Sandri lugu: „Hooldusperes sain oma elu esimese sünnipäevakoogi ja -kingituse”

18-aastane Sander* elab Viljandis, õpib gümnaasiumis ja tunneb huvi programmeerimise vastu. Kõlab nagu ühe tavalise poisi elu. Eriliseks teeb Sandri aga tema lapsepõlv. Nimelt kasvab Sander juba kaheksa aastat hooldusperes. See tähendab, et tema isa-ema ei ole ta bioloogilised vanemad, küll aga pakuvad nad noormehele armastust ja kodusoojust – seda lapse jaoks nii loomulikku ja vajalikku, mida Sandri elus kuni kümnenda eluaastani polnud.

Sander, kuidas nii läks, et sa said 10-aastaselt uue pere? Mis enne seda juhtus?

Elasin kuni kümnenda eluaastani Tallinnas oma bioloogilise emaga, olin tema ainus laps, isa mul ei olnud. Pidasin siis kõike, mis mu ümber kodus toimus, normaalseks, sest mul puudus võrdlusmoment. Arvasin, et pereelu ongi selline, kus tarbitakse suures koguses alkoholi ja kasutatakse vägivalda ning et tühi kõht käib asja juurde. Mul ei olnud isegi oma voodit, magasime emaga põrandal madratsi peal.

Esimest korda võeti mind ema juurest ära juba algkoolis. Siis viidi mind kõigepealt nädalaks vanavanemate juurde, sealt edasi aastaks turvakodusse. Selle aja sees mu bioloogiline ema n-ö parandas ennast, kuni sain lõpuks loa ta juurde tagasi minna. Aga sealt edasi halvenes kodune olukord jälle kiiresti. Ema alkoholiprobleemid, peod, vahelduvad kaaslased ja kogu see räpasus… Elasime ühetoalises korteris, kus kõik oli mulle pidevalt näha ja kuulda. Ma ei suuda oma ema siiamaani mõista.

Ema hirmutas mind, sisendades mulle, et lastekaitsjad ja kasupered on kurjad, halvad inimesed, kelle eest peaks kõike varjama. Ta ei tahtnud, et ma lastekaitsetöötajatele tõde räägiksin. Varsti viis aga lastekaitse mu uuesti turvakodusse. Ühel tavalisel koopäeval palus muusikaõpetaja mul pärast tunde kooli jääda ja koju ma enam kunagi tagasi ei läinudki.

Su ema oli sind õpetanud varjama. Mis sa arvad, kuidas teised täiskasvanud ikkagi aru said, et sa oled hädas? Kuidas tunda ära abivajavat last?

Õpetajad märkasid, et mu käitumine läks kehvaks, ma ei osalenud enam tundides või kui osalesin, siis karjusin seal. Mu riided olid mustad. Koolipsühholoog sai mu halvast olukorrast teada tänu mu sõbrale, kellele olin oma kodus toimuvat kirjeldanud ja kes otsustas kuuldut psühholoogiga jagada. Tol hetkel tundus, et sõber reetis mind, aga tagantjärgi saan aru, et ta käitus õigesti – otsis abi sealt, kust oskas. Psühholoog kutsus mind endaga vestlema ja sealt edasi hakkasid asjad liikuma.

Kuidas sa mäletad esimest kohtumist hooldusperega?

Sain endale Viljandi lähedal maal uue pere, kus olid ema, isa, kolm venda (kellest ühega hakkasin tuba jagama), kaks õde ning lisaks koer ja kaks kassi. See oli väga suur pere, kus bioloogilisi lapsi oli kolm, asendushooldusel aga aegade jooksul kaheksa last.

Kõigepealt oli mul uues peres nädalane prooviperiood. Mäletan, et esimesel õhtul tuli kass mu voodisse magama. Olin omale alati kassi tahtnud, aga turvakodus polnud see võimalik.

Esimestel päevadel tundsin võõristust, aga siis hakkasin harjuma ja oma uute õdede-vendadega mängima. Kartsin natuke, et juhtub see, mida ema oli mulle pähe pannud, et kasuvanemad on kurjad inimesed, kes peksavad ja piinavad. Aga oli vastupidi – nad olid väga soojad, rahulikud ja lahked. Igasugune hirm kadus.

Mida on see uues peres elatud aeg sulle andnud ja kuidas sind muutnud? 

Kasuperes elades hakkasin aru saama, et mu eelnev elu ega mu ema käitumine polnud õiged. See, mida ma varem olin pidanud normaalseks, osutus ebanormaalseks. Näiteks kasuperes sain 11-aastaseks saades oma elu esimese sünnipäevakoogi ja -kingituse! See läks mulle väga hinge, lausa pisarateni. Varem oli mu sünnipäeva peetud ainult ühe korra, aga see lõppes nii, et mu ema ärkas peojärgsel hommikul koos kolme mehega ja mina pidin veetma öö kapi otsas, sest mujal polnud ruumi. Too sünnipäev polnud mulle suunatud.

Palju on muutunud. Kui ma ei oleks saanud perre, oleks mu põhikooliharidus pooleli jäänud, sest mu hinded olid nii halvad. Ilmselt oleks minust ühel hetkel tänavapätt saanud. Aga siin sain tänu kasuemale ja vendadele jälle ree peale. Olen siin elades mõistnud, et lapsi ei pea karistama. Kõige paremini aitab rääkimine. Minu praegused vanemad – ema on 63 ja isa 67 – on üllatavalt rahulikud inimesed. Nad suudavad alati probleemide puhul rahulikuks jääda. Kõik asjad lahendame läbirääkimiste teel ja siiani on see töötanud.

Praegu käin gümnaasiumi 11. klassis. Mind huvitab programmeerimine, tahan seda Tartu Ülikoolis edasi õppida. Õpin iseseisvalt Java programmeerimiskeelt, mulle pakub huvi Androidi mobiiliäppide loomine. Olen oma koolis ka robootikaringi juhendaja 1.–5. klassi lastele. Praegu koroonaajal muidugi see ring ei toimu.

Milline on sinu sõnum täiskasvanutele, kes kaaluvad hoolduspereks hakkamise võimalust?

Soovitan seda kindlasti, aga arvestage, et lapsel, kes tuleb taolisest perest nagu mina, on palju asju peas, mis pole tõde. Näidake lapsele, kuidas tavaline pereelu käib. Rääkige asju lapsega läbi – mitte üks kord, vaid korduvalt. Olge valmis ka kriisideks.

Näiteks minuga tuli eelnevast elust kaasa pidev enesesüüdistamine, et ma olen kõige halvem. Bioloogilisest emast eemal hakkasin ennast ise karistama. Turvakodus ja algul ka perre jõudes tagusin pead vastu seina, sest ma arvasin, et olen sellise karistuse ära teeninud. Olin enda vastu pikka aega samasugune nagu oli olnud mu ema, sest ma ei osanud teisiti, mind oli nii kasvatatud. Mäletan, kuidas mu bioloogiline ema kontrollis, kas mul on muusikatunniks laul peas – ja iga eksimuse eest sain rihma. Hiljem peres elades lõid mu psühholoogilised probleemid välja, ma läksin väga kergesti endast välja, aga mind on palju aidanud nii psühhiaatrid kui ka psühholoogid.

Kuidas sulle tundub, oled sa oma varajase lapsepõlve traumadest nüüdseks üle saanud?

Ega sellest kõigest, mis olnud, täielikult välja tulegi. Aga kindlasti on läinud mu olukord palju paremaks. Võrreldes varasemaga olen ma täiesti teine inimene. Olen distsiplineeritum, käin koolis ja õpin. Ma ei mäletagi enam, millal olin viimati emotsionaalselt ebastabiilne.

Milline on sinu sõnum lastele ja noortele, kes on sellises olukorras, nagu sina väiksena olid?

Võtke kohe ühendust oma kooli psühholoogi või direktoriga, kes võiks olukorrast lastekaitsele teada anda. Või helistage ise lasteabitelefonile: 116 111. Ärge kartke oma hädas sõpra „reeta“ – see pole reetmine, vaid abi, mis võib muuta sõbra elu.

*Nimi muudetud

Intervjueeris: Silja Oja, sotsiaalkindlustusamet

Illustreeriv foto poisist: Myicahel Tamburini, Pexels.com

KOMMENTAAR:

Nadežda Leosk, sotsiaalkindlustusamet

Sandri sõnad annavad meile, täiskasvanutele, väga tähtsa sõnumi – näidake lapsele, kuidas tavaline pereelu käib. Rääkige asju lapsega läbi – mitte üks kord, vaid korduvalt.

Iga laps vajab enda kõrvale kindlat ja turvalist täiskasvanud inimest, kes soovib ja püüab last mõista ning toetab teda iga päev tema rõõmudes ja muredes. Kuuluvusvajadus, soov olla teistega sotsiaalselt seostud on igale lapsele, nagu ka täiskasvanule, eluliselt  oluline. See tagab heaolutunde. Mõistlikult seatud piirid ja reeglid aitavad omakorda lapsel maailmast paremini aru saada ja seeläbi end turvalisemalt tunda.

Otsus avada oma süda ja koduuks teisest perest lapsele on väga tõsine ja vastutusrikas. Inimesel, kes sellele teekonnale astub, tuleb teadvustada ja aktsepteerida, et igal lapsel on oma lugu ja kaotuse kogemus, sageli ka trauma. Laps vajab sellega toime tulemisel, kasvamisel, arenemisel ja iseseisvumisel palju tuge ja mõistmist. Just seetõttu on äärmiselt oluline pere ettevalmistus.

On ka tähtis, et pere ei jää võimalike küsimuste või muredega üksi. Pere oluline partner on kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, samuti saab pere nõustamist ja toetavaid teenuseid tugiorganisatsioonidelt. Keskmes on laps ise, tema hääl. Sander edastab meile kõigile veel ühe olulise sõnumi – märka, hooli ja sekku, kui näed enda kõrval tuge või abi vajavat last! Nii näitad, et hoolid. Abiks on näiteks lasteabitelefon 116 111.

Kui sind puudutab asendushoolduse ja kasuvanemluse teema või sa kaalud võimalust saada hoolduspere vanemaks, uuri lisa veebilehelt tarkvanem.ee. Siit leiad nii eesti kui ka vene keeles hooldusperede endi ja valdkonna spetsialistide lugusid.

Võid alati helistada oma küsimustega sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse infotelefonile 655 1666 või kirjutada aadressile asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee, samuti pöörduda elukohajärgse lastekaitsetöötaja poole.