15-aastase tüdruku suur ülekaal
Tere, mure kohe 15-aastaseks saava tütrega, kellel suur ülekaal, kaalunumbrit ei tea, aga riideid kannab valdavalt 46-48.
Ülekaal olnud juba imikust saati, sündis enneaegsena 1800 g, aga hakkas kohe kiirelt juurde võtma.
Arsti juurde teda saada väga keeruline, aga ehk ikka saan kuidagi, kust alustada või kuhu pöörduda esimesena?
–––
Tere!
Olete mures oma 15-aastase tütre pärast, kellel on suur ülekaal ja keda on keeruline arsti juurde saada. Tasuks aru pidada psühholoogiga, kuidas sellisel puhul lapsele läheneda. Ise saate last toetada koduse toiduvalikuga, aga ka siin on oht, et laps lihtsalt ei söö seda ja ostab taskuraha eest teisi asju.
Heade soovidega
Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert
01.11.2023
3-aastase lapse söömisharjumused on väga kesised
Lapse söögiharjumused on väga kesised. Toitub enamasti vaid makaronist, leib võiga, pelmeenid ja mõned üksikud asjad veel. Tervisenäitajad on korras ja samuti ka kasvu ja arenguga probleemid puuduvad. Lasteaiast avaldati ka muret, et laps päeva jooksul ei söö midagi, keeldub kõigest öeldes, et see talle ei maitse. Kas peaksin muretsema ja hakkama otsima abi, kuidas saada ta sööma või lasen tal kasvada makaronide peal?
–––
Tere!
Siin võib olla mitmeid põhjusi, miks laps väga süüa ei taha. Seni, kuni laps kasvab ja areneb eakohaselt, on normaalkaalus ning sööb mingilgi määral toiduaineid kõigist viiest põhitoidugrupist (teraviljatooted ja kartul; puu- ja köögiviljad ning marjad; piimatooted; muna-kala-liha; lisatavad toidurasvad, pähklid-seemned), siis ei peaks väga muretsema. Lapsed kasvavad periooditi ja teatud perioodidel vajavadki vähem toitu. Ise saab toiduvalikut laiendada, kui kaasata last toidu valmistamisse, anda proovida (mänguliselt) uusi maitsed ja teha seda järjepidevalt.
Igal lapsel on toidud, mida ta eelistab ja need, mis talle ei maitse. Harjutage last uute maitsetega. Et uuega harjuda, laske alati proovida uut toitu kasvõi väikeses koguses, aga tehke seda järjekindlalt. Rääkige lapsele toidust, sest laps tahab teada, mida ta sööb ja millest see on valmistatud.
Hoolitsege selle eest, et toit, mida pakute, oleks täisväärtuslik, mitmekesine ja toidukogused vastaksid lapse vajadusele. Lapsel võiksid olla kindlad söögiajad, vältige söögiaegade vahepeal näksimist ja pakkuge janu korral joomiseks vett. Oluline on, et söömine oleks meeldiv tegevus, milleks on piisavalt aega koos lapsega.
Soovitame ka üht trükist „Laste toiduteadlikkuse ja söömisharjumuste kujundamine. Õpetajaraamat lasteaedadele“ (lapse toitumise põhimõtted, soovitused sh vahepalad, ideed lapsega koos söögi valmistamiseks, mängud ja ideed toiduga tutvumiseks ja huvi äratamiseks jne).
Kui aga lapse toiduvalik ajaga ei laiene või isegi kitseneb, võib see viidata toidukartusele, millega peaks tegelema psühholoog.
Parimate soovidega
Tagli Pitsi ja Liana Varava
Tervise Arengu Instituudi toitumiseksperdid
16.10.2023
2-aastane laps on toidu suhtes väga valiv
Tere
Laps saab augusti lõpus 2-aastaseks ja probleem on, et ta ei ole mitmeid nädalaid söönud normaalset toitu. Varasemalt sõi kõike, enam ei söö kartulit ega ühtegi teraviljatoodet. Hommikuti ei söö enam putru, vaid natuke puuvilja või piimaga krõbinaid, kohupiima ja jogurtit ka enam ei söö. Põhimõtteliselt kogu päeva sööb kas puuvilja või keedetud köögivilja, viinerit natukene, lastebatoone, laste maisikrõbinaid, vahel harva ka jäätist ning mõned korrad nädalas saab kõrrejooki ilma lisatud suhkruta. Et liha sööb natuke, kui on paneeringus tehtud. Mõistus otsas, ei oska enam midagi pakkuda talle. Pannkoogid on ka ta lemmikud. Kas oskate nõu anda, mida teha?
–––
Küsimusele vastab SA Tallinna Lastehaigla pediaatriakliiniku juhataja Reet Raukas:
„Väikelapseeas muutuvad lapsed vahel väga iseteadvateks ehk otsustavad valida, mida nad söövad. Kui laps praegu sööb päeva jooksul keedetud köögivilju ja puuvilju, lastebatoone, viinerit ja kõrrejooki, saab ta ilmselt oma päevase energiavajaduse kätte. Kui seejuures ta kakab igapäevaselt, ei peaks toiduenergiast puudu jääma. Soovitan jälgida, et toite, mida ta on nõus sööma, pakutaks söögiaegadel, näiteks lastebatooni ja maisikrõbinaid hommikusöögiks pudru asemel. Kui siia juurde veidi piimatooteid (jogurtit, keefirit, piima) ka õnnestub pakkuda, on hästi. Toidukordade vahel pakkuda joogiks puhast vett. Jätaksin praegu üldse mahla menüüst välja. Lõunasöögiks saab teha (värvilisi) keedetud köögivilju paneeringus lihaga, siin saab pakkuda erinevaid lihasid – nii kana-, veise- kui sealiha ja kala. Õhtusöögiks võib pakkuda pannkooke, millele saab lisada erinevaid katteid. Võibolla on laps praegu teraviljatootena nõus sööma hoopis võileibu erinevate katetega.
Pidage mõne päeva jooksul toidupäevikut, kuhu panete kirja nii söödud toidu kui toidu kogused, võibolla ei olegi need nii väikesed.
Toidukordade vahel proovige mitte lubada näksimist.
Serveerige toitu söömisele kutsuvalt – köögiviljad on praegu hästi värvilised, nende vahele saab poetada liha. Või tehke kotlette/lihapalle köögiviljalisandiga.“
Kõike head soovides
tarkvanem.ee meeskond
22.07.2023
5-aastase poisi ülekaal
5-aastane poeg kaalub 24,9 kg. Kardan, et ta on ülekaaluline.
Mis on 5-aastase normaalkaal? Ta on 112 cm pikk.
–––
Tere! Tegemist on päris suure ülekaaluga. 5-aastane 112 cm pikk poiss võiks kaaluda maksimaalselt 20,7 kg ning nt 5 a 11 kuu vanune sama pikk kuni 20,9 kg, et olla normaalkaalus. Kuigi kilodes tundub ülekaalu üsna vähe, on seda protsentuaalselt kogu kehamassist palju. Ise saab seda jälgida kehamassiindeksi kalkulaatorist: tap.nutridata.ee/et/kalkulaatorid?tab=0.
Soovitan Teil pöörduda mõne toitumisnõustaja vastuvõtule või isegi Ülle Einbergi poole Tallinna lastehaiglast: www.lastehaigla.ee/endokrinoloogiateenistus/.
Parimate soovidega
Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert
23.12.2022
1,5-aastane laps eelistab tahkele toidule rinnapiima
Laps 1,5. Rinda eelistab rohkem, söögi vastu suurt huvi pole. Mis oleks soovitused, et lapsel huvi oleks toidu vastu? Lõpetada rinnaga toitmine?
–––
Tere
Kirjutate, et Teil on 1,5-aastane laps, kes sööb rinnapiima, kuid tahke toidu suhtes huvi puudub.
Lapse lisatoitmist tuleks alustada vanusest, mil lapsel tekib huvi söömise vastu (jälgib, kui pereliikmed söövad, mälub kaasa, püüab haarata toitu ja seda suhu panna). Laps on selliseks käitumiseks valmis umbes 6 kuu vanusest. Kui siin õige aeg mööda lasta, võibki juhtuda, et laps sööks ainult rinda ja kõige muu suhtes huvi puudub.
Kuna päeval võiks toimekas väikelaps mängida, tema huvi on kergem mujale juhtida, võiks last hoida kas isa või vanaema või keegi muu, selle inimese käest laps rinda ei küsi. Ja kõht läheb tühjaks, nii saaks sujuvalt lapsele tahket toitu pakkuda. Tõenäoliselt õnnestuks talle pakkuda keedetud köögivilju, leiba, pastatooteid, lihapalle näputoiduna (aga miks mitte kahvlit või lusikat kasutades). Sama toitu võiksid süüa ka teised pereliikmed, et laps näeks, kuidas ja mida süüakse. Ema saab rinda pakkuda õhtul, hommikul (ilmselt ka öösel).
Koheselt rinnalt võõrutama ei peaks, küll aga oluliselt vähendama rinnast söömise sagedust. Selline õppeprotsess nõuab kannatlikkust, sest laps ei pruugi algul uuendustega kaasa tulla.
Tervitustega
Reet Raukas
lastearst
24.10.2022
15-aastane laps ei söö ja roojab püksi
Minu laps ei söö enam, kõige nii on juba maha võtnud kaalu 30 kg, teine mure on, et roojab ikka püksi.
–––
Tere ja aitäh kirja eest! Kirjas oleva napi info põhjal on keeruline Teile midagi soovitada. Ehk oleks abi sellest, kui kõigepealt võtaksite ühendust lapse perearstiga, kirjeldaksite murettekitavat olukorda ja küsiksite temalt nõu edasisteks tegevusteks.
Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond
15.09.2022
Mure 2-aastaste kaksikute söömisharjumuste pärast
Tere! Mul on mure kaksikute söömisharjumuste pärast. Poiss on alati olnud oma käitumises jõulisem ja nõudnud süüa või lähedust väga kategoorilisel moel. Tüdruk seevastu on söögi osas pigem üsna ükskõikne, võib ka söömata olla pika perioodi. Kui kahekesi koos söögilauas on, läheb mänguks ja naljategemiseks, söök lendab pigem laua alla. Kui lapsed söömata jätan, siis tuleb hirmus jonn ja kisa. Lõpuks minnakse ise külmkapi ukse kallale, tehakse see lahti ja hakatakse toitu välja sikutama. Olen hetkel olukorra lahendanud nii, et söödan tüdrukut terrassil enda süles ja poiss sööb ise koos vanaemaga või söödab teda vanaema toas. Ma saan aru, et olukord pole jätkusuutlik. Üldiselt on nii, et lapsed kipuvad üle võtma üksteise halvad käitumisharjumused ja poiss, kes varem sõi ilusti ise, on sellest nüüd õe mõjul loobunud. Koos laua taga olles söövad lapsed rahulikult üksnes väga maitsvat toitu, näiteks kooki. Ja kui tõesti laula tagant ära ajada, siis muutub laste käitumine nii talumatuks, et annan jogurtit või kodujuustu vms, et rahu majja saada. Kuidas saada kaks väikelast korraga laua taga sööma ? Mul on ka tunne, et söömisega on seotud läheduse teema. Nimelt on tüdruk saanud vähem lähedust kui poiss, sest kui tüdruk on mul näiteks süles, siis tuleb poiss ja togib tüdrukut, et ise sülle saada. Kui võtan nad kahekesi koos sülle, siis poiss lööb tüdrukut ning tüdruk pigem läheb ära ja mängib omaette. Poiss võtab tüdrukul sageli ka kõik mänguasjad käest. Kohe, kui tüdrukul midagi käes on, läheb poiss tema juurde ja võtab ära. Muidugi ma selgitan, et nii ei tohi teha. Võib-olla peaksin poisiga rohkem neljasilmavestlusi pidama, need mõjuvad kõige enam?
–––
Tere!
Tänan kirja eest! Olete oma kaheaastaste kaksikute pärast mures, sest nende söömisharjumused pole samad ning vanemana on seda raske juhtida. Olete olnud leidlik, mis puudutab terrassil söömist ja vanaema kaasamist. Tore on see, et lapsed on samuti nutikad: „Kui sööki laual pole, tuleb külmkapist võtta.“ Saan aru, et sooviks siiski paremat lahendust. Soovitan järgida tähelepanu reeglit: „Kinnistage oma tähelepanuga käitumist, mille kordumist soovite.“ See teeb elu palju lihtsamaks. Kuna teil on kaks last, siis on väga lihtne seda teha: pöörate tähelepanu sellele, kes sööb ilusti, istub laua taga, mängib rahulikult jne. Sinna juurde soovitan kiita ja nii et kirjeldate, mis teile meeldib: „Mind nii rõõmustab, et sa, Siim, sööd keskendunult.“ „Marta, sa mängid rahulikult omaette, seda on tore vaadata.“ Jne. Kui laps saab aru, mille eest tähelepanu saab, siis ta soovib ka sellisel moel käituda. Loomulikult siis märkategi seda/teda ning tunnustate. Proovige teiste pereliikmetega kaubale saada, et päeva jooksul pakute üks ühele tähelepanu mõlemale lapsele, et teise tähelepanu oleks samal ajal muuga hõivatud. Söömise juures piiride seadmine on väga oluline. Kui näiteks mõlemad lapsed lollitavad laua ääres, siis annate neile valiku: „Kas sööte praegu korralikult või lähete lauast ära ja enne hommikut/lõunat enam süüa ei saa.“ Kui sellise piiri seate, siis peate sellega lõpuni minema, sest ainult siis on lootust, et järgmisel korral samas situatsioonis valivad lapsed söömise. Edu teile!
Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht
08.08.2022
4-aastane laps ei söö
4-aastane laps ei söö. Ainult tatart, riisi, võisaia keeduvorstiga. Kaalub 18 kilo ja on 116 cm pikk.
–––
Kaalu-kasvunumbrite järgi on laps hetkel normaalkaalus, küll üsna alakaalu lähedal. Samas ei saa anda hinnangut vaid hetkeseisu põhjal, laste puhul peaks muutusi kehamassis-pikkuses jälgima pikaajalisemalt. Seda saate ise teha https://tap.nutridata.ee/et/kalkulaatorid?tab=0. Lisaks tundub, et tegemist on keskmisest pikema lapsega, mis näitab, et ta on seni kasvamiseks vajalikud ained toidust kätte saanud.
Üksluisel toiduvalikul võib olla palju erinevaid põhjusi, näiteks juba välja kujunenud valed söömisharjumused, psühholoogiline hirm uute (või mingite konkreetsete) toitude ees vm. Sõltuvalt põhjusest tuleks valida ka lähenemisviis. Kuigi tegemist on veel üsna väikese lapsega, tasuks talle rääkida võimalikult lihtsalt, miks me sööme ja miks peab toiduvalik olema mitmekesine (erinevad ained toidust, mis aitavad tal kasvada suuremaks ja püsida terve). Koos lapsega võiks vaadata erinevate toitude toitainelist koostist (tka.nutridata.ee) ning arutada, milliseid toite oleks ta nõus proovima, et saada nt C-vitamiini vm. Võib teha kokkuleppeid, et iga toitu maitstakse vähemalt 3 suutäit või oma vanusenumber (hetkel siis 4) suutäisi. Vahel võib kuluda 10–20 katsetust uue toidu pakkumisel, enne kui laps selle omaks võtab. Abi võib olla ka sellest, kui laps kaasata toidu valmistamisse – ise tehtud söök maitseb palju paremini. Kindlasti tuleks proovida pakkuda puu- ja köögivilju ning marju erineval viisil (köögivilju nt pulkadeks lõigatuna, olenevalt eelistusest värskena või kuumtöödeldult jne). Kui uute toitude proovimist takistab hirm, võib olla tegemist psühholoogilise probleemiga ning siis tasuks pööruda oma ala spetsialistide juurde.
Heade soovidega
Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert
30.03.2022
Mures 5-aastase tüdruku ülekaalu pärast
Tere!
Olen mures 5-aastase tüdruku ülekaalu pärast. Ta on küll pikka kasvu (125 cm), kuid samas kaalub ka juba 28 kg. KMI on ca 18. Muidu on ta igati aktiivne ja rõõmus. Ilmselt sai ülekaal kogunema hakata vaikselt seoses COVID-i piirangutega, kui jäi pikaks ajaks lasteaiast koju. Kuna mina pidin samal ajal kodus tööd tegema, olid sagedaseks meelelahutajaks multikad ja tagantjärgi mõeldes küllap ta siis haaras pidevalt ise ka omale multikate kõrvale näksimist, seda mida sai. Üldiselt ei sööda meie peres palju halbu toite (nt poolfabrikaadid jne) ja joogiks joome vett. Küll aga oli ta palju ka vanavanemate juures, kes ühtegi magustoitu liiga paljuks ei pidanud. Kodus hakkas peale iga toidukorda juba magustoitu küsima (ka peale hommikusööki). Magusat leidus ka meie kodus varasemalt ikka. Ühel hetkel sain aru, et minu laps on paksem kui lasteaiakaaslased ja tagantjärgi mõtlema hakates näen kõiki vigu, mis on tehtud. Otsustasime, et koju enam midagi sellist, mida lihtsalt saab haarata ja näksida (küpsis, sai, kommid jne), ei osta. Puuvilju on meil küll alati lahtiselt olemas. Kuna tal ka paar hambaauku tekkinud, selgitasime lapsele nii, et pidev näksimine annab sööbikule-pisikule palju toitu ja seepärast edaspidi sööme söögilauas kõhu täis (magustoiduks puuviljad või pähklid) ja peame siis tükk aega vahet. Kui tekib ikka mingi näksimise isu, siis pakun, et koorin porgandit, lillkapsast vms. Tundub, et see kõik toimib. Aga tema söögiisu on ikka päris suur, tavaliselt sööb soolast toitu ära samad portsud mis mina, tema ema. Mina töötan küll, nagu öeldud, kodus arvuti taga, ja ilmselt ei tarbi nii palju energiat kui lasteaias päev otsa toimetav laps. Nüüd tahaks aga lapse kaalu kontrolli alla saada ja mõtlen, kas tõesti peaks hakkama ka tema toiduportse piirama lisaks eelnevale mainitule? Kuidas seda teha nii, et ei kannataks tema enesehinnang? Olen seda väga hoolega jälginud, et ei annaks kuidagi mõista, et söömine on vale või halb.
Ette tänades!
–––
Tere! Hea, et märkasite probleemi varakult. Jah, laps on veidi ülekaaluline. Laste puhul, kui ülekaal ei ole väga suur, püütakse esialgu kaalu säilitada ja oodata, et laps n-ö kasvab ülekaalust välja. Näiteks, kui ta oleks 6-aastaselt umbes 129 cm pikk, siis oleks see veel normaalkaal.
Toitumise osas tundub, et teete kõike õigesti. Kindlasti tuleks pöörata suuremat tähelepanu ka liikumisele. Eelkooliealine laps peab iga päev olema füüsiliselt aktiivne vähemalt 3 tundi, sh tund vähemalt keskmise intensiivsusega. Esimese asjana tasuks ilmselt see üle vaadata ja püüda viia soovitustele vastavaks.
Soovitan ka pidada toidupäevikut (kindlasti kõiki koguseid kaaludes, mitte silma järgi hinnates) tap.nutridata.ee, et näha, kas laps saab äkki siiski vajadusest enam energiat. 5-aastase tüdruku kogu päevane keskmine energiavajadus keskmise füüsilise aktiivsuse korral on u 1400 kcal. Lapsele võib selgitada seda kui mängu, et vaatate, palju vitamiine-mineraalaineid ta toidust saab. Samal ajal saate teie ülevaate ka tarbitud energiakogusest ja sellest, kas energia, mis oli saadud valkudest-rasvadest-süsivesikutest, oli tasakaalus. Samuti saab vaadata, mis toidugruppidest laps enim toite sööb. Isegi, kui tundub, et sööb magusat väga vähe, võib tulemus olla üllatav. Järeldust ei saa teha ühe päeva kohta, vaatlema peaks minimaalselt ühe nädala söömist, arvestades seejuures nii lasteaias ja vanavanemate pool söödut kui kõiki vahenäksimisi.
Kui näete, et ise ei saa teda vaikselt õigema toiduvaliku poole suunata, võib olla abi toitumisnõustajaga konsulteerimisest: www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/toitumine/toitumisnoustaja-ja-terapeudi-kutse/noustajad-ja-terapeudid.
Heade soovidega
Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert
31.01.2022
Mure 11-aastase poisi liigsöömise pärast
Minul mure 11-aastase poja pärast, ta kogu aeg sööb ja igal vabal momendil mõtleb jälle söögist. Ja kui teen perele süüa, siis ta juba arvestab ise välja, kui palju keegi süüa saab ja kas ta saab ka ikka veel vôtta. Meil pole kunagi toiduga probleeme olnud, alati on kõik olemas. Kuidas või mida ette võtta?
Ta on juba üsna tugevas ülekaalus.
Kuidas ja millest ma peaksin alustama?
Ta on väga tujukas ja raske saab see kindlasti olema, kuid ma pean muutusi tegema tervise pärast juba.
–––
Tere!
Loen Teie kirjast, et olete mures oma 11-aastase poja liigsöömise pärast.
Siin on ilmselt vaja psühholoogi/psühhiaatri abi (ja kaalu alandamiseks lisaks ka toitumisnõustaja abi.
Liigsöömishäirest saab lähemalt lugeda peaasi.ee/liigsoomishaire/. Söömishäirete korral peaks saama abi Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikust, Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikust, Sensus OÜ-st või Ambromed kliinikust.
Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert
09.10.2020
7-aastase tüdruku ülekaal
Tere
Mul on suur mure. Tütar on 7 a ja kaalub 36 kg. Kuidas ma saaksin tema kaalu alla võtta?
–––
Tere!
Kahjuks ei täpsusta Te lapse pikkust, mistõttu on keeruline määrata ülekaalu ulatust. Selleks, et ta ei oleks ülekaaluline, peaks ta praeguse vanuse-kaalu juures olema vähemalt 144 cm pikk. Seda, kui palju on ülekaalu, saate vaadata ise kehamassiindeksi kalkulaatorist. Kui ülekaalu on mõned kilod, siis võib loota, et lapse kasvades, järgides õiget toitumist (keskmise aktiivsusega normaalkaalus 7-aastane tüdruk vajab energiat päevas umbes 1500–1600 kcal) ning piisavalt liikudes kasvab laps ülekaalust välja. 5–10 ülekilo kilogrammi puhul soovitan juba konsulteerida mõne toitumisnõustajaga nii nõuannete saamiseks kui ka selleks, et keegi hoiaks protsessil silma peal. Veelgi suurema ülekaalu puhul soovitan kindlasti abi saamiseks pöörduda arsti poole (nt dr Ülle Einberg).
Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert
25.09.2020
10-aastase tüdruku ülekaal
TERE. TÜDRUK 10 AASTANE KEHAKAAL 59KG , KUHU PÖÖRDUDA. OLEN LAPSE TÄDI, JA SOOVIKS AIDATA.
–––
Tere!
10-aastane tüdruk, kes kaalub 59 kg, peaks olema vähemalt 175 cm pikk, et olla normaalkaalus (vt kehamassi indeksi kalkulaator). Et Te pole kirjutanud lapse pikkust, on väga keeruline hinnata, kas mureks on ülekaal ja kui suur see on. Kui ülekaal on mõned kilod, siis tuleks veidi enam pöörata tähelepanu toitumisele-liikumisele ja lapsed kasvavad kasvuspurdi alates sellest suure tõenäosusega ise välja. Kui ülekilosid on kuni 10 kg, vajaks laps juba täpsemat toitumise suunamist ning kindlasti suuremat füüsilist koormust, et hoida kaal stabiilsena ja oodata kasvu järelejõudmist. Heade teadmiste korral ning kui laps on muudatustega nõus, saavad vanemad sellega ise hakkama, kuid see võtab aega. Kui ülekaalu on üle 10 kg, siis võib olla abi toitumisnõustajast, kuid lapse väga suure vastuseisu korral pigem arstist (nt dr Ülle Einberg). Kui aga lapse vanemad ei näe üldse probleemi, on olukord juba tõsisem. Siis tuleks kõigepealt veenda kuidagi neid, et nende laps on (tugevalt) ülekaaluline ja tal võib hilisemas elus tekkida tõsisemaid terviseprobleeme, rääkimata narrimisest koolis vm. Kahjuks on praegu koolid kinni, muidu võiks olla abi kooliõest, kes juhiks vanemate tähelepanu sellele. Võib-olla oleks abi ka sellest, kui saaksite võtta ühendust lapse perearstiga, kurta oma muret ja küsida temalt nõu edasisteks tegevusteks.
Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert
20.05.2020
Mure 13-aastase tüdruku kehakaalu pärast
Tere, kirjutan teile seoses enda 13 a tütrega. Ta on olnud väikesest peale suure isuga ja on siiani, aga nüüdseks on tema kehakaal tõusnud 80 kg-ni, ta on umbes 164 cm pikk. Lasteaiast saadik on ta ka olnud arglik, teisi pelgav. Kui ta veel kaalus 50 kg, siis me alustasime tervisliku toitumisega. Tegin talle eraldi söögid, kaalusin lausa kõik eraldi. Mingil määral kaal ka langes, aga mitte oluliselt. Ta oli siis suhteliselt aktiivne tüdruk. Nüüd on aga lood juba teised. Ta ei käi enam trennis. Siiani on tal mingid kompleksid, tahab olla nagu kõik teised. Kõike võrdleb teistega. Tema suurim mure on, et ei saa süüa kõike seda head ja paremat, mida teised lapsed. Olen teda alati toetanud, võimaldanud talle samuti vahel seda, mida teisedki, aga talle sellest ei piisa. Kui ta koju jätta, kui me ise läheme toidupoodi või kuhu iganes, siis ta otsib võimalust, et kõike magusat süüa ja just salaja. Olen rääkinud temaga, et küsi, kui sa soovid midagi, ära võta salaja. Mul on tekkinud arusaam, et äkki olen ise selle kõige põhjustaja, et ta nüüd on sellises kaalus ja lausa õgib, kuna mina olen seda keelanud. Nüüdseks on nii, et kaal aina tõuseb ja tõuseb ja ma pean seda lihtsalt pealt vaatama. Ma ei oska enam midagi teha. Kui talle eraldi menüü koostada ja seda järgida, siis ta ikkagi ütleb, et ei, see ei aita ja ma ei taha seda teha. Tal on lihtsalt kohutav nälg. Ta sööb meil rohkem kui pereisa. Ta soovib lüüa käega ja haletseb ennast. Ta ei taha kellegagi kokku saada, suhelda, on oma toas ja magab, kui õues on ilus ilm. Oleme varasemalt ka arstil lasknud teha analüüsid, mida arst vajalikuks pidas ja kõik pidi korras olema. Ma ei oska ka ise küsida arstilt, mida oleks vaja kontrollida, et mis võiks veel pahasti olla, et tekib selline olukord. Üritan teda suunata, et lähme jalutame koos, teeme seda ja teist – ei. Ta on isegi öelnud, et ta ei taha elada. Olen lootusetus olukorras.
–––
Tere!
Loen Teie kirjast, et olete väga mures oma 13-aastase tütre kehakaalu, meeleolu ja käitumise pärast. Teie kirjeldusest loen, et olete söömise teemaga hädas juba mitmeid aastaid ja püüdnud erineval viisil last tervislikuma toitumise poole suunata ning teda igati abistada. Teie kirjeldusest loen ka, et lapsel on tekkinud meeleolulangus, huvi kadumine, vähene enesekindlus ja positiivne minapilt.
Teismeiga on oma olemuselt üks keeruline aeg, millega kaasneb ka omajagu depressiivsust. Suurte muutuste perioodi ja sotsiaalse suhtluse osatähtsusega kaasnevad probleemid enesekindlusega, sest tõepoolest kiputakse ju end teistega võrdlema ning kohati ei ole need hinnangud vastavuses reaalsusega, vaid juhinduvad niigi madalast enesehinnangust. Toit on sage emotsioonide reguleerimiseks kasutatav abivahend. Söömisest tekkiv heaolutunne, eriti magusa ja süsivesikuterikka toidu puhul, on võrreldav ajukeemiliselt seisundiga, mida saavutatakse näiteks alkoholi abil. Söömine võib reguleerida ärevust, meeleolu ja olla lohutav kaaslane ja sõber. Lisaks pole ka vähetähtis teie kirjeldatud seos, et laps sööb meeleldi salaja. Toit ja söömiskäitumine võib olla ka üks teie „pereliige“, mis seostub teie peresuhetega.
Teie kirjeldusele tuginedes soovitaksin pöörduda kliinilise psühholoogi poole, kes saaks hinnata lapse seisundi tõsidust ning depressioonile iseloomulike sümptomite sisu ja kulgu ajas. Seejärel võiks spetsialist anda soovituse edasise kohta. Teie kirjale tuginedes võiks teile abi olla ka pereteraapiast, mis aitaks teie pere üldist toimetulekut ja suhteid lähemalt uurida ning leida uusi viise probleemide lahendamiseks.
Füüsilise tervise huvides soovitaksin veel perearstiga konsulteerida, sest suurenev kaal on seotud erinevate terviseriskidega, eriti sellises vanuses, kus aju areng ja füüsilised muutused on väga kiired. Perearstidel on ka teraapiafond, mille raames saab suunata patsiendi kliinilise psühholoogi konsultatsioonile ja teraapiateenusele.
Loodan, et leiate sobiva lahenduse.
Heade soovidega
Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ
04.05.2020
3-aastane tüdruk on toidu osas väga valiv
Tere
Kolmeaastane tüdruk on väga valiv toitude osas. Paljud toidud, mis talle varem maitsesid, on nüüd menüüst väljas ja ta ei ole isegi nõus neid proovima. Uusi toitusid ei ole nõus proovima. Lasteaias mööduvad päevad leiva ja piimaga. Ka ei tohi olla toidud „segatud“ (makaronides ei tohi olla hakkliha, peale ei tohi panna kastet). Perearst probleemi ei näe, aga mulle tundub, et tema menüü jääb järjest kitsamaks. Kas selline toidu valimine on osa arengust?
–––
Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:
Tere!
Selline valmimine võib tõesti tulla ealistest iseärasustest. Lastel vahelduvad kiire kasvamise perioodid aeglasemaga, mil ka energiavajadus ja seeläbi kogu toiduvajadus on väiksem. See võib mõjutada lapse toiduvalikut. Kui võimalik, püüdke siiski talle pakkuda mitmekesisemat toiduvalikut ning nii palju kui võimalik, tehke ka kokkuleppeid, et näiteks igast toidust maitseb ta vähemasti nii mitu ampsu, kui vana ta on. Tasub kaaluda, kas parem on lähenemine „las ta sööb midagigi“ (peaasi, et need ei oleks kommid-küpsised-magusad joogid, mis ei anna vajalikke toitaineid ja vähendavad veelgi isu „päris“ söögi järele) või pigem see, et las veidi nälgib, küll siis sööma hakkab. Valik sõltub lapsest ja sellega peab olema väga ettevaatlik, et soovitud tulemusest mitte valele poole liikuda. Kui laps siiski oma praeguse toiduvaliku juures kasvab ja võtab kaalus piisavalt juurde ning aeg-ajalt tehtavad vereanalüüsid on korras, siis vähemalt mõnda aega tõsiselt muretsema ei peaks. Kui aga valik kitseneb veelgi ja see juba mõjutab tema tervist, siis tasub küsida nõu ka psühholoogilt.
25.01.2020
10-aastane laps sööb väga palju magusat
Tere. Minu laps sööb kohutavalt palju magusat. Kodus meil komme ja šokolaadi pole. Kõike seda saab ta kas vanaemalt või koolist või ostab taskuraha eest. Soolase toidu osas pole ta valiv, sööb puuvilju ja juurvilju. Ma ei mõista, miks tal see nii hirmus suur magusavajadus on. Kaalub juba 50 kg ja on 146 cm pikk.
–––
Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:
Tere! Te ei ole täpsustanud, kas laps on poiss või tüdruk, kuid mõlemal juhul on selliste näitajate puhul põhimõtteliselt tegu mitte isegi enam ülekaalu, vaid rasvumisega.
Väga keeruline on öelda, mis konkreetselt võiks magusaisu põhjustada. Magusa puhul ei saa me rääkida sellisest sõltuvusest nagu alkoholi või narkootikumide puhul, kuid paljudele inimestele magus väga maitseb ja neil ongi väga keeruline sellest loobuda – eriti kui ollakse laps, kes ei saa aru, miks midagi piirama peab.
Kuna ülekilosid on päris palju, siis ei ole väga suurt lootust, et isegi teismeea saabudes laps neist kasvuspurdi ajal ise n-ö välja kasvab. Seega soovitan juba kohe pöörduda mõne toitumisnõustaja poole, kes vaataks koos teiega üle lapse toidulaua, suunaks ja kontrolliks. Kui nõu annab ja söömist jälgib inimene „väljastpoolt“, on sellel ilmselt suurem mõju kui lapsevanemal endal. Toitumisnõustaja võiks osata ka hinnata, kas ehk laps vajab ka arsti ülevaatust, et välistada mõni terviseprobleem. Ilmselt küll on suur kaal tõesti ennekõike suurest magusasöömisest saadud liigse energia tagajärg.
Üheks suuremaks probleemiks saab ilmselt olema vanavanematele selgeks tegemine, et miks enam lapsele magusat (vähemasti kontrollimatutes kogustes) anda ei tohi. Soovin teile jõudu!
03.01.2020
8-aastase tüdruku ülekaal
Tere! Olen murelik pealtvaataja, mure siis selles, et minu mehel on varasemast suhtest 8 a tütar. Lapse kaal on 58 kg, kui mitte tänaseks rohkem. Laps ei liigu piisavalt ja lapse ema, kes teda kasvatab, tema sõnad olid, et kasvaval lapsel ei saa kaalu jälgida, millest mina aru ei saa. Ja veel, laps on isalt pärinud selle, et lapse kehal on samapalju karvu kui tema isal, kas on mingi oht, et tal meeshormoone nii palju ja sellest tuleb ka tema isu? Keegi mitte midagi ette ei võta, aga vaatan, uurin ise infot ja kas sellise asjaga peaks vanemad arstile pöörduma?
–––
Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:
Tere! Kui vaadata laste keskmisi kaalusid, siis 8-aastaselt võiks see olla ca 26 kg. Seega on laps raskem küll, ilmselt siis mingil määral ka omavanustest pikem. Samas on raske kohe öelda, kelle poole pöörduda, sest kui lapse vanemad ise ei tunnista probleemi, siis väljastpoolt on aidata väga keeruline. Probleemile saaksid juhtida tähelepanu lastearst ja kooliõde, aga ka nemad võivad põrkuda vanematepoolse vastuseisu vastu.
28.10.2019
Kuidas panna 1-aastane laps sööma liha?
Kuidas panna laps sööma liha? Alguses sõi kenasti, aga nüüd väga talle ei meeldi ja sama kehtib teatud köögiviljade kohta.
–––
Vastab lastearst Reet Raukas:
Laste söömisharjumusi õnnestub nooremas eas kujundada, üheaastaselt ei tohiks laps veel väga valiv olla.
Aastase lapse igapäevane lihavajadus pole kuigi suur, ainult kümmekond grammi. Kui laps ei taha teatud köögivilju, siis tasub toidu valmistamisel kasutada pigem neid, mida ta sööb ja väikeses koguses peita toitu neid, mis väga ei maitse. Lihaga on sama lugu – enamasti õnnestub liha lisada toidule nii, et laps ei pane tähele. Kindlasti tasub proovida toidus kasutada muna, kala ja linnuliha, nende abil saab loomse valgu vajadust katta, ja mõne aja pärast taas pakkuda punast liha. Mõne lapse puhul aitab see, kui laps saab ise süüa, näiteks teha erineva kujuga (pisikesi) lihapalle, mida oleks tore kas kahvliga püüda või suisa näppude abil suhu pista.
Lapse vanuse tõusuga kahjuks söömiseelistused ja söödud toidu kogused muutuvad. Vanematele soovin kannatlikku meelt koos lapsega söömisel.
20.09.2019
9-aastane tüdruk leevendab stressi magusasöömisega
Tere
Mul on 9-aastane tütar, ainus laps. Lapse isaga kolisime lahku, kui tütar oli viiene. Saime kenasti hakkama suhtluse jms. Umbes aasta tagasi tekkis lapse isale uus kaaslane ja probleemid algasid. Lapse isal ei ole enam aega oma tütre jaoks, ta uus elukaaslane kohtleb tütart halvasti ja lapse isa eelistab elukaaslase last oma tütrele, ka siis, kui tütar seal on. Suve alguses pöördus lapse isa kohalikku omavalitsusse suhtluskorra määramiseks. See oli ühes mõttes hea, sest nüüd on isal kohustus olla tütrega 7 päeval kuus (varem oli see isa soovil 2–3 päeva). Aga tütar on stressis, sest lisaks isa jagamisele peab ta vestlema KOV ametnikega ja tema elu reguleerib nüüdsest dokument. Laps leevendab oma kurbust magusa söömisega. Salaja otsib kappidest. Kui ma koju midagi ei osta või peidan ära, siis teeb koogelmoogelit või nt hapukoort suhkru ja kakaoga. Toitu olen alati valmistanud ise kodustest toorainetest. Hommikul teen alati putru enne kooli. Laps sööb korralikult enamikku toite. Eeskuju ja eeldused tervislikuks toitumiseks olen justkui loonud. Kas peaksin lapsega psühhiaatri poole pöörduma? Või kuidas ma saan oma last aidata, et temast ei tuleks „paksukest“?
–––
Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:
Tere! Tänan kirja pika eest! Palju kergem on vastata, kui infot on rohkem kui üks lause. Loen, et lahkuminek läks teil sujuvalt ja selle eest suur tunnustus teile – vähesed suudavad nii. Edasi läheb minu jaoks segaseks – te küll kirjutate, et lapse isal pole uue elukaaslase tekkimisega tütre jaoks enam aega, aga samas loen, et varasemaga võrreldes soovib isa tütrega koos olla oluliselt rohkem ehk kahe-kolme päeva asemel seitse. Kirjeldate, et tajute lapsel stressi seoses eluga kärgperes nendel hetkedel, kui tütar isa juures on. Teile tundub, et ta on ka kurb ja leevendab seda magusa söömisega. Teie mure ongi seotud sellega, et kardate, et ta läheb paksuks. Olen natuke plindris, sest justkui peaksin vastama teie küsimusele, aga võib-olla peaksin hoopis kirjutama söömisest kui tagajärjest ja probleem on mujal.
Ma siiski natuke arutleks selle üle, mis lapses võib pinget tekitada ja kuidas teie saate teda aidata, nii et ta ei peaks magusaga liialdama. Saan aru, et teie pinge on aastajagu kerinud, sest kolm aastat toimis üks süsteem ning kuigi te ehk alul olite pettunud, et isa lapsega vähe suhtles, harjusite sellise elukorraldusega ära. Nüüd, kui kuulete lapse kurtmist, et isa uus elukaaslane kohtleb teda halvasti ning et ta tunneb, et pigem on elukaaslase laps eelistatud seisuses, siis loomulikult pahandate oma ekskaasa peale, et kuidas ta tütre suhtes ise käitub ja laseb käituda. Lisaks tunnete tütrele kaasa, et tema on veel liiga väike, et olukorda muuta. Nii tekib viha ja osalt ka abituse tunne. Ma ei imesta, kui te oma ekskaasaga kontakti võtsite ja temaga pragasite. Oletan, et ta sai omakorda pahaseks ja asi kulmineerus suhtluskorra määramisega. Mul on hea meel, et näete seda situatsiooni pigem positiivselt. Ma ei ole aga kindel, et laps oskab mõelda nii, nagu te kirjeldate: et ta on stressis sellepärast, et tema elu reguleerib dokument. 9-aastane laps oskab nii mõelda, nagu nende vanemad neile välja pakuvad, et nad võiksid mõelda. See ongi esimene koht, kus ma näen, et saate oma lapse stressi leevendada, alustades sellest, et teid rõõmustab, et nüüd on selge kord, millal vanemad oma lapsega koos on – konkreetsus ja struktuur on hea. Laps võib kurvastada, et isa pole ainult tema päralt – teie võite talle lootust anda, et potentsiaalselt on tal nüüd kaks inimest juures, kes teda kalliks ja tähtsaks peavad – isa elukaaslane ja tema laps. Mis puudutab lapse probleeme, kui ta isa juures on, siis soovitan need ära kuulata ja empaatiliselt reageerida, et ta tunneks teie mõistmist ja tuge, aga lahenduse otsimine suunata tütre ja isa vahele. Te ei suuda seal vahel selle pere suhteid korraldada. Kui teie enda stress võimetusest oma lapse jaoks kõike heaks muuta leeveneb, siis võib ka lapse pinge väheneda. Seega on palju võimalusi, kuidas lapse stressi vähendada ja sellega loodetavasti ka tema magusaisu. Edu teile!
17.09.2019
2-aastase lapse kakaprobleem
Kuidas võõrutada 2 a last pisikeste kakakuulide kakamise kombest? Tundub, nagu laps kardaks suurt kakat teha. Samas kuulikesed on tihtipeale pehmed, et ei tohiks hirmu tekitada.
–––
Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:
Tere! Tänan kirja eest! Teie küsimus puudutab väikelapse võõrutamist pisikeste kakakuulide kakamise kombest. Esimese hooga tundub see küsimus mulle pigem pediaatri või perearsti valdkonda puudutav. See, milline väljaheide on, sõltub kindlasti toidust, aga osadel juhtudel on ka stressikomponent tugev. Saan aru, et sellele te viitategi, kui kirjutate, et laps kardab suurt kakat teha.
Vahel võib kakamine natuke valu teha ja laps, püüdes valuaistingut vältida, võib kakat kinni hoida. Sellega seoses tekib stress ja lõpuks ongi kaka nagu kuulikesed. Mulle tundub, et siin võiks hästi toimida preemiasüsteem, mida võib kasutada alates 2-aastaste lastega, kui mingi oskus või harjumus on muidu raske tulema. Kui teie eesmärk on, et laps kakaks siis, kui tal esimene tunne tuleb, et võiks potile minna, siis võiks see olla esimene asi, mille eest kiita: „Tore, et sa tunnetasid oma keha vajadust ja läksid potile!” Kui ta kakab ja talub ära kerge ebamugavustunde, siis on järgmine kord, kus teda peaks kiitma: „Mulle väga meeldib, et sa oma häda vapralt ära tegid, nüüd on kohe kehal kergem olla!” Lisaks sotsiaalsele tunnustusele võite lisada kleepsud. Kleepse võiks anda nii esimese korraga kohe potile mineku korral kui kakamise korral. Kui on nt neli kleepsu täis, võib lapsele anda midagi väikest, mis talle tähtis on, nt ühe lemmikkommi. Seda süsteemi tutvustage eelnevalt lapsele, et teda innustada teile soovitult käituma. Proovige, kas nii õnnestub muret leevendada!
09.09.2019
2-aastane tüdruk ei söö pärast beebi sündi tavatoitu
Tere! Minul on suur mure oma 2-aastase tütre pärast. Kaks kuud tagasi sündis meile perre väike õde. Enne beebi sündi sõi laps ise ja korralikult. Sai ka rinda enne magama jäämist. Öösel magas ilusti ärkamata hommikuni. Nüüd olukord täitsa hull. Ei söö enam, sülitab toidu välja ja keeldub. Olen püüdnud meelitada nii ja naa, miski ei aita. Võtab vaid paar ampsu ja kõik. Tahab ainult tissi, nii päeval kui öösel. Ööd on kõik rahutud, ärkab mitu korda ja küsib tissi. Ma ei tea, mis teha. Kuidas oma vanem tütar jälle ka tavalist toitu sööma saada? Rinnapiima mõlema tüdruku jaoks jätkub ja vanemat last veel võõrutada ei taha. Soovin vaid, et vanem tüdruk ka tavalist toitu jälle sööma hakkaks.
–––
Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:
Tere!
Tänan kirja eest! Saan aru, et teie nüüdseks vanem tütar on seni söönud korralikult tahket toitu lisaks rinnapiimale, aga nüüd seda enam ei taha. Mõistan, et see on murettekitav olukord. Ma ei ole selle teema ekspert, mis puudutab imetamist, ja selle osas julgen soovitada pöörduda Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu imetamisnõustaja poole. Te märkasite, et probleem algas siis, kui beebi sündis. Kuidas see teie pere elu ja eriti tema elu muutis? Oletan, et väike õde on söötmise jaoks tihti rinna otsas ning sellega teile lähedal. Kuna olete kuni beebi sünnini ka suuremat rinnaga toitnud, siis ta on saanud olla teile päris kaua väga lähedal. Kindlasti on see olnud väga meeldiv ja turvaline tunne, millest, kui vähegi võimalik, ei taha loobuda. Kui laps soovib teiega endiselt lähedane olla, siis on päris nutikas loobuda tahkest toidust rinnapiima kasuks. Nüüd on küsimus, kas talle seda võimaldada. On teada, et kaheaastasele on vaja rohkem kui ainult rinnapiima ja üldiselt on teada ka, et nii väiksed lapsed ennast ise nälga ei jäta. Ühelt poolt tundub, et see oleks hea aeg ta võõrutamiseks, sest kui te vahepeal annate rinda ja siis mitte, siis võib olla raskem seda mitte kogu aeg küsida. Kui te olete kindlal veendumusel, et te siiski ei soovi veel suuremat võõrutada, siis jääb üle olla järjekindel rinnaga mittetoitmisel, välja arvatud enne magama jäämist. Tahket toitu sööma sundima ei pea ja meelitama ei pea, pakkuma peaks. Sellest ei tohiks kujuneda olukord, kus saada teie tähelepanu, olgugi et natuke negatiivsel moel. Sellele lisaks võiksite võtta temaga kahekesi aega ka päeval, näiteks kui õeke magab. Kui talle meeldib füüsiline lähedus, siis võib ta süles istuda või lamate koos kaisus voodi peal ning loete või mängite rahulikku mängu. Nii võiks ta saada natuke teistsugust lähedust, aga siiski turvalist ja mõnusat lähedust muul moel, millega ta mingil hetkel peab niikuinii leppima. Edu teile!
03.05.2019
Mure 2 a 10 kuud vana lapselapse toitumise pärast
Tere!
Mul on suur mure oma 2 a 10 kuud vana lapselapse toitumise pärast. Tema menüüs on põhiliselt ainult kaks toiduainet: suhkur ja nisujahu. Ta sööb kodus magusaid krõbinaid, küpsiseid, komme, šokolaadi. Kooke, mis sisaldavad neile lisaks nt puuvilja (õunakook jne) või piimatooteid (kohupiimakook) ei söö ta suutäitki. Ma ei utreeri olukorda, ka lapse ema ütleb, et nii see on ja et ta ei saa sinna midagi teha. Puuvilju sööb ta ehk vahel 1/4 õuna või viil mandariini, kuid mitte iga päev. Varem sõi ta ka putru ja vähemasti juurviljasuppi, kuid nüüd ei tule isegi laua ligi, kui näeb seal mingit muud toitu peale oma igapäevaste helveste. Liha ta ei ole kunagi söönud, lihtsalt ei võta suhugi. Varem sõi mõnd piimatoodet, nüüdseks on jäänud ainult piim, mida helvestega koos sööb. Vahel, aga mitte iga päev, sööb ka leiba, lihtsalt paljast leiba mõne suutäie. Kindlasti mitte tervet viilu. Ma palun lapse emal täita mõne nädala jooksul päevikut, mida ja kui palju laps sööb, aga ma ei ole kindel, kas tal on aega seda teha. Ta teab küll ise ka, et see ei ole tervislik ja õige, mis toimub, aga ütleb, et mida ta siis tegema peaks. Poiss ei ole ülekaalus, pigem vastupidi, sest mitte midagi muud ta ju ei söö, ja sedagi, mida ta sööb, ei ole palju.
Küll aga on laps äärmiselt närviline, viril ja rahutu. Lasteaiast öeldakse, et mõnel päeval ta sööb seal, mõnel üldse mitte. Koguste osas ei oska nad midagi öelda.
Laps saab aga mitmesuguseid erinevaid toidulisandeid ja vitamiine. Perearstiga ema lapse toitumisest rääkinud ei ole ega kavatse seda ka teha. Minu mure on , kas laps saab niiviisi oma tulevasele tervisele kindla alus või võib see viia tõsiste tervisehädadeni. Sellist toitumist on nüüd olnud ca aasta.
–––
Vastab toitumisnõustaja Kristin Salupuu:
Kui lapsevanemad ise asjas probleemi ei näe, siis on keeruline (kuigi siiski mitte võimatu) lapse harjumusi muuta. Muidugi võib mõnikord lapse tujudele järeleandmine tunduda ajavõiduna, kuid pikemas perspektiivis, arvestades, et puudu võib jääda olulistest toitainetest – mõjutades nii lapse arengut, tervislikku seisundit, immuunsüsteemi kui ka meeleolu – sellega aega ja raha sugugi kokku ei hoia.
Soovitaksin last meelitamise ja põnevate lugude abil mitmekesist toitu sööma saada. Proovida võiks lapses tervisliku toitumise vastu huvi tekitada ja seda alustuseks mitte üldse söögilaua taga istudes, vaid mänguhoos või lapsega mõnd raamatut lugedes. Mõnele lapsele meeldib Ämblikmees, teisele Raudmees, kolmandale Printsess Anna. Neid kõiki tegelasi ühendab see, et nende toidulaud on täis köögivilju, kala, maiustuseks söövad puuvilju jne.
Uute toiduainete pakkumisel tasuks olla järjepidev. Sööma otseselt sundima ei peaks. Pigem tuleks last kohelda kui omasugust, pidada läbirääkimisi, selgitades olukorda ja toitumise olulisust. Probleem liigsete maiustuste-krõbinate söömise osas kaob, kui lapsele neid enam igapäevaselt tavatoidu asemel ei anta või koju ei osteta.
29.11.2018
14-aastase tüdruku ülekaal
Ülekaal, 157 cm pikk tütarlaps kaalub 66 kg. Kuidas alla võtta?
–––
Vastab toitumisekspert Tagli Pitsi:
Tere! Ülekaal on umbes 10 kg. Kuna tegemist tüdrukuga, siis on ta ilmselt oma kasvamise peaaegu et lõpetanud. Seega siinkohal peab siiski hakkamagi tegelema kaalu alandamise, mitte ainult hoidmisega. Soovitaksime selleks pigem mõne toitumisnõustaja (http://www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/toitumine/toitumisnoustaja-ja-terapeudi-kutse/noustajad-ja-terapeudid)
jutule pöörduda, et laps ei hakkaks ennast ise omaenese „tarkusest” näljutama.
Toitumisnõustaja Kristin Salupuu lisab:
Kuna ülekaal on päris suur ja kaalulangetusel hästi toimivaid imenippe pole, siis tõenäoliselt pere üksi edukalt sellega toime ei tule. Samas – võimatus on piiratud nägemus võimalikkusest. Kaalulangetust võiks võtta kui maratoni: varuda aega, olla ise kannatlik ja positiivne ka sisendada seda ka lapsele. Toitumise analüüsimiseks soovitan kasutada NutriData toitumisprogrammi: http://tap.nutridata.ee/, mis on tasuta ja võimaldab analüüsida menüü toitainete ja energiasisalduse vastavust riiklike toitumissoovitustega. Usaldusväärset infot toitumise kohta leiab lisaks toitumine.ee lehelt. See, kuidas toitu valmistada ja kuidas süüa, on pea sama oluline kui see, mida süüa. Seetõttu soovitan tähelepanu pöörata nii toiduvalmistamise viisidele, kui ka sellele, et süüakse rahulikus keskkonnas ja toitu nautides. Üle tuleks vaadata ka liikumisharjumused ja uneaeg, sest ka vähene liikumine ning uni soodustavad kehakaalu tõusu. Kuna ülekaalu on päris palju, siis soovitan jagada suurem eesmärk väiksemateks etappideks, et kohe ja korraga tehtavad muudatused lapses liigselt stressi ei tekitaks. Oluline on last toetada ja mõista, kui kõik ei lähe kohe plaanitult. Kuna lapseeas on ülekaalu langetamine kergem kui täiskasvanuna ning tegu pole asjaga, mis ise heast peast üle läheks, siis on just õige aeg selles osas midagi ette võtta!
Soovin Teile jõudu!
12.11.2018
9-aastase tüdruku alakaal
Minu 9-aastane tütar saab igal aastal arstilt tagasiside… alakaal. Nüüdseks on ta 140 cm pikk ja kaalub 26,7 kg. Ta ei ole kõige parema söögiisuga. Koolitoit talle enamasti ei maitse. Kodusel toidul on tema söögieelistused pigem taimsed toidud. Kas ma peaksin muretsema ja kuidas oleks võimalik last sööma meelitada?
–––
Vastab pereterapeut Meelike Saarna:
Kui perearst on teinud analüüsid ja lapse füüsilise tervise näitajad on korras, siis otseselt pole muretsemiseks põhjust, kuid regulaarne arstlik kontroll on kindlasti vajalik. Kui suguvõsas on pikki-kõhnu inimesi, siis saab mõelda geneetilise eelsoodumuse peale. Siiski on oluline leida üles see, mis vähegi lapsele maitseb (loomulikult tervislikkuse seisukohast lähtudes), proovides erinevaid tooraineid ja neist tehtud sööke. Üks kavalus on teha neid sööke, mida laps sööb, rammusama toorainega. Nt valida salatisse rasvarikkam hapukoor, kastmete tegemisel piima asemel kasutada rõõska või vahukoort, samuti valida juust, või jm võileivakatted rasvarikkamad. Kui koolitoit ei maitse, peaks lapsel olema vahepala kaasas või võimalus seda osta.
Mõelda võiks ka pere ja lapse sõprade hoiakutele kehakaalu osas. Kas lapsel võib millegipärast olla hirm suurema kehakaalu ees? Kas ülekaalulisus võib millegi poolest olla hirmutav või koledaks sildistatud? Millises kaalus on teised pereliikmed – seegi võib mõjutada, samuti see, millised hoiakud või uskumused leiavad väljendamist lapse sõprade seas koolis ja/või trennis. Vahel juhtub, et vanemad või ka lähikondsed ei pane ise tähelegi, kui naljaga pooleks või lendlausetena kasutatakse „vaata, et sa paksuks ei lähe“, „ma hoian saledat joont“, „appi, ma olen juurde võtnud“, „pean vist dieeti pidama hakkama“ jms. Kuna ses vanuses laps võib oma arengus olla juba eelpuberteedis, siis võib seegi tuua kaasa hirme, sundkäitumisi ja uskumusi, mis suunavad teda valima just sellist söömiskäitumist. Oluline on ka last kuulata – kas teate piisavalt palju sellest, mida ta ise neist asjadest arvab-mõtleb? Kas aktsepteerite lapse arvamusi? On ta ehk mõjutatud veganite põhimõtetest? Mõtlemiseks veelgi küsimusi: kas lapsel on piisavalt eakohast otsustusõigust? Kuna sööma ei saa otseselt sundida, siis on teinekord nähtav, et selle kaudu saab laps ennast kehtestada. Kuidas hindate enda ja lapse suhet? Usalduslik suhe alati kaitseb last, kui see on olemas, saate avameelselt lapsega arutleda selle üle, mis teile muret teeb ja mis lapsele. Ka lapse üldine toimetulek võib siin olla kõnekas: kuidas lapsel koolis läheb? Käib ta trennis? Palju on ekraaniaega? Kas on olemas sõbrad? Kas peresuhted on toetavad? Kuidas ta tunneb end oma kehas? Kas leiate teisigi teemasid tütrega rääkimiseks, kui „miks sa ei söö“? Teinekord on tasakaalutuse tekkekohta vaja otsida palju kaugemalt kui see mõistlik tundub. Teinekord on aga lahendused lihtsamad: näiteks rammusam toit ja vähem survet söögiteemades.
12.11.2018
7-aastase lapse ülekaal
Minu laps on 7-aastane ja kaalub 41 kg, pikkus 140 cm. Ta on ülekaaluline. Mida võiksin teha?
–––
Tere!
Kahjuks n-ö imenippi ülekaalu vähendamiseks ei ole. Kui lapsel iseenesest on tervis korras, soovitan üle vaadata lapse söömis- ja liikumisharjumused.
Kõigepealt tuleks seada eesmärgiks kehakaalu tõusmise pidurdamine ja kehakaalu säilitamine, eriti kui liigne kehakaal on tekkinud viimase aja jooksul. Nii kasvaks laps liigsest kehakaalust lõpuks välja.
Soovitan alustada muudatuste tegemist väikeste sammude kaupa, olla loov ning mänguline, et lapsel ei tekiks ülekaalu vähendamise vastu trotsi.
Söömise juures võiks piirata kommide, saiakeste, magusate jookide ja muu säärase tarbimist, mille vitamiinide, mineraalainete ja kiudainete sisaldus on energiasisaldusega võrreldes väga väike. Süüa võiks regulaarselt: kolm põhitoidukorda ja kaks-kolm vahepala. Regulaarne söömine aitab hoida isusid kontrolli all. Ka mitmekesisus on oluline. Kui laps käib lasteaias või koolis, soovitan tutvuda ka seal pakutava menüüga, et kodus pakutav toit igapäevaselt ei kattuks. Koolilaps ei tohiks lõunasööki asendada puhvetis müüdavate saiakeste või muu sellisega. Mitmekesisuse jälgimisel soovitan järgida toidusoovitusi ning süüa toite kõikidest toidugruppidest. Ideaalis võiksid tasakaalustatud toitumise põhimõtteid järgida kõik pereliikmed, et lapsel oleks muudatustega kergem kohaneda.
Temavanuselt võiksid lapsed liikuda päevas vähemalt 60 minutit, osa sellest võiks olla pingutust nõudev. Alustada võib muidugi vähesema aktiivsusega, olenevalt lapse praegusest aktiivsuse tasemest.
Nii söömis- kui ka liikumisharjumuste muudatustest peaks kujunema välja elustiil, mistõttu kindlasti ei tohiks lapsele sisendada, et tegu on vaid lühiajalise dieediga, mis lõppeb siis, kui kehakaal normi saadakse.
Lugupidamisega
Kristin Salupuu
toitumisnõustaja
17.01.2018
9-aastase tüdruku ülekaal
Tere, mul selline küsimus. 9 a tüdruk on ülekaaluline. Olen talle seletanud, et tuleb palju liikuda ja magusat väga vähe süüa. Koolis on juba palju teda kaalu pärast narritud, iga kord, kui ta selle murega tuleb, olen korranud sama, vähe magusat (viimati oli kokkulepe, et ainuke magus on magustoit koolis) ja palju liikumist. Läheb natuke aega mööda ja kõik on justkui ununenud. Käime igal nädalal ka ujumas. Äkki on midagi veel, mida annaks ära teha, muuta, teisiti käituda, rääkida jne. Nüüd piiran ka ise magusasöömist ning igal esmaspäeval kirjutame kalendrisse minu ja tüdruku kaalud, loodan, et kui on märgata kaalu vähenemist, annab see motivatsiooni juurde, et jätkata.
–––
Tere!
Kuna taustaandmeid on vähe, on raske öelda, kas ülekaalu on palju või vähe. Kas “Läheb natuke aega mööda ja kõik on justkui ununenud” tähendab, et laps ostab ise salaja magusat, käib kodus kappide kallal või lihtsalt küsib magustoidu järele? Kindlasti ei peaks laps nälga tundma, kuid kõht ei tohiks olla ka ebamugavalt täis. Võib-olla sööb laps mõni päev liiga vähe, eriti just süsivesikuterohkeid teraviljatooteid ja kiudaineterohkeid köögivilju, jätab koolitoidu söömata, mistõttu tekib nälg ja vajadus magusa järele? Siinjuhul oleks menüü analüüsimiseks kindlasti abiks NutriData (http://tap.nutridata.ee/). Jälgida tasuks ka seda, kui kiiresti laps sööb – väga kiired sööjad kipuvad mõnikord üle sööma. Rahulikult toidule keskendudes on see mure harvem tekkima. Üle tasuks vaadata ka lapse uneaeg, sest ka väsimus võib tingida suurenenud magusaisu.
Võib-olla tasuks võtta eesmärgiks, vähemalt esialgu, kaaluseisak. Kasvava lapse puhul on ka see juba tubli tulemus ja pikkusesse kasvades läheb ülekaal iseenesest normi.
Tunnustada tuleks tehtud muudatusi: ujumas käimine ja magusapiiramine on kindlasti suur edasiminek, mis vajab järjepidevust hoolimata tekkivatest raskustest. Hea oleks lapsega neid arutada ja analüüsida ning üheskoos jõuda arusaamisele, et allaandmine ei ole hea mõte. Alguses võib füüsilise aktiivsuse suurendamine olla küll tüütu ja vaevaline, kuid õige varsti muutub selline natukene ebameeldiv ja pingutust nõudev tegevus meeldivaks ning tõenäoliselt tekib soov ka rohkem liikuda. Magusat aitab piirata see, kui varu kapis karjumas ei ole ja keegi teine pereliige oma magusasöömisega ei ahvatle, vähemalt mitte tüdruku juuresolekul.
Narrijad on tavaliselt ise ebakindlad ja nende juttu ei tohiks üldse kuulata. Enesekindlad ja edukad inimesed ei ürita kunagi kellegi teise arvelt ennast maksma panna. Magusa söömine võib olla väljendus kurbust leevendada, kuid see ei peaks nii olema. Kaalu ei tohiks tüdruk langetada klassikaaslaste või mures ema pärast, vaid ikka iseenda pärast.
Loodan, et sellest on abi.
Tervitades
Kristin Salupuu
toitumisnõustaja
11.10.2017
14-aastane laps eelistab taimset toitu
Minu 14 a tütar on viimasel aastal eelistanud taimset toitu. Ta küll sööb muna ja piimatooteid, kuid lihast on loobunud, vahetevahel sööb kala. Tervis on korras ja koolis on tubli sportlane. Kas peaksin tema eelistusi katsuma muutma või saab ta piisavalt vajalikke toitaineid? Värskeid puu- ja köögivilju sööb ta heameelega nii toorelt kui töödeldult.
–––
Taimetoitluse puhul on väga oluline jälgida, et Teie tütar saaks piisavalt kõiki vajalikke toitaineid (eriti kasvava organismi jaoks). Kuna ta sööb mune ja piimatooteid, siis asendamatute aminohapetega probleeme tekkida ei tohiks. Asendamatute rasvhapete jaoks peaks kala sööma vähemalt paaril korral nädalas, lisaks seemneid ja ka nt rapsi- või linaseemneõli. Vitamiini D peaksid niikuinii kõik võtma juurde toidulisandina, vitamiiniga B12 ei tohiks samuti probleeme tekkida, kuna ta muna ja piimatooteid sööb. Puudu võib jääda rauast, selleks tasuks paar korda aastas käia perearsti juures analüüse tegemas.
Hea oleks aeg-ajalt ka toidupäevikut pidada (http://tap.nutridata.ee/), et veenduda, et ta saab lisaks vajalikele toitainetele ka piisavalt energiat, eriti kui arvestada seda, et ta lisaks spordiga tegeleb.
Lugupidamisega
Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert
27.02.2017
Teise klassi laps sööb ainult teatud toite
Laps sööb kolmandast eluaastast vaid teatud toitu, makarone, putru, kalapulki, kurki, praekartuleid, arbuusi, õuna ja banaani. Saia, leiba, keeduvorsti ja juustu. Ta käib nüüd teises klassis ja kuna koolitoit ei sisalda tihtilugu neid aineid, siis panen talle kaasa karbiga toitu. Viimasel ajal ta ei taha oma karpi teiste ees välja võtta ja on söömata kuni õhtu 6–7-ni, kuna käib õhtupoolses klassis. Mida teha? Oleme psühhiaatrite ja psühholoogide juures käinud palju ja viimane soovitus oli, et las ta olla, küll ta proovib uusi maitseid, kui ta selleks ise valmis on. Aga ta on söömata terveid päevi. Mida teha?
–––
Tere
Mõned lapsed ongi toidu suhtes väga valivad, kuid üldjuhul ajapikku hakkavad vaikselt ka teisi toite sööma. On juhuseid, kus laps elab praktiliselt ainult praetud kartulitest ja keedetud makaronidest täiskasvanuks saamiseni. Tasapisi peaks siiski proovima talle uusi toite tutvustada. Ühekülgse toiduvaliku tagajärjeks võib olla mõningate vitamiinide-mineraalainete defitsiit, mistõttu oleks hea käia aeg-ajalt perearsti juures vereanalüüsi tegemas ning võib-olla osutub vajalikuks osade toitainete võtmine toidulisandina. Suurem probleem on sellega, et ta ei julge kaasapandud toitu süüa. Siin peaksid siiski psühholoogid tulema appi ja andma hea nõu, kuidas sellest hirmust üle saada. Kuna laps iseenesest on ilmselt näljas ja tahaks süüa, lihtsalt ei julge.
Lugupidamisega
Tagli Pitsi
toitumisekspert
21.09.2016
Mure 6-aastase poisi toitumise pärast
Tere! Mul on mure oma 6-a poja toitumise pärast. On teatud toidud, mis tekitavad temas oksereaktsiooni, näiteks pudrud (ka kartulipuder), õpetaja lasteaias ütleb, et ta sööb vahel peaaegu kõik ära ja siis äkki hakkab pihta, vahel – oksendab alles peale magustoidu söömist. Arstile olen kurtnud, kuid meditsiinilist seletust ei osanud ta sellele anda, sest sellega ei kaasne muid haigusnähtusid, samas oksendamist tuleb ette kord/kaks nädalas. Mida teha?
–––
Tere!
Ilmselt peaksite pidama paari nädala jooksul toitumispäevikut ning lisama juurde päeva tegevuste kirjelduse, et vaadata, kas joonistub välja mingi kindel muster. Võiksite rääkida psühholoogiga ning perearst saab suunata vajadusel edasi ka mõne lastega tegeleva gastroenteroloogi juurde.
Ikka parimatega,
Kristel Ehala-Aleksejev, Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-toitumisnõustaja
19.09.2016