Setomaa ülemsootska Anzelika: laps küsis alguses iga päev, millal ta turvakodusse tagasi läheb
Muutuste aasta: Anzelikast sai 2022. aastal hoolduspere ema ja Setomaa ülemsootska. Foto: Harri A. Sundell
Setomaa ülemsootska Anzelika Gomozova arvas, et ei saa kunagi lapsi, kuid leidis hoopis omale kalli poja asenduskodust. Esimesed kolm kuud küsis poiss pea iga päev, millal turvakodusse tagasi peab minema.
Vaata tervet lugu 1. veebruaril 2023 eetris olnud Ringvaatest:
Anzelika selgitas, et teda valdas ühel öösel väga sügav tunne. “Armastus, hoolivus. Tunne, et ma tahan pakkuda armastust ja hoolivust ühele väiksele lapsele. Ma ei teadnud, kas see on poiss või tüdruk, aga teadsin, et pean selle nimel tegutsema ja kuna teadsin, et mul pole õnnestunud endal last saada, siis miks mitte pakkuda hoolt ja armastust ning pere ühele teisele lapsele.”
Tol hetkel oli ta üksi ja 40aastane ning ei uskunud, et see on võimalik. Siiski kirjutas Anzelika sotsiaalkindlustusametile ja sai oma suureks üllatuseks kohe nii vastuse kui ka kutse lapsevanemaid ettevalmistavale PRIDE koolitusele. Selle lõppedes jäi ta ootele. Tähtis telefonikõne, et ootel on üks kuueaastane poiss, tuli kolme kuu pärast.
“See päev oli väga eriline. See oli märtsikuu ja täpselt lapse sünnipäev ning kui ma läksin kohtumisele sotsiaalkaitseameti ja lastekaitsetöötajaga, siis tema arvas, et me tulime tema sünnipäevale. Ta oli väga rõõmus ja väga elevil ning see šokolaad, mis talle viisin, kadus ühe sekundiga,” meenutas Anzelika.
“Ta oli hästi eufooriline ja energiline, aga me leidsime suhteliselt kiiresti ühise keele ja hakkasime mudelautodega mängima ja joonistasime. Mulle väga meeldiski tema puhul, et ta oli hea suhtleja ja rõõmus laps. Sain esimesest hetkest aru, et oleme teineteise jaoks loodud.”
Pärast esimest ühiselt veedetud nädalat olid mõlemad kokkujäämises kindlad. “Ma ei tahtnud teda kurvastada ja talle haiget teha, et ta peab veel korra minema turvakodusse selleks, et mingi paberimajandus korda ajada. Ma helistasin sotsiaalkindlustusametile ja lastekaitsele ning ütlesin, et ma ei tooks teda tagasi,” meenutas Anzelika.
“Kui ta tuli siia, siis ta kolm kuud, alguses iga päev, hiljem ülepäeviti küsis, et kunas ma lähen turvakodusse tagasi. Ta oli harjunud, et ta on kuskil ja siis läheb jälle turvakodusse. Aga iga kord ma ütlesin, et “ei, see on nüüd sinu kodu, sa ei lähe enam tagasi turvakodusse”. Nüüd ta enam väga ei meenuta turvakodu.”
Allikas: ERR
