MTÜ Oma Pere juht Liis Saarna: aina rohkem täiskasvanud lapsendatuid soovib teada oma lugu

„Viimasel aastal on üles kerkinud täiskasvanud lapsendatute soov otsida üles oma sünnipere, aga nad ei tea, kuidas otsingut alustada või on pettunud selle luhtumises. Neid, kes teavad enda lapsendamise kohta, on üha rohkem ja sellega kaasneb ühel hetkel soov saada infot oma päritolu kohta. Paraku on meie seadusandlus selliste otsingute puhul päris jäik,“ räägib MTÜ Oma Pere juht Liis Saarna (fotol).

Räägi palun endast. Kuidas sa sotsiaalvaldkonda tööle sattusid? Kas see oli su unistus?

Ma olen veendunud, et heaks vanemaks ei sünnita, vaid kasvatakse. Lapsed tulevad meie ellu oma tarkuse, teadmiste ja vajadustega. Kasuperedesse jõuavad lapsed lisaks veel ka oma kogemuste ja kaotustega. Vanema roll on ennekõike olla päriselt kohal ja olemas, tagada turvaline kasvukeskkond ning kuulata, vajadusel suunata. Elus tuleb ette hetki ja olukordi, kus vajatakse lisatuge. Õige tugi, õigel hetkel, õigete inimeste poolt on suure väärtusega. Olen MTÜ Oma Pere juht, kasuperede koolitaja (PRIDE-i koolitaja) ning grupinõustaja. Asendushoolduse valdkonnas olen töötanud ka lapsendamise ametnikuna Harju maavalitsuses. Kõrghariduse olen saanud õigusteaduses. Olen kolme poja ema.

Huvi inimeste ja inimsuhete vastu sai alguse juba varases nooruses. Olen pärit ajakirjanike perest, minu lapsepõlvekodus oli suhtlemist, arutamist ning kokkupuuteid erinevate inimestega päris palju. Mu ema oli keskendunud rohkem sotsiaalvaldkonna teemadele, just peredele, lastele ja suhetele, isa aga riigi-, poliitika- ning ühiskonna arengu teemadele. Ometigi asusin mina õppima õigusteadust ning oman juriidilist haridust. Samas huvitas mind juba ülikoolis ennekõike perekonnaõigus ja suhted perekonnas ning kui vähegi võimalik võtsin juurde lisaaineid psühholoogiavaldkonnast. Peale lühikest praktiseerimist juristina ning kahe järjestikuse lapse sündi, mõistsin, et juriidika ei ole päris see, millega ma edaspidi tegeleda tahaksin. Kui avanes võimalus kandideerida Harju maavalitsusse lapsendamise ja lastekaitse valdkonna ametnikuks, sain aru, et just see on valdkond, millega soovin edaspidi tegeleda. Lapsendamise korraldamisega tegelesin kuni kolmanda lapse sünnini. Ja siis, üsna samal ajal, tuli võimalus õppida PRIDE-i koolitajaks ning hakata juhtima MTÜ-d Oma Pere, mille liige ma juba aastaid olin olnud.

Mis sind hoiab selle valdkonna juures? Mis annab su tööle tähenduse ja mõtte?

Asendushoolduse valdkond või üldse sotsiaalvaldkond ei ole kindlasti lihtne, sest näeme oma töös palju probleeme – keerukaid inimsuhteid, lõhutud peresid, vanematest eraldatud lapsi jne. Lapsendamise ametniku töö oli mõnes mõttes tasakaalustav. Ühtpidi oled sa seotud lapse looga, mis on karm ja kurb, aga teistpidi on sul võimalik anda endast kõik, et see laps saaks pere, kus edasi kasvada.

MTÜ töö on mõnevõrra erinev ametnikutööst, nüüd mul on võimalik näha seda, mis hakkab toimuma siis, kui lapsed on perre jõudnud. Võin rõõmuga nentida, et suurem osa peredest, kuhu laps on jõudnud läbi asendushoolduse süsteemi, toimetavad nagu pered ikka. Enamuses neist on turvalised ja armastavad suhted, lapsed on hoitud ja hoolitsetud.

Mõnikord, kui ametnikutöös selgitasin lapsendajatele, kui oluline on läbida enne lapse tulekut PRIDE-i koolitus, heitsid inimesed ette seda, et bioloogilisel teel lapsi saades ei nõua keegi mingit koolitust ja et see on ebaõiglane. Aga kui need samad inimesed olid koolituse läbinud, tulid nad minu juurde tagasi ja ütlesid, et tegelikult võiks sellise koolituse läbida kõik inimesed, kes soovivad vanemateks saada.

Kindlasti on perioode, kus vanemad vajavad tuge ja elus tuleb ette erinevaid kriise. Oma Pere üks eesmärkidest on olnud kindlasti ühiskonna ja perede teadlikkusse tõstmine. Lapse perre tulek on rõõm, aga ka suur vastutus. Seetõttu on väga oluline, et pered teeksid oma otsuse teadlikult, et neil oleks võimalik saada piisavalt infot ja aega otsuse tegemiseks ning et neil oleks teada, kuhu murede ja küsimuste korral pöörduda.

Minu töörõõmud on need hetked, kui ma kohtun mõne perega ja näen, kuidas laps on vahepeal kasvanud ja kuulen vanematelt, kuidas neil läheb. On suur rõõm, kui pered annavad endast ise märku, näiteks lapse sünnipäeval või lapse perre jõudmise päeval.

Lugusid, mis südamesse on läinud, on väga palju, aga eriti on mulle meelde jäänud need lood, kus bioloogilised õed-vennad saavad koos kasvada, kusjuures nad ei pruugi tulla perre ühel ajal, vaid ka mõneaastase vahega. See on peredele suurem vastutus, aga lastele õnn.

Millega MTÜ Oma Pere peamiselt tegeleb? Milliste murede või küsimustega teie poole pöörduda võib?

MTÜ Oma Pere sai loodud 2008. aastal ennekõike lapsendajaperede huvide kaitseks, aga ajaga oleme kasvanud üleriigiliseks tugiorganisatsiooniks nii eestkoste-, lapsendaja- kui ka hooldusperedele. Üheks oluliseks ülesandeks peame avalikkuse ja ühiskonna teavitamist. Korraldame erinevaid seminare, lapsendamise nädalat, räägime kaasa valdkonna seadusloomes ning võtame osa töögruppidest.

Olulisel kohal on liikmeskonna hoidmine ja ühistegevused, meil on kombeks teha pereüritusi suviti ja ka kohtumisi-koolitusi liikmetele. Kõik liikmed saavad igakuiselt infokirja, kuhu koondame valdkonna olulisi sündmusi jms.

Liikmetel on teadmine, et küsimuste, murede korral saab meile helistada ning me püüame toetada ja nõustada. Koroonaviiruse aasta on ürituste korraldamist pärssinud, aga oleme lootusrikkad tuleviku osas.

Oluline tegevusvaldkond on ka riigi toetusel kasuperedele tugiteenuste pakkumine. Aastate jooksul on meil kujunenud välja tugev spetsialistide meeskond, kes nõustavad ja toetavad peresid.  Loe lisa: omapere.ee/noustamine.

Lisaks pakume kogemusnõustamist neile inimestele, kes on IVF-protsessis või selle lõpetanud ning kaaluvad näiteks lapsendajaks või hoolduspereks saamist.

Millist abi või nõu kõige sagedamini küsitakse?

Kõige rohkem küsitakse nõu, kuidas lapsendamise protsessi üldse alustada ning viimasel ajal väga palju ka selle kohta, kuidas saab lapsendatu otsida üles bioloogilised vanemad. Oleme aastaid koostöös sotsiaalkindlustusametiga osutanud tugiteenuseid kasuperedele üle Eesti ja igapäevane töö ühingus on sellega tihedalt seotud. Pakume peredele  psühholoogilist nõustamist, mentortuge, peretoe teenust ja grupinõustamisi.

Kuigi Eesti inimesed pigem pelgavad gruppides käimist ja enda avamist uues seltskonnas, näitab meie kogemus seda, et nendest käimisest on kasu ja rõõmu. Praegu on meil käimas üks grupp spetsiaalselt isadele ja selle tagasiside on olnud igati positiive.

Mulle tundub, et meie sotsiaalsüsteem on naiste nägu ja tegu ning me peaks püüdma kaasata palju rohkem mehi ja isasid, kellel on täpselt sama oluline roll meie laste elus nagu emadel.

Millised on kitsaskohad meie lapsendamise või asendushoolduse süsteemis? Mida kohe muudaksid, kui saaksid?

Oluliseks teemaks tõuseb ja on juba tõusnud lapse loo ja identiteedi toetamine. Hooldusperede puhul on lapse päritolupere ja temaga suhtlemine üks protsessi osa, lapsendamises mitte. Samas võiksime rohkem ringi vaadata, mil moel on lapsendamise puhul võimalik sidet säilitada.

Mujal maailmas on lapsendamise puhul avatuma lapsendamise poole liigutud. Meie seaduses on lapsendamise saladus aga väga jäigalt sees olnud. Küsimus on, et kas see peab olema nii jäik? Suhet on võimalik hoida ka vahendatult, sotsiaaltöötaja abil, kes, teeb seda näiteks kirja või piltide teel. Eluloo raamatu täitmine ja täiendamine on hea meetod identiteedi hoidmiseks, aga tihti põrkuvad pered selle taha, et infot antakse nii vähe. Inglismaal näiteks teeb eluloo raamatu lapse kohta sotsiaaltöötaja, mida pere siis koos lapsega jätkab.

Olen viimasel ajal iganädalaselt kokku puutunud täiskasvanud lapsendatutega, kes asuvad otsima oma juuri. See ei ole lihtne teekond ei vaimselt ega ka juriidiliselt. Neist paljud on saanud enda lapsendamisest teada kogemata kombel või kellegi kuulujutus ja nad kõik soovivad, et vanemad oleksid neile asjadest ausalt rääkinud ning neid usaldanud. Ma arvan, et kuivõrd lapsendamisest, juurte otsimisest räägitakse üha rohkem, siis tuleb ka pöördumisi juurde, aga seadus on selle koha pealt jäik – vaid bioloogiliste sugulaste nõusolekul saab lapsendatu oma sünnipere kohta andmeid. Kui nõusolekut ei anta, võibki saladus jääda igaveseks. Aga kujutage ette, kuidas oleks elada, teadmata oma sünnivanemate nimesid, kelle nägu sa oled või sõita juhuslikult bussis koos oma venna või õega, ilma, et neid tunneksid. Kusjuures kõik otsijad kinnitavad kui ühest suust seda, et nad ei otsi endale vanemaid, vaid nad lihtsalt tahaksid teada, kes nad on ja kust nad tulevad.

Aga mis on meil hästi – mille üle uhke oled?

Meil palju häid peresid – nii lapsendaja-, hooldus- kui ka eestkosteperesid. Lihtsalt ebaõnnestunud lood torkavad rohkem silma ja jäävad südamesse. Enamus pered toimivad nii nagu pered ikka – palju tegutsemist, väljakutseid, rõõme ja muresid. Meie pered peavad end tavalisteks peredeks ega soovi sildistamist selle järgi, kuidas laps nende perre on tulnud.

Meil on olemas tugisüsteemid, kuhu saab mure korral pöörduda. Vahel võib isegi tunduda, et erinevaid toetuskohti, koolitusi ja nõustajaid on liiga palju ning nende seas on keeruline orienteeruda. Teadlikkus ja oskus tuge küsida on väga olulised. Kasuperedele mõeldud toe kohta saab lugeda sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.

Kuidas oma töös edusamme mõõdad?

Meie töös on üsna keeruline edusamme mõõta. Kas edu on see, kui peresid pöördub muredega meie poole palju? Või on hoopis see edu, kui nad ei pöördu, sest neil on kõik hästi? Ma arvan positiivne on see, kui inimesed julgevad oma muredest rääkida ja pöörduda ning teavad, kuhu helistada või kirjutada.

Mis sulle su töös enim rõõmu valmistab?

Kõige rohkem rõõmustavad mind inimesed minu ümber – nii Oma Pere meeskond kui ka head koostööpartnerid, mõttekaaslased ja loomulikult pered, nendega suhtlemine ning kasvamise kõrvalt jälgimine.

Intervjueeris: Silja Oja, sotsiaalkindlustusamet

Vaata ka: omapere.ee

Loe artiklit, mis keskendub lapse õigusele teada oma lugu: „Kõigele, mida laps kogeb, annab tähenduse ta ise“.