Järelhooldusteenus vajab suuremat selgust ja ühtlasemat rakendamist
Käesoleva aasta 30. aprillil toimus Tallinnas järelhooldusteenuse koosloomeseminar, kuhu kogunesid kohalike omavalitsuste spetsialistid, asendus- ja järelhooldusega seotud töötajad, sotsiaalkindlustusameti esindajad ning järelhooldusteenusel olevad noored.
Seminari eesmärk oli vaadata ühiselt otsa tänase järelhooldusteenuse toimimisele terviklikult, sellele, mis toimib hästi, kuid ka kitsaskohtadele, mis vajavad muutmist või täpsustamist.
Päev oli üles ehitatud koosloome põhimõttel. Osalejad said esmalt individuaalselt kaardistada, mis toimib järelhooldusteenuse puhul hästi ning millised on peamised probleemkohad. Seejärel moodustati erinevatest osapooltest koosnevad laudkonnad, kus arutelusid jätkati juba ühiselt. Igas grupis püüti tagada, et esindatud oleksid nii kohaliku omavalitsuse spetsialistid, noored, asendus- või perekodude töötajad kui ka SKA esindajad.
Arutelude käigus tõstatusid järelhooldusteenuse osas üldistatuna kolm peamist teemat:
- teenuse kvaliteedi ja taseme ebaühtlus eri piirkondades;
- noorele pakutava majandusliku toe piisavus;
- emotsionaalse toe puudumine iseseisvasse ellu astumisel.
Lauagruppide ülesanne oli pakkuda lahendusi, kuidas noori paremini toetada. Osad grupid said võimaluse mõelda ideaalsetele lahendustele ilma rahaliste piiranguteta, teised pidid otsima võimalusi olemasolevate ressursside piires.
Mis toimib täna hästi?
Osalejad tõid välja, et kõige olulisem on juba see, et järelhooldusteenus on Eestis seadusega loodud ning noortel on põhimõtteline õigus tuge saada. Positiivsena nähti ka seda, et kohalikel omavalitsustel on kohustus toetada noort eluaseme ning isiklike kulude katmise kaudu.
Leiti, et järelhooldusteenus annab noorele võimaluse keskenduda õppimisele ja iseseisvasse ellu astumisele ajal, mil tugi on kõige vajalikum. Mitmed osalejad rõhutasid, et ilma järelhoolduseta oleks paljude noorte jaoks haridustee jätkamine märksa keerulisem.
Oluliseks peeti ka seda, et teenust arendatakse pidevalt – toimuvad koolitused, töötoad ning Sotsiaalkindlustusamet koostab juhendmaterjale. Väga positiivsena hinnati ka koosloomeseminari formaati, mis tõi ühe laua taha kõik osapooled, sealhulgas noored ise.
Samuti toodi esile, et järelhooldusteenus võimaldab paindlikku ja noorest lähtuvat lähenemist, mis oli ka omamoodi vastukäiv, sest samas jälle tõdeti, et teenus on väga jäik. Väärtusliku partnerina nimetati SEB Heategevusfondi, kes toetab asendus- ja järelhoolduse noori erinevate võimaluste kaudu.
Suurim murekoht – teenuse ebaühtlane kvaliteet
Kõige enam tõstatus seminaril küsimus teenuse ebaühtlasest kvaliteedist. Osalejate sõnul sõltub noore saadav tugi liiga palju sellest, millises kohalikus omavalitsuses ta elab.
Näiteks erineb omavalitsuste praktika märkimisväärselt selles, millist rahalist toetust noorele makstakse või kui palju noorega päriselt tegeletakse. Mõned omavalitsused lähtuvad noore tegelikest vajadustest, teised aga peamiselt oma võimalustest ja eelarvest.
Noored tõid ka ise välja, et pärast asendushoolduselt lahkumist tuntakse sageli end üksi jäetuna. Eriti keeruline on olukord siis, kui puudub usaldusväärne täiskasvanu, kes aitaks iseseisvasse ellu astumise perioodil nõu ja toega.
Probleemina nähti ka seda, et seadust tõlgendatakse erinevates omavalitsustes erinevalt. Eriti palju küsimusi tekitas õppimisega seotud tingimus: kui noor ei õpi „õiges“ õppevormis või soovib näiteks täiendusõpet, ei pruugi ta seaduse järgi teenusele kvalifitseeruda. Samas leidub omavalitsusi, kes lähtuvad rohkem noore tegelikust vajadusest ning pakuvad tuge paindlikumalt.
Murekohaks peeti ka toetuse suurust. Isiklike kulude katmiseks ette nähtud miinimumsumma, 240 eurot kuus, ei ole muutunud alates 2018. aastast, kuigi elukallidus on selle aja jooksul märkimisväärselt tõusnud.
Eestkoste- ja hoolduspered vajavad samuti tuge
Seminaril tõstatus olulise teemana ka eestkoste- ja hooldusperedes kasvanud noorte olukord. Kuigi paljud pered toetavad noort ka pärast täisealiseks saamist nii emotsionaalselt kui rahaliselt, lõpeb täisealiseks saamisel sageli nende ametlik roll ja toetus.
Osalejad tõid välja, et kohalikel omavalitsustel puudub täna kohustus pakkuda järelhooldusteenust eestkosteperes kasvanud noorele. See tähendab, et osa omavalitsusi teeb seda vabatahtlikult, osa mitte. Taas sõltub noore võimalus abi saada tema elukohast.
Ideaalne teenus ja praktilised lahendused
Arutelude käigus loodi ka visioone sellest, milline võiks olla ideaalne järelhooldusteenus. Kuigi mõnel grupil oli võimalus mõelda lahendustele piiramatute ressurssidega, jäid ettepanekud realistlikuks ja praktiliseks.
Leiti, et noore teadlik ettevalmistus iseseisvaks eluks peaks algama juba umbes 16-aastaselt ning noorel võiks olla kindel järelhoolduse spetsialist, kes toetab teda nii asendushoolduse ajal kui ka pärast sealt lahkumist.
Oluliseks peeti usaldusväärse täiskasvanu olemasolu, olgu selleks mentor, coach, kogemusnõustaja või tugiisik. Samuti nähti vajadust paindlikuma teenuse järele, mis ei oleks nii tugevalt seotud õppimise formaalsete tingimustega.
Aruteludes pakuti välja ka mitmeid praktilisi ideid, näiteks:
- järelhooldusteenusele on õigus kuni 21-eluaastani, sõltumata õppimisest;
- järelhooldusteenusele on õigus kuni 26-eluaastani, kui noor õpib;
- kõikidel järelhoolduse noortel võiks olla ligipääs tasuta eriarstidele, et tagada kiiremini arstiabi kättesaadavus;
- hooldus- ja eestkosteperede toetamine võiks jätkuda ka nooruki täisealiseks saamisel;
- pidevad rahatarkuse koolitused või seminarid;
- hobitegevuse toetamine;
- regulaarsete noorte tugigruppide loomine;
- parem info noortele stipendiumide ja toetuste kohta;
- lihtsam ligipääs vaimse tervise teenustele;
- suurem koostöö töötukassa ja teiste koostööpartneritega.
Rohkem koostööd ja selgemaid juhiseid
Selleks, et teenus saaks paremini toimida ka lisarahastuseta, tuleks seminaril osalenute arvates panna rõhku paremale infovahetusele ning koostööle.
Oluliseks peeti:
- paremat infovahetust,
- selgemaid rolle ja ootusi,
- kvaliteetset juhtumiplaani,
- noore suuremat kaasamist,
- riiklikku juhendamist ja järelevalvet.
Samuti rõhutati, et noored vajavad rohkem infot erinevate toetuste, stipendiumide ja võimaluste kohta. Vajadusel peaks noort toetama ka töötukassasse pöördumisel, vaimse tervise abi leidmisel või praktiliste küsimuste lahendamisel.
Kokkuvõte
Koosloomeseminari peamine sõnum oli selge: järelhooldusteenus on vajalik ja oluline, kuid selle rakendamine vajab suuremat ühtsust, paindlikkust ja noorest lähtuvat lähenemist.
Täna sõltub noore ligipääs teenusele liiga palju sellest, kus ta elab, millises õppevormis ta õpib ja kuidas konkreetne omavalitsus seadust tõlgendab. Samal ajal vajavad noored iseseisvasse ellu astumisel rohkem järjepidevat emotsionaalset tuge, usaldusväärseid suhteid ning kindlustunnet, et abi ei kao ära hetkel, kui elu ei lähe täpselt plaani järgi.
Järelhoolduse esimene koosloomeseminar tõi selgelt esile mitmed olulised kitsaskohad, millega tuleb teenuse arendamisel edaspidi süsteemsemalt tegeleda. Sotsiaalkindlustusamet tänab kõiki seminaril osalenuid panuse ja väärtuslike mõtete eest. Seminaril kogutud ettepanekud, tähelepanekud ja probleemkohad edastatakse ka Sotsiaalministeeriumile, et kujundada edasisi otsuseid ja tegevussuundi järelhooldusteenuse üleriigiliseks arendamiseks ning ühtlasema rakenduspraktika loomiseks.
