Lastekaitsetöötaja Marit Pauk: me ei ole vaenlased, me tahame aidata!
Põhja-Tallinna valitsuse lastekaitse vanemspetsialist Marit Pauk valiti 2017. aastal Tallinna parimaks lastekaitsetöötajaks. Selles intervjuus räägib ta, mida tähendab lastekaitsetöö.
Marit, milles su igapäevatöö seisneb?
Tegelen asendushooldusel viibivate ja seda vajavate lastega. Suhtlen hooldusperedes kasvavate lastega, hoolduspere vanematega ja asenduskodu perevanematega. Suhtlen ka laste õpetajatega koolides ja lasteaedades, osalen võrgustikukohtumistel, taotlen lapsele dokumente, otsin talle perearsti, vajadusel taotlen puuet või rehabilitatsiooni jne. Kui vanasti tegelesin nende lastega algusest peale ehk alates hetkest, mil info abi vajavast lapsest jõudis meieni, siis nüüd tegelen alates kohtumäärusest – hetkest, kui laps bioloogilisest perest eraldatakse. Siis asun mina tööle, et lapsele uus turvaline kodu leida.
Kuhu laps pärast sünniperest eraldamist viiakse?
Kõigepealt viiakse ta tavaliselt turvakodusse. See on lapse ajutine turvaline paik, kus on alati tööl kaks täiskasvanut ja kohti 10–16 lapsele. Seal saab perest eraldatud laps ajutiselt elada. Mõnikord kahjuks pikemat aega, aga see on erand. Hetkel katsetab riik kriisihoolduspere teenust, et laps läheks turvakodu asemel ajutiselt perre – paariks päevaks või pooleks aastaks – kuni talle leitakse sobiv asendushooldus- või lapsendajapere.
Aga edasi – mis saab lapsest pärast turvakodust lahkumist?
Kui laps on bioloogilisest perekonnast eraldatud, on esimene valik alati sugulased. Seega uurin, kas lapsel on tädisid-onusid või vanavanemaid, kes oleksid valmis pakkuma talle eestkostjana kodu. Kui see ei ole võimalik, on järgmine väga hea variant hoolduspere.
Et sellist peret leida, suhtlen tihedalt sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna spetsialistidega ja vaatan hooldusperede registrit, kus on info sobivaks hinnatud perede kohta. Praegu on seal kirjas paarkümmend peret või üksikut inimest, aga neil on tihtilugu lapse vanuse ja soo osas omad ootused. Levinuim eelistus on eelkooliealine laps. Eks see on mõistetav, sest selles vanuses lapsed kohanevad tõenäoliselt kõige paremini. Arvatakse, et vanemad lapsed on rohkem läbi elanud ja keerulisemad, aga see ei pruugi alati nii olla. Tegelikult ei ole määrav ei lapse vanus ega sugu, vaid tema valmisolek minna uude perre. Leidub ka lapsi, kes ei soovigi pärast halba kogemust bioloogilise perega minna uude perre.
Kolmas variant on asenduskodu ehk lastekodu, nagu vanasti öeldi. Aga needki asutused ei ole enam sellised, nagu vanasti. Lapsed elavad nüüd väiksemas majas ja nii, et kuue lapse kohta on üks täiskasvanu ehk kasvataja.
Kui palju on vanematel lastel üldse lootust perre saada?
Lootust on alati ja kui laps ise soovi avaldab, tuleb meil talle peret otsida. See otsimine ei lõppe küll alati uude perre minemisega, aga me teeme selleks kõik endast oleneva.
Millal ja kus kohtud sina esimest korda lapsega, kellele kodu otsima hakkad?
Sõltub loost, aga hiljemalt siis, kui kohtumäärus on olemas. Mina kohtun lapsega turvakodus ning kohtumise juures on ka psühholoog ja turvakodu juhataja.
Kas sa kohtud ka võimalike hooldusperedega?
Jah, aga peredega kohtuvad alati enne mind ka minu sotsiaalkindlustusameti kolleegid ja PRIDE-i koolitajad. Usaldan nende hinnangut, võin neile alati helistada ja nõu küsida, enne kui mõne pere poole pöördun.
Kas lapsele on keeruline leida uut peret? Mis võib valesti minna?
Pere valimine on alati keeruline. Lapsed, kellele peresid otsime, on elanud läbi väga palju asju, mida üks laps ei peaks läbi elama. Näiteks Sander* on üks lastest, kellele leidsin uue pere. Minu suurim hirm ja lootus on – kas see jääb kestma? Kas laps saab selles peres üles kasvada? Ega ta ei pea täiskasvanuna meenutama viitteist erinevat hooldusperet? Soovin, et laps saaks kasvada ühes peres. Õnneks tuleb ümberpaigutusi harva ette. Enamik peredest on toredad, aga mõnikord puudub neil ettekujutus reaalsusest.
Milline see reaalsus siis on? Miks on teinekord vaja laps ühest perest teise paigutada?
Näiteks teatas üks 14-aastane poiss, kes oli viis aastat kasuperes elanud, et soovib sealt lahkuda, sest peres piiratakse liialt tema vabadusi. Ta saigi oma tahtmise ja elab täna asenduskodus. Pere ja laps peavad sobima, kaaluda tuleb mõlema poole argumente. Aga kindlasti ei käi asjad nii, et laps saadab mulle e-kirja ja mina viin ta seepeale järgmisel päeval ära. Enne sellise otsuse tegemist hindame olukorda väga põhjalikult.
Milline on hea hoolduspere? Millega peaks arvestama?
Need on tavalised ja väga erilised pered, sest avavad oma südame ja pakuvad kodusoojust abivajavale lapsele. Arvestada tuleb aga sellega, et vähemalt esialgu tähendab lapse saabumine suuri muutusi pere tavapärases elurütmis. Lapse jaoks peab olema aega. Isegi üle kümneaastase lapse saabudes võiks üks uutest vanematest võtta vähemalt nädalase puhkuse, et olla ainult lapse päralt ning aidata tal kohaneda ja uute pereliikmetega tuttavaks saada. Kindlasti peab perel olema tohutult kannatlikkust. Valmis tuleb olla ka selleks, et ühel hetkel, kui laps on kohanenud, hakkab ta rääkima lugusid oma vanast elust. Või et ta ei räägi neid lugusid mitte kunagi.
Lapsed ootavad mõistmist. Sageli ei ole neil tavalise pereeluga head kogemust, nad ei oska jagada muresid ja rõõme ega ole harjunud, et täiskasvanud nende tegemiste vastu siirast huvi tunnevad. Sageli panevad nad hoolduspere vanemaid „proovile“, et katsetada, kas neid ka siis armastatakse, kui nad halvasti käituvad. Mõnikord tuleb hooldusperel alustada sellest, et õpetada lapsele kõige tavalisemaid asju, näiteks hambapesu, köögis laua ääres söömist, õuest tulles kätepesu jne.
Miks valisid just lastekaitsetöö ja asendushoolduse valdkonna?
Kui õppisin Tartu Ülikoolis sotsiaaltööd, töötasin samal ajal kristlikus noortekodus noortega, kel oli vanglakogemus või kokkupuuteid politseiga. Kui hakkasin pärast ülikooli tööd otsima, sain teada, et Põhja-Tallinn otsib uut lastekaitsetöötajat. Võtsin ühendust ja nii ma siia tulingi, tänavu saab sellest 23 aastat.
Mulle on oluline teada, et kui saan aidata kas või üht last, on see juba väga suur asi. Töö on raske, need on päris koledad lood, millega siin kokku puutume, aga ma näen, et muutused on võimalikud ning see annab lootust ja jõudu edasi tegutseda. Meie töös on väga oluline meeskond. Mul on väga vedanud, et Põhja-Tallinnas on nii toredad kolleegid, kes alati toetavad. Proovin ka ise kolleegide jaoks olemas olla.
Mis on selle aja jooksul ühiskonnas ja peredes muutunud?
Kui ma lastekaitsetöötajana alles alustasin, oli probleemses peres enamasti üks probleem ja abivõimalusi vähem. Täna on enamikus peredes mitu probleemi, näiteks vanema sõltuvus ning vaimse tervise probleemid nii vanematel kui ka lastel. Olukorrad on läinud keerulisemateks. Eks me märkame ka rohkem, teavituskampaaniaid on rohkem ja teavitada saab ka anonüümselt.
Kes ja kuidas märkab ohus last?
Koolid ja lasteaiad, naabrid, perearstid… Palju infot tuleb politseist. Kui on mingi intsident ja ühtegi kainet täiskasvanut kodus ei ole, viiakse laps kindlasti kodust ära. Lastekaitsetöötaja ülesanne on hinnata lapse abivajadust – kas tema turvalisus ja arengulised vajadused on kodus tagatud, kas tema tervise eest hoolitsetakse. Lastekaitsetöötajal on suur vastutus, et mõista, mis peres tegelikult toimub.
Näiteks koolikiusamine on ohumärk. Nii kiusatav kui ka kiusaja võivad olla perest, kus laps vajab tegelikult abi. Kiusaja on ju oma pere peegel. Meie kõigi käitumine pärineb kuskilt, kus näeme midagi pealt ja see tundub meile normaalne.
Kuidas juhtub nii, et vanemad ei saa lapse eest hoolitsemisega hakkama?
Tihti on probleemse pere vanemal madalad vanemlikud oskused. Ta on tihti ise kogenud lapsepõlves vägivalda või väärkohtlemist. Perel puudub lähedane tugivõrgustik, aga samas on palju erinevaid suhteid ja elukaaslasi. Sageli esinevad sõltuvusprobleemid ja vaimse tervise probleemid. Enda eluraskuste kõrval ei suudeta pöörata tähelepanu lapse vajadustele.
Mis motiveerib sind tööd jätkama?
Mu otsuste mõju laste tulevikule. Näiteks kui mõni laps ütleb kunagi hiljem, et aitäh, et sa sellise otsuse tegid. Algul on ju lapsed tihti bioloogilisest perest eraldamise vastu, aga hiljem ütlevad, et asenduseperes on täitsa äge. Või kui lapsel hakkab koolis hästi minema, siis rõõmustan, et ka mina olen kaasa aidanud.
Räägi palun natuke ka olukorrast Põhja-Tallinna linnaosas. Kui palju lapsi aastas perest eraldatakse, kui paljud neist vajavad asendushooldust ning kui paljud elavad kasuperedes või asutustes?
Kalamaja, Kopli, Pelgulinna ja Pelguranna lastest elab asenduskodus ehk lastekodus 35 last. Meie suurim koostööpartner on Tallinna Lastekodu, kellel on peremajad üle Tallinna. Ühes sellises majas elab korraga kuni kuus last. Hooldusperedes elab meil 15 last ja eestkostel ehk sugulaste juures 50.
Mis on suurim väljakutse lastele sobiva pere leidmisel?
See olukord, kui oleks vaja paigutada perre mitu õde-venda korraga, et neid mitte lahutada. Tihti ongi see nende n-ö lastekodusse paigutamise põhjuseks ja teinekord ongi neil parem kasvada seal, aga koos. Kahele lapsele korraga on keeruline leida hooldusperet, kolmele korraga õnnestub leida uus pere väga harva. Enamasti on võimalikud hoolduspered avatud ühe lapse tulekuks.
Olen pidanud lahutama ka õdesid-vendi. Näiteks ühest perest eraldati korraga neli last, aga läks nii hästi, et kaks tüdrukut õnnestus paigutada ühte peresse ja kaks poissi teise ning need pered ka omavahel suhtlema saada, nii et laste vaheline side ei katkenud.
Mida sa ühiskonnas muudaksid, kui saaksid?
Ma soovin, et inimesed märkaksid abivajavaid lapsi võimalikult vara. Ja et nende laste sünnivanemad teeksid lastekaitsetöötajatega koostööd. Kogen tihti reaktsiooni, et lastekaitsetöötaja on kuri inimene, kes tahab lapsed ära võtta. Me ei ole vaenlased, me tahame aidata! Me ei taha ühtegi last ära võtta, aga mõnikord me peame seda tegema. Olen ise näinud edulugusid, kuidas inimesed on suutnud narkosõltuvusest vabaneda ja oma lapsed tagasi saanud. Oma probleemile silma vaatamine on hirmutav, aga selle tunnistamisest algab kõik.
Intervjueeris: Silja Oja, sotsiaalkindlustusamet
*****
Nadežda Leosk, sotsiaalkindlustusamet:
Selles loos annab lastekaitsetöötaja Marit meile kõigile väga olulise sõnumi – märka, hooli ja sekku, kui näed enda kõrval tuge või abi vajavat last! Nii näitad, et hoolid. Abiks on näiteks lasteabitelefon 116 111, kuhu võid pöörduda ka anonüümselt.
Kui sind puudutab asendushoolduse ja kasuvanemluse teema või kaalud võimalust saada hoolduspere vanemaks, uuri lisa veebilehelt hoolduspere.ee. Siit leiad nii eesti kui ka vene keeles hooldusperede endi ja valdkonna spetsialistide lugusid.
Võid oma küsimustega helistada alati ka sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse infotelefonile 655 1666 või kirjutada aadressile asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee, samuti pöörduda elukohajärgse lastekaitsetöötaja poole.
