Küsi nõu

Tere
Mul on veidikene mure 1,5-aastase lapse pärast. Nimelt ta endiselt veel ei kõnni, kuna leidis umbes aastaselt veidra viisi, kuidas edasi liikuda. Selle kirjeldamine saab nüüd keeruline olema, kuid põhimõtteliselt liigub ta sedasi, et üks jalg (parem) on ees ning vasakut jalga lohistab põlve peal järgi. Iseseisvalt teeb samme nt diivani ühest otsast teise, aga nii kui põrandal teda püsti proovida panna, hakkab jonnima ning vajub oma veidra liikumisasendi juurde tagasi. Saan aru, et ta tunneb ennast sedasi kindlamalt, kuid vaikselt hakkab tekkima tunne, et aastate pärast saabuvasse esimesse koolipäeva läheme ka sedasi lohistades vastu.
Kas on põhjust pöörduda füsioterapeudi poole (kui ta tegelikult kõnnib, kuid ei julge seda kindla pinna peal teha) või on mingeid nippe, kuidas last rohkem julgustada?
Tänades
katkistest püksipõlvedest tüdinenud ema

–––

Tere!
Tänan kirja eest! Võimaliku meditsiinilise sekkumise vajalikkuse üle ja selle üle, kuhu teid suunata, saab aidata otsustada perearst. Mina saan kommenteerida psühholoogilises ja kasvatuslikus plaanis. Teie laps liigub ebatavaliselt viisil ja te olete hakanud natuke muretsema, kas see jääbki nii. Vanus, millal väikelapsed kõndima õpivad, on päris erinev. Tean lapsi, kes hakkavad kõndima aasta ja seitsme kuuselt. Aastase sünnipäeva paiku see valdavalt juhtub. Loen teie kirjast välja, et on hetki, kus ta teeb samme diivani otsast teise ehk umbes kaks meetrit. Soovitan mitte keskenduda sellele, kui ta liigub imelikult – selle võiksite tähelepanuta jätta. Kui ta aga korralikult kõnnib, siis kiitke teda väga selgelt selle eest, st sõnastage konkreetselt, mis teile meeldib: „Küll ma olen uhke, et sa kõnnid nagu suur laps!“ Nii võiksite teha iga kord, kui laps kõnnib. Võite ka proovida preemia andmist, kui ta kasvõi toe abiga teieni kõnnib. Siin on oluline, et preemia oleks piisavalt motiveeriv, et ületaks ebamugavustunde, mida selle saamine, antud juhul kõndimine, tekitab. Enne voodisse minekut võib näiteks öelda: „Kui sa voodini kõnnid, siis loen sulle ühe unejutu lisaks. Sageli on lapsed valmis kommi nimel pingutama: „Kui sa minu juurde kõnnid, annan sulle tänutäheks kommi. Preemiaga peab alati kaasas käima ka sõnaline tunnustus või pai-kalli-„viska viis“, et laps preemiast sõltuvaks ei muutuks. Preemiat võib kasutada lühiajaliselt, nt kaks nädalat, kuniks see aitab lapse jaoks rasket oskust arendada. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

23.03.2022

Tere. Selline mure. Tüdruk on 10 a. Tal jalg tõmbleb vastu peput juba pool aastat. Kui kõnnib või vahet pole, mida teeb.

–––

Tere!

Last teadmata ei oska kahjuks sellele murele lahendust pakkuda. Teil oleks mõistlik alustada sellest, et pöördute oma perearsti poole.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

09.02.2022

Tere! Pöördun teie poole kahe küsimusega. Nimelt esimeseks oleks, kui palju puhkepäevi peaks olema 13-aastasel tüdrukul nädalas spordist, teiseks, kas see on väga hull, kui olen 13-aastane, pikkust on 160 cm ja kaalun 36 kg.

–––

Tere! Kui palju puhkepäevi peaks nädalas spordist olema, on keeruline selle vähese info pealt vastata – see sõltub trennist, spordialast. Tund aega aktiivset liikumist päevas on noorele paras. Kindlasti tasub puhkus oma iganädalasse treeningplaani planeerida – see on hästi oluline ja vajalik, et organism saaks taastuda ja treeningvõimekus paraneks. Siin oleks mõistlik ka treeneriga nõu pidada.

36 kg kehakaalu 160 cm pikkuse juures on veidi vähevõitu, tegu on umbes 2–3 kg võrra alakaaluga, kuid kehakaal sõltub siiski ka kehaehitusest.

Parimate tervitustega
tarkvanem.ee meeskond

07.12.2021

11-aastane tüdruk soovib väga lõpetada tantsimise ja minna iluvõimlema. Ise arvan, et see halb mõte, kuna paljud juba loobuvad sellises eas, ta ei jõuaks ilmselt mitte kuhugi. Aga ta ise arvab, et tantsimas ei arenda teda enam miski. Ühesõnaga, kas jätta laps tantsima või panna iluvõimlema?

–––

Tere!
Saan aru Teie murest, selles vanuses lastel on muutlik meel ja kardate, et tema valik ei pruugi õige olla. Küsiksin endalt, millist kaugemat eesmärki Te näete last saavutamas? On see oluline, et ta kuskile valitud hobi osas jõuaks? Oleksin seda meelt, et igasugune liikumine on hea ja kui laps soovib iluvõimlemist proovida, miks mitte talle seda võimaldada. Kui lapsel tantsimiseks enam motivatsiooni piisavalt ei ole, on see talle vaid koormaks. Peaasi, et laps liiguks!

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

22.03.2021

Tere, millal poisslaps kõndima peaks hakkama?!

L

–––

Tere! Ühest reeglit ei ole. Enamasti hakkavad lapsed kõndima 1-aastase sünnipäeva paiku – mõned lapsed hakkavad varem ja teised veidi hiljem. Kui teil on tekkinud mure, kas lapse areng on eakohane, soovitame pöörduda perearsti juurde, kes saab hinnata füüsilist arengut üldiselt – kõndimine on ainult üks osa sellest.

Parimate soovidega
tarkvaneme.ee meeskond

20.01.2020

Tere! Olen murelik pealtvaataja, mure siis selles, et minu mehel on varasemast suhtest 8 a tütar. Lapse kaal on 58 kg, kui mitte tänaseks rohkem. Laps ei liigu piisavalt ja lapse ema, kes teda kasvatab, tema sõnad olid, et kasvaval lapsel ei saa kaalu jälgida, millest mina aru ei saa. Ja veel, laps on isalt pärinud selle, et lapse kehal on samapalju karvu kui tema isal, kas on mingi oht, et tal meeshormoone nii palju ja sellest tuleb ka tema isu? Keegi mitte midagi ette ei võta, aga vaatan, uurin ise infot ja kas sellise asjaga peaks vanemad arstile pöörduma?

–––

Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:

Tere! Kui vaadata laste keskmisi kaalusid, siis 8-aastaselt võiks see olla ca 26 kg. Seega on laps raskem küll, ilmselt siis mingil määral ka omavanustest pikem. Samas on raske kohe öelda, kelle poole pöörduda, sest kui lapse vanemad ise ei tunnista probleemi, siis väljastpoolt on aidata väga keeruline. Probleemile saaksid juhtida tähelepanu lastearst ja kooliõde, aga ka nemad võivad põrkuda vanematepoolse vastuseisu vastu.

28.10.2019

Tere
Minul selline hingeline segadus ühes küsimuses, mis on seotud mu 3-aastase pojaga.
Ta käib lasteaias eelmise aasta augustist, hiljutise arenguvestluse põhjal sain teada, et kehaline areng on tal eakohane, ainult kõne on vähene, kuigi ka selles on märgata muutusi paremuse suunas. Nüüd aga soovib lasteaia pedagoog mu last saata psühholoogi jutule, et välja selgitada, kas kõik on lapsega korras. Murekoht olevat selles, et nende arust ei saavat laps käskude täitmisest aru. Nt palun too mulle riiulilt auto. Kodus ta neid asju teeb. Mida nüüd arvata? Kui kasvataja midagi palub, vaatavat laps otsa pilguga, mis paistab segaduses, et mida sa minult nüüd soovid? Mina ei näe põhjust last selles asjas kuhugi suunata, see oligi mulle pigem selline valikuline, et mina otsustan, kas lähen. Kas mu lapsel on siis midagi viga?

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Saan aru, et Teie mure on selles, et käskudest mitte aru saamise või vähemalt nende mittetäitmise pärast soovitati Teil lapsega psühholoogi juurde minna ja see ehmatas Teid ära, et kas tõesti lapsel on midagi viga. Ma ei oska seda kommenteerida, kas lapsel on või ei ole midagi viga. Kui laps käske ei täida, siis on kaks varianti: kas ta ei mõista neid või ta ei täida neid. Kui ta ei täida neid, siis on variant, et ta ei oska, aga ei julge seda öelda või ei julge ega julge ka seda öelda või ei taha, sest temas on trots. Ehk ei ole lasteaia pedagoogid ise osanud selgeks teha, millise stsenaariumiga on tegemist ning arvavad, et spetsialist võiks siin aidata. Omalt poolt võin öelda, et psühholoogiga kohtumine ei tähenda tingimata, et midagi on viga, lihtsalt tema saab aidata ehk teatud asju välja selgitada, mis omakorda aitavad siis õpetajatel ja miks mitte ka perel teatud viisil käituda, et probleem võiks laheneda. Seega psühholoogi juurde saatmine ei pea tingimata olema negatiivne sõnum ning kindlasti mitte hinnang teie poisile. Seda enam, kui ta kõne on vähene, siis ehk õpetajad ei saa temast aru ning loodavad, et spetsialistil on võtteid, kuidas temaga kontakti saada ja nii teda ehk paremini mõista. Ise kaldun mõtlema, et kui ta kodus korraldusi täidab, siis võiks ju järeldada, et ta mõistab neid. Huvitav oleks teada, kuidas õpetaja oma korraldused sõnastab, et need segadust tekitavad ning millise tähenduse võiks segadust väljendavale pilgule veel anda. Kui õpetajal on lapsega seoses nõu otsas, siis ega tal väga kellegi poole pöörduda pole peale vanema. Pigem julgen psühholoogiga kohtumist soovitada, aga mitte selles võtmes, et kas temaga on kõik korras, vaid kirjeldada seda teemat, mis lasteaias tõstatus ning siis koos seda arutada. Soovin edu!

31.05.2019