Kahe kasupereks soovija koolituskogemused: see aitas mõista, mida tunnevad need lapsed, kes on väärkoheldud ja hooletusse jäetud

Pered, kes soovivad pakkuda kodu lastele, kes ei saa kasvada oma sünniperes, läbivad teekonna algul PRIDE koolitused, et mõista oma valmisolekut ja saada teadmisi, mida kasupereks olemine vajab. Kaks perekonda, kes alustasid teekonda kasupereks saamise poole, räägivad, mida see koolitus neile andis, mida mõistma ja millest mõtlema pani.

Kasuemaks pürgiv Kristiina: ebamugavus kadus kiirelt

Esimesele koolitustunnile sõites olin üsna avatud meelega. Kohale jõudes nägin, et enamus olid paaridena, olen üks nendest, kes otsustas üksi lapsendada. Tundsin pisut ebamugavust, aga seda ilmselt seetõttu, et paaridel vedas – nad tundsid teineteist ja see andis turvatunnet.

Uksel võtsid mind vastu koolitajad ja nemad tõmbasid oma vahetu olekuga esmase pinge maha. Ja mida ma näen? Toolid olid paigutatud ringiratast, see tähendab, et istume võõrastega nägu näo vastu. Oh, no miks nii? Valisin endale koha ja istusin, väga ebamugav oli. Kui koolitajad olid ennast tutvustanud, oli osalistel aeg rääkida endast – see oli tõsine eneseületus ja tekitas tohutult ebamugavust, sest ei ole mugav võõraste ees nii delikaatset asja arutada. Minu tutvustus jäi napisõnaliseks.

See ebamugavus läks aga edasiste loengute jooksul üle, kuna teemad on nii kaasahaaravad ja tekkis tahtmine arutada ja küsida. Koolitusele minnes arvad, et tead paljut laste kasvatuse kohta ja kui ka päris kõike ei tea, siis ilmselt loogiliselt võttes saab lahendused olukordadele tuletada. Aga koolituse käigus tuleb välja, et sa ei tea suurt midagi.

See avardab tohutult maailmavaadet ja õpetab olema selline vanem, kes teab lahendusi, mitte ei hakka katse-eksitusmeetodil testima. Ja kui osalisel on mingi lapsepõlvetrauma, siis seal koolitusel saab aru sellestki, kui vajalik on see endas lahendada, et olla kellelegi parem vanem. Sa saad teadmisi sellest, mis sind ees ootab, et kõik ei olegi ainult positiivne ja vahel võib olla eriti halvasti, aga ka hea teadmise ja tagala, et on lapsendajatele tugigruppe. Saad kindlsutunde, et sa ei ole oma teekonnal üksi ja ükskõik kui suur jama majas on, siis on inimesi, kes saavad ja oskavad aidata.

See koolitus on hea võimalus enda sisse vaadata, et näha, kas sinus on piisavalt seda miskit, et see väljakutse vastu võtta. Sa saad aru, et sa võtad enda perre võõra inimese, kellel on oma kombed ja kiiksud ning sa keerad oma olemasoleva pereelu peapeale, et kokkuvõttes saaks sündida sinu uus pere.

Kasuvanemaks saada soovinud Katrin ja Reimo: see polnd sugugi nii keeruline, kui arvasime!

Ootasime PRIDE koolitusele saamist umbes aasta, sest koroona tõttu oli ooteaeg tavapärasest pikem, kohtumised raskendatud. Eelnevalt olime mehega aastaid lugenud erinevaid artikleid ja ka foorumeid seoses lapsendamisega. Sealt tekkis arusaam, et see protsess on väga keeruline ning koolitus raske. Lisaks jäi mulje, et nõuded peredele väga suured, seega läksime koolitusele mõttega, et äkki meie pere ei meeldigi neile, kuna meil pole päris klassikaline pere, kus naine teeb süüa ja mees remondib asju. Meie rõõmuks oli see just aga koolitajate jaoks huvitav, et oleme eristuv.

Meil olid väga toredad koolitajad. Õhkkond oli väga mõnus. Koolitus aitas paremini mõista, mida tunnevad need lapsed, kes on väärkoheldud ja hooletusse jäetud. Lisaks aitas see mõista paremini, kuidas süsteem toimib ja mille alusel valitakse seda, millisesse perre laps läheb. Koolitusel tuli ka täita eluraamatut mis oli huvitav ja meenutas ka oma lapsepõlve. Lisaks saime kindla teadmise, et meie pere ei sobi hetkel hoolduspereks ning et meie soovime hoopis lapsendada. Mõistsime, et me ei suudaks anda tagasi seda last tema bioloogilistele vanematele.

Huvitav oli kuulata ka teiste arvamusi ja näha asju teisest vaatenurgast, seda enam, et koolitusel arvestati kõigi arvamust ja kõiki kaasati tegevustesse. Videod, mis koolitustel vaatasime olid väga kurvad ja tõid pisarad silma, aga samas kinnitasid, et oleme õigel teel sooviga aidata üht väikest last, võttes ta oma perre ja armastada sama palju kui oma bioloogilisi lapsi. Seltskond oli väga tore ja ootasime alati huviga järgmist koolitust. Ütlen kõigi perede rahustamiseks, kes seda kaaluvad, et koolitus ei ole raske, kui oled aus, tähelepanelik ja osaled aruteludes.

Ka peale koolituse lõppu on koolitajad huvi tundnud, kuidas meil on läinud ja pakkunud erinevaid lisakoolitusi. See on andnud meile ka uusi mõtteid veelgi paremini kasvatada ja suunata juba meil olemasolevaid lapsi.

Lugu ilmus 31. mail 2021 ajakirjas Pere ja Kodu.

Vaata ka hoolduspere.ee