Kui võtad perre lapse, ole valmis võtma vastu ka tema „seljakott“. Anna ja Maria lugu

Foto on illustratiivne.

Anna on 26-aastane naine, kes õpib magistrantuuris sotsiaaltööd ja töötab asenduskodus kasvatajana. Tema lapsepõlv oli keeruline. 13-aastaselt, kui ta oli teismelise tüdrukuna inimestes ja maailmas pettunud ning ise murdumas, kohtus ta Mariaga – Ida-Virumaal elava hoolduspere emaga. Maria oli esimene inimene, kes teda päriselt kuulas ja keda huvitas Anna lugu. Mariast sai Anna ema. „Käin ema juures igal võimalusel, kui siiakanti jõuan, ja ma jõuan siia sageli. Oleme pidevas kontaktis ka siis, kui oleme eemal. Meie side on nii tugev,“ räägib Anna.

Viieaastaselt turvakodusse

Anna sattus noorema õega Tallinna väikelaste turvakodusse viieaastaselt. „Emaigatsus oli tohutu,“ räägib Anna. Tunne püsis vaatamata tõsistele raskustele, mida tüdrukud kodus kogenud olid. „Olen ka varem turvakodus olnud, sest ema oli sageli ära, ka öösiti. Teadsin, et ta käib koos mehega metsas seenel, nii mulle tol ajal selgitati. Ema mees oli vägivaldne. Meie õega olime palju üksi, veetsime palju aega tänavatel. Väike õde oli minu vastutusel, olime alati koos. Meil ei olnud sageli süüa ja me käisime seda otsimas. Vahel andsid naabrid süüa, mõnikord pidin varastama poest – jah, õppisin ka seda. Kolisime palju, mõni kodu on mul ka meeles, mäletan näiteks Maardut. See kõik oli väga raske, aga turvakodus igatsesin ja ootasin ema tagasi.“

Umbes aasta olid õed turvakodus ja mõned korrad käis ema neil ka külas. „Mul on siiani meeles kollane nukumaja, mida ema mulle lubas,“ meenutab Anna. Teistest sugulastest ei teadnud Anna toona midagi.

Ühel päeval tuli turvakodusse üks pere, mees ja naine. Anna sõnul kohtusid nad koridori peal ja jäid rääkima. Juba varsti küsiti Annalt, kas ta sooviks selle pere juurde kolida. Anna tahtis väga peresse saada, leida ema ja isa ning elada päris kodus. Kõik käis väga kiiresti ja nii kolisidki tüdrukud pere juurde Ida-Virumaale, Narva. „Neist sai meie hoolduspere,“ ütleb Anna, kes unistas rahulikust ja õnnelikust elust pere keskel.

Anna sõnul oli tegemist heal järjel perega. „Meil oli ilus maja, ilusad asjad, aga ei olnud turvatunnet ja lähedust,“ räägib ta. „Millegipärast anti meile uued nimed. Kuigi ametlikult olid meil teised nimed, hakati meid ka koolis ja lasteaias uute nimedega kutsuma. Hakkasime ka ise õega üksteist uute nimedega kutsuma. Mul olid siis pikad juuksed, kuid need lõigati lühikeseks. Pereema soovis, et näeksin tema moodi välja. Ka riideid valis meile ema, minu arvamust üldse ei küsitud. Pidin käima huviringides, mis mulle ei meeldinud, aga vastu ma ei hakanud, sest see oli ema soov. Mulle meeldis väga joonistada, aga see ei huvitanud kedagi.“

Need neli aastat, mil Anna selles peres elas, olid tema jaoks raske aeg. „Ma olin kogu aeg pinges, ei saanud olla mina ise. Kartsin aina, et saan jälle karistada ja karistada sain ma sageli, ka füüsiliselt – ema lõi mind. Olin alati milleski süüdi, isegi kui ma tegelikult ei teinudki midagi. Pereisa hoidis meid, isegi kaitses, kuid ta oli väga palju tööasjus ära ega sekkunud eriti laste kasvatamisse. Õde hoiti rohkem. Mäletan, kuidas ema rääkis mulle, et minust saab samasugune nagu mu bioloogiline ema. Häbenesin ennast ja kartsin. Mul ei olnud kedagi, kellele toetuda, kellega rääkida, olin täiesti üksi. Koolis ei teadnud peale mu klassijuhataja ja direktori keegi, et kasvame hooldusperes. Ükskord otsustasid mu hoolduspere vanemad rääkida mulle karistuseks mu klassikaaslastele, et tegelikult olen „keeruline ja  tänamatu lastekodulaps“. Siiani tunnen kehas värinad, kui meenutan ema kallistusi – ta tegi seda siis, kui tema ise soovis, mitte kui mina seda vajasin.“

Anna oli 10-aastane, kui läks ühel õhtul kooli ja hiljem huviringi ega naasnudki enam koju: „Kartsin taas karistada saada.“ Nii sattus tüdruk jälle turvakodusse. Väiksem õde jäi perre. „Keegi ei selgitanud mulle midagi, keegi ei kuulanud mind, olin üksi kogu maailmas,“ meenutab Anna. „Saan täna aru, et ema ei tahtnud minu minevikuga tegeleda, seda aktsepteerida, aga see oli ju minu lugu. Mõistan, et ilmselt olid emal endal rasked lapsepõlvekogemused, mis kandusid mulle.“ Anna jaoks oli kõige valusam, kui nad õega lahutati ja nad ei saanud enam isegi helistada.

Turvakodust sattus Anna ühte Ida-Viru asenduskodusse. Järjekordne kolimine, kohanemine uue kodu ja kooliga, uute inimestega. „Lastekodus oli mõni kasvataja, kellega sain rääkida. See oli mu jaoks nii tähtis. Seal oli ka psühholoog, kes hoolis. Samas mäletan, et kasvatajatel olid erinevad nõudmised ja reeglid. Igaühega tuli kohaneda, sobituda ja meele järele olla.“

Sealses asenduskodus käisid kõik lapsed talve- ja suvevaheaegadel peredes, kasuperedes. Nii sattus Annagi ühe Lõuna-Eesti pere juurde: „Käisin seal talvel, siis läksin suveks ja lõpuks jäin sinna elama.“ Taas pidi Anna kolima ja kooli vahetama. „Seal oli emotsionaalselt väga raske. Käisin eesti koolis ja häbenesin, et olen venelane, lisaks lastekodulaps. Mäletan häbi, kui mulle öeldi, et „sa käitud nagu venelane“. Kõige suurem valu oli see, et ma ei saanud mitu aastat suhelda oma õega.“

Uues peres tundis Anna ennast üksikuna. „Seal ei olnud vägivalda, aga ma olin üksi ja tundsin end üleliigsena. Mul ei tekkinud peretunnet. Kui tahtsin helistada lastekodu kasvatajale, kellega mul oli hea kontakt, öeldi mulle „ära tüüta“.

„Kord, kui tulin tagasi pere sugulaste juurest, pidin asjad kokku pakkima. Mulle teatati, et nüüd ma lahkun,“ räägib Anna. Põhjust tüdrukule ei selgitatud. „Ma ei tea siiani, miks nii läks. Aga ma pidin taas kolima.“ Teises peres elas Anna aasta aega.

Anna kohtumine Mariaga

Anna oli siis 13-aastane. „Lõuna-Eesti oli viimane piisk, olin murdumas. Minuga tegelesid taas lastekaitsetöötajad. Sain teada, et ka õde sattus pere juurest lastekodusse. Tahtsin tema juurde minna, aga kohad olid täis. Sain hooldusperesse, kes sealsamas lähedal elab. Seal kohtusin üle mitme aasta oma õega. Mäletan seda hetke, kui jälle nägime, ta oli õues kiige peal. Ma olin nii õnnelik!“

Sel õhtul, kui Anna uude koju jõudis, rääkis ta emaga köögis kella kaheni öösel. „Ema oli esimene inimene, kes mind kuulas. Tundsin, et teda päriselt huvitas, mida ma räägin. Ta vastas ausalt ja siiralt ka minu küsimustele, ei varjanud midagi. Meie vahel tekkis kohe usaldus,“ jagab Anna.

„Tal oli selline ruuduline seelik,“ meenutab Maria kohtumist. „Ta ei tahtnud alguses minuga rääkida, aga ma püüan alati teha kõik selleks, et laps saaks rääkida. See on nii tähtis. Me saime Annaga samal õhtul jutule ja oleme sellest hetkest väga lähedased. Mulle tundub vahel, et tunnen Annat palju rohkem kui iseennast. Tunnen alati, kui Annal on mure või rõõm, see on meil kuidagi vastastikune,“ vaatab Maria Annat korraga naeratades ja pisaraid pühkides.

Kaks kuud sai Anna olla koos väiksema õega, siis võttis Narva pere tüdruku tagasi enda juurde. Anna jäi hoolduspere ema Maria juurde. Valu järjekordse lahutamise pärast oli suur, aga õnneks oli Anna kõrval Maria.

Üle neljakümne lapse

Maria käe all on üles kasvanud üle neljakümne lapse. Ukrainast pärit naine tuli Eestisse 1975. aastal noore emana, kahe väikese lapsega. Eestis kohanes Maria kiiresti, abiellus eesti mehega ja neil sündis veel kolm last. Maria abikaasa suri noorelt, lapsed olid alles pisikesed. „See oli väga raske aeg, kui olin üksi viie lapsega, aga mehe pere toetas mind väga, eriti tema õde. Ta oli mu kõrval ja see aitas mul edasi liikuda. Mehe sugulased hoidsid mind,“ meenutab Maria. Ta õppis siin kiiresti selgeks eesti keele, sest soov aru saada ja rääkida sama keelt, mida räägivad inimesed ümberringi, oli suur. „Ma olen küll pärit teisest riigist, aga oma kodumaaks pean Eestit. Eesti eest läheks ma sõtta,“ ütleb Maria uhkusega.

Aastatuhande vahetusel sündis Marial otsus hakata pakkuma kodu lastele, kes ei saa elada koos oma sünnivanematega. „Vaatasin „Jõulutunneli“ saadet ja otsustasin, et ma tahan ja suudan neid lapsi toetada, sest nad nii väga vajavad turvatunnet. Lapsed ei pea elama lastekodudes,“ räägib naine.

„Kui minu peresse tulid esimesed lapsed, rääkisin ma küla peal, et need on minu sugulased,“ naeratab Maria. Täna õpetab Maria lapsi tõtt rääkima: „Ütle ausalt, et elad Maria juures. Seda ei ole vaja häbeneda.“ Mõned lapsed Maria perest on naasnud oma bioloogiliste vanemate juurde. „See rõõmustab mind!“, ütleb Maria. Mõned lapsed on lapsendatud, teised kasvanud Maria juures suureks ja lennanud pesast iseseisvasse ellu. Täna on Maria 72-aastane, energiline ja elurõõmus. „Olen pensionär ja ongi hea, mul on nii palju aega tegeleda lastega. Küll mul jõudu veel jagub,“ naerab Maria.

Täna kasvab Maria peres viis last. Tema bioloogilised lapsed on täiskasvanud, 40–50-aastased inimesed, kellel on enda pered. Nad elavad Soomes, kuid suhtlevad emaga ja omavahel.

„Ma tundsin temaga alati, et olen kaitstud,“ räägib Anna Mariast. „Ma seisan oma laste eest koolis ja mujal – kui vaja, nagu lõviema,“ räägib Maria ja lisab: „Ma armastan kõiki lapsi!“ Maria sõnul on kõige olulisem anda lapsele kohanemiseks aega, olla kannatlik, kuulata ja rääkida. „Laps ei ole plastiliin, et teda jõuga voolida. Lapsel on kaasas suur ja nähtamatu üleelamisi täis seljakott. Tuleb rahulikult oodata, kuni seljakott tasakesi avaneb, ning aktsepteerida kõike, mis seal sees on.“

Kui Anna oli 17, tuli lõpuks Maria juurde ka tema noorem õde, kes tollal oli 14-aastane. Pere, kus ta elas ja kus neli aastat oli elanud ka Anna, oli selleks ajaks tüdrukut mitu korda turvakodusse andnud ja jälle tagasi võtnud. „See oli nende karistusmeetod – saata laps turvakodusse,“ ütleb Anna. Sellest ajast olid tüdrukud jälle koos.

Anna lõpetas gümnaasiumi, seejärel kutsekooli ja siis rakenduskõrgkooli. Täna õpib ta ülikoolis magistriõppes. Anna elab küll teises linnas, aga on Mariaga pidevas kontaktis. Ta töötab Maria kodu lähedal asuvas asenduskodus – seal samas, kuhu kunagi sattus tema noorem õde – ja käib töölt tulles alati Maria juurest läbi.

„Leidsin ema toel üles sugulased. Minu jaoks on juured väga tähtsad ja ema oli sel teekonnal mu kõrval,“ räägib Anna. Kuigi ta teekond ei ole olnud kerge, seal on olnud nii rõõmsaid kui ka väga valusaid hetki, ei ole Anna alla andnud. Ta leidis oma bioloogilise ema ning tutvus noorema õe ja vennaga, samuti tädi ja vanavanematega. Hiljuti leidis Anna üles ka oma välismaal elava isa, kellest ta ei teadnud varem midagi ja kelle poolt tal on seitse õde-venda. Anna näeb enda suurt sarnasust isaga. „Saan nüüd aru, miks on mul just selline välimus, sellised silmad ja juuksed. Ma tean, kust tulevad mu juured. Ma suhtlen isaga küll skaibis, aga kui koroona möödub, plaanime päriselt kohtuda.“ Maria lisab: „See on nii tore ja tähtis, ma tulen ka kaasa. Olen alati õpetanud lastele, et ei tohi pidada vanemate peale viha. Tuleb andestada.“

Olulised sõnumid

„Ema on alati mu kõrval, nii ka täna. Ta on andnud mulle edasi palju väärtusi,“ räägib Anna Mariast. „Ta õpetas mind andestama, olema aus, hakkama saama ja endale lootma. Ta toetab mind õpingutes, õpetas mind armastama tööd. Ja veel õpetas ema mulle, kui olulised on juured.“

„Ma olen õnnelik! Minu ümber on lapsed ja mul on nii palju tegemist, see kõik hoiab mind elus,“ rõõmustab Maria ja lisab mõtlikult: „Mul on valus, kui lastel on valus. Püüan alati olla nende kõrval. Sellel teekonnal on olnud erinevaid hetki, ka väga raskeid, aga neist saab alati üle. Püüan lastega rääkida ja neid kuulata. Ja muidugi hoian kodus korda ja reegleid.“ Lõpetuseks vaatab Maria Annale naeratades otsa: „Anna on väga tubli ja tal on ka tubli mees. Usun, et Anna jätkab minu teekonda. Tegelikult teeb ta seda juba täna, toetades asenduskodus elavaid lapsi.“

„Miks ma töötan asenduskodus? Vaata – siin on ju eeskuju,” näitab Anna naerdes Maria poole. „On tähtis kaitsta lapsi.“ Inimestele, kes mõtlevad või kaaluvad võimalust avada oma kodu uksed ja südame teises peres sündinud lastele, saadab Anna olulise sõnumi: „Kui võtad oma perre lapse, ole valmis vastu võtma ka tema lugu. Lapse minevikku ei saa ära peita. Ja ainult armastusest ei piisa – väga oluline on ka pidev õppimine. Ja abi paluda pole häbiasi!“ Anna jääb mõtlikuks ja lisab: „Inimestel pole õigust lapsele öelda, et laps peaks olema neile tänulik, sest ta võeti perre. See ei ole ühegi lapse süü, et nende lapsepõlv on selline, nagu ta on. Kui laps on valmis, küll ta siis tänab. Vanem peab tänutunde ära teenima. Mina olen oma emale küll väga tänulik!“

Intervjueeris: Nadežda Leosk, sotsiaalkindlustusamet

Nadežda Leosk (fotol):

Anna sõnades peitub tõde: „Kui võtad oma perre lapse, ole valmis vastu võtma ka tema lugu.“ Iga laps vajab perekonda ja kodusoojust. Paraku ei saa kõik lapsed kasvada koos oma vanematega ja põhjuseid võib olla väga erinevaid.

Vanemate hooleta jäänud lapsele tuleb leida uus kodu, kus tal on hea, turvaline ja stabiilne kasvada. Esimese sammuna kaalutakse põhjalikult, kas lapse lähivõrgustikus on inimesi, kas tahaksid ja suudaksid teda kasvatada – näiteks vanavanemad, tädid-onud või teised lähedased. Kui sellist inimest ei leidu, kaalutakse  teisi võimalusi. Üks võimalus on hoolduspere, kes hoolitseb lapse eest ja kasvatab teda pikaajaliselt, kuni ta täiskasvanuks saab, või ajutiselt, kuni sünnipere suudab taas lapse eest hoolt kanda. Lapse seaduslik esindaja on kohalik omavalitsus, kes sõlmib perega lepingu, mille alusel pere last kasvatab. Omavalitsus langetab olulisemad lapsega seotud otsused, näiteks tervise või hariduse küsimustes. Ent kõik need otsused peavad olema tehtud koos lapse ja perega ning lähtuma lapse vajadustest. Igapäevaselt kasvatab last ju pere. Seega on hoolduspere vanem lapse jaoks vanem, kes toetab last tema rõõmudes ja muredes. Kohalik omavalitsus toetab peret nii rahaliselt kui ka moraalselt ning pere põhipartner on lastekaitsetöötaja.

On reegel, et lapsele otsitakse peret, mitte peredele ei valita lapsi. Ja kõik nad vajavad teekonnal ettevalmistust, aega ja tuge. Lapse perre tulekut ei tohi otsustada kiirustades. Nii saavad laps ja pere üksteisega kohaneda ja luua turvalised suhted.

On väga oluline hoida lapse identiteeti ning toetada sidet sünnivanemate või teiste lähedastega. Kui otsekontakt sünniperega ei ole võimalik, saab lapse identiteeti hoida, rääkides päritolust, tehes koos elulooraamatut, säilitades infot ja asju lapse minevikust (fotod, kirjad jne). Inimesel tuleb mõista, mis kaasneb otsusega võtta perre teistest vanematest sündinud laps, ning olla valmisolekus kindel. Ta peab teadvustama ja aktsepteerima, et igal lapsel on oma lugu, sh kaotuse kogemus, ning laps vajab sellega toime tulemisel, kasvamisel, arenemisel ja iseseisvumisel tuge ja mõistmist. Oluline on pere ettevalmistus ja et pere ei jää küsimuste või muredega üksi. Iga pere saab vajaduse korral tuge erinevate toetavate teenuste näol.

Meid rõõmustab, et hoolduspere vanemateks saada soovivate inimeste arv tasakesi kasvab. Ometi on lapsi kordades rohkem, kui on täna peresid, kes on valmis avama neile koduuksed ja südame. Täna kasvab Eestis ligi 800 last asutusepõhisel asendushooldusel, st perekodudes ja asenduskodudes (endise nimega lastekodudes). Hooldusperedes kasvab täna ligi 130 last.

Otsime peresid üle Eesti, nii eesti kui ka vene keelt kõnelevaid inimesi, kes kaaluvad võimalust pakkuda ühele või mitmele lapsele kodu, armastust, tuge ja hoolt. Julgustame kõiki, keda see teema puudutab, pöörduma sotsiaalkindlustusameti spetsialistide või elukohajärgse lastekaitsetöötaja poole. Loodame, et ühel päeval on selliseid peresid veel rohkem ning iga laps leiaks armastava ja hooliva pere.

Uuri rohkem asendushoolduse ja kasuvanemluse kohta kodulehelt tarkvanem.ee/kasupere. Sealt leiad nii eesti kui ka vene keeles hooldusperede endi ja valdkonna spetsialistide lood.

Võid alati helistada oma küsimustega sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse infotelefonile 655 1666 või kirjutada aadressile asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee.