Tartu lastekaitsetöötaja Brit Peterson: perest eraldatud lapsi on praegu rohkem kui peresid, kes on valmis neid enda juurde võtma
„Pered, kes võtavad kodu ja armastust vajava lapse enda juurde, muudavad tulevikku,“ ütleb Tartu linnavalitsuse lastekaitseteenistuse peaspetsialist Brit Peterson (fotol), kes on töötanud lastekaitsetöötajana üle viie aasta.
Brit, kui palju lastekaitsetöö igapäev su ettekujutusest erines?
Ma ei osanud TLÜ koolipingist tulles näha ette seda, et õppimine jätkub täie hooga – et ma ei saa kunagi valmis ja et mu töös ootavad mind iga päev ees uued olukorrad, mille lahendamiseks pole juhendit. Samas on olnud huvitavam, kui ma loota julgesin.
Kas see on väga emotsionaalne töö? Kulutab kiiresti?
See on kindlasti emotsionaalsem kui mõni teine töö. Jah, see kulutab, aga õnneks on meile ette nähtud psühholoogilised supervisioonid, seda nii grupis kui ka individuaalselt.
Enne peaspetsialistiks saamist olin piirkondlik lastekaitsespetsialist, kelle töös tekivad olukorrad äkiliselt. Näiteks kui tuli kõne, et viieaastane abivajav laps on üksi tänaval, siis tuli kohe minna olukorda lahendama. Keerulisemate juhtumite puhul kaasasin kolleegi sotsiaaltöö vallast, sest koos märkab detaile paremini. Või politsei, kui oli vaja näiteks fikseerida lapsevanema joove.
Millistel juhtudel inimesed sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefonil 116 111 helistavad, millest teatavad?
Peamiselt teatakse perevägivallast, nii vaimsest kui ka füüsilisest. Inimesed kutsuvad abi, kui naabrite juurest on kuulda karjumist. Tihti mängivad selliste juhtumite puhul rolli alkohol ja narkootikumid, lapsed on hooletuses või üksi.
Mis saab edasi, kui lastekaitse on teate probleemist kätte saanud?
Kindlat mudelit ei ole, iga juhtum on eriline. Kui laps ei ole ohututes tingimustes, peame talle turvalise keskkonna otsima, näiteks viime ta vanaema juurde. Kui lähisugulasi pole, viime lapse turvakodusse. Püüame alati perekonda aidata, suunata pere mõne abimeetmeni. Kui mitte miski ei aita ja lapse eraldamine sünniperest on lapse turvalisuse huvides vajalik, pöördub lastekaitsespetsialist kohtusse. Kohus annab tavaliselt perele võimaluse end tõestada. Laste kiire eraldamine toimub ainult siis, kui nad on reaalselt ohus.
Millal soovitad kindlasti lasteabitelefonil helistada? Milliste juhtumite või kahtluste puhul?
Kui jääd juba mõtlema, et selle lapse elus ei ole vist kõik hästi, siis kindlasti helista. Pigem soovitan üle- kui alareageerida. Pigem on mure selles, et inimesed jätavad reageerimata, kardavad sekkuda naabri või sõbranna ellu. Ja tänu soovimatusele sekkuda on lapsed olukorras, kus vajavad abi.
Tegelikult ei maksa karta, et lastekaitsespetsialist on keegi kuri inimene, kes tuleb ja võtab lapsed ära. Meie soov on aidata. Meil on võimalik pakkuda tuge ja meetmeid, mis on peredele abiks.
Fotol: Brit Peterson
Millega sa praegu oma töös peamiselt tegeled?
Asendushoolduse valdkonnaga – otsin lastele sobivaid hooldusperesid, kes kasvataksid last, kes mingil põhjusel ei saa elada koos oma sünnivanematega. Meil on Eestis selleks üleriigiline süsteem, sotsiaalkindlustusamet tegeleb nende perede hindamise ja ettevalmistamisega.
Kui me ei leia lapsele sobivat hooldusperet, on oluline leida lapse arengut ning vajadusi arvestav sobiv teenusepakkuja. Kohalik omavalitsus toetab ka noori, kes lahkuvad asendushoolduselt ja alustavad iseseisvat elu.
Kuidas jõuab üks laps oma sünniperest hooldusperre?
Kui laps ei saa enam oma sünniperes elada, olgu siis põhjuseks vanemate alkoholism, vägivald vms, mille lahendamiseks pole erinevad abistavaid meetmed mõjunud, pöördub lastekaitse kohtusse ja laps eraldatakse kohtuotsusega perest. Siis on vaja leida lapsele sobiv füüsilisest isikust eestkostja. Kui selleks sobivaid lähedasi või sugulasi pole, on vaja leida muid võimalusi.
Eelistame alati hooldusperesid, aga neid on kahjuks vähem kui vaja. Perest eraldatud lapsi on praegu rohkem kui peresid, kes on valmis neid enda juurde võtma. Üldiselt eraldatakse perest kõik õed-vennad korraga, mõnikord on neid kaks, aga teinekord lausa kuus! Selliseid peresid, kes oleksid valmis avama oma koduukse nii paljudele lastele, ei ole kerge leida. See on ka arusaadav, sest juba ühe lapse võtmine on väga suur vastutus. See on alati suur võit ja õnnistus, kui leiame oma perest eraldatud lapsele kohe hoolduspere.
Millega peaks tulevane hoolduspere arvestama?
Pere peaks arvestama sellega, et lapsed, kes on oma perekonnast eraldatud, on kogenud oma elu jooksul äärmiselt keerulisi olukordi, mistõttu peab tegelema nende traumakogemusega. Tuleb arvestada, et kohanemisperiood võib olla pikk. Otsus võtta laps oma perre tuleb hoolega läbi kaaluda ning lõpuks, kui laps on perre tulnud, anda nii talle kui ka teistele pereliikmetele aega kohaneda. Keerulise taustaga lapse tulek perre muudab kogu pere dünaamikat. Seetõttu julgustan alati kasutama kõiki riigi pakutavaid tugimeetmeid – nõustamisi, pereteraapiat, koolitusi jne.
Milline on ideaalne hoolduspere?
Minu jaoks on ideaalne hoolduspere iga perekond, kes soovib avada oma pere ja südame perest eraldatud lapsele ning on valmis selle käigus pingutama, ennast arendama ja ületama. Kõige olulisem on siiras soov, hoolivus, mõistmine, valmisolek ja empaatilisus perre tuleva lapse toetamiseks.
Kui palju kohalik omavalitsus hoolduspere vanemaid rahaliselt toetab?
Kohalik omavalitsus toetab hoolduspere vanemaid igakuiselt, makstes ühe lapse hooldamise eest vähemalt pool miinimumpalgast ehk 292 eurot netosummana. Lisaks maksab omavalitsus keskmiselt 240 eurot kuus lapse isiklike kulutuste katteks (vähemalt 2880 eurot aastas).
Samuti on omavalitsusel võimalik vastavalt vajadusele toetust suurendada, näiteks kui laps tegeleb kõrgel tasemel mingi harrastusega, mis eeldab suuremat rahalist panust. Lisaks saab omavalitsus aidata lasteaiakoha leidmisel ja lasteaiatasu maksmisel. Lisaks on sellise pere jaoks tasuta saadaval psühholoogiline tugi: individuaalnõustamised, pereteraapia, grupinõustamised.
Kas sellest kõigest piisab? Või vajavad pered enamat?
Pered on väga erinevad. Mõned vajavad lisaks rahalisele toele tihedamat suhtlust lastekaitsetöötajaga, teised soovivad pigem privaatsust. Siinkohal on oluline omavahelises koostöös leida pere ja lapse vajadustele vastav abi ja toetus. Usun, et alati saab paremini.
Mis on see, mis sind su töös enim rõõmustab?
Kindlasti see, kui mõni laps, kes juba on asenduskodus, saab perekonda. See on suur rõõm, kui kas või üks laps leiab endale hooliva perekonna! Asenduskodud on meil küll väga tublid ning nende töötajad teevad väga tänuväärset tööd, aga mitte miski ei asenda lapsele peres kasvamist, sest üks-ühele usalduslik suhtlus ja kiindumine täiskasvanusse on lapse jaoks ääretult oluline. Mina ju tean nende laste tausta ja lugusid… ja kui ma leian neile nende vajadustega arvestava pere, siis seda tunnet ei anna võrrelda mitte millegagi. Pered, kes võtavad kodu ja armastust vajava lapse enda juurde, muudavad tulevikku.
Kas alati on lootust, et lapse olukord läheb pärast probleemsest sünniperest eraldamist paremaks?
Jah, mina optimistina usun sellesse kindlasti. Ja alati on lootust, et lapse bioloogiline pere tuleb madalseisust välja ning laps saab sinna tagasi pöörduda.
Kui palju selliseid lugusid on, et laps saab hooldusperest bioloogilise pere juurde tagasi minna?
See on pigem erand, aga neid juhtumeid ikka esineb, sest probleemid ei pruugi olla püsivad ning kõigi osapoolte pingutuste tulemusel võib bioloogiline perekond oma probleemid ületada.
Kuidas mõjub lapse sünniperre tagasipöördumine hooldusperele?
Nad on selleks koolituse käigus ette valmistatud, kuid kindlasti võib see perekonna jaoks väga keeruline olla. Tegelikult võiks me kõik tunda rõõmu selle üle, kui laps saab turvaliselt oma bioloogilisse perekonda naasta. Asendushooldus on ajutine meede ja selleks peab valmis olema. See aga ei tähenda, et hoolduspere ja lapse vaheline side ei pruugiks säilida.
Mis sind su töös kurvastab? Kas on mõnikord olnud tunne, et murdud ja enam ei suuda?
Kõige õnnetumaks teevad juhtumid, kus näed bioloogilises peres armastust laste vastu ja potentsiaali, aga samal ajal ka probleeme, mida pere ei suuda ületada.
Kust need katkised inimesed tulevad? Mis on juhtunud?
Katkised inimesed tulevad meie endi keskelt. Nad pole ehk õigel ajal vajalikku abi saanud.
Mida sa ühiskonnas muudaksid, kui saaksid?
Rohkem sallivust ja märkamist! Mida varem me märkame abivajajat – mitte ainult lapsi, vaid ka täiskasvanuid –, seda paremini meil kõigil läheb. Mul on tunne, et asjad juba on paremini kui varem, inimesed märkavad ja teatavad rohkem, aga palju on veel teha.
Miks on lastekaitsetöötajad enamasti naised ja miks nad nii tihti vahetuvad, töölt lahkuvad?
See on tõsi, et sotsiaalvaldkond on väga naistekeskne. Võib-olla ei vali mehed seda tööd palga või kuvandi tõttu? Juba ülikoolis oli mul paarkümmend kursaõde ja vaid paar kursavenda. Ja kuna seda tööd teevad paljuski noored naised nagu mina, siis on ka loomulik, et nad vahepeal töölt eemalduvad, et luua oma pered. Üldiselt arvan, et siin töös on soost tähtsamad isikuomadused ehk võime teha seda tööd südamega.
Mida soovid oma kolleegidele?
Soovin meile kõigile palju positiivset energiat. See töö, mida me teeme, on väga tänuväärne ja tänu meile areneb ju kogu valdkond.
Intervjueeris: Silja Oja, sotsiaalkindlustusamet
Fotol: Nadežda Leosk
Sotsiaalkindlustusameti nõunik Nadežda Leosk:
Iga laps peaks kasvama kodus, pere keskel. Me otsime peresid, kes avaksid oma kodu ja südame lapsele, kes mingil põhjusel ei saa elada koos oma vanematega. Kui see teema puudutab sind, kui kaalud võimalust pakkuda kodusoojust lapsele, kes pole sündinud sinu peres, siis võta palun ühendust sotsiaalkindlustusameti spetsialistidega telefonil 655 1666 või aadressil asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee.
Samuti on Sinu jaoks alati olemas Tartu Linnavalitsuse lastekaitsespetsialistid, kelle kontaktid on leitavad kodulehelt www.tartu.ee. Brit Petersoni e-posti aadress on Brit.Peterson@raad.tartu.ee ja telefon kas 736 1304 või 5803 4754.
