3–7-aastane laps

Vanus 3–7 eluaastat on äärmiselt suurte muutuste aeg, kus laps saavutab oma mina-tunde. Selles vanusevahemikus õpib laps iga päev uusi oskusi ja areneb silmanähtavalt. Ta õpib tundma oma piire, suutlikkust ja võimeid. Samal ajal tegeleb selles vanuses laps pideva õppimisega, kuidas vahet teha reaalsusel ja fantaasial. Seda kõike teeb ta läbi mängu – sellest ka sagedane nimetus „mänguealine laps” niisuguse vanuse kohta. Identiteedi väljakujundamine tähendab, et laps suudab tunda end eraldi isiksusena oma vanematest ja päritoluperekonnast. Lasteaiaeas on lapse üheks oluliseks ülesandeks sellega seoses ka esimeste oluliste (sõbra)suhete loomine väljaspool oma perekonda. Teisalt on see oluline arenguetapp sügavate, lähedaste suhete loomiseks ja säilitamiseks oma vanemate ning teiste pereliikmetega.

Peamised arenguülesanded

Kõne areneb arusaadavaks, keerukaks suhtlemisvahendiks. Laps küsib palju küsimusi (eriti „miks?”), arendab vestlust ja naudib seda, teeb nalja ning kasutab keelt mitmekesiselt.
Vaimsete võimete kiire areng. Mõistetes mõtlemise, värvide, aja- ja ruumisuhete, arvumõistete, lugemise jms keerukamaks mõttetegevuseks vajalike valdkondade õppimine.
Kehaliste oskuste kiire areng: hüppamine, kiire jooksmine, turnimine, tasakaalu saavutamine.
Kuigi vaimsete võimete areng on kiire, ei ole emotsionaalne küpsus veel piisav, et saada hakkama tagasilöökidega. Tasakaalus enesehinnang areneb läbi proovimise ja positiivse tagasiside.
Tihti on lasteaiavanus see, kus laps saab endale noorema õe või venna ja peab selle muutusega toime tulema. Enda sees tuleb lahendada konflikt, kas olen juba suur või alles väike – see tähendab sagedast kõikumist suure enesekindluse ja tagasi titelikuks muutumise vahel.
Lapse põhitegevus on mäng. Lapse soov mängida ja selle nautimine annavad märku, et laps tunneb end piisavalt turvaliselt, et erinevaid eluteemasid avastada ja enda jaoks läbi mõelda. Mängud ja mänguviisid võivad olla väga erinevad. Need peegeldavad lapse jaoks parasjagu tähtsaid teemasid.
Keerukate elus ette tulevate probleemidega kohanemine, nende üle arutlemine. Sellisteks teemadeks on näiteks inimsuhted, lähedus, surm ja sünd.
Reeglitega kohanemine kodus, lasteaias ja väljaspool. Piiride tunnetamine ja aktsepteerimine ning samas ka julgus enda arengulisi piire ületada.
Suhete kinnistamine oma vanematega. Tihti samastub väiksem lasteaialaps mõnda aega eriti tugevalt vastassugupoolest vanemaga ja tahab teha kõike samamoodi. Teisel perioodil aga on olulisem samastumine enda soost lapsevanemaga ja ühistegevused temaga.
Suhete loomine väljaspool kodu: teiste sugulastega, naabrilastega, rühmakaaslastega, õpetajate, treeneritega. See on vajalik, et õppida maailma kohta juurde, et areneksid lapse suhtlemisoskused ja mina-tunne. Tihti tekib lapsele 5–6 aasta vanuses esimene parim sõber, kellega koos kõike teha tahetakse.
Füsioloogiliste rütmide (uni, söömine) reguleerimine. Sellega vajab laps lapsevanema juhendamist ja suunamist.

Sagedasemad probleemid

Lapse mäng või joonistused on sünge iseloomuga, käsitlevad õnnetusi, surma, vägivalda vm. See on lapse jaoks normaalne ja terve viis raskeid teemasid käsitleda. Tore, et ta saab keerukad teemad välja elada, mitte ei pea neid enda sisse jätma. Jälgi lapse mängu huviga ja kui olete mõlemad valmis, räägi lapsega neist teemadest.
Laps väljendab tugevaid tundeid või vastupidi, jätab need väljendamata, kus oleks sobilik. Näita ise tunnete väljendamisel eeskuju: „Tead, ma olen praegu pahane ja sellepärast lähen rahunen kaks minutit teises toas. Siis saame rääkida.” Aita lapse ja tema mängutegelaste tundeid sõnadesse panna, peegelda: „Sa oled praegu täitsa kurb.”
Kõne või üldine areng võib hilineda. Jälgi ise lapse arengut ja räägi sellest lasteaiaõpetaja ning perearstiga. Nende abil korralda vajadusel kohtumine logopeediga. Vajadusel pöördu hindamiseks lapsepsühholoogi/- arsti poole.
Lapsel jätkuvad umbes 2 aasta vanuses alanud jonnihood. Aktsepteeri, et tugevad tundepuhangud käivad normaalse arengu juurde. Püüa mõista, mis on jonni taga ja see lapse jaoks sõnastada: „Sa oled praegu väga pettunud, et ma sulle seda mänguasja ei osta.” Ütle julgelt ei, kui see on sinu veendumus, ja sea piirid. Pea meeles, et jonniv laps ei ole „paha laps”. On normaalne erinevaid tundeid tunda ja neid ka välja elada. Sinu ülesanne terve lapsevanemana on lapse jonn välja kannatada. Pärast jonni lõppemist saab arutada, mis juhtus, ning rahulikult edasi suhelda.
Rivaalsus noorema õe või venna suhtes. Hoolitse selle eest, et suurem laps tunneks ennast olulise ja armastatuna. Mõnele lapsele võib anda väikesemaid vastutust andvaid ülesandeid (riietamisel ja söötmisel aitamine). Teised vajavad rohkem aega ühe või teise vanemaga. Säilita vanema lapse päevarutiin ning üks-ühele tegevused ja jutustamine. Ära arva, et laps saab järsku suureks. Ta vajab ikka tuge, armastust ja abi asjadega, mida ise veel ei oska.
Vähene või ebastabiilne uni, unehäired (õudusunenäod, raskused uinumisel, hirmuhood). Lasteaiaealine laps vajab öösel 10–11 tundi und, lisaks enamasti ka lõunauinakut. Öösel elab laps magades läbi emotsionaalselt olulisi teemasid ja võib mõnikord olla väga erutatud. Paljud lasteaialapsed kardavad enne magamajäämist kolle, pimedust või üksindust. Hoia unerütmi ja -rutiini ühesugusena nii nädala sees kui nädalavahetusel. Magamaminekule peaks eelnema kindla rutiini järgi kulgevad tegevused, et laps saaks uneks valmistuda. Tund-kaks enne und tegelege rahulike mängude, jutustamise ja lugemisega.

Kuidas lapse enesehinnangut toetada?

Emotsionaalne ja võimete areng ei pruugi alati käia käsikäes. Lasteaiaealine laps võib kõikuda pidevalt madala ja kõrge enesehinnangu vahel, lähtuvalt sellest, mis juba välja tuleb ja mis veel mitte. Toeta lapse enesehinnangut sellega, et tunnustad teda pigem pingutuse kui lõpptulemuse eest („Sa proovisid nii pikalt seda teha, isegi kui oli raske!”). Anna ja kasuta võimalusi, kus laps saab ise ajasurveta uusi oskusi harjutada. Kui miski ebaõnnestub, julgusta last uuesti proovima. Inimene õpib paremini tunnustusest kui kriitikast ja karistusest. Õppimist ja uuesti proovimist soodustab meeleshoidmine, et harjutamine teeb meistriks ja oma oskusi on võimalik peaaegu alati parandada. 3–4-aastane laps võib teatud hetkedel tunda end pigem väikese kui suure lapsena. Sellistel hetkedel tuleks aktsepteerida ka tema vajadust hoolitsemise ja sõltuvuse järele. Oluline on säilitada tasakaal piisava toetuse ja surve vahel, et laps asju ise teeks.

Kuidas 3–7-aastase lapsega rasketel teemadel rääkida?

Kõne ja üldine vaimne areng ei tähenda alati, et laps saab tõepoolest kõigest aru, millest ta rääkida oskab. Näiteks on lasteaiaealistel lastel raske aru saada mõistetest nagu armastus, surm, sünd jne. Oma arvukate küsimustega püüab laps selgust saada. Pane tähele, mille kohta laps küsib, ja vasta võimalusel tema küsimustele. Keerulistel teemadel räägi nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik, sest lapsel on raske kogu tähendust mõista.

Näiteks surmast rääkides vasta kindlasti lapse küsimustele ausalt, aga ära lasku liiga pikkadesse filosoofilistesse arutlustesse. Kui laps küsib, mis juhtus, on mõistlik öelda, et keegi suri ära, mitte ei jäänud magama, igavesse unne, ei läinud taevasse vms. Kujundlik kõnekasutus võib jätta lapsele näiteks valearusaama, et surnud inimene või loom võib veel üles ärgata või et ta tuleb peagi lennukiga tagasi.

Kuidas lapse arengut kõige paremini toetada?

Kõne ja suhtlusoskuste arendamiseks taga lapsele mitmekesine keskkond ja vestle lapsega palju. Arutle igapäevaste, talle hetkel oluliste teemade üle. Taga igapäevaselt ka selline aeg, kus laps saab olla just selline nagu ta on, ilma et tema grammatikat või sõnakasutust parandaksid, midagi ette heidaksid või pahandaksid. Loe ette raamatuid, mis last huvitavad. Tihti on magamamineku eel niisugune aeg, kus lapsed kõige parema meelega oma päevast jutustavad, arvesta selle lisaajaga.

Mängude valikul lähtu lapse huvidest ja oskustest, aga ka sellest, et mõned mängud oleks veidi raskemad ja vajaks tegemiseks kellegi (sinu enda) väikest abi. Soodusta keskendumist ühele tegevusele pikemalt. Selleks jälgi näiteks, et liiga palju mänguasju ei oleks ühel ajahetkel silmapiiril ja käeulatuses. Hea mõte võib olla mänguasjade aeg-ajalt väljavahetamine, kuniks teised pööningul kastis puhkavad.

Kuidas lapsele selgeks teha, mida tohib ja mida ei tohi?

Laps võib käituda viisil, mis ei ole ühiskonnale või sulle vanemana vastuvõetav. Selleks võib olla agressiivne käitumine, rääkimine viisil, mis sulle ei meeldi, asjade lõhkumine, poes asjade mangumine või rohke telekavaatamine jms. Laps võib protestida keelamise vastu, kõvasti jonnida ja püüda teha keelatut teadlikult.

Mõista, et see on arenguliselt oluline etapp, kus arenebki seesmine moraalikoodeks ehk teadmised sellest, mida tohib ja mida mitte. Need teadmised pole kaasasündinud, vaid vajavad välist suunamist. Lapsel on vaja piire ja teadmisi lubatavast selleks, et tunda end turvaliselt, mitte tunda liigset ärevust. Seega on tähtis öelda ei seal, kus seda mõtleme. Keelamine ei ole halb asi iseenesest, kuigi keeldusid võiks olla vähem kui lubatud asju.

Selleks, et võimalikult vähe keelata, loo kodus niisugune keskkond ja sea selged reeglid, mille tõttu laps loomulikult tegeleb lubatavate asjadega (nt lukusta kapid, mida laps avada ei tohiks, sea telekavaatamisele ja nutiseadmetele kindlad ajad jne). Vanemana tasub samas meeles pidada, et nii nagu sina, on ka su laps isiksus, ja te ei pea kõigesse sarnaselt suhtuma. Seega küsimustes, mis nii palju ei loe (nt millise pildiga särk täna selga panna) ei ole mõistlik lahinguid pidada ja ka lapsel võiks olla teemasid, kus ta saab ise otsustada.

Miks mu laps räägib veendunult asjadest, mida pole olemas?

Lasteaiaealisel lapsel on mõnikord keeruline teha vahet fantaasia ja reaalsuse vahel. Nende loogiline ja kogemuslik mõtlemine ei ole samasugune kui täiskasvanul, palju on maagilist ja soovmõtlemist. Sellepärast tundub enne magama jäämist mõte kapis olevast kollist väga tõepärane ja usutav ning laps võib olla tõeliselt hädas une-eelsete hirmudega. Samuti võib mõni laps rääkida juhtumistest, mida ei ole toimunud, kuid mis on kooskõlas tema hirmude või soovidega. Pole põhjust arvata, et laps teadlikult valetab!

Aita vajadusel lapsel fantaasiat ja reaalsust eristada, selgitades talle, mis on päriselt olemas, ja mis väljamõeldud tegelased. Enne und, aga ka muul ajal, võivad aidata teadveloleku- ja lõdvestumisharjutused. Õpi neid ise ja loe lapsele ette või lase lindi pealt. Leiad viiteid ja materjale näiteks lehtedelt www.vaikuseminutid.ee ja http://salasona.eu.