Kohtla-Järve lastekaitse peaspetsialist: teismelistele on raskem uut peret leida, aga kõik on võimalik

„Kui teismeline on kaotanud usalduse täiskasvanute vastu, on ta nagu keras siilike, torkiv, aga kui ta tunneb, et temast hoolitakse, siis see sulatab ta südame,“ usub Kohtla-Järve lastekaitse peaspetsialist Aljona Kazakova (fotol), kes julgustab inimesi hakkama hoolduspereks ka murdeealistele, kes oma sünniperes kasvada ei saa. 

Aljona Kazakova seisab juba viiendat aastat oma sünnilinnas Kohtla-Järvel laste huvide eest.  Lastekaitse peaspetsialistina sai ta tänavu Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioonilt (ESTA) hea töö eest tunnustuse – aasta lastekaitsetöötaja. Kaks aastat tagasi pälvis ta Eesti Asenduskodu Töötajate Liidu (EATL) tänukirja. Aasta hiljem kutsus president Aljona Roosiaeda, kuhu ta võttis kaasa ühe Kohtla-Järve poisi, kes soovis kinkida Kersti Kaljulaidile oma joonistuse.

Kuigi sotsiaalteaduste magistrikraadiga Aljona oleks võinud jääda Saksamaale, kus ta pärast ülikooli mõned aastat elas, otsustas ta naasta Ida-Virumaale. Koduigatsus ja soov panustada oma teadmisi ja oskusi kodulinna laste heaks olid tugevad.

2016. aastal otsis 35 tuhande elanikuga Kohtla-Järve linn lastekaitse spetsialiste. Aljona kandideeris ja saigi tööle, asudes tegelema asendushoolduse teemadega. 2019. aastal taotles Aljona endale sotsiaaltöötaja kutse. Praegu on Aljona Kohtla-Järve linnavalitsuse töö kõrvalt omandamas teist magistrikraadi, seekord sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse erialal.

Kohtla-Järve lapsed tunnevad Aljonat, sest ta on varasemalt lastega noorsootöö kaudu kokku puutunud. „Nad teavad, kuhu abi saamiseks tulla ja et see pöördumine jääb konfidentsiaalseks. Lapsed leiavad mind läbi Facebooki või mõnikord lihtsalt helistavad mulle õhtupoole, tahavad rääkida. Näiteks võib olla lapsel mure, et talle ei pöörata kodus piisavalt tähelepanu – õele või vennale pööratakse, aga talle mitte. Nad ei soovi, et ma nende vanemate poole pöörduks, vaid et nad lihtsalt ära kuulaksin,“ räägib Aljona.

„Püüame nii palju kui võimalik peresid aidata, et lapsed saaksid oma kodus kasvada. Selleks, et aidata last, on kõige tähtsam aidata perekonda. Eraldame lapsi peredest vaid väga äärmuslikel juhtudel – ainult siis, kui see ohustab lapse elu ja heaolu,“ räägib Aljona. Tänu sellisele lähenemisele – ennetustööle ja perede toetamisele – on Kohtla-Järvel viimasel ajal vähem laste eraldamist peredest.

Eelmisel aastal eraldati Kohtla-Järvel sünniperest üheksa last, aasta varem aga 15 last. „See on väike arv võrreldes varasemaga, kui siia tööle tulin. Siis oli meil ligi sada last asendushooldusel,“ meenutab Aljona.

„Minu töö on ennetada lapse perest eraldamist. Aga kui see ei õnnestu, tegelen lapsele hoolduspere või muu sobiva teenuse leidmisega. Samuti on mu töö järelhooldus – tegeleda noortega, kes astuvad asendushoolduselt n-ö poolenisti iseseisvasse ellu. Arutame juba varakult noortega iseseisva elu üle, paneme paika eesmärgid ja tulevikuplaanid. Hea meel on ka selle üle, et need noored kes elavad juba iseseisvalt, hoiavad minuga ühendust, jagavad oma rõõme ja muresid. Minu jaoks on tähtis see, et nad teavad, et saavad alati minu poole oma probleemiga pöörduda ja usaldavad mind,“ räägib Aljona.

Miks on mõnikord parem laps perest eraldada? Kui laps ei saa enam sünniperes elada, olgu põhjuseks vanemate alkoholism või midagi muud, mille lahendamiseks pole erinevad abimeetmed mõjunud, eraldatakse laps kohtuotsusega perekonnast.

„Oma kogemusest näen, et üks levinumaid probleeme on lapsevanemate vähesed sotsiaalsed oskused ja alkoholism,” mida on Aljona hinnangul isegi rohkem kui probleeme teiste sõltuvusainetega. Samuti on mõnikord eraldamise põhjuseks vanemate halb tervislik seisund – nii füüsiline kui ka vaimne – ja puuduv tugivõrgustik. Suur probleem on ka vanemate nutisõltuvus: „On vanemaid, kes on kodus arvutis või telefonis ega räägi oma lastega. Nad ei tule selle pealegi, et see on vajalik. Aga lapsed ju vajavad vanemate tähelepanu, et vanemad oleks emotsionaalselt kohal.“

Et Kohtla-Järve peresid nende muredes toetada, korraldas Aljona paar aastat tagasi eneseabirühma peredele, kuhu olid kaasatud linna erinevad partnerid, näiteks töötukassa,  tervisekõrgkool ja lasteaed. Eneseabirühmas räägiti lapsevanematele laste arengust, arendamisest ja tervislikust toitumisest. „Läbi hubase ürituse, kus pakkusime teed ja küpsiseid ning kus lapsevanemad said vastuseid oma küsimustele, saime näidata, et lastekaitsetöötajate eesmärk ei ole lapsi peredest eraldada ning et linn on peredele laste kasvatamisel hoopis partner,“ meenutab Aljona ja kahetseb, et praegu on koroonaviirus sellistele üritustele takistuseks. „Koostöös ühe MTÜ-ga korraldame igal aastal toredat jõuluaktsiooni peredele, kellel on majanduslikult keerulisem olukord – käime neil koos jõuluvanaga külas. Mulle teeb suurt rõõmu, kui jõuluvana nähes laste silmad säravad!“ – lisab naeratades Aljona.

Kuidas aidata peret, kus on alkoholiprobleem? On see üldse võimalik? „Kui inimene oma lapsi väga armastab, on kõik võimalik,“ usub Aljona, kel on kogemusi olukordadest, kus lastekaitse on suutnud abiks olla – alustades probleemi teadvustamisest. „Lastekaistetöötaja on see, kes usub inimesse ja püüab aidata. Kõige paremini aitab rehabilitatsioon. Me anname nõu, kuhu pöörduda, ja tuleme vajadusel kaasa. Püüame motiveerida ja näidata, et alkoholiprobleemist on võimalik lahti saada,“ selgitab Aljona.

Räägime ka füüsilisest vägivallast. Miks ikkagi tõstab mõni täiskasvanu oma lapse vastu käe? „Arvan, et siin on erinevad põhjused. Tihtipeale juhtub see väheste vanemlike oskuste tõttu. Vanemad ei suuda oma emotsioonidega toime tulla, reeglina tunneb vanem last karistades ennast abitu ja saamatuna. Enne last sakutades ja tutistades tasub lapsevanemal endalt küsida – mida ma tutistamisega lapsele õpetan? Missuguseks inimeseks ma soovin, et mu laps kasvaks? Missugused võiks edaspidi olla meie suhted, kui üks meist on noor ja teine juba küps täiskasvanu? Kas mina ise austaksin või armastaksin kedagi, kes minuga rääkimise asemel mind lööks?“

Lapsevanemate toetamiseks on olemas vanemlusprogramm „Imelised aastad“. Selle eesmärk on aidata lapsevanematel arendada efektiivseid  toimetulekustrateegiaid, et ennetada ja toime tulla laste käitumisprobleemide ja arenguküsimustega, et vältida laste füüsilist karistamist. Vanemlusprogramm sobib 2–8-aastaste laste vanematele.

Kuhu peaksid aga pöörduma Kohtla-Järve inimesed, kel on suuremad, näiteks teismelised lapsed? „Pöörduge lihtsalt meie, lastekaitse poole. Me leiame võimaluse, kuidas aidata, ilma abita ei jää keegi,“ soovitab Aljona.

Kuidas te märkate, et kuskil peres on probleem? „Koolid, naabrid, lasteaiad teatavad. Mõnikord ka lapsed ise või nende sõbrad. Pedagoogid jälgivad laste käitumismustreid ja arengut, kas see vastab vanusele. Kooli arenguvestlustel on võimalik märgata, kui lapsevanem ei reageeri murele, millele tähelepanu juhitakse. Kõige rohkem pöörduvadki meie poole koolid, kes märkavad esimesena, kui lapse õppeedukus langeb või kui laps hakkab koolist puuduma. Inimesed on tänapäeval targad. Nad teavad, et neil on kohustus reageerida, kui näevad hädas last,“ räägib Aljona.

Kuhu perest eraldatud lapsed lähevad? „Kui lapsel puuduvad lähisugulased, siis kõigepealt ajutiselt turvakodusse. Ideaal on leida pärast seda lapsele või lastele – õed-vennad koos – hoolduspere. Kui me hooldusperet ei leia, valime parima teenuseosutaja ehk perekodu või asenduskodu,“ selgitab Aljona.

Kas on lapsi, kellele on mingil põhjusel raskem hooldusperet leida? „Jah, näiteks teismelistele. Nad on väljakujunenud isiksused, aga kunagi ei maksa lootust kaotada. See, kas teismeline uues peres kohaneb, sõltub hoolduspere vanema võimest luua usalduslikku suhet. Kuigi potentsiaalsed hoolduspered soovivad enamasti väikseid lapsi, soovitan mina kutsuda enda juurde ka murdeealist, sest ka nemad on lapsed, kes vajavad peret. Kui teismeline on kaotanud usalduse täiskasvanute vastu, on ta nagu keras siilike, torkiv. Aga kui ta tunneb, et temast hoolitakse, sulatab see ta südame,“ usub Aljona, et kõik on võimalik. Ta rõõmustab: „Uute perede seas, kes on esitanud avalduse, et on valmis pakkuma mõnele lapsele kodu, on tekkinud mitmeid, kes on valmis kutsuma enda juurde ka kuni 18-aastase.“ Aljona usub, et see on nii tänu sotsiaalkindlustusameti spetsialistidele ja PRIDE koolitustele, kus tulevasi asendusperesid ette valmistatakse.

Kas lapse probleemne käitumine viitab alati probleemidele peres? „Ükski laps ei sünni siia maailma probleemsena. Lapse käitumist mõjutavad ikkagi mingid asjaolud. Äkki tal on mure ja tal pole kellegi poole pöörduda? Näiteks kodu võib olla ilus, vanemad käivad tööl, nende sissetulek on normaalne, millestki puudust pole, aga lapsel pole kellegagi rääkida. Täiskasvanud ei võta lapse muresid alati tõsiselt, aga lapsed elavad oma pealtnäha väikseid muresid mõnikord väga raskelt läbi,“ selgitab Aljona, kes soovitab vanematel oma lapsi tähelepanelikult kuulata.

„Panin ükskord tähele, kuidas üks noor, kes oli varasemalt olnud väga positiivne ja avatud, muutus kinniseks ja depressiivseks. Kuna ta oli lisanud mind Facebookis oma sõbralisti, otsustasin talle kirjutada ja küsida, kuidas tal läheb. Andsin talle teada, et olen vajadusel tema jaoks alati olemas. Nii tekkis meil omavahel vestlus ning leppisime kokku, et kõige parem oleks kohtuda. Ta ei soovinud tulla linnavalitsusse, otsustasime hoopis pargis kokku saada. Kuna ta mind varasemalt läbi noorsootöö tundis, oli ta valmis oma muresid mulle usaldama. Selgus, et ta väga armastab oma ema, aga ema ei pööranud viimasel ajal talle enam tähelepanu ning ta tundis end üksikuna. Noor rääkis, kuidas ema tähelepanu puudumine pani teda tundma, et ta ema ei armasta teda enam ning tal oli tekkinud isegi mõte kodunt põgeneda, et emale haiget teha. Samas ei tahtnud ta, et ma tema emaga suhtleksin. Lõpuks jõudsime järeldusele, et ta võiks ikkagi ise oma tunnetest emale rääkida. Ema oli ta lugu kuuldes väga üllatunud, kuna ta ise ei tulnud selle peale, et midagi oli valesti. Ema arvas, et laps on juba piisavalt suur ega vaja enam nii palju tähelepanu. Pärast seda vestlust tekkisid aga noore Facebooki lehele rõõmsamad pildid, kus ta emaga üheskoos aega veedab,“ toob Aljona näite avatud suhtluse vajalikkusest.

Mis tundeid teie töö teis tekitab? „Kui ma näen õnnelikke lapsi, siis mured taanduvad ja ma saan aru, mille nimel seda tööd teen. Olen nii õnnelik meie hooldusperede üle, nad on super inimesed! Suhtlen nendega isegi rohkem, kui seadus ette näeb. Nad saadavad mulle pilte lastest ja mõnikord, kui neid külastamas käin, on suur rõõm näha, kui õnnelikud need lapsed oma uues peres on, kuidas vanemad neisse suhtuvad, kuidas nad armastusega hoolivad. Lapsed muutuvad sellises keskkonnas tohutult, nende areng teeb märkimisväärse hüppe. Kui vanemad lubavad mul näha, kuidas need lapsed kasvavad, teeb see tohutut rõõmu. Mulle meeldib see, millega ma tegelen, ja seepärast ma pidevalt arendan ennast, et olla veelgi pädevam.“

Intervjueeris: Silja Oja, sotsiaalkindlustusamet

Nadežda Leosk, sotsiaalkindlustusamet:

Iga laps peaks kasvama kodus, pere keskel, ent paraku ei saa kõik lapsed kasvada koos oma vanematega. Põhjuseid võib olla mitmesuguseid, alates vanemate haigestumisest ja sõltuvustest ning lõpetades erinevate eluraskustega.

Täna kasvab Eestis ligi 800 last asutusepõhisel asendushooldusel, st perekodudes, aga ka asenduskodudes (endise nimega lastekodudes). Hoolduspere hoolitseb lapse eest pikaajaliselt, kuni ta täiskasvanuks saab, või ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab taas lapse eest hoolt kanda. Lapse seaduslik esindaja on sellisel juhul kohalik omavalitsus, kes sõlmib perega lepingu, mille alusel pere last kasvatab. Omavalitsus võtab vastu olulisemad lapsega seotud otsused, näiteks tervise või haridusega seotud küsimustes. Ent kõik need otsused peavad olema tehtud koos lapse ja perega ning lähtuma lapse vajadustest. Igapäevaselt kasvatab last ju pere. Seega on hoolduspere vanem lapse jaoks siiski nagu ema või isa, kes toetab last tema rõõmudes ja muredes. Kohalik omavalitsus toetab peret nii rahaliselt kui ka moraalselt ning pere põhipartner on lastekaitsetöötaja.

Hooldusperedes kasvab täna ligi 130 last. Üleriigilises hooldusperede registris on selle aasta oktoobri seisuga 25 hooldusperet, kes on hinnatud sobivaks teises peres sündinud lapse kasvatamiseks. Kahjuks elab neist peredest vaid kaks Ida-Viru maakonnas. Asendushooldusteenusel olevatest lastest vanuses 0 kuni 18 on täna Ida-Viru maakonna lapsi kokku 173. Neist 155 elab pere- ja asenduskodudes, kellest omakorda Kohtla-Järve lapsi on 51. Hooldusperedes kasvab täna 18 Ida-Viru last, kellest 13 on Kohtla-Järve lapsed.

On tore, et meil on täna peresid, kes on avanud oma südame ja kodu teises peres sündinud lastele. Need on tavalised ja samas väga erilised pered. On nooremaid ja vanemaid inimesi, kes tegutsevad väga erinevates valdkondades. Asendushooldust vajavate laste arv on aga kordades suurem, kui meil on täna peresid, kes on vamis avama nendele oma koduuksed ja südame.

Otsime nii Ida-Virumaal kui ka teistes Eesti piirkondades peresid, nii eesti kui ka vene keelt kõnelevaid inimesi, kes kaaluvad võimalust pakkuda ühele või mitmele lapsele kodu, armastust, tuge ja hoolt. Julgustame kõiki, keda see teema puudutab, pöörduma sotsiaalkindlustusameti spetsialistide või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole. Loodame, et ühel päeval on selliseid peresid veel rohkem, et iga laps leiaks armastava ja hooliva pere.

Uuri rohkem asendushoolduse ja kasuvanemluse kohta kodulehelt tarkvanem.ee/kasupere. Siit leiad nii eesti kui ka vene keeles hooldusperede endi ja valdkonna spetsialsitide lood. Võid alati helistada oma küsimustega sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse infotelefonile 655 1666 või kirjutada aadressile asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee. Kohtla-Järvel vastab asendushooldusega seotud küsimustele lastekaiste peaspetsialist Aljona Kazakova (337 8514, 5346 9359, aljona.kazakova@kjlv.ee).