Veel mõned soovitused, kuidas rääkida lastega uimastitest


Juuli 9, 2016

Kategooria: Narkootikumid

Püüdke leida aega lapsega suhtlemiseks. Julgustage teda kirjeldama oma emotsioone ja  kogemusi ning rääkige enda mõtetest ja tegemistest.

Suhtuge lapse muredesse tõsiselt – ka siis kui need tunduvad tühised, võivad need lapse jaoks olla väga olulised.

Tundke huvi selle vastu, missugune on kooli suhtumine uimastitesse ning kas ja mida on lastele uimastitest koolitundides räägitud. Kirjeldage lapsele enda suhtumist uimastitesse ning põhjendage oma vaateid. Arutage üheskoos läbi uimastite kohta kehtivad reeglid teie kodus ning veenduge, et laps saab neist aru.

Laps peab teadma, et võib alati loota teie toetusele ja abile.

Mida vanemaks lapsed saavad, seda tähtsamad on nende sõprade ja arvamusliidrite seisukohad ning avameelseid hetki vanematega jääb üha vähemaks. Põhikooli lõpueas lapsed katsetavad tihti alkoholi ja sigarettidega ning mõned tunnevad huvi keelatud uimastite või olmekeemia vastu. Selles vanuses noorte puhul on siiski tegu pigem mööduva nähtusega.

Enne lapsega vestluse alustamist tuleb läbi mõelda, mis on jutu eesmärk ning kuidas ennast lapsele arusaadavaks teha. Püüdke end asetada lapse olukorda ning tuletage meelde, kuidas teie vanemad uimastitest rääkisid ja mis tundeid see teis tekitas. Meeles tuleks pidada järgmist:

  • laps soovib kasvades üha enam vabadust. Muutuste kasuks otsustades tuleb olla veendunud, et laps saab aru suurema vabadusega kaasas käivast suuremast vastutusest;
  • enamik vanemaid püüab oma laste sõprade valikut mõjutada – seda tavaliselt üksnes heade kavatsustega. Mõnikord võib see siiski probleeme juurde tekitada, kui neid lahendada. Võimalusel kohelge oma lapse sõpru oma kodus nagu iga teist külalist. Nii on tõenäolisem, et laps arvestab ka teiega;
  • pakkuge lapsele võimalust end mure korral „tühjaks rääkida” ja toetage teda lahenduste leidmisel. Kuulake rahulikult, mida tal on öelda, sõnastage ümber tema mõtteid ning ärge öelge, et teate, mida ta tunneb. Te ei pruugi seda tegelikult teada. Vältige kiusatust lapse juttu katkestada, pidada loengut või tema peale karjuda. Ärge eeldage, et laps jagatud soovitusi tingimata järgib, ta ei pruugi seda teha;
  • kui tekivad kahtlused, on esimene loomulik reaktsioon paanika. Siiski on rohkem abi otsekoheste küsimuste esitamisest enesevalitsust kaotamata;
  • lapsega vestlemisel on kasu avatud küsimustest (näiteks „Mulle tundub, et täna juhtus midagi, kas sa tahaksid sellest rääkida? Paistab, et miski teeb sulle muret, saan ma sind kuidagi aidata?”);
  • paljud vanemad usuvad, et õudusjutud süstlaga vehkivatest narkomaanidest on parim ennetustaktika. Kui algul võib sellest isegi kasu olla, ei usu laps vanemaks saades enam seda juttu (kindlasti ei usu ta, et temast kunagi selline inimene võiks saada). Lisaks võite jääda ilma lapse usaldusest ning edaspidi ei kuula ta teid ka teistes küsimustes. Uimasteid ja nende mõju kirjeldades olge aus!;
  • küsige igal kooliaastal, mida lapsele tundides uimastitest on räägitud ning arutage seda temaga;
  • Püüdke end kursis hoida, mida noored uimastitest omavahel räägivad ja mis on levinumad (väär)uskumused. Häid võimalusi selleks pakuvad kõikvõimalikud noortefoorumid, jututoad ja uimasteid käsitlevad veebilehed.

Kas see artikkel oli sinu jaoks kasulik?

See artikkel oli 7 lugeja jaoks kasulik.