Rääkimise kunst


Veebruar 27, 2015

Kategooria: Kasvatamine

Lapsed käituvad aeg-ajalt viisil, mis meile, suurtele, ei sobi. Thomas Gordon ütleb, et käsutamisest ja pragamisest pole käitumise muutmisel kasu. Mil moel ta siis lapsega rääkida soovitab?

Kuidas rääkida lapsega, kelle käitumine valmistab muret vanemale? Kas tegu on lapse või vanema probleemiga? Nende eristamine on tähtis, sest kummagi lahendamiseks on täiesti oma viis.

Kelle probleem?

Gordoni perekooli koolitaja Anti Einpaul soovitab probleemses olukorras endalt küsida: kellel on probleem? “Selguse huvides on hea võtta appi nn käitumise aken – kujutletav filter, mille läbi näeme toimuvat neutraalse sündmusena, millest on kõrvale jäetud meie suhtumised, emotsioonid ja hinnangud. Siis on lihtne liigitada, kas see, mida näeme, on meile vastuvõetav või mitte.”

Meie suutlikkus toimuvat aktsepteerida pole alati ühesugune. “On palju asjaolusid, mis võivad sallivuse piiri nihutada,” kirjeldab Anti, “näiteks vanema enesetunne, lapse isiksus ja keskkond. Mis on sallitav laisal laupäevaõhtul kodus, ei pruugi kiirel hommikul lapsevanemale üldse sobida.”

Kui pilt, mida me käitumise aknast näeme, on meile aktsepteeritav, asub see nn sallitavate käitumiste ruudus. Siit edasi on kaks varianti:

• probleemi pole ja kõik ongi parajasti väga hästi;
• lapsel on mure (selle olukorraga tegelesime eelmise numbri artiklis).

Kui me aga tunneme ärritust, pahameelt või kurbust, asetseb toimuv akna teises, nn mittesallitavate käitumiste ruudus, ja probleem on ilmselgelt meil. Ja kui on probleem, peab sellega midagi ette võtma.

Vanemlik võim pole lahendus

“Mida inimesed sageli teevad, kui laps käitub nende meelest sobimatult?” küsib Anti ja loetleb.

• Ütlevad, mida laps peab tegema või tundma: õpetavad, pakuvad lahendusi, keelavad, käsutavad, ähvardavad, kiidavad või rahustavad, näiteks tüüpiline “Ära nuta” või “Kui sa kohe magama ei lähe, saan ma kurjaks”.

• Ütlevad, mida lapsest arvavad: annavad hinnanguid, sildistavad, süüdistavad, analüüsivad või loevad moraali, näiteks tüüpiline “Ole nüüd normaalne” või “Mina sinuvanuselt küll nii ei teinud”.

• Väljendavad ebamääraselt rahulolematust: on sarkastilised või vahetavad teemat, poetavad mõne vanasõna või stampväljendi, näiteks “Poisid ei nuta” või “Kus nüüd tuli tarkpea välja”.

“Kõik need justkui tavalised laused on omamoodi suhtlustõkked,” selgitab Anti. “Vett segab asjaolu, et enamikul juhtudel, kui me mõnel nimetatud viisil sekkume, oleme pealtnäha edukad. Kui ütleme “Ära nuta”, laps ühel hetkel lõpetabki nutu. Paraku on sellisel ütlusel ebasoovitavad kaasmõjud.”

Mis kaasmõjud suhtlemistõkete kasutamisel siis on?

Neid kasutades me:
• kahjustame omavahelist suhet ja lapse edasist koostöövalmidust;
• anname lapsele märku, et tema tunded pole tähtsad;
• vähendame ta enesehinnangut;
• tekitame sageli vastupanu;
• ei õpeta last endast ise aru saama ega ennast selgelt väljendama.

Võtkem levinud olukord: lapsel on tuba koristamata. Paljudel vanematel on sel puhul kombeks kasutada kui-siis-lauseehitust: “Kui sa ei korista seda segadust kohe ära, siis ei anna ma sulle taskuraha / ei luba sul arvutis mängida vmt.”

Mõni tundlikum-teadlikum laps ütleb kohe, et see on ähvardamine ja ähvardada pole ilus. Nii kaotab vanem killukese oma mõjujõust. Lisaks on laps pahane ega ürita välja mõelda, kuidas edaspidi ise oma toa korrashoidmise eest vastutada.

Kolmeosalised mina-sõnumid

Kuidas siis ikkagi saavutada seda, et laps muudab oma käitumist, ent samal ajal säilib tema positiivne enese­hinnang ja hea suhe meiega? Gordoni soovitatud põhimõte on lihtne: me ei hinda last ega tema käitumist, vaid räägime iseendast, kasutades mina-sõnumeid.

Parimal mina-sõnumil on kolm osa:

1. osa: käitumise või olukorra kirjeldus. See olgu sõnastatud hästi neutraalselt, ilma hinnanguta, nii ei teki kuulajas kohe soovi vastu vaielda. Näiteks: “Su toas on riided põrandal ja laua peal on asjad korda seadmata.”
2. osa: tegevuse mõju ütlejale: “Ma tahan, et meil oleks kodu korras, aga see olukord häirib mind…”
3. osa: tunne, mida ütleja toimuva tagajärjel tunneb: “…ja ma olen sellepärast ärritunud.”

“Meil on väga tugevalt kombeks mitte väljendada seda, mida me ise tahame,” on Anti koolitustel mina-sõnumeid harjutades kogenud. Selle asemel kipuvad vanemad üldistama või jäävad ebamääraseks, öeldes “nii ei tohi teha” või “nii ei tehta”.

Tõsi, lapse käitumise tegelikku ja selget mõju võib olla üsna keeruline sõnastada. See peab olema öeldud ehedalt, kunstlikku lauset laps vaevalt et usub. Ka ei jää ta uskuma, kui vanem ütleb: “Ma tahan, et meil oleks kodus kõik korras”, kui ta enda kirjutuslaual valitseb segadus. Sel juhul tasuks läheneda teisiti.

Kui lapse toas vedelevad näiteks riided põrandal, võiks ema-isa väljendada muret, et kuna laps pole järgmisel päeval vajaminevaid asju pessu pannud, peab vanem hakkama neid viimasel minutil asendama. Nii annab ta mõista, et selline olukord on talle vastuvõetamatu.
Kas võiks aga häirivas olukorras lapsele meelde tuletada kokkuleppeid?

Näiteks: “Kell on kaheksa ja sa oled arvutis. Meil oli kokkulepe, et kell 8 on arvuti kinni. Ma tunnen end petetuna, kui leppest kinni ei peeta.”

Anti möönab, et lapsele võib küll kokkuleppeid meelde tuletada, ent hea tulemuse annab see ainult siis, kui lepe on tehtud lapse aktiivsel osalusel. Laps peab sellega siiralt nõustunud olema, muidu pole see kokkulepe, vaid väliselt kehtestatud reegel – ja sel juhul ei pruugi laps olla ühel hetkel selle täitmisest enam huvitatud.

Kui kaua võib?

Kui vanem end selgelt väljendab ja laps saab aru, et teema on vanemale tähtis, siis kergematel juhtudel piisab probleemi lahendamiseks ühest mina-sõnumist. “Ühes kodus pani kaheksa-aastane laps alati hambaharjale priiskavalt pika jupi pastat,” jutustab Anti. “Temaga näägutati. Siis tuli ema koolitusele, harjutas mina-sõnumit ja ütles ühel õhtul lapsele: “Sa paned hambaharjale palju pastat ja sellepärast pean ma väga sagedasti uue tuubi ostma. Sellele kuluva raha eest tahaksin ma hoopis sinuga kohvikusse minna.” Sellest piisas, pastat kasutati sealtmaalt säästlikult.”

Kuid nagu mujal, on ka siin kiired lahendused harvad. “Tavaliselt tuleb valmis olla selleks, et laps punnib vastu,” ütleb Anti. “Veel enam – kui laps varem arvas, et tema käitumine on okei, siis nüüd ta teab, et vanemal on sellega probleem, ning ta on seetõttu pinges ja ette valmis end õigustama.”
Gordon pakub vanemale välja skeemi enesekehtestamisest koos käigu­vahetusega: mina-sõnum vaheldumisi aktiivse kuulamisega.

“Vanema ülesanne on lapsele mõista anda, et kuigi tema ütles välja oma vajaduse, on talle ka lapse vajadus tähtis,” selgitab Anti. “Näiteks kui lapsel on mäng pooleli, pole mõtet eeldada, et ta lõpetaks mängu silmapilkselt. Selle asemel on mõistlik pärast mina-sõnumit olla valmis kuulama, mis lapsel parajasti käsil on ja kuhu ta tahaks jõuda enne, kui tuleb pausi aeg. Kui vanem lapse vajaduste vastu huvi ei tunne, pole ka põhjust loota, et last huvitaksid tema vajadused.”

Hoolimine on kõige alus

Kordame üle: lapsest “ülesõitmise” asemel tasub selgelt teada anda, millised on vanema tunded, kuid seejärel hoolega lapse vastuargumente kuulata ja neist hoolida. “On väga põnev jälgida, kuidas inimene, kes tunneb, et temast hoolitakse, hakkab ka teisest hoolima,” ütleb Anti. Ehk siis – ka olukorda, kus laps kinnitab, et tal on väga vaja mäng lõpetada, kuigi tema arvutiaeg on täis, tasub suhtuda hoolivalt ja hetketingimusi arvestades.

“Muidugi ei pea vanem järele andma, kui tema vajadus on parajasti pakiline. Ent kui vanem tunneb, et tema poolest sobib, kui laps saab veel 15 minutit mängida, siis miks mitte lubada?” arutab Anti. “See on sõbralik kokkulepe ja hea lahendus, selle asemel et poolteist tundi näägelda ja järgmised kaks päeva tülis olla. Ma ei näe jäikusel eelist. Samas – kui lapsel on vaja jõuda trenni või bussi peale, ei saa venitamist lubada ja lõpetama peab punktipealt. Oluline on olla kontaktis lapse ja enesega ning adekvaatselt hinnata, milline on olukord.”

Gordoni perekoolis õpitakse, et säärast protseduuri – 1) annad lapsele mina-sõnumi, 2) kuulad teda ja peegeldad kuuldut tagasi; 1) kordad oma sõnumit, 2) kuulad last ja väljendad oma arusaamist; 1) annad mina-sõnumi jne – võib vajadusel korrata 6–7 korda. On tõenäoline, et selle ajaga tekib lapsel, kes tunneb, et vanem mõistab teda, valmisolek olla paindlik.

Paljudel juhtudel lõpebki nii lapse ebasoovitav käitumine ja vanem tunneb, et probleemi enam pole. Suhted jäävad ka selgeks. Kui vastuväited ja vana käitumismuster 6–7 korraga ikka otsa ei saa, on selge, et vanemal ja lapsel on teine­teisele vastukäivad vajadused ning probleem on mõlemal. Siin läheb vaja juba teisi oskusi. Neist oskustest, samuti lähemalt mina-sõnumitest saad lugeda Thomas Gordoni raamatust “Tark lapsevanem”.

Mina-sõnum olgu ehe

• Käitumise kirjeldus peaks olema võimalikult hinnanguvaba, et mitte tekitada vastupanu. Ära kasuta lauses nn tundlikke sõnu: juba, jama, ikka veel, kunagi, kui jne.

• Tunneta ennast hoolega ja pane tähele, millist emotsiooni lapse käitumine sinus tekitab ning kuidas sinu tegemisi mõjutab.

• Kui oled oma peas esimesed kolme­osalised mina-sõnumid kokku saanud, võid need lausa kirja panna ja vajaduse korral peegli ees harjutada, et nende väljaütlemine sujuvalt läheks ja vajalikul hetkel kohmakas ei tunduks.

• Kui kõiki kolme osa ritta seada tundub liiga keeruline, saad hakkama ka kahe või isegi ühe osaga: nimeta siis kas ainult käitumist (“Sa oled viiendat tundi arvutis.”), käitumist ja mõju (“Kui kõik korraga räägivad, ei saa ma millestki aru.”) või käitumist ning tunnet (“Kui sa ei tulnud kella kaheksaks koju ega helistanud, muutusin ma väga murelikuks.”).

Tekst: Krista Kivisalu
perejakodu.ee


Kas see artikkel oli sinu jaoks kasulik?

See artikkel oli 48 lugeja jaoks kasulik.