Enda nähtavaks tegemine liikluses

Halva nähtavuse korral või pimeda ajal teel liikudes peab jalakäija kasutama helkurit või valgusallikat.

Sügisel ja talvel, kus väljas on pime nii hommikutundidel (kui minnakse tööle, kooli, lasteaeda) kui ka juba varajastel õhtutundidel, on jalakäijatele ja jalgratturitele liikluses osalemine kõige riskantsem. Jalakäija/jalgrattur märkab autot kaugelt, kuid ilma helkurita jalakäija satub autojuhi vaatevälja alles 30 meetri kauguselt. 90 km/h liikuva auto peatumisteekond kuivades teeoludes on 89 m, linnakiirusel 50 km/h on auto peatumisteekond kuivades teeoludes 28 m (arvestades, et juht on tähelepanelik ja reageerimisaeg on 1 sekund). Sügisel ja talvel on enamasti Eestis teekate märg või jääs ning sel juhul ei jää juhil aega enne ohu märkamist pidurdamiseks.

Nõuetele vastav helkur on autojuhile märgatav juba lähitulede valgusvihus 130–150 m pealt ning annab autojuhile piisavalt vahemaad, et sõitu aeglustada ja jalakäijast ohutult mööduda.

Helkurit on soovitatav kanda sõiduki tuledega samal kõrgusel ehk 50–80 cm maapinnast. Kui kantakse ühte helkurit, tuleb see kinnitada sõiduteepoolsele küljele. Tähtis on, et rippuv helkur jope või mantli serva alt välja ulatuks ja oleks nähtav võimalikult mitmest küljest.

Kindlasti peab meeles pidama, et ka linnatänavatel on helkuri kandmine vajalik. Linnades on üleüldine valgusmüra sedavõrd intensiivsem, et jalakäija/ jalgrattur võib märkamata jääda!

Kasutuses olev helkur tuleb välja vahetada iga 1–2 aasta järel ning kindlasti siis, kui see on kriibitud või tuhmunud. Laste väliriietele ja tööriietele sisseõmmeldud helkurribad üksi ei paku piisavat kaitset. Riided käivad pesus ja pesumasinaga pesemine rikub helkuri kvaliteeti.

Lisaks rippuvale helkurile on soovitatav kasutada enda nähtavaks tegemiseks ka muid alternatiivseid tooteid – näiteks helkurveste, helkurtrakse, helkurkleebiseid, helkurteipe, helkurspreid jm. Tähtis on, et helkur oleks sertifitseeritud.