Toetav tugiisik on abiks asendushoolduselt lahkuvale noorele iseseisvasse ellu astumisel

Eestis on palju lapsi, kes ei saa kasvada sünniperes. Ent kriitiline pole ainult lapsepõlv – ka iseseisvasse ellu astudes vajavad nad enda kõrvale toetavat täiskasvanut. Selles loos jagavad kogemusi Tom* ning tugiisikud Aive Makko ja Kadri Reinap.

Tom pidi ema juurest lahkuma kuueaastaselt

„Mäletan ühte päeva, mil ema ütles, et läheb poodi suitsu järele, kuid istus siis hoopis tuttavatega autosse ning sõitis minema, jättes mind üksi tänavale,“ räägib täna 19-aastane noormees. Tom jõudis olla asenduskodus, endise nimega lastekodus, umbes pool aastat. “Siis räägiti mulle, et saan minna kasuperre. See tundus uue ja parema elu võimalusena – saada endale päris pere,“ jagab Tom, kuidas jõudis kümneks aastaks hooldusperesse.

Pere elas väikeses maakohas, seal oli nii juba suureks kasvanud bioloogilisi kui ka teistest peredest sündinud eri vanuses lapsi. Tomi sõnul oli neil kord väga range. Lapsed pidid hästi õppima, osalema kodutöödes ega tohtinud kodust eemale minna: “Nad olid vanamoodsad. Asjad, mis on tänapäeva noortele enesestmõistetavad ning normaalsed, olid meie jaoks keelatud või miinimumini viidud. Selle tõttu polnud mul sõpru ega inimesi, kellega lapsepõlves aega veeta.”

Kui Tom jõudis gümnaasiumisse, hakkas ta kasuvanematele vastu, sest tahtis end tunda tavalise noorena: “Tahtsin teistega väljas käia ja suhelda, kas või jalgpalli mängida. Ma ei teinud midagi halba, ei proovinud alkoholi ega suitsu.“ Ent suhted kasuvanematega muutusid aina pingelisemaks. Ja nii oligi ühel päeval maja ees lastekaitsetöötaja auto. Pool tundi hiljem olid Tomi asjad kokku pakitud ja algas sõit Tallinnasse turvakodusse, sealt edasi asenduskodusse – sinnasamasse, kus poiss juba korra elanud oli. See oli Tomile ootamatu ja raske aeg: “Ootasin nii väga, et mind kuulatakse ära ja mõistetakse. Püüdsin seletada, aga mind ei kuulatud,” jagab ta. Peagi jättis Tom  keskkooli pooleli ja läks hoopis tööle.

Aive ja Kadri teekond noorteni

Aive Makko on sotsiaalhoolekande valdkonnas tegutsenud terve elu, kuigi lõpetas alles 2014. aastal Tallinna ülikoolis rakendusliku sotsiaaltöö magistriõppe ning õppis varem hoopis kehakultuuri. Tõsi, kehalise kasvatuse õpetajat temast ei saanud. “1992. aastal, kui olin ise lapse saanud, sattusin tööle Karula koolkodusse, kus olid puuetega lapsed. Tollal ei pakutud neile üldse haridust. Olin esimesi õpetajaid, kes sinna läks, mispeale saigi invaliidikodust koolkodu.” Edasi töötas Aive eri kohtadel, kuni mõistis, et sotsiaalvaldkond on talle lähedaseim.

Asendushooldusnoorteni jõudis Aive Tallinna SOS noortekodu juhi töö kaudu: “Meil oli juba tollal väga tore teenus nagu pooliseseisev programm. Riiklikult midagi sarnast siis ei toimunud.” Kui Aive töölt ära tuli, oli ka riik mõistnud järelhooldusteenuse vajadust: “Olin kümme aastat noori ellu saatnud ja teadsin, mida nad vajavad.” Nii tegigi Aive MTÜ Suunatuli ning hakkas riigihanke korras pakkuma järelhooldusteenusel noortele tugiisikuteenust.

Kadri Reinap on õppinud alusharidusõpetajaks: “Kuna kasvatusteadused on minuga alati kaasas käinud, hakkasin otsima uut väljundit. Leidsin SOS noortekodu tööpakkumise, kus otsiti kasvatajat-noortejuhendajat. See nimetus tundus mulle udupeen, nii et kõhklesin, kas ma üldse oskaksin. Lõpuks otsustasin siiski kandideerida. SOS kontoris oli mul murdumishetk, sest arvasin, et ei saa hakkama. Aga üks sealne töötaja oskas mind motiveerida. Sain kinnitust, et äkki suudan mõnda noort oma elukogemuse kaudu toetada.” Tänaseks on Kadri saanud noorte näol nii palju positiivseid kogemusi, et ei näe tagasiteed.

Aive töötab sotsiaalpedagoogina ja juhatab ka õpilaskodu, kus on psüühiliste erivajadustega lapsed. Tegutsemist ja arendamist vajab ka MTÜ Suunatuli: “Oleme Suunatulega loonud toreda noortegrupi, kes tahavad pakkuda elluastunud noortele nõuandeteenust. See on kõige tõhusam, kui noort toetab sama kogemusega noor.” Isikliku kogemuse kasulikkust kinnitab ka Tom, kelle sõnul saab temast ehk kunagi hea ja toeta tugiisik: „Kui olen kahe jalaga maa peal, tunnen end kindlamalt ning elu on stabiilsem, saan ehk minagi mõnele noorele tuge ja nõu pakkuda!“

Kadri töötab põhikohaga lasteaiadirektorina. See on piisavalt paindlik töö, et samal ajal noori toetada: “Praegu ka, just küsisin messengeris oma tuginoorelt tema töögraafikut, et plaanida talle hambaarsti aega,” naerab Kadri. Lai töötaust tuleb noortega ainult kasuks: Ma panen kõik teadmised kokku ja võtan sellest kompotist välja kasuliku, mida annab tuginoortele rakendada. Mida rohkem sul kogemust ja silmaringi on, seda lihtsam on noortel, sest kui on vaja midagi kiiresti välja ajada, siis on sul nipid.”

Tugiisiku roll: 50 protsenti sõbra- ja 50 protsenti emasuhe

Samal ajal kui Tom kooli pooleli jättis, kuulis ta esimest korda noorte tugiisikuprogrammist ning sai lastekaitse kaudu tuttavaks Aivega. „Ma ei isegi ei tea, kuidas ta minu ellu tuli. Mul on tunne, et oleme terve elu tuttavad,“ meenutab Tom, kes tollal eriti kedagi ei usaldanud. Tom ja Aive suhtlevad tänagi: „Ta on minu tugiisik, minu sõber! Ma usaldan teda, räägin kõigest, saan temaga isegi totraid mõtteid jagada, sest tean, et ta kuulab, mõistab ja toetab. Ta loeb mind nagu iseenesest.“

Mida tugiisik teeb? “Aitan noorel tööd otsida või CV-d koostada, korterit üürida. Oskan öelda, palju palka küsida,” räägib Kadri. “Ükskord tahtis üks tütarlaps end töötukassas arvele võtta, aga ei julgenud sinna üksi minna. Kas ma teen seal temaga midagi? Lihtsalt naeratan, ütlen – mine nüüd sinna boksi. Aga just seda tuginoorel vaja ongi. Et oled tema jaoks olemas. Tihti tahavad nad kokku saada, sest vajavad psühholoogilist tuge.” Sisuliselt aitab tugiisik alustada iseseisvat elu – alustades perearstist ja elukohast huvitegevuseni välja.

Nagu selgub ka Tomi jutust, ongi kõige aluseks usaldus. “Kui tugiisik ei pinguta, on ta noore jaoks lihtsalt järjekordne tegelane süsteemis. Sa pead väljendama, et hoolid,” ütleb Kadri. Aive lisab, et usalduslikkus peab olema käsikäes nii teadmiste kui ka eeskujuga. “Me ei pea tingimata jõudma sõbrasuhteni, aga usaldusväärsus ja sõbralikkus on olulised. Tugiisik on kindel täiskasvanu noore kõrval.”

Kadri nõustub Aivega: “Sõbraga tehakse koos igasugu lollusi, aga tugiisik noorega lollusi teha ei tohi. Küll aga toimib enda noorusest rääkimine – et noor saaks aru, et ka 30–40aastane inimene on olnud noor ja mõne lollusega hakkama saanud. See aitab suhestuda.”

Milliste nõksudega äratada noores usaldust? “Kui teed liiga palju asju tema eest ära, peab ta sind enda teenindajaks. Ega noored ise ka oska öelda, milline see suhe on. Üks tütarlaps ütles, et see on nagu 50 protsenti sõbra- ja 50 protsenti emasuhe,” ütleb Kadri. Ka Aivel on jätkuvalt omad tuginoored: “Üks neist ütles ilusasti, et “mul on neid täiskasvanud inimesi nii vähe, keda saan usaldada, et mul on väga hea meel, et oled olemas”.” Tugiisik annabki noorele turvatunde, sest sageli on elu teda pillutanud – küll hooldusperesse, küll noortekodusse või asenduskodusse. Tugiisik on aga kogu selle aja noore kõrval olemas.

Kes sobib tugiisikuks?

Aivel on noortekodus olnud seitse noort, kellele ta oli usalduskasvataja. Ta suhtleb nende kõigiga ka täna: “Initsitiivi olen jätnud küll noortele, et neil mitte küljes rippuda. Praeguseks on nad kõik iseseisvad inimesed oma perede ja lastega. Minu jaoks on  nad lähedased ja armsad inimesed minu elus, kuni seda ise vajavad, ja mul on selle ülihea meel.” Ka Kadri suhtleb endiste tuginoortega: “Mõnega rohkem, mõnega vähem. Üks kolis nüüd Lõuna-Eestisse ja kui ma korra aastas sinna satun, siis me ikka saame kokku ja ma üllatun, et ta toob mulle šokolaadi, sest tavaliselt mina toon ju talle.”

Aive teelt on läbi käinud mitmeid tugiisikuid, keda ta on tööks sobilikuks hinnanud ja koolitanud. Ta rõhutab teadlikkust, empaatiat ja hoolivust: “Selleks tööks peab sobima nii isiksusena kui ka teadma sotsiaalvaldkonda. Peab olema siiras motivatsioon ja tahtmine olla noore kõrval. Ja tuleb osata iseendaga toime tulla, et mitte läbi põleda ja olla valmis raskusteks.” Ta lisab, et noor räägib ka ise kaasa, kas inimene talle sobib. Vägisi ei panda kedagi kellegagi kokku.

Ka Kadri rõhutab hoolivust: “Seda tööd ei tee raha pärast või lisateenistusena. Sa pead tunnetama, et tahad kellelgi midagi anda. Kui sind see ei huvita, siis tugiisikuks ei sobi.” Ta rõhutab ka kohanemisoskust, sest noored on erinevad: “Muidu ei saa kontakti. Ja kontaktita ei saa usaldust. Ja kui pole usaldust, pole ka tulemust. Ja kaval peab olema!”

Mida soovitab Tom?

„Endaga sarnases olukorras noorele ütleksin, et võta vastu see, mis tuleb. Ükskõik kui raske ka ei ole, alati leidub inimene, kes hoolib ja aitab. Julge lihtsalt teda otsida ja ennast talle avada.” Lastekaitsetöötajatele soovitab Tom anda lastele oma hääl – kuulata nad ära ja püüda neid mõista. Aga inimestele, kes kaaluvad võimalust võtta enda peresse teiste vanemate laps, soovitab ta teadlikkust: “Ole kindel, et suudad vastu võtta kõike, mis lapsega kaasa tuleb, ega peatu poole tee peal – see teeb lapse katki. Sa ei saa oodata, et laps on ingel, sest tal on omad kogemused ja valud. Võib-olla tuleb ta põrgust. Ja veel – ära otsusta kõike lapse eest. Anna ka talle endale võimalus otsustada. Kuula ja aruta lapsega ning püüa teda mõista.“

Kommentaarid

Maarja Kuldjärv, sotsiaalkindlustusamet:

Et asendushooldusel kasvav noor tuleks täiskasvanuna iseseisvalt kenasti toime – nii psühholoogiliselt kui ka praktilistes toimetustes – tuleb tegutseda terve tema elu. Kõik täiskasvanud lapse ümber (lastekaitsetöötaja, asenduspere jt) saavad palju ära teha, et kasvatada lapses elutervet enesehinnangut, enesekindlust, vastutustunnet, suhtlemisoskust ja muid vajalikke omadusi ning anda ka praktilisi oskusi. Asendushoolduse noorte üleminek iseseisvasse ellu võib sageli olla järsem kui n-ö tavaperede noortel, eriti kui noor on kasvanud asutuses. Asendushoolduselt lahkudes ei saa sinna tagasi pöörduda.

Praktilistest oskustest on olulisem, et noor ei jääks üksi ning stabiilsed suhted oluliste inimestega jätkuksid. Üks lahendus on tugiisik. Seda toetab sotsiaalkindlustusamet, samuti korraldab seda kohalik omavalitsus. On parim, kui noore toetamist tugiisikuna jätkab talle tuttav ja lähedane inimene, näiteks perevanem või kasvataja. Kui tugiisikuks olemine on kokku lepitud, annab see noorele õiguse ja julguse mure ja küsimuse korral inimese poole pöörduda. Kui aga noore elus ei ole sellist inimest, võib talle leida professionaalse tugiisiku.

Tomi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

“Tom tuli meie kooli õppima eelmise aasta märtsis ja jäi kohe silma kirjanduse ja eesti keele huvilisena. Näiteks toimus meie koolis emakeelepäeval kohtumine tuntud kirjanikuga, kellelt just Tom küsis arukaid küsimusi. Ta valdab õigekirja, on hea analüüsija. See kõik on seotud tema suure lugemishuviga. Tom soovitab ka mulle raamatuid, näiteks soovitas läbi lugeda raamatu „Tänavalapsed“ ning küsis siis minu hinnangut raamatule. Ta mainis, et talle on raamatus kirjeldatu tuttav, ta on minevikus palju läbi elanud. Praegu on Tom igati tubli noormees, kes püüdleb oma eesmärgi poole. Ta on tänulik inimestele, kes on teda mõistnud, aidanud ja tema püüdlusi toetanud. Tom mängib ka kitarri ja laulab. Tulevikus ehk on tegemist kuulsa artistiga, kes vallutab lavasid!”

* nimi muudetud

Loo autorid: Nadežda Leosk ja Brigitta Davidjants, sotsiaalkindlustusamet

Foto: Mathias P.R. Reding, Unsplash

Lisamaterjalid

Tallinna Ülikool ja sotsiaalkindlustusamet on ühiselt koostanud juhendmaterjalid, mis annavad praktilisi soovitusi, kuidas noort iseseisvaks eluks ette valmistada ning millised teemad läbi arutada: