Kuidas saab seenior aidata last, kes ei saa kasvada sünniperes?
Kui Lealt küsida, mis motiveeris teda hoolduspere emaks hakkama, vastab ta: “Iga sekund, mis me koos oleme, tasub mulle kullas.” Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock.
Eestis elab 800 last, kes ei saa kasvada koos sünnivanematega. Kuidas saavad olla neile lastele toeks eakad inimesed?
Hoolduspere ema Lea on kogenud vanemluse eri palgeid – ta on ise ühe lapse sünnitanud, teise on nad abikaasaga lapsendanud ning kolmandale olnud hoolduspere vanemad. Lea pere on olnud ka eestkostjaks teismelisele lapsele enda suguvõsast. Nüüd on Leal mitu lapselast. “Lapsed on alati olnud minu ümber,” ütleb ta ise. Esimese mittebioloogilise lapseni jõudis Lea, sest teises abielus ei õnnestunud lapsi saada: “Otsustasime siis, et kui loodus ei anna, saame lapse muudmoodi. Läbisime kõik vajalikud koolitused ning üheksa kuu möödudes tuli meie perre seitsmepäevane poiss.” Järgmine, hoolduspere laps jõudis Lea ja tema mehe juurde nelja-aastasena.
Lealt küsitakse tihti, mis teda motiveeris – omad lapsed on ju olemas, lapselastest rääkimata. Lea möönab, ent lisab: “Need igapäevased väljakutsed ja hakkamasaamised, need kaks silmapaari, kes jooksevad vastu ja on õnnelikud, et saavad elada meie juures. Iga sekund, mis me koos oleme, tasub mulle kullas.”
Miks aga juhtub üldse nii, et laps jääb ilma sünnivanemate hooleta ning vajab hooldusperet? Põhjuseid on erinevaid, näiteks vanemate ootamatud haigused, sõltuvusprobleemid ja muud elulised raskused. Sellistel puhkudel lähebki tarvis inimesi, kes avaksid südame ja koduuksed, et pakkuda lapsele kodusoojust. Ent kui mõni laps vajab hoolt täisealiseks saamiseni, siis teine vajab kodu ajutiselt, kuni kriisiolukord laheneb ja vanemad suudavad taas lapse eest ise hoolitseda. Just viimasel juhul saavadki lastele appi tulla just eakad inimesed.
Lühiajaline hoolduspere ei kasvata last suureks, vaid pakub talle tuge ja hoolt mõnest päevast kolme kuuni. Millal võib vaja minna ajutist hoolt? Mõnikord on põhjused meditsiinilised. Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse spetsialist Agnes Kulmar meenutab õde ja venda, kelle ema sattus ootamatult nädalaks haiglasse, ent lähedast inimest neil ei olnud, kelle juures saanuks lapsed sel ajal elada. Appi tuligi ajutine hoolduspere, tänu kellele pääsesid lapsed turvakodusse minekust. On ka juhtunud, et vanemad satuvad liiklusavariisse, mistõttu vajavad lapsed kiiresti ajutist kodu. Või on tegu hoopis puudega lapse vanemaga, kes vajab vahepeal hingetõmmet.
Muide, loomulikult võib ka vanemaealine inimene kaaluda võimalust, et on noorele hoopis pikemat aega toeks. Siinkohal on tähtsaim, et ta vaataks tulevikku realistlikult. Näiteks, olles 70aastane ja soovides olla hoolduspereks imikule, tuleks arvestada, et laps on sinuga vähemalt 18 aastat, ning mõelda, kas jätkub jõudu teda üles kasvatada. Seetõttu tasubki kaaluda võimalust pakkuda peret vanemale lapsele, noorukile.
Räägime hirmudest
Lea sõnul ei ole hoolduspere olla sugugi raske: “Meil on kõrval tuge pakkuvad inimesed, me saame erinevaid tugiteenuseid nagu psühholoog ja grupinõustamised.” Suurim erinevus lapsendamisega on tema sõnul see, et lapse sünniperega ei kao side ära, ning lisab kohe: “Ka meie lapsendatud laps kohtub oma emaga. Mul on kindel seisukoht, et lapsed peavad teadma, miks nad ei saa elada oma sünniperes.”
Hooldusperes elav poiss kohtub oma vanaemaga ja neid kohtumisi vahendab kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja. Kohtumised ei toimu suvalistel hetkedel, vaid neid planeeritakse rahulikult ja hoolikalt: “Meil käib see nii, et kui laps ütleb, et pole näiteks pool aastat ema näinud ja nüüd ta seda tahaks, helistan ma lastekaitsetöötajale. Tema võtab emaga ühendust, lepime aja kokku ja saamegi kokku. Meie kohtume emaga lastekaitsetöötaja juuresolekul, kuid praktikaid on erinevaid. Mõni saab kokku perekeskuses, mõni mänguväljakul.”
Mõte n-ö võõrast lapsest tekitab inimestes ka palju hirme ja küsimusi. Ühe levinud müüdi kohaselt ei tohi üksik inimene – liiati mees või keegi, kel endal lapsekogemus puudub – lapse eest hoolt kanda. Tegelikult on peresid väga erinevaid, alates vanaemast ja lapsest ning lõpetades kärgperedega. Seega, loomulikult võib üksik inimene olla hoolduspere – peaasi, et ta julgeb tuge otsida ja vastu võtta, näiteks kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajalt ja kasuperesid toetavatelt MTÜdelt, kes pakuvad mentoreid, koosviibimisi jpm.
Inimesed kardavad ka seda, et kiinduvad lapsesse, kes naaseb äkki sünnikoju. Tõepoolest, lühiajaline hooldus nõuab emotsionaalset valmisolekut, et laps tuleb peresse lühikese etteteatamisega – ning võib sama ootamatult sünniperekonda naasta. Ka Lea möönab: “Need piirid on vaja endale eelnevalt selgeks teha, et kes ma lapsele olen. Et ma ei ole ta päris ema ja ta ei pruugi meiega jääda. Et oma ema on tal olemas ja meie oleme toetuseks. Et olen sel perioodil tema saatja ja sõber, turvaline inimene.”
Palju muresid on seotud ka elutingimustega ja tänaseni levib müüt, et hooldusvanemluse eeltingimus on oma maja. Tegelikult ei nõua keegi oma maja, kuigi lapsel võiks ju oma tuba olla. Teisisõnu, esmatähtis pole meeletu ruutmeetrite arv, vaid see, et lapsel on kodus privaatne ja mugav.
Ja vahel sunnib inimesi kõhklema hirm, et asendushooldust vajavaid lapsi on raske kasvatada. Neid peetakse probleemseiks. Lapse käitumine võib tõesti erineda n-ö tavaperes kasvava lapse käitumisest, sest ta võtab uude perre kaasa enda seljakoti. “Nad on sageli palju rohkem üle elanud kui meie kogu elu jooksul,” möönab Lea, sest vahel on last mitu korda elu jooksul hüljatud. Ent lõpuks aitab aeg – kui laps hakkab end turvaliselt tundma, lähevad ka asjad lihtsamaks. Lisaks saavad hooldusvanemad palju tuge nii kohalikult omavalitsuselt kui ka teemaga tegelevatelt MTÜdelt. Lea sõnul oli väga suureks abiks PRIDE koolitus: “Seal saad vajadusel veenduda ja öelda aitäh, aga ma ei soovi – see ei ole mulle.” Muide, kohalik omavalitsus toetab last ka rahaliselt 240 euro ulatuses kuus, samuti toetab kohalik omavalitsus hoolduspere vanemat igakuiselt vähemalt poole miinimumpalga ulatuses.
Autor: Brigitta Davidjants, sotsiaalkindlustusamet
- 2019. aasta lõpu seisuga kasvas Eestis hooldusperedes 133 last, 2020. aasta lõpu seisuga 145 last ja 2021. aasta 1. juuni seisuga 155 last.
- Ent nagu öeldud, on peret vajavaid lapsi kordades rohkem, ligi 800.
- Neist enamik on 7–14aastased (ca 52%).
- 15–19aastaseid on 35% ning kõige vähem elab asendus- ja perekodudes kuni kuueaastaseid lapsi.
- Ligi 300 last on raske ja sügava puudega.
- Perest eraldatakse igal aastal ligi 250 last, kellest üle 50% vajab asendushooldust.
Kui soovid saada hoolduspere vanemaks, võta julgelt ühendus sotsiaalkindlustusameti spetsialistiga. Helista näiteks infotelefonile 655 1666 või kirjuta e-posti aadressile asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee. Esmalt võid pöörduda ka kohaliku lastekaitsetöötaja poole või küsida nõu tugiorganisatsioonidelt. Pärast kohtumist sotsiaalkindlustusameti spetsialistiga võid rahulikult mõelda, kas soovid protsessiga jätkata. Kui jah, seisavad ees avalduse ja motivatsioonikirja kirjutamine, kodukülastus ja pereuuring ning teistest vanematest lapse kasvatamiseks ettevalmistav koolitus PRIDE. Kui sind on pärast seda hinnatud hoolduspere vanemana sobivaks, lisab sotsiaalkindlustusameti spetsialist su andmed infosüsteemi, kust omavalitsuste töötajad peresid lastele otsivad. Kogu protsess kestab tavalisel kuus kuni 12 kuud ning spetsialistid on sel teekonnal sulle igati toeks.
Sa sobid hoolduspere vanemaks, kui oled avatud, soe, empaatiline ja hooliv inimene ning tahad kogu südamest pakkuda lapsele tuge ning turva- ja kuuluvustunnet. Kui oled valmis mõistma lapse lugu ning toetama tema sidet bioloogilise perega, oled kannatlik, koostööaldis ega karda raskusi. Hoolduspere vanemaks saades ei tohi sa olla kriminaalkorras karistatud, samuti peab sul olema vähemalt keskharidus. Ebasobiv motivatsioon on see, kui näed vanemaks hakkamist heateona, mille eest soovid tänu ja tähelepanu või soovid lapse realiseerida enda isiklikke ambitsioone. On hea, kui sul on varasem kogemus lastega, ent selle puudumine ei saa takistuseks. Loe teema kohta lähemalt ja tutvu perede lugudega lehel www.hoolduspere.ee.
Lugu ilmus esimest korda 10. detsembril 2021 Postimehe lehes 60+.
