Soovitused perele, kelle laps läheb lasteaeda

Mõned lapsed lähevad lasteaeda, siis kui vanemahüvitis lõpeb ehk umbes 1,5-aastaselt ja mõned, siis kui lapsed kolmeseks saavad ning tekib tööandja ees kohustus tööellu naasda. Sellepärast eristan natuke soovitusi peredele, kelle laps läheb lasteaeda.

Väidetavalt kõige suurem eraldumishirm on lastel umbes 1,5 aasta vanuselt, aga üldiselt on lapsel raske taluda lahusolekut kuni 2-3 aasta vanuseni, mistõttu lahusolek kõige kallimast ei tohiks sel perioodil kesta liiga kaua. Mälupilt vanemast ei ole veel nii tugev ning kui just peab lapse õpetaja hoolde andma, siis peaks andma aega mälupildile temast tekkida ja tugevneda. Sageli võib siis lapsele tekkida kaisukas või väike tekk, mis vanema äraolekul teda meenutab ja lapse meeles ühendust hoiab. Seda peaks lubama siis nii vanem kui õpetaja lasteaeda kaasa võtta ning seda koheldakse teisiti kui mänguasja.

Nii sõime- kui lasteaialaps tajub vanema ärevust ega lase ennast heal näol ära petta. Kui vanem on kas alaliselt või lasteaeda minekuga seoses pigem ärev, siis laps tajub seda kui ohtu ning tema närvisüsteem aktiveerub. Kui see kestab pikka aega, muutub organism kurnatuks ning võivad tekkida tervisemured. Vanem peaks oma ärevusega kas ise, teise täiskasvanu või professionaali abiga püüdma toime tulla.

• Hea on lapsele maalida lasteaeda minekust positiivne pilt, et ta näeks seda ka kui positiivset muutust, sest see tunne on tal niikuinii, et nüüd saab vanemaga vähem koos olla ja tähelepanu paljude lastega jagama. Sobivad laused on: „Sa oled nüüd suur laps ja suured lapsed saavad lasteaias käia.“, „Nüüd saad sa endale uusi sõpru leida“, „Nüüd saad sa uute mänguasjadega mängida.“ , „Nüüd saad sa juba ise riidesse ja õpetajatele ka seda näidata.“

• Kui laps millegi üle kurdab nt õpetaja pahandas minuga või õpetaja ei lubanud seda teha, siis vanemad saavad seda tunnet tagasi peegeldada. Vältima peaks lapse kuuldes õpetaja peale pahameele väljendamist või tema kritiseerimist, et miks ta küll selliselt käitub. Kui näete, et laps on just sellest juhtumist pikemalt häiritud, saate õpetaja käest lisainformatsiooni küsida ning täiskasvanute vahel teemat arutada.
• Kindlasti on hea tekitada lasteaiarutiin, mis algab ärkamisega ja lõpeb näiteks autosse või bussi peale minekuga ning vahepealsed asjad saab lapsega üle käia, et mis need on ja mis järjestuses neid teha. Soovitav on erinevad tegevused visuaalselt ka pildi või joonistuse kujul nähtavale kohale panna – siis saab juba kolmne laps ise toimetada ja meeldetuletus pole mitte vanema naaksumine vaid kujutis järgmisest sammust. Taimer on hea vahend, millega aidata lapsel nt vanema jaoks kiirel hetkel riietumisele keskenduda. 1,5-aastase puhul toimub see kõik rohkem vanema juhtimisel. Nii pisikestel on kindlasti vaja natuke rohkem aega ettevalmistuseks, tagant kiirustamine tekitab vastupidise efekti. Lisaks on vaja ise last rohkem aidata kui näiteks kolmest. Kõik mida saab eelmisel õhtul ette ära teha (riided toolile valmis, krõbinad koos kausiga lauale vms), võimaldab hommikul rahulikumat tempot.
• Hea on kui alates kahe aasta täitumisest lastakse lapsel eakohaselt iseseisvalt toimetada, aga kui ta tuleb abi paluma, siis olla tema jaoks olemas pigem juhendades kui ise ära tehes ning vajadusel julgustades: „Proovi veel!“ või „Ma usun, et sa saad hakkama!“
• Võib juhtuda, et laps ei taha ühel hommikul lasteaeda minna. Siis on oluline läbi mõelda ja vajadusel piir kehtestada: kas anda talle sõnum, et kui ta ei taha, siis ei pea (lähtudes teise tahte austamise põhimõttest) või et kui vanemal on vaja tööle minna, siis laps peab temaga koostööd tegema (õpetab, et alati ei saa mida tahad) või et kui ta täna läheb, siis homme saab vaba päeva (õpetab, et kompromisside tegemine elus on oluline). Üldiselt mida järjepidevam vanem on, seda lihtsam on toimetada ja seda turvalisem lapsele isegi kui see tähendab vahest vastu tahtmist lasteaeda minekut. Samuti on hea kui laps kogeb erinevaid tundeid, mida olukorrad tekitavad sh frustratsiooni – need arendavad ärritusega toimetulekuoskust.
• Kui laps väljendab ühel hommikul oma vastumeelsust lasteaiaks riidesse panemise osas suure nutuga ning keerab ennast järjest rohkem üles, siis teades, et alla kolmeaastased lapsed ei oska ise rahuneda, on vaja teda selles aidata. Saate ta sülle võtta või lihtsalt ta kõrval istuda ja rahulikult sisse-välja hingata. Rahunemine peab toimuma enne kui kiiremini liigutamine. J

Kui vanem õigeks peab, siis võib lapse ka ise riidesse panna ning näiteks autosse tõsta, et seal on siis aega rahuneda, aga üldiselt kõrge tunde ajel ratsionaalne mõte ja mõistlikkus sõna ei saa.

• Kui lapsest lahkute, siis andke talle teada, millal teda jälle näete (kes talle aeda järgi läheb) ning jätke hüvasti võimalikest protestidest hoolimata otsustavalt eemaldudes. Ära hiilimine tekitaks lapses hirmu, et te kaote ära ning ta võib muutuda asjatult ärevaks.
• Kui last uuesti näete, siis väljendage oma rõõmu teda taas näha. Kui olete oma töömõtetes ning tõsise näoga, siis laps loeb sellest välja, et see on kuidagi temaga seotud ning tunneb ennast halvasti.
• Kui te lapsele lasteaeda järgi lähete, siis on hea mõte lasta tal lahkumise mõttega natuke kohaneda enne kui te ta endaga kaasa kutsute. Näiteks: „Tere! Võid oma mängu lõpetada ja kahe minuti pärast läheme riidesse panema.“ Kui ta selle peale protestib, aga saab natuke edasi mängida, on pahameel hiljem loodetavasti väiksem.
• Vanem võiks õpetajaga kokku leppida, millist infot ta tagasisidena soovib. On hea tava, et need olukorrad, mis päeva jooksul tekivad ja mille õpetaja suudab ära lahendada, jäävadki minevikku. Samas kui teatud olukorrad pidevalt korduvad, siis võiks õpetaja seda üldistust vanemale jagada ning siin ma ei mõtle ainult negatiivseid situatsioone.
• Üldiselt kui laps on päeva jooksul pahandust teinud (mida ikka juhtub), siis on õpetaja seda ka adresseerinud ning vanem ei pea pahandama, et miks nii tegid või hakkama loengut pidama, miks seda ei tohi enam juhtuda.
• Arvestage oma lapse eripäradega ning ärge survestage tal olema teistsugune kui ta on. Näiteks häbelik laps ei pea olema see, kes läheb ise teise lapse juurde mängu alustama, introvertne laps võib nautida ka omaette mängimist, see ei tähenda tingimata, et teised lapsed on ta välja tõrjunud jne. Aktiivne ja impulsiivne laps ei saa midagi teha, et tal käed sügelevad ja ta tahab teiega kogu aeg midagi ägedat ette võtta ning et tema reaktsioonid on nii vahetud nagu need on nii rõõmus kui vihas.
• Hea on kohe pärast lastaeda lapsega päevast rääkida ja seda muidugi eale vastavalt. Mida väiksem laps, seda rohkem saab juttu suunata, aga samas ka meeles pidada, et väikse lapse jaoks on olemas ainult olevik ehk tema ei hoia meeles asju, mis juhtusid va kui need on emotsionaalselt väga intensiivsed. Võib küsida: „Kellega sa täna mängisid? Mis mängu sa viimasena mängisid? Mida te õues tegite? Mida sõite?“ aga väga konkreetseid vastuseid oodata ei tasu.
• Kui laps ei räägi, aga nutab või puhiseb vihast või on solvunult vait, siis parim mida vanem teha saab, on seda tunnet tagasi peegeldada: „Ma näen, et sa oled kuri.“, „Ma tajun, et oled solvunud.“ Nii see tunne lapses hajub ja asendub vaikselt hea tundega, et te märkasite ja hoolite. Kui õpetaja on natuke päeva kirjeldanud, võite lisada ka emotsiooni võimaliku põhjuse nt „Tundub, et sa oled siiamaani pahane, et Teele tahtis hoopis Tristaniga mängida, jättis sinu kõrvale ja üksi.“ See on lastele väga abistav, kui neile kallis inimene mõistab nende sees toimuvat.
• Isegi kui teie laps on kellelegi halvasti öelnud või midagi lubamatut teinud, püüdke ikkagi tema tundeid mõista. Nii väikesed lapsed pigem ei ole manipuleerivad ning ei tee meelega oma vanemate elu kibedaks ega keeruliseks. Kui laps tunneb ennast turvaliselt, siis ta lubab oma tunded endast välja tulla ning saab seeläbi kergendust olles peagi valmis edasi liikuma ja nii nagu midagi halba ei olekski juhtunud. Saate õpetajalt küsida, kui tõesti midagi vajab kodus tegelemist. Vanematel on suur roll laste käitumise muutmises eriti nt kas ta mängib lapsega regulaarselt, kas ta tunnustab, julgustab, abistab, toetab jne. Laps vajab tähelepanu ja positiivset kinnitust.
• Mängimine aitab päeval kogunenud pingeid välja elada seega isegi kui laps näiteks lööb oma nuku või autoga teist nukku või autot, siis seda ei pea keelama. Küll aga ei pea seda julgustama ning ise sellega kaasa minema samuti midagi taguma hakates.
• Teatud närvilisus, ärevus, liialdatud elevus, mure aga ka täielik muretus (mis võib paista üküskõiksusena) on kooli alguses normaalne. Kõik pereliikmed võiksid anda endale aega muutunud olukorraga kohaneda.

Kärt Kase
Psühholoog-pereterapeut