Küsi nõu

Kuidas suhelda 4-aastase lapse vanematega, kui laps ei kuuletu lasteaias, hammustab teisi?

–––

Tere!
Aitäh pöördumise eest! Saan aru, et 4-aastane hammustab teisi ning ei kuuletu lasteaias.

Palun pöörduge lasteaia juhtkonna (direktor, õppealajuhataja) poole ja paluge olukorrale lahendus leida. Üks lahendusvõimalus on ümarlaua korraldamine, kuhu oleksid kutsutud kõik osapooled –lapsevanemad, õpetajad, tugispetsialistid, vajadusel ka teie piirkonna lastekaitsespetsialist.

Hammustamine tavaliselt tähendab, et laps ei oska veel piisavalt kasutada sõnu enda väljendamiseks ja ei oska oma vajadustest muul viisil teada anda. Loomulikult tuleb aga aidata lapsel õppida selliseid käitumisviise, mis oleksid lasteaiarühmas aktsepteeritavad ja oleksid austavad ka teiste laste vajaduste suhtes. Hammustamist on võimalik ka ennetada – ohtlikus ja etteaimatavas olukorras juhtida ning suunata lapse mänge ja tegevusi. Võimalik, et ta vajab rohkem tähelepanu. Kui lapsevanemad ja õpetajad saavad talle piisavalt tähelepanu ja tunnustust pakkuda, siis tasapisi kaob ka hammustamine.

Kodus saate toetada oma last ja peegeldada tema tundeid. Võite lapsele näiteks öelda: „Ma olen väga kurb, et Martin hammustas sind. See oli kindlasti valus.“ Õpetage oma lapsele, et kui talle ei meeldi teiste laste käitumine (nt teine lööb või hammustab), siis ta julgelt ütleks „Mul on valus! / Sa teed mulle haiget! / Palun lõpeta!“ ja läheks mängima mujale. Julgustage pöörduda abi saamiseks õpetaja (täiskasvanu) poole. Lisaks rääkimisele saate ka mängus antud situatsiooni läbi mängida ja suunata mängu sellisel viisil, et see jätkuks kõigile turvalisel viisil.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

18.01.2024

Tere
Mure peagi 5-aastaseks saava poisiga. Näen, et lapsel on negatiivsete emotsioonidega toimetulekuga raskusi (mõnevõrra tundlik laps, eriti helide ja mitme inimesega korraga suhtlemise suhtes). Lasteaias on musterlaps, aga vanematega koos, kui julgeb emotsioone rohkem välja näidata, kaotab mõnikord enda üle kontrolli. Näiteks läks hiljuti mängutoas suhteliselt tühise asja peale nii endast välja, et hakkas nutma ja kätega iseendale vastu pead taguma. Lisaks hakkab mõnikord vihastades nutma ja röökima/möirgama. On näha, et ta ei suuda end sellistes olukordades maha rahustada. Ainus, mida ise oskame teha, on ümbert kinni võtta ja korrata, et kõik on hästi. Samas seda saab teha alles siis, kui asi mõnda aega kestnud, enne ta endale ligi ei lase. Olen otsinud ka lastepsühholooge, aga need tunduvad tegelevat 7+ vanuses lastega (ilmselt peaks minema üksi, mitte koos lapsega). Kuidas veel aidata last, et ta õpiks oma emotsioonidega paremini toime tulema?

–––

Tere! Aitäh kirja eest!
5-aastase võime oma emotsioonidega toime tulla on veel algeline, nii väikesed lapsed ei oska veel oma emotsioone juhtida ja ärritust maandada. Lisaks võib selles vanuses olla probleemiks kõne vähene areng, mis tähendab lapse jaoks seda, et ta tunneb sagedast võimetust ennast teistele korralikult arusaadavaks teha. Iga sellise ebaõnnestumisega kaasneb hulgaliselt ärevust. Ärevus ja viha on üsna loomulikud reaktsioonid sellele, et väike inimene tunnetab segadust ja oma mina ohustatust.

Saate lapsele selgitada, et ärritumine on inimlik ja normaalne ning kirjeldada talle, kuidas sellega toime tulla. Üks võimalus on emotsionaalne juhendamine. Jälgige oma lapse emotsioone ja kirjeldage neid, näiteks: „Tundub, et hakkad ärrituma“, „Mõistan, kuidas see olukord sind niimoodi tundma pani“, „Ma näen, et see teeb sulle haiget“, „Ma saan aru, et sa oled vihane ja ma olen sinuga koos“… Peegeldades lapsele tagasi tema emotsioone ja tundeid, õpib ta kuulama enda sees toimuvat. Lapse tunnete normaliseerimine aitab mõista, et ta pole ainuke, kes sellises olukorras olnud ja nii tundnud. Aja jooksul õpib laps oma tundeid nimetama ning suudab oma emotsioone sõnadesse panna, siis on palju väiksem tõenäosus, et ta elab oma negatiivseid emotsioone välja ebasobival viisil.

Proovige õpetada lapsele rahunemise meetodeid, mis on eelkõige seotud sügava hingamisega. Harjutust on vaja teha läbi rahulikul ajal, selleks et emotsionaalsel hetkel ta juba oskaks vastavaid meetodeid kasutada. Soovitan õpetada näiteks, kuidas lennutada rakette Kuule – tõmban kopsun õhku täis ja puhun välja, kätega näidates, kuidas rakett taeva poole tõuseb (vajadusel vaadake videot – „rocket ship breathing“). Proovige oma tundeid samuti sõnastada ja vajadusel selgitada lapsele, et vajate rahunemiseks omaette olemist. Nii õpetate enda eeskujuga ka talle, kuidas ärritunud olekus käituda.

Kirjast ei loe välja, kas tegu on millegi uuega teie lapse puhul või on tal ka varasemalt olnud oma tunnetega tihti hädas. Millised on teie ja teise vanema kasvatusviisid, kas need on üldjoontes sarnased või olete te sageli lapse kasvatamise osas erinevatel arvamustel? Erinevad kasvatusstiilid võivad lapses palju ärevust tekitada, sest tekib segadus – kuidas ma pean käituma? Kas lapse elus on rutiini ja korrapära või on tema päevades palju ootamatusi? Äreva lapse jaoks on oluline teada, mis ja mil viisil toimuma hakkab.

Lisaks julgustan mõtlema, kui palju te talle tähelepanu pöörate siis, kui ta hästi käitub (rahulikult mängib, täidab korraldusi, viisakalt vestleb jms), võrreldes sellega, kui palju ta tähelepanu saab, kui halvasti käitub. Igasugune tähelepanu on tähelepanu ja see on just see, mida laps pidevalt oma vanematelt otsib. Kiitke rohkem sobiva käitumise eest, koos sellega väheneb ka ebasobiv käitumine. Kindlasti soovitan aga lapse pahameele ennetamiseks mängida temaga üks ühele tema poolt valitud mängu iga päev vähemalt 10–15 minutit, nii et kiidate, innustate last mängu ajal, et ta saaks positiivset tähelepanu.

Kui probleem püsib, siis võite konsulteerida lastepsühholoogi või pereterapeudiga.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

17.01.2024

Kolmeaastane tüdruk tahab käia ainult paljalt. Ütleb, et kõik riided on kitsad, alustades aluspükstest. Olen ostnud suuremaid ja väiksemaid, pika säärega ja lühikesega, aga ikka kitsad ja lähevad sassi. Ta loobub õue minekust. Ütles ise juba, et pean nii kaua pükse sättima. Ja üldse loobub igale poole minekust, et ei peaks riideid selga panema. Isegi, kui võtab ennast kokku, siis proovib ja sellele järgneb nutt jne. Teine asi, mis tal on tulnud – läheb oma juuste peale vihaseks, sest väidab, et tal on need näos. Pats aga jälle kitsas ja halb. Paar viimast kuud asi ikka väga hulluks läinud.

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest!
Kirjeldate, et 3-aastane tüdruk tahab käia ainult paljalt ning et teda häirivad tema juuksed. Kirjelduse järgi tundub, et teil on sensoorselt ülevastuvõtlik ehk ülitundlik laps. Kas olete ühendust võtnud lapse perearstiga? Vajadusel pöörduge ka nahaarsti ja lastepsühholoogi/lastepsühhiaatri poole. Võimalike põhjuste otsimine on vajalik, kuna püsiv ärevus takistab lapsel tema arenguülesandeid täitmast.

Olge ise rahulik ning kinnitage lapsele, et te mõistate, kui ebamugav ja ebameeldiv see võib-olla. Suure tõenäosusega on see füüsiliselt valus. Laps vajab täiskasvanut, kes eelkõige mõistab ja toetab teda. Lisaks soovitan ette võtta loovaid tegevusi erinevate tekstuuride ja materjalidega (liiv, vesi, savi, erinevad kangad jne). Inspiratsiooni saamiseks kasutage otsingusõna „sensory bin“ või „sensory diet“.

Võimalusel laske lapsel endal riideid valida, ta proovib kanda sokke ja aluspesu tagurpidi, et õmbluseid ei tunneks (olemas on ka õmblusteta pesu), lõigake sildid riietelt ära, kontrollige, et kaelaava jääks piisavalt lai…

Kannatlikkust ja loovat lähenemist soovides
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

17.01.2024

1 a 11 kuune keeldub riiete vahetamisest. Jookseb eest ära ja teeb kõik, et seda vältida. Sülle võttes vingerdab minema ja kokku võib minna ca 1 h, enne kui riidesse saame.
Olen proovinud: 1. Annan kaks valikut, mida ta selga soovib panna. 2. Panen valikusse ainult ta lemmikuid riideid. 3. Lasen tal ise riidesse panna (oskab iseseisvalt aluspükse ja pükse panna). 4. Pakun, et paneme koos riidesse. 5. Paneme koos nukut riidesse. 6. Kiidan vaheetappe, kui kasvõi üks riideese saab vahetatud. 7. Lauluga riidessepanek. 8. Laulumänguga (kuts läheb karja) saab vähemalt sokid ja püksid ilma protestita kätte vahepeal. Eelnimetatud asjadest on kasu v-o üks-kaks korda, kuid suuremat tulemust ei ole andnud.

–––

Tere!
Aitäh pöördumise eest! Olete mures 1 a 11 k lapse pärast, kes keeldub riiete vahetamisest. Kõik meetodid, mida olete proovinud, on väga asjalikud! Proovige mõista, kas ja mis täpselt vastumeelsust valmistab. Kas protsess ise on lapse jaoks vastumeelne või viivitades võidab ta endale aega juurde, et näiteks mitte lahkuda vanematest? Lapsed on nutikad ja saavad aru, et venitamine toob kaasa vanema suurema tähelepanu. Kui muidu piisaks ühest korraldusest riidesse panna, siis selle korralduse täitmata jätmine tähendab lapsele, et vanem peab seda kordama ja uuesti tähelepanu pöörama – mis siis, et negatiivses võtmes. Nii saab laps näidata enda iseseisvust ja võimu.

Palun mõelge, kas laps on saanud vanematelt piisavalt jagamatut tähelepanu ja regulaarselt üks ühele mängimist sellisel moel, nagu tema seda soovib ja vajab. Oluline on mängida lapsega vähemalt 10–15 minutit päevas. Julgustan alustada uue rituaaliga – võtke aega ja mängige lapsega iga päev vähemalt 10 minutit; samal ajal tuleb jätta muu tegevus kõrvale ja suunata oma tähelepanu 100% lapsele. Mängu käigus on vaja loobuda juhendaja rollist, et lasta lapsel ise tegevusi välja mõelda ja protsessi juhtida. Tunnustage lapse ideid ja loovust ilma igasuguse kriitika tegemiseta, julgustage last ise oma probleeme lahendama ning kirjeldage sõnadega seda, mida näete last tegemas. Uuringud näitavad, et juba 10–15 minutit ühist mängu päevas loob vanema ja lapse vahel parema suhte kogu eluks.

Proovige alustada rutiinide ja struktuuride loomisega – alustage päevakava koostamisega (lapsed saavad suurt tuge visuaalsetest vihjetest) ning arutage õhtul enne magamaminekut päevakava koos läbi. Teadmine, mis ees ootab, tekitab lapses turvatunde ning võimaldab lapsel päevategevusteks valmis olla.

Kui on riietumise aeg, siis minge lapse juurde ja looge temaga silmside, seejärel andke lapsele lühike ja konkreetne korraldus (näiteks: „Pane püksid jalga!“). Soovi korral katsetage ka preemiate kasutamise süsteemi (preemiaks võivad olla näiteks kleepsud) või taimeriga võistlust. Taimer on vajalik ajaliste raamide loomiseks, see on tõhus vahend ühelt tegevuselt teisele ülemineku toetamiseks.
Soojalt soovitan lugeda Isabelle Filliozati raamatut „Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1–5 aastat“ ning osaleda vanemlusprogrammis „Imelised aastad“. Tegu on 4-kuulise programmiga vanematele, kes vajavad tuge ja soovivad õppida, kuidas laste kasvatamisega paremini toime tulla.

Edu!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

17.01.2024

Olen oma lapse emast lahku läinud ja minu elus on uus inimene, kes on olnud pildis lapse imikueast saadik ning laps ei teagi elu ilma uue elukaaslaseta. Uue elukaaslasega lapsel raskusi ei ole, mängivad koos, lollitavad, paneb magama, kokkavad koos jne.
Umbes pool aastat tagasi hakkas laps elukaaslasele rääkima, et ei tohi temaga mängida ja teda kallistada, sest ta ei meeldi emmele. See on aja jooksul süvenenud ning jutt käib ka riiete kandmisest, mis on kingitud, või sünnipäevale/kontserdile/lastaeaeda kutsumise keelamisest, sest emme ei luba, või elukaaslane ei ole emme sõber ja seega ei tohi midagi teha koos.
Lapse ema väidab, et tema ei ole lapsele midagi öelnud ja kinnitab, et laps ise mõtleb kõik need asjad välja.
Kas võib olla, et kaheaastane laps mõtleb nii iseseisvalt ning tuleks pöörduda lapsepsühholoogi juurde mure lahendamiseks, sest see mõjutab suhteid kõigi osapoolte vahel?

–––

Tere!
Aitäh pöördumise eest! Saan aru, et olete mures oma 2-aastase lapse pärast, kes juba pool aastat räägib, et ta ei tohi teie elukaaslasega mängida ja teisi toredaid asju koos teha.

Kirjutate, et lapse ema väidab, et ta pole lapsele midagi sellist öelnud. Usun, et see võib olla tõsi. Võimalik, et neid hoiakuid väljendab keegi pereliikmetest sõnu kasutamata. Kuigi teistele pereliikmetele ei pruugi meeldida teie elukaaslane, ei tähenda see seda, et isa elukaaslase vältimine oleks lapse huvides. Lapsele on parim, kui vanemad tema vanust arvesse võttes olukorda rahulikult selgitavad, muuhulgas näiteks seda, et ema ei solvu, kui lapsele meeldib isa elukaaslasega mängida; et see on tore, et neil on lähedane suhe ning et mõlemad vanemad toetavad seda. Andke lapsele teada, et keegi ei muutu pahaseks, kui ta oma mõtteid ja emotsioone väljendab. Mõlema vanema toetus on lapsele väga oluline! Lapsel tuleb lubada armastada mõlemat vanemat ja nende partnereid ning see on vaja lapsele kõva häälega välja öelda.

Soojalt soovitan lugeda Katrin Saali Sauli raamatut „Eluterve kärgpere käsiraamat“ ning vajadusel pöörduda pereterapeudi poole.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

21.12.2023

Tere!
Minu 6-aastane poeg kiusab lasteaias teisi lapsi. Olen saanud kolmelt erinevalt lapsevanemalt tagasisidet, et mu laps neid kiusab – teeb nende üle nalja ja kutsub teisigi üles nende üle naerma, arvab n-ö kambast välja, vahel ka lööb/lükkab/paneb jala taha. Mu lapsel on enam-vähem kindlatest poistest koosnev “kamp” ja talle paistab olevat väga oluline olla kamba liider. Kui temaga nendest olukordadest räägin, ütleb tema, et midagi sellist pole olnud või et koos otsustati, et konkreetse lapsega ei tahetagi mängida. Ma ei arva, et laps peaks kõigiga mängima, aga tahaksin tema empaatilist arengut kuidagi rohkem toetada, aga tööriistu selleks napib.

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest! Vanemlusprogrammi „Imeliste aastad“ üks põhiline lähtekoht on see, et täiskasvanud peaksid eelkõige pöörama tähelepanu lapse sobilikule käitumisele. Kahjuks aga sageli nii vanemad kui õpetajad teevad täpselt vastupidist: õpetaja küsib lapselt, miks ta ebasobivalt käitus, noomib, et nii ei tohi teha, vanem uurib juhtunu kohta ja noomib samamoodi. Sellisel moel saab laps väga palju tähelepanu teiste kiusamise eest ja võib-olla peaaegu üldse ei reageerita nendel hetkedel, kui ta käitub sõbralikult. Seega, kui probleem on kiusamisega, siis peaks fookusesse võtma selle vastandi ehk näiteks lahkete sõnadega rääkimise, sõbraliku mängimise, oma tunnete sõnadega väljendamise. Kõike korraga ei pea jälgima, võib valida 1–2 käitumist ning iga kord, kui laps nii teeb, tuleb teda tunnustada, näiteks: „Mulle väga meeldib, et mängid Mihkliga sõbralikult!“ või „Mul on hea meel, et räägid viisakalt!“

Selles olukorras on hea läbi mõelda, kui palju laps saab positiivset tähelepanu ja kas kuidagi on võimalik suurendada aega, mil tegelete temaga. Mõelge, mis on need tegevused, mis lapsele meeldivad ja mida saaksite teha kahekesi koos. Näidake üles suurt huvi lapse tegevuste vastu ja märgake, mida ta teeb hästi. Need on kohad, kus saate last kiita, mis omakorda kasvatab tema enesekindlust ning kinnistab positiivset käitumist.

Loodan, et mängite iga päev oma lapsega 10–15 minutit ning lasete temal sel ajal valida mängu ja ka reeglid. Selle käigus võite ise mudeldada seda käitumist, mida tahate rohkem temas näha. Mänguasjad võivad küsida, kas ja kuidas nad saavad aidata, raamatutegelased võivad julgustada üksteist jne. Nii aitate oma lapsel kujundada empaatiavõimet ja aita tal mõista, mida teised tunnevad.

Usun, et kui olete ise järjekindel ja saate õpetajaga selles osas koostööd teha, võite rõõmustada lapse edusammude üle.

Kannatlikkust ja loovat lähenemist soovides
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

17.12.2023

Tere! Mure 2. klassi poisiga. Lapsel tekitab kodus koolitööde tegemine suurt stressi ja ka koolis käimine on vastumeelne. Poiss ise tahab teha kõike väga täpselt ja õigesti ning seetõttu võtavad kõik asjad kauem aega. Sellega seoses on tal ärevus, et ta nagunii ei jõua oma koolitükke tehtud. Laps on viimased nädal pea iga päev rääkinud, et ei taha enam kunagi kooli minna. Suure vaevaga on ta siiski kooli jõudnud. Endal aga on kurb, kui laps nii vastumeelselt kooli läheb ja ta ei tunne ennast seal hästi.
Kodus ei ole ise kunagi käskinud tal perfektsuse poole püüelda ja oleme üritanud näidata, et ta on alati meile sama kallis, isegi kui midagi välja ei tule. Oleme rääkinud, et ei ole midagi hullu, kui läheb kauem aega kui teistel.
Kuidas tekitada lapses taas õppimise rõõmu ja muuta koolitööde tegemine ning kooliskäimine meelsamaks tegevuseks?
Lisaks on tekkinud koolis lapsele ebameeldivaid olukordi. Vahel on mõni laps midagi halvasti öelnud ja mulle näib, et laps võtab neid juhtumeid väga südamesse. Vahel on rääkinud hirmutavaid jutte, et tahab auto alla jääda või endale noa kõhtu lüüa. Kas see võib olla lihtsalt tähelepanu saamiseks? Lapsel on ka kaks nooremat venda ja võib-olla on tal vaja rohkem üks ühele aega? Või oskate soovitada Kesk-Eestis mõnda pereterapeuti, kellelt veel nõu saada?

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest!
Proovige välja selgitada, miks kool on vastumeelne ja aidake sellele murele lahendus leida. Vahel on põhjuseks erinevad ärevuse kogemused koolis – mured koolikaaslastega, koolikiusamine, või kui õppimine on raske, siis tekibki soov kooli mitte minna, et ennast mitte halvasti tunda. Toetage lapse enesekindlust. Tunnustus, mida lapsele saate anda, võiks olla mina-keeles. Kirjeldage, mis teile tema juures meeldib. Näiteks: „Mulle meeldib, kuidas sa…“, „Ma märkasin, et sa…“ Tunnustada ja kiita on vaja ka väikeste positiivsete sammude eest – kui ta ise õppima hakkab, küsib abi jms. Positiivne tagasiside suurendab motivatsiooni ja enesehinnangut. Kui mingi mure või probleem tekib, siis peegeldage lapsele seda tagasi. Näiteks: „Ma saan aru, et sinu mure on…“ Seejärel ärge pakkuge ise lahendusi, vaid küsige lapselt, mis on tema meelest sellele murele lahendused. Kui ta midagi pakub, siis arutage neid lahendusi koos. Kui ta midagi pakkuda ei oska, siis öelge, et teil on mõned mõtted ja jagage neid lahendusi lapsega. Uurige, mis ta neist arvab. Vestluse mõte on anda lapsele tunne, et ta osaleb otsustamisel, et tema mõtted on ära kuulatud, ning anda talle tunne, et ta suudab ise lahendusi leida ja seeläbi oma elu kontrollida. Kui leitud lahendused ei toimi, siis mõelge uuesti koos lapsega, miks lahendus ei toimi ja mis vajaks muutmist.

Proovige teha ka kooliga koostööd – paljudes koolides on olemas tugispetsialistid ning koolipsühholoog võiks olla esimene valik, kes toetaks teie perekonda kooliga seotud teemadel.

Pereterapeutide kontakte leiab Eesti Pereteraapia Ühingu veebilehelt.

Ilusat jõuluaega soovides
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

17.12.2023

Tere! Nimelt kaotasid minu lapsed, 3- ja 5-aastane, kaks aastat tagasi oma isa, kes tegi enesetapu. Pool aastat hiljem saabus meie ellu kaaslane, kes oli laste jaoks olemas, hoidis neid ja mind. Lapsed võtsid ta nii omaks,et selle aasta isadepäeval tahtsid teda hakata kutsuma issiks. Septembris oli kaaslasel keerulisem aeg – tööstress. Ta vajas aega järelemõtlemiseks, kuid tulime sellest koos välja ja läksime suhtega edasi. Nüüd kaks nädalat tagasi oli jälle olukord keeruline ning ta muutus külmaks ja emotsioonituks minu suhtes, laste jaoks oli ikka olemas. Eilsest alates lõpetas meie suhte ära, tuues põhjenduseks, et mina olen niigi pidanud kannatama juba tema pärast ja selleks, et mind kaitsta, lõpetab ta suhte ära. Pole probleemi, küll mina saan hakkama, aga mul on VÄGA SUUR MURE oma laste pärast, kes järjekordselt said endale ISA, kelle nad nüüd uuesti kaotavad.
Saime kaaslasega kokkuleppele, et ta ei kao meie elust päevapealt, aga hing on haige, et kuidas lapsi toetada sellises olukorras? Palun head nõu/soovitust, kuidas laste jaoks selline olukord võimalikult leebelt lahendada. Mis ma neile ütlema peaksin?

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest!
Väikelapse maailm on väga väike ja iga inimene (eriti lähedane inimene) on selles maailmas väga tähtis. Iga kaotus on lapse jaoks ülisuur ja võib olla ärevuse allikaks. Iga muutusega kaasneb palju segadust, pingeid ja vastuolulisi tundeid. Laps vajab temale arusaadavas keeles selgitusi. Kuidas ja mida lapsele lahkuminekust rääkida, sõltub tema vanusest. Viieaastasel on tõenäoliselt parem arusaam täiskasvanute muredest. Seega võite lastele öelda, et olete otsustanud lahku minna, sest usute, et see on kõigile parem ja edaspidi on teil seetõttu vähem tülisid. Lahkumineku põhjuseid ei peaks lastega liiga üksikasjalikult arutama.

Lapsed vajavad vanema armastust, hoolt ja tähelepanu. Kinnitage lastele nii palju kordi kui nad seda vajavad, et lahkuminek on täiskasvanute otsus ning lapsed pole sellega seotud ja nad pole selles süüdi. See on oluline, sest laste enesesüüdistused seoses vanemate lahkuminekuga on väga tüüpilised. Öelge lastele, nad võivad teile loota ja te ei kao kuskile. Lapsed vajavad teadmist, et täiskasvanute armastus sai otsa, aga teie jääte emana nende jaoks alati alles. Lastele tuleb uuest elukorraldusest ja igapäevaelu muutustest mitu korda rääkida, sest asjad võivad olla nende jaoks keerulised ja tundmatud, et esimese korraga mõista. Lastele on lahkuminek uus olukord, mida nad hakkavad mõistma alles aja möödudes, kui lahkumineku järgne elu paika on loksunud.

Rääkige lastega ja julgustage neid oma tundeid väljendama. Laste küsimused ja meenutused tulevad omas tempos ning erinevates olukordades. Täiskasvanu heatahtlik ja rahustav reageerimine suudab lapse ärevust vähendada. Lisaks piisavalt puhkust ja und ning tervislik toitumine koos igapäevarutiiniga on vajalikud eeltingimused laste toibumiseks.

Kui tunnete, et lapsed vajavad (või ise vajate) täiendavat abi, siis palun pöörduge psühholoogi poole.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

17.12.2023

Minu tütar on üsna äärmusliku nartsissistliku käitumisega ja ma tahaks teda väga aidata, ent ta ei nõustu tulema terapeudi juurde. Olen seda teemat puudutanud juba mitu aastat, aga vastus on järjekindel – sa vajad ise abi.
Lapse isa oli samuti nartsissist ja kuigi me lahutasime juba siis, kui laps oli kolmeaastane, sest ma ei suutnud seda käitumist ja ka vägivada taluda, siis tundub, et nii geenid, lapsepõlvetrauma kui ka isata elamine on jätnud oma jälje, mis nüüd teismeeas eriti teravalt avaldub.
Ma sooviks väga, et minu tütre elu ei kujuneks selliseks, nagu nägin tema isa pealt. Inimene, kes ei suuda suhteid hoida, kasutab teisi ära ja ei tunnista ühtegi oma tehtud viga. Ometi näen juba praegu, et see läheb selles suunas.
Kuidas saaksin teda aidata?

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest! Olete mures on 13-aastase tütre nartsissistliku käitumise pärast. On leitud, et nartsissist suudab muuta oma käitumist, kuid see protsess on üldiselt pikk ja nõuab sisemist motivatsiooni.

Usun, et teie tütre käitumise taga on segadus ja palju kõikuvaid emotsioone. Noore ülesanne on iseseisvuda, mis tähendab, et vanemate senine võim hakkab vähenema ning kui vanemad püüavad seda taastada, siis selle vastu protestitakse. Kindlasti on see stressirohke protsess tervele perele, sest senine elu muutub ja sellega peab kohanema. Eriti, kui noor on nartsissisliku käitumisega. Spetsialistid (sh psühholoogid) ei saa kedagi aidata vastu tema tahtmist. Ma siiski soovitan pöörduda psühholoogi ja/või pereterapeudi poole, kes oleks eelkõige toeks teile. Emana vajate jõudu, et lapse käitumist talitseda. Saate minna esialgu ise teraapiasse, sest juba see võib aidata teatud asju teisiti teha, mis omakorda tütre käitumist muudab. Samuti soovitan keskenduda sellele, et teie ja tütre suhe taastuks ning kontakt tugevneks. Tüdruk peaks tundma teie toetust, mõistmist ja armastust ning mõistma, et te olete tema jaoks olemas, kui ta teid vajab. Proovige talt otse küsida: „Kuidas ma saan sind aidata?“ või „Mida sa praegu minult vajad?“ ning oma muret väljendada, kasutades mina-sõnumeid – kirjeldage, mis on tema käitumise mõju Teile, miks Te olete mures jne. Kasutage aktiivset kuulamist, olge hinnanguvaba ja peegeldage talle tagasi seda, mida ta räägib.

Erinevate pingeolukordade leevendamiseks õppige stressimaandamise tehnikaid, nagu meditatsioon, sügav hingamine, füüsilised harjutused või teised teraapilised tehnikad. Need aitavad teil hoida tasakaalu ja säilitada rahulikku meeleseisundit keerulistel hetkedel.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

17.12.2023

Tere
Mure on 7-aastase poisiga, kellel on tekkinud suured raskused koolis ja ka kodus õppimisega. Lisaks ka probleem oma emotsioonide kontrollimisega. Koolist tuleb tagasiside, et laps ei tööta tunnis kaasa, tegeleb muude asjadega ja väldib kaasatöötamist. Kodus on sama lugu, tegevustest, mis temale huvi ei paku, üritab kõrvale viilida. Näiteks raamatut lugedes hakkab meelega ütlema valesid sõnu ja ütleb,et ta ei tea ja ei oska. Tegelikult oskab (kui on oma huvi mängus, loeb küll veerides, aga saab kõik loetud). Arengus asi pole, tegelikult on nutikas laps, aga teeb end nii-öelda lolliks, lootuses sellega tööst pääseda. Endale meeldivat tegevust teeb püsivalt ja viib oma plaanid sihile, näiteks legoklotsidest võib ehitada detailseid maju ja ehitisi vabalt tund aega jutti. Koolist öeldi, et lapsel on ilmselt ATH ja mingu me neuroloogile. Käisime Rajaleidja psüholoogi juures, kes ütles, et tema ATH-d ei kahtlustaks. Pigem on asi ärevuses, laps tunneb ennast ebamugavalt, kui peab tegema asju, mis ei meeldi või on keerulised ja selleks, et olukorrast pääseda, käitub nii-öelda halvasti. Samas on ka probleeme klassikaaslastega suhtlemisel. Ärritub kergelt ja on ka vihahoos löönud. Kaaslastega kontakti leidmine on keeruline, kuna läheneb kohati liiga pealetükkivalt. Hakkab häälitsema, nägusid tegema või karjub näkku. See on tekitanud olukorra, kus lapsed hoiavad temast eemale. Oma inimestega ja sõpradega väljaspool kooli suhtleb normaalselt. Siia lõppu lisan ka selle, et lapsel on täielik sõltuvus nutiseadmetest (ise arvan, et sellest ka suurem oma probleeme algab), oleme seadnud piiri et 2x päevas pool tundi saab vaadata. See aga viib selleni, et ülejäänud aeg on kogu aeg palumine ja skeemitamine, kuidas seadmesse pääseda. (Kõigel võimalikul paroolid peal). Üks päev otsis lausa kapist vanu telefone, et neid käima saada, et natukenegi vaadata. Telekast YouTube’i kustutamine viis lapse väga endast välja. Ütlen ausal,t et alati ei jaksa temaga võidelda ja saab kauem seadmes olla. Kas mul võib õigus olla ja kogu probleem taandub tegelikult nutiseadmele, et see tekitab kiire mõnutunde ja miski muu enam huvi ei paku? Kui teeme täiesti nutivabasid päevasid, siis unustab mingi hetk küsida telefoni ja leiab edukalt ise endale huvipakkuvaid tegevusi.

–––

Tere! Olete mures oma 7-aastase lapse nutiseadmete kasutamise ja õppimisraskuste pärast. Erinevate uuringute kohaselt võiks laps olla kuni kaks tundi päevas ekraani taga, kuid palju sõltub ka lapsest ja sellest, mida ta nutiseadmes teeb. Seetõttu tasuks oma lapse käitumist jälgida. Kui laps on peale ekraani taga veedetud aega ärritunud ja rahutu, siis on ta ilmselt liiga kauaks ekraani kasutama jäänud. Samuti tuleks jälgida, mida laps nutiseadmes teeb. Leidub arendavaid ja harivaid tegevusi või rakendusi. Lapsevanema ülesanne on last nende tegevuste juurde suunata. Põhiline mure nutiseadmetega on, et nad pakuvad liiga kergelt meelelahutust ning see ergutab ajus neid närviringeid, mis on seotud naudinguga. Kui laps harjub päevast päeva kiirelt naudingut saama, siis on ka sõltuvuse tekkimise oht suurem. Teine mure on ühelt tegevuselt teisele hüplemine ja mitme asja korraga tegemine, mis pole areneva aju jaoks just parim. Selle tagajärjel laps ei õpi keskenduma. Seega soovitan Teil mitte ainult aja piiramisega tegeleda, vaid tunda huvi ka tegevuste vastu, mida laps teeb – võiksite vahel paluda lapsel näidata, mis mänge ta mängib või mis rakendusi kasutab jne. Lisaks, kui Te ise kaasate teda tegevusse, mis talle meeldib, siis tal oleks ehk ka vähem põhjust nutiseadmes istuda. Tegutsege koos perega, mängige lauamänge, vestelge jms.

Raskusi koolis ja õppimisega saab seostada ka elumuutusega – lapse elus on nüüd palju uusi reegleid ja kohustusi. Tal on vähem kontrollitunnet ning ta ilmselt püüab kontrollitunnet taastada. Lastel väljendub see jonnis – ma ei tee seda, mida te ütlete! Kui ta loobub tegevustest, mis on talle rasked, siis ta ilmselt kogeb ebakindlust. Teie saate vanemana jääda rahulikuks ja julgustada proovima. Küsige, mida ta tunneb ja arutage neid asju. Tooge näited oma lapsepõlvest – mida teie ei tahtnud teha? Igasugune arutelu aitab neid aju erinevaid osi lõimida.

Vajadusel saate pöörduda ka psühholoogi või pereterapeudi poole. Proovige alustada koolipsühholoogist.

Soovin teile rahulikku meelt ja loomingulisust oma poja toetamisel!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

11.12.2023

Tere!

Mure 3,5-aastase poisi pärast. Kodus teda huvitavad mänguasjad vaid siis, kui mina koos temaga nendega mängin, eelistab teha muid n-ö täiskasvnute asju (lume lükkamine, köögis kurgi lõikamine jne) . Uurisin ka lasteaias, kuidas ta seal on ja sain vastuseks, et laps on pigem vaikne ja vaatleja rollis – istub omaette ja vaatab teiste mängu, tahab näha, millega tegelevad õpetajad. Vahepeal muidugi suhtleb ka teistega, aga ise mänguasju ei võta ja teisi mängima ei kutsu. Rühmas on ka üks poiss, kes teisi kiusab ja lööb.

Milles võib olla probleem? Kuhu või kelle juurde võiksin selle murega pöördud ? Kas üldse on vaja muretseda?

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest! Mängul on tugev mõju lapse arengule, mitte mänguasjadel. Samas on leitud, et lapse mängimise tahe ja intensiivsus sõltub sellest, kui hästi ta ennast keskkonnas ning seal olevate inimestega tunneb. Arutage rühmaõpetajatega, kuidas saaks kaasata kõiki lapsi mängulistesse tegevustesse. Teie poeg on alles 3,5-aastane, koosmäng on alles kujunemisjärgus ning ilmselt Teie laps vajab rohkem täiskasvanute abi ja tagasisidet oma tegevusele. Julgustage ka ise last teiste lastega mängima, näiteks kutsuge mõni laps oma koju mängima või otsige võimalusi õues koos tegutsemiseks.

Kodus saate last mängima õpetada ja lapsega koos mängida. Uuringud näitavad, et isegi 15 minutist ühisest mängust iga päeva piisab, et luua lapsega parem suhe kogu eluks ning arendada temas loovust ja enesejuhtimisoskust. Seejuures on rõhk lapse juhitud mängul – kontroll võiks olla lapse käes ja ta saab ise reegleid määrata. Saate kasutada rollimänge ning läbi mängida erinevaid situatsioone: kuidas võtta teiste lastega kontakti, kuidas kutsuda rühmakaaslasi mängima ehk anda talle mudel sotsiaalses situatsioonis toimetulekuks. Kommenteerige lapse tegevusi ja julgustage teda: „Tore, et sa mängisid Mihkliga!“, „Oled väga lahke! Tubli, et jagad oma mänguasju“ jms.

Iga lapse areng on individuaalne. Kui arvate, et Teie pere vajab abi, siis pöörduge psühholoogi ja/või mänguterapeudi poole.

Ilusat jõuluaega soovides
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

11.12.2023

Kuhu võiks pöörduda, kui laps keeldub ja ei käi koolis? Omavalitsus on teadlik.

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest!

Proovige välja selgitada, miks kool on vastumeelne ja aidake sellele murele lahendus leida. Vahel on põhjuseks erinevad ärevuse kogemused koolis – mured koolikaaslastega, koolikiusamine või kui õppimine on raske, siis tekibki soov kooli mitte minna, et ennast mitte halvasti tunda. Öelge lapsele: „Aita mind, et ma saaksid sind aidata. Praegune olukord teeb mind väga murelikuks.“ Võimalik, et tal on vastused olemas ning ta vajab enda kõrvale täiskasvanut, kes kuulaks, mõistaks ja austaks inimlikul moel. Toetage lapse enesekindlust: „Ma näen, et sul on praegu raske. See on normaalne, kõik inimesed tunnevad vahel kurbust. Ma olen sinu jaoks olemas ja koos saame sellest üle!“ Kui vähegi võimalik, abistage teda kodutöödes või otsige abistajat/eraõpetajat kasvõi lühikeseks perioodiks, kuni õppimisharjumus taastub ja lapse eneseusk tõuseb.

Proovige teha ka kooliga koostööd – paljudes koolides on olemas tugispetsialistid ning koolipsühholoog võiks olla esimene valik, kes toetaks teie perekonda kooliga seotud teemadel. Lisaks on võimalik uurida õppejuhi käest, milliseid võimalusi kool õpiabi osas pakub.

Kui koolis pole psühholoogi, siis võite proovida ka ise psühholoogilist abi otsida.

Palun tutvuge ka mitmedimensioonilise pereteraapia (MDFT) võimalustega. MDFT on perekeskne programm riskikäitumisega noortele ja nende peredele. MDFT keskendub pereliikmete tugevustele ja kaitseteguritele, mitte süüdlase otsimisele. Täpsem info: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/spetsialistile-ja-koostoopartnerile/laste-ja-peredega-tootavale-spetsialistile/mitmedimensiooniline#teenuse-sisu

Muutused võtavad aega. Jääge kannatlikuks ja toetage teismelist tema arenguteel.

Edu!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

09.12.2023

Tere!

Kuidas toetada last peale ühe vanema täielikku elust eemaldumist? Eemaldumine algas vanema enda initsiatiivil, kuu hiljem soovib nii lapse kui minu elus taas osaleda.
Tegu on vaimselt ja füüsiliselt vägivaldse inimesega, kes täitis vanema rolli, kuid bioloogiline vanem lapsele ei ole, seega hooldusõiguse küsimus puudub. Lapsele on ta sellegipoolest A ja O, kuna on sünnist saati vanema rolli täitnud.
Lähtudes vägivaldsetest asjaoludest, ei ole minu silmis aga võimalik ega jätkusuutlik edasine kohtumine ohutuse ja üldise heaolu huvides. Kuidas olla lapsele parimal viisil toeks selles olukorras? Teema on meie kodus avatud ja vastan küsimustele eakohaselt, kuid siiski ausalt. Veedame rohkem aega üks ühele, olen kogunud infot väikelapse leinaprotsessi materjalidest jpm. Tunnen siiski, et tahaks rohkem lapse heaolu ja paranemise nimel teha, et niigi rasket protsessi talle kergemaks teha. Kuidas ja mis viisidel on see võimalik? Või on tegu peamiselt “aeg parandab haavad” olukorraga?

Aitäh vastuse ja võimalike juhiste eest.

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest! Teil on õigus, aeg parandab hoolitsetud hingehaavad. Tore lugeda, et vastate lapse küsimustele ausalt ja uurite materjale leinaprotsessi kohta. Väikelapse maailm on väga väike ja iga inimene (eriti lähedane inimene) on selles maailmas väga tähtis. Iga kaotus on lapse jaoks ülisuur ja võib olla ärevuse allikaks. Iga muutusega kaasneb palju segadust, pingeid ja vastuolulisi tundeid. Harjumisest uue olukorraga on võimalik rääkida ehk umbes poole aasta pärast.

Parim, mida saate oma lapse jaoks teha, on olla tema jaoks emotsionaalselt olemas ja peegeldada tema tundeid. Laps ei suuda veel oma tundeid sõnadesse panna, nad pigem panevad need tegudesse ja Teie roll on tema emotsioone ära tunda. Kui laps on kurb, siis kinnitage, et tema tunded on normaalsed ja et nendega on võimalik toime tulla. Täiskasvanu heatahtlik ja rahustav reageerimine suudab lapse ärevust vähendada. Kinnitage lapsele nii palju kordi kui ta seda vajab, et lahkuminek on täiskasvanute otsus ning tema pole sellega seotud ja ta pole selles süüdi. See on oluline, sest laste enesesüüdistused seoses vanemate lahkuminekuga on väga tüüpilised. Öelge lapsele, et ta võib tegelikult teile loota ja te ei kao kuskile. Laps vajab teadmist, et täiskasvanute armastus sai otsa, aga Teie jääte emana lapse jaoks alati alles. Lisaks kindel päevarutiin annab lapsele turvatunnet – rääkige temaga mis teda ees ootab.

Kui tunnete, et laps vajab täiendavat abi, siis palun pöörduge psühholoogi poole.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

09.12.2023

Tere

Meil on valmis saanud kodus teise korruse ehitus ja lapse tuba on seal. Teisel korrusel peab ta praegu olema üksi (ilmselt jääbki seal üksi olema), aga ta kardab seal üksi olla. Kardab kummitusi ja tonte. Kardab isegi hommikul riideid võtma minna.

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest! Olete mures oma 7-aastase lapse hirmude pärast. Paraku on paljudel lastel omad hirmud, millest ajaga välja kasvatakse, see on osa lapse emotsionaalsest arengust. See on täiesti normaalne arengu osa, sest see aitab orienteeruda maailmas, kus ongi palju ohte. Teie lapsel on praegu selline arengufaas, et üks negatiivne kogemus võib hirmude ja foobiate tekkimiseks suurt mõju avaldada. Võimalik, et ta koges midagi, mis teda hirmutas. Võimalik, et hirm tekkis teadmatusest (olukord on ju alles uus!). Kõik me kardame asju, mida ei tea ning inimestel on komme täita tühikud kõige õudsete stsenaariumitega.

Proovige lapsega tema hirmust rääkida ja lasta tal seda hirmu sõnastada. Oluline on mõista, mida ta kõige rohkem pelgab, mida hirmsat võib teisel korrusel tema arvates juhtuda, millega ta arvab end mitte toime tulevat ja kuidas perekond võib talle toeks olla. Läbi avatud dialoogi arendate lapse oskusust mõelda iseendast ning otsida ja leida lahendusi. Palun ärge pisendage tema hirmu, sest Teie lapsel on vaja tunda, et tema tundeid ja vajadusi võetakse tõsiselt. See on tee hirmu vähendamiseks. Tema tundeaju vajab rahustust, et kõik see, mida ta tunneb, on normaalne ja et vahepeal kardab ka lapsevanem. Võiksite lapse jaoks lahti seletada, et see on turvaline koht, et vanemad on lähedal ja vajadusel võib teid kutsuda jms. Leppige temaga kokku, et kui ta on teisel korrusel, siis käib ema/isa iga lühikese aja tagant vaatamas, kuidas tal läheb.

Ehk mõelge plaanile, kuidas ja milliste tegevuste ning toetuste abil laps oma hirmuga paremini toime tuleb ning oma toas magada julgeb. Kui kõige olulisem on mõistev kuulamine! Kui arvestame lapse vajadusega olla mõistetud ja ära kuulatud, siis suureneb ka lapse võime teha vanematega koostööd.
Kui lapse hirm ei taandu kahe-kolme kuu jooksul või see on nii intensiivne, et segab lapse toimetulekut, siis võite ka psühholoogi abi otsida.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

09.12.2023

Tere
Küsimus seoses äsja 6-aastaseks saanud poisiga, kes kipub teatud olukordades liigselt ärrituma ega oska oma emotsioonidega hakkama saada.
Kas selline käitumine on eakohane või patoloogiline? Kas vanemate senine reageerimine on olnud adekvaatne või soovitaksite teisti?

Toon mõned konkreetsemad näited.

1. Õhtusöök. Lasteaiakaaslane on meil külas. Laps on oma mahla ära joonud. Tahab mahla juurde, aga selle asemel, et rahulikult küsida, ärritub ja pahandab “kus see õunamahl nüüd on”.
Selgitasin: kui sa midagi soovid, siis palun ütle seda viisaka häälega.Kui sa ei ütle, mida soovid, siis ma ei tea sinu soove.

2. Perega (ja üks külas olevatest sõpradest) istume õhtusöögilauas.Telekas tausatal mängib. Palume poistel keskenduda söömisele, mitte multikale. Ei toiminud. Hoiatasime, et peame teleka kinni panema. Ikka tähelepanu (arusaadavalt) mujal. Panime teleka kinni ja ütlesime, et sööme ära, siis saate edasi vaadata. Laps pahandas ja ärritus väga. Lõpuks ütles, et me (vanemad) oleme lollakad. Sellist ütlemist me ei luba ja selle puhul oleme ta nurka pannud rahunema. Vastasin, et palun söö lõpuni ja siis mine rahune nurgas (tagantjärele näen, et see võib-olla ei olnud õige käitumine, sest “karistus” oleks pidanud tulema kohe, mitte peale söömist?)

Huvitav on see, et ta teebki seda – läheb nurka ühe ütlemise peale. Talle ei ole nurka minek justkui mingi probleem. Läheb ise ja seisab/istub seal. Me ei pea kunagi teda sinna vedama, suruma vmt. Olen muidugi selle nurga osas alati rõhutanud, et seal saab “rahuneda”. 2–3 min oldud ja luban ära tulla, siis talle ei meeldi pärast asjast rääkida. Siis üldiselt ma ei sunni. Küsin vaid, et kas sa said aru, miks sa nurka pidid minema? Üldiselt saab aru, aga vahel ütleb “vale” põhjuse. Siis kordan lühidalt üle põhjuse ja kallistan. Üldiselt ei taha ta analüüsida/rääkida, mis valesti läks. Ütleb, et ta ei taha sellest rääkida. Tundub, et see valmistab talle piinlikust. Olen püüdnud analoogsete olukorde puhul hiljem (kui kõik rahunenud) lühidalt teemat puudutada ja mõne lausega seletada. Siis on altim kuulama. Kas nii on õige, mida/kuidas veel käituda?

3. Lapsele ei meeldi, kui ta ei saa millestki aru või kui teised temast aru ei saa ning ta peab uuesti selgitama. Näiteks püüab seletada ja selgitada mingist kollasest asjast. Ma päris kohe ei saa aru, mida ta mõtleb ning küsin täpsustavaid küsimusi. See ajab kohe teda ahastama ja virisema.

4. Laps küsib, kas ma tean palju on 20+20. Tema teadis, siis arvutasime koos, et kui 2+2= 4 ja 20+20=40 ja 1+1=2 ja 10+10=20 jne. Siis jõudsime 9+9 =18, aga siis ma ajasin ise sassi ja küsisin palju on 18+18, ta ei osanud seda arvutada. See ärritas teda väga ja ajas emotsioonid üle pea.
Selgitasin, et ta ei peagi seda teadma, et seda õpetatakse alles koolis ja ongi hea, kui sa kõike veel ei oska, su aju alles õpib. Keegi ei oska kõike (tõin näiteid endast, vennast jne). Kui inimene ei oska, siis see tähendab, et ta saab õppida.
Kas selline käitumine on õige või kuidas soovitaksite olukordades, kus laps ebaõnnestumisest ärritub, käituda?

5. Mängime lauamängu “Tsirkus” (mina, isa ja laps).
Meie lapsega oleme alati teatud reeglite järgi mänginud, et kust kohast kukub nupp alla ja kust saab nupuga üles. Isal olid meeles teised reeglid. Laps hakkas siis seletama ja mängulaual näitama, kust saab üles, kust alla. Oli siis juba veidi ärritunud, et mingid uued reeglid. Olukorra saime kontrolli alla, sest leppisime kokku, et mängime meie reeglite järgi.
Minu jaoks oli aga huvitav, et siis, kui laps seletas reegleid, alustas ta iga kord algusest, isegi kui nendes eelnevates reegites olime juba kokku leppinud (ta kordas meile 4 korda kõik reeglid üle). Kas see on laste puhul tavaline? Olen märganud sama mustrit ka näiteks kirjutamise puhul, et kui läheb sassi, siis ei kustuta ühte tähte, vaid alustab otsast peale.

–––

Tere! Aitäh kirja eest!
Alustan sellest, et 6-aastase võime oma emotsioonidega toime tulla on tõesti veel algeline, nii väikesed lapsed ei oska veel oma emotsioone juhtida ja ärritust maandada. Lisaks võib selles vanuses olla probleemiks kõne vähene areng, mis tähendab lapse jaoks seda, et ta tunneb sagedast võimetust ennast teistele korralikult arusaadavaks teha. Iga sellise ebaõnnestumisega kaasneb hulgaliselt ärevust. Ärevus ja viha on üsna loomulikud reaktsioonid sellele, et väike inimene tunnetab segadust ja oma mina ohustatust.

Saate lapsele selgitada, et ärritumine on inimlik ja normaalne ning kirjeldada talle, kuidas sellega toime tulla. Üks võimalus on emotsionaalne juhendamine. Jälgige oma lapse emotsioone ja kirjeldage neid, näiteks: „Tundub, et hakkad ärrituma“, „Mõistan, kuidas see olukord sind niimoodi tundma pani“, „Ma näen, et see teeb sulle haiget“… Peegeldades lapsele tagasi tema emotsioone ja tundeid, õpib ta kuulama enda sees toimuvat. Lapse tunnete normaliseerimine aitab mõista, et ta pole ainuke, kes sellises olukorras olnud ja nii tundnud. Aja jooksul õpib laps oma tundeid nimetama ning suudab oma emotsioone sõnadesse panna, siis on palju väiksem tõenäosus, et ta elab oma negatiivseid emotsioone välja ebasobival viisil.

Proovige õpetada lapsele rahunemise meetodeid, mis on eelkõige seotud sügava hingamisega. Harjutust on vaja teha läbi rahulikul ajal, selleks et emotsionaalsel hetkel ta juba oskaks vastavaid meetodeid kasutada. Soovitan õpetada näiteks kuidas lennutada rakette kuule – tõmban kopsun õhku täis ja puhun välja, kätega näidates, kuidas rakett taeva poole tõuseb (vajadusel vaadake videot – „rocket ship breathing“). Proovige oma tundeid samuti sõnastada ning vajadusel selgitada lapsele, et vajate rahunemiseks omaette olemist. Nii õpetate enda eeskujuga ka talle, kuidas ärritunud olekus käituda.

Kui see oskus on omandatud, siis jonni puhul, mis on pigem manipuleeriv, võib last rahulikult ignoreerida: vaadata mujale ja lapsega mitte suhelda. Laps peab olema nägemisulatuses, et kui ta ebasoovitava käitumise lõpetab, siis saab talle taas tähelepanu pöörata, mängida ja kiita iga pisikese asja eest. Nii saate teha selge vahe – saad palju positiivset tähelepanu, kui käitud sobivalt. Kui tegemist on aga hädakisaga, siis rahuneda aitamine on igati hooliv tegevus. Julgustan mõtlema, kui palju te talle tähelepanu pöörate siis, kui ta hästi käitub (rahulikult mängib, täidab korraldusi, viisakalt vestleb jms), võrreldes sellega, kui palju ta tähelepanu saab, kui halvasti käitub. Igasugune tähelepanu on tähelepanu ja see on just see, mida laps pidevalt oma vanematelt otsib. Kiitke rohkem sobiva käitumise eest, koos sellega väheneb ka ebasobiv käitumine. Kindlasti soovitan aga lapse pahameele ennetamiseks mängida temaga üks ühele tema poolt valitud mängu iga päev vähemalt 10 minutit, nii et kiidate, innustate last mängu ajal, et ta saaks positiivset tähelepanu.

Tore, et lapsel on olemas rahunemiskoht (kuid see ei pea olema ilmtingimata nurk), kus teda ei segata ja ta saab rahunemisele keskenduda.

Lühivastused teie küsimustele:

  1. Väga mõistlik selgitus.
  2. Lapsed ei suuda veel impulsse kontrollida, pidurdusprotsesside areng võtab aega. Täiskasvanute roll oligi otsustada, et kõigepealt multikas ja siis õhtusöök (või vastupidi).
  3. See ongi ebameeldiv olukord. Olge lapsele eeskujuks ja jääge rahulikuks.
  4. Jah, väga õige. Abiks on ka emotsionaalne juhendamine ja rahunemise meetodid.
  5. See on tavaline käitumine. Lapsed vajavad stabiilsust ja etteaimatavust, mida loovadki korduvad tegevused.

Kui teie ajakava võimaldab, siis soojalt soovitan vanemlusprogrammi „Imelised aastad“. Tegu on 4-kuulise programmiga vanematele, kes vajavad tuge ja soovivad õppida, kuidas laste kasvatamisega paremini toime tulla.

Edu!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

20.11.2023

Tere. 7-aastane tüdruk, olnud kodune. Kodus on 5-aastane vend ja isa. Sama elukoht terve elu. Kuhugi mahajätmisega traumasid ei ole olnud. Nüüd kooli minnes kardab emast eralduda ja läheb endast välja, hakkab kiiresti ja pinnapealselt hingama ning on näha selget hirmu. Kool meeldib, kaaslased meeldivad, suhtleb nendega vabalt, tunnis on aktiivne käetõstja, samas kardab eksida. Kõige suuremaks takistuseks peab ise emast eraldumist. Samas on sellist eraldumisärevist täheldatud kogu tema elu jooksul. Muidu terane ja aktiivne laps.

–––

Tere!

Tere! Tänan kirja eest! Teie on mure on seotud 7-aastase tüdrukuga, kes tunneb hirmu, kui ema läheb ära. Kirja põhjal tundub, et eraldumisärevuse põhjuseks ongi see, et laps on olnud kodune. Kõik inimesed vajavad stabiilsust ja turvatunnet. Iga muutus on lapsele raske ning kohanemine nii suurte muutustega (uus koht, uued lapsed, uued täiskasvanud, lärmakas keskkond, uued nõudmised jne) võtab omajagu aega. Kohanemisega kaasnevad stressireaktsioonid, mida kirjeldate – pinnapealne hingamine ja hirm.
Samas laps vajab mõistmist, ärakuulamist ja tasakaalus vanemat. Aidake teda sellega, et sõnastate ümber tütre jutu ning tunde (näiteks: „Sa oled kurb, et lahkun“ või „Sind teeb õnnetuks, et pead emast eralduma“). Vajadusel lubage tal nutta ning aidake tal hirmu lihtsalt korduvalt läbi rääkida – paluge kirjeldada, mis tema peas/kehas toimub. Kinnitage talle, et see on normaalne, kuna tegemist ongi uue situatsiooniga ning et on okei nii tunda.
Olge ka ise positiivselt häälestatud kooli osas. Teie tütar tajub intuitiivselt Teie ärevust ja pingeid ning need kanduvad talle üle.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

20.11.2023

Kuidas lahendada olukorda, kui 16-aastane ei korista oma tuba? Tal on väga palju huvitegevusi, ta jõuab hilja koju ja ei leia selleks aega. Lapsevanematena oleme kehtestanud, et lapsed peavad ise oma toa korda seadma ega käi iga päev kontrollimas. Enamasti aga on ta tuba nagu prügimägi – riided põrandal ja voodil, mustad nõud, kooliasjad jm laual. Praktiliselt ei ole pinda, mis poleks laokil asju täis. Ma ise hindan korda ja puhtust ning oleme kehtestanud koristusülesanded kõikidele pereliikmetele. Oleme korduvalt rääkinud, aga lapsel ei ole tekkinud harjumust oma tuba korras hoida. Ta oleks nagu uhkegi selle üle, kui sassis ta tuba on. Mind ajab see lihtsalt hulluks… Kuidas olukord rahumeelselt lahendada?

–––

Tere!
Aitäh pöördumise eest! Kirjutate, et teismelise koristamata tuba ajab teid hulluks. Kõige olulisem ongi vältida vihastamist ja käsutamist. Teismelise puhul on tähtis, et ta tajuks vanemate lugupidamist ja armastust. Kui soovite oma emotsioone jagada, siis proovige kasutada mina-sõnumeid: „Ma olen kurb, kuna riided on põrandal“, „Mind häirib, et mustad nõud on laual“ jne. Proovige rääkida temaga sellest, et enda järel koristamine väljendab vastutustunnet ja näitab austust teiste pereliikmete vastu. Lapsega on võimalik rääkida ka sellest, et täiskasvanuks saades on organiseeritud inimesel kergem paremaid tulemusi saavutada ja tulevikus tööd leida.
Eesmärgiks tuleks seada koostöö – teismeline võiks teid selles küsimuses ise abistada ja öelda, kuidas näeb tema koostööd kodus. Palun arvestage sellega, et laps on õhtuti väsinud ning koristamine ja organiseeritus pole ilmselt tema tugevaim külg. Mõelge, kas peres võiks olla koristamise päev ehk kindel päevapool, millal kõik pereliikmed tegelevad koristamisega. Siis on ju võimalik talle näidata, kuidas võiks teatud asju koristada ja aidata jagada koristustöö väiksemateks osadeks. Teismeline võiks juba ise valida, mida ta on valmis põhjalikumalt tegema. Kui ta koristab kasvõi natukene, siis jagage koheselt positiivset tagasisidet. Uskuge, see suurendab soovi teha asju, mida laps vabatahtlikult ei tee.

Jõudu ja kannatlikku meelt soovides
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

12.11.2023

Laps on praeguseks 9-aastane. Juba väikesest peale on sättinud asju ritta nt suuruse, värvi jms järgi. Praegusel ajal on seda vähem, nooremana oli rohkem. Lapsel on üks ja väga suur huvi – muusika. Juba kaheaastaselt teadis peast peaaegu kõiki Eesti muusikuid, laulusõnu jne. Praeguseks teab väga palju maailmamuusikast, jäävad hästi meelde laulude ilmumise aastaarvud jne. Muid huvisid ülemäära palju ei ole, mänguasjadega pigem ei armasta mängida, igal vabal hetkel laulab. Lisaks sellele on mingid erilised “kiiksud”. Näiteks ei tohi kahvlitel ja lusikatel olla ühtki kuivanud veepiisa jälge, tema jaoks on siis kahvel must, tekk peab tekikotis olema ääreni (katsub näpuotstega, et ei oleks ühtki tühja kohta). Ja mina siis pean sättima tekki senikaua, kuni ta on rahul (muidu hakkab nutma ja läheb endast välja). Ei suuda ise üldse otsuseid langetada ja kui mina vanemana tema eest ei otsusta, siis saab pigem isegi kurjaks. Näiteks välja minnes küsib, mis jalanõud peab panema, ütlen, et vahet ei ole, kõik sobivad, siis palub ikkagi korduvalt, et mina otsustaksin, millised ta paneb. Samuti küsib kõiksugu asju üle väga mitu korda, et kas ma näiteks äratan ta hommikul mingi kell üles, vastan sellele, et jah, aga ta küsib ikkagi sama asja veel korduvalt, enne kui magama jääb. Minu kui lapsevanema jaoks on selline olukord väga kurnav, tahaks teda toetada, aga ei oska… Ilmselt võib tegu olla mingit sorti autismi vormiga? Kuhu võiksin pöörduda? Muidu on laps viisakas, tubli, rahulik ja teistega sõbralik.

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest!
Tegu võib, aga ei pruugi olla autismispektri häirega. Diagnoosimine on ainult psühhiaatri pädevuses. Soovitan pöörduda lastepsühhiaatri poole. Erinevalt paljudest teistest eriarstidest pole psühhiaatri poole pöördumiseks vaja saatekirja. Pöördumise eesmärk võikski olla oma kahtlusele kinnituse saamine või selle ümberlükkamine. Võib alustada ka vaimse tervise õe konsultatsioonist. Diagnoosimine pole kohustuslik, kuid võib olla abiks lapse mõistmisel ja tema abistamisel.

Kirjutate, et olukord on Teie jaoks kurnav. Usun, et vajate ise igakülgset abi ja nõustamist. Eestis tegutsevad mitmed autistlike laste vanemate tugigrupid. Need on heaks võimaluseks tutvuda teiste laste vanematega ja vahetada kogemusi. Proovige leida mõni Teie piirkonnas tegutsev grupp või liituge tugigrupiga veebis (näiteks Tartu Herbert Masingu Kooli vanemate kool).
Võimalik, et Teie laps lihtsalt vajab tavapärasest rohkem struktuuri, rituaale ja täpsust. See on tema kaasasündinud eripära. Siis on tema jaoks hädavajalik kindel päevaplaan, mida on võimalik koostada koostöös lapsega. Täiskasvanu roll on lapsele öelda, MIS on lapse ülesanne, KUIDAS ta seda tegema peab, KUS ja MILLAL see toimub ja KES on sinna kaasatud, et vältida teadmatusest tulenevat segadust. Proovige tutvustada kõiki plaanitavaid muutusi lapsele võimalikult varakult, andes talle aega nendega kohanemiseks – ümberlülitumine vajab aega. Pakkuge lapsele valikuvõimalusi, kuid piirake variantide hulka (näiteks laps võiks valida kahe valiku vahel – „Pane jalga sügissaapad või kummikud!“).

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

10.11.2023

Tere! Vōtan ühendust, kuna minu lapsel tekkis koolitõrge. Alguses tegi ta lihtsalt poppi. Siis selgus, et ta ei teinud koolitöid ära. Hiljem, kui see teema üles sai võetud, siis keeldus ta kooli minemast. Kuidas saaksin tema uuesti õppima suunata? Palun andke teada, kuidas peaksin temaga rääkima ja teda suunama.

–––

Tere!

Koolitõrge on tõsine mure, mida ei tohi alahinnata. Esimene soovitus võikski olla põhjuse otsimine. Proovige välja selgitada, miks kool on vastumeelne ning aidake sellele murele lahendus leida. Vahel on põhjuseks erinevad ärevuse kogemused koolis – mured koolikaaslastega, koolikiusamine või kui õppimine on raske, siis tekibki soov kooli mitte minna, et ennast mitte halvasti tunda.
On oluline toetada koolis edasi käimist, kuna mida rohkem laps puudub, seda enam jääb ta maha õppimises, mis omakorda süvendab koolitõrget. Toetage lapse enesekindlust: „Ma näen, et sul on praegu raske. See on normaalne, kõik inimesed tunnevad vahel kurbust. Ma olen sinu jaoks olemas ja koos saame sellest üle!“ Kui on vähegi võimalik, abistage teda kodutöödes või otsige abistajat/eraõpetajat kasvõi lühikeseks perioodiks, kuni õppimisharjumus taastub ja lapse eneseusk tõuseb.
Normaliseerige lapse tundeid – kui ta muretseb tulemuste pärast, siis saate kinnitada, et kui hinne tulebki kehv, siis tegelikult mitte midagi halba ei juhtu. Mõni töö õnnestub paremini, teine aga halvemini, see on täiesti normaalne. Proovige teha ka kooliga koostööd – paljudes koolides on olemas tugispetsialistid ning koolipsühholoog võiks olla esimene valik, kes toetaks teie perekonda kooliga seotud teemadel. Lisaks on võimalik uurida õppejuhi käest, milliseid võimalusi kool õpiabi osas pakub.
Ärevust vähendavad lõõgastustehnikad – sügav hingamine, lihaste lõdvestamine, füüsiline treening. Võite õpetada lapsele, et kui ta tunneb hirmu, siis võiks hingata mõttes kolmeni lugedes sisse ja mõttes kolmeni lugedes välja, nii palju kordi järjest, kui vaja.
Lisaks soovitan kuulata Haridus- ja Noorteameti seminari: Laste vaimse tervise toetamine – koolitõrge ja vajadusel küsige abi koolipsühholoogide käest – olemas on tasuta koolipsühholoogide nõuandeliin 1226.

Muutused võtavad aega. Jääge kannatlikuks ja toetage teismelist tema arenguteel.

Edu!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

10.11.2023

Tere! Olen 14-aastane ja ma soovin enda käitumist muuta. Ka on viimasel ajal olnud väga palju muresid koolis koolikiusamisega. Koolikiusamise algus oli 4. klassis. 5. klassist läksin uude klassi ning seal ka kiusatakse palju mind ja igapäevaselt.
Olen rääkinud õpetajale ja koolipsüholoogile, et see lõppeks, kuid ikka tehakse seda veel edasi. Kui mind kiusatakse palju, olen end lõiganud end ja ütlen iseendale või sõbrale, et tahan end ära tappa, sest mind siia ilma ei tahta. Tean, et see minu käitumine pole normaalne, kuid ma ei suuda sellises seisundis olla. Uues klassis, kes selle kiusamisega tagajärel on, on üks poiss, kes lükkab, kiusab ja räägib, et armastab mind, kuigi see pole tõsi.
On ka viimased nädalaid, kus olen kurb ja õnnetu ühe tüdruku vanema pärast. Viimased kaks päeva pole ka söönud palju. Olen praeguseks halvas seisundis. Tüdruku vanem ja minu ema tahtis, et mul on vaja psühholoogi. Mida edasi teha? Kuidas ma edasi jätkan?

–––

Tere! Aitäh, et kirjutasid! Oled väga vapper tüdruk, kuna julged pöörduda õpetaja ja koolipsühholoogi poole ning küsida abi.
Koolikiusamine on tõsine mure ja olukord, mida sa kirjeldad, on hirmutav. Kellelgi ei ole õigust sind kiusata! Rõõm lugeda, et sa pole selles ebameeldivad olukorras üksi ning su ema on sulle toeks ja otsib lahendusi. Su emal on hea mõte. Vahepeal on tõesti vajalik rääkida võõra inimesega, kes kuulab ära ning aitab näha olukorda uue nurga alt. Samuti on psühholoogiga võimalik plaani pidada, kuidas saada tugevamaks ja kiusajatele eduelamusi mitte pakkuda – psühholoogid on õppinud kiusamise alla kannatavaid inimesi aitama!
Proovi koolis kiusajast mitte välja tegemist ja kui võimalik, siis lahku tema juurest. Hoia täiskasvanute lähedusse, kuna nende juuresolek võib kiusajat pidurdada. Anna kiusajale rahulikult teada, et sulle ei meeldi see, mida ta teeb (nt „Mul on valus!“) ja ta peab lõpetama (nt „Jäta järele!“).
Kui sa tunned, et soovid kellegagi rääkida, siis helista lasteabi telefonile 116111 või kirjuta Lasteabi või SoVA chat’i.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

09.11.2023

Tere

Mul on tekkinud suur mure 4-aastase lapsega. Tal on tekkinud kohe algusest peale väga soe suhe ühe oma rühma õpetajaga. Aga teine õpetaja ei sümpatiseeri talle algusest peale üldse. Mulle endale tundub see kindel õpetaja täiesti tavaline ja teeb ka vahvaid asju lastega jne. Lapse sõnul ta midagi negatiivset pole kellelegi teinud ehk siis ongi asi arvatavasti lihtsalt selles, et ta eelistaks, et alati oleks olemas see nii-öelda tema “lemmik”-õpetaja. Olen lapsele proovinud seletada, et see kindel õpetaja vahepeal päeva kaks puhkab ja siis tahab jälle rühmas ägedaid mänge nendega teha, et siis tuleb tööle teine õpetaja, kes teeb ka ägedaid asju. Aga tundub, et selline selgitusviis ei ole piisav. Viimasel ajal ütleb ta pahaselt, kohe kui ta aknast näeb, et see tema poolt mittesoovitud õpetaja on rühmas, et “ähh, jälle tema, ma ei taha teda, emme, lähme koju”. Ta ise muidugi väga vapper, see lause öeldud ja ma ta ära kuulanud, läheme kenasti rühma, teeme kalli- musi ja laps läheb mängima. Siit siis küsimus, kuidas ma saan talle selle asja sedasi ära selgitada, et ta ei läheks lihtsalt vapralt rühma, sest nii asjad käivad, vaid et ta päriselt ka mõistaks, et see on ok, kui vahepeal on teine õpetaja ja mis siis, et see isik võib-olla nii palju ei sümpatiseeri?

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest!
Kellelegi meist ei meeldi kõik inimesed ühepalju ja üks õpetaja võibki olla sümpaatsem kui teine. Usun, et saate kenasti hakkama ja Teie selgitus on piisavalt hea. Asi on pigem selles, et 4-aastaselt lapselt ei saa veel nõuda ratsionaalset toimetulekut oma tunnetega. Ta ei suuda ennast ise maha rahustada, selleks on vaja rahulikku täiskasvanut. Olge jätkuvalt lapse stressimaandaja ja peegeldage lapsele tema tundeid. Võib näiteks öelda: „Sulle ei meeldi suhelda selle õpetajaga.“ Ärge pisendage lapse muret, aga ärge ka tehke sellest suurt probleemi. Selgitage lapsele rahulikult, et see õpetaja on lihtsalt teistsugune – olemas on erinevaid inimesi ja kõik ei saagi olla lemmikud, kuid suhelda tuleb osata kõigiga. Proovige kiita õpetajat, leida positiivseid iseloomustusi tema kohta. Uuringud näitavad, et just emade suhtumine lasteasutusse mängib suurt rolli kohanemisprotsessis. Kui lapsevanem väljendab lugupidavat ja positiivset suhtumist õpetajasse, õpib ka laps õpetajat lihtsamalt usaldama. Peale lasteaias veedetud päeva küsige lapselt positiivselt, mida nad õpetajaga toredat ja huvitavat tegid.

Kannatlikkust ja loovat lähenemist soovides
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

06.11.2023

Tere, küsimus, 5-aastane poisslaps ei kuuletu lasteaias kasvatajatele, voodisse minnes jutustab, uinub raskelt, rühmas olles haugub kasvatajatele vastu, kui palutakse midagi teha, nt korista mängu asjad ära – ei mina ei tee, mina ei mänginud jne, söögilauas lasteaias lollitab, jutustab, trambib käsi vastu lauda, eputamiseks sööb kätega ja mitte kahvliga, vägivaldne ei ole kellegagi. Kodus selliseid probleeme ei ole, uinub ilusti, sööb ilusti kahvli ja noa ja lusikaga, kuulab sõna, ealisi krutskeid ikka teeb. On võib-olla natuke energilisem kui mõni laps, tahab energia väljaelamist, seda saab nii trennis käimise kui ka õues mängimise näol, samuti ka vaimset väsitamist. Iga päev räägime temaga, kuidas käituda ja kõike, saab aru, noogutab, mõtleb järele ja oskab selgitada ise, aga ikka järgmine päev lasteaias ja samad mured. Mida ma tegema pean? Käinud lapsega lastepsühholoogi juures, logopeedi juures, eripedagoogi juures, keegi ei leia ühtegi probleemi, aga miks ta lasteaias nii käitub siis?

–––

Tere!
Aitäh pöördumise eest! Ütlen ausalt, et mul on väga raske vastata Teie küsimusele, eriti kui tugispetsialistid (psühholoog, logopeed, eripedagoog), kes Teie last nägid, ei saanud Teid abistada.

Kirjelduse järgi tundub, et laps testib piire ja püüab tähelepanu võita. Kõik lapsed tahavad piire katsetada, jonnida ja vastu rääkida, see on normaalne arengu osa. Lisaks ei ole laste jaoks vahet, kas nad saavad positiivset või negatiivset tähelepanu. Tähelepanu on niivõrd oluline, et muudab intensiivsemaks mistahes käitumisviisi, isegi juhul kui täiskasvanute reaktsioon on pigem negatiivne (õpetaja noomib, ema kordab õhtuti üle, kuidas tuleb käituda). Palun mõelge, kas laps on saanud Teie jagamatut ja regulaarselt tähelepanu ilma selleta, et ta teeks lasteaias midagi ebasobivat. Oluline on mängida lapsega vähemalt 10–15 minutit päevas tema juhitud mängu (muu tegevus tuleb jätta kõrvale ja suunata 100% tähelepanu lapsele). Samal ajal kirjeldage sõnadega seda, mida näete last tegemas ja julgustage teda ise probleeme lahendama. Läbi enda juhitud mängu saab laps kogemuse, et ta on oluline ja armastatud. Kui laps saab piisavalt tähelepanu sobiva käitumise eest, siis ta ei pea enam rumalusi tegema tähelepanu saamiseks.

Lisaks mängimisele soovitan oma last kuulata. Aktiivne kuulamine tähendab, et leiate sobiva aja ja koha, kus saate kahekesi olla ja keskendute täielikult lapse kuulamisele, selleks et anda talle märku, et tema tunded ja mõtted on Teile tähtsad. Laps saab rääkides asjad enda peas selgemaks ning Teie saate temast paremini aru ning siis on ju Teil lihtsam lapse käitumise tagamaid mõista ja talle toeks olla.

Proovige ka õpetajatega rääkida – fookusesse peaks võtma lapse ebasobiva käitumise vastandi ehk mänguasjade koristamise, lahkete sõnadega rääkimise, kahvliga söömise… Kui laps käitub sobivalt, siis tuleb teda tunnustada selle eest. Näiteks: „Mulle väga meeldib, et sa räägid viisakalt!“, „Olen tänulik, et sa koristad mänguasjad ära!“

Edu!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

01.11.2023

Tere, mure kohe 15-aastaseks saava tütrega, kellel suur ülekaal, kaalunumbrit ei tea, aga riideid kannab valdavalt 46-48.
Ülekaal olnud juba imikust saati, sündis enneaegsena 1800 g, aga hakkas kohe kiirelt juurde võtma.
Arsti juurde teda saada väga keeruline, aga ehk ikka saan kuidagi, kust alustada või kuhu pöörduda esimesena?

–––

Tere!

Olete mures oma 15-aastase tütre pärast, kellel on suur ülekaal ja keda on keeruline arsti juurde saada. Tasuks aru pidada psühholoogiga, kuidas sellisel puhul lapsele läheneda. Ise saate last toetada koduse toiduvalikuga, aga ka siin on oht, et laps lihtsalt ei söö seda ja ostab taskuraha eest teisi asju.

Heade soovidega

Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert

01.11.2023

Tere, minu mure on 17-aastase poja pärast. Ta ei õpi ega tööta, ei ole näha ka, et plaaniks midagi teha, kuigi jutt on, et tegutseb.
Kasvatan teda üksi, meie suhted halvenesid, kui kasutas mu jalamurru hetke ära, et minu tagant raha varastada. Joob, suitsetab (on astmaatik), rohtu ei kasuta, mina emana saan vastu pead, miks ma ei käsi tal võtta, 17-aastane ei kuula mind ilmselgelt. Minu mure ongi mis elu teda ootab. Tema kohustus on valmistuda oma elule minekuks. Kust saada abi, et midagi teeks? Minu jutust sõidab ta üle. Kui purjus oli, ütles oma sõbrannale, et tema koju selle libu (ema) ehk minu juurde ei lähe, sest vingun.

–––

Tere! Teie kiri kõlab väga murelikult.
Nõustun Teiega, et 17-aastasele noorele ei ole võimalik seada lihtsalt rangeid keelde, kuna see tekitab vaid vastupanu. Eelkõige peaks noorel tekkima mõistmine, et midagi on valesti ja ta vajab abi. Alles peale seda saab eeldada, et noormehe käitumine mõnevõrra muutub. Kui suhtlete temaga, siis väljendage oma muret ja küsige, kas teie saate mingil kombel teda toetada, millist abi ta vajaks. Seejärel olge pigem hea kuulaja. Ärge mõistke hukka. Peegeldage talle tagasi tema enda mõtteid.
Teie emotsionaalse seisund, stress ja sellega toimetulek on teie omavaheliste suhete oluline mõjutaja. Soovitan esialgu pöörduda psühholoogi või pereterapeudi poole, et Teie enda tass oleks täis. Kontakte leiab siit: pereterapeudid.ee/pereterapeudid/.
Kuna Teie poeg on veel alaealine, siis abi saamiseks on võimalik pöörduda kohaliku omavalitsuse lastekaitse spetsialisti poole. Lisaks on loodud Noortegarantii tugisüsteem 16–29-aastastele noortele haridusteele naasmiseks ja/või tööturule jõudmiseks. Noortegarantii tugisüsteem asub kohalikus omavalitsuses ja koosneb infosüsteemi lahendusest ja juhtumikorraldusest.

Selleks et paremini mõista, mis võimalused Teie pojal on,

  • võtke ühendust oma piirkonna omavalitsuse spetsialistiga. Noortega tegelev spetsialist annab Teie perele infot töötamise, õppimise, välismaiste pakkumiste ja muu kohta ning toetab noormeest tema edasisel teekonnal. Isegi kui praegu teda midagi ei kõneta, võivad olemasolevad võimalused aidata tal edaspidi oma eesmärke saavutada;
  • soovitage tal võtta end arvele ka töötukassas või kasutada töötukassa tasuta karjääriteenuseid.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

30.10.2023

Tere!

Kuidas peaksin edasi toimima? Tütar on 11 a., alates lasteaiast on ta väga tagasihoidlik, arg, endassetõmbunud. Eriti lasteaia viimasel aastal, kui ta heideti mängides kogu aeg “grupist” välja. Mängiski üksi.
Algas koolitee, lootsin et uus koht ja uued sõbrad ning olukord paraneb, saab suuremaks. Esimeses klassis oli tal üks klassiõde, aga nende suhtlus ka rauges. Algkooli õpetaja probleemi ei näinud kõik need aastad. Loomulikult tekkis olukord, et ta ei tahtnud kooli minna, oli tihti haige. Kui sai terveks, palus veel koju jääda. Hinded said palju kannatada, võtsime matemaatikas ka eraõpetaja. Meil on peres neli last (5–11 a) ja olengi suures hädas, et kõigiga hakkama saada. 11-aastsel tüdrukul on enesekindlusega probleemid, 10-aastasel poisil on agressiivsushood, 6-aastase tüdrukuga käime teraapiakeskuses kõne tõttu, 5-aastane käitub vahel ikka nagu “beebi” ja nõuab jonnides tähelepanu.
Sel aastal läks tüdruk põhikooli – suur kool, uued õpetajad. Kahtlesin pikalt, kas julgen ta sinna saata, kui tal ei ole sõpru ja tuge. Tal on väga tore klassijuhataja, kellega rääkisin, ning ka üks teine õpetaja on tänaseks olukorda märganud. Samas näiteks täna oli koolis olukord, kus kehalises valiti võistkonnad. Minu tütar jäi viimaseks, teised läksid mängima. Teda ei kaasatud ja ise ta ei julge midagi öelda.

Kuhu pöörduma pean? Kuidas last toetada? Kiidan teda kõiges ja minupoolne tugi olemas.

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest! Mõistan, et muretsete oma tütre heaolu pärast ning soovite teda toetada.

Lapsed on sünnipäraselt erineva sotsiaalsuse taseme ehk suhtlemissooviga. Mõnele lapsele ongi seltskonnas viibimine pigem ebamugav. Temperamendi erinevused on määratud meie geneetikaga ja keskkonna poolt. Samas kõik lapsed väärivad mõistmist ja nende vajaduste austamist. Tüdrukul on vaja tunda, et tema vajaduste ja tempoga arvestatakse ning teda aktsepteeritakse ka siis, kui ta ei taha suhelda nii nagu teised. Ärge nimetage oma last tema kuuldes tagasihoidlikuks, kuna niimoodi võib sellest saada osa tema minapildist. Proovige erinevad olukordi vaadata lapse positsioonilt ja kuulata oma last. Võimalik, et temal ei olegi probleemi, vaid see on hoopis vanematel. Samuti tunnustage neid oskusi ja tegevusi, mida soovite rohkem näha. Oluline on märgata väikestki käitumise muutust ja pingutust ning meeles pidada, et muutuda võib käitumise sagedus ja kestus.

Tagasihoidlikkusest võib elus palju kasu olla. Tagasihoidlikud lapsed jäävad mõnikord mängudest kõrvale, kuid samas annab see neile suurepärase võimaluse toimuvat jälgida, mis omakorda õpetab neid nii maailma kui iseennast tundma. Tagasihoidliku lapse suhtlemisviisid võivad olla lihtsalt teistsugused. Võimalik, et tüdrukule meeldib suhelda ühe konkreetse sõbraga.

Kui Teie ajakava võimaldab, siis soojalt soovitan vanemlusprogrammi „Imelised aastad“. Tegu on 4-kuulise programmiga vanematele, kes vajavad tuge ja soovivad õppida, kuidas laste kasvatamisega paremini toime tulla. Lisaks, kui olukord teeb Teid siiski murelikuks, võite konsulteerida psühholoogi või pereterapeudiga. Vajadusel pöörduge abi saamiseks kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialisti poole.

Kannatlikku meelt ja jõudu soovides
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

26.10.2023

Tere

Kirjutan, kuna ma ei tea, kas kujutan endale ette või siis on tõesti tegemist kiusamisega, mis mõjutab minu ja minu tütre suhtlust. Nimelt elame lapse isaga lahus pea seitse aastat juba, tütar elab enamiku ajast temaga (sai loodud suhtluskord, kuna töötasin laevas). Lapse isaga oleme enamiku ajast selles ajavahemikus leidnud kompromissid ja kõik on toiminud. Peale seda, kui lapse isal tekkis kõrvale uus elukaaslane, on asi läinud järjest allamäge. Ma olen väga vastutulelik inimestele, uus naine lapse isa elus tekitas pigem rõõmu, laps saab veidi rohkem naiselikku tähelepanu, kui ta on isa juures (eriti nt riietumise puhul jms). Peale 1,5 a, kui uus inimene oli lapse elus kasuema rollis, hakkas asi käest ära minema, kui palusin lapsele suu peale mitte musi teha selle naise poolt (mainin juurde, et naine suitsetab). Mitte kiusu pärast, vaid see on ebahügieeniline ning ka ise üritan lapsele päris suu peale musi mitte teha. Seda võeti rünnakuna ja iga kord on üritatud mind halvas valguses näidata, otsustatakse kahekesi (lapse isa ja ta uus naine), ma pean lausa luba küsima, et lapsele pärast kooli järele minna. See naine on igal pool, isegi lapse e-koolis, käib igal arenguvestlusel jms. Lapse esimese klassi mineku päeval pani minu tütrega ühesugused kleidid, omaenda tütrele aga mitte. Justkui tahab mulle kohta kätte näidata, et tema saab rohkem lapse elus osaleda kui mina. Mina lapse emana tahan, aga iga kord trambitakse minust üle, minu arvamust ei kuulata, tehakse ise otsuseid. Käisime isegi lapsega perelepituses, kus lepitaja sõnas lapse isale, et mõlema jutu põhjal ta kuuleb, et lapse ema on kõrvale jäetud ning palus lapse isal mitte jätta lapse ema (mind) varju. Olen selle kõik alla neelanud ja tegelikult on seda infot ning detaile veel enam. Mis mulle muret teeb, on see, et kui muidu minu tütrel minuga oli justkui murdumatu side, ta rääkis alati minuga kõigest, siis nüüd vaevu tuleb sõnu välja ning tõmbub endasse kohe, kui küsin, mis ta issi juures teinud on. Kui helistan talle, minu kõnedele ei vasta ning hiljem ütleb “ma ei kuulnud”, kuid kui laps on minuga, telefon teeb põrgulikult valju häält ning küsib, kas tohib vastu võtta (olgu siis helistajaks tema isa, vanaema vms). Minu küsimus on, kas see kõik on normaalne? Minu side lapsega on purunemas, igal võimalikul hetkel veedan aega temaga, käin pea iga päev tal koolis järel (lapse isa ei tea, et päris iga päev) ,see naine figureerib igal pool ning tunnen, et olen tagaplaanil. Lapse isa probleemi ei näe ja käitub minuga, justkui oleksin lapsele mõni kauge sugulane.

–––

Tere!

Aitäh pöördumise eest! Kui mõelda lapse heaolule, siis võiksid kõik täiskasvanud –vanemad ja isa uus partner – moodustada ühtse tiimi, kelle eesmärk ning huvi oleks lapsele emotsionaalselt stabiilse ja toetava kasvukeskkonna loomine. Kasvukeskkonna, kus lapsel säiliks hea kontakt mõlema bioloogilise vanemaga ning tekiks kasuemaga hea ja sõbralik suhe. Mõistan, et koostöö asemel olete Te kogenud konkurentsi, vastutöötamist ja valu. Praegune elukorraldus tekitab pettumust ja muid negatiivseid tundeid.

Teie tütar armastab oma hinges mõlemat vanemat ja soovib olla teile mõlemale lojaalne. Tüdruk võib tunda, et armastades üht vanemat teeb ta teisele haiget. Suuri pingeid tekitab lapses ka see, kui ta kuuleb, kuidas vanemad üksteist kritiseerivad või kui ta peab infot varjama ja valetama, selleks et hoida vanemate vahelist konflikti ära. Võimalik, et ta ei soovi välja näidata, et talle tegelikult meeldib isa uus kaaslane, sest ta kardab teile haiget teha. See kõik pärsib lapse terviklikkust (ta ju teab, et pool temast on emast ja pool on isast), vähendab tema väärikust ning laps võibki kapselduda endasse. Olulist rolli mängib ka tütre vanus – ta areneb ja saab peres toimuvast järjest paremini aru. Andke tütrele märku, et ta võib vabalt väljendada oma tundeid mõlema vanema ja ka kasuema suhtes. Näiteks öelge talle: „Minul ja sinu isal on teatud erimeelsused. Hoolimata nendest armastame sind mõlemad ja sina saad alati meie mõlemaga vabalt suhelda.“ Selgus loob vajalikku turvatunnet.

Kui Te pole praeguse suhtluskorraga rahul ja soovite veeta tütrega rohkem aega, siis saate pöörduda suhtluskorra määramiseks lapse elukohajärgse maakohtu poole. Lapse huvidest lähtudes määrab kohus lapse ja vanema suhtluskorra kehtestamisel kokkusaamiste viisi, koha, sageduse, kestuse ja lapse üleandmise korra. Enne kohtu poole pöördumist arutage teemat tütre ja ta isaga. Mida rohkem mõista ja kuulata, seda kergem on koos elada.

Soovitan lugeda Katrin Saali Sauli raamatut „Eluterve kärgpere käsiraamat“ ja vajadusel pöörduda pereterapeudi juurde (alguses üksi).

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

26.10.2023

3,5-aastase lapse minatunnetus.

Laps käis lasteaias logopeedi juures, kus mainisin, et ta siiani räägib endast enamasti kolmandas isikus nimepidi, à la “Peeter tahab juua”. Logopeedi sõnul viitab see lapse minatunnetuse puudumisele ja peaksime sel teemal psühholoogi poole pöörduma. Lugesin sel teemal artkikleid ja tõesti, nii mõnigi tunnus kehtib tema puhul: ei taha üksi tegutseda, võõras seltskonnas arglik ja ei ava ennast jm. Lugesin ja mõtlesin, et see kõik on minu süü.
Mul oli tugev sünnitusjärgne depressioon, mida tol hetkel pidasin lihtsalt hormoonidemölluks, ja selle tõttu ei olnud ma lapse beebieas kindlasti vaimselt nii kohal, kui oleksin pidanud olema. Andsin endast parima, rinda sai laps 1 a 8 k, aga depressioon aina süvenes. Nüüd olen käinud teraapias ja võtan rohtu, kuid tunnen, et kahju lapsele on juba tehtud. Vaimne eemalolek, lühike süütenöör, meeleolukõikumised… See kõik on väikese inimese hinge jälje jätnud. Kuidas ma saan tehtut parandada? Kuidas toetada praegu lapse minatunnetuse arengut?

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest! Saan aru, et soovite toetada oma 3,5-aastase lapse minatunnetuse arengut.

Endast kolmandas isikus rääkimine on osa lapse keelelisest arengust. Aga rõõm lugeda, et laps käib lasteaia logopeedi juures ning loodan, et tugispetsialist toetab lapse kõne arengut.
Emotsionaalse turvatunne on peaaegu kõikide muude arenguliinide möödapääsmatu eeldus. Ainult siis, kui laps tunneb end kindlalt, julgeb ta ümbritsevat keskkonda avastada, ning sellel on eluliselt tähtis osa nii mängus kui sotsiaalsel ja kognitiivsel õppimisel. Uuringud näitavad, et juba 10–15 minutit lapsega koosolemist ja mängimist päevas (ilma telefoni, televiisori, kodutöödeta jms) võib oluliselt vähendada lapse stressitaset. Ehk iga päev on uus võimalus oma lapsega uut suhet luua. Palun mängige temaga 10–15 minutit päevas seda mängu, mida tema tahab ja nii, nagu tema tahab. Nii uuendate seda sidet ning loote koos mõnusaid hetki, kus ta saab ennast hästi, märgatuna ja enesekindlalt tunda. Mängimine annab olulise panuse lapse sotsiaalsesse, emotsionaalsesse ja kognitiivsesse arengusse.

Proovige pöörata tähelepanu ainult sobilikule käitumisele – kiitke last, kui ta proovib midagi uut, mängib rahulikult, aitab teid. Järjepidev tunnustamine aitab tõsta lapse enesehinnangut ja kujundada tema minapilti. Lisaks saate igapäevaselt oma last kuulata ja peegeldada tema mõtteid ja emotsioone talle tagasi. Selline tegevus toetab lapse minatunnetuse arengut. Laps saab ajapikku teadmise, et tema mõtted ja tunded on emale vastuvõetavad ning temaga on kõik korras. Tõeline kuulamine ja kontaktis olemine rahustab last emotsionaalselt ja kehaliselt. Kui laps ei tule oma emotsioonidega toime, siis lapsevanem aitab tal rahuneda. Sellisel hetkel töötab kehaline kontakt –süllevõtmine, kallistamine, silitamine – paremini kui sõnad.

Tegelikult on oluline mõjutaja ka Teie emotsionaalse seisund, stress ja sellega toimetulek. Rõõm lugeda, et saate terapeudi abi. Kui Teie tass on täis, siis mõistate oma last paremini, jaksate tegeleda tema ümber veelgi turvalisema arengukeskkonna loomisega.

Kui Teie ajakava võimaldab, siis soojalt soovitan vanemlusprogrammi „Imelised aastad“. Tegu on 4-kuulise programmiga vanematele, kes vajavad tuge ja soovivad õppida, kuidas laste kasvatamisega paremini toime tulla. Lisaks võib psühholoog vajadusel teid mõlemat toetada.

Olete hooliv lapsevanem! Edu Teile!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

26.10.2023

Tere!
Kuidas õpetada 9-aastasele lapsele vastutuse võtmist? Nimelt ei taha laps õppida, käib pidev mangumine ja asjade edasilükkamine. Teeb ülejala. Kui rohkem nõuda, läheb endast välja ja karjub…Tihti jõuab see selleni, et ütleb, et keegi ei armasta teda, tal ei lubata puhata või et ta on rumal ja laisk. Hakkab ennast materdama.
Aitäh!

–––

Tere!
Aitäh pöördumise eest! Soovite õpetada 9-aastasele lapsele vastutuse võtmist.
Reeglina soovivad 9-aastased lapsed olla tublid ja teha kõike reeglite järgi. Neid motiveerib hea tulemus ja tunnustus. Keelamine, riidlemine, nõudmine pöörab lapse tähelepanu ebasobivale käitumisele ja tekitab läbikukkumise tunde. Kui aidata lapsel reeglite järgi toimetada, siis toetab see sisemise motivatsiooni ja kohusetunde arenemist. Rääkige oma lapsega ning selgitage talle, et kõikidel inimestel on kohustused. Kirjeldage talle konkreetselt, kuidas teie oma kohustusi täidate. Võite ausalt mainida, et see pole alati kõige meeldivam tegevus ning vahepeal on raske alustada, aga kui kõik on tehtud, siis on kohe mõnusam tunne ja võib vaba aega nautida.
Konsulteerige lapse klassiõpetajaga ja vaadake ise, kas lapse oskused õppimiseks on piisavad. Võiksite lapsega läbi arutada, kuidas koduste ülesannete tegemine peaks käima – mida ja mis järjekorras ta teeb iseseisvalt ning millal ta võiks abi küsida. Lapse jaoks ei pruugi see olla enesestmõistetav. Seadke selged piirid, näiteks kui palju võib mängida või millal on õppimise aeg. Samuti pakkuge lapsele emotsionaalset tuge ja tunnustage teda. Tunnustama peaks mitte ainult lapse saavutusi, vaid ka tema tegutsemist eesmärgi saavutamise nimel. Näiteks: „See oli raske ülesanne ja mul on hea meel, et sa pühendusid sellele, olid keskendunud.“ Teie laps kordab nii sobivat käitumist palju suurema tõenäosusega.

Heaga jõuab kaugele!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

25.10.2023

Tere! Mida tuleks ette võtta lastega, kes ei kuuletu ega käitu nõuetekohaselt ühistranspordis? Pidevalt töölt tulles kuulen ropendamist, ebaviisakat suhtumist ning käitumist. Korrale neid kutsuda ei õnnestu, vaid saavad sellest hoogu hoopistükkis juurde. Väljategemine ka ei aita, kuna kui oled juba korra neid korrale kutsunud, jäävad nad sind alati bussis olles maha tegema. Mis siin aitaks? Selline käitumine ajab vihale.

–––

Tere!
Aitäh pöördumise eest! Saan Teie murest aru, ühistransport on avalik koht, kus kehtib nagu igas teiseski avalikus kohas nõue käituda nii, et teisi ei häiri. See hõlmab ebaviisakat käitumist, lärmi ja ropendamist. Korrakaitseseadusest lähtuvalt tuleb häirimist kui sellist hinnata keskmise inimese tasemelt ja arvestada seejuures üldtuntud tavasid. Sekkumisõigus on igaühel, aga sekkumine peab olema proportsionaalne. Esmajärjekorras tasub juhtida noorukite tähelepanu sellele, et tegu on häiriva tegevusega. Proovige neid mitte õpetada, ähvardada, sõimata, vaid kasutada mina-sõnumeid ning andke selgeid ja lühikesi korraldusi. Selleks kasutage neutraalset ja kindlat hääletooni. Näiteks: „Mind häirib vali muusika. Palun kasutage kõrvaklappe!“
Kui noorukid käituvad füüsiliselt agressiivselt, siis peab teavitama koheselt politseid, kes juhtunule reageerib.

Laste kasvatamine on raske ülesanne ja selle eest vastutavad nende vanemad.
Edu!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

25.10.2023

Tere! Minu elukaaslane ja tema lapse ema jagavad oma 5-aastast poega. Meie elame Tallinnas, lapse ema Sakus. Lapsetoetuse ja suure pere toetuse (kahe vanema lapse tõttu) saab ema. Lapse ema nõuab, et lapse kasvatamine oleks võrdne, st et laps elaks poole ajast tema ja poole ajast meie juures. Oma vajadustest ja kaootilisest nädalaplaanist lähtudes tahaks ta last vahetada peaaegu iga päev. Oleme suutnud tõrjuda tema nõudmisi vahetada last kuus (!) korda nädalas, kuid tavaline on neli (!) korda nädalas.
Kuidas mõjub selline tihe pendeldamine lapse vaimsele tervisele ja kuidas mõjutada vanemaid last arvestavama suhtluskorra sisseseadmisele? Mina kõrvaltvaatajana näen 5-aastases lapses palju agressiivsust ja viha.
Vanematevahelised suhted on pinevad ja mistahes kokkulepete tegemine või muutmine on peaaegu võimatu. Kas kohtusse pöördumine võiks anda lahenduse ja milline on kõige enamlevinum kohtulahend lapse elukoha ja ajalise jagamise osas? Kas selline tihe elukohavahetus on ikka lapse huvides?
Ütlen lisainfoks, et vanemad on käinud ka perelepituses (isa nõudmisel), kuid see jäi lahenduseta, sest lapse ema ei soovinud sellega lõpuni minna ja katkestas.

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest!
Saan aru, et olete mures oma elukaaslase 5-aastase lapse heaolu pärast.
Vanemate paarisuhe on lõppenud, kuid vanemlussuhe ja vanema vastutus jätkuvad elu lõpuni. Perekonnaseaduse kohaselt on vanematel oma lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Laps vajab mõlema vanema armastust, hoolt ja tähelepanu. Kui suhtluskorra kokkuleppe saavutamine rahumeelsel teel ei õnnestu ja perelepitus on juba proovitud, siis saab lapse isa pöörduda suhtluskorra (vajadusel ka elatise) määramiseks lapse elukohajärgse maakohtu poole. Avalduses tuleks muu hulgas ära näidata, millise suhtluskorra määramist ta soovib. Lapse huvidest lähtudes määrab kohus lapse ja vanema suhtluskorra kehtestamisel kokkusaamiste viisi, koha, sageduse, kestuse ja lapse üleandmise korra. Ei saa öelda, et on olemas statistika kõige levinumate kohtuotsuste kohta. Kuid tihtipeale otsustatakse, et laps elab vaheldumisi kummagi vanema juures ühenädalaste perioodide kaupa.

Mainite, et näete lapses palju agressiivsust ja viha. Vanemate omavahelise konflikti tõttu võib lapse huvi paraku tagaplaanile jääda ning vanemad ei pruugi mõista, et lapse käitumine on tegelikult reaktsioon lahkuminekule ja negatiivsele õhkkonnale. Lapsele on parim, kui vanemad tema vanust arvesse võttes olukorda ja edasisi samme rahulikult selgitavad, muuhulgas näiteks seda, millal laps oma teise vanemaga jälle kohtub või miks kohtumine võimalik ei ole. Lapsele on stabiilsus ja rutiin väga olulised, seda eriti muutusterohkes olukorras. Vanematel tuleb jälgida, kas periooditi erinevates kodudes elamine lapsele sobib ega muutu talle liiga koormavaks. Usun, et lapse üleandmine ei peaks olema 4–6 korda nädalas. See on koormav eelkõige lapsele, aga ka vanematele. Lisan, et vahelduvat elukohta ei tohi valida ainult selleks, et tagada vanemate võrdne kohtlemine. Oleks suurepärane, kui vanemad saaksid kõrvale jätta isiklikud emotsioonid ja lähtuda lapse elukorralduse otsustes ainult lapse huvidest.

Lisaks võib lapse isa või võite Teie abi paluda ka elukohajärgselt lastekaitsetöötajalt, kes oskab perele soovitada toetavaid teenuseid ja programme.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

25.10.2023

16-aastane poeg ei kuula ja teeb, mis tahab.
Pojal diagnoositud ka ATH, rohtudega kontrolli all. Mure, et ei kuula mind üldse ja teeb, mis heaks arvab. Õppida ei viitsi (juba alglassides ei tahtnud teha koduseid töid ja puudus, kui midagi ei meeldinud, või jalutas minema) ja siiani, kui mingi tund ei meeldi või õppimata, siis ei lähe tundi. Õhtuti ei lähe normaalsel ajal magama ja siis hommikul väsinud ja ei saa üles, et õigel ajal kooli jõuda. Arvutis ja telefonis viidab palju aega ja suhtleb tundmatutega ja kohe siis sõbrad. Kevadest on tekkinud uusi nn sõpru, kellega hängitakse ja ei tea, kus ja kui kaua. Telefonile ei vasta ja ei ütle, kus on, kellega. Tuleb alles keskööl koju ja siis õppimata. Olen üritanud temaga korduvalt vestelda, aga see lõpeb alati tüliga või ta läheb lihtsalt minema ning paneb klapid pähe ja ei kuula. Olen juba suht ahastuses ja nõutu, mida teha või aidata. Ei küündi temani. Olen teda üksi kasvatanud ja eks isa kasvatusest on ka puudu. Isaga on kontakt väike ja ei taheta ka tema juurde väga minna.

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest!
Toetuse, mõistmise ja teadmiste saamiseks on võimalik ühineda ATH tugirühmaga, kus kord kuus kohtuvad vanemad, kelle lapsel on sarnased probleemid.
Samuti julgustan tegema koostööd lapse kooliga. Suure tõenäosusega on koolis olemas tugispetsialistid – psühholoog, sotsiaalpedagoog. Rääkige nendega ning võimalik, et koostöös leiate oma poja jaoks sobiva lahenduse. Lisaks võib abi paluda ka elukohajärgselt lastekaitsetöötajalt, kes oskab perele soovitada toetavaid teenuseid ja programme.

Teismelistele piiride seadmine võib olla ülejõukäiv kõikidele lapsevanemale. Teismelistega suhtlemisel on oluline arvestada nende sooviga iseseisvuda ja sellega, et teismelise ajus on paras segadus, see on ajukeemiliselt nii ja kaasneb selle arengufaasiga. Samas on aga Teie ülesandeks lapsele piire seada ja aidata tal selle eluperioodiga emotsionaalselt kohaneda. Teismelistega ei saa enam suhelda käskude ja keeldude vormis, on tarvis hakata sõlmima kokkuleppeid. Käitumist on parem suunata läbi kiitmise, mitte keelamise. Soovitud käitumise kujunemiseks on vaja seda harjutada ja seda tunnustada, nii see ka kinnistub.

Teismeliste lastega võib olla tõesti vahel väga keeruline nende iseseisvumise raskustega tegeleda. Palun seiske selle eest, et Teie enda tass oleks täis, nii seisate kõige paremini oma lapse arengu eest. Otsige julgelt abi!

Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

25.10.2023

Mis peaksin tegema, kui 15-aastane poeg on käinud poodides vargil? Mis oleksid tema seaduslikud karistused?

–––

Tere! Aitäh kirja eest!
Saan aru, et Teie 15-aastane poeg on käinud poodides vargil. Oluline on käsitleda olukorda tõsiselt ja vastutustundlikult. Rääkige oma lapsega ning proovige mõista, mis võis olla sellise käitumise põhjus. Öelge otsekohaselt, et vargused on ebaseaduslikud ja võivad kaasa tuua õiguslikke tagajärgi. Vestluse peamine eesmärk peaks olema aidata noormehel mõista oma käitumise tagajärgi ning toetada teda edaspidiste valikute tegemisel, et ta saaks oma vigadest õppida. Üks võimalus on koos lapsega tutvuda karistusseadustikuga. Karistuseadustiku § 199 järgi karistatakse vargust rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Samas seaduse § 87 on välja toodud alaaealisele kohaldatavad mõjutusvahendid, milleks on hoiatus, sotsiaalprogramm, kahju hüvitamine, vahendusteenus, üldkasulik töö jm.
Kaaluge pöördumist ka Teie linnaosa/valla lastekaitsespetsialisti poole, kes saaks vajadusel suunata last/perekonda toetavatele teenustele. Vanematena võiksite proovida abi küsida pereterapeudilt, kes aitab teid jõustada ja mõelda, kuidas peret mitmekülgselt toetada.

Jõudu Teile!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

18.10.2023

Lapse söögiharjumused on väga kesised. Toitub enamasti vaid makaronist, leib võiga, pelmeenid ja mõned üksikud asjad veel. Tervisenäitajad on korras ja samuti ka kasvu ja arenguga probleemid puuduvad. Lasteaiast avaldati ka muret, et laps päeva jooksul ei söö midagi, keeldub kõigest öeldes, et see talle ei maitse. Kas peaksin muretsema ja hakkama otsima abi, kuidas saada ta sööma või lasen tal kasvada makaronide peal?

–––

Tere!

Siin võib olla mitmeid põhjusi, miks laps väga süüa ei taha. Seni, kuni laps kasvab ja areneb eakohaselt, on normaalkaalus ning sööb mingilgi määral toiduaineid kõigist viiest põhitoidugrupist (teraviljatooted ja kartul; puu- ja köögiviljad ning marjad; piimatooted; muna-kala-liha; lisatavad toidurasvad, pähklid-seemned), siis ei peaks väga muretsema. Lapsed kasvavad periooditi ja teatud perioodidel vajavadki vähem toitu. Ise saab toiduvalikut laiendada, kui kaasata last toidu valmistamisse, anda proovida (mänguliselt) uusi maitsed ja teha seda järjepidevalt.

Igal lapsel on toidud, mida ta eelistab ja need, mis talle ei maitse. Harjutage last uute maitsetega. Et uuega harjuda, laske alati proovida uut toitu kasvõi väikeses koguses, aga tehke seda järjekindlalt. Rääkige lapsele toidust, sest laps tahab teada, mida ta sööb ja millest see on valmistatud.
Hoolitsege selle eest, et toit, mida pakute, oleks täisväärtuslik, mitmekesine ja toidukogused vastaksid lapse vajadusele. Lapsel võiksid olla kindlad söögiajad, vältige söögiaegade vahepeal näksimist ja pakkuge janu korral joomiseks vett. Oluline on, et söömine oleks meeldiv tegevus, milleks on piisavalt aega koos lapsega.

Soovitame ka üht trükist „Laste toiduteadlikkuse ja söömisharjumuste kujundamine. Õpetajaraamat lasteaedadele“ (lapse toitumise põhimõtted, soovitused sh vahepalad, ideed lapsega koos söögi valmistamiseks, mängud ja ideed toiduga tutvumiseks ja huvi äratamiseks jne).

Kui aga lapse toiduvalik ajaga ei laiene või isegi kitseneb, võib see viidata toidukartusele, millega peaks tegelema psühholoog.

Parimate soovidega

Tagli Pitsi ja Liana Varava
Tervise Arengu Instituudi toitumiseksperdid

16.10.2023

Tere!

Mida teha olukorras, kus noormees on tõstnud kätt oma vanema vastu? Läks isaga kaklema ja rüselema ning ühel hetkel avastas, et istub isal kaksiratsi otsas ja lööb teda. Poiss on suur ja tugev, esineb vaimse tervise probleeme (äkkviha), on saanud varasemalt ka psühholoogi nõustamist äkkviha puhul. Uue psühholoogiaja sai alles jaanurisse, aga midagi oleks vaja teha kohe. Noormees ise kardab ka, et võib midagi mõtlematut teha ja tegelikult on ise ka mures ning õnnetu oma käitumise pärast. Kas pöörduda valla lastekaitsesse ja paluda sealt abi või mida oleks õigem selles olukorras praegu teha?

–––

Tere!
Teie pojal on tekkinud probleeme agressiivse käitumise ja äkkvihaga. See on tõsine väljakutse nii noormehe enda kui ka terve pere jaoks. Vägivaldsus on reeglina märk, et lapsel on mingi mure. Oma käitumisega ta võib väljendada segadust, ebakindlust ja pingeid, mis teda ümbritsevates suhetes on. Teil on õigus, emotsioonide reguleerimise teemadega seoses peabki pöörduma psühholoogi poole. Rõõm lugeda, et kohtumine on kokku lepitud, kuid nõustun Teiega, et jaanuarini on veel päris palju aega. Kindlasti proovige pöörduda valla lastekaitsesse, kuna neil on reeglina olemas psühholoogidest koostööpartnerid, kelle vastuvõtule saaks kiiremini. Veel üks võimalus on pöörduda perearsti poole, perearstidel on teraapiafondi raames võimalik psühholoogi juures käimist toetada.
Vanematena võiksite proovida abi küsida pereterapeudilt, kes oskab näha lapse probleemide sügavamaid juuri, jõustada teid ja mõelda, kuidas peret mitmekülgselt toetada.
Ärge unustage, et noormees vajab teie emotsionaalset tuge. Öelge talle pidevalt, et te hoolite temast ja tema tervisest ning et olete valmis teda sel teekonnal toetama.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

16.10.2023

Viimased aasta aega on suhtlemine tütrega üsna keeruline ja närviline. Pidev nähvamine, nägude tegemine, kergesti solvumine, nutmine, vaidlemine on meie igapäevaelu. Saan aru, et hakkab puberteet tulema, aga mul on juba suur hirm, mismoodi seda suhet lapsega hoida sõbralikuna. On ka toredaid hetki, kus läbisaamine on väga hea, aga juba järgmisel hetkel mingist valest sõnast võib kõik pöörduda. Palun nõu, mida peame tegema, et lapsega suhteid ära ei rikuks, mõistus otsas juba.

–––

Tere!
Tänan kirja eest! Teie mure on seotud eelteismelisega, kellega teie omavaheline suhe on keeruliseks läinud. Eelteismelisel võib ette tulla tujukõikumisi ja tugevaid emotsioone, eriti siis, kui ta on näiteks koolipäevast väsinud. Kõige tõhusam on alustada vundamendist ehk teievahelisest suhtest. Võtke tütre jaoks iga päev (kasvõi 15 minutit) aega ning tehke koos asju, mida ta soovib teha (isegi kui see on arvutimängu mängimine). Vestelda võiks teemadest, mis teda huvitavad ning nende vastu huvi tundmine kindlasti lähendab teid. Ärge esitage talle liiga palju küsimusi, vaid proovige kasutada mina-sõnumeid: „Ma näen, et sa tulid koolist halvas tujus, ma olen sinu pärast mures.“ Mina-sõnumid loovad rahuliku suhtlusõhkkonna – kui te ise räägite sellest, mis teid hirmutab, rõõmustab, ärritab, siis mõistab tütar teid paremini ja teie omavaheline kontakt muutub sügavamaks. Lisaks, mina-sõnumid ei kõla ründavalt ja süüdistavalt.
Teie kui lapsevanema ülesanne on jätkata tütrele piiride seadmist – talle tagasiside andmist tema käitumise kohta ja ka jätkuva positiivse tähelepanu pakkumist. Teismelistele on iseloomulik piire katsetada. Teismelise arengu olulisim ülesanne on hakata vanematest eralduma ning see väljendub enamasti protestis vanemate vastu. Võtke seda enesemõistetavalt, kehtestage rahulikult ja selgesõnaliselt piire, olge järjekindel, kuid arvestage ka sellega, et tütar ei pruugi neid alati järgida. Ärge unustage ka tüdrukuga neid piire läbi arutada, selliste aruteludega loote uutmoodi usaldavat suhet ja lähedust.
See iga on keeruline nii lapsevanemale kui lapsele endale, sest hormonaalseid muutusi on ohtralt, teismeliste ajus toimub üks suur kaos. Soovitan kuulata Ööülikooli loengut „Teismelisus“ ja lugeda Isabelle Filliozati raamatut „See on hullem, kui ma kartsin! Kuidas läbida prõmmimise perioodi vanuses 12–17“. Kui olukord ei muutu, siis soovitan pöörduda pereterapeudi poole.

Edu!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

14.10.2023

Laps on 6-aastane. Peale õe (1 a 4 k) sündi tekkisid nii kodus kui lasteaias suured vihahood, millest väljumine võis võtta üle tunni. Kui midagi läheb nii, nagu tema ei taha, on vihahoog. Kui õde saab tähelepanu natukenegi rohkem, on vihahoog.
Enda arvates jagan kogu aeg mõlemale piisavalt tähelepanu ja teadlikult suuremale rohkem, aga tundub, et mitte piisavalt.
Praeguseks on olukord kulmineerunud sellega, et laps vihahoos ütleb, et ta ei taha enam elada ja muid hirmsaid asju…
Mõistus hakkab vaikselt otsa saama, kuigi olen ise väga rahulik ja kõike lapsega läbi arutav inimene, siis sellise jutu peale valdab lihtsalt suur paanika ja teadmatus.

–––

Tere!
Aitäh pöördumise eest! Tore lugeda, et jagate mõlemale lapsele tähelepanu.
Rivaalitsemine ja armukadedus on igati tavaline nähtus, kui perre sünnib teine laps. Soovitan iga päev mõlema lapsega vähemalt 10–15 minutit mängida lapse juhitud mängu. Samuti tooge mõlemale lapsele esile tema tugevusi ning kiitke neid iga sobiva käitumise eest. Püüdke vanema lapse emotsioone mõista ja last selles protsessis toetada. Kui aitate lapsel rahuneda, siis õpib ta kiiremini ennast kontrollima.
Kui laps on vihane, siis viige tema olukorrast veidi eemale. Samal ajal öelge talle näiteks: „Sa oled pettunud, et seda mänguasja ei saanud.“ Viha nimetamine vähendab seda. Ühtlasi normaliseerige lapse tundeid – kõik inimesed on vahel kurvad, solvunud, pettunud, vihased, see on normaalne. Kõik tunded on lubatud, aga oluline on see, mida vihaga peale hakata. Rahulikul hetkel küsige lapselt, kas tal on mõni mõte, kuidas inimesed tavaliselt oma tunnetega hakkama saavad? Mis aitaks lapsel rahuneda? Kui ideid pole, siis võiksite abiks võtta „Tugevate tunnetega toimetuleku kaardid“. Sealt saate rahunemiseks mitmeid võtteid, mida tuleb harjutada alguses rahulikuna, et nad oleksid tugevate tunnete hetkel käepärased. Ideid saate ka Targa Vanema rahunemispausi sisulehelt ja töölehelt.
Üks võimalus lapse endast väljaminekuid vähendada on mõelda sellise käitumise põhjuste peale. Põhjused võivad olla erinevad, peamiselt aga siiski vajadus täiskasvanu tähelepanu järele ja väsimus.
Kui Teie ajakava võimaldab, siis soojalt soovitan vanemlusprogrammi „Imelised aastad“. Tegu on 4-kuulise programmiga vanematele, kes vajavad tuge ja soovivad õppida, kuidas laste kasvatamisega paremini toime tulla. Kohapeal on organiseeritud lastehoid.

Soovin teie perele toredat ja rahulikku kooskasvamist!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

13.10.2023

Tere! Küsin nõu. Laps käib lasteaias. Õpetajatel on kokku 20 lapse peale kaks lemmikut, keda igal hetkel esile tõstetakse, tagasihoidlikumad lapsed pole mitte kunagi esindatud. Koguaeg kindlad kaks last, kui mitte üks. Enamus rühma uusi tegevusi alustavad alati need kaks kindlat last. Saan aru, et nad on lemmikud, aga kas oleks aus võib-olla lasta ka teistel 18 lapsel esimene olla? Kuidas saavad need ülejäänud üldse enesekindlust juurde, kui õpetaja mitte kunagi neid ei vali ja valib iga tegevuse algatamiseks ainult need kaks lemmikut? Üks õpetajatest kasutab vilet laste kontrollimiseks. Soovin lihtsalt kolmandat arvamust, kas see on õige suhtlusviis kõigi lastega?

Kasvataja teeb lasteaias ainult videoid oma lemmikutest lastest. Lemmikumaid lapsi, keda filmib, on kaks. Kas see on okei?

Õpetajal on ainult üks lemmik kogu aeg, vahel harva ka teine. See lemmik paneb kogu aeg esimesena puslesid kokku jms. Küsimus: Kas lasteiaiaõpetajal tohib olla üks oma lemmik?

–––

Tere!
Minu arvates on inimlik, kui mõni inimene on meile sümpaatsem kui teine, kellelegi meist ei meeldi kõik inimesed ühepalju. Samal ajal ei tohi õpetajate puhul teatud laste eelistamine mingil moel väljenduda laste erinevas kohtlemises. Iga laps peaks tundma end õpetaja jaoks selle kõige erilisemana. Iga laps peaks olema lasteaiarühmas hoitud ja väärtustatud.
Proovige tõstatada teema lastevanemate koosolekul, siis selgub, mida arvavad teised lapsevanemad selle mure kohta. Kui olukord ei muutu, siis pöörduge lasteaia direktori poole. Kui olukord ei muutu, siis kaaluge asutuse/rühma vahetuse võimalusi.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

12.10.2023

Laps keeldub pesemisest. Käsi peseb ilusti, aga kui vaja vanni minna ja tervet keha ja pead pesta, siis on suur nutt.
Sama mure on juuste kammimisega, iga hommik meelitame, et saaks juukseid kammida ja patsid pähe teha, aga preili nutab ja keeldub.

–––

Tere!
Aitäh pöördumise eest! Teie 3-aastane laps näitab tugevat vastupanu keha ja pea pesemise ja juuste kammimise suhtes.
Võiks alustada aktiivsest kuulamisest: „Sa ei taha vanni tulla?“, „Sa ei taha ennast pesta“. Nii tekib lapsel võimalus oma pinge ja vastupanu endast välja rääkida ning Teil on omakorda võimalus saada infot põhjuste kohta, miks talle ei meeldi keha ja pea pesemine ning juuste kammimine. Võimalik, et põhjus on lihtne – tal on vannis liiga külm või palav olnud või juuste kammimine on valulik. Rääkige lapsele, et ka teised käivad vannis, sh tema nukud – neid võiks koos lapsega vannitada.
Võimalik on ka proovida koostada päevakava (lapsed saavad suurt tuge visuaalsetest vihjetest) ning arutage õhtul enne magamaminekut päevakava koos läbi. Teadmine, mis teda ees ootab, tekitab lapses turvatunde ning võimaldab lapsel päevategevusteks valmis olla. Seadke sisse hommikused ja õhtused kindlas järjestuses tegemised (näiteks hambapesu, kammimine, riietumine, söömine).
Kiitke last iga kord, kui ta käib vannis ja juukseid kammib, kasutage mina-sõnumeid: „Väga tubli, et pesid pead! Ma olen väga uhke sinu üle!“
Soojalt soovitan lugeda Isabelle Filliozati raamatut „Minu mõistus on otsas! Kuid tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1–5 aastat“ ning osaleda vanemlusprogrammis „Imelised aastad“. Tegu on 4-kuulise programmiga vanematele, kes vajavad tuge ja soovivad õppida, kuidas laste kasvatamisega paremini toime tulla.
Olge kannatlik, jääge rahulikuks ja uskuge, et see mure on ajutine!

Edu!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

11.10.2023

14-aastane poiss ei soovi kooli minna ega ka kooliülesandeid kodus teha. Asjaolu teeb raskeks veel see, et ta ei räägi teemast. Ei väljenda end. Ainsana ütleb, et ei saa, ei oska, on loll jne. Ent, kui ülesannetele keskenduks, siis oskaks. Ta ei anna endale võimalust õppimises areneda / edu kogeda, vaid blokeerib selle ära lausega “ma ei oska”.

Kuidas avada teismelist? Kuidas viia/juhatada teda enda jagamiseni/väljendamiseni nii, et ta ei satuks surve ning küsimuste laviini alla, vaid hoopis tuleb vestlusega kaasa? Eesmärk on siiski leida lahendus ning olla kõiges toeks.

Koolis on sotsiaalne ja rõõmsameelne ning tal on sõpru.

–––

Tere!
Aitäh pöördumise eest! Mõistan, et olete mures teismelise poja pärast, kellel on raskusi õppimisega.
Tundub, et Teie pojal on madal enesekindlus, mis tähendab, et ta ei usu, et saab raskustest üle ja just see pärsib edasijõudmist õppimises. Kui õppimine on raske, siis tekibki soov kooli mitte minna, et ennast mitte halvasti tunda. Soovitaksin esialgu tegeleda lapse enesehinnanguga. Selleks on vaja hoiduda tema kritiseerimisest ja murede pisendamisest ning tunnustada ja kiita teda ka väikeste positiivsete sammude eest – kui ta ise õppima hakkab, küsib abi, proovib kodutöö teemast aru saada, kui kooli läheb ja seal kaasa töötab. Positiivne tagasiside suurendab motivatsiooni ja enesehinnangut. Proovige kasutada mina-sõnumeid: „Mul on hea meel, et sinu kodutöö valmis õigeaegselt“ või „Olen uhke, et lahendasid iseseisvalt keerulise matemaatikaülesande ära!“
Kui on vähegi võimalik, abistage teda kodutöödes või otsige abistajat/eraõpetajat kasvõi lühikeseks perioodiks, kuni õppimisharjumus taastub ja lapse eneseusk tõuseb. Proovige teha ka kooliga koostööd – paljudes koolides on olemas tugispetsialistid ning koolipsühholoog võiks olla esimene valik, kes toetaks Teie perekonda kooliga seotud teemadel. Lisaks on võimalik uurida õppejuhi käest, milliseid võimalusi kool õpiabi osas pakub.
Nii saab noore eneseusk kasvada ja tuleb teadmine, et mõned asjad õnnestuvad hästi, teised tulevad raskemalt. See on normaalne.
Muutused võtavad aega. Jääge kannatlikuks ja toetage teismelist tema arenguteel.

Edu Teile!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

10.10.2023

Erivajadusega lapsed on väga mõjutatavad koolikaaslaste poolt, kes salaja veibivad koolis. Hiljuti organiseeriti mu lapsele tänavadiileri abiga e-sigaret. Last õhutas ta parim sõber kooli kaasa võtma ja seal jäid nad vahele. Kool ei soovinud ümarlauda ja ringi vanematega, ignoreeriti seda, et mu laps pole iialgi keelatud aineid tarbinud, ammugi kooli võtnud. Kooliga suhe on keeruline ja noorsoopolitseisse ise helistades sain infot, et neil puudub õigus reide teha ja tulla kooli selgitustööd tegema. Mul on soov leida lahendusi, kuidas tõkestada e- sigareti tarbimist me erivajadustega laste koolis. Sotsiaalpedagoog ei soovi justkui tuvastada igapäevaseid tarbijaid, jääb mulje, et õpetajad on ka käega löönud. Mida võiks ette võtta? Mulle pole vaja rääkida, et pean lapsega avatult vestlema jne. Probleem on sügav koolis, kus keelatud ainete tarbimisega ei tegeleta ja selgitustööd eeldatakse igapäevaselt kodus. Mida saavad õpetajad ära teha? Kust saaksid nemad koolitusi, et mil viisil toimida veipijatega, kes mõjutavad otseselt teisi lapsi? Öelda EI õpetatakse kodus, aga kui koolis lokkab tarbimine, käib äri, siis kuidas vanemana saaks midagi ära teha, et koolis toimuv ei mõjutaks niivõrd last?

–––

Tere

Olete mures oma 15-aastase lapse pärast, kelle koolis levivad e-sigaretid.
Tihti ei pruugi koolipersonal teada, kuidas e-sigaretti tarvitava lapse puhul käituda ning koolis võivad olla vastavasisulised kokkulepped tegemata. E-sigarettide nagu ka teiste uimastite (alkohol, narkootikumid) puhul on üks olulisi tegevusi hea koostöö kooli ja kodu vahel. Omalt poolt saame anda soovitusi tegevusteks, mida saate enda lapse koolipersonalile soovitada.

Soovitame uurida, millised on teie koolis kokkulepped e-sigarettide tarvitamise osas ja kas on läbi räägitud, kuidas tarvitamise juhtumite puhul käituda tuleb. Häid soovitusi, kuidas koolis võiks e-sigarette tarvitavate lastega toimetada, leiab siit: E-sigarettide tarvitamise pidurdamine ja ennetamine koolis. Eelmisel aastal korraldas Haridus-ja Teadusministeerium õpetajatele ja koolipersonalile mitmeid veebinare e-sigarettide ning veipimise teemal, siit leiab veebinari järelvaatamiseks.

Lisaks mõned soovitused, millest kodustes vestlustes lapsega lähtuda:

  • Olge jätkuvalt toetav, et laps julgeks oma muredega Teie juurde tulla ning rääkida ka vahejuhtumitest, sh suitsu pakkumisest.
  • Võtke ette pikem vestlus lapsega. Esmalt kuulake ära, mida tema ja ta sõbrad e-sigarettide kohta arvavad. Nii saate teada, milliseid selgitusi on Teil hiljem lapsele vaja anda. Kui hakkate ise kohe kahjulikest mõjudest rääkima ja last enne ära ei kuula, siis ilmselt ei kuula ka tema Teid.
  • Kuulates proovige olla hinnanguvaba ja last mitte kritiseerida. Vastasel juhul ta ilmselt ütleb, et Teid ei huvita või Te nagunii ei saa aru. Hinnanguvaba kuulamine ei tähenda, et Te lapse arvamusega nõustute. Eesmärk on aru saada, miks laps e-sigarettideni on jõudnud. Üsna tõenäoliselt usub ta, et tegu on kahjutu tegevusega või siis ei oska sõpradele „ei“ öelda. Sageli tahetakse ka kampa kuuluda ja seetõttu tehakse kahjulikke asju. Kuulates hinnanguvabalt ja last kritiseerimata, saate tegelikud põhjused paremini teada. Põhjuseid mõistes saate aidata lapsel tervist kahjustavat käitumist suurema tõenäosusega lõpetada.
  • Kui olete lapse arvamuse teada saanud, siis alles rääkige sellest, miks e-sigaretid ja üldse suitsetamine on kahjulik. Rääkige ausalt. Näiteks ei usu lapsed, et iga suitsetaja saab vähi, sest reaalne elu seda ei kinnita. Selgitage lapsele, et vesipiip, nuusktubakas ja e-sigaret on samuti kahjulikud nii nagu tavalise sigareti suitsetamine ning nende tarbimine on lastele keelatud. Noore inimese arenevale ajule ja kasvavale kehale on suitsetamine eriti ohtlik, lisaks tekib noortel ka nikotiinisõltuvus kergemini.
  • Murdke suitsetamisega seotud müüte, näiteks et suitsetamine aitab kergemini suhelda (lihtsalt ühine tegevus, milleks võiks hoopis olla mõni hobi), et see muudab inimese võimekamaks (pikas plaanis hoopis vähendab vaimseid võimeid) või et see on lihtsalt tore (suitsetamise hind on väga kõrge ning nii arvamine näitab pigem inimese võimetust mõelda suitsetamise tagajärgedele).
  • Kui laps vaidleb vastu, siis taas pigem kuulake, et aru saada, mida ta mõtleb. Kui olete selle teada saanud, siis saate uuesti selgitada fakte.
  • Seejärel öelge lapsele, mis on Teie hoiak ja arvamus sellise tegevuse suhtes. Öelge, et Te ei luba tal e-sigarette osta ja kasutada, sest see on seadusevastane ning lapse tervist kahjustav. Teie aga vastutate lapse eest. Olge oma arvamuse selgitamisel konkreetne ja väljendage ka tundeid. Öelge, kui häiritud Te tegelikult olete sellest, et laps e-sigaretti kasutanud on.
  • Seejärel küsige, milline on lapse ettepanek, et sellist olukorda enam ei tekiks. Nii panete ka temale vastutuse oma käitumise muutmise eest. Vajadusel rääkige, kuidas eakaaslastele „ei“ öelda või kas see kamp, kuhu kuulumiseks peab suitsetama, on tegelikult ka lahe ja ihaldusväärne.
  • Tehke kokkulepe, et laps enam e-sigaretti ei kasuta. Selline kokkulepe võib tunduda utoopiline, aga toimib siis, kui eelnev vestlus on olnud põhjalik ja vastastikku lugupidav. Eelpool kirjeldatud viis vestlust läbi viia on tõhus, sest see tugineb lapse ja vanema vahelisel heal ning usalduslikul suhtel. Lisaks on lastel sageli puudulikud/väärad teadmised e-sigarettide kohta ja adekvaatne info on õigete otsuste tegemiseks hädavajalik. Kuigi see võib tunduda meie tavamõtlemisele risti vastupidine, siis on ka uuringud kinnitanud, et karistused ja ähvardused ei ole tõhusad, sest tuginevad hirmul. Hirm omakorda soodustab valetamist ja varjamist ning vaenu vanemate vastu.

Heade soovidega
Triin Vilms
Tervise Arengu Instituut

26.09.2023

Tere, minu mure seisneb selles, et 15-aastane tütar ei taha koolis käia.
Tütar 9. klassis, sellel aastal väga muutunud käitumine. Vaenulik, ülbe, ükskõikne. Algas kõik, kui leidis kevadel uue sõbranna. Nüüd on käsil 9. klass ja laps ei saa hommikuti kooli, ei tee koduseid töid ja tahaks vaid sõpradega olla. Kokkulepetest kinni ei pea. Õhtuti läheb hilja magama ja hommikul ei jaksa tõusta. Esimesed 7 päeva koolis ja ta korralikult kohal käinud vaid kolmel päeval. Kahel päeval läks koolist ära poole päeva pealt ja kahel lihtsalt keeldus hommikul kooli minemast. Teki all ja keeldub. Sõpru tal on, tore poiss-sõber ka. Poiss käib teises koolis. Õpetajatega koolis probleeme ei tohiks olla, klassijuhatajaga olen kontaktis pidevalt. Küsimuse peale, kas tahad istuma jääda või koolist ära tulla, vastab ei. Rääkida temaga ei saa, hakkab karjuma, rahulikku arutelu pole võimalik kuidagi läbi viia, sest ta läheb kohe vaenulikuks. Psühholoogile keeldub tulemast, olen kaks korda aega edasi lükanud. Pidevalt on paha tuju kodus, sõpradega on rõõmus ja avatud. Kodus on olukord sama nagu alati, midagi muutunud ei ole. Mina töötan poole kohaga, isa täiskohaga. Millestki lastel puudust ei ole. Koos perega käime väljas. Aga teismeline pole rahul, mitte millegagi. Minule ütleb, et vihkab mind ja ma võin üldse p***e käia, kui viin jutu sellele, et niimoodi edasi käitudes teeb ta vaid endale halba. Praegu mulle tundubki, et ta vihkab mind nii väga, kuna seda ütleb mulle kogu aeg. Ma olevat range, kuna ei luba teha kõike, mida ta sooviks, ehk siis poole ööni väljas olla, ütleb, et ma pole ta ema üldsegi. Tahaks kodust ära kolida, kuna mina olen maailma halvim ema. Olen üritanud teha kõike, et tal oleks hea. Peres ka kaks nooremat venda, kellega pole mitte ühtegi probleemi (11 ja 5 a). Kogu pereelu keerleb teismelise ja tema hüsteerilise käitumise ümber. Ka vendadele ütleb pahasti, isale samuti. Minule kõige hullemini. Pereteraapiat pole mõtet soovitada, ta keeldub tulemast igale poole. Ütleb, et võin ise minna, kui tahan, temal pole vaja midagi.
Kuidas käituda, et mitte olukorda veelgi hullemaks ajada? Hetkel ta ei kuula mitte kedagi, teeb nii nagu ise tahab. Karistuseks täna, sest keeldus kooli minemast, ütlesin, et internet on päevaks väljas. Koolitööde asemel telefonis ei istu.
See muidugi tegi ta veelgi kurjemaks minu vastu. Aga ma ei saa ju päris nii, et üldse mingit tagajärge ei ole. Sest koolist mahajäämine ja halb hinne pole tema jaoks piisav tagajärg.

–––

Tere
Tänan pöördumise eest! Saan aru, et olete mures oma tütre käitumise pärast. Tundub, et juba mõnda aega tagasi on ema ja tütre suhe kannatada saanud.
Teismelise ebastabiilse käitumise taga on alati segadus ja palju kõikuvaid emotsioone. Noore ülesanne on iseseisvuda, mis tähendab, et vanemate senine võim hakkab vähenema ning kui vanemad püüavad seda taastada, siis selle vastu protestitakse. Kindlasti on see stressirohke protsess tervele perele, sest senine elu muutub ja sellega peab kohanema. Puberteediiga on vaimselt ja emotsionaalselt segane aeg ning pole ime, et õppimine võib jääda tahaplaanile.
Spetsialistid (sh psühholoogid) ei saa kedagi aidata tema soovi vastaselt. Kuigi te kirjutate, et pereteraapiat pole mõtet soovitada, ma siiski soovitan pöörduda psühholoogi ja/või pereterapeudi poole, kes oleks eelkõige toeks vanematele. Vanematel vajavad jõudu, et lapse käitumist talitseda. Saate alguses minna kaks vanemat koos, sest juba see võib aidata teatud asju teisiti teha, mis omakorda teismelise käitumist muudab. Samuti soovitan keskenduda sellele, et teie ja tütre suhe taastuks ning kontakt tugevneks. Tüdruk peaks tundma teie toetust, mõistmist ja armastust ning mõistma, et te olete tema jaoks olemas, kui ta teid vajab. Vanem peab olema esimese sammu tegija. Proovige talt otse küsida: „Kuidas ma saan sind aidata?“ või „Mida sa praegu minult vajad?“ Kasutage aktiivset kuulamist, olge hinnanguvaba ja peegeldage talle tagasi seda, mida ta räägib. Loodan, et õnnestub ka koos aeg maha võtta ja otsustada, kuidas edasi minna. Proovige oma muret väljendada, kasutades minasõnumeid – mis on tema käitumise mõju teile, miks te olete mures jne.

Soovitan kuulata Ööülikooli loengut „Teismelisus“ ja lugeda Isabelle Filliozati raamatut „See on hullem, kui ma kartsin! Kuidas läbida prõmmimise perioodi vanuses 12-17“.

Edu Teile!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

19.09.2023

Tere
Mure, 16-aastane poiss lõpetas põhikooli ja läks gümnaasiumisse. Ei tule kooli vahetamisega toime, nutab, ei suuda tunnis keskenduda. Ütleb, et ta ei taha kooli minna, ei julge tunnis ennast liigutada. Keegi ei ole talle halvasti öelnud ega kiusanud. Gümnaasiumisse läks üksi, sõbrad läksid teise kooli. Kodus on suhted head, räägime enamasti kõigest. Kuhu ma peaksin pöörduma ja kuidas aidata?

–––

Tere!
Saan aru, et 16-aastane poiss läks gümnaasiumisse üksi ja ei tunne oma klassikaaslasi. Kinnitan, et paljude teismeliste jaoks on gümnaasiumi esimene aasta muutusterohke ja keeruline aeg. Saate kooliga koostöös uurida, milliseid võimalusi Teie lapse kool pakub – õpiabi, individuaalne õppekava, psühholoogiline nõustamine jms.
Kui tundub, et mure on tõsisem, siis võimalik, et tegemist on sotsiaalse ärevusega, mille korral põhjustavad ärevust suhtlemise ja võõraste inimestega koos viibimisega seotud olukorrad. Noormees üritab vältida olukordi, mis põhjustavad tugevat ärevust või isegi paanikat. Sellisel juhul sobiks Teie lapsele kognitiiv-käitumisteraapia (KKT), kuna KKT tehnikad keskenduvad just mõttemustrite ja uskumuste muutmisele. Tegemist on vaimse tervise probleemiga ning ravi alustamiseks soovitan pöörduda oma perearsti poole, kes saab aidata jõuda sobiva spetsialistini. Näiteks saab perearst teraapiafondi rahastusel suunata kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Võimalik on pöörduda ka otse vaimse tervise õe vastuvõtule, perearsti saatekirja pole selleks vaja.

Omalt poolt saate julgustada oma last sotsiaalsetesse olukordadesse minema ja peegeldada talle olukordi, kus ta saab tublisti hakkama. Kinnitage talle, et see on mõistetav, et ta uues olukorras ennast halvasti tunneb.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

18.09.2023

Lapsel on ühelt tegevuselt teisele üleminek raske. Laps ei ole nõus ise proovima riideid vahetada. Nutab häälekalt, ütleb, et ei jaksa ja on väga väsinud. Ei ole nõus ka õpetust ja abi vastu võtma.

–––

Tere! Olete mures oma 4-aastase lapse pärast, kellel on raskusi riiete vahetamise ning üleminekuga ühelt tegevuselt teisele.

Selles vanuses lapsed õpivad, et nad saavad enda ümber paljusid asju mõjutada, sealhulgas ümbritsevaid inimesi. Tundub, et laps protestib ja nutab selleks, et üleminekut edasi lükata või üldse vältida. Ta mõistab, et protest aitab tal riiete vahetamist vältida ning teeb seda tõenäoliselt uuesti.

Proovige alustada rutiinide ja struktuuride loomisega – alustage päevakava koostamisega (lapsed saavad suurt tuge visuaalsetest vihjetest) ning arutage õhtul enne magamaminekut päevakava koos läbi. Teadmine, mis teda ees ootab, tekitab lapses turvatunde ning võimaldab lapsel päeva tegevusteks valmis olla.

Kui on riietamise aeg, siis minge lapse juurde ja looge temaga silmside, seejärel andke lapsele lühike ja konkreetne korraldus (näiteks: „Pane püksid jalga!“). Soovi korral katsetage ka preemiate kasutamise süsteemi (preemiaks võivad olla näiteks kleepsud) või taimeriga võistlust. Taimer on vajalik ajaliste raamide loomiseks, see on tõhus vahend ühelt tegevuselt teisele ülemineku toetamiseks.

Soojalt soovitan lugeda Isabelle Filliozati raamatut „Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1–5 aastat“ ning osaleda vanemlusprogrammis „Imelised aastad“. Tegu on 4-kuulise programmiga vanematele, kes vajavad tuge ja soovivad õppida, kuidas laste kasvatamisega paremini toime tulla.

Edu Teile!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

18.09.2023

Kas vanemal on õigus laps Tallinna Vaimse Tervise Keskusest ära võtta, kui ta leiab, et lapse seisund pigem halveneb kui paraneb?

–––

Tere!
Aitäh küsimuse eest! Saan aru, et Teie 12-aastane laps on praegu Laste Vaimse Tervise Keskuses ning Teil on soov ravi katkestada, kuna Teie hinnangul lapse seisund pigem halveneb. Psühhiaatrilise abi seaduse järgi on patsiendil (või tema esindajal) õigus keelduda psühhiaatrilistest uuringutest ja ravist või neid katkestada, välja arvatud psühhiaatrilise sundravi ja tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi korral.

Ärge tehke kiireid otsuseid, andke endale aega asju kaaluda. Konsulteerige lapse ravimeeskonnaga. On mõistlik pöörduda ravimeeskonna poole, ootamata, et olukord muutuks veelgi keerulisemaks. Võimalik, et olulisemad toimingud/uuringud on juba tehtud ja laps võib rahulikult kodust keskkonda nautida.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

11.09.2023

Tere
Olen mures ja nõutu 1,9-aastase poisi pärast. Meil on mureks lapse järsud tujude muutused, kui ta ei saa seda, mida soovib. Tihti peale jääb meile ka arusaamatuks tema soov. Ta hakkab juustest sikutama, näost kiskuma (just emme suunas), kui ta sülest maha tõstan, tahab kohe sülle tagasi ja hakkab uuesti pihta minu kui ema ründamine. Veel rohkem teeb mulle muret see, kui ta pahandades iseendale haiget teeb: lööb mööda seina/sahtlit/kappi vms oma pead või sikutab oma juukseid. Kuidas ma peaksin selles olukorras käituma? Kas sellised käitumised ja tujude tihedad muutused sellises vanuses on tavalised? Ta ikka päevas 7 korda pahandab üldiselt kindlasti.

Küsiksin kohe ka seda, et kui palju on lubatud anda lapsele valikuvõimalusi. Olen lasknud tal nii mõnigi kord valida ise, mis riided paneme selga või mida sööme ja kuhu tema tahab jalutada, kui oleme väljas. Kas selline asi on tema jaoks okei? Või koormab see teda, et küsin tema käest tema soovi?

Lõpetuseks mainin, et meil on olemas kindlad piirid ehk asjad, mida ta puutuda ei tohi, nt noad, käärid, klaasid, shampoonid jne, ja ta sellest saab ilusti aru ning üldiselt ei nõua neid, aga on nt võtmed, pangakaart, poes maksmisel abistamine,, telekapuldi kasutamine lubatud…

Mängime temaga koos väga palju, samamoodi loeme ja joonistame. On ka rinnalaps.

Kuidas see kõik teile tundub?

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest! Mõistan, et olete mures oma 1,9-aastase lapse käitumise pärast. Saan aru, et tema käitumine on Teie jaoks ehmatav, kuna Te alati ei mõista motiive ja ei tea, kuidas last toetada.
Laps võib kasutada löömist (sh enesevigastamist) selleks, et tulla toime emotsioonidega, mis teda valdavad. Teie pojal on väga palju emotsioone ja frustratsioone, millega igapäevaselt toime tulla, aga eneseregulatsiooni oskused veel puuduvad. See on loomulik arengu osa. Kui laps on tunnetega hädas, siis looge temaga silmside (võib isegi öelda „Vaata mulle otsa!“), olge tema jaoks füüsiliselt olemas ja aktsepteerige tema tundeid: „Sa oled pettunud/vihane/hädas. Ma olen sinuga!“ Võimalusel proovige juhtida lapse tähelepanu kõrvale ja kui ta tuleb Teie ideega kaasa (nõustub palvega, jalutab kaasa), siis kohe kiitke teda, kallistage, tehke pai. Jälgige, kuidas laps reageerib, kui oma tujutsemisele enam erilist tähelepanu ei saa, vaid saab tähelepanu ja kiitust siis, kui käitub sobivalt. Oma tähelepanuga kinnistame lapse käitumist. Kui Te tunnustate oma last positiivselt selle eest, et ta on hästi käitunud, toetab see sarnase käitumise kordumist. Mida rohkem Te keelate, seda rohkem laps seda teeb, sest ta saab oma ebasobiva käitumise eest tähelepanu.
Küsite, kui palju on lubatud anda lapsele valikuvõimalusi. Tore, et lasete lapsel valida tema otsustusvõime rahuldamiseks, kuid proovige edaspidi piirata variantide hulka – laps võiks valida kahe valiku vahel: „Kas paned rohelise või sinise pluusi selga?“, „Kas soovid pirni või banaani?“, „Kas soovid joonistada enne või pärast õhtusööki?“ Kui valikute arv on piiratud, siis see ei peaks last koormama. Valikute tegemise aitab tal tunda end iseseivamana ning õpetab ennast paremini reguleerima.
Kui Teie ajakava võimaldab, siis soojalt soovitan vanemlusprogrammi „Imelised aastad“. Tegu on 4-kuulise programmiga vanematele, kes vajavad tuge ja soovivad õppida, kuidas laste kasvatamisega paremini toime tulla. Kohapeal on organiseeritud lastehoid. Rohkem infot: tarkvanem.ee/koolitused/imelised-aastad.

Kannatlikkust soovides
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

05.09.2023

Laps läks isa juurde ja nädalaid hiljem sain teada, et laps tegi endast alastipilte ja saatis endast vanematele poistele. Nüüd viibib 12-aastane tütar turvakodus ja ma ei teagi, kuidas laps räägiks, miks ta saatis alastipilte?
Lapse isa elukaaslane oli rääkinud, et laps ei taha pesemas käia. Tundub, et laps nagu vihkaks oma keha. Kui laps oli kodus, siis polnud selliseid muresid. Ma ei teagi, kuidas last aidata. Olen väga mures!

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest!
Saan aru, et olete mures on 12-aastase tütre pärast, kes tegi endast alastipilte ja saatis neid endast vanematele poistele.
Kirjutate, et tüdruk viibib praegu turvakodus. Tundub, et selle taga on tõsisem mure ja kirjaliku lühinõustamise teel pole võimalik lahenduseni jõuda.
Kuidas tüdrukuga alasti piltidest rääkida? Olge temaga aus ja selgitage, mis teid selle asja juures muretsema paneb. Öelge, et kui midagi kord internetti jõuab, siis lõplikult seda kustutada ei saagi. On alust karta, et sellised laste fotod hakkavad internetis oma elu elama. Alasti pilte tehes ei mõtle lapsed võimalikele tagajärgedele – teisel pool ekraani võib-olla täiesti võõras inimene.
Kui rääkida motiividest, siis need on väga erinevad ja mitte alati seksuaalsed. Mõni nooruk teeb alasti pilte tähelepanu saamiseks, mõni teeb nalja pärast…
Lahendused: Keelud ja käsud ei aita, sotsiaalmeedia keeld ei ole mõjus vahend ning võib mõjuda suhtele halvasti. Eksimuste korral vajab laps mõistmist ja plaani lahenduste otsimiseks, mitte hukkamõistu. Oluline, et lapse ja tema vanemate vahel oleksid usalduslikud suhted, et laps julgeks rääkida oma muredest ja vigadest, mida ta on teinud. Kuigi võib tunduda, et teismelised ei soovi vanematega suhelda ning aega veeta, siis tegelikkuses soovib igas vanuses laps tähelepanu.

Abi saamise võimalused: tutvuge murebaromeetriga. Murebaromeetri abil saab eristada normaalset ja murettekitavat seksuaalsust ning otsustada, millal sekkuda.
Kui olete mures lapse kohatu seksuaalkäitumise pärast ning soovite nõu pidada, siis pöörduge Lastemaja spetsialistide poole.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

05.09.2023

15-aastasel tüdrukul on muutunud kinnisideeks poisid ja nüüdseks ka alkohol.
Teismeline tüdruk hakkas suhtlema erinevate omavanuste poistega internetis. Tõesti on neid poisse väga palju. Igaühega siis helistatakse ja kõik kutsuvad õhtuti välja. Kuna ma enamuse ajast ei luba, kuna pimedas hulkumist ma õigeks ei pea, siis otsitakse vabandusi – ma korra saadan sõbranna ära, ma tunniks ajaks ainult lähen… Aga tagasi tuleb 2–3 h hiljem ja alkoholilõhnadega. Käitumine on vanemate suunas ülbe ja vaenulik, hoolimata sellest, et üritame suhtuda küllaltki rahulikult. Käitub nii, nagu piirid talle ei loe ja meie isaga oleme vastikud ja õelad. Seda siis öeldakse meile näkku iga kord, kui üritame rahulikult rääkida ja selgitada. Mingeid rangeid karistusi me ei rakenda – luku taha ei pane, telefoni ei võta ära, koduaresti ei rakenda. Teeme kõik, et oleks mingid mõistlikud piirid ja kokkulepped, aga nendest kinnipidamine on null. Psühholoogile pole nõus tulema, politseis on juba esimene trahvgi saadud, aga miski ei teda ei morjenda. Sain ühendust lastekaitse töötajaga, tuleb temaga vestlema, kuid ma erilist pääseteed siin ei näe. Laps on vaenulik ja sõrad vastu igasugusele abile. Selline jant on kestnud juba maikuust saadik. Enne seda oli tubli õpilane ja hea laps, ei kolanud kuskil. Mais tekkis sõbranna, kes näitas talle siis sellist maailma ja nüüd on selline käitumine nii meeldima hakanud, et aina hullemaks läheb.
Ma ei oska enam kuidagi edasi minna. Kogu pere kannatab, laps ise ka.🙁

–––

Tere!
Aitäh kirja eest! Mõistan, et muretsete oma 15-aastase tütre pärast, kelle kinnisideeks on muutunud poisid ja alkohol.
Kinnitan, et selles vanuses on normaalne, kui laps soovib järjest enam omapäi tegutseda – usutakse, et teavad kõike ise ning ei kuula enam vanemate soovitusi. Samas muutuvad eakaaslased järjest tähtsamaks. Selles vanuses tekivad ka esimesed suhted. Noor peabki vanematest eralduma ja iseseisvalt toime tulema järjest uute väljakutsetega. See ei pruugi olla meeldiv protsess ning Teie tütar võib tunda üksindust ja kurbust, ta võib olla pahur ja närviline.
Meeldiv lugeda, et Te ei rakenda rangeid karistusi. Keelamine pole reeglina parim lahendus, see kasvatab pigem trotsi ning kahjustab vanemate ja lapse vahelist suhet. Selleks et noort inimest distsiplineerida, tuleb kõigepealt taastada temaga kontakt. Tüdruk vajab oma vanemate tähelepanu ja aega, armastust ja imetlust. Kui laps käitub tõrjuvalt, siis on raske säilitada kannatlikku meelt ning pakkuda oma aega ja armastust, kuid see on äärmiselt oluline. Näidake tütrele huvi tema tegemiste vastu – planeerige tore ühistegevus, näiteks õhtusöök, et rääkida, kuidas päev möödus ja kuidas tal läheb. Küsige talt avatud küsimusi, eelistades kuidas- ja mis- küsimusi. Oluline on talle näidata, et vanemad on endiselt olemas, kui ta teid vajab.
Nõustun Teiega, et olulised teemad (näiteks õhtuti-öösiti jalutamine, alkoholi tarvitamine, koolis käimine) peaksid olema vanemate kontrolli all. Usalduslik suhe ja kindlad kokkulepped aitavad noorel alkoholist eemale hoida. Soovitan lisaks tutvuda artikliga „Mida teha, kui su laps tuleb lõhnadega koju“.

Mul on hea meel, et Te otsite lahendusi. Loodan, et lastekaitse spetsialist toetab Teid sellel teekonnal. Palun tutvuge ka mitmedimensioonilise pereteraapia võimalustega. MDFT on perekeskne programm riskikäitumisega noortele ja nende peredele. MDFT keskendub pereliikmete tugevustele ja kaitseteguritele, mitte süüdlase otsimisele. Täpsem info: sotsiaalkindlustusamet.ee/spetsialistile-ja-koostoopartnerile/laste-ja-peredega-tootavale-spetsialistile/mitmedimensiooniline#teenuse-sisu
Kordan, et see ongi raske vanus ja piiride katsetamine on osa protsessist. Täiskasvanute ülesanne on aga neid piire omale kohale tagasi nihutada. Kui tüdruk ei ole nõus psühholoogile tulema, siis mõelge, äkki Teie vajaksite psühholoogi või pereterapeudi abi. Olge oma tütrele eeskujuks oma emotsioonide kontrollimises ja igapäevaeluga toimetulekus. Edu Teile!

Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

05.09.2023

Tere
Olen 11-aastane tüdruk ja mu kasuisa teeb suitsu ja ei lõpeta kunagi. Ja kui suits on otsas, siis ostab suitsu juurde ja ei tea, kuidas teda panna lõpetama.

–––

Tere!

Aitäh, et kirjutasid! Kas ma saan õigesti aru, et Sind häirib see, et Su kasuisa teeb suitsu? Kas sa oled vanematega sellest rääkinud?
Mõistan Su muret ja kinnitan, et see pole Sinu vastutus. Kui Su kasuisa soovib suitsetamisest loobuda, siis nõustamiskabinettidest (www.tubakainfo.ee/kontakt/) saab juhiseid ja tuge loobumiseks. Passiivne suitsetamine (kui mittesuitsetav inimene viibib tubakasuitsuga saastatud keskkonnas) on tervisele ohtlik. Laste juuresolekul ei tohi suitsetada, isegi kui viibite koos vabas õhus. Laste tervist mõjutab see eriti, kuna laste hingamissagedus on suurem ja organism alles kasvujärgus. Lastel puuduvad kaitsemehhanismid nikotiini tekkivate mürkide suhtes, mistõttu võivad mürgised ained jääda laste organismi kauemaks.
Sina aga proovi vanematele otse öelda, et kasuisa suitsetamine häirib sind, kasutades minavormi: „Mulle ei meeldi, et kasuisa teeb suitsu kodus. Leppime kokku, et kodus pole suitsetamine lubatud.“
Ole ema ja kasuisaga aus ning palu Sinu juuresolekut mitte suitsetada.

Jõudu!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

04.09.2023

Tere, minu mure on suur, sest ma tunnen oma poja pärast muret.

Ma ei oska kuskilt alustada, sest see teema on minu jaoks siiralt raske.

Nimelt pole ma lapse emaga koos (jättis mind maha interneti teel, kui viibisin Soomes tööl).
Peale minu maha jätmist tekkis tal 2 nädalat kohe peale mind uus isik kõrvale, kes hakkas temaga koos kodu jagama. Lapse emal on veel kaks tütart eelmistest eludest ning erineva mehega. Samuti läks lahku, kui lapsed olid aasta vanused ehk 6- ja 10-aastane. Võtsin ekstra Soome Kelalt lapsevanemapuhkuse ehk aprillini saan osaleda lapse elus 100% ja igal võimalusel olemas olla.

Minule teeb südamest haiget see, et lapse ema ei saa aru, mida kõike ta oma lastele selle uue kaaslasega kaasa toob. Mind ausalt ei huvita, mida või kellega lapse ema on, AGA enda poja pärast soovin mina, et talle tehakse selgeks, et nii väikese lapse puhul ei ole normaalne uut inimest hoida kodus, kus elab minu aastane poeg ja tema teised kaks tütart. Kes parasjagu siiani saavad üle alles minu lahkumisest (kui saavad, sest 10-aastane vajab psühholoogi või logopeedi), tema ema on minu silmis rongaema, sest kui lapsed temaga koos aega tahavad veeta, siis ta tõrjub neid endast eemale. Ma soovin väga, et poeg oleks igapäevaselt minuga VÄHEMALT seni, kuni lapse ema kodust on teine meesenergia kadunud. Ma ei taha oma lapsele lisapingeid… Meil on 50:50 lapsehooldusõigus, kuid ikkagi lapse ema on asjad andnud kohtu poole, et nõuda elatist (tema on öelnud: MA OLEN SELLE VÄLJA TEENINUD). Halloo, laps ei ole mingi asi, mille eest sa midagi välja teenima hakkad (raha). Laps on vähemalt siiani olnud minuga alates jaanipäevast, kui töölt ära tulin ja isapuhkusele jäin – on tema minuga olnud ühes kuus vähemalt 11 ööd. Lapsel on kõk vajalik olemas.
Kuhu ma peaksin pöörduma, et saada tuge ja abi, et laps võimalikult palju saaks minuga olla? Ja lapse ema mööda psühholooge saata.

Minus on südamevalu poja suhtes ja tema kahe tütre pärast, sest muretsen nende heaolu pärast ka (kuigi ei peaks).

Mida ma teen?

–––

Tere!

Aitäh pöördumise eest! Mõistan, et olete mures oma aastase poja pärast, kellega soovite võimalikult palju aega koos veeta. Rõõm lugeda, et Teil on lapsega lähedane suhe.
Kõigepealt mainin, et kõik täiskasvanud inimesed vastutavad oma valikute eest ise. Teil pole võimalust suunata oma endist elukaaslast psühholoogi juurde ega otsustada, kellega koos ta võib elada. Saan aru, et muretsete oma lapse heaolu pärast ja soovite talle parimat. Mõelge, kuidas saate omalt poolt panustada lapse heaolusse.
Mainite, et teil on mõlemal hooldusõigus. Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku ja vara eest ning otsustada lapsega seotud asju. Lapse ülalpidamiskohustus pole hooldusõigusega seotud. Ülalpidamiskohustus on ka vanemal, kellele hooldusõigus ei kuulu. Kui lapsevanem ei ela lapsega koos, siis ta täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel. Elatist peab kasutama lapse huvides. Kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Elatise arvutamise hõlbustav kalkulaator on avaldatud Justiitsministeeriumi veebilehel: www.just.ee/elatiskalkulaator/.
Kui soovite teha kokkuleppeid kohtuväliselt, siis soovitan kasutada perelepituse teenust. Perelepitus on protsess, mille eesmärk on suunata lapsevanemaid leidma lahendusi lapsega suhtlemise ja/või ülalpidamisega seotud küsimustes. Teenust viib läbi perelepitaja, kes neutraalse isikuna aitab lapsevanematel tekkinud olukorras lahendada erimeelsusi ja leida parimaid võimalikke lahendusi. Riiklik perelepitus on lapsevanematele tasuta. Rohkem infot perelepitusteenuse kohta: sotsiaalkindlustusamet.ee/abivajav-laps-ja-taiskasvanu/laste-ja-perede-abistamine/perelepitus
Kui leiate, et see teenus Teile ei sobi, siis julgustan pöörduma lapse elukohajärgse lastekaitse spetsialisti poole.

Soovin edu!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

02.09.2023

Ma olen 16-aastane ja ma tahtsin küsida, et mida teha, kui mu ema ei räägi mulle, kuidas ma sündisin ja kuidas mu ema ja isa vaheline suhe oli. Mu ema ja isa on lahus olnud juba sellest ajast saadik, kui ma sündisin.

–––

Tere!

Igal perel on oma lugu ning see lugu on osa meie identiteedist. Sul on inimlik soov uurida oma perekonnalugu. Võimalik, et Sinu ema jaoks on see teema emotsionaalselt liiga raske ja ta pole valmis sellest rääkima. Hea koht, kust võib abi saada, on pereteraapia. Pereteraapia on koht, kus Teil oleks võimalik oma mõtteid ja tundeid turvaliselt avaldada ning otsida lahendusi. Aruta emaga, mõelge, kas teenus sobiks Teile.

Sinu kirjast ei selgu, kas Sa tunned oma isa? Kui Sa suhtled isaga, siis proovi talle neid küsimusi esitada. Kui Sa ei tunne oma isa, siis on kindlasti koht, millest alustada. Perekonnaseaduse järgi on igal lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Vajadusel võid pöörduda Sinu linna lastekaitse spetsialisti poole kogu võimaliku informatsiooni teadasaamiseks, sh oma isa otsimiseks.

Igaks juhuks mainin, et internetis on palju erinevaid juhiseid iseseisva perekonnaloo uurimise kohta. Kui see Sind huvitab, siis võid tutvuda näiteks Eesti Isikuloo Keskuse juhisega.

Soovin edu!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

02.09.2023

Tere
Mure, lapsel on aia koht olemas, aga kahjuks on isiklikel põhjustel antud rühma lapse panek emotsionaalselt võimatu. Soovisime saada samas lasteaias teist rühma. Aga personal on vist ringkaitses ja meile pole seda hetkel võimaldatud. Teises rühmas on üks laps, kelle vanemad hoiavad kohta, aga laps pole kordagi kohal käinud. Kui kaua võib hoida kinni aia kohta ja kas on mingi seadus selle kohta? Kuidas peaksin lähenema, et saaksin lapse ikka aeda, aga teise rühma?

–––

Tere!

Saan aru, et Teie 3-aastasel lapsel on olemas lasteaiakoht rühmas, kuhu Te ei soovi last isiklikel põhjustel panna. Seadus ei anna perele õigust saada koht vanemate poolt valitud rühmas ning paratamatult kõik lapsevanemad ei saagi oma lapsele kohta täpselt sellese rühma või isegi lasteaeda, kuhu nad seda sooviksid.
Kirjutate, et teises rühmas on üks laps, kelle vanemad hoiavad kohta, aga nende laps ei käi lasteaias kohapeal. Koolieelse lasteasutuse seaduse järgi laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra kehtestab valla- või linnavalitsus. Seega pole võimalik konkreetselt vastata Teie küsimusele. Reeglina, kui lapsevanem tasub vanema kaetava osa, siis last pole võimalik lasteasutusest välja arvata. Personal ei pruugi olla ringkaitses. Kui teises rühmas on juba maksimaalne laste arv, siis juhtkonnal pole võimalik last teise rühma üle viia.
Uurige võimalusi. Võimalik, et Teie kodukohas on veel mõni lasteaed, kus oleks vabu kohti.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

02.09.2023

Olen mures oma 13-aastase poisi pärast, kes kuidagi ei suuda omale sõprussuhteid luua. Juba väikesest peale on tal lihtne leida kaaslane, aga keeruline hoida, päeva-kahega minnakse riidu ja nii pidevalt. Peale kolimist kaks aastat tagasi ei ole ta leidnud ühtegi sõpra uuest koolist. Vahetundides istub ta üksi, kodus ütleb, et tal on sõpru. Kui teemaks võtan, siis käib korra külas kellelgi ja jälle mitu kuud istub arvutis – ütleb, et siin on kõik tema sõbrad.
Viimased kaks suve on ainult kodus toas olnud – väga-väga kurb on vaadata ja aidata mitte kuidagi ei oska.
Kas saan üldse aidata selles teemas teda kuidagi?

–––

Tere! Aitäh kirja eest! Saan aru, et olete mures on 13-aastase lapse pärast, kellel pole sõpru väljaspool virtuaalmaailma.
Kinnitan, et sotsiaalsed suhted on peamine raskuskoht teismeliste jaoks. Mul on hea meel, et soovite oma poega toetada ja olete püüdnud temaga sel teemal rääkida. Kui on vähegi võimalik, siis julgustage last uusi asju proovima – sporti, muusikat, keelekursusi, noortekeskusi jms. Mida rohkem ta asju proovib, seda rohkem ta õpib end tundma ja samal ajal tutvub uute inimestega ning järk-järgult ta saab liituda grupiga, kellel on sarnased huvid. Oleks tore, kui laps saaks suhtlemisest võimalikult palju häid kogemusi.
Lisaks rääkige lapsega sõprusest. Uurige lapse käest, mida ta sõpruse juures oluliseks peab, milliseid sõpru ta endale sooviks leida ja milline sõber ta sooviks olla. Võimalik, et lapsel on olemas valmis lahendused, kuidas ta saaks uusi sõpru leida, arutage need läbi ning valige proovimiseks mõned välja.
Kui Teil on hea koostöö lapse klassijuhatajaga, siis proovige arutada teemat ka temaga. Õpetajal on unikaalne võimalus lapsi ühistegevustele suunata ja panna neid erinevates rühmades tegutsema.
Kui aga näete, et see teema on lapse jaoks valus, aga Te ei suuda lahendusi leida, siis julgustage teda rääkima kellegi teisega – näiteks (kooli)psühholoogiga. Soovin edu teile mõlemale!

Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

25.08.2023

Mul on selline mure, et 8-aastane hammustab teisi, kasutab vägivalda. Korrale kutsumisel haarab terariistu, tahab aknast välja hüpata jne. Ise naerab selle üle. Käime temaga arsti juures, kuid midagi ei muutu.

–––

Tere! Olete mures oma 8-aastase lapse käitumise pärast. Rõõm kuulda, et otsite lahendusi ja käite temaga arsti juures. Kinnitan, et muutuse loomiseks on vaja nii usku kui ka aega.
Esmalt soovitan mõelda, mis on lapse vägivaldsete reaktsioonide taga. Vägivaldne ja trotslik käitumine on märk, et lapsel on mingi mure või tema jaoks olulised vajadused on rahuldamata. Lapsed väljendavad oma käitumisega pingeid, mida teda ümbritsevates suhetes on. Teie tunnete oma last kõige paremini, usaldage seda tunnet ning leidke aeg temaga rääkimiseks. Võimalik, et lapsel on mõni tegevus, mis talle eriti meeldib – tegevuste käigus on lastel ennast kergem avada. Rääkige lapsele ausalt oma tunnetest ja emotsioonidest. Näiteks, et olete kurb ja abitu, et ta kasutab vägivalda / haarab terariistu / tahab aknast välja hüpata… Küsige lapse käest, kuidas tema end sel hetkel tunneb – kas ta on vihane, pettunud, solvunud? Emotsioonidest rääkimine on oluline osa „viharavist“– negatiivsed emotsioonid vähenevad, kui neid nimetada. Kui laps õpib enda tundeid paremini ohjama, siis aja jooksul suurendab see ka tema eneseregulatsiooni võimet. Kinnitage lapsele, et kõik tunded on aktsepteeritud, kõik inimesed on vahepeal vihased, kuid on käitumisi, mis ei ole lubatud. Lisaks saate koos arutada, millised rahunemistehnikad talle sobiksid – pakkuge välja hingamisega seotud tehnikaid või näiteks valige koos stressipalli. Kas on võimalik, et laps ei teagi, et pingeolukorras on võimalik teistmoodi käituda? Sellest on võimalik jällegi lapsega rääkida. Näiteks küsida, kas tema on kogenud vägivalda ja uurida, mis ta siis tundis. Edasi saab rääkida viisidest, kuidas võiks neis olukordades sobivalt käituda/reageerida.
Üldised soovitused: kui laps käitub agressiivselt, siis sekkuge kohe. Agressiooni ei tohi ignoreerida, see saadab lapsele signaali, et selline käitumine on lubatud. Öelge lapsele, et agressiivne käitumine pole sobilik. Oluline on anda lühike ja konkreetne korraldus, et Te ei luba lüüa. Seejärel suunake teda rahunema ja olge lapse juures, kuni ta rahuneb. Kui laps on rahulik ja käitub sobilikult, siis pöörake sellele tähelepanu ja kiitke teda selle eest. Kui aga tunnete, et see olukord käib üle jõu, siis soovitan kindlasti otsida spetsialisti abi. Võiksite pöörduda (kooli)psühholoogi või pereterapeudi poole.

Edu!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

22.08.2023

Tere

Lapsel on viimased kaks nädalat mõtted kellegi tapmisest. Algas ilmselt Kättemaksukontori vaatamisest ja sellest saime suht kiiresti aru ja võtsime menüüst selle ja tahvli vaatamise välja. On saanud väga vähe ekraaniaega ja selleks peamiselt on Põrsas Peppa ja Käpapatrull. Aga laps räägib iga päev mulle, et “emme, mul jälle tapmise tunne”. Seletanud väga-väga põhjalikult, mis see on ja päriselus sellega kaasnevad tagajärjed on selgitatud jne. Laps lihtsalt ise ka juba tahab nendest mõtetest vabaks saada. Eile oli isaga koos uudiseid näinud ja pärast jälle rääkis, kuidas tuli mõte, et sõbranna vanemad ära tappa. Kui küsin, kuidas ta seda täpselt teeks, siis tal ei ole kindlat plaani ega soovi, aga “mõtted” tulevad tema pähe lihtsalt. Olen ka soovitanud ära tabada see mõte ja mõelda hoopis, et tahad kallistada mind või kaisukat vms. Olen soovitanud tunne välja joonistada jne. Ei karista teda, kui ta sellest räägib, aga natuke paha juba kuulata, kuidas väike tüdruk kurvalt sosistab kõrva, et “emme, mulle tuli tunne, et tahaks vanaema tappa”.:(
Küsib ise juba rohtu selle vastu. Kas see on seotud selle sarja vaatamisega ja tuleb nüüd oodata, millal möödub või võiks ikka psühholoogi juurde minna? Me ühe korra oleme käinud ja kahjuks oli mahavisatud raha ja edaspidi VÄGA hoolikalt valin, kelle juurde minna (kuigi eelmine oli ka soovituse peale). Ehk et, kui peaks olema vaja ikka spetsialisti abi. siis kelle poole pöörduda?

Igal juhul tänu soovituste eest ette.
Mures ema

–––

Tere!

Olete mures oma 6-aastase lapse pärast, kellel on viimasel ajal olnud mõtted kellegi tapmisest. Olete väga tublisti talle soovitanud see tunne välja joonistada ja väga tore, et lasete tal oma tunnetest rahulikult rääkida.
Usun, et lapse mõtted võivad olla seotud sarja vaatamisega. Lapsed näevad sotsiaalmeedias palju erinevaid asju, mis pole lapse silmadele mõeldud, lisaks alati ei saa nähtule juurde selgitusi ja taustainfot. Võis juhtuda, et ta nägi midagi hirmutavat ja see jäi teda kummitama. Kindlasti tunnete oma last kõige paremini ja teate, kuidas tütre ütlustele võiks reageerida. Soovitan aga mitte pöörata sellele liiga palju tähelepanu. Proovige reageerida minimaalselt ning tegeleda oma ärevuse maandamisega, et last ärevusest säästa. Jätkake oma igapäevaste rutiinsete tegevustega, rutiinid hoiavad tegevuses ja lapsel pole aega mõelda häirivate asjade peale. Julgustan kasutada ka kineetilist liiva. Liiv maandab laste ärevust, ärritust, rahustab ja omab stressi leevendavat mõju.
Kui see mure ei lahene paari nädalaga, siis soovitan pöörduda psühholoogi vastuvõtule iseseisvalt või läbi oma kohaliku omavalitsuse lastekaitse spetsialisti.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

17.08.2023

Tere!

Mul on mure, et mulle tundub, et mu ema käitub 7- ja 10-aastase lapsega toksiliselt või halvasti. Vahepeal on ta ähvardanud isegi lapsed tagasi lastekodusse saata, kuna lapsed ei täida ema nõudeid. Kui ma üritan öelda midagi või talle nõu anda, kuidas saaks paremini, siis ema solvub ja ütleb midagi taolist, et tule siis, tegele ise nendega, kui sa nii tark oled ja tead neid asju, suur õpetaja. Ma arvan, et Tarkvanem.ee veebilehest oleks palju kasu. Ausalt öeldes, ma ei tea, mida teha. Mulle tundub, et tal on endal probleemid, millega ta ei saa hakkama ning ei suuda emotsioonidega tegeleda ja maailma ainult kiusab teda. Ma nii sooviks, et ta läheks psühholoogi juurde või kuskile teraapiasse, aga ta ei usu sellesse. Ma ei oska öelda, mis mu eesmärk selle kirjaga oli. Ma tahan, et see situatsioon muutuks paremaks. See on kestnud juba paar aastat ja ma ei suuda kannatada enam.

–––

Tere

Aitäh, et kirjutasid! Mõistan, et oled mures, kuna Su ema käitub lastega ebasobivalt. Väga armas, et Sa soovid aidata oma ema ning seeläbi suurendada teie perekonna laste heaolu.
Lapsevanema töö on raske ja vastutusrikas. Loomulikult, kõik lapsevanemad vahepeal vajavad abi ja toetust. Sinu kirja põhjal tundub, et see mure on sügavate juurtega ning seetõttu pole võimalik lihtsaid ja kiireid lahendusi pakkuda. Ma usun, et Sul on õigus ja Su ema võib vajada spetsialisti/nõustaja abi.
Sa võid soovitada emale pöörduda lastekaitse spetsialisti poole, kes omakorda võib pakkuda erinevaid teenuseid (nagu pereteraapia või psühholoogi teenus). Kui ema keeldub sellest, siis palun helista ise Lasteabi telefonile 116 111 ja edasta nõustajale info laste ja ema abivajaduse kohta. Siis lastekaitse spetsialist võtab ise Su emaga ühendust ning pakub abi.

Väga loodan, et leiad oma murele lahenduse.
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

17.08.2023

Tere

Laps on 4 a ja 5 kuud. Sünnist saati on ta emaga koos ühes voodis maganud või kellegi teise kaisus. Üksi magamist ja oma voodit ta paraku ei tunnista – ei ole teda ka oma voodis magama n-ö sundinud ega harjutanud. Osaliselt ilmselt mugavus ja ka harjumus, kuid mul ei ole kaisus magamise vastu midagi. Küll aga on lapse ise, kellega suhted ka omajagu keerulised ning kes suurem osa öid meie juures ei ole, hakanud sellest väga suurt probleemi tekitama. Kas laps võib ja kui vaimselt terve ning kuidas see teda mõjutab. Asi läheb suure tülini, laps paanikas ja nutab hüsteeriliselt, sest soovib kaisus magada. Kas last peaks oma voodisse magama sundima? Kas poisile võib emaga ühes voodis magamine selles vanuses kuidagi halvasti mõjuda?

–––

Tere!

Aitäh pöördumise eest! Saan aru, et olete mures, kuna lapse isa pani Teid mõtlema, et 4,5-aastasele poisile võib emaga ühes voodis magamine halvasti mõjuda.
Pole õiget vastust, kas tervislikum on koosmagamine või laps peaks eraldi magama. Iga pere olukord on individuaalne ja pere ise otsustab, kuidas on nende jaoks mugavam. 4,5-aastane laps on enamasti valmis oma voodis magama.
Kui leiate, et laps võiks oma voodis magada, siis proovige selgitada lapsele selle otsuse tagamaid. Teie laps on juba piisavalt suur, et oleks võimalik lihtsalt ja eakohaselt selgitada, et aeg on küps oma voodi või isegi oma toa jaoks. Võite ka koos uut voodipesu või kaisulooma valima minna, see kõik aitab tal muutustega kohaneda. Iga muutusega harjumiseks ja selle kinnistumiseks on vaja järjekindlust ning aega. Palun arvestage sellega. Alati, kui laps ärkab ja soovib teie voodisse tulla, on vaja teda rahustada ning oma voodisse tagasi suunata. See võib võtta aega ja vaeva, sest laps on teisiti harjunud. Kui Te pole ise järjekindel, tekib lapsel segadus ja uus harjumus ei saa tekkida. Oluline on pakkuda võimalikult palju lähedust just päeva jooksul ja jälgida, et õhtud oleksid rahulike tegevustega ka juba vähemalt tund enne uneaega.
Kui aga leiate, et ühes voodis magamine on sobilik, Teie ise ja laps on selle valikuga rahul ning ei soovi midagi muuta, siis tasub lapse isaga sellest rahulikult rääkida.

Jõudu soovides
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

15.08.2023

Tere
Meil on kodus kaks last, üks on 8-aastane tüdruk ja teine 4-aastane poiss. Mina olen tähtkujult Vähk ja naisterahvas on Neitsi. Oleme saanud hästi läbi ja elutee on ühtne ja olnud toetav. Viimadel ajal oleme olnud rohkem erimeelsustel ja tülid tekivad nii laste kui ka muude probleemide pärast! Austan oma kaaslast. Toetame üksteist ja aitame edasi ronida oma igapäevastel töötegemistel. Tõuseme pidevalt enda redelitel ja oleme selle üle uhked. Mina olen jäänud endiselt olemuselt samale positsioonile, aga kaasa on iga redelikõrgendusega minu suhtes nõudlikum ja silmakirjalikum. Tülid suurenenud, probleeme rohkem. Olen olukorra pärast murelik! Kuna ei oska suunata teda ja ennast, mis võiks aidata vanale heale teele! Olen proovinud üllatusi ja tavalisi nädalasiseseid armsaid hetki. Meeldejäävad hetked on alati ainult halvad ja murettekitavad. Kunagised head ja ilusad hetked oleks nagu minevik ja kadunud.

–––

Tere!

Saan aru, et muretsete paarisuhtes tülitsemise pärast ning soovite teha midagi oma abielu korda seadmiseks. L. Waite ja M. Gallagher kinnitavad oma raamatus „The Case for Marriage“, et väga palju on selliseid paare, kes on mingil hetkel oma abielus õnnetud, kuid kes peavad vastu ja on lõpuks palju õnnelikumad.
Palun olge oma abikaasaga aus ja avatud. Istuge koos maha ja rääkige oma kooselu olukorrast. Püüdke teineteist rahulikult kuulata ja aktsepteerida. Konfliktid on inimlikud ja vältimatud, kuid oluline on see, kuidas te kahekesi oma erinevustega toime tulete. Toimiva paarisuhe keskne teema on meeskonnatöö. Võtke kohustuseks hoida oma sõprust, armastust ja rõõmu elujõulisena.
Kui aga leiate, et vajate sel teekonnal abi, siis pöörduge pereterapeudi poole (vastavaid spetsialiste leiab Pereteraapia ühingu lehelt: pereterapeudid.ee/pereterapeudid ) või registreerige PREP-paarisuhtekoolitusele.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

15.08.2023

Mul selline mure, et mul on kaksikud, kes pidevalt kaklevad teise pere lastega. Piisab ainult ühest sõnast, kui juba tuleb kaklus. Ausalt olen tüdinud kutsumast teise pere lapsi korrale. Mida teha?

–––

Tere!

Mõistan, et olete tüdinenud sellest, et Teie kaksikud pidevalt kaklevad teise pere lastega. Konfliktid kuuluvad elu juurde, seda ka laste suhetes. Soovitan seada piire ainult oma lastele– olla järjekindel ja viia täide laste käitumise loomulikud tagajärjed, et lapsed õpiksid oma tegude eest vastutama. Lisaks toetage oma laste emotsionaalset arengut – aidake lastel mõista enda ja teiste tundeid. Selleks nimetage neid „Sa oled vihane, sest Oskar tegi sulle haiget“, „Sa oled rõõmus ja endaga rahul. Joonistamine tuli Sul tõesti hästi välja!“ jne.
Õpetage lapsi probleeme lahendama, et nad tuleksid toime konfliktidega. Tunnustage neid, kui nad proovivad iseseisvalt konflikte vältida või lahendada. Suunake neid mõtlema ja arutlema selle üle, mis juhtus, mida nemad ja teised lapsed vajavad ja mis võiks nende arvates olla hea lahendus.
Kindlasti võtke iga päev kaksikute jaoks 15 minutit aega, et nendega nende valitud mänge mängida. Nii hoiate nendega kontakti ja vähendate rivaalitsemist.
Teise pere lapsi pole vaja korrale kutsuda. See on nende vanemate ülesanne. Võite küll täiskasvanuna selgitada, et nende käitumine pole aktsepteeritav ning hiljem rääkida sellest nende vanematele.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

14.08.2023

Tere
Laps saab 12-aastaseks ja läks randa ja ööseks koju ei tulnud. Kolm päeva hiljem sain teada, et laps läks isa juurde ja isa polnud huvi tundnud lapse vastu ja näinud polnud ligi 5 aastat. Laps käitub ülbelt ja paneb mind valikute ette. Inetu käitumine lapsel, lastekaitse tegeleb minu ja lapsega ning laps ei saa aru, et peab tulema koju. Hooldusõigused on nii minul kui lapse isal. Mul teise mehega kaks väikest last. Eks isa arvab, kuna meil ühiseid lapsi kolm esimese mehega (17 a, 18 a ja 11 a), et kui võtab ka kolmanda lapse minult ära, hakkab saama suurepere toetust. Minu arust see ei ole õiglane, sest siiski mina olen kasvatanud 11 a last.

–––

Tere!

Aitäh pöördumise eest! Saan aru, et Teil on mure seoses 12-aastaseks saava tütre käitumisega. Kirjutate, et tüdruk käitub inetult ja ülbelt, paneb Teid valikute ette ning ei saa aru, et ta peab koju tulema. Teie lapse käitumise taga võib olla palju erinevaid põhjusi ning need leiavad lahenduse ainult sel juhul, kui põhjused ära tuntakse ja nendega vastavalt tegeletakse. Reeglina pole last, kes ilma põhjuseta jookseb kodust ära. Selle põhjuseks on tihtipeale võimetus oma muret teisel viisil lahendada.

Kirjeldate, et Teie perega tegeleb lastekaitse spetsialist. Kas Te olete koos temaga mõelnud tütre häiriva käitumise põhjustele? Kas kodune keskkond on stabiilne ja turvaline? Kas laps saab piisavalt individuaalset tähelepanu? Kas peres on midagi, mis tekitab pingeid? …
Proovige koostöös lastekaitse spetsialistiga leida lapsele üks spetsialist (näiteks psühholoog), keda tüdruk saab usaldada ja talle oma mure ära rääkida.

Usalduslik lapse ja vanema suhe ennetab probleeme ning ootamatuid kodust ärajooksmisi. Tundke huvi oma lapse tegemiste vastu ja suhtuge tema valikutesse lugupidavalt, aidake tal vaba aega täita ning leidke lihtsalt tema jaoks aega. Teie tütar peab tundma, et tal on olemas kodu, kus on turvaline olla ja kuhu teda alati oodatakse tagasi.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

14.08.2023

Tere! Mure 5-aastase tüdruku pärast, kes kurdab tihti, et tal ei ole lasteaias ühtegi sõpra. Tavaliselt räägib ta seda vahetult enne magamajäämist, nt kurdab, et teine tüdruk (nimetab nime), kes meil hiljuti ka külas käis, ei vaadanud minu tütre poolegi lasteaias või et teised tüdrukud mängisid omavahel, kuid tema oli kurb, et teda mängu ei kutsutud. Samuti toob näite, et tüdruk, kellega talle meeldib koos mängida, mängib minu tütrega vaid seni, kuni selle teise “suuremad sõbrad” lasteaeda jõuavad ja siis jääb minu tütar kõrvale. Tüdruk on mul igati nutikas ja tore, aga vaoshoitud loomuga. Olen lasteaia õpetajatega rääkinud, kuid nemad probleemi ei näe, ütlevad vaid, et mu tüdruk mängib tihti üksi, et küllap talle meeldib nii. Lapsel on veel selline komme, et kui teised hüüavad talle “tšau”, siis ta ei vasta/ignoreerib. Seega oletan, et ilmselt on ta ise lasteaias teiste suhtes pisut liiga ignorantne – ei otsi ise kontakti ja seetõttu ka kõrvale jäetud (täpselt ma ei tea). Samas sünnipäevadel ei ole ma täheldanud, et teised lapsed minu oma tõrjuks meelega. Sugulaste lastega mängib mu laps ilusti koos. Samas on mure suur, sest laps näib tõesti õnnetu. Mida teha? Kas rühma vahetamine oleks mõistlik?

–––

Tere!

Olete mures oma tütre pärast, kes tihti kurdab, et tal pole lasteaias sõpru. Teie lapse vanuses tekivad esimesed teadvustatud sõbrasuhted. Sõpru valitakse ja eelistatakse teistele lastele.

Soovitan igakülgselt toetada oma last:

  • Peegeldage temale tundeid ja normaliseerige neid. „Sa olid kurb, sest teised tüdrukud pole sind mängu kutsunud. Ma oleksin samuti väga kurb olnud.“
  • Selgitage talle, et ta on väga vahva laps ja võimalik, et pole veel sobivaid lapsi kohanud. Siinkohal on võimalik ka lapse käest küsida, kas ta sooviks rühma vahetada. Ühest küljest see annaks lapsele võimaluse alustada algusest, teisest küljest peaks ta uuesti harjuma õpetajate ja lastega. Teie olete oma lapse ekspert ja teate kõike paremini, mida Teie laps vajab.
  • Mõelge koos läbi, millega ta võib üksi tegeleda – raamatuid vaadata, ehitada liivalossi, joonistada liiva peale… Ning kui ta vajab täiskasvanu abi, siis kuidas ta võiks õpetajale märku anda, et ta soovib õpetaja või teiste lastega mängida.
  • Õpetage talle ka ise, kuidas teiste lastega kontakti võtta ja neid mängima kutsuda. Andke talle konkreetseid laused, mida võiks öelda – kuidas ta võiks minna ja paluda viisakalt ennast mängu võtta. Kui laps katsetab, siis kiitke teda selle eest. Öelge talle, et ta on väga julge suhtleja!
  • Arutage lapsega, mida võiks teistele lastele öelda, kuidas teretada, kuidas mänge välja pakkuda, kuidas öelda, et lapsele ei sobi see mäng jne. Rääkige lapsega sõprusest ja sellest, mida laps sõpruse juures oluliseks peab jms. Abiks võiks olla Felicity Brooksi raamat „Räägime sõprusest“.
  • Alustage väikestest sammudest – lasteaias on suur seltskond, kahekesi-kolmekesi on kergem suhelda. Mida rohkem on tal kontakte eakaaslastega, seda rohkem on ka võimalusi eduks.

Edu Teile!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

14.08.2023

Tere
Esimene laps, kuueaastane, ärritub kergesti. Teeb pidevalt pahandust, näiteks külas käies loobib salaja aknast asju välja. Kallab voodisse teki alla lõhnaõli ja kreemid kokku.
Kui uurida, et miks nii tegid, väidab, et pole teinud. Samuti kakleb endast noorema õega, kes on kohe neljane. Ajab süüd õe kaela või siis, kui miskit ei õnnestu, on süüdi õde, sest õde vaatas teda ja sellega segaski kõik ära.
Olukord on selline, kus ei julgegi lapsega kuhugi minna, miskit teha, sest hirm, et miskit teeb, on alati. Ja lahendust ei oska leida. Aiman, et asi on tähelepanus… Kodus on ka pingelised olukorrad olnud, ema-isa tülitsemine näiteks. Isa pidev äraolek nii päeval kui öösel, seoses tööga. Ema üksi kasvatamas lapsi ja samal ajal oodates kolmandat last.

–––

Tere!

Teid kurvastab, et Teie vanema lapse käitumine on tihtipeale ebasobilik ja seepärast Te ei julge lapsega kuhugi koos minna. Ise aimate, et asi on tähelepanus. Usun, et Teil on õigus. Kõik lapsed vajavad tähelepanu ja nende jaoks ei ole vahet, kas nad saavad positiivset või negatiivset tähelepanu. Tähelepanu on niivõrd oluline, et muudab intensiivsemaks mistahes käitumisviisi, isegi juhul kui vanema reaktsioon on laitev ja keelav. Positiivse tähelepanu põhimõte seisneb selles, et selle asemel, et last väära käitumise pärast karistada, pöörame tähelepanu hoopis heale käitumisele. Kiitus tekitab hea enesetunde ja kui laps saab täpsemalt teada, mille eest ta kiita saab, käitub ta tõenäoliselt üha paremini ka edaspidi.

Võtke aega ja mängige lapsega tema juhtimisel iga päev vähemalt 10–15 minutit. Ärge juhendage last, vaid proovige tema tegevusi matkida ning laske lapsel tegevusi välja mõelda ja mängu juhtida. Tunnustage lapse loovust ilma igasuguse kriitikata. Uuringud näitavad, et juba 10–15 minutit ühist mängu päevas loob vanema ja lapse vahel parema suhte kogu eluks.

Üks võimalus on ka sina-mina aja pakkumine. See tähendab, et nädalas on kindel aeg, millal toimetate koos vaid Teie ja laps. Selle mõte on sarnane – laps saab Teie jäägitu tähelepanu ning kogemuse, et ta on oluline ja armastatud. Kui laps saab piisavalt tähelepanu sobiva käitumise eest, siis ta ei pea enam rumalusi tegema tähelepanu saamiseks.

Kui laps ikkagi käitub ebasobivalt, siis peegeldage lapsele, kuidas tema käitumine Teile mõjub, kasutades minasõnumeid. Näiteks: „Ma olen õnnetu, sest mul pole enam kreemi ega lõhnaõli“.

Kui Teil kahe lapse kasvatamise kõrval on veidi vaba aega, siis soojalt soovitan vanemlusprogrammi „Imelised aastad“. Tegu on 4-kuulise programmiga vanematele, kes vajavad tuge ja soovivad õppida, kuidas laste kasvatamisega paremini toime tulla. Kohapeal on organiseeritud lastehoid. Rohkem infot: tarkvanem.ee/koolitused/imelised-aastad.

Soovin Teile eelkõige rahulikku meelt!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

14.08.2023

Tere
Laps saab augusti lõpus 2-aastaseks ja probleem on, et ta ei ole mitmeid nädalaid söönud normaalset toitu. Varasemalt sõi kõike, enam ei söö kartulit ega ühtegi teraviljatoodet. Hommikuti ei söö enam putru, vaid natuke puuvilja või piimaga krõbinaid, kohupiima ja jogurtit ka enam ei söö. Põhimõtteliselt kogu päeva sööb kas puuvilja või keedetud köögivilja, viinerit natukene, lastebatoone, laste maisikrõbinaid, vahel harva ka jäätist ning mõned korrad nädalas saab kõrrejooki ilma lisatud suhkruta. Et liha sööb natuke, kui on paneeringus tehtud. Mõistus otsas, ei oska enam midagi pakkuda talle. Pannkoogid on ka ta lemmikud. Kas oskate nõu anda, mida teha?

–––

Küsimusele vastab SA Tallinna Lastehaigla pediaatriakliiniku juhataja Reet Raukas:
„Väikelapseeas muutuvad lapsed vahel väga iseteadvateks ehk otsustavad valida, mida nad söövad. Kui laps praegu sööb päeva jooksul keedetud köögivilju ja puuvilju, lastebatoone, viinerit ja kõrrejooki, saab ta ilmselt oma päevase energiavajaduse kätte. Kui seejuures ta kakab igapäevaselt, ei peaks toiduenergiast puudu jääma. Soovitan jälgida, et toite, mida ta on nõus sööma, pakutaks söögiaegadel, näiteks lastebatooni ja maisikrõbinaid hommikusöögiks pudru asemel. Kui siia juurde veidi piimatooteid (jogurtit, keefirit, piima) ka õnnestub pakkuda, on hästi. Toidukordade vahel pakkuda joogiks puhast vett. Jätaksin praegu üldse mahla menüüst välja. Lõunasöögiks saab teha (värvilisi) keedetud köögivilju paneeringus lihaga, siin saab pakkuda erinevaid lihasid – nii kana-, veise- kui sealiha ja kala. Õhtusöögiks võib pakkuda pannkooke, millele saab lisada erinevaid katteid. Võibolla on laps praegu teraviljatootena nõus sööma hoopis võileibu erinevate katetega.
Pidage mõne päeva jooksul toidupäevikut, kuhu panete kirja nii söödud toidu kui toidu kogused, võibolla ei olegi need nii väikesed.
Toidukordade vahel proovige mitte lubada näksimist.
Serveerige toitu söömisele kutsuvalt – köögiviljad on praegu hästi värvilised, nende vahele saab poetada liha. Või tehke kotlette/lihapalle köögiviljalisandiga.“

Kõike head soovides
tarkvanem.ee meeskond

22.07.2023

Tere! Läksin oma pikaaegsest elukaaslasest viis aastat tagasi lahku ja olen nüüdseks leidnud ka uue kaaslase. Eelmises kooselust on peagi 16-aastaseks saav tütar. Kolm aastat tagasi leidsin uue kaaslase, kellega on meil omavahel kõik väga hästi. Otsustasime kokku kolida, enne rääkides ka sellest oma lapsega. Kõik oli korras, kuid nüüd laps teatas, et talle ikka väga ei sobi. Põhjus selles, et laps kapriisitses mingil hetkel väga kõvasti (eks ise olen ära hellitanud) ja uus kaaslane julges talle öelda, et selline käitumine ei sobi. Nüüd on laps võtnud hoiaku, et ma saan ka üksi väga hästi hakkama ja mul ei ole mingit meest oma ellu vaja. Proovisin seletada, et ta ei saa panna mind mulle kahe väga olulise inimese vahel valima. Põhimõtteliselt seisan valiku ees, kas laps või mees. Laps elab suurema osa ajast minuga, isa juures käib nädalavahetustel. Vahel on olnud ka pikemalt ja nüüd soovib samuti pikemalt isa juures olla, sest tal ei ole olnud väga võimalust isaga olla. Isal on uus naine, uus laps . Olen lapsele öelnud, et tema on ja jääb alati kõige olulisemaks inimeseks minu elus, kuid ta ei saa mind panna valiku ette, kas tema või minu mees. Kui isa uue kaaslasega kohe pärast meie lahkuminekut kokku kolis, oli tal tõrge ka isa uue naise vastu, kuid on olukorraga leppinud. Eks see on ka minu suur töö olnud, et tal isaga suhted säiliksid ja olen seletanud, et täiskasvanud inimesed vajavad samuti endale kaaslast kõrvale nagu lapsed sõpru. Ja et lapse ja tema ema-isa või mehe ja naise suhted on erinevad ning laps on ja jääb oma vanematele elu lõpuni kõige olulisemaks, ükskõik mis ka ei oleks. Ühest küljest saab ta aru, teisest küljest aga ei mõista, miks mul on üldse oma ellu kaaslast vaja.

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest!
Uue peremudeliga kohanemine võtab kõikidel osapooltel vähemalt paar aastat aega. Nooremad lapsed võtavad oma vanema uue partneri kergemini omaks, teismelised vajavad rohkem aega. Lisaks on Teie tütar ise suures muutumises (intellektuaalselt, kehaliselt, hormonaalselt) ning tal võib olla õigustatud ootus, et vähemalt kodune keskkond püsib muutumatu. Tüdrukul peaks olema teadmine, et maailmas kõik muutub ja läheb mööda. Nii mööduvad ka tema elufaasid, võimalik, et muutub ka tema negatiivne suhtumine ema uude elukaaslasesse. Soovitan tema tundeid normaliseerida ja anda talle märku, et suudate välja kannatada tema mõtted („Armastan sind ka siis, kui sa pole minu valikuga rahul“). Samas ei pea tema tujude järgi oma käitumist kujundama. Elus on loomulik, et inimesel on samaaegselt mitu rolli – Teie olete korraga tütrele ema, kaaslasele naine. Kõik inimesed tegutsevad pideval paralleelselt mitmes rollis ega pea valikuid tegema. Võib olla tasub rääkida tütrega sellest, et ka temal on praegu ja ka tulevikus mitu rolli ning see on normaalne. Võite proovida veeta aega tütrega eraldi ja uue kaaslasega eraldi, et laps saaks saaks üks ühele suhtlust ja jagamatut tähelepanu ning samas õpiks ema jagama. Kui see mure ei lahene, siis tasub võtta ühendust pereterapeudiga.

Edu!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

29.06.2023

Tere! 13 a noormees väristab või raputab viimasel ajal oma käsi. Veel mõned nädalad tagasi tundus, et ta teeb seda siis, kui on ärevil, aga nüüd teeb pidevalt. Ise selgitab, et tal on mingi vajadus seda teha, kuid ei oska selgitada. Millest selline käte raputamine võib olla tingitud ja kas peaks pöörduma arsti poole?

–––

Tere!

Saan aru, et Teie poeg on väristab ja raputab oma käsi juba mitu nädalat. Põhjuste otsimine kirja teel pole tõhus. Kui käte raputamine kiirelt ei möödu, on mõistlik pöörduda oma perearsti vastuvõtule. Perearst suunab uuringutele ja eriarsti vastuvõtule.

Tugevat tervist soovides
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

 

28.06.2023

Tere
Last hammustatakse ja küünistatakse pidevalt lasteaias. Probleem on kestnud kaks aastat. Minu kaks 4-aastast last käivad lasteaias ja samas rühmas olev tütarlaps alatasa hammustab ühte minu tütardest. Minu laps ei provotseeri ega anna kuidagi hammustamiseks põhjust. Mängu käigus lihtsalt hammustab, nii kätest kui näolt. Hammustada saanud laps on kurb, süüdistab ennast, et tema ei teinud midagj ja mängukaaslane tuli ja hammustas (see ei ole kerge näksamine, vaid tugev hammustus, läbi paksu jope nii, et käsi on turses, hematoom ja valutab). Õpetaja sõnul probleemse lapse vanemad tegelevad probleemiga ja kaasatud on sotsiaalpedagoog, kahjuks tulemusi ei näe. Ikka ja jälle tuleb minu laps koju, hambajäljed kehal. Sellest on häiritud ka samas rühmas käiv minu teine laps, kes näeb pidevalt, et õele tehakse haiget. Ta elab seda kõike samamoodi üle kui laps, kellele haiget tehakse. Haiget saanud laps nutab õhtuti, et hammustatud koht valutab, käel on hematoom ja hambajäljed.
Minu küsimus on, kas sellise probleemiga on lapsevanemal ka õigus midagi ette võtta, et oma lapsi kaitsta? Minu laps ei ole ainus, kes kiusamise all kannatab. Kiusaja lapse vanemad on vaid Facebooki teel teatanud, et vabandavad nende ees, keda laps on hammustanud.
Minu mõlemad lapsed on stressis ja mures, et haiget tehakse, ei tea ju, kuidas see mõjutab minu laste edasist käitumist. Tekivad hirmud, trots lasteaeda minemise ees jne.
Millised on minu kui kannataja õigused?

Tänan

–––

Tere!

Aitäh pöördumise eest! Saan aru, et lasteaiakaaslane hammustab Teie tütart ning see olukord kestab juba kaks aastat. See kindlasti teeb kõigi elu valusaks ja raskeks.

Palun pöörduge lasteaia juhtkonna (direktor, õppealajuhataja) poole ja paluge olukorrale lahendus leida. Üks lahendusvõimalus on ümarlaua korraldamine, kuhu oleksid kutsutud kõik osapooled – tüdruku vanemad, õpetajad, sotsiaalpedagoog (ja teised lasteaias töötavad tugispetsialistid), vajadusel ka Teie piirkonna lastekaitse spetsialist.

Hammustamine tavaliselt tähendab, et laps ei oska veel piisavalt kasutada sõnu enda väljendamiseks ja ei oska oma vajadustest muul viisil teada anda. Loomulikult tuleb aga aidata lapsel õppida selliseid käitumisviise, mis oleksid lasteaiarühmas aktsepteeritavad ja oleksid austavad ka teiste laste vajaduste suhtes. Hammustamist on võimalik ka ennetada – ohtlikus ja etteaimatavas olukorras juhtida ning suunata tüdruku mänge ja tegevusi. Võimalik, et laps vajab rohkem tähelepanu. Kui lapsevanemad ja õpetajad saavad talle piisavalt tähelepanu ja tunnustust pakkuda, siis tasapisi kaob ka hammustamine.

Kui lasteaia juhtkond ei leia murele lahendust, siis oleks võimalik paluda oma lapsi üle viia teise rühma. Võimalik, et harjumine uue seltskonnaga võtab aega, aga vähemalt olete kindel, et kogetud füüsiline vägivald ei kordu. Olete oma laste ekspert ja saate hinnata, kas selline variant sobiks Teie tüdrukutele.

Kodus saate toetada oma tütart ja peegeldada tema tundeid. Võite lapsele näiteks öelda: „Ma olen väga kurb, et Maria hammustas sind. See oli kindlasti valus.“
Õpetage tütrele, et kui talle ei meeldi teiste laste käitumine (nt teine lööb või hammustab), siis ta julgelt ütleks „Mul on valus! / Sa teed mulle haiget! / Palun lõpeta!“ ja läheks mängima mujale. Julgustage pöörduda abi saamiseks õpetaja (täiskasvanu) poole. Lisaks rääkimisele saate ka mängus antud situatsiooni läbi mängida ja suunata mängu sellisel viisil, et see jätkuks kõigile turvalisel viisil.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

13.06.2023

Tere. Kirjeldan teile olukorda ning soovin teada, kuidas sellises olukorras käituda. 5-aastane poisslaps, kes on ülitundlik kõige selle osas, mis tal ihu vastas; on agressiivne olukordades, mis ei ole talle meele järele; sõnakuulmatu, kui keelata; puudulik empaatiavõime. Tal on ka kaksikvend, kellel selliseid omadusi ei ole. Laps, kes muret tekitab, oli üheksa päeva vanaema ja vanaisa juures, et saaks lasteaiast puhata. Tagasi tulles järgmisel hommikul enne lasteaeda hakkasid probleemid kuhjuma: ei olnud nõus midagi selga panema, ei tahtnud lasteaeda minna, nuttis, et tahab minuga kodus olla. Kallistasin, hoidsin süles, rahustasin. Midagi ei aidanud. Minul oli aga vaja tööle jõuda. Kodus oli ka isa, kellel ei olnud vaja tööle jõuda. Tahtsin lapsed ise lasteaeda viia, et pojale rõõmu teha. Kuidas oleks pidanud käituma, jätma lapse hüsteeriliselt koju isaga nutma (rahustamine ei aidanud) või siiski ootama, millal laps rahuneb ja alles siis lahkuma? Sel korral lahendasin asja nii, et ta sai põhimõtteliselt ühe oma tahtmise – multika – ning siis rahunes maha ja jäi isaga koju, et siis veidi hiljem lasteaeda minna.

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest!

Nii väikesed lapsed ei oska veel oma emotsioone juhtida ja ärritust maandada. Saate lapsele selgitada, et ärritumine on inimlik ja normaalne ning kirjeldada talle, kuidas sellega toime tulla. Üks võimalus on emotsionaalne juhendamine. Jälgige oma lapse emotsioone ning kirjeldage neid, nt „Tundub, et hakkad ärrituma“ või „Sa oled kurb“. Aja jooksul õpib laps oma tundeid nimetama ning suudab oma emotsioone sõnadesse panna, siis on palju väiksem tõenäosus, et ta elab oma negatiivseid emotsioone välja ebasobival viisil. Proovige õpetada lapsele rahunemise meetodeid, mis on eelkõige seotud sügava hingamisega. Harjutust on vaja teha läbi rahulikul ajal, selleks et emotsionaalsel hetkel ta juba oskaks vastavaid meetodeid kasutada. Arvestades sellega, et teil on kaksikutest poisid, soovitan õpetada, kuidas lennutada rakette Kuule – tõmban kopsun õhku täis ja puhun välja, kätega näidates, kuidas rakett taeva poole tõuseb (vajadusel vaadake videot – „rocket ship breathing“). Proovige oma tundeid samuti sõnastada ning vajadusel selgitada lapsele, et vajate rahunemiseks omaette olemist. Nii õpetate enda eeskujuga ka talle, kuidas ärritunud olekus käituda.

Kui see oskus on omandatud, siis jonni puhul, mis on pigem manipuleeriv, võib last rahulikult ignoreerida: vaadata mujale, lugeda uudiseid, lapsega mitte suhelda. Laps peab olema nägemisulatuses, et kui ta ebasoovitava käitumise lõpetab, siis saab talle taas tähelepanu pöörata, mängida ja kiita iga pisikese asja eest. Nii saate teha selge vahe – saad palju positiivset tähelepanu, kui käitud sobivalt. Kui tegemist on aga hädakisaga, siis rahuneda aitamine on igati hooliv tegevus. Kõik lapsed soovivad oma vanemate meeldida. Julgustan mõtlema, kui palju Te talle tähelepanu pöörate siis, kui ta hästi käitub (rahulikult mängib, täidab korraldusi, viisakalt vestleb jms), võrreldes sellega, kui palju ta tähelepanu saab, kui halvasti käitub. Igasugune tähelepanu on tähelepanu ja see on just see, mida laps pidevalt oma vanematelt otsib. Kiitke rohkem sobiva käitumise eest, koos sellega väheneb ka „halb“ käitumine. Kiitma peaks järjepidevalt kõige selle eest, mis Teile meeldib.

Teie kirjeldatud hommikupoolikul laps sai väga palju tähelepanu (sh füüsilist kontakti ja multika) ebasobiva käitumise eest. Kui sama olukord kordub, siis proovige vastupidist – ignoreerige nii kaua kui ta jonnib ning kallistage, hoidke süles ja rääkige temaga, kui ta rahuneb maha. Proovige kasutada lauseid stiilis „Kui…, siis…“, nt „Kui sa riietud viie minutiga, siis saad viis minutit multikat vaadata“.

Kindlasti on oluline teha lapsega koos toredaid asju ehk mängida vähemalt 10–15 minutit päevas lapse poolt juhitud mängu. See tugevdab teie omavahelisi suhteid. Soovin edu!

Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

09.06.2023

Mu tütrel on pikemat aega käitumisega probleeme ja kool pole korras, hinded halvad, hilineb tundi või ei lähe üldse kooli. Ta ei austa oma vanemaid ega kooli personali.
Tuleb koju siis, kui ise heaks arvab, kõnedele ei vasta. Lõigub ennast ja on korduvalt ähvardanud enesetapuga. Lapse isaga ühist keelt ei leia. Mida teha?

–––

Tänan kirja eest! Teil on mure seoses teismelise tütrega, kellel on pikemat aega käitumisega probleeme. Teie väljakutse on nüüd tema uue arengufaasiga kohaneda ning leppida ka sellega, et teismelisega on rohkem konflikte ja vähem lähedust. Kui lapse käitumine on nii probleemne, siis võib arvata, et ta kannatab tõsiste emotsionaalsete raskuste all. Tundub, et see on ka enesevigastamise põhjus – neiu otsib enesevigastamisest oma tunnetele leevendust. Sellega võivad kaasnevad suured tujukõikumised, küsimused, miks ühte või teist asja on vaja teha ning suurenenud tundlikkus konfliktide osas. Võimalik, et ta tunneb, et teda ei mõisteta, et temaga ollakse liiga nõudlik.
Kas Te olete juba proovinud vestluse käigus uurida välja, mis tema käitumist põhjustab ja kuivõrd tema seda probleemina näeb? Olenevalt probleemi põhjustest on ka võimalikud lahendused erinevad. Oluline on, et ta ise hakkaks muresid sõnastama ja erinevaid lahendusi välja pakkuma. Lühikese kirja põhjal on raske mõista, millega on tegemist, kuid üks hüpotees on see, et tüdrukul võivad olla õpiraskused. Arusaadav, et kui õppimine on raske, siis polegi soovi kooli minna ja ennast seal halvasti tunda. Püüdke uurida tema mõtteid, vajadusi ja soove ning teha tütrega kokkuleppeid. Peegeldage talle tagasi seda, mida tütar räägib või tundub arvavat. See annab talle märku, et olete tema arvamusest huvitatud. Kuulamine aitab vastupanu ja tugevaid negatiivseid tundeid leevendada. Teismelisele ei sobi käskiv-keelav kõneviis, kuna nende iseseisvumise vajadus on nii suur, et lapsevanem pole enam autoriteet. Teismelisele sobib olla kaasatud temaga seotud aruteludesse ja otsustesse. Ehk mu esimene soovitus on tegeleda lähedaste suhete taastamisega. Rääkige tütrega oma murest avatult, kuid mitte süüdistatavalt ja kriitikavabalt. Tunnustage teda ka väikeste positiivsete sammude eest – et ta kooli läheb, ise hakkab õppima, tuleb koju kokkulepitud ajal, tuleb koju ühise õhtusöögi ajaks… Tal on vaja end pere seltsis tunda sellisena, kes on tore ja kellel (kasvõi mõned) asjad õnnestuvad.
Kas Teie tütre koolis on koolipsühholoog olemas? Tema võiks olla esimene valik, kelle poole pöörduda. Kui koolis ei ole või kui tütar ei usalda koolipsühholoogi, siis võib abi otsida ka väljaspool haridussüsteemi. Vajadusel pöörduge Teie piirkonna lastekaitsespetsialisti poole, neil on kindlasti olemas teenusepakkujate kontaktandmed. Psühholoog võiks aidata katkenud sidemeid lapse ja vanema vahel taastada. Enesetapuga ähvardamine võib, aga ei pruugi olla manipuleeriv ehk tähelepanu otsiv käitumine. Enesetapumõtete puhul on vaja pöörduda psühhiaatri poole, kuna seisund on tõsine ja võib olla eluohtlik ning suitsiidimõtete taga on sageli muu psühhiaatriline probleem. Soovin kõigepealt registreerida vaimse tervise õe vastuvõtule, kes hindab tüdruku seisundit ja vajadusel suunab psühhiaatri juurde.
Vahel on teismeiga keeruline ja valus, aga see vanus pole igavene. Olge kannatlik ja järjekindel. Edu Teile!

Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

09.06.2023

Tervist, mul on küsimus!
Ma tegin 15–16aastasena kõige rohkem veipe ja neid ühekordseid veipe. Praegu olen 17aastane ja teen veipe väga vähe, palju vähemaks on jäänud juba see tarvitamine. Tahtsin küsida, kui ma 18aastaselt või enne ära lõpetan selle tegevuse, et kas siis vähki ei tule või mis vanuselt see vähk võib tulla?

–––

Tere ja aitäh küsimuse eest! Kuigi veipimise pikaajaliste mõjude kohta ei ole veel palju andmeid, siis tõepoolest on teada, et veipimine suurendab võimalust haigestuda vähki. See ei tähenda, et see kindlasti siis ka toimub, ning ei saa öelda ka mingit kindlat tähtaega, mille jooksul see kas juhtub või juhtumata jääb. Lisaks vähki haigestumise riski suurenemisele aga on e-sigarettidel veel hulgaliselt muid tervist kahjustavaid mõjusid (kui tahad täpsemalt teada, siis loe siit: tubakainfo.ee/mis-on-sigaretis/e-sigaret), seetõttu igal juhul soovitame Sul veipimine maha jätta. Võid pöörduda ka näiteks enda perearsti poole, et terviseriske arutada.

Kõike head soovides
tarkvanem.ee meeskond

29.05.2023

Tere! 2,5-aastane laps kardab teisi lapsi. Peamiselt väljandub see selles, et ta ei võta lasteaias rühmategevustest osa. Ta on nüüdseks käinud 8 kuud lasteaias. Kodus tahab ta kõik laulud-tantsud ette näidata, aga lasteaias istub alati üksi nurgas. Kui küsida, kas ta tahab ka teiste lastega koos laulda, siis vastab: “Ükskord teeb / siis kui suureks kasvab, siis proovib”. Kuidas julgustada last, kuna näha on, et talle väga meeldivad rühmategevused? Kardab ka väga palju muid asju (vihm, koerad, klounid jne).

–––

Tere!

Lastel on erinevates vanusefaasides omajagu ärevust, mõnel lapsel on hirme rohkem ja vajadus turvatunde järele suurem. Lisaks vahel piisab mõnest üksikust negatiivsest ebameeldivast kogemusest, et selline negatiivne seos rühma tegevustega tekiks. Paljud lapsed ei taha lasteaias esineda, nagu ka paljud täiskasvanud. Võtke seda tema eripärana ning julgustage, kinnitage, et ta saab hästi hakkama. Lapsel on vaja tunda, et tema tundeid võetakse tõsiselt. Tunne, et keegi mõistab, on iga inimese jaoks kergendav. Äreva lapse puhul on kehaline kontakt asendamatu.

Peegeldage lapsele tagasi tema tundeid ja käitumist. Näiteks „Sa kardad koeri, aga ema on kõrval ja vajadusel kaitseb sind, ma olen sinuga“ või „Kui mul oleks selline uni, siis mina samuti kardaks“. Aitab ka normaliseerimine, et kõik inimesed tunnevad hirmu, aga enamasti sellel pole alust. Rahulikul hetkel mõelge lapsega, mis aitab hirmusid minema ajada. Näiteks võib proovida hirmu voolida, joonistada või meisterdada karbi, kuhu hirmus sisse elama panna; ebameeldivad unenäod võite uputada WC-potti. Rahustavalt mõjub ka see, kui panna käed külma vee alla.
Eraldi sooviksin välja tuua hingamisharjutusi, kuna see on põhiline meetod ärevuse maandamiseks. Soovitan tutvustada lapsele Vaikuseminutite audioharjutusi.
Eelnimetatud soovitused ei lahenda Teie muret, vaid laps omandab nippe, mille abil ise oma tundeid juhtida.

Lasteaiaga seotud muresid ei saa lahendada vanemad üksi. Kas Te olete õpetajatega nõud pidanud? Leppige õpetajatega kokku, et edaspidi Teie ja õpetajad prooviksid märgata edusamme ja tunnustada lapse pingutust: „Oled vapper! Oled väga julge laps! Mulle meeldib, et sa proovid…“. Iseseisvus annab lapsele enesekindlust ning võib aidata tal hirme leevendada.
Väljaspool lasteaeda on võimalik proovida liiva- ja saviteraapiat.

Püüdke ka ise jääda rahulikuks, see rahustab Teie last.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

29.05.2023

Mure selles, et 13-aastane neiu lõigub end ja ei taha üldse rääkida enam. Kuhu peaks pöörduma?

–––

Tere!
Tänan kirja eest!
Võib ainult oletada, et neiul on olnud suuri muresid ja südamevalu, mida ta välja ei kannata, see võiks selgitada lõikumist. Enesevigastamisel võib olla mitmeid põhjuseid. Mõned ütlevad, et füüsiline valu leevendab mõneks hetkeks emotsionaalset valu ning enesekahjustamine muutub negatiivsete emotsioonidega toimetuleku strateegiaks.

Neiul on vaja kedagi, keda võiks usaldada sellega, mida ta tegelikult mõtleb ja tunneb. Saan aru, et olete proovinud talle n-ö usaldusisik olla. Kui ta vähemalt midagi räägib, siis kuulake teda, peegeldage ta tundeid. Kuulamise juurde ei kuulu moraalilugemine, lohutamine ja nõuanded. Oluline on näidata, et ta mõtted, tunded ja mured on tähtsad ning et te olete ta jaoks olemas. Just mõistmise puudus on tihti see, mis paneb noort inimest enesekahjustavalt käituma.

Soovitan pöörduda ka psühholoogi ja vajadusel psühhiaatri poole.

  • Kui lapse koolis on olemas psühholoog, siis võib pöörduda tema poole.
  • Teine variant on pöörduda Teie piirkonna lastekaitsespetsialisti poole, kuna paljudes omavalitsustes on olemas lepingulised partnerid.
  • Perearst saab suunata psühholoogi vastuvõtule teraapiafondi kaudu.

Lisaks:
Lugemissoovitus neiule: https://peaasi.ee/kuidas-ennast-aidata/
Lugemissoovitus lapsevanemale: Isabelle Filliozat „See on hullem, kui ma kartsin!“

Soovin Teile edu ja tänan, et otsite abi!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

26.05.2023

Tere. Elan lapse emaga lahus ja kuni aasta tagasi laps elas nädal/nädal graafiku alusel ilusti. Viimasel külastusel aasta tagasi 12 a laps jättis minu juurde tulemata, sest minu käitumine põhjustab lapsele trauma. Laps hakkas ema jutu järgi käima terapeudi juures. Minu küsimus on, kuidas ma saaks terapeudiga suhelda, sest terapeudi väitel ei ole ta kohustatud mulle andma ülevaadet, mis murega laps tema juures käib ja kuidas tal ravi läheb ning kui tihti laps teraapias käib.

–––

Tere!
Aitäh pöördumise eest!
Üks terapeutide eetikakoodeksi põhipunkte on konfidentsiaalsus. See tähendab, et terapeudi ülesanne on kaitsta talle avaldatud isiklikku informatsiooni ning mitte avaldada saadud informatsiooni ilma kliendi nõusolekuta. Konfidentsiaalsust võib murda ainult seaduses ettenähtud juhtudel – kui on tekkinud oht kellegi tervisele või elule. Muudel juhtudel ei tohi terapeut mitte mingit infot inimese kohta avaldada. Seega Teie lapse terapeudi vastus on korrektne.

Igal vanemal on õigus ja kohustus oma lapsega suhelda. Lapsel seevastu on õigus vanemaga suhelda, kohustust vanemaga suhelda lapsel ei ole. Proovige oma tütrega suhteid taastada – kutsuge teda piknikule, kohvikusse, kontserdile… Teemat võib arutada ka lapse emaga ning kui omal jõul hea lahenduseni ei jõua, siis võtke ühendust oma piirkonna lapse heaolu spetsialistiga.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

26.05.2023

Tere. Sooviksin väga teilt nõu saada. Nimelt on mul mure 5-aastase tüdrukuga, kes arvab, et ta on ”maailma naba” ja võib kõike teha ja öelda. Täna rääkis kasvataja, et minu laps ütles ühele õpetajale, et ta on inetu, ja pärast, kui see õpetaja ütles selle ära klassiõpetajale, siis minu laps ütles, et õpetajale ütles enne (muidugi on see vale). Ja kui õpetaja ütles, et palun ära valeta, siis laps oli käed risti pannud kõhule ja öelnud, et mind ei huvita, peaasi et mu sõbrad mind usuvad. (Meil on valetamisega väga suured mured.) 5-aastane tüdruk sahmerdab juba poistega rühmas. Oleme korduval temaga nendest asjadest rääkinud ja seletanud, miks nii teha ei tohi, aga kasu pole midagi. Ja nüüd ma olengi täiesti nõutu ja ei oska midagi ette võtta. Mul on jäänud mulje, et talle meeldib, kui ta teeb rumalusi ja teised lapsed naeravad selle peale. Ja tõesti olen väga kurb ja tunne on, et olen kasvatamises läbikukkunud,

–––

Tere!
Kõik lapsed naudivad tähelepanu ning tundub, et tüdruku ebakohane käitumine võib olla tingitud tähelepanuvajadusest. Laste jaoks ei ole vahet, kas nad saavad positiivset või negatiivset tähelepanu. Tähelepanu on niivõrd oluline, et muudab intensiivsemaks mistahes käitumisviisi, isegi juhul kui reaktsioon on laitev ja keelav.

Positiivse tähelepanu põhimõte seisneb selles, et selle asemel, et last väära käitumise pärast karistada, pöörame tähelepanu hoopis heale käitumisele. Kiitus tekitab hea enesetunde ning kui laps saab täpsemalt teada, mille eest ta kiita saab, käitub ta tõenäoliselt üha paremini ka edaspidi.

Palun mõelge, kas laps on saanud vanematelt piisavalt jagamatut tähelepanu ja regulaarselt üks ühele mängimist sellisel moel, nagu tema seda soovib ja vajab. Oluline on mängida lapsega vähemalt 10–15 minutit päevas. Julgustan alustada uue rituaaliga – võtke aega ja mängige lapsega iga päev vähemalt 10 minutit, samal ajal tuleb jätta muu tegevus kõrvale ja suunata oma tähelepanu 100% lapsele. Mängu käigus on vaja loobuda juhendaja rollist, et lasta lapsel ise tegevusi välja mõelda ja protsessi juhtida. Tunnustage lapse ideid ja loovust ilma igasuguse kriitika tegemiseta, julgustage last ise oma probleeme lahendama ning kirjeldage sõnadega seda, mida näete last tegemas. Uuringud näitavad, et juba 10–15 minutit ühist mängu päevad loob vanema ja lapse vahel parema suhte kogu eluks.

Üks võimalus on ka sina-mina aja pakkumine. See tähendab, et nädalas on kindel aeg, millal toimetate koos vaid Teie ja laps. Selle mõte on sarnane – laps saab Teie jäägitu tähelepanu ning kogemuse, et ta on oluline ja armastatud. Kui laps saab piisavalt tähelepanu sobiva käitumise eest, siis ta ei pea enam rumalusi tegema tähelepanu saamiseks.

Mainite, et peres on suured mured valetamisega. Tuleks kõigepealt mõelda, mis seda põhjustab ja mida laps valega saavutada soovib. Tihtipeale on põhjuseks reeglid, mis on paika pandud ilma last ära kuulamata ja valetamisega üritab laps vältida pahandusi. Ärge mõelge karistusi välja, kuna karistused ainult suurendavad valetamise tõenäosust, vaid peegeldage lapsele, kuidas tema käitumine teile mõjub. Näiteks: „Ma olen kurb/abitu/segaduses, kuna sa ei ütle mulle, mis tegelikult juhtus“. Minasõnum peab olema siiras ehk peate aus olema tunnete osas, mis Teis lapse käitumine tekitab. Edasi aidake lapsel ennast avada, jäädes seejuures rahulikuks. Oluline sõnum, mida lapsele edastada – olete tema pärast mures.

Soovin Teile eelkõige rahulikku meelt!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

26.05.2023

Tere. Mul on 5-aastane poeg, kelle puhul suur mure seoses sellega, et kui läheme kusagile külla või lihtsalt saab sõpradega kokku ja just siis, kui kahekesi on, tahab nokut näidata ja palub teisel lapsel ka oma nokut või tussut näidata ning isegi katsumisi on olnud. Oleme pikalt ja rahulikult seletanud lapsele, et kui tahad ja tunned huvi noku vastu, siis katsu või uuri seda, aga oma toas, mitte teiste juures. Ja et teistele pole ilus oma nokut/peput näidata, et kõigil on oma noku/tussu jne, aga need on sinu omad ja neid ei näidata niisama teistele. Iga kord tundub, et saab jutust aru ja lubab mitte teistele näidata jne. Aga jälle, kui kusagil mingi lapsega kahekesi on, õpetab talle ja tahab näidata jne. Viimane kord, kui seda tegi, läksid asjad juba kaugemale. Pissis sõbraga koos püsti kõrvuti ja isegi oli sõbra nähes kakanud kuidagi püsti. Lihtsalt ei julgegi enam kahekesi kellegagi jätta, kuna ei tea, kui kaugele või mida rumalat veel pähe tuleb. Piinlik, kui teised vanemad kirjutavad, et minu laps palus nende lapsel püksid alla tõmmata, et näidata oma tussut/nokut. Kodus ise ei näpi ennast ega uuri, lihtsalt kui paljas satub olema, siis väristab nokut/peput ja naerab. Ja vahel lihtsalt teeb pepu-/nokunalju. Et katsub mind pepust või vajutab tissile. Minu arust on see juba aasta aega kestnud kindlasti, kui teistega koos olles tahab näidata kehaosi.

–––

Tere!
Aitäh pöördumise eest!
Koolieelses eas lapsed tunnevad enda ja teiste kehade vastu suurt huvi. 5-aastane mõtiskleb kehaosade ja nende otstarbe kohta, mida kehaga saab teha. Oma suguelundite katsumine ja näitamine on osa sellest protsessist. Viieaastaselt ei omista lapsed oma genitaalidele veel seksuaalset funktsiooni. Sedasorti käitumist ei tohi karistada ja sellele ülimalt emotsionaalselt reageerida (sest kinnistub see käitumine, millele tähelepanu pöörate!). Laps alles õpib eri olukordades sobivat käitumist ja läheduse väljendamist. Reageerige rahulikult ja püüdke teda mitte häbistada, et ta oma keha avastab. Lapsele võiks seletada, et tema keha on tema oma ja see on tähtis ning oma nokut ei pea tingimata teistele näitama. Proovige aktsepteerida ja kiita teda soovitud käitumise eest, siis laps õpib, et teistsuguse käitumise eest on võimalik saada isegi rohkem tähelepanu. Näiteks kui lapsel on suur soov kehaosi võrrelda, siis rääkige temaga pikkusest, juukse- ja silmavärvist, riietusest…

On oluline, et poiss õpiks, kus on piirid. Õpetage enda ja teiste enesemääramisõigust: kust võib kedagi puudutada. Õpetage, et puudutus ei tohiks tekitada halba tunnet. Tasub mainida, et lapsel on õigus keelduda halvast puudutusest ja sellest tuleb rääkida usaldusväärsele täiskasvanule.

  • Selleks, et normatiivset, tähelepanuvajavat või kohest sekkumist vajavat seksuaalkäitumist ära tunda, on koostatud lapse mitte-eakohase seksuaalkäitumise baromeeter. Murebaromeeter on juhis, mille järgi otsustada, kas lapse või teismelise käitumine peaks muret tekitama ja millal sekkuda.
  • Raamatu „Mina olen enda oma“ eesmärk on toetada lapse positiivse enesehinnangu kujunemist, samuti annab trükis lastele teadmisi keha arengust ja piiride seadmisest. Lood raamatus räägivad oma keha austamisest, soovitud ja soovimatutest puudutustest, sobilikust sõnakasutusest keha ja seksuaalsuse kohta, tunnete väljendamisest, seksuaalsest arengust, väärkohtlemisest, rasedusest ja sünnist, võõraga kaasa minemisest, turvalisest internetikasutusest ja elust kärgperes.

Kinnitan, et selles eas on niisugune käitumine veel normaalne, kuid lapsele tasub piiride austamist õpetada ning selgitada, et kedagi tohib puudutada vaid siis, kui ta on luba küsinud ja teine inimene on loa andnud. Kui mure ei lahene, küsige nõu seksuaalsusega tegelevate psühholoogide käest.
Soovitan Teil tasapisi neid teemasid käsitleda ja ise rahulikuks jääda!

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

26.05.2023

Mis vanuses saan teha tööd raha eest?

–––

Tere!

Töölepingu saab sõlmida lapsega alates 7. eluaastast. Kui oled 7–17-aastane noor, siis tea, et enne töölepingu sõlmimist on vaja, et avaldaksid soovi tööle asuda ja sinu seaduslikud esindajad (ema või isa) oleksid sellega nõus.

Töötamise võimaluste kohta saad täpsemalt lugeda Tööelu portaalist:  https://www.tooelu.ee/et/54/alaealise-toolevotmine#alaealise-toolevotmine

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

17.05.2023

Tere
Soovin kõrvalpilku, kuidas suhtuda enda tütre motivatsioonipuudusesse. Ta ei pinguta. Kehalises kasvatuses sain just märkuse “Ei suuda joosta järjest 400 meetrit. Ei pinguta.” Samas kodus on aktiivne, varem pole tal liikumisega probleemi olnud, tõsi, lasteaias ei meeldinud talle pikki ringe joosta ja võistlusmängudes osaleda. Kui aga ütlesin, et lähme proovime koos selle staadioniringi ära joosta, oli ta kohe nõus ja lisas, et saame peale seda ka välivõimlemisalal võimelda.
Eile käisin muusikakooli kevadkontserdil, kus ta osales ühislaulus, aga oli ainuke, kes individuaalselt ei laulnud. Õpetaja tuli ise juurde ja ütles, et ta tahab tunnis niisama laulda ning ei pinguta eriti. Kui ma küsisin tütrelt, et miks ta ei pinguta, oli tema vastus, et see on nii igav, ta ei taha olla perfektne ja teha asju nii, nagu peab. Samas on ta musikaalne ja õpetaja ütles, et kui ta näeks rohkem vaeva, siis tasuks tal kindlasti jätkata. Lisan ka, et talle meeldib laulda ja ka koolis on ta muusika eriklassis.
Ka kooli puhul kurdab ta, et ained on igavad, ainult istu ja kuula.
Kui näiteks leian ise huvitavaid töölehti, viise, kuidas matemaatikat või eesti keelt õppida, on ta väga krapsakas. Kui teeme ülesandeid töövihikust (peamine õppemeetod), siis tihti kirjutab ta lihtsalt suvalised vastused, kuigi ma tean, et ta teab vastuseid.
Kuna esimene kooliaasta ei ole meile meeldiv kogemus olnud, siis oleme ka psühholoogi juures käinud, kuna ta kippus tunnis pigem joonistama ja unistama. Vestlesin psühholoogiga enne ka ise ja ta lubas vaadata, ehk on tal ATH, aga seda tal ei täheldatud.
Mulle küll endale tundub, et ehk need õppemeetodid lihtsalt pole talle, aga tihti tekib tunne, nagu ma vabandaksin teda koguaeg välja… Ehk meie vanematena teeme midagi valesti või tal on midagi?
Samas, lisan, et ta ei ole laisk ja aitab kodus ning pakub ise abi. Meil on ka omad rutiinid, millest ta kinni peab ja kuigi vahel on ta trotslik, saab ta kohe aru, kui on läinud üle piiri.
Hetkel on ta waldorfkoolis proovipäeval ja seal meeldib talle väga. Aga mul on natuke hirm, et hea küll, vahetame kooli, aga meie poolt on probleem siiski sama.
Mida teie arvate? Tänan juba ette!

–––

Tere!
Aitäh pöördumise eest!
Esmalt proovige küsida lapselt endalt, mis teeb õppimise tema jaoks huvitavamaks ja mis vastumeelseks. Info kogumine aitab leida sobivad viisid lapse õppimissoovi toetamiseks.
Õppimotivatsiooni toetamiseks on oluline aidata last õppimise rutiiniga toimetulekul ja võimalusel teha sellest lapse jaoks põnev tegevus. Näiteks kui töövihiku harjutused on tehtud, siis vaadake koos üle, kuidas neid teadmisi on võimalik tavaelus rakendada (matemaatika – poeskäik, loodusõpetus – metsaretk, võõrkeel – võõrkeelne multikas) ja mänguliselt läbi proovida.
Lapsed vajavad täiskasvanute tähelepanu ja tunnustust. Tunnustama peaks mitte ainult saavutusi, vaid ka tema tegutsemist eesmärgi saavutamise nimel. Näiteks „See oli raske ülesanne, aga sa said hakkama! Mul on hea meel, et sa pühendusid sellele, olid keskendunud ja järjekindel“ või „Sa oled musikaalne tüdruk ja hea esineja. Ma nautisin Sinu esinemist.“
Võib proovida motiveerida mõne kokkuleppega – heade tulemuste eest tuleb tasu. Rääkige tütrega ja leppige reeglid kokku. Näiteks kui ta on muusikakoolis kaks korda nädalas keskendunud ja teeb õpetajaga kaasa, siis te lähete koos kohvikusse või teil on lauamängude õhtu. Ühesõnaga – planeerite huvitavaid tegevusi pereringis.
Samuti on abiks tütrele anda laiemat pilti, miks üldse on oluline õppimises pingutada ja mida see tulevikus anda võiks.
Koolivahetus võib Teie tütrele tõesti sobida. Teil on võimalus alustada puhtalt lehelt – soovitan vestelda oma lapse uue õpetajaga ja anda talle teada, millised tegevused motiveerivad last. Olete ju oma lapse ekspert! Proovige arutada koos õpetajaga, mida ühiselt teha, et tüdruku huvi õppimise vastu soodustada.

Olete vanemana väga hooliv ja loodetavasti leiate selle murele lahenduse.
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

16.05.2023

Tere
Mure on 3-aastase poja pärast, kes peagi saab 4. Hommikud enne lasteaeda minekut on tõeliselt kurnavad, sest pea iga päev algab riidessepanek ja minek suure kisaga või pigem jonniga, mis on läbilõikavalt vali ning selle tulemusena on endal ja lapsel kurb tuju. Algab see sellest, et ta ei saa ega taha ise riidesse, siis on sokid valesti ja kõik muud asjad ei sobi. Lähme sageli tülli. Saan aru, et pean ka rahulik olema, kuid see pahane hääl tuleb endast ikka lõpuks välja, sest kõigil kiire. Ilmselt oleks abi ka tõesti regulaarselt varajasest magamaminekust, kuid samas isegi, kui nüüd kevadel valge õhtuga proovime kell 21 voodisse saada, siis ega ta magama ei jää. Teeb enamasti kõike muud (keerab siia sinna, otsib kaisukaid, jutustab ja tahab nalja teha, olenemata sellest, et teda rahulikult suunata uneaja poole). Lõpuks võtab see kõik aega üle tunni ja teinekord isegi kaks, mis tähendab, et ka endal jääb aega väga väheks oma toimetusi teha. Laps saab tähelepanu ja temaga mängitakse, oleme palju õues ja teeme muid vigureid. Kõik on väga tore, aga need hommikused jonnihood, mis on regulaarsed, käivad lõpuks üle mõistuse.

–––

Tere!
Head käitumist aitab suurendada suuline tunnustus, millega märgatakse lapse edusamme ja püüdlusi millegi saavutamisel. Oluline on, et mittesoovitud käitumine ei pälviks rohkem tähelepanu (sh hääle tõstmine, noomimine, ähvardamine) kui soovitud käitumine.
Tundub, et Teie lapsele võiks sobida päevakava, preemiasüsteem ja taimeri kasutamine.
Koostage lapsele kindlate tegevustega päevakava. Kuna lapse maailm on tema enda jaoks ettearvamatu ja määramatu, siis on hea, kui laps teab, mis millele järgneb – see lisab turvalisust.
Teine võimalus on premeerimise süsteemi loomine, mille eesmärgiks on aidata laps iseseisva riietumise oskuse õppimisel raskest kohast üle. Leppige lapsega kokku, et kui ta hommikul riietub iseseisvalt, siis ta saab selle eest kleepsu. 3-aastast last võivad motiveerida kleepsud, võib aga teha kokkuleppe, et kui lapse tabelis on 4 kleepsu (mitte tingimata järjestikku saadud), saab laps väikese preemia. Nii on tal võimalus ka pärast ebaõnnestunud korda siiski preemia välja teenida. Preemia võiks olla midagi konkreetset: maiuspala, lisaeelised, vanemaga koos veedetud aeg. Põhimõtteks on see, et kõigepealt peab laps soovitult käituma ja siis antakse preemia. Seda piiri peab tähelepanelikult jälgima, sest lapsed oskavad hästi manipuleerida.
Premeerimise üheks osaks on lapse tunnustamine – vanemate ülesanne on anda lapsele positiivset tagasisidet ja kiita teda konkreetsete pingutuste eest. Õiges olukorras tunnustamine tugevdab lapse ja vanema vahelist sidet ja austust. Premeerimine on motivatsiooni lisamiseks, et lapsel oleks mille poole püüelda.
Premeerimise süsteemi järjepidev kasutamine toetab enesekontrolli arendamist ning annab lapsele tagasisidet selle kohta, mida ta teeb hästi.
Samuti proovige kasutada taimerit. See annab lapsele võimaluse võistelda ajaga – laps peab püüdma ennast kokkulepitud ajast kiiremini valmis saada. Sellele annab palju juurde Teie enda mängulisus ja soovi põnevust tekitada.
Proovige neid tehnikaid läbi. Loodan, et need lahendavad probleemi hommikuse valmissaamisega ning hoiavad ära Teie ja lapse vahelised tülisid hiljaksjäämise teemal.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

16.05.2023

Mure seisneb selles, et meie pere ainus laps, tütar, ei soovi lasteaias käia – mure pole nii terav terve lasteaias käimise perioodi olnudki. Ca üle nädala aja nutab ta absoluutselt igal hommikul ja õhtul (selgitab, et ta tahab minuga kogu aeg koos olla). Hommikuti venitab voodist välja tulemisega (kl 7.15 on äratus ning 7.30 ma lähen teda voodist välja tõstma, sest muidu jääme hiljaks), siis ei hakka ta end riietama, sest ükski riie ei sobi – asi lõppeb sellega, et me peame ta ise nn vägisi riidesse panema, et 7.55 umbes uksest välja astuda.

Ta käib lasteaias alates sellest, kui oli 2,4 aastane – E–R. Vahel harva on lasteaiast pausid seoses haigusega või teeme lihtsalt vaba päeva, sest tema tuju läheb liiga halvaks. Samas lõppenud talvel oli tal lasteaiast 6-nädalane paus (oli kodus isaga), sest oli haige ning siis oli terve lasteaed haige ja ei soovinud tervet last sinna viia. Hiljuti, enne praegust meeletut lasteaia vastuseisu oli tal 10-päevane puhkus, mil olime reisil. Samuti ei käinud ta eelmisel suvel lasteaias ning ka tulevasel suvel on tal terve suvi puhkus.
Lasteaia kohta küsimusi küsides ei saa ma aru, et seal oleks midagi pahasti. Põhjus näib olevat väga suures soovis minuga koos olla. Kui ütlen, et lastega on ju tore mängida, ütleb ta, et tahab ainult minuga mängida. Tuttavaid peresid vaadates julgen öelda, et ema ja isaga koos olla saab ta keskmisest lapsest kindlasti rohkem. Meie eelistus tegevustes on alati koos temaga ja tema juurest ööseks ära olen käinud umbes 4 korda tema elu jooksul ning need on olnud kuni 24-tunnised eemalolekud või vähem.

Ta on kindlasti nõrgema närvisüsteemiga laps, kui enamus temaealisi – seda ütles ka tema kohta teda imikueas läbi vaadanud arst, kelle poole pidevalt nutva lapse tõttu pöördusime. Nutmine, röökimine ja „mitte miski ei sobi“ on saatnud teda terve elu. Ja see on ka tõenäoliselt põhjus, miks me ei suuda jääda ka ise tema nuttude juures rahulikuks. Ja kui suudame, siis mitte kuidagi see olukorrale kaasa ei aita – ta ei tulegi voodist välja ega hakka end riietama. Hommikul pean ma sisuliselt ta enda küljest lahti rebima ja koos isaga uksest välja tõstma. Ta on täiesti endast väljast ja see ei paista olevat tavaline väike jonn. Ta jääb ukse taha kätega koputama ja nii peab ka abikaasa ta vastu tema tahtmist autosse tassima. Ja tihti on nii, et ta nagu vajab seda nn mahalaadimist – nutab ära ja on OK. Küll, aga ei kehti see hommikuste lasteaeda minekute kohta. Ka seal peab viimasel ajal õpetaja lapse vanema küljest nn ära võtma.

Ühesõnaga, igahommikune lasteaeda minek on tema jaoks täielik trauma ja ma ei tea, kuidas teda selles aidata, sest tööl me peame mõlemad mehega käima ning ei ole võimalust kogu aeg temaga kodus olla. Suvel saab ta pika 8 nädalat kestva puhkuse.

Raskeid lasteaeda minemisi on ka varem olnud, nt nutab terve tee sinna, aga sellist, et me teda vägisi riietama peame (ta ei taha lubada endale riideid selga panna) ning enda küljest pean lahti rebima, seda ei ole varem olnud.

Palun abi/nõu/soovitusi, kuidas sellisest olukorras last aidata?

–––

Tere!
Aitäh pöördumise eest! Mul on hea meel kuulda, et võtate teemat tõsiselt ja otsite abi.
Lapse nutt enne lasteaeda ei olegi alati seotud rühmas toimuvaga. Nutusemad võivad olla ärevamad lapsed, kelle jaoks on ühest keskkonnast teise minek keerulisem. Lisaks mõned 3-aastased lapsed kardavad, et vanem kaobki ära. Selline turvatunde kadumine panebki nad protestima lasteaia vastu. Alustada võiks juba õhtul – enne magama minekut jagate lapsega järgmise päeva plaane, sh kes talle järele tuleb ja millal ehk pärast millist lasteaiategevust, mida te saate põnevat õhtul teha. Peale lasteaeda rääkige lapsega positiivselt päevast. Küsige temalt „Milline oli kõige naljakam mäng?“, „Mida huvitavad õppisid?“. Sellisel viisil kinnistuvad päeva toredad sündmused. Jälgige ka iseenda suhtumist lasteaeda. Kui laps tajub, et te pole ise lasteaiaga rahul, siis tema ebakindlus suureneb.
Üks võimalus on koostada lapsele hommikuste tegevuste kohta visuaalne päevakava, kus oleksid tegevused, mida laps peab tegema enne lasteaeda minekut. Kiitke ja tunnustage last, isegi väikeste pingutuste eest, näiteks: „Sa panid püksid jalga. Mulle väga meeldib, et sa oled nii iseseisev!“. Kui laps aga ei soovi riidesse panna, siis andke talle lühike ja konkreetne korraldus: „Pane sinised püksid jalga!“. Hästi töötab ka „valikute“ andmine: „Kas sa soovid kõigepealt panna sokid või püksid jalga?“.

Paralleelselt võib kasutada ka premeerimise süsteemi. Leppige lapsega kokku, et kui ta hommikul riietub iseseivalt, siis ta saab selle eest kleepsu. 3-aastast last võivad motiveerida kleepsud, võib aga teha kokkuleppe, et kui lapse tabelis on neli kleepsu (mitte tingimata järjestikku saadud), saab laps väikese preemia. Nii on tal võimalus ka pärast ebaõnnestunud korda siiski preemia välja teenida. Preemia võiks olla midagi konkreetset: maiuspala, lisaeelised, vanemaga koos veedetud aeg. Põhimõtteks on see, et kõigepealt peab laps soovitult käituma ja siis antakse preemia. Premeerimise süsteemi järjepidev kasutamine toetab enesekontrolli arendamist ning annab lapsele tagasisidet selle kohta, mida ta teeb hästi.

Soovin Teile jaksu!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

16.05.2023

Lasteaiast on tulnud info, et üks lasteaiakaaslane on minu lapsest sõltuvuses, sellisel viisil, et kasvatajad pole oma elu jooksul sellist asja näinud. Tegemist ei pidanud enam olema tervisliku sõprussuhtega, vaid millegi muuga. Lasteaiakaaslane ei funktsioneeri ilma minu 4-aastase lapseta ning kui minu laps otsustab kellegi teisega mängida, siis tüdruk lihtsalt karjub nurgas ja on ülejäänud päeva endast väljas. Minu laps on rollis, kus “käseb, poob ja laseb”, tema ütleb, kes kellega mängida võib ja valib ise, kellega mängib, ning kui selleks valituks ei osutu see konkreetne rühmakaaslane, siis algab taas kisa. Õpetajad ei tea, mida teha. Tüdruku ema ei tea midagi teha ja mina samuti ei tea, mida teha.

–––

Tere!

Arvestades 4-aastase lapse arengufaasi, siis tal puudub veel arusaam sellest, milline on õige ja vale käitumine. 4-aastane laps alles katsetab piire ja täiskasvanute ülesanne on talle turvaliselt õpetada, millised käitumisviisid on sotsiaalsed aktsepteeritavad ja millised mitte. Lasteaias saavad kokku väga erineva taustaga lapsed ja kõigil on vaja oma käitumist kohandada.

Usun, et oleks tore, kui teil oleks võimalik korraldada üks kohtumine, kus osaleksite teie, lasteaiakaaslase vanem, rühmaõpetajad ja võimalusel tugispetsialistid (kui lasteaias on eripedagoog, logopeed või psühholoog). Kohtumise eesmärgiks oleks leppida kokku tulevikuvisioon – kuidas peaksid mõlemad lapsed (ja ka teised rühmakaaslased) käituma, et see oleks vanemate ja õpetajate jaoks aktsepteeritav käitumine. Kui visioon on paigas, siis on oleks tore, kui õpetajad ja vanemad saaksid need reeglid lastega läbi arutada. Reeglid võiksid olla väga lihtsad ja lastele arusaadavad.

Täiskasvanutele alati soovitan lähtuda tähelepanu reeglist: kinnistub see käitumine, millele tähelepanu pöörate. Ehk kui laps käitub ebasobivalt (sh karjub nurgas), siis pigem teda ignoreerida. Lapsed rahunevad väga kiiresti, kui täiskasvanud ei pööra tähelepanu nende ebasobivale käitumisele.

Veel üks lihtne soovitus täiskasvanutele – andke lapsele konkreetsed juhised. Kui õpetajatele tundub, et rühmakaaslane soovib ainult teie lapsega mängida, siis tuleb talle väga lühidalt ja konkreetselt öelda: „Maria, vaata siia! (Tehke kindlaks, et laps kuuleb teid) Ehita legodest torn!/Pane mänguasjad karpi!“
Soovitan rühmakaaslase emale ja õpetajatele kiita teda iga kord, kui ta suhtleb võib mängib teiste lastega. St tuua välja, mis täpsemalt meeldib („Sa mängid rahulikult Eliisega. Mulle väga meeldib, et sa oled nii sõbralik!“). Ühtlasi võib talle anda vihje, kuidas oleks sobiv käituda. Õpetada lapsele konkreetseid väljendeid („Kui sa soovid Markoga mängida, siis ütle talle … “).

Tundub, et lastele võiks sobida ka emotsionaalne ja sotsiaalne juhendamine. Kõik täiskasvanud võiksid kirjeldada, mida laps võib tunda: „Su mänguasi läks katki. Sa oled ärritunud ja pettunud“ või „Tundub, et sa oled kurb, kuna Peeter ei soovi sinuga mängida“. See õpetab last seostama oma keha aistinguid ja emotsioonide nimetusi, samuti õpetab oma tundeid sõnadega väljendama.

Loodan, et saite natuke mõtteid, mille toel edasi minna.

Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

15.05.2023

Tere!
Mure 11-aastase poja pärast. Kasvatan teda üksi. Lapse isa ei osale tema elus. Väga harva suhtlevad.
Aga probleem selles, et koolis laps ropendab, ei kuula sõna ja lööb teisi. Ta on natukene suurema kehaehitusega ja väga paljud kommenteerivad ta välimust. Kui keegi talle midagi ütleb, siis ta kaitseb ennast ja see lõppeb suure tüliga. Kodus on ta väga hea laps. Kuulab mu sõna, tuleb alati ise appi mulle, ei pea paluma teda. Kodus ta ei ropenda. Kui küsin, miks sa teed nii, siis ta ütleb, et ei tea. Ta mõtleb siis, kui see on tehtud.
Olen täiesti nõutu ja ei oska probleemile lahendust leida.
Kuidas aitada oma last?

–––

Tere!

Aitäh pöördumise eest! Teie laps on teismeline ja selles vanuses on sotsiaalsed suhted olulisemad kui kunagi varem. Aju tasandil on selles vanuses esikohal lihtsate lahenduste otsimine ehk impulsiivne käitumine. Eneseregulatsioonioskused, kuhu alla kuulub esimese emotsiooni pidurdamine ja ümberlülitamine, arenevad kuni 25. eluaastani. See tähendab, et kui Teie laps oskab kodus sobivalt käituda, et kandu see automaatselt ka kooli üle.

Lapsevanemana võite lapsele teada anda, et ropendamine ja teiste löömine pole aktsepteeritav käitumine. Arutage lapsega, mida ta tunneb, kui teised kommenteerivad ta välimust ja mõelge koos, kuidas ebameeldivatele kommentaaridele võiks teistmoodi reageerida. Ärritumise põhjuseid on erinevaid, nende teadvustamine võib olla abiks.

Võite lapsega vestelda ka sellest, millisest tundest (või isegi staatusest) ta puudust tunneb ja kas seda võiks saavutada teistsugusel viisil. Kuulake lapse variandid ära ilma hinnanguid või omapoolseid kommentaare andmata. Võite ka küsida, kuidas Teie saate teda aidata, mida ta Teilt ootaks. Läbi selliste arutelude loote uutmoodi usaldavat suhet ja lähedust. Lisaks selgub, mis on kodus tema jaoks teisiti, mis võimaldab sobivat käitumist.

Kaaluge ka kooli poole pöördumist. Võimalik, et õpetajatel oleks sellest infost kasu ja/või Teie last emotsioonide reguleerimise teemadega seoses võiks toetada koolipsühholoog.

Heade soovidega
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

26.04.2023

Tere
Mul on väga energiline ja kapriisne 3-aastane. Ta on ehk pisut emotsionaalsem kui keskmine eakaaslane. Poeg käib lasteaias poole päeva kaupa. Rohkem ei lubata tal olla, sest ta pole nõus seal sööma ning ei istu alati rahulikult laua taga, kuni teised söövad.
Kuidas tulla toime iseenda vaimse stressiga, kui lasteaed igapäevaselt negatiivset vastukaja annab? Pidevad märkused söömise, kärsituse ja jonnakuse kohta. Viimati märkus ka, et poeg haiguse tõttu kolm nädalat kodune oli.

–––

Tere! Aitäh kirja eest! Tore on, et otsite lahendusi ja soovite oma last toetada.

  • Saan aru, et Teie laps ei söö lasteaias. Kõigepealt mõelge läbi, kas teie kodus on olemas söömisrutiinid – kindlal ajal söömine, perega laua taga istumine, toidu jagamine jne. Eesmärgiks on luua lapsele kindlad tavad, mida ta võiks järgida ka lasteaias. Proovige pöörata tähelepanu ainult sobilikule käitumisele – kiitke last, kui ta sööb vaikselt, istub rahulikult, proovib uusi toite. Näiteks „Mulle meeldib, et sa istud rahulikult laua taga! Väga tubli!“ Kui küsimus on pigem selles, et lapsele ei maitse lasteaias pakutav toit, siis kaaluge võimalust anda kodust oma toit kaasa.
  • See on tavapärane, et lapsed ei suuda tugevate emotsioonidega iseseisvalt toime tulla. Lapsele on võimalik õpetada, kuidas oma tundeid väljendada. Teie saate kaasa aidata lapse erinevaid tundeid kirjeldades, et ta omandaks emotsioonide sõnavara. Emotsioonidest rääkimine on tundekasvatuse oluline osa. Lisaks negatiivne emotsioon väheneb, kui seda nimetada.
  • Lisaks emotsionaalsete juhendamisele on lapsel oluline õppida sotsiaalseid oskusi ehk kuidas teiste lastega sõbralikult toimetada – olge ise eeskujuks (jagage oma asju, oodake oma järge jne), aidake lapsel teistega suhelda, nt „Kui sa soovid Peetriga mängida, siis ütle: „Peeter, tule minuga mängima!““ ja kindlasti kiitke last, kui ta käitub sobilikult. Käitumine, millele tähelepanu pööratakse, kinnistub.
  • Saate lapsele rahunemistehnikaid õpetada – on erinevaid tehnikaid, mis on hingamisega seotud, nt vaikuseminutid.ee/harjutused/pisematele/.
  • Soovitan rääkida ka rühmaõpetajatega. Saate neile soovitusi anda, mis Teie lapse puhul töötavad. Samuti uurige, millist koostööd nad vanemalt ootavad.
  • Püüdke rahulikuks jääda – vanemate pealt lapsed õpivad oma tunnetega ja raskete olukordadega toime tulema.

Loodan, et sellest on veidi abi. Edu Teile!
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

26.04.2023

Kui olen loobunud lasteaia koha ootamisest, siis kas on mingi arengu/hariduse kava, mida peaksin jälgima kodus last kasvatades enne kooli?
Elame Tartu kesklinnas ja ainuke lasteaed, kuhu saaksin last viia ilma autota, ei ole meie avaldust ARNO-s vastu võtnud.

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest!

Kehtiva koolieelse lasteasutuse seaduse kohaselt omandab laps alushariduse lasteasutuses või kodus ning selle eest vastutavad vanemad. Perekondlikku kasvatust toetavad ja täievavad koolieelsed lasteasutused. Kui lapsevanem soovib, et laps omandaks alushariduse lasteasutuses, loob valla- või linnavalitsus kõigile 1,5–7-aastastele lastele võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Kui lasteaed pole Teie avaldust vastu võtnud, siis proovige pöörduda linnavalitsuse poole. Palun arvestage asjaoluga, et linn ei pea tagama alusharidust asutuses, mis on pere jaoks logistiliselt mugavas kohas.

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava on leitav siit. Määruses on välja toodud 6–7-aastase lapse eeldatavad üldoskused ja arengu tulemused. Igal lapsevanemal ja õpetajal on õigus valida, kuidas nende tulemusteni jõuda. Parima arengu tagab lapse kaasamine igapäevastesse toimingutesse – mängimine, raamatute lugemine, toiduvalmistamine, koristamine jms. Oluline on pöörata tähelepanu sellele, mille vastu laps parasjagu huvi tunneb ja anda talle selle kohta eakohast informatsiooni.

Loodan, et selgitus on Teile abiks.
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

26.04.2023

Tere! Kuidas seada 1 a 8 k lapsele piire? Nt kui keelata, et ei tohi seina peale joonistada või juhtmeid puutuda või arvutit kiskuda, sest see võib katki minna, siis ta ei tee välja või teeb just meelega edasi seda, mida ei tohiks teha.

–––

Tere! Aitäh pöördumise eest!

Piiride seadmine ja nendest kinnipidamine on lapsevanema jaoks üks keerulisemaid ülesandeid. Kõigile lastele on loomuomane katsetada ning testida neile seatud piire ja reegleid. Lapsevanema ülesanne on meeles pidada, et kindlad reeglid ja piiride hoidmine aitab lastel end rahulikult ja kindlalt tunda.

Esimene samm on otsustada, millised reeglid on tõesti vajalikud, ja anda sellest lapsele teada. Nendest rääkides olge viisakas ja positiivne. Laps peab teadma, mida ta peaks edaspidi tegema, et Teie tähelepanu ja kiitust saada.

Teine samm on valida sobiv käitumine, mida kinnistada ning kiita last iga kord, kui ta käitub vastavalt Teie ootustele. Näiteks „Mulle meeldib, et sa joonistad paberi peal! Väga ilus liblikas! Sa oled tõeline kunstnik!“ Lapsed vajavad vanema tähelepanu. Oma tähelepanuga kinnistame lapse käitumist. Kui Te tunnustate oma last positiivselt selle eest, et ta on hästi käitunud, toetab see sarnase käitumise kordumist. Mida rohkem Te keelate, seda rohkem laps seda teeb, sest ta saab oma ebasobiva käitumise eest tähelepanu. Negatiivne tähelepanu, nagu hääle tõstmine, suurendab aja jooksul lapse ebasobivat käitumist.

Kolmas samm on ignoreerida ebasobivat käitumist. Ignoreerida võib ainult väiksemate väärkäitumiste korral. Kui lapse käitumine on ohtlik tema endale või teistele, siis lapsevanem peab koheselt sekkuma. Kui laps käitub ebasobivalt, siis oodake, kuni positiivne käitumine taastub. Sel hetkel tuleb kohe pöörata lapsele tähelepanu ja kiita teda iga väikese pingutuse eest.

Neljas samm on pakkuda lapsele mõni alternatiivne tegevus. Näiteks „Tule siia, joonistame/ värvime koos! Aitäh, et tulid! Joonista paberi peale!“

Kannatlikkust soovides
Anastasia Arju, vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

26.04.2023

Tere. Soovime saada abi. Kust leida inimest, kes nõustaks vanemaid, kuidas tulla toime olukorraga, kus 13-aastane poeg astub esimesi samme narkootiliste ainete tarbimise maailmas. Abi soovime saada Tartus.

–––

Tere! Olete mures ja soovite nõustamist seoses oma 13-aastase pojaga, kes on hakanud katsetama narkootiliste ainete tarvitamisega. Soovitame kõigepealt pöörduda Narko anonüümsele tugiliinile narko.ee/siit-saad-abi/tugiliin/, kus nõustavad vaimse tervise spetsialistid, jagavad infot olemasolevate abivõimaluste kohta ja suunavad ka abiteenustele.

Tartus saab abi küsida SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku Laste ja noorte vaimse tervise keskusest, lähema info ja kontaktid leiate narko.ee/siit-saad-abi/abivoimalused-lastele-ja-noortele/.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

06.04.2023

Peres kolm last. Keskmine, 7-aastane tüdruk käitub väga tihti provotseerivalt väiksema vennaga (5 a). Vend leiab kompromissi situatsioonile ja eemaldub õest, kuid ta järgneb vennale ja torgib edasi. Otsib ka tähelepanu, isegi kui teab, et saab haiget, minu seljataga samuti. Lapsed, eriti just keskmine, saavad tähelepanu palju, tegeleme koos ja loeme palju ning oleme pigem kodused. Tunnen ise, et olen üsna teadlik, kuidas oleks õige ja kõigil hea olla. Kuid selline käitumine lapse poolt on nii kurnav tervele perele ja meie mõõt on täis.

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on seotud keskmise lapsega, kes provotseerib paar aastat nooremat venda. Üldiselt on keeruline keskmine laps olla, sest tõepoolest palju peab tähelepanu teiste lastega jagama. Usun, et torkimine on tüütu ja kurnav ning isegi kui üldiselt teate, kuidas vanemana õige käituda oleks, siis vahest ikkagi need võtted piisavalt ei tööta. See tekitab nõutust ja frustratsiooni. Kuna siin küsimust ei ole, siis ma ei tea, mida vastuseks ootate. Olen nõus, et esimene asi, millele mõelda, kui laps n-ö pahandust teeb, on, et kas ta on saanud vanematelt piisavalt jagamatut tähelepanu ja regulaarselt üks-ühele mängimist sellisel moel, nagu tema seda soovib. Järgmine asi, mis oluline on, on sotsiaalne juhendamine ehk kuidas omavahel kodus mängida ja suhelda, eriti kui keegi, kellega tahan suhelda, seda siis ei taha. Milline on teie jaoks sobiv käitumine kirjeldatud situatsioonis? Saate ise selles osas eeskujuks olla. Näiteks, kui soovite kellegagi perest suhelda, aga tema mitte, saate öelda: „Tundub, et sa soovid praegu omaette olla, ma siis leian endale muud tegevust.“ Saate ka vihje anda, kui olukord lapsega seonduvalt käes on, millist käitumist temalt ootate ning kindlasti on oluline tütart kiita, kui tal õnnestub oma emotsioonidega muul moel hakkama saada kui väiksemat torkides. Saate kirjeldada tema arvatavaid emotsionaalseid seisundeid lootuses, et tema õpib oma tundeid sõnadega väljendama ning ütlema näiteks: „Mul on igav ja see ärritab mind.“ Ülaltoodud soovitused on muidugi lihtsustatud. Tegelikult oleks oluline teada kõikide pereliikmete kohta, kes mida ja millises järjekorras teeb, siis saaks ehk rohkem aimu, millist probleemi peaks lahendama. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

02.01.2023

11-aastane poiss on emasse väga kiindunud ja tal on raske leppida ema uue mehega. Lapsel on uue mehega head suhted, neil omavahel korras, aga poiss ütleb, et ei suuda hakkama saada selle tundega, et keegi tema ema kaisutab või kaissu võtab. Väga armukade ja käitumine muutunud ka agressiivseks juba. Oleme rääkinud ja kuulanud, aega omaette ja koos… nüüdseks ütleb, et tahabki, et ema on üksi ja ainult temale.

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on seotud eelteismelise lapsega, kes on ema uue mehe peale armukade. Selle loo juures huvitaks mind väga teada saada, kuidas ema ja poja suhe on kujunenud. Kui lapse isa veel perega elas, kellega siis lapsel olid lähedasemad suhted? Kas isaga praegu on suhted lähedased ja kohtumised regulaarsed? Kui kaua on möödunud ajast, mil pere lagunes? Olen üllatunud, et laps oskab oma tunnet sõnastada sellisel moel nagu kirjeldate. Pigem on tavalisem, et laps käitub imelikult, aga ei oska ise selle taga olevat tunnet hästi selgitada. Soovitan tema tundeid normaliseerida, aga samas ei pea nende järgi oma käitumist kujundama. Üldiselt on peres loomulik, et ema on korraga ema ja naine. Ta tegutseb pidevalt paralleelselt mitmes rollis: musitab isaga, samas mängib ühe lapsega ja teisel aitab koolitükke teha. Kas teie pojal selline kogemus on? On väga normaalne, et inimene on pereringis korraga mitmes suhtes ja rollis. Teie loo puhul tekib kahtlus, kas ema on muutunud nüüd mõlema vanema esindajaks ning temast tuleb kõvasti kinni hoida, sh füüsiliselt, et ta ära ei kaoks. Juhuks kui see hüpotees paika peab, võiks veeta aega lapsega eraldi ja uue mehega eraldi, et laps saaks ühelt poolt üks ühele suhtluse ja jagamatu tähelepanu kogemuse, ning samas õpiks aktsepteerima talle seatavaid piire, st ema jagama. Teie poeg on selles eas, kus iseseisvumine on oluline arenguetapp. Julgustage teda tegelema hobidega, kohtuma sõpradega, et tema elus oleks mitmeid lahedaid tegevusi ja inimesi. Isaga tihedat suhtlemist ei oska soovitada, kuna ei tea, millised suhted on, aga üldises plaanis oleks lapsele hea oma isaga regulaarses kontaktis olla ka pärast vanemate paarisuhte lõppu. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut

29.12.2022

Tere
Mida teha 14 a pojaga, kes iga koolipäeva hommikul ei hakka toimetama ja kipub väga sageli hilinema. Teeme kokkulepped, aga ta ei pea neist kinni. Õhtuste kojutulekute kellaajad lepime kokku, aga ikka ta tuleb siis, kui tahab. Räägime räägime, aga villa pole. Nüüd just selgus, et ta pole juba nädalaid trennis käinud. Meie küsimiste peale on ta väitnud, et käib trennis.
Nutt ja nõutus tuleb peale. Kuidas edasi?

–––

Tänan kirja eest! Teil on mure seoses teismelise pojaga, kes koolipäeva hommikuti kipub hilinema ning on selgunud ka, et pole trennis tükk aega käinud. On arusaadav, et olete nõutu ja kindlasti ka murelik. Tõenäoliselt ootate, et teie poeg võtaks oma tegemiste eest rohkem vastutust ning olete pettunud, kui ta seda ei tee. Neljateistaastased noored tunduvad ühel hetkel juba päris suured, aga siis teevad nad midagi, mille kohta võiks öelda, et see on pigem lapsele kohane. Mul on hea meel, et püüate teha kokkuleppeid. Teismelisele ei sobi käskiv-keelav kõneviisis, talle sobib olla kaasatud temaga seotud aruteludesse ja otsustesse. Samas ei pruugi ta täiskasvanulikult kokkulepitust kinni pidada, nii nagu teiegi kogemus näitab. Küsimus on, kas probleem on temal või teil vanemana? Kui poiss ise tunne, et hea on kooli õigeks ajaks jõuda, siis on teil tema eest raske seda muuta. Ka seda, et poeg trennis ei käi, on teil keeruline muuta. Oluline on vestluse käigus uurida välja, mis tema hilinemist ja trennist puudumist põhjustab ja kuivõrd tema seda probleemina näeb. Lahendada saab ühte probleemi korraga. Oletame, et tal on ühe õpetajaga raskusi ja nendel päevadel, kui selle õpetaja tund on, ta kooli minna ei taha. Või on asi hoopis selles, et tema unetsükkel on muutunud, nagu teismelistel see muutub, ning tal on tõepoolest raske ärgata. Olenevalt, milles probleem on, on ka võimalikud lahendused erinevad. Oluline on, et ta ise hakkaks erinevaid lahendusi välja pakkuma ja teie tunnustaksite teda, kui ta seda teeb. Ajurünnaku faasis ideid kritiseerida ei tohi. Soovitan teil alustuseks jääda pigem protsessijuhiks kui et hakata aktiivseks probleemilahendajaks. Ideede hindamine toimub pärast ajurünnakut. Millel on lühiajaliselt positiivne mõju kõigile osapooltele, millel pikaajaline, mis on ohutu-turvaline ja suhteid hoidev lähenemine – neid saate koos kaaluda, nii et tema on soleerivas rollis. Kui tema annab teile enda ärataja rolli ja ütleb, et ära enne jäta kui ma voodist väljas olen, siis ta aktsepteerib seda palju rohkem kui siis, kui ta ise pole teile seda rolli andnud. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut

28.12.2022

5-aastane poeg kaalub 24,9 kg. Kardan, et ta on ülekaaluline.
Mis on 5-aastase normaalkaal? Ta on 112 cm pikk.

–––

Tere! Tegemist on päris suure ülekaaluga. 5-aastane 112 cm pikk poiss võiks kaaluda maksimaalselt 20,7 kg ning nt 5 a 11 kuu vanune sama pikk kuni 20,9 kg, et olla normaalkaalus. Kuigi kilodes tundub ülekaalu üsna vähe, on seda protsentuaalselt kogu kehamassist palju. Ise saab seda jälgida kehamassiindeksi kalkulaatorist: tap.nutridata.ee/et/kalkulaatorid?tab=0.
Soovitan Teil pöörduda mõne toitumisnõustaja vastuvõtule või isegi Ülle Einbergi poole Tallinna lastehaiglast: www.lastehaigla.ee/endokrinoloogiateenistus/.

Parimate soovidega

Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert

23.12.2022

Kuidas saada 3-aastane poiss õhtul rahumeelselt magama ja mitte vaielda enne temaga 1,5 tundi, kuni ise magama jään lõpuks? Muinasjutu lugemine ei aita, ta hakkab üle karjuma ja kiusama ning tuleb voodist välja ja kõnnib ringi. Ma olen sellest juba täitsa väsinud. Tänan.

–––

Tänan kirja eest! Teil on mure väikse pojaga, kellega õhtune magamaminek kestab liiga kaua ning on teie jaoks väga väsitav. Mõistan täiesti ja mäletan ka ise seda aega. Kindlasti on abi sellest, kui püüate tuvastada, millal on tema uneportaal lahti ehk millal ta võiks 15 minuti jooksul magama jääda. Kui see on kinni, siis järgmised 1–1,5 h ta ei suudakski uinuda ja usun, et 3-aastane poiss ei suudaks rahulikult voodis püsida, kui tal und pole. Oluline on see, et kui korraldus on antud, siis see on täitmiseks. Vaidlemine on üks lõks, kuhu paljud vanemad oma lastega satuvad ning lapsed saavutavad selle, mida soovivad – ebameeldiv asi nihkub edasi ja vanema tähelepanu algselt korralduselt on edukalt kõrvale juhitud. Võite kasutada preemiasüsteemi, et kui ta läheb esimese palumise peale voodisse, saab kleepsu (tabel on sealsamas voodi juures), kui ta püsib 15minutit oma voodis, saab teise kleepsu. Kolmanda kleepsu saab kui taas 15 min pärast on samuti voodis. Loodetavasti siis ta ka juba magab. Sellisel juhul te tulete teda vaatama – see on turvaline ja kinnistate soovitud käitumist ehk voodis püsimist. Vaidlusega ei tohi kaasa minna, seda võib eirata ning joogilonks, pissil käimine peaks ka kõik olema enne voodisseminekut rutiini osa, mitte vabandus voodist väljasaamiseks. Seega, kui leiate lapse jaoks õige uneaja (mil tekib loomulik unisus ja haigutamine), jääte endale kindlaks ning kiidate, vajadusel premeerite sobivat käitumist, võiks asi paremini sujuda. Samuti saate vajadusel näiteks kuue kleepsu täitumisel lapsele väikse tasuta üllatuse teha – variant on, et ta saab valida tegevuse, mida vanematega teha, mida tavaliselt koos ei tehta. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

22.12.2022

Tere

Kuidas aidata last, kui temaga ei soovita mängida? 2. klassi tüdruk, asjalik, tagasihoidliku olemisega, samas avaldab arvamust, on klassis teistest noorem ning õppetööga saab ka pisut raskustega ja teistest aeglasemalt hakkama. Väga energiline ei ole ta juba oma olemuselt, kuid on sõbralik ja ühistegevustest väga huvitatud, ei hoia kõrvale, kuid jäetakse ikkagi grupikaaslaste poolt reeglina viimaseks ja tema arvamusega ei arvestata. Kahjuks ei võeta teda ka sünnipäevadel mängudesse, kampade tegevustesse, pundid, kus ta on, kipuvad lagunema ja uued tekkima. Mida ma saaks vanemana teha, kuidas teda aidata? Ta üritab olukorrast üle olla, kuid on tegelikult kurb ja tajub probleemi (analoogne olukord oli ka lasteaias, kus ta samuti oli teistest noorem ja jäeti sageli mängudest välja, seal oli lausa olukord, kus üks sõbranna oli sõbranna väljaspool, aga lasteaias mitte). Lasteaiakaaslasi tal klassis ei ole, kool on teine. Õnneks on tal siiski 1–2 sõbrannat klassis, kuid kui neid ei ole koolis, siis on ta sisuliselt üksinda. Samuti on sõbrannadega nii, et koolis mängivad nad pigem teistega ja minu tütar jäetakse ikkagi mängust kõrvale, kuigi väljaspool kooli omavahel külas käiakse. Väljaspool kooli on tal mitu huviringi, talle meeldib neis käia, läheb seal hästi. Seal saab kaaslastega kenasti läbi, kuid väljaspool huviringi suhtlust siiski ei ole. Ette tänades, murelik lapsevanem

–––

Tänan kirja eest! Olete mures oma tütre pärast, kes ei ole ise koolis tavaliselt suhtluse initsiaator, aga samas on seltsiv, kuid kahjuks jätavad ka tema enda sõbrannad koolis ta mängust välja. Saan aru, kui kurvaks see võib vanema teha ja kindlasti lapse ka. Kuna teisi muuta ei saa, siis mõtlen, kas võiks tekkinud olukorda suhtuda teisiti, mis poleks nii kurvastav. Üldiselt on kool paljuski õppimise koht. See tähendab, et vahetunnid on 10 minutit, välja arvatud söömise ajal ning mänguaeg või siis selle puudumine ei pea üldises päeva kulgemises tooni andma. Lisaks mõtlen, et mängus sees olemine võib tähendada nii aktiivselt seal osalemist kui ka kõrvalt vaatamist ja näiteks naermist, kui teised naeravad, kui midagi naljakat toimub. Nii ollakse grupis sees, aga pigem pealtvaatajana. Sageli koonduvad lapse nende ümber, kes on energilised ja korraldavad-organiseerivad – see on täiskasvanute puhul ka nii. Tore oleks, kui laps õpiks ennast väärtustama just sellisena nagu ta on ning teie saate kindlasti teda selles aidata, kui toote välja inimeste erinevused ja selle, et liidritel peavad olema ka n-ö järgijad, st et on erinevad rollid ja kõik on tähtsad/olulised. Prosotsiaalsus on sageli see, mis kergendab sõbrunemist: kui laps on teise vastu lahke, abivalmis, kiidab teisi. Te mainite, et lapsel on klassis 1–2 sõbrannat, kellega suheldakse väljaspool kooli, talle meeldib käia huviringides. Seega tundub, et sotsiaalseid suhteid tal on ja on seltskondi, kus tal klapib. Miks mitte keskenduda pigem positiivsele kui et sellele, mis võiks olla paremini, aga pole. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

22.12.2022

Mida teha, kui poiss on ohtlik iseendale ja teistele? Läheb kiirelt närvi ja karjub, kui midagi ei saa.

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on seotud pojaga, kes ärritub kiirelt, kui ei saa oma tahtmist. Mainite, et ta on ohtlik iseendale ja teistele. See võib tähendada palju asju – kahjuks ei selgu, mida teie selle all silmas peate. Kuna kiri on nii lühike, siis on raske konkreetselt teie poja osas vastata, saan seda pigem teha üldisemalt. See, et inimene läheb kiirelt närvi, võib olla seotud tema temperamendiga. Impulsiivsemad inimesed sageli ärrituvad kiiremini. Aju areng eneseregulatsiooni osas on aeglane ja saavutab oma küpsuse umbes 25. eluaasta paiku. Seega 9-aastane poiss kindlasti ei suuda veel hästi oma negatiivseid emotsioone talitseda. Vanemad saavad talle õpetada enda väljendamist sõnadega: „Ma tunnen, et lähen närvi!“, „Tundub, et see ärritab mind ikka väga!“ Neid väljendeid võib enda kohta kasutada, lapse seisundit kirjeldavalt kasutada ja paluda tal ka konkreetses olukorras nii öelda. Emotsiooni sõnastamine vähendab selle intensiivsust. Variant on tegeleda ka emotsioonide põhjustega. Üldiselt peavad lastel piirid olema, st kõiki nende soove täita ei saa. Küll aga peab seal olema tasakaal, st lapsel peaks olema piisavalt palju sõnaõigust teda puudutavates küsimustes. Ühest küljest võiks ta otsustada, kas kanda sinist või rohelist pluusi ning milline soeng tal on, teisest küljest peaks igapäevaselt olema ka piisavalt asju, mille üle tema saaks otsustada. Seega võite kõigepealt ise mõelda ja siis temaga arutada, mis need asjad võiks olla. Siis on lootust, et mõnest asjast loobumine ei tekita nii suurt emotsiooni. Kindlasti aitab lapsega tema valitud moel igapäevaselt mängimine, tema toetamine, innustamine jms. Üldiselt peaks õpetama lapsele rahunemistehnikaid, mida ta saaks närvi minnes segamatult kasutada. Neid leiab näiteks ka tarkvanem.ee lehelt: Rahunemisvõtted. Rahunema peab enne, kui katus on n-ö pealt sõitnud, ehk siis tuleb õppima märkama oma keha signaale, mis annavad märku kasvavast ärritusest ning siis rahunemiseks aja võtma. Kindlasti peaksid vanemad olema siin eeskujuks. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

22.12.2022

Tere. Kui terve kool läheb teatrisse ja minu laps ei soovi minna, siis nagu karistusena peab kodus õppima. Kas nii tohib teha? Teised ju ei õpi sellel ajal ja arvan, et kuna need käigud on ju niikuinii tasulised, siis peaks see olema ju vabatahtlik. Aga kuna ta ei soovi minna, siis karistuseks peab õppima.

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on seotud ebaõigluse tundega, mida tekitab kooli otsus teatris mittekäivale lapsele anda lisaõppimist. Ma ei tea täpselt, kas see on teie või lapse tunne, mida väljendate, aga saan täiesti aru, kuidas võib ülekohtune tunduda, et ühed lõbutsevad, teine mitte. Kahjuks ei saa ma vastata konkreetselt teie küsimusele, kas nii tohib teha, sest see ei ole minu pädevuses. Minu jaoks on huvitav küsimus, miks õppimine peaks olema karistus? Mina seda nii ei seostaks. Õppimise mõte on saada targemaks, selle põhjal teha häid otsuseid ja luua endale heaolu tagav elu. Õppimine toimub mitmel moel. Teatris käimine võimaldab tekitada seoseid oma elu ja laval toimuva vahel, mõelda, miks tegelastel tükis just nii läheb jne. Teine variant on lugeda midagi raamatust, arutada tunnis või teha iseseisvat tööd. Seega võiks väita, et nii teatrisse minejad kui mittemineja õpivad. Samuti tekib küsimus, miks laps ei soovi teatrisse minna? Saan aru, kui peres seda harjumust ei ole, on muud huvid, aga kujutan ette, et kooliga teatris käimine ongi just selleks, et ka need lapsed, kes muidu sinna ei satuks, saaksid osa sellisest kultuurivormist. Variant on, et laps ise ei oska selles taolist kasu näha – ehk saate siis vanemana talle selle nähtavaks teha. Nii ei peaks ta „karistuseks“ õppima, vaid saaks kogemuse võrra rikkamaks. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut

14.12.2022

Laps on väga impulsiivne ja ei kuula sõna, keelamisel teeb edasi ja kiiremini.
Teab küll, mida tohib ja mida mitte – tagantjärele oskab üllatavalt hästi ise olukorda analüüsida. Kuidas õpetada teda enne tegutsemist mõtlema?

–––

Tänan kirja eest! Mure on seoses väikese lapsega, kes on impulsiivne. Usun, et impulsiivsus põhjustab nii teile kui talle „peavalu“. See on üks temperamendi osa, mis elu jooksul olulisel määral ei muutu. Seega esimene samm on vähemalt osaliselt seda aktsepteerida nii vanemana kui lapsel endal, et tema loomuses on pigem kiiresti reageerida kui kaalutletult mõelda ja siis sobilik vastus esitada. Kui teie peres on mõni täiskasvanu samuti impulsiivne, siis ta teab, et sageli on kergem olla tagantjärele tark. Tundub, et reeglid ja piirid on teil paigas, et mis on lubatud ja mis mitte – laps teab neid. See on väga hea ja kasulik. Samas on selge, et mitmed asjad nendest, mida ei tohi, ei ole lapse meelest need, mis peaks keelatud olema. Tal on raske ennast pidurdada. See on enesejuhtimise ja emotsioonide juhtimisega seotud oskus, mis hakkab arenema kolmeaastaselt ja küpseb umbes 25. eluaastaks. Keelamine mõjub sageli vastupidiselt. „Imeliste aastate“ koolitusel soovitame anda alustavaid korraldusi nt „Ära jookse!“ asemel „Palun kõnni rahulikult!“. Lapsel on kergem midagi teha kui mitte teha ja nii annate ette mudeli, millist käitumist ootate. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

13.12.2022

Laps ei taha sõna kuulata ja käib sõpradega ringi ning tahab samasugune välja näha nagu sõbrad, kes suitsetavad ja hängivad bussijaama taga. Kuidas panna last mõistma, et see on halb tegevus?

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on seotud oma eelteismelise lapsega, kes tahab samastuda sõpradega, kes käituvad ebasobivalt. Mõistan, et olete murelik, sest kardate, et sellisest suhtlusest võib saada „allakäigutrepp“.
Olukord on keeruline, sest selles vanuses muutuvad sõbrad järjest tähtsamaks ja meie autoriteet vanematena väheneb. Me ei saa enam keelata ega käskida, vaid saame teha kokkuleppeid. Üldiselt on mõistetav, et sõbrad on tähtsad. Kas lapsel on erinevaid sõpru, sh ka neid, kellega suhtlemist soosite? Kui jah, siis saate teda suunata teistega suhtlema näiteks kasvõi ise initsiatiivi haarates: läheme koos su sõbraga keeglit mängima või kinno või kelgutama vms. Kui juba tunnete seda sõpra, saate neid ka kahekesi saata midagi toredat tegema. Mul on hea meel, et soovite, et laps mõistaks oma käitumise ohte. Minu meelest on oluline teil ausalt oma tundeid olukorraga seoses avada, sh jääda ise neutraalseks ning rääkides mina-vormis. Nii saab ka laps kaasa mõelda, kui suur risk on, et teie prognoositav stsenaarium realiseerub ning mida ta saaks teha, et seda vältida. Nagu mainisin, saate teha kokkuleppeid: millal ta võib nende sõpradega suhelda ja kus, kui kaua jne. Edasi on hea, kui suudate last usaldada ning annate talle seda mõista, et ta oma vastutust tajuks. Siis ehk avaldub eakohane protestivaim vähem. Üldiselt kujunevad meie väärtused välja päris noorelt. Need võiksid ka toetada õigete otsuste tegemist. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut

05.12.2022

Tere. Muret teevad peagi 6-aastaseks saava poisi vihahood. Ta on kolmest lapsest keskmine. Noorem on 2- ja vanem 7-aastane, kõik on poisid. Keskmine poiss vihastab vahel nii, et ei kontrolli ennast ja algul lükkab või lööb nt vanemat või nooremat venda ning siis, kui ma keelan ja lähen rahu sobitama, siis tuleb kontrollimatult mind peksma. Hoian teda kinni, et ta mulle viga ei teeks. Vahel 10-20 minutit. Räägin temaga rahulikult, aga ta ainult sõimab vastu. Kui ta lahti lasen, tuleb uuesti mulle kallale. Kui lähen eemale, nt teise tuppa ja panen ukse kinni, siis peksab ukse katki kasvõi. Kui hoog möödas, siis jälle rahulik, vahel vabandab. Viimasel ajal vihahood juba 2-3 korda nädalas, varem oli paar korda kuus. Vihahoole eelneb tavaliselt tülinorimisfaas, kus meelega käitub halvasti ja teeb pahandust. Ja kui keelata, siis tuleb kallale. Olen proovinud, et kallistan ja rahustan või teeme mingit meelerahuharjutust, kasvõi hingaks sügavalt sisse-välja, siis kui näen, et ärrituma hakkab, aga ta pole millegagi nõus. Üks ühele aega olen saanud talle anda umbes kord nädalas. Muidu kallistame ka palju ja proovin talle palju tähelepanu anda veel lisaks. Aga enam ei tea, kuidas teda veel aidata. Mida ma saaksin teha, et ta õpiks rahunema, et sellised vihahood lõppeks? Kas see on normaalne?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud pea kuuese poja vihahoogudega. Olen nõus, et see on asi, mis hirmutab nii enda kui poja pärast. Kuna vanema ja keskmise poja vanusevahe on päris väike, siis kindlasti on nad harjunud tähelepanu pärast võistlema. On loomulik, et kahene saab hetkel rohkem tähelepanu ja n-ö võistlusmoment aina kasvab. On mõistetav, et selline olukord tekitab viha. Küsimus on, kuidas vanemad sellises olukorras käituvad, sest see käitumine, millele tähelepanu pööratakse, kinnistub. Lapsed õpivad ruttu, et sageli on vanematel nende jaoks aega siis, kui nad on pahandusega hakkama saanud. Siis selgitatakse, kurjustatakse, veendakse jms ehk siis laps saab palju tähelepanu. Lapse jaoks pole vahet, kas see on positiivne või negatiivne – tähelepanu on tähelepanu. On väga hea, et proovite sekkuda enne, kui ta ärrituma hakkab – ennetus on alati parem kui tagajärgedega tegelemine. Just kerge ärritusega võiks hingamise kontrolli alla saamisest kasu olla. „Imeliste aastate“ koolitusel õpetame mänguliselt rahunemisvõtteid: nt tuldpurskav draakon või kosmoseraketi Kuule lennutamine või sünnipäevaks õhupallide täispuhumine. Lapsele saab mõnda õpetada, ta valib 1–2 sobivat, neid harjutate koos rahulikul ajal. Kui ta hakkab ärrituma, siis las tal (ja ka kõigil teistel pereliikmetel) olla oma rahunemiskoht, kus teda ei segata ja ta saab rahunemisele keskenduda. Kindlasti soovitan aga lapse pahameele ennetamiseks mängida temaga üks ühele või miks mitte ka koos seitsmeaastasega nende poolt valitud mängu iga päev vähemalt 10 minutit, nii et kiidate, innustate neid mängu ajal, et nad mõlemad saaksid positiivset tähelepanu. Kui nad ärrituvad, siis peaks ilma suurema tähelepanuta nad rahunema saatma. Kui laps on vägivaldne, siis peaks kasutama tehnikat, mida saab teile tutvustada „Imeliste aastate“ väljaõppe saanud grupijuht. See on vägivallatu ja lugupidav distsiplineerimismeetod. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

23.11.2022

11-aastane tütar keeldub juba üle nädala kooli minemast, ütleb et tahab surra. Koolis on õppimisega kohati raskusi, õpiharjumusi peaaegu polegi. Emana teeme kodus kõrvuti palju koolitöid, sest üksi ei tee lihtsalt. Õppimisele kulub väga palju aega, keskendumine vaevaline. Meelde midagi ei jäta.
Sõpradel külas ei käi, teisi ka külla ei kutsu. Väidetavalt pole häid sõpru. On üsna vaikne ja eraklik. Ühe õpetaja suhtes on vastumeelsus, kes tunnis karjub ja läheb kergelt endast välja, lapse sõnul häbistab teiste ees. Tütre söömisharjumus on väga valiv. Kui “midagi head ei ole”, siis ei söögi midagi. See väljendub ilmselt ka kehakaalus. Kas just alakaal, aga selle lähedal. Sööb meelsasti friikaid, nagitsaid jm kiirtoite, magusat, pole nõus sööma järgmisel päeval ülessoojendatud toite.
Telefonis ajaveetmine on saanud põhiliseks. Tik-Tok, Roblox jm.
Lapse isa igapäevases pereelus ei osale. Laps palju üksi kodus, ema vahetustega tööl, enamasti jõuab kl 19 koju alles. Vanem õde on juba teises linnas kõrgkoolis.
Sein on ees. Palun abi!

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure oma lapse pärast, kes, nagu kirjast mulje jääb, ennast väga ei armasta. Tundub, et tal on suur mure ja see mõjutab tema erinevaid eluvaldkondi. Kirjast ei selgu, kui kaua aega tagasi isa-ema lahku läksid, aga tundub, et kui isa igapäevaselt lapse elus ei osale, õde elab mujal, ema on pikad päevad tööl, siis noorem tütar võib ennast väga üksikuna tunda. Kui laps tunneb end enda peres üksi, siis võib ta vabalt arvata, et miks peaks teised inimesed, kes ei ole nii lähedased, temaga soovima aega veeta. Ei oskagi arvata, ehk on telefonis ajaveetmine põgenemine oma üksinduse eest. Igal juhul tundub, et teie mure on õigustatud ning vajab tegelemist. Perearsti juurest võite saada saatekirja psühholoogi juurde. Temaga saate arutada ka muud võimalikku sekkumist, juhul kui on depressioonikahtlus. Pereterapeudi vastuvõttu võiks ka kaaluda. Kindlasti tasub ootused tema suhtes viia miinimumini – saate ise otsustada, kas näiteks kõige tähtsam on, et ta käib koolis ja tundides ja muu osas olete järeleandlikum. Kõige rohkem aga usun, et oleks kasu sellest, et te oma tütrega võimalikult palju aega veedaks ja isegi vähem koos õppides, mis võib tekitada teie vahel pingeid, kui just midagi koos toredat tehes – just seda, mida tema soovib või mida teate, et talle meeldib. Ma ei tea, kas ta suudab ennast nii palju kokku võtta, et oleks kasu sellest, kui ütlete, et kui ta üksi kodus olles koolitööd tehtud saab, siis, kui teie koju jõuate, veedate temaga mõnusalt aega (koos söögitegemine, filmi vaatamine, lauamäng, pimesikk, kelgutamine jne). Elurõõmu tekitavad lähedased suhted ja ühised toredad tegevused. Ta vajab märkamist, toetust, julgustust, kiitmist, hellust – usun, et saate selle pakkumisega hakkama! Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut

23.11.2022

6-aastane tüdruk läheb väga kergesti endast välja, kui tal ei tule asjad nii välja, nagu ta sooviks (nt kodus kirutades, lugedes, meisterdades, avaldub ka väljaspool kodu trennis ja sõpradega mängides). Lasteaias ja eelkoolis on praegu ülesanded talle piisavalt lihtsad, seal see ei avaldu. Ärrituvus avaldub suures kurvastuses, kohe on pisarad silmas. Vahel muutub ka vihaseks, tekib soov lüüa. Kardan, et see võib hakata rikkuma ta sõprussuhteid ja koolitee võib muutuda raskeks. Palun andke konkreetseid näpunäiteid, kuidas reageerida, kui ta selliselt ärritub.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure oma koolieeliku pärast, kes läheb ebaõnnestudes endast välja ning pelgate, et sellel on pikaajaliselt negatiivsed tagajärjed. Ma ei tea, kui suur teie pere on, aga sageli on peres veel vähemalt üks liige, kes on temperamendilt lapsega sarnane. Jääb mulje, et teie olete pigem temast erinev ja ehk sellepärast ka kirjeldatud mure lapse pärast. Võib täitsa küsida või ise mõelda, kuidas pere teine liige oma ebaõnnestumistega on õppinud toime tulema – ehk saab häid nippe, mida lapsele õpetada. Üldiselt on igati normaalne, et laps tahab edukas olla ning kurvastab või ärritub, kui see nii ei lähe. Sageli saavad vanemad siin abiks olla, kui tunnustatakse pigem protsessi kui tulemust. Näiteks: „Sa joonistad nii keskendunult!“, „Sa kirjutad nii kannatlikult!“, „Sa pusid meisterdades ikka edasi, kuigi vahepeal on raske!“ Kui veedate lapsega koos aega, saate just sellel hetkel, kui raskeks läheb, toetada teda julgustavate sõnadega, näiteks: „Ma usun, et saad hakkama!“, „Proovi korra/natuke veel!“, kombineerides sinna püsivusjuhendamise lauseid, nagu eespool näitena tõin. Vajadusel võib ka tema emotsioone peegeldada: „Sind kurvastab, kui kõik ei tule nii hästi välja,“ või „Sind vihastab, kui kirjutades tulevad vead sisse.“ Siis tunneb laps ennast märgatuna ja aja jooksul ta õpib endale ka neid asju ütlema. Sõnastamine aga vähendab tunnet. Seega õnneks saate ise piisavalt teha, et teie laps võiks häid sõpru leida ja neid hoida. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

23.11.2022

Tere. Meil on mure 14-aastase poisiga. Ta ei taha kooli minna ja tema enesehinnang on väga madal. Jah, tal on raskusi õppimisega, aga parandame seda sellega, et võtsime matemaatika eraõpetaja, kuna matemaatikaga tal raskusi. Lisaks aitame teda kodutöödel. Mõtlesime, et võiks temaga minna psühholoogi juurde. Kas teie ka soovitate? Kas oskate ka soovitada head psühholoogi? Tagasisidet ootama jäädes

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure oma teismelise pojaga, kellel on raskusi õppimisega. On arusaadav, et kui õppimine tundub raske, siis võib tekkida soov mitte kooli minna, et ennast seal siis mitte halvasti tunda. Kui enesekindlus on madal, siis see pärsib edasijõudmist, sest just eneseusk, et saan hakkama, aitab raskustest üle. Mul on väga hea meel, et aitate oma võimaluste piires eraõpetaja palkamisega ja ise kodutöödes abistades. Kirjast ei selgu, mis põhjusel soovite temaga psühholoogi juurde minna. Kas sellepärast, et tal on madal enesehinnang või õpiraskused? Paljudes koolides on koolipsühholoog ja tema võiks olla esimene valik, kes aitaks kooliga seotud teemadel. Peaasi.ee lehelt leiab kontakte, kuhu pöörduda. Mulle tundub, et oluline on, et poiss ise hakkaks vastutust võtma oma tegemiste eest ning teie võimuses on tema eneseusku kasvatada, et ta oleks valmis vastutust võtma. Seega mulle tundub, et pigem võiksite pöörduda pereterapeudi poole: pereterapeudid.ee/pereterapeudid.
Lühidalt saab lapse enesekindlust kasvatada kahel viisil: hoiduda tema kritiseerimisest, tema murede pisendamisest ning tunnustada teda ka väikeste positiivsete sammude eest. Teie poja puhul võiks tunnustust pälvida, kui ta ise hakkab õppima, kui ta pingutab, et keerulisest teemast aru saada, kui ta kooli läheb, seal kaasa töötab (seda saab õpetajaga koostöös teha). Kindlasti võiksite iga päev temaga mõnusalt koos aega veeta vähemalt 15 minutit, tehes seda, mida tema soovib. Tal on vaja end teie seltsis kogeda sellisena, kes on tore ja kellel asjad õnnestuvad. Nii saab tema minapilt laieneda ning olla rohkem tasakaalus: mõned asjad mul õnnestuvad, teised tulevad raskemalt. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut

23.11.2022

Tere! Sooviksin teada, kui palju tohib 4-aastane laps viibida nutiseadmes? Mõistan, et parem oleks, kui nii väike laps üldse nutiseadet ei kasutaks, aga hetkel on seatud ajapiirang 2 x pool tundi päevas.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Te uurite, kui kaua võib 4-aastane nutiseadmes viibida. See on väga oluline küsimus, sest juba väikese lapse eas hakkame nutihügieeni kujundama ja hea on, kui seda kujundab vanem, mitte laps ise. Olen palju näinud, kuidas lastele on liiga vara antud oma nutiseadmes olemise vastutus ning aastate jooksul on kujunenud välja sõltuvus ja suur probleem. Ennetada on alati parem kui probleemi lahendada. Teil on õigus, et tegelikult ei ole 4-aastasel arenguliselt vaja nutiseadmes olla. Pigem vastupidi: ta peaks palju saama suhelda, mängida, juttu rääkida, sest nii arenevad tema keelelised ja sotsiaalsed oskused, lisaks emotsionaalne sõnavara, empaatia jne. Küsimus on, miks vanemad tahavad, et nii väike laps nutiseadmes oleks? Kas telekas multikast ei piisa? Kirjast ei selgu, kas lapsel on oma vahend või vanem laenab talle seda. Isiklikult pooldan, et vanem annab sobival ajal ja sobivaks ajaks oma vahendi. Kindlasti ei tohiks nutiseadmes olla tund pärast ärkamist ja tund enne magama jäämist ning ühistel söögiaegadel. Kui lapsel on igav, siis pigem soovitan temaga koos mingit mängu alustada ja siis sealt vaikselt ise taanduda, et ta õpiks iseseisvalt mängima. Lisaks on raamatud hea kaaslane, millega võiks kindlasti juba sõprust teha esialgu just piltide kaudu. Tervise seisukohalt on osa tunnustatud pediaatreid esinenud ühisavaldusega, et kuni üks tund päevas kvaliteetse sisuga ekraaniaega võib nii vanal lapsel kui teie laps olla. Rõhk on kvaliteedil – et see oleks vanema kontrollitud (mitte YouTube, kust algoritm pakub ka ebasobivat sisu), nt hariv või lõbus ja vägivallatu. Olen teiega nõus, et seda kõike ei kasutata üheaegselt, sest mida kauem laps järjest „mujal“ viibib, seda raskem on pärast tagasi tulla. Pool tundi tundub olevat hea piir, kust tagasitulek võiks olla piisavalt valutu. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

18.11.2022

Tere. Laps on vanaema lemmik. Vanaema sekkub pidevalt lapse kooliskäimisesse ja tegevustesse, meelitab last enda juurde magusaga ja taskurahaga. Nii nagu seal on kõik lubatud, siis lapsele ka meeldib seal olla, kuid elamistingimused ei ole lapsele sobilikud, laps lõhub teiste vara ja koolis kakleb, siis vanaema arvates on see okei ja leiab alati süü kelleski teises. Oleme lapsega vestelnud sel teemal, kuid ikka ükssama muster kordub ja asi ei muutu. Vanaema ei näe probleemi selles, et laps pidevalt puudub koolist või läheb tema juurde.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Selles pöördumises ei ole kahjuks küsimust, millele te vastust soovite. Olete saatnud kirjelduse vanaema ja lapse suhtlusest, aga mulle jääb segaseks, mis teie roll selles loos on või mida soovite. Kas te soovite, et laps vanaema juures ei käiks? Kas soovite, et laps käituks koolis sobivalt? Kas soovite, et vanaema oleks teiega kasvatusmeetodite osas ühes paadis? Kuna ei oska teie fookust aimata, siis vastan üldiselt. Iseenesest on tore, kui lapsel ja vanaemal on omavahel lähedane suhe. Lapse poolt vaadates on väga oluline, et tema lähedane on tema poolt ja hellitab-hoolitseb. Teisalt, kui teil on lapsega teatud kokkulepped või seate talle teatud piire, siis on neid raske kehtestada, kui vahele tuleb kolmas, kes pooldab pehmemat vaadet – nii kukub kogu teie plaan kokku. Seega mõistan, et olete ärritunud. Probleemi peaks lahendama need kaks inimest, kelle vahel see on. Sellepärast tõstatasin ka oma vastuse alguses küsimused, et nende kaudu saaks jõuda selleni, kellega mis teemal arutlema peaks. Kui vanaema ja laps on oma suhtega rahul, siis teie mõju nende vahele tulla jääb väga piiratuks. Saan aru, et vanaemaga on vaja kokku leppida, mis on tema rolli piirid, ja lapsega sarnaselt. Hea meel on lugeda, et olete lapsega vestelnud. Kuna laps on teismeline, siis teie mõju tema suunamisel on oluliselt väiksem kui siis, kui ta oli lasteaialapse eas. Selles vanuses lastega saab teha kokkuleppeid, kompromisse, neile saab luua preemiasüsteeme ja leppida kokku tagajärgi, mis kestavad maksimaalselt 24 h, et anda uus võimalus sobilikuks käitumiseks. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut

18.11.2022

8-aastane tüdruk ei soovi üldse hommikul tõusta. Kuidas teda igahommikuse meelitamise-keelitamise asemel (ega ise ka väga hommikuinimene ei ole, aga ma 39-selt saan aru, et mõnda asja siin elu on lihtsal tarvis teha:D), motiveerida? Ma isegi mõtlesin, et hakkaks talle maksma rahumeelse tõusmise eest, aga saan aru, et see pole väga jätkusuutlik.:D
Olen uurinud, et kas ei taha tõusta või ei taha kooli – koolis kõik hästi, magada tahaks hommikul kauem. Õhtul 21.00 on tuba pime ja laps magab, äratus 6.20. Varasem magamaminek ei tule kõne alla, sest kell 21-ki see uni väga hästi ei tule veel…
Tänan vastuse eest ette!

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teil on küsimus seoses oma tütrega, et kuidas teda motiveerida hommikul tõusma. Mulle väga meeldib, et uurisite, kas asi on tõusmises või koolis! Olen nõus, et hommikud võivad suurtelegi olla vaevalised ja kui peab last ise unisena keelitama-meelitama, siis sooviks tõesti olukorda teisiti lahendada. Kui alustada unevajadusest, siis teie tütre jaoks peaks mainitud ajavahemik olema piisav. Järgmine küsimus on, kas 6.20 on kõige hilisem ärkamisaeg või on seal manööverdamisruumi? Nimelt, kui laps peab ärkama sügava une faasis, siis see on väga ebamugav tunne igaühele. Võib-olla viis minutit hiljem äratuskella helin muudab olukorda? Kindlasti tasub tütrega arutada ja miks mitte vabal päeval ka praktiliselt läbi arutada, mille peale tal hommikul aeg kulub ning kas mõnda neist tegevustest võiks teha ka muul ajal. Näiteks koolikott ja riided võivad juba õhtul olla valmis sätitud, osa lapsi söövad hommikusööki koolis jne. Arutada tasub ka seda, et mil viisil ta soovib ärgata. Telefonist võib endale näiteks valida sobiva maheda helina – selle asemel, et vanem hüüab: „Maast lahti!“:) Mõnele meeldib, kui toauks lahti tehakse ja tavalised askeldamishääled siis annavad märku, et päev on alanud. Seega ajurünnak lapsega on kindlasti hea mõte. Teie mõte liikus raha suunas, aga tunnistate, et see pole jätkusuutlik. Siiski kiidan seda, et mõtlete selles suunas, kuidas teda rahumeelse tõusmise eest premeerida. Minu mõte, mida võite kaaluda ja temaga arutada, on see, et ta võiks saada kleepsu, kui ise voodist õigel ajal välja tuleb (mis iganes see õige aeg siis on) ning teise kleepsu, kui on õigel ajal valmis uksest välja astuma. Kui ta kogub kuus kleepsu, siis võib väikse preemia saada. Hea oleks, kui see oleks tasuta preemia, nt lisamänguaeg vanema(te)ga või mingi muu tütre jaoks toreda asja tegemine. Kui midagi on lapsele raske teha, siis ajutiselt saab seda innustada preemiasüsteemiga. Sama asja peale võiks preemiasüsteem kesta kaks nädalat, siis peaks juba midagi muutma. Kindlasti peab preemiaga kaasnema ka sotsiaalne kiitus, st kas sõnaline tunnustus või kallistus vms. Ülalkirjeldatut järgides ei teki preemiast sõltuvust. Endale võite muidugi ka preemiasüsteemi teha, et kui olete lapsega seonduvas järjepidev, siis lubate endale midagi nauditavat.;) Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

18.11.2022

2,5 aastane laps rääkis, et kasvataja lõi teda.

Alustasin kuu tagasi lapse aeda harjutamisega. Lapsel oli kohe alguses tõrge ühe kasvatajaga. Mulle isiklikult see kasvataja ka ei sümpatiseerinud, aga vaatasin sellest kõrvale. Uskusin, et kasvatajana võib ta hea olla. Laps jäi peale paari päeva kõhuvalusse ja oli kodus. Viisin uuesti ja siis nägin, et ta ei taha hommikul mängima minna, kui see kasvataja tööl oli. Laps jäi taas peale kolme päeva (kl 9–15) haigeks. Kui last kodus ravisin, hakkasin uurima, kas talle meeldib lasteaias ja ta vastas, et ei. Küsisin, miks, ja ta ütles, et halb on olla. Edasi küsisin, et kas keegi tegi talle haiget ja ta vastas, et tädi lõi teda. Näitas, kuidas ja kuhu lõi. Rääkisime sellest teemast mitu korda ja jutt oli alati sama.
Pöördusin murega juhataja poole… tuli muidugi välja, et kasvataja ei ole midagi teinud. Kui suure tõenäosusega laps sellist asja välja mõtleks? Psühhiaater ütles, et see ei ole võimalik, et laps sellise asja välja mõtleks. Iseasi, mida laps löömiseks peab.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Tegemist on tundliku teemaga, mis puudutab õpetaja poolset löömist ja lapse lasteaiaga harjutamist. On väga keeruline välja selgitada tõde löömise kohta, sest lastel on elav fantaasia ja kui näiteks teine laps räägib oma kogemusest, siis esimene võib seda nii elavalt ette kujutada, et see salvestub justkui oma kogemusena. Nii võibki kodus laps rääkida asja, mida temaga pole juhtunud. Samas, kui see päriselt juhtus, siis on kindlasti vaja tagada lapsele lasteaias turvatunne ning õpetajaga vestelda, kuidas oma võtteid muuta. Ma ei oska siinkohal soovitada, millist tõde eelistada – kõige parem on lähtuda oma sisetundest.
Pole tavapäratu, et lapsele meeldib üks õpetaja ja teine mitte. Tavaliselt meeldivad leebemad, sõbralikumad, lohutajad, kiitjad, innustajad jne. Kui teine õpetaja on konkreetsem, seab kindlalt piire, siis tema vastu ei pruugi sümpaatiat tekkida, aga see ei tähenda automaatselt, et ta teeb midagi valesti. Sageli on kodus ka üks vanem rangem ja teine leebem ning koos see toimib. Kui võimalik, siis rääkige lapsega sellest, et kõik inimesed ei ole ühtemoodi ning mõne inimese käitumine võib olla võõras ja seetõttu hirmutav. Nii tekitate konteksti, et võõras ei tähenda tingimata ohtlik. Samas saate rõhutada, et löömine ei ole ok ja kui keegi lööb, tuleb abi kutsuda. Ma ei imesta, kui lapsel on kodus palju mõnusam olla kui lasteaias, aga kui olete otsustanud teda aiaga harjutada, siis peate tõenäoliselt arvestama, et ta ei pruugi sinna alati hea meelega minna ning stressist võib tekkida nii kõhu- kui peavalu. Tajun, et oskate oma lapse stressi leevendada ning kodus külvate ta üle armastuse ja hellusega, kuulate teda ja mõistate. Ma väga loodan, et nii tekib varsti rutiin, millega kõik rahumeelselt lepivad. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

15.11.2022

Laps ei suuda teha valikuid kõige tavalisemates asjades: kas minna lasteaeda või mitte, millist toitu valida, millist mänguasja valida jne. See otsustamatus toob kaasa nutu ja vahel ka oksendamise. Lasteaias on tema aeglaselt riidesse panek toonud kaasa teiste pahameele. Ta on hajevil ja kogu aeg peab meelde tuletama, et hakka nüüd riidesse panema.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure seondub lapsega, kes ei suuda valikuid teha. Vahel on ka täiskasvanutel raske, kui on palju valikuid ja võib täitsa olla, et laps ei soovi oma valiku eest vastutust võtta. Võib-olla lapsel ei ole nii tugevat eelistust. Sageli siis öeldakse: „Mul on suva!“ Võib ka olla, et kui ta on oma valiku langetanud ja teisel hetkel muudab meelt, mis laste puhul on tavaline, siis ta on pahandada saanud: „Alles tahtsid seda ja nüüd enam mitte, nii ei tehta!“ Üldiselt on täiesti ok anda vanemal piirid ette, sest piirid tekitavad turvatunnet. Eriti kui laps püüab meeldida, siis ta ei oska arvata, millist valikut tehes vanem rohkem rõõmustab. Eelnevast lähtudes võib proovida öelda: „Soovid sa kartulit või riisi, mõlemad on nämmad?“ Nii saate eksimishirmu maha võtta ning kahe vahel valides on kindlasti kergem otsustada. See, kas laps läheb lasteaeda, peaks olema vanemate otsus, kuniks laps pole nii väsinud või haiglane, et tundub mõistlikum ta sel päeval koju jätta. See, et laps on hajevil, on arenguliselt normaalne. Tema see ajuosa, kus tahtlik tähelepanu suunamine ja keskendumine „küpsevad“, alles hakkas arenema ja pikk tee on veel minna. Riietumisele saate tema tähelepanu keskendada nii, et edastate ühe palve korraga ja kiidate selle täitmist. Võib-olla on lapsele kasu üldisest sõnumist, et kõik ei ole kiired, mõned on aeglasemad ja see on ok. Tema saab igal hetkel teha oma parima. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

15.11.2022

Tere! Olen väga mures, nimelt on 3-aastane hakanud tihedalt lasteaias nii teisi lapsi kui ka õpetajaid lööma. Kodus on vahel ka mind(ema) ja isa löönud. Kui ta käis sõimes, siis tuli juba mõnikord ette löömist ja tõukamist, kuid nüüd suuremate rühma minnes (2–6-aastaste segarühm) on asi süvenenud. Kui räägin, et teised saavad haiget ja on valus, siis ainult naerab selle peale. Õpetajad on rääkinud, et vahel saab keelates isegi hoogu juurde. Mida veel teha peale rääkimise, kui tundub, et teise valu jutt ei jõua kohale? Kui uurin juhtuva kohta lasteaaias, siis vahetab kohe jututeemat. Kuidas lapseni jõuda ja mida saaksin teha olukorra parandamiseks?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud löömisega, mis on sagenenud nii kodus kui lasteaias. Olen nõus, et sellega tuleb tegeleda. Üldiselt on tavapärane, et lapsed tugevate negatiivsete emotsioonide ajel lööma kipuvad – nad ei oska veel ennast keeleliselt nii hästi väljendada. Sellega saate siin ise kaasa aidata tema erinevaid tundeid kirjeldades, et ta omandaks emotsioonide sõnavara. See, et räägite teiste tunnetest, mida tema teod tekitavad, on väga oluline ja kiidan teid. Nii kasvatate lapses empaatiat. Naermine ei pruugi selles olukorras tähendada, et on lõbus, vaid pigem viidata ebamugavusele. Soovitan ka kodus mängida nukkude või autodega fantaasiamängu ning tuua sisse, kuidas üks lööb teist ning koos siis arutada, mida see, keda löödi, nüüd tunneb ja kuidas võiks teisiti seda olukorda lahendada. Sageli on need ju tüüpprobleemid: keegi tahab kellegi mänguasjaga mängida, millega esimene just mängib ja näiteks krahmab selle endale. Ma ei imestaks, kui selle peale tuleks üks tou tema suunal. „Imelised aastad“ programmis on löömise puhul kasutusel aeg maha rahunemiseks, kus lööja eraldatakse teistest rahulikku kohta, kus ta saab segamatult tegeleda rahunemisega. Neid võtteid peab täiskasvanu õpetama. Selleks et see oleks austav ja lugupidav, on oluline, kui väljaõpetatud grupijuht teile seda meetodit tutvustab. Kui teil see kodus tööle hakkab, saate soovitada ka lasteaiale. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

15.11.2022

Tere! Mureks on 2 a 5 k vanuse poisi käitumine. On käitumiselt terane ja rõõmus, aga tal käivad peal hüsteeriahood, mis kestavad mõnest minutist isegi 45 minutini ja mõnikord lõpus ta oksendab. Ta nagu ei oska seda jonni või hoogu lõpetada. Lisan igaks juhuks, et ta räägib väga vähe, on n-ö kõne hilistumine. Eiramise peale ta järgi ei jäta, rahustamine ka nagu ei aita üldse. See hoog algab selle peale, et tema mõte või plaan ei teostu. Näiteks täna aeti üles, et uneaeg on läbi. Teinekord tahtis veel rattaga sõita. Näiteks ei taha, et ta autosse turvatooli pannakse ja algabki hüsteeria. Ja kui seda hoogu ei ole, on poiss heatahtlik ja abivalmis poiss ning näiteks abistab oma väikest 1,4-aastast õde. Kuidas toimida?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure oma poja hüsteeriahoogude pärast. Mõistan, et need on hirmutavad ja häirivad ühteaegu. On palju lapsi, kes lähevad endast välja, kui oma tahtmist ei saa ja teie poja vanuses on see väga tavaline. See ei tähenda, et lastele peaks järgi andma. Ajapikku õpivad nad, et vahel läheb nii nagu nad tahavad ja vahel mitte. Sageli ei oska nad rahuneda ning pigem kütavad ennast aina rohkem üles, kuniks on n-ö „punases“. Olen ka ise pealt näinud, kuidas laps on näost punane ja kõõksub juba, aga järele jätta ei suuda. Aju ratsionaalne osa on stressihormoonidest nii üle ujutatud, et ta vajab jahutust. Võite talle anda juua: juua ei saa muud moodi, kui pead oma hingamist natuke aeglustama, aga vaadake, et pole ohtu vett hoopis kurku tõmmata. Võite võtta jaheda riidetüki ja laubale panna, osa vanemaid ütlevad rahulikult: „Stopp!“ Rahulikul ajal saate talle õpetada rahunemisvõtteid, mida siis kasutada enne seda, kui ta hüsteeriasse läheb. Eesmärk on teie kirjeldatud olukordi ennetada ning tavaliselt on need sügava hingamise ning keha lõdvestamisega seotud harjutused. Alla kolmene ise rahuneda ei oska. Ta vajab vanema abi ja eeskuju. Praegu on just käimas kampaania, mis teie murega haakub. Rohkem infot saate: tarkvanem.ee/suhe-lapsega/rahunemispaus.
Kindlasti on hea, kui te oma lapsega räägite ning nimetate tema erinevaid tundeid, et ta õpiks neid oma kehalise seisundiga seostama. Kui ta suudab ühel hetkel öelda: „Ma olen nii kuri, et ma pean üles ärkama!“, siis ta enam nii endast välja ei lähe. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

15.11.2022

Kas püssimängud on 9-aastasele poisile kohased? 9-aastane poeg on ilmutanud huvi püssimängude vastu. Mõistan, et see on ühelt poolt loomulik, sest sõda, pätti ja politseid jne on poisid mänginud läbi aegade. Mind teeb aga kõhklevaks, kas 9-aastasele oleks sobilik ekraanimäng, kus on eesmärk pahasid kõmmutada. Tema kangesti nuiab endale ekraanimängu, kus verd küll ei pritsi, aga mängija kõmmutab pahasid püssiga rohkesti maha küll. Minu murekoht ühelt poolt on, kuidas see mõjub lapse psüühikale (inimesi ikkagi langeb loogu tema “käe” läbi, olgugi, et pahasid. Kas inimelu mõiste kuidagi võib devalveeruda?) ja teisalt: kuidas selliste (ekraani)mängude mängimine mõjub lapsele, kellel on keskendumisraskusi (nt koolitöödega) ja elav fantaasia. Kas võib teha talle karuteene, kui lubada tal neid mängida, sest ta keskendumine halveneb veelgi ja ta on ülestimuleeritud (tal võib olla raske mängust välja tulla?)?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teil on väga hea küsimus seoses ekraanimänguga, et kas seda lubada ja mis on ohud. Teie kirjast järeldan, et seni pole ta oma kodus selliseid mänge mänginud. Kui see nii on, siis olete küll medali ära teeninud, sest kujutan ette seda survet, mis teiste laste poolt teie lapsele tekib. Mind väga huvitab, kas see mäng, mida ta soovib mängida, on ka online’is sõpradega mängitav. Teie küsimuse juures eristan kahte aspekti: üks on sotsialiseerumine läbi mängu ja teine on ekraani taga püssilaskmine. Kindlasti on vaja lapsele võimaldada omaealiste sõpradega koos aega veeta, see võib olla ka ekraanimängu kaudu, aga ei pea tingimata olema püssimäng. Näiteks tean, et lapsed mängivad Minecrafti.
Üldiselt alates kaheksandast eluaastast hakkab laste fantaasiamaailm taanduma ning nad tajuvad ümbritsevat reaalsust paremini. Seda eriti siis, kui täiskasvanud neile näiteks telekat koos vaadates selgitavad fantaasia ja tegelikkuse vahet ja piire. Soovitan tutvuda 1–2 mänguga, mis teie jaoks kõne alla tulevad ning otsustada selle põhjal, kas lubate last seda mängida. Piiri, kui kaua mängida, seate teie, sest laps selles vanuses üldiselt ise sealt välja tulla ei suuda. Seetõttu oleks hea, kui ekraanimänguaeg oleks sel ajal, kui vanemad on kodus, ja ekraan oleks ühises ruumis, kus on võimalik selle kasutamist jälgida. Kui näiteks annate 30-minutilise limiidi, siis selle täitumisel saate paluda tal mäng kinni panna või teeb seda teie eest taimeri helin. Kui ta ei lõpeta, siis andke valik: „Kas paned ise kinni või aitan?“ Aitamine tähendab siis tema eest selle tegemist. Nii treenite eneseregulatsioonioskust. Kui on mure koolitööde pärast, siis võiks teha reegli, et koolitööd peavad olema tehtud, siis saab mängida. Kindlasti soovitan vanematel kodus lapsega 15 minutit iga päev mängida seda, mida laps soovib ja soovitavalt mitte ekraaniga seonduvat. Nii on suhted lähedased ja alternatiiv sellele, mida te ei soosi. Ühtlasi võiks tund enne magamaminekut olla ekraanivaba aeg. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

14.11.2022

Tere! Sooviksime koos abikaasaga nõu oma 3-aastase tütre käitumise kohta. Nimelt on laps hakanud väga tugevalt eelistama ühte vanemat – ema. Laps ei soovi, et isa teda lohutaks/riietaks/magama paneks. Eriti tõrjuv on ta hetkedel, kui on kuhugi kiire või laps on väsinud, unine. On hetki, kus ta teeb isaga koostööd – neil on välja kujunenud omad mängud (laps on väga huvitatud erinevatest rollimängudest). Samuti võtab isa last võimaluste piires vahel tööle kaasa. Kui ema juures ei ole, saavad omavahel paremini hakkama. Samas isa töö iseloom on selline, et suvehooajal viibib palju kodust eemal. Kuu aega tagasi sündis perre ka teine laps, kohanemine on läinud enamvähem sujuvalt, küll aga 3-aastane soovib veelgi enam ema tähelepanu.
On esinenud olukordi, kus näiteks isa ütleb, et ta aitab lapse ise riidesse, kuid lapse jonni tõttu teeb seda lõpuks ema. Kas peaks taolistes olukordades olema lapsega karmim ning jääma selle juurde, mis kokku sai lepitud, ehk mitte n-ö järele andma?
Nagu ka taoliste eelnevate küsimuste puhul, on ka meil vaja abi sellega, kuidas toetada vanemat, keda tõrjutakse. Isa sõnul on temas tekkinud trots ning muidu väga tasakaaluka ja rahuliku mehe juures on näha ebamugavust, kurbust ja kergemini ärritumist.
Oleme vastuse eest juba ette tänulikud!

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure, et tütar soovib ema lähedust ja tõrjub teatud situatsioonides isa. See on tavapärane, et laps ühel hetkel eelistab ühte vanemat teisele. Osaliselt on see arengust tingitud, aga on ka muid põhjuseid. Mainite, et kuu aega tagasi sündis perre beebi ja märkate, et 3-aastane tütar soovib veelgi enam ema tähelepanu. Ma ei tea, kui palju lapsi teie peres on, aga kui tema üksi sai alguses kahe vanema tähelepanu, siis nüüd peab ta seda jagama ja ilmselgelt ta tajub, et ema on vähem temaga. Kuna suvi on just läbi saanud ja oletan, et ka see periood, mil isa oli kodust eemal, siis tütrel võib olla veidi solvumist selles osas, et isa temaga vähe koos oli. Nimelt lapsega aega koos veetes ja mängides saab temaga kontakti luua ja taasluua. Seega isale kohe siit esimene soovitus mängida iga päev lapsega 10–15 minutit tütre lemmikmänge. Ma ei tea, kumb vanematest empaatilisem on. Sageli lapsed tahavad teatud asju teha selle vanemaga, kes talub kisa või jonni ära ega saa kurjaks või ei hakka pahandama. Samas olen nõus, et kui isa pakub, et aitab lapse riidesse, siis ema võiks selle mõtte taha tulla – nii on vanemad ühtne liin. Piiride seadmine on laste jaoks väga oluline õppimise koht – kõike ei saa, mida tahan, aga ma elan selle üle. Enda korraldusega lõpuni minek on samuti ülioluline, et laps mõistaks, et pole mõtet protestida. Samas tasub meeles pidada, et tavaline väike laps vaidleb, jonnib, karjub ning sageli pole vahet, kas vastas on ema või isa.
Siit isale teine soovitus: sisendada endale pingelises olukorras lapsega mõtet, mis aitab ja rahustab, näiteks: „Ta ei tee seda meelega.“ Edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

11.11.2022

Tere!
Mul on 2 a 6 k poisslaps. Ta on olnud alates 6 kuu vanusest väga võõrastav. Kui me läheme kellelegi külla või kui keegi tuleb meile külla, siis ta kardab väga täiskasvanuid ja ka lapsi. Kui keegi laps korraks teda puudutab, siis ta lausa väriseb ja tardub või kui mõni laps teeb mõnda häält, siis ta hakkab pahandama. Seetõttu me ei saanud teda ka lasteaeda saata. Ta on väga kiindunud rongidesse. Mõnikord sätib ta mänguasju ülimalt täpselt ja kui ta seda teha ei saa, siis järgneb karjumine. Ta suhtleb enamasti kajakõnes, ta räägib raamatute/multikate lauseid mitmeid kordi järjest. Ma olen murelik, kas selles vanuses on need käitumismustrid tavalised? Kuidas last sotsialiseerida, kas tegevusterapeudid oskaksid selles osas nõustada?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure poja pärast, kes võõrastab ja ka kardab teisi. Mina kahjuks tegevusterapeutide tööga kursis pole ja selle kohta nõua anda ei oska. Meditsiinilises mõttes on mure puhul esmaseks kontaktiks perearst, sotsialiseerumise osas on lasteaias sotsiaalpedagoogid. Saan aru, et hetkel ta lasteaias ei käi. Mul on väga raske vastata, kas see, mida kirjeldate, on tavaline. Üldiselt hakkavad lapsed arenguliselt võõrastama 6–9-kuuselt. See sisuliselt tähendab seda, et lapsel tekib eelistus, kellega koos olla või kes temaga võib teatud asju teha ning võõrastega ta kohe ei seltsi. See, mida või keda kartma jäädakse, sõltub palju täiskasvanutest, kes tema eeskujud on. Kui ta kaotab püsti seistes tasakaalu ja kukub istuli maha, siis ta vaatab vanema otsa. Kui vanem on tavalise näoga või rõõmsa näoga: „Potsti!“, siis ta ei tee sellest numbrit, ajab end püsti ja toimetab edasi. Nii ka inimestega. Kui teie olete toetav, julgustav, suhtlete rahulikult teise inimesega, keda tema rõõmustab, lasete tal harjuda uue inimesega, siis laps õpib, et võõraid võib usaldada. Kui te aga olete püüdnud last mitte liialt hirmutada, siis olete võib-olla jätnud teatud külaskäigud tegemata ja mõned külalised koju kutsumata. See võib tähendada, et laps on ilma jäänud võimalusest õppida, et võõrastega suhtlemine on ok ja mõnest võõrast võib saada sõber. Nii käib ka ju lasteaias, et võõrad tulevad kokku ja saavad omavahel sõpradeks. Ma ei tea, milline lapse reaktsioon on olnud, selleks et sünniks otsus teda mitte lasteaeda panna ja ma ei kahtle teie otsuses. Tasub aga mõelda, kas võiks siiski hakata teda teistega harjutama, sest elu on täis erinevaid sotsiaalseid suhteid ning pidevat võõrastega suhtlemist. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

08.11.2022

6-aastane tüdruk nõuab, et kõik tuleb teha nii nagu tema tahab. Näiteks dikteerib ta, kuidas teda tuleb äratada, mis järjekorras riided talle kätte anda, mida tohib talle öelda ja mida mitte. Kui midagi valesti teen, siis ta põhimõtteliselt nutab nii kaua kuni jaksab. Püüan rahulikuks jääda, aga ta nõudmised on kohati nii absurdsed, et mõistus saab otsa ja kannatus katkeb. Täna hommikul näiteks nuttis tund aega seepärast, et ma panin elutoas tule põlema, kui ta seal oli, tavaliselt tuli juba põleb, kui ta tuleb. Nõudis, et ma tule kustutaks, aga siis peaks ülejäänud pimedas tegutsema. On olukordi, kus tema eest on midagi ära tehtud, sest ta on unustanud vms, siis ta nõuab, et ta saaks ise uuesti mis iganes asja teha. Näiteks unustas vihmavarju õue, isa oli tuppa toonud ja kui ta selle avastas, tahtis ta selle tagasi õue viia ja siis tagasi sisse tuua, ise ööriietes. Näiteks on nutma hakanud, et ma palun tal hambaid pesta, ütleb, et sa ei tohtinud öelda ja siis ei saa hambaid pesta sellepärast, et talle ei meeldi ta nutune nägu. Selliseid situatsioone on nii palju. Kas sellistele nõudmistele tuleks vastu tulla või kuidas neid lahendada?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Tel on mure oma koolieelikust tütre pärast, kellel on kohati absurdsed soovid ja kui neile vastu ei tulda, siis ta läheb väga endast välja. See on tõesti närvesööv, kui pead kogu aeg mõtlema, kas teed midagi valesti. Sageli tunnevad nii lapsed, aga saan aru, et teie peres on need vanemad. Mulle jääb mulje, et teie laps on millegipärast ärev. Ta püüab ärevust maandada sellega, et püüab võimalikult kõiki olukordi kontrollida. Need situatsioonid võivadki olla täiskasvanu jaoks „tühised“. Te soovite lapsele vastu tulla, lootes, et see rahustab teda, aga tundub, et olukord hoopis eskaleerub. Siit jõuame vanemakoolitustel õpetatava mõtteni: „Piirid tekitavad lastes turvalisust.“ Sellest lähtuvalt võiks laps hoopis vajada, et teie võtate taas kontrolli enda kätte ning ütlete talle, kuidas asjad käima peaks. Loomulikult see ei tähenda, et algab diktatuur. Võite anda talle kahe variandi vahel valikut, millest mõlemad teile sobivad, aga julgelt võite öelda ka: „Ei!“ On normaalne, et laps elab pettumust, et kõik ei lähe nagu soovitud, üle ja nutab, aga hea on tal kogeda, et ühel hetkel ta rahuneb ja elu läheb edasi. Laps vajab õppimist, et kõike ei saa ning et teistega tuleb ka arvestada, eriti kui räägime koolivalmidusest. Mul on tunne, et olete ise ka jõudnud sinna, et vist peaks jääma endale kindlaks ning kõigile nõudmistele mitte vastu tulla. Koostöö on ok: vahel teeme sinu moodi, siis jälle minu või vanemate moodi. Loodan, et minu soovitustest on abi!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

02.11.2022

Tere! Minul on mure 1 a 9 k tütrega. Kaks kuud on ta käinud hoius ja on alati väga hea meelega sinna läinud. On isegi nädalavahetusel nutma hakanud, kui oleme hoiust mööda sõitnud ja ei saa mängima minna. Paar nädalat tagasi kurtis laps koju tulles, et käel on ai-ai. Kasvatajaga vesteldes selgus, et üks laps hammustab hoius. Peale seda ei ole minu laps enam nõus hoidu minema. Nutab igal hommikul ja jääb ka nuttes hoidu. Kodus olles tahab väga palju lähedust, lepib ainult emaga ja tahab vaid süles olla. Kuidas sellises olukorras peaks käituma, et laps hoidu jälle positiivselt suhtuma hakkaks? Kas võib olla, et suurenenud lähedusevajadus on lihtsalt arenguga seotud ja möödub peagi?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Saan teie murest aru, et väike tütar peaks hoius edasi käima, kus ta varem meeleldi käis, aga teil on raske teda sinna saata, kui ta ei taha täiesti adekvaatsetel põhjustel sinna minna. Minu nägemuses on lastehoius kohapeal toimuv õpetajate vastutus. See tähendab, et teie ei saa sinna minna tagama seda, et keegi teie lapsele haiget ei teeks. Kuna tegemist on väga väikeste lastega, siis pigem on see reegel kui erand, et oma tunnete väljenduseks vähemalt üks kogu kollektiivist hammustab. Seega, kui laps hakkab seal edasi käima, siis teie ei saa tagada ja tõenäoliselt ka õpetajad mitte, et teine laps teda mitte kunagi enam ei hammusta. See on päris jube perspektiiv, kuid ma ei usu hästi, et mujal hoius sama asi ei korduks. Kui lapse kodus hoidmine kõne alla ei tule, siis peab mõtlema, kuidas tema turvalisust piisavalt tagada. Kindlasti on oluline õpetajaga oma murest rääkida ja koos plaan välja mõelda. Pikemas perspektiivis on kasu lastele oma tunnete väljendamise õpetamisest, mis esmalt tähendab nende tunnete nimetamist. „Imeliste aastate“ programmis kasutame agressiooni ja valu tekitamise puhul võtet „aeg maha rahunemiseks“, aga seda ei tohi õpetaja teha ilma, et ta oleks selleks vastava koolituse saanud. Üldiselt tähendab see lugupidavalt ja rahulikult hammustaja eemaldamist teistest. Kuna laps on nii väike, siis ta ise rahuneda ei oska. Vajalik on õpetaja abi, aga ilma liigse tähelepanuta. Tavaliselt tekib hammustamise olukord siis, kui hammustaja saab pahaseks. Mida vähem teie laps mängib temaga, seda loodetavasti tõenäolisem on, et ta hammustada ei saa. Seega võite julgustada teda rääkima, kes veel ta sõbrad on ja suunata nendega mängima. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

02.11.2022

Tere!
Küsin, kuna koostame hetkel testamenti, kuhu märgime ära, kellega lapsed elama lähevad, juhuks kui meie mõlemaga midagi peaks juhtuma. Küsimus aga selline – oletades, et selline tragöödia peaks juhtuma, siis mis on lastele veel olulised aspektid, mis oleksid selleks hetkeks kindlaks määratud? Kas kõige parem on, kui hooldaja koliks lastega kokku, nii et nende kodu ja kool jäävad samaks? Mida veel silmas pidada?
Aitäh

–––

Tere! Tänan kirja eest! On väga huvitav lugeda perest, kus püütakse paika panna käitumisjuhiseid õnnetusjuhtumi puhuks. Ma arvan, et see on tänuväärne! Igal lapsel on vaja vähemalt ühte täiskasvanut, kelle jaoks ta on oluline, kes teda märkab, kes teda toetab, kes teda kuulab ja kes temaga vestleb, innustab, julgustab, on ta suhtes empaatiline, hoolitsev, hell. Kui teie tugivõrgustikus on peale teie veel selline inimene, siis tema kindlasti oleks hea „kandidaat“. Kui me räägime lastest ja muutustest, siis nii vanemate lahutuse kui vanemate lahkumise puhul pöördub maailm kui uperkuuti ning vajadus tuttavliku ja stabiilsuse järgi on eriti oluline. Samuti on oluline, et teatud rutiinid jätkuksid – need on justkui pidepunktiks, nt iga päev õhtusöögilauas saame kokku ja räägime oma päevast või enne magamaminekut on unejutt või et pühapäeva hommikul teeme perega pannkooke vms. Loomulikult ei saa laste hooldajat selleks kohustada, aga see vastab küsimusele, mis on oluline. Usun, et lastele on hea, kui kodu ja kool jäävad samaks. Teisalt kindlasti meenutab kodu ka neid, keda seal enam pole. Kui küsida, kumb on olulisem, kas elukoht või head suhted, siis vastaksin kõhklematult, et head suhted. Heade suhete abil tulevad lapsed muutustega paremini toime. Kui peaks valima, kas sama kodu või sama kool, siis ma valiks sama kooli, et tuttavad õpetajad ja sõbrad moodustaksid lastele kui ühe tugivõrgustiku lisaks. Võib-olla on lihtsam edasi liikuda, kui elukoht muutub ja mälestusi, mis pidevalt silma torkavad, on vähem? Kui lapsed on juba suuremad, siis saab ka neid kaasata nende elu puudutavatesse otsustesse. Võime olla üllatunud, kuidas meie loogika pole nende oma, ja vastupidi. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut

01.11.2022

Tere!
Laps on 15-aastane ja ütleb, et näeb asju, mida tegelikult ei ole. Nt näeb, et klassikaaslane istub klassis tema toolil, kuid tegelikkuses ei ole seda olnud. Teeb öösel silmad lahti ja näeb, et keegi on tema toas ja istub tema toolil. Kas see võib olla seotud nutitelefoni liigse kasutamisega? Lisaks jäi ta mulle vahele e-sigaretiga ja kas võib nikotiinist selline “hallukate” nägemine tekkida?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Ma ei ole meditsiinilise haridusega ning seetõttu e-sigareti ja „hallukate“ seost ei oska kommenteerida. Perearst võiks olla see, kes sellistele küsimustele oskab vastata. Üldiselt on lapse fantaasiamaailma väga elav kuni umbes 8. eluaastani ja hakkab siis järjest vähenema. Teie laps on 15 ja selle põhjal justkui võiks arvata, et reaalse ja fantaasiamaailma eraldamine tuleb tal juba hästi välja. Samas, kui natuke filosoofiliseks minna, siis igaühel meist on oma reaalsus, mis erineb natuke teise omast. See, mida me näeme ja kuuleme, sõltub meie taustsüsteemist: kogemustest, hoiakutest. Seega, kui jutt on näiteks sellest, et ma ütlesin nii, mitte naa, siis on võimalik, et teine kuulis seda, mida arvas end kuulvat. Keerulisem lugu on muidugi faktidega, st kui kaks inimest on ruumis ja kui siis üks väidab, et kolmas on veel, siis see justkui räägib faktidele vastu. Välistada ei saa tavapärasest tundlikumat taju ka energeetiliselt. Te vihjate, et laps kasutab palju nutitelefoni. See kindlasti stimuleerib palju ja ma ei imestaks, kui selle mõju ulatuks mängumaailmast pärismaailma. Selleks aga, et selle hüpoteesi paikapidavust kontrollida, peaks nutitelefoni kasutamist piirama. Saate endalt küsida, kas olete selleks valmis, sest kindlasti ei toimu see libedalt. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut

31.10.2022

Laps 1,5. Rinda eelistab rohkem, söögi vastu suurt huvi pole. Mis oleks soovitused, et lapsel huvi oleks toidu vastu? Lõpetada rinnaga toitmine?

–––

Tere
Kirjutate, et Teil on 1,5-aastane laps, kes sööb rinnapiima, kuid tahke toidu suhtes huvi puudub.
Lapse lisatoitmist tuleks alustada vanusest, mil lapsel tekib huvi söömise vastu (jälgib, kui pereliikmed söövad, mälub kaasa, püüab haarata toitu ja seda suhu panna). Laps on selliseks käitumiseks valmis umbes 6 kuu vanusest. Kui siin õige aeg mööda lasta, võibki juhtuda, et laps sööks ainult rinda ja kõige muu suhtes huvi puudub.
Kuna päeval võiks toimekas väikelaps mängida, tema huvi on kergem mujale juhtida, võiks last hoida kas isa või vanaema või keegi muu, selle inimese käest laps rinda ei küsi. Ja kõht läheb tühjaks, nii saaks sujuvalt lapsele tahket toitu pakkuda. Tõenäoliselt õnnestuks talle pakkuda keedetud köögivilju, leiba, pastatooteid, lihapalle näputoiduna (aga miks mitte kahvlit või lusikat kasutades). Sama toitu võiksid süüa ka teised pereliikmed, et laps näeks, kuidas ja mida süüakse. Ema saab rinda pakkuda õhtul, hommikul (ilmselt ka öösel).
Koheselt rinnalt võõrutama ei peaks, küll aga oluliselt vähendama rinnast söömise sagedust. Selline õppeprotsess nõuab kannatlikkust, sest laps ei pruugi algul uuendustega kaasa tulla.

Tervitustega

Reet Raukas
lastearst

24.10.2022

Tere
7-aastane poiss on väiksest peale olnud ülitundlik. Riietumisega on terve aja probleemid. Keeldub uusi riideid selga panemast ja paksemaid riideid ka ning riideese peab ideaalselt seljas olema. Kui ei ole, siis karjub ja peksab. See tal juba väiksest saadik, aga nüüd suurena on tänu sellele väga suured kaklused. Sõimab ja lööb ema.
Teine suur probleem on temast väiksem õde. Koguaeg kiusab, lööb ja õpetab talle roppuseid. On üritanud teda isegi kägistada.
Ütleks, et asi läheb järjest hullemaks, mida suuremaks ta saab.
Sellisel hetkel ta nagu kaotaks oma hea mina… Silmad viha täis ja millestki aru ei saa. Näiteks kui küüne ära lõikan, hakkab jaurama ja peksma, et pane ta küüs tagasi, sest tal valus muidu.
Teeb järjest enam oma emale ja õele füüsiliselt rohkem liiga.
Igal õhtul on mingi kaklus millegi pärast. Isa karistab. Näiteks ei taha ta pessu minna ja ei luba küüsi lõigata.
Märkusena tooks välja, et lasteaias ja trennides temaga probleeme ei pole. Kõik kiidavad, kui arukas ja tark poiss. Vanaemade juures ka üldjuhul käitub väga hästi.
Aga siis tuleb koju ja kohutav käitumine hakkab pihta.
Oleme käinud psühholoogi juures, aga seal meid nagu kuulati lihtsalt, aga häid mõtteid ja soovitusi ei jagatud.
Nii me lihtsalt kannatame terve perega.
Aitäh!

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud pojaga, kelle jaoks on väga tähtis oma tahtmise saamine. Kohati on raske aru saada, kellest jutt, kas poisist või õest, aga oletan, et pojast. Toote välja, et kodust väljas oskab ja suudab ta käituda. Oluline küsimus on, kas see tuleb millegi arvelt, et ta nii pingutab väljaspool kodu, et kodus enam ei jaksa? Teine küsimus, mis tekib on, et kas kodus on midagi teistmoodi kui mujal, et just kodus tekib tal trots ja viha? Sooviks väga teada, mis sellele eelneb, kui poiss karjub ja peksab peale selle, et riided ei sobi. Pean tähtsaks uurida kogu pere omavahelist suhtlemist ja suhteid peres. Kas olete talle õpetanud emotsionaalset sõnavara tunnete väljendamiseks, mis võiks aidata? Kas olete õpetanud rahunemisvõtteid? Kindlasti on oluline ka vanemate eeskuju. See on põhiline, mille järgi laps õpib. Isast on juttu lühidalt ja ainult seda, et ta karistab. Kas ta saab vihaseks ja siis karistab? Kas tema ka karjub? Kas vahel ka raputab või tutistab? Kui keegi täiskasvanutest lubab endale viha füüsiliselt, sh karjudes välja elada, siis ei saa eeldada, et laps seda ei teeks, eriti kuna tema aju enesekontrolli osa alles areneb ning on n-ö lapsekingades. Ma ei tea, mitu korda te psühholoogi juures käisite, aga sageli töötatakse seitsmeaastaste laste probleemide puhul pigem vanematega, sest nemad saavad väga palju ära teha, et laps käituks sobivalt. „Imeliste aastate“ kursusel õpetame, et alustama peab lapsega mängimisest, kus tema saab juhtida, sealt edasi on toe pakkumine, juhendamine, tunnustamine jne. Lapsel on oluline omada oma elus kontrolli ning ta soovib tunda, et on armastatud, ükskõik kuidas ta vahepeal käitub. Tegelikult on nii ju ka suurte inimestega.:) Soovitan avatud meelega otsida professionaali abi, sest mõistan, et kodus on pingeline ja raske olla ning see on kurb. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

21.10.2022

Tere!
Lapsel lastehoidu järgi minnes tohutu trots. Ta ei taha riidesse panna ja tahab, et jääksime temaga sinna mängima. Tihti peale lasteaeda on tal nutuhoog (ilmselt terve päev emotsioone vaos hoidnud ja siis meie juures tunneb end vabalt ja laseb kõik emotsioonid valla. Mis on ka õige.).
Kuidas last toetada? Tal on vabu päevi, päevad pole väga pikad. Saab palju tähelepanu kodus ja üks ühele aega.

–––

Tänan kirja eest! Teid häirib lasteaiast lahkumisel lapse trots ja pahameel. Rõõmuga loen, et ta saab kodus üks ühele aega ning üldiselt olete valmis tal laskma oma emotsioone vabalt väljendada – suurepärane hooliv käitumine! Sageli on väikeste lastega nii, et alul ei taha lasteaeda minna, siis ei taha ära tulla. Mõned lapsed on temperamendilt aeglasemalt kohanevad, aga üldiselt on kahestel raske kiiresti ühelt tegevuselt teisele üle minna. Alustada võiks juba päeva alguses, mil temaga hüvasti jättes jagate temaga, kes talle järgi tuleb ja millal, nt pärast millist lasteaiategevust. Kui olete saabunud, siis andke talle aega ümber lülituda mängimiselt riidessepanekule. Arvestades, et väikse lapse peenmotoorika on veel arenev, siis usun, et igal juhul meeldib talle mängida rohkem kui pükse ja jopet jalga-selga tirida. Seega on teatud protest siia justkui sisse kirjutatud. Seda saab natuke vähendada eelhoiatusega: „Saad veel viis minutit aega mängida ja siis läheme kojuminekuks riidesse panema.“ Kui ta pärast viie minuti möödumist kuuletub teie kutse peale ning hakkab kasvõi porisedes või nuttes riidesse panema, siis saate teda kiita, et ta teeb koostööd ja paneb riidesse. Lisaks saate teda innustada millegagi, mida ta võib soovida nt: „Kui kenasti riidesse saad, saad autos oma lemmikmuusikat kuulata või siis saame teel koju vahtralehti või kastanimune korjata ehk siis tal on midagi toredat oodata, kui ta selle nõmeda riietumise ära teeb. Julgustan ennast samuti häälestama, et lapse päevaemotsioonid võivad nutuga välja tulla ning see on hea, et ta neid endas kaasas ei kanna. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

18.10.2022

Laps keeldub kooli minemast. Mida teha? Lihtsalt ei aja ennast voodist üles ja kõik.

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on seotud lapse kooli mitte minemisega. Olete oma probleemi väga lühidalt kirja pannud, aga mõistan, et mure on suur. Kindlasti olete jõudnud mõelda, et mis siis saab, kui ta enam kooli ei lähegi, olete teda veennud, keelitanud võib-olla ka millegagi ähvardanud. Mul on hea meel, et nõu küsite, kuid probleem on piisavalt keeruline, et ilma taustainfota on oht anda vale nõu. Kas laps ei taha voodist tõusta või kooli minna või mõlemat? Siin võib-olla oluline vahe. Kui laps on väsinud, tüdinud, masendunud, siis ta võib tahta mitte midagi teha ja sinna alla läheb siis ka kooliga seonduv. See võib viidata vaimse tervise teemale, mille osas võib olla vajalik spetsialisti kaasamine. Kui ta aga näiteks vabadel päevadel on kõpsti üleval ning toimetab rõõmsalt ringi, siis võib see olla konkreetselt midagi kooliga seonduvat, mida ta püüab vältida. Võib-olla on tal hirm, et ei saa aru ja seetõttu saab halbu hindeid või teda naeruvääristatakse õpetaja või kaasõpilaste poolt või tema jaoks on õppimise tempo liiga kiire, koolis liiga palju müra vms. Ehk siis minu meelest on oluline vahet teha, kas laps testib piire ja protestib nagu tema eas oodata võiks või on ta hädas. Loodan, et emana oskate neil kahel olukorral vahet teha. Kindlasti on oluline paluda tal kirjeldada, mida ta tunneb, kui voodist välja tulla ei taha, või mida tunneb, kui mõtleb eelseisva (kooli)päeva peale. Lapsed võivad mitte osata oma tundeid ise selgelt sõnastada. Kindlasti tasub uurida, kuidas teie teda aidata saaks ja millega ning kui ta pakub erinevaid variante välja, siis aidata tal kaaluda nende tagajärgi eelkõige talle endale, aga miks mitte ka teistele. Üldiselt võib ju ajutine kooliskäimisele vastuseis olla tuttav paljudele. Mida teie tegite, kui nii tundsite? Mida teised lapsed teevad, kui nii tunnevad? Olenevalt, mis laps probleemina välja toob, saate arutada erinevaid lahendusi, neid järgmises etapis hinnata ning ta saab valida enda jaoks sobivaima(d), mida katsetada. Soovin südamest edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

18.10.2022

Mis teha, kui mu kasuisa lõi mind, kui ma olin 11, kuna ma olen alakaaluline ja kuna mul ei ole eriti isu süüa ja ei julge öelda kellelegi, mis juhtus siis, ja mu terve pere teab selle kohta ja ei aidanud ja ema lubas seda.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Kujutan ette, kui raske sul võib olla neid ridu kirjutada. Sa tunned, et juhtunu ehmatas ja hirmutas sind ning sa tahaks, et kõik muutuks heaks, aga sa ei tunne oma pere ja ema tuge sulle. See on väga keeruline olukord, kus olla. Vahel täiskasvanud ei oska lapsi aidata, see ajab neid vihaseks ja eriti kui neid endid on löödud, siis nad võivad tõesti ka oma lapsi või kasulapsi lüüa. See on lubamatu ja sellest on kahju, et pidid seda kogema. Ilmselgelt vajab olukord sinu jaoks lahendust. Õnneks on laste jaoks mõeldud välja mitmeid kohti, kuhu pöörduda olenevalt sellest, kas tahad helistada või kirjutada või näost näkku kellegagi kohtuda. Jagan sinuga kodulehte ja sealt saad juba ise edasi minna: https://www.lasteabi.ee/ (tel 116 111) ja https://sova.ee/. Hea oleks, kui leiaksid kasvõi ühe täiskasvanu, kes sind saaks toetada ja vajadusel juhendada abi saamises, olgu see siis klassijuhataja, koolipsühholoog, sugulane (tädi, vanaema) – keegi keda usaldad. Näen, et sinu jaoks on vähemalt kaks teemat, mida lahendada: üks on sinu väärkohtlemise kogemus kasuisa poolt ning teine see, et sul pole väga söögiisu, aga samas oled, nagu väidad, alakaaluline. Oled vapper ja julge, et abi otsid! Loodan, et leiad selle abi, mida vajad! Edu sulle!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut

08.10.2022

Tere! Meie poeg on 6-aastane. Viimane kuu on olnud lasteaias väga raske. Iga päev kasvatajad kurdavad ta peale. Laps ei kuula sõna. Segab tegevusi, kui õpitakse midagi teiste lastega. Ronib kuskile voodi alla näiteks. Naerab kõva häälega, kuigi põhjust pole. Kodus, kui küsin ta käest midagi, on hakanud tihti ütlema, et ei mäleta midagi. Või emme, äkki olen ma loll, et mul peas kõik sassis on. Ja et ta ei tea, miks ta nii käitub. Olen emana mures. Kas see on nüüd käitumismuster või on vaja kuskile arstile minna? Lisaks ütlen, et kui kuskil mingi pidu on, nagu käisime sünnipäeval, laps nagu läheb ka äksi täis. Probleem veel selline, et ta ei tee vahet, kas on täiskasvanu või laps sellel momendil, kui äksi täis on. Ta võib tüüdata täiskasvanut võõrast, näiteks tal mingit asja käest ära tirida vms. Nüüd läks kiri pikaks. Nii palju on peas probleeme lihtsalt.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud 6-aastase pojaga, kelle jaoks viimane kuu lasteaias on toonud kaasa suured muutused käitumises. Lisaks läheb ta pidudel äksi täis. Vahel toimuvad lastel arenguhüpped selliselt, et paar nädalat on nad väga tundlikud, kergesti ärritunud ja nagu liimist lahti, aga siis olukord stabiliseerub ja uus samm arengus on taas tehtud. Ei oska arvata, kas teie poja puhul võib see kehtida. Loomulikult, kui muutus on drastiline, tasub pöörduda perearsti poole ja meditsiiniga seotult tema käest nõu küsida. Kuueaastased on veel eas, kus neid mõjutab palju vanemate seisund ja omavahelised suhted. Kui ta tajub kodus pinget, siis ta ei oska neid mitte endale võtta ja samas ei oska ta veel hästi neid sobival viisil juhtida. Lisaks ei oska ta ise neid kaudseid seoseid tekitada, mis võiks tema käitumist selgitada ning see ajab teda segadusse, veel enam siis, kui ta näeb, et teie olete ka nõutu ja halvas mõttes üllatunud. Seega esimeses järgus soovitan küsida endalt, kas teie meelesisundis või suhetes kaasaga on viimase kuni poole aasta jooksul olnud olulist kõikumist? Nimelt võib laste käitumise muutus tulla ka inertsist, mitte alati vahetult pärast pingelist sündmust. Paralleelselt soovitan lapsele õpetada oma tundeid sõnastama sõnastades neid enne tema eest: „Tundub, et oled ärritunud,“ „ Näib, et see ajab sind vihale.“ Kasu on ka hingamise aeglustamise ja sügava hingamisega seotud harjutustest, nagu draakon purskab tuld või lapsel on sünnipäev ning ta puhub õhupalle täis. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

07.10.2022

13-aastasel poisil on pidevalt käsi püksis. Eriti olukorrad, kus istub arvuti või teleka taga.
On olukorrad, kus ta unustab ümbritseva (teised on ka läheduses) ja mängib oma peenisega.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Saan aru, et mure on seotud sellega, et teie poja käsi on pidevalt püksis. Te kirjeldate oma muret, aga ma ei loe välja, mis sellega seoses teid häirib või mis peaks teisiti olema? Kas käsi püksis tähendab, et iga kord ta mängib oma peenisega ja pole vahet, kes tal kõrval on? Saan aru, et nii on ainult kodus ja mitte mujal? Seega saan üldiselt kommenteerida. Üldiselt on eakohane, et 13-aastane poiss ennast puudutab ja ka masturbeerib. Tavaliselt tehakse seda vanemate eest salaja. Enda puudutamine võib olla seotud nii naudingusooviga kui ka sooviga ärevust maandada. Seega võib juhtuda, et kui arvutimängus läheb pingeliseks või film on täis action’it, siis laps on õppinud enda rahustamiseks oma suguelundeid mudima. Siin on oluline seksuaalharidus ehk vanemad peaksid ilma häbistamata rääkima, et enda puudutamine ja eneserahuldamine peaks toimuma privaatselt. Saate minu poolest kokku leppida, kuhu ta võib minna, et kas vannituba sobib või tema tuba või mõni muu ruum. Võiksite kokku leppida sõna või märgi, mida teie saate kasutada talle märguande andmiseks, et ta näpib ennast ja peaks sellisel kujul selle lõpetama. Paralleelselt peaks arutama pojaga, milliseid sobivaid eneserahustamise võtteid võiks kasutada, et ta tekitaks endale uue harjumuse ärevust maandada. Saab meenutada, mis varem töötas ja lisaks saab mõtteid näiteks siit: vaikuseminutid.ee/vaikuseminutite-harjutused/. Kopeerin ka lingi lisalugemisele teemal, mis on eakohane ja mis vajab sekkumist: www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/murebaromeeter_probleemse_ja_normaalse_seksuaalkaitumise_tunnused.pdf. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

07.10.2022

Küsimus selline, mul on kaks poega vanuses 12 ja 13 aastat. 12-aastasega hetkel on kõik korras nii koolis kui kodus. Aga vanem poeg kodus on normaalne, aga koolis on ta kui ümbervahetatud jõmpsikas… Saadab kõiki kuhu iganes … teeb mida iganes … Ühesõnaga minul lapsevanemana on juhe kokku jooksnud.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure ühe poja pärast, kes koolis käitub halvasti. Kirjast ei selgu, kuidas see mure on teieni jõudnud: kas õpetaja on teile kurtnud või on ta e-kooli märkusi saanud? Igal juhul on see ebameeldiv, kui me sellist infot oma lapse kohta saame. Minu jaoks on keeruline aidata kedagi, kes peab lahendama probleemi, mis pole tema probleem. Juhul kui probleem on õpetajaga, siis kõige lihtsam on see, kui koolis õpetaja ja laps korraldavad omavahelisi suhteid ja teie saate anda õpetajale nõu, mis kodus töötab. Kui teie olete poja jaoks autoriteetne isik, siis tõenäoliselt on ka abi, kui räägite oma tunnetest kooliprobleemidega seoses ja teile meeldida tahtes teeb ta oma käitumises korrektiivid. Ei oska arvata, kui realistlik see on. Eneseregulatsioonioskused, kuhu alla kuulub esimese emotsiooni pidurdamine ja vajadusel ümberlülitumine, arenevad koos ajuga kuni 25. eluaastani ning on kontekstispetsiifilised. See tähendab, et isegi kui ta kodus oskab sobivalt käituda, ei kandu see automaatselt kooli üle. Lisaks on küsimus motivatsioonis ja see saab sageli alguse suhtest, antud juhul siis kas õpetaja või kaasõpilasega. Kui pojale tundub, et temaga käitutakse ebaõiglaselt või lausa valesti, siis ta võib vabalt selle vastu välja astuda. Kui tahate teda toetada, siis ehk saate koos arutada, millised viisid oleks praegustest paremad. Saate koos võimalike lahenduste tagajärgi kaaluda, sh pikaajalisi, sest lühiajaliselt saab ta oma emotsiooni teisi pikalt saates väljendatud ja süda on korraks rahul, aga … Ehk selgub ühisest arutelust, mis on tema jaoks kodus teisiti, mis võimaldab sobivat käitumist. Sellisel juhul saate kaaluda, kas õpetajal oleks sellest infost kasu, kui ta seda teaks. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

30.09.2022

Mis võib olla lapsel viga/mureks, kui ta alati hakkab röökima peale seda, kui palud tal midagi teha? Näiteks laps tuleb koju, sa palud tal oma jalanõud ilusti ära panna, ja ta hakkab kohe karjuma.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud eelteismelisega, kes palvete peale hakkab karjuma. See kõlab huvitava reaktsioonina ja tahaks väga rohkem teada: mis ajast ta nii teeb, mida ta enne taolises situatsioonis tegi jne. Üldiselt aju toimib mugavusprintsiibil ja me õpime teatud viisil käituma. Sellest võiks järeldada, et see reaktsioon teenib last mingil moel. Variant on see, et kui tema väljendab pahameelt millegi tegemise peale ja see viib olukorrani, kus ta ei pea seda tegema, siis on see igati nutikas käik tema poolt. Samas nagu mainisin, siis eelteismelisel võib juba ette tulla tujukõikumisi ja tugevaid emotsioone „justkui lambist“, eriti kui näiteks midagi koolis või sõpradega on enne ärritanud. Seega teie oletused võivad vabalt paika pidada. Lisaks võib ta soovida teie tähelepanu ja võib olla avastanud, et kui ta karjub, siis ta saab seda. Võib-olla on tal tunne, et vanematega suhtlus piirdub ainult käskude ja keeldudega ning protestib, et millal siis on need hetked, kus temaga ei pahandata või mil tema võib oma reegleid luua. Olenevalt, milline hüpotees paika peab, saab ka lahendused valida. Kõige lihtsam on alustada vundamendist ehk teievahelisest suhtest. Võtta tema jaoks iga päev aega ning teha koos, mida ta soovib, isegi kui see on selle arvutimängu, mida tema mängib, kõrvalt vaatamine. Vestelda võiks teemadest, mis teda huvitavad ning nende vastu huvi tundmine kindlasti lähendab teid. Kui suhe on hea, on rohkem lootust, et ta palveid täidab. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

30.09.2022

Tere! Meil on väga suur mure 8-aastase poisi vihahoogudega ja ka viimastel päevadel avaldunud raskete tikkidega (üle keha tõmblemised ja häälitsused samal ajal). Tikid tekivad väga sageli ja ajal, kui ta on rohkem omaette või ei ole millelegi keskendunud. Täna segasid tõmblemised juba ka raamatu lugemist. Kardame, et asi võib olla juba väga tõsine. Meie peres on olnud alati reeglid, millest ka üldjuhul kinni on peetud, samuti on olnud keelud, nt kui laps mingit asja ära ei tee, siis seda või teist asja ei saa jne. Laps on üldiselt olnud vaiksem ja südamlik ning muretsenud alati iga asja pärast. Oleme muretsemisest lapsega rääkinud, aga ta ikka muretseb edasi. Natuke aega enne kooli muutus käitumine väljakannatamatuks. Ei kuulanud sõna, matkis teiste juttu ja haukus vastu. Kelle poole pöörduda probleemiga, kas lastepsühholoogi või neuroloogi poole või mida üldse ette võtta? Kas seda saab üldse ravida? Ette tänades!

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie üks mure on seotud pojaga, kellel on hiljuti tikid tekkinud. See on tõesti hirmutav ja suur mure! Lisaks toote välja vihahood, aga ma ei loe välja, kas need on kuidagi tikkidega seotud. Samuti ei mõista, kas arvate, et muretsemine on ülalnimetatud teemadega seotud. Kuna toote oma kirjas välja mitmeid muresid, siis on raske vastata, kelle poole pöörduda. Tikid kuuluvad kindlasti nii meditsiini kui psühholoogia valdkonda, seega võite alustada perearstist kui esmatasandi meditsiini poole esindajast ning lähtuda tema soovitustest, ning paralleelselt soovitan ka pereterapeuti.

Ma ei tea, kas tema elus on viimasel ajal (aasta jooksul) olnud tavapärasest rohkem stressi ja suuri muutusi (kooliminek?), aga kindlasti see võib olukorda mõjutada, samuti üle stimuleerimine, sh näiteks telekavaatamine. Keeruliseks teeb olukorra see, et pidev tähelepanu temaga seotud muredele võib neid suurendada. Mida vahepeal teha, enne kui spetsialisti vastuvõtule jõuate? On väga hea, kui kodus on reeglid. Samas peaks olema selliseid olulisemaid ja eranditeta reegleid umbes viis, oletades, et need kehtestab pigem vanem. Muud asjad võiks olla kokkulepped, sest laps on juba selles vanuses, kus teda kaasata. Hea on anda valikuid: millal teed koolitööd – kas enne või pärast sööki/trenni? Kas õpid enne mata ära või loed? Soovitan väga iga päev temaga vähemalt 10–15 minutit mängida tema soovitud ja tema reeglitega mängu ning vähemalt sellel ajal hoiduda teda õpetamast või küsimuste esitamisest – see võiks olla lõdvestunult nauditav aeg. Lisaks võiksite õpetada talle rahunemisvõtteid, kui ta tunneb, et hakkab ärrituma ning nimetama neid tundeid, mida ta tunneb, esiti ise neid talle tinglikus kõneviisis nimetades. Viha nimetamine vähendab seda. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

30.09.2022

14-aastasel neiul on kotis tubakatooted ja alkoholipudeli kork. Kuidas tark vanem käituks?
1) Annan märku, et tean ja annan vastutuse, et kui see on sinu valik, teades, et tervisele on selle mõju…
2) Reageerin üle ja ehitan draama, milles osapooled jäävad suhtluses “lukku”
3) Keelan suitsetamise ja teen piiranguid nt rahaliselt vm, mis ei anna mingit garantiid muutusteks.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Usun, et need situatsioonid, millest ühte kirjeldate, on lapsevanemale alati rasked. Minu meelest on väga normaalne muretseda ja hirmu tunda, kas laps ohustab valede valikutega oma tulevikku. Teisalt, nagu välja toote, on teismelise üle vanema mõjuvõim oluliselt väiksem kui väikelapseeas ning eakaaslastel suur roll käitumise mõjutamisel. Nooruk pole endas veel kindel, kes ta on või olla tahab ning kuuluvusvajadus on suur. Kuigi soovitakse eristuda, siis tõrjutud ei soovi keegi olla. Nii võib noorukil tekkida dilemma, kui sõbrad proovivad suitsu ja alkoholi – kas käituda mõistlikult või käituda konformselt?
Eneseregulatsioon areneb koos aju arenguga kuni 25. eluaastani ning just erinevate mõnuainete tarbimist ja varajast seksuaalkogemust lükkab edasi meie pidurdusvõime, mis on seotud üldise eneseregulatsiooni oskusega. Kui pidurdust on piisavalt lapsena treenitud, à la laps ei saa kõike, mida tahab ja millal seda tahab, siis on kergem ei öelda.
Olete ilmselgelt teemale mõelnud ja esimese reaktsiooni pealt tütrega vestlust edasi lükanud – kiidan teid selle eest väga! Juhul kui leidsite mainitud asjad n-ö ausal teel, siis on minu meelest kohane küsida, mida ta nendega teeb, millal ja kellega, kuidas talle see meeldib, mis siis parem on ja kas ta näeb ka ohtusid. Võite rääkida oma kogemusest, oma hirmust ja murest mina-vormis ehk mittesüüdistavalt. Kui teie vahel on usalduslik suhe, siis ehk kuulete midagi, mis annab teile lootust, et ta teeb õigeid valikuid. Loomulikult on raske aktsepteerida mõtet, et võib-olla ta vajab katsetamist, selleks et kokkuvõttes jõuda samasse kohta, kus teie juba olete. Keelamine tõenäoliselt väga efektiivne pole, sest arvan, et see rikub suhteid ja teiseks viib selle tegevuse n-ö põranda alla. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

30.09.2022

3,5-aastane poiss on käinud lasteaias 2 aastat. Talle on seal väga meeldinud. 2 kuud tagasi alustas uues lasteaias, kus talle ka väga meeldis ja kõik oli hästi. 3 nädalat tagasi sündis perre uus laps ning pärast seda poiss keeldub kategooriliselt lasteaeda minemast. Viin sinna, siis nutab senikaua, kui järgi kutsutakse ning kodus korrutab ainult, et tema ei taha lasteaeda minna. Uus pereliige lapsele meeldib, seda ei ole täheldanud, et beebi tulek teda kuidagi kurvaks oleks teinud.

Kuidas saaksin lapse taas lasteaiaga sõbraks? Kas peaksin jätma pikema puhkuse ja ootama, et ta uue elukorraldusega harjuks?

–––

Tere!
Tänan kirja eest! Teil on mure poja pärast, kes enam lasteaias käia ei taha, kuigi enne on see meeldinud. Sellest kirjeldusest, mida pakute, loen välja, et poisil on olnud hiljuti mitu suurt muutust: uus lasteaed ja uus laps peres. Ka kiiresti kohanevad lapsed võivad selle peale endast välja minna. Seega ma ei imestaks, kui ta reageerib nutuga. Lisaks võib ta olla kurb ja ehk ka armukade, kui tema läheb lasteaeda ja ema jääb beebiga koju. Tema on pea nelja aasta jooksul saanud oma vanemate jagamatu tähelepanu, aga nüüd on see aeg läbi. Kui see paika peab, siis ehk tasub proovida teie mõtet lasta tal uue elukorraldusega harjuda järk-järgult. Mis see aga on, saate oma poja järgi ise otsustada. Kas alguses käib kolm päeva lasteaias ja siis on kokku viis päeva kodus või alul on kodus ja siis hakkab uuesti lasteaias käima. Samuti on variant, et käib poole päeva kaupa lasteaias, aga siis viis päeva nädalas. Kuna tal üldiselt on lasteaias käimise harjumus olemas, siis ehk päris koduseks jäämine tekitaks olukorra, kus pärast peab jälle hakkama harjutama. Kindlasti pojale meeldiks, kui beebi magamise ajal on ema temaga, kuigi kui teie olete näiteks öistest ärkamistest väsinud, siis võib olla vahepealne aeg ka teile oluline taastumiseks. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

27.09.2022

Mida teha, kui tüdruk meeldib mulle, aga tema jaoks olen nähtamatu või tühi koht?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Üldiselt on see küsimuste ja vastuste koht mõeldud lapsevanemate kirjadele oma laste kohta. Tundub, et oled ise noor ja küsid teise noore, st ühe tüdruku kohta. Püüan siiski vastata. Kui keegi hakkab mulle meeldima, siis see ei pruugi olla inimene, kellele mina ka meeldin. Tegelikult on see väga sage, et meie sümpaatiad ei lähe kokku. Loomulikult on see kurb. Vanemad inimesed lihtsalt oskavad seda ehk kergemini võtta kui noored, kelle jaoks võib olla tegemist esimese armumisega. Sageli on nooruk piisavalt ebakindel, et kas ma olen tark, osav ja ilus ning see võib mõjuda väga kurvastavalt, kui see üks, kelle arvamus mulle kõige rohkem korda läheb, mind ei märkagi. Kõige olulisem on olla see, kes oled ja teha neid asju, mis meeldivad. Kui tüdruk sind sellisel moel ei märka, siis ega see ei ole parem variant, kui püüad olla keegi teine ja siis ta hakkab sinuga sellepärast suhtlema. Pikka aega teesklemine on väga kurnav ning õnnelikuks ei tee. Seega tee oma tegemisi ja ole valmis, et sul võib rinnus pitsitada, kui loodad, et sind märgatakse, aga asjata. Küll aga kui oled valmis, märkad ehk ise hoopis kedagi, keda sina pole tähele pannud ja kes sinu pilku otsib 😉

Edu sulle!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut

23.09.2022

Tere
Kas on normaalne saata köhaga laps koolist koju, kes nutab ja koolil on ükskõik, kui ohutu see on, ja lisaks veendumata, et vanemad on kodus?
Aitäh

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud ühe intsidendiga, mis juhtus teie lapsega koolis. Saan aru, et olete pahane, et laps nuttis ja vanemaid ei olnud kodus ning see tekitas nii teile kui ka lapsele stressi. Usun, et olete minuga nõus, et eelkõige peaksite selle teema tõstatama lapse klassijuhatajaga. Minu isiklikud tõekspidamised teie lapse koolis ei kehti. Koroona-aastatega on kindlasti tekkinud juurde uusi terviseohutusega seotud reegleid. Võib-olla üks neist on see, mida teha lapsega, kui ta köhib. Juhul kui te sellega kursis pole, siis palun kindlasti paluge klassijuhatajale seda teile tutvustada, et saaksite omakorda lapsega kokku leppida plaani, mida ta näiteks teeb, kui keset koolipäeva haigeks jääb ja peab koolist lahkuma. Kas soovite, et ta ootab siis kuskil, kuniks te talle järgi jõuate või tellite talle takso töö juurde vms. Soovin head tervist!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

23.09.2022

Tere!
Kui palju aega võiks igapäevaselt kumbki vanem lapsele pühendada?
Meil on peres kolm last (10, 4 ja 1,7) ja eraldi kõigile igapäevaselt aega ei jäägi, tavaliselt veedame kõigi kolmega korraga aega.
Kui palju võiks personaalset aega olla?
Kui on üles kerkinud lahutuse teema, kuidas leida siis hea ajakorraldus, kui palju peaks laps aega saama eemal elava vanemaga?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie kirjas on mitu küsimust ja kõik on seotud lapsega aja veetmisega. Olete natuke murelik, et kolme lapsega peres iga lapse jaoks igapäevaselt väga palju aega ei jää. Minu meelest on väga hea, et veedate perena aega. Tõsi on seegi, et hea on ka üks ühele aega võtta. Miks? See on lapsega kontakti loomise ja taasloomise aeg. Läbi selle laps tunneb, et enda jaoks tähtsa täiskasvanu jaoks on ta tähtis ja väärtuslik. Osa inimesi räägivad juba beebide puhul n-ö turvalisuse tankimisest, et beebi mängib vahepeal ja avastab maailma omaette, aga siis ühel hetkel ta märkab, et ta on vanemast päris kaugel ja selleks, et jätkata, vajab korra lähedust ja tähelepanu – turvatunnet, et vanem on ikka olemas. Kui „paak“ on täis, saab ta jälle minna oma asju tegema.
„Imeliste aastate“ koolitusel rõhutame, et lastele piisab 10–15 minutist päevas, kus nad saavad vanema täieliku tähelepanu ning see võiks tähendada ka lapse juhitud mängu, kus ta seab reeglid, tempo ja kus vanem järgib lapse initsiatiivi. Kuna teid on kaks ja lapsi kolm, siis on võimalik ka näiteks kahe lapsega koos mängida vaheldumisi nende tegemisi märgates ja nendes osaledes.
Lapsel on õigus mõlemale vanemale, aga seda keegi ette ei ütle, milline proportsioon peab olema. Pigem sõltub see sellest, kui palju vanemad on valmis ja soovivad igapäevaselt lapsevanemad olla. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

16.09.2022

Tere. Oleme suure murega. Nimelt avastas 8-aastane poiss pornovideod internetist. Temal endal puudus telefonis juurdepääs alaealistele keelatud saitidele, sõprade kaudu sai informatsiooni ja esimesed vaatamised. Avastasimegi nad sõbraga telefonis neid vaatamas. Rääkisime lastega rahulikult, selgitasime, mis on päris ja mis mitte jne. Samuti sai küsida küsimusi ja sai öeldud ka, et seda ei vaata ja see on lastele keelatud. Kuid edasi poole aasta jooksul oli vahejuhtumeid, kus uuriti teisi lapsi lähemalt ja ka sellest sai räägitud ning kõikvõimalikud vaatamise võimalused kodus (arvutid ja telefonid) parooli alla pandud. Kuid siiski juhtus nii, et kätte saadi vana telefon, kust siis vaadati ka pornot. Ja edasine šokeeris meid sügavalt ja me ei oska enam antud olukorras midagi teha. Nimelt olid poisid (aastase vanuse vahega) vaikselt kadunud ja avastasime nad proovimas nähtut järgi teha, kus üks poiss oli teise poisi taga ja proovides anaalseksi. Kaugele see läks, me täpselt ei tea, kuid laps väitis, et mõlemad proovisid. Ja mitu korda ning kaua see kestnud on, me ei tea. Kuna lapsed jäid vahele ning vanemad on teadlikud sellest, siis on meil abi vaja, mida ja kuidas edasi teha või rääkida? Kuhu pöörduda, kust abi saaks lastele ja endile?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie kooliealine poeg avastas pornovideod ning imiteeris sõbraga anaalseksi. Kujutan ette, kui ehmatanud te võisite olla ja kui segaduses – mida nüüd teha?! Kuna kirjutate meie-vormis, siis saan aru, et vanematena koos rääkisite väga õigesti sellest, mis on päris ja mis mitte. Tore, et lasite lapsel küsimusi küsida. On loomulik, et lubamatu interneti sisu on parooli all. Kui laps on aga sellega juba tuttav, siis selle asemel, et huvi raugeb, võib keelatu tunduda veel põnevam kui ehk enne. Lisaks on teie poeg vanuses, kus esmane pornohuvi just tekib. Seega arenguliselt on ta tavaline laps :) Lisan siia ka lingi: https://tarkvanem.ee/seksuaalkasvatus/7-9-a-laps/

Üldiselt on tavapärane, et kui laps midagi näeb teisi täiskasvanuid tegevat, siis ta imiteerib seda. Te ei maini, kas tegemist oli seksi imiteerimise või vahekorraga, aga julgen väita, et kummalgi juhul ei olnud eesmärk seksuaalset naudingut kogeda. Sellises vanuses laste jaoks on seksuaalsus hoopis teise tähendusega kui täiskasvanute jaoks. Kindlasti on asjakohane rääkida sellest, et lapse keha on tema oma. Tema saab otsustada, kes võib seda puudutada. Siia juurde käib ka lapse enesekindluse kasvatamine, et ta võib oma vajadustest lähtuvalt käituda ning otsuseid teha, nt kui puudutus pole meeldiv või muutub ühel hetkel ebameeldivaks, siis võib öelda: „Stopp!“ See on pikk, aga vajalik protsess. Võite ka rääkida, kuidas ennast võib puudutada, aga omaette olles. Saate rääkida, et seks on täiskasvanute armastuste väljendus.

Ma ei ole spetsiifiliselt laste seksuaalsuse ekspert ja soovitan seepärast lugeda kolleegide poolt kirja pandut:
https://tarkvanem.ee/seksuaalkasvatus/lisalugemist/
https://rahvaraamat.ee/p/minu-keha-on-minu-oma/764076/et?isbn=9789949389346
Usun, et saate tekkinud olukorraga hakkama! Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

16.09.2022

Kas see on normaalne, kui lapse ema postitab lapsest pilte, kuigi ei ela lapsega koos ega tunne lapse vastu huvi? Kas mul on õigus nõuda, et ta need pildid eemaldaks?

–––

Tere!
Tänan kirja eest! Saan aru, et küsimus on pigem täiskasvanu kui lapse kohta, aga püüan vastata. Mina ei ole normaalsuse defineerija selles küsimuses. Saan aru, et teie ja teie ühise lapse ema ei ela koos. Ka kooselus on raske teist kontrollida, veel keerulisem on see siis, kui paarina on tee lahku viinud. Ma saan aru, et teie mure ei ole niivõrd see, et ema ei tunne lapse vastu huvi kuivõrd see, et ta temast pilte postitab. Miks just see teid häirib? Hüpoteesina võib välja käia, et inimesed püstitavad pilte sellest, mis neile korda läheb. Kui ekside vahel häid suhteid pole (ja selline mulje jääb teie lühikest kirja lugedes), siis sageli see mõjutab ka lapsega suhtlemise sagedust. Kui paluksite lapse emal pildid eemaldada, kas see teie lapse elus muudaks midagi paremaks? Kas teie elu muutuks paremaks? Mis teid tegelikult murelikuks ja pahaseks teeb? Hea oleks seda adresseerida. Kui olete näiteks pettunud, et lapse ja ema suhe nii kauge ja ebaregulaarne on, siis saate teema tõstatada. Õnneks on olemas professionaale, kelle poole võite vajadusel pöörduda – lastekaitsetöötaja, lepitaja, pereterapeut. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

16.09.2022

7-aastane poiss, muidu südamlik ja malbe, aga ärritub väga kergesti, läheb endast nii välja nagu oleks keegi teine tema kehasse tulnud, röögib, näost lausa lilla ja kui keegi segab või näpib tema asju, siis läheb nii vihaseks, et lööb või lükkab suurest vihast!
Kui hiljem küsida, miks nii teed, siis ütleb, et ta aju lihtsalt teeb nii.:(

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teil on suur mure kooliealise poja pärast, kes läheb kergesti endast välja, nii et ei tunne teda äragi. See võib tõesti olla ühteaegu nii kurvastav ja murettekitav kui hirmutav. Kahjuks ei selgu kirjast, kas ta läheb endast välja igal pool ja kõigiga või ainult kodus ja näiteks ühe vanemaga. Juhul kui tegemist on emotsioonide reguleerimise oskuse arendamise teemaga, siis võiksite koos joonistada ühe termomeetri, kus skaalal 0–100 all on rahulik, keskel on natuke ärritunud ja tipus väga endast väljas ala. Päeva jooksul erinevatel hetkedel võiksite koos lapsega seda vaadata ja püüda oma emotsioone kraadida: kuidas mu tunne praegu on? See suunab poisi tähelepanu vähemalt nendel hetkedel oma kehale ja selle signaalidele. Iga inimene peab õppima ära tajuma, millal ta ärrituvus kasvab ning seejärel ennetavalt tegelema enese rahustamisega ükskõik kas hingamise, keha lõdvestamise või suure inimese puhul ka mõtete muutmise abil. Lapsele võib rahulikul ajal õpetada raketihingamist või tuldpurskava draakoni hingamist või õhupalli täispuhumise hingamist. Kui kraadimisel näitab näidik juba n-ö kollast, siis saab alguses koos temaga rahunemisvõtet kasutada. Lisaks on hea lasta tal valida üks koht, kuhu ta saab ärritununa minna rahunema – koht, kus on mõnus olla ja kus ei segata või ei ole segajaid. Juhul kui need pursked tulevad sellepärast nii suured, et ta enne seda pikalt püüab mingeid negatiivseid tundeid enda sees hoida, siis vajab ta ehk vanematepoolset kinnitust, et kõik tunded on ok ja kõik tunded mööduvad, kui mitte püüda neid alla suruda, vaid lubada ennast neid tunda. Eneseregulatsiooni areng toimub 25. eluaastani ja praegu on hea aeg selle arengule kaasa aidata. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

16.09.2022

Minu laps ei söö enam, kõige nii on juba maha võtnud kaalu 30 kg, teine mure on, et roojab ikka püksi.

–––

Tere ja aitäh kirja eest! Kirjas oleva napi info põhjal on keeruline Teile midagi soovitada. Ehk oleks abi sellest, kui kõigepealt võtaksite ühendust lapse perearstiga, kirjeldaksite murettekitavat olukorda ja küsiksite temalt nõu edasisteks tegevusteks.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

15.09.2022

Minu poeg (vanus 2 a 5 k) tõrjub mind eemale ja eelistab igale tegevusele enda isa. Mina ei tohi aidata lapsel ennast riidesse panna, ma ei tohi teda pissipoti peale istuma panna, õhtuti ei tohi ma tema hambaid pesta ega magama panna. Ta ei luba mul ennast lohutada, kui ta saab haiget ja jookseb nuttes minu eest teise tuppa peitu. Kõiki minu aitamise/lohutamise katseid tõrjutakse füüsiliselt (nt lükatakse käega kaugemale endast) või verbaalselt eemale (emme, mine ära, tahan issit, ei taha emmet).

Selline olukord on kestnud juba väga kaua aega, märkasin seda juba siis, kui laps oli alles beebi. Mina ei osanud teda rahustada, kuid isa süles rahunes ta peaaegu alati minuti-paariga maha. Mul oli keeruline sünnitusjärgne taastumise periood – sattusin 6-nädalase beebi kõrvalt raske terviserikkega haiglasse ja mõned nädalad pärast poja esimest sünnipäeva pidin minema haiglasse operatsioonile. Seetõttu olen pidanud temast mitmel korral õrnas eas eemal viibima ega ole saanud talle alati pakkuda seda lähedust, mida talle ehk on vaja olnud.

Hiljuti sündis meie perre ka teine laps, ja armukadedus on suunatud isa vastu, st isa ei tohi uut beebit sülle võtta, temaga mängida, lutipudelist toita jne. Kui mina seda kõike teen, siis see poega nii väga ei häiri. Olen proovinud leida pojaga ühiseid tegevusi, lugenud talle raamatust jutte ja luuletusi, õppinud selgeks näpu- ja käemänge, laulnud palju lastelaule, külastanud mänguväljakuid. Olen talle ka rääkinud, et armastan teda väga ja et tema on minu kallis pisipoja. Selline olukord tekitab mulle väga haiget, kuid samas tunnen, et minus on tärkamas ka trots ja viha poja suhtes (olen hakanud tema peale häält tõstma, nähvanud, et otsi omale siis uus ema, isegi last ignoreerinud).

Palun nõu, kuidas talitseda enda emotsioone ja leida lapsega head kontakti.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Kirjutate suure murega, sest kui laps lükkab teie armastust ja hoolt tagasi, siis see teeb väga haiget ning kui teile tundub, et teil pole võimalik seda välja elada, siis pole ime, et kurbus kogunedes muutub vihaks. Mõistan ka teie muret enda pärast, sest te tegelikult ei taha oma poja peale vihane olla. Kirjutate, et vajate abi oma emotsioonide talitsemisel. Püüame siis vaadata maailma läbi teie poja silmade. Mingil hetkel õppis tema, et ema kohaloleku peale ei saa kindel olla. Vahel piisab ka ühest korrast, et aju sellise järelduse teeb. Oletan, et samas õppis ta, et isa peale saab. Kui isa pakub talle seda turvatunnet, mida ta vajab, siis tegelikult on pojaga kõik hästi. Pigem on küsimus teie haavumises ja võib-olla natuke armukadeduses, mis puudutab lapse kontakti isaga. Sellega tegelemiseks soovitan pereterapeudi visiiti, kellega koos saab oma emotsioonide sügavamatest põhjustest rohkem aimu. Kedagi ennast armastama sundida pole, nagu teate, võimalik. Küll aga tundub, et teete paljusid asju, mida poeg võiks hinnata: loete, mängite käemänge, laulate, käite mänguväljakul. Peaasi, et tal ei jääks muljet, et te teete seda selleks, et teda enda pole võita. Lapsed tajuvad vahe ära. Tänaseks võib olla välja kujunenud teievaheline suhtlemise muster, kus kõik toimub juba automaatselt st et ta näiteks tõrjub teid. Seega, mida võiks teha teisiti, et tema saaks võimaluse teisiti käituda? Võite temalt luba küsida, kas soovib teie abi ja kui ta ei luba, siis austate seda. Vähema initsiatiivi näitamine võib tema vastupanu vähendada ja ühel hetkel võib ta spontaanselt ise teie juurde tulla saapa jalgapanemise sooviga. Teie tublidust emana ei määra see, kui palju te saate teda aidata. Pigem pakkuge talle seda, mida tema vajab ning tegelege kaasnevate emotsioonidega teise täiskasvanu, sh vajadusel professionaali abiga.
Edu ja kannatlikku meelt soovides

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

12.09.2022

Tere
Küsin, mida teha, kui 13-aastane raske puudega poiss keeldub käimast vene keele tunnis ja kehalises kasvatuses. Olen pöördunud ka Rajaleidja poole, nemad otsustasid, et vene keelt lapselt ära ei võeta.

–––

Tere! Tänan kirja eest! See on väga lühike kiri ja seetõttu on väga raske vastata, sest aiman, et selles loos on nii palju tahke, mis kõik mõjutavad, kuidas hea ja õige vastata oleks. Mulle jääb mulje, et teie arvamus ei lähe kokku Rajaleidja arvamusega ja otsite n-ö teist arvamust. Ma pole kindel, et suudan nii lühikese kirjelduse juures seda pakkuda. Samas tajun, et teil on olukorra pärast mure ja te ise ei oska head lahendust välja mõelda. Tundub, et see, et laps on teismeline ja lisaks raske puudega, teeb situatsiooni veel keerulisemaks kui noorema või n-ö tavalise lapse puhul. Ma ei ole pädev pedagoogika, veelgi enam puudega noorte pedagoogika ja koolikohustuse täitmise teemadel. Soovitan kasutada kas oma lähedaste tugisüsteemi või ka kohaliku omavalitsuse vastavaid ametnikke ja teenuseid, et olukorra lahendamisele toetust leida ja probleemile lahendus välja mõelda. Sageli kutsutakse selleks lastekaitsetöötaja eestvõttel kokku ümarlaud ning toimub võrgustiku kohtumine. Ehk oleks teilegi sellest abi. Soovin edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

10.09.2022

Tere
Olen 16-aastane tüdruk ja tahaksin alustada beebipillidega. Vanemad on sellel teemal üpris ranged ja nendega seda arutada ei oska ega suuda. Mida peaksin tegema?

–––

Tere! Kirjutasid, et soovid alustada beebipillide võtmist, aga Su vanemad on sel teemal ranged ja nendega oleks seda keeruline arutada. Soovitame Sul pöörduda nõu küsimiseks enda kodu lähedasse noorte nõustamiskeskusesse, mille kontaktid leiad siit: seksuaaltervis.ee/noorte-noustamiskeskused. Visiit on noortele tasuta ning selleks vanema luba ega juuresolekut vaja ei ole. Vanema luba ei ole vaja ka naistearsti külastamiseks ja pillide retsepti väljakirjutamiseks.

Soovime Sulle kõike ilusat ja head!
tarkvanem.ee meeskond

07.09.2022

Laps suitsetab e-sigaretti, kuidas loobuda?

–––

Tere! Olete mures oma 14-aastase lapse pärast, kes suitsetab e-sigaretti ja küsite, kuidas sellest loobuda.
Eestis praegu lastele eraldi teenust ei ole – ehk et loodetavasti saate oma lapse vabatahtlikult kas perearsti juurde või nõustamiskabinetti. Nõustamiskabinetti kontaktid leiate www.tubakainfo.ee/kontakt/. E-sigaret on suhteliselt uus toode ja selle tarvitamise pikaajalised mõjud tervisele ei ole praegu teada; ka on e-sigarettide tarvitamine seaduse järgi alaealistele keelatud. Ärge andke alla ja toetage last, võtke appi tubakast loobumise nõustaja ning olge ka ise järjekindel reeglis, et teie peres ei ole see alaealisele lubatud. Ähvardamine ei mõju, väljendage lapsele enda hoolimist ja muret.

Soovitame vaadata ka soovitusi, mis on nõuandlas teistele sarnase murega kirjadele antud, ehk saate sealtki mõtteid: https://tarkvanem.ee/kusi-nou/filter/vanus-koik/teema-tubakas/sigaret/

Jõudu teile!

tarkvanem.ee meeskond

01.09.2022

Tere!
Mul on 4-aastane tütar, kellel on kartus teiste laste ja täiskasvanutega suhtlemise ees. Lasteaiaga kohanemine võttis kaua aega. Mõned kuud tagasi hakkas üks tüdruk teda rohkem mängima kutsuma, praeguseks hetkeks olen tähele pannud, et seda teevad üha rohkem ka teised rühmakaaslased. Õpetajad on öelnud, et teised lapsed on minu last mängima üritanud kaasata, aga ta ei pidavat neile midagi vastama ja on pigem kartliku olekuga. Ühel õhtul läksin lapsele lasteaeda järele. Teised lapsed jooksid minu lapsele järele ja tahtsid teda kallistada ja talle “tšau” öelda. Minu laps aga tõukas neid ja teavitas mind, et lähme ära. Lehvitasin siis ise lastele ja ütlesin “tšau”. Käisime mõned kuud tagasi ka kliinilise psühholoogi juures murega, et laps on väga kinnine, kartlik suhtlemise ees. Psühholoog sai lapse mitme seansi vältel rääkima. Tema soovitus oli laps huviringi panna, et kartus suhtlemise ees kaoks. Sooviksin teada, mida peaksin sellises olukorras tegema, kus laps teised eemale tõukab? Kas peaksin kodus eelnevalt teda julgustama teisi kallistama? Kohapeal seda öeldes laps keeldus kallistamisest.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure 4-aastase tütrega, kes pelgab suhtlemist ning tõrjub ka lasteaiakaaslaste hüvastijätu kallistusi. Saan aru, et see tekitab küsimusi, kui asjad on justkui läinud paremaks ja siis te olete tunnistajaks nõutuks tegevale olukorrale. Kui te kujutate ette, et astusite kinosaali juba ammu alanud filmi vaatama, siis see võibki olla segadust tekitav, aga tema jaoks, kes on algusest peale saalis viibinud, tundub see loogiline. Tahan oma kujundiga öelda, et võib-olla see, mis teie silme all toimus, oli täiesti normaalne reaktsioon, arvestades, mis enne oli toimunud ning ka lapse kaaslased võtavad seda nii, et homseks on see unustatud. Kuna teie aga niikuinii olete teema osas tähelepanelik ja valvas, siis märkate ning annate oma tähenduse ka kirjeldatud olukordadele. Konkreetselt kallistamisest rääkides, siis tegelikult on kõigil õigus oma keha puutumatusele ja seega õigus öelda ei ka kallistusele. See on piiride seadmine, mida võib isegi kiita, et väike laps seda nii hästi teha oskab. Kas teil endil on lai tutvusringkond ning veedate nädalavahetuseti aega erinevates kohtades erinevate perede ja sõpradega? Kas hakkate hea meelega võõraga rääkima? Kui olete, siis laps võib-olla on teise temperamendiga. Mõni naudib vaatlemist rohkem kui mängus sees olemist. Mulle meeldib, kuidas olite talle lasteaias eeskujuks, lehvitades ja „Tšau!“ öeldes. Sotsiaalseid oskusi nii õpetataksegi. Lisaks soovitan last kiita, kui ta ise esimesena tervitab või muul moel julgelt suhtleb.

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

01.09.2022

Tere
Laps räägib, et üks vanema rühma laps aeg-ajalt lööb. Ja mitte ainult teda.
Ühel õhtul vannis istudes ütles laps, et toosama poiss käskis tal prügikasti minna ja ütles, et ta on kaka…
Püüdsin edasi uurida, et mis enne seda juhtus ja kas nad mängisid vms , aga selle peale laps ütles, et emme, ära enam räägi ja et tema ei soovi rohkem rääkida…
Kuidas siit edasi minna, et olukorra kohta rohkem infot saada….
Kas tegu oli ühekordse ütlemisega või on tegemist juba kiusamisega?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Kirjeldate lasteaias toimunud oma ja võõra lapse vahelist suhtlust, kus teine laps käitub sobimatult. Mul on hea meel, et teil on oma lapsega turvaline suhe, et ta oma päevasündmustest räägib. Väikestel lastel ei ole see ühe katkematu jutuna, vaid infokildudena erinevatel hetkedel. Lisaks kiidan teid, et uurisite, mis enne juhtus – see aitab sageli vanemal kui ka tema kaudu lapsel mõista tegude vahelisi seosesid. Kolmeaastane on väga väike ja ka neljane. Selles vanuses on pigem sage, et oma emotsioone väljendatakse löömisega ning et kutsutakse teist kakaks. Vanematel on seda kuuldes raske jääda ainult kuulajaks ja soov on olukord ära lahendada, et seda enam ei juhtuks. Tore on, et soovite oma last toetada, lasteaias olles saate seda teha talle õpetades, kuidas oma tundeid väljendada, kui ükskõik milline teine laps kirjeldatud viisil käitub. Samuti võite lapsega koos arutada, mida ta siis teha võiks. Ehk oskab ta ise mõnda varianti välja pakkuda, nt läheb palub õpetaja abi, ütleb: „Mulle see ei meeldi, palun ära nii ütle,“ või „Mul on valus, palun ära nii tee.“ Loodetavasti on toimunud olukorrad olnud sellised, mida laps küll mäletab, aga kui te ta tundeid korraks peegeldate, à la „Sul on siis valus,“ või „Sul oli siis ebamugav“, siis ta rahuneb ning paneb selle kõrvale, magamise käigus unustab. Kui laps räägib ühest lapsest tihti selliseid lugusid, saate õpetajale info edasi anda, et tema selle olukorraga tegeleks. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

31.08.2022

Tere, mul on selline küsimus, et kes otsustab, mida ma teen peale 9. klassi? Kas mina saan seda otsustada või mu vanemad?

–––

Tere! See otsus tuleks teil ühiselt läbi arutada ja teha. Oled 15-aastane ehk seaduse mõistes alaealine. Perekonnaseaduse järgi on vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab muuhulgas ka õigust otsustada lapsega seotud asju. Siin aga peavad olema tähelepanu keskpunktis lapse huvid. Sinul on õigus oma arvamusele, Sul on õigus oma arvamust vabalt väljendada ning olla ära kuulatud.

Soovime Sulle edu!
Tarkvanem.ee meeskond

31.08.2022

13-aastane laps on tõstnud oma vanema vastu käe (jala). Kas lapsevanemal on õigust lapse karistamiseks panna laps paariks päevaks koduaresti, võtta ära nutitelefon ja mitte lubada arvutisse, sõpradega kokkusaamisele, nii kaua kui laps on aru saanud, kuidas ta käitunud on ning vabandust palunud?

13-aastase tüdruku sõnavara ei kannata kriitikat, viha, ülbus ning lisaks väiksema venna pidev löömine.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Mul on väga hea meel, et pöördute sellise küsimusega. Võib-olla on teil partneriga erinevad arusaamad või kahtlete natuke oma mõtetes, igal juhul on siis hea uurida, mida soovitatakse. Olen nõus, et vägivald on lubamatu. Usun, et teie kodus on see reegel ka kõigi pereliikmete osas paigas. Kui tegemist on agressiivse käitumisega, siis peaks laps endale leidma koha, kus saab segamatult rahuneda, kasutades hingamise ja keha lõdvestamisega seotud tehnikaid. Mõned mõtted saab siit: https://vaikuseminutid.ee/vaikuseminutite-harjutused/. Rahunemiskoht võib olla ka järelemõtlemise koht. Kui teie peres on tava vabandada, kui oled kellelegi haiget teinud, siis ei peaks eraldi selle vajadust rõhutama. Oluline on, et tekiks kahetsus, mille pinnalt tekib soov vabandada. Vabandama sundimine tekitab trotsi.
Üldiselt on edukas distsiplineerimine võimalik ainult siis, kui lapsega on esmalt loodud hea suhe: temaga veedetakse päeva vähemalt 15 minutit koos aega viisil, kuidas tema seda soovib, teda toetatakse, innustatakse, teda kuulatakse, aidatakse tal probleeme lahendada jms. Alati võiks kõigepealt püüda positiivse vanemluse põhimõtteid rakendada. Näiteks kiidate teda, kui ta suudab ärritudes end nii maha rahustada, et käed-jalad käiku ei lähe. Võite teha ka preemiasüsteemi, kus lepite kokku preemia iga päeva eest, kui ta suutis oma emotsioonidega teisi kahjustamata toime tulla. Kui mitte midagi muud ei toimi, siis võib kasutada tagajärgi, aga selleks, et laps neist õpiks, peaks need olema loogilised ehk eelnenud teoga seotud ning kestma suure lapse puhul maksimaalselt 24 h. Pikemad tagajärjed pole tõhusamad ning pigem tekitavad vanema vastu vimma või ununeb vanemal endal seda tagajärge rakendada. Siin pakun näiteks tagajärjeks selle inimese aitamise ükskõik milles, kas söögivalmistamises või vennaga mängimine vms. Tagajärg ei pea olema olemuselt negatiivne.
Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

26.08.2022

Minu 6-aastane poeg on viimasel ajal muutunud väga emotsionaalseks nendel hetkel, kus tunded üle pea kokku löövad. Kõik taolised hetked, kus ta tunneb, et tal on kurb, paha, tahaks midagi, mida ei saa jne. Ma kasutan aktiivset kuulamist, peegeldan ta tundeid (“Ma saan aru, et sul on praegu väga kurb/kuri olla”) ja hoidun pahandamisest, karistamisest.
See suurenenud emotsionaalsus väljendub kahjuks selles, et ta hakkab lööma, sh oma 2-aastast väikest venda, ja valimatult asju lõhkuma kodus. Mu mure ongi selles, et ma ei oska nendel hetkedel talle kuidagi rohkem toeks olla, et teda maha rahustada, samas ma ei saa ju lasta tal kodus kõiki asju katki visata ega mind/venda lüüa. Väikest venda ei saa ma üksi teise tuppa ka viia, kui teist vanemat kodus pole, too hakkab siis ka nutma ja tahab ema juurde tagasi. Ma praegu olen oma käitumises piirdunud ainult sellega, mida ma ülal kirjeldasin: peegeldanud ta tundeid ja öelnud, et ma armastan teda ja olen tema jaoks olemas ja küsinud, mis teda nii kurvaks/kurjaks ajab ja kui ta mind lööma hakkab, siis võtnud tal käsivartest võimalikult õrnalt kinni, et ta mind lüüa ei saaks (aga see ajab ta veel rohkem vihale, kuna arvab, et ma tahan talle ise haiget teha). Vahepeal ta oskab vastata, mis teda pahaseks ajas, vahepeal mitte, aga see kahjuks ei rahusta teda kuidagi maha.
Äkki oskate nõu anda, kuidas sellistel hetkedel käituda nii, et laps kellelegi haiget ei saaks teha ega asju ei lõhuks, samas et ta tunneks, et ma hoolin temast ja tahan aidata tal sellest halvast tujust üle saada, maha rahuneda?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teil on mure koolieelikust pojaga, kes emotsionaalsetel hetkedel lööb väikest venda ja lõhub asju. See, mida te juba teete, on väga teadlik vanemlus ning tore on, et oskate hästi kuulata ja peegeldada. On hetki, kus see ei aita ja nii ka teil. Teie laps on piisavalt vana, et õppida ise rahunema. Selleks õpetage talle sügava hingamise tehnikaid mängulises võtmes. Näiteks, kujuta ette oma sünnipäeva: nuusuta lille, puhu küünal ära ja nii mitu korda järjest. Või puhu täis õhupalli ja lase ta siis lendu. Või ole tuld purskav lohe. Las ta valib endale rahunemispesa teie kodus, kus saab segamatult olla ja hingata. Asju seal ei tohi olla, va mingi fliis, tekk või padi, mis teeb olemise mugavamaks, aga ei juhi tähelepanu rahunemiselt kõrvale. Kui on näha, et emotsioonid hakkavad üle keema, siis juba soovitan ta suunata oma pessa ning ise mitte teda samuti seal segada. Võite olla alul lähedal, kui ta seda soovib ja liigutusi sõnatult kaasa teha, aga rääkida ega silma vaadata ei soovita. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

26.08.2022

Tere, olen mures, et pole hakanud päevad ja kõikidel minu vanustel tüdrukutel juba on. Olen 13-aastane. Kas see on okei? Kas tuleb minna arsti juurde?

–––

Tere! Oled 13-aastane neiu ja mures, et sul ei ole veel hakanud päevad, kuigi kõigil sinuvanustel tüdrukutel juba on. Muretsemiseks ei ole põhjust. Paljudel, kuid mitte kõigil, algab menstruatsioon 11.–13. eluaasta vahel. Menstruatsiooni algus 10.–16. eluaasta vahel on igati normaalne.

Parimate soovidega
tarkvanem.ee meeskond

19.08.2022

Tere! Mul on mure kaksikute söömisharjumuste pärast. Poiss on alati olnud oma käitumises jõulisem ja nõudnud süüa või lähedust väga kategoorilisel moel. Tüdruk seevastu on söögi osas pigem üsna ükskõikne, võib ka söömata olla pika perioodi. Kui kahekesi koos söögilauas on, läheb mänguks ja naljategemiseks, söök lendab pigem laua alla. Kui lapsed söömata jätan, siis tuleb hirmus jonn ja kisa. Lõpuks minnakse ise külmkapi ukse kallale, tehakse see lahti ja hakatakse toitu välja sikutama. Olen hetkel olukorra lahendanud nii, et söödan tüdrukut terrassil enda süles ja poiss sööb ise koos vanaemaga või söödab teda vanaema toas. Ma saan aru, et olukord pole jätkusuutlik. Üldiselt on nii, et lapsed kipuvad üle võtma üksteise halvad käitumisharjumused ja poiss, kes varem sõi ilusti ise, on sellest nüüd õe mõjul loobunud. Koos laua taga olles söövad lapsed rahulikult üksnes väga maitsvat toitu, näiteks kooki. Ja kui tõesti laula tagant ära ajada, siis muutub laste käitumine nii talumatuks, et annan jogurtit või kodujuustu vms, et rahu majja saada. Kuidas saada kaks väikelast korraga laua taga sööma ? Mul on ka tunne, et söömisega on seotud läheduse teema. Nimelt on tüdruk saanud vähem lähedust kui poiss, sest kui tüdruk on mul näiteks süles, siis tuleb poiss ja togib tüdrukut, et ise sülle saada. Kui võtan nad kahekesi koos sülle, siis poiss lööb tüdrukut ning tüdruk pigem läheb ära ja mängib omaette. Poiss võtab tüdrukul sageli ka kõik mänguasjad käest. Kohe, kui tüdrukul midagi käes on, läheb poiss tema juurde ja võtab ära. Muidugi ma selgitan, et nii ei tohi teha. Võib-olla peaksin poisiga rohkem neljasilmavestlusi pidama, need mõjuvad kõige enam?

–––

Tere!

Tänan kirja eest! Olete oma kaheaastaste kaksikute pärast mures, sest nende söömisharjumused pole samad ning vanemana on seda raske juhtida. Olete olnud leidlik, mis puudutab terrassil söömist ja vanaema kaasamist. Tore on see, et lapsed on samuti nutikad: „Kui sööki laual pole, tuleb külmkapist võtta.“ Saan aru, et sooviks siiski paremat lahendust. Soovitan järgida tähelepanu reeglit: „Kinnistage oma tähelepanuga käitumist, mille kordumist soovite.“ See teeb elu palju lihtsamaks. Kuna teil on kaks last, siis on väga lihtne seda teha: pöörate tähelepanu sellele, kes sööb ilusti, istub laua taga, mängib rahulikult jne. Sinna juurde soovitan kiita ja nii et kirjeldate, mis teile meeldib: „Mind nii rõõmustab, et sa, Siim, sööd keskendunult.“ „Marta, sa mängid rahulikult omaette, seda on tore vaadata.“ Jne. Kui laps saab aru, mille eest tähelepanu saab, siis ta soovib ka sellisel moel käituda. Loomulikult siis märkategi seda/teda ning tunnustate. Proovige teiste pereliikmetega kaubale saada, et päeva jooksul pakute üks ühele tähelepanu mõlemale lapsele, et teise tähelepanu oleks samal ajal muuga hõivatud. Söömise juures piiride seadmine on väga oluline. Kui näiteks mõlemad lapsed lollitavad laua ääres, siis annate neile valiku: „Kas sööte praegu korralikult või lähete lauast ära ja enne hommikut/lõunat enam süüa ei saa.“ Kui sellise piiri seate, siis peate sellega lõpuni minema, sest ainult siis on lootust, et järgmisel korral samas situatsioonis valivad lapsed söömise. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

08.08.2022

10-aastasel poisil on tekkinud pärast õe sündi kurvameelsushood. Ta vaatab väikest õde ja võib hakata nutma, et ta nii kiiresti areneb. Ta hakkab nutma, kui vaatab enda beebipilte. Ta suudab ennast emotsionaalselt endast välja viia pealtnäha pisiasjadest. Veel püüab ta tähelepanu saada enda terviseprobleemidega. Näiteks leiab enda juures pisihädasid, millega peaksime arstile pöörduma. Mõningate probleemidega oleme ka juba pöördunud. Tal on tekkinud aeg-ajalt hingeldushood (hingab raskelt ja häälekalt, ohates). Oleme mehega püüdnud säilitada rahu ja pöörata tema probleemidele tähelepanu. Leidnud aega temaga koos aega veeta ja kaasanud teda igapäevategevustesse. Ta ise tahab ka sellest nutmise perioodist üle saada, aga ei tea, kuidas. Tihti ei oska ta nutu põhjust välja tuua. Oleme koos lapsega arutlenud tema kurvameelsuse üle ja püüdnud leida põhjusi ja lahendusi sellele. See on kestnud umbes 1,5 kuud, selle aja sisse jääb veel oma lemmiklooma kaotus, mida laps elas ka raskelt üle. Ma saan ju tegelikult aru, et see on kõik seotud uue pereliikme tulekuga, kui seni on olnud tema pesamuna. Aga tahaks kuidagi last aidata ja laps ise tahab ka sellest kurvameelsusest lahti saada.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie kümneaastase poja kurvameelsus kurvastab teid. Minu meelest olete olnud väga toetavad ja teinud õigeid asju, nt arutlenud selle üle, võtnud temaga koos olemiseks aega jne. Kui kirjeldate hiljutisi sündmusi, siis lemmiklooma kaotus on ju täiesti adekvaatne põhjus kurb olla ja teda leinata. Lisaks on normaalne tunda nii, et senine elu, kus olid tema-isa ja ema on pöördumatult läbi ning kõik on muutunud. Õe sünd võib tekitada ka rõõmsaid emotsioone, aga leina tundmine on samuti kohane reaktsioon. Räägitakse ju, et kui keegi on kurb, siis justkui südamel on raske ja hing on haige. Nii viitavad ka tema tervisehädad samale asjale, mida isegi olete osanud põhjusena kahtlustada. Ma arvan, et kõige tervem oleks mitte võtta eesmärgiks kurbusest lahti saada. Kui teie jaoks oluline inimene sureb, siis 1,5 kuu pärast kindlasti pole te veel seda unustanud ning rõõmurull. Tegelikult on tore, et ta on oma tunnetega kontaktis ja julgeb kodus nutta. Kiidan teid, et lubate seda teha! Kui ta on kurb, siis võite tema tunnet peegeldada: „Näen, et oled kurb!“ aga rohkem pole ehk vajagi. Peaasi, et ei tekiks nüüd uut muret, et kuidas sellest murest lahti saada.:) Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

08.08.2022

Kas pikaaegne motivatsioonitabelite kasutamine võib lapse psüühikale ja käitumisele lõpuks negatiivset mõju avaldada (isegi kunagi täiskasvanuna)?
Oleme motivatsiooni tabelit kasutanud 2-aastaselt potitreeningul, ööunne ilusti jäämisel, lasteaiaga harjumisel. Kui nädal aega on neid tegevusi ilusti tehtud, siis auhinnaks on nädala lõpuks jäätis, maiustus, vahel suurem mänguasi. Kuna nüüd on lasteaias väljatoodud, et laps ei taha kaasa teha rühmategevustes, sest tal on püsivusega probleeme, soovitas õpetaja teha jälle uus motivatsioonitabel ja lisada sinna need lasteaiategevused. Omalt poolt lisaksin veel selle, et ta läheks õhtul ilusti vastuvaidlemata voodisse. Küsimus selles, kui pikalt seda motivatsioonitabelit kasutada võiks?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Soovite teada, kas motivatsioonitabelite kasutamine võib ka negatiivselt mõjuda. See on väga hea küsimus! Tundub, et siiani on need teie peres töötanud ja see tekitab soovi ka nüüd üles kerkivaid probleeme sarnaselt lahendada. Väikeste laste puhul võiks eesmärk olla pigem kordade või päevade arv, mitte niivõrd nädal, sest oluline on süsteemi sisse kirjutada eksimise ruum. Seetõttu mina uue süsteemi puhul teeks nii, et pärast nelja korda või nelja päeva edukas olemist, aga mitte tingimata järjestikku, saab laps väikese preemia. Nii on tal võimalus ka pärast ühte ebaõnnestunud korda siiski preemia välja teenida ning motivatsioon selle poole püüelda ei kustu. Preemiasüsteemi tuleb alati kasutada koos sotsiaalse tunnustusega ehk kas suuline kiitus või pai või veel parem mõlemad koos. Nii ei õpi laps asjade pärast midagi tegema. Lisaks ei tohiks ühte süsteemi kasutada kauem kui kaks nädalat. Edasi peaks juba kas keerulisemaks tegema või midagi selle juures muutma. Eesmärk peaks olema aidata laps mingi oskuse õppimisel raskest kohast üle ning kui see on saavutatud, süsteemi kasutamine lõpetada. Soovitav on võtta ette üks asi korraga ning siis liikuda edasi järgmise juure. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

05.08.2022

Tere! Mida tähendab, kui laps tahab kogu aeg üksi olla? Ta tahab teistest eralduda ja mingil määral ka kardab inimesi (isegi omaenda peret), tekivad ärevushood inimeste juuresolekul ja ei soovi kellegagi rääkida.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Mure on selles, et laps, õigemini nooruk tahab üksi olla, aga pole kindel, kas see on normaalne. Kuna ma ei tea, kas kirjutaja on selle lapse vanem või nooruk ise, siis on raske valida vastuse tooni ja rõhuasetust. Mulle meeldib konkreetsus, aga vabandan, kui nii lühikese kirja puhul ammendavat vastust ei tule. Alustuseks tuleks noorel endalt küsida, vajadusel vanema juhendamisel: mis ajast see üksi olemise soov juba tuttav on? Mis ajast tekkisid ärevushood? Juba need vastused võivad viidata kas sellele, et inimene ongi väga introvertne, mis on ok, või on mingid kogemused mõjutanud tema suhtumist inimestesse, sh oma pereliikmetesse. Teismeeas ju sageli vanemad ei oska noore jaoks õigesti käituda: nad pahandavad, ei mõista, on liiga ranged jne. Sealt võib näiteks tekkida soov neist hoiduda, sest nad võivad olla hirmutavad. Endal aga võib tekkida ärevus, et ma ei suuda teiste ootustele vastata (kuigi tahaks). Selliseid kogemusi võib laiendada ning hakata üldiselt inimesi pelgama, justkui kartes, et kõigiga tekiks varem või hiljem sama kogemus. Siin on hästi oluline leida üks usaldusisik, kellega saaks oma päris mõtetest ja tunnetest rääkida. Kui sõpra või sõbrannat pole ja vanematega rääkida ei julge, siis see võib olla keegi teine täiskasvanu, miks mitte koolipsühholoog või kohalikult kättesaadav pereterapeut. https://www.lasteabi.ee/ lehelt saab juhiseid edasi tegutsemiseks. Soovin edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

05.08.2022

Tere! Mul on kahesed kaksikud, sügisest tahaks lasteaeda panna. Üürisin oma linnakorteri välja ja elan maal, lasteaeda minek võtab kodust välja mineku ja bussiga lasteaeda jõudmiseni kokku tunni, autot pole. Olen mures, sest kaht last korraga ma vist üksi bussis viia ei saa. Kui nad on pahurad või jonnivad, siis on ju väga pahasti. Busse läheb vähe ja kodust läheksime välja kell 7.00, tagasi koju kell 14.30. Kas mu hirm on alusetu, et ma kahe jonniva lapsega lasteaeda ei jõua? Kui ma viin lasteaeda vaid aktiivsema lapse, kas siis võib juhtuda, et lapsed tajuvad seda kuidagi ühe lapse eelistamisena, et üks on kodus ja teine peab lasteaeda minema? Kui ma vaid ühe lapse lasteaeda viin, kas see võib kuidagi laste vahel pingeid tekitada või minu ja lapse vahel?

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on sügisest algav lasteaed ja sellega seonduv transport, mis tundub piisavalt keeruline, et otsida alternatiive. Mul on hea meel, et sellele juba praegu mõtlete. Nii saate otsuse enne sügist teha ning lapsi selleks ette valmistada, tõenäoliselt ennastki.:-) Kui on majanduslikult otstarbekam maal edasi elada ja bussigraafik on hõre, siis olen nõus, et kahe kahesega on see parajalt stressirohke ettevõtmine. Palju oleneb sellest, mis on eesmärk. Kui soovite, et lapsed üldiselt käiksid lasteaias, et te saaksite samal ajal muud teha või vähemalt planeerida, et see aeg tuleb, siis võite tõepoolest viia aeda korraga ühe lapse ja teise koju jätta ning nii vaheldumisi või siis nädala kaupa, kuidas soovite. Väikesed lapsed väsivad suures seltskonnas kiiresti, nii et variant on ka kaks päeva üks laps, kolm päeva aktiivsem laps. Selleks et tekiks rutiin, saate mõelda, milline hea sagedus oleks. Ma väga ei muretseks lapsevaheliste pingete pärast, sest niikuinii neid tekib ja palju väiksematest asjadest – te ei suuda neid lõpuni ära hoida. Lisaks peaks pigem lähtuma lapse temperamendist kui et sellest, et igas asjas võrdsust eelistada.
Kui eesmärk on mõlemad lapsed korraga lasteaeda saada, siis kindlasti on ka see võimalik, aga peate juba ette arvestama, et nad võivad olla pahurad ja mingil hetkel mitte väga koostööaldid. Saate näiteks kaks nädalat proovida ja kui ise rahulikuks suudate jääda, siis on see ehk piisav aeg otsustamaks, kas sarnaselt jätkata või kordamööda aeda saatma hakata. Üldiselt lastele sotsialiseerumine vajalik on ja lasteaias on seda hea teha, nii et mõlemad lapsed võiksid selle kogemuse saada. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

12.07.2022

Tere, mul on selline mure, et ma olen juba väga kaua suhtes olnud ja me ei saa enam põhimõtteliselt üldse kokku, aga ma väga tahaksin, mu vanemad keelavad mul oma poisi juures külas käia, sest nad kardavad ilmselt ühte konkreetset asja ja ma ei tea, mida ma peaksin tegema, et nad ei kardaks seda enam ja lubaksid mul oma poisi juures külas käia.

–––

Tänan kirja eest! Saan aru, et vanemad ei luba sind oma poisi juures külas käia, sest nad vist kardavad, et te muidu seksite ja nad püüavad seda vältida. Kui oled suhtes, siis loomulikult tahad koos olla. Ma ei oska arvata, kui pikk teie kaua kestnud suhe on, aga kas see siiani on olnud selline, mida sinu vanemad aktsepteerivad? Või on midagi vahepeal toimunud, miks nad on hetkel rohkem hirmul ja keelavamad? Kui ma tausta ei tea, siis on raske nõu anda. Sellele murele on tegelikult ju mitmeid lahendusi: kohtute sinu juures, kohtute kuskil n-ö neutraalses kohas, kohtute poisi juures, siis kui tema vanemad on ka seal, sa jagad vanematega oma põhimõtteid seksi osas (à la millal on õige aeg) ja teadmisi turvaseksist, mis aitab neil sind selles vallas rohkem usaldama hakata jne. Sa oled noor inimene ja võiksid oma vanematega arutada, mis neile sobiks ja mis sulle samuti. Hea on õppida kompromisside kunsti ning eriti kasulik on ka, kui mõlemad pooled põhjendavad oma seisukohti, sest sellest võib sündida hea lahendus, kus mõlemad n-ö võidavad. Loodan, et julged avatult oma vanematega vestelda. Edu sulle!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

12.07.2022

Tere! Poeg on 12 a. Mure siis selline: lasteaias oli tal palju sõpru ja ka kuni 4. klassini elas põhimõtteliselt õues, kõik talle helistasid ja oli, kellega suhelda. Nüüd aga 11 a kadusid kõik endised sõbrad ära. Ise ta kuidagi eemaldus, ühega läks riidu, teine ropendab jne. Sõpradel muutusid huvid, kui käidi varem koos onni ehitamas metsas, siis nüüd sõbrad on skatepargis, aga minu lapsele see huvi ei paku. Ta pigem jookseb ringi, mängib kulli minu õe lastega, kes on temast tunduvalt nooremad, tütar on 8 a ja poiss 6 a. Koolis õpetaja räägib, et ta on lõbus, jookseb ringi paari klassivennaga, aga suhtlus on ainult koolis… Koolist väljaspool omaealisi sõpru tal pole, kui kutsub õue, siis nad ei tule. Ja uusi sõpru, omaealisi kontakte ta ei otsi, ei tea, kas ta ei oska, ei taha või on tõesti nii tagasihoidlik. Mure siis selline: laps mängib ja jookseb ringi, mängib liivakastis, endast nooremate lastega (õe lastega) ja tahab ainult nendega suhelda. Mulle tundub, et see on taandareng…

–––

Tänan kirja eest! Teil on huvitav mure, et poeg mängib endast noorematega ja lapselikke mänge. Mulle jääb mulje, et pigem see on teie mure, mitte niivõrd poja oma. Kui ta saab ise valida, kellega suhtleb ja saab ise valida tegevusi, mis rõõmu pakuvad ning ta üldiselt pole ei tõrjutud ega endassetõmbunud, siis võiks ju arvata, et kõik on hästi? Miks teie muretsete ja mida te eelistaksite, et ta teeks? Kas soovite, et ta teeks asju, mis talle ei meeldi, lihtsalt selleks, et seltskonda sobituda, näiteks siis skatepargis? Kas eelistate, et ta veedaks aega ropendajate seltsis, lihtsalt selleks, et omavanustega aega veeta? 12-aastane laps on otsapidi juba murdeeas, aga see, kuidas ja millise intensiivsusega see käivitub, on piisavalt erinev. Võib juhtuda, et teie laps tunneb ennast veel lapsena, suur olemine ei köida teda, eriti kui see hõlmab ropendamist ja osavustrikke skatepargis. Võib-olla on ka enamik eakaaslasi kriitilisemad, mida ta tahaks pigem vältida. Suur olla jõuame terve elu. Lapsepõlv oma muretuse ja vabadusega on sellega võrreldes lühike periood. Nii või teisiti, millalgi tunneb ka tema, et seni rõõmu pakkunud tegevused on justkui titekad. Kuniks ta pole aga sinna jõudnud, siis soovitan teda kiita, et ta järgib enda soove ja usaldab ennast selles osas, mis talle hea on. Usun, et olete kasvatanud toreda poja! Edu teile edasisel kooskasvamise teel!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

08.07.2022

Isa ja ema on lahus. Lapsed on võrdselt kord isa, kord ema juures. 6-aastane laps segab vahetpidamata vahele, kui vanem suhtleb kellegi teisega. Pidevalt on lapsel vaja tähelepanu, kui vanem kellelegi teisele aega või tähelepanu pöörab. Kas seda saab nimetada manipulatsiooniks ning mida sellises olukorras teha?

–––

Tänan kirja eest! On hea meel lugeda, et kasvatate last jagatud vanemluse vormis. Lapsele on reeglina hea olla koos mõlema vanemaga isegi siis, kui vanemad enam omavahel koos ei ole. Teil on mure 6-aastase lapsega, kes segab vahele, kui parasjagu vanem teisega suhtleb ja talle tähelepanu pöörab. Siin oleks oluline teada, kas seda juhtub ainult ühe vanemaga või ka teiste inimestega. Sageli eelkooliealised ei ole veel õppinud oma järge ootama. Arenguliselt on teie lapse vanune laps piisavalt enesekeskne ning aju areng pole veel sealmaal, et oma impulsside pidurdamine kergelt tuleks. Kui siia lisandub näiteks ka üldiselt impulsiivne temperament, siis võibki osaliselt pidada normaalseks, et laps vahele segab. Küll aga on võimalik lastele sotsiaalseid oskusi ja eneseregulatsiooni õpetada. Eriti hea on, kui olete ise eeskujuks. Näiteks, kui tema midagi teile räägib või kellegi teisega, siis ootate, kuni ta lõpetab ja siis alustate oma juttu. Pole harv, et me täiskasvanutena eeldame ja ootame, et laps kuulaks ja kuuletuks kohe, sellepärast on alustuseks vajalik jälgida oma käitumist selles osas, mis puudutab vahele segamist. Olen täiesti nõus, et kohe, kui lapsel tuleb mõte, mida jagada, ei pea oma juttu katkestama. Võite kokku leppida neutraalse käemärgi, mis näitab: „Palun oota, kuni ma oma mõtte lõpetan!“ Kui nüüd laps näiteks viis minutit suudab oodata, siis võite tulla talle n-ö poole tee peale vastu ja mitte panna teda veel pikalt ootama, vaid siis ise oma jutus paus teha ning tema poole pöörduda, mida ta soovib. Ehk siis lühikeste intervallide ja pärast kiituse või vähemalt märkamisega saab last õpetada viisakalt käituma. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

08.07.2022

Tere! Kui menetluse ajaks on laps määratud isa juurde, siis kas sellisel juhul on isal õigus anda enda abikaasale digiloos täieõigusliku esindaja roll, samuti anda luba enda abikaasal käia lapsega arstivisiitidel?
Samuti lapsele räägitakse abikaasast kui kasuemast. Kui mina emana teen ettepanekuid suvisel ajal lapsega veidi kauem koos aega veeta, siis isa otsib vabandusi, et laps ei saaks minuga kauem koos olla, nt suvel lasteaed jne.

–––

Tänan kirja eest! Leian siit ühe küsimuse, millele mina ei ole pädev vastama ning ülejäänu on pigem pahameele väljendus arvestades, et tundub, et olete lapse isaga kohtus suhteid ja elukorraldust klaarimas. Sellisel juhul mõistan, et tunnete, et olete haiget saanud, ehk ka seda, et teile tehakse liiga. Samas tundub, et täiskasvanulik probleemide omavahel lahendamine on keeruline, miks muidu kohtusse pöördumine vajalik oli. Saan aru, et olete juba mõnda aega lahus, sest teie endine mees on jõudnud uuesti abielluda. Tõenäoliselt talle tundub korrektne sellest naisest rääkida kui kasuemast, kui laps seal viibib. Saan aru, et teid see haavab, sest loomulikult ei saagi te olla sama pulga peal ehk mõlemad emad. Sageli kasutatakse lapse isaga koos elava naise kohta „kasuema“ terminit, aga ma ei kujuta ette, kas võtate seda kui teie ärritamist. Vajadusel saate ühiselt perelepitaja poole pöörduda lapsega seonduva osas, nt kui palju temaga suvel kumbki vanem aega võiks veeta. Ise võite kaaluda psühholoogi abi, et keegi kuulaks teid ära ja toetaks teid emotsioonide osas. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

08.07.2022

Tere

Minu mure on järgmine:
Mul on eelmisest kooselust 3-aastane tütar ning uuel elukaaslasel on eelmisest kooselust 3-aastane poeg. Minu tütar elab kolmveerand ajast minuga ning ülejäänud aja isaga (suhtluskord on kohtus paika pandud), probleeme meil sel teemal suurt ei ole. Probleem on see, et elukaaslase poeg, kes viibib meie juures üks-kaks nädalavahetust kuus, tuleb pidevalt meile haigena, pole ilmastikule vastavat riietust. Mina olen seisukohal, et meie mõlemal lastel on kaks vanemat, kes peavad siis lapse riiete ja asjade eest hoolt kandma, et oleksid puhtad, terved ja ilmastikule vastavad. Minu tütrega seda probleemi ei ole (ostan lapsele kõik vajaliku ise, elukaaslane selle kohapealt ei panusta). Kuid elukaaslase pojal on alatihti midagi puudu (talvel pole kindaid, sügisel pole kombekat, vaid tuleb õhukese kampsuni väel, räpased riided, tossudega, mis on märjad) ning see tekitab minus tugevat stressi ja närvilisust, kui igal korral, kui elukaaslase poeg on meiega, ei saa me minna välja ega kuskil käia, kuna alati on riietuses midagi puudu. Elukaaslane selles enda süüd ei näe ning vajalikke riideid juurde ka ei osta (kuigi palk on hea) ning seetõttu on meie peres kogu aeg tugev pinge, kui elukaaslase poeg on meiega. Kuidas teha elukaaslasele selgeks, et tema kohustus on enda lapsele vajalikud riided soetada ka meie juurde? Elukaaslane ei maksa lapsele elatist ega muid lapse kulusid (mõnel üksikul juhul vaid, kui lapse ema palub midagi osta). Olen tõesti hädas, sest lapsest on tohutult kahju, kuid ei arva, et peaksin ka ise peale enda lapse (enda niigi väikse palga juurest) veel teise lapse riided ostma, kuigi lapsel kaks töötavat vanemat täiesti olemas. :(

–––

Tänan kirja eest! Saan aru, et teie põhiline mure on selles, et teie elukaaslase poeg ei ole teile tulles ilmastikule vastavalt riides. See piirab teie tegevusi kodust väljaspool ning lisaks on teil lapsest kahju. Te ise olete hoolitsev ja teid ärritab, kui tundub, et lapse enda vanemad on ükskõiksemad, vähemalt riietuse osas. Riietus on muide üks teema, mille üle ka koos elavad vanemad sageli eriarvamusi vahetavad. Nimelt osa inimesi usub, et haigeks jäämine ei toimu külmetamise teel ning osa inimeste soojatarve, selleks et ennast hästi tunda, on väiksem kui teistel. Olete kindlasti ka ise näinud talvel õhukese jopega, õhukeste sukkpükstega või tossudega käivaid täiskasvanuid. Kui elukaaslane ja tema poja ema esindavad ülalkirjeldatud mõtlemislaadiga inimesi, siis on teil suhteliselt keeruline seis, sest kes ütleb, kellel on õigus? Saan aru, et see puudutab teid ja teie tegemisi, kuid teie mõju probleemi lahendamisele on piiratud. Kui küsida, kellel on selles loos probleem, siis tundub, et pigem teil kui teie elukaaslasel, tema pojal või poja emal. Kõik need asjaolud pigem viitavad sellele, et tasub keskenduda sellele, mida ise saate muuta. Võimalusi on erinevaid, nt leppimine sellega, kuidas on, oma lapse varuriietest poisile millegi selga otsimine, kui on soov ühiselt välja minna, elukaaslaselt teatud rahasumma palumine selleks, et te saaksite sobivad riided osta jne. Soovin teile edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

30.06.2022

Kui laps sai 2-aastaseks, alustasime potitreeningut. Pissid tulevad kenasti potti. Ise küsib potile ja õnnetusi ei juhtu ei toas ega õues. Kakada aga potti ei taha. Ütleb, et ei taha ja et polegi häda. Lõpuks on mitu päeva kakamata ja kaka tuleb nt lõunaune ajal või öösel. Ise kurdab, et pepu valutab. Kõhukinnisust ei paista olevat, sest kaka on pehme. Kuidas motiveerida teda ka kaka potti tegema?

–––

Tänan kirja eest! Teie soov on saada laps potti kakama. Mainisite, et alustasite treeningut, kui ta sai kaheseks. Üldiselt on tavaliselt lapsed valmis potti häda tegema 2–3 aasta vahel ja sellest kahjuks ei piisa, et vanematel võib olla ebamugav või tüütu kogu mähkmemajandust korraldada. Kiidan teid ja teie last, et ta pissimisega kenasti toime tuleb nagu suur laps! Kui lapsel on ebamugav kakase mähkmega olla ja ta ise seda oma kehast eemale tirib, kui ta tunneb huvi teiste pereliikmete poti peal käimise vastu, suudab uinakust puhta mähkuga ärgata või üldiselt on mähku pikemat aega kuivem kui varasemalt, siis need märgid võivad viidata sellele, et laps on füüsiliselt valmis. Psühholoogiliselt võib see aga olla tema jaoks keeruline või ebamugav, seega tasuks pigem alustada väikestest sammudest ja palju kiita. Väga hästi töötab preemiasüsteem, kus kaka potis eest teenib välja ühe uhke kleepsu, mille laps on eelnevalt välja valinud ehk on teada, et see talle meeldib ja see teda motiveerib. Usun, et pepu võib valutada, kui ta kakat kinni hoiab ja selles osas saate ka innustada, et kui kaka tahab tulla ja lased tulla, siis pepu ei valuta. Üldiselt soovitan mitte liigselt selle teema üle stressi minna ning fookus pigem muule sättida (sellele, mis hästi välja tuleb, sh pissimine), väikeste laste areng toimub väga kiiresti ja kui hetkel terviseprobleeme pole, siis usun, et võite lapsest lähtuda. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

30.06.2022

Tere
Sain teada, et minu poeg, kes saab juulis 11-aastaseks, on hakanud endale internetis suhet otsima. See tuli sedasi välja, kuna mu ühel sõbranna lapsel oli ka konto seal Snapchatis, aga teise nimega, ja siis hakkas mu poeg lihtsalt kirjutama, et tüdruk saadaks pildi talle ja siis saadab tema ka talle. Ja et kas ta tahab siis suhtesse minna temaga. Mul poeg ei teadnud, et see tüdruk on oma tuttav. Kuidas ma sellest oma lapsega räägin? Ta ilmselt vastab mulle jaa-jaa, kui ütlen, et ta on liiga noor selleks ja et sellega kaasnevad ka ohud. Teda võidakse ära kasutada sedasi.
Kas ma peaksin muretsema?

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on seotud oma pojaga, kes on astunud samme suhte loomiseks, aga teie pelgate, et ta on selleks liiga noor, et mitte kokkuvõttes haiget saada. Küsimus on igati õigustatud. Vanemana on raske kohaneda sellega, et laps polegi enam niivõrd laps, vaid juba nooruk ning üles kerkivad teemad, mis oleks võinud kerkida alles aastate pärast. Tegelikult ju lapsed imiteerivad suhteid juba väga väikesest peale. Nad mängivad rollimänge, kus üks on näiteks ema ja teine isa ning kuidas see elu siis käib. Nad võivad mängu käigus kallistada ja musi teha, kui see on mudel, mis neid päriselus saadab. Alates üheksandast eluaastast on normaalse seksuaalse arengu osa hakata huvi tundma suhete vastu ning võib tekkida soov, et oleks oma poiss või oma tüdruk. Õnneks on seksuaalsuse areng kui üheksaastmelist treppi mööda ronimine, millest viimane on valmidus seksiks. Ükski aste ei jää vahele ning iga eelmine valmistab last ette järgmiseks sammuks. Te saate palju ära teha, harides oma poega selles, mis on terve suhe: (piire) austav, hooliv jne. Lisaks saate jagada oma nägemust sellest, mis on suhtes olemise eelised ja vastutus. Hea on olla oma lapsega kontaktis, kui ta julgeb suhetemaailma avastada ja on selleks valmis. Kui on raskusi, pettumusi, saate teda toetada. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

30.06.2022

Tere!
10-aastane poiss on hakanud trennist kõrvale hiilima. Tuleb hoopis salaja koju ära. Laps elab kuus üks nädal minuga, teine isaga. Nii kordamööda. Ta on viimasel ajal hakanud isale rääkima, kuidas ta tahab kodust ära põgeneda ja kadunud olla. Minule räägib aeg-ajalt, et ta ei sooviks olemas olla. Mis temaga toimub? Millest on tulnud selline käitumine? Mõlema juures on tal rahulik kasvatus ja me isaga palume samu asju teha.

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on seotud pojaga, kes hiilib trennist kõrvale ja räägib aeg-ajalt, et ei soovi olemas olla. See on tõesti murettekitav kuulda oma last nii rääkimas. On super, et olete laste kasvatamise korralduse ja üldjoontes ka reeglid vanematena kokku leppinud! Ei oska oletada, kui hea emotsionaalne sõnavara teie pojal praegu on, aga sageli ei oska lapsed ning vahel ka täiskasvanud oma muredest väga selgelt ja teistele arusaadavalt rääkida. On mingi tunne, mis häirib ja mõjutab, aga selle sõnastamine on tihti keeruline. On hea, et poeg teile oma mõtteid ja tundeid väljendab. See on heaks alguseks pikemale ja sügavamale arutelule tema tunnetest ja miks mitte ka enda omadest, aga nii, et te n-ö ei võta vestlust üle, vaid pigem püüate talle tuua näiteid, kus ise olete ka olnud mingi asja pärast mures või häiritud, et ta ühelt poolt tunneks, et te kuulate teda, aga teisalt ka, et ta pole üksi selline. Tema jutul võib olla nii palju põhjuseid – võib-olla tunneb ta, et pole trennis nii tasemel kui teised või treener on liiga karm. Ta võib tunda kahe kodu vahet reisides, et kokkuvõttes ei kuulu ta päriselt kuhugi (sageli lapse mõtlemine on küllalt reljeefne ja võib olla seotud uute kaaslaste või laste ilmumisega perekonda). 10-aastane laps hakkab jõudma puberteediikka, kus identiteedi ja oma väärtusega seotud küsimused saavad väga tähtsaks, teatud arenguetapi tuumaks. Vanemate roll nihkub järjest rohkem toetuse, innustuse poole. Piiride seadmine on endiselt aktuaalne, lihtsalt piirid peaksid olema teised kui väikse lapsega ning inimlikkus on kindlasti väärtus. Soovitav on jätta oma kriitiline meel kõrvale ning tõeliselt tema sisemaailma vastu huvi tunda, kuulata, peegeldada ja keskenduda positiivse märkamisele ja väljatoomisele. Laps vajab tunnet, et ta on tähtis! Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

30.06.2022

Suur mure lapse seksuaalsusega. Saime teada, et poeg on teise, endast aasta noorema, poisiga imiteerinud seksi. Laps tunnistas, et on vaadanud sõpradega videoid (pornot). Saan aru, et selles vanuses võivad lapsed selliste asjade vastu huvi tunda ning porno vaatamine “aitab” kindlasti kaasa, kuid on õõvastav mõelda, et mu laps võib kedagi niimoodi väärkohelda. Palun nõu, mida sellises olukorras teha? Kuidas on õigem käituda ja mida rääkida? Intsidendist kuuldes rääkisin ja küsisin küsimusi rahulikult ning pakkusin turvalist keskkonda. Sellegipoolest läks laps endast välja ning hakkas nutma. Mäletan, et ka ise lapsena “avastasime” nii üksteist. Hetkel aga ei oska midagi peale hakata… Kas selline käitumine läheb veel eakohase käitumise alla või on tegemist juba mingi häirega? Lisan, et laps ise väga seltsiv, laia silmaringiga jne. Teatavasti on psühholoogi juurde vastuvõtuajad pikad, kuid kas on ka kiireid, koheseid, võimalusi asjaga tegelemiseks?
Väga mures ja nõutu lapsevanem.

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on seotud 8-aastase pojaga, kes on omaealisega seksi imiteerinud ning olete nõutu, kuidas teemast veel rääkida ja mida teha. On hea meel lugeda, et rääkisite rahulikult ja pidasite silmas, et õhkkond oleks turvaline! Kirjast ei selgu, kuidas te teemast teada saite ja mis selle juures tekitas väärkohtlemise mulje. See aga on päris oluline detail. Seksuaalsus on rohkem kui seks ja lapsed ei mõtle seksist nii nagu täiskasvanud. Iseenesest on arenguliselt normaalne, kui 5–8-aastased lapsed mängivad seksimist, eriti kui nad on seda teisi näinud nt videos tegemas – imiteerimise kaudu me õpime väga palju. Umbes üheksa-aastastel tekib suurem huvi alasti kehade vastu ning neid võidakse internetist videote ja piltide seast otsida. Kuna seksi ajal on enamjaolt inimesed alasti, siis see on materjal, mis lastele huvi pakub, aga mitte tingimata sellepärast, mida täiskasvanud arvavad. Teie poeg näitas teile, et on tõepoolest aeg hakata teda harima. See puudutab infot selle kohta, et igaühe keha on tema oma ja teine peab luba küsima, kui tahab seda puudutada moel, mis avalikkuses normiks pole. Alati on õigus öelda, et see mulle ei sobi ja teine peab siis lõpetama. Kindlasti on kohane eristada internetis levivate videote sisu päriselust näiteks porno puhul, et tegelikult jagavad füüsilist armastust omavahel täiskasvanud, kes mõlemad seda soovivad. Sinna juurde käib hellitamine ja hool, teisega arvestamine, õrnus. Võiks puudutada erinevate kehakujude teemat, et kõik inimesed on erinevad, sh rindade suurus ja peenise suurus ja see on ok. Neid vestlusi saab pidada turvalisel viisil nagu teiegi toonitasite. Rõhk ei pea olema sellel, mis läks valesti, vaid kuidas on sobiv käituda. Tõenäoliselt kulub ära reegel-piirang, milliseid internetilehti on sobilik külastada. Soovin teile edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

30.06.2022

6 a 6 k vanune laps ei ole endiselt välja kasvanud emast eraldumisärevusest. Ma ei ole ka päris kindel, kas see on õige väljend selle käitumise kohta. Muret tekitab lapse käitumine, et ta tahab pidevalt kontrollida, kus ema on. Külas olles, kui ema vaateväljast eemaldub, siis hakkab kohe hüüdma, et kus ema on. Kui ta ise emast eemaldub, siis kõigepealt palub emal mitte ära minna või soovib kokku leppida, kus kokku saadakse. Vesteldes avaldab hirmu, et äkki ema läheb ära, kui teda juures ei ole. Eelmine sügis pärast suvepuhkust jäi paar nädalat nutuga lasteaeda ja avaldas hirmu, et emaga võib vahepeal midagi juhtuda. Muidu on rõõmsameelne ja hakkaja laps. Väga uudishimulik, seltsiv ja jutukas, leiab eakaaslaste seas kiiresti sõpru – ka võõras keskkonnas. Beebieas ja väikelapsena on ta olnud klammerduv laps ja emast eemal olnud väga üksikud korrad enne hoius käimise algust (2 a 6k). Alates 3 a elab kahekesi koos emaga. Isaga suhtleb endiselt.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud varsti kooliealise lapsega, kes tunneb hirmu, et ema läheb ära. Saan aru, et selle vältimiseks on ta n-ö välja töötanud teatud tegevuskavad, kui täiskasvanulikult väljendada. Enne ise eemaldumist esitab palve ja teeb kokkuleppe. See on temast igati nutikas! Loen kirjast, et kui ta oli kolmene, siis isa kolis mujale elama ja nad suhtlevad, aga teil pole võrdsetel alustel jagatud vanemlus. Miks seda täpsustan, on see, et laps on elanud üle olukorra, kus üks vanem läks ära. Seda võib küll igatpidi pehmendada, aga tundub, et selline fakt aset leidis. Kui see oli tema jaoks ootamatu ning ta ei saanud sellest aru, siis kindlasti oli see hirmutav ja kurvastav kogemus. Kui nii võtta, poleks ime, kui ta sooviks edaspidi vältida, et ka teine vanem ära kaob, sest siis tal pole kedagi – lapse mõtlemine on küllalt reljeefne. Sellel kartusel ei ole alust – ema ei kavatse kuhugile minna, aga hirm on irratsionaalne ning kui olukord hakkab meenutama „ära kadumist“, siis ärevus kasvab. Kui kirjeldatud hüpotees on tõene, tasub lapsega rääkida tema tunnetest, mis on seotud lahutuse ajaga ja isa lahkumisega. Kindlasti on oluline, et soovitavalt mõlemad vanemad peavad oma lubadustest kinni selles mõttes, et kui lubavad, siis teevad, olgu siis see mõni konkreetne kellaaeg või koht, millal või kus kohtutakse, või mingi tegevus, mis ette võetakse – see tekitab turvatunnet. Võite enne tema vaateväljast eemaldumist talle öelda, kuhu lähete – see mõjub ka ärevust ennetavalt. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

27.06.2022

Poiss tõmbab e- sigaretti. Olen selgitanud, et see ei ole tema vanuses ok ja on vägagi kahjulik. Kui olen tema toast leidnud tarvikud, siis olen ära võtnud. Laps ütleb, et mida ma taotlen sellega ja hangib uue.

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on teismelise poja pärast, kes tarbib e-sigarette ja keeldub neist loobumast. Tunnistan, et mõistan, et e-sigaretid on probleem. Need justkui ei tundugi suitsetamisena, vähemalt ei saa aru, et see kuidagi kahjulik võiks olla. See ongi erinevate pahede puhul kõige keerulisem, et tagajärjed võivad tulla alles aastakümnete pärast ja teismeline ei vaata nii kaugele tulevikku oma siin ja praegu otsuseid tehes. Ta võib teada, et suitsetamine on kahjulik, aga konkreetselt hetkel on tal raske ennast pidurdada, eriti kui sõbrad või tuttavad on sellele tegevusele andnud cool-tähenduse. Aju eneseregulatsiooni keskus areneb kuni 25. eluaastani, nii et ka sellepärast on ei ütlemine keeruline. Päris raske on hakata 14-aastast „kasvatama“. Osalt ka sellepärast, et tema arenguülesanne ongi piire katsetada ning loodetavasti jõuda sinna välja, kus ühiskondlikud normid on. Oleks kahju, kui see teema muutuks teievaheliseks võimuvõitluseks, st teie keelate ja tema astub sellest üle. Tore oleks, kui suudaksite temaga vestelda n-ö võrdsena, et ta ise tooks välja suitsetamise plussid ja miinused nii lühikeses kui pikas perspektiivis ning et ta tunneks, et võib ise otsustada, kuidas käituda. Saan aru, et see võib teie jaoks olla hirmutav, aga mõte on selles, et kui vastutab laps, mitte vanem, siis ta võib teha teisi otsuseid. Head lahendust selles mõttes, et teie saavutaksite oma tahtmise, kahjuks garanteerida ei saa. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

08.06.2022

Tere

Kirjutan, kuna meie 6-aastane tütar käib vene lasteaias sõimerühmast saadik. Meie kumbki vene keelt ei oska, enda rühmas on ta ainukene eesti keelt kõnelev laps. Koroonapiirangute ja haiguste tõttu on ta lasteaiast üsna palju puudunud ja vene keel selge ei ole. Nüüd ütleb ta, et keegi ei taha temaga mängida ja et päevad lasteaias on kohutavad. Lasteaiaväliselt on tal mitmeid sõpru ja nendega mäng sujub. Ma usun, et probleem on keelebarjääris, küsimus on, kuidas teda aidata? Kas julgustada teda edasi käima lasteaias või leida talle eestikeelne lasteaed?
Vastust ootama jäädes

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on, et teie laps tunneb ennast lasteaiast üksildasena. Seda on kurb kuulda! Millest järeldate, et see on keelebarjääri tõttu? On palju põhjuseid, mis võivad lapse üksi jätta. Näiteks võib ta soovida vahepeal üksi mängida ning jätab sellega kaaslastele mulje, et ta eelistab üksi mängida. Ta võib olla väga tundlik, kas siis vihastades või nutma puhkedes ning see võib teisi hirmutada, pannes eelistama vähem emotsionaalseid lapsi. Lasteaiaga seotud probleeme ei saa lahendada vanemad üksi. Teie kirjast ei selgu, kas olete õpetajatega nõu pidanud, aga õpetaja ülesanne on lastevahelisi suhteid vahendada sellisel moel, et keegi ei jääks välja, kui ta seda ei taha. Olen nõus, et kuuesed rõhuvad oma mängudes keelele juba rohkem kui väiksemad, aga siiski on hulk mänge, kus tegevus on tähtsamal kohal kui sõnad, nt ukakas, peitus, pallimängud, keks, ka söögitegemine. Eesmärk võiks olla leida üks laps, kellele läheneda. Saate koos arutada, kes see võiks olla ja mida öelda, et teda mängima kutsuda. Saate aidata lapsel mängu alustada, aga kohapealne jääb ikkagi õpetaja toetada-vahendada. Lasteaeda võib alati vahetada, aga alguses võiks tegeleda probleemilahendusega ning kui teised variandid on ennast ammendanud, võib kaaluda kõige drastilisemat. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

08.06.2022

Tere!
Mul on 2-aastane poiss. Ta on olnud kuuekuusest peale väga võõrastav. Umbes poole aasta eest muutus ta vanaemaga rohkem leplikumaks, kuid vanaisaga mitte. Me külastame vanavanemaid umbes kaks korda nädalas ja viimasel ajal on vastuolu vanaisa suhtes läinud nii suureks, et kui ta teda kaugelt näeb, hakkab kohe pahandama, muutub väga vihaseks. Kui vanaisa midagi tema mänguasjade kohta ütleb (nt et see on auto prõnn-prõnn), siis laps kohe vihastab ja viskab auto toa teise otsa. Laps ei võta ühtegi asja vastu, mida vanaisa pakub, ja kardab tuppa minna, kus ta on. Ma ei tea enam, mida ette võtta. Kuidas olukorda leevendada?
Parimaga

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on selles, et teie poeg võõrastab oma vanaisa sellisel määral, et ületab teie hinnangul juba teatud piiri. Teil võib olla mure, natuke piinlik ja ehk võite olla ka natuke pahane. Võõrastamine võib tekkida juba pooleaastasel lapsel. See on seotud kiindumussuhtega ehk kui ta näiteks emaga tunneb end turvaliselt, sest kogemus on näidanud, et ema rahuldab ta vajadusi (söök, hügieen, lohutus jne) ja teda võib usaldada. See ei kandu selles eas automaatselt üle kõigile inimestele. Kui vanaemaga on ta leplikumaks muutunud, siis on paslik uurida vanaemalt, kuidas ta on püüdnud suhet luua ja mida ta on teinud, et laps teda usaldama hakkaks? Väikestele lastele võivad tõsised näod, kõva ja madal hääl mõjuda hirmutavalt. Sellisel juhul vaatab ta näiteks ema poole, kuidas ema reageerib ja suhtleb. Kuidas teie suhe lapse vanaisaga on? Kas see on soe ja sõbralik? Teie saate oma eeskujuga võimalikke hirme maandada. Vanaisa võib alguses olla lihtsalt kõrval (miks mitte teiega koos) ja vaadata näiteks lapse mängu või toimetamist. Mõne aja möödudes võib ta hakata hinnangut andmata lapse tegevust kommenteerima à la „Punane auto sõidab kurvilisel teel sinisest mööda.“ Oluline on lähtuda lapse piiridest. Kui tema ise hakkab vanaisa poole pöörduma või pakub talle mänguasja, siis see on märk, et suhe on jõudnud järgmisele tasemele. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

08.06.2022

Tere!
Mure selles, et minu 8-aastase lapse 6-aastane sõber käitub minu lapse juuresolekul halvasti, st ropendab ja on ebaviisakas. Tema vanemate sõnul ta kodus ning teise lastega koos olles nii ei käitu.
Nüüd on tulemas lastelaager ning selle 6-aastase lapse ema ütles, et ta ei saa panna enda last laagrisse, kuna minu laps läheb ka sinna.
Kas asi on kuidagi minu lapses või mis sellises olukorras ette võtta? Lapsed peavadki vältima üksteist?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on selles, et teie lapse sõber on väidetavalt ebaviisakas ainult teie lapsega koos olles ja nüüd sõbra ema sellepärast ei saada teda teie lapsega koos laagrisse? See kõlab päris keeruliselt.:) Kõigepealt peaks püüdma tuvastada, kellel on probleem ja mis see on. Kui teil on probleem, et laps ei taha laagrisse minna, sest ta sõber sinna ei tule, on lahenduskäik üks; kui teil on probleem, et tunnete oma lapse osas ülekohut toimumas ning soovite sõbra emale seda väljendada, siis on lahenduskäik teine. Üldiselt on väga normaalne, et laps käitub erinevate inimestega erinevalt. Võib oletada, et lapse sõber on teie lapse juuresolekul ropendanud ning teie laps on naernud või punastanud või öelnud, et nii ei tohi. Selline tähelepanu ropendamisele võib tekitada soovi seda just rohkem teha. Samas, kui nad läheksid koos laagrisse, kus teised kõik on viisakad, siis on täiesti võimalik, et ka sõber muudab oma käitumist. Ma ei tea, kuivõrd tuttavad te sõbra emaga olete, aga põhimõtteliselt on võimalik temaga teha ajurünnak, kuidas olukorda lahendada, samas endale aru andes, et ei teie ega ka tema ei oma täit mõju lapse käitumisele, kui sõbrad on koos. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

08.06.2022

Tere. Laps varastab kodust raha. Teeb seda nii perfektselt, et me ei saanud aru enne, kui suuremad summad kadusid ja nüüd, kus tegu tehtud, tagajärjed ka olnud, tundub talle ikka, et võib võtta. Oleme rääkinud ja kulutatud raha töötundideks arvestanud, aga tundub, et see kirg on nii suur, et ikka võtab, kui nt näeb rahakotti kuskil. Kui räägime, saab aru, aga tegu tuleb ikka. Mida soovitate, et see rahu ja arusaamine tema sees aset leiaks? Tänan ette

–––

Tere!
Tänan kirja eest! Teie laps varastab kodust raha ja te ei oska seda muuta. Tegemist on keerulise juhtumiga ning lihtsat vastust sellele ei ole. Teie kirjast kumab läbi mure ja hoolimine ning kindlasti see aitab lapsega kontakti luua-hoida. Sageli on varguse taga mingid emotsioonid, mida esialgu on raske avastada. Üks mõttekäik, mis lapsel võib olla, on see, et kui ma teen pahandust, siis vanemad tulevad minu pärast kokku ja arutavad, muretsevad, räägivad omavahel ja minuga, püüavad lahendusi leida. Kui see aluseks võtta, siis tekib küsimus, et kui palju sobivalt käituv laps oma vanematelt tähelepanu saab? Lisaks, kui vanemad on teineteisest kaugenenud, võib laps sellisel moel püüda neid lähemale tuua. Kui lapsel või peres on pingeid, võib ta valida nende väljaelamiseks erinevaid piire ületavaid tegevusi. Seega, enne kui sobivaid tagajärgi kehtestada, on oluline süveneda põhjustesse. Kui aga räägime tagajärgedest, siis kooliealise lapse puhul peaksid need olema teoga loogiliselt seotud ning kohesed (st järgnema teole), aga mitte pikemad kui üks ööpäev. Eesmärk on lapsel seekaudu õppida ja tulevikus sarnases olukorras loodetavasti teha parem valik. Pikemad tagajärjed pole tõhusamad, pigem võivad lapses trotsi tekitada ja vanematel võib järjepidevuse hoidmises raskusi olla. Mul on väga raske välja pakkuda sobivat tagajärge, kuna ei tunne teie peret. Tõenäoliselt oleks siin abi professionaaliga koos olukorra arutamisest. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

08.06.2022

Tere. Kas saaksin mõne spetsialistiga telefonitsi rääkida? Probleem on väga valus ja abi ei oska kusagilt küsida.
Soovin hetkel jääda anonüümseks. Aitäh vastajale.

–––

Tere! Palun helistage lasteabitelefonil 116 111, see töötab ööpäevaringselt, on tasuta ja anonüümne.

Heade soovidega
tarkvanem.ee meeskond

06.06.2022

Tere! Mul üks poisslaps, ta ei kuuletu ja olen pidevalt temaga üksi, lapse isaga lahus ja lapse isa ei huvitu lapsest ja kuidas me hakkama saame. Kuidas üle elada see aeg ka materiaalselt? Ahjaa, laps käib lasteaias eelmisest augustist.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Ma ei leia siin konkreetset küsimust, millele mina oleks pädev vastama, sest materiaalne toimetulek võiks olla pigem näiteks teie elukohajärgse sotsiaaltöötaja valdkond. Kurb on muidugi lugeda, et toimetulek on keeruline ning te ei tunne lapse isalt tuge, mida tegelikult vajate. Tajun, et olete väsinud ja pahane, aga tunnete, et pole väga valikuid enda eest hoolitseda, sest muu on tähtsam. Kindlasti soovitan lapse osas küsida nõu lastekaitsetöötajalt, tema ehk oskab ka elatisnõude osas kasvõi edasi suunata. Kaheaastasega ongi raske, sest tema mina ja tema tahtmised arenevad jõudsalt ning need ei pruugi teie soovidega kokku minna. Oluline on lapsega iga päev 10–15 minutit mängida seda, mida tema soovib ja nii nagu tema soovib, teda kuulata, toetada, siis on teie suhe selline, et ta soovib ehk praegusest rohkem koostööd teha. Hea on anda talle ette kaks valikut, millest mõlemad teile sobivad. Sageli tekitab protesti ka see, et lapsele ei jäeta aega ühelt tegevuselt teisele üleminemiseks, seega eelhoiatused toimivad hästi, à la „Viie minuti pärast läheme õue,“ või „Kui see multikas lõpeb, panen teleka kinni.“ Nimetasin mõned „nipid“, mida võite proovida. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

31.05.2022

4-aastane poiss ärritub väga kergesti. Kui miski ei meeldi, siis lööb, viskab kättejuhtuvaga (tavaliselt mõni kõva asjaga). Lasteaias lööb rühmakaaslasi. Võib-olla olen ise juba liiga palju negatiivsele tähelepanu pööranud ja teebki seda tähelepanu saamiseks.
Iga lasteaiapäev loen juba hirmuga ELIIS-i ja väga kehv tunne on lugeda, et on lööb kaaslasi või ei tee kaasa, jookseb ära või segab. Nõutuks teeb. Kodus on ka 6 a õde, kellega palju konflikte. Kogu elu võtab kokku, et üks karjub (tüdruk) ja teine lööb (poiss). Tavaliselt selles järjekorras.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud pojaga, kes elab oma negatiivseid emotsioone välja löömise või mingi asja viskamisega. Saan sellest aru, et see tekitab endale muret ning lisaks ka piinlikkust ja nõutust, kui lasteaia õpetaja negatiivsetest asjadest kirjutab. Minu meelest teete oma kirjas nutika tähelepaneku, et ehk olete sellele ebasobivale käitumisele liigset tähelepanu pööranud. Samas löömise peab lõpetama, näiteks kodus laste lahutamisega teineteisest. Üldiselt on oluline kinnistada oma tähelepanuga just seda käitumist, mis on sobiv, antud juhul siis löömise ja lõhkumise vastandit. Seega, kui laps on ärritunud, aga suudab siiski viisakaks ja rahulikuks jääda, tuleb teda kiita, öeldes väga selgelt, mis teile meeldib. Oma emotsiooni lisamine teeb selle veelgi mõjusamaks: „Olen su üle väga uhke, et suudad ärritavas olukorras jääda rahulikuks!“ Kindlasti on vajalik lapse võimalike tunnete nimetamine, et ta õpiks ise neid sõnastama. Sõnastatud tunnet ei elata nii intensiivselt välja. Hea oleks, kui ühel hetkel ta ütleks südamest: „Mulle see üldse ei meeldi, ma olen praegu väga pahane!“ Ise muidugi on vaja eeskujuks olla ning sarnaselt oma tugevate emotsioonidega toime tulla. Tundub, et lapsed vajavad juhendamist, kuidas sõbralikult koos eksisteerida. Siin on taas eeskuju ja sobiva käitumise kiitmine vajalik. Soovitan soojalt uurida ka „Imelised aastad“ koolituse kohta – ehk see toimub teie piirkonnas ja saate seal osaleda. Üks koolituse läbimise plusse on, et kodus muutub õhkkond rahumeelsemaks, sest vanemad muutuvad enesekindlamaks – neil on pea igaks olukorraks vajalikud tööriistad olemas. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

31.05.2022

Tere!
Lapsega probleem, suhtleb internetis poisiga, keda pole näinud (ka pilti mitte). Sain ligi ta sõnumitele, mis on ilmselgelt väga halb variant ja kaotab usaldust, kuid sealt tuli nii palju olulisi detaile välja. Räägivad, kuidas tahavad kokku saada, kanepit ja LSD-d teha. Laps avaldas talle meie aadressi, vanemate nimed, pilte kodust ja infot teiste meie laste kohta. Samuti tuli välja, et on ühe pereliikme kaardiga salaja netist mänge ostnud. Koolis jäi napilt istuma, tegime kokkuleppe, et kui kooliasjad korras, saab nutivahendid tagasi, kuid kui kunagi asjad korda saavad, siis suhtleb ta ju temaga ikka edasi.
Mõistus täiesti otsas, ei tea enam, kuidas neid takistada omavahel suhtlemast. Väga kahtlen, et tegu on tõesti selle poisiga, kes ta ütleb et on.
Aitäh!

–––

Tere!
Tänan kirja eest! Teil on mure oma 14-aastase tütre pärast, kes suhtleb internetis poisiga, kellega te ei soovi, et ta suhtleks. See on väga raske küsimus vastata. Teoreetiliselt peaks kogu eelnev kasvatusprotsess olema lähtunud omavahel hea ja usaldusliku suhte loomisest, tunnustusest, toetusest, selgetest korraldustest, piiride seadmisest ja nendega lõpuni minekust, lapsele probleemide lahendamise õpetamisest. Loodetavasti selleks ajaks, kui laps on teismeline, mõistab ta, mis on lubatud ja mis mitte ning kui tekib kahtlus, pöördub vanemate poole. Kirjast ma ei loe välja, kuidas teie peres lood on, aga võõraste sõnumite loata vaatamine tõepoolest rikub usaldust ning on halb eeskuju. Kui teil on mure, siis oma tunnetest, sh hirmust peaksite tütrega rääkima. Distsiplineerimine saab olla edukas ainult siis, kui seal all on hea suhe lapse ja vanema vahel. See tähendab, et kui soovite teda mingis osas piirata, nt selle poisiga suhtlemist, siis hea suhe tekitab autoriteedi ja tütar võib selle pinnalt soovida teie palvet kuulda võtta. Kindlasti peaks asja temaga arutama, vältides käsukorras ultimaatumite andmist. On palju jutte, mis kontekstist väljarebituna paistavad alasti ja hirmsad. Olles must-valgelt näinud kirjasõnu, on raske neist mööda vaadata. On raske uskuda, et võib-olla mõtlemine millestki ei tähenda, et järgneb tegu. Ehk on viimane aeg ka lapse harimiseks, kuidas psühhotroopsed ained meile mõjuvad. Võite küsida, mida ta praegu teab ja kust võiks infot juurde hankida, et see oleks vähem loengu vormis ja rohkem tema enda vastutus – seda peab ta kindlasti õppima. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

27.05.2022

Tere taas

Soovin pöörduda veel ühe küsimusega.
1+1 suhtlemise kord on kestnud juba aasta aega ja plaanis on ka edaspidi säilitada ühine hooldusõigus ja jätkuv 1+1 suhtluskord.
Me käime praegu perelepitusteenusel ja oleme koostamas omavahelist kokkulepet koos perelepitaja abiga.
Laste isa esitas mitmeid punkte, mida ta soovib kokkuleppes fikseerida, millest üks puudutab sotsiaalmeediat ja piltide sisu. Formuleeris ta oma mõtet nõnda, et ta ei ole nõus ega anna oma nõusolekut, et laste ema (ehk mina) postitaksin sotsiaalmeediasse pilte, kus ühe pildi peal on meie ühised lapsed ja minu uus elukaaslane.
Soovin uurida, missugused õigused ja kohustused osapooltel antud teemal on – ehk oskate kommenteerida?

Ühtlasi küsiks näiteks tuleviku mõttes sellist küsimust.
Nagu perelepitaja meile seletas ja kirjandust jagas, on meie praegu peremudel lahku läinud vanematega pere, millel on potentsiaali tulevikus kujuneda kärgpereks (näiteks siis, kui minu ja minu uuel elukaaslasel sünnib laps). Küsimus ise võiks kõlada nõnda, et kui mina ja minu uus elukaaslane oleme tulevikus ametlikult abielus ja sünnib veel üks laps, kes on minu olemasolevatele lastele õde/vend (ehk sugulussidemes) ja ma näiteks soovin sotsiaalmeediasse postitada sellist perepilti, kus olen mina ja minu abikaasa ning minu kõik kolm last ühel pildil, siis kas mul ei ole õigust ega võimalust seda teha?

Ma kindlasti ei kuulu nende lastevanemate hulka, kes on n-ö saripostitajad ja igat lapse pilti interneti avarustesse pillab. Ent vahel ma ikka postitan „hea emotsiooni pilte“ ja need ei ole n-ö avalikult kõigile nähtavad. Teisisõnu on minu mõte vast selline, et mul ei ole vajadust kõike sotsiaalmeediasse üles panna, kuid oleks tore, kui mul on see valikuvõimalus olemas.

Ette tänades

–––

Tere!
Tänan kirja eest! Mul on väga hea meel, et olete vahendaja abil olulistele küsimustele lahendusi otsimas! Küsimus mulle on väga spetsiifiline: millised õigused on teie ühiste laste ja uue elukaaslase pildi postitamisel sotsiaalmeediasse. Ehk on perelepitaja kursis seadusandliku poolega, aga minu meelest seda teemat juriidika ei sätesta ning kokkulepe tuleb saavutada vanemate vahel. Kuna teil on ka teisi teemasid, mida arutate, siis piltide jagamise osas saate ise otsustada, kas olete selles jäigal positsioonil ja valmis riskima, et kogu dokument jääb sõlmimata või olete valmis piltide postitamisest loobuma, selleks et muudes asjades oleks selgus majas. Ehk aitab otsustada, kui küsite endalt, miks see on teile oluline, et teised näeksid, et olete õnnelikud uues koosluses? Kas on võimalik seda muul moel kui pilte postitades väljendada? Kas on keegi, kellele see võiks tekitada ebamugavust või emotsionaalset valu? Kui jah, siis kas teis on piisavat kaastunnet, et sel juhul teise tunnetega arvestada. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

27.05.2022

8-aastase poisi puhul on näha viimasel ajal rohkem kurbust ja vahel ka n-ö ilma põhjuseta nutma puhkemist.
Paar kuud tagasi olid regulaarsed kõhuvalud, mis sagenesid kooli mineku ajal või koolist rääkides.
Nüüd näen sagenenud oksendamist. Laps on oksendanud ca kord nädalas või üle nädala.
Taustaks niipalju, et vanemad lahutasid ca 4 aastat tagasi ja siiani on vaidlus lapse hooldusõiguse üle kohtus. Lapse arvamust kuulda ei ole võetud, kuna arvatakse, et see on mõjutatud ühe lapsevanema poolt. Samas lapse tervis on läinud just viimasel ajal kehvemaks ja mind kui selle tervise halvenemist märkavat vanemat tembeldatakse “hulluks” või ülereageerijaks.
Kas on olemas mingid kohad, mis annavad adekvaatse arvamuse lapse stressitasemest selliselt, et seda arvamust ka arvesse võetakse? Või, siis oleks ka sobilik, et öeldakse, et lapse stressitasemega on kõik ok?
Sest olen püüdnud alati last kuulata ja tema murele lahendusi leida, aga mind juba süüdistatakse lapse murede väljamõtlemises ja arvatakse, et sisestan ise lapsele neid jutte probleemidest.
Olen püüdnud korra kõik ka “sinnapaika” jätta ja lihtsalt ignoreerida lapse muresid – kuna väljast väidetakse, et mõtlen need välja. Aga selle asemel, et asjad laheneksid, on need läinud hullemaks. Just lapse tervise osas. Kui enne oli lihtsalt kurtmine kurbuse üle, siis nüüd on läinud asjad füüsiliste sümptomiteni – enne kõhuvalud ja nüüd oksendamine. Kusjuures ma olen 100% veendunud, et laps ei mõtle kumbagi välja.

–––

Tänan kirja eest! Teil on mure oma lapse tervise pärast. Küsimusele, kas on olemas sellised kohad, mis annavad arvamuse lapse stressitasemest, siis kliinilised psühholoogid teevad diagnostikat. Samas teie kirja lugedes on ju selge, et kui tõenäoliselt rohkem kui neli aastat on kestnud vanemate vaidlus sellesama lapse pärast, siis ta ju tajub seda ja elab seda üle. Üle Eesti korraldatakse ja ka mina olen läbi viinud koolitusi „Dialoog laste nimel“, kus just nimelt püütakse jõuda vanemate vahel rahu sõlmimiseni, et laps ei kannataks seal vahel. Soovitan uurida, millal teie piirkonnas koolitust pakutakse. Stress, mida laps tunneb, võib olla pärit erinevatest allikatest. Kaheksa-aastane on veel vanemate mõjuväljas rohkem kui eakaaslaste omas, nii et kui kodus on suhted kehvad, siis see mõjutab kogu elu. Lisaks, kui näiteks ema või isa, kellega ta praegu palju aega koos veedab, on omakorda olukorrast stressis, siis ka see kandub lapseni. Ta tajub vanema muret ja ärevust ning võtab selle üle. Kui koolis on probleemid, nt oma mure tõttu ei suuda ta piisavalt keskenduda või on rõõmutu, siis õpetaja võib pahandada ja klassikaaslased distantseeruda. See omakorda tekitab lapses pingeid. Stressi tagajärjel kõhuvalu või oksendamine on täiesti reaalne. Mida teie saate teha, on, et siis kui laps teiega on, pakkuda talle võimalikult turvalist ja rahulikku keskkonda. See tähendab, et oma võimalike emotsioonidega peate teiste täiskasvanute abiga toime tulema, et suuta toetada oma last, teda vajadusel rahustada, elada temaga võimalikult tavapärast ja konkreetsete päevarutiinidega elu – see pakub turvatunnet. Kui tunnete, et endast jääb väheks, siis näiteks loovterapeut võib aidata kas liivaga või saviväljal tema pingeid maandada, et need ei kuhjuks. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

23.05.2022

Olen 5-aastase väga toreda poisi isa. Meie peres oleme ema ja lapsega kolmekesi ehk poeg on üksiklaps. Ta ei käi hetkel ka lasteaias ehk koroona katkestas meie lasteaiatee kaks aastat tagasi. Plaanime sügisest taas lasteaeda minna, kuid mu mure seisneb selles, et laps ei julge võõraste eakaaslstega kontakti astuda. Me püüame luua talle võimalikult palju kontakte eakaaslastega, võimalusel ikka iga päev, kuid tal pole siiski õde-venda. Sõprade ja samaealiste nõbudega mängib ta muidugi suurima heameelega ja see on tõeline sotsialiseerumine, kuid võõrastega ta justkui lülitab ennast välja. Olen tähele pannud, et isegi trennis või laulutunnis ta keskendub rohkem oma ülesande sooritamisele, kontaktile treeneriga või õpetajaga, mitte suhetele eakaaslastega. Olgu öeldud, et ega nendes huviringides ei tegeleta teadlikult laste omavaheliste suhetega. Kuid on näha, et mõnel teisel lapsel tuleb see lihtsamalt.

Minu küsimus on, kuidas ma saan oma last aidata suhete loomisel uute sõpradega?

–––

Tänan kirja eest! Nii armas on lugeda, et soovite oma pojal aidata uute inimestega sõbraks saada. Esimene küsimus, mis mul kirja lugedes tekib, on see, et kas see on lapse mure või teie mure? Nimelt kõik lapsed ei vaimustu aina uute ja uute tuttavate leidmisest ning igaühega sõber olemisest. Osadele lastele meeldib palju omaette olla ja paljud eelistavad suurte seltskonda omasuguste asemel. Olenevalt vastusest on ka minu vastus erinev. Kui teie laps ei vaja palju suhtlemist, eriti võõrastega, siis kindlasti ei peaks tema uute tutvuste pelgust leevendada püüdes tekitama samas temas tunde, et selline nagu ta on, pole sobilik. Tean hästi ühte last, kellele lasteaias käies meeldis teiste mängu vaadata. Kui ta ühinema kutsuti, siis ta keeldus. Õpetajad rääkisid, et ei tohi tõrjuda ja kokkuvõttes lausa survestasid last teistega mängima eeldades, et muidu ta on üksik ja kurb. Lapsele endale mõjus see koormavalt ja ebamugavustunnet tekitavalt. Kui ta trennis või laulutunnis keskendub oma tegevusele, siis see on täiesti ok. Kui ta sõprade ja nõbudega mängib hea meelega, siis see on ka ok. Kui nüüd poeg ise tunneb, et vajab abi kontakti loomisel, siis seda saab teha sotsiaalse juhendamise teel ehk saate ise eeskujuks olla ja temaga mängu alustada. Kuidas seda teeksite? Näiteks võite teha fantaasiamängu, et teie olete võõras temaealine poiss ning kohtute mänguväljakul. Lähete ta juurde ja ütlete, mida arvate, et poeg võiks öelda. Näiteks: „Tere, mina olen Paavo. Mis sinu nimi on?“ ja edasi: „Mängime koos palli!“ Välja pakutav tegevus võiks olla selline, mis pojale meeldib ja mis tõenäoliselt võiks meeldida ka teisele lapsele. Kui laps oskab jagada ja oma järge oodata, siis on teised valmis rohkem temaga ise ka kontakti astuma, juhuks kui tal on esimese sammu tegemine raske. Sellisel juhul saate läbi mängida versiooni, kuidas käituda, kui keegi tuleb teda mängu kutsuma. Tasub meeles pidada, et teiepoolne kiitus kinnistab soovitud käitumist. Kui mõtleme sellele, kuivõrd altid oleme ise võõrastega tutvusi sobitama, siis ehk saame paremini aru, kui keeruline võib see lapsele olla. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

23.05.2022

Meil on 2-aastane poeg, kes käib lastehoius ja kipub pidevalt hoiukaaslaseid hammustama. Hetkel teeme hoiust pausi, kuna olukord läks väga kriitiliseks. Mõistame, et seal taga on mingi vajadus, mure vms, kuid ei oska hästi olukorda lahendada. Oleme vaadanud väikelaste hammustamise alaseid videoid ja otsinud infot, kuid tulemusi pole eriti tulnud. Kodus hammustab vanemaid vaid väga väsinuna või konfliktisituatsioonis (nt riidessepanek), aga hoius pidavat täiesti suvalisel hetkel, kui ka näiliselt on kõik rahulik, teisi lapsi hammustama. Samas sõprade lastega või hiljuti mängutoa sünnipäeval käies hammustamist ei esinenud, ehkki varem on seda sarnastes situatsioonides vahel ette tulnud. Oleme valmistanud hammustamiskaelakeed, püüdnud reageerida intensiivselt ja siis jällegi lugedes, et võib-olla intensiivset reaktsiooni just laps ootabki, oleme reageerinud ka pigem leigelt, neutraalse ilmega selgitades, et hammustamine teeb haiget ja nii teha ei tohi. Ehkki n-ö vägivallaga vägivalla lahendamist üldse ei poolda, siis mitmelt poolt välja pakutuna olen korra ka vastu hammustanud, et laps tunneks, mis tunne on saada hammustatud ja tunnen senini selle eest veidi süümekaid. See korra justkui isegi toimis, aga mitte jäädavalt.

Meil on kodus ka kass, keda poeg ise vahel hammustama provotseerib. Kui kassi piisavalt provotseerida, siis ta hammustab, aga on pigem leebe ja lapsele haiget ei tee, pigem pakub nalja. Pluss lapsel endal on imestamapanevalt tugev valulävi.

–––

Tänan kirja eest! Teil on mure oma väikese poja pärast, kes kipub eriti hoius teisi hammustama. See on arusaadavalt teema, millega peab tegelema, tekitab teile piinlikkust ja kurbust ning nõutust samuti. Kirjast jääb mulje, et teatud negatiivse emotsiooni foonil poeg hammustab. See, et kodus juhtub seda vähem, on mõistetav, sest teised täiskasvanud oskavad hoopis paremini olla arvestavad kui teised väiksed lapsed, kelle jaoks oma mina on kõige tähtsam. Kui temperamenditüüp on selline, et väike laps elab pigem väljapoole kui sissepoole, siis tüüpilisteks negatiivsete emotsioonide väljaelamiseks ongi löömine ja hammustamine. Kuna laps õpib palju eeskuju kaudu ja hea suhe oma lapsega on ülioluline, et saaksite teda distsiplineerida, siis vastu hammustamine ei ole sobilik. Tema ei saa aru, et see, mida teie talle teete, on näide sellest, et nii ei tohi teha. Lisaks, kuna see on valus, siis seda pole kindlasti vaja, et laps teid kartma hakkaks. Saan aru, et olete ise ka selleni jõudnud ning lohutan, et kui see meetod on tänaseks ajalugu, siis saate valida sobilikuma, mis süümepiinu ei tekita. Kindlasti on vaja alustada emotsioonide kirjeldamisega, nii siis, kui ta on rahulik ja rõõmus, kui siis, kui ta on väsinud, ärritunud, vihane: „Sa tundud praegu ärritunud olevat,“ „ Mulle näib, et oled rõõmus.“ Eesmärk on, et laps hakkaks ise oma tundeid sõnadesse panema ja siis nende väljaelamine väheneb. Lisaks õpetage talle sügavalt hingama ja näidake seda ette, et kui teie ärritute, siis mida teie teete: näiteks lähete kuskile mõnusasse kohta ja hingate nagu draakon või lohe, kes purskab tuld. Kuna laps on kahene, siis ta vajab rahunemiseks teie abi, alles alates kolmandast eluaastast hakkab eneseregulatsioonioskus arenema.

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

23.05.2022

Mõlemal lahutatud vanemal on uus elukaaslane ning meil on vaja sõnades ja kirjalikult fikseerida, missugused õigused uuel elukaaslasel on. Kas uus elukaaslane saab lastele olla ainult “sõbra” staatuses? Kui vanematel on ühine hooldusõigus, siis kas uuel elukaaslasel on õigus osaleda laste kasvatamisel (kui nad viibivad vastava vanema juures)? Minule seostub terminiga “sõber”, et tal puudub autoriteet. Ent kuidas siis sõnastada elukaaslast kui sõpra, kellel on sõnaõigus? Ühiseid lapsi on kaks (üks peagi 6-aastane ja teine peagi 4-aastane) ja veedavad mõlema vanema juures võrdselt aega 1+1 nädal.

–––

Tänan kirja eest! Küsimus on selles, kuidas reguleerida uute elukaaslaste rolli laste kasvatamisel, kui lapsed on parasjagu ühe või teise vanema juures. See on väga asjakohane küsimus ja väärib kindlasti läbi arutamist ning kokku leppimist. Kirjast ei selgu, kui kaua 1+1 nädal kehtib, aga üldiselt võiks lähtuda sellest, et lapse vanemad on endiselt tema kasvatajad, toetajad ja distsiplineerijad. Uus elukaaslane on ema või isa kaaslane. Ta ei pea olema sõber ja see, kas temast saab sõber, selle otsustab laps. Kindlasti aga peaks uus elukaaslane toetama lapse vanema valikuid ja otsuseid. Kui need temas küsimusi tekitavad või ta soovib neid muuta, saavad täiskasvanud seda omavahel teha. Üldiselt on ok, kui erinevates majapidamistes kehtivad erinevad reeglid, st et nui neljaks ei pea saavutama kahe erineva kodu üleseid kokkuleppeid. Isa peaks vastutama laste eest, kui lapsed on temaga, ja sama ka emaga. Juhul, kui näiteks isa on ära ja lapsed on isa uue naise hoole all, siis isa ütleb lastele ja ka uuele naisele, et nüüd kuulake tema sõna ja tema otsustab, kuidas asju tehakse. Kui isa tagasi tuleb, võtab taas vastutuse tema. Koos elavad inimesed, ükskõik kas nad on omavahel suguluses või mitte, peavad teistega arvestama, et kõigil oleks seal kodus mugav olla. See tähendab seda, et igaühel on õigus paluda, et temaga viisakalt käitutakse, õigus paluda abi, õigus olla kuulatud ja õigus rääkida. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

23.05.2022

Tere! Minul mure selline, et 4-aastane poiss (suvel saab juba 5 a) paneb mänguasju ja käsi väga sageli suhu. Keelame ja seletame pidevalt, miks ei tohi seda teha (pisikud jne), sama tehakse lasteaias, kuid ikka ja jälle lähevad käed ja asjad suhu. Miks ta seda teeb ja kuidas seda välja harjutada saab? Pidevalt lapse kõrval olla ja jälgida ei ole ju võimalik.
Laps on hoitud ja armastatud, väga sotsiaalne ja aktiivne. Küll aga oleme täheldanud keskendumise probleeme.

–––

Tere!
Tänan kirja eest! Teie mure on seotud pea viieaastase pojaga, kes paneb mänguasju ja käsi suhu. Saan aru, et eriti pandeemiaajal oli oluline nõuda, et mustad asjad ja käed suhu ei satuks, aga ka üldiselt on nii võimalik haigusetekitajaid endast eemale hoida. Teil on õigustatud küsimus, et kuidas seda välja harjutada, kui on selgitatud ja keelatud. Väike laps elab pigem hetkes, ta ei oska näha kaugeid tagajärgi tulevikus ehk mis võib juhtuda. Tal on see meeles täpselt nii kaua, kuni tähelepanu järgmisele asjale läheb. Ei oska arvata, kas see on lihtsalt sisse harjunud automaatliigutus või ta sellega ka rahustab ennast, aga igal juhul kehtib ka siin „Imeliste aastate“ koolituse tähelepanu reegel: oma tähelepanuga kinnistame lapse käitumist. Siit tulenevalt peaksite valima teie jaoks sobiva käitumise, mida kinnistada, muidu – mida rohkem keelate, seda rohkem laps seda teeb, sest ta saab selle eest tähelepanu. Mis on siis ebasobiva käitumise vastand teie kontekstis? Kus käed võiksid olla? Mida enda rahustamiseks võiks teha? Saate ise seda otsustada. Pakun omalt poolt välja, et suu on söömiseks ja rääkimiseks, käed mängimiseks, rahunemiseks võib kasutada pehme mänguasja kallistamist või stressipalli mudimist. Saate selliseid alternatiive lapsele õpetada ning iga kord, kui ta näiteks rahustab ennast muul moel või märkate, et mänguasjaga mängib, saate teda kiita ja öeldagi välja, mis teile meeldib: „Mulle nii meeldib, kuidas rahustad ennast mänguasja kallistamisega!“ või „Mulle nii meeldib, kuidas suu on mängimise ajal kinni ja kätega mängid!“ Umbes nii saate teha ning seejärel olla järjekindlad. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

16.05.2022

Tere

14-aastane laps teeb, mis tahab. Paneb kodunt jooksu, lülitab telefoni välja, et vanemad muretsevad hulluks ja ei tule ööseks koju. Koolis ei taha käia ja läheb ka emale kallale. Mõistus otsas, mida peaks tegema?

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie mure on seotud lapsega, kelle pärast vanemad muretsevad, et ta ei taha kodus olla ja koju tulla, samuti on kool talle vastumeelne. Kahjuks ei selgu kirjast teie roll lapse osas, seega minu vastus ei saa olla spetsiifiline, vaid on üldisem. Üldiselt on 14-aastane teismeline, kelle sees hormoonid möllavad, kelle mina kujundlikult ehitatakse uuesti üles ning kelle keha muutub olulisel määral. Sageli võivad sellega kaasneda suured tuju kõikumised, iseenda otsingute teel võib tekkida küsimus, miks ühte või teist asja vaja teha on ning ka tundlikkus erinevate elusündmuste ja konfliktide osas võib suureneda. Üldiselt võib spekuleerida, et kui lapsel on kodus hea olla, siis ta jooksu ei pista või vähemalt tuleb ööseks siiski koju. Kui tal ei ole seal hea olla, siis võib olla ta tunneb, et teda ei mõisteta ja tema arvates seatakse talle liiga rangeid piire, ollakse temaga liiga nõudlik. See on paljude vanemate jaoks väga keeruline koht. Vanemad soovivad, et lapsel läheks elus hästi ja on raske n-ö pealt vaadata, kuidas laps vastutustundetult käitub – vanemad kardavad, et laps rikub sellega oma tulevikku. Minu soovitus on kõigepealt tegeleda heade suhete taastamisega, alles siis saab loota, et laps piire rohkem austaks. Kindlasti võib eeldada protesti selle vastu, kui vanemad ühepoolselt kehtestavad reegleid. Seega teismelisega on vaja teha kokkuleppeid, arutada, uurida tema mõtteid ja soove. Nii saab ta ise võtta vastutust ja näiteks kogeda ka tagajärgi. Kuniks keegi teine muretseb, võib ise vähem muretseda, kuniks teine on aktiivsem, võib ise olla passiivsem. Arvan, et pereteraapia võiks siin aidata tõlkida ühe ja teise poole lähtekohti ning alustada võiks sellest, et nooruk saab üksi vastuvõtule minna/tulla ja rääkida sellest, mis temal südamel.

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

04.05.2022

Tere!
Meie tütar on hetkel 2,5-aastane. Põhiküsimus oleks vist kohe, et miks ta mind tõrjub, miks ta eelistab olla issiga?
Ta oli ca 3–4-kuune, kui ma ütlesin, et ma juba tunnen, et muu maailm on tema jaoks juba palju huvitavam kui mina (mis on ka loogiline). 8. kuul, kui lõppes imetamine, siis võõrandus ta minust veelgi (mis on taas loogiline). Kuid nüüdseks on see nii, et täna hommikul ärkas issi temaga ja kui mina alla läksin ja “tere hommikust” oma lapsele ütlesin (ise oodates ja käed laiali pakkudes ühte hommikukallistust), siis ta isegi ei vastanud mulle midagi. Rääkimata kallistusest ja kõndis lihtsalt minema. Ta ei luba mind absoluutselt issi kaissu, lähedale. Oleme üsna lähedased abikaasaga, st kallistame ja musitame ka möödaminnes ja lapse ees, mitte “salaja”. Neil hetkedel ta peab kindlasti meie vahele tulema (neid variante olen muidugi paljudelt vanematelt kuulnud). Ta tõukab mind ära, igal hetkel eelistab issit, üks õhtu, kui mina lugesin talle unejuttu, ütles ta, et ma ei meeldi talle mitte kunagi. Seejuures oli meil väga mõnus ja rahulik olemine. See on väga intensiivne ja seda eemaletõukamist või ka lihtsalt minust mitte välja tegemist on nii palju, et see teeb väga haiget. Ometigi viin mina teda lasteaeda, toon, teen nädala sees kolmapäevad talle lasteaiast vabaks ja teeme koos midagi, käin öösiti teda lohutamas, kui ta nutab. Ärkame abikaasaga kordamööda temaga, et teine saaks magada. Enamik hommikuid nüüd on minu peal, sest töökorraldus nõuab seda. Õhtuti loeme talle juttu kordamööda. Paratamatult süüdistan ennast, mis ma olen valesti teinud. Mis ma olen äkki tegemata jätnud. Miks ta minuga selline on. Ja olen oiiii kui palju kuulnud, et tütred ongi issikamad, aga meie peres on seda kuidagi rohkem. See olukord on väga intensiivne. Kui meie tütar mind väldib, siis ka issi ütleb talle, et emme räägib sinuga või emme ootas sinult kallistust vms. Vahel ta siis tuleb niimodi, et “olgu, kui ma pean”. Oleme mõlemad temaga ka rääkinud, et selline käitumine muudab mind natuke kurvaks jne, aga sellest ei ole abi olnud. Issile muudkui hüüab, et armastab issit jne. Aga emmet ei armasta. Või siis ma vahel küsin jutujätkuks, et kas emmet ka armastad. Siis tundub see mulle jälle nagu pealepressimine. Issile ütleb päevast päeva, kui kallis issi on, aga mulle mitte. Vahel väga-väga-väga harva ja siis tahaksin ma nutta, sest see on maailma parim tunne. Äkki oskate mulle selgitada tagamaid. Mis võiks ette võtta? Kas see ongi normaalne? Vahel olen ma nii kurb ja ta on minuga olnud nii külm, et kui ta muudkui issit hüüab ja issile ütleb, kui kallis issi talle on jne, siis tuleb lihtsalt nutt peale…

Ette tänades!

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on seotud tütrega, kes eelistab nii selgelt issit, et see teeb teile haiget. Mul on hea meel, et kirjeldate detailselt, kuidas olukord teie vaatepunktist välja näeb. Tavaliselt kolmesed, aga küpsemise ja arengu kiirus on erinev, saavad juba aru, et on olemas mehed ja naised. Algab periood, kus vastassoost vanem muutub neile väga oluliseks. Sageli see väljendub ka mängudes, kus väike tütar mängib oma isaga abiellumist ning vaatab sama õrnalt talle otsa või silitab, nagu on näinud ema seda tegemas. Samal ajal on teine ehk siis samast soost vanem justkui konkurent, kellega tähelepanu eest võidelda. Kui ema-isa väga lähedased pole, siis konkurentsitunne ehk nii tugevalt ei väljendu. Teie kirjeldate, et kallistate ja musitate oma mehega lapse nähes, mis on väga armas ja pikas perspektiivis tore eeskuju paarisuhtest. Ehk märkate, et pärast seda tütre „armukadedus“ suureneb? Ühel hetkel lapsed kasvavad ning mõistavad, et ega nad oma vanemaga paariks ei saa, lepivad sellega ja sõlmivad rahu ka teise vanemaga. Minu meelest see aitab üldisel tasandil mõista, miks ka teie tütar võib isa eelistada ja nii see võib kesta kuni kuuenda eluaastani.
Te olete väga kenasti rääkinud oma tunnetest ja mees on teid toetanud ning selgitanud lapsele, millist käitumist ootab. Kui lähtume sellest, et tütre fantaasias olete konkurent ja sellest, et nii väiksel lapsel lähevad reaalsus ja fantaasia alatasa segamini, siis kindlasti ei pea kuidagi eraldi hakkama tegelema sellega, et lapse poolehoidu võita. Selles vanuses lastele on oluline nende tunnetega kooskõlas olemine, st kui laps näiteks ei taha hetkel kallistada ja läheb eemale, siis võiks seda tema tunnet aktsepteerida ja lasta tal minna. On hea, kui lapsel jääb tunne, et ta võib neid tundeid tunda, mis ta sees on, ja kindlasti on tore ka, kui ka tunneb, et te armastate teda sellegipoolest. Usun, et see viimane on teil mõlemal käpas.:) Pigem soovitan tegeleda sellega, miks tütrepoolne tõrjumine teile nii raskelt mõjub. See võib-olla äratab teatud tõrjutuse tundeid, mis on pärit teie lapseeast ning kui te need enda jaoks ära lahendate, ehk on ka kergem siis see periood üle elada.

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

03.05.2022

Kas 4-kuuse beebi väga tugev naer (hüsteeriline naer), mis üldjuhul kutsutakse esile – kas see mitte ei kahjusta last?
Liiga tugev emotsioon.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teie kiri on väga lühike ja seetõttu ei saa ka minu vastus olla väga pikk. Te uurite, kas hüsteeriline naer võib 4-kuulist last kahjustada. Te ei maini, kas tegemist on teie lapsega, keda pereliikmed püüavad naerma ajada või on taust hoopis teine. On raske ette kujutada, milline on hüsteeriline naer teie nägemuses. Kui see on selline, et tal on raske hingata, näiteks hakkab kergelt hüperventileerima, siis kindlasti peaks tema naerutamise lõpetama ning ise eeskujuks olles kuuldavalt ja ekspressiivselt sügavalt ning rahulikult sisse ja välja hingama. Lapsed imiteerivad meid ja võib loota, et kui te beebile lähedal olles talle otsa vaatate ning kirjeldatud viisil hingate, ta hingamine taastub ja naer möödub. Loodan, et sellest on abi!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

02.05.2022

Kuidas teie olete eelmisest suhtest põlvnevale lapsele tutvustanud uue pere last?

–––

Tänan kirja eest! Saan aru, et teie küsimus on, et kuidas oma lapsele tutvustada last, kelle emaga teie olete suhte loonud. See on väga hea küsimus, et selle üle mõelda ja erinevaid tegevusi enne kaaluda, st „üheksa korda mõõda ja üks kord lõika“ vanasõna kehtib siin kindlasti. Sageli tutvumine ise ei ole probleem, aga sellele teatud tähenduse loomine võib olla hirmutav või segadust tekitav. Mõtlen seda, et kui ühel hetkel võtate oma lapse mänguväljakule kaasa ning kohtute seal teie pruudi ja tema lapsega, siis kõik see võib loomulikult toimuda, kuniks te ei ütle, et tema on minu uus naine ja ta laps. Kuna lastel võib kaua kesta lootus, et ta lahku läinud vanemad saavad taas kokku, siis selline teade võib automaatselt tekitada kurbust ja ka vastumeelsust, sest see on samm kaugemale tema unistusest. Kui aga on kohtumised toimunud ilma suhete määratlemiseta, siis kui laste omavaheline suhe on saanud piisavalt tugevaks ja lähedaseks, on neil kergem ka uue info saamisel seda ja teda omaks võtta. Kui laps küsib, kes see naine on, siis saate ju vastata, et ta on minu jaoks oluline inimene ja ta meeldib mulle – seda ei pea varjama. Üldiselt ühised tegevused liidavad, aga kindlasti peab sealjuures meeles pidama, et teie laps on eelkõige huvitatud teiega koos olemisest ning üks ühele aega on kindlasti vaja, isegi kui kõigil neljal on koos tore. Usun, et kui teie laps tunneb, et teie omavaheline suhe on tugev, on ta valmis kasvõi teie eeskujul võtma oma südamesse vastu ka teisi inimesi. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

22.04.2022

2,4 a poissi harjutan lasteaeda juba jaanuari keskpaigast (3 kuud juba), aga on vaja tööle minna. Lasteaias algul nuttis ja siis sai kasvatajatega kokku lepitud, et lähen kl 11 järgi. Nüüd laps läheb ilusti rõõmsalt lasteaeda, aga kasvatajad kurdavad, et ei püsi paigal ja et kõik teised magavad lõunaund ilusti, et parem on, kui ma ta lõunast koju viiks. Sai proovitud üks päev lõunaunne jätta, aga helistati ja kutsuti 30 min pärast järgi, et ei püsi voodis ja tatsab rõõmsalt ringi ning teised ei saa magada. Endale tundub, et poeg juba ootab ja teab, et lähen lõunast järgi ja see aeg aina venib. Mida sellises olukorras teha?

–––

Tänan kirja eest! Tore, et olete saanud nii kaugele, et laps rõõmsalt lasteaeda läheb! Teil on mure lõunaunega seoses, mil laps õpetajate sõnul segab teisi magamast. Saan sellest täiesti aru. Lasteaias saavad kokku erineva elu- ja unerütmiga lapsed ning seda ühtlustada on kindlasti raske. Mõistetav on ka see, et kui üks sipsib, siis on teistel raske paigale jääda. Üldiselt on see muidugi selline teema, milles teil on piiratud tegutsemisala, st tegelikult peavad õpetajad kohapeal selle olukorra lahendama ja ilmselgelt pikas perspektiivis sellisel moel, et te ei pea oma lapsele enne lõunaund järele minema ning ta ära viima. Olen teiega nõus, et hetkel õpib laps, et kui ta ringi tatsab, saab koju ja ilmselgelt see talle sobib. Et asjad muutuks, tuleb see seos ära muuta.
Kuna teie tunnete oma last kõige paremini, siis saate õpetajatele jagada mõtteid, et mis võiks hästi töötada. Võib-olla ta ei tunne ennast lasteaias piisavalt turvaliselt. Siis saaksid õpetajad kasutada osa teie kodusest rutiinist, et see lapsele tuttavlikult mõjuks. Ehk aitab, kui laps saab kodust kaasa võtta kaisuka, mis aitab tal rahuneda ja hea une tuua. Sageli on abi ka sellest, et õpetajad loevad lastele jutu ning pärast seda on kohustus vaikselt voodis olla, isegi kui ei maga. Alati tasub pigem heaga proovida. Võib teha preemiasüsteemi, et iga vaikselt, st teisi häirimata lõunaune aja eest saab laps kleepsu ja kui kolm tükki on koos, teete midagi toredat. See on n-ö stardihetkel lapsega kokku lepitud, sest pingutus peab olema motiveeriv. Selliseid süsteem kasutatakse tavaliselt kaks nädalat ja selle ajaga võiks asjad paremuse poole liikuda. Kui teil läheb kauem, siis see on ka ok. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

22.04.2022

Tere,

Kodus on kasvamas kolm last (1-aastane, 2 a ja 7 kuu vanune ning 4 a ja 6 kuu vanune). On tekkinud mure 4-aastasega. Nimelt on ta hakanud lasteaias musitama, kallistama, lakkuma, küljes rippuma oma sõpradel. Sõbrad tunnevad end sellest ahistatuna. Kui õpetajad paluvad lõpetada, ta ei reageeri sellele ega tule sellest välja enne, kui õpetajad lahutavad ta sõpradest ja maha rahustavad. Ilmselgelt ei oska ta ühiskonnale sobival viisil väljendada oma tundeid sõpradele, kellest ta hoolib. Mõlema vanemaga üks ühele aega ta peaks nagu piisavalt saama. Emapoolne aeg võib olla mõjutatud pisikese ärkamistest (õnneks õhtuti ärkamisi pigem harva), mil tuleb minna väiksemat uuesti magama panema. Kodus sellist käitumist ei ole. Pigem esineb palju rivaalisemist 2- ja 4-aastase vahel. Ning kipuvad ka palju kaklema.

Kuidas talle selgitada, et sõpradega sellisel moel suhtlemine pole meie ühiskonnas tervitatav? Ja kuidas talle õpetada õiget käitumist?

–––

Tänan kirja eest! Teil on mure oma pere vanima lapsega, kes lasteaias oma hoolivust teiste jaoks ebasobival moel väljendab. Olete ise nii kenasti probleemi kokku võtnud, et tegemist on sotsiaalsete oskuste teemaga ehk kuidas väljendada oma kiindumust. Lapsed õpivad väga palju eeskuju kaudu. Nendes peredes, kus füüsiline armastuse väljendus puudub, õpivad lapsed ise seda samuti mitte tegema ning võivad võõrastada, kui neid keegi kallistama tuleb – see on harjumatu ja arusaamatu. Seega võib vabalt olla, et lasteaias saavad kokku erineva taustaga lapsed ning mõlemal on vaja kohaneda. Ega kallistamine ei ole ju iseenesest ebasobiv. Tore, et pakute teadlikult nelja-aastasele üks ühele aega! Soovitan iga kord, kui ta oma positiivseid tundeid kellegi suhtes sobival viisil väljendab – teda selle eest kirjeldavalt kiita, st tuua välja, mis täpselt meeldib. Ühtlasi võite anda vihje, kuidas oleks sobiv käituda. Oletame, et õpetate, et kui tahad kallistada, siis küsi enne selleks luba. Võite ka õpetada, et kui tahate musi anda, siis lähimast pereringist väljas võib see olla ka õhumusi. Kindlasti tasub õpetada ennast ja oma tundeid sõnades väljendama, koos harjutada ja ka ise eeskujuks olles kõiges, mida oma lapselt ootate. Näiteks võite öelda oma lapsele: „Mul tuli praegu selline hellus peale, et tahaksin sind kallistada, kas tohib?“ või ütlete: „Sa oled mulle nii kallis!“ Kui õpetaja õigeks peab, saab sama lasteaias teha ja sealhulgas ka nende lastega, kes pole harjunud näiteks kallistama. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

22.04.2022

Mure peagi kolmeaastaseks saava poisiga. Laps on vägivaldne ja sõnakuulmatu lasteaias. Üks paljudest igapäevastest kaebustest lasteaiast. Hommikul oli poiss täiesti pöörane. Iga asi ärritas teda ja ta kiusas teisi. Lapsed istusid laua taga ja panid ühiselt kokku suurt puidust puslet. Poiss tuli ja haaras mängu enda poole. Ülejäänud lapsed ei lubanud seda ja poiss võttis suure puidust pusletüki ja virutas sellega teisele poisile vastu pead (neil ei olnud enne seda mitte mingit kokkupuudet, mis oleks võinud viia kakluseni). Üks tüdruk sekkus olukorda ning poiss kukkus käte ja jalgadega teda peksma ning pani tüdrukule peaga vastu lõuga nii tugeva hoobi, et tal lõi silme eest virvendama. Tüdrukul lõuna ajal veel lõug valutas. Kuna poiss ei allunud absoluutselt korrale ja meie enam temaga hakkama ei saanud, siis viisin ta direktori juurde rahunema. Meid saadeti vaimse tervise keskusesse. Kus öeldi, et täitsa normaalne 3-aastane. Isegi väga hea käelise arengu ja püsivusega (pusled/raamatud). Kuna hiljuti läksin lahku lapse isast, siis leian, et lapsel on aega vaja, et emotsioonidega toime tulla. Kuid pidev kiun kasvatajate poolt ja lapse pidev pingile panek ei aita kaasa. Kasvatajad soovitavad last ignoreerida, kui sõna ei kuula ja agressiivne on. Ka see pole ok minu arust. Palun nõu, sest kodus ta pole selline. Sõnakuulmatu ikka vahel, aga vägivaldne harva ning selle põhjustab millegi keelamine, mida ta väga tahab teha või võtta, kuid ei lubata. Näiteks multikaid nõuab, aga ma ei luba. Kuna leian, et mida vähem helendavat ekraani ja sealt õpitavad rumalusi, seda parem. Eriti enne magama minekut.

–––

Tänan kirja eest! Teil on mure oma alla kolmeaastase pojaga, kes lasteaias on ärritunud. Kodus kirjeldate, et ta on vahel sõnakuulmatu ning väga harva vägivaldne, kui midagi nõuab, mida ei lubata. Koduse käitumise kirjeldus vastab eakohasele käitumisele. Alla kolmeaastased ei oska oma tundeid juhtida ja negatiivsed tunded väljenduvad vastavalt temperamendile tavaliselt kas löömise või endasse tõmbumisega. Mul on hea meel, et julgete oma pojale piire seade, nt ekraaniga ja eriti enne magamaminekut! See on väga hea mõte! Te küll ei maini oma kirjas, kas peres on teisi lapsi ka, aga kui pole, siis võib olla, et kodus ei ole nii palju ärritajaid kui lasteaias. Täiskasvanud on ju hoopis teistsugused kui kolmeaastased.:) Kui lisate veel sinna juurde hiljuti lapse poolt vaadates pere lagunemise, siis pole ime, et tal on tugevaid tundeid, mis piisavate ärritajate mõjul võimenduvad. Sageli on viha taga ka välja elamata kurbus. Sellest lähtuvalt soovitan teil kutsuda last üles vestlema, kuidas ta end tunneb nii nagu ta oskab ja siis ise kirjeldada (mitte küsida) tema võimalikke emotsioone, nt „Mulle tundub, et oled kurb, et issi enam meiega ei ela. Sa võid olla pahane, et nii läks.“ Jne. Emotsioonidest rääkimine on tundekasvatuse oluline osa ning oluline ka viharavi vaatest – negatiivne emotsioon väheneb, kui seda nimetada. Lisaks saate poisile rahunemistehnikaid õpetada. Need kõik on hingamisega seotud, nt draakon purskab tuld või rakett lendab kosmosesse. Lisaks võib endale korrutada: „Ma rahunen!“

Mis puudutab lasteaeda, siis saate neile soovitusi anda, mis teie poja puhul töötab – tunnete teda ju kõige paremini. Ma ei tea, mida tähendab pingil istumine, aga see tundub olevat distsiplineerimisvahend. Loodan, et see on turvaline viis rahunemiseks, kui laps on näiteks kedagi löönud. Agressiooni ei tohi ignoreerida – see saadab lapsele vastupidise signaali kui me soovime. Üldine hoiak võiks olla, et poissi võiks kiita, kui ta mängib rahulikult. Kui ta häirub, võiks olla üks koht, kuhu ta saab ise minna rahunema ja nii ka teised lapsed. Ennetada on lihtsam kui tagajärgedega tegeleda.
Soovin edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

19.04.2022

Tere!

Mure 5-aastase lapse käitumise pärast lasteaias.
Õpetaja rääkis, et lapsel on kombeks teisi endast nooremaid lapsi kiusata. Kuidas sellises olukorras lapsele selgeks teha, et nii käituda ja teha pole õige? Oleme lapsega sellest rääkinud palju kordi, et niimoodi ei ole õige ja nii ei tehta. Aga ikka tuleb seda ette ja viimasel ajal on sagenenud, nagu olen aru saanud.

Ette tänades

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on seotud lapse käitumisega lasteaias ja mure on sellest, et õpetaja sõnul kiusab ta teisi lapsi ning aina sagedamini. Kas laps kodus ka kedagi kiusab või teil pole kodus rohkem lapsi? Kui see teema kerkib üles ainult lasteaias, siis on selles mõttes keeruline vastata, et teil on piiratud mõjuvõim olukorda muuta. Pigem on lasteaia õpetaja see, kes saab vahetult sekkuda. Ehk tasub õpetajalt küsida, mis on tema ootus, kui ta teiega kiusamise teemal infot jagab. Võimalik on, et ta jagab lihtsalt päeva muljeid. Siiski saan aru, et see on ebameeldiv, kui te oma lapse kohta negatiivset tagasisidet saate ning te soovite teada, kas on midagi, mida kodus saate teha, et kiusamine väheneks. Hea meelega tahaks täpsemalt teada, mida õpetaja kiusamiseks nimetab, sest sellised intsidendid ei toimu tavaliselt isoleerituna üldisest olukorrast. Näiteks sageli märgatakse, et laps teist last lööb, aga jääb tähelepanuta see, et löödu enne naeris esimese lapse üle kuidagi parastavalt. Kindlasti võiks paluda lapsel oma päevast rääkida ja uurida, mis läks hästi ja mis tekitas muret või kurbust, et tuvastada, kuidas laps ise lasteaia situatsiooni tajub. Vajadusel saab siis tema tundeid aktsepteerida. See on vanema oluline ülesanne – olla oma lapse poolt ja talle toeks.

Vanemlusprogrammi „Imeliste aastad“ üks põhiline lähtekoht on see, et me peaksime eelkõige pöörama tähelepanu lapse sellele käitumisele, mis meile sobib ning eirama ohutut, aga ehk tüütut käitumist. Mida aga sageli nii vanemad kui õpetajad teevad, on vastupidine: õpetaja küsib lapselt, miks ta ebasobivalt käitus, noomib, et nii ei tohi teha, vanem uurib juhtunu kohta ja noomib samamoodi. Sellisel moel saab laps väga palju tähelepanu teise narrimise eest ja võib-olla peaaegu üldse ei reageerita nendel hetkedel, kui ta sõbralikult mängib. Seega, kui probleem on kiusamise või narrimisega, siis peaks fookusesse võtma selle vastandi ehk näiteks lahkete sõnadega rääkimise, sõbraliku mängimise, oma tunnete sõnadega väljendamise. Kõike korraga ei pea jälgima, võib valida 1–2 käitumist ning iga kord, kui laps nii teeb, tuleb teda tunnustada kirjeldades, mis täpselt sobib, nt „Mulle väga meeldib, et mängid Jaaniga sõbralikult!“ või „Olen su üle nii uhke, et räägid viisakalt!“ Loodan, et mängite iga päev oma lapsega 10–15 minutit ning lasete temal sel ajal valida mängu ja ka reeglid. Selle käigus võite ise mudeldada seda käitumist, mida tahate rohkem temas näha. Fantaasiamäng võimaldab selliseid olukordi luua. Näiteks sõidab üks auto kraavi ja teine auto tuleb ja küsib, kas ta saab aidata (mitte ei parasta). Üks legotükk võib öelda enda kohta, et ta on nii väike ja saamatu, teine kõrvalt julgustada, et sa oled sama tähtis kui teised tükid ja väike ongi nunnu. Usun, et kui olete ise järjekindel ja saate õpetajaga selles osas koostööd teha, võite rõõmustada lapse edusammude üle.

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

11.04.2022

Tere
Kodus kasvavad maikuus 4-aastaseks saavad kaksikud. Probleem on selles, et mõlemad poisid eelistavad ema. See on kestnud juba paar aastat. Kui isa on kodus, siis küsitakse abi ainult emalt ja kõiki toimetusi tohib teha ainult ema (riidesse aitamine, pepu pühkimine, söögi andmine, õuna lõikamine, magamaminek jne jne). Kuidas seda muuta? Kui isa on lastega üksi, siis probleemi pole. Emana ma lihtsalt ei jaksa enam niimoodi.

–––

Tere! Tänan kirja eest! Teile teeb muret, et kaksikud poisid eelistavad ema ja see on teie jaoks väsitav. Saan aru, et eelistus tuleb välja just siis, kui mõlemad vanemad on olemas ja n-ö saadaval. Kindlasti tasub teie lugu kommenteerides korraks tähelepanu suunata laste psühhoseksuaalsele arenguetapile. Nelja-aastaste kohta teame, et neile on väga oluline vastassoost vanem ja nad võivad fantaseerida temaga abiellumisest. Samal ajal on teine ehk siis samast soost vanem justkui konkurent, kellega tähelepanu eest võidelda. Ühel hetkel lapsed kasvavad ning mõistavad, et ega nad oma vanemaga paariks ei saa, lepivad sellega ja sõlmivad rahu ka teise vanemaga. Minu meelest see aitab üldisel tasandil mõista, miks alates kolmandast eluaastast võivad teie pojad teid eelistada ja nii see võib kesta kuni kuuenda eluaastani.

See aga ei tähenda, et te ei võiks siiski isa lastega tegelemisse kaasata. Pigem vastupidi – saate ka ise lastele selgitada, kui väga teile meeldib, kui nad kenasti isaga riidesse panevad ja magama lähevad. Oletan, et need tegevused teie loetelust võivad potentsiaalselt olla kõige väsitavamad. Nad soovivad teile meeldida ja nii mõjub kiitus sellist käitumist kinnistavalt, mis teile sobib – st isaga koos tegutsemine. On suur rõõm, et isa üldiselt lastega tegutseb ja ka üksi nendega on – järelikult on piisavalt enesekindlust ja oskusi. Saate lisaks ka isa kiita, et ta lastega tegeleb vaatamata sellele, et vahepeal poisid ehk ka väga häälekalt väljendavad oma protesti, et isa pole ema.:) Loodan, et osa väsimust on võimalik ülalkirjeldatud käitumisega seljatada, aga kindlasti päris ära see väikeste kaksikutest poiste vanemana veel niipea ei kao. Soovin edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

31.03.2022

Tere. Kas 16-aastane laps võib enda soovil kodust välja kolida, kui vanemad ei ole sellega nõus? Kas siis lapsel on õigust nõuda vanematelt elamiseks raha?

–––

Tere!

Vastavalt perekonnaseadusele on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise (alla 18-aastase) lapse eest. 16-aastane laps kodust välja kolida ilma vanemate nõusolekuta ei või, selleks tuleks vanematega kokkuleppele jõuda.

Heade soovidega
tarkvanem.ee meeskond

 

30.03.2022

4-aastane laps ei söö. Ainult tatart, riisi, võisaia keeduvorstiga. Kaalub 18 kilo ja on 116 cm pikk.

–––

Kaalu-kasvunumbrite järgi on laps hetkel normaalkaalus, küll üsna alakaalu lähedal. Samas ei saa anda hinnangut vaid hetkeseisu põhjal, laste puhul peaks muutusi kehamassis-pikkuses jälgima pikaajalisemalt. Seda saate ise teha https://tap.nutridata.ee/et/kalkulaatorid?tab=0. Lisaks tundub, et tegemist on keskmisest pikema lapsega, mis näitab, et ta on seni kasvamiseks vajalikud ained toidust kätte saanud.

Üksluisel toiduvalikul võib olla palju erinevaid põhjusi, näiteks juba välja kujunenud valed söömisharjumused, psühholoogiline hirm uute (või mingite konkreetsete) toitude ees vm. Sõltuvalt põhjusest tuleks valida ka lähenemisviis. Kuigi tegemist on veel üsna väikese lapsega, tasuks talle rääkida võimalikult lihtsalt, miks me sööme ja miks peab toiduvalik olema mitmekesine (erinevad ained toidust, mis aitavad tal kasvada suuremaks ja püsida terve). Koos lapsega võiks vaadata erinevate toitude toitainelist koostist (tka.nutridata.ee) ning arutada, milliseid toite oleks ta nõus proovima, et saada nt C-vitamiini vm. Võib teha kokkuleppeid, et iga toitu maitstakse vähemalt 3 suutäit või oma vanusenumber (hetkel siis 4) suutäisi. Vahel võib kuluda 10–20 katsetust uue toidu pakkumisel, enne kui laps selle omaks võtab. Abi võib olla ka sellest, kui laps kaasata toidu valmistamisse – ise tehtud söök maitseb palju paremini. Kindlasti tuleks proovida pakkuda puu- ja köögivilju ning marju erineval viisil (köögivilju nt pulkadeks lõigatuna, olenevalt eelistusest värskena või kuumtöödeldult jne). Kui uute toitude proovimist takistab hirm, võib olla tegemist psühholoogilise probleemiga ning siis tasuks pööruda oma ala spetsialistide juurde.

Heade soovidega

Tagli Pitsi
Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert

30.03.2022

Tere, on mure tütre pärast. 3 aastat tagasi teda kiusati ühe rumala poisi poolt, kes tänaseks on ära kolinud.
Peale seda hakkas laps ennast kapuutsi taha varjama tundides. Nüüd peidab ennast maski taha. Meie kodus ei vaadata juba koroona algusest uudiseid, aga netis on igasugu hirmutavad reklaamid.
Nüüd laps keeldub ilma maskita kooli minemast ja nutab. Ei meeldi ka teiste ees süüa. Kohvikus olles hakkas nutma, kui ei saanud kuskile nurka peitu istuda.

Tänan

–––

Tänan kirja eest! Kiri on lühike ja põhjaliku vastuse jaoks napib informatsiooni, kuid mõistan, et teie mure on selles, et teie teismeline tütar tundub kogevat ärevust, mis avaldub teistega koos olles. Te ei täpsusta, mis oli kiusamise sisu, aga tõenäoliselt mõjus see tüdruku enesehinnangule. Kas temaga on see juhtum läbi räägitud ja erinevad tunded käsitletud, nii et ta mõistab toimunut ning on sellega rahu teinud? Kui pole, siis ehk tasub see ette võtta nt (kooli)psühholoogiga. Kui kiusatakse öeldes, et sa oled mõttetu ja nõme, siis nooruk võib tahta olla nähtamatu. Kapuutsiga varjamine aitab ümbritseva ja enda vahel distantsi luua ning seega olla vähem haavatavam. Ma ei imesta, kui ka kohvikus ehk teises keskkonnas kui koolis võib tekkida soov mitte silma paista. See on justkui enesekaitsemehhanism, et kui sa mind ei näe, siis sa ka ei noki minu kallal ning see käivitub automaatselt, kui ärevus on kõrgem, nt võõras kohas võõraste keskel. See on minu hüpotees. Koroonaärevus on levinud nähtus ja tegelikult on hea, kui inimene usub, et mask teda kaitseb – see võib aidata natuke ärevust maandada. Las ta kannab maski, kui see teda aitab. Üldiselt on teismeiga täis vahelduvaid ja tugevaid erinevaid emotsioone. Hea oleks, kui keegi saaks aidata tüdrukul iseendast paremini aru saada, et tal ei oleks põhjust hakata arvama, et on imelik. Loomulikult saab seda teha vanem, aga julgen soovitada ka psühholoogiga kohtumist. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

23.03.2022

Tere
Mul on veidikene mure 1,5-aastase lapse pärast. Nimelt ta endiselt veel ei kõnni, kuna leidis umbes aastaselt veidra viisi, kuidas edasi liikuda. Selle kirjeldamine saab nüüd keeruline olema, kuid põhimõtteliselt liigub ta sedasi, et üks jalg (parem) on ees ning vasakut jalga lohistab põlve peal järgi. Iseseisvalt teeb samme nt diivani ühest otsast teise, aga nii kui põrandal teda püsti proovida panna, hakkab jonnima ning vajub oma veidra liikumisasendi juurde tagasi. Saan aru, et ta tunneb ennast sedasi kindlamalt, kuid vaikselt hakkab tekkima tunne, et aastate pärast saabuvasse esimesse koolipäeva läheme ka sedasi lohistades vastu.
Kas on põhjust pöörduda füsioterapeudi poole (kui ta tegelikult kõnnib, kuid ei julge seda kindla pinna peal teha) või on mingeid nippe, kuidas last rohkem julgustada?
Tänades
katkistest püksipõlvedest tüdinenud ema

–––

Tere!
Tänan kirja eest! Võimaliku meditsiinilise sekkumise vajalikkuse üle ja selle üle, kuhu teid suunata, saab aidata otsustada perearst. Mina saan kommenteerida psühholoogilises ja kasvatuslikus plaanis. Teie laps liigub ebatavaliselt viisil ja te olete hakanud natuke muretsema, kas see jääbki nii. Vanus, millal väikelapsed kõndima õpivad, on päris erinev. Tean lapsi, kes hakkavad kõndima aasta ja seitsme kuuselt. Aastase sünnipäeva paiku see valdavalt juhtub. Loen teie kirjast välja, et on hetki, kus ta teeb samme diivani otsast teise ehk umbes kaks meetrit. Soovitan mitte keskenduda sellele, kui ta liigub imelikult – selle võiksite tähelepanuta jätta. Kui ta aga korralikult kõnnib, siis kiitke teda väga selgelt selle eest, st sõnastage konkreetselt, mis teile meeldib: „Küll ma olen uhke, et sa kõnnid nagu suur laps!“ Nii võiksite teha iga kord, kui laps kõnnib. Võite ka proovida preemia andmist, kui ta kasvõi toe abiga teieni kõnnib. Siin on oluline, et preemia oleks piisavalt motiveeriv, et ületaks ebamugavustunde, mida selle saamine, antud juhul kõndimine, tekitab. Enne voodisse minekut võib näiteks öelda: „Kui sa voodini kõnnid, siis loen sulle ühe unejutu lisaks. Sageli on lapsed valmis kommi nimel pingutama: „Kui sa minu juurde kõnnid, annan sulle tänutäheks kommi. Preemiaga peab alati kaasas käima ka sõnaline tunnustus või pai-kalli-„viska viis“, et laps preemiast sõltuvaks ei muutuks. Preemiat võib kasutada lühiajaliselt, nt kaks nädalat, kuniks see aitab lapse jaoks rasket oskust arendada. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

23.03.2022

Tere!
Mure selline, et 2,5-aastane poiss ärkab öösel unest silmad kinni ja röögib nagu dinosaurus. Ja teda ei peata miski. Ükski küsimus ega pakkumine. Ta võib rabeleda ja soovib olla emaga ja süles. Tundub vahel, nagu miski vaevaks teda, aga mis, ei saa aru. Uinub siis, kui ta isa ta tagasi voodisse kiigutab (muidu jääb ikka meie kõrval ise oma voodis tuttu).
Ärkab mitmeid kordi nii. Millest tuleneb selline urin ja pahameel? Ja mida antud hetkel üldse teha saab? Tal on samal ajal silmad ka kinni. Tundub nagu oleks osaliselt unes. Kontrollimatu . :( Palun aidake.

–––

Tere!
Tänan kirja eest! Teile teeb muret see, et väike poeg röögib keset ööd, silmad kinni. See ehmatab ja sunnib mõtlema, kas on midagi tõsist viga ning mul on hea meel, et pöördusite. Kuna ma ei ole arst, siis meditsiinilises mõttes pole ma pädev kommenteerima – seda saab teha perearst. Psühholoogilises plaanis on väikestel lastel sageli täiskasvanu mõistes häiritud uni. Pole harv, kus lapsed ärkavad öösel nutuga. Kui laps näeb und, siis see võib tunduda päris, sest ka ärkvel olles minnakse oma fantaasiamaailma nii sisse, et enam ei teegi vahet, mis on päris ja mis mitte. Unenäos võib sama juhtuda. Võib proovida last äratada, et ta silmad lahti teeks. Kui laps on väga endast väljas, st stressihormoonid on aju ratsionaalse osa „üle ujutanud“, siis tõepoolest ei aita vanema rahustav jutt, et kõik on hästi ja keegi sind ei ähvarda, kuigi see ei tähenda, et nii ei võiks lohutada püüda. Sellel hetkel saab tunde tasandil püüda lapsega kontakti luua ning turvalisust pakkuda. Kalli inimese kaisus olek ka siis, kui ta natuke sellele alguses justkui vastu rapsib, võib kokkuvõttes rahustada. Sageli vähendab ärevust ka kiigutamine. Võib natuke kirjeldada võimalikke tundeid, mida laps sel hetkel tunneb: „Sa tundud ehmunud ja hirmul, aga hakkad vaikselt rahunema.“ Kirjast loen välja, et selles osas teete kõike sobivalt ja kiidan teid selle eest!
Ainuke asi, mida julgen lisaks soovitada, on enne uinumist viia sisse rituaal, kus poeg räägib oma päevamuljetest näiteks fookusega, mille eest ta on tänulik. See aitab veel mõnel tugeval emotsioonil esile tulla, mida siis käsitleda ning nii uinumiseks rahulikku ja positiivset fooni luua. Kui talle puudutused meeldivad, siis saate teda ka terve käega üle keha silitada – see võiks samuti rahustavalt mõjuda. Häid nippe saab raamatust „Meie lapse uni“. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

23.03.2022

Minu mure on selles, et mu elukaaslane ja lapse isa läheb sageli endast väga välja, kui talle midagi lapse käitumise juures ei meeldi. Näiteks, kui laps ei pane ennast tema meelest õigel ajal riidesse, väljendab väsimust jonnihooga, ei taha mänguväljakult koheselt lahkuda, ei korista põrandalt asju ära jms. Lapse isa on väga valjuhäälne ja tema karjumine on tihti peale lausa hüsteeriline röökimine. Ma ei talu seda, ka laps ei talu. Ma tahan alati selles olukorras sekkuda, kuid see pingestab minu ja elukaaslase omavahelisi suhteid. Ta leiab , et ma õõnestan tema autoriteeti ja olen olukorras ise süüdi. Kas ma tohin sekkuda ja kuidas? Ma tõesti ei talu seda karjumist ja mul on endal nii kohtutavalt kahju lapsest ja piinlik kõigi inimeste ees, kes seda pealt satuvad vaatama/kuulama. Ma ei pea sellist kasvatamist absoluutselt õigeks ja kui julgen sekkuda, lõppeb see sellega, et ta karjub minu peale ja tihti lisab sinna muid solvanguid. Elukaaslane käib teraapias juba aastaid. Rahulikus olukorras saab ta oma probleemist aru, vahel vabandab ka lapse ees, lubab ennast parandada, kuid siis see kordub jälle. See on nii kestnud juba sellest ajast, kui laps beebieast välja sai.

–––

Tere!
Tänan kirja eest! Loen, et teil on mure oma elukaaslase pärast, kes läheb sageli endast välja just lapse peale ja siis karjub ta peale, mis ei sobi ei teile ega lapsele. Saan aru, et see on ebameeldiv ja saan ka aru, et tekitab abitust, kui kõik see kordub taas ja taas. Kõige parem soovitus, mis saan anda, on soovitada teie perel ehk teil ja lapse isal tulla „Imeliste aastate“ koolitusele. Seal arutame koos teiste vanematega, millised on realistlikud ootused väiksetele lastele ja kuidas tõsta nende koostöövalmidust.

On selge, et 4-aastasel lapsel on suhtumine aega teistsugune kui täiskasvanul. Vanemal on tähtajad ja kohustused, lapsel on protsess, mäng ja kulgemine. On väga tähtis, et vanemad arvestaksid sellise vahega. Kui pidevalt pettud oma lapses, on ärritus kerge tekkima. Kui ootusi korrigeerida realistlikumaks, jääb ka vihastamist vähemaks. Seda on aga sageli ühel vanemal teisele raske selgeks teha. Grupina nendel teemadel arutamine ja kaasa mõtlemine mõjuvad reeglina paremini.

Saate endalt küsida, et mida on teie võimuses muuta. Te saate viisakalt ja sõbralikult paluda lapsel isa palvet täita andes talle piisavalt ümberlülitumiseks aega. Näiteks teete eelhoiatuse: „Viie minuti pärast läheme kodust välja (või vastupidi, mänguväljakult koju).“ Nii ta valmistab ennast juba selleks ette. Laps kogeb viisakamat suhtlust teie poolt, aga samas lapse isa tunneb, et ajate ühte asja. Lapse arengus on oluline koht iseseisvuse arengul ja oma mõtete arengul. Ta peabki õppima tundma oma soove, aga alguses ta ei oska neid täiskasvanulikult väljendada. Lapsed õpivad eeskuju kaudu ja on võimalik, et praegu õpib ta seda, et isa saab oma tahtmist, kui hakkab karjuma. Ta võib hakata seda jäljendama. Võiksite lapse isaga arutada, kuidas ta soovib, et poiss käituks ja siis leppida kokku, et käitute ise samamoodi: kui tema midagi palub, tulete talle aeg-ajalt vastu, räägite temaga viisakalt jne. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

19.03.2022

Tere!
Lahutasime eksiga kaks aastat tagasi, kui poeg oli 6 a ja tütar 4 a. Lahkuminek oli lastele raske, kuna isa ei tahtnud kuidagi loobuda ja kõigepealt lastele süüdistas mind, siis rääkis neile, et teeb kõike, et mind tagasi saada.
Tütar on rõõmsameelsem ja võtab asja kergemalt, rohkem emmekas. Poeg on väga isa küljes kinni, valinud tema poole hoidmise ja päästmise. Näeb, et isal on raskusi ise oma eluga hakkama saamisel ja isa on öelnud ka talle, et ainuke rõõm on lastega koos olles.

Aasta elasin mina üksi ja lapsi jagasime 2 nädala kaupa. Siis tekkis minul uus suhe, mis muutus ehk laste jaoks liiga kiirelt tõsiseks. Kestnud on see 8 kuud. Tütar on uue kaaslase kenasti omaks võtnud juba. Poeg ei soovi enam minu juurde tullagi, kui uus elukaaslane meiega on. Tahab ainult oma isaga koos olla. Uue n-ö kasuisa vastu on trots ja ebaviisakus, ei anna talle isegi võimalust tutvuda. Nüüd tunnen, et uues kaaslases on poja vastu ka väike hoiak tekkinud.

Kuidas võiks olukorda lahendada? Kas austada lapse soovi eemale hoida? Pakkuda talle ikka tegevusi, aga siis ainult mina temaga kahekesi?

–––

Tänan kirja eest! Teie mure on seotud kärgpere elukorralduse ja suhetega, kus just poeg väljendab soovi rohkem isaga kui teiega olla, eriti kui teie uus elukaaslane on juures. See on väga kompleksne teema ning kindlasti ei saa ma antud formaati kasutades ammendavalt vastata. Soovitan pöörduda psühholoogi või pereterapeudi poole. Loen kirjast, et lahkuminek oli selline, et te ei olnud laste ees ühine liin, vaid isa otsis tõenäoliselt oma ülekohtu eest lastelt kaastunnet. Oletan, et see võis tekitada lapses või lastes vastutustunnet oma vanema heaolu eest ning ehk ka natuke poole valimise olukorda. Selles vanuses laste maailmapilt on must-valge: kui üks on hea, siis teine on paha, pole halle varjundeid. Tundub, et teil kujunes välja uus rutiin ja see on väga tore – kiidan teie omavahelist koostööd! Usun, et aastaga esmane mure lahkumineku pärast lastes taandus, eriti kui nad said mõlema vanemaga võrdselt aega veeta. Ma ei loe üheselt välja, kas teie kaaslane on elukaaslane või veel mitte, aga loomulikult see on uus suur muutus laste elus. See ei tähenda, et vanemad ei võiks oma elu elada, aga laps tunneb ikka, et on uus inimene, kellega vanemat jagada. Sarnane olukord on ka siis, kui perre sünnib uus laps. Arvan, et antud hetkel on oluline ehitada ja hoida suhet teie ja laste või siis eriti teie ja poja vahel. Seda saab teha üks ühele aega võttes, temaga igapäevaselt 10–15 minutit mängides nii, et tema saab juhtida. Talle on tähtis innustamine, julgustamine, toetus, hoolimine, armastus, abi probleemide lahendamisel. Kui te kõike seda teete, siis võiks teie suhe olla piisavalt tugev. Järgmine samm oleks siis poja suhte loomine teie uue kaaslasega, aga seda paljuski temast lähtudes. Kui lapsed on kogenud, et vanemate suhe ei kesta, siis võivad nad olla ettevaatlikud uue inimese omaksvõtmisel. Kuna teie suhe on kestnud kaheksa kuud, siis on hea aeg teil teineteist hästi tundma õppida ja miks mitte ka teraapias natuke enda sisse vaadata, kas see, miks te koos olete, on hea alus pikaajaliseks suhteks. See ei ole soovitus ainult teile, vaid kõigile, kes on ühe pika suhte lahkumineku üle elanud ja ihkavad, et uus suhe jääks pikalt püsima. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

16.03.2022

Poisslaps on 6-aastane, kuid juba viieselt algasid probleemid seoses tema koostöövalmidusega. Nimetame seda peresiseselt eneseuhkuseks, mis ei luba tal täita talle antud korraldust. Näiteks trennis ütleb treener, et me teeme nüüd nii- või naamoodi, kõik lapsed teevad kaasa/kuuletuvad, aga meie last peab sageli korduvalt hüüdma, et ta reageeriks ja teeks öeldut. Sama kodus ta keeldub tegemast asju, mida talle keegi teine ette ütleb. Oleme sellest korduvalt temaga rääkinud, kuid pidevalt jõuame samasse kohta välja. Justkui tema väike isiksus (eneseuhkus) ei talu, et keegi ütleb talle, kuidas ja mida teha. Milline võiks olla meetod, kuidas koos lapsega jõuda sinnamaani, et ta saaks aru, et on inimesi ja olukordi, kus tuleb toimida nagu öeldakse ja et mõnikord saab ta ka ise valida, kuidas toimida? Tahame isaga aidata teda sel teel, enne kui ta läheb aasta pärast kooli, kus läbi õpetajale kuuletumise tuleb see teema eriti teravalt igapäevaselt esile.

–––

Tänan kirja eest! Teil on mure poja pärast, kes nii kodus kui ka trennis ei taha teha seda, mida nõutakse. Tore on, et mõtlete ette tema koolimineku ajale, sest tõepoolest, koolivalmidus tähendab muuhulgas seda, et ta õpetajate korraldusi täidab. Kõlab armsalt, et pereringis nimetate seda eneseuhkuseks. See kõlab nagu laul „Ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga“.:) Kuna olete tema käitumise raaminud pigem positiivselt, siis võib-olla ei mõista ta lõpuni, et see tekitab probleeme. Koostöövalmidus on just see, kuidas tema käitumist kirjeldada: kui koostöövalmis ta erinevates olukordades on. Üldiselt on laste elu paljuski täiskasvanute suunata ning palju suhtlusest jõuab lasteni korralduste, nõudmiste, soovidena. Mainite, et mõnikord saab ta valida. Kas seda on tema jaoks piisavalt? Julgen tema eest vastata, et mitte. Mis on need kohad, kus ta saaks veel valida, just nende kahe valiku seast, millest mõlemad ka teile sobivad? Makaronid ketšupi või majoneesiga, triibuline või ruuduline pluus selga, istud autos juhi või kaasreisija taga, pesed esmalt hambad või paned pidžaama selga jne. Vanemakoolituse „Imelised Aastad“ osalejad räägivad, et lapse jaoks üks parimaid aegu päevas on see, kui vanemad 10–15 minutit temaga mängivad ja just sellist mängu, kus laps on boss ja korraldab, mida ema tohib öelda ja mida isa peab tegema. Selleks on head reegliteta või lapse reeglitega mängud, nt joonistamine, klotsidega ehitamine, fantaasiamängud jne. Kui lapse elus on olulisel kohal valikud ning see, et tema sõna maksab, siis on ta järgmisel hetkel valmis rohkem teistele vastu tulema. Koostöö on see, et vahepeal suured inimesed (nt vanemad) teevad nii, nagu laps soovib, ja siis laps teeb nii, nagu täiskasvanu (nt treener) soovib. Kindlasti tasub siia juurde kirjeldada ka oma tundeid, kui ta koostöövalmis on: „See rõõmustab mind nii väga, et sa praegu esimese palumise peale sööma tulid!“ Kiites kirjeldaval moel käitumist, mida soovite rohkem näha, hakkab ta rohkem nii käituma. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

16.03.2022

Mure teismelise tüdrukuga. Ta on ülepeakaela armunud. Peale nende tutvust (ca aasta tagasi) olid nad alguses veidi aega koos, seejärel poiss justkui kadus. Tüdruk hakkas jooma, nüüd tuleb välja ka, et narkootikume tegema, lõigub ennast, näljutab. On paremaid päevi ja aegu, aga üldine muster on sama. Sügisel läks ta 10. klassi, aga kuna iga kord kooli minnes tekkisid paanikahood ja ärevus, siis olime nõus, et ta jätkab kooli uuel aastal, puhkab veidi ja läheb tööle see aasta. Ise ta väidab pidevalt, et kõik on korras ja et et ta ei tee neid asju. Tal ei ole lubatud käia pidudel, aga lubasin teda sõbranna juurde, kuna ei taha ka, et ta kodus täiesti isolatsioonis istuks. Olenemata lubadusest mitte juua ta ikka jõi. Nüüd hakkas jälle selle poisiga suhtlema. Tüdruk on nõus kõike tegema, et temaga olla. Poiss ise ütles ka talle, et ta peab ennast kokku võtma ja korda saama oma elu. Nüüd tüdruk räägib, et ta tahab kas olla koos selle poisiga või üldse mitte elada. Poiss ei ole talle veel öelnud, aga ta soovib olla temaga ainult sõbrad. Oleme käinud psühholoogi juures, aga ta osavalt suudab ka neile seletada, et tal ei ole miskit viga. Rohkem ei ole ta ka nõus arsti juurde minema. Kui mainisin, et ta ikka peaks kasvõi arsti juurde minema, et ta ei pea kohe kuskile asutusse minema, siis ta ütles, et ta ei lähe kuskile ja kui panen vägisi, siis põgeneb sealt.

–––

Tänan kirja eest! Saan aru, et teid teeb väga murelikuks oma teismelise tütre käitumine, mis ei ole talle kasuks, aga ta ise ei tundu sellest aru saavat ning see tekitab teie vahel pingeid. Usun, et ta võib olla armunud ja eriti esimese armumise puhul võib tõesti kõik muu tunduda ebaoluline ning maailm must-valge, à la olen õnnelik, kui oleme koos ja õnnetu, kui mitte. Tundub, et tüdrukul on pigem raske ennast analüüsida ja otsib leevendust endast väljaspool, nt alkohol ja narkootikumid. Kurvaks teeb, et kedagi ei saa aidata vastu tema soovi või kui ta täielikult eitab, et vajab abi. Sellisel juhul saate keskenduda sellele, et teie omavaheline suhe oleks selline, et ta tunneks teie toetust, lohutust, julgustust, lootust, et kõik saab korda. Te ei pruugi tema tegevust õigeks pidada, aga sellest olenemata olla tema jaoks olemas ning just sellisel moel, nagu ta vajab. Võib küsida: „Mida sa praegu minult vajad?“ Ehk siis ta julgeb lõpuks ka rohkem kurta, nutta, karjuda oma emotsioone teiega koos olles välja – see aitab rahuneda. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

10.03.2022

Tere!
Laps on 2 aasta ja 6 kuune. Minus tekitab muret tema soov multikaid vaadata ning see, et me ei ole isaga päris ühel nõul, kui palju peab piirama vaatamist.
Mees ütleb, et lapsega saab läbi rääkida. Neil käib dialoog: “Lepime kokku üks multikas veel ja siis hakkame mängima,” kuid sageli see piir ei pea, kuna laps jätab ühe multika pooleli ja alustab uut ning aeg üha pikeneb. Samasugust dialoogi aga kasutab laps ka minuga, ta on selle arutamise ilusasti ära õppinud: “Kõigepealt vaatan 1-2 multikat ja siis lähme õue, mängime mängu vms”. Iseenesest ma tahan oma lapsega kokku leppeid sõlmida, aga vahel siiski ei ole tingimisruumi. Tulebki teha midagi kohe ja siis on meil meeletu tüli, mis on kõigile väga raske. See on ka meid mehega tülli ajanud, sest tema arvates on laps võimalik teleka tagant kätte saada leebelt, ta ei näe probleemi, et see veenmine võtab vahel ebaloomulikult pika aja ega ole jätkusuutlik. Mina arvan, et vanemana tulebki vahel teha ebapopulaarseid otsuseid ja panna lihtsalt telekas kinni ning siis tegeleda tagajärgedega, isegi kui see tähendab, et laps on endast väljas ja endal on hing haige. Tulemuseks on see, et laps nutab, kui näeb lasteaiast tulles, et ema on kodus, sest isaga oleks ta telekat vaadanud. Samas kui me kahekesi oleme lapsega, siis laps tuleb paremini kaasa minu mänguga ja loeme raamatuid, ehitame koos klotsidega. Tegelen oma lapsega palju, aga tundub, et telekaga ma võistelda ei suuda.

–––

Tere!
Tänan kirja eest! Saan aru, et olete mures koostöö pärast lapse isaga teleka vaatamise teemal. Lastearstid soovitavad kuni kaheaastastel lastel ekraani mitte vaadata ning soovituslikult võiks alla kolmesed ekraani mitte vaadata. See ei anna nende arengule sel ajal midagi kaasa ja selles mõttes on lihtsalt ajaraiskamine või meelelahutus, kus telekas on lapsehoidja rollis, et vanemad saaks korraks muud teha. Laps vajab piire, et end turvaliselt tunda. Valikute andmine on oluline, aga kindlasti ei pea lapsel lasta otsustada asju, mille osas ta ei oska adekvaatselt hinnata, kas see on tema kasuks või mitte. Selle vastutuse peavad võtma vanemad. Kuna tuleme erinevatest kodudest, siis saan aru, et meetodid on erinevad ja selle põhjal võib ka tülli minna. Igal juhul on kasulik turvalisel moel lapsel õppida pettumusega toime tulema ja sellest ka üle saama. Kui vanemad väldivad sellega kaasnevat nuttu või kisa, siis võib juhtuda, et lapsel läheb edaspidi nt koolis raskeks, sest ta lihtsalt ei talu seda tunnet, et peab midagi tegema, mida ei taha. Kui ekraan ära võtta, siis loomulikult tekib aega, kus laps võib tahta vanema tähelepanu rohkem, kui seda hetkel anda on. Siis võiks võtta 10 minutit aega, et temaga mängida ning on lootust, et natuke aega mängib ta siis ise edasi. „Kõigepealt…, siis…“ korraldus on väga asjakohane ja ma sõnastaks selle niipidi: „Kõigepealt õueskäik ja siis üks multikas.“ „Imeliste aastate“ kursusel võtab piiride seadja rolli sageli see vanem, kes suudab sellega paremini lõpuni minna, teine hoiab niikaua kõrvale ja nt püüab ise rahulikuks jääda. Kui mõlemad vanemad suudavad sarnaselt öelda, et nüüd on stopp, mis iganes see esialgne kokkulepe oli, siis laps õpib ruttu, et pole mõtet jonnida või kaubelda. Kolmeselt alles hakkab arenema enda pidurdussüsteem, mille küpsemine võtab üle 20 aasta, nii et seda küll lähiajal loota ei maksa, et laps ise endale teleka osas piire seaks ja neist kinni hoiaks. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

09.03.2022

Tere.
Juhtus selline olukord, et sõber tuli külla õnne soovima. Istusime diivanil ja lobisesime esialgu. Kuna oleme tuttavad olnud mõned nädalad, siis huvi teineteise vastu on suur. Läksime külalistetuppa ja üks asi viis teiseni. Lõpuks seksini välja. Poeg, kes on 12-aastane, tuli alumisele korrusele telerit vaatama. Ja tuli välja, et ta kuulis meid. Ja siis tegi ukse lahti ja sattus meie vahekorrale peale. Kui temaga sellest hetk hiljem rääkida proovisin, siis tema nuttis ja kirjutas mulle, et vihkab mind.
Kuidas sellises olukorras toimetada ja pojale selgitada…?

–––

Tänan kirja eest! Saan aru, et olete olukorrast ehmunud, võib-olla on natuke piinlik, ehk isegi tunnete süütunnet. Loen välja, et kasvatate poega üksi, st lahus tema isast. Võib järeldada, et enne pole ta teie seksuaaleluga nii lähedalt kokku puutunud ning see tuli talle šokina, et ema on lisaks ka naine. Püüan korraks kujutada ennast poja „kingadesse“. Tean, et 4. klassis räägitakse inimeseõpetuse tunnis seksist, nii et tõenäoliselt oli ta üldiselt teemast teadlik. Küll aga võis teda ehmatada ja ehk ka pahandada, et ema tuli tema jaoks pigem võõrama mehega koju – eeldan, et tema seda ei teadnud ja võib-olla poleks ka heaks kiitnud. Pole ime, kui emaga kasvavad lapsed eeldavad, et ema on ainult nende päralt. Hetkeemotsiooni väljendaski teile saadetud kiri. Teismeliseea alguses pole harv, et ka näiliselt väiksema asja pärast on laps võimeline kasutama tugevaid sõnu. Teie saate muidugi panna selle intsidendi üldisesse teie suhete konteksti – kas pojal on põhjust tunda ennast reedetuna võib-olla ka sõnastamata kokkuleppe rikkumise pärast või see lihtsalt oli talle nii ootamatu, et esimene reaktsioon väljendus vihana. On teada, et vihana võib väljenduda ka mure või ärevus (nt nüüd mu ema leiab uue mehe ja pöörab mulle vähem tähelepanu).
Teie küsimusele vastates: poeg vajab rahulikumal hetkel tema võimalike tunnete peegeldust, näiteks nagu mina siin kirja alguses tegin. Seejärel võiksite küsida, mida ta soovib selle olukorra kohta teada ja küsida. Kui teil on muidu avatud suhtlemine, siis võib anda ka märku, et kui tekib hiljem küsimusi, võib ka nendega pöörduda. Kindlasti ei tohiks vastamisel pahandada, ironiseerida, tema võimalikku muret pisendada. See peaks olema kantud empaatiast ja soovist last aidata. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

09.03.2022

Paluksin nõu poisslapse kohta, kes on 2-aastane. Nimelt ta ei taha silmsidet väga luua. Harva vaatab ta päriselt otsa. Üksikuid sõnu räägib ja ees on ootamas adenoidide operatsioon. Sellest seonduvalt ka kuulmislangus ja ehk ka kehv kõne. Lisaks läheme tagasi silmaarstile: väike pluss ja silinder. Siiski see eelnev ei tohiks ju mõjutada lapse soovi luua silmsidet? Kuidas suunata last rohkem silma vaatama?

–––

Tänan kirja eest! Kirjeldate, et teie kahene poeg ei soovi silmsidet luua. Teadmata jääb, kas see on nii olnud alati või on see hiljuti välja kujunenud? Kas ta jälgib näiteks teie pilku – ehk vaatab sinna, kuhu teie? Hea, et selgitate tema kõne arengut, kuulmis- ja nägemismeele seisundit. Arenguliselt võiks teise eluaasta teises pooles oodata kahe- või kolmesõnalisi lauseid, nii et justkui ei saaks väita, et kõne areng on pidurdunud. Kas silma mittevaatamine on teie või lapse mure? Kui see on teie mure, siis saan aru, et te pelgate, et sotsiaalselt võib ta muutuda natuke tõrjutuks, kui näiteks vestluse ajal silma ei vaata. Hea oleks käia lapsega kliinilise psühholoogi juures vastuvõtul, et välistada häire, millega võib kaasneda pilgu vältimine. Enne seda ma last rohkem silma vaatama ei suunaks – pole vaja temas tekitada ebamugavustunnet. Ise võib aga endiselt eeskujuks olla. Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

04.03.2022

Tere!
Poisslaps on 6-aastane ja üldiselt on kodus reeglid paigas. Millal magama, hommikused/õhtused kohustused jne… Mure on nimelt selles, et enam ei kuula, mida me räägime, kui palume tuba koristada, siis läheb pigem mängima. Kui palume minna oma mänguasjade minna mängima, siis 5 minuti pärast tuleb ja ütleb, et tal igav jne. Murekohti on palju. Oleme temaga korduvalt rääkinud ja seletanud, miks on nii ja milleks reeglid on, aga ta nagu on täiesti omas maailmas. Iga asja kohta on vastus “ma ei tea”. Oleme küsinud, et kas sul on mure või probleem, siis on alati vastuseks “ei”. Kas need probleemid tekivad seoses vanusega ja ta saab suuremaks või on sellel teine põhjus? Oleme juba väga nõutud, mida peaks ette võtma.
Suur aitäh ette juba vastuse eest!

–––

Tere!
Selles vanuses on tõesti üks oluline Mina eristumise ja iseseisvumise arenguhüpe tavaline. Selliseid protestiperioode võime nimetada ka arengulisteks kriisideks või arenguliseks ärevuseks, mis on seotud aju arenguga ja psühhosotsiaalse küpsemisega. Sellises vanuses laps on segaduses – tahan olla suur, aga olen ikka veel väike. Tahaks rohkem ISE otsustada. Lapsevanemana saate teda toetada sellega, et mõistate tema vajadust ise otsustada, sellega toetate lapse iseseisvumist, samas peate siiski oma teatud raamides ka endale kindlaks jääma. Neid raame teate te ise ja saate tunde järgi seada, rutiin on oluline ja hea, et teil see paigas on olnud. Uueks märksõnaks on paindlikkus ja lapsega koos kasvamine. Harjunud moel enam ei saa, seega peab leidma uusi viise. On hetki, kus saate tema iseolemise ja ise otsustamise vajadust aktsepteerida ja on hetki, mil oma sisetundest lähtuvalt näete, et on vajalik konkreetne piir seada. See periood ei ole igavene ja asendub uue kriisiga, milleks on nn eelteismeiga😊. Lapsed reageerivad suurenenud ärevuse ja sellega seoses ka vajadusega enam kontrolli tajuda (ma ei tee, ma ei taha, miks ma pean) ka igasugusele üleüldisele stressile. Muutused peres, pereliikmete suurenenud stress jmt faktorid mõjutavad ka lapse emotsionaalset toimetulekut. See kõik on täiesti tavaline elu osa ja saate lihtsalt olla lapse jaoks olemas ja temaga sammu pidada.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut

28.02.2022

Ma olen 14-aastane poiss ning plaan oli tüdrukuga täna õues seksida, ta oli nõus ning kavatseme seda teha.
Tüdruk on ka 14-aastane.
On nõuandeid?

–––

Tere!

Soovitame Sul külastada veebilehte https://seksuaaltervis.ee, kust leiad laialdast infot seksuaalsuse ja seksiga seonduva kohta. Kui vajad personaalset nõustamist, siis saad külastada noorte nõustamiskeskust, mille kontaktid leiad https://seksuaaltervis.ee/noorte-noustamiskeskused. Visiit on kõigile noortele tasuta.

Parimate soovidega
Tarkvanem.ee meeskond

23.02.2022

Miks väike laps viskab end, pea kuklas, selg ees maha ? Meie 1,8 a tüdruk hakkas peale seda, kui kõndima sai, end selg ees viskama. Algul öösiti läbi une. Nüüd päeval ka, kui miski ei sobi, siis kasvõi kõndimise pealt viskab end, selg ees, pea kuklas maha. Koguaeg on hirm, et ükskord saab väga haiget nii. Ja sülle võtmine / lohutamine ka ei aita. Viskab vibusse end. Ainult muule tegevusele suunamine mõjub, aga see ka paras pusimine.

–––

Tänan kirja eest! Saan aru, et olete mures on väikse tütre käitumise pärast, kus ta viskab end selg ees maha. Saan aru, et see on teie jaoks ehmatav ning raske on seisukohta võtta, et mis see täpselt on ja kuidas seda lahendada. Igaks juhuks soovitan perearstiga konsulteerida, juhuks kui tegemist on meditsiinilise probleemi või selle algega. Psühholoogi saan jagada oma teadmisi lapse arengust. Kui laps hakkab käima, siis tema maailm avardub tohutult ja iseseisvumine astub suure sammu edasi.:) Nüüd saab ta minna sinna, kuhu tahab, mitte ei pea ootama, et teda viiakse. Oma mina, sh oma soovid kujunevad jõudsalt ja on selge, et lapse soovid võivad sageli olla täielikus vastuolus vanema soovidega või sellega, mis lapsele vajalik on. Seega on kõigi lapse soovidega mitte arvestamine normaalne kasvatuse osa ja isegi vajalik, et mitte temast kasvatada teistega mittearvestavat kodanikku. Sageli oleneb vanemate reaktsioonist, kas laps kordab mingit käitumist või mitte. Kui vanem pöörab konkreetsele teole palju tähelepanu, kas pahandades või lohutades, siis laps õpib, et seda tasub ka edaspidi kasutada, et tähelepanu saada. Ja tähelepanu laps vajab. Nüüd on küsimus, kuidas hoida last väga haiget saamast, samal ajal mitte liialt pikaliviskamisele tähelepanu pöörates. Mina soovitan ilma sõnagi lausumata, ilma lapsele otsa vaatamata ta püsti tõsta ning pöörata talle tähelepanu siis, kui ta käitub sobivalt, nt jalutab teiega kaasa, nõustub palvega vms. Sõnaline kiitus sobib siia juurde hästi ja miks mitte kallistus või pai: „Mulle nii meeldib, et sa tuled oma pahameelega rahulikult/turvaliselt toime!“ Väikestele laste puhul töötab hästi tähelepanu kõrvale juhtimine hetkel, kui olukord läheb pingeliseks ja lapse emotsioonid kasvavad. Tore on lugeda, et kasutate seda võtet. Julgustan teid proovima, mis juhtub siis, kui laps oma vibu-trikile enam erilist tähelepanu ei saa, vaid saab seda hoopis siis, kui käitub sobivalt.
Edu teile!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

17.02.2022

Kuidas lapsele rääkida tema põlvnemisest, st bioloogilisest isast? Mina ja lapse isa läksime lahku, kui laps oli 1 a. Minu ellu tuli uus mees, kui laps (poiss) oli saanud 2 a. Mees võttis poisi oma ellu nagu oma lapse ja laps hakkas teda kutsuma issiks. Täna on meie elus ka uus laps.

–––

Tere!
Tänan pöördumise eest! On tänuväärne, et mõtlete selle teema üle, mille kohta küsite. Ühel või teisel hetkel elus muutub meile tähtsaks see, kust me tuleme, kellest põlvneme, sest see aitab meil ennast mõista. Sageli kuulub see aga saladuste hulka, mida peres mõned teavad ja teiste eest hoiavad. Saladused on mõeldud teiste kaitsmiseks, aga sageli teevad need lõpuks palju haiget ning tekitavad usaldamatust. Mida varem lapsele rääkida, kes on tema isa ja ema, seda parem, sest siis ta võtab seda kui normaalsust, kui nt teda kasvatavad teised inimesed kui bioloogilised vanemad. Teema esitamisel võiks sellest samuti rääkida kui eluga kaasas käivast asjast, mitte miskist erilisest või imelikust või häbenemisväärsest. Seega esmalt tuleb vajadusel enda tunnetega selles osas n-ö rahu teha.

Rääkimisel peaks arvestama lapse vanusega. Seitsmene on juba piisavalt suur, et talle öelda, et tema põlvneb teisest mehest, aga täpsustuseks saab lisada, et sinu eest isana hoolitseb … Ja siis võib uurida, mida laps soovib selle kohta teada. Võib-olla hetkel ei ole tal uudishimu ja ta lihtsalt võtab selle teadmiseks, võib-olla kunagi hiljem tuleb küsimustega – nii saabki talle märku anda, et millal iganes ta soovib sellest rääkida, olete valmis seda tegema. Kindlasti ei pea lapsele tema vanemat halvustama, aga ei pea ka peitma fakte, eriti kui ta otse küsib. Usun, et praegu on hea aeg talle tema põlvnemist tutvustada ja soovin selleks edu!

Kärt Kase
psühholoog-pereterapeut ja vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ grupijuht

16.02.2022

Tere. Selline mure. Tüdruk on 10 a. Tal jalg tõmbleb vastu peput juba pool aastat. Kui kõnnib või vahet pole, mida teeb.

–––

Tere!

Last teadmata ei oska kahjuks sellele murele lahendust pakkuda. Teil oleks mõistlik alustada sellest, et pöördute oma perearsti poole.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

09.02.2022

Tere.
Olen 18+ tütre ema, tütar elab enda isaga, nende vahel on tekinud konflikt. Tütre isa tahab tütart korterist välja tõsta, kuigi tüdruk on sinna sisse kirjutatud.
Küsimus on selles, kas isa peaks talle mingi elamispinna ostma? Kui tütrel ei ole võimalust endale mingit elamispinda osta.

–––

Tere!

Napp vastus Teie küsimusele on, et võib, kuid ei pea.
Vanem on kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Erandlikult on võimalik ülalpidamist nõuda ka üle 18-aastasel lapsel, kui laps omandab täisealisena veel põhi-, kesk-, kõrg- või kutseharidust – kuni 21-aastaseks saamiseni. Selle erandi eesmärgiks on kohustada vanemat oma last toetada seni, kuni laps iseseisvat elu alustab.

Lugupidamisega
tarkvanem.ee meeskond

09.02.2022

Tere
Peres kasvab 3 a laps, kes on rõõmsameelne, aktiivne ja väga kiiresti arenenud. Alates sünnist väga aeglane ja kehv uinuja, kerge unega, aga hommikuti alati esimesena rõõmsalt üleval.
Selline tunne, et tema und ei vaja ja soovib ainult maailma avastada. Ka lõunaunne jääb raskelt, vahel jääb see isegi vahele, kuna ei uinu 1,5 h jooksul. Sellistel õhtutel paneme lapse varem magama. Sügisel alustas ta lasteaiateed. Peale seda on stressi tingimustes löönud välja suur pissil käimise vajadus. Nt perioodidel, kus ta on haige või nt pühade ajal, kui vähe magas (lõunauni jäi vahele), siis hakkas väga tihti pissil käima. Varasemalt on õhtuti see pissile küsimine olnud pääsetee, et saab magamistoast veel korra välja. Aga stressi tingimustes käib ka päevasel ajal palju pissil ja ka öösel ärkab selleks. Õhtuti võib 10 korda pissil käia ja iga kord ka tuleb midagi potti.
Analüüsid korras.
Nüüd sündis perre uus laps, kes äratab oma öise nutuga suurema lapse üles. Suur elumuutus on viinud selleni, et pissile küsitakse öösel ja päeval juba iga paari minuti tagant. Elame väikses korteris ja eraldi tubadesse magama panna pole võimalik. Lisaks soovib suurem laps samuti ema juures magada. Tegeleme vanema lapsega, pakume talle tähelepanu ja ainult tema aega.
Aga une- ja pissiprobleem aina süveneb.
Kuidas seda olukorda lahendada ja vanemat last toetada ja aidata?
Aitäh!

–––

Tere!
Kui lapsel on unega probleeme ja pissimine sage, siis viitab see nn püsivale ärevusele. Sage on, et lastel on esimesed eluaastad keerulisemad, kui laps on ärevam (mille põhjusi on väga keeruline välja selgitada). Pissimine tundub olevat selline rahustav tegevus, mis ärevust maandab – olete ehk ise ka kogenud, et kui und ei tule ja olete ärev, siis käite palju WC-s, see on nagu sundmõte, mille teoks tegemisel saabub mõneks ajaks rahu. Teie konkreetset olukorda mitte teades saan öelda, et lapsed on väga erinevad ja ärevus ei ole üles kasvades ka midagi ebatavalist, sest arenguline ärevus on väga suur (uued asjad, uued oskused ja Teie puhul ka uus pereliige). Usun, et see on uue beebiga väga kurnav ja olete ise ka kurnatud. Pakute talle seda, mida suudate ja see ongi piisav. Kui lapsel selline sundkäitumine ja vähene unevajadus ei taandu (saate vaadata nt poole aasta või aasta lõikes), siis pöörduge lastepsühholoogi poole. Kui laps on ise oma vähese unevajadusega aga rõõmus ja rahul, siis see võibki olla Teie lapse eripära. Ärevam või tundlikum närvisüsteem ja erutatum olek ei ole alati patoloogia ehk haiguslik, vaid lihtsalt eripära.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut

09.02.2022

Tere!
Mul on 1,5-aastane poiss. Ta võõrastab inimesi, võõrastamine algas 6-kuuselt. Kui keegi tuleb külla, on ta väga nutune ja endast väljas, seda juhtub ka siis, kui nt vanaema/vanaisa tuleb külla. Ta ärritub kergesti ja hakkab mind kätega näost ja juustest tirima. Ta kiindumusobjektiks on mängurong ja mängukonn. Rongiga mängib ta veidi aega nii-öelda ilusti, kuni miski (ma pole sellest aru saanud) teda vihastab ning ta pillub kõik rongijupid laiali ja tuleb mind karistama. See kordub päevast päeva. Sellist ärritumist on ka teiste mänguasjadega ja on juhtunud ka raamatut lugedes. Kas see on tavaline väikelapse periood või peaksin kellegi poole pöörduma?

–––

Tere!
Teatud arengulised eripärad ja ärevused on igal lapsel. Arengufaasiga seotud võõristus tekib tavaliselt enne esimese eluaasta algust või esimese eluaasta täitudes, kestab mõned kuud ning siis laps taas harjub. Samas ei saa ka alati nn manuaalis kinni olla – kui lapsel on mingi üsasisese arengu või sünnikogemusega seotult (ka geneetiliselt) ärevam olek, siis võib olla, et see ongi teie lapse eripära. Suurem baasiline ärevus põhjustab ka teatud kindluse otsimise ja äreval lapsel on nn stressitaluvuse anum pidevalt peaaegu täis, st et iga väiksem lisaärritus vallandab emotsioone, millega ei tule toime. Sellises vanuses lapsed – kes rohkem, kes vähem – ei tulegi oma ärevusega ise toime. Nii öeldaksegi, et meie laps on rahulik või rahutu jne. Turvaobjektidesse kiindumine on väga mõistetav, sest lapse jaoks on terve maailm igapäevaselt täis uusi asju ja kogemusi. Kui Teie lapse puhul need raskused ei kao, siis pöörduge psühholoogi poole, kes saab aidata Teie konkreetset olukorda lahti mõtestada. 1,5-aastase lapse puhul on aga veel kõik väga lahtine, aju areneb iga päevaga. Vaadake rahulikult veel aasta, kuidas laps areneb, ja püüdke tema vajadustele samamoodi edasi vastata. Kui laps vajab oma rongi ja konna, siis peabki ta seda saama :)

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut

09.02.2022

Tere, Minul mure oma 1 a 7 k pojaga selline, et mingi paar nädalat tagasi hakkas ta oma pluusi üles tõstma ja siis hõõruma enda kõhtu minu või muu pereliikme palja kehaosa (näiteks õla, jala, tagumiku) vastu. Teeb seda päevas mitu korda, kui näeb mõne pereliikme paljast kehaosa. Katsub käega, musitab ja siis hõõrub oma paljast kõhtu vastu.
Miks? Mida ette võtta?

–––

Tere!
Laste läheduse otsimine ja selle väljendus on väga erinev, vahel täiskasvanu jaoks tavatu. Selles vanuses lapse puhul on arusaadav, et ta väljendab end vabalt ja otsib lihtsalt lähedust, samas ka matkib oma võimete kohaselt täiskasvanuid. Kui Teile tundub, et Teie lapse lähedusevajadus on seksuaalse alatooniga ja see ei muutu, siis peate pöörduma spetsialisti poole, kes laste seksuaalsete probleemidega tegeleb. Saate internetist mitmeid nimesid, kes seksuoloogiaga tegelevad. Lapsele mitteiseloomulik seksuaalse tähelepanu otsimine võib viidata väärkohtlemisele, aga ärge rutake sündmustest ette, lastel on igasuguseid arengulisi faase ja nn veidraid käitumisi, mis ka sama kiiresti üle lähevad.

Heade soovidega

Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut

09.02.2022

Esita enda küsimus

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.
Sinu küsimus avaldatakse koos vastusega viie tööpäeva jooksul. Vastus saadetakse ka sinu e-posti aadressile.