Vanemapuhkus? See pole puhkus, vaid pingeline töökoht

29.10.2025

Kell on neli hommikul. Lõpuks tekkis võimalus silm kinni panna. Ei tea, kas paariks minutiks või tunniks – varsti kutsutakse niikuinii. Uni on pindmine, vastutus suur. Viimaks saabub hommik suure kohviga. Aga kui sünnitustoa valvearstina sain hommikul minna koju magama, siis nüüd vastsündinuga jätkub mul tööd kogu ööpäevaks, ja nii iga päev. Miks me elame endiselt maailmas, kus arsti tööd – ja iga teist palgatööd – väärtustatakse, aga vastsündinu kasvatamist nimetatakse puhkuseks?

Naistearstid teavad unepealt: pea igal kuuendal naisel esineb kliiniline depressioon aasta jooksul pärast sünnitust. Aeg on seda tõsiselt võtta.

Kunagi nägin haigla personalitoas suurt plakatit, et töötajale pakutakse tasuta psühholoogilist tuge. See pole ainult heatahtlik, vaid ka kuluefektiivne. Meditsiinis mõistetakse, et stressirohkel tööl on läbipõlemine statistiline reaalsus, mitte mõne töötaja isiklik läbikukkumine. Kui haigla tahab, et personal töötaks jätkusuutlikult, tuleb vaimset tuge pakkuda aegsasti, mitte siis, kui arst ei suuda enam läbipõlemise tõttu tööle tulla. 

Vastsündinu kasvatamisel on sünnitustoa tööga suur ühisosa. Mõlemad on põnevad, aga  vastutusrikkad  ja ettearvamatud. Öövalved on vältimatud. Mõni päev ei jõua tualetis käiagi, rääkimata söömisest. Töö on tähenduslik, motivatsioon laes. Kohati teeb südame nii soojaks, et pisar tuleb silma. Aga see, et me armastame oma tööd, ei tähenda, et stress ei võiks läbi põletada. Vastupidi: vahel on missioonitunne nii suur, et see takistab õigel ajal abi otsimast.

Nüüd, kui mu kirjatöö kõrval magab kolmekuune, saan sünnitusjärgsest depressioonist täiesti aru. Emapuhkuse ajal, kasvatustööd tehes võib stressi tekitada mustmiljon tegurit. Järgnevalt mõned näited nii enda kui teiste kogemustest.

• • Füüsilised tegurid. Unepuudus. Vaagnapõhja taastumine. Sünnitusjärgsed rebendid. Keisrilõikest paranemine. Kehv võhm verekaotusest. Valusad nibud. Kaalumuutus. Hormonaalsed muutused. Keeld istuda, rääkimata trennist ja vahekorrast.
  • Psühholoogilised tegurid. Taipamine, et iseseisvus on lähiaastateks läbi. Hirm ja teadmatus, kas teed kõike õigesti. Süümepiinad, kui ei teinud (vist) õigesti. Süümepiinad, kui sa ei fänna vanemlust 100% ajast. Süümepiinad, kui tahad lapsest eemal olla. Süümepiinad, kui igatsed seda aega, kui partneriga veel kahekesi olite. Sünnituskogemuse järelmõjud. Massiivne identiteedimuutus.
  • Sotsiaalsed tegurid. Järsku oled enamiku päevast üksi nelja seina vahel, seltsiks armas, kuid vähese jutuga beebi. Partner peab pakkuma kogu sotsiaalset tähendust, mida varem pakkusid kümned kolleegid. Romantika on tagaplaanil. Muutub suhe lapse vanavanematega. Mõned beebikauged sõbrad jäävad võõraks.
  • Lapse heaolu. Pidevad kõhklused. Kas laps areneb normaalselt? On tal soe või külm? Kas ta öösel ikka hingab? Kas neoonroheline kaka on okei? Imetamine/toitmine. Lapse terviseprobleemid: kaaluiive, mähkmelööve, protseduurid, operatsioonid, haiglaravi. Mitmetunnised (öised) nutumaratonid, kus su beebi on hädas, aga kuidagi ei oska aidata. Laps nutab, ema nutab, kõik nutavad.

Tagajärjed

Kui meedik põleb läbi, tunnevad tagajärgi nii tema kolleegid kui ka patsiendid. Taoline on seis ka sünnitusjärgse depressiooniga: peamiselt kannatab naine ise, kuid tegelikult kogu pere. 

Sünnitusjärgse depressiooni korral võib naisel esineda ülemäärast kurvameelsust, ärevust ja muret lapse pärast. Võib ka esineda kergemini ärritumist, vihahooge ja/või täielikku huvipuudust. Võib esineda liigset väsimust, unehäireid, keskendumisraskusi, toidu vältimist või liigsöömist. Depressioonis naised tunnevad sagedamini, et on halvad emad, neil on keerulisem lapsega sidet luua ning tema eest hoolitseda. Imetamine kulgeb raskemalt ning katkestatakse varem.

Sünnitusjärgne depressioon käib käsikäes ka pingelisema lähisuhtega. Depressioonis emad kirjeldasid suhet oma partneriga kaugema ja külmemana. Nad tundsid, et said lähedastelt vähem tuge. Lisaks on 41% Eesti naistest vähemalt korra elus kogenud lähisuhtevägivalda, mis omakorda tõstab riski depressiooniks. 

Mõni lugeja mõtleb kindlasti, et sünnitusjärgne depressioon on uue aja haigus, uus põlvkond on habras, “alati on hakkama saadud”. See pole tõsi. Sünnitusjärgset depressiooni on kirjeldatud läbi ajaloo, muuhulgas 17. sajandil, kui levisid uudisid “emainstinkti häirega” naistest, kes tapsid oma imikuid. Tõsi, olukorda mõjutas ka poliitiline situatsioon ja antifeministlik narratiiv, kuid siiski võib ajaloolises valguses öelda, et me niigi saame hakkama paremini kui varem. 

Kuidas vaimset tervist hoida?

Sünnitusega algab kõrge depressiooniriskiga periood, mistõttu tasub läbi mõelda, kuidas kaitsta oma vaimset tervist. Järgnevalt kolm õppetundi meditsiinikorraldusest, mida olen vastsündinuperioodi üle toonud: uni, töökoormus ning vaimse tervise tugi. 

Kaitstud uneaeg

Ärkvel hoidmine on ajalooline piinamismeetod, mis võib murda ka tugevamaid. Unepuudus tõstab riski sünnitusjärgseks depressiooniks, suurendab stressi, ärevust, apaatiat. Naistel, kes tundsid, et on halvasti maganud, oli ka raskem taluda imiku nuttu ning imetada. 

Teades une tähtsust, plaanisin unevõlga beebi uinakute ajal tasa teha. Siiani pole see õnnestunud. Lapse uni on põhiline aeg, et käia duši all ja tualetis, riietuda, kokata, koristada ja süüa. Seetõttu on teadlased pikalt üritanud naiste vaimse tervise toetamiseks imiku öist und parandada. Veenvaid võtteid pole leitud. 

Õnneks on naise kõrval sageli partner, kes saab aidata. Teoreetiliselt, kui partner võtab üks-kaks öist ärkamist enda peale, võiks naise uni paraneda ja seega sünnitusjärgse depressiooni risk langeda. 

Meie jagame “öövalvet” järgnevalt. Õhtust kuni öösel kella neljani ärkan lapsega mina. Neljast poole üheksani tegeleb lapsega mu partner, kes annab talle pumbatud piima. Niimoodi saame mõlemad iga öö pea viis tundi kaitstud und. Sõbrad imestavad, miks me nii puhanud tundume. Öövalve jagamine on muidugi perekondlik otsus, mis ei sobi igale perele ja ei õnnestu iga lapsega, kuid usun, et tegu on võimsa tööriistaga, mis võib paljusid aidata.

Peatume korraks imetamisraskustel, mis käivad käsikäes sünnitusjärgse depressiooni riskiga. Kõik teavad, et rinnapiim on imikule parim toit – jah, on küll. Aga imikule on ka parim, kui ta vanemad on emotsionaalselt terved. Palun leiame nende aspektide vahel tasakaalu, sest lapse eest hoolitsemine on mitmetahuline. Head emad imetavad ja head emad annavad piimasegu. 

Halda kodust töökoormust

Austraalias leiti, et kolme-, kuue- ja üheksakuuste laste emad kulutasid lapse eest hoolitsemisele 40-47 tundi nädalas. Lisaks tegeleti majapidamistöödega 17-20 tundi nädalas. Seega: vastsündinuga kodus olemine on sisult 1,5 koormusega töökoht pidevate öövalvetega. 

Osalt ongi see normaalne: vastsündinu vajabki aega ja hoolitsust, see on suurepärane privileeg. Aga teame töötervishoiust, et pidevalt ülekoormusega töötamine on riskifaktor vaimse tervise häireteks. Jah, imetamist ei saa partnerile või palgatud abilistele delegeerida, ent kõike muud – mähkmevahetust, kussutamist, koristamist, kokkamist – saab. Need naised, kes tajuvad, et saavad partnerilt ja lähedastelt rohkem tuge, on sünnitusjärgse depressiooni eest paremini kaitstud.

Iga pere kujundab enda jaoks parima koduelu, kuid toon näiteks, kuidas meie kodus kohustusi jagame. Nimelt, mina ja mu abikaasa töötame mõlemad üheksast viieni. Abikaasa töötab kontoris, mina vastsündinuga n-ö kodukontoris. Mõlemal on lihtsamaid ja raskemaid päevi. See, kui jõuan kodukontori kõrvalt pesu pesta ja süüa teha, on boonus. Õhtul, pärast tööd, jagame omavahel kohustused: kokkamine, koristamine ja lapsehoid. Alles siis, kui oleme kahe peale kõik ära teinud, on vaba aeg, kas üksi või kahekesi. Meil mõlemal on nõudlik töö, me mõlemad vajame nii puhkust kui ka korras majapidamist, seega panustame üheskoos. Kui abikaasa kevadest lapsega koju jääb ja ma tööle lähen, jätkuvad samad mängureeglid.

Eestis kasvatab alaealist last 25 372 üksikema ja 2560 üksikisa. Suur aplaus teile – ma oskan alles nüüd hinnata, kui rasket ülesannet täidate.

Otsi varakult abi

Ühiskonnas kohtab vahel arusaama, et vaimse tervise probleemidega inimesed on teistest nõrgemad. Minu kogemus on vastupidi: sügavamasse auku jõuavad need, kes proovivad lõpuni ise hakkama saada ja tugevad olla.

Koos on kergem. Toetuda saab partnerile, sugulastele, sõpradele ja/või kolleegidele. Uuringutes tõid vastsündinute emad välja, et neid aitas emotsionaalne tugi, julgustused enda eest hoolitseda ning laste ja majapidamise koormuse jagamine. 

Minu raskeimal hetkel aitas, kui sain kaks õhtut ilma lapseta sõpradega aega veeta ja kurta, kui muserdav on olla üksi lapsega, kes viis tundi järjest karjub. Abikaasa võttis ühel hommikul beebi mõneks tunniks tööle kaasa, et saaksin rahulikult ärgata. See väike restart oli hindamatu. Kui neljapäeval ei tahtnud ma enam last nähagi, siis reedel magama minnes ootasin, et beebi varsti ärkaks, et saaks teda juba kaissu võtta.

Kindlasti tasub vaimset tervist arutada ka meditsiinitöötajatega. Selleks sobib sünnitust jälginud ämmaemand, naistearst või perearst. Võimalusi on mitmeid: sünnitusmajas, sünnitusjärgsel koduvisiidil, lapse tervisekontrollis või ämmaemanda visiidil pärast sünnitust. Aidata saavad ka raseduskriisinõustajad või 24/7 ämmaemanda nõuandeliin. Perearsti juurde on parim küsida eraldi visiidiaeg, et jaguks beebi läbivaatuse kõrvalt ka naise jaoks piisavalt aega. Juhul, kui seis on kriitiline, kutsu kiirabi või pöördu valvepsühhiaatri erakorralisse vastuvõttu.

Lõpetuseks

Lapsevanemaks olemine on võimas privileeg. Minu elu kõige vingem ja positiivsem kogemus, ma pole seda kunagi kahetsenud. Teeksin oma lapse jaoks kõike. Ja oma lapse nimel hoian oma vaimset tervist korras. Enda nimel ka. 

Kasvatustöö on sama vastutusrikas kui arstitöö. Peame suutma jääma rahulikuks ja tasakaalukaks, ka mitmetunniste nutumaratonidega. Kui läheme liialt endast välja, võime kahjustada lapse emotsionaalset arengut. Raskeimad juhud lõppevad lapse raputamisega, millel võivad olla fataalsed tagajärjed. Mõned tunnid kodust eemal nii, et lapse eest hoolitseb lähedane või lapsehoidja, võimaldab ülejäänud nädala jooksul olla puhanud ja paremas seisus. Enda eest hoolitsemine on lapse eest hoolitsemine.

Me ei taha haiglasse arste, kes on kaks kuud järjest ilma puhkuseta valves olnud. Võtame sama tõsiselt ka vastsündinuperioodi. Lapse sünniga alustasime ju maratoni, mitte sprinti.

Kristiina Paju on sünnitusabi ja günekoloogia arst-resident, kelle eriline fookus on naiste heaolu ja tervisekäitumisega haiguste ennetamine.

Artikkel on valminud projekti „Sünnitusjärgse toe ülevaateuuring ning koduvisiitide programmiteooria“ raames, mida viivad koostöös läbi Sotsiaalkindlustusamet ja Mõttekoda Praxis.

Artikkel ilmus algselt Delfi/Eesti Päevalehe arvamusküljel. 

Kasutatud kirjandus

1. Allmäe L. Lähisuhtevägivald ja ohvriabi võimalused. Sotsiaaltöö. 2024(4):50-55.
2. Brockington, Ian. (2005). A Historical Perspective on the Psychiatry of Motherhood. Bibliotheca Psychiatrica. 173.
3. Brummelte S, Galea LAM. Postpartum depression: Etiology, treatment and consequences for maternal care. Hormones and Behavior. 2016;77:153-166.
4. Freeman PR, et al. Margery Kempe, a new theory: the inadequacy of hysteria and postpartum psychosis as diagnostic categories. History of Psychiatry. 1990;1(2):169-190.
5. Leistikow N, et al. Prescribing Sleep: An Overlooked Treatment for Postpartum Depression. Biological Psychiatry. 2022;92(3):e13-e15.
6. Leistikow N, Smith MH. The role of sleep protection in preventing and treating postpartum depression. Seminars in Perinatology. 2024;48(6)151947.
7. Marcus SM. Depression during pregnancy: rates, risks and consequences–Motherisk Update 2008. The Canadian Journal of Clinical Pharmacology. 2009 ;16(1):e15-22.
8. NHS. Symptoms – Postnatal depression. Leitav aadressil: https://www.nhs.uk/mental-health/conditions/post-natal-depression/symptoms/ 
9. Smith JP, Forrester RI. Association between breastfeeding and new mothers’ sleep: a unique Australian time use study. Int Breastfeed J. 2021;16(1):7. 
10. Statistikaamet: rahvaloendus. Leibkonnad ja perekonnad. Leitav aadressil: https://rahvaloendus.ee/et/tulemused/leibkonnad-ja-perekonnad
11. Uriko K, Liik K. Sünnitusjärgse depressiooni skaala EPDS ja sünnitusjärgse sotsiaalse toetuse küsimustiku PSSQ eestikeelsete versioonide kasutamine naise depressiivsuse, ärevuse ja tajutud partneripoolse sotsiaalse toetuse hindamisel. Eesti Arst 2020;99(2):74 – 82
12. Witkowska-Zimny M, et al. Maternal Sleeping Problems Before and After Childbirth – A Systematic Review. Int J Womens Health. 2024;16:345-371.