Küsi nõu

Tere!
Mu tüdruk on 20-aastane ja oleme suhtes juba 1 aasta, aga see suhe aina laguneb meil! Pruut tujutseb iga ajal ja vajan talle abi, aga kus kohast leida abi?

–––

Tere! Kui partner näib rahulolematu, siis ehk pole talle üksi abi tarvis – suhe on alati kahepoolne. Pigem soovitaksin Teil paariteraapiat kaaluda.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

24.10.2021

Tere
Soovin osaleda koolitusel Imelised Aastad.
Kuidas on võimalik koolitusel osaleda ja millal koolitus algab?

–––

Tervist!

Koolitusi korraldab Tervise Arengu Instituut koostöös kohalike omavalitsustega. Palun küsige infot kodu lähedal toimuva koolituse kohta oma piirkonna lastekaitsetöötajalt.

Infokontaktid

Heade soovidega
tarkvanem.ee meeskond

21.10.2021

Tere
Suur mure pojaga. Jalutades perega metsas küsis ta ükskord minu käest, mis on minu suurim salasoov. Minu vastust kuuldes vastas, et tema suurim soov oleks ennast püssiga maha lasta. Eelmisel aastal oli tal probleeme koolis kohanemisega. Tema väitel teda kiusati ja tegelikult tundus, et need probleemid tekkisid mõnevõrra tühja koha pealt. Korduvalt on ta väitnud, et ma ei hooli temast ja olen halb ema. Meil on peres ka üks vanem poiss (12) ja tüdruk (3). Täna hakkas ta taaskord mulle ütlema, et ma olen tema suhtes hoolimatu ja soovib, et oleks surnud.
Ma ei oska kuidagi teda lohutada ja sooviks nõu, kelle poole peaks pöörduma, et õiget abi saada.

–––

Tere!
Paljud vanemad märkavad, et nende lastel on enne teismeiga ka nn eelteismeiga. Arengulisi väljakutseid on selles vanuses palju – vanemast eraldumise alustamine, oma mina järjest tõhusam tunnetamine, kaaslaste hulgas oma koha otsimine ning tasapisi algavad hormonaalsed muutused. Vanemate nägemine nn surelike ja ekslike olenditena on üks osa arengust, vanemate süüdistamine ei ole laste puhul harv.
Tema suhtlemisprobleemid koolis võivad olla väga suur osa tema emotsionaalsetest raskustest, sest teiste hulka kuulumine on väga oluline vajadus. Sellises vanuses laps ei oska oma frustratsiooni alati väljendada teisiti kui väga äärmuslikult. Proovige oma lapsega nendest tunnetest ja mõtetest rääkida ja nende üle arutleda, see võib olla oluline leevendus. Lisaks sellele, et saada kinnitust oma väärtuslikkusele, on oluline, et inimene saaks oma mõtteid, hirme ja ka viha väljendada. Selliseid emotsioone tuleb arengu käigus lastel ette, kuid oluline on märgata, kas see on midagi püsivamat. Võimalik, et ta vajab vaid ärakuulamist ja teie kohalolu, kuid saate ka vajadusel lastepsühhiaatri poole pöörduda, kui olukord ei parane.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

20.10.2021

Tere!
2-aastane poiss lööb teisi lapsi. Näiteks poes või mänguplatsil läheb võõra lapse juurde ja lööb või tahab lausa maadlema hakata. Kõne on tal oma vanuse kohta väga hea, jutustab pikki lauseid ja annab alati märku, kui ta midagi soovib (see muidugi ei tähenda, et alati saab, mida soovib). Lasteaias ei käi. Ma ei saa aru, miks ta lööb ? Tahaks teda ikka lastega kokku lasta, et sõprussidemeid tekiks.
Vahepeal katsetab ka vanemaid lüüa, kuigi siin juba tajub, et tegelikult ei tohi ja tihti piirdub see õrna patsutusega ja kohe pai tegemisega või “pai-pai” ütlemisega. Võõrastelt ta paiga vabandust ei palu.
Kas see löömine on mööduv nähtus?

–––

Tere!
Kaheaastase lapse puhul on igati ootuspärane, et ta oma frustratsiooni läbi füüsilise agressiooni väljendab. Vanemate heakskiit on talle eluliselt oluline, hakkab juba aru saama, et see ei pruugi olla talle n-ö tulutoov käitumine. Osa lapse arengu toetamisest ongi talle tasapisi õpetada, mis on sotsiaalselt aktsepteeritav ja mis mitte. Ei saa eeldada, et sellises vanuses laps oleks teiste inimeste ja nende valu suhtes empaatiline. Nii pisikesel lapsel on normaalne kogeda tunnet, et ei tule oma emotsioonidega toime ning käituda instinktiivselt ja impulsiivselt.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

19.10.2021

Tere

Minu 12-aastane laps on üle poole aasta juba puberteedieas ning viimastel kuudel vahele jäänud nii tubaka, e-sigareti kui alkoholi tarvitamisega. Olen selgeks teinud, et selline käitumine on taunitav ning pole aktsepteeritud. On pidanud olema koduarestis max nädal aega ja lisaks mobiil päevaks-paariks ära. Meie omavaheline suhtlus on järjest halvenenud ja lapse trots kasvanud. Kodus ei taha ta enam üldse olla, ainult sõpradega (ka öösel) ja igasugune juhis mingile tegevusele minu poolt tekitab negatiivset reaktsiooni. Eile jäi ta uuesti alkoholi tarbimisega vahele ja seekord juba viina joomisega. Tunnen, et asi läheb järjest hullemaks ja varsti jookseb ta lihtsalt kodust minema. Koolis on hinded korras, lisaks teeb trenni ja käib muusikakoolis. Vahetas sügisel kooli (kodule lähedal), ise on sellega rahul. Ise ta arvab, et on juba piisavalt vana, et teha, mis tahab, sh minna-tulla millal soovib, olla öösel küla peal ja tarvitada meelemürke. Kasvatan last põhimõtteliselt üksi, elukaaslane sellest osa ei võta (pole lapse isa).

–––

Tere!
Toote esile mitu positiivset aspekti lapse juures – koolis saab hakkama ja ka trennikohustusest peab kinni, see on selles vanuses väga suur asi. Tundub, et lapsel on peamiseks probleemiks vanemast eraldumine ja sellega kaasnevad vahel väga valulikud reaktsioonid – trots, piiride katsetamine, kambad. Selles vanuses laps vajab endiselt lähedust, kuid tung vanemast eralduda on suur, seega otsib ta kuuluvustunnet ja lähedust sõprade seas. Teie kirjast ei saa aru, kas tegemist on poisiga? Isa roll poiste üles kasvamisel on väga oluline ning vajaksite ka teise lapsevanema või elukaaslase tuge piiride seadmisel. Laps hakkab teismeeas äärmuslikult käituma esiteks sellepärast, et see on selle arengufaasi eripära, aga kui probleemid liiga tõsiseks lähevad, viitab see ka lapse emotsionaalsetele raskustele. Perenõustamisest võiks teile abi olla, et saaksite ennast vanemana tõhusamalt kehtestada ja uurida, millest laps emotsionaalsel tasandil puudust võiks tunda.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

19.10.2021

Kuidas õpetada last keskenduma, vaatamata välistele segajatele?
Kuidas tulla toime ajalise piiranguga kontrolltööde tegemisel? Kohe, kui on aja peale kontrolltöö, ei tule midagi välja, kuigi oskused on olemas. Plokk tuleb ette …

–––

Tere!
Kas Teie lapsel on selline probleem terve kooliaja vältel esinenud või teismeeaga seoses ja just viimasel ajal tekkinud?
Kui probleem on olnud mingil määral olemas ka varasemas kooliastmes, võib olla tegemist tähelepanufunktsiooni häirega, mida tunneme ATH nime all. Aktiivsus-tähelepanuhäire ei pruugi alati olla seotud ülemäärase aktiivsusega, vaid ainult häiritud tähelepanufunktsiooniga.

Samuti on sellistel puhkudel sage probleem ülemäärane ärevus, mis keskendumist segab. Kui tähelepanu langus ilmneb peamiselt just sellistes stressirikastes situatsioonides, siis tundub loogilisem, et tegu on ärevusega, mis võtab lapse enda võimusesse ja takistab aju terviklikku toimimist.
Abi võiks olla ärevusega toimetuleku oskuste omandamisest, mida oleks hea õppida psühholoogi suunamisel.
Kuna kontrolltööd on määrava tähtsusega, siis ehk on lapsel ka enesele seatud kõrgendatud ootusi, mis töö sooritamise veelgi ärevamaks muudavad. Ka need teemad vajavad pikemat käsitlust.
Lisaks on oluline meeles pidada, et teismeeaga kaasneb ajukeemiliselt palju muudatusi ja see vanus on sageli aeg, mil noored esmakordselt ärevusega häirivalt palju kokku puutuvad.
Konsulteerige kliinilise psühholoogiga, kui raskused ei taandu. Perearst saab läbi vaimse tervise teraapiafondi Teile suunamise teha.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

*****

Tere!

Täna väga põhjaliku vastuse eest! Pigem on tegu viimase aja probleemiga. Tütar käib 7. klassis ja siiani on ta ülirahulik olnud.
Ta ise ütleb ka, et paljud asjad ärritavad teda ja klassis olles ta ei suuda keskenduda – eriti töö ajal. Ja kui on veel ajaline piirang ka, siis asi hoopis hull…
Ja jah, tal ei ole kunagi väga-väga head hinded olnud, aga ta on alati hakkama saanud, hästi. Ehk et tal kindlasti on ootused enda suhtes, et peaks hakkama saama…
Aga kas kohe psühholoogi juurde pöörduda?
Kas koduselt ei saaks teda mõne nipiga aidata?

Vastus:

Tere!

Tundub, et teismeeaga seoses on üldine ärevuse tase tõusnud ja ka enesekriitilisus ning kõrgendatud nõudmised on osa ärevusest. Selles mõttes osa sellest, et ärevuse korral tahaks inimene midagigi kontrollida (ärevus ja muretsemine, kergemini ärritumine jne) tunduvad kontrollimatud ja seega on üheks viisiks tasakaal tagasi saada suurendada omaenda panust, mis aga omakorda stessi lisab. Tekib selline nõiaring.
Vestelge temaga tema ootustest ja nõudmistest, mida ta endale seab ning aidake stressoreid ja ärevust tekitavaid olukordi sõnastada, see aitab kaasa lõimimisprotsessidele ajus. Lisaks aidake tal oma mõtetes korda luua ja prioriteete seada – selles vanuses muutub pikaajalisemate eesmärkide seadmine keerulisemaks. Selles vanuses laps võib vajada vanemalt ohtralt kinnitust oma hakkamasaamise jpm osas.
Rahunemiseks on kõige kiirem viis sügav hingamine, mis aitab hapniku ja süsihappegaasi tasakaalu ajus reguleerida ja rahustab „ärevat“ aju.
Suures osas tundub, et tegemist on puberteediea muutustega. Toetav suhtumine, julgustamine, tunnete nimetamine ja erinevate olukordade läbiarutamine on kindlasti abiks.
Ka lapsevanemal tuleb kohaneda n-ö uue ja suure lapsega.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

07.10.2021

4-aastane tüdruk ei taha lasteaias koos teistega WC-s käia, ootab, kuni teised on ära käinud ja alles siis läheb WC-sse ning sulgeb ka ukse. Kuidas saaks lasteaiaõpetajad talle toeks olla, et ta käiks WC-s koos teistega? Et teised ei peaks tema pärast igale poole hiljaks jääma.

–––

Tere!
Kuna ei tea lapse arengulugu, ei oska öelda, millisel põhjusel lapsel selline eelistus on kujunenud. Potitoimingud ongi ju väga privaatsed, täiskasvanute jaoks on see elementaarne. Kui laps on selles osas tundlik, siis peaks tema sooviga ka arvestama. On keeruline kindlaid juhtnööre anda, kuid julgustamine ja sõbralik mõistvus on kindlasti alati olulisel kohal iga inimese harjumuste muutmisel. Kas laps ka kodus on potil käimisel äärmiselt privaatsust vajav ja millises vanuses see käitumine algas?
Kuigi eeldame, et lapsed peaksid sellistel teemadel mitte piinlikkust tundma, siis kõik lapsed nii vabad ei ole ja selles ei ole minu arvates midagi halba. On arusaadav, et lasteaiaõpetaja võib soovida, et ühe lapse tõttu ei peaks teised ootama, kuid kui laiemalt mõelda, siis ei tohiks see nii suur probleem rühmas olla, et lapse sooviga mitte arvestada. Kindlasti on teistel lastel n-ö omad veidrused, nagu igal inimesel. Kui selline hirm ja vajadus on tekkinud äkki ja kutsub lapses esile tugevaid tundeid, siis on võimalik, et laps on selles olukorras midagi traumeerivat kogenud. Proovige lapsega sel teemal rääkida ja aidata tal oma tunnetega toime tulla – teda kuulates, julgustades ja aktsepteerides.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

04.10.2021

Mina arvan, et minu 14-aastane tütar tarvitab alkoholi ja narkootikume, tihti agressiivne käitumine, ei taha käia koolis, kogu aeg valetab ja surub peale, et hüppab aknast välja.

Kuidas suhelda sellises eas lapsega? Kas pean lubama kõike? Kuidas saada aru, et laps tarvitab midagi?

–––

Tere!
Teismeeas on vanemal peamiseks väljakutseks piiride seadmine. Kindlasti ei pea lapsevanem kõike lubama. Lapsevanem peab piire seadma ja kokkuleppeid sõlmima ka sellises vanuses lapsega, on ta ju veel välja kujunemata isiksus ja ka seaduse silmis alaealine. Kui lapse käitumine on nii probleemne, siis võib arvata, et ta kannatab tõsiste emotsionaalsete raskuste all. Mingil põhjusel peab ta piire jõuga painutama ja otsima ainetest oma tunnetele leevendust. Selles vanuses on ka väga olulisel kohal gruppi kuulumine ja suhted omaealistega.
Alkoholiga võrreldes on narkootikumide tarvitamist keerulisem tuvastada, erinevatel ainetel on erinevad toimed.
Kuna probleemid on tõsised, soovitan pöörduda pereterapeudi või psühholoogi poole.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.09.2021

Lapsel on kasuisa, lapse käitumine ärritab väga tugevalt isa ning selle peale laps pöördus, pisarad voolamas, minu poole, et tahab uut isa. Kuidas peaks reageerima olukorrale?
Mida peaksin selgitama lapsele, mida tema kasuisale? Mis oleks kõige mõistlikum lähenemisviis või lahendus?

–––

Tere!
Kuna tean Teie pere taustast vähe, saan vaid üldsõnaliselt Teie küsimusele vastata. Kasuisa ja lapse suhe on eelkõige ikka täiskasvanu kätes ning täiskasvanu vastutuseks on seda suhet luua ja arendada. Lisaks on muidugi oluline, et Teie emana seda suhet toetaksite ja ka usaldaksite kasuisa selles rollis. Kasuvanema rolliks ei pea olema tingimata olla lapsele isa, vaid toetav suhe lapse jaoks turvalise täiskasvanu ja lapse vahel. Mina alustaksin siiski Teie elukaaslase suhtumisest kasutütresse. Lapsed vastavad oma käitumise ja suhtumisega peegeldusena sellele, mida täiskasvanu oma suhtumise ja käitumisega väljendab.
Kindlasti võiks keeruliste suhete korral olla abi perenõustamisest.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.09.2021

Tere
1,9-aastane laps hakkas harjutama lasteaias. 4 päeva nädalas. Esimene nädal käisime koos. Ta mängis, oli rõõmus, ma hoidsin distantsi. Teine nädal viisin ta hommikusöögiks kohale ja läksin järgi peale lõunasööki. Laps seal olles esimesed päevad nuttis vahelduva eduga, aga lasi ennast ka rahustada kasvatajatel. Nädala teises pooles läks asi allamäge. Hommikul rühma minnes hakkas nutma juba, ta sai aru, et peab seal olema ja nuttu hakkas rohkem olema ja enam ei lasknud kasvatajaid ligi endale lohutama, jäi kurvalt nutma põrandale, ainult õue minnes oli hea tuju ja rõõmus. Kolmandal nädalal läksime tund enne õue minekut lasteaeda ja ma jäin temaga pooleks tunniks ja seejärel jätsin ta sinna ja läksin üheks tunniks ära. Laps enam ei lähe rõõmsalt õue ka. Õues ka nutab ja igatseb mind.
Näen, et laps ei usalda kasvatajaid ja nad ei ole saanud kontakti omavahel. Laps kardab kasvatajaid. Kasvatajad ei ole ka ise väga huvi ülesse näidanud sellel ajal, kui mina olen ka koos lapsega rühmas, nad hakkavad siis alles lohutama, kui mina lähen ära.

Kas peaks proovima veel edasi harjutada, et laps saaks kuidagi kasvatajate vastu usalduse tagasi? Muidu on seltsiv laps ja võõrad saavad kergesti temaga usalduse. Või peaks proovima pausi sisse teha?

–––

Tere!

Kui on tekkinud selline tõrge, võiks võimalusel pausi pidada. Iga laps on väga erinevalt sotsiaalsetesse kooslustesse sulanduv ja samuti on lastel erinev ärevuse määr vanemast eraldamisel. Sellises vanuses on siiski väga sage, et lahutamiskartust esineb ja paraku satub see aeg samale ajale, mil enamik lapsi lasteaeda lähevad. Selles vanuses on lapsel vanemast eraldi olek veel enamasti raske ja harjumine võib olla vaevaline protsess. Kui on võimalik, proovige mõne aja pärast uuesti, sest areng võib selles etapis olla kiire ja mõne kuu pärast juba harjumine lihtsam. Kui laps on teie äraolekul lasteaias pidevas stressis, siis on tema arenguülesannete täitmine takistatud – peamine energia läheb hirmu ja ärevusega toime tulemiseks.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

21.09.2021

Mul on 3-aastane tütar, kes üldiselt on väga tubli, aga jonnimisel väga järjekindel.

See ei ole kunagi väga suureks probleemiks ajal, mil saan ta panna magamistuppa, kuni ta on nõus äsja juhtunud pahandusest korraks vestlema. See toimib suurepäraselt.

Aga regulaarselt (lasteaeda minek ja muud tegevused) on hetki, kus pole jonniks ja rahunemiseks aega lapsega tegeleda nii kaua kui temal on parasjagu vaja. Töö ootab ja lasteaias hommikusöögi jaoks on vaja olla kohal. Ärkame tunnise ajavaruga ja igahommikused pikad läbirääkimised nii hea kui halvaga on üpris kurnavad – eriti kuna tihti pole neist kasu ja peab ikka ise lapse riidesse ajama suure nutu saatel.
Lõpuks olen mina nõutu ja ahastuses, et heaga üldse ei oska. Ja laps on vaata et hüsteerias, kuna ta pole nõus mitte midagi tegema. Korrutab tihti sellistes olukordades “ma ei taha midagi” iga asja peale.

See ei tundu õige ja mulle tundub, et ma ei tee lapsele head selliselt. Kõigele lisaks on kisa niivõrd vali, et korteris nii lõputult ei saa. Aga puudub teadmine, kuidas toimida sel hetkel, kui pole aega ja on vaja liikuda, aga lapsel on veel jonn pooleli.

Kas siis võimalikult hellalt riidesse ja minekut? Tundub endale halva harjumusena, mida ei tohiks julgustada pikas perspektiivis.

–––

Tere!

See on tõesti nii, et jonniiga võib olla kurnav ja lapsel on teatud arengufaase, kus tema jonnimine on eriti järjekindel. Kui laps näeb, et tal on tekkinud aken oma tahtmise saavutamiseks, siis ta kindlasti ka kasutab selle nn akna ära, see on väga loomulik. Ärge laskuge 3-aastase lapsega hommikuti pikkadesse vaidlustesse, vaid kui on kiire, tuleb ennast kehtestada ja ta peab sellega leppima. Püüdke hoida hommikuste tegevuste jada võimalikult lihtsa ja lühikesena. Mida vähem tegevusi, seda lihtsam teile ja lapsele. Laps tahab oma täiesti normaalses arengulises ärevuses midagigi oma maailmas kontrollida ja ilmselt on tema jaoks kujunenud mugavaks seda teha hommikul, mil ka teie olete ärev, et jääte hiljaks. Püüdke luua kindel ja lühike rutiin. Meie lastel on kodus hommikul kolm tegemist vajavat asja – riidesse, siis söömine ja hambapesu. Kui tegevused tehtud, võib ka multikat vaadata. Pole lihtne, peate ikka seletama ning suunama ja sundima, aga raam on ümber ning tegevused ja jonnikohad piiratud. Vahel ei jää tõesti üle muud kui et väga selgeid sõnumeid anda ja konkreetselt suunata. Need vanuseastmed on väga kurnavad ja olge julgelt oma lapsega konkreetne ja otsustav, läbirääkimistega saate tegeleda siis, kui ka teil on rohkem aega ja energiat.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

20.09.2021

Tere

Andsime teada oma 4-aastasele, et vanemad hakkavad elama eraldi.

Elame eraldi, aga hoolitseme koos. Tema kodu ja tuba on emaga. Isa elab vaid teises kohas.

Kuidas laps tavaliselt käituma hakkab ja kuidas saame teda aidata tunnetega toime tulemisel? Et tundeid jagada julgeks või küsida midagi. Väga tahame anda talle tunde, et oleme olemas. Vanematena saame hästi läbi ja muresid/tülisid pole. Tahame vaid koos aidata ja valmis tema emotsioonide abistamisel.

–––

Tere!
Olete juba teinud kõige olulisema, mis lapsele lahku läinud vanemate puhul oluline on – saate hästi läbi. 4-aastane laps ei saa veel paljudest asjadest aru, kuid ometi tajub ta hästi, kui vanemad teineteise suhtes vaenulikud või pinges on. Laps vajab abi uue olukorraga kohanemisel – saate rahulikult selgitada, kui tal küsimusi tekib ja talle kinnitada, et te mõlemad teda armastate, vaatamata sellele, et te enam koos ei ela. Samuti on lapsel oluline teada, et tema vanemad teineteisest ka lahus elades hoolivad ja teineteist austavad. Nii on lapsel „luba“ armastada mõlemaid vanemaid ja lihtsam leppida sellega, et pere igapäevaselt koos ei ela.
Te ei pea seda teemat liiga palju arutama, kuid vahel võite ju küsida, kas ta tahaks midagi küsida selle uue olukorra kohta? 4-aastasel on ilmselt raske oma küsimusi ja muresid sõnadesse panna, küll ta annab teile omal moel oma muredest märku. Siis saate tema muret ja tundeid kinnitada (et jah, tal on õigus nii tunda), aidata tal tundeid nimetada ning lihtsalt nendest asjadest temaga rääkida. See on lapsele parim tugi.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

14.09.2021

Tere! Mida teha, kui 16-aastane noormees ei saa hakkama uude keskkonda minekuga (uus kool, uued inimesed)? Esimesel päeval uues koolis käis kohal, teisel päeval pidas vastu ühe tunni, kolmandal sõitis rongiga kohale, kõndis kooliukseni ja tuli tagasi. Pärast koduseid vestlusi lubas esmaspäeval minna, kuid hommikul ei saanud minekuga hakkama. Kuhu pöörduda, kuidas aidata? Selgituseks: Lõpetas Waldorfi kooli üheksanda klassi. Hinded väga head, mõned head ja üks kolm – vene keel. Hea mäluga, loeb juba varasest vanusest palju, kodused ülesanded kohusetundlikult tehtud. Probleemiks tähelepanu keskmes olemine, teiste ees millegi tegemine (esinemine, ka koolisööklas söömine näiteks). Koolis käis, oli küll sealgi olukordi, mil jättis minemata. Käis ka psühholoogi juures mõned korrad, siis keeldus minemast. Kooli lõpupäeval läks aktusele, kuid teiste kõrvale saali istuma minna ei suutnud. Oli klassis, õpetaja viis otse aktuse ajal lõputunnistuse ja õnnitlused sinna. Tagasilöögi koolikaaslastega suhtlemises andis ilmselt ka vahepealne digiõppe aeg. Omainimeste keskel tore arukas noormees, suhtleb, hoiab end füüsiliselt vormis. Kuid ka koduses olukorras vajab ettevalmistavat aega ühest olukorrast-tegevusest teise üleminekul.

–––

Tere!
Kirjelduse põhjal on peamiseks probleemiks teismeeas sageli esinev sotsiaalne ärevushäire, mille korral põhjustavad ärevust suhtlemise ja teiste inimestega koos viibimisega seotud olukorrad. Kodustega suheldes on ärevus tavaliselt kontrolli all, aga uudsed olukorrad tekitavad tugevat ärevust ja paanikat, mis paneb tegevusi vältima. Vältimine aga paradoksaalselt hoiab häiret alal, sest aju jaoks välja kujunenud seos, et sellised olukorrad on ohtlikud, püsib (ei saa kinnitust, et ohtu ei ole ja inimene ei saa piisavalt kogemusi oma hakkamasaamise osas nendes olukordades). Sotsiaalärevuse korral on tõhusaks ravimeetodiks ravimid, kombineeritult psühhoteraapiaga, täpsemalt kognitiiv-käitumusliku teraapiaga. Vastavalt spetsialiste on Eestis palju. Ka terapeudi juurde võib aga minek olla keeruline, seetõttu vajab noor inimene selles olukorras järjekindlat suunamist abi otsimiseks. Medikamentoosse ravi vajalikkuse üle ja diagnoosi üle otsustab siiski psühhiaater, seega alustaksin kindlasti psühhiaatrist. Otsige kindlasti abi, sest teismeeas alanud sotsiaalärevusel on tugev oht muutuda krooniliseks, mis hakkab mõjutama inimese elukäiku väga olulisel määral.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

14.09.2021

Tere

Laps saab kohe 1 aasta ja 10 kuu vanuseks. Probleem on selles, et olen (isa) loonud pojaga hea sideme. Kui jõuan töölt koju, laps igatseb mind ja siis, kui näeb, viskab kohe põrandale pikali ja hakkab jonnima. Varasemalt jooksis rõõmsalt vastu ja hüppas sülle, mis toimub ka praegugi vahepeal. Üldiselt, kui pole natuke aega mind näinud ja näeb, siis hakkab kisama. Tööle minnes pole mingit probleemi, ilusti saab aru, et issi läheb tööle, teeb kalli ja musi ja lehvitab akna pealt, kordagi pole jonnima hakanud.

Milles probleem võib olla?

–––

Tere!
Sellises vanuses laps hakkab üha enam maailma avastama ja ka juba tasapisi vanematest eralduma. Teil on kirjelduse järgi oma pojaga hea ja tugev kiindumussuhe. Laps kogeb erinevates arengufaasides palju segaseid tundeid ja ärevust, sest tema pisikese areneva aju jaoks on terve maailm täis uusi ja segaseid stiimuleid ning olukordi. Sellised perioodid on lapse arengus tavalised ning tõenäoliselt see tõrjumine ja jonnimine ei jää püsima. Olge edasi sama turvaline isa ja aktsepteerige tema tundeid.

Kõike head!

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.09.2021

Tere!
Mul on mure oma 7-aastase tütrega. Läksime mehest lahku üle aasta aja tagasi ning lapsed on nädal ühega ja nädal teisega. Isaga elavad lapsed oma sünnikodus ning minuga koolist ja lasteaiast oluliselt kaugemal. Mul on ka uus elukaaslane, kes saab väga hästi lastega läbi. Mure on selles, et tütar manipuleerib ja tujutseb minuga. Kui midagi ei meeldi, siis karjub, et enam minu juurde tulla ei tahagi ja tahab issi juures oma päriskodus elada. Ei oska enam midagi teha temaga. Olen temaga rääkinud rahulikult jne, ühel hetkel saab aru, järgmisel hetkel, kui midagi ei meeldi, siis hakkab jälle trall pihta.
Mida edasi teha? Kas oleks mõeldav, et üks laps siis elabki ühe vanema ja teine teise juures? Teine laps on 4-aastane poiss ja tema on täielik emmekas.

–––

Tere!

Teie kirjeldatud olukord on üsna sage, kui lahkuminek nii värske veel. Lapsel on vaja aega kohanemiseks. Sellises olukorras on laps peaaegu alati vanemate vahel ja tunneb lojaalsuskonflikti, soovib ta ju mõlemat vanemat võrdselt armastada. Soovitan anda aega. Loomulikult saate ise tulevikus koos teise lapsevanemaga otsustada, kuidas lapsed n-ö jagada, kuid ärge sellises veel värskes ja ärevas kohanemisperioodis rutakaid otsuseid vastu võtke. Olge samamoodi lapse jaoks olemas nagu seni, tütrele on suhe emaga ülimalt oluline, sest just emad on need, kes saavad tütardele õpetada, kuidas naiseks kasvada. Kui olukord püsib pingelisena, võite abi saada pereterapeudilt, kes aitab uues olukorras tervel perel kohaneda.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.09.2021

Tere
Mure 6-aastase poisslapsega. Ta on olnud alati teistega suhtlemises hästi tagasihoidlik, minuga ehk emaga räägib ilusti ja oskab ka ilusti rääkida tegelikult. Nüüd vanemaks saades pole tal see ära kadunud ning tundub, et võib ka süveneda. Lasteaias ka õpetajad ütlevad, et ta ei kuula sõna ning eirab nende ütluseid talle ning paneb ka eirates nt silmad kinni või teeb, nagu ei kuulekski, ka minuga on ta vahest nii käitunud, aga mitte nii hullult ja tihti. Lisaks on tulnud ka selline asi, et kui ta on lasteaias või kuskil midagi halba teinud ja õpetaja sellest hiljem mulle räägib ja ma lapsega räägin sellest, siis ta täielikult eitab, et selline asi oleks olnud ehk suhteliselt kipub isegi valetama.
Kas peaks kuhugi pöörduma või mida tegema, et see hullemaks ei läheks?

–––

Tere!
Lapsed käituvad vahel erinevates keskkondades ja erinevate inimestega väga erinevalt. On lapsi, kes kodus end välja elavad ja kollektiivides väga paid on, ja vastupidi.
Julgustage teda ka kodus oma tundeid ja protesti avaldama, et ta seda vaid lasteaias ei peaks tegema. Sellises vanuses on jonn, oma MINA kehtestamine, korrale vastuhakk jms asjad täiesti normaalne arengu osa. Lapse mina areneb ja ta tahab ennast kehtestada. Julgustage seda rohkem kodus tegema ja püüdke järjekindlalt seletada, miks lasteaias selline käitumine ei sobi. Teatud määral teeb seda lasteaias ilmselt enamik lapsi. Kui laps on olnud muidu tagasihoidlik, siis ehk see on nüüd tema läbimurre ning tõeline eneses julguse avastamine ja proovilepanek. Seda alla surudes annate talle kogemuse, et tema mina, tema soovid ja tema tunded ei ole olulised. Lihtsalt, puhtalt lapse sotsialiseerimise seisukohalt on oluline lapsele seletada, mis on viisakas ja mis mitte. See on pikk ja järjepidev töö, mis kestab veel aastaid.:)

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.09.2021

Mida võtta ette, kui laps on poes varastamas käinud? Sooviks, et seda enam ei korduks. Kuna vahele ei jäädud, siis võib järgneda neid kordi veel.

–––

Tere!

Saate selles olukorras lapsele seletada, et tema käitumine ei ole sobilik. Lapsed ikka eksperimenteerivad ja proovivad piiridega katsetada ning otsivad vahel põnevust ja tugevaid tundeid, mida varastamine kindlasti pakkus. Lapsevanem saab lapsele olla toeks sotsiaalsete normide ja teistega arvestamise järjekindla ja pidevalt õpetamisega, see ongi lapse maailmaga ettevalmistamise protsess.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.09.2021

5-aastane (kolme kuu pärast saab 6) laps tunneb emast eraldumisärevust. Muidu on seltskondlik ja julge laps, kes ei karda täiskasvanute ega võõraste poole pöörduda. Selline ärevus avaldus juba kohati 6 kuud tagasi (siis ei julgenud üksi hoovi teiste lastega mängima minna, kuid sellest sai ruttu üle – vajadusel saab ju alati minu poole pöörduda ja teab, kus ma olen). Praegu avaldub ärevus kõige teravamalt lasteaeda minekul. Juba hommikul ärkab vastumeelselt ja pisarates, üritab venitada lasteaeda minekuga ja klammerdub nuttes uksel. Lasteaias päeva jooksul on jälle rõõmus ja mängib. Samas rühmas käinud kaks õppeaastat ja siis läks esimesest päevast peale rõõmsalt, nuttu pole varem olnud. Praegu on nõus lasteaeda minema vaid kokkuleppel, et teen kodukontoris tööd. Laps kardab, et mujal võib minuga midagi juhtuda. Tahaksin siiski hakata ka kontoris käima. Kui oleme koos väljaspool kodu, siis ta tahab kontrollida, kus mina olen ja mida teen. Näiteks kui teen aias tööd, siis on nõus minema eemale, kui teab, et ma mujale ei lähe ning käib aeg-ajalt mind kontollimas. Elame kahekesi, paratamatult koroona tõttu oleme palju kahekesi kodus olnud. Suuri elumuutusi kahe aasta jooksul olnud ei ole. Hirmutavaid olukordi samuti ei meenu. Palun nõu, kuidas last aidata? Kas on ehk psühholoogilise suunitlusega lastele mõeldud raamatuid, mida koos 5-aastasega võiks lugeda? Mis aitaks meil koos tema eraldumisärevust mõtestada?

–––

Tere!
Teie kirja põhjal võib arvata, et lapsel on koroonaperioodi tõttu tõesti tekkinud harjumus teiega pidevalt koos olla ja on harjumatu teist lahus olla. Eeldan, et ka suvel olete rohkem koos olnud ja lasteaeda minek on augustis taastunud? 5-aastase lapse puhul peetakse vanemast lahutamise hirmu ilmnemist arenguliseks ärevuseks. Arenguline ärevus tähendab, et teatud arengufaasis on närvisüsteemi ja psühholoogilise arenguga kaasnevaid hirme, mida peetakse eakohaseks. Aidake teda sellega, et julgustate teda jätkuvalt ennast ületama, jätkake ikka oma tavapärast elu ja rutiini (kui soovite tööle minna, siis loomulikult tehke seda) ning aidake tal seda hirmu lihtsalt korduvalt ja korduvalt läbi rääkida. Kinnitage talle, et teiega on kõik hästi ja ta võib rahulikult oma tegevustega tegeleda. Lastele on minu teada emotsioonidega seotud raamatud sarjas „Minu tunded“. Võib-olla leiate nende hulgast midagi sobivat. Peamine – laps vajab oma hirmude läbirääkimist. Esiteks aktsepteerite lapse tunnet, kinnitate, et on okei nii tunda ning seejärel aitate tal seda sõnadesse panna ja arutlete tema hirmude üle, palute kirjeldada, mis tema peas toimub ja olete olemas – kuulate ja arutlete. Samas olete ise kindel ja julgustav ning pisikeste sammudega saate teha kokkuleppeid ja leida lahendusi. Seda nimetatakse aju erinevate osade lõimimiseks. Selles vanuses on aju areng kiire, aju on väga plastiline ja pisikese inimese jaoks on palju hirmutavat. Toetage jätkuvalt tema iseseisvumist ja olge tema jaoks emotsionaalselt kohal. Sellest peaks piisama, et see arenguline hirm saaks taanduda.
Lugemiseks teile soovitan raamatut „Lapse ajukeskne kasvatus“.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.09.2021

Tere
Mure on seotud 10-aastase poisiga, kes näeb pidevalt õudusunenägusid. Tihti ei oska ta isegi selgitada, mis unenäos nägi. On kordi, kus ta lihtsalt ärkab, aga palju on kordi, kus ta karjatab kõvasti läbi une. Selliseid öid on palju, ehk et on väga vähe öid, kus ta rahulikult ilma õudusunenägusid nägemata magab. Enamikul öödest on uni tal nende pärast häiritud, tihti ka korduvalt (1-6x).
Laps ise on väga elava fantaasiaga ning igati nutikas poiss. Kurb ja keeruline on vaadata, kuidas laps rahulikult magada ei saa.
Mida teha, et last aidata? Arvuti- ja telefoniaeg on piiratud, sellele oleme juba mõelnud.
Kas peaks kuhugi spetsialisti poole pöörduma?

–––

Tere!
Lapse arengus tuleb ette ärevamaid perioode, mida võib pidada arenguliseks ärevuseks, mis kuulub närvisüsteemi arengu juurde. Mõni periood on elusündmuste, arenguülesannete ja ka aju arengu osas keerulisem ning võib põhjustada ärevust ja rahutust, mida laps (nagu ka täiskasvanud oma kogemusi ja hirme) töötleb unenägude kaudu. Kui see jääb püsivaks probleemiks, siis võite lapse ärevusega seoses lastepsühholoogi või pereterapeudi poole pöörduda. Olete juba jälginud lapse ekraaniaega, see on väga tubli algus. Mõnel lapsel on tõesti väga elav fantaasiamaailm, kuigi enamikul lastest on erinevates vanuseperioodides erinevaid hirme ja fantaasiaid. Neid peetakse arengulisteks hirmudeks. Kollid, kummitused, tulnukad ja ka kuritegelik maailm, õnnetused jne on laste mõttemaailmas olulisel kohal. Lapse kasvades arenevad ka hirmud. Saate lapsega tema fantaasiatest ja hirmudest vestelda ja aidata tal hirmutavaid kogemusi sellisel viisil läbi töötada ning tema mõttemaailma ja emotsionaalsesse toimetulekusse integreerida. Hirme on igas vanuses, selleta ei saa me keegi läbi, laps aga vajab tavaliselt oma hirmude läbitöötamisel täiskasvanute abi.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

31.08.2021

Tere!

2 a 5 k laps harjutab lasteaias käimist. Ta on üldiselt tundlikuma natuuriga, eelistab võõraste inimeste ja laste seltskonnas (vähemalt esialgu) pigem jälgida ümbrust kui et ise mängima minna. Mängides tahab pigem üksi tegutseda ning on häiritud, kui teised lapsed teda (või asju, millega ta parasjagu mängib) katsuvad või ka lihtsalt tema mängu vaatavad. See võib tulla ka sellest, et tal on vähene kokkupuude teiste lastega, suurema hulgaga lastega ning ei saa võõrastega ehk kohe sina peale (eriti kui ei sa üks ühele tähelepanu). Tundub, et ka minu eemalolek mõjub talle väga, kuna nutab üsna paaniliselt ning ei saa ehk õpetajatelt piisavalt lohutust, kuna ei lase endale ligi. Kardan, et see paanika, mis teda valdab, kui mind pole, mõjutab tema vaimset tervist pikema aja vältel ning ta tõmbub endasse, mitte ei harju lasteaia uue keskkonnaga. Tahaks teada, kuidas saaksime meie ja õpetajad lasteaias tal aidata kohaneda? Või oleks vaja esmalt harjutada väiksemas lastehoiu kollektiivis ning siis alles lasteaeda proovida (hetkel rühmas 18 last, kuid kõik ei käi alati kohal)?

–––

Tere!
Lastel on kohanemine lasteaiaga väga erinev. Tundub, et Teie laps vajab rohkelt turva- ja kindlustunnet. Kuna ta alles alustas harjumisega, siis püüdke talle teha poolikuid päevi, julgustada, toetada ja tema ärevust ka aktsepteerida. Lapsed selles vanuses peavad tasapisi hakkama harjuma vanemast eemal olekuga, see on paratamatu. Selles vanuses on lastel palju ärevust ja nn paanikat uute asjadega seoses, see ei ole aga alati tingimata seotud püsivate kahjustustega, sest arengulist stressi kogevad lapsed iga päev ning peavad tasapisi ja täiskasvanute toel sellega kohanema õppima.
Kui olukord siiski ka pikema aja vältel ei laabu, saate võimalusel kaaluda väiksemat rühma. Õpetajad saavad samuti last toetada, talle lähedust pakkudes, teda julgustades ning teda mitte tema tagasihoidlikkuse ja kartlikkuse pärast häbistades.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.08.2021

Mida teha, kui ATH laps lööb enda õde ja vendi ning sõimab teisi. Tal puue ja reh-teenus olemas.

–––

Tere!
Kui lapsel on puue ning rehabilitatsiooniplaan ja teenused olemas, siis saate pöörduda psühholoogi poole nõustamisele selle teenuse raames. ATH diagnoosiga laste probleemid on väga eriilmelised, sellise info põhjal ma Teile nõu anda ei oska. Kasutage Teile pakutavaid teenuseid julgelt!

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

27.08.2021

Tere.
Mul väga suur mure 6 a lapsega.
Nimelt ta oli paar nädalat tagasi haige, esines pearinglus ja nõrkus. Püsti olles käis pea ringi, saime ravimi. Vereproovid olid korras.
Nüüd endiselt on tal nagu hirm olla püsti, kõndida. Tahab ainult pikutada. Kui kutsun ta kaasa, siis ise kõndida ei taha, väidab, et hakkab paha. Kui küsida, kuidas olek, siis vastab, et ei tea – nii ja naa. Kas tõesti nüüd on hirm olla püsti kartuses, et hakkab paha? Kuidas teda aidata, rääkida ta ei luba sel teemal, hakkab nutma. Ma täiesti nõutu. Kelle poole peaks pöörduma?

–––

Tere!
Raske on Teile ühest vastust anda, kuna ei tea nii palju tausta. Võimalik, et laps sai sellest kogemusest pisikese trauma, tundis hirmu ja ärevust ning kardab nüüd sama kogeda. Sel juhul on hea teda tasapisi julgustada ja tema hirmutavast kogemusest temaga tasapisi rääkida, uurida, mida ta koges ning mille kordumist ta kardab? Soovitan siiski ka neuroloogi poole pöörduda, et veenduda, kas lapsel ehk tõesti ongi kõndides halb?

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

27.08.2021

Kas kuskilt on leitavad põhikooli ja gümnaasiumi eeldatavad/soovitavad oskused/teadmised klasside kaupa? Nimelt oleks huvi teada, mida mis vanuses laps oskama peab :)
Suur aitäh!

–––

Tere!

Selle sätestab põhikooli riiklik õppekava: riigiteataja.ee/akt/123042021010?leiaKehtiv ja gümnaasiumi riiklik õppekava:
riigiteataja.ee/akt/129082014021?leiaKehtiv.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

26.08.2021

Tere
14 a tütar n-ö käib juba 4 kuud 16 a poisiga, kelle vanemad on väga ranged ja ema kontrollib poissi pidevalt, teeb poisi eest otsuseid jne. Piirab poisi ja tüdruku kokkusaamisi, ei usalda oma poega, kardab, et noored seksivad ja sellel on tagajärg. Poiss elab meist 30 km kaugusel.
Tütar on õnnetu, et poiss on tihti kurvameelne ja masenduses, räägib vähe, vahel eirab ka tüdruku sõnumeid, samas ütleb alati ,et armastab ja hoolib temast, kardab, et teda jäetakse maha.
Kas mina tütre emana võiksin püüda poisiga rääkida, et aru saada mis teda vaevab? Meievaheline suhtlus on hea.

–––

Tere!
Kui Teil on noormehega hea suhe, võite ju proovida temaga suhelda, kuid püüdke vanemana noorte suhtesse ka liialt mitte sekkuda. Kuna tegemist on alaealistega, siis ehk proovite hoopis noormehe vanematega kontakti otsida ja omavahel koos noorte endiga mingid reeglid paika panna, et noormehe vanemad ka vähem ärevad oleksid. Kuna mul noormehe, teie tütre ja olukorra kohta üldiselt infot palju ei ole, siis esmajoones muud soovitada ei oska. Teismeliste suhted võivad olla vahel väga dramaatilised ning kindlasti on emana raske tütre kurbust ja segadust kõrvalt vaadata. Siiski peaks julgustama noori endid oma suhetega toime tulema ja vanematena ka teise poole vanematega koostööd tegema.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

23.08.2021

Tere
Mure 13-aastase tüdrukuga, kes on väga endasse tõmbunud. Kuskil kellegagi käia ei taha, ka oma sõpradega mitte. Talle meeldib joonistada, istubki oma toas laua taga kössis ja joonistab suurema osa ajast. Suvel (ja isolatsiooni ajal) on olnud minu nõue, et vähemalt 1 h päevas peab õues käima, seda täidab suure vastumeelsuse ja virisemisega, enamasti pean tegema ka ultimaatumi, et kui õue ei lähe, siis telefon läheb ära. Koos meiega ei taha ka mingil juhul kuhugi tulla, midagi teha.
Peagi algab uus õppeaasta, olen otsinud ja soovitanud talle kunstialaseid huviringe, aga laps ei soovi ühtegi huviringi ega trenni minna, põhjendab, et eelmisel aastal ju ei käinud (huviringi, kuhu algul pidi minema, keeldus kohale minemast; trennis sügisel veidi käis aga siis loobus – koroona oli ka, jätsin siis selle sinnapaika).
Nüüd laps teatab, et ta kavatseb ainult koolis käia, ei kuskil mujal.
Ma ei tea, kas ma peaksin teda rohkem utsitama ja motiveerima (väga raske, igale küsimusele on vastuseks “ma ei tea”) või laskma olla? Olen mures, et see kodune-tubane elu mõjub negatiivselt ta füüsilisele ja vaimsele tervisele. Olen seda ka püüdnud talle selgitada, aga seni edutult. Ta tahaks lihtsalt, et tal lastaks rahus olla.
Kuidas oleks õige käituda?

–––

Tere!

Teismeeas on sage vajadus olla omaette, paljud noored isoleerivad end oma tuppa, kus on nende turvatsoon. Võimalik, et Teie laps kogeb sotsiaalset ärevust ja on seetõttu end üha enam oma tuppa sulgenud. Või on probleem meeleolu alanemises, mis on iseenesest eale vastav nähtus, kui kerget meeleolu alanemist esineb.

Kui aga on tegemist juba depressiooniga, siis see kindlasti teatud raskusastmel enam tavaline eaga kaasnev nähtus ei ole ja vajaks tegelemist. Soovitan Teil psühholoogi vôi pereterapeudi poole pöörduda.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

16.08.2021

7-aastane kõnehäirega poiss on hakanud peitu kakama. Ühe korra kakas öösel tuppa nurka ja teine kord voodi alla mänguasjakasti. Pole kunagi sellist asja olnud. Mida teha ning miks see nii on? :(

–––

Tere!
Kahjuks ei ole mul Teie kirja põhjal arusaama, milline diagnoos lapsel on ja seetõttu on ka keeruline lapse käitumist analüüsida. Selles vanuses peaks oma soolte töö kontroll täielikult omandatud olema, pigem on see siis psühholoogiline toimetulekuviis millegagi. Soolte ja kakamisega seotud teemad on sageli seotud ärevuse suurenemise ning lapse poolse vajadusega tema jaoks kontrollimatut sisemist pinget välise käitumise abil kontrollida.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

16.08.2021

Kas vanemal on õigus last kodus ülal pidada, kui tegu on 22aastase neiuga, aga samas vanem keelab kodust välja kolida erinevatel ebaselgetel põhjustel?

–––

Tere!

Eestis loetakse täisealiseks 18-aastast ja vanemat inimest. Täisealine on inimene, kes on seaduse silmis omandanud kõik juriidilised õigused ja kohustused. Seega, kui 22-aastane neiu soovib välja kolida, siis vanem teda keelata ei saa.

Perekonnaseaduse kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täisealiseks saamisel, on vanem kohustatud teda õppimise ajal ülal pidama.

Heade soovidega
tarkvanem.ee meeskond

09.08.2021

Tere!
1,8 a laps kipub teisi lapsi lööma, või kõvasti n-ö pigistama. Kuidas vanemana käituda? Selgitamine, et nii ei tohi, käib asja juurde alati. Vahel on aga tunne, et teise lapse vanem ootab justkui lapse (kes lõi) “karistamist”.

–––

Tere!
On täiesti normaalne, et üks pisike laps ei suuda end veel kontrollida ning võib endale üle jõu käivates situatsioonides olla agressiivne ja teisi lapsi lüüa. Meie vanematena õpetamegi lapsele tasapisi sotsiaalseid reegleid ja norme. Ma usun, et teete väga õigesti, kui järjekindlalt selgitate ja lisage juurde ka see, et MIKS ei tohi nii teha – teine inimene saab haiget. Vanemana kasutage minasõnumeid: mulle ei meeldi, et sa nii teed jne. Ma ei usu, et lapse n-ö karistamine võiks olukorras midagi juurde anda. Laps ei peagi selles vanuses oskama oma emotsioonidega adekvaatselt toime tulla ning teie olete tema turvaline sadam, kes aitab tal tasapisi õppida, kuidas oma hirmude, ärevuse, ängi ja frustratsiooniga toimetada. Ärge tundke kellegi survel kohustust oma lapse kasvatamise osas midagi sellist teha, mis teile vale tundub.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

04.08.2021

Tere!
Küsimus lapseea onanismi kohta – peagi kaheaastaseks saav laps (tüdruk) on juba üle aasta tegelenud onanismiga (kintsude kokku surumine, pea kuklasse viimine, hammaste kokku surumine jne). Siiani on soovitused olnud lapse tähelepanu mujale suunata. Viimasel ajal ajab see aga last vihaseks (võib koguni lüüa). Varasemalt keelu peale kippus pigem nutma.
Eriti teeb laps seda olukordades, mis pakuvad elevust, või kohtades, kus laps on kinni (nt turvatool). Laps on peres ainuke ja saab mõlemalt vanemalt piisavalt tähelepanu.
Sügisel ootab eest ka lasteaeda harjutamine.
Mida ette võtta? Mure muudkui kasvab.
Aitäh juba ette!

–––

Tere!
Teie kirjelduse järgi on probleem juba mõnda aega kestnud. Lapseea onanismi seostatakse ärevuse alandamisega. Kirjeldate samuti, et laps otsib rahustust just pingelistes situatsioonides. Sellises vanuses laps ei tule sageli oma tunnetega üldse toime, mis on normaalne. Tema ajus toimub sageli suur segadus ning ärevust alandada oskavad sellises vanuses lapsed veel väga algeliselt. Olete saanud nõu, et püüdke tähelepanu kõrvale juhtida, kuid tundub, et oleks ka hea saada nõu ja abi teiste viiside osas, kuidas laps saaks alternatiivselt selles olukorras oma ärevusega toime tulla.
Kuna ma ei tea lähemalt just teie pere situatsiooni ja suhteid, siis soovitan teil pöörduda pereteraapiasse või seksuaalprobleemidega kursis oleva lapsepsühholoogi poole.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

04.08.2021

14-aastane ATH-käitumisprobleemidega laps. Olen hädas lapse käitumise osas. Valetab, varastab ning viimane suur pauk – pani võõra heinaküüni põlema, mis sellest saab, veel teadmatus :( Ilmselt suured-suured arved… Oleme eelnevalt käinud psühhiaatrite juures ja sai ka kuu tagasi käinud, kuid nemad ei näe, et lapsel probleeme oleks, koolis hinded korras, siis pole vaja rohte anda. Ma lihtsalt ei suuda – ei oska temaga hakkama saada.

–––

Tere!

Teie kirjeldatud käitumine on tõesti murettekitav ja vajaksite spetsialisti abi, et aru saada, mis teie lapsega toimub. ATH-ga seoses on sellistel noortel kalduvus otsida tugevaid emotsioone, mida teie kirjeldatud käitumine ilmselt pakub. ATH on keerukas diagnoos ning eriti keeruline on see teismeeaga seoses. Kui teil on olemas psühhiaater, siis pöörduge tema poole ning arutage pereteraapia võimalusi. Vajate selles olukorras abi, mida teie olukorda süvitsi tundmata on keeruline teile kirja teel anda.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

04.08.2021

Mida teha 14 a poisiga, kes sõna otseses mõttes jookseb kodunt ära.
Kodus kõik korras. Poisil on endal endast vanem tüdruk (17 a), kelle juures käiakse!
Poiss läheb lihtsalt linna, ei teavita vanemaid, telefoni vastu ei võta.
Rehabilitatsiooniplaan on tehtud, kuna lapsel on ATH.
Mõistus on otsas, ei oska enam teha midagi.
Kodus midagi ei räägi.

–––

Tere!
Teismeliste lastega võib olla tõesti vahel väga keeruline nende iseseisvumise raskustega tegeleda. Kuna teie peretausta ei tea, siis sügavamalt on keeruline teid ka aidata.
Teismelistele piiride seadmine võib keeruliste suhete korral olla üle jõu käiv ükskõik millisele lapsevanemale. Soovitan teil abi otsida perenõustaja, psühholoogi või pereterapeudi käest. Kuna ta on alaealine, siis olete keerulises olukorras ka seaduse silmis, mille põhjal on teil kohustus vanematena (eeldan, et olete lapse vanem) tema eest vastutada ja tagada, et ta teatud kokkulepetest siiski kinni peaks. Teismelistega suhtlemisel on oluline arvestada nende sooviga iseseisvuda ja sellega, et teismelise ajus on paras segadus, see on ajukeemiliselt nii ja kaasneb selle arengufaasiga. Samas on aga teie ülesandeks lapsele piire panna ning aidata tal selle eluperioodiga emotsionaalselt kohaneda. Teismelistega ei saa enam suhelda käskude ja keeldude vormis, on tarvis hakata sõlmima kokkuleppeid. Selleks aga on teil vaja abi – pöörduge spetsialistide poole. Alustage näiteks rehabilitatsiooniteenustest, seal on perenõustamine tavaliselt olemas, kui ATH-ga tegemist. Võite ka uurida sotsiaaltöötajalt, mida selles olukorras teha. Otsige julgelt abi!

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

04.08.2021

Tere, mida teha, kui laps lollitab avalikus kohas ja ei kuula üldse sõna. Poes hakkab riiulite pealt suvalisi asju korvi panema ja rongis ei taha istuda ja nii igal pool. Kuidas ma reageerima peaks, kui olen kuri, ta ainult naerab. Ei julge temaga varsti üldse kuskil käia. Tänud.

–––

Tere!

Teie kirjast ei selgu, kas teie laps on poiss või tüdruk, kuid olenemata sellest on teil nüüd tegemist teismelise lapsega. Teismelistele on iseloomulik piire katsetada ja tundub, et seda ta teebki. Teismelise arengu olulisim ülesanne on hakata vanematest jõuliselt eralduma, see väljendub peamiselt protestis vanemate vastu. Võtke seda rahulikult, kehtestage rahulikult ja selgesõnaliselt piire, olge järjekindel, kuid arvestage ka sellega, et ta neid harva järgib. Teismeline vajab piire, aga ka omajagu vabadust ise otsustada, peate püüdma selle vahel tasakaalu leida. Olge paindlik.
See iga on keeruline nii lapsevanemale kui lapsele endale, sest hormonaalseid muutusi on ohtralt, teismeliste ajus toimub üks suur kaos.
Võtke asja rahulikult, sest teismeiga kestab veel omajagu aastaid! :)

Jõudu ja rahulikku meelt soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.07.2021

Tere!
Mure peagi 4-aastaseks saava tüdruku kartlikkuse pärast. Mure seisneb selles, et laps justkui kardab teisi lapsi ja üleüldse kardab uusi asju proovida, eriti füüsiliselt aktiivseid tegevusi. Juba eos loobub proovimast, näiteks liumäed, ronimised, hüppamised, karussellid jne – mõningase meelitamise peale midagi teeb, aga on krampis ja hirmul, kuid on rõõmus, et saab hakkama siiski. Kui keegi talle ütleb à la, et ta ei tohi trepist üles tulla, siis ta ei lähe – ta ei seisa enda eest. Kui keegi küsib ta mänguasja endale, siis ta annab jne. Kui lapsed jooksevad ringi, siis tõmbub eriti tagasi ja laseb kõik mööda.
Hirm on selle ees, et kui ta aktiivsem ja enesekindlam ei ole, siis hakatakse teda ehk kiusama. Ta on ainus laps peres ning lasteaiast väljaspool omaealiste lastega on vähe kontakte. Sooviks nõuandeid, kuidas kasvatada lapse enesekindlust ning kuidas kogemus on varasemalt kartlike lastega – kas sellest pigem kasvatakse välja või pigem süveneb? Kas pigem julgustada/meelitada proovima uusi asju või lastagi toimetada nii nagu ise heaks arvab? Kas sellise murega tasub pöörduda psühholoogi poole? Ei mõista, kust selline kartlikkus pärineb.

–––

Tere!
Osad lapsed ongi kartlikumad ja ettevaatlikumad, inimestel on ju erinev temperament ja iseloom. Üksikul lapsel, kel omaealisi mängukaaslasi vähe, võib tõesti olla raskem sotsiaalseid oskusi omandada. Julgustage, aga ärge sundige liialt. Sageli kasvatakse sellest välja, aga mingi osa kartlikkust võib jääda talle omaseks ja selles ei ole midagi halba. Ärge muretsege ette ja toetage teda, ise rahulikuks jäädes. Kui mure püsib, siis võite muidugi ka psühholoogiga konsulteerida, kuid üldiselt arvan ja toetun siinkohal ka oma kogemusele enda lapsega, et muretsemiseks pole põhjust. Vana tõde tasub kordamist – lapsed on erinevad. Ärge muretsege!

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.07.2021

Mure 1 aasta ja 8 kuu vanuse tütre pärast, kes kipub olema väga tujukas, jonnine ja isegi hüsteeriline. Ta on olnud suhteliselt püsimatu juba ca 4-kuusest peale. Viimastel kuudel aga on päris hulluks läinud ja mõjub juba pereelule, seda enam, et kohe on perre teine laps sündimas.
Nimelt on laps pidevalt jonnine. Juba hommikul ärgates hakkab jorisemine ja jonnimine pihta, vahet pole, kas magas öösel hästi või halvasti. Jorisemine ja jonnimine kestab terve päeva. On ka paremaid päevi, aga enamikul päevadel lihtsalt on kõik sellest õhtuks nii kurnatud. Jonn on iga asja peale – kui ei saa oma tahtmist, kui midagi keelatakse, kui ei saa pidevalt süüa, kui ise kõnnib kuskile vastu või lööb midagi ära, kui ei tule esimese korraga midagi välja jne… Kõik see väljendub jonni, kõvahäälse hüsteerilise karjumisega, vahepeal 10 minutit pikali põrandal karjudes, ilma et mitte miski rahustaks. Sinna juurde käib veel vihahoos enda löömine, pea löömine vastu seina ja peeglit jne. Me ei oska enam kuhugi joosta ega midagi teha. Rahulikult seletamisest jonnihoogude ajal pole miskit kasu ja lõpuks on endal lihtsalt jaks otsas, et ise rahulikuks jääda. Kas selline käitumine võib ka terviseprobleemidest tulla või ongi lihtsalt tegemist väga keerulise iseloomuga lapsega?

–––

Tere!
Tundub, et tegemist on täiesti eakohase käitumisega, lisaks veel stress uue beebi saabumisest. Ta ei oska oma emotsioone selle vanuses ise hallata ja ka agressiivsus on täiesti normaalne reaktsioon selles vanuses, kui laps kogeb tugevaid tundeid ja frustratsiooni. Olge ise rahulikud edasi, rääkimine tõesti ei aita hüsteeria puhul. Olge olemas, silitage, kui lubab, rääkige maheda ja rahustava häälega. Ja vahel on ka vaja lapsel end lihtsalt tühjaks karjuda, selles ei ole ka midagi halba. Loomulikult on Teie jaks otsas, olete kohe sünnitama minemas jne. Olge enda vastu leebe, olete hea ja hooliv ema!

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

21.07.2021

11-aastane noormees otsib ennast. Ta elab peres, kes rändab riigist riiki (isa töökohast lähtuvalt – isa on diplomaat). Peres puudub harmoonia vanemate vahel. Mul on valus vaadata, kuidas laps kannatab. Ta on muutunud vanematega suhtlemisel “kurjaks”, kasutab kõrgendatud häält. Akadeemiliselt koolis kõik laabub. Tunnen, et last on vaja aidata…

–––

Tere!
Teie kirjast ei selgu, kuidas noormehega seotud olete. Lapsel on niigi teismeea raskused ja kodune olukord raskendab seda veel. Otsige talle ja perele kindlasti psühholoogi või pereterapeudi abi.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

21.07.2021

4aastane tüdruk (3 kuu pärast saab 5)
Ütleb pidevalt vanematele: kao ära, tahan ilma sinuta elada, oled vastik, lööb, paha ema, paha isa, tahan, et sa auto alla jääksid jne. Need ütlused tulevad vahepeal täiesti suvalises kohas suvalisel ajal. Isegi kui öelda, et pudru on kuum, ole palun ettevaatlik, oled kohe paha isa või ema. Ei saa aru, kust kohast selline tekst. Kodus sedasi meie ei räägi omavahel. Lisaks iga õhtu on suur kisa, kui vaja pessu minna, peale mänguplatsilt tulekut. Ka magamajäämisega pidevalt tüli, et kao minema ja lööb. Kuigi jääme rahulikuks, ei mõju see. Oleme proovinud ka nn kurjaga, et löömine meile ei sobi ja ei soovi enam magama panna, siis see ka ei mõju. Oleme proovinud teha nn kokkuleppeid, et kui käitud ilusti vmt, siis saad kauem üleval olla vmt. Ka ei mõju.

–––

Tere!
Kui see on selline mõnda aega kestnud käitumine, mitte väga pikalt, siis on tõenäoliselt tegemist ühe arengulise faasiga. 4–5-aastastel tekib sageli trots, sest nad on juba NII suured, kuid teisalt tajuvad sageli seda, kui väiksed nad ikka veel on ning see tekitab segadust ja protesti. Jätkake kokkulepete proovimist ja peegeldage talle tagasi, mida tema sõnad teile tähendavad (et see teeb teid kurvaks/vihaseks jne). Andke talle teada, kuidas ennast tunnete. Kui probleem ei lahene, võib teile abi olla pereterapeudi poole pöördumisest.

Kõike head!

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

14.07.2021

Kolmene laps higistab meeletult ja tihti mõjus. Millest nii väikesel lapsel tohutu higistamine võiks olla tingitud? Pontsakam laps ka!

–––

Tere!
Last teadmata ei oska kahjuks sellele küsimusele vastata. Teil oleks mõistlik pöörduda perearsti poole.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

06.07.2021

Tere, 2-aastane laps (tüdruk), kes hammustab teisi lapsi. Ei oska enam probleemiga toime tulla. Hammustab siis, kui midagi ei meeldi ja agressiivselt.

–––

Tere!
2-aastane laps ei oska veel oma emotsioone kontrollida ja väljendab oma frustratsiooni tihti läbi füüsiliste reaktsioonide. Oluline oleks teada, millises faasis on lapse kõne areng, et aru saada, kas sõnalise väljenduse vähesus on selle probleemiga seotud. Saate vanemana last järjepidevalt suunata ja juhendada ning õpetada jätkuvalt, et on teisi viise, kuidas oma pahameelega toime tulla. Pakkuge talle teisi lahendusi, ei piisa vaid sellest, kui öelda „ei tohi!“, laps ei tea veel ise, kuidas peaks.
Lastel on erinevates arengufaasides palju keerulisi tundeid, millega nad ei suuda veel toime tulla, see on normaalne arengu osa ning lapsevanemal jääb vaid üle last suunata ja õpetada, kuidas nende keeruliste tunnetega toime tulla. Seda saame teha läbi seletamise, suunamise, ettenäitamise jmt abil.

Kuna Teie probleemi ja lapse arenguloo osas on mul vähe infot, siis põhjalikumalt ma Teile nõu anda hetkel ei oska.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.07.2021

Tere, 2aastasele poisile meeldib vanemate ja vanavanemate paljast nahka katsuda. Laps läheb vanaema jala juurde ja kallistab ning silitab. Samuti on ta seda teinud sõbranna teismelise tüdruku jalaga. Või siis poiss lükkab selja paljaks ja silitab.
Samuti, kui kõhu peale istuma tuleb, siis lükkab enne kõhu paljaks.
Mis selle taga võib olla?! Rääkida poiss veel ei oska, aga vahest küsib omamoodi vanavanaemalt luba, et kas võib vanaema jalga/selga kallistada/silitada.

–––

Tere!
Lapsed otsivad vaistlikult lähedust ning nahk-naha kontakt on lapsele väga oluline läheduse ja turvatunde allikas. Kui laps veel rääkida ei oska, siis on loomulik, et ta toimetab vastavalt oma soovidele ja vajadustele sõnatult.
Selles ei ole midagi muretsema panevat.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

28.06.2021

Kas laps tohib enda 18. aasta sünnipäeval välja kolida? Või saavad vanemad teda keelata?

–––

Tere!
Eestis loetakse 18-aastast ja vanemat inimest täisealiseks. Täisealine on inimene, kes on seaduse silmis omandanud kõik juriidilised õigused ja kohustused. Seega alates 18-aastaseks saamisest kohustust vanemate nõusoleku järele enam ei ole. See ei tähenda, et kogenuma inimese hea nõu enam ära ei kuluks, aga tõepoolest – kui täisealine laps tahab välja kolida, siis vanemad teda keelata ei saa.

Heade soovidega
tarkvanem.ee meeskond

25.06.2021

Tere! Olen 13aastane ning ma lähen 7. klassi. Kuna hetkel on küll suvevaheaeg, aga siiski septembris tuleb uuesti kooli minna ja see algab kõik otsast peale. Lugu siis selline, nimelt minu klassivend on minu vastu vägivaldne, eriti oli ta seda veel 5.-6. klass ehk siis alles lõppes see hull terror. Ta on mitmeid kordi tulnud pärast kooli garderoobi ning hakanud mind kägistama ja on ka nt vahetunniajal kallale tulnud, aga siis õpetajad vahele tulnud, nimelt oli asi kehalise tunnis kõige hullem, kui nt mängime rahvastepalli, ta just nimelt virutab mulle selle palliga vastu nägu, ning nt veel ka vetsu ees seismine, et ma ei lase sind siia, aga see on tavaline, kuna poisid ongi sellised. Aga selle peksmise ja kallale tuleku kohta ma nii kindel pole, paljud sõbrannad mu klassis räägivad, et meeldin, aga minu meelest see seda moodi välja küll ei paista. Mõnikord kohtume ka poes ja siis hakkab inetult ütlema. Kui uuel aastal see asi kordub, kaasata õpetaja või lihtsalt loota, et tüdineb ära?

–––

Tere!
Tõepoolest, vahel poisid väljendavad oma sümpaatiaid kummaliselt, aga see ei ole okei ning kindlasti kaasa õpetajad ja ka oma vanemad. See on vägivaldne ja tagakiusav käitumine, mida Sa ei pea kindlasti välja kannatama. Ma loodan, et õpetajad võtavad seda tõsiselt!
Oled väga julge, et abi otsid!
Kui olukord ei lahene, võid ka koos vanematega politseisse pöörduda, sest kägistamine ja kallaletulek on kuritegelik käitumine. Õpetajad ei tohiks sellel samuti juhtuda lasta.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.06.2021

Olen lapse vanaema ja olen murelik seetõttu, et viimasse kuul on juhtunud selline kurb lugu, et väikene rõõmus poiss on muutunud apaatseks ja on ära kadunud see rõõmus olek. Märkasime seda siis, kui ei olnud teda kuu aega näinud. Ja nüüd on selgunud, et tütre elukaaslane on tema jalale haiget teinud, jalg läks paiste ja siniseks. Ka ema ei tea ka veel, kuidas ta lapsega on käitunud tema äraolekul. Elukaaslane eitab kõike. Ta ei ole selle lapse isa. Mida teha? Kas lubada teda sellesse peresse, sest väike poiss kardab teda, või mida oleks õige ette võtta? Tänan nõu andmast!

–––

Tere!
Olete keerulises olukorras, uue pereliikmega harjumine on kõigile raske, eriti väikesele lapsele. Teie vanaemana kahjuks ei saa lubada või keelata, sest see õigus on vaid lapse emal ja lapse bioloogilisel isal. Peate selle pere suhted jätma oma tütre hallata. Mõistan, et olete murelik ja saate eelkõige oma tütart toetada ja loomulikult lapse huvide osas valvas olla. Vahel on nii, et uutes suhetes kaob ka lapsevanemal endal fookus ära ja oleks hea, kui keegi siiski lapse heaolu silmas peaks. Kui teil on põhjust arvata, et uus elukaaslane on lapsele ohtlik ja isegi kui tütar seda ei näe, on teil kodanikuna kohustus teavitada lastekaitset. Antud juhul ei ole mul informatsiooni piisavalt, et juhtunut teie pere kontekstis mõista, kuid praeguse info kohaselt on need minu teadmised sellest, kuidas toimida võiks.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

18.06.2021

Tere! Tütar tahab konkureerida oma klassikaaslaste ja sõbrannadega, et olla n-ö popp ja äge. Selleks nõuab ta kõige kallimaid telefone, arvuteid, firmariideid jne jne… tegelikult on tal kõik olemas. Aga mitte kõige viimasemad n-ö mudelid. Ja kui selgitada, et see ei ole võimalik ja tuua näiteid, mida kõike tal tegelikult on ning tema heaks tehtud, siis ta isegi ei kuula mitte. Ta läheb lausa hüsteeriasse: tema on kõige vaesem, tema ei saa midagi, kuidas teised saavad jne jne. Nendest teistest lastest, kes tema jaoks n-ö materiaalsed eeskujud on, ei saa me kuidagi eemalduda ka, kuna nad käivad ühes klassis ja on ka naabruses elavad. Kuidas panna last mõistma, et materiaalsus ei ole kõige tähtsam?

–––

Tere!
Teismeliste tüdrukutega on tõesti keeruline. Vajadus olla grupi liige ja ennast sotsiaalselt tõestada on selles vanuses väga oluline. Teie saate vanemana lähtuda ikka vaid oma võimalustest ja seda ka järjekindlalt lapsele selgitada. Tugevad emotsioonid ja nn hüsteeria on ka arusaadav reaktsioon, teismeline ei kontrolli sageli oma emotsioone ning arengutase ei võimalda tihti näha n-ö suuremat pilti. Saate vaid omalt poolt anda lapsele edasi neid väärtushinnanguid, mida teie oluliseks peate ja tasapisi tuleb ka lapsel mõistmine.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

10.06.2021

Tere, mul on mure sellega, et 2-aastane tüdruk kardab inimesi, ainuke, kellega ta lepib, on ema, kasuisa, kasuõed. Tavaliselt, kui külla lähme, siis ta hakkab juba trepikojas või ukse ees meeletult nutma ja emale sülle tahtma ning ema külge klammerduma, külas saame ka ainult nii olla, et ta on mul süles ja hoiab tugevalt kinni. Nii kui keegi külas ta nime ütleb või temaga proovib rääkida, siis laps hakkab hüsteeriliselt nutma, sama on ka õues või meie enda kodus, kui keegi sugulastest külla tuleb, siis ta nii meeletult kardab ja ripub ainult ema süles. Kui maha üritan panna, järgneb sellele hüsteeriline nutt, muidu, kui külalisi pole, siis ei ripu küljes, siis tegutseb ja jookseb omaette ka. Hakkasin teda nüüd lasteaeda ka harjutama, alguses, kui lasteaeda viin ja ära lähen, siis nutab, aga rahuneb natukese aja pärast maha ja kasvataja on rääkinud, et mängib küll ilusti, kui mind pole, alguses esimesed päevad tahtis ka ainult kogu aeg ühe kasvataja süles olla, aga kui ta enam kogu aeg ei võtnud, siis laps sai aru ja mängis teistega. Mul on tõesti raske temaga sugulastele või tuttavatele külla minna, sest siis ma ei saa ise üldse liikuda, sest ta on terve aeg kramplikult mu süles ja hoiab kinni, vahel on isegi nii, et piisab vaid sellest, kui keegi teine talle otsa vaatab ta hakkab isegi siis nutma, kõige hullem on, kui keegi teine ta nime nimetab või temaga räägib, siis sellele järgneb hüsteeria, katsuda või sülle võtta kellelgi teisel ei luba ta ammugi, ei oska tõesti enam mõelda, millest see olla võib ja mida ma selleks tegema peaksin, et ta natukenegi lepiks teiste inimestega ka.

–––

Tere!
Teie kirjast ei selgu, kas see ongi teie lapse puhul nii olnud. 2-aastane laps võib olla arenguliselt küll veel või taas selles faasis, et ema külge klammerdub. Sageli on see just nii lasteaiaga harjumise ajas, 1,5–2,5-aastaselt, sarnase murega on ka paljud teised vanemad. Mida suuremaks teie laps saab, seda enam kogeb ta uusi olukordi ja uusi inimesi, see võib olla väga ärevusttekitav ja vajab harjumist. Võib-olla on ka teie laps ülekaalukalt just teiega aega veetnud ning seetõttu ka enam klammerduv. Kui ta lasteaias mõne aja pärast rahuneb, siis on ta ehk valmis tõesti ka lasteaeda minekuga ja saate teda tasapisi edasi harjutada. Lastel on väga erinev turvalisuse ja kiindumusobjekti vajadus, laske tal rahulikult uute inimeste ja olukordadega harjuda. Sageli on see ealine faas, mis möödub.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

10.06.2021

Tere. Oleme hädas oma 4,5-aastase poisiga ja ei tea, kuidas temaga käituda. Oleme alati abikaasaga arvanud, et lapse kasvatamine peaks käima läbi hea eeskuju ja armastuse, turvaline kiindumussuhe on väga oluline. Kahjuks tundub, et sedasi kaevame endale auku: laps kehtestab kodus aina enam oma reegleid, samm-sammult, ja me ei tea, mida teha. Arutasime asja ja leidsime, et oleme liiga leebed ning peaks konkreetsemalt oma piirid paika panema. Päev-kaks see toimis, aga siis läks lollitamine ja vastu haukumine taas lahti. Kuidas sellest olukorrast lahenduse poole liikuma hakata?
Hea oleks saada vihje mõnele konkreetsele lingile vms.

–––

Tere!
Piiride panemine on pikk protsess, mis kestab tõenäoliselt kuni lapse täiskasvanuks saamiseni. Olge paindlik, piiride panemine ei saa olla kompromissitu, aga ka liigne järeleandlikkus mitte – kumbki äärmus ei ole lapsele hea ega ka vajalik. Alustage sellest, et leppige vanematena kokku, mille osas te piiri panete ja järgige seda mõlemad. Nõudmised võiksid olla konkreetsed, selles vanuses laps vajab selget arusaama, mida talt nõutakse. Vaadake ka: tarkvanem.ee/kasvatamine-artiklid/viis-vaart-napunaidet-lapsevanemale-kuidas-lapsele-piire-seada/

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

10.06.2021

Tere. Kohe suur mure lapse pärast. Läheb see aasta esimese klassi. Saab 7. Lasteias kasvatajad kurdavad igapäev. Kogu aeg ta teeb midagi mul. Täna näiteks üks emadest saatis pildi, kus näpistas oma sõbrannat, lõi jalaga. Ühesõnaga hakkas läbi saama ühe tüdrukuga meie grupist. Peale seda väga muutus. Sest ta teeb kaasa, mida see teine tüdruk. Näiteks see tüdruk üksi jalutab väljas. See tüdruk viib mu lapse halvale teele. Enne ta ei olnud selline. Mu laps on täielikult muutunud. Ma räägin, seletan talle iga päev. Aga ta vist unustab ära ja ikka teeb midagi. Lihtsalt enam ei jaksa. Mida ma peaksin tegema. Näiteks üks päev näitas kasvatajale näpuga, et oled loll. Kas peaksin pöörduma psühholoogi juurde? Aitäh

–––

Tere!

6-aastane laps ei pea väga sageli meeles seda, mida vanem on õpetanud ning käitub nendes olukordades spontaanselt ja vastavalt oma automaatsetele reaktsioonidele ehk oma tunnetele. Lapse järjepidev agressiivne ja jonnakas käitumine viitab tavaliselt mingile raskusele, mida laps enda sees kogeb ning millega ta ei oska veel ise toime tulla. Püsivate käitumisprobleemide korral võiksite küll psühholoogiga konsulteerida.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

10.06.2021

Tere, meil on mure seoses meie kaksikutega. Nad väga kardavad arste – juba mitu aastat ei ole võimalik plaanilises kontrollis käia, kuna laps nii paaniliselt kardab, et on täiesti hüsteerias – isegi silmi ei tee lahti. Ometi oleme eelnevalt mänginud arsti ja valmistanud neid ette, et arst ainult mõõdab ja kaalub. Mida saaksime teha, et saaks arsti visiidil ikka käidud? Võõrastega suhtlemine on üldse välistatud – väldivad täielikult võõrastega kontakti.

–––

Tere!

On lapsi, kes tõesti kardavad väga arste, saate ise rahulikuks jääda ja neid jätkuvalt harjutada. Nelja-aastaselt võib olla veel igasuguseid hirme ja nendega kohanemine on arengu osa. Korduvate kogemustega, mida lastele elus pakute, annate neile kinnitust, et see ei ole ohtlik. Ei ole ühtegi head kindlat nippi, saate rahulikult neid nii võõraste kui arstidega harjutada ja neid erinevate inimestega sotsialiseerida.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

10.06.2021

Tere

Meie peres kasvab 3 last, poisid 7, 8 ja tüdruk 17. Keskmine laps on alati olnud väga kergesti ärrituv ja temas on näha ka nii-öelda sõltlase jooni: näiteks teleka, arvutiga, magusaga – tal justkui puuduks igasugune pidur.

Olen üsna teadlik lapsevanem ja lastele väga palju aega ja armastust pühendanud. Abikaasaga oleme endiselt armunud, kuid eks väikeseid tülisid ole ikka. Kuna mu enda vanemad väga armastust välja ei näidanud, olen teinud kõike teisiti. Lastega alati vestelnud, selgitanud, neile igaühele eraldi aega leidnud. Sagedased on ka ühistegevused perega: matkad, reisid, mänguplatsid, sportlikud tegevused.

Arvuti ja TV vaatamine on meie peres alati piiratud olnud.

Meie kaheksa-aastane poeg on hakanud vennale ja õele tapmisähvardusi tegema. Esimene kord lihtsalt selgitasin ja rääkisime, tundus, et ta sai aru. Kuid nüüd tundub asi süvenevat. Tema arvates on kõik teised süüdi ja teevad kõike valesti. Tema sõnad: “Ma lihtsalt ei suuda nende käitumist taluda!” Väiksem vend on tõeliselt rahulik ja väga lahke, sõbralik inimene – tal pole kellegagi konflikte. Ja ometi arvab meie 8-aastane, et just tema vend on kõigi tema probleemide põhjuseks. Lisan ka, et enamik ajast saavad nad siiski hästi läbi, mängivad koos ja on rõõmsad. Kuid tüli ilmnedes võiksin ma ükskõik mis jagelemisest aru saada, kuid mitte tapmisähvardustest. Ma ei tea, et meie peres keegi sääraselt sõnu kunagi kasutanud oleks.

Tunnen, et olen ummikus. Loodan, et saate suuna kätte anda. Aitäh :)

–––

Tere!
Teie kirjelduse järgi olete väga pühendunud ja teadlik lapsevanem! Kolmelapselises peres on alati keegi see „keskmine“ ja see on raske positsioon. Ei ole pesamuna, aga pole ka liider. Selles vanuses on laste fantaasimaailm ja arusaam sellest, mis on „õige“ ja „vale“, veel välja kujunemas. Täiesti usun, et 8-aastane laps võibki nii siiralt öelda, et ma tapan nad ära, sest tema jaoks see väljendus ei ole ilmselt nii sõna-sõnaline, vaid väljendab tema frustratsiooni ja abitust oma olukorras. Aidake tal oma frustratsiooni keskmise lapsena sõnastada, ärge naeruvääristage tema soovi end ka keskmisena kuuldavaks teha. Keskmisel lapsel peres on tihti raskusi selle „oma hääle“ leidmisega, sest ta on harjunud vaatama vanemat last ja temale kuuletuma, lisaks arvestama nooremaga. Tülisituatsioonis ei kontrolli me keegi eriti, aga lapsed veel enam, oma sõnu ja emotsioone. Oluline on, et pärast tüli saab jälle rahulikult läbi rääkida, mis juhtus ning mida see ähvardus tegelikult tähendab – see ongi laste sotsialiseerimise vaevarikas ja lõputu protsess. Püüdke mitte selle pärast liialt muretseda ja olge oma poja jaoks olemas. Kui lapsel on mingil põhjusel palju stressi (arenguline stress on lapseeaga kaasas käiv ja lainetav nähtus), siis vajab ta tuge ja mõistmist kõige enam. Kohalolu, lähedust, rääkimist ja aktsepteerimist.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

25.05.2021

Tere!
Minul tekkinud mure 5-aastase tüdruku pärast, kes on hakanud end lasteaias kõigest välja lülitama. Kasvatajate sõnul pole nagu mingit probleemi olnudki, kui laps blokib end ära ja ei ütle, mis juhtus. Kas see võib olla seotud sellega, et ta väga kardab eksida ja vigu teha, ning kui keegi ütleb, et teeme mingit asja uuesti, siis tema võtab seda kui väga suurt viga ja lülitab end välja?

–––

Tere!
N-ö enese välja lülitamine on üks psühholoogiline toimetuleku viis, mida me kõik kasutame teatud määral – nt telefonis scrollimine, inimestest distantseerumine jmt asjad, mis aitavad meil toime tulla sellega, et oleme vaimselt väsinud. Kujutlege, et igal inimesel ja ka teie lapsel on selline stressitaluvuse „aken“, kuhu mahub teatud hulgal asju. Näiteks, kui võtate klaasivildika ja hakkate aknale joonistama, siis ühel hetkel saab see „aken täis“ ja enam ei mahu. Saab kasutada ka anuma metafoori – meie „ämber“ täitub ning siis käivitub ajus automaatne mehhanism, millel on kolm oskust – need on evolutsiooniliselt kujunenud ja ellujäämise seisukohalt olulised oskused: võitle, põgene või tardu. Selline enese „blokkimine“ on seotud tardumise mehhanismiga, see on toimetulekuviis. Kui stiimuleid tuleb keskkonnast liiga palju või kui emotsioone on palju või selliseid, millega meie emotsionaalne keskus toime ei tule, siis need automaatsed reaktsioonid käivituvad.

Võib küll olla, et laps kardab eksida või on nendes situatsioonides midagi muud, millega väike inimene toime ei tule. Abi sellises olukorras on see, et püüame aidata sellest n-ö häireolukorrast ajul välja tulla läbi inimliku kontakti, aktsepteerimise, rahuliku ja toetava kõne ning ka füüsilise läheduse. Väikese inimese aju on tihti üle koormatud, see on normaalne. Seda infot, mida arenemisjärgus aju töötlema ja mõtestama peab, on palju, samuti puuduvad oskused tunnetega toimetulekuks. Ka seda saate lapsele tasapisi õpetada. Tunnetega toimetulek on see, kui me aitame lapsel tunnet sõnastada ja valideerimine, kui kinnitame tema õigust sellele tundele. Aitame tal selles tundes olla ja võimaldame tal edasi liikuda. Näiteks läbi selle, et lubame lapsel rääkida sellest, mis talle muret valmistab. Selleks peab laps tundma, et tema olekut aktsepteeritakse. Praegu on lasteaia-aasta lõpp, laps on ehk ka väsinum. Lasteaias on palju stiimuleid – kära, palju inimesi, emotsioone…

Toetage last ja andke ka õpetajatele teada, et nad last selles olukorras aktsepteeriksid ja aitaksid tal seda n-ö blokki ületada. Kui laps ei taha rääkida, saab lihtsalt tema jaoks mõistvalt olemas olla.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

25.05.2021

Mis võiks peale ravimide toime tulla ath diagnoosiga lappsega kui ta ei kuuledu teeb haiget ei taha korralduse täitada

–––

Tere!
Kui Teie lapsel on diagnoos, siis saate talle taotleda ka puuet ja rehabilitatsiooniplaani. Võib-olla ongi Teil see juba olemas. Selle kaudu saaksite ka ligipääsu toetavatele teenustele, mis aitaksid Teil ATH-lapsega paremini toime tulla. Teie kirjale on sellise põgusa info põhjal raske vastata ja nõua anda. Otsige endale ja lapsele psühholoogilist nõustamist, vajate kindlasti tuge ja see on Eestis täiesti kättesaadav, järjekorrad on ehk, aga teenused on kättesaadavad. Rehabilitatsiooniteenuste kohta leiate info sotsiaalkindlustusameti veebist.

Üks raamatusoovitus ka: „Mida teie ATH-ga laps soovib, et te teaksite?“

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

25.05.2021

Tere kui ma soovin last võtta ja soov hoolitsefa ta eest kasulaps mul pole lapsi ja mõtlesin et laps on tähtsam

–––

Tere ja suur tänu pöördumise eest! Info asendushooldust vajavate laste ning hoolduspereks saamise ja olemise kohta leiate veebilehelt hoolduspere.ee. Sealt leiate info hoolduspere ettevalmistuse ja toe võimaluste kohta ning kõik vajalikud kontaktid.

Samuti on veebis mitmeid artikleid ja ka lühifilmid, milles hoolduspered ise ning ka valdkonna spetsialistid jagavad oma teadmisi ja kogemusi.

Lisaküsimustega palun helistage sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse infotelefonil 655 1666 või kirjutage e-posti aadressile asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee.

Lugupidamisega

Nadežda Leosk
asendushoolduse talituse nõunik
sotsiaalkindlustusamet

20.05.2021

Soovin uurida, kuidas käituda olukorras, kus lapse lahus elavad vanemad ei suuda leida ühist keelt lapse riiete valiku teemal.

Isa tahab, et laps oleks tema juures viibides just ja ainult tema ostetud riietes. Minu (ema) ostetud riided isa sõnul ei sobi, need olevat määrdunud, kulunud ja katkised. See ei ole minu hinnangul tõsi; lapsel on täiesti tavalised riided – mõni ese uuem, mõni kulunum. Enamasti luban lapsel tema riiete seast ise valida, mida selga panna, võttes arvesse, et oleks soe, mugav ja puhas. Küsisin ka lasteaiaõpetajate arvamust – nad kinnitasid, et lapse riietega pole rühmas probleeme.

Isa nõudmine on, et kõik tema ostetud riided peavad olema tema juures, ka pole ta nõus last üle võtma minu hangitud riietes. Isa tuleb lapsele järele kotitäie enda valitud riietega ja sunnib last juba seljas olevaid riideid (kaasa arvatud aluspesu) enda toodud esemete vastu vahetama.

6-aastasel tüdrukul on keeruline mõista, miks tal juba seljas olevad riided, mis ta ise välja on valinud, ei sobi ja miks ta peab taas hakkama riideid vahetama – see on tema jaoks tüütu. Laps on sellises olukorras häiritud ja hakkab nutma. Tema tahab ju ühe või teise vanemaga koos olla sõltumata sellest, mis vanemal või tal endal seljas on.

On see lapse suhtes on õigustatud, et temalt nõutakse ümberriietumist iga kord, kui ühe vanema juurest teise juurde läheb? Mulle tundub see ebamõistlik ja last kahjustav. Olen mures, et nii võib lapsele jääda mulje, et tema riided on tähtsamad kui tema ise.

Kas ja kuidas mõjutab kujunenud kontekst pikas perspektiivis lapse enesekindlust ja enesehinnangut? Kuidas põhjendada olukorda lapsele (eriti lapse vanemaks saades) ja kuidas suhestuda sel teemal teise vanemaga?

–––

Tere!

Kirjeldate olukorda, mis on hooldusõigust jagavate vanemate vahel üsna tavaline, ühel või teisel moel püüab lapsevanem säilitada olukorra üle kontrolli. Inimese psüühika on üles ehitatud nii, et otsib kontrollimatutes ja ärevust tekitavates olukordades tasakaalu – kui ärevus on suur, peab olukorda vahel äärmuslikumalt kontrollima. Tundub, et teie lapse isa just seda soovibki saavutada – hoiab väga jäigalt kinni oma nõudmistest, et enese ärevust selles olukorras (lahkuminek, laste jagamine jmt) alandada. Igasugused äärmusele kalduvad lahendused elus on küsitavad – olen nõus, et lapsele on see kurnav. Iseasi, kas teise lapsevanemaga sellel teemal konfliktis olemine pole lapsele ehk veel kurnavam. Raske on teile ühest vastust anda, kuidas see last mõjutab. Last mõjutab nagunii see, et tal on kaks kodu, see on aga paratamatus. Last mõjutab alati  see ärevus, mida ta vanematelt tajub. Laps omandab vanematelt ka oskused, kuidas stressiga toime tulla ning suurenenud kontrollivajadus ja sellest tulenev vajadus detailselt midagi kontrollida võib saada ka lapse stressiga toimetuleku viisiks. Lisaks tõesti ka see, et laps tajub selles olukorras, et teatud riietega on ta kuidagi „vale“ ja selline talle arusaamatul põhjusel ühele vanemale sobimatu olemine on tõesti seotud tema tulevase enesemääratlemise ja -väärtustamisega.

Mina soovitaksin teil perenõustaja poole pöörduda, et tegeleda mitte tagajärje, vaid hoopis põhjusega, mis vanemate vahelistes suhetes isal sellist ärevust ja käitumist põhjustab.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

15.05.2021

Tere. Olen oma poisi pärast väga mures. Asi selles, et laps ei kuula üldse sõna, kohe üldse. Käisime lastekliinikumis uuringutel (2 nädalat), enne seda ei käinud me lasteaias ja haiglast tulles pole seal käinud. Diagnoositi pervasiivne arenguhäire. Kodus on ta väga paha poiss. Lasteaeda ta lihtsalt keeldub minemast. Kuna käime mõlemad tööl, on ta enamuse ajast vanema vennaga (18), kuid sooviks väga, et ta lasteaeda läheks, kuna vanemal vennal on omad tegemised. Kuidas peaks talle selgeks tegema, et lasteaias tuleb käia?

–––

Tere!
Kirjeldate, et teie last on uuritud ning ka diagnoositud. Pervasiivse arenguhäire raskusastmeid on väga erinevaid ja teie last tundmata on mul raske teile sellist nõu anda. Kui teiega on spetsialistid tegelenud ja lapsel on diagnoos, siis on tal õigus ka rehabilitatsiooniteenustele ning teil endal toele vanemlike väljakutsete osas. Uurige seda oma raviarstilt ja perearstilt. Lapsele oleks vaja tugiteenuseid ja tervele perele perenõustamist, kuidas sellises olukorras toime tulla.

Ka täiesti tavapärasele 6-aastasele lapsele on vahel midagi keeruline selgeks teha, kindlasti on teie väljakutse veel suurem. Peate abi küsima spetsialistidelt, kes on teie lapse ja pere looga kursis.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

15.05.2021

Tere,
4-aastane laps kakab püksi. See on nii kogu aja olnud, pissil käib potil, aga kakama nõus ei ole. Ta isegi ei ütle, kui kakahäda on, vaid pigem eitab.

–––

Tere!

Lastel on oma soolestiku kontrollimisega seotud arenguga omajagu ärevust. Paljud vanemad kirjeldavad sarnaseid probleeme. Soolte kontrollimisega seotud oskused tulevad tasapisi. Peamine on see, et laps kakab, see näitab, et tema seedimine toimib. Ärevus potitoimingutega vanusega tavaliselt siiski taandub ja kõik normaliseerub. Küsige kindlasti ka arsti arvamust. Olge lapse eripära osas kannatlik ning suunake teda ilma karistuse ja häbistamiseta poti poole.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

15.05.2021

3-aastane tüdruk sõna ei kuula, teeb nagu ei kuuleks üldse, kuulmisega asi korras.
Mida teha, raamatud vaatab ja joonistab ligi tund või paari järjest. Ei ole püsimatu. Kuidas panna sõna kuulma teda. Ta lihtsalt ignoreerib.

–––

Tere!
3-aastased lapsed ei kipu tõesti sõna kuulama, katsetavad piire ja täiskasvanutel ei jäägi muud üle, kui neid piire talle järjekindlalt seada. Võimalik, et laps tunneb end oma vanaemaga nii hästi ja turvaliselt, et julgeb piire katsetada enam kui vanematega. Vanaemad on ju tihti need, kellel on lapse jaoks enam aega, kes on täielikult nende päralt.

Laps kohaneb vastavalt nendele piiridele, mida talle pannakse, see võtab lihtsalt aega. Kolmeaastane laps on arengus sealmaal, et tunnetab oma mina väga jõuliselt ja soovib seda igal viisil maksma panna. Üks viis oma mina kehtestada on see, et ta teid valikuliselt kuuleb. Lapsed vajavad oma arenguteel lisaks piiridele ja tunnet, et nad olukorda kontrollivad. Maailm ja inimesed nende ümber on täis arusaamatusi ja segadust, sest lapse aju on alles arenemisjärgus. Selles segaduses ellujäämiseks on vaja väiksel inimesel mingil viisil olukorda ja teisi inimesi kontrollida – kas või siis läbi selle, et nad meie sõna ei kuula. Lapsel ei ole ka selles vanuses erilist arusaama, MIKS ta peaks tegema seda, mida talle öeldakse. See, et me neid järjekindlalt õpetame ja piire seame, on osa lapse sotsialiseerimisest. Võtke seda aega rahulikult.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.05.2021

Tere.
Mul on probleem 7-aastase tüdrukuga.
Selle aasta sügisest läheb ta 1. klassi.
Kuna ma ise vahetasin töökohta, siis koju jõuan tavaliselt pool 11 õhtul, mõni päev veel hiljem.
Iga kord, kui ma tööl olen, kaupleb ta, et ta tahab mu ära ootada. Ta hakkab lihtsalt nii haledalt nutma, et ma järjekordselt anna järele ja ootabki ära mind. Tal on olemas tahvelarvuti, kus ta saab tasuta mulle helistada.
Kui koju jõuan, siis üldiselt tahab ta seletada, kuidas ta päev läks. Kell muudkui tiksub ja märkamatult on kell saanud 11 õhtul.
Suvine tööperiood on muidugi veel hullem, kus koju jõuan veel hiljem.
Abikaasaga ta magama ei jää, sest varasemalt ta ei pööranud lapsele nii palju tähelepanu kui nüüd. Kuna lapsel praegu veel oma tuba ei ole, siis sellest lähtuvalt on ta harjunud minuga magama minema. Sügisel loomulikult plaanin talle ta enda tuba, kus ta hakkab õppima ja loodetavasti ka magama.
Ma olen õhtul ise töölt tulles nii väsinud ja tahaks ometi natukene oma aega, kuid ei saa.
Ma olen täiesti nõutu ja ei tea, mida edasi teha. Tean, et pole üldse õige. Olen nõutu ja ei oskagi enam seisukohta võtta. Kuidas talle seletada, et peaks magama minema ise.

–––

Tere!
On loomulik, et laps, kes on harjunud emaga magama minema ja just teiega end kõige turvalisemalt tunneb, tahab ema ära oodata. Kuna oma töölt koju jõudmise aega te ilmselt muuta ei saa, siis on olukord selline, nagu ta on. Mitte ideaalne, aga elu vahel dikteerib meile teatud asju. Julgustage isa lapsega enam lähedust looma ja leidma nende kahe jaoks magamamineku rutiini, mis igal õhtul kordub – unejutt või niisama päevasündmuste arutamine. Oluline, et see oleks korduv ja püsiv harjumus, mis neil kahel tekib. Arutage isaga, kuidas ta saaks teie äraolekul oma lapsega enne magamamineku aega ühiseid tegevusi tehes ka nende vahel suuremat lähedust luua. Kui sügisel laps oma toa saab, siis saate teda tasapisi harjutada oma toas magama ja isaga koos või ka üksi uinuma. Andke lapsele aega kohanemiseks ja ärge väga palju muretsege, kui olukorda muuta ei saa, tuleb olukorraga kohaneda. Sellises vanuses lapsega saab ka tõesti juba rääkida sellest, miks peaks varem magama minema – see on hea tema tervisele, tema kasvav organism vajab und jne. Kuidas seda konkreetsele lapsele arusaadavaks teha, on mul teie last tundmata keeruline öelda. Laps oma tasandilt ei pruugi veel mõista seda, mis talle on hea, tema lähtub sellest, et ilma emata on tema ärevus suur ja ta rahuneb uinumiseks vajalikult vaid siis, kui teie naasete. See muutus vajab lihtsalt aega. Vanus on selline, et laps hakkab iseseisvuma, st ka vanemast juba pisut eralduma, see muutus tekitab lapses palju ärevust ja sellesse tuleks rahulikult suhtuda.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

05.05.2021

Kas 14-aastasena tohib ilma vanemate loata kodust välja kolida?

–––

Tere!

Ei, seda alaealine vanemate loata teha ei või, selles tuleks vanematega kokkuleppele jõuda.

Vastavalt perekonnaseadusele on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise (alla 18-aastase) lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest, õigust hoolitseda lapse vara eest ja õigust otsustada lapsega seotud asju.

Ehk et kõiki alaealisesse lapsesse puutuvaid otsuseid langetab lapsevanem, kes seejuures peab lähtuma lapse parimatest huvidest.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

05.05.2021

Ei teagi, kuhu pöörduda või mida teha. Elan poisiga kahekesi. Õhtu möödus hästi, kui poiss õhtul vanni läks. Ja kui ta sealt välja tuli, suundus kööki, kus võttis tavalise võinoa. Ja ütles, et tema tahab end ära tappa. Sest kõik vihkavad teda. See tegevus oli väga ootamatu. Võtsin lapse sülle ja rääkisime natuke. Kus ta siis rahunes maha. Ta on ka varem nutma lihtsalt hakanud ja öelnud, et kõik vihkavad teda. Aga peale sellist tegu hakkas mul lausa hirm, et mis siis saab, kui ta üksi kodus ja mina tööl. Tahaks teda aidata kuidagi, aga ei oska. Mõtlesin pöörduda lastepsühholoogi juurde. Perearst ütles, et pean ise otsima. Et tema siis kirjutab vajadusel saatekirja. Aga ei oska kuskilt otsida ka sellise probleemiga. Siin kandis, kus ma elan, ei ole selliseid arste.

–––

Tere!
Selles vanuses muutuvad suhted teiste lastega ja täiskasvanutega väga oluliseks. Vahel väljendavad lapsed end dramaatiliselt ja see ei pruugi tähendada, et nad seda tõsiselt mõtlevad, kuid sellele tähelepanu pöörama kindlasti peab. Rahustasite kenasti last ja saate seda ka edaspidi teha. Võimalik, et laps kogeb kiusamist ja vajab suhetega toimetuleku osas abi. Kuna ma ei tea, kus te asute, siis ei saa teile soovitada, kelle poole pöörduda. Võiksite oma asukohta täpsustada.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

04.05.2021

Tere,

Mul on selline mure, et ma ei suuda oma lastega mängida (4 ja 5). See “blokk” on mul juba enne lapsi, kus ma pigem satun paanikasse, kui asun pisemate lastega mängima (ma võin lastega lugeda, jutustada, joonistada, meisterdada), aga mis puudutab mängimist – siis kui keegi juba esitab küsimuse: “Kas sa mängid minuga”, siis ma olen paanikas ja tahan põgeneda.

Aga nad on minu oma lapsed, kuidas siis nii, et ma ei mängi. Praegu kirjutadeski tuleb süütunne, samas on ka paaniline hirm, et äkki ma pean mängima. Aga ma ei suuda, taha… ma kardan. Aga mis ema ma sellisena olen?

Lapsed on kohe 6 ning kohe ka 4,5.

–––

Tere!

Paljud vanemad kogevad sama. Täiskasvanud inimestena on meil raske nautida mängu ja see ei ole kuritegu. Lapsevanemana saate oma lastele olemas olla ja olete isegi tubli, et teile meeldib lastega loovaid tegevusi koos teha. Kui te ei taha ega suuda mängida, siis andke see ülesanne kellelegi teisele. Lisaks – neid on kaks, nad võivad omavahel mängida, see on nende jaoks kõige arendavam ja lõbusam. Paanikaks ei ole põhjust, te ei ole sellepärast halb lapsevanem! Lapse jaoks on kõige olulisem, et ema on tema jaoks igapäevaselt olemas, on lähedane, turvaline ja oma tegevustes enam-vähem etteaimatav. Seda kõike suudate te pakkuda ka ilma koos mängimata.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

04.05.2021

Tere!
Kasvatan oma õe last, kes on kodunt ära tulnud ja ei suhtle emaga. Meil on väga hea suhe, aga kahjuks ei ole tal õppimiseks motivatsiooni. Käib praegu ilusti psühholoogi juures ja minu ja lapsevahelised suhted on head. Otsiksin kedagi vanemat mentorit talle, et aidata kooliasjadega joonele saada. Muidu on ta võimeline neljadele-viitele õppima. Aga praegu pooled hinded MA ja 2. Kas selliseid asju on? Et lapsel on keegi vahva mentor, lisaks asendusemale?

–––

Tere!

On olemas selline programm nagu „Vanem vend, vanem õde“. Kontaktid leiate siit: https://www.vanemvendvanemode.ee/meist/kontaktid

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

04.05.2021

Tere!
1,5-aastane poiss keeldub õues mängima. Kärus istudes ja ringi vaadates lepib. Välja tõstes kisab, nõuab sülle, keeldub ise ühtegi sammu astumast. Oleme mitmeid kordi katsetanud, et kükitan kõrval, toetan teda. Näitan asju, räägin, millega tegemist. Kuid ikka sama, läheb nutust pööraseks.

–––

Tere!
Uued asjad võivadki olla hirmutavad. Lubage tal rahulikult kärus vaadelda. Võib-olla on teil kartlikum laps ja vajab harjumiseks aega. Selles vanuses on laps üsna hiljuti kõndima õppinud ja ei pruugi veel ennast kindlalt tunda. Harjutage tasapisi, kuid ärge pikalt sundige, kui selleks ei ole otsest vajadust. Kui ilmad soojemaks lähevad ja riideid ka vähemaks jääb, siis ehk olukord muutub. Teie kirjast ei loe ma välja, et lapsel oleks olnud mingisugune traumeeriv kogemus õues kõndides vmt seoses. Selles vanuses on laste närvisüsteemi areng energiamahukas ja nad võivad väga klammerduda turvaliste tegevuste ja inimeste külge. Uued asjad on ärevust tekitavad.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

27.04.2021

Tere!
Mul on mure 6-aastaseks saanud tütre pärast.
Laps läks peale ca 1,5-kuulist pausi lasteaeda ja oli väga rõõmus ja elevil. Kui läksin lapsele pärast esimest päeva lasteaeda järele, tundus laps olevat õnnetu ja häiritud. Arutasime koos lasteaias toimunu läbi ja püüdsin siis ka jälile jõuda, et mis oli kurvameelsuse põhjuseks. Laps ütles, et ta ei taha enam lasteaeda minna, kuna õpetajad sunnivad teda sööma, kuid ta ei jõua nii palju süüa ja kui ta keeldub, siis õpetaja pahandab. Järgmine päev mainisin õpetajale, et kui laps ei soovi süüa, et las ta siis on ja ärge teda sundima hakake. Kui lapsele teisel päeval järgi läksin, tuli õpetaja minuga rääkima ja ütles, et laps on valetaja (seda lapse juuresolekul) ja et ta on varemgi lasteaias valetanud (mulle varasematest kordadest aga õpetaja mingil põhjusel varem teada pole andnud). Samas on sama õpetajaga olnud selline juhtum, et kui läksin lapsele ühel korral varasemalt järele, siis õpetaja ulatas mulle kommi (laps nuttis kõrval) ja ütles lapsele, et aga ma ju ütlesin sulle, et kui ei söö, siis kommi ei saa ja annan selle kommi hoopis emmele. Siin tekibki selline väike konflikt, et tean, et väikelastele on omane vahepeal ka valetada, kuid samas jääb ikka väike okas ka hinge, et kuna laps ei taha lasteaeda minna, siis kas ikka kõik on 100% ok, nagu õpetaja väidab ja lihtsalt tegemist valetava lapsega või on asi milleski muus. Oleme muidu kodus valetamisest rääkinud ja mis see kaasa toob. Mõtlengi nüüd, et kuidas peaks lapsega käituma, et rohkem rääkima valetamise teemal või ikka veel rohkem uurima lasteaias toimuvat, et leida see põhjus, et miks laps ei soovi lasteaeda minna ja kas on mingi varjatud alus valetamiseks.

Ette tänades!

–––

Tere!
Selles vanuses lapsel võib valetamist muidugi ette tulla ja selles ei ole midagi iseäralikku. Õpetajad samas on täiskasvanud ja võiksid selles olukorras mitte last häbistada. Kui söömine on probleemiks, siis arutage õpetajatega avatult, kuidas sellega seoses täpsemalt on ja uurige, millist koostööd nad vanemalt ootavad. Selliseid tõrkeid võib lasteaias ikka ette tulla, jätkake aktiivset koostööd õpetajatega ja rääkige ka lapsega. Uurige, mis talle muret valmistab ja kas sellel võib ka muid põhjusi olla. Võib-olla on põhjuseks lihtsalt see, et laps on harjunud kodus olema ja üleminek lasteaiaga taasharjumisel võtabki aega.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

27.04.2021

Tere
Mul on 2,5-aastased kaksikud, kes sündisid mulle IVF teel doonori munarakkude abiga. Millal oleks õige aeg lastele püüda seletada, mida see tähendab ja et neil on erinev bioloogiline ema, kes ei ole lapsevanem, vaid doonor ning et nende ema ei ole bioloogiline ema? Tahaksin selle teema hästi vara üles võtta, et neid hiljem mitte ehmatada ja kurvastada ega neile tühjusetunnet või muid raskeid tundeid tekitada. Ma ei ole vaid veel välja mõelnud, mis vanuses nad hakkavad juba midagi aduma, kus saaks mingeid väga lihtsaid seletusi ja lugusid jutustada, et see neile normaalne tunduks. Samas, kuidas seda lugu edasi rääkida, kui on nad juba suuremad ja mõistma hakkavad ning teised lapsed neile midagi ütlema võivad hakata, mis neile haiget võib teha? Ehk siis, kuidas neid ette valmistada, et valu ja tühjusetunnet vältida?

Ette tänades

–––

Tere!

Läbi lugude saate teemat tasapisi avama hakata ilmselt 4–5-aastaste lastega, võib-olla ka varem. Avardada nende mõistmist ka selliste sünnilugudega. Õiget hetke või vanust on raske öelda, see oleneb väga paljudest asjadest. Kui see teadmine tuleb tasapisi ja loomulikult, siis on lapsed selleks ka ette valmistatud, see on nende loomuliku maailmapildi osa. Selline on just nende sünnilugu. Kui võtate seda ise rahulikult ja loomulikult, siis on ka lastel seda lihtne sellisena tajuda. Ja valu ei pruugigi nad selles osas tingimata kogeda, lapsed on üllatavalt paindlikud ja võtavad oma elu just sellisena, nagu see on. Otsige ka kontakti sarnase kogemusega peredega. Võib-olla saate neilt head tuge ja nõu, kes midagi sarnast on läbi elanud.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

20.04.2021

Tere, olen mures enda äsja 6-aastaseks saanud poja pärast. Olen üksikema ja turvavõrgustik puudub. Teen kodukontorist tööd ja laps kodus. Meil on kunagi enne ka olnud ärrituvusega probleeme, aga nüüd juba uues lasteaias sai jagu. Kahjuks koroonaisolatsioonis koos kodus olles oleme mõlemad muutunud rohkem ärrituvaks. Laps läheb (minu arvates) pisiasjade pärast endast välja ja ei saa siis rahunetud. Palub mind, et ma aitaks tal rahuneda. Mis oleks nipid ja kuidas käituda, kui laps läheb endast välja? Tihti ka selle peale, et mina ei luba talle magusat vms… et siis kallistada tema reaktsiooni peale tundub veider… aga just seda ta nõuab, et ma ei oska tema arvates lapsega suhelda…

–––

Tere!
Olete lapsega keerulises olukorras, palju rutiini ja teineteise seltskonda. Tugivõrgustiku puudumine on väga raske, olete väga tubli ema! Laps palub Teilt täiesti õiget asja, ta ei suuda veel selles vanuses ise rahuneda ja vajab Teie abi. Ärritudes satume me kõik oma aju keskosas asuvate emotsioonide meelevalda. See aju osa on nn ebaintelligentne osa ajust ning ei reageeri eriti seletustele ja manitsustele, see ajuosa otsib lähedust ja turvatunnet. Kui laps läheb endast välja ja ei suuda rahuneda, siis aidake teda kallistades, silitades ja lohutades. Täpselt nii nagu beebidega – kui nad nutavad, võtame nad sülle, silitame, vaatame silma ja hoiame neid. Kui laps on rahunenud, siis saate talle seletada, miks ta ei saa kogu aeg magusat süüa. Selles ei ole midagi halba, kui jonnihoole reageerida armastuse ja mõistmisega, pisike inimene veel ei suuda enda tundeid hallata ning just seda vajabki. Alles „aju rahunedes“ saame mõistlikumat juttu ajada ja kokkuleppeid sõlmida. Lapse lohutamine ja tema vajadustele vastamine ei tähenda aga seda, et peate talle tema nõudmistes järele andma – need on kaks eri asja. Kommi osas jääte endale kindlaks, kuid pakute tuge lapsele tema ängi osas.

Võimalusel hankige endale raamat „Lapse ajukeskne kasvatus“, seal on palju häid nippe ja seletusi.

Palju jaksu selles väga keerulises kodukontori olukorras!

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

15.04.2021

Lapse ainus huvi on olla nutiseadmes. Kuidas laps nutisõltuvusest vabastada nii, et ta ei tunneks, nagu teda karistatakse? Kuidas teha talle selgeks, et vaim ja füüsis peavad olema võrdselt arengus?

–––

Tere!
Selles vanuses laste vanemad on tihti sarnase probleemi ees. Meie uue kasvava põlvkonna sotsiaalne elu ja meelelahutus valdavalt nutiseadmetes ju ongi. Siiski, Teie lapsevanemana olete see, kes võib ja peab oma lapsele ka julgelt piire seadma. Selles vanuses lapsega pole mõistlik enam karme karistusmeetodeid kasutada, olen selles osas Teiega nõus. Püüdke pigem kokkuleppeid sõlmida ja teda nendest kinnipidamise eest premeerida. Karistuseks on aga meeldiva tegevuse/asja eemaldamine tema elust, see pole karm karistus, see on lihtsalt tavaline elu. Tuletage oma lapsepõlve meelde, ka Teie ei saanud alati teha seda, mida soovisite. On aeg nutiseadmes olemiseks ja on ka kokkulepitud ekraanivaba aeg. Raske öelda, kuidas just Teie lapsele selgeks teha, et arenev organism ka muud vajab, seda enam, et selles vanuses, teismeeas, on tihti keeruline näha nn suuremat pilti. See on seotud teismeea ajukeemiliste muutustega. Nutisõltuvus on väga võimas asi ja seda peate kindlasti reguleerima, sest Teie vanemana omate seda autoriteeti, kasutage seda julgelt!

Teismeline vajab mõistmist ja tuge, kuid sama palju vajab ta konkreetseid piire ja raame, seda enam, et ta ise veel ei suuda adekvaatseid otsuseid teha. Tehke näiteks kord nädalas perekoosolek, kus arutate terve pere nutiseadme kasutamise harjumusi ja seadke ka endale eesmärke, kuidas Teie ise oma harjumusi tervislikumaks saaksite muuta, see võiks anda signaali, et te olete selles väljakutses koos.

Kõige lihtsam seletus lapsele nutiseadme kasutamise kahjulikkusest on see, et pidev ekraani taga istumine aktiveerib vaid teatud ajuosasid, teised olulised piirkonnad aga vajalikku stimulatsiooni ei saa ning inimese vaimse võimekuse potentsiaal jääb rakendamata. Kujutlege, et teete sporti ja treenite vaid jalalihaseid. Jalalihased on küll heas vormis, kuid käed jäävad nõrgaks.

Lisaks võib nutiseadmes elamine põhjustada raskeid keskendumisprobleeme, rahutust, ärevust ja unetust ning selle tulemusena huvipuudust ja depressiooni.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

15.04.2021

Tere!

Mure on 2 a ja 10 k poja pärast. Lasteaia rühmaõpetajate sõnul kipuvad teised lapsed minu poega lööma ja lükkama ning kuna ta vastu kellelegi ei hakka, siis on rühmakaaslastele selgeks saanud, et minu poega võibki lükata ja lüüa. Näen, et laps on ise väga häiritud ja stressis sellepärast ega taha lasteaeda üldse minna. Igal hommikul tekib tal paanikahoog (suur protestinutt), kui kuuleb, et peab lasteaeda minema. Kodus aeg-ajalt mainib jutu sees, et see ja teine laps lasteaias lükkas mind.

Kuidas sellises olukorras käituda? Ei tahaks nii väiksele lapsele õpetada, et löö vastu. Ta võib sellest valesti aru saada ja arvata, et teistele haiget tegemine ongi ok. Samas, tahaksin talle õpetada enda eest seismist ja kehtestamist. Ja kas seda saabki õpetada või õpetab enda kehtestamist elu ise?

Ette tänades

–––

Tere!

Kirjeldate oma muret seoses 2-aastase pojaga. Lasteaialapsed tõesti n-ö kiusavad ja lahendavad oma emotsionaalseid raskusi läbi agressiooni, sest sellised on selles vanuses nende oskused. Täiskasvanud on selleks, et anda lastele teada, mis on sotsiaalselt aktsepteeritav ja mis mitte. Soovitaksin rääkida lasteaia õpetajatega, kuidas nemad selle probleemiga tegelevad, sest selles olukorras on nemad need täiskasvanud, kes vastutavad ja peaksid hea seisma selle eest, et lasteaias sellised situatsioonid ei oleks aktsepteeritavad ja kaheaastane laps ei pea veel ise olema valmis sellistes olukordades end kaitsma, see ei ole talle jõukohane! Mina alustaksin lasteaia ja kodu tihedast koostööst.

On ka muidugi tõsi, et elus on tavaline, et sotsiaalsetes kooslustes kedagi tõrjutakse, see on inimloomuse osa, kuid sellega ei pea kindlasti leppima, eriti selles vanuses laste puhul.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

15.04.2021

Tere.
Mure on oma 9-aastase lapsega. Laps on väga närviline, tujutsev, jonnakas ja ei ole suuteline toime tulema oma viha/kurbusega.
Lühidalt kokku võttes – kui midagi ei õnnestu või mingi teatud asjaga hakkama ei saa, läheb kohe närvi ja hakkab hüsteeriliselt nutma. Tihtipeale ka paugutab uksi, igapäevaselt ülbitseb ja ei kuula üldse sõna. Sõna kuulab siis, kui tal midagi on vaja saada.
Selline käitumine on ainult kodus ja viimasel ajal esineb ka sõpradega olles. Kui laps jätta võõrasse seltskonda või kellegi juurde, siis on tegemist sõnakuuleliku lapsega, kes teeb ära kõik asjad, mis tal palutakse.

Kas oleks vajadus pöörduda kuskile? Või kuidas see olukord lahendada?

–––

Tere!
Kas see olukord on juba ammu selline või on tema käitumine äkitselt selliseks muutunud? Arengulised raskused on lastel väga erinevad. Närvisüsteemi ja mina areng võib mingitel perioodidel olla väga intensiivne. Laps, kes on kodust väljaspool väga ontlik ja tubli, elab sageli seda pinget, mida nn hea laps olemine talle põhjustab, välja turvalisemas kodukeskkonnas. 9- ja 10-aastastel on juba eelteismeiga käsil. Nende mina areneb ja neil on enam ärevust ümbritseva maailma suhtes ning oma koha suhtes selles maailmas. Nõudmised neile kasvavad, see tekitab pingeid ja sellega ei ole alati lihtne toime tulla. Vahel võivad ka perekonnas olla käsil muutused, mis last mõjutavad, või on peresuhted mingil põhjusel pingelisemad, laps tajub seda hästi ja ka reageerib. Ta väljendab enda raskusi oma turvalises keskkonnas, kodus, kus ta saab end n-ö vabaks lasta. See on väga hea, et ta seda teha saab. Aidake tal oma tundeid sõnastada ja olge tema jonnimise suhtes leplikud. Mõelge ka, kas lapsel on kodus selged piirid, kas ta saab aru, mida temalt oodatakse ja on tema ümber teatud raamistik, mille peale ta võib kindel olla.

Arengus on nii palju erinevaid keerulisi faase, iga ärevuse ilming ei ole häire, mille osas peaks ulatuslikult sekkuma. Jälgige rahulikult, kuidas olukord edeneb ja mõelge, kas lapse ümber on suhteid või olukordi, mis võiksid tema ärevust kuidagi tavalisest enam mõjutada. Suhted vanemate vahel, vanemate suhted oma vanematega jmt peresuhted. Lapsevanemate ja õdede/vendade emotsionaalne toimetulek (vanemate emotsionaalne seisund – depressioon, alkoholi tarvitamine jmt). Kui palju on lapsel elus turvatunnet ja rutiini? Kui palju peab ta oma väikeses peas muretsema teiste pereliikmete toimetuleku pärast? Kas on ehk tema sotsiaalsed suhted väljaspool kodu muutunud keerulisemaks? Sõbrad/sõbrannad ja sellega kaasnevad pinged?

Sellised küsimused võivad Teid edasi aidata. Kuna mul täpsemat infot pole, siis saan vaid küsimusi püstitada ja oletada.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.04.2021

Elame väikses kortermajas ja lapsel on õues mitmeid mängukaaslasi vanuses 6–7. Minu laps on 5 ja noorim. Tuleb ette, et ta pöördub minu poole murega, et teised teda kiusavad, nimetavad teda väikseks või et ta kutsutakse õue mängu, aga siis temaga ei mängita. Kellegagi kahekesi olles kulgeb mäng ilusti, probleemid tekivad, kui lapsi on enam (õnneks mitte alati, nad mängivad ikka rõõmsalt ka koos). Kuidas peaksin vanemana nendes olukordades käituma? Kardan, et see mõjutab lapse enesehinnangut. Ta on niigi pigem emotsionaalne ja tundlik laps, kes oma ebaõnnestumistele tugevalt reageerib (hakkab kergelt nutma ja kurvastama). Paraku mul ei ole võimalik talle pakkuda täpselt omaealisi mängukaaslasi.

–––

Tere!

Saate selles olukorras oma last jätkuvalt toetada ja teda julgustada ning aidata tal oma emotsioonidega toime tulla. Selline olukord on sage tekkima, et päris omaealisi lapsi pole kuskilt võtta. Laps kasvab natuke ning leiab ka uusi seltskondi ja kooslusi. Laps reguleerib ise, kui palju ja mis moel ta nendega suhelda soovib. Ka peres on sellised olukorrad paratamatud, üks laps ikka on mitmelapselises peres see, kes on noorem ja seetõttu tunneb end vahel väljajäetuna. Sellised olukorrad on elulised ja sinna ei ole midagi parata. Teie saate oma lapse enesehinnangut toetada ja anda talle ka võimalusi muid tegevusi teha, kui näete, et last see kooslus kahjustab. Inimloomusele kuidagi on iseloomulik see, et kui on kolm või enam inimest suhtluses, moodustuvad kolmnurgad. Kahene suhtlus kulgeb vastastikkuse põhimõttel, kolmene seltskond aga hakkab paratamatult moodustama erinevaid liite ja keegi jääb suhetes tõrjutuks või distantsemaks. Need suhtekolmnurgad on aga elus pidevas liikumises. Kahesed diaadid, kes liitu moodustavad suudavad vaid teatud piirini teineteist välja kannatada, siis tuleb mängu kolmas, keda oma liidu tugevdamiseks kas tõrjutakse või hoopis valikuliselt kaasatakse. See on väga inimlik ja normaalne, ka täiskasvanute suhetes võite selliseid kolmnurki ilmselt igapäevaselt jälgida.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.04.2021

6-aastane mängu käigus ähvardas sõbrannat, et mitte-päriselt seob ta kinni ning kägistab surnuks. Minu idee, et laps vaatas mingit filmi vms, kuid selline mäng paneb muretsema.

–––

Tere!
Selles vanuses lapse fantaasiamaailm on kirev ja ilmselt ta tõesti kuulis või nägi midagi sellist ning väljendas seda ka mängu käigus. Ei oska kahjuks praegu teemat laiemalt käsitleda, sest probleemikirjeldus on väga põgus.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.04.2021

Tere!
Minu peagi 6-aastaseks saav poeg on väga valjuhäälne. Kui ta mängib või suhtleb, siis hääletoon tõuseb kõrgustesse. Kodus olles annan lapsele märku, et ta räägiks vaiksemal hääletoonil, kuid see mõjub sekundiks ja kõik kordub. Samuti on lasteaed on teinud mulle viimasel ajal märkusi, et minu poeg räägib liiga valjusti ning see segab rühmakaaslasi. Lapse kuulmine on kõrvaarsti poolt ära kontrollitud ning kuulmislangust ei ole. Kas ja kuidas ma saan oma last aidata?

–––

Tere!

Lapse valjuhäälsel rääkimisel on mitmeid võimalikke põhjusi. Esiteks, lastel tihti see võime veel puudub, et oma hääletooni reguleerida, see on osa sotsiaalsetest oskustest, mis alles arenevad. Lapsele võib tunduda, et teda muul moel ei kuulata, ei panda tähele. Palju oleneb last ümbritsevast keskkonnast – kui peres on palju liikmeid, võib väiksel olla keeruline end kuuldavaks teha. Samuti lasteaiarühmas – kära on palju. Saate teda aidata teda järjepidevalt suunates vaiksema häälega rääkima, muud ilmselt üle ei jäägi. Saate koos proovida ja harjutada, kuidas kõlab vaikse häälega kõne, kuidas kõvema häälega kõne. Proovige, näidake ette ja harjutage. Lasteaias andke teada, et tegelete kodus probleemiga nii palju kui teie võimuses, lapsed on erinevad ja lasteaed peab seda samuti aktsepteerima. Teie võimuses ei ole last kiiresti teistsuguseks teha. Ka osad täiskasvanud inimesed räägivad väga valju häälega!

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.04.2021

Tere. Laps saab varsti juba 4-aastaseks, kuid armastab siiani aeg-ajalt lutti suhu panna. Eelkõige magama minemiseks ja enda rahustamiseks vajab seda. Võtab nt lasteaiast tulles ja pahura/kurvana või kui on väsinud. Oleme rääkinud, et kui saab 4, siis loobub. Olen seletanud, et nii suured ei ime lutti ning mida see hammastega teeb jne. Olen nõutu ja soovin, et laps loobuks lutist. Kuidas peaks seda tegema? Kuna ise ta ei loobu ja ara ei anna, kas siis peaks ise n-ö jõuga ãra võtma (salaja ära viskama vms)? Olen juba lutile ka sälgu sisse lõiganud, aga see ei aidanud.

–––

Tere!

Lapse varajane areng on väga energiamahukas ja sisaldab endas palju nn arengulist ärevust. Lapsel on tihti vaja muutustega kohanemiseks mingit turvalist tegevust, mis aitab tal uute emotsioonidega toime tulla. Hammaste seisukohalt oleks kindlasti kaisukaru või mõni muu turvaobjekt parem lahendus. Samas, 3–4-aastane laps ongi veel väga pisike, ta võib veel hädasti vajada just midagi sellist, mis on tuttav, turvaline ja lohutav. Saate mõelda, milline alternatiiv võiks lapsele sobida, et talle luti kõrvale midagi muud leida. Vajadus selle rutiinse ja tuttava tegevuse järele on kindlasti normaalne ja pisikese inimese emotsionaalset koormust arvestades väga arusaadav. Kui see tegevus on aeg-ajalt esinev, siis ei ole vast lugu nii hull ja kasvades loobub ta sellest ise. Kui lutt täiesti ribadeks kulub või ära kaob (võibolla aitate sellele isegi kaasa:)?), siis tuleb teil lihtsalt tõsiasjale silma vaadata, seda koos lapsega – lutt läks katki ja me peame selle ära viskama. Laps tuleb ka selle pisikese stressiga kenasti toime, alguses on raske, kuid peaks üsna kiiresti laabuma. Usaldage oma sisetunnet, usun, et siinkohal on mõlemad variandid sobivad: a) suhtute rahulikult ja lasete tal aeg-ajalt ennast lutiga lohutada, b) jätate lutiga hüvasti, talute kõik koos ära selle lutikadumise ärevuse ja leiate mõne muu lahenduse emotsionaalse koormuse maandamiseks.
Sellega, et „laps juba nii suur, aga ikka veel….“ ärge ennast piinake, lapsed on erinevad ja ealiste normidega võrdlemine teeb sellistes asjades lapsevanemat vaid ärevaks ja kurvaks. Oma kolme lapse kasvades olen ise selle korduvalt läbi elanud ning kõik need stressorid on lahenenud iseenesest ja asendunud uute teemadega.:)

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

23.03.2021

11-aastane tüdruk soovib väga lõpetada tantsimise ja minna iluvõimlema. Ise arvan, et see halb mõte, kuna paljud juba loobuvad sellises eas, ta ei jõuaks ilmselt mitte kuhugi. Aga ta ise arvab, et tantsimas ei arenda teda enam miski. Ühesõnaga, kas jätta laps tantsima või panna iluvõimlema?

–––

Tere!
Saan aru Teie murest, selles vanuses lastel on muutlik meel ja kardate, et tema valik ei pruugi õige olla. Küsiksin endalt, millist kaugemat eesmärki Te näete last saavutamas? On see oluline, et ta kuskile valitud hobi osas jõuaks? Oleksin seda meelt, et igasugune liikumine on hea ja kui laps soovib iluvõimlemist proovida, miks mitte talle seda võimaldada. Kui lapsel tantsimiseks enam motivatsiooni piisavalt ei ole, on see talle vaid koormaks. Peaasi, et laps liiguks!

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.03.2021

1,5-aastane poiss. Tegu teise lapsega. Selguse huvides lisan, et esimene laps oli hästi rahulik, magas hästi jne. Teine, kõnealune, not so much. Ta ärkas öösiti tihti söögiks, kuid sõi samas vähe. Mind see unepuudus mõjutas ikka väga, mistõttu ma käitusin temaga esimesel kuul mitte eriti kenasti. Ei, ma ei teinud midagi füüsilist, kuid sisisesin kurje sõnu. Ja mitte iga öö, kuid esimesed kuud olid minu jaoks emotsionaalselt väga väga rasked.

Hiljem olen teda mõned korrad lohutamiseks sülle võtnud, kuid ei ole suutnud talle emotsionaalselt toeks olla. Ma lihtsalt olen seal, sest ise olen päris endast väljas. See ei ole regulaarne käitumine, vaid mõned korrad, kus ma lihtsalt enam ei ole suutnud seda karjumist taluda. Enamus kordadest ma ikka lohutan teda ja lasen tal end tühjaks nutta. Päris üksi karjuma ma pole teda kunagi jätnud.

Nüüd mõned nädalad tagasi muutus laps minu osas väga klammerduvaks. Enamus ajast nõuab mind ja lepib ainult minuga. Olen pidanud vägisi suure kisa saatel teda issi sülle andma, kuna ka vanem laps tahab emmet.

Kuigi on ka hetki päevas, kus ta väga kenasti ka üksi toimetab , mööda maja ringi tuulab ning issit töölaua taga katsumas käib.

Ca üle kuu aja oleme temaga teinud ka turvalist unekooli. Algus oli konarlik.

Kas minul on lapsega tekkinud ärev kiindumussuhe, sest kirjade järgi olen ma olnud tema lohutuses kõikuv ja tema jälle klammerduv? Või kujutan ma seda endale ette, sest mul on mure ja süümepiinad?

Kui aga on, siis kas seda saab ka parandada, et kiindumussuhe muutuks turvaliseks või on 1,5-aastasel see juba välja kujunenud ja midagi enam teha ei saa?

–––

Tere!

Olete kahe väikese lapse ema ning see on kirjeldamatult suur emotsionaalne ja füüsiline koormus Teile! Elus tuleb igasuguseid asju ette, määravaks muutuvad käitumisviisid, mis on ajas püsivad, st et ollakse pidevalt ühes äärmuses. Teie kirjelduse järgi tundub, et olete turvalisust pakkuv ja kohalolev lapsevanem, kes on vahel hädas – nagu paljud emad. Ja see on täiesti okei – lapsed kogevad oma lapsepõlve jooksul väga erinevaid situatsioone ja tundeid. Rõhutan veel kord – Teie loomulik olek lapsega on hooliv ja kohalolev, usun, et laps on seda samuti tajunud.

1,5-aastane laps on suures arengulises kriisis – ei ole enam tita, aga ei ole ka veel suur. Ta avastab maailma ja see põhjustab talle suurt stressi, seetõttu võib ta ka Teie külge rohkem klammerduda, otsides turvatunnet oma peamiselt turvatunde allikalt – oma emalt.
Selline faas on mööduv ja suhtuge sellesse rahulikult. Usun, et lapse kiindumussuhtega on kõik korras.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

20.03.2021

Tüdruk on armunud endast paar aastat vanemasse tüdrukusse. Unistab, et olla tema lähedal. Olla tema parim sõber. Teda suudelda. Ise pole teise tüdrukuga väga tuttavgi, aga too on ju populaarne ja kõik tahavad tema lähedal olla. Mismoodi võtta lapsel pingeid maha, sest see soov kuuluda sinna “ägedate gruppi” ja olla selle ihaldatud tüdruku sõber, kuna see tekitab nii palju juttu, õppimisse keskendumise raskust ja nähvamist kodus kõigiga. Geinaljad ajavad lausa marru. Ja just nüüd tundub, et see kauge armastus on üks ja ainus.

–––

Tere!

Selles vanuses on sõpruskonna esikohale seadmine täiesti eakohane ja normaalne. Tekivad ka esimesed armumised ja eale iseloomulikult võtab see noore inimese elu üle. Kiindumused võivad tõepoolest olla ka samasoolistesse, oma seksuaalset identiteeti alles otsitakse. Püüdke lapsega tema tunnetest ja sõpradest rääkida, olge huvitatud tema uuest ja põnevast arengufaasist. Kui kooliasjad unarusse jäävad, siis lapsevanemana peate paratamatult ka piire seadma ning lapsega kokku leppima, millised ülesanded ja kohustused tal on. Tema uut faasi, nähvamist ja peataolekut huvitatult aktsepteerides saate temaga luua uutmoodi suhte. See suhe, mis lapseeas vanema ja lapse vahel on, oli vundamendiks, kuid teismeeas peab ka vanem uue arengufaasiga kohalduma ja aktsepteerima lapses toimuvaid muutusi. Selles vanuses lapse vanemaks olemine nõuab eelkõige ohtralt kannatlikkust. Nähvamised ja tujutsemised on tõesti rasked taluda. Väljendage ka oma tundeid, et teile ei sobi selline toon ja selline rääkimisviis. Mingis ulatuses on see aga aktsepteeritav, ta ju eelkõige seeläbi eraldub oma vanematest, mida ta peabki selles vanuses tegema. Kompab uusi piire ja Teie vanemana saate neid piire taas tagasi nihutada, sellele kohale, mida Teie õigeks peate.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

16.03.2021

Kas 17-aastasel on õigus ära kolida, ilma et vanem nõus oleks?

–––

Tere!

Ära kolimise küsimuses tuleks 17-aastasel noorel ikkagi vanematega kokkuleppele jõuda.

Vastavalt perekonnaseadusele on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise (alla 18-aastase) lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest, õigust hoolitseda lapse vara eest ja õigust otsustada lapsega seotud asju. Ehk et kõiki alaealisesse lapsesse puutuvaid otsuseid langetab lapsevanem, kes seejuures peab lähtuma lapse parimatest huvidest.

Võimalik, et Teie vanem on seisukohal, et omaette kolimine ei vasta veel Teie huvidele ning see põhjendabki tema mittenõusolekut.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

15.03.2021

Tere! Mure on 9-aastase poisiga. Viimasel aastal on ta hakanud palju just minu kui ema suhtes halvasti käituma. Tihti süüdistab mind selles, nagu ma oleksin temaga ebaõiglane ja tema õega, kes on 7,5 aastane, pole üldse nii kuri. Reaalsus on see, et õde ongi hästi püüdlik, pidevalt hoolib teiste tunnetest ja on ka väga abivalmis, kuid ka temale ma ütlen, kui mind miski häirib. Samuti aga kiidan tegevuste eest mõlemaid, mis on minu palve peale tehtud või kui on midagi nad meisterdanud, joonistanud vms. Ma tõesti ei oska öelda, kas ma siis ka päriselt õde n-ö rohkem kiidan ja vähem pahandan, püüan teadlikult pojaga mitte iga asja peale pahandada, aga tihti ma näen, et ta kiusab õde tühja koha pealt ja kui siis midagi ütlen, tuleb kohe vastu jutt, et õele sa küll poleks öelnud jne. Nagu oleks armukade. Isa tavaliselt ei sekku, kui poiss mulle halvasti ütleb või mu peale karjub. Isaga on neil minu meelest sarnased tülid kui minuga, aga isale ta selliseid asju ei ütle. Nii olengi mina peres see halb, tihti kuulengi pojalt, kui halb ema ma olen. Kui me sellest räägime, siis ta ütleb, ta ei mõtle nii ja et sellel hetkel oli mu peale pahane. Aga päev hiljem on kõik jälle endine, ta teeb minu üle halbu nalju ja mõnitab. Mis ma peaksin enda käitumises muutma? Ma räägin pojale iga päev, kuidas teda armastan ja meil on koos toredaid hetki ka, kuid need tülid on juba nii väsitavad ja teevad mind õnnetuks…

–––

Tere!
Kirjeldate oma suhteid lastega ja selle põhjal tundub, et teil on oma lastega lähedased suhted. Armukadedus õdede-vendade vahel on paljudes peredes probleemiks ning see on üks osa õdede ja vendade suhetest. Kirjutate, et isa teie tülidesse ei sekku. Võib-olla proovite isa endale appi võtta? Praeguse põhjal tundub, et isa oma mittesekkumisega lubab vaikivalt pojal emale halvasti öelda. Lapsed tunnevad igasuguseid tundeid ja nende väljendamine on ainult hea (laps julgeb oma emotsioone teile välja näidata, see on väga hea!), kuid kui mingi olukord hakkab üle jõu käima, siis arusaadavalt muutub see frustreerivaks. Kirjeldate peres olukorda, mida lühikese kirjelduse peale julgeksin nimetada kolmnurgaks, kus kahe osapoole (teie ja poja) vahel on konflikt ning isa on tülist eemal ehk n-ö pääseb konfliktist. Kui võtate isa appi ja näitate lapsele oma vanemate tasandi ühtsust, siis nihutate pisut seda dünaamikat, mis hakkab kristalliseerunud kuju võtma. Vanemate üksmeelest (Näiteks: „Selline käitumine EI ole aktsepteeritav, tunnete väljendamine on, kuid inetuste ütlemine ei ole ja siin tõmbame me piiri“) on ehk lapsel ka kindlam tunne – vanemate üksmeel on turvaline, isegi kui see on vahel ebameeldiv ja seab ühtseid piire. See on üks võimalik lahendus ja mõte, mida soovitan, kuid kuna ei tea teie peresuhete täpsemat tausta, siis ei saa ka oma vastuses sügavamale minna. Kui olukord ei lahene, siis otsige julgelt perenõustamist. Vahel piisab vähesest. Ehk on ka lapsel abi, kui saab neutraalse ja turvalise täiskasvanuga oma tundeid jagada, sest vanematele on raske alati kõigest rääkida.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

02.03.2021

Tere!
Kuidas käituda olukorras, kui laps ei allu korraldustele ja haugub vastu õpetajale. (Lasteaias)

–––

Tere!
Teie kirjast ei selgu kahjuks, mis olukordades laps nii käitub ja kas olete murelik õpetaja või lapsevanem? Lisaks oleks hea teada, milline on lapse kodune olukord, kes tema perre kuuluvad ja millised on suhted peres. Püüan siiski natuke vastata.

Lapsed kehtestavad oma piire selles vanuses üsna jõuliselt, 5-aastastel on tihti uus „jonniaeg“. Nad tajuvad, et pole enam väikesed, kuid peavad ka leppima sellega, et paljud asjad neile endiselt üle jõu käivad. Täiskasvanu võiks rahulikult lapsele piire selgitada, mis sobib ja mis mitte. See on mõne lapsega keerulisem. Piiride seadmisel võiks olla kindel, kuid mitte kuri. Lapsel pole selles vanuses veel oskusi oma emotsioonidega toime tulla, meie peame seda toimetulekut lastele õpetama, päev-päevalt ja järjepidevalt ning eriti tore oleks, kui teeksime seda oma enda eeskujuga. Lapsed tahavad alati oma piire katsetada, jonnida ja vastu rääkida, see on normaalne arengu osa ja täiskasvanud nihutavad piire taas omale kohale. See ei ole aga ainult mustvalge protsess – laps võibki vahel oma tahtmist saada ja miks mitte ka vahel halvasti öelda/käituda, see on lapse puhul vaid ootuspärane ja loomulik käitumine. Seega püüdke käituda loomulikult – olete samuti inimene, oma emotsioonidega ning kõik sõltub olukorrast. Kui otsustate, et teatud käitumist te ei aktsepteeri, siis olge selles konkreetses asjad kindel ja andke sellest lapsele sõbralikult, kuid kindlalt teada.

Head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

02.03.2021

Alates 13. kuust kuni siiani (19 kuud) tüdruk tunneb valu?/hirmu?, kui intiimpiirkonda puhastada mähkmevahetuse ajal. Mure suur, kas see on normaalne või peaksin muretsema?
Kui jalgevahel kakane, siis surub jõuga jalgu kokku, hakkab isegi nutma.

–––

Tere!

Soovitame Teil arutada seda muret oma perearstiga.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

23.02.2021

Küsimus seoses 4-aastase tüdruku löömisega. Probleem on selles, et laps lööb täiesti valimatult vanavanemaid, tädisid-onusid, issit. Mind kui emmet harva, pigem ainult siis, kui vihastab millegi peale. Aga teistega seda ei ole, et ta oleks tige vms, vaid lihtsalt läheb juurde ja lööb, mitte midagi sellel hetkel nagu probleemiks pole olnud. Ja see kestab juba vähemalt aasta. Ja sama moodi löömisega on ka siis kõik n-ö “pahad”.
Ja selline käitumine esineb pigem just siis, kui emme/issi on seltskonnas kohal. Kui meid ei ole, on laps ideaalne ja mingit sellist käitumist pole või esineb väga harva. Olen proovinud nii heaga rääkides kui n-ö halvaga ja pannud istuma nurka vms, mõtlema oma käitumise üle ja keelanud magusat jne. Aga miski ei mõju.
Kuidas teha tütrele selgeks, et nii ei tohi?

–––

Tere!

Lapsed ei oska vahel oma emotsioonidega midagi peale hakata. Võimalik, et olukorrad, kus on ema/isa ja veel inimesi, on tema jaoks väga elamusterohked ja tema pisikene aju on sellest n-ö positiivses stressis, mida püüab kuidagi käitumise abil lahendada. See stress võib ka negatiivne olla – vanematega koos kehtestab ta justkui piire teiste inimeste osas ja eristab endale kõige lähedasemad „võõramatest“. Kuna ma teie last põhjalikult ei tunne, saan vaid oletada, mis sellist käitumist võiks esile kutsuda. Võin oletada, et see on tema emotsioonide reguleerimise viis, mis on kujunenud harjumuseks. Sellises vanuses lapsele on löömine üsna loomulik käitumisviis – ta ei oska teisiti. Saate talle jätkuvalt kinnitada, et see ei ole sobilik käitumine. See on vanemate pidev ja vahel tänamatuna tunduv töö – tüütuseni ja päevast päeva muudkui korrutada ja õpetada. Võite pakkuda talle mõne alternatiivse käitumisviisi, õpetage teda patsu lööma, plaksu lööma, julgustage kallistama jne. Tehke sellest mäng, mitte üha kasvav stressiallikas. Ja olge ise rahulik – ta on vaid neljane ja see on ka üks keeruline nn jonniiga, mis tal käsil on. Ta õpib oma MINA tundma ja teistest eristama. Väiksel inimesel on nii keeruline kõiki neid tundeid ja elamusi läbi seedida ning nad vajavad selleks meie kui täiskasvanute abi.

Kannatlikkust soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.02.2021

Teismeline 14-aastane poiss on ülikorralik, terve aeg koristab, sätib, selle all kannatab ka uneaeg, magama 12, kodu sassis pole, aga tema põhitegevus kodus sättimine, kõik peab joont mööda sirge olema jne.

–––

Tere!

Teie teismelise poja vajadus korra järele viitab sellele, et temas on palju ärevust. Korrastamine ja sättimine on üks aju „kaval“ viis kontrolli säilitada ja ärevust alandada. Maailm on kontrollimatu ja hirmutav paik, mille üle kontrollitunne on vähene. Korduvad tegevused aitavad olukorra üle kontrolli saavutada, vähemalt näiliselt. Tegelikkuses on see aga lõputu tegevuste jada, millest abi ei ole, sest ärevus ei kao. Ärevuse põhjused on mujal – teismeiga iseenesest on keeruline ja stressirohke. Ärevust võivad tekitada kõrged nõudmised iseendale, madal enesehinnang, suhted kaaslastega, suhted vanematega ja palju muud. Võiksite pöörduda psühholoogi poole, et ärevuse osas abi otsida.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.02.2021

Tere!
Olen mures iseenda käitumise/reaktsioonide pärast.
Laps on 1 aasta 7 kuune, tore ja armas tüdruk. Magab alates sünnist meiega samas voodis. Hetkel jääb lõuna- ja ööunne ainult minu kõrval või kaisus. Vahel on raskusi uinumisega ning olen siis üritanud süles hoida, laulda, raamatut lugeda, karu tudule panna. Meil on rutiin enne magama jäämist. Aga kui ta üle tunni möllab, siis tunnen, et ei suuda oma emotsioone kontrolli all hoida. Hakkan teda pikali panema, alguses õrnalt, räägin, et tuduaeg. Siis juba jõulisemalt, ei lase tal püsti tõusta, vahel hoian kaisus kinni, kahjuks olen ka jõuliselt vastu madratsit surunud ja hoidnud pikali. Lõpuks olen juba väga frustreeritud, tõstan häält, kärgin, laps nutab ja uinub nutuga. Üritan emnast rahulikuna hoida aga ma ei oska. See ei ole viis, kuidas ma last kasvatada tahan ja ma ise ka ei tahaks sellisel viisil magama jääda. Kardan, et muutun selliseks nagu minu vanemad/vanavanemad, aga tean, et ei taha füüsilise/vaimse vägivallaga last kasvatada. Hetkel ei oska kuidagi sellisest käitumisest välja murda, igakord luban endale, et viimane kord, kuid ikka lähen seda teed.

–––

Tere!
Olete pisikese lapse ema ja teil on palju stressi. On täiesti arusaadav, et olete närviline ja frustreeritud, kui lapse magamapanek nii kaua aega võtab. Igal inimesel on oma stressitaluvuse piir, kujutlegem seda kui ämbrit, kuhu päeva jooksul pingeid tilgub ja mis lõpuks täis saab ning üle ääre ajama hakkab. Kui see juhtub, siis oleme üsna abitud, sest emotsioonikeskus ei ole intelligentne ega empaatiline. Meie emotsionaalne osa ajust ütleb „ämbri“ täitudes meile vaid kolme asja: võitle, põgene või tardu. Aju on justkui häires ja tegutseb kontrollimatult. Saate ennast aidata, kui püüate oma emotsioonide ohjest välja saada. Näiteks võite proovida, et lähete magamapanemise ajal paariks minutiks ise teise tuppa rahunema, las laps möllab natuke aega omapäi. Paluge abi! Mõelge, kuidas lapse isa teid selles olukorras aidata saab – te ei PEA ise olema kogu aeg tugev ja olukorda kontrollima. Olete inimene ja vajate puhkust. Laps eelistab teid, kuid ärge laske end sellest segada, las ta harjub ka isaga uinuma. Alguses on see ehk keeruline, kuid ka igaõhtune trall on keeruline.

Aju „rahunemist“ toetab ka sügav kõhuhingamine. Hingate sügavalt nina kaudu sisse ja aeglaselt suu kaudu välja. See tõesti aitab. Keha kaudu enda tasakaalustamine on kiirem viis kui mõtete abil – läbi keha rahunemise saab ka aju signaali, et oht on möödas.

Laiemalt vaadates on see olukord frustreeriv ehk ka põhjusel, et olete hoopis enda suhtes nõudlik või pahane – miks ma ei suuda last kiiremini magama panna? Hirm – on tal ehk midagi viga, et ta nii rahutu on? Lapse emotsionaalne areng on keeruline ja nõuab lapselt palju ressurssi. Ta ei suuda veel end iseseisvalt rahustada ja vajab selleks teie abi.
See faas võib kiirelt mööduda nagu paljud asjad lastel – uus arengufaas ja uued probleemid.
Olete hea ja hooliv lapsevanem ja ärge süüdistage end selles, et ärritute. See on inimlik.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.02.2021

Tere! Mure 5-aastase poisiga lasteaias. Lapsel on tekkinud suur hirm lasteaias meisterdamiste, joonistamiste vastu. Ta nimetab seda “tööks” ja on juba hommikul kodus enne lasteaeda minekut mures, et kas täna tuleb väga raske töö. Olen julgustanud ja rahustanud, et sa saad kenasti hakkama, ära muretse.
Kodus ei sunni kunagi midagi meisterdama, võimalik, et oleks pidanud temaga rohkem kodus varasemalt meisterdama, et ta ei tunneks ennast ebakindlalt, aga olen lähtunud sellest, mis last huvitab ja tal pole olnud selle vastu suurt huvi. Aga samas on vahendid nagu pliiatsid, värvid, pintslid, voolimisvahendid, käärid olemas ja vahel ta soovi korral ka nendega tegeleb. Mingit suuremat sorti meisterdamist ma temaga kodus teinud ei ole peale värvimiste ja voolimiste, lasen temal juhtida, mis talle meeldib. Näiteks suvel õues kriitidega värvida jne. Laps eelistab teisi tegevusi, oma väljamõeldud mänge ja õuemänge. Lasteaiaõpetajalt aga tagasiside: laps nutab töö tegemise ajal, kardab, et ei saa hakkama, pisarad tekivad ruttu, ja nüüd hiljuti lausa oksendas närvipingest. Enesekindlusest jääb puudu, sest õpetaja ütles, et poiss saab tegelikult väga kenasti hakkama ja õpetaja alati ka julgustab, et väga ilus töö. Lasteaias ka positiivne tagasiside muude asjade kohta: laps hea jutuga, talle meeldib alati esimesena vastata, teiste lastega mängib ilusasti, on töökas ja tubli poiss. Aga vot kuidas teda selles mures aidata, mures, et ta ei saa töödega hakkama, kardab juba ette ja muretseb. Laps on üsna emotsionaalne ja tundlik olnud sünnist saati, uute olukordadega ja inimestega harjumine võtab aega. Olen ka ise sarnase iseloomuga. Kui juba saab sõbraks, on rõõmus ja asjalik.

–––

Tere!
Teie kirjelduse järgi on teil tegemist väga armsa, eakohaselt arenenud ja tubli lapsega. Ka teie vanemana olete jälginud lapse huvisid, tunnete teda hästi ja tundub, et olete väga pühendunud ja hooliv ema! Kõik lapsed ei armasta tõesti meisterdamist ning ei tunne end peenmotoorikaga seotud tegevustes kindlalt. Hirm ebaõnnestuda võib tema jaoks laiem probleem olla, mis väljendub nüüd selle tegevusega seoses. Mul ei ole hetkel piisavalt taustainfot, et seda hirmu laiemalt analüüsida.
Konkreetsest olukorrast: vahel piisab mõnest üksikust negatiivsest pisikesest ebaõnnestumise kogemusest, et selline negatiivne seos konkreetse olukorraga tekiks. Saate talle jätkuvalt kinnitada, et ta saab hästi hakkama ja tulemus ei ole tähtis. Tegelikult on ju lisaks peenmotoorika ja loovuse arendamisele nende tegevuste juures oluline see, et laps sellest rõõmu tunneks. Lasteaias saate ehk teha kokkuleppe, et ta mingi perioodi ei pea kaasa tegema, kui ta ei soovi. Pikemas perspektiivis see jätkusuutlik kindlasti ei ole, koolis ei saa valida, aga kui nii suur ärevus on tekkinud, siis ehk oleks hea lasta tal natuke rahuneda ja anda talle valikuvõimalus. Võite ka kokku leppida, et teete kodus kahekesi seda, mida ta lasteaias teha kardab, kui see talle sobib. Laske natuke lapsel rahuneda ja vaadake, kuidas see mõjub. Kordan veel – rõõm peaks tähtis olema. Kui tal selle tegevusega rõõmu ei ole, no mis seal siis ikka. Meeldivad talle ju teised tegevused. Muretsemiseks pole ka põhjust, arenemisjärgus aju läheb tihti pinge all n-ö häiresse. Hea oleks, kui seda nn meisterdamise foobiat ei süvendataks sundimisega, vaid lähenetaks loovalt. Laps võiks läbi valikuvõimaluse (kas soovib meisterdada või mitte) saada tagasi natuke kontrollitunnet, mis võiks tema aju rahustada

Kõike head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.02.2021

Tere!

Kaheaastane tüdruk on hakanud isa suhtes agressiivselt käituma – lööb, keelab meil omavahel rääkida jne. Eriti juhtub see näiteks siis, kui me omavahel vestleme, aga ka täiesti suvalistel aegadel ja muu mängu vahel, kui laps lihtsalt tuleb ja hakkab isa taguma käe või mõne mänguasjaga. Samuti ei luba isal enam ennast pesta, ei ole nõus temaga riidesse panema, sööma minema ega muid toiminguid tegema. Nõuab ainult minu tähelepanu. Oleme löömist alguses peale keelanud, kuid laps nagu ei saakski aru, et midagi valesti on, pigem naerab keelamise peale.
Laps käib lasteaias liitrühmas.
Ette tänades

–––

Tere!

Kaheaastase lapse puhul on igati normaalne, et ta oma soove või frustratsioone läbi füüsilise agressiooni väljendab – puuduvad oskused oma tugevate tunnetega toime tulla. Võib-olla on tal hetkel käsil faas, mil ta ema külge rohkem klammerdub – vanus on selline, et ilmselt on ta üsna hiljuti lasteaiateed alustanud. Lasteaeda minek on lapsele suur stress – palju uusi asju, mida tema pisike aju peab haldama. Seda võib olla liiga palju. Kui on palju asju, millega toime tulla ja ümbritsev maailm on keeruline, siis püüab laps leida turvalisust läbi selle, et ta ISE kontrollib oma ümbrust. Näiteks läbi selle, et valib ühe vanema ja teist tõrjub. Ta tahab teie jagamatut tähelepanu ja näeb, et isa on sellel teel talle takistuseks – loogiline on tema vanuses end siis kehtestada sellisel viisil, mida kaheaastane valdab. Tõrjumisel võib olla ka muid põhjuseid – mõelge omavaheliste suhete peale lapse isaga, kas selles suhtes on midagi sellist, mida laps tajub ja omal viisil väljendab? Lapsed tajuvad oma kodust õhkkonda ja vanemate vahelisi suhteid vaistlikult ja väljendavad end vahetult. See on tõenäoliselt üks faas ja see läheb mööda. On loomulik, et ta sellises vanuses veel agressiivsest käitumisest ei oska midagi halba arvata, praegu saab ta lähtuda vaid sellest, mida te talle ütlete ja õpetate. Seda teete te lapse kasvamise ajal loomulikult – sotsialiseerite teda – annate teada, mis on okei ja mis mitte.
Ärge muretsege, selles vanuses on sellised arengulised kriisid üsna kiiresti mööduvad!

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

11.02.2021

Peagi kuueaastaseks saav laps vajub sageli mõttesse ega kuule sel hetkel, mida temaga räägitakse. Sellised mõttesse vajumise hetked võivad ette tulla ka keset mänguhoogu ja on juhtunud, et sellisel hetkel ei kontrolli ta ka oma keha (piss on tulnud paar korda püksi). Nimepidi kutsudes tuleb ta küll “oma maailmast” välja, aga kas selline hajameelne käitumine võibki olla osa aju arengust või on põhjust muretsemiseks?

–––

Tere!

Teie kirjast ei loe välja, kas see on talle alati iseloomulik olnud või on see hajevilolek nüüd tekkinud. Tõepoolest on lapse aju areng väga keeruline ja energiamahukas protsess. Erinevad vanused võivad olla väljakutseterohked ja see on iga lapse puhul üsna erinev. Hajevilolek ja nn oma maailmas olemine võib olla seotud sellega, et aju tahab natuke puhata. Stiimulite rohkus väsitab ja tähelepanu hajub. See ei pruugi jääda püsivaks, aga koolis saate selgemalt aimu, kuidas tema tähelepanufunktsioonidega on ja kas selle pärast peaks muretsema.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

11.02.2021

Tere
Mure 2,7-aastase lapsega. Sõimes üks kasvataja räägib üht ja teine teist juttu. Nimelt üks räägib alati, et laps on keeruline ja n-ö eriline. Teine aga, et kõik on eakohane ja ei pea muretsema. Temaga peab n-ö palju rohkem tegelema kui teistega, samuti pidavat ta seal teisi lööma või tõukama vahel. Tema jutu järgi pole lapsel ka püsivust, kuid kodus või mujal seltskonnas mängib vabalt ise üksi (teistega meelsamini), loeme raamatuid, paneme puslesid, mängime pallimänge, laulame jne. Kasvataja ise on pannud diagnoosiks ATH. Kuidas peaksime meie käituma? Tuttavad kasvatajad, kes on last näinud, ütlevad, et kõik on eakohane ja ei pea üldse muretsema.

–––

Tere!
Sellises vanuses, mil aju peadpööritava kiirusega areneb ning n-ö arengulist ärevust on palju, on tõesti vara tõesti lapse kohta selliseid järeldusi teha. 2,7-aastaselt lapselt ei saa veel püsivust üldse oodata. Mõni laps vajab rohkem tähelepanu kui teised ja see võib õpetajas ka frustratsiooni tekitada; on inimlik, et tahaks nähtusi seletada ja neile nime anda, kuid selles vanuses on seda veel tõesti keeruline teha. Lasteaiakollektiivis on lastele sotsiaalseid nõudmisi palju ja see võib üle jõu käia. Lapsel, kel kõne alles arenemas, on loogiline oma raskusi läbi keha väljendada – nad löövad ja tõukavad, see on loomulik. Samuti on pisikesel inimesel veel väga puudulikud oskused oma tugevate tunnetega toimetulekuks. Seda kõike õpib ta täiskasvanute toel ja tasapisi.

Jääge rahulikuks, arendage oma last samamoodi edasi (olete kirjelduse järgi ju suurepärane lapsevanem!) ja ärge muutuge ise ärevaks sellest, kui keegi tahab last iseseisvalt diagnoosida. Selleks on tarvis siiski psühhiaatrit ja tervet rida uuringuid, mida sellises vanuses lapsele keegi veel tegema ei hakka.

Loodan, et saite natuke meelerahu juurde.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

11.02.2021

Tere, minu poeg on pikalt tahtnud Xboxi. Oli kokkulepe, et kui ta loeb 20 raamatut läbi, siis arutame seda täpsemalt. Nüüd selgus, et ta oli ise võtnud minu rahakotist 300 eurot ja ostnud Xboxi ära. Seoses selle avalikuks tulekuga on selgunud ka vassimised ja valetamised. Seni pole varastamise ja valetamisega probleeme olnud, kuigi vassimise märgid hakkasid tekkima. Olen mures ja ei tea, millist käitumisstrateegiat valida. Lisaks selgus, et ta oli klassivennale saatnud pornovideosid ja küsinud, millised kogemused tal sellega on. Kogu see info on tulnud minu infovälja ca 2 viimase päeva jooksul. Aitäh!

–––

Tere!

Mul on natuke vähe infot selleks, et põhjapanevaid järeldusi teha, kuid lähtun sellest, mida kirjeldasite. Piiride kompamine, mida seostatakse teismeeaga, ja väikelapse nn jonniiga on tegelikult kogu lapsepõlve osa. 9-aastane laps ei saa varastamisest sellisel viisil aru nagu teie – tema jaoks on asi siiski lihtsam: tal tekkis vajadus, tingimused selleks olid tema jaoks ebasobivad ja ta leidis viisi, kuidas oma probleem ära lahendada. Tagajärgedele mõtlemise võimekus on selles vanuses veel vähene. Vassimine ja valetamine on väga iseloomulikud käitumisviisid paljudele lastele, selles ei ole midagi ebanormaalset. Saate talle nüüd selgitada, mida see tähendab, et ta nii tegi ja saate seda korduvalt ja korduvalt ka tulevikus teha. Mõni laps on impulsiivsem ja julgem kui teine – teie laps tegutses oma vajadustest lähtuvalt ja leidis probleemile lahenduse. Teie roll lapsevanemana on nüüd piire tagasi oma kohale nihutada. Lapsele teada anda, et te sellist käitumist ei aktsepteeri ja seletada, miks valetamine ei ole oskus, mida endas arendama peaks.

Laps, kes tunnetab oma suuri ja järjest kasvavaid vajadusi ning samas vanemate piiranguid, mis on tema jaoks karmid, võib kogeda jõuetust – ei ole jaksu täita tingimusi, mida vanemad seavad, kuid soovid jäävad alles. 20 raamatu lugemise väljakutse ei tundu ülemäära karm tingimus unistuste realiseerumiseks, pigem väga positiivne motivaator lapsele, tema seda aga nii ei näe. Jääge rahulikuks, looge teole mingi tagajärg (ei ütle meelega karistus, vaid tegu ja tagajärg – mingi lühiajaline ebamugavus näiteks) ja andke oma lapsele uus võimalus teistmoodi käituda. Uurige ka enda sees põhjuseid, miks lapsel võiks olla raske teile tõtt rääkida – kuidas reageerite, kui laps tõtt räägib? Tihti tahame, et lapsed meiega ausad oleksid, kuid see, mida nad siis ausalt ütlevad, ei meeldi meile, tekitab meid hirmu või ärevust.

Laste kasvatamine on lõputu jada selliseid episoode – piiride seadmine, elus oluliste asjade seletamine lapsele – ja siis jälle otsast peale.

Jõudu soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.02.2021

Tere!
Minul poeg on sündinud sügavalt enneaegsena, tema päris vanus on 1,8 ja korrigeeritult 1,6. Mind paneb muretsema tema käitumine, reageerimine, kui mina, tema ema, tulen koju, laps on rõõmus, vaatab mulle otsa ning lööb enda käega vastu enda pead. Teinekord kahe käega niimoodi, et punased laigud on näha. Kui oleme kodus kahekesi ja keelan tema tegevust ilusti rääkides ja selgitades, et ei tohi teha, siis ta teeb seda veel kõvemini nagu karistaks ta ennast. Samuti ta lööb ennast ka läbi une kätega vastu pead. Selline käitumine ainult minuga või siis, kui kuuleb minu häält läbi telefoni ja siis vahepeal saab nii kurjaks, läheb pulksirgeks ja hakkab end lööma. Samuti kui ta midagi kohe ei saa, hakkab lööma ja vahepeal ka niisama… Miks ta ennast nagu “karistab”? Mida ma peaksin tegema ja kuidas käituma?

–––

Tere!

Enneaegsena võib lapsel olla närvisüsteemi areng keerulisem kui ajalisel lapsel. Saate kindlasti sellekohast infot oma arstilt. Nii pisikesel lapsel on oma emotsioonide reguleerimisega keeruline toime tulla. Üks seletus tema enesele haiget tegemisele on selline: ka positiivne emotsioon on tugev stiimul, mitte vaid negatiivne. Aju ei tee aga vahet, kas tegemist on positiivse või negatiivse stiimuliga. Näiteks ema nägemine – see on nii suur tunne, et see võib olla keeruline hallata. Suur rõõm on samasugune koormus ajule nagu ka suur kurbus. Vaistlikult otsib inimene mingit viisi, kuidas seda tunnet maandada. Kõige paremaks abimeheks tunnete ohjeldamisel on meie enda keha – kogete ka ise, et pärast füüsilist pingutust või valukogemust tunnete end hoopis teistmoodi. Laps võib kasutada enese löömist selleks, et tulla toime tundega, mis teda valdab.
Kui märkate ka teisi käitumisviise, mis teis muret tekitavad, siis konsulteerige kindlasti laste neuroloogiga. Tegemist ei ole kindlasti enda karistamisega, nii pisike laps ei tunne enda karistamiseks vähimatki vajadust, tema käitumine on veel siiski suures osas instinktiivne.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.02.2021

Tere! Olen mures 6-aastase poja käitumise pärast!
Perre sündis suvel beebi ja minu raseduse ajal muutus lapses midagi, mōistan seda ja tunnen hirmu, sest siiani on olukord täiesti kontrolli alt väljunud ja ma (me) ei oska last aidata nii kuidas tema seda sooviks.
Alustan siis sellest, et laps ei keskendu, kargab, hüppab, sügab, tirib (pisivennat), naerab, kui teeb midagi ebameeldivat või kui keelatakse, eelkoolis meeldib teiste mängu sekkuda ja see rikkuda (näiteks viskab teise legomaja laiali), õpetajad on nõutud, mina olen samuti.
Lisaks sellele karjub ja röögib, valimata kohta ja aega, mis see on, miks see on, mis toimub minu pojaga, kes enne oli nii armas ja koostööaldis?!
Pisivennat armastab samas väga, käib ja silitab (vahel nii et tita juba rahutu, muudkui musitaks ja katsuks), siis olen öelnud, et rahulikumalt, kallis, ja kui titale enam ei meeldi, siis aitab, see teda muidugi ei peata!
Kuna laps käib eelkoolis, siis suur mure praegu, mis saab koolist, kas üldse panna kooli, äkki on liiga vara???
Kuidas saan mina aidata ja toetada last, kes ilmselgelt on katki ja karjub appi?
Nüüd on lisandunud veel jutud: “ma kardan!” Küsin, mida, siis magama minnes on vastus, et keegi võib tulla kapist voi aknast… miks selline tunne sul, küsin, siis ütleb, ei tea. Täna hommikul palusin panna jalga püksid ja seejärel hambapesu, vastus: “Ma kardan!”, jookseb eest ära, kui ütlen, lähme koos, tule, ma aitan, lõpuks on minul juhe koos, tõstan häält ja olen kuri, siis paha tunne omalgi, et rahulikuks ei jäänud!
Suvel hakkasid jutud: “sitt ema oled, loll oled vä!?” Nii ta räägib vahel täiesti lambi kohast, lihtsalt keset mängu või poes olles või vannis, küsides, miks sa emmele nii ütlesid, tuleb vastus “ei tea”.
Kuidas ma saan oma poega aidata, toetada, et see jama läbi saaks, mis aitab keskendumist taastada ja tema enesekindlust tõsta ning rahuneda?
Lisan veel, et söögiisu ka pole suurem asi, pigem oleks näljas.

Suur tänu juba ette

–––

Tere!

Kirjeldate oma 6-aastase poja muutunud käitumist. Suvel on tõepoolest leidnud aset tema elus suur muutus – tema ellu on lisandunud uus inimene, mis on tema harjumuspärase maailma pisut segi paisanud. Selline muutus, ka positiivne, võib lapses ärevust tekitada. Tema käitumise kirjeldus viitab sellele, et ta on rahutu ja tema aju on valmis pidevalt kujuteldavale ohule reageerima – keskendumisraskused, püsimatus, agressiivsus jmt. Sellised üleminekuperioodid võivad keerulised olla. Lisaks eelkool – see on ka uus kogemus. Lapsed reageerivad elumuutustele erinevalt, agressiivsus on üks loomulik kaitsereaktsioon emotsionaalsele segadusele. Kogu lapse arengulugu on keeruline, lisaks on 6-aastase lapse väljakutse suur – ta ei ole enam väike, aga ei ole veel ka suur, see võib tekitada segadust ja trotsi, vastuhakku vanematele, uute sõnade ja mõjujõu katsetamist. Lapsevanemana saate talle järjepidevalt teada anda, mis teie meelest sobib ja mis mitte ning anda talle ka teada, kuidas oleks parem selles olukorras käituda.

Laps võib uue pereliikme lisandumisel kogeda väga paljusid erinevaid tundeid, sh ka hüljatust ja ebakindlust. Saate tema turvatunnet suurendada oma läheduse pakkumisega ja tema positiivsete külgede rõhutamisega. Laps, kes käitub tihti „halvasti“, saab palju negatiivset tagasisidet nii lasteaias, koolis kui kodus, see on arusaadav. See omakorda kinnistab lapse frustratsiooni. Püüdke tal aidata positiivsemat minapilti taas üles ehitada. Hirmud, mida kirjeldate, on täiesti normaalsed arengulised hirmud ja on osa närvisüsteemi arengust. Mõni arengufaas ongi ärevam ja keerulisem. Nii pedagoogid kui teie ise – püüdke rahulikuks jääda, teie enda ärevus mõjub ka lapsele.

Ärge enda suhtes ka karm olge – arusaadav, et ärritute, ka teie olete lihtsalt inimene, oma emotsioonide, murede ja ärevusega.
Andke endale ja lapsele rahulikult aega selle faasiga kohaneda, see muutub. Püüdke mitte kinnistada n-ö paha lapse kuvandit, sellest võib saada lapse uus identiteet. Inimestega on nii, et kui positiivset minapilti on mingil põhjusel keeruline luua, siis kõlbab ka negatiivne, sest ilma identiteedita on võimatu elada.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.02.2021

2-aastane laps nutab ja kisab väga palju. Mõnel ajaperioodil rohkem, mõnel vähem, seost pole leidnud. Lisaks on äärmiselt minu küljes kinni. Olen lugenud soovitatud raamatuid, nt “Minu mõistus on otsas” ja nõuandeid siit ja püüdnud neid ka ellu rakendada, kuigi alati ei õnnestu. Ma jään rahulikuks, püüan peegeldada ja mõista, võtan sülle, selgitan. Ei aita. Nutu ja kisa põhjuseid on väga palju erinevaid, nt kui midagi ei saa, ei sobi, aga ka lihtsalt siis, kui midagi tahab või kui tahab minu sülle. Kui on asi, mida saan anda, siis teen seda ja selgitan, kuidas sõnadega tuleks küsida. Ka sülle ja lähedust saab piiramatult. Annan võimalusel alati lapsele valida, kui võimalik, ega ütle tema soovidele mugavusest “ei” ja pakun alternatiivi, kui mingit asja teha ei saa, nt joonistame seina asemel paberil. Samas on asjad, mis on kaetud, nt teise löömine, ohtlikud esemed jne. Ikka on tunne, et laps on häiritud ja teen midagi täiesti valesti.

–––

Tere!

Teie kirjelduse kohaselt olete väga kohalolev ja pühendunud ning lapsele lähedust pakkuv lapsevanem. Nagu tihti armastatakse öelda – lapsed on väga erinevad. Lapse aju areng ja emotsionaalne areng veel eriti on keerukas protsess. Mõnel lapsel tuleb kohanemine elu ja välismaailmaga keerulisemalt. Ärevus väljendub tihti jonnimise ja klammerdumise näol. Neid tegureid, mis sellises vanuses lapse emotsioone mõjutavad, on aga lugematul arvul ja täit selgust selles osas ei oska Teile ilmselt keegi anda. See vanus on veel eriti keerukas, kuna verbaalne väljendusvõime on veel piiratud, mistõttu on lapsel keerulisem ka oma ärevuse põhjuseid mõista või selgitada. Püüdke endale rohkem pause anda ja enda omaette olemise vajadust ka rahuldada, et suudaksite lapse nõudmistega paremini toime tulla. Vahel on lapse ärevil olek seotud peresituatsiooniga üldisemalt – keerulised peresuhted ja vanemate enda emotsionaalne seisund. Ärevus tõepoolest on nakkav ja lapsel puudub võimekus seda varjata. Ka piiride seadmine, nagu olete kindlasti lugenud, on lapsele ülimalt vajalik, kehtestage end julgelt. Ma usun, et Te ei tee midagi väga valesti nagu ütlete – olete teadlik ja hooliv lapsevanem. Iga inimene saab lapsevanemana olla parim võimalik variant sellest emast/isast, mis on tema võimete piirides ning eksimine ja pettumuste valmistamine on sellesse valemisse juba sisse kirjutatud. Püüdke enda suhtes lahkem olla. Võimalik, et Teie laps on ärevam, vajab rohkem lähedust ja on tõesti jonnakam kui keskmine 2-aastane, aga see ongi siis just Teie lapse lugu ja saate sellega leppida. Sellises vanuses on asjad kiires muutumises, mõne aja pärast võib Teie laps käituda hoopis teistmoodi.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.02.2021

5-aastasel tüdrukul on tekkinud hirm, et tema emaga võib lapse äraolekul midagi halba juhtuda. Kuidas last selle hirmuga toimetulekuks aidata?

–––

Tere!

Selles vanuses on vanematest eraldamine ja hirm vanemate kaotuse osas arenguline hirm – see tähendab, et see on osa lapse emotsionaalsest arengust. Võib-olla koges ta sellel tundlikul perioodil midagi, mis teda hirmutas. Saate temaga tema hirmust rääkida, kinnitada, et olete tema jaoks olemas ja lasta tal seda hirmu sõnastada. Kui me sõnastame oma tundeid, saab aju luua terviklikumat pilti. Hirmud on väga normaalne osa iga inimese arenguloost, sest just nii orienteerume maailmas, kus ongi objektiivselt palju ohte. Selles vanuses hakkab laps arenguliselt järjest enam oma vanemast eraldiseisvat MINA tunnetama, see võib aga talle ka hirmutav olla ja turvalise isiku külge klammerdumine on loogiline lohutus. Kinnitage talle, et ta ei pea teie pärast muretsema, sest te saate ise suurepäraselt hakkama. Muretsema peaks natuke siis, kui selline arenguline hirm ei taandu mõistliku aja jooksul või teile tundub, et see hirm on nii intensiivne, et segab lapse ja teie toimetulekut. Siis võite ka psühholoogi abi otsida, kes aitaks lapsel selle hirmuga paremini kohaneda.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.02.2021

Tere!
Selline mure, et laps on 4,5-aastane, kõne oli hiline, hetkel räägib ilusti, selgelt ja isegi r-häälik tuleb, aga kui midagi küsida, siis vastab esimese asjana “ma ei tea”, küsida uuesti, siis avaneb ja vastab ja räägib kenasti. Kuidas sellest “ma ei tea” vastusest lahti saada? Kas on õige küsida küsimust uuesti?
Aitäh vastamast!

–––

Tere!

Teie lapse arenguline teekond on pikk ja vahel esineb lapse aju arengus selliseid faase, kus neil on keerulisem infot töödelda. „Ma ei tea“ vastus võib olla üks viis, kuidas laps endale natuke aega võtab, et teie küsimust töödelda. Küsige muidugi uuesti, julgustage teda rääkima. Kõne hilise arenguga seoses võiksite küsida täpsemat selgitust logopeedilt, kuid „ma ei tea“, „ma ei mäleta“ jmt vastused on minu kogemuse põhjal sagedased lapse puhul, kellel on kõne väljendamisega ja kõnest arusaamisega raskusi.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.02.2021

Kirjutan teile oma kohe 9-aastaseks saava poja pärast. Meil on olnud temaga alati kokkulepe, et tema võib kõike küsida ja meie püüame tema küsimustele vastata. Ka kõige puhul, mis tekitab seksi, on ta olnud üsna aus. Vahel on meil olnud keeruline tema küsimustele vastata ja mina olen ka alati öelnud, et kuna minu endaga nendel teemadel lapsena ei räägitud, on mul vahel keeruline emotsionaalselt vastata, aga ma alati püüan.

Mõnda aega tagasi, umbes aasta, tunnistas ta, et on mõelnud, et tahaks oma vennaga seksida. Vend on 3-aastane. Ehmusin muidugi väga, meie reaktsioon abikaasaga oli sellele üsna konkreetne ja kuri, aga lõpuks saime aru, tema arusaam seksist pole see, mida meie mõtleme. Kandsime üle kohe enda arusaama sellest, mis on seks.

Kuigi rääkisime nendest asjadest, ei julenud ta pärast seda meie reaktsiooni vahepeal isegi vennat kallistada, sest arvas, et teeb midagi lubamatut. Aga saime sellest koos rääkides üle.

Eks vanuse lisandudes on tema emotsioonid segased. Ta on öelnud, et teab nüüd, mis tunne võib olla seksida, sest ta on ennast katsunud. Ja oleme selle kohta ka alati öelnud, et jah, see on ok, aga seda peab tegema üksi olles.

Ta on korra rääkinud, et nägi unes, et seksis minuga, emaga. Arutasime seda ja püüdsin selgitada, et kuna tema keha on alles noor ja need tunded uued, ajab see segamini seksi ja armastuse ja läheduse, mida ta meie vastu tunneb.

Ta on ise ka õnnetu vahel ja ütleb, et miks ma ei võiks juba suurem olla ja minu keha targem, et ma saaks aru neist asjadest.

Nüüd hiljaaegu küsis ta uuesti, et emme, kas sa armastaksid mind ikka, kui me vennaga seda teeks. Ta nüüd juba teab küll enamjaolt, mis on seks, kirjeldab seda ka, et ollakse koos paljalt ja mees paneb oma noku naise vastu või sisse.

See tekitas minus taaskord ärevust. Rääkisime ja ta saab aru, et see on vale käitumine. Aga ometi minu ärevus on sees. Ma ei taha talle teha oma ärevusega liiga, kui see on eakohane, lihtsalt vajab selgitamist, aga samas ei taha maha magada ka võimalikke ohumärke.

Ma saan aru, et oma eakaaslastega on seks väga suur teema hetkel ja sel teemal lollitatakse ja tehakse nalja.

Mu abikaasa püüab mind rahustada ja öelda, et kuna oleme lapsele sisendanud, et ta võib meile kõike rääkida, siis ta räägib välja ka need mõtted, mis meile endale on ebamugavamad. Mees meenutas, kuidas omal ajal tahtis tema ema või tädiga abielluda ja neid asju kõvasti välja ütles. Ja see tegi kõigile nalja. Et ehk on tegu sarnase teemaga, aga lihtsalt ta nii avameelselt ütleb välja kõik oma mõtted.

Kuidas peaksime reageerima või mida tegema?

–––

Tere!

Selles vanuses on seksuaalsuse areng tõesti hoogne ja uudishimu suur. Arusaadavalt tekib selles vallas lapsel palju segadust ja ka mõtteid, mis ei ole kohased. See on normaalne. Laps seostab seksi lähedusega väga elutervelt ja tema lähiringi kuuluvadki tema pereliikmed. Vanemana ongi Teie ülesanne teda kuulata ja talle tagasisidet anda, selgitada, mis sobib ja mis ei sobi. Teie mehe öeldu on hea viis, kuidas sellesse rahulikult suhtuda – see on üks selline faas ja kuna olete tähelepanelikud ning hoolivad lapsevanemad, saab ta teid usaldada ja teie omakorda anda talle aimu piiridest ja sotsiaalsetest normidest.

Soovin kannatlikkust!

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.02.2021

5-aastase tüdruku lasteaias juhtus nii, et laste WC-s jäi pissuaaris vesi jooksma ja see tuli üle ääre. Laps nägi pealt, kui õpetajad seda parandasid ja kuivatasid. Pärast seda laps kardab lasteaeda minna. Arvab, et upub ära. Kodus kardab, et potist ei lähe vesi alla ja käib kraanikausse kontrollimas, et ükski toidutükk ei oleks seal ees. Oleme proovinud seletada kõike, aga tal on ikka suur hirm sees ja praegu on täiesti võimatu teda lasteaeda hommikul saada.

–––

Tere!

Näib, et teie pisike tütar on tundnud tõsist hirmu ja püüab nüüd oma turvatunnet taastada. See on normaalne, et lapsed hirmutavaid kogemusi saavad ja mõnda aega seda kogemust oma ajus töötlevad. Te saate teda aidata temaga seda olukorda mitmeid kordi läbi rääkides, et ta saaks väljendada oma tundeid, hirme ja mõtteid ning luua sellest talle sellise narratiivi/jutustuse, mida ta saab oma üleüldisesse kogemusse integreerida, et aju taas rahuneks. Saan aru, et olete seda juba päris palju ka teinud. Võib minna natuke aega, aga jääge ise rahulikuks ning toetavaks. Samas ei saa ka lasta tal hakata seetõttu lasteaeda vältima, sest sellega kinnitate talle, et see olukord tõepoolest on ohtlik. Saate talle seletada mis tollel korral juhtus ja, et see ei ole siiski olukord, kus ta peaks uppumist kartma.
Osad lapsed töötlevad sellist hirmutavat informatsiooni pisut aeglasemalt, aga sellised aeg-ajalt kerkivad hirmud on normaalne osa arengust. Kui lapsevanem ise väga oma ärevusega seda olukorda hullemaks ei muuda, saab laps vanemale toetuda ja oma turvatunde taastada. Märksõna, millele keskenduksin, on NARRATIIV ehk LUGU. Lapsel oleks vaja oma ajule nüüd sellist lugu, mis aitaks tal selle hirmutava olukorra oma kogemustesse integreerida. Juhtus nii, et tekkis uputus, aga täiskasvanud said selle olukorra lahendatud. See oli hirmutav, aga see on nüüd möödas.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.02.2021

Tere. Olen märtsis neljaseks saava poisi ema. Viimased kaks nädalat on lapse käitumine olnud väga keeruline. Tekkinud on metsikud jonnihood. Ta tahab kõike ise teha, alustades hommikul tulede põlema panemisega ning lõpetades uste avamisega. Lisaks tahab ise süüa teha, riidesse panna, enne mind tualetti jõuda jne. Tean, et selline periood on täiesti okei ning lapse arengu toetamiseks peangi laskma lapsel neid asju teha. Lisaks on tema jaoks väga oluline kindel rutiin – iga päev kindel multikas enne lasteaeda ning näiteks peame enne lasteaeda ka pääsekomando majast mööda sõitma, kuigi see jääb teisele poole. Tema jaoks peab kõik olema nii nagu alati olnud. Lasteaias on õpetajad samamoodi öelnud, et tal peab olema kindel päevakava jne. Varem lasi ta mul ennast aidata, kuid hetkel ei tohi ma isegi kätt tema külge panna (nt pusakrae sättimiseks). Kui jonn tekib, siis on see meeletu. Ta ei rahuneb vaid siis, kui ma alla annan. Ehk teen nii nagu tema soovib (nt kui mul olid enne riided juba seljas, siis pean need ära võtma, et saaksin koos temaga riidesse panna ja et tema võidaks). Selline käitumine ajab kohati mind endast välja ja ma olen juba õhtuti väga murelik, kuna ei tea mis hommik toob ja mis asi saab päästikuks jonnihoole. Tunnen ennast väga halvasti, kuna last lasteaeda viies tundub, et ainult minu laps teeb nii. Teised lapsed tulevad rõõmsate emmede-issidega ja siuh-säuh lapsed lasteaias. Mina pean hinge kinni hoidma, et laps ei hakkaks keset lasteaeda röökima, kuna ma tegin midagi valesti või tal tuli meelde, et ta ei saanud näiteks kodus ise oma jopetrukke kinni panna. Kuna alustasin töötamist väga stressirohkel ametil (kiirabi) ning samal ajal lõpetan kooli , siis tunnen, et see ärevus ja pinge mu sees mõjutab ka last. Ma püüan olla rahulik, kuulan last ja räägin temaga, mängime kodus, teen talle vabu päevi, lasen tal ise erinevaid asju teha, mis ta soovib ning tunnustan teda selle eest. Siiski tänane hommik päädis sellega, et tal tekkis metsik jonnihoog sellest, et teises toas tuli põles ja tema seda põlema ei pannud. Lõpuks küll asi rahunes, kuid endal on väga halb tunne. Lisaks ei saa mu mees hetkel last lasteaeda viia, kuna laps pole sellga nõus. Ta tahab emmega minna! Varem ei olnud vahet, kes teda viib. Kui mul vaja kaheksaks tööle jõuda (kuhu ma kindlasti hilineda ei tohi), siis ma ei tea, kuidas ma saan vältida neid jonnihooge enne lasteaeda, mis võibolla päädivad sellega, et hilinen tööle. Olen hädas ja ei oska kuskilt abi küsida.
Tänan lugemast!

–––

Tere!

Teie kirjelduse põhjal näib, et laps ehk samuti kohaneb Teie uue tööga või on mõni muu elusündmus temas suurendanud vajadust kontrolli järele. Selliseid arengulisi ärevuse perioode võib ette tulla küll ja ärevust hakkab väike inimene (ka täiskasvanud) haldama sellega, et leida enda ümber asju, mida ta SAAB kontrollida. Maailm on hirmutav paik, eriti ühele väikesele lapsele ja vahel on seda kõike, millega arenemisjärgus aju peab toime tulema, liiga palju. Olete hea lapsevanem, kirjeldate, kuidas lapsega tegelete ja kindlasti annate endast parima. Püüdke oma meelerahuga tööd teha, hingamisharjutused (sügav hingamine), uurige Mindfulnessi põhimõtteid, magage ja toituge ning liikuge korralikult. Kui saate ise rahulikuks jääda ja talle seda võimaldada, mida ta näib vajavat, saab lapse aju taas rahuneda.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

01.02.2021

Miks higistab 13 a tüdruk nii meeletult, kuigi käib iga päev pesemas?

–––

Tervist!
Suure tõenäosusega on tüdruku (suurenenud) higistamine seotud puberteediga. Igaks juhuks võiksite nõu pidada oma perearstiga.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

27.01.2021

Tere

Mure 1,5 a poisiga, nimelt alustasime paar nädalat tagasi lapse harjutamist lastehoidu (2 x nädalas, seni iga kord mõned tunnid), umbes samal ajal aga hakkas laps klammerduma aina enam ema külge, tekkisid öised ärkamised koos nutmisega (need on paranenud) ning laps keeldub isa tähelepanust ja hellustest.

Kui varem võis isa anda süüa, pesta ja panna vabadel päevadel last lõuna- ja ööunne (laps magab vanematega samas toas), kusjuures see õnnestus isal paremini kui emal, siis nüüd ei luba laps isa üldse nende toimingute puhul lähedale. Samas mängib ja õues käib endiselt koos isaga hea tujuga. Samuti on laps muutunud väga kadedaks, kui keegi ema puudutab, kogu ema tähelepanu peab olema lapsel.

Olukorra teeb raskemaks asjaolu, et umbes 2,5 kuu pärast on perre sündimas beebi, mistõttu olemegi peres juba tükk aega harjutanud, et pesemised ja magamapanemised teeb võimalikult palju isa, et laps harjuks varakult ning kuna ema ei tohiks last palju tõsta. Nüüd aga peab kõike jälle tegema ema.

Mida oleks antud olukorras võimalik teha, et laps ei klammerduks niiväga ema külge ja aktsepteeriks jälle isa? Hoidu harjutamisest veel ei tahaks loobuda, kuna tegu on väga aktiivse ja sotsiaalse iseloomuga lapsega.

–––

Tere!

Näib, et Teie laps on kogemas pisikest kriisi, tema elus on toimumas suur muutus – lastehoid ja sellega harjumine. Täiesti arusaadavalt on tema harjumuspärane maailm segi paisatud ja ta püüab klammerduda oma turvatunde säilitamiseks kõige lähedasema poole, kelle jaoks selles vanuses lapsele on tihti tõesti ema.

Üleminekuperioodid on keerulised, lapsele tekitavad need ärevust, kuid see on asjade loomulik kulg. Meie vanemapalga süsteem dikteerib halastamatult ajakava, mis tegelikult ei ole lapse arengufaasile vastav. 1,5-aastane laps ei tule veel hästi sellise stressiga toime, mida uus keskkond ja vanematest eemaldumine talle pakub. Suhtuge tema klammerdumisse rahulikult, võimaldage talle seda, mida ta ise targalt küsib – ema. Isa on samuti turvaline ja hea ning küll laps aja jooksul olukorraga kohaneb. Kui lapsele võimaldatakse turvalist lähedust emaga, mida ta praegu rohkem vajab, siis tasapisi tema turvatunne maailma suhtes taastub. Ärge muretsege, asjad laabuvad, kui olete ise paindlikud. Uus suur muutus tuleb beebi sünniga, ka siis on tema emme-vajadus ilmselt jälle suurem. Saate pakkuda seda, mida suudate ja lähtuda sellest, mida laps küsib. Laps on ise nii tark, et annab oma vajadustest märku, me peame lihtsalt rahulikult seda võimaldama.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

20.01.2021

7-aastane tüdruk, 1. klassi õpilane, on hakanud eksessiivselt kasutama sõna “kaka” igasugustes suvalistes kontekstides. Näiteks selle asemel, et öelda õele “tee värav lahti”, ütleb “tee kaka värav lahti”. Kasutab kakat muude sõnade asendajana, koolikaka on kooliasjad, jõuluvanalt sai kakat jne. Samas päris kakanaljade periood oli tal lasteaias juba ära ja tükk aega pole ta selliste teemade vastu huvi tundnud. Millest järsku selline kinnisidee võib tekkida? Ka suurem laps juba noomib teda.

–––

Tere!
Seda nähtust olen kogenud nii oma lastega kui ka klientide puhul. 7-aastane laps iseseisvub. Kooliminek on üks esimesi suuri hüppeid enne teismeea lahtirebimise faasi. Ta on suur ja tark ning ta tahab Teile vastanduda. Üks võimalus selleks on kasutada keelatud sõnu. Teine aspekt on see, et seksuaalsuse areng on algamas ja keelatud sõnad (antud juhul siis näiteks kõik, mis pepu ja kaka jmt-ga seostub) on nende jaoks põnevad. Oma keha tundmaõppimine ja keelatud sõnade kasutamine on esimene võimalik kokkupuude seksuaalsusega. Seetõttu ropendavad ka teismelised ohtralt. Lisaks tundub, et perekond reageerib sellele ja laps saab soovitud tähelepanu. See läheb mööda, varsti on sellised sõnad talle nii piinlikud, et ka Teie ei tohi enam ühtegi sellist sõna kasutada!:)

Niisiis, ärge muretsege, las ta natuke eksperimenteerib. Jääge rahulikuks, ärge pöörake sellele erilist tähelepanu ja varsti olete hädas mõne uue asjaga, sest laste aju areng pakub meile igal sammul väljakutseid.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

07.01.2021

Tere
Mul küsimus 6-aastase tüdruku kohta. Tean enda lapsepõlvest, et tundsin tihti piinlikkust, kui keegi laulis või esines.
Nüüd minu enda 6-aastane tütar tunneb sama. Televiisorist, kui keegi laulab või näiteks isa või ema laulab.
Mida see arengu juures näitab?

–––

Tere!
Selles vanuses lapsed saavad üha teadlikumaks iseendast ja ka teistest inimestest enda ümber. Hakatakse ennast tajuma sotsiaalsete koosluste liikmena. Esinemisega seotud hirmud ja ärevus on selles vanuses ka kerged tekkima. Laps, kes veel paar aastat tagasi võis lasteaiapidudel esineda, hakkab nüüd häbenema. See on loomulik osa arengust, mõnel lapsel on seda rohkem, teisel vähem. Häbenemine on kaitsereaktsioon, häbeneme ka ise, siis kui oleme ärevad. Mina areng, oma isikust ja sellest, kuidas me teistele võiksime paista, teadlikuks saamine tekitabki pisut ärevust. Ärge pöörake sellele palju tähelepanu ja suure tõenäosusega häbelikkus väheneb. Teismeeas muidugi tuleb see tagasi, siis olete nii Teie kui kõik täiskasvanud inimesed tobedad ja piinlikud.:)

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

07.01.2021

14-aastane tüdruk, jookseb mööda Tallinna ringi, algul kohtus ainult sõpradega, siis tulid mokatubakas ja kergemad narkootikumid. Edasi juba ööseks kadumine ja raha varastamine.
Mis võimalused oleks seda lahendada, ei taha seadusega pahuksisse minna ega tüdrukuga suhteid jäädavalt rikkuda.

–––

Tere!

Kirjeldate oma teismelise järjest süvenevat probleemset käitumist. Arusaadavalt proovivad teismelised piiridega katsetada, Teie ülesanne lapsevanemana on aga need piirid jälle oma kohale seada. Teismeeas tuleb sageli ilmsiks see, milline suhe lapsega vanemal varasemalt loodud on. Väga tihedad või problemaatilised emotsionaalsed sidemed katkestatakse teismeeas ekstreemseid vahendeid kasutades. Soov kuuluda on sama tugev kui soov eralduda. Lapsed otsivad nüüd sõprade seas uut perekonnalaadset kooslust. Sellises vanuses lapsega ei ole võimalik vaid keeldude ja käskudega opereerida, nende iseseisvumise ja eraldumise vajadus on niivõrd suur, et lapsevanem ei ole enam autoriteet ja see on loomulik asjade kulg. Abi võib olla kokkulepete sõlmimisest – laps siiski sõltub vanemast veel piisavalt. Kui vanemal puudub igasugune autoriteet ja võimalus lapse käitumist kuidagi mõjutada, on olukord keeruline. Siis võiks otsida abi spetsialistidelt, kes võiksid aidata katkenud sidemeid lapse ja vanema vahel taastada. Teismeline vajab perekonda veel väga ja turvatunne, mida kodu võib pakkuda, on väga oluline. Olge kannatlik ja järjekindel. Astuge oma lapsega dialoogi – ülalt alla autoritaarsus enam ei tööta. Arutlege, leppige kokku ja olge avatud ka sellele, mida laps Teiega jagab. Teismelistel on raske jagada, kuna vanem küll küsib, kuid tegelikult ei taha teada, mis lapse elus toimub, see võib vanemale liialt hirmutav olla. See vanus ei ole aga igavene, vahel on teismeiga keeruline ja valus, aga see on paljudel noortel nii ja ka paljud teised vanemad ei oska oma selles vanuses lastega midagi ette võtta. Olge valmis selleks, et edusammud võivad olla väga väikesed ja ei jää muud üle, kui lapse ületatud piire korduvalt ja korduvalt oma kohale tagasi seada. Teie olete lapsevanem ja Teil on õigus ja kohustus lapse käitumist korrigeerida, ärge kartke oma reegleid kehtestada.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

04.01.2021

Tere

Laps käis sõpradega pidutsemas ja hommikul koju jõudes oksendas voodi kõrvale. Mida teha?

–––

Tere!

Tarkvanem portaalis on mõned materjalid, mis sarnast olukorda käsitlevad: artikkel ja video.

Teismeeas on alkohol ja alkoholi liigtarvitamine tavaliseks piiride katsetamise viisiks. Lapsevanemana saate jääda rahulikuks ja oma lapsega sellest rääkida, sõlmida kokkuleppeid, mida palute lapsel järgida ning mille rikkumisel on tagajärjed. Karistamine ei pea olema esimene lahendus, kuid kui tegemist on korduva käitumisega, saate kokku leppida, milline tagajärg sellisel rikkumisel on. Teie lapsevanemana seate reeglid, kuid sellised vanuses lapsega on mõistlik need temaga ka läbi arutada ja last sellesse protsessi kaasata. Kui piirid on arusaadavad ja põhjendatud, on lihtsam nende raamides toimetada. Peab arvestama sellega, et 15-aastase lapse aju ei võimalda tal endal teha vastutustundlikke otsuseid ning lisaks on selles arengufaasis aju impulsiivsele käitumisele ja kiirele naudingule orienteeritud. Teekond ei pruugi lihtne olla, laps tahab piire nihutada, täiskasvanu aga peab neid piire lolli järjekindlusega oma kohale tagasi nihutama. Ka lapsel võib kasu olla teadmisest, et alkoholi mõju arenevale ajule on laastav. Selle kohta samuti üks video.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.12.2020

Tere!
Ma olen internetist otsinud oma küsimusele vastust, aga ei ole leidnud. Kui see on kuskil olemas, paluks seda lehekülge. Kas nutiseadmetest ja arvutist tekkinud tervisekahju nagu depressioon ja väsimus on võimalik kaotada ning tervis taastada nii, et võõrutad end nutiseadmetest ja piirad võimalikult palju selle kasutamist? Ja kui palju aega see tervise taastamine võtab umbes?

–––

Tere!
Konkreetselt sellist lehekülge, millele viidata, ei tule meelde. Kindlasti tasub nutiseadmete kasutamisega liiale minnes hakata seadmete kasutamist piirama. Aju on paindlik organ, eriti lastel, ja õpib looma uutmoodi seoseid. Ka ränkade ajukahjustuste kiuste on ajul võime end taastada. 10-aastase lapse puhul pole kindlasti hilja. Depressioon ja väsimus on sage kaasnäht nutisõltuvuse puhul. Aju saab mängides ja ekraani taga niivõrd intensiivseid stiimuleid, et igapäevaelu ja n-ö tavaline maailm on ajule lihtsalt liialt igavad, ei köida aju tähelepanu. Väsimus tekib suurenenud koormuse tõttu ajule, sest aju on valmis mängude maailmas pidevalt reageerima, see kurnab. Taastage tasapisi lapse unerütm, jälgige toitumist ja liikumist. Liikumine ja uni on ajule ülitähtsad.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.12.2020

Tere
Mul on mure just 11-aastaseks saanud tüdrukuga.
On hakanud palju valetama (näiteks toon eilse õhtu, kus isa oli tööl ööni, ema läks beebiga sõbranna juurde ja suurem tüdruk tegi live-videot, kus valetas, et käis naabripoisi juures pinna peal pidu panemas ja viinapudel läks ümber ja jooksid minema sealt jne. Live’is mainis ka ära, et tal vaba pind nagu iga reede – mis ei ole kohe kindlasti ei ole tõsi, sest peres kasvab ka 5-kuune beebi. Kodus olles juhtus tal õnnetus, kus pidime pöörduma EMO-sse ja käsi pandi lahasesse, koju tagasi jõudes rääkisime mehega sellest live’ist ja selgitasime, et selline käitumine ei ole n-ö lahe ja sooviksime, et ta pigem tegeleks õpingutega jne, et tegelikult selline joomingute jne tähelepanu saamine ei ole hea, sest jääb mulje, nagu tüdruk oleks lohakas jne. Tundus, et sai asjast aru, kuid hommikul tema vestlusi kontrollides oli naabritüdrukule ikka öelnud, et tal oli poiss siin ja enam vähem ise kutsus kiirabi endale ja ema ei olnud ega ole (ka öösel) ikka kodus. Ühesõnaga, see vale jätkus.).
Veel on nad teinud klassiõega video, kus nagu jooks viinapudelist viina, ja saatnud selle edasi poistele. Kuna see video on tehtud meie juures ja juhuslikult oli sellele pudelile tehtud märgistus, et kus maal jook sees on, siis tean tegelikult, et sealt ei joodud. Aga see valetamine ja et tüdruk arvab, et selline käitumine ongi lahe. Ma ei oska enam midagi edasi teha ja kuidagi korrale kutsuda, et selline asi ära lõppeks. Uurisin, et kas beebi sünniga tundub tal, et saab liiga vähe tähelepanu, kuigi olen üritanud ka temaga võimalikult palju tegeleda, vastas selle peale, et ei ole liiga vähe tähelepanu saanud, et asi hull oleks.
Olen varasemalt olnud liiga leebe, ei ole telefone käest ära võtnud jne. Kas äkki peaks nüüd hakkama seda tegema? Kas see aitaks? Arvasin, et mõistlik rääkimine aitab, aga tundub, et mitte ja endal ahastus juba suur.
Aitäh

–––

Tere!

Teie laps on teismeline ja tundub, et tema käitumise eesmärgiks on jätta endast n-ö lahedat muljet oma eakaaslastele. Selline soov on arusaadav, sotsiaalsed suhted on nüüd olulisemad kui kunagi varem. Valetamine ja suurustamine selles vanuses ei ole midagi kohutavat, seda teevad nad kõik rohkemal või vähemal määral. Lapsevanemana olete käitunud kenasti, uurinud lapse emotsionaalsete vajaduste kohta ja lapsele teada andnud, et valetamine ning enda halvemaks tegemine ei ole see, mis inimese lahedaks teeb. Teismeiga on aga veel pikk ja teie ülesanne selles vanuses lapses vanematena on jätkata lapsele piiride panemist – talle tagasiside andmist tema käitumise kohta ning talle ka jätkuva positiivse tähelepanu pakkumist. Võite lapsega vestelda sõprusest, sellest, millisest tundest/staatusest ta puudust tunneb ja kas seda võiks saavutada ka teistsugusel viisil. Alkoholi jmt vastu huvi tundmine ning nende piiridega katsetamine on samuti teismeeas sage, selle osas saate ka jätkuvalt lapsele teada anda, mis on aktsepteeritav ja mis mitte. Ärge kartke ka piiranguid seada, piirid ja piirangud on teismelisele hädavajalikud – nad ise ei ole selleks veel võimelised, puuduvad enesekontrolliks vajalikud oskused ja eetilised teadmised. Teie olete lapsevanem ja piire seadke julgelt, see on vajalik, et laps ennast turvaliselt tunneks. Kui leiate, et Teie jaoks on piir kätte saabunud, siis saate talle näiteks ekraaniaja piiramise või telefoni konfiskeerimisega teada anda, et siit jookseb üks piir. Ärge aga unustage ka lapsega neid asju läbi arutada, läbi selliste arutelude loote uutmoodi usaldavat suhet ja lähedust, mida teismeline samuti väga vajab.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.12.2020

Kas on normaalne, et 9 a tüdruk mängib Robloxit? Kas see on paha mäng?

–––

Tere!

Arvutimängude huvi on ka tüdrukutel tõesti suur. Ei oska öelda, kas konkreetne mäng on halvem/parem kui teised. Ebanormaalseks seda huvi pidada ei saa, arvestades, kui paljud lapsed, nii poisid kui tüdrukud ja ka veel nooremad seda mängivad. Kindlasti tasuks aga lapse ekraaniaega piirata, sest arvutimängud on ajule mõnuaine sarnaseks tugevaks stiimuliks, mis muudab aju n-ö laisaks vähem intensiivsemate stiimulite suhtes. Lapse aju aga vajab arenguks väga mitmelaadset stimulatsiooni, lisaks ka igavuse tundmist.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.12.2020

Tere!
Minu 6 a tütar on hakanud ennast seksuaalselt rahuldama. Olen leidnud vähestest materjalidest, et on igati normaalne, et ta end avastab. Samas…. Ei tahaks teda julgustada. On seljataga mõnekuine periood, kus ta magama minnes rahuldas end kätega ja n-ö nühkis end voodis, kuniks rahulduse sai. Ta ei lase end häirida sellest, et tal on magama minnes toas ka 2 venda ja mina, kes ma neid magama panen. Kui ma tuletan talle meelde, et kas ta mäletab, mis me rääkisime või lõpuks konkreetsemalt, et austagu palun teisi toas viibijaid, siis ütleb ainult olgu ja vähem kui minutiga on see meelest läinud. Kaisuka kaisutamine ei aita. Hakkasin andma talle oma kätt, et hoiame käest kinni. Sellest on abi. Lasteaias ta seda õnneks ei tee. Olen lugenud, et eneserahuldamine võib olla ärevusest (sellest oli juttu ka siin samas lehel 4-aastase lapse puhul). Mu laps leidis lihtsalt võimaluse selle maandamiseks? Viimased nädalad on hakanud asi õnneks vaibuma, kuna ta käed on mul peos. Viimased ööd ta mu kätt enam vajanud pole. Kuid ta jäi ööseks külla ja oli seal jälle omaette nahistanud. Kuidas ma saan selle ärevuse maha? Peaksin kõigepealt kuidagi selgeks tegema, mis seda tekitab. Tal on lasteaias küll muresid olnud. Praegu juba seisab enda eest rohkem. Võib-olla veel nendest teemadest rääkida, äkki on asi hoopis milleski muus… Või kuidas toime tulla eneserahuldamisega üldse, kui ta ei suuda end taltsutada või kontrollida? Kui normaalne see üldse on, et 6-aastane end nii aktiivselt ja häirimatult vabaks laseb? Kas piisab lihtsalt sellest, et ma räägin veel temaga ja annan aega ning ajaga loksub kõik paika? Et see enesekontroll on õpitav. Või peaksin pöörduma ikkagi seksuaalpsühholoogi poole? Ma vbl ei teekski sellest nii suurt numbrit, kui ta oleks omaette toas ja külas käies ta suudaks end kontrollida. Praegu ei julge teda küll enam ööseks kuhugi jätta. Ma tunnen endas tohutut ebakindlust ja segadust, sest seksuaalkasvatus on nii kaua olnud tabuteema, et ausalt öeldes ma ei tea , mis on õige või vale. Tahaks lihtsalt, et tal oleks kontroll iseenda üle.

Aitäh!

–––

Tere!

Olete mures oma lapse eneserahuldamise pärast. Tõepoolest on selles vanuses lastel eneserahuldamine midagi, mida tänapäeval enam patoloogiliseks ei peeta. See on lapse seksuaalse arengu osa ning oma keha võimete ja piiride tunnetamise õppimine. Vanem peaks lihtsalt lapsele sõbralikult meelde tuletama, et tegemist on privaatse tegevusega, mida teiste ees võiks vältida. Selline meeldetuletamine on nagu teiste sotsiaalsete oskuste õpetamine ja võib võtta aega. Ärevusega võib see samuti seotud olla, see on viis enesemaandamiseks nagu täiskasvanudki seda teavad. Ärevust võivad tekitada lastel paljud asjad, millest me teadlikudki ei ole. Nn arenguline ärevus on igal lapsel, kellel rohkem, kellel vähem. Seotud on see närvisüsteemi eripäradega, üsasisese arenguga ja palju muuga, mida me tegelikult ei oska ega suudagi jälgida. Saate julgustada last jätkuvalt oma tundeid väljendama ja tema jaoks olemas olla – füüsiliselt kohal olles ja teda kuulates. Ka lapse -ö rahulejätmine on lapse vajadustele vastamine. Vahel peavad nad ka omapäi oma muredega pusima. Retsepti on keeruline anda. Kui peate meeles, et see ei ole probleemne käitumine ja vähem muretsete, saate ka tegutseda paindlikumalt ja vastavalt olukorrale. Olete ise vähem ärev ja see mõjub ka lapsele rahustavalt.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

21.12.2020

Mure 5-aastase tüdruku uinumisega. Kuna majas on ka aastane beebi, algab magama sättimine siis, kui mina lähen beebit magama panema. Siis on 5-aastasel kerge snäkk. Vahel võileib, vahel helbed piimaga. Muidu ütleb, et ei saa magama jääda, sest kõht on nii tühi. Isegi siis, kui on korralikult õhtusööki söönud. Siis käib laps vetsus, peseb hambad ja läheb isaga magamistuppa. Magamistoas võib ta vaikselt issiga raamatut vaadata või jutustada umbes 15 minutit. Siis tuleb emme. Räägime veel koos juttu umbes 5 minutit ja ütleme issile head ööd. Issi läheb siis elutuppa. Mina olen alati tema juures, kuni ta uinub. Enamasti jutustame veel 10 minutit, laulan talle unelaulu ja siis oleks justkui aeg magama jääda ja umbes paar kuud tagasi ta siis ka magama jäi. Kuid nüüd hakkab siis lollitamine. Jutustab, mängib, sahmib voodis ringi ja üritab mind justkui kurjaks ajada. Teda keelates hakkab itsitama ja teeb seda, mida keelatakse. Ütleb, et tal on igav ja und pole. Üks pidev võitlus käib ca 1,5–2 tundi. Oleme üritanud rääkida magamise vajalikkusest, üritanud mitte välja teha lollitamisest, üritanud muuta magamamineku kellaaegu, proovinud temaga päeval hästi palju eraldi tegeleda, peegeldanud tema käitumist, rääkinud kasvõi sellest, et minagi tahan magada. Mitte miski ei aita. See lõppeb alati sellega, et ma pean teda millegagi ähvardama. See on nii kohutavalt väsitav ja me ei oska enam midagi teha. Saame ju sellepärast kõik vähem magada. Kellaajaliselt on ta voodis umbes kl 22, magama jääb heal juhul 23.30. Kui me ta varem voodisse paneme, siis ta jäurab lihtsalt kauem. Varem ei jäänud ta kunagi enne 22.30 magama ja sellepärast on ka need kellaajad sellised. Nii on need olnud juba paar aastat. Välja arvatud siis, kui ta lasteaias päeval ei käinud. Siis uinus õhtuti juba pool 10. Arvasime, et äkki magab lasteaias nii palju, et õhtul und ei tule, kuid nüüd on sama trall ka siis, kui ta päeval üldse ei maga. Ta on väsinud, aga võitleb justkui magamise vastu. Kui ta lõpuks alla annab, siis uinub 5 minutiga. Mida teha? Paari kuu jooksul pole meie eludes midagi muutunud, nii et ei oska arvata, milles asi. Beebi peale ta armukade pole, oleme sellest ka rääkinud. Meile ei meeldi teda ähvardada ja ei arva, et see hea oleks. Varem oli magamaminek see mõnus meie aeg. Nüüd on see üks suur kaklus. Päeval on ta heasüdamlik ja rõõmus laps. Aga nii kui voodisse läheb, oleks nagu ära vahetatud.

–––

Tänan, et olete hooliv vanem ja pöördusite tarkvanem.ee poole nõu saamiseks! Teil on mure, et Teie 5-aastane tütar ei jää enam rahulikult ööunne ja unne panemine võtab palju aega.

Olete lapse une heaks juba väga palju teinud – laps saab nii isa kui ema tähelepanu, teeb unerutiinid, saab võimaluse jutustada, kuuleb unelaulu. Olete talle ka une vajalikkust selgitanud, jäänud neutraalseks lollitamise suhtes, katsetanud erinevaid kellaaegasid, kuid see pole aidanud.

5-aastane laps vajab ööpäevas ligi 10 tundi und, sellest 9 tundi võiks olla ööuni ja lisaks veel tunnine päevauni. Kui Teie pere laps uinub alles kell 23.30, siis peaks ta unetundide täis saamiseks ärkama kell 8.30, kuid see ajab jälle lasteaia päevakava segamini ja võib põhjustada raskusi lõunaunne jäämisega. Soovitan tuua voodissemineku aeg julgelt varasemaks, sest esmalt peame kindlustama lapsele olulised unetunnid, teisalt võib varasem unnemineku aeg ennetada üleväsimuse seisundit ja anda seeläbi kergema võimaluse unne jääda. Leebe unekool selgitab seda unerongi analoogiaga – unemaale saab minna õigel ajal väljuva unerongiga, meie kui vanemate ülesanne on leida oma lapse jaoks sobiv rongiaeg. Üleväsimus on üks esmastest põhjustest, miks laps ei suuda uinuda. Unevajadus on individuaalne, seega on mõistlik katsetada just talle sobivat uinumisaega.

Enne unerutiine on hea teha ka helluse tankimist – terve pere koguneb igal õhtul enne magamaminekut ühte kokkulepitud kohta (näiteks diivanile, vaibale, tekile). Lülitage televiisor ja arvuti selles toas välja, pange tuled hämaraks. Tehke midagi oma perele omast – muinasjutu lugemine, massaaž, laulmine vms. Helluse tankimine võiks kesta 5–15 minutit. Eesmärk on, et võetakse kõik koos aeg maha. See on tähtis ka suurematele lastele. Lapsevanemad peaksid ka ise oma tundeid määratlema – ei tohi kogeda hirmu, viha, stressi. Peale „helluse tankimist“ lähevad lapsed magama sinna, kus nad kogu öö magavad.

Hea mõte võib olla kaasata laps unerutiinide väljakujundamisse – arutage koos lapsega, mida ta saab enne unneminekut ise toimetada, näiteks potilkäik, hambapesu, tuduriided. Oluliste tegevuste kohta võib koos teha rutiinikaardid, siis saab laps ise järge pidada, mis on juba tehtud ja mis veel vaja teha. See ennetab võimuvõitlust ja annab lapsele võimaluse arendada iseseisvust. Lisaks rutiinidele aitab ka pimendatud tuba, vähe stiimuleid ja segavaid tegureid magamistoas (mänguasjad, elektroonilised seadmed).

Kõige suurema mõjuga lapse parema une teekonnal on aga iseseisva uinumise õppimine. Siin võivad abiks olla leebed unekooli meetodid. Vajadusel saab pidada nõu Unekooli perenõustajatega parima praktika väljatöötamisel.

Soovin Teie perele toredat ja rahulikku kooskasvamist!

Merit Lilleleht
Leebe unekooli perenõustaja, vanemlusprogrammi „Imelised Aastad“ grupijuht

21.12.2020

Olen pideva probleemi ees, et ei saa 14 a selgeks teha, et ainult telefon ei ole elu. Ta on selle tõttu käest lasknud õppimise, korduvad koolis puudulikud tööd. Ta ei taha meie oma küla tüdrukutega õue minna, väidab, et nendega hakkab igavaks muutuma. Ootab teatud sõbrannat, kes kannab kaasas e-suitsu. Ta on ise ka öelnud, et kui oled nn mittekorralik (nt suitsetad, jood või lihtsalt ropendad), siis saad rohkem tähelepanu. Üritan teda alati poodi kaasa kutsuda, ükskõik kuhu, siis see pidavat igav olema. Huvi ta ei tunne millegi vastu. Olen kehtestanud kodus reeglid, et kui hinded on halvad, läheb telefon ära. Siis ta otsib põhjuse, et minna arvutisse, väidab, et õpib. Kui seda ka ei saa, läheb telekamängu mängima. Valetab üsna palju. Ma ei tea nüüd, mida edasi teha. Tean, et reeglite ja keelamistega olen ise saavutanud selle, mis nüüd toimub. Kui nüüd alla annan ja telefoni annan, siis seal veedab kogu aja, ei õpi ega midagi… Võib lausa varajaste hommikutundideni seal olla. Tunnen, kuidas see rõhub mind, olen vihane, et olen kuskil ise vea teinud ega oska seda enam parandada. Kui keelan, võtan ära telefoni ja muud tema jaoks head asjad, siis tunnen, et see pole õige, aga kui annan need talle, siis süda valutab, kui vaatan pealt, kuidas rikub silmi ja oma hindeid ja ei suhtle reaalselt inimestega… Ei oska enam seisukohta võtta. Keelamisega ma ei saavuta nagunii ka midagi, minu reegleid tema ei austa. Kannatan ise aastaid juba ärevushäirete all ja iga kord, kui töölt tulen, on temaga tüli ja tunnen, kuidas see mulle mõjub. Ma tunnen ka, kuidas olen ise läbikukkunud, kui ei oska teismelisega suhelda.

–––

Tere!

Kirjeldate seda, mida paljud teismeliste vanemad kogevad. Kontakt teismelise lapsega muutub hoopis teistsuguseks, nende pahur olek ja huvipuudus, piiride katsetamised jms tekitavad ängi ja frustratsiooni ning loomulikult ka süütunnet. Kui keelamine on ära väsitanud, siis pangegi paika need mõned lihtsad reeglid (kui hinded pole korras, siis ei ole ligipääsu nutiseadmetele) ja püüdke leppida sellega, et ta neid seatud piire ületada püüab. Alati ei saa olla piiride seadmisel paindumatu, on loomulik, et me vastavalt olukorrale piire aeg-ajalt nihutame, sellega õpetame samuti lapsele vajalikku oskust – paindlikkust. Peamiselt kõlab mulle, et olete kõige rohkem hädas iseenda tunnetega. Tunnete end läbikukkunud lapsevanemana, kehva suhtlejana jmt. Kinnitan, et viga ei ole peamiselt Teis, vaid lapse keerulises vanuses. Teie väljakutse on nüüd tema uue arengufaasiga kohaneda ja leppida ka sellega, et teismelisega on rohkem konflikte ja vähem lähedust. Teismelised rebivad end lahti oma vanematest ning teevad seda vahel üsna jõuliselt, jättes vanematele nõutuse ja frustratsiooni. Samas vajavad ka nn suured lapsed endiselt mõistmist, pai ja lähedust, nad ei oska enam seda aga meile arusaadaval viisil küsida. Vahel on selleks armastuse väljenduseks see, kui laseme tal olla sellisena nagu ta on (kui see just tema elu ja tervist väga otseselt ei mõjuta). Silmi rikub see põlvkond nagunii ning neil on hoopis uued toimemehhanismid ja suhtluskanalid. See on üks paratamatus, mille üle muretsemine kuskile ei vii. Selged piirid ja teadmine, et neid piire tõesti rikutakse, kuid lapsevanem siis vastavalt olukorrale seab neid piire taas oma kohale tagasi. See on üks närvesööv protsess, kuid kui püüate seda eluperioodi võtta sellisena nagu see on – keeruline –, siis on ehk lihtsam leppida ja vähem ärevust endal.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

15.12.2020

Töötan merel ja 5-aastane tütar tahab tihti kaisus magada ja lasteaiast puhkepäevi teha, sest saab minuga vähe koos olla. Kuna endal on süümepiinad, et temast palju eemal pean olen, siis ei teagi, mida ma peaksin nõudma ja mida lubama. Kuhu piirid tõmmata? Peres kasvamas ka veel 3-aastane poeg, aga tema võtab kõike kergemalt.

–––

Tere!

On loomulik, et laps igatseb Teie lähedust ja igati arusaadav, et piiride tõmbamine on keeruline. Kuna olete sageli ära, siis võite ka sellevõrra lapsele rohkem lubada ja vähem piiride pärast muretseda. Hea on, et sellele mõtlete, piiride loomine lapsele on samuti vajalik. Lähtuge oma sisetundest, lapse kasvades muutub piiride seadmine lihtsamaks.

Saan aru, et muretsete ilmselt sellepärast, et laps ehk kaotab klammerdudes oma iseseisvust. Iseseisvust saab ta kindlasti harjutada Teie äraolekul, lapse lähedusevajadust korvata pole kindlasti liiast. Püüdke puhkepäevade ja kaisus magamise osas lapsega mõned kokkulepped sõlmida. Näiteks, et puhkepäevad lasteaiast on kindlad päevad, siis laps teab, millal konkreetselt on puhkepäev ja millal lasteaiapäev. Soovite ju ka oma aega täiskasvanuna ja ka paarisuhe vajab ruumi, püüdke ka enda vajadusi mitte unarusse jätta.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

15.12.2020

Tere

Meie poeg on lõpmatult kange või nõudlik. Ta võib näiteks reaalalt 100 korda järjest öelda õhtul oma voodis, et “ma tahan teha midagi muud” või “tahan süüa” või “tahan pai”. Päeval 100 korda järjest, et “tahan piima”, “tahan jäätist” jne jne. Kui seletame rahulikult põhjusi, miks neid asju ei saa, siis lihtsalt ei kuula. Kui jätta tähelepanuta, siis keerab ennast lõpuks väga üles. Kui anda järele ja tulla vastu, siis lülitab sageli plaadi uuesti sisse. Muidu väga armas, avatud ja taibukas, kuid vahest läheb nagu mingi plaat peale, mida ei saa ühegi trikiga välja lülitada. Ehk kas on mõistlik jääda ise ka endale kindlaks ja mitte järele anda, ignoreerida või proovida lapse mõtted ikkagi oma lugulaulult mingi klounaadiga ära saada?

–––

Tere!

Teie kirjeldusest tundub mulle, et lapsel on vajadus oma tajutud kontrollitunnet suurendada. Aju armastab kordusi ja suurema ärevuse korral võib aju tõesti sellistesse kordustesse kinni jääda. Sellises vanuses laste aju areng on kiire, iga päev omandatakse uusi oskusi ja ajus moodustuvad uued seosed. See töö on väga energiamahukas. Sellega seoses võib teatud arengufaasides lapsel vaja olla rohkem midagi, mille külge klammerduda. Kas või korduvad laused. Lastel väljendub kindluse ja turvatunde otsimine väga erinevalt. Saate mõelda, kas lapse elukorralduses on olnud muudatusi või millised on teda ümbritsevate täiskasvanute emotsionaalne toimetulek ja nendevaheliste suhete kvaliteet. See kõik suurendab täiskasvanute ärevust, mida laps omakorda hästi endasse imab. See ei ole samas midagi kohutavat, see on tavaline elu ja iga lapse areng ning iga pere on erinev.

Tõite välja ühe väga hea viisi sellises olukorras käituda – see on tähelepanu kõrvale juhtimine. Kui ajule natuke tööd anda ja uus sisend luua, võib „plaat katki minna“ ja asenduda uue teemaga. Samas, vahel tahaksite endale siiski teatud asjade osas kindlaks jääda: „Ei, sa ei saa jäätist, kell on 10 ja sul on hambad pestud!“ jne. Lisaks ei ole ka väga halb lasta vahel oma mõtetega üksinda toime tulla ehk ignoreerida, sest me peame andma lastele ka võimaluse oma ärevusega ISE toime tulla. Soovitaksin lähtuda oma sisetundest ning enda emotsionaalsest hetkevõimekusest – ehk siis vastavalt olukorrale. Paindlikkus on väga oluline märksõna laste arengus ja inimestevahelistes suhetes. Rigiidsed raamid, mis on kogu aeg ühesugused, põhjustavad vaid lisaärevust. Mingi etteaimatavus võiks siiski olla –kindlasti on teil lähtuvalt oma tõekspidamisest teatud reeglid paigas ning annate neid ka järjepidevalt ju iga päev edasi: „Peseme enne käed, siis hakkame sööma“, „Ei, sa ei saa selle teise lapse mänguasja omale“ vmt. Julgustan Teid olema loomulik, lähtuma oma sisetundest ja võtma lapse arengulisi ärevuse ilminguid kui mööduvaid nähtusi.

Kõike head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

07.12.2020

Tere, mul on mure et 4,5 a poiss kisab ja kiljub, kui ta on rõõmus. Jookseb lasteaias ringi ja kiljub.
Kodus oleme selle ära saanud, kuna keelasime hästi palju. Tundub, et tahab ennast väljendada, aga ei oska. Palun nõu, kas peaks ka äkki psühholoogiga vestlema.

–––

Tere!

Selles vanuses lapsel võib tõesti olla veel raskusi oma emotsioone sotsiaalselt aktsepteeritud viisil väljendamisega See on samas väga tore, et meil kõigil selline iga on kogeda, mil oma rõõmu spontaanselt ja valjuhäälselt välja näitame, sest elu jooksul kipub see oskus tänu sotsiaalsele survele ja enesest väga teadlik olemisele kaduma.

Teie kirjeldusest ei loe välja, et lapsel oleks ka teiste emotsioonide väljendamisega raskusi. Saate talle omalt poolt õpetada tunnete sõnavara ja oskusi oma tundeid sõnadesse panna. „Näen, et sa oled rõõmus/elevil/erutatud/lõbus …“; „Kas sa oskad öelda, mis sulle nii suurt rõõmu teeb?“ jne. Saate lapsega vesteldes aidata tal oma aju keerukat arenguprotsessi mitmekesistada ja emotsionaalset kogemust aju ülemiste struktuuridega lõimida.

Kui olete väga mures, siis saate muidugi spetsialistiga vestelda ja probleemi arutada. Isiklikult arvan, et sellises vanuses lapse puhul pole heade emotsioonide häälekas väljendamises midagi patoloogilist.

Kõike head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

07.12.2020

Tere,
11-aastane poiss lööb ema käte ja jalgadega. Vanemad on lahus, löömist ema ja isa vahel pole kunagi olnud. Ka koolis on tekkinud kiusamiste pärast probleeme. Kuhu pöörduda?

–––

Tere!

Kirjeldate, et teie varateismelisel pojal on tekkinud probleeme agressiivse käitumise ja koolikiusamisega. Suhetega ja emotsioonide reguleerimise teemadega seoses võiks esimene võimalus kooliealistel lastel olla koolipsühholoog. Ka perearstilt saate küsida suunamist psühholoogi vastuvõtule, perearstidel on teraapiafondi raames võimalik psühholoogi juures käimist toetada. Erasektoris on samuti psühholoogid ja pereterapeudid, kes võiksid selles küsimuses aidata.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

07.12.2020

Kuidas reageerida, kui 4-aastane tüdruk, kes teab, mis on pepu ja tussu, tahab 5-aastase venna ees aluspüksid maha võtta ja talle tagumikku näidata või mängides toas venna sõpradega. Enne magama jäämist tahab panna sõrme pärakusse ja katsub häbet. Multikaid vaadates läheb sageli käsi aluspükstesse.

–––

Tere!

Selles vanuses lapsed hakkavad oma keha ja seksuaalsust tasapisi avastama. Samuti kogeb laps, et enese katsumine võib olla meeldiv ja pakkuda naudingut. See tegevus võib olla ka arengulise ärevuse maandajaks. Igal lapsel on arenguga seotud ärevust, mõnel rohkem, teisel vähem. Reageerige rahulikult ja püüdke teda mitte häbistada, et ta oma keha avastab. Lapsele võiks seletada, et tema keha on tema oma ja see on tähtis ning oma peput ei pea tingimata teistele näitama. Tooge näiteid enda käitumisest –kuidas teie oma privaatsete kehaosadega seoses käitute. Teie enda rahulikkus aitab kindlasti kaasa lapse ärevuse vähendamise osas. Kui teie mure ei lahene, võite nõu küsida seksuaalsusega tegelevate psühholoogide käest. Laste seksuaalsusega on tegelenud näiteks kliiniline psühholoog ja seksuoloog Lemme Haldre.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.11.2020

Tere
Meie 7-aastane poisslaps on väiksest peale olnud väga kange iseloomuga. Näiteks 3-aastasena võis ta pikalt trepikojas röökida, et teda süles üles tassitaks, Ehkki ema/isa seda ei teinud ja vanemad kõndisid lihtsalt minema, ignoreerisid seda karjumist. Aga laps jätkas seda pikalt… ja nii paljude asjadega. Hiljem, kui laps oli 5-aastane ja sai lõpuks oma toa, siis röökis ta mitu kuud enne uinumist, et tahab kaissu (lapsevanemad ei andnud järele ja mingi hetk see lõppes iseenesest). Lühidalt, laps on olnud kogu aeg väga järjepidev enda soovide läbisurumises ja väga häälekas nõudja. Nüüd on ta 7-aastane, läinud 1. klassi ja saanud samal ajal endale väikse õe. Koolis käitumine ideaalne nagu oli lasteaiaski. Väljaspool kodu on väga kartlik ja vaikne.

Kodus on põrguline. See väljendub selles, et sõna absoluutselt ei kuula, kui ei saa asja või tegevust nii nagu TEMA JUST TAHAB, siis hakkab end raputma/väristama/tõmblema/karjuma/trampima/ diivanil või voodil vingerdama / asju peksma… Kui ta ärritub, siis ta ei suuda enda emotsioone tagasi hoida ja n-ö plahvatab! Ja kui temalt paluda, et tee seda või ära tee seda, siis 99% ajast on tema reaktsioon vastupidine.

Me elukaaslasega oleme proovinud KÕIKE! Motiveerinud, käinud kinos, tegelenud temaga spetsiaalselt õhtul peale tööd, rääkinud temaga, arutlenud jne jne jne. Pahandanud oleme ka. Enda tuppa rahunema saatnud ja hüvedest ilma jätnud.
Aga mitte midagi ei aita.
Me püüame tema tundeid peegeldada ja me lubame tal olla lihtsalt laps, Aga tema ülbus ja agressiivne käitumine on päris hirmutavad. Õe vastu on hea ja hell. Ja käitumist parandab see, kui nt nutiseade ära võtta ja ta siis püüab paremini käituda, et see tagasi saada.

Kas see enesekehtestamine või piiride katsumine või suureks saatmise valu kord läheb üle?! Millal peaks lapsega pöörduma spetsialisti poole? Kaua see trall kestab? Kas see on nutiseadmesõltuvus, kui inimene ainult selle tagasi saamise nimel enda käitumist parandab?

–––

Tere!

Kirjeldate probleeme oma 7-aastase pojaga. Kui laps koolikeskkonnas oma käitumist kontrollida suudab, siis järelikult on see võime on aju tasandil olemas – võime kontrollida oma impulsse, hetkeemotsioone. Kui laps on väljaspool kodu kartlik ja ärev, siis võib tõesti olla kodu ja perekond tema jaoks see turvalisuse allikas ja koht, kus saab oma ärevuse ja emotsioonid valla lasta. Olete palju vaeva näinud, et lapsele tema emotsioone kodus lubada ja see on väga oluline. Olete ka märganud, et nutiseadmega seoses saab talle piire seada. See pole ideaalne variant, aga kasutage seda julgelt ära – piire on ärevale lapsele kindlasti tarvis seada, et tema tajutud kontrolli tunnet oma elu osas suurendada.

Vaadake ka üle lapse päevakava, etteaimatavad tegevused – hommiku- ja õhturutiin, toa koristamine, õppimine, hambapesu ajad jne. Aju armastab kordusi ja etteaimatavat, see rahustab aju.

Palju vaieldakse selle üle, mis on lapse n-ö kaasasündinud iseloom ja mis on kodu panus lapse käitumisse. Tõepoolest, tuleb tõdeda, et samade vanemate lapsed võivad olla väga erinevad. Lapse üsasisene areng, sünnikogemus ning esimeste eluaastate kogemused ja mõju aju arengule võivad olla väga erinevad. Lisaks on geneetiline faktor närvisüsteemi arengus kindlasti olemas, st et Teie laps võibki olla n-ö kangem, klammerduvam, kartlikum ja ärevam – selline ta lihtsalt on. Hea indikaator kooliealistel lastel on toimetulek ja edasijõudmine koolis. Kui sellega on hästi, siis saate keskenduda kodus toimuvale. Saate endalt küsida, millised on suhted lapse lähikondsete seas, kas need on stabiilsed ja rahulikud või esineb sageli konflikte. Saate ka mõelda selle peale, kui ärevad olete ise lapsevanematena – lapsed näitavad tihti oma käitumisega välja meie enda allasurutud ja varjatud ärevust.

Kui tunnete, et olete antud olukorras nõutu ning tahaks abi ja nõu, siis pöörduge julgelt pereterapeudi poole.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.11.2020

Tervist. Õde, kes enda arengus on mitmed aastad maas, sai täisealiseks. Otsustas minna enda elu peale, nüüd võlgades, valetab, varastab, joob, tarvitab uimasteid. Lapseeas pole arvestatud tema arengutaseme eriärasustega, koolis jäi hätta. Suhtlemine temaga praktiliselt võimatu, tema täiskasvanu, teab ja teeb ise, mis heaks arvab. Et kust peaks alustama või mismoodi asjale lähenema, et selline teekond muutuks?

–––

Tere!

Saan aru, et Teie täisealiseks saanud õe areng ei ole olnud eakohane. Kirja teel on Teid selles osas keeruline nõustada ja selgeid lahendusi pakkuda. Saan vaid anda mõned mõtted, sest antud teema ei ole ainult psühholoogi pädevuses. Täisealise otsustesse on pereliikmetel tõepoolest keeruline sekkuda. Kui tema toimetulek on intellektiga seotult raskendatud, siis saate pöörduda psühhiaatri poole intellekti hindamiseks ja sellega seonduvalt tema toimetulekut toetavate tegevuste alustamiseks. Selleks peab loomulikult ta ise valmis olema. Võite küsida nõu kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajalt.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.11.2020

Tere!
Olen 17-aastane neiu ja just kogesin vahekorda. Olen teinud oma noormehega kondoomiga. Nüüd proovisime siis ka korra ilma kondoomita. Noormees tegi esimesed 2-3 lüket ilma kondoomita ja edasi jätkasime kondoomiga. Kas peaksin olema mures? Kas peaksin SOS-pille ostma?

–––

Tere

Tänan küsimuse eest. Saan aru, et muretsete toimunud vahekorra pärast ja küsite nõu SOS-pilli osas. Kõige suurem tõenäosusega tekib rasedus, kui seemnepurse on toimunud tupes.

Arvan, et praegu pole vaja SOS-pilli kasutada, kui seemnepurse ei toimunud tupes.
Hetkel soovitan kindlasti iga vahekorra algusest kuni seemnepurske toimumiseni kasutada kondoomi ja mõelda noorte nõustamiskeskusesse pöördumisele, et uurida erinevate rasestumisvastaste vahendite kohta.

Noorte nõustamiskeskustes on nii teenused kui ka külastus kuni 26-aastastele tasuta. Soovi korral leiate kontaktid: https://seksuaaltervis.ee/noorte-noustamiskeskused.

Heade soovidega

Kerli Hannus
seksuaaltervis.ee

27.11.2020

Tere. Minu 17-aastast tütart šantažeerib 18-aastane noormees. Ta läheb kodust ära tema juurde ja elab (vahel nädal aega järjest) tema vanemate korteris.
Koju jõudes ei räägi tütar midagi, ütleb vaid, et rohkem noormehe juurde ei lähe. Aga see noormees kontrollib teda, helistab mulle ja küsib tütre kohta, mõnikord isegi öösiti läbi uksetelefoni. Rääkisin noormehe isaga, palusin tal rääkida pojaga. Mõnda aega elas tütar kodus. Läks mingi aeg mööda ja otsin teda jälle mööda sõbrannasid taga, teadmata, kus ta on ja kuidas temaga on. See noormees on hakanud mulle valetama: tütar oli temaga, aga tema valetas. Pean oma tütre päästma. Kelle poole peaksin pöörduma?

–––

Tere!

Olete mures oma 17-aastase tütre intensiivse suhte pärast. Kirjeldate tema suhet 18-aastase noormehega, kes teda kontrollib ja šantažeerib.

See vanus on seotud oma vanematest ja perest eraldumisega, vahel rebitakse end lahti väga jõuliselt ja leitakse n-ö asenduspere. Intensiivsed suhted ja konfliktid vanematega on vahel põhjuslikus seoses noore enda peres toimuvaga ja sellega, kuidas noor ennast oma pere keskel tunneb. Usalduslikud suhted vanematega on olulised, vahel on noore jaoks aga suhetes oma ema/isaga liiga palju piiranguid ja lähedust, millest soovitakse vabaneda. Domineeriva vanema laps otsib tõenäoliselt enda kõrvale kaaslast, kes samuti teda üle mingil viisil domineerib. See on üks võimalik seletus. Teie kirjast loen, et olete oma tütre pärast mures, arusaadavalt ei taha Te, et ta oleks noormehest sõltuv ja oma kodust ja lähedastest eemalduks. Proovige last kuulata; ka siis, kui tema öeldu teile ei meeldi. Proovige mõista, mis temaga toimub ja millised tunded teda noormehe ja tema perega seoses valdavad. Avage dialoog – ta on juba peaaegu täiskasvanu ja hakkab soovima vanematega võrdsemat suhet. Võite abi otsida ka pereteraapiast, mis võib aidata konfliktseks muutunud suhte lahti harutamisel.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

26.11.2020

Värskelt 16-aastaseks saanud noormees on liitunud ekstremistliku ja seadusega pahuksis olnud noorterühmitusega (EKRE Sinine Äratus) – kuidas teda toetada ja veenda oma meelt muutma, kui noorterühmituse väärtused on vastuolus tema vanemate omadega?

–––

Tere!

Teismeeas on loomulik end oma vanematele vastandada. Selles vanuses on lihtsam haakuda süsteemide ja ideoloogiatega, mis on selgelt piiritletud – see tagab suurema kontrollitunde muidu kontrollimatuna näiva maailma keskel. Head nõuannet on siinkohal raske anda. Saate vanematena talle pakkuda teistsugust perspektiivi, kuid püüda leppida ka noore enda kujunevate väärtushinnangutega. Teistes olulistes eluaspektides teete samamoodi – saate oma elukogemusest ja maailmavaadetest lähtuvalt lapsele oma vaatenurki edasi anda, kõike teatud piirini. Püüdke rahulikuks jääda, selles vanuses võivad maailmavaatelised pöörded kiired olla. Vastandumist toidab tihti see, kui meid püütakse ümber veenda.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

25.11.2020

Tere! Mul on mure seoses lapse pideva väsimuse, jõuetusega. Vahepeal on olnud ka päevi, kus energiat on rohkem, kuid peale koolipäeva lõppu soovib kohe magama minna. Ei huvita teda sport ega sõpradega väljas käimine. Ühesõnaga on tal huvipuudus kõige vastu. Ta teeb kohustuslikud asjad ära, samuti õpib hästi, kuid näen, et midagi on halvasti ja mul ei õnnestu temani jõuda. Ülteb, et mida sa jälle tahad. Mitte kurjalt, aga ükskõikselt. Ehk oskate aidata ja märgata, mida ma valesti teen või kuidas temani jõuda?

–––

Tere!
Kirjutate, et 16-aastane laps ei tunne enam huvi varem huvi pakkunud tegevuste vastu. Meeleolu alanemine, huvi ja elurõõmu kadumine on depressiooni peamised sümptomid. Teismeeas võivad tekkida noorel raskused, millega ta toime ei tule – muutuvad suhted eakaaslastega, hormonaalsed muutused jpm. Kirjeldate ka, et laps magab palju – suurenenud väsitatavus on samuti üks võimalik viide depressiivsele seisundile.

Soovitan Teil pöörduda spetsialisti poole. Võite alustada perearstist ja uurida tema soovitusi. Teraapiafondi raames on perearstidel võimalik oma patsiente suunata kliinilise psühholoogi vastuvõtule, kes saaks tema seisundit hinnata.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

23.11.2020

Mure 3,5-aastase poisiga. Üksi olles on nagu tavaline laps oma tõusude ja mõõnadega, aga vennaga koos (2-aastane) lähevad täiesti käest ära, jooksevad kohtades, kus ei tohi, loobivad asju, teevad üksteisele igal võimalusel haiget jne. On näha, et ta meelega kiusab pisemat – seisab talle meelega ette, et ta ei saaks kuskile minna, võtab huvipakkuva mänguasja eest ja jookseb minema jne. Oleme proovinud abikaasaga eraldada ta situatsioonist ja seletada, kuid ta ei suuda jutule keskenduda, vastab jajaa ja noogutab, kuid silmad/käed on igal pool mujal. Kui jutu lõpetades küsida, kas sa said aru, mis rääkisime, siis vastab jaa, aga kui küsida, mis see oli või mis ta aru sai vms, siis ütleb, et ei tea. Kui üldse õnnestub saada tähelepanu mõne teemaga, siis ongi ainult ma ei tea vastused ja ei oska seda teemat kuidagi edasi arendada. Proovime igal võimalusel peegeldamist, kuid ka see ei tundu mingeid tulemusi andvat.

–––

Tere!
Kirjeldate muret 3,5-aastase lapse pärast. Väikese venna kiusamise osas näib, et teie lapsel on täiesti normaalsed tunded, mis pere vanematele lastele osaks langevad. Tema esmasündinu õigused ja privileegid on pisemaga seoses osaliselt kadunud ning see põhjustab frustratsiooni, mida ta elab välja täiesti eakohaselt – kiusates ja haiget tehes. Vanemate ülesanne on lapsele sellise käitumise kohta tagasisidet anda, mida kindlasti juba teete. Nii nad õpivadki, kõiki elementaarseid oskusi õpetame me lastele ise, emotsioonide kontroll ja sotsiaalsed oskused on keskkonnaga tugevalt seotud. Ka nende koos müramine tundub eakohane käitumine – ühe pere lapsed koos olles kipuvad teineteist võimendama, on teineteise toel julgemad ja selle võrra ka lärmakamad. Teine aspekt, mida kirjeldate, võib olla seotud lapse raskusega tähelepanu koondada. Samas on selles vanuses veel vara lapse tähelepanu ja keskendumise kohta järeldusi teha. Lapse aju areng on kiire ning saate omalt poolt tõesti peegeldades ja rahulikuks jäädes teda toetada ning aidata tal oma mõtteid koondada. Võite püüda talle rutiini ja korrapära luua, et tal teda ümbritsevate stiimulite osas oleks lihtsam korda luua. Keskendumisraskuste korral on raske üleüldisest maailma „kaosest“ endale korda luua. Saate last aidata, kui muudate teatud tegevused rutiinseks (võib-olla juba teetegi seda). Hambapesu, söömine, kätepesu jne, igal tegevusel oma aeg ja kindel järjekord. Kui lapsel tähelepanuprobleemid püsivad, siis saate selles osas abi otsida, kuid praegu on tõesti veel vara – lapse aju on tormilises arengufaasis . Püüdke rahulikuks jääda, oma ärevusega suurendate ka lapse pidetut tunnet. Laste arengu eripärad kipuvad koolieelses eas ja kooliski väga kiiresti vahelduma.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

16.11.2020

Tere!
Kuidas saaks lahti kaheaastase poisi pidevast vajadusest miskit suhu panna? Kõik mänguasjad ja nende puudumisel käed rändavad suhu. Lutist vaba juba pikemat aega ja sedagi sai ainult magamiseks, sellest loobumisel ei täheldanud, et oleks miskit mõjutanud. Praegu saadab kõiki mänge ja tegevusi asjade suhu toppimine. Keelamine, ise asja suust ära võtmine või seletamine pole mitme kuu jooksul midagi paremaks teinud, pigem jookseb siis kaugemale ja paneb demonstratiivselt uuesti suhu.

–––

Tere!
2-aastased lapsed tihti „maitsevadki“ maailma väga innukalt, nad õpivad ümbritsevat tundma väga erinevatel viisidel. Tundub, et teie lapsel on vajadus midagi just suu kaudu avastada või siis endale seeläbi turvatunnet ja pidepunkti otsida, sest 2-aastasele lapsele on iga päev uus ning emotsioone ja ärevust palju. Mida rohkem sellele ise tähelepanu pöörate ja muretsete, seda tõenäolisemalt lapse käest ka asjad suhu rändavad. Katsuge ise rahulikuks jääda, ootused 2-aastasele lapsele peaksid olema tema eale vastavad. Lapse arengutee on käänuline ja erinevad faasid vahelduvad kiiresti.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

16.11.2020

2-aastane laps hakkas septembri lõpus oksendama. Lõpuks läksime haiglasse, kus ta pandi tilgutite alla. Enne seda kurtis ka kakamise teemal, ja ei saanud kakatud normaalselt. Anti Microlaxi kui ka Duphalaci (vms). Microlax ei ole temal kordagi töötanud.

Peale tilgutite all olemist läks tal paremaks ja asi normaliseerus. Järgmine päev ta kakas.

Veri ja uriin olid korras. Kakaproovi toona ei teinud.

Kuu aega hiljem lõi tal palaviku üles, 39 peale. Kestis see ca 3-5 päeva, tekkis ka lööve. Lastehoius oli veel samade tunnustega vähemalt üks laps, ehk tõenäoliselt oli viirus.

Haiguse ajal olid kõhuvalud. Väänles ja üritas nagu midagi teha, aga välja ei tulnud. Nuttis palju valude käes. Kiirabi käis ja käisime EMOs. Tehti teste, aga midagi öelda ei osatud. Võeti verd, kaka- ja uriiniproov. Kõik olid korras.

Laps ikka päevas korra nutab ja väänleb maas ja näitab, et pepu valus. Vahepeal hoiab jalgevahelt kinni.

Nüüd pidime ka keset päeva lastehoiust ära tooma, sest nuttis.

Perearst ei oska öelda, milles asi, ja ütleb, et peaks tulema ülevaatusele, kui ei lähe paremaks. Samas oleme käinud ülevaatamisel, andnud proovid ja midagi see meile andnud ei ole. Ei näe mõtet last traumeerida perearstile minnes (ta kardab paaniliselt arste peale haiglas käimist), sest perearstil pole ühtegi mõtet ega ideed, mis see olla võib.

–––

Tere!

Kirjeldate oma 2-aastase lapse probleeme kõhuvalude ja kakamisega. Vahel on kakamise ja pissimisega seotud probleemid tõesti seotud närvisüsteemiga ning enkoprees (saate selle kohta guugeldada) on ärevuse ja kontrollivajadusega seotud psühhosomaatiline häire. Lapse hirm arstide osas on arusaadav, kuid ilma spetsialisti arvamuseta pole ka võimalik abi saada. Saate pöörduda näiteks lastepsühholoogi poole (soovitavalt kliiniline lapsepsühholoog), kes võiks oma hinnangu anda. Vahel on nii, et lapsed saavad viirushaigusega seoses traumeeriva kogemuse kõhuvalude ja kakamisega või oksendamisega ning see ärevus ja hirm jääb nende sisse n-ö edasi pesitsema. Keha on ärevusega koostoimes häires ja võib põhjustada viirusele sarnaseid tundeid nagu kõhuvalu või kõhukinnisus. Ärevus ja hirm on väga võimsad ajukeemilised mõjutajad kogu organismile.

Võite perearstilt paluda suunamist kliinilise psühholoogi poole ning otsida abi sealt. See on üks võimalik põhjus lapse käitumisele. Sellises vanuses lapsed on veel väga paindliku närvisüsteemiga ning sellised ärevused võivad ka iseenesest taanduda. Peamine on ise rahulikuks jääda, et lapsel säiliks turvatunne ja tema hirm ei süveneks.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

16.11.2020

Minu 10-aastasel pojal pole kunagi sõpru olnud. Väiksena oli ta tihti haige ja lasteaias käis vähe. 5-aastaselt vahetas rühma, uue rühma lapsed ei võtnud teda mängima, vedasid kambakesi nurka ja lõid. Löömistest sain teada hiljem.
Alati oli kuskil trennis või rühmas mõni temast väiksem ja noorem poiss, kes lõi ja narris, mu poeg kannatas välja, püüdis ikkagi edasi suhelda.

Koolis sai ta kohe paralleelklassist trennisõbra, aga lühikest aega, varsti hakkas trennisõber mu poega ignoreerima. Selle poisi mõned klassivennad rääkisid mu pojale, et poeg on imelik, ta haiseb jne. Ka oma klassis olid alguses suhted head, siis tuli ette kiusamist. See sai koostöös klassijuhatajaga lahendatud, kool on liitunud KIVA programmiga.

Aga kellegagi ta ei suhtle, vahetundidel liigub üksi või loeb nurgas raamatut. Rääkisin sellest ka klassijuhatajaga. Klassijuhataja arvas, et mõned lapsed tahavadki omaette olla. Samas, kui juhtub, et tal õnnestub poistega vahetunnil palli mängida, on tal koju tulles rõõmsam nägu ning ta on avatud ja jutukam. Enamik kordi on poeg koolist tulles kinnine ja eemaolev. Ma ei talu enam valentinipäeva, sest poeg ei saa sõbrakaarte, kuigi ise teeb.

Muidu õpib ta väga hästi, abi peaaegu ei vaja. Kodus on meil omavahel lõbus, käime näitustel ja kinos. Isaga veedab nädalavahetused maal vanaema juures.

Kindlasti lisaks sellele, et poeg väiksena tihti haige oli ja vähe teiste lastega suhtles, vähendas poja enesekindlust ja -hinnangut minu lahutus isast. Laps kuulis pealt tülisid, tal tekkisid muremõtted. Käisime lastepsühholoogi juures, saime palju abi.

Kõik see info, mis siin kirja pandud, on väga suure vaevaga tulnud. Kas oli lapses midagi murdunud ja ta nuttes rääkis, või ma olen teda tükk aega “piinanud”, ükskord isegi sain info niimoodi, et tal tekkisid hingamishäired, kui ta garderoobi läks ja ta teisi lapsi nägi, jooksime õue õhku hingama ja siis rääkis.

Minu mure on selles, et praegu ma saan talle seltsi pakkuda, aga kui ta vanemaks saab, jääb talle sellest väheks. Teismelised tahavad ju ikka kusagile kuuluda. Hiljuti oli Halloween, poeg käis vanaema külakohas kommi või pommi kollitamas. Iseenesest väga rõõmustav, et ta üksi julges uste taga käia (isa muidugi seisis läheduses õhtupimeduses).

Aga üks asi pani mind mõtlema – kui küsisin, kus kõige lahedam oli, vastas ta, et üks kristlik perekond. Seal oli palju lapsi. Aga mitte lapsed ei suhelnud minu pojaga, vaid täiskasvanud. Nad olid olnud väga-väga lahked ja tulid veel hiljem õue ja rääkisid kristlusest lapse isaga. Minu pojale avaldas see lahkus muljet, küllap tundis ta, et suur sagiv pere võttis ta omaks. Seda on nii vähe juhtunud. Kardan, et ta võib endale valida “perekonna”, mis ehk pole nii hea…
Olen varem ise proovinud teda mängima panna mõne naabri- või tuttava lapsega, aga pole õnnestunud. Kuidagi jäi kõik pinnapealseks ja araks, ta siiani kardab ilma minuta mõne võõrama lapsega üksi jääda. Ta justkui oleks loobunud.

Mõtlesin korra ka koolipsühholoogi peale, aga samas äkki see mõjuks lapsele veelgi frustreerivamalt, et justkui midagi viga on tal. Kuidagi alandav oleks pojale tema enda juuresolekul rääkida psühholoogile, et näete, mu pojal pole sõpru.

Kas on mingeid alternatiive?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete antud teemal väga palju ja ka väga adekvaatselt oma pojaga seonduvat probleemi juba analüüsinud. Suhtlemistakistus ja raskused eakaaslastega suhete loomisel on kindlasti olulised läheneva teismeea seisukohalt. Toote ka välja selle osa, mida pereterapeudina oleksin ise vaadelnud – lapse koht tema peres vanemate lahutusega seoses. Suur rõõm oli lugeda Teie enda analüüsi ja tähelepanelikkust, olete kindlasti vanemana pojale suureks toeks ja abiks. Lastel võib olla siiski oma vanematele keeruline kõigest rääkida, sest lapsed ei soovi vanemaid muretsema panna.

Enesehinnangu ja sotsiaalsete suhete loomise osas võib abi olla siiski lapsega tegelevast psühholoogist, kes aitaks erinevaid tekkinud ja tekkivaid situatsioone läbi arutada ning lapse enesekindlust ja sotsiaalseid oskusi toetada. Julgustan Teid abi otsima, et laps saaks ise oma muredest neutraalse täiskasvanuga rääkida ja abi saada. Koolipsühholoogile lisaks on näiteks perearstidel võimalik suunata psühholoogi vastuvõtule, teraapiafondi raames. Uurige võimalusi.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

09.11.2020

Kuidas saada 9-aastane tüdruk käsi pesema? Tal ei ole ikka veel tekkinud harjumust käsi pesta (peale kojutulekut, peale WC-s käimist, enne söömist jne). Pean talle iga kätepesu vajadust endiselt igapäevaselt igal juhul meelde tuletama. Ta ei ole rumal ja näib mõistvat kätepesu mõtet ja vajalikkust ning ta ei ole ka nii hajameelne, et ta lihtsalt unustaks. Ta lihtsalt ei taha ega viitsi. Ja enamik kordi ta ka vihastab, kui palun tal käed ära pesta (siis ta karjub mu peale ja viibutab rusikat, on ka löönud). Kui ta siis peseb, siis vaid loputab ja seepi ei viitsi vôtta. Ma ei usu, et olen kõigi nende aastate jooksul liiga palju kätepesu nõudnud. Täiesti normaalsetel juhtudel. Kehv kätehügieen on kindlasti ka üheks põhjuseks, miks ta on olnud liiga palju kordi erinevates ülemiste hingamisteede haigustes, kuid ikka õppust ei võta.

–––

Tere!

Selles vanuses lastele võibki täiskasvanute jaoks elementaarsete tegevuste iseseisev teostamine olla paras väljakutse – ta lähtub sellest, et teie seda vajate, kuid ei tee seda enda pärast. Tuletage meelde oma lapsepõlve – kas kätepesu tulenes teie enda sisemisest vajadusest käsi pesta või tegite seda, sest teile öeldi? Lapsevanema tänamatu töö on lastele igapäevaste hügieenitegevuste, viisakusreeglite jms pidev meeldetuletamine, lootuses, et see neile ühel hetkel harjumuseks saab.

Näib, et sellega seoses on lapsel ka võimalik demonstreerida oma MINA ja iseseisvust – selles tähenduses, et ma ei tee seda, mida sina soovid, et ma teeksin.

Jääb üle soovida kannatlikkust selle oskuse õpetamisel. Kuna mul on vähe infot lapse teiste trotslike või tõrksate käitumisharjumuste kohta, siis ei ole alust arvata, et see tema üleüldine käitumisviis on. Kui see on lapse üldine käitumisviis, siis tasuks mõelda, mis osas on lapsel vähene kontrollitunne oma elu osas? Vahel saavad lapsed kontrollimatut maailma kontrollida läbi selle, et nad keelduvad täitmast reegleid ja korraldusi – nii tajuvad nad, et vähemalt midagi on nende kontrolli all. Väga paljude nõudmiste puhul võib tekkida vähene tajutud iseseisvus, mida laps asub omal moel korrigeerima. Kui neid probleeme on rohkem, võite kaaluda pereterapeudi või psühholoogi poole pöördumist.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

09.11.2020

15-aastasel noormehel on arvutisõltuvus. Pigem ütleks, et ühe arvutimängu sõltuvus, kus siis mängitakse koos üle maailma. Diagnoositud on tal ka depressioon ja saab ravimeid. Kooli ei ole jõudnud kuu aega, kuna öösel on üleval ja päeval magab. Kuidas leida lahendus, sest jõuga ja karmide reeglitega talle peale minna ei saa, kardan, et teeb asja veelgi hullemaks.

–––

Tere!

Teie kirjeldatu põhjal näib, et sõltuvuskäitumine on ulatuslikult välja arenenud. Mängusõltuvus on nagu iga teine sõltuvuskäitumine haigus, mille käsitlemiseks vajate eraldi tuge. Sõltuvuskäitumine on alal hoitud ajus tekkivatest positiivsetest seosetest, mis „tarvitamisega“ seostuvad ja samuti põhineb nn sõltuvusmõtlemisel, mida toetavad arvukad uskumused.

Vanusest tingituna on ajus esikohal kiire rahuldusega seotud mehhanismid, mis tulenevad dopamiini suurenenud hulgast ajutegevuses. Selles vanuses taanduvad pisut planeerimisega seotud funktsioonid ja kaugete eesmärkidega seotud mõtlemise võimekus. Samuti on teismeiga oma olemuselt depressiivne vanus – kiired füüsilised muutused, minapildi areng, enesetaju teravdumine on hea pinnas enesehinnanguga seotud probleemidele ja suurele emotsionaalsele segadusele.

Kirjutate, et noormees saab antidepressantravi. Antidepressantraviga peaks kaasnema ka teraapia, mis aitaks depressioonist tingitud mõttemustrite muutmisel ja emotsioonidega toimetulekul. Mängimine on nagu nõiaring – see pakub tugevaid tundeid ja rahuldust ning on tõenäoliselt ainus motivaator elus, kuid mõjutab unerütmi, liikumist, sotsiaalseid suhteid ja teisi eluliselt olulisi aspekte, mis depressiooni alal hoiavad. Soovitan otsida sõltuvuse alast ja depressiooni käsitlevat teraapiat/nõustamist.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

09.11.2020

Minu 8-aastane tütar oli esmakordselt laagris sel suvel ning 3 kuu jooksul “tilgutab” valusaid laagrimälestusi. Alates sellest, et toakaaslased lubasid tal magama jäädes jalad otsast lõigata ja lõpetades täna pinnale kerkinud mälestusega, et teda hoiti kinni , et “poisiga pulmad teha”. Rohkem ei olnud ta täna (3 kuud hiljem) nõus rääkima. Võimalik, et polegi midagi rääkida… Meil on alati usalduslik suhe olnud, kuid nüüd olen nõutu. Lähipäevil püüan rohkem teada saada, kuid suure tõenäosusega läheb ta küsimuste peale hoopis rohkem lukku. Fakt on see, et laagrist tulles oli ta 2 nädalat palavikuga haige ning on ainult minu kaisus maganud peale seda.

–––

Tere!

Kirjeldate murettekitavat laagrikogemust. Kui laps tasapisi räägib, siis andke talle rahulikult aega avaneda. Võite küsida suunavaid küsimusi, kuid ärge peale käige. Saate jagada kogemusi oma elust, mil olete tundnud, et teid on kiusatud või traumeeritud (kui neid kogemusi on) ning anda märku, et olete valmis kuulama ja võtate asja rahulikult. Lapsel on raske rääkida, kui vanem oma küsimustega on ise ärev, sest siis võib lapsel tunne tekkida, et oma muret jagades saab ta veel ühe mure juurde – ema ärevuse ja hirmu.

Juhtunut enam muuta ei saa, kuid oleks hea, kui laps saaks kogetut jagada ja seda väga halba kogemust sõnastada ning saada ka kinnitust, et tema selles olukorras ei teinud midagi valesti (vahel on ka täiskasvanutel traumeerivate kogemustega seoses süütunne). Lisaks on see kirjeldatud kogemus seotud häbitunde, alanduse ja hirmuga. Need on kõigile inimestele väga halvad ja ohtlikud tunded ning on arusaadav, et laps tahab seda unustada ja mitte oma teadvuses pinnale tuua.

Kogemuse sõnastamine annab ajule võimaluse kogetud emotsioone teadvusesse integreerida, kasutades aju kõrgemaid funktsioone (emotsioonid on inimestel seotud madalamate ajufunktsioonidega, on automaatsed ning aju reageerib negatiivsetele emotsioonidele kui ohule). See rahustab aju pisut ja aitab traumast toibuda. Rõhutan veel, et olge ise rahulik, siis on ka lapsel turvaline ja hea teie peale toetuda. Kui laps sooviks neid teemasid hoopis neutraalse inimesega rääkida, võite kaaluda spetsialisti abi.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.11.2020

Tere!
Tütrel on lasteaias oma rühma sõpruskonnas mure. Kambas 4-5 tüdrukut. Nimelt tema parim sõbranna kamandab kaaslasi, kes kellega mängida võib. Isegi kui sõbranna ise temaga ei mängi, siis keelab teistel temaga või temal teistega mängida (piisab ainult pilgust). See mure puudutab tegelikult kõiki teisi tüdrukuid ka, sest sõbranna teeb nii teistega ka. See on päris jõuline probleem. Õpetajad püüavad rühmas seda kuidagi kontrolli alla saada, lapsevanemad on teadlikud sellest. Lapsel on mure suur. Olen püüdnud teemat seletada ja arutleda koos temaga, et miks sõbranna sedasi käituda võib ja et teised tüdrukud (ka tema) peaksid sellele n-ö vastu hakkama. Keegi teine ei saa sulle ette öelda, kellega ja mida sa mängid või teha võid. Pealegi peaks püüdma ka osata kõik koos mängida. Nii kaua kuni teised tema kamandamisele alluvad, siis saab ta ainult võimu juurde. Hea sõber ei käitu sinuga nii. Aega on mööda läinud u kuu. Laps ütleb, et ikka kõik samamoodi ning et ta ongi siis vahel üksinda omaette ja joonistab, kui teistel temaga mängida ei lubata. Mida ma saaksin veel teha, et olukord lapse jaoks lahenduse leiaks või vähemalt leiaks leevendust?

–––

Tere!

Kirjeldate oma muret seoses 7-aastase tütre lasteaiakaaslasega. Kirjutate ka, et õpetajadki on probleemist teadlikud. Omalt poolt saate lapse enesekindlust toetada ja seletada talle olukorda, nagu juba oletegi edukalt teinud. Lapsevanemana on raske kogeda, kui laps on kurb ja tõrjutud, kuid olukorda kodust kontrollida on keeruline.

Vanemana saate rahulikuks jääda, lapse tundeid kinnitada, seda teemat kodus arutada ja julgustada teda enda eest seisma. Püüdke seda võtta kui lapse võimalust sotsiaalseid suhteid harjutada. Lastekollektiivid imiteerivad edukalt seda võimuvõitlust, mis ka täiskasvanute maailmas aset leiab, küll pisut varjatumal kujul.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.11.2020

Tere!
Miks 10–11-aastane laps riidesse panekul venitab?
Ja kuidas saavutada see, et ta kiiremini teeks?

–––

Tere!

Tundub, et Teie laps on varateismelise ikka sisenenud ja tahab omada suuremat kontrolli oma toimetamiste üle. Võimaldage talle seda – kui riidesse panemisega viivitamine tähendab seda, et laps jääb kooli hiljaks / peab jala kooli minema vmt, siis võimaldage tal seda tagajärge kogeda. Head nippi teismelise tempo tõstmiseks ei olegi, sest teismelise aju arengus on käes faas, kus eesmärgipärased tegevused on pisut enam raskendatud ning tihti ollakse hetkes. Tundub ka, et see on hea viis vanema üle kontrolli saavutada, olete ju sellega hädas ja jääte ehk töölegi hiljaks. Mina areng on väga keeruline protsess, üks oluline osa sellest on tajutud kontrollitunde saavutamine oma elu üle, mis teismeeas on vägagi oluline arengu osa. Kui laps ei saa piisavalt oma elu ja tegemiste üle iseseisvalt otsustada, siis otsib ta pisikesi võimalusi oma kontrollitunde saavutamiseks. Riidesse panekuga venitamine aitab tal võib-olla seda eesmärki täita – kui ma ma midagi muud oma elus kontrollida ei saa, siis kontrollin vähemalt seda, millise tempoga ma riidesse panen ja sellega seoses oman kontrolli ka lapsevanema üle. See on üks võimalik seletus Teie murele.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

29.10.2020

Tere! Minu 1,5-aastane tütar alustas päevahoius käimist. Ta on muidu väga tubli, juba tuleb palju sõnu ja on rõõmus ja sotsiaalne, aga kolmas nädal päevahoius läheb raskelt. Kuigi kallistan ja lohutan ja ütlen ilusti head aega, jääb ta päevahoidu hüsteerilise nutuga. Kui olen lapsele koridoris head aega öelnud, võtab päevahoiu õpetaja ta sülle ja viib uksest sisse! Laps nutab hüsteeriliselt, kell 12.00 lähen järgi! Pärast on kodus rahulik ja rõõmus ja magab hästi, sööb hästi. Kas peaksin selle hüsteerilise nutu pärast mures olema või midagi teisiti tegema?

Vastust ootama jäädes ja kõike head soovides!

–––

Tere!

Saan aru, et Teie tütar alustas hiljuti päevahoius käimisega. Esimene uudsus on ilmselt kadunud ja nüüd mõistab laps, et see muutus jääb püsivaks, seetõttu võib ka temas tõesti ärevus sellele muutuse osas tekkida. Selles vanuses laps on veel nii pisike, et tahab olla ülekaalukalt oma emaga, see on tal täiesti arusaadav soov ja protest hoiu vastu mõistetav. Saan aru, et harjutate teda lühikese ajaga ja lähete juba enne lõunaund järele, see on ju väga sobiv algus. Lapse nutuga on nii, et seda on meil endal väga raske taluda ning tõepoolest ta ju väljendab oma ängi ja soovi Teiega olla oma nutuga. Tihti on nii, et lapse nutt vaibub üsna kiiresti, kui vanem silmapiirilt kaob. Sel juhul on just küsimus meie enda võimekuses seda nuttu taluda. Kui laps aga üldse ei rahune ka Teie kadudes, siis võimalusel olge temaga vahelduvalt kodus ja viige teda hoidu paar korda nädalas mängima. Kui laps ei harju, siis ta tõepoolest veel ei olegi selleks muutuseks valmis. Meie emapalga süsteem paraku just sellise piiri tõmbab, kuid 1,5-aastasele lapsele on tihtipeale kollektiivis olemine veel üle jõu käiv ülesanne. Toimetage oma tunde järgi, kui võimalik, venitage kodus olemise aega natuke veel, 2-aastane laps käitub juba hoopis teistmoodi.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

29.10.2020

Tere
Õige pea 5-aastaseks saav laps on paari nädalaga totaalselt muutunud. Kui varem käis nt ise pesus, siis nüüd viimastel nädalatel on igaõhtune draama sellega. Igasugused hädad kohe, nii kui pesemise aeg. Sama lugu magama minekuga. Ligi paar aastat magab omas toas. Nüüd ei saa kuidagi magama mindud.
Ka tegevused, mida varem väga nautis (erinevate masinatega sõit, nt atv, bagi jne) ei paku enam huvi. Kas peaks lihtsalt ootama ja vaatama, kuni üle läheb või ikkagi ise sekkuma?

–––

Tere!

Kirjeldate, et Teie 5-aastase lapse käitumine on ootamatult muutunud. Üks seletus sellele on tõepoolest see, et see on üks uus faas lapse arengus ja see möödub. 5-aastasel on juba tugev oma mina tunnetus ja protestimine on ealine nähtus. Püüdke ise rahulikuks ja endale kindlaks jääda, samas ei ole ka midagi sellest, kui olete lapsega paindlik ning lähtutegi tema vajadustest – kui ei taha, siis alati ei pea. Laps peab ka tunnetama, et ta oma keskkonda ja elu kontrollib, see annab talle terviklikuma tunnetuse iseendast ja oma võimetest. Tema vajadus on hetkel end kehtestada ja sellest lähtugegi, suhtuge sellesse sõbralikult.

Võite samas ka endalt küsida, kas Teie peresituatsioonis või lapse üldisemas elukorralduses ja lapsega seotud suhetes on viimasel ajal muutusi olnud. Lapsed reageerivad vahel olulistele muutustele väikse viivitusega. Näiteks pingelisele ajale järgneval pingelanguse perioodil on üsna tavaline, et mingid mõjud ilmnevad.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

29.10.2020

Tere, mul on mure nutisõltuvuse teemal. Olukord halveneb. Koolis hinded väga halvad, ei täida kokkuleppeid, ei taha trennis käia, on juba põhjuseta puudumisi. Ainult istub arvutis ja mängib. Mis teha?
Võtame ära arvuti ja interneti, aga tundub , et vajaks ka erialaarsti või spetsialisti abi.

–––

Tere!
Loen Teie kirjast, et 13-aastasel lapsel on arenenud nutisõltuvus. Selles vanuses on see väga tavapärane probleem. Alustada võiks koduste piirangute seadmisest. Selles vanuses on teismeea arengufaasi eripärad haripunktis. Aju tegeleb sel perioodil aktiivselt varasemalt loodud seoste ümberkorraldamisega. Dopamiini vohamine ajus pärsib planeerimisega ja tulevikuga seotud plaanide tegemise võimekust ning on orienteeritud kiire naudingu saamisele. Väheneb ka keskendumisvõime. Hormonaalne areng on kiire ning sage kaasprodukt on kerge või mõõdukas depressiivsus. Arvutimaailma põgenemine võib olla hea toimetulekuviis üle jõu käivate sotsiaalsete suhete osas. Selles vanuses on arenguülesandeks jõuline eraldumine vanematest ja soolise identiteedi areng. Muutused on kiired ning noor ei pruugi sellega toime tulla. Vajadus iseseisvuda ja ise otsustada on suur, kuid vajadus piiride järele on samuti väga oluline.

Kodused piirangud – st kokkulepete sõlmimine. Kokkulepetest mittekinnipidamisel tagajärjed meelepäraste asjade ja tegevuste piiramise näol. Ainult arvutis elav teismeline annab ka märku, et ta on hädas, mingil põhjusel ei tule ta toime keskkonna nõudmistega ning tunnetab oma saamatust sotsiaalses keskkonnas toime tulla.

Psühholoogist või pereterapeudist võiks tõesti abi olla piiride seadmisel ja kokkulepete sõlmimisel, samuti noore raskuste tuvastamisel nii peresuhetes kui üleüldisemas toimetulekus.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

26.10.2020

Tere

Kas arvuti/telefoniviiruse võib saada ka ainult e-kirja avades? St, kaasasolevaid manuseid ega linke ei ava, loetakse ainult teksti? Sellest selgub, et tegu petukirjaga ning kiri saab ilma lisasid avamata kustutatud. Või ikka nii lihtsalt see viirusega nakatumine ei käi?

–––

Tere!

Põhimõtteliselt võib saada viiruse küll ka lihtsalt e-kirja avades.

Nakatumine toimub siis nii, et kirja sisu tehniline vormindus on vastavalt mingi programmi(de) turvanõrkusele seadistatud ja kirja lugemise programmil on vastav parandamata turvaauk. Kui siis kõik nõrkused kokku klapivad, saabki nakatuda.

Lugupidamisega

Madis Vurma
Tervise Arengu Instituudi IT-vanemspetsialist

16.10.2020

Tere!
Mul on mure kaheaastase tüdruku käitumise pärast. Nimelt, kui algas lasteaiaga harjutamine, tekkis tal komme hakata oma huuli ja põski närima (see komme kestnud juba peaaegu 2 kuud). Närib nii, et selle tagajärjel on huuled ja põsed lausa afte täis. See segab juba hammaste pesemist ja muidugi tema toitumist.
Oleme abikaasaga väga mures, sest tundub, et selline tegevus üha süveneb, intensiivistub ja ta suu olukord aina halveneb, sest suu limaskest on kahjustunud.
Proovime peegeldada tema tundeid, leebelt sōnadega tema tegevust peatada ja tegevust mujale suunata, aga täiesti tulutult. Laps saab vâga pahaseks ja ütleb valjuhäälselt ja jonnides “MA TAHAN TEHA”. Me pole aru saanud, mis see küll vallandab temas sellise käitumise, kus peitub tuumpõhjus? Elab lasteaeda minekut liiga raskelt üle? Praegu tundub küll, et talle meeldib lasteaias. Tahab sinna hommikuti ise minna. Alguses esimesed 2 harjutamise nädalat olid veidi raskemad, aga kogu aeg läksin talle peale lōunasööki järgi ja magas une kodus.

Abikaasaga ja perena oleme kokkuhoidvad ja üksteist toetavad.

Kodus ta teeb seda söögilaua taga, samuti koos või üksi mängides, raamatuid uurides, eriti hull nn hammastega suu lõhkumine läheb lahti õhtuti enne ööunne minekut. Ja oleme päeval täheldanud ka lapsepoolset justkui provokatiivset käitumist – närib oma huuli ja pōski ja vaatab nagu meelega otsa, mille tõlgendus võib aga ei pruugi olla, et “kas sa näed emme? mul on valus, aga teen ikkagi endale haiget veel rohkem!”

Mainin veel, et lutist võõrdus ta u 1,5 kuud enne lasteaiaga harjutamist ja rinnast 1,5 aastaselt.

Ühesōnaga, oleme väga mures ja sooviksime abi, mida võiksime sellise probleemi puhul proovida ja kuidas see välja võiks näha? Kuidas me saaksime oma last aidata sellest käitumismustrist välja tulemisel? Ehk on Teil häid nippe soovitada. Kelle poole pöörduda kui probleem peaks süvenema veelgi rohkem praegusest? Perearstile ma juba rääkisin sellest, aga ta ausalt ei osanud midagi sellise asja peale kosta.

Parimate soovidega ja vastust ootama jäädes!

–––

Tere!

Püüan Teie murele vastata psühholoogi vaatenurgast, võimalik, et lastearstil on ka häid alternatiivseid mõtteid.

Kirjeldate oma 2-aastase tütre huulte ja põskede närimist, mis on teie arvates juba ennastkahjustava iseloomuga. Selline käitumine on tihti ärevuse väljenduseks, nn sundkäitumisena tõlgendatav, sarnane küünte närimisele. See tegevus annab suule tööd ja mõjub asendustegevusena rahustavalt. Ka valu võib aidata tugevate tunnetega toime tulla – füüsiline valu tõmbab tähelepanu hingeliselt segaduselt. Lasteaiaga harjumine on selles vanuses kindlasti stressirohke, ka positiivne muutus võib olla väiksele ajule stress. Suure kollektiiviga liitumine, selle reeglite omandamine, vanematest lahus olemine jne, on uued olukorrad ning väike aju vajab selle läbitöötamiseks palju ressurssi. Kirjutate ka, et vaid 1,5 kuud tagasi on ta lutist võõrdunud, st et ta on pikalt olnud harjunud suu kaudu ennast rahustama – rind, lutt jne. Pakkuge talle veel enam füüsilist lähedust, oma kohalolu ning turvalisi ja korduvaid tegevusi – aju vajab rahunemiseks rutiini. Püüdke õpetada teda end paitama ja kallistama. Võib-olla leiate peres mõne muu viisi, kuidas saaks laps endale lohutust ja tuge pakkuda? Paljudel lastel on oma turvaobjektid või kaaslased, keda nad igal pool kaasas kannavad. Miks mitte ei võiks lasta sellises vanuses lapsel mingit mängulooma ka veel järada, kui see teda rahustab:)

Hetkel pole probleem niivõrd selles, et laps on ärev (see olukord ongi objektiivselt võttes kõikidele lastele stressirohke, lihtsalt lapsed ja nende närvisüsteemid ning aju areng on erinevad), vaid et tema toimetulekuviis selle ärevusega on teda juba pisut kahjustav, seega peaksime proovima talle õpetada mõnd teist toimetulekuviisi. Lapse areng selles vanuses on kiire ja sellised nn halvad harjumused võivad kaduda kiirelt või siis asenduda millegi uuega, sest osad lapsed ongi ärevamad ja tundlikumad kui teised Kui seda rahulikult võtame, saame nii ise kui ka laps sellega paremini hakkama.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.10.2020

Tere

Poeg on 2 a 10 k. Kõne on väga vähene, kasutusel vaid üksikud sõnad, suhtleb žestide ja häälitsustega, võtab käest ja viib soovitu juurde. Arstide juures oleme käinud, neuroloog, kõrvaarst, lastearst, muud probleemi peale kõne hilistumise pole leitud (adenoidid küll arvatavasti lähevad lõikamisele). Arusaamine tundub olevat hea, enamasti järgib juhiseid. Hetkel käib kord nädalas logopeedi juures tunnis.

Mure on käitumisega lasteaias. Laps on teiste laste vastu agressiivne, lükkab ja lööb, viskab asju. Ei taha jagada mänguasju, võtab teistelt ära. Ühe konkreetse lapse suhtes olevat ta õpetajate sõnul kõige enam agressiivne. Vähesel määral oli löömist ja lükkamist ka enne lasteaeda minekut (kodus vanema õega mängides), aga on viimasel ajal süvenenud. Lasteaeda läheb hommikuti rõõmsa tujuga. Koormus 4 päeva nädalas, peale lõunaund läheb koju.

Käisime Rajaleidjas nõustamisel, soovitati panna järjekorda tasandusrühma rohkema logopeedilise abi saamiseks, kuna agressiivne käitumine on arvatavasti suurel määral seotud puuduliku kõnega ja tuleb sellega tegeleda. Käitumishäirete vms diagnoosimiseks olevat ta liiga väike.

Tähelepanu on tal samuti väga lühike, raskusi on tema kaasamisega õppetegevusse. Kui temaga personaalselt tegeleda, kahekesi puslet panna, klotsidest ehitada vms, on püsivust kauem. Õpetajad pojaga hädas, ei saavat temaga kontakti, teda peab koguaeg jälgima, et enneteda ja lahendada lapse võimalikke konflikte teistega rühmas. Lapsele järele minnes tuleb peaaegu alati tagasiside, et „päev oli raske, keeruline jne“.

Stressirohkeid sündmusi pole peres olnud (ainus muutus lasteaeda minek), võimaldan lapsele lühemaid ja vabu päevi, veedame koos kvaliteetaega, tegeleme kõne arendamisega. Mida saame veel teha, mure lapse käitumise pärast suur.

Poeg on muidu rõõmsameelne, julge ja aktiivne. Sööb ja magab hästi.

–––

Tere!

Olete mures 2-aastase poja käitumise ja arengu pärast. Teie kirjeldusest loen, et olete enda poolt kõik võimaliku teinud. Soovitan rohkema logopeedilise abi saamiseks tõesti tasandusrühma proovida, sest suure tõenäosusega on lapse emotsionaalsed reaktsioonid palju seotud kõnega. Võimalik, et lapsel on tõesti ka tähelepanu hoidmisega probleeme, kuid need probleemid ilmnevad tõeliselt alles koolieas ja varem põhjalikke järeldusi teha pole väga mõttekas. Laste aju areng on ülikiire ning need probleemid võivad aja jooksul muutuda või kaduda. Lapse vähene võimekus ennast väljendada põhjustab talle üsna püsiva stressiseisundi, ta on valmis reageerima nn ohule oluliselt kiiremini kui rahulikus olekus laps. See tähendab seda, et ta justkui reageeriks üle, kuid tema väike aju ongi segaduses, sest saab osaleda kommunikatsioonis ja väljendada oma vajadusi ebapiisaval määral.

Lapse arengut toetavad igasugused mängulised tegevused, sh liikumine, laulmine jne. Kindlasti teete oma lapse jaoks piisavalt, olge kannatlikud ja püüdke mitte ette muretseda, tegelege vastavalt spetsialistide soovitusele probleemidega järk-järgult. Tasandusrühmas on individuaalne tähelepanu lapsele suurem ning rühmas ka vähem lapsi, see mõjub ilmselt „stressis ajule“ paremini kui rahvarohkem ja seetõttu ka kaootilisem tavarühm.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.10.2020

Tere!

Kirjutan seoses küsimusega, mille puhul ma pole päris kindel, kuidas lapsevanemana reageerida.

Mul on järgmisel nädalal 4-aastaseks saav tütar. Tütrel on lasteaias temast mõned nädalad noorem sõbranna ning sõbrannal omakorda on 6-aastane vend. Kõik nad käivad samas lasteaias. Minu tütar ning sõbranna käivad samas rühmas, vend teises rühmas, kuid õuealal puutuvad nad kokku ja mängivad koos. Olen ka nende teiste laste emaga ühenduses ning nad kutsusid meid mõne nädala eest endale külla. Läksime koos tütrega kohe pärast lasteaeda umbes pooleteiseks tunniks neile külla.

Lapsed mängisid suures osas omaette. Mina ja teine ema ei jälginud väga pingsalt nende mängu. Jõime köögis teed, kuid vahepeal käisid lapsed ka köögis ning me käisime vahepeal vaatamas, mida lapsed teevad. Peamiselt näitasid teise pere lapsed minu omale oma mänguasju ja siis mängisid omavahel peitust. Mind veidi häiris, kuidas see sõbranna vend minu tütart käest sikutades endaga pigem jõuliselt mängima tõmbas. Mu tütar kaebas selle üle ja poisi ema ütles oma lapsele, et ta õrnem oleks ning mina ütlesin oma lapsele, et ta selgelt ütleks sellele poisile, et ta ei taha, et teda sikutatakse. Laste vahel tekkis ka üks konflikt, kus väidetavalt sõbranna oli minu tütart löönud, aga ilmselt mitte eriti tõsiselt, kuna mu tütar hakkas alles nutma selle peale kui sõbranna vend seda löömist kaebama tuli ning ma siis vaatama läksin, et mis juhtus. Mu tütar tundus segaduses olevat, aga justkui igaks juhuks nuttis siis. Mina lohutasin siis oma tütart, aga tundus, et see teine tüdruk oli rohkem haavunud, kuid ma ei saanudki täpselt aru, miks. Tema ema teda igatahes eriti ei lohutanud, vaid lihtsalt ütles, et ta ei jonniks. Ühesõnaga, külaskäik polnud kõige rahulikum juba alguses, kuid samas ka arusaadav, et lapsed olid pärast lasteaiapäeva veidi rohkem energilised ja emotsionaalsed kui tavaliselt.

Kui kõik olid maha rahunenud, siis veidi hiljem hakkasin nii oma lapsele kui ka teistele rääkima, et varsti hakkame me koju minema. Kõik lapsed hakkasid sellele ideele vastu vaidlema. Teise pere tütar tegi ettepaneku, et meil pole vaja koju minna ning mina ja mu tütar võiksime nende elutoa lahtikäival diivanil magada. Sellest ideest sai tema vend innustust ning tegi diivani elutoas lahti. Kuskilt leidsid nad teki ning järgmiseks olid lapsed juba aluspükste väel lahti tehtud diivanil teki all ja mängisid magamist. Sinnamaani oli kõik veel minu jaoks okei, kuid siis tuli see segadust tekitav osa.

Nimelt järgmiseks tuli vanemalt vennalt idee, et lapsed võiksid täiesti alasti olla. Minu tütar läks ka sellega kaasa ning kui nad kõik olid alasti, siis see vend tõmbas neil kõigil teki üle pea ja justkui hakkas minu tütart siis seal teki all kõditama. Siis ma juba olin ka seal juures ning mu tütrele see teki üle pea tõmbamine ja kõditamine ei meeldinud. Seega lõpetasime mängu ja minu tütar pani ennast riidesse ja läksime koju. Igatahes minu jaoks tundus see sobimatu käitumisena poisi poolt. Samas muidugi ta on ise ka alles 6-aastane ja võib-olla selles vanuses see pole midagi ebatavalist. Igatahes miski jäi mind selle vahejuhtumi juures siiski häirima. Võib-olla ka see, et poisi ema seal juures küll ka justkui korrutas, et see mäng ei sobi, aga kuidagi see sõnum selle poisini ei jõudnud ja ema ka rohkem ei seletanud ega kehtestanud mingeid piire sellele.

Mul endal on nüüd tunne, et peaksin sellest olukorrast kuidagi oma tütrega rääkima, aga ei tea täpselt, kuidas ja mida. Hetkeseisuga ma väga ei julgeks enam sellele perele külla minna, enne kui pole olukorda oma lapsega arutanud ja selgitanud. Samas selgitama peaks niikuinii, kuna lasteaias nad ju ikkagi mängivad koos. Ühesõnaga mul oleks vaja nõuandeid, kuidas sellisest olukorrast oma lapsega rääkida.

Parimate soovidega

–––

Tere!

Teie kirjeldatud olukord ei tundu väga ebatavaline käitumine sellises vanuses laste puhul. 6-aastastel on kindlasti juba arenemas esimesed seksuaalsuse alged ja huvi palja ihu vastu samuti suur. Piirid ja selgitused vanemate poolt on kahtlemata vajalikud. Teise pere last saab kontrollida ja aidata tema vanem, teie saate oma tütrele seletada, et iga inimese keha kuulub talle, on tema oma ja seda ei pea lubama teistel puutuda, kui see sulle ei meeldi. Lasteaias ja külas olles ei saa me alati meie lastega toimuva üle kontrolli omada, saame vaid omalt poolt talle teadmisi edastada, mida vajalikuks peame. Samas on huvi seksuaalsuse vastu laste arengu loomulik osa, paljast keha ja poisiks või tüdrukuks olemist ning keha erinevusi ei saa ka käsitleda nii, et see lapsele häbiga seostuks. Soovitan Teil tasapisi neid teemasid käsitleda ja ise rahulikuks jääda.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.10.2020

Koolil oli sünnipäev. Tunde oli sel päeval 3. Peale tunde mingid tegevused ja siis söömine. Minu laps sööma ei läinud, vaid tuli koju. Õpetaja pani talle põhjuseta puudumise kirja. Kas on õige õpetaja käitumine?

–––

Tere!

Peame tunnistama, et ei oska Teie kirjale vastata, sest see ei ole psühholoogiaalane küsimus, vaid sõltub konkreetse kooli reeglitest ja kokkulepetest.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

12.10.2020

Minul mure 11-aastase poja pärast, ta kogu aeg sööb ja igal vabal momendil mõtleb jälle söögist. Ja kui teen perele süüa, siis ta juba arvestab ise välja, kui palju keegi süüa saab ja kas ta saab ka ikka veel vôtta. Meil pole kunagi toiduga probleeme olnud, alati on kõik olemas. Kuidas või mida ette võtta?
Ta on juba üsna tugevas ülekaalus.
Kuidas ja millest ma peaksin alustama?
Ta on väga tujukas ja raske saab see kindlasti olema, kuid ma pean muutusi tegema tervise pärast juba.

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures oma 11-aastase poja liigsöömise pärast.

Siin on ilmselt vaja psühholoogi/psühhiaatri abi (ja kaalu alandamiseks lisaks ka toitumisnõustaja abi.

Liigsöömishäirest saab lähemalt lugeda peaasi.ee/liigsoomishaire/. Söömishäirete korral peaks saama abi Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikust, Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikust, Sensus OÜ-st või Ambromed kliinikust.

Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert

09.10.2020

Tere

Mul on kaks last (kaksikud poisid). Olen mures laste käitumise pärast.
Hakkasin tähele panema, et ühele lapsele meeldib maalida, kuid ta valib musta värvi. Isegi kui pilt õnnestub teha värviliselt, siis võtab ikkagi musta ja värvib selle üle. Ütleb, et see on tema lemmikvärv.
Sama laps hakkab nutma vähimagi märkuse korral.
Teine laps, kui teha talle mingi märkus, hakkab nutma ja solvub väga pikaks ajaks. Püüame abikaasaga mitte noomida, kuid ei taha neil lasta ka üle pea kasvada. Lasteaias on õpetajad nendega rahul. Aga nii kui jõuavad koju, algab nutmine erinevatel põhjustel. Olen proovinud nii seda ignoreerida ja ka nendega rääkida. Ühesõnaga, olen proovinud erinevaid võimalusi, aga paraku… Äkki teen midagi valesti?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures oma 3-aastaste kaksikutest poiste pärast. 3-aastase lapse emotsionaalse arengu tase on üsna algeline – see tähendab, et nutuga on igati adekvaatne end väljendada. Lasteaias kipuvad lapsed end kokku võtma ja kodu turvalises keskkonnas, vastupidiselt, end vabamalt tundma. Kuna neid on kaks, siis ilmselt võistlevad nad omajagu ka vanemate tähelepanu pärast. Seda aga ei ole kunagi küllalt, kui sul on kõrval väike koopia sinust, kes tahab alati just samal ajal seda, mida sina meeleheitlikult hetkel vajad. 3-aastaste laste puhul on rääkimine kindlasti üks hea viis kontakti luua. Siiski püüdke ka füüsiliselt nendega kontaktis olla ja neid sel viisil rahustada, sest selles vanuses laps reguleerib end veel mõtlemise ja kõne abil üsna vähe ning peamiselt toetub oma reaktsioonides aju keskosale, mis aga kõnet palju ei mõista – olulised on kohalolu, hääletoon ja füüsiline kontakt.

Musta värvi eelistamises ei ole ilmselt midagi eriskummalist, lapsele võib tõesti must värv meeldida – see on ju väga intensiivne värv, mis paistab hästi silma.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

09.10.2020

Tervist. Meil on 1,6aastane ja 1kuune beebi. Vanem laps omal volil kohe, kui sünnitusmajast jõudsin koju, hakkas aitama (viskab prügikasti venna mustad mähkmed, vatipulgad, annab lutti jms). Tema hea meelega oma volil istub venna juures, toob talle enda mänguasju, teeb pai-pai ja musi-musi. AGA ta suudleb ka teda suule ning üks päev musitas kõhtu. Kui nägin, kohe ütlesin, et nii ei tohi teha ning selgitasin, miks. Aga ta ikkagi teeb nii, kui ta mõtleb, et ma ei näe seda ning kohe järgmisel päeval hakkas ta ‘proovima’ suudelda teisi lapsi lastemänguväljakul. Kohe pidurdasin teda, aga see käitumine muretseb mind väga.
Kas see on tema reaktsioon venna peale / ta ei saa ta piisavalt tähelepanu? Mida olen valesti teinud? Kuidas selle peale reageerida? Kas on lubatud, et ta musitab venna kõhtu?

–––

Tere!

Saan aru, et olete mures 1,6-aastase lapse käitumise pärast. Sellises vanuses laps ei tee vahet, mis on nn sobilik käitumine ja mis mitte. Kõhule ja suule musitamises ei oska ma midagi halba näha. Ilmselt on ta näinud pealt suudlemist ja imiteerib seda. Võite teda suunata, kuid püüdke asja rahulikult võtta, ta on alles poolteist aastat vana ja proovib õhinaga oma lähedust väljendada ning otsib seda ka teistelt, selles ei ole midagi ebanormaalset.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.10.2020

Tere

Minul mure oma 12 a poja pärast. Nimelt on tal õppimise vastu huvi kadunud ja koolis ei allu korrale, pidevalt märkused. Olen rääkinud kodus ja uurinud, et kas on mingid probleemid koolis või millest see tingitud on, aga poiss lihtsalt istub ja kuulab ja ei räägi midagi. Koolis ei räägi ka klassijuhatajale, kas midagi vaevab, on täiesti kinnine ja lukus. Jutu lõpus, kui küsid, et said aru, mida rääkisin ja et lõpetad ära tundide segamise ja allud korrale, ütleb jaa, aga läheb hommikul kooli ja kõik hakkab otsast peale. Ma ei mõista, mis temaga juhtund on miks nii käitub. Olen täiesti nõutu.

–––

Tere!

Kirjeldate, et Teie 12-aastane poeg on hakanud varasemaga võrreldes väljakutsuvalt käituma ning on kaotanud huvi õppimise vastu. Vanusest lähtudes on alanud teismeiga ning sellega kaasnevad muutused võivad vahel väga keerulised olla nii lapsele kui teda ümbritsevatele täiskasvanutele. Võite proovida klassijuhataja käest uurida, millised on tema tähelepanekud suhete osas koolis – kas laps on viimasel ajal tõrjutud või on tal uus roll liidrina, mida ta saavutab just sellise käitumisega? Selles vanuses ja eriti poisslaps ei pruugi tõesti eriti avatud olla, võimalik, et tal on lihtsam rääkida mõne teise täiskasvanuga.

Kas olete proovinud ka kuidagi tema käitumist korrigeerida mingite tagajärgede näol? Kas märkustele järgneb kodus mingi „karistus“, näiteks nutiaja piiramine vmt? Oluline on selles vanuses lapsele nende suures iseseisvumis- ja protestituhinas ka konkreetseid piire panna, sest ise nad seda ei suuda. Aju tasandil on selles vanuses esikohal impulsiivne käitumine ning lihtsate lahenduste otsimine (nn kiire tasu otsimine). Õppimine aga nõuab süvenemist, keskendumist ja pikaajaliste eesmärkide nägemist, seega on loomulik, et selles vanuses õpimotivatsioon langeb. Teie kirjast ei loe ma välja, mida vanematena peale lapsega rääkimise veel ette olete võtnud, siis saaksin selle põhjal natuke pikemalt vastata.

Selline muutus käitumises võib viidata ka tõsisematele probleemidele nagu ärevus ja meeleolulangus. Üks laste depressiooni väljendus on muutused käitumises ja ka huvipuudus varem huvipakkunud tegevuste vastu. Kas meeldivad tegevused pakuvad talle endiselt pakuvad?

Soovitan probleemide püsimisel psühholoogi või pereterapeudi poole pöörduda.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.10.2020

Laps ei taha kooli minna neiu

–––

Tere!

Teie probleemikirjeldus on väga napp, seega on raske Teie kirjale põhjalikku või adekvaatset vastust anda. Selles vanuses on esikohal suhted eakaaslastega. Koolimineku tõrge võib suure tõenäosusega olla seotud koolis aset leidvate suhetega. Võiksite uurida lapselt nende suhete kohta.

Koolitõrkel võib olla ka teisi põhjuseid – üleüldine väsimus, ärevus klassis vastamise ees, vähene positiivne tagasiside õpetajatelt jpm.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.10.2020

Tere
13-aastane neiu lõigub ennast, ei ole võimeline korralikult koolis käima ega koolitöödele keskenduma, ta ise ütleb, et ta ei leia selleks motivatsiooni. Kuidas aidata noort neidu? Mis võiks tema mure olla? Kuidas saada ta enda muredest rääkima?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures 13-aastase neiu probleemse käitumisega seoses. Saan aru, et ta teeb endale haiget, kogeb keskendumisraskusi ja ka tahteaktiivsuse langust. Teie kirjast ei loe kahjuks välja, milline on Teie suhe selle lapsega, kui kaua need probleemid on kestnud ja mida juba proovinud olete.

Püüan natuke siiski seda teemat avada. Teismeiga on juba oma olemuselt depressiivne periood, kuid Teie kirjeldatu võiks viidata siiski tõsisematele probleemidele ja sellised sümptomid võivad seostuda depressiooniga. Kui ka tegemist ei ole depressiooni episoodiga, on see kindlasti stressi ja kohanemisraskuste väljendus.

Enesevigastamine on noorte seas sage viis tunnetega toime tulemiseks. Selles vanuses on hormonaalsed muutused nii võimsad, et emotsionaalselt on raske sellega kohaneda. Muutused minapildis ja suhted kaaslastega tekitavad palju ebakindlust ja ängi, lisaks on selles vanuses endiselt väga olulisel kohal peresuhted. Uus arengufaas sunnib noorukit vanematest eralduma, kuid kui iseseisvumiseks vajalikke oskusi on vähe, võib see olla valulik protsess. Enesele haiget tegemine aitab noortel tihti sisemise valu ja ängiga toime tulla, see on viis oma tugevaid tundeid vaigistada ja reguleerida. See, kas teismeline oma muret täiskasvanuga või vanemaga jagab, sõltub paljugi sellest, millised suhted on olnud lapsega varasemalt, kuivõrd on läheduse vundamenti panustatud lapseeas. Kui soovite panna noort ennast avama, peab ta end selles turvaliselt tundma. Me ütleme lapsele: „Räägi,“ kuid oluline on ka, et oleksime valmis taluma kõike seda, mida kuulda võime. Kindlasti ei tohiks selles vanuses laps üksi jääda ja soovitan Teil nende kirjeldatud sümptomite valguses siiski ka professionaalset abi otsida. Võimalik, et laps avaneb spetsialistile, kuna selles vanuses on keeruline kõikidest muredest vanematega rääkida, ka siis, kui suhted varasemalt on olnud lähedased.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

06.10.2020

4-aastane laps ei suuda taluda ebaõnnestumist. Kuidas teda aidata? Näited olukordadest: teistel lastel on raske temaga mängida, sest kaotuse korral (mida tulebki alatasa ette, sest on mängukaaslastest noorim ) ta puhkeb nutma. Võimlemistunnis õpitakse hüppenööriga hüppama, aga temal ei tule välja. Selle peale ta istub nuttes maha ja lõpetab proovimise.

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures 4-aastase lapse pärast, kellel on raske ebaõnnestumist taluda. Selles vanuses lapsel on oma suutmatusega seoses tõesti veel keeruline sisemist motivatsiooni leida, et edasi proovida. Sellega seoses saate teda aidata välise motivatsiooniga, teda julgustades ja kiites. Kirjutate ka, et ta on mängukaaslastest noorim, see on kindlasti raske – kogeda pidevalt seda, kuidas oled teistest kohmakam/saamatum jne. Palju oleneb ka lapse nn iseloomust ehk isiksusest ja temperamendist. Mõni laps talub selliseid olukordi hästi ja püüab seda innukamalt, teine jälle kurvastab südamest – lapsed tõepoolest ON erinevad. Teil ei jäägi üle muud teha, kui teda edasi innustada ja kinnitada, et see on täiesti okei, kui meil asjad välja ei tule. Näidake ka enda eeskujul ette, mida Teie ise ei oska. See võib olla lõbus ja julgustav. Kindlasti leiate mõne asja, võtke perekond ka appi – las vanavanemad demonstreerivad ka oma nõrku külgi, mida nad arendama peaksid.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

28.09.2020

Tere

Meie noorim poeg on 2,5-aastane ning alustas lasteaias käimist. Ta on väga rõõmsameelne, nutikas ja empaatiline ning võõraste suhtes ettevaatlik. Kuna teised lapsed käivad, kas koolis või lasteaias, siis avaldas isegi soovi, et saaks lasteaeda minna. Esimesed kaks päeva sain temaga lasteaias koos olla. Sel ajal istus ta enamuse ajast minu süles või kõrval. Mängima läks mõne aja pärast, kuid kontrollis, et lähedal oleksin. Teisel päeval käisin õues oleku ajal tunnikeseks ära ning kuna vanem vend (teises rühmas) oli samas, sai ilusti hakkama. Õpetajaga (vanem) sain veidi juttu ajada ning tundus kogenud ja sümpaatne inimene.

Koroona tõttu mind rohkem kaasa ei lubatud, nii et kolmandal päeval jäi laps omapead paariks tunniks. Jäi muidugi nutuga (noorema) õpetaja sülle. Kuna tuppa ei lasta, pidime ukse taga nägemist jätma. Hiljem sai õues vanema vennaga kokku ning kui järele läksin, oli rahulik ja rõõmus. Nii kaks päeva. Kodus ütles mingi hetk, et tema ei nuta, ta ei ole tita. See jutt ei olnud tema enda välja mõeldud ja kurvastas mind, sest meil on kodus vastupidine arusaam: nutt ei ole ainult titade privileeg ja kui on mure ning vajadus, peab laps saama nutta, et stressi vähendada. Ise olen samal ajal tema juures, hoian süles või kallistame.

Vahele tuli nädalavahetus ning uuel nädalal keeldus ta kodus riidesse panemast ning väljumast. Rääkisin, kui tore lasteaias on ja et nüüd ta juba teab, kus-mis ja sai tublisti hakkama eelmistel päevadel. Terve tee lasteaeda ning üleandmisel ta nuttis, et ei taha minna. Ütlesin, et saan ta murest aru ja selles ei ole midagi imelikku, kuna uus koht vajab harjumist, aga emme tuleb juba varsti järele. Kordasime päevakava üle ja millal täpselt järgi lähen. Õpetajale (noorem) jõudsin ukselt vaid öelda, et kui tahab nutta, laske nutta. Jäi seekord söögiajani. Isu tal muidugi ei olnud. Kui õpetaja (noorem) pärast pojalt küsis, minu juuresolekul, kas tuled homme jälle, vastas kindlalt “jah”. Päeval oli õpetaja sõnul küll nutnud keskkonnavahetusel (toast õue ja tagasi), kuid muidu tubli. Mängima veel ei kippunud. Järgmine päev oli veel raskem teda lasteaeda meelitada ja minul emotsionaalselt raske teda sinna jätta. Pärast söögiaega järele minnes ei jõudnud midagi küsida, kui õpetaja (vanem): “Näost näete, et ta ei söönud midagi. Isegi leiba mitte.” Poeg oli kogu päeva süles tahtnud olla ja nutnud. Ütlesin pojale, et nutta võib, mille peale õpetaja: “Ei tohi, teised hakkavad ka.” Ning pojale: “Kui nutad, siis ei saa käest kinni hoida. Kui ei nuta, siis saad.” Mul oli pojast nii kahju, et ma ei suutnud tol hetkel midagi öelda. Järgmine päev ma teda lasteaeda ei viinud. Ta oli pahuram kui muidu (rutiini muutus) ning õhtul tõusis tal kõrge palavik (ise arvan, et stressi ja pingelanguse tulem), mis hommikuks oli läinud. Nüüd mõtlen, kuidas õpetajale läheneda, et ta mõistaks, et meie meelest pole nii õige lapse murele reageerida ning ootame temalt muud. Pelgan, et tulemuseks võib olla meie lapse erinevalt kohtlemine. Mida soovitate?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete peamiselt hädas lasteaiaõpetaja suhtumisega nutmisesse. Olen nõus, et lapsele ei tohiks nutmist keelata. Kirjeldate erinevaid viise, kuidas aitate lapsel oma tunnetega toime tulla ja seda on väga tore lugeda, lapse emotsionaalsele arengule on see kindlasti toetav. Lasteasutustes on omad reeglid ja erinevatel spetsialistidel vahel väga erinev lähenemine. Arusaadav, et paljude lastega kollektiivis ei saa õpetajad lastele väga palju individuaalset tähelepanu pöörata ja seega peavad õpetajad lähtuma sellest, et neil oleks võimalikult vähe kisa ning leidma viise, kuidas seda võimalikult kiiresti saavutada. Iga jonniv või nuttev laps võtab õpetajalt ära tähelepanu ja seda teiste laste arvelt. Keeruline on öelda, kuidas siin keskteed leida. Iga lapsevanema õigus on valida lasteasutust, on ka väiksema kollektiiviga eralasteaiad jne. Tore oleks ju siiski, kui saaksite oma koduse lasteaia õpetajaga selles osas rohkem ühele meelele. Teie lapsel on tekkinud tõrge rühma minna, see oleks ehk koht, mille pinnalt dialoogi alustada.

Mida õpetaja arvab, kuidas ta saaks last toetada, et tõrge kaoks? Kuigi lasteaiaõpetajad on suure stressi all ning see töö on raske, on siiski nende kohus samuti lastele emotsionaalselt turvalist keskkonda pakkuda.
Soovitangi just nimelt dialoogi alustada ja läbi rääkida ning uurida, kuidas nad saaksid teid selles olukorras AIDATA ning mis on nende nägemus, kuidas Teie peaksite panustama. See võiks olla hea viis selliste vestluste pidamiseks, keskendudes mõlema osapoole (sh ka lapse) ressurssidele. Võimalik ka, et laps harjub lasteaia uute reeglitega ja õpib oma emotsioonidega lasteaias teisiti toime tulema. See ei pruugi olla teda tingimata oluliselt kahjustav, vaid aitab tal kohanemist õppida.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

28.09.2020

Tere. Mul on 5 a, 3 a ja 9-kuune poeg. Kuna vanem laps kunagi lasteaiast keeldus ja otsest vajadust ka polnud, on mul kõik lapsed kodused. Küsimus on 5 a poja kohta. Üritan võimalikult vähe lastele ekraaniaega kodus anda ja seepärast igapäevaselt telekat ei vaata. Oleme kokku leppinud, et teeme suuremate poistega kord nädalas ühe täispika multaõhtu ja see töötab, aeg-ajalt läheb neil ka meelest ära seda nõuda. Kui vähegi 9-kuuse kõrvalt aega saan, siis aitan poistele ka vajadusel tegevust leida, meisterdame, lahendame ristsõnu, paneme legosid kokku, möllame õues. Aga probleem on selles, et meil naabrite lastel on teleka- ja arvutimängud vabalt saadaval. Kui 8 a naabripoiss koolist koju tuleb kella 14 ajal, siis mu vanim poeg tahab tingimata talle külla minna ja naabripoiss ise ootab ka teda. Aga seal nad vahivad lihtslat 3 h järjest multikaid või naabripoiss mängib teleka-/mobiilimänge ja minu poeg passib kõrvalt. Sama toimub ka teiste naabrilastega. Õhtuti õnneks kogunevad kõik õue. Aga mu poeg tahab saada omaealiste seltsi ja seepärast ootab ta alati teiste kojutulekut, et sõpradega kokku saada. Olen ta alati koju kutsunud paari tunni pärast, et liiga kaua ekraani taga ei passiks naabrite juures. Ja sellest ka küsimus: kuidas seletada 5-aastasele poisile arusaadavalt ekraanide kahjulikkust? Miks ma ikka ei luba tal sõprade juures olla nii kaua, kui ta tahaks. Ta ei saa väga aru mu seletustest, et liiga palju ekraani on kahjulik, eriti kui teistel ju lubatakse ja on paar korda isegi salaja hiilunud külla tagasi.

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures lapse ekraanihuvi pärast. Kõigepealt tahaksin öelda, et olete üks suurepärane ja tubli ema, et olete suutnud oma lapsed ekraanidest eemal hoida ning Teil on ometigi kolm last – oleks igati arusaadav, kui Teil poleks jaksu nende kolmega nii mitmekesiselt tegutseda, nagu kirjeldate. Paratamatult on keeruline kontrollida seda, mis toimub kodust väljaspool. Saate seda kontrollida vaid omapoolsete piiridega – nagu kirjutate, et kutsute mõne tunni möödudes lapse koju.
Nagu näete, siis juba tekib ka salaja hiilimine, see näitab, et päris ära keelamine annab ilmselt vastupidise reaktsiooni. 5-aastasele on tõesti keeruline seletada, saab kasutada vaid lihtsalt seletusi, nt et see teeb silmad haigeks, see teeb su ajule liiga jne. Mina olen oma 5- aastasele pojale öelnud: „Palju tahvliaega ajab sind „peast segi“ ja sa hakkad jonnima.“

Keeruline on vist päris ilma nutiseadmeteta lapsi üles kasvatada, seega peate paratamatult tasapisi selle mõttega harjuma. Peamine on, et mõtlete välja konkreetsed piirid ja jääte nende juurde. Kiidan aga veel kord seda, et olete kodus suutnud sellist ekraanivaba õhustikku luua.

Kuigi kindlasti on nutiseadmed ka osaliselt arendavad ja uus põlvkond kasvab üles hoopis teistsuguses maailmas, on liigne ekraaniaeg loovust pärssiv ning annab ajule väga intensiivseid stiimuleid, millega lapse aju ei pruugi veel toime tulla.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

28.09.2020

Tere. Mul on kaks poega. 12- ja 3-aastane. Pole ühe isa lapsed. 12-aastane igal vabal hetkel, kui ta muude asjadega ei tegele, kiusab väiksemat. Ajab ta nimelt nutma. Ma tahaks ikka, et nad ilusti läbi saaksid. Varem ta niipalju ei kiusanud, aga nüüd üldse läbi ei saa. Seletan küll talle, et väiksemat ei kiusata, aga kasu pole. Kuidas ma käituma peaks edasi? Kas psühholoogi juurde minema suuremaga?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et Teie teismeeas poeg kiusab väiksemat venda.
Kirjutate ka, et lastel on erinevad isad, seega eeldan, et 12-aastane poeg elab kasuisaga. Kuna olete moodustanud uue suhte ja ka pisikese lapse saanud, siis on vanem laps nende mitmete muutustega kohanema pidanud ning olnud sunnitud loovutama oma ainsa lapse positsiooni. See pole lihtne ülesanne, sest ta on seni Teile ju ainus olnud ja kogu tähelepanu on temale koondunud. Võimalik, et ta tunneb end kõrvalejäetuna ja elab seda välja kõige nõrgema peal. Millised on poja suhted noorema lapse isaga? Milline koht on pojal Teie uues peres?

Millised on tema suhted oma isaga? Kas talle võib midagi muud, kodust väljaspool, stressi ja muret tekitada, et temas agressiivsus kasvanud on? On igati loogiline, et laps kiusab endast nõrgemat – see on jõukohane. Vahel võib selline muutus käitumises olla üleüldise ärevuse ja stressi väljenduseks. Võite proovida vanemale pojale rohkem üks ühele tähelepanu pühendada ja uurida temalt, kuidas ta oma pereliikmetesse suhtub ning miks ta nii ühest või teisest inimesest arvab. Lapsel võib olla raske oma tundeid väljendada, saate teda julgustada oma avatud ja mõistva suhtumisega. Kui Teie probleem ei lahene ja 12-aastane endiselt oma stressi sellisel viisil välja elab, võiksite abi otsida pereterapeudi juurest.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

28.09.2020

Tere
Mul on suur mure. Tütar on 7 a ja kaalub 36 kg. Kuidas ma saaksin tema kaalu alla võtta?

–––

Tere!

Kahjuks ei täpsusta Te lapse pikkust, mistõttu on keeruline määrata ülekaalu ulatust. Selleks, et ta ei oleks ülekaaluline, peaks ta praeguse vanuse-kaalu juures olema vähemalt 144 cm pikk. Seda, kui palju on ülekaalu, saate vaadata ise kehamassiindeksi kalkulaatorist. Kui ülekaalu on mõned kilod, siis võib loota, et lapse kasvades, järgides õiget toitumist (keskmise aktiivsusega normaalkaalus 7-aastane tüdruk vajab energiat päevas umbes 1500–1600 kcal) ning piisavalt liikudes kasvab laps ülekaalust välja. 5–10 ülekilo kilogrammi puhul soovitan juba konsulteerida mõne toitumisnõustajaga nii nõuannete saamiseks kui ka selleks, et keegi hoiaks protsessil silma peal. Veelgi suurema ülekaalu puhul soovitan kindlasti abi saamiseks pöörduda arsti poole (nt dr Ülle Einberg).

Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert

25.09.2020

Tere
Kuidas käituda, kui mulle tundub, et minu 8 a lapse koolisõber vaikselt kasutab teda ära. Minu laps on väljaspool kodu hästi uje ja vaikne (kodus vastupidi, kui ei saa, mis tahab, käitub halvasti) ja tundub, et see sõber võtab teda kui kedagi, kellest saab lihtsalt üle olla. Praegu on need asjad küll veel väiksed, näiteks stiilis jagame sinu kommid pooleks, ma enda omad söön ise, aga õige sõber ju nii ei käitu. Mu last ilmselgelt kurvastab ja häirib see, piiri tõmmata või distantsi hoida ta aga siiski ei oska/suuda/taha. Paar päeva läheb mingist intsidendist mööda ja küsib jälle luba külla minna. Kui ei luba, turtsub minuga ja see tekitab meil kodus tülisid juurde. Enam ei tea, kas peaksin sekkuma ja lihtsalt ära keelama selle “sõbra” külastamise või laskma lapsel endal saada ise oma kogemus ja vitsad, ehk siis saab aru?

–––

Tere!

Kirjeldate, et Teie laps on kodus nõudlik, kuid seltskonnas uje. See on sageli nii, et lapsed julgevad kodus oma õigusi enam maksma panna, kuid seltskonnas tunnevad end ebakindlamalt või siis elavad nad kodust väljaspool tuntud ülekohut kodus välja, sest kodu on turvaline keskkond.

Selles vanuses on üheks oluliseks arenguülesandeks sotsiaalsete suhetega kohanemine ja suhetega toimetuleku õppimine. Sellist ebavõrdset sõprust tuleb ette väga tihti, ujedamal lapsel on keeruline ennast kehtestada, kuid saate teda jätkuvalt julgustada oma piire ka väljaspool kodu seadma. Andke talle omalt poolt soovitusi ja toetage teda selles, kuid väljaspool kodu peab ta siiski ise selle suhtega hakkama saama. Tõsi on, et meil on raske kõrvalt vaadata, kui last meie meelest halvasti koheldakse, samas sellises vanuses on sõbrasuhted tihti heitlikud, kombatakse teineteise piire ja omandatakse oskusi keerulistes olukordades toime tulemiseks. Kui lapse jaoks on see sõber oluline, siis laske tal ise omadele järeldustele jõuda ja julgustage ka teiste lastega suhtlema, kes ehk sellisel viisil ei käitu.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

17.09.2020

Tere. 12-aastane tüdruk istub ainult netis, koolis käia ei taha, trennidest on loobunud, õues ei käi. Kuigi probleemi on üritatud lahendada ja on koolis individuaalõppel, on siiski ainult süvenenud käitumine, et kuhugi minna ei taha, kedagi näha ei taha, midagi teha ei taha, oma välimusest ei hooli, kui tõuseb läheb netti, kui õhtul magama palud minna või siis hambaid pesema, siis karjub vastu “palun!”, mis on lühend sellest, et ” Palun mine ära ja jäta mind rahule!” Koduse õppimise vastu huvi ei tunne. Kui võtan ise vihikud-õpikud ja lähen ta juurde, valmis aitama, et teeme koos ära, siis tavaliselt ta vastab “mitte praegu”, paremal juhul läheb väga närvi ja suudab ainult mõne ülesande teha, kui ette ütled ja siis ka mitte rohkem. Kohustuse ega vastutuse tunnet selles suhtes pole. Kogu aeg palub, et jäta mind lihtsalt rahule. Ta on saanud suvi otsa rahulikult olla. Ta võiks lõputult oma toas üksi olla ja ikka öelda “jäta mind rahule” ja kui ma talt küsin, mis ta probleem on, siis ta vastab, et ei taha öelda või ei taha sellest rääkida. Oleme käinud ka psühholoogi, psühhiaatri juures, kuskilt ei tulnud lahendust, sest ta ei räägi sõnakestki. Kuidas sellist sasipundart lahendada?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete väga mures oma 12-aastase tütre meeleolu ja käitumise pärast. Teismeikka sisenemine on keeruline emotsionaalne protsess, millega kaasnevad muutused väga erinevates valdkondades, lisaks on ka teatav depressiivsus teismeeale iseloomulik. Kohuse- või vastutustunne võib selles vanuses muutuda väga ähmaseks mõisteks – aju arengus on faas, mil eesmärgipärane käitumine on häiritud ning lühiajalised heaoluga seotud eesmärgid ja impulsiivne käitumine esiplaanile kerkivad. Selles perioodis aju justkui korrastub ümber, valmistudes ette täiskasvanueaks.

Teie kirjeldusele tuginedes on tõesti probleem tõsine, tundub, et meeleolu on tugevalt alanenud, huvi- ja elurõõmu kadumine, tahteaktiivsuse alanemine oluliselt päevakorral. Depressioonile iseloomulik sümptomaatika on Teid ilmselt ka viinud abi otsima spetsialistidelt. Julgustaksin Teid mitte alla andma, otsige abi edasi ja püüdke leida spetsialist, kellega tütar on nõus rääkima. Võimalik, et teda vaevab miski, mida ta ei julge jagada või ei oska sõnastada.

Vanemana saate teda toetada ja tema jaoks olemas olla. Ka tema üksi jätmine on tema aitamine, kui ta seda vajadust väljendab. Samas ei saa teda päriselt üksi jätta, mida näen, et te polegi teinud. Jätkake abi otsimist!

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

17.09.2020

Tere. Mul on mure oma lapse (poja) pärast. Nimelt, kui lasteaeda järgi lähen, hakkab laps nutma isa taga. Elame eraldi ja lapsel on kaks kodu. See nutt kestab pikalt ja ütleb, tahan issi juurde minna. Proovin hästi rahulikuks jääda ja lohutada, aga mõistus on otsas.

–––

Tere!

Saan Teie kirjast aru, et olete mures oma 6-aastase poja pärast, kes igatseb isa järele. Teie kirjast ei loe ma välja, milline on lapse elukorraldus kahe kodu osas – kas on kindlaksmääratud suhtluskord, näiteks nädal ja nädal, või liigub laps kahe kodu vahel omavahelisel kokkuleppel, vastavalt vajadusele ja kui uus see olukord lapse jaoks on.

Lapse igatsus ühe vanema järele, kui teda silmapiiril pole, on väga loomulik ning olete ise selle igatsuse osas olnud väga rahulik ja kannatlik, mis on suurepärane. Võib-olla on lapsel segadus isaga olemise aegade osas? 6-aastasel võib olla keeruline mõista ajaliselt, millal on isa aeg ja millal ema aeg, see võib talle lisaärevust tekitada. Sellised olukorrad on rasked kõigile ja väga häid lahendusi selles olukorras polegi, eelkõige vajab laps harjumist ja vanusest lähtuvalt ka pidevaid selgitusi, sest tema arengufaas ei ole veel küps seoste loomiseks ning keeruliste inimsuhete mõistmiseks. Kas võib olla mõni põhjus ka, miks ta isa nii väga igatseb? Kas isa on kuidagi kättesaamatu, eemalolev? Kui soovite täpsustada, kirjutage lähemalt ja saan natuke põhjalikumalt vastata.

Head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

17.09.2020

Nii kui teen lapsele mingi märkuse (tavalisel vestluse hääletoonil), siis ta solvub, ronib laua alla ja nutab. Peres on ta kõige vanem laps. Lapsed on 5- ja 3-aastane ning 9-kuune. Väga sageli teeb ta liiga keskmisele lapsele (vennale). Olen küll katsunud kohe teada saada, mille eest ta talle liiga teeb, aga reaktsiooniks oli laua alla ronimine ja pisarad.

–––

Loen Teie kirjast, et olete mures oma pere vanima, 5-aastase lapse käitumise pärast. Pere vanimal lapsel on keeruline roll – ta peab leppima sellega, et nooremad saavad kohati rohkem tähelepanu, eriti beebieas, ja see on loomulik asjade käik igas mitmelapselises peres. Kõige akuutsem võimuvõitlus on tal kindlasti käsil temast järgmisena sündinud vennaga, kellega peab võistlema vanemate tähelepanu pärast. Samuti peab ta omavahelises suhtluses oma vanema positsiooni kindlustama ja toime tulema sellega, et kaks aastat noorem vend ei ole talle alati võrdne mängupartner. 5-aastase lapse võime oma emotsioone väljendada ning nendega toime tulla on veel väga vähene. Saate lapsele veel rohkem lähedust pakkuda (kindlasti teete seda niigi ja kolme lapsega on keeruline oma tähelepanu võrdselt jagada) ning peegeldada talle tema tundeid tagasi: „Ma näen, et sa oled kurb/vihane/murelik. Olen sinu juures. Kas sa oskad öelda, mis sulle muret valmistab?“ Alati ei pea ja ei saa lapsega neid asju läbi arutada – piisab, kui aitate tal rahuneda, kui näete, et ta sellega ise toime ei tule. Samuti saate jälgida, millest peamiselt tülid laste vahel tekivad ja neid vaikselt reguleerida, kuid anda neile ka võimalus ise oma tülisid lahendada, sest noorem peab samuti hakkama saama oma rolliga peres – olla noorem laps ja pere keskmine. Ühe pere laste koos kasvamine ja oma konfliktide juhendatud lahendamine on neile hea võimalus õppida sotsiaalseid suhteid ning see on oluline osa nende arengus.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

14.09.2020

3-aastane tüdruk oli siiamaani julge ja suht hästi seltsiv, aga hakkas lastega rohkem väljas käima ja 5-aastased hüüdsid teda titeks ja mõni päev tõrjusid teda.
Nüüd on kartlik ja kodust väljas emme külge klammerduv. Kas võib kiusamisega seotud olla ja mida tegema peaksin?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures 3-aastase tütre reaktsiooni pärast teiste laste narrimisele. Jah, suure tõenäosusega on tema klammerdumine ja kartlikkus seotud kogemustega, mida ta teiste lastega suheldes on saanud. Paratamatult toimub lastel omavahelises suhtluses võimuvõitlus ja võrdlemine. Teatud vanuseni on nende vanus lastele väga tähtis ja seda rõhutatakse vahel väiksemaid halvustades. Saate oma lapsele selgitada, et suuremad lapsed on väga uhked selle üle, et nad on suured, aga sina oled väga tubli väike (suur) kolmeaastane tüdruk ning julgustada teda teiste lastega edasi seltsima. Lasteaias ja õues teiste lastega mängides peavad lapsed paratamatult õppima oma sotsiaalsete suhetega tasapisi ise toime tulema. Kui olete toeks ja abiks ning annate talle positiivset tagasisidet, saab ta loodetavasti oma hirmust üle.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

11.09.2020

Tere. Lapsel hirm isaga kohtumise ees. Laps sai kõvasti pettuda, 3 a tagasi isa hülgas lapse ja igati vältis kohtumist ja nüüd on sunniviisiline suhtlemiskord. Laps ei taha minna kohtuma isegi motiveerides. Iga kord, kui hakkan rääkima isast, tõstab laps häält ja ei soovi sellest rääkida. Kooselus isa käitus verbaalselt ja füüsiliselt vägivaldselt. Psühhiaatri teadetes on väljendatud, et last ei tohi sundida kohtuma vastu tema tahtmist.
Mõistan, et laps ja isa peavad suhtlema, kuid isal on soov puudu. Isa on sotsiopaat. Otsib igalt poolt tähelepanu ja kaitset. Kuid ta ei taju laste seisundis midagi. Kuidas saan aidata last?

–––

Tere!

Saan aru, et olete hädas oma 5-aastase lapse ja tema isa suhtlemise osas. On tõsi, et lapse ja isa suhte säilitamine on oluline. Mul on natuke vähe infot ja tausta, et väga põhjalikku vastust anda. Kui laps on saanud isa käitumisega seoses trauma, siis on arusaadav, et tal on blokk isaga suhtlemise osas. Lisaks kandub lapsele üle ka Teie enda suhtumine lapse isasse. Kui kohtu poolt on määratud suhtluskord, on see seaduse silmis täitmiseks, samas lapse vastumeelsus näitab, et selles suhtes on asju, millega ta toime ei tule. Sellistes olukordades satuvad lapsed lojaalsuskonflikti. Isegi kui sooviks isa armastada, on isaga suhtlemine midagi, mis teeb halba ilmselt ka Teile, kuna väljendate, et lapse isa on sotsiopaat (selle termini osas oleksin ettevaatlik, see on psühhiaatriline diagnoos) ja ilmselt ei tunne te ise ei enda ega lapse osas turvaliselt seda suhet soodustada ja hoida, see on kõik väga loomulik ja arusaadav.

Kui isal soov Teie meelest puudub, siis võiksite suhtluskorra lastekaitsetöötajaga koos uuesti üle vaadata ja mingi kompromissi leida.
Kuigi seadused on täitmiseks, ei tähenda see seda, et see peaks tulema lapse vaimse heaolu arvelt.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

05.09.2020

Tere

Mure selles, et 7-aastane tütar kogu aeg viriseb ja räägib vinguva häälega. Selline tunne, justkui tal on see harjumus sees.

Vingumise põhjused on ka üsna jaburad. Näiteks, et ma pean tööle minema hommikul, et autos on kitsas, kohvikus ei pakuta menüüs seda, mida ta tahaks, merevesi on liiga külm jne. Ja ta võib vinguda ja nutta 10–20–30 minutit.
Olen seletanud ja seletanud ja arutanud temaga. Küsimuse peale, miks sa jonnid, kehitab lihtsalt õlgu. Ja ütleb, et ma ei tea.

Ma tunnen, et ma enam ei jõua.

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete hädas oma 7-aastase tütre tujutsemisega. Ei loe Teie kirjast välja, kas selline käitumine on talle ka varasemalt iseloomulik olnud või tekkinud viimasel ajal. 7-aastastel lastel on seoses arenguülesannetega hulgaliselt ärevust. Nad ei ole enam väiksed, aga pole veel ka suured, tekib teatav segadus, kuid isiksuse arengu seisukohalt on see loomulik. Lapsed väljendavad virisemise kaudu tihti oma sisemist ärevust ja ebakindlust, kuna oskused oma tundeid teisel viisil väljendada veel puuduvad. Tundub, et ta vajab vanema kinnitust ja lähedust ning tuge, kuid teeb seda kahtlemata ebameeldival viisil.

Samuti tundub, et see on tema viis olukordi ja elu üldisemalt kontrollida, sest maailm on selles vanuses üks suur mõistatus ja lapse jaoks on kontrollitunne vähene. Võib-olla oleks abiks talle tema käitumist pisut tagasi peegeldada ja anda talle nende olukordade lahendamisel enam vastutust. „Saan aru, et sa oled häiritud/kurb/pahur, kuid mida sa sooviksid, et ma selle heaks ette võtaksin?“

Vanematena on meil üheks suur väljakutseks oma laste negatiivsete emotsioonide talumine üldisemalt. Analüüsige pisut, mis tundeid tema käitumine Teis endas tekitab? Frustratsioon, ärevus, süütunne (kas ma olen midagi vanemana valesti teinud, et ta sellisel viisil käitub?). Kas suudate nende tunnetega toime tulla või muutuvad Teie enda tunded takistuseks olukorda hallata?

Sellest käitumisviisist on saanud suurepärane viis lapse jaoks Teid kontrollida. Ärge laske seda enam teha. On mitmeid võimalusi – ignoreerimine näiteks. Peegeldate ära tema tunded ja annate mõista, et paraku nii on ja ta peaks selle tundega ise toime tulema, isegi kui see tähendab nutmist. Kui proovime oma lapsi negatiivsetest tunnetest säästa, ei õpi nad oma tunnetega ise toime tulema. Kui lapsele ei sobi see või teine, siis võiks olla vastuseks see, et sellisel juhul ei saa sa ujuma minna, kui merevesi on külm – see on sinu valik. Samuti võiks anda lapsele teada minasõnumeid kasutades, mida see Teiega teeb, kui ta jonnib. „Kui sa sellisel viisil virised, siis see häirib mind, muudab mind pahuraks ja mulle selline käitumine ei sobi.“ Kui veel kaugemale minna, siis võib proovida lähenemist, mida saab nimetada nn karistamiseks. Karistus seisneb selles, et tema käitumise tulemusena võib ta kaotada teatud hüved. 7-aastane laps on juba võimeline mõistma oma käitumise positiivseid ja negatiivseid tagajärgi. Andke talle võimalus neid negatiivseid tagajärgi kogeda. Ärge muretsege, ta suudab sellega toime tulla, kui olete ise rahulik ja kindel. Võite ka mõelda laiemalt oma peresüsteemi peale – kas lapsel võib seoses peresuhetega olla suurenenud ärevus ja seeläbi ka suurenenud kontrollivajadus? Mida rohkem inimene sisemist ärevust kogeb, seda enam sooviks ta välist maailma kontrollida, see on meie kõigiga nii. Kas laps on vaid Teiega selline või ka teiste pereliikmetega? Millised kasvatusstiilid on Teil ja teistel lähikondsetel? Kas need ühtivad? Ühtsed kasvatusstiilid on oluline turvatunde allikas lapsele.

Loodan, et saite pisut mõtteid.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

05.09.2020

Tere!

Minul mure lapsega magamisega. Nimelt pole ta sünnist saati hea magaja olnud ning unetute ööde küüsis olen ma vaevelnud rohkem kui küll.

Nüüd on ta 5-aastane ja saab aasta lõpus 6-aastaseks ning ikka ta ärkab varavalges! Ahastus ju tekib nii.
Arginädalatel läheb voodisse õhtul kell 9. Kallid, musid, unelaul ja tekk peale. Käib ka pissil enne magamist ära.
Mina lahkun, kuna magab oma toas. Hommikul ta tõuseb kas siis pool seitse või seitse. Heal juhul pool kaheksa.
Ja lasteaia viimise suhtes hea, et ise tõuseb ja ei pea äratama.

Teine lugu on aga nädalavahetused! Ma luban tal vähemalt kümneni üleval olla, aga eiiiiii! Ta ikka tõuseb hommikuti nii vara. :(

Muidu poleks isegi hullu, kui ta õhtuks meeletult ära ei väsiks. Ta nii püstihull õhtuks, sest väsinud. Päevaund tema enam teha ei taha, kuigi see oleks talle vajalik.
Lasteaias ka kasvataja öelnud, et ega lõunauni on talle seal samuti karistuseks. Nihverdab ja ei lase teistel magada.

Olen ise proovinud looduslikku unesiirupit lastele, aga see ka ei aidanud. Tema toas pimedav ruloo ja valgus ei ole segajaks.

Mõistus otsas. Tahaks, et nädalavahetuselgi magaks üheksani.

–––

Tänan, et olete hooliv vanem ja pöördusite tarkvanem.ee poole nõu saamiseks! Teil on mure, et 5-aastane laps kipub nädalavahetusel kella 7 paiku ärkama ja Te sooviks, et laps ärkaks pigem kella 9 paiku.

Rõõm lugeda, et Teil on argipäevadel üks kindel kellaaeg, kui laps läheb voodisse – kell 21. Teete hellust tankivad unerutiinid (kallid, musid, unelaul, tekk peale) ja annate talle võimaluse ise uinuda – väga hästi tehtud!

5-6-aastane laps vajab ööpäevas ligi 10 tundi und, sellest 9 tundi võiks olla ööuni ning lisaks veel tunnine päevauni. Kui Teie pere laps uinub kell 21, siis on igati ootuspärane tema ärkamine kella seitsmeks. Pere jaoks on suur võit, kui laps hommikul ise õigeaegselt ja rõõmsa tujuga ärkab. Selles vanuses lapsed vajavad sageli veel ka päevaund, kuid seda on raske korraldada ja on loomulik, et see kipub osadel päevadel vahele jääma, eriti nädalavahetustel. Siis on oluline tagada, et laps saaks ööune ajal oma olulised unetunnid ikka täis (10 tundi). Vajadusel võib ööunne mineku aega tuua pigem varasemaks.

Laste puhul paraku ei kehti mõte, et kui hiljem magama minna, siis magaksid hommikul kauem. Varajane ärkamine on laste puhul levinud käitumine. Leebe unekooli teooria seletab seda evolutsiooniteooria abil – inimlastel on aegade hämarusest jäänud vajadus aeg-ajalt kontrollida, kas tema kari on ikka olemas. Seetõttu on ka inimlastel mingi tung varahommikuti korraks virguda ja ruum üle kontrollida. Tavaliseks vajaduseks võib siis olla ka vanemate voodisse tulek. Muidu ei oleks inimkond omal ajal ellu jäänud. Teiseks füsioloogiliseks seletuseks varasele ärkamisele on kortisooli taseme tõus veres varastel hommikutundidel, see muudab lapse energilisemaks ja segab ööund. Seega on varane tõusmine tavaline ja seletatav nähtus. On väikelaste vanemaid, kes võtavad seda kui paratamatust ning ärkavad aastaid kell 6 koos lapsega.

Meie und ja virgumist mõjutab otseselt valgus. Kontrollige, et hommikuvagus ei pääseks lapse und segama. Üheks parimaks investeeringuks lapse une tagamisel on pimendavad kardinad või ruloo.

Pange oma pere jaoks paika kokkuleppeline sobiv ärkamise ja toimetama asumise aeg, see võib olla näiteks kell 7. Kui laps püüab varem virguda, ärge „alluge provokatsioonile“ ja näidake igati välja, et Teie veel magate. See annab lapsele aega järelemõtlemiseks ja ehk ka võimaluse taas uinuda. Kui nii järjekindlalt teha, võib laps aru saada, et igav on üksi ärgata. Selles vanuses lapsel võib olla hommikuti ka pissihäda. Äkki aitab pissipott voodi kõrval ja kl 5-6 pissilkäik edasi magada? Loodame, et lapse varane ärkamine on mööduv.

Nädalavahetusel tahaks küll kauem magada, kuid tegelikult tasub lapse jaoks hoida sama rutiini nagu tööpäevadel – sama aeg voodisse minekuks ja sellest tulenevalt ka ärkamisaeg.

Soovin Teie perele toredat ja rahulikku kooskasvamist!

Merit Lilleleht
Leebe unekooli perenõustaja, vanemlusprogrammi „Imelised Aastad“ grupijuht

21.08.2020

Tere
Kuidas käituda? Laps usaldas ja rääkis, kuidas ja millal on alkoholi tarbinud.
Hea meel, et julges rääkida, ütlen alati, et kui mingi jama, siis helista. Kuidas nüüd käituda, kuna lubada ja heaks kiita seda ei saa ja ei taha, aga kui keelan, siis hakkab ju salaja tegema ja ei julge ka helistada, kui peaks midagi juhtuma.

–––

Tere!

Saan aru, et olete hädas oma teismelise alkoholitarbimise katsetustega. Ei loe Teie kirjast kahjuks välja, mis soost lapsega tegu on. Teismeeas on loomulik, et hakatakse ernevate asjade, sh alkoholiga eksperimenteerima.

Loen Teie kirjast, et laps on julgenud oma katsetustest rääkida, mis näitab, et Teil on oma lapsega loodud usalduslik suhe ja see on Teie enda aastatepikkuse töö tulemus! Teismelistele on iseloomulik soov hakata perest eralduma, see on eakohane ja vajalik eraldumisprotsess, üks viis selleks on piiridega katsetamine.

Teismeea aju omapära on see, et arenguliselt toimub frontaalsagara ehk mõtlemise ja planeerimisega seotud funktsioonide ajutine taandareng ning ajukeemiliselt vohab sel perioodil dopamiin, mille tagajärel on esiplaanil impulsiivne käitumine. Lihtsalt öeldes – mõtlemisvõime väheneb oluliselt. Kuna teismeline vajab perest eraldumist, siis muutuvad sõbrad üha olulisemaks, ka see on loomulik osa sellest arengufaasist. Sõpradega käib tihti kaasas alkohol ja muud keelatud või mitteeakohased tegevused ning kuulumine on selles vanuses väga oluline. Siiski, sama palju kui teismeline tahab perest eralduda, tahab ta endiselt ka oma perre kuuluda ja omada vanematega lähedasi suhteid. Loen Teie kirjast, et just seda Teie laps oma usalduslikkusega teebki.

Kuna alaealiste areneva aju jaoks ei ole alkohol ega muud mõnuained soodsa mõjuga, siis, nagu isegi mõistate, mida vähem neid aineid tarbitakse, seda parem.

Nagu öeldud, teismelised hakkavad piire katsetama ja neid paigast nihutama. Teie ülesanne lapsevanemana on aga neid piire jälle n-ö õigele kohale tagasi seada. See on pidev protsess. Kui saate oma lapsega rääkida, siis oleks mõistlik hakata lapsega kokkuleppeid sõlmima – sest Teil on õigus, et kui keelate, siis sellest abi ei ole. Kokkulepped selle kohta, millised on kogused ja milline on Teie peres aktsepteeritav käitumine alkoholiga seoses. Sealjuures peab ka noorele endale jääma mingi valikuvõimalus ehk vastutus. Kui kokkulepetest kinni ei peeta, siis sellele peaks järgnema tagajärg – mitte karistus, vaid mõned hüve piiramine. Kindlasti olete leidlik, millised need hüved võiksid olla, millest nooruk ilma võiks jääda, kui kokkulepped ei kehti.

Kokkuvõttes – see on keeruline iga nii noore enda kui vanemate jaoks. Jääge rahulikuks ja ärge kaotage oma lapsega usalduslikku suhet, sest ta endiselt vajab Teid, kuigi hakkab suureks saama. Samas ärge unustage ka seda, et lapsevanemana on Teil kohustus neid piire seada.

Kõike head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

21.08.2020

Kirjutan seoses suure murega meie pere 5-aastase pojaga. Tal oli juba ka varem piiridest kinnipidamisega raskusi, kuid pärast väikevenna sündi aasta tagasi muutus asi päris hulluks – algas löömine. Vahepeal, kui lasteaia rutiin oli, see kadus, kuid nüüd on ta 5 kuud kodus olnud ja ca kuu aega tagasi algas löömine uuesti. Seda teeb ta vaid minu ja abikaasaga, venda ja sõpru ei löö. Lööma hakkab, kui palume tal midagi teha või keelame midagi teha. Oleme proovinud tundeid peegeldada, selgitada, miks praegu midagi teha on vaja või võtta ei saa, kuid see pole eriti tulemust andnud.

Piirid on meil paigas. Päeva heaks kulgemiseks on väga oluline hommik. Kui siis läheb tuju n-ö halvaks, on terve päev hukas ja kiusu täis. Näide: kuigi meil on alati olnud reegel, et enne hommikusööki (ja ka teisi toidukordi) magusat ei võta, siis temal tuleb ikkagi vahel pähe enne hommikusööki kohukest või jäätist küsida ja kui siis keelata, sealjuures rahulikult selgitades, miks me seda ei luba, võib tema ikkagi keelamise pärast endast välja minna. Ta ei tule kuidagi sellest tujust välja enam ja võib terve päeva meelega teha asju, mida teab, et meie kodus lubatud ei ole – nt asju visata, lüüa nii käte kui jalgadega, trampida, karjuda jne.

Viimasel ajal ei mahugi meie päeva eriti palju teistsugust suhtlemist, kui vaid temaga sellest rääkides, et ta on jälle mingit piiri rikkunud ja miks see reegel oluline on. Tihtipeale asju selgitades ta veiderdab, ei keskendu kuulamisele. Viimastel päevadel on hakanud püksi pissima ja kakama. Ise selgitada ei oska, miks seda tegi. Ainult naerab.

Venda hoiab ja teiste lastega on seltsiv, lahke, sõbralik ja empaatiline.

Üks ühele aega temaga tegutsemiseks on raske leida. Lapsel on koduhoovis sõbrad, kellega ta ilusate ilmadega peaaegu hommikust õhtuni õues mängib. Kui olen teda kutsunud endaga nt poodi kaasa, rattaga sõitma vm ainult kahekesi tegema, siis ta üldiselt ei soovi tulla, kuna sõpradega mäng pooleli. Samas ta nagu mõistab, et tema äraütlemine võib mind kurvaks teha ja lohutab, et lähme meie pärastpoole. Õhtul teda ka varem teistest tuppa ei saa ning ollakse viimase võimaluse ehk magamaminekuajani õues.
Samas puhkustel ja nädalavahetustel võtame sageli midagi vaid oma perega ette – käime looduses matkamas, ratastega sõitmas, rannas, spas, tema oodatud teemaparkides jne.
Ta ei otsi väga füüsilist lähedust, kuid enamasti meie algatusel kallistame võimalikult palju, enne magamaminekut loeme raamatuid, räägime päevast, oleme kuni uinumiseni juures.

Kuid kogu elu on muutunud kui tiksuva pommi otsas istumiseks. Seni, kuni temal tuju hea, on elu päris ilus, kuid kunagi ei tea, mille peale “pomm” plahvatab ja kõik põrguks muutub. Teoorias tean juba päris hästi, mida võiks teha, kuid reaalsuses need asjad ei ole tulemust andnud ning kuna viimased kaks kuud on väga intensiivsed olnud, siis ausalt öeldes jõud raugeb, süütenöör aina lüheneb ning täiesti abitu tunne on.

Abikaasa tegeleb samuti lapsega üsna palju, selles osas pole midagi kurta. Kodus on ka kõik suhted korras, vägivalda ega karjumist pole kunagi olnud. Ekraani on nii palju, et hommikul pärast ärkamist 45-60 min multikaid telekast (peamiselt ETV2 multad, need ei ole vägivaldsed multikad) ja kõik. Telefoni-tahvlit laps ei vaata.

Ma (aeg-ajalt ka abikaasa) ei saa ise ka enam oma emotsioonidega hakkama ning ei suuda järjekordse löömishoo ajal või kokkuleppest üleastumist rahulikuks jääda – on ette tulnud lapse peale hääle tõstmist, tema süles kinnihoidmist (et proovida tal aidata rahuneda, raamatus “Nutt ja jonnihood” soovitati, kuid see pole talle eriti meeldinud).

Väga sooviks olukorda parandada, et side lapsega päris kaduma ei läheks, vaid oleks lähedane ning usalduslik. Tunne on selline, et kui praegu kohe sellega ei tegele ja midagi ette ei võta, läheb meil kooli- ja teismeeas ikka väga keeruliseks. Samas mõistus ja mõtted on otsas, ei oska enam kuidagi asja parandada. Olen täiesti läbi emotsionaalselt, tunnen end halva ja läbikukkunud emana ja olen omadega ummikus.

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete ahastuses oma 5-aastase jonnihoogudega ja piiride eiramisega. Loen kirjast ka, et olete teadlikud ja oma lastele pühendunud lapsevanemad. Halvast ja läbikukkunud emast on asi ikka väga kaugel. Olete väga hooliv ja hea ema, nii palju kui ma kirjast välja loen.

Oluline koht Teie peresüsteemis on kindlasti see, et perre sündis teine laps ja lapsele, kes on 4 aastat olnud AINUS, ongi see suur trauma. Aga see on elu loomulik osa – lapsed sünnivad ja vanemad lapsed peavad sellega kohanema.

5-aastastele on iseloomulik eriti intensiivne mina kehtestamise aeg. Nüüd nad taipavad, et nad ei ole enam vaid vanemate üks osake, vaid täiesti iseseisvad inimesed, kellel on oma soovid ja tahtmised ning nüüd rakendavad nad oma uusi teadmisi täistuuridel. Olete püüdnud last rahustada füüsilise kontaktiga, mis ei ole toiminud. Kui tema aju on „häires“, siis mõtlemisvõime kaob. Ka meid, täiskasvanuid võtab ärritudes ja frustratsioonis üle limbiline süsteem, mis on emotsioonide kodu. Ja see aju osa on pehmelt öeldes rumal, ta on vajalik, sest muidu me ei oleks võimelised tundma, kuid kui n-ö päästik vallandub, siis reageerib meie kõikide aju vaid kolmel viisil: „võitle, põgene või tardu“ – see on evolutsiooniliselt välja kujunenud, et liigina ellu jääksime. Kui füüsiline puudutus last ei rahusta, siis proovige temaga rääkida maheda häälega – sisu temani ei jõua, sest kõnekeskus ei tööta nii hästi sel hetkel, aga see annab talle turvatunde ja teadmise, et ta ei ole üksi.

Võite veel proovida silitada ja kui lubab end mingil hetkel ka sülle võtta, siis kussutage teda nagu beebit. Miks me beebisid kussutame? Sest nende aju on pidevalt häires ja on teaduslikult tõestatud, et emad kussutavad oma lapsi vaistlikult sel sagedusel, mis rahustab maha häires aju ja aitab kaasa aju arengule.

Veel võib proovida rütmilist liikumist, laske end põlvedest natuke kõveraks ja hakake n-ö rappuma, rütmiliselt. Pange mõnus muusika käima ja kutsuge laps ka kampa, et teeme väikse tantsu. Sellel on sama efekt nagu kussutamisel.

Ja viimaks kõige tähtsam – Teie ise! Peate leidma endale võimalusi lastest eemal taastuda ja n-ö oma tassi täita, sest kui vanem on rahulik, rahuneb ka laps pisut rohkem.

Soovin Teile vastupidavust! Kui soovite veel täpsustada, siis kirjutage uus kiri ja saan veel proovida aidata.

Head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

10.08.2020

Tere

Kuidas oleks õige toimida, kui 5-aastane laps ei pea kokkuleppest kinni?

Elame väikeses kohas ning lapsel on lubatud küla peal rattaga sõita. Oleme väiksest peale temaga koos ratastega sõitnud ning reeglid on selged (igal ristmikul tuleb seisma jääda ja vaadata, kas autosid tuleb; sõita ainult kõnniteel ja selle puudumisel autotee ääres). Kui sõidame koos, siis täidab neid reegleid laitmatult. Kui ta on aga sõpradega, siis reeglid ununevad – sõidetakse autoteel, ei jääda ristmikel seisma jne. Oleme selgitanud talle, et selline käitumine on ohtlik, et nemad on väiksed ja teevad ettearvamatuid manöövreid ning autojuht ei pruugi neid tähele panna ja juhtub õnnetus. Saab nagu aru, kui räägime, kuid järgmine kord käitub jälle samamoodi.

Teine asi – võõrastesse hoovidesse mängima minek. Juhtus nii, et laps läks koos sõbraga ühte hoovi mängima, kodu lähedal, kuid seal ei ela meie tuttavad. Jällegi selgitasime rahulikult, miks ei tohi võõrastesse hoovidesse mängima minna. Kuid juba järgmisel päeval läks ta uuesti sinna samasse hoovi tagasi, kuigi olime just pikalt teemat selgitanud ja kindlad piirid paika pannud, kuhu tohib minna. Nüüd tundus, et oleks õiglane mõned päevad last oma hoovist kaugemale mitte lubada, kuna ei pidanud kokkuleppest kinni. Kolm päeva laps oma hoovist kaugemalt ei saanud ja iga kord, kui ta teatas, et tahab hoovist välja, rääkisime jälle üle, miks selline piirang on ning kas saab aru, miks selle seadsime. Kui need päevad läbi said, kordasime hommikul hoovist väljaskäimise reeglid/kokkulepped jälle üle – tema ise oma sõnadega rääkis. Väga kenasti teadis kõiki reegleid – nii rattaga sõitmise kohta kui selles osas, kuhu tohib minna ja kuhu mitte ning et kui tahab kellegi teise hoovi mängima minna, tuleb enne seda koju ütlema.

Ja järgnes jällegi sama muster – rattaga sõitmise reegleid eiras ning õhtul oli ühes hoovis ja lausa ka toas käinud mängimas, mille kohta kodus ütlemas/küsimas ei käinud. See tegi nõutuks – nii palju on räägitud ja lahti seletatud, miks neist reeglitest/kokkulepetest on vaja kinni pidada ning ta on ka ise need oma sõnadega välja öelnud, kuid käitub ikka vastupidi.

Ei oska enam kuidagi toimida. Milline oleks sellise olukorra lahendus?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete hädas oma 5-aastase lapse piiride eiramisega. Ei loe kirjast välja, kas tegemist on poisiga, kuid mulle tundub, et on:) Olete lapsevanematena väga head tööd teinud ja pidevalt piire seadnud ning neid ka lapsele järjekindlalt meelde tuletanud.

5-aastase lapse aju on veel sellises arengufaasis, et kõige lihtsam võrdlus oleks „mis silmist, see südamest“. Ta ei tee seda meelega, tema aju areng ei võimalda tal seda infot talletada ja meeles hoida, kui mingi põnev stiimul ta tähelepanu hajutab. Jätkake seda, mida juba teete, olge kannatlikud. Soovitan proovida n-ö karistusmeetodit, mis tähendab seda, et karistus on millestki heast ilma jäämine. Tõite kas selle ise välja – proovige, kas toimib, kui ta oma hoovis „kinni“ on.

Viieaastased on veel küll aju arengu osas täiesti võimetud oma impulsse kontrollima, kuid meie vanematena peame neile seda tasapisi õpetama.

Proovige ning soovin Teile kannatlikku meelt ja vastupidavust!
Ka minul on viiene poeg ja suudan ka isiklikul tasandil suurepäraselt mõista, mida läbi elate.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

10.08.2020

Tere,

kuhu või kelle poole peaks pöörduma, kui leian kodust väiksevenna tabletid (arvatavasti narkootikum). Venna sümptomid viitavad kõik sellele. Kanepit ja alkohooli olen kordvalt leidnud. Keegi ometigi peab olema, kes selliste asjadega tegeleb? Või kutsuda politsei? Kas nad aitavad?
Võimatu väiksevennaga ka korralikult suhelda. Aitäh!

–––

Tere! Oled mures oma noorema venna narkootikumide tarvitamise pärast. Palun pöördu esimesel võimalusel Lasteabisse. Lasteabi telefon on 116 111 (töötab ööpäevaringselt). Pöörduda saad ka nende kodulehel https://www.lasteabi.ee/ oleva chati kaudu või ka meilitsi info@lasteabi.ee.

Kõike parimat Sulle!

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

30.07.2020

Kuidas õpetada või suunata last, kui ta puutub kokku teiste lastega, kes annab negatiivset eeskuju.
Aitäh

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et soovite nõuandeid või mõtteid, kuidas suunata oma 2-aastast last, kes puutub kokku teiste lastega, kes talle negatiivset eeskuju annavad. Teie kirjast ei loe ma kahjuks välja, mis soost lapsega on tegu ning millised need olukorrad täpsemalt on ja kuidas negatiivne eeskuju välja näeb, mille osas soovite oma last suunata.

Kaheaastane laps ja tema aju on veel väga algelises arenemisjärgus ning sotsiaalsed oskused alles hakkavad tasapisi kujunema. Selle info põhjal saan soovitada püüda lapsele seletada neid olukordi lahti (kui tema kõne areng seda võimaldab) ning näidata või seletada, kuidas nendes olukordades toime tulla ja kuidas Teie arvates oleks nendes olukordades sobilik käituda. Kaheaastane laps on nii pisike, et tema tee sotsiaalsete suhetega seoses on veel pikk – see on tore, et soovite abi otsida ja juba varajasest east last suunamata hakata! Kahjuks on mul liialt vähe infot, et Teile täpsemat vastust anda. Oleks hea, kui kirjutaksite natuke täpsemalt ja kirjeldaksite mõnd konkreetset olukorda.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.07.2020

Olen autismispektri häirega kõnepuudega poisi ema. Minu poeg on seni olnud maailma parim laps vaatamata oma puudele. Sõnakuulelik, korraarmastaja, uudishimulik maailma vastu, aga koroonaaeg on last totaalselt muutnud. Kuna kooli enam ei olnud, kokkpuuteid kellegagi peale koduste sisuliselt polnud pikka aega, muutus laps endassetõmbunuks. Vanematena käime ise ka palgatööl, mina mitte igapäevaselt. Kodus kasvab ka 15-aastane vend, kes siis on saatjaks õues rattasõidul vms, et korragi päevas õue saaks. Suures elamurajoonis suurt midagi selleealistel teha pole, iga päev üks ja sama. Enamus päevast möödubki nii neil kodus omapäi, saatjaks arvuti, telefon, telekas jms. Päeva jooksul hoiame telefonitsi sidet, et kõik oleks kontrolli all. Vabal päeval on meil omad hobid, et ikka saaks uksest välja pikemalt. Mureks aga see, et miski, mis lapsele väga meeldis, ei paku talle enam rõõmu. On mossis ja viriseb ja mainib kogu aeg, et tal on igav. Olen igal vabal päeval lausa eesmärgiks võtnud teha midagi lastega koos, viia neid kuhugi, kus pole käinud, aga kuskil ta olla ei taha ja tahab koju. Samas mingil hetkel ei taha ta ka koju enam, on valmis minema kõndima lihtsalt. Saan aru, et minu last on tabanud nüüd stress. Kuidas saan teda aidata tulla välja sellest mossis maailmast?
Praegu loodan, et kool saab olema ja saame oma elürütmi tagasi, aga kui seda ei peaks juhtuma, ei kujuta ma ettegi, mis saab.

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures oma 14-aastase kõnepuudega ja autismispektri häirega poja viimasel ajal tekkinud stressi pärast.

Kuna autismispektrihäirele on iseloomulik suur vajadus rutiini järele, mida kindlasti ka ise teate, siis koroonaaeg ilmselt lõi tema korrastatud maailma pisut segamini ja see võib olla üks stressi põhjuseid. Teine oluline faktor siin on tema iga – teismeiga algab tavaliselt pisut varem, kuid Teie poja puhul võivad nüüd teismeea probleemid tekkimas olla. See on keeruline iga ja juba eos depressiivne iga – ajukeemiliselt toimub palju muudatusi ning see tekitab noores segadust. Kirjeldate, et panustate palju, et oma last aktiivsetele tegevustele suunata, see on väga tore ja olete väga tubli lapsevanem.

Teismelistele on tihti iseloomulik endassesulgumine, nutimaailm pakub rutiini ja lohutust ning võimaldab segaseid tundeid ehk paremini reguleerida. On tõsi, et selles vanuses lastel pole enam lihtne õues tegevust leida, nad ju ei mängi enam selles vanuses teiste lastega väljas jne. Saate teda selles keerulises elufaasis toetada, samamoodi talle tegevusi pakkuda, kuid ka aktsepteerida tema üksindusevajadust. Püüdke mitte liigselt muretseda, laste kasvades on kõik muutumises ja erinevates arengufaasides toimuvad muudatused on ajutised. Kooliminekuga võivad asjad n-ö normaliseeruda. Kui aga probleem püsib, siis otsige abi noorukitega tegelevalt psühholoogilt või pereterapeudilt.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.07.2020

Mulle meeldib keegi, aga ma olen liiga tagasihoidlik, et seda öelda ning siin ei aita, kui ütleksite, et lihtsalt ütle.

–––

Tere!

Saan aru, et oled hädas tunnetega kellegi vastu ning oled liiga tagasihoidlik, et neid tundeid väljendada. Olen täiesti nõus Sinuga, et ei aita, kui keegi soovitab see „lihtsalt välja öelda“. 13-aastase elu ei ole kerge, see on teismeea algus ja segaseid tundeid ning ebakindlust enda suhtes on paljudel. Püüa olla enda suhtes heasoovlik ja leplik. Kui Sa ei julge oma tundeid väljendada, siis hetkel Sa seda ju tegema ei pea. Anna endale aega ja leia muid viise, kuidas talle lähemale liikuda.

Võib-olla see kiindumusobjekt hakkab ise hoopis selle tulemusena initsiatiivi võtma. Kindlasti on raske, kui tunned midagi tugevat, kuid tagasihoidlikkus takistab. Siinkohal on mul vähe infot, mis osas Sa enda suhtes ebakindel oled ja kas oled alati pisut tagasihoidlikum olnud.
Tugevate tunnetega üksi olla on raske, äkki aitab kui räägid oma tunnetest mõnele sõbrale/sõbrannale? Vahel aitab ka see, kui oma tundeid kirja panna, päeviku vormis. Igaüks leiab endale oma viisi.

Kannatlikku meelt enda suhtes ja jõudu selle keerulise olukorraga toime tulemisel.

Head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.07.2020

Tere. Küsimus oleks, et kuna 14-aastasel lapsel on tekkinud probleemid seoses sattumisega halba seltskonda, kus kasutatakse inetusi, roppusi, kodus reeglitest kinni ei pea, koolis ei viitsi käia, meigib tundide viisi ainult, suitsetab, teadaolevalt tarvitanud ka kanepit, käib riides tema vanusega mittesobivalt. Mingeid kohustusi ei täida. Ise näen siin ainult lahendust igal korral, kui kellaajaliselt kinni ei pea ja koju ei jõua, uks lukku panna ja lasta tal öö nt ukse taga veeta ja mõelda oma tegudele, mitte ei viska kodust välja, lihtsalt selline karistus vaid, kui ei pea kinni kokkulepitud kellaajast. Kas selline asi oleks karitatav?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete hädas teismelise tütre käitumisega.

Teismeeas on noorel vajadus vanematest eralduda, see on arenguliselt oluline etapp ja see on paratamatu asjade kulg elus. Tihti kaasnev sooviga iseseisvuda palju selliseid käitumisviise, mida Te kirjeldasite – reeglitest ja kokkulepetest mitte kinnipidamine, suitsetamine, alkoholi ja/või narkootikumide tarbimine, kampadega liitumine jne.

Sellises vanuses on see üsna ootuspärane käitumine. Tihti on ka nii, et mida rohkem on laps oma vanemate küljes n-ö kinni olnud, seda jõulisemalt peab ta end lahti rebima. Teismelised tahavad küll perest eralduda, kuid samamoodi tahavad nad kuuluda ja olla ikkagi oma päritoluperega lähedastes suhetes, need on väga vastandlikud soovid ja tekitavad segadust. Teismeline tahab kuuluda samamoodi nagu varem oma perre kuulus, kuid ealiselt on see talle üha raskem ja nii tekivadki kambad kui asenduspered. Teismelise ajus vohab dopamiin, mis tähendab, et nad on enam altid impulsiivsele käitumisele ja riskide võtmisele.

Teismelistele on iseloomulik piire muudkui nihutada, Teie ülesanne vanemana on aga neid piire järjekindlalt edasi seada. Püüdke temaga rääkida ja sõlmida mingid kokkulepped, mis mõlemaid pooli võiksid rahuldada. Kui aga kokkulepetest kinni ei peeta, siis paratamatult peab laps arvestama sellega, et sellel on tagajärjed. See, millised need tagajärjed on, on Teie enda otsustada. Kui arvate, et talle oleks vajalik veeta öö ukse taga, siis see on Teie otsus. Võite mõelda ka teisi alternatiive, kuidas kokkulepetest mitte kinni pidamisele reageerida. Lapse öösel ukse taha jätmisega võivad kaasneda ohud – ta on alaealine ja ei pruugi seda ööd koduukse taga veeta. Sel juhul, kui ta kuskil korrakaitse vaatevälja satub, olete Teie kui lapsevanem selle olukorra eest siiski vastutav ja see on seaduse silmis ka karistatav.

Soovitan Teil probleemide jätkumisel pöörduda pereterapeudi poole, kes aitaks Teil seda piiride seadmise protsessi suunata ning teismeeaga kaasnevate probleemidega üldisemalt tegeleda.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

16.07.2020

Kui sinu treener ei luba sul minna kaugemasse majja magama, kuna ta ei usalda piisavalt, siis mida me tegema peaks, kui me tahame sinna maja ikka minna.

–––

Tere!

Saan Sinu kirjast aru, et olete laagris, kus on omad reeglid ja treener vastutab teie kui alaealiste eest. Mulle tundub, et teil pole muud võimalust kui laagri reeglitest ja treeneri korraldustest kinni pidada.

Sest rõhutan veel, olete alaealised ja treener vastutab teie elu ja tervise eest. Teie vanemad on usaldanud oma lapsed treeneri hoole alla, see on talle suur vastutus.

Mõistan, et see teile ei meeldi ja tahate väga sinna kaugemasse majja minna, kuid kahjuks peate ilmselt siiski leppima laagri reeglitega.

Soovin kannatlikku meelt ja loodan, et saate siiski laagrist rõõmu tunda!

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

16.07.2020

Puntras laps ja vanem

Minu 7-aastasele tüdrukule ei meeldi riided, ta saab tihti väga kurjaks, karjub, kui talle ei meeldi, mis talle öeldakse. On iseenda peale kuri, kui on halvasti käitunud. Siis ütleb, et ei soovi olla selline ja ei taha elada. On kade oma suurema õe peale.

Olen mõlemaid samade reeglite järgi kasvatanud. Aga iseloomult on nad väga erinevad. Suurem laps on rõõmsameelne ja väga aktiivne. Ma pole neid enda arust kunagi võrrelnud.

Ma ei tea enam, mida teha. Kas see läheb kooliga ära? Kas pean endale tunnistama, et ei oska kasvatada? Mõni on öelnud, et on ära hellitatud. Aga ta ei saa kõike, mida soovib. Kust leida abi?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures oma 7-aastase koolimineva tütre käitumise pärast. Nooremate laste puhul on paratamatu, et pere pesamunasid kipuvad vanemad pisut hellitama. Selles osas ärge enda peale küll kuri olge, kui kardate, et olete seda teinud.

Mulle näib, et ta on peamiselt hädas oma emotsioonide ohjamisega, kuid samas suudab ta ka hiljem aru saada, et käitus n-ö halvasti ja on iseenda peale kuri, mis näitab, et ta tegelikult tahab õppida uusi viise oma emotsioonidega toimetulemiseks. Sellises vanuses lastel on käsil arenguliselt üks keeruline faas. See on selline identiteedikriisi laadne olukord – kes ma nüüd olen? Pole enam väike, aga pole veel ka suur! Mina areng ja vanematest eraldumise vajadus on kooliminevatel lastel väga olulisel kohal. Nad tahavad hakata ennast kehtestama, kuid ei oska veel seda teha sellisel viisil, et see vanemale meeldiv oleks. Kooliminekuiga on perest eraldumise osas väga oluline faas ja see on loomulik osa lapse arengus – esimesed sammud iseseisvumise suunas. Vanematest lahti rebimine on aga valulik protsess ja see võib tekitada lapses väga tugevaid tundeid, samuti vanemates. Saate talle toeks olla sellega, et olete mõistev tema tugevate tunnete suhtes. Näiteks: „Saan aru, et sa oled praegu vihane, kuidas ma saaksin sind aidata?“ Kui laps on endast väljas, siis tema alles arenemisjärgus aju on n-ö lühises ja see aju mõtlev osa, frontaalsagar, mis on alles kujunemises, lülitub välja ja alles jäävad vaid tunded, millega väike inimene ei oska ja ei peagi veel oskama toime tulla. Abi võib olla ka silmsideme loomisest, füüsilisest kontaktist, rahulikust hääletoonist – seda selleks, et tema „lühises“ aju saaks rahuneda ning taastada ühenduse selle aju osaga, mis suudab ka pisut analüüsida ja mõelda. Kuna sellises vanuses laste emotsioonidega toimetulek on, nagu mainitud, kesine, siis sellised äärmuslikud avaldused nagu „ma ei taha elada“ on ka osa sellest, et nad ei suuda oma tunnetega toime tulla ja ei oska ka veel oma frustratsioonile õigeid nimesid anda.

Selles osas saate samuti teda pisut aidata – uurida, mis tunne teda valdab, proovida sellele koos mingi nimi anda ja see rahulikult läbi arutada.

Kirjutate ka, et vanem laps on hoopis teistsugune ja tõsi on, et lapsed tõepoolest ongi erinevad ja sellel on väga palju põhjuseid. Kaasasündinud temperament näiteks, lisaks esimese lapse koht peres (lapsed sünnivad perre ju erinevatel aegadel, me vanematena oleme tahtmatult ise ja kogu pere samuti erinevate laste sündides ja nende beebieas väga erinevates kohtades oma elus). Kindlasti ei arva ma, et Te pole osanud oma last kasvatada. Kui tunnete, et olete teda tõesti pisut hellitanud, siis võite proovida talle konkreetsemaid piire seada. Laps vajab kindlaid piire selleks, et tema aju saaks areneda ja siis tuleb laps ka paremini oma emotsioonidega toime. Mõelge milliseid piire Te talle seada saaksite.
Peamine – Te ei ole läbikukkunud lapsevanem ja jääge ise rahulikuks. See faas on keeruline, aga see tõesti läheb tasapisi mööda. Kuni järgmise suure arengulise kriisini – teismeeani.:) Siis on jälle uued väljakutsed ees.

Jõudu ja kannatlikkust soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

14.07.2020

Tere,
kuidas lapsevanemana mõista lapse suhet ja armastust samasoolise inimesega, kui lapsevanem ise ei aksepteeri sellist suhet. Samas soovib, et laps oleks elus õnnelik?

–––

Tere!

Saan aru, et Teil on raske mõista oma täisealise lapse suhet ja armastust samasoolise partneriga. Vanemana võib lapse n-ö teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga leppimine olla keeruline, see on täiesti mõistetav.

Lapsevanema ülesanne on lubada täiskasvanud lapsel teha oma valikuid, isegi kui need vanema enda vaadetega kokku ei käi – see on suurim kink, mida lapsevanem oma lapsele teha saab. Lapse eraldumisprotsess ja täiskasvanuks saamine on keeruline igale vanemale ning ka noorele endale. Sellises situatsioonis oleks parim soovitus olla enda suhtes leplik – Te ei peagi südames oma lapse kõiki valikuid aktsepteerima, kuid vanemana oma last armastades saate ta oma valikute tegemises vabaks lasta.

Leppimisprotsess võib olla pikaajaline ja see võib olla nii Teile kui ka lapsele valus ja vaevarikas, kuid lapsel on õigus siiski oma valikud ise teha. See on elu loomulik protsess. Vanemana saate Te olla vaid toetav ja mõistev ning püüda leida enda sees ruumi ka nende valikute aktsepteerimisele, mis Teie nägemustega kokku ei käi.

Soovin Teile kannatlikku ja avatud meelt.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

07.07.2020

mis peab tegema kui sa lõhkusid koos oma sõbraga teise sõbra asja katki

–––

Tere! Loen, et oled mures, et lõhkusid koos sõbraga ühe teise sõbra asja. Kui Sul on võimalik, siis pea nõu oma vanematega. Kui selline võimalus puudub, siis äkki on abiks, kui arutada sõpradega omavahel need asjad läbi. Väljendate lõhutud asja omanikule kahetsust ja saate äkki omavahelised suhted korda. Alati aitab, kui asjadest rääkida võimalikult avameelselt ja ausalt, varjamine tekitab alati paksu pahandust.

Soovin Sulle kõike hea ja tundub, et oled üks vapper laps, et julgesid nõu küsida!

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

03.07.2020

Tere!

Mul on küsimus seoses oma 1 a 9 k vanuse pojaga, kes kogedes pettumust või frustratsiooni lööb oma pead vastu kõva pinda. Ma kardan, et ta võib niimoodi endale tõsiselt viga teha. Kas see hirm on põhjendatud? Ehk oskate soovitada võimalikke strateegiaid, kuidas sellest soovimatust käitumisest vabaneda.

Parimate soovidega

–––

Tere!

Kirjutate, et olete mures pea kaheaastaseks saava poja ennastvigastava käitumisega, kui ta kogeb tugevaid tundeid.

Selles vanuses on see n-ö enesevigastamine üsna tavaline nähtus. Seletada võib seda ehk kõige lihtsamalt sellega, et väike inimene kogeb väga tugevaid tundeid, millega ta ei oska mitte midagi peale hakata ja kasutab nende tunnete leevendamiseks endale füüsilise valu tekitamist. Ka teisemeeas on sage käitumine hingevalu leevendamine läbi füüsilise enesevigastamise. Võib-olla aitaks selline võrdlus, et kui lööte varba ära ja olete selle valuga hädas, siis võib akuutne kõhulahtisus näiteks panna teid seda varbavalu unustama, kas pole nii?

Mehhanism on tegelikult sama – laps kogeb hingelist valu ja kompenseerib seda füüsilisega. Selles vanuses lastel ja ka suurematel on nii palju emotsioone ja frustratsioone, millega igapäevaselt toime tulla, aga neil pole veel oskusi, mida nendega peale hakata. See on loomulik arengu osa.

Olete hooliv lapsevanem ja loomulikult muretsete oma poja turvalisuse pärast. Võite püüda neid n-ö lemmikkohti, mis on tihti näiteks voodi kõrval olev sein, patjadega vooderdada jne. Kui näete, et laps on tunnetega hädas, siis looge temaga silmside, olge talle füüsiliselt lähedal, hoidke teda ja silitage. Samuti aitab süllevõtmine ja kussutamine (aju rahuneb rütmiliste tegevustega seoses, sellepärast me imikuid kussutamegi – seda võite vabalt ka suurema lapsega proovida).

Veel on abiks teie tuttav ja turvaline mahe hääl ja tema tunnete aktsepteerimine: „Ma saan aru, et sa oled hädas, ma olen siin, sa ei ole üksi“ jne. Abi võib olla tähelepanu kõrvalejuhtimisest, rahustavast muusikast või lapse lemmikmänguasjast.

See on faas, mis möödub. Teie saate vanemana oma last suunata funktsionaalsemate viiside suunas, kuidas emotsionaalse frustratsiooniga toime tulla. Ta hakkab teie eeskujul seda tasapisi õppima, see on pikk teekond, aga enamik vanemaid on selleks enam kui võimelised!

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

29.06.2020

Tere!

Meie peagi 5-aastaseks saav poeg on avastanud eneserahuldamise. Oleme talle selgitanud, et seda võib teha omaette olles ja mitte kunagi lasteaias. Ometi ta sellest alati kinni ei pea. Mõnikord oleme pidanud kurjustama, kui ta alustab sellega teiste juuresolekul ega lõpeta keelamise peale ära. Oleme püüdnud asjasse rahulikult suhtuda ja mitte teemat häbeneda, kuid mõned nõuanded kuluksid marjaks ära!

Ette tänades!

–––

Tere!

Loeme Teie kirjast, et olete mures oma 5-aastase poja eneserahuldamise pärast teiste juuresolekul. 5-aastase lapse eneserahuldamine on peale oma keha ja suguelundite uurimise ja avastamise (mis kuulub lapse eakohase psühhoseksuaalse arengu juurde) seotud ka ärevuse maandamisega. Keelamine ja lapsega kurjustamine mingil juhul ei aita, küll aga võib hoopis ärevust suurendada ning tekitada süütunnet, mis omakorda võib panna aluse seksuaalprobleemidele täiskasvanueas.

Kui Teie poeg tegeleb eneserahuldamisega tihti lasteaias, siis võiksite ta käest uurida, kas lasteaias on midagi, mis talle muret teeb ja pinget tekitab? Kuulake last, laske tal vabalt rääkida ja katsuge üheskoos lahendusi leida.

Kirjutate, et olete lapsele selgitanud, et ennast katsuda võib omaette olles ja mitte kunagi lasteaias, kuid ta ei pea sellest alati kinni. Kordamine on tarkuse ema – meenutage pojale iga kord uuesti, et sellist tegevust võib teha omaette olles ja mitte teiste juuresolekul. Samuti võiksite proovida ta tähelepanu sellistel juhtudel lihtsalt eneserahuldamiselt mujale juhtida.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

19.06.2020

Tere
Mul on 13 a poeg. Kuna mina ei näe tema sotsiaalmeedia postitusi, siis saadeti mulle foto, kus ta on koos tüdrukuga ja suudlevad. Mind vanemana ehmatas see, tundub kuidagi vara. Kuidas läheneda lapsele ja selgitada seda seksuaalarengut või kasvatust? Või on mõni kirjandusalane soovitus? Ma ei taha keelata, vaid selgitada, et ei oleks halbu tagajärgi.
Tänan!

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures oma 13-aastase poja tärkava seksuaalsuse osas.

Teismeea muutused on kiired ja sellises vanuses on romantiliste suhete tekkimine täiesti loomulik nähtus. Selles vanuses on esikohal seksuaalne areng ja vanematest eraldumine. Kui 10–12-aastastel on esikohal peamiselt suhted omasooliste kaaslastega, siis 13–14-aastastel on loomulik kulg see, et tekib vastassooga suhete loomise faas. See on kõik arenguliselt vajalik ja tähtis nende seksuaalse arengu ja minapildi loomise osas. Kui Teil on lapsega hea suhe, siis ilmselt saate nendel teemadel rääkida, kuigi ka hea suhte korral võib poisile olla ebamugav neist teemadest just oma emaga rääkida. Võimalik, et ka isaga. Proovida tasub aga kindlasti. Alustage sellest, et nägite sellist pilti ja tahaksite nendel teemadel pisut arutleda. Oluline, et näitaksite välja aktsepteerivat suhtumist tema arengu ja uute suhete vastu (nagu ka ise kirjutate, et tahate selgitada, mitte keelata), sest tõepoolest – see iga on keeruline ka teismelise enda jaoks. Ilmselt läheb Teie mõte uitama selleski, et kas suudlemisest võiks asi ka seksuaalvahekorrani jõuda ja mis on selleks õige aeg? Seda on keeruline öelda, sest teismeea arengu kiirus on laste puhul väga erinev ja veel keerulisem on vanemal oma noorukit selle osas piirata või takistada. Kui vanemate poolt tekivad liiga ranged piirid, tekitab see teismelises pigem soovi vastanduda. Sobiv lähenemine võiks olla püüda olla oma lapsele toetav lapsevanem, kes selgitab teismelisele, mis ohud seksuaalkäitumisega seoses tekivad. Samas ei taha ma ka väita, et te lapsevanemana piire seada ei tohiks. Piire peab seadma ja lastele ka nende tegude tagajärgi selgitama, kuid selles vanuses lastega on oluline need piirid ka väga hoolikalt koos läbi arutada ja kokkuleppeid sõlmida.

Sellisel viisil toetate ka tema enda poolset vastutuse võtmist. Seda, milliseid piire te otsustate seada, on teie kui lapsevanema otsustada.

Kui teie peres on ka teine lapsevanem, siis arutage omavahel läbi, kummal vanemal see vestlus lapsega parem läbi viia oleks.

Raamatusoovitusest leidsin raamatupoest saadaoleva kirjandusena noortele endale raamatu „Räägi mulle armastusest. Teismeiga: avastused ja uued küsimused“, raamatukogust on laenutuseks saadaval „Nii kuum on tunne! Noorte oma seksiraamat“.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

19.06.2020

Tere! Mida teha sellises olukorras kus eksnaine on valesüüdistuse esitanud naiste teabe ja tugikeskusele? Tegelikku põhjust polegi. Lapse on viinud omavoliliselt tugikeskuse psühholoogi juurde kohtutõendite kogumiseks minule valetades, et viib lapse psühholoogi juurde kuna laps ei taha ema juures terve nädal olla. Lapsele eksnaine ei selgitanud miks ta psühholoogi juurde peab minema ja psühholoog ka ei selgitanud lapsele miks ta tema juurde tuli. Laps pandi teste täitma lauaarvutis mida ta pole varem eriti kasutanud. Laps ütles mulle, et pidi lause lõppe kirjutama.Samal ajal väitis psühholoog, et on ühe tähtsa paberi kaotanud ning vaatab oma pabereid läbi ja täida sina aga testi. Ka lapsel on õigused mida peavad täiskasvanud talle temale arusaadavas keeles selgitama, miks midagi teeb ja mis on selle tegevuse võimalikud tagajärjed. Veel selline mure, et pöördusin eksnaisega lastekaitsesse kus kahel korral käies kogesin nõustamise asemel rünnakuid enda suhtes. Olulise info tahtliku varjamist minu eest ning kõik mida ütlesin pandi negatiivses mõttes kirja , kuid eksnaise öeldust ei märgitud midagi. Veel selline olukord selgunud, et eksnaise uue partneri lähisugulane omab õigusbürood mille teenuseid eksnaine kasutab ja selle õigusbüroo omanik on isiklik tuttav lastekaitsespetsialistiga. Tunnen lapsevanemana selles osas huvide konflikti. Kas oskate mind suunata kellelt nõu küsida või kuhu pöörduda? Pere lõhkus eksnaine kui tuli välja tema 7 kuud kestnud kõrvalsuhe. Olin kogu see aeg olnud laste põhihooldaja, viisin lasteaedadesse tõin, tegin süüa koristasin, õppisin, käisime rannas suvel, mänguväljaku jne. Eksnaine enam pereelus ca 7 kuud ei osalenud ning selles osas tuli minule shokina see naiste teabe ja tugikeskuse kaebus. Sain sellest juhuslikult teada kui käisin eksnaise soovitatud psühholoogi vastuvõtul. Minule ühtegi süüdistust esitatud pole ja kui eksnaisele küsin mis on kaebuse sisu siis lihtsalt ei vasta sõnumile. Mingeid etteheiteid ka pole teind ja 10 aastat mis koos elasime perevägivalda polnud. Palun nõu ? Meil kokku kolm last (3,6,9,).

–––

Tere!

Võiksite kirjutada Lasteombudsmani büroole. Juriidilise nõu vajadusel võimaldab seda Lastekaitse Liit.

Lugupidamisega
Tarkvanem.ee meeskond

18.06.2020

Tere!
Varsti kuueseks saaval tüdrukul on raske loobuda kaisuloomast. Seda ta kannab kõikjal kaasas. Kas peaks harjutama last sellest vähehaaval loobuma ning voodis hoidma, mitte kõikjale kaasa võtma?

–––

Tere!

Kirjutate, et Teie laps on väga kiindunud oma kaisulooma ja küsite, kas peaks last sellest loobumise poole suunama.

Väikesel inimesel on suures maailmas palju ärevust ja segadust. Mõnel lapsel rohkem, teisel vähem. Tundub, et Teie lapse jaoks on tema kaisuloom üks kindel turvaobjekt, mis talle tuge ja lohutust pakub.

Ei loe Teie kirjast välja, kas selline harjumus on tal juba päris pisikesest peale või sai kaisuloom mingil ajahetkel olulisemaks kui enne? Lastel on oma arengulistes etappides erinevad väljakutsed, ärevus ja hirmud, mis on loomulik osa nende üleskasvamisest. Võib olla, et mõnes arenguetapis on ärevust rohkem, seetõttu on ka turvaobjekt olulisem.

Mina soovitaks sellesse suhtuda leplikult ja leebelt. Kui olete mures, et äkki see pole enam vanusele sobilik käitumine, siis võite ju tasapisi proovida, kuid ärge võtke seda endale peamiseks eesmärgiks. Lapsed kasvavad tavaliselt sellistest vajadustest ise tasapisi välja. Võib ka lapselt uurida, mis mõtted ja tunded tal selle kaisuloomaga on ning miks see talle oluline on? Võib-olla on lapsel peresituatsioonis või lasteaias olukordi või probleeme, mis teda häirivad ja panevad enam turvaobjekti vajama?

Peamine soovitus – ärge muretsege liialt, paljudel lastel on oma turvaobjektid ning kui see kellelegi halba ei tee, siis ei pea seda ka otseselt keelama, aeg ise teeb oma töö.

Head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.06.2020

Minu laps on 2,5 a tüdruk, väga tragi igatpidi, räägib puhtalt jms. Ta on ka väga sotsiaalne ja julge ning otsib teistega kontakti. Pidevalt aga oleme situatsioonis, kus temavanused ja ka veidi vanemad lapsed on hoopis agressiivsed, lükkavad, löövad, tõukavad või kisuvad asju ära ja on kadedad. Meie lapsel pole kunagi ühtegi sellist omadust olnud ja ta ehmatab sellise käitumise peale. Emana on kõrvalt seda vaadata väga raske – tahaks, et lapsed saaksid omavahel n-ö sõpradeks, aga … Ma ei teagi, miks lapsed sellised on?! Mismoodi ma sellele reageerima pean? Mida ütlema? Mida tegema? Kuidas oma last selliste olukordade eest n-ö kaitsta? Õpetan, et tõuka vastu? Enamasti ta otsibki endast tunduvalt vanemaid lapsi, kellega koos olla, aga ka seal on oma nüansid – vanemad tihti ei viitsi „tittedega“ mängida, on ka erandeid. Kuid siiski – mida teha? Olen mures peagi algava lasteaia ees – kiusajate ja tõukajate pärast. Jah, muidugi alati öeldakse, et elu ongi selline ja peabki harjuma, aga ma ei oska ka käituda kuidagi.

–––

Tere!

Saan aru, et olete mures oma 2,5-aastase tütre sotsiaalsete suhete pärast, seoses teiste laste agressiivse käitumisega.

Sellises vanuses on enamik lapsi tõesti veel mängulistes tegevustes üsna agressiivsed. Teie laps tundub olevat oluliselt vähem agressiivne ja on sotsiaalsete oskuste osas hästi arenenud. See on väga tore! Reeglina siiski sellises vanuses lastel on oma tunnetega keeruline toime tulla ja nad ei oska end veel sõnadega korralikult väljendada. Lisaks tekitab sellises vanuses lastel palju agressiivsust nende puudulik võime oma tundeid juhtida. Emana on kindlasti keeruline vaadata, kui teie lapsele liiga tehakse. Saate last toetada ja tema jaoks olemas olla, seletada, et sõbrad alles õpivad seda, kuidas sõpradena käitutakse. Pisut vanemaks saades õpivad kindlasti ka teie lapse eakaaslased paremaid suhtlemisviise ja tunnetega toimetulemist. Lapsed on tõesti väga erinevad ja arenevad ka erineva kiirusega. Tõsi on ka see, et tõuklemine ja kraaklemine käibki üleskasvamise juurde, see on laste viis omavahelisi võimuvõitlusi pidada, sotsiaalseid suhteid õppida ning täiskasvanute ülesanne ongi lapsi selles juhendada. Kuna te teiste vanemate lapsi ilmselgelt kasvatada ja aidata ei saa, siis saate lihtsalt ise nendes olukordades rahulikuks jääda. Kindlasti on hea, kui saate oma last vägivalla eest kaitsta, kuid päris lõpuni ei ole hea, kui vanem oma last kaitsma jääbki. Laps peab ka ise nendes olukordades õppima toime tulema, see on tema ettevalmistus iseseisvaks eluks.

Kõike head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

12.06.2020

Tere!
Küsimus selline: Laps tahab endale osta i phone telefoni, mis on muidugi kallis (1000 eur). Lapsevanematena me loomulikult ei ole talle nõus seda ostma. Nüüd tuli laps plaaniga, et ta kogub ise raha ja ostab oma raha eest. Mingi osa on ta juba kogunud. Kohe tuleb lapsel sünnipäev ja siis peaks telefoni raha koos olema. Nüüd on aga mure selles, et isa on nii kalli telefoni ostmise vastu, väites, et nii väiksel lapsel ei ole nii kallist telefoni vaja. Mina emana aga ei näe mingit takistust, sest raha on ju laps ise kogunud ja jätaksin selle lapse otsustada, mida ta enda kogutud rahaga teeb.
Mis oleks nüüd õige käitumine, kas keelata telefoni ostmist või anda vabad käed enda kogutud raha kasutamiseks.

–––

Tere!
Saan Teie kirjast aru, et olete probleemi ees, kas lubada lapsele hinnalise telefoni ostmist. 9-aastane laps, kes on suutnud oma eesmärgi poole püüelda ja suure summa kokku saab, on kahtlemata kiitust väärt. Teie kirjast loen välja, et peamine probleem on teil vanemlikule üksmeelele jõudmisega. Sellised otsused on kindlasti iga pere enda teha, inimestel on väga erinevad arusaamad sellistes küsimustes, kuid minu jaoks on siin oluline koht just teie vanemliku üksmeele puudumine, see on see koht, mis vajaks tegelemist. Arutage lapse isaga läbi ja püüdke ühisele otsusele jõuda. Kui lapsevanemad oma otsustes erimeelsustel on ja üks vanem teise arvamusest n-ö üle sõidab, siis ei ole see paarisuhtele, vanemlikule suhtele ega ka lapsele hea ega turvaline lahendus.
Alustage sellest küsimusest!

Jõudu soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

10.06.2020

Minu 5-aastane laps on sageli vihane ja väljendab oma viha puhkimise, jalgade tõmblemise või emotsionaalsete karjetena. Sõltuvalt olukorrast üritan sellistel hetkedel ta tähelepanu kõrvale juhtida või küsin, proovides mõista viha põhjust – põhjused võivad olla alates sellest, et isa vaatas „hindavalt“, kuni tädikesteni hoovis, kes küsivad, kuidas aidata. Talle ei meeldi, kui hakkad õpetama; kui uurid ja üritad teda parandada – kindlasti toimub emotsionaalne purse, kus ta võib välja öelda, et on vihane. Eakaaslastega seotud olukordades ei suuda ta sõnades oma tundeid väljendada, samas suudab lõputult seista-kuulata-puhiseda, punastada, nutta, vihastada, pingesse minna – mida ma valesti teen? Kuidas peaksin reageerima ja kuidas lapse käitumist korrigeerida ning kuidas lapsele selgitada ja üleüldse, mida kõigepealt selgitada, ette näidata?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete väga hädas oma 5-aastase lapse emotsioonidega, mis üle pea kasvavad. Alustan sellest, et 5-aastase lapse võime oma emotsioonidega toime tulla on tõesti veel väga algeline. Kui võrrelda aju majaga, mille „korruseid“ ühendavad tugevad trepid, mis aitavad ühendada emotsioone ja mõtlemist, siis lapse aju selles vanuses näeb välja nagu üks pooleliolev ehitusplats, kus trepid ning ühendusteed erinevate oskuste ja võimete vahel on väga algelised ja ebakindlad. 5-aastaselt on lastel ka tihti käsil üks arenguline kriis. Nad on juba aru saamas, et on asju, mida nad justkui suudavad, tunnetavad oma MINA juba selgelt, kuid kogevad ka jõuetust ja oskamatust suurel määral. Lisaks hakkab neile tunduma, et nüüd on nende kord ennast tõeliselt kehtestama hakata, see on vajalik arenguetapp, mina jõuliseks arenguks ja vanematest eraldumiseks. Selles vanuses võib olla probleemiks veel kõne vähene areng, mis tähendab lapse jaoks seda, et ta tunneb sagedast võimetust ennast teistele korralikult arusaadavaks teha. Iga sellise arengukriisiga kaasneb hulgaliselt ärevust, sest ülesandeid ajule on palju, aga „programm“ on veel algeline. Raev ja viha on üsna loomulikud reaktsioonid sellele, et väike inimene tunnetab oma mina ohustatust ja üleüldist segadust.
Teie vanemana ei tee kindlasti midagi väga valesti. Saate omalt poolt teda selles raskes faasis toetada näiteks oma eeskujuga, sõnastades oma tundeid. Saate ka temaga koos nendes vihapursetes olla, temaga silmsidet luua, lähedust pakkuda ja sellega tema ärevust alandada. Kui ärevus ja viha võtavad võimust, vajab aju rahunemiseks väga baasilisi asju – beebisid me rahustame silitades, sülle võttes jmt tehes. Aju osad, mis ärevusega ja tugevate tunnetega üldisemalt seostuvad, on väga algelised ning vajavad ka lihtsamat lähenemist – lohutamist, mõistmist ja kinnitamist: „Ma saan aru, et sa oled vihane ja ma olen sinuga koos.“ Keelud ja korralekutsumine läheb „häires ajust“ suure kaarega mööda.

Kui vihapurse on möödas, saate natuke rahulikumalt arutada neid situatsioone. Võite tunnete sõnastamiseks kasutada joonistamist, emotsioone väljendavaid nägusid või mänguasju. Need on sellised pisikesed, kuid kindlasti toetavad sammud selleks, et lapse arusaama avardada ja see on juba oluline samm.

Kirjast ei loe välja, kas tegu on millegi uuega Teie lapse puhul või on tal ka varasemalt olnud oma tunnetega tihti hädas? Võib ka mõelda oma peresituatsiooni peale – millised inimesed ja eeskujud lapse ümber on, kuidas nad oma emotsioonidega toime tulevad? Millised on teie ja teise vanema kasvatusviisid, kas need on üldjoontes sarnased või olete te sageli lapse kasvatamise osas erinevatel arvamustel? Erinevad kasvatusstiilid võivad lapses palju ärevust tekitada, sest tekib segadus – kuidas ma pean käituma? Kas lapse elus on rutiini ja korrapära või on tema päevades liialt ootamatusti? Äreva lapse jaoks on oluline teada, mis ja mil viisil toimuma hakkab.

Mis veel võiks teie peresituatsioonis käesolevalt rohkem ärevust tekitada? Kas on toimunud olulisi või ka pisemaid elukorralduslikke muutusi või muudatusi inimestevahelistes suhetes jne.

Kui Teie probleem püsib, siis võite konsulteerida lastepsühholoogi või pereterapeudiga.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

02.06.2020

Tere

Olen täiesti hulluks minemise äärel. Ma ei saa aru, mida ma valesti teen ja kuidas seda kõike muuta.
Muretsen oma 16-kuuse tütre pärast, kellel on minuga mingisugune raskus. Oleme valdavalt kahekesi, kuna lapse isa on pikalt välismaal ja sugulasi, kellele toetuda, nagu polegi. Küll aga on ema viimasel ajal rohkem olemas ja soovin lapsega tema juures maal aega veeta. Probleem on selles, et nii kui me kuhugi läheme, ei saa mina rahulikult hingatagi või vetsu minna. Laps hakkab jonnima, kriiskama ja lõpuks, kui näeb, et ikkagi astun need kaks sammu temast eemale, muutub asi minu meelest veidi hirmulaadseks nutuks. Võib-olla ei suuda ma neid nutte enam õigesti eristada, sest minu keha ja vaim läheb esimeste kriisete peale blokki (varem suutsin väga rahulik ja kannatlik olla). Kogu minu olemus tegeleb nendel hetkedel enda sisse hoidmisega ja sisemise vulkaaniga, sest ma ei oska enam mitte midagi teha, et seda kuidagi muuta.
Laps saab mult iga päev palju kallistusi, musisid, meil on oma ninapuudutus ja paitamine. Pakun talle nii palju lähedust kui vähegi suudan üksinda kahe vanema ja sugulaste eest. Aga siiski tundub mulle, et midagi on väga valesti.
Emaga (lapse vanemaga) kahekesi olles on väga rahulik, asjalik ja uudishimulik laps, aga nii kui silmanurgastki mind näeb, et läheduses viibin, on maailma lõpp lahti. (kas tõesti ei saagi me koos aega veeta?) Ja see ei ole ainult minu ema juures olles. Ka mujal. Kui laps näeb, et hakkan eemalduma või rääkima, et ma korraks lähen ja tulen kohe tagasi, on pahameel kohe kohal. Aga kui mind ei ole, ollakse väga pai. Inimesi ta mu meelest pole kunagi kartnud ja mingit halba kogemust ei tohiks olla. Pigem teema minuga.
Olen tõesti ahastuses ja ei tea, mida teha, kuhu pöörduda. Perearsti arvamust ma juba tean (mõni laps ongi jonnakas)… Loodan mingitki nõu siit leida.

–––

Tere!

Olete mures oma 1,6-aastase lapse käitumise pärast seoses Teie lahkumisega. Teie kirjast näib, et olete lapsele olnud ainsana peamiseks turvaisikuks ning teie suhe on väga lähedane. Lapse jaoks seostub Teie kohalolu turva- ja kindlustundega. Tema mina ja tema emotsionaalne heaolu on veel Teie omaga väga seotud ning arusaam endast kui iseseisvast ja eraldiseisvast inimesest alles arenemas. Sellises vanuses on lahutamiskartus vanemast sage. Kui beebieas võis laps leppida väga erinevate inimeste lähedusega, siis nüüd väikelapseikka sisenedes areneb parem teadlikkus ümbritsevast ning turvaisikust lahutamine võib tekitada suurt ärevust. Ka hilisemas eas võib tekkida selliseid perioode, mil Teie läheduse kadumine tugevaid reaktsioone tekitab. Lapse arenemisjärgus aju ja arengulised väljakutsed lihtsalt põhjustavad erinevatel aegadel erinevas mahus ärevust ja ka tugevaid reaktsioone.

Vanemana on teil kaks väga olulist ülesannet – esiteks pakkuda lapsele lähedust ja turvatunnet, teiseks aga aidata kaasa lapse eraldumisele ja iseseisvumisele. Tundub, et hetkel ongi esiplaanil see teine ülesanne – aidata lapsel üleseotud suhtest Teiega eralduda ja kogeda seda, et ka teiste inimestega koos on turvaline ja hea. See, et ta just teid märgates ärevaks muutub, on arusaadav, sest tema jaoks tuleb siis teie olemasolu jälle meelde ning täiesti instinktiivselt klammerdub ta turvalise külge. See nutt võib olla kohutav ja raske taluda, selles osas on Teil kindlasti väga raske ja lapse emotsioonid ongi väga paisutatud, tema jaoks ei ole olemas mingit väljakujunenud arusaama maailmast, aja kulgemisest jne. See, mida ta väljendab, ongi täiesti ürgne hirmureaktsioon, aga see on osa arengust ja osa elust. Veel üks oluline ülesanne vanematele on võimaldada lapsel ka negatiivseid emotsioone kogeda ning aidata neil sellega toime tulla. Sellele saate kaasa aidata temaga jätkuvalt rahulikult rääkides, oma käikudest ette teatades (näiteks: „Ma lähen nüüd natukeseks ära ja tulen varsti sinu juurde tagasi“) ning järjekindlalt siiski vajalikke tegevusi tehes ning eemalolekut mitte vältides. Lapse „aju rahunemist“ soodustavad ka temaga silmsideme loomine, silitamine ja miks mitte ka kussutamine – kuigi laps on juba üsna suur, on rütmiline kiigutamine see, mis mõjub ajule rahustavalt ning toetab arengut. Püüdke seda võtta lihtsalt kui üht arengufaasi – kui olete ise ärev ja murelik, on ka laps ärevam ning „jonnakam“.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

27.05.2020

Avastasin oma 11-aastase poja telefonist, et ta on palju otsinud internetist vastuseid küsimusele, kas ta on gay. Samuti märkasin, et ta külastab lehte, kus on koomiksistiilis joonistatud loomategelased, keda on kujutatud sageli ka pornograafiliselt. Üritasin tasapisi rääkida temaga murdeeast ja kasvamisest ning sellest, et on normaalne, et võib sellega seonduvalt tekkida igasugu küsimusi ja ta võib iga kell minuga rääkida või arutada, kui tal soovi, aga ta ei ole tahtnud rääkida ega midagi küsida. Kuna siiani on lapsega alati olnud usalduslik suhe ning ta on alati kõigist muredest ja küsimustest avameelselt rääkinud, siis ei tea, kuidas nüüd käituda või mida arvata ka nt selle lehe külastusest – kas öelda, et selle ta telefonist leidsin ja paluda edaspidi seda mitte külastada?

–––

Tere!
Loen Teie kirjast, et olete mures oma 11-aastase poja huvi pärast samasooliste suhete vastu. 11-aastane laps on murdeea alguses, mil algab seksuaalse identiteedi jõuline areng, see võib lapsele olla keeruline ja segadust tekitav periood. On ka loomulik, et varasem avameelsus asendub häbelikkusega ning järjest kasvava vajadusega oma vanematest eralduda – luua oma privaatset ruumi ja omada privaatseid mõtteid. Võimalik, et seksuaalsetest teemadest on kergem rääkida mõne teise turvalise täiskasvanuga, poisi jaoks võib emaga sellest rääkimine keeruline olla. Kindlasti ei tasuks tekitada lapses tunnet, et ta teeb midagi halba või häbiväärset, on ta ju alles oma teekonna alguses ning igasugune huvi seksuaalsuse vastu on loomulik. Saate talle muu vestluse käigus rääkida samasoolistest suhetest, anda märku, et teie jaoks on see aktsepteeritav (kui see nii on) ja luua võimalusi lapsele selle teema arutamiseks, kui ta selleks valmis on. Kui olete mures sellepärast, et laps tegeleb eale sobimatute lehtede külastamisega, siis siinkohal on keeruline vastust anda – elame varasemaga võrreldes väga avatud infoväljas, kus ligipääs igasuguse sisuga infole on internetiajastu lastele üsna lihtne ja keelamine ei muuda seda huvi ning info leitakse lihtsalt mujalt. See on iga vanema enda otsustada, millisel viisil ta laste internetikäitumist piirab ja jälgib. Kindlasti on hea kursis olla, olete selles osas väga vastutustundlik lapsevanem.

Saan Teile soovitada avatud meelt ja kannatlikkust.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

27.05.2020

Tere!

Peres on 2 a 9 k ja 1 a 1 k laps. Viimasel ajal on mureks vanema lapse käitumine. Nimelt paneb ta väiksemale näppu silma. Seda juhtub vahel täiesti suvalisel aegadel (st laste vahel ei ole omavahelist jagelemist) ja ei saa aru, millega seoses see tekib. Vahel mängimise ajal esineb ka lükkamist – nt situatsioonis, kus väiksem suurema mängu segab või ehitamisel oleva torni lõhub.
Kuidas oleks kõige õigem neid situatsioone lahendada?
Ette tänades!

–––

Tere!

Olete mures oma pea kolmeaastase lapse käitumise pärast seoses pere väiksema lapsega. Vanema lapse käitumine oma noorema venna/õega tundub täiesti eakohane ja loomulik. Kuna selles vanuses lastel ei ole veel häid emotsioonide kontrollimehhanisme arenenud, need on alles arenemisel, ei suuda ta oma impulsse veel ohjeldada. Rivaalitsemine ja võimuvõitlus üldisemalt on ühe pere lastel väga tavaline nähtus.

Vanema lapse ülesanne ei ole lihtsate killast. Ta peab tulema toime sellega, et ema-isa vaatevälja on ilmunud keegi veel, ta peab õppima tähelepanu jagama ja leppima sellega, et tema roll näeb muuhulgas ka ette, et ta kohati oma vajadusi noorema huvides peab alla suruma. Kindlasti tekitab see temas teatud määral frustratsiooni, mille spontaanne väljendamine on ootuspärane. Suurema lapse seisukohalt – kui väiksem teda segab, on tema vaatepunktist igati loogiline oma jõudu rakendada, sest tal lihtsalt on seda jõudu rohkem ning ta ongi suurem ja osavam.

Üldiselt oleks väga hea lasta ühe pere lastel võimalikult palju omavahelist võimuvõitlust lahendada omavahel, on ju õdede-vendade suhted üks suurepärane viis õppida sotsiaalset suhtlust, kuid kuna teie noorem laps on alles aastane ja jõudude vahekord on ebavõrdne, on keeruline neil päris iseseisvalt lasta tülisid lahendada. Vanemana saate olukorda märgates sekkuda, anda vanemale lapsele märku, et tema käitumine teeb nooremale haiget ja pole sobilik. Kindlasti seda juba teetegi. See on aastatepikkune töö, sest laste empaatiavõime ja võime oma käitumist kontrollida areneb aeglaselt. Üks oluline ülesanne vanemana ongi aidata lapsel nende tunnetega toime tulla ja neid väljendada sotsiaalselt aktsepteeritud viisil. Ka nooremat last võib tasapisi õpetada vanema lapsega arvestama, vanem laps vajab samuti kinnitust, et tema tunded on olulised ja tema vajadustega arvestatakse.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

27.05.2020

TERE. TÜDRUK 10 AASTANE KEHAKAAL 59KG , KUHU PÖÖRDUDA. OLEN LAPSE TÄDI, JA SOOVIKS AIDATA.

–––

Tere!

10-aastane tüdruk, kes kaalub 59 kg, peaks olema vähemalt 175 cm pikk, et olla normaalkaalus (vt kehamassi indeksi kalkulaator). Et Te pole kirjutanud lapse pikkust, on väga keeruline hinnata, kas mureks on ülekaal ja kui suur see on. Kui ülekaal on mõned kilod, siis tuleks veidi enam pöörata tähelepanu toitumisele-liikumisele ja lapsed kasvavad kasvuspurdi alates sellest suure tõenäosusega ise välja. Kui ülekilosid on kuni 10 kg, vajaks laps juba täpsemat toitumise suunamist ning kindlasti suuremat füüsilist koormust, et hoida kaal stabiilsena ja oodata kasvu järelejõudmist. Heade teadmiste korral ning kui laps on muudatustega nõus, saavad vanemad sellega ise hakkama, kuid see võtab aega. Kui ülekaalu on üle 10 kg, siis võib olla abi toitumisnõustajast, kuid lapse väga suure vastuseisu korral pigem arstist (nt dr Ülle Einberg). Kui aga lapse vanemad ei näe üldse probleemi, on olukord juba tõsisem. Siis tuleks kõigepealt veenda kuidagi neid, et nende laps on (tugevalt) ülekaaluline ja tal võib hilisemas elus tekkida tõsisemaid terviseprobleeme, rääkimata narrimisest koolis vm. Kahjuks on praegu koolid kinni, muidu võiks olla abi kooliõest, kes juhiks vanemate tähelepanu sellele. Võib-olla oleks abi ka sellest, kui saaksite võtta ühendust lapse perearstiga, kurta oma muret ja küsida temalt nõu edasisteks tegevusteks.

Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert

20.05.2020

Tere!
Ma olen ilmselt ikkagi ise olukorra tekitanud ja nüüd küsingi nõu. Poiss ei viitsi eriti põhjalikult õppimisele keskenduda, lükkab asju edasi, pigem teeb nii, nagu tuleb, ega tahagi teha paremini. Kusjuures ise on sellega rahul ka. Pidevalt vingub ja viriseb, et on palju teha ja raske ja mittemidagieisaaaru… Vastutuse võtmine on keeruline.
Aitäh ette!

–––

Tere!

Loen Teie kirjast välja, et olete hädas 11-aastase poja õpimotivatsiooni puudumisega. 11-aastane poiss on sisenemas jõudsalt teismeikka, ilmselt olete ka muid muutusi tema käitumises märkama hakanud. Sellises vanuses poistel on õpimotivatsiooni langus üsna sage probleem, muud huvid võtavad suurema osa tähelepanust endale. Teie kirjast ei loe ma välja, kuidas poisil varem õppimisega seotud kohustustega läinud on ja milline on tema õppeedukus olnud. 5. klassis (eeldan vanuse järgi, et ta õpib 5. klassis) muutub programm üsna kiiresti keerulisemaks ja n-ö loomulikust intelligentsist on üha raskem ära elada ning peab hakkama süsteematilisemalt pingutama. Kui sellist vajadust varem pole väga olnud või on vanemad aidanud kooliasjadega varasemalt rohkem, võib olukord uudne ja harjumatu olla.

Praegune eriolukord on samuti pannud lapsed uude olukorda – tunnis siiski näeb ka õpetaja vaeva, et lastele uusi peatükke selgeks teha, kuid koduõppel on lastel endal suurem vastutus. Tekib küsimus, milline on lapse varasem kogemus vastutuse võtmisega ja kuidas olete tema vastutuse võtmist toetanud? Kirjast loen ka seda, et laps on ise olukorraga rahul, seega tema motivatsioon pingutada on ilmselt hetkel vaid väline – ehk see on teie soov, mitte tema enda oma. Võib proovida teda motiveerida mõne kokkuleppega – heade tulemuste eest tuleb vääriline tasu. Või teine äärmus – motiveerida sellega, et heade tulemuste puudumisel kaob mõni hüve ära. Samuti on abiks talle anda laiemat pilti, miks üldse on oluline õppimise osas pingutada ja mida see talle tulevikus anda võiks.

Üks keerulisemaid ülesandeid vanemate jaoks ongi lastes kohustus- ja vastutustunde kasvatamine. Seda kipume vahel lapsevanematena ise rikkuma, tehes laste eest palju asju ära, soovides neid negatiivsete kogemuste eest kaitsta. Teisalt teeme seda ka vahel lihtsalt seepärast, et nii tundub lihtsam ja ajakulu on siis väiksem (väga inimlik, sest meil kõigil on palju töid ja tegemisi), see aga ei õpeta lastele ise katsetama, eksima ning eduelamust ja ka läbikukkumist iseseisvalt kogema.
Võiksite kodus arutada, milliseid viise teie peres lapse iseseisvuse kasvatamiseks rakendatakse.

Veel teismeeast rääkides – kiired hormonaalsed muutused tekitavad lapse ajus segadust üsna palju ning tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime vähenemine on sellega paratamatult kaasas käiv nähtus. Vanemal on selles vanuses oluline roll – suunata last tagasi nende kohustuste juurde, mida ta ise ei oska veel oluliseks pidada. Luua lapse ellu süsteemi ja seada piire. Olulised on seejuures ka baasilised asjad, nt ülesärkamise ja magamamineku kellaaeg, mis võiksid olla iga päev enam-vähem samad. Samuti on oluline rutiin ja süsteem õppetükkide tegemisel. On oluline last usaldada, et ta hakkaks ise oma vastutust aduma ja õpiks nägema, et tegudel on tagajärjed, teisalt on selles vanuses laste puhul ka oluline pidevalt neile meelde tuletada, mis nende kohustused on, sest ise nad selleks veel võimelised ei ole.

Lõpetuseks – ka kooliaasta väsimus on kindlasti vastu suve üks oluline faktor laste õpimotivatsiooni languse juures.
Olete kindlasti vanemana väga hooliv ja loodetavasti leiate ka selle mure puhul lahenduse.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

20.05.2020

Ei saa enam hakkama ja jaks otsas!

Sai läbi elatud kohutav kahese periood ja mõtlesin, et oh, läheb lihtsamaks, kui vanust juurde tuleb.

Oh ei! Kogu aeg aina hullemaks! Keegi ei valmista sind ette, kui emaks saad, mis raskused sind tegelikult ees ootavad. Nüüd peab toime tulema viieaastase tujutsemiste, jonnihoogudega, mossitamistega. Kas tõesti varjane puberteet? Solvumise, mossitamise võib esile kutsuda iga väiksem asi. Minu seletamised ja rääkimised on nagu tühi tuul. Kõik tehakse risti vastupidi. Ma ei jõua ega jaksa enam. Isegi ei naudi lapsevanemaks olemist, sest iga jumala päev on nagu võimuvõitlus selle viieaastase kutiga. Tal pole isegi õde ega venda, et võiks armukadetseda. Tänu minu koondamisele aprilli algusest oleme kogu aeg ninapidi koos olnud. Ei teagi, kas see võib olla asja põhjuseks?

Ei mingit sõnakuulamist. Kiusab päevast päeva koera, kes perega liitus 2018. aastal. Minu seletamisest pole kasu, et koera ei pea koguaeg torkima. On koeralt ka näksata saanud, aga see talle ei loe. Vaieldakse vastu päevast päeva ainult. Ma juba olen loobunud seletamistest. Tähelepanu ei saa, siis vaja juba genereerida midagi. Aga ma ei saa 24/7 ainult ka tema päralt olla. Mul vaja ka hingata!

Imelikul kombel lasteaias kasvatajad tema võimatu käitumise üle ei kurda. Samuti kui mind silmapiiril pole, siis ka hea laps. Kellegagi mul rääkida pole, sest keegi ei mõista seda raskust. Endale aega leida on väga raske. Elukaaslasel kaks töökohta ja üks neist selline, kus tal on 24/7 vahetus. Vanemad tööinimesed ja nemad ei saa ka teda iga nädalavahetus enda juurde võtta. Emaga pole mõtet üldse rääkida, et raske on. Ta ei mõista, pigem mõistab hukka. Lastega sõbrannasid mul samuti pole. Lapsehoidjat rahalistel põhjustel samuti palgata ei saa.

Millal see õudus ometi läbi saab või jäängi vägikaigast vedama?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete suures frustratsioonis seoses 5-aastase lapse käitumisega. Kindlasti on väga keeruline, kui veedate palju aega lapsega vaid kahekesi, sest sellises vanuses laps tahab tõepoolest veel palju tähelepanu. Kurb on ka, et tajute vähe tuge oma lähedastelt ja Teie kirja põhjal tundub, et olete lapsele väga lähedane, mistõttu on tal lihtne Teie juuresolekul end vabalt ja turvaliselt tunda (vahel tähendab see ka seda, et saab vabalt jonnida ja mossitada).

Kuna tal ei ole Teie sõnul venda ega õde, siis olete tema võimuvõitluste partneriteks Teie ja pere lemmikloom. 5-aastase lapse puhul on tõesti nii, et mõneks ajaks tekib tunne, et on toimunud pisike taandareng. See on seotud lapse psühholoogiliste arenguülesannetega. Nelja-aastane laps võis veel väga püüdlikult olla „suur“ ja tahta teile meele järele olla, viieselt aga ei ole „suur“ olemine enam kõige tähtsam. Mängukaaslased on sellises vanuses üha tähtsamad ja on olulised lapse sotsiaalsete oskuste arenemise osas. Eriolukord on paljudest lastaialastest teinud kodused lapsed ja tõenäoliselt on lapsel lihtsalt väga igav, sest ükskõik kui tore inimene Teie olete, 5-aastase lapse parim mängukaaslane on teine laps.

Selles vanuses lastel tekib arusaam sellest, et neil on täiesti reaalne võim mõjutada enda ümber olevaid sündmusi ja teisi inimesi. See on väga oluline ja vajalik arengu osa, see on oluline osa lapse positiivse minapildi arenemisest ning annab talle tajutud kontrollitunde oma elus toimuvate sündmuste osas. Arusaadavalt on see aga väga tüütu, sest 5-aastane demonstreerib oma uut avastust igal sammul ja sellest kujuneb igapäevane võimuvõitlus. Nendes võitlustes võiks taotleda keskteed. Me ei saa ja ei tohigi lasta viieaastasel lapsel teha kogu aeg seda, mida tema tahab, aga samas on tal ka vaja vahel seda tunnet, et ta saab oma väikse võidu. Õnneks võimaldab viieaastase lapse kognitiivne arengutase veel lapsevanemale kavaluse kasutamist.

Mossitamine, jonnimine ja tujutsemine on kindlasti väsitavad. On suur vahe, kas laps jonnib sellepärast, et ta on väsinud või sellepärast, et ta on otsustanud, et tema hakkab teie elu juhtima. Selles osas peaks lapsele julgelt piire seadma, andes lapsele võimalust kogeda oma tegevuste tagajärgi. Näiteks kui laps on jonninud ja viivitanud riidesse panemisega, siis võib juhtuda, et ta sel korral õue minna ei saagi. Kõige suurem väljakutse nende katsetuste juures on see, et tuleb pisut rohkem kisa välja kannatada, kuid selles vanuses laps on juba võimeline ka pisikesel määral vastutust võtma ja mõistma, milline käitumine talle soovitud tagajärgi ei too.

Piiride panemisel olge järjekindel ja mõelge esmalt enda jaoks läbi, millised teie nõudmised üldises plaanis olla võiksid, sest nõudmised lapse käitumise osas võiksid olla enamjaolt samad – see annab lapsele turvatunde, alandab tema üleüldist ärevust ja mõjub hästi ka tema käitumisele. Eelnevalt mainisin, et laps võiks kogeda ka n-ö pisikesi võite – st seda, et püüdke olla pandlik, nii liigne järeleandlikkus kui ka liigne nõudlikkus, nagu ikka äärmused, ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlikud. Liigne nõudlikkus seab lapse maailmaavastamisele ja emotsioonide avastamisele liiga jäigad piirid, kuid nõudmiste puudumine tekitab lapses jällegi pidetuse tunde. Nõudmiste pidev muutumine (kord on kõik lubatud, siis jälle mitte midagi) tekitab aga segadust.

Mainiste ka seda, et näete lapse käitumist kui vajadust tähelepanu järele. Kuna raskus lapsele seltsi ja tähelepanu pakkumisel on suures osas Teil, siis on täiesti arusaadav, et olete väsinud ja tunnete, et ei jaksa vanemana vastu pidada. Laps omakorda tajub Teie väsimust ja muutub üha nõudlikumaks. Oleks suureks abiks, kui saaksite tulevikus oma elukorralduse osas midagi muuta, et ei peaks lapsega nii palju üksi olema.

See aeg on raske, aga see ei ole igavene. Igas vanuses on küll uued väljakutsed, kuid 6–7-aastane laps on juba oma võimuvõitlused enamasti ära võidelnud ning kui lapsevanem on lapse suureks saamise iha ja samas tema kohmakust selles toetanud, saab laps rahulikult tõdeda, et ta peab lapsevanemat kui autoriteeti aktsepteerima ning saab sellele vaatamata ka ise oma MINA arendada.

Jõudu soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

14.05.2020

Tere

Oleme nüüd mitu korda avastanud lapse arvutit kontrollides, et ta vaatab ja otsib gaypornot. Oleme varasemalt mitmeid kordi ka pornograafiast kui sellisest rääkinud ja arutanud, aga hetkel ei oskagi nagu kuskilt otsast alustada! Ei taha ju talle piinlikust tekitada, kuidas oleks kõige õigem läheneda?

–––

Tere!

Saan Teie kirjast aru, et olete pisut mures seoses oma 10-aastase lapse huviga geiporno vastu. Kirjast ei loe ma välja, mis soost lapsega on tegu. Üldiselt on selles vanuses lastele seksuaalsusega seotud teemad väga aktuaalsed, hakkavad ju nad tasapisi avastama oma seksuaalsust ja märkama nii enda kui teiste muutuvat keha. Murdeea alguses võib väga erinevaid seksuaalseid huvisid esineda, see ei pea tingimata väljendama lapse tulevast seksuaalset sättumust.

Võib-olla oleks hea endalt küsida, mis Teid selle huvi juures kõige enam häirib? Kas leiate, et see pole vanusele sobiv huvi üldisemalt või on hoopis samasoolise partneri huvi see, mis teid muretsema paneb?

Saan aru, et kontrollite oma lapse arvutikäitumist ja see on tõepoolest väga mõistlik ja vastutustundlik käitumine, selles vanuses lastel on internetis leiduvaid ohte veel keeruline iseseisvalt hinnata.

Kui soovite lapsega sel teemal vestelda, siis võite mainida, et seda huvi märkasite, olles ise rahulik ja seda huvi sõbralikult aktsepteerides, siis on ka ehk lapsel mugavam oma mõtteid teiega jagada. Kui teie ise piinlikkust ei väljenda, siis on ka lapsel kergem piinlikkust vältida. Kuna laps on alles 10-aastane, siis oleks talle kindlasti abiks ja toeks, kui ta saaks mõningaid asju oma vanemaga arutada, mis temas ehk veel segadust tekitavad. Kui aga laps seda teemat teiega arutada ei soovi, siis saate talle teada anda, et olete tema jaoks olemas, kui ta selleks valmis on. Tihti on seksuaalsusega seotud teemade puhul esmaseks takistuseks vanematele see, mis emotsioonid vanemates endis esile kerkivad. Enamik tänastest täiskasvanutest on kasvanud ajal, mil oma vanematega reeglina seksist ei räägitud ning see teema tekitas suurt piinlikkust, meie lapsed aga ei pruugi seda piinlikkust üldse samal määral tunda, saame selles osas olla neile julgustavaks eeskujuks.

Head soovides

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

14.05.2020

Kui kaua pean last toas hoidma selle eest, et ta jäi alkoholiga politseile vahele?

–––

Tere!

Saan Teie kirjast aru, et olete hädas 13-aastase lapse käitumisega. Natuke vähe on infot, et aru saada, milline on Teie probleemide ajalugu seoses oma lapsega, kas tegemist on poisi või tüdrukuga ning millised on suhted teie vahel ja peres üldisemalt.

Üldiselt on see iga väga keeruline nii lapsele endale kui ka vanematele. Selles vanuses lapsed hakkavad vanematest üha enam eralduma ja tihti teevad seda läbi piiride katsetamise.

Lapsevanemana saate Te oma lapsega jätkuvalt luua lähedast suhet ja olla talle tema ealistes raskustes toeks. Oluline on aga ka lapsevanemal nüüd muutunud olukorras, kus laps saab suuremaks, luua uutmoodi suhe lapsega. Ta kaugeneb, see on loomulik protsess, kuid ta vajab jätkuvalt teie tuge ja juhendamist.

Lapsevanemana peate lapsele selgeid piire panema, sest see on tema turvatunde allikas. Alkoholi tarvitamine sellises vanuses on aju arengu ja üldise ohutuse seisukohalt kindlasti taunitav ning selged piirid on kindlasti vajalikud – Teie valida on, mil viisil Te neid piire panete. Rohkema info korral saaksin Teie murele tõhusamat tagasisidet anda.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

11.05.2020

Kuidas võidelda unepaanika või ööterroriga? Laps iga öö läbi une nutab või nagu eile, peale magama jäämist mingi tunnikese magas ja hakkas nutma, nii et vaevu sai teda maha rahustada, ja värises üle keha ka. Igatahes toimub see iga öö, tihti öö jooksul.

–––

Tere!

Tänan, et olete hooliv lapsevanem ja pöördusite tarkvanem.ee poole nõu saamiseks! Teil on mure 1 aastase lapse öiste nutuga ärkamiste ja nutuhoogude pärast.

Aastase lapse närvisüsteem ja uneharjumused on alles arenemas ning öised nutuga ärkamised on normaalsed. Selles eas laste päevad on täis sündmusi, mis võivad rahunemist raskendada. Päevasel ajal kogetud elamused võivad jätta mälestusi, mis ei pruugi alati olla meeldivad, vaid hoopis hirmutavad. Hirmuunenäo puhul ärkab laps ebameeldiva unenäo tõttu ja on hirmul või nutab. Hirmuunenäod on korduvad ärkamised unest intensiivselt häiriva unenäo mälestusega, tavaliselt hõlmab unenägu ärevust või hirmu, aga ka viha, kurbust, vastikust ja teisi negatiivseid emotsioone. Kui laps hirmuunenäo ajal äratada, suudab ta kiiresti virguda ning saab aru, et see oli vaid unenägu. Tavaliselt võtab uuesti uinumine kauem aega.

Unepaanika hood algavad sageli nutuhooga, millega kaasneb tugev hingeldamine, higistamine ja muud hirmule iseloomulikud tunnused. Unepaanikas lapsel võivad olla silmad lahti, kuid ta vaatab teist läbi tühjusesse. Hoo ajal võib laps tõusta istuli voodisse või isegi voodist välja tulla ning seosetult ringi kõndida. Unepaanika hoo ajal laps tavaliselt ei ärka ega reageeri kõnele ning lapse äratamise katsed enamasti ebaõnnestuvad (kui äratamine õnnestub, on laps veel suuremas segaduses). Tavaliselt 1-2 tundi peale uinumist esinevad hood kestavad 5-15 minutit.

Unepaanika hoogude tekkel ei ole otsest põhjust, küll aga võivad hoo esile kutsuda näiteks vahele jäänud lõunauni, hilisem televiisorivaatamine, külaskäik, päevane traumeeriv sündmus või muu tavapärasest päevast erinev olukord. Unepaanika tekkepõhjused on siiani ebaselged. Mõned teadlased oletavad, et tegu võib olla lapse alles kujuneva närvisüsteemi arenguga.

Öiste hirmude käes vaevleva lapse nägemine on lapsevanema jaoks tõeline piin, seda enam, et aidata ei saa sel hetkel just eriti palju. Hirmuhoo käes vaevlevat last on pea võimatu äratada, tavaliselt võib hoo möödumiseks ja virgumiseks kuluda kuni pool tundi. Kindlasti ei tohiks püüda last vägisi äratada teda raputades, eredat valgust põlema pannes või kõva häält tehes – see ei aita nagunii.

Parim, mida me lapsevanematena teha saame, on olla lapsele lähedal ning jälgida, et ta endale kogemata viga ei teeks. Aitab ise rahulikuks jäämine, tema kõrval istumine, silitamine (kui laps laseb). Võib proovida lapsele silma vaadata, sest kui laps on võimeline tekitama silmsideme, siis on tal ka taas võimalik teadlikult ärkvele virguda.

Hea uudis on see, et öised paanikahood ei tekita lapsele ei vaimse ega füüsilise tervise häireid ning hommikul vastab laps teie pärimise peale, „Kuidas Sa magasid?“, ilmsüütuna ja rõõmsameelselt: „Hästi!“. Lapsega ei peaks seda teemat päevasel ajal jutuks võtma.

Öiseid hirmuhooge on raske ennetada. Aitab hea unehügieeni järgimine, piisav unetundide arv ööpäevas, kindel päevakava ja sarnased unerutiinid, tavapärane päevarütm, ergutavate toitude ja jookide vältimine, sobiva temperatuuriga magamistuba, sobiv voodi, kaisunukk, vajadusel leebe unekooli meetodite kasutamine.

Positiivsed õhturutiinid, mis eelnevad kindlal ajal ööunne jäämisele, on kõige esimene samm, mida on võimalik ette võtta rahulike ööde nimel. Eesmärgiks on luua lapsele rahulikud ja kindlad magamamineku tavad ehk rituaalid, mida ta naudib ja võtta need kasutusele õhtust õhtusse. Unerituaalide abil õpib laps ennast juba ise uinumiseks ette valmistama ja kogema magamaminekut meeldiva tegevusena.

Kui unepaanika hood ilmnevad sageli ja tavaliselt samal kellaajal, võib aidata leebe unekooli meetod „Plaanipärane äratamine.“ See meetod sobib hästi vanematele, kelle laps ärkab vähemalt 1 korra öösiti umbes samal ajal. Enne meetodi rakendamist peaksid vanemad vähemalt ühe nädala jooksul kaardistama lapse öised ärkamisajad. Kui öörütm on kindlaks tehtud, siis vanemad peaksid äratama lapse 15-30 minutit enne seda, kui laps ise ärkaks. Kui laps ärkab öösel ühe korra, äratatakse ta ühel korral. Äratuse järgselt peaksid vanemad uuesti lapse uinutama samal viisil, nagu õhtul ööunne jäämise ajal. Igal järgneval ööl lükatakse äratamisaega veidi edasi, kuni laps magab iseseisvalt hommikuni. Enne plaanipärase äratamise meetodi kasutamist võib täpsemalt nõu pidada leebe unekooli perenõustajaga.

Soovin teie perele toredat ja rahulikku kooskasvamist!

Merit Lilleleht
Leebe unekooli perenõustaja, vanemlusprogrammi „Imelised Aastad“ grupijuht

05.05.2020

Tere, kirjutan teile seoses enda 13 a tütrega. Ta on olnud väikesest peale suure isuga ja on siiani, aga nüüdseks on tema kehakaal tõusnud 80 kg-ni, ta on umbes 164 cm pikk. Lasteaiast saadik on ta ka olnud arglik, teisi pelgav. Kui ta veel kaalus 50 kg, siis me alustasime tervisliku toitumisega. Tegin talle eraldi söögid, kaalusin lausa kõik eraldi. Mingil määral kaal ka langes, aga mitte oluliselt. Ta oli siis suhteliselt aktiivne tüdruk. Nüüd on aga lood juba teised. Ta ei käi enam trennis. Siiani on tal mingid kompleksid, tahab olla nagu kõik teised. Kõike võrdleb teistega. Tema suurim mure on, et ei saa süüa kõike seda head ja paremat, mida teised lapsed. Olen teda alati toetanud, võimaldanud talle samuti vahel seda, mida teisedki, aga talle sellest ei piisa. Kui ta koju jätta, kui me ise läheme toidupoodi või kuhu iganes, siis ta otsib võimalust, et kõike magusat süüa ja just salaja. Olen rääkinud temaga, et küsi, kui sa soovid midagi, ära võta salaja. Mul on tekkinud arusaam, et äkki olen ise selle kõige põhjustaja, et ta nüüd on sellises kaalus ja lausa õgib, kuna mina olen seda keelanud. Nüüdseks on nii, et kaal aina tõuseb ja tõuseb ja ma pean seda lihtsalt pealt vaatama. Ma ei oska enam midagi teha. Kui talle eraldi menüü koostada ja seda järgida, siis ta ikkagi ütleb, et ei, see ei aita ja ma ei taha seda teha. Tal on lihtsalt kohutav nälg. Ta sööb meil rohkem kui pereisa. Ta soovib lüüa käega ja haletseb ennast. Ta ei taha kellegagi kokku saada, suhelda, on oma toas ja magab, kui õues on ilus ilm. Oleme varasemalt ka arstil lasknud teha analüüsid, mida arst vajalikuks pidas ja kõik pidi korras olema. Ma ei oska ka ise küsida arstilt, mida oleks vaja kontrollida, et mis võiks veel pahasti olla, et tekib selline olukord. Üritan teda suunata, et lähme jalutame koos, teeme seda ja teist – ei. Ta on isegi öelnud, et ta ei taha elada. Olen lootusetus olukorras.

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete väga mures oma 13-aastase tütre kehakaalu, meeleolu ja käitumise pärast. Teie kirjeldusest loen, et olete söömise teemaga hädas juba mitmeid aastaid ja püüdnud erineval viisil last tervislikuma toitumise poole suunata ning teda igati abistada. Teie kirjeldusest loen ka, et lapsel on tekkinud meeleolulangus, huvi kadumine, vähene enesekindlus ja positiivne minapilt.

Teismeiga on oma olemuselt üks keeruline aeg, millega kaasneb ka omajagu depressiivsust. Suurte muutuste perioodi ja sotsiaalse suhtluse osatähtsusega kaasnevad probleemid enesekindlusega, sest tõepoolest kiputakse ju end teistega võrdlema ning kohati ei ole need hinnangud vastavuses reaalsusega, vaid juhinduvad niigi madalast enesehinnangust. Toit on sage emotsioonide reguleerimiseks kasutatav abivahend. Söömisest tekkiv heaolutunne, eriti magusa ja süsivesikuterikka toidu puhul, on võrreldav ajukeemiliselt seisundiga, mida saavutatakse näiteks alkoholi abil. Söömine võib reguleerida ärevust, meeleolu ja olla lohutav kaaslane ja sõber. Lisaks pole ka vähetähtis teie kirjeldatud seos, et laps sööb meeleldi salaja. Toit ja söömiskäitumine võib olla ka üks teie „pereliige“, mis seostub teie peresuhetega.

Teie kirjeldusele tuginedes soovitaksin pöörduda kliinilise psühholoogi poole, kes saaks hinnata lapse seisundi tõsidust ning depressioonile iseloomulike sümptomite sisu ja kulgu ajas. Seejärel võiks spetsialist anda soovituse edasise kohta. Teie kirjale tuginedes võiks teile abi olla ka pereteraapiast, mis aitaks teie pere üldist toimetulekut ja suhteid lähemalt uurida ning leida uusi viise probleemide lahendamiseks.

Füüsilise tervise huvides soovitaksin veel perearstiga konsulteerida, sest suurenev kaal on seotud erinevate terviseriskidega, eriti sellises vanuses, kus aju areng ja füüsilised muutused on väga kiired. Perearstidel on ka teraapiafond, mille raames saab suunata patsiendi kliinilise psühholoogi konsultatsioonile ja teraapiateenusele.

Loodan, et leiate sobiva lahenduse.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

04.05.2020

Tere!
Küsimus selline, et oleme oma lapsi hoidnud digimaailmast edukalt eemal kuni tänaseni. Tüdruk on 2 a 8 k ja poiss 3 a 10 k. Meil on kodus olnud telekamäng ja kuna suuremad lapsed seda siin mängimas on käinud, on meie poiss ka hakanud selle vastu huvi üles näitama. Olen lasknud tal natuke mängida ja ostsin isegi ühe käpapatrulli mängu. Nüüd on nii, et poiss ei taha üldse enam teleka eest ära tulla. Kui varem oli õues käimine lemmiktegevus, siis nüüd palub, et saaks enne ühe mängu mängida. Mäletan isegi, kui huvitav noorena oli telekamängu taga istuda, aga ma ei oska hetkel piire tõmmata. Kas teha mingid reeglid, et nt teisipäev ja neljapäev 1–2 h mängimist või peaks üldse ära likvideerima selle mäng? Milline oleks õige käitumine?

–––

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures oma laste telekamängude mängimise üha kasvava soovi pärast ja tahaksite teada, milline oleks õige käitumine – kas piiramine või üldse mängule ligipääsu kaotamine.

Lapsed on veel üsna väiksed, nende huvi digimaailma vastu aga üsna loomulik asjade käik, kuna tänapäeva maailm ja ka ümbritsevad lapsed seda huvi toidavad.

Seda, kas sellises vanuses lastele telekamänge või tahvlis olemist lubada, on kindlasti iga vanema enda otsustada. Ei saa öelda, et arvutimängud on tervikuna halvad, meie lapsed kasvavad täna üles hoopis teistsuguses maailmas ja inforuumis, nende elu osaks saab kõik arvutitega seonduv varem või hiljem nagunii ning oluliselt suuremal määral kui meie põlvkonnale. Kindlasti on teatud mängudel ka positiivseid ja arendavaid külgi, iseasi, millises vanuses võiks lastele seda harjumuseks muuta. Pea 3- ja 4-aastaseks saavatel lastel on tähtsal kohal motoorne areng ning väga oluline on selles vanuses ka kõne areng. Esikohal võiksid olla neid vajadusi toetavad tegevused – liikumine, tasakaalu ja peenmotoorika arendamine, keeleline areng ja esmaste arutlusoskustega seotud ülesanded. Teisisõnu tavaline elu – mängimine, jooksmine, uute oskuste katsetamine, vestlemine, pildiraamatute uurimine ja igasugused käelised tegevused.

Ei usu, et paar tundi telekamängu lapse arengule katastroofilise mõjuga on, kuid Teie kirjast loen välja, et huvi aina kasvab ja on muutunud Teie jaoks murettekitavaks. Kui soovite piire seada, siis on hea välja mõelda, kas soovite mängude aega piirata või mängimist üldse vältida. Mõlemal juhul teete Teie lapsevanemana otsuse ja jääte selle juurde. Laps harjub kenasti sellega, mida vanem otsustab, kui lapsevanem sellele kindlaks jääb. Ärge kartke piire seada, paari päeva jooksul on nad võimelised selle uue ja huvitava asja unustama, kui seda neile meelde ei tuleta. Halvemal juhul kaasneb sellega pisut rohkem kisa. Peamine on see, et teete otsuse vastavalt sellele, mida Teie ise lapsevanemana õigeks peate ja ei karda selgeid piire tõmmata. Selged piirid on olulised selleks, et need oleksid lapsele arusaadavad ja ennustatavad. Kui reeglid pidevalt muutuvad, muutuvad ka lapsed ärevamaks ja on segaduses. Kui arvate, et võiksite neil lasta aeg-ajalt mängida, siis leppige selleks kokku kindel aeg, hoidke sellest kinni ja ärge andke manipulatsioonidele järele.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

27.04.2020

Kuidas käituda olukorras, kus 15-aastane on hakanud sõprusringkonnas tarvitama uimastavaid aineid? Ainete mõjust tema tervisele ja tulevikule oleme korduvalt ja korduvalt rääkinud, ent sellest ei ole abi. Tema üha halvenevast käitumisest kardan, et olukord on halvenemas, aga pere, õpetajate ega kooli tugikeskuse töötajate juttu pea ta millekski, vaid nõuab, et ta rahule jäetaks. Kuidas aidata noort, kes abist üldse huvitatud ei ole?

–––

Loen Teie kirjast, et olete mures 15-aastase nooruki uimastavate ainete tarvitamise pärast.

Teismeeas on ainetega katsetamine üha tavalisem. Vajadus perest eristuda ja täiskasvanuelu juurde kiirustamine on osa sellest arengufaasist. Sellises vanuses on aju arengul mitmeid eripärasid, riskikäitumise tõenäosus suureneb oluliselt, aga võime tegevuste tagajärgi hinnata kahaneb. See on seotud dopamiini „vohamisega“ ajus selles arengufaasis ja planeerimisega seotud funktsioonide tahaplaanile jäämisega. Teismeeale iseloomulik on ka soov kuuluda – perest eraldumine on normaalne asjade käik, kuid vajadus kuulumise ja seotuse järele püsivad. Uus „pere“ leitakse tihti just sõprade näol, kelle hulka kuulumine on oluline ning selle kuuluvuse aluseks on kaaslaste heakskiit. Grupi surve ja vajadus teistega sama julge olla muutub siin oluliseks ohukohaks.

Vajadus läheduse ja terve emotsionaalse seotuse puudumine oma lähedastega võib sageli päädida ebatervete sõltuvustega nagu uimastid, alkohol jne. Lisaks on selles vanuses oluline omada identiteeti, positiivse minapildi puudumisel sobib ka negatiivne minapilt. Neid kahte viimast punkti arvestades tasuks mõelda noore inimese lähedastele suhetele ja nende kvaliteedile ning sellele, millised võimalused noorel positiivse identiteedi kujundamiseks hetkeseisuga olemas on?

Kuna mul puudub laiem taustinfo konkreetse noore peresituatsiooni, õppeedukuse ja varasemate sotsiaalsete suhete osas, siis on minu mõtted vaid hüpoteetilist laadi.

Tõsi on, et sellises vanuses noorele ei pruugi mõju avaldada hoiatused tervise halvenemise või tulevikus hakkamasaamise kohta, sest nagu eelpool mainitud – aju arengufaas sellist tuleviku suunas mõtlemist väga ei toeta. Lisaks on vajadus eristuda see, mis muudab täiskasvanud tervikuna „tobedateks“ ning nende juttu ei pruugi noor inimene tõsiselt võtta. Võib-olla oleks abi mõne suhteliselt noore sõltlase kogemusest narkootikumidega või alkoholiga seoses, mis annaks aimu, kui kiiresti ja lihtsalt tekib sõltuvus, või mõni kogemus noorelt täiskasvanult, kes on narkootikumide tarvitamise tagajärjel kogenud esmast psühhoosiepisoodi.

Nagu öeldud, on selles vanuses piiride katsetamine loomulik vajadus. Täiskasvanute ülesanne on aga neid piire omale kohale tagasi nihutada. Taas, kuna täpsem informatsioon puudub, siis küsin vaid hüpoteetiliselt – millised täiskasvanud selle noore elus on ja mil viisil nad noorele piire võiksid seada? Kuna tegemist on alaealise lapsega, siis seaduse silmis on tema eest vastutavad isikud tema vanemad. Võib-olla vajaksid vanemad siinkohal abi piiride seadmise osas. Selles osas võib olla abi pereterapeudist.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

27.04.2020

Tere

Olen mures, sest minu 12-aastane tütar luges minu eravestluseid, mille sisu ei sobi alla 18-aastase silmadele. Ta oli loetust šokis: ütles, et vihkab mind, et ei soovi mind oma emaks jne. Tema maailm varises kokku. See juhtus teist korda, kui ta minu eravestlusi luges.

Lisaks avastasin hiljuti, et ta oli vestelnud välismaalastest endast vanemate meestega ning kirjade sisu oli sobimatu alaealisele. Temaga sellest rääkides õigustas ta ennast sellega, mida oli minu vestlustest lugenud.

Kõige rohkem teeb mulle muret see, et kuidas võib juhtunu tulevikus mõjutada tema suhtumist seksuaalellu jne. Kuidas see mõjutab tema turvatunnet? Kasvatan last üksinda ning ta on harjunud 90%-lise tähelepanuga ning sellega, et emal ei ole n-ö oma elu meessõprade näol.

Olen väga tänulik minu murele pühendatud aja eest!

murelik ema

–––

Tere!

Saan Teie kirjast aru, et olete mures seoses 12-aastase tütre reaktsiooniga teie privaatsetele vestlustele ning ka tütre enda vestlustega, mis ei olnud Teie kui ema meelest eakohased. Lisaks näib, et olete mures tema tuleviku suhete osas üldisemalt.

Üksikvanemana olete topeltrollis ja see on kindlasti keeruline. Tütar on sisenenud teismeikka ja hakkab avastama oma seksuaalsust, huvitub suhetest vastassooga ning õpib end läbi selle ka ise paremini tundma. See on kindlasti asjade loomulik käik, selles vanuses katsetatakse piire ja pannakse ka oma identiteeti proovile. Täiskasvanu üheks ülesandeks selles vanuses noortega on neid piire kogu aeg oma kohale tagasi nihutada, st seda, et emana on Teie roll siin anda oma tütrele märku, et tema suhtlus vanemate meestega ja suhtluse sisu ei ole tema vanusele sobiv ja te ei kiida seda heaks. Kindlasti on üks teismeeaga kaasas käiv nähtus ka vanemate autoriteedis kahtlema löömine ja tihti vanemale vastandumise kaudu. Ühelt poolt on see väga normaalne ja eakohane, selle kaudu õpib tütar end teist eristama ja tasapisi iseseisvuma. Sellega kaasneb antud olukorras aga ka oma käitumise õigustamine, millega te siiski nõustuda ei saa.

Praegusel juhul heidab tütar Teile ette Teie seksuaalse alatooniga vestlusi. Võiksite lähemalt uurida, mis nende vestluste juures teda kõige enam häiris? Peaksite olema ka avatud neid teemasid läbi arutama. Arvatavasti on tal väga keeruline oma ema sellises rollis ette kujutada ja see on täiesti arusaadav. Täiskasvanuna on teil aga õigus ka suhetele teiste täiskasvanutega ja see, mis on lubatud Teile, ei ole veel lubatud tütrele. Kui Teil endal on selles osas selge veendumus, saate ka ennast tütrele kindlameelselt väljendada.

Ilmselt tuleks teil ka arutada, millised piirid teil vastastikku seoses privaatsusega on. Teie kirjast nähtub, et mõlemad on lugenud privaatseid vestlusi. Siinkohal peab jälle rõhutama, et alaealisena ja veel välja kujunemata isiksusena vajab laps siinkohal vanemapoolset piiride seadmist ja nende piiride selgeks rääkimist.

Lähedus oma lapsega on ülimalt väärtuslik, kuid turvatunde oluline komponent on ka oma vanemliku autoriteedi kehtestamine. Te ei ole oma õiguste ja kohustuste osas võrdsed, kuid sellegipoolest saate olla lähedased. Tütre poolt väljendatud õudus privaatse kirjavahetuse lugemisel on mõistetav, kuid oluline on see, et sellest ka omavahel räägite ja et suudate sellele vaatamata vanemana omapoolseid raame luua. Tuleviku suhete osas on just see oluline, kuivõrd inimene saab vanemalt adekvaatset ja rahulikku tagasisidet ning aktsepteerivat suhtumist oma kujunemisraskuste, oma emotsioonide ja käitumise osas. Kui teie erimeelsused ei lahene, soovitan pöörduda pereterapeudi poole.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

13.04.2020

Mis innustaks mu poissi?

–––

Tere!

Teie kirjast on keeruline välja lugeda, milles Te täpsemalt abi vajate. Saan aru, et soovite nõu oma teismelise poja innustamise osas, kuid millised Teie raskused täpsemalt on?

Selles vanuses laste motiveerimine võib olla keeruline, kuna teismeeaga kaasneb lapsel vajadus oma vanemast eralduda ja seda tihti läbi vanemapoolsete piiride eiramise. Innustamise viise on mitmeid: näiteks innustamine läbi tasu (mingi meeldiv tegevus, preemia), innustamine läbi saavutusteks või kohustusteks motiveerivate põhjenduste leidmise (seda koostöös lapsega), innustamine läbi piirangute seadmise (see on siis tasude või preemiate piiramine) jne.

Saaksin põhjalikumalt vastata, kui omaksin pisut rohkem informatsiooni probleemi olemuse kohta.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

13.04.2020

Mida teha või vastata 2 aasta ja 10 kuusele lapsele, kui ta soovib ka just siis sülle kui tema 6-kuune venna on süles? Alati ei õnnestu mõlemat korraga sülle võtta ja vahel on vaja 6-kuust just lohutada.

–––

Tere!

Saan teie kirjast aru, et olete pisut hädas vanema lapse vajadustele vastamisega ja talle olukorra selgitamisega, seoses väikse vennaga. See uus situatsioon võib tõesti olla vanemale lapsele stressirikas. Tema ema, kes oli talle varasemalt igal hetkel kättesaadav, on nüüd justkui kohati kaugenenud, sest beebi nõuab ja ka vajab oluliselt rohkem tähelepanu. Loomulikult tahab ta nüüd oma positsiooni säilitada ja enda sülle võtmist nõuda, just siis kui väiksem laps ema lähedal on. Rivaalitsemine ühe pere laste vahel on väga tavaline ja loomulik nähtus.

Laste sünnijärjekord peres on paraku aga nii paika pandud, et see, kes sünnib esimesena, peab ühel hetkel kohanema uue reaalsusega ja tasapisi leppima oma vanema lapse positsiooniga peres. See roll või positsioon hakkab talle ka rohkelt eeliseid andma, kui noorem laps kasvab nii suureks, et temast mängukaaslane saab. Teie emana annate endast parima ja tõesti ei õnnestu kogu aeg seda tähelepanu võrdselt jagada, see on paratamatu.

Vanemale lapsele võiks proovida eriliselt rõhutada tema suure ja tähtsa vanema lapse rolli. Näiteks saab esile tuua tema võimekust ja tarkust võrreldes beebiga, kes veel on nii väike ja abitu. „Sina oled juba meil nii suur ja tark, aga vennake alles õpib. Kas sa saad mind selles aidata?“ jne.

Alati ei ole need vestlused võimalikud, eriti just sel hetkel, kui vanem laps nõuab tähelepanu ja on endast väljas. Võib-olla aitab siis lapsega muul moel kontaktis olemine – silmsideme loomine, silitamine, tema vajaduse kinnitamine („jah, ma saan aru, et sa oled praegu pahane, et sa ei saa praegu ka emme süles olla, aga hetkel ei ole see võimalik“). See võiks tema „häiresse“ läinud aju rahustada ja kinnitada, et ema on tema jaoks endiselt olemas.

Paratamatult peab ta aga vanema lapsena ka kohanema ja leppima selle olukorraga, see on n-ö tema saatus, olla selles peres just esmasündinu positsioonil. Lapse frustratsiooni ei pea ka väga pelgama, see on tema arengu loomulik osa ja ta õpib selle kaudu stressiga toime tulema. Kindlasti annate endast parima, et vanem laps end kõrvalejäetuna ei tunneks ja püüdke selle pärast vähem muretseda.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

 

09.04.2020

Tere!

Olen 18-aastane noormees ja tekkis üks küsimus, millele googeldades vastust ei leidnud.

Mis on kõige sagedasem juhtum seksil planeerimata lapse saamisel? Mõtlen isegi natuke statistikat selles osas, et kas kondoomi purunemine või lõpetamine sisse aga arvatakse, et beebipill mõjub… jne?

Suur aitäh juba ette vastuse eest!

–––

Tere!

Tänan kirja eest. Saan aru, et Sind huvitab, et kui kasutatakse rasestumisvastaseid vahendeid, siis millised sagedamini osutuvad ebaefektiivseteks.

Rasestumisvastased tabletid ei ole rasestumise põhjused, kui neid ei ole just unustatud võtta. Ei tea ühtegi juhtu oma valdkonnas töötamise ajal, kus regulaarne rasestumisvastase vahendi kasutamine oleks mitteefektiivne olnud. Kondoomi katkiminemist on inimestel ette tulnud, aga siis on kasutatud SOS-pilli, et soovimatut rasedust vältida.

Kondoom ei lähe katki, kui seda on õigesti hoitud ja kasutatud. Lisan ka lingi, kus saab üle vaadata, et olla kindel ja kõik õigesti teha. Kondoomi ja turvaseksi kohta saad lugeda amor.ee lehel siin.

Kui tekib lisaküsimusi või vajad lisanõustamist kas samal või mõnel uuel teema, saad alati uuesti kirjutada.

Kerli Hannus
www.amor.ee

05.04.2020

Laps närib pea aasta küüsi. Pärast õe sündi probleem intensiivistus. Teeb seda multikaid vaadates, kuulates või vaadates midagi. Kasutanud kibedaid küünelakke, paneme kreemi ja ütlen, et küüned peavad kasvama, kanname võimalusel kindaid. Üritame lapsega koos mängida ja tegutseda. Lasteaias kasvataja pöördus ka juba ja näitas, et küüned näritud ja näpud pidevalt suus. Ei oska enam midagi teha. Perearst soovitas psühholoogi, aga kuhu täpsemalt pöörduda?

–––

Tere!

Saan teie kirjast aru, et olete väga mures oma lapse küünte närimise harjumuse pärast. Toote välja, et probleem intensiivistus pärast õe sündi. Uue lapse perre lisandumisel on vanema lapse jaoks toimunud olulised muutused, seega on ka tema üldine ärevuse tase kindlasti suurenenud. Üldiselt võib küünte närimist pidada sundkäitumise laadseks tegevuseks, mis aitab lapsel oma ärevuse ja tunnetega toime tulla. See on kindel rutiin ja tegevus, mis teda rahustab. Lapse aju on veel arenemisjärgus, seetõttu on lastel erinevates vanustes palju väljakutseid, millega kaasneb ka teataval määral ärevust ja ebakindlust. Kindlasti on õe sünd ja sellega kohanemine lapsele väljakutseid pakkuvaks olukorraks, millega harjumine võib võtta aega. Tihtipeale sellised sundkäitumised kaovad aja jooksul iseenesest. Soovitaksin sellele probleemile mitte liialt keskenduda, sest teie kõrgendatud tähelepanu ja mure selle pärast mõjutab kindlasti ka lapse emotsionaalset seisundit, muudab teda veelgi ärevamaks ning suurema tõenäosusega mõjutab ka probleemi püsimajäämist. Olete juba proovinud mitmeid lahendusi, millest ei ole abi olnud ja näib, et olete tõesti endast parima andnud. Kui see probleem siiski aga püsima jääb, võite konsulteerida psühholoogi või pereterapeudiga. Internetist saate infot nii lastega tegelevate psühholoogide kui pereterapeutide kohta. Perearstidel on psühholoogiliseks abiks ette nähtud teraapiafond ja ka perearst võib olla abiks psühholoogi leidmisel.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

03.04.2020

Tere. Kodus on kasvamas 4,5-aastane poiss. Lapsel puudub igasugune huvi tähtede ja numbrite ja üldse igasuguste asjade õppimise vastu. Tema tähelepanu hajub kohe ja ta hakkab meelega teisi tegevusi otsima. Lisaks ei taha ta ennast ise riietada, sellega kaasneb alati nutt ja hala. Samuti ei ole ta eriti osav käelistes tegevustes nagu joonistamine või kääridega lõikamine – jällegi, õpetamine ja juhendamine on väga raske. Lasteaia rühmas on ta üks nooremaid ning arengu ja oskuste poolest teistest maas. Eneseväljendus on tal ka kohati lapsik. Ta teeb pidevalt veidraid häälitsusi – piiksub ja teeb muid ebamääraseid hääli, sellega koos ka veidrad liigutused nagu lihtsalt keha väristamine ja imelik hüplemine või tõmblemine.
Mida ma peaksin temaga ette võtma, et ta arengus natuke hoogu juurde võtaks?

–––

Tere!

Saan Teie kirjast aru, et olete mures oma 4,5-aastase lapse arengu pärast. Teie kirjelduse põhjal näib, et tal on probleeme oma tähelepanu koondamisega ja ta ei suuda eriti pikalt ühele tegevusele keskenduda. Lisaks olete mures, et lapsel puudub huvi tähtede ja numbrite õppimise vastu, tema käeline osavus ei ole teie arvates eakohane ja ka tema eneseväljendus valmistab teile muret.

Kirja põhjal ei ole mul informatsiooni, et aru saada, milline on lapse verbaalse arengu tase. Kui kõneline areng on pisut eakohasest maha jäänud, võib see mõjutada ka teisi arengulisi aspekte. Iga laps areneb omas tempos, sellises vanuses lapsed ei pruugi tõepoolest veel tähtede ja numbrite vastu huvi tunda. Ja aega veel on, tähtede ja numbrite õppimine võib alata ka vahetult enne kooli. See huvi võib neil tekkida ühel hetkel spontaanselt, võimalik, et kellegi eeskujul. Esiplaanil tundub olevat siiski tema raskus tähelepanu koondada ja tegevuste juures püsida. Selles vanuses lapse aju on veel väga varajases arenemisjärgus, st et võime tegevusele keskenduda on selles vanuses veel üsna minimaalne. Samuti toote välja tema raskused riidesse panemisel – kuna lastel on täidesaatvad ja planeerimisega seotud oskused (tegevuse alustamine, tegevuses osalemine ja selle lõpuleviimine) veel välja arenemata, siis võivad sellised tegevused tõesti raskust valmistada ning selles osas ei jää muud üle kui kannatlik olla. Planeerimisoskus ja täidesaatvad funktsioonid ajus arenevad välja kõige hiljem.

Hea oleks uurida lasteaia pedagoogide käest konkreetset tagasisidet, millistes valdkondades nad tema arengut eakohaseks peavad ja millistes mitte, selle põhjal saaksite ka mõtteid, milliseid tugiteenuseid võiksite vajada. Näiteks kõne arengu toetamisel on kindlasti võimalik abi saada lasetaia logopeedilt. Tihti on kõne areng väga oluline ka käitumuslike eripärade väljenduses. Kui kõne pole eakohane ja laps ei suuda end vajalikul määral teistele arusaadavaks teha ning ise teiste öeldust aru saada, muudab see teda rahutuks ja ärevaks. See võib põhjustada ka nn veidrat käitumist. Teie kirja põhjal on mul raske hinnata, kas tegemist võiks olla sundkäitumisega ehk sundtegevustega, mis on samuti üldise ärevuse väljenduseks.

Kui lapse arengus esineb mitteeakohasust, siis sellega soovitan eelkõige tegeleda vastavate spetsialistide soovitusel. Lapse psühholoogilist hindamist võib teostada näiteks kliiniline lastepsühholoog.

Ise saate antud olukorras eelkõige rahulikuks jääda ning lapse huvide ja võimete piires tema arengut toetada mänguliste tegevustega. Oluline on silmas pidada, et paljudel lastel on mõnes valdkonnas arengulisi puudujääke, mis aja jooksul ise lahenevad. Kui ka lasteaia õpetajad leiavad, et laps vajaks abi eakohaste oskuste arendamisel, siis saate nõuandeid vastavatelt tugispetsialistidelt (nt logopeed, tegevusterapeut, loovterapeut). Loodan, et saite natuke mõtteid, millises suunas edasi liikuda.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

03.04.2020

Tere!
Mure kahe lapse omavahelise läbisaamisega. Üks 4-aastane, teine 5-aastane.
Tihti näha olukorda, kus vanem laps võtab jõuga nooremalt ära tema lemmikmänguasja või teeb sujuvalt „sunniviisilise“ mänguasjade vahetuse (samaaegselt võttes teiselt ja andes midagi muud asemele). Noorem jõulise mänguasja äravõtmisega hakkab röökima. Mänguasja vahetust pakkudes vahel leebub ja on vahetusega nõus, vahel aga pole nõus loobuma ja hakkab ikka röökima. Enamasti vanem laps ainult hoiab mänguasja käes ega mängi sellega. Kui oleme suunanud, et äkki anda tagasi, kui ei ole soov mängida, siis ei ole nõus tagasi andma. Noorem pettub ja röögib. On ka märgata võimuvõitlust (kes jõuab enne millenigi, „mul on, sul ei ole“ või „ma saan, sa ei saa“ uhkustamine) tulenevalt vanemalt lapselt ja krutib sellega noorema üles. Kuidas oleks neid kõige õigem aidata?

–––

Tere!

Kirjeldate oma muret seoses väikse vanusevahega lastega. Teie kirjast ei selgu, mis soost lapsed on. Väikese vanusevahega laste puhul on Teie kirjeldatud võimuvõitlus väga loomulik. Vanema lapse seisukohalt vaadates on tema see, kes oli esimene, tema on suurem, targem ja võimekam. Samuti on tal vanusest tulenevalt rohkem jõudu ja ka vaimseid võimeid. On igati loomulik, et ta neid enda kasuks ära soovib kasutada ja oma jõudu maksma panna. Rivaalitsemine ja armukadedus on igati tavaline nähtus, eriti väikse vanusevahega laste puhul. Sünnijärjekord on isiksuse kujunemises väga määrav. Noorem laps, kes on sündinud perre teisena, peab samuti kohanema just selle rolliga, mis talle osaks on saanud. See tekitab talle hulganisti väljakutseid. Ta peab kohanema sellega, et ta on pisem, tema käest võetakse jõuga asju ära, ta peab tunnetama oma nõrkust ja see muidugi ajab teda ka vihaseks. Kuna ta muud moodi oma jõudu demonstreerida ei saa, kasutab ta selleks hetkel saadavalolevat relva – röökimist.

Selline võimuvõitlus ja oma jõupositsioonide jagamine jääb mingil määral nende ellu ka vanemaks saades. Vanusest tulenevalt õpivad nad lihtsalt paremaid viise, kuidas oma „maad ära jagada“. Laste jaoks on laste allsüsteemis olevad suhted peamine sotsiaalsete suhete õppimise viis ja omajagu aitab kaasa see, kui lasta neil omavahel oma võimuvõitlused ära pidada, sekkudes vaid siis, kui näete, et kellegi vaimne või füüsiline tervis on juba tugevalt ohustatud. Nii õpivad nad kõige paremini teineteisega arvestama ja saate seda protsessi distantsilt pisut suunata.

Kindlasti tajub vanem laps seda väga tugevalt, kui nooremat eelistatakse või kaitstakse, seetõttu võiks mõlemat toetada, nii vanemat last tema frustratsioonis kui ka nooremat tema ängis, et ta on pisem ja kaitsetum.

Vanemale lapsele võib esile tuua tema tugevusi ja teda kiita selle eest, et ta on suurem, tugevam ja võimekam, samas seletada talle, et kuigi noorem laps on pisut väiksem, on ka temal raske ja kurb kui tema käest asju ära võtta. Kindlasti märgake ka seda, kuidas noorem laps vanema lapsega käitub ja püüdke anda ka talle tagasisidet tema käitumise kohta. Püüdke nende mõlema emotsioone mõista ja neid selles toetada. Ja peamine – püüdke võimalikult vähe selle kaklemise pärast muretseda, sest mida murelikum ja ärevam olete teie, seda ärevamad ja riiakamad on ka lapsed.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

03.04.2020

Tere. Meil on kodus 1 aasta ja 9 kuud vana poeg. Mure seisneb selles, et viimase paari kuu jooksul on poeg aina enam hakanud eelistama issit. Lõpetasin rinnaga toitmise lõplikult, kui laps oli 1 aasta ja 7 kuud vana. Rinnaga toitmise ajal oli see tema jaoks väga oluline läheduseallikas, rahustaja. Mulle kohati lausa tundus, et see oli tema jaoks ainus viis rahuneda. Kallistamist ja muid kehalisi läheduse väljendamise viise ta eriti ei tunnista ja kipub pigem kaisutades eemale tõukama, ise olen seostanud seda tema püsimatu loomusega, ei suuda ta n-ö pudeliski paigal olla, rääkimata hetkest kallistuse jaoks. Neid on, aga pigem issiga. Nüüd peale rinnast võõrutamist olen tasapisi muutunud tema jaoks teisejärguliseks. Rinnast võõrutamine jäi mingil määral ka samasse perioodi kui minu osakoormusega tööle asumine, mida teadlikult venitasin, et lapsel turvatunne ei kannataks. Laps hakkas harjuma vaikselt alates 1 a 6 k hoius, kus esialgu oli vaid pool päeva, hiljem terve kuni vaikselt tõstsime koormust 3 päevani nädalas. Nüüd olen mures, kas olen midagi valesti teinud ja lapse ja enda kiindumussuhtesse mõrad löönud? Laps selgelt eelistab issit, minu süles eriti ei rahune, vahel lausa tõukab mind eemale, kui issi on silmapiiril, ja minu kojutulek ei tekita sellist rõõmusööstu nagu issi saabumine. Püüan lapsega palju mängida, mürada, koos lugeda, looduses käia. Issi eelistab kodus lihtsalt olemisega last lõbustada, aga ikkagi tundub tema figuur olevat lapsele atraktiivsem. Kas on võimalik, et lapsel on kiindumussuhe häiritud minuga? Tänades.

–––

Tere!
Saan aru, et olete mures kiindumussuhte pärast oma pojaga, kes on peaaegu kaheaastane. Teie kirjast loen, et olete last pikalt rinnaga toitnud ja andnud endast ka parima selles osas, et last tasapisi hoiuga harjutada. Selle kirjelduse põhjal tundub, et olete palju panustanud lapse turvalise emotsionaalse arengu toetamisse. Kuna esimesel eluaastal on rinnalaps kõige enam emast sõltuv, siis on loomulik, et sel perioodil tundis ta teiega suurt lähedust ja kuuluvust. Arenguliselt hakkavad lapsed pärast esimest eluaastat järjest rohkem ka iseseisvalt maailma avastama ja hakkavad end tajuma üha rohkem kui emast eraldiolevat isiksust, mitte enam ema loomulikku osa. See kõik on täiesti normaalne arengu kulg. Kirjast loen ka, et nüüd on lapse huvi läheduse osas pigem isale koondunud. Kuna rinnaga toitmise ajal on isad tihti natuke tagaplaanil, siis nüüd on aeg, mil ka isal on võimalik pojaga uutmoodi lähedust ja suhet luua. See võib esialgu kindlasti pisut ehmatav olla, et laps isa lähedust näib ülekaalukalt eelistavat. Omajagu tekitab see ka kindlasti kurbust ja kaotusvalu, kuid lapse arengulisest seisukohast on see käitumine pigem asjade loomulik käik. Laps areneb ja otsib uusi kogemusi.

Isadel ja emadel on laste jaoks tihtipeale erinev funktsioon ning see on pigem rikastav. Poisslapsena hakkab ta täiesti vaistlikult otsima teiste meeste ja isa lähedust. Emad jäävad ikka lähedaseks ning helluse ja hoolitsuse allikaks, kuid poistele on arenguliselt väga oluline olla lähedane oma isaga. Isadel on omad viisid lastega toimetamiseks, nende kaudu õpivad poisid seda, kuidas kasvada meheks.

Arvan, et selline ülekaalukas isa eelistamine on mööduv faas ja peagi olete ka Teie talle taas lähedasem. Lapsed on ise nii targad, et tegutsevad vaistlikult vastavalt oma vajadustele. Püüdke selles olukorras rahulikuks jääda ja ärge muretsege kiindumussuhte katkemise pärast, sest Teie kirjeldusele tuginedes näib küll, et see kiindumussuhe on juba tugev ja hästi kinnistunud. Lapse järsud reakstioonid tulenevad sellest, et east lähtuvalt ei oska ta oma eelistusi kuidagi pehmemalt väljendada, see aga ei jää püsivalt selliseks, kui ise jätkuvalt panustate sellesse, et olete poja jaoks samamoodi olemas kui seni.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

03.04.2020

Kuidas rääkida lapsega raske diagnoosiga lähedase teemal? Palun nõu. Aitäh ette.

–––

Tere!

Saan Teie pöördumisest aru, et soovite saada nõu, kuidas rääkida lapsega sellest, et tema lähedasel inimesel on raske haigus. Teie kirjast jääb ebaselgeks, kui vana lapsega on tegu ning millise haigusega tema lähedane silmitsi seisab. Lisaks on ka puudu info selle kohta, kui lähedane kõnealune inimene lapsele on – kas on tegemist tema tuumpere (ema, isa, õde, vend) liikmega, vanavanemaga või sugulase/sõbraga.

Püüan vastata üldiselt, et natuke seda teemat siiski avada.

Lapsele lähedasega toimuvast rääkimine on kindlasti hea mõte, sest kui me lastele informatsiooni ei anna, hakkavad nad oma väikestes peades ise võimalikke stsenaariume välja mõtlema ja see võib kokkuvõttes palju hirmutavam olla kui tegelikkus. Lapsed kindlasti tajuvad, kui peres selline mure on, kas või läbi selle, et tema lähedased inimesed on murelikumad ja ärevamad.

Vastavalt sellele, kui vana lapsega on tegu, tuleks lapsele eakohast informatsiooni anda, talle arusaadavas sõnastuses. Lapsed ei pea tingimata teadma kõiki haiguse üksikasju, oluline on, et nad üldises plaanis mõistaksid, millega on tegu. Lisaks oleks hea last ette valmistada näiteks selleks, kui haigus on pöördumatu ja võib teatud aja jooksul surmaga lõppeda. Inimesed vajavad kõik tunnet, et nad suudavad olukordi kontrollida. Üks osa sellest tundest on informatsiooni omamine. Nii on ka lastega, ka nemad vajavad ülevaadet sellest, mis võib haigusega kaasneda ja millega see võib lõppeda. Informatsiooni võiks lapsele anda järk-järgult, et ta saaks seda n-ö seedida ja vajadusel täpsustavaid küsimusi küsida.

Kuna haigused ja ka surm on loomulik elu osa, siis peavad ka lapsed paratamatult sellega kokku puutuma. Oluline on meeles pidada, et laste aju areng ja võime informatsiooni vastu võtta on veel väga algelises arenemisjärgus, seetõttu peame lähenema samm-sammult. Lapsed on selles osas ka ise head teejuhid ja laps võib oma küsimustega teid edasi aidata.

Loodan, et sellest oli pisut abi. Rohkema informatsiooni korral oleks võimalik natuke täpsemalt teemat käsitleda.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

02.04.2020

Tere

Kuidas on lasteaia õpetajal kõige mõistlikum lahendada olukorda , kus 4-aastase lapse käitumisele tuleb anda kinnistav tagasiside, kui ta on teinud-käitunud valesti?
Tuleb välja et minu lapse rühmaõpetaja teeb kogu rühma ees rikkujale häbi-häbi ning teised lapsed teevad ka koos õpetajaga.
Kas selline teguviis on õige?

Ette tänades
murelik lapsevanem

–––

Tere!

Saan Teist aru, et olete mures lasteaia õpetaja käitumise pärast, kes teeb „valesti“ käitunud lapsele häbi ja kaasab sellesse protsessi ka teised rühma lapsed.

Esiteks tekib Teie kirja lugedes küsimus, millist käitumist peab rühmaõpetaja 4-aastase lapse puhul valeks või sobimatuks. Ehk on tegemist agressiivse käitumisega, kellegi löömisega? Võib-olla on häirivaks jonnimine? Hetkel vaid oletan, kuna seda informatsiooni mul ei ole.

Õppimisteooriale toetudes oleks lapse emotsionaalsele arengule hea, kui postiivset käitumist kinnitada positiivse stiimuliga ehk positiivse tagajärjega. Negatiivset käitumist aga kinnitada sellisel viisil, et laps jääb millestki positiivsest ilma (antud juhul jääks laps ilma heakskiidust ja positiivsest tagasisidest), kuid sellele ei lisandu negatiivset stiimulit ehk karistust.

Arvestades 4-aastase lapse arengufaasi, siis selles vanuses lastel puudub arusaam sellest, milline on õige ja vale käitumine. 4-aastane laps katsetab piire ja täiskasvanute ülesanne on talle turvaliselt õpetada, millised käitumisviisid on sotsiaalselt aktsepteeritavad ja millised mitte. Kui laps saab „hea“ (kasutan jutumärke, sest inimestel võivad ka olla erinevad arusaamad, millist käitumist peetakse heaks käitumiseks) käitumise eest positiivset tagasisidet, siis tema ajus tekib seos. Iga kord, kui ta sellise kiituse osaliseks saab, tugevneb seos sellise käitumisviisi ja sellele järgneva tulemuse vahel.

Kui laps saab negatiivse käitumise osas tagasisidet, mis on häbistav ja lapsele frustreeriv, siis ka see seos tõepoolest kinnistub. Küsimus on aga selles, et häbitunne ja kaaslaste halvakspanu ei aita kaasa lapse emotsionaalsele arengule, vaid tekitab pigem hirmu ja ebakindlust. Sobivam viis negatiivse käitumise korrigeerimiseks oleks lapsele rahulikul viisil teada anda, et seda ei tohi või nii ei sobi käituda. Kui lapse verbalane areng seda võimaldab, siis tuleks lapsele ka rahulikult talle arusaadavas keeles seletada, miks see ei sobi või miks seda ei tohi. Oluline on ka oma käitumisega lastele mudeldada ehk ette näidata, millisel viisil käitumine on sobilik. Antud juhul annab häbistamine lapsele sõnumi, et selline käitumisviis on midagi, mida täiskasvanud kasutavad, järelikult on see sobilik. Selle tulemusena on üsna tõenäoline, et laps ka ise tulevikus sellist käitumisviisi näiteks oma rühmakaaslaste peal katsetama hakkab.

Loodan, et saite natuke mõtteid, mille toel edasi minna.

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

01.04.2020

Tere. Olen üksikema ja last kogu aeg üksi kasvatanud. Minul on mure oma lapsega. Viimasel ajal ta ainult märatseb, vaidleb vastu, sõna ei kuula ja on hakanud lööma. Kui tema oma tahtmist ei saa, teeb elu põrguks, eriti teiste juuresolekul. Päris hädas tema tujudega:(

–––

Tänan kirja eest! Olete hädas oma 5-aastasega, kes on agressiivsuseni tujukas. Kahjuks on teie kiri väga lühike ja pole teada, kui kaua ta nii käitub. See aga on oluline. Kuna kirjutate, et viimasel ajal ta märatseb ja lööb, siis on oluline, mida tähendab „viimasel ajal” ning milline oli tema elu enne. Kuidas olid suhted teiega, lasteaia õpetajate ja teiste lastega? Vihana võib väljenduda viha, ärritus, pettumus, ka välja elamata kurbus. Võite proovida paluda lapsel kirjeldada, kuidas ta oma elu ja suhteid näeb: mis teda rõõmustab ja mis kurvastab või ärritab. Ehk nii jutustades saate aimu, millised tunded tema sees on ja oskate teatud sündmustega ehk seostada.

Kindlasti võiksite proovida emotsionaalset juhendamist. See käib nii, et jälgite lapse emotsioone, kui ta midagi teeb ja siis kirjeldate neid. Oluline on see, et ei vormistaks seda küsimusena: „Kas sa oled vihane?”, vaid sõnastaksite selle umbes nii: „Tundub, et hakkad ärrituma” või „Ma näen, et oled vist vihane.” Kui te selle pehmelt sõnastate, siis saab laps vajadusel ka teid parandada, et ta tunneb hoopis muud. Ajapikku õpib laps oma tundeid õigete nimetustega nimetama ning kui ta suudab oma viha sõnadesse panna, on väiksem tõenäosus, et ta elab seda välja ebasobival viisil.

Püüdke oma tundeid samuti sõnastada ja vajadusel võtta rahunemishetk natuke eemal, olles enne lapsele selgitanud, et vajate rahunemiseks omaette olemist. See võib piirduda 5 minutiga ja kui laps seda ette teab, suudab ta nii kaua küll lasta teil eemal olla. Nii õpetate enda eeskujuga ka talle, kuidas ärritunud olekus käituda.
Kindlasti on oluline, et teeksite lapsega koos toredaid asju ehk mängiksite regulaarselt: soovituslikult 15 minutit päevas tema poolt juhitud mängu. Kui teie temale allute ehk tema palveid täidate, siis on suurem tõenäosus, et tema on pärast teiega samuti koostööaltim. Soovin edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

10.03.2020

Tere! Kuidas 7,5-aastasel lapsel kasvatada enesekindlust? Laps on väga endas kahtlev, teiste arvamusest mõjutatav ja tundlik. Kuidas lapsele sisendada enesekindlust; et ta saab hakkama, on tubli ja ilus jne? Kui ma seda sõnades väljendan, siis ta ütleb, et ei ole.

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on seotud koolilapsega, kes tundub liialt endas kahtlev ja ebakindel ning lükkab tagasi vanema ütlused, et on tubli ja ilus. Mul on hea meel, et te seda ütlete ning kui laps kiitust tõrjub, siis see tähendab, et seda tuleb veel rohkem teha. Kiitus on üks väga hea viis enesekindlust tõsta.

Ebakindlus areneb sageli väikse lapsena, kui näiteks paljudes asjades teda aidatakse nii, et tehakse asjad tema eest ära. Loomulikult mingis eas ta ei saagi ise riietuda või saapaid jalga, aga pidevalt on vaja balansseerida iseseisvuse innustamise ja toetuse pakkumise vahel. Last saab sõnadega julgustada: „Sa saad hakkama!”, „Ma usun sinusse!”, „Tean, et oled varem proovinud ja see on sul õnnestunud!” Eriti võiks seda teha, kui laps n-ö poolel teel tunneb, et ei oska või ei suuda. Kui ta siis ikkagi edasi läheb, miks mitte teie suunavaid vihjeid kasutades, siis tal tekib eduelamus ning väike usk, et sellega ta saab hakkama. Väikseid asju, millega hakkama saada, on väga palju, nii et neid kogemusi kogudes, areneb ka üldine enesekindlus.

Sageli oleme enda suhtes kriitilised ja ei pane tähelegi, kuidas lapsed sellest eeskuju võtavad. Eestlaste hulgas on päris levinud „Ah, mis nüüd mina” mentaliteet ning pole harv, kui teeme ennast pigem maha à la „Küll ma olen ikka koba!” kui et ütleme enda kohta kõva häälega: „See söök tuli mul nii hästi välja, olen nii rahul!” Mõelge, kas siin on midagi, mida muuta.

Mainisin kiituse olulisust. Selleks aga, et kiitus toimiks, on vaja see muuta nii kirjeldavaks kui võimalik ehk siis „Tubli!” ütlusele tuleb anda sisu. Pakun välja mõned näited: „Sa sobitasid need riided kenasti omavahel ja kammisid oma juuksed kenasse soengusse – mulle meeldib, kuidas sa välja näed!”, „Sa kirjutasid selle jutu vihikusse kiiresti ja kauni käekirjaga, leidsin ainult kaks kirjaviga, nii et olen väga rahul sinu hoolikuse ja korrektsusega!” Soovin jätkuvat lahket meelt!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

04.03.2020

3-aastane tüdruk ei lase issil beebi õega (5 kuud) tegeleda. Isegi kui issi korraks ütleb beebile tere, siis 3-aastane kohe, et beebi on rahul, ära sega teda. Või et: ei, issi, ei tohi teha! Ise kallistab ja hoiab ning aitab beebiga igati ja emme võib kõike teha. Oleme seletanud, et armastame mõlemat ja et 3-aastane ikkagi meie esimene beebi. Mida teha? Tänu!

–––

Tere! Tänan kirja eest! Te olete murelik sellepärast, et teie kolmene tütar ei lase issil väikse tütrega tegeleda. Tunnistan, et ma ei kujuta hästi ette, kuidas see mittelaskmine välja näeb. Kas vanema tütre sekkumise tulemusena isa lõpetab beebiga tegelemise? Saab isa siis pahaseks ning te soovite olukorda sellepärast muuta? Lapsed õpivad palju eeskuju kaudu. Ma ei imestaks, kui imiku koju saabudes ka teie suunasite nüüdseks suuremat õde, et mida tal on lubatud teha ja mida mitte. Võib-olla ta imiteerib teid – see on igati normaalne ja sellest ei pea meeleolul langeda laskma. Võib-olla on kolmesel tüdrukul selline arenguetapp, kus ta imetleb isa ning ei taha teda õega jagada, et tema ise tohib väiksekest nunnutada, aga issi mitte. Armukadedus on samuti väga tüüpiline, kui perre sünnib teine laps ja ilmselgelt lükkab esimese troonilt. On tore, et kinnitate talle oma armastust! Lisaks vajab ta teie mõlema jagamatut tähelepanu vähemalt 15 minutit päevas, nt mängides. Olete terve perena veel muutuste ajas, aga mida kuu edasi, seda rohkem kõik oma uute rollidega kohanevad. Suurele õele saab anda teatud jõukohaseid ülesandeid beebiga seoses, siis ta tunneb ennast tähtsana ja kaasatuna. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

02.03.2020

4-aastane (+10 kuud) kasutab lasteaias brutaalseid sõnu ja väljendeid, nt „ära tappa“, „maha lasta“, „surm“. Õpetajate väite kohaselt kasutab ta neid provotseerival moel ja väidetavalt olla öelnud kõigi kuuldes, et laseb õpetaja maha. Kodus olen kuulnud kahest viimasest rääkivat ja „mahalaskmise“ jutt sai alguse filmist „Üksinda kodus“. Kodus meil selliseid väljendeid keegi ei kasuta ja vägivaldseid multikaid me ei vaata. Pigem väga teadlikult hoidume neil teemadel rääkimast (võibolla just peaks?). Laps ise väidab, et rühmakaaslane on öelnud, et laseb õpetaja maha. Ta on loomult ekstravertne ja emotsionaalne, väljendab sõnades kohe kõike, mida kuuleb. Kindlasti ei ole aga füüsiliselt ega loomult agressiivne. Pigem naerab ja naudib reaktsioone, mis nendele sõnadele teistelt järgnevad ehk pigem provokatiivne.
Kuidas selles olukorras käituda?

–––

Tänan kirja eest! Teile teeb muret see, et teie loomult mitteagressiivne 4-aastane kasutab jubedaid väljendeid ja naudib reaktsioone, mis järgnevad. Täiskasvanute jaoks on teatud sõnad ehk vähem taunitavad kui teised. Me võime isegi muiata, kui laps ütleb „kaka”, aga meid teeb tõsiseks, kui ta ütleb „lasen su maha”. Me soovime, et laps teeks vahet, mis on lubatud keelekasutus ja mis mitte. Selleks sobib hästi „Imeliste Aastate” programmist lähtuvalt sotsiaalne juhendamine. Kui tahame lapse ebakohast kõnet vähendada, siis peame erilist tähelepanu pöörama tema viisakale kõnele ja järjepidevalt tunnustama teda väga konkreetselt välja öeldes, mis meile meeldib, et ta teeb: „Mulle meeldib, kui sa viisakalt räägid.” Samal ajal võiks püüda ignoreerida ebaviisakusi. Kindlasti peab aga enne seda talle selgitama, milliseid väljendeid ei sobi kasutada. Kui soovite, võite põhjendada ka.

Lapsed õpivad eeskuju kaudu ja eriti kui on tegemist filmiga, siis pole alati aru saada, kas tegemist on hea või halva eeskujuga. Kui filmis keegi ütleb, et ma lasen su maha, siis see võib isegi kontekstist tulenevalt olla heroiline, et head võidavad pahad, või koomiline, kuid 4–5-aastane laps sellist vahet teha ei oska. Seetõttu on oluline vanematel reguleerida, milliseid saateid lapse telekast või muult ekraanilt vaatab ning vajadusel selgitada, mis on reaalsus ja päriselus lubatud. Ka vanemate endi eeskuju on lapsele oluline ehk siis kuidas vanemad räägivad nii omavahel kui temaga. Meie teod on need, millest laps lähtub.

Sotsiaalseid oskusi saab õpetada kolmel viisil: lisaks eeskujule ka vihje andmisega à la „mida sa ütled, kui teisega mängida tahad?” või lausa „Ütle talle: „ma soovin selle autoga mängida, palun anna see mulle.” Kolmas viis on juba ülalmainitud tunnustamine. Seda ei tohi kindlasti ära unustada, et kui laps räägib viisakalt, siis te kiidate teda.

Üldiselt soovitan lähtuda tähelepanu reeglist: kinnistub see käitumine, millele tähelepanu pöörate. Sama võiksite soovitada ka lasteaia õpetajale. Soovin edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

27.02.2020

Tere! Meie peres praegu kaks suurt murekohta: 3-aastase õhtune magamaminek ja kisamine/nutmine, kui issi beebit (5 kuud) süles hoiab või üldse mingit tähelepanu pöörab.
Õhtul loen mina (ema) lapsele pool tundi raamatuid ja siis tuleb issi, kes, tuli kustus, jutustab mõne loo ja laulab. Peale seda hakkab trall, et vaja veel emme kalli, siis vaja WC-sse, jälle emme kalli jne. Ja siis veel lööb issit, kui ta ei ütleb – et ei tohi voodist välja minna või isegi, kui issi ei räägi veel ühte juttu või ei laula rohkem. Kui ta voodisse viia tagasi, siis see pakub talle lõbu. Issi ja 3-aastane tüdruk magavad ühes toas ja emme beebiga teises. Laps veedab mõlemi vanemaga üks ühele aega iga päev ja on üldiselt koostööaldis. Lasteaias käib 3 h kolmel päeval ainult ja meeldib. Oleme püüdnud väga rahumeelselt teda kasvatada, aga pikaks venivate õhtute (2 h magamapanek) stressis on tulnud viimasel ajal ka sisse ähvardusi, et ei saa järgmisel päeval magusat või TV-d vaadata (vaatab pool tundi hommikuti neljal päeval nädalas). Oleme ka proovinud nii varasemat kui hilisemat magamapanekut, aga ikka sama. Mida soovitate?

Teine probleem on, et ta on väga armukade oma beebiõe peale ja ei lase issil peaaegu üldse beebit sulle võtta. Kohe hakkab kisama, et pane maha. Emme võib ja ise on väga armas beebi vastu: kallistab, annab pudelit, aitab mähkut vahetada jne. Oleme talle aega andnud uue olukorraga harjuda ja ikka seletanud, et me teda armastame kogu aeg ja tema oli ikkagi meie esimene beebi. Ei ole sundinud ja tavaliselt olen siis mina beebi võtnud, aga nii on juba 5 kuud olnud ja issi tahaks ka rohkem beebiga hakata suhtlema. Ise arvame, et laps tunneb et emme juba „kaotas“ beebile, aga issi hoiab nüüd täitsa endale. Mida arvate?

–––

Tere!

Tänan, et olete hooliv vanem ja pöördusite tarkvanem.ee poole nõu saamiseks! Teil on praegu kaks murekohta – lapse õhtune magamaminek ning lapse käitumine isa ja beebiga.

Rõõm lugeda, et suudate leida lapse jaoks mõlema vanemana ka eraldi aega ja laps on päevasel ajal üldiselt koostööaldis. Samuti pühendate rohkelt aega ja tähelepanu unerutiinidele.

Positiivsed õhturutiinid, mis eelnevad kindlal ajal ööunne jäämisele, on kõige esimene samm, mida on võimalik ette võtta rahulike ööde nimel. Eesmärgiks on luua lapsele rahulikud ja kindlad magamamineku tavad ehk rituaalid, mida ta naudib ning võtta need kasutusele õhtust õhtusse. Unerituaalide abil õpib laps ennast juba ise uinumiseks ette valmistama ja kogema magamaminekut meeldiva tegevusena.

Une-eelne rutiin või lausa rituaal on üks oluline hea une vundamendikivi. Soovitame üks tund enne uneaega pidada vaikset tundi, kus teler ei tööta, tuled on hämarad ja rahustuseks võib kasutada vaikset muusikat või loodushääli. Lisaks vajalikele toimingutele (pesemine, tuduriided) soovitame kasutada ka helluse tankimise nippi.

Terve pere koguneb igal õhtul enne magamaminekut ühte kokkulepitud kohta (näiteks diivanile, vaibale, tekile). Lülitage televiisor ja arvuti selles toas välja, pange tuled hämaraks. Tehke midagi oma perele omast – muinasjutu lugemine, massaaž, laulmine vms. Helluse tankimine võiks kesta 5–15 minutit. Eesmärgiks on, et võetakse kõik koos aeg maha. See on tähtis ka suurematele lastele. Lapsevanemad peaksid ka ise oma tundeid määratlema – ei tohi kogeda hirmu, viha, stressi. Peale „helluse tankimist“ lähevad lapsed magama sinna, kus nad kogu öö magavad.

Hea mõte võib olla kaasata laps unerutiinide väljakujundamisse – arutage koos lapsega, mida ta saab enne unneminekut ise toimetada, näiteks potilkäik, hambapesu, tuduriided. Oluliste tegevuste kohta võib koos teha rutiinikaardid, siis saab laps ise järge pidada, mis on juba tehtud ja mis veel vaja teha. See ennetab võimuvõitlust ja annab lapsele võimaluse arendada iseseisvust.

Kui sageli on tunne, et peale rutiinide läbiviimist hakkab „trall siiski pihta“, võib raskuseks olla just valitud aeg. Sageli on tralli põhjuseks üleväsimus. Kolmeaastane laps vajab ööpäevas ligi 12 tundi und, sellest 11 tundi öösel ja ühe päevaune ajal veel lisaks 1 tunnike. Näiteks kui ta peab tõusma hommikul kell 7, siis on paras aeg unne jääda juba kell 20. Unevajadus on individuaalne, seega on mõistlik katsetada just talle sobivat uinumisaega. Lisaks rutiinidele aitab ka pimendatud tuba, vähe stiimuleid ja segavaid tegureid magamistoas (mänguasjad, elektroonilised seadmed).

Kõige suurema mõjuga lapse parema une teekonnal on aga iseseisva uinumise õppimine. Siin võivad abiks olla leebed unekooli meetodid.

Esialgne armukadedus beebi suhtes on lapse loomulik reaktsioon. Kindlasti on abiks individuaalne aeg, mida saate ainult talle pühendada. Lastes lapsel mängu juhtida, piisab ka kasvõi 10 minutist mängust päevas. Samuti võib kaasata last beebi eest hoolitsemisse ja kommenteerida kirjeldavalt tema käitumist – sa teed beebile pai, beebil on sinuga hea olla! Kui laps saab ka oma unevajaduse rahuldatud ja unetunnid täis, ehk on tal siis ka kergem toime tulla muude väljakutsetega.

Soovin teie perele toredat ja rahulikku kooskasvamist!

Merit Lilleleht
Leebe unekooli perenõustaja, vanemlusprogrammi „Imelised Aastad“ grupijuht

23.02.2020

Esita enda küsimus

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.
Sinu küsimus avaldatakse koos vastusega viie tööpäeva jooksul. Vastus saadetakse ka sinu e-posti aadressile.