Tere

Olete mures oma 15-aastase lapse pärast, kelle koolis levivad e-sigaretid.
Tihti ei pruugi koolipersonal teada, kuidas e-sigaretti tarvitava lapse puhul käituda ning koolis võivad olla vastavasisulised kokkulepped tegemata. E-sigarettide nagu ka teiste uimastite (alkohol, narkootikumid) puhul on üks olulisi tegevusi hea koostöö kooli ja kodu vahel. Omalt poolt saame anda soovitusi tegevusteks, mida saate enda lapse koolipersonalile soovitada.

Soovitame uurida, millised on teie koolis kokkulepped e-sigarettide tarvitamise osas ja kas on läbi räägitud, kuidas tarvitamise juhtumite puhul käituda tuleb. Häid soovitusi, kuidas koolis võiks e-sigarette tarvitavate lastega toimetada, leiab siit: E-sigarettide tarvitamise pidurdamine ja ennetamine koolis. Eelmisel aastal korraldas Haridus-ja Teadusministeerium õpetajatele ja koolipersonalile mitmeid veebinare e-sigarettide ning veipimise teemal, siit leiab veebinari järelvaatamiseks.

Lisaks mõned soovitused, millest kodustes vestlustes lapsega lähtuda:

• Olge jätkuvalt toetav, et laps julgeks oma muredega Teie juurde tulla ning rääkida ka vahejuhtumitest, sh suitsu pakkumisest.
• Võtke ette pikem vestlus lapsega. Esmalt kuulake ära, mida tema ja ta sõbrad e-sigarettide kohta arvavad. Nii saate teada, milliseid selgitusi on Teil hiljem lapsele vaja anda. Kui hakkate ise kohe kahjulikest mõjudest rääkima ja last enne ära ei kuula, siis ilmselt ei kuula ka tema Teid.
• Kuulates proovige olla hinnanguvaba ja last mitte kritiseerida. Vastasel juhul ta ilmselt ütleb, et Teid ei huvita või Te nagunii ei saa aru. Hinnanguvaba kuulamine ei tähenda, et Te lapse arvamusega nõustute. Eesmärk on aru saada, miks laps e-sigarettideni on jõudnud. Üsna tõenäoliselt usub ta, et tegu on kahjutu tegevusega või siis ei oska sõpradele „ei“ öelda. Sageli tahetakse ka kampa kuuluda ja seetõttu tehakse kahjulikke asju. Kuulates hinnanguvabalt ja last kritiseerimata, saate tegelikud põhjused paremini teada. Põhjuseid mõistes saate aidata lapsel tervist kahjustavat käitumist suurema tõenäosusega lõpetada.
• Kui olete lapse arvamuse teada saanud, siis alles rääkige sellest, miks e-sigaretid ja üldse suitsetamine on kahjulik. Rääkige ausalt. Näiteks ei usu lapsed, et iga suitsetaja saab vähi, sest reaalne elu seda ei kinnita. Selgitage lapsele, et vesipiip, nuusktubakas ja e-sigaret on samuti kahjulikud nii nagu tavalise sigareti suitsetamine ning nende tarbimine on lastele keelatud. Noore inimese arenevale ajule ja kasvavale kehale on suitsetamine eriti ohtlik, lisaks tekib noortel ka nikotiinisõltuvus kergemini.
• Murdke suitsetamisega seotud müüte, näiteks et suitsetamine aitab kergemini suhelda (lihtsalt ühine tegevus, milleks võiks hoopis olla mõni hobi), et see muudab inimese võimekamaks (pikas plaanis hoopis vähendab vaimseid võimeid) või et see on lihtsalt tore (suitsetamise hind on väga kõrge ning nii arvamine näitab pigem inimese võimetust mõelda suitsetamise tagajärgedele).
• Kui laps vaidleb vastu, siis taas pigem kuulake, et aru saada, mida ta mõtleb. Kui olete selle teada saanud, siis saate uuesti selgitada fakte.
• Seejärel öelge lapsele, mis on Teie hoiak ja arvamus sellise tegevuse suhtes. Öelge, et Te ei luba tal e-sigarette osta ja kasutada, sest see on seadusevastane ning lapse tervist kahjustav. Teie aga vastutate lapse eest. Olge oma arvamuse selgitamisel konkreetne ja väljendage ka tundeid. Öelge, kui häiritud Te tegelikult olete sellest, et laps e-sigaretti kasutanud on.
• Seejärel küsige, milline on lapse ettepanek, et sellist olukorda enam ei tekiks. Nii panete ka temale vastutuse oma käitumise muutmise eest. Vajadusel rääkige, kuidas eakaaslastele „ei“ öelda või kas see kamp, kuhu kuulumiseks peab suitsetama, on tegelikult ka lahe ja ihaldusväärne.
• Tehke kokkulepe, et laps enam e-sigaretti ei kasuta. Selline kokkulepe võib tunduda utoopiline, aga toimib siis, kui eelnev vestlus on olnud põhjalik ja vastastikku lugupidav. Eelpool kirjeldatud viis vestlust läbi viia on tõhus, sest see tugineb lapse ja vanema vahelisel heal ning usalduslikul suhtel. Lisaks on lastel sageli puudulikud/väärad teadmised e-sigarettide kohta ja adekvaatne info on õigete otsuste tegemiseks hädavajalik. Kuigi see võib tunduda meie tavamõtlemisele risti vastupidine, siis on ka uuringud kinnitanud, et karistused ja ähvardused ei ole tõhusad, sest tuginevad hirmul. Hirm omakorda soodustab valetamist ja varjamist ning vaenu vanemate vastu.

Heade soovidega
Triin Vilms
Tervise Arengu Instituut

26.09.2023

Tere! Olete mures ja soovite nõustamist seoses oma 13-aastase pojaga, kes on hakanud katsetama narkootiliste ainete tarvitamisega. Soovitame kõigepealt pöörduda Narko anonüümsele tugiliinile narko.ee/siit-saad-abi/tugiliin/, kus nõustavad vaimse tervise spetsialistid, jagavad infot olemasolevate abivõimaluste kohta ja suunavad ka abiteenustele.

Tartus saab abi küsida SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku Laste ja noorte vaimse tervise keskusest, lähema info ja kontaktid leiate narko.ee/siit-saad-abi/abivoimalused-lastele-ja-noortele/.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

06.04.2023

Tere!
Tänan kirja eest! Teil on mure oma 14-aastase tütre pärast, kes suhtleb internetis poisiga, kellega te ei soovi, et ta suhtleks. See on väga raske küsimus vastata. Teoreetiliselt peaks kogu eelnev kasvatusprotsess olema lähtunud omavahel hea ja usaldusliku suhte loomisest, tunnustusest, toetusest, selgetest korraldustest, piiride seadmisest ja nendega lõpuni minekust, lapsele probleemide lahendamise õpetamisest. Loodetavasti selleks ajaks, kui laps on teismeline, mõistab ta, mis on lubatud ja mis mitte ning kui tekib kahtlus, pöördub vanemate poole. Kirjast ma ei loe välja, kuidas teie peres lood on, aga võõraste sõnumite loata vaatamine tõepoolest rikub usaldust ning on halb eeskuju. Kui teil on mure, siis oma tunnetest, sh hirmust peaksite tütrega rääkima. Distsiplineerimine saab olla edukas ainult siis, kui seal all on hea suhe lapse ja vanema vahel. See tähendab, et kui soovite teda mingis osas piirata, nt selle poisiga suhtlemist, siis hea suhe tekitab autoriteedi ja tütar võib selle pinnalt soovida teie palvet kuulda võtta. Kindlasti peaks asja temaga arutama, vältides käsukorras ultimaatumite andmist. On palju jutte, mis kontekstist väljarebituna paistavad alasti ja hirmsad. Olles must-valgelt näinud kirjasõnu, on raske neist mööda vaadata. On raske uskuda, et võib-olla mõtlemine millestki ei tähenda, et järgneb tegu. Ehk on viimane aeg ka lapse harimiseks, kuidas psühhotroopsed ained meile mõjuvad. Võite küsida, mida ta praegu teab ja kust võiks infot juurde hankida, et see oleks vähem loengu vormis ja rohkem tema enda vastutus – seda peab ta kindlasti õppima. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

27.05.2022

Tere!

Kirjeldate oma teismelise järjest süvenevat probleemset käitumist. Arusaadavalt proovivad teismelised piiridega katsetada, Teie ülesanne lapsevanemana on aga need piirid jälle oma kohale seada. Teismeeas tuleb sageli ilmsiks see, milline suhe lapsega vanemal varasemalt loodud on. Väga tihedad või problemaatilised emotsionaalsed sidemed katkestatakse teismeeas ekstreemseid vahendeid kasutades. Soov kuuluda on sama tugev kui soov eralduda. Lapsed otsivad nüüd sõprade seas uut perekonnalaadset kooslust. Sellises vanuses lapsega ei ole võimalik vaid keeldude ja käskudega opereerida, nende iseseisvumise ja eraldumise vajadus on niivõrd suur, et lapsevanem ei ole enam autoriteet ja see on loomulik asjade kulg. Abi võib olla kokkulepete sõlmimisest – laps siiski sõltub vanemast veel piisavalt. Kui vanemal puudub igasugune autoriteet ja võimalus lapse käitumist kuidagi mõjutada, on olukord keeruline. Siis võiks otsida abi spetsialistidelt, kes võiksid aidata katkenud sidemeid lapse ja vanema vahel taastada. Teismeline vajab perekonda veel väga ja turvatunne, mida kodu võib pakkuda, on väga oluline. Olge kannatlik ja järjekindel. Astuge oma lapsega dialoogi – ülalt alla autoritaarsus enam ei tööta. Arutlege, leppige kokku ja olge avatud ka sellele, mida laps Teiega jagab. Teismelistel on raske jagada, kuna vanem küll küsib, kuid tegelikult ei taha teada, mis lapse elus toimub, see võib vanemale liialt hirmutav olla. See vanus ei ole aga igavene, vahel on teismeiga keeruline ja valus, aga see on paljudel noortel nii ja ka paljud teised vanemad ei oska oma selles vanuses lastega midagi ette võtta. Olge valmis selleks, et edusammud võivad olla väga väikesed ja ei jää muud üle, kui lapse ületatud piire korduvalt ja korduvalt oma kohale tagasi seada. Teie olete lapsevanem ja Teil on õigus ja kohustus lapse käitumist korrigeerida, ärge kartke oma reegleid kehtestada.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Psühhoteraapia ja Koolitus OÜ

04.01.2021

Tere! Oled mures oma noorema venna narkootikumide tarvitamise pärast. Palun pöördu esimesel võimalusel Lasteabisse. Lasteabi telefon on 116 111 (töötab ööpäevaringselt). Pöörduda saad ka nende kodulehel https://www.lasteabi.ee/ oleva chati kaudu või ka meilitsi info@lasteabi.ee.

Kõike parimat Sulle!

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

30.07.2020

Loen Teie kirjast, et olete mures 15-aastase nooruki uimastavate ainete tarvitamise pärast.

Teismeeas on ainetega katsetamine üha tavalisem. Vajadus perest eristuda ja täiskasvanuelu juurde kiirustamine on osa sellest arengufaasist. Sellises vanuses on aju arengul mitmeid eripärasid, riskikäitumise tõenäosus suureneb oluliselt, aga võime tegevuste tagajärgi hinnata kahaneb. See on seotud dopamiini „vohamisega“ ajus selles arengufaasis ja planeerimisega seotud funktsioonide tahaplaanile jäämisega. Teismeeale iseloomulik on ka soov kuuluda – perest eraldumine on normaalne asjade käik, kuid vajadus kuulumise ja seotuse järele püsivad. Uus „pere“ leitakse tihti just sõprade näol, kelle hulka kuulumine on oluline ning selle kuuluvuse aluseks on kaaslaste heakskiit. Grupi surve ja vajadus teistega sama julge olla muutub siin oluliseks ohukohaks.

Vajadus läheduse ja terve emotsionaalse seotuse puudumine oma lähedastega võib sageli päädida ebatervete sõltuvustega nagu uimastid, alkohol jne. Lisaks on selles vanuses oluline omada identiteeti, positiivse minapildi puudumisel sobib ka negatiivne minapilt. Neid kahte viimast punkti arvestades tasuks mõelda noore inimese lähedastele suhetele ja nende kvaliteedile ning sellele, millised võimalused noorel positiivse identiteedi kujundamiseks hetkeseisuga olemas on?

Kuna mul puudub laiem taustinfo konkreetse noore peresituatsiooni, õppeedukuse ja varasemate sotsiaalsete suhete osas, siis on minu mõtted vaid hüpoteetilist laadi.

Tõsi on, et sellises vanuses noorele ei pruugi mõju avaldada hoiatused tervise halvenemise või tulevikus hakkamasaamise kohta, sest nagu eelpool mainitud – aju arengufaas sellist tuleviku suunas mõtlemist väga ei toeta. Lisaks on vajadus eristuda see, mis muudab täiskasvanud tervikuna „tobedateks“ ning nende juttu ei pruugi noor inimene tõsiselt võtta. Võib-olla oleks abi mõne suhteliselt noore sõltlase kogemusest narkootikumidega või alkoholiga seoses, mis annaks aimu, kui kiiresti ja lihtsalt tekib sõltuvus, või mõni kogemus noorelt täiskasvanult, kes on narkootikumide tarvitamise tagajärjel kogenud esmast psühhoosiepisoodi.

Nagu öeldud, on selles vanuses piiride katsetamine loomulik vajadus. Täiskasvanute ülesanne on aga neid piire omale kohale tagasi nihutada. Taas, kuna täpsem informatsioon puudub, siis küsin vaid hüpoteetiliselt – millised täiskasvanud selle noore elus on ja mil viisil nad noorele piire võiksid seada? Kuna tegemist on alaealise lapsega, siis seaduse silmis on tema eest vastutavad isikud tema vanemad. Võib-olla vajaksid vanemad siinkohal abi piiride seadmise osas. Selles osas võib olla abi pereterapeudist.

Lugupidamisega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut
Katriito Nõustamis- ja Psühhoteraapiakeskus, TÜK Psühhiaatriakliinik

27.04.2020

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! Teil on suur mure seoses sellega, et avastasite, et teie teismeline tütar tarbib narkootikumi. Mõistan, et see võib olla hirmus, arusaamatu ja ahastamapanev kogemus. Tunnistan, et mina ei ole narkoteema ekspert. Selles osas saate ehk pädevamat nõu http://peaasi.ee/kysi-noustajalt/. Kui teie kirja lugeda, siis minu meelest on teie tegevus olnud väga mõistlik: politseisse pöördumine müüja väljaselgitamiseks ja ka terapeudi juurde aja kinni panemine on head mõtted. On nii südantsoojendav lugeda, et vaatamata oma emotsioonidele toimunu osas püüate säilitada kontakti oma lapsega ning tõesti läbi mõelda, mida öelda ja mida mitte. Ma ei tea, kui usalduslik suhe teil on olnud, aga usaldusliku suhte jaoks on vaja vanemal väga palju kuulata, peegeldada, sest selle läbi on kergem mõista, mida laps tunneb ja mõtleb. Teismelistel on ju suur vajadus reeglite vastu protestida, et iseseisvuda, ning paljud tunnevad ka eakaaslate poolt n-ö grupisurvet teatud asju teha, mida muidu ise ei teeks. Tore oleks, kui paluksite tal selgitada, mida ta ise kogu loost arvab, mida tunneb ning väljendaksite oma tunnetest just mure ja hoolivuse poolt. Ristküsitlus, tänitamine, moraali lugemine, karmilt karistamine on ehk need asjad, mida võiks vältida. Loomulikult on teie roll vanemana endiselt piire seada ja teil on õigus ka tagajärgi rakendada. Tagajärgede rakendamine peab olema enne kokku lepitud ning nii vanale lapsele võib selle kestus olla 1–2 päeva. Pikem tagajärg ei ole mõjusam, pigem tekitab trotsi ja noor peab saama võimaluse uuesti sobivalt käituda. Tõenäoliselt on mõistlik ennast harida narkootikumide mõjust aju arengule jm ning jagada lugemismaterjali ka tütrele. Soovin teile südamest edu!

11.12.2019

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan kirja eest! On suur rõõm, et sellel neiul on mitmeid inimesi, kes temast hoolivad. Siiski tundub, et ta ei tunneta seda. Oletan, et tal on olnud kui mitte kodus, siis eakaaslastega suuri muresid ja südamevalu, mida ta välja ei kannata ning mis võiksid selgitada lõikumist. Äkki on ta püüdnud olla väga korralik ja täiuslik, aga kogenud palju kriitikat ja kõrgeid nõudmisi? Ehk on ta hiljuti mõistnud, et ta ei suuda kõigile ootustele vastata ja siis reaktsiooniks kõigele käega löönud? Tema käitumises tundub olevat protesti, aga ka armastuse otsimist või enda väärtuse kinnitamise püüdu. Need on muidugi hüpoteesid, mida peaks teraapiatöö käigus kontrollima. Kõige üldisemas mõttes on vaja neiul kedagi, keda ta võiks usaldada sellega, mida ta tegelikult mõtleb ja tunneb. Võib-olla ta kardab, et kui ta sellest räägib, siis tema üle naerdakse, ta tunded tühistatakse, loetakse moraali või saadakse kurjaks? Seetõttu oleks muidugi neutraalne ja professionaalne terapeut hea variant. Võib-olla suudate ja saate teie see usaldusisik olla? Sageli kestab enesehävituslik käitumine nii kaua, kuni teine n-ö vastasjõud ei kaalu seda üles ehk siis – kuni tal puudub motivatsioon teisiti käituda. Ei oska öelda, mis võiks seda tekitada. Mul on tõesti kahju, ei oska rohkem aidata. Soovin edu ja tänan, et olete hooliv!

02.12.2019

Vastab psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht Kärt Kase:

Tere! Tänan teid kirja eest! Jagan teie muret poja pärast, kelle käitumine on olulisel määral muutunud. Ütlen kohe ära, et mina ei ole teismeliste depressiooni ega ka mõnuainete spetsialist, nii et ehk oleks paslik ka mujalt nõu küsida, aga vastan nii nagu oskan.

Uni on meie vaimse tervise, sh keskendumise ja meeleolu juures ülioluline. National Sleep Foundationi andmetel peaks teie poeg magama 8–10 tundi ööpäevas. Keeruliseks teeb selle tõenäoliselt see, et teismelistel unerütmid muutuvad ja sageli nad ei suuda enne keskööd uinuda, samas kool algab tavaliselt vara. Seega jääb unevõlg, mida magatakse välja näiteks nädalavahetustel. Esimesena soovitan seega temaga koos tema unerutiin üle vaadata ja vajadusel seda natuke muuta.

Aju areneb kuni 20.–25. eluaastani, sh see osa, mis aitab meil teha mõistlikke otsuseid ja kontrollida oma impulsse. Seetõttu on väga oluline, et sellel ajal alkoholi ega narkootikume ei tarbita. Lähemalt saate lugeda siit. Ei oska öelda, kas osa teile silmaga nähtavaid ilminguid tuleneb mõnuainete tarbimisest, aga seal võib olla seos. Väidetavalt suurendab kanepi suitsetamine ärevust, mis võib raskendada keskendumist. Narkootikumidest on raske vanema lapsega nii rääkida, et laps usuks, et ta ei satu pahandusse, kui ennast avab ja tõtt räägib. Võib-olla on isegi lihtsam suunata ta vestlema koolipsühholoogi või psühhoterapeudiga (vt nt peaasi.ee), kes on talle piisavalt võõras, tagab vestluse konfidentsiaalsuse ning on toeks ja samas neutraalne. Kui on oht, et tal endal on ka arusaamatu, mis temaga toimub, siis jätkuv dialoog teie vahel vähemalt meeldivatest ja neutraalsetest asjadest on ülioluline. Saate ise talle rääkida, millised sündmused ja emotsioonid teil päeval olid ning paluda tal sama teha. Võiksite koos õhtustada ja sellest ühendava rutiini kujundada. Teismelistele on küll sõbrad olulised, aga kui on väga raske või suur jama, siis ikka on vanemad need, kelle poole pöörduda. Seetõttu on usalduslik suhe endiselt oluline.

Kui teie poeg tegi midagi, mis oli vale, siis kuidas sooviksite, et ta käituks? Kas soovite, et ta varjaks seda teie eest? Teie tegite midagi, mis oli vale, aga nüüd on teil võimalus käituda nii nagu soovite, et teie laps käituks, isegi kui ta pelgab pahandusse sattumist. Saategi rääkida tunnete keeles, näiteks: „Ma ei julge seda sulle praegu öelda, sest kardan, et vihastad, aga murest sinu pärast vaatasin kord su Facebooki, mille olid lahti jätnud. Mul on väga piinlik ja paha tunne, palun anna andeks. Ma nii sooviks, et me saaksime südamest südamesse rääkida. Kui teaksin rohkem, mida sa tunned, oleksin ehk rahulikum ja saaksin sind paremini toetada.” Otsus, kas seda sellisel moel teha, jääb muidugi teile. Edu!

P.S. Leidsin ka ühe koolituse lingi, mida julgen teile soovitada.

18.11.2019

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

On arusaadav, et olete mures. Kuid nii ongi: väikesed armsad tüdrukud saavad täiskasvanuks ning kuigi mitte iga kord, kuid siiski piisavalt tihti käibki suurekskasvamine läbi seesuguse käitumise, mida te kirjeldate. On ju tegu keeruka füsioloogilise ja psüühilise arenguetapiga, mida teie 13-aastane on läbimas, ja suurte muutustega kaasneb ikka pinget, mis võib kaasa tuua kriitilisi olukordi, millega toimetulekuks vajab teismeline tegelikult väga palju pere toetust, kuigi ta sõnades võib seda eitada ja kõiki teid n-ö pikalt saata. Piltlikult öeldes käivad teismelise peas ja kogu kehas suured ümberehitustööd, ja sellel suurel „ehitusplatsil“ on loomulikult palju segadust. Vanemate lahkuminek võib teismeliseea kriisi süvendada, kuid mitte põhjustada.

Ühest äärest teise kõikumine, mustvalge mõtlemine ja ka mõtlematu (vastutustundetu) käitumine kuuluvad selle ea juurde. Puberteet peabki piire katsetama, sellega õpib ta tundma iseennast, teisi ja maailma. Pere ülesanne selles olukorras on püüda last mõista ja toetada. Just mõistmise ja empaatia puudus on tihti see, mis paneb noort inimest teie kirjeldatud moel käituma: see on nagu sisemine karje: mitte keegi ei saa minust aru!

Teismelise toetamine võiks käia kahe tegevuse kaudu. Ühelt poolt selle kaudu, et talle antakse eakohaseid vabadusi (nt peaks saama pubekas valida ise oma riietumisstiili ja sõbrad, kaunistada iseend või oma tuba oma maitse kohaselt, kuulata oma muusikat, ükskõik kui hull see teistele ka ei tunduks, erimeelsuste puhul peaks kasutama kindlasti läbirääkimisi, ei tohiks kasutada jõudu – sest kohe saab sama palju jõudu vastu jne). Teiselt poolt käib teismelise toetamine selle kaudu, et pere poolt on väga konkreetselt ja kindlalt paika pandud piirid, mis on samuti mõistlik läbi rääkida. Nt kojutuleku aeg, hügieenirutiinid, õppimisse ja ekraanidesse puutuv, kodused ühisreeglid jms.

Väga oluline on võtta aega koostegevusteks ja kindlasti on vaja teismelist kuulata. Tõeline kuulamine tähendab, et on piisavalt aega ja koht, kus segamatult olla ning keskendutakse täielikult vaid kuulamisele. Seesuguse abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (tüdruku mõtted-ideed ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu). Kuulamise juurde ei kuulu moraalilugemine ega hukkamõist, ka mitte lohutamine ega nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju teismelisele hoopis vastupidist – et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. See ongi kuulamise kõige olulisem idee: ma annan teisele märku, et tema tunded ja mõtted on väga tähtsad. Alles pärast seda saab arutleda selle üle, mida saaks, võiks, tahaks teisiti teha. Seesuguse käitumisviisi valimine aitab luua ja hoida häid suhteid, usaldust – ja just seda on tüdrukule praegu hädasti vaja. Ta ei tule oma „ehitusplatsil” ehitustööde juhtimisega ise toime, kuid vaid pealtnäha võib tunduda, et ta ei soovi näha seal ühtegi teist, kes ütleks, kuidas ja mis. Ta ei usalda käsku, kuid dialoogis olles ja selle toel võib leida paremaid lahendusi ja käitumisviise, kui kirjas kirjeldatud. Kui leiate aega ka midagi lugeda, siis soovitan I. Filliozat’ raamatut „See on hullem, kui ma kartsin”, kus teismelise mõttemaailma arengut ja tema toetamisviise on kirjeldatud lühidalt ning selgelt. Vajadusel saate pöörduda ka psühholoogi või pereterapeudi poole.

23.07.2018

Vastab pereterapeut Meelike Saarna:

Olete mures õe eluviisi pärast ja soovite teada venna mõjutamisvahendeid ja õigusi.

Kui venda ei ole ametlikult määratud õe hooldajaks, siis on venna õigused vaid moraalset laadi, st ta saab oma õega rääkida, teda kuulata, püüda teda mõjutada tegema teisi valikuid, ka pakkuda talle teisi valikuid. See on võimalik siis, kui venna ja õe vahel on usaldussuhe, õde on nõus venda kuulama ja venna arvamusega arvestama. Loodatavasti on vennal olemas vennalik mõjuvõim ehk autoriteet – sel juhul saab ta neid olukordi koos õega arutada, võtta jutuks, kui palju ta olukorra pärast muretseb, mida kõige rohkem pelgab, kuidas seesugune eluviis võiks mõjutada õe tulevikku: tema tervist, haridusteed, valikuid tulevastes lähisuhetes, pere loomist. Ilmselt ka suhteid vennaga. Võib ju olla, et tal ei olegi juhust, põhjust või tahtmist neile asjadele mõelda olnud, kuid vennaga koos ehk saaks seda teha.

16-aastast enam ei kasvata. Ta on teel täiskasvanu elu poole ja kõik, mis kunagi kodust ja kasvatusega kaasa saadud on, peaks olema kaasas. Vägisi kedagi muuta ei saa, koduarest vaevalt et aitab. Kui vend on püüdnud piisavalt teda kuulata, tema valikutest aru saada, püüdnud suunata, mõista ja toetada, ent õde jätkab samasugust ohtlikku elu, siis ega muud olegi, kui tuleb leppida sellega, et ta küll püüdis, kuid ei õnnestunud.

Kui olukorrad kujunevad selliseks, et on vaja ka arsti või politsei abi, siis tuleb pöörduda. Kui on kahtlusi õe vaimses tervises, tuleks pöörduda psühhiaatriahaigla valveosakonda, mis on lahti 24/7. Kui on kahtlus, et õega on juhtunud midagi, mis nõuab politsei sekkumist, tuleks pöörduda noorsoopolitseisse.

09.05.2018

Tere. Mida ma veel teha saaksin? Lühidalt: Mul on teismeline (15 a)poeg, kes ei käi koolis, tihtipeale ei ööbi kodus – vahel ka nädala kaupa, ei vasta mu kõnedele, tarbib alkoholi, kanepit (v-o ka muud) ja suitsetab, pidevalt puutub kokku ka politseiga. Seltskond, kellega läbi käib, on väga kahtlane. Valetab ja jagab mulle katteta lubadusi. Olen vedanud teda mööda psühholooge, psühhiaatrit, pereteraapias osaleme, lastekaitsega suhtleme, kodus motiveerime kõikvõimalike asjadega. Ühesõnaga, olen kõik läbi proovinud, kuid mitte midagi ei muuda tema suhtumist. Kas ma peaksin ta saatma kinnisesse lasteasutusse kuhugi (kuhu?), et ta oma elu täielikult põhja ei laseks? Või on veel mingigi variant, kuidas lapsele mõistus pähe tuua… Lihtsalt rääkimisest pole kasu, olen seda meeletult palju teinud… Mul on hirm, et ta lõpuks teeb midagi hirmsat, kas endale või teistele. Ta on väga kergesti ärrituv. Ja mul ei ole õrna aimugi, kus ta viibib või millega tegeleb. Mida teha?

Ette tänades
ema

11.04.2018

Tere

Olete raskes olukorras ja vajaksite kiiresti abi oma lapsele ja kogu perele. Olete juba väga selgeid samme astunud ja tuvastanud, et laps tarvitab narkootikume.

Järgmisena tuleks kiiresti pöörduda abi saamiseks lastepsühhiaatri poole, et teha kindlaks, kas tegu on juba sõltuvusega või on see kuritarvitamine. Abi vajab teie laps mõlemal juhul ja kiiresti. Siit lehelt leiate veel kontakte, kellega ühendust võtta: http://www.narko.ee/teenused-alaealistele-ja-lastevanematele/

Kontakte saate ka siit: https://www.innove.ee/UserFiles/Kutseharidus/Liina/Uimastid_abivoimalused.pdf

Teil üksi ongi sellele murele raske lõppu teha. Spetsialistide abiga saab laps kiiremat abi.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

16.02.2017

Tere

On väga tore, et tahate kaasa aidata tervislike eluviiside propageerimisele ja olete suutnud ümbritseva survele vastu panna ning endale kindlaks jääda.

Võib tunduda, et seda pole palju, aga tegelikult saate oma veendumustele kindlaks jäädes ja vastavalt käitudes väga palju ära teha. Näiteks peol mitte juua ja kui keegi küsib, kas olete haige, siis vastata kindlalt „ei, aga ma lihtsalt ei joo“. Te ei pea kellelegi midagi selgitama. Samas laske imestajatel Teie käitumise üle imestada, sest nende jaoks on ju joomine siiani norm olnud. Teie aga saate uue normi kujundamisele kaasa aidata ja teha teistmoodi. Läheb küll aega, aga ilmselt peagi inimesed harjuvad, et Te ei joo ja ehk mõni hakkab Teie eeskuju ka järgima.

Kui korraldate ise peo, siis öelgegi välja, et see on alkoholi- ja suitsuvaba (miks mitte ka nutitelefonidest vaba:)) Nii hakkavad peagi Teie ümber koonduma ka inimesed, kes on sarnaste tõekspidamistega. Koos on sel moel lihtsam oma veendumustele kindlaks jääda ja neid sel moel levitada.

Mida rohkem on Teie moodi mõtlevaid inimesi, kes oma veendumustele kindlaks jäävad ja nende üle uhked on, seda kindlamalt levivad ka tervislikud eluviisid.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

07.12.2016

Tere

Kirjutate, et poeg tarvitab kanepit ja selle saamiseks on ilmselt raha varastanud. Probleem tundub süvenevat ka nooremal pojal. Selline laste käitumine on murelikuks tegev ja märk, et neil on probleem. Soovitan pöörduda abi saamiseks kindlasti mõne spetsialisti poole, kes aitaks lahendusi leida (koolipsühholoog, pereterapeut). Teil on kodus üksi ja ilma vastavaid teadmisi saanud spetsialistita keerulisem midagi muuta.

Kuna Teie kirjast ei selgu, kus piirkonnas Te elate, siis saan anda kontakte, kust oma piirkonna spetsialistide kohta uurida. Näiteks võite pöörduda Rajaleidja keskusesse https://www.innove.ee/kontaktid/rajaleidja-keskuste-kontakte/ ja uurida, mis võimalused neil Teid aidata on. Endale lähima pereterapeudi võite leida siit: http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

09.11.2016

Tere

Olete mures, et laps pole viimasel ajal õigeks ajaks koju tulnud ja on ka kahtlus, et ta võib kanepit tarvitada. See on ärevaks ja murelikuks tegev olukord. Kui leiate rahuliku momendi, mil Teil on lapsega hea kontakt, siis tuleks oma murest rääkida. Öelge lapsele, et Teil on vaja rääkida. Selgitamisel kasutage mina-keelt. See tähendab, et kirjeldate tema käitumist ning ütlete, kuidas see käitumine just Teile mõjub. Näiteks „Kui sa kokkulepitud ajal koju ei tule, siis ma olen mures/hakkan mõtlema, et midagi halba on juhtunud“. Võiksite lisada ka oma mure kanepi tarvitamise pärast ja öelda näiteks „Võib olla ma eksin, aga mul on kahtlusi, et sa oled tarvitanud kanepit ja see teeb mind väga murelikuks“.

Oluline on neid asju öelda ilma kurjustamata, karistustega ähvardamata, aga siiski rangelt. Kuigi see võib tunduda kummaline, siis antud juhul võib erinevate karistuste (koduarest jm) kasutamine või ohtrate sõnade peale lugemine muuta lapse üsna kidakeelseks ja tekitada olukorra, kus ta võib proovida teatud käitumisi varjata. Kui rääkida, kuidas tema käitumine Teile mõjub, on tõenäolisem, et laps Teid ka kuulda võtab. Mina-keeles rääkimine ei tähenda, et Te kiidate tema teguviisi heaks. See on võimalus väga selgelt ja tõsiselt oma arusaamist ja hoiakut ning ka tundeid väljendada. Kui Teil on lapsega üldiselt hea suhe, siis võib see olla väga mõjus vahend enda mõtete selgitamiseks.

Kui  olete oma mõtted ära rääkinud, siis kuulake, mis lapsel öelda on. Proovige ka siin olla hinnanguvaba ja mitte ise väga vahele rääkida. Peegeldage, kuidas Te lapse öeldud, käitumist, mõtteid või tundeid tajute. Näiteks „Sul oli nii põnev, et kaotasid ajataju“ või „Sa ei julenud sõpradele ei öelda“. Kui laps on lihtsalt vait, siis saab sedagi käitumist tagasi peegeldada öeldes näiteks „Ma saan aru, et sa ei taha sellest rääkida“, „See on ebameeldiv teema“, „Sulle tundub, et ma ei saa millestki nagunii aru ja pole mõtet rääkida“ jne.

Kui olete saanud last piisavalt kuulata ja enda mõtteid väljendada, siis tehke kokkuvõtte („Saan aru, et sinu jaoks on oluline… Aga minu jaoks on oluline, et….“) ning uurige, mis lapse meelest lahendus oleks. Ärge öelge talle esimese hooga ette, kuidas ta edasi käituma peaks, vaid andke talle võimalus võtta ka ise vastutus. Alles peale tema arvamust öelge talle, millised on Teie ootused ja vajadused edasise suhtes. Kasutage taas mina keelt ja olge üsna konkreetne.

Kui jutu käigus selgub, et laps tõesti tarvitab kanepit, siis selgitage talle, mis on Teie seisukoht. Näiteks „Ma saan aru, et sinu jaoks on see huvitav/sa tunned, et oled siis täiskasvanulikum jne. Aga mina ei saa lubada, et sa seda edasi tarvitad, sest mina vastutan sinu tervise eest“. Selgitage lapsele, et tema aju on hetkel väga intensiivses arenemise järgus. Kui ta kasutab mõnda sõltuvusainet, siis areng ei saa toimuda oma loomulikus tempos, vaid aeglustub. Ja kahjustuda saavad suure tõenäosusega need ajuosad, mis on seotud tegevuste planeerimise, otsustamise, järjekindluse ja kõige muu vajalikuga, mida tal tulevikus hea töö saamiseks või elu sujuvaks kulgemiseks vaja on. Kahju ei pruugi olla kohe tuntav ja nähtav, vaid ilmneda aja jooksul.

Oluline on jutu lõpuks teha kokkulepped, millega ka laps nõustub ja mille mõtlemises ta ise osaleb.

Kui lapse probleemne käitumine jääb püsima või lapsega on ikkagi raske kontakti saada, siis võiksite otsida abi kas koolipsühholoogilt või pereterapeudilt, kes aitaks lapseni jõuda. Mida varem seda teha, seda parem.

Infot sõltuvusainete mõjust ajule ja kuidas sellest lapsega rääkida, leiate siitsamast www.tarkvanem.ee lehelt.  Veel tasub vaadata narko.ee lehele, kus on üsna konkreetsed juhised, kuidas käituda, kui lapsel on juba tõsisemad probleemid ja ainult kokkulepped ja rääkimine enam ei toimi.

Heade soovidega

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut

27.10.2016