Geenitest reetis saladuse: 17 aastat tagasi sai Katrin teada, et on lapsendatud. „Pilt sellest hetkest on siiani silme ees“
Katrin elab koos perega, kus kasvab neli last, väikses Eesti linnas pealtnäha tavalist elu. Seniajani pole ta kõigile tuttavaile rääkinud oma elu suurimast üllatusest – 17 aastat tagasi sai ta teada, et on lapsendatud.
Teadasaamise hetkest muutus Katrini (37) elu justkui seebiooperiks või muinasjutuks, kus selgub äkitselt, et peategelase ema-isa polegi ta pärisvanemad, süžeepöördeid jagub nagu telesarjas – kord pisarad, kord rõõm – ja sugulasi ilmub välja kui seeni pärast vihma.
Kasvatame lapsest pianisti!
Katrin oli oma vanematele oodatud laps. Paraku aga seadis nende ettekujutus lapse tulevikust muusikuna lati nii kõrgele, et Katrin sinna ei ulatunud – ega tahtnudki ulatuda. Tütrele seati varakult kõrged ootused: saavutused muusika vallas, eeskujulik käitumine, laitmatult valged põlvikud ja kohustus olla parem kui naabritüdruk. Katrin tahtis aga midagi muud. Muusikakooli klaveri- ja viiulitunnid oleks ta meelsamini vahetanud poistega garaažikatustel turnimise vastu. Pealegi oli Katrinil juba lasteaiast saati kindel teadmine, et temast saab kunagi kasvataja – ja nii hiljem läkski, kuigi tänapäeval öeldakse selle ameti kohta lasteaiaõpetaja. Vastuolu vanemate ootuste ja reaalsuse vahel kasvas ajaga lõheks, mis viis läheduse ja mõistmise kadumiseni.
Katrin oli üheksa-aastane, kui ta ema vähki suri. Isa jäi last üksi kasvatama, kuid mees ei tulnud valuga toime ja varsti tuli perre alkohol. „Ema surma ja isa süveneva alkoholilembusega lõppes ka minu lapsepõlv, sest rollid isaga vahetusid ja tihti pidin mina olema see, kes teda valvas ja kasis,“ meenutab Katrin.
20aastaselt selgus tõde
Kui Katrin sai 20, plaanis ta teha teoks ühe ammuse mõtte – geenitesti. Naine lootis saada teada, kas tal on pärilik soodumus vähiks, mis oli viinud talt ema ja purenud noorest peast ka isa. Kui aga Katrin mainis testi tegemist isale, vakatas too ning palus Katrinil „korraks läbi tulla“. Katrin läks isakoju ja kuulis midagi, mis kogu ta senise elu alustalad kõikuma pani. Isa ütles ilma pikema sissejuhatuseta: „Sul pole vaja neid uuringuid teha. Sa oled lapsendatud. Su bioloogilised vanemad on elus ning sul on mitu õde-venda.“
Mind ei ole olemas!
Rohkem Katrin sellest vestlusest midagi ei mäleta. „Selliseid asju ei saa ju ometi elus juhtuda! Ma ei mäleta, mida tundsin – emotsioone justkui polnud. Lihtsalt seisin ja kuulasin. Pilt sellest hetkest on siiani silme ees. Mul polnud ju kahtlustki – meil mõlemal emaga olid ühesugused tumepruunid silmad ja juuksed. See oli šokk, ma ei võtnud seda infot omaks. Mäletan, et nutsin pärast autos terve tee. Kodus, kui elukaaslane meeleheitlikult üritas aru saada, mis juhtunud oli, suutsin vaid korrutada: mind ei ole olemas, mind ei ole olemas.“ Alles mitu päeva hiljem rääkis Katrin, mida ta oli teada saanud.
Tuli välja, et Katrinit kasvatanud isa ja ema olid teineteisele lubanud, et nad ei räägi tütrele mitte kunagi, et ta on lapsendatud. „Ju nad tahtsid mind või ka iseennast omal moel säästa,“ arutleb naine. „1980ndate lõpp oli ju veel selline aeg, kui lapsendada plaanivad naised kandsid kleidi all patja, et jätta naabritele mulje lapseootusest. Viljatus ja sel põhjusel lapsendamine olid tollal veel tabuteemad.“ Igatahes otsustasid seitsmepäevase beebi värsked vanemad kohe haiglast koju jõudes, et nende tütar ei tohi kunagi teada saada, et ta on lapsendatud. Lapse nimi muudeti ja samal päeval põletati ka kõik Katrini minevikku puudutavad dokumendid.
Eesti on väike küla
Katrini ristiema, kes oli kunagi – justkui tulevikku ette nähes – bioloogilise pere andmed üles kirjutanud, aitas tal sünnivanemad ja õed-venna üles leida. „Tuli välja, et lisaks emale, kes mind kasvatas, töötas ka mu bioloogiline vanaema meditsiini valdkonnas. Haigla kontaktide kaudu oli jõudnud mu emani info, et üks vastsündinud tüdruk antakse kohe lapsendada. Seda uudist kuuldes tõmbas ema endale valge kitli selga ja mängis medõde, kes tuli palatisse visiidile – tegelikult aga hoopis mind vaatama. Nähes mu suuri pruune silmi, teadis ta kohe, et just minu ta lapsendab.“
Kogu see info oli Katrinile hirmutav, kuid ka lohutav. „Kuulsin ristiemalt, et mu bioloogilised vanavanemad on meeldivad inimesed, ning see teadmine andis mulle julgust nendega ühendust võtta.“ Läks aasta, enne kui naine leidis endas viimaks südikust äsja leitud sugulastega silmast silma kohtuma hakata.
Esimesena nägi ta oma isapoolseid vanavanemaid. „Mäletan, et tegin enne sisenemist mitu ringi ümber nende kortermaja. Õnneks olid lähedased minuga kaasa tulnud, üksi poleks ma julgenud,“ meenutab Katrin ja lisab, et oli enamiku kohtumisajast vait, sest tahtis vaikselt oma seisukohti kujundada. „Ristiema rääkis minu eest, mina vastasin vaid küsimustele.“
Järgmine kohtumine toimus bioloogilise isaga. „Tema tahtis minuga juba varem kokku saada, kuid mina polnud valmis, lükkasin kohtumist aina edasi. Ühel hetkel aga istusimegi sealsamas vanavanemate korteris tuttava kohvilaua taga ja vestlesime,“ meenutab ta. „Mäletan, et mõtlesin, kui kohutav „isa“ ta on, sest ta ei mäletanud, mis nimi mulle sünnitusmajas pandi. Tema ütles ühe nime, mina aga teadsin teist.“
Seejärel kohtus Katrin õdedega. Kuna nii teda kasvatanud isa kui ka ta bioloogilise isa juured on Läänemaalt, sai Katrin aru, et veetis kõik lapsepõlvesuved maal vaid paarkümmend kilomeetrit oma sünniperest. „Eks ma suviti Paralepa rannas võisin oma õdede ja vennaga samu radu kõndida.“
Venna ja bioloogilise emaga kohtumise jättis Katrin viimaseks. „Ema kutsus mind oma koju külla, sõitsime elukaaslasega sinna kahekesi. Oli tore ja meeldiv, aga eks ma ootasin vabandusi ja selgitusi, miks ta oli otsustanud minust loobuda. Neid aga ei tulnud. Emal läksid muidugi silmad märjaks, kui ta mind nägi ja kallistas. Ta rääkis, et on mõttes igal aastal mu sünnipäeva tähistanud, aga ma ei saanudki kunagi teada, miks ta minust loobus. Seda üht ja ainsat vastust, mida ma ka usuksin ning mis mulle rahu tooks, ei ole ma kunagi saanud.“
Nüüd pole enam kelleltki küsida, sest ka Katrini bioloogiline ema suri. „Ma olen saanud kaks korda matta oma ema ja kaks korda isa. Mõlemad emad viis vähk, mõlemad isad murdusid alkoholi kätte.“
Segased tunded
Oma bioloogilisi vanemaid ei suutnud Katrin kunagi emaks ega isaks nimetama hakata, vaid kutsus neid ikka nimepidi. „Ma ei ole oma taasleitud sugulastega kunagi tundnud, et oleksime päriselt üks pere. Igatsesin mõistmist ja lähedust, mida pere puhul ette kujutasin, aga seda ei tekkinud. Kuigi nad võtsid mind kohe vastu ega ole olnud mingit ebavõrdset kohtlemist, tundsin end ikka külalisena. Võib-olla on see seotud sellega, et ma pole nende keskel üles kasvanud,“ tunnistab Katrin. „Saan nendega alati heameelega kokku, aga alati on midagi justkui puudu.“
Veel üks õde
Viis aastat hiljem sai Katrin teada, et ka tema 15 kuud vanem õde oli antud lapsendamisele – pere loovutas kaks noorimat last otse sünnitusmajas. „Selgus, et see „vale“ nimi, mille isa oli mulle esimesel kohtumisel öelnud, kuulus hoopis õele. Mainisin seda nime kord ühele oma õdedest, kes läks seda bioloogiliselt emalt küsima. Ilmselt tundis ema end nurka surutuna ja tunnistas: tõepoolest, teil on veel üks õde,“ kirjeldab Katrin oma aina kirjumaks muutuvat lugu.
„Kui kuulsin, et mul on õde, kes samuti lapsendati, otsustasin ta üles otsida. Teadsin, et ta oli sündinud samas haiglas, kus mina. Lisaks sain bioloogiliselt emalt teada ka tema sünninime ja kuupäeva ning kirjutasin kohe maavalitsusele,“ kirjeldab Katrin otsingute algust. Aga kui saabus vastus, seisis seal, et õde kasvatanud vanemad ei ole nõus tema kohta infot jagama. „Nii nagu minu omad, polnud ka mu õe vanemad talle öelnud, et ta on lapsendatud. Sain teada vaid niipalju, et ta on elus ja elab Eestis. Siis ei jäänudki muud üle, kui oodata. Oodata, et ehk tuleb kord päev, mil tema hakkab mind otsima.“
Möödus veel viis aastat, kuni Katrin tundis, et peab uuesti küsima – äkki on õe vanemad vahepeal meelt muutnud. „Saatsin avalduse sotsiaalkindlustusametisse ja jäin ootama, sees keerlemas vastuolulised tunded. Eelmine vastus oli ju olnud eitav ja ma ei julgenud endale lootust lubada,“ meenutab Katrin. Ühel päeval leidis ta postkastist ametniku kirja: „Teie õde on leitud. Käis just minu juures. Saatuse tahtel sai ta alles eile oma vanematelt teada, et on lapsendatud. Kui ennast natuke kogub, helistab Teile ise.“
Õde helistas Katrinile juba samal päeval ja kohe lepiti kokku kohtumine. „Minul läks aasta aega, et harjuda mõttega, et olen lapsendatud, aga tema helistas mulle juba paar tundi hiljem! Selles mõttes oleme täielikud vastandid. Kuid välimuselt oleme väga sarnased. Suheldes oleme mõistnud, et meie erinevused tulenevad sellest, et kasvasime eri peredes,“ jagab Katrin.
Just selle õega on Katrinil kujunenud lähedane side. Kuigi suhted ka teiste õdede ja vennaga on head, on nende kahe vahel midagi erilist – neid ühendab miski, mida mõistavad vaid saatusekaaslased. Jututeemadest ei tule kunagi puudust ja koosviibimine on alati loomulik. Nüüdseks on nad teineteise eludes olemas olnud juba pea kaheksa aastat – ja iga päev tundub kinnitavat, et pikad otsingud tasusid end ära.
Ei peaks olema saladus
Katrin on veendunud, et lapsendatud lapsega tuleb rääkida ausalt juba algusest peale – nii, nagu laps on parasjagu valmis kuulama ja mõistma –, et osa lapsi kasvab ema südame all ja osa ema südames. „Lapsendamine ei peaks olema saladus, vaid elu loomulik osa. Lapsel peab olema õigus selle infoga üles kasvada, teha oma otsuseid ja järeldusi ning soovi korral oma bioloogilise perega kontakti otsida. See on ju inimese lugu ja seda ei tohi temalt ära võtta.“
Katrini enda lapsed on vanuses 3–14 ja nende ees pole ta kunagi saladust teinud, et on lapsendatud. „Mu lapsed joonistavad koolis sugupuusid, kus on rohkem vanaemasid-vanaisasid kui teistel. See on ka nende lugu ja mina saan omalt poolt aidata, et lapsendamise teema ei oleks nendele võõras ega tabu.“
Oma lapsepõlvekodus kogetud karmus, hirm ja ka füüsiline karistamine on jätnud Katrinisse jälje, mida ta on otsustanud oma peres mitte korrata. Oma lastega on ta valinud teistsuguse tee – ilma ähvarduste ja vägivallata, julgustades, mitte sundides. Lisaks on Katrin veendunud täiskarsklane.
Kui mõtled otsida juuri
„Soovitusi anda on väga raske, sest lugusid on erinevaid – õnneliku lõpuga ja mitte nii õnnelikuga. Minul oli õnne, mida paljudel ei ole. Olen vahel mõelnud, et mida ma oleksin teinud, kui mul poleks olnud ristiema paberit vanemate andmetega ja lähedasi mu ümber. Ma ei tea. Aga isegi nende teadmiste ja toega läks mul terve aasta, et infot seedida ning leida endas julgus teha esimene samm,“ räägib Katrin. „Kas ma midagi kahetsen? Ei. Kas mul on millestki kahju? Jah. Mul on kahju paljudest asjadest, mis ei sõltunud minust. Kui ma oma loole mõtlen, siis tunnen tihti, et minult on midagi võetud, mida kelleltki võtta ei tohiks.“
Nüüdseks on Katrin oma looga rahu teinud: „Mul on rõõm, et leidsin endas julgust alustada täiesti uut ja ootamatut elu, ühendust võtta ja ühendusse jääda. Julgust kohtuda ja andestada. Kui ma saaksin aega tagasi keerata, teeksin kõike uuesti just nii, nagu tegin. Kui vaid saaksin küsida oma vanematelt, nii bioloogilistelt kui ka neilt, kes mind kasvatasid: kas nemad teeksid ka samamoodi?“
Täiskasvanud lapsendatute kogukond
Facebookis on grupp, kuhu kuulub praegu ligi 90 inimest, keda ühendab üks – nad on kõik lapsendatud.
Lapsendatute kogukonna liige Siiri Urbas:
„Täiskasvanud lapsendatute kogukond „Olen lapsendatud“ on usalduslik kuuluvusruum, kus kohtuvad inimesed, keda seob sarnane elukogemus. See ei ole tugigrupp, vaid kogukond – siin pole määratud osalemiskordade arvu, hierarhiat ega juhendajat, vaid siin on olulised võrdsus, vastastikune toetus ja inimlik väärikus. Kohtutakse Facebookis, Zoomis ning soovi ja võimaluse korral ka päriselt. Igaühe kogemus on väärtus, iga liige ühtaegu saaja ja andja. Sageli on keeruliste elusündmustega toimetulekul professionaalse abi kõrval või selle asemel edasiviiv rääkida kogetust inimestega, kes on või on olnud sarnastes olukordades. Mõnikord piisab teadmisest, et see ruum on olemas.“
Kuidas kogukonnaga liituda?
Täiskasvanud lapsendatute kogukonnaga on võimalik liituda kõigil täiskasvanud lapsendatutel, kes avaldavad selleks soovi Facebooki grupi „Olen lapsendatud“ või MTÜ Oma Pere (+372 5689 0150 info@omapere.ee) kaudu. Ainsaks tingimuseks on nõustuda kogukonna hea tavaga hoida heasoovlikku suhtumist ja lapsendatute vahel jagatava info konfidentsiaalsust.
Õigus oma lugu teada
Sotsiaalkindlustusametis (SKA) lapsendamistega tegelev spetsialist Elo Tenusaar rõhutab, et kuigi Eestis kehtib lapsendamissaladus, ei tähenda see, et lapse eest tuleks tema päritolu varjata. „Vastupidi, lapsele on oluline teada, kes ta on, kust tuleb ja milline on tema lugu,“ ütleb Tenusaar. „Oma juurte tundmine aitab kujundada identiteeti ning mõista ka paremini tervisemuresid. Avatud ja aus suhtlus lapsega tema päritolu teemal loob usaldust ja aitab hoida eluterveid suhteid perekonnas.“
Peredele, kes soovivad lapsendada, selgitatakse juba nõustamise ja hindamise käigus, kui tähtis on lapsele tema päritolust rääkida. „Julgustan kõiki, kes vajavad tuge või nõu, kasutama meie tugiteenuseid, mis on mõeldud hooldus-, eestkoste- ja lapsendajaperedele. Näiteks on võimalik ennast ette valmistada lapsega tema päritoluloo jagamiseks.“
Viimase nelja aasta jooksul on SKA poole pöördunud 234 oma päritolu kohta teavet otsivat inimest. Ainuüksi 2024. aastal tuli selle kohta 68 pöördumist – senine rekord. See näitab, et teadmine ja usaldus selle võimaluse vastu on kasvanud.
Kui oled lapsendatud või sul on tekkinud küsimusi, võta julgesti ühendust: Elo Tenusaar, elo.tenusaar@sotsiaalkindlustusamet.ee, 5190 3792.
Intervjueeris: Silja Kessler
Lugu ilmus augustis 2025 ajakirjas Eesti Naine
