„Toimisime vaid ellujäämisrežiimil.“ Kolm last kahe aastaga tekitasid kodus korraliku kaose. Koolitus taastas kodurahu
Õhtud olid meie kodus nagu maraton ilma finišita. Laste magamaminek, mis pidi olema rahunemine ja päevaga hüvastijätt, venis tihti tundidepikkuseks kaoseks. Poisid jooksid ühest toast teise, keegi ei püsinud oma voodis, roniti kordamööda meile kaissu, hüpati mu kõhu peal, vaieldi, kakeldi, kaubeldi ja kisati. Kui üks lastest oli väsinud ja pahas tujus, valasid teised veel õli tulle ning olukord eskaleerus hüsteeriliseks.
Ja nii oli see õhtust õhtusse. Mina ise läksin pingesse juba siis, kui hambapesuaeg hakkas lähenema, sest teadsin, et kohe hakkab jälle pihta. Mind ei häirinudki niivõrd väsimus kui tunne, et ma ei suuda rahulikuks jääda. Ja kui ma ärritusin, tuli pärast süütunne – see näriv mõte, et ma olen halb ema.
Kolm orkaani kodus
Meil on kolm poissi: vanim, Henri, on 4,5aastane ning kaksikud Jarek ja Pärtel 2 aastat ja 11 kuud. See tähendab üht väga intensiivset eluetappi. Meie pere rütm on kiire, vali ja energiline. Kõik kolm on tugeva iseloomuga ja ülienergilised – nagu väike orkaan, mis liigub toast tuppa.
Muidugi on selles etapis ka palju rõõmu. On kallistusi, naeru, ühtehoidmist ja hetki, kus süda sulab. Aga väsitav osa kipub korduma: lõputud võimuvõitlused, kaklemine, kisa ja pidev vajadus sekkuda. Rahu on habras ja kaob kiiresti.
Ausalt, see väsitas, ja väsimuse foonil tuli ärritus kergesti. Kui hääl tõusis või kannatus katkes, tulid süütunne ja enesesüüdistamine. Materdasin end mõttega, et ma ei saa hakkama, samas kui teised emad saavad. Vahel tundsin, et kogu see olukord käib mulle üle jõu. Enda eest hoolitsemine ei mahtunud päeva mitte kuidagi. Oli ainult ellujäämine.
Kui perre sünnib laps, on see paarisuhtele nagu pommiplahvatus. Meie perre sündis kahe aasta jooksul kolm last ning enne, kui tolm jõudis langeda ehk meie uue olukorraga harjuda, oli kõik juba kardinaalselt muutunud. Ausalt öeldes ei olnudki meil enam päriselt paarisuhet. Isegi lihtne dialoog kodus oli luksus, sest laste kisa ja möll oli nii vali, et oma mõtteidki polnud võimalik mõelda.
Olime mõlemad ellujäämisrežiimil, andes endast viimase. Väsimuse foonil kaob aga viisakuse filter ja asju öeldakse teravalt. Õnneks on mu abikaasa suurepärane isa ning vanemluses olime enamasti ühes paadis. Piiride seadmine oli (ja on kohati siiani) talle aga keerulisem. Tihti juhtus nii, et mina seadsin piirid ja sain asjad jooksma, ent kui tema need väsimusest lõdvaks lasi, lendas kogu minu nähtud vaev vastu taevast. Meie lastega on kuidagi nii, et kas kõik või mitte midagi – kui korra lubad, on justkui igaveseks roheline tuli.
Valus äratundmine: sobin lapsele ainult siis, kui issi pole silmapiiril
Kui kaksikud sündisid, läks vanim poeg Henri justkui automaatselt issi tiiva alla. Minul olid beebidega käed-jalad tööd täis – olin kurnatud ja nende kõrvalt ei jäänud Henrile aega. Kaksikud olid kuid eri graafikus ning mul polnud võimalust esiklapse jaoks päriselt kohal olla, nii nagu tema seda vajas.
Minu side Henriga katkes ja ajaks, mil kaksikud hakkasid ise toimetama, oli ta minust võõrandunud. Minust oli saanud peres ebapopulaarsem lapsevanem – tundsin, et sobin lapsele ainult siis, kui issi pole silmapiiril. Muul juhul olin talle justkui taustal tolmu pühkiv luud. Ja see tunne tegi mulle haiget.
Läksime mehega „Imeliste aastate“ koolitusele, mina ennekõike oma esimese lapse pärast. Tahtsin õppida lastega efektiivsemalt asju ajama, et ka minu karikasse midagi alles jääks. Tahtsin tunda end lapsevanemana enesekindlamalt, luua lastega tähenduslikumat suhet ja lootsin salamisi, et ehk juhtub ime ning ma leian selle kaudu ka iseenda silmasära uuesti üles.
Meil oli üliäge grupp. Inimesed olid avatud ja jagasid ausalt oma kogemusi. Väga vabastav oli näha, et teistel vanematel on samasugused olukorrad, mured ja emotsioonide virvarr. Teadmine, et me pole ainsad, võttis tohutu koorma õlgadelt.
Mäng, mis õpetas meid üksteist kuulama
Kuulsime koolitusel lapse juhitud, üks-ühele mängust ja püüdsime seda tuua oma argipäeva. Meie pere reaalsuses ei leia me argipäeval iga lapse jaoks üks-ühele aega – kui mina mängin ühega ja abikaasa teisega, jääb üks poistest ikka „ripakile“. Seetõttu ristuvad meie mängud pigem omavahel ja mängime kõik koos ühes toas. Küll püüame nüüd teha nii, et kõik lapsed saavad samaaegselt oma mängu juhtida. Meie roll on pigem pealtvaataja ja rahulik kommentaator – märkame, mis toimub, ja aitame lastel toimuvat sõnadesse panna.
Mitme lapsega koos mängides osutus just see emotsionaalne ja sotsiaalne juhendamine võlutrikiks: selle asemel, et keelata või vahele sekkuda, aitasime lastel oma tundeid ära tunda ja sobival viisil väljendada ning suunasime neid teistega arvestama.
Ja sel oli tulemus. Kui varem lõhuti mänguhoos üksteise ehitisi ja asi läks kiiresti füüsiliseks, siis nüüd arvestavad lapsed üksteisega rohkem. Nad küsivad luba ja oskavad öelda, kuidas end tunnevad: „Ma olen kurb“ või „Ma olen vihane, kui sa mu rongiraja ära lõhud.“ Selle tulemusena on mäng muutunud märgatavalt rahulikumaks ja sõbralikumaks.
Magamamineku maraton sai lõpu
Teine suur muutus, mille see koolitus meie pereellu tõi, oli seotud magamaminekuga. Lõime lastele õpitu põhjal motivatsioonipaketi oma voodis püsimise ja uinumise eest. Iga nelja kogutud kleepsu eest sai laps väikese üllatuse. Ausalt öeldes poleks ma eales uskunud, et üks kleepsutabel suudab lapsi niimoodi distsiplineerida.
Ühel õhtul sain aru, et magamaminek lõppes rahulikult. Keegi ei jooksnud mööda elamist ringi, keegi ei kakelnud. Ja mina ise olin rahulik. See hetk oli vaikne, aga väga kõnekas – midagi oli päriselt teistmoodi.
See koolitus andis mulle lapsevanemana tohutult enesekindlust. See õpetas vaatama olukordi lapse tasandilt ja loobuma ebarealistlikest ootustest. Kui aus olla, siis me ei suuda täiskasvanutenagi alati oma emotsioone hästi juhtida – kuidas saaksime eeldada, et väikelapsed, kelle aju alles areneb, seda igas olukorras teha oskavad?
Koostöö ei sünni käsust, vaid suhtest
Olen tänaseks saavutanud lastega lähedasema suhte. Koosmäng loob sidet ja tänu sellele tahavad nad minuga koostööd teha. Teate ju isegi, et väga suur vahe on sellel, kas sa pead midagi tegema või sa tahad seda teha. Ja just see ongi see, mis jätab ka minu karikasse midagi alles.
Mulle ei antud sünnitusmajast lastega kasutusjuhendit kaasa. Seepärast soovitan „Imelisi aastaid“ ausalt kõigile lapsevanematele – miks mitte ka vanaemadele ja vanaisadele. Tänapäeva lapsed kasvavad hoopis teistsuguses ühiskonnas kui eelmised põlvkonnad.
Koolitusel saab katsetada ja proovida, millised tööriistad just teie peres toimivad. Minu jaoks on eriti äge ka see, et kaasa tuleb tugev ja toetav tugigrupp. Muutus ei tule üleöö, aga ta tuleb – ja see on panustamist väärt.
Loo autor on Marika Murumaa.
Artikkel ilmus algselt Delfi Pere & Kodu ajalehes: „Toimisime vaid ellujäämisrežiimil.“ Kolm last kahe aastaga tekitasid kodus korraliku kaose. Koolitus taastas kodurahu – Pere ja Kodu
