Mida teha, kui hästi käituvast lapsest saab avalikus kohas jonniv paharet?


September 20, 2016

Kategooria: Kasvatamine

Lapsega poes, arsti juures, kohvikus või kinos käimine võib olla paras katsumus ja iga lapsevanema meeleheitele viia. Kes meist poleks kaubanduskeskuse mänguasjariiuli juures või kassasabas näinud jonnivat last, kellele vanem keeldub mänguasja või maiustust ostmast?

Miks lapsed avalikus kohas nii käituvad?

1. Vaikne ja hästi käituv laps ei saa piisavalt vanema tähelepanu
Sõbra või tuttavaga kohvikus vesteldes ei pane sa oma last tähele enne, kui ta sobimatult käituma hakkab. Kui vanem reageerib sobimatule käitumisele, kuid samas ei pane tähele ega tunnusta sobivat käitumist, siis õpetab ta lapsele, et halvasti käitudes saab rohkem tähelepanu.

2. Laps väsib ära
Pikad restorani- ja arstikülastused või poeskäigud väsitavad last. Täiskasvanud muidugi tahaksid, et lapsed käituksid söögikohas või teatris pikka aega sobivalt, kuid 4–5-aastase lapse jaoks on paar tundi liialt pikk aeg, et püsida vaikne, koostöövalmis ja sõnakuulelik. Oma plaane tehes arvesta, et lapse enesekontrollioskus ei ole veel piisavalt arenenud ja tal võivad olla ka teised vajadused. Lapse jonnihoogudel on põhjus – igavus, tähelepanuvajadus vmt – ja selle mõistmine teeb lihtsamaks ka jonnihoo ennetamise. Täiskasvanulgi võib ju teinekord igav olla ja küllap oleme näinud mõnd inimest kontserdikülastuse ajal väsimusest või igavusest tukkumas.

3. Laps on tema jaoks uudses olukorras
Laps võib käituda sobimatult, sest tal pole olnud piisavalt võimalusi avalikus kohas käitumist õppida. Ta ei tea, mida oodata ja kuidas käituda, ning muutub närviliseks, mis väljendub ka sobimatu käitumisena. Olukorra võib keerulisemaks teha see, kui vanem pelgab teiste inimeste tähelepanu, loodab stseeni vältida ja ei käitu samamoodi nagu kodus. Seega tuleks võtta aega ja harjutada restoranis käimist kas varem mängulises vormis kodus või lahendada situatsioon kohapeal, hoolimata ebamugavustundest. Pikemas perspektiivis on sellest kasu ja olukord ei pruugi korduda.

Mõnikord on poes käimist või väljas söömist parem teiste täiskasvanutega nautida ja lapsed võimalusel vanavanemate juurde või lapsehoidjaga koju jätta. Siiski ei tasuks lapsega söögikoha või kino külastamist kuni tema kooliealiseks saamiseni vältida, kuna siis ei tea laps, kuidas erinevates olukordades käituda ja millised on vanema ootused. Alustada võiks lühikestest, 5–10-minutilistest n-ö proovikäikudest ja neid siis vähehaaval pikendada. Seejuures on oluline last käitumise eest tunnustada – näiteks kui ta ei võta riiulitelt asju, ei roni kärusse ja kõnnib ilusti vanema kõrval. „Sa olid nii abivalmis, kui me täna poes käisime. Aitäh, ma sain kohe palju kiiremini kõik vajaliku ostetud.“ Külastuseks tasuks valida aeg, kui poes on vähem inimesi, et last ei peaks vajadusel paljude pealtvaatajate juuresolekul distsiplineerima. Kui lahkud poest koos rõõmsa lapsega, jääb talle kogemusest positiivne emotsioon, mis motiveerib järgmisel korral ennast sama hästi üleval pidama.

Viis olulist nõuannet lapsele avalikus kohas käitumise reeglite õpetamiseks:

  1. Leppige käitumisreeglid eelnevalt kokku. Väiksemate laste puhul selgita reegleid mängu abil. Näiteks pange ennast kogu perega korralikult riidesse, nagu te läheks välja sööma, ja harjutage viisakaid kombeid. Mängu-söögikorra ajal tunnusta last iga kord, kui ta sobivalt käitub. „Palun ulata mulle suhkrut. Aitäh!“, „Sul tuleb tee valamine väga hästi välja!“, „Nii pikalt on tõesti raske paigal istuda, sa olid täna väga kannatlik.“
  2. Seleta lapsele, et erinevates kohtades võivad kehtida erinevad reeglid. Selgita avalikes kohtades käitumise reegleid konkreetselt ja arusaadavalt, näiteks: „Raamatukogus tuleb lugeda või vaikselt rääkida. Teised teevad tööd ja ei saa keskenduda, kui seal ringi joostakse või valju häälega räägitakse. Kui me läheme õue, siis saad jälle joosta.“
  3. Ole valmis lapsele avalikes kohtades piire meelde tuletama. Oluline on selgitada, et kodused reeglid kehtivad ka mujal. Kassasabas tekkinud jonnihoo korral võib vanem neutraalseks jääda, kuni teised täiskasvanud seda tähelepanuga ei õhuta. Kui jonnihoogu on võimatu eirata, võib juhtuda ka, et vanemal pole muud võimalust kui karjuv laps rahunemiseks välja viia. Jonnihoogudele ei tohiks järele anda, muidu korduvad need ka edaspidi. Samas aga peab vanem endale aru andma, et jonnihool on põhjus.
  4. Räägi lapsele, et kui ta jookseb toidupoes sinu juurest ära, siis sa ei saa keskenduda sisseostude tegemisele ja pead lahkuma, sest oled mures selle pärast, kuhu laps läheb ja kas sa ta üles leiad. Või siis lepite näiteks kokku, et laps peab ühe minuti sinu käest kinni hoidma iga kord, kui ta mujale jookseb. Võid talle öelda näiteks: „Mis sa arvad, kas siis, kui sa ühe minuti mu käest kinni hoiad, on sul lihtsam terve poeskäigu aja minuga koos olla?“ Nii harjutad sa last olema sinu juures. Oluline on põhjendada, miks laps peab vanema lähedal püsima (pood on suur, sa kaod ära, asjad võivad riiulite pealt maha kukkuda jne). Ära muretse teiste inimeste arvamuse pärast, kui pead last avalikus kohas korrale kutsuma. Keskendu rahulikuks jäämisele ja lapse aitamisele, et ta oma käitumise kontrolli alla saaks.
  5. Püüa laps avalikus kohas tegevustesse ja vestlusse kaasata. Näiteks võid toidupoes lapsele öelda: „Palun võta sealt letist kaks hapukoort.“ Saad nende käikude ajal lapsele erinevaid asju õpetada, näiteks rääkida, kus banaanid kasvavad, kuidas piim pakki saab, kui palju asjad maksavad jne. Mida rohkem lapsed aitamise, koostegutsemise ja rääkimisega tegelevad, seda väiksem on tõenäosus, et nad hakkavad sobimatult käituma.

Artikkel põhineb USA kliinilise psühholoogi, Washingtoni ülikooli professori Carolyn Webster-Strattoni positiivse vanemluse käsiraamatul „Imelised aastad. Juhend 2–8-aastaste laste vanematele“.
Foto: Shutterstock


Kas see artikkel oli sinu jaoks kasulik?

See artikkel oli 15 lugeja jaoks kasulik.