Lapsendamise teekonnal algul hoolduspereks

Ühes Lääne-Eesti külas elab abielupaar, Mirjam* (42) ja Kert* (37), kelle peres kasvab kolm last: 13- ja 7-aastased tütred ning pooleteiseaastane poeg. Tüdrukud on perre sündinud, ent Mattias* liitus perega tänavu veebruaris, olles ise vaid 11 kuud vana. Mirjami ja Kerdi teekond koos Mattiasega algas hooldusperena, kuigi tänaseks on nad Mattiase lapsendanud.

Mirjam ja Kert, kuidas Mattias teie perre tuli?

M: Üleöö nagu lapsed ikka! Kuigi mõelnud olime lapsendamisest kaua, 15 aastat. Meie lapsendamisavaldus oli pikka aega olnud ootel, aga eelmisel aastal, kui uude majja esimeseks advendiks sisse kolisime, otsustasime, et nüüd on tingimused küllalt head, ja saatsime jõuluks avalduse ära.

K: Mõtlesime lapsendamisele juba siis, kui selgus, et meil on enda bioloogiliste laste saamisega raskusi. Mõlemad tütred on saadud kunstliku viljastamisega.

Mis andis lapsendamiseks viimase tõuke?

K: Viimase tõuke andis Tervise Arengu Instituudi PRIDE koolitus, kus saime paljude toredate inimestega tuttavaks, kes olid ise juba lapsendanud või kel oli see protsess veel pooleli. Siiamaani suhtleme nendega.

M: Käisime üheksa kuud PRIDE koolitusel, mis toimus kord kuus laupäeviti neli tundi korraga. Seal kuulsime, et lisaks lapsendamisele on ka võimalus saada hoolduspereks. Hakkasimegi mõtlema hoopis pikaajalise hooldusvanemluse peale, mis kestaks kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kuigi meid heidutas selle juures mõte, et ühel hetkel peame ehk lapsest lahti laskma ja ta naaseb sünniperre.

Kuidas selle mõttega leppisite?

M: Saime sellise hoolduspere lepingu, mille puhul võisime üsna kindlad olla, et laps jääb meie juurde pikaks ajaks. Meil läks kõik kiiresti, veebruaris saime hoolduspere vanemateks ja juuni alguses juba lapsendasime.

Kas soovitate hoolduspereks hakkamist ka teistele?

M: Jaa, soovitan sellist lähenemist lapsendada soovijatele – hakake algul hoolduspere vanemateks, see on nii lapsele kui ka teile endile parem. Nii saab laps kiiremini teie perre, ta ei pea nii kaua asenduskodus ehk vana nimega lastekodus veetma.

Kuidas teie pere uue liikmega kohanes?

K: Mattias oli esimesest päevast nagu meie pere laps, ei mingit probleemi! Ka õed ootasid väga Mattiase saabumist, käisid meile juba ammu peale, et millal. Nad on selle mõtte ja teadmisega kasvanud, et ühel päeval tuleb neile lastekodust väike õde või vend.

Kas te saite lapse sugu ja vanust valida?

M: Tegelikult otsitakse lapsele sobivat perekonda, aga seda tehakse pere avalduses märgitud ootuste ja valmisoleku alusel. Meie olime avaldusse pannud, et ootame eelkooliealist last. Õed palusid, et meie perre tuleks poiss.

Mida mäletate esimesest kohtumisest Mattiasega?

K: Olin parajasti tööl, kui hommikul kell kümme tuli Mirjamilt kõne, et nüüd on võimalik  lapsega kohtuda, aga aega otsustada on paar tundi. Sel hetkel käis kõik väga kiiresti. Kuna Mattias oli Tartus, sõitsimegi samal õhtul kogu perega temaga kohtuma.

M: Me kohtusime oma tulevase pojaga Tartus haiglas. Ta oli seal ravil. Nii nägimegi Mattiast esimest korda palatis, kus ta oli veetnud juba mitu nädalat.

K: Meile vaatas haiglavoodist vastu säravate silmadega põnn, kel oli selline nägu peas, et tule võta opa. Mu süda sulas. Samal õhtul sai otsus tehtud, et Mattias tuleb meie juurde ja ülejärgmisel päeval sõitsimegi uuesti Tartusse, et ta päriselt koju tuua.

Kas teie kodu oli beebi saabumiseks valmis?

K: Ei olnud, aga paari päevaga täitus meie maja lasteasjadega. Venna perest ja lahketelt külainimestelt saime nii voodi, turvahälli kui ka riided.

Kuidas sugulased ja naabrid reageerisid?

M: Mu emale tuli see uudis nagu välk selgest taevast  – sa saad homme vanaemaks! Helistasime ka sugulastele – sa said täna tädiks! Me polnud ju paljudele oma soovist rääkinud, kuna polnud kindlalt otsustanud. Kui tuli otsus, tuli ka uudis. Lähikondsed sai kindlasti šoki, aga positiivse. Enamik kiitis heaks ja paljud tunnistasid, et on ka ise mõnele lapsele kodu pakkumise peale mõelnud.

Kuidas Mattias uues kodus kohanes?

K: Ta magas kohe algusest peale väga hästi, oli selline beebi, keda kõik kadestavad – õhtul panime ta lutipudeliga voodisse, kus ta magas järjest hommikuni.

Kas midagi oli tema puhul teisiti ka?

M: Ma alul ikka otsisin märke ta varasemast elust. Ühte märkasin küll – ta ei nutnud, kui haiget sai. Järelikult oli elu talle õpetanud, et nutt ei vii kuhugi, keegi ei tule… Aga nüüd usaldab ta oma tundeid rohkem välja näidata, ka jonnida.

Kuidas te hakkama saate oma suure perega?

K: Mingit muret küll praegu ei ole, oleme majanduslikult üsna heal järjel. Saame riigilt ka paljulapselise pere toetust 520 eurot kuus. Meil on nii hästi sujunud, et rohkem abi pole vaja olnud.

M: Olen teadlik, et suurem osa muresid lapsendatud laste puhul on seotud haridusliku erivajaduse ja psühholoogilise poolega, aga kuna töötan haridusvaldkonnas, siis tean, et Mattiasel on see tugi, kui tal tulevikus vaja peaks olema, minult olemas. Soovitan seetõttu väga ka teistel pedagoogidel hoolduspereks saamise või lapsendamise peale mõelda.

Kas soovitate hooldusvanemlust või lapsendamist ka neile, kel ei ole pedagoogikogemust?

M: Jaa, kindlasti. Tehke ära, kui olete sellele mõelnud. See ei ole nii keeruline. Sellisel moel perre saabuv laps on ju nagu jackpot – ei rasedust ega gaasivalu! Kindlasti soovitan lapsendada soovijatel teha avaldus ka hoolduspereks saamiseks, sest siis saab laps kiiremini oma uude koju, tal pole vaja vahepeal teid lastekodus oodata.

Kell on kolmveerand üksteist ja Mattias ärkab. Isa tõstab ta voodist oma sülle ja väike blond poiss naeratab, kui talle läbi Skype’i lehvitan.

* nimed muudetud

Intervjueeris Silja Oja

 

Nadežda Leosk, sotsiaalkindlustusamet:

Iga laps peaks kasvama kodus, pere keskel, ent paraku ei saa kõik lapsed kasvada koos oma vanematega. Enamik meist on kuulnud lapsendamisest, mille tulemusel tekivad lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse õigused ja kohustused, nagu bioloogilises pereski. Lapsendajapere võtab endale eluaegse vastutuse, et hoolitseb tingimusteta lapse eest.

Lapsi, keda saab lapsendada, ei ole palju. Eestis lapsendatakse uude perre 20–30 last aastas. Lapsi, kes vajavad asendushooldust, on aga palju rohkem. Need lapsed ei saa kasvada sünnikodus, ent vajavad ajutiselt või pikemalt hoolt väljaspool oma peret. Selleks on kaks võimalust. Esimene on perepõhine asendushooldus, teine on institutsionaalne ehk asutusepõhine hooldus, endise nimega lastekodu. Võimalusel eelistatakse perepõhist asendushooldust, et laps kasvaks just talle sobiva pere kodus. Siin räägime võimalusest saada lapsele eestkostjaks – lapse seaduslikuks esindajaks, kellel on õigus ja kohustus hoolitseda lapse ja tema vara eest. Eestkostja on sageli lapse sugulane või lähedane, näiteks vanavanem või tädi-onu. Eestkostja võib olla ka keegi, kes ei ole lapsega sugulussuhtes. Lisaks eestkosteperele võib saada lapse hoolduspereks.

Hoolduspere kasvatab oma kodus teistest vanematest sündinud last. Ta hoolitseb lapse eest pikaajaliselt, lapse täiskasvanuks saamiseni, või ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab taas lapse eest hoolt kanda. Lapse seaduslik esindaja (eestkostja) on sellisel juhul kohalik omavalitsus. See tähendab, et pere ja omavalitsus sõlmivad lepingu, mille alusel pere last kasvatab. Omavalitsus võtab vastu lapsega seotud olulisemad otsused, näiteks tervise või hariduse teemal. Ent kõik otsused peavad olema tehtud koos lapse ja perega ning lähtuma lapse vajadustest. Igapäevaselt kasvatab last pere. Seega on hoolduspere vanem lapse jaoks nagu ema või isa, kes toetab last tema rõõmudes ja muredes.

Laste olukorrad ja vajadused on erinevad, iga lapse olukord vajab individuaalset lähenemist. Mõnikord on lapse huvidest lähtuvalt vajalik ja võimalik, et hooldusperest saaks lapse eestkostja – seaduslik esindaja, kes vastutab lapse eest täiel määral ja otsustab kõigis last puudutavates küsimustes. Ja vahel läheb nii, et hooldus- või eestkostepere lapsendab lapse. Lapsendamine on võimalik, kui lapse vanemad on surnud, neilt on hooldusõigus täielikult äravõetud või nad on andnud lapsendamiseks nõusoleku. Põhjuseid, miks lapsed ei saa elada koos oma vanematega, võib olla mitmesuguseid, alates vanemate haigestumisest ja sõltuvustest ning lõpetades eluraskustega. Mõnikord on raskused ületatavad ja lahendatavad ning lapsed saavad taasühineda oma vanematega, mõnikord pole see kahjuks võimalik.

Asendushooldust vajavale lapsele sobivat peret otsides on reegel, et lapsele otsitakse peret, mitte peredele ei valita lapsi. On äärmiselt oluline, et pere aitab hoida lapse identiteeti ning toetada sidet sünnivanemate või teiste oluliste lähedaste inimestega. Kui otsekontakt sünniperega ei ole võimalik, saab lapse identiteeti hoida, rääkides temaga päritolust, tehes koos lapsega tema elulooraamatut, säilitades infot ja asju lapse minevikust (fotod, kirjad jne). On väga oluline, et pere mõistab, mis kaasneb otsusega lapsendada, hakata lapsele hoolduspereks või eestkostjaks ning on oma valikus ja valmisolekus kindel. Pere, kes sellele otsusele jõuab, peab mõistma ning aktsepteerima, et igal lapsel on oma lugu, sh kaotuse kogemus, ning iga laps vajab oma kasvamise, arenemise ja iseseisvumise teekonnal palju tuge ja mõistmist, tingimusteta armastust. Oluline on ka see, et pere ei jää oma küsimuste või võimalike muredega üksi. Väga tähtsal kohal on pere julgus küsida nõu ja abi – see näitab vaid pere tugevust, mitte nõrkust. Tähtis roll on ka lapse ja pere ümber olevatel spetsialistidel, nii sotsiaal-, haridus- kui ka tervishoiuvaldkonna esindajatel – nende roll on märgata ja vajadusel tuge pakkuda.  Nii enne kui ka pärast lapse perre tulekut saavad pered vajaduse korral tuge eri teenuste näol, näiteks mentorlus ehk kogemusnõustamine, psühholoogiline individuaalne ja grupinõustamine, supervisioon, samuti telefoni- ja internetinõustamine.

Täna kasvab Eestis ligi 800 last institutsionaalsel asendushooldusel, st pere- ja asenduskodudes. Igal aastal eraldatakse perest ligi 250 last. Osa neist naaseb sünniperesse, mõnel lapsel pole see kahjuks võimalik. On tore, et meil on peresid, kes on lapsendamise või hoolduspereks saamise teel või olles lapsele eestkostaja avanud südame ja kodu lastele, kes pole sündinud nende perre. Need on tavalised ja samas väga erilised pered. On nooremaid ja vanemaid inimesi, kes tegutsevad väga erinevates valdkondades.

Otsime peresid, aga ka üksikuid inimesi, kes kaaluvad võimalust pakkuda ühele või mitmele lapsele kodu, armastust, tuge ja hoolt kas ajutiselt või pikaajaliselt. Meie spetsialistid töötavad Eesti eri piirkondades ja on valmis kõigi huvilistega kohtuma ning küsimustele vastama. Me vastame lapsendamise ja eestkostega seotud küsimustele ning räägime hoolduspere vanemaks saamise võimalustest – võimalusest olla vanem ja pakkuda lapsele igapäevast tuge, armastust ja turvatunnet.

Kui see teema Sind puudutab või soovid saada rohkem infot, siis võta julgelt ühendust meie spetsialistidega (asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee, 655 1666). Sinu jaoks on alati olemas ka kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, kellelt saad julgesti infot ja nõu küsida!