Üle 50 lapse hooldusema Maria: tahan kasvatada last täiskasvanueani välja. Ta andmine teise perre on tõesti valus
Ukrainast pärit Maria on viimase 20 aasta jooksul üle poolesaja lapse lühemaks või pikemaks ajaks enda hoole alla võtnud. Ka nüüd 70-aastasena on tema hooldusperes neli last. “Kui mina lapsi enda hoole alla ei võta, siis kes veel?” põhjendas Maria.
Ukrainas sündinud Maria tuli 1975. aastal Eestisse, toona otsiti siia töölisi. Ukrainas oli ehitusmaterjal kallis, Eestis oluliselt odavam ja töötajatele lubati materjali, et soovijad saaksid endale kodud rajada. Marial polnud Eestisse kolides plaan nii paljudele lastele emaks hakata, siia tulles oli ta päris noor ema. “Abiellusin siin Eesti mehega ja saime veel lapsi. Kaasa käis pärast 1988. aasta Armeenia maavärinat välja mõtte, et aitaks ja võtaks mõne lapse hooldusperre, aga siis nõuti kas pedagoogilist või meditsiinilist tausta, meil polnud kumbagi,” meenutas Maria. Tema mees suri noorelt, ometi hakkas abikaasa pakutud idee idanema.
2000. aastal vaatas Maria “Jõulutunnelit” ning mõtles, et võiks ise ka lastele hoolduskodu pakkuda. “Läksin linnavalitsusse ja ütlesin, et olen ukrainlane. Siis ma ei rääkinud veel eesti keelt nii hästi. Öeldi, et rahvus ei loe ja jaanuaris käisin koolitustel. Veebruaris pärast sõbrapäeva sain esimese lapse enda hoole alla,” kirjeldas Maria.
Paarikümne aasta jooksul on Maria kodus kasvanud üle poolesaja lapse. Hoolduspere pakkumine võib tähendada ka seda, et lapsel on vaja ajutiselt viibida kellegi teise hoole all, kuni tema vanematel asjad joonde saavad. Lisaks ajutisele perele on Maria kasvatanud paarkümmend last seni, kuni nad on oma elu peale läinud. Üks Maria lastest on 26-aastane Anna, kelle lapsepõlv polnud teps lihtne.
Marial (paremal) tuli oma tütre Annaga pildistamisel pisargi silma. Just nii kallid on tema lapsed.
Lahutatud õed kohtusid
Anna bioloogiline ema oli narkosõltuvuse küüsis, seetõttu oli Anna ning ka ta bioloogiline õde mitmes hooldusperes kasvanud, kahjuks pikalt eraldi. Ühes hooldusperes oli näiliselt kõik kenasti — Anna oli hästi riides ning käis mitmetes huviringides — ometi oli kodune elu väga raske. “See hoolduspere proovis enda unistusi minu kaudu täide viia ja nad ütlesid ette, mis ringides ma käima pean. Ise valida ei saanud, kellega suhtled ja mida teed,” meenutas Anna.
Naise hinnangul ei osanud toonased kasuvanemad ehk armastust teisiti kui vägivallatsedes välja näidata. “Kuna nad ise ei saanud lapsi, siis võibolla lootsid, et nad saavad minust voolida oma unistuste lapse, aga nad ei arvestanud minu mineviku ega traumadega,” kõneles ta.
Anna ei julgenud kellelegi toimuvast rääkida, sest hooldusvanemad hirmutasid, et keegi ei taha lastekodulast enda juurde. Ometi Anna põgenes kodust ning just tänu Mariale sai ta taas õega kokku.
Nimelt hoolitses Maria siis laste eest nii lastekodu kui hoolduspere vormis. Kuna Maria eesti keele õigekiri polnud ideaalne, oli juriidiliselt lastekodu eest vastutav hoopis Maria täiskasvanud bioloogiline tütar. Just Maria lastekodus oligi Anna õde ja Annale pakuti, et ta võiks ka Maria hoole alla minna. “Anna ütles, et ma teen ükskõik mida, aga vii mind õega kokku, nad polnud 5-6 aastat kohtunud,” kõneles Maria. Naine viiski õed omavahel kokku ning lisaks sai Anna endale ema, just nii ta Mariat kutsub.
“Ma sain aru, et ta päriselt tunnebki huvi, et mida ma mõtlen ja arvan. Ma sain tema juures ise valida, millega ma saan tegeleda. Ta pole kunagi öelnud, et ära seda või teist tee. Ta hoopis toetab,” kirjeldas Anna oma ema. Maria toetas Annat ka siis, kui tütar otsustas oma bioloogilise ema üles otsida ning kõvasti pettus. “Ema ütles, et oli raske küll vaadata, kuidas ma sain haiget, aga ta ikka toetas. Ta elas selle valu koos minuga läbi,” rääkis Anna keerulisest perioodist.
Maria suhtub ellu terve huumorisoonega. Kui mõni perre võetud laps elab end välja mööblit lõhkudes, on järelikult põhjust näiteks uus voodi või kapp osta.
Kannatust ja tuge
Just kuulamine ja tugi mängib Maria hinnangul lapsega sideme loomisel palju rolli. “Kui minu perre tuleb uus laps, siis ta võib kuni kolm aastat lugusid välja mõelda. Rääkida, et elas kui kuningalossis, sõi torti iga päev! Nad ei valeta paha pärast, nad ei taha kõike ette laduda. Aga mina hakkan alati lapsele rääkima, milline oli minu lapsepõlv, mida mina tegin. Tasahaaval hakkavad nemad ka rääkima, mida neile päriselt meeldib teha ja… Nii nad avanevad,” rääkis Maria. “Nii ei saa, et suu kinni ja mine ära. Kogu aeg peab rääkima ja kuulama,” kinnitas ta veel.
Nii, nagu ei tohi last sundida vaikima, ei tohi talle öelda, et tead, mida ta tunneb. “Me kutsume mineviku traumat nähtamatuks seljakotiks, mida ei pruugi kohe nähagi, aga mis vaikselt hakkab paistma. Näiteks ei õpi laps koolis hästi, sest ta läbi elanud väga raskeid kogemusi. Seda tuleb mõista, et trauma on osa lapsest ja see ei kao sedasi ära, sellega tuleb tegeleda,” kirjeldas Anna. Maria lisas, et keegi ei tea täpselt, mida teine inimene tunneb, seega ei tasu valetada. Tuleb hoopis tähelepanelikult kuulata ning lapsele pühenduda.
Maria ei väidagi, et traumaga lapsi on lihtne kasvatada. “Vahepeal rasketel aegadel oli mõnel õhtul tunne, et homme lähen sotsiaaltöötaja juurde, et enam ei jõua. Hommikul olin jälle rõõmus, et mul on lapsed,” selgitas Maria. Ta rõhutas, et raskustest saab üle psühholoogide ja sotsiaaltöötajate toel ja kunagi ei tohi häbeneda abi küsimist. “Põhiline on see, et sa lapse peale ei vihasta ja ei ütle, et sa tegid mingi teene tema enda juurde võtmisega. Ei ole nii. Lapse vanemaid ei tohi ka kritiseerida, lapsele on bioloogilised vanemad kõige paremad,” jagas Maria aastakümnete jooksul õpitud tõdesid. “Lapsed on ikka vahepeal küsinud, et miks ema või isa nii teeb. Ma ei ütle, et ta on alkohoolik. Selgitan, et ema on haige ja ära võta ta sõnu tõsiselt, haigus paneb nii teda tegema,” ütles Maria. Anna kinnitas, et vanemate kritiseerimine ei aita kuidagi. “See tekitab hoopis trotsi. Maria pole kunagi midagi mu bioloogiliste vanemate kohta halvasti öelnud. Jällegi, ta aitas mul ema üles otsida ja tegi selle valu koos minuga läbi. See oli minu jaoks tähtis.”
Maria rõhutas korduvalt, et kui laps on enda hoole alla võetud, tulebki kannatlikult lapsega koos kasvada. Ka keerulisi olukordi vaatab Maria eluterve huumoriga. “Kui laps tuleb minu hoole alla ja elab viha märatsedes välja, lõhub näiteks voodi või kapi ära, siis on põhjust uus mööbel osta!” teatas ta. Maria sõnutsi kasvavadki lapsed vaid armastusega. “Armastust peab olema. Kunagi võtsin ühe poisi hoole alla ja sovhoosi direktor küsis, et kas ma tõesti saan temaga hakkama? Ütlesin, et aga ta meeldib mulle. Nüüd on ta täiskasvanud tubli jalgpallimees!” lisas ta. Pidevalt rõhutab Maria, kui uhke ta on kõikide oma laste üle.
“Vahepeal on lapsega tunne, et õpetad küll koristamist ja söögitegemist, aga asi ei edene mitte kuhugi! Ja nüüd helistan täiskasvanud lastele ja tundub, et kõik tegutsevad natuke nii, nagu mina õpetasin. See teeb rõõmsaks! Ja lapsed hoiavad ka omavahel kokku,” kirjeldas Maria. Anna nõustus: “Kõik tegutseme natuke ema moodi. Ja ema suur pluss on see, et ta toetab ja annab alati nõu.” Anna õpib sotsiaaltööd ning töötas kuus aastat lastekodus, Anna peab enda eeskujuks just Mariat.
Suured pidustused
Üle poolesaja lapse enda hoole all kasvatanud Maria nentis, et kui ta saaks midagi teisiti teha, siis ta poleks enam ajutine hooldusema. Paraku on laste hooldusega seotud juriidilised nüansid keerulised, nii juhtuski, et Maria kasvatas üht imikut aasta aega ning siis lapsendati ta välismaale. “See on väga-väga valus,” tunnistas Maria. “Kui võtan lapse, tahan kasvatada lõpuni, täiskasvanueani välja. Lapse andmine teise perre on tõesti valus,” kordas Maria. Maria jaks pole raugenud, praegu on ta kodus kasvamas neli last: üks tudeng, kaks teismelist ja üks päris algkooliealine.
Anna ja Maria teised lapsed arvavad, et just laste eest hoolitsemine hoiab ema energilisena. “Ta ei suuda lastest üle päeva eemal ka olla. Et kui näiteks tahame ta spaasse viia ja keegi lastest vaatab pisemaid, siis ema rõhutab, et ta on nõus ainult päevaks minema,” märkis Anna.
Nii paljuliikmelises peres tähistatakse jõule ja sünnipäevi suurelt. Kuna Maria peres on kasvanud palju vene keelt kõnelevaid lapsi, tähistatakse jõule mõnel aastal ka kaks korda. “Kuna eesti jõulude tähistamine oli juba suur pidustus, siis alati ei jõudnudki enam vene jõule ka tähistada,” meenutas Anna naerdes. Sünnipäevad on samuti meeleolukad — väiksemana tegid lapsed etteasteid. “See oli hästi lõbus aeg, minu kasvades oli lapsi kümme.”
Autor: Greete Palgi
Fotod: Jassu Hertsmann
Lugu ilmus 12. juunil ajakirjas Eesti Naine.
Kuidas lapsi aidata?
Eestis on ligi 800 last, kes ei saa kasvada oma sünniperes. Põhjuseid on erinevaid, näiteks vanemate ootamatud haigused, sõltuvusprobleemid ja muud elulised raskused.
Sünniperest lahkumine on lapse jaoks raske sündmus. Seetõttu on väga oluline otsida talle toetav ja turvaline kodu. Vahel õnnestub leida lapsele uus elupaik lähedaste juures, kui alati ei ole see võimalik. Sel juhul on hoolduspere sobivaim asendushoolduse vorm, et tagada perest eraldatud lapsele turvaline ja stabiilne kasvukeskkond.
Kui soovid pakkuda lapsele kasupere, loe lähemalt hoolduspere.ee või võta ühendust kohaliku sotsiaaltöötajaga.
