Nadežda Leosk: Mitte kunagi ei ole hilja otsida lapsele peret!

„Olen kuulnud jutte, et teismelised ju ei taha enam asenduskodust hooldusperre minna, aga see ei ole nii. Alles hiljuti sain kinnitust, et tahavad küll ja hinges ootavad seda. Kõik lapsed vajavad oma ellu üht turvalist täiskasvanut, keda usaldada,“ ütleb Nadežda Leosk (fotol).

Nadežda Leosk on terve oma tööelu seisnud laste heaolu eest, kaitstes ja toetades lapsi ning abistades nende vanemaid. Viimased seitse aastat on Nadja, nagu sõbrad ja kolleegid teda kutsuvad, panustanud asendushoolduse valdkonna arengusse sotsiaalkindlustusametis. Nüüd on ta edasi liikumas Tallinna Perekeskusesse, kus hakkab koordineerima psühholoogilise nõustamise teenust, olles ühtlasi ka pereterapeut. Samuti lööb ta kaasa riikliku perelepituse maailmas.

Räägime kõigepealt su enda lapsepõlvest. Kus on su juured, kust sa pärit oled?

Mu vanemad tulid Eestisse 1970ndatel Baškortostanist. Keemikust ema saadeti suunamisega tööle Kunda tsemenditehase laborisse ja isa, kellega nad juba paar olid, tuli talle järele ning leidis samuti siin töö. Eestis sündis mu vend ning kolm ja poolt aastat hiljem ka mina. Elasin ja kasvasin kuni 18. eluaastani Kundas. Käisin vene koolis – põhikoolis Kundas, gümnaasiumis Rakveres. Tutvusringkonnas olid mul enamasti vene keelt kõnelevad inimesed. Eesti keele sain selgeks alles teismeeas, kui tekkisid ka eesti rahvusest sõbrad.

Mõlemad mu vanemad on pärit paljulapselistest peredest, kus lähedased suhted sugulastega on väga olulised. Need on olulised ka minu jaoks. Vanasti, kui vanaema-vanaisa veel elus olid, käisime sagedasti Venemaal sugulastel külas, viimasel ajal kahjuks mitte. Täna hoiame lähedastega sidet interneti teel. 24. veebruar, kui Venemaa ründas Ukrainat, oli minu jaoks väga valus päev. Tahtsin teki alla peitu pugeda, oli tunne, justkui mina vastutaks toimuva eest, justkui mina peaks midagi ette võtma. Praegu mõtlen, et see, mis toimub, on nii õudne ja ebaõiglane, aga mina ei vastuta nende eest, kes neid hirmsaid tegusid teevad. Mina vastutan oma tegude ja oma pere eest ning minu roll on õigeid väärtusi hoida ja edasi kanda.

Ma pean ennast vene-tšuvašši päritolu eestlaseks. Mu isa on rahvuselt tšuvašš ja ema, nii palju kui tean, venelane. Kuigi miskipärast oli tema ema – minu kallis vanaema – väike, tumeda pea ja veidi kissis silmadega, nii et ilmselt on meie veri vägagi segatud. Eesti kodakondsus ei tulnud mulle automaatselt, ma pidin selleks kooliajal eksami tegema. Ma ei häbene seda, kust mu esivanemad pärit on, vastupidi, juurte teema on mulle väga oluline. Oma 12aastasele pojale, kelle isa on eestlane, ütlen alati, et tal on õigus tunda ennast sellena, kes ta on – ühtaegu eestlase ja venelasena. Oluline on, et ta oma päritolu tunneks ja meeles peaks. Kaasa aitab siinkohal lugude rääkimine, mida nii mina kui ka tema isa ja vanavanemad teevad.

Kes on need inimesed, kes sind elus enim mõjutanud on?

Kõige rohkem muidugi minu pere, vanemad ja vend, aga samuti vanaema, kes elas 92. eluaastani – tal oli hea mälu ja talle väga meeldis minevikulugusid rääkida. Rakvere Vene Gümnaasiumist on mul meeles mu psühholoogiaõpetaja. Ta suri kahjuks hästi noorelt, 30ndates eluaastates, see oli suur tragöödia. Tema oli esimene, kes mulle sotsiaaltöö maailmast rääkis. Ta oli hästi tore ja toetav, minu suur eeskuju.

Kes või mis andis sulle tõuke siseneda sotsiaalvaldkonda?

Seesama õpetaja. Isa soovitusel ja ema eeskujul astusin ikkagi ka tehnikaülikooli keemia erialale, aga tagavaravariandiks see jäigi. Asusin pisi-pedas sotsiaaltööd õppima ja kohe 2000ndate alguses sattusin ka lastekodusse praktikale. See oli üldse väga praktiline õpe. Hiljem jätkasin õpinguid Tartu Ülikoolis ning lõpetasin magistriõppe sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika erialal.

Pisi-peda õpingute lõpus töötasin juba ühes Tallinna lähedal mõisahoones asuvas lastekodus. Lapsi oli seal kokku 26, aga mingit peretunnet kahjuks polnud. See oli ikkagi asutus, selline tüüpiline lastekodu oma korrapidamise graafikute ja muu taolisega. See ei olnud kodu ja ma kogu aeg tundsin, et nii ei tohiks olla. See oli minu esimene sügav sukeldumine asendushoolduse maailma.

Mulle jääb sealt igaveseks meelde üks seitsmeaastane tüdruk, kelle vanematelt olid kasvatuslikud õigused ära võetud ja kes ei käinud mitte kunagi oma last vaatamas. Aga see väike tüdruk vajas ju nii palju musisid ja kallisid enne magamajäämist! Mina siis 21aastasena, ise alles lapseeast välja kasvanuna, jagasin talle neid nii palju, kui suutsin. See tundus nii ebaõiglane laste suhtes – kasvada sellises kommuunis ilma pereta.

Mäletan, et seal lastekodus oli kokk, kelle tehtud toit lastele ei maitsenud, nad eelistasid selle asemel päev otsa saia süüa. Olin siis noor ja sõjakas ning koos teiste omasuguste noorte kolleegidega saavutasin vaatamata juhtkonna kahtlustele loa ise koos lastega mõnikord süüa valmistada. Ja lastele see koos tegemine väga meeldis, isegi siis, kui meie küpsetised mõnikord ära kõrbesid. Need ühistegevused tekitasidki mõnusa kodutunde.

Selle lastekodu teismelised käisid metsas marjul, et taskuraha teenida. Mäletan neid mustikaid täis ämbreid. Kahjuks ei ole mul nende lastega side säilinud, nad suunati peale selle lastekodu sulgemist teistesse asutustesse ja ka mina liikusin edasi. Küll oleks vahva nendega kohtuda või vähemalt teada saada, kuidas nende elu kulgeb!

Peale seda töötasin mõnda aega Tallinna Laste Turvakeskuses alaealiste sõltuvusprobleemidega tüdrukute sotsiaalpedagoogina. Seal märkasin, et tüdrukud, kes meilt peale 9kuulist sotsiaalprogrammi lahkusid, naasid sinnasamma keskkonda, kust nende probleemid alguse olid saanud. Seal sündis mul mõte minna tööle lastekaitsesse, et tegeleda rohkem ka laste vanematega, sest muutus peab toimuma keskkonnas, kus laps kasvab ja areneb.

Mida lastekaitsetöö kogemus sulle õpetas?

See õpetas mulle, et ei tasu olla kinni eelarvamustes, vaid seista oma kliendi kõrval, proovida vaadata asju läbi tema silmade, püüda mõista. Klient on sinuga võrdne, sa ei ole temast inimesena üle, aga sa saad olla talle toetavaks eeskujuks. Samas õpetas see töö ka seda, et kuskil on piir, kus mina pean suutma võtma vastutuse. Kui kõike võimalikku on proovitud ja miski ei tööta ning laps kannatab, siis tuleb võtta vastu otsus ja laps perest eraldada. See oli väga mitmekesine ja arendav teekond. Tunnistan, et paremini hakkasin peredes toimuvatest protsessidest aru saama siis, kui ise emaks sain.

Olin 2008–2015 Nõmme linnaosa valitsuses lastekaitsetöötaja. Kodud, mida sel perioodil külastasin, varieerusid lossidest hurtsikuteni. Mäletan sellest ajast üht ema, kes karjus oma laste peale. Ütlesin talle kord, et mõistan, mida ta tunneb seda raskust üksi kandes – ja ta hakkas nutma, oma lugu rääkima ning sirutas abi paluva käe. See oli võit! Sellest hetkest olime ühes paadis.

Mul on lapsepõlvest saati olnud usk inimestesse ja sellesse, et lahendused on olemas. Mõnikord on asjad väga kaugele läinud ja ongi raske, aga sõltumata sellest, milline mu klient oli, kas alkoholisõltuvuses või narkomaan, ma kordagi ei mõelnud, et olen temast parem või kuidagi üle.

Ma ei arva, et olin maailmapäästja, aga olin see, kes aitas leida lahendusi ja lootust ka sellistes keerulistes olukordades nagu laste perest eraldamine. Ka täna pereterapeudina ei ole ma õpetaja ega arst, minu roll on aidata märgata, näha suhte- ja käitumismustreid, luua seoseid. Kui me näeme ja soovime midagi muuta, siis suudame ka muudatusi esile kutsuda. Ei tohi unustada, et selle töö keskmes on lapse heaolu, ning lapse jaoks on tähtsaim inimene ta vanem või teine tema jaoks oluline täiskasvanu.

Mul on siiamaani Nõmmele sattudes hea tunne ja tahaksin minna sinna metsa sees asuva majakese juurde, kus kunagi töötasin.

Mis on viimase kümne aastaga Eestis lastekaitses muutunud? Ja mis on sama?

Lastekaitsetöö kuvand on meil ikka veel kahjuks negatiivne. See töö on väga raske ning lastekaitsjad on üle koormatud, täna isegi rohkem kui varem. Aga see töö ei olegi igaühele – ning kui tunned, et see töö ei ole sulle, ei tohiks sa seda teha. Olen kohanud külma suhtumisega ja ka läbipõlenud lastekaitsetöötajaid… Loomulikult peab hoidma ka ennast ja piire kehtestama, aga sa pead ka oma klienti austama ja temasse uskuma, muidu pole võimalik seda tööd teha ja sa muutud kiviks.

Asendushoolduse süsteem on päris palju muutunud. Kui varem oli lapsendamine iga maakonna otsustada ja tulevased lapsendajapered käisid maavalitsusest maavalitsusse oma delikaatset lugu rääkimas, siis nüüd piisab, kui pöörduda sotsiaalkindlustusametisse, ühe spetsialisti poole. Ka hooldusperede jaoks on nüüd ühtne hindamise ja ettevalmistamise süsteem, mida koordineerib amet. Ja me räägime ühiskonnas kasuvanemlusest aina rohkem ja avatumalt!

Asenduskodud ehk vana nimega lastekodud on täna vormi poolest nagu pered, kus ei ole lapsi rohkem kui kuus. Kuid igal pool ei ole kahjuks peretunnet. Mõnes asenduskodus on tuba koduselt natuke sassis, aga tunne on väga soe, lapsed möllavad ja kallistavad, teises kohas on aga tunne nagu asutuses – kord on majas, aga sooja kodutunnet paraku ei ole. Aga iga lapsuke vajab kodutunnet – tunnet, et ma kuulun siia.

Kuidas lastekaitsjana ennetada läbipõlemist?

Lastekaitsetööd tehes peab inimene palju n-ö toitu ehk tuge saama, ta ei tohiks oma muredega üksi jääda. Ma tean, millest räägin, aga ma ei ole kaotanud usku. Minagi kipun üle töötama, vanasti tõin palju tööd koju kaasa, raske oli piiri pidada, aga nüüd tean, et piire tuleb ise kehtestada. Pean ennast hoidma, et ka oma lapse jaoks olemas olla. Teadlikkus tuleb vanuse ja kogemusega.

Räägi palun oma tööst sotsiaalkindlustusametis ehk viimasest seitsmest aastast su elus.

Kui 2016. aastal tuli uus lastekaitseseadus, loodi ametisse lastekaitse osakond (tänaseks on see suureks laste heaolu osakonnaks kasvanud), kuhu hakati otsima praktiliste kogemustega inimesi. Kuna mulle on isiklik areng ja kasv alati väga olulised olnud, otsustasin kandideerida ja nii ma sotsiaalkindlustusametisse tööle saingi. Algul oli mu tööks lastekaitsetöötajate nõustamine üle Eesti, mille käigus sain aru, kui erinevad olid praktikad.

Mäletan, et ükskord sõitsime seoses ühe keerulise juhtumiga ühte väiksesse valda, kus meie üllatuseks oli meil vastas ka vallavanem ise, kes tahtis asjadest paremini aru saada. Joonistasin parajasti seinale pere genogrammi, kui vallavanem hüüatas: „Miks me räägime ühest lapsest, kui seal peres on, nagu ma näen, viis last!?“ See oli võiduhetk, inimene ise märkas. Sealt edasi oli võimalik koostöös muutuste suunas liikuda.

Siis ühel hetkel otsustati et lapsendamise korraldamine tuleb sotsiaalkindlustusametisse ja mina koos teiste tiimiliikmetega hakkasin seda ette valmistama. See oli väga põnev aeg, uurisime ja õppisime koos, kuidas leida perede hindajaid ja kuidas üldse peresid hinnata. Oluline oli luua süsteem, arvestades seejuures seni toimivaid praktikaid.

Meid aitas palju lapsendajate pereuuringute läbi viimise kogemusega psühholoog Maie Salum, samuti lapsendamise korraldamise kogemusega PRIDE-i koolitaja Tiina Kivirüüt ning teised spetsialistid, kellel kõigil oli palju kogemusi lapsendamise ja asendushoolduse valdkonnas.

See oli minu jaoks väga äge aeg, kogu tiim oli hästi motiveeritud. Mäletan, kuidas 2017. aastal läksin esimest korda sellest reformist telesse rääkima – värisesin ja mõtlesin, et suren hirmust ära, aga see oli väga tore kogemus!

2018. aastal tuli sotsiaalkindlustusametisse ka hooldusperede hindamine, samamoodi ühtse süsteemina. Sellesse aega jäi ka hooldusperede registri loomine. Täna on valdkonna inimeste võrgustik väga lai, sinna kuuluvad isiklikke kogemusi jagavad pered, perevanemad ja kasvatajad ning kasuperedes ja asenduskodudes kasvanud noored, samuti valdkonna spetsialistid – peresid toetavate organisatsioonide eestvedajad ja liikmed ning kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajad.

Millega sa oma tööle sotsiaalkindlustusametis tagasi vaadates iseäranis rahul oled?

Sellega, et 2020. aastal alustasime koos sinu ja Brigittaga (Davidjants – toim.) asendushoolduse ja kasuvanemluse teemalise teavitusega. Mitte et kõik muu oleks olnud ebaoluline, aga kommunikatsioon hakkas meil suure hooga minema ja meid usaldati – tehke! Eesmärgid olid paigas, aga meil olid vabad käed, saime ise välja mõelda, kuidas ja mida teha. Jõudsime trükimeediasse, raadiosse ja telesse, saime tuttavaks tohutult paljude uute inimestega – asendushooldusel kasvanud noortega, lapsendaja-, eestkoste- ja hooldusperedega ning valdkonnas tegutsevate spetsialistidega.

See on nii võimas, kui hakkad päriselt aru saama sellest maailmast. Ja võimas on see, kui näed, kuidas see teema inimesi kõnetab. Üks asi on, kui mu oma ema ütleb, et nii tore on vaadata, et hooldusperede teema on meedias üleval. Teine asi on, kui inimesed, kes pole minuga seotud, märkavad.

Mis puutub eesmärkide saavutamisse – et meil oleks rohkem hooldusperesid – siis sellega olen rahu teinud ja aru saanud, et see pole selline „hopsti ja saavutatud!“, vaid pika vinnaga asi. On suur saavutus, et kasuvanemluse teema on meedias ja ühiskond on teadlikum. Hooldusperede lugusid avaldades me aga ühtlasi tunnustame ja toome esile peresid ning valdkonna spetsialiste, kes on väga suure ja tähtsa töö tegijad.

Mida sa tahaksid praeguses süsteemis muuta?

Minu jaoks on ikka veel üllatav see, kui pikalt või korduvalt lapsed teinekord väikelaste turvakodudes viibivad või turvakodu ja oma kodu vahet pendeldavad. Kuidas me siis nii otsustusvõimetud oleme?

Endise lastekaitsetöötajana tean, et palju tuleb teha tööd lapse vanematega ja nende võrgustikuga. Tuleb otsida inimesi, kes oleks oskamatutele vanematele toeks. Reeglina vanemad ju armastavad oma lapsi, enamasti on probleemide taga suutmatus ja oskamatus.

Ja tuleb meeles pidada, et kui on tehtud otsus, et laps eraldatakse perest ja ta läheb asutusse (asenduskodusse – toim.), siis sellega asi ei lõpe. Mitte kunagi ei ole hilja otsida lapsele peret! Olen kuulnud jutte, et teismelised ju ei taha enam asenduskodust hooldusperre minna, aga see ei ole nii. Alles hiljuti sain kinnitust, et tahavad küll ja hinges ootavad seda. Kõik lapsed vajavad oma ellu üht turvalist täiskasvanut, keda usaldada. Suhtlesin ühe noorega, kes läks asenduskodust perre 17aastasena ja teised noored, kes koos temaga samas asenduskodus kasvasid, ütlesid: „Sul on nii vedanud!“ Me kõik peame seisma selle eest, et selliseid lugusid oleks rohkem, et hooldusperesid oleks rohkem. See on meist igaühe vastutus, sest need lapsed on meie kõigi lapsed.

Mida sa tahad asenduskodude töötajatele ja lastekaitsetöötajatele südamele panna?

Et lastega tuleb rääkida. Ja mis veelgi tähtsam – lapsi tuleb kuulata. Hiljuti suhtlesin ühe 28aastase asenduskodus kasvanud naisega, kes meenutas: „Ma olin väiksena tubli laps, vaikne hiireke, aga keegi ei teadnud, milline sõda mu sees tegelikult käis.“ Lapsel tuleb lasta rääkida. Ning spetsialisti isiklik mugavus ei tohi kaaluda üles lapse heaolu.

Mis on meil praegu hästi?

Et meil ei ole enam tüüpilisi lastekodusid, kus kõik lapsed käivad ühtemoodi riides ja on ühesuguse soenguga. On aru saadud, et asenduskodus kasvav, kuigi keerulise minevikuga laps ei ole teistsugune laps. Olukord on keeruline, aga ta on ikkagi tavaline laps oma vajaduste, rõõmude ja muredega, oma unistustega. Mulle tundub, et süsteem on täna palju lapsekesksem kui varem ja ma loodan, et muutub veelgi paremaks.

Kas oled ka ise mõelnud mõnele lapsele hoolduspereks hakata?

Olen muidugi, oleme sellest kodus rääkinud ja mu laps ju teab, mis tööd ema teeb. Laste keeruline taust mind ei hirmuta, usun, et saaksin hakkama, aga ma annan endale aru, et mu praeguse kiire elutempo juures ei ole veel aeg selleks küps. Kui ma selle vastutuse võtan, peab mul olema aega, sest aeg on lapse jaoks hästi tähtis. Muidu oleks see tegu vastutustundetu. Täna püüan rohkem aega leida oma lapse jaoks.

Asenduskodusid külastades tekib küll alati tunne, et issand, kui ägedad lapsed, muudkui räägiks nendega ja kallistaks neid, aga samas tean, et kui see otsus teha ja kellelegi neist kodu pakkuda, siis pean jäägitult pühenduma.

Möödunud suvel ühel kasuvanemate kokkutulekul käies ütles üks ema mulle: „Sa ju panustad, aga teistmoodi.“ Siis ma mõtlesin, et tõepoolest, täna pole veel see aeg, aga ehk homme juba on.

Lahkud veebruari alguses sotsiaalkindlustusametist – mis edasi?

Praegu on selline hetk, kus mul on segased tunded, põnevus ja edasiliikumise ootus, aga teistpidi kahjutunne, nagu jätaks maha midagi. Samas tean, et inimesed, kes jätkavad, on alles ja armastus valdkonna vastu jääb mu sisse alles.

Mõned aastad tagasi sukeldusin pereteraapiasse (nii õpingutesse kui praktikasse), kuna mul oli palju küsimusi enda kohta, aga ka töö tõttu lastekaitses – tundsin, et vajan rohkem teadmisi. Ma ei osanud vanasti ette kujutada, kui palju meie päritolupered meid mõjutavad ja kuidas peresüsteem üleüldse toimib.

Hakkan alates veebruarist koordineerima psühholoogilise nõustamise teenust Tallinna Perekeskuses, kus täna on Tallinna lastega peredel võimalik saada tasuta psühholoogi ja ka pereterapeudi teenust.

Lisaks olen nüüdsest ka koolitatud perelepitaja, kavatsen aidata lahutavatel vanematel laste huvides ühist keelt leida. Mul on lahutusega ka isiklik kogemus ja tean, et see ei ole lihtne, samas, kui on soov muutuste poole liikuda, on lahendused alati olemas.

Ma usun, et mu töö peredega on ühtlasi ka ennetus – saan panustada laste heaolu valdkonda nii, et nende vanemad tuleksid toime.

Intervjueeris: Silja Oja, sotsiaalkindlustusamet

Foto: Merlin Kaljuvee