teie saate teda toetada, kui pakute talle võimalusi tunda ennast otsustajana ja valikute tegijana.

Väikelapse arengu mõistmiseks ja kasvatusnippide saamiseks soovitan lugeda järgmiseid raamatuid:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.03.2017

Mul on kaks last. Piiga 1 a 8 k ja poja on 2 kuud ja nädal. Probleem: Piiga teeb sellist lärmi (karjub, jonnib, kolistab), et poiss ei saa magada. Eile näiteks tuli pojal päeval 0 und, tukastab vaid 10 minutit ja kohe üleval, kui mingi kisa. Mida olen proovinud?
– piigale tegevust leida: heal juhul 2 minutit mängib/joonistab, siis on taas lihtsalt nö pahandusi otsimas.
– kaasata piigat – kui ma saan mähkmevahetusse kaasata, siis jah. Aga pudeliga toitmine: võtab pudeli pigem ära kui annab. Ja kuidas kaasata magamapanemisse?
– Nutiseadme kätteandmine: hiljem on suurem sõda selle äravõtmine ja siis poeg ärkab ikkagi.

Lisaks meeletud armukadedushood.

Mida rohkem ma pööran piigale tähelepanu, seda rohkem ta seda nõudma hakkab ja ei aksepteeri, et üks üks hetk pean poisi eest ka hoolitsema.

Ma tunnen end läbikukkunu ja väsinuna. Mida teha?

–––

Tere

Olete äsjasünnitanud, kahe väikelapse ema. Ilmselt on see periood emaks olemise kõige keerulisem koht. Teie keha ja meel paranevad sünnitusest ning peate kohanema, et Teil on nüüd ühe asemel kaks hoolelalust, kelle vahel ennast jagada. Olukorraga kohaneb ilmselgelt ka Teie piiga. Käitumised, mida kirjeldate, on pigem märk, et ta on uuest olukorrast segaduses ja see on väga normaalne. See pole Teie süü või möödalaskmine.

Kirjutate, et olete proovinud leida lahendusi, et tütar ei segaks. Olete andnud ennast parima ja kindlasti ei ole Te läbikukkunud, kuigi see võib Teile endale nii tunduda. Vanem laps vajab aega, et kohaneda ja vahel ei olegi seal palju midagi teha, kui tema tundeid mõista ja talle selgelt, kuid rahulikult piire seada.

Tütar on siiani olnud tähelepanu keskmes ja sellega harjunud. Nüüd lisandus keegi, kes saab osa tähelepanust endale. 2–3-aastased peavad ennast arenguliste iseärasuste tõttu maailma keskpunktiks. See on iseseisvumise ja mina-teadvuse tekkimise aeg. Venna sünd on ühe väikese inimese jaoks päris raske õppetund – kuidas harjuda jagatud tähelepanuga ja sellega, et sa polegi maailma keskmes. See on aga väga vajalik õppetund, et laps saaks edasi iseseisvuda ja õppida teistega arvestama. Vanematele on väljakutse see, et kohanemine nõuab aega ja rahulikku meelt.

Kui olete väsinud, siis ei jaksa Te mõlemale lapsele tähelepanu jagada ega ka vanemale lapsele toetavalt piire seada. Vanema lapse käitumised teevad abituks ja võivad ka kurjaks ajada. Kasvav pahameel ajab tütre aga veel rohkem segadusse, mistõttu ta võib veel rohkem püüda tähelepanu saada.

Kas saate kedagi endale appi paluda? Kas saab isa võtta veidi puhkust või on ehk mõni lähisugulane valmis appi tulema? Kui toimetate beebiga, siis võiks olla keegi, kes läheb vanema lapsega välja. Kui beebi magab, siis keegi, kes valvaks beebit ja Teie saaksite tütrega rahus olla. Või kui olete väga väsinud, siis saaksite magada koos beebiga ja keegi võtaks tütre eest hoolitsemise üle. Ehk siis vanema lapse elus võiks nüüd olla veel täiskasvanuid, kellega tal on tore koos olla.

Kui saate taastuda, ise olukorraga kohaneda, siis jaksate vanema lapsega ka tegeleda ja teda kohanemisel toetada. Näiteks armukadeduse korral tuleks laps rahulikult sülle võtta, vaadata talle silma ja öelda „Jah, ma näen, et sa tahad minuga olla, sulle ei meeldi, et ma beebi juurde pean minema. See on sulle täitsa raske. Aga ma pean beebile süüa andma.“ Seejärel võiks olla võimalus, et keegi aitab vanema tütre tähelepanu endale saada ja Teie saate siis minna väiksemat toitma. Tütar võib protestida, aga kui olete ise rahulik, siis aegamööda olukord peaks rahunema.

Ilmselt olete seda juba teinud, aga üks nipp kohanemise kergendamiseks on pakkuda lapsele tähelepanu ja kallistusi siis, kui ta seda tegelikult oma käitumisega ei nõuagi. Kui ta mängib, siis tehke talle mööda minnes musi või tehke mingit nalja. Võtke vahel lihtsalt sülle, kõdistage.

Ütlen aga veel, et neid soovitusi on raske järgida, kui olete väsinud. Väsimus on selles etapis ka loomulik. Seetõttu andke endale ja lapsele aega ning kutsuge abilisi. Te pole läbikukkunud, vaid hoopiski ema, kes on uue elukorraldusega harjumas.

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina pereterapeut ja koolitaja

08.03.2017

Tere!
Minul on selline mure, et mul on 1 a 8 k vana tütar, kes üldse ei kuula mind. Isa sõna kuulab, aga mind üldse mitte. Pigem tundub, et ta naudib seda, kui ma närvi lähen. Rahulikku keelamist ei kuula, ärritunud varianti samuti mitte. Tal on kogu aeg käsil mõni pahandus ja isegi kui suure pahandamise peale loobub oma tegevusest, siis viis minutit hiljem teeb sama asja uuesti. Ja nii iga päev. Ma olen väga rahulik ja kannatlik inimene, aga ma ka enam ei suuda, ma ärritun väga kergesti praeguseks ja tunnen ennast meeletult süüdi, et ma ei suuda olukorda enam kontrollida ja ärritun pidevalt.
Palun aidake, ma ei taha, et meie suhtlus olekski üks suur pahandamine.

–––

Tere

Olete väsinud pahandustest ja tunnete, et peagi 2-aastaseks saav laps ei kuuletu Teile. Saan aru, et isa sõna ta kuulab ja siis on käitumisega korras. Olete ilmselt sattunud sellisesse nõiaringi, kuhu paraku paljud väsinud vanemad satuvad – mida väsinum ja ärritunum olete, seda raskem on ennast kehtestada, ning mida vähem see õnnestub, seda ärritavamalt paraku laps käitub. Mida rohkem pahandusi, seda suurem süütunne ja abitus ning seda enam olukord väljub kontrolli alt.

Kõik see ei tähenda, et olete emana läbikukkunud. Kaheaastase kasvatamine on paras väljakutse. Kui olete väsinud, siis on keeruline rahulikult piire seada. Seega mõelge, millal saite viimati aega iseendale ja mida selle ajaga tegite? Kas see oli Teie jaoks puhkus või pigem mitte? Kes on Teil veel peale mehe abiks? Kindlasti tasub mõelda, millal viimati saite ka koos mehega ja ilma lapseta aega veeta. Väikelapsed on äärmiselt nõudlikud ja neil on palju vajadusi. Te ei saa neid vajadusi rahuldada, kui Teie enda vajadused on rahuldamata. Kui olete kodune ema, siis tuleks sellele kohe eriti rõhku panna. Päev läbi koos lapsega olla on väga intensiivne.

Kui puhkust on olnud piisavalt, siis edasi tasuks uurida, mis toimub 2-aastaste arengus. Neid iseärasusi mõistes on ehk lihtsam rahulikuks jääda ja ennast kehtestada. Näiteks ei suuda kahene enda tegevust pidurdada ja kontrollida. Seetõttu tuleks kodune keskkond muuta võimalikult ahvatlustevaeseks. Kõik asjad, millest potentsiaalselt võib pahandus tulla, pange silma alt ära (telekapult, telefon, purunevad asjad jm). Nii saate ehk mõne keelamise päevas vähem teha.

Lapse vajadus on maailma katsetada ja uurida, mis täiskasvanute jaoks näeb enamasti välja pahanduste tegemisena. Kui on mingeid tegevusi, mis ei sobi (näiteks toas jooksmine), siis suunake need tegevused mujale (jooksmine õues). Kui lapsele meeldib asju sahtlitest välja kiskuda, siis tehke talle üks sahtel, kuhu panete igasugu põnevat kraami, mida ta tohib kiskuda ja lubage ainult seda sahtlit sorteerida. Kui ta valab tassist piima lauale, siis minge peale sööki vannituppa ja laske tal veega mängida.

Lapse maailm on enesekeskne. Mina ja maailm. Ta tahab tegevusi ja inimesi kontrollida, et ennast tundma õppida. Andke talle valikuvõimalusi. „Kas sa tahad neid lillelisi või täpilisi sukapükse?“, „Kas sa tahad vannituppa minna joostes või hüpates?“

Kasutage keelamise asemel pigem jah-ütlemist ja öelge talle, mida ta VÕIB teha. Kui laps läheb kiskuma sahtlit, mida ta ei tohi puutuda, siis öelge „Tule vaata seda sahtlit“ (ja suunake ta tema enda asjade juurde). See toimib paremini kui keeld „Ei tohi kiskuda“. Kui laps jookseb tänaval, siis öelge „Tänaval kõnnime käest kinni!“ (võtate käest kinni), mitte ei ütle „Ei tohi joosta!“ Kui laps tahab mängida, aga on söögiaeg, siis öelge „Jah, sa saad peale sööki edasi mängida“, mitte „Pane ära ja tule sööma!“

Arvestage, et mingeid asju peate lapsele selgitama või siis piire seadma kümneid ja kümneid kordi. See on väsitav, aga väikelaste puhul väga tavaline.

Ilmselt olete mehega arutanud, mida tema teeb teisiti, et laps teda kuulab. Kui vanemad teineteisega oma nippe jagavad, siis võib see ka abistav olla. Jagamised ei tohiks minna etteheideteks, vaid võiks toimuda ikka koostööna.

Kui tunnete, et ikkagi on raske leida jõudu olla rahulik ja kehtestav, siis saate neid olukordi mõne perenõustaja juures lahti rääkida. Konkreetsete näidete abil lahenduste otsimine on alati vanematele abistav.

Soovitan ka kahte raamatut, mis võiksid anda mõtteid:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

08.03.2017

3,5-aastane laps rääkis kodus, et lasteaias üks tüdruk teeb pahandust ning ei jää magama. Kasvataja paneb selle peale plaastri huultele. Selline meetod on ka avalikkuse eest Paide juhtumi osas läbi käinud. Küsimus, kas see on tänapäevane kasvatusmeetod? Kas see on levinud meetod ja kui ei, siis kas sellest peaksid olema lapsevanemad teadlikud?

–––

Tere

Plaastri suule panemine ei ole kindlasti kasvatusmeetod, mida soovitaks kasutada. Ilmselt on õpetaja lapsega hädas ja ei oska muud ette võtta. Olemas on aga tunduvalt tõhusamaid ja lapse arengut toetavaid viise, kuidas kehtestada või aidata lapsel enne uinumist rahuneda. Teipimine ei ole kindlasti üks neist viisidest.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

08.03.2017

Tere. Millised on nõuanded lapsevanematele sellises olukorras käitumiseks – http://www.postimees.ee/4032547/internetis-levivat-enesetapumaengu-maenginud-tuedruk-kui-sa-end-aera-ei-tapa-siis-aehvardavad-nad-tappa-sinu-ja-su-pere
Ei leidnud ka aadressilt http://www.targaltinternetis.ee/lapsevanematele juhiseid. Praegu kipub iga lapsevanem ise leiutama.

–––

Tere!

Kui laps on aktiivne internetikasutaja, siis tuleks temaga Teie poolt viidatud mängust rääkida. Kuidas seda teha?

Alustuseks kuulake, kas laps teab seda mängu, mida ta sellest arvab ja mida kuulnud on? Teismelised on üldiselt hästi informeeritud ja arutavad omavahel neid asju.

Kuulake last hinnanguvabalt ja omapoolsete kommentaarideta ehk siis jätke oma arvamus veel enda teada. Kui vanem liialt kiiresti oma arvamust avaldab, siis ei pruugi laps hiljem oma tegelikke mõtteid avalikustada.

Uurige ka, mida lapse sõbrad arvavad või mida nad on arutanud. Milliseid sarnaseid veebi- või päriselu mänge nad veel teavad? Olge lihtsalt uudishimulik ja avatud infole isegi siis, kui see võib olla ehmatav, ebameeldiv jm.

Alles peale kuulamist jagage oma mõtteid ja tundeid selliste mängudega seoses.

Hea oleks koos lapsega arutada, kes selliseid mänge võiksid välja mõelda või miks lapsed neid mänge mängivad, kuidas nad tunda võivad, miks nad abi ei küsi. Jällegi kuulake ja mõelge ise kaasa.

Kõige olulisem on koos läbi mõelda tegevusplaan hätta sattumise korral. Mida laps võiks, tahaks või peaks tegema, kui ta satub sarnasesse mängu? Mida teha, kui lapse sõber sinna satub? Kellele võiks ja tahaks laps asjast rääkida? Miks üldse tuleks kellelegi rääkida? Öelge, et laps võib Teile alati öelda, kui tal on virtuaalmaailmas või päriselus probleeme. Koos saate neid asju lahendada. Samuti on olemas lasteabi telefon, kuhu helistada (116 111).

Surmamängude mängimine on riskikäitumine (nii nagu ka sõltuvusainete tarbimine, liikluses kihutamine jm). Parim ennetus riskikäitumistele on hea vanema-lapse suhe. See tähendab, et vanem on küll nõudlik ja seab selged piirid, kuid ei tee seda last alandades, ähvardades, haiget tehes, vaid kuulab ka lapse ära. Samuti aitab lähedasemat suhet luua ja hoida, kui vanemal on aega lapsega maailma asju arutada ja oma mõtteid jagada. Kui vanem on enamiku ajast lapse suhtes avatud, märkab muutusi ja on toetav, siis ei tunne laps, et peaks toetust väljastpoolt kodu otsima. Enamasti jäävad riskikäituvad lapsed ja noored oma hädas üksi just põhjusel, et nad ei tunne lähedaste toetust (kuigi lähedased on olemas) ning ei taipa või ei julge vanemale rääkida. Kardetakse pahandusi, karistusi jm.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

03.03.2017

Tere, mul on mure seoses 1 a ja 11 k lapsega. Ta on väga taibukas, tark ja tubli laps – räägib, käib potil, sööb ise ja kõik on nagu hästi, kuid viimasel ajal muutub aina tihedamaks see, et kui talle midagi ei meeldi või ta midagi ei saa, siis ta viskab end pikali ja röögib, Sülle vōttes rahmeldab… Olen proovinud rahulikult rääkida, paitada, seletada, tema kohale kummardudes… Kõike… Suvel oleks lihtne laps kaenlasse võtta ja autosse minna, kuid talvel on vaja kuidagi jope ja müts pähe saada. Mida ma peaksin sellistes olukordades tegema? Ja need situatsioonid ei ole toidupoes – seal ta käitub hästi. Pigem suvalistes kohtades nagu söömas käies ja koridoris, kus toimub riietumine või lihtsalt jääb kuskile istuma ja pole nõus liikuma.

–––

Tere

Teil on taibukas laps, kes on juba üsna iseseisev. Paraku on ta jõudnud vanusesse, kus ta õpib enda mina tundma ja soovib ise asjade kulgu juhtida. Arengu mõttes on see väga vajalik ja loomulik periood.

Kirjutate, et kui laps midagi ei saa, siis hakkab röökima ja rahmeldama. Kuigi laps tundub kohati väga asjalik, siis tema aju on tegelikult veel üsna ebaküps. Millegi mittesaamine tekitab suure pettumuse ja aju tundeid juhtivad keskused aktiveeruvad ja „uputavad“ aju mõtleva osa üle. Ta ei suuda veel oma tundeid juhtida ja see on eakohane.

Kui laps on juba karjumas ja püherdab põrandal, siis Teie poolt kirjeldatud tegevused on väga sobivad. Jääge rahulikuks, proovige last sülle võtta. Kui ta rahmeldab, siis proovige teda ikka hoida, silitada. Ärge laske lapsel endale või teistele haiget teha. Selgitusi jagada ei ole sel hetkel mõtet, sest lapse aju mõtlev osa ei tööta nii, et ta seda mõistaks. Piirduge tunnete peegeldamisega. „Sa oled pettunud, et ma sulle seda ei anna. See teeb tõesti vihaseks. Ma aitan sul tunnetega hakkama saada.“ Kui olete suurema tormi üle elanud, siis saate juba veidi rohkem selgitusi anda ja rääkida lapsele, mis juhtus.

Neil hetkedel on lapsele kõige abistavam, kui ta tunneb, et Teie olete talle abiks, kannatlik ning ei anna tema soovidele järele. Teie oma rahulikkusega annate lapsele raamid, mille sees ennast turvaliselt tunda. Siis ta õpib ajapikku ise oma tundeid juhtima ja rahunema.

Muidugi on koridoris või söögikohas lapsel karjuda laskmine kohati võimatu ja väga ebamugav. Sel juhul minge kusagile, kus on rahulikum. Näiteks veidi eemale või mõnda teise ruumi, kus ei ole inimesi. Kui ka see ei ole võimalik, siis pange talle lihtsalt jope ümber, kapuuts pähe ja tõtake autosse nutma. Õnneks pole ilmad pakaselised ja lähevad ehk aina soojemaks. Võite lapse ka oma jope sisse panna, mis on suurem, aga siis jälgige, et ise külma ei saa. Autos hoidke last süles ja jätkake rahulikku peegeldamist.

Laps võib endast välja minna ka siis, kui ta on liialt stimuleeritud ja ta aju ei tule uue infoga enam toime. Söögikohas võib selline asi vabalt juhtuda. Täiskasvanu jaoks pole olukord uus, aga lapse jaoks on. Eriti suur väljakutse on ju laua taga istumine. Üks võimalus selliseid hooge vältida ongi ennetus. Kui olete käinud juba mänguväljakul ja lähete siis sööma, võib see lapse jaoks olla juba liig. Iga laps on erinev ja siin peate lihtsalt oma last jälgima ja katsetama, kui palju ta vastu võtta jaksab.

Kui Te aga ei saa väsimust ennetada ja näete esimesi märke, et lapsel hakkab kontroll käest minema, siis andke lapsele tegevusi, kus olete ka ise osaline (pakute talle tähelepanu). Hoidke temaga kontakti ja pakkuge lähedust.

Ennetav on kindlasti ka lapsele valikute andmine. Näiteks riietumisel küsige, kas ta tahab panna selga enne püksid või kampsuni? Kumma saapa ta enne tahab jalga panna? Kas ta tahab uksest välja minna hüpates või kõndides? Käsklused nagu „Pane riidesse!“ tekitavad temas tunde, et ta ise ei juhigi oma elu. Sel perioodil on tema arenguülesanne just veelgi suurema iseseisvuse saavutamine ja enda võimete tundmaõppimine. Teie saate teda toetada, kui pakute talle võimalusi tunda ennast otsustajana ja valikute tegijana.

Väikelapse arengu mõistmiseks ja kasvatusnippide saamiseks soovitan lugeda järgmiseid raamatuid:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskus Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

03.03.2017

Tere

Meil peres üks laps, kohe 10 saav poeg. On tekkinud olukord, kus on väga raske ette võtta midagi toredat koos perega. Ise mehega oleme mägimatkajad ja sportlikud. Ei saa öelda, et laps ei näeks kodus sellesarnast eeskuju. 2 a tagasi, kui oli trenni valimise aeg, tahtis minna suusatrenni. Nüüd on seal 2 a  käinud, aga räägib kogu aeg, et ema sunnib ja ta ise vihkab suusatamist. Olen tõesti trenni osas järeleandmatu ja jäik. Suusatrenn on üks vähestest trennidest, mis toimub õues. Ja kuna tänapäeva linnalapsed eriti väljas ei käi, pean seda oluliseks. Kolm korda nädalas on siis see “kohustuslik” suusatrenn ja raamatuid armastab ka lugeda ja siis muidugi nutiseade… Kuidas aga saada laps rõõmsa meelega osa võtma perega ühistest rabamatkadest või suusatamistest?? Sellistele väljasõitudele eelneb suur tüli ja hea idee on sumbub autos istudes. Kui aga kohale jõuame, on kõik hästi. Kuidas jõuda ilma stressita autosse???

–––

Tere

Teil on liikuv ja sportlik pere. Samas kurvastab, et teie 10-aastane poeg ei taha enam suusatrenni minna ja ka matkast osa võtta. Kuidas teda rõõmsal meelel ja tülita kaasa saada?

Saan aru, et varem on poeg koos matkamisest huvitunud? Kas olete teda kuulanud, et mõista, mis muutunud suhtumise taga on? Proovige kuulata nii, et Te ei hakka küsima „miks“-küsimusi („Miks sa ei taha tulla?“), vaid pigem peegeldate talle tagasi seda, mida ta ilmselt tunda võib või arvab. Usaldage oma sisetunnet ja pange ennast tema „sussidesse“. Öelge näiteks: „Ma saan aru, et minuga rabamatkale tulek ei tundu enam huvitav“, „Sinu jaoks on igav/tüütu välja minna“. Kuulake, mis ta vastab. Kas nõustub või lisab enda poolt midagi. Seejärel kuulake edasi. Ärge hakake veel oma tõekspidamisi selgitama või last veenma. Öelge näiteks „Siis on küll paha kaasa tulla, kui huvi ei ole“. Sellise kuulamisega võib selguda, mis on tegelik põhjus, miks ta kaasa tulla ei taha. On see igavus, tüdimus, muud huvid. Lisaks sellele tunneb laps, et tema arvamus on oluline ja ta saab matka asjus kaasa rääkida, mis selles vanuses lapse jaoks on tegelikult oluline.

Kuulake ja proovige tema mõtteid ja tundeid aktsepteerida. Need ei pruugi kokku minna sellega, mida Teie asjast arvate, aga kui tema tunneb, et Te vähemalt proovite temast aru saada, siis on ta valmis ka Teid kuulama ja kaasa mõtlema.

Soovitan lapselt küsida, mida tema tahaks koos perega teha? Mis on tema jaoks põnev koos perega tegevus? Või milline õues toimuv tegevus on tema jaoks vahva? Samuti võib mõelda, et kui minna metsa, siis mis võiks olla see tore asi, mida seal teha. Kuulake neid ideid kriitikata ja omapoolsete hinnanguteta. Võite koos mõelda, mis tegevusi metsas ja rabas teha, et oleks põnevam. Näiteks peab iga pereliige mingi eelnevalt ettevalmistatud töölehe ära täitma või mingeid taimi leidma. Laske lapsel mõelda, mida sellel matkal teisiti teha, et oleks vahva.

Kui lapsele meeldib lugeda, siis võtke abiks raamatud. Näiteks raamatud, mis räägivad ellujäämisest looduses või annavad nippe, kuidas metsas orienteeruda. On ka loomade jäljeraamatuid ning muud toredat. Peate ilmselt oma lapse huvidest lähtuma, et leida see tore raamat, mida enne matkale minekut lugeda või isegi kaasa võtta.

Kui laps ei taha koos tegutsemisest midagi kuulda, siis selgitage, miks Teile see oluline on, et saate koos väljas liikuda. Näiteks: „Ma tahan sinuga koos aega veeta. Mul on sinuga koos mõnus. Ma soovin, et me saaksime koos midagi vahvat kogeda“. Mõelge eelnevalt välja, mis Teile koos tegutsemise juures oluline on ja rääkige siis sellest.

Kohustusliku ja vihatud suusatrenniga võiks teha sama – kuulata. Peegeldage tagasi poja tundeid. „Sa oled suusatamisest tüdinenud. Sa tahaksid pigem kodus olla“. Nii võite ehk kuulda, mis trennis tegelikult probleemiks on. Võite ka näiteks anda lapsele ülesandeks öelda vähemalt 3 asja, mida tema suusatreenerina teisiti teeks, et lastel oleks trennis äge.

Kuulates olge kannatlik. On suur kiusatus hakata seletama, juhendama, mis on tema tervisele hea ja kuidas liikumine on tervisele hea jne. Enne kuulake ja alles siis öelge, miks Teile on oluline, et laps liiguks värskes õhus. Tehke seda lühidalt ja ilma lapsele hinnanguid andmata.

Teie kirjast ei selgu, kas kaasate last reiside planeerimisse. Iga rabamatk vajab ju ka läbimõtlemist. Olemas on ju ka matkaradade kaardid. Laps saab neid ise otsida ja teha ettepanekuid, kuhu minna ja mida teha.

Samuti olge avatud ka muudele vabaõhutegevustele, mis laps ehk jutu käigus välja toob.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

03.03.2017

Tere, minu õde on üksikema, poiss saab varsti kuueseks. Reedest saadik on laps nagu ära vahetatud, kui oma tahtmist ei saa, siis lööb oma ema. Mida teha mis last võiks vaevata, et ta nii käitub?

–––

Tere

Olete mures õe lapse pärast, kelle käitumine on äkitselt muutunud.

Kui lapse käitumine muutub tavalisest erinevaks, siis on see tõesti märk mõnest murest või rahuldamata vajadusest. Teie kirjast ei selgu, mis muutuseid on lapse elus olnud. Seega mõned mõtted, mis mured selles vanuses lastel tavaliselt on.

Üks oluline lapse vajadus on kontakt ja lähedus vanemaga. Kas on võimalik, et ema on olnud eemal (ka emotsionaalses mõttes), väsinud ja ei jaksa lapsele aega pühendada? Üksikema olla on keeruline ja väsitav. Laps ei oska seda aga mõista ja nõuab lähedust ka näiteks lüües.

Kui muutus on olnud äkiline ja varem on emal piirid paigas olnud, siis võib lapse käitumise taga olla ka lapse enda väsimus. See võib tekitada nõudlikkust, frustreeritust, viha.

Mida saate Teie teha? On väga hea, et oma õe ja tema lapse muret olete märganud. Kui Te seda veel teinud ei ole, siis võiksite õele öelda, et olete olukorda märganud. Näiteks „Ma märkasin, et laps on ärrituvam ja lõi sind. Olen mures. Kuidas sina ennast tunned? Kas ma saan sind kuidagi aidata?“ Vahel on märkamine ja selle sõnadesse panemine juba abistav ja toetav.

Ka lapsega võiksite rääkida. Kirjast ei selgu, kui lähedane Te poisiga olete, aga võiksite koos ehk aega veeta. Saab ema puhata ja Teie võimaluse last kuulata. Kasutage peegeldusi. See tähendab, et räägite lapsele, mida olete tema käitumises märganud ja mida arvate, et ta tunda võib. Näiteks „Ma saan aru, et sa oled ise ka hädas. Sa oled vihane. Ma tahaksin sind kuidagi aidata.“

Võib ka piisata, kui lapsega lihtsalt midagi vahvat koos teete, et oleks vaheldust.

Teie kirjast ei selgu, kas lapsel on isa olemas ja kas laps saab temaga suhelda. Võiks mõelda, kas see suhtlus on piisav ja kuidas isa saab panustada lapsega aja veetmisesse.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

03.03.2017

Tere

Mul on väga suur mure oma pisikese 2-aastase tütrega. Nii kui ma midagi keelan või ei luba, läheb laps täis kohutavat jonni ja hakkab mind kätega lööma ja kohe vihaga. Minu mõistus on otsas ja ei tea tõesti, mida ette võtta või kuidas ennast kehtestada? Kuidas saada lahti meeletust jonnist, kui mingeid asju ei lubata ja kõige suurem mure on löömine!

–––

Tere

Olete mures, et kahene läheb keelamiste peale endast välja ja lööb.

Teie laps on vanuses, mis on paras väljakutse ja käitumised, mida kirjeldate, on eakohased. Ta katsetab piire ja näeb maailma enesekeskselt. Sellest ka kannatamatus oodata või siis pahameel, kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab. Kuna ta ennast ilmselt veel kõnega väljendada ei oska, siis on sagedasem tugevate tunnete väljendamine lüües. Teie abiga õpib ta aegamisi oma tundeid kontrollima ja pahameelt sobival moel väljendama. See ongi selle vanuse arenguülesanne.

Järgnevalt mõned juhised, kuidas „ei“ öelda ja piire seada ning seeläbi lapse enesekontrolli võimet toetada.

  • Proovige „ei“ asemel kasutada „jah“-vormi. Näiteks „jah, sa tahad sellega mängida, aga me teeme seda pärast sööki“. Või näiteks, kui laps jookseb tänaval, siis öelda „Tänaval kõnnime käest kinni“ (võtate käest kinni), mitte „Ei tohi joosta“. Sagedased „ei“-ütlemised mõjuvad frustreerivalt nii lapsele kui vanemale.
  • Keelates või piire seades jälgige, et Teie kehakeel, miimika ja hääletoon väljendaksid igati, et Teil on tõsi taga. Hääl võiks olla range, aga mitte karjuv või leebe.
  • Olge lapsega silmkontaktis, laskuge tema tasandile, vaadake talle silma. Võite käest kinni võtta.
  • Kisa ja pahameelt on 2-aastaste puhul keeruline vältida. Kui ta keelamise peale karjuma ja lööma hakkab, siis öelge lühidalt „Sa oled vihane/pettunud, aga ma ei luba lüüa“. Takistage teda löömisel ja võtke ta pigem sülle. Seejärel tuleb kisa rahulikult ära kannatada aeg ajalt talle peegeldades, et „jah, oled vihane, aga…“.
  • Kui ta veidi rahuneb, siis öelge, kuidas tema käitumine Teile mõjub ja miks see ei ole sobiv. Näiteks „Ma saan haiget, kui sa mind lööd. Sa oled vihane, aga ma ei luba lüüa“.
  • Oluline on lapsele õpetada, et tunded (ka viha) on lubatud, aga on käitumisi, mis pole lubatud. Kui lapse tunded sõnadesse panete (oled vihane/pettunud/solvunud jne), siis ta õpib tasapisi endast aru saama ja seeläbi paraneb kontroll tunnete üle. Viimasele aitab kaasa seegi, kui jääte ise olukordades rahulikuks ja enesekindlaks. On küll väga väsitav võitluste aeg, aga Teie eeskuju on oluline.

Lisan ka mõned raamatusoovitused, mida selles vanuses laste vanemad võiksid lugeda.

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.03.2017

Tere!

Minu 2,6 a tütar on viimasel ajal hakanud lausa hüsteeriliselt jonnima, kui ta midagi ei saa, mida ta tahab.
Ma pole järele andnud ja lasnud tal karjuda. Vahel olen toast ära läinud ja jätnud ta üksi oma tuppa karjuma, aga siis tuleb tal alati kas pissihäda või ütleb, et sai ai-ai ja läbi nutu siis räägib, et emme pissihäda vms ja olen tagasi läinud. Kuidas peaksin käituma?

–––

Tere

Teie laps on vanuses, kus ta tahab, et maailm käikski tema järgi ja pahameel on kiire tulema, kui asjad ei lähe nii, nagu ta soovib. See on igati eakohane.

On väga hea, et Te järele ei anna. Kuidas ta muidu õpiks, et alati kõike ei saa. Kuidas aga karjumisele reageerida?

Minge lapsega koos teise tuppa, sest ta vajab Teie tuge rahunema õppimiseks.

Proovige olla rahulik, sest siis õpib tema ka rahunema. Kui Teil on raske kisa kuulata, siis öelge lapsele, et lähete korra ära, aga hõigaku, kui Teid vajab. Kui olete rahunenud, siis minge tagasi, uurige, kuidas tal läheb ja proovige ta sülle võtta.

Lapsel on raske oma tunnetega hakkama saada ja Teie rahulik juuresolek aitab teda. Peegeldage lapsele tema tundeid. Öelge näiteks „Sa oled vihane/pettunud/solvunud“, „Kohe suur nutt tuleb peale, nii pahane oled“. Aktsepteerige tema tundeid, sest muudmoodi ta ei oska veel ennast väljendada.

Lapsega koos rahunemine ei anna lapsele kuidagi märku, et ta on oma tahtmist saanud. Pigem aitab tal olukorraga leppida. Kontakti soovi või läheduse vajadus on midagi sellist, millele tuleks ikka vastata, sest need annavad lapsele turvatunde.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.03.2017

Minu 14 a tütar on viimasel aastal eelistanud taimset toitu. Ta küll sööb muna ja piimatooteid, kuid lihast on loobunud, vahetevahel sööb kala. Tervis on korras ja koolis on tubli sportlane. Kas peaksin tema eelistusi katsuma muutma või saab ta piisavalt vajalikke toitaineid? Värskeid puu- ja köögivilju sööb ta heameelega  nii toorelt kui töödeldult.

–––

Taimetoitluse puhul on väga oluline jälgida, et Teie tütar saaks piisavalt kõiki vajalikke toitaineid (eriti kasvava organismi jaoks). Kuna ta sööb mune ja piimatooteid, siis asendamatute aminohapetega probleeme tekkida ei tohiks. Asendamatute rasvhapete jaoks peaks kala sööma vähemalt paaril korral nädalas, lisaks seemneid ja ka nt rapsi- või linaseemneõli. Vitamiini D peaksid niikuinii kõik võtma juurde toidulisandina, vitamiiniga B12 ei tohiks samuti probleeme tekkida, kuna ta muna ja piimatooteid sööb. Puudu võib jääda rauast, selleks tasuks paar korda aastas käia perearsti juures analüüse tegemas.

Hea oleks aeg-ajalt ka toidupäevikut pidada (http://tap.nutridata.ee/), et veenduda, et ta saab lisaks vajalikele toitainetele ka piisavalt energiat, eriti kui arvestada seda, et ta lisaks spordiga tegeleb.

Lugupidamisega

Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert

27.02.2017

Mure selles, et laps käitub koolis väga halvasti, lööb ja tõukab klassikaaslasi, on olnud olukordi, kui rikub teiste riideid ja loobib neid. Poiss on 9-aastane ja õpib teises klassis. Probleeme esines ka esimeses klassis õppides. Eelnevalt oleme käinud psühholoogi/psühhiaatri  vastuvõtul. Seal tehtud testide põhjal avastati õpiraskus, mis ei sega õppimist tavaklassis. Koolis on rakendatud õpiabi ja koolipsühholoogi vastuvõtt. Lisaks käib ta ka põhikooli õpiabi individuaaltundides. Kolmel korral nädalas tegeleb ta jalgpalliga. Muidu on ta igati aktiivne ja lõbus laps. Talle meeldib kinos käia ja lauamänge mängida. Eripäraks võib pidada ehk kiiret solvumist, kui midagi ei meeldi. Igapäevaelus pole muutusi olnud. Oskate ehk soovitada, mida sellises olukorras teha?

–––

Tere

Kirjutate, et Teie 9-aastana käitub koolis teiste suhtes halvasti. Tal on õpiraskusi, kuid saab õpiabi ja peaks tavakoolis hakkama saama.

Käitumisprobleemide taga võib olla ühe põhjusena lapse ja kaaslaste vahelised probleemsed suhted. Samuti võib lapse probleemne käitumine märku anda, et ta tajub ennast kuidagi teistest erinevana ja sellega on raske kohaneda.

Millised on tema suhted klassikaaslastega? Kas sellega on ka tegeletud? Kas tal on klassis võimalik millegi toredaga silma paista ning milles tema õpetajalt ja teistelt kaaslastelt tunnustust saab? Kui laps käitub probleemselt, siis võib õpetajatel ja teistel last ümbritsevatel olla keeruline lapses tugevaid külgi pidevalt märgata ja tunnustust jagada. Õpiraskustega laps võib seda aga üsnagi palju vajada.

Kas koolipsühholoogi juures käib laps üksi? Koolipsühholoog peab koostööd tegema nii Teie kui ka õpetajaga, et kasu oleks suurem. Teie saate uurida konkreetseid näpunäiteid, mida Te saate lapse heaks ära teha. Koolipsühholoog tunneb ja näeb last ning saab neid juhiseid vastavalt olukorrale anda. Ta saab ka õpetajaid suunata last toetama ja ebasobivatele käitumistele reageerima.

Kirjutate ka, et laps solvub kiiresti. Siin saate Teie ka kaasa aidata, et tal oleks lihtsam tunnetega toime tulla. Kui Marten solvub, siis aidake tal oma tundeid sõnadesse panna. Väga hästi sobib aktiivne kuulamine. Peegeldage tundeid tagasi. Öelge näiteks „Sa solvusid, sest….“, „Sind pahandab see, et…“. Võite ka uurida, kas saate teda kuidagi aidata, kui ta nii tunneb. Sõnadesse pandud tunded muudavad nendega toimetuleku pikapeale lihtsamaks.

Kui saate mõnusalt koos aega veeta, siis võite vahel arutada solvumise kui tunde üle. Uurige, mis tema meelest sellistes olukordades teha võiks. Arutage, mis solvumine üldse on, mille peale tema solvub ja jagage ka oma kogemust, et mis Teid solvab. Kui solvumisele järgneb vihastamine, siis saate mõelda, mis vihaga teha võiks, et see teistele ja talle endale halba ei teeks. Mõte on selles, et kõik tunded on lubatud, aga käitumisi tuleb osata valida. Teistele ja endale liiga ei tohi teha.

Kuulake Martenit aktiivselt ka selle koha pealt, mis koolis toimub. Kui Ta viskab teiste asju, lõhub jne, siis selle taga peab ju mingi tunne olema ja ka mingid sündmused eelnema. Kas ta pahandas kellegi peale, solvus või soovib tähelepanu? Kas talle tundub, et see on teiste meelest naljakas? Kuulamine tähendab, et Teie muudkui peegeldate tema juttu tagasi, ilma et Te oma mõtteid, hinnanguid ja soovitusi jagaksite. Proovige ennast tema asemele panna ja usaldage oma sisetunnet. Näiteks: „Sa viskasid tema koti sinna, sest…“, „Sulle ei meeldinud see ja siis sa….“.

Kuulates võite aru saada, mida laps tegelikult vajab. Sageli me hakkame küsitlema. Näiteks miks-küsimusi esitama. Need ei ole paraku enamasti abistavad, sest laps ei pruugi isegi aru saada, miks ta midagi teeb või siis vastab Teile sobivaid vastuseid. Minu kogemus on, et tunduvalt tõhusam on anda lapsele aega ja kasutada just seda eelpool kirjeldatud kuulamise tehnikat.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

27.02.2017

Tere. Minul on mure 6-aastase tüdruku öise pissimisega voodisse. Hoolimata sellest, et õhtul käib ilusti ära, on umbes nelja tunni pärast õnnetus juhtunud, kui ei ole ise ärganud ja unesegase lapsega WC-s käinud. Sooviksin oma last aidata, enne kooliminekut, kui olukord taas muutub.

–––

Tere

Olete mures, et 6-aastane pissib öösel voodisse. Teie kirjast ei selgu, kui kaua see probleem on kestnud ja kas lapse elus on hetkel mingeid suuremaid muutuseid või pingeid. Kas olete ka perearstiga konsulteerinud, et välistada füüsilised probleemid?

Kui voodi märgamist juhtub harva, siis on pigem tegu liialt väsinud lapsega, kes magab väga sügavalt. Kui aga voodisse pissimist toimub pea igal ööl, siis võib see nii vana lapse puhul olla pigem märk mingitest pingetest ja ärevusest. Seega peaks vaatama, mis lapse elus hetkel toimub ja kuidas ta ennast tunneb.

Soovitaksin konsulteerida pereterapeudiga, kes oskab last ja peret tervikuna näha ja vastavalt olukorrale siis ka soovitusi anda. Kontakte leiate siit:

Veel mõned soovitused, mida Te ehk juba järgite, aga mis on olulised, et need siinkohal välja tuua. Vanematele on lapse märjad linad tüütud ja on ka väsitav neid näiteks öösel või hommikul vahetada. Samuti teeb see vanema abituks. Sellest võib aga kasvada pahameel. Kindlasti tuleks aga vältida lapsega pahandamist, süüdistamist või naeruvääristamist, sest see pigem süvendab probleemi.

Joomise piiramine võiks olla samuti mõõdukas. Minu kogemus on, et kui vanemad väga muretsevad ja seda ärevalt piiravad, siis võib see lapses ärevust tõsta, mis omakorda võib mõjutada ka allapissimist. Kaks tundi enne magamaminekut võiks mitte juua. Neid piire aga tuleks seada rahulikult ja last toetavalt. Taas vältida pahandamist.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

22.02.2017

Tere!

17-aastane on päevas 15 tundi arvutis ja ei pea seda mingiks probleemiks. On tekkinud unehäired, hommikuti üles ei saa, puudub koolist ja magab lõunani. Siis jälle ööni arvutis, hommikul magamata jne jne. Oleme kõik rääkinud, et vaja arvuti paar tundi enne magamist kinni panna, hommikul vara tõusta, ennast füüsiliselt liigutada jne. Räägi nagu seinale; muidu iseenesest mõistlik ja arukas poiss. Ei oska enam midagi teha. Nüüd radikaalse meetmena ütlesin, et kui tema kooli ei lähe, siis viin arvuti endaga tööle kaasa ja olengi nii teinud. Siis magab päev otsa ja on telefonis.  Just viimasel ajal asi hulluks läinud (koolis probleeme pole, õpetajatega saab hästi läbi,  toredad sõbrad ka). Psühholoogi aja saime ka alles pooleteise kuu pärast, ei oska enam välja mõelda, mida veel ise teha annaks. Olen tänulik, kui oskate veel midagi soovitada.

–––

Tere

Olete hädas 17-aastase arvutikasutamisega. Olete temaga rääkinud, selgitanud ja isegi arvuti ära võtnud, aga laps kooli ei jõua. Positiivne on kindlasti see, et koolis hetkel probleeme ei ole.

Kui rääkimine ei aita, siis kas olete proovinud kuulamist, et aru saada, mida ta tegelikult mõtleb ja kus ta oma eluga on? Saan aru, et tegu on gümnaasiumis käiva noorega. See on muutuste aeg. Mis on tema viisid muutustega toimetulemiseks? Kas on tema elus olnud veel mingeid muutuseid või elu läinud pingelisemaks?

Kuulamine võiks toimuda pigem rahulikus õhkkonnas ja seda ei peaks siduma arvutiga. Hoiduda tasub ka omapoolsetest õpetussõnadest või hinnangutest.

Kas olete uurinud, mida ta arvutis teeb, kellega suhtleb, mis mänge mängib, millest huvitub? Kas tema jaoks on arvutisolek ja tema sassiläinud päevakava pigem normaalsus ja pole midagi hullu või on see ka temale probleem? Taas tasub ennem kuulata ja hoiduda omapoolsetest õpetustest. Kui olete juba korduvalt arvuti kahjulikkusest jm rääkinud, siis see jutt on tal ilmselt selge. Iseküsimus on, kas ta on valmis neisse nõuannetesse panustama, neid tõsiselt võtma. Käitumise järgi tundub, et ta kas ei suuda ega oska ennast tegutsema panna või ta ei peagi seda oluliseks.

17-aastast ilma süüdistuste ja hinnanguteta kuulamine annab hea võimaluse temaga paremat kontakti saada. Seeläbi suureneb ka tõenäosus, et tema Teie arvamust rohkem kuulda võtab.

Kas proovisite erinevatesse kohtadesse psühholoogile aega saada? Poolteist kuud on tõesti pikk aeg oodata. Näiteks saab pöörduda Laste Vaimse Tervise Keskustesse või Rajaleidja keskustesse. Lisaks on ka eravastuvõtt. Sel juhul soovitan pöörduda pereterapeutide poole, kes oskavad ka arvutisõltuvustega tegeleda. Kontakte leiate siit:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

22.02.2017

Tere!

Meie laps kasvab segaperes ja tal on eesnimi, mis erineb nimedest, mida kannab palju lapsi. Ta on seitsmeaastane ja käib esimeses klassis. Täna ütles ta, et poisid narrivad teda nime pärast. Arutasime seda teemat, aga küsiksin igaks juhuks, mida teha?

–––

Tere

Saan aru, et last on tema eesnime pärast kiusatud. Olete juba lapsega arutanud ja soovite teada, mida veel teha.

Kuna tegu on esimese klassiga, siis on tõenäoline, et seal lapsed alles loovad omavahelisi suhteid ja siinkohal on ka õpetajal väga oluline roll, kuidas ta klassikollektiivi liidab ja ebakõlasid lahendab. Kui Te seda veel teinud ei ole, siis võiksite lapsega kokku leppida, et võtate õpetajaga ühendust ja annate probleemist märku. Tegu võib olla mööduva nähtusega, aga õpetajal on ikkagi hea teada igasuguseid ebakõlasid. Kui laps kardab, et teised saavad teada, et tema kaebas, siis öelge seda ka õpetajale. Ilmselt ei pea õpetaja tegelema just selle juhtumiga, vaid suhetega üldisemalt.

Mida aga laps ise teha saaks? Ütlesite, et arutasite asja. Võib olla olete seda kõike juba teinud, aga igaks juhuks mõned mõtted.

Võite arutada, mida laps tunneb, kui talle nii öeldakse. Oluline on laps ära kuulata, et ta saaks ka ise selgust, mis see tema jaoks tähendab. Kui ta seda mõistab, siis on tal lihtsam ka kiusamisest mitte välja teha ja endale kindlaks jääda. Kasutage peegeldusi ehk aktiivset kuulamist. Proovige ennast tema asemele panna ja mõelda ise kaasa, mis tunne tal olla võib. Saate siis seda lapsele peegeldada. Näiteks „Ma saan aru, et see teeb haiget, sa tunned, et sa ei meeldi neile“. Edasi saate arutada, kas teistel inimestel on üldse õigust midagi halba kellelegi öelda ja mida see selle inimese kohta ütleb. Enamasti võivad kiusajad tunda ennast hoopiski ebakindlalt või siis ei tea nad, kuidas ja mida on viisakas teistele öelda. Vahel lapsed ei tea, kuidas mingid nende käitumised teistele mõjuvad, sest nende vanemad pole osanud seda neile selgitada. Seda tavaliselt siis saab ka klassiõpetaja juba esimestes klassides teha, kui kiusamise ja suhete teemaga üldisemalt tegeletakse.

Edasi saate uurida, mida laps arvab, et ta neis olukordades teha võiks. Ärge ise kiirustage kohe lahendusi andma, sest igasugused nipid on lapse jaoks abistavamad, kui ta ise nende peale tuleb. Kui tal aga ühtegi lahendust pole, siis öelge, et Teil on mõni mõte ja laps saab ise otsustada, kas see võiks olla abistav ja kas ta tahab seda proovida. Näiteks, kui keegi tuleb halvasti ütlema, siis läheb laps mõne oma sõbra juurde ja teeb lihtsalt asja – küsib midagi, näitab mõnda asja jne. Ühesõnaga annab oma käitumisega igati märku, et talle ei lähe narrijate ütlemine korda. Tavaliselt ootavad narrijad vastureaktsioone, mis on pigem valulikud. Kui laps annab oma käitumisega märku, et ta ei tee sellest välja, siis on lootust, et kiusajatel kaob huvi. Neid asju tuleb lapsega arutada ja miks mitte ka läbi mängida.

Ainult nõuanne „Ara tee neist välja“ ei ole abistav, kui lapse tunded ei saa läbi räägitud ja uut tegevusplaani paika pandud.

Lapsevanemana saate uurida, kas Teie koolil on juba kasutusel mõni kusamisega tegelev programm. Näiteks on Lastekaitse Liidu kaudu koolil võimalik osaleda lillade karude projektis (Kiusamisest vaba kool) või KiVa programmis (http://www.kivaprogram.net/estonia). Kui koolid ei osale, siis hoolekogu kaudu saab seda soovitada. Need on ennetavate tegevustega programmid ja annavad õpetajatele ka vahendid, et olukordi lahendada.

Lisaks ka üks raamatusoovitus: M. Elliott „Kiusamine“ (http://www.apollo.ee/kiusamine.html). See on juba üsna ammu aega tagasi ilmunud raamat, aga minu meelest üks lihtsamaid ja tõhusamaid, mida laps saab ise lugeda või mida koos uurida. Seal on räägitud kiusamisest erinevate nurkade alt ja jagatud ka nõuandeid, mida laps kiusatavana teha saab.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

22.02.2017

Tere. Olen mures 12-aastase lapse (poiss) käitumisega. Nimelt on tal komme raha näpata. Oleme talle loonud rahateenimisviisi, kuid tulutult. Lihtsam on näpata. See on väikest viisi kestnud juba enne seda, kui esimesse klassi läks, nüüd on juba viies klass ja tundub, et asi kestab edasi. Näppamisega jäi vahele eelmisel aastal korra kooliski, kui kaamerate all teiste taskutes tuhnis. Olen ähvardanud isegi juba Tapa erikooli saata, aga muutuseid ei ole. Kas on mingeid muid lahendusi veel sellisele probleemile kui see, et ikkagi saata kodust minema erikooli???

–––

Tere.

Olete mures, et 12-aastane varastab ja kuigi talle on asja selgitatud, siis pole olukord muutunud.

Nii vana lapse puhul on selline käitumine enamasti märk, et tal on mingi mure, mida ta ise ei oska või ei saa lahendada. Mure ei ole enamasti seotud asjade ja rahaga (näiteks liiga väike taskuraha), vaid pigem on sellise käitumise taga suhted või mõned muud emotsionaalsed vajadused, mis on rahuldamata. Laps ise neile vajadustele tähelepanu juhtida ei oska, vaid käitub täeisti vastuvõetamatul moel.

Kuna Teie kirjast ei selgu, kas ja millised muutused on lapse elus olnud ja kuidas on tal suhted lähedastega, siis ei oska kahjuks ka lähemalt kommenteerida, miks varastamine antud juhul aset leiab. Põhjuseid aga tasuks lähemalt uurida.

Lapsevanemal endal on neis olukordades väga keeruline põhjuseid leida ja seega ka olukorda lahendada. Kirjeldate, et olete juba isegi ähvardusteni läinud. Selline käitumine ongi vanema jaoks väga abituks tegev ja keeruline.

Teie kirjast ei selgu, kas olete mõne spetsialisti poole juba pöördunud. Et lapsega toimuvat lähemalt uurida, soovitan kindlasti pöörduda mõne pereterapeudi või koolipsühholoogi poole, kes oskavad lapsega kontakti saada. Nemad oskavada Teid aidata ja anda juhtnööre, mida just Teie oma lapse puhul saate veel ette võtta. Erikooli saatmine pole kindlasti ainus lahendus, kui see üldse lahendus tegelikult on.

Kui Teie lapse koolis koolipsühholoogi ei ole või Te ei soovi sinna pöörduda, siis tuleks leida oma kodukoha lähim Rajaleidja keskus, kus töötavad ka koolipsühholoogid. Pereterapeute võib leida järgmistest kohtades:

Eesti Pereteraapia Keskus http://perekonsultatsioonid.ee/pereteraapiakeskus/tootajad/
Eesti Pereteraapia Ühing http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
Perekeskus Sina ja Mina http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

22.02.2017

Tere. Mul on 6 a tütar. Üldjuhul ma ei kurda, ta on tubli laps nii kodus kui lasteaias.  Kuid viimasel ajal, kui nt arutame mingit teemat või mängime ja talle ei sobi midagi, võib ta päris kurjaks saada, tahab lüüa. See tuleb järsku. Õnneks peale vestlusi ei löö enam mind, vaid nt vastu diivanit vms. Ja muidugi lajatab pahade sõnadega, nagu ma ei taha sind, mine ära jne jne.  Ta veidi aja pärast rahuneb ja me alati peale tülisid ka lepime. Kuid olen ikkagi mures. Miks ta nii käitub?  Kas elab pingeid kodus?  Kuidas saaksin teda aidata? Tegelen temaga ka käime laulmas ja trennis. Ka kodus õhtuti ei ole kogu aeg teleka ees ega arvutis vms, ikka mängime ka.

–––

Tere

Kirjutate, et teie 6-aastane tütar on hakanud ärrituma ja on ka löönud. Olete talle piisavalt aega pühendanud ja Te ei tea, miks ta nii käitub.

Arvate, et ehk elab laps kodus pingeid välja. See võib tõesti ka nii olla. Kui tegu on näiteks lasteaias korralikult käituva lapsega, kes teeb seal koostööd ja on sõnakuulelik, siis see on ühe 6-aastase jaoks paras pingutus. Kui tegu on ka näiteks koolieelse rühmaga, siis tasub arvestada, et see võib lapse jaoks olla väsitavam, kui rühmas tehakse näiteks kooliks ettevalmistusi.

Kas lapse elus on olnud suuremaid muutusi, muresid või kas ta saab piisavalt magada? Ka neile asjadele tasub mõelda. Saan aru, et laps saab Teilt ilmselt piisavalt tähelepanu ja olete temaga heas kontaktis. Võib ka olla, et Teie laps on lihtsalt ühes muutuste faasis, mis selle vanusega võib kaasas käia. Ei olda enam väikelaps ja pigem on soov olla järjest enam iseseisvam. Ka see ei pruugi olla lapsele kerge.

Oluline on viis, kuidas Teie tema tunnetele reageerite. Kõik tunded, ka viha, võiksid olla aktsepteeritud ja on lubatud neid tunda. Käitumistega on aga teine asi. Kirjeldate, et olete juba lapse tähelepanu viha väljendamise viisidele juhtinud ning ta on proovinud seda muul moel väljendada. See on lapsele väga abistav. Lapsed vajavad õpetust, mida oma tunnetega teha. Parim viis seda õpetust anda on lapse tundeid aktsepteerida ja märgata, õpetada teda neid nimetama ning ennast ja teisi säästval moel väljendama.

Viha puhul tasub vaadata, mis viha „all“ veel peidus on. Viha on jäämäe tipp. Võime olla tegelikult pettunud, solvunud, kurvad, tunda valu jm. Võite koos lapsega uurida, mis on tunnete jäämägi ja kuidas lapsel vihaaluste tunnetega on. Tunnete jäämäe kohta saab lugeda siit (on küll ingliskeelne kahjuks): https://www.gottman.com/blog/the-anger-iceberg/

Veel saab tunnetega toimetulekut õppida näiteks tugevate tunnete kaartidega, mida saab koos lapsega mõnusatel koos olemise hetkedel uurida. Annavad päris häid mõtteid, kuidas erinevate tunnetega toimetada. Lisainfot siit. https://angelajakobson.wordpress.com/lausete-lopetamise-kaardid/

Veel soovitan lugeda ühte tõesti head ja lihtsat raamatut, mis käsitleb 6–11-aastaste lastega toimuvaid arengulisi muutusi, tavalisemaid probleeme ja annab häid juhiseid probleemidega toime tulemiseks. Ehk saate sealtki mõtteid: I. Filliozat „Ta teeb seda meelega. Mis toimub 6–11-aastase lapse peas“ (http://www.apollo.ee/ta-teeb-seda-meelega.html).

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

22.02.2017

Tere. Pole kindel, kas valisin õige teema, aga mul on 7-aastane tütar, kes käib 1. klassis ja mõned nädalad tagasi sattusin juhuslikult vaatama tema telefonis internetilogi ja avastasin sealt hunniku pornosaite. Olin šokis kohe tükk aega, hiljem üritasin temaga rääkida, aga ta oli nii endasse tõmbunud ja sai muidugi aru, et oli vahele jäänud. Asi vaibus ja võtsin tal ka interneti telefonis maha. Nüüd tegin mingeid seadistusi tema telefonis ja internet jäi peale ning õhtul vaadates olid jälle pornoleheküljed mälus. Ma ei tea, kust ta üldse mingi ajendi selleks sai. Mismoodi talle seda seletada? Olen täiesti hämmingus… Kust otsast peale hakata?

–––

Tere

Olete ootamatus olukorras. On ehmatav, kui 7-aastane laps vaatab või tunneb huvi asjade vastu, mis tema eaga meie meelest kuidagi kokku ei kuulu.

Enamasti satuvad lapsed porno- või erootikavideote peale väga juhuslikult või mõne „teadlikuma“ sõbra initsiatiivil. Kuid küsimused seksi kohta võivada selles vanuses tekkida ka ilma videote nägemiseta. Ehk siis lapse huvi on pigem uudishimu ja see on eakohane.

Et lapsel oleks edaspidises elus eluterve suhtumine seksuaalsusesse ning ta oskaks olla mõlemaid osapooli austavas lähedussuhtes, siis on tähtis viis, kuidas neil teemadel lapsega rääkida. Riidlemine või vastused nagu „Sa oled veel liiga väike ja me sellest ei räägi“ või „Sellest ei räägita“, võivad tekitada pigem tunde, et tegu on mingi ebaloomuliku teemaga. Seeläbi huvi pigem kasvab, kuid vanematena ei saa me enam olla kindlad, mis allikatest laps oma küsimustele vastuseid otsima hakkab. Nii võib ka juhtuda, et laps vaatab pornograafiat ja peab seda normaalsuseks ning tal tekivad hilisemas elus ebarealistlikud ootused seksuaalsuhetele.

Seega on hea, et Te oma lapse telefonist sellised videod leidsite. See annab Teile võimaluse teema üles võtta. Lapsevanemana võite tunda, et laps ei peaks nende asjade vastu huvi tundma, mistõttu võib Teil endal olla ebamugav rääkida. Lapsel on aga loomulik uudishimu maailma vastu. Enamasti laste huvi peale oma küsimustele vastuste saamise ja teema normaliseerumise ka vaibub. Mida enam keelata ja öelda, et see on asi, millest ei räägita, seda põnevam.

Proovige leida aeg, et koos lapsega rahulikult rääkida. Öelge, et leidsite veel tema telefoni mälust videosid ja saate aru, et tal on nende vastu huvi. Selgitage, et tahate temaga sellest rääkida ja mitte pahandada.

Enne, kui hakkate ise selgitusi andma, proovige uurida, kas lapsel tekkis nähtud videote kohta küsimusi. Siinkohal tasub teada, et lapse jaoks võib seksuaalakt tunduda vägivaldse tegevusena (eriti kui tegu on pornograafiaga) ja see on hirmutav. Nemad ei vaata selliseid videoid kindlasti mitte sarnaselt kui täiskasvanud. Neil puudub seksuaalne alatoon, tegu on pigem uudishimuga. Uurige, kuidas Teie lapsega on? Mis mõtteid või tundeid tal tekkis?

Kui laps ei oska midagi küsida või arvata, selgitage ise lühidalt, et kui inimesed teineteist armastavad, siis nad on väga lähedased ja tahavad koos olla. Seks on üks viis, kuidas lähedust jagada, kui mõlemad seda soovivad. Rääkige ka, et mitte kunagi ei pea tegema midagi sellist, mida ta ei taha. Kui nähtud videote sisu erineb tunduvalt sellest, mis võiks olla tavaline seksuaalsuhe (pornograafia enamasti selline on), siis selgitage ka, et lähedust ei pea jagama sel moel nagu ta videos nägi. Nii teevad pigem vähesed.

Ärge hakake last ise küsimustega pinnima või talle liialt infot jagama. Piisab lihtsast seletusest. Oluline on tekitada lapses tunne, et neil teemadel Teiega arutamine on lubatud ja ta saab edaspidi oma küsimustega Teie poole pöörduda. Võite seda lapsele ka otse öelda, et kui ta tahab veel midagi küsida ja uurida, siis olete valmis temaga rääkima (muidugi peategi siis selle võimalusega arvestama).

Leppige lapsega kokku, et ta enam neid videoid vaatamas ei käi, sest seal on ka suur oht saada oma nutitelefoni viiruseid. Küsimuste ja uudishimu jaoks olete Teie ja võite appi võtta ka mõne raamatu või kasutada ära meedia poolt pakutavaid vihjeid (näiteks reklaamid), mille üle mõtiskleda. Ja rääkida ei tuleks ainult seksist, vaid pigem võiks selles vanuses arutleda armastuse, kahe inimese vahelise suhte, laste saamise jm sellise üle.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

21.02.2017

Tere! Kuidas lapsega (4 a) õigesti käituda, kui ta üritab kedagi jalaga lüüa (tegevus, mis on täiesti mittetolereeritav)?

–––

Tere!

Soovite teada, mida teha, kui laps üritab kedaga jalaga lüüa. Juhised võiksid olla järgmised:

  1. Kui laps lööb, siis tuleb teda takistada. Näiteks käest kinni võtta (mitte tugevalt, aga kindlalt ja rahulikult) ning öelda „Ei tohi lüüa“. Hääl olgu pigem selline, mis väljendaks, et Teil on tõsi taga. Kindlasti tasub vältida vihast või karjuvat hääletooni.
  2. Seejärel võiks mõelda, mis ajendas last lööma. Kas ta on vihane või pettunud? Proovige tema tundeid ise sõnadesse panna. Näiteks „Sa oled vihane, sest…, kuid löömine pole lubatud“, „Sa oled pettunud, sest…“, „Sa nii väga tahtsid seda ja oled nüüd solvunud, et sa ei saa“, „Ma saan aru, et sa oled vihane/pettunud/solvunud/kurb, aga löömine pole lubatud“ jne. Nii õpib laps aru saama, mis temaga toimub. Kui lapse tunnete sõnavara kasvab, siis on tal lihtsam ennast ilma löömata väljendada.
  3. Oluline on, et vanem jääks kõige selle juures rahulikuks ja kindlaks. Vanema vihastamine võib anda lapsele märku, et ka vanem kaotab kontrolli ja olukord pole enam turvaline. See omakorda ei aita lapsel rahuneda.
  4. Vahel vanemad ärrituvad lapse käitumise peale nii, et hakkavad last omakorda karistama. Näiteks saadetakse laps teise tuppa järele mõtlema, nurka seisma või antakse laksu. Kõik vanema käitumised, mis on hirmutavad, ei aita lapsel enesekontrolli õppida. Pealegi näitab täiskasvanu ise vägivalda kasutades, et löömine on siiski lubatud.

Pikemad arutelud, miks lüüa ei tohi, võiks jääda pigem hetkedesse, kui laps on juba enam-vähem rahunenud või isegi aega, kus Te mõnusasti koos saate olla ja maailma asju arutada. Ühe asjana siis võibki võtta teemaks tugevad tunded ja mida nendega teha.

Arutamise käigus võib tekkida kiusatus esitada lapsele „miks“-küsimusi, kuid need ei ole eriti tõhusad. Laps nagunii ei oska miksidele vastata või kui vastab, siis ilmselt seda, mida ta eeldab, et vanem temalt kuulda tahab. Pigem võiks temaga arutleda, mis ta löömise asemel teha võiks. Saate ka õpetada erinevaid nippe. Näiteks hingamise jälgimine (kõht läheb sisse hingates punni) või kükkide tegemine. See muidugi ei tähenda, et laps järgmisel korral enam lüüa ei ürita. Uute toimetulekutehnikate rakendamine nõuab aega ja harjutamist.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

18.02.2017

3,5 a tütarlaps, väsimatu ja aktiivne kodus, väljas teistega eriti ei seltsi, küllaltki isekas ja ei taha eriti sõna kuulata, lasteaias ei taha olla. Liigitan ta koleeriku gruppi, tal on kaksikvend, kes on rohkem flegmaatiku tüüp, aeglane, hea unega nii päeval kui öösel, kuid memmekas ja nutab iga väiksema asja peale, omavahel ei saa eriti läbi. Küsimus puudutab öist und tüdrukul. Olen vanaema ja tüdruk on praegu minu juures olnud 1 kuu, päeval ta magada ei taha, kell 10 õhtul läheb magama, hommikul kl 9–10 ärkab, kuid igal ööl ärkab suure nurga pärast 2 tundi magamist, saab ruttu maha vaigistatud, kuid kahel korral on nutt kestnud hirmutavalt kuni 20 min, vehib jalgadega, kätega, lööb end pulksirgeks ja ei saa millestki aru. Päevad mööduvad rahulikult, mõni päev on jonni rohkem, teine päev vähem, iga päev on kodust väljas käidud, mida teha sellise unehäiretega, minu lastel 40 a tagasi selliseid probleem polnud. Palun aidake meid, mida ette võtta. Teid ette tänades

–––

Tere

Olete mures lapse öiste nutuhoogude pärast, mis on vahel pikad ja Te ei tea, mida ette võtta.

Selles vanuses lastel võib nutuhooge aeg ajalt esineda. Enamasti on need seotud suuremate muutustega lapse elus või siis kiiremate arenguspurtidega. On ka lapsi, kes on paraku tundlikumad päevastele sündmustele ja elavad seda välja öistes unenägudes.

Teie kirjeldatu põhjal saan aru, et lapsel on viimasel ajal olnud elus suuremaid muutusi. Kirjutate, et laps on Teie juures elanud kuu aega. Kas enne Teie juurde elama tulemist olid lapsel ka nutuhood? Elukoha või lähedaste hoidjate vahetumine võib lapse jaoks olla juba piisavalt suur muutus, mis võib öiseid hoogusid põhjustada.

Kiire kasvuga seotud öised nutuhood lähevad enamasti ise üle. Muutustest tekkinud nutuhood mööduvad siis, kui laps kohaneb ja elu stabiliseerub. Kohanemiseks on vaja aga aega.

Mõned soovitused, mida nutuhoo ajal teha. Ütlete, et vahel õnnestub ta maha rahustada. Katsetagegi neid nippe, mis siis toimivad. Kui aga ei rahune, siis jääge ise rahulikuks ja jälgige lihtsalt, et laps ennast ei vigastaks. Ütlete, et ta ärkab enamasti 2 tundi peale uinumist ja ta ei saa selle hoo ajal millestki aru. Isegi kui lapse silmad on lahti, siis võib olla, et ta tegelikult magab (sügava une faas). Hommikul ei pruugi laps mäletada, et nuttis. Kui küsite hommikul, kuidas ta magas, siis võib laps vastata, et hästi. Ärge proovigegi last sellise hoo ajal äratada näiteks raputades, temaga kõva häälega rääkides või kõiki tulesid põlema pannes. See ei aita nagunii ja parem on, kui laps ei ärkagi, vaid saab peale hoogu edasi magada. Nutt võibki kesta 15–20 minutit. Kui laps rahuneb, siis aidake tal jälle pea padjale saada ja tekk peale võtta.

Sellised nutuhood ei ole lapsele kuidagi kahjulikud. Need tuleb lihtsalt üle elada. Kõige keerulisem on ilmselt Teil, sest oma lastega selline kogemus puudub ja nutt võib olla ka hirmutav. Lisaks Teie uni on ju ka häiritud ja jääb lühikeseks.

Kui Teil on veel küsimusi või muresid, siis võite uuesti kirjutada.

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

17.02.2017

Mul on 14-aastane vend ja tuttav 15-aastane poiss, kes ei käi koolis. Hommikul vanemad viivad, aga poisid kooli ei jõua. Kuidas teha lapsele selgeks, et koolikohustuse ignoreerimine tekitab vanematele probleeme ja et koolis peab käima juba iseenda jaoks?

–––

Tere

Oled mures, et Su vend ja tema sõber ei jõua kooli. Tahad teada, kuidas poistele selgeks teha, et nad peaksid kooli minema. See ülesanne võib olla üsna keeruline. Sinu vend ja tema sõber on sellises vanuses, kus tavaliselt teismelistel ongi raske leida sisemist motivatsiooni. See tähendab, et ei ole tekkinud veel arusaama, et õppida võiks iseenda jaoks, et see on enda tulevikule kasulik. Tunduvalt põnevam on aega veeta sõpradega ja tegeleda kõige muuga, mis kooliga seotud ei ole. Enamasti on puudumiste taga ka mingit sorti mahajäämus ja võlgnevused, mistõttu võib mõni aine muutuda eriti ebameeldivaks.

Mida aga Sina teha saaksid? Ilmselt oled juba proovinud neid veenda ja see pole tulemust andnud. Sinul õena ongi kahjuks üsna keeruline poisse suunata. See on ikkagi vanemate ja teiste täiskaasvanute vastutada. Kas Sa tead, kas poiste koolis on sotsiaalpedagoog või koolipsühholoog? Kui on, siis Sa võiksid temaga rääkida. Enamasti õpetajad reageerivad puudumistele kiiresti, aga vahel võib juhtuda ka, et ei märgata. Sa saad siis tugispetsialistiga arutada, mida teha. Psühholoog või sotsiaalpedagoog saaksid ka ise poistega rääkida. Kui neid spetsialiste pole teie koolis, siis räägi õpetajaga. Kui kardad, et vend Sinu peale pahaseks saab, siis ütle seda ka õpetajale, et ta oskaks sellega arvestada. Ta ei pea rääkima, et Sina temaga poiste puudumisest kõnelesid.

Saan aru, et oled mures ka vanemate pärast. Kas oled märganud, et vanematel on niigi keeruline või saavad nad puudumiste pärast kurjaks? Ilmselt on nemadki hädas ja neile on abistav, kui saaksid kellegagi väljaspoolt peret rääkida. Tegelikult võiksid vanemad ise kooli tugispetsialistiga rääkida või minna Teie kodukandi Rajaleidja keskusesse (https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/), kus needsamad spetsialistid töötavad. Esmalt tuleks leida põhjused, miks poisid puuduvad (kas huvipuuduse taga võib olla lünk teadmistes või midagi muud) ning alles siis saab leida selle sobiva viisi, kuidas poisid kooli tagasi saada. Minu kogemus on, et ainult sundides ja käskides selles vanuses lapsed koolis käima ei hakka. Tuleb ikka aru saada, miks puudutakse ja siis koos õpetajatega seda asja lahendama hakata.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

16.02.2017

Mis teha, kui poisid kiusavad koolis? (8-aastane tüdruk)

–––

Tere

On väga tore, et Sa meid leidnud oled ja abi küsid. Oled kiusamisega hädas ja ei tea, mida teha.

Kas oled mõnele täiskasvanule sellest juba rääkinud? Näiteks oma õpetajale või vanematele? Kui Sa veel pole, siis võiksid seda teha, sest nemad saavad Sind ilmselt kõige paremini aidata. Kui kardad, et äkki kiusajad saavad teada, et Sina rääkisid, siis ütle õpetajale, et Sa ei taha, et teada saadakse, et Sina rääkisid. Õpetaja oskab asja lahendada ka nii, et ta üldse ei ütlegi, keda kiusatakse. Pealegi kiusajad kiusavad ilmselt teisi ka.

Mis Sa arvad, kas saaksid rääkida? Ja kui Sa juhtumisi oled juba rääkinud ja ikka abi ei ole, siis räägi veel oma vanematele ja palu, et nad otsiksid mõne psühholoogi, kellega saaks asja arutada. Või on Sinu koolis äkki psühholoog või sotsiaalpedagoog? Neile võid kindlasti ka rääkida.

Mõnda asja saad veel teha. Näiteks proovi mitte välja teha. See võib olla keeruline, sest on vastik, kui kiusatakse, aga proovi näiteks kiusajatest mõelda nii, et need lapsed on ise hädas. Kiusajad tavaliselt ei tunne ennast hästi ja kardavad, et neid hakatakse kiusama. Võib olla see teadmine aitab Sul teha nägu, et Sa neid ei kuule ega näe. Võid näiteks mõne teise lapse juurde minna ja midagi rääkima hakata ning kiusajatele üldse selja pöörata. Mida rahulikumaks ja ükskõiksemaks jääd, seda igavam on kiusajatel. Ära kindlasti vastu kiusa, sest seda nad ootavadki ja nii võid kiusamise hullemaks ajada. Võid ka vastata midagi ükskõikset nagu „No ja siis!“

Kui nad kiusavad nii, et lõhuvad Sinu asju või võtavad ära või teevad haiget, siis sellest tuleb ikkagi rääkida. Sul endal on ehk veidi keeruline sellisele käitumisele üksi vastu astuda.

Igal juhul on kiusamine lubamatu ja kellelgi pole õigust Sulle nii teha. Võid mulle uuesti kirjutada, kui tahad edasi midagi küsida või kui Sa pole abi saanud. Aga võid ka helistada lasteabi telefonile, mille number on 116 111. Neile saad oma mure täpsemalt ära rääkida ja saate koos mõelda, mida võiksid veel teha. Ära kindlasti selle asjaga üksi jää. Oled väga tubli, et küsid abi.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

16.02.2017

Tere. Mul on väga suur mure. Nimelt on mu laps narkosõltuvuses ja ma ei tea, kuidas teda aidata!! Kõik algas sellest,et politsei helistas ja teatas, et koolis oli ta mingi tabletiga vahele jäänud. Poisi jutu põhjal oli talle perearst need ärevushäirete pärast välja kirjutanud ja kas ma tean sellest midagi. Loomulikult oli poisi jutt vale ja väga kahtlane ning otsustasin poisiga koos politseisse pöörduda, kus talle tehti kiire test, mis osutus positiivseks kanepi alusel. Tema käitumine on muutunud viimasel ajal väga agressiivseks. Palun aidake mind ja mu poega, ei taha, et ta nii lõpetaks. Poeg on mul alles 16 a.

–––

Tere

Olete raskes olukorras ja vajaksite kiiresti abi oma lapsele ja kogu perele. Olete juba väga selgeid samme astunud ja tuvastanud, et laps tarvitab narkootikume.

Järgmisena tuleks kiiresti pöörduda abi saamiseks lastepsühhiaatri poole, et teha kindlaks, kas tegu on juba sõltuvusega või on see kuritarvitamine. Abi vajab teie laps mõlemal juhul ja kiiresti. Siit lehelt leiate veel kontakte, kellega ühendust võtta: http://www.narko.ee/teenused-alaealistele-ja-lastevanematele/

Kontakte saate ka siit: https://www.innove.ee/UserFiles/Kutseharidus/Liina/Uimastid_abivoimalused.pdf

Teil üksi ongi sellele murele raske lõppu teha. Spetsialistide abiga saab laps kiiremat abi.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

16.02.2017

Tere! Kuidas saada 10-aastane poiss oma õppimiskohustusi täitma?
Tegemist on suhteliselt andeka lapsega, kes on ennast sidunud paljude kohustustega: ujumistrenn (spordigrupp), judo, poistekoor, rahvatants, klaveritunnid, pillisolfedžo….
Kõrvalt paistab, et lapsel pole aega olla laps – ainult kohustused ja väga minimaalne vaba aeg. Sõbrad kutsuvad õue, aga ei saa minna nädala sees.
Õppimisel ( peale trenne, tihti alates kl 21) esineb keskendumisraskuseid – käib tihti süüa näppamas või WC-s istumas (raamatuga), ei suuda ühte ainetki lõpuni õppida ilma omavoliliste katkestusteta.
Oleme proovinud üks aine korraga, siis paus 5 min, kontrollime tehtut. Siiski leiame tihti, et õppimise asemel teeb ta midagi täiesti arusaamatut (teritab pliiatseid lühikeseks, matemaatikas maalib tehete märke ette valmis, aga ei kirjuta kogu tehet vms, vahel joonistab eraldi väikestele paberijuppidele või on õpikut lõpuni lugema jäänud). Viimasel ajal ei saa enne kl 23 magamagi.

–––

Tere

Soovite teada, kuidas saada üks tegus 10-aastane õppima. Teie kirjelduse põhjal tundub, et tal on raske keskenduda. Ta hüpleb ühelt tegevuselt teisele ja tal on alustatut raske lõpule viia. Mis võivad olla põhjused? Teie kirjast saan aru, et laps tegeleb väga paljude huvialadega ja saab väga hilja magama. Kas võib olla, et seda kõike on ühe 10-aastase jaoks liiga palju? Ütlete, et ta ilmselt ei saa olla laps. Nii võibki olla. Selles vanuses lapsed peavad aga saama aega lihtsalt mängida ja sõpradega olla. See on jätkuvalt üks arendavamaid tegevusi.

Kas ta on need huviringid kõik ise valinud ja ei soovi neist loobuda? Kui nii, siis tuleks aidata tal ikkagi teha valik, et jääks ka aega mängida. On tore, et ta paljudest asjadest huvitub, kuid tuleb teha valik. Aega tuleks planeerida nii, et õppimisele ei jääks vaid hiline õhtu. Kella üheksaks õhtul on lapsed tavaliselt ka ilma trennita nii väsinud, et tekivad raskused ühe tegevuse juures püsimisel ja õppimisel. Nii juhtubki, et laps teritab pliiatseid ja teeb muid asju, mis nõuavad vähem pingutust. Tundub ka, et tegu on ühe kohusetundliku lapsega, kes küll proovib asju lõpuni teha, huvitub, aga ta aju ilmselt lihtsalt ei jaksa enam uut infot vastu võtta.

Mis kell laps ärkama peab ja kui pikaks jääb ööuni? Selles vanuses laps vajab kindlasti 10-11 tundi ööund. Saate jälgida, kas ta saab une täis magatud. Kui ei, siis see mõjutab kõiki päevaseid tegevusi.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

15.02.2017

Meil on kärgpere, kus kasvab minu varasemast suhtest 10-aastane poeg ja kolm ühist last: 4-aastased kaksikud ning 2-aastane pesamuna. Kolm väiksemat moodustavad lahutamatu trio. Suurem poiss vastandab end ja otsib võimalust argielust põgenemiseks elektroonilisse mängudemaailma. Kuna sõnad ei mõju, siis võtsin kasutusele elektroonilise ekraanikontrolli Screentime. Piirasin ekraani kasutusaja 2-le tunnile päevas. Ilmselt on ka seda liiga palju. Poiss elab fantaasiamaailmas ja keeldub mängu kinni panemast, kui midagi on parajasti pooleli jäänud. Ta on ilmselgelt ärritunud, kasutab ebasobivaid väljendeid ja õigustab oma tegevust lõputu vaidlusega. Kui mänguaeg on läbi saanud või olen lihtsalt nuppu vajutanud, siis otsib poiss uusi teravaid väljakutseid. Enamasti jääb ette 4-aastane väikevend. Müramine ja  tögamine muutub loetud minutitega jõuprooviks ning väiksem vend saab eranditult haiget. Loomulikult ma tõttan lahutama ja lohtuma. Mida teha?

–––

Tere

Saan aru, et olete hädas 10-aastase nutiseadmete kasutamisega. Teile tundub ka, et laps võib tunda ennast teistest lastest eraldatuna (ei kuulu triosse). Olete rakendanud ekraaniaja piiramist, aga see paneb poja hoopiski agressiivsemalt käituma.

Ütlete, et rääkimine pole aidanud. Mida Te rääkimise all mõtlete? Oletan, et olete talle piire selgitanud, miks Te ekraaniaega piirate. Kas olete proovinud last ka kuulata ja uurinud, kuidas tema seda olukorda näeb? Näiteks „Ma saan aru, et sinu jaoks on need mängud olulised“, „Sul on raske lõpetada ja sind ajab vihale, kui mina seda käsin“ jne. Kuulamine tähendab, et te peegeldate lapsele tagasi seda, mida Te näete või arvate teda tundvat või mõtlevat. See vähendab enamasti lapse vastupanu ja ta on peale seda rohkem valmis omakorda ka Teid kuulama.

Et kehtestamine paremini toimiks, tasub huvi tunda selle vastu, mida laps mängib, kus internetis liigub, kellega suhtleb. Tundke lihtsalt huvi ja proovige vältida hinnanguid (näiteks „See mäng on küll ajaraiskamine“). Pigem proovige aru saada, mis teda köidab ja miks.

Peale seda, kui olete last kuulanud ja tema tegemiste vastu huvi tundnud, saate üle rääkida, miks Te ekraaniaja piiramist vajalikuks peate. Rääkige, kuidas see Teile mõjub, kui Te näete teda pikalt ekraani taga istumas. Näiteks „Ma näen, et sul on raske lõpetada ja sa muutud vihaseks, kui seda tegema pead. Mul on siis keeruline sinu tunnetega toime tulla“. Mõelge, mis just Teile mõjub, miks Te tahate, et ta lõpetaks. Kui Te räägite enda vajadustest, miks ta lõpetama peaks, siis on tal sellele ka raskem vastu vaielda. Kui Te keskendute ainult sellele, miks tal oleks kasulikum mitte mängida, siis on tal sellele ka lihtsam vastu argumeteerida ja ennast õigustada.

Seejärel uurige, mis on tema ettepanekud, kuidas ta saab ajapiirangust kinni pidada või mis aitaks tal lõpetada. Kui tal ideid pole, siis pakkuge enda poolt mõni idee. Näiteks Te küll juba kasutate Screentime rakendust, aga ehk on veel mõni vahend. Näiteks ennetav sõnum, kui aeg hakkab otsa saama. Võite koos vaadata, mis rakendusi veel on, et oleks lihtsam ajast kinni pidada.

Võiksite kehtestada ka reegli, et nutseadmeid kasutatakse ainult elutoas. Kõigi pereliikmete magamistoad võiks olla seadmevabad. Kui lapsel on oma toas arvuti ja telefon või tahvel, siis on tal pidev kiusatus neid avada. See võib olla üsna frustreeriv ja Teil on ka raske seadmete kasutust jälgida.

Uurige ka, mis ajal päevas ta tahab oma ekraaniaega kasutada. Kui mängud on võrgus, siis võib juhtuda, et teatud ajal on mängimas ka olulised sõbrad. Ta võiks selle aja ise valida ja edaspidi jälgite, et Te sellest ka kinni peate.

Lapsega rääkimise, kuulamise ja tema kaasamise mõte on selles, et nii saate talle anda osa vastutusest ja tekitada tunde, et ta ise saab ka otsustes osaleda. Lõplik kontroll jääb ikka Teie kanda, aga ära kuulatuna on lapsel kergem koostööd teha ja mitte vastupanuga reageerida.

Jälgige ka, kui palju teised pereliikmed ja Te ise nutiseadmeid kasutate. Kas olete ise heaks eeskujuks või pigem juhtub, et jääte tunniks, paariks ekraani kinni? Eeskuju on selle teema puhul üsna määrav.

Kirjutate ka, et poeg sukeldub mängude maailma, et väiksematele vastanduda. See on nagu põgenemine. Kas olete sellest temaga rääkinud ja öelnud, et Te sellist asja märganud olete? Kuidas poeg ennast peres üldse tunneb? Teie poolt kirjeldatud fantaasiamaailma sukeldumine võib olla märk ka suhete halvenemisest peres või siis mingitest pingetest, mis käivad kaasas muutustega. Kui palju poeg ise tunneb, et tähelepanu saab? Kui palju aega veedate kahekesi ja kas ta saab ka teise vanemaga suhelda? Kuidas ta ise tunneb, kas see aeg on piisav? Teil on peres palju lapsi ja väiksemad nõuavad kindlasti suure hulga tähelepanu. Kuidas Teil endal jõuga on, kas jaksate tähelepanu jagada?

Mõelge ka, milliseid ühistegevusi võite pojaga veel teha. Uurige, mida tema tahaks teha. Tingimus on see, et keegi sel ajal nutiseadmeid ei kasuta.

See, et poeg 4-aastast torkima läheb, on ilmselt märk, et ta ei tule oma tunnetega toime ja ei oska neid muul moel maandada. Kui olete väiksemat lohutanud, siis tasub ära kuulata ka 10-aastane. Kasutage jälle peegeldamist. Näiteks „Ma saan aru, et sa lähed torkima, sest sa tunned ennast halvasti“, „Sa tahaksid temaga mängida, aga ei tea, kuidas, ja siis ta saab haiget“, „Kui ma väiksemat lohutan, siis sa tunned ennast kõrvalejäetuna“. Usaldage oma sisetunnet ja rääkige, mis Teie meelest lapsega toimub. Aidake tal oma tundeid sõnadesse saada, et ta ei peaks seda teise torkimisega väljendama.

Kui poeg Teile ebasobivate väljenditega vastab, siis öelge, et see ei ole ok. „Ma ei luba sul endaga nii rääkida“ või „Mind solvab, kui sa mulle neid sõnu ütled. Me saame edasi rääkida, kui oled rahunenud“. Kuidas rahuneda – seda võiksite õpetada mõnel hetkel, kui Te hästi läbi saate, kui Te ei tülitse. Näiteks uurige, mis poja meelest aitaks tal sellistel vihastel hetkedel rahuneda. Õpetage talle ka näiteks hingamise jälgimist ja tehke ka kokkulepe, et kes väga vihastab, läheb teistest eemale ja proovib rahuneda. Kui rahunemise võtteid järjest enam rahuhetkedel meelde tuletada ja harjutada, siis muutuvad nad lapsele omaseks ja ta muutub paremaks oma tunnete juhtijaks.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

11.02.2017

Mida teha, kui lapse lapse ema suhtub 17-aastasesse nagu 10-aastasesse ja ei saa justkui aru, et laps pole igavesti väike ja kohelda tuleb vastavalt vanusele?

–––

Tere!

Te ei tea, mida teha emaga, kes ei taha kuidagi lasta teismelisel suureks saada ja kohtleb teda ikka kui 10-aastast last. Esmalt tasuks mõelda, miks ema nii teeb?

Minu kogemus on, et vahel on vanematel liialt vähe teadmisi lapse arengu ja iseseisvumise kohta. Ei teata, miks ja kuidas lapsele rohkem iseseisvust anda ja kuidas piire kehtestada. Vahel ei oska vanemad ka lapsega kontaktis või lähedased olla. Neile on hirmutav, et teismeline eriti midagi ei räägi, et nad ei saa tema elust nii palju osa, kui ehk varem said. Nii võib ka juhtuda, et vanem üritab oma teismelist järjest enam kontrollida, et tema elust osa saada. Ehk siis sageli puuduvad emadel ja isadel vanemlikud oskused, kuigi last armastatakse ikka kogu südamest.

Vahel võib ka olla, et vanema jaoks ongi teismeline ainus lähedane, kellest on hirm lahti lasta. Näiteks kui vanemate paarisuhe hästi ei toimi või on juba ammu katki läinud, siis võib lapse iseseisvumine ja peatselt kodust lahkumine muuta vanema ärevaks. Kui pole last, kellega tegeleda, siis tuleb ju ühel hetkel enda üksindusele ja muredele otsa vaadata. See võib olla hirmutav, kuigi seda endale tavaliselt vanemad ise ei teadvusta.

Mida aga teha? Kui sellist olukorda näeb kõrvalt täiskasvanu, siis aitaks ilmselt, kui keegi leiaks aega ema ära kuulata ja proovida mõista tema seisukohta. Ema kindlasti kohtleb last eakohasest nooremana pigem soovist teha head ning seetõttu tuleks hoiduda süüdistustest. Kui on näha, et ka ema on teismelisega enda meelest hädas või kõhklev, siis saab soovitada pöördumist näiteks pereterapeudi poole, kes oskab selgitada muuhulgas ka laste ealiseid iseärasusi. Kontakte leiab siit: http://perekonsultatsioonid.ee/pereteraapiakeskus/tootajad/ või http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/.

Mida saaks aga teha üks 17-aastane, kellel on oma emaga sellised mured? Mina soovitaksin pöörduda võimalusel näiteks koolipsühholoogi poole, kes saab kutsuda vestlusele ka ema. Psühholoog saab aidata teismelise ja vanema vahelist vestlust läbi viia, et kumbki saaks ära kuulatud ja vajadused ära räägitud. Spetsialistil on ka teadmised, mida vajadusel vanemale edasi anda (näiteks vanemlike oskuste või siis teismeea arengu iseärasuste kohta). Kui 17-aastane enam koolis ei käi, siis võiks pöörduda lähimasse Rajaleidja keskusesse, kus on ka psühholoogid (https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/ ) või võtta ühendust lastele mõeldud muretelefoniga (olemas ka Skype- ja elektrooniline nõustamine), mille kontaktid leiab siit: http://www.lapsemure.ee/?tutvustus.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

07.02.2017

Kuidas arendada lapsel keelelist arengut? Lapse vanus on 1 a ja 9 k ehk siis kohe saamas 2 a, paraku on tema sõnavara väga väike: issi, ei, emme, aitäh, see ja aeg-ajalt ka mis see, näidates näpuga asjadele. Aru saab küll, kui küsin, kus nina, suu kõrvad jne on. Aga sõnavara on väga väike. Millest võib see tulla, et sõnavara on väike? Kas see on kuidagi seotud ka sellega, et ta on meil kasvult/kaalult pisem kui temaealised? Enamiku ajast ta suhtleb enda keeles.

–––

Tere!

Olete mures oma 1,9-aastase lapse kõne arengu pärast. Lapsed on oma arengult väga erinevad. Mõnel areneb kõne kiiremini, mõnel aeglasemalt. Kasv ja kaal sõnavara arengut kindlasti ei mõjuta. Pigem mängib siin rolli pärilikkus, see, kui palju lapsega räägitakse ja ka näiteks sugu. Tüdrukutel võib kõne kiiremini areneda.

Tuleb arvestada ka lapse vanusega. Tavaliselt tuleb sõnavaras arenguspurt ikka alles peale teist eluaastat. Peale 2. eluaastat tulevad ka kahesõnalised lausejupid. Kõnest arusaamine tekib lastel aga varem. Kirjeldate, et Teie laps juba teab, kus on ta nina, suu ja kõrvad. Seega tundub Teie lapse kõne areng olevat pigem eakohane ja tundub ka, et Te olete ise sellele juba kenasti kaasa aidanud.

Kuidas veel arendada? Usun, et Te seda juba teete, aga kõige parem viis on lapsega rääkimine. Kõne ei peaks olema keeruline ja pikkade lausetega. Nimetage näiteks enda tegevusi või siis asju. Vaadake koos raamatuid ja kirjeldage lapsele, mis on piltidel. Näiteks „Vaata kui suur karu. Karu istub.“ Samuti arendab kõnet koos mängimine. Näiteks mängite koos palli ja iga kord, kui pall Teie käes on, siis ütlete „pall“. Sõnade kordamine lastele väga meeldib ja see on ka arendav.

Andke lapsele aega areneda ja nautige koosolemist ning suhtlemistJ Kui ikka väga muretsema jääte, siis võite ka logopeedi poole pöörduda, kes saab lapse ise üle vaadata, kuid Teie kirjelduse põhjal selleks küll hetkel põhjust ei tundu olevat.

Lisan viite ühele artiklile, mille lõpus on toodud tabel tegevustega, mida eri vanuses lastega teha, et kõnearengule kaasa aidata: http://www.teadlikvanem.ee/mida-tuleks-teada-lapse-kone-arengust/#prettyPhoto/1/

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

06.02.2017

Tere. Mure on selline, et minu kuueaastane, kohe seitsmeseks saav laps on väga arglik. Laps ei ole käinud lasteaias, sest klapp omavanustega ja üleüldse võõrastega puudub, suhtlemine toimub ainult pereringis (ema, isa, õde). Oleme püüdnud teda harjutada ühe-kahe võõraga või teise temavanuse lapsega, kuid ei, laps läheb nii pingesse. Laps on pigem üksinda ja omaette, teda isegi ei huvita teistega suhtlemine ega mängimine, meeldib olla omapead. Nüüd sügisel on vaja kindlasti minna kooli, sest laps on kooliks valmis, kuid mure, kuidas ta saab hakkama klassis, kus on 30 last, kui ta ei saa isegi olla 1–2 võõraga? Oleme käinus psühholoogide juures, kuid neist pole olnud abi. Mõtlesin, äkki oskate teie midagi soovitada/aidata?

–––

Tere!

Olete mures, et laps ei ole harjunud teiste lastega, kuid peab varsti minema kooli. Ütlete, et ta läheb pingesse. Mida see täpsemalt tähendab? Kas ta hakkab nutma või mängib lihtsalt omaette, teeb midagi muud? Mida tähendab ka, et klapp omavanuste ja võõrastega puudub? Kas see tähendab, et ta väga kardab teisi inimesi või on see pigem lihtsalt vaikimine, kontakti mittevõtmine ja ise tegutsemine? Kas arglikkusele on leidnud psühholoogid, kelle poole olete pöördunud, ka mingeid põhjendusi? Saan aru, et olete saanud ka soovitusi, kuid nendest pole abi olnud. Et Teid edasi aidata, oleks hea teada ka, mida Te siiani proovinud olete ja mis pole toiminud.

Kuna arglikkuse põhjuste leidmiseks ja teema lahendamiseks oleks hea näha last ja kuulda rohkem infot tema arenguloo kohta, siis kahjuks on kirja teel nõu keeruline anda. Saan aru, et olete psühholoogide abis pettunud, ja ilmselt ei näe põhjust enam nende poole pöörduda. Ma paraku siiski soovitaksin edasi uurida ja nõuda lahendusi.

Kuigi vanuse poolest võiks laps minna kooli, siis üks kooliküpsuse näitaja on paraku ka sotsiaalne küpsus ehk siis teistega suhtlemine. Kuna teema vajaks kindlasti lähemalt uurimist ja koolimineku aeg tuleb aina lähemale, siis oleks Teil ilmselt mõistlik pöörduda lähimasse Rajaleidja keskusesse ja küsida sealt konsultatsiooni. Infot saate siit: https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/.

Rajaleidja keskuste juures töötavad ka nõustamiskomisjonid, mille kaudu saate vajadusel taotleda koolipikendust või leida lapsele sobiva õpivormi.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

06.02.2017

Mida ma peaks tegema, kui laps valetab ja varastab? Ta on 11-aastane tüdruk.

–––

Tere!

Olete mures, et 11-aastane valetab ja varastab. Nii vana lapse puhul on selline käitumine märk, et tal on mingi mure, mida ta ise ei oska või ei saa lahendada. Mure ei ole enamasti seotud asjade ja rahaga (näiteks liiga väike taskuraha), vaid pigem on sellise käitumise taga suhted või mõned muud emotsionaalsed vajadused, mis on rahuldamata. Laps ise neile vajadustele tähelepanu juhtida ei oska ja ka ei tea ning sageli võibki öelda, et tahab asju või raha on vähe.

Kuna Teie kirjast ei selgu, millised muutused on lapse elus olnud ja kuidas on tal suhted lähedastega, siis ei oska kahjuks lähemalt kommenteerida, miks valetamine ja varastamine antud juhul aset leiavad.

Minu kogemus töös lastega, kel on sarnased mured, näitab, et kõige tõhusam on aidata last ümbritsevatel täiskasvanutel saada lapsega selline kontakt, et ta ei peaks ega saaks enam valetada või varastada. Oluline on anda ka lapsele selgelt teada, et tema käitumine ei ole vastuvõetav ja lubatav ning selgitada, milliseid tundeid see Teis tekitab. Neid asju saab öelda ka karmimalt, kuid kindlasti ei soovita kasutada karistusi (näiteks koduaresti panemist). Karistused pigem suurendavad lapse probleemset käitumist ja tekitavad trotsi. Pigem võiksite öelda, et olete lapse pärast mures ja tahate nüüd aru saada, mis temaga toimub ja miks ta nii käitub.

Et lapsega toimuvat lähemalt uurida ja neid vestlusi läbi viia, soovitan kindlasti pöörduda mõne pereterapeudi või koolipsühholoogi poole. Nemad oskavada Teid juhendada ka lapsega edasises suhtlemises. Kui Teie lapse koolis koolipsühholoogi ei ole või Te ei soovi sinna pöörduda, siis tuleks leida oma kodukoha lähim Rajaleidja keskus, kus töötavad ka koolipsühholoogid. Pereterapeute võib leida järgmistest kohtades:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.02.2017

Kuidas käituda teismelise tütrega, kui ta häbeneb vanemaid? Kui olen küsinud, et miks, siis ta on öelnud, et ta ei taha, et teda koolis narrima hakataks. Kas peaks jätma teema sinnapaika, et üks hetk see lahtub ise või peaks sellega tegelema?

–––

Tere

Kirjutate, et Teie tütar häbeneb Teid ja põhjendab seda koolis narrimisega ning Te ei tea, kas ja kuidas temaga sel teemal rääkida.

Teismelisele võib olla mingil ajaperioodil oluline, et ta näeks kaaslaste ees välja iseseisvam ja vanematest sõltumatum, kui ta seda tegelikult on. Seetõttu ei taheta näiteks, et vanemad kooli järele tuleks või üldse koolis mingeid asju ajamas käiks. Seda teades saate vajadusel koos lapsega mõelda, kas häbenemise taga võib olla tema soov saada rohkem iseseisvust ja kui see nii on, siis saate kokku leppida, kuidas Teile mõlemale sobiks edasi toimetada.

Kuna aga laps on välja toonud narrimise hirmu, siis sellel teemal tuleks rohkem peatuda. Kui võimalik, siis proovige teema veelkord üles võtta ja selgitada, kui tõsine olukord on ja kes täiskasvanutest sellest probleemist koolis teab. Väljendage oma muret ja öelge, et narrimine ei ole OK. Andke lapsele ka teada, et te võiksite koos mõelda, kuidas sellistes olukordades käituda – mida vastata, kelle käest abi küsida jne.

Kui laps ei taha neil teemadel rääkida, siis proovige küsitlemise asemel aktiivset kuulamist. See tähendab, et peegeldate tütrele tagasi seda, mida Te näete temaga toimuvat või kuulete ütlevat. Näiteks „Ma saan aru, et see teeb sind kurvaks/vihaseks ja sa ei taha sellest rääkida“, „Sa kardad, et sind võidakse ka kiusama hakata/juba kiusatakse ja see läheb hullemaks“ jne. Kui laps ikka keeldub midagi rääkimast, siis andke talle aega ja öelge „Ma saan aru, et sa ei soovi praegu rääkida. Aga ma olen mures ja olen sinu jaoks olemas, kui sa tahad neid asju arutada. Nii on halb koolis olla, kui seal pole turvaline.“ Mõne aja pärast võite uuesti oma muret väljendada ja uurida, kas ta on valmis rääkima.

Ka häbenemise teema puhul võite proovida aktiivset kuulamist. Näiteks „Sulle ei meeldi, kuidas ma välja näen“, „Sulle tundub, et ma olen vanamoodne ja ei saa sinust aru“, „ Sa soovid, et ma ei tuleks sinu tuppa, kui sul sõbrad külas on“ jne. Aktiivne kuulamine tähendab, et Te ei räägi oma arusaamu asjadest, vaid peegeldate lapsele tagasi seda, kuidas ta Teie meelest tunda võib või mida mõtleb. Isegi kui Te oma oletustes eksite, on see ikkagi lapsele edasirääkimise mõttes abistav ja ta saab Teid parandada. Ta võib näiteks öelda, et „Ei, mitte sinu välimus, aga…“. Kuulamise eelis rohkete küsimuste esitamise ees on kindlasti see, et laps tunneb end ära kuulatuna ja saab sellest tuge. Ta hakkab ka paremini aru saama, mida ta tegelikult tunneb ja soovib.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

27.01.2017

Esita enda küsimus

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.
Sinu küsimus avaldatakse koos vastusega viie tööpäeva jooksul. Vastus saadetakse ka sinu e-posti aadressile.