Kui oled sattunud vägivaldsesse paarisuhtesse

Vägivald – löömine, tõukamine, kägistamine, peksmine, piinamine, partnerile oluliste asjade lõhkumine, raha äravõtmine, seksile sundimine, aga ka ähvardamine, mõnitamine, sõimamine, alandamine, naeruvääristamine, solvamine – ei ole see, mida ükski partner ja lapsed oleks ära teeninud või mida peaks kannatlikult taluma. Ükski inimene ei peaks oma kodus olema hirmul või alavääristatud.

Vägivald ei kao suhtest iseenesest MITTE KUNAGI – hoolimata ilusatest sõnadest, lilledest või kingitustest peale vägivallaepisoodi. Ta on kutsumata külaline, kes seab ennast sisse sinu kodus ning võtab üle kogu sinu ja su laste elu.

Vägivald ei pea olema igapäevane. Seda ei pruugi päris pikka aega näha olla, aga hirm tema ees on alaline. Vägivalla kordumise hirm halvab sind ja lapsi. Tekib omamoodi nõiaring, mille rütmis elate. On pinge kogunemise periood, mil käiakse kikivarvul, sest õhust on tunda, et nüüd lähevad asjad halvaks, ja siis tuleb rünnaku aeg, millele järgneb pinge alanemise periood – leppimine, andekspalumine ja andestamine … kuni pinge uuesti kogunema hakkab ning kõik uuesti kordub.

Mida kauem see kestab, seda rohkem vajub vastutus vägivalla toimumise eest sinu peale. Sa oleksid nagu kõiges süüdi: et sa ei oska olla piisavalt hea, tubli, kuulekas, vagur, tark, alandlik, mõistlik, leebe, andestav, andev, korralik, seksikas, huvitav, õige … Üha enam eraldud sa oma sõpradest, vanematest, töökaaslastest, sest sind toetavad suhted ärritavad su partnerit. Lõpuks leiad sa end isolatsioonis ja täielikult läbipõlenuna, nii füüsiliselt kui vaimselt viimase piirini viidud ja ennast süüdistamas.

„Kuidas ma sattusin sellesse? Kuidas ma võisin olla nii rumal? Mul on nii häbi, et ma varem ei taibanud … ei saanud aru … ei märganud …“

Minevik on siin parim asjade ennustaja. Kõige olulisem peresisese vägivalla ennustaja on vägivalla kogemine oma vanemate vahelises suhtes.

Mõned vanemad ütlevad, et lapsed ju ei teadnudki vägivallast. Aga lapsed teavad alati – nad on tundlikud atmosfääri suhtes. Väikesed lapsed on magamistubades ja nad kuulevad. Hiljem on mitte enam naabrid, vaid juba teismelised lapsed need, kes kutsuvad politsei.

Lapsed, kes on kasvanud peres, kus on perevägivald, on kogu aeg hirmul. See toob neile probleeme magamisega ja keskendumisraskused. Sellises peres kasvavad lapsed on õppinud, et kontsentreerumine pole hea – ärevus tuleb peale. Nad on õppinud oma keha kogu aeg tegevuses hoidma. On lapsi, kelle jaoks juba istuminegi on ohtlik.

Lapsed, kes näevad üht täiskasvanut ründamas teist vanemat, kogevad neidsamu tundeid, mis rünnatu: valu, häbi, abitust, lootusetust, hirmu. Sellises peres kasvanud lapsed kaotavad pikapeale mõlemad vanemad. Nad ei saa toetuda rünnatule, sest neil on temast kahju ja nad soovivad teda kaitsta. Aga see, et rünnatu ei kaitse ennast, ei lahku, paneb lapsi imestama ja pettuma – korduvalt. Lõpuks hakkavad lapsed seda vanemat sisimas põlgama.

Ründav vanem tekitab hirmu ja soovi vastu hakata. Aja möödudes, kui lapse keha kasvab, ründab laps füüsiliselt vägivallatsejat vastu ja see võib tõepoolest lõpetada füüsilised rünnakud peres. Laps aga on kasvanud kogemuses, et vägivald lahendab probleemid ja vägivallatseja on kõikvõimas. Teistsugust kogemust tal ei ole. Sellega ta läheb oma ellu, ning kuigi ta on näinud rünnatu kannatusi ja võiks arvata, et see takistab teda ründamast oma elukaaslast, pole see ometi nii. Oma tahtmise saamiseks teab ta ainult ühte viisi – rünnakut partneri vastu. Tsükkel hakkab jälle peale ja kordab ennast järgmises põlvkonnas.

Teine viis, mida lapsed hirmuga toimetulekuks kasutavad, on eemalehoidmine. Nad õpivad mitte kuulma ja nägema ning mitte reageerima olukordades, mis on hirmutavad. Paljud neist hakkavad hiljem kasutama erinevaid aineid, et mitte mäletada ja mitte tunda.

Kui oled vägivaldses suhtes, otsi palun abi. Sul on võimalus muuta enda ja oma laste elu. Mida kauem sa selle keskel oled, seda rohkem iseennast kaotad.