Kuidas sotsiaalse isolatsiooni ajal kodust elu korraldada

Juba nädalaid on suur osa meist elanud kodusemalt kui varem: lapsed on koolist ja mõned ka lasteaiast kodus, vanematest paljud töötavad kodukontoris. See tähendab, et ära on jäänud paljukirutav logistika haridusasutuste ja huviringide, aga ka büroode ja koosolekupaikade vahel. Mõnele võib see meeldida, et ei pea ringi sipsima, aga mõni just vajab vaheldust ning tunneb ennast nüüd ahistatuna.

Oma nõustamisklientidele soovitan teadmatuse ajal, nagu meil ka ühiskonnas praegu on, pigem keskenduda igapäevasele toimetulekule, aga samas ka panna endale teatud tähtaeg, kui kaua ma peaksin valmis olema ekstra pingutama (juhul, kui on vaja seda teha). Organism siis seab ennast valmis ja me suudame rohkem kui et mõeldes: „Appi, jälle üks nõme päev, tundub, et see kestab igavesti!”

Üks pingeallikas võib olla see, et vanemad täidavad korraga mitmeid rolle: töötavad abiõpetajana, vähemalt kolm korda päevas sööklapersonalina, püüavad oma tööasju järje peal hoida, et sissetulekut tagada ning osa on sunnitud veel arendustegevusega ka tegelema ehk kuidas tööd kaugtööna teha, sh õppima tundma uusi tehnilisi vahendeid. Raske ja ehk ka võimatu on teha nii, et kõik oleks rahul. Tõenäoliselt jääb vähemaks keskendunult oma töö tegemist ja ka harjumuspärasel viisil oma „tassi täitmist”. Mida mulle meeldib teha, kui soovin vaheldust ja positiivseid emotsioone? Saan sõbraga kokku, lähen kinno, vaatan teatrietendust, sööme heas restoranis, limpsime lokaalis klaasi veini, osalen spordisaalis rühmatreeningul, külastan kunstimuuseumi uut näitust … Kuigi täielikku liikumispiirangut meil pole, siis enamik nendest tegevustest senises vormis on peatunud.

Me oleme uues olukorras, millega kaasneb ikka väike protest, et miks ma pean nüüd NII tegema ja kõik pereliikmed alles kohanevad, kuniks lepime, et on nagu on. Lastel ehk on rohkem vabadust ja sellepärast rõõmsam olla, aga seda rohkem on vanemad sunnitud struktuuri, päevaplaani ja -rütmi looma, et kõik vajalik siiski tehtud saaks.

Seega vanematel on tõenäoliselt on pinge kasvanud, aga senised rõõmu hankimise võimalused peatunud. Loomulikult püüame olla loovad. Saame veebi teel aeroobikat edasi teha, kui selleks sobiva nurga leiame, ehk õnnestub vahel toitu koju tellida, et köögis viibimist vähendada ning võib-olla teeb rõõmu ka see, et ei pea kellapealt nii vara tõusma. Laste õppimise toetamist saame kahe vanema puhul jagada jne.

Mida aga siis teha? Mõned soovitused veel:

Soovitan kodu, ükskõik kui väike see ka on, jagada tsoonideks. Üks mõte on see, et oleks õppimise tsoon(id) ja puhkamise tsoon(id) ning eriti kui ollakse õppimise või töötamise tsoonis, siis teised laseks seal rahulikult tegutseda, kuniks inimene ise sealt väljub, andes sellega märku, et teeb pausi või lõpetas. Töötsoon võib olla söögilaud või kirjutuslaud, võib olla ka tugitool, see ei pea olema eraldi tuba. Samal ajal võiks teisi pereliikmeid suunata vaiksemaid tegevusi tegema. Kindlasti peaks olema kõigil ka oma rahulik koht. See võib olla diivan või voodi vms, kus siis, kui närv hakkab mustaks minema, saaks teistest eemal rahuneda. Siin on vanemate eeskuju väga oluline, nt: „Ma tunnen, et hakkan ärrituma, lähen ja olen natuke voodi peal pikali ning rahunen.” Teised siis lasevad tal olla, kuniks ta naaseb.

Praegune kriis on võimalus vähemalt lastega suhteid lähedasemaks muuta. Umbes kuni 8-aastastega saame seda teha nende juhtimisel reegliteta mänge mängides. Hästi sobivad fantaasiamängud nagu rollimängud või ka legodest n-ö vaba ehitamine, pallimängud, meisterdamine vms. Vanemate lastega saame lauamänge mängida ja miks mitte ka arvutimängu koos proovida. Erinevas vanuses lastega võib koos süüa teha, koristada, asju sorteerida. Praegu on hea aeg kaasata lapsi majapidamistöödesse ning arendada neis iseseisvust ja vastutustunnet. Loodetavasti võimaldame neil seeläbi kogeda õnnestumise tunnet ja enesekindluse kasvu. Tavapärases elurütmis võiks lapsega suhete hoidmiseks mängida 15 minutit päevas. Kui seda jätkate, siis usun, et kogete, et kui olete lapse juhtimisel koos midagi toredat teinud, lasknud ennast juhatada, kamandada ja käsutada, siis pärast seda on laps ka teie soovide osas koostööaltim ning ehk saate isegi lausa 0,5–1 tundi järjest oma asjadele keskenduda.

Soovitan siduda meeldivad tegevused ja vähemmeeldivad tegevused omavahel nii, et kõigepealt tehakse vähem meeldiv tegevus ja siis on meeldiv tegevus justkui preemiaks. Mõned näited: „Kui mänguasjad on koristatud, on aega veel ühe mutika vaatamiseks,” „Kui hambad on pestud, loen unejuttu,” „Kui on õpitud, saad õue palli mängima minna.”

Püüame meeles pidada, et see, millele tähelepanu pöörame, kinnistub. Kui meid rõõmustab laste vaikne (koos)mängimine, meie palvete kiire täitmine, siis ärme ole kiitusega kitsid. Vormistame kiituse võimalikult konkreetselt, et laps saaks sellest õppida, mida teinekord samamoodi teha: „Mulle väga meeldis, kuidas sa viisid kohe oma nõud kööki, kui palusin!” või „Kiidan sind, et läksid kohe pesema, kui palusin”, või „See nii rõõmustab mind, et oskate rahulikult koos mängida!” Koolilastele saab öelda: „Tore on vaadata, kuidas sa keskendunult matemaatikaharjutust lahendad! Olen su üle uhke!” või „Näen, kuidas sul on raske seda kunstiõpetuse ülesannet teha, aga sa ikkagi üritad ja see mulle väga meeldib!

Kärt Kase
vanemlusprogrammi „Imelised Aastad” koolitaja ja pereterapeut
Foto: Jessica Lewis, Unsplash