Ratastoolis tüdruku hoolduspere: alguses kartis ta väga, et äkki viiakse ta jälle kuhugi ära
PALJU RÕÕMU: Pisike Nadja võib küll olla füüsilise puudega, kuid sellest hoolimata on ta väga aktiivne ja rõõmus laps, kel suur suhtlemisvajadus. Pildil koos ema Jevgenia, isa Einari ja vend Mikaga. Foto: Robin Roots
Ühes lihtsas eramajas Keilas elab üks pealtnäha tavaline perekond: ema, isa, poeg, tütar ja kass. Selle pere lugu on aga eriline – nad on esimene hoolduspere Eestis, kes on avanud oma kodu sügava füüsilise puudega lapsele. Viieaastane Nadja, kes on ratastoolis – aga keda see abivahend küll kuidagi ei defineeri –, on toonud nende ellu armastuse, mida vähesed suudavad ette kujutada.
Jevgenia (45) ja Einar (63) kolisid Keilasse vahetult enne poja sündi, mis jääb nüüd juba kümne aasta taha. „Ainult ühe päeva saime siin kahekesi olla, enne kui läksime Mikat sünnitama,“ meenutab Jevgenia, Tallinnast pärit endine ajakirjanik, kes töötab praegu valitsuse meedia- ja kommunikatsioonieksperdina.
Jevgenia ja Einar kohtusid Eesti Televisioonis – Einar oli venekeelse „Aktuaalse kaamera“ vanemtoimetaja, Jevgenia aga noor tudeng, kes liitus toimetusega praktikandina. Ühised tööpäevad kasvasid aastatega sügavamaks sidemeks, millest sai alguse nende ühine elu.
Istun nende vastas tugitoolis, mille käetoed on kaunistatud kuldsete tähtedega – Nadja kleepis need sinna koos vanaemaga, nagu hiljem selgub. Pere askeldab mu ees: valatakse teed, lõigatakse kooki ja vesteldakse vaheldumisi kolmes keeles – eesti, vene ja soome –, sest nende juured ulatuvad mitmesse riiki ja kultuuri.
Pärast Mika sündi mõtles paar ka teise ühise lapse saamisele. Kui aga selgus, et loomulikul viisil see tõenäoliselt enam ei õnnestu, pöördusid nad sotsiaalkindlustusameti (SKA) poole, et uurida lapsendamisvõimaluste kohta.
Õige pea läbis pere kasuvanemaid ette valmistava PRIDE-koolituse ja jäi seejärel ootama tähtsat telefonikõnet, mis tooks neile lapse. Päevad möödusid, kuid kõnet ei tulnud. Ka pool aastat hiljem ei olnud oodatud kõnet saabunud.
Sai Nadjast teada tänu sõbrannale
Saabus talv ja Jevgeniale tuli külla tema sõbranna Ženja, üks dokumentaalsarja „Koduteel“ autoritest. Just Ženjalt kuulis Jevgenia esimest korda väikesest Nadjast – tüdrukust, kes oli sünnist saadik kasvanud asenduskodus koos teiste sügava puudega lastega. Saate võttemeeskond oli sellest asenduskodust teinud dokumentaalsarja „Koduteel“ osa, mis oli tekitanud toimetuses elava arutelu: kas nii keeruliste teemade kajastamine aitab üldse kasuvanemaid leida või peletab neid hoopis eemale? Oli isegi vaatajaid, kes kaebasid, et selliseid lapsi pole vaja teleekraanile tuua. Jevgenia aga ei saanud peast välja lugu tollal vaid kolmeaastasest Nadjast, kes liikus oma väikese ratastooliga asenduskodus ringi, ümbritsetuna lastest, kes temaga suhelda ei suutnud. Jutu käigus jäi mitu korda kõlama, kuidas üks või teine inimene saate ettevalmistamise käigus õhkas: nii tore tüdruk, kui vaid saaks, ma võtaks ta endale, aga paraku olud ei luba. „See refrään pani mu südame kripeldama – kõik tahavad aidata, aga laps on ikkagi lastekodus,“ ütleb Jevgenia.
„Ma ei olnud sugugi kindel, et Nadja hoolduspereks saamine võiks olla meile jõukohane valik. See polnud ju üldse see teekond, mida me olime lapsendamisele mõeldes ette kujutanud,“ meenutab ta. Ometi jäi mõte püsima. Jevgenia võttis mitu kuud hoogu, enne kui julges Einari sünnipäeval teemat ääri-veeri jutuks võtta. Ta rääkis mehele tüdrukust nimega Nadja. Einar ei ehmunud, vaid julgustas Jevgeniat tüdruku kohta SKAst rohkem infot küsima. Juba järgmisel päeval sai Jevgenia perede hindajalt vastuse: „Helistasin asenduskodusse – seal olid kõik väga rõõmsad ja korraldasin teile veebikohtumise!“
Kohtumine toimus, seekord veel ilma Nadjata. Jevgenia sai teada, et lapsel on harvikhaigus nimega Arnold-Chiari sündroom, mis põhjustab liikumisprobleeme – Nadja praktiliselt ei tunne oma jalgu ega saa seetõttu käia. Jevgenia püüdis aru saada, millised on Nadja tulevikuväljavaated selle diagnoosiga ja mida see pere jaoks tähendab. Kas ta suudaks Nadja kõrvalt tööl käimist jätkata? Kuid rohkem kui Nadja haigusest räägiti Jevgeniale ja Einarile hoopis, kui päikseline ja rõõmsameelne laps Nadja on.
Argipäev ratastoolis lapsega tundus tehtav
Pärast kohtumist asenduskodu ja lapse omavalitsusega võttis Jevgenia ühendust ka oma kodukoha Keila omavalitsusega, et uurida, kas ja millist tuge võiks ta lapse hooldamisel sealt saada. Keila linn osutus väga abivalmiks, lubades anda lapsele lasteaiakoha samal tänaval, kus pere elab. Samuti selgitati perele, millised on sotsiaaltranspordi võimalused juhul, kui laps jääb oma senisesse, liikumispuudega laste rühma Tallinnas, kus rehabilitatsiooniteenused on päevakavva integreeritud. Lisaks tutvustati laiemat pilti, kuidas saab omavalitsus aidata korraldada elu liikumispuudega lapsega. Jevgeniale hakkas tunduma, et asi on tehtav.
„Mind aitas väga palju ka see, et Einar võttis kõike just siis, kui mina hirmu tundsin, väga praktilise meelega ja rahulikult. Siis otsustasin ka mina vaadata asjale nii: kui palju tuleb meie elus tegelikult ette olukordi, kus oleks vaja, et laps ilmtingimata oskaks kõndida. Me ei ela ju 9. korrusel ilma liftita. Terve perega igal nädalavahetusel me mägedesse ronima ei lähe, ja liigume me peamiselt rongiga,“ kujutles ta argipäeva, mis hakkas tunduma aina lihtsam. Kui ta lisas pildile Nadja armastusväärse iseloomu, sobiva vanusevahe poja Mikaga ja tulevikus terendava lapsendamisvõimaluse, hakkas kaalukauss lõpuks selgelt plusside poole kalduma.
„Mina usaldan Jevgeniat ja mõtlesin, et noh, teeme ära,“ lisab Einar. Ta on naisele lubanud, et kui ta „ühe aasta, nelja kuu ja 17 päeva pärast“ pensionile jääb, on ta lapse eest hoolitsemisel suuremaks toeks. Einar tunnistab, et enne Nadja perre tulekut tundis ta hirmu, mis oli seotud tema enda vanusega: „Kümne aasta pärast olen ma 73. Ega mul väga palju enam siin maa peal pole jäänud… kuidas Nadja ja Jevgenia siis hakkama saavad?“ Paar loodab meditsiini arengule. Juba praegu olevat USAs proteesid, mida saab ajuga juhtida, ja see annab neile lootust tuleviku suhtes.
Enne lõpliku otsuse tegemist kohtus pere ka Nadjaga. Pärast „Koduteel“ filmi oli Nadja viidud uude asenduskodusse, kus ta sai elada koos lastega, kellega tal oli võimalik suhelda, et tema areng edeneks eakohaselt.
Nadja on lasteaias nõutud mängukaaslane
Esimene kohtumine Nadjaga toimus emadepäeval. „Rääkisime pereema ja lastega juttu ning jalutasime koos õues,“ meenutab Jevgenia. „Nadja tundus pealtnäha väga avatud ja suhtles hea meelega, kuid füüsilist kontakti ta ei lubanud – selles osas hoidis ta distantsi,“ lisab ta. „Kui tal oli abi vaja, ei kõhelnud ta seda küsida. Näiteks kui ühel järgmisel kohtumisel tahtis ta proovida mootorratta selga istumist, siis ütles otse: „Võta mind sülle!“ Nüüd, pärast pool aastat peres elamist, otsib Nadja ise tihedat füüsilist kontakti,“ räägib Einar.
„Nadja oskas suurepäraselt täiskasvanuid juhendada! Ta teadis täpselt, mida ja kuidas tuleb teha. Esimestel kohtumistel tundsin end tema kõrval nagu kuninganna ustav teener,“ naerab Jevgenia südamest. „Igal pool, kus Nadja viibis, oli ta alati armastatud ja hoitud. Kõik olid tema suured fännid, mistõttu ta oli isegi harjunud sellega, et inimesed teevad, mida ta soovib,“ lisab Jevgenia. Ka oma lasteaias, kus Nadja sai jätkata käimist, sest tema eestkostjaks olev Kohtla-Järve omavalitsus katab tugiisikust autojuhi teenuse kulud, on tüdruk väga populaarne ja nõutud mängukaaslane.
„Me ei pidanudki rohkem midagi arutama, kõik sujus kuidagi loomulikult,“ meenutab Einar sõnatu kokkuleppe sündi Nadja perre vastu võtta. Ka Nadja arvamus oli oluline – ta käis pere juures mitu korda külas, jäi esimest korda ööseks ja oli lõpuks solvunud, kui pidi pühapäeva õhtul asenduskodusse tagasi minema. „Ära paku mulle vett, mul on teises kodus ka kraanikauss olemas,“ naerab Jevgenia, meenutades Nadjat turtsumas.
Lõplikult kolis Nadja perre 2024. aasta juulikuus. Kuna lasteaed oli kollektiivpuhkusel, võttis Jevgenia kohe välja 35 päeva lapsendajapuhkust.
Pojal tekkis korraks ka armukadeduse periood
Sugulastele suure uudise teatamine tekitas paaris aga palju küsimärke – kuidas nad reageerivad? „Kõige suuremas šokis olid vist alguses minu vanemad,“ meenutab Jevgenia. „Sa ju armastad koos Mikaga ujumas käia. Kuidas sa nüüd koos lastega ujulas hakkama saad?“ küsis ema murelikult. „Kui varem käisime kahekesi, siis nüüd lähme lihtsalt kolmekesi!“ vastas Jevgenia rahulikult. Nüüdseks on ujumisest saanud ka Nadja üks lemmiktegevusi. Kui Jevgenia vanemad Nadjaga tuttavaks said, mõistsid nad peagi, et pere elu ei olnud erivajadusega lapsega halvemaks muutunud – vastupidi, kõik sujus.
Kuulates Jevgenia jutustust, vaatan tugitooli käetugesid, mille Nadja vanaemaga koos kuldsete tähtedega kaunistas, ja mõtlen, et see pere on muutnud Eesti ühiskonda, avades oma kodu sügava puudega kasulapsele.
„Alguses kartis Nadja väga, et äkki viiakse ta jälle kuhugi ära. Iga kord, kui me kodust lahkusime, küsis ta murelikult, kas me tuleme tagasi,“ meenutab Einar. „Ükskord ärkas ta öösel, ma läksin ta voodi juurde, ja ta võttis mul käest kinni. Siis ütles ta vaikselt: „Mul on hea meel, et ma elan siin ja ma ei pea enam mitte kuhugi minema.““
Ühel hommikul ütles Nadja oma uutele vanematele esimest korda emme ja issi. „Kuigi sina võiksid ka minu vend olla, sest sul on lühikesed juuksed,“ oli ta lisanud Jevgeniale otsa vaadates.
Alguses oli Mika Nadjast vaimustuses, kuid paari nädala möödudes tekkis tal armukadeduse periood. „Ta rääkis, et nägi unes, kuidas meie perre tuli teine laps ja me loobusime temast,“ meenutab Jevgenia. Õnneks möödus see raske etapp kiiresti ja praeguseks on lapsed nagu noorem õde ja vanem vend ikka – mõnikord mängivad koos, teinekord tülitsevad, sest mõlemad on tugeva iseloomuga ja tahavad otsustada, mida ja kuidas mängitakse. Kui Mikal tulevad sõbrad külla, tahab Nadja alati nende tegemistes kaasa lüüa. „Mika sõprade jaoks on Nadja ebatavaline ja põnev kaaslane. Näiteks Mika sünnipäeval tekkis tüdrukutest järjekord, et kes Nadjat ratastoolis sõidutada saab,“ räägib Jevgenia. „Mika ise on siis natuke nagu Tom Sawyer, kes otsustab, kellel on õigus tema õe ratastooli lükata.“
Einar näitab mulle videoid, kus Nadja tõmbab end käte jõul trepist üles või mängib jalgpalli, kasutades robottoestust, mis võimaldab tal puusasid liigutades lüüa jalgade all oleva plaadi abil palli. Jevgenia räägib uhkusega, kuidas Nadja ujulas ise mööda liumäe treppi üles ronib.
Kahekesi olemist tuleb rohkem planeerida
„See elumuutus ja lisandunud hoolduskoormus osutus minu jaoks oodatust kergemaks,“ tõdeb Jevgenia. Siiski toob ta esile Nadja suure suhtlusvajaduse. Nadja on väga aktiivne laps. „Eriti alguses pendeldasime pidevalt emotsionaalses kiiges – ühest äärmusest teise: kas asjade viskamine ja rusika näitamine või siis „Ženja, sa oled nii-nii nunnu!“ Ma pean olema kogu aeg mitte ainult füüsiliselt kohal, vaid ka vaimselt sisse lülitatud. Ühel päeval vaatas Nadja mulle otsa ja küsis, kas ma olen rõõmus. Vastasin, et olen küll, mille peale sõnas tüdruk: „Aga ära istu siis nii keskmise näoga, ole väga rõõmus!““ meenutab Jevgenia, kes tunnistab samas, et Nadja perre saabudes oli keeruline leida aega iseendale.
Kui ma küsin, kuidas lapse perre tulek on nende paarisuhtele mõjunud, vastab Einar kindlalt, et nende suhe on nii tugev, et seda ei saa murda. Samas tunnistab ta, et kahekesi olemist tuleb nüüd hoolikamalt planeerida ja sugulaste abi küsida – nagu see on tavaline viieaastase lapsega peredes.
Paar soovitab kõigile, kes kasuvanemlust kaaluvad: ärge laske end heidutada diagnoosist, lähtuge pigem sellest, kuidas konkreetse lapse perre tulek just teie igapäevast elukorraldust mõjutab. Ka sügava puudega lapse puhul ei pruugi need muutused olla kuidagi piiravad.
Nadja surub end kõvasti Jevgenia vastu ja ütleb: „Ma kuulen, kuidas su süda tuksub. Äkki sa tahad minu oma ka kuulata?“ Jevgenia paneb kõrva vastu Nadja rinda ja kuulab tähelepanelikult.
Kasuvanemluse kohta leiad lisainfot: www.hoolduspere.ee
Autor: Silja Kessler
Lugu ilmus 15. veebruaril 2025 Õhtulehes.
