Tere! Tänan kirja eest! Te uurite, kui kaua võib 4-aastane nutiseadmes viibida. See on väga oluline küsimus, sest juba väikese lapse eas hakkame nutihügieeni kujundama ja hea on, kui seda kujundab vanem, mitte laps ise. Olen palju näinud, kuidas lastele on liiga vara antud oma nutiseadmes olemise vastutus ning aastate jooksul on kujunenud välja sõltuvus ja suur probleem. Ennetada on alati parem kui probleemi lahendada. Teil on õigus, et tegelikult ei ole 4-aastasel arenguliselt vaja nutiseadmes olla. Pigem vastupidi: ta peaks palju saama suhelda, mängida, juttu rääkida, sest nii arenevad tema keelelised ja sotsiaalsed oskused, lisaks emotsionaalne sõnavara, empaatia jne. Küsimus on, miks vanemad tahavad, et nii väike laps nutiseadmes oleks? Kas telekas multikast ei piisa? Kirjast ei selgu, kas lapsel on oma vahend või vanem laenab talle seda. Isiklikult pooldan, et vanem annab sobival ajal ja sobivaks ajaks oma vahendi. Kindlasti ei tohiks nutiseadmes olla tund pärast ärkamist ja tund enne magama jäämist ning ühistel söögiaegadel. Kui lapsel on igav, siis pigem soovitan temaga koos mingit mängu alustada ja siis sealt vaikselt ise taanduda, et ta õpiks iseseisvalt mängima. Lisaks on raamatud hea kaaslane, millega võiks kindlasti juba sõprust teha esialgu just piltide kaudu. Tervise seisukohalt on osa tunnustatud pediaatreid esinenud ühisavaldusega, et kuni üks tund päevas kvaliteetse sisuga ekraaniaega võib nii vanal lapsel kui teie laps olla. Rõhk on kvaliteedil – et see oleks vanema kontrollitud (mitte YouTube, kust algoritm pakub ka ebasobivat sisu), nt hariv või lõbus ja vägivallatu. Olen teiega nõus, et seda kõike ei kasutata üheaegselt, sest mida kauem laps järjest „mujal“ viibib, seda raskem on pärast tagasi tulla. Pool tundi tundub olevat hea piir, kust tagasitulek võiks olla piisavalt valutu. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

18.11.2022

Tere!
Selles vanuses laste vanemad on tihti sarnase probleemi ees. Meie uue kasvava põlvkonna sotsiaalne elu ja meelelahutus valdavalt nutiseadmetes ju ongi. Siiski, Teie lapsevanemana olete see, kes võib ja peab oma lapsele ka julgelt piire seadma. Selles vanuses lapsega pole mõistlik enam karme karistusmeetodeid kasutada, olen selles osas Teiega nõus. Püüdke pigem kokkuleppeid sõlmida ja teda nendest kinnipidamise eest premeerida. Karistuseks on aga meeldiva tegevuse/asja eemaldamine tema elust, see pole karm karistus, see on lihtsalt tavaline elu. Tuletage oma lapsepõlve meelde, ka Teie ei saanud alati teha seda, mida soovisite. On aeg nutiseadmes olemiseks ja on ka kokkulepitud ekraanivaba aeg. Raske öelda, kuidas just Teie lapsele selgeks teha, et arenev organism ka muud vajab, seda enam, et selles vanuses, teismeeas, on tihti keeruline näha nn suuremat pilti. See on seotud teismeea ajukeemiliste muutustega. Nutisõltuvus on väga võimas asi ja seda peate kindlasti reguleerima, sest Teie vanemana omate seda autoriteeti, kasutage seda julgelt!

Teismeline vajab mõistmist ja tuge, kuid sama palju vajab ta konkreetseid piire ja raame, seda enam, et ta ise veel ei suuda adekvaatseid otsuseid teha. Tehke näiteks kord nädalas perekoosolek, kus arutate terve pere nutiseadme kasutamise harjumusi ja seadke ka endale eesmärke, kuidas Teie ise oma harjumusi tervislikumaks saaksite muuta, see võiks anda signaali, et te olete selles väljakutses koos.

Kõige lihtsam seletus lapsele nutiseadme kasutamise kahjulikkusest on see, et pidev ekraani taga istumine aktiveerib vaid teatud ajuosasid, teised olulised piirkonnad aga vajalikku stimulatsiooni ei saa ning inimese vaimse võimekuse potentsiaal jääb rakendamata. Kujutlege, et teete sporti ja treenite vaid jalalihaseid. Jalalihased on küll heas vormis, kuid käed jäävad nõrgaks.

Lisaks võib nutiseadmes elamine põhjustada raskeid keskendumisprobleeme, rahutust, ärevust ja unetust ning selle tulemusena huvipuudust ja depressiooni.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

15.04.2021

Tere!
Konkreetselt sellist lehekülge, millele viidata, ei tule meelde. Kindlasti tasub nutiseadmete kasutamisega liiale minnes hakata seadmete kasutamist piirama. Aju on paindlik organ, eriti lastel, ja õpib looma uutmoodi seoseid. Ka ränkade ajukahjustuste kiuste on ajul võime end taastada. 10-aastase lapse puhul pole kindlasti hilja. Depressioon ja väsimus on sage kaasnäht nutisõltuvuse puhul. Aju saab mängides ja ekraani taga niivõrd intensiivseid stiimuleid, et igapäevaelu ja n-ö tavaline maailm on ajule lihtsalt liialt igavad, ei köida aju tähelepanu. Väsimus tekib suurenenud koormuse tõttu ajule, sest aju on valmis mängude maailmas pidevalt reageerima, see kurnab. Taastage tasapisi lapse unerütm, jälgige toitumist ja liikumist. Liikumine ja uni on ajule ülitähtsad.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.12.2020

Tere!

Arvutimängude huvi on ka tüdrukutel tõesti suur. Ei oska öelda, kas konkreetne mäng on halvem/parem kui teised. Ebanormaalseks seda huvi pidada ei saa, arvestades, kui paljud lapsed, nii poisid kui tüdrukud ja ka veel nooremad seda mängivad. Kindlasti tasuks aga lapse ekraaniaega piirata, sest arvutimängud on ajule mõnuaine sarnaseks tugevaks stiimuliks, mis muudab aju n-ö laisaks vähem intensiivsemate stiimulite suhtes. Lapse aju aga vajab arenguks väga mitmelaadset stimulatsiooni, lisaks ka igavuse tundmist.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

30.12.2020

Tere!

Kirjeldate seda, mida paljud teismeliste vanemad kogevad. Kontakt teismelise lapsega muutub hoopis teistsuguseks, nende pahur olek ja huvipuudus, piiride katsetamised jms tekitavad ängi ja frustratsiooni ning loomulikult ka süütunnet. Kui keelamine on ära väsitanud, siis pangegi paika need mõned lihtsad reeglid (kui hinded pole korras, siis ei ole ligipääsu nutiseadmetele) ja püüdke leppida sellega, et ta neid seatud piire ületada püüab. Alati ei saa olla piiride seadmisel paindumatu, on loomulik, et me vastavalt olukorrale piire aeg-ajalt nihutame, sellega õpetame samuti lapsele vajalikku oskust – paindlikkust. Peamiselt kõlab mulle, et olete kõige rohkem hädas iseenda tunnetega. Tunnete end läbikukkunud lapsevanemana, kehva suhtlejana jmt. Kinnitan, et viga ei ole peamiselt Teis, vaid lapse keerulises vanuses. Teie väljakutse on nüüd tema uue arengufaasiga kohaneda ja leppida ka sellega, et teismelisega on rohkem konflikte ja vähem lähedust. Teismelised rebivad end lahti oma vanematest ning teevad seda vahel üsna jõuliselt, jättes vanematele nõutuse ja frustratsiooni. Samas vajavad ka nn suured lapsed endiselt mõistmist, pai ja lähedust, nad ei oska enam seda aga meile arusaadaval viisil küsida. Vahel on selleks armastuse väljenduseks see, kui laseme tal olla sellisena nagu ta on (kui see just tema elu ja tervist väga otseselt ei mõjuta). Silmi rikub see põlvkond nagunii ning neil on hoopis uued toimemehhanismid ja suhtluskanalid. See on üks paratamatus, mille üle muretsemine kuskile ei vii. Selged piirid ja teadmine, et neid piire tõesti rikutakse, kuid lapsevanem siis vastavalt olukorrale seab neid piire taas oma kohale tagasi. See on üks närvesööv protsess, kuid kui püüate seda eluperioodi võtta sellisena nagu see on – keeruline –, siis on ehk lihtsam leppida ja vähem ärevust endal.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

15.12.2020

Tere!

Teie kirjeldatu põhjal näib, et sõltuvuskäitumine on ulatuslikult välja arenenud. Mängusõltuvus on nagu iga teine sõltuvuskäitumine haigus, mille käsitlemiseks vajate eraldi tuge. Sõltuvuskäitumine on alal hoitud ajus tekkivatest positiivsetest seosetest, mis „tarvitamisega“ seostuvad ja samuti põhineb nn sõltuvusmõtlemisel, mida toetavad arvukad uskumused.

Vanusest tingituna on ajus esikohal kiire rahuldusega seotud mehhanismid, mis tulenevad dopamiini suurenenud hulgast ajutegevuses. Selles vanuses taanduvad pisut planeerimisega seotud funktsioonid ja kaugete eesmärkidega seotud mõtlemise võimekus. Samuti on teismeiga oma olemuselt depressiivne vanus – kiired füüsilised muutused, minapildi areng, enesetaju teravdumine on hea pinnas enesehinnanguga seotud probleemidele ja suurele emotsionaalsele segadusele.

Kirjutate, et noormees saab antidepressantravi. Antidepressantraviga peaks kaasnema ka teraapia, mis aitaks depressioonist tingitud mõttemustrite muutmisel ja emotsioonidega toimetulekul. Mängimine on nagu nõiaring – see pakub tugevaid tundeid ja rahuldust ning on tõenäoliselt ainus motivaator elus, kuid mõjutab unerütmi, liikumist, sotsiaalseid suhteid ja teisi eluliselt olulisi aspekte, mis depressiooni alal hoiavad. Soovitan otsida sõltuvuse alast ja depressiooni käsitlevat teraapiat/nõustamist.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

09.11.2020

Tere!
Loen Teie kirjast, et 13-aastasel lapsel on arenenud nutisõltuvus. Selles vanuses on see väga tavapärane probleem. Alustada võiks koduste piirangute seadmisest. Selles vanuses on teismeea arengufaasi eripärad haripunktis. Aju tegeleb sel perioodil aktiivselt varasemalt loodud seoste ümberkorraldamisega. Dopamiini vohamine ajus pärsib planeerimisega ja tulevikuga seotud plaanide tegemise võimekust ning on orienteeritud kiire naudingu saamisele. Väheneb ka keskendumisvõime. Hormonaalne areng on kiire ning sage kaasprodukt on kerge või mõõdukas depressiivsus. Arvutimaailma põgenemine võib olla hea toimetulekuviis üle jõu käivate sotsiaalsete suhete osas. Selles vanuses on arenguülesandeks jõuline eraldumine vanematest ja soolise identiteedi areng. Muutused on kiired ning noor ei pruugi sellega toime tulla. Vajadus iseseisvuda ja ise otsustada on suur, kuid vajadus piiride järele on samuti väga oluline.

Kodused piirangud – st kokkulepete sõlmimine. Kokkulepetest mittekinnipidamisel tagajärjed meelepäraste asjade ja tegevuste piiramise näol. Ainult arvutis elav teismeline annab ka märku, et ta on hädas, mingil põhjusel ei tule ta toime keskkonna nõudmistega ning tunnetab oma saamatust sotsiaalses keskkonnas toime tulla.

Psühholoogist või pereterapeudist võiks tõesti abi olla piiride seadmisel ja kokkulepete sõlmimisel, samuti noore raskuste tuvastamisel nii peresuhetes kui üleüldisemas toimetulekus.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

26.10.2020

Tere!

Põhimõtteliselt võib saada viiruse küll ka lihtsalt e-kirja avades.

Nakatumine toimub siis nii, et kirja sisu tehniline vormindus on vastavalt mingi programmi(de) turvanõrkusele seadistatud ja kirja lugemise programmil on vastav parandamata turvaauk. Kui siis kõik nõrkused kokku klapivad, saabki nakatuda.

Lugupidamisega

Madis Vurma
Tervise Arengu Instituudi IT-vanemspetsialist

16.10.2020

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures lapse ekraanihuvi pärast. Kõigepealt tahaksin öelda, et olete üks suurepärane ja tubli ema, et olete suutnud oma lapsed ekraanidest eemal hoida ning Teil on ometigi kolm last – oleks igati arusaadav, kui Teil poleks jaksu nende kolmega nii mitmekesiselt tegutseda, nagu kirjeldate. Paratamatult on keeruline kontrollida seda, mis toimub kodust väljaspool. Saate seda kontrollida vaid omapoolsete piiridega – nagu kirjutate, et kutsute mõne tunni möödudes lapse koju.
Nagu näete, siis juba tekib ka salaja hiilimine, see näitab, et päris ära keelamine annab ilmselt vastupidise reaktsiooni. 5-aastasele on tõesti keeruline seletada, saab kasutada vaid lihtsalt seletusi, nt et see teeb silmad haigeks, see teeb su ajule liiga jne. Mina olen oma 5- aastasele pojale öelnud: „Palju tahvliaega ajab sind „peast segi“ ja sa hakkad jonnima.“

Keeruline on vist päris ilma nutiseadmeteta lapsi üles kasvatada, seega peate paratamatult tasapisi selle mõttega harjuma. Peamine on, et mõtlete välja konkreetsed piirid ja jääte nende juurde. Kiidan aga veel kord seda, et olete kodus suutnud sellist ekraanivaba õhustikku luua.

Kuigi kindlasti on nutiseadmed ka osaliselt arendavad ja uus põlvkond kasvab üles hoopis teistsuguses maailmas, on liigne ekraaniaeg loovust pärssiv ning annab ajule väga intensiivseid stiimuleid, millega lapse aju ei pruugi veel toime tulla.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

28.09.2020

Tere!

Loen Teie kirjast, et olete mures oma laste telekamängude mängimise üha kasvava soovi pärast ja tahaksite teada, milline oleks õige käitumine – kas piiramine või üldse mängule ligipääsu kaotamine.

Lapsed on veel üsna väiksed, nende huvi digimaailma vastu aga üsna loomulik asjade käik, kuna tänapäeva maailm ja ka ümbritsevad lapsed seda huvi toidavad.

Seda, kas sellises vanuses lastele telekamänge või tahvlis olemist lubada, on kindlasti iga vanema enda otsustada. Ei saa öelda, et arvutimängud on tervikuna halvad, meie lapsed kasvavad täna üles hoopis teistsuguses maailmas ja inforuumis, nende elu osaks saab kõik arvutitega seonduv varem või hiljem nagunii ning oluliselt suuremal määral kui meie põlvkonnale. Kindlasti on teatud mängudel ka positiivseid ja arendavaid külgi, iseasi, millises vanuses võiks lastele seda harjumuseks muuta. Pea 3- ja 4-aastaseks saavatel lastel on tähtsal kohal motoorne areng ning väga oluline on selles vanuses ka kõne areng. Esikohal võiksid olla neid vajadusi toetavad tegevused – liikumine, tasakaalu ja peenmotoorika arendamine, keeleline areng ja esmaste arutlusoskustega seotud ülesanded. Teisisõnu tavaline elu – mängimine, jooksmine, uute oskuste katsetamine, vestlemine, pildiraamatute uurimine ja igasugused käelised tegevused.

Ei usu, et paar tundi telekamängu lapse arengule katastroofilise mõjuga on, kuid Teie kirjast loen välja, et huvi aina kasvab ja on muutunud Teie jaoks murettekitavaks. Kui soovite piire seada, siis on hea välja mõelda, kas soovite mängude aega piirata või mängimist üldse vältida. Mõlemal juhul teete Teie lapsevanemana otsuse ja jääte selle juurde. Laps harjub kenasti sellega, mida vanem otsustab, kui lapsevanem sellele kindlaks jääb. Ärge kartke piire seada, paari päeva jooksul on nad võimelised selle uue ja huvitava asja unustama, kui seda neile meelde ei tuleta. Halvemal juhul kaasneb sellega pisut rohkem kisa. Peamine on see, et teete otsuse vastavalt sellele, mida Teie ise lapsevanemana õigeks peate ja ei karda selgeid piire tõmmata. Selged piirid on olulised selleks, et need oleksid lapsele arusaadavad ja ennustatavad. Kui reeglid pidevalt muutuvad, muutuvad ka lapsed ärevamaks ja on segaduses. Kui arvate, et võiksite neil lasta aeg-ajalt mängida, siis leppige selleks kokku kindel aeg, hoidke sellest kinni ja ärge andke manipulatsioonidele järele.

Tervitades

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

27.04.2020

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure oma 13-aastase lapsega, kes istub netis, vahepeal kakleb teistega ja sellega kurnab teisi pereliikmeid. Kujutan ette, et tõesti võib olla emotsionaalselt raske, eriti kui see on igapäevane, et laps on vaheldumisi pahur ja apaatne. On tavapärane, et teismelisel on päeva jooksul palju erinevaid ja tugevaid emotsioone, mis teda ennast ka segadusse ajavad ja murelikuks teevad, eriti kui neist tülid välja kasvavad. Võib olla tõsi, et ta ei oska nendega toime tulla ja sellisel juhul oleks täiskasvanu pahandamine vaid kurvastust või viha õhutav. Kas tal on objektiivselt võttes kodus hea olla? Ma ei mõtle seda, et kas tal lastakse piiramatult internetis istuda, vaid et kas tema arvamusi küsitakse, võetakse kuulda, arvestatakse? Kas tal on kodus üldiselt rahulik õhkkond ning suhted teiste pereliikmetega usalduslikud ja lugupidavad? Räägite te pereringis südamest südamesse, elate üksteisele kaasa, toetate? Kui jah, siis võiks kodu olla talle siiski turvaline paik ning ärajooksmise jutt pigem ähvardus. Sageli tulevad laste ähvardused vanemate ähvarduste pealt, mida nad on kunagi kasutanud, et oma tahtmist läbi suruda. Kuigi osaliselt on 13-aastane juba suur laps, siis ta on siiski alaealine ja ei saa teha alati enda jaoks häid valikuid. Teie roll vanemana on talle piire seada, sh internetis veedetud aja osas. Kui te ise kaasate teda tegevusse, mis talle meeldib, siis tal oleks ehk ka vähem põhjust seal istuda. See on lihtsalt üks kerge viis vaba aega veeta. Tegutsega koos perega, mängige lauamänge, vestelge, soovi korral saate ehk kaasata ka ühe tema sõbra, kui see talle oluline on. Lugege e-nõuandlast ka teisi sarnaste kirjade vastuseid – ehk saate sealt ka mõne mõtte. Soovin edu!

18.12.2019

Tere! Arendavaid mänge või äppe 2-aastastele meil soovitada ei ole. See ei ole küll otseselt vastus Teie küsimusele, kuid Maailma Terviseorganisatsiooni soovitus alla 2-aastaste ekraaniaja kohta on 0 minutit päevas, üle 2-aastaste laste kohta kehtib reegel „mida vähem, seda parem“. 2–3-aastastel lastel peaks ekraaniaeg jääma alla ühe tunni päevas ja olema kindlasti lapsevanema järelevalve all. Piisab, kui pakkuda lapsele näiteks osalemist videokõnedes vanavanemate või teiste lähedastega, vaadata fotosid nutitelefonis vm. Last ei tohiks jätta üksi digiseadmega mängima.

Lapse kõne arengu kriitiline periood on 1.–3. eluaasta. Et lapse kõne areneks, on tal vaja dialoogilist suhtlemist vanematega (ja teiste inimestega) – digiseadmed seda ei paku. Emotsionaalselt ja sotsiaalselt arendav on ennekõike silmast-silma suhtlemine ning mäng lapsega.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

11.09.2019

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tänan kirja eest! Soovite programmisoovitusi lapse arvutikasutamise piiramiseks. Konkreetselt programmide kohta ei oska vastata, aga kirjutan natuke laiemalt sellest teemast ja ehk on natuke abi. Saan aru, et 15-aastane poeg istub kodus viibides palju ekraani taga, olgu see siis telefon, arvuti või telekas. Ta ei ole loobunud sõpradega mängimisest, kuigi ei selgu, millised mängud neil omavahel on, aga trennis ega õues enam ei käi ning õppimine tuleb raskustega. Kui räägime arvutimängudest, siis need on ehitatud nii, et need tähelepanu köidaks, tekitaks hasarti ja paneks unustama ajataju. Kui laps on harjunud sellise pideva stimulatsiooniga, siis võib tal teiste n-ö igavamate asjade vastu nagu õppimine huvi langeda või kaduda. Samas võib ta olla ülestimuleeritud, mistõttu võib keskendumine õppimisele olla raskem. Tihti muutub laps või nooruk palju ekraani taga aega veetes agressiivsemaks kas sõnades või tegudes, mõni vanem kirjeldab, et laps on kuri. Tundub, et teie lapsed vajavad teie abi ekraaniaja piiramiseks, sest nad ise ei suuda sellest loobuda. Samas kõige ebameeldivam on seda teha käskude või keeldudega. Et olukorda muuta, on vaja kõigepealt jälgida oma käitumisharjumusi kodus ekraani vaadata, sest kui te ise näitate eeskuju, siis on raske nii suurtele lastele põhjendada, et mis on lubatud teile, ei ole aktsepteeritav nende puhul. Lisaks võivad nad abi vajada alternatiivse ja samas toreda tegevusega alustamiseks. Noorukitel on vanematega ajaveetmine küll vähem prioriteetsem kui väiksematel, aga siiski võiksite pakkuda ennast näiteks rattasõidu, lauamängu või roboti ehitamise kaaslaseks. Kui olete välja mõelnud, kui palju lapsel päevas ekraani aega on lubatud, saate selle jagada näiteks kaheks osaks. Üks on päevane ports, mida ta saab omal valikul kasutada. Selleks, et aga õppimine tehtud saaks, võib koos välja mõelda preemiasüsteemi, kus näiteks 20 minutit õppimist annab 5 minutit mänguaega (mitte rohkem), mis tähendab, et kui tund aega keskenduda, saab 15 minutit mänguaega juurde. Võite kokku kuni näiteks tunni ulatuses päevas mänguaega lisada ka enda aitamise eest, olgu see siis elutoa koristamine vms. Loodan, et see töötab. Kui tõesti heaga ei õnnestu, siis saab kehtestatud reegli täitmist nõuda ka nii, et kui sa kohe mängu ei lõpeta, siis ma lülitan interneti välja või lülitan arvuti välja ning panen parooli alla. Soovin edu!

11.06.2019

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

On arusaadav, et olete mures. Kuid nii ongi: väikesed armsad tüdrukud saavad täiskasvanuks ning kuigi mitte iga kord, kuid siiski piisavalt tihti käibki suurekskasvamine läbi seesuguse käitumise, mida te kirjeldate. On ju tegu keeruka füsioloogilise ja psüühilise arenguetapiga, mida teie 13-aastane on läbimas, ja suurte muutustega kaasneb ikka pinget, mis võib kaasa tuua kriitilisi olukordi, millega toimetulekuks vajab teismeline tegelikult väga palju pere toetust, kuigi ta sõnades võib seda eitada ja kõiki teid n-ö pikalt saata. Piltlikult öeldes käivad teismelise peas ja kogu kehas suured ümberehitustööd, ja sellel suurel „ehitusplatsil“ on loomulikult palju segadust. Vanemate lahkuminek võib teismeliseea kriisi süvendada, kuid mitte põhjustada.

Ühest äärest teise kõikumine, mustvalge mõtlemine ja ka mõtlematu (vastutustundetu) käitumine kuuluvad selle ea juurde. Puberteet peabki piire katsetama, sellega õpib ta tundma iseennast, teisi ja maailma. Pere ülesanne selles olukorras on püüda last mõista ja toetada. Just mõistmise ja empaatia puudus on tihti see, mis paneb noort inimest teie kirjeldatud moel käituma: see on nagu sisemine karje: mitte keegi ei saa minust aru!

Teismelise toetamine võiks käia kahe tegevuse kaudu. Ühelt poolt selle kaudu, et talle antakse eakohaseid vabadusi (nt peaks saama pubekas valida ise oma riietumisstiili ja sõbrad, kaunistada iseend või oma tuba oma maitse kohaselt, kuulata oma muusikat, ükskõik kui hull see teistele ka ei tunduks, erimeelsuste puhul peaks kasutama kindlasti läbirääkimisi, ei tohiks kasutada jõudu – sest kohe saab sama palju jõudu vastu jne). Teiselt poolt käib teismelise toetamine selle kaudu, et pere poolt on väga konkreetselt ja kindlalt paika pandud piirid, mis on samuti mõistlik läbi rääkida. Nt kojutuleku aeg, hügieenirutiinid, õppimisse ja ekraanidesse puutuv, kodused ühisreeglid jms.

Väga oluline on võtta aega koostegevusteks ja kindlasti on vaja teismelist kuulata. Tõeline kuulamine tähendab, et on piisavalt aega ja koht, kus segamatult olla ning keskendutakse täielikult vaid kuulamisele. Seesuguse abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (tüdruku mõtted-ideed ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu). Kuulamise juurde ei kuulu moraalilugemine ega hukkamõist, ka mitte lohutamine ega nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju teismelisele hoopis vastupidist – et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. See ongi kuulamise kõige olulisem idee: ma annan teisele märku, et tema tunded ja mõtted on väga tähtsad. Alles pärast seda saab arutleda selle üle, mida saaks, võiks, tahaks teisiti teha. Seesuguse käitumisviisi valimine aitab luua ja hoida häid suhteid, usaldust – ja just seda on tüdrukule praegu hädasti vaja. Ta ei tule oma „ehitusplatsil” ehitustööde juhtimisega ise toime, kuid vaid pealtnäha võib tunduda, et ta ei soovi näha seal ühtegi teist, kes ütleks, kuidas ja mis. Ta ei usalda käsku, kuid dialoogis olles ja selle toel võib leida paremaid lahendusi ja käitumisviise, kui kirjas kirjeldatud. Kui leiate aega ka midagi lugeda, siis soovitan I. Filliozat’ raamatut „See on hullem, kui ma kartsin”, kus teismelise mõttemaailma arengut ja tema toetamisviise on kirjeldatud lühidalt ning selgelt. Vajadusel saate pöörduda ka psühholoogi või pereterapeudi poole.

23.07.2018

Tere

Olete mures oma laste nutiseadmete kasutamise pärast. Erinevate uuringute kohaselt võiskid Teie mõelmad lapsed olla kuni 2 tundi päevas ekraanide taga. Kuid palju sõltub ka lapsest ja sellest, mida ta nutiseadmes teeb. Seetõttu tasuks oma laste käitumist jälgida. Kui laps on peale ekraani taga veedetud aega ärritunud, rahutu jne, siis on ta ilmselt liiga kauaks ekraani kasutama jäänud. Samuti tuleks jälgida, mida laps nutiseadmes teeb. Leidub ka harivaid ja mõtlemist nõudvaid tegevusi või rakendusi. Näiteks malemäng vajab keskendumist ja laps ei hüple ühelt tegevuselt teisele. Lapsevanema ülesanne on lapsi nende tegevuste juurde suunata.

Põhiline probleem nutiseadmetega on see, et nad pakuvad liiga kergelt meelelahutust või infot, mis on lapse jaoks uudne. Uus ja põneb ergutab ajus neid närviringeid, mis on seotud naudinguga. Kui laps harjub päevast päeva kiirelt naudingut saama, siis on ka sõltuvuse tekkimise oht suurem. Teine probleem on ühelt tegevuselt teisele hüplemine ja mitme asja korraga tegemine. N-ö rööprähklemine ei ole lapse areneva aju jaoks just parim. Kui laps ei õpi keskenduma, siis on tal hiljem seda raskem teha. Seega tuleks Teil mitte ainult aja piiramisega tegeleda, vaid tunda huvi ka tegevuste vastu, mida laps teeb. Te ei pea kindlasti kogu aeg kõrval seisma, aga võiksite vahel paluda lastel näidata, mis mänge nad mängivad või mis rakendusi teistega vestlemiseks kasutavad jne. See annab Teile võimaluse lastega arutada, millised tegevused on sellised, kus peab näiteks keskenduma ja mis juhtub siis, kui laps teeb mitut asja korraga (näiteks on tal pooleli kolm vestlust ja ka mängib samal ajal).

Kirjutate, et Teil on lapse isaga erinevad arusaamad, kui palju laps võib nutiseadmeid kasutada. Sageli on liigse lubamise taga ka teadmatus, kuidas neid piire siis kehtestada. Soovitakse lapsele head meelt teha ja ei taheta, et laps vihastaks. Ilmselt võiksite seda koos lastekaitsega arutada, et kuidas nii Teil kui ka lapse isal piiride kehtestamisega läheb.

On väga hea, et käite perelepitaja juures ja tegelete konfliktiga, mis Teil oma endise elukaaslasega on. Teie 12-aastase arvutisõltuvuse taga võib olla just see sama konflikt. Lapsed tajuvad väga hästi, kui vanemate vahel on pinged (ka siis, kui vanemad on lahutatud) ning neil on selliste olukordadega raske toime tulla. Arvutis liigse aja veetmine on kui muude probleemide unustamine ja põgenemine. Seega on väga oluline, et Te mõlemad endise mehega oma konflikti lahendate, et laps ei peaks n-ö põgenema.

Oma 12-aastase arvutisõltuvusega võiksite pöörduda ka Laste Vaimse Tervise keskusesse. Teile lähimad keskused on Pärnus (http://www.ph.ee/vtk/keskusest) ja Tallinnas (http://www.lastehaigla.ee/laste-vaimse-tervise-keskus-viib-laste-psuhhiaatrilise-abi-uuele-tasemele/).

Ja veel mõned mõtted. Seniks, kuni Teil on lapse isaga erinevad arusaamad, olge Teie ikka järjekindel. Selgitage lastele, et Teie juures on sellised reeglid, sest olete mures nende tervise pärast. Kui Te seda veel teinud pole, siis rääkige ka seda sama naudingute närviringe juttu, mida ma siin kirjas selgitasin. Tehke seda hetkel, kui Teil on lastega hea suhe ning mõnus koos olla. Kuulake, mis on nende mõtted, mis nad arvavad sõltuvusest, millist abi nad vajaksid, et piiridest kinni pidada jm.

Võite uurida ka rakenduste kohta, mis aitavada nutiseadmete kasutust piirata. Meie peres on kasutusel Screen Time’i nimeline rakendus, mis jälgib kõiki lapse poolt kasutatavaid nutiseadmeid. Vanem saab oma nutiseadme või arvuti kaudu näha, kui palju aega lapsel erinevate tegevuste peale kulub. Samuti saab piirata erinevate rakenduste kasutamist näiteks öösel või siis koolipäeva ajal. Laps saab ka ise jälgida, kui palju ta aega ekraani taga on veetnud. Sarnaseid rakendusi on teisigi, kui edasi uurite.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

08.06.2017

Tere

See, kas need fotod võivad olla ka kusagil rakenduse looja serverites, sõltub juba konkreetsest nutimängurakendusest – täpsemaks kommenteerimiseks peaks teadma, mis programmiga tegu on, vaatama tingimusi jm.

Fotode kustutamise palvega on programmi looja poole ikka võimalik pöörduda, samamoodi abipalvega veebikonstaabli poole. Nutimängurakenduse täpsustamisel võiksite tehnilise poole pealt nõu küsida veebikonstaabel Maarja Punakult: https://www.facebook.com/veebikonstaabel.maarja/?fref=ts.

Samuti oleks praegu hea hetk vestelda lapsega, uurida tema arusaamasid ja seda, kui palju ta üldse teab netiturvalisuse kohta. Võiksite uurida lapsega koos ka veebilehte http://www.targaltinternetis.ee/.

Lugupidamisega

tarkvanem.ee meeskond

03.04.2017

Tere!

Tunnete huvi, kas 9-kuune laps võiks lastelaule vaadata. Kui kasutate nutiseadmeid ja muid ekraane lapsehoidjana, siis see võib tekitada olukorra, kus laps ekraani nähes seda kohe nõudma hakkab ja Teil läheb aina keerulisemaks talle seda keelata. Ekraanid on ahvatlevad lapsehoidjad, aga hiljem teevad Teile karuteene.

Alla 2-aastastele ei soovitata ekraane seetõttu, et laps saab oma arenguks vajaliku impulsi vahetust kontaktist teiste inimestega (ennekõike vanemaga). Passiivselt ekraani jälgimine koormab liigselt tema aju, sest ta saab liiga palju infot. Passiivse ekraani jälgimisel puudub ka arendav moment. Samas on muusika lastele ikka meeldinud ja näha teisi lapsi tantsimas võib ka tore olla. Kui näete, et Teie laps sellisele tegevusele kaasa elab, siis vaadake neid lastelaule koos. Rääkige talle, mida lapsed teevad, juhtige tähelepanu muusikale, tantsige koos lapsega. See on kindlasti arendavam. Küll aga soovitan pigem kuulata muusikat raadiost või lastelaulude plaadilt. See on lapse ajule vähem koormav, sest ta ei pea jälgima ka visuaalset pilti. Tantsige koos ja julgustage last rütmi kaasa lööma. Laulge lapsele. Nii pakute talle kõige väärtuslikumat – kontakti ja koosolemise rõõmu.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

02.04.2017

Tere!

Kui laps on aktiivne internetikasutaja, siis tuleks temaga Teie poolt viidatud mängust rääkida. Kuidas seda teha?

Alustuseks kuulake, kas laps teab seda mängu, mida ta sellest arvab ja mida kuulnud on? Teismelised on üldiselt hästi informeeritud ja arutavad omavahel neid asju.

Kuulake last hinnanguvabalt ja omapoolsete kommentaarideta ehk siis jätke oma arvamus veel enda teada. Kui vanem liialt kiiresti oma arvamust avaldab, siis ei pruugi laps hiljem oma tegelikke mõtteid avalikustada.

Uurige ka, mida lapse sõbrad arvavad või mida nad on arutanud. Milliseid sarnaseid veebi- või päriselu mänge nad veel teavad? Olge lihtsalt uudishimulik ja avatud infole isegi siis, kui see võib olla ehmatav, ebameeldiv jm.

Alles peale kuulamist jagage oma mõtteid ja tundeid selliste mängudega seoses.

Hea oleks koos lapsega arutada, kes selliseid mänge võiksid välja mõelda või miks lapsed neid mänge mängivad, kuidas nad tunda võivad, miks nad abi ei küsi. Jällegi kuulake ja mõelge ise kaasa.

Kõige olulisem on koos läbi mõelda tegevusplaan hätta sattumise korral. Mida laps võiks, tahaks või peaks tegema, kui ta satub sarnasesse mängu? Mida teha, kui lapse sõber sinna satub? Kellele võiks ja tahaks laps asjast rääkida? Miks üldse tuleks kellelegi rääkida? Öelge, et laps võib Teile alati öelda, kui tal on virtuaalmaailmas või päriselus probleeme. Koos saate neid asju lahendada. Samuti on olemas lasteabi telefon, kuhu helistada (116 111).

Surmamängude mängimine on riskikäitumine (nii nagu ka sõltuvusainete tarbimine, liikluses kihutamine jm). Parim ennetus riskikäitumistele on hea vanema-lapse suhe. See tähendab, et vanem on küll nõudlik ja seab selged piirid, kuid ei tee seda last alandades, ähvardades, haiget tehes, vaid kuulab ka lapse ära. Samuti aitab lähedasemat suhet luua ja hoida, kui vanemal on aega lapsega maailma asju arutada ja oma mõtteid jagada. Kui vanem on enamiku ajast lapse suhtes avatud, märkab muutusi ja on toetav, siis ei tunne laps, et peaks toetust väljastpoolt kodu otsima. Enamasti jäävad riskikäituvad lapsed ja noored oma hädas üksi just põhjusel, et nad ei tunne lähedaste toetust (kuigi lähedased on olemas) ning ei taipa või ei julge vanemale rääkida. Kardetakse pahandusi, karistusi jm.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

03.03.2017

Tere

Olete hädas 17-aastase arvutikasutamisega. Olete temaga rääkinud, selgitanud ja isegi arvuti ära võtnud, aga laps kooli ei jõua. Positiivne on kindlasti see, et koolis hetkel probleeme ei ole.

Kui rääkimine ei aita, siis kas olete proovinud kuulamist, et aru saada, mida ta tegelikult mõtleb ja kus ta oma eluga on? Saan aru, et tegu on gümnaasiumis käiva noorega. See on muutuste aeg. Mis on tema viisid muutustega toimetulemiseks? Kas on tema elus olnud veel mingeid muutuseid või elu läinud pingelisemaks?

Kuulamine võiks toimuda pigem rahulikus õhkkonnas ja seda ei peaks siduma arvutiga. Hoiduda tasub ka omapoolsetest õpetussõnadest või hinnangutest.

Kas olete uurinud, mida ta arvutis teeb, kellega suhtleb, mis mänge mängib, millest huvitub? Kas tema jaoks on arvutisolek ja tema sassiläinud päevakava pigem normaalsus ja pole midagi hullu või on see ka temale probleem? Taas tasub ennem kuulata ja hoiduda omapoolsetest õpetustest. Kui olete juba korduvalt arvuti kahjulikkusest jm rääkinud, siis see jutt on tal ilmselt selge. Iseküsimus on, kas ta on valmis neisse nõuannetesse panustama, neid tõsiselt võtma. Käitumise järgi tundub, et ta kas ei suuda ega oska ennast tegutsema panna või ta ei peagi seda oluliseks.

17-aastast ilma süüdistuste ja hinnanguteta kuulamine annab hea võimaluse temaga paremat kontakti saada. Seeläbi suureneb ka tõenäosus, et tema Teie arvamust rohkem kuulda võtab.

Kas proovisite erinevatesse kohtadesse psühholoogile aega saada? Poolteist kuud on tõesti pikk aeg oodata. Näiteks saab pöörduda Laste Vaimse Tervise Keskustesse või Rajaleidja keskustesse. Lisaks on ka eravastuvõtt. Sel juhul soovitan pöörduda pereterapeutide poole, kes oskavad ka arvutisõltuvustega tegeleda. Kontakte leiate siit:

• Eesti Pereteraapia Keskus http://perekonsultatsioonid.ee/pereteraapiakeskus/tootajad/
• Eesti Pereteraapia Ühing http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
• Perekeskus Sina ja Mina http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

22.02.2017

Tere

Olete ootamatus olukorras. On ehmatav, kui 7-aastane laps vaatab või tunneb huvi asjade vastu, mis tema eaga meie meelest kuidagi kokku ei kuulu.

Enamasti satuvad lapsed porno- või erootikavideote peale väga juhuslikult või mõne „teadlikuma“ sõbra initsiatiivil. Kuid küsimused seksi kohta võivada selles vanuses tekkida ka ilma videote nägemiseta. Ehk siis lapse huvi on pigem uudishimu ja see on eakohane.

Et lapsel oleks edaspidises elus eluterve suhtumine seksuaalsusesse ning ta oskaks olla mõlemaid osapooli austavas lähedussuhtes, siis on tähtis viis, kuidas neil teemadel lapsega rääkida. Riidlemine või vastused nagu „Sa oled veel liiga väike ja me sellest ei räägi“ või „Sellest ei räägita“, võivad tekitada pigem tunde, et tegu on mingi ebaloomuliku teemaga. Seeläbi huvi pigem kasvab, kuid vanematena ei saa me enam olla kindlad, mis allikatest laps oma küsimustele vastuseid otsima hakkab. Nii võib ka juhtuda, et laps vaatab pornograafiat ja peab seda normaalsuseks ning tal tekivad hilisemas elus ebarealistlikud ootused seksuaalsuhetele.

Seega on hea, et Te oma lapse telefonist sellised videod leidsite. See annab Teile võimaluse teema üles võtta. Lapsevanemana võite tunda, et laps ei peaks nende asjade vastu huvi tundma, mistõttu võib Teil endal olla ebamugav rääkida. Lapsel on aga loomulik uudishimu maailma vastu. Enamasti laste huvi peale oma küsimustele vastuste saamise ja teema normaliseerumise ka vaibub. Mida enam keelata ja öelda, et see on asi, millest ei räägita, seda põnevam.

Proovige leida aeg, et koos lapsega rahulikult rääkida. Öelge, et leidsite veel tema telefoni mälust videosid ja saate aru, et tal on nende vastu huvi. Selgitage, et tahate temaga sellest rääkida ja mitte pahandada.

Enne, kui hakkate ise selgitusi andma, proovige uurida, kas lapsel tekkis nähtud videote kohta küsimusi. Siinkohal tasub teada, et lapse jaoks võib seksuaalakt tunduda vägivaldse tegevusena (eriti kui tegu on pornograafiaga) ja see on hirmutav. Nemad ei vaata selliseid videoid kindlasti mitte sarnaselt kui täiskasvanud. Neil puudub seksuaalne alatoon, tegu on pigem uudishimuga. Uurige, kuidas Teie lapsega on? Mis mõtteid või tundeid tal tekkis?

Kui laps ei oska midagi küsida või arvata, selgitage ise lühidalt, et kui inimesed teineteist armastavad, siis nad on väga lähedased ja tahavad koos olla. Seks on üks viis, kuidas lähedust jagada, kui mõlemad seda soovivad. Rääkige ka, et mitte kunagi ei pea tegema midagi sellist, mida ta ei taha. Kui nähtud videote sisu erineb tunduvalt sellest, mis võiks olla tavaline seksuaalsuhe (pornograafia enamasti selline on), siis selgitage ka, et lähedust ei pea jagama sel moel nagu ta videos nägi. Nii teevad pigem vähesed.

Ärge hakake last ise küsimustega pinnima või talle liialt infot jagama. Piisab lihtsast seletusest. Oluline on tekitada lapses tunne, et neil teemadel Teiega arutamine on lubatud ja ta saab edaspidi oma küsimustega Teie poole pöörduda. Võite seda lapsele ka otse öelda, et kui ta tahab veel midagi küsida ja uurida, siis olete valmis temaga rääkima (muidugi peategi siis selle võimalusega arvestama).

Leppige lapsega kokku, et ta enam neid videoid vaatamas ei käi, sest seal on ka suur oht saada oma nutitelefoni viiruseid. Küsimuste ja uudishimu jaoks olete Teie ja võite appi võtta ka mõne raamatu või kasutada ära meedia poolt pakutavaid vihjeid (näiteks reklaamid), mille üle mõtiskleda. Ja rääkida ei tuleks ainult seksist, vaid pigem võiks selles vanuses arutleda armastuse, kahe inimese vahelise suhte, laste saamise jm sellise üle.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

21.02.2017

Tere

Saan aru, et olete hädas 10-aastase nutiseadmete kasutamisega. Teile tundub ka, et laps võib tunda ennast teistest lastest eraldatuna (ei kuulu triosse). Olete rakendanud ekraaniaja piiramist, aga see paneb poja hoopiski agressiivsemalt käituma.

Ütlete, et rääkimine pole aidanud. Mida Te rääkimise all mõtlete? Oletan, et olete talle piire selgitanud, miks Te ekraaniaega piirate. Kas olete proovinud last ka kuulata ja uurinud, kuidas tema seda olukorda näeb? Näiteks „Ma saan aru, et sinu jaoks on need mängud olulised“, „Sul on raske lõpetada ja sind ajab vihale, kui mina seda käsin“ jne. Kuulamine tähendab, et te peegeldate lapsele tagasi seda, mida Te näete või arvate teda tundvat või mõtlevat. See vähendab enamasti lapse vastupanu ja ta on peale seda rohkem valmis omakorda ka Teid kuulama.

Et kehtestamine paremini toimiks, tasub huvi tunda selle vastu, mida laps mängib, kus internetis liigub, kellega suhtleb. Tundke lihtsalt huvi ja proovige vältida hinnanguid (näiteks „See mäng on küll ajaraiskamine“). Pigem proovige aru saada, mis teda köidab ja miks.

Peale seda, kui olete last kuulanud ja tema tegemiste vastu huvi tundnud, saate üle rääkida, miks Te ekraaniaja piiramist vajalikuks peate. Rääkige, kuidas see Teile mõjub, kui Te näete teda pikalt ekraani taga istumas. Näiteks „Ma näen, et sul on raske lõpetada ja sa muutud vihaseks, kui seda tegema pead. Mul on siis keeruline sinu tunnetega toime tulla“. Mõelge, mis just Teile mõjub, miks Te tahate, et ta lõpetaks. Kui Te räägite enda vajadustest, miks ta lõpetama peaks, siis on tal sellele ka raskem vastu vaielda. Kui Te keskendute ainult sellele, miks tal oleks kasulikum mitte mängida, siis on tal sellele ka lihtsam vastu argumeteerida ja ennast õigustada.

Seejärel uurige, mis on tema ettepanekud, kuidas ta saab ajapiirangust kinni pidada või mis aitaks tal lõpetada. Kui tal ideid pole, siis pakkuge enda poolt mõni idee. Näiteks Te küll juba kasutate Screentime rakendust, aga ehk on veel mõni vahend. Näiteks ennetav sõnum, kui aeg hakkab otsa saama. Võite koos vaadata, mis rakendusi veel on, et oleks lihtsam ajast kinni pidada.

Võiksite kehtestada ka reegli, et nutseadmeid kasutatakse ainult elutoas. Kõigi pereliikmete magamistoad võiks olla seadmevabad. Kui lapsel on oma toas arvuti ja telefon või tahvel, siis on tal pidev kiusatus neid avada. See võib olla üsna frustreeriv ja Teil on ka raske seadmete kasutust jälgida.

Uurige ka, mis ajal päevas ta tahab oma ekraaniaega kasutada. Kui mängud on võrgus, siis võib juhtuda, et teatud ajal on mängimas ka olulised sõbrad. Ta võiks selle aja ise valida ja edaspidi jälgite, et Te sellest ka kinni peate.

Lapsega rääkimise, kuulamise ja tema kaasamise mõte on selles, et nii saate talle anda osa vastutusest ja tekitada tunde, et ta ise saab ka otsustes osaleda. Lõplik kontroll jääb ikka Teie kanda, aga ära kuulatuna on lapsel kergem koostööd teha ja mitte vastupanuga reageerida.

Jälgige ka, kui palju teised pereliikmed ja Te ise nutiseadmeid kasutate. Kas olete ise heaks eeskujuks või pigem juhtub, et jääte tunniks, paariks ekraani kinni? Eeskuju on selle teema puhul üsna määrav.

Kirjutate ka, et poeg sukeldub mängude maailma, et väiksematele vastanduda. See on nagu põgenemine. Kas olete sellest temaga rääkinud ja öelnud, et Te sellist asja märganud olete? Kuidas poeg ennast peres üldse tunneb? Teie poolt kirjeldatud fantaasiamaailma sukeldumine võib olla märk ka suhete halvenemisest peres või siis mingitest pingetest, mis käivad kaasas muutustega. Kui palju poeg ise tunneb, et tähelepanu saab? Kui palju aega veedate kahekesi ja kas ta saab ka teise vanemaga suhelda? Kuidas ta ise tunneb, kas see aeg on piisav? Teil on peres palju lapsi ja väiksemad nõuavad kindlasti suure hulga tähelepanu. Kuidas Teil endal jõuga on, kas jaksate tähelepanu jagada?

Mõelge ka, milliseid ühistegevusi võite pojaga veel teha. Uurige, mida tema tahaks teha. Tingimus on see, et keegi sel ajal nutiseadmeid ei kasuta.

See, et poeg 4-aastast torkima läheb, on ilmselt märk, et ta ei tule oma tunnetega toime ja ei oska neid muul moel maandada. Kui olete väiksemat lohutanud, siis tasub ära kuulata ka 10-aastane. Kasutage jälle peegeldamist. Näiteks „Ma saan aru, et sa lähed torkima, sest sa tunned ennast halvasti“, „Sa tahaksid temaga mängida, aga ei tea, kuidas, ja siis ta saab haiget“, „Kui ma väiksemat lohutan, siis sa tunned ennast kõrvalejäetuna“. Usaldage oma sisetunnet ja rääkige, mis Teie meelest lapsega toimub. Aidake tal oma tundeid sõnadesse saada, et ta ei peaks seda teise torkimisega väljendama.

Kui poeg Teile ebasobivate väljenditega vastab, siis öelge, et see ei ole ok. „Ma ei luba sul endaga nii rääkida“ või „Mind solvab, kui sa mulle neid sõnu ütled. Me saame edasi rääkida, kui oled rahunenud“. Kuidas rahuneda – seda võiksite õpetada mõnel hetkel, kui Te hästi läbi saate, kui Te ei tülitse. Näiteks uurige, mis poja meelest aitaks tal sellistel vihastel hetkedel rahuneda. Õpetage talle ka näiteks hingamise jälgimist ja tehke ka kokkulepe, et kes väga vihastab, läheb teistest eemale ja proovib rahuneda. Kui rahunemise võtteid järjest enam rahuhetkedel meelde tuletada ja harjutada, siis muutuvad nad lapsele omaseks ja ta muutub paremaks oma tunnete juhtijaks.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

11.02.2017

Tere

Olete ootamatus olukorras. On ehmatav, kui nii väike laps vaatab või tunneb huvi asjade vastu, mis tema eaga meie meelest kuidagi kokku ei kuulu.

On väga hea, et Te lapsega ei riielnud ning mõistate tema uudishimu asjade vastu, mida ta varem näinud pole. Enamasti satuvad lapsed porno- või erootikavideote peale väga juhuslikult või mõne „teadlikuma“ sõbra initsiatiivil. Kuid küsimused seksi kohta võivada tekkida ka ilma videote nägemiseta.

Et lapsel oleks edaspidises elus eluterve suhtumine seksuaalsusesse, siis on tähtis viis, kuidas neil teemadel lapsega rääkida. Riidlemine või vastused nagu „sa oled veel liiga väike ja me sellest ei räägi“ või „sellest ei räägita“, võivad tekitada pigem tunde, et tegu on mingi ebaloomuliku teemaga. Seeläbi huvi pigem kasvab, kuid vanematena ei saa me enam olla kindlad, mis allikatest laps oma küsimustele vastuseid otsima hakkab.

Seega on hea, et Te oma lapse telefonist sellise video leidsite. See annab Teile võimaluse ise teema üles võtta. Leidke aeg, et koos lapsega rahulikult rääkida. Esmalt võiksite uurida, kas tal tekkis nähtud videote kohta küsimusi. Tasub teada, et lapse jaoks võib seksuaalakt tunduda vägivaldse tegevusena (eriti kui tegu on pornograafiaga) ja see on hirmutav. Uurige, kuidas Teie lapsega on? Mis mõtteid või tundeid tal tekkis?  Kui laps ei oska midagi küsida või arvata, selgitage ise lühidalt, et see, mida need inimesed tegid, on pigem täiskasvanute mäng ja kui inimesed teineteist armastavad, siis nad võivad nii teha. Ärge hakake last ise küsimustega pinnima või talle liialt infot jagama. Pigem on oluline tekitada lapses tunne, et neil teemadel Teiega arutamine on lubatud ja ta saab edaspidi oma küsimustega Teie poole pöörduda.

Pöörake tähelepanu ka lapse telefoni ja muude koduste nutiseadmete turvalisusele. On mitmeid võimalusi, kuidas saate teatud sisuga infot oma lapse telefonist eemale hoida ja telefoni lapse jaoks turvalisemaks teha.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

20.12.2016

Tere

Olete ehmunud, et lapsel on veebis videod, mida ta enam kustutada ei saa. Teie kirjast ei selgu, mis sisuga need videod on, kuid igal juhul on see väga hea koht lapsega arutamiseks, mida ja miks üldse veebi üles riputada.

Lapsed (paraku ka paljud täiskasvanud) ei taju veebipostituste jäädavust ega ka seda, kui palju inimesi neid postitusi tegelikult näha võib. Uurige lapselt esmalt, kuidas tema meelest veebi postitatud asjad levivad? Kas ja mis on tema meelest võimalikud ohud, kui sa midagi postitad? Ehk siis, uurige tema arusaamasid ja kui palju ta üldse teab netiturvalisuse kohta. Kas ta teab ka, mis veebis on viisakas teha ja mis mitte?

Kui laps on unustanud oma meiliaadressi ja parooli, siis sellestki tuleks rääkida. Mis ohud on, kui ta oma paroole ei hoia? Kui ta oma kontole ligi ei pääse või seda kustutada ei saa, siis võib juhtuda, et keegi tema kontole ikkagi sisse häkib ja seda kuritarvitab.

Uurige koos ka veebilehte http://www.targaltinternetis.ee/

Tehnilise poole kohta võite nõu küsida ka veebikonstaabel Maarja Punakult https://www.facebook.com/veebikonstaabel.maarja/?fref=ts. Usun, et tema võiks Teile ehk veel mõne soovituse anda, kuidas ikkagi kontole ligi pääseda ja videosid kustutada.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

17.12.2016

Tere!

Küsite, mida peaksite tegema, kuna kuulsite vabatahtlikuna töötades ühe lapse kohta informatsiooni, mis teid häirib.

Kuna tegu ei ole otseselt lapse jaoks eluohtliku situatsiooniga, siis ei ole vaja ka eriliselt reageerida. Kui teil on noormehega hea kontakt, siis võiksite muidugi soovitada tal loobuda öistest FB külastustest.

Kuigi noormehe poolt öeldu ei viita veel otseselt netisõltuvusele, võite enda toetuseks uurida Hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse kodulehte. Lisan lingi: http://www.15410.ee/avaleht.php?c=27&h=127&a=111

Kõike head soovides
Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

29.09.2016

Tere!

Mõistan, et teie teismeline poeg veedab kõik oma vähegi vabad hetked arvutis ja nutitelefonis. Noormees on tagasihoidlik ja reaalelus mitte just suur suhtleja.

Lugedes teie kirjeldust olukorrast, mõistan teie muret.  Kui arvuti ja telefon on hõivanud kogu elu ja laps (või täiskasvanu) ei oska leida motivatsiooni millegi muuga tegelemiseks, kui ta ärritub, kui on mingi takistus ja ta ei saa  oma meelistegevusega tegeleda, siis on see märk, et probleemiga oleks mõistlik sügavamalt tegeleda.

Kindlasti ei ole 16-17-aastasele noorele võimalik seada lihtsalt rangeid keelde. See tekitab vaid vastupanu. Eelkõige peaks lapsel tekkima mõistmine, et midagi on valesti ja ta vajab abi. Alles peale seda saab eeldada, et noormees võtab vastutuse olukorra üle ja isegi siis vajab ta suure tõenäosusega oma pere abi.

Päris põhjalikku infot leiate Hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse kodulehelt. Vaadake: Avaleht/teised käitumuslikud sõltuvused/Arvutisõltuvus.

Lisan ka vastava lingi.

http://www.15410.ee/avaleht.php?c=27&h=127&a=111

http://www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/vaimne-tervis/ulevaade-vaimse-tervise-probleemidest/digisoltuvus

Selleks, et aidata oma last, on eriti oluline, et teil oleks temaga hea kontakt ja usalduslik suhe. Sõltuvuse osas saate te jagada informatsiooni. Kui laps ei soovi rääkida (teismelistega juhtub tihti nii), siis võiksite proovida suhelda alustuseks meili teel. Kirjutage talle kiri, kus kinnitate, et armastate ja hoolite temast väga, kus väljendate oma muret olukorra üle. Paluge, et laps vaataks üle ka Hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse kodulehe. Küsige, kas näiteks järgmise päeva õhtul oleks ta nõus teiega arutlema olukorra üle. Kui ta vastab, et tal ei ole aega vms, siis paluge, et ta teeks ise ettepaneku, millal saaksite rääkida. Kui teil õnnestub nõusolek saada, siis jooge näiteks koos teed, pakkuge kooki vms., mis lapsele maitseb. Ärge hellitage esimeselt katselt liiga suuri lootusi. Arvan, et seda tegevust võiks katsetada mitmeid kordi. Väljendage oma muret ja küsige, kas teie saate mingil kombel last aidata, et olukord muutuks. Kui laps kasvõi midagi räägib, siis olge pigem hea kuulaja. Ärge mõistke hukka. Peegeldage talle tagasi tema enda mõtteid. Kui laps tajub, et tema mõtted on aktsepteeritud, siis võimaldab see tal endal olukorda justkui kõrvalt vaadata. Kui jagate õpetusi, keelde ja soovitusi, ilma, et ta neid küsinud oleks, siis aktiveerub vastupidine protsess ja vastupanu. Kindlasti saate te mingil hetkel küsida, kas poeg oleks nõus kuulama teie soovitusi. Selleks hetkeks võiksite olla valmistunud. Teil võiks olla mõned konkreetsed ettepanekud, kuidas poega aidata. Näiteks võiksite minna koos nõustamisele. Või saate planeerida hoopis huvitavaid tegevusi ühiselt pereringis. Võib olla pakute lapsele mõne toreda idee uue hobi alustamiseks.

Võib juhtuda ka nii, et pojaga vesteldes, tema mõtteid kuulates ja natuke ka enda omi jagades, saate hoopis kinnitust, et olukord ei olegi nii hull, pinge langeb ja mõistate oma last paremini.

Edu soovides

Tiina Teska
pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

13.09.2016