Miks on oma aega vaja?


Kuigi lastega veedetud aeg on parim elus, võtab tark vanem ka enda ja partneri jaoks aega, sest vaid siis on perega koos tõeliselt tore.

„On väga oluline, et igaüks saaks end väljendada nii, nagu just tema tahab,“ räägib ajuteadlane Jaan Aru lapsevanematele mõeldud taskuhäälingus. Kui vanematel see võimalus puudub, on teadlase sõnul raske ka lapsele pühenduda. Legolosse ehitades või ükssarvikuid joonistades tuleb siis paratamatult pähe mõte, et tegelikult tahaks teha midagi muud. Kui emal või isal on võimalus pärast seda ka jooksma või kooriproovi minna, on tal palju kergem mõelda sellele, kas võluratsu võiks olla roosa või hoopis roheline.

Aju vajab vaheldust

Teadlase sõnul areneb aju just uusi asju tehes. Kui aga päevast päeva korduvad samad tegevused, siis on elu aju jaoks igav ja ta lülitub justkui autopiloodile. Seegi on põhjus, miks päeva jooksul erinevate asjadega tegeleda ja kasvõi neljakümneselt viiulit mängima hakata. Huviala valides võiks lähtuda sellest, mis endale põnev tundub. „Inimeste ajud erinevad ja seetõttu huvitavad neid ka erinevad asjad: mõnele inimesele meeldib sümfooniaid kirjutada, teisele jällegi suusatada või sõbrannadega napsu võtta,“ selgitab Aru.

Alkoholi joomist teadlane hobina küll ei soovita, kuid näiteks sporti teha võiks küll. „Selline liikumine, mis pulsi veidi üles võtab, on ajule väga kasulik,“ rõhutab Aru. „Selle tagajärjel tekib uusi närvirakke, mis omakorda aitab asju paremini meelde jätta ja aitab vanadusega seotud haiguste vastu.“ Kes oma ajule midagi väga head teha tahab, võiks seega näiteks joosta, rattaga sõita või suusatada. Kuid ka teised hobid on ajule kasulikud. „Kui teile meeldib näiteks malet või bridži mängida või uut arvutiprogrammi tundma õppida, siis ka see arendab aju,“ toonitab Aru. „Peaasi, et teil on aeg ja võimalus teha oma asja.“

Meie aeg

Kui aega napib nii laste kui hobide jaoks, võiks Aru sõnul kaaluda võimalust teha oma ajast meie aeg. Näiteks võiks koos lapsega uisutama minna või talle koogi küpsetamist õpetada. „Mina olen vahel õhtul mõttes ja siis tuleb poeg mulle omi asju rääkima,“ toob teadlane näite. „Hakkan siis pojale katseideed selgitama. Mu 6-aastane istub siis ja kõigest aru ei saa, aga ta kuulab rahulikult ja huvitub.“

Teadlase sõnul on vanematega aja veetmine laste jaoks sageli kõige olulisem ja nii hakkavad neilegi meeldima samad tegevused kui emale või isale. Näiteks on malemängu või jooksmist harrastavatel vanematel lihtsam lapsi sarnaste hobidega tegelema innustada. „Kui laps näeb, et emme vaatab telekat, aga lapsele ütleb, et too peab malet mängima, siis on see tema jaoks lausa ebaõiglane. Kui ema mängib ka malet, on see tore ühine tegevus,“ selgitab teadlane. „Kui tahate, et teie laps liiguks, siis võtke ta trenni kaasa ja näidake talle, et see on tore,“ soovitab ta. Emad ja isad, kes tunnevad, et tahavad vahel ka üksi olla, võiksid Aru sõnul lastele selleks ajaks mõne huvitava tegevuse leida. Näiteks võiks aidata neil mõne põneva mängu käivitada.

Aeg kalli kaasaga

Selleks, et peres kõik hästi oleks, on Aru sõnul oluline vahel ka abikaasa või elukaaslasega kahekesi olla. Seda on vaja nii selleks, et üksteisega segamatult muresid ja rõõme jagada kui ka lihtsalt üksteise seltskonna nautimiseks. „Siis võiks lastele teist tegevust leida ja nutiseadmed kõrvale panna,“ soovitab teadlane. Ta selgitab, et lähedaste inimestega koos olemine on ajule väga hea, sest siis aju puhkab ja tal on mõnus olla. Kui aga kahe inimese vahele tuleb nutiseade, ei saa nad enam üksteisele keskenduda ega teineteist täie tähelepanuga kuulatagi. Sel juhul saab „meie ajast“ „nutiseadme aeg“ ja paarisuhtesse võivad tekkida soovimatud pinged. Kui siis vanemad üksteise peale pahaseks saavad ja karjumagi hakkavad, tekitab see lapses väga suurt stressi. Seda oleks ehk saanud vältida, kui vanemad oleksid leidnud aega päriselt kahekesi olemiseks.

Rutiin ei ole alati halb

Selleks, et paljude teiste toimetuste kõrvalt ka hobide, laste ja partneri jaoks aega leida, võiks Aru sõnul vahel appi võtta rutiini. „Kui õpime ära, kuidas iga nädal paar korda trennis või iga päev lapsega õues käia, siis on see väga hea,“ toob ta näite. „Siis ei pea mõtlema, kas viitsime täna õue minna, vaid on teada, et kell seitse õhtul tuleb ukse ees valmis olla.“ Sellise rutiini puudumisel võib aga juhtuda, et trenni ja jalutama jääbki minemata.

„Rutiin on ajus nagu automaatprogramm,“ selgitab Aru. „Kui meil on rutiin igal õhtul köögis nõud ära pesta, siis on see hea, kuid kui meil on harjumus laste peale karjuda, kui nad pahandust teevad, siis tuleks seda muuta. Rutiin ei ole halb ega hea, kuid kui seda oskuslikult kasutada, võib sellest saada teie pere sõber.“