Mitmekordne hooldusema Jane Snaith: «Koos esimese lapsega otsisime mööda ilma tema juuri taga»
«Hooldusperedesse saabuvad enamasti traumakogemuse ja katkise vundamendiga lapsed. Hooldusvanemate ülesanne on need praod vundamendis ära täita ja aidata lapsel ehitada selline maja, mida vundament kanda suudaks,» ütleb Jane Snaith.
Jane (53) esimene teadlik kokkupuude asendushooldusel olevate lastega juhtus teismeeas. Toonane lasteajakiri kuulutas välja üleriikliku võistluse, mille eesmärk oli valmistada lastekodulastele nutikaid mänguasju. Väikelinnas elav Jane hakkas koos lasteaiakasvatajast emaga usinalt vahtkummist nukke vorpima ja saatis need siis Valga lastekodusse. Mänguasjad kukkusid välja sedavõrd hästi, et Jane pani võistluse kinni ja pääses tasuks veel Musta mere äärde laagrisse.
Järgmine märgiline ajaraamistik, mis naisele meenub, on perioodist, mil tema bioloogilised lapsed olid juba sündinud. Hommikuti tööle sõites jäi Janele tee peale SOS Lasteküla silt. «Iga kord sildist möödudes kripeldas hinges, kuidas nad seal elavad. Ühel päeval pöörasingi lastekülla sisse ja uurisin, millega nad tegelevad ja kuidas mina aidata saan. Selle külaskäigu tulemusel sai minust ühe sealse peregrupi tugiisik.»
Möödus veel paar aastat. «Mu sõbranna tahtis Haiba lastekodusse mingeid asju annetada, aga ei julgenud üksi minna. Läksin siis temaga kaasa. Seal oli kamp teismelisi noori, kellega rääkima juhtusime. Ega see rõõmus pilt olnud, sest nende elu oli tavalise pereeluga võrreldes ikka üsna ühekülgne. See, et tänapäeval on lastekodud materiaalselt üleküllastunud, ei õpeta lastele iseenda tunnete ega suhetega hakkama saamist. Aga just sellest on tohutult vajaka, sest kui lapsele neid oskusi õpetatud pole, ei saa ta edaspidises elus hakkama. Paraku satuvad need lapsed tulevikus kuritegelikule teele,» räägib Jane.
Järgmised kümme aastat käis naine Haiba lastekodus vabatahtlikuna noortega tegelemas ja üritusi korraldamas.
Kaheksa raske seljakotiga last
Esimene hoolduspere laps tuli Jane koju 18 aastat tagasi samast Haiba lastekodu teismeliste kambast, kellega ta toona rääkima juhtus. Paar aastat hiljem võttis ta Haiba lastekodust enda koju ka teise teismeeas tüdruku. «Ta oli hästi tagasihoidlik, ei julgenud alguses ligi tulla, vaid piilus mind posti tagant. Mu sisemine tunne ütles, et kui see laps siia Haibasse jääb, on temaga kõik. Ta oli lihtsalt nii sügavate traumadega.»
Kolmanda noorena kasvas Jane peres üles murdeeas tüdruk, keda ähvardas kinnisesse lasteasutusse saatmine. «Läksin lastekaitsja juurde ja ütlesin: «Ei, sinna teda ei saada. Panen ta ise jalule.»» Mõni kuu tagasi lõpetas see neiu põhikooli.
Jane on olnud hooldusvanem veel viiele noorele, kes on elanud tema juures lühema aja vältel. Lühiajaliselt elavad lapsed hooldusperedes näiteks siis, kui vanema suhtes on algatatud kriminaalmenetlus, kuid juhtumi asjaolusid alles uuritakse. Või siis, kui lapsevanem peab viibima alko- või narkoprobleemide tõttu ravil.
Tegelikult on põhjusi veel. «Ühel lühiajaliselt minu juures elanud lapsel oli raske psüühikahäire, kuid asutus, kus ta toona elas, läks kogu suveks kollektiivpuhkusele. Selle suve elas ta meie juures.»
Kõigil lastel on kaks põhivajadust
Jane naerab, et teda on õnnistatud teismelistega. «Tõepoolest, kõik minu perre tulnud lapsed on olnud vanuses 12–13. Väga keeruline iga.» Naine usub, et hooldusvanemaks olemine pole töö, mida saaks teha üksi. Kõrvale on vaja tugiorganisatsioone ja -isikuid. «Ei ole tarvis heietada mõtet, et olen kolm last juba üles kasvatanud, küll ma toime tulen. Raske seljakotiga laste kasvatamine on teistlaadi kogemus kui terve kiindumussuhtega laste kasvatamine,» tõdeb ta.
«Lastel on kaks põhivajadust: kiindumussuhe ja kuuluvustunne,» ütleb Jane ja lisab, et lastekodus elavate laste puhul ei saa rääkida kindlast ja turvalisest kuuluvustundest, kuna lastekoduga käib kaasas palju stigmasid. «Vähe on noori, kes kuulutavad enesekindlalt, et elavad ja kasvavad lastekodus.»
Katkiste ja haiget saanud laste puhul on turvakodusse või varjupaika sattumine väga halb variant. «Seal lihtsalt pole võimalik nende laste põhivajaduste eest täielikult hoolt kanda. Kasvatajad vahetuvad, võimalus turvaliste suhete tekkimiseks puudub. Hooldusperesse elama asumine annab ikkagi teistsuguse atmosfääri,» on naine veendunud.
Tegelikult on eesmärk, et laps suunduks pärast ajutist hooldusperes viibimist oma perekonna juurde tagasi. Kui lapsevanem on surnud või osutunud väärkohtlejaks, otsitakse lapse lähisugulaste ringist inimest, kes oleks valmis teda kasvatama. Kui suguvõsast hooldajat ei leita, on võimalus hoolduspere vanematel laps lapsendada. Kindlasti võetakse arvesse ka lapse enda soovi.
Bioloogilised vanemad
Jane usub, et hooldusvanemaks olemine teeb meist endast parema ja terviklikuma inimese. «Sa hakkad aru saama enda raskest seljakotist. Bioloogilise lapsega on loomulikult lihtsam, sest oled temaga koos üles kasvanud. Ta teab ja tajub sind, su maneere ning hääletooni. Traumakogemusega laps võib aga arvata, et kõrgendatud hääletoonile järgneb peksasaamine.»
Osa lapsi on tunnistanud Janele, et hullem kui bioloogiliste vanemate surm on teadmine, et ema-isa on neist lihtsalt loobunud. «Isegi siis, kui laps saab aru, et ta vanemad polnud võimelised teda kasvatama, ei suuda ta seda tegelikult lõpuni mõista. Lapsel tekib sisemine konflikt: mu vanemad on elus, aga nad ei taha mind.»
Jane sõnul on bioloogiline päritolu väga oluline, sest see on suur osa meie identiteedist. «Koos esimese lapsega otsisime mööda ilma tema juuri taga, lõpuks leidsime ta Ukrainas elava poolõe. Tema jaoks oli see veresuguluse leidmine tähtis, sest sai teada oma loo. Tahan kõigile praegustele või tulevastele hooldusvanematele öelda, et see, kui laps saab teada oma bioloogilise loo, ei muuda tema tundeid kasuvanematesse.»
Jane usub, et kasuvanemad peaksid rääkima bioloogilistest vanematest avatult ja püüdma aidata lapsel tema juuri leida. «Tuleks aidata lapsel seda puslet kokku panna, sest sünnijärgset kiindumussuhet ei saa eitada, isegi kui see suhe on olnud habras. Me ei saa üle ega ümber, et laps on olnud nende inimestega seotud,» lausub Jane.
«Minu teise kasutütre puhul oli elus ainult tema isa, kes aeg-ajalt püüdis lapsega suhelda. Ma nägin, et see mees üritas. Kahjuks oli ta aga asotsiaalsete hoiakutega. Ta ei saanud aru sellest, et kui ta on lapsega kohtumise kokku leppinud, aga ei ilmu kohale, on see lapse jaoks järjekordne pettumus, järjekordne trauma,» jutustab naine. «Ma saan aru, et isa oli purjus ega tahtnud sedasi tulla, kuid mõistan ka last, kes saab järjekordse haava.»
TUGEV SIDE: «Kui kiindumusvundament lapse ja hooldaja vahel on tugev, on ka lapse areng terve,» usub Jane.
Igale lapsele pere
2009. aastal pälvis Jane panustatud töö ja hoole eest Eestimaa Uhkuse auhinna. Aasta hiljem astus naine mittetulundusühingusse, mis 2012 sai nime Igale Lapsele Pere.
Pärast MTÜ juhtima asumist tuligi Jane töölt ära, et pühendada end täielikult kasuperede tugiorganisatsiooni ülesehitamisele. «Tol ajal polnud mul veel aimugi, mida tähendab kolmas sektor. Viis-kuus aastat kulus vähemalt, kuni sai üldse hakata rääkima mingist isemajandamisest.»
Täna tegutseb Jane aktiivselt kasuperede nõustajana ning koolitab hooldusvanemaid ja spetsialiste. Ta rõhutab, et raske seljakotiga laste puhul on väga oluline täiskasvanu traumateadlikkus, sest kiindumushäire puhul saab pädev hooldaja last aidata.
Neile, kes pole veel otsustanud või kahtlevad, kas hakata hooldusvanemateks, ütleb Jane: «Kõige tähtsam on mõtestada enda jaoks, miks sa seda teha tahad. Väline ressurss (raha, ruumikas kodu) on hea, aga sellest üksi ei piisa. Ka armastusest ja südameheadusest ei piisa, vaja on traumateadlikkust ja traumapädeva hoolduse oskusi. Järjekindel ja teadlik aja investeerimine lapsesse on võti.»
Autor: Agnes Aas
Lugu ilmus 17. augustil 2022 Naistelehes
Fotod: Martin Ahven
Kui kasuvanemluse teema sind puudutab, uuri lisa veebist www.hoolduspere.ee ning võta julgelt ühendust sotsiaalkindlustusameti spetsialistiga helistades telefonil 655 1666 või kirjutades aadressil asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee.
