Küsi nõu

Tere! Olen 14-aastane ja ma soovin enda käitumist muuta. Ka on viimasel ajal olnud väga palju muresid koolis koolikiusamisega. Koolikiusamise algus oli 4. klassis. 5. klassist läksin uude klassi ning seal ka kiusatakse palju mind ja igapäevaselt.
Olen rääkinud õpetajale ja koolipsüholoogile, et see lõppeks, kuid ikka tehakse seda veel edasi. Kui mind kiusatakse palju, olen end lõiganud end ja ütlen iseendale või sõbrale, et tahan end ära tappa, sest mind siia ilma ei tahta. Tean, et see minu käitumine pole normaalne, kuid ma ei suuda sellises seisundis olla. Uues klassis, kes selle kiusamisega tagajärel on, on üks poiss, kes lükkab, kiusab ja räägib, et armastab mind, kuigi see pole tõsi.
On ka viimased nädalaid, kus olen kurb ja õnnetu ühe tüdruku vanema pärast. Viimased kaks päeva pole ka söönud palju. Olen praeguseks halvas seisundis. Tüdruku vanem ja minu ema tahtis, et mul on vaja psühholoogi. Mida edasi teha? Kuidas ma edasi jätkan?

–––

Tere! Aitäh, et kirjutasid! Oled väga vapper tüdruk, kuna julged pöörduda õpetaja ja koolipsühholoogi poole ning küsida abi.
Koolikiusamine on tõsine mure ja olukord, mida sa kirjeldad, on hirmutav. Kellelgi ei ole õigust sind kiusata! Rõõm lugeda, et sa pole selles ebameeldivad olukorras üksi ning su ema on sulle toeks ja otsib lahendusi. Su emal on hea mõte. Vahepeal on tõesti vajalik rääkida võõra inimesega, kes kuulab ära ning aitab näha olukorda uue nurga alt. Samuti on psühholoogiga võimalik plaani pidada, kuidas saada tugevamaks ja kiusajatele eduelamusi mitte pakkuda – psühholoogid on õppinud kiusamise alla kannatavaid inimesi aitama!
Proovi koolis kiusajast mitte välja tegemist ja kui võimalik, siis lahku tema juurest. Hoia täiskasvanute lähedusse, kuna nende juuresolek võib kiusajat pidurdada. Anna kiusajale rahulikult teada, et sulle ei meeldi see, mida ta teeb (nt „Mul on valus!“) ja ta peab lõpetama (nt „Jäta järele!“).
Kui sa tunned, et soovid kellegagi rääkida, siis helista lasteabi telefonile 116111 või kirjuta Lasteabi või SoVA chat’i.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

09.11.2023

Kas vanemal on õigus laps Tallinna Vaimse Tervise Keskusest ära võtta, kui ta leiab, et lapse seisund pigem halveneb kui paraneb?

–––

Tere!
Aitäh küsimuse eest! Saan aru, et Teie 12-aastane laps on praegu Laste Vaimse Tervise Keskuses ning Teil on soov ravi katkestada, kuna Teie hinnangul lapse seisund pigem halveneb. Psühhiaatrilise abi seaduse järgi on patsiendil (või tema esindajal) õigus keelduda psühhiaatrilistest uuringutest ja ravist või neid katkestada, välja arvatud psühhiaatrilise sundravi ja tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi korral.

Ärge tehke kiireid otsuseid, andke endale aega asju kaaluda. Konsulteerige lapse ravimeeskonnaga. On mõistlik pöörduda ravimeeskonna poole, ootamata, et olukord muutuks veelgi keerulisemaks. Võimalik, et olulisemad toimingud/uuringud on juba tehtud ja laps võib rahulikult kodust keskkonda nautida.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

11.09.2023

Tere! 13 a noormees väristab või raputab viimasel ajal oma käsi. Veel mõned nädalad tagasi tundus, et ta teeb seda siis, kui on ärevil, aga nüüd teeb pidevalt. Ise selgitab, et tal on mingi vajadus seda teha, kuid ei oska selgitada. Millest selline käte raputamine võib olla tingitud ja kas peaks pöörduma arsti poole?

–––

Tere!

Saan aru, et Teie poeg on väristab ja raputab oma käsi juba mitu nädalat. Põhjuste otsimine kirja teel pole tõhus. Kui käte raputamine kiirelt ei möödu, on mõistlik pöörduda oma perearsti vastuvõtule. Perearst suunab uuringutele ja eriarsti vastuvõtule.

Tugevat tervist soovides
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

 

28.06.2023

Mu tütrel on pikemat aega käitumisega probleeme ja kool pole korras, hinded halvad, hilineb tundi või ei lähe üldse kooli. Ta ei austa oma vanemaid ega kooli personali.
Tuleb koju siis, kui ise heaks arvab, kõnedele ei vasta. Lõigub ennast ja on korduvalt ähvardanud enesetapuga. Lapse isaga ühist keelt ei leia. Mida teha?

–––

Tänan kirja eest! Teil on mure seoses teismelise tütrega, kellel on pikemat aega käitumisega probleeme. Teie väljakutse on nüüd tema uue arengufaasiga kohaneda ning leppida ka sellega, et teismelisega on rohkem konflikte ja vähem lähedust. Kui lapse käitumine on nii probleemne, siis võib arvata, et ta kannatab tõsiste emotsionaalsete raskuste all. Tundub, et see on ka enesevigastamise põhjus – neiu otsib enesevigastamisest oma tunnetele leevendust. Sellega võivad kaasnevad suured tujukõikumised, küsimused, miks ühte või teist asja on vaja teha ning suurenenud tundlikkus konfliktide osas. Võimalik, et ta tunneb, et teda ei mõisteta, et temaga ollakse liiga nõudlik.
Kas Te olete juba proovinud vestluse käigus uurida välja, mis tema käitumist põhjustab ja kuivõrd tema seda probleemina näeb? Olenevalt probleemi põhjustest on ka võimalikud lahendused erinevad. Oluline on, et ta ise hakkaks muresid sõnastama ja erinevaid lahendusi välja pakkuma. Lühikese kirja põhjal on raske mõista, millega on tegemist, kuid üks hüpotees on see, et tüdrukul võivad olla õpiraskused. Arusaadav, et kui õppimine on raske, siis polegi soovi kooli minna ja ennast seal halvasti tunda. Püüdke uurida tema mõtteid, vajadusi ja soove ning teha tütrega kokkuleppeid. Peegeldage talle tagasi seda, mida tütar räägib või tundub arvavat. See annab talle märku, et olete tema arvamusest huvitatud. Kuulamine aitab vastupanu ja tugevaid negatiivseid tundeid leevendada. Teismelisele ei sobi käskiv-keelav kõneviis, kuna nende iseseisvumise vajadus on nii suur, et lapsevanem pole enam autoriteet. Teismelisele sobib olla kaasatud temaga seotud aruteludesse ja otsustesse. Ehk mu esimene soovitus on tegeleda lähedaste suhete taastamisega. Rääkige tütrega oma murest avatult, kuid mitte süüdistatavalt ja kriitikavabalt. Tunnustage teda ka väikeste positiivsete sammude eest – et ta kooli läheb, ise hakkab õppima, tuleb koju kokkulepitud ajal, tuleb koju ühise õhtusöögi ajaks… Tal on vaja end pere seltsis tunda sellisena, kes on tore ja kellel (kasvõi mõned) asjad õnnestuvad.
Kas Teie tütre koolis on koolipsühholoog olemas? Tema võiks olla esimene valik, kelle poole pöörduda. Kui koolis ei ole või kui tütar ei usalda koolipsühholoogi, siis võib abi otsida ka väljaspool haridussüsteemi. Vajadusel pöörduge Teie piirkonna lastekaitsespetsialisti poole, neil on kindlasti olemas teenusepakkujate kontaktandmed. Psühholoog võiks aidata katkenud sidemeid lapse ja vanema vahel taastada. Enesetapuga ähvardamine võib, aga ei pruugi olla manipuleeriv ehk tähelepanu otsiv käitumine. Enesetapumõtete puhul on vaja pöörduda psühhiaatri poole, kuna seisund on tõsine ja võib olla eluohtlik ning suitsiidimõtete taga on sageli muu psühhiaatriline probleem. Soovin kõigepealt registreerida vaimse tervise õe vastuvõtule, kes hindab tüdruku seisundit ja vajadusel suunab psühhiaatri juurde.
Vahel on teismeiga keeruline ja valus, aga see vanus pole igavene. Olge kannatlik ja järjekindel. Edu Teile!

Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

09.06.2023

Mure selles, et 13-aastane neiu lõigub end ja ei taha üldse rääkida enam. Kuhu peaks pöörduma?

–––

Tere!
Tänan kirja eest!
Võib ainult oletada, et neiul on olnud suuri muresid ja südamevalu, mida ta välja ei kannata, see võiks selgitada lõikumist. Enesevigastamisel võib olla mitmeid põhjuseid. Mõned ütlevad, et füüsiline valu leevendab mõneks hetkeks emotsionaalset valu ning enesekahjustamine muutub negatiivsete emotsioonidega toimetuleku strateegiaks.

Neiul on vaja kedagi, keda võiks usaldada sellega, mida ta tegelikult mõtleb ja tunneb. Saan aru, et olete proovinud talle n-ö usaldusisik olla. Kui ta vähemalt midagi räägib, siis kuulake teda, peegeldage ta tundeid. Kuulamise juurde ei kuulu moraalilugemine, lohutamine ja nõuanded. Oluline on näidata, et ta mõtted, tunded ja mured on tähtsad ning et te olete ta jaoks olemas. Just mõistmise puudus on tihti see, mis paneb noort inimest enesekahjustavalt käituma.

Soovitan pöörduda ka psühholoogi ja vajadusel psühhiaatri poole.

  • Kui lapse koolis on olemas psühholoog, siis võib pöörduda tema poole.
  • Teine variant on pöörduda Teie piirkonna lastekaitsespetsialisti poole, kuna paljudes omavalitsustes on olemas lepingulised partnerid.
  • Perearst saab suunata psühholoogi vastuvõtule teraapiafondi kaudu.

Lisaks:
Lugemissoovitus neiule: https://peaasi.ee/kuidas-ennast-aidata/
Lugemissoovitus lapsevanemale: Isabelle Filliozat „See on hullem, kui ma kartsin!“

Soovin Teile edu ja tänan, et otsite abi!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

26.05.2023

Tere
Mul on väga energiline ja kapriisne 3-aastane. Ta on ehk pisut emotsionaalsem kui keskmine eakaaslane. Poeg käib lasteaias poole päeva kaupa. Rohkem ei lubata tal olla, sest ta pole nõus seal sööma ning ei istu alati rahulikult laua taga, kuni teised söövad.
Kuidas tulla toime iseenda vaimse stressiga, kui lasteaed igapäevaselt negatiivset vastukaja annab? Pidevad märkused söömise, kärsituse ja jonnakuse kohta. Viimati märkus ka, et poeg haiguse tõttu kolm nädalat kodune oli.

–––

Tere! Aitäh kirja eest! Tore on, et otsite lahendusi ja soovite oma last toetada.

  • Saan aru, et Teie laps ei söö lasteaias. Kõigepealt mõelge läbi, kas teie kodus on olemas söömisrutiinid – kindlal ajal söömine, perega laua taga istumine, toidu jagamine jne. Eesmärgiks on luua lapsele kindlad tavad, mida ta võiks järgida ka lasteaias. Proovige pöörata tähelepanu ainult sobilikule käitumisele – kiitke last, kui ta sööb vaikselt, istub rahulikult, proovib uusi toite. Näiteks „Mulle meeldib, et sa istud rahulikult laua taga! Väga tubli!“ Kui küsimus on pigem selles, et lapsele ei maitse lasteaias pakutav toit, siis kaaluge võimalust anda kodust oma toit kaasa.
  • See on tavapärane, et lapsed ei suuda tugevate emotsioonidega iseseisvalt toime tulla. Lapsele on võimalik õpetada, kuidas oma tundeid väljendada. Teie saate kaasa aidata lapse erinevaid tundeid kirjeldades, et ta omandaks emotsioonide sõnavara. Emotsioonidest rääkimine on tundekasvatuse oluline osa. Lisaks negatiivne emotsioon väheneb, kui seda nimetada.
  • Lisaks emotsionaalsete juhendamisele on lapsel oluline õppida sotsiaalseid oskusi ehk kuidas teiste lastega sõbralikult toimetada – olge ise eeskujuks (jagage oma asju, oodake oma järge jne), aidake lapsel teistega suhelda, nt „Kui sa soovid Peetriga mängida, siis ütle: „Peeter, tule minuga mängima!““ ja kindlasti kiitke last, kui ta käitub sobilikult. Käitumine, millele tähelepanu pööratakse, kinnistub.
  • Saate lapsele rahunemistehnikaid õpetada – on erinevaid tehnikaid, mis on hingamisega seotud, nt vaikuseminutid.ee/harjutused/pisematele/.
  • Soovitan rääkida ka rühmaõpetajatega. Saate neile soovitusi anda, mis Teie lapse puhul töötavad. Samuti uurige, millist koostööd nad vanemalt ootavad.
  • Püüdke rahulikuks jääda – vanemate pealt lapsed õpivad oma tunnetega ja raskete olukordadega toime tulema.

Loodan, et sellest on veidi abi. Edu Teile!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

26.04.2023

Tere! Mida tähendab, kui laps tahab kogu aeg üksi olla? Ta tahab teistest eralduda ja mingil määral ka kardab inimesi (isegi omaenda peret), tekivad ärevushood inimeste juuresolekul ja ei soovi kellegagi rääkida.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Mure on selles, et laps, õigemini nooruk tahab üksi olla, aga pole kindel, kas see on normaalne. Kuna ma ei tea, kas kirjutaja on selle lapse vanem või nooruk ise, siis on raske valida vastuse tooni ja rõhuasetust. Mulle meeldib konkreetsus, aga vabandan, kui nii lühikese kirja puhul ammendavat vastust ei tule. Alustuseks tuleks noorel endalt küsida, vajadusel vanema juhendamisel: mis ajast see üksi olemise soov juba tuttav on? Mis ajast tekkisid ärevushood? Juba need vastused võivad viidata kas sellele, et inimene ongi väga introvertne, mis on ok, või on mingid kogemused mõjutanud tema suhtumist inimestesse, sh oma pereliikmetesse. Teismeeas ju sageli vanemad ei oska noore jaoks õigesti käituda: nad pahandavad, ei mõista, on liiga ranged jne. Sealt võib näiteks tekkida soov neist hoiduda, sest nad võivad olla hirmutavad. Endal aga võib tekkida ärevus, et ma ei suuda teiste ootustele vastata (kuigi tahaks). Selliseid kogemusi võib laiendada ning hakata üldiselt inimesi pelgama, justkui kartes, et kõigiga tekiks varem või hiljem sama kogemus. Siin on hästi oluline leida üks usaldusisik, kellega saaks oma päris mõtetest ja tunnetest rääkida. Kui sõpra või sõbrannat pole ja vanematega rääkida ei julge, siis see võib olla keegi teine täiskasvanu, miks mitte koolipsühholoog või kohalikult kättesaadav pereterapeut. https://www.lasteabi.ee/ lehelt saab juhiseid edasi tegutsemiseks. Soovin edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

05.08.2022

Tere, on mure tütre pärast. 3 aastat tagasi teda kiusati ühe rumala poisi poolt, kes tänaseks on ära kolinud.
Peale seda hakkas laps ennast kapuutsi taha varjama tundides. Nüüd peidab ennast maski taha. Meie kodus ei vaadata juba koroona algusest uudiseid, aga netis on igasugu hirmutavad reklaamid.
Nüüd laps keeldub ilma maskita kooli minemast ja nutab. Ei meeldi ka teiste ees süüa. Kohvikus olles hakkas nutma, kui ei saanud kuskile nurka peitu istuda.

Tänan

–––

Tänan kirja eest! Kiri on lühike ja põhjaliku vastuse jaoks napib informatsiooni, kuid mõistan, et teie mure on selles, et teie teismeline tütar tundub kogevat ärevust, mis avaldub teistega koos olles. Te ei täpsusta, mis oli kiusamise sisu, aga tõenäoliselt mõjus see tüdruku enesehinnangule. Kas temaga on see juhtum läbi räägitud ja erinevad tunded käsitletud, nii et ta mõistab toimunut ning on sellega rahu teinud? Kui pole, siis ehk tasub see ette võtta nt (kooli)psühholoogiga. Kui kiusatakse öeldes, et sa oled mõttetu ja nõme, siis nooruk võib tahta olla nähtamatu. Kapuutsiga varjamine aitab ümbritseva ja enda vahel distantsi luua ning seega olla vähem haavatavam. Ma ei imesta, kui ka kohvikus ehk teises keskkonnas kui koolis võib tekkida soov mitte silma paista. See on justkui enesekaitsemehhanism, et kui sa mind ei näe, siis sa ka ei noki minu kallal ning see käivitub automaatselt, kui ärevus on kõrgem, nt võõras kohas võõraste keskel. See on minu hüpotees. Koroonaärevus on levinud nähtus ja tegelikult on hea, kui inimene usub, et mask teda kaitseb – see võib aidata natuke ärevust maandada. Las ta kannab maski, kui see teda aitab. Üldiselt on teismeiga täis vahelduvaid ja tugevaid erinevaid emotsioone. Hea oleks, kui keegi saaks aidata tüdrukul iseendast paremini aru saada, et tal ei oleks põhjust hakata arvama, et on imelik. Loomulikult saab seda teha vanem, aga julgen soovitada ka psühholoogiga kohtumist. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

23.03.2022

Tere! Mure järgmine: tütar ei käi korralikult potil ehk siis number kahel. Ja seda juba mitu aastat. Ta hoiab kinni nii kaua kui saab, väidetavalt käib ja proovib teha, aga ei tule. Isegi on tagasi lükanud. Ja umbes korra nädalas saab häda tehtud. Sinna aastate sisse mahub kaks kolimist, lapse isast lahku minek ja nüüd mõned kuud on olnud minul uus elukaaslane. Olen mõni aasta tagasi käinud sellega seoses ka nõustamist saamas ja öeldi, et ma ise võimendan seda probleemi, peaksin sellest mitte välja tegema. Aga näen, et laps on vaevas ja süda murest murtud. Olen temaga väga palju rääkinud sellel teemal, ta tahab ikka proovida, aga ei tule välja midagi. Mida teha? Kelle poole pöörduda. Kuude viisi nõustamise järjekorras enam olla ei tahaks, selleks on probleem juba liiga suur, minu meelest.

–––

Tere! Kui probleem on nii pikalt püsinud, siis võib seda määratleda enkopreesina, mis on lastel sage ärevusega seotud mure. Küsige esmalt perearstilt abi ja suunamist psühholoogi juurde.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

25.01.2022

Tere! Mida teha, kui 16-aastane noormees ei saa hakkama uude keskkonda minekuga (uus kool, uued inimesed)? Esimesel päeval uues koolis käis kohal, teisel päeval pidas vastu ühe tunni, kolmandal sõitis rongiga kohale, kõndis kooliukseni ja tuli tagasi. Pärast koduseid vestlusi lubas esmaspäeval minna, kuid hommikul ei saanud minekuga hakkama. Kuhu pöörduda, kuidas aidata? Selgituseks: Lõpetas Waldorfi kooli üheksanda klassi. Hinded väga head, mõned head ja üks kolm – vene keel. Hea mäluga, loeb juba varasest vanusest palju, kodused ülesanded kohusetundlikult tehtud. Probleemiks tähelepanu keskmes olemine, teiste ees millegi tegemine (esinemine, ka koolisööklas söömine näiteks). Koolis käis, oli küll sealgi olukordi, mil jättis minemata. Käis ka psühholoogi juures mõned korrad, siis keeldus minemast. Kooli lõpupäeval läks aktusele, kuid teiste kõrvale saali istuma minna ei suutnud. Oli klassis, õpetaja viis otse aktuse ajal lõputunnistuse ja õnnitlused sinna. Tagasilöögi koolikaaslastega suhtlemises andis ilmselt ka vahepealne digiõppe aeg. Omainimeste keskel tore arukas noormees, suhtleb, hoiab end füüsiliselt vormis. Kuid ka koduses olukorras vajab ettevalmistavat aega ühest olukorrast-tegevusest teise üleminekul.

–––

Tere!
Kirjelduse põhjal on peamiseks probleemiks teismeeas sageli esinev sotsiaalne ärevushäire, mille korral põhjustavad ärevust suhtlemise ja teiste inimestega koos viibimisega seotud olukorrad. Kodustega suheldes on ärevus tavaliselt kontrolli all, aga uudsed olukorrad tekitavad tugevat ärevust ja paanikat, mis paneb tegevusi vältima. Vältimine aga paradoksaalselt hoiab häiret alal, sest aju jaoks välja kujunenud seos, et sellised olukorrad on ohtlikud, püsib (ei saa kinnitust, et ohtu ei ole ja inimene ei saa piisavalt kogemusi oma hakkamasaamise osas nendes olukordades). Sotsiaalärevuse korral on tõhusaks ravimeetodiks ravimid, kombineeritult psühhoteraapiaga, täpsemalt kognitiiv-käitumusliku teraapiaga. Vastavalt spetsialiste on Eestis palju. Ka terapeudi juurde võib aga minek olla keeruline, seetõttu vajab noor inimene selles olukorras järjekindlat suunamist abi otsimiseks. Medikamentoosse ravi vajalikkuse üle ja diagnoosi üle otsustab siiski psühhiaater, seega alustaksin kindlasti psühhiaatrist. Otsige kindlasti abi, sest teismeeas alanud sotsiaalärevusel on tugev oht muutuda krooniliseks, mis hakkab mõjutama inimese elukäiku väga olulisel määral.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

14.09.2021

Tere
Mure 13-aastase tüdrukuga, kes on väga endasse tõmbunud. Kuskil kellegagi käia ei taha, ka oma sõpradega mitte. Talle meeldib joonistada, istubki oma toas laua taga kössis ja joonistab suurema osa ajast. Suvel (ja isolatsiooni ajal) on olnud minu nõue, et vähemalt 1 h päevas peab õues käima, seda täidab suure vastumeelsuse ja virisemisega, enamasti pean tegema ka ultimaatumi, et kui õue ei lähe, siis telefon läheb ära. Koos meiega ei taha ka mingil juhul kuhugi tulla, midagi teha.
Peagi algab uus õppeaasta, olen otsinud ja soovitanud talle kunstialaseid huviringe, aga laps ei soovi ühtegi huviringi ega trenni minna, põhjendab, et eelmisel aastal ju ei käinud (huviringi, kuhu algul pidi minema, keeldus kohale minemast; trennis sügisel veidi käis aga siis loobus – koroona oli ka, jätsin siis selle sinnapaika).
Nüüd laps teatab, et ta kavatseb ainult koolis käia, ei kuskil mujal.
Ma ei tea, kas ma peaksin teda rohkem utsitama ja motiveerima (väga raske, igale küsimusele on vastuseks “ma ei tea”) või laskma olla? Olen mures, et see kodune-tubane elu mõjub negatiivselt ta füüsilisele ja vaimsele tervisele. Olen seda ka püüdnud talle selgitada, aga seni edutult. Ta tahaks lihtsalt, et tal lastaks rahus olla.
Kuidas oleks õige käituda?

–––

Tere!

Teismeeas on sage vajadus olla omaette, paljud noored isoleerivad end oma tuppa, kus on nende turvatsoon. Võimalik, et Teie laps kogeb sotsiaalset ärevust ja on seetõttu end üha enam oma tuppa sulgenud. Või on probleem meeleolu alanemises, mis on iseenesest eale vastav nähtus, kui kerget meeleolu alanemist esineb.

Kui aga on tegemist juba depressiooniga, siis see kindlasti teatud raskusastmel enam tavaline eaga kaasnev nähtus ei ole ja vajaks tegelemist. Soovitan Teil psühholoogi vôi pereterapeudi poole pöörduda.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

16.08.2021

Tere!
Ma olen internetist otsinud oma küsimusele vastust, aga ei ole leidnud. Kui see on kuskil olemas, paluks seda lehekülge. Kas nutiseadmetest ja arvutist tekkinud tervisekahju nagu depressioon ja väsimus on võimalik kaotada ning tervis taastada nii, et võõrutad end nutiseadmetest ja piirad võimalikult palju selle kasutamist? Ja kui palju aega see tervise taastamine võtab umbes?

–––

Tere!
Konkreetselt sellist lehekülge, millele viidata, ei tule meelde. Kindlasti tasub nutiseadmete kasutamisega liiale minnes hakata seadmete kasutamist piirama. Aju on paindlik organ, eriti lastel, ja õpib looma uutmoodi seoseid. Ka ränkade ajukahjustuste kiuste on ajul võime end taastada. 10-aastase lapse puhul pole kindlasti hilja. Depressioon ja väsimus on sage kaasnäht nutisõltuvuse puhul. Aju saab mängides ja ekraani taga niivõrd intensiivseid stiimuleid, et igapäevaelu ja n-ö tavaline maailm on ajule lihtsalt liialt igavad, ei köida aju tähelepanu. Väsimus tekib suurenenud koormuse tõttu ajule, sest aju on valmis mängude maailmas pidevalt reageerima, see kurnab. Taastage tasapisi lapse unerütm, jälgige toitumist ja liikumist. Liikumine ja uni on ajule ülitähtsad.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.12.2020

Tere. Lapsel hirm isaga kohtumise ees. Laps sai kõvasti pettuda, 3 a tagasi isa hülgas lapse ja igati vältis kohtumist ja nüüd on sunniviisiline suhtlemiskord. Laps ei taha minna kohtuma isegi motiveerides. Iga kord, kui hakkan rääkima isast, tõstab laps häält ja ei soovi sellest rääkida. Kooselus isa käitus verbaalselt ja füüsiliselt vägivaldselt. Psühhiaatri teadetes on väljendatud, et last ei tohi sundida kohtuma vastu tema tahtmist.
Mõistan, et laps ja isa peavad suhtlema, kuid isal on soov puudu. Isa on sotsiopaat. Otsib igalt poolt tähelepanu ja kaitset. Kuid ta ei taju laste seisundis midagi. Kuidas saan aidata last?

–––

Tere!

Saan aru, et olete hädas oma 5-aastase lapse ja tema isa suhtlemise osas. On tõsi, et lapse ja isa suhte säilitamine on oluline. Mul on natuke vähe infot ja tausta, et väga põhjalikku vastust anda. Kui laps on saanud isa käitumisega seoses trauma, siis on arusaadav, et tal on blokk isaga suhtlemise osas. Lisaks kandub lapsele üle ka Teie enda suhtumine lapse isasse. Kui kohtu poolt on määratud suhtluskord, on see seaduse silmis täitmiseks, samas lapse vastumeelsus näitab, et selles suhtes on asju, millega ta toime ei tule. Sellistes olukordades satuvad lapsed lojaalsuskonflikti. Isegi kui sooviks isa armastada, on isaga suhtlemine midagi, mis teeb halba ilmselt ka Teile, kuna väljendate, et lapse isa on sotsiopaat (selle termini osas oleksin ettevaatlik, see on psühhiaatriline diagnoos) ja ilmselt ei tunne te ise ei enda ega lapse osas turvaliselt seda suhet soodustada ja hoida, see on kõik väga loomulik ja arusaadav.

Kui isal soov Teie meelest puudub, siis võiksite suhtluskorra lastekaitsetöötajaga koos uuesti üle vaadata ja mingi kompromissi leida.
Kuigi seadused on täitmiseks, ei tähenda see seda, et see peaks tulema lapse vaimse heaolu arvelt.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

05.09.2020

Tere, neiu on 16-aastane ja tarvitab alkoholi, suitsetab, teeb mokatubakat, teeb e-sigaretti, teeb narkootilisi aineid ja seksib.
On tekkinud mure ta pärast. Neiu lõigub ennast. Vanemad tal ei tea sellest. Tal on diagnoositud depressioon. Ise väidab, et on väga õnnelik enda eluga. Ma olen ta lähikondlane. Tüdruk kiitleb sellega ,et tal on 5 poissi samal ajal ja räägib avalikult suguvõsa ees, kuidas iga intiimkogemus on. Koolis on tal halvad hinded ja väga palju puudumisi.
Ema ja isa on tal mures ja paanikas. Neiu käitub nendega väga halvasti, sõimab ja karjub nende peale. Sooviksin leida tüdrukule abi või nõu siit. Olen ka ise meeleheitel.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! On suur rõõm, et sellel neiul on mitmeid inimesi, kes temast hoolivad. Siiski tundub, et ta ei tunneta seda. Oletan, et tal on olnud kui mitte kodus, siis eakaaslastega suuri muresid ja südamevalu, mida ta välja ei kannata ning mis võiksid selgitada lõikumist. Äkki on ta püüdnud olla väga korralik ja täiuslik, aga kogenud palju kriitikat ja kõrgeid nõudmisi? Ehk on ta hiljuti mõistnud, et ta ei suuda kõigile ootustele vastata ja siis reaktsiooniks kõigele käega löönud? Tema käitumises tundub olevat protesti, aga ka armastuse otsimist või enda väärtuse kinnitamise püüdu. Need on muidugi hüpoteesid, mida peaks teraapiatöö käigus kontrollima. Kõige üldisemas mõttes on vaja neiul kedagi, keda ta võiks usaldada sellega, mida ta tegelikult mõtleb ja tunneb. Võib-olla ta kardab, et kui ta sellest räägib, siis tema üle naerdakse, ta tunded tühistatakse, loetakse moraali või saadakse kurjaks? Seetõttu oleks muidugi neutraalne ja professionaalne terapeut hea variant. Võib-olla suudate ja saate teie see usaldusisik olla? Sageli kestab enesehävituslik käitumine nii kaua, kuni teine n-ö vastasjõud ei kaalu seda üles ehk siis – kuni tal puudub motivatsioon teisiti käituda. Ei oska öelda, mis võiks seda tekitada. Mul on tõesti kahju, ei oska rohkem aidata. Soovin edu ja tänan, et olete hooliv!

02.12.2019

Tere! Mure seisneb järgnevas.

Oleme perega mures 13-aastase neiu pärast, preilil on tekkinud ebameeldivad sõbrad, kes kaasavad teda suitsetama ja muid aineid tarbima, tihti tahetakse jääda üksi koju ning siis tuleb tuttavatelt kirju või helistamisi, kus preili jälle parasjagu jama kokku keerab. Tüdruk oli kunagi väga lahke ja armas, arvestas teistega ja väljendas ennast suurepäraselt. Tänaseks on tal mälulüngad, tõsised tähelepanuhäired, igasugune vastutustunde puudumine, vaidleb vanematele vastu ning ei kuula ka vanemaid õdesid ega vendi. Mõned aastad tagasi olid preilil tunnistusel neljad-viied, mõni kolmgi eksis ära, kuid sel aastal ei leidnud me tunnistuselt muud kui puudumisi, millest keegi peres ei teadnud ning millest ta ise keeldus rääkima, kahed ja kolmed aastahinnetes.
Samuti ei suuda ta telefonist kasvõi mõnda aega eemal olla. Oleme üritanud asja piirata, kuid tulutult.

Neiu ise ajab kõik ema ja isa lahkumineku ning tülide kaela. Kuid see on vaid labane vabandus, sest tema käitumine sääraselt on kestnud juba umbes kaks aastat, kuid vanemad läksid lahku vähem kui aasta eest.

Kuhu peaksime pöörduma? Või mida tegema?

Isa ja ema omavahel koostööd kahjuks ei tee, kuna on lahus ning preili keerab sinna vahele vaid valede puntraid. Kasvatusmeetodid on samuti väga erinevad.

-vanemõde

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

On arusaadav, et olete mures. Kuid nii ongi: väikesed armsad tüdrukud saavad täiskasvanuks ning kuigi mitte iga kord, kuid siiski piisavalt tihti käibki suurekskasvamine läbi seesuguse käitumise, mida te kirjeldate. On ju tegu keeruka füsioloogilise ja psüühilise arenguetapiga, mida teie 13-aastane on läbimas, ja suurte muutustega kaasneb ikka pinget, mis võib kaasa tuua kriitilisi olukordi, millega toimetulekuks vajab teismeline tegelikult väga palju pere toetust, kuigi ta sõnades võib seda eitada ja kõiki teid n-ö pikalt saata. Piltlikult öeldes käivad teismelise peas ja kogu kehas suured ümberehitustööd, ja sellel suurel „ehitusplatsil“ on loomulikult palju segadust. Vanemate lahkuminek võib teismeliseea kriisi süvendada, kuid mitte põhjustada.

Ühest äärest teise kõikumine, mustvalge mõtlemine ja ka mõtlematu (vastutustundetu) käitumine kuuluvad selle ea juurde. Puberteet peabki piire katsetama, sellega õpib ta tundma iseennast, teisi ja maailma. Pere ülesanne selles olukorras on püüda last mõista ja toetada. Just mõistmise ja empaatia puudus on tihti see, mis paneb noort inimest teie kirjeldatud moel käituma: see on nagu sisemine karje: mitte keegi ei saa minust aru!

Teismelise toetamine võiks käia kahe tegevuse kaudu. Ühelt poolt selle kaudu, et talle antakse eakohaseid vabadusi (nt peaks saama pubekas valida ise oma riietumisstiili ja sõbrad, kaunistada iseend või oma tuba oma maitse kohaselt, kuulata oma muusikat, ükskõik kui hull see teistele ka ei tunduks, erimeelsuste puhul peaks kasutama kindlasti läbirääkimisi, ei tohiks kasutada jõudu – sest kohe saab sama palju jõudu vastu jne). Teiselt poolt käib teismelise toetamine selle kaudu, et pere poolt on väga konkreetselt ja kindlalt paika pandud piirid, mis on samuti mõistlik läbi rääkida. Nt kojutuleku aeg, hügieenirutiinid, õppimisse ja ekraanidesse puutuv, kodused ühisreeglid jms.

Väga oluline on võtta aega koostegevusteks ja kindlasti on vaja teismelist kuulata. Tõeline kuulamine tähendab, et on piisavalt aega ja koht, kus segamatult olla ning keskendutakse täielikult vaid kuulamisele. Seesuguse abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (tüdruku mõtted-ideed ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu). Kuulamise juurde ei kuulu moraalilugemine ega hukkamõist, ka mitte lohutamine ega nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju teismelisele hoopis vastupidist – et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. See ongi kuulamise kõige olulisem idee: ma annan teisele märku, et tema tunded ja mõtted on väga tähtsad. Alles pärast seda saab arutleda selle üle, mida saaks, võiks, tahaks teisiti teha. Seesuguse käitumisviisi valimine aitab luua ja hoida häid suhteid, usaldust – ja just seda on tüdrukule praegu hädasti vaja. Ta ei tule oma „ehitusplatsil” ehitustööde juhtimisega ise toime, kuid vaid pealtnäha võib tunduda, et ta ei soovi näha seal ühtegi teist, kes ütleks, kuidas ja mis. Ta ei usalda käsku, kuid dialoogis olles ja selle toel võib leida paremaid lahendusi ja käitumisviise, kui kirjas kirjeldatud. Kui leiate aega ka midagi lugeda, siis soovitan I. Filliozat’ raamatut „See on hullem, kui ma kartsin”, kus teismelise mõttemaailma arengut ja tema toetamisviise on kirjeldatud lühidalt ning selgelt. Vajadusel saate pöörduda ka psühholoogi või pereterapeudi poole.

23.07.2018

Tere!

Hiljuti sain oma tütre sõbranna kaudu teada, et minu 5. klassis käiv 11-aastane tütar on sotsiaalmeediasse postitanud pilte enda lõigutud käest ja lisanud juurde teksti: „Kui saan teada, et ma kellelegi ei meeldi, siis ma teen seda (see oli mul juba kolmas kord.)” Samuti lisas sõbranna ärevakstegevaid jutte minu tütre juttudest, kus ta räägib enesetapust ja suitsidaalsetest mõtetest. Kuidas peaksin lapsevanemana edasi käituma? Tütar ei tea, et antud infot oman. Kas esmalt lapsega ise rääkima ja siis psühholoogi pole pöörduma?

–––

Tere!

Teie kirjast selgub, et tütar on jõudnud teismeliseikka ning teie poolt avastatud tütre käitumise osas tuleks teil kindlasti kiiresti reageerida. Soovitame enne tütrega rääkimist kirjutada või helistada www.peaasi.ee lehel leitavatel nõustamise kontaktidel. Oluline on koos nõustajaga mõelda korra läbi, kuidas tütrega täpselt rääkida ja siis esimesel võimalusel tütrega vestelda.

Lugupidamisega

Ly Kasvandik
Lapsevanemate koolitaja-nõustaja

07.03.2018

Tere. Mure selline, et lapsel puudub täielikult elurõõm. Ta on trotsi täis ja ei ole eriti suhtlusaldis. Oskate ehk soovitada, kuhu pöörduda?

–––

Tere

Märkate, et laps on muutunud rõõmutuks ja ei taha suhelda. Need on kindlasti märgid, millele tasub tähelepanu pöörata ja spetsialistilt nõu küsida.

Teie kirjast ei selgu, millises Eesti piirkonnas laps on. Seetõttu annan üldised kontaktid. Võite muidugi esimese käigu teha ka perearsti juurde, kes peaks olema võimeline ka Teile oma piirkonnast kontakte leidma.

Vaimse Tervise Keskused ja kabinetid:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

11.10.2017

Olen mures oma perekonnatuttava tütre pärast, kes on 12-aastane. Teda kasvatab isa sellest ajast, kui tüdruk oli  alla aastane. Nüüd on raskused käitumise pärast, ta ei kuula sõna, haugub vastu ja kuigi on alles esimene veerand, on tema õppimine olematu. Ta süüdistab õpetajaid, et õpetajad ei saa temaga läbi. Rääkisin mõni päev tagasi lapse isaga, aga ta ütles, et proovib ise hakkama saada. Ka koolipsühholoog on temaga rääkinud, ta arvab, et pole vaja kuskile mujale pöörduda. Kuna me oleme väga pikka aega perekonnasõbrad, siis ma ei suuda vaadata, kuidas lapsel halvasti läheb. Lapse isa ei tea, et ma teile kirjutan. Olen peaaegu kindel, et üksinda nad toime ei tule (eelmisel aastal kiusati teda ka koolis, mille pärast käis ka isa koolis). Soovin teada, kelle poole peaks abi saamiseks pöörduma, olen aru saanud isa jutust, et koolipsühholoogist pole kasu.

–––

Tere!

Näete, et Teie lähedane tuttav vajaks oma lapsega abi. Saan aru, et isa ja lapsega on tegelenud koolipsühholoog, kuid siiani pole tulemusi olnud. Sageli usuvad vanemad, et saavad ise hakkama. Põhjuseks võib olla ka see, et ise ei osata oma kõige lähedasemate abivajadust hinnata, mis on väga loomulik.

On väga hea, et Teie olete probleemi märganud. Mis Te aga teha saate? Ilmselt tuleks veel ja veel isaga rääkida ja proovida ära kuulata, miks ta ise tahab hakkama saada. Kas selle soovi taga on mure saada kooli/spetsialistide poolt sildistatud või on tegu tundega, et ta on vanemana läbikukkunud? Vahel on inimestel ka lootus, et spetsialist aitab kohe olukorda muuta ning kui oodatud tulemust ei saada, siis pettutakse abi saamise võimalustes. Ja tõesti võib ka olla, et iga spetsialist ei olegi abistav, mis aga ei tähenda, et kõik oleks sellised. Neist teemadest võiksite oma tuttava isaga rääkida.

Saate teda julgustada ikkagi abi küsima, sest ta tahab ju oma lapsele kindlasti kõige paremat. Mida vanemaks saab laps, seda keerulisem on teda edaspidi aidata. Teie poolt antud lapse käitumise kirjeldus ei ole kindlasti tavaline teismeea iseärasus (vahel usuvad vanemad ka seda), vaid ikkagi viide, et laps on hädas ja isa vajab tuge.

Kuhu veel pöörduda? Isa võiks proovida edasi abi küsida pereterapeudilt, kes oskab näha lapse probleemide sügavamaid juuri, jõustada vanemat ja mõelda, kuidas peret mitmekülgselt toetada. Teie kirjast ei selgu, kus isa elab. Lisan viited lehekülgedele,kust saate leida erinevates Eesti piirkondades tegutsevate pereterapeutide kontakte.

Mulle tundub hetkel, et kõige mõistlikum oleks Teil ise ka koolipsühholoogiga ühendust võtta ja paluda, et ta ikkagi prooviks kooli poolt motiveerida isa abi otsima. Õppeedukuse kiire langus on siiski pigem märk pereprobleemidest ja hädas olevast lapsest.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

10.10.2017

Ma ei oska mujalt küsida, mida teha. Mul on sõbrannal kaks väikese vahega last, vanem 2-aastane ja noorem seitsmekuune. Tal ei ole vanemate abi, mehega suhted sassis ja kelleltki teiselt ei oska ka abi vastu võtta, selle tulemusena on ta täiesti sassis juba ja ääretult kergestisüttiv ja depressiivne. Ma muretsen tema ja ta laste pärast, aga ta ei lase ennast aidata ka. Mida sellises olukorras üldse tegema peaks?

–––

Tere

Olete üsna keerulises olukorras. Lähedase rasket olukorda on kurb pealt näha. Samas abi peale sundida ei saa. Ilmselt kõik, mida saate teha, on veenda oma sõbrannat abi otsima. Julgustada kõigepealt minema perearsti juurde, kes saaks kindlaks teha, kas on depressioon, ja vajadusel ravi pakkuda.

Samuti võiks pöörduda mõne pereterapeudi poole, kes saaks aidata pereelu tasakaalustada. Kui mehega suhted on nii sassis, et juba lahku minek käes, siis on ikkagi vajalik, et spetsialist aitaks olukorda lahendada nii, et lapsed võimalikult vähe kannataksid. Kui lahku minekut ei ole, siis sassis suhteid saab ka korraldada. Ehk saate aidata leida sõbrannale mõne kontakti ja pakkuda, et panete koos aja kinni. Ta ei pea ju jääma teraapias käima, kui ta seda ei soovi, aga kaotada pole ka midagi, kui ta läheb. Kontakte leiab siit: http://perekonsultatsioonid.ee/pereteraapiakeskus/tootajad/ ja http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/

Kuidas aga veenda abi otsima, see on päris keeruline. Esmalt võiksite proovida kasutada võimalikult palju aktiivset kuulamist ehk siis sõbrannale tagasi peegeldada seda, mida ta tunneb või ütleb. Näiteks „Sulle tundub, et sa pead ise hakkama saama“ või „Abi küsimine on hirmutav“. Proovige esmalt lasta temal rääkida ja alles siis rääkige oma mõtteid, tundeid. Peale kuulamist saate selgitada sedagi, et vanemate omavaheline suhe ja ka mõlema vanema tervis mõjutavad väga laste arengut. Kui ta enda pärast ei taha minna, siis laste pärast tuleks spetsialistidega konsulteerida, et kas kõik on korras.

Jõudu soovides

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

05.08.2017

Tere. Kirjutan oma ema nimel. Ta kasvatab 13-aastast tütart. Siiani on kõik tundunud väga hästi, laps on küll kinnisema loomuga, aga on alati jäänud mulje, et ta alati räägib, kui on mure. Nüüd leidis ema prügikasti kõrvalt kirja, mille tüdruk oli kirjutanud. Seal rääkis laps mitmest halvast asjast, mis on temaga juhtunud ning kuidas tema elus on kõik halvasti ja ta oli enne nii õnnelik, aga nüüd mitte.
Kuidas sellises olukorras käituda? Lapsele peale vaadates ja temaga suheldes ei näita ta mingit märki sellest, et tal sellised mured on. Ja samas ei saa ka minna nüüd, et näe leidsin selle kirja – ta oli selle kirjutanud nii, et seda keegi ei näeks, lihtsalt ära visates kukkus prügikastist mööda.
Tahaks last aidata, aga kuidas saada sellest rääkida ilma, et ta võtaks seda rünnakuna või et ta end avaks? Muidu, kui midagi küsida, vastab alati, et kõik on hästi

–––

Tere

Olete mures, kuidas läheneda 13-aastasele, kes on ilmselt omadega täitsa hädas. Teie kirja lugedes tekib kohe mõte, et miks laps selle kirja kirjutas ja kellele? Vahel teismelised, kes ei oska või ei söenda oma muredest rääkida, teevad seda kirja teel. Vahel võib ka olla, et kuigi kiri oli ära visatud, siis võis laps ikkagi loota, et keegi selle leiab (n-ö appikarje).

Ja isegi, kui laps soovis, et keegi seda kirja ei näeks, siis tasuks Teil temaga rääkida ja oma muret talle väljendada. Lapsed sageli ei tea ja ei oska ise esimest sammu abi otsimisel teha. Näiteks saate tüdrukule öelda, et leidsite sellise kirja ja olete nüüd mures, sest kirjas järgi saate aru, et tal ei ole kõik korras. Väljendage talle tundeid ja mõtteid, mis Teil tema kirja lugedes tekkisid. Kasutage aktiivset kuulamist, ehk siis peegeldage talle tagasi seda, mida te näete või kuuulete teda ütlemas. Näiteks „Ma näen, et sa ehmatasid/pahandad/oled segaduses, et ma selle kirja leidsin“, „Saan aru, et sa ei taha sellest rääkida“, „Sulle tundub, et ma pahandan sinuga“, „Sa tunned ennast üksildasena ja ei tea, kuidas neist asjadest rääkida“, „Oled elus pettunud“ jm. Peegelduste tegemisel usaldage oma „kõhutunnet“. Siin ei ole õigeid ja valesid vastuseid. See on vaid hea viis jõuda lähemale teemadele, mis lapse jaoks tegelikult on olulised ning aidata tal ka neist rääkida.

Vahel võib olla, et teismeline vajab aega ning jääb sootuks vait või eitab probleemi. Siis jätke „uks lahti“ ja öelge talle, et olete tema jaoks olemas, millal iganes ta tahab edasi rääkida. Samuti tasub ilmselt öelda, et see jutt jääb teie kahe vahele. Seejärel laske teemal veidi olla ja vaadake, kas tüdruk ise Teie juurde tuleb. Kui ei, siis minge mõne aja möödudes ta juurde ja võtke uuesti teema üles. Öelge, et Teil on ikka mure ja tahaksite väga teda aidata ja mõista. Kui ta jätkuvalt ei taha rääkida, siis pakkuge talle võimalust pöörduda mõne nõustaja poole. Vahel on võõrale inimesele oma asjadest lihtsam rääkida.

Lugupidamisega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

 

12.07.2017

Tere!
Minul on selline mure, et mul on 1 a 8 k vana tütar, kes üldse ei kuula mind. Isa sõna kuulab, aga mind üldse mitte. Pigem tundub, et ta naudib seda, kui ma närvi lähen. Rahulikku keelamist ei kuula, ärritunud varianti samuti mitte. Tal on kogu aeg käsil mõni pahandus ja isegi kui suure pahandamise peale loobub oma tegevusest, siis viis minutit hiljem teeb sama asja uuesti. Ja nii iga päev. Ma olen väga rahulik ja kannatlik inimene, aga ma ka enam ei suuda, ma ärritun väga kergesti praeguseks ja tunnen ennast meeletult süüdi, et ma ei suuda olukorda enam kontrollida ja ärritun pidevalt.
Palun aidake, ma ei taha, et meie suhtlus olekski üks suur pahandamine.

–––

Tere

Olete väsinud pahandustest ja tunnete, et peagi 2-aastaseks saav laps ei kuuletu Teile. Saan aru, et isa sõna ta kuulab ja siis on käitumisega korras. Olete ilmselt sattunud sellisesse nõiaringi, kuhu paraku paljud väsinud vanemad satuvad – mida väsinum ja ärritunum olete, seda raskem on ennast kehtestada, ning mida vähem see õnnestub, seda ärritavamalt paraku laps käitub. Mida rohkem pahandusi, seda suurem süütunne ja abitus ning seda enam olukord väljub kontrolli alt.

Kõik see ei tähenda, et olete emana läbikukkunud. Kaheaastase kasvatamine on paras väljakutse. Kui olete väsinud, siis on keeruline rahulikult piire seada. Seega mõelge, millal saite viimati aega iseendale ja mida selle ajaga tegite? Kas see oli Teie jaoks puhkus või pigem mitte? Kes on Teil veel peale mehe abiks? Kindlasti tasub mõelda, millal viimati saite ka koos mehega ja ilma lapseta aega veeta. Väikelapsed on äärmiselt nõudlikud ja neil on palju vajadusi. Te ei saa neid vajadusi rahuldada, kui Teie enda vajadused on rahuldamata. Kui olete kodune ema, siis tuleks sellele kohe eriti rõhku panna. Päev läbi koos lapsega olla on väga intensiivne.

Kui puhkust on olnud piisavalt, siis edasi tasuks uurida, mis toimub 2-aastaste arengus. Neid iseärasusi mõistes on ehk lihtsam rahulikuks jääda ja ennast kehtestada. Näiteks ei suuda kahene enda tegevust pidurdada ja kontrollida. Seetõttu tuleks kodune keskkond muuta võimalikult ahvatlustevaeseks. Kõik asjad, millest potentsiaalselt võib pahandus tulla, pange silma alt ära (telekapult, telefon, purunevad asjad jm). Nii saate ehk mõne keelamise päevas vähem teha.

Lapse vajadus on maailma katsetada ja uurida, mis täiskasvanute jaoks näeb enamasti välja pahanduste tegemisena. Kui on mingeid tegevusi, mis ei sobi (näiteks toas jooksmine), siis suunake need tegevused mujale (jooksmine õues). Kui lapsele meeldib asju sahtlitest välja kiskuda, siis tehke talle üks sahtel, kuhu panete igasugu põnevat kraami, mida ta tohib kiskuda ja lubage ainult seda sahtlit sorteerida. Kui ta valab tassist piima lauale, siis minge peale sööki vannituppa ja laske tal veega mängida.

Lapse maailm on enesekeskne. Mina ja maailm. Ta tahab tegevusi ja inimesi kontrollida, et ennast tundma õppida. Andke talle valikuvõimalusi. „Kas sa tahad neid lillelisi või täpilisi sukapükse?“, „Kas sa tahad vannituppa minna joostes või hüpates?“

Kasutage keelamise asemel pigem jah-ütlemist ja öelge talle, mida ta VÕIB teha. Kui laps läheb kiskuma sahtlit, mida ta ei tohi puutuda, siis öelge „Tule vaata seda sahtlit“ (ja suunake ta tema enda asjade juurde). See toimib paremini kui keeld „Ei tohi kiskuda“. Kui laps jookseb tänaval, siis öelge „Tänaval kõnnime käest kinni!“ (võtate käest kinni), mitte ei ütle „Ei tohi joosta!“ Kui laps tahab mängida, aga on söögiaeg, siis öelge „Jah, sa saad peale sööki edasi mängida“, mitte „Pane ära ja tule sööma!“

Arvestage, et mingeid asju peate lapsele selgitama või siis piire seadma kümneid ja kümneid kordi. See on väsitav, aga väikelaste puhul väga tavaline.

Ilmselt olete mehega arutanud, mida tema teeb teisiti, et laps teda kuulab. Kui vanemad teineteisega oma nippe jagavad, siis võib see ka abistav olla. Jagamised ei tohiks minna etteheideteks, vaid võiks toimuda ikka koostööna.

Kui tunnete, et ikkagi on raske leida jõudu olla rahulik ja kehtestav, siis saate neid olukordi mõne perenõustaja juures lahti rääkida. Konkreetsete näidete abil lahenduste otsimine on alati vanematele abistav.

Soovitan ka kahte raamatut, mis võiksid anda mõtteid:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

08.03.2017

Tere

Meil peres üks laps, kohe 10 saav poeg. On tekkinud olukord, kus on väga raske ette võtta midagi toredat koos perega. Ise mehega oleme mägimatkajad ja sportlikud. Ei saa öelda, et laps ei näeks kodus sellesarnast eeskuju. 2 a tagasi, kui oli trenni valimise aeg, tahtis minna suusatrenni. Nüüd on seal 2 a  käinud, aga räägib kogu aeg, et ema sunnib ja ta ise vihkab suusatamist. Olen tõesti trenni osas järeleandmatu ja jäik. Suusatrenn on üks vähestest trennidest, mis toimub õues. Ja kuna tänapäeva linnalapsed eriti väljas ei käi, pean seda oluliseks. Kolm korda nädalas on siis see “kohustuslik” suusatrenn ja raamatuid armastab ka lugeda ja siis muidugi nutiseade… Kuidas aga saada laps rõõmsa meelega osa võtma perega ühistest rabamatkadest või suusatamistest?? Sellistele väljasõitudele eelneb suur tüli ja hea idee on sumbub autos istudes. Kui aga kohale jõuame, on kõik hästi. Kuidas jõuda ilma stressita autosse???

–––

Tere

Teil on liikuv ja sportlik pere. Samas kurvastab, et teie 10-aastane poeg ei taha enam suusatrenni minna ja ka matkast osa võtta. Kuidas teda rõõmsal meelel ja tülita kaasa saada?

Saan aru, et varem on poeg koos matkamisest huvitunud? Kas olete teda kuulanud, et mõista, mis muutunud suhtumise taga on? Proovige kuulata nii, et Te ei hakka küsima „miks“-küsimusi („Miks sa ei taha tulla?“), vaid pigem peegeldate talle tagasi seda, mida ta ilmselt tunda võib või arvab. Usaldage oma sisetunnet ja pange ennast tema „sussidesse“. Öelge näiteks: „Ma saan aru, et minuga rabamatkale tulek ei tundu enam huvitav“, „Sinu jaoks on igav/tüütu välja minna“. Kuulake, mis ta vastab. Kas nõustub või lisab enda poolt midagi. Seejärel kuulake edasi. Ärge hakake veel oma tõekspidamisi selgitama või last veenma. Öelge näiteks „Siis on küll paha kaasa tulla, kui huvi ei ole“. Sellise kuulamisega võib selguda, mis on tegelik põhjus, miks ta kaasa tulla ei taha. On see igavus, tüdimus, muud huvid. Lisaks sellele tunneb laps, et tema arvamus on oluline ja ta saab matka asjus kaasa rääkida, mis selles vanuses lapse jaoks on tegelikult oluline.

Kuulake ja proovige tema mõtteid ja tundeid aktsepteerida. Need ei pruugi kokku minna sellega, mida Teie asjast arvate, aga kui tema tunneb, et Te vähemalt proovite temast aru saada, siis on ta valmis ka Teid kuulama ja kaasa mõtlema.

Soovitan lapselt küsida, mida tema tahaks koos perega teha? Mis on tema jaoks põnev koos perega tegevus? Või milline õues toimuv tegevus on tema jaoks vahva? Samuti võib mõelda, et kui minna metsa, siis mis võiks olla see tore asi, mida seal teha. Kuulake neid ideid kriitikata ja omapoolsete hinnanguteta. Võite koos mõelda, mis tegevusi metsas ja rabas teha, et oleks põnevam. Näiteks peab iga pereliige mingi eelnevalt ettevalmistatud töölehe ära täitma või mingeid taimi leidma. Laske lapsel mõelda, mida sellel matkal teisiti teha, et oleks vahva.

Kui lapsele meeldib lugeda, siis võtke abiks raamatud. Näiteks raamatud, mis räägivad ellujäämisest looduses või annavad nippe, kuidas metsas orienteeruda. On ka loomade jäljeraamatuid ning muud toredat. Peate ilmselt oma lapse huvidest lähtuma, et leida see tore raamat, mida enne matkale minekut lugeda või isegi kaasa võtta.

Kui laps ei taha koos tegutsemisest midagi kuulda, siis selgitage, miks Teile see oluline on, et saate koos väljas liikuda. Näiteks: „Ma tahan sinuga koos aega veeta. Mul on sinuga koos mõnus. Ma soovin, et me saaksime koos midagi vahvat kogeda“. Mõelge eelnevalt välja, mis Teile koos tegutsemise juures oluline on ja rääkige siis sellest.

Kohustusliku ja vihatud suusatrenniga võiks teha sama – kuulata. Peegeldage tagasi poja tundeid. „Sa oled suusatamisest tüdinenud. Sa tahaksid pigem kodus olla“. Nii võite ehk kuulda, mis trennis tegelikult probleemiks on. Võite ka näiteks anda lapsele ülesandeks öelda vähemalt 3 asja, mida tema suusatreenerina teisiti teeks, et lastel oleks trennis äge.

Kuulates olge kannatlik. On suur kiusatus hakata seletama, juhendama, mis on tema tervisele hea ja kuidas liikumine on tervisele hea jne. Enne kuulake ja alles siis öelge, miks Teile on oluline, et laps liiguks värskes õhus. Tehke seda lühidalt ja ilma lapsele hinnanguid andmata.

Teie kirjast ei selgu, kas kaasate last reiside planeerimisse. Iga rabamatk vajab ju ka läbimõtlemist. Olemas on ju ka matkaradade kaardid. Laps saab neid ise otsida ja teha ettepanekuid, kuhu minna ja mida teha.

Samuti olge avatud ka muudele vabaõhutegevustele, mis laps ehk jutu käigus välja toob.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

03.03.2017

Tere, minu õde on üksikema, poiss saab varsti kuueseks. Reedest saadik on laps nagu ära vahetatud, kui oma tahtmist ei saa, siis lööb oma ema. Mida teha mis last võiks vaevata, et ta nii käitub?

–––

Tere

Olete mures õe lapse pärast, kelle käitumine on äkitselt muutunud.

Kui lapse käitumine muutub tavalisest erinevaks, siis on see tõesti märk mõnest murest või rahuldamata vajadusest. Teie kirjast ei selgu, mis muutuseid on lapse elus olnud. Seega mõned mõtted, mis mured selles vanuses lastel tavaliselt on.

Üks oluline lapse vajadus on kontakt ja lähedus vanemaga. Kas on võimalik, et ema on olnud eemal (ka emotsionaalses mõttes), väsinud ja ei jaksa lapsele aega pühendada? Üksikema olla on keeruline ja väsitav. Laps ei oska seda aga mõista ja nõuab lähedust ka näiteks lüües.

Kui muutus on olnud äkiline ja varem on emal piirid paigas olnud, siis võib lapse käitumise taga olla ka lapse enda väsimus. See võib tekitada nõudlikkust, frustreeritust, viha.

Mida saate Teie teha? On väga hea, et oma õe ja tema lapse muret olete märganud. Kui Te seda veel teinud ei ole, siis võiksite õele öelda, et olete olukorda märganud. Näiteks „Ma märkasin, et laps on ärrituvam ja lõi sind. Olen mures. Kuidas sina ennast tunned? Kas ma saan sind kuidagi aidata?“ Vahel on märkamine ja selle sõnadesse panemine juba abistav ja toetav.

Ka lapsega võiksite rääkida. Kirjast ei selgu, kui lähedane Te poisiga olete, aga võiksite koos ehk aega veeta. Saab ema puhata ja Teie võimaluse last kuulata. Kasutage peegeldusi. See tähendab, et räägite lapsele, mida olete tema käitumises märganud ja mida arvate, et ta tunda võib. Näiteks „Ma saan aru, et sa oled ise ka hädas. Sa oled vihane. Ma tahaksin sind kuidagi aidata.“

Võib ka piisata, kui lapsega lihtsalt midagi vahvat koos teete, et oleks vaheldust.

Teie kirjast ei selgu, kas lapsel on isa olemas ja kas laps saab temaga suhelda. Võiks mõelda, kas see suhtlus on piisav ja kuidas isa saab panustada lapsega aja veetmisesse.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

03.03.2017

Esita enda küsimus

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.
Sinu küsimus avaldatakse koos vastusega viie tööpäeva jooksul. Vastus saadetakse ka sinu e-posti aadressile.