Asendushooldus – kus me oleme ja kuhu jõuda tahame?
Fotol: sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna nõunik Nadežda Leosk
Iga laps peaks kasvama kodus, pere keskel. Paraku ei saa kõik lapsed kasvada koos vanematega. Põhjuseid on mitmesuguseid, alates vanemate haigestumisest ja sõltuvustest ning lõpetades eluraskustega. Vahel on raskused ületatavad ning lapsed saavad pere juurde naasta, ent mõnikord pole see kahjuks võimalik. Vanemate hooleta jäänud lapsele tuleb leida võimalikult kiiresti uus hooliv kodu, kus tal on turvaline kasvada.
Kui laps ei saa enam kasvada sünniperes, kaalutakse esimese sammuna põhjalikult, kas lapse lähikondsete hulgas on inimesi, kes tahaksid ja suudaksid teda kasvatada. Kui sellist inimest ei leidu, otsitakse teisi võimalusi, et leida lapsele võimalikult peresarnane turvaline elukeskkond.
Olukorrad on väga erinevad – mõni laps vajab hoolt väljaspool oma sünniperet ajutiselt, teine pikemalt ja mõni kuni täiskasvanuks saamiseni. Sellist hoolt pakutakse kahel moel. Esimene on perepõhine asendushooldus, kus laps kasvab mõne just talle sobiva pere kodus. Teine on institutsionaalne ehk asutusepõhine asendushooldus (pere- või asenduskodu, endise nimega lastekodu). Perekodus hoolitseb laste eest perevanem, kes teatud perioodil elab seal koos lastega, asenduskodus hoolitsevad laste eest vahetustega tööl käivad kasvatajad. Võimalusel eelistatakse viimasele kahele perepõhist asendushooldust, et laps kasvaks peres. See on võimalik kolmel viisil: laps lapsendatakse, teda kasvatatakse hooldusperes või tema kasvatamiseks seatakse eestkoste.
Mis on mis?
Enamik inimesi on kuulnud lapsendamisest. Lapsendamise tulemusel tekivad lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse õigused ning kohustused, nii nagu bioloogilises pereski. Lapsendajapere võtab endale eluaegse vastutuse, et hoolitseb lapse eest tingimusteta. Lapsendamine on võimalik, kui lapse vanemad on surnud, neilt on hooldusõigus täielikult ära võetud või nad on andnud lapsendamiseks nõusoleku. Selliseid lapsi ei ole Eestis palju ning aastas lapsendatakse uude perre umbes 20–30 last. Ent palju rohkem on lapsi, kes vajavad väljaspool oma perekonda ajutiselt või pikemalt hoolt.
Hoolduspere kasvatab oma kodus teistest vanematest sündinud last. Ta hoolitseb lapse eest pikaajaliselt täiskasvanuks saamiseni või ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab taas lapse eest hoolt kanda. Lapse seaduslik esindaja (eestkostja) on sellisel juhul kohalik omavalitsus. See tähendab, et pere ja omavalitsus sõlmivad lepingu, mille alusel pere last kasvatab. Omavalitsus võtab vastu olulisemad lapsega seotud otsused, näiteks tervise või haridusega seotud küsimustes. Ent kõik need otsused peavad olema tehtud koos lapse ja perega ning lähtuma lapse vajadustest. Igapäevaselt kasvatab last ju pere. Seega on hoolduspere vanem lapse jaoks siiski nagu ema või isa, kes toetab last tema rõõmudes ja muredes.
Lisaks hooldusperedele on olemas ka eestkostepered. Eestkostepere või eestkostja on lapse seaduslik esindaja, kellel on õigus ja kohustus hoolitseda eestkostetava lapse ja tema vara eest. Eestkostjaks on sageli lapse sugulased või lähedased, näiteks vanavanemad või tädid-onud. Eestkostja võib olla ka inimene või pere, kes ei ole lapsele sugulane.
Kõik olukorrad on erinevad ning iga lapse lugu tuleb vaadata eraldi. Vahel on lapse huvides, et hooldusperest saab lapse eestkostja – seaduslik esindaja, kes vastutab lapse eest täielikult ja otsustab kõiki last puudutavaid küsimusi. Ja vahel läheb nii, et hooldus- või eestkostepere lapsendab lapse. Ent selge on see, et nii laps kui ka kogu pere vajavad oma teekonnal ettevalmistust, aega ja tuge. Lapse perretulekut ei tohi otsustada kiirustades, vaid järk-järgult – nii saavad laps ja pere üksteisega turvaliselt kohaneda.
Asendushooldust vajavale lapsele peret otsides on reegel, et just lapsele otsitakse perekonda, mitte peredele ei valita lapsi. Kõik lapsed vajavad kodu-, turva- ja kuuluvustunnet. Nad vajavad enda kõrvale kindlat täiskasvanut, keda usaldada ja kellele toetuda. Pere omakorda peab mõistma, mis kaasneb otsusega lapsendada, hakata lapsele hoolduspereks või eestkostjaks ning olema oma valikus ja valmisolekus kindel. Pere, kes sellele otsusele jõuab, peab aktsepteerima, et igal lapsel on oma lugu, ka kaotuse kogemus, ning iga laps vajab kasvamise, arenemise ja iseseisvumise teekonnal palju tuge ja mõistmist, tingimusteta armastust. Just perel tuleb aidata hoida lapse identiteeti ning toetada sidet sünnivanemate või teiste oluliste lähedaste inimestega. Kui otsekontakt sünniperega ei ole võimalik, saab lapse identiteeti hoida, rääkides temaga päritolust, tehes koos lapsega tema elulooraamatut, säilitades infot ja esemeid lapse minevikust, näiteks fotod, kirjad vms.
Oluline on ka see, et pere ei jää oma küsimuste või võimalike muredega üksi. Väga tähtsal kohal on pere julgus küsida nõu ja abi – see näitab vaid pere tugevust, mitte nõrkust. Põhjalik ettevalmistus ja tugivõimalused aitavad ennetada perede üksijäämist ja läbipõlemist, kui laps perega liitub. Teisest küljest kaitseb see last järjekordse kaotuse ja trauma eest, et ta ei peaks perest lahkuma. Oma sünnipere kaotanud või perest eraldatud laps on juba kogenud tõsist kaotust ning meil tuleb teha kõik selleks, et see enam iial ei korduks. Tähtis roll on ka lapse ja pere ümber olevatel spetsialistidel, nii sotsiaal-, haridus- kui ka tervishoiuvaldkonna esindajatel – nende roll on märgata ja vajadusel tuge pakkuda.
Räägime arvudest
Tänavu 1. juuniks elas Eestis asutusepõhisel asendushooldusel ehk pere- ja asenduskodudes 804 last (neist perevanematega perekodudes 517 ja kasvatajatega asenduskodudes 287 last).
Hooldusperedes elas 1. juuni seisuga 134 last.
2019. aasta detsembris oli eestkostel 1399 last ja noort, kellest 1272 on alaealised ja 127 18-aastased või vanemad.
On väga vajalik, et meil oleks rohkem inimesi, kes avaksid oma südame ja kodu lastele, kes mingil põhjusel ei saa kasvada koos oma sünnivanematega. Rõõmustame selle üle, et selliseid peresid on üha rohkem. Kui 2018. aastal paigutati hooldusperedesse 23 last, siis 2019. aastal oli neid lapsi juba 41. Tänavu juuli lõpuks on uue kodu leidnud hooldusperedes 26 last. See tähendab, et need lapsed ei pea elama asutusepõhisel asendushooldusel, vaid saavad kasvada peres.
Kui terve 2019. aasta peale pöördus sotsiaalkindlustusametisse 51 peret sooviga saada hoolduspereks, siis tänavu juuli lõpuks on selliseid peresid juba 42 – ja seda vaatamata kevadisele kriisiolukorrale.
Lapsendamissoovi on juuli lõpuks väljendanud sotsiaalkindlustusametile 24 peret, samas kui möödunud aastal pöördus meie poole lapsendamissooviga kokku 39 peret. Tänavu juuli lõpuks on uude perre lapsendatud 11 last, eelmisel aastal lapsendati uude perre kokku 22 last. Seega võib öelda, et lapsendamiste arv on olnud suhteliselt stabiilne.
Kuhu tahame jõuda?
Statistikat vaadates rõõmustame, et meil on peresid, kes on lapsendamise, hoolduspereks või lapse eestkostjaks saamise teel avanud südame ja kodu lastele, kes pole sündinud nende perre. Loodame väga, et selliste perede arv kasvab veelgi.
Kutsume üles kõiki inimesi kaaluma võimalust, et pakkuda ühele või mitmele lapsele kodu, armastust, tuge ja hoolt. Kutsume inimesi jagama seda infot ka lähedaste ja tuttavatega ning julgelt pöörduma meie poole kõikvõimalike küsimuste ja mõtetega. Meie spetsialistid töötavad Eesti eri piirkondades ja on valmis kõikide huvilistega kohtuma ning küsimustele vastama. Vastame lapsendamise ja eestkostega seotud küsimustele ning räägime hoolduspere vanemaks saamise võimalustest – võimalusest olla vanem ja pakkuda lapsele igapäevast tuge, armastust ja turvatunnet.
Kui see teema Sind puudutab või soovid saada rohkem infot, siis võta julgelt ühendust meie spetsialistidega telefonil 655 1666 või aadressil asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee. Sinu jaoks on alati olemas ka kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, kellelt saad julgesti infot ja nõu küsida.
Nadežda Leosk
Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna nõunik
