Hoolduspere vanem: tugigrupist saab jõudu – isegi lihtsalt kuulates
„Lapse kasvatamine ei ole ainult lapse kasvatamine. See on ka iseenda kasvatamine,“ ütleb superviisor ja perenõustaja Heidi Rätsep (fotol), kes juhib kasuvanematele mõeldud tugigruppe.
Kui pere kasvatab last, kes on sündinud teistest vanematest, võib igapäevaelus ette tulla keerulisi olukordi. Tugigrupid ja supervisioonid pakuvad siinkohal tuge, mõistmist ja teadmisi, mis aitavad perel paremini toime tulla. Ent lisaks praktilistele teadmistele ja kogemuste vahetusele on neil gruppidel veelgi sügavam mõju – nad loovad kuuluvustunde, aitavad ennetada läbipõlemist ning toetavad vanema kasvamist.
Isiklik kogemus: kohalolekust piisab
Minu kogemus näitab, et tugigrupist võib olla palju abi ka siis, kui parasjagu pole konkreetset muret ega kriisiolukorda. Mõnikord piisab lihtsalt kohalolekust – teiste kogemuste kuulamisest, peegelduste saamisest ja taipamisest, et sarnaseid mõtteid, kahtlusi või tundeid kogevad ka teised. See loob sügava äratundmise ja rahu. Olen erihoolduspere vanem, kellel on varasem kriisihoolduspereks olemise kogemus, ning olen osalenud Pirital toimuvas supervisioonigrupis, mida juhib superviisor Heidi Rätsep.
Ühel sellisel grupiõhtul leidsin võimaluse lapsehoidjaga kokku leppida ja iseendale see aeg võtta. Pirita kloostris, MTÜ Caritas ruumides toimunud kohtumisel osalesid nii lapsendajad, hoolduspered kui ka need, kes alles alustasid oma teekonda. Rõõmustav oli näha, et kohal oli ka mitmeid mehi – märk sellest, et ka isade hääl ja kogemus on sellistel kohtumistel järjest enam esindatud. Jagati lugusid väikelaste kohanemisraskustest, peresuhete muutumistest ja kasvamise valukohtadest, aga ka rõõmudest ja väikestest võitudest.
Grupi toetav ja turvaline õhkkond võimaldas igaühel rääkida nii palju, kui ta soovis – või lihtsalt kuulata. Kuulaminegi võib olla teraapiline – see aitab luua distantsi omaenda olukorraga, näha uusi vaatenurki ning mõista, kui pika ja väärtusliku tee on pered juba koos lapsega läbinud.
Mitte koosolek, vaid kogukond
Kui teistest vanematest sündinud laps saab osaks uuest perest, muutub igapäevaelu paljude kasuperede jaoks sügavamaks ja intensiivsemaks kui kunagi varem. See tee pole sirge ega sile – just seepärast on oluline, et perel oleks olemas turvaline ruum, kus jagada oma rõõme, muresid ja vahel ka kõige hapramaid hetki. Tugigrupp ongi selline paik. Usaldusväärne keskkond, kus sind mõistetakse ilma pikema selgituseta, kus saad olla sina ise ja kogeda, et inimlikkus ja ebatäiuslikkus on lubatud. See ei ole lihtsalt koosolek, vaid kogukond, kus kuulatakse, toetatakse ja peegeldatakse – ilma hinnanguteta.
Superviisor ja tugigruppide eestvedaja Heidi Rätsep on juba pikka aega saatnud ja toetanud kasuperesid nende teekonnal. Tema kogemuse põhjal ei ole tugigrupp pelgalt „kohtumine“ – see on psühhosotsiaalne toetusvõrgustik, mis aitab peredel tasakaalus püsida. Ta selgitab: „See, kuidas gruppi nimetatakse – kas grupisupervisioon, grupinõustamine või tugigrupp – pole lihtsalt sõnakõlks. Iga vorm teenib oma kindlat eesmärki.“
Perede vajadused ja ootused on erinevad ning ka see, millal nad tugigrupini jõuavad, varieerub. Mõni tuleb juba ettevalmistuse käigus, soovides kuulda kogenud perede lugusid. Teine tuleb sooviga leida lahendus mõnele keerulisele argiolukorrale. „Linnades jõutakse tihti kiiremini gruppi. Maapiirkondadest tulek on raskem – nii praktilistel kui ka emotsionaalsetel põhjustel,“ räägib Heidi Rätsep. Kaugele sõitmine, harjumus üksi hakkama saada, hirm end avada – need kõik mõjutavad otsust.
Et kogemus vastaks ootustele, tasub enne liitumist uurida, mida konkreetne grupp pakub. Vajadusel saab nõu pidada sotsiaalkindlustusameti spetsialistiga või võtta ühendust tugiteenuste pakkujatega – nii on lihtsam leida just oma perele sobivaim tugi.
Tugigrupi alustalad on turvalisus ja usaldus
Turvaline ja usalduslik ruum annab võimaluse end avada, jagada kogemusi ning rääkida ka neist asjadest, mida ei arutata isegi kõige lähedasemate sõpradega. Kasuperede maailm on omaette kogemusruum, kus mured, rõõmud ja dilemmad on spetsiifilised ning sageli väljastpoolt raskesti mõistetavad.
Grupikohtumistel kerkivad sageli esile sügavad ja tundlikud teemad – sealhulgas ka „aitaja vari“. „Iga laps, eriti see, kes on elanud läbi kaotusi ja traumasid, toob meie enda minevikust esile midagi, mille olemasolu ja mõju ei pruugi olla teadvustatud,“ selgitab Rätsep. Grupitöös osalemine võimaldab astuda teadlikuks saamise teekonnale koos nendega, kellel on sarnane kogemus.
Ellujäämisrežiimist arengu poole
Lisaks varjupoole mõtestamisele on grupikohtumised ka kohaks, kus võib jagada oma pettumusi ja hirme ilma kartuseta hukkamõistu ja hinnangute ees. „On kasuvanemaid, kes jõuavad punkti, kus nad ütlevad: mul ei ole enam jõudu. Ma tunnen, et olen läbikukkunud. Aga kui keegi jagab oma kogemust ja ütleb: „Ma olen olnud samas kohas ja ma tulin sellest läbi,“ võib see jagatud ja kuuldud kogemuslugu olla nii inspireeriv kui ka elujõudu andev,“ kirjeldab Rätsep. Grupi kandev ja julgustav õhkkond võimaldab liikuda kriisi ajal ellujäämisrežiimist arengu suunas.
Kõigile kasuvanematele tugigrupi formaat ei sobi, ja see on normaalne. Mõni vajab individuaalset nõustamist või mentorlust, mõni eelistab üks-ühele suhet peretoetajaga. Kuid väga paljudele muutub tugigrupp ajapikku kogukonnaks, kuhu kuuluda. „Mõnes grupis on tekkinud sõprussuhted, lapsed saavad omavahel tuttavaks, pered külastavad üksteist. See on tohutu väärtus,“ kirjeldab Rätsep.
Kui teekond katkeb – toetus ka keerulistel hetkedel
Lisaks kasvamisele ja kuuluvustundele tõusevad tugigruppides esile ka keerulised ja valusad teemad – näiteks olukorrad, kus pere on pidanud hoolduslepingu katkestama. See võib juhtuda peresiseste raskuste, lapse erivajaduste või mõne muu mõjuva põhjuse tõttu. Heidi Rätsepa sõnul kaasnevad sellise otsusega sageli pettumus, häbitunne ja enesesüüdistused. „See on teema, millest räägitakse vähe, kuid mida ei tohiks jätta tähelepanuta – sest just nendes, kaotustega seotud lugudes, peituvad tihti kõige olulisemad inimlikud õppetunnid. Vigu, eksimusi ja elu sõlmpunkte ei tohiks varjata just neist õppimise võimaluse tõttu. Pered, kes on sellises olukorras, vajavad toetust ja isiklikku reflektsiooniprotsessi, et taastada sisemine tasakaal. Nad ei tohiks jääda üksi.“
Peegel, mitte retsept
Kui küsida, miks peaks kasuvanem tugigrupiga liituma, ei hakka Rätsep andma loosungeid ega kiireid lubadusi. Ta kutsub enese sisse vaatama. Tema sõnul ei ole tugigrupi eesmärk kedagi „ideaalvanemaks“ muuta, vaid aidata sul olla rohkem sina ise, oma parimal moel.
„Tugigrupis osalemine on osa enesehoolest – ja enese eest hoolitsemine on lahutamatu osa kutsumustööst. Ma usun, et lapse kasvatamine ei ole ainult lapse kasvatamine. See on ka iseenda kasvatamine,“ ütleb Rätsep. Tugigrupp on üks võimalik paik, kus see teekond ette võtta – koos teistega, kes liiguvad samas suunas, igaüks omas rütmis. See on ruum, kus inimeseks olemine saab tähenduse jagatud kogemuste kaudu. Grupi toetus võib aidata tuua fookuse tagasi iseendale – vanemana, inimesena, partnerina. Samuti endale küsimuste esitamine – kes ma olen enda, oma pere, kogukonna või maailma jaoks? – aitab hoida sisemist kompassi paigas. Tugigrupis teistega elukogemusi jagades saab neid küsimusi endalt ikka ja jälle küsida – ja mõnikord ka neile vastuseid leida.
Leia oma grupp
Kui oled kasupere vanem või alles selle teekonna alguses ning soovid tuge, kuuluvustunnet või lihtsalt võimalust jagada ja kuulata – julgustan sind liituma oma piirkonna tugigrupiga. Iga kogemus on väärtuslik ning koos on kergem nii igapäevaseid rõõme kui keerukamaid olukordi läbi mõtestada.
Lisainfot tugigruppide, supervisioonide ja teiste kasuperedele suunatud tugiteenuste kohta leiad sotsiaalkindlustusameti veebilehelt.
Autor: Reili Brandt
