Küsi nõu

Tere
Avastasin lapsel e-sigareti. Ma ei nuhi oma lapse järgi, aga kuna mitmeid kordi tema tuppa sisenedes on ta käitunud närviliselt, nagu tal oleks midagi varjata, siis ühel päeval otsustasin tema sahtlisse vaadata ja leidsingi e-sigareti. Keeruline on temaga nüüd sellel teemal vestlust alustada, kuna see ei tulnud ju välja n-ö vahelejäämisega, vaid minu salajase kontrolliga. Ma ei taha, et ta kaotaks usalduse minu vastu, kuna vaatasin salaja tema asju, aga samas ma ei taha, et ta oma elu hakkaks selle vidinaga hävitama. Mina ise ei suitseta ja isa ka ei suitseta. Elame lapse isaga lahus ja kõik koos selliseid asju arutada ei saa, kuna isa on pigem selline ähvardaja tüüpi.
Küsimus ongi, kuidas lapsega alustada vestlust ja talle ütelda, et ma tean, et ta kasutab e-sigaretti, samas tahan, et meil säiliks usalduslik suhe?

–––

Tere!

  • Alustage vanemana lapsega vestlust sellest, et olete tähele pannud, et laps on viimasel ajal kergesti ärrituv ning olete tundnud toas imelikku lõhna. Küsige lapse käest, kas ta on proovinud e-sigaretti?
  • Samuti on mõistlik küsida, mida laps arvab e-sigarettide tarvitamisest, mis põhjusel ta seda proovis – kas lihtsalt kaaslaste survel või on tal mingi mure? Samuti võiks lapsega rääkida, millist mõju e-sigareti tarvitamine tema arvates talle võiks avaldada?
  • Ühtlasi võiksite selgitada, milline seos on e-sigarettide tarvitamisel ja selle mõjul lapse õppeedukusele – et see nõrgendab mälu, raskendab keskendumist, halvendab otsustamisvõimet ja pikaajalisel tarvitamisel tekitab sõltuvust.
  • Võiksite selgitada, et lapse aju areneb 25. eluaastani ning mõistlik on kokku leppida, et kuni täiskasvanuks saades ta e-sigaretti ei tarvita.
  • Võib rääkida piisava une olulisusest, sest uimastite tarvitamine mõjutab magamise kvaliteeti. Piisav uni on väga vajalik, et koolis oleks kergem õppida, et oleks head suhted kaaslastega (vähe maganuna on laps väsinud, pahur ja kergesti ärrituv). Kindlasti võiks rääkida, et kuidas saab laps oma vajadusi rahuldada uimastite asemel tervist toetavatel viisidel.
  • Kindlasti on vajalik vanematel omavahel kokku leppida, et ka teine vanem räägiks lapsega ja lepiks sarnastes käitumispõhimõtetes lapsega kokku. Hoolimata sellest, et kasvatusmeetodid on erinevad, peaksid omavahelised kokkulepped olema vanematel lapsega samad.
  • Mõistlik on lapsega rohkem aega koos veeta; näidata ise eeskuju, millised lõõgastavad tegevused aitavad, kui on stressirohke aeg, et laps õpiks oma stressi juhtima tervist toetavate tegevuste abil.

Lapse kasvatamise puhul pole ühte õiget lahendust, see on pidev protsess. Vanemana saate mõjutada lapse otsuseid ja suhtumist ning varakult seatud piirid peavad paremini. Nii aitate oma lapsel saavutada tema täielikku potentsiaali.

Agne Kivisaar
Tervise Arengu Instituudi vaimse tervise edendamise osakonna projektijuht

24.05.2024

Erivajadusega lapsed on väga mõjutatavad koolikaaslaste poolt, kes salaja veibivad koolis. Hiljuti organiseeriti mu lapsele tänavadiileri abiga e-sigaret. Last õhutas ta parim sõber kooli kaasa võtma ja seal jäid nad vahele. Kool ei soovinud ümarlauda ja ringi vanematega, ignoreeriti seda, et mu laps pole iialgi keelatud aineid tarbinud, ammugi kooli võtnud. Kooliga suhe on keeruline ja noorsoopolitseisse ise helistades sain infot, et neil puudub õigus reide teha ja tulla kooli selgitustööd tegema. Mul on soov leida lahendusi, kuidas tõkestada e- sigareti tarbimist me erivajadustega laste koolis. Sotsiaalpedagoog ei soovi justkui tuvastada igapäevaseid tarbijaid, jääb mulje, et õpetajad on ka käega löönud. Mida võiks ette võtta? Mulle pole vaja rääkida, et pean lapsega avatult vestlema jne. Probleem on sügav koolis, kus keelatud ainete tarbimisega ei tegeleta ja selgitustööd eeldatakse igapäevaselt kodus. Mida saavad õpetajad ära teha? Kust saaksid nemad koolitusi, et mil viisil toimida veipijatega, kes mõjutavad otseselt teisi lapsi? Öelda EI õpetatakse kodus, aga kui koolis lokkab tarbimine, käib äri, siis kuidas vanemana saaks midagi ära teha, et koolis toimuv ei mõjutaks niivõrd last?

–––

Tere

Olete mures oma 15-aastase lapse pärast, kelle koolis levivad e-sigaretid.
Tihti ei pruugi koolipersonal teada, kuidas e-sigaretti tarvitava lapse puhul käituda ning koolis võivad olla vastavasisulised kokkulepped tegemata. E-sigarettide nagu ka teiste uimastite (alkohol, narkootikumid) puhul on üks olulisi tegevusi hea koostöö kooli ja kodu vahel. Omalt poolt saame anda soovitusi tegevusteks, mida saate enda lapse koolipersonalile soovitada.

Soovitame uurida, millised on teie koolis kokkulepped e-sigarettide tarvitamise osas ja kas on läbi räägitud, kuidas tarvitamise juhtumite puhul käituda tuleb. Häid soovitusi, kuidas koolis võiks e-sigarette tarvitavate lastega toimetada, leiab siit: E-sigarettide tarvitamise pidurdamine ja ennetamine koolis. Eelmisel aastal korraldas Haridus-ja Teadusministeerium õpetajatele ja koolipersonalile mitmeid veebinare e-sigarettide ning veipimise teemal, siit leiab veebinari järelvaatamiseks.

Lisaks mõned soovitused, millest kodustes vestlustes lapsega lähtuda:

  • Olge jätkuvalt toetav, et laps julgeks oma muredega Teie juurde tulla ning rääkida ka vahejuhtumitest, sh suitsu pakkumisest.
  • Võtke ette pikem vestlus lapsega. Esmalt kuulake ära, mida tema ja ta sõbrad e-sigarettide kohta arvavad. Nii saate teada, milliseid selgitusi on Teil hiljem lapsele vaja anda. Kui hakkate ise kohe kahjulikest mõjudest rääkima ja last enne ära ei kuula, siis ilmselt ei kuula ka tema Teid.
  • Kuulates proovige olla hinnanguvaba ja last mitte kritiseerida. Vastasel juhul ta ilmselt ütleb, et Teid ei huvita või Te nagunii ei saa aru. Hinnanguvaba kuulamine ei tähenda, et Te lapse arvamusega nõustute. Eesmärk on aru saada, miks laps e-sigarettideni on jõudnud. Üsna tõenäoliselt usub ta, et tegu on kahjutu tegevusega või siis ei oska sõpradele „ei“ öelda. Sageli tahetakse ka kampa kuuluda ja seetõttu tehakse kahjulikke asju. Kuulates hinnanguvabalt ja last kritiseerimata, saate tegelikud põhjused paremini teada. Põhjuseid mõistes saate aidata lapsel tervist kahjustavat käitumist suurema tõenäosusega lõpetada.
  • Kui olete lapse arvamuse teada saanud, siis alles rääkige sellest, miks e-sigaretid ja üldse suitsetamine on kahjulik. Rääkige ausalt. Näiteks ei usu lapsed, et iga suitsetaja saab vähi, sest reaalne elu seda ei kinnita. Selgitage lapsele, et vesipiip, nuusktubakas ja e-sigaret on samuti kahjulikud nii nagu tavalise sigareti suitsetamine ning nende tarbimine on lastele keelatud. Noore inimese arenevale ajule ja kasvavale kehale on suitsetamine eriti ohtlik, lisaks tekib noortel ka nikotiinisõltuvus kergemini.
  • Murdke suitsetamisega seotud müüte, näiteks et suitsetamine aitab kergemini suhelda (lihtsalt ühine tegevus, milleks võiks hoopis olla mõni hobi), et see muudab inimese võimekamaks (pikas plaanis hoopis vähendab vaimseid võimeid) või et see on lihtsalt tore (suitsetamise hind on väga kõrge ning nii arvamine näitab pigem inimese võimetust mõelda suitsetamise tagajärgedele).
  • Kui laps vaidleb vastu, siis taas pigem kuulake, et aru saada, mida ta mõtleb. Kui olete selle teada saanud, siis saate uuesti selgitada fakte.
  • Seejärel öelge lapsele, mis on Teie hoiak ja arvamus sellise tegevuse suhtes. Öelge, et Te ei luba tal e-sigarette osta ja kasutada, sest see on seadusevastane ning lapse tervist kahjustav. Teie aga vastutate lapse eest. Olge oma arvamuse selgitamisel konkreetne ja väljendage ka tundeid. Öelge, kui häiritud Te tegelikult olete sellest, et laps e-sigaretti kasutanud on.
  • Seejärel küsige, milline on lapse ettepanek, et sellist olukorda enam ei tekiks. Nii panete ka temale vastutuse oma käitumise muutmise eest. Vajadusel rääkige, kuidas eakaaslastele „ei“ öelda või kas see kamp, kuhu kuulumiseks peab suitsetama, on tegelikult ka lahe ja ihaldusväärne.
  • Tehke kokkulepe, et laps enam e-sigaretti ei kasuta. Selline kokkulepe võib tunduda utoopiline, aga toimib siis, kui eelnev vestlus on olnud põhjalik ja vastastikku lugupidav. Eelpool kirjeldatud viis vestlust läbi viia on tõhus, sest see tugineb lapse ja vanema vahelisel heal ning usalduslikul suhtel. Lisaks on lastel sageli puudulikud/väärad teadmised e-sigarettide kohta ja adekvaatne info on õigete otsuste tegemiseks hädavajalik. Kuigi see võib tunduda meie tavamõtlemisele risti vastupidine, siis on ka uuringud kinnitanud, et karistused ja ähvardused ei ole tõhusad, sest tuginevad hirmul. Hirm omakorda soodustab valetamist ja varjamist ning vaenu vanemate vastu.

Heade soovidega
Triin Vilms
Tervise Arengu Instituut

26.09.2023

Tere
Olen 11-aastane tüdruk ja mu kasuisa teeb suitsu ja ei lõpeta kunagi. Ja kui suits on otsas, siis ostab suitsu juurde ja ei tea, kuidas teda panna lõpetama.

–––

Tere!

Aitäh, et kirjutasid! Kas ma saan õigesti aru, et Sind häirib see, et Su kasuisa teeb suitsu? Kas sa oled vanematega sellest rääkinud?
Mõistan Su muret ja kinnitan, et see pole Sinu vastutus. Kui Su kasuisa soovib suitsetamisest loobuda, siis nõustamiskabinettidest (www.tubakainfo.ee/kontakt/) saab juhiseid ja tuge loobumiseks. Passiivne suitsetamine (kui mittesuitsetav inimene viibib tubakasuitsuga saastatud keskkonnas) on tervisele ohtlik. Laste juuresolekul ei tohi suitsetada, isegi kui viibite koos vabas õhus. Laste tervist mõjutab see eriti, kuna laste hingamissagedus on suurem ja organism alles kasvujärgus. Lastel puuduvad kaitsemehhanismid nikotiini tekkivate mürkide suhtes, mistõttu võivad mürgised ained jääda laste organismi kauemaks.
Sina aga proovi vanematele otse öelda, et kasuisa suitsetamine häirib sind, kasutades minavormi: „Mulle ei meeldi, et kasuisa teeb suitsu kodus. Leppime kokku, et kodus pole suitsetamine lubatud.“
Ole ema ja kasuisaga aus ning palu Sinu juuresolekut mitte suitsetada.

Jõudu!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

04.09.2023

Tervist, mul on küsimus!
Ma tegin 15–16aastasena kõige rohkem veipe ja neid ühekordseid veipe. Praegu olen 17aastane ja teen veipe väga vähe, palju vähemaks on jäänud juba see tarvitamine. Tahtsin küsida, kui ma 18aastaselt või enne ära lõpetan selle tegevuse, et kas siis vähki ei tule või mis vanuselt see vähk võib tulla?

–––

Tere ja aitäh küsimuse eest! Kuigi veipimise pikaajaliste mõjude kohta ei ole veel palju andmeid, siis tõepoolest on teada, et veipimine suurendab võimalust haigestuda vähki. See ei tähenda, et see kindlasti siis ka toimub, ning ei saa öelda ka mingit kindlat tähtaega, mille jooksul see kas juhtub või juhtumata jääb. Lisaks vähki haigestumise riski suurenemisele aga on e-sigarettidel veel hulgaliselt muid tervist kahjustavaid mõjusid (kui tahad täpsemalt teada, siis loe siit: tubakainfo.ee/mis-on-sigaretis/e-sigaret), seetõttu igal juhul soovitame Sul veipimine maha jätta. Võid pöörduda ka näiteks enda perearsti poole, et terviseriske arutada.

Kõike head soovides
tarkvanem.ee meeskond

29.05.2023

Laps suitsetab e-sigaretti, kuidas loobuda?

–––

Tere! Olete mures oma 14-aastase lapse pärast, kes suitsetab e-sigaretti ja küsite, kuidas sellest loobuda.
Eestis praegu lastele eraldi teenust ei ole – ehk et loodetavasti saate oma lapse vabatahtlikult kas perearsti juurde või nõustamiskabinetti. Nõustamiskabinetti kontaktid leiate www.tubakainfo.ee/kontakt/. E-sigaret on suhteliselt uus toode ja selle tarvitamise pikaajalised mõjud tervisele ei ole praegu teada; ka on e-sigarettide tarvitamine seaduse järgi alaealistele keelatud. Ärge andke alla ja toetage last, võtke appi tubakast loobumise nõustaja ning olge ka ise järjekindel reeglis, et teie peres ei ole see alaealisele lubatud. Ähvardamine ei mõju, väljendage lapsele enda hoolimist ja muret.

Soovitame vaadata ka soovitusi, mis on nõuandlas teistele sarnase murega kirjadele antud, ehk saate sealtki mõtteid: https://tarkvanem.ee/kusi-nou/filter/vanus-koik/teema-tubakas/sigaret/

Jõudu teile!

tarkvanem.ee meeskond

01.09.2022

Poiss tõmbab e- sigaretti. Olen selgitanud, et see ei ole tema vanuses ok ja on vägagi kahjulik. Kui olen tema toast leidnud tarvikud, siis olen ära võtnud. Laps ütleb, et mida ma taotlen sellega ja hangib uue.

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on teismelise poja pärast, kes tarbib e-sigarette ja keeldub neist loobumast. Tunnistan, et mõistan, et e-sigaretid on probleem. Need justkui ei tundugi suitsetamisena, vähemalt ei saa aru, et see kuidagi kahjulik võiks olla. See ongi erinevate pahede puhul kõige keerulisem, et tagajärjed võivad tulla alles aastakümnete pärast ja teismeline ei vaata nii kaugele tulevikku oma siin ja praegu otsuseid tehes. Ta võib teada, et suitsetamine on kahjulik, aga konkreetselt hetkel on tal raske ennast pidurdada, eriti kui sõbrad või tuttavad on sellele tegevusele andnud cool-tähenduse. Aju eneseregulatsiooni keskus areneb kuni 25. eluaastani, nii et ka sellepärast on ei ütlemine keeruline. Päris raske on hakata 14-aastast „kasvatama“. Osalt ka sellepärast, et tema arenguülesanne ongi piire katsetada ning loodetavasti jõuda sinna välja, kus ühiskondlikud normid on. Oleks kahju, kui see teema muutuks teievaheliseks võimuvõitluseks, st teie keelate ja tema astub sellest üle. Tore oleks, kui suudaksite temaga vestelda n-ö võrdsena, et ta ise tooks välja suitsetamise plussid ja miinused nii lühikeses kui pikas perspektiivis ning et ta tunneks, et võib ise otsustada, kuidas käituda. Saan aru, et see võib teie jaoks olla hirmutav, aga mõte on selles, et kui vastutab laps, mitte vanem, siis ta võib teha teisi otsuseid. Head lahendust selles mõttes, et teie saavutaksite oma tahtmise, kahjuks garanteerida ei saa. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

08.06.2022

Tere, neiu on 16-aastane ja tarvitab alkoholi, suitsetab, teeb mokatubakat, teeb e-sigaretti, teeb narkootilisi aineid ja seksib.
On tekkinud mure ta pärast. Neiu lõigub ennast. Vanemad tal ei tea sellest. Tal on diagnoositud depressioon. Ise väidab, et on väga õnnelik enda eluga. Ma olen ta lähikondlane. Tüdruk kiitleb sellega ,et tal on 5 poissi samal ajal ja räägib avalikult suguvõsa ees, kuidas iga intiimkogemus on. Koolis on tal halvad hinded ja väga palju puudumisi.
Ema ja isa on tal mures ja paanikas. Neiu käitub nendega väga halvasti, sõimab ja karjub nende peale. Sooviksin leida tüdrukule abi või nõu siit. Olen ka ise meeleheitel.

–––

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! On suur rõõm, et sellel neiul on mitmeid inimesi, kes temast hoolivad. Siiski tundub, et ta ei tunneta seda. Oletan, et tal on olnud kui mitte kodus, siis eakaaslastega suuri muresid ja südamevalu, mida ta välja ei kannata ning mis võiksid selgitada lõikumist. Äkki on ta püüdnud olla väga korralik ja täiuslik, aga kogenud palju kriitikat ja kõrgeid nõudmisi? Ehk on ta hiljuti mõistnud, et ta ei suuda kõigile ootustele vastata ja siis reaktsiooniks kõigele käega löönud? Tema käitumises tundub olevat protesti, aga ka armastuse otsimist või enda väärtuse kinnitamise püüdu. Need on muidugi hüpoteesid, mida peaks teraapiatöö käigus kontrollima. Kõige üldisemas mõttes on vaja neiul kedagi, keda ta võiks usaldada sellega, mida ta tegelikult mõtleb ja tunneb. Võib-olla ta kardab, et kui ta sellest räägib, siis tema üle naerdakse, ta tunded tühistatakse, loetakse moraali või saadakse kurjaks? Seetõttu oleks muidugi neutraalne ja professionaalne terapeut hea variant. Võib-olla suudate ja saate teie see usaldusisik olla? Sageli kestab enesehävituslik käitumine nii kaua, kuni teine n-ö vastasjõud ei kaalu seda üles ehk siis – kuni tal puudub motivatsioon teisiti käituda. Ei oska öelda, mis võiks seda tekitada. Mul on tõesti kahju, ei oska rohkem aidata. Soovin edu ja tänan, et olete hooliv!

02.12.2019

Tere! Mure seisneb järgnevas.

Oleme perega mures 13-aastase neiu pärast, preilil on tekkinud ebameeldivad sõbrad, kes kaasavad teda suitsetama ja muid aineid tarbima, tihti tahetakse jääda üksi koju ning siis tuleb tuttavatelt kirju või helistamisi, kus preili jälle parasjagu jama kokku keerab. Tüdruk oli kunagi väga lahke ja armas, arvestas teistega ja väljendas ennast suurepäraselt. Tänaseks on tal mälulüngad, tõsised tähelepanuhäired, igasugune vastutustunde puudumine, vaidleb vanematele vastu ning ei kuula ka vanemaid õdesid ega vendi. Mõned aastad tagasi olid preilil tunnistusel neljad-viied, mõni kolmgi eksis ära, kuid sel aastal ei leidnud me tunnistuselt muud kui puudumisi, millest keegi peres ei teadnud ning millest ta ise keeldus rääkima, kahed ja kolmed aastahinnetes.
Samuti ei suuda ta telefonist kasvõi mõnda aega eemal olla. Oleme üritanud asja piirata, kuid tulutult.

Neiu ise ajab kõik ema ja isa lahkumineku ning tülide kaela. Kuid see on vaid labane vabandus, sest tema käitumine sääraselt on kestnud juba umbes kaks aastat, kuid vanemad läksid lahku vähem kui aasta eest.

Kuhu peaksime pöörduma? Või mida tegema?

Isa ja ema omavahel koostööd kahjuks ei tee, kuna on lahus ning preili keerab sinna vahele vaid valede puntraid. Kasvatusmeetodid on samuti väga erinevad.

-vanemõde

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

On arusaadav, et olete mures. Kuid nii ongi: väikesed armsad tüdrukud saavad täiskasvanuks ning kuigi mitte iga kord, kuid siiski piisavalt tihti käibki suurekskasvamine läbi seesuguse käitumise, mida te kirjeldate. On ju tegu keeruka füsioloogilise ja psüühilise arenguetapiga, mida teie 13-aastane on läbimas, ja suurte muutustega kaasneb ikka pinget, mis võib kaasa tuua kriitilisi olukordi, millega toimetulekuks vajab teismeline tegelikult väga palju pere toetust, kuigi ta sõnades võib seda eitada ja kõiki teid n-ö pikalt saata. Piltlikult öeldes käivad teismelise peas ja kogu kehas suured ümberehitustööd, ja sellel suurel „ehitusplatsil“ on loomulikult palju segadust. Vanemate lahkuminek võib teismeliseea kriisi süvendada, kuid mitte põhjustada.

Ühest äärest teise kõikumine, mustvalge mõtlemine ja ka mõtlematu (vastutustundetu) käitumine kuuluvad selle ea juurde. Puberteet peabki piire katsetama, sellega õpib ta tundma iseennast, teisi ja maailma. Pere ülesanne selles olukorras on püüda last mõista ja toetada. Just mõistmise ja empaatia puudus on tihti see, mis paneb noort inimest teie kirjeldatud moel käituma: see on nagu sisemine karje: mitte keegi ei saa minust aru!

Teismelise toetamine võiks käia kahe tegevuse kaudu. Ühelt poolt selle kaudu, et talle antakse eakohaseid vabadusi (nt peaks saama pubekas valida ise oma riietumisstiili ja sõbrad, kaunistada iseend või oma tuba oma maitse kohaselt, kuulata oma muusikat, ükskõik kui hull see teistele ka ei tunduks, erimeelsuste puhul peaks kasutama kindlasti läbirääkimisi, ei tohiks kasutada jõudu – sest kohe saab sama palju jõudu vastu jne). Teiselt poolt käib teismelise toetamine selle kaudu, et pere poolt on väga konkreetselt ja kindlalt paika pandud piirid, mis on samuti mõistlik läbi rääkida. Nt kojutuleku aeg, hügieenirutiinid, õppimisse ja ekraanidesse puutuv, kodused ühisreeglid jms.

Väga oluline on võtta aega koostegevusteks ja kindlasti on vaja teismelist kuulata. Tõeline kuulamine tähendab, et on piisavalt aega ja koht, kus segamatult olla ning keskendutakse täielikult vaid kuulamisele. Seesuguse abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (tüdruku mõtted-ideed ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu). Kuulamise juurde ei kuulu moraalilugemine ega hukkamõist, ka mitte lohutamine ega nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju teismelisele hoopis vastupidist – et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. See ongi kuulamise kõige olulisem idee: ma annan teisele märku, et tema tunded ja mõtted on väga tähtsad. Alles pärast seda saab arutleda selle üle, mida saaks, võiks, tahaks teisiti teha. Seesuguse käitumisviisi valimine aitab luua ja hoida häid suhteid, usaldust – ja just seda on tüdrukule praegu hädasti vaja. Ta ei tule oma „ehitusplatsil” ehitustööde juhtimisega ise toime, kuid vaid pealtnäha võib tunduda, et ta ei soovi näha seal ühtegi teist, kes ütleks, kuidas ja mis. Ta ei usalda käsku, kuid dialoogis olles ja selle toel võib leida paremaid lahendusi ja käitumisviise, kui kirjas kirjeldatud. Kui leiate aega ka midagi lugeda, siis soovitan I. Filliozat’ raamatut „See on hullem, kui ma kartsin”, kus teismelise mõttemaailma arengut ja tema toetamisviise on kirjeldatud lühidalt ning selgelt. Vajadusel saate pöörduda ka psühholoogi või pereterapeudi poole.

23.07.2018

Tere! Teemaks oleks saanud valida nii narkootikumid, alkohol kui tubakas. Räägin loost lähemalt. Tegemist on 16-aastase noore neiuga, kes hakkas eelmisel aastal suitsetama, seksima, tarvitama alkoholi. Kõik algas uue seltskonnaga suheldes ja poiss-sõbra tekkimisel. Isa tervise tõttu hakkas neiu elama koos oma vennaga. Jälle uues keskkonnas ja jälle uute halbade sõpradega kogu eluviis jätkus. Vahepeal oli arvamus, et ta on jäänud rasedaks, kuid testi tehes tegime kindlaks, et õnneks see nii ei ole. Peale seda tundis ta ennast veel eriti hästi ja kergendunult ning jätkas kõike. Nüüdseks on asi nii kaugel, et ta jooksis venna kodust ära ja elas sõbranna juures. Sõbranna emale see ei meeldinud ning siis kolis ta oma poisi juurde. Peale seda on tekkinud kätele armid ja kriimustused, aga tema meel on hea. Armid võivad ka mujal olla, aga keha ei ole saanud vaadata. Tundub, et seksimängud või poisi mõjutused on päris kaugele läinud.

Mis võimalused ja õigused on vennal?

–––

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Olete mures õe eluviisi pärast ja soovite teada venna mõjutamisvahendeid ja õigusi.

Kui venda ei ole ametlikult määratud õe hooldajaks, siis on venna õigused vaid moraalset laadi, st ta saab oma õega rääkida, teda kuulata, püüda teda mõjutada tegema teisi valikuid, ka pakkuda talle teisi valikuid. See on võimalik siis, kui venna ja õe vahel on usaldussuhe, õde on nõus venda kuulama ja venna arvamusega arvestama. Loodatavasti on vennal olemas vennalik mõjuvõim ehk autoriteet – sel juhul saab ta neid olukordi koos õega arutada, võtta jutuks, kui palju ta olukorra pärast muretseb, mida kõige rohkem pelgab, kuidas seesugune eluviis võiks mõjutada õe tulevikku: tema tervist, haridusteed, valikuid tulevastes lähisuhetes, pere loomist. Ilmselt ka suhteid vennaga. Võib ju olla, et tal ei olegi juhust, põhjust või tahtmist neile asjadele mõelda olnud, kuid vennaga koos ehk saaks seda teha.

16-aastast enam ei kasvata. Ta on teel täiskasvanu elu poole ja kõik, mis kunagi kodust ja kasvatusega kaasa saadud on, peaks olema kaasas. Vägisi kedagi muuta ei saa, koduarest vaevalt et aitab. Kui vend on püüdnud piisavalt teda kuulata, tema valikutest aru saada, püüdnud suunata, mõista ja toetada, ent õde jätkab samasugust ohtlikku elu, siis ega muud olegi, kui tuleb leppida sellega, et ta küll püüdis, kuid ei õnnestunud.

Kui olukorrad kujunevad selliseks, et on vaja ka arsti või politsei abi, siis tuleb pöörduda. Kui on kahtlusi õe vaimses tervises, tuleks pöörduda psühhiaatriahaigla valveosakonda, mis on lahti 24/7. Kui on kahtlus, et õega on juhtunud midagi, mis nõuab politsei sekkumist, tuleks pöörduda noorsoopolitseisse.

09.05.2018

Tere!

Olukord, mida kirjeldasite, on Teile väga raske. Teie kirjast saame aru, et olete tulemusteta läbi katsetanud erinevaid vabatahtlike teenuseid. Pakuksime lisaks välja MDFT (multidimensioonilise pereteraapia) või Sotsiaalkindlustusameti kinnise lasteasutuse teenuse, mis on mõelnud lastele, kelle käitumine ohustab tõsiselt lapse enda või teiste inimeste elu või tervist. Täiendava informatsiooni saamiseks mõlema teenuse kohta peaksite pöörduma Sotsiaalkindlustusameti spetsialisti Egle Välba (egle.valba@sotsiaalkindlustusamet.ee) poole.

Loodame, et saime Teile veidi abiks olla. Kui Teil tekib veel küsimusi, näiteks vabatahtlike teenuste kohta, siis palun võtke meiega ühendust.

Heade soovidega
Tervise Arengu Instituut

–––

Tere. Mida ma veel teha saaksin? Lühidalt: Mul on teismeline (15 a)poeg, kes ei käi koolis, tihtipeale ei ööbi kodus – vahel ka nädala kaupa, ei vasta mu kõnedele, tarbib alkoholi, kanepit (v-o ka muud) ja suitsetab, pidevalt puutub kokku ka politseiga. Seltskond, kellega läbi käib, on väga kahtlane. Valetab ja jagab mulle katteta lubadusi. Olen vedanud teda mööda psühholooge, psühhiaatrit, pereteraapias osaleme, lastekaitsega suhtleme, kodus motiveerime kõikvõimalike asjadega. Ühesõnaga, olen kõik läbi proovinud, kuid mitte midagi ei muuda tema suhtumist. Kas ma peaksin ta saatma kinnisesse lasteasutusse kuhugi (kuhu?), et ta oma elu täielikult põhja ei laseks? Või on veel mingigi variant, kuidas lapsele mõistus pähe tuua… Lihtsalt rääkimisest pole kasu, olen seda meeletult palju teinud… Mul on hirm, et ta lõpuks teeb midagi hirmsat, kas endale või teistele. Ta on väga kergesti ärrituv. Ja mul ei ole õrna aimugi, kus ta viibib või millega tegeleb. Mida teha?

Ette tänades
ema

11.04.2018

Leidsin oma 13 a poisi koolikotist suitsupaki ja ta väidab, et see pole tema oma. Aga seda juttu ma ei usu. Mida ma peaksin tegema selle olukorra lahendamiseks? Laps on kinnine ega suhtle väga ning ka käitub vastu vaieldes igale asjale nagu ta oleks maailma naba. Seoses sellega plaanin minna psühholoogi juurde, et ehk aitab avada last ja saan probleemide põhjused kätte, et neid parandada ja tulevikus asjad korda. Aga seni soovin nõu selle suitsu kohta: mida, kuidas teha-reageerida?

–––

Tere

Olete mures, et leidsite oma lapse koolikotist suitsupaki. Olete lapsega sellest rääkinud ning laps ütleb, et suitsupakk ei ole tema oma. Kuna laps on kinnine ja pigem vaidleb vastu, on Teil plaanis psühholoogi juurde minna, kuid sooviksite ka nõu, kuidas ise sellele olukorrale koheselt reageerida. Kirja lugedes tundub, et Teie lapsel on käsil teismelisele omased arenguetapid. See tähendab, et on alanud iseseisvaks täiskasvanuks kasvamise protsessid – seepärast ta vaidleb, vastandub ja on emotsionaalne. Teismeline otsib ennast, katsetab ja proovib erinevaid väljakutseid. Üheks tavaliseks riskikäitumiseks on ka suitsetamine.

Võiksite proovida lapsega uuesti rääkida. Näiteks leppige kokku mõlemale sobiv aeg, kui kummalgi pole kiire ja saate olla omaette, ilma segajateta. Vestluse eesmärgiks on ühelt poolt mõista, kuidas laps suitsupakini jõudis, teiselt poolt selgitada lapsele Teie suhtumist suitsetamisesse. Küsige lapselt, mida ta suitsetamisest arvab. Kas ta on suitsu proovinud? Kui on, siis kuidas oli? Mida arvavad suitsetamisest tema sõbrad, kuidas suhtuvad suitsetamisesse klassikaaslased? Kuulake last ja hoiduge vestluse ajal hinnangutest. Mõned lapse väljaütlemised võivad olla üllatavad või ehmatavad, nende peale ei tohiks kohe reageerida, vaid proovida rahulikuks jääda. Kui laps on ära rääkinud, siis selgitage lapsele mina-sõnumit kasutades, miks te ei taha, et laps suitsetaks – näiteks millised ohud suitsetamisega võivad kaasneda („Mina hoolin sinust ja ei taha, et sa suitsetaksid, sest…“).

Lapse suitsetamisega alustamisel võib olla erinevaid põhjuseid – suitsetavad eakaaslased klassis või huviringis, sõprade surve… Võib-olla ongi laps ühe korra suitsu proovinud ja see ei tähenda, et ta pidevalt suitsetab. Iseenesest on hea, et see suitsupakk koolikotis praegu välja tuli, siis saab lapsega rääkida ka teistest riskikäitumistest. Lapsega keerulistel teemadel aeg-ajalt rääkimine aitab hoida ja arendada usalduslikku suhet lapsega ning suurendab tõenäosust, et kui lapsel tekib probleem, siis julgeb ta ka Teie poole pöörduda.

Püüdke jõuda lapsega kokkuleppele selles, et ta rohkem ei suitseta („Kuidas me saame kokku leppida, et sa enne täiskasvanuks saamist ei suitseta?“). Ja kui tahab proovida (sh e-sigaretti, vesipiipu, huuletubakat), siis tuleb ja räägib kõigepealt Teiega.
Kui selgub, et lapse koolis või klassis on probleem suitsetamisega, siis oleks hea vestelda klassijuhatajaga ja uurida, kas ta teab, mis olukord koolis on ning kuidas koolis selle teemaga tegeletakse. Kui probleem on sõpradega, siis võiks läbi rääkida oma lapse sõprade vanematega. Kindlasti oleks hea psühholoogiga arutada ka seda, kuidas probleemist võiks teiste lastevanematega rääkida ja tulevikus sarnaseid probleeme ennetada.

Lugupidamisega

Triin Sokk
lapsevanemate koolitaja

18.03.2018

Tere. Mul on suur mure ja ma ei tea, kuidas ma edasi reageerima pean. 12-aastane laps on omale ostnud e-sigareti ja seda mõned nädalad teinud. Õnneks sain jälile ja asi on nüüd temalt ära võetud. Mida teha? Kuidas last karistada? Sellise asja eest peab olema ka karistus, et enam seda ei teeks kunagi. Samuti teevad seda ka teised klassi- ja koolikaaslased. Ma ei tea, mida teha.

–––

Tere!

Teie laps on paar nädalat e-sigaretti kasutanud ja ilmselt teevad seda ka tema sõbrad. Mõtlete, milline peaks olema karistus, et ta seda enam ei teeks. Kuidas vanemana sellises keerulises olukorras edasi käituda?

  • Alustuseks proovige leida infot e-sigarettide kohta, et oskaksite lapsele seletada, mis on sellise tegevuse kahjulikud mõjud. Mõned viited eestikeelsetele materjalidele leiate teksti lõpust.
  • Seejärel võtke ette pikem vestlus lapsega. Esmalt kuulake ära, mida tema ja ta sõbrad e-sigarettide kohta arvavad. Nii saate teada, milliseid selgitusi on Teil hiljem lapsele vaja anda. Kui hakkate ise kohe kahjulikest mõjudest rääkima ja last enne ära ei kuula, siis ilmselt ei kuula ka tema Teid.
  • Kuulates proovige olla hinnanguvaba ja last mitte kritiseerida. Vastasel juhul ta ilmselt ütleb, et Teid ei huvita või Te nagunii ei saa aru. Hinnanguvaba kuulamine ei tähenda, et Te lapse arvamusega nõustute. Eesmärk on aru saada, miks laps e-sigarettideni on jõudnud. Üsna tõenäoliselt usub ta, et tegu on kahjutu tegevusega või siis ei oska sõpradele „ei“ öelda. Sageli tahetakse ka kampa kuuluda ja seetõttu tehakse kahjulikke asju. Kuulates hinnanguvabalt ja last kritiseerimata, saate tegelikud põhjused paremini teada. Põhjuseid mõistes saate aidata lapsel tervist kahjustavat käitumist suurema tõenäosusega lõpetada.
  • Kui olete lapse arvamuse teada saanud, siis alles rääkige sellest, miks e-sigaretid ja üldse suitsetamine on kahjulik. Rääkige ausalt. Näiteks ei usu lapsed, et iga suitsetaja saab vähi, sest reaalne elu seda ei kinnita.
  • Kui laps vaidleb vastu, siis taas pigem kuulake, et aru saada, mida ta mõtleb. Kui olete selle teada saanud, siis saate uuesti selgitada fakte.
  • Seejärel öelge lapsele, mis on Teie hoiak ja arvamus sellise tegevuse suhtes. Öelge, et Te ei luba tal e-sigarette osta ja kasutada, sest see on seadusevastane ning lapse tervist kahjustav. Teie aga vastutate lapse eest. Olge oma arvamuse selgitamisel konkreetne ja väljendage ka tundeid. Öelge, kui häiritud Te tegelikult olete sellest, et laps e-sigaretti kasutanud on.
  • Seejärel küsige, milline on lapse ettepanek, et sellist olukorda enam ei tekiks. Nii panete ka temale vastutuse oma käitumise muutmise eest. Vajadusel rääkige, kuidas eakaaslastele „ei“ öelda või kas see kamp, kuhu kuulumiseks peab suitsetama, on tegelikult ka lahe ja ihaldusväärne.
  • Tehke kokkulepe, et laps enam e-sigaretti ei kasuta. Selline kokkulepe võib tunduda utoopiline, aga toimib siis, kui eelnev vestlus on olnud põhjalik ja vastastikku lugupidav. Eelpool kirjeldatud viis vestlust läbi viia on tõhus, sest see tugineb lapse ja vanema vahelisel heal ning usalduslikul suhtel. Lisaks on lastel sageli puudulikud/väärad teadmised e-sigarettide kohta ja adekvaatne info on õigete otsuste tegemiseks hädavajalik. Kuigi see võib tunduda meie tavamõtlemisele risti vastupidine, siis on ka uuringud kinnitanud, et karistused ja ähvardused ei ole tõhusad, sest tuginevad hirmul. Hirm omakorda soodustab valetamist ja varjamist ning vaenu vanemate vastu.
  • Veel tehke lapsega kokkulepe, et informeerite ka kooli või õetajat, et õpilased e-sigarette kasutavad. Paluge õpetajalt anonüümsust, siis ei pea Teie laps kartma eakaaslaste pahameelt, mis võib omakorda uusi probleeme tekitada. Kool saab aga teha omalt poolt selgitustööd kõigile vastava vanusegrupi õpilastele.

Siin aga mõned viited artiklitele ning lehekülgedele, mida uurida:

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

29.12.2017

Tere! 17-aastane poeg suitsetab ja tarvitab kanepit. Gümnaasiumis on 1. kursusel jooksvad hinded ainult „1“ ja „2“. Raha me talle pole enam tükk aega andnud, kuid kuidagi saab aineid. Ilmselt on minult varastanud, viimati võttis 50 eurot, siis tunnistas üles ja andis 20 tagasi. 30 eurot olla maksnud võlgadeks. Rääkisin avalikult oma lähikonnas, ei pidanud salajas, et tal oleks häbi. Eile kadus uuesti 50 eurot. Meil oli väga asjalik vestlus, ta lubas jälle õppimia hakata. (Meil on peres ka noorem, 14 a poeg, kes pole veel teadaolevalt varastanud, kuid just avastasime, et on suitsetanud.) Olen ise väga hajameelne ja suur unustaja, seda teavad ka pojad. Olen seekord täitsa kindel, et mul polnud seda raha kuskil võimalik kaotada. Kuidad käituda, kas jätta pojad rahule ja mitte tegelda rahaga, või jätta ostmata asjad, mida nad soovivad?

–––

Tere

Kirjutate, et poeg tarvitab kanepit ja selle saamiseks on ilmselt raha varastanud. Probleem tundub süvenevat ka nooremal pojal. Selline laste käitumine on murelikuks tegev ja märk, et neil on probleem. Soovitan pöörduda abi saamiseks kindlasti mõne spetsialisti poole, kes aitaks lahendusi leida (koolipsühholoog, pereterapeut). Teil on kodus üksi ja ilma vastavaid teadmisi saanud spetsialistita keerulisem midagi muuta.

Kuna Teie kirjast ei selgu, kus piirkonnas Te elate, siis saan anda kontakte, kust oma piirkonna spetsialistide kohta uurida. Näiteks võite pöörduda Rajaleidja keskusesse https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/ ja uurida, mis võimalused neil Teid aidata on. Endale lähima pereterapeudi võite leida siit: http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

09.11.2016