Seto ülemsootska Anzelika Gomozova kasvatab last, keda nägi esmalt unes
UUS ELU: Poisi jaoks oli talus palju uut, mida avastada. Ta teab, et saab seal ema Anzelika juures elada, kuni kasvab suureks. Foto: Kristjan Reinvee
Anzelika Gomozova (42) elu raputasid tänavu kaks suurt sündmust – temast sai suve hakul ema kuueaastasele poisile ja paar kuud hiljem valiti ta Setomaa ülemsootskaks. „Ka minul oli hirm, et mulle ei anta last, sest olin üksik. Aga see pole takistus,“ räägib Anzelika, kuidas hooldusperena hakkama saada, alguse raskuste kiuste.
Kuidas saada Setomaa ülemsootskaks? Et alustada päris algusest, tuleb rääkida sellest, kuidas Petserimaa mees kosis Seto naise. Nimelt hakkas Petserimaalt Mõla külast kümnelapselisest mõisnikuperest pärit Aleksander omale naist otsima. Küsinud siis preestrilt, et kas too ei tea kedagi soovitada. Preester soovitas Tarna Olgat, kes elas Luhamaal. Ütles, et tule minuga kaasa ja vaata tulevane pruut üle. Nii nad siis vaatasidki, kaks meest metsatuka vahel, kuidas Olga musta hobusega üksi maad künnab ja ise nii kena välja näeb. Järgmine kord tuli Aleksander juba Olgale kosja. Nii said kokku Anzelika vanaema ja vanaisa, kes hakkasid koos Luhamaal talu pidama. Nende perre sündis kolm last.
Peidetud pärandus
Valentina oli 12-aastane, kui ta ema Olga suri. Õde ja vend olid veelgi nooremad, 10 ja 8. Aleksander kasvatas oma kolm last üksi üles. Talu oli suur ja jõukas, aga sellist uut perenaist Aleksander ei leidnud, kes ka hea emakandidaat oleks olnud.
Olga jaksas üksinda hobusega maad künda ja sünnitas kolm last. Foto: erakogu
Ükskord, kui Valentina juba ise ema oli, käis ta hingedepäeval kirikus ja nägi järgmisel ööl unes, et laka peale on peidetud riidenutsakas, kus on midagi sees. Hommikul läks ta unes nähtud varandust otsima ja kutsus oma lapse, tollal 10-aastase Anzelika ka kaasa. Tütar oligi see, kes leidis lakast punase riidepambu, mis oli punase lõngaga kokku seotud.
Pambu seest tuli välja Olga kaelaehe, tema hõbedast kaelakõrra kaks esimest rida. Ju oli Olga need ehted sinna ilmasõja eest peitnud. Mis oli saanud tervest ehtekomplektist – oli ju Olgal hõbeehteid kurgust nabani – seda ei tea enam täpselt keegi. Kuuldavasti röövisid osa sellest venelased ja osa müügist saadud raha aitas sõja üle elada.
Unes nähtud laps
Tallinnas sündinud Anzelika oli üheaastane, kui ta ema Valentina otsustas elus kannapöörde teha ning Setomaale juurte juurde tagasi kolida. Anzelika elas ja kasvas ainsa lapse ja viienda põlvena üles talus, mille oli rajanud ta vaarisa. Oma sünnilinna läks Anzelika tagasi hotellindust õppima ja sealt edasi viieks aastaks Inglismaale, kus algul sai temast ettekandja, hiljem aga kahe Michelini tärniga restorani juhataja.
Pärast suurt majanduskriisi kolis Anzelika Eestisse tagasi ning tegutses aastaid Tallinnas catering’i valdkonnas. Palk oli hea, aga kodu justkui kahes kohas – Tallinnas ning kolme ja poole tunnise autosõidu kaugusel Eesti-Vene piiri ääres, kus ema ja onu vajasid abi, et talu üleval pidada.
Koroonakriisi alguses oli Anzelikal plaan sõita Filipiinidele puhkama, aga kui lend tühistati, võttis ta seda märgina ja tegi otsuse – nagu ta ema 40 aastat varem – kodutallu tagasi kolida.
Lapsi Anzelikal polnud, elukaaslast tollal samuti mitte. „Nägin ükskord unes, et pakun ühele lapsele kodu. See oli nii tõetruu nägemus, mis jäi mind saatma,“ meenutab Anzelika, keda on varemgi unenäod elus juhendanud.
Alguses mõtles naine lapsendamise peale, aga muutis kasuvanemaid ette valmistava PRIDE koolituse käigus meelt ning otsustas, et on valmis hakkama hoolduspereks. Suhet lapsega üks või teine vanemluse vorm tegelikult ei muuda.
2021. aasta aprillis kirjutas Anzelika Lõuna piirkonna hoolduspere- ja lapsendamisspetsialistile Brit Kolpakovale. „Juba aprilli keskel oli meil veebi teel kohtumine ning ma sain ennast sügisesse PRIDE koolitusgruppi kirja panna,“ kirjeldab Anzelika oma teekonna algust lapsevanemana.
„Peale koolitust jäime kogu grupiga ootama. Oli talv ja sügav koroonaaeg. Aeg-ajalt kirjutasin ise Britile ja uurisin, aga tal ei olnud ühtegi last mulle pakkuda. Veebruaris aga olukord muutus ja hakkas tulema teateid, et on lapsi, kes vajavad peret,“ meenutab Anzelika.
Kohtumine sünnipäeval
Anton (lapse nimi on muudetud) oli esimene pereootel laps, kellega Anzelika silmast silma kohtus. „Ühel päeval helistati mulle sotsiaalkindlustusametist ja öeldi, et neil on ühes turvakodus ootamas selline poiss, nagu ma olin soovinud. Olin avaldanud soovi saada 5–9-aastase lapse vanemaks, sõltumata lapse soost ja kodusest keelest, sest ka vene keel on mul suus tänu venelasest isale,“ jagab Anzelika.
„Koolitusel räägiti, et lapsega kohtudes tuleb kuulata oma sisetunnet. Selle teadmisega ma esimesele kohtumisele Antoniga läksingi, endal hirm sees, et kuidas meil suhtlus sujub. Sel päeval oli Antoni kuues sünnipäev. Ta sõi kingitud šokolaadi ühe ampsuga ära. Üldse oli ta natuke metsiku ja eufoorilise olekuga. Hüppas püsimatult ringi, ei suutnud paigal püsida, aga samas tundus hästi rõõmus ja suhtleja laps ning mulle see väga meeldis, “ meenutab Anzelika.
Nad kohtusid veel paar korda, siis tuli Anton nädalavahetuseks Anzelikale tallu külla, veidi hiljem juba nädalaks ja siis ta jäigi päriseks. See oli poisi enda soov. „Antonile hakkas siin meie juures kohe meeldima. Ta oli ju väikses korteris üles kasvanud, peamisteks lapsehoidjateks telekas ja tahvel[arvuti], aga talus on palju ruumi, saab vabalt ringi joosta,“ räägib Anzelika, kes peab turismitalu Luhamaa piiripunktist 500 meetri kaugusel.
Laps, kes ei söönud midagi peale võisaia
Anton oli esimesest eluaastast peale kodu ja turvakodu vahet pendeldanud. Ikka nii, et kui kodus läks olukord hulluks, viidi laps turvakodusse, ja vastupidi – jälle koju tagasi, kui paistis lootuskiir, et kõik saab korda. Teda üksi kasvataval emal oli pärast ränka emotsionaalset traumat ning sellele järgnenud depressiooni ja ravimisõltuvust raskusi lapse eest hoolitsemisega.
„Antoni käitumisest ja arengust oli näha, et temaga polnud tegeletud ja lasteaias oli ta käinud väga puudulikult. Ta ei osanud mänguasju jagada, sest ta polnud saanud seda lasteaias õppida. Ta ei rääkinud korralikult, sest temaga polnud piisavalt räägitud. Ma ei saanud alati hästi arugi, mida ta ütleb. Laua ääres ei suutnud ta üldse rahulikult istuda. Ta ei söönud algul mitte midagi peale võisaia. Ju ta pidi ennast varem tihti ise toitma ja võisaia on lapsel lihtne teha,“ ohkab Anzelika.
Koerale jalaga, et endal nii valus ei oleks
Läks kuid, enne kui Anton hakkas aru saama, et ta ei pea enam turvakodusse minema. Poiss küsis Anzelikalt aeg-ajalt, et millal ta tagasi läheb, aga sai alati vastuseks, et sinu kodu on nüüd siin. Rahunemise asemel lõid aga lapse emotsioonid lõkkele, elumuutus oli niivõrd suur.
Anzelika tunnistab, et tal oli vahepeal lapsest loobumise mõte. Viimaseks piisaks sai Antoni agressiivsus koduloomade vastu – ta hakkas koeri jalaga lööma. Anzelikal tekkis hirm, et äkki on tegemist mingi psüühilise haigusega. Tegelikult oli aga lapse sisemine valu nii suur, et ta ei osanud seda muul moel välja näidata, kui nõrgematele haiget tehes. Vägivald lõppes sellega, kui tiine minitaks Berta naksas Antonit hoiatuseks ninast.
UUS ELU: Poisi jaoks oli talus palju uut, mida avastada. Ta teab, et saab seal ema Anzelika juures elada, kuni kasvab suureks. Foto: Kristjan Reinvee
Mentoriga vesteldes selgus, et lapse valu põhjustas igatsus ema järele. „Ta vist lootis, et kui ta käitub võimalikult halvasti, siis me viime ta turvakodusse tagasi ja seal näeb ta ehk jälle oma ema,“ analüüsib Anzelika. Ta lisab, et tegelikult ei ole keegi takistanud emal pojaga kohtuda. Probleem on praegu ema tervises.
Murdepunkt
„Iga päev liikusime vaikselt paremuse poole, aga suurem murdepunkt oli juuli keskel,“ meenutab Anzelika. „Antoni käitumine hakkas järsku paranema.“ Laps on hakanud ka korralikult sööma. „Ta armastab hakkliha ja isegi heeringat. Ta proovib hea meelega uusi maitseid, näiteks polnud ta kunagi näinud ananassi,“ rõõmustab Anzelika. „Olen tänulik enda emale ja onule, kes on mulle toeks on olnud. Emaga nad kokkavad koos, onuga toob poiss laudast kanamune.“
Taksikoer Berta üks kutsikatest jäeti perre alles ja Anton pani talle nimeks Tälli. Lisaks on talus suur karjakoer Rebeka. Berta ja Rebeka said nimed Anzelikalt, kes pani kunagi oma lemmikutele nimesid, mida ta oleks tahtnud oma lastele panna.
„Anton armastab loomi. Ta kallistab nüüd koeri,“ jagab Anzelika. Lisaks loomadele meeldivad Antonile ka traktor, ATV ja tünnisaun. „Nii palju uusi asju tema jaoks! Tegin talle kohe alguses selgeks, et metsa ei tohi üksi minna, seal on politsei. Mõnes mõttes ongi, meil on ju siinsamas piirivalve, elame Vene piiri ääres. Teadsin, et ta oli turvakodust paar korda ära jooksnud, ja muretsesin, et võib siit Venemaale putkata. Käisime koos talupiirid läbi, ta nägi piirivalvureid ja helikopterit pea kohal lendamas ning see aitas. Enam ma üldse ei muretse, tean täpselt, kus ta koerte või lammastega jalutab,“ selgitab Anzelika.
„Anton on igas mõttes täiesti terve laps ja tegelikult nutikas poiss. Tema arengupuue oli tingitud hüljatusest, mitte intellektipuudest. Praegu õpime koos lugema ja kirjutama, harjutame värviraamatus värvimist. Tähed ja numbrid on tal juba selged ja loodetavasti läheb ta järgmisel aastal kooli. Ainult püsivust on raske saavutada, aga seda me iga päev harjutame,“ jagab Anzelika.
Anton kutsub Anzelikat eesnime pidi. Poiss teab, et jääb Anzelika juurde, kuni kasvab suureks. „Mul on lootust teda ka lapsendada, kuigi see suurt midagi ei muudaks. Olen praegu hoolduspere ja nii on. Suhet lapsega see ei muuda,“ kinnitab Anzelika.
Elu ema ja ülemsootskana
Alates augustist on Anzelika Setomaa ülemsootska, mis tähendab vabatahtlikku auametit, kuhu kuulub ligi paarsada kohtumist ja visiiti aastas. „Mina olen nüüd jumal Peko asemik maa peal ja tervitan meie valla väliskülalisi,“ selgitab ta. „Ma tegelikult ei plaaninud kandideerida, keskendusin ju lapsele, palgatööle ja turismihooajale, aga kogukond palus ja ma ei saanud neile pettumust valmistada.“
JUMAL PEKO ASEMIK: Anzelika on augustikuust saati Setomaa ülemsootska. Foto: Aldo Luud, Õhtuleht
Võit – ja veel nii ülekaalukas – tuli Anzelikale suure üllatusena. Ülemsootska valimine käib nii, et inimesed kogunevad oma lemmikkandidaadi ette ritta seisma. Ühel hetkel seisis Anzelika ees 260 inimest – 100 inimest rohkem kui vastaskandidaadi ees. „Siis hakkasid naised mulle laulma ja Toomas Valk lõõtspilli mängima. Mina pidin andma intervjuusid ja tänama kõiki endiseid kuningaid ja meistreid ning istuma kuninga lauda, mille ma muuseas ise koos emaga varem katnud olin,“ kirjeldab ta.
Anzelikal oli samal päeval ka sünnipäev, külalised kodus ootamas. „Esimene, kes mind kodus vastu võttis ja kallistas, oli Anton,“ meenutab ta. „Lisaks ülemsootska positsioonile turundan ma tervet maakonda, hoian pildis mõlemat siinset kultuuriruumi, Setomaad ja Vana Wõromaad. Olen sel aastal seoses tööga 10 000 kilomeetrit maha sõitnud. Võtan last igale poole kaasa. Alati pole see küll võimalik ja siis on abiks kõik lähedased, ka mu isa, kes minu kasvatamises eriti ei osalenud. Vaatan, et Anton on ka mu ammu lahutatud ema ja isa teineteisele pisut lähendanud. Kallis sõbranna Anneli elab aeg-ajalt minu juures ning hoiab Antonit, kui ma olen seoses tööga välismaal,“ selgitab Anzelika tugivõrgustiku tähtsust.
Ruumi veel ühele lapsele
Vaatamata alguses kogetud raskustele on ta praegu oma eluga emana rahul. „Alguse raskused on paratamatud, räägiti meile PRIDE koolitusel. Kõigi lastega on vahel raske, seda kinnitasid mulle need koolitusel osalejad, kel olid ka bioloogilised lapsed. Koolitus oli aga nii hea, et see võiks olla kõigile gümnaasiumiprogrammis kohustuslik,“ lisab Anzelika ja kiidab koolitajaid Sole-Riin-Seppa ja Külli Õiglast.
„Anton kiindus minusse kohe ja on väga soe laps. Ma näen, kuidas ta mind austab ja hoiab. Ta on nagu väike päike,“ kirjeldab Anzelika oma poega.
Anzelikal on tekkinud soov nelja või viie aasta pärast veel ühele lapsele kodu pakkuda. Ta soovitab teistelegi, kel sama mõte peas mõlgub: „Ärge hoidke kinni lapsendamise ideest, mõelge ka hooldusperele kui võimalusele mõnele lapsele kodu ja armastust pakkuda. Julgustan kõiki! Ka minul oli hirm, et mulle ei anta last, sest olin üksik. Aga see pole takistus, kui sul on kindel sissetulek ning aega ja tahtmist lapsega tegeleda. Vaja on kannatlikkust ja rõõmsat meelt.“
Intervjueeris: Silja Oja, Sotsiaalkindlustusamet
Lugu ilmus 2. detsembril 2022 Õhtulehes
Hoolduspere vanem on nagu ema või isa
Kui laps ei saa kasvada sünnikodus, vajab ta ajutist või pikemat hoolt väljaspool oma perekonda.
Lapsendajaperes kehtivad lapsendaja ja lapsendatu vahel täpselt samad õigused ja kohustused nagu peres, kus ema ja isa kasvatavad oma bioloogilist last. Lapsendajapere võtab endale eluaegse vastutuse, et hoolitseb lapse eest tingimusteta. Lapsendada saab ainult alaealist last, kelle vanemad on surnud või kelle vanematelt on hooldusõigus täielikult ära võetud või kelle vanemad on andnud nõusoleku lapsendamiseks.
Eestkostepere on sageli lapse lähisugulaste pere. Kohus otsustab, et näiteks vanavanemast, tädist või onust saab lapse seaduslik esindaja, kel on õigus ja kohustus hoolitseda eestkostetava lapse ja tema vara eest.
Hoolduspere kasvatab oma kodus teistest vanematest sündinud last, hoolitsedes lapse eest kuni ta täiskasvanuks saamiseni või ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab taas lapse eest hoolt kanda. Lapse seaduslik esindaja ehk eestkostja on sellisel juhul kohalik omavalitsus. Pere ja omavalitsus sõlmivad lepingu, mille alusel pere last kasvatab ja kuidas omavalitsus teda toetab. Hoolduspere vanem on lapsele nagu ema või isa, kes samal ajal toetab lapse huvist ja vajadusest lähtuvalt tema sidet bioloogilise pere ja teiste lähedastega.
Asenduskodu ja perekodu on lapse elukoht (endise nimega lastekodu), kus tema eest hoolitsevad kas vahetustega tööl käivad kasvatajad (asenduskodu) või perevanemad (perekodu).
Eesti asendus- ja perekodudes elab praegu 784 last. Hooldusvanematega elab 148 last, kes on laiali 120 peres. Eestis on lapse tulekuks valmis veel 31 ettevalmistuse saanud peret. Aastas eraldatakse perekonnast ligi 250 last. Osa neist naaseb sünniperesse, ent paljudel pole see võimalik.
Kui varasematel aastatel pääsesid peredesse vaid väikelapsed, siis nüüd leidub hooldusperesid ka varateismelistele. Ligi 800st asendus- või perekodus elavast lapsest suurem osa ongi kümneaastased ja vanemad.
Lisainfot leiab: www.hoolduspere.ee
