Küsi nõu

Tere,
kuidas lapsevanemana mõista lapse suhet ja armastust samasoolise inimesega, kui lapsevanem ise ei aksepteeri sellist suhet. Samas soovib, et laps oleks elus õnnelik?

–––

Tere!

Saan aru, et Teil on raske mõista oma täisealise lapse suhet ja armastust samasoolise partneriga. Vanemana võib lapse n-ö teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga leppimine olla keeruline, see on täiesti mõistetav.

Lapsevanema ülesanne on lubada täiskasvanud lapsel teha oma valikuid, isegi kui need vanema enda vaadetega kokku ei käi – see on suurim kink, mida lapsevanem oma lapsele teha saab. Lapse eraldumisprotsess ja täiskasvanuks saamine on keeruline igale vanemale ning ka noorele endale. Sellises situatsioonis oleks parim soovitus olla enda suhtes leplik – Te ei peagi südames oma lapse kõiki valikuid aktsepteerima, kuid vanemana oma last armastades saate ta oma valikute tegemises vabaks lasta.

Leppimisprotsess võib olla pikaajaline ja see võib olla nii Teile kui ka lapsele valus ja vaevarikas, kuid lapsel on õigus siiski oma valikud ise teha. See on elu loomulik protsess. Vanemana saate Te olla vaid toetav ja mõistev ning püüda leida enda sees ruumi ka nende valikute aktsepteerimisele, mis Teie nägemustega kokku ei käi.

Soovin Teile kannatlikku ja avatud meelt.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

07.07.2020

mis peab tegema kui sa lõhkusid koos oma sõbraga teise sõbra asja katki

–––

Tere! Loen, et oled mures, et lõhkusid koos sõbraga ühe teise sõbra asja. Kui Sul on võimalik, siis pea nõu oma vanematega. Kui selline võimalus puudub, siis äkki on abiks, kui arutada sõpradega omavahel need asjad läbi. Väljendate lõhutud asja omanikule kahetsust ja saate äkki omavahelised suhted korda. Alati aitab, kui asjadest rääkida võimalikult avameelselt ja ausalt, varjamine tekitab alati paksu pahandust.

Soovin Sulle kõike hea ja tundub, et oled üks vapper laps, et julgesid nõu küsida!

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

03.07.2020

Tere!

Mul on küsimus seoses oma 1 a 9 k vanuse pojaga, kes kogedes pettumust või frustratsiooni lööb oma pead vastu kõva pinda. Ma kardan, et ta võib niimoodi endale tõsiselt viga teha. Kas see hirm on põhjendatud? Ehk oskate soovitada võimalikke strateegiaid, kuidas sellest soovimatust käitumisest vabaneda.

Parimate soovidega

–––

Tere!

Kirjutate, et olete mures pea kaheaastaseks saava poja ennastvigastava käitumisega, kui ta kogeb tugevaid tundeid.

Selles vanuses on see n-ö enesevigastamine üsna tavaline nähtus. Seletada võib seda ehk kõige lihtsamalt sellega, et väike inimene kogeb väga tugevaid tundeid, millega ta ei oska mitte midagi peale hakata ja kasutab nende tunnete leevendamiseks endale füüsilise valu tekitamist. Ka teisemeeas on sage käitumine hingevalu leevendamine läbi füüsilise enesevigastamise. Võib-olla aitaks selline võrdlus, et kui lööte varba ära ja olete selle valuga hädas, siis võib akuutne kõhulahtisus näiteks panna teid seda varbavalu unustama, kas pole nii?

Mehhanism on tegelikult sama – laps kogeb hingelist valu ja kompenseerib seda füüsilisega. Selles vanuses lastel ja ka suurematel on nii palju emotsioone ja frustratsioone, millega igapäevaselt toime tulla, aga neil pole veel oskusi, mida nendega peale hakata. See on loomulik arengu osa.

Olete hooliv lapsevanem ja loomulikult muretsete oma poja turvalisuse pärast. Võite püüda neid n-ö lemmikkohti, mis on tihti näiteks voodi kõrval olev sein, patjadega vooderdada jne. Kui näete, et laps on tunnetega hädas, siis looge temaga silmside, olge talle füüsiliselt lähedal, hoidke teda ja silitage. Samuti aitab süllevõtmine ja kussutamine (aju rahuneb rütmiliste tegevustega seoses, sellepärast me imikuid kussutamegi – seda võite vabalt ka suurema lapsega proovida).

Veel on abiks teie tuttav ja turvaline mahe hääl ja tema tunnete aktsepteerimine: „Ma saan aru, et sa oled hädas, ma olen siin, sa ei ole üksi“ jne. Abi võib olla tähelepanu kõrvalejuhtimisest, rahustavast muusikast või lapse lemmikmänguasjast.

See on faas, mis möödub. Teie saate vanemana oma last suunata funktsionaalsemate viiside suunas, kuidas emotsionaalse frustratsiooniga toime tulla. Ta hakkab teie eeskujul seda tasapisi õppima, see on pikk teekond, aga enamik vanemaid on selleks enam kui võimelised!

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

29.06.2020

Tere!

Meie peagi 5-aastaseks saav poeg on avastanud eneserahuldamise. Oleme talle selgitanud, et seda võib teha omaette olles ja mitte kunagi lasteaias. Ometi ta sellest alati kinni ei pea. Mõnikord oleme pidanud kurjustama, kui ta alustab sellega teiste juuresolekul ega lõpeta keelamise peale ära. Oleme püüdnud asjasse rahulikult suhtuda ja mitte teemat häbeneda, kuid mõned nõuanded kuluksid marjaks ära!

Ette tänades!

–––

Tere!

Loeme Teie kirjast, et olete mures oma 5-aastase poja eneserahuldamise pärast teiste juuresolekul. 5-aastase lapse eneserahuldamine on peale oma keha ja suguelundite uurimise ja avastamise (mis kuulub lapse eakohase psühhoseksuaalse arengu juurde) seotud ka ärevuse maandamisega. Keelamine ja lapsega kurjustamine mingil juhul ei aita, küll aga võib hoopis ärevust suurendada ning tekitada süütunnet, mis omakorda võib panna aluse seksuaalprobleemidele täiskasvanueas.

Kui Teie poeg tegeleb eneserahuldamisega tihti lasteaias, siis võiksite ta käest uurida, kas lasteaias on midagi, mis talle muret teeb ja pinget tekitab? Kuulake last, laske tal vabalt rääkida ja katsuge üheskoos lahendusi leida.

Kirjutate, et olete lapsele selgitanud, et ennast katsuda võib omaette olles ja mitte kunagi lasteaias, kuid ta ei pea sellest alati kinni. Kordamine on tarkuse ema – meenutage pojale iga kord uuesti, et sellist tegevust võib teha omaette olles ja mitte teiste juuresolekul. Samuti võiksite proovida ta tähelepanu sellistel juhtudel lihtsalt eneserahuldamiselt mujale juhtida.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

19.06.2020

Tere
Mul on 13 a poeg. Kuna mina ei näe tema sotsiaalmeedia postitusi, siis saadeti mulle foto, kus ta on koos tüdrukuga ja suudlevad. Mind vanemana ehmatas see, tundub kuidagi vara. Kuidas läheneda lapsele ja selgitada seda seksuaalarengut või kasvatust? Või on mõni kirjandusalane soovitus? Ma ei taha keelata, vaid selgitada, et ei oleks halbu tagajärgi.
Tänan!

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures oma 13-aastase poja tärkava seksuaalsuse osas.

Teismeea muutused on kiired ja sellises vanuses on romantiliste suhete tekkimine täiesti loomulik nähtus. Selles vanuses on esikohal seksuaalne areng ja vanematest eraldumine. Kui 10–12-aastastel on esikohal peamiselt suhted omasooliste kaaslastega, siis 13–14-aastastel on loomulik kulg see, et tekib vastassooga suhete loomise faas. See on kõik arenguliselt vajalik ja tähtis nende seksuaalse arengu ja minapildi loomise osas. Kui Teil on lapsega hea suhe, siis ilmselt saate nendel teemadel rääkida, kuigi ka hea suhte korral võib poisile olla ebamugav neist teemadest just oma emaga rääkida. Võimalik, et ka isaga. Proovida tasub aga kindlasti. Alustage sellest, et nägite sellist pilti ja tahaksite nendel teemadel pisut arutleda. Oluline, et näitaksite välja aktsepteerivat suhtumist tema arengu ja uute suhete vastu (nagu ka ise kirjutate, et tahate selgitada, mitte keelata), sest tõepoolest – see iga on keeruline ka teismelise enda jaoks. Ilmselt läheb Teie mõte uitama selleski, et kas suudlemisest võiks asi ka seksuaalvahekorrani jõuda ja mis on selleks õige aeg? Seda on keeruline öelda, sest teismeea arengu kiirus on laste puhul väga erinev ja veel keerulisem on vanemal oma noorukit selle osas piirata või takistada. Kui vanemate poolt tekivad liiga ranged piirid, tekitab see teismelises pigem soovi vastanduda. Sobiv lähenemine võiks olla püüda olla oma lapsele toetav lapsevanem, kes selgitab teismelisele, mis ohud seksuaalkäitumisega seoses tekivad. Samas ei taha ma ka väita, et te lapsevanemana piire seada ei tohiks. Piire peab seadma ja lastele ka nende tegude tagajärgi selgitama, kuid selles vanuses lastega on oluline need piirid ka väga hoolikalt koos läbi arutada ja kokkuleppeid sõlmida.

Sellisel viisil toetate ka tema enda poolset vastutuse võtmist. Seda, milliseid piire te otsustate seada, on teie kui lapsevanema otsustada.

Kui teie peres on ka teine lapsevanem, siis arutage omavahel läbi, kummal vanemal see vestlus lapsega parem läbi viia oleks.

Raamatusoovitusest leidsin raamatupoest saadaoleva kirjandusena noortele endale raamatu „Räägi mulle armastusest. Teismeiga: avastused ja uued küsimused“, raamatukogust on laenutuseks saadaval „Nii kuum on tunne! Noorte oma seksiraamat“.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

19.06.2020

Tere! Mida teha sellises olukorras kus eksnaine on valesüüdistuse esitanud naiste teabe ja tugikeskusele? Tegelikku põhjust polegi. Lapse on viinud omavoliliselt tugikeskuse psühholoogi juurde kohtutõendite kogumiseks minule valetades, et viib lapse psühholoogi juurde kuna laps ei taha ema juures terve nädal olla. Lapsele eksnaine ei selgitanud miks ta psühholoogi juurde peab minema ja psühholoog ka ei selgitanud lapsele miks ta tema juurde tuli. Laps pandi teste täitma lauaarvutis mida ta pole varem eriti kasutanud. Laps ütles mulle, et pidi lause lõppe kirjutama.Samal ajal väitis psühholoog, et on ühe tähtsa paberi kaotanud ning vaatab oma pabereid läbi ja täida sina aga testi. Ka lapsel on õigused mida peavad täiskasvanud talle temale arusaadavas keeles selgitama, miks midagi teeb ja mis on selle tegevuse võimalikud tagajärjed. Veel selline mure, et pöördusin eksnaisega lastekaitsesse kus kahel korral käies kogesin nõustamise asemel rünnakuid enda suhtes. Olulise info tahtliku varjamist minu eest ning kõik mida ütlesin pandi negatiivses mõttes kirja , kuid eksnaise öeldust ei märgitud midagi. Veel selline olukord selgunud, et eksnaise uue partneri lähisugulane omab õigusbürood mille teenuseid eksnaine kasutab ja selle õigusbüroo omanik on isiklik tuttav lastekaitsespetsialistiga. Tunnen lapsevanemana selles osas huvide konflikti. Kas oskate mind suunata kellelt nõu küsida või kuhu pöörduda? Pere lõhkus eksnaine kui tuli välja tema 7 kuud kestnud kõrvalsuhe. Olin kogu see aeg olnud laste põhihooldaja, viisin lasteaedadesse tõin, tegin süüa koristasin, õppisin, käisime rannas suvel, mänguväljaku jne. Eksnaine enam pereelus ca 7 kuud ei osalenud ning selles osas tuli minule shokina see naiste teabe ja tugikeskuse kaebus. Sain sellest juhuslikult teada kui käisin eksnaise soovitatud psühholoogi vastuvõtul. Minule ühtegi süüdistust esitatud pole ja kui eksnaisele küsin mis on kaebuse sisu siis lihtsalt ei vasta sõnumile. Mingeid etteheiteid ka pole teind ja 10 aastat mis koos elasime perevägivalda polnud. Palun nõu ? Meil kokku kolm last (3,6,9,).

–––

Tere!

Võiksite kirjutada Lasteombudsmani büroole. Juriidilise nõu vajadusel võimaldab seda Lastekaitse Liit.

Lugupidamisega
Tarkvanem.ee meeskond

18.06.2020

Tere!
Varsti kuueseks saaval tüdrukul on raske loobuda kaisuloomast. Seda ta kannab kõikjal kaasas. Kas peaks harjutama last sellest vähehaaval loobuma ning voodis hoidma, mitte kõikjale kaasa võtma?

–––

Tere!

Kirjutate, et Teie laps on väga kiindunud oma kaisulooma ja küsite, kas peaks last sellest loobumise poole suunama.

Väikesel inimesel on suures maailmas palju ärevust ja segadust. Mõnel lapsel rohkem, teisel vähem. Tundub, et Teie lapse jaoks on tema kaisuloom üks kindel turvaobjekt, mis talle tuge ja lohutust pakub.

Ei loe Teie kirjast välja, kas selline harjumus on tal juba päris pisikesest peale või sai kaisuloom mingil ajahetkel olulisemaks kui enne? Lastel on oma arengulistes etappides erinevad väljakutsed, ärevus ja hirmud, mis on loomulik osa nende üleskasvamisest. Võib olla, et mõnes arenguetapis on ärevust rohkem, seetõttu on ka turvaobjekt olulisem.

Mina soovitaks sellesse suhtuda leplikult ja leebelt. Kui olete mures, et äkki see pole enam vanusele sobilik käitumine, siis võite ju tasapisi proovida, kuid ärge võtke seda endale peamiseks eesmärgiks. Lapsed kasvavad tavaliselt sellistest vajadustest ise tasapisi välja. Võib ka lapselt uurida, mis mõtted ja tunded tal selle kaisuloomaga on ning miks see talle oluline on? Võib-olla on lapsel peresituatsioonis või lasteaias olukordi või probleeme, mis teda häirivad ja panevad enam turvaobjekti vajama?

Peamine soovitus – ärge muretsege liialt, paljudel lastel on oma turvaobjektid ning kui see kellelegi halba ei tee, siis ei pea seda ka otseselt keelama, aeg ise teeb oma töö.

Head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.06.2020

Minu laps on 2,5 a tüdruk, väga tragi igatpidi, räägib puhtalt jms. Ta on ka väga sotsiaalne ja julge ning otsib teistega kontakti. Pidevalt aga oleme situatsioonis, kus temavanused ja ka veidi vanemad lapsed on hoopis agressiivsed, lükkavad, löövad, tõukavad või kisuvad asju ära ja on kadedad. Meie lapsel pole kunagi ühtegi sellist omadust olnud ja ta ehmatab sellise käitumise peale. Emana on kõrvalt seda vaadata väga raske – tahaks, et lapsed saaksid omavahel n-ö sõpradeks, aga … Ma ei teagi, miks lapsed sellised on?! Mismoodi ma sellele reageerima pean? Mida ütlema? Mida tegema? Kuidas oma last selliste olukordade eest n-ö kaitsta? Õpetan, et tõuka vastu? Enamasti ta otsibki endast tunduvalt vanemaid lapsi, kellega koos olla, aga ka seal on oma nüansid – vanemad tihti ei viitsi „tittedega“ mängida, on ka erandeid. Kuid siiski – mida teha? Olen mures peagi algava lasteaia ees – kiusajate ja tõukajate pärast. Jah, muidugi alati öeldakse, et elu ongi selline ja peabki harjuma, aga ma ei oska ka käituda kuidagi.

–––

Tere!

Saan aru, et olete mures oma 2,5-aastase tütre sotsiaalsete suhete pärast, seoses teiste laste agressiivse käitumisega.

Sellises vanuses on enamik lapsi tõesti veel mängulistes tegevustes üsna agressiivsed. Teie laps tundub olevat oluliselt vähem agressiivne ja on sotsiaalsete oskuste osas hästi arenenud. See on väga tore! Reeglina siiski sellises vanuses lastel on oma tunnetega keeruline toime tulla ja nad ei oska end veel sõnadega korralikult väljendada. Lisaks tekitab sellises vanuses lastel palju agressiivsust nende puudulik võime oma tundeid juhtida. Emana on kindlasti keeruline vaadata, kui teie lapsele liiga tehakse. Saate last toetada ja tema jaoks olemas olla, seletada, et sõbrad alles õpivad seda, kuidas sõpradena käitutakse. Pisut vanemaks saades õpivad kindlasti ka teie lapse eakaaslased paremaid suhtlemisviise ja tunnetega toimetulemist. Lapsed on tõesti väga erinevad ja arenevad ka erineva kiirusega. Tõsi on ka see, et tõuklemine ja kraaklemine käibki üleskasvamise juurde, see on laste viis omavahelisi võimuvõitlusi pidada, sotsiaalseid suhteid õppida ning täiskasvanute ülesanne ongi lapsi selles juhendada. Kuna te teiste vanemate lapsi ilmselgelt kasvatada ja aidata ei saa, siis saate lihtsalt ise nendes olukordades rahulikuks jääda. Kindlasti on hea, kui saate oma last vägivalla eest kaitsta, kuid päris lõpuni ei ole hea, kui vanem oma last kaitsma jääbki. Laps peab ka ise nendes olukordades õppima toime tulema, see on tema ettevalmistus iseseisvaks eluks.

Kõike head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.06.2020

Tere!
Küsimus selline: Laps tahab endale osta i phone telefoni, mis on muidugi kallis (1000 eur). Lapsevanematena me loomulikult ei ole talle nõus seda ostma. Nüüd tuli laps plaaniga, et ta kogub ise raha ja ostab oma raha eest. Mingi osa on ta juba kogunud. Kohe tuleb lapsel sünnipäev ja siis peaks telefoni raha koos olema. Nüüd on aga mure selles, et isa on nii kalli telefoni ostmise vastu, väites, et nii väiksel lapsel ei ole nii kallist telefoni vaja. Mina emana aga ei näe mingit takistust, sest raha on ju laps ise kogunud ja jätaksin selle lapse otsustada, mida ta enda kogutud rahaga teeb.
Mis oleks nüüd õige käitumine, kas keelata telefoni ostmist või anda vabad käed enda kogutud raha kasutamiseks.

–––

Tere!
Saan Teie kirjast aru, et olete probleemi ees, kas lubada lapsele hinnalise telefoni ostmist. 9-aastane laps, kes on suutnud oma eesmärgi poole püüelda ja suure summa kokku saab, on kahtlemata kiitust väärt. Teie kirjast loen välja, et peamine probleem on teil vanemlikule üksmeelele jõudmisega. Sellised otsused on kindlasti iga pere enda teha, inimestel on väga erinevad arusaamad sellistes küsimustes, kuid minu jaoks on siin oluline koht just teie vanemliku üksmeele puudumine, see on see koht, mis vajaks tegelemist. Arutage lapse isaga läbi ja püüdke ühisele otsusele jõuda. Kui lapsevanemad oma otsustes erimeelsustel on ja üks vanem teise arvamusest n-ö üle sõidab, siis ei ole see paarisuhtele, vanemlikule suhtele ega ka lapsele hea ega turvaline lahendus.
Alustage sellest küsimusest!

Jõudu soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

10.06.2020

Minu 5-aastane laps on sageli vihane ja väljendab oma viha puhkimise, jalgade tõmblemise või emotsionaalsete karjetena. Sõltuvalt olukorrast üritan sellistel hetkedel ta tähelepanu kõrvale juhtida või küsin, proovides mõista viha põhjust – põhjused võivad olla alates sellest, et isa vaatas „hindavalt“, kuni tädikesteni hoovis, kes küsivad, kuidas aidata. Talle ei meeldi, kui hakkad õpetama; kui uurid ja üritad teda parandada – kindlasti toimub emotsionaalne purse, kus ta võib välja öelda, et on vihane. Eakaaslastega seotud olukordades ei suuda ta sõnades oma tundeid väljendada, samas suudab lõputult seista-kuulata-puhiseda, punastada, nutta, vihastada, pingesse minna – mida ma valesti teen? Kuidas peaksin reageerima ja kuidas lapse käitumist korrigeerida ning kuidas lapsele selgitada ja üleüldse, mida kõigepealt selgitada, ette näidata?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete väga hädas oma 5-aastase lapse emotsioonidega, mis üle pea kasvavad. Alustan sellest, et 5-aastase lapse võime oma emotsioonidega toime tulla on tõesti veel väga algeline. Kui võrrelda aju majaga, mille „korruseid“ ühendavad tugevad trepid, mis aitavad ühendada emotsioone ja mõtlemist, siis lapse aju selles vanuses näeb välja nagu üks pooleliolev ehitusplats, kus trepid ning ühendusteed erinevate oskuste ja võimete vahel on väga algelised ja ebakindlad. 5-aastaselt on lastel ka tihti käsil üks arenguline kriis. Nad on juba aru saamas, et on asju, mida nad justkui suudavad, tunnetavad oma MINA juba selgelt, kuid kogevad ka jõuetust ja oskamatust suurel määral. Lisaks hakkab neile tunduma, et nüüd on nende kord ennast tõeliselt kehtestama hakata, see on vajalik arenguetapp, mina jõuliseks arenguks ja vanematest eraldumiseks. Selles vanuses võib olla probleemiks veel kõne vähene areng, mis tähendab lapse jaoks seda, et ta tunneb sagedast võimetust ennast teistele korralikult arusaadavaks teha. Iga sellise arengukriisiga kaasneb hulgaliselt ärevust, sest ülesandeid ajule on palju, aga „programm“ on veel algeline. Raev ja viha on üsna loomulikud reaktsioonid sellele, et väike inimene tunnetab oma mina ohustatust ja üleüldist segadust.
Teie vanemana ei tee kindlasti midagi väga valesti. Saate omalt poolt teda selles raskes faasis toetada näiteks oma eeskujuga, sõnastades oma tundeid. Saate ka temaga koos nendes vihapursetes olla, temaga silmsidet luua, lähedust pakkuda ja sellega tema ärevust alandada. Kui ärevus ja viha võtavad võimust, vajab aju rahunemiseks väga baasilisi asju – beebisid me rahustame silitades, sülle võttes jmt tehes. Aju osad, mis ärevusega ja tugevate tunnetega üldisemalt seostuvad, on väga algelised ning vajavad ka lihtsamat lähenemist – lohutamist, mõistmist ja kinnitamist: „Ma saan aru, et sa oled vihane ja ma olen sinuga koos.“ Keelud ja korralekutsumine läheb „häires ajust“ suure kaarega mööda.

Kui vihapurse on möödas, saate natuke rahulikumalt arutada neid situatsioone. Võite tunnete sõnastamiseks kasutada joonistamist, emotsioone väljendavaid nägusid või mänguasju. Need on sellised pisikesed, kuid kindlasti toetavad sammud selleks, et lapse arusaama avardada ja see on juba oluline samm.

Kirjast ei loe välja, kas tegu on millegi uuega Teie lapse puhul või on tal ka varasemalt olnud oma tunnetega tihti hädas? Võib ka mõelda oma peresituatsiooni peale – millised inimesed ja eeskujud lapse ümber on, kuidas nad oma emotsioonidega toime tulevad? Millised on teie ja teise vanema kasvatusviisid, kas need on üldjoontes sarnased või olete te sageli lapse kasvatamise osas erinevatel arvamustel? Erinevad kasvatusstiilid võivad lapses palju ärevust tekitada, sest tekib segadus – kuidas ma pean käituma? Kas lapse elus on rutiini ja korrapära või on tema päevades liialt ootamatusti? Äreva lapse jaoks on oluline teada, mis ja mil viisil toimuma hakkab.

Mis veel võiks teie peresituatsioonis käesolevalt rohkem ärevust tekitada? Kas on toimunud olulisi või ka pisemaid elukorralduslikke muutusi või muudatusi inimestevahelistes suhetes jne.

Kui Teie probleem püsib, siis võite konsulteerida lastepsühholoogi või pereterapeudiga.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

02.06.2020

Tere

Olen täiesti hulluks minemise äärel. Ma ei saa aru, mida ma valesti teen ja kuidas seda kõike muuta.
Muretsen oma 16-kuuse tütre pärast, kellel on minuga mingisugune raskus. Oleme valdavalt kahekesi, kuna lapse isa on pikalt välismaal ja sugulasi, kellele toetuda, nagu polegi. Küll aga on ema viimasel ajal rohkem olemas ja soovin lapsega tema juures maal aega veeta. Probleem on selles, et nii kui me kuhugi läheme, ei saa mina rahulikult hingatagi või vetsu minna. Laps hakkab jonnima, kriiskama ja lõpuks, kui näeb, et ikkagi astun need kaks sammu temast eemale, muutub asi minu meelest veidi hirmulaadseks nutuks. Võib-olla ei suuda ma neid nutte enam õigesti eristada, sest minu keha ja vaim läheb esimeste kriisete peale blokki (varem suutsin väga rahulik ja kannatlik olla). Kogu minu olemus tegeleb nendel hetkedel enda sisse hoidmisega ja sisemise vulkaaniga, sest ma ei oska enam mitte midagi teha, et seda kuidagi muuta.
Laps saab mult iga päev palju kallistusi, musisid, meil on oma ninapuudutus ja paitamine. Pakun talle nii palju lähedust kui vähegi suudan üksinda kahe vanema ja sugulaste eest. Aga siiski tundub mulle, et midagi on väga valesti.
Emaga (lapse vanemaga) kahekesi olles on väga rahulik, asjalik ja uudishimulik laps, aga nii kui silmanurgastki mind näeb, et läheduses viibin, on maailma lõpp lahti. (kas tõesti ei saagi me koos aega veeta?) Ja see ei ole ainult minu ema juures olles. Ka mujal. Kui laps näeb, et hakkan eemalduma või rääkima, et ma korraks lähen ja tulen kohe tagasi, on pahameel kohe kohal. Aga kui mind ei ole, ollakse väga pai. Inimesi ta mu meelest pole kunagi kartnud ja mingit halba kogemust ei tohiks olla. Pigem teema minuga.
Olen tõesti ahastuses ja ei tea, mida teha, kuhu pöörduda. Perearsti arvamust ma juba tean (mõni laps ongi jonnakas)… Loodan mingitki nõu siit leida.

–––

Tere!

Olete mures oma 1,6-aastase lapse käitumise pärast seoses Teie lahkumisega. Teie kirjast näib, et olete lapsele olnud ainsana peamiseks turvaisikuks ning teie suhe on väga lähedane. Lapse jaoks seostub Teie kohalolu turva- ja kindlustundega. Tema mina ja tema emotsionaalne heaolu on veel Teie omaga väga seotud ning arusaam endast kui iseseisvast ja eraldiseisvast inimesest alles arenemas. Sellises vanuses on lahutamiskartus vanemast sage. Kui beebieas võis laps leppida väga erinevate inimeste lähedusega, siis nüüd väikelapseikka sisenedes areneb parem teadlikkus ümbritsevast ning turvaisikust lahutamine võib tekitada suurt ärevust. Ka hilisemas eas võib tekkida selliseid perioode, mil Teie läheduse kadumine tugevaid reaktsioone tekitab. Lapse arenemisjärgus aju ja arengulised väljakutsed lihtsalt põhjustavad erinevatel aegadel erinevas mahus ärevust ja ka tugevaid reaktsioone.

Vanemana on teil kaks väga olulist ülesannet – esiteks pakkuda lapsele lähedust ja turvatunnet, teiseks aga aidata kaasa lapse eraldumisele ja iseseisvumisele. Tundub, et hetkel ongi esiplaanil see teine ülesanne – aidata lapsel üleseotud suhtest Teiega eralduda ja kogeda seda, et ka teiste inimestega koos on turvaline ja hea. See, et ta just teid märgates ärevaks muutub, on arusaadav, sest tema jaoks tuleb siis teie olemasolu jälle meelde ning täiesti instinktiivselt klammerdub ta turvalise külge. See nutt võib olla kohutav ja raske taluda, selles osas on Teil kindlasti väga raske ja lapse emotsioonid ongi väga paisutatud, tema jaoks ei ole olemas mingit väljakujunenud arusaama maailmast, aja kulgemisest jne. See, mida ta väljendab, ongi täiesti ürgne hirmureaktsioon, aga see on osa arengust ja osa elust. Veel üks oluline ülesanne vanematele on võimaldada lapsel ka negatiivseid emotsioone kogeda ning aidata neil sellega toime tulla. Sellele saate kaasa aidata temaga jätkuvalt rahulikult rääkides, oma käikudest ette teatades (näiteks: „Ma lähen nüüd natukeseks ära ja tulen varsti sinu juurde tagasi“) ning järjekindlalt siiski vajalikke tegevusi tehes ning eemalolekut mitte vältides. Lapse „aju rahunemist“ soodustavad ka temaga silmsideme loomine, silitamine ja miks mitte ka kussutamine – kuigi laps on juba üsna suur, on rütmiline kiigutamine see, mis mõjub ajule rahustavalt ning toetab arengut. Püüdke seda võtta lihtsalt kui üht arengufaasi – kui olete ise ärev ja murelik, on ka laps ärevam ning „jonnakam“.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

27.05.2020

Avastasin oma 11-aastase poja telefonist, et ta on palju otsinud internetist vastuseid küsimusele, kas ta on gay. Samuti märkasin, et ta külastab lehte, kus on koomiksistiilis joonistatud loomategelased, keda on kujutatud sageli ka pornograafiliselt. Üritasin tasapisi rääkida temaga murdeeast ja kasvamisest ning sellest, et on normaalne, et võib sellega seonduvalt tekkida igasugu küsimusi ja ta võib iga kell minuga rääkida või arutada, kui tal soovi, aga ta ei ole tahtnud rääkida ega midagi küsida. Kuna siiani on lapsega alati olnud usalduslik suhe ning ta on alati kõigist muredest ja küsimustest avameelselt rääkinud, siis ei tea, kuidas nüüd käituda või mida arvata ka nt selle lehe külastusest – kas öelda, et selle ta telefonist leidsin ja paluda edaspidi seda mitte külastada?

–––

Tere!
Loen Teie kirjast, et olete mures oma 11-aastase poja huvi pärast samasooliste suhete vastu. 11-aastane laps on murdeea alguses, mil algab seksuaalse identiteedi jõuline areng, see võib lapsele olla keeruline ja segadust tekitav periood. On ka loomulik, et varasem avameelsus asendub häbelikkusega ning järjest kasvava vajadusega oma vanematest eralduda – luua oma privaatset ruumi ja omada privaatseid mõtteid. Võimalik, et seksuaalsetest teemadest on kergem rääkida mõne teise turvalise täiskasvanuga, poisi jaoks võib emaga sellest rääkimine keeruline olla. Kindlasti ei tasuks tekitada lapses tunnet, et ta teeb midagi halba või häbiväärset, on ta ju alles oma teekonna alguses ning igasugune huvi seksuaalsuse vastu on loomulik. Saate talle muu vestluse käigus rääkida samasoolistest suhetest, anda märku, et teie jaoks on see aktsepteeritav (kui see nii on) ja luua võimalusi lapsele selle teema arutamiseks, kui ta selleks valmis on. Kui olete mures sellepärast, et laps tegeleb eale sobimatute lehtede külastamisega, siis siinkohal on keeruline vastust anda – elame varasemaga võrreldes väga avatud infoväljas, kus ligipääs igasuguse sisuga infole on internetiajastu lastele üsna lihtne ja keelamine ei muuda seda huvi ning info leitakse lihtsalt mujalt. See on iga vanema enda otsustada, millisel viisil ta laste internetikäitumist piirab ja jälgib. Kindlasti on hea kursis olla, olete selles osas väga vastutustundlik lapsevanem.

Saan Teile soovitada avatud meelt ja kannatlikkust.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

27.05.2020

Tere!

Peres on 2 a 9 k ja 1 a 1 k laps. Viimasel ajal on mureks vanema lapse käitumine. Nimelt paneb ta väiksemale näppu silma. Seda juhtub vahel täiesti suvalisel aegadel (st laste vahel ei ole omavahelist jagelemist) ja ei saa aru, millega seoses see tekib. Vahel mängimise ajal esineb ka lükkamist – nt situatsioonis, kus väiksem suurema mängu segab või ehitamisel oleva torni lõhub.
Kuidas oleks kõige õigem neid situatsioone lahendada?
Ette tänades!

–––

Tere!

Olete mures oma pea kolmeaastase lapse käitumise pärast seoses pere väiksema lapsega. Vanema lapse käitumine oma noorema venna/õega tundub täiesti eakohane ja loomulik. Kuna selles vanuses lastel ei ole veel häid emotsioonide kontrollimehhanisme arenenud, need on alles arenemisel, ei suuda ta oma impulsse veel ohjeldada. Rivaalitsemine ja võimuvõitlus üldisemalt on ühe pere lastel väga tavaline nähtus.

Vanema lapse ülesanne ei ole lihtsate killast. Ta peab tulema toime sellega, et ema-isa vaatevälja on ilmunud keegi veel, ta peab õppima tähelepanu jagama ja leppima sellega, et tema roll näeb muuhulgas ka ette, et ta kohati oma vajadusi noorema huvides peab alla suruma. Kindlasti tekitab see temas teatud määral frustratsiooni, mille spontaanne väljendamine on ootuspärane. Suurema lapse seisukohalt – kui väiksem teda segab, on tema vaatepunktist igati loogiline oma jõudu rakendada, sest tal lihtsalt on seda jõudu rohkem ning ta ongi suurem ja osavam.

Üldiselt oleks väga hea lasta ühe pere lastel võimalikult palju omavahelist võimuvõitlust lahendada omavahel, on ju õdede-vendade suhted üks suurepärane viis õppida sotsiaalset suhtlust, kuid kuna teie noorem laps on alles aastane ja jõudude vahekord on ebavõrdne, on keeruline neil päris iseseisvalt lasta tülisid lahendada. Vanemana saate olukorda märgates sekkuda, anda vanemale lapsele märku, et tema käitumine teeb nooremale haiget ja pole sobilik. Kindlasti seda juba teetegi. See on aastatepikkune töö, sest laste empaatiavõime ja võime oma käitumist kontrollida areneb aeglaselt. Üks oluline ülesanne vanemana ongi aidata lapsel nende tunnetega toime tulla ja neid väljendada sotsiaalselt aktsepteeritud viisil. Ka nooremat last võib tasapisi õpetada vanema lapsega arvestama, vanem laps vajab samuti kinnitust, et tema tunded on olulised ja tema vajadustega arvestatakse.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

27.05.2020

TERE. TÜDRUK 10 AASTANE KEHAKAAL 59KG , KUHU PÖÖRDUDA. OLEN LAPSE TÄDI, JA SOOVIKS AIDATA.

–––

Tere!

10-aastane tüdruk, kes kaalub 59 kg, peaks olema vähemalt 175 cm pikk, et olla normaalkaalus (vt kehamassi indeksi kalkulaator). Et Te pole kirjutanud lapse pikkust, on väga keeruline hinnata, kas mureks on ülekaal ja kui suur see on. Kui ülekaal on mõned kilod, siis tuleks veidi enam pöörata tähelepanu toitumisele-liikumisele ja lapsed kasvavad kasvuspurdi alates sellest suure tõenäosusega ise välja. Kui ülekilosid on kuni 10 kg, vajaks laps juba täpsemat toitumise suunamist ning kindlasti suuremat füüsilist koormust, et hoida kaal stabiilsena ja oodata kasvu järelejõudmist. Heade teadmiste korral ning kui laps on muudatustega nõus, saavad vanemad sellega ise hakkama, kuid see võtab aega. Kui ülekaalu on üle 10 kg, siis võib olla abi toitumisnõustajast, kuid lapse väga suure vastuseisu korral pigem arstist (nt dr Ülle Einberg). Kui aga lapse vanemad ei näe üldse probleemi, on olukord juba tõsisem. Siis tuleks kõigepealt veenda kuidagi neid, et nende laps on (tugevalt) ülekaaluline ja tal võib hilisemas elus tekkida tõsisemaid terviseprobleeme, rääkimata narrimisest koolis vm. Kahjuks on praegu koolid kinni, muidu võiks olla abi kooliõest, kes juhiks vanemate tähelepanu sellele. Võib-olla oleks abi ka sellest, kui saaksite võtta ühendust lapse perearstiga, kurta oma muret ja küsida temalt nõu edasisteks tegevusteks.

Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert

20.05.2020

Tere!
Ma olen ilmselt ikkagi ise olukorra tekitanud ja nüüd küsingi nõu. Poiss ei viitsi eriti põhjalikult õppimisele keskenduda, lükkab asju edasi, pigem teeb nii, nagu tuleb, ega tahagi teha paremini. Kusjuures ise on sellega rahul ka. Pidevalt vingub ja viriseb, et on palju teha ja raske ja mittemidagieisaaaru… Vastutuse võtmine on keeruline.
Aitäh ette!

–––

Tere!

Loen Teie kirjast välja, et olete hädas 11-aastase poja õpimotivatsiooni puudumisega. 11-aastane poiss on sisenemas jõudsalt teismeikka, ilmselt olete ka muid muutusi tema käitumises märkama hakanud. Sellises vanuses poistel on õpimotivatsiooni langus üsna sage probleem, muud huvid võtavad suurema osa tähelepanust endale. Teie kirjast ei loe ma välja, kuidas poisil varem õppimisega seotud kohustustega läinud on ja milline on tema õppeedukus olnud. 5. klassis (eeldan vanuse järgi, et ta õpib 5. klassis) muutub programm üsna kiiresti keerulisemaks ja n-ö loomulikust intelligentsist on üha raskem ära elada ning peab hakkama süsteematilisemalt pingutama. Kui sellist vajadust varem pole väga olnud või on vanemad aidanud kooliasjadega varasemalt rohkem, võib olukord uudne ja harjumatu olla.

Praegune eriolukord on samuti pannud lapsed uude olukorda – tunnis siiski näeb ka õpetaja vaeva, et lastele uusi peatükke selgeks teha, kuid koduõppel on lastel endal suurem vastutus. Tekib küsimus, milline on lapse varasem kogemus vastutuse võtmisega ja kuidas olete tema vastutuse võtmist toetanud? Kirjast loen ka seda, et laps on ise olukorraga rahul, seega tema motivatsioon pingutada on ilmselt hetkel vaid väline – ehk see on teie soov, mitte tema enda oma. Võib proovida teda motiveerida mõne kokkuleppega – heade tulemuste eest tuleb vääriline tasu. Või teine äärmus – motiveerida sellega, et heade tulemuste puudumisel kaob mõni hüve ära. Samuti on abiks talle anda laiemat pilti, miks üldse on oluline õppimise osas pingutada ja mida see talle tulevikus anda võiks.

Üks keerulisemaid ülesandeid vanemate jaoks ongi lastes kohustus- ja vastutustunde kasvatamine. Seda kipume vahel lapsevanematena ise rikkuma, tehes laste eest palju asju ära, soovides neid negatiivsete kogemuste eest kaitsta. Teisalt teeme seda ka vahel lihtsalt seepärast, et nii tundub lihtsam ja ajakulu on siis väiksem (väga inimlik, sest meil kõigil on palju töid ja tegemisi), see aga ei õpeta lastele ise katsetama, eksima ning eduelamust ja ka läbikukkumist iseseisvalt kogema.
Võiksite kodus arutada, milliseid viise teie peres lapse iseseisvuse kasvatamiseks rakendatakse.

Veel teismeeast rääkides – kiired hormonaalsed muutused tekitavad lapse ajus segadust üsna palju ning tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime vähenemine on sellega paratamatult kaasas käiv nähtus. Vanemal on selles vanuses oluline roll – suunata last tagasi nende kohustuste juurde, mida ta ise ei oska veel oluliseks pidada. Luua lapse ellu süsteemi ja seada piire. Olulised on seejuures ka baasilised asjad, nt ülesärkamise ja magamamineku kellaaeg, mis võiksid olla iga päev enam-vähem samad. Samuti on oluline rutiin ja süsteem õppetükkide tegemisel. On oluline last usaldada, et ta hakkaks ise oma vastutust aduma ja õpiks nägema, et tegudel on tagajärjed, teisalt on selles vanuses laste puhul ka oluline pidevalt neile meelde tuletada, mis nende kohustused on, sest ise nad selleks veel võimelised ei ole.

Lõpetuseks – ka kooliaasta väsimus on kindlasti vastu suve üks oluline faktor laste õpimotivatsiooni languse juures.
Olete kindlasti vanemana väga hooliv ja loodetavasti leiate ka selle mure puhul lahenduse.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

20.05.2020

Ei saa enam hakkama ja jaks otsas!

Sai läbi elatud kohutav kahese periood ja mõtlesin, et oh, läheb lihtsamaks, kui vanust juurde tuleb.

Oh ei! Kogu aeg aina hullemaks! Keegi ei valmista sind ette, kui emaks saad, mis raskused sind tegelikult ees ootavad. Nüüd peab toime tulema viieaastase tujutsemiste, jonnihoogudega, mossitamistega. Kas tõesti varjane puberteet? Solvumise, mossitamise võib esile kutsuda iga väiksem asi. Minu seletamised ja rääkimised on nagu tühi tuul. Kõik tehakse risti vastupidi. Ma ei jõua ega jaksa enam. Isegi ei naudi lapsevanemaks olemist, sest iga jumala päev on nagu võimuvõitlus selle viieaastase kutiga. Tal pole isegi õde ega venda, et võiks armukadetseda. Tänu minu koondamisele aprilli algusest oleme kogu aeg ninapidi koos olnud. Ei teagi, kas see võib olla asja põhjuseks?

Ei mingit sõnakuulamist. Kiusab päevast päeva koera, kes perega liitus 2018. aastal. Minu seletamisest pole kasu, et koera ei pea koguaeg torkima. On koeralt ka näksata saanud, aga see talle ei loe. Vaieldakse vastu päevast päeva ainult. Ma juba olen loobunud seletamistest. Tähelepanu ei saa, siis vaja juba genereerida midagi. Aga ma ei saa 24/7 ainult ka tema päralt olla. Mul vaja ka hingata!

Imelikul kombel lasteaias kasvatajad tema võimatu käitumise üle ei kurda. Samuti kui mind silmapiiril pole, siis ka hea laps. Kellegagi mul rääkida pole, sest keegi ei mõista seda raskust. Endale aega leida on väga raske. Elukaaslasel kaks töökohta ja üks neist selline, kus tal on 24/7 vahetus. Vanemad tööinimesed ja nemad ei saa ka teda iga nädalavahetus enda juurde võtta. Emaga pole mõtet üldse rääkida, et raske on. Ta ei mõista, pigem mõistab hukka. Lastega sõbrannasid mul samuti pole. Lapsehoidjat rahalistel põhjustel samuti palgata ei saa.

Millal see õudus ometi läbi saab või jäängi vägikaigast vedama?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete suures frustratsioonis seoses 5-aastase lapse käitumisega. Kindlasti on väga keeruline, kui veedate palju aega lapsega vaid kahekesi, sest sellises vanuses laps tahab tõepoolest veel palju tähelepanu. Kurb on ka, et tajute vähe tuge oma lähedastelt ja Teie kirja põhjal tundub, et olete lapsele väga lähedane, mistõttu on tal lihtne Teie juuresolekul end vabalt ja turvaliselt tunda (vahel tähendab see ka seda, et saab vabalt jonnida ja mossitada).

Kuna tal ei ole Teie sõnul venda ega õde, siis olete tema võimuvõitluste partneriteks Teie ja pere lemmikloom. 5-aastase lapse puhul on tõesti nii, et mõneks ajaks tekib tunne, et on toimunud pisike taandareng. See on seotud lapse psühholoogiliste arenguülesannetega. Nelja-aastane laps võis veel väga püüdlikult olla „suur“ ja tahta teile meele järele olla, viieselt aga ei ole „suur“ olemine enam kõige tähtsam. Mängukaaslased on sellises vanuses üha tähtsamad ja on olulised lapse sotsiaalsete oskuste arenemise osas. Eriolukord on paljudest lastaialastest teinud kodused lapsed ja tõenäoliselt on lapsel lihtsalt väga igav, sest ükskõik kui tore inimene Teie olete, 5-aastase lapse parim mängukaaslane on teine laps.

Selles vanuses lastel tekib arusaam sellest, et neil on täiesti reaalne võim mõjutada enda ümber olevaid sündmusi ja teisi inimesi. See on väga oluline ja vajalik arengu osa, see on oluline osa lapse positiivse minapildi arenemisest ning annab talle tajutud kontrollitunde oma elus toimuvate sündmuste osas. Arusaadavalt on see aga väga tüütu, sest 5-aastane demonstreerib oma uut avastust igal sammul ja sellest kujuneb igapäevane võimuvõitlus. Nendes võitlustes võiks taotleda keskteed. Me ei saa ja ei tohigi lasta viieaastasel lapsel teha kogu aeg seda, mida tema tahab, aga samas on tal ka vaja vahel seda tunnet, et ta saab oma väikse võidu. Õnneks võimaldab viieaastase lapse kognitiivne arengutase veel lapsevanemale kavaluse kasutamist.

Mossitamine, jonnimine ja tujutsemine on kindlasti väsitavad. On suur vahe, kas laps jonnib sellepärast, et ta on väsinud või sellepärast, et ta on otsustanud, et tema hakkab teie elu juhtima. Selles osas peaks lapsele julgelt piire seadma, andes lapsele võimalust kogeda oma tegevuste tagajärgi. Näiteks kui laps on jonninud ja viivitanud riidesse panemisega, siis võib juhtuda, et ta sel korral õue minna ei saagi. Kõige suurem väljakutse nende katsetuste juures on see, et tuleb pisut rohkem kisa välja kannatada, kuid selles vanuses laps on juba võimeline ka pisikesel määral vastutust võtma ja mõistma, milline käitumine talle soovitud tagajärgi ei too.

Piiride panemisel olge järjekindel ja mõelge esmalt enda jaoks läbi, millised teie nõudmised üldises plaanis olla võiksid, sest nõudmised lapse käitumise osas võiksid olla enamjaolt samad – see annab lapsele turvatunde, alandab tema üleüldist ärevust ja mõjub hästi ka tema käitumisele. Eelnevalt mainisin, et laps võiks kogeda ka n-ö pisikesi võite – st seda, et püüdke olla pandlik, nii liigne järeleandlikkus kui ka liigne nõudlikkus, nagu ikka äärmused, ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlikud. Liigne nõudlikkus seab lapse maailmaavastamisele ja emotsioonide avastamisele liiga jäigad piirid, kuid nõudmiste puudumine tekitab lapses jällegi pidetuse tunde. Nõudmiste pidev muutumine (kord on kõik lubatud, siis jälle mitte midagi) tekitab aga segadust.

Mainiste ka seda, et näete lapse käitumist kui vajadust tähelepanu järele. Kuna raskus lapsele seltsi ja tähelepanu pakkumisel on suures osas Teil, siis on täiesti arusaadav, et olete väsinud ja tunnete, et ei jaksa vanemana vastu pidada. Laps omakorda tajub Teie väsimust ja muutub üha nõudlikumaks. Oleks suureks abiks, kui saaksite tulevikus oma elukorralduse osas midagi muuta, et ei peaks lapsega nii palju üksi olema.

See aeg on raske, aga see ei ole igavene. Igas vanuses on küll uued väljakutsed, kuid 6–7-aastane laps on juba oma võimuvõitlused enamasti ära võidelnud ning kui lapsevanem on lapse suureks saamise iha ja samas tema kohmakust selles toetanud, saab laps rahulikult tõdeda, et ta peab lapsevanemat kui autoriteeti aktsepteerima ning saab sellele vaatamata ka ise oma MINA arendada.

Jõudu soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

14.05.2020

Tere

Oleme nüüd mitu korda avastanud lapse arvutit kontrollides, et ta vaatab ja otsib gaypornot. Oleme varasemalt mitmeid kordi ka pornograafiast kui sellisest rääkinud ja arutanud, aga hetkel ei oskagi nagu kuskilt otsast alustada! Ei taha ju talle piinlikust tekitada, kuidas oleks kõige õigem läheneda?

–––

Tere!

Saan Teie kirjast aru, et olete pisut mures seoses oma 10-aastase lapse huviga geiporno vastu. Kirjast ei loe ma välja, mis soost lapsega on tegu. Üldiselt on selles vanuses lastele seksuaalsusega seotud teemad väga aktuaalsed, hakkavad ju nad tasapisi avastama oma seksuaalsust ja märkama nii enda kui teiste muutuvat keha. Murdeea alguses võib väga erinevaid seksuaalseid huvisid esineda, see ei pea tingimata väljendama lapse tulevast seksuaalset sättumust.

Võib-olla oleks hea endalt küsida, mis Teid selle huvi juures kõige enam häirib? Kas leiate, et see pole vanusele sobiv huvi üldisemalt või on hoopis samasoolise partneri huvi see, mis teid muretsema paneb?

Saan aru, et kontrollite oma lapse arvutikäitumist ja see on tõepoolest väga mõistlik ja vastutustundlik käitumine, selles vanuses lastel on internetis leiduvaid ohte veel keeruline iseseisvalt hinnata.

Kui soovite lapsega sel teemal vestelda, siis võite mainida, et seda huvi märkasite, olles ise rahulik ja seda huvi sõbralikult aktsepteerides, siis on ka ehk lapsel mugavam oma mõtteid teiega jagada. Kui teie ise piinlikkust ei väljenda, siis on ka lapsel kergem piinlikkust vältida. Kuna laps on alles 10-aastane, siis oleks talle kindlasti abiks ja toeks, kui ta saaks mõningaid asju oma vanemaga arutada, mis temas ehk veel segadust tekitavad. Kui aga laps seda teemat teiega arutada ei soovi, siis saate talle teada anda, et olete tema jaoks olemas, kui ta selleks valmis on. Tihti on seksuaalsusega seotud teemade puhul esmaseks takistuseks vanematele see, mis emotsioonid vanemates endis esile kerkivad. Enamik tänastest täiskasvanutest on kasvanud ajal, mil oma vanematega reeglina seksist ei räägitud ning see teema tekitas suurt piinlikkust, meie lapsed aga ei pruugi seda piinlikkust üldse samal määral tunda, saame selles osas olla neile julgustavaks eeskujuks.

Head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

14.05.2020

Kui kaua pean last toas hoidma selle eest, et ta jäi alkoholiga politseile vahele?

–––

Tere!

Saan Teie kirjast aru, et olete hädas 13-aastase lapse käitumisega. Natuke vähe on infot, et aru saada, milline on Teie probleemide ajalugu seoses oma lapsega, kas tegemist on poisi või tüdrukuga ning millised on suhted teie vahel ja peres üldisemalt.

Üldiselt on see iga väga keeruline nii lapsele endale kui ka vanematele. Selles vanuses lapsed hakkavad vanematest üha enam eralduma ja tihti teevad seda läbi piiride katsetamise.

Lapsevanemana saate Te oma lapsega jätkuvalt luua lähedast suhet ja olla talle tema ealistes raskustes toeks. Oluline on aga ka lapsevanemal nüüd muutunud olukorras, kus laps saab suuremaks, luua uutmoodi suhe lapsega. Ta kaugeneb, see on loomulik protsess, kuid ta vajab jätkuvalt teie tuge ja juhendamist.

Lapsevanemana peate lapsele selgeid piire panema, sest see on tema turvatunde allikas. Alkoholi tarvitamine sellises vanuses on aju arengu ja üldise ohutuse seisukohalt kindlasti taunitav ning selged piirid on kindlasti vajalikud – Teie valida on, mil viisil Te neid piire panete. Rohkema info korral saaksin Teie murele tõhusamat tagasisidet anda.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

11.05.2020

Kuidas võidelda unepaanika või ööterroriga? Laps iga öö läbi une nutab või nagu eile, peale magama jäämist mingi tunnikese magas ja hakkas nutma, nii et vaevu sai teda maha rahustada, ja värises üle keha ka. Igatahes toimub see iga öö, tihti öö jooksul.

–––

Tere!

Tänan, et olete hooliv lapsevanem ja pöördusite tarkvanem.ee poole nõu saamiseks! Teil on mure 1 aastase lapse öiste nutuga ärkamiste ja nutuhoogude pärast.

Aastase lapse närvisüsteem ja uneharjumused on alles arenemas ning öised nutuga ärkamised on normaalsed. Selles eas laste päevad on täis sündmusi, mis võivad rahunemist raskendada. Päevasel ajal kogetud elamused võivad jätta mälestusi, mis ei pruugi alati olla meeldivad, vaid hoopis hirmutavad. Hirmuunenäo puhul ärkab laps ebameeldiva unenäo tõttu ja on hirmul või nutab. Hirmuunenäod on korduvad ärkamised unest intensiivselt häiriva unenäo mälestusega, tavaliselt hõlmab unenägu ärevust või hirmu, aga ka viha, kurbust, vastikust ja teisi negatiivseid emotsioone. Kui laps hirmuunenäo ajal äratada, suudab ta kiiresti virguda ning saab aru, et see oli vaid unenägu. Tavaliselt võtab uuesti uinumine kauem aega.

Unepaanika hood algavad sageli nutuhooga, millega kaasneb tugev hingeldamine, higistamine ja muud hirmule iseloomulikud tunnused. Unepaanikas lapsel võivad olla silmad lahti, kuid ta vaatab teist läbi tühjusesse. Hoo ajal võib laps tõusta istuli voodisse või isegi voodist välja tulla ning seosetult ringi kõndida. Unepaanika hoo ajal laps tavaliselt ei ärka ega reageeri kõnele ning lapse äratamise katsed enamasti ebaõnnestuvad (kui äratamine õnnestub, on laps veel suuremas segaduses). Tavaliselt 1-2 tundi peale uinumist esinevad hood kestavad 5-15 minutit.

Unepaanika hoogude tekkel ei ole otsest põhjust, küll aga võivad hoo esile kutsuda näiteks vahele jäänud lõunauni, hilisem televiisorivaatamine, külaskäik, päevane traumeeriv sündmus või muu tavapärasest päevast erinev olukord. Unepaanika tekkepõhjused on siiani ebaselged. Mõned teadlased oletavad, et tegu võib olla lapse alles kujuneva närvisüsteemi arenguga.

Öiste hirmude käes vaevleva lapse nägemine on lapsevanema jaoks tõeline piin, seda enam, et aidata ei saa sel hetkel just eriti palju. Hirmuhoo käes vaevlevat last on pea võimatu äratada, tavaliselt võib hoo möödumiseks ja virgumiseks kuluda kuni pool tundi. Kindlasti ei tohiks püüda last vägisi äratada teda raputades, eredat valgust põlema pannes või kõva häält tehes – see ei aita nagunii.

Parim, mida me lapsevanematena teha saame, on olla lapsele lähedal ning jälgida, et ta endale kogemata viga ei teeks. Aitab ise rahulikuks jäämine, tema kõrval istumine, silitamine (kui laps laseb). Võib proovida lapsele silma vaadata, sest kui laps on võimeline tekitama silmsideme, siis on tal ka taas võimalik teadlikult ärkvele virguda.

Hea uudis on see, et öised paanikahood ei tekita lapsele ei vaimse ega füüsilise tervise häireid ning hommikul vastab laps teie pärimise peale, „Kuidas Sa magasid?“, ilmsüütuna ja rõõmsameelselt: „Hästi!“. Lapsega ei peaks seda teemat päevasel ajal jutuks võtma.

Öiseid hirmuhooge on raske ennetada. Aitab hea unehügieeni järgimine, piisav unetundide arv ööpäevas, kindel päevakava ja sarnased unerutiinid, tavapärane päevarütm, ergutavate toitude ja jookide vältimine, sobiva temperatuuriga magamistuba, sobiv voodi, kaisunukk, vajadusel leebe unekooli meetodite kasutamine.

Positiivsed õhturutiinid, mis eelnevad kindlal ajal ööunne jäämisele, on kõige esimene samm, mida on võimalik ette võtta rahulike ööde nimel. Eesmärgiks on luua lapsele rahulikud ja kindlad magamamineku tavad ehk rituaalid, mida ta naudib ja võtta need kasutusele õhtust õhtusse. Unerituaalide abil õpib laps ennast juba ise uinumiseks ette valmistama ja kogema magamaminekut meeldiva tegevusena.

Kui unepaanika hood ilmnevad sageli ja tavaliselt samal kellaajal, võib aidata leebe unekooli meetod „Plaanipärane äratamine.“ See meetod sobib hästi vanematele, kelle laps ärkab vähemalt 1 korra öösiti umbes samal ajal. Enne meetodi rakendamist peaksid vanemad vähemalt ühe nädala jooksul kaardistama lapse öised ärkamisajad. Kui öörütm on kindlaks tehtud, siis vanemad peaksid äratama lapse 15-30 minutit enne seda, kui laps ise ärkaks. Kui laps ärkab öösel ühe korra, äratatakse ta ühel korral. Äratuse järgselt peaksid vanemad uuesti lapse uinutama samal viisil, nagu õhtul ööunne jäämise ajal. Igal järgneval ööl lükatakse äratamisaega veidi edasi, kuni laps magab iseseisvalt hommikuni. Enne plaanipärase äratamise meetodi kasutamist võib täpsemalt nõu pidada leebe unekooli perenõustajaga.

Soovin teie perele toredat ja rahulikku kooskasvamist!

Merit Lilleleht
Leebe unekooli perenõustaja, vanemlusprogrammi „Imelised Aastad“ grupijuht

05.05.2020

Tere, kirjutan teile seoses enda 13 a tütrega. Ta on olnud väikesest peale suure isuga ja on siiani, aga nüüdseks on tema kehakaal tõusnud 80 kg-ni, ta on umbes 164 cm pikk. Lasteaiast saadik on ta ka olnud arglik, teisi pelgav. Kui ta veel kaalus 50 kg, siis me alustasime tervisliku toitumisega. Tegin talle eraldi söögid, kaalusin lausa kõik eraldi. Mingil määral kaal ka langes, aga mitte oluliselt. Ta oli siis suhteliselt aktiivne tüdruk. Nüüd on aga lood juba teised. Ta ei käi enam trennis. Siiani on tal mingid kompleksid, tahab olla nagu kõik teised. Kõike võrdleb teistega. Tema suurim mure on, et ei saa süüa kõike seda head ja paremat, mida teised lapsed. Olen teda alati toetanud, võimaldanud talle samuti vahel seda, mida teisedki, aga talle sellest ei piisa. Kui ta koju jätta, kui me ise läheme toidupoodi või kuhu iganes, siis ta otsib võimalust, et kõike magusat süüa ja just salaja. Olen rääkinud temaga, et küsi, kui sa soovid midagi, ära võta salaja. Mul on tekkinud arusaam, et äkki olen ise selle kõige põhjustaja, et ta nüüd on sellises kaalus ja lausa õgib, kuna mina olen seda keelanud. Nüüdseks on nii, et kaal aina tõuseb ja tõuseb ja ma pean seda lihtsalt pealt vaatama. Ma ei oska enam midagi teha. Kui talle eraldi menüü koostada ja seda järgida, siis ta ikkagi ütleb, et ei, see ei aita ja ma ei taha seda teha. Tal on lihtsalt kohutav nälg. Ta sööb meil rohkem kui pereisa. Ta soovib lüüa käega ja haletseb ennast. Ta ei taha kellegagi kokku saada, suhelda, on oma toas ja magab, kui õues on ilus ilm. Oleme varasemalt ka arstil lasknud teha analüüsid, mida arst vajalikuks pidas ja kõik pidi korras olema. Ma ei oska ka ise küsida arstilt, mida oleks vaja kontrollida, et mis võiks veel pahasti olla, et tekib selline olukord. Üritan teda suunata, et lähme jalutame koos, teeme seda ja teist – ei. Ta on isegi öelnud, et ta ei taha elada. Olen lootusetus olukorras.

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete väga mures oma 13-aastase tütre kehakaalu, meeleolu ja käitumise pärast. Teie kirjeldusest loen, et olete söömise teemaga hädas juba mitmeid aastaid ja püüdnud erineval viisil last tervislikuma toitumise poole suunata ning teda igati abistada. Teie kirjeldusest loen ka, et lapsel on tekkinud meeleolulangus, huvi kadumine, vähene enesekindlus ja positiivne minapilt.

Teismeiga on oma olemuselt üks keeruline aeg, millega kaasneb ka omajagu depressiivsust. Suurte muutuste perioodi ja sotsiaalse suhtluse osatähtsusega kaasnevad probleemid enesekindlusega, sest tõepoolest kiputakse ju end teistega võrdlema ning kohati ei ole need hinnangud vastavuses reaalsusega, vaid juhinduvad niigi madalast enesehinnangust. Toit on sage emotsioonide reguleerimiseks kasutatav abivahend. Söömisest tekkiv heaolutunne, eriti magusa ja süsivesikuterikka toidu puhul, on võrreldav ajukeemiliselt seisundiga, mida saavutatakse näiteks alkoholi abil. Söömine võib reguleerida ärevust, meeleolu ja olla lohutav kaaslane ja sõber. Lisaks pole ka vähetähtis teie kirjeldatud seos, et laps sööb meeleldi salaja. Toit ja söömiskäitumine võib olla ka üks teie „pereliige“, mis seostub teie peresuhetega.

Teie kirjeldusele tuginedes soovitaksin pöörduda kliinilise psühholoogi poole, kes saaks hinnata lapse seisundi tõsidust ning depressioonile iseloomulike sümptomite sisu ja kulgu ajas. Seejärel võiks spetsialist anda soovituse edasise kohta. Teie kirjale tuginedes võiks teile abi olla ka pereteraapiast, mis aitaks teie pere üldist toimetulekut ja suhteid lähemalt uurida ning leida uusi viise probleemide lahendamiseks.

Füüsilise tervise huvides soovitaksin veel perearstiga konsulteerida, sest suurenev kaal on seotud erinevate terviseriskidega, eriti sellises vanuses, kus aju areng ja füüsilised muutused on väga kiired. Perearstidel on ka teraapiafond, mille raames saab suunata patsiendi kliinilise psühholoogi konsultatsioonile ja teraapiateenusele.

Loodan, et leiate sobiva lahenduse.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

04.05.2020

Tere!
Küsimus selline, et oleme oma lapsi hoidnud digimaailmast edukalt eemal kuni tänaseni. Tüdruk on 2 a 8 k ja poiss 3 a 10 k. Meil on kodus olnud telekamäng ja kuna suuremad lapsed seda siin mängimas on käinud, on meie poiss ka hakanud selle vastu huvi üles näitama. Olen lasknud tal natuke mängida ja ostsin isegi ühe käpapatrulli mängu. Nüüd on nii, et poiss ei taha üldse enam teleka eest ära tulla. Kui varem oli õues käimine lemmiktegevus, siis nüüd palub, et saaks enne ühe mängu mängida. Mäletan isegi, kui huvitav noorena oli telekamängu taga istuda, aga ma ei oska hetkel piire tõmmata. Kas teha mingid reeglid, et nt teisipäev ja neljapäev 1–2 h mängimist või peaks üldse ära likvideerima selle mäng? Milline oleks õige käitumine?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures oma laste telekamängude mängimise üha kasvava soovi pärast ja tahaksite teada, milline oleks õige käitumine – kas piiramine või üldse mängule ligipääsu kaotamine.

Lapsed on veel üsna väiksed, nende huvi digimaailma vastu aga üsna loomulik asjade käik, kuna tänapäeva maailm ja ka ümbritsevad lapsed seda huvi toidavad.

Seda, kas sellises vanuses lastele telekamänge või tahvlis olemist lubada, on kindlasti iga vanema enda otsustada. Ei saa öelda, et arvutimängud on tervikuna halvad, meie lapsed kasvavad täna üles hoopis teistsuguses maailmas ja inforuumis, nende elu osaks saab kõik arvutitega seonduv varem või hiljem nagunii ning oluliselt suuremal määral kui meie põlvkonnale. Kindlasti on teatud mängudel ka positiivseid ja arendavaid külgi, iseasi, millises vanuses võiks lastele seda harjumuseks muuta. Pea 3- ja 4-aastaseks saavatel lastel on tähtsal kohal motoorne areng ning väga oluline on selles vanuses ka kõne areng. Esikohal võiksid olla neid vajadusi toetavad tegevused – liikumine, tasakaalu ja peenmotoorika arendamine, keeleline areng ja esmaste arutlusoskustega seotud ülesanded. Teisisõnu tavaline elu – mängimine, jooksmine, uute oskuste katsetamine, vestlemine, pildiraamatute uurimine ja igasugused käelised tegevused.

Ei usu, et paar tundi telekamängu lapse arengule katastroofilise mõjuga on, kuid Teie kirjast loen välja, et huvi aina kasvab ja on muutunud Teie jaoks murettekitavaks. Kui soovite piire seada, siis on hea välja mõelda, kas soovite mängude aega piirata või mängimist üldse vältida. Mõlemal juhul teete Teie lapsevanemana otsuse ja jääte selle juurde. Laps harjub kenasti sellega, mida vanem otsustab, kui lapsevanem sellele kindlaks jääb. Ärge kartke piire seada, paari päeva jooksul on nad võimelised selle uue ja huvitava asja unustama, kui seda neile meelde ei tuleta. Halvemal juhul kaasneb sellega pisut rohkem kisa. Peamine on see, et teete otsuse vastavalt sellele, mida Teie ise lapsevanemana õigeks peate ja ei karda selgeid piire tõmmata. Selged piirid on olulised selleks, et need oleksid lapsele arusaadavad ja ennustatavad. Kui reeglid pidevalt muutuvad, muutuvad ka lapsed ärevamaks ja on segaduses. Kui arvate, et võiksite neil lasta aeg-ajalt mängida, siis leppige selleks kokku kindel aeg, hoidke sellest kinni ja ärge andke manipulatsioonidele järele.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

27.04.2020

Kuidas käituda olukorras, kus 15-aastane on hakanud sõprusringkonnas tarvitama uimastavaid aineid? Ainete mõjust tema tervisele ja tulevikule oleme korduvalt ja korduvalt rääkinud, ent sellest ei ole abi. Tema üha halvenevast käitumisest kardan, et olukord on halvenemas, aga pere, õpetajate ega kooli tugikeskuse töötajate juttu pea ta millekski, vaid nõuab, et ta rahule jäetaks. Kuidas aidata noort, kes abist üldse huvitatud ei ole?

–––

Loen Teie kirjast, et olete mures 15-aastase nooruki uimastavate ainete tarvitamise pärast.

Teismeeas on ainetega katsetamine üha tavalisem. Vajadus perest eristuda ja täiskasvanuelu juurde kiirustamine on osa sellest arengufaasist. Sellises vanuses on aju arengul mitmeid eripärasid, riskikäitumise tõenäosus suureneb oluliselt, aga võime tegevuste tagajärgi hinnata kahaneb. See on seotud dopamiini „vohamisega“ ajus selles arengufaasis ja planeerimisega seotud funktsioonide tahaplaanile jäämisega. Teismeeale iseloomulik on ka soov kuuluda – perest eraldumine on normaalne asjade käik, kuid vajadus kuulumise ja seotuse järele püsivad. Uus „pere“ leitakse tihti just sõprade näol, kelle hulka kuulumine on oluline ning selle kuuluvuse aluseks on kaaslaste heakskiit. Grupi surve ja vajadus teistega sama julge olla muutub siin oluliseks ohukohaks.

Vajadus läheduse ja terve emotsionaalse seotuse puudumine oma lähedastega võib sageli päädida ebatervete sõltuvustega nagu uimastid, alkohol jne. Lisaks on selles vanuses oluline omada identiteeti, positiivse minapildi puudumisel sobib ka negatiivne minapilt. Neid kahte viimast punkti arvestades tasuks mõelda noore inimese lähedastele suhetele ja nende kvaliteedile ning sellele, millised võimalused noorel positiivse identiteedi kujundamiseks hetkeseisuga olemas on?

Kuna mul puudub laiem taustinfo konkreetse noore peresituatsiooni, õppeedukuse ja varasemate sotsiaalsete suhete osas, siis on minu mõtted vaid hüpoteetilist laadi.

Tõsi on, et sellises vanuses noorele ei pruugi mõju avaldada hoiatused tervise halvenemise või tulevikus hakkamasaamise kohta, sest nagu eelpool mainitud – aju arengufaas sellist tuleviku suunas mõtlemist väga ei toeta. Lisaks on vajadus eristuda see, mis muudab täiskasvanud tervikuna „tobedateks“ ning nende juttu ei pruugi noor inimene tõsiselt võtta. Võib-olla oleks abi mõne suhteliselt noore sõltlase kogemusest narkootikumidega või alkoholiga seoses, mis annaks aimu, kui kiiresti ja lihtsalt tekib sõltuvus, või mõni kogemus noorelt täiskasvanult, kes on narkootikumide tarvitamise tagajärjel kogenud esmast psühhoosiepisoodi.

Nagu öeldud, on selles vanuses piiride katsetamine loomulik vajadus. Täiskasvanute ülesanne on aga neid piire omale kohale tagasi nihutada. Taas, kuna täpsem informatsioon puudub, siis küsin vaid hüpoteetiliselt – millised täiskasvanud selle noore elus on ja mil viisil nad noorele piire võiksid seada? Kuna tegemist on alaealise lapsega, siis seaduse silmis on tema eest vastutavad isikud tema vanemad. Võib-olla vajaksid vanemad siinkohal abi piiride seadmise osas. Selles osas võib olla abi pereterapeudist.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

27.04.2020

Tere

Olen mures, sest minu 12-aastane tütar luges minu eravestluseid, mille sisu ei sobi alla 18-aastase silmadele. Ta oli loetust šokis: ütles, et vihkab mind, et ei soovi mind oma emaks jne. Tema maailm varises kokku. See juhtus teist korda, kui ta minu eravestlusi luges.

Lisaks avastasin hiljuti, et ta oli vestelnud välismaalastest endast vanemate meestega ning kirjade sisu oli sobimatu alaealisele. Temaga sellest rääkides õigustas ta ennast sellega, mida oli minu vestlustest lugenud.

Kõige rohkem teeb mulle muret see, et kuidas võib juhtunu tulevikus mõjutada tema suhtumist seksuaalellu jne. Kuidas see mõjutab tema turvatunnet? Kasvatan last üksinda ning ta on harjunud 90%-lise tähelepanuga ning sellega, et emal ei ole n-ö oma elu meessõprade näol.

Olen väga tänulik minu murele pühendatud aja eest!

murelik ema

–––

Tere!

Saan Teie kirjast aru, et olete mures seoses 12-aastase tütre reaktsiooniga teie privaatsetele vestlustele ning ka tütre enda vestlustega, mis ei olnud Teie kui ema meelest eakohased. Lisaks näib, et olete mures tema tuleviku suhete osas üldisemalt.

Üksikvanemana olete topeltrollis ja see on kindlasti keeruline. Tütar on sisenenud teismeikka ja hakkab avastama oma seksuaalsust, huvitub suhetest vastassooga ning õpib end läbi selle ka ise paremini tundma. See on kindlasti asjade loomulik käik, selles vanuses katsetatakse piire ja pannakse ka oma identiteeti proovile. Täiskasvanu üheks ülesandeks selles vanuses noortega on neid piire kogu aeg oma kohale tagasi nihutada, st seda, et emana on Teie roll siin anda oma tütrele märku, et tema suhtlus vanemate meestega ja suhtluse sisu ei ole tema vanusele sobiv ja te ei kiida seda heaks. Kindlasti on üks teismeeaga kaasas käiv nähtus ka vanemate autoriteedis kahtlema löömine ja tihti vanemale vastandumise kaudu. Ühelt poolt on see väga normaalne ja eakohane, selle kaudu õpib tütar end teist eristama ja tasapisi iseseisvuma. Sellega kaasneb antud olukorras aga ka oma käitumise õigustamine, millega te siiski nõustuda ei saa.

Praegusel juhul heidab tütar Teile ette Teie seksuaalse alatooniga vestlusi. Võiksite lähemalt uurida, mis nende vestluste juures teda kõige enam häiris? Peaksite olema ka avatud neid teemasid läbi arutama. Arvatavasti on tal väga keeruline oma ema sellises rollis ette kujutada ja see on täiesti arusaadav. Täiskasvanuna on teil aga õigus ka suhetele teiste täiskasvanutega ja see, mis on lubatud Teile, ei ole veel lubatud tütrele. Kui Teil endal on selles osas selge veendumus, saate ka ennast tütrele kindlameelselt väljendada.

Ilmselt tuleks teil ka arutada, millised piirid teil vastastikku seoses privaatsusega on. Teie kirjast nähtub, et mõlemad on lugenud privaatseid vestlusi. Siinkohal peab jälle rõhutama, et alaealisena ja veel välja kujunemata isiksusena vajab laps siinkohal vanemapoolset piiride seadmist ja nende piiride selgeks rääkimist.

Lähedus oma lapsega on ülimalt väärtuslik, kuid turvatunde oluline komponent on ka oma vanemliku autoriteedi kehtestamine. Te ei ole oma õiguste ja kohustuste osas võrdsed, kuid sellegipoolest saate olla lähedased. Tütre poolt väljendatud õudus privaatse kirjavahetuse lugemisel on mõistetav, kuid oluline on see, et sellest ka omavahel räägite ja et suudate sellele vaatamata vanemana omapoolseid raame luua. Tuleviku suhete osas on just see oluline, kuivõrd inimene saab vanemalt adekvaatset ja rahulikku tagasisidet ning aktsepteerivat suhtumist oma kujunemisraskuste, oma emotsioonide ja käitumise osas. Kui teie erimeelsused ei lahene, soovitan pöörduda pereterapeudi poole.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

13.04.2020

Mis innustaks mu poissi?

–––

Tere!

Teie kirjast on keeruline välja lugeda, milles Te täpsemalt abi vajate. Saan aru, et soovite nõu oma teismelise poja innustamise osas, kuid millised Teie raskused täpsemalt on?

Selles vanuses laste motiveerimine võib olla keeruline, kuna teismeeaga kaasneb lapsel vajadus oma vanemast eralduda ja seda tihti läbi vanemapoolsete piiride eiramise. Innustamise viise on mitmeid: näiteks innustamine läbi tasu (mingi meeldiv tegevus, preemia), innustamine läbi saavutusteks või kohustusteks motiveerivate põhjenduste leidmise (seda koostöös lapsega), innustamine läbi piirangute seadmise (see on siis tasude või preemiate piiramine) jne.

Saaksin põhjalikumalt vastata, kui omaksin pisut rohkem informatsiooni probleemi olemuse kohta.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

13.04.2020

Mida teha või vastata 2 aasta ja 10 kuusele lapsele, kui ta soovib ka just siis sülle kui tema 6-kuune venna on süles? Alati ei õnnestu mõlemat korraga sülle võtta ja vahel on vaja 6-kuust just lohutada.

–––

Tere!

Saan teie kirjast aru, et olete pisut hädas vanema lapse vajadustele vastamisega ja talle olukorra selgitamisega, seoses väikse vennaga. See uus situatsioon võib tõesti olla vanemale lapsele stressirikas. Tema ema, kes oli talle varasemalt igal hetkel kättesaadav, on nüüd justkui kohati kaugenenud, sest beebi nõuab ja ka vajab oluliselt rohkem tähelepanu. Loomulikult tahab ta nüüd oma positsiooni säilitada ja enda sülle võtmist nõuda, just siis kui väiksem laps ema lähedal on. Rivaalitsemine ühe pere laste vahel on väga tavaline ja loomulik nähtus.

Laste sünnijärjekord peres on paraku aga nii paika pandud, et see, kes sünnib esimesena, peab ühel hetkel kohanema uue reaalsusega ja tasapisi leppima oma vanema lapse positsiooniga peres. See roll või positsioon hakkab talle ka rohkelt eeliseid andma, kui noorem laps kasvab nii suureks, et temast mängukaaslane saab. Teie emana annate endast parima ja tõesti ei õnnestu kogu aeg seda tähelepanu võrdselt jagada, see on paratamatu.

Vanemale lapsele võiks proovida eriliselt rõhutada tema suure ja tähtsa vanema lapse rolli. Näiteks saab esile tuua tema võimekust ja tarkust võrreldes beebiga, kes veel on nii väike ja abitu. „Sina oled juba meil nii suur ja tark, aga vennake alles õpib. Kas sa saad mind selles aidata?“ jne.

Alati ei ole need vestlused võimalikud, eriti just sel hetkel, kui vanem laps nõuab tähelepanu ja on endast väljas. Võib-olla aitab siis lapsega muul moel kontaktis olemine – silmsideme loomine, silitamine, tema vajaduse kinnitamine („jah, ma saan aru, et sa oled praegu pahane, et sa ei saa praegu ka emme süles olla, aga hetkel ei ole see võimalik“). See võiks tema „häiresse“ läinud aju rahustada ja kinnitada, et ema on tema jaoks endiselt olemas.

Paratamatult peab ta aga vanema lapsena ka kohanema ja leppima selle olukorraga, see on n-ö tema saatus, olla selles peres just esmasündinu positsioonil. Lapse frustratsiooni ei pea ka väga pelgama, see on tema arengu loomulik osa ja ta õpib selle kaudu stressiga toime tulema. Kindlasti annate endast parima, et vanem laps end kõrvalejäetuna ei tunneks ja püüdke selle pärast vähem muretseda.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

 

09.04.2020

Tere!

Olen 18-aastane noormees ja tekkis üks küsimus, millele googeldades vastust ei leidnud.

Mis on kõige sagedasem juhtum seksil planeerimata lapse saamisel? Mõtlen isegi natuke statistikat selles osas, et kas kondoomi purunemine või lõpetamine sisse aga arvatakse, et beebipill mõjub… jne?

Suur aitäh juba ette vastuse eest!

–––

Tere!

Tänan kirja eest. Saan aru, et Sind huvitab, et kui kasutatakse rasestumisvastaseid vahendeid, siis millised sagedamini osutuvad ebaefektiivseteks.

Rasestumisvastased tabletid ei ole rasestumise põhjused, kui neid ei ole just unustatud võtta. Ei tea ühtegi juhtu oma valdkonnas töötamise ajal, kus regulaarne rasestumisvastase vahendi kasutamine oleks mitteefektiivne olnud. Kondoomi katkiminemist on inimestel ette tulnud, aga siis on kasutatud SOS-pilli, et soovimatut rasedust vältida.

Kondoom ei lähe katki, kui seda on õigesti hoitud ja kasutatud. Lisan ka lingi, kus saab üle vaadata, et olla kindel ja kõik õigesti teha. Kondoomi ja turvaseksi kohta saad lugeda amor.ee lehel siin.

Kui tekib lisaküsimusi või vajad lisanõustamist kas samal või mõnel uuel teema, saad alati uuesti kirjutada.

Kerli Hannus
www.amor.ee

05.04.2020

Laps närib pea aasta küüsi. Pärast õe sündi probleem intensiivistus. Teeb seda multikaid vaadates, kuulates või vaadates midagi. Kasutanud kibedaid küünelakke, paneme kreemi ja ütlen, et küüned peavad kasvama, kanname võimalusel kindaid. Üritame lapsega koos mängida ja tegutseda. Lasteaias kasvataja pöördus ka juba ja näitas, et küüned näritud ja näpud pidevalt suus. Ei oska enam midagi teha. Perearst soovitas psühholoogi, aga kuhu täpsemalt pöörduda?

–––

Tere!

Saan teie kirjast aru, et olete väga mures oma lapse küünte närimise harjumuse pärast. Toote välja, et probleem intensiivistus pärast õe sündi. Uue lapse perre lisandumisel on vanema lapse jaoks toimunud olulised muutused, seega on ka tema üldine ärevuse tase kindlasti suurenenud. Üldiselt võib küünte närimist pidada sundkäitumise laadseks tegevuseks, mis aitab lapsel oma ärevuse ja tunnetega toime tulla. See on kindel rutiin ja tegevus, mis teda rahustab. Lapse aju on veel arenemisjärgus, seetõttu on lastel erinevates vanustes palju väljakutseid, millega kaasneb ka teataval määral ärevust ja ebakindlust. Kindlasti on õe sünd ja sellega kohanemine lapsele väljakutseid pakkuvaks olukorraks, millega harjumine võib võtta aega. Tihtipeale sellised sundkäitumised kaovad aja jooksul iseenesest. Soovitaksin sellele probleemile mitte liialt keskenduda, sest teie kõrgendatud tähelepanu ja mure selle pärast mõjutab kindlasti ka lapse emotsionaalset seisundit, muudab teda veelgi ärevamaks ning suurema tõenäosusega mõjutab ka probleemi püsimajäämist. Olete juba proovinud mitmeid lahendusi, millest ei ole abi olnud ja näib, et olete tõesti endast parima andnud. Kui see probleem siiski aga püsima jääb, võite konsulteerida psühholoogi või pereterapeudiga. Internetist saate infot nii lastega tegelevate psühholoogide kui pereterapeutide kohta. Perearstidel on psühholoogiliseks abiks ette nähtud teraapiafond ja ka perearst võib olla abiks psühholoogi leidmisel.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

03.04.2020

Tere. Kodus on kasvamas 4,5-aastane poiss. Lapsel puudub igasugune huvi tähtede ja numbrite ja üldse igasuguste asjade õppimise vastu. Tema tähelepanu hajub kohe ja ta hakkab meelega teisi tegevusi otsima. Lisaks ei taha ta ennast ise riietada, sellega kaasneb alati nutt ja hala. Samuti ei ole ta eriti osav käelistes tegevustes nagu joonistamine või kääridega lõikamine – jällegi, õpetamine ja juhendamine on väga raske. Lasteaia rühmas on ta üks nooremaid ning arengu ja oskuste poolest teistest maas. Eneseväljendus on tal ka kohati lapsik. Ta teeb pidevalt veidraid häälitsusi – piiksub ja teeb muid ebamääraseid hääli, sellega koos ka veidrad liigutused nagu lihtsalt keha väristamine ja imelik hüplemine või tõmblemine.
Mida ma peaksin temaga ette võtma, et ta arengus natuke hoogu juurde võtaks?

–––

Tere!

Saan Teie kirjast aru, et olete mures oma 4,5-aastase lapse arengu pärast. Teie kirjelduse põhjal näib, et tal on probleeme oma tähelepanu koondamisega ja ta ei suuda eriti pikalt ühele tegevusele keskenduda. Lisaks olete mures, et lapsel puudub huvi tähtede ja numbrite õppimise vastu, tema käeline osavus ei ole teie arvates eakohane ja ka tema eneseväljendus valmistab teile muret.

Kirja põhjal ei ole mul informatsiooni, et aru saada, milline on lapse verbaalse arengu tase. Kui kõneline areng on pisut eakohasest maha jäänud, võib see mõjutada ka teisi arengulisi aspekte. Iga laps areneb omas tempos, sellises vanuses lapsed ei pruugi tõepoolest veel tähtede ja numbrite vastu huvi tunda. Ja aega veel on, tähtede ja numbrite õppimine võib alata ka vahetult enne kooli. See huvi võib neil tekkida ühel hetkel spontaanselt, võimalik, et kellegi eeskujul. Esiplaanil tundub olevat siiski tema raskus tähelepanu koondada ja tegevuste juures püsida. Selles vanuses lapse aju on veel väga varajases arenemisjärgus, st et võime tegevusele keskenduda on selles vanuses veel üsna minimaalne. Samuti toote välja tema raskused riidesse panemisel – kuna lastel on täidesaatvad ja planeerimisega seotud oskused (tegevuse alustamine, tegevuses osalemine ja selle lõpuleviimine) veel välja arenemata, siis võivad sellised tegevused tõesti raskust valmistada ning selles osas ei jää muud üle kui kannatlik olla. Planeerimisoskus ja täidesaatvad funktsioonid ajus arenevad välja kõige hiljem.

Hea oleks uurida lasteaia pedagoogide käest konkreetset tagasisidet, millistes valdkondades nad tema arengut eakohaseks peavad ja millistes mitte, selle põhjal saaksite ka mõtteid, milliseid tugiteenuseid võiksite vajada. Näiteks kõne arengu toetamisel on kindlasti võimalik abi saada lasetaia logopeedilt. Tihti on kõne areng väga oluline ka käitumuslike eripärade väljenduses. Kui kõne pole eakohane ja laps ei suuda end vajalikul määral teistele arusaadavaks teha ning ise teiste öeldust aru saada, muudab see teda rahutuks ja ärevaks. See võib põhjustada ka nn veidrat käitumist. Teie kirja põhjal on mul raske hinnata, kas tegemist võiks olla sundkäitumisega ehk sundtegevustega, mis on samuti üldise ärevuse väljenduseks.

Kui lapse arengus esineb mitteeakohasust, siis sellega soovitan eelkõige tegeleda vastavate spetsialistide soovitusel. Lapse psühholoogilist hindamist võib teostada näiteks kliiniline lastepsühholoog.

Ise saate antud olukorras eelkõige rahulikuks jääda ning lapse huvide ja võimete piires tema arengut toetada mänguliste tegevustega. Oluline on silmas pidada, et paljudel lastel on mõnes valdkonnas arengulisi puudujääke, mis aja jooksul ise lahenevad. Kui ka lasteaia õpetajad leiavad, et laps vajaks abi eakohaste oskuste arendamisel, siis saate nõuandeid vastavatelt tugispetsialistidelt (nt logopeed, tegevusterapeut, loovterapeut). Loodan, et saite natuke mõtteid, millises suunas edasi liikuda.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

03.04.2020

Tere!
Mure kahe lapse omavahelise läbisaamisega. Üks 4-aastane, teine 5-aastane.
Tihti näha olukorda, kus vanem laps võtab jõuga nooremalt ära tema lemmikmänguasja või teeb sujuvalt „sunniviisilise“ mänguasjade vahetuse (samaaegselt võttes teiselt ja andes midagi muud asemele). Noorem jõulise mänguasja äravõtmisega hakkab röökima. Mänguasja vahetust pakkudes vahel leebub ja on vahetusega nõus, vahel aga pole nõus loobuma ja hakkab ikka röökima. Enamasti vanem laps ainult hoiab mänguasja käes ega mängi sellega. Kui oleme suunanud, et äkki anda tagasi, kui ei ole soov mängida, siis ei ole nõus tagasi andma. Noorem pettub ja röögib. On ka märgata võimuvõitlust (kes jõuab enne millenigi, „mul on, sul ei ole“ või „ma saan, sa ei saa“ uhkustamine) tulenevalt vanemalt lapselt ja krutib sellega noorema üles. Kuidas oleks neid kõige õigem aidata?

–––

Tere!

Kirjeldate oma muret seoses väikse vanusevahega lastega. Teie kirjast ei selgu, mis soost lapsed on. Väikese vanusevahega laste puhul on Teie kirjeldatud võimuvõitlus väga loomulik. Vanema lapse seisukohalt vaadates on tema see, kes oli esimene, tema on suurem, targem ja võimekam. Samuti on tal vanusest tulenevalt rohkem jõudu ja ka vaimseid võimeid. On igati loomulik, et ta neid enda kasuks ära soovib kasutada ja oma jõudu maksma panna. Rivaalitsemine ja armukadedus on igati tavaline nähtus, eriti väikse vanusevahega laste puhul. Sünnijärjekord on isiksuse kujunemises väga määrav. Noorem laps, kes on sündinud perre teisena, peab samuti kohanema just selle rolliga, mis talle osaks on saanud. See tekitab talle hulganisti väljakutseid. Ta peab kohanema sellega, et ta on pisem, tema käest võetakse jõuga asju ära, ta peab tunnetama oma nõrkust ja see muidugi ajab teda ka vihaseks. Kuna ta muud moodi oma jõudu demonstreerida ei saa, kasutab ta selleks hetkel saadavalolevat relva – röökimist.

Selline võimuvõitlus ja oma jõupositsioonide jagamine jääb mingil määral nende ellu ka vanemaks saades. Vanusest tulenevalt õpivad nad lihtsalt paremaid viise, kuidas oma „maad ära jagada“. Laste jaoks on laste allsüsteemis olevad suhted peamine sotsiaalsete suhete õppimise viis ja omajagu aitab kaasa see, kui lasta neil omavahel oma võimuvõitlused ära pidada, sekkudes vaid siis, kui näete, et kellegi vaimne või füüsiline tervis on juba tugevalt ohustatud. Nii õpivad nad kõige paremini teineteisega arvestama ja saate seda protsessi distantsilt pisut suunata.

Kindlasti tajub vanem laps seda väga tugevalt, kui nooremat eelistatakse või kaitstakse, seetõttu võiks mõlemat toetada, nii vanemat last tema frustratsioonis kui ka nooremat tema ängis, et ta on pisem ja kaitsetum.

Vanemale lapsele võib esile tuua tema tugevusi ja teda kiita selle eest, et ta on suurem, tugevam ja võimekam, samas seletada talle, et kuigi noorem laps on pisut väiksem, on ka temal raske ja kurb kui tema käest asju ära võtta. Kindlasti märgake ka seda, kuidas noorem laps vanema lapsega käitub ja püüdke anda ka talle tagasisidet tema käitumise kohta. Püüdke nende mõlema emotsioone mõista ja neid selles toetada. Ja peamine – püüdke võimalikult vähe selle kaklemise pärast muretseda, sest mida murelikum ja ärevam olete teie, seda ärevamad ja riiakamad on ka lapsed.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

03.04.2020

Tere. Meil on kodus 1 aasta ja 9 kuud vana poeg. Mure seisneb selles, et viimase paari kuu jooksul on poeg aina enam hakanud eelistama issit. Lõpetasin rinnaga toitmise lõplikult, kui laps oli 1 aasta ja 7 kuud vana. Rinnaga toitmise ajal oli see tema jaoks väga oluline läheduseallikas, rahustaja. Mulle kohati lausa tundus, et see oli tema jaoks ainus viis rahuneda. Kallistamist ja muid kehalisi läheduse väljendamise viise ta eriti ei tunnista ja kipub pigem kaisutades eemale tõukama, ise olen seostanud seda tema püsimatu loomusega, ei suuda ta n-ö pudeliski paigal olla, rääkimata hetkest kallistuse jaoks. Neid on, aga pigem issiga. Nüüd peale rinnast võõrutamist olen tasapisi muutunud tema jaoks teisejärguliseks. Rinnast võõrutamine jäi mingil määral ka samasse perioodi kui minu osakoormusega tööle asumine, mida teadlikult venitasin, et lapsel turvatunne ei kannataks. Laps hakkas harjuma vaikselt alates 1 a 6 k hoius, kus esialgu oli vaid pool päeva, hiljem terve kuni vaikselt tõstsime koormust 3 päevani nädalas. Nüüd olen mures, kas olen midagi valesti teinud ja lapse ja enda kiindumussuhtesse mõrad löönud? Laps selgelt eelistab issit, minu süles eriti ei rahune, vahel lausa tõukab mind eemale, kui issi on silmapiiril, ja minu kojutulek ei tekita sellist rõõmusööstu nagu issi saabumine. Püüan lapsega palju mängida, mürada, koos lugeda, looduses käia. Issi eelistab kodus lihtsalt olemisega last lõbustada, aga ikkagi tundub tema figuur olevat lapsele atraktiivsem. Kas on võimalik, et lapsel on kiindumussuhe häiritud minuga? Tänades.

–––

Tere!
Saan aru, et olete mures kiindumussuhte pärast oma pojaga, kes on peaaegu kaheaastane. Teie kirjast loen, et olete last pikalt rinnaga toitnud ja andnud endast ka parima selles osas, et last tasapisi hoiuga harjutada. Selle kirjelduse põhjal tundub, et olete palju panustanud lapse turvalise emotsionaalse arengu toetamisse. Kuna esimesel eluaastal on rinnalaps kõige enam emast sõltuv, siis on loomulik, et sel perioodil tundis ta teiega suurt lähedust ja kuuluvust. Arenguliselt hakkavad lapsed pärast esimest eluaastat järjest rohkem ka iseseisvalt maailma avastama ja hakkavad end tajuma üha rohkem kui emast eraldiolevat isiksust, mitte enam ema loomulikku osa. See kõik on täiesti normaalne arengu kulg. Kirjast loen ka, et nüüd on lapse huvi läheduse osas pigem isale koondunud. Kuna rinnaga toitmise ajal on isad tihti natuke tagaplaanil, siis nüüd on aeg, mil ka isal on võimalik pojaga uutmoodi lähedust ja suhet luua. See võib esialgu kindlasti pisut ehmatav olla, et laps isa lähedust näib ülekaalukalt eelistavat. Omajagu tekitab see ka kindlasti kurbust ja kaotusvalu, kuid lapse arengulisest seisukohast on see käitumine pigem asjade loomulik käik. Laps areneb ja otsib uusi kogemusi.

Isadel ja emadel on laste jaoks tihtipeale erinev funktsioon ning see on pigem rikastav. Poisslapsena hakkab ta täiesti vaistlikult otsima teiste meeste ja isa lähedust. Emad jäävad ikka lähedaseks ning helluse ja hoolitsuse allikaks, kuid poistele on arenguliselt väga oluline olla lähedane oma isaga. Isadel on omad viisid lastega toimetamiseks, nende kaudu õpivad poisid seda, kuidas kasvada meheks.

Arvan, et selline ülekaalukas isa eelistamine on mööduv faas ja peagi olete ka Teie talle taas lähedasem. Lapsed on ise nii targad, et tegutsevad vaistlikult vastavalt oma vajadustele. Püüdke selles olukorras rahulikuks jääda ja ärge muretsege kiindumussuhte katkemise pärast, sest Teie kirjeldusele tuginedes näib küll, et see kiindumussuhe on juba tugev ja hästi kinnistunud. Lapse järsud reakstioonid tulenevad sellest, et east lähtuvalt ei oska ta oma eelistusi kuidagi pehmemalt väljendada, see aga ei jää püsivalt selliseks, kui ise jätkuvalt panustate sellesse, et olete poja jaoks samamoodi olemas kui seni.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

03.04.2020

Kuidas rääkida lapsega raske diagnoosiga lähedase teemal? Palun nõu. Aitäh ette.

–––

Tere!

Saan Teie pöördumisest aru, et soovite saada nõu, kuidas rääkida lapsega sellest, et tema lähedasel inimesel on raske haigus. Teie kirjast jääb ebaselgeks, kui vana lapsega on tegu ning millise haigusega tema lähedane silmitsi seisab. Lisaks on ka puudu info selle kohta, kui lähedane kõnealune inimene lapsele on – kas on tegemist tema tuumpere (ema, isa, õde, vend) liikmega, vanavanemaga või sugulase/sõbraga.

Püüan vastata üldiselt, et natuke seda teemat siiski avada.

Lapsele lähedasega toimuvast rääkimine on kindlasti hea mõte, sest kui me lastele informatsiooni ei anna, hakkavad nad oma väikestes peades ise võimalikke stsenaariume välja mõtlema ja see võib kokkuvõttes palju hirmutavam olla kui tegelikkus. Lapsed kindlasti tajuvad, kui peres selline mure on, kas või läbi selle, et tema lähedased inimesed on murelikumad ja ärevamad.

Vastavalt sellele, kui vana lapsega on tegu, tuleks lapsele eakohast informatsiooni anda, talle arusaadavas sõnastuses. Lapsed ei pea tingimata teadma kõiki haiguse üksikasju, oluline on, et nad üldises plaanis mõistaksid, millega on tegu. Lisaks oleks hea last ette valmistada näiteks selleks, kui haigus on pöördumatu ja võib teatud aja jooksul surmaga lõppeda. Inimesed vajavad kõik tunnet, et nad suudavad olukordi kontrollida. Üks osa sellest tundest on informatsiooni omamine. Nii on ka lastega, ka nemad vajavad ülevaadet sellest, mis võib haigusega kaasneda ja millega see võib lõppeda. Informatsiooni võiks lapsele anda järk-järgult, et ta saaks seda n-ö seedida ja vajadusel täpsustavaid küsimusi küsida.

Kuna haigused ja ka surm on loomulik elu osa, siis peavad ka lapsed paratamatult sellega kokku puutuma. Oluline on meeles pidada, et laste aju areng ja võime informatsiooni vastu võtta on veel väga algelises arenemisjärgus, seetõttu peame lähenema samm-sammult. Lapsed on selles osas ka ise head teejuhid ja laps võib oma küsimustega teid edasi aidata.

Loodan, et sellest oli pisut abi. Rohkema informatsiooni korral oleks võimalik natuke täpsemalt teemat käsitleda.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

02.04.2020

Tere

Kuidas on lasteaia õpetajal kõige mõistlikum lahendada olukorda , kus 4-aastase lapse käitumisele tuleb anda kinnistav tagasiside, kui ta on teinud-käitunud valesti?
Tuleb välja et minu lapse rühmaõpetaja teeb kogu rühma ees rikkujale häbi-häbi ning teised lapsed teevad ka koos õpetajaga.
Kas selline teguviis on õige?

Ette tänades
murelik lapsevanem

–––

Tere!

Saan Teist aru, et olete mures lasteaia õpetaja käitumise pärast, kes teeb „valesti“ käitunud lapsele häbi ja kaasab sellesse protsessi ka teised rühma lapsed.

Esiteks tekib Teie kirja lugedes küsimus, millist käitumist peab rühmaõpetaja 4-aastase lapse puhul valeks või sobimatuks. Ehk on tegemist agressiivse käitumisega, kellegi löömisega? Võib-olla on häirivaks jonnimine? Hetkel vaid oletan, kuna seda informatsiooni mul ei ole.

Õppimisteooriale toetudes oleks lapse emotsionaalsele arengule hea, kui postiivset käitumist kinnitada positiivse stiimuliga ehk positiivse tagajärjega. Negatiivset käitumist aga kinnitada sellisel viisil, et laps jääb millestki positiivsest ilma (antud juhul jääks laps ilma heakskiidust ja positiivsest tagasisidest), kuid sellele ei lisandu negatiivset stiimulit ehk karistust.

Arvestades 4-aastase lapse arengufaasi, siis selles vanuses lastel puudub arusaam sellest, milline on õige ja vale käitumine. 4-aastane laps katsetab piire ja täiskasvanute ülesanne on talle turvaliselt õpetada, millised käitumisviisid on sotsiaalselt aktsepteeritavad ja millised mitte. Kui laps saab „hea“ (kasutan jutumärke, sest inimestel võivad ka olla erinevad arusaamad, millist käitumist peetakse heaks käitumiseks) käitumise eest positiivset tagasisidet, siis tema ajus tekib seos. Iga kord, kui ta sellise kiituse osaliseks saab, tugevneb seos sellise käitumisviisi ja sellele järgneva tulemuse vahel.

Kui laps saab negatiivse käitumise osas tagasisidet, mis on häbistav ja lapsele frustreeriv, siis ka see seos tõepoolest kinnistub. Küsimus on aga selles, et häbitunne ja kaaslaste halvakspanu ei aita kaasa lapse emotsionaalsele arengule, vaid tekitab pigem hirmu ja ebakindlust. Sobivam viis negatiivse käitumise korrigeerimiseks oleks lapsele rahulikul viisil teada anda, et seda ei tohi või nii ei sobi käituda. Kui lapse verbalane areng seda võimaldab, siis tuleks lapsele ka rahulikult talle arusaadavas keeles seletada, miks see ei sobi või miks seda ei tohi. Oluline on ka oma käitumisega lastele mudeldada ehk ette näidata, millisel viisil käitumine on sobilik. Antud juhul annab häbistamine lapsele sõnumi, et selline käitumisviis on midagi, mida täiskasvanud kasutavad, järelikult on see sobilik. Selle tulemusena on üsna tõenäoline, et laps ka ise tulevikus sellist käitumisviisi näiteks oma rühmakaaslaste peal katsetama hakkab.

Loodan, et saite natuke mõtteid, mille toel edasi minna.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

01.04.2020

Tere. Olen üksikema ja last kogu aeg üksi kasvatanud. Minul on mure oma lapsega. Viimasel ajal ta ainult märatseb, vaidleb vastu, sõna ei kuula ja on hakanud lööma. Kui tema oma tahtmist ei saa, teeb elu põrguks, eriti teiste juuresolekul. Päris hädas tema tujudega:(

–––

Tänan kirja eest! Olete hädas oma 5-aastasega, kes on agressiivsuseni tujukas. Kahjuks on teie kiri väga lühike ja pole teada, kui kaua ta nii käitub. See aga on oluline. Kuna kirjutate, et viimasel ajal ta märatseb ja lööb, siis on oluline, mida tähendab „viimasel ajal” ning milline oli tema elu enne. Kuidas olid suhted teiega, lasteaia õpetajate ja teiste lastega? Vihana võib väljenduda viha, ärritus, pettumus, ka välja elamata kurbus. Võite proovida paluda lapsel kirjeldada, kuidas ta oma elu ja suhteid näeb: mis teda rõõmustab ja mis kurvastab või ärritab. Ehk nii jutustades saate aimu, millised tunded tema sees on ja oskate teatud sündmustega ehk seostada.

Kindlasti võiksite proovida emotsionaalset juhendamist. See käib nii, et jälgite lapse emotsioone, kui ta midagi teeb ja siis kirjeldate neid. Oluline on see, et ei vormistaks seda küsimusena: „Kas sa oled vihane?”, vaid sõnastaksite selle umbes nii: „Tundub, et hakkad ärrituma” või „Ma näen, et oled vist vihane.” Kui te selle pehmelt sõnastate, siis saab laps vajadusel ka teid parandada, et ta tunneb hoopis muud. Ajapikku õpib laps oma tundeid õigete nimetustega nimetama ning kui ta suudab oma viha sõnadesse panna, on väiksem tõenäosus, et ta elab seda välja ebasobival viisil.

Püüdke oma tundeid samuti sõnastada ja vajadusel võtta rahunemishetk natuke eemal, olles enne lapsele selgitanud, et vajate rahunemiseks omaette olemist. See võib piirduda 5 minutiga ja kui laps seda ette teab, suudab ta nii kaua küll lasta teil eemal olla. Nii õpetate enda eeskujuga ka talle, kuidas ärritunud olekus käituda.
Kindlasti on oluline, et teeksite lapsega koos toredaid asju ehk mängiksite regulaarselt: soovituslikult 15 minutit päevas tema poolt juhitud mängu. Kui teie temale allute ehk tema palveid täidate, siis on suurem tõenäosus, et tema on pärast teiega samuti koostööaltim. Soovin edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

10.03.2020

Tere! Kuidas 7,5-aastasel lapsel kasvatada enesekindlust? Laps on väga endas kahtlev, teiste arvamusest mõjutatav ja tundlik. Kuidas lapsele sisendada enesekindlust; et ta saab hakkama, on tubli ja ilus jne? Kui ma seda sõnades väljendan, siis ta ütleb, et ei ole.

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on seotud koolilapsega, kes tundub liialt endas kahtlev ja ebakindel ning lükkab tagasi vanema ütlused, et on tubli ja ilus. Mul on hea meel, et te seda ütlete ning kui laps kiitust tõrjub, siis see tähendab, et seda tuleb veel rohkem teha. Kiitus on üks väga hea viis enesekindlust tõsta.

Ebakindlus areneb sageli väikse lapsena, kui näiteks paljudes asjades teda aidatakse nii, et tehakse asjad tema eest ära. Loomulikult mingis eas ta ei saagi ise riietuda või saapaid jalga, aga pidevalt on vaja balansseerida iseseisvuse innustamise ja toetuse pakkumise vahel. Last saab sõnadega julgustada: „Sa saad hakkama!”, „Ma usun sinusse!”, „Tean, et oled varem proovinud ja see on sul õnnestunud!” Eriti võiks seda teha, kui laps n-ö poolel teel tunneb, et ei oska või ei suuda. Kui ta siis ikkagi edasi läheb, miks mitte teie suunavaid vihjeid kasutades, siis tal tekib eduelamus ning väike usk, et sellega ta saab hakkama. Väikseid asju, millega hakkama saada, on väga palju, nii et neid kogemusi kogudes, areneb ka üldine enesekindlus.

Sageli oleme enda suhtes kriitilised ja ei pane tähelegi, kuidas lapsed sellest eeskuju võtavad. Eestlaste hulgas on päris levinud „Ah, mis nüüd mina” mentaliteet ning pole harv, kui teeme ennast pigem maha à la „Küll ma olen ikka koba!” kui et ütleme enda kohta kõva häälega: „See söök tuli mul nii hästi välja, olen nii rahul!” Mõelge, kas siin on midagi, mida muuta.

Mainisin kiituse olulisust. Selleks aga, et kiitus toimiks, on vaja see muuta nii kirjeldavaks kui võimalik ehk siis „Tubli!” ütlusele tuleb anda sisu. Pakun välja mõned näited: „Sa sobitasid need riided kenasti omavahel ja kammisid oma juuksed kenasse soengusse – mulle meeldib, kuidas sa välja näed!”, „Sa kirjutasid selle jutu vihikusse kiiresti ja kauni käekirjaga, leidsin ainult kaks kirjaviga, nii et olen väga rahul sinu hoolikuse ja korrektsusega!” Soovin jätkuvat lahket meelt!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

04.03.2020

3-aastane tüdruk ei lase issil beebi õega (5 kuud) tegeleda. Isegi kui issi korraks ütleb beebile tere, siis 3-aastane kohe, et beebi on rahul, ära sega teda. Või et: ei, issi, ei tohi teha! Ise kallistab ja hoiab ning aitab beebiga igati ja emme võib kõike teha. Oleme seletanud, et armastame mõlemat ja et 3-aastane ikkagi meie esimene beebi. Mida teha? Tänu!

–––

Tere! Tänan kirja eest! Te olete murelik sellepärast, et teie kolmene tütar ei lase issil väikse tütrega tegeleda. Tunnistan, et ma ei kujuta hästi ette, kuidas see mittelaskmine välja näeb. Kas vanema tütre sekkumise tulemusena isa lõpetab beebiga tegelemise? Saab isa siis pahaseks ning te soovite olukorda sellepärast muuta? Lapsed õpivad palju eeskuju kaudu. Ma ei imestaks, kui imiku koju saabudes ka teie suunasite nüüdseks suuremat õde, et mida tal on lubatud teha ja mida mitte. Võib-olla ta imiteerib teid – see on igati normaalne ja sellest ei pea meeleolul langeda laskma. Võib-olla on kolmesel tüdrukul selline arenguetapp, kus ta imetleb isa ning ei taha teda õega jagada, et tema ise tohib väiksekest nunnutada, aga issi mitte. Armukadedus on samuti väga tüüpiline, kui perre sünnib teine laps ja ilmselgelt lükkab esimese troonilt. On tore, et kinnitate talle oma armastust! Lisaks vajab ta teie mõlema jagamatut tähelepanu vähemalt 15 minutit päevas, nt mängides. Olete terve perena veel muutuste ajas, aga mida kuu edasi, seda rohkem kõik oma uute rollidega kohanevad. Suurele õele saab anda teatud jõukohaseid ülesandeid beebiga seoses, siis ta tunneb ennast tähtsana ja kaasatuna. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

02.03.2020

4-aastane (+10 kuud) kasutab lasteaias brutaalseid sõnu ja väljendeid, nt „ära tappa“, „maha lasta“, „surm“. Õpetajate väite kohaselt kasutab ta neid provotseerival moel ja väidetavalt olla öelnud kõigi kuuldes, et laseb õpetaja maha. Kodus olen kuulnud kahest viimasest rääkivat ja „mahalaskmise“ jutt sai alguse filmist „Üksinda kodus“. Kodus meil selliseid väljendeid keegi ei kasuta ja vägivaldseid multikaid me ei vaata. Pigem väga teadlikult hoidume neil teemadel rääkimast (võibolla just peaks?). Laps ise väidab, et rühmakaaslane on öelnud, et laseb õpetaja maha. Ta on loomult ekstravertne ja emotsionaalne, väljendab sõnades kohe kõike, mida kuuleb. Kindlasti ei ole aga füüsiliselt ega loomult agressiivne. Pigem naerab ja naudib reaktsioone, mis nendele sõnadele teistelt järgnevad ehk pigem provokatiivne.
Kuidas selles olukorras käituda?

–––

Tänan kirja eest! Teile teeb muret see, et teie loomult mitteagressiivne 4-aastane kasutab jubedaid väljendeid ja naudib reaktsioone, mis järgnevad. Täiskasvanute jaoks on teatud sõnad ehk vähem taunitavad kui teised. Me võime isegi muiata, kui laps ütleb „kaka”, aga meid teeb tõsiseks, kui ta ütleb „lasen su maha”. Me soovime, et laps teeks vahet, mis on lubatud keelekasutus ja mis mitte. Selleks sobib hästi „Imeliste Aastate” programmist lähtuvalt sotsiaalne juhendamine. Kui tahame lapse ebakohast kõnet vähendada, siis peame erilist tähelepanu pöörama tema viisakale kõnele ja järjepidevalt tunnustama teda väga konkreetselt välja öeldes, mis meile meeldib, et ta teeb: „Mulle meeldib, kui sa viisakalt räägid.” Samal ajal võiks püüda ignoreerida ebaviisakusi. Kindlasti peab aga enne seda talle selgitama, milliseid väljendeid ei sobi kasutada. Kui soovite, võite põhjendada ka.

Lapsed õpivad eeskuju kaudu ja eriti kui on tegemist filmiga, siis pole alati aru saada, kas tegemist on hea või halva eeskujuga. Kui filmis keegi ütleb, et ma lasen su maha, siis see võib isegi kontekstist tulenevalt olla heroiline, et head võidavad pahad, või koomiline, kuid 4–5-aastane laps sellist vahet teha ei oska. Seetõttu on oluline vanematel reguleerida, milliseid saateid lapse telekast või muult ekraanilt vaatab ning vajadusel selgitada, mis on reaalsus ja päriselus lubatud. Ka vanemate endi eeskuju on lapsele oluline ehk siis kuidas vanemad räägivad nii omavahel kui temaga. Meie teod on need, millest laps lähtub.

Sotsiaalseid oskusi saab õpetada kolmel viisil: lisaks eeskujule ka vihje andmisega à la „mida sa ütled, kui teisega mängida tahad?” või lausa „Ütle talle: „ma soovin selle autoga mängida, palun anna see mulle.” Kolmas viis on juba ülalmainitud tunnustamine. Seda ei tohi kindlasti ära unustada, et kui laps räägib viisakalt, siis te kiidate teda.

Üldiselt soovitan lähtuda tähelepanu reeglist: kinnistub see käitumine, millele tähelepanu pöörate. Sama võiksite soovitada ka lasteaia õpetajale. Soovin edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

27.02.2020

Tere! Meie peres praegu kaks suurt murekohta: 3-aastase õhtune magamaminek ja kisamine/nutmine, kui issi beebit (5 kuud) süles hoiab või üldse mingit tähelepanu pöörab.
Õhtul loen mina (ema) lapsele pool tundi raamatuid ja siis tuleb issi, kes, tuli kustus, jutustab mõne loo ja laulab. Peale seda hakkab trall, et vaja veel emme kalli, siis vaja WC-sse, jälle emme kalli jne. Ja siis veel lööb issit, kui ta ei ütleb – et ei tohi voodist välja minna või isegi, kui issi ei räägi veel ühte juttu või ei laula rohkem. Kui ta voodisse viia tagasi, siis see pakub talle lõbu. Issi ja 3-aastane tüdruk magavad ühes toas ja emme beebiga teises. Laps veedab mõlemi vanemaga üks ühele aega iga päev ja on üldiselt koostööaldis. Lasteaias käib 3 h kolmel päeval ainult ja meeldib. Oleme püüdnud väga rahumeelselt teda kasvatada, aga pikaks venivate õhtute (2 h magamapanek) stressis on tulnud viimasel ajal ka sisse ähvardusi, et ei saa järgmisel päeval magusat või TV-d vaadata (vaatab pool tundi hommikuti neljal päeval nädalas). Oleme ka proovinud nii varasemat kui hilisemat magamapanekut, aga ikka sama. Mida soovitate?

Teine probleem on, et ta on väga armukade oma beebiõe peale ja ei lase issil peaaegu üldse beebit sulle võtta. Kohe hakkab kisama, et pane maha. Emme võib ja ise on väga armas beebi vastu: kallistab, annab pudelit, aitab mähkut vahetada jne. Oleme talle aega andnud uue olukorraga harjuda ja ikka seletanud, et me teda armastame kogu aeg ja tema oli ikkagi meie esimene beebi. Ei ole sundinud ja tavaliselt olen siis mina beebi võtnud, aga nii on juba 5 kuud olnud ja issi tahaks ka rohkem beebiga hakata suhtlema. Ise arvame, et laps tunneb et emme juba „kaotas“ beebile, aga issi hoiab nüüd täitsa endale. Mida arvate?

–––

Tere!

Tänan, et olete hooliv vanem ja pöördusite tarkvanem.ee poole nõu saamiseks! Teil on praegu kaks murekohta – lapse õhtune magamaminek ning lapse käitumine isa ja beebiga.

Rõõm lugeda, et suudate leida lapse jaoks mõlema vanemana ka eraldi aega ja laps on päevasel ajal üldiselt koostööaldis. Samuti pühendate rohkelt aega ja tähelepanu unerutiinidele.

Positiivsed õhturutiinid, mis eelnevad kindlal ajal ööunne jäämisele, on kõige esimene samm, mida on võimalik ette võtta rahulike ööde nimel. Eesmärgiks on luua lapsele rahulikud ja kindlad magamamineku tavad ehk rituaalid, mida ta naudib ning võtta need kasutusele õhtust õhtusse. Unerituaalide abil õpib laps ennast juba ise uinumiseks ette valmistama ja kogema magamaminekut meeldiva tegevusena.

Une-eelne rutiin või lausa rituaal on üks oluline hea une vundamendikivi. Soovitame üks tund enne uneaega pidada vaikset tundi, kus teler ei tööta, tuled on hämarad ja rahustuseks võib kasutada vaikset muusikat või loodushääli. Lisaks vajalikele toimingutele (pesemine, tuduriided) soovitame kasutada ka helluse tankimise nippi.

Terve pere koguneb igal õhtul enne magamaminekut ühte kokkulepitud kohta (näiteks diivanile, vaibale, tekile). Lülitage televiisor ja arvuti selles toas välja, pange tuled hämaraks. Tehke midagi oma perele omast – muinasjutu lugemine, massaaž, laulmine vms. Helluse tankimine võiks kesta 5–15 minutit. Eesmärgiks on, et võetakse kõik koos aeg maha. See on tähtis ka suurematele lastele. Lapsevanemad peaksid ka ise oma tundeid määratlema – ei tohi kogeda hirmu, viha, stressi. Peale „helluse tankimist“ lähevad lapsed magama sinna, kus nad kogu öö magavad.

Hea mõte võib olla kaasata laps unerutiinide väljakujundamisse – arutage koos lapsega, mida ta saab enne unneminekut ise toimetada, näiteks potilkäik, hambapesu, tuduriided. Oluliste tegevuste kohta võib koos teha rutiinikaardid, siis saab laps ise järge pidada, mis on juba tehtud ja mis veel vaja teha. See ennetab võimuvõitlust ja annab lapsele võimaluse arendada iseseisvust.

Kui sageli on tunne, et peale rutiinide läbiviimist hakkab „trall siiski pihta“, võib raskuseks olla just valitud aeg. Sageli on tralli põhjuseks üleväsimus. Kolmeaastane laps vajab ööpäevas ligi 12 tundi und, sellest 11 tundi öösel ja ühe päevaune ajal veel lisaks 1 tunnike. Näiteks kui ta peab tõusma hommikul kell 7, siis on paras aeg unne jääda juba kell 20. Unevajadus on individuaalne, seega on mõistlik katsetada just talle sobivat uinumisaega. Lisaks rutiinidele aitab ka pimendatud tuba, vähe stiimuleid ja segavaid tegureid magamistoas (mänguasjad, elektroonilised seadmed).

Kõige suurema mõjuga lapse parema une teekonnal on aga iseseisva uinumise õppimine. Siin võivad abiks olla leebed unekooli meetodid.

Esialgne armukadedus beebi suhtes on lapse loomulik reaktsioon. Kindlasti on abiks individuaalne aeg, mida saate ainult talle pühendada. Lastes lapsel mängu juhtida, piisab ka kasvõi 10 minutist mängust päevas. Samuti võib kaasata last beebi eest hoolitsemisse ja kommenteerida kirjeldavalt tema käitumist – sa teed beebile pai, beebil on sinuga hea olla! Kui laps saab ka oma unevajaduse rahuldatud ja unetunnid täis, ehk on tal siis ka kergem toime tulla muude väljakutsetega.

Soovin teie perele toredat ja rahulikku kooskasvamist!

Merit Lilleleht
Leebe unekooli perenõustaja, vanemlusprogrammi „Imelised Aastad“ grupijuht

23.02.2020

Tere!
Kuidas peaks seadma 1,5 a lapsele piire? Tean, et laps avastab maailma ning seega olen püüdnud igati last toetada uurimisel/avastamisel – vaatame, katsume, seletan jne. Samas näen, et kui avastus tehtud, siis keeruline osa on lapsele selgeks teha, et see pole tema mänguasi . Sõna „ei“ peale hakkab naerma ja pigem tekib mängutuju – u 8-kuuselt algas. Ise olen teadlikult vältinud sõna „ei“ – seletan alati juurde, miks ei saa/tohi. Samas negatiivsete tegevuste juures, nt asjade loopimine – olen tegevust katkestanud, võttes asja ära, seletanud ning kuna seda juhtub tihti, siis konkreetsust olen üritanud luua sõnaga „ei“” ning põhjendus juures. Aga näen, et ei toimi. Kuna kahe tüdrukuga sellist muret pole olnud, siis poisi osas olen veidi nõutu. Ehk ongi poiste loomus teine ning peaksin ootama, et vanusega hakkab sõnade tähendust rohkem mõistma?

–––

Tänan kirja eest! Te soovite teada, kuidas 1,5-aastasele pojale piire kehtestada. Te kirjutate, et lubate tal uurida ja avastada ning siis, kui saan õigesti aru, mingil hetkel keelate tal mängida teatud asjadega, mis pole tema mänguasjad. Oletan, et peate silmas näiteks keedupotti või oma hambaharja või käekella. Kujutan ette, et nii väiksele lapsele võib olla natuke segadust tekitav, kui ühe asjaga seondub nii lubav kui keelav käitumine. Ei oska arvata, milliseid põhjendusi toote, aga võib tõesti olla, et ta ei mõista neid. Kuidas teile meeldiks selline variant, et neid asju, millega ta mängida ei tohi, näitate talle enda käest ning lubate puudutada, samal ajal seda kirjeldades: „See on metallist, nõgus ja hõbedase läikega. See on kõva ja natuke jahe materjal, kui katsuda jne”? Loomulikult võite oma nõudmisi põhjendada, aga korralduse täitmine sellest sõltuda ei tohi. See tähendab, et argumenteerimisosavus ei otsusta, kas korraldust on vaja täita. Põhjendada võite enne korralduse andmist, nt „See on minu kallis käekell ning kuna ta on õrn, siis tohid seda ainult minu käest vaadata ja puudutada” või kui korraldus on täidetud: „Ma keelasin sul sellepärast käekella enda kätte võtta, et see on väga kallis ja õrn ese ning sinu käes see võib kogemata katki minna.”

Korralduste puhul on üldiselt soovitav neid öelda üks kord, selgelt ja lühidalt ning enne saavutada lapsega kontakt, et ta saaks aru, et see käib tema kohta. Siis oodake viis sekundit ja kui ta teie palve täidab, kiitke teda. Kui ta soovitut ei tee, siis saate öelda „kui …, siis …“ vormis nt „Kui sa seda käekella mulle tagasi ei anna, siis ma pean selle sinult ise ära võtma.” Kui ta ka siis ei kuuletu, rakendategi tagajärge ja võtate kella enda kätte tagasi. Seda võib teh täiesti neutraalse häälega ja tundub, et see on teile tuttav. On igati normaalne, et laps täidab 2/3 korraldustest, mis talle suunatakse, nii et osaline sõnakuulmatus on tavapärane.

Mulle jääb mulje, et tegutsete õigesti. Jätkake samas vaimus, küll laps õpib!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

18.02.2020

Tere
Mure seoses 4-aastase lapse unepaanikaga. Meil väljendub see selles, et kuskil 45 minutit – 1 tund peale uinumist laps hakkab nutma läbi une ja hakkab oksele. Olen proovinud, et lähen vaikselt juurde ja olen ta kõrval, aga oksendab ikkagi. Kuidas ta niimoodi maha rahustada, et oksele ei hakkaks? Lisan, et paanikahoog tekib ainult siis, kui isa magama paneb. Kui ema paneb, siis lihtsalt tõuseb üles ja tuleb vanemate voodisse magama. Paraku on peres ka väiksem laps (1,8 aastat), kes ka ema tahab. Tekkis see paanika kuskil 1,5 kuud tagasi. Ja ka enne seda panid mõlemad vanemad kordamööda teda magama. Seega ei saa ma ka aru, miks see paanika on tekkinud.

–––

Tere! Tänan, et olete hooliv vanem ja pöördusite tarkvanem.ee poole nõu saamiseks! Teil on mure lapse võimaliku unepaanika hoo pärast.

Unepaanika hood algavad sageli läbilõikava karjatusega, millega kaasneb tugev hingeldamine, südamepekslemine, higistamine ja muud hirmule iseloomulikud tunnused. Unepaanikas lapsel võivad olla silmad lahti, kuid ta vaatab teist läbi tühjusesse. Hoo ajal võib laps tõusta istuli voodisse või isegi voodist välja tulla ning seosetult ringi kõndida.

Tavaliselt 1–2 tundi peale uinumist esinevad hood kestavad 5–15 minutit, misjärel laps läheb üle REM-une staadiumisse. Unepaanika ilmneb une esimeses kolmandikus ja on tingitud mittetäielikust ärkamisest sügava une ajal. Unepaanika hood esinevad sügava une faasis, kui uni on kõige sügavam ja normaalne üleminek REM-unele ebaõnnestub.

Unepaanika hoogude tekkel ei ole otsest põhjust, küll aga võivad hoo esile kutsuda näiteks vahele jäänud lõunauni, hilisem televiisorivaatamine, külaskäik, päevane traumeeriv sündmus või muu tavapärasest päevast erinev olukord. Unepaanika tekkepõhjused on siiani ebaselged. Öiste hirmude käes vaevleva lapse nägemine on lapsevanema jaoks tõeline piin, seda enam, et aidata ei saa sel hetkel just eriti palju. Hirmuhoo käes vaevlevat last on pea võimatu äratada, tavaliselt võib hoo möödumiseks ja virgumiseks kuluda kuni pool tundi. Kindlasti ei tohiks püüda last vägisi äratada teda raputades, eredat valgust põlema pannes või kõva häält tehes – see ei aita nagunii.

Parim, mida me lapsevanematena teha saame, on olla lapsele lähedal ning jälgida, et ta endale kogemata viga ei teeks. Kuna last ei saa eesmärgipäraselt äratada, siis aitab pigem rahulikuks jäämine, tema kõrval istumine, silitamine (kui laps laseb). Võib proovida lapsele silma vaadata, sest kui laps on võimeline tekitama silmsideme, siis on tal ka taas võimalik teadlikult ärkvele virguda.

Öiseid hirmuhooge on raske ennetada. Aitab hea unehügieeni järgimine, piisav unetundide arv ööpäevas, kindel päevakava ja sarnased unerutiinid, tavapärane päevarütm, ergutavate toitude ja jookide vältimine, sobiva temperatuuriga magamistuba, sobiv voodi, kaisunukk. Samuti soovitan vanematel ühtlustada magamamineku rutiinid, kujundada koos välja sarnane magamamineku tava. Aitab ka see, kui laps saab võimaluse iseseisvalt unne jääda. Unerutiinide ajal on abiks ema või isa, jagades hellust ja kindlustunnet. Voodis saab laps võimaluse uinuda iseseisvalt, vanemad eemalduvad toast peale viimast „musi-kalli-head-ööd“ soovimist. Iseseisvat uinumist saab harjutada, kasutades leebe unekooli meetodeid. Loodame, et unepaanika hood mööduvad!

Soovin teie perele toredat ja rahulikku kooskasvamist!

Merit Lilleleht
Leebe unekooli perenõustaja, vanemlusprogrammi „Imelised Aastad“ grupijuht

08.02.2020

Tere
Mina sooviks teada lapse magamapaneku kohta. Minu elukaaslane (naine) ei suuda last päeval magama panna. Kuna ta ei talu lapse karjumist ja jonnimist. Nüüd on laps juba harjunud, et ema on nii-öelda pehme ja jääb alles siis, kui juba üleväsinud. Mulle põhjendab naine, et kui ta ei taha, siis ei pea minema. Ise ta vastutust ei võta, aga annab valiku 2-aastasele, kelle eest ta peaks vastutama. Minuga ta algusaastatel karjus, aga nüüd, kui une aeg, jääb kohe magama. Siit ka küsimus, kas see on okei, kui naine venitab lapse unega ja ei lase lapsel magama saada? Minu arvates on vastutus vanemal. Tema peab hoolitsema lapse heaolu pärast. Aitäh.

–––

Tere!

Tänan, et olete hooliv vanem ja pöördusite tarkvanem.ee poole nõu saamiseks! Teil on mure lapse magamiskorralduse ja lapse ema käitumise pärast.

Lapse hea unetavade kujundamine on lapsevanema ülesanne. Sageli on aga lapse unne suunamine päris raske väljakutse, sest lapse jaoks on mängud põnevamad ning tal on arenguline vajadus panna meie korraldused kahtluse alla. Lastel tuleb kergelt peale ka üleväsimus, mis teeb unne jäämise eriti raskeks.

Kaheaastane laps vajab ööpäevas ligi 13 tundi und, sellest 11 tundi öösel ja ühe päevaune ajal veel lisaks 1–2 tundi. Nii päeva- kui ööune puhul aitavad kindlad sarnased rutiinid häälestuda unne minekuks. Aitab ka pimendatud tuba, vähe stiimuleid ja segavaid tegureid magamistoas (mänguasjad, elektroonilised seadmed). Kindlasti võiks paigas olla üks kindel õhtune aeg, kui laps saab võimaluse minna ööunne ja võimalusel ka sama kellaaeg lõunauneks. Vanemate oskused ja kogemused on erinevad, seetõttu tasub unerutiinide kujundamisel ühtlustada vanemate parim praktika lapse abistamisel. Lapse jaoks on oluline selged kokkulepped ja sarnased unerutiinid, siis on tal ka kergem õnnestuda. Vahel on emade emotsionaalne side lastega tundlikum ning seetõttu on raske seada piire ja olla kindlameelne. Tasub esmalt tunnustada suurt pühendumist, mida lapse ema igapäevaselt teeb ja leida koos toimivad lahendused, mida saate sarnaselt teha lapse unneaitamisel. Vajadusel saab pidada nõu Unekooli perenõustajatega parima praktika väljatöötamisel.

Soovin teie perele toredat ja rahulikku kooskasvamist!

Merit Lilleleht
Leebe unekooli perenõustaja, vanemlusprogrammi „Imelised Aastad“ grupijuht

06.02.2020

Missugused toimingud tuleb teha, et peresisese lapsendamisega alustada? Millised nõuded tuleb täita?
Mismoodi saab lapsendada siis, kui lapse bioloogiline isa sellega ei nõustu, kuigi ta lapsest ei huvitu ja pole kohtunudki.

–––

Tere! Palun võtke lapsendamise korraldamisega seotud küsimustes ühendust Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna spetsialistidega, kes Teile täpsemat nõu annavad: www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/lapsed-ja-pere/lapsendamine.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

05.02.2020

Tere!
Kas peresisesel lapsendamisel tuleb ka läbida PRIDE koolitus? Kui jah, siis kaua see kestab ja kus neid koolitusi tehakse?

–––

Tere! Peresisese lapsendamisel PRIDE-i eelkoolituse läbimise nõuet ei ole. Soovi korral aga võite osaleda PRIDE-i põhikoolitusel, mille eesmärk on pakkuda tuge ja enesearenguvõimalust peredele, kus juba kasvavad teistest vanematest sündinud lapsed. Te ei pea läbima kõiki koolituse teemasid, vaid võite valida vastavalt enda ja pere vajadusele moodulid, millel osaleda soovite. Koolituse kohta leiate rohkem infot tarkvanem.ee/kasupere/pride-i-pohikoolitused.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

05.02.2020

Tere

Kolmeaastane tüdruk on väga valiv toitude osas. Paljud toidud, mis talle varem maitsesid, on nüüd menüüst väljas ja ta ei ole isegi nõus neid proovima. Uusi toitusid ei ole nõus proovima. Lasteaias mööduvad päevad leiva ja piimaga. Ka ei tohi olla toidud „segatud“ (makaronides ei tohi olla hakkliha, peale ei tohi panna kastet). Perearst probleemi ei näe, aga mulle tundub, et tema menüü jääb järjest kitsamaks. Kas selline toidu valimine on osa arengust?

–––

Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:

Tere!

Selline valmimine võib tõesti tulla ealistest iseärasustest. Lastel vahelduvad kiire kasvamise perioodid aeglasemaga, mil ka energiavajadus ja seeläbi kogu toiduvajadus on väiksem. See võib mõjutada lapse toiduvalikut. Kui võimalik, püüdke siiski talle pakkuda mitmekesisemat toiduvalikut ning nii palju kui võimalik, tehke ka kokkuleppeid, et näiteks igast toidust maitseb ta vähemasti nii mitu ampsu, kui vana ta on. Tasub kaaluda, kas parem on lähenemine „las ta sööb midagigi“ (peaasi, et need ei oleks kommid-küpsised-magusad joogid, mis ei anna vajalikke toitaineid ja vähendavad veelgi isu „päris“ söögi järele) või pigem see, et las veidi nälgib, küll siis sööma hakkab. Valik sõltub lapsest ja sellega peab olema väga ettevaatlik, et soovitud tulemusest mitte valele poole liikuda. Kui laps siiski oma praeguse toiduvaliku juures kasvab ja võtab kaalus piisavalt juurde ning aeg-ajalt tehtavad vereanalüüsid on korras, siis vähemalt mõnda aega tõsiselt muretsema ei peaks. Kui aga valik kitseneb veelgi ja see juba mõjutab tema tervist, siis tasub küsida nõu ka psühholoogilt.

25.01.2020

Tere, millal poisslaps kõndima peaks hakkama?!

L

–––

Tere! Ühest reeglit ei ole. Enamasti hakkavad lapsed kõndima 1-aastase sünnipäeva paiku – mõned lapsed hakkavad varem ja teised veidi hiljem. Kui teil on tekkinud mure, kas lapse areng on eakohane, soovitame pöörduda perearsti juurde, kes saab hinnata füüsilist arengut üldiselt – kõndimine on ainult üks osa sellest.

Parimate soovidega
tarkvaneme.ee meeskond

20.01.2020

Tere!

Millal algab kevadine “Imelised aastad” koolitus? Millal on võimalik registreerida end koolitusele?

Ette tänades
Riina

–––

Tere! Koolitused toimuvad üle Eesti. Siit lingilt https://www.terviseinfo.ee/et/projektid/vanemlusprogramm-imelised-aastad/koolitused saate vaadata, kus 2020. a kevadel koolitused toimuvad ning leiate ka kontaktid, kust saate küsida täpsemat infot oma elukohale lähima koolituse toimumise aja ja registreerimisvõimaluste kohta.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

16.01.2020

Tere. Minu laps sööb kohutavalt palju magusat. Kodus meil komme ja šokolaadi pole. Kõike seda saab ta kas vanaemalt või koolist või ostab taskuraha eest. Soolase toidu osas pole ta valiv, sööb puuvilju ja juurvilju. Ma ei mõista, miks tal see nii hirmus suur magusavajadus on. Kaalub juba 50 kg ja on 146 cm pikk.

–––

Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:

Tere! Te ei ole täpsustanud, kas laps on poiss või tüdruk, kuid mõlemal juhul on selliste näitajate puhul põhimõtteliselt tegu mitte isegi enam ülekaalu, vaid rasvumisega.

Väga keeruline on öelda, mis konkreetselt võiks magusaisu põhjustada. Magusa puhul ei saa me rääkida sellisest sõltuvusest nagu alkoholi või narkootikumide puhul, kuid paljudele inimestele magus väga maitseb ja neil ongi väga keeruline sellest loobuda – eriti kui ollakse laps, kes ei saa aru, miks midagi piirama peab.

Kuna ülekilosid on päris palju, siis ei ole väga suurt lootust, et isegi teismeea saabudes laps neist kasvuspurdi ajal ise n-ö välja kasvab. Seega soovitan juba kohe pöörduda mõne toitumisnõustaja poole, kes vaataks koos teiega üle lapse toidulaua, suunaks ja kontrolliks. Kui nõu annab ja söömist jälgib inimene „väljastpoolt“, on sellel ilmselt suurem mõju kui lapsevanemal endal. Toitumisnõustaja võiks osata ka hinnata, kas ehk laps vajab ka arsti ülevaatust, et välistada mõni terviseprobleem. Ilmselt küll on suur kaal tõesti ennekõike suurest magusasöömisest saadud liigse energia tagajärg.

Üheks suuremaks probleemiks saab ilmselt olema vanavanematele selgeks tegemine, et miks enam lapsele magusat (vähemasti kontrollimatutes kogustes) anda ei tohi. Soovin teile jõudu!

03.01.2020

kuidas õpetada last lugema

–––

Tere! Peame tunnistama, et meie ekspertidel laste lugemaõpetamise soovituste andmise pädevust ei ole. Jagame teiega Eesti Lugemisühingu ekspertide soovitusi ja nippe vanematele: Soovitused ja nipid, kuidas meelitada last lugema

Head lapsega koos olemist ja lugemist!
tarkvanem.ee meeskond

02.01.2020

Tere, 1 a 10 k tütar kardab naermist. Kui keegi kuskil naerma hakkab, läheb ta täiesti endast välja. Arvan, et see tekkis hetkel, kui kolisime ja ta oli vankrilaps, u 7–8-kuune, ja meie uus naaber hakkas paar korda tema juuresolekul ootamatult väga kõva häälega naerma. Ta ehmatas väga kõvasti ja hakkas nutma ja siiani ei ole midagi paremaks läinud. Kas see paraneb ajaga või mida peaks ette võtma?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie alla kaheaastane tütar läheb endast välja, kui keegi naerab. Teile tundub, et tal on tekkinud tahtmatult seos naeru ja hirmutundega, et see on kuidagi ohtlik, sest see on ootamatu ja kõva hääl olukorras, kus justkui kõik on hästi. Sellised seoses võivad olla väga tugevad ja tundub, et ka teie lapsel on see kestnud juba üle aasta. Saan aru, et esiti on ehk soov teda üleelamisest säästa ning taolisi situatsioone vältida, aga selle lahenduse nõrk külg on see, et te ei saa lõpuni kontrollida kõiki olukordi, mis võivad ette tulla, sh neid, kus te ise lapse juures kohal ei viibi. Tavaliselt kasutatakse hirmu ja ärevuse vähendamiseks süsteemset tundlikkuse muutmist. Alustatakse kõige n-ö ohutumast naeru olukorrast, nt keegi telekas või videos naerab, aga hääl on päris vaikseks keeratud. Samal ajal kui lapsega seda vaatate, õpetate teda sügavalt hingama ehk rahunema. Teie lapse vanuse lapsega on seda muidugi raskem teha, aga kui ise ette näitate ja temaga koos hingate, siis ehk saate enam-vähem hakkama. Samal ajal võib lisada ka enesesisenduslause, nt: „Ma olen vapper!” Kui olete jõudnud väiksema „ohuga” selleni, et laps ei lähe endast välja või oskab kiiresti rahuneda, siis saate astuda järgmise sammu, nt videos hääle kõvemaks keerata või keegi kõrvaltoas naerab jne. Kui teil endal on seda raske teha, siis ehk saate kasutada ka professionaali abi, kes foobiatega tegeleb. Kindlasti saate tütrele selgitada, et üldiselt väljendab naermine rõõmu ja pole ohtlik, vaid pigem tore. Edu teile!

02.01.2020

Tere

Meil on suur mure 1 a 10 k tüdrukuga. Muidu tubli tüdruk, aga kui talle midagi ei meeldi siis ütleb „teen haiget“. Kogu aeg lubab kellelegi haiget teha. Kui tulevad külalised, siis ütleb, et teeb neile haiget, lubab emmele-issile haiget teha jne. Proovin rääkida sellisel puhul, et haiget ei tohi kellelegi teha, aga miski ei mõju. Mida teha?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teid paneb muretsema teie väike laps, kes lubab teistele haiget teha, kui talle miski ei meeldi. Ma kahjuks ei loe kirjast välja, kas ta lihtsalt ütleb seda või teeb ka. Kui ei tee, siis pigem, saan aru, soovite tema sõnastust muuta, et see teisi ei ehmataks. Sellisel juhul saate teha sotsiaalset juhendamist nii, et ütlete ette, mida selles olukorras öelda, kui ta sooviks lasta käiku väljendi: „Teen haiget!” Saate seda kombineerida ka emotsionaalse juhendamisega järgmiselt: „Ma näen, et oled kergelt ärritunud, sulle ei meeldi, et teine mängib selle asjaga, millega sina tahad mängida. Küsi ta käest, kas sa võid sellega mängida näiteks nii: „Palun luba mul selle nukuga mängida!”” Kui ta siis vastavalt käitub, saate teda kiita, aga kui teine ei anna, saate edasi minna: „Mida sa võiksid veel teha, et sellega mängida saada? Äkki vahetad mingi teise mänguasja vastu? Paku talle midagi muud ja ütle: „Sa võid vahepeal sellega mängida ja mina tollega, 5 minuti pärast vahetame.” Väikestel lastel küll ajataju pole, aga see ei tähenda, et ei võiks juba seda õpetama hakata. Lihtsalt ei maksa ootama jääda, et ta ise teab, millal viis minutit täis saab.

Kui on tegemist olukorraga, kus ta hoiatab, et teeb haiget ja teebki, siis mõnes mõttes on see hea variant, sest tegelikult annab hoiatus teisele märku, et mulle midagi ei sobi ja teisel on valik, kas ta jätkab ja kogeb siis teatud tagajärgi või lõpetab. Selle sõnastuse võiks ka natuke ümber õpetada, à la: „Kui ma oma tahtmist ei saa, siis ma saan pahaseks/vihaseks!” Sellisel juhul on teistel, sh vanematel ka valik, kas asi on piisavalt oluline, et kaalub üles lapse pahameele või mitte. Kuna ta on alla kolmeaastane, siis ei oska ta veel ennast reguleerida ja emotsioonid tulevad välja nii, nagu need tekivad. Sel juhul peate teie aitama tal rahuneda. Üks viis on õpetada teda sügavalt hingama, võib ka ühe rahunemiskoha välja mõelda, kus on turvaline natuke istuda omaette, aga nii, et lähedased on piisavalt lähedal. Hea on, kui juba väiksest peale õpetate teda oma tundeid sõnastama, sest see vähendab emotsioonide jõudu. Saate tema võimalikke tundeid kirjeldada: „Tundub, et oled ärritunud või tundub, et viha sinus kasvab.” Kindlasti tunnustage teda juhtudel, kui ta võiks ärrituda, aga jääb rahulikuks. Kokkuvõttes õpetate talle nii sarnases olukorras teistmoodi ehk konstruktiivsemalt toime tulema. Edu!

02.01.2020

Poisil on probleem lahti riietumisega (st ujumispüksid ikka jäävad) avalikus kohas, st rannas ei võta riideid ära, keeldub ujuma minemast. Keeldub minemast basseini, veekeskusesse. Ei pese ennast peale kehalise tundi koolis. Nüüd kardab paaniliselt, et koolis on tulemas ujumistunnid ja on probleem oma klassi poiste ees lahti riietuda. Ei oska kuidagi asjale läheneda.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie teismelisel pojal on mure kuni ujumispüksteni lahtiriietumisega ning ta püüab vältida olukordi, kus seda teha tuleks. Ilmselgelt on tal hirm ja hea oleks teada, kas see on mõttetöö vili või on midagi juhtunud, mis on selle tekitanud. Vastavalt sellele saaks siis valida, kuidas edasi tegutseda. Võib-olla ta arvab, et tal ei ole piisavalt treenitud keha või kumab kuidagi suguelund läbi pükste, mis teisi võiks panna ehk süütuna kavatsetult nöökima. Ega paljud noored ju ei mõtle sellele, mis on kohane või mis võib teisele piinlikult ja haigettegevalt mõjuda. Samas näiteks rannas ju päriselt ei puurita avalikult hindaval pilgul teisi, mis justkui viitaks, et ta ehk üldiselt häbeneb oma keha. Teismeeas toimuvad kehaga nähtavad muutused ja eks nendega peab kohanema. Kas ta oma isaga või teise täiskasvanud meesterahvaga saab rääkida kehast ja oma tundest selles kehas? Eelkõige on oluline, et täiskasvanud oskaks natuke teemaga suhtestuda ning oma tunnetest sellega seoses räägiks; et poeg tunneks, et ta pole selle murega üksi. Kuniks te ei tea täpsemalt, milles probleem on, on seda raske lahendada. Võite küll pakkuda välja juba ujukatega kooli tulemist ning pärast rätiku all riietumist, aga võib juhtuda, et see pole see päris mure. Kuna ta on juba päris suur, siis võiks pärast probleemi selgitamist paluda tal pakkuda võimalikke lahendusi, sest tegelikult ju peab tema selle olukorraga toime tulema ja õppima, kuidas seda teha. Võite aidata erinevaid variante kaaluda just tagajärgede seisukohast ning paluda tal üks-kaks proovimiseks välja valida. Mõne aja pärast saate siis teema juurde tagasi tulla, et kuidas lahendus töötab. Edu teile!

02.01.2020

Tere! Paar kuud tagasi hakkas 2-aastane tüdruk sikutama küüne servas olevaid nahkasid. Hetkel olen tabanud teda seda tegemas umbes 5– 6 korda päevas (korraga alla 1 minuti ajalises mõistes). Täna avastasin, et tõmbas ka ülahuule lahtist nahka paar korda. Kuidas peaksin selles olukorras teda suunama? Igapäevaelus pole suuri muutusi ega uusi stressiallikaid tekkinud. Lasteaias ei käi, veedan ise palju aega lapsega. Endale tundub, et tegu pole otseselt sundkäitumisega, vaid pigem sellega, et ta on meil väike perfektsionist. Kui kausist läheb putru maha, tahab selle kohe salvrätikuga ära pühkida jne. Seega näib, et kui avastab sõrmedel lahtise naha, tahab ka selle probleemi lihtsalt „ära parandada“. Ootan teie nõuandeid! Aitäh!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on küsimus seoses oma kaheaastase lapsega, kes sikutab küünenahkasid ja natuke ka ülahuult. Sageli aitab käeline motoorika keskenduda, mis ühtlasi tähendab rahunemist või ärevuse vähendamist teatud tegevuse abil. On palju inimesi, kes keerutavad käes pastakat ja ise vajuvad sügavale mõttesse, mõni keerutab juukseid, mõni võib huult näppida. Vabalt aga võib see olla ka tegevus samal ajal kui mõte uitab ehk lihtsalt harjumus, mis ei pruugi olla konstruktiivne, aga üldiselt kedagi väga ei sega ka. Kas teie laps näpib küünenahka või huult pigem kui keskendub või kui mõte uitab? Tore, et võtate vaevaks analüüsida, kas lapse stressitase on tõusnud ja veel toredam on, et olete jõudnud järeldusele, et pigem mitte. Kaheaastane väga selgelt avastab oma keha ja mida sellega teha saab. See on ka ju periood, mil enamik lapsi hakkavad potil käima, mis tähendab, et nad suudavad oma kehalisi funktsioone paremini kontrollima õppida. Pole ime, kui ta on avastanud, et on olemas küünenahad, mida saab sikutada ja see on olnud põnev ning nüüd teeb ta seda juba harjumusest. See võib olla asi, mis möödub iseenesest, et ühel hetkel ta leiab uue põnevama asja ja tüdib sellest, aga kui te soovite sellest käitumisest varem lahti saada kui ehk see loomulikult läheks, siis saate teha talle preemiasüsteemi. Saan aru, et jälgite teda ja suudate tuvastada neid hetki, mil sikutamine hakkab. Sel juhul saate meelde tuletada nt vihje andmisega sobivat käitumist ning kui laps kuuletub, teenib ta ühe kleepsu. Kleepsu teenib ta ka siis, kui nt poole tunni jooksul pole küünenahka sikutanud. Kui on kokku kogutud näiteks viis kleepsu, saab ta väikse preemia. Kõige parem oleks mõni tasuta preemia, kas siis suur kalli emme poolt või koos mängimine 15 minutit vms, mida ta hindab. Kui lubate kommi süüa, võib ka see preemiaks olla. Kui kahe nädala jooksul lähevad asjad oluliselt paremaks, siis võib preemiasüsteemi ära jätta. Kindlasti peaks teda aga jätkuvalt kiitma, kui käed joonistavad või mängivad, selle asemel et teist kätt näppida. Sarnane soovitus kehtib huulte näppimise kohta. Mis puudutab salvrätiga pudru pühkimisse, siis see ei pruugi niivõrd olla perfektsionismi väljendus kuivõrd korraarmastus, mis on ju igati kiiduväärt. Head uut aastat ja edu!

02.01.2020

Tere

Minul selline mure, et mul on 4 a tütar, kellel on õhtul magama jäädes väga suur läheduse vajadus. Eriti just ema järele. Paneme lapsi magama kordamööda – üks õhtu mina ja järgmine õhtu abikaasa. Kui paneb abikaasa, siis laps ei luba emal toast lahkudagi ja tahab, et ema tal käest kinni hoiaks. Kui mina teda magama panen, siis mina ei ole tema toas, vaid istun koridoris, kus mõlemad lapsed (mul on 6 a poeg ka) mind näevad. Tütar aga läheb päris tihti hüsteeriasse, kui minu kord on lapsi magama panna ning karjub ja nutab emme järele.

Oleme läbinud 2019. a talvel Imeliste Aastate koolituse, enne magamaminemist pühendame lastele aega ja mängime nendega, õhtused rutiinid on paigas, kuid ikkagi laps ainult röögib ema järele.

Mida antud olukorras teha? 4 a peaks suutma juba iseseisvalt magama jääda ju? Kas mina ja naine peaksime istuma iga õhtu lapse voodi kõrval 1,5 h, kuniks ta magama jääb, teda rahustama ja patsutama? Või peaksime tal laskma ennast tühjaks röökida, ignoreerima seda käitumist ja endale kindlaks jääma, et kui on issi kord magama panna, siis emme enam pärast õhtumusisid ja -kallisid ei tule?

Palun abi 🙁

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et 4-aastane ei ole nõus emmeta magama jääma, vaid röögib tema järele. Siin on nüüd oluline teha vahet, kas see on hädakisa turvatunde järele, mida ainult ema suudab pakkuda, või on see jonn, et ta oma tahtmist ei saa. Vastavalt sellele, kumb variant teie puhul kehtib, on tegevus üsna erinev. Jonni võib vabalt ignoreerida, aga hädakisa mitte. Tore, et olete koolitusel osalenud, mängite lastega ja et rutiinid on paigas – kiidan teid! See kõik aitab magamaminekut sujuvamaks muuta. Kas te teate, miks laps emmet vajab? Võib-olla tal on hirm selle hetke ees, kus ta veel ei maga, fantaasia töötab, on piisavalt pime ja siis ta kujutab ette, kuidas koll tuleb või midagi muud jubedat juhtub? Sellisel juhul on rahustav, kui turvaisik hoiab natuke käest kinni. Selleks aga, et teie muutuksite ka turvaisikuks, võiksite alguses mõlemad tal käest kinni hoida. Võite eelnevalt lapsega arutada, kas saate tuba natuke valgemaks jätta, milline kaisukas teda une eel ja magades võiks kaitsta, milline sõnapaar võiks sobida enesesisenduseks, nt: „Olen vapper ja rahulik!” Kui ära lähete, siis konkreetselt ja võite öelda, et olete lähedal valvamas ning tulete veel kaks korda tagasi. Alguses taas võiks seda koos teha ja uks võib vahepeal lahti või praokil olla. Kui viis minutit on möödas, lähete tagasi, annate musi, naeratate, kinnitate, et küll tuleb hea uni, võite paluda ka lapsel mõelda, millist und ta soovib näha. Üldiselt peaks see kestma vaid viivu. Seejärel lähete ära ning viimasel korral võiks enam mitte suhelda muul moel kui väike puudutus või pai. Kui uneaeg on õigesti valitud, siis peaks laps suutma 15 minutiga uinuda. Edu teile!

18.12.2019

Mida teha 13-aastase lapsega, kes koolis käia ei taha, millegi vastu huvi ei tunne. Kodus kakleb teistega, enda järgi ei korista. Lapse maailm on vaid netis istumine. Kui rahulikult last korrale kutsuda, siis ähvardab minema jooksmisega. See pole enam normaalne. See kõik kurnab ka teisi pereliikmeid.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure oma 13-aastase lapsega, kes istub netis, vahepeal kakleb teistega ja sellega kurnab teisi pereliikmeid. Kujutan ette, et tõesti võib olla emotsionaalselt raske, eriti kui see on igapäevane, et laps on vaheldumisi pahur ja apaatne. On tavapärane, et teismelisel on päeva jooksul palju erinevaid ja tugevaid emotsioone, mis teda ennast ka segadusse ajavad ja murelikuks teevad, eriti kui neist tülid välja kasvavad. Võib olla tõsi, et ta ei oska nendega toime tulla ja sellisel juhul oleks täiskasvanu pahandamine vaid kurvastust või viha õhutav. Kas tal on objektiivselt võttes kodus hea olla? Ma ei mõtle seda, et kas tal lastakse piiramatult internetis istuda, vaid et kas tema arvamusi küsitakse, võetakse kuulda, arvestatakse? Kas tal on kodus üldiselt rahulik õhkkond ning suhted teiste pereliikmetega usalduslikud ja lugupidavad? Räägite te pereringis südamest südamesse, elate üksteisele kaasa, toetate? Kui jah, siis võiks kodu olla talle siiski turvaline paik ning ärajooksmise jutt pigem ähvardus. Sageli tulevad laste ähvardused vanemate ähvarduste pealt, mida nad on kunagi kasutanud, et oma tahtmist läbi suruda. Kuigi osaliselt on 13-aastane juba suur laps, siis ta on siiski alaealine ja ei saa teha alati enda jaoks häid valikuid. Teie roll vanemana on talle piire seada, sh internetis veedetud aja osas. Kui te ise kaasate teda tegevusse, mis talle meeldib, siis tal oleks ehk ka vähem põhjust seal istuda. See on lihtsalt üks kerge viis vaba aega veeta. Tegutsega koos perega, mängige lauamänge, vestelge, soovi korral saate ehk kaasata ka ühe tema sõbra, kui see talle oluline on. Lugege e-nõuandlast ka teisi sarnaste kirjade vastuseid – ehk saate sealt ka mõne mõtte. Soovin edu!

18.12.2019

Tere
Küsimus lapse armukadeduse kohta. Preili on 6 ja poiss on 1-aastane ning muidugi saab väiksem rohkem tähelepanu. Mängivad ka koos, aga väga hinge läksid eile öeldud sõnad: „Ma sooviksin seda aega, kui vennat veel polnud, siis oli palju parem (elevandipisaratega ja hingepõhjast öeldud)…” Kuidas sellises olukorras käituda? Ma ei osanud midagi vastata…

Tänan!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud oma tütrega, kes soovis, et tal polekski vennat. Loomulikult on teile mõlemad lapsed väga kallid ja raske on kuulda, et nad ei eksisteeri koos nii harmooniliselt kui sooviksite või olete seda ette kujutanud. Võin lohutada, et õdede-vendade rivaalitsemine on üldiselt loomulik ning osaliselt näitab, et laps on valmis oma soove ja vajadusi väljendama. Tavaliselt väiksemad kaklevad, suuremad peavad omavahel sõnasõda. Uuringud üldiselt ei näita, et rivaalitsemine kandub üle täiskasvanuikka, pigem normaliseeruvad suhted 17. eluaasta paiku. Mida teha, kui laps soovib, et ta venda poleks olemas? On tegelikult väga kiiduväärt, et tütar ennast nii väljendada oskab, et ta suudab enda tunded sõnadesse panna. See on teie teene! Ei saa ju pahaks panna, et ta soovib tagasi aega, mil vanemad olid tema päralt, enamik lihtsalt ei oskaks või ei julgeks seda välja öelda. Kui te suudate teda mõista, siis võiksite neid tundeid talle tagasi peegeldada. Tema soov aega tagasi keerata ei täitu, seda enam on tal vaja leppida sellega, et nüüd on peres kaks last ja tema on see vanem, kes peab nüüd iseseisvam olema. Võite peegeldada umbes nii: „Kurb on kuulda, et sa soovid tagasi seda aega, kui vennat ei olnud, aga ma saan sinust aru. Siis ma olin rohkem sinu päralt ja olime rohkem koos. Nüüd justkui pead sina suurem olema ja rohkem ise hakkama saama, aga väike venna saab hoolitsust ja tuge.” Võite ka lisada: „Mul on hea meel, kui sa oma muret väljendad, tee seda ikka. Soovin sinu jaoks endiselt olemas olla. Mida sa soovid koos teha?” Kindlasti võtke iga päev 6-aastase jaoks 15 minutit aega, et temaga tema soovitud mänge mängida. Nii hoiate temaga kontakti ja vähendate rivaalitsemist. Lisaks kindlasti ärge võrrelge lapsi omavahel, nt väikevenna on palju rahulikum kui sina vms. Poolte valimine pole samuti paslik (à la sina pead järele andma, sest sa oled suurem). Kui kiidate, siis kiitke ilma võrdlemata. Usun, et olete suurepärane lapsevanem!

17.12.2019

Tere

6-aastane laps elab kärgperes täpselt võrdse aja ühe ja teise bioloogilise vanema (ja nende uute partnerite) kodus. Eesoleval sügisel läheb ta kooli ning seetõttu küsin – kas olemasolev 50/50 ajajaotusega graafik toimib ka koolilapse puhul või on koolis õppivale lapsele ühe n-ö põhilise kodu olemasolu koolis käimise perioodil mõistlikum? St jagada aega näiteks selliselt, et nädala sees elab laps alati ühe vanema juures ning nädalavahetustel ja näiteks ka koolivaheaegadel teise vanema juures. Soovime lapsele võimaldada maksimaalselt hea ja tugeva taustsüsteemi, mis toetaks edukat kooliteed ja igapäevast stabiilsemat rutiini ning hoiaks ära pidevast ühest kodust teise kolimise stressi (kas see saab üldse olla miski, mis edukat õppimist mõjutab?).

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie küsimus on tulevikku vaatav ja puudutab aega, mil laps läheb kooli. Soovite teada, kas senist elukorraldust peaks muutma. Mulle väga meeldib, et te juba selle peale mõtlete ja küsimus on igati asjakohane. Te ei täpsusta, mida praegune 50:50 ajaliselt tähendab: on see nädal ja nädal või kaks nädalat ja kaks nädalat? Ma ei tea ka, kui kaua laps on sellisel viisil elanud ning kuidas see tundub talle sobivat. Üldiselt mina alla nädala teie moodi graafikuga ühes kohas viibimist ei poolda, sest siis ei teki tavapärast rütmi, justkui kogu aeg toimub sipsimine ühest kodust teise. Kool võiks olla mõlema vanema kodust nii kaugel, et laps saab perspektiivis sinna kas ise minna või on vanem valmis teda sõidutama. Kooli puhul on oluline teatud argirutiin, mida iseenesest saab nädala kaupa läbida. Eriti ideaalne oleks, kui sarnane rutiin oleks mõlemas kodus, aga kui te ei suuda selles kokku leppida, siis nii saab ka, et on erinev päevakava. Ma üldiselt pooldan jagatud vanemlust, sest see võimaldab jätkuvat lähedast suhet mõlema vanemaga, mis tulevikus on suhete loomise ja tugivõrgustiku seisukohalt ülioluline. Nii tekib ka vähem konflikte sellelt pinnalt, et üks saab lapsele rohkem lubada, kuna tegemist on nädalavahetuse või vaheajaga ja teine on siis see distsiplineerija. Kui teil praegu on nädal ja nädal, siis võite kaaluda ka kaks nädalat ja kaks nädalat, selleks et kolimise sagedus oleks väiksem, aga siin on väga oluline teie tunnetus sellest, kas see lapsele sobiks. Suhelda loomulikult võib vahepeal ka, aga asjad ja ööbimine oleks ikkagi ühe juures korraga. Kirjas sisalduva informatsiooni põhjal ei näe ma otsest vajadust praegust elukorraldust muuta. Kui lapse jaoks läheb kõik edasi nagu seni, siis see on talle tuttav ja kooli kõrval lisastressi ei tohiks tekitada. Soovin edu!

11.12.2019

Mure lapse käitumisega. Laps on raske iseloomuga ning ei taha sõna kuulata. Kuna me lapse isaga oleme täiesti kurnatud ja ei oskagi siitkohalt edasi minna, küsiks nõu. Olen lugenud et selles vanuses lapsed üritavadki oma võimu näidata, aga kuna meil peres ka teine laps (üldiselt rahulik) siis kuidas me saaksime ta sõna kuulama panna? On hakanud vastu nähvama, olen ka nii-öelda ähvardada proovinud, et kui sa ei kuula, siis nt multikat ei saa. Olen seadnud reeglid ja piirid, mis meil kodus olema peavad, aga siiski laps väga palju jonnib ja on raske iseloomuga. Käib lasteaias ja oleme pannud ta ka füüsilistesse trennidesse, et elaks end välja, aga koju tulles ikka ei täida neid palveid, mida ma heaga palun. Lõpuks lõppeb jälle kõik kisaga, tõstan mina tema peale häält ja tema nutab, vaidleb vastu, paugutab uksi, karjub. Minu jutt on tema jaoks justkui nagu rong, mis sõidab ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Varsti ei julge isegi mina temaga enam avalikult kuhugi minna, sest kardan tema tulevast käitumist ette.

Palun nõu, ta on alles 4 a ja kui praegu tundub olukord juba hull, siis ma ei tea, mis saama hakkab, kui ta puberteedivanusesse jõuab.
Muidu on ta hea vend oma õele, nad väga ei kakle ja mängivad koos, aga poeg ei anna minule isegi võimalust olla kasvõi üks päev nii, et ma ei peaks tema peale hääletooni tõstma ja me ei läheks tülli. Kas asi on minus endas, või peaksime otsima ikka temas põhjust?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure 4-aastase pojaga, kes sageli teie palveid ei täida ja jonnib. Lapsed peavad õppima seda, et kõik soovid ei täitu ja selle jaoks on piirid väga olulised juba varajasest lapseeast peale – kiidan teid, et julgete neid kehtestada. On tõsi, et iseseisvumisega hakkab laps rohkem oma tahet väljendama ja see on normaalne arenguetapp. Öeldakse, et tavaliselt lapsed ei kuuletu 1/3 ajast. Kui nüüd mõtlete ennast ise lapse rolli, siis milline teie arvates tema päev olulisel määral on – kas selline, kus ta saab teha, mida soovib või on nii lasteaias kui kodus päris palju korraldusi, käske ja keelde, mida ta peaks täitma? Me ei pane tähelegi, kui palju me tegelikult korraldusi anname ja see võib ka täiskasvanu teha trotslikuks. Seega püüdke anda ainult neid käsklusi, millega olete valmis lõpuni minema ja mida moel pole mõistlik või võimalik esitada: nt ettepanekuna, valiku andmisena (kas see/siis … või see/siis).

Üks oluline asi, mida soovitan teil teha, on lapsega iga päev 15 minutit mängida tema poolt valitud ja ka tema reeglitega mängu. Küsigegi tema käest, kuidas ta tahab, et te mängiksite, millega mängiksite ja mida ütleksite. Kui laps on saanud ise boss olla, on tal kergem teile pärast vastu tulla. Järgmiseks soovitan sotsiaalset juhendamist ehk olge ise koostöö osas eeskujuks. Näiteks, laps palub teilt midagi, teie ütlete: „Ma hea meelega teen nii nagu palud!” ja siis teete seda. Kui tema siis ka midagi vastuvaidlemata teeb, isegi kui natuke poriseb, siis palun kiitke teda, öeldes täpselt välja, mis teile meeldib: „Mulle nii meeldib, kui sa täidad mu palve vastuvaidlemata!” Kuna lapsed üldiselt soovivad vanematele meele järele olla, siis ta võiks õige ruttu õppida, et tasub koostööd teha, sest siis saab tähelepanu ja kiitust. Seega pigem soovitan n-ö heaga läheneda, sest üldiselt ükskõik, millisele käitumisele tähelepanu pöörates see kinnistub. Kui te tema jonni peale hakkate pahandama või teda hurjutama, siis see kinnistab jonnimist ehk viib teid kaugemale oma eesmärgist, et kodus oleks rahulikum õhkkond. Kui mu nõu kasutusele võtate, oma käitumist natuke muudate, siis võib muutusi lapse käitumises oodata suhteliselt ruttu, seda juhul, kui probleem pole sügavam (mida hetkel kirjast välja ei loe). Edu!

11.12.2019

Kuidas vastata 9-aastase tütre küsimusele, mis on seks? Praegu klassis räägitakse sellel teemal. Me oleme eelnevalt rääkinud poiste ja tüdrukute erinevustest, sellest, kuidas beebid sünnivad. Aga ma ei osanud sellele küsimusele kohe vastata, kuna ei tea, kui palju võiks rääkida 9-aastasele.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on see, kuidas rääkida oma 9-aastasega seksist. Tänapäeval tundub, et lapsed saavad kiiremini suureks. Kunagi tundus väga vara rääkida algklassilapsele täiskasvanute maailmast intiimses vallas, aga nüüd on info nii kergesti kättesaadav, et raske on ise selle jagamist kontrollida. Ma ei saa täpselt aru, kas õpetaja räägib lastega seksist või lapsed omavahel. Kui on vanemaid vendi ja õdesid (eriti vendi), siis usun, et nende kõrvalt võivad küll seksiteemad üles tõusta. On väga tore, et olete juba last harinud sugude erinevusest ja beebide sündimisest. Soovitan esiti paluda lapsel rääkida seda, mida tema teab või arvab teadvat seksist. Nii saate aimu tema teadmiste haardest ja tõesusest. Kui on midagi, mis on vale ja soovite korrigeerida, siis saate seda ilma liigselt detailidesse laskumata teha. Ühtlasi saate kinnitada, et kui tal tekib sel teemal uusi küsimusi, siis vastate hea meelega. Minu meelest on kõige toredam rääkida seksist kui täiskasvanud inimeste vahelisest ühest armastuse väljendamise viisist, mis ühtlasi võimaldab ka lapsi saada. Kuidas tundub? Kindlasti ei pea tekitama sellist tunnet, et seksist ei tohi rääkida, et see on tabu, häbi või vale, sest nii kujundame hoiakuid, millega tulevased suured inimesed kimpus on. Usun, et saate kenasti selle olukorraga hakkama. Edu!

11.12.2019

Tere. Avastasin et minu 13-aastane tütar tarbib narkootikumi metamfetamiin. Andsin ka asja politseisse eesmärgiga teada saada, kes müüb. Aeg ka kinni pandud terapeudi juurde, paraku kahe nädala pärast alles! Soovin teada, mida ma kindlalt teha ei tohiks? Pean silmas pöördumisi ja kõnetamisi oma teismelise suunas. Tundub, et olen millegagi väga mööda pannud, et tütar selles olukorras, ja ei soovi asjade kulgu veel hävituslikumaks muuta!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on suur mure seoses sellega, et avastasite, et teie teismeline tütar tarbib narkootikumi. Mõistan, et see võib olla hirmus, arusaamatu ja ahastamapanev kogemus. Tunnistan, et mina ei ole narkoteema ekspert. Selles osas saate ehk pädevamat nõu http://peaasi.ee/kysi-noustajalt/. Kui teie kirja lugeda, siis minu meelest on teie tegevus olnud väga mõistlik: politseisse pöördumine müüja väljaselgitamiseks ja ka terapeudi juurde aja kinni panemine on head mõtted. On nii südantsoojendav lugeda, et vaatamata oma emotsioonidele toimunu osas püüate säilitada kontakti oma lapsega ning tõesti läbi mõelda, mida öelda ja mida mitte. Ma ei tea, kui usalduslik suhe teil on olnud, aga usaldusliku suhte jaoks on vaja vanemal väga palju kuulata, peegeldada, sest selle läbi on kergem mõista, mida laps tunneb ja mõtleb. Teismelistel on ju suur vajadus reeglite vastu protestida, et iseseisvuda, ning paljud tunnevad ka eakaaslate poolt n-ö grupisurvet teatud asju teha, mida muidu ise ei teeks. Tore oleks, kui paluksite tal selgitada, mida ta ise kogu loost arvab, mida tunneb ning väljendaksite oma tunnetest just mure ja hoolivuse poolt. Ristküsitlus, tänitamine, moraali lugemine, karmilt karistamine on ehk need asjad, mida võiks vältida. Loomulikult on teie roll vanemana endiselt piire seada ja teil on õigus ka tagajärgi rakendada. Tagajärgede rakendamine peab olema enne kokku lepitud ning nii vanale lapsele võib selle kestus olla 1–2 päeva. Pikem tagajärg ei ole mõjusam, pigem tekitab trotsi ja noor peab saama võimaluse uuesti sobivalt käituda. Tõenäoliselt on mõistlik ennast harida narkootikumide mõjust aju arengule jm ning jagada lugemismaterjali ka tütrele. Soovin teile südamest edu!

11.12.2019

Kas 19-aastasel võib olla paarisuhe 16-aastasega?

–––

Tere!

Jah, võib – keelatud see ei ole. Hetkel on seksuaalelu legaalse ea alampiir 14. eluaasta.
Kehtiva karistusseadustiku kohaselt on täisealisel keelatud suguühendus noorema kui 14-aastasega ja selle eest võib karistada kuni viieaastase vangistusega.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

10.12.2019

Kuidas õpetada vanemale lapsele, et väiksemat venda (2-aastane) ei lööda ega kiusata (mänguasjade äravõtmine, lahtise käega löömine). Tihti juhtub see pärast lasteaiast kojutulekut.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et kolmeaastane lööb kaheaastast. Mul on hea meel, et tahate lastele õpetada vägivallatut suhtlemist – see on tõepoolest väga oluline. Mainite siia juurde tähtsa seiga, et sageli tuleb löömist ette pärast lasteaiapäeva. Mõlemad lapsed on väikesed. Kolmeaastased alles hakkavad õppima oma tunnete reguleerimist. Kindlasti tekib neil päeva jooksul palju hetki, kus nad pettuvad, pahandavad, solvuvad, vihastavad jne ning nende emotsioonidega jõuavad nad ka koju. Kodu võiks üldiselt olla turvaline koht, kus ennast lõdvaks lasta, aga sageli see tähendab ka n-ö negatiivsete tunnete väljaelamist. Kuidas siis teha seda vägivalda kasutamata? Siin tulevad appi emotsionaalne ja sotsiaalne juhendamine. Kirjeldage, mida laps võib tunda: „Sul oli erinevaid emotsioone täis päev. Sa võid tunda praegu väsimust ja ärritust.” Nii õpib laps seostama oma keha aistinguid ja emotsioonide nimetusi. Eesmärk on see, et edaspidi ta oskab ise enda tundeseisu sarnaselt kirjeldada: „Olen pahur.” See annab teistele indikatsiooni, kuidas käituda. Mida võiks teha siis, kui üks pereliikmetest on pahur? Tal võiks lasta natuke rahuneda, omaette olla. Seda saate õpetada mõlemale lapsele: ühel on õigus siis eemalduda, teisele on vaja tähelepanu kõrvale juhtimiseks muud tegevust, et ta esimest segama ei läheks. Samuti saab 2-aastasele õpetada sõnastama oma tundeid, kui vanem laps lööb: „Mul on valus, palun ole sõbralik!” Kolmesele võib samuti kirjeldada noorema võimalikke tundeid, et areneks empaatiavõime ja tegude-tagajärgede seos: „Tal on valus ja kurb, kui sa teda lööd.” Mänguasjade jagamise osas tuleb õpetada oma eeskujuga (kui olete ka mängus sees) või vihje andmisega ja siis sobiva käitumise kiitmisega asju jagama, kordamööda mängima, luba küsima ja oma järge ootama. Edu teile!

09.12.2019

Tere
Kuidas soovitate 2,5-aastast uuesti ilusti ööunne jääma.
Ta magab oma toas, tegelikult ta jäi väga kenasti mingi periood magama, viimasena õhtul muinasjutt ja siis magama ja ta jäi suht kohe. Nüüd, kui muinasjutt loetud, soovib ta ka mulle lugeda, ehk ta lehitseb terve raamatu läbi ja räägib, mis seal on, see on ok veel. Aga peale seda hakkab trall. Iga natukese aja pärast leitakse mingi mure.
Isegi kui tema juures istuda, seni kuni ta magama jääb, siis ta aina lollitab.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on õnnestunud oma last kenasti oma toas ööunne panna, mida on tore lugeda. Viimasel ajal aga toimub tema poolt venitamine ja lollitamine. Magamajäämine on oma olemuselt sarnane lahkumisrutiinile, kui jätate lapse näiteks lasteaeda ja lähete ise ära. Kuidas seda kenasti teha, selle jaoks on „Imeliste Aastate” programmil mitmeid soovitusi. Esiteks ei tohi kunagi ära hiilida, vaid tuleb öelda selge sõnaga, et nüüd ma lähen ära, head aega või siis antud juhul head ööd. See on siis pärast muinasjutu lugemist. Võib juurde lisada, mida laps võib päeval toredat oodata või magamamineku puhul, milliseid toredaid unenägusid ta võiks näha. Seejärel tuleb ära minna ja lapse protestile, kauplemisele või lollitamisele tähelepanu mitte pöörata. Kui see takistab teid lahkumast, siis on laps leidnud hea nipi, kuidas teid kinni hoida st endale lähedal hoida, sest talle ju meeldib see. Ei saa eeldada, et väike laps ütleks vanemale, et mulle on parem, kui sa nüüd ära lähed, sellepärast peab seda tegema vanem.

Igaks juhuks lisan, et hea oleks, kui voodi oleks ainult magamiseks ja muid tegevusi, nt mängimist seal ei toimuks – siis seostub see rahuliku oleku ja unega. Tuba võiks samuti olla hämar, siis saab ka meie keha aru, et võiks magama jääda. Vähemalt tund enne tuttu minekut peaks olema rahulikult, kindlasti ilma ekraanita. See võib olla hea aeg, mil laps saab teile raamatut „lugeda”. Soovin järjekindlust, siis tuleb ka edu!

09.12.2019

Tere, neiu on 16-aastane ja tarvitab alkoholi, suitsetab, teeb mokatubakat, teeb e-sigaretti, teeb narkootilisi aineid ja seksib.
On tekkinud mure ta pärast. Neiu lõigub ennast. Vanemad tal ei tea sellest. Tal on diagnoositud depressioon. Ise väidab, et on väga õnnelik enda eluga. Ma olen ta lähikondlane. Tüdruk kiitleb sellega ,et tal on 5 poissi samal ajal ja räägib avalikult suguvõsa ees, kuidas iga intiimkogemus on. Koolis on tal halvad hinded ja väga palju puudumisi.
Ema ja isa on tal mures ja paanikas. Neiu käitub nendega väga halvasti, sõimab ja karjub nende peale. Sooviksin leida tüdrukule abi või nõu siit. Olen ka ise meeleheitel.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! On suur rõõm, et sellel neiul on mitmeid inimesi, kes temast hoolivad. Siiski tundub, et ta ei tunneta seda. Oletan, et tal on olnud kui mitte kodus, siis eakaaslastega suuri muresid ja südamevalu, mida ta välja ei kannata ning mis võiksid selgitada lõikumist. Äkki on ta püüdnud olla väga korralik ja täiuslik, aga kogenud palju kriitikat ja kõrgeid nõudmisi? Ehk on ta hiljuti mõistnud, et ta ei suuda kõigile ootustele vastata ja siis reaktsiooniks kõigele käega löönud? Tema käitumises tundub olevat protesti, aga ka armastuse otsimist või enda väärtuse kinnitamise püüdu. Need on muidugi hüpoteesid, mida peaks teraapiatöö käigus kontrollima. Kõige üldisemas mõttes on vaja neiul kedagi, keda ta võiks usaldada sellega, mida ta tegelikult mõtleb ja tunneb. Võib-olla ta kardab, et kui ta sellest räägib, siis tema üle naerdakse, ta tunded tühistatakse, loetakse moraali või saadakse kurjaks? Seetõttu oleks muidugi neutraalne ja professionaalne terapeut hea variant. Võib-olla suudate ja saate teie see usaldusisik olla? Sageli kestab enesehävituslik käitumine nii kaua, kuni teine n-ö vastasjõud ei kaalu seda üles ehk siis – kuni tal puudub motivatsioon teisiti käituda. Ei oska öelda, mis võiks seda tekitada. Mul on tõesti kahju, ei oska rohkem aidata. Soovin edu ja tänan, et olete hooliv!

02.12.2019

Mida teha 17-aastase lapsega, kes ei hooli mitte millestki, on ükskõikne ning vastutustundetu? Ei hooli kodutöödest, kodustest ülesannetest, hinnetest, koduloomast, söömisest ega millestki muust peale netimaailma ja sõpradega väljas käimise. Tal oli esimesest eluaastast kuni 14-aastaseni terviseviga, mille tõttu oli tihti haiglas ning seetõttu on ta oma vanusest käitumisviisidega maas. Mentaliteet kuskil 12-aastase lapse oma, kuna tavaelu algas hiljem, kui terviseprobleemist lahti sai. Oleme emaga üritanud igasugu viise, kas kõigega aidanud toime tulla või osaliselt või lasknud tal täitsa ise oma asjadega hakkama saada, aga arengut pole kuskil. Kui temaga kooli/kodu/kohustuste täitmise teemadel rääkida, hakkab kohe nutma ja jookseb oma tuppa. (Rääkimine toimub rahulikult, keegi ei karju.) Psühholoogi juurde ei soovi minna, kuna ei taha ema raha raisata. (Kuid ka see on väljamõeldud põhjus, kuna meil peres rahaprobleeme pole.) Üritame saada aega läbi perearsti, tasuta psühholoogi juurde. Kuid siiski sooviksin teada, kuidas sellise lapsega käituma peaks, kuidas teda aidata, et ta vastutustundlikum oleks.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on suur mure lapse pärast, kes käitub vastutustundetult. Te kirjutate küll natuke teatud asju lahti, aga ikkagi on mul väga raske vastata, sest nii palju infot on puudu, mis määrab, kuidas vastata. Seega ütlen kohe ära, et soovitan kindlasti pöörduda psühholoogi poole. Saate alguses minna kaks vanemat koos, sest juba see võib aidata teil teatud asju teisiti teha, mis tütre käitumist muudab. Kui leiate terapeudi, kes on lisaks veel tunnetekeskset teraapiat õppinud, siis usun, et see on plussiks.

Tunnistan, et ei oska teie kirjast välja lugeda, kas tal on olnud vastutustunne või pole te seda välja arendanud. Üldiselt saab vastutustunnet arendada nii, et laps kogeb teatud tegude või tegemata jätmiste tagajärgi. Alustama peab aga sellest, et kui hea kontakt mõlemal vanema eraldi oma lapsega on. Kui kontakt pole kiita (st suhted on jahedad või konfliktsed), siis on ka raske temalt kuuletumist nõuda. Üldiselt sellises vanuses noorukiga on pigem oluline koostöö, sest nõuda ta enam vist väga ei lase. Kas tema teismeiga on möödumas või täies hoos? Teismelistele on ju kombeks kõiki piire katsetada ning öelda, et mind ei huvita paljude asjade peale, mis ilmselgelt ei väljenda nende tegelikke tundeid. Seega mittehoolimine ei pruugi olla tema tegelik tunne. Esimese asjana püüdke temaga vestelda hoopis teistel teemadel ja mitte küsimuste kaudu, vaid kasvõi ise oma päevast rääkimisega alustades: mis oli toredat, mis ärritas ning siis paluda temal oma päeva emotsioone ja tegemisi kirjeldada. Kui tal on tunne, et ta võib teid usaldada, siis ta avab end rohkem. Mulle tundub, et ta on päris mures ja tunneb ennast üksi, aga ei oska ennast piisavalt väljendada ja võib-olla kardab ka nahutamist või moraali lugemist, ükskõik kas selleks on alust või mitte. Olete proovinud nii ja teisiti. Taaskord ma ei loe välja, mis siis edasi saab, kui ta teema ülesvõtmisel nutma puhkeb – kas nii jääbki, et siis jutuajamist ei tule? Ja kas ma saan õigesti aru, et tal on lubatud netis ja sõpradega aega veeta, kuigi tal on kohustused täitmata? Loogiline on, et enne tuleb töö ja siis lõbu. Järjekord on sellepärast just selline, et lõbust saadav emotsioon aitab ka vähem meeldivad tegevused ära teha. Kas kardate olla temaga konkreetsed, sest ta on nii kaua tervisega kimpus olnud ja te tahate talle lubada asju, mis talle rõõmu pakuvad, sest olete rõõmsad, et ta üldse elab ja nüüd terve on? Kui on oht, et netimaailmast on sõltuvus kujunenud, siis seda enam peavad vanemad südame kõvaks tegema ning ta sellest võõrutama. Loodan, et mu soovitustest on abi!

02.12.2019

Ei leia kuskilt 12-aastase soovituslikku nn tööpäeva pikkust. Murekoht on selles, et laps on igapäevaselt kodust ära üle 12 tunni ning siis koju jõudes hakkab alles õppima, see on kl 20–21 vahel. Tegemist on mehe lapsega esimesest suhtest ning laps ei ela meiega pidevalt koos.

–––

Tere! Olete mures, et teie partneri 12-aastane laps on iga päev kodust üle 12 tunni ära ning alles õhtul koju jõudes hakkab õppima. Teie kirjast ei selgu, kas laps käib pärast kooli tööl või osaleb ta trennides ja huviringides ning kelle soovil ta seal käib. Mis puudutab töötamist väljaspool kooliaega, siis seaduse järgi võib 7–12-aastase lapse täistööaeg olla kuni 2 tundi päevas ja 12 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul õppeveerandi kestel väljaspool kooliaega ning 3 tundi päevas ja 15 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul koolivaheajal. 7–12-aastasel alaealisel on lubatud teha kergeid töid kultuuri-, kunsti-, spordi- või reklaamitegevuse alal (eelkõige osalemine etendusasutuse töös loomingulise töötajana, töö modellina).

Selles vanuses kooliealised lapsed vajavad ööpäevas 9–11 tundi und. Kui teile tundub, et lapse nn tööpäevad on liiga pikad ja tema aega liiga ülekorraldatud ning ta ei saa piisavalt puhkust, siis peaksite rääkima oma partneriga. Vanem peab tegutsema lapse parimates huvides. Kas lapse isa on sama meelt, et laps on ülekoormatud? Mida laps ise sellest arvab? Kui laps ja tema isa näevad selles murekohta, siis tuleks teie partneril see teema ja võimalikud lahendused läbi arutada ka lapse emaga, kelle juures laps püsivalt elab. Edu teile!

tarkvanem.ee meeskond

02.12.2019

Tere. Minu poeg on 3 a 2 k. Oleme kakskeelne perekond. Laps räägib 5 sõnast koosnevaid lauseid. Oktoobri lõpus kolisime uude koju. Laps läks lasteaeda 1,8-aastaselt. Lastead asub u 1 km kaugusel – sõidame hommikul autoga ja õhtul tuleme jala. Väiksena hammustas rühmas, kuna ei saanud ennast väljendada.
Kuid nüüd tekkis olukord, kus üks lapsevanem tuli ja ütles, et tema laps ei taha lasteaeda tulla, kuna minu poeg kiusab – näpistab! Mulle läks hinge see olukord. Õpetajalt pärides (tööl olid mõlemad õpetajad) läksime ühe õpetajaga emotsioonidele, kus tema väitis, et lapsel on aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Samal ajal laps ronis, karjus, nuttis, kui rääkisin teise isikuga. Emana koheselt reageerisin ning käisin tasulise kliinilise psühholoogi juures.
Laps pidavat veel vaikuse ajal pidevalt segama ning kaasa pidi tegema tegevustes vähe. Uurides muusikaõpetajalt  öeldi, et laps püsib toolil 5 minutit ning liikumisōpetajal ei ole lapsega üldse probleeme.
Kodune olukord – laps on hakkanud rohkem lööma, siis kui midagi talle ei meeldi või ei tule välja, viskab maha ja on vihane. Oma pahameelt väljendab valjult röökides. Samas varem ma sellisele käitumisele reageerisin karjumisega ja kiskumisega nt käest! Nüüd, kui tekib selline olukord, räägin, et mul on valus, kurb jne! Kas sul on hea, kui mina nii teen… laps ütleb: emme, vabandust, oled sõber, mina kuulan sõna… jne!
Abikaasaga oleme mõlemad valjuhäälsed ja probleeme samuti lahendame valjuhäälselt ning emotsioonidel – püüan lahendada olukorda.
Pühholoogi juures oli 1 h, kus psühholoog jälgis, vaatas ning kuulas mind, esitades mõningaid küsimusi. Psühholoog kirjutas, et ühekordse kohtumise järgselt ATH-le iseloomulikku sümptomaatikt ei avaldu ning täpsema arvamuse saamiseks on vaja teha lapse arengu hindamine. Käisime ka seal, öeldi, et diagnoose ei panda, aga kuhugi soovitusi minna ka ei ole vaja. Tegeleda lapse püsivusega ning et laps hoiaks pliiatsit tugevamini ja kääride lõikamisega.
Aga olen nii mures juba, et endal raske juba uskuda, et kõik hästi. Üks opetajatest oli ruhmas last juba sildistanud.
Panin lapsele veel ühe aja psühholoogile, sest mind on nii palju mõjutatud, et lapsega on midagi valesti.
Kodus suudab ilusti mängida, paneb puslesid (12 tükki), lemmikmänguasjad autod, tegeleme sorteerimisega, tunneb kõiki värve, kujundid – kolmnurk, ruut ja ring, loendab 5-ni, edasi läheb mõnikord sassi. Ostsime peenmotoorika arendamiseks legod – 15 min mängis korraga, kuna uus asi jne.
Mängides räägib valjult. Praegu on periood, kus tal vaja kogu aeg olla esimene, kui ei saa, siis hakkab viha voi nutt.
Lasteaias pidi magama 1 tund, aga kodus magab 2–3 tundi lõunaund.
Hommikuringis pidavat laps kõrvalkaaslasi segama.
Kas oleks mõistlik lasteaeda vahetada või teeb see stressi juurde?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure oma poja pärast, kellel on lasteaias vanemate arvates agressiivsuse ja liigse aktiivsusega probleeme. Tore on, et kirjutate lahti, mida ta oskab ja mida olete ette võtnud. Mul on hea meel kuulda, et võtate teemat tõsiselt ja otsite abi. Nii nagu kirjutate, siis laps õpib eelkõige eeskuju kaudu. Kui teie olete valjuhäälsed ja emotsionaalsed, siis ka laps õpib nii oma arvamust avaldama. Tore on lugeda, et olete mõistnud, et karjumine pole hea viis last distsiplineerida. Kõigepealt peaksime enda emotsioonidega õppima toime tulema, rahunemistehnikaid õppima, siis saame neid ka lapsele õpetada. Üks hea viis on tõepoolest see, mida ka kasutate: kirjeldate oma emotsioone, kui laps teatud viisil käitub. Võiksite kirjeldada ka lapse emotsioone, kui ta emotsionaalne on. Nii õpib ta tunnetama ja nimetama, mis on viha, pettumus, hirm, ärritus, ehmatus jne. Lisaks emotsionaalsele juhendamisele on lapsel oluline õppida püsivust ja sotsiaalseid oskusi ehk kuidas kollektiivis teistega rahumeelselt toimetada. Püsivust saab õpetada nii, et kui laps paneb vaikselt puslesid kokku või sorteerib autosid, siis kommenteerite kõrval: „Sa oled nii kannatlik kui sa nii mängid,” või „Sa oled nii keskendunud nendele pusledele”. Siis laps õpib, mis tunne on püsivalt midagi teha. Võiksite lisada ka kiituse ehk kui väga teile meeldib, kui ta kannatlik on, siis ta soovib seda käitumist korrata. Sotsiaalseid oskusi saab õpetada kolmel moel: ise eeskujuks olles (näiteks palud viisakalt, ootad oma järge, jagad oma asju jne), andes vihjeid õigeks käitumiseks, nt „Mäletad, mida öelda kui me kedagi tuttavat näeme?” ning viimane ja väga tähtis on kiitus, mis järgneb sobilikule käitumisele. Kiitus kinnistab – see on väga oluline printsiip kasvatuses.

Ma ei ole kindel, et lasteaia vahetus tingimata probleemid lahendaks, sest uues kohas võib ju ka olla lapsi, keda ta segab või kellega ei klapi ning õpetajaid, kellel on temaga raske. Pigem peaks võimalikult palju tegema õpetajaga koostööd, et aidata tal taibata, mis teie lapse puhul töötab, et tema saaks ka siis seda kasutada. Psühholoogi juures kasvatuslikel teemadel vestlemine on ka hea mõte ning usun, et ka ülaltoodud soovitustest võiks abi olla. Kui teie kodukandis korraldatakse „Imeliste aastate” vanemluskoolitust, siis soovitan osaleda. Uue aasta alguses peaks taas grupid alustama. Edu teile!

02.12.2019

Mis teha, kui laps näeb laes kedagi ja pakub asju talle?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud väikelapsega, kes näeb nähtamatut ja suhtleb temaga. On arusaadav, et kui täiskasvanud inimene nii käituks, siis tekiks meil kahtlus, kas ta on vaimselt terve. Oleme harjunud nägema nähtavat ja peame seda normiks. See, mis on normist erinev, võib olla võõras ja hirmutav. Ma ei tea, kas olete kuulnud, et lastel võib olla kujutletavaid sõpru. Laste fantaasiamaailm on lihtsalt nii elav, et raske on vahet teha reaalsuse ja kujutletava vahel. Ma esimese hooga arvaks, et ka teie laps on täiesti normaalne koos oma kujutluspiltidega. Eks te käite ju perearsti juures niikuinii regulaarsetel visiitidel, tema näeb üldises plaanis ära, kas lapse areng on eakohane. Kui tervis tundub üldiselt korras olevat, siis ehk pole muretsemiseks põhjust. Teie võite tal lasta seda teha ilma pahandamata ja eitamata. Lapse fantaasia väheneb 8. eluaasta paiku oluliselt, aga enne seda on veel palju aastaid, kus talle erinevad fantaasiamängud, sh rollimängud meeldivad. Loodan, et suudate siis aeg-ajalt neid koos temaga nautida, kui ta seda soovib. Head kooskasvamist!

02.12.2019

Tere! Minu elukaaslasel on eelmisest suhtest 7 a tütar, kes läheb järgmisel aastal kooli. Hetkel on minu elukaaslasel ja tema tütre emal pooleli tuline vaidlus teemal, kelle juures peaks laps elama ning millises koolis käima. Kuni praeguseni on viimased 5 aaastat laps olnud üle nädala isaga ja teine nädal emaga. Laps käib lasteias isa kodu lähedal ja ka eelkoolis just isa kodule lähemal (samas rajoonis), lapse ema elab ca 10 km eemal praegusest lasteaiast ja eelkoolist.
Lapse ema survestab last rääkima, et soovib elada emaga; kui küsida, et miks, on alati vastus, et emme ütles, et ta ütleks, et tahab elada emme juures, kuigi tegelikult soovib just elada isaga.
Lapsel on mõlema vanema juures ideaalsed tingimused, v.a asjaolu, et lapse emal vahetuvad partnerid väga tihti (intervall ca 6 k) ja ema valetab lapsele.
Kuidas peaks antud olukorras toimima? Mul on väga raske näha enda elukaaslast selle surve all vaikselt murdumas, tema laps on mulle kui oma, hoiame väga kokku ja meil on on peres täielik harmoonia.
Kui suure osakaaluga on lapse enda soov ja kuidas seda välja selgitada, juhul kui lapsele on ema poolt tehtud tugevat mõjutustööd teemal, “ära ütle issile, et ma ütlesin, et sa hakkad minu juures elama” , ”Ütle issile, et sa tahad elada emmega ja käia emme juures koolis”…
Suured tänud juba ette!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure puudutab teie elukaaslase tütart ja elukaaslase suhteid eksnaisega. On mõistetav, et teil on raske selles situatsioonis neutraalne olla, eriti kui näete endale kallite inimeste viha, abitust või kurbust. Ma siiski tuletan meelde, et probleemi peaks lahendama need inimesed, kelle vahel see on. Antud juhul on oluline lapsevanemate kokkuleppe sünd eelkõige tulevase kooli osas, aga ma saan aru, et ka lapse edasine elukoht on küsimärgiga. On rõõmustav, et seni on lapse kasvatamisel vanemad kenasti toime tulnud. See annab lootust, et ka uus kokkulepe võiks sündida. Ma ei oska öelda, miks hetkel on konflikt tekkinud, aga kordan, et seda peaks lahendama just vanemad. Kui mõlemale tundub, et just temal on õigus, siis see võibki nii olla, aga kokku peaks ikkagi leppima. Seitsmeaastase lapse eest teevad otsused ikkagi tema vanemad, sest laps ei oska näha suurt pilti ega kõiki võimalikke tagajärgi, mis aga otsustamisel määrava tähtsuse omandavad. Kuna laps tahab reeglina olla koos mõlema vanemaga, siis ei tohiks teda panna vanemate vahel valima. Lapsel on vaja vähemalt neutraalselt teineteisesse suhtuvaid vanemaid ja kindlasti mõjub stressitekitavalt, kui vanemad tülitsevad, eriti kui lapsest saab n-ö sõnumitooja. Mina soovitan vanematel pöörduda lepitaja poole, kelle pädevuses sellised küsimused on. Teie roll on toetada oma elukaaslast, kuidas iganes ta seda vajab, ning kui laps teiega on, olla selline nagu kirjeldate, et olete – hooliv, turvaline täiskasvanu.   

29.11.2019

Minu laps on peagi 2-aastaseks saamas.
Meil on tekkinud probleem riidesse panemisega. Ta ei ole nõus, lihtsalt viskab kõhuli ja selili. Mida teha?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie peaaegu kahene laps protesteerib riidessepaneku vastu ja soovite nõu, mida selles olukorras teha. Tõepoolest, kaheaastane laps on juba palju iseseisvam kui imik või beebi. Ta oskab käia ja on õppinud, et ta on eraldiseisev isik. Tal on kujunemas oma tahtmised ja see on arenguliselt igati normaalne. Pole siis ime, et võib tekkida probleem, kui teie soov ja tema soov ei lähe kokku. Lastel ei ole ajataju, nemad ei saa aru, miks peab kiirustama. Lisaks pole neile üldsegi nii tähtis riiete teema. Nad ei oska näha olukordi ja tagajärgi ette. See tähendab, et teil on paljudes olukordades siiski õigus oodata ta kuuletumist ja kõige kenam on seda nimetada koostööks. Selleks, et koostöö paremini sujuks, peab lapsel olema piisavalt võimalusi oma valikuid ellu viia. Üks tore aeg selle jaoks on mänguaeg, mis võiks aset leida igal päeval 10–15 minutit ja sellisel viisil, et laps kehtestab kõik reeglid ehk siis dikteerib, kuidas mängitakse. Ka muul ajal saab anda valikuvõimalusi, et kas paned selle või selle seeliku ehk siis valida võib anda nii, et teie jaoks on mõlemad variandid sobilikud. Loomulikult vajab laps kiitust siis, kui ta paneb rahulikult ja parajas tempos riidesse – see võiks juba soodustada tema käitumise kordust, sest talle ju meeldib vanema kiitus. Kui olete kõike seda teinud ja ikka tekib riidessepanekul vastuseis, siis võin soovitada kehtestada preemiasüsteem. Kuna ta on väike, siis iga kord, kui ta teatud ajaga riidesse paneb (või laseb ennast riidesse panna?), siis saab ta väikse preemia – tal võiks lasta see ise valida. Eriti head on tasuta stiimulid nagu kõva kalli või musimops, selline asi, mida võiks koheselt pakkuda. Soovin edu!

29.11.2019

Tere

Meie 4,5-aastasel pojal on tekkinud hirmud. Kardab lasteaeda jääda, sest tunneb, et vanemad unustavad ta ära. Kardab, kui emme poodi läheb. Et kas tuleb ikka tagasi. Pimedust on hakanud kartma. Kas tegu on ealise iseärasusega? Kui jah, siis kui kaua see võib kesta? Kuidas kõige paremini toetada last? Aitäh!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie peagi viieseks saaval lapsel on tekkinud hülgamishirm ning teid huvitab, kas see on lapse arenguetapist tulenev ja kas vanemad peaks kuidagi teda toetama. Hirmud võivad olla lapse vaatest põhjendatud ja teie vaatest põhjendamata. Toon näite, kuigi ei tea, kas see teie kohta kehtib. Kui lasteaed pannakse kell 18 kinni, kõik teised lapsed on juba ära läinud ja tema on viimane, siis tal võib tekkida tunne, et teda on sinna unustatud, kuigi teie oletegi nii planeerinud, et lõpetate ühe koosoleku ära ja siis jõuate viis minutit enne asutuse sulgemist lasteaeda. Seega hirm võib tekkida teie jaoks n-ö tühja koha pealt, aga lapse jaoks teadmatusest. Sageli kardame asju, mida me ei tea. Meil on komme täita n-ö tühikud kõige jubedamate stsenaariumitega, mida ette kujutada suudame. Seega soovitan, et võiksite lapse jaoks lahti seletada, millal keegi talle järele tuleb, kes tuleb, miks mitte lisada ka, mis edasi toimub. Kui laps kella veel ei tunne, saab rääkida tegevuste järgnevustest, näiteks: kui oled oote ära söönud pärast lõunaund, õues ära käinud ja tulete rühmaruumi mängima, siis saad veel päris pikalt mängida, enne kui ma tulen. Kindlasti on oluline lühike hüvastijätt, mitte salaja ärahiilimine.

Ootajale on aeg pikk. Kui lähete poodi, siis võite näidata kella peale, et vaata, kui seier on seal, siis tulen, või helistada poest, et nüüd mul on enamik asju ostetud, kohe lähen kassasse ja hakkan kodu poole sõitma. Usun, et kontakt teiega, isegi kui te pole kohal, annab talle vajalikku turvatunnet.

Kindlasti võib osa olla ka elaval fantaasial ja tõepoolest, arenguliselt on sageli selles vanuses raske vahet teha reaalsusel ja fantaasial, sest viimane on väga elav. Siin võib aidata normaliseerimine, et me kõik tunneme vahel hirmu, aga enamasti sellel pole alust. Võib rääkida, mis teda julgustaks – näiteks kaisuka kallistamine, positiivne enesesisendus „Olen vapper!” vms. Kui olete telefonitsi kättesaadav, siis saate talle selgeks õpetada teile helistamise, mida ta saab suure hirmu korral teha. Variante on mitmeid. Edu teile!

29.11.2019

Kuidas on õige last rahustada, kui ta ärritub? Muutub agressiivseks.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on lapse pärast, kes ärritudes muutub agressiivseks. Tunnistan, et see pole ebatavaline, kui väiksemad lapsed ei oska oma ärritust maandada muud moodi kui näiteks käsi appi võttes. Õnneks saab tõepoolest teda aidata omandada sobilikumaid viise enda emotsioonide väljendamiseks. Üldiselt on ju loomulik, et meil kõigil aeg-ajalt tugevad emotsioonid tekivad, sh ka ärritus. Mida siis teha? Teil on õigus, et kõige parem on siis rahuneda, et mitte tegeleda oma esimese reaktsiooni ebameeldivate tagajärgedega. Kuidas te ise ennast rahustate? Saate lapsele selgitada, et ärritumine on normaalne ning kirjeldada talle, kuidas teie sellega toime tulete. Võite neid meetodeid ka talle õpetada. Lisaks on teatud lastepäraseid viise, mida lapsele õpetada. Näiteks hoida ühes käes kujutletavat lille ja teises kujutletavat küünalt. Kõigepealt tuleb nuusutada lille ja siis puhuda küünal ära nii, et rasva teiste poole ei lenda. Võib ka mõelda, et olen NASA-s rakettide kuule lennutaja. Tõmban kopsud õhku täis ja puhun välja, kätega näidates, kuidas rakett taeva poole tõuseb. Nii võib lennutada taevasse näiteks neli raketti. Tegelikult on mõlema harjutuse taga sügavalt hingamine. Palun tehke koos lapsega sobivat harjutust rahulikul ajal läbi selleks, et ärritunud seisundis ta juba oskaks rahuneda.

Oluline on ka aidata tal oma keha paremini tunnetama õppida. Tal võiks paluda kirjeldada, mida keha tunneb, kui ärritus tuleb. Saab rääkida juurde, et ta võib tunda kiiremat hingamist, peas pulseerimist, käte higistamist, hääle valjenemist. Kui märkate, et ta hakkab ärrituma, saate kirjeldada seda, mida ta võib tunda ehk öelda: „Näen, et hakkad vist ärrituma.” Sellega võiks ta tähelepanu suunata oma kehale, et kontrollida, mida see ütleb. Järgmine samm on rahunemistehnikat kasutada. Soovin edu!

28.11.2019

Mul on mure oma vanema poisi pärast, kes sellel aastal alustas teed esimeses klassis. Mure taust on pikk: kui poeg oli 3,5 a, siis hakkasid käitumises tekkima olukorrad, mis käivitasid minu alateadvuses mustrid (millest ma kohati teadlik polnud), mis ei ole üldse olnud leevendav ja teadlik vanemlus. Kahjuks laps sai kannatada „vana aja stiili“ kasvatamisest, mis päädis sellega, et lapsel on madal enesehinnang, varasematel aegadel löönud ennast (käega vastu pead, kriimustanud, halvustanud ennast jne) – see on minu arvates olnud kogu aeg minu tehtud teguviisi pärast. Terve see aeg on minul sellepärast olnud depressioon, mis on süvenenud. Olen saanud 2 aastat nõustamisabi, saanud veidi jagu vanadest mustritest (peres puuduvad nüüd vanad viisid, peale kõva hääle ja närvilisuse). Lapsel on ilmselt minu isiksusest, eeskujust ja käitumise tagajärjest tekkinud sellised teguviisid. Poiss küll pikka aega ei löönud ja oleme rohkem tunnetest rääkinud – teinud teadlikke protsesse. Siiski esineb tal madalat enesehinnangut, kohati on tunda, et on tavapärasest tundlikum laps, kergesti läheb teiste rumalustega kaasa (mis tekitab minus kui melanhoolikust ja perfektsionismi suhtes frustratsiooni), kui keegi kasvõi natuke pahandab, siis lööb ennast, paanitseb palju jne.
Küsimuse juurde jõudes, kuna me mehega proovime teadlikult palju tööd teha nii peresuhetes kui endaga, kuid kuna selleni läheb üpris kaua aega (eriti mul, kahtlustan jätkuvalt depressiooni), seega oleks vaja ka tegeleda vanema pojaga (tema hingemaailmaga, et tulevikus ei kasutaks meie vanu mustreid ja ei rikuks oma elu valede valikutega), kuid ma ei tea, kuidas tegeleda? Kas peaksin lapse viima psühholoogi või terapeudi juurde? Ma tean, et kui laps paraneb ja meie mitte, siis pole sellest kasu, kõik tuleb meist endast. Siiski, ma kardan kõike seda, et olen äkki hiljaks jäänud ja ma ei saa endast jagu, kui ka parandada oma suhet lapsega ja usaldust.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tore, et kirjutate pikemalt – kui on rohkem infot, on kergem vastata. Teil on mure enda ja poisiga seoses. Alustan poisist, kes käib esimeses klassis. Meie haridussüsteem, eriti kooliaeg on üles ehitatud nii, et õpetajad peavad pidevalt andma hinnanguid õige-vale. Sageli lapsed võtavad seda aga hea-halb ning hakkavad ennast maha tegema, lootusetuks ja rumalaks tunnistama. Seda on raske pealt vaadata ja kuulata. Enesehinnangut on kõige parem tõsta, lastes lapsel iseseisvalt tegutseda nendes asjades, kus ta hakkama saab ja siis teda tunnustades. Variant on ka kõrval olla, suunata, aga mitte ette öelda või ise ära teha. Tal peab jääma tunne, et ta ise saab hakkama, ise rakendab vanemalt saadud teoreetilised teadmised praktikasse. Siis saab ta ise rõõmustada ja vanemapoolne kiitus on väga võimas. Kindlasti peaks kiitma kirjeldavalt ehk konkreetselt ning eriti tore on, kui seostate seda oma positiivse tundega, mida poisi käitumine teis tekitab: „Selle lugemisülesande tegid kiiresti ja keskendunult ära – mul on selle üle väga hea meel!” Laps soovib vanemale rõõmu valmistada, kui te ise olete nukker või pinges, siis ta võib arvata, et see on tema pärast. Seda enam väljendage talle oma rõõmu ja rõõmu ka tema üle. Teine asi, mida pojaga seoses teha, on rääkida talle, et me kõik eksime iga päev ja see on väga inimlik – kõik teevad seda. Hea oleks saada vähemalt kodus lahti kategooriast hea-halb, vaid juurutada „seda soovime rohkem, seda vähem” mõtteviis. Näiteks soovime rohkem sõbralikkust ja vähem agressiivset käitumist, sh enda vastu. VEPA metoodika järgi võiks lausa teha pere ühise visiooni, mida me perena ehk kõik liikmed sooviksime rohkem näha, kuulda, teha, tunda, ja sarnaselt vähem kuulda, näha, tunda, teha, ning keskenduda siis igapäevaselt sellele esimesele osale, mida kutsume VEPA-ks.

Teil on oluliselt lihtsam pojaga neid asju teha, kui lubate endal eksida ja olete enda vastu andestav, kui märkate pisikesi positiivseid asju ja liikumist selles suunas. Võin omalt poolt öelda, et iga päev on uus võimalus oma pojaga uut suhet luua. Palun mängige temaga 10–15 minutit päevas seda mängu, mida tema tahab ja nii nagu tema tahab, sama soovitus on ka isale. Nii uuendate seda sidet ning loote koos mõnusaid hetki, kus ta saab ennast hästi, märgatuna ja enesekindlalt tunda. Psühholoog võib vajadusel lisaks teid mõlemaid toetada. Olete väga hooliv lapsevanem – kiidan teid selle eest!

22.11.2019

Paar viimast kuud näeb meie 9-aastane õudusunenägusid. Ärkab keset ööd üles, üleni higine ja süda tambib. Laps magab teises toas koos vanema vennaga (13 a). Tal on ka lisaks väike öötuli ja kaisukutsu. Magama lähevad kl 10 ajal. Olgu veel lisaks öeldud, et juba 3-aastasest peale on tal diagnoositud 1. tüübi diabeet e suhkruhaigus. Käime iga öö tal veresuhkrut mõõtmas. Et saavutada kiirelt uinumine, jääb ta vanemate voodisse ja tihti isa kolib siis diivanile magama. Oleme selgitanud, et pole vaja midagi karta. Ta ei mängi ka arvutimänge. Aga koos sõpradega kasutatakse usinalt Youtube’i. Kuidas teda aidata?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure poja pärast, kes näeb õudusunenägusid – te ei oska nende põhjust selgitada ning see hirmutab teid. Tunnistan, et ei oma teadmisi, kuidas diabeet ja uni omavahel seotud on, nii et seda ei oska kommenteerida. Selgituste otsimisel on oluline minna ajas tagasi ja kui paari kuu tagusest ajast midagi ei meenu, kuidas teie elu on teistsugune olnud, siis minge natuke rohkem tagasi, sest lastel võib teatud üleelamiste väljendumine toimuda päris suure nihkega. Suuremate traumade puhul võib see vahe olla ka aasta. Üldiselt, magades sorteerime me toimunud sündmused ära nii, et mis talletuvad ja mis unustame. Kuidas tema päevad mööduvad – kas ta tunneb teatud olukordades hirmu? On tal ehk hirm, et eakaaslased ei aktsepteeri teda või õpetaja pahandab või ta ei tea vastust, kui küsitakse ning näib rumalana? Rääkige temaga tema päevast tunnete keeles, olles ise eeskujuks ja kirjeldades oma päeva sarnaselt: „Hommikul oli mul üks koosolek, kus kartsin, et ma ei oska kõigile küsimustele vastata, aga läks õnneks, et eriti ei küsitudki. Päeval tegin arvutiga tööd – oli rahulik ja meeldiv nii omaette nokitseda. Õhtul nägin ühte tööklaaslast, kellega oli lõbus lihtsalt natuke elust rääkida.” Sellise jutuajamise võiksite traditsiooniks muuta ja seda terve perega teha näiteks ühise õhtusöögilaua taga. Te ei kirjuta, kas olete kursis, mida poiss Youtube’is teeb. See on oluline välja selgitada – las ta ise näitab teile, mida talle meeldib seal vaadata. Youtube’is võib olla samuti hirmutavaid asju. Tund enne uinumist tehke rahulik periood, kus on rahulik mäng või lugemine, kindlasti peaks see olema ekraanivaba aeg. Kaisukas ja öötuli on hea lahendus. Saate temalt uurida, mida ta veel vajaks. Mõni laps näiteks omistab kaisukale võime teda unes kaitsta, nii et isegi kui ta halva unenäo peale ärkab, siis oskab ennast ise rahustada: „Ma rahunen, see oli ainult uni” ning kallistab kaisukat. Edu!

21.11.2019

2-aastane poisslaps eelistab järsku silmnähtavalt ainult isa. Mure selles, et minu perekond läks laiali ja laps on nüüd üle nädala minuga, viimasel ajal olen märganud, et laps on minu suhtes vaenulik, ta nutab ainiti taga isa, seda nii päeval kui öösel, aga ainult minu juures olles, lasteaias on kõik OK. Lisaks sellele, et laps ei soovi minuga olla ega kontakti luua, kutsub laps mind Tädiks. Harjumine sellega, et ma olen EMME, võtab aega, üldjuhul hakkab ta minuga leppima 4.–5. päeval, kuid siis, peale nädalat oma isaga, on laps jälle väga vaenulik.
Kuidas ma saaksin välja uurida, kas last suunatakse sihilikult minu vastu, selline olukord on mulle muserdav, sest näen, et lapsel on minuga paha… Ja kuidas peaksin edasi toimima?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et kui üle nädala last näete, siis ta nutab pool ajast isa taga. Te ei täpsusta küll, millal te lahku läksite, aga oletan, et see ei olnud aastaid tagasi. Selline juhtum on ju ka täiskasvanutele suur elumuutus ja stressirohke aeg, rääkimata väiksest lapsest, kelle psühholoogilised kaitsemehhanismid pole välja kujunenud. On väga rõõmustav, et olete saanud paika kokkuleppe, kus jagate lapse kasvatamist nädala kaupa. Väikse lapse puhul on see minu hinnangul minimaalne, aga tõenäoliselt ka optimaalne aeg ühe vanemaga. Mõtleme sellele, et laps oli harjunud, et pere elab ühes kohas. Nüüd, iga kord kui ta hakkab minema ema juurde või isa juurde, tuleb talle meelde, et nii enam ei ole ja see tekitab kurbust, võib-olla ka viha ehk ka süüd, et ta ei olnud piisavalt hea laps. Ta ei oska neid tundeid sõnastada. Nädalaga harjub ühe vanema rutiiniga ära, rutiinid on turvalised ning siis kõik muutub ja peab uuesti kohanema, sh sellega, et ühte vanemat nädal aega ei näe (tavaliselt ei näe, võib-olla teil on teisiti). Minu meelest on see hea märk, et ta ennast teie juures välja elab – minu meelest näitab see, et ta usaldab teid oma tunnetega.

Kuidas siis last aidata? Kõige paremad on rutiinid ehk kujundage välja mingi tore tegevus, mida saaksite koos teha, kui laps saabub (selles mõttes oleks hea vahetust teha reede õhtuti) ning mis võiks ta meeleolu parandada. Kindlasti peegeldage ta tundeid: „Näen, et oled kurb,” või „Sa vist oled ärritunud.” Kui ta tunneb mõistmist, saab nendest tunnetest kiiremini üle. Tean emasid, kes on lapse isast eemalolekul pannud ta pildi karpi ja öelnud, et nüüd issi on seal, kuniks sa teda jälle näed. Karp ise on kuskil lähedal ning kui suur igatsus tuleb, siis võib pilti vaadata. Püüdke mitte võtta tema käitumist isiklikult, muidu keerate ennast üles, laps tajub teie frustratsiooni ja omakorda ärritub. Edu teile!

21.11.2019

Tere

Mure 2,5-aastase poisiga. Kõige peale, mida palume teha või mida ise proovib teha, tuleb kohe vastus „Ei oska“ (kuigi tegelikult oskab). Riietevahetus näiteks võtab aega ca 30 min, mille jooksul iga 10 sekundi tagant tuleb jonnida „Ei oska“ ja ennast täitsa higiseks röökida. Aidata/õpetada ennast ei lase ning tema jaoks kõige aktsepteeritavam variant on see, et emme/issi teevad selle ise ära. Lasteaias ja teistega olles teeb asju ilusasti ja jonnimata. Kodus aga kisub iga lause/tegevuse peale jonni lahti. Oleme proovinud peegeldada/seletada/kaisutada/ignoreerida, aga kohati hakkavad juba närvid üles ütlema. Kas tõesti pole muud lahendust, kui see ära kannatada?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud oma väikese pojaga, kes jonnib, et ta paljusid asju teha ei oska ja viib nii teie närvid pingule. Hea meel on lugeda, et olete erinevaid lahendusi proovinud, täpselt ei loe välja, kas mõni neist töötab ka. Kui mõtleme 2,5-aastasele lapsele, siis arenguliselt on ta sealmaal, kus tal on kaks soovi korraga: aita mind ja las ma ise. Vanematel on kohati raske aru saada, millal kehtib üks ja millal teine, aga tavaliselt tahavad lapsed paljusid asju ise katsetada ning vahepeal, kui ebakindlus sisse lööb, soovivad nad, et vanemad aitaks. Kui teie laps soovib, et vanemad tema eest asju teeks, siis ma arvan, et see võib olla sellest, et see on meeldiv ja näitab temast hoolimist. Alles hiljuti oli ju see aeg, kus ei saanudki eeldada, et ta ise riietub, nii et kindlasti on ta ka harjunud sellega, et tema ümber toimetatakse. Samas on vanemate poolt oluline lapse iseseisvust ja enesekindlust toetada ning seda kindlasti ei saa teha tema eest asju ise ära tehes. Soovitan teil lapsega aega veeta (teadmata, kui palju te seda praegu teete), temaga iga päev 15 minutit mängida nii nagu tema tahab, et ta tunneks teiega lähedust sellisel moel. Ise riietumise katseid saate suurelt tunnustada, kirjeldades täpselt, mis teile meeldib. Nii tekib seos käitumisega, mille kordumist te soovite. Näiteks: „Mulle nii meeldib, et sa ise paned särki selga ja pükse jalga!“ Vajadusel saab tunnustust toetada preemiasüsteemiga, kus iga ise riietumise eest saab ühe kleepsu ja näiteks kolme kleepsu kogumisel saab ühe (lisa)jutu või kommi vms, mis lapsele väga meeldib. Jonni võite ignoreerida, aga kui see lõpeb ja samal ajal laps ikkagi riietub, saate teda selle eest kiita. Edu teile!

19.11.2019

Tere!
Mul on suur mure oma 16-aastase poja pärast. Umbes poole aasta jooksul on toimunud muutus – tal on raskusi hommikul ärkamisega, vahel lihtsalt keeldub kooli minemast, õppeedukus on langenud, õpetajatelt tuleb pidevalt märkusi (jutustab ja segab tundi, jääb klassis magama jne). Talle on tekkinud mõned uued sõbrad, kellega liigub rohkem väljas (vahel ka öösel). Tekkinud on tugevad meeleolumuutused ja masendusperioodid, käed värisevad. Muidu on ta siiani väga hea õppedukusega olnud, sõbralik ja hooliv, nüüd siis selline pööre. Ta jättis mu arvutis oma FB lahti ja vaatasin ta vestlusi, kas sealt võiks selguda tema käitumise põhjus. Sest rääkides ta ütleb, et ei oska seletada, mis toimub. Vestluste põhjal sain aru, et ta kasutab ectasyt ja kanepit, samuti suitsetab ja tarvitab alkoholi. See, et ta vahel suitsetab ja joonud on, sellest olin isegi enne aru saanud, aga uimastid oli üllatus. Ma ei saa ju talle öelda, et lugesin ta vestlusi ja seetõttu tean, millega ta tegeleb. Proovisin temaga üldiselt sellel teemal rääkida, aga ta eitas igasugust narkootikumide tarvitamist. Kuidas sellises olukorras ma saaksin teda toetada? Kuidas takistada tal narkootikumide kasutamist, kui ma ei saa öelda, et ma tean, et ta tegelikult seda teeb? Ma ei saa riskida, et kaotan ta usalduse, et tema asju vaatasin. Ta meeleolu langused on järjest tihedamini ja kestavad kauem, arvan, et tal on tekkinud depressioon juba. Ma väga tahan teda aidata, aga ei oska seda sellises olukorras teha.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan teid kirja eest! Jagan teie muret poja pärast, kelle käitumine on olulisel määral muutunud. Ütlen kohe ära, et mina ei ole teismeliste depressiooni ega ka mõnuainete spetsialist, nii et ehk oleks paslik ka mujalt nõu küsida, aga vastan nii nagu oskan.

Uni on meie vaimse tervise, sh keskendumise ja meeleolu juures ülioluline. National Sleep Foundationi andmetel peaks teie poeg magama 8–10 tundi ööpäevas. Keeruliseks teeb selle tõenäoliselt see, et teismelistel unerütmid muutuvad ja sageli nad ei suuda enne keskööd uinuda, samas kool algab tavaliselt vara. Seega jääb unevõlg, mida magatakse välja näiteks nädalavahetustel. Esimesena soovitan seega temaga koos tema unerutiin üle vaadata ja vajadusel seda natuke muuta.

Aju areneb kuni 20.–25. eluaastani, sh see osa, mis aitab meil teha mõistlikke otsuseid ja kontrollida oma impulsse. Seetõttu on väga oluline, et sellel ajal alkoholi ega narkootikume ei tarbita. Lähemalt saate lugeda siit. Ei oska öelda, kas osa teile silmaga nähtavaid ilminguid tuleneb mõnuainete tarbimisest, aga seal võib olla seos. Väidetavalt suurendab kanepi suitsetamine ärevust, mis võib raskendada keskendumist. Narkootikumidest on raske vanema lapsega nii rääkida, et laps usuks, et ta ei satu pahandusse, kui ennast avab ja tõtt räägib. Võib-olla on isegi lihtsam suunata ta vestlema koolipsühholoogi või psühhoterapeudiga (vt nt peaasi.ee), kes on talle piisavalt võõras, tagab vestluse konfidentsiaalsuse ning on toeks ja samas neutraalne. Kui on oht, et tal endal on ka arusaamatu, mis temaga toimub, siis jätkuv dialoog teie vahel vähemalt meeldivatest ja neutraalsetest asjadest on ülioluline. Saate ise talle rääkida, millised sündmused ja emotsioonid teil päeval olid ning paluda tal sama teha. Võiksite koos õhtustada ja sellest ühendava rutiini kujundada. Teismelistele on küll sõbrad olulised, aga kui on väga raske või suur jama, siis ikka on vanemad need, kelle poole pöörduda. Seetõttu on usalduslik suhe endiselt oluline.

Kui teie poeg tegi midagi, mis oli vale, siis kuidas sooviksite, et ta käituks? Kas soovite, et ta varjaks seda teie eest? Teie tegite midagi, mis oli vale, aga nüüd on teil võimalus käituda nii nagu soovite, et teie laps käituks, isegi kui ta pelgab pahandusse sattumist. Saategi rääkida tunnete keeles, näiteks: „Ma ei julge seda sulle praegu öelda, sest kardan, et vihastad, aga murest sinu pärast vaatasin kord su Facebooki, mille olid lahti jätnud. Mul on väga piinlik ja paha tunne, palun anna andeks. Ma nii sooviks, et me saaksime südamest südamesse rääkida. Kui teaksin rohkem, mida sa tunned, oleksin ehk rahulikum ja saaksin sind paremini toetada.” Otsus, kas seda sellisel moel teha, jääb muidugi teile. Edu!

P.S. Leidsin ka ühe koolituse lingi, mida julgen teile soovitada.

18.11.2019

Minu poeg on kuueaastane ja teeb püksi nii pissi kui ka kaka. Tal ei tekita see ebamugavust tunnet, et on püksi teinud.
Kui me ise ei avasta seda, siis võib toimetada edasi oma asju, kellelegi ütlema ei tule. Kui avastan, et on püksi teinud , siis ei tunnista seda, et tema tegi.
Ma olen temaga käinud uroloogi juures, lastearstil, ultraheliuuringutel. Anatoomiliselt ei ole tal midagi viga. Nõustaja juures olen ma käinud, juba 1 aasta oleme tema soovitusel teinud seda 2 h tagant tualetti saatmist.
Lisaks on tema WC-sse saamine ka alati raske – karjub, et ei taha või pole pissihäda. Samas, kui lõpuks ta potile saame, siis teeb ilusti häda ära.
Mis ma veel teha saan? Laps on 6-aastane, järgmine aasta juba algab kool. See probleem juba oma 3 aastat kindlasti. Olen nõutu…

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud eelkooliealise pojaga, kes teeb oma hädasid püksi ja teie tegevused olukorra lahendamisel ei ole täielikult rahuldavat tulemust toonud. Loomulikult mõtlete juba sellele, et kui kõik samamoodi jätkub, siis koolis saab tema jaoks olema keeruline ja ka piinlik, kui klassikaaslased peaksid tema häda püksi tegemisest aimu saama. Hea on pigem praegu teemaga tegeleda. Mainite, et olete teda regulaarsete ajavahemike tagant tualetti saatnud ja pidanud vastu tema protesti – tubli saavutus! Nüüd soovite vähem pingeid tekitavat lähenemist proovida. Soovitan selleks preemiasüsteemi. Kirjeldan, kuidas vestlus sellest lapsega välja võiks näha. Kiitke last kõigepealt nende paljude asjade eest, mida ta hästi teeb. Siis tooge esile murekoht ja miks see teie jaoks probleemi tekitab. Rääkige lapsele, et iga kord, kui tal häda on ja ta ise potil ära käib nii, et püksi ei tule (peale võib-olla mõne piisa või määrimise), saab ta kleepsu. Kui on kogunud kolm kleepsu, saab preemia. Seejärel uurige, millist preemiat ta sooviks ehk mis paneks teda pingutama ja teie jaoks soovitud suunas käituma. Sageli ei ole laste soovid nii suured kui vanematena seda ette kujutame. Oletame, et talle meeldib teiega ujumas käia või teiega koos legodega mängida, siis saate preemiaks kasutada ühist ajaveetmist ja mitte tingimata materiaalset asja. Tehke koos tabel, las poeg valib ise välja kleepsud, mida tahab ja kui häda potti jõuab, olete teie, kes siis kleepsu annab (ta ise võib kleepida). Alati peab sellega kaasas käima ka kiitmine sõnades-kalliga vms. Iga päeva lõpus tehke kokkuvõte, kuidas on läinud ja palju preemiani veel maad on. Selline süsteem jätab talle võimaluse eksida ja sellest midagi ei juhtu, julgustage, et järgmine kord ehk õnnestub. Hea mõte on talle ka meelde tuletada, nagu niikuinii olete teinud, et võiks WC-sse minna – aidake tal edukas olla. Kui läheb hästi, võiksite sarnast süsteemi kasutada 5 kleepsuga ja seejärel edasi vaadata, kas on vaja endiselt lisainnustust, et ta häda potti teeks. Edu teile mõlemale!

14.11.2019

Tere.
Mure on kohe kolmeaastaseks saava tüdrukuga. Nimelt ei soovi ta jääda lõunaunne magama. Kui lõpuks jääb magama ja üles ärkab, siis ta on väga rahutu, pahas tujus ja karjub. Ta ei ütle, mis teda segab või häirib. Paari tunni pärast on kõik korras. Kui last lõunaunne ei pane, siis sellist olukorda ei ole ja laps on terve päeva väga heas tujus. Kuid meie päevad on enamasti 12–14 h pikad. Tema suudab sellise aja olla väga rõõmsas ja heas tujus. Kuid muretsen, kas on normaalne ja lapse tervisele hea, kui ta nii pikalt üleval on? Lisan veel, et ta on sünnist saadik päeval vähem maganud kui n-ö soovitatakse. Aga juba ühekuuselt hakkas magama kogu öö.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et pea kolmene tütar päeval hea meelega ei maga ning kui magab, siis ärkab pahas tujus. Unekool soovitab 3-aastasel lapsel ööune pikkuseks 11 h ja päevase une pikkuseks 1 h, et kokku tuleks 12 h. See tähendaks, et ärkveloleku aega on 12 h.

Millest on tekkinud teie mure, et lõunaune puudumine pole teie tütre tervisele hea? Kas ta on lõpuks üleväsinud, emotsionaalne, hommikul ärkab ja pole välja puhanud, on vähese energia ja huviga ümbritseva vastu? On ta sageli haige? Unepuudus võib mõjutada kognitiivset sooritust (oled hajameelsem, aeglasema mõtlemise ja reageerimisega). Pidev unepuudus mõjutab närvisüsteemi arengut ja nõrgestab immuunsüsteemi. Teie olete oma lapse ekspert, kes tunneb teda kõige paremini. Mainite, et olete proovinud jätta päevane magamine ära. Selle tulemus on lapse hea tuju terve päev. On mõistetav, et võrdlete oma last teiste lastega ning sellest võib tekkida küsimus, kas tegemist on ohtliku kõrvalekalde ja mitte lihtsalt erisusega.

Kui te perearst, kes last perioodiliselt näeb, hindab lapse arengu normaalseks ja tervise heaks, siis kuniks see nii püsib, võib ehk tegemist olla siiski eripäraga?

11.11.2019

Tere. Minu kaheaastane käib poti peal, aga enne kui ta sinna jõuab, on juba natuke püksis. Öösiti on ka tihti märg. Kas on mingeid nippe, kuidas sellest „tilk püksis” lahti saada?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud kaheaastasega, kes ei jõua alati õigel ajal potile ja tilk läheb püksi. Sellega seoses soovite nõu, kuidas „õnnetust” vältida. Te ei täpsusta, kui vana laps konkreetselt on, sest väikelapseeas on mitme kuu jooksul võimalik suur arenguhüpe läbi teha ning laps võib homme õppida ära asjad, mis veel eile tundusid võimatud. Üldiselt on kaheaastane jõudnud või jõudmas (individuaalsed erinevused on normaalsed) nii füsioloogiliselt kui psühhoseksuaalselt sellisesse arenguetappi, et ta on võimeline ära õppima häda tegemise potil. Pole ime, et alguses ei oska ta nii täpselt oma keha kuulata, kui see annab märku, et põis või sool on täis, aga harjutamine toob ka selles vilumuse. Eriti öösel sügavas unes on raske „kuulata” märguannet WC-sse minekuks. Ma julgeks öelda, et hetkel ei pea ma seda halvaks või kahtlaseks, kui tal õnnestusi juhtub. Kuidas saate teda aidata, et areng õiges suunas jätkuks? Püüdke talle viimane kord õhtul juua anda mitte hiljem kui kaks tundi enne magamaminekut. Kui siis väga janutab, võite piirduda lonksu andmisega. Sellisel juhul väldite öösiti pissil käimist. Lisaks kindlasti ärge pöörake sellele tähelepanu (eriti kurvastavat või halvustavat tähelepanu), kui tilk püksi tuleb, et lapsel ei tekiks pissimisega seoses häbi- ega alaväärsustunnet. Pigem soovitan teda kiita, kui püksid on kuivad. Kui asi läheb hullemaks või näiteks kolme-nelja kuu vältel pole paremaks läinud, siis soovitan arsti poole pöörduda. Senimaani, kui muid kaebusi pole, saate ehk ise hakkama. Edu teile!

31.10.2019

Tere. Minu lapsel on seljavalu ja ta on alles 14, see on kestnud juba aasta aega ja isegi rohkem. Käisime perearsti juures, aga arst ütles, et ei näinud midagi ja selgroog on natuke paindund vasakule poole. Ei tea, mida ise teha. Selga ta maha ei saa panna normaalselt, nagu mingi sild tegib selja alla ja raske hingata. Palun aidake!

–––

Tere! Peaksite oma lapse seljavalu probleemiga pöörduma taastusarsti poole.
Taastusarsti vastuvõtule pääsete perearsti saatekirja alusel, palun pöörduge uuesti oma perearsti poole ja küsige saatekirja taastusarstile.

Jõudu soovides
tarkvanem.ee meeskond

31.10.2019

Tere! Olen murelik pealtvaataja, mure siis selles, et minu mehel on varasemast suhtest 8 a tütar. Lapse kaal on 58 kg, kui mitte tänaseks rohkem. Laps ei liigu piisavalt ja lapse ema, kes teda kasvatab, tema sõnad olid, et kasvaval lapsel ei saa kaalu jälgida, millest mina aru ei saa. Ja veel, laps on isalt pärinud selle, et lapse kehal on samapalju karvu kui tema isal, kas on mingi oht, et tal meeshormoone nii palju ja sellest tuleb ka tema isu? Keegi mitte midagi ette ei võta, aga vaatan, uurin ise infot ja kas sellise asjaga peaks vanemad arstile pöörduma?

–––

Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:

Tere! Kui vaadata laste keskmisi kaalusid, siis 8-aastaselt võiks see olla ca 26 kg. Seega on laps raskem küll, ilmselt siis mingil määral ka omavanustest pikem. Samas on raske kohe öelda, kelle poole pöörduda, sest kui lapse vanemad ise ei tunnista probleemi, siis väljastpoolt on aidata väga keeruline. Probleemile saaksid juhtida tähelepanu lastearst ja kooliõde, aga ka nemad võivad põrkuda vanematepoolse vastuseisu vastu.

28.10.2019

Lasteaias on probleem, et minu laps on hajameelne. Tõepoolest, ta on ka kodus hajameelne. Siis kui tal on parasjagu peas mõtted mängust, ei kuule ta ega näe, et keegi käskis tal asjad ära koristada või midagi muud. Ja ta ei suuda mängult lülitada ennast tegema asju, mida talt palutakse. Unustab sada korda ära, mida ta tegema pidi ja kohe mitte ei suuda meelde jätta. Endale mulle tundub, et see on selles eas suhteliselt normaalne ealine omadus, juhul kui laps ongi veidikene hajameelsemat tüüpi, või peaks laps ikkagi selles vanuses juba kergelt ennast ümber lülitama ja korrektne olema? Kogu aeg treenime teda, aga ikka on vaja kõiki asju sada korda üle korrata ja no kohe unustab ära.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud 6-aastase lapse hajameelsusega, et ta ei suuda ennast mängult ümber lülitada näiteks korralduste täitmisele. Siin võin avaldada, et see aju osa, mis on seotud eneseregulatsiooniga, areneb pikalt. Praeguses eas on võimalik treeninguga olukorda teatud piires muuta ja tahtliku tähelepanu suunamist õpetada, aga püüdke olla mõistev nagu seni, kui laps siiski „eksib”. Kui laps mängib, siis ta on mängumaailmas sees – ta on süvenenud, tal kaob ajataju ning tal on mõnus olla. Kui te soovite seda voogu katkestada, siis peate kõigepealt saavutama temaga kontakti, soovitavalt nii, et olete temaga ühel tasemel ja mõlemad vaatate teineteisele silma. Seejärel andke eelhoiatus, sest lapsel on vaja üleminekuaega: „Viie minuti pärast palun sul asjad kokku panna.” Kui see aeg täis on, saate öelda: „Viis minutit sai läbi, palun korja mänguasjad kokku ja pane sinna, kus on nende koht.” Kui annate korraldusi, siis üks korraga. Samuti peab korraldus olema lubavas vormis ja selge. Kui ta hakkab liigutama, siis kiitke teda, et on nii koostööaldis, ja lõpus, et ta kenasti asjad oma kohale pani. On normaalne, et tähelepanu hajub, seega võiks ise olla pigem lähedal ning vajadusel vihje anda, mida ootate, et laps teeb à la: „Tuleta meelde, mida ma sul teha palusin.” Korraldust korrata ei maksaks, muidu te vähendate oma sõna võimu. Kui te olete oodanud 5 minutit ja midagi ei toimu, saate kasutada ka väikse motivaatorina „kui…, siis…” lauset, näiteks: „Kui sa praegu mänguasjad kenasti oma kohale paned, saad pikema unejutu.” Võite kõigepealt kodus katsetada ja kui sujub, saate sama soovitada ka lasteaiaõpetajale. Edu teile!

25.10.2019

Tere.
Minu 9-aastasel pojal on vihahood. Oleme saanud tunnete ümbersõnastamise ja peegeldamisega nii kaugele, et laps enam füüsiliselt enamasti teistele haiget ei tee. Küll aga lõhub asju ja karjub järsult ja kõvasti.
Küsin siinkohal, millist kirjandust lugeda, et toetada lapse tunnete väljendamist?
Millist kirjandust lugeda, mis aitaks meid ja last?
Rahulikul ajal õpitud ja korratud erinevate rahunemistehnikate rakendamine viha ajal ei õnnestu.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure oma poja vihahoogude pärast, mil ta lõhub asju ja karjub kõvasti. Loen kirjast, et olete sellega vaeva näinud ja erinevaid lahendusi proovinud. Kiidan teid, et olete last emotsionaalselt juhendanud, nii et ta oskab neid tugevaid tundeid sõnadesse panna ja enam teistele füüsiliselt haiget ei tee. See on suur samm! Olete väga teadlik lapsevanem tunnete teemal ja kindlasti julgen soovitada lugeda „Imelised Aastad” kursuse õpikut, mida väikses tiraažis on ka vabamüügis saada. See on eagrupile 2–8 aastat, aga usun, et paljud võtted sobivad kasutamiseks ka 9-aastasele.

Teil on õigus, et rahunemistehnikaid tuleb õppida ja n-ö kuiva trenni tehes. See tähendab, et rahulikul ajal saab arutada, milliseid tehnikaid tema kasutada soovib. Põhiliselt on need seotud aeglustava ja sügava hingamisega, keha lõdvestamisega ja enesesisendusega: „Ma rahunen!” Saate koos ette kujutada situatsiooni, mis tekitab viha ja siis mängult läbi teha, kuidas rahuneda. Te märgite, et viha ajal see ei õnnestu. Siin on nüüd väga oluline kasvatada teadlikkust oma keha aistingutest – kuidas keha annab märku, et ärrituvus tõuseb? Laps saab ise öelda, mida ta kogeb. Näiteks lähevad peopesad higiseks, hingamine muutub kiiremaks, punased laigud tulevad kaelale, peas hakkab pulseerimine või kohisema jne. Meie kursusel „Imelised Aastad” kasutame tunnete termomeetrit, kus all on sinine ja rahulik ning üleval erepunane ja tulivihane. Lapsel võiks see termomeeter olla käepärast ja ta saab aeg-ajalt oma keha skaneerides määratleda, kus ta parasjagu sellel tunnete intensiivsuse skaalal asub. Kui ta märkab kehas kasvavat ärritust, siis saab ta ka püüda skaalal õige koha välja otsida. See juba aitab ratsionaalset aju osa töös hoida ja ülekuumenemist vältida. Kui viha kasvab, saab ennast korra miks mitte ka füüsiliselt olukorrast eemaldada ning rahuneda. Vihapurske ennetamine on minu meelest selle olukorra lahenduse võti. Edu teile!

25.10.2019

Tüdruk, 7 a, esimene klass. Aasta tagasi oli peres lahutus. Ka kooliga harjumine on pigem keerulisem olnud. See on taust.
Mureks aga see, et ma kahtlustan, et laps näppab. Olen mitu korda leidnud võõra mänguasja, mida ta on üritanud varjata (koolikotis, jope taskus) ja kui küsin, kust sai, läheb väga tigedaks ja trotslikuks. Põhjendused erinevad: leidis maast, oli kodus tema sahtlis ja ei tea, kust sinna sai jne. Paraku neid juhtumeid mitmeid ja just äge reaktsioon + mu enda sisetunne ütlevad, et kõik pole korras. Olen otse küsinud, et kas see on kellegi teise oma, eitab.
Oleme peres alati rakendanud poliitikat, et ükskõik mis on juhtunud, kui ise ära rääkida, aitan lahendada ja pahandust ei tule. Vanemate lastega on see väga hästi toiminud, nüüd nooremaga aga mitte. Andke nõu, kuidas kõige paremini olukorda lahendada. Internetis ja tarkvanem.ee lehel on nõuandeid küll, aga need eeldavad, et laps oleks kas otse vahele jäänud või siis tunnistaks oma tegu. Mul pole muud kui võõrad asjad ja tunne, et jama on.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Loen siit välja, et olete suure kogemustepagasiga ema, aga hetkel nõutu, sest seni toiminu ei tööta. Te kahtlustate, et teie laps näppab asju, kuigi otseseid tõendeid pole. Mäletan oma psühhoteraapia väljaõppest, et üldiselt, kui varastatakse, siis varastatakse armastust, mitte neid asju, mis laps on omastanud. Kui nüüd mõelda lapse tausta peale, siis kindlasti on oluline teada, et keerulised situatsioonid ja elumuutused nagu lahutus võivad lapsele tekitada emotsionaalseid raskusi ka veel aasta hiljem. Ma ei tea, kui head suhted lapsel on oma isaga, aga esimene hüpotees, mis pähe tuleb, on see, et ta tunneb ehk isast puudust. Kui on võimalik nende suhet lähedasemaks ja soojemaks muuta, et ta tunneks armastust mõlemalt vanemalt, siis ehk olukord muutuks. Laps ise ei oska sellist seost välja tuua, aga vanemate lahkuminek võib tekitada nii kurbust kui viha. Kindlasti teab koolilaps juba, et näpata ei tohi ja ma ei imestaks, kui ta ise ka ei tea, miks ta seda teeb. Sellisel juhul võib ta peljata teie pahameelt, eriti siis, kui te küsiksite, miks, ning ta ei oskaks vastata, aga teie sellise vastusega, nagu ta oletab, rahule ei jää. Ta võib olla enda peale pahane, et näppab, ja ka sellepärast, et valetab (kui see nii on). Igal juhul on väga tänuväärne, et püüate teda aidata. Esimese hooga soovitaksin temaga tema emotsioone pikema aja vältel arutada, sekka enda omadest ka rääkida, eriti neist, mis puudutavad lahutust. Kui te ise seda ei oska või tunnete, et jääte jänni, saate ka psühholoogi vastuvõtule minna. Edu teile!

21.10.2019

12-aastasel lapsel on mure koolis suhtlemisega. Ta ise tunneb, et ei oska suhelda ei õpetajate ega kaasõpilastega. Kaasõpilastega tegelikult probleeme pole, lihtsalt häid sõpru pole koolist leidnud, aga suheldud saab ja konflikte pole olnud. Õpetajatega on keerulisem. Laps ei saa tihti õpetajate antud ülesannetest aru või saab aru teistmoodi kui on ette nähtud. Õpetajalt selgitusi küsida ei suuda. Seejuures on tegu võimeka lapsega, keda pidevalt kooli igasugustel olümpiaadidel esindama saadetakse (ja tal läheb hästi ka, reaalaladel). Raskusi valmistab nii kirjalik kui suuline eneseväljendus. Laps loeb palju, kuid ise sidusat teksti nõutud teemal ei suuda hästi teha (ilma suunamiseta ja ülesande mitmekordse selgitamiseta teeb valmis sellise teksti, mis kuskilt otsast nõutule ja isegi teemale ei vasta).
Kuidas last aidata?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Te soovite aidata oma last, kes tunneb, et ei oska koolis suhelda ei eakaaslaste ega õpetajaga. Mul on väga hea meel, et olete püüdnud täpsustada, mis täpselt on see, mida ta nimetab suhtlemise mitteoskamiseks. Kui see on üldiselt üleval, siis on raske seda hoomata, veel vähem lahendada ja justkui suur koorem lasub peal. Kui aga teha asi tükkideks, saab genereerida lahendusi ja valida proovimiseks mõned välja. Seetõttu on oluline, et te ei lähe olukorda lapse eest lahendama, vaid toetate teda ise lahendamisel. Esimene samm ongi probleemi määratlemine. Seda olete vähemalt osaliselt teinud ehk siis teie saate küsida, mis täpsemalt toimub, millal ehk millises situatsioonis see nii on ja kellega see nii on? Võtame näiteks selle, et koolis pole häid sõpru leidnud. Järgmine etapp on aidata last mõelda täiesti raamidest väljas, millised on võimalikud lahendusvariandid. Alguses võiks välja käia kõige totramaid ja teie saate siin aidata. Näiteks, võta vahetunni ajal tool, roni selle otsa ja hüüa ruuporisse: „Kes tahaks olla minu sõber?” Oluline on, et loovus vabaneks. Selles etapis ei tohiks ühtegi lahendusvarianti kritiseerida või leida põhjuseid, miks see ei töötaks. Eesmärk on saada vähemalt viis varianti kirja ja eelkõige nii, et laps neid ise pakub, vanem lihtsalt juhendab küsimustega, nt „Mida sa veel võiksid teha, et sõpru leida?” Edasi toimub tagajärgede kaalumine ja seda oskab 12-aastane teha ka ise. Kui valida see variant, siis kas see teeb kellelegi haiget – see on nüüd fookuses. Kui olete nii mõned ehk kõrvale jätnud, saab lõpuks valida üks või kaks, mida proovida ning kindlasti leppida kokku aeg, millal uuesti teema juurde tullakse, et arutada, kuidas on läinud – nt kahe nädala pärast. Vanema kohustus on siis initsiatiivi näidata ja vestlust alustada. Probleemi võib muidugi sõnastada ka nii, et kust leian sõpru ning võib-olla jääb kool üldse kõrvale ja taastatakse sidemed naabrilastega või lasteaiakaaslasega.

Sarnaselt kirjeldatule saate arutada ka õpetajaga suhtlemist. Nii õpetate last ise oma probleeme lahendama, mis on eluks väga vajalik oskus. Edu teile mõlemale!

21.10.2019

Kolmeaastane tüdruk, ei lase ennast pesta. Hakkab hüsteeriliselt nutma. Kõige suuremaks mureks on intiimpiirkonna pesemine, selle eest hoolitsemine. Täiesti paanikas. Oleme rahustanud, rääkinud, koos pesnud jne. Ei aita. Iga kord sama sama, kui hakkab vanni või duši alla minema.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et tütar ei luba ennast intiimpiirkonnast pesta ja läheb selle peale paanikasse. See võib tõesti ühelt poolt nõutuks, teiselt poolt murelikuks teha. Tunnistan, et mul on liiga vähe informatsiooni, et teile piisavalt vastata. Üldiselt on paljud hirmud õpitud ja sageli selle kaudu, kuidas ümberkaudsed teatud olukorda suhtuvad. Näiteks, kui koer läheneb lapsele ja ema ehmatab ning ütleb lapsele, et ta tuleks tema juurde n-ö varju, siis laps õpib, et koeri tasub karta. Teie näite osas ei oska ma arvata, kas ta on saanud otsese või kaudse kogemuse, et intiimpiirkonna puudutamine ei ole sobilik ning laiendanud seda ka pesemise olukorda. Sageli väiksed lapsed katsuvad oma genitaale ja vanemad keelavad, et ei tohi või et see pole sobilik. Sellest võib küll tekkida arusaamine, et genitaalide puutumine on igal juhul lubamatu. Kui siis näiteks ema püüab pesta, võib see tekitada segadust, sest laste jaoks on reeglid väga tähtsad. Samas ütlete, et olete rääkinud. Oletan, et see tähendab, et olete selgitanud, et intiimpiirkonda tuleb pesta ja see on ok.

On ka teoreetiline variant, et keegi on kunagi last puudutanud ebasobivalt, see on talle trauma tekitanud ning ka neutraalses pesemise situatsioonis see trauma elustub. Ma soovitan igaks juhuks pöörduda psühholoogi pole, kasvõi välistamiseks. Soovin kannatlikku ja rahulikku meelt!

21.10.2019

Minu 2 a ja 2 kuud vana poeg jäi pärast ligi kahekuulist kooskäimist ilma minuta lasteaeda. Oli poolikuid päevi, mil tõin ta enne lõunaund ära, ja ka pikki päevi, läksin järele 15.30. Pärast ühte nädalat sai muidu väga lahkest lapsest kadeduse etalon. Ei jaga oma toitu, rääkimata maiustest. Ei luba oma mänguasju mitte kellelegi, või narritab – ütleb, et annab ja tõmbab siis tagasi. Rebib ise meie käest asju ära. Varem jagas meile kõigile (vend, isa, ema, vanavanemad) lelud ja mängisime kõik koos. Väga piinlik sõprade ja vanavanemate ees. Viis varem oma uusi mänguasju, joonistusi jm kõigile vaadata, enam mitte. Ütleb ei anna. Kõik oleme rääkinud, kuidas kadedate lastega ei taheta enam mängida, ei aita. Rühma minnes on ta paaril korral minu kuuldes mänguasja rebima tulnud kaaslasele öelnud “ei võta minu käest ära, võtsin kodust kaasa”. Sama lauset olen ka kodus talle pärast öelnud, ja rääkinud, et talle ju ka ei meeldi, kui temalt asju võetakse, kuid ei aita seegi.
Kõne oli tal ka väga selge, 4–7-sõnalised laused. Praeguse pudistavama ja lalisevama keele tahaksin lükata rühmakaaslaste vähesema kõne süüks, kuna kodus toimime täpselt nii kui varem.
Mida kadedusega peale hakata? Nagu teistel murelikel vanematel, hakkab mulgi juba tulema väsimus ja tüdimus sama selgituse järjepidevast ütlemisest.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on käsil lapse lasteaiaga harjutamine ning kuigi olete rõõmus, et pärast kahte kuud jäi ta nüüd ilma teieta lasteaeda, siis samavõrra teeb murelikuks ja väsitab, et ta on kadedaks muutunud. Ma ei tea, kuidas nägi teie elu välja enne lasteaeda selles mõttes, et kui palju olite lapsega koos, aga usun, et see võib olla talle suur muutus. Nüüd on ta üks paljudest, keda teised, sh õpetajad veel nii hästi ei tunne ja seetõttu ei oska ka sobivalt käituda. Lisaks ei saa õpetajalt nii palju tähelepanu kui meelepärane oleks. Ma ei imesta, kui kõik see on tema jaoks väga frustreeriv ja ajab lausa vihale. Kui oled vihane, siis ei taha teistega midagi jagada ning võid käituda nii, et endalgi pärast piinlik. Väike laps ei oska kõike seda sõnadesse panna ja nii ta käitubki nagu käitub. See on muidugi üks võimalik selgitus olukorrale. Kui aga selle hüpoteesiga edasi minna, siis võiks mõelda, mida selline inimene, eriti laps, vajab? Ta vajab mõistmist, et see, mida tunneb, on nimetatud olukorras normaalne. Ma arvan, et ta ei oska ise seda olukorda lahendada (ei peagi oskama) ning talle võib haiget ja hirmu teha, kui ta kuuleb, et varsti tal ei ole enam ühtegi mängukaaslast, sest ta on nii kade. Teil on õigus neid seoseid luua, aga see teie lapse sobimatut käitumist ei vähenda.

Soovitan talle erinevatel sobivatel hetkedel öelda: „Sa tundud pahane ja siis ei taha oma asju jagada” vms. Kui kirjeldate seda tunnet, mida ta võib tunda, on see tee mõistmisele ja loodetavast rahustab teda. Edasi peaks teda kiitma iga kord, kui ta teeb vastupidist kadetsemisele, st iga kord, kui ta jagab oma asju. Kiitus peab olema kirjeldav, st on selgelt välja öeldud, mille eest te tunnustate: „Mulle meeldib, kui sa jagad oma maiustusi.” Kuna tegemist on tema jaoks stressirikka perioodiga, siis püüdke pärast lasteaiapäeva talle võimalikult palju toetust ja lähedust pakkuda, et ta tunneks, et te olete ikka tema jaoks olemas. Ma tean, et olete!:)

12.10.2019

Tere!
Meie 9-aastane poeg (saab kevadel 10) ärkab igal öösel kella 23–24 üles ja kolib siis meie juurde magama. Magama läheb 21+ ajal, hiljemalt 21.30, uinub ca poole tunni jooksul, nutiseadmeid voodis ei kasuta, hommikul on äratus kell 7. Igaks juhuks mainin, et kodus on ka 2,5-aastane tütar. Suvel, kui oli vaheaeg, siis kadus see komme ära, magas ilusti õhtust hommikuni, aga nüüd sügisel nagu hakkab jälle korduma. Talle meeldib, kui ma õhtuti ka tema juures pikutan enne uinumist, mida ma olen ka teinud. Ma olen lubanud tal aeg-ajalt (nädalavahetuseti) meie juures magada, aga pigem murelikuks teeb see igaöine ärkamine. Et miks ta ärkab? Ta on muidu tubli koolipoiss, väga püüdlik. Kaks korda nädalas käib kergejõustikus. Küll tihti unustab asju kooli, aga üldiselt tubli. Mida me teha saaksime, et ta öösiti ei ärkaks? Ta pelgab pimedust, oleme jätnud talle ka öölambi põlema (ja ka ära kustutanud, et vaadata, kas lamp segab), aga sellest ei ole abi olnud. Voodi asukoht peaks ka õige olema, pea põhja poole. Või tuleks unekliiniku poole pöörduda? Tänu juba ette vastuse eest.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Mul on hea meel, et kirjutate natuke pikemalt, et mul oleks rohkem informatsiooni, et teile täpsemalt vastata – aitäh! Teie mure on seotud pea kümnese pojaga, kes sügisest alates taas igal keskööl teie juurde magama kolib. Samas te justkui niivõrd ei pane pahaks tema teie voodis magamist kuivõrd olete nõutu, miks ta öösiti ärkab. Unerütmid vahelduvad öö jooksul mitmeid kordi ning n-ö kerges ehk pinnapealses unes oleme me ka mitmel korral. See tähendab, et me hetkeks virgume, aga siis magame edasi. Seega julgen teie kirja põhjal väita, et tema ärkamine võib olla täiesti normaalne. Nüüd tekib küsimus, miks ta ei jää oma voodisse edasi. Sellele on lihtne vastata: väga õdus ja turvaline on vanemate juures magada. Väga paljud lapsed tahavad seda teha ja kui vanemad lasevad, siis pole neil põhjust ümber harjuda. Mina kindlasti ei ole see, kes ütleks teile, millal see ära lõpetada, aga võite kaaluda ka teisi viise, kuidas mõnusat lähedust jagada. Ühe näite tõite juba ise oma kirjas välja: koos pikutamine enne uinumist. Seda võib laiendada ka nädalavahetusel pikutamisele pärast ärkamist. Kui on aega, võite seda 5 minutit teha ka äripäeva hommikul.

Paljudel lastel on elav fantaasia, telekas ja arvutimängud teevad ka oma töö. Hetk enne uinumist võib lapsel tekkida kerge hirm ja seda ka öösel ärgates. Lambi põlema jätmine on hea mõte, ukse lahti jätmine ööseks võib ka toimida. Lemmikkaisukas võiks turvatunnet tekitada ja ka positiivne enesesisendus: „Ma saan hakkama, olen julge ja vapper.” Kui soovite, et ta magaks terve öö oma voodis ja see on poisile raske, saate luua preemiasüsteemi, et igal hommikul, kui ta on terve öö oma voodis maganud, saab ta kleepsutabelisse kleepsu. Kui on kogunud viis kleepsu, saab endale meelepärase preemia (tema valikul, aga võimalikult väike/odav). See ei pea olema asi, ei tohiks olla raha, võib olla vanematega kinno või ujuma minek või sõbra külla kutsumine. Edu teile!

12.10.2019

Tere! Mul on mure lapse pärast. Ta nutab ennast igal õhtul magama ja näeb õudusunenägusid. On see normaalne?

–––

Tere! Nii napi info põhjal on Teile raske vastata. Millal see algas ja mis siis veel Teie elus toimus?

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

04.10.2019

Tere, olen ühe 3,5-aastase poisi ja 6-aastase tüdruku ema, olen lugenud läbi terve Tark Vanema teemad, siiski on mul küsimus: 1. Ma ei saa oma lapsi magama panna ilma ettetulevate põhjusteta (juua, pissile, kalli) tunniajaliste kaupa, nad magavad ühes toas, olen neile seletanud ilusti ja lõpuks olen eraldanud tüdruku, et poiss jääks enne magama, paraku venib see aeg pikemaks kui tüdruku unevajadus saaks täidetud, kui nad on koos, siis poiss ronib õe voodisse. Ma olen segaduses, kuidas ma saaks nad ilusti magama.

2. küsimus, kuidas laps korrale kutsuda avalikus kohas, kui on kiire ja laps on ülemeelik ja on näiteks samal ajal eakaaslasega koos?

3. küsimus kodus söögilauas käitumine, mul on kogu aeg olnud reegel, et kui süüakse, et ollakse vaikselt ja ei lollitata, sellest astutakse üle, ka siis olen ilusti ja rahulikult seletanud või lõpuks neid ka eraldanud (üks sööb ära ja siis teine ).

4. küsimus, poiss on küll selles eas, et ei tule oma tunnetega toime, seega mind solvatakse, et ma olen paha emme ja et tema läheb ära emme juurest, kuidas ma saaks selle situatsiooni lahendada?

Lugupidamisega

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Vastan teie küsimustele ühekaupa.

Esimene küsimus. Teie jaoks on väsitav, et laste magamapanek võtab nii kaua aega ning teil on ideed otsas, kuidas seda aega lühendada. Kiidan teid, et olete portaalist abi otsinud ja tahate laste magamapaneku protsessi sujuvamaks muuta. Tavaline laps on täpselt selline, nagu te kirjeldate: ta ei taha magama minna ja leiab loovalt erinevaid põhjuseid, miks seda edasi lükata. Kui neid on veel kaks koos, siis üks võib teisest inspiratsiooni ja hoogu juurde saada, isegi kui muidu läheks tema uinumine kergemalt. Siin on tähtsad kaks aspekti: korralduse lõpuni viimine ja lisaks kiitmisele ka preemiasüsteem. Kui lapsed õpivad või on juba õppinud, et kui küsida juua, pissile, kallit, siis seda ikka saab, siis on nad targad lapsed. Ma ei tea, milline on teie magamamineku rutiin, aga üldiselt kaks tundi enne voodisse minekut võiks olla viimane joomine, vahetult enne pissilkäik ja kalli. Rohkem pole vaja ja edasine on lihtsalt venitamine. Seega püüdke jääda endale kindlaks, et lapsed püsiksid pärast rutiini läbimist voodis. Te saate teha n-ö kaks kohtumist, et kõigepealt ütlete head ööd ja vihjate, et tulete 5 minuti pärast tagasi. Kui tagasi tulete, kiidate neid, et nad ilusti voodis on ja lubate, et tulete veel üks kord 10 min pärast, aga siis avaldate lootust, et näete magavaid lapsi. Kui uneportaal on avatud, siis peaks laps 15 minuti jooksul uinuma, nii et kui viimane kord lähete, siis nad peaks olema juba une-eelses seisus ning midagi muud peale oma kohalolu markeerimise ei peakski siis tegema. Kui ainult kiitusest ei piisa ja ülesanne on nende jaoks liiga raske, siis tehke kaks erinevat preemiasüsteemi: üks poisile, teine tüdrukule. Las nad valivad välja, mis see väike preemia võiks olla (nt lisamänguaeg emme või issiga, komm või jäätis), kui nad on viiel õhtul ilusti vaikselt (mangumata) voodis püsinud. Igal hommikul saate siis tabelisse kleepsu panna, et oleks seos positiivse käitumisega ja arvepidamine õige. Loodan, et näete varsti positiivseid muutusi!

Teine küsimus. Saan aru, et teile teeb muret situatsioon, kus mitu samas vanuses last on koos, on vaja hakata ära minema ja laps(ed) hakkavad lollitama. Ei taha kurja häält teha ega stseeni korraldada, pärast oleks endal natuke piinlik, aga olukord võib siis kontrolli alt väljuda. Lapsed tunnevad ära, kui vanem on leebe ehk kui tal on raske piire seada. Ta lubab endale siis rohkem kui laps, kes teab, et ei tähendab ei, mitte varsti või võib-olla. Kindlasti on hea lapsele anda eelhoiatus, et viie minuti pärast lõpetame ja hakkame minema. Selle jaoks saavutage lapsega silmside, et ta fikseeriks, et te talle midagi räägite. Kui äramineku aeg on käes, andke korraldus, näiteks: „Nüüd on aeg täis, palun pane jope selga.” Korraldus peab olema väga konkreetne ning sõnastatud lubavalt ehk millist käitumist lapselt ootate. Kui ta ei kuuletu, saate anda valiku: „Kui sa jopet ise selga ei pane nagu suur laps, siis aitan sind.” Tihti see aitab, sest laps tahab olla suur. Kui ta kuuletub, palun tänage teda koostöö eest. Kui teil on samas kaks last, kellest üks kuuletub ja teine mitte, siis kiitke seda, kes kuuletub. Sageli siis teine tahab ka kiita saada, mida te muidugi peaksite siis ka tegema. Võite teha võistluse, et kes enne valmis saab, saab autos koha valida või saab kodus kommi või valida, millist magustoitu teeme. Mänguline lähenemine sageli sobib lastele hästi. Soovin edu!

Kolmas küsimus. Mul on väga hea meel, et teil on kodus reeglid. Reegleid on vaja nii suurtele kui lastele. Tore on lugeda, et seletate neile reegleid üle ja vajadusel ka eraldate lapsed – see on üks variant, mis võib töötada, et nad üksteist „käima ei tõmbaks”. Üks reegel, nagu aru saan, on see, et süüakse vaikselt. Ma ei saa täpselt aru, kas see tähendab, et juttu ajada tohib, aga vähemalt lollitada ei tohi? Kas lapsed teavad, mis on vaikselt söömine ja mis lollitamine? Kas naermine on lollitamine? Küsige nende käest, kuidas nad aru saavad, kuidas te sooviksite, et nad söögilauas käituksid ning vajadusel täpsustage oma ootust. Kindlasti tuleb ise seejuures eeskujuks olla. Väga raske, aga samas vajalik on sõnastada oma ootus lubavalt, mitte keelavalt. „Ära lollita!” asemel on vaja reeglit: „Sööge vaikselt!”, mis, nagu ma saan aru, on teil olemas, aga ehk vajab täpsustamist. Nüüd tuleb tähtis koht. Kuna kinnistub see käitumine, millele tähelepanu pöörate, siis peate pöörama tähelepanu ainult sobilikult käitumisele, ükskõik kes siis seda parasjagu teeb: mees, ise, õde või vend. Soovitan kiita teda või neid, kes vaikselt söövad, öeldeski selle nii välja. Nagu ka eelmises vastuses, võite teha nn proksimaalset kiitmist, et kui üks lollitab, aga teine sööb vaikselt, siis kiidate viimast, ning kui esimene siis ka oma käitumist muudab, siis teda ka.

Neljas küsimus on 3,5-aastase poisi kohta, kes väljendab oma pahameelt selliselt, et ütleb emale, st teile halvasti. Loomulikult on valus kuulda, kui oma laps teeb sõnadega haiget, isegi kui ta oma ähvardust täide ei vii. Teie küsimus on, kuidas seda situatsiooni lahendada, aga ma ei saa aru, kas mõtlete, et kuidas teha nii, et poiss teile halvasti ei ütleks või kuidas te sellega toime võiksite tulla? Alustan viimasest. Üks viis, kuidas oma tunnetega toime tulla, on mõelda abistavaid mõtteid, nt ta ei oska muul moel oma tundeid väljendada, ma tean, et ta tegelikult ei mõtle nii nagu ütleb. See võiks ju aidata? Kui oleme isegi pahased, siis vahel ütleme sõnu, mis on küll selle hetke tunde väljendused, aga kui tunne möödub, siis pole sõnad ka enam tõesed. Kui tulla poisi tunnete väljendamise juurde, siis palun kirjeldage talle minasõnumina, mida te tunnete, kui ta nii ütleb: „See teeb mind kurvaks, kui sa ütled, et olen paha emme.” Võite tema tundeid ka peegeldada: „Sa oled praegu (mu peale) pahane.” Lapsed peavad õppima oma tundeid sõnastama, et neid vähem ekstreemselt tunda. Lisaks õpetage talle, kuidas rahuneda, kui ta pahane on. Selleks võib mõelda, et ta on rakett, kes hakkab kohe startima. Tõmbab kopsud õhku täis ja siis lendab õhku „puhh” (puhub suu kaudu õhu välja). Kätega võib samas teha liigutust, nagu miski tõuseks kiiresti õhku. Seda võiks teha mitu korda, põhiline on hingata aeglaselt ja võib ka õpetada endale sisendamist: „Ma rahunen, ma saan hakkama.” Alguses näidake ette, siis proovige koos n-ö kuivalt, ja kui olukord käes, tuletage seda meelde. Edu teile!

01.10.2019

Tere.
Küsimus selline, et kas 7 a last võib panna üksi bussile ja saata Tartust Võrru ja pärast vastupidi? Laste isa nõuab, sest ta ise ei viitsi järele tulla, kuigi lastekaitses tegime suhtluskorra, et ise tuleb järele ja toob pühapäeval koju tagasi.
Ja nii kui ma ütlen, et mul on raske bussile panna, siis ta hakkab mind ähvardama, et alimente ei maksa, annab mind kohtusse ja veel ütleb igasugu inetuid sõnu. Et bussile viia, pean selleks 1-aastase lapse kaasa võtma, autoga bussijaama sõitma 15 min ja pärast tagasi.
Aitäh

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on väga konkreetne küsimus 7-aastase lapse üksi reisimise kohta. Kuna sellele vastamine pole minu pädevuses, siis otsisin abi Õiguskantsleri Kantselei õigusteenistuselt ja lugesin välja järgmist: „Vastavalt perekonnaseaduse § 116 lõikele 2 on vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab muuhulgas õigust otsustada lapsega seotud asju. Tulenevalt eeltoodust langetab kõiki lapsesse puutuvaid otsuseid lapsevanem, kes seejuures peab järgima lapse parimaid huve. Iga sellise otsuse langetamisel peab lapsevanem kaaluma, kas selline lahendus on turvaline ning laste parimates huvides. Õigusnormidega ei ole võimalik ammendavalt reguleerida kõiki elus ette tulevaid olukordi. Paratamatult peab selliseid küsimusi lahendama juhtumipõhiselt ning sõltuvalt konkreetse lapse küpsusastmest ja sõltuvalt asjaoludest.”

Siit justkui võiks välja lugeda, et kui teie laps on vanema hinnangul küps üksi reisima, siis võib seda proovida ja kui see läheb kenasti, võib ka edaspidi nii teha. Kujutan ette, et põhiküsimus üksi reisimisel on hirm õiget peatust maha magada. Kui buss vahepeal peatusi ei tee, siis on lihtne, kui teeb, siis on see vanema vastutusel, et kuidas tagada, et ta enne lõpp-peatust maha ei lähe. Kui laps oskab lugeda, võib kaasa panna peatuste nimed järjestikku, nii nagu need tulevad, ja järjest saab neid maha tõmmata, kuniks jääb alles ainult lõpp-peatuse nimi. Ühesõnaga, võimalik see lahendus on, aga kas teie olukorras sobiv – ei oska öelda.

Kahju on sellest, kui vanemad oma vahel hästi läbi ei saa, lahku lähevad ja siis endiselt kraaklevad. Ma nii tahaks uskuda, et iga vanem soovib oma lapsele parimat ja et kui vanem arvab, et laps on küps ise bussiga sõitma, siis võiks ju seda proovida. Sageli aga on koostöö soovi asemel pahameel ja ka jonn ning ka lihtsad kokkulepped muutuvad vägikaikaveoks. Ma ei tea, kas nii on õige iseloomustada teievahelist suhtlust, aga ma saan aru, et kui näiteks lapse isa ei tule mingites küsimustes teile vastu, siis miks peaksite teie talle vastu tulema. Nii saabki argumendiks, et me leppisime ju teisiti kokku, kuigi tegelikult võiks kokkulepet ka muuta. Kogu lugu on piisavalt frustreeriv, et lõpuks jõuda ähvardusteni, nii nagu ka teie loo puhul.

Lapsele on tähtis, et vanemad suhtleksid vähemalt neutraalselt. Mul on nii hea meel, et kirjutate, sest nii saan teile soovitada: püüdke teha midagi väikest teistmoodi, et see muster, mis teie ja teie eksi vahel on, saaks muutuda. Ma soovitaksin sama talle, aga mul ei ole temani võimalik jõuda. Uskuge mind, teie laps on pärast teile nii tänulik!

01.10.2019

Tere, küsiksin 4-aastase lapse käitumise kohta. Laps kipub lööma lasteaias, mänguväljakul käies, külas olles jm. Lasteaias on probleeme ka lükkamise, teiste mängude lõhkumisega. Õpetajate, vanemate ja täiskasvanutele kuuletuda jm ei taha, tuleb kas jonn, trots, mis väljendub vastu karjumisega, keele näitamisega. Nüüd on löönud lasteaias ka õpetajat ja ühe lapse tugiisikut. Kas põhjus võib olla tõesti ainult tähelepanu vajaduses? Suur mure ka täiskasvanule mittekuuletumisel. Või võtab ta täiskasvanut kui “omasugust”, mängukaaslast.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud oma 4-aastase lapsega, kes kipub teisi lööma, lükkama, lisaks karjub, kui teda korrale kutsutakse. Tahaks väga teada, kui kaua selline olukord on kestnud? Kuivõrd on see tema jaoks ebatüüpiline või kogu aeg tavaline käitumine olnud?

Kas on midagi, mis teda kurvastab või pahandab? Kui sageli vanemad temaga mängivad, kas see on 10–15 minutit päevas ja nii, et ta saab sel ajal ise mängu juhtida? See on esimene asi, mida soovitan tegema hakata, kui praegu nii pole.

Kui ülalkirjeldatu on viis, kuidas ta oma frustratsiooni väljendab, siis kindlasti peaks tegema kahte asja: sotsiaalset ja emotsionaalset juhendamist. Sotsiaalne juhendamine tähendab antud kontekstis seda, et olete ise talle eeskujuks, kuidas käitute, kui te midagi ei saa. Kas tõstate häält, isegi karjute, nügite, suunate füüsiliselt või väljendate oma soovi rahulikult ja ägestumata. Kui ta siis ühes situatsioonis suudab rahulikuks jääda, peate teda kirjeldavalt kiitma: „Mulle nii meeldib, et sa jäid rahulikuks, kuigi teine ütles sulle midagi, mis sind häiris.” Sama soovitan teha õpetajatel lasteaias. Koostöövalmidust saab väga edukalt kiitmisega suurendada, aga see tähendab, et iga kord, kui ta kuuletub, siis tuleb teda selle eest kiita. Lisaks on väga oluline tema emotsioonide kirjeldamine: „Sa vist oled praegu pahane/ärritunud/solvunud.” Eesmärk on, et ta ise õpiks erinevaid tundeid nimetama, mis omakorda vähendab nende tundmise intensiivsust. Loodan, et sellest on abi.

01.10.2019

Tere!

3-aastane ei kuula üldse vanemate sõna. Näiteks, kui tahab välja minna, siis jaurab kuni hüsteeriani. Rahuneb ehk pooleks tunniks maha ja siis hakkab uuesti. Nii on enamiku asjadega: paar korda tunnis on täiest kõrist röökimine, et ei taha või just tahab. Ja nii iga päev. Varasemalt on üritatud lapsega pidevalt arvestada – küsimused: kas lähme mänuväljakule, millisele mänguväljakule me läheme, kas tuled poodi kaasa, kas tahad nüüd käsi pesta, kas lähme pissile. Kas see võib olla nüüd sellise käitumise tagajärg, et tegelikult peaks ütlema, mitte küsima? Kas üldse on võimalik olukorda veel lahendada?

Tänud ette!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Olete mures oma kolmeaastase pärast, kes ei kuula teie sõna, jaurab igapäevaselt paar korda tunnis ja on teis tekitanud kohati lootusetusetunde, et kas seda on võimalik veel muuta. Üldiselt on ju väga tore, kui lapsel lastakse teatud asju ise otsustada ja küsitakse, mida ta soovib. Ma ei oska kommenteerida, kas olete sellega liiale läinud, aga vahel tõepoolest nii võib juhtuda, et küsimuste küsimisega justkui pannakse lapsele vastutus, mida ta ei ole valmis kandma. Vahel täiskasvanudki soovivad, et keegi teine otsustaks, sest nii on kergem. Kui teil endal selline mõte tekkis, siis soovitan proovida natuke oma senist käitumist muuta ning teha pigem ettepanek või siis anda korraldus vastavalt sellele, kas teil pole vahet või tahate, et ta midagi konkreetset teeks. Kolmeaastane ei pea reeglina ise kätepesu ja pissil käimist nii tähtsaks kui suured inimesed. Need võivad pigem mänguhoogu segada. Seega nende tegevuste puhul soovitan anda korraldus: „Palun käi enne õueminekut pissil ära,” või „Palun pese enne sööki seebiga käed puhtaks.” Kui teie lapsel on varasemaga seoses tekkinud segadus, et milliseid asju ta siis saab otsustada ja milliseid mitte, siis erinevate pöördumistega saate seda reguleerida. Kui laps hakkab mänguväljaku ettepaneku peale pahandama, et sinna ei taha, siis võite ka talle valiku anda: „Kas läheme mänguväljakule või lihtsalt jalutama?” vms. Näete tema reaktsioonist ära, kas talle selline kitsendustega valik „kas see või too” meeldib.

Üldiselt ei ole kolmeaastaste puhul ebatavaline, et nad jonnivad ja püüavad oma tahtmist saada. Nad ei pea alati seda saama, aga ikkagi võite tema tunnet peegeldada: „Sa oled praegu pahane, et sa õue minna ei saa.” See annab talle märku, et mõistate ta tundeid ja võimaldab natuke rahuneda. Kui olete otsustanud, et midagi hetkel näiteks ei saa, siis peate sellega lõpuni minema, muidu laps näeb, et jauramisest on kasu. Edu teile!

30.09.2019

Tere. Küsimus oleks selline: 17 a poeg läks kutsekooli,aga teatas mulle, et mina peaks midagi tegema, kuna tal puudub motivatsioon.
Teda ei huvita midagi ega tea, mida tahab teha!

Palun abi.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Teie kiri kõlab väga murelikult. Poeg läks kutsekooli, aga ei taha seal õppida. Ta ei tea ka midagi muud, mis teda köidaks. Teil on raske seda pealt vaadata, sest tõenäoliselt pelgate, et tal ei lähe elus siis edaspidi nii hästi kui võiks ja nagu teie talle kogu südamest soovite. Kuna kiri on lühike, siis rahuldava vastuse jaoks on palju infot puudu. Kelle mõte see oli, et ta kutsekooli ja just sellesse kooli läks? Natuke jääb mulje, et see polnud tema soov, aga tundis kerget (ühiskondlikku) survet, et kuskile ikkagi minna ja nüüdseks on selgunud, et teda õpitav ei huvita. On arusaadav, et paljude noorte ja nende vanemate eeldus on, et laps peab minema pärast põhikooli gümnaasiumisse. On aga lapsi, kellele n-ö akadeemiline koolisüsteem tundub raske ja neile sobiks paremini ameti õppimine, mis on praktilisem ja kohati konkreetsem. Selles eas aga ei tunne veel iseennastki, rääkimata sellest, mida ma oma eluga peale hakata tahan. Pole siis ime, et tema õpimotivatsioon on madal. Nüüd on oluline see, kuidas te olete teda kasvatanud: kas peab pingutama ja ettevõetu lõpule viima, või kuulad sa oma sisetunnet ja kui see ütleb ühel hetkel teisiti, siis võid ümber otsustada. Vastavalt sellele saate siis ka temaga vestelda. Ma ei saa aru, kas teie jaoks on oluline, et ta lihtsalt midagi teeks või just seal koolis edasi käiks. Sellest sõltub ka, kuidas temaga vestelda. Üldiselt pigem arvan, et vastutust oma valikute eest ei tohiks temalt ära võtta, küll aga peaks koos temaga ja eelkõige tema eestvõttel vastama küsimustele, mis on ühe või teise otsuse tagajärjed. Vastavalt sellele saate ajurünnaku vormis genereerida ideid, milline järgmine samm teda enim toetaks. Kindlasti soovitan talle tagasi peegeldada seda, et te kuulete, mida ta teile ütleb: ta on segaduses, ta vajab abi. Ma omalt poolt rõhutan ja te võiksite ka seda teha, et see on mõistetav, et sellises vanuses nii võib tunda. Kui ta tunneb teie tuge ükskõik, mida ta otsustab teha, on tal igal juhul emotsionaalselt kergem. Ehk saab abi ka karjäärinõustamisest, mis suunas edasi minna. Soovin edu!

30.09.2019

Kuidas panna laps sööma liha? Alguses sõi kenasti, aga nüüd väga talle ei meeldi ja sama kehtib teatud köögiviljade kohta.

–––

Vastab lastearst Reet Raukas:

Laste söömisharjumusi õnnestub nooremas eas kujundada, üheaastaselt ei tohiks laps veel väga valiv olla.

Aastase lapse igapäevane lihavajadus pole kuigi suur, ainult kümmekond grammi. Kui laps ei taha teatud köögivilju, siis tasub toidu valmistamisel kasutada pigem neid, mida ta sööb ja väikeses koguses peita toitu neid, mis väga ei maitse. Lihaga on sama lugu – enamasti õnnestub liha lisada toidule nii, et laps ei pane tähele. Kindlasti tasub proovida toidus kasutada muna, kala ja linnuliha, nende abil saab loomse valgu vajadust katta, ja mõne aja pärast taas pakkuda punast liha. Mõne lapse puhul aitab see, kui laps saab ise süüa, näiteks teha erineva kujuga (pisikesi) lihapalle, mida oleks tore kas kahvliga püüda või suisa näppude abil suhu pista.

Lapse vanuse tõusuga kahjuks söömiseelistused ja söödud toidu kogused muutuvad. Vanematele soovin kannatlikku meelt koos lapsega söömisel.

20.09.2019

2-aastane laps karjub paar korda iga öö. Kas see on normaalne?

Aitäh vastuse eest!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud oma kaheaastasega, kes igal öösel paar korda karjub. Te pelgate, et see pole normaalne. Ma ei kujuta päris hästi ette, mida teie jaoks karjumine tähendab. Oletan, et see on kõva häälega meeleheitlik hüüatus. Väga sooviks teada, millal see algas. Kui ta teeb seda kogu aeg, siis ehk peaksite seda juba tema eripäraks, aga tundub, nagu see pole toimunud sünnist peale. Kui mõtlete sellele, mis lapse elus ja teie pere elus sel ajal toimus, kui karjumine hakkas, saate ehk rohkem aimu, millele see võib reaktsiooniks olla. Üldiselt lappab meie aju öösel magades päevasündmusi läbi – osa unustame, osa talletatakse ning kui on pidevalt teatud pingeolukord, võib see küll karjatustena ilmneda. Samamoodi võib uni olla nii elav ja samas hirmutav, et väljenduda kõva hääle tekitamisega.

Kui laps ärkab puhanuna ning tema käitumises ja olekus üldisi muutusi negatiivse poole pole, siis tasub ehk lihtsalt jälgida, kas see jääb ajapikku harvemaks või vähem intensiivsemaks või kestab vähem aega järjest. Kui mitte, võiks lastearsti või -psühholoogi poole pöörduda. Soovin edu!

17.09.2019

Tere

Mul on 9-aastane tütar, ainus laps. Lapse isaga kolisime lahku, kui tütar oli viiene. Saime kenasti hakkama suhtluse jms. Umbes aasta tagasi tekkis lapse isale uus kaaslane ja probleemid algasid. Lapse isal ei ole enam aega oma tütre jaoks, ta uus elukaaslane kohtleb tütart halvasti ja lapse isa eelistab elukaaslase last oma tütrele, ka siis, kui tütar seal on. Suve alguses pöördus lapse isa kohalikku omavalitsusse suhtluskorra määramiseks. See oli ühes mõttes hea, sest nüüd on isal kohustus olla tütrega 7 päeval kuus (varem oli see isa soovil 2–3 päeva). Aga tütar on stressis, sest lisaks isa jagamisele peab ta vestlema KOV ametnikega ja tema elu reguleerib nüüdsest dokument. Laps leevendab oma kurbust magusa söömisega. Salaja otsib kappidest. Kui ma koju midagi ei osta või peidan ära, siis teeb koogelmoogelit või nt hapukoort suhkru ja kakaoga. Toitu olen alati valmistanud ise kodustest toorainetest. Hommikul teen alati putru enne kooli. Laps sööb korralikult enamikku toite. Eeskuju ja eeldused tervislikuks toitumiseks olen justkui loonud. Kas peaksin lapsega psühhiaatri poole pöörduma? Või kuidas ma saan oma last aidata, et temast ei tuleks „paksukest“?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja pika eest! Palju kergem on vastata, kui infot on rohkem kui üks lause. Loen, et lahkuminek läks teil sujuvalt ja selle eest suur tunnustus teile – vähesed suudavad nii. Edasi läheb minu jaoks segaseks – te küll kirjutate, et lapse isal pole uue elukaaslase tekkimisega tütre jaoks enam aega, aga samas loen, et varasemaga võrreldes soovib isa tütrega koos olla oluliselt rohkem ehk kahe-kolme päeva asemel seitse. Kirjeldate, et tajute lapsel stressi seoses eluga kärgperes nendel hetkedel, kui tütar isa juures on. Teile tundub, et ta on ka kurb ja leevendab seda magusa söömisega. Teie mure ongi seotud sellega, et kardate, et ta läheb paksuks. Olen natuke plindris, sest justkui peaksin vastama teie küsimusele, aga võib-olla peaksin hoopis kirjutama söömisest kui tagajärjest ja probleem on mujal.

Ma siiski natuke arutleks selle üle, mis lapses võib pinget tekitada ja kuidas teie saate teda aidata, nii et ta ei peaks magusaga liialdama. Saan aru, et teie pinge on aastajagu kerinud, sest kolm aastat toimis üks süsteem ning kuigi te ehk alul olite pettunud, et isa lapsega vähe suhtles, harjusite sellise elukorraldusega ära. Nüüd, kui kuulete lapse kurtmist, et isa uus elukaaslane kohtleb teda halvasti ning et ta tunneb, et pigem on elukaaslase laps eelistatud seisuses, siis loomulikult pahandate oma ekskaasa peale, et kuidas ta tütre suhtes ise käitub ja laseb käituda. Lisaks tunnete tütrele kaasa, et tema on veel liiga väike, et olukorda muuta. Nii tekib viha ja osalt ka abituse tunne. Ma ei imesta, kui te oma ekskaasaga kontakti võtsite ja temaga pragasite. Oletan, et ta sai omakorda pahaseks ja asi kulmineerus suhtluskorra määramisega. Mul on hea meel, et näete seda situatsiooni pigem positiivselt. Ma ei ole aga kindel, et laps oskab mõelda nii, nagu te kirjeldate: et ta on stressis sellepärast, et tema elu reguleerib dokument. 9-aastane laps oskab nii mõelda, nagu nende vanemad neile välja pakuvad, et nad võiksid mõelda. See ongi esimene koht, kus ma näen, et saate oma lapse stressi leevendada, alustades sellest, et teid rõõmustab, et nüüd on selge kord, millal vanemad oma lapsega koos on – konkreetsus ja struktuur on hea. Laps võib kurvastada, et isa pole ainult tema päralt – teie võite talle lootust anda, et potentsiaalselt on tal nüüd kaks inimest juures, kes teda kalliks ja tähtsaks peavad – isa elukaaslane ja tema laps. Mis puudutab lapse probleeme, kui ta isa juures on, siis soovitan need ära kuulata ja empaatiliselt reageerida, et ta tunneks teie mõistmist ja tuge, aga lahenduse otsimine suunata tütre ja isa vahele. Te ei suuda seal vahel selle pere suhteid korraldada. Kui teie enda stress võimetusest oma lapse jaoks kõike heaks muuta leeveneb, siis võib ka lapse pinge väheneda. Seega on palju võimalusi, kuidas lapse stressi vähendada ja sellega loodetavasti ka tema magusaisu. Edu teile!

17.09.2019

Kas Teil on soovitada arendavaid mänge/äppe veebikeskkonnas?

–––

Tere! Arendavaid mänge või äppe 2-aastastele meil soovitada ei ole. See ei ole küll otseselt vastus Teie küsimusele, kuid Maailma Terviseorganisatsiooni soovitus alla 2-aastaste ekraaniaja kohta on 0 minutit päevas, üle 2-aastaste laste kohta kehtib reegel „mida vähem, seda parem“. 2–3-aastastel lastel peaks ekraaniaeg jääma alla ühe tunni päevas ja olema kindlasti lapsevanema järelevalve all. Piisab, kui pakkuda lapsele näiteks osalemist videokõnedes vanavanemate või teiste lähedastega, vaadata fotosid nutitelefonis vm. Last ei tohiks jätta üksi digiseadmega mängima.

Lapse kõne arengu kriitiline periood on 1.–3. eluaasta. Et lapse kõne areneks, on tal vaja dialoogilist suhtlemist vanematega (ja teiste inimestega) – digiseadmed seda ei paku. Emotsionaalselt ja sotsiaalselt arendav on ennekõike silmast-silma suhtlemine ning mäng lapsega.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

11.09.2019

Kuidas öelda poisile, et ta meeldib sulle, kui ei tea, kas sina talle meeldid?

–––

Tere! Aitäh Sulle küsimuse saatmise eest!

Esitad päris keerulise küsimuse, sest kui Sulle tõesti meeldib keegi ja Sa pole kindel, kas tunded on vastastikused, siis tekib hirm jääda naeruväärseks – ja see on täiesti mõistetav. Tunded on haprad asjad, nendega tuleb õrnalt ringi käia.

Kui Sa mõtled Eesti filmiklassikale, siis Oskar Lutsu „Suve“ ainestikul tehtud filmis vastab Raja Teele Tootsile, kes on pruudi leidmisega kimbatuses, et ta võiks ennast pruudiks pakkuda.. Mille peale filmis Tootsil sigarett suust kukub – sest sajanditaguses kultuurikontekstis oli ennekuulmatu, et tüdruk või naine ise initsiatiivi haarab ja esimese sammu suhete loomises ette võtab.

Tänapäeval pole vahet, kes see aktiivsem ja julgeb pool on, Raja Teele julgustükk pole nüüd enam midagi nii jalustrabav. Aga ikkagi, nii poiss kui tüdruk soovib oma tunnete rääkimisel olla kindel, et see kõik tobedalt välja ei kuku.

Elu näitab seda, et kui Sa oled enda ümber olevate inimeste suhtes tähelepanelik, lahke, hooliv, oled kaasatud kooli- ja koolivälistesse tegevustesse, siis Sind märgatakse. Märkavad nii täiskasvanud, sest oled lihtsalt asjalik, aga märkavad ka Sinu sõbrad ja sõbrannad, märkab ka see poiss, kes Sulle meeldib.

Mul on Sulle raske anda konkreetset retsepti, kuidas Sa peaksid Sulle meeldivale poisile oma sõnumi edasi andma. Võimalusi on selleks ju päris palju: nii otsesuhtluse kui kaudsete e-kanalite kaudu. Teinekord on vaja olla kannatlik ja anda aega, et Sind märgataks. Elu on täis kummalisi kokkusattumisi ja minu isiklik arusaam on, et me ei pea oma suhete ja märkamiste pärast meeletult vaeva nägema ega muretsema.

Armumised ja tunded leiavad ise oma tee ja võimaluse ning nad ei ole mõistuspäraselt planeeritavad ja nende käik ette ennustatav. Nagu kunagi üks naljatilk ütles – armastus ei hüüa tulles!:) Jää ennekõike iseendaks, hoia oma väärtustest kinni – ja kõik head asjad leiavad ise, kuidagi märkamatult tee Su juurde.

Loodan, et sain Sulle pisut abiks olla.

Kerli Hannus
www.amor.ee

11.09.2019

Kuidas toime tulla lapse unepaanikaga?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et lapsel on unepaanika ning te ei oska sellega toime tulla. Saan aru, et laps ka ei oska ja siis tunnete ennast abituna. Mul on raske vastata, kuna ma ei tea, mida mõtlete unepaanika all. Võin eeldada, et see on hirm magamajäämise ees, aga ei oska arvata, millest see võib tulla. Kui väike laps saab esimest korda oma voodi või oma toas oma voodi, siis pole ime, et tal on alguses võõras ja ebaturvaline tunne. Selleks, et see üle läheks, saab voodisse kaasa anda lemmikkaisuka(d), mis on tuttav(ad), sama voodipesu ning ka ise võiks olla turvaisikuna lähedal. Tegelikult võiks alustada kaugemalt, et paar tundi enne magamaminekut on rahulikud mängud ja olemine. Nii saab päevane erutus taanduda ja rahu saabuda. Rituaalid aitavad ka turvatunnet hoida – et pärast mängu panen asjad kokku, lähen pessu, panen pidžaama, mulle loetakse unejuttu. Mõnele lapsele on oluline, et toas oleks valgus, mõni soovib vaikset muusikat või voodikarusselli. Kui alustate sellest, et olete lapse juures, kuniks ta uinub, siis kindlasti peate lisama, et te lahkute, kui ta magama jääb, et ta ei tunneks ennast mahajäetuna, kui korraks nt pissile minekuks virgub. Võib jätta oma magamistoa ja tema toa ukse lahti, et tekiks tunne, et olete lähedal. Soovitan proovida ka seda, et kui olete „Head ööd!“ ära öelnud ja lahkunud oma toimetusi tegema, siis enne ütlete, et tulete teda kümne minuti pärast vaatama. Loomulikult peate siis oma lubadusest kinni pidama. Saate talle naeratada, pai teha, kiita, et ta on voodis ja lubada, et tulete kümne minuti pärast uuesti. Kui lapsel on õige unerütm, siis selleks ajaks peaks ta olema uinunud. Soovi korral saate pöörduda ka Unekooli poole, kus spetsialistid annavad just teie vajadustele vastavat nõu.

Kui laps on seni rahulikult maganud ning ootamatult on tal tekkinud unepaanika, siis tasub mõelda stressorite peale tema elus. Mis on olnud teisiti kui tavaliselt? Kas te olete rohkem ära olnud kui muidu? Kas lapsel on lasteaias sõbraga tüli? Kuna laps ise ei oska paljudele küsimustele vastata ja teie ehk ei oska ka kõiki võimalikke seoseid näha, siis võib pöörduda loov- või pereterapeudi poole. Olen kindel, et saate abi.

09.09.2019

Kui laps saab pahaseks või kui teda keelata, siis ta näpistab. Kuidas peaks vanem käituma lapsega?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Saan aru, et teie laps näpistab, kui saab pahaseks. Sageli saab ta pahaseks siis, kui teda keelata. Soovite saada nõu, kuidas siis käituda. On selge, et näpistamine teeb valu ja on selgelt ebasoovitav käitumine. Samas usun, et see on lapse reaktsioon teda valdavale tundele, mis tõenäoliselt on „sain haiget“. On teada, et sõnad võivad samamoodi haiget teha kui käed. Küsimus on, kuidas peaks laps õppima reageerima, kui tunneb, et talle tehakse haiget.

Üks viis on kindlasti kirjeldada nii enda tundeid („Ma olen kurb, kui sa mind näpistad“)  kui lapse võimalikke tundeid („Sind pahandab, kui ma sind keelan“). Kui te olete teda keelanud ja on näha, et ta saab pahaseks, siis võite proovida ka n-ö sõnade suhu panemist, à la: „Ütle: „Mulle ei meeldi, et sa keelad mind. Ma olen pahane.““ Loomulikult ei piisa ühest korrast, vaid seda on vaja teha palju kordi, enne kui see uueks harjumuseks saab. Üldiselt on üks väga tõhus sotsiaalsete oskuste õppimise viis see, et kui laps midagi õigesti teeb, siis vanem teda kiidab. Antud näite puhul võiksite teda kiita, kui ta suudab mitte näpistada. Kui vajate veel lisahooba, saate kasutada preemiasüsteemi, kus iga korra eest, kui ta pahane on, aga ei näpista, saab ta kleepsu ning kui neli-viis kleepsu koos, on ta välja teeninud väikse preemia, olgu see siis koos kiikuma minek või koos muu lemmiktegevuse tegemine.

09.09.2019

Tere

Laps lööb väiksemat õde, mida teha?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on selles, et vanem laps lööb väiksemat õde ning te soovite selle halva harjumuse temalt ära harjutada. Selles vanuses laste puhul on tavapärane, et lööja-laps ei ole veel õppinud oma emotsioone teisiti väljendama kui agressiivselt käitudes selle vastu, kes on lähedal ja nõrgem pool. Esmase eeskuju oma tunnete väljendamiseks saab laps vanematelt. Kui teie kodus üldiselt ei lööda, siis vajab ta abi, et õppida ära sõnavara, kuidas erinevaid tundeid kirjeldada. Kui näete, et ta on ärritunud, siis kirjeldage seda (oluline on mitte küsida!): „Sa oled vist praegu ärritunud.“ Tehke seda rahulikult nagu vaatleja. Järgmisel hetkel võite märgata, et ta on üllatunud ja elevil, siis kirjeldage seda: „Tundub, et oled üllatunud ja elevil.“ Nii õpib laps seostama oma kehaaistinguid tunnete nimetustega. Mingil hetkel suudab ta juba ise õele öelda, eriti kui te ise sama enda kohta teete: „Ma olen su peale pahane ega soovi praegu mängida.“ Õel (aga tegelikult mõlemal lapsel) on oluline õppida, et kui teine on endast väljas, siis tuleb lasta tal rahuneda. „Mis sul viga on?“ küsimus ajab sel hetkel rohkem närvi kui mõjub empaatiliselt. „Imelised aastad“ metoodika pakub võimalust luua preemiasüsteem selle kohta, kui lapsed kenasti ja rahulikult mängivad nt 15 minutit järjest. Iga veerandtunni eest on võimalik siis tabelisse kleeps saada. Kui on näiteks neli-viis kleepsu kogutud, saavad nad väikse preemia – vanematega lisamänguaeg, lisalugemine vms. See ei pea olema asi, vaid võib olla ka tegevus. Usun, et nii tegutsedes löömise sagedus kindlasti väheneb. Edu teile!

09.09.2019

1 a 10 k laps hakkas uuesti mähkmesse kakama, kuigi vahepeal küsis juba potile ja mähkmesse sattus kaka haruharva. Millest võib see olla tingitud?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Saan aru, et harjutasite last juba varakult potti kakama ja lootsite, et potitreening ongi edukalt läbitud, kuniks ta nüüd natuke alla kaheaastaselt hakkas mähkmesse häda tegema. Paljud vanemad on rõõmsad, et beebid oskavad potti kakada ja imestavad, miks 2–3-aastastel sellega probleeme on. Sageli tabab neid aga pettumus, et see ei jätku ning tuleb ikkagi otsast alata. Mina selgitan seda psühhoseksuaalsete etappidega, mis algavad sündides ja muutuvad, kui laps saab suuremaks. Kuni aastane laps on oraalses faasis ja nagu nimetuski ütleb, saab oma naudinguid suu kaudu. Anaalne faas algab 1,5 aasta paiku ja lõpeb kolmeaastaselt. Selles faasis on tegemist kontrolli õppimisega keha funktsioonide üle ja just päraku kaudu. Samal ajal eraldub lapse mina rohkem vanema minast, eriti kui on tegemist imetamise lõpetamisega. Pole ime, et laps soovib omada rohkem kontrolli ja olla iseseisvam just kakamisega seoses. Tõenäoliselt peaksite sarnast protsessi kordama, mille juba väiksema lapsega läbi tegite. Palju saate saavutada tema tunnustamisega ja vajadusel saate ka preemiasüsteemi kasutusele võtta. Edu!

09.09.2019

Kui vanalt oleks õige aeg laps oma voodisse magama harjutada?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Loen teie kirjast, et teie laps magab praegu teie voodis (ei loe välja, kas see on ka teie kaasa voodi) ning teil on tekkinud huvi selle vastu, kas võiks olla juba õige aeg ta oma voodisse magama harjutada. Siin on hästi oluline küsimus see, et mida teie vajate, sest kui ma peaksin soovitama, et praegu on õige aeg, aga millegipärast ei ole teie selleks valmis, siis ei ole see nõu teile abiks. Laps tajub teie tunde ära ja püüab „teile vastu tulla“, et võiksite jätkata nagu seni.

Paljudes peredes on paari vahel pinged ning soov hoiduda teise seksuaalsest lähenemisest ja vahekorrast. Siis on mugav mitte otse välja öelda, et ma ei soovi sinuga intiimsust jagada, vaid näidata armsa lapsukese peale, kellel on nii mõnus ja turvaline oma vanemate voodis põõnata, et kumb tahab olla see „julmur” ja ta sealt soojast pesast välja ajada.

Kui te aga küsite, millal on laps valmis oma voodis magama, siis siin annab teile parima märguande laps ise. Võite alustada kasvõi kohe, sest kaheaastasel on juba tavaliselt oma mina eraldamise ja iseseisvuse soov. Kui rõhutate, et ta saab oma voodi nagu suur laps, siis see võib esialgu huvi tekitada. Kui see voodi on teises toas, saate kokku leppida, et alguses on üks vanem temaga seal kuni ta uinub või lausa ööbib seal temaga koos, kuniks talle saab uus voodi (ja uus tuba) omaseks ja turvaliseks. Siis saab hoida ust lahti, samal ajal kui vanemad magavad oma toas. Kui laps tuleb vanemate voodisse, peab ta ilma vestluseta, rahulikult ja kindlalt tagasi oma voodisse viima. Väike jonn ja protest kuulub asja juurde. Kui tegemist on hüsteeriaga, mis paari päevaga üle ei lähe, siis võite seda võtta kui märki, et laps ei ole eraldumiseks valmis. Saate uuesti proovida näiteks poole aasta pärast. Elan teile kaasa!

09.09.2019

Kuidas võõrutada 2 a last pisikeste kakakuulide kakamise kombest? Tundub, nagu laps kardaks suurt kakat teha. Samas kuulikesed on tihtipeale pehmed, et ei tohiks hirmu tekitada.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie küsimus puudutab väikelapse võõrutamist pisikeste kakakuulide kakamise kombest. Esimese hooga tundub see küsimus mulle pigem pediaatri või perearsti valdkonda puudutav. See, milline väljaheide on, sõltub kindlasti toidust, aga osadel juhtudel on ka stressikomponent tugev. Saan aru, et sellele te viitategi, kui kirjutate, et laps kardab suurt kakat teha.

Vahel võib kakamine natuke valu teha ja laps, püüdes valuaistingut vältida, võib kakat kinni hoida. Sellega seoses tekib stress ja lõpuks ongi kaka nagu kuulikesed. Mulle tundub, et siin võiks hästi toimida preemiasüsteem, mida võib kasutada alates 2-aastaste lastega, kui mingi oskus või harjumus on muidu raske tulema. Kui teie eesmärk on, et laps kakaks siis, kui tal esimene tunne tuleb, et võiks potile minna, siis võiks see olla esimene asi, mille eest kiita: „Tore, et sa tunnetasid oma keha vajadust ja läksid potile!” Kui ta kakab ja talub ära kerge ebamugavustunde, siis on järgmine kord, kus teda peaks kiitma: „Mulle väga meeldib, et sa oma häda vapralt ära tegid, nüüd on kohe kehal kergem olla!” Lisaks sotsiaalsele tunnustusele võite lisada kleepsud. Kleepse võiks anda nii esimese korraga kohe potile mineku korral kui kakamise korral. Kui on nt neli kleepsu täis, võib lapsele anda midagi väikest, mis talle tähtis on, nt ühe lemmikkommi. Seda süsteemi tutvustage eelnevalt lapsele, et teda innustada teile soovitult käituma. Proovige, kas nii õnnestub muret leevendada!

09.09.2019

Kui lapsel tekkib ootamatult hommikul ärgates käe valu. Valu hakkab õlast ja kätt on ka raske liigutada. Mida tegema peaks?

–––

Tere! Põhjuseid võib olla erinevaid. Peaksite konsulteerima oma pereõe/-arstiga.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

28.08.2019

Mu 9 a pojal tekib iga asja suhtes trots. Miks see nii on? Eriti just uute olukordade ees (hirm ilmselt), aga kuidas seda toetada? Tal tekib pika aja peale kõikide asjade suhtes trots. Näiteks kui ta läks 1. klassi, siis oli meil väga raske, ta ei tahtnud õppida ja oli väga vihane, karjus ja jonnis iga päev õppimise pärast. Siis raamatute lugemise kohta ja kitarri ringis käimise kohta. Talle muidu meeldib, aga siis nagu nädala jooksul ununeb ja siis ütleb, et tema enam ei lähe. Kuidas ma teda toetada saaks ja julgustada? 2. klassis oli temaga veidi kergem, aga siiski veerand õppeaastal jonnis iga päev õppimise teemal. Tal on ka raskusi uinumisega, ütleb, et ei saa magada ja käib tihti pissil. Alates kevadest kuni siiani on tal nagu ärevus ja magamisraskused ja see on juba nii väsitav. Lihtsalt, et kui ta koolis käima hakkab, siis on ta ise väga-väga väsinud. Ja poisi 3. klassi minekut ma juba kardan, sest ma ise olen lõpuks kohutavalt väsinud nn kaklemisest ja ootan koolivaheaega. Kas ma peaksin pöörduma ka psühholoogi juurde? Aitäh.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Saan aru, et teie nüüd 3. klassi mineval pojal tekib teatud kohustuste osas vastupanu, mis väljendub karjumise ja jonnimisega. Lisaks tundub, et kooliaeg tekitab temas nii palju ärevust, et tal on raske uinuda.

Mul on väga hea meel, et te otsite nõu ja abi väljaspool oma kodu ja oma mõtetele lisaks. Selleks ongi psühholoogid ja teised toetavad professionaalid, et ei saa eeldada, et vanemad kõigega ise suudavad toime tulla. See formaat võimaldab vastata lühidalt, aga soovitan kindlasti pöörduda ka psühholoogi või pereterapeudi poole.

Teie probleem on minu jaoks väga kompleksne. Sooviks kohe teada, kas ta käitus ka enne kooli näiteks lasteaias sarnaselt või millal trots algas? Lisaks on tähtis, kas kõiki tegevusi (mis on uued) saadab trots või on ka vastupidist käitumist. See võib palju olulist infot anda ja vaadet avardada. Kuna mul vastuseid pole hetkel võtta, siis saan püstitada hüpoteese. On lapsi, kelle eelkooliiga on väga kaunis ja see hõlmab vabadust kohustustest. Neil lastakse kulgeda ning vanemad pole väga ranged ega nõudlikud. Kui selline laps läheb kooli, siis paratamatult seab see keskkond palju piiranguid, mis on harjumatud ja tekitavad ebamugavustunnet. Kui kodu täiendab oma piirangute ja reeglitega, à la kui on õpitud, saad/saame mängida, siis võiks esimese klassi lõpuks olla uus rütm käes ja rahu üldplaanis majas. Kui aga kodus on üks vanem ebakindel, kas ikka peab laps nii palju õppima ja et kui ta on väsinud, lasen tal siis ikkagi puhata ja õppimise asemel lemmiktegevusi teha, siis saab laps signaali, et tasub protestida, sest äkki see töötab. Sama toimub ka siis, kui laps elab üksikvanema peres, kes mõtleb distsipliini osas kord nii kord naa. Siit soovitus, et mõned reeglid, sh kooli osas, peaksid olema ja nende nõudmisel tuleb järjekindlaks jääda. Kõige parem on luua preemiasüsteem, kus preemia ei pea olema niivõrd asi kui näiteks tegevus vanema või sõbraga.

Ärevuse teema peale mõeldes võib olla, et koolis toimub midagi, mis talle ei meeldi, aga ta ei oska või ei julge sellest rääkida. Siin saab ehk vestlust alustada endast, et mul on vahel tööl raske ja kurb, vahel ka viha ning tundub, nagu ei oska oma muret lahendada ja siis on hea, kui keegi kuulab ja aitab kaasa mõelda. „Äkki sulle ka meeldiks, kui ma kuulaks su mõnda muret ja aitaks seda lahendada?” Saab ka aidata alustada küsimustega, et kes on koolis su sõbrad ja miks nad sulle meeldivad ning mis veel koolis toredat on. Nii saab jõuda selleni, mida tahaks vältida või ära hoida. Võib ka fantaseerida, et kui oleksid supermän, siis kuidas sa ennast aitaksid.

Arvan, et pojal on endal ka paha tunne, et paneb teid kurvastama ja pahandama, nii et kindlasti soovitan leida palju kohti, kus ta teeb midagi hästi või käitub kenasti, eriti kui see puudutab neid külgi, millega tavaliselt probleeme on. Heaga jõuab kaugele!:) Edu!

15.08.2019

Tere,
Olen hädas tütre käitumisega minu suhtes. Ükskõik, mida ma tema heaks ei teeks, olen ma alati „paha emme“, keda igal võimalusel lüüakse ja isegi sülitatakse mu peale. Kuna mina püüan reegleid luua, et enne sööki kommi ei sööks, et söögi ajal ei jonnita jms. Lapse isa on aga alati hea, sest tema lubab kõike teha ja tal on aega temaga mängida, kuna igapäevakohustused on kõik minu kanda. Olukord väljub minu jaoks juba täielikult kontrolli alt. Olen pannud teda paha lapse toolile, kust ta naerdes ära tuleb ja magusa ärajätmine ei mõju, kuna issi naguinii annab. Lapse isa vaatab tavaliselt vaikselt naerdes pealt ja ei sekku kunagi. Olen lapsele kogu aeg rääkinud, et haiget teha ei tohi, aga miski ei mõju. Kuidas peaksin käituma, et lapse selline käitumine lõppeks? Füüsiliselt ma last ei karista, seega ei tea, kust ta sellise kombe võtab. Lasteaias löövad ikka üksteist, aga emana tahaks olla lapsele autoriteet, mitte peksukott.
Olen tänulik väiksemagi nõu eest.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan pöördumast! Teil on soov oma lapse käitumisele reegleid seada, aga teie mees ei toeta teid selles. Nii jääte oma meetodite juures üksi ja lapsele jääb mulje, et teie olete paha, kuna olete nõudlik. Te ei soovi, et teie laps teisse nii suhtuks ning veel enam – teid ka füüsiliselt halvustaks. Mõistan teie muret!

Väga raske on kasvatada last väga erinevalt. See, kes lubab, on automaatselt hea ja kes ei luba – paha. Väikestel lastel on mustvalge maailm. Kui minnakse omavahel tülli, siis ei osata mõelda, et küll see möödub ja mängime edasi. Nii öeldaksegi, et sa pole enam minu sõber ja kui nii öeldakse, siis järelikult on see tõsi. Lapsed ei oska mõelda, et ta on lihtsalt pahane, aga sõber võibki vahepeal pahane olla. Sarnaselt on kasvatusmeetoditega. Ei saa olla, et emme, kes keelab, on tegelikult hea, eriti kui kõrval on headuse etalon – lubav isa. Kui emme pole nagu issi, kes on hea, siis ta ei saa olla hea. Kõlab isegi loogiliselt, eksole. Seega on kõige esimene samm saavutada mehega kokkulepped kõige olulisemates asjades, nt viis reeglit, mis peavad alati kehtima, st erandeid ei tehta. Üks neist võiks olla autos turvarihma kinnitamine ja teine võiks olla vägivallatu suhtlus. Siis võiks kokku leppida 3–5 reeglit, mis enamjaolt kehtivad, aga kus võib teha erandeid, nt magamamineku aeg, teleka ees söömine, magusa söömine enne soolast, teiste jutule vahelesegamine vms. Ülejäänud asjade osas võiks proovida võtta rahulikult ehk need võiksid olla asjad, mis võivad olla nii ja naa, midagi põhjapanevat sellest ei muutu. Siin võib-olla peab esmalt endas püüdma leppida sellega, et kõrged standardid endale ja teistele ei pruugi olla kasulikud just suhete harmoonia seisukohalt. Kui kokkulepped on tehtud, siis mõlemad vanemad ühiselt toetavad nende täitmist. Kui ühel vanemal jääb vaimujõudu väheks, saab teine sama sõnumiga appi tulla.

Lapsel on vaja eraldi suhet mõlema vanemaga, mis tähendab, et teie peaksite oma suhte arendamiseks lapsega võtma aega temaga mängimiseks vähemalt 10–15 minutit päevas. Mängige seda, mida tema soovib mängida, ning mängu käigus las tema dikteerib, milline teie roll on. Koduseid toimetusi saab teha vähem korralikult, vähem või hiljem. Kui laps on saanud teiega mõnusalt regulaarselt koos aega veeta, siis ta on ka vastutulelikum teie palvetele ning loodetavasti vähem frustreeritud, et seda löömise või sülitamisega väljendada. Edu teile!

13.08.2019

Lapselaps on nädala külas koos väiksema õega. Ükski söök ei kõlba, valed makaronid jm. Määrab õde ja ka vanavanemaid. Olime reisil ja tema määrab, kes kus magab või mida järgmiseks teeme. Loomulikult me ei teinud kõike tema tahtmist mööda. Väike 6-aastane õde tunnistas, et tal pea valutab ja vahel tahab oksendada kamandamise pärast. Samuti ei pidanud tal olema koolis sõpru. Olen märganud, et ta muigab, kui on saanud midagi ebameeldivat teha. Olen proovinud tütrele öelda, et käiks lapsega psühholoogi juures vestlusel, aga tütar väidab, et see on iseloom. Kas on?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan pöörumast! Saan aru, et teil on mure oma 8-aastase tütrelapse pärast, kes kamandab palju, mis füüsiliselt häirib väiksemat õde, ja arvate, et seetõttu pole tal ka palju sõpru. Teie tütar arvab, et tegemist on iseloomuga, millest loen välja, et ta ei eelda, et seda saab muuta, aga teie pole selles nii kindel.

Mis on iseloom? On teatud omadused, mis on meile n-ö kaasa antud ja need elu jooksul eriti ei muutu. Näiteks temperamenditüüp on see, millega suures osas peab leppima. Kui laps on loomult aktiivne, siis see suures plaanis saadab teda terve elu, kui laps on pigem sissepoole suunatud tundemaailmaga (introvert), siis ka see saadab teda. Teatud piires suudavad inimesed ühele või teisele poole liikuda, aga see manööverdamisruum pole kindlasti teise äärmusesse välja. Täiskasvanud inimesed suudavad mõnda aega väljapoole näidata ühte, kuigi loomus on midagi muud, aga pikalt see kesta ei saa, sest see on väga energiamahukas ning tekitab ka sisemist konflikti.

Kamandamine on õpitud käitumine. Kui seda püüda näha positiivse poole pealt, siis võiks väita, et on hea, kui laps teab, mis talle sobib, mis mitte, ning julgeb seda ka väljendada. See ei tähenda aga seda, et kõik peab nii minema. Pettumustega toimetulek on väga vajalik oskus, mille omandamise algus peaks toimuma väikelapseeas. Kaheksa-aastased võiksid seda juba nii palju osata, et nad ei lähe täiesti endast välja, kui ei saa, mida tahavad. Kui laps on õppinud, et tema soove austatakse ja ka täidetakse, siis seda enam julgeb ta neid väljendada. Aga võib ka juhtuda nii, et kui laps õpib, et nii saab vanema või teise lähedase tähelepanu, siis ta hakkab seda liialdatult kasutama. Päris tore on ju, kui ema teeb söögi, ma ütlen, et ei taha seda, ta uurib, mida ma soovin, jookseb kööki, teeb uue, aga kui see valmis saab, siis on mu meel juba muutunud. See võib lapse jaoks kujuneda ka teatud mänguks ning ta ise ei tunneta ära vajadust lõpetada, kui täiskasvanu ei anna talle sellest märku, à la vali, millist ühte nendest kolmest asjast, mis laual on, sa sööd.

Täiskasvanud inimesed peavad lastele piire panema ja rääkima teiste tunnetest, mida nende käitumine põhjustab. Eelkooliealine ja sageli ka algklassilaps on veel piisavalt enesekeskne, et ta ei oska mõelda automaatselt sellele, kuidas käituda teistele sobivalt. Sõprussuhted aga eeldavad teatud sotsiaalseid oskusi nagu viisakus, oma järjekorra ootamine, asjade jagamine, ka „ei!” aktsepteerimine. On oht teha oma lapsele karuteene, kui jääda lootma, et laps ilma õpetamata jõuab õige käitumiseni.

Kui teie tütar ei soovi muutust, siis saate teie ikkagi ise lapselapsega suheldes käituda nii nagu õigeks peate. Kindlasti ei pea olema kuri ega ähvardav. Kui senine lapse käitumine on õpitud, saab ka ümber õppida. Edu teile!

13.08.2019

Tere!
6-aastasel pojal oli külas sama vana sõber. Mõned päevad hiljem avastas sõbra ema oma lapse telefonist foto minu poja urruaugust, poeg tõmbamas kätega tuharaid laiali, pildistajaks oli sõber. Foto on pornograafilise tooniga, šokeeriv. Mõlemad tunnistavad, et tegid pildi, aga tagamaade kohta aru ei anna. Kuidas oma pojaga sellest rääkida? Kas see on aktsepteeritav teguviis? Miks? Kas ja kuidas karistada?

–––

Tere! Tänan kirja eest. Saan aru, et samaealine laps pildistas teie lapse anust.

Ärge ehmatage ega nähke antud situatsiooni pornograafilisena. Nad on 6-aastased ja nad ei tõlgenda seda kindlasti nii. Mida nad täpselt mõtlesid ja kuidas nad sellise teoni jõudsid, ei ole väga tähtis. Võib-olla nägid internetis või telekas midagi, mis oli intiimpiirkonna paljastusega seotud. Lapsed ikka sellises vanuses võivad tahta üksteise suguelundeid, intiimpiirkonda näha ja/või mängivad mänge, kus see näitamine ja vaatamine teemaks tuleb, tänapäeval siis ka pildistamine.

Karistada kindlasti ei tohi, ega ka pahandada. Rääkida julgelt ja väga rahulikult, et intiimpiirkond on selline piirkond, mida teistele ei näidata ja kindlasti ei lasta pildistada. Seletage rahulikult lahti, mida tähendab intiimpiirkond – poiste puhul siis genitaalid, tuharad, anus. Rääkige ka sõbra vanemaga, et sellisele teole ei omistataks pornograafilist sisu ja et ei pahandaks, vaid räägitaks rahulikult teema läbi. Hea, et see situatsioon juhtus, saate rääkida varakult, mida ja kas teha seoses intiimpiirkonna näitamisega. Rääkige rahulikult ja kindlalt, mitte pahandades ega häbistades. Laps on arengus ja toetage igakülgselt tema arengut. Kui kord räägitud, siis ärge hiljem uuesti seda jutuks võtke. Ainult juhul, kui analoogne situatsioon kordub.

Headust ja rahulikku meelt soovides

Kerli Hannus
www.amor.ee

12.07.2019

Tere, meil on kodus 1 a 3 k tüdruk, kes oli rinnalaps kuni eelmise nädalani. Varem rahustasin teda rinnaga, ka uinus rinna otsas. Viimastel päevadel domineerib lapsel soov olla isa süles ning isa on osutunud selleks, kes teda rahustada suudab. Minu sülest soovib laps enamjaolt isa sülle. Õhtuti magama minnes tõukab mind eemale, ei taha minu puudutusi. Meeldib uinuda pigem nii, kui isa käsi tema peal. Nii kui mina oma käe panen, saab aru ja järgneb nutt. Magama jäädes piilub, kas endiselt issi tema kõrval. See kõik on tekkinud nüüd viimastel päevadel. Mul on tekkinud hirm, et miks laps minuga ei rahune ja miks nüüd isa mõjub rahustavalt, miks nüüd isa süles pigem. Kas minu ja lapse kiindumissuhe on ikka korras? Ma olen ka õnnelik, et isa lapsega tegeleb, aga samas mõlgub peas mõte, et miks laps mind vahepeal eemale tõukab. Aitäh, kui saate vastata.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Mulle väga meeldib teie kiri! Pole palju vanemaid, kes kiindumussuhtele mõtlevad ja teadlikult selle turvaliseks muutmisega tegelevad. Kiidan teid! Saan aru, et teie mure on selles, et laps tõukab teid järsku eemale ja see on toimunud mitte üks kord, vaid juhtub viimastel päevadel pidevalt. Ta tahab issi lähedust ja teie oma üldse mitte. Alati, kui probleemidega nõustamise käigus tegelema hakkan, uurin, kui kaua see on kestnud ja mis siis, kui see tekkis, veel elus toimus. Teie juba ennetate seda küsimust ning toote välja, et äsja võõrutasite väikelapse rinnast. Ta nautis teiega aasta ja kolme kuu jagu ülimat lähedust ja turvatunnet. Lisaks oli rind talle rahustuse pakkujaks ja uinutajaks. Kui lapse poolt vaadata, siis võeti see kõik korraga ära ja keda ikka „süüdistada“ kui mitte emmet. Seega tema tõrjuv olek võib olla selgitatav rinnast võõrutamisega. Nüüd te võib-olla ehmatate, et kas tegite siis valesti. Ei, kindlasti mitte!

Ei tasu segamini ajada loomulikku reaktsiooni ja üldist heaolu halvenemist. Pigem on minu oletust mööda tegemist uue olukorraga harjumisega ning siin on lapsel väga vedanud, et tal on isa pea sama lähedane kui ema. Tundub, et ta on ka isasse tugevalt kiindunud, tema süli rahustab ja lähedalolek uinutab. Rõõmustage selle üle, et tütrel ja isal on omavahel selline kontakt – see on tuleviku lähisuhete osas väga oluline!

Teie saate mõelda selle peale, kuidas nüüd uuel viisil lapsega lähedane olla. Kindlasti saate temaga koos mängida, kui ta jälle lubab teda süles hoida, kussutada, kaisutada jne. Ja vahepeal võite rõõmustada ka selle üle, et saate endale lubada natuke lapsest eemal olemist, teades, et tütar on samal ajal hästi hoitud.

01.07.2019

Tere! 1,6-aastane tüdruk ärritub kergesti, loobib mänguasju ning lööb ema. Isaga sellist käitumist nii palju ei esine, kuid nii kui ema uuesti silmapiiril, läheb lahti suur kisa ja nõudmine. Kuidas peaksin emana käituma tütre asjade loopimisele ning löömisele? Kuri hääletoon ja selgitamine ei ole siiani mitu kuud tulemusi andnud, pigem hakkab ta vaikselt naerma ning käitub üsna pea täpselt samamoodi. Tundub, et ta ei võta pahandamist tõsiselt. Ka jonn ja kisa tulevad väga kergesti pisikeste asjade peale nii kodus kui avalikes kohtades ning seda kisa ei peata miski, enne kui on rahunemiseks saanud oma luti ja kaisuka. Olen otsinud abi, kuidas oleks kõige õigem käituda, kuid arstilt olen saanud vastuseks, et laps ongi lihtsalt kange loomuga ning sooviti jõudu ja jaksu.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teile teeb muret, et teie väike tütar ärritub, jonnib ja kisab kergesti ning pahandamine ega selgitamine pole teie jaoks loodetud tulemust toonud.

Kui laps on pooleteistaastane, siis ta tavaliselt enam rinnapiima ei saa ning hakkab mõistma, et ta on eraldiseisev inimene. Tal hakkab arenema oma mina ja sellega ka oma tahe ning ta avastab, et see põrkub tihti teiste tahtega. Kumb siis peale jääb? Pole üllatus, et lapse jaoks on talle oluline tema soov. Nii väike laps ei oska veel sotsiaalselt õigesti käituda – teistega arvestada. See teadmine, et alati ei saa mida tahad, tuleb paljudele läbi n-ö valu, aga see õppetund on vajalik, sest elus ongi ju nii, et kõike ei saa. Mida väike laps teeb, kui ta on frustreeritud? Ta ei oska seda sõnadesse panna, vaid ta väljendab seda kas häälega (kisa) või tegudega (löömine, tõukamine, asjade loopimine). Seega võiks pidada teie tütre käitumist arenguliselt väga kohaseks.

Kuna te ei taha anda talle signaali, et selline käitumine on sobilik, vaid hoopis vastupidi, siis on vaja tema käitumist kujundada, et ta saaks õppida käituma sobilikumal viisil. Nii väikse lapse puhul nagu teie laps on hea mõte anda rahunemiseks kaisukas või lutt. Alles kolmeaastased on võimelised õppima hakkama muid rahunemisvõtteid, enne seda vajavad nad kõrvalist abi kas vanema või turvalise asenduse näol (nagu lutt ja kaisukas võivad olla). Jonni võiks nii palju kui võimalik ignoreerida, aga mitte enne kui laps saab vähemalt kaheseks. Lastepsühholoogid ütlevad, et paariks minutiks võib jonniva lapse n-ö üksi jätta, aga mitte kaugele ära minnes, ning kui kuulete edasi juba pigem hädakisa, siis võiks ta kõrval olla. Soovitan siiski võimalikult vähe talle sel ajal tähelepanu pöörata: mitte rääkida ega silma vaadata ning kohe, kui ta kisamise lõpetab, temaga vestlusesse astuda või teda kiita rahunemise eest. Teie tütre vanustele sobib kõige paremini tähelepanu kõrvale juhtimine enne kui üldse jonniks läheb ehk siis tugevate emotsioonide ennetus võiks olla üks võtmesõna. Kindlasti saate ka läbi mõelda, kuidas kujundada selline keskkond või õhkkond, kus lapsel on põhjust vähem jonnida. Näiteks kui hommikud on kiired ja laps venitab sokkide jalgapanekuga, siis teda tagant utsitades võib tüliks minna ja läheb veel rohkem aega kaotsi. Kui ärgata varem ja liigutada rahulikuma tempoga, on lootust, et asjad lähevad sujuvamalt. Lapsele saab ka valikuid anda, et kas paned selle või selle pluusi. Kui vanemale sobivad mõlemad variandid, siis kaotajaid pole.

„Imeliste aastate” koolitusprogrammis on üks tähtsamaid printsiipe, mida vanematele õpetatakse, tähelepanu printsiip: kinnistub see käitumine, millele tähelepanu pöörad. Seega kindlasti tasub last kiita, kui ta on rahulik ja koostööaldis. Edu teile!

01.07.2019

Ma ei oska kuskilt nõu küsida ja ise ka enam ei oska. Mu poiss on 4,5 a. Talle on väiksest peale väga meeldinud võtmed. Vanu võtmeid on ta ka mängimiseks saanud. Nüüd viimaste kuudega on väga meeldima hakanud raha ja rahakotid. Tal on mängimiseks ka mänguraha ja vanad sendid ning mitu erinevat rahakotti. Aga sellest ei piisa. Nendega ta ei mängi. Me ei saa kodus enda rahakotte nähtavale kohale jätta, sest siis võtab ta need salaja ning võtab sealt kaardid ja rahad välja ja peidab ära. Täna oli selline juhus, et võttis salaja mehe autost rahakoti ja peitis ennast ära. Otsisime pea 20 minutit, käisime isegi külapeal juba otsimas. Leidsime siis lõpuks kõrvalhoonest üles. Oli raha endale tasku toppinud.

Võtmeid ei saa me ka kuhugi vedelema jätta. Ükskord oli leidnud seifi võtme ja siis toimetas toas, kui kõik õues olid. Raha oli igale poole eri kohtadesse ära peidetud. Sõbranna juures käisime külas, siis ta oli seal ka kuskilt raha kätte saanud. Avastasime enne kojutulekut, et tal taskus. Külas käies pean väga hoolega jälgima, et ta üksi toimetama ei jää, sest siis on võtmed jms kuhugi ära peidetud jälle.

Oleme talle seletanud, et see pole ok, kui ta nii teeb, aga täiesti tulutult. On jäänud ilma ka magusast või kuskile minekust, aga see ei mõju. Ma ei julge külla kuhugi minnagi enam, sest häbi on ja ei oska kuidagi. Kui ma midagi kohe ette ei võta, siis kardan, et see asi läheb hullemaks. Kuhu ma peaksin pöörduma ja kelle käest nõu küsima?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Nagu ma kirjast välja loen, olete ahastuses oma poja võtmete ja raha peitmise pärast. See teeb tüli ja tekitab piinlikkust. Olete olukorda püüdnud lahendada talle selgitades, et see pole sobilik käitumine, olete jätnud ära kuskile mineku või magusa, aga tundub, et tema teguviis sellest ei parane. See tekitab tõesti abitust ja ahastust!

Kas on võimalik, et see on tema jaoks mäng, millega Teie temaga kaasa mängite ja talle see meeldib, isegi kui osa sellest on kurjustamine? Lapsed väga soovivad oma vanemate tähelepanu ja ka nendega aega veeta. Kuna laste jaoks on mängimine põhiline suhtlemise ja ka olemise viis, siis võib-olla nii otsib tema Teiega kontakti. Võiksite proovida temaga iga päev 10–15 minutit mängida ja kasvõi sama peitmise mängu, aga vanade võtmete ja mängurahaga, kus tema või miks mitte ka kordamööda peidate paar asja ära ning siis külm-leige-soe vihjetega teine või teised otsivad. Nii muudate lubamatu justkui lubatuks ning äkki sellest juba tekib positiivne muutus.

Kindlasti võite jätkata rahakoti ja kasutuselolevate võtmete panemist kohtadesse, kus ta neid kätte ei saa. Kui külla lähete, võite paluda sama teha seal. Hea oleks luua tingimused, kus laps saaks käituda sobilikult, mitte ei peaks võitlema ahvatlusega laokile jäänud raha või võtmeid peita. Viiesed lapsed ei ole veel kuigi head enesekontrollijad, et suudaksid endale öelda, et ei tohi ja siis nii jääbki. Kui mõni intsident juhtub, siis saate kirjeldada oma tundeid selles olukorras ja arutleda kasvõi nukkude abiga (et vestlus oleks neutraalsem), mida siis teha, kui tal/nukul on näiteks oma lemmiktenniseid vaja, et õue minna, või ratast vaja, et sellega ringi kimada, aga keegi on need ära peitnud. Soovin edu!

19.06.2019

Tere. Kuidas suhtuda sellesse, kui laps magab ema uu(t)e boyfriendi(de)ga samas voodis?

Olen isa n-ö uus naine ja ma olen nõutu ning mures, kuna minu arusaama järgi ei ole poisslapse (7 a) kodused tingimused normaalsed. Laps on alates sünnist maganud emaga ühes voodis (isa peksti sealt välja peale sündi) ja kui laps sai 4-aastaseks, siis kooselu lagunes. Peale seda on emal olnud uued kaaslased (sh ka isa poolt lähisugulane, keda poiss seni väga kalliks pidas), kes on kiiresti jõudnud ka neile n-ö külla ja niisiis magataksegi kolmekesti kõik koos voodis. Mehed on olnud siiani pigem vanemad (vanusevahe emaga kuni 30 aastat) ja lapse arvates on okei meestega voodit jagada, kuna ema ju tunneb neid.

Asjalood on loomulikult oluliselt kirevamad, kuid minu mure on, et mis hetkel peaks otsima abi sellise teema lahendamiseks väljastpoolt, kuna ema keeldub neil teemadel lapse isaga rääkimast ja mingeid muudatusi oma käitumises ei tee? Kas ma kujutan ette või on tegemist tõsise probleemiga, mis võib muutuda lapse jaoks mingil hetkel traumaks, kui ta lõpuks aru saab, mis olukorda on teda pandud?

Olen tänulik tagasiside eest ning võimalusel ka soovituse eest, kuhu ehk peaks antud murega edasi pöörduma (eeldusel, et ma ei kujuta ette probleemi tõsidust).

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Tunnistan, et mul on raske lõpuni aru saada, milles probleem on. Kas olete mures, et Teie elukaaslase 7-aastane laps magab oma ema juures ema ja tema uue mehega ühes voodis? Miks see Teile muret teeb? Kas Te pelgate, et ta muutub geiks või kardate, et ema elukaaslane võib teda seksuaalselt väärkohelda? Ma ei suuda Teie hirmu päris tabada. Te väidate, et kodused tingimused ei ole normaalsed, samas kirjutate, et poiss peab tavapäraseks ühes voodis magamist. Kelle normaalsus siis küsimuse all on? Kelle jaoks on see mure probleem?

Kindlasti ei soovi ma Teie muret pisendada ja kui pelgate, et lapse õigusi rikutakse, siis esimene asi on koguda fakte. Saan aru, et Te ise ei ole nende situatsioonide tunnistaja, vaid Teie kujutelm põhineb kellegi kirjeldusel. Kelle omal? Kas tema on isiklikult seotud osapool ja võib infot tahtlikult või tahmatult moonutada?

Raskeks teeb olukorra see, et tegutsete oma mõjuringist väljas või selle piiril. See tähendab, et Teil on ehk mõju oma mehele, kellel on ehk mingi mõju oma eksnaisele, kes siis võiks aru saada, et laps võiks eraldi voodis magada. See on päris pikk ahel, mis ei pruugi toimida. Kui olete kindel, et lapsel on ühises voodis magada halb, siis kui olete kõigiga rääkinud ja tulemust ei ole, võib nõu pidada lastekaitse spetsialistiga ning tema võib siis juba edasiseks tegevuseks soovitusi jagada. Edu Teile!

19.06.2019

Õpetajad on sätestanud reegli, et enne mängu minemist tuleb küsida luba. Tekkinud on olukord, et keegi ei luba mängu, laps tunneb end tõrjutuna. Kas nii on õige, kas ei peaks juba maast ja madalast suunama neid, et ei tekiks gruppe, vaid kõiki mängu lubama.. :(

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Kirjutate oma murest seoses lasteaiareegliga, kuidas selle järgi toimimine on viinud Teie lapse halba seisu ning kuidas Te soovite teda selles olukorras aidata. Eks vanem peabki oma lapse eest seisma, eriti sellel moel, et annab õpetajatele märku, kuidas laps ennast tunneb, mis talle rohkem sobib ja mis vähem. Vanem ju tunneb oma last kõige paremini, enamjaolt laps usaldab vanemale ka ehk rohkem kui õpetajale, eriti emotsionaalsete raskuste osas – ja see on hea positsioon õpetajaga vestluseks. Tundub, et just vestlus õpetajaga on see, mille antud olukorras võiksite ette võtta. Viiene laps võib nimelt mitte olla veel võimeline või piisavalt julge ise situatsiooni teisiti lahendama kui see, mida praegu teeb – aktsepteerib, et öeldi „ei!” ning kurvastab. Õpetajaga rääkides saab ta muuhulgas avada reegli kehtestamise tagamaid, miks ta seda vajalikuks peab ning mis on tema märkamine seoses nende situatsioonidega, mille osas lapse nägemus on Teil juba olemas. Lapse poolt edastatav info ei pruugi olla nii faktitruu ja kindlasti oleks hea saada juurde ka suure inimese vaade. Seejärel saate õpetajat informeerida, kuidas Teie asjast aru saate, ja koos lahendustele mõelda.

Kirjast kahjuks ei selgu, kuivõrd on lapsel arenenud prosotsiaalsus ehk kuivõrd ta teisi abistab, toetab, kiidab ja teeb muud seesugust, mis loob häid suhteid. See küsimus tekib, kui mõelda selle peale, mis põhjus võib olla teistel tema mängu mittevõtmiseks. Ehk on siiski aspekte, kus saab lapsel areneda aidata, nii et võetakse ta kampa ka siis, kui mäng juba käib ja rollid on kõik ära jaotatud. Edu Teile!

19.06.2019

Tere! Soovin küsida, kas teil on häid nõuandeid arvutiprogrammide kohta, millega efektiivselt piirata laste arvutikasutamise aega päevas?
Oleme proovinud erinevaid programme, aga 11- ja 15-aastased poisid oskavad piirangud maha võtta ning mängivad ikka ettenähtud ajast kauem (nii päevas kokku kui õhtuti). Suuremal (15) on kõik digisõltuvuse nähud selgelt välja joonistunud. Õppimine on alla igasugust arvestust, kui arvutiaeg saab läbi, minnakse koheselt telefoni (ja samal ajal istutakse teleka ette). Trennidest on loobutud, õues ei käida.
Püüame rääkida, selgitada, mõista, aga tundub, et õppima saab lapse siiski vaid siis, kui arvutiaeg konkreetselt lõpeb ja ei ole võimalust minna sõpradega mängima.

Tänud suured ette!

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Soovite programmisoovitusi lapse arvutikasutamise piiramiseks. Konkreetselt programmide kohta ei oska vastata, aga kirjutan natuke laiemalt sellest teemast ja ehk on natuke abi. Saan aru, et 15-aastane poeg istub kodus viibides palju ekraani taga, olgu see siis telefon, arvuti või telekas. Ta ei ole loobunud sõpradega mängimisest, kuigi ei selgu, millised mängud neil omavahel on, aga trennis ega õues enam ei käi ning õppimine tuleb raskustega. Kui räägime arvutimängudest, siis need on ehitatud nii, et need tähelepanu köidaks, tekitaks hasarti ja paneks unustama ajataju. Kui laps on harjunud sellise pideva stimulatsiooniga, siis võib tal teiste n-ö igavamate asjade vastu nagu õppimine huvi langeda või kaduda. Samas võib ta olla ülestimuleeritud, mistõttu võib keskendumine õppimisele olla raskem. Tihti muutub laps või nooruk palju ekraani taga aega veetes agressiivsemaks kas sõnades või tegudes, mõni vanem kirjeldab, et laps on kuri. Tundub, et teie lapsed vajavad teie abi ekraaniaja piiramiseks, sest nad ise ei suuda sellest loobuda. Samas kõige ebameeldivam on seda teha käskude või keeldudega. Et olukorda muuta, on vaja kõigepealt jälgida oma käitumisharjumusi kodus ekraani vaadata, sest kui te ise näitate eeskuju, siis on raske nii suurtele lastele põhjendada, et mis on lubatud teile, ei ole aktsepteeritav nende puhul. Lisaks võivad nad abi vajada alternatiivse ja samas toreda tegevusega alustamiseks. Noorukitel on vanematega ajaveetmine küll vähem prioriteetsem kui väiksematel, aga siiski võiksite pakkuda ennast näiteks rattasõidu, lauamängu või roboti ehitamise kaaslaseks. Kui olete välja mõelnud, kui palju lapsel päevas ekraani aega on lubatud, saate selle jagada näiteks kaheks osaks. Üks on päevane ports, mida ta saab omal valikul kasutada. Selleks, et aga õppimine tehtud saaks, võib koos välja mõelda preemiasüsteemi, kus näiteks 20 minutit õppimist annab 5 minutit mänguaega (mitte rohkem), mis tähendab, et kui tund aega keskenduda, saab 15 minutit mänguaega juurde. Võite kokku kuni näiteks tunni ulatuses päevas mänguaega lisada ka enda aitamise eest, olgu see siis elutoa koristamine vms. Loodan, et see töötab. Kui tõesti heaga ei õnnestu, siis saab kehtestatud reegli täitmist nõuda ka nii, et kui sa kohe mängu ei lõpeta, siis ma lülitan interneti välja või lülitan arvuti välja ning panen parooli alla. Soovin edu!

11.06.2019

Tere

Kuidas leida inimest, kes viiks läbi lastele (osaliselt vanematele?) seksuaalkasvatuse kursuse. Eesmärgiks see, et vanemad väldiksid kõigi oma võimalike vigade otsejoones edasi andmist ning lapsed saaks infot pereväliselt inimeselt, mille kvaliteet on veidi teine.

–––

Tere!

Soovitame Teil uurida Eesti Seksuaaltervise Liidust: https://www.estl.ee/, koolitus@estl.ee. Samuti kuulub seksuaaltervis näiteks MTÜ VAITER koolituste paketti: https://www.vaiter.ee/koolitused/.

Kui elate Lõuna-Eestis, siis ka Tartu Noorte Nõustamiskeskus: https://www.tstk.ee/sisu-seksuaalhariduslikud-loengud.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

11.06.2019

Tere
Laps sai just 3-aastaseks ja on lasteaias käinud 8 kuud väga hea meelega. Olen igal nädalal talle pakkunud ühe lasteaiavaba päeva, aga nii mõnigi kord on just tema otsustanud lasteaia kasuks. Umbes üks kuu tagasi algasid jutud lükkamistest ja löömistest. Lasteaiavabadel päevadel ta kordas ja kordas mulle, kuidas üks ja teine lööb ja lükkab teda. Seejärel ei olnud tal enam soovi lasteaeda minna – igal hommikul oli meil pikk vestlus sellel teemal. Teavitasin sellest ka rühma õpetajat. Ühel järjekordsel läbirääkimiste hommikul, just kui ta viimaks nõustus rühmaruumi väravast sisse astuma, tuli sama rühma poiss ja lihtsalt lõi minu tütart täie jõuga lagipähe. Kõik olid kõrval – mina, rühma õpetaja ja poisi ema. Minu tütar läks väga endast välja, sellel päeval ta ei nõustunud mingil juhul lasteaeda jääma ja nii läksimegi tagasi koju. Nüüd on sellest möödas nädal ja põhimõtteliselt pole tal kodus hommikuti midagi selle vastu, et lasteaeda minna, lähme rõõmsalt, võtame riidest lahti garderoobis, soovime head aega – ja kohe, kui rühma tuleb astuda – on teine laps. „Emme, ära mine ära!“ Mul on väga halb tunne teda sellisena sinna jätta, sest ilmselgelt ei tunne ta seal end turvaliselt. Mida ma saaksin omalt poolt teha või kas rühma õpetaja saaks omalt poolt midagi teha?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie lapsele on seni meeldinud lasteaias käia, kuni kuu tagasi hakkas ta kogema löömist ja lükkamist ning isegi kui ta lasteaeda kodust rahulikul meelel läheb, siis kohale jõudes tekib tal hirm emmest lahkuda. Te väga kenasti kirjeldasite seda seost, mis teie jaoks lapses hirmu tekitab – ta ei tunne ennast seal turvaliselt, sest on seal kogenud haigetsaamist. Teie kirjast ei loe välja, kas tegemist on pere ainukese lapsega või kas käite tihedalt läbi mõne perega, kellel on ka lapsed. Kui seni on laps pigem lähemalt suhelnud oma vanema või vanematega, kes käituvad viisakalt ja mõistlikult, kindlasti ei löö ega lükka teda, siis see maailm, mis lasteaias teiste lastega päevast päeva ühte ruumi jagades avaneb, võib olla hirmutav ja ebaturvaline. Need lapsed, keda kodus õed-vennad alatihti togivad või müksavad, ka kergelt löövad, võivad ka lasteaias sellesse rahulikumalt suhtuda kui need, kelle jaoks see on esmakordne kokkupuude kellegi poolt haiget tegemisega. Eriti võib hirmutada teie kirjeldatud juhtum, kui näiliselt selge põhjuseta või vähemalt teie lapse poolt mitte põhjustatult see jõuga lagipähe löömine toimus. Huvitav oleks teada, kuidas olukord sel päeval lahenes ehk millise õppetunni kõik osapooled said: kas poiss mõistis, et selline haiget tegemine ei ole ok, kas poisi ema mõistis, et ta ei tohi lasta oma lapsel teist lüüa, kas õpetaja mõistis, et ta peab taolist haigettegemist lasteaias vältima või jäi neil mulje, et mis toimus on küll kahetsusväärne, aga kannatanu oma emaga tegelevad sellega eraldi ja omal viisil, nemad ei pea sekkuma ning olukorda lahendama. Seega esimene asi, mida võiks teha, on eelkõige õpetajale kommunikeerida, et teie jaoks see, mis toimus, ei ole ok ning kui on soovi, saate koos arutada, kuidas edaspidi vältida teie lapse haiget saamist. Minu nägemuses lööja vanemaga võiks pigem suhelda õpetaja, et saada juhiseid, kuidas poissi sobivalt käituma suunata. „Imeliste aastate” programmis rõhume me pigem kiitusele ja vajadusel preemiasüsteemile kui sõbralikuma käitumise esilekutsujale, mida saavad rakendada nii õpetaja kui kodus poisi vanem (kui nad on sellega nõus).

Kindlasti võiks oma lapsele õpetada, et kui talle haiget tehakse, siis ta läheks ja ütleks seda õpetajale ning ülaltoodust lähtuvalt õpetaja annaks lastele selgelt märku, et löömine ei ole ok. Lisaks saate õpetajale vihjeid anda, kuidas pärast taolist intsidenti teie lapsele turvatunne tagasi anda: kas lasta tal üksi kuskil keras olla või vastupidi vajab ta süllevõtmist ja lohutust. Natuke saab lapsele selgitada, et lasteaias on erinevaid lapsi, kes kõik ei oska oma soove ja tundeid veel sõnadega väljendada ning teevad seda kätega. Kindlasti saate siin oma tütrele eeskujuks olla, et tema oma tundeid väljendama õpiks ja julgeks ka lööjale öelda, et sa tegid mulle haiget, mul on valus. Käed on pigem pai tegemiseks.:) Jõudu!

31.05.2019

Tere
Minul selline hingeline segadus ühes küsimuses, mis on seotud mu 3-aastase pojaga.
Ta käib lasteaias eelmise aasta augustist, hiljutise arenguvestluse põhjal sain teada, et kehaline areng on tal eakohane, ainult kõne on vähene, kuigi ka selles on märgata muutusi paremuse suunas. Nüüd aga soovib lasteaia pedagoog mu last saata psühholoogi jutule, et välja selgitada, kas kõik on lapsega korras. Murekoht olevat selles, et nende arust ei saavat laps käskude täitmisest aru. Nt palun too mulle riiulilt auto. Kodus ta neid asju teeb. Mida nüüd arvata? Kui kasvataja midagi palub, vaatavat laps otsa pilguga, mis paistab segaduses, et mida sa minult nüüd soovid? Mina ei näe põhjust last selles asjas kuhugi suunata, see oligi mulle pigem selline valikuline, et mina otsustan, kas lähen. Kas mu lapsel on siis midagi viga?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Saan aru, et Teie mure on selles, et käskudest mitte aru saamise või vähemalt nende mittetäitmise pärast soovitati Teil lapsega psühholoogi juurde minna ja see ehmatas Teid ära, et kas tõesti lapsel on midagi viga. Ma ei oska seda kommenteerida, kas lapsel on või ei ole midagi viga. Kui laps käske ei täida, siis on kaks varianti: kas ta ei mõista neid või ta ei täida neid. Kui ta ei täida neid, siis on variant, et ta ei oska, aga ei julge seda öelda või ei julge ega julge ka seda öelda või ei taha, sest temas on trots. Ehk ei ole lasteaia pedagoogid ise osanud selgeks teha, millise stsenaariumiga on tegemist ning arvavad, et spetsialist võiks siin aidata. Omalt poolt võin öelda, et psühholoogiga kohtumine ei tähenda tingimata, et midagi on viga, lihtsalt tema saab aidata ehk teatud asju välja selgitada, mis omakorda aitavad siis õpetajatel ja miks mitte ka perel teatud viisil käituda, et probleem võiks laheneda. Seega psühholoogi juurde saatmine ei pea tingimata olema negatiivne sõnum ning kindlasti mitte hinnang teie poisile. Seda enam, kui ta kõne on vähene, siis ehk õpetajad ei saa temast aru ning loodavad, et spetsialistil on võtteid, kuidas temaga kontakti saada ja nii teda ehk paremini mõista. Ise kaldun mõtlema, et kui ta kodus korraldusi täidab, siis võiks ju järeldada, et ta mõistab neid. Huvitav oleks teada, kuidas õpetaja oma korraldused sõnastab, et need segadust tekitavad ning millise tähenduse võiks segadust väljendavale pilgule veel anda. Kui õpetajal on lapsega seoses nõu otsas, siis ega tal väga kellegi poole pöörduda pole peale vanema. Pigem julgen psühholoogiga kohtumist soovitada, aga mitte selles võtmes, et kas temaga on kõik korras, vaid kirjeldada seda teemat, mis lasteaias tõstatus ning siis koos seda arutada. Soovin edu!

31.05.2019

Tere, sooviksime osaleda koolitusel „Imelised aastad “ – kas kevadel Viljandis või alates sügisest Tallinnas. Kust oleks võimalik saada infot koolituste toimumise ajakava ja maksumuse kohta?

–––

Vastab Tervise Arengu Instituudi perede ja vanemahariduse valdkonna vanemspetsialist Eve-Mai Rao:

Tere! Meie teada on sügisel Tallinnas planeeritud koolitusgrupid Haabersti linnaosas ja üks grupp läbi Tallinna Haridusameti ühes Tallinna lasteaias. Kuna nende gruppide toimumine ei ole veel Tervise Arengu Instituudi poolt ametlikult kinnitatud, siis me ei saa praegu ka öelda, et need grupid kindla peale toimuvad. Soovitame pöörduda otse Tallinna Haridusametisse (Age Tamm, tel 640 4010, age.tamm@tallinnlv.ee) ja anda endast märku, et olete huvitatud koolitusel osalema. Võite uurida ka Haabersti linnaosa valitsusest (Liina Kaev, tel 640 4860, liina.kaev@tallinnlv.ee), kui see juhuslikult on Teie elukoha läheduses.

Selle kevade grupid juba hakkavad oma koolitusi lõpetama, nii et kahjuks sel kevadel enam osaleda ei jõua. Kui soovite osaleda kevadel, siis neid gruppe komplekteeritakse juba aasta alguses. Igal juhul võiksite oma huvist kohe teada anda kohalikku omavalitsusse või siis Tallinnas praegusel juhul Haridusametisse ja ennast juba tulevaste gruppide jaoks huviliste nimekirja panna.

21.05.2019

Tere. Mure on järgnev. Poeg on 15-aastane ja ta käitumine läheb järjest hullemaks, koolis käib mõnes tunnis, hinded on ühest viieni – pigem halvad laiskusest. Sõimab õpetajaid ja läheb kergelt närvi. Suitsetab ja joob. Eriti hulluks on läinud kõik kahe viimase kuuga. Olen olnud mõistlik, rääkinud temaga, aga tulemus null. Annab lubadusi, mida ei pea. Nüüd tuli koju täis ja lõi mind. Sõimas ja ropendas. Hommikul palus vabandust. Kaotas rahakoti ja läks seda otsima ja juba öötund, aga last pole kusagil. Meil on abi vaja, aga kuhu pöörduda? Olen ahastuse äärel ja mures lapse tuleviku pärast. Koolis õpetajatega väga halvad suhted. Nüüd tulemaski ümarlaud. Politseiga siiani õnneks kokkupuuteid pole, aga kardan, et see ootab meid ees.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure oma teismelise poja pärast, kelle käitumine on muutunud viimase kahe kuuga ebameeldivaks ja ebaviisakaks. Te soovite teda aidata, aga rääkimine ei tundu tulemusi andvat ning tema lubadused ei pea. Olete mõlemad raskes olukorras. Vastuse jaoks oleks väga oluline teada, mis enne seda kahte viimast kuud on tema elus toimunud. Kui poeg käitub väga teistmoodi kui tavapäraselt, võib oletada, et tegemist on reaktsiooniga mingisugusele olukorrale, mis talle tugevat mõju avaldas. Kas Te teate, kus ta käib ja kellega suhtleb? Kas teate, mida ta mõtleb ja tunneb? Sageli just teismelistega on raske suhelda, sest nad tunduvad soovivat meid vältida, kuigi tegelikult vajavad meie tuge, mõistmist ja lohutust. Kindlasti on talle oluline kogeda, et te märkate teda, mitte ainult tema probleemi. Küsimused võivad tekitada pahameelt, aga kui paluda tal rääkida, mida ta mõtleb ja tunneb ning ta vaikselt ära kuulata ilma hukkamõistu, targutamise ja moraalilugemiseta, siis ehk saaksite rohkem aimu, mis tema sees toimub. Kui Te suudate enda rahulikuks sundida ning teda tõepoolest kuulata, siis ehk suudate ka mõista ning jõuda punkti, kus saate koos lahendusi otsima hakata. Ehk enne avaneb Teil ka võimalus selgitada oma hirme ja et nende taga on armastus. Sageli väljendub meie hoolimine pahandamisena ja lastele jääb mulje, et nad ei meeldi meile ning pigem on meile pettumuseks kui rõõmuks. Tore oleks, kui Te leiaks endas usku, et olukord võib laheneda ja et ka poiss ise suudab seda lahendada: oma suhteid õpetajatega parandada ning klass lõpetada. See aitaks tal ka uskuda, et siit edasi saab paremaks minna ja tasub pingutada. Hästi tähtis on teievaheline usalduslik suhe, siis on võimalik teda mõista ja toetada püüda. Ei pea tingimata tema eest temaga seotud probleeme lahendama, aga kindlasti võiks koos ajurünnaku teha, et saada erinevaid mõtteid, millest mõned proovimiseks välja valida.

20.05.2019

Tere!
Otsustasime ette võtta lutist võõrutamise äsja 2,3-aastaseks saanud lapsega. Pikka aega on lutt kasutusel olnud ainult lõuna- ja ööune ajal, lasteaias magab esimesest päevast ilma. Võõrutamisega on kujunenud magamaminekueelsed mitmetunnised hüsteeria- ja nutuhood ning järjepidevad peaga tagumised vastu kõva pinda (kapp, sein, uks, põrand jne). Mõistetav, et uus algus ja võõrutus on keerulised, kuid muret tekitab meeletu peaga tagumine, iga päev on muhud ja vahepeal nahaalused verevalumidki otsa ees. Voodisse pannes taob mitukümmend korda peaga vastu voodikülgi. Seda on nii südantlõhestav näha ja kuulda. Kas peaksime võõrutusest loobuma? Hetkel on seljataga kolm ööd. Peaga tagumine on olnud 1,2-aastasest saati üsna aktuaalne, vahepealsete vaibumistega, kuid nüüd on see väga intensiivne. Igal momendil, kui midagi ei sobi, otsitakse koht, kuhu oma pead taguda.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Kurb on lugeda, et laps elab oma frustratsiooni selliselt välja, et taob oma pead vastu kõva pinda. Saan aru, et see ei ole alanud lutist võõrutamise ajal, vaid on kestnud juba aastajagu. Te ei selgita, miks võtsite võõrutamise ette just nüüd, aga tõepoolest, mingist hetkest alates võib see hambumust segada ning 2,3-aastane laps võiks olla piisavalt suur, et katsetada lutist ilma olemist. Samas kui lutt on talle pikka aega olnud oluline rahunemisvahend, siis mitte ainult ei võta Te ära luti, vaid ka viisi, kuidas ennast rahustada. Hüsteeriline nutt on väga erinev jonninutust ja viitab hirmule. Teil on õigus, et siis ei tohiks last üksi jätta. Kirjast ei loe välja, kas kasutate muud viisi tema rahustamiseks. Variant on olla tema voodi kõrval ja alguses kasvõi käest hoida või pead silitada, kuni ta magama jääb. Variant on ka tekitada kaisukas – miks mitte looga, et kaisukas sõi luti ära, nii et kui tahad lutti, siis see on tal kõhus, nii et seda suhu panna ei saa, aga kaisus võib hoida.

Tean vanemaid, kes on proovinud last lutist võõrutada, aga pole vastu pidanud lapse röökimisele kui reaktsioonile ning on luti tagasi andnud. Hiljem uuesti proovides on asi libedamalt läinud ning üldiselt pole ju ükski koolilaps lutiga kooli läinud, nii et kuidagi on lapsed ja ka vanemad suutnud sellest loobuda. Kuigi üldiselt on hea õpetada lapsele, et alustatuga minnakse lõpuni, siis kui ta ei ole valmis ja te tunnetate, et võõrutamise hind on liiga suur, saate siiski erandi teha ning kasvõi paari kuu pärast uuesti proovida. Enne otsustamist soovitan esmalt proovida teisi lapse rahustamisvõtteid, millest mõnda kirjeldasin ülal. Võite ka uurida lasteaiast, kuidas nad seal saavutavad olukorra, kus ta lõunal lutita magab (kui ma nüüd õigesti Teie kirjast välja lugesin). Edu Teile!

18.05.2019

Tere :)
Enda last kasvatan parimas usus – üritan tema soove märgata ja toetada. Mõtlen igapäevaselt, et lapsel oleks huvitav – meisterdame, loeme raamatuid, jalutame, käime mänguväljakutel ja mängin nendega. Kuna mul on kaks last, siis igapäevaselt hoolitsen, et saaksid omavahel väga hästi läbi. Õpetan sotsiaalseid oskuseid palun aita ja mõistma, et teine inimene võibki teisiti teha. Isiklikult tunnen, et selline käitumine sobib mulle kõige rohkem, ennetan konfliktisituatsioone –  samas lasen neil valida, kuidas tahavad olukorda lahendada. Minu nelja-aastane käib huviringis, kus maalitakse, lauldakse ja tantsitakse. Täna tekkis minu lapsel probleem, et üks laps ütles, et ta ei tohi selle ja teise värviga maja värvida ja siis lõpuks oli õnnetu, sest pilt jäi lõpetamata ja tahtis seda kodus lõpetada. Kuna tal on alati niivõrd armsad tööd ja ma neid ka kiidan, ja tegutsemislusti on temas kuhjaga, siis olin väga õnnetu. Samas olen ma ka mures, kuna laps väga soovib jällegi sama tüdrukuga ka mängida ja minu tüdrukule tihti öeldakse, et ta pole piisavalt suur või ei olda tema sõber. Probleem on siis minu lapse tunded pärast huviringi – see kurbus, et tal ei lubata maalida nii nagu tahab ja ka nn kiusumängud – ta tahab mul väga suhelda nn sõpradega. Kas peaksin juba rääkima, et kõigiga ei saagi sõber olla ja õpetama eemale hoidma. Mulle tema puhul meeldibki, et ta põhimõtteliselt igal mänguväljakul leiab endale sõbra, et ta julgeb ja tahab suhelda. (Väga palju, väga toredate lastega oleme kohtunud.) Kardaks sellise jutuga midagi temas ära lõhkuda. Loodan, et mõistate minu muret ja oskate soovitada head lahendust.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Nii tore on lugeda seda kirja just selle kandi pealt, et olete teadlik vanem. On väga armas, et püüate lapse soove märgata, sest nii tunneb ta teie armastust ja lisaks olete eeskujuks, kuidas teistega suhelda. Oluline on ka see, et õpetate lapsele sotsiaalseid oskusi, sest need ei tule iseenesest ja õigesti. Lisaks jagamisele, kordamööda mängimisele, oma järje ootamisele on oluline koht ka emotsionaalsel juhendamisel. Selle kaudu õpib laps emotsioonide nimesid ning seostama neid oma kehas toimuvaga, à la „Ahhaa, selline tunne on siis kadedus.” On loomulik, et soovite, et laps saaks rõõmu tunda piirideta loomingust ning tõepoolest, miks peavad autorattad pildil olema ümmargused ja musta värvi! Kindlasti saate ühel hetkel ka sellest rääkida, miks rattad päriselus on mustad ja ümmargused, aga pilt võib ju olla raamidest väljas.

Nelja-aastaste arengus on aga tähtsal kohal reeglid. Kui ühte last on õpetatud teatud viisil joonistama, siis ta võib otsida sellele reeglile kinnitust nendes situatsioonides, kus teised lapsed teevad omamoodi ehk tema hinnangul valesti. See ei pea üldse olema pahatahtlik ega osatav, vaid viis, kuidas laps maailmaasjadest aru saab ehk siis antud juhul sellest, et reeglid on kõikidele järgimiseks. Samas ükskõik mis taust võib olla, kui teie laps kurvastab, siis tal on õigus ennast nii tunda. Siinkohal ongi kõige parem kirjeldada tema emotsiooni ehk peegeldada: „Ma näen, et sa oled kurb.” Võib ka lisada: „See võis ka sind ehmatada ja segadust tekitada, et miks ei tohi nii värvida nagu sa seda teed, sest emme lubab kodus vabamalt joonistada ja maalida.” Kui lapse kurbus on üle läinud, saate soovi korral selgitada, kuidas teistes kodudes võib sama tegevus käia teistmoodi ja mõlemad on ok.

Lastel on hästi oluline õppida kogema pettumust ja kurbust, sest neid tundeid esineb elu jooksul palju ning kõige parem viis nendega toime tulemiseks on pidada neid normaalseks ning need üle elada. Ei pea näiteks nuttu takistama või tähelepanu kõrvale suunama. On täiesti sobiv öelda: „Sa oled pettunud, et see laps, kellega sa mängida tahtsid, sinuga mängida ei soovinud.” Kindlasti tuleb lapsele kasuks, kui räägite üldiselt, et nii nagu tema valib, kellega tahab mängida, nii ka teised valivad ja kokkuvõttes saavad koos mängida need, kes seda mõlemad tahavad. Siis on ka mäng kõige vahvam. See ei tohiks lähenemisjulgust mänguväljakul kahandada, võib-olla hoopis tekitab hasarti, et vaatame, kas see laps tahab minuga sama palju mängida kui mina. Mõnusat kooskasvamist ja edu Teile!

17.05.2019

Mida teha, kui 5-aastane laps ei kuula sõna, teeb meelega kõigile haiget, räägib ebaviisakalt?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan Teid kirja eest! Teie mure on konkreetselt ja lühidalt kirja pandud – eelkooliealine laps ei kuula sõna, räägib ebaviisakalt ja teeb teistele meelega haiget. See on vanemale väga frustreeriv, kui pidevalt käib lapsega võitlus, et ta sobivalt käituks. Kohati olete ehk Teiegi tundnud, et ma ei oska seda olukorda lahendada, tekib viha või abitus ja lootusetus. Seda enam on mul hea meel, et kirjutasite ja küsite nõu.

On raske mõista, miks laps halvasti käitub, eriti kui ta teab, et pärast ta saab pahandada. Võib jääda mulje, et ta teeb seda meelega. On lapsi, kes on nii palju pahandada saanud ja nii palju pettumust valmistanud, et nad enam ei usu, et nad võiksid teisiti ehk „hästi” käituda ning leppinud oma „patuoina” rolliga. Üldiselt võin aga kinnitada, et lapsed soovivad oma vanematele meeldida. Usun, et ka Teie laps soovib seda. Mõelge, kui palju Te talle tähelepanu pöörate siis, kui ta hästi käitub, versus siis, kui ta halvasti käitub. Sageli jääb sobiv käitumine, sh esimese korralduse peale koostöö alustamine, rahulik mängimine, viisakas vestlus tähelepanuta, aga siis, kui laps eksib, saab ta pahandada. Igasugune tähelepanu on tähelepanu ja üldiselt laps seda pidevalt oma vanemalt otsib. Kui ei saa heaga, saab tavaliselt halvaga ja see on parem kui mitte midagi. Seega on võimalik, et kui kiidate teda sobiva käitumise puhul, soovib ta rohkem sellisel viisil käituda ja sellega seoses väheneb ebasoovitav käitumine. Kiitma peaks vähemalt alguses järjepidevalt kõige selle eest, mis Teile meeldib ja mis oma vastupidises vormis on Teile täna probleemiks. Lisaks soovitan lapsega kindlasti 10–15 minutit päevas mängida sellist mängu, mida laps soovib. Ka see aitab sõnakuulmatust taltsutada, kui lapsel on võimalus teatud olukordades boss olla ja hoopis teisi „käsutada”. Selliseid käitumisi, mis ei ole enda või teiste tervisele ohtlikud, võib ignoreerida. Positiivne tähelepanu mänguga, kiitus ja ignoreerimine on olulised viisid, kuidas Teie pereelus positiivset muutust luua. Lisaks on oluline julgustav suhtumine: „Sa suudad olla hästi käituv laps!”, pidades silmas, et normaalsed lapsed ongi 1/3 ajast sõnakuulmatud. Edu Teile!

10.05.2019

Tere! Minu kohe 9-kuuseks saav tütar kiljub kogu aeg, isegi öösiti, kui unest korra ärkab, kiljatab täiest kõrist ja siis magab edasi. Hommikuti ärkab ta kell 5 ja pean ta kohe voodist välja võtma, sest muidu hakkab kiljatama, nii et kõrvadel on valus. Elame korteris ja naabrid juba kopsivad, kui laps kriiskab, sest see hääl on tõesti väga vali ja seinu läbiv. Ta teeb seda igal pool – õues, poes, bussis, autos – ja kestnud on see juba 3 kuud. Perearstile on ka muret kurdetud ja kontrolliti ka lapse kõrvu, kõik refleksid olid olemas. Keelan last, kui ta kiljub, aga ta ei tee sellest üldse välja. Raske on elada, kui laps nii käitub ja naabrite ees on ka juba häbi.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud beebiga, kes teie sõnul kiljatab ja kiljub igal pool ning ka öösel. See on lisaks murele ka piinlik, kuna elate kortermajas, mille elanikud paratamatult seda heli ka regulaarselt kuulevad. Saan aru, et olete perearsti kaudu välistanud füüsilise põhjuse ning kuna kõik on korras, tekib küsimus, kas põhjus on psühholoogiline või sotsiaalne. Mul on raske ette kujutada, mida täpsemalt kiljumise alla mõtlete, aga see vist on kõrgel toonil terav heli või nende jada. Võib-olla asi algas sellest, et ta häälitses erineval moel ja talle endale hakkas lõbu pakkuma just sellisel moel heli tekitamine? Mida teie teete, kui ta kiljub? Kui ta saab sellega tähelepanu – te küsite, kas tal on midagi viga või manitsete, et ta oleks tasem või võtate ta sülle ja kussutate eesmärgiga teda rahustada – siis see kõik tasub ennast ära. Kui veel naabrid ka kopsivad, siis see võib justkui lõbus ja põnev mäng olla. Tundub, et tal ei ole sellest ebamugav ega piinlik. Seega esimene asi, mida julgen soovitada on seda käitumist, mis teid häirib ja millest te tahaksite lahti saada, ignoreerida. Ignoreerimine tähendab silmkontakti, füüsilise kontakti ja verbaalse kontakti puudumist ajaks, mil see käitumine kestab. Kuna ta on nii väike, siis kindlasti ei tohi ära minna, vaid ta lähedale jääda, et tal ei tekiks hülgamise hirmu. Peab olema valmis selleks, et võib-olla on teie temast mitte välja tegemine harjumatu ning ta paneb vunki juurde. Kui tegemist pole hüsteeria ja hädasolija nutuga, siis on oluline ignoreerimist jätkata, ise rahulikuks jäädes ning oodata, kuniks toimub pööre positiivses suunas. Kindlasti peab ignoreerimisel olema konkreetne lõpp, kui laps hakkab soovitud viisil käituma, st vanem peab lapsele tähelepanu pöörama, ja eriti tõhus on, kui leiab asja, mille eest teda kiita. Teie puhul võiks see olla häiriva käitumise vastand ehk „Mul on nii hea meel, et sa nii vaikselt oled!” Edu katsetamisel!

10.05.2019

Tere! Minul on suur mure oma 2-aastase tütre pärast. Kaks kuud tagasi sündis meile perre väike õde. Enne beebi sündi sõi laps ise ja korralikult. Sai ka rinda enne magama jäämist. Öösel magas ilusti ärkamata hommikuni. Nüüd olukord täitsa hull. Ei söö enam, sülitab toidu välja ja keeldub. Olen püüdnud meelitada nii ja naa, miski ei aita. Võtab vaid paar ampsu ja kõik. Tahab ainult tissi, nii päeval kui öösel. Ööd on kõik rahutud, ärkab mitu korda ja küsib tissi. Ma ei tea, mis teha. Kuidas oma vanem tütar jälle ka tavalist toitu sööma saada? Rinnapiima mõlema tüdruku jaoks jätkub ja vanemat last veel võõrutada ei taha. Soovin vaid, et vanem tüdruk ka tavalist toitu jälle sööma hakkaks.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Saan aru, et teie nüüdseks vanem tütar on seni söönud korralikult tahket toitu lisaks rinnapiimale, aga nüüd seda enam ei taha. Mõistan, et see on murettekitav olukord. Ma ei ole selle teema ekspert, mis puudutab imetamist, ja selle osas julgen soovitada pöörduda Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu imetamisnõustaja poole. Te märkasite, et probleem algas siis, kui beebi sündis. Kuidas see teie pere elu ja eriti tema elu muutis? Oletan, et väike õde on söötmise jaoks tihti rinna otsas ning sellega teile lähedal. Kuna olete kuni beebi sünnini ka suuremat rinnaga toitnud, siis ta on saanud olla teile päris kaua väga lähedal. Kindlasti on see olnud väga meeldiv ja turvaline tunne, millest, kui vähegi võimalik, ei taha loobuda. Kui laps soovib teiega endiselt lähedane olla, siis on päris nutikas loobuda tahkest toidust rinnapiima kasuks. Nüüd on küsimus, kas talle seda võimaldada. On teada, et kaheaastasele on vaja rohkem kui ainult rinnapiima ja üldiselt on teada ka, et nii väiksed lapsed ennast ise nälga ei jäta. Ühelt poolt tundub, et see oleks hea aeg ta võõrutamiseks, sest kui te vahepeal annate rinda ja siis mitte, siis võib olla raskem seda mitte kogu aeg küsida. Kui te olete kindlal veendumusel, et te siiski ei soovi veel suuremat võõrutada, siis jääb üle olla järjekindel rinnaga mittetoitmisel, välja arvatud enne magama jäämist. Tahket toitu sööma sundima ei pea ja meelitama ei pea, pakkuma peaks. Sellest ei tohiks kujuneda olukord, kus saada teie tähelepanu, olgugi et natuke negatiivsel moel. Sellele lisaks võiksite võtta temaga kahekesi aega ka päeval, näiteks kui õeke magab. Kui talle meeldib füüsiline lähedus, siis võib ta süles istuda või lamate koos kaisus voodi peal ning loete või mängite rahulikku mängu. Nii võiks ta saada natuke teistsugust lähedust, aga siiski turvalist ja mõnusat lähedust muul moel, millega ta mingil hetkel peab niikuinii leppima. Edu teile!

03.05.2019

Tere, kuidas saab osaleda vanemlusprogrammis „Imelised aastad”?

–––

Tere! Rõõm kuulda, et olete huvitatud „Imeliste aastate” koolitusest. Tervise Arengu Instituut korraldab koolitusi koostöös kohalike omavalitsustega ja seetõttu on koolitusele võimalik pääseda läbi oma piirkonna lastekaitsetöötaja.

Millistes kohalikes omavalitsustes praegu koolitused toimuvad, saate vaadata siit: https://tarkvanem.ee/koolitused/imelised-aastad/.

Soovitame Teil ühendust võtta lastekaitsetöötajaga ning uurida, kas ja millal on Teie piirkonnas järgmine koolitus algamas ja kas saaksite liituda.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

04.04.2019

Tere!

Mida soovitada 4-aastasele lasteaialapsele, kui ta kodus räägib, et sõber lasteaias lõi teda või tegi muudmoodi haiget. Kas peaks soovitama kasvatajale kaebama minna, ei saa ju soovitada vastu lüüa? Kuidas saaks väike laps end sellises olukorras kaitsta või probleemi ennetada? Mida soovitada, kui probleemiks on sõnadega haiget tegemine („Sa ei ole minu sõber!” või „Ma ei taha sinuga koos mängida!”)?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Teil on mure seoses sellega, et vahel lapse sõber lasteaias teeb talle haiget näiteks löömisega ja laps ei oska seda olukorda lahendada, rääkimata selle ennetamisest. Teie tahate teda aidata ning soovite teada, milline oleks sellisel puhul õige käitumine.
Võime alustuseks endalt küsida, kas vastu löömine teeks kellegi jaoks olukorra paremaks? Tõenäoliselt see pigem eskaleeriks situatsiooni: sõber saaks haiget, nad mõlemad saaksid õpetajalt riielda ja ma arvan, et ka vanematelt pragada. Tegema peaks midagi, mis annaks teisele märku, et tema käitumine on vale ja teeb haiget. Kõige parem on lapsele õpetada oma tundeid sõnastama, à la kui sa lööd, siis mul on valus ja kurb ka, sest sa oled ju mu sõber. Nii saab teine teada, kuidas tema käitumine teisele mõjub. Seda saab teha, kui esmalt olete eeskujuks oma tunnete sõnastamisega, nt: „Täna oli raske päev, vihastasin ühe kolleegi peale ja tükk aega pidin rahunema, et mitte talle halvasti öelda.“ Saate kirjeldada ka tema tundeid, mida ta võib tunda: „Nüüd sa paistad kurb, sa oled vist ärritunud, tundub, et oled hirmul.“ Kui laps veel hästi ei oska ennast kaitsta, siis on hea paluda abi täiskasvanult. Ma ei tea täpselt, miks on see saanud nimetuse „kaebamine“ või miks oma mure kurtmist võetakse kitumisena ning pannakse pahaks. Vastupidi, on hea mõte suunata õpetaja tähelepanu sellele, mis põhjustab endal halba tunnet, et ta aitaks olukorda lahendada. Võite koos kodus mõelda erinevatele lahendustele ja ta saab valida, millist proovib. Kui ta on proovinud, saate uurida, kuidas läks, ning hinnata, kas nii võiks jätkata.

Minu hinnangul on tavapärane, et 4-aastased lapsed väljendavad oma pahameelt tavapäraselt lausega: „Sa pole enam minu sõber.“ Natuke naljakas on see, et kui neile nii öeldakse, siis nad haavuvad, võtavad seda sõna-sõnalt ja lõplikult, aga kui endal sarnane olukord käes, öeldakse sama teisele. Sellepärast ongi hea lastes juba varakult empaatiavõimet arendada ning rääkida sellest, mida teine võib tunda, kui talle sõber nii ütleb – laps ise ei tule selle peale. Õnneks on tavaliselt järgmisel päeval kõik halb unustatud ja mäng läheb koos edasi. Rasketel hetkedel on ehk seegi mõte abiks. Kui aga üks laps ütleb teisele, et ma ei taha sinuga praegu koos mängida, siis see ei pea olema üldse pahatahtlik, vaid aus ja pigem viisakas kirjeldus oma hetkeemotsioonist ning väärib kiitust, et ta seda suudab sõnastada, mitte ei tõuka lihtsalt teist ära. Sellises olukorras saab selle lapsega, kes kõrvale jäetakse, arutleda, et kuidas tema võiks reageerida, nii et kõigil oleks hea. Ehk ta ise pakub (ja hea oleks julgustada teda seda tegema), et ta võib siis kellegi teise mängu lülituda või mõnda aega üksi mängida. Soovin edu!

28.03.2019

Peagi viieseks saav poiss ei julge oma käsi mustaks teha. Just toiduainetega on probleem. Liiva, plastiliini ja muid selliseid asju julgeb katsuda. Näiteks ta ei söö võileibu, kuna kardab käed mustaks teha. Kui käele satub mingi väike söögipuru, pudrutükk, siis satub paanikasse ja tahab kohe käed paberisse ära pühkida.
Kui sülle midagi kukub, siis ei julge ise ära võtta. Moosisaia ka tükk aega ei söönud. Nüüd võtab näpuotstega kinni kuidagi. Suu ei tohi ka millegagi koos olla. Seetõttu ei taha eriti ka kama juua. Nüüd juba vaikselt joob. Just selliste määrivate asjadega on mure.

Ning üleüldse väga valib, mida sööb. Uusi asju väga ei julge proovida. Kartul on lemmik. Makarone ja riisi väga ei armasta, kui neid vahel teengi, siis algul on suur kisa ja pärast sööb heameelega.

Mida ette võtta?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on kaks muret, millest üks on seotud sellega, et pea viiene poeg ei taha käsi mustaks teha, aga sellega teeb ta enda jaoks keeruliseks teatud toitude söömise. Teine mure on seotud sellega, et ta ei taha uusi toite proovida.

Alustan lõpust. Paljud lapsed on sellised nagu teie laps ning vaatavad võõristusega brokolit, sparglit, nuikapsast, aga miks mitte ka riisi. Meie „Imeliste aastate“ koolitusgruppides on samuti olnud vanemaid, kes sellise murega koolituselt abi otsivad. Saate kiita seda, kui ta kama joob, kui kuidagigi moosisaiast näpuotstega kinni võtab jne. Nii soodustate selle tegevuse kordumist. Vajadusel saate abi preemiasüsteemist, mille koos lapsega loote.

Iga kord, kui midagi uut menüüs on, on soovitud käitumine, et ta proovib vähemalt ühe suutäie. Uut maitset võiks proovida anda erinevatel aegadel kolm korda, enne kui ta otsustab, et see ei maitse. Iga kord, kui ta proovib, saab kleepsu (eriti tore on, kui ta saab ise valida, millise). Kui päevas on kaks toidukorda, mida kodus sööte, siis võiks seitsme kleepsu täitumisel saada mingi preemia, mille osas võiksite lapsega kokku leppida, mis see on. See võiks olla esmajärjekorras mingi koostegevus või siis varuvariandina mingi väike asi. Oluline on see, et lapse jaoks oleks see ette teada ning piisavalt ahvatlev, et sellepärast pingutada. Kui laps kleepsu välja ei teeni, siis sellest numbrit ei tasu teha, pigem võib teda julgustada, et tuleb uus võimalus. Kui olete kaks nädalat proovinud ja laps on edukas olnud, võite preemia ära jätta ning loota, et tema kiitmisest edaspidiseks piisab. Võite lisaks lapsega koos süüa teha – kui ta on selles protsessis osalenud, siis ehk sööb parema meelega.

Käte mustaks tegemise mure osas ma hea meelega sõna ei võta. Siin peaks pöörduma teise spetsialisti poole, näiteks peaasi.ee kaudu.

Soovin teile edu!

27.03.2019

Tere

Mul on mure enda 12-aastase tütrega. Nimelt tal puudub täielikult enesekindlus. Ta on mul olnud tegelikult ikkagi väikesest peale tagasihoidlikum kui teised, lasteaias ta alati oli see, kes magama jääda ei tahtnud ja tuli lõunast koju, ajapikku küll harjutades saime ka veidikene sellega asja korda. Koolis algas kõik uuesti peale, tekkisid uued inimesed, uued näod, kellega jälle harjuda. Nüüd on kõik tuttav, aga mingi hirm on tal ikkagi sees. Hirmu all ma mõtlen seda, et ta kardab tähelepanu, teiste arvamust ja ei julge enda kaitseks ka midagi öelda.

Kehakaaluga on tal samuti probleeme, hetkel oleme jälle uuel katsel oma toitumist jälgida. Oleme seda korduvalt teinud, aga kuna ta on laps, siis magusast ei suuda kuidagi hoiduda ja on ka tulnud ette salaja söömist. Hetkel tundub, et ta on natukene aru saanud ja aitab kaasa. Üks enesehinnangu langetajatest ongi tal kehakaal. Kuigi, kui teda vaadata, siis ta ei ole paks, ta on lihtsalt suurema kondiga tütarlaps ja ei erine teistest selliselt. Koolis on tema klassis ka väga peenikesed tüdrukud, kellega ta just ennast alati võrdleb.

Mis mulle kõige rohkem muret teeb, on see, et ta kardab enda eest seista. Ta käib jalgpallitrennis ja seal on samuti vaja võistelda oma võistkonna eest ning seega tekib ka seal selliseid olukordi, kus talle mängus karjutakse, kuhu ta peab minema ja keda kaitsma. Nüüd viimased treeningud on ta koju tulnud ja öelnud, et ei taha enam seal edasi käia, sest kõik karjuvad tema peale. Ta kardab võtta ette ise samme ja ennast teostada, alatasa kardab, et äkki teeb midagi valesti ja kellelegi see ei meeldi. Räägin talle alati, et seisma enda eest peab, ei tohi lasta endale halvasti öelda ega enda peal trampida, alati peab olema enda arvamus nagu teistelgi.
Ta ütleb, et ei julge kellelegi midagi öelda, sest äkki saab ise riielda ja äkki see pole õige, mis ta parasjagu ütleb.

Ma ei oska teda õpetada, kuidas ta peaks käituma nende klassi liidritega, kes muudkui kommenteerivad või iga asja peal sõna võtavad. Olen olnud suhtluses klassijuhatajaga, kes on teatud tüdrukud viinud ka kooli psühholoogi juurde, et neile selgitada, et nende käitumine on vale, kui nad ütlevad halvasti. Nad saavad aru vaid mõneks ajaks ja siis unustavad ja jätkavad. Ma ei taha ise kooli minna, et mõne lapsega ise rääkida, et nad minu tütre rahule jätaks, sest kardan, et see teeb asja hullemaks.

Ma ei oska edasi midagi võtta, kas viia tüdruk psühholoogi juurde, kui palju see teda aitaks. Millal see enesekindlus tal tuleb? Millal ta lõpetab enda võrdlemise teistega? Ma räägin temaga kõikidest asjadest, toetan teda, aga see, kui mina talle räägin, siis tundub, et ta arvab, et räägingi seda just sellepärast, et tema enesetunnet paremaks muuta, mitte et see tõsi oleks. Kui temaga räägiks psühholoog, kas ta võtaks teatud asju tõsisemalt?

Tunnen, et mul oleks abi vaja tema aitamisel, kuna ta ju saab vanemaks ja kui see jätkub, kardan hullemaid tagajärgi.

Tänades

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Saan hästi aru teie murest oma tütre pärast, sest arvestades, et tal on praegu juba raske, siis mis saab siis, kui ta suureks kasvab ja täiskasvanute karmis maailmas hakkama peab saama. Te vist pelgate, et siis te ei suuda teda nii palju toetada ning ta saab valusaid „hoope“, mis teevad ta elu õnnetuks.

Teie kirjast kumab läbi eeldus, et edukad ja õnnelikud on need, kes enda eest seisavad, kellele meeldib olla esiplaanil ja võistelda ning kes kohanevad hästi uute olukordadega. Huvitav, kui palju tegelikult selliseid inimesi on? Ja huvitav, kas nad siis tõesti on õnnelikud, isegi kui nad edukad on? Kumb on tähtsam, kas õnn või edukus?

Ma arvan, et suurim kingitus, mis te saate oma tütrele teha, on anda talle mõista, et ta on täiesti väärtuslik ja piisav sellisena nagu ta on, just oma eripäraga. See seondub ka enesekindluse kasvatamisega. Kui te teete talle küll heade kavatsustega ettepanekuid käituda nii või naa ehk teisiti, siis ridade vahelt võib ebakindel tüdruk välja lugeda, et praegu on halvasti. Samuti pelgan, et kui te saadate ta üksi psühholoogi juurde, siis ta tunneb veel enam, et temas on probleem, mis vajab korda tegemist. Kui te vajate tema toetamiseks abi, siis võiksite pöörduda psühholoogi pole ja kaaluda tütrega koos ka pereteraapiat.

Soovitan kasutada emotsionaalset juhendamist ehk kirjeldada tema tundeid erinevate olukordadega seoses, mis te arvate teda tundvat. Näiteks „Sul on vist hirmutav ja piinlik, kui teised sulle mängu ajal karjuvad, mida järgmiseks teha?“ või „Tundub, et sa ei julge oma arvamust välja öelda, sest kardad naeruvääristamist.“ Kindlasti vajab ta palju kiitust. Saate teda kiita selle eest, et ta on kohusetundlik ja teeb regulaarselt sporti, sest see on tervislik. Kiita võib selle eest, et ta ei otsi teistega konflikte, et ta panustab meeskonnamängijana oma võistkonda jne. Kui ta alguses kiitmist tõrjub ehk vaidleb vastu või püüab seda pisendada, siis seda enam peaksite teda kiitma. Konkreetne tunnustus tõstab enesekindlust. See on suur asi, kui ta tuleb koju ja te olete talle toeks ning aktsepteerite teda. Ühest turvalisest kohast piisab, et hirm ümbritseva ees väheneks.

Kaalulangetamise osas ma pigem paneks rõhuasetuse sinna, et toitume terve perega tervislikult ning koguste mõttes mõõdukalt.

Soovin teile edu!

27.03.2019

Olen mures oma kuueaastase poja pärast. Meil on peres kolm poisslast: 9 a , 6 a ja 1 a. Elame n-ö kärgpere elu. Suuremate poiste isa elab eraldi (lapsed suhtlevad, näevad ja selles probleemi ei esine). Kõige noorema poja isaga oleme koos elanud juba 4 aastat. Viimase aastaga on minu keskmise poja ja elukaaslase suhe nii kehvaks läinud, et laps räägib, kuidas ta ei soovi enam temaga koos elada ja et ta ei meeldi lapsele. Elukaaslane on üpris karm, keelab alatihti, ei luba erinevaid asju, mis minu silmis ei vajaks nt keelamist jne. Isegi oma väikest venda keelab kohati n-ö liiga palju kallistamast voi musitamast (see ei pidavat normaalne olema) – taaskord leian mina, et tegu on täiesti normaalse asjaga. Igal juhul on minu kuuese käitumine muutunud drastiliselt, ta eirab kõiki palveid, mis ma temalt palun, teeb kõike absoluutselt vastupidi minu öeldule. Vaidleb igal sammul, vihastab, solvub, karjub ja tõesti käitub väga-väga halvasti. Aeg-ajalt läheb ja limpsab üle venna põse keelega, tõstab teda vahetpidamata, kuigi olen palunud seda mitte teha, et vältida kasvõi hilisemat kõhuvalu või kukkumist. Mina olen enamjaolt rahulikuks jäänud ja seletada püüdnud, aga elukaaslane kaotab sellises olukorras absoluutselt enesevalitsuse ja pole probleemi karjuda või sõimata last. Lasteaias probleeme ei esine. Vahel tuleb hirm peale, et kas tegu võiks olla käitumishäiretega, kuid samas ta suudab olla ka väga kenasti. Oeh, tuli pikk-pikk jutt, aga loodan, et saab vähekenegi abi või nõu. Tervitades.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Saan aru, et teil on kahe mehega kolm last ning probleem on 6-aastase pojaga, kes elab oma kasuisaga. See võib tekitada teie jaoks palju pingeid, olla justkui kahe vahel. Tahaks olla mehega solidaarne, aga samas ka lapse osas empaatiline, aga tundub, nagu mõlemat korraga ei saa. Loomulikult on kurvastav ja ka vihastav, kui laps protestib nii palju, et jääb mulje, nagu see toimuks kogu aeg. Samuti on frustreeriv, kui mees on lastega liiga karm, aga ta ise sellega ei nõustu.

Te märgite, et teie noorim laps on aastane ja ühtlasi toote välja, et aastajagu on keskmine poeg ja kasuisa omavahel halvasti läbi saanud. Mis teie peres sel ajal toimus, kui suhted halvenesid? Tundub, et lapse sünnil on siin mingi roll. Kas te kujutate ette, et mehe käitumine võib muutuda, kui ta enne on olnud oma naise laste kasuisa ja nüüd saab päris oma lapse isaks? Kas võib nii olla, et kui teised lapsed on juba suured, siis eeldatakse, et nemad saavad nüüdsest rohkem ise hakkama, sest beebi vajab vanemate rohket tähelepanu. Kuuene on täpselt nii vana, et ta suudab olla iseseisev, aga ta kindlasti vajab veel palju vanemate tähelepanu ja hoolt. Mida ta oma kasuisalt ootab, on ka armastus ja kui ta saab pigem signaale, et ta pole piisav, st teeb pidevalt asju valesti, siis see tekitab kurbust ning pikema aja jooksul viha, eriti kui ta oma kurbust varjata püüab. „Imeliste aastate“ programmi üks alustala on tähelepanu reegel, mis ütleb, et kinnistub see käitumine, millele tähelepanu pöörad. Kui nüüd mõelda teie perele, siis millist käitumist olete pigem kinnistanud? Kui vastus on, et negatiivset, siis on õige aeg kasvatusstiili muuta ning kiita last iga kord, kui ta teeb midagi, mis teile meeldib ja te soovite, et ta seda kordaks. Nii suureneb sobiva käitumise osa ja ühtlasi väheneb ebasobiva käitumise osa. Distsiplineerimisel on väga tähtis, et lapse ja vanema vahel oleks soe ja lähedane suhe. Suhe areneb, kui mängite lapsega, kiidate teda, hoolitsete tema eest, julgustate jne. Kõik loetletu aitab lapse koostöövalmidust suurendada.

Oma emotsioonidega toimetulek on üks oskus, mida igaüks peab õppima ja saab õppida. Kui vanem ise karjub, sõimab vms, siis muutub see lapsele eeskujuks, mida ta järgib. Tore oleks, kui osaleksite „Imelised aastad“ koolitusprogrammis koos oma mehega, et te mõlemad saaksite häid mõtteid, kuidas kodus rahulikum õhkkond ja parem läbisaamine oleks. Uued grupid alustavad juba sügisel ja infot saab kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajalt või Tervise Arengu Instituudist, kes on programmi koordinaator riigi poolt.

27.03.2019

Tere.
Küsiksin oma 15-kuuset last silmas pidades. Erinevatest allikatest olen lugenud, et väikelapse puhul võiks justkui igale lapse tähelepanuvajadusele reageerida (sh virinale), kuid millal oleks arengu seisukohalt õige aeg hakata lapsele tasapisi õpetama ka seda, et tema soovile lisaks on ka emal soovid ning alati ei pruugi need ühtida? Laps saab vähemalt 1/3 ärkveloleku ajast 100% minu tähelepanu, muu aja veedame koos koduseid toimetusi tehes (teeme koos süüa, koristame, paneme pesumasinat käima jne). Õhtul on u 1–2 t laps peamiselt isa mängitada/lõbustada, kuid ise olen samuti lähedal, mitte aktiivselt. Laps aga tahab ikkagi, et just mina temaga midagi teeksin (nt kui istun diivanil, siis tuleb mind püsti sikutama, et läheksin temaga teise tuppa). Kas praegu on veel vara tema soovile mitte järele anda?

Tean, et praegu ka „mina”-periood käimas, kuid millal on vanuseliselt õige hakata õpetama ka seda, et kõigil inimestel on omad soovid, ning milliste meetoditega seda teha?

Lahusolekuärevust ei tohiks lapsel olla. Siiani on laps jäänud isaga koju vaid siis, kuni ise nt poes/juuksuris/vanema lapsega kinos vmt olen/käin. Siis jääb ilma nututa, lehvitab ja on rõõmus, kui koju tulen. Eriti ei võõrasta ka võõramaid (nt perearst). Pigem on julge ja aktiivne laps.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Tundub, et mure asemel on pigem küsimus ja soov asju õigesti teha või vähemalt nii, nagu lapsele parim. Olete hea meelega temaga koos ja tema lähedal ning rahuldate ta vajadusi, aga teil on tekkinud küsimus, kas mõni tähelepanupüüdmise katse võib olla pigem soov või vahest ka hoopis kapriis, millega ei pea kaasa minema. On mõistetav, et soovite lapsest kasvatada inimest, kes oskaks ka teistega arvestada. Sellised inimesed meeldivad teistele rohkem, lisaks on tulevasel täiskasvanul endal siis kergem elada – tekib vähem konflikte. On väga hea, kui lasete juba väikesel lapsel õppida toime tulema selle ebamugavustundega, mida tekitavad teatud piirangud, nt tema tahab sülle, teie teete õhtusööki ning kohe ei saa teda sülle võtta. Sellisel juhul on lapse protest mõistetav, aga te ei pea endale eesmärgiks võtma sekundi pealt tema nutt lõpetada.

Olete ilmselgelt kursis lapse arenguetappidega ning teate, et samm-sammult on laps õppimas ennast teist eraldama. Beebina tajub laps tavaliselt ema kui tema osa. Kuna ta on nii abitu, siis uus ilmakodanik sõltub temast. Kui ta enam rinnapiima ei saa, hakkab lisatoitu saama, saab ise liikuma ehk hakkab roomama ja siis veel käima – kõik see võimaldab tal ennast vanemast eraldi kogeda. Kaheaastased on sageli just need, kes tunnevad eriti tugevalt, et nende tahtmine on väga tähtis ja seda tuleb kohe rahuldada. Jonninutt on teistmoodi kui hädakisa. Seda võib edukalt ignoreerida, aga nii väikese lapse puhul mitte rohkem kui 1–2 minutit. Kuna ta ise ei oska ennast rahustada, võib ta teie abi vajada, et te olete ta lähedal, hoiate tal õrnalt käest või võtate ta sülle, kus on turvaline rahuneda. Te näete-kuulete selle hetke ära, kui laps hakkab rahunemise asemel hüsteeriliseks muutuma, siis peab kindlasti sekkuma. Alates kolmandast eluaastast on tavaline laps võimeline õppima erinevaid enda rahustamise viise ning suudab vahest seda iseseisvalt ka teha.

Teie kirjast loen välja, et talle meeldib ja ta on harjunud teiega koos aega veetma. Kui teile see sobib, siis on kõik hästi. Kui teie aga tahaksite vahepeal lapsest puhata ning ühtlasi soovite lapse ja isa vahelist kontakti tugevdada, siis on ehk selguse mõttes hea eemalduda teise tuppa, sest lapsel võib olla segadust tekitav olukord, kui ema on olemas, aga ei suhtle. Oma kontakti pärast lapsega te muretsema ei pea – teie poolt kirjeldatud tähelepanu mahust talle, piisab täiesti. Edu!

20.03.2019

Olen 14-aastane neiu, üsna varsti 15 ja olen lapseootel… Kas lapsetoetust saab ka siis, kui tööl pole käinud? Selline küsimus, kuna kavatsen lapse alles jätta.

Aitäh ette.

–––

Tere ja aitäh kirja eest!

Lühike vastus Sinu küsimusele on: Jah, lapsetoetust saab ka siis, kui tööl ei ole käinud.

Riigi poolt on igale lapsele ette nähtud ühekordne sünnitoetus. See on 320 eurot ja seda maksab Sotsiaalkindlustusamet. Ühekordset või mitmeks osaks jaotatud sünnitoetust maksavad lastele ka kohalikud omavalitsused. Selle toetuse saamise tingimused ja toetuse suurus on erinevates omavalitsustes erinevad ning selle kohta peaksid üle küsima oma elukohajärgsest kohalikust omavalitsusest.

Vanemahüvitist saad alates lapse sünnikuupäevast täiskuu eest 18 kuud. Kui Sa ei ole tööl käinud, siis on see 2019. aastal 500 eurot kuus.

Samuti makstakse igakuist lapsetoetust (lapse 16-aastaseks saamiseni (lapse õppimise korral tema 19-aastaseks saamiseni). Esimese lapse puhul on lapsetoetus praegu 60 eurot kuus.

Pärast vanemahüvitise lõppu makstakse lapsehooldustasu (see on praegu 38,36 eurot kuus ja seda makstakse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni).

Palun uuri toetuste kohta lisa Sotsiaalkindlustusameti lehelt ja portaalist eesti.ee sellistelt linkidelt:

Toetusi saad taotleda Sotsiaalkindlustusametist ja eesti.ee portaali kaudu. Kuna oled alaealine, siis peaksid kaasa panema oma seadusliku esindaja vabas vormis ja digiallkirjastatud kinnituse, et Su ema või isa on nõus, et tema tütar (Sinu nimi, isikukood) taotleb seoses lapse sünniga kõik hüvitised ja toetused oma lapse eest.

Kõigi küsimustega saad pöörduda ka Sotsiaalkindlustusametisse, nende infotelefon on 612 1360 ja e-posti aadress info@sotsiaalkindlustusamet.ee.

Kõike head Sulle!
tarkvanem.ee meeskond

20.03.2019

Tere.
Tegemist on 7-aastase poisiga, eelnevalt ei ole veel väga palju seksi teemal vestlusi olnud. Poiss käis sõbral külas, kes on temast 2 aastat vanem. Tuli koju ja rääkis, et sõber näitas talle pilte telefonist, need olid nii hullud pildid ja see on seks ja et seda hullu asja teevad täiskasvanud. Mõne hetke möödudes lisas, et üks hull seks oli selline, kus naine hammustas meest nokust.
Kuidas sellises olukorras lapsele seksist rääkida? Keeruline on selgitada, et seks on seotud laste tegemisega, kui laps näeb esimese kogemusena sellist pilti.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!

Tänan kirja eest! Saan aru, et teie teada oli lapse enam-vähem esimene kogemus seksiga selle pildilt nägemine, kus naine tegi mehele suuseksi. Nüüd tundub raske ise sel teemal vestlust alustada, sest pelgate, et see pilt on talle mällu sööbinud ja hirmutav.

Psühhoseksuaalsete etappide kirjeldaja, kuulus S. Freud märkis, et umbes 3.–7. eluaastani on lastel suur huvi oma keha ja seejuures oma suguelundite vastu. Kui laps läheb kooli ja kuni teismeeani on tema seksuaalsus pigem uinunud, et siis hoogsalt ilmneda sugulise küpsemisena. Tihti tunnevad eelkooliealised lapsed huvi, kust lapsed tulevad ja siis võib rääkida, et munarakk ja seemnerakk saavad kokku ja laps kasvab ema kõhus, kuni sealt välja tuleb. Rohkem detaile ja viidet seksile ei tarvitse teha, sest see teadmine pole sellel hetkel lapsele oluline. Kui vanemad on voodis teineteise kaisus, miks mitte paljalt (mitte ei seksi) ja laps seda näeb, siis see on igati terve ja võiks talletuda kui meeldiv vaatepilt lähedusest. Võib selgitada, et emme-issi võivad omavahel nii teha. Millal on õige aeg rääkida seksist? Minu teada koolis käsitletakse seda inimeseõpetuse raames. Sellest võib lähtuda. Õige aeg on ka siis, kui lapsel küsimused tekivad ehk teie puhul nüüd. Te võiksite rääkida sellest, mis poissi huvitab. Nii ei pea jagama üleliigset ja tema jaoks sel hetkel ebavajalikku infot. Küsige, mida ta soovib selle pildi taustal rohkem teada? Võib mainida, et tegemist võis olla mitte haiget tegemisega, kuigi selline mulje jäi. Kindlasti peab rõhutama, et seksida võivad ainult täiskasvanud. Mida loomulikumalt te ise suudate vestelda, seda julgustavam on see poisile, et kui tal edaspidi küsimusi tekib, saab ta taas teie poole pöörduda. Kui lapsest puberteet saab, siis on oodata, et ta eakaaslastega teemat arutab. Siis oskab ta õnneks juba rohkem vahet teha, mis on normaalne ja mis taunitav.

15.03.2019

Tere. Kuidas peaksin käituma, kui mu 15-aastane poeg ei taha enam koolis käia ega õppida? Karjub, et see kõik on pask. Palun tal korduvalt õppima asuda ja pakun ka ise abi, aga tulemuseks on pruntis suu ning voodis vedelev laps. Hinded on alla läinud ja tegemata töid terve virn. Kuhu peaksin pöörduma, et ta taas rajale saada? Haridus on ju tänapäeval väga tähtis. Aitäh.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Lugedes tunnen teie frustratsiooni ja abitust sellise olukorraga toime tulla, kus laps, õigemini nooruk ei käitu koolikohustuse suhtes vastutustundlikult ning teie sõnum, et haridus on tähtis, ei jõua talle kohale.

Vastamisel pean oluliseks korra peatuda sellel, et teismeiga võibki vanematele olla raske periood, aga veel raskem on see teismelisele endale. See on oma mina laiali lammutamise ja uuesti kokku panemise aeg, käib identiteediotsing – kes ma olen? Kui siiani kujundasite teda teie, siis nüüd soovib ta ennast ise määratleda, mis hõlmab parajal annusel protesti selle vastu, mida teised, eriti vanemad inimesed, räägivad. Lisaks möllavad hormoonid, mis tekitavad tugevaid emotsioone ja tuju kõikumist. Noorukil on raske endast aru saada, rääkimata enda selgitamisest täiskasvanutele.

Mida ta väga vajab, on see, mida me kõik vajame – mõistmist. See ei ole sama, mis takka kiitmine või isegi aktsepteerimine. Hästi oluline on, et ta tunneks, et saab teiega oma mõtetest ja tunnetest turvaliselt rääkida. See tähendab, et te kuulate teda, peegeldate tagasi, mida kuulsite kirjeldavalt ja hinnanguvabalt. See ei hõlma moraali lugemist, manitsemist, õpetust. Te ju soovite teada, mida ta mõtleb – kujutage siis ette, et olete heasoovliku uudishimuga teadlane, kes uurib ühte subjekti, kes ta küll selline on. Kui ta on saanud võimaluse rääkida, siis võite teie rääkida ausalt oma hirmudest, nt „Ma kardan, et kui sa praegu ei õpi, siis su haridustee jääb pooleli ning sind ootab ees keskpärane elu. Ma armastan sind väga ja soovin sulle suurepärast elu. Ma ei oska seda näha ilma koolis käimata ja pingutamata.“ Hea oleks, kui te jõuaksite koos ajurünnakuni, kuidas täita koolikohustust ja samal ajal ka „oma elu elada“ ning et ta valiks ise välja need mõtted, mida rakendama hakata.

Üks asi, mida on väga raske teha ja selle osas peate kindlasti ise otsustama, kas see soovitus teile sobib, on usaldada oma poega, et ta ise jõuab selleni, et parem on õppida ja koolis käia. Tihti vanemad ei ole valmis mõõnaperioodi ära taluma, selleks et laps saaks oma n-ö õppetunni kätte, et tegudel on tagajärjed. Tal on oluline õppida vastutust võtma ja vahel õpitakse seda raskete olukordade kaudu.

Kindlasti peaksite teda iga kord kiitma, kui ta kas ise õpib või teie palumise peale õpib. Võite lisaks luua preemiasüsteemi, kus oodatud tegevusteks on tundides kaasa tegemine ja kodus õppimine ning preemiaks midagi, mille nimel ta on selleks pingutuseks valmis. Koduse õppimise juures võite teha, et nt 20 min tööd ja 10 min lõbu (tema valikul) jne. Kui ta on kõik tööd järgi teinud, siis võib selle eest olla preemia. Variante on erinevaid. Võite silmast silma nõu pidada (kooli)psühholoogiga, kui endal ideid puudu jääb või pelgate midagi valesti teha.

On palju mehi, kes on kooliajal teinud läbi umbes sellise situatsiooni nagu teie poeg ning kasvanud edukateks ja hästi hakkamasaavateks inimesteks. Loodan, et teie pojal läheb ka kokkuvõttes elus hästi!

11.03.2019

Tere, laps on 2,5-aastane. Küsiks nõu toitumise kohta. Kas enne magamaminekut on hea anda lapsele putru? Kl 5–6 ajal on õhtusöök. Magama läheb kl 8–9 ja siis annan talle putru. Otsisin netist infot selle kohta ning leidsin ainult perefoorumist, mida teised on teinud, aga sooviksin ikka asjatundjatelt nõu saada. Kui kaua vajab laps üldse õhtuti lisatoitu? Või midagi kergemat sobiks ka?

–––

Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:

Kõik sõltub sellest, kui palju ja mida laps kogu päeva jooksul üldse sööb. Peamine on, et ta saaks piisavalt (mitte liiga vähe, aga ka mitte liiga palju) energiat ja vajalikke toitaineid. Kui laps soovib enne magamaminekut süüa ja magab niimoodi paremini hommikuni välja, on õhtune toidukord (ja vahet ei ole, on see puder või midagi kergemat) igati õigustatud. Samas peaks jälgima, et viimane toidukord ei oleks vahetult enne magama minemist (väga täis kõhuga võib olla raskem uinuda). Samuti võiks jälgida seda, et lapse kasvamine, sh kaal ja selle muutumine oleks eakohane (nt märkides lapse andmeid üles kasvukõverale, mille leiate Eesti toitumis- ja liikumissoovituste lisast 4).

Toitumisnõustaja Kristin Salupuu lisab:

Ühtegi toidukorda ei saa kontekstist välja rebida ja üksinda analüüsida, vaid tuleks mõelda kogu päeva ja nädala toitumisele. Kindlasti on puder parem alternatiiv energia ja süsivesikute, rasvade, valkude saamiseks kui mõni magus kohupiimakreem või muu magustoit. Ma ei tea, kas oleks asjakohane kommenteerida, et toiduvalmistamisel tasuks jälgida ka maitsestust, last ei tohiks harjutada liigse suhkru ja soolarikaste toitudega, nt väga magus puder, eriti õhtul.

25.02.2019

3-aastane tüdruk närib või lutsutab alahuult tihti, kui midagi vaatab või magama jääb, sõidab autos jne. Ning samuti tahab kätt panna ema tissile – igal võimalikul hetkel… Ka sellega kaasneb huule lutsutamine. Kuidas saaks neist pahedest lahti?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Saan aru, et teie jaoks on natuke piinlik vaadata, kui tütar alahuult lutsutab ja kätt ema rinnale paneb. Soovite, et ta sellest vabaneks. Arusaadav. Te küll ei kirjelda tema beebiaega, et kas ja kaua teda rinnaga toideti, aga jääb mulje, et toitmise-söömise rituaal oli tema jaoks rahustav ja lähedust tekitav – meeldiv kogemus. Ka praegu püüab ta tõenäoliselt teid häirivaid käitumisi teha eesmärgiga ennast rahustada või enda turvalisemalt tundmiseks. 3-aastased teevad esimesi samme õppimaks eneseregulatsiooni oskust ja tihti vajavad nad selles protsessis meie tuge ja suunamist. Kui lähtume lapse vajadusest, siis ei saa talle huule lutsutamist ja rinna katsumist pahaks panna. Küll aga saab mõelda mõningatele alternatiividele, mis toimiks sarnaselt ehk rahustavalt, aga poleks vanematele piinlikkustekitavad. Mis te arvate, mis võiks teie lapsele veel rahustavalt mõjuda, eriti kui te pole temaga parasjagu koos? Sageli on ema asenduseks väiksele lapsele kallis kaisukas, keda saab kallistada; mõni laulab armsaks saanud laulujuppi, mõni hakkab joonistama… Variante on väga palju ja teie saate kasutusele võtta just teie pere liikmetele sobiva viisi. Nüüd, kui olete õpetanud lapsele teda suunates, talle ette öeldes või vihjates uue viisi oma mõningase ärevuse maandamiseks ja see on kinnistunud, nii et ta enamiku ajast valibki sobiva viisi, ning siis kui vahel endiselt juhtub, et ta lutsib huult, siis lihtsalt ignoreerige seda rahulikult, kuniks ta lõpetab. Seejärel otsige temaga taas kontakti kas pilgu või ütlusega. Edu teile!

19.02.2019

Tere
Vanemlusprogramm Imelised aastad, millal ja kus planeeritud Tallinnas? Kas tasuta või tasuline?
Tänud

–––

Vastab Tervise Arengu Instituudi perede ja vanemahariduse valdkonna vanemspetsialist Eve-Mai Rao:

Tere!

Järgmine vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ eestikeelne grupp alustab Tallinnas 07.03.2019. Grupp on lastevanematele tasuta, kohapeal on organiseeritud lastehoid ja toitlustus osalejatele.

Täpsemat infot vabade kohtade olemasolust saab Tallinna Perekeskusest: Kannike Suurhans, tel 655 6970, info@pk.ee.

11.02.2019

Tere

Palun nõu, kuidas käituda järgmises olukorras.

Peres algab laste ööune rutiin kell 20.30, mis algab pesema minekuga. Ühel õhtul paluti lastel tavapäraselt pesema minekuks valmistuda, mille peale 5-aastane laps nutma hakkas. Peagi selgus, et pisarad voolasid, kuna ta ei saanud vahetult enne duši alla minekut kaneelisaia süüa (üheks reegliks kodus on, et õhtusöök on viimane toidukord ning pärast seda enam magusat ei söö). Lapsed teavad seda ning varem sellega probleemi ei ole olnud.

Peagi muutus nutt hüsteeriliseks ning laps ei suutnud ise maha rahuneda – vajas selleks vanema abi.

Kas ja kuidas peaks lapsevanem reageerima olukorras, kus laps väljendab pahameelt jonniga millegi osas, mis on vastuolus kodu reeglitega? Kuidas õpetada lapsele taolises olukorras iseenda emotsioonidega toime tulema selliselt, et pahameel n-ö tühise asja pärast ei muutuks väga kiiresti hüsteeriliseks nutuks?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Tore on lugeda, et teie peres on kasutusel reeglid ja rutiinid. Need aitavad lastel ennast turvaliselt tunda ja õppida ka kogema seda ebamugavustunnet, mis tekib, kui peab leppima teatud piirangutega.

Arenguliselt on lapsed rohkem võimelised õppima oma tunnetega toime tulema alates kolme aasta vanusest. Saan aru, et tavaliselt lapsed aktsepteerivad seda, et enne pesema minekut enam midagi ei söö ning teie jaoks oli nutt ja sealt edasi hüsteeria ootamatu. See vist ehmatas ka piisavalt, et ajendas kirjaga pöörduma. Ma ei tea, kuidas teie kogemus on, aga võin avada, et kui laps ei täida 1/3 ajast vanema korraldusi, siis see on igati normaalne. See tähendab, et ei pea olema olulist põhjust, miks mõnikord tuleb nutt seal, kus tavaliselt ei tule. Kirjas ei ole lähemalt selgitatud, kuidas laps tavaliselt rahuneb, aga eeldan, et see toimub ilma vanemata. Kui ta oskab ise ennast maha rahustada (olete talle seda õpetanud), siis jonni puhul, mis on ebameeldiv, aga tervisele ohutu, võib last rahulikult ignoreerida: vaadata mujale, mitte temaga vestelda jms. Selleks peaks olema tema nägemisulatuses, et kui ta ebasoovitava käitumise lõpetab, siis saab talle taas tähelepanu pöörata, nt temaga vestlust alustades. Nii saate teha selge vahe – suhtlen sinuga siis, kui käitud sobivalt. Vanemad üldiselt tunnevad lapse nutu erinevaid vorme ning oskavad vahet teha jonnil ja hädakisal. Vahel juhtub nii, et nutt läheb üle hädakisaks ning tõesti on vaja vanema abi ja laps mitte lihtsalt ei tee kõvemat häält, et oma tahtmist saada. Sellisel juhul rahuneda aitamine on igati hooliv tegevus.

Nii nagu ühele partnerile võib vahel oma kaasa soov tühine tunduda, nii võivad tunduda ka mõned lapse soovid tühised. Lapse enda jaoks on aga kaneelisai oluline. Üks variant, mis on pehmem kui ignoreerimine, on tema tunnete peegeldamine: „Saan aru, et oled pahane, et enam kaneelisaia ei saa süüa. Just tuli suur isu selle järele ja teeb kurvaks, et meil on kodus selline reegel, et pärast õhtusööki enam süüa ei saa.“ Kui ta selle peale nutab rohkem, võib edasi peegeldada: „Tundub, et sa oled ikka väga kurb ja pahane.“ Üldiselt aga peegeldamisega emotsioon väheneb, sest saab rahuldatud soov olla mõistetud, mis on lähedastega omavahelises suhtluses väga tähtsal kohal. Alati on hea õpetada ka hingamisharjutusi, kus rõhk on sügaval sisse- ja väljahingamisel.

11.02.2019

Tere. Olen juba pikka aega olnud mures. Elan oma abikaasast lahus viimased kolm aastat. Kahe aasta eest kolis minu poeg isa juurde elama seoses gümnaasiumi minekuga – soov oli pääseda konkreetsesse kooli. Minu juures elab meie tütar, kes on kohe saamas 15. Poeg ei ole huvitatud minuga kohtumisest, ise initsiatiivi ei ilmuta, et minu poole tulla – elame erinevates linnades. Käin võimalikult igal nädalavahetusel poega vaatamas ning abikaasa ei ole keelanud mul ka sealses kodus ööbida ja olla. Lapsega kontakti saamine on väga raske, samas ta pole kinnine – on vägagi seltskondlik ning otsib loomulikult omaealiste seltsi. Kui olen pojaga koos, siis ta vahel on veidi tõrges, kuid samas kallistame ja ta ikka üht-teist räägib. Ma olen paraku kahe linna vahel sõitmisest – kuni möödunud aasta sügiseni tegin ka korra nädalas seal linnas tööd – väga väsinud. On ka reaalsuse mõõde, mis kardetavasti muudab poja külastused minu juurde keerulisemaks – ma elan nüüd paraku oma vanemate juures. Möödunud aastal olin omaette korteris, nüüd kahjuks see polnud enam majanduslikult võimalik. Isa ja poeg elavad meie koosehitatud majas. Ma tunnen end väga süüdi, et olen mehest lahus, süütunne on tugev ka laste ees, et olen neilt võtnud stabiilse kodusüsteemi. Samas on pidev mure, et kuidas laps seal ikkagi hakkama saab. Ma olen korra tõstatanud abielulahutuse teemat, kuid abikaasa ütles väga järsu „ei“ ja ma pole julgenud seda teemat rohkem puudutada, samas mõistes, et lahutus annaks mulle majandusliku iseseisvuse oma vanematest. Kuid sellega kardetavasti võtaksin mõlemalt lapselt nende lapsepõlvekodu – tütar käib võimalikult igal nädalavahetusel isa ja venna juures. Mu abikaasa on kinnine inimene olnud kogu aeg ja ma ei suutnud ühel hetkel enam selles suhtes toime tulla. Tekkisid peavaluravimite ja uinutite väär- ja liigkasutus, selleks et reaalsusest pääseda. Saan ka väga hästi aru, et pean enda sisse vaatama ning mitte teistes vigu leidma. Olen läbi teinud ja nüüd remissioonis depressiooni osas. Aga laste pärast on suur mure. Lisaks ka asjaolu, et olen 40 ja elan taas pisikeses korteris koos oma vanematega ega tütrelegi see eriti meeldiv pole, kuigi talle on võimaldatud oma tuba. Loodan, et oskate mõne näpunäite anda. Tänan.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Loen siit välja päris mitmeid muresid: poeg ei ole huvitatud teiega kohtumisest ja edaspidi muutuvad teie külaskäigud tema juurde harvemaks, te tunnete ennast mitmes asjas süüdi, te olete abielus, aga ei ela koos perega, vaid oma vanematega, teie jaoks on lahutus päris mitme agaga. Ma ei leia teie kirjast konkreetset küsimust, millele vastata ja mille osas näpunäiteid anda, aga püüan siis arvestades portaali eesmärki adresseerida pojaga seonduvat.

Loen kirjast, et teie kolisite lastega (siis 12 a ja 14 a) mehe juurest ja ühisest kodust kolm aastat tagasi ära. See on suur muutus kõigi jaoks ning võtab tükk aega, et vana elu leinast üle saada. Lapsed olid sel ajal juba selles vanuses, kus nende maailmapilt ei ole ainult must ja valge, aga siiski võib neil olla oma nägemus sellest, kes vanemate lahkuminekus süüdi on. Sageli on lihtsam süüdistada seda, kes ära läks ja teise n-ö maha jättis. Kui aga nad teiega koos elasid, siis ei saanud samal ajal teid süüdistada. Ei oskagi arvata, kas poeg siiski paneb teile pahaks, et elu on nii läinud või on tal puberteet ning sellega seotud oma maailmavalu ja identiteediotsingud. Kui teie abikaasa on kinnine, siis võib-olla on ka poeg kinnine. Osades peredes ei ole probleemidest rääkimise ja nende rahuliku lahendamise kogemust, siis ei oska lapsed ka keerulistes situatsioonides toime tulla. On loomulik, et pojale on eakaaslased olulised. Võib loota, et ta sõbrad on talle toeks ja mõttekaaslasteks. Leidke siiski aega talle helistada ja paluda tal rääkida sellest, mis talle tähtis on, kuulata ja seda tagasi peegeldada. Kindlasti saage kokku ja tehke koos tegevusi, mis talle meeldivad. See liidab ja pärast on kergem ka erinevatel jututeemadel avaneda. Hea eeskuju on, kui räägite oma mõtetest ja tunnetest, aga soovitavalt mitte oma mehega seonduvalt. Soovitan lisaks pöörduda pereterapeudi poole, kes aitaks murede sõlmpundart lahti harutada.

Minu jaoks kõlab muljetavaldavalt ja imetlusväärselt, et olete depressioonist välja tulemas või tulnud – see on suur võit enda üle ja suur asi ka laste jaoks. Elu saab minna paremaks!

04.02.2019

Miks 3-aastane, kes oskab ise riidesse panna ja on muidu igati tubli, armastab aeg-ajalt, vahel isegi iga päev, mängida, et ta on tita – räägib titakeelt, käputab ringi, teeskleb, et ei oska riideid vahetada?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Saan aru, et laps teeb ennast saamatumaks ja abitumaks kui ta tegelikult arenguliselt on ja teid see veidi frustreerib. Pakun huupi, et ehk olete oodanud seda aega, mil ta saab natuke iseseisvamaks ning elementaarsemate asjadega ise hakkama. See võib olla halb üllatus, et lisaks oskusele on ka muu faktor, mis mõjutab seda, kas laps kasutab õpitut. Mainitud faktor on sageli motivatsioon ehk mida head mind ees ootab, kui oma oskusi kasutan. Kui mõtlete beebi ja väikelapse peale, siis paljuski sõltub ta täiskasvanust. Ta ei saa ise süüa, ise oma hügieeni eest hoolitseda ning ka selle eest, et poleks külm ega palav, peab hoolitsema suur inimene. See on vajadus, aga see võib olla ka nauding, eriti kui see tähendab rohkem koos olemist, märki hoolimisest ja armastusest. Kui laps suuremaks kasvab ja saab paljude asjadega juba ise hakkama, võib kaduda osa kontaktist, mis teatud toimingutega ühel hetkel nii loomulik tundus. See ei pruugi lapsele hea valik tunduda – et olen rohkem üksi, sest oskan rohkem asju teha. On teatud hetki, kus suur olla on uhke, ja on olukordi, kus tahaks olla väike ja abitu. Viimast võib siis rohkem ette tulla, kui lapse stressitase läheb korraks kõrgemale kui tavaliselt. Seega, tõenäoliselt ootab laps seda, et te käituks temaga „poputavalt“ ning nagu ta oleks teie maailma naba:) – talle meeldib see tunne, mille siis temas tekitate. Kui soovite seda tasakaalustada, siis saate teda rohkelt kiita juhtudel, mil ta saab ise riiete vahetamise jms hakkama.

04.02.2019

Tere.
Minu mure seisneb selles. Seljataga on lahutus, kolimine ja uus kodu. Mu 6 a tütar on muutunud, ta on agressiivne, ei taha rääkida, hoiab eemale ja see ei ole pidev. Vahel lihtsalt jookseb nagu must kass meie vahelt läbi.
Kuidas ma peaksin talle lähenema?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Teie kiri on väga lühike, aga loen sealt välja, et teil on seljataga raske aeg. Tõenäoliselt on see pikem kui alates lahutusest. Lühikese aja jooksul on olnud palju muutusi, kindlasti loodate, et paremuse poole. Ka täiskasvanu jaoks on vaja kohanemisaega, seda enam väiksele lapsele, kelle kaitsemehhanismid ja emotsioonide reguleerimine on alles arenemisjärgus. Eelkooliealised lapsed pigem reageerivad kui räägivad, paljud ei oska oma mõtteid ja emotsioone sõnastada, aga ega ei oska seda ju ka paljud suured inimesed. Seega osaliselt on tekkinud olukord mõistetav. Ma ei tea, kas teie olite see, kes kolis tütrega ära, aga kui see nii oli ja ta näeb nüüd issit harvemini, siis võib ta olla teie peale pahane. Samas, kui ta elab teiega koos, siis n-ö ellujäämise seisukohalt ei saa ta teiega väga tüli kiskuda – tema heaolu ju sõltub teist. Sageli on inimestel vastukäivaid tunded, nt kadedus ja samas rõõm, viha ja teisalt mõistmine. Teie lapsel on ka kindlasti seoses teie kirjeldatud olukorraga palju tundeid. Hästi oluline on nendest rääkida ja eelkõige mitte küsivas toonis, vaid püüda kirjeldada, mida te arvate, et ta tunneb, à la „Sa tundud vihane,“ „ Sa vist oled kurb,“ „Sa näed välja nagu oleksid mu peale väga pahane.“ Nii ei sunni te last vastama, ta ei pea ennast halvasti tundma, kui ei oska vastata, aga ta õpib teie eeskujul emotsioonidele nimesid andma ja kindlasti osade puhul oskab juba ka ise täpsustada või teid korrigeerida, kui te eksite. Kindlasti on abiks, kui ise räägite oma tunnetest ja kuidas vahepeal teil näiteks on kurb elada uut elu, sest kahju on ühisest minevikust, aga vahepeal tekitab rõõmu lootus, et kõik läheb paremaks.

On olemas abivahendeid, kuidas lapsega emotsioonidest rääkida. Võite otsida märksõnade „tugevate tunnetega toimetuleku kaardid“ või „tundekaardid“ alt. Selleks et lapsega paremat kontakti saada, sobivad ka „lausete lõpetamise kaardid“.

29.01.2019

Meil on mure 4-aastase poja eneseväljendamisega. Nimelt, kui ta ei saa seda, mida soovib, paisub tema viha hetkega ja ta väljendab seda kriisates, vastu hakates. Näide – kui ei saa multikaid vaadata või lõpetame multika vaatamise peale kindlaksmääratud vaatamist, siis tuleb vastuseks, et tema pole sellega nõus. Peale lühikest vaidlust ja seletamist, miks enam ei saa multikaid, tuleb vastuseks kriiskav kisa ja nutt/jonn, mis võib kesta 10 minutit kuni tund. Oleme proovinud tähelepanu mujale viimist (uue tegevuse näol), seletamist, miks enam ei saa ja millal jälle saab.
Kuidas on õigem tema vihahoogudega toime tulla või pigem, kuidas neid vältida?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Mure vihahoogude pärast on mõistetav ja päris levinud. 4-aastased on juba võimelised õppima enda rahustamist, nii et esimene asi, mida saate teha, on õpetada talle teatud rahunemisvõtteid siis, kui kõik on harmooniline. Need on seotud hingamise aeglustamisega. Üks on „Lill ja küünal“, kus ühes käes on kujutletav lill, teises kujutletav küünal. Poisi ülesanne on nuusutada korralikult lille ja siis puhuda pikalt küünal ära (mitte kiirelt, nii et küünlarasv pritsib). Teine harjutus on „Rakett“, kus kõigepealt peab sügavalt sisse hingama ning siis välja hingates saab kätega teha liigutust, justkui saadakse raketti kosmosesse, st käed on koos ja liiguvad üles. Seda peab vanem selgitama, ette näitama ja lapsega koos tegema.

4-aastasel areneb jõudsalt oma mina ja sellega koos ka oma tahe ning tegelikult me ju soovime, et ta muutuks aina iseseisvamaks, sh teaks, mida soovib ja mida mitte. Samas on tal oluline õppida, et kõike ei saa. Seega kõigepealt soovitan mõelda, kui palju on teie kodus käske ja keelde. Tavaliselt on neid palju rohkem kui ise arvata oskaks. Kui see nii on, siis pole ime, et lapsed protestivad. Neile on oluline, et oleks piisavalt asju, mille üle nemad saaksid otsustada – näiteks, millist multikat vaadata ja millal. Seda, kui kaua telekat vaadata, peaks vanem otsustama. Nii on tasakaal rohkem paigas. Tähelepanu kõrvale juhtimine on üks hea lahendus ja sageli töötab. Selgitus miks te mingi korralduse annate, peaks olema väga lühike ning kas enne korraldust või pärast selle täitmist. Seda põhjusel, et tegelikult te tahate kasvatada lapses sõnakuulmist ehk koostöövaimu. Kui te olete otsustanud, et see on korraldus, millest te ei tagane, siis te peate selle täitmise nõudmisega lõpuni minema ehk siis lapsel peab olema selge, et kui teie ütlete stopp või käib taimer või telekas läheb kinni, siis ta suudaks jääda rahulikuks või ise ennast nt 5 minutiga maha rahustada. Jonni peaks ignoreerima, st ei tohi olla pilkkontakti, rääkimist, soovitavalt füüsilist kontakti. Nii kui see lõpeb, peaks last kiitma, et ta suudab kenasti rahuneda. Nii peaks toimima järjepidevalt mitmeid kordi, enne kui laps õpib 2/3 ajast sobivalt käituma. See, et lapsed 1/3 ajast sõnakuulmatud on, on normaalne. Edu teile!

25.01.2019

Tere. Mure on 12 a tüdruku pärast ja 10 a poisi pärast, kes ei käi koolis. Poisi probleemid said alguse juba lasteaias, kui keeldus juba sinna minemisest. Tüdruku probleem sai alguse eelmine aasta, kuid on sel aastal süvenenud ja tõsisem. Oleme käinud psühholoogi juures, lapsed on kinnised ja ei ava ennast. Kooli vastu huvi ei tunne ja ei taha üldse minna. Kodus on käinud korduvalt lastekaitsespetsialist ja ka tema pole saanud lapsi kooli. Politsei on käinud ja ka siis läks poiss kooli, aga tüdruk ei jõudnud kooli. Viimasel koosolekul öeldi mulle lihtsalt, et keegi enam koju ei tule ja saage ise hakkama. Mainin ka, et koolipsühholoogi juures käidud ja temagi kodus käinud, kuid kasutult. Viimasel kokkusaamisel, kus viibisid kõik need inimesed, kes meie olukorraga kursis, siis öeldi lihtsalt, et koju enam keegi ei tule, et n-ö saage ise hakkama. Olen ise läbi ja on elukaaslane läbi vaimselt. Kuhu ma saaksin veel pöörduda või mida ette võtta, et lapsed käiksid koolis?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Saan aru, et teil on suur mure ja mitte ühe, vaid kahe lapse pärast. Te kirjeldate probleemi, et nad ei käi koolis ja erinevad spetsialistid on püüdnud seda olukorda lahendada, aga edutult. Siit järeldan, et probleem on piisavalt kompleksne. Loen, et olete palju olukorra lahendusse panustanud ja teie elukaaslane samuti – see on suurepärane ning väga kiiduväärt, et olete nii järjekindel ja nii hooliv! On arusaadav, et olukord on väsitav ja kindlasti vähemalt hetketi lootusetuna tunduv. Tekivad küsimused, mille või kelle vastu nad protestivad – kas vanemate või kooli? Kas nad ei taha kooli minna või kodust ära minna? Mis võib olla kodus sellist, et nad ei soovi lahkuda või koolis sellist, mille pärast hirmu, alandatust, viha või piinlikkust tunda?

Millised suhted teie peres valitsevad: kas lapsed saavad elukaaslasega hästi läbi, kas teie olete elukaaslasega üksmeelel? Üldiselt kaaluvad laste kodused mured alati üles kooliga seotud mured. Kui on probleemid lähedastega, siis õppimine tundub teisejärguline ja see on mõistetav. Kui laste koolis mittekäimine tekitab teie ja elukaaslase vahel tülisid ning lastele pigem meeldiks, kui nad saaksid ainult teiega koos olla, võib aru saada, miks see olukord jätkub. Hüpoteese on mitmeid ja neid kontrollida saab teie perega vesteldes ja pereteraapia käigus.

Kuidas noored ise olukorda näevad – kas koolis mittekäimine on nende jaoks probleem? Kui mitte, siis võttes nendelt vastutuse ja püüdes ise asju lahendada, võib neil ühtlasi tekkida mugav olukord, kus teised „võimlevad“, aga nemad lihtsalt kujundlikult kehitavad õlgu, et seekord läks nii. Ma ei väida, et see on õige lahendus, aga võite seda kaaluda, kas lasta lastel ise kogeda teatud maani oma valikute tagajärgi – need oleks siis loomulikud tagajärjed. Samuti võib lastele kooliskäimise kohta kehtestada loogilised tagajärjed – näiteks kui koolis ei käi, peab kodus õppima kõik ära, enne kui saab sõbrale külla minna või arvutimängu mängida. Parem variant oleks muidugi eelnevalt aga proovida preemiasüsteemi, kus lapsed pakuvad ise välja, mille nimel nad on nõus koolis käima: nt kui osalen viiel päeval kõigis tundides, siis läheme koos ujuma või kinno. Üldiselt on hea uskuda, et laps on võimeline hästi käituma, sellepärast on preemiasüsteem häid suhteid hoidev ja loov. Kindlasti ei tohiks esimeses järjekorras võtta vastu lapse ettepanekut anda talle raha, pigem võiks preemia olla koostegevus selleks, et omavaheline kontakt hea oleks ja lapsed sooviksid rohkem koostööd teha. Edu teile!

25.01.2019

Tere.
Hiljuti sain lasteaiast teada, et mu poeg on hakanud teisi lapsi lükkama ilma põhjuseta. Ja pidavat lükkama ainult oma rühmakaaslasi. Nende rühmas käis eelnevalt ka üks noorem poiss, kes hammustas, näpistas, küünistas, lõi ja samuti tõukas teisi lapsi. Ka minu poeg oli pidevalt katki kriimustatud, hammustada sai pea igapäevaselt jne. Tänu sellele on meil lasteaiaga kohanemisel suuri raskusi olnud. See laps lahkus meie rühmast mõni kuu tagasi. Mingi periood läks hea meelega lasteaeda, kuid nüüd peale pikemat pausi (jõulud) on laps iga hommik lausa hüsteerias, kui ära lähen. Ja hiljuti õpetaja ütles, et ta on juba mitmeid kuid teiste lastega halvasti käitunud.
Ta ei olnud selline eelnevalt, sellest ka minu küsimus, et millest selline käitumise muutus tuleneda võiks? Kas sellest, et teda ennast kiusati ja ta nägi seda kõike igapäevaselt pealt? Ja oli ka olukord, kus minu poeg oli saanud hammustada ja enda kaitseks lükkas ta hammustajat. Ma ei tea kuidas see olukord lasteaias lahendati aga kas sellel võib olla mingi seos tema käitumise muutuses?
Vabandust nii pika jutu pärast.
Ette tänades.

–––

Vastab pereterapeut-psühholoog ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Teie mure puhul sooviks nii väga teada, kas poiss on just kolmeseks saanud või saab juba varsti neli. Nimelt hakkab eneseregulatsiooni oskus arenema just üle kolmestel. Nooremate puhul on täiskasvanu sekkumine olukorra lahendamiseks sellel hetkel kindlasti vajalik. Esimesena tekib kohe mõte, et ilma põhjuseta tavaliselt suuremad käitumise muutused ei toimu, eriti kui need korduvad, mitte pole ühekordsed erandid. Kõigepealt on oluline esitada küsimus: kus, kellega ja kui sageli see lükkamine toimub – siis saab ehk rohkem aimu selle tagamaadest. Kui ta lükkab (ainult) kõiki oma rühmakaaslasi, siis võib oletada, et tal võib olla tekkinud vastumeelsus nendega seoses või nad on lihtsalt lähedal, kui tal selline emotsioon peale tuleb, et kedagi lõpuks lükkab.

Kindlasti võib ta olla õppinud, et lükkamise teel lahendatakse probleeme ja siin võib tulla kasuks õpetada teda oma emotsioone väljendama. „Imeliste aastate“ vanemlusprogrammis õpetame emadele-isadele emotsionaalset juhendamist, kus vanemad kirjeldavad igapäevaelu situatsioonides lapse poolt tulevaid emotsioone à la „Näen, et oled ärritumas,“ „Tundub, et oled solvunud,“ „Oled nii vihane, et tahaksid lüüa/karjuda.“ Selle eesmärk on, et laps õpiks seostama oma tundeid teatud sõnadega ja et tal oleks võimalik tulevikus teistele seda kirjeldada, et võimaldada neil siis taanduda. Samas, kui emotsioon sõnadesse panna, siis selle intensiivsus väheneb ja vahel sellest juba piisab, et olukord rahuneb. Emotsionaalset juhendamist võib soovitada ka õpetajatel lasteaias kasutada.

Kuna mainite, et jõulupühade paiku oli lasteaiast pikem paus, siis ma ei imesta, kui teie perega veedetud aeg talle meeldis ning ta on kurb, et see läbi on ja tema jälle ilma vanemateta lasteaias. Kui ta paari nädalaga kohaneb ja lükkamine harveneb või sootuks kaob, võis olla tegemist lihtsalt keskkonnamuutusest tingitud stressiga, millega eriti väiksed lapsed sageli just kergelt agressiivselt käitudes toime püüavad tulla. Tore, et olete osavõtlik ja soovite, et olukord laheneks! Soovin edu!

25.01.2019

Tervist! Olen 16-aastase neiu ema. Mure selles, et tütar enam ei ööbi kodus. On küll minu teada kindlas kohas, oma noormehe juures, kellega koos nüüdseks aasta. Koolis käib, kuid hinded on väga kehvas seisus. Ei usu, et kuidagi 9. klassi lõpetab. Minuga ta enam mitte millestki ei räägi. Tuleb vahel üheks ööks koju ja toob hunniku pesu pesta ja küsib raha. Kui midagi küsin-räägin, saan ainult napisõnalise vastuse. Tahaks lihtsalt teada, kas nii ongi okei ja kas mul pole enam mingit võimu lapse üle. Kas ta tohib niimoodi ära olla? Kuidas üldse neiuga käituda? Lisan, et olen üritanud väga rahulikuks jääda ja talle ruumi andnud.
Aitäh.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere!
Tänan kirja eest! Mõistan teie muret oma tütre pärast. Kui rääkida arengulisest aspektist, siis noore ülesanne on iseseisvuda. See paljuski tähendab seda, et teie senine võim tema üle väheneb ning kui te püüate seda taastada, siis selle vastu protestitakse ägedalt. See protsess võib olla kogu pere jaoks stressirohke, sest senine elu muutub ja sellega peab kohanema. Loen teie kirjast välja, et ta käib korralikult koolis ja tal on oma noormees, kellega nende suhe on juba päris pikk ja tõsine. Siit võib positiivse noodina välja lugeda, et ta oskab olla kohusetundlik ning suudab ka suhteid luua ja hoida. Puberteediiga on aeg, mil oma mina võetakse kujundlikult lahti ja pannakse kokku tagasi. See on emotsionaalselt ja ka vaimselt segane aeg ning pole ime, et teatud teemad, näiteks õppimine, võib jääda tahaplaanile. Lisaks kasvab eakaaslaste olulisus märgatavalt ja vanematel justkui polekski enam sõnaõigust. Minu jaoks on teie suhte puhul oluline see, et tütar mõistaks, et te olete tema jaoks olemas, kui ta teid vajab. Et kui ta pöördub, kurdab vms, siis te ei nääguta, ei moraalitse (ma ei väida, et te seda teete), vaid püüate teda kuulata ja mõista. Teie tütrel on endiselt oluline teile meeldida, tunda, et ta on tähtis ja armastatud. Seda peaks ka teievaheline suhtlus peegeldama. Sageli suhtleme oma lastega pigem korralduste ja küsimuste kaudu, milles võivad peituda etteheited à la „Sul ei olegi veel õpitud?“ Püüdke mõelda, milline on teie vestluste tonaalsus ja võimalusel seda positiivsemaks pöörata, et tuleks välja sõnum: „Ma armastan ja hoolin sinust!“ Vanem peab kindlasti olema esimese sammu tegija, siis saab laps ka rohkem avaneda.

Hästi oluline on uskuda, et tütar suudab põhikooli lõpetada ning kui see sõnum talle selgelt kohale jõuab, siis võite arutada, kuidas seda kõige paremini teha on, uurides esmalt tema mõtteid ja püüdes jääda kriitikavabaks. See kõik on päris keeruline, sest vahepeal võib tunduda, et olukord läheb paremaks ja siis jälle hullemaks. Loota võib sellele, et kui üldiselt olete tema kasvatuses rõhutanud õppimise, hariduse, pingutuse, kohusetundlikkuse ja vastutuse võtmise vajadust, siis neiu oskab teha õigeid valikuid. Edu teile!

25.01.2019

Tere,
Ma olen 12 aastat vana tüdruk ja mul on natukene probleeme. Nimelt mu vanemad karjuvad mu peale kui midagi valesti olen teinud aga mitte alati, näiteks kui ma otse koju ei tule või kui olen kahe saanud. Mulle tundub nii, et mu vanemad nagu ei hooliks või nad ei oska kasvatada ning ema ei lase piisavalt välja. Pärast kooli lubaküsimata lähen välja, sest kui ma otse koju läheksin ja ilusti ära õpiks ei saaks ma enam välja ning mu vanemad teavad, et läksin just oma parima sõbraga tülli ning nüüd sain kahe. Ma olen proovinud kooli psühholoogi juurde minna ja olen proovinud tema lahendusi kasutada kuid need ei aita. Kas oskate nõu anda?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Mul oleks lihtsam vastata, kui teaksin, milliseid nõuandeid sulle andis kooli psühholoog. Võib juhtuda, et annan sulle samalaadset nõu – sa kirjutad, et need asjad ei ole aidanud, kuigi oled proovinud. Teinekord juhtub, et proovime midagi teisti teha: teisiti öelda, teisiti käituda, kuid ootame muutust ja head tulemust liiga ruttu. Muutuse läbiviimine nõuab aega ja kannatlikkust. Just viimasega neist võib vahel keeruline olla. Nii et saad mõelda selle üle, kas midagi koolipsühholoogi nõuannetest võiksid veel proovida.

Sinu kirja järgi saan aru, et probleem on teil mõlemal, nii emal kui ka sinul. Perekonna elu üldisem inimlik seadus on selline, et vanemad vastutavad lapse eest, kuid lapse kasvades annavad aina enam vastutust lapsele. See vastutus peaks olema täpselt paras: mitte liiga palju ning mitte ka liiga vähe. Sina oled 12, mille eest sina vastutad? Mina arvan, et sinu vastutus on käia koolis, õppida, teha ära kodutööd (nii õppimine kui ka enese järelt koristamine). Sinu vastutus on seegi, kes on sinu sõbrad ja kindlasti on sinu vastutada kokkulepetest kinnipidamine. Kui keegi on sinuga sõlminud kokkuleppe, olgu siis õpetaja, ema, sõbranna või veel keegi – 12-aastaselt on inimese aju juba nii palju arenenud, et kokkulepped püsivad meeles ja osa elureegleid peaks juba selged olema.

Siin ongi nüüd üks keeruline koht. Tähtis elureegel on, et inimesed peavad teineteisega arvestama, ainult nii on head suhted võimalikud. Kas võib olla, et just kokkulepped on see teema, mis tekitab pahandusi? Ema ilmselt soovib, et peaksid kokkulepetest kinni. Näiteks, et teeksid koolis antud kodutöö alati pärast kooli ära, ja et kui lähed sõbrannaga välja, siis tuleksid koju kokkulepitud ajal. Sinul aga on juhtunud, et on jäänud õppimata ja tuleb 2, või on sõpradega nii tore olla, et kojutulemise aeg on ununenud. Kui nii on juhtunud mitmel korral, siis loomulikult on ema usaldus sinu vastu vähemaks jäänud, sina aga tunned, et ema ei saa sinust aru ja teed asju omatahtsi edasi. Nii juhtub, et usaldus võib täiesti ära kaduda ja vastastikune pahameel on suur.

Mida siis ette võtta? Esimene asi, mida saad teha – saad emaga rääkida. Palu, et ta sind kuulaks. Enne mõtle järele, mida kõike sa talle öelda tahad, ja millised on sinu ettepanekud, et olukord paraneks. Ilma usalduseta ei ole head suhted võimalikud. Emal on kindlasti oma arvamus ja ta ehk tahab sinu jutu sisse oma arvamusi öelda. Palu ema, et ta kuulaks sind lõpuni. Kui oled kõik ära saanud rääkida, siis kuula, mis emal öelda on. Püüa samuti niimoodi kuulata, et ei ütle midagi vahele. Nii saate suurendada mõistmist. Ehk on siis võimalik sõlmida uusi kokkuleppeid ja nendest kinnipidamise kaudu suurendada usaldust.

Sina oled teel täiskasvanute maailma poole. See tähendab, et sa püüad ka käituda vastavalt: hoida kokkuleppest kinni ja kui see vahel ei ole võimalik, siis anda sellest varakult teada. Kui näed, et oled kojuminekuga hiljaks jäämas – helista emale. Kui tuba jäi koristamata, ütle emale, et teed seda kindlasti homme või mõnel muul päeval (ja siis teed ka). Loomulikult on kokkuleppest kõrvalekaldumine erand. Kui vabandustest saab reegel, on usaldus jälle ohus.

Nii et minu poolest võiksid püüda teha kolme asja: p1 paluda, et ema sind kuulaks ja kuulata ka teda, p2 sõlmida kokkuleppeid (enne asjaolusid põhjalikult läbi arutades) ja siis – p3 kokkulepetest kinni pidada.

Soovin sulle ilusat jõuluaega.

21.12.2018

Tere,
kas oskate soovitada (humoorikat) lasteraamatut, kus lugusid 5 a laste elust (sh jonnist jms)?

–––

Tere! Isiklikult ehk kohe ei oskagi. Aga Tartu Linnaraamatukogu näiteks soovitab oma blogis Venno Loosaare raamatut „Eitahalood“ https://headlasteraamatud.wordpress.com/2018/01/02/venno-loosaar-eitahalood/ – kas seda raamatut olete juba lugenud?

Parimate tervitustega
tarkvanem.ee meeskond

14.12.2018

Kui poisslaps ei allu kodus korrale ja valetab. Ei taha iseseisvalt õppida. Kutsub sõpru külla, kuigi oleme nädala sees ära keelanud. Tingimusel, kui pole õpitud, siis ei tohi ka sõpru kutsuda, kui õpitud, siis ikka võib. Lepime hommikul kokku ja õhtul selgub, et õppimata ja sõber ka külas käinud arvuti- ja bleisimänge mängimas. Olen võtnud bleisipuldi ja arvuti ära peitnud, ta otsib üles ja ikka mängib. Kuidas teha lapsele selgeks, et nii pole õige? Oleme selgitanud ja rääkinud, miski ei aita :(

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Selles olukorras peaks alustama usalduse taastamisest. Kirja järgi tundub, et usaldamatus on vastastikune: teie ei usalda last, kuna kokkulepped ei ole pidanud, ja laps ei usalda teid. Miks? Selle tagamaade üle ei saa nii lühikese kirjelduse põhjal otsustada, kuid üks asi kipub küll olema selge mõjuga: kui me kasutame suhetes jõudu (karistan, keelan, piiran jms), siis saame ikka sama palju jõudu vastu: ei tee, teen risti vastu, ei kuula…

Lapse ja vanema suhe on oma algselt loomult usaldussuhe. Kõik lähedased suhted (elukaaslased, sõbrad, vanem-laps jm) põhinevad usaldusel. Kuidas tekib usaldus? Kindlasti on teil oma vastus, minu vastus on, et usalduslik suhe saab tekkida siis, kui kummalgi suhte osalisel on tunne, et teda kuulatakse, mõistetakse, toetatakse, et ta on teisele tähtis ja aktsepteeritud just sellisena nagu ta parajasti on. Jõu kasutamine ei kuulu hea suhte juurde, see tekitab tunde, et teine ei hooli ei minu muredest ega piiridest.

Kuidas usaldust taastada? Lapse ja vanema suhetes peab suhte juhtija olema vanem, kuna laps lihtsalt ei oska seda piisavalt. Ehk on teilgi võimalik tasapisi usaldust tagasi võita, esmalt selle kaudu, et annate lapsele mõnes lähimas rahumeelses olukorras teada, et olete mures ja hädas, et soovite teistsugust suhet ning et soovite alustuseks kuulda, mida poiss ise neist asjust arvab. Millised peaksid tema arvates olema reeglid? Mis on tema arvates kokkulepe? Mis teda ennast takistab kokkuleppest kinni pidamast? Mida tema tahaks, et teie teisiti teeksite? Kui teie võtate esialgu, suhet taastada püüdes, kuulaja rolli, siis see on esimene asi, mis tasapisi ehk ka poisil teid kuulata aitab. Lapsed ei kuula meid, kui nad tunnevad, et neid ei ole kuulatud. See võib tekitada neis väärtusetuse tunde (nagunii keegi ei kuula, ei pea minu arvamust tähtsaks, ei mõista, ma olen mõttetu), ja kui lapsel see tunne on juba piisavalt suur ja kaua kestnud, siis tekib ka ükskõiksus: nagunii on halvasti, mis siin ikka pingutada. Mõistva kuulamise juures on tähtis enda isiklik-vanemlik arvamus esialgu endale hoida. Mõistev kuulamine tähendab, et ma panen iseenda ajutiselt kõrvale ja püüan igati mõista last. Kui laps on saanud piisavalt oma seisukohti kirjeldada (ja teda saab vahepeal ka aidata küsimuste, ümbersõnastuste, peegelduste kaudu), alles siis saame hakata liikuma ühiste lahenduste poole. Koos loodud reeglistik toimib paremini, lapsel on hõlpsam kinni pidada reeglitest, mille loomisel ta ise osaline on olnud. Loomulikult on vanem see, kes jälgib, et sõlmitud kokkulepete täitmine teoks saab, kuid meeldetuletused peaksid olema süüdistusevabad ja endakohased (nt ma märkan, et see asi on tegemata).

Mõistlik oleks püüda esialgu mõnedki kokkulepped toimima saada, et tasapisi muuta kogu reeglistik selliseks, et igaüks teab oma õigusi ja kohustusi. 12-aastane laps on arenguliselt võimeline reegleid meelde jätma ja ta peaks juba teadma, et inimestevahelistes suhetes kehtib vastastikkuse printsiip: me peame teineteisega arvestama. Ikka juhtub, et need asjad jäävad lapsele õigel ajal selgitamata, ega siis muud olegi, kui tuleb neid selgitada siis, kui puudujääk ilmneb ning olla oma nõudmistes ja selgitustes järjekindel. Kui usaldussuhe tasapisi taastub, peaksid ka kokkulepped paremini pidama.

06.12.2018

Tere!

Mul on suur mure oma 2 a 10 kuud vana lapselapse toitumise pärast. Tema menüüs on põhiliselt ainult kaks toiduainet: suhkur ja nisujahu. Ta sööb kodus magusaid krõbinaid, küpsiseid, komme, šokolaadi. Kooke, mis sisaldavad neile lisaks nt puuvilja (õunakook jne) või piimatooteid (kohupiimakook) ei söö ta suutäitki. Ma ei utreeri olukorda, ka lapse ema ütleb, et nii see on ja et ta ei saa sinna midagi teha. Puuvilju sööb ta ehk vahel 1/4 õuna või viil mandariini, kuid mitte iga päev. Varem sõi ta ka putru ja vähemasti juurviljasuppi, kuid nüüd ei tule isegi laua ligi, kui näeb seal mingit muud toitu peale oma igapäevaste helveste. Liha ta ei ole kunagi söönud, lihtsalt ei võta suhugi. Varem sõi mõnd piimatoodet, nüüdseks on jäänud ainult piim, mida helvestega koos sööb. Vahel, aga mitte iga päev, sööb ka leiba, lihtsalt paljast leiba mõne suutäie. Kindlasti mitte tervet viilu. Ma palun lapse emal täita mõne nädala jooksul päevikut, mida ja kui palju laps sööb, aga ma ei ole kindel, kas tal on aega seda teha. Ta teab küll ise ka, et see ei ole tervislik ja õige, mis toimub, aga ütleb, et mida ta siis tegema peaks. Poiss ei ole ülekaalus, pigem vastupidi, sest mitte midagi muud ta ju ei söö, ja sedagi, mida ta sööb, ei ole palju.
Küll aga on laps äärmiselt närviline, viril ja rahutu. Lasteaiast öeldakse, et mõnel päeval ta sööb seal, mõnel üldse mitte. Koguste osas ei oska nad midagi öelda.
Laps saab aga mitmesuguseid erinevaid toidulisandeid ja vitamiine. Perearstiga ema lapse toitumisest rääkinud ei ole ega kavatse seda ka teha. Minu mure on , kas laps saab niiviisi oma tulevasele tervisele kindla alus või võib see viia tõsiste tervisehädadeni. Sellist toitumist on nüüd olnud ca aasta.

–––

Vastab toitumisnõustaja Kristin Salupuu:

Kui lapsevanemad ise asjas probleemi ei näe, siis on keeruline (kuigi siiski mitte võimatu) lapse harjumusi muuta. Muidugi võib mõnikord lapse tujudele järeleandmine tunduda ajavõiduna, kuid pikemas perspektiivis, arvestades, et puudu võib jääda olulistest toitainetest – mõjutades nii lapse arengut, tervislikku seisundit, immuunsüsteemi kui ka meeleolu – sellega aega ja raha sugugi kokku ei hoia.

Soovitaksin last meelitamise ja põnevate lugude abil mitmekesist toitu sööma saada. Proovida võiks lapses tervisliku toitumise vastu huvi tekitada ja seda alustuseks mitte üldse söögilaua taga istudes, vaid mänguhoos või lapsega mõnd raamatut lugedes. Mõnele lapsele meeldib Ämblikmees, teisele Raudmees, kolmandale Printsess Anna. Neid kõiki tegelasi ühendab see, et nende toidulaud on täis köögivilju, kala, maiustuseks söövad puuvilju jne.

Uute toiduainete pakkumisel tasuks olla järjepidev. Sööma otseselt sundima ei peaks. Pigem tuleks last kohelda kui omasugust, pidada läbirääkimisi, selgitades olukorda ja toitumise olulisust. Probleem liigsete maiustuste-krõbinate söömise osas kaob, kui lapsele neid enam igapäevaselt tavatoidu asemel ei anta või koju ei osteta.

29.11.2018

Ülekaal, 157 cm pikk tütarlaps kaalub 66 kg. Kuidas alla võtta?

–––

Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:

Tere! Ülekaal on umbes 10 kg. Kuna tegemist tüdrukuga, siis on ta ilmselt oma kasvamise peaaegu et lõpetanud. Seega siinkohal peab siiski hakkamagi tegelema kaalu alandamise, mitte ainult hoidmisega. Soovitaksime selleks pigem mõne toitumisnõustaja (http://www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/toitumine/toitumisnoustaja-ja-terapeudi-kutse/noustajad-ja-terapeudid)
jutule pöörduda, et laps ei hakkaks ennast ise omaenese „tarkusest” näljutama.

Toitumisnõustaja Kristin Salupuu lisab:

Kuna ülekaal on päris suur ja kaalulangetusel hästi toimivaid imenippe pole, siis tõenäoliselt pere üksi edukalt sellega toime ei tule. Samas – võimatus on piiratud nägemus võimalikkusest. Kaalulangetust võiks võtta kui maratoni: varuda aega, olla ise kannatlik ja positiivne ka sisendada seda ka lapsele. Toitumise analüüsimiseks soovitan kasutada NutriData toitumisprogrammi: http://tap.nutridata.ee/, mis on tasuta ja võimaldab analüüsida menüü toitainete ja energiasisalduse vastavust riiklike toitumissoovitustega. Usaldusväärset infot toitumise kohta leiab lisaks toitumine.ee lehelt. See, kuidas toitu valmistada ja kuidas süüa, on pea sama oluline kui see, mida süüa. Seetõttu soovitan tähelepanu pöörata nii toiduvalmistamise viisidele, kui ka sellele, et süüakse rahulikus keskkonnas ja toitu nautides. Üle tuleks vaadata ka liikumisharjumused ja uneaeg, sest ka vähene liikumine ning uni soodustavad kehakaalu tõusu. Kuna ülekaalu on päris palju, siis soovitan jagada suurem eesmärk väiksemateks etappideks, et kohe ja korraga tehtavad muudatused lapses liigselt stressi ei tekitaks. Oluline on last toetada ja mõista, kui kõik ei lähe kohe plaanitult. Kuna lapseeas on ülekaalu langetamine kergem kui täiskasvanuna ning tegu pole asjaga, mis ise heast peast üle läheks, siis on just õige aeg selles osas midagi ette võtta!
Soovin Teile jõudu!

12.11.2018

Minu 9-aastane tütar saab igal aastal arstilt tagasiside… alakaal. Nüüdseks on ta 140 cm pikk ja kaalub 26,7 kg. Ta ei ole kõige parema söögiisuga. Koolitoit talle enamasti ei maitse. Kodusel toidul on tema söögieelistused pigem taimsed toidud. Kas ma peaksin muretsema ja kuidas oleks võimalik last sööma meelitada?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Kui perearst on teinud analüüsid ja lapse füüsilise tervise näitajad on korras, siis otseselt pole muretsemiseks põhjust, kuid regulaarne arstlik kontroll on kindlasti vajalik. Kui suguvõsas on pikki-kõhnu inimesi, siis saab mõelda geneetilise eelsoodumuse peale. Siiski on oluline leida üles see, mis vähegi lapsele maitseb (loomulikult tervislikkuse seisukohast lähtudes), proovides erinevaid tooraineid ja neist tehtud sööke. Üks kavalus on teha neid sööke, mida laps sööb, rammusama toorainega. Nt valida salatisse rasvarikkam hapukoor, kastmete tegemisel piima asemel kasutada rõõska või vahukoort, samuti valida juust, või jm võileivakatted rasvarikkamad. Kui koolitoit ei maitse, peaks lapsel olema vahepala kaasas või võimalus seda osta.

Mõelda võiks ka pere ja lapse sõprade hoiakutele kehakaalu osas. Kas lapsel võib millegipärast olla hirm suurema kehakaalu ees? Kas ülekaalulisus võib millegi poolest olla hirmutav või koledaks sildistatud? Millises kaalus on teised pereliikmed – seegi võib mõjutada, samuti see, millised hoiakud või uskumused leiavad väljendamist lapse sõprade seas koolis ja/või trennis. Vahel juhtub, et vanemad või ka lähikondsed ei pane ise tähelegi, kui naljaga pooleks või lendlausetena kasutatakse „vaata, et sa paksuks ei lähe“, „ma hoian saledat joont“, „appi, ma olen juurde võtnud“, „pean vist dieeti pidama hakkama“ jms. Kuna ses vanuses laps võib oma arengus olla juba eelpuberteedis, siis võib seegi tuua kaasa hirme, sundkäitumisi ja uskumusi, mis suunavad teda valima just sellist söömiskäitumist. Oluline on ka last kuulata – kas teate piisavalt palju sellest, mida ta ise neist asjadest arvab-mõtleb? Kas aktsepteerite lapse arvamusi? On ta ehk mõjutatud veganite põhimõtetest? Mõtlemiseks veelgi küsimusi: kas lapsel on piisavalt eakohast otsustusõigust? Kuna sööma ei saa otseselt sundida, siis on teinekord nähtav, et selle kaudu saab laps ennast kehtestada. Kuidas hindate enda ja lapse suhet? Usalduslik suhe alati kaitseb last, kui see on olemas, saate avameelselt lapsega arutleda selle üle, mis teile muret teeb ja mis lapsele. Ka lapse üldine toimetulek võib siin olla kõnekas: kuidas lapsel koolis läheb? Käib ta trennis? Palju on ekraaniaega? Kas on olemas sõbrad? Kas peresuhted on toetavad? Kuidas ta tunneb end oma kehas? Kas leiate teisigi teemasid tütrega rääkimiseks, kui „miks sa ei söö“? Teinekord on tasakaalutuse tekkekohta vaja otsida palju kaugemalt kui see mõistlik tundub. Teinekord on aga lahendused lihtsamad: näiteks rammusam toit ja vähem survet söögiteemades.

12.11.2018

Tegemist poisiga, kes ei tea täpselt, kas kasutada vasakut või paremat kätt. Söömisel proovib mõlemat, aga enamasti jääb vasaku juurde. Lasksin tal kääridega lõigata, seekord olid käärid liiga suured: ei saanud hästi hakkama. Proovis mõlema käega. Nüüd küsimus, kas pakkuda talle laste kääre tavalisi või vasakukäelisele sobivaid? Ostsin mõlemad, aga ei tea, kas on õige vasaku käe omasid anda? Või proovin esmalt tavalisi?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Sellel, kas laps on vasaku- või paremakäeline, on geneetilised põhjused. Ei ole põhjust eelistada üht või teist. Kui laps on vasakukäeline, kuid on õpetatud paremakäeliseks, jääb tema osavamaks käeks ikkagi vasak käsi. Endistel aegadel oli selge suunis: kõik lapsed pidid olema paremakäelised. Nüüd seda sundi õnneks enam ei rakendata. Laps saab kasutada oma sünnipärast eeldust. Siiski on palju lapsi, kes kuni kooli alguseni justkui ei „otsusta“ ära, kummakäelised nad on, tehes tähtsaid asju kord ühe, kord teise käega. Laske lapsel rahulikult toimetada, samas saate jälgida, kas laps spontaanselt võtab hambaharja, pliiatsi, käärid jms paremasse või vasakusse kätte. On ka lihtsaid teste: näiteks ootamatus olukorras haarab laps spontaanselt selle käega, mis on dominantne. Kui märkate, et laps kaldub pigem vasakukäelisuse poole, siis on loomulik, et aitate tal teha asju vasakukäeliste kombel. Kuna laps õpib jäljendades, siis on märgatav, et kui pere teised liikmed on paremakäelised, siis püüab ka vasakukäeline laps teha asju ikka parema käega, kuid see ei pruugi hästi õnnestuda. Ka neis olukordades saab jälgida, kas vasaku käega õnnestub sama toiming paremini.

12.11.2018

Kuidas aidata last, kellel on tekkinud koolihirm? Koolihirm tekkis kahe noormehe käitumise järel, kes kiusasid teisi. Üks noormees saadeti ära, aga teine jäi alles. Allesjäänud noormees ei tee enam kellelegi liiga, kuid minu poiss ikka kardab teda ja ei julge kooli minna. Ta nagu ei usalda teda. Hetkel koduõppel ja käib õpetajatele vastamas. Enne kooliminekut tekib ärevus ja see lööb meeled sassi ning ta hakkab nutma ja haletsema ennast.(miks ma nii nõrk olen, miks ma hakkama ei saa jne…) Arst soovitas meil enne kooli palderjani sisse võtta rahustuseks. Käime ka psühholoogi juures mõtteid korrastamas. Koolil endal psühholoogi pole. Kui palju peaks kool aitama last ,et laps saaks kooli tagasi või see jääb ainult lapsevanema mureks? Mida lapsevanem saaks veel ära teha sellises olukorras? Kodus olles tundub, et mida pikem eemalolek koolist on, seda raskem on sinna tagasi minna. Kodus laps rahulik, teisi võõrad inimesi ja lapsi ei karda, ainult oma klassi juurde minna kardab, kuna üks kiusaja on alles klassis (ei kiusa enam). Halvad mälestused hoiavad nagu teda tagasi.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

On loomulik, et millegi seesuguse juhtudes hirm püsib pikemat aega. Usalduse taastumine võtab tõsisema kriisi korral alati küllalt aega, seda nii suurtel kui ka väikestel inimestel. See protsess läheb lihtsamalt, kui laps tunneb, et teda ei sunnita usaldama, et temast ja tema hirmust saadakse aru. Ilmselt nii oletegi püüdnud teha, laps on koduõppel ja olete otsinud abi spetsialistidelt. Koduõpe võib aga tõesti aidata kaasa hirmu püsimisele. Vältimine hoiab hirmu alal. Hea oleks, kui poiss saaks kogemusi, mis kinnitavad, et ta saab hakkama: oskab käituda ja oma soove-mõtteid väljendada ka pingelises olukorras. Mõistagi aitab usaldust suurendada ka teiste käitumine: et klassikaaslased on sõbralikud, et õpetaja on mõistev, et abi on kohe olemas, kui ka midagi juhtub. Kool ja kodu peaksid siin koostööd tegema. Loodetavasti olete lapse klassijuhatajaga asja arutanud, koos saab kavandada abinõusid, et laps hakkaks saama toimetulemise kogemust. Kool/juhtkond/hoolekogu saab palju ära teha, et kiusamine koolis väheneks ja lõpeks. Igasse kiusamise ilmingusse peavad sekkuma täiskasvanud ja lapsi tuleb kindlasti harida ses osas, mis on kiusamine ning kuidas sellele vastu astuda.

Nii et suures piires on siin vaja teha kolme tähtsat tegevust. Esiteks: poega peaks kindlasti kuulama, kinnitama arusaama, et mõistate tema tundeid, ükskõik kui ebarealistlikud ja imelikud need vahel ka ei paistaks. Lapsel ei tohi tekkida tunnet, et keegi ei saa aru, või et ta on imelik, et kardab, või et ta tunneb, et ka kodused kuidagi löövad tema probleemi peale käega. Seda ei tohiks juhtuda. Teiseks: kuulamise tulemusel peaks jõudma ka selleni, millised võiksid olla lahendused, mida poiss ise näeb ning saate lisada ka need, mida teie näete-arvate toimivat. Need arutelud võiksid olla ka käitumise arutelud. Kaaluge koos, mida võiks teha erinevates olukordades, mille kujutlemisel poeg tunneb pinget ja toimetulematust. Võib täiesti lausete kaupa õppida, mida poeg saab öelda või ka mida teha, kui ta satub olukorda, kus tunneb ärevust ja hirmu. Püüdke normaliseerida hirme ja normaliseerida ka seda, et igaüks saab õppida juurde käitumisi, mis aitavad paremini toime tulla. Kolmandaks: kodu ja kooli koostöö. Klassijuhataja ja õpetajad saavad kindlasti soodustada seda, et pojal oleks lihtsam tagasi minna. Saate ka nendega arutleda ja plaane teha, mida õpetajad võiksid rääkida nt klassiga, mida aga konkreetsetes olukordades, mis koolis tekivad.

12.11.2018

5-aastane poiss teeb füüsiliselt ja sõnaliselt haiget oma 2-aastasele õele. Oleme poisiga käinud Rajaleidjas psühholoogi juures, kuid seal öeldi, et lapsega kõik korras. Ta on tüdruku sünnist saadik olnud kuri ta vastu, ütleb, et õde on paha jne. Soovitati päevas vähemalt pool tundi tegeleda ainult poisiga, mida olen püüdnud ka teha, kuid pigem poiss eirab tüdrukut, on sünnist saadik talle füüsiliselt haiget teinud. Oleme teda keelanud, selgitanud, kuid mitte midagi, ise veel naerab selle peale, kui on jälle saanud haiget teha. Kui küsida talt, miks õde nutab, ei vasta sellele küsimusele. Käin üksinda täiskohaga tööl, mees on 2-aastasega kodune. Oma tervise tõttu (probleemid selja ja kõrge vererõhuga) ei ole ta kuskile ka tööle saanud. Käin ise iga päev bussiga tööle ja elame väikeses kohas üürikorteris. Perearst soovitas mul hakata antidepressante võtma, sest kõik keeb üle pea. Ei ole siiamaani neid veel võtnud.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Sama pere laste vahel on ikka võitlemist ja konkureerimist, see on loomulik. On ju nii, et alati, kui peresse sünnib uus laps, on see suurema lapse jaoks kaotus. Rohkem lapsi peres tähendab ikka seda, et vanemlik tähelepanu igaühele jääb veidi väiksemaks. Nii et suur osa sellest varjatud sõnumist, mis poeg teile oma käitumisega edasi annab, on kurbus ja pahameel selle olukorra pärast ning igatsus vanemate suurema tähelepanu järele. Laps ise selles vanuses ei oska selgitada, mida ta täpselt tunneb ja tahab, ta lihtsalt käitub. Vanema ülesanne on välja nuputada, milline lapse oluline vajadus on jäänud katteta, et ta neid asju teeb, mida te kirjeldate. Omal moel on siin kerge tekkima n-ö surnud ringi moodi olukord. Laps teeb õele haiget või ütleb haiget tegevaid sõnu, teie reageerite selle peale. Nii tekib lapsel kogemus, et alati, kui ta teeb neid asju, saab ta teie tähelepanu. Asi on selles, et lapse vajadus vanemate tähelepanu järele on nii oluline, et kui ta seda heal viisil ei saa, siis ta harjubki kordama neid, vanema hinnangul halbu tegevusi, sest vanem, kes lapsega riidleb ja on kuri, on vähemalt sel ajal lapsega suhtlev, tuleb lähedale, vaatab otsa jne.

Nii et usun samuti, et lapsega pole midagi muud lahti, kui et tal on vaja teie lähedust: kallistamist ja paisid, ühiseid mänge ja tegevusi (ka lapse kaasamine kodutöödesse on tore koos olemine), toredaid jutuajamisi, kus laps tunneb, et vanemal ei ole kiire, et ta on kohal ning kuulab ja mõistab. Saan aru, et olete tööga väga hõivatud ja ilmselt ka väsinud-ülekoormatud (kirjutate, et kõik keeb üle pea) ning see on kindlasti ka üks põhjus, mis hoiab alal seda olukorda, mida kirjas kirjeldate. Antidepressant küll korrastab ajukeemiat, kuid elu ta ümber ei korralda, seda tuleb teha teil endal. Ehk saate koos mehega arutada, kuidas oma elu korraldada nii, et pinget oleks vähem ja rahulikkust rohkem. Ehk on lähedal keegi inimene, kes saaks appi tulla, olgu siis teie endi vanemad, üksik naabritädi või keegi muu, kes võiks vahel tulla ja hõlpu anda. Lapsed teevad lihtsalt oma lapseasju ja lapsevanematel on vaja teha täiskasvanute asju, mis tähendab, et laste käitumisele tuleb reageerida rahulikult, vajadusel nõudlikult, kuid kuri ei tohi olla. Poissi tuleks suunata heade tegevuste poole. Keelamise asemel saab öelda, kuidas tohib, kuidas käib. Nii õpib laps tasapisi uusi käitumisi. Kui annate selgitusi, siis tehke lühidalt. Naermine võib olla poisi pinge ja ärevuse märk. 5-aastasel ei ole enamasti vastust küsimustele, mis algab sõnaga miks. Pigem kommenteerige ja uurige võimalusi teisteks lahendusteks. Näiteks: „Oi-oi, õde nutab, ta sai haiget. Mis me saame teha, et õde enam ei nutaks?“ Teie poiss ei ole kindlasti paha laps, ta on lihtsalt üks hädas laps, kes vajab teie tähelepanu ja aega. Pool tundi päevas ainult poisiga tegelemine, mida Rajaleidjast soovitati, oleks kindlasti abiks. Parem, kui saaksite koos olla kusagil, kus väikest õde ei ole, nt lähete koos poodi või jalutama, rattaga sõitma… Laps peab saama tagasi tunde, et emme armastab mind, ma olen talle tähtis, vähemalt sama tähtis kui väike õde. Siis on lootust, et nood muret tekitavad käitumised jäävad vähemaks.

16.10.2018

Tere! Olen mures oma 2-aastase tütre pärast, kes sai üsna kaua lutipudelit. Vanuses 2 aastat ja 1 kuud jätsime päevapealt lutipudelist joomise ära. Neiu ei tahtnud enne juba midagi kuulda erinevatest kõva/pehme nokaga tassidest, kõrrega topsist ja tavalisest tassist, ütleb „ei taha“ ja nüüd, mil on vanem, kordub sama – ei ole nõus kuskilt jooma. Laps ei joo hetkel ise, joodame supilusika ja süstlaga, kuid kardan, et harjub ära ja siis peamegi teda niimoodi jootma. Laps on isaga kodus ja mina käin täiskohaga tööl. Kas lapsel võib stress olla? Käib potil alates 11 kuu vanusest, hetkel ei taha ka pükse jalga. Küsib potile, kuid potil istudes tõmbab püksid jalast ära. Olen mures, et kui laps ei joo, tekib tal niimoodi vedelikupuudus. Peres on teine laps veel, kes on 5-aastane (poiss).

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

2-aastasele on üldiselt juba jõukohane juua nokaga tassist, tavaline tass kipub selles eas veel ümber minema, kuna lapse kindlus esemete haaramisel ja hoidmisel alles areneb. Samas on oluline silmas pidada, et kui viite läbi mingit muutust, mis on teie arvates kohane, siis tuleb kindlasti jälgida, et samal ajal ei oleks lapse elus mingit muud olulist muudatust, sest iga muutus on pinge allikas ja seega ka stressi tekitav. Liigsest pingest tuleks last hoida. Muudatuse läbiviimise ajal on oluline vanema kannatlikkus ja rahu, ei tohi olla riidlev, ähvardav ega pealesuruv. Kui vanem soovib muutust, peaks see kindlasti olema pigem sõbralik ettepanek, mitte kuri käsk. Kui sunnime last, hakkab ta kindlasti vastu, seda enam, et märkate, kuidas lapses on praegu tärkamas MINA. See on lapse loomulik ja igati tore arengujärk, kus ta õpib, kes on MINA, kuidas enda eest seista, kuidas öelda EI. Edaspidise elu seiskohalt on need õppimised äärmiselt olulised. Olgu tegu sellega, et laps ei taha nokaga tassist juua või tõmbab potil istudes püksid ära või näitab ükskõik millises teises olukorras, et tal on OMA lahendus – alati tuleks kõigepealt kinnitada oma arusaamist lapse arvamusest või soovist. See ei tähenda, et vanem loobub oma arvamusest või ettepanekust (kuigi ka seda võib vahel teha), vanem lihtsalt annab lapsele teada, et ta mõistis lapse käitumist. „Sa ei taha tassist juua? Sulle meeldib potil istudes püksid ära võtta! Sa ei tahakski pükse enam jalga panna.“ Seesugused laused annavad lapsele teada, et vanem on tema soovi mõistnud ja see loob lapses tunde, et temaga arvestatakse. Just see on alus edasiseks koostööks. Kui laps kuuleb liialt palju käske-keelde, siis tema sisetunne muutub ärevaks ja vastupanu suureneb veelgi. Vanema kinnitused temast arusaamise kohta pluss mängulised ja loovad lahendused on siin igati kohased, need meelitavad lapse koostööle, ja nii saavad vanema soovitud tegevused ikkagi tehtud. Vanema pahameel tekitab lapses tunde, et temaga on midagi valesti, kuid tegelikult see ju ei ole nii: laps lihtsalt ei oska veel paljusid asju.

Minu poolest võiks süstla küll kõrvale jätta, lusikas võib olla, seda enam, et nagunii tuleb lusikaga toimetamine selgeks õppida, las püüab siis ise lusikaga vedelikku kätte saada, nt mõnest laiemast anumast. Samal ajal võiks vanem ikka jätkuvalt pakkuda nokaga tassi, aga mitte pealesuruvalt, stiilis: „Näe, sellega on hea juua, näe, see on siin, siin on hea jook sees. Sa ei soovi? Palun – siin on lusikas.“ Nokaga tass võiks olla ka pidevalt lapse käeulatuses. Kui ta tunneb, et survet ei ole, võib ta ise initsiatiivi võtta. Vedeliku tarbimise osas võiks lihtsalt vaadata, et menüüs oleks piisavalt vedelamaid toite (supp, kissell jms). Küll laps ühel päeval kõik vajaliku selgeks saab. Kõigepealt on vaja eemaldada liigset pinget tekitav surve.

16.10.2018

Kuidas last koolis aidata? Kodus õpib kõik ilusti ära, aga kooli minnes teeb näo, nagu ta ei oskaks midagi ja ei saavat hakkama. Tundides kaasa ei tee, häälitseb, töid teeb valikuliselt. Kui midagi ei meeldi, siis keeldub üldse kaasa tegemast või jalutab klassis ringi ja õpetajale ei allu.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Lugedes teie kirja tekib mul küsimus, kas lapsel on olemas koostööoskused ja eakohased arusaamad selle kohta, mida tähendab reegel, mis on kokkulepe, mida tähendab teistega arvestamine jms. Kodus on need arusaamad ju samuti vajalikud nagu kooliski. Kuna laps enne kooliminekut kasvab kodus, siis on loomulik, et alusoskused teistega arvestamise osas peaks ta kaasa saama kodust (ka lasteaias kinnistatakse samu oskusi).

Kas teie laps kodus teeb teiega koostööd, kas ta arvestab teie ja teiste pereliikmete vajadustega, kas ta peab kinni kokkulepetest, mis te olete üheskoos läbi rääkinud ja kokku leppinud, kas lapsel on olemas eakohased kohustused, mille täitmisest ta kinni peab? Kui kodus on lapse kasvades algusest peale tegeldud reeglite-rutiinide selgitamisega, ja seda on tehtud järjekindlalt, siis peaksid tal põhireeglid selged olema. Kui see aga ei ole nii, siis tuleb see vanemlik töö ette võtta.

10-aastane laps on oma arengus sealmaal, et ta peaks olema võimeline mõistma, et inimeste maailmas kehtivad reeglid, tema mehaaniline mälu on võimeline kokkuleppeid meelde jätma ning ka esialgsed arusaamad põhjuse-tagajärje seostest peaksid juba olema jõukohased. Üks koolivalmiduse tunnuseidki on ju see, et laps saab aru, et oma reeglistik käitumises on kodus, koolis, poes, külas olles, kohvikus, tänaval jne. Loomulikult on 10-aastane veel oma reaktsioonides impulsiivne, ta võib küll teada reeglit, kuid käituda ikkagi reeglit mitte arvestades. Siinkohal ongi vaja ühelt poolt nii täiskasvanulikku mõistmist, et tegu on lapsega, samas aga ka täiskasvanulikku nõudlikkust reeglite täitmise osas.

Perekond ja ka kool on hierarhilised süsteemid, see tähendab, et on palju olukordi, mille lahendusi teavad ja nende eest vastutavad isa-ema (kodus) või pedagoogid (koolis-lasteaias). See on loomulik vaimsel mõjujõul põhinev autoriteet, millele lapsel on turvaline alluda. (Samal ajal on loomulik, et laps saab ise otsustada talle ealiselt jõukohaste asjade üle, ning on rohkesti asju, mille osas laps ja täiskasvanu omavahel kokku lepivad, kusjuures täiskasvanu on see, kes kokkulepete kehtivust vajadusel meelde tuletab, et laps saaks aru, et reegel on täitmiseks, mitte niisama jutt. Sel moel saab vanem seista heade harjumuste kujunemise eest.)

Ehk on teil esmalt vajalik läbi mõelda, milline reeglistik ja millised kokkulepped teie kodus on, ning mis ehk järeleaitamist vajab. Oluline on siin ka kodu-kooli koostöö, et nõudlikkus reeglite täitmise osas oleks sarnane. Konkreetse koolitunniolukorra eest vastutab pedagoog, ent alusreeglistiku selgitamine ja nõudlikkus sellest kinnipidamise osas (nt see, et õpetaja on autoriteetne isik, kelle korraldusi tuleb kuulata) on vanema järjepidev ülesanne.

09.10.2018

Tere!
Meie peres kasvab 2-aastane tüdruk. Ta on maganud kogu aeg kas ema või isa kaisus. Tundub, et ta kohe vajab seda. Kui ta öösel avastab, et ei ole emme vastas, siis ärkab ta kohe üles ja hakkab mind otsima. Kaissu võttes ta uinub kohe uuesti. Ta väga vajab füüsilist lähedust öösiti millegipärast. Kas oleks õige või vale hakata teda suruma oma voodisse? Oleme püüdnud, aga siiamaani tulutult. Hirm on ka selles, et ta võib öösiti oma vanemaid otsima hakata ja pimedas toas kukkudes haiget saada. Mure aga selles, et perre on sündimas kolmas laps. Sel juhul peaks ta siiski magama kas isaga või oma voodis… Ei teagi, mida teha… Kui lapsel on vajalik see lähedus ja turvatunne, kas on õige seda talt ära võtta?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Turvatunne on lapse äärmiselt oluline arenguline eeldus, see peab loomulikult olema ja jääma, kuid kindlasti on vaja arvestada lapse arengujärguga. On arusaadav, et beebi magab emme juures-kaisus, kuid 2-aastast last võiks siiski juba harjutada oma voodikesega, mis on issi-emme voodi lähedal.

Aeglane, järk-järguline muutus on lapsele kergem taluda (teises toas magamine võib olla liialt ärevust tekitav muutus nii lapsele kui ilmselt ka teile endalegi) ning looma peaks ka turvalised rutiinid, mis õhtust õhtusse korduvad. Näiteks: tuduriided selga, hambad puhtaks, pluss mingi u 15 min kestev rahulik ühistegevus – laulmine, raamatu vaatamine, lühikeste salmikeste lugemine vm koos kaisutuste ja süles olemisega. Kindlasti on vaja juures/lähedal olla, kuni laps uinub, tähtis on ka vanemlik rahu ja kindlus, et soovite uue harjumuse kujundada. Alati, kui laps ärkab ja soovib teie voodisse tulla, on vaja teda rahustada ja oma voodisse tagasi panna. See võib võtta aega ja vaeva, sest laps on teisiti harjunud. Väikelapse närvisüsteem on veel väga õrnake, sellega tuleb arvestada. Uue harjumuse kujundamine, kui olete lapsega rahulikud ja järjekindlad, võtab tavaliselt umbes kuu aega. Kuna iga muutus on pinge, on vajalik lapsega eriti kannatlik ja rahulik olla ka kogu päeva kestel. Oluline on pakkuda võimalikult palju lähedust just päeva jooksul ja jälgida, et õhtud oleksid rahulike tegevustega ka juba vähemalt tund enne uneaega. Uue beebi sünd võib selle rutiini taas ohtu seada, siis on oluline, et issi oleks 2-aastase öine patsutaja-rahustaja, kuna emme on ilmselt beebiga ametis. Kui magamistuba võimaldab, on mõistlik paigutadagi laste voodid kahele poole vanemate voodit ja kummalgi on sel juhul oma öine vastutus. Mõistagi võib juhtuda, et lapsed teineteist oma nutuga äratama hakkavad ja eks sel juhul tuleb taas mõelda võimalike uute lahenduste peale. Ühelt poolt ei maksa oma elu liialt keeruliseks teha ja luua reeglid, mis just teile mugavad ja kohased tunduvad. Teisalt on vaja meeles pidada, et kõik tegevused, mis on korduvad, kipuvad looma harjumuse. Nii et vanemlik ülesanne on ikka mõelda sammuke ette: milliseid harjumusi soovin oma lapses kujundada.

03.10.2018

Meil on veendumus, et laps ei pea käima aasta läbi, igal tööpäeval lasteaias. Näiteks suvel võiks ta puhata, eriti arvestades, et on olemas vanavanemate maakodu (muidu on tegemist sellise lasteaiaga, kuhu on last võimalik viia ka suvel). Ettevõtjatena on meil võimalus ka oma asju planeerida nii, et saab nohuse lapsega koju jääda, et olukord haiguseks ei areneks. Samuti teeme vahel lihtsalt niisama lasteaiavabu päevi, kus käime jalutamas, kohvikus, õpime koos midagi uut ja laps saab ka niisama omaette mängida (peres on ka 7-aastane ja muidu on kõik mängud suurema juhtimisel või eeskujul).
Üks sugulastest väidab, et lasteaiast puudumine on halb kasvatus ja lapsel läheb režiim sassi. Siis kaduvat lapsel ka järg ja õppimisse tekkivat lünk – laps ei tea, millega teised eelmisel päeval tegelesid ning tal jääb midagi kasulikku omandamata. Lisaks polevat ka nohu mingi põhjus koju jääda, sest nii see immuunsus arenebki.
Meie oleme aga endiselt veendumusel, et lasteaed on väikesele inimesele küll põnev ja huvitav, aga vahel ka silmaga nähtavalt väsitav, ning kui vanemal on võimalus lapsele sellest aeg-ajalt puhkust anda, on see vaid tervitatav nähtus.
Kui hoolega peaks lasteaiakohustust täitma?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Iga vanem on oma elu ja oma laste ekspert. On loomulik, et vanem teab oma olukorda, oma laste eripära ja arengujärku, iga pere loob ise oma argirutiinid, reeglid, traditsioonid jm. Olete kindlasti vaba käituma oma arusaama kohaselt ka lapse lasteaias käimise osas. 4-aastasele lapsele, arvestades tema arengujärku, ongi sobivam n-ö lühem töönädal, sest kollektiiv on siiski lapsele päris suur pingutus ja pinge. Kui lapse kodune keskkond on turvaline ja igati arengut toetav, sh kindlad päevarutiinid, koostegemised, lugemised-mängimised-õueskäimised jms, siis peaks ju kõik korras olema. Kuna rutiin on reeglina rahustav, siis võiks ehk kaaluda varianti, et lasteaiapäevad on kindlad nädalapäevad ja neid on kindel arv. Võib ju ka lasteaia pedagoogidega arutada, mis tegevused on kindlasti need, mida laps nende arvates võiks kindlasti kaasa teha (nt osalemine spordipäeval, jõulunäidendis vms), et laps tunneks end ikkagi rühma liikmena, kaasatuna. Lapse arengujärku silmas pidades tulekski meeles hoida, et 4-aastase lapse kõige olulisem suhtlus peabki toimuma perekonnas.

03.10.2018

Tere, soovin nõu, kuidas käituda järgnevas olukorras. Tütar tuleb koju mõne pisikese vidinaga või rahaga, mis ta olla oma sõpradelt saanud. Näiteks andsin talle täna 1 euro ja ta tuli koju – kotis 1. 30?? Kui küsisin selle fenomeni kohta, siis vastas nagu tavaliselt – teised andsid, mina ei tahtnud võtta! Samuti kui on trennipäev, siis tema lihtsalt ei lähe, sest ei tahtnud. Taoline käitumine hakkas juba viimases lasteaiarühmas. Kuidas/millist tagajärge kasutada, et sellest ka kasu oleks? Rääkimisest enam ei piisa. Ma olen keeldunud ostmast mõttetult kalleid ja pisikesi vidinaid, kodus on kõike piisavalt. Kas tõesti mõjub keelamine nii, et tekitab mingi puudustunde? Ausalt öeldes ei julge teda enam teistele küllagi lubada. Luiskamist on ka ette tulnud, ehkki hammustan selle enamjaolt läbi, siis kardan, et varsti on ta meistervaletaja. Nõutu ema.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Laste mõtteviisist arusaamise eeldus on kuulamine. Selle kaudu on enamasti võimalik n-ö läbi hammustada – nagu te toredasti kirjutate –, mida laps mõtleb, kuidas tema maailma asjadest aru saab, mis on tema arusaam reeglitest ja kokkulepetest jne. Ükskõik mis ka ei oleks juhtunud, esimene ülesanne on mõista, kuulata, aru saada ja alles siis reageerida. Kuna inimene on üldiselt emotsionaalne tegelane, siis juhtub tihti, et me kõigepealt reageerime ning kui reaktsioon on seda tüüpi, mis lapses tekitab süüd või häbi või mõistmatust, siis siit edasi minna mõistmise ja aruteluga on keerukas. Kuid just usalduslike arutelude kaudu saame teada lapse mõtteviisist ja alles siis, kui laps tunneb end ärakuulatuna, on tal võimalik kuulda võtta ka meid. Kuulamine tähendab keskendumist kuulamisele: kuulamise kestel on vaja oma vanemlikud mõtted-ideed-reeglid ajutiselt kõrvale panna. Kui midagi lapse jutus jääb segaseks, võib küsida täpsustavad küsimusi, peegeldada oma arusaama, teha vahekokkuvõtteid. Vanema aeg täiskasvanuliku seisukoha, ettepaneku või reegli esitamiseks tuleb alles siis, kui laps on saanud kõik selle ära rääkida, mis hetkel talle tähtis tundub. Miski ei soodusta lapse rääkimist nii palju kui mõistev kuulamine. See loob lapses tunde, et teda püütakse mõista, et temaga ei ole midagi valesti, kui ta mõtleb või räägib nii. Just see on võti sellistes tundlikes küsimustes nagu raha ja ausus. Laps alles õpib elureegleid. Viltuminek kuulub kasvamise juurde. Kui lapsel on kogemus, et viltuminek pole küll tore, kuid vanemad on mõistvad ja koos saab arutada selle üle, kuidas võiks-peaks tegema, siis selle kaudu õpib laps rohkem.

7-aastane laps on oma arengus selles järgus, et ta peaks juba teadma, millised on reeglid kodus, koolis, külas, poes, kohvikus jne. Kui ilmneb, et veel pole päris selge, siis on lihtsalt vaja reegel luua või reeglit meelde tuletada. Lapse eripära on, et ta võib küll reeglit teada, kuid kuna tahteimpulss on võimas, siis ta ei saa alati n-ö enda vastu, st teeb ikka, kuigi teab, et ei tohi. Ega reeglite-kokkulepete jaoks paremat juhist ei ole kui järjekindlus ja isiklik eeskuju. Kui meie vanematena oleme nõudlikud ja järjekindlad reeglite järgijad ja meeldetuletajad, siis on ikka lootust, et lõpuks see reegel või põhimõte kinnistub. Loomulikult on ka olukordi, kus vaatamata kuulamisele, mõistmisele ja reegli meeldetuletamisele laps ikkagi ei võta vanemat kuulda. Neil juhtudel on oluline olla mõistev lapse tunnete osas, kuid jääda endale kindlaks.

03.10.2018

Kas 4–7 a lapse menüüsse on soovitatav ketšup ja seda 2–3 korda nädalas?

–––

Vastab toitumisnõustaja Kristin Salupuu:

Lapseeas kujunevad söömisharjumused mõjutavad meid ka tulevikus. Regulaarne ketšupi tarbimine ei ole vajalik, laps ei peaks harjuma toidu loomulikku maitset ketšupiga „tapma“. Iseenesest muidugi võib ketšupitarbimine olla tasakaalustatud toitumise osa: kui laps sööb mitmekesiselt, piisavalt puu- ja köögivilju, ketšupit korraga serveerida näiteks supilusikatäis, siis ei ole põhjust seda ka ära keelata. Osta tasuks võimalikult kõrge tomati- ning võimalikult madala soola- ja lisatud suhkru sisaldusega ketšupit. Juhul kui aga laps kipub oma toitu ketšupiga üle valama, siis on mõistlikum seda ahvatluseks mitte koju osta.

02.10.2018

Tere. Millal algab järgmine koolitus Tallinnas, kuhu saaksime registreeruda? Meil on peres 3 last ja 8 a poiss valmistab muret nii koolis kui kodus, sest ei kuula lihtsalt sõna.

–––

Tervist

Tallinnas toimuvate koolituste kohta saate täpsemat infot Tallinna Perekeskusest, palun võtke nendega ühendust info@pk.ee,  https://pk.ee/nustamisteenistus-2/vanemakoolitus.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

27.09.2018

12 a poiss ei taha kooli minna. Tegemist on väikse maakooliga , kus klassis on 8 last ( 5 poissi ja 3 tüdrukut ). Kaks poissi seal klassis terroriseerivad teisi ja ka õpetajaid. Minu last nad otseselt puutunud ei ole, aga teistele teevad nii vaimselt kui füüsiliset liiga. Minu poisil on tekkinud hirm, et äkki nad tulevad ja teevad talle lliga ja sellepärast ei taha ta kooli minna. Pöördusime ka Rajaleidja poole, et seda olukorda natuke paremaks muuta, aga nende kahe poisi vanemad ei ilmunud välja. Üks poistest lubati ära saata internaatkooli, aga sügisel selgus, et ta on endiselt siin ja terror kestab edasi. Minu poiss on nii pettunud, et nutab kodus ja keeldub kooli minemast. Pöördusime kooli poole ja nemad ütlevad, et minu laps on sotsialiseerimata. Kästi lausa psühhiaatri vastuvõtule minna, põhjendades seda sellega, et teised ju saavad hakkama. Teised ütlevad ja löövad vastu, aga minu poiss ütleb, et ei taha seda teha. Tema tahab, et need poisid muutuksid paremaks ja klass võiks normaalselt läbi saada omavahel. Kas laps peab sellise keskkonnaga harjuma ja kuidas last sotsialiseerida vägivallaga? Minu laps on hetkel koduõppel, aga need noormehed käivad koolis edasi. Kool põhjendab seda sellega, et neid poisse ei saa koolist kõrvaldada, kuna nad ei õpi kodus. Minu lapsel õppimine korras, 3 klassi kiituskirjaga lõpetatud ja 4.–5. klass neljad viied. Rajaleidja poolt soovitati kooli vahetust, aga poiss kardab minna, sest äkki on ka teises koolis selliseid poisse. Kas on tegemist sellega, et minu lapsel on probleem või on koolis probleem. Sotsiaalpedagoog ütleb selle kohta, et elu peabki karm olema. Poisil suhtlemisega probleeme pole, kui kõrval on rahulikud lapsed. Kui kedagi kiusatakse, siis ütleb, et tal on seda valus vaadata. Teine laps käib samas koolis 3. klassis, seal kõik aitavad kõiki ja keegi halvasti ei ütle teisele. Mul on nii valus seda kõrvalt vaadata. Kas koolil on probleem või on tõesti minu lapses viga, et ta ei saa hakkama sellises keskkonnas? Endal selline tunne, et olen last valesti kasvatanud (hoolivaks , sõbralikuks, viisakaks, aitajaks). Praegu nagu tundub, et ta on pettunud ka õpetajates, sest nemad väidavad, et nende käed on seotud. Palun andke nõu, mida teha?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Kindlasti on äärmiselt tark ja hooliv kasvatada lapses väärtusi nagu hoolivus, sõbralikkus ja viisakus. Just need väärtused aitavad eluga väärikalt toime tulla, eeskätt rasketes olukordades, kus paljudel inimestel on sageli raske säilitada lugupidavust iseenda ja teise vastu.

Mul on väga kahju lugeda teie kirjeldust olukorrast, kus igati kohane lahendus oleks kooli juhtkonna tõsine sekkumine. Lapsed, kellele ei ole õpetatud teistega arvestamist, hoolivust ja koostööoskusi, ei ole selles süüdi. Selle eest vastutavad nende vanemad, sest see on nende tegemata töö. Kui olulised oskused on lastele õigel ajal selgitamata jäänud, siis peaks lahendus olema see, et täiskasvanud nende laste ümber püüavad kannatlikult, hoolivalt ja nõudlikult neid oskusi õpetada ja on järjekindlad nende õpetuste läbiviimisel.

Kui täiskasvanud (nimetatud poiste vanemad, kooli pedagoogid) ei võta piisavalt vastutust selles olukorras, siis mõistagi on võimalik vahetada kooli, eelnevalt põhjalikult tegeldes hirmude maandamisega, mis pojal on. Samas on ka võimalus pojale selgitada, et kõigil inimestel maailmas ei ole kahjuks samu arusaamu ja vägisi midagi muuta pole võimalik. See oleks variant, kus poeg – ja ka teie – saab jääda oma väärtuste juurde ümbritsevatelt samade väärtuste järgimist nõudmata. Loomulikult – see on keeruline ülesanne ka täiskasvanule, mis siis veel lapsele. Kui kõne all on isiklikud olulised elulised põhimõtted, siis on ju raske aktsepteerida väärtusi, mis enda omadega väga suures vastuolus. Mõneti seesugune ennast taandav suhtumine võib aga ka rahustav olla. Kindlasti saab poeg hoida nende klassikaaslaste ja sõprade poole, kes on temaga hoiakutelt sarnased. See aitab hoida lapses tunnet, et temaga on kõik õigesti. Ka täiskasvanud ju loovad sõpruskondi eelkõige sarnaste eluväärtuste põhjal. Poja hädasoleku ja kurbuse puhul on ikka ja jälle abi kuulamisest ning mõistmisest ja ka selle üle kordamisest, et on tähtis omaenda väärtustest kinni hoida.

12.09.2018

Tere
Meil on 2,5-aastased kaksikud. Harjutame neid hetkel lasteaiaga. Ühe nädala olin lastega koos rühmas. Kontakt teiste lastega on hea, suhtlevad ja mängivad teistega ning vajadusel lohutavad teisi. Kui üritasin korraks näiteks WC-sse minna, siis üks tüdrukutest ei lubanud. Teisel nädalal läks harjutama õpetajate soovitusel isa. Kui ütles, et peab nüüd küll koosolekule minema ja emme tuleb varsti, siis hakkasid kaksikud täiest kõrist röökima. Õpetajad ei suutnud nende tähelepanu mujale juhtida ja 10 minutit hiljem oligi kõne lasteaiast, et õpetajad on juba ka pea peal seisnud, aga kasu pole midagi, et lapsed ei nutaks. Kodus olles ka aeg-ajalt tekivad sellised jonnihood ning nad annavad üksteisele hoogu karjumisel. Kuidas peaks nüüd edasi käituma, kas üritama edasi harjutada või proovima alles mingi aja pärast uuesti lasteaeda?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Väikelaps vajab kindlasti aeglast ja turvalist harjutamist rühmaga, ja harjutamise aja jooksul (ja ka hiljem) võib ikka juhtuda tagasilööke. Asi on selles, et kuni 3-aastane ei ole veel oma arengu poolest valmis kollektiivis olema. Tema arenguline vajadus on otsekontakt täiskasvanuga ja pidev tagasiside oma tegevusele. Lapsesõbralik on väike rühm ja lühike hoiuaeg. Selles eas lapsed veel ei mängi koos, nad pigem jälgivad teineteise mängu ja tegutsevad paralleelselt. Täiskasvanu laste kõrval peab olema pidevas valmiduses, et anda tagasisidet, positiivseid kinnitusi, tal on vaja sekkuda, õpetada, pakkuda lohutust, rahustust ja turvatunnet. Kui lasteaia personal kõike seda tähtsaks peab, on lapse psüühika paremini kaitstud. Selles vanuses lapse käitumine on loomulikuna väga impulsiivne ja ettearvamatu. On normaalne, et laps reageerib otsekohe välja oma pahameele, pettumuse, hirmu, pinge, ärevuse jms. Kuna kollektiiviga harjutamise aeg kõiki nimetatud tundeid esile kutsub, siis on vaja kindlasti osata olla rahulik, kannatlik ja mõistev. Lapse tundeid on vaja mõista ja anda selle mõistvuse kohta lapsele ka teateid: nii kehalisi kui ka verbaalseid. Vahel on tõesti abi ka tähelepanu kõrvalejuhtimisest, kuid see ei tohiks olla läbiv viis tunnetega toimetulekuks. Kõige kohasem on lapse tundeid peegeldada: „Jaa, sa oled nii kurb praegu“, „Sa ei taha, et ma ära lähen“, „Sa kardad üksijäämist“, „Sulle meeldiks siin koos minuga olla“ jne. Sellised peegeldused ei ole lubadus, et vanem kohale jääb, vaid sõnumi andmine lapsele: ma saan aru sinu tunnetest, ma saan aru sinu hirmust ja valust, ja mis eriti oluline – ma ei kohku sinu tunnetest ära ega reageeri pahameele või keelamisega, ma ei muutu sinu tunnete tõttu ka ise kurvaks või pahaseks. Ma lihtsalt mõistan. Mõistvuse tunnus on ka kehaline lähedus: süles hoidmine, paitamine jm. Tunnete mõistmine ja lubamine, nende normaalseks tunnistamine on inimesele alati rahustav. Nii et ei ole vaja pea peal seista, on vaja mõista lapse tundeid. Täiskasvanu mõistev rahulikkus rahustab ka last.

Ka nn jonnihoog on oma sisult lapse antud sõnum selle kohta, et ta ei tule oma tunnetega toime. Vanema mõistvus ja rahustus aitab lapsel rahuneda. Arvestama peab, et mida suurem nutt, seda kauem võtab aega rahunemine.

Lasteaiaga harjutamise ajal, mis on suur muutus lapse elus, on vaja kindlasti olla veel enam tähelepanelik, kannatlik ja mõistev lapse vastu. „Karjumine“ on samuti lihtsalt lapse teade selle kohta, et tal on parajasti paha olla ning lapsed tõesti võimendavad teineteise tundeid, sest ei tee veel vahet enda ja teise tunnete vahel. Kui on võimalus, siis tehke lasteaeda harjutamisse vahe 1–2 nädalat ja proovige siis uuesti. Tunnete mõistev peegeldamine võiks aga olla igapäevaelu loomulik osa.

07.09.2018

Tere!
Mul on 6-aastased kaksikud ja ma panin nad kevadel eelkooli kirja. Mure seisneb selles, et nad ei tunne üldse tähti – tunnevad maksimaalselt 3–5 tähte. Meil on ka olnud mõtteid, et panna nad kooli mitte 7-, vaid 8-aastaselt, aga peame ära otsustama, kas panna nad eelkooli või mitte. Kas nad õpiksid eelkoolis asju juurde või just vastupidi, peaksin eelkooli mitte panema ning kodus üritama rohkem neid arendada. Eelkool algab oktoobrist ja ma ei tea, mida teha. Üritasin nendega ükspäev tähti kirjutada ja see oli neile nii raske. Siis ühel tuleb 1–10 arvude loendamine hästi välja, teine näeb suurt vaeva 1–5 loendamisel. Nad on õppimises väga nõrgad. Kardan, et nad eelkoolis ei saaks asjadest aru ja kuidas õpetaja suhtub neisse, kui nad paljusid asju teistega võrreldes ei oska.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Koolivalmidus on küllalt konkreetne mõiste, kus vaadeldakse ja hinnatakse lapse omadusi ja oskusi. Oluline on lapse üldine arengutase – laps peaks olema võimeline üleminekuks mängult õppimisele. See tähendab, et lapsel ei tohiks olla liialt suuri raskusi kuuletuda õpetajale, alluda korraldustele, lõpetada tegevusi ja alustada uusi tegevusi vastavalt täiskasvanu ettepanekule. Ühelt poolt loetakse koolivalmiduse oskuste kogumisse lapse esialgne lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskus, teisalt on aga väga olulised ka lapse sotsiaalsed oskused ja füüsiline võimekus. Toimetulek kollektiivis nõuab lapselt arusaama, kuidas suhelda, kuidas seista enda eest, kuidas näha ka teiste vajadusi ja enda vajadusi kõrvale panna, kuidas teha koostööd. Loomulikult laps alles õpib seda kõike täiskasvanu toel, ent valmidus ja esialgsed oskused võiksid olemas olla. Füüsilise võimelisuse all peetakse silmas, kas laps jaksab kanda koolikotti, käia kooliteed, istuda tunnis paigal jne.

Kui teie lapsed käivad lasteaias, siis ilmselt on teil olemas igapäevane tagasiside laste käitumise ja toimetuleku kohta. Lasteaias tehakse regulaarselt arenguvestlusi, need annavad enamasti palju infot ja edasisi suundi. Saate toetuda ka lasteaia spetsialistide arvamusele. Kui teie lapsed on olnud kodused, või kui soovite igal juhul nõustamist, soovitan teil pöörduda Rajaleidjasse, kus on head spetsialistid ja tasuta teenused ka lapse koolivalmiduse kindlakstegemiseks. Saate vaadata https://www.innove.ee/rajaleidja/oppenoustamine/.

30.08.2018

Tere!
Mure minu 3-aastases lapses (tüdruk). Nimelt on tal komme teisi lapsi lüüa ja hammustada. Ja see komme on tal ainult lasteaias, suures kollektiivis. Mure on meil nüüdseks väga suureks kasvanud ja enam ei oska kuskilt abi otsida. Oleme abi otsinud psühhiaatrilt, psühholoogilt, logopeedilt, perearstilt ja praeguse seisuga ei ole lapsel diagnoositud ühtegi häiret ega ka erivajadusi, millele tähelepanu pöörata. Oleme ka üritanud lasteaias õpetajatega koostööd teha, kuid tundub, et mida rohkem üritame, seda kaugemaks nad meist jäävad. Kui alguses üritasid õpetajad kuidagi hakkama saada, siis nüüdseks tundub, et nad on loobunud.
Muidu on meil tüdruk väga positiivne, rõõmsa ellusuhtumisega ja teistest lastest aktiivsem.
Kuidas nüüd sellises olukorras edasi käituda, kuhu on võimalik veel pöörduda või kuidas peaks edaspidi käituma, et saaksime jätkata lasteaias käimist nii, et kannatajaid ei ole?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

2–3-aastase lapse hammustamine on küllalt tavaline ealine käitumine: kuna lapsel on sõnu eneseväljendamiseks veel vähevõitu, endast arusaamine on samuti vähene, siis on hammustamine sõnum, mida tuleks tõlkida. Keeruliseks teeb asja see, et sõnumeid, mida hammustamine kannab, võib olla erinevaid ja need võivad erineda ka sarnastes olukordades. Hammustamine võib kanda näiteks sõnumit: mul on hirm, ma tunnen end pahasti, mul on ärev olla, mul on liiga suur pinge. Need tunded on loomulikud, kui laps on suures kollektiivis, sest arenguliselt ei ole laps selleks katsumuseks veel päriselt valmis. Laps ei oska öelda: mulle ei meeldi siin olla, igatsen emmet, sa ei meeldi mulle, anna mu karu tagasi, mine minust kaugemale, ära tule minu juurde, hammustamine on lõbus jne. Väikelapse juurde kuulub kiire kehaline reageerivus. Tundes midagi ta ka reageerib kohe, nii et hammustamine võib toimuda välkkiirelt.

Kirjutate, et olete käinud paljude spetsialistide juures. Usun, et spetsialistid on andnud teile ka nõuandeid. Ma ei oska arvata, mida neist nõuannetest olete kuulda võtnud ja proovinud. Koostöö lasteaiaga on siin tõesti tähtis ja pedagoogidel peaksid olema piisavad teadmised väikelapse eripäradest. Põhiline siin on ennetav käitumine, aga kui enne hammustamist jaole ei saa, on oluline, kuidas me reageerime pärast lapse käitumist. Kui hammustamist on palju juhtunud ning laps saab seepeale alati kontakti ja tähelepanu (sh negatiivse), siis võib see kinnistada hammustamise kui kontaktiotsiva käitumise. Kuna laps otsib kinnitusi ja tagasisidet, siis võib ka olla, et lapse väikeses ajus on tekkinud ühendus hammustamise ja mingi reaktsiooni vahel, mida ta hakkab justkui tahtmatult esile kutsuma, et saada rahustust. (See on ka üldisem psüühika tunnus: meid rahustavad korduvad, tuttavad käitumised ja reaktsioonid, need annavad meile kinnitust, et oleme maailma toimimisest õigesti aru saanud ja et saame seda toimimist ka osati juhtida.) Kontrollida võib ka lapse emotsionaalse pinge taset, vähendades lasteaias oleku aega ja hoides kodus rahulikke korduvaid rutiine. Mõelda võiks ka, kas kodus on piisavalt kontakti, usaldust, lähedust, kas piiride panek lapsele käib kohasel moel, kas lapse isa-ema suhe on rahulik. Teinekord tekitab lapsele pinget hoopis mõni kodune olukord või korduv käitumine ja laps võib selle siis omakorda lasteaias n-ö välja elada.

Soovin teile kannatlikkust lapse sõnumite mõistmiseks ja teadlikkust koduste ja lasteaia mõjude jälgimiseks.

30.08.2018

Tere!

Tüdruk, kes on varasemalt hästi maganud oma toas ja üksi, ei taha viimased pool aastat oma tuppa minna. Otsib oma 10-aastase õe seltsi. Tahab magada tema toas ja koos õega. Tihti räägib ka kummitustest. Oleme proovinud kõike… temaga arutada ja küsida, miks ta ei taha. Vastus selline, et ma ei taha. Kodus probleeme pole, õpib hästi ja pere pole ka lahutatud ning läbisaamine kõigil omavahel väga hea. Iga õhtu viimased 3 kuud on maganud õe toas. Kuidas käituda?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Ehk võiks selles olukorras varuda veelgi kannatust ja lasta lapsel magada õe toas. Samal ajal võiks võimaluse tekkel alati püüda last kuulata ja hirmu mõista. Laps (ja tihti ka suur inimene) ei oska selgitada oma hirmu tagamaad. Kui me küsime: „Miks?“, siis see pigem tekitab lisahirme: kas ma peaksin teadma, miks; kas teised saavad pahaseks, kui ma ei tea, miks; kas ma olen imelik, et ma nii tunnen jpm. Nii nagu kõigi teiste tunnetega, kehtib ka hirmuga sama loogika: kui oleme nõus oma tundes olema, sellele otsa vaatama, seda uurima, seda normaliseerima, siis just see on võimalus hirmu vähendada. Seni, kuni me hirmu eitame, püüame seda mitte tunda, eemale lükata jne, seni see tunne püsib meie juures.

Meie tundeaju vajab rahustust, et kõik see, mida me tunneme, on normaalne, on lihtsalt tunne, mis tõusetub, raugeb ja kaob, tekivad uued tunded, needki kaovad. Lubame tunnetel olla, lubame neil minna. Tunded on sageli seotud irratsionaalsete hirmudega. Lapse aju on vähemalt kuni 14-aastaseni paljus seotud müstiliste ettekujutuste ja seega ka irratsionaalsete hirmudega. Kunagi pole kasu hirmutava ettekujutuse tühistamisest. Ma ei oska arvata, kuidas olete käitunud teie oma peres, kuid igaks juhuks ütlen, et seda kummitust oleks vaja uurida, st arutada lapsega, milline kummitus välja näeb, mida ta teeb, kus ta välja ilmub, millal kaob jne. Hirmu allikast rääkides võib hirm küll esialgu suureneda, kuid täiskasvanu toel (mina olen sinuga siin hirmus koos!) on võimalik see läbida ja selle kaudu hirmu vähendada. Kummitust võib ka joonistada ja siis arutleda, kes-mis ta selline on. Kui laps tunneb, et tema hirmu võetakse tõsiselt, on see tee hirmu vähendamiseks. Samas saab koos teha plaani, kuidas hirmuga paremini toime tulla.

Ehk võiks ka mõelda sammsammulisele plaanile, kuidas ja milliste tegevuste ning toetuste abil laps oma hirmuga paremini toime saab ja jälle oma toas magada julgeb. 4-aastasele võib teha voodi ümber patjadest kollivastase müüri ja talle tiigri kaissu anda; aga ka 8-aastasele on teinekord midagi taolist vaja – mida just, seda saab lapsega rääkida ja kokku leppida. Kõige olulisem on mõistev kuulamine. Vanemad ei pea hakkama uskuma, et kummitused on olemas, kuid peaksid püüdma aru saada lapse mõtteviisi eripärast ja hirmu tagamaadest.

10.08.2018

Tere! Mure seisneb järgnevas.

Oleme perega mures 13-aastase neiu pärast, preilil on tekkinud ebameeldivad sõbrad, kes kaasavad teda suitsetama ja muid aineid tarbima, tihti tahetakse jääda üksi koju ning siis tuleb tuttavatelt kirju või helistamisi, kus preili jälle parasjagu jama kokku keerab. Tüdruk oli kunagi väga lahke ja armas, arvestas teistega ja väljendas ennast suurepäraselt. Tänaseks on tal mälulüngad, tõsised tähelepanuhäired, igasugune vastutustunde puudumine, vaidleb vanematele vastu ning ei kuula ka vanemaid õdesid ega vendi. Mõned aastad tagasi olid preilil tunnistusel neljad-viied, mõni kolmgi eksis ära, kuid sel aastal ei leidnud me tunnistuselt muud kui puudumisi, millest keegi peres ei teadnud ning millest ta ise keeldus rääkima, kahed ja kolmed aastahinnetes.
Samuti ei suuda ta telefonist kasvõi mõnda aega eemal olla. Oleme üritanud asja piirata, kuid tulutult.

Neiu ise ajab kõik ema ja isa lahkumineku ning tülide kaela. Kuid see on vaid labane vabandus, sest tema käitumine sääraselt on kestnud juba umbes kaks aastat, kuid vanemad läksid lahku vähem kui aasta eest.

Kuhu peaksime pöörduma? Või mida tegema?

Isa ja ema omavahel koostööd kahjuks ei tee, kuna on lahus ning preili keerab sinna vahele vaid valede puntraid. Kasvatusmeetodid on samuti väga erinevad.

-vanemõde

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

On arusaadav, et olete mures. Kuid nii ongi: väikesed armsad tüdrukud saavad täiskasvanuks ning kuigi mitte iga kord, kuid siiski piisavalt tihti käibki suurekskasvamine läbi seesuguse käitumise, mida te kirjeldate. On ju tegu keeruka füsioloogilise ja psüühilise arenguetapiga, mida teie 13-aastane on läbimas, ja suurte muutustega kaasneb ikka pinget, mis võib kaasa tuua kriitilisi olukordi, millega toimetulekuks vajab teismeline tegelikult väga palju pere toetust, kuigi ta sõnades võib seda eitada ja kõiki teid n-ö pikalt saata. Piltlikult öeldes käivad teismelise peas ja kogu kehas suured ümberehitustööd, ja sellel suurel „ehitusplatsil“ on loomulikult palju segadust. Vanemate lahkuminek võib teismeliseea kriisi süvendada, kuid mitte põhjustada.

Ühest äärest teise kõikumine, mustvalge mõtlemine ja ka mõtlematu (vastutustundetu) käitumine kuuluvad selle ea juurde. Puberteet peabki piire katsetama, sellega õpib ta tundma iseennast, teisi ja maailma. Pere ülesanne selles olukorras on püüda last mõista ja toetada. Just mõistmise ja empaatia puudus on tihti see, mis paneb noort inimest teie kirjeldatud moel käituma: see on nagu sisemine karje: mitte keegi ei saa minust aru!

Teismelise toetamine võiks käia kahe tegevuse kaudu. Ühelt poolt selle kaudu, et talle antakse eakohaseid vabadusi (nt peaks saama pubekas valida ise oma riietumisstiili ja sõbrad, kaunistada iseend või oma tuba oma maitse kohaselt, kuulata oma muusikat, ükskõik kui hull see teistele ka ei tunduks, erimeelsuste puhul peaks kasutama kindlasti läbirääkimisi, ei tohiks kasutada jõudu – sest kohe saab sama palju jõudu vastu jne). Teiselt poolt käib teismelise toetamine selle kaudu, et pere poolt on väga konkreetselt ja kindlalt paika pandud piirid, mis on samuti mõistlik läbi rääkida. Nt kojutuleku aeg, hügieenirutiinid, õppimisse ja ekraanidesse puutuv, kodused ühisreeglid jms.

Väga oluline on võtta aega koostegevusteks ja kindlasti on vaja teismelist kuulata. Tõeline kuulamine tähendab, et on piisavalt aega ja koht, kus segamatult olla ning keskendutakse täielikult vaid kuulamisele. Seesuguse abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (tüdruku mõtted-ideed ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu). Kuulamise juurde ei kuulu moraalilugemine ega hukkamõist, ka mitte lohutamine ega nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju teismelisele hoopis vastupidist – et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. See ongi kuulamise kõige olulisem idee: ma annan teisele märku, et tema tunded ja mõtted on väga tähtsad. Alles pärast seda saab arutleda selle üle, mida saaks, võiks, tahaks teisiti teha. Seesuguse käitumisviisi valimine aitab luua ja hoida häid suhteid, usaldust – ja just seda on tüdrukule praegu hädasti vaja. Ta ei tule oma „ehitusplatsil” ehitustööde juhtimisega ise toime, kuid vaid pealtnäha võib tunduda, et ta ei soovi näha seal ühtegi teist, kes ütleks, kuidas ja mis. Ta ei usalda käsku, kuid dialoogis olles ja selle toel võib leida paremaid lahendusi ja käitumisviise, kui kirjas kirjeldatud. Kui leiate aega ka midagi lugeda, siis soovitan I. Filliozat’ raamatut „See on hullem, kui ma kartsin”, kus teismelise mõttemaailma arengut ja tema toetamisviise on kirjeldatud lühidalt ning selgelt. Vajadusel saate pöörduda ka psühholoogi või pereterapeudi poole.

23.07.2018

Tere! Väga huvitaks see koolitus tarkvanem.ee/koolitused/imelised-aastad/, aga mis on hind ja kas 14-inimesega kamp tuleb ise kokku saada?

P.S. Kas teil on ka juriste/nõustajaid, kes abistavad peresuhetes teise poolega hätta jäänud vanemat? Selliseid on tutvusringkonnas palju.

–––

Vastab TAI perede ja vanemahariduse valdkonna vanemspetsialist Kärt Vajakas:

Rõõm kuulda, et olete huvitatud “Imeliste aastate” koolitusest. Praegu korraldame koolitusi koostöös kohalike omavalitsustega ja seetõttu on koolitusele võimalik hetkel pääseda läbi oma piirkonna lastekaitsetöötaja. Laiemalt me koolitusi hetkel kahjuks ei paku.

Peatselt ilmub tarkvanem.ee lehele ka moodul, kus lapsevanemal on võimalik jätta meile oma kontaktandmed, et saaksime vanemaid teavitada, kui teatud piirkonnas on alustamas grupp, kus veel on vabu kohti.

Praegu tuleks aga tõesti võtta ühendust lastekaitsetöötajaga ning uurida, kas ja millal on teie piirkonnas järgmine koolitus algamas ja kas seal on veel vabu kohti.

Juriidiliseks nõustamiseks soovitame pöörduda Lastekaitse Liitu www.lastekaitseliit.ee/vajad-abi/hea-nou-lastega-peredele/.

08.06.2018

Tere! Kas 1,9 a lapse käitumine saab olla mõjutatud negatiivselt ühe konkreetse lapsega koosolemisest (2,9 a)? Mida sellisel juhul teha, kuidas toimida?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Väikelastele on jäljendamine väga omane, see on üks viis, kuidas nad oma oskusi ja arusaamu täiendavad. Seetõttu on täiskasvanu pidev positiivne eeskuju väga vajalik. Samas vajab väikelaps tingimata tagasisidet oma käitumise kohta, sest laps ei tea veel, kuidas asjad käivad. N-ö paha last ei ole ju tegelikult olemas, on vaid laps, kes oma arenguliste eripärade tõttu ei ole veel võimeline kõigest aru saama, ei ole veel õppinud, kuidas peaks tegema, kuid samas seisab (ja vahel väga ägedalt) oma vajaduse eest just sel moel, mida ta sel hetkel juba oskab ja teab. Nii et kõigi käitumiste kohta tuleks anda tagasisidet: jah, just nii asjad käivad, või ei – teeme seda teisiti. Väikelaste puhul on just väga oluline see, et me ka nende käitumiste puhul, mis ei ole täiskasvanu arvates kohased, reageeriks mõistvalt, rahulikult, selgitavalt. Last ei tohiks negatiivselt sildistada (paha laps, seda ei tohi teha), vaid just nimelt näidata seda poolt, mis aitab õppida, kuidas teha nii, nagu peab ja võib.

On tavaline, et väikelapsed teineteiselt õpivad, sh neid tegevusi ja reageeringuid, mida meie vanematena kohasena ei näe. Nii et neis olukordades, kus lapsed koos käituvad sel moel, mis teie arvates ei ole sobiv, tuleks mõlemale näidata, kuidas asjad käivad ja takistada neid nt löömast, hammustamast, tõukamast, rebimast ja õpetada selle asemel, kuidas teha pai, kuidas küsida, kuidas jagada. Kui laps on olnud vanemast eraldi keskkonnas, mis on teda negatiivselt mõjutanud, tuleks rahulikult ja mõistvalt suunata last nende käitumiste poole, mis on teie poolt soovitud. Samal ajal tuleks aga silmas pidada, et väikelapseiga ongi ses osas keerukas, et lapse impulsiivsus ja oma tahte esil olemine on suured, seda ei saa eemaldada. Saab aga järjekindlalt suunata, aina korrata, kuidas asjad käivad, ja nii laps tasapisi õpib. Seejuures on aga kindlasti vaja ka suurt mõistvust, soojust ja kannatlikkust.

25.05.2018

Tere! Teemaks oleks saanud valida nii narkootikumid, alkohol kui tubakas. Räägin loost lähemalt. Tegemist on 16-aastase noore neiuga, kes hakkas eelmisel aastal suitsetama, seksima, tarvitama alkoholi. Kõik algas uue seltskonnaga suheldes ja poiss-sõbra tekkimisel. Isa tervise tõttu hakkas neiu elama koos oma vennaga. Jälle uues keskkonnas ja jälle uute halbade sõpradega kogu eluviis jätkus. Vahepeal oli arvamus, et ta on jäänud rasedaks, kuid testi tehes tegime kindlaks, et õnneks see nii ei ole. Peale seda tundis ta ennast veel eriti hästi ja kergendunult ning jätkas kõike. Nüüdseks on asi nii kaugel, et ta jooksis venna kodust ära ja elas sõbranna juures. Sõbranna emale see ei meeldinud ning siis kolis ta oma poisi juurde. Peale seda on tekkinud kätele armid ja kriimustused, aga tema meel on hea. Armid võivad ka mujal olla, aga keha ei ole saanud vaadata. Tundub, et seksimängud või poisi mõjutused on päris kaugele läinud.

Mis võimalused ja õigused on vennal?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Olete mures õe eluviisi pärast ja soovite teada venna mõjutamisvahendeid ja õigusi.

Kui venda ei ole ametlikult määratud õe hooldajaks, siis on venna õigused vaid moraalset laadi, st ta saab oma õega rääkida, teda kuulata, püüda teda mõjutada tegema teisi valikuid, ka pakkuda talle teisi valikuid. See on võimalik siis, kui venna ja õe vahel on usaldussuhe, õde on nõus venda kuulama ja venna arvamusega arvestama. Loodatavasti on vennal olemas vennalik mõjuvõim ehk autoriteet – sel juhul saab ta neid olukordi koos õega arutada, võtta jutuks, kui palju ta olukorra pärast muretseb, mida kõige rohkem pelgab, kuidas seesugune eluviis võiks mõjutada õe tulevikku: tema tervist, haridusteed, valikuid tulevastes lähisuhetes, pere loomist. Ilmselt ka suhteid vennaga. Võib ju olla, et tal ei olegi juhust, põhjust või tahtmist neile asjadele mõelda olnud, kuid vennaga koos ehk saaks seda teha.

16-aastast enam ei kasvata. Ta on teel täiskasvanu elu poole ja kõik, mis kunagi kodust ja kasvatusega kaasa saadud on, peaks olema kaasas. Vägisi kedagi muuta ei saa, koduarest vaevalt et aitab. Kui vend on püüdnud piisavalt teda kuulata, tema valikutest aru saada, püüdnud suunata, mõista ja toetada, ent õde jätkab samasugust ohtlikku elu, siis ega muud olegi, kui tuleb leppida sellega, et ta küll püüdis, kuid ei õnnestunud.

Kui olukorrad kujunevad selliseks, et on vaja ka arsti või politsei abi, siis tuleb pöörduda. Kui on kahtlusi õe vaimses tervises, tuleks pöörduda psühhiaatriahaigla valveosakonda, mis on lahti 24/7. Kui on kahtlus, et õega on juhtunud midagi, mis nõuab politsei sekkumist, tuleks pöörduda noorsoopolitseisse.

09.05.2018

Lugesin, et päevakava oleks hea ja annab lapsele turvatunde ja vanematele võimaluse oma aega paremini planeerida. Laps saab kohe 6, oleme üritanud päevakavaga elada sündimisest saadik, kuid ebaõnnestunult. Laps kas magas liiga vähe või liiga kaua ja söögiajad läksid nihkesse. Alati on juhtunud nii, et päevakava elluviimine ebaõnnestubki totaalselt. Kas on olemas lapsi, kes lihtsalt ei saa ja ei suuda päevakava järgida? Meie lapsel on diagnoositud hilise uneaja sündroom ja seetõttu oleks päevakava oluline, samas ei jää ta ikkagi magama. Laupäevad-pühapäevad erinevad argipäevadest. Suvi on lühike ja valget suveõhtut tahaks ta nautida kauem. Lisaks on kellakeeramine, mis mõjub laastavalt. Pika jutu lühike mõte – kas on lapsi, keda ei olegi võimalik režiimi raamidesse panna? Aitäh vastamast :)

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Päevakava annab tõesti meie päevadesse teatud rahustuse, see on nii laste kui ka täiskasvanute puhul nii. Vanema oluline kasvatuslik ülesanne on luua kasulikke harjumusi, mis aitavad lapsel igapäevaste rutiinidega toime tulla ning rahustada ärevat meelt. Kuna lapse maailm on tema enda jaoks paljus ettearvamatu ja määramatu, siis on hea, kui laps teab, mis millele järgneb: see lisab turvalisust. Harjumused aitavad ka elu organiseerida, samas on harjumused kasulikud ka selle poolest, et harjumus, millest on saanud automatism, aitab ühelt poolt energiat kokku hoida, teiselt seda sama energiat kasutada millegi uue õppimiseks, loovaks tegevuseks jne. Näiteks: astun uksest sisse, võtan jalanõud ära, riputan jope nagisse, panen salli korvi, lähen pesen käed. Enamasti teeme seda kõike automaatselt, ei pea energiat kulutama mõtlemisele, et mis ma nüüd järgmisena teen. Või kui õpetame last oma asju korras hoidma: pliiatsid on topsis, paber on teises sahtlis, kustukumm on esimeses sahtlis. Laps saab kohe joonistama asuda, selle asemel, et aega kulutada paberi ja pliiatsi otsimisele, kui vastav harjumus on kujundamata. Kui laps hakkab koolis käima, on eriti oluline, et teatavad rutiinid oleksid juba välja kujundatud, see hõlbustab õppimisele keskendumist.

Loomulikult on reeglitel ja harjumuste kujundamisel meie elus ka laiem tähendus. Kodus on reeglid, koolis on reeglid, kohvikus on reeglid, ühiskonnas on reeglid. Kogu elu põhineb reeglitel ja kokkulepetel, nii on inimeste maailmas lihtsam elada ja kõigil on mugavam olla, kui reeglid on üldteada.

Mida väiksem on laps, seda tundlikum on tema närvissüsteem. Lapse turvalisus ja rahuolek sõltub paljuski sellest, kui rutiinne elu ümberringi on.

Rutiinide ja harjumuste kujundamine oleneb palju sellest, kui struktuurne vanem ise suudab olla. Kui vanem ise armastab pigem tegutseda oma tujude järgi, just päevade erinevus võlub teda – siis on tal raske ka lapsele rutiinsust sisse harjutada. Sest harjumus, nagu sõna isegi ütleb, on midagi sellist, mida me oleme harjunud tegema, sest oleme seda juba nii palju kordi teinud. Neuroteadlased räägivad 3+3 nädalast. Kui soovime juurutada uut harjumust, peaksime vähemalt kolm nädalat endalt (või lapselt, või teistelt kodustelt) nõudma sama asja sarnast tegemist. Mis lapsi puudutab, siis siin on järjekindlus eriti oluline. Kui me kord nõuame ja kord ei nõua, siis lapsel ei kujune arusaama, et see on kindel nõue. Kui aga järelejätmatult nõuame, siis kolmele nädalale peaks lisama veel teise kolm kinnistamiseks. Kui järgepidevalt ei tee, siis harjumus kustub. Lapse mehhaaniline mälu läheb paremaks eelkoolieas. Alla 4 a lapselt veel ei saa nõuda, et ta kokkulepitud rutiinist ise kinni peaks. Ta küll võib näidata suutlikkust, kuid vanem on see, kes silma peal hoiab.

Elu on isiklik asi, seetõttu on igaühel endal vaja mõelda, millist elu ta tahab. Laste puhul on oluline mõelda kaugemast mõjust. Kui mina vanemana teen neid asju – siis on mõju selline, ja kui teen teistsuguseid asju – mõju on teine. Millist last teie tahate? Sellele on oluline mõelda, sest kasvatuskeskkonna ja suhte mõju on võimsad. Vähem rutiini toob ikka kaasa teatava rahutuse ja rohkem konfliktivõimalusi. Kui see pole iseenesest probleem, siis miks mitte elada pigem rutiinivaba elu.

04.05.2018

Tere! Mure. Mul on lasteaias käiv tütar, kes on 6-aastane. Täna natukene pahandasin temaga ja ütlesin, et täna läheb ta ise magama, ilma et ma tuleksin kaasa. Ta oli kurb ja nuttis. Kui hakkasime magama sättima, läksin ikka temaga kaasa ja arutasime tekkinud probleemi. Ta ütles, et kogu selle aja, kui ta end pesi, oli ta nii kurb ja tundis end üksikuna, et lausa tahaks end tappa. Küsisin, kust tal sihukesed mõtted pähe tulid. Vastas, et tema parim sõbranna kogu aeg räägib seda. Ja kui ta/mu laps tunneb end üksikuna, mõtleb selle peale, et tahaks end tappa. Arvatavasti kuna on kurb. Palusin teda niimoodi mitte mõelda, ütlesin, et olen alati temaga, mis ka ei juhtuks. Ning kui ta on kurb, mõelgu selle peale, kui palju teda armastan. Mida ma peaksin sellises olukorras tegema? Tahan rääkida nii sõbranna vanematega kui ka kasvatajatega. Oskate ehk suunata, kuidas saan last aidata, et ta nii ei mõtleks. Kui miskit ei muutu, tahan ta isegi rühmast ära võtta.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Tunnete ärevust lapse muremõtete tõttu, ja loomulikult ongi hirmutav kuulda lapse suust, et ta soovib end tappa.

Kindlasti oli väga asjakohane ja last toetav teie ütlus, et olete alati temaga, ükskõik mis ka ei juhtuks. See, et keegi meid tingimusteta armastab, on elus ikka tore asi, ja selle armastuse sisse peaks kindlasti kuuluma ka hoiak: aktsepteerin sinu tundeid, võtan sinu muret tõsiselt, ei hakka seda vähendama ega tühistama.

Ühelt poolt on loomulik, et sooviksime lapse mõtteist surma teema kohe eemaldada, selle mõtte ebakohaseks tunnistada, sest see võib tunduda lausa lubamatu, liiga hirmus. Teisalt on kindlast vaja aru saada lapse ja täiskasvanu arusaamade erinevusest. Täiskasvanu saab aru surmateema tõsidusest ja surma lõplikkusest – kuid laps adub neid teemasid teisiti, sest lapse realism on teine, kogemus on teine. Alla 10-aastase lapse eluvaates on veel palju müstilist mõtlemist. Lapsel ei ole eelhoiakut, kuni see pole kujunenud / vanemate poolt kujundatud. Lähtuvalt kogetust võib täiskasvanul surmateema tekitada hirmukrambi, laps aga võib rõõmsa uudishimuga küsida: mis on surm? kus on surm? uurime seda, räägime sellest!

Teil on vaja aru saada, kuidas teie laps neist asjust mõtleb, seega on igati asjakohane teie küsimus „kust tal sihukesed mõtted pähe tulid” nagu te kirjutate. Ja uurima peaks seda olukorda kindlasti selleks aega võttes, lapse kuulamisele pühendudes ning lapse väljaöeldule hinnanguvabu, mõtlikke peegeldusi andes. Nt “Jah… üksiolek ja kurbus tegid sellise tunde, et see pole enam üldse tore elu… et niisugust elu ei tahakski. Ja sa oled sõbrannaga seda teemat arutanud. Teile kummalegi tundub, et üksindus on väga paha tunne, peaaegu nii hirmus, mida ei jaksa välja kannatada. Ja siis võivad veelgi kurvemad mõtted tulla. Muidugi… siis võib olla tunne nagu keegi ei saakski aidata…”

Teil võib tekkida ohutunne, et seesugune jutuajamine lapsega teeb tema kurvad tunded veel suuremaks. Osati see ongi tõsi, kuid just nii on võimalik need rasked tunded läbi töötada – need justkui veelkord läbi käia, enne kui need saab kõrvale panna. (Nii et enne ei saa ära panna, kui on justkui suurendusklaasi all üle vaadatud:).)

Kõige olulisem on anda lapsele teada, et püüate igati tema muret mõista, ükskõik kuidas ta ka pole end tundnud. Just teie mõistvuse kaudu saab laps aru, et te võtate teda koos tema probleemiga tõsiselt. See tõsiseltvõetavus saab säilida ühtlasi selle kaudu, et te lubate lapsel olla oma tunnetes, ei kiirusta teda rõõmsaks muutuma ega kohe lahendusi leidma. Laps õpib aja jooksul just teie abiga iseenda tundeid ja mõtteid mõistma, iseendast aru saama.

Seetõttu on oluline ärgitada mõtlema selle üle, kuidas see mõte pähe tuli, millega seoses see võib olla, ja kõige lõpuks: mis selle kõigega peale hakata ehk millised on lahendused.

Nii käitudes anname lapsele kogemuse, et tunded kuuluvad inimese juurde ja et nendest arusaamine annab meile võimaluse iseenda vajadusi mõista ning nende eest seista. Nii et kui olete last piisavalt kuulanud, ärgitage teda rääkima ka lahendustest. Mis tema arvates aitab, kui ta on kurb? Aga kui on kuri? Pettunud? Saate ka koos mõelda variante, kuidas saab liikuda ühest meeleolust teise, saate lapsega jagada oma kogemust.

Tunnete teema käsitlus on tähtis ka lasteaias. Ka rühmas on oluline rääkida tunnetest, jagada neid, arvestada nendega. Laste tunded on ju pidevalt esil, ja iga tunne on tähtis, ühtegi ei tohiks ära keelata. Loodetavasti tegeldakse tundeteemadega tõsiselt ka teie lapse lasteaias.

28.04.2018

Tere!

Olukord, mida kirjeldasite, on Teile väga raske. Teie kirjast saame aru, et olete tulemusteta läbi katsetanud erinevaid vabatahtlike teenuseid. Pakuksime lisaks välja MDFT (multidimensioonilise pereteraapia) või Sotsiaalkindlustusameti kinnise lasteasutuse teenuse, mis on mõelnud lastele, kelle käitumine ohustab tõsiselt lapse enda või teiste inimeste elu või tervist. Täiendava informatsiooni saamiseks mõlema teenuse kohta peaksite pöörduma Sotsiaalkindlustusameti spetsialisti Egle Välba (egle.valba@sotsiaalkindlustusamet.ee) poole.

Loodame, et saime Teile veidi abiks olla. Kui Teil tekib veel küsimusi, näiteks vabatahtlike teenuste kohta, siis palun võtke meiega ühendust.

Heade soovidega
Tervise Arengu Instituut

–––

Tere. Mida ma veel teha saaksin? Lühidalt: Mul on teismeline (15 a)poeg, kes ei käi koolis, tihtipeale ei ööbi kodus – vahel ka nädala kaupa, ei vasta mu kõnedele, tarbib alkoholi, kanepit (v-o ka muud) ja suitsetab, pidevalt puutub kokku ka politseiga. Seltskond, kellega läbi käib, on väga kahtlane. Valetab ja jagab mulle katteta lubadusi. Olen vedanud teda mööda psühholooge, psühhiaatrit, pereteraapias osaleme, lastekaitsega suhtleme, kodus motiveerime kõikvõimalike asjadega. Ühesõnaga, olen kõik läbi proovinud, kuid mitte midagi ei muuda tema suhtumist. Kas ma peaksin ta saatma kinnisesse lasteasutusse kuhugi (kuhu?), et ta oma elu täielikult põhja ei laseks? Või on veel mingigi variant, kuidas lapsele mõistus pähe tuua… Lihtsalt rääkimisest pole kasu, olen seda meeletult palju teinud… Mul on hirm, et ta lõpuks teeb midagi hirmsat, kas endale või teistele. Ta on väga kergesti ärrituv. Ja mul ei ole õrna aimugi, kus ta viibib või millega tegeleb. Mida teha?

Ette tänades
ema

11.04.2018

Tere

Noortevangla https://seehaus-ev.de/ (Leonberg, Saksamaa). Elu seal noortevanglas on tegelikult tavapärane rutiin, mida aga noorte jaoks peetakse hullemaks kui vangla… Kuid sealt asutusest lähevad inimesed väga kõrge tõenäosusega reaalsesse ellu ega satu enam kuritegelikku maailma. Kuid kas peab enne kurjategijaks saama, et saada aru kuidas peab elama? Ehk oleks võimalik noori inimesi säästa ja neile varem mõistus pähe panna, enne kui nad kuritegelikule teele satuvad?

See lugu oli eetris Kanal2 saates “Galileo”, mis oli eetris 01.04.2018 kl 8.30–10.00. Seda peaks olema võimalik veel järelvaadata https://kanal2.postimees.ee/pluss/video/?id=85636.

Ehk töötaks see ka Eestis? Teen ettepaneku seda ideed kaaluda seda ka Eestis meie laste kasvatamisel rakendada. See ei pea olema

„vangla” vaid „igapäevaelu”. Seda võiks teisiti sõnastada, näiteks „Hea Elu Lahendus”, „Tuleviku Tegija Programm” vms.

Ma ei tea täpselt, kellele seda infot kirjutada. Kui teie ei tegele, siis kes tegeleks? Sotsiaalministeerium? Vanglaamet? Kas teie näete sellel ideel jumet? Ehk teate seda infot edasi saata asjakohastele inimestele? Kui teie saadate, siis ehk võetakse kuulda? Mina olen sisuliselt mittekeegi….

–––

Tere

Täname kirja ja info eest! Jagame seda infot omalt poolt kasvatusvaldkonna spetsialistidele.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

02.04.2018

Tere! Palun abi. Laps käib esimeses klassis, on 8-aastane. Mure – laps ei julge / ei taha teha asju, millega ta pole harjunud või mida kogenud. Nt ujumistrenni pidin teda esimest korda nutuga viima. Viisin ta riietusruumi, kus toimus triangel, et ta ei julge minna. Erinevate ähvardustega sain ta riidest lahti ja aitasin trikoo selga, siis viisin treeneri juurde. Kuna ta palus, et oleksin kohal, siis veetsin terve tunni basseinis teda vaadates. Ta tegi kõike ilusti kaasa ja oli pärast väga õnnelik. Seal oli ka paar tema sõbrannat. Järgmisest korrast ta käis ilusti trennis. Kord analoogsel moel (sundides ja nutuga) viisin ta iluvõimlemise trenni, kus talle samuti esialgu väga meeldis, aga mingi aeg hakkas ütlema, et treener on liiga karm, et ta ei taha seal käia. Ta käib koos sõbrannaga. Kui sõbranna ei tule trenni, siis ka minu tütar keeldub minemast. Ütleb, et kardab üksi minna ja ei lähe. Praegu on sama mure kooliujumisega, kus ta pole 3 tunnis käinud.

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Olete mures oma tütre pärast, kes võib mõnes olukorras olla kartlik ja kel vahel tundub puudu olevat pealehakkamisest. Olete neid olukordi lahendanud nõudlikkusega, kuid tundub, et see ei anna siiski alati tulemust.

Nõudlikkus ja järjekindlus kuuluvad kindlasti hea vanemluse juude nagu ka mõistvus ja hoolivus. Kindlasti on oluline jälgida, millises järjekorras midagi teeme. Kui me lapse probleemi ilmnedes võtame esimesena aktsepteeriva hoiaku, püüdes kuulamise kaudu aru saada, mis lapsele muret valmistab ja alles seejärel üheskoos lahenduste pole liigume, on lapsel võimalik rahuneda, tunda vanema toetust ning hõlpsamalt toime tulla olukorraga, mis hirmu valmistas.

Lapsed on oma temperamenditüübilt erinevad. Osa lapsi ongi ujedama loomuga, nad on arglikumad ja vajavad uute tegevuste alustamiseks ja uutesse olukordadesse sisenemiseks julgustamist ning toetamist. Lapse eripäraga on vaja arvestada. Uje laps võib liigse surve tulemusena muutuda veelgi kartlikumaks. Oluline on aru saada, milles olukorraga seonduv hirm täpsemalt seisneb: mida ta kõige enam pelgab, mida hirmsat võib tema arvates juhtuda, millega ta arvab end mitte toime tulevat jne.

8-aastane ei suuda veel iseennast mõista, selleks on tal vaja vanema abi. Kui uurime koos lapsega tema hirmude põhjuseid ning kaalume koos temaga võimalikke lahendusi olukorrale, arendame lapse oskust mõelda iseendast, leida lahendusi ning iseendaga toime tulla. Mõistvus ja ühised arutelud suurendavad ka lapse eneseusaldust, mis omakorda tõstab lapse toimetulekuvõimet. Lapsel on vaja tunda, et tema tundeid ja vajadusi võetakse tõsiselt. Tunne, et „keegi saab aru“ on iga inimese jaoks reeglina kergendav, tundelaine alaneb ja taas on võimalik selgemalt mõelda.

Lapse kuulamine ja aktsepteerimine ei tähenda, et loobume nõudlikkusest. Kindlasti on igati normaalne olla lapsega nõudlik (nt et trennis tuleb käia, kokkulepetest tuleb kinni pidada jne) ja seeläbi suurendada tema võimet pingutada. Laps peab õppima arvestama täiskasvanud autoriteetse inimese (lapsevanem, õpetaja jt) arvamusega. On tähtis aru saada, millised otsused on kohane teha vanemal, millistes ka laps kaasa räägib või millistes ise otsustada võib. Me ei küsi lapse käest, kas ta soovib minna kooli, trenni, kas ta tahab õppida, teleka kinni panna, kodutöid teha jne. Need on kõik vanemlikud otsused. Küll aga saab kõigi näiteks toodud tegevuste juures olla lapsele toeks, aidata tal toime tulla võimaliku vastupanu, pettumuse, hirmu, kurbuse jm tunnetega, et hõlbustada tema toimetulekut olukorras, kus kerkib üles lapse „ei taha“. Kui arvestame lapse vajadusega olla mõistetud ja ärakuulatud, suureneb lapse võime vanemaga koostööd teha.

28.03.2018

Tere! Kust saab abi, kui alaealisel on alkoholiprobleeme? Laps on 17 -aastane ja kuritarvitab alkoholi. Kas on olemas mingit kohta või kuidas võiks üldse abi saada antud olukorras, kui on tegemist alaealisega?

–––

Tere!

Soovitame Teil kõigepealt pöörduda Laste Vaimse Tervise Keskusesse Tallinna Lastehaiglas. Registratuuri tel on 678 7400, e-post psuhhiaatriakliinik@lastehaigla.ee.

Hingejõudu soovides
tarkvanem.ee meeskond

24.03.2018

Leidsin oma 13 a poisi koolikotist suitsupaki ja ta väidab, et see pole tema oma. Aga seda juttu ma ei usu. Mida ma peaksin tegema selle olukorra lahendamiseks? Laps on kinnine ega suhtle väga ning ka käitub vastu vaieldes igale asjale nagu ta oleks maailma naba. Seoses sellega plaanin minna psühholoogi juurde, et ehk aitab avada last ja saan probleemide põhjused kätte, et neid parandada ja tulevikus asjad korda. Aga seni soovin nõu selle suitsu kohta: mida, kuidas teha-reageerida?

–––

Tere

Olete mures, et leidsite oma lapse koolikotist suitsupaki. Olete lapsega sellest rääkinud ning laps ütleb, et suitsupakk ei ole tema oma. Kuna laps on kinnine ja pigem vaidleb vastu, on Teil plaanis psühholoogi juurde minna, kuid sooviksite ka nõu, kuidas ise sellele olukorrale koheselt reageerida. Kirja lugedes tundub, et Teie lapsel on käsil teismelisele omased arenguetapid. See tähendab, et on alanud iseseisvaks täiskasvanuks kasvamise protsessid – seepärast ta vaidleb, vastandub ja on emotsionaalne. Teismeline otsib ennast, katsetab ja proovib erinevaid väljakutseid. Üheks tavaliseks riskikäitumiseks on ka suitsetamine.

Võiksite proovida lapsega uuesti rääkida. Näiteks leppige kokku mõlemale sobiv aeg, kui kummalgi pole kiire ja saate olla omaette, ilma segajateta. Vestluse eesmärgiks on ühelt poolt mõista, kuidas laps suitsupakini jõudis, teiselt poolt selgitada lapsele Teie suhtumist suitsetamisesse. Küsige lapselt, mida ta suitsetamisest arvab. Kas ta on suitsu proovinud? Kui on, siis kuidas oli? Mida arvavad suitsetamisest tema sõbrad, kuidas suhtuvad suitsetamisesse klassikaaslased? Kuulake last ja hoiduge vestluse ajal hinnangutest. Mõned lapse väljaütlemised võivad olla üllatavad või ehmatavad, nende peale ei tohiks kohe reageerida, vaid proovida rahulikuks jääda. Kui laps on ära rääkinud, siis selgitage lapsele mina-sõnumit kasutades, miks te ei taha, et laps suitsetaks – näiteks millised ohud suitsetamisega võivad kaasneda („Mina hoolin sinust ja ei taha, et sa suitsetaksid, sest…“).

Lapse suitsetamisega alustamisel võib olla erinevaid põhjuseid – suitsetavad eakaaslased klassis või huviringis, sõprade surve… Võib-olla ongi laps ühe korra suitsu proovinud ja see ei tähenda, et ta pidevalt suitsetab. Iseenesest on hea, et see suitsupakk koolikotis praegu välja tuli, siis saab lapsega rääkida ka teistest riskikäitumistest. Lapsega keerulistel teemadel aeg-ajalt rääkimine aitab hoida ja arendada usalduslikku suhet lapsega ning suurendab tõenäosust, et kui lapsel tekib probleem, siis julgeb ta ka Teie poole pöörduda.

Püüdke jõuda lapsega kokkuleppele selles, et ta rohkem ei suitseta („Kuidas me saame kokku leppida, et sa enne täiskasvanuks saamist ei suitseta?“). Ja kui tahab proovida (sh e-sigaretti, vesipiipu, huuletubakat), siis tuleb ja räägib kõigepealt Teiega.
Kui selgub, et lapse koolis või klassis on probleem suitsetamisega, siis oleks hea vestelda klassijuhatajaga ja uurida, kas ta teab, mis olukord koolis on ning kuidas koolis selle teemaga tegeletakse. Kui probleem on sõpradega, siis võiks läbi rääkida oma lapse sõprade vanematega. Kindlasti oleks hea psühholoogiga arutada ka seda, kuidas probleemist võiks teiste lastevanematega rääkida ja tulevikus sarnaseid probleeme ennetada.

Lugupidamisega

Triin Sokk
lapsevanemate koolitaja

18.03.2018

6-aastane poiss, loova fantaasiaga, sõbralik ja hinnatud mängukaaslane, samas soovib olla ka mängujuht ning kehtestada mängudes oma reeglid, millest võivad tekkida konfliktid teiste lastega, võib kaotada ka enesevalitsuse teatud situatsioonides, ei talu kaotamist ning hirm uute olukordade ees (mugavustsoonist väljatulek). Hetkel põhiprobleemiks kiuslik lasteaiakaaslane, kes meelega käib kannul ja n-ö pressib oma suhtlust peale, kahjuks laps ei soovi kaaslasega mängida ning tekib enesekontrolli kaotamine ja tüli. Milliste tehnikatega õpetada lapsele enesevalitsemist, kui on paratamatus, et peab viibima ruumis lapsega, kellega läbisaamine on konfliktne? Proovitud variandid „ära tee temast välja” ning „loe kümneni ja rahune” enam ei toimi.

–––

Teie kirjast selgub, et hetkel on teile esmajoones oluline aidata pojal lahendada probleem ühe lasteaiakaaslasega suhtlemisel. Üldjuhul võib see olla seotud laiemalt ka teie poja toimetulekuga kaaslastega suhtlemisel ühistes mängudes, mida ka oma kirjas välja toote. Kuna 6-aastase lapse puhul on ebakindlus kiire tekkima (ei ole veel välja kujunenud tugevat enesekindluse põhja), siis on hea, kui saate regulaarselt lapsega ka ise mängida nii, et temal on mängujuhi roll. Siinjuures on tähtis märgata ja kiita tema positiivseid külgi (mõnele neist viitate ka oma kirjas). Nende tugevuste nimetamisega ehitate tasapisi üles tema enesekindlust, et ta tuleb toime. Oluline on seejärel harjutada teda väikeste sammude haaval toime tulema ka sellega, et alati ei ole kõik mängukaaslased valmis tema soove arvesse võtma ja alati ei õnnestu tal olla mängujuht. Kui laps on valmis arutlema, siis alustada võiks nende situatsioonide üle arutlemisest temaga. Nii tõuseb tema teadlikkus, mis ja miks võib minna teisiti kui tema tahaks. Samas saab ta teiega mängides siiski oma tugevusi kinnistada. Seda kõike tasub võtta kui väikest treeningut, et treenida laps eakaaslastega mängides ette tulevate keerulisemate olukordadega toime tulema. See võtab tavaliselt aega nagu kõikide uute oskuste treenimine ikka.

Konkreetselt ja praegu kohe lasteaiakaaslasega suhtlemisel võib olla abi, kui lasteaiaõpetajaga koostöös aidata lapsel selles olukorras ennast kehtestada ja kaaslasele selgesõnaliselt väljendada, et ei soovi temaga mängida. Õpetaja tugi konkreetses situatsioonis on sellises vanuses lapse puhul enamasti väga vajalik, sest 6-aastasel ei ole veel neid vajaminevaid mõjusaid suhtlusoskusi. Samuti ei ole ka veel järjepidevust ühe selge eitava sõnumi kordamiseks nii kaua, kuni eakaaslase käitumises toimub muutus. 6-aastane vajab siin mitte ainult oma tunnetega toimetuleku oskusi, mida kirjeldate kirjas, vaid eeskuju ja tuge, kuidas selgesõnaliselt öelda eakaaslasele ei.

Ly Kasvandik
Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

12.03.2018

Tere!

Hiljuti sain oma tütre sõbranna kaudu teada, et minu 5. klassis käiv 11-aastane tütar on sotsiaalmeediasse postitanud pilte enda lõigutud käest ja lisanud juurde teksti: „Kui saan teada, et ma kellelegi ei meeldi, siis ma teen seda (see oli mul juba kolmas kord.)” Samuti lisas sõbranna ärevakstegevaid jutte minu tütre juttudest, kus ta räägib enesetapust ja suitsidaalsetest mõtetest. Kuidas peaksin lapsevanemana edasi käituma? Tütar ei tea, et antud infot oman. Kas esmalt lapsega ise rääkima ja siis psühholoogi pole pöörduma?

–––

Tere!

Teie kirjast selgub, et tütar on jõudnud teismeliseikka ning teie poolt avastatud tütre käitumise osas tuleks teil kindlasti kiiresti reageerida. Soovitame enne tütrega rääkimist kirjutada või helistada www.peaasi.ee lehel leitavatel nõustamise kontaktidel. Oluline on koos nõustajaga mõelda korra läbi, kuidas tütrega täpselt rääkida ja siis esimesel võimalusel tütrega vestelda.

Lugupidamisega

Ly Kasvandik
Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

07.03.2018

Tere! Olen mures enda 8-aastase tütre pärast. Ta on viimane aeg väga tujukas, sõnakuulmatu, ennast alavääristav (ütleb, et ei saa millegagi hakkama, on paha jne) ja kui tekib olukord, kus talle midagi keelan, siis vahel ta mõistab seda, teinekord aga muutub nii hüsteeriliseks ja hakkab karjuma ja kisama, millest ta lõpuks nii väsinud on, et heidab magama. Püüan aru saada, et temas toimuvad keerulised muutused, millega on raske toime tulla. Püüan toeks olla ning kisale ja karjumisele mitte väga tähelepanu pöörata ning selgitada asju rahumeelselt. Teinekord muidugi libastun ning hakkan samuti häält tõstma. Lapse isa aga ei suuda neid asju üldse mõista ning aegajalt arvab, et laps on psüühiliselt haige. Ärritub lapse meeleolude peale kergelt. Tihtipeale on süüdistus, et olen liiga leebe ja olen lapse ära hellitanud jne. Kui lapsel on suurem tujumuutus, siis lõpuks ongi laps isa peale pahane, et karjub ning mina samamoodi ja endiselt pinge alles. Koolis on laps viisakas, tubli.

–––

Tere!

Kirjutate oma kirjas, et 8-aastasel tütrel on tekkinud probleeme emotsioonidega toimetulekuga ja ta süüdistab ennast saamatuses. Selline käitumine (eriti kui laps enne on käitunud teisiti) võib muidugi olla ehmatav, tekitada ebameeldivaid tundeid ja pingeid vanemates.

8-aastaste puhul on tegemist arenguetapiga, kus toimub kiire kasv ja tavaliselt tahavad lapsed selles eas olla väga aktiivsed, st lapsed soovivad üha rohkem teada saada, kogeda ja proovida teha omamoodi. Samas ei ole veel nende närvisüsteem nii väljaarenenud, et tulla toime kõikide olukordadega ning reageerida adekvaatselt. 8-aastane vajab endiselt vanema(te)ga ühiseid tegevusi, olgu nendeks siis väiksed õhtused arutelud päeval kogetud sündmuste üle või ühised hobitegevused, kus laps saab olla koos vanemaga ja tunda end võrdväärse partnerina. Hüsteeriahoogude ennetamiseks on hea püüda aru saada, mis on need olukorrad, kus laps agressiivselt reageerib (mille poolest need erinevad teistest situatsioonidest, kus laps reageerib rahulikult) ja neid olukordi siis võimalusel ennetada või vanemana ise nendes püüda teisiti käituda. Kui vanematena muudame oma käitumist, hakkab tasapisi muutuma ka lapse käitumine.

8-aastasel hakkab tekkima kujutelm, kuidas asjad võiksid käia, mida ja kuidas võiks teha. See aga ei pruugi kokku minna vanemate reaalse maailma ja kogemusega. Laps kujutab asju ette veidi teisiti ja tahab tegutseda oma väljamõeldu järgi. Nendes olukordades tahame tavaliselt last keelata, suunata, õpetada. Aga laps ei pruugi meie õpetusi mõista, ta lihtsalt tunneb end läbikukkununa ja tahaks proovida omamoodi.

Selleks, et võimaldada lapsele tema nägemuse järgi tegutsemist, võib valida lihtsaid tegevusi. Näiteks tema kapi või riiulite korda seadmine. Siinjuures on oluline, et vanemad siis ka tegelikult aktsepteerivad seda, kuidas laps asjad korraldab. Aga ka lapsega koos mängude mängimine, kus vanem laseb lapsel valida mängu ja otsustada reeglite üle, mõjub talle arendavalt. See aitab Teil lapsega paremat kontakti hoida. Kui lapsel on vanematega turvaline ja ta ei karda oma käitumisega ärritada, saate temaga arutada ka tunnetega toimetuleku üle. Oluline on last julgustada, et kõik tunded on normaalsed ning õpetada viise, kuidas seda kõige parem teha oleks.

Tähtis on anda lapsele tegutsemise aega, millal ta tunneb, et tema saab ise otsustada ja juhtida tegevust. Seeläbi kasvab lapse enesekindlus ning tekib usaldus oma hakkamasaamisesse.

Emotsioonidega toimetuleku kohta soovitan veel lugeda http://peaasi.ee/pohiemotsioonid/.

Ly Kasvandik
Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

19.02.2018

Tere. Minu 8-aastane tütar kurdab viimasel ajal, et ei saa oma tunnetest jagu. Tunnete all peab silmas peamiselt viha. Et ta ei taha vihastada, aga ikka hakkab mossitama ja halvasti ütlema. Olen talle rääkinud, et tunded on normaalsed, soovitanud tal sellises olukorras „aeg maha“ võtta, üritada mõelda, mis täpselt teda vihaseks ajas ja kas viha olukorda muudaks. Oleme rääkinud sel hetkel mõne rahustava mälestuse või asja peale mõtlemisest või kui viha väga suur on, siis padja klohmimisest, kas või hüppenööriga hüppamisest. Kuidas ma saaksin teda veel aidata? Kui tal kodus tunded „üle keevad“, siis me saame sellest rääkida, aga koolis või sõprade juures peab ta ise hakkama saama. Muidu on ta asjalik ja tubli, koolis muresid ei ole, õpetaja sõnul saab teistega hästi läbi.

–––

Tere!

Teie kirjast selgub, et teete oma lapse jaoks palju, mõistate ja toetate teda, et lapsel areneks parem emotsioonidega hakkamasaamine. Kõike seda, mida ta teeb koos teiega kodus, et oma keeruliste tunnetega toime tulla, võiks õpetada tal tasapisi tegema ka üksi, nendes olukordades, kus Teid ei ole tema kõrval. Tehnikad, mida kirjeldate oma kirjas (nt „aeg maha“ vms), on hea õpetada lapsele selgeks nii, et ta oskaks neid kasutada ka nt sõprade juures või koolis või ükskõik kus mujal, kus Teid ei ole juures. Kõige lihtsam on tõepoolest õppida ära keerulistes olukordades viima tähelepanu hetkeks kõrvale, lugedes näiteks kümneni ja keskendudes samal ajal numbrite lugemisele, mitte ärritavale olukorrale. Õpetage last tasapisi ja tunnustage, kui juba väikseimgi katse oma tunnetega toime tulla lapsel õnnestub. Soovitan ka uurida emotsioonidega toimetuleku ja meelerahuharjutuste kohta järgmistelt linkidelt http://peaasi.ee/pohiemotsioonid/ ja www.vaikuseminutid.ee.

Ly Kasvandik

Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

12.02.2018

Tere!

16 a laps ütleb, et käib koolis siis kui tahab ja vaatamata viisakale seletamisele vanemate poolt ei lähe õigel ajal magama, mistõttu ei saa õigel ajal üles ega jõua õigel ajal kooli ja teinekord ei minda üldse kooli ning sellest on tekkinud ka võlgnevused koolis ja pinged koduses suhtluses. Samal ajal peab sporti oluliseks ja käib trennis, kuigi teinekord sinna ei jõua, kuna on hilja üleval oldud ja väsinud.

Kui koolist puudumist, hilinemist ja üldist väsimust püüame seletada ning mõista anda, et peaks õigel ajal magama minema, siis vastatakse, et ei vaja seda seletamist ja keegi ei tule talle seda ütlema, kuidas tema teeb, kuna ta on peaaegu täiskasvanu (saab paari kuu pärast 17, habe juba kasvab, kasv on täiskasvanu mõõtu) ja et ta on niigi kursis oma võlgnevustega ning tegeleb sellega. Võlgnevustega tõesti ka tegeletaks,e ent tagantjärele, mõni asi jääb ka tegemata ja selletõttu kokkuvõttes õppeedukus kannatab ja ei ole kindel, kaua selliselt jaksu jätkub…

Palju veedetakse aega nutitelefonis, arvutis, mistõttu ka hilja üleval ollakse. Kui need ära võtta, siis ei tulda enam koju ja ööbitakse mujal (sõprade juures), kus on arvuti ja internet ning paraku ka muud probleemid. Kui pakkusime iseseisva elu alustamise võimalust (nt kooli ühiselamus), kus keegi ei kontrolli, siis seda ei soovita – kodus ikka parem olla, kõlas vastuseks. Samas me seda ei soovi – siis on tõenäoline, et ei käida üldse koolis ja võib väga halvasti hakata minema. Seetõttu on parem, kui laps elab kodus – siis vähemalt on mingi tugi talle võimalik anda ja tagada koolis käimine.

Millist nõu siin oskate anda?

–––

Tere

Saan aru, et olete oma lapse kohustuste täitmise pärast mures. Tegu pole ka enam niivõrd lapsega, vaid ikka noorukiga, kes tunneb, et on võimeline ise otsustama. Samas tundub, et tal jääb vajaka oskusest ennast juhtida ja reguleerida.

Saan aru, et ta käib juba gümnaasiumis, mistõttu ei ole Teil vastutus tema koolikohustuse täitmise eest. Nii ei saa Te ka seda välja tuua, miks Teil oleks vaja, et ta koolis käiks ja kohustusi õigeaegselt täidaks.

See tundub olevat olukord, kus Teil ongi keeruline midagi käskida või keelata. Saab vaid mõjutada ja temaga kontakti tugevdada. Selleks on oluline olla võimalikult hinnanguvaba. Tema mõtetest ja arusaamadest rääkimisel kasutage aktiivset kuulamist. Peegeldage talle tagasi seda, mis ta räägib, tunneb, arvab. Näiteks: „Sulle ei meeldi minu räägitu, sest sa soovid ise otsustada”, „Sa tunned, et saad oma vastamised järje peale” jne. Edasi võib uurida, mis on tema plaanid näiteks siis, kui tal ei õnnestu järele vastata. Ärge hakake kohe temaga vaidlema, isegi siis, kui näete selles plaanis vastuolusid ja nõrku kohti. Kuulake ära. Alles peale kuulamist avaldage oma mõtteid pigem mina-keeles. Näiteks: „Mul on hea meel kuulda, et sul on plaan. Aga ma olen mures, et mis saab siis, kui sa….”. Samuti võite öelda: „Ma olen väga mures, kui sa magad vähe. See ei ole sinu tervisele hea.” Kui sealt tuleb vastulause, et ta teab ise ja ärge sekkuge, siis on see jälle kuulamise koht. Näiteks: „Sinu jaoks on tüütu, et ma seda taas räägin, aga ma olen tõesti mures”.

Samuti võiksite mõelda, mida Te temalt ootate, kui ta kodus on ja soovib olla iseseisev. Millist abi on Teil vaja. Näiteks mingites kodutöödes, mida ta võiks teha ilma mingi tasuta. Lihtsalt sellepärast, et ta elab Teie juures ja on juba iseseisev. Võite öelda näiteks: “Ma vajan nende ja nende kodutööde juures abi. Ma tunnen, et ma ei jõua kõike ise korda ajada. Milliseid töid/tegemisi oled sa valmis enda peale võtma?” Nii saate talle ka kodus vastutusi panna ja suunata teda oma aega planeerima.

Kirjutate, et olete temaga korduvalt rääkinud ja ilmselt selgitanud ka une vajadust. Kindlasti tuleks talle rahulikult selgitada, mis toimub tema ja kõigi teiste inimeste ajus, kui inimene ei maga piisavalt. Päeval mõeldes ja õppides tekivad ajus ainevahetuse jääkproduktid, mis on toksilised. Uni on inimesele vajalik, et aju saaks neist ainetest vabaneda. Kui uneaeg jääb lühikeseks, siis jäävad mürgised ained ajju ja segavad järgmisel päeval tugevalt mõtlemist. Teie laps on vanuses, kus aju areneb eriti intensiivselt. Seetõttu on ka unevajadus suurem. Sellist selgitustööd saate aga teha ainult siis, kui olete temaga heas kontaktis ja olete teda ise eelnevalt kuulanud. Seejärel uurige, mis ta kuuldust arvab ja mis ta plaanib ette võtta. Küsige ka, millist abi ta vajab plaani teostamisel.

Kõik tema käitumised, mis Teile muret valmistavad, võiksid olla välja toodud Teie vajaduste keeles – miks on Teil vaja, et ta midagi teeks. Mis on tema käitumise otsene mõju Teile. Oma vajaduste väljendamisel võite olla ka rangem. Need ei pea kindlasti olema ainult lahked vestlused. Kui ta hakkab vastu vaidlema, siis jälle kuulake.

Soovitan siiski ka vajadusel pöörduda psühholoogi poole, et saada veel nippe, kuidas pojaga kontakti saada nii, et ta Teid ka kuulaks.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.02.2018

Tere!

Mida teha, et laps ei jonniks ega näitaks oma iseloomu koolis?

–––

Tere

Saan aru, et lapsel on koolis käitumisega probleeme. Teie kirjast ei selgu, mida täpsemalt mõtlete jonnimise ja iseloomu näitamise all. Oletan, et laps ei kuuletu ja ei tee koolis teistega koostööd.

Igal juhul tasuks neid märke võtta tõsiselt, sest nad viitavad, et lapsel on mingi mure, mida ta ise lahendada ei saa või ei oska. Tuleks aga lähemalt uurida, mis käitumised need on ja mis abi ta vajaks.

Kool peab tagama Teie lapsele koolipsühholoogi või sotsiaalpedagoogi teenuse. See tähendab, et koolis peaks kohapeal need spetsialistid olema või siis on koolil kontaktid, kellega saate ühendust võtta. See abi peab olema Teile tasuta ja kiiresti kättesaadav.

Kui Te ei soovi kooli kaudu abi otsida, siis võite ise võtta ühendust oma kodukandi Rajaleidja keskusega. Kontaktid leiate siit: https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/

Neis keskustes töötavad nii koolipsühholoogid kui ka sotsiaalpedagoogid. Teenus samuti tasuta.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

01.02.2018

Kui klassikaaslased kiusavad 14 a poissi, siis kas ainuvõimalik samm on kooli vahetada?

–––

Tere

Kiusamine ei ole kindlasti mitte ainult pere ja lapse probleem, aga ennekõike ikka kooli vastutus. Seetõttu võiks kooli vahetamine olla viimane abinõu. Teie kirjast ei selgu, mida kool siiani teinud on. Kuidas klassijuhataja on proovinud suhteid selgitada ja suunata?

Kiusamisküsimuste lahendamiseks on olemas mitmeid meetodeid, mida kool saab rakendada. Näiteks võiks sobida Ühise Mure meetod, mida pakub Lastekaitse Liit. Sealt saaks ka spetsialisti kooli kutsuda.

Samuti tasub uurida, kas koolis on kasutusel KIVA programm. See program on kiusamise ennetamiseks, aga mõjutab kooli kogu suhtumist kiusamisse ning pakub viise, kuidas neist teemadest rääkida. Selle kohta saate uurida siit: http://www.kivaprogram.net/estonia.

Väga oluline on, et kiusamise puhul võtavad õpetajad ja üldse kogu kool seisukoha, et see on vastuvõetamatu käitumine. Oluline on, et ka klassikaaslased hakkaksid kiusamisse sekkuma ja kiusajaid kõrvalt korrale kutsuma. Uuringud näitavad, et kiusamine lõppeb siis väga kiirelt ja palju suurema tõenäosusega.

Soovitan Teil kooli ja õpetajatega rääkida ning küsida, mis on nende sammud ja ettepanekud, mida tuleks nüüd selle probleemi lahendamiseks teha. Kui kool hakkab rääkima, et Teie lapse käitumine põhjustab kiusamist, siis teadke, et kiusamine on ikkagi laiema tasandi fenomen. Ei ole lihtsat põhjus-tagajärg seost, vaid kõik suhted mõjutavad kiusamise tekkimist või kadumist.

Uurige ka, kas koolis on koolipsühholoog või sotsiaalpedagoog. Teil on õigus nõuda, et kool Teile teenust kas soovitab või isegi pakub. Koolil peaksid olema Teie piirkonna koolipsühholoogide või sotsiaalpedagoogide kontaktid. Kui neil seda pole, siis palun otsige üles oma piirkonna Rajaleidja keskus. Kontaktid leiate siit: https://www.innove.ee/organisatsioonist/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontaktandmed/.

Neis keskustes on tööl vajalikud spetsialistid, kes saavad tulla Teie lapse kooli nõustama nii õpilasi kui ka õpetajaid. Paraku peate olema ise üsna teadlik abi nõudmisel. Teie vanemana ei pea teadma, kuidas antud juhul käituda. Seda abi tuleb küsida spetsialistidelt ja olla selles järjekindel.

Loodetavasti leiate spetsialistide ja kooliga koostöös lapsele lahenduse. Kui tekib veel küsimusi, siis hea meelega vastan.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

27.01.2018

Minu laps on 7-aastane ja kaalub 41 kg, pikkus 140 cm. Ta on ülekaaluline. Mida võiksin teha?

–––

Tere!

Kahjuks n-ö imenippi ülekaalu vähendamiseks ei ole. Kui lapsel iseenesest on tervis korras, soovitan üle vaadata lapse söömis- ja liikumisharjumused.

Kõigepealt tuleks seada eesmärgiks kehakaalu tõusmise pidurdamine ja kehakaalu säilitamine, eriti kui liigne kehakaal on tekkinud viimase aja jooksul. Nii kasvaks laps liigsest kehakaalust lõpuks välja.

Soovitan alustada muudatuste tegemist väikeste sammude kaupa, olla loov ning mänguline, et lapsel ei tekiks ülekaalu vähendamise vastu trotsi.

Söömise juures võiks piirata kommide, saiakeste, magusate jookide ja muu säärase tarbimist, mille vitamiinide, mineraalainete ja kiudainete sisaldus on energiasisaldusega võrreldes väga väike. Süüa võiks regulaarselt: kolm põhitoidukorda ja kaks-kolm vahepala. Regulaarne söömine aitab hoida isusid kontrolli all. Ka mitmekesisus on oluline. Kui laps käib lasteaias või koolis, soovitan tutvuda ka seal pakutava menüüga, et kodus pakutav toit igapäevaselt ei kattuks. Koolilaps ei tohiks lõunasööki asendada puhvetis müüdavate saiakeste või muu sellisega. Mitmekesisuse jälgimisel soovitan järgida toidusoovitusi ning süüa toite kõikidest toidugruppidest. Ideaalis võiksid tasakaalustatud toitumise põhimõtteid järgida kõik pereliikmed, et lapsel oleks muudatustega kergem kohaneda.

Temavanuselt võiksid lapsed liikuda päevas vähemalt 60 minutit, osa sellest võiks olla pingutust nõudev. Alustada võib muidugi vähesema aktiivsusega, olenevalt lapse praegusest aktiivsuse tasemest.

Nii söömis- kui ka liikumisharjumuste muudatustest peaks kujunema välja elustiil, mistõttu kindlasti ei tohiks lapsele sisendada, et tegu on vaid lühiajalise dieediga, mis lõppeb siis, kui kehakaal normi saadakse.

Lugupidamisega

Kristin Salupuu
toitumisnõustaja

17.01.2018

Meie pere mureks on, et kasvatame peagi 3-aastaseks saavat tütart. Kevadel läksid meie teed lahku ja laps elab paar päeva ühe ja paar päeva teise vanema juures. Laps on sellega justkui hästi leppinud.

Nüüdne olukord aga nõuab muud korraldust, kuna lapse isa kolib teise linna ja minu kui ema töökoht on vahetustega ja pikad päevad. Dilemma seisneb selles, kas oleks õigem, kui laps kasvaks põhiliselt isa juures ja minu juures oleks ta kuus korra nädal aega. Või laps on nädal isaga ja teine nädal emaga? Minuga olles peaks laps olema nädalas siis kaks päeva ka lapsehoidjaga.

–––

Tere

Olete päris keerulise valiku ees. Saan aru, et siiani on laps saanud olla mõlema vanemaga võrdselt. Selles vanuses on lapse jaoks väga oluline kiindumussuhte kujunemine ja tema jaoks oluliste inimeste stabiilne olemasolu. Kui seni olete olnud mõlemad lapse jaoks olemas, siis võib olla probleemiks, kui üks vanematest ühel hetkel tunduvalt vähem aega lapsega olema hakkab.

Koos elamine ei ole aga ainus viis lapse emotsionaalsetele vajadustele vastamiseks ja kiindumussuhte hoidmiseks. Suhelda saab ka muid kanaleid pidi ning see sõltub päris palju lapsest (ja ka vanemast endast), mis viisid sobivad. Näiteks iga päev telefoni teel või Skype’is suhtlemine on samuti abistav. Suhte hoidmiseks on oluline, et vanem oleks suhtlusmomentidel lapse jaoks emotsionaalselt kohal (mitte ei mõtleks näiteks tööasju), kuulaks teda, tunneks tema mõtete ja jutu vastu siirast huvi jne. Suhtlus peaks siis olema regulaarne, mitte vahel harva.

Ilmselt tuleb Teil lapse isaga koostöös lihtsalt hakata proovima, kuidas laps planeeritavatele muutustele reageerib. Tasub olla kannatlik ja arvestada, et olukorraga kohanemine võtab aega ja mõlema vanema energiat. Kui näete, et laps siiski igatseb Teid väga ja tema jaoks ei ole suhtlus piisav, siis saate teha elukorralduses muudatusi. Selleks on oluline, et mõlemad vanemad teeksid koostööd ja annaksid lapsega toimuvast teineteisele teada.

Lapsel aitab muudatustega kohaneda ka see, kui mõlemad vanemad oskavad teda aktiivselt kuulata. See tähendab, et kui laps igatseb, on kurb või pahane, siis tuleks neid tundeid ilma hinnanguid ja selgitusi andmata lihtsalt vastu võtta. Öelda näiteks “Sa oled kurb”, “Sa tahaksid praegu minu juures olla” jm. Negatiivseid tundeid ei saa ega pea ära hoidma või neile väga kiirelt selgitusi otsima. Lapsele on abistavam, kui vanem aitab neid tundeid sõnadesse panna ja suudab ise ka seejuures rahulikuks jääda. See on lapsele niisugustes kohanemise olukordades väga oluline. Ta saab aru, et tunnete tundmine on ok ja vanem on tema jaoks ka keerulistes olukordades olemas. Kui Te mõlemad lapse isaga saate aeg-ajalt sel moel last kuulata, siis tugevdate kindlasti temaga olemasolevat kiindumussuhet ja aitate elukorralduse muudatustega kohaneda.

Ehk siis – olulisem lihtsalt koos elamisest on siiski suhte sisu ja kvaliteet. Ainult nädal kuus Teiega veeta on lapse jaoks ilmselt vähe. Kui Te aga suhtlete ka vahepealsel ajal kasutades muid kanaleid ja laps teab, et mõlemad vanemad on tema jaoks olemas, kui ta neid vajab, siis loodetavasti kõik laabub.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.01.2018

Tere. Mul on suur mure ja ma ei tea, kuidas ma edasi reageerima pean. 12-aastane laps on omale ostnud e-sigareti ja seda mõned nädalad teinud. Õnneks sain jälile ja asi on nüüd temalt ära võetud. Mida teha? Kuidas last karistada? Sellise asja eest peab olema ka karistus, et enam seda ei teeks kunagi. Samuti teevad seda ka teised klassi- ja koolikaaslased. Ma ei tea, mida teha.

–––

Tere!

Teie laps on paar nädalat e-sigaretti kasutanud ja ilmselt teevad seda ka tema sõbrad. Mõtlete, milline peaks olema karistus, et ta seda enam ei teeks. Kuidas vanemana sellises keerulises olukorras edasi käituda?

  • Alustuseks proovige leida infot e-sigarettide kohta, et oskaksite lapsele seletada, mis on sellise tegevuse kahjulikud mõjud. Mõned viited eestikeelsetele materjalidele leiate teksti lõpust.
  • Seejärel võtke ette pikem vestlus lapsega. Esmalt kuulake ära, mida tema ja ta sõbrad e-sigarettide kohta arvavad. Nii saate teada, milliseid selgitusi on Teil hiljem lapsele vaja anda. Kui hakkate ise kohe kahjulikest mõjudest rääkima ja last enne ära ei kuula, siis ilmselt ei kuula ka tema Teid.
  • Kuulates proovige olla hinnanguvaba ja last mitte kritiseerida. Vastasel juhul ta ilmselt ütleb, et Teid ei huvita või Te nagunii ei saa aru. Hinnanguvaba kuulamine ei tähenda, et Te lapse arvamusega nõustute. Eesmärk on aru saada, miks laps e-sigarettideni on jõudnud. Üsna tõenäoliselt usub ta, et tegu on kahjutu tegevusega või siis ei oska sõpradele „ei“ öelda. Sageli tahetakse ka kampa kuuluda ja seetõttu tehakse kahjulikke asju. Kuulates hinnanguvabalt ja last kritiseerimata, saate tegelikud põhjused paremini teada. Põhjuseid mõistes saate aidata lapsel tervist kahjustavat käitumist suurema tõenäosusega lõpetada.
  • Kui olete lapse arvamuse teada saanud, siis alles rääkige sellest, miks e-sigaretid ja üldse suitsetamine on kahjulik. Rääkige ausalt. Näiteks ei usu lapsed, et iga suitsetaja saab vähi, sest reaalne elu seda ei kinnita.
  • Kui laps vaidleb vastu, siis taas pigem kuulake, et aru saada, mida ta mõtleb. Kui olete selle teada saanud, siis saate uuesti selgitada fakte.
  • Seejärel öelge lapsele, mis on Teie hoiak ja arvamus sellise tegevuse suhtes. Öelge, et Te ei luba tal e-sigarette osta ja kasutada, sest see on seadusevastane ning lapse tervist kahjustav. Teie aga vastutate lapse eest. Olge oma arvamuse selgitamisel konkreetne ja väljendage ka tundeid. Öelge, kui häiritud Te tegelikult olete sellest, et laps e-sigaretti kasutanud on.
  • Seejärel küsige, milline on lapse ettepanek, et sellist olukorda enam ei tekiks. Nii panete ka temale vastutuse oma käitumise muutmise eest. Vajadusel rääkige, kuidas eakaaslastele „ei“ öelda või kas see kamp, kuhu kuulumiseks peab suitsetama, on tegelikult ka lahe ja ihaldusväärne.
  • Tehke kokkulepe, et laps enam e-sigaretti ei kasuta. Selline kokkulepe võib tunduda utoopiline, aga toimib siis, kui eelnev vestlus on olnud põhjalik ja vastastikku lugupidav. Eelpool kirjeldatud viis vestlust läbi viia on tõhus, sest see tugineb lapse ja vanema vahelisel heal ning usalduslikul suhtel. Lisaks on lastel sageli puudulikud/väärad teadmised e-sigarettide kohta ja adekvaatne info on õigete otsuste tegemiseks hädavajalik. Kuigi see võib tunduda meie tavamõtlemisele risti vastupidine, siis on ka uuringud kinnitanud, et karistused ja ähvardused ei ole tõhusad, sest tuginevad hirmul. Hirm omakorda soodustab valetamist ja varjamist ning vaenu vanemate vastu.
  • Veel tehke lapsega kokkulepe, et informeerite ka kooli või õetajat, et õpilased e-sigarette kasutavad. Paluge õpetajalt anonüümsust, siis ei pea Teie laps kartma eakaaslaste pahameelt, mis võib omakorda uusi probleeme tekitada. Kool saab aga teha omalt poolt selgitustööd kõigile vastava vanusegrupi õpilastele.

Siin aga mõned viited artiklitele ning lehekülgedele, mida uurida:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

29.12.2017

Tere. Sooviks alkohoolist loobuda, aga ei oska ega suuda kuidagi, ehk oskaksite kuidagi mind aidata?

–––

Tere!

Tunnustan Teid selle otsuse vastuvõtmise eest. Esimene samm on juba tehtud! Muutus saabki alguse Teist endast ja meelekindluse säilitamisel on kõige olulisem just Teie enda tahe. Eneseusku saate juurde, kui kogete esimest eduelamust enda jaoks. Kui otsite abi ja lasete end aidata, siis on võimalik teistsugune elu – elu kainena. Soovin Teile vaimujõudu, järjepidevust ja sihikindlust sellel teel. Kui vahel ka esineb raskeid hetki, siis ärge heitke meelt ja proovige edasi. Kaineks saamise tee on igaühe jaoks väga individuaalne. Leidke see enda tee spetsialistide abiga! Põhjus, miks ma julgustan Teid just spetsialisti poole pöörduma, on see, et kaineks saamine ei ole keeruline, kuid kaineks jääda on palju raskem. Siinkohal kulub ära teise inimese toetus.

Infot selle kohta, kuhu pöörduda konsultatsioonile ja millised on ravivõimalused Eestis alkoholi liigtarvitamise puhul, saate küsida kas oma perearstilt või pöörduda programmi „Kainem ja tervem Eesti” raames vaimse tervise õe vastuvõtule, kes suunab vajadusel edasi teiste spetsialistide vastuvõtule. Kontaktid, kuhu enda elukohas pöörduda, leiate kodulehelt http://alkoinfo.ee/et/nou-ja-abi/spetsialisti-abi/kuhu-poorduda/.Teenus on tasuta. Paljud perearstid on samuti juba saanud väljaõppe, kuidas nõustada alkoholi tarvitavat patsienti ja teda motiveerida. Praeguses meditsiinisüsteemis on erinevaid võimalusi, mis aitavad alkoholi tarvitamist lõpetada või seda kontrolli alla saada.

Eneseteadlikkuse tõstmiseks soovitan Teil lugeda alkoinfo.ee kodulehelt http://alkoinfo.ee/et/kuidas-vahendada/ infot selle kohta, kuidas vähendada, kuidas viia muutus ellu ja seda tulevikus säilitada, kuidas himuga toime tulla, kuidas „ei” öelda ja eneseusku suurendada ning palju muud kasulikku.

Lugupidamisega

Ljudmilla Atškasov
AJK-Kliinik OÜ psühholoog

16.11.2017

Tere!

Sain tavalasteaiast soovituse panna laps tasandusrühma ja sellest aastast läkski laps tasandusrühma, aga probleem on selles, et lapsele ei meeldi seal üldse. Tal on viimane lasteaia-aasta ja nüüd tagantjärele ma mõtlen, et kas oli üldse mõtet teda teise lasteaeda panna, kus ta peab harjuma uute inimestega, eriti kui ainult aastaks. Laps ei ole üldse rõõmus lasteaeda minnes. Vanas lasteaias oli aga rõõmus. Tasandusrühma läks laps logopeedilist abi saama. Mõtlen, kui ta tavalasteaeda panna, kas see tooks rohkem kasu või kahju? Suurim probleem rühmas on see, et õpetajad sunnivad sööma selles mõttes, et nõuavad, et laps peab sööma isegi siis, kui toit ei maitse, aga mina kodus ei ole kunagi sundinud kedagi sööma, aga õpetajatega rääkida lahenduseks ei ole nagunii, kuna need ei ole just väga toredad õpetajad.

–––

Tere

Olete päris keerulise probleemi ees. Teie kirja põhja saan aru, et lapsel on raske uue rühmaga kohaneda ja teile tundub, et õpetajatest pole selles ka suurt abi.

Otsust vanasse rühma tagasi minna võib olla keeruline langetada. Lapse jaoks tähendab see taas kohanemist. Tavarühmas tuleb tagada lapsele logopeediline abi, mida ta muidu saaks tasandusrühmast. Logopeediliste probleemidega tegelemiseks on just kõige parem aeg, et lapsel koolis kergem oleks.

Ilmselt võiksite konsulteerida nende spetsialistidega, kes lapsele tasandusrühma soovitasid (Rajaleidjas?). Rääkida kohanemisraskustest ja sellest, kuidas Te õpetajaid tajute. Saate paluda, et spetsialistid õpetajaid nõustaksid. Seda teenust nad Teile ilmselt ise pakkuma ei hakka, nii et küsige ja nõudke ise julgelt. Samuti tuleks uurida võimalusi, kuidas ja mis tingimustel laps logopeedilist abi saaks, kui ta käib tavarühmas. Seda infot saate samuti Rajaleidjast.

Siiski võiks ka õpetajate ja lasteaia juhatajaga maha istuda ja küsida neilt, mida nende meelest teha tuleks, et lapsel oleks kohanemine lihtsam. Laske neil endil lahendusi pakkuda ja küsige ära kõik küsimused, mis Teil küsida on. Lasteaia jaoks võite olla küll “tüütu” vanem, aga olulisemad on Teie lapse huvid ja vajadused.

Seega soovitan veidi rohkem infot koguda enne, kui otsustate vanasse rühma tagasi minna.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

15.11.2017

Tere. Oleks kasulikum, kui siin lehel oleks ära toodud Imeliste Aastate koolituste toimumise ajad ja kohad, mitte ei palutaks kontakteeruda kohaliku sotsiaaltöötajaga, mida keegi niikuinii ei tee.

–––

Tere

Aitäh, et sellele tähelepanu juhite. Oleme ise ka mõelnud, et see juhis on liiga ebamäärane, ja oleme nuputamas, kuidas seda infot arusaadavamalt esitleda, et inimene ette ei loobuks ja ikka koolitusele pääseks. Praegu on koolituste korraldus selline, et neid korraldatakse Tervise Arengu Instituudi ja kohalike omavalitsuste koostöös. Kohalik omavalitsus komplekteerib ise ka grupid ehk et koolitusele saamiseks tuleb kohaliku lastekaitsetöötajaga suhelda ja oma soovist teada anda. Iga aastaga on tulnud uusi kohalikke omavalitsusi juurde, kes peavad oluliseks ja soovivad koolitusi läbi viia. Viimati, oktoobris alustas 16 koolitusgruppi üle Eesti: Antsla, Haljala, Vihula, Võru, Anija, Kuusalu, Rapla, Raasiku, Ülenurme ja Jõhvi vallas ning Tallinna, Tartu, Haapsalu, Keila ja Kohtla-Järve linnas.

Kus kandis Te elate? Kui olete Tallinnast, siis saate endast märku anda Tallinna Perekeskusele, kus koolitused toimuvad: https://pk.ee/nustamisteenistus-2/vanemakoolitus.

Parimate soovidega

tarkvanem.ee meeskond

10.11.2017

Tere. Kust leida infot 5-aastase lapse hirmudega toime tulemiseks? Need on igapäevased, alates sellest, et ei julge oma voodis magada, kuid põhjendada ei oska, mida kardab ja ka ootamatute sündmuste, asjade suhtes, mida varem pole ette tulnud.

–––

Tere

Laste hirmud on üsna sagedased. Mõned neist hirmudest on eakohased eriti lastel, kel on hea fantaasia. Kui hirmud segavad suurel määral igapäevast toimetamist, siis tuleks nendega siiski tegeleda.

Soovite infot, kuidas hirmudega toime tulla. Lapsed enamasti ei oskagi põhjendada, miks nad midagi kardavad. Seetõttu ei tasu neilt miks-küsimust küsida. Neil võib tekkida suurem abitus, sest nad ei oska küsimusele vastata, kuigi täiskasvanu neilt vastust ootab. Ja isegi kui laps vastab, mida ta oletatavalt kardab, ei pruugi see olla hirmu tegelik põhjus, millega tegeleda.

Samuti ei ole mõtet hakata lapse hirme vähendama öeldes talle “ära karda”, “see pole üldse hirmus”, “sa saad hakkama” jne. Pigem tuleks hirmutunnet tõsiselt võtta ja öelda lapsele, et saate tema tunnetest aru. Selleks sobib hästi aktiivse kuulamise tehnika. Peegeldage lapsele tagasi tema tundeid ja käitumist. Proovige ennast panna lapse “sussidesse” ja mõelda, mis temas neid tundeid tekitab. Näiteks “Sa kardad oma voodis magada, sest tuba on pime” või “Sa kardad sinna minna, sest sa ei tea, mis seal ees ootab”. Võite ka lihtsalt tunnet peegeldada näiteks “Sul on hirm”, “Sulle ei meeldi uude kohta minna”, “Sa kardad”.

Koolieelikutel ei ole veel tõhusaid oskusi, kuidas ennast rahustada või  hirmudest teismoodi mõelda. Seetõttu ei tasu last ümber veenda, et mingi asi tegelikult ei ole hirmus. Kui laps tunneb, et vanem lubab tal erinevaid tundeid tunda, siis aitab see tal paremini rahuneda ja ta õpib tasapisi oma tunnetega ise toime tulema.

Võite koos lapsega ka mõelda, mis aitab hirmusid minema ajada. Tehke seda siis, kui teil on koos mõnus olla ja laps hetkel ei karda. Näiteks võib aidata, kui hirmu joonistada, voolida. Võite olla loovad. Näiteks võib laps meisterdada karbi, kuhu kõik hirmud sisse elama paneb. See muidugi ei tähenda, et kartmine päeva pealt lõppeb, aga kindlasti aitab kaasa, et laps tunneks ennast veidi rahulikumalt ja tal oleks nippe, mille abil ise oma tundeid juhtida.

Mõelge veel tegevusi, mis aitaksid lapsel tunda, et ta saab hakkama ja kontrollib olukorda. Näiteks, milliste töödega ta saab kodus abiks olla? Kas katab lauda, koristab jne. Selles vanuses lapsel võiks olla võimalus vanemaid kodustes tegevustes abistada, et tunda ennast iseseisvana.

Samuti võite näiteks koos lapsega kohvikus olles lasta lapsel ise mõnda asja teenindajalt küsida. Alguses võite seista tema kõrval ja koos küsida, seejärel seisate veidi eemal jne. Tehke seda julgustades ja tunnustage lapse pingutust. Olge selliste igapäevaste olukordade leidmisel loov ning katsetage samm sammu haaval, milleks laps juba valmis on. Igal juhul annab iseseisvus lapsele enesekindlust ja julgust ning võib aidata tal hirme leevendada.

Kui mure on püsiv ja Teie igapäevaelu häiriv, siis tasub mõelda hirmude põhjustele laiemas plaanis. Vahel võivad laste hirmud olla märk peres toimunud muutustest, millega pereliikmed hästi kohanenud ei ole. Tasub mõelda sellelegi, millised on suhted pereliikmete vahel. Kuidas üksteisega läbi saadakse, kas mõni pereliige on ülemääraselt stressis, pinges. Näiteks, kui üks vanem on ise ärev või depressiivne või kui vanemate vahelises paarisuhtes on pingeid, siis võivad need väljenduda ka lapse käitumises. Neid seoseid on meil ise oma peres enamasti raske näha. Seetõttu võite kahtluse korral abi küsida pereterapeudilt, kes oskab peret ja teisi last ümbritsevaid inimesi näha tervikuna ning Teile ka vajalikke nõuandeid anda.

Kontakte leiate siit:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.11.2017

Kuidas peaks käituma olukorras, kus laps (9 a) kaotab täielikult enesevalitsemise (karjub, laamendab). Kuidas aidata tal oma emotsioone kontrolli alla saada, et niisuguseid olukordi ei tekiks? Ema on püüdnud jääda rahulikuks, viia laps rahunema ja selgitanud, et see ei ole aktsepteeritav käitumine ja mõne aja möödudes on rahunemine toimunud. Samas need hood pigem sagenevad ja lähevad hullemaks.

–––

Tere

Olete mures 9-aastase pärast, kes läheb tugevalt endast välja. Olete ka märganud, et selline käitumine sageneb.

Vihastamist täielikult vältida ei saa ja pole vajagi. Küll aga võikski siis eesmärk olla, et laps õpib frustreerivate tunnetega toime tulema ilma laamendamise ja karjumiseta. Tunded on meile kõigile lubatud (sealhulgas ka viha). Küll aga tuleb õppida tundeid väljendama ilma karjumise ja laamendamiseta.

Esmalt on abiks, kui me teame, mis lapse ajus toimub, kui ta endast välja läheb. Lapse ajus on lihtsalt öeldes kaks „korrust“. Aju alumised osad on seotud tunnetega. Kui ta vihastab, asju jalaga lööb jne, siis on aktiivsed just need osad, mis „ujutavad“ muu aju üle. Aju ülemine „korrus“ on seotud mõtlemisega ja eneseregulatsiooniga ning asub otsmiku taga. See osa Teie lapsel alles areneb. Ülemise osa roll on alumist osa ohjata. Närviühendused, mis on alumise ja ülemise osa vahel, on täiskasvanutel enamasti tugevad ja toimivad hästi. Sellepärast me ei hakkagi poes röökima (enamasti), kui piima ei ole????. Lastel seevastu need ühendused alles küpsevad. Mõnel kiiremini, mõnel aeglasemalt. Mida väiksem laps, seda kiiremini ta võib kontrolli kaotada (näiteks väsides või kui lapsel on liiga põnev või infoküllane päev olnud). Vanemad saavad kaasa aidata, et need ülemise ja alumise korruse vahel olevad ühendused muutuksid tugevamaks. Nii saab ka pikemas perspektiivis vähendada endast välja minemise võimalusi. Järgnevalt nipid, kuidas seda teha.

  • Rääkige lapsele sedasama aju mudelit. Tehke seda siis, kui olete mõlemad heas tujus ja ühtegi tüli pole. Lapse teadlikkus oma kehas toimuvast aitab tal ennast paremini kontrollida.
  • Heas tujus olles võiksite lapsega rääkida tema vihastamistest. Selgitage, mida olete märganud. Kuulake, mis laps sellest arvab. Öelge, et Teie jaoks pole selline käitumine vastuvõetav. Me kõik võime viha tunda ja see on loomulik, aga oluline on see, mida vihaga peale hakata. Küsige lapselt, kas tal on mõni mõte, kuidas inimesed tavaliselt oma tunnetega hakkama saavad? Mis aitaks lapsel rahuneda? Kui ideid pole, siis võiksite abiks võtta „Tugevate tunnetega toimetuleku kaardid“. Sealt saate rahunemiseks mitmeid nippe. Kaartide kohta leiate infot siit (on müügil ka raamatupoes): http://www.vianaturale.ee/epood/tugevate-tunnetega-toimetuleku-kaardid
  • Rahunemise võtteid tuleb harjutada alguses rahulikuna ja korduvalt, et nad oleksid tugevate tunnete hetkel hiljem käepärased. Eelpool nimetatud kaardid sobivad kogu perega mängimiseks ja uurimiseks. Nii ei tunne Teie poeg, et ainult tema ongi probleemne.
  • Nagu eelpool juba öeldud, siis väga oluline on, et täiskasvanud oleksid nendel emotsionaalsetekl hetkedel ise rahulikud ja ei karjuks. Sekkuge lapse käitumisse konkreetselt. Öelge selgelt (võib ka pisult karmi häält kasutada) „Ma saan aru, et oled vihane, aga ma ei luba lüüa/lõhkuda/loopida/karjuda.“ Katkestage tema tegevus. Kui Te ise lapse tunnete peale vihastate, siis Te pigem ärritate aju alumist „korrust“ ja ei aita kuidagi kaasa eneseregulatsiooni kujunemisele.
  • Seejärel tuletage lapsele meelde mõnda rahunemisvõtet, millest olete rääkinud.
  • Kui lapsel on olnud tugevaid tundeid ja ta rahuneb, siis leidke hiljem hetk, et temaga juhtunust rääkida. Nimetage talle tundeid, mis ta tunda võis. Tuletage meelde, mis ajus toimuda võis ja vaadake üle rahunemise nipid.

Lisaks neile nippidele tuleks aga mõelda, miks laps nii reageerima on hakanud ja miks selline käitumine aina sagedamini esineb. Enamasti lapsed õpivad olukordadele reageerimist kas oma vanematelt või mõnelt teiselt oluliselt inimeselt. Kusagilt ta sellise käitumismudeli on võtnud, nüüd tuleks see ümber õppida. Kirjeldate, et ema on rahulik ja on püüdnud aidata lapsel rahuneda. Vanema rahulik olek ongi esimene oluline samm sellel teel.

Lisaks õpitud käitumismustritele võib olla põhjus mõnes probleemis, mis lapsel on. Samuti mõjutavad last teda ümbritsevate inimeste omavahelised suhted. Kui seal esineb pingeid ja tugevamat rahulolematust, siis võib see ka lapse käitumisprobleemidena väljenduda. Nende teemade uurimiseks võiksite pöörduda mõne pereterapeudi poole. Kontakte leiate siit:

http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
http://perekonsultatsioonid.ee/pereteraapiakeskus/tootajad/

Samuti soovitan lugeda järgmiseid raamatuid:

  1. Siegel „Lapse ajukeskne kasvatus“ http://www.apollo.ee/lapse-moistuse-areng.html
  2. Filliozat „Ta seeb seda meelega“ http://www.apollo.ee/ta-teeb-seda-meelega.html

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.11.2017

Kirjutan murega, kuna ei tea, kas peaks laskma asjal nüüd olla või ikkagi spetsialisti külastama. Nädalavahetusel oli meie 10-aastase tütre sõbranna sünnipäev. Kuid lahkudes võttis ta kaasa ühe kingi. Sõbranna avastas selle puudumise pühapäeval ning küsis ka temalt, aga ta salgas seda. Esmaspäeval käitus tütar imelikult, õhtul õppides nuttis – väitis, et on väsinud. Lõpuks tahtis õhtul voodis rääkida – see on meie salajuttude aeg. Sinnani me ei jõudnud. Sõbranna ema helistas, et minu käest küsida. Kui tütar mõistis, kes helistab, läks täiesti endast välja. Lubasin tütrega rääkida ja tagasi helistada. Mulle tunnistas ta üles, aga ei osanud kuidagi oma käitumist seletada. Ta pakkus ise, et helistab sõbrannale, tunnistab üles ja vabandab. Seda ta ka tegi. Rääkisin ka sõbranna emaga, kõik olid mõistvad. Ostsime kingi ning käisime koos seda sõbrannale viimas ja ta vabandas veel kord. Rääkisime pikalt põhjustest ja tagajärgedest. Leppisime kokku karistuse. Tänaseks ta jälle rõõmsameelne.

–––

Tere

Olete mures, sest laps varastas sõbranna kingituse. Teie kirjast saan aru, et olete lapsega põhjalikult rääkinud ja andnud talle võimaluse olukord lahendada. Saan ka aru, et tütar tundis ennast halvasti ja mõistis, et tema tegu polnud õige. Vahel võib juhtuda, et laps ei mõtle oma tegu läbi. Nii võibki ta teada, et tegu on vale, aga ikkagi seda teha.

Kuna see on siiani ainus kord olnud ja Te olete selle olukorra põhjalikult lahendanud, siis soovitan lasta asjal olla. Enamasti jäävad näppamised ühekordseks ja kõik laabub. Teie kirjast saan ka aru, et Teil on lapsega ilmselt head suhted ning ta usaldab Teid. Salajuttude aeg on väga hea ja aitab lapsel oma muresid lihtsamalt välja rääkida.

Alles siis, kui laps peaks veel midagi näppama, tasub otsida nõu spetsialistidelt (näiteks pereterapeudilt).

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.11.2017

Laps ei taha koolis käia. Lapse klassis on kaks poissi, kes pidevalt rikuvad tunnis korda ja kiusavad klassikaaslasi. Õpetajad kutsuvad neid korrale, aga sellest pole kasu eriti midagi. Nii on see kestnud juba pea viis aastat. Oma lapsele ma enam nõu anda ei oska. Õpetajad on nende kahe poisi vanematega rääkinud, aga tulemust ei paista kuskilt. Mis nõu ma peaksin oma lapsele andma, et saaks hakkama sellises kaoses? Siiamaani olen kogu aeg rääkinud, et ära pane neid tähele. Ta ütleb, et ei jaksa enam seda poistega riidlemist kuulata. Tundub, et õpetajatel on ka neist poistest isu täis. Kas sellist olukorda on kuidagi võimalik lahendada?

–––

Tere

Kirjutate, et Teie lapse klassis on kiusamine ja korra rikkumine kestnud juba pikka aega. Seda on väga kurb kuulda, et kool ei ole probleemi lahendanud.

Teie kirjast ei selgu, kas kool on abi ka väljaspoolt otsinud (koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog). Kui mõni laps rikub pidevalt korda ja kiusab ning korralekutsumised ei aita, siis on väga sageli probleemid ikkagi nende laste kodudes. Seetõttu ei ole kasu ka sellest, kui õpetaja ainult räägib vanematega. Kool saab vanemaid suunata abi otsima ja spetsialistide poole pöörduma. Kui vanemad ei lähe, siis peaks kool olema nõudlikum, et ikkagi mindaks. Teine võimalus ongi siis kutsuda Rajaleidja spetsialist kooli asjaga tegelema.

Sellises olukorras kannatavad kõik lapsed. Ka Teie laps ei pea kuidagi sellega ise toime tulema, sest lahendused peavad tulema ikkagi kooli poolt. Teie saate vanemana pöörduda hoolekogu poole ja teema tõstatada. Ilmselt pole Te ainus vanem, kes on olukorrast häiritud.

Veel saate ka ise Rajaleidjasse pöörduda ja abi kutsuda, sest ka Teie laps on häiritud. Rajaleidja kontaktid leiate siit: https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/.

Igal juhul tuleks nõuda, et olukord lahendataks ja mitte asjaga leppida.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

08.11.2017

Mul on mure 5-aastase pojaga, kes võtab salaja teiste asju. Probleem ilmnes esimest korda 4-aastaselt: laps hakkas lasteaiast rühmakaaslaste mänguasju salaja koju tooma. Selgitasime lapse isaga, et nii ei tohi teha ja et tegemist on varastamisega. Andsime ülesandeks pätsatud asjad omanikele tagasi viia ning seda oli lapsel raske ja piinlik teha. Tänu sellel ilmselt see pätsamine ka lõppes. Tänaseks, aasta hiljem, on see probleem tagasi. 5-aastane poiss on varastanud poest mänguasja (isa ostab talle pidevalt uusi mänguasju ja puuduse käes laps ei kannata), ta on lasteaiast pätsanud korduvalt kommi.

Lihtsalt ei tea enam, mida teha, sest tundub, et rääkimine ei mõju. Olen selgitanud, kui tõsine asi on varastamine – et selle eest pannakse vangi. Olen toonud talle näite, et kui halb tunne võib olla, kui keegi temalt või meie kodust midagi varastaks. Ta kuulab ära ja ütleb, et saab aru, lubab nii enam mitte teha, aga ikkagi teeb.

Mis oleks teie soovitus, mida sellises olukorras teha?

–––

Tere!

Olete tõsise probleemiga hädas ja ei tea, mida teha.

Selles vanuses lapsed varastavad kas teadmatusest (mida tähendab varastamine), tähelepanu saamiseks või siis mõne ebameeldiva tunde ajel. Esimene variant ilmselt enam kõne alla ei tule, sest olete juba tublisti selgitustööd teinud. Olete lapsele selgitanud, mida tähendab teiste asjade endale võtmine ja oma hoiakuid edasi andnud, et selline käitumine pole lubatud. Seega tuleks mõelda sügavamate põhjuste peale, miks laps varastab.

Edasi võiks mõelda, mis ajahetkedel need näppamised on toimunud? Kas on olnud aegadel, mil on rohkem pingeid, muresid, kohanemisi või vähe võimalusi Teiega koos olemiseks? On lasteaias mingeid muutusi ja kuidas õpetajad tema käitumist näevad. Varastamine on märk, et laps ei tunne ennast hästi ja on mingil põhjusel hädas.

Perel endal võib olla päris keeruline lapse käitumise põhjuseid leida. Veel keerulisem on aga ise lahendusteni jõuda. Vanemad saavad aga enamasti päris palju teha, et olukorda muuta. Ainult lapsega rääkimisest või tema käitumise põhjuste uurimisest ei pruugi siinkohal abi olla.

Seetõttu soovitan pöörduda perenõustaja või pereterapeudi poole, kes näeb peret kui tervikut ja oskab Teile anda juhiseid, kuidas lapsega edasi käituda. Olete siiani juba ise väga palju ära teinud ning see on kindlasti oluline olnud. Lihtsalt vahel on vaja kellegi neutraalset pilku, et edasi liikuda. Pereterapeutide kontakte võib leida järgmistest kohtades:

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina pereterapeut ja koolitaja

02.11.2017

Mure poja ja tema alkoholi tarbimisega. Viimasel ajal on tulnud juba väga tihti ette tema alkoholi pruukimist. Ja saan aru, et selles vanuses tahetakse proovida, aga kui asi juba liiga tihedaks läheb, siis on asjad pahad. Olen proovinud rääkida, jätnud karistamata. Olen ka proovinud teatud hüvede piiramist, aga miski ei mõju. Mida soovitate? Kas oleks võimalik kellegi kolmanda poole pöörduda, et asi päris hulluks ei läheks? (Emana arvan, et on juba piisavalt hull olukord, kus alaealine alkoholi tarbib.)

–––

Tere

Olete mures, et laps tarbib alkoholi. Saan aru, et olete rääkinud ja erinevaid võtteid kasutanud, et ta enam ei jooks, aga tema käitumine ei muutu. Olete väga mures. Nõustun, et isegi mõned joomised pole ok ja tuleks otsida olukorrast väljapääsu.

Teil on emana kindlasti keerulisem üksi sellest olukorrast välja tulla. On hea mõte pöörduda spetsialisti poole. Soovitan väga pereterapeuti, kes oskaks vaadata last koos teda ümbritseva kontekstiga. Näiteks sõprade ringkonda arvestada, suhteid eakaaslastega ja teiste lähedastega. Samuti oskab anda Teile nõuandeid, kuidas lapsega edasi toimetada, suhelda ja piire seada. Lapse käitumist saab kõige paremini muuta läbi teda ümbritsevate inimeste.

Teie kirjast ei selgu, kus Eesti piirkonnas Te elate. Siit leiate kontakte erinevates kohtades tegutsevate pereterapeutide kohta.

Loodetavasti saate tuua muutuse ja problem ei süvene edasi.

Kõike head soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

01.11.2017

Mida teha olukorras, kui laps on võtnud isa krediitkaardilt 400 eurot ja kulutand selle omavoliliselt?

–––

Tere

Olete mures, et laps on vanema krediitkaardilt suure summa kulutanud. Oletan, et tegu on teismeeas lapsega, kes juba oskab krediitkaardiga toimetada.

Saan ka aru, et see on olnud esimene kord. Kindlasti tuleks nüüd pidada maha üks tõsisem vestlus. Leidke selleks rahulik aeg, kui keegi ei pea kuhugi kiirustama. Andke lapsele juba veidi varem teada, et tahate temaga rääkida ja leppige kokku, millal seda teete.

Vestlust on mõtet läbi viia nii, et proovite alguses last kuulata. Sel moel saate talle rohkem vastutust panna ja lasta tal endal mõelda, miks nii juhtus. Kui hakkate ise esimesena rääkima, kui halb tegu see oli, siis on vastutus pigem Teil. Ilmselt on Teil endal ka mõni mõte, miks laps raha võttis. Uurige, kas Teie sisetunne võib õige olla. Öelge näiteks “Ma saan aru, et sul oli kiusatus osta neid asju / tunned, et taskuraha on vähe / teistel on mingeid asju, mida sul ei ole jne”. Nii saate ehk selgitada veel paremini lapse teo põhjuseid ja hiljem nende üle arutada.

Seejärel saate väljendada oma hoiakut ja arvamust. Öelge, mis tunne Teil on, kui laps nii teeb ja mida see Teie jaoks tähendab. Olge oma jutus konkreetne. Seejärel uurige, mis on lapse ettepanekud, kuidas nüüd seda olukorda lahendada ja mida teha, et sarnast asja enam ei juhtuks. Proovige oma ettepanekuid esialgu taas mitte avaldada, et laps ise ka panustaks ja vastutust võtaks. Võite talle anda aega mõelda, et mida edasi teha, ning näiteks järgmisel päeval vestlust jätkata.

Teie kirjast ei selgu, kas olete lapsega varasemalt rääkinud raha väärtusest. Kui Te pole seda juhtumisi teinud, siis tasub nüüd sellest rääkida. Kui raha võtmise põhjus oli vähene taskuraha, siis mõelge koos lapsega, kuidas ta saaks taskuraha juurde teenida. Hea oleks, kui laps ei saaks taskuraha koduste tööde eest (nõudepesemine, koristamine jm), vaid ehk leiate mõne sugulase ja tuttava, kelle juures ta saaks mõne tööga abiks olla.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

25.10.2017

Tere, mul selline küsimus. 9 a tüdruk on ülekaaluline. Olen talle seletanud, et tuleb palju liikuda ja magusat väga vähe süüa. Koolis on juba palju teda kaalu pärast narritud, iga kord, kui ta selle murega tuleb, olen korranud sama, vähe magusat (viimati oli kokkulepe, et ainuke magus on magustoit koolis) ja palju liikumist. Läheb natuke aega mööda ja kõik on justkui ununenud. Käime igal nädalal ka ujumas. Äkki on midagi veel, mida annaks ära teha, muuta, teisiti käituda, rääkida jne. Nüüd piiran ka ise magusasöömist ning igal esmaspäeval kirjutame kalendrisse minu ja tüdruku kaalud, loodan, et kui on märgata kaalu vähenemist, annab see motivatsiooni juurde, et jätkata.

–––

Tere!

Kuna taustaandmeid on vähe, on raske öelda, kas ülekaalu on palju või vähe. Kas “Läheb natuke aega mööda ja kõik on justkui ununenud” tähendab, et laps ostab ise salaja magusat, käib kodus kappide kallal või lihtsalt küsib magustoidu järele? Kindlasti ei peaks laps nälga tundma, kuid kõht ei tohiks olla ka ebamugavalt täis. Võib-olla sööb laps mõni päev liiga vähe, eriti just süsivesikuterohkeid teraviljatooteid ja kiudaineterohkeid köögivilju, jätab koolitoidu söömata, mistõttu tekib nälg ja vajadus magusa järele? Siinjuhul oleks menüü analüüsimiseks kindlasti abiks NutriData (http://tap.nutridata.ee/). Jälgida tasuks ka seda, kui kiiresti laps sööb – väga kiired sööjad kipuvad mõnikord üle sööma. Rahulikult toidule keskendudes on see mure harvem tekkima. Üle tasuks vaadata ka lapse uneaeg, sest ka väsimus võib tingida suurenenud magusaisu.

Võib-olla tasuks võtta eesmärgiks, vähemalt esialgu, kaaluseisak. Kasvava lapse puhul on ka see juba tubli tulemus ja pikkusesse kasvades läheb ülekaal iseenesest normi.

Tunnustada tuleks tehtud muudatusi: ujumas käimine ja magusapiiramine on kindlasti suur edasiminek, mis vajab järjepidevust hoolimata tekkivatest raskustest. Hea oleks lapsega neid arutada ja analüüsida ning üheskoos jõuda arusaamisele, et allaandmine ei ole hea mõte. Alguses võib füüsilise aktiivsuse suurendamine olla küll tüütu ja vaevaline, kuid õige varsti muutub selline natukene ebameeldiv ja pingutust nõudev tegevus meeldivaks ning tõenäoliselt tekib soov ka rohkem liikuda. Magusat aitab piirata see, kui varu kapis karjumas ei ole ja keegi teine pereliige oma magusasöömisega ei ahvatle, vähemalt mitte tüdruku juuresolekul.

Narrijad on tavaliselt ise ebakindlad ja nende juttu ei tohiks üldse kuulata. Enesekindlad ja edukad inimesed ei ürita kunagi kellegi teise arvelt ennast maksma panna. Magusa söömine võib olla väljendus kurbust leevendada, kuid see ei peaks nii olema. Kaalu ei tohiks tüdruk langetada klassikaaslaste või mures ema pärast, vaid ikka iseenda pärast.

Loodan, et sellest on abi.

Tervitades

Kristin Salupuu
toitumisnõustaja

11.10.2017

Tere, minu küsimus on järgmine. Mul on 12 a, peagi 13 a saav tütar, kes mõnel päeval lihtsalt ei lähe kooli (õnneks pole neid päevi olnud väga palju, aga ikkagi). Ta ei tule voodistki välja, lihtsalt ei lähe ja kõik. Mõtleb, et milleks see kool (ilmselt nagu enamik teismelisi). Vahest olen täitsa nõutu, mida teha. Viimati võtsin telefoni (kus talle meeldib pidevalt olla) ära ja ütlesin, et kui jääd koju, järelikult on sul halb olla, pead puhkama, mitte telefonis olema. Siis lubasin klassijuhatajaga sellest murest rääkida, mille peale ta ütles, et ei ära räägi, ma ei jää enam niisama koju. Olen nõutu ikkagi, kui on selline olukord, mida teha?

–––

Tere!

Olete mures, et peagi 13-aastane tütar ei taha vahel kooli minna. Selles vanuses lapsed võivad tõesti mõelda, et õppimist polegi vaja. Põhjus selles, et nende sisemine motiveeritus (õpin enda hea tuleviku pärast või iseendale), ei ole veel välja kujunenud. Küll aga tahavad teismelised koolis käia seltskonna pärast. Sõbrad meelitavad kooli ka siis, kui tunnid on tüütud. Seetõttu tasuks tähelepanelik olla, et miks tütar kooli ei tahtnud minna ja eelistas voodisse jäämist.

Saan aru, et õpetajale rääkimise hirm ajas ta kooli. Võiksite selle teema siiski veelkord üles võtta. Öelda, et olete mures ja soovite õpetajaga rääkida, et aru saada, kas kõik on ikka hästi. Kui laps veenab teid mitte minema, siis kuulake teda ja ärge hakake omalt poolt talle selgitusi andma. Peegeldage talle tagasi näiteks „Sa ei taha, et õpetaja minuga räägiks“, „Sa kardad, et õpetaja ei saa aru“, „Sul on teiste ees piinlik, kui ma kooli lähen“ jm. Usaldage oma sisetunnet ja mõelge, miks Teie laps ei taha, et Te koolis ära käiksite. Seda kahtlust saategi lapsele tagasi peegeldada ja vaadata, mis ta edasi arvab. Oluline on lapse mure ära kuulata ilma hinnanguid või omapoolseid kommentaare andmata. Nii võite ehk teadagi saada, mis koolist puudumiste taga tegelikult on. Kool võib olla tüütu, aga nagu eelpool ütlesin, siis see enamikke lastest puuduma ei pane. Hästi kuulates võib juhtuda, et Te ei peagi kooli minema, vaid võite lapse muredele juba kodus jälile saada.

Kui olete teda piisavalt kuulanud, siis võite edasi ikkagi selgitada, miks Teile on oluline tütart aidata. Uurige temapoolseid ettepanekuid, kuidas tulevikus kooli mitteminemist vältida. Küsige temalt, kuidas Teie saate teda aidata, mida ta Teilt ootaks. Proovige ise lahendusi mitte kohe pakkuda, vaid kuulake lapse mõtteid. Siis võtab tema ka suurema tõenäosusega ise probleemide lahendamise eest vastutust.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

11.10.2017

Tere. Mure selline, et lapsel puudub täielikult elurõõm. Ta on trotsi täis ja ei ole eriti suhtlusaldis. Oskate ehk soovitada, kuhu pöörduda?

–––

Tere

Märkate, et laps on muutunud rõõmutuks ja ei taha suhelda. Need on kindlasti märgid, millele tasub tähelepanu pöörata ja spetsialistilt nõu küsida.

Teie kirjast ei selgu, millises Eesti piirkonnas laps on. Seetõttu annan üldised kontaktid. Võite muidugi esimese käigu teha ka perearsti juurde, kes peaks olema võimeline ka Teile oma piirkonnast kontakte leidma.

Vaimse Tervise Keskused ja kabinetid:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

11.10.2017

Esita enda küsimus

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.
Sinu küsimus avaldatakse koos vastusega viie tööpäeva jooksul. Vastus saadetakse ka sinu e-posti aadressile.