Kasuvanema lugu: „Kui sa tahad, siis ma olen sinu emme“
KODU JA ARMASTUST: Lapsel peab olema kodu ka siis, kui tema vanemad seda pakkuda ei suuda. Hoolduspere on selleks üks võimalus. Foto on illustratiivne. Foto: www.freepik.com
Lastekaitsespetsialisti hinnangul oleks Saaremaal vaja hooldusperesid kümmekonnale lapsele. Paraku osutub sobivate hooldusperede leidmine väga keeruliseks.
Ühes Saaremaa peres kasvab laps. See ei ole aga tema sünnipere, sest seal tema eest kahjuks ei hoolitsetud. „Vanemlike oskuste vähesus,“ ütleb selle kohta Saaremaa valla lastekaitsespetsialist Mare Kurvits. Tema sõnul on iga asendushoolduse lugu erinev, kuid tihti mängivad suurt rolli peremustrid, mis ulatuvad põlvkondade taha. Inimene hoolitseb nii palju, kui tema eest on hoolitsetud.
Valus oli vaadata
„Mina ei süüdista neid lapsevanemaid sellepärast, et nad ei saagi teistmoodi teha, ei oska,“ ütleb Tiina*, kes kasvatab oma peres mujalt tulnud last. Tema pere viis teistest vanematest sündinud lapsega kokku juhus. Tegemist oli tuttava tuttava perega, kellega juhuslikult kokku puututi. Esimest korda nägi Tiina last, kui too alla aasta vana. Siis ei tundunud midagi otseselt valesti olevat. Teist korda kohtudes oli laps juba paariaastane. „Valus hakkas, kui ma vaatasin, kuidas ta elama pidi,“ meenutab Tiina.
Elamistingimused olid küll korralikud, kuid vanemaid lapse jaoks olemas ei olnud. Külmkapp oli tühi. Laps tatsas päev otsa vahetamata ja üleajava mähkmega mööda tuba ringi. Tiina ütleb, et väike laps pidi kõike ise tegema. Kui mähe tilkus põrandale, käsutasid vanemad teda lappi tooma ja ära koristama. Või kui kellelgi õllepudel tühjaks sai, saadeti laps kapist uut tooma. Need on vaid mõned näited.
Laps otsis Tiina sõnul kogu aeg vanemate tähelepanu, kippus sülle. Vanemad ei võtnud, vaid lükkasid lapse eemale. Unejuttu ei osanud laps tahtagi, sest magama minek ja jäämine käisid vanemate käsu peale. Voodisse ja magama! „Ja siis laps lihtsalt röökis ja röökis, kuni mina ütlesin, et olen ise ka väsinud, lähen koos lapsega magama,“ räägib Tiina, lisades, et otsesõnu ei tahtnud ta võõrastele inimestele lapsekasvatamist ka õpetama hakata. „Silitasin teda veidi selja pealt, ta jäi tasa ja magama.“
Siis pakkus Tiina lapse vanematele, et ta võib vahetevahel lapse eest hoolitseda. See pakkumine ei jäänud tähelepanuta ning varsti laps jõudiski Tiina perre. Esialgu oli kokkulepe nädalaks, kuid see aeg venis palju pikemaks, sest keegi lihtsalt ei tulnud lapsele järele. Lõpuks tuldi, kuid mõne aja pärast küsiti juba uuesti, et kas Tiina saaks jälle last hoida. Perioodid läksid aina pikemaks, lapsel oli vaja juba lasteaeda minna ning kuludki kasvasid. Vanematega saadi kokkuleppele, et laps võib Tiina juures elada, vanemad annavad rahagi ja käivad ise last tihti vaatamas. Kokkulepetest pidas vaid see, et laps tuli ja jäi Tiina juurde. Vanemad oma lubadusi ei täitnud ja lapse eest ei hoolitsenud.
Lastekaitsespetsialist pöördus ohus oleva lapse kaitseks kohtu poole, kus Tiina määrati lapse eestkostjaks ja nüüd täidab ta sisuliselt kasuvanema ülesandeid. Tiina tunnistab, et üksi, ilma lastekaitsespetsialistita poleks ta osanud ega jaksanud selle probleemiga tegeleda ning oleks lihtsalt niisama edasi läinud. Sellisel puhul oleks aga tekkinud probleem, et Tiina polnud seaduse silmis mitte keegi. Tal ei olnud õigust last kuidagi esindada, kasvõi näiteks tema tervise üle otsustada.
Õpib alles kõike
Uues peres elamine on lapsele hästi mõjunud. Kui nad Tiinaga kohtusid, ei osanud laps rääkidagi, kuid uues keskkonnas avanes ta kiiresti. Paljud asjad olid lapsele võõrad, ta ei osanud käituda. Kartis näiteks autosid, kuna ei olnud seni eriti õue pääsenud. Tiina meenutab naerdes, kuidas laps ei osanud õues porilompidesse kuidagi suhtuda, aga kui Tiina lubas sinna plätserdama minna, oli lõbu laialt ja kõik lombid joosti läbi.
Lapse jaoks on selline keskkonnavahetus alati keeruline. Ehkki väiksema lapsega on muidugi kergem kui mässava meelega 15-aastase teismelisega. Tiina peres on tänaseni segadus, et kas ta on tädi või ema. Vahel kutsub laps teda nii ja vahel naa. Tiina ise ei ole kunagi ennast lapsele emaks nimetanud, kuid laps on ise otsesõnu küsinud: “Kas sa oled minu emme?” „Ma ei osanudki siis nagu muud öelda, et kui sa tahad, siis olen sinu emme,“ sõnab Tiina.
Tema ei võta last kui võõrast, vaid ikka nagu oma pere liiget. Aeg-ajalt tuleb tal endale meelde tuletada, et see kõik ei pruugi nii jääda. Seda, kuidas asjad tegelikult on, tuleb endale meelde tuletada seepärast, et kui laps peaks kunagi lahkuma, siis on see Tiinale raske. „Ta lihtsalt puges juba esimesel korral mulle nii südamesse,“ ütleb ta. Tunnistab muigamisi, et pole selline inimene, kes väikestest lastest ülemäära vaimustuses olnuks, aga nüüd läks kõik nagu iseenesest ja lihtsalt: „Ta nagu pidigi minu juurde tulema ning mulle midagi andma ja õpetama. Arvan, et mina talle ka.“
Peresid oleks vaja
Lastekaitsespetsialist Mare Kurvits ütleb, et tavaliselt lahenevad asendushoolduse juhtumid eestkostja määramisega, kelleks on enamasti lähedased või sugulased. Onud-tädid või täisealised õed-vennad. Loomulikult oleks parem, kui laps jääks Saaremaale. Samas on võimalik, et väikeses kohas ei ole anonüümsust piisavalt ja võivad tekkida mitmesugused probleemid.
Tiina kinnitab oma kogemusest, et hästi oluline on lähedaste tugi. Temagi arutas otsused läbi nendega, keda see võiks puudutada, ja kõik olid hästi toetavad. Kuigi tema eestkostjaks saamine käis otsese kontakti läbi, ei välista Tiina, et ta oleks sama tee ette võtnud ka täiesti võõrana. Iseasi, kuidas info hooldusperede vajadusest temani oleks jõudnud.
Mare Kurvitsa sõnul on tehtud küll kampaaniaid ja infopäevi, kuid tulemust seni pole. Oma rolli mängib vahest ka hirm, et asendushoolduse pakkumise korraldamine on väga bürokraatlik ja keeruline, kuid nii tema kui ka Tiina võivad kinnitada, et nii see ei ole. Loomulikult on see pikem protsess, mis saab alguse juba kohtust, kes otsustab asendushoolduse vajaduse.
Hooldusperede puhul hinnatakse pere sobivust ja tehakse koolitusi, kuid ei midagi kontimurdvat. Suurem probleem on Kurvitsa sõnul sellega, et peredes, kelle puhul kohus näeb asendushoolduse vajadust, ei ole tavaliselt vaid üks laps, vaid mitu. Õdesid-vendi aga reeglina lahutada ei saa. Sellist peret, kes võtaks endale näiteks ühe pere kõik kolm last, on veelgi keerulisem leida.
Mare Kurvits ütleb, et loomulikult võiks Saaremaal olla nimekiri asendushooldust pakkuda soovijatest ja tema poole võib hoolduspereks hakkamise sooviga alati pöörduda. Aga muidugi oleks kõige parem, kui hooldusperede vajadust ei tekikski.
*nimi muudetud
Loo autor: Raul Vinni
Lugu ilmus 11. mail 2022 ajalehes Saarte Hääl
Lapsed vajavad hoolt, armastust ja kodu
Sotsiaalkindlustusameti nõunik Nadežda Leosk:
Iga laps vajab perekonda ja kodusoojust, turva- ja kuuluvustunnet, kindlat inimest, kellele igapäevaselt toetuda ja keda usaldada. Paraku ei saa kõik lapsed kasvada koos oma vanematega ja põhjuseid võib olla väga erinevaid.
Vanemate hooleta jäänud lapsele tuleb leida uus kodu, kus tal on hea, turvaline ja stabiilne kasvada. Esimese sammuna kaalutakse põhjalikult, kas lapse lähivõrgustikus on inimesi, kas tahaksid ja suudaksid teda kasvatada – näiteks vanavanemad, tädid-onud või teised lähedased. Kui sellist inimest ei leidu, kaalutakse teisi võimalusi. Kõiki lapsi ei saa ka lapsendada.
Seega on võimaluseks hakata lapsele hoolduspere vanemaks, kes hoolitseb lapse eest ja kasvatab teda pikaajaliselt, kuni ta täiskasvanuks saab, või ajutiselt, kuni sünnipere suudab taas lapse eest hoolt kanda.
Lapse seaduslik esindaja on seejuures kohalik omavalitsus, kes sõlmib perega lepingu, mille alusel pere last kasvatab. Lähtuvalt lapse huvidest ja vajadustest langetab omavalitsus koostöös perega olulisemad lapsega seotud otsused, näiteks tervise või hariduse küsimustes. Seega on hoolduspere vanem lapse jaoks vanem, kes toetab last tema rõõmudes ja muredes. Kohalik omavalitsus toetab peret nii rahaliselt kui ka moraalselt ning pere põhipartner on lastekaitsetöötaja.
On väga oluline, et pered, kes kasvatavad teises peres sündinud lapsi, ei jääks võimalike küsimuste või muredega üksi ning saaksid õigeaegselt vajalikku tuge. Selleks pakume Euroopa Sotsiaalfondi toel peredele erinevaid toetavaid teenuseid: peretoeteenus, mentorlus, psühholoogiline nõustamine, tugigrupid.
Meid rõõmustab, et hoolduspere vanemateks saada soovivate inimeste arv on tasakesi kasvamas. Ometi on lapsi kordi rohkem, kui on täna peresid, kes on valmis avama neile koduuksed ja südame. Praegu kasvab Eestis ligi 800 last asutusepõhisel asendushooldusel, st perekodudes ja asenduskodudes (endise nimega lastekodudes). Hooldusperedes kasvab ligi 150 last.
Otsime peresid üle Eesti. Otsime ka Saaremaal inimesi, kes kaaluvad võimalust pakkuda ühele või mitmele lapsele kodu, armastust, tuge ja hoolt. Julgustame kõiki, keda see teema puudutab, pöörduma sotsiaalkindlustusameti spetsialistide või elukohajärgse lastekaitsetöötaja poole. Loodame, et ühel päeval on selliseid peresid veel rohkem ning iga laps leiaks armastava ja hooliva pere.
Rohkem teavet asendushoolduse ja kasuvanemluse kohta leiab kodulehelt www.hoolduspere.ee. Küsimustega võib iga inimene pöörduda sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse infotelefonile 65 51 666 või kirjutada aadressil asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee.
MÕISTED
Asendushooldus – lapse eest hoolitsemine väljaspool sünniperet lühi- või pikaajaliselt. Asendushoolduse vorme on kolm: lapsendamine, eestkoste ja asendushooldusteenus. Viimane jaguneb omakorda kolmeks: perepõhine asendushooldusteenus hooldusperes ning asutusepõhine asendushooldusteenus perekodus ja asenduskodus. Lapsele parim arengu- ja kasvukeskkond on perekond.
Kasupere – üldine mõiste, mis kirjeldab perekonda, kus last kasvatatakse ja kuhu ei kuulu lapse sünnivanem ega sünnivanemaga abielus olev isik.
Lapsendamine – lapsendamise tulemusel tekivad lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse õigused ja kohustused nagu bioloogilises pereski. Lapsendajapere võtab endale eluaegse vastutuse, et hoolitseb lapse eest tingimusteta. Lapsendada saab ainult alaealist last, kelle vanemad on surnud või kelle vanematelt on hooldusõigus täielikult ära võetud või kelle vanemad on andnud nõusoleku lapsendamiseks.
Eestkostja – lapse seaduslik esindaja, kes on kohustatud hoolitsema lapse kasvatamise ja ülalpidamise eest. Eestkostjale kuulub nii lapse isikuhooldus- kui ka varahooldusõigus. Eestkoste määramine toimub kohtu kaudu. Eestkostjaks on tihti lapse sugulased, kuid selleks võib olla ka võõras pere või kohalik omavalitsus.
Hoolduspere – pere, kes kasvatab teistest vanematest sündinud last oma perekonnas kas lühi- või pikaajaliselt koostöös lapse seadusliku esindaja rolli täitva kohaliku omavalitsusega. Pere ei ole eestkostja ega last lapsendanud. Pere on ette valmistatud vastavat hooldust pakkuma ja peret toetatakse selles rahaliselt ja mitterahaliselt.
Asenduskodu ja perekodu – lapse elukoht (endise nimega lastekodu), kus tema eest hoolitsevad kas vahetustega tööl käivad kasvatajad (asenduskodu) või perevanemad (perekodu).
