Perelepitus
Kui lahkumineku käigus kasvavad raskused üle pea ning üksmeel lapse kasvatusega seotud küsimustes tundub võimatu, tuleks otsida neutraalse inimese abi.
Ühiste konfliktide vahendajaks ei sobi tavaliselt perekonnatuttavad või sugulased, kes tahes tahtmata on ühe või teise osapoole suunas kaldu ning võivad sellega olukorda veelgi pingestada.
Sobivaks neutraalseks vahendajaks on väljaõppinud perelepitaja, kelle eesmärk on aidata omapoolseid hinnanguid andmata vanematel laste kasvatusega seotud küsimustes kokkuleppele jõuda. Perelepitus (ingl Family Mediation) viiakse läbi neutraalsel, vanematele võimalikult mugavalt ligipääsetaval pinnal. Protsess, mis vastavalt vanemate individuaalsest valmisolekust ühisele leppele jõuda, kestab tavaliselt 2–9 korral 1,5-tunnise seansina. Perelepituse eesmärk on sõlmida kirjalik kokkulepe endise kaaslasega näiteks sellistel teemadel nagu lapse alaline elukoht, lapse lasteaed või kool, huviharidus, välismaal viibimised.
Tegelikult on iga vanemate vahelise vaidluse taga isemoodi lood ja neid ei maksa perelepitaja ees häbeneda. Oluline, et vanemad saaksid mõlemad siira sõnaõiguse ning perelepitaja on spetsialistina abiks nende ootuste ja vajaduste sõnastamisel. Kindlasti on perelepitusel esikohal laste huvid ja juba enne lepitaja juurde pöördumist võiksid lapsevanemad hinnata, kuidas lapse elu pärast lahkuminekut võimalikult stabiilsena hoida. Näiteks, kui laps elab kummagi vanema juures 50/50 ajast, siis kuidas tagavad lapsevanemad lapsele kahe elukoha vahel turvalise ja mugava transpordi või suhete hoidmise teise elukoha lähedal elavate sõpradega. Ka väga raske lahkumineku puhul peavad vanemad aduma, et lapse üleskasvatamiseks on vaja lisaks heale haridusele puhkust, mängu, turvatunnet, kodusoojust, isiklikku aega lapsevanemaga, suhete hoidmist vanavanemate ja sõpradega jpm.
Perelepituse nimetust kiputakse mõistma vääralt ja küsima, kas selle eesmärk on eelmise kaaslasega ära leppida ja ühise paarina edasi minema? Vastus on ei.
Perelepituse eesmärk on sõlmida toimiv kokkulepe, mida mõlemad lapsevanemad austavad ja seeläbi sellest ka kinni peavad.
Vanematele jääb alati õigus oma vaidluste lahendamiseks kohtus, kuid terve maailma praktika näitab, et kohtu rangele iseloomule vaatamata austavad osapooled paremini perelepitust. Seda eelkõige seetõttu, et perelepituse raames on palju mugavam oma soove ja põhjendusi teise osapoolega jagada ning seeläbi on aega ühiseks segamatuks diskussiooniks. Praktika näitab, et see annab ka lapsevanemale suurema heaolutunde, sest kohtumenetluse käigus kipuvad ka isiklikud konfliktid ja vanad pinged pigem süvenema.