“Ei, aitäh, ma ei joo!”

Pea iga nädal ilmub ajalehtedes mõni nupuke, mis puudutab alkoholi toimet. Küll räägitakse alkoholi mõjust südamele, vereringele, maksale ja nahale. Küll räägitakse kooselust alkohoolikuga, stressi maandamisest alkoholiga ja isegi sellest, kuidas paremini purju jääda. Vähem on aga soovitusi, kuidas me lapsevanematena alkoholiküsimustes käituma peaksime.

Emad-isad keerulises seisus

Üleeuroopalisest ESPADi uuringust on teada, et Eesti noored hakkavad alkoholi tarbima väga vara, keskmiselt 12,5-aastaselt. Ja joovad palju, keskteismelised vähemalt korra nädalas. Ühel koolitusel arutlesid lastevanemad omavahel: miks 12-aastased mängivad veel õues jalgpalli, aga aasta pärast on neil õllepudelid näpus?

Põhjuseid on mitu: meie vaba ühiskond, purjujäämist soosiv alkoholikultuur, palju noortele suunatud reklaami. Lisaks segadus, mida ja kuidas lastele alkoholist rääkida ning mil viisil kasvatada neist teadlikud ja sõltumatud täiskasvanud.

Kindlad seisukohad on vanemale toeks

Kui lapsed on väikesed, leiavad vanemad, et järeltulijad ei tohiks tarvitada alkoholi enne täiskasvanuks saamist. Teismeea lähenedes muutuvad vanemad lubavamaks, kuna teema on keeruline ja tundub, et lapsed ei pea enam vanemate reegleid olulisteks. Lapsevanemal on sellisel juhul raske enesekindlust ja seatud piire säilitada. Ka on levinud uskumus, et kui ise pakkuda lapsele alkoholi, siis lapsed õpivad seda mõistlikult ja turvaliselt tarvitama. Uuringud toetavad aga seisukohta, et lapsevanem peaks endale kindlaks jääma ja kindlad piirid alkoholi tarvitamise osas paika jätma, kuna need lapsed, kellel on kodus selged piirid, tarvitavad alkoholi vähem ja hiljem kui need, kelle vanemad on lubavama suhtumisega.

Lisaks on teada, et need lapsed, kes saavad kodus alkoholi tarvitada, joovad enamasti kodust väljaspool ka rohkem kui need, kellel on kodus selged piirid paigas. Vanemate käitumisel on loogilised põhjused, tahavad ju kõik vanemad enda lapsele parimat tulevikku pakkuda ning vastava info puudumisel tehakse seda oma kogemuse ja teiste soovituste kohaselt. Piiride seadmine ei tähenda aga ranget ärakeelamist, vaid keelamist koos seletuste, lapse põhjenduste kuulamise ning teema üle arutlemisega.

Kuidas lapsega rääkida?

Vanema heakskiit ja suhtumine mõjutab lapse otsuseid nii sõprade kui ka alkoholi puhul. Psühholoogid rõhutavad, et lapsega on kõige parem rääkida riskiteemadest, sealhulgas alkoholist, just selles eas, kui ta alles kujundab oma arusaamu, ehk vahemikus 8.–10. eluaasta.

Tähtis on lapsele näidata, et vanemal on oma seisukoht, selgitada põhjuseid ja tagajärgi. Me alahindame lapsi, kui arvame, et nad “veel ei mõista”. Ent kuidas rääkida? Tasub alustada reklaamidest, mis meile teleris ja igal tänavanurgal silma torkavad. Küsige lapse arvamust:
* Mida seal reklaamitakse? Kas ta teab, millega on tegu?
* Mis on tema jaoks alkohol?
* Kas ta tahaks seda proovida ja kui jah, siis miks?

Seletage, miks täiskasvanud on mõnikord purjus, miks nad tahavad alkoholi juua ja miks see lastele hea ei ole. Kindlasti pole seda kerge teha, kui mõelda enda ja oma valikute peale, aga eesmärk on anda lapsele teadmisi, et tal oleks kergem näiteks klassiekskursioonil öelda: “Ei, aitäh, ma ei taha!”

Täiskasvanulgi on raske seltskonnas mittejoomist põhjendada, sageli kleebitakse naeruvääristav silt külge, et “näe, karsklane”. Noortel on veel raskem teistest eristuda.

Kui teismeline jääb vahele

Kui teismeline jääb vanematele vahele joobnuna või õllepurk näpus, ei tasu pead liiva alla peita ja loota, et probleem kaob. Siis tasub võtta veidi mõtlemisaega, et lapsega vestelda ja sõlmida kokkulepped edasise osas. Väga tähtis on, et säiliks lapse ja vanema vaheline usaldus ja teismelise turvatunne. Teadmine, et kui midagi juhtub, on vanem alati tema jaoks olemas.

Lapsega alkoholist rääkides võib uurida, miks ta seda proovis. Ehk jäi puudu julgusest, et mõne neiuga rääkida, või on koolis pingeline periood? Sel juhul saab last toetada, aidates leida temas uusi oskusi või pakkudes teisi tegevusi.

Iga vanema soov on, et tema lapsed oleksid targad ja edukad. Andkem siis lastele võimalused sellisteks saada.

Triin Sokk, Tervise Arengu Instituudi vanemspetsialist

Foto: Heikki Avent