„Elu on näidanud, et kui saadan lapse 1. klassi, jääb ta meile.“ Perekodu juht Karis Mugamäe: koolilastel pole lootust perre saada
Hulk lapsi on Eestis pereootel – nad on oma sünniperest eraldatud ja vajavad uut armastavat kodu. Asendus- ja perekodudes elab praegu ligi 730 last. Millised need lapsed on? Pikaajalise kogemusega perekodu juht Karis Mugamäe (40) aitab mõista.
Karis Mugamäe juhib Rakveres ja Tudulinnas tegutsevat MTÜ-d Maria ja lapsed. Kui vanasti oleks sellist paika nimetatud lastekoduks, siis praegu ütleme perekodu – sest Maria ja lapsed ei meenuta kuidagi endisaegseid „kombinaate“, vaid on kodune paik. Siin kasvab 26 last – Karis koos oma meeskonnaga on neile loonud pered ja kodud. Lapsed elavad justkui neljas üksikemaga suurperes: igas peres on kuus-seitse last ning kaks perevanemat, kes töötavad vaheldumisi nädala kaupa. Iga pere juures on abiks ka perevanema abiline, kes täidab lapsehoidja rolli.
Kuigi vajadus on suur – mullu eraldati sünniperest 367 last –, ei plaani Karis oma MTÜ perede arvu enam kasvatada, pigem vastupidi. Talle on kasvust olulisem kvaliteet: edaspidi võiks igas peres olla kuue lapse asemel neli. Karis peab oluliseks isiklikku kontakti nii töötajate kui ka lastega. Sama tähtis on turvalisus. Juba mõnda aega on ta pidanud ütlema „ei“ omavalitsustele, kes otsivad perest eraldatud lastele uut kodu.
Kodu, kuhu tullakse tagasi
MTÜ Maria ja lapsed perekodus elavad lapsed on 1,5–19-aastased. Lisaks on seitse 19–22-aastast noort järelhooldusel – sillal täiskasvanuellu. Paljud on omavahel õed-vennad. Nagu peres ikka püsib side ka siis, kui ollakse suureks kasvanud: paljud noored tulevad pühade ajal oma lastega külla. 16 aasta jooksul, mil Karis on seda tööd teinud, on siit ellu astunud ligi paarkümmend noort.
„Erivajadusega lapsi on meil palju,“ ütleb Karis ja küsib kohe: „Aga mida me õigupoolest erivajaduse all mõtleme? Kas seda, kui näen, et noorest võib tulevikus saada erihoolekande klient? Selliseid on praegu minu hinnangul viis. Ülejäänud 19 liiguvad siit tavapärasesse iseseisvasse ellu, ehkki mõni neist vajab ka hiljem pisut tuge. Neil kõigil – nagu meil kõigil – on omad eripärad, millega täiskasvanuna üldiselt õpitakse toime tulema. Peamine on oskus oma emotsioone reguleerida – ja see on õpitav.“
16 aasta jooksul, mil Karis on seda tööd teinud, on siit ellu astunud ligi paarkümmend noort.
Nii mõnestki asjast kasvavad lapsed Karise kogemuse järgi välja. „Näiteks tuli meile 14-aastane tüdruk, kes oli liiga kaua elanud teda kahjustavas keskkonnas. Selle tagajärjel kartis ja vihkas ta maailma ega usaldanud enam kedagi. See seadis tema suhtlemisele suure piirangu – koolis oli tal palju konflikte ja ta sattus kergesti kaklustesse. Nüüd elab ta iseseisvalt ja tuleb minu meelest väga hästi toime.“
„Noortele, kes meile tulevad, ütleme alati, et nad võivad meid usaldada. Nemad küsivad vastu: miks peaksime teid uskuma? Ma mõistan neid. Peame saama nende elus täiskasvanuteks, keda saab usaldada ja kes ei tee haiget. Usaldust tuleb sammhaaval välja teenida, alguses väikeste asjadega. Kui luban talle mahla tuua, siis ma toon – ma ei tohi lubada midagi, mida ma ei tee. See on nagu müüri ladumine, üks kivi korraga. Usalduse võitmine on meie töös suurim ülesanne, sest just nii saavad lapsed tagasi usu inimestesse: et kedagi siin ilmas võib siiski usaldada,“ selgitab Karis.
„Need lapsed vajavad väga, et meie, täiskasvanud, aitaksime neil olukordi lahendada,“ ütleb Karis. „Nad peavad tundma, et nad ei ole üksi. Kuigi nad on harjunud üksi enda eest võitlema, siis tegelikult vajavad nad, et nad ei peaks seda enam tegema. Ma ütlen: olen sinuga – aitan sul selle telefonikõne teha, õpetajaga või emaga rääkida. Meie juures õpib laps abi küsima ja toetuma, sest varem pole tal seda võimalust olnud. Perekodus peab laps saama toetuda täiskasvanule ja täiskasvanu peab olema see, kes aitab lapsel olukordi turvaliselt lahendada.“
Kui pere vajab abi, mitte hukkamõistu
Kui Karis tegevusega alustas, nägi ta eeskätt sõltuvusprobleeme. „Vahepeal olid rohkem esil vaimse tervise mured, nüüd käivad need tihti käsikäes,“ selgitab Karis laste peredest eemaldamise põhjuseid. „Lisandub oskamatus laste eest hoolitseda, puudulikud vanemlikud oskused ja justkui ohvriroll, mis kandub mustrina põlvest põlve: ei saada hakkama, aga ei pingutata ka, et muutust luua. Mulle tundub, et neil vanematel on eelkõige liiga vähe usku iseendasse. Kui probleemid tekivad, nendega ei tegeleta, vaid kuhjatakse uusi peale. Ometi usun, et väga paljud neist on võimelised rohkemaks.“
Sellepärast on Karis hakanud oma MTÜ kaudu pakkuma tugiisikuteenust ja pereteraapiat raskustesse sattunud peredele – et ennetada laste perest eraldamist, tugevdada peresid ja aidata uusi oskusi omandada. „See on omavalitsusele igal juhul kordades soodsam, kui laps perekodusse paigutada,“ on ta veendunud. „Kahjuks annavad pered vahel liiga kergesti alla: kui lastekaitse sekkub, ei tehta koostööd, vaid loobutakse või võideldakse abile vastu.“
Karis tunnistab, et oma 16 tööaasta jooksul pole ta näinud õnnelikke ja edukaid tagasipöördumisi sünniperedesse. Küll aga on ta kogenud, et teismelised lapsed leiavad mõnikord emaga, kes neid küll ei kasvata, uue kontakti – usaldus hakkab väikeste sammudena taastuma. Nad saavad käia emal külas ja kohtuda nii, et see enam ei tee haiget. „See on meie teadlik töö, mis võtab aastaid,“ ütleb ta. „Me ei taha lapsi vanematest ära lõigata. Nad saavad aru, et vanem ei saa neid kasvatada, kuid ta saab ikkagi olla olemas. Sellised usalduse taastamise lood on minu jaoks tõelised pärlid. Kuna olen ka pereterapeut, oleks mõeldamatu, et ma ei toetaks selle liini säilimist. Ka vanematele on see väga tähtis – nii ei ole nad ühiskonnas täielikult hukka mõistetud. Kasuvanematele võib see olla lausa lisaressurss, kui lapsed saavad mõnikord oma sünniperes käia. Muidugi peab laste turvalisus alati olema tagatud.“
Me ei taha lapsi vanematest ära lõigata. Nad saavad aru, et vanem ei saa neid kasvatada, kuid ta saab ikkagi olla olemas.
Karise unistus on luua tulevikus kogukonnamaja: koht vanematele, kellel napib oskusi ja kes vajavad tuge, ent väga armastavad oma lapsi ja tahaksid neid ise kasvatada. „Neid vanemaid, kes oma lastest väga hoolivad, kuid neid päriselt ise kasvatada ei oska, on mul praegu kõige valusam kõrvalt vaadata ja ma usun, et nad on väärt veel üht toetavat võimalust,“ ütleb Karis.
Kaks väikest südant ootavad kodu
Igale lapsele on pere parim kasvukeskkond, ent kõigil pole võimalik peres kasvada. Ka perekodu saab ajapikku omaseks ja koduseks. Ometi ei sobi see kõigile. Karise hinnangul on nende perekodus praegu kaks väikest eelkooliealist tüdrukut, kes võiksid kindlasti kasvada peres. Miks just nemad? „Sest ma ei näe ühtki põhjust, miks nad ei peaks elama peres,“ ütleb ta. Aga Maria ja lapsed on koduks ka paljudele teismeeas, 13–16-aastastele nooretele ning nende liikumine kasuperre on Karise hinnangul ülikeeruline – nii pere leidmise kui ka lapse valmisoleku mõttes. „Oleme mõnele neist peret otsinud, aga pole leidnud,“ tõdeb ta. Isegi sugulased pole sageli valmis enamaks kui lihtsalt suhtluseks ja külastusteks – aga seegi on midagi.
„Elu on näidanud, et kui saadan lapse esimesse klassi, pean arvestama, et ta jääb meile – koolilastel praktiliselt pole lootust perre saada, vähemalt minu 16 aastat töökogemust on mulle seda näidanud.“ Neil väikestel tüdrukutel on veel natuke aega.
Kriisid tuleb koos läbi teha
„Kui laps meile jõuab, siis mässu reeglina kohe ei ole,“ selgitab Karis. „Algul kohanetakse, ja kui juba tundub, et läheb väga hästi, siis see tuleb – ootamatult. See tuleb siis, kui laps tunneb end piisavalt turvaliselt, et sind proovile panna: kas sa ikka päriselt hoolid minust? Siis sõltub kõik täiskasvanu valmisolekust. Mina nelja lapse emana tean, et see läheb mööda. Aga kui ei tea, mida teha, võib see jõu võtta.“
Üldiselt käivad Karise sõnul kriisid kaasas teatud vanusega, ent asendusperes kasvavatel lastel võivad need nihkuda. „Kolmeaastase jonnikriis võib tulla näiteks hoopis kümneaastaselt,“ teab ta. „Ja need kriisid tuleb läbi teha.“
Kui jonni asemel on haigus
Üks MTÜ Maria ja lapsed peredest on ravikodu, kus elavad psüühika- või käitumishäirega noored, kellel esineb ennast või teisi kahjustavat käitumist. Mis saab neist noortest, kui nad täiskasvanuks saavad? „Reaalsus on karm: üks osa neist jõuab tulevikus kahjuks ka vanglasse,“ nendib Karis. „Üks poistest on praegu Lootuse külas – see asendusvangistus on tema viimane õlekõrs. Kui sealgi tekivad jamad, läheb ta päriselt vangi.“
„Need noored saavad hakkama ainult siis, kui piirid ja struktuur on väga selged. Kui see kaob, nad ise toime ei tule. Neil on vaja väliseid piire, sest sisemiselt nad ei oska neid endale seada,“ selgitab Karis.
Oleme isegi püüdnud temale teenuse osutamisest loobuda, aga see pole õnnestunud, sest Eestis pole kohta, kus tal oleks parem.
On olukordi, mis on nii keerulised, et ei oskagi midagi teha. „Meid ei põleta läbi mitte lapse halb käitumine, vaid enda jõuetus – tunne, et me ei oska midagi peale hakata. Näiteks kasvab meil ravikodus üks laps, kellega me tegelikult hakkama ei saa. Oleme isegi püüdnud temale teenuse osutamisest loobuda, aga see pole õnnestunud, sest Eestis pole kohta, kus tal oleks parem. Tal on nii raske psüühikahäire, et 80% ajast viibib ta psühhiaatriahaiglas,“ kirjeldab Karis oma töö kõige raskemat poolt. Ta teab, et perekodu pole sellele lapsele õige koht, ent Eestis ei olegi talle praegu õiget kohta. Seepärast seisab Karis selle eest, et sellised lapsed leiaksid lõpuks koha, mis oleks turvaline nii neile endile kui ka teistele.
Mustrid on muudetavad
Enamik MTÜ Maria ja lapsed noortest läheb siiski edasi õppima, mitte vanglasse, ja tuleb oma hilisema eluga edukalt toime. „Üks meie noor sai just sotsiaaltöös bakalaureusekraadi ja läheb magistrantuuri. Me julgustame neid õppima ja mõistma, et nende elu on nende endi kätes. Julgen öelda, et see on ka meie töö vili, sest paneme sellele väga palju rõhku. Me kasvatame neis enesekindlust. Isegi kui sünnipere muster on olnud raskuste ees alla anda, oleme meie need, kes seisavad kõrval ja ütlevad: jah, praegu on raske, aga me läheme sellest koos läbi,“ kirjeldab Karis.
Karise meelest ongi järelhoolduse roll pidevalt noorele kinnitada: „Proovi – sa saad hakkama! Ära palun anna lihtsalt anna! Kaotada pole midagi.“
„Mul oli siin üks tüdruk, kellel oli selline kogemus: kui vestlus emaga läks keeruliseks, siis ema alati põgenes – kööki, tööle, kuhu iganes. Kui tüdruk oli meie juures, ei leidnud ema enam aega tüdruku elu puudutavatel teemadel suhelda ega kohtuma tulla. See tegi tüdrukule väga haiget. Ja kui tüdrukul endal koolis probleemid tekkisid, siis kõndis ta ise sealt lihtsalt minema. Siis ma selgitasin: vaata, see eemaldumine/eiramine on lihtsalt üks viis toime tulla. Su ema ei ole halb ja tema käitumine ei tähenda, et ta sinust ei hooli, aga ta ei tule ebamugavusega toime ja põgeneb, sest see viis on talle tuttav – täpselt nii nagu sina koolist,“ räägib Karis. „Leppisime kokku, et tüdruk võtab väljakutse vastu ja harjutab jääma ebamugavatesse olukordadesse. Et talle ei pea hakkama tunnis olemine meeldima, kuid ta ei lähe sealt ära, isegi kui ei tee kaasa – et keha õpiks paigale jääma,“ selgitab Karis. „Preemiaks oli sisemine rahulolu: ta sai raskusega hakkama. Ja kõik õnnestus – tüdruk lõpetas kooli ja otsustas minna isegi edasi õppima,“ rõõmustab Karis.
Kuidas leida üles oma sisemine stopp-nupp
Karis usub, et noorte teadlikkust iseendast ja oma emotsioonidest tuleb kasvatada. Ta toob näiteks loo, kus üks perekodu poiss ründas teist. „Kui ma pärast kannatada saanud poisiga maha istusin, ütles ta, et tahaks ründajale täiega kallale minna. Ja ma vastasin: tead, mina tahaks ka, sest see, mis sinuga tehti, oli väga ebaaus. Aga ma ei lähe talle kallale, sest ma ei saa seda teha.“
Nii aitas Karis poisil mõista, et tunded on normaalsed, kuid me ei saa teha kõike, mida tunneme. „Kui oleksin lihtsalt seletanud, et ei ole õige teisele kallale minna, kõlaks see nii, nagu tema tunne poleks õige. Tal oli täielik õigus oma tunnetele – ta sai ju viga. Küsimus on, kas suudan endale öelda „stopp“! Kas see aitaks, kui ma ründaks? Kui inimene tahab muutust, tuleb õppida midagi teistmoodi tegema. Teistmoodi käitumist tuleb harjutada nagu autosõitu. Uus käitumine ei õnnestu kohe, aga sa hakkad tasapisi ennast märkama ja lõpuks suudad valida tavapärase mustri asemel midagi muud,“ selgitab Karis. „Nii õpivad lapsed oma tegude eest vastutama. Me spetsialistidena püüame vahel liiga pehmelt, aga me ei saa normaliseerida ebanormaalset käitumist – isegi autismispektriga laps peab aru saama, et ta vastutab.“
„Meil on üks poiss, kes ründas perevanemat. Taolised juhtumid on tavaliselt paljude asjaolude kokkulangemise tulemus. Selle poisi puhul teadsime, et kui ta ärritub, vajab ta kohe eemaldumist – oma toas üksi rahunemist. Hiljem, juhtumit analüüsides saime aru, et konflikt toimus autos, kus tal polnudki võimalik eemalduda.
Teame, et löögini ei jõuta hetkega – probleem hakkab kuhjuma palju varem.
Me teeme alati pärast konflikti juhtumianalüüsi: otsime alguspunkti. Teame, et löögini ei jõuta hetkega – probleem hakkab kuhjuma palju varem. Ei piisa ainult löögini viinud hetke vaatamisest, tuleb päev tagasi kerida ja läbi käia, mis juhtus. Sageli, kui löök tuleb õhtul, on esimesed märgid sellest õhus juba hommikul. Midagi koguneb, kuni viimane piisk paneb klaasi üle ajama. Harva on vägivald pelgalt konkreetse olukorra tagajärg – see olukord on enamasti vaid päästik millelegi, mis toimus palju varem,“ kirjeldab Karis. „Soovitan alati teha vägivallale eelnenud 24 tunni analüüsi ja koostada edasiseks ohuplaan – see on nagu valgusfoor, mis aitab märgata, millal laps on juba „kollases“. Näiteks tean, et kui üks poiss kiigub söögilaua ääres tooliga või väristab jalga, on see „roheline“, aga kui sama teeb üks tüdruk, on see ohumärk – ta liigub „punasesse“. Lapsed annavad tihti sõnatult märku.“
Ega lapsed enesekontrolli kaotamise üle uhked ole. Mõnikord tajuvad nad ise, kui olukord kipub ärevaks, ja paluvad abi, räägib Karis. Kui mõni pingeline hetk õnnestub rahumeelselt lahendada, tunnustavad perekodu töötajad noori: vahel tehakse diplom, vahel libistatakse taskusse väike üllatuskiri või kinnitatakse peeglile tänusõnad. Asjad ja kommid ei köida lapsi kuigi palju – palju paremini töötab üks päris kallistus.
Kui laps ei talu lähedust
„Meil on üks tüdruk, kes ei talu lähedust. Kui keegi hakkab talle emotsionaalselt ligi minema, teeb ta kõik, et tekkinud side ära lõhkuda. Selle taga on alateadlik tunne, et lähedus on ohtlik, ja kogemus, et keegi lähedane on kunagi väga haiget teinud. Ta kardab, et kui laseb kellegi endale ligi, juhtub midagi halba. Nii teebki ta kõik, et sa astuksid mitu sammu tagasi. See hirm võib ajaga leeveneda, aga sellise noore kõrval peavad täiskasvanud olema paindlikud ja vastupidavad – astud tagasi, annad ruumi, ent oled endiselt olemas,“ mõtiskleb Karis.
„Meile tuli ka teismelisena üks tüdruk, kes ei tahtnud enam elada. See polnud tähelepanuvajadus, vaid ta päriselt ei tahtnud enam elada – temaga oli juhtunud nii kohutavaid asju. Esialgu jäi ta ellu ainult selle pärast, et ma ütlesin talle, et kui ta end ära tapab, pannakse mind vangi. See oli hädavale – mul ei jäänud muud üle. Ta ei hoolinud toona iseendast, aga minust oli tal kahju. Koos lastekaitsega panime tema puhul kõik muud ootused maha, kooli lükkasime kõrvale. Eesmärk oli üks: et tal tekiks kasvõi pisike soov elada. Lõpuks avastas ta kitarrimängu, lõpetas kooli ja on täna 25-aastane – elab iseseisvalt ja tuleb eluga hästi toime. See oli minu jaoks väga suur töövõit. Kui aus olla, siis ma algul ei uskunud, et me sellise tulemuseni kunagi jõuame,“ jagab Karis.
Perekodu edulugu on õnnelik laps
„Minu jaoks ongi imelood sellised, kus laps saab elus niiviisi hakkama, et ta on õnnelik,“ ütleb Karis. „Mul ei ole vahet, kas ta on põhiharidusega koristaja või omandab kõrgharidust – peaasi, et tal on sära silmas ja ta tuleb mulle vastu ning ütleb: mul on kõik hästi! Me jõuame elus kõike õppida. Näiteks üks noor, kes lõpetas meil 9. klassi ja katkestas seejärel oma edasised õpingud, teatas nüüd aastaid hiljem, et läheb keskkooli ja töötab noortekeskuses. See on minu silmis töövõit ja tunnustus ka meile. Mulle on oluline, et nad tahaksid elada ja tunneksid enda elust rõõmu. Sest on väga palju noori, kes ei taha elada ega näe, et neil kõigil on võimalus kogeda õnne ja rahulolu.“
Karis teab, et lastele ei pea kogu aeg tegevust leidma. „Neile tuleb õpetada, kuidas lihtsalt olla,“ arvab Karis. „Küsisin kord ühelt noorelt, mis tegevus talle meie juures elades kõige rohkem meeldinud. Ta ei maininud ei loomaaeda ega Rootsi kruiisi, vaid meenutas seda, kuidas perevanem jalutas temaga üksi metsas. Need on tegelikult lihtsad asjad ja hetked, mida meie täiskasvanutena saame nende laste ellu tuua, et anda neile usku, lootust ja tahet elada.“
Ehk on sinu kodus ruumi lapsele, kes vajab peret ja armastust? Loe lisa: www.hoolduspere.ee
Autor: Silja Kessler
Lugu ilmus 5. septembril 2025 Eesti Naises
