Sel suvel toimus Ülle ja Vaiko elus kaks suurt muutust. Nad kolisid Kiiule, päris oma majja ja nende perega liitus kaheksa-aastane tüdruk, kes elas varem laste- ehk asenduskodus. Päästeametnikuna töötaval Üllel on varasemast kooselust kolm täiskasvanud last ja kaks lapselast, aga IT-õppejõust Vaikoga neil ühiseid lapsi pole.

“Ei ole nüüd hoolduspere laps kuidagi erinev teistest lastest: ta läheb samamoodi hommikul kooli, läheb õhtul trenni, tuleb koju. Meie tuleme mehega samuti töölt koju, hoolitseme tema eest – meil jätkub tema jaoks aega,” rääkis Ülle.

Kas on mingi vahe oma lapse ja nii-öelda võõra lapse vahel?

“See on kindlasti see koht, mida mehena võiks võtta hästi tundliku küsimusena, aga minu jaoks on see olukord palju lihtsam. Kui ühiskonnas räägitakse hästi palju seda ja ürgses maailmas ka, et isase isendi eesmärk on soo jätkamine, siis mina ütleks küll seda, et ühiskond on edasi arenenud ja me ei ole enam sellises ürgses maailmas kinni, mitte eesmärk ei tohiks mehel olla soo jätkamine kui selline, vaid pigem kasvatada ühiskonna liikmeid, kes saavad eluga hakkama,” ütles Vaiko.

Ülle hinnangul on sõbrad ja kolleegid suhtunud pere otsusesse väga hästi. “Ma sellel aastal vahetasin töökohta ja kui ma siis augusti lõpul teatasin oma ülemusele, et ma saan lapse, siis ta vaatas, et kustkohast… jah, see laps tuleb teisel moel, väliselt ei ole näha teda tulemas. Tema tuleb, jah, lastekodust meie perre.”

“Ma arvan, et see teekond, mis meie oma peres saame selle hoolduspere rolliga täita, on suurema tähtsusega kui see, et oleks nüüd oma laps,” ütles Vaiko.

Vaata Ivo Linna ajakirjanikudebüüti 21. detsembril 2022 eetris olnud “Pealtnägijas”:

Hoolduspereks saamise ees on palju hirme

Eesti lastekodudes kasvab umbes 800 last ja vaid 30 kuni 40-le neist leitakse igal aastal hoolduspere.

Sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse nõunik Nadežda Leosk rääkis, et hooldusperesid on vähe, kuna ühiskonnas on veel vaja teatud hirmude teemalisi müüte murda.

“No näiteks, et ma ei saa seda last päriselt endale justkui, et iga hetk võidakse tulla ja võetakse see laps ära. Siin on nagu hästi oluline aru saada, mis on selle lapse lugu. Kas on perspektiiv, et ta naaseb oma perekonda või ta ikkagi kasvab selles hooldusperes kuni täisealiseks saamiseni,” kirjeldas Leosk.

“Ja teine võib-olla on see, seesama suhtlus lapse lähedastega. Kuidas ma tulen toime sellega, et laps kasvab minu peres, aga ma pean ju kuidagi nende vanematega seda sidet hoidma. Ja vot siin on samuti see jagatud vanemlus, kus lastekaitsetöötajad on abiks, et nemad justnimelt korraldavad seda suhtlust. Pere roll on ikkagi olla lapsukese kõrval,” rääkis Leosk.

Oluline ongi aru saada, et hoolduspere ei lapsenda last ja säilib võimalus, et ühel päeval läheb ta oma bioloogiliste vanemate või sugulaste juurde tagasi. Kuni selgub, kas laps naaseb oma päris perre, vajab ta hooldusperet kuni suureks kasvamiseni, või ta hoopis lapsendatakse, on tema eestkostjaks kohalik omavalitsus läbi lastekaitsetöötaja.

Õdedele ja vendadele on keeruline ühist pere leida

Sageli satub lastekodusse ühe pere mitu last, aga põhjusel või teisel ei õnnestu neile leida ühte hooldusperet. Näiteks Ülle ja Vaiko tütre 12-aastane vend kasvab hoopis Tallinnas Indreku hoole all. Mõlemas kodus on need esimesed jõulud koos uue pereliikmega.

“Eelmise aasta jõul oli hästi tore, sest enne jõule saime sellise kõne – nii mina kui Ülle ja Vaiko – et lähme asenduskodusse ja seal on toredad lapsed, kellega me võiksime kohtuda. See oli eelmisel aastal enne jõule nagu jõuluüllatus. Käesoleva aasta ootust täis palju rohkem. Me läheme toome kuuse tuppa, kaunistame. Sellist jõulutunnet on ikka palju-palju rohkem,” rääkis Indrek.

Kohviettevõttes töötava Indreku otsus hakata hooldusisaks on seda tähelepanuväärsem, et ta teeb seda üksi.

“Perekond ja lapsed olid mul aastaid peas. Võib-olla see on selline ürgne teema, et kõik tahame järglasi, lapsi ja kõike muud. Tegelikult tükk aega küpses ja küpses ja siis nägin ühte toredat artiklit just sellisest hooldusperest. Sellel nädalavahetusel, kui ma selle ära nägin, läksin sellisele lehele nagu Tarkvanem. Siis ma vist terve nädalavahetuse mõtlesin sellele, et see on ikka täitsa minu teema. Seal oli väike testike ka ja kõik tuli “jah, jah, jah,” mis süvendaski seda, et see on ikka õige tee,” kirjeldas Indrek.

Leoski sõnul võiksid ideaalses maailmas kasvada lapsed ühes peres ning enamasti üritatakse lapsi mitte lahutada. “Aga mõnikord ei ole see võimalik, sest pere leidmine, kes on valmis võtma korraga mitu last – neid ei ole palju. Pigem väga vähe. Ja õnneks on meil selliseid peresid nagu praeguses loos, et lapsed küll kasvavad eri peredes, aga nad on omavahel seotud. Nagu üks isa hiljuti ütles: “Me olemegi üks kärgpere!”. Seda sidet saab hoida, suhtlust saab hoida ja see ongi laste jaoks kõige olulisem,” ütles Leosk.

Vaiko sõnul oli pere algne plaan pakkuda pere ka kahele lapsele. “Tutvusime tegelikult lastekodus kahe lapsega ja tutvuse käigus me tajusime ja adusime, andsime aru, et need lapsed vajavad rohkem hoolt, tähelepanu. Pigem keskenduda ühele lapsele ja pakkuda talle sellist turvatunnet, tähelepanu. See oli selline teadlik otsus, mille me tegime just lapse heaolu silmas pidades.”

Kuigi õde ja vend kasvavad täna erinevates majapidamistes, püüavad Indrek, Ülle ja Vaiko säilitada nende omavahelist sidet ning nad kõik moodustavadki omalaadse kärgpere.

Rasked hetked leevenevad muret jagades

Ülle sõnul tuleb ette ka raskemaid hetki, kuid neid saab jagada. “Kui need raskused tekivadki, võib-olla sa oled ise vähe maganud või puhata saanud ja siis sellisel hetkel me siis Vaikoga jagame seda lapse kasvatamist. Me kuidagi automaatselt võtame üle, me näeme, et natukene on kaaslane ärritunud – “kuule, ma võtan nüüd üle, ma tegelen lapsega ise! Sa nüüd natukene puhka!” Selline koostöö mehega lapse kasvatamisel on hästi oluline ja ma arvan, et see aitabki nendel rasketel hetkedel hakkama saada,” rääkis Ülle.

Tuleb ette ka juhuseid, kus laps läheb hooldusperre, on seal mõnda aega ja siis see pere saab aru, et ta tegelikult ei ole ikkagi võimeline last kasvatama.

“Siin võib olla peamiseks põhjuseks on see, et me ei saa ju kõigeks valmis olla. Et sa võib-olla valmistud, käid koolitustel, suhtled teiste peredega ja ühel hetkel sa saad aru, et see olukord on hoopis teine. Ja sa ei olnud valmis, et tuleb selline laviin! Aga mis on tähtis, et sa ei jää nende asjadega üksinda,” rääkis Leosk.

“Ei, minul ei ole muresid. Ja kui minul ka mingi mure eos peaks tekkima, siis meie Üllega suudame omavahel väga hästi need selgeks rääkida. Ja Ülle toetab mind väga hästi, aga kui Üllel mure tekib ja mina ei suuda teda nii hästi toetada, siis on tugisüsteem on kogu selles võrgustikus päris hea. Meie oleme väga head sõbrad saanud sellelt PRIDE-koolituselt justnimelt, mida sotsiaalkindlustusamet meile kui hooldusperede vanematele on korraldanud. Ja Indrek on meie jaoks väga suurepärane näide sellest heast tugiisikust meie oma perevõrgu siseselt,” rääkis Vaiko.

Enne hoolduspereks saamist läbib pere kolme kuu pikkuse koolitusel. Indreku sõnul on koolituse peamiseks keskmeks endasse vaatamine. “Kui me suudame endaga hakkama saada, talitseda enda emotsioone ja kõiki muid asju, siis me saame hakkama ka lastega. Kui ikka lapsel viskavad emotsioonid üle pea ja kui siis korraga on sul endal samamoodi ja sa ei suuda hoida mingit fookust, no siis sa ei tule ka lapsega mitte kuidagi toime,” rääkis Indrek.

Ülle sõnul on hooldusvanema teel hästi palju rõõmu, aga ka omad takistuskohad. “Ilmselgelt lapsed, kes on oma kodust ilma jäänud – oma vanematest, oma õdedest ja vendadest, siis nende sees on seda suurt kurbust, mida nad ei oskagi muul moel vahel välja elada, kui nad protestivad millegi vastu, nad jonnivad. Ja siis tuleb nendel hetkedel olla selle lapse juures, tuleb teda toetada, aidata, mõista. Neid raskuskohti on meil ka olnud,” rääkis Ülle.