Mida vajab asendushooldusele jõudnud noor?
Eestis kasvab 800 last asutusepõhisel asendushooldusel ehk pere- ja asenduskodus, vana nimega lastekodus. Aastas eraldatakse sünniperest ligi 250 last, kellest üle poole vajavad asendushooldust. Kõik need lapsed vajavad peret, kus kasvada, kuni saavad täisealiseks, või kuni olukord sünniperes laheneb ja nad naasevad vanemate juurde.
“Väga tihti on põhjuseks vanemate sõltuvused, näiteks alkohol ja narkootikumid. Ja sealt tulevad vanematel vaimse tervise probleemid. Või on need juba olemas, miks üldse hakatakse tarvitama. Paljud lapsed kogevad ka vanematelt vägivalda ja hooletusse jätmist,” räägib sotsiaalkindlustusameti lastekaitsespetsialist Anu Järvepera (fotol). Ta lisab loetellu tervisemured: “Näiteks on vanema vaimne või füüsiline võimekus vahepeal nii madal, et ta ei suuda lapse eest igapäevaselt hoolt kanda ja last kasvatada.” Sageli kasvatavad last siis vanavanemad, kuid mõnikord nad ühel hetkel väsivad – ja nii jõuavadki lapsed asendushooldusele. Vahel õnnestub leida lapsele uus elupaik teiste lähedaste juures, ometi ei ole see alati võimalik.
Jana (nimi muudetud) kasvas üsna tavalises peres ema ja vanaemaga. Kõik oli korras, kuni ema hakkas käima kasiinos. “Olin siis 12. Ta mängis kõik maha. Meil ei olnud enam lõpuks korteritki, nii et kolm suvekuud elasime pesumajas, kus ma ka töötasin,” räägib Jana. Lõpuks läks ema ülemusega tülli ja nad aeti tänavale: “Ütlesin, ema, ma lähen turvakodusse. Selles olukorras olin ma täiskasvanu, kes võttis vastu kaalukaid otsuseid. Mul oli valida tänavale jäämise või kuhugi ööbimamineku vahel. Valisin teise, ma ei tahtnud tänavale jääda.” Pärast turvakodus veedetud aastat jõudis Jana lastekodusse, kuhu jäi neljaks aastaks täisealiseks saamiseni.
Elu lastekodus
Inimestel on lastekodudest üsna hägune kujutelm, ilmselt nii mõnelgi kangastub jätkuvalt Silvia Rannamaa romaan “Kasuema”. Tänapäeval on aga tegu enamasti kaasaegse välimusega majakeste või korteritega, kus ühes peres elab korraga kuus last või noort. Mõnes kodus elavad lapsed ühekaupa, teises kahekaupa tubades. Laste eest hoolitsevad perekodus perevanemad ja asenduskodus kordamööda kasvatajad.
Sünniperest lahkumine ja uude elupaika kolimine on lapse jaoks raske sündmus ning sel ajal vajab ta nii ettevalmistust kui ka hooliva täiskasvanu tuge. “On äärmiselt oluline rääkida lapsega ausalt ja avatult otsustest, eesootavatest muutustest ja võimalustest. Kuulata teda, anda aega info mõtestamiseks, pakkuda talle võimalust oma seisukoha ja tunnete väljendamiseks ja kaasarääkimiseks,” kommenteerib sotsiaalkindlustusameti lastekaitse nõunik Nadežda Leosk. Ta lisab, et lapse toetamisel on tähtis roll kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajal, kes omakorda kaasab teisi olulisi osapooli – uue pere ja võimalusel ka lapse sünnipere liikmeid: “Lapsel peab olema võimalus uue elukoha ja elukorraldusega kohaneda ja luua turvalised suhted. Talle tuleb rääkida uuest elukohast, näidata pilte, külastada ja tutvuda rahulikult uue perega.” Ka Jana mäletab selgelt saabumist lastekodusse: “Seal olid kõrged aknad ja lapsed seisid nende all ja ootasid mind. Mul oli raske, olin pisarais. Ma ju ei teadnud, mis mind ees ootab. Aga me saime tuttavaks, esmapilgul tundusid kõik sõbralikud.”
Kas lapsed, kes elavad vahel aastaid koos, saavad omavahel lähedasteks? “Ei saa öelda, et omavahel võõrad lapsed hakkavad nagu õed ja vennad koos elama, nad on siiski võõrad,” lükkab Tallinna lastekodu perevanem Marje (nimi muudetud) ümber. Aga muidu on lapsed nagu lapsed ikka, kõigil oma väiksed vigurid küljes. Marje sõnul on nad sageli väga vabalt elada saanud ning seetõttu nõuab distsipliiniga harjumine väga suurt tööd. “Mõned näiteks istuksid muudkui arvutis. Aga ma ei luba neil ainult nutimaailmas elada. Sinna saavad nad siis, kui muu vajalik on tehtud. Kaks last õpivad kitarri, kolm käivad trennis. Jah, nad jätaksid kergesti ka pooleli, aga see sõltub sellest, kui nõudlik ise oled.”
Asenduskodusse jõudes on laste elu olnud nii heitlik, et sageli on jäänud mõni klass vahele. Sest kui vanemaid vaevab alkoholism või narkomaania, lähevad esimese asjana lapsed lihtsalt tänavale. Marje sõnul saavad paljud lapsed siiski õppimisega ree peale. “Meile pakub näiteks õpiabi Euronics, kus vastavalt vajadusele aitavad inimesed lastel õppida.”
Muredest ja rõõmudest
Milliste raskustega asenduskodus olevad lapsed kokku puutuvad? “Lisaks õpiraskustele on neil raskusi suhtlemisel, emotsioonidega toimetulekul. Kohustustest arusaamine on raskendatud. Nad ei oska sageli toime tulla ka positiivsete emotsioonidega, näiteks tundega, mida tekitab kiitmine, sest seda on neil elus nii vähe olnud,” ütleb Marje. “Kõike tuleb harjutada.”
Jana oli enda sõnul napisõnaline laps ning elu lastekodus ei olnud lihtne: “Nagu reality show, ainult ilma kaamerateta. Kõik on suletud ruumis ja kui ühes otsas keegi aevastab, siis teises otsas räägitakse juba, et tal on vähk. Enamik tüdrukuid olid väga normaalsed, mõnega hoian siiamaani sidet. Teine osa… need olid traumeeritud lapsed, seepärast nad olidki sellised. Metsikud. Aga poisid olid tüdrukutega vägivaldsed, ahistavad. Raske oli.”
Tema sõnul oli nii mõnelgi perevanemal justkui ükskõik. Ent väga palju muutus, kui perevanemaks tuli Marje: “Ta tõesti oli olemas. Pidevalt rääkis ja seletas, kuidas on õige. See oli vahel raske, meil olid skandaalid ja tülid ka. Ta seletas mulle ka mu isiklikke suhteid, kui ütlesin, et ei saa aru, miks mingid asjad juhtuvad.”
Asendushooldusel kasvavate noorte jaoks on oluline kindel täiskasvanu, kes hoolib ja usub neisse. “Kõige suurem tähelepanu lapse uude elukohta elama asumisel peab olema suunatud just suhetele, lapse kohanemisele, vaimsele tervisele ja kaasamisele kogukonnaellu,” tsiteerib Leosk spetsialiste. “Just lapse ümber olevad inimesed – pere, aga ka näiteks lastekaitsetöötaja ja õpetajad – saavad teda toetada, olles olemas ja kuulates, õpetades oma tunnetega kontaktis olema ja nendega toime tulema, neid reguleerima, õpetades looma ja hoidma suhteid, õpetades igapäevaseid eluks vajalikke oskusi.”
Sealjuures peab täiskasvanu olema teadlik ja mõistma, mida vajab laps, kes mingil põhjusel ei saa kasvada oma sünniperes. “Sageli vajavadki ka täiskasvanud ise tuge ja nõuandeid – julgus küsida abi on tugevus, mitte nõrkus,” lisab Leosk. “Palju kasulikku lugemist leiab lehtedel Tark Vanem. Ja Peaasi. Mõnikord on abiks psühholoogiline nõustamine, teraapia. Toeks perevanematele ja kasvatajale ning kasuvanematele on asendushoolduse tugiteenused, mille kohta leiab infot sotsiaalkindlustusameti kodulehel.”
Motivatsioonist, distsipliinist ja kindlasti täiskasvanust
Marje käe all õpivad lapsed kõike, nii kokkamist kui ka meisterdamist: “Me ei tee asju noorte eest ära, vaid laseme neil ise proovida, sest siis jääb palju paremini meelde. Et sõnumid selgelt kohale jõuaksid, kasutab Marje liiklusmärkide keelt: “Kõik tahavad ju autojuhiks saada – siis peab märke tundma. Stoppmärk on üks olulisemaid. Ütleme, et Eestimaal on vasakpoolne liiklus, sina aga sõidad kogu aeg paremal pool. Ja siis süüdistad teisi, et teised tulevad vastu. Sedasi saavad lapsed paremini aru.” Ta naerab, et tema maja lapsed oleksid suutelised sotsiaalteaduste doktorantuuris loenguid pidama, sest nendega on nii palju räägitud. Vahel tülitsetakse, nii et maa must ja hiljem on õhk jälle puhas. “Nad kohe tahavad näha, kas sa oma tunnetes oled lõpuni aus. Kui mingi jama on korda saadetud, siis istume kambakesi koos ja vaatame seda tegu, mis siis tegelikult juhtus,” ütleb Marje.
Lapsed tunnevad end turvalisemalt, kui perevanem ei aja taga populaarsust, vaid julgebki olla otsustav-vastutav täiskasvanu, nendib Marje. Asendushooldusel kasvavate laste puhul on oluline säilitada ka side päritoluperega: “Neil on omad emad ja isad olemas. Me ei lõhu lähedust perega, vaid töötame väga selle nimel, et side taastuks ja säiliks. Kui lapsed meile tulevad, siis me ei saada neid kohe vanemate juurde, vaid suuname nad midagi koos tegema. Annan näiteks kinopiletid ja ütlen, et käige koos kinos ja tooge pärast laps tagasi. Lubame vanematel lapsi kohapeal külastada. Kui kõik läheb pikemat aega hästi, lubame lapse juba ööseks päritolukoju. Lapsed väga ootavad seda.”
Leoski sõnul on suhete säilitamisel vanematega oluline roll lapse arengus, tema identiteedi kujunemisel ning oma käekäiku puudutavate otsuste mõistmisel ja nende aktsepteerimisel.
Ent miks on oluline, et laps kasvaks siiski peres, isegi kui mitte sünniperes? Sest iga laps ja noor vajab enda ellu kindlat täiskasvanut, nendib Anu Järvepera. “Kui tavaline noor saab 18, ei kao tema pere ära. Muidugi jäävad ka paljud asendushooldusel kasvanud lapsed perevanematega suhtlema ja käivad neil külas, aga see ei ole nii kindel ja toetav variant. Neil noortel tiksub sageli kuklas, et nad peavad ise hakkama saama, et neil ei ole tingimusteta armastust.”
Ka Jana leiab, et lapsed peaks olema peres: “Kui võõras inimene võtab su enda juurde ja armastab sind, siis ei tähenda see, et ta lubab sulle kõike, jalutada ei tea mis kellani. Ta jälgib su režiimi, füüsilist ja vaimset tervist.” Jana nendib: “Äkki oli meid lastekodus ühe töötaja kohta liiga palju? Kui jõudsin lastekodusse, ei tahtnud ma mitte midagi teha, mu toas oli täielik seapesa. Aga teised vist arvasid, et ma ei oska koristada. Ühes majas võisid koos olla üks raske psüühikahäirega poiss ja tema kõrval mina – ning jäi märkamata, et ka mul on mingid traumad, hüljatus ja depressioon.”
“Igal asendushooldust vajaval lapsel on oma isiklik kogemuste pagas, kaotuse kogemus. Iga laps vajab tähelepanu ja mõistmist. Just sellepärast on lapse isiksuse täielikuks ja harmooniliseks arenguks oluline turvaline ja teadlik täiskasvanu ning võimalus kasvada perekonna keskel õnne, armastuse ning üksteisemõistmise õhkkonnas,” ütleb Leosk.
Järvepera sõnul ei tohiks karta ka suuremaid lapsi: “Neil on täpselt samamoodi omad vajadused ja soov olla armastatud. Nemad vajavad veel kõige rohkem kodu ja usu taastamist, et võivad kellegi teise peale loota lisaks iseendale. Ka Jana julgustab: “Kui kardad, et on raske, siis jah, ongi. See on ehk halb võrdlus, aga mõtle, kui võtad kodulooma, keda on alati pekstud. Ka laps ei suuda alati öelda, mis temaga on juhtunud. Selleks tulebki minna spetsialisti juurde ja teha tööd, et midagi normaliseeruks.”
Ja lõpetuseks? “Anna noorele märku, et oled tema jaoks olemas, mida iganes ta ka ei teeks. Isegi kui ta ei taha hetkel rääkida,” ütleb Järvepera. “Need noored testivad igatpidi täiskasvanuid enda elus, sest ei usu, et keegi päriselt hoolibki.” Täiskasvanul tuleb siis jääda kõige kiuste rahulikuks ning kinnitada, et ta ei kao kuhugi.
Autor: Brigitta Davidjants, sotsiaalkindlustusamet
Foto: Andrew Neel, Unsplash
Kas teadsid, et:
- Kõige vähem kasvas 2020. aastal pere- ja asenduskodus eelkooliealisi lapsi vanuses 0–6 (11%);
- Algklassiealisi lapsi vanuses 7–10 oli ligi 20%;
- Kõige rohkem oli üle 11 aasta vanuseid: 11–14aastaseid lapsi oli 32% ja ja 15–19aastaseid oli 37%.
Kui sind puudutab asendushoolduse ja kasuvanemluse teema, uuri lisa veebilehelt www.hoolduspere.ee. Siit leiad nii eesti kui ka vene keeles lugusid noortelt ja hoolduspere vanematelt ning valdkonna spetsialistidelt, samuti kõik vajalikud kontaktid.
