Lastekodus kasvanud Deisi: tundsin, nagu oleksin alamast klassist ja mitte isegi restoranis söömist väärt

Deisi mäletab lastekoduaegadest palju valusaid seikasid, millest ta alles nüüd on hakanud toibuma. Raskest saatusest päästis ta Jane, kes lisaks enda kahele bioloogilisele lapsele on oma südame kinkinud kaheksale lastekodulapsele.

MTÜ Igale Lapsele Pere juht Jane Snaith (51) ja Deisi (15, nimi muudetud) on pealtnäha nagu ema ja tütar – nad naljatavad, täiendavad teineteise mõtteid, meenutavad ühiseid rõõme, muresid ja isegi tülisid –, aga Jane ei ole Deisi pärisema. Deisi pole ka lapsendatud. Jane ja ta abikaasa Richard (53) on olnud tüdrukule hoolduspereks nüüdseks poolteist aastat.

Deisi bioloogilised vanemad on küll elus, aga neiu püüab neid praegu mitte liiga palju oma ellu lasta. “Mu ema on väga hõivatud enda muredega. Pigem olen pidanud mina talle ema eest olema. Ma proovin temaga vähem suhelda, sest ei taha jälle pärast telefonikõnet pikalt nutta, nii et mu hoolduspere mind lohutama peab,” poetab ta napilt. Jane täiendab: “Nende elus on olnud selline muster, et ema on otsinud lapselt hoolivust. Aga see on lapsele liiga suur koormus.”

Seevastu on Deisil vanaisa, kellega tal on lähedasem suhe, kuid kes eelmisel aastal Vene­maale koroonalõksu jäi. “Võib-olla sel aastal läheb meil õnneks ja saame lõpuks temaga kohtuda,” on Jane lootusrikas.

Deisi on südikas teismeline neiu, keda kuulates jääb suu lahti. Nii palju arukust ja eneseteadlikkust ning nii ebaõiglaselt palju sekeldusi, kolimisi, hirmu ja hoolimatust tema minevikus!

Lastekodust põgenemine

Just tänu Deisi südikusele elu ta Janega 2019. aastal kokku viiski. Jane oli tulnud MTÜ esindajana lastekodusse külla, et Deisi toakaaslasega tugipere leidmise üle läbi rääkida, kui Deisi küsis: “Aga millal mina endale tugiisiku saan?” Kes küsib, sellele antakse. Jane kutsus Deisi laagrisse, et ta kohtaks seal inimesi, kelle hulgast tugiisik leida. Deisi läkski, aga kiindus seal hoopis Janesse.

“Lastekodulapse tugiisik on keegi, kes last kohvikusse ja loomaaeda viib ning püüab tema jaoks olemas olla, aga mina ei viinud Deisit küll loomaaeda,” naerab Jane. “Sa panid mu tolmuimejaga tööd tegema,” muigab Deisi. Usaldus ja teineteisemõistmine nende kahe vahel kasvas nii suureks, et lastekodust helistati lausa öösel kell 2 Janele, kui Deisiga hakkama ei saadud, sest Jane oli ainus, kes teda mõistis. “Iga last saab aidata, kui me teame, mida ta vajab, ja oskame leida tee tema südamesse,” teab Jane.

Minu palve peale kirjeldab Deisi veidi lastekoduelu. Talle meenuvad vägivaldsed toakaaslased, kelle ohjamiseks ei tohtinud kasvatajad midagi teha, sest neil puudub luba lapsi puudutada või kinni hoida. “Üks laps lubas mu öösel ära kägistada. Ma ei julgenud kunagi magama minna enne, kui olin kõigiga ära leppinud,” meenutab tüdruk põgusalt. Ta mõistab üllatavalt küpselt, et paljud lapsed seal on väga katkistest oludest ja seetõttu ka ise katki ning neile ei saa nende käitumist pahaks panna.

Deisigi polnud lastekodus mingi pailaps. “Ma läksin tihti kasvatajatega tülli. Mind häiris, et nemad võisid ära minna siis, kui ise tahtsid. Nad võisid töökohta vahetada ja meid maha jätta. Meie pidime aga alati seal olema, leppima uute kasvatajatega ja hakkama neid kohe usaldama.”

Ma pole seda väärt

Tülid päädisid sellega, et Deisi hakkas lastekodust ära jooksma ja tavaliselt redutas mitu päeva Tallinna kesklinnas. “Lastekodu jaoks oli ta pelk statistika. Üks laps oli puudu ja sellest teavitati politseid. Politseinikud läksid Vabaduse väljakule, leidsid Deisi üles ja käskisid tal lastekodusse tagasi minna. Aga muidugi ta ei läinud,” meenutab Jane.

Siis, kui Jane olukorrast teada sai, sõitis ta linna, leidis Deisi ja viis kõigepealt mitu päeva näljas olnud lapse sööma. “Mul oli häbi Jane ees. Ütlesin Janele telefonis, et ma saan ise hakkama. Tema vastas: ma tean, et saad ise hakkama, aga sa ei pea üksi endaga toime tulema,” räägib tüdruk.

Lastekodust põgenemisele pidi lastekaitse kuidagi reageerima ja nii plaaniti saata Deisi kinnisesse lastehoolekandeasutusse. “Kui ma sellest kuulsin, sain väga vihaseks ja ütlesin lastekaitsele, et mina saan selle lapse jalule. Õnneks on Deisil hea lastekaitseametnik, ta aitas meil kiirelt paberid vormistada ja 24. jaanuaril 2020 sai meist ametlikult Deisi hoolduspere,” kirjeldab Jane.

Selle tähistamiseks otsustasid Jane ja ta abikaasa viia Deisi välja õhtusöögile. “Ma nutsin ja karjusin, et ei taha minna,” tunnistab tüdruk nüüd kummastusega. “Arvasin, et ma ei ole mingit fancy’t söögikohta väärt. Ka kleite ega seelikuid ei kandnud ma varem sel põhjusel, tundsin, et olen nagu alamast klassist inimene. Nüüd mulle meeldib väga väljas söömas käia. Ja ka kleite ja seelikuid kannan hea meelega.”

Kui esimesed nädalad Jane kodus oli Deisi kogu aeg kuulekas ja hirmul, et ehk saadetakse ta tagasi, siis varsti julges ta ühel korral plahvatada ja Jane peale häält tõsta. “Jooksin siis oma tuppa ja hakkasin nutma, sest kartsin, et pean minema laste­kodusse. Aga Jane tuli hoopis minu juurde ja rääkis, et tal on nii hea meel, et julgesin lõpuks tõelisi tundeid näidata. Ma ütlesin talle, et ta on imelik,” naerab tüdruk. Jane teab, et alati taltsad ja sõna­kuulelikud lapsed on lihtsalt hirmul, ja talle oli äärmiselt oluline hetk, kui Deisi julges esimest korda oma viha välja näidata. See tähendas, et uus pere oli saanud talle omaks.

Deisi kutsub Janet nii nimepidi kui ka emaks ning on kindel, et ta soovib tulevikus käia Jane jälgedes. “Olen alati teadnud, et tahan aidata lastekodulapsi, kes on samas olukorras kui mina.” Deisi ja Jane on saanud teha koos palju ema-tütre asju. Kui spaad veel lahti olid, käisid spaas, praegu jalutavad ohtralt ja isegi kümnepäevase tööreisi Rwandasse tegi Jane koos Deisiga.

Kui küsin, mis on Deisile tema hooldusperes kõige tähtsam, vastab ta kiirelt: “See, et minust hoolitakse ja saan olla koos oma vanematega, ükskõik kuidas – kas me siis õpime, jalutame või koristame. See on hoopis teistsugune tunne kui olla kogu aeg üksinda.” Ta tunnistab, et ka piire seatakse talle. See on Deisile ühtaegu nii vastukarva kui ka omal kombel meeldiv. “Vahel ma vihastan selle pärast, aga isegi vihasena saan aru, et Jane teeb seda minu enda heaks. Olen mõelnud, et kui elaksin oma pärisperega, ei käiks ma näiteks ikka veel koolis…”

Jane on pidanud meie vestluse jooksul korduvalt silmi pühkima. “Oih, midagi läks vist jälle silma!” muigab ta.

Omad ja võõrad lapsed

Kui küsin, kui palju lapsi Jane on üles kasvatanud, hakkab ta naerma ja vastab: “Minu laste arv on väga keeruline. Lühidalt öeldes on see 2 + 2 + 2 + 5 + 800 + 1. Kaks last olen ise sünnitanud, kaks last on abikaasal esimesest abielust, kaks lastekodulast on minu juures suureks kasvanud. Viis last on olnud meil lühiajaliselt, kuni lastekaitsesüsteem on leidnud neile teise lahenduse. Lastekodulapsi on Eestis kokku ligi 800 ja ka neid kõiki pean ma omal kombel enda südamel olevateks lasteks.” Viimane selles valemis on Deisi, kelle elu tõi Jane juurde siis, kui ta oli juba otsustanud, et enam laste kasvatamisega ei tegele, vaid pühendub MTÜ-le ning koolitab teisi traumateadlike lähenemiste vallas.

Olles tegutsenud lastekodu­lastega nüüdseks 24 aastat ja juhtides MTÜd Igale Lapsele Pere, peab Jane ka kasuvanemate peretoetaja ja koolitaja ametit ning võtab sügisel lektorirolli Tallinna Ülikoolis. Ta teab hästi, et on väga suur vahe lastel, kes kasvavad lastekodus, ja neil, kes pärisperes. Tänapäeval nimetatakse küll lastekodu­hooneid peremajadeks ja kasvatajaid pereemadeks, aga sisu on sama – lastel ei ole seal ühte kindlat täiskasvanut, kellesse kiinduda.

Ta selgitab: “Lapsel on kaks põhilist vajadust: kiindumussuhe ja kuuluvustunne. Kiindumussuhte peab tagama üks või kaks kindlat täiskasvanut. Kuuluvus­tunde loob perekond – see on lapse identiteet ja taustsüsteem. Lastekodulastel on sageli puudu nii kiindumussuhe kui ka kuuluvus­tunne. Kui laps neid kodust ei saa, läheb ta neid otsima eakaaslastelt. Või satub tänaval selliste täiskasvanute otsa, kes tahavad teda ära kasutada.”

Jane ütleb, et lastekodulaps, kes jookseb rõõmsalt kõigile sülle ja kallistab, võib tunduda armas ja seltsiv, aga tegelikult on ta kiindumusmuster häiritud. “Kui ta ei tea, kes on oma, klammerdub ta kõigisse. Imikust peale otsib ta seda inimest, kes on oma.” Katkise kiindumusmustriga lapsest saab katkise kiindumusstiiliga täiskasvanu. Pole siis imestada, et lastekodus kasvanud lastel on tihti probleeme oma eluga toimetulekul ja nad jäävadki sageli sotsiaal­süsteemi klientideks.

Jane peres on kasvanud mitmeid lastekodulapsi ja ta on näinud, kuidas see on neid aidanud. “Kui üks minu hooldusperelastest ellu astus ja kõrgkooli läks, oli ta selle lastekodu ajaloos tol hetkel esimene laps, kes lõpetas kesk­kooli. Rasketel aegadel jääb lastekodulastel puudu motivatsioonist, et kool ära lõpetada. Sageli ei jõuta seal mõelda lapse tõelisele potentsiaalile, lapsed suunatakse kiiresti ametikooli, et nad kuidagigi elus hakkama saaksid,” ohkab Jane.

Praegu on see noor ligi 30aastane ja mõistab selgelt, et poleks lastekodusse jäädes oma eluga kuigi kaugele jõudnud. Ja oluline pole rahaline toetus, vaid püsiv keskkond ja inimesed, kes last väärtustavad.

Heategevus polnudki parim tegevus

Noorena õppis Jane hoopis majandust. “Mul ei olnud ühegi lastekodulapsega kokkupuudet, aga sõitsin iga päev tööle minnes Keila SOS Lastekodust mööda ja muudkui mõtlesin, kuidas neil seal läheb,” meenutab Jane uue kutsumuse sündi.

Kord sõitis ta lastekodu õuele, astus autost välja ja küsis, kuidas saab abiks olla. Sellele järgnes kümme aastat vabatahtlikku tööd lastekodude heaks. “Küll sai laagreid korraldatud, jalgrattaid organiseeritud ja kommikarpe tassitud. Ühel päeval aga taipasin järsku, et see ei aita neid lapsi absoluutselt! See annab vaid endale parema enesetunde. Mul on kapis hulganisti tiitleid hea­tegevuse eest, aga lapsed, kes sellest süsteemist väljuvad, ei tule ikka oma eluga toime. Tekkis küsimus: kus see veakoht siis on?”

Pea päevapealt lõpetas Jane oma senise heategevuse. Kuna esimesed teismelised tüdrukud olid just neile hooldusperre tulnud, asus ta vedama hoopis kasuperede tugiorganisatsiooni Igale Lapsele Pere. Naine mõistis, et ainult nii saab ta neid lapsi päriselt aidata.

Jane sõnul on väga erinevas olukorras lastekodulapsi. On neid, kel on olemas kontakt bioloogiliste vanematega või mingigi tugi­struktuur lastekodust väljaspool, aga ka selliseid, kellel pole üldse mitte kedagi. Just viimaste hulka kuulusid Jane esimesed hooldusperre võetud lapsed. Tema enda lapsed olid siis samuti teismeeas. Ka neile tuli selgitada, mida vajavad vanematest ja sünni­kodust ilma jäänud lapsed. Õnneks said pere bioloogilised lapsed ja kasulapsed kenasti läbi.

Kui lastest ja nende vajadustest sai räägitud, siis mida vajab üks hoolduspere? “Ta vajab meeletult tuge ja toimivat tugistruktuuri,” teab Jane. Tema sõnul toob hoolduspereks olek su ette rohkem väljakutseid kui tavavanemlus. Ja väljakutsed avavad teadupärast meis endis külgi, mida me võib-­olla näha ei tahaks.

“Üks naine hooldusperest ütles hiljuti, et see toob kogu sinu enda solgi pinnale,” sõnab Jane. “See on väga tabavalt öeldud! Aga kuidas sa sellega tegeled? Sa ei tohi seda kallata lapse peale ja selleks on vaja perele tugisüsteemi. Minule saab MTÜs kurta oma pinnale kerkinud muresid – ma ei mõista neid hukka; ei teata lastekaitsele, kui keegi ütleb, et pärast lapse öö otsa kestnud nuttu tekkis tunne, et tahaks lapse aknast välja visata. Kui tahad last aidata, pead väga teadlik olema iseendast – miks ma reageerin nii, kas olen väsinud, kas peaksin puhkama?”

Praegu pakub MTÜ Igale Lapsele Pere kasuvanematele tugi­teenuseid sotsiaalkindlustusameti koostööpartnerina ja Jane on peretoetaja. “Peretoe kaudu jõuame tunduvalt enamate kasuvanemateni ja järjepideval toetamisel ka nende südameteni.”

Jane südamel on aga see, et Eestis on puudu veel väga palju hooldusperesid. Ta julgustab kõiki, kelle kodus ja ennekõike südames on piisavalt ruumi mõne lapse jaoks, hakkama hoolduspereks. “See on ilus, kui näed seda last vaadates, kuidas räbu põleb pealt ära ja kuld tuleb välja,” toob Jane välja selle teekonna kõige liigutavama aspekti.

Autor: Katariina Ratasepp
Fotod: Hele-Mai Alamaa

Lugu ilmus 10. juunil 2021 ajakirjas Pere ja Kodu.

Kas sinu pere sobib hoolduspereks?

Hoolduspere on pere, kes pakub sünni­vanematest eraldatud lapsele hoolt ja armastust. Hoolduspere vanem on lapse jaoks nagu ema või isa, kes on tema kõrval nii rõõmudes kui ka muredes. Samal ajal säilivad lapse sidemed sünniperega. Sageli hoolitseb hoolduspere lapse eest kuni lapse täiskasvanuks saamiseni, vahel sünnipere olukord paraneb ja laps saab sinna naasta.

Hoolduspereks sobivad need pered, kus ollakse empaatilised, valmis mõistma lapse lugu, toetama tema suhtlust pärisvanemaga ja tahetakse pakkuda lapsele turvatunnet. Hoolduspereks olemisel on vähe välistavaid tingimusi, kõige tähtsam on soov pakkuda lapsele sooja kodu.

Kui sind huvitab hoolduspereks olek, võta ühendust sotsiaal­kindlustus­ametiga telefonil 655 1666 või vaata hoolduspere.ee.